Proosa

  • Sünnipäevalaps; Naljakas naine

    SÜNNIPÄEVALAPS

    Esialgu sõitsin temast mööda. Siis hakkas südametunnistus piinama ja pöörasin otsa ringi. Panin ohutuled peale, ütlesin lapsele, et kohe tulen tagasi, lähen vaid vaatan, mis onul viga on. Mees lamas kõhuli kraavis ja püüdis end kuidagi püsti ajada, aga asjata. Kukkus uuesti.

    “Kas sul on kõik korras?”

    Mees pobises midagi omaette ja üritas taas püsti tõusta. Ei midagi. Läksin lähemale.

    “Kas sul on abi vaja?”

    “Ma pean Tartusse minema.”

    “Mis sa siin kraavis siis teed?”

    “Ma ei saa seda püksilukku enam kinni.”

    Mees oli end põlvili kuidagi suutnud ajada.

    “Kas ma kutsun sulle abi?”

    “Ei ole vaja. Mul on kõik hästi. Vii mind lihtsalt Tartusse.”

    Mul polnud tahtmist võõrast peale võtta. Polnud jututuju ja mees oli täitsa täis kah.

    “Ma ei võta hääletajaid peale. Tõuse püsti ja ürita mõne teise auto peale saada. Bussipeatus pole ka siit ju kaugel.”

    “Buss läks ära.”

    “Mis siis teha? Ma ei saa siin kaua oodata, mul on laps autos.”

    “Saad mind püsti aidata ja Tartusse viia. Mul on täna sünnipäev.”

    “Ma ütlesin, et ma ei võta hääletajaid peale.”

    “Ma pole hääletanud ju.”

    Tõsi ta oli. Läksin mehele lähemale, aitasin ta püsti. Saime koos kuidagi ka selle püksiluku lõpuks kinni. Mille kõigega ei pea tegelema. Oma viga muidugi, et jälle auto kinni pidasin.

    “Ma olen Margus. Ausõna. Ja mul on täna sünnipäev.”

    “Tore teada. Palju õnne siis!”

    “Sa ei usu? Ma võin oma ID-kaarti näidata. Mul on päriselt ka täna sünnipäev.”

    “Miks sa siin kraavis siis vedeled?”

    Mees hakkas põuetaskust midagi otsima.

    “Margus, seisa nüüd ise püsti. Ma pean minema. Hea oleks, kui sa end rohkem siia pikali ei viskaks, sest muidu võib sinust keegi üle sõita ja sünnipäev saaks päris kurva lõpu.”

    “Mis sa jamad nüüd! Vii mind ikka Tartusse, keegi ei võta mind sellisena siit peale. Ma kohe otsin selle…”

    Mees otsis endiselt midagi taskutest.

    “Kas sa saad korraks aidata, mul on see rahakott siin, aga mu käsi ei mahu millegipärast enam taskusse.”

    “Mis sul sealt vaja on?”

    “No ma näitan sulle oma ID-kaarti. Ma olen aus poiss. Ma näitan, et mul on täna sünnipäev ja mu nimi on Margus.”

    Läksin mehe juurde, õngitsesin kuidagi ta taskust selle rahakoti välja ning ulatasin sünnipäevalapse kätte. Mees kloppis end pisut. Temast pudenes mulda.

    “Kaua sa siin kraavis oled olnud juba?”

    “Võtsin paar õlut. See vanamutt ajas mu nii närvi. Mõtlesin, et tähistan. Kasvõi paari õllega siis. Ei jõua kogu aeg neid muti mähkmeid vahetada. Näed, siin see on. Vaata!”

    Vaatasin Marguse ID-kaarti.

    “No näed, on ju Margus… Ja näed, kuupäev ka õige. Ma sain täna kolmkümmend kolm. See on tähtis iga.”

     

    Hakkasin auto poole minema, sest polnud enam aega Margusega jahmerdada, laps ka juba karjus autos. Margus jäi mulle koerapilgul järele vaatama.

    “Palun!”

    “No olgu, tule siis peale!”

    Pärast jääbki auto alla, siis on minu hinge peal. Kuigi ma sellest arvatavasti teada ei saaks.

     

    Laps jättis kohe nutmise järele, kui Margust nägi.

    “Nii ilus laps sul. Ma ei saa väga taha vaadata, kael on kange. Mul on selg kange, kael kange, kõik on kange. Ise olen alles kolmkümmend kolm.”

    Asusime sõitma. Tartuni oli paarkümmend kilomeetrit. Margus täitis auto kohe õllearoomidega, endiselt pudenes tema riietelt mulda. Olin just autot puhastanud, aga mis sellest. Auto pole oluline. Inimest tuleb aidata. Püüdsin end veenda.

    “Miks sul siis nii halvasti on? Ise noor mees.”

    “Ma tulin selle kuradi vanamuti juurest. See mu ükspäev veel hauda viib. Lubas oma maja mulle jätta, kui teda hooldan. Nüüd see kestab juba kolmandat aastat, vanamutt ei mõtlegi vedru välja visata. Enne viskan ise. Iga päev pean seal käima, talle süüa viima, teda pesema. Näed, sul on väike laps, vahetad tal mähkmeid. Nii peakski olema. Ka mul võiks olla väike laps, mul pole midagi selle vastu, et tal mähkmeid vahetada. Aga kui sul on selline suur paks vanamutt, kes püksi situb, siis see ei ole väga normaalne. Pean tal iga päev neid kuradi mähkmeid vahetama.”

    “Kas ta on sulle kuidagi sugulane?”

    “On jah. Vanatädi. Ega ma ei teadnud, et see kõik nii kaua aega võtab. Kahtlane, kas seda maja talt ikka kätte saan. Enne tõesti kõngen ise ära. Alati kui sealt tulen, võtan paar õlut, närvid on nii läbi. No ja eks ma seal tema juures ka ikka võtan paar pitsi. Muidu ei peaks üldse vastu. See kuidagi leevendab. Vanamutt muudkui kamandab, too seda saia poest, osta seda võid, see piim ei sobi, see pole õige vorst, vaata ikka seda odavamat. Ajud on täitsa pehmed juba.”

    “Sul on endal ka pere?”

    “Ei ole mingit peret. Naine oli, see läks minema. Ütles, et vali, kas vanamutt või mina. Ma ütlesin, et me saame ju maja endale, kui mutt mulla alla läheb. Alguses talle mõte meeldis, aga kui aasta oli möödas ja mutt oli ikka veel maa peal, siis ta ütles, et temal on villand ja tema otsib mehe, kel on juba maja olemas. Ei viitsi nii kaua oodata. Tead, ma olin paar aastat tagasi selline turske tüüp. Nüüd olen mingi paarkümmend kilo maha võtnud. Musklit veel ikka on, sest vanamutt vajab tõstmist kogu aeg, aga nii suur stress on, et pole aega süüagi.”

    “Juua ikka on aega.”

    “No ega ma mingi parm pole. Täna lihtsalt hakkasin sealt juba viie paiku tulema, närv läks nii mustaks. Vanamutt hakkas nelja ajal kamandama, et temal on linnast vaja kolme purki värvi, et esik tuleb ära värvida. Rikkus mul une ära. Mis ta selle värviga teeb? Ega ta ise ju ei värvi, vaevalt liigub, enamasti vedeleb seal voodis. See tähendaks ikka, et mina pean värvima. Ma värviks küll, kui teaks, et varsti maja endale saan.”

    “Äkki pole sel kõigel siiski mõtet. Võib-olla on targem ikka hooldaja võtta talle ja ise oma elu elada.”

    “Aga maja?”

    “Mis maja?”

    “Vanamuti maja. Ma olen seda nüüd juba mitu aastat ju oodanud.”

    “Äkki peaksid siis ta kuidagi kõrvaldama? Muti siis.”

    “Jajah, hea mõte küll. Siis pannakse vangi ja ongi kõik. Pole maja ega midagi enam. Mahavisatud aeg. Kolmkümmend kolm. See on ju kuldne iga. Ma peaksin elama täisväärtuslikku elu. Mul peaks olema naine ja laps. No kaks last juba vähemalt. Auto võiks ka olla. Ja mõned õlled. Ah, las need õlled olla. Maja võiks ikka olla mehel.”

    “No loodame siis, et kõik läheb hästi ja see su vanatädi ikka varsti sussid püsti viskab. Näed, Tartu juba paistab. Kus ma su maha panen?”

    “Ma ei tea, ükskõik. Ma saan sealt ise edasi.”

    “Ma ei ole selles nii kindel. Ütle, kuhu sul minna on vaja.”

    “Lähen poodi vist kõigepealt. Peaks midagi sünnipäevaks ostma.”

    “Ma panen su seal Konsumi juures maha.”

    “Jah, see sobib küll. Mis sa soovitad sünnipäevaks osta mul?”

    “Mina ju ei tea, mis sul vaja on. Mis sulle meeldib?”

    “Äkki tort.”

    “Osta muidugi tort!”

    “Panen kolmkümmend kolm küünalt ka peale.”

    “On sul kellegi juurde minna ka?”

    “Küll ikka on.”

    Olime jõudnud Konsumi juurde. Peatasin auto kinni. Laps oli terve tee vait püsinud. See oli tema puhul ebatavaline. Ju oli onu Margus talle kustumatu mulje jätnud. Margus komberdas auto pealt maha.

    “Aitäh! See oli väga hea sünnipäeva kink.”

    “Luba, et sa siiasamma kraavi nüüd jälle ümber ei kuku. Muidu veedad terve sünnipäeva kraavides.”

    “Vahepeatusega autos.”

    “Mine nüüd ja tähista oma sünnipäeva. Soovitan siis tordiga mitte liialdada.”

    “Oi, mul tuli meelde, mul on taskus üks komm. Kas ma võin selle su lapsele anda?”

    “Ah ei ole vaja. Las see komm olla.”

    “Ei, ei, ma tahan midagi anda. Sa olid mu vastu nii hea.”

    Margus hakkas taas oma taskuid läbi kammima. Sealt pudenes igasugu kraami. Näritud hambaorke, kortsus ostutšekke, muidugi liiva ja mulda, mõned rosinad, tubakapuru ja muud taolist. Lõpuks sai Margus kommi kätte, see oli lutsukas. Paber oli kulunud, aga õnneks siiski veel ümber.

    “Näed! Üles leidsin. Ma olen aus mees. Kui ma ütlen, et mul on kommi, siis mul ka on.”

    Kommid ja joodikud. Need on alati käsikäes käinud. Juba lapsena mäletan, et alati pakkusid purjus onud kommi. Naeratasid oma kurba naeratust, nina punane peas, ja otsisid taskupõhjast komminutsaka, ulatasid mulle ning kadusid. Siis tuli ema ja võttis kommi käest ning viskas selle minema. Ei ole vaja igasuguste onude käest komme vastu võtta. Kommi oli vähe saada, seetõttu oleks heameelega seda siiski söönud. Vahel läks ka õnneks. Siis, kui ema polnud lähedal. Aga joodikuid, kelle põhjatutes taskutes leidus üksik liivapurune kompvek, jagus meie linnakeses küll ja küll.

    Margus polnud muidugi joodik, tema oli lihtsalt üks vanamuti poolt terroriseeritud Kristuse-eas mees. Margus ulatas võidurõõmsalt kommi mu lapsele, lehvitas meile ning asus minekule. Laps pusis kommi paberist lahti ja pani kiirelt suhu, hirmust, et äkki ma kraban talt selle maiuse veel käest.

    Istusin rooli taha, vaatasin veel korraks aknast, ega Margus kuhugi kraavi pole potsatanud, ja vajutasin gaasi. Mees liikus ebakindlalt, kuid siiski, poe suunas. Tordilett ootas. Sünnipäev vajas tähistamist.

    “Nonii, söö nüüd oma komm ära, muidu läheb kurku. Läheme võtame nüüd issi töö juurest peale ja siis sõidame koju.”

    “See on maasikaga komm! Nii mõnus.”

    Jäin valgusfoori juures seisma ning pilk läks kõrvalistmele. Seal oli üks korralik hunnik mulda, mis Marguse riietest oli pudenenud. Istme vahelt paistis midagi helesinist. Marguse ID-kaart.

    Daniel tegi autoukse lahti. Tema pilk peatus mullahunnikul.

    “Mis asi see on?”

    “See on muld, mille jättis siia see mees.” Ulatasin Danielile Marguse ID-kaardi.

    “Ausõna!”

    “Issi, ma sain kommi onu käest.”

    “Mis kommi!?”

    “Maasikaga kommi.”

    Daniel silmitsis umbusklikult ID-kaarti. Kloppis siis esiistme puhtaks ning istus autosse.

    “Jeesus küll! Mis toimub?”

    “Jeesus jah,” vastasin mina.

     

    NALJAKAS NAINE

     

    “Sa oled naljakas naine.”

    “Naljakas? Ma ei taha olla naljakas. Klounid on naljakad. Või noh, ei ole tegelikult. Ma ei usu, et ühegi naise soov oleks olla naljakas.”

    “Ilus siis?”

    “See tuleb kasuks muidugi, aga võib olla igav.”

    “Siis ikkagi naljakas.”

    “Rohkem variante ei ole?  Samas, Julia Louis-Dreyfus. Tema on tõesti naljakas. Isegi väga.  Teeb lausa kadedaks. Ise nii ilus ja sealjuures naljakas ka veel.”

     

    “Äkki sa tuled mu kõrvale? Korraks.”

    “Ma olen parem siin.”

    “Seal on parem?”

    “Seda mitte.”

     

    “Kui sina oled seal ja mina olen siin, aga me oleme kahekesi, kas see on petmine?”

    “Ei ole.”

    “Aga kui ma tulen lähemale?”

    “Ikka ei ole.”

    “Kui ma istun näiteks kohvikus su kõrval. Toolil. Diivanil. See ei ole ju petmine. Aga kui ma praegu siin selles voodis su kõrval istun. See ei erine ju.”

    “Siin pole teisi.”

    “Kohvikus ei pruugi ka olla kedagi peale meie.”

    “Keegi ikka on.”

     

    “Aga kui ma nüüd siin su kõrval pikali heidan ja sina ka. Aga meil mõlemal on riided seljas.”

    “Mul ei ole ju.”

    “Nojah, aga see on ju siis sinu mure.”

     

    “Võta riided seljast!”

    “Riietega on peaaegu sama hea.”

    “See ei tee sulle ju midagi!”

    “Võib-olla teeb.”

     

    “Tahad, ma teen sulle teed!”

    “Ei taha.”

    “Mis sa siis tahad?”

    “Ma tahan, et sa riided ära võtaksid.”

    “See on sul nagu mingi kinnisidee.”

    “See ei ole.”

    “Las need riided siis olla.”

     

    “Ma ei ole ju kedagi petnud?”

    “Ei ole.”

    “Aga kuidas see siis hakkab? Kuidas ma selle ära tunnen?”

    “Ega mina ei tea.”

     

    “Aga kui sealsamas kohvikus. Me istume lähestikku. Kõrvuti. Riides muidugi. Ja siis me heidame pikali. Teineteise kõrvale. No ütleme, et on selline kohvik, kus saab pikali ka heita.”

    “Kas on selline kohvik?”

    “Kindlasti on.”

    “Oleks vast tore.”

    “Kas siis on juba nagu petmine? Ei ole ju? Vabalt võib ju kohvikus koos pikutada. Või ei või?”

    “Ikka võib. Las see kohvik nüüd olla.”

     

    “Tahad, ma teen sulle massaaži.”

    “No olgu. Aga see ei aita.”

    “Midagi ikka aitab.”

     

    “Õues on valgeks läinud.”

    “Aga mine siis! Enne kui midagi kõrvitsaks muutub.”

    “Pool tundi!”

    “Mis? Olgu, pool tundi. Ega midagi ei muutu.”

    “Vähemalt teksad… Palun!”

    “Mis sellest kasu oleks. See on juba olnud minu jaoks.”

    “Minuga ju ei ole.”

    “Seda küll.”

    “Et siis?”

    “Tead, et sa ajad karvu?”

    “Ma natuke aiman. Ma olen sellist karvasemat sorti.”

    “Oled jah. Ma võiks sinuga jalutamas käia.”

    “Ma tean. Aga jalutamisest jääb väheks.”

    “Mulle piisab.”

    “Praegu küll. Aga mitte kauaks.”

    “Ära ole nii ettenägelik!”

    “Ära ole nii paranoiline!”

    “Ära ütle mulle ära!”

    “Ise ütlesid.”

     

    “Ma vist tean. See algab hetkest, kui ma homme sulle helistan.”

    “Aga kui ma vastu ei võta.”

    “Siis sul pole midagi.”

    “Või siis hetkest, kui ma hakkan mõtetes otsima võimalust, kuidas sinuga uuesti kokku saada.”

    “Tule siia!”

     

     

    *

    “Ütle mulle, et ma olen naljakas naine.”

    “Sa oled naljakas naine.”

    “Ma ei ole enam nii naljakas. Ma tunnen seda.”

    “Mis siis on?”

    “Ma ei tea. Ma tahan riided ära võtta…”

    “See on väga naljakas!”

    “Kas on?”

    “Väga.”

    “Siis on hea. Ma juba kartsin.”

    “Mida?”

    “Kõige hullemat.”

     

  • Ta teab, mis ma tegin mullu suvel

    Mul on siiani raske seda lugu jutustada. Kõik algas iseenesest kenasti. Läksime kuuekesi Ville bangalosse üksikul saarel Soome lahes. Plaan oli suurepäraselt aega veeta ja meil olid tehtud korralikud ettevalmistused – igas toas oli telekas, katusel satipann, varutud tohutu virn Blu-ray plaate ning isegi teatud ports DVD-sid. Meil olid kaasas mõned toredad arvutimängud, aga ka Wii, tavalised mängukaardid ja tennisereketid. Meil oli kelder täis alkoholi. Me ootasime erakordselt lõbusat ja seksiküllast puhkust – samasugust, nagu meie noored elud olid siiani olnud, aga täiesti ilma väliste segajateta. Me sõitsime sinna Ville isa kaatriga ja meid, nagu juba öeldud, oli kuus – kolm noort naist ja kolm meest. Villega oli kaasas tema kallim Helena, Per oli kaasa kutsunud Laura ja mina olin Ritaga – nagu juba terve aasta. Me kõik teadsime, et Per võib hakata nii Ritale kui Helenale külge lööma, aga ei pidanud seda kuigi oluliseks. Hakkab, siis hakkab.

    Jõudsime kohale ühel imelisel, päikeseküllasel pärastlõunal. Tuult peaaegu ei olnud, kui me Ville isa saarel randusime. Paadisild – sadam, nagu Ville seda suurustlevalt kutsus – oli kenasti puhtaks küüritud, liuglesime selle juurde ja kinnitasime paadi. Saar säras meie ees kogu oma ilus. Kõik uppus rohelusse, linnud laulsid, liblikad lendasid ringi ja me teadsime, et meil on ees mitu mõnusat nädalat. Ainult ühe kase otsas istus suur must ronk ja vahtis meid pahaselt. Meid see muidugi ei häirinud – Ville ajas sadamasillale kaldal seisnud džiibi, me loopisime asjad sisse ja sõitsime mõnisada meetrit bangaloni. Kõik oli oivaline, lihtsalt oivaline.

    Esimene tagasilöök tuli juba mõne tunni pärast. Vaatasime üht komöödiasarja ja see polnud sugugi naljakas. Me küll naersime, aga miski häiris meid kõiki, tundsin, kuidas üle meie vajub nukrameelsuse hall pilv. Ma ei saanud aru, milles asi. Keegi ei saanud – olime seda sarja, neidsamu episoode juba korduvalt vaadanud, alati oli see olnud väga lõbustav kogemus. Nüüd veiklesid meie ees ekraanil veidrad inimesed, kes kõnelesid sunnitult ja kistult. Aeg-ajalt oli võimalik aru saada, et nad üritavad nalja teha, aga see mõjus alati kuidagi vaevaliselt, kohmakalt, kohati vaenulikult. Olime nõutud. Kõige hullem on see, et ega me ju kohe taibanud, et miski on viltu. See teadmine jõudis meieni ajapikku, kui kõhedus oli jõudnud tungida kontideni.

    Rita oli esimene, kes mõistis, milles asi. “Taustal ei ole naeru,” ütles ta. Põrnitsesime teda jahmunult. “Taustal ei ole naeru,” kordas ta nüüd juba veendunult. “See ei ole võimalik,” vastas Ville. “Need on samad plaadid, mida ma eile kodus vaatasin, nendega on kõik korras, naer ei saa DVD-lt niisama lihtsalt kaduda.” Ometi oli Rital õigus. Seriaali ei rikastanud kordagi publiku heakskiitvad rõkatused.

    See oli esimene hetk, kui me sattusime korraks paanikasse. Usun, me oleksime pidanud kohe püüdma sellelt saarelt põgeneda, aga me ei teinud seda, see polnud meie loomuses, olime võitjad. Muidugi, ega me ei osanud siis veel üldse aimata eesootavat õudust, olime lihtsalt jahmunud, kuidas saab plaat ühel hetkel loobuda mängimast midagi, mis sinna kunagi salvestatud.

    Per soovitas kontrollida regioone ja ajas Ville vihaseks. Me katsetasime ka teiste seriaalidega, aga kõigiga oli sama jama – taustal julgustavalt helisenud naer oli kadunud. Ville tuhlas lõpuks pikalt oma seadmete seadistustes, aga ei midagi. Otsustasime helistada Elioni klienditoele, ehk oskavad nemad nõu anda, ja siis selgus järgmine kohutav tõsiasi – mobiililevi oli kadunud. Me proovisime kõik oma telefone ellu äratada, ronisime saarel ringi, püüdsime igapidi, aga miski ei aidanud. Ville ronis bangalo lõunatorni ja sirutas ennast aknast välja – ikka ei midagi. Ville oli muidugi marus – tema isa oli maksnud lisaantenni eest kõigile Eesti mobiilioperaatoritele. Ta ei tahtnud, et ükski tema külalistest peaks kunagi kurtma viletsa levi üle, ja nüüd siis niisugune asi! Me kulutasime levi otsimisele kogu õhtu.

    Lõpuks ütles Ville, et käib mandril ära ja toob meile uued DVD-d, et ta ei talu sellist jama, ta lihtsalt pole harjunud alla andma, ta ei lepi satelliittelevisiooniga. Me küll püüdsime teda ümber veenda, Helena rippus tal lausa käe küljes, aga Villet – kui ta on vihane – ei ole lihtne ümber veenda. Lõpuks tõmbas ta ennast lahti, istus kaatrisse, keeras süütevõtit ja… midagi ei juhtunud. Kaater ei teinud piuksugi. Ville oli äärmiselt jahmunud moega. Ma nägin, kuidas uus raevuhoog temas kerkib, ning siis kostiski paugatus. Tõsi, see kostis maja poolt ja kõlas nagu plahvatus, päris plahvatus. Jooksime kõik sinna, Per oli esimene, kes julges majja sisse hiilida, ja avastasime lõpuks, et plahvatus oli toimunud keldris – kogu meie napsuvaru oli hävinenud, alles oli ainult üks pudel siidrit. Üks 0,33L siider oli kõik, mis oli meile jäänud, kohutav! Ville uskus, et ju keldris siis oli gaasiballoon, aga ega ta seda vanduda võinud. Muidugi oli hea, et meie endiga midagi ei juhtunud, aga südames tundsin, et kui näiteks Per oleks surnud ja napsuvarud alles – see oleks täitsa hea vahetus, võtaksin selle iga kell vastu.

    Tasapisi hakkas olukorra kogu õudus meieni jõudma – me oleme siin saarel lõksus, plaadimängija ei tööta, napsu ei ole, mobiililevi ei ole! Muidugi, meil oli veel telekas. Seoses sellega tabas meid järgmine löök – telekas näitas ainult uudistekanaleid, kultuurisaateid ja mingeid vanu telelavastusi. Olukorra raskus mattis meie noorusliku rõõmu täielikult. Leppisime kokku, et hommik on õhtust targem, ja hiilisime oma tubadesse. Olime mornid, löödud, murelikud. Ma ei usu, et keegi meist sel õhtul skoorinud oleks.

     

    *

    Hommik ei olnud õhtust targem. Me olime kõigest ilma, kõigest. Ville ei suutnud leida ka tennisereketeid. Tahtsime minna ujuma, aga tuul oli pööranud ja meri kuratlikult külm. Meil polnud ühtki meelelahutust, mitte midagi! Ometi oli kõik alanud nii meeldivalt. Sõimlesime, vaidlesime, tegime üksteisele põhjendamatuid etteheiteid ja palusime samas kohe vabandust – kõigi närvid olid kruvitud viimase vindini. Jälle oli Rita see, kes meie ühise hirmu esimesena välja ütles: “Keegi mängib meiega, keegi väga õel!”

    Varustasime end külmrelvadega ja otsisime saare mitu korda tulemusetult läbi. Ville ütles, et tegemist on nagunii selle kuramuse nohiku Jaaguga. Olime Jaagu eelmisel aastal endaga kaasa kutsunud – lihtsalt et kellegi arvel nalja saada. Ville viskas tema raamatupaki merre, telekanaleid valisime meie ja tema oli ainus, kelle kõhna käsivarre külge ei kleepunud ükski naine. Muidugi oli ta ka ainus, kelle käsivars oli kõhn, saime selle üle palju naerda, oli tore suvi. Nüüd kaldusime kõik uskuma, et küllap see Jaak on midagi kokku keeranud. Ehk oligi, aga teda leida meil ei õnnestunud. Ja kui ka oleks õnnestunud – mis abi meil sellest oleks olnud? Muidugi, mingil määral oleks tema mõnitamine vaheldust pakkunud, aga siiski – sellega ei saa täita terveid päevi.

    Paadi remontimisele me küll mõtlesime, aga heitsime selle idee samas metsa. Keegi meist polnud mehaanik. Nii televisiooni kui plaadimängija seaded sobrasime korduvalt läbi, taastasime algseadistuse – ei midagi. Otsisime levi – ei midagi. Muidugi – süüa meil oli, lõpuks pidi Ville isa meid otsima tulema, aga mida me seni teeme?

    Kolmandal päeval olime loobunud meelelahutust otsimast. Senised meeleheitlikud tegevused olid aidanud aega kulutada, aga kui lootus kadus, seisime vastamisi haigutava tühjustundega. Lõpuks möönis Ville, et bangalos on veel üks tuba, otse alumise korruse saali kõrvalt algavas koridoris on salauks. Ta küll teab, kuidas seda ust avada, aga ei ole selles ruumis kunagi käinud, isa ei lubanud. Muidugi olime me Ville peale pahased – just seal võis Jaak ennast varjata. Ville ainult raputas mornilt pead. “Saate aru, see on keelatud tuba! Ohtlik, saatanlik tuba! Miks te arvate, et Jaak, mingi võõras töll, võiks seal ellu jääda?” Leppisime selle seletusega kaheks päevaks. Vahepeal ei toimunud ühtki muutust – lonkisime saarel tujutult ringi, pildusime kivikesi merre, loobusime arutlemast, kuidas on võimalik, et kõik seadmed korraga rikki lähevad, kordasime ennast üha ja jälle, üha avalikumalt, üha varjamatumalt.

    Järgmise hoobi meie kehvale tujule andis Laura. Ta oli allesjäänud siidri üksi ära joonud ja ehkki ta poleks tohtinud sellest väikesest napsust jokki jääda, käitus ta nagu pöörane – nõudis, et me vaataks selle keelatud toa üle. Me kõik olime tema peale väga vihased, tundsime, et see siider kuulus meile kõigile ja keelatud tuba on keelatud, mis seal’s teha. Per oleks puhkenud tülis Laurat peaaegu löönud, aga suutis ennast siiski talitseda ning mõningase sõnelemise järel oli Laura keelatud tuppa sisenemise keeranud uhkuse ja eneseväärikuse, meheliku julguse küsimuseks. Per murdus, mina liitusin peagi nende kahega ja kui Rita ka üle tuli, oli Ville sunnitud ukse avama.

    Raskelt taandus tumepruunist puidust seinas üks paneel ja kadus hääletult, avades meie ees hämara koridori. Per, kahjuks on ta tõesti meist kõige julgem, läks ees, mina kohe tema kannul. Lühike koridor viis maa alla suunduva trepini. Per pöördus mulle otsa vaatama, ise näost kahvatu. Noogutasin kangelt, hirm nööris mu kõri, kurgus oli otse klomp, mis tahtis valla pääseda. Korruse jagu laskumist ja me jõudsime kitsukesse ruumi. Taskulampide valgel hiilisime selle tagumise seinani – laetuld ega akent siin ei olnud. Koridori tagumises otsas oli seinal üks lüliti, muud midagi. Pärast pikki vaidlusi – oleksime peaaegu Villega kaklema läinud – otsustasime seda mitte puudutada, hakkasime just ruumist taanduma, kui Rita lülitit siiski vajutas. Laes lõid põlema lambid, samal hetkel kostis naksatus ja seinad meie ümber hakkasid avanema. Seisime ühe õudse hetke tardunult paigal ja jooksime siis robinal trepist üles. Vedasin vastupunnivat Ritat kättpidi järel.

     

    *

    Sellel ööl ma uinuda ei suutnud. Lebasin Rita kõrval ja vahtisin lakke. Peas keerlesid kõige jubedamad kujutelmad. Olime isegi arutanud, et ehk peaksime kõik ühes toas magama, aga lõpuks pani eneseuhkus asjad paika. Ilmselt olin vastu hommikut siiski hetkeks suigatanud, sest ühel hetkel oli Rita kadunud. Tundsin, kuidas sulaselge hirm mu kõrist haaras, kogu mu keha muutus tinaraskeks, ma ei suutnud tõsta kätt ega jalga. Me poleks pidanud sinna tuppa minema, mõtlesin ma. Me poleks pidanud sinna tuppa minema. Tahtsin minna Ritat otsima, aga ei suutnud ennast liigutada. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi lamasin. Ühel hetkel paiskus uks lahti ja tuppa astus Rita. Ta naeris laginal, lükkas akna lahti ja ütles, et seal keldris, seal on ainult raamatud – ei midagi hirmsat.

    Järgmised päevad olid nagu jube uni. Ükshaaval andsid mu sõbrad alla. Rita hakkas rääkima väga segaseid sõnu, aga ta polnud ainus. Näiteks Ville torkas grillvardaga elutoa kardinatesse, karjudes midagi surnud roti kohta. Rita küsis temalt seepeale vandeseltslaslikult: “Mida te loete, mu prints, mida te ometi loete?!”, Ville vastas, et loeb sõnu, ning mõlemad hakkasid jaburalt, hüsteeriliselt naerma.

    Ilmselgelt ei olnud asjad nendega ligilähedaseltki korras, keelatud tuba ei olnud keelatud asja ees, teist taga, Ville isal olid kahtlemata mõjuvad põhjused. Järgmiste päevade jooksul läksid kõik mu sõbrad ühekaupa pimeduse poolele üle. See oli kohutav, kohutav aeg. Hoidusin neist, nagu võisin, kondasin saarel ringi, kaalusin isegi, et joonistaks ise kaardipaki, saaks vähemalt pasjanssi laduda, aga loobusin sellest. Rita nautis olukorda üha enam, juba ammu ei maganud ma temaga samas toas, aga ta otsis võimalusi ning hiilis mulle selja tagant ligi või siis karjus kaugelt mingeid hämaraid, arusaamatuid ähvardusi ning manitsusi.

    Mu vaim oli murdumas. Ühel õhtul tulin tagasi väikeselt jalutuskäigult (lootsin, et mõni alus sõidab meie saarest mööda ja mul õnnestub neile enda meeleheitlikust olukorrast kuidagi märku anda) ning astusin elutuppa, kui nägin oma õuduseks, et mu sõbrad olid üksmeelselt ja lõplikult kapist välja tulnud. Nad istusid, igaüks oma tugitoolis, ja lugesid. Lugesid raamatuid.

    Jooksin karjudes minema. Tükk aega lidusin ma mööda saart ringi, puuoksad peksid mind näkku, ma kukkusin ja komistasin, aga tõusin jälle ja jooksin, jooksin, jooksin. Ma karjusin appi, ma lihtsalt karjusin. Siis hingeldasin natuke ja jooksin jälle. Kogu kaine mõistus oli minust lahkunud, ma teadsin, et ma ei pääse selle jooksmisega bangalost ega oma moondunud sõpradest eemale, aga ei suutnud ka seisma jääda. Lõpuks peatusin täiesti kurnatuna ja pobisesin kurvalt ja jõuetult enda ette küsimuse, millal see hullumeelsus ometi lõpeb.

    “Ei iialgi!” vastas ronk kase otsast kindlal, veendunud toonil.

  • Telegrammid Altonast

    Ootamatult külmetusest tabatuna kirjutan hotellipaberi – maritim hotels – tükkidel (teine öö Kirchenalleel akna taga mustalt pärlendava katusega ja kolme kummitusega, mis helendavad valgetel toolidel: talv on kõik muu ära söönud)

    sõpru on mul vähe ja needki on välja mõeldud (loodan, et nad annavad selle mulle andeks ja pöörduvad tagasi oma akvarellide, kirjatöökeste, lava juurde, unustavad mu lõplikult); sest selline inimene ma olen –

    mu sõbrad… üks neist usub naiivselt, et ma olen ainult temaga ehtne ja teistele söödan ette teisikuid, kostüüme, žeste, mittemidagitähendavaid naeratusi, kuid selles avaldub tema enese solipsistlik natuur: temaga olen ma kõige vähem mina

    lapsepõlves oli mul semu, kes kogu aeg vaikis; ta rääkis ainult minuga (igatahes minuga ta rääkis kindlasti, kuid ma ei näinud kordagi, et ta oleks veel kellegagi rääkinud); ta meenutas mulle mu vanaisa, vanaisa oli vähese jutuga, tšuvašš: ta läks väga tujust ära, kui mu isa – tema poeg – palus passi saades, et rahvuse lahtrisse kirjutataks “venelane” (venelane oli ta ainult ema poolt); isa rääkis sellest mulle ise, naeratusega: mida rohkem aastaid möödub, seda vähem ma mõistan toda naeratust ja lõbusust, millega ta seda lugu oli mulle rääkinud, – mul on oletus: südametunnistus – kuid see oleks liiga lihtne; ma esitasin vanaisale palju totraid küsimusi, näiteks: kuidas on “ämblik” tšuvaši keeles? – kuid ükskord ta tüdis ja ütles, et on tšuvaši keele ära unustanud, siis ma väljendasin nördimust: “ei või olla! kuidas saab oma keelt ära unustada?”, taat muigas virilalt ja ütles, et enamatki võib ära unustada, eriti kui kõneled ainult vene keelt, ja lisas, et üldiselt mäletab inimene ainult hädatarvilikku; ma ei nõustunud tookord ega nõustuks ka nüüd: mina mäletan mida iganes, ainult mitte hädatarvilikku

    mul on sõpru, kes ei aimagi, et nad on mu sõbrad

    Läksin kohvi jooma. Läks veel jahedamaks. Mulle helistas lavastaja:

    Kus te olete?

    Kuskil Hamburgis.

    Kas kõik on korras?

    Jah. Mul on nüüd kaart ja ma tean, kus Altona asub.[1]

    Teil on vaja rongi.

    Seda räägib mulle iga vastutulija.

    S-bahni.

    Jajah, roheline ring ümber.

    Aga äkki ma toon teid kohale?

    Ei mingil juhul. Tegelege oma asjadega. See on tähtsam…

    mõned mehhanismid hirmutavad mind; eriti automaadid, mis müüvad pileteid; lapsena kartsin ma gaseeritud vee automaate, ma olin endale välja mõelnud, et need on marslased – nad olid kolmekesi, ilmusid kord nurga peale kaubahalli ja kaljaputka (songaga kollase ratastel tünni kujul) vahele, marslased tõmbasid ligi lodakil pükstes pätte, need seisid, selg kühmus, kissitasid minu poole ja keerutasid sõrmede vahel münti, topsivennad segasid gaseeritud vett viinaga, ropsisid klaasideta, ärarebitud käepidemetega telefoniputkade taga (surnud robotid)

    eile otsustasin Altonasse luurele sõita (longin teatri ümber, vaatan seal, mis ja kuidas); kuid ei saanud hakkama – läksin jala, peagi eksisin teelt (tuleb välja, et mitte kõiki tänavaid pole kaartidel), möödakäijad keeldusid teed kätte juhatamast, saatsid mind nagu kokkulepitult keskjaama (mille nimes kostis ähmane dramaturgi kohalolu); mina tahtsin tungivalt jalgsi minna, üks nimetas mind hullumeelseks, mõned vaatasid mind nii, nagu arvanuks, et mul on rahast kahju (mul polegi seda); asi pole rahas – seal seisavad marslased, ma juba käisin kesklinnas, nad lehkavad nõukoguliku gaseeritud vee ja laevaremondi okse järele, kõike seda toestab paneelkonstruktivism ja pätikari, kõikjalviibiv pätikari sinistes koolivormipükstes, pioneeriräti keeled taskust välja vahtimas

    proovisin kaks korda – ei saa endale midagi ette heita; eile ilma kaardita (unustasin tusahoos asiaatide einelasse: papaiakokteil ja mangojogurt), kõndisin Reeperbahnini – oo, oleks ma teadnud, kui lähedal ma sihile olen, oleksin edasi kõndinud (mida ma oleksin öösel Altonas teinud? – oleksin kuskil tukastanud, varemgi sedasi ööbitud); mind peatas kähehäälne naine: “see on hullumeelsus!” – “võibolla, kuid ikkagi…” – “ei, ei, ei, siis minge otse politseisse!”

    mul on sõber, kes ei aima, et ma tean: tema majas pole elektrit ega vett, 13°C, Gazel on katki, kuuris roostetab kolmandat aastat Ural, taskutes on Venemaal kasutu peenraha: eurosendid, Skandinaavia kroonid; veel on mul sõbratar, kes elab Kiievis, ta kannab katkisi teksaseid ja ketse, kulunud ja lühikesi särke, ta on kõikidel fotodel jube sakris, kuid pole midagi – talle see sobib, talle sobib kõik, ta on kahekümne kolmene, ta ei aima mu olemasolu, kuid sellest pole midagi, on tähtsamaidki asju, näiteks: barrikaadid, rahvamassid, tuled, mäss, mäss, katkematu mäss; teine mu semu kolis Barcelonasse ja kõik – teda pole enam, temast jäid ainult vitraažid

    kui ma teaksin, missugune kehaosa on tarvis ära lõigata, teeks ma seda viivitamatult ise

    ma kohtasin teda pargis raudteevallil – edasi tulid plank, tehas, meri; ta kõndis kanistriga: “mehed saatsid õlle järele” (huvitav, mida ta neile vastuseks pomises, küllap ei kostnud midagi), talle meenus, kui kerge oli teha ajalooeksamit – tuli kõigest meelde jätta seda, mida direktor meile dikteeris, aga kaheksandas jäeti üldse ära, eksam võeti maha ja direktor pani kõigile viied: “oleksid kõik ained sellised olnud, oleksin ma eluaeg õppinud,” ütles ta ja läks õlle järele

    mul meenus see eile, kui ma jalutasin sarnases pargis, siis aga sattusin purskkaevu peale: puud tõmbusid eemale ja seal oli purskkaev, ilma veeta, kuid laternatega, mis juba tasakesi pilkusid; mulle lähenes pikakasvuline saabastes narkarnaine, küsis, ega mul miskit ole, ma vastasin, et kui mul oleks miskit, kas ma siis tolgendaks siin?.. jah, ütles ta, õige, keeras ringi ja lonkis puiselt tuigerdades minema

    ei, mitte eile, vaid kurat teab millal; võibolla pole seda kunagi olnudki

    pargi taga on väljak, mis meenutab Rembrandti väljakut; Hansaplatz vist

    täna ma ei julge Altonasse jala minna, sain eilsest käigust tugeva nohu ja köha, aga hotellis pole sooja vett, istun toas jopega; istun kaardi ees, kirjutan paberitükkidele; kui ma näen, kui lähedale ma temale eile jõudsin ja kui heidutavalt kaugel ma nüüd Altonast istun ja neid ridu kirjutan, valdab mind jõuetus nagu kasiinos kaotamisest (värin seljas ja luuvalu küünarliigestes); koridoris undab tolmuimeja, käib koristus; Altona, mulle on vaja ainult üht sinu tänavat, Gaußstraßet, anna see mulle, poeta, nagu poetab sviiter lõngaotsa, luba mul hotellist välja minna ja astuda mitte Kirchenalleele, vaid Gaußstraßele…  Karl Friedrich Gauß, tema portree rippus kabinetis matemaatik Pierre Fermat’ ja Descartes’i vahel – inetud näod (eluaeg on koridorides ja kabinettides olnud inetud füsiognoomiad)

    teadnuks ma, mis mind Altonas ootab, milline õnn tal minule varuks on

    ostsin ikkagi pileti – õigemini ostis selle mulle türgi poiss DB vormiriietuses, krael väike pealeõmmeldud HVV[2] pael; ma jälgisin tema liigutusi: see polnud lihtne, oma aruga ei oleks ma ilmaski selles sotti saanud; tunnistan, sellise päevapiletiga on mul hilja tagasi minna, etendus kestab kaks ja pool tundi, raamatust võib ööpäevaga jagu saada, riskeerides seejärel haigeks jääda, niiviisi räägitakse: kirjutan segaselt ja pikalt-laialt, keerutades nagu kass ümber palava pudru, ei räägi kunagi asjast ning sellest hoolimata: need, kes armastavad minu teoste autorit, armastaksid teda veel rohkem, kui ta sureks ootamatult kohe praegu, neil lehkavatel päevadel, – kui ma mõtlen sellest (ideaalsest saatusest, mis kasvab välja ideaalsest surmast, elu tagurpidi: nii näiteks heidab Ettore Schmitzi surm Italo Svevo keskpärasele romaanile täiuslikkuse helgi), siis valdab mind kirglik soov end tappa (mida saab tõmbelt võrrelda ehk vaid sooviga oda panna)

    räägitakse, et kui kord oled õppinud pulkadega sööma, siis ei unusta seda oskust kunagi, “see on nagu jalgrattasõit,” rääkis Hanuman, – mitte minu puhul (ma olen Altonas, kell on 14.15, jäänud on alla kuue tunni)

     


    [1] Altona – Hamburg, Saksamaa.
    [2] HVV – Hamburger Verkehrsverbund (Hamburgi Transpordiliit).

  • Ta oli üksinda

    Oota. Oota, leitnant, ma panen su praegu siia. Saad sa nii olla? Saad? Okei, ära ainult magama jää, ma ainult, ainult lükkan selle sodi eest ära. On ikka kuradi prahti siin. Vaata, leitnant, mingid vanad püksid. Mis see on? Prill-laud. Mida kuradit, leitnant, kust see siia sai. Neetud pesumasin, oled sa sellisega pesu pesnud? Tühja sa oled, isegi mina pole sellist ühes tükis näinud ja sedalaadi kraami ma juba tean, väga hästi tean. Leitnant! Leitnant, vaata, vaata, ära nüüd magama jää. Oota, ma annan sulle vett. Sul on nägu nagu mingil sepal. Vasksepal. Vasksepal peaks ju nägu igast punast jama täis olema, vask on ju punane. Oled sa kunagi elus vaske näinud? Oleks ajad teised, ma oleks sulle näidanud, käega oleks katsuda lasknud, mõnus metall, sooja värviga, mul poes veidi oli teist, kallis kraam, suurt ei ostetud. Punane on samuti soe, aga teistmoodi, katsu oma rinnaesist, saad teada. No nii, parem. Vaata, et sa magama ei jää, leitnant, ma vaatan, vaatan, kas ma saan selle pesumasina kuidagi kõrvale käänata, ja teen mingi varju meile. Ah, raisk, leitnant, kuule, selle neetud pesumasina taga on täielik urg ju. Oota, leitnant. Leitnant! Hea küll, ma lähen kaevan edasi, vaatab siis, kui sügavale saame. Äh, side läks lahti. Oota, ma tõmban kinni. Täpselt lendas see naga, jube täpselt, mitte midagi pole öelda. Tõmban kiirelt kinni ja kaevan edasi, suht sitt on, aga mis sa vaesel ajal teed, eks ole, leitnant.

    Oota, leitnant, ma vean su veel nats kaugemale. Panen siia nurka, näed, nendest vanadest pükstest on kasu küll, saan sulle pea alla panna. Justkui päris padi või midagi. Pole just suurem asi kodu, aga parem ometi kui seal väljas oodata, millal järg meie kätte jõuab. Tähendab, leitnant, ju see järg meie kätte jõuab, küll jõuab, aga vähemalt mitte väljas, niigi külm ja siis veel lajatab seda sopast vihma, jah, see roojane vihm meil veel puudus, kurat, täiega puudus. Hamba allgi pole kuiva kohta. Sul on või, leitnant? Näe, võta vett, joo, siis enam pole. Ega ma ei tea, mida sinuga peale hakata, kui sa selline oled. Filmides näidatakse või mis näidatakse, näidati siis, kui veel midagi näidati, kogu aeg, et kui keegi on sellise laksu kõhtu saanud, siis kõik ütlevad, et ära maga, ja pannakse midagi pea alla ja antakse vett juua. Praegu on tunne, et igas neetud filmis, mis ma näinud olen, oli keegi sirakil maas nagu sina, leitnant, siin praegu, tilkus punast ja keegi karjus talle, et ära maga, ära maga, šokk pidi tulema, ja siis anti vett, vesi oli veel klaaspudelis, kujutad sa pilti, ehtne allikavesi kõige kõrgemalt mäelt või midagi sellist, ja siis keegi andis oma jope või mantli või midagi, pani tüübile pea alla. Pükse tavaliselt ei antud, eks ole, ja ausalt öeldes, tead, leitnant, ma ei mäletagi rohkem. Nagu olekski iga film rääkinud sellest ühest tüübist, kes kuskil tühermaal või tänaval punast pritsib prügi või betooni sisse ja peale nagu sina siin ja siis on tühi maa, mitte kuraditki enam ei ole. Punkt. Tiitrid. See mängis seda punast pritsivat tüüpi, see oli see veemees, see andis mantli või sineli või midagi ja the end. Ja siis tuleb uus film ja kõik algab otsast peale. Näod on teised, võibolla on mingi teise nimega allikavesi kuskilt prügimäestike betoonmägede kitsede kristallselge vee joomaaugust ja sineli asemel on mingi sulejope. Tiitrid. The end. Ja jälle. Ohtralt punast ja seesama kuradi allikavesi. Issand, kui väsinud ma olen.

    Oota, leitnant, ma tõmban selle kuradi pesumasina augu ette. Sul midagi pesta pole, kasutaks juhust ja tarvitaks antiiki sihtotstarbeliselt? Vorm äkki, aga see on sul nii punast täis, et kuuma veega pesta kohe ei tohi, ei tule plekid välja. Sul läheb seda ju veel vaja, jah, kindlasti läheb, kui ma ainult teaks, mille jaoks. Verd leota kõigepealt külmas vees. Mul ema õpetas. See on sul vist vihma käes selle etapi läbi käinud juba, kuigi kui sellele sopale vesi öelda, siis teeksime talle väga ränga ülendamise. Võime pesema hakata. Ah? Hea küll, oota, leitnant, oota, liigub, raisk, liigub. Muidu polekski midagi hullu, aga sitt on niimoodi kükakil ja küürakil sellega maadelda. Paras kobakas, vanal ajal tehtud, väärt kraam, suures osas veel metall, aga ju läks läbi, mis ta muidu siin niimoodi, ime, et keegi üles ei leidnud ja osadeks ei võtnud. Ehk oligi keegi minusugune tallele pannud, ära peitnud, et kui ilmaelu rahulikum, võtab ära, vuntsib üles ja teeb rahaks. Selle tüübi nägu tahaks nüüd täitsa näha. Niimoodi. Jah. Niimoodi. Uks missugune, on ju, leitnant, näed? Ja jah, tee silmad lahti, vaata, ongi kodu meil. Kauaks seda on, aga on nagu on, kodu on kodu. Jätsin ülesse äärde väikse vahe, tuleb õhku ja näeb ja kuuleb, mis toimub. Mitte et ma nii väga tahaks näha, aga vaata, siit näeb taevast. Saame vähemalt teada, mis ilm on ja millal vihm üle läheb. Siis on ikka veidi mõnusam, kui päike välja tuleb, on ju, leitnant, päiksega on parem, kõvasti parem. Välja minna me ilmselt enam ei saa, aga noh, teadmine loeb ka midagi. On ju, leitnant? Leitnant! Leitnant, ära maga! Leitnant, kust sa pärit oled? Meie jao mees sa pole, muidu oleksid samast kohast, kust meiegi. Ju oled linnamees, sealt võeti kõige esimesed. Oi, kurat, kui palju sellest möödas on, liiga palju. Kõigepealt läksid linnapoisid. Läksid ja laulsid. Alguses poisid laulsid, ilusasti laulsid. Kas sina ka laulsid, leitnant? Ei, leitnant, sina ei laulnud. Oleks sina siis laulnud, ei kükitaks me sinuga kahekesi praegu siin kuradi prügikoopas. Ja mina üksi ei kükitaks. Sinuta oleks ma seisnud nagu töll seal veel praegugi suu ammuli ja vaadanud, kuidas täpselt see kõik kuradile lendas ja edasi lendab, aga ma poleks muidugi kauaks seisma jäänud, seda varianti pole kellelegi veel jäänud. Sina tõmbasid mu maha ja said tänuks selle naga läbi selja. Suur naga oli, aga pani sust läbi nagu nuga võist. Pärast tõmbas mul käe puruks, aga tühja tost, pulmadeks, olgu nad neetud, paraneb. Ma ei saa aru, mis imevalemiga sulle hing sisse jäi, nii õnnelikult tõmbas sust läbi. Häh. Tõmbas läbi. Häh. Noh, tead, ma vaatasin neid asju ju uudistest, sealt tuli ööd ja päevad läbi, et see sai nagaga, see sai ilmkärakaga, see mingi kolmanda jupstükiga, kuidas me neid kõiki ei hüüa. Igale neetud surmavidinale on meil oma nimi, aga selle eest kaitset mitte silpigi. Mis kasu sellest on, et sa relvale, mida sa õieti ei näe, aga mis tõmbab su nii pooleks, et kahe silma vahele jääb kaks meetrit tühjust, või mis lajatab su kahekümnele ruutmeetrile väljale laiali, mingi pika ja keerulise või nunnu nime paned. Need teevad oma töö ära, olgu siis mis nimi tahes. Ma võin sind, leitnant, praegu, ma ei tea, kapteniks hüüda või kasvõi kindraliks, mis kuradi vahet seal on. Või on sul kergem? Läheb tuju vahest paremaks, kui ma sind kindraliks hüüan? Vahet pole, isegi kui ma sind kindraliks kutsun, leitnant, vedeled sa ikka, üleni punast täis, siin prügihunnikus. Ainult. Ainult ma ei tea, kui sa oleks enne kindral olnud, kas sa oleksid mingi suvalise kolmanda järgu reamehe pärast naga endast läbi lasknud. Sittagi sa oleks, sittagi, kui just tõesti ei olnudki asi minus, vaid hoopis milleski muus. Samas said kõik need kaptenid ja kindralid ja admiralid ja üldse kõik nii punaseks, et vahet pole, nad on kõik praegu kuskil seal oma staapides lapikud ja imavad sopast vihma. Tea, kas nendele oli parem laksata kui suvalisele kolmanda järgu reamehele. Ei usu, ei usu, et pagunid ja nimetused siin mingit tähtsust omavad. Nende endi jaoks muidugi, kujutan teise järgu lollaka kaprali uhket ilmet ette, kui armas president ta kindraliks kuulutas. Pärast olid presidendiga mõlemad kaelakuti oma arust väljas ohutus kauguses, ma ise ei näinud, aga räägiti, sest muud enam rääkida ei olnud.

    Oota, leitnant, ma vaatan, kas mul närimist on midagi. Kotipõhjas järsku midagi leidub ja kuidas see kott selles müdinas üldse alles jäi, ei mahu mulle pähe. Jah, on, aga ainult see kuradi plastmass, ei muud midugi ja mida muud seal siis olla saakski. Ma müüks oma hinge kasvõi kärbatanud porgandi eest. Kapsa eest paneks sinu oma lisaks. Tea, kas keegi teeks sellise diili minuga? Mis ajast me seda plastmassi juba sööma peame? Liiga kuradi kaua, alati liiga kuradi kaua. Ei olnud ju enam midagi. Kui esimene järk läks, siis kõik kuradi vili ja tomatid ja kurgid läksid järgi. Leitnant, kõik, mis maas kasvas, kõik läks järele. Tead, ega te linnamehed ei saanud asjale nii pihta kui meie külas. Te muudkui läksite oma supermarketitesse, ostsite sealt oma leiva ja salati ja porgandi koos kapsaga. Ühel hetkel jäi teil seal siis juurikalett tühjaks, võibolla virisesite, võibolla helistasite poebossile, kaebasite, aga pärast läksite koju ja elasite edasi, kes kuidas. Meil maal, leitnant, oli hullem. Mees, meil ju puha põllumehed, ja kui laos või keldris või kus kellelgi läks asi halvaks, no läks, juhtub ja asi sellega, aga põldudel ju samamoodi. Ma panin poe siis õhtuti lukku, harjumusest, mitte vajadusest, ja käisin neid põlde ja heinamaid vaatamas. Must, lägane, kõik mädanenud. Mehed seisid jõuetult põlluserval, rääkisid maast ja ilmast ja jõudsid vääramatult ühte kohta, oma viljatu maa ja mädanenud saagi juurde. Mõni oli kõva mees, suutis pihkude vahel kõrvitsa tükkideks pigistada, aga halas nagu väike plika ära kadunud nuku pärast. Ma sain juba siis aru, et see on alles algus, et varsti, leitnant, on kööga. Viskasin oma kruvid ja naelad ja haamrid poe taha maha, mis antiigiäri sa enam ajad, kui kellelgi pole suhu midagi pista, ja panin prooviks ühte vanasse pahtlilabidate kasti mulda, sisse naeriseemned, muud ei leidnud. Kastsin hoitud veega, mitte selle saastaga, mis meile hiljem krae vahele sadama hakkas. Sada imet tegin, väetasin, lasin Vivaldit neile. Mitte kuraditki, muidugi mitte kuraditki. Siis olid loomad veel alles, aga kogu taimne värk oli läinud. Isegi konservikarpides oli kõik must ja määndunud. Nälga veel otseselt polnud, aga muidu mõtled küll, et kus sööks liha, kui aga saaks, aga pane seda liha kakskümmend neli seitse ja vaata siis, kui hea on. Tead isegi, mäletad ju, leitnant? Kas proovisite linnas puitu ka süüa, kui teil seal suurt muud enam polnud? Proovisite, linnamees, proovisite. Mis meiegi muud tegime, aga puud pidasid lihtsalt veits kauem vastu, tugevam kraam. See polnud isegi juhus, vaid puhtakujuline loogika. Mis kauem kasvab, see kauem kärvab. Oota, leitnant, sa hakkad ära vajuma, oota, kohendan seda ilmatuma mõnusat püksipatja. On parem? Või mis parem, mis parem, oh kurat, kui haledad me siin sinuga oleme. Hea küll, ega me ennast ju muuta ei saa ja kui saaks, ega enam ei jõuaks. Aga olgu, olgu, las ta olla. Sina, leitnant, läksid ilmselt teise järguga. Läksid, saan aru. Ju läksid samasuguse reamehena kui mina, pidasid kuidagi vastu, et järgmise järgu ajaks paelad peale said. Paras imemees oled sa, leitnant, su sileda klanitud linnamehe välimuse järgi ei ütlekski. Jah, on nüüdki veel näha kogu selle rokase vormi punase alt, mul on väärt kraami jaoks silma, mina juba tean, ma oskaks sulle selle pesumasina, meie imelise kaitsva ukse väärtuse krossi pealt ütelda. Praegu suudab seda muidugi iga loll. Rahas pole see meie uks väärt punast krossigi. Hubasuses on see seevastu hindamatu, kas pole, on ju. Esimene järk pidas kaua vastu, võtku mind see ja teine, kui ma teaksin, miks meie venitasime ja miks nendega venitati, oleks võinud esimesega saata veel teise ja kolmanda, ühesõnaga kogu kupatuse ja asi ants. Tulemus sama, kuid möla oleks vähem olnud. Uudistest vaatasin, alguses tundus muidugi kole, aga kui teine järk kohale jõudis, sain aru, et esimese ajal olid laksud väikesed, vägagi väiksed, teise ajal suuremad ja kolmas järk oli juba kolmas asi ja kolm on kohtu seadus, nagu öeldakse, ja neljandat ei tule. Praegusega võrreldes oli see teine, ja esimene niikuinii, nagu oleks naine sind heast kohast silitanud, eks ole. Olid sa, leitnant, abielus? Vedas, kui polnud. Mul vedas. Ma ju nägin, mis neist esimese ja teise järgu meestest maha ja järele jäi. Naised on meist targemad, nad said juba esimese järgu ajal aru, et tagasi pole enam kedagi tulemas ja kui tuleb, lähevad jälle ning see oleks vist hirmsamgi, saada tagasi vaid selleks, et uuesti kaotada. Eks nad siis püüdsid head nägu teha, vastu pidada, et mehed, kes veel maal, ja lapsed vastu peaks. Mehed ja lapsed olid nendega päevast päeva ninapidi koos, ei näinud muutust, aga mina nägin, olgu siis minu juures poes või külavahel. Iga päevaga vajusid näod rohkem ära, soengud läksid iga päevaga rohkem sassi. Üks käis vahel minu pool, kobis kaugemale kastide vahele, võttis riiulist kinni ja nuttis, ei öelnud sõnagi, ainult nuuksus. Aimad ju küll, kuidas üks üksik mees end tunda võib, kui naine sul toas nutta lahistab. Seisin kohmetult oma leti taga. Nagu vaatasin välja ja nagu ei vaadanud. Nagu vaatasin naist ja nagu ei vaadanud. Pärast pühkis naine, teadsin teda, külakaunitari, väga ammusest ajast ja paljukest seda ilu veel järel oligi. Tema pärast ma jäingi, ah ei, ei, leitnant, see, see jäägu mulle. Ühesõnaga jah, ta pühkis siis pisarad, vabandas nii mokaotsast, nagu mul seda vabandust vaja enam oleks, ja läks, et mõne päeva pärast jälle tulla, kui enam ei jõudnud. Esimene järk oli selleks ajaks peaaegu unustusse surutud ja teine järk oli läinud ega tahtnud kuidagi tagasi tulla.

    Ma mäletan teise järgu minekut. Teine järk läks ja nende järel loomad. Kõik loomad, kõik linnud, kõik kuradi prussakad mu poeköksi keldrist. Kõigil jalad püsti või mis neil prussakatel on. Ikka vist jalad, samamoodi kui loomadel. Hobustel on kabjad. Seal sõrad. Ah, ma olen, mis olen, ma olin antiigimees, mida minusugune loomadest teab. Pärast esimest järku sain kõigist ilmaasjadest muidugi paremini teadma, kui ükski antiigimees kunagi oleks saanud. Kui pärast esimest järku enam midagi ei kasvanud, siis loomad pidasid kuidagi vastu ja tänu neile pidasime meie vastu. Mingi aja. Osa suri ise, osa läks söögiks, aga pärast teise järgu minekut ei olnud enam midagi, ei olnud enam sedagi. Jalad ja kabjad ja sõrad olid püsti. Süüa ei tohtinud. Mõni loll proovis, kukkus samasse, endal ka jalad püsti. Või sõrad, kui siga mees oli. Mõni järgmine siga mees püüdis seda siga meest süüa ja oligi sirakil kaks siga meest. Õgimiseks jäigi ainult see plastmass. Ainult see kuradi plastmass. Tahad sa veel seda plastmassi, leitnant, viimast plastmassi? Oota, leitnant, oota, hammusta nüüd. Ah, hea küll, õige, mis sest enam. Kui vaja minna, siis ei taha tõesti, et see plastmassimaitse suus oleks, on ju. Ah, mulle ka aitab, närigu, närigu ise, kui seal on veel kedagi närimas, seda plastmassi. Õnneks ei tee keegi seda vähemalt enam juurde. Ei, aitäh sellegi eest, aitäh, kuradi selle eestki.

    Siis pärast teist sulasid kõik päevad kokku. Uudiseid veel käiati, näidati neid tapatalguid. Olime nii tuimaks seal külas juba tehtud, et ei me võpatanud punase peale, lendas siis seda koos mõne jala või käe või peaga. Selline tuimus oli peal ja selline plastmassimaitse suus, et mitte mingeid tundeid ei olnud jäänud kotipõhjagi. Kõik olid nii tühjaks imetud, nagu oleksime ise siin väljal seisnud. Teise järgu kõrval ja esimese jäänustel. Ükski naga meid ei tabanud, ükski ilmkärakas ei litsunud meid laiaks, aga muidu olime siin koos teiega, ilmselt sama tuimad ja lootusetud nagu teie siin. No ja siis tuligi see, et polnud enam kedagi teist võtta. Võeti meid ja algas meie viimane sõit. See oli lõppmäng, see oli “Lahkumissümfoonia”. Tead seda, leitnant? Tead sa Haydnit? Kuulad? Või mis kuulad, kuulasid. Kas sa kuulasid klassikalist muusikat? Kes sa hariduselt oled, linnamees? Mina pidasin poodi, haamrid, naelad, kruvid, mõõdulindid, siuke kraam. Kollektsionääridele muidugi. Ja neile meeldis, kui mul poes klassikaline muusika mängis, et nagu vanad klassikalised asjad ja vana klassikaline muusika. Klappis kokku nagu hammasrattad. Oi, leitnant, sa ei tea, kuidas ma seda alguses vihkasin, kõvasti vihkasin, aga siis, tead, kuulasin muudkui ja hakkas meeldima. Pärast panin juba õhtul koduski mängima, lugesin juurde, mis sain. Kasutu kraam, aga kuidagi aitas puhata. Või millest ma seal nii väga puhkasin. Kundesid käis vähe, kohalikud antiiki ei kogunud. No ja siis, kui kõik kuradile lendas, siis oli seesama Haydn oma “Lahkumissümfooniaga”, mis mul veel mõistuse peas hoidis. Meil oli küla juba pooltühjaks veetud, poes ei käinud enam üldse mitte kedagi. Ainult tema. Vahel. Nutmas. Esimene ja teine järk olid läinud ja siis tuli minusuguste kord. Vanust on mul kõvasti üle kuuekümne, kopsud auklikud nagu juust, aga muidugi veeti ära. Veeti minusuguseid vanu haigeid mehi, kunagisi külakaunitare, lapsi polnud kellegi hooleks jätta, tulid nemadki voori, et pealinnas pundi sinusuguste teise järgu veteranidega kokku saada ning nagade ja ilmkärakate alla saata. Oh, oli see vast voor, teist sellist pole siinmaal varem nähtud ega kuuldud. Mõneks ajaks läks tuimus üle, kuid ega lootust peale ei tulnud. Tahtsime elu külge klammerduda, olgu ta kurat siis nii sitt kui ta on ja nii plastmass kui ta on, aga siis seal vooris tundus meile, et tal on ometi mingi mõte, mingi olemus või rokase pealispinna all mingi kallihinnaline sisu, mida tasub hoida. Nii see oli, leitnant, see viimane minek, ja me ei teadnud, mis kaob koos meiega. Esimesed läksid lauluga. Teised läksid vaikselt. Kolmandad veeti karjudes. Mina ei karjunud, leitnant, usud sa, leitnant, mina ei karjunud.

    Mis tuleb selle järel, kui kõik kuradile lendab, mis sa arvad, leitnant? Sina ehk tead, sa oled haritud linnamees, palju õppinud ja ühte ja teist elus näinud, aga mina ei tea. Aga võibolla ei lennanud see kõik kuradile selle viimase poole aastaga, mis algas mõttetute kindralite mõttetutest läbirääkimistest ja lõppeb täna siin sinu ja minu, haige vanamehe ja haiget saanud noormehega? Võibolla lendas kõik kuradile juba varem, aga me ei saanud sellest lihtsalt aru. Sina elasid oma linnaelu, mina oma maaelu. Sina filosofeerisid ja jõid peeni jooke, mina pidasin külas oma totakat antiigipoodi, kuulasin vanu klassikaplaate ja vahetasin teinekord puhtast vana kooli metallist joonlaua kolme kilo kartulite vastu. Siis me sellest muidugi aru ei saanud, aga vaata nüüd, kui kiiresti see kõik otsa sai. Sinu linn ja minu maa, esimene, teine ja kolmas järk järgemööda tuksi kukkunud sõdureid. Ja kui kõik nii neetult kiiresti ja lihtsalt otsa sai, järelikult polnud asi püsimist väärt. Rähklesime tühja läbi kõigi sajandipikkuste tõusude ja mõõnade. Arenesime suvalistest õnnetutest iidsetest sopakullestest filosofeerivateks kahejalgseteks ja mõtlesime, et oleme arengu tipp, aga valesti arvasime, valesti, leitnant. Keegi vaatas meid kuskilt, vaatas mitu sajandit ja siis raputas pead ja ütles, et ei, ups, nii ei lähe, nüüd läks küll valesti, ajame selle asja nagade ja ilmkärakatega korda, ja mõeldud-tehtud, lasti käia kuni ühe kolmanda järgu reamehe ja teise järgu leitnandini välja. Aamen, nagu öeldakse. Kusjuures enne kui see kõik kuradile lendama hakkas, rääkisid kõik lunastusest. Mis lunastusest? Mis an-
    deksandmisest? Kas sa nägid kuskil andeksandmist? Ei sa näinud, mina ka ei näinud, aga ega ma ei näinud ka andekspalumist. Kas keegi meie omadest läks, võttis pea paljaks või, veel sobilikumalt, täitsa paljaks, tõstis käed, kummardas ja ütles, et “meil on kahju ja me vabandame, aga palun ärge hävitage meid ära, ausõna, me enam ei tee, areneme paremaks ja puha”. Seda oleks kohe pidanud tegema, kohe esimese järgu asemel. Selle asemel saadeti kõige siledamad poisid lakse andma ja kõige targemad pead plastmassi välja mõtlema. Totakad, ma ütlen, totakad. Oled sa nõus minuga, leitnant? Ah, mis ma sust enam piinan, sellest neetud prügikoopast saab meie hauakamber. Sa teadsid seda tegelikult juba siis, kui mind väljal naga eest ära lükkasid. Seda poleks tohtinud juhtuda. Mina oleks pidanud kohapeal surema ja sina samasse hinge vaakuma jääma ja ega me poleks kaua ootama pidanud, varem või hiljem oleksime ilmkärakaga viimase laksu saanud, jäänukski vähem aega filosofeerida ja põdeda, jäänuks vähem aega oodata.

    Oota, kuuled, leitnant, vaiksemaks on jäänud? Hakkab lõppema. Näe, vaata meie kauni kodu akna poole, näed, läheb selgemaks, see tuhandest neetud sopavihm hakkab läbi saama, suudad sa pead veel tõsta? Ah, hea küll, mis sellest enam, maga siis, leitnant, maga ja puhka. Tead, ma lähen lükkan selle jäleda pesumasina eemale. Saame vähemalt natukene rohkem värsket õhku, nii palju kui seda õhku veel üldse hingata annab. Loogiline ju, et õhk on järgmine, sest muud sellelt maalt enam võtta ei ole, kuigi eks kaoks see vist iseenesestki, sest loomi ju enam pole, puid enam pole, vesi ei kõlba filtreerimata isegi selle prügimäe pesemiseks, aga mis seal oodata nagu varem, milleks venitada, naks ja kaelalüli pooleks ja keha kukub kokku. Hinga sügavalt, leitnant, sellist õhku enam ei tehta, sellist õhku enam ei tule, tõmba kopsud mõnuga seda meie kõdunenud kodu vinjetiga osooni. Mõnus, kas pole? Mõnus on teada, et oleme maailma viimased, hea küll, eelviimased hingajad või ei, viimased siiski. Viimased, viimased, ninad hapupiimased, mis. Mäletad, leitnant? Mäletad veel? Vaata oma unenägudes midagi head, mind ära näe, sest ma ei suutnud sind ärkvel hoida ja ma ei suuda sind elus hoida. Sa võid inimesena imemees olla, aga mina ei ole ja kui mina ei ole, siis sind ei ole. Me oleme kõik omavahel seotud. Mitte ainult sina ja mina, meie kõik, kes siin maal elasime, isegi kui saime sellest aru alles siis, kui ühte punti seotuna surma läksime. Oota, leitnant, tunned, õhk hakkab muutuma, hõredamaks vist, ma olen mägedes käinud, siis kui mul lõõtsad veel korralikult töötasid, seal oli paarsada meetrit kõndida sama, mis sileda maa peal kolm kilti. Nüüd aitab. Ongi kõik selle teise järgu leitnandi ja kolmanda järgu reamehe jaoks ja neljandat järku enam ei tule. Mitte midagi ei tule ja, ausalt öeldes, vist parem ongi, et ei tule. Head teed! Võibolla olen oma nutud juba ära nutnud läbi selle õige, selle mu ainsa, mu külakaunitari silmade ja nüüd pole enam vahet, oli vaja, tähendab oli vaja. Kui ma väljale sain ja suu ammuli nagu viimane töll seisma jäin, nagad ja ilmkärakad ümberringi lendamas, siis vaatasingi ainult teda. Uudised ei andnud kunagi täpselt edasi, milline ta on. Plahvatused olid võimsad nagu eriefektid, punast lendas nii, et anna olla, iga viimane kui üksik jalg ja täislastud püksitagumik oli näha, aga teda mitte. Ähmase kuju vaevutajutavaid liigutusi küll märkasime ja ilmselt need saatsidki ilmkärakaid või nagasid ja mida kõike veel teele, ise ammutades jõudu meie loomadest ja taimedest, kuid see oli kõik. Kui esimese järgu jõudmist üle kanti, siis imestasime kohe, et miks nii paljud neist tardusid, kõik need ilusad ja sihvakad, tublid ja tugevad sõjamehed, ning kogusid end alles siis, kui enam kui pooled neist olid auke täis või mööda välja ühtlaselt laiali. Ja ega kõik liigutama ei hakanudki, kukkusid niisama kokku ja jäid ootama, silmad endal pärani, kuni laks ära käis ja silmad jäidki pärani. Mingi osa jäi muidugi toimetama, liigutasid, tulistasid ja pidasid mingi ime läbi vastu, kuid kauaks sedagi jõudu jagus. See on nagu elus ikka, mõnel on südant, mõnel on kätt, aga tulemus on üks. Jah, ja teise järguga, millega sina, imemees, debüüdi tegid, nagu teil linnas öeldakse, juhtus sama, aga siis hakkaski see tuimus juba tulema, detailid ei ehmatanud, saladused ei köitnud. Surma vaatamisest võib vabalt tüdineda, nii juhtus teil siin väljal, nii juhtus meil seal kodus. Kummal pool see kõik vastikum ja lootusetum oli, ei oskagi öelda. Te justkui tegite midagi, eks meiegi, aga polnud ei teist siin, ei meist seal vähimatki tolku. Lõpuks jäi ainult väsimus ja tüdimus. Ei tea, kas suremisest võib samamoodi tüdineda? Seda saame varsti teada, leitnant, seda saame varsti teada. Aga ega sõdurite tardumise kohta suurt midagi meile räägitud, kuigi üht-teist imbus läbi. Alati imbub läbi. Mul oli üks kunde, pealinnas kõrgel kohal kollektsionäär, kogus tinast kraami. Ju tal oli neid kontakte omajagu, antiigirahva hulgas ma mõtlen, mujal niikuinii. Leidsin talle vahel mõne landiraskuse või midagi sellist ja ega me päris sõbrad ei olnud, aga kontakti hoidsime siiski veel, kui see kõik peale hakkas ja kuradile lendas. Mida täpselt mehed nägid ja mis seal oli, seda ta muidugi ei rääkinud, nüüd mõtlen, et nad ei osanud isegi sellest kõigest sotti saada. Pealegi kõike kuulati pealt ja kõike rääkida ei saanud, aga nii palju viskas, et teadlased nuputasid välja meesteta masinaid, peegli abil juhtimist kasutati, kaameravärke. Kõike prooviti, et mehed kõhklemata peale suudaksid joosta ja lennata, aga palju sestki kasu oli, ei saanud talle keegi vastu ja kõik nägid teda läbi oma silmade, ma olen kindel, et nägid. Kes ehmus, löödi tümaks, ja kes ei ehmunud, löödi samuti tümaks. Hakkasin mõtlema, et võibolla selles hernes peitubki, et mida keegi näeb, kuidas selle vastu võtab ja kuidas käitub. Äkki see ongi kohtumõistmine või esimene etapp enne kohtumõistmist, ülekuulamine või nii. Kiirelt ja lihtsalt ja ühtekokku terane uurija, õiglane kohtunik ja külmavereline timukas. Korraga ja täpselt. Kuigi meil sinuga õnnestus väljalt lesta lasta, kusjuures sinul on see juba teine kord, pole me kohtumõistmisest veel sugugi pääsenud. Kui sa veel hingad ja mõtled, siis sa tunned, mina hingan ja mõtlen ja tunnen. Ega ma ei usu, et kõigile ühe puuga üks ja sama kaela määritakse. Surm kiirelt seal väljal või aeglaselt siin selles prügikoopas pole veel karistus, arvan ma, see on lihtsalt vaheetapp. Arest või midagi sellist. Päris värk veel tuleb. Tuleb, aga võiks juba kiiremini tulla, litsub, raisk, rinda, kõvasti litsub. Tead, leitnant, kui ma väljale jõudsin, ja ma jõudsin teistest hiljem oma kopsude pärast, siis tekkis minu ja tema vahele tolmu ja lahingusaasta sisse justkui puhta õhu tunnel ja ma nägin teda selgelt, sama selgelt kui praegu sind, armetu püksikaltsuga pea all, rind ja nägu punasest tilkumas. Ma nägin teda ja ta oli nii leebe ja habras. Ilus. Ta oli üksinda keset välja, ümberringi ründamas tankid, tiirutamas ning alla kukkumas lennukid ja droonid. Mu kõrval lendasid tükkideks ja surid viimased reamehed, minusugused vanamehed, armu paluvad naised ja nutvad lapsed. Ta seisis kõige selle keskel, mu külakaunitar, kõige kaunimas eas, mida enam ammu päriselt olemas polnud ja mis elas edasi vaid minu mälestustes. Ja ta nuttis.

     

  • Kohalik kõvamees

    Niikaua kui Mehis mäletada suutis, olid tema pere mehed ikka olnud Koolnuküla kohalikud kõvamehed. Taat rääkis, et Kõvameesteks olla nad saanud juba üle 150 aasta eest, kui Rusika-Kustas naaberkülas peetud Mullika Laadal tolleaegse kõvamehe Halu-Peaaru üle puusa heitis ja nõnda tiitli Peksu talu meesliini kätte tõi. Nüüdseks olid Kustas ja Peaaru juba ammu manalateed läinud ja mitmed mehepojad tiitlit endale nõudmas käinud, aga Peksu meeste kibedad käbarad ja suur ramm tõrjusid tüliotsijad ikka tagasi.

    Eelmisel laupäevaõhtul aga, kui kogu suguselts Peksu talu suurde sauna mihklipäeva tähistama kogunes, võttis peale korralikku leili ja tugevaid troppe sõna Mehise isa, kohalik kõvamees ja tiitlihoidja, Hangu-Hannes. Ta kõneles nõnda: “Palju vägevaid kämblaid ja võimsaid vemblaid näen ma täna siin saunaruumis ja see teeb mu meele heaks, et Peksul ikka veel nõnda palju rammu välja panna on. Ent ometi kõnelen teie poole täna murega. Peksu veri, mis tänaseks seitset Koolnuküla talu täidab, tikub lahjaks jooksma. Heldur, kas ei läinud mitte sinu lihane poeg Ago Tartu suurde kooli Kamara Jura õppima?”

    “Nii on, nii on… ” käib läbi meestesumma.

    “Ja Jaagup, küla vahel liigub jutt, et sinu Meelis pidi lausa koolmeistriks hakkama. Ons keegi kuulnud, et mõni koolmeister kakelda mõistaks?”

    “Ega ei, ega ei…” sumistavad mehed üksmeelselt.

    “Häbi tikub vägisi ka mu enda katuse alla,” jätkab turske habemik kolmeliitrisest õllekapast vahust sõõmu võttes. “Minu Riinakese ümber tiirleb kosilane pealinnast. Algul vaatasin, et mõistlik mees teine, eest kaks hammast puudu ja nina ka korralikult ära muljutud, aga tema räägib, et suusatades juhtus. See pole kõige hullem, noor mees, jõuab tampima õppida, aga teate, mis poisil ametiks?”

    “Ei tea, Hannes. Mis ametit ta siis peab?” pärib kiilaspäine Aisa-
    Oskar, kes saunaseina sisse ehitatud kaheksakantmeetrisest õlleankrust vähemalt kümnendat kapatäit õlut niristab.

    “Tema on värsimeister. Kirjutab luuletusi.”

    Saunalisi läbib pahameele kahin. “Oh häda!” – “Viletsuste viletsus, kõik on vilets.” – “Seda veel vaja.”

    “Ilma riimita luuletusi.”

    “Misasja?!” – “Häbide häbi, kõik on häbiväärne.” – “No mida veel?!” reageerivad kokkutulnud tuliselt.

    “Kuhu see ilmamaa jõuab, kui mehe ramm enam miski mõõt pole?” hüüatab pahaselt ka Hannese 87-aastane isake ahju kõrvalt matilt.

    “Vaikust!” kõmatab Hannese käskiv hääle üle saunaruumi. “Veriveski tallu kolisid kevadel noored linnaherrad. Tulid oma uhkete riistade ja kirevate hilpudega ja hakkasid kohe külvama, kohe kõike ümber tegema. Teate, mis nüüd kohal nimeks on? Muheveski Mahetalu. Rohkem nagu Pedeveski Pedetalu mu meelest.” Hannes sülitab vihaga ahjuesisele.

    “Suvi läbi pillerkaaritasid poolpaljaste piigadega põldudel. Poisid nagu makaronid. Ainult sooned ja teravad nurgad. Konti pole ollagi. Süles pigistaks süldiks. Ei tea, kuidas säherdused üldse talve üle elavad.”

    “Vanem vennas pidi mingi võõramaa poksimeister olema,” teab Aisa-Oskar rääkida. “Olla Soomemaalt isegi kullast tiitlivöö koju toonud.”

    “Jah-jah, ka küla peal räägitakse, et üsna sitked sellid. Jaanipäeval lõid Kannu simmanil kahekesi terve Vaevapõllu talu meespere laiali,” lisab ka Oherdi-Jaanus sõna sekka. “Vana Juhan läks katsuma, mis masti mehed on, ja Taaniel, see noorem, äsas kohe küünarvarrega vasta molu. Juhan käis külili tuha sisse nagu palk ja ei võtnud kaks päeva jalgugi alla.”

    “Küünarvarrega?!” – “Kas siis mees nõnda kakleb?!” – “Hea veel, et näpistama ja juustest kiskuma ei tikkunud,” on maamehed nördinud.

    “Vaikust, mehed!” talitseb Hannes taas pahaseid mehi. “Selge, et asi on tõsine. Teame ju kõik, et see on vaid aja küsimus, kui külarahvas kahtlema hakkab, kas Peksu mehed ikka veel kohaliku Kõvamehe tiitli väärilised on. Ja pange mu sõnu tähele, ei lähe kaua, kui nood nolgid meie oma õuele tüli otsima tulevad.”

    “Las tulevad! Küll näitame neile, kuis Luukas õlut pruulib,” hüüatab Hannese isa, kes õllest väga lugu peab ja selle mõjul pahatihti liialt ägedaks muutub, üüratut kappa kergitades.

    “Praegu veel muidugi näitame. Jõudu meil on ja vägevaid mehi on palju. Ei ole veel ükski mees võõramaa trikkidega ehtsa maatõugu karurammu vastu saanud. Aga mis saab viie, kümne aasta pärast, kui uusi Kõvamehi enam peale ei tule? Ära võetakse meilt see au. Kondikubude järeltulijad hakkavad seda tiitlit kandma.”

    Nüüd jäävad saunalised äraootavalt vait.

    “Minu oma poeg, Mehis, on pea täisealine, aga mehe nime pole veel välja teeninud. Ometi panen mina oma suurimad lootused just tema peale. Panen ette, et järgmisel laupäeval saame kõik Piinaniidul kokku ja korraldame poisile ristsed.”

    Kõik peale 17-aastase Mehise röögivad vaimustunult “hurraa!” ja vibutavad saunalae poole rusikaid.

    Selles on siis nüüd kokku lepitud.

    *

    Sügisene härm on Piinaniidu valkjaks värvinud ja Mehise paljad jalad tajuvad teravalt külma pistet. Nõme on. Päikesetõusuni on hea kaks tundi aega ja Mehis tunneb kontides endiselt sooja õlesängi pehmet kutset. “Miks me seda teeme?” käib läbi nooruki pea.

    Peksu talu mehed on eelseisva riituse korralikult ette valmistanud. Tõrvikud – olemas! Viis laiali laotatud silopalli – olemas! Paljaste lihavate torsodega lõdisev maameeste ring – olemas! Kõik on valmis.

    Mehis astub tõrvikute ja meesteringi keskele silole ning heidab linasest riidest punutud V-kaelusega vammuse seljast ja pastlad jalast. Maameeste massist väljub vanaisa, käes plekist mannerg hanerasvaga, ja asub pojapoega sisse määrima. Nii on kombeks. Kui poiss on kenasti läikima hõõrutud, läheb mannerg suurele ringile ja iga mees saab oma osa. Samal ajal paigutab Aisa-Oskar siloplatsile esmapilgul juhuslikesse kohtadesse erinevaid relvalaadseid esemeid. Suur ämber, hobuseraud, katkine seaküna, puuhalg, tuhandeleheküljeline paks piibel, seatapuväits, tühi tööriistakast, roiskunud põdrajalg, pehkinud aer, vana vokk ja nüri teraga vikat – need ja veel palju muid kasulikke riistu laotatakse värske silo peale laiali.

    *

    Taanieli ja Rustamiga tutvus Mehis juba varakevadel, kui vennad alles Koolnukülla kolisid. Abivalmis noormees juhatas selgelt eksinud linnamehed vana veski juurde, tõmbas vennakeste hapra linnamaasturi oma robustse Belarussiga lumest välja ja jäi natukeseks kohvi jooma. Sealt sai alguse sõbralik tutvus, mis kulmineerus linnahärrade pakkumisega hakata koos trenni tegema. Nii juhtuski, et taipoksi, juudo ja lukumaadlusega tegelevad vennad Terased võtsid noore Mehise koolitada. Olgem ausad, nagu alati, oli tegelikult asi tüdrukutes. Vaevalt et looduses hulkuvat ja maailma distantsilt seiravat Mehist oleksid väekunstid eriti huvitanud, kui poleks olnud poiste vanemat õde Kertut ja tolle elurõõmsaid sõbrannasid. Aga mis teha, linnapiigade lustlikud kilked, napilt kaetud kehad, hullutavad parfüümid ja meigitud näolapid lõid nooruki maailmapildi kildudeks. Igal hommikul enne põllule minekut vedas uje noormees end Veriveski trepile, pani kindad kätte ja läks vendade Terastega kokku. Mehise aeglane mõistus tammus ühe koha peal, aga keha õppis.

    “Kaitse pead! Liigu, liigu! Jalad käima! Nüüd haak ja põlv kohe järele! Teeb tööd! Teeb tööd! Küünarnukk näkku, vasak alt järgi! Jalg ette! Mawashi geri! Põlvega näkku! Peksab, peksab!”

    Poole aastaga, mis Mehisel Kertu käima peale saamiseks kulus, sai poisist vendade hinnangul siiski üsna tagasihoidlik võitleja, aga isegi nemad pidid nentima, et potentsiaali on. Füüsilise tööga harjunud sitke, ent kohmakas mehekeha osutus sõdalase vormimisel hüvaks toorikuks. Mehisel oli midagi, mis paljudest linnameestest ammugi lahkunud – sõge, nürimeelne jonn. Ükskõik mitu korda poiss pügatud murule pikali ei lennanud, ajas ta end alati püsti. Ka siis, kui noormees enam käsi tõsta ega jalgu liigutada ei jõudnud, tuikus ta seal hoopiderahe all nagu rajutuules tammepuu ja mõtles Kertu tulistele silmadele.

    “See vend paneks vist ringis surmani,” kiitis Mehise visadust isegi kogenud Rustam.

    Sinikaid, marrastusi ja paistes nägu põhjendas Mehis perele külapoe ees või Lonksu kõrtsus kaklemisega ja kõik, eriti perepea Hangu-Hannes, olid väga rahul. Elu oli ilus. Ainult Kertust ei julenud Mehis kellelegi rääkida.

    *

    “Miks ma siin olen? See ei ole minu jaoks,” käib läbi Mehise blondi pea, kui meesteringi keskele astub tema noorima tädi ja tolle venna poeg, Jalgrattadünamo-Jalmar.

    “Jalmari rinnad on suuremad ja inetumad kui Kertul,” nendib poiss nukralt, kui kuus aastat vanem ja vähemalt pool tonni raskem sugulane lambavillase vesti ült heidab.

    “Ongi käes,” mõtleb poiss siloplatsil vedelevat koli takseerides. “Minu tulevik. Aeru-Mehis? Rakke-Mehis? Põdrajala-Mehis? Palun ei!”

    Aga oh häda, nagu ikka, on poiss liialt kauaks unelema jäänud ja juba sööstabki verd täis valgunud silmadega tädipoeg lõrisedes tema poole.

    “Ma ei taha,” mõtleb Mehis heitunult ja märkab üllatunult, kuis tema põlvest kõverdunud vasaku jala päkk ründajat poole hüppe pealt poolkaares meelekohta tabab ja tolle härmatanud heinamaale siruli laotab.

    Kokkutulnud külamehed, mokad töllakil, on juhtunust nii jahmunud, et kulub oma pool minutit, enne kui keegi tagumistest ridadest “uuesti!” karjub. Aga Jalmarist ei ole enam asja. Turgutamine ei kanna vilja ja hämmeldunud Hannes on sunnitud hüüdma: “Järgmine!”

    Ette astub Mehise ema vend, Roobi-Sulev, käes ootuspärane pikk ahjuroop. Mehis jälgib ängistunult, kuidas rinnuni sorgus vuntsidega onu roopi pea kohal keerutab ja raevukalt seakiunumise hääli teeb. See on tema sõjakisa. Tema Ü-ME-RAAAAA!!!

    Ja kuigi ka nüüd tahaks Mehise süda poisi lihtsalt kükakile sundida ja pea kaitsvalt käte vahele võtta, astuvad instinktid tarmukalt vahele ning kiiremini, kui keegi jõuaks “sitane vigla” öelda, on Sulev juba silo peal pikali kägistusvõttest lämbumas.

    “Sunnikuraip…” jõuab Roobi-Sulev veel viimse hapnikuraasuga läbi hammaste pressida, enne kui Mehise raudne haare ta otselennuga ööbikuteriiki kupatab.

    Nukral pilgul vaatab Mehis maapinnal onu lõtvunud keha ja mõtleb Kamara Jura õppiva Ago, tulevase koolmeistri Meelise ja õe luuletajast kavaleri peale. Ka teistmoodi on võimalik. See siin ei pea olema tema saatus.

    Maameeste hämming on tasapisi asendumas pahameelega. Juba hüütakse kuskilt tagantpoolt:

    “Mis sa litutad? Katsu ometi mehe moodi kakelda!”

    “See pole õige asi. Kas tal mitte käbarad linnuliimiga koos pole, et Sulevi nõnda maha kiskus?”

    “Lõuad pidada!” käratab Hannes karmilt. “Järgmine mees astugu ette!”

    *

    Kui nooruke Mehis endast mõned aastad vanema Kertuga alles kurameerima hakkas, oli ta oma eluga rahul. Rõõmustamiseks piisas pisikestest asjadest. Varahommikune kaste heinamaal, külge süganud põdra karvatuust suure tamme tüvel, mõnusalt värske uduvihm või juulikuu pärastlõunane leitsak, mis loomadki loiuks teeb – rohkem ei olnud tal vaja. Maailm oli terviklik, lihtne ja kaunis. Aga Veriveski tagakambris higise ja õnnelikuna linade, mitte õlgede, vaid pehmest riidest siniste linade vahel sooja tüdrukukeha vastas juteldes paljastus tema jaoks terve uus maailm.

    Kertu jutustas poisile elust pealinnas: klubidest, kohvikutest, kaubanduskeskustest, ligasest, ent oh-kui-maitsvast Söögiplatsi burgerist, Stockholmi kruiisidest, loomaaiast, ühistranspordist ja veel tuhandest väiksest linnaelu tahust ning Mehise rinnus tekkis suur igatsus selle tundmatu, värvilise ja kihiseva maailma vastu. Päevade kaupa maa-kividega rassimine, adra taga lonkimine, oinatapp ja muud maatoimetused tundusid ühtäkki kuidagi väga luitunu ja tühisena ning nooruki hing hakkas uusi kogemusi ihkama.

    *

    Piinaniidul valitseb kaootiline meeleolu. Tõrvikute valgel hanerasvast ja higist peaaegu silmipimestavalt kiiskav Mehis seisab lõõtsutades poriseks tammutud silol, samal ajal kui mehed järjekordse kaheksasse keeratud maamehe ringist välja lohistavad ja riita laovad. Nii on kombeks. Ägisev ja valulikult oigav riit koosneb nüüdseks juba kaheksast mehest. Mehis tegi neile tuule alla samasuguse tuima mehaanilisusega, nagu Räpina konservikombinaadis karpe kaanetav Aisa-Oskar oma igapäevast leiba teenib.

    Meestesumm sumiseb kui külili keeratud mesipuu. Juba hakkavad tekkima omavahel üha krõbedamaid solvanguid vahetavad leerid. Aisa-Oskari ümber kogunevad mehed, kes on hakanud Mehist kadunud Rusika-Kusta taaskehastuseks pidama. Prussi-Heldurit poolkaares ümbritsev ja oluliselt raevukamalt meelestatud meestesalk aga arvab, et tagumine aeg on poisile kambakaga aru pähe panna ja see farss viimaks lõpetada.

    Nüüd tabab segaste tunnetega võitlev Hangu-Hannes isa pika pilgu. Jah. Mehed mõistavad teineteist täielikult. See on siis nüüd see. See on alati see olnud. Teisiti ei saa. Hannes tõstab hangu juba üsna heledaks muutunud oktoobritaeva suunas ja röögatab: “Aitab!”

    Otsapidi juba käsitsi kokku läinud maamehed tarduvad ehmunult paigale, kui kikaste kikas, hallivatimees ise, saja-rusika-vibutaja ja kohalik Kõvamees, Hangu-Hannes, kõrge kaarega tõrvikuteringi keskele kargab.

    “Mehis,” hüüab ta pojale imestuseseguse uhkusega silma vaadates, “täna olen mina näinud sind küljest, mida ei arvanud sul olevat. Kaheksa vägevat Peksu meest oled sa kriimugi saamata riita ladunud ja kuigi need võõrad tükid minule mitte meele järgi ei ole, ei paista sulle täna siin võrdset leiduvat.”

    “Isa, aitab juba… Ma…”

    “AGA,” lõikab Hannes poja jutule vahele. “Rusika-Kusta päevist saati pole ükski Peksu mees oma ristsetelt nahatäieta pääsenud. Nõnda pole kombeks. Rammu sul on, aga alandlikkust pead sina nüüd minu käe all õppima.” Seda öelnud, lööb Hannes hangu ringi servale maasse ja seisab Mehisele paljakäsi vastu.

    “Isa, ma ei tahtnud ju üldse…”

    “Sa tahad, et sind Rusika-Mehiseks nimetatakse. Hea küll, nimi on sinu, ole ainult mees ja võta!” Hannes ajab labidataolised kämblad laiali, nagu tahaks poega veel korra emmata.

    “Ei taha. Ma tahan üldse kodu poole…”

    Künnihärja nõtkusega sööstab Peksu perepea edasi, ent kohal, kus poiss veel hetk tagasi seisis, ootab teda vaid noormehe ette sirutatud jalg, mille otsa mees kohe ka takerdub ja valju matsatusega maoli käib.

    “Isa, ma ei tahtnud… Las ma…” Mehis sirutab silol külitavale isale käe, kuid pull-inimene vaid uriseb ja heidab end uuesti poisi poole. Maa väriseb põrutusest, kui Mehis isa juudovõttega üle pea heidab. Seitse ja pool palli Richteri skaalal.

    “Kuula, ma ei hakka sind lööma, isa…” Aga Hannes ei jäta.

    Väljaspool tõrvikutesõõri on vahepeal puhkenud täiemõõduline massikaklus. Vend ei tunne enam venda ega noor vana. Kes vähegi löögiulatusse jääb, saab oma koosa. Seal virutab Tõivelemb ämbriga vehkivale Pange-Hugole suure kulbiga pähe, nende kõrval püüab
    Aisa-Oskar meeleheitlikult Hannese isa habetpidi lähemale tirida, kuni Prussi-Helduri täpne hoop talt teadvuse ja esihambad viib. Isegi kaotajate riit näib olevat omaette invaliiga moodustanud ning maadleb, peksleb ja rüseleb täiel rinnal.

    “Kurat, lase ma räägin korra!” karjub Mehis isale, kes juba kahekümnendat korda taktikat muutmata ründab. “No kurrramus, lase rääkida, kurivaim!”

    Isa lendab tõrvikuid pikali niites ringist välja, ent ajab end kohe vaarudes püsti ja asub taas rünnakule. Võibolla tõesti jõudis see nürimeelne jonn Mehiseni isa ja vanaisa kaudu Rusika-Kustalt endalt, sest on selge, et Hannes ei peatu. Mitte kunagi.

    Kuiv silo võtab ümber kukkunud tõrvikutest tuld ja peagi ümbritseb rasvunud ja rasvaga kaetud taplejaid pisemamõõduline tulemöll.

    Mehis mõistab lõpuks, et leemendava ja tahmase isa peatamiseks on vaid üks moodus, ning kui Hannes taas taraani kombel peale tungib, lööb ta mehe kahe pauguga siruli. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Ja siis veel kord. Ja ühe korra veel.

    “Ära tõuse, isa. Las jääb…”

    Hangu-Hannes, kelle keskea paremad päevad on juba kaugel seljataga, veab end lõõtsutades käpuli ringi keskele ja suudab üliinimliku tahtepingutusega ühele põlvele tõusta. Vaim on valmis, kuid nõder ihu ei suuda enam teist jalga järele tuua. Räsitud vägilane ajab pea trotslikult kuklasse ja kohtab siis Mehise sooja ja kaastundlikku pilku. Robustne nägu lööb korraks värelema ja siis ilmub paistes huultele ja raudhallidesse silmadesse naeratus. Õnnelik väsinud naeratus.

    “Mu oma poeg. Mul on nii hea meel… Minu aeg on ühel pool, aga sina, Mehis…” Uut jõudu leidnud Hannes tõuseb nüüd sirgetele põlvedele: “Sina, Mehis, Rusika-Mehis, oled nüüd Peksu peremees ja Koolnuküla kohalik Kõvamees.”

    Hannes laseb pilgul üle tossu ja leekide keskel taplevate meeste rännata. “Ära muretse, sa oled valmis. Ma olen sinu üle uhke…  Pane ära, poeg. Pane mulle ära!” Hannes sirutab käed laiali ja ajab lõua viimse hoobi ootuses ette.

    “Aitab juba!!! Aitab sellest jamast! Mitte keegi ei ole Kõvamees!” kärgatab Mehis südametäiega. “Vaadake ometi ringi! Poolsada rasvunud jõhkardit laupäeva varahommikul üleni hanerasvasena niidul põlenud silo sees püherdamas. Näita mulle siin seda kõva meest, isa! Näita mulle siin ühtki kõva meest! Mina seda enam ei tee!”

    Iseenda söakusest isegi veidi jahmunud Mehis jätkab rahulikumas toonis kindlalt: “Meie kolime Kertuga ära pealinna. Hakkan tehnomaterjalide turundust õppima ja võtame Kalamajja korteri kahe peale, ja merisea. See on otsustatud. Ma olen peaaegu passiealine juba, aga pole kordagi elusat linnatoitu söönud, kiirlaenu võtnud, preservatiivi proovinud ega trollibussiga sõitnud. Ainult kakelnud olen kogu aeg. Ainult kakelnud. Mulle aitab. Sina oled viimane, isa. Tiitel jääb sulle, mina seda ei taha.”

    Piinaniidul võtab maad rusuv vaikus, isegi leegid on kustunud. Sõnatult jälgivad mõrvapohmeluses maamehed, kuidas Mehis kaugusesse vantsib ja hakkavad siis päikese esimestes kiirtes kohmetunult laiali laupäevatoimetustele valguma.

    “Mu jumal,” pomiseb Prussi-Heldur käigu pealt paistes ninasõõrmesse härmatanud mulda toppides (nii on kombeks), “ta tõesti ongi uuesti sündinud Rusika-Kustas.”

    Suitsevale siloareenile, kustunud tõrvikute keskele, jäävad maha vaid Hangu-Hannes ja tema vana isake.

    Piimvalgete juuste ja habemega rauk astub ikka veel välja sirutatud kätega põlvitava Hannese ette ja paneb talle käe õlale.

    “Puhka nüüd, mu poeg. Sa oled selle auga välja teeninud. Meie aeg on õhtal,” sõnab ta peaaegu õrnalt ja lööb oma tohutu saarepuust õllekapa mehele pähe pilbasteks.

    Hannes vajub kergendusohkega ettepoole, pimedusse, ning isa, vana Kapa-Aadu, püüab ta ettevaatlikult kinni ja võtab poja pea sülle.

    Tõusva päikese kuldsed kiired paitavad valgepäise vanamehe kukalt, kui too hellalt oma teadvusetu poja halliseguseid juukseid silitab.

    On selge, et algamas on imeilus sügispäev.

     

  • Atropose Opel Meriva

    Kiirus on tähtis esteetiline parameeter. Võimsus. Muidugi on esteetika üks inimolu põhiküsimusi, ja mitte üksnes ühiskonna korraldamisel ja hierarhiate eest hoolitsemisel, vaid ikka ka, nagu lootsid romantikud ja õpetavad kooliõpetajad, üksikisiku lunastuslikus plaanis. Lunastus, vaimne pääsemistunne ongi eelkõige esteetika küsimus. Uue esteetilise keskkonna abil sai minusugune oma elu mõneks ajaks jälle natuke kinni mätsida, see rebis mind mõneks ajaks pinnale, stimuleeris moraalselt ja võis olla lühiajalise uue elu lähtepunktiks. Uue auto sile puhtus, tema mootori intelligentne hääl ja salongi diskreetne lõhn panevad kogu meie organismi molekulid mõneks ajaks ilusamini organiseeruma. Uus ilus asi alandab vererõhku, tugevdab immuunsüsteemi, leevendab depressiooni, parandab vereringet ja taastab hormonaalset tasakaalu. Asjade esteetilis-moraalset panust meie edasielamisse ei ole võimalik ülehinnata.

    Sõitsin läbi tuisu, mõtlesin sõita viiskümmend kilomeetrit linna ja viiskümmend tagasi, ja võib-olla tahtsin ma oma tegu suurema osa inimeste eest varjata. Anja sellest muidugi teadis,
    Red Evening Dresses
    sest mul oli vaja kedagi, kes sõidaks vana Toyotsiga mu linnakodu aeda, juhul kui mulle õnn peaks naeratama.

    Muidugi ma armastasin ja isikustasin oma vana autot ja mõte tema degradeerimisest tegi mu meele haledaks. Olin üks nendest, keda põlgas Pierre Boulle’i mees, kes vihkas masinaid: võisin hingetute olevuste pärast sõgedalt härduda. Uus auto oleks õigupoolest olnud stiimul otsida endale püsielukaaslane, kes võiks vana armsat autsi sõidus ja elus hoida. Oma suhtelises nooruses oli ta pannud mind mitu korda uhkust tundma. Olime ühel tuisusel ööl lugupeetud rootsi heliloojaga auto akendelt jääd kaapinud ja rootslane oli küsinud:
    Prom Dresses Shop
    “Kas sa panid auto käima? Mootor on nii vaikne, et ei saa arugi.” Tubli, Toyotsikene, oleme tegijad, isegi hellitatud skandinaavlane imestab.

    Olin tulnud nädalaks maale, et paar pikemat kirjutist ära lõpetada. Lõpud olid kirjutistel teada nagu ikka, need pidid rõhutama lootust, et dialoog tiheneb ja hääled mitmekesistuvad, oletades sinna juurde tagasihoidlikult, et kirjutises valgustamist leidnud mõisted saavad dialoogi arengule viljakalt kaasa aidata. Kavatsesin maal vahtida kuni kolmapäevani või kuni ärevushäirete võimendumiseni, elektriradikas oli mul samuti kaasas, et hommikune ärkamine ja ahjukütmine liiga jäle poleks.

    Aga meilboksi tuli kutse. Mind oli valitud kümne hulka, kelle vahel pidi N. ostukeskus välja loosima Opel Meriva 1.4T Enjoy. Ma olin detsembris ühe kupongi ära täitnud. Olin ostnud kolleegi jõuluolengu jaoks kaks veini ja endale veidi toitu, ja kassaneiu oli mulle öelnud, et ärge te tšekki ära visake, võtke see kupong, kirjutage oma nimi ja meiliaadress peale, kõik üle kahekümneviiesed tšekid lähevad loosimisele. Ma olin väsinud ja täitsin musta tintekaga kupongi korralikult ära, ümberringi tiirlemas koledate ruuduliste kapuutsijopedega noored. Kes teab, palju neid tšekke algselt oli, igatahes tundus üks kümnele suhteliselt hea võiduvõimalus.

    Mõtlesin tõesti, et uus ratsu võiks anda mu elule uue hoo. Kedagi jälle peale võtta ja koju viia, võib-olla lõpuks ka endale koju tuua, moodsa disainiga puhtas autosalongis. Ma oleksin sinna juurde juuksed ära lõiganud ja nii mustale kui ka beežile mantlile äratulnud nööbid uuesti ette õmmelnud. Sametpintsaku oleksin keemilisse viinud, telefoni välja vahetanud. Sotsiaalne renessanss, selle oleks võinud uus auto kaasa tuua, sest ega ta ju suur ralliauto polnud, kuigi omataoliste seas üldse mitte kehvake. Mootori töömaht oli Opel Meriva Turbol 1,4 liitrit, mu praegusel autol 1,6; Meriva võimsus oli 74kW ja mu praegusel 80. Arvustustes öeldi, et Meriva uus mudel olevat vanast kaheksandiku võrra keskkonnasäästlikum. Milline õnn. Tagumised uksed käisid tal küll valele poole lahti, aga ega ma hakanud ju oma autos tagaistmel sõitma. Guugeldades sain teada ka, et meriva tähendas heebrea keeles tüli või vaidlust, aga kas seda oli automudelile nime andmisel arvesse võetud, ei selgunud. Automudelite nimed olid tihti mõistatuslikud.

    Lumesadu oli tihe ja tee kehv, aga lörtsi pritsiva kaubiku taga polnud mõtet jokutada. Sõitsin ebameeldivalt rööpalisel teel kaubikust mööda ja just sel hetkel, kui ma oma sõiduritta tagasi keerasin, hüppas maanteele kass. Kassid ei olnud tavaliselt nii ettevaatamatud ja suveoludes võib-olla polekski see teele hüppamine olnud ohtlik temp. Muidugi oli mu esimene instinkt pidurdada, aga enesealalhoiukalkulatsioon sai sellest instinktist silmapilkselt võitu, sest nii tuulepäine ma veel polnud, et oleksin tagant tuleva kaubiku ära unustanud. Mõtlesin, et äkki kass pääseb ikkagi, või ehk mulle vähemalt tundub, et ta pääseb. Põntsatus, mis kostis, oli tõsine. Sõitsin veidi aega edasi, sest mul polnud mõtet loosimistseremooniale hiljaks jääda.

    Siis nägin ma metsateed, mis oli lumest lahti aetud. Tõmbasin auto maantee äärde, pöörasin ta metsarajal ringi ja sõitsin tuldud teed tagasi. Nii. Ei olnud vist kassi. Loom oli minema liibanud, lume sisse ära sulanud, mis ta muud oli kui neurootiline hallutsinatsioon. Mõtlesin, et ei hakka targu eriti kaugemale vaatama. Aga kiisu lamas üsna sealsamas, ta oli surnud löögist, mitte pudruks sõidetud. Veidi õilsam viis surra. Kelle kass see oli? Suvaline, metsistunud loomake? Ma polnud suurem kassiasjatundja, aga mulle näis, et selline valge-kollasekirju isend pole oma liigi kõige harilikum esindaja, igatahes polnud ta default-hulkuv kass. Niisugusel oli ilmselt ikka omanik, kes kassi isikustas, pidas teda suureks koomikuks, lüürikuks, filosoofiks või zeni õpetajaks. Mõtlesin, kuidas me loomadele kaasa tunneme: kas omanikuga, hellitatud loomadele rohkem, sest nendega koos kannatab ka inimene ja inimese kannatus on artikuleeritum? Kas lugudel põhinev kaastunne on sügavam, teistsugune kui kaastunne palja elu vastu? See on see murtud tiivaga tuvi, kellele inimesed olid viinud veekausi. See on naabrivanamehe ärahellitatud kass. See on kass, kelle eest niigi kunagi ei hoolitsetud. Lugu on see, mis teeb valu. Kas ei vallanda palja elu hävingu nägemine meis pigem mingit empaatiasegust alarmi? Siin on surnud asi, mis enne oli elus nagu sinagi: ettevaatust, ettevaatust, ettevaatust!

    Vaatasin puhta verise suuga loomakest. Omanikku poleks küll osanud otsida. Mul oli autos paar kuud kaasa sõitnud kilekott raamatukogu raamatutega, mida ma miskipärast ei raatsinud tagastada. Valasin raamatud kilekotist tagaistmele, korjasin kassi kilekotiga üles ja tõstsin ta pagasnikusse. Äkki ma kaevan pärast loomakesele kuhugi metsa alla haua, äkki ma viitsin külmunud maaga jännata. Jätta tapetud elukas maanteele vedelema ei tundunud mulle hea endena.

    Lumesadu paistis tihenevat.

    Anja, keskmiselt edukas perfokakunstnik ja mu kunagine pinginaaber, seisis ostukeskuse fuajees ja irvitas. Ta pidi viima vana truu autsi mu linnakodu hoovi Nõmmel. Mul oli hea meel Anjat näha, ta oli vahepeal tükk aega Indias redutanud. Tuisusest ilmast hoolimata oli ta endale kusagilt hankinud mangojäätise, mis harmoneerus tema kollase baretiga.

    Nu, tarbijamängur, kapitalismi miraažide ohver!” ütles ta.

    Korraks turgatas mulle pähe, et mis siis kassist saab, kui ma uue auto võidan. Kas ma tõstan kiisulaibakese ühest pagasnikust teise, otse uude lõhnavasse autosse, puhtale tumehallile riidele – peaasi, et ma ei unusta? Elevil olekuga Anjale ei hakanud ma praegu õnnetust loomast rääkima.

    Helehall Opel Meriva vaatas mulle suurest saalist vastu – taibukate, emalike silmadega. See oli heatahtlik, mõistev elukas, võib-olla delfiini iseloomuga. Ostukeskuse logoga polnud teda alavääristatud.

    Registreerimislauas istus hambaklambritega päevitunud tütarlaps, kes palus mult ostutšekki ja kutset. Siis küsis ta, mis nime all mind teadustada, ja mina ütlesin: “Atropos.”

    “Atropos?” küsis neiu umbusklikult.

    “Nojah. Kirjutage, nagu kuulete.” Anuutrof ja Siksaal, mis mulle kõigepealt pähe tulid, olid liiga magedad. Kui neiu nägi ID-kaardilt mu päris nime, tahtis ta Atropost maha tõmmata, aga jäi lõpuks rahule mu lubadusega avalikustada oma kodanikunimi võidu korral. Neiu teatas mulle veel, et kõigist lõppvoorus osalejaist tehakse portreefoto, mis pannakse üles ostukeskuse kodulehele. Aga õnneks mitte ainult sinna, vaid ikka ka ostukeskuse Facebooki-galeriisse.

    Kahmasin Anjal käsivarrest. “Kuule, kas sa ei tahaks mulle oma baretti laenata? Selleks hetkeks, kui ma sinna ette loosi võtma lähen.”

    “Oota, mida? Tahad seda pähe panna või?”

    “Nojah, mida iganes.”

    “See on minu põhibarett ju. Minu kollane, mu feature. Sina oled sellega nagu – ”

    “Keegi ei tunne seda ära, kui see minu peas on. Ausalt, Anja. Ole hea.”

    “Mina ei tea.”

    Anja võttis kollase bareti peast ja ulatas mulle. Sättisin selle pähe, jälgides peeglitega kaetud suurelt sambalt, kuidas ma omandasin teatava kloun-kunstniku välimuse.

    “Päikeseprillid. Ega sul ei juhtu päikeseprille olema?”

    “Et nagu tuisu vastu või?”

    “Nojah. Ma lähen ostan siis, viitsid sa kaasa tulla? Kümme minutit on veel aega.”

    “Mida pabinat.”

    “Mu kolleegid ja – vaat jah, tudengid võivad seda pilti Facebookis näha. Mu autoriteet on õõnestatud.”

    Anja naeris.

    “Nii et see ei lähe mitte, et sa annad neile mingeid marksiste lugeda ja mängid ise ostukeskuses tarbijamänge? Appi, õpetajal on loosiauto!”

    “Asi pole marksistides. Ma ei räägi praegu üldse neist muide. Aga põhimõtteliselt.”

    Olin aru saanud, et kogu südamest tudengid mind ei armastanud. Tagasiside lehtedel viriseti, et pooled loengud jäävad ära, ehkki olin ära jätnud vaid viiendiku. Samuti viriseti, et seminar ei kaasa piisavalt. Lasksin pikajuukselistel tüdrukutel ette lugeda, ich bin die liebe mumie und aus ägypten kumm i e, erutusin autori huumorist näitlikult, aga tudengite noored silmad pilkusid tuimalt.

    “Vabandage, ma tahaks ka sihukest autot, kust te saite?” jätkas Anja.

    “Tõesti. Sihuke juhtum ei lisa mu kujule usaldusväärsust. See on nagu see Mrožeki humoresk, kus elevant koolilaste silme all õhku tõusis. Ma pean oma elevandi maa peal hoidma. Ma lähen ostan need päikeseprillid nüüd ära.”

    “Jälle ühed päikeseprillid,” ütles Anja. “Kui palju raha ma ise olen elu jooksul nende peale magama pannud. Absoluutselt igal reisil ostan jälle uued, pea on nagu sõelapõhi. Mul on kodus terve kast, oleks ma teadnud.”

    “Kurat, loosimine hakkab kohe peale.”

    Aga odavaid putkaprille selles ostukeskuses ei müüdudki. Üks bu-tiigike, mis müüs veidrat pesu ja morbiidselt epateerivaid, küllap hilisele teismeeale panustavaid õhtutualette, paistis hetkel olevat ainus, mis pakkus ka päikeseprille. Prille oli kolme tüüpi, odavaimad neist maksid 22 eurot. Uus Opel Meriva pidi maksma vähemalt 16–17 000 eurot. Ja mis mu reputatsioon kõik maksis. 22-euroste prillide külgedel naeratasid sätendavad kolbad. Mida iganes.

    “Kolmandana tuleb siia oma õnne katsuma – Rünno. Kus meil on Rünno?”

    Läikivvalges, kõledalt suvises ülikonnas konferansjee kandis helehalli kübarakest, millel sädeles auhinna välja pannud autopoe logo. Ta kõndis kekil sammul laval edasi-tagasi ja kordas: “Rünno. Rünno-Rünno. Tule Fortuuna manu.” Ta oli oma oleku odavalt intensiivseks kruvinud ja temast oli kahju.

    Fortuuna oli keskealine, Cicciolina nägu trimmis naine, kes keeras aeg-ajalt kavalalt naeratades pea viltu. Ilmselt pidi see näitama saatuse kelmikat, ettearvamatut loomust. Naine hoidis käes suurt silindrit, millest paistis terve hunnik paberirulle.

    “Pagan, ma ei lähe,” pomisesin Anjale. “Võita oleks piinlik. Ja kaotada pole ka mõtet.” Tõmbasin kollase bareti sügavamale pähe, mis muutis mu väljanägemise veel idiootlikumaks.

    “Võta vabamalt nüüd, kuule.” Anja itsitas. “Eneseiroonia sulas täitsa ära?”

    Umbes kümneaastane kõhnuke poiss läks nagu väike vapper sõdur Cicciolina juurde ja tõmbas tolle silindrist korralikult kõige ülemise rulli.

    “Ja Rünno on võitnud – mis siis Rünno võitis – jaa – Rünno võitis tasuta stepptantsutunni akadeemias Per Aspera! Õnnitleme, Rünno-poiss!”

    “Et siis per aspeera,” pomises Anja.

    “Järgmine on meil – järgmine – on – mis te arvate?”

    “Väga piinlik,” pomisesin. Anja patsutas mulle õlale.

    “Ossa, su põsed täitsa õhetavad,” ütles ta totralt kihistades. “Ma arvasin kuidagi, et sa paned õnnemängudele cool’imalt vastu, aga vaata nüüd.”

    “Elle!”

    Kirsipunases kostüümis Elle poseeris Facebooki pildi jaoks, käed bravuurikalt puusas. Mulle tundus selja tagant vaadates, et Elle puusas käsivarred võdisesid veidi. Või tegi ta seda meelega, et erootiliselt mõjuda.

    “Elle sirutab käe Fortuuna toru poole – sirutab-sirutab käekese, Elle – ja Elle võitiski – mis te arvate, mis Elle võitis? Elle, mis sa ise arvad?”

    Elle naeratas igemeid paljastades ja raputas pead.

    “Elle on võitnud – tasuta stepptantsutunni! Hurraa! Oled varem steppida klõbistanud, ei ole? Hurraa, hurraa!”

    Inimesed plaksutasid, rõõmustades oma võiduvõimaluste kasvamise üle.

    “Rein – ja Rein läheb meil kohe – Rein läheb meil – stepptantsu tantsima akadeemiasse peraspeera! Klipsa-klõpsa! Palju õnne!”

    Paberirulli, millele oli kirjutatud sinihõbedaselt Per Aspera!, hoidis Rein käes nagu tühja õlletopsi, millele ta pole veel prügikasti leidnud.

    “Atropos!” hüüdis konferansjee hämmeldunult ja kissitas silmi. “Atropos. Kui Atropos, siis Atropos. Palume siia At-ro-po-se!”

    “Persse.”

    Vaatasin korra Anja poole, too irvitas ja noogutas. Läksin kiiresti, justkui end kiirusega varjata lootes lava poole.

    “Üks hetk, seisatage, palun! Foto-foto!”

    Peatusin, aga liiga lühikeseks hetkeks, nii et kohe öeldi: “Oot, palun astuge sammuke tagasi, meie fotograaf tahab teist ikka korraliku portreepildi teha.”

    Mõtlesin algul, et eiran käsku või lähen üldse minema, ent kuna sellega oleks mu isik juba pöördumatult esile tõusnud, astusin kuulekalt sammu tagasi.

    “Nii, palun võtame prillid eest ära ja näitame rahvale ka oma silmi! Palun, At-ro-pos!”

    Mõtlesin, kas öelda, et vaat ei võta. Tõstsin 22-eurosed kolbaprillid korraks eest ja panin nad siis kohe jälle pähe tagasi.

    “Palume, astuge Fortuuna palge ligi, Atropos! Mis on tal teile tänaseks varutud?”

    Fortuuna naeratas mulle laia erkroosat naeratust ja sirutas silindri minu poole. Päikeseprillid paistsid üsna hästi läbi ja ma pidin nüüd hoolas olema.

    Ma märkasin, tõepoolest, nägin selgelt ühe rulli sees teistsugust tumesinist kirjariba. See oli ülalt teine rull, päris silindri keskel. Pöörasin silmad korraks lakke, teeseldes, et raban oma õnne huupi, ja tõmbasin siis rulli välja.

    “Atropos on võitnud – mis siis on Atropose-nimeline õnnekatsuja meil täna võitnud, mis tuuli on Fortuuna talle toonud?”

    Anja vahtis mind umbusklikult.

    “Atropos on võitnud tasuta stepptantsutunni! Palju õnne, Atropos!”

    Kaks inimest hiljem tuli matsakas teismeline tüdruk ja tõmbas Opel Meriva loosi välja. Ta naeratas vaguralt nagu jänku, mispeale kutsuti lavale tüdruku mitte eriti matsakas, isegi häirivalt noorepoolne isa, kes patsutas tütrele kohmetult õlale.

    Konferansjee naeratas mesiselt nagu mõrtsukpolitseinik. “Hurraa, hurraa, hurraa! Aivi-Penelope võttis siit praegu välja selle, mida me kõik tulistvalu ihalesime! Tubli tüdruk, Aivi-Penelope! Kas sul juhiload on juba tallel? Ei ole? Jõuad veel, jõuad!”

    Konferansjee ei lasknud oma intensiivsusel langeda, korrutas masinlikus ekstaasis “hahhahhahhahaa” ja vangutas naeratades pead. “Aga kõigil teistel teeb tuju reipaks ja tervise tugevaks tunnike stepptantsu vabalt valitud ajal! Palju õnne meile kõigile!”

    Pühapäeva pärastlõunal oli klaasseintega kohvik rahvast täis, paistis, et tuisk selle koha austajaid ei mõjutanud. Meil vedas, aknaalusest lauast läks üks paarike parajasti minema. Olin lubanud Anjale moraal-se toetuse eest välja teha, aga nüüd oli mind asjatule sõidule mõeldes haaranud kokkuhoiumeeleolu, nii et endale võtsin ma kõige odavama supi. See oli hernesupp, aga mitte niisama lihtne, vaid disainerihernesupp, ennenägematult erksa värvitooniga.

    “Kas sulle ei tundu vahel, et inimese aju, üks osa ajust teeb tema ülejäänud teadvuse, ma mõtlen, tema mina suhtes saboteerivaid otsuseid?” küsisin ma Anjalt.

    “Kuule, sitta sellest, et nii läks.”

    “Ma mõtlen, et vahel ma tean selgelt, kuidas oleks õige toimida, nii-öelda milline vastusevariant tuleks valida, ja lihtsalt vaatan pealt, kuidas mu käsi vajutab valele nupule. Ma nägin täitsa selgesti, millise rulli sees oli teistsugune kiri.”

    “Oh jumal küll.” Anja maiustas lambakotlettidega, mis tegid kadedaks, kuigi disainerihernesupp ei maitsenud halvasti.

    “See on nagu see Libeti katse. Mingid teadvustamatud ajuprotsessid otsustavad enne meid, kuidas me hakkame tegutsema. Ma ei mäleta, mitusada millisekundit see vahe oli – kakssada, kolmsada? –, kui aju on juba otsustanud, aga meie ei tea veel midagi. Kes see on, kes otsuse teeb?”

    Anja vaatas mulle otsa. “On see retooriline küsimus? Või tahad sa sellega psühhiaatri poole pöörduda?”

    “Psühhiaatri. Sitta, jah.”

    Võtsin lusikatäie kirgast hernesuppi ja kujutlesin jälle uue auto kultuurset salongilõhna.

    Jõime paar kohvi, siis otsustas Anja, et tahab veel üht klaasi veini teha, ja mina võtsin ühe alkoholivaba õlle. Märkasin, et olin päikeseprillid pealaele lükanud nagu suvitaja. Kui ma tagasi maale sõitma asutasin, oli juba ammu pime. Nagu Anjagi ütles, oleks olnud arukam linna jääda, aga mul oli ikkagi veel kolm vaba päeva ja maal väikeses külmkapis olid mul sulama jäänud kaheksajalad. Ja mis põhiline, suur läpakas koos targa jutuga oli ka seal.

    Lumesadu oli muutunud kõvasti tihedamaks. Kuigi oli pühapäeva õhtu, liikus linna poole vaid mõni üksik auto. Oleksin pidanud kohe otsa ringi keerama ja linna tagasi sõitma. Siiski oli mulle jäänud mulje, et kohalik vald on teede lahtiajamisel tubli, neil oli üks teatav Väino, kes lükkas tee kuni aiaväravani ilma lisatasuta puhtaks. Mulle oli jäänud mulje, et Väino ei joonud ja tegutses ka nädalavahetustel.

    Olin võib-olla oma kolmkümmend kilomeetrit linnast välja jõudnud, kui märkasin lummekasvava sõidutee keskel inimest. Inimene vehkis kohmakalt käega; see oli vana naine, ilmselt hull. Keerasin vastassuunda, et hullule eidele mitte otsa sõita; ma ei tea, kuidas oleksin otsustanud, kui sealt oleks keegi vastu tulnud. Auto keeras korra tagumiku ette ja mul oli tegemist, et teel püsida. Kui olin suutnud olukorra kontrolli alla saada, sõitsin aeglaselt edasi. Vanaeit pidi täna öösel tuisus hukka saama. Homsetest, ülehomsetest uudistest kuuleb, et Tallinn–N. maantee äärest leiti külmunud vana naise surnukeha. Kas ma suudan uudiseid kuulates kaasa tunda? “Kole lugu. Keegi pidi teda ju ikka nägema, kas siis üldse möödasõitjaid polnud?” Mitte keegi peale minu ei pidanud seda teada saama. Pidurdasin ja tagurdasin pikalt läbi lume vanaeide suunas.

    Suhteliselt pikka kasvu eit tegi autoukse lahti ja istus ilma midagi küsimata sisse. Ta ei teretanud ega naeratanud.

    “Kuhu te sõita soovisite?” küsisin.

    “Linna poole, lähete Talina poole?” küsis eit madala monotoonse häälega.

    “Ma lähen just vastassuunas. Te olite valel pool teed, kui te linna tahtsite minna.”

    “Ah niiviisi,” ütles vanaeit ja istus range näoga autos edasi.

    “Kust te tulite, äkki peaksite koju tagasi minema? Niimoodi tuisuga ei jõua te enam kuhugi, vaadake, teiselt poolt ei tule ühtki autot.”

    “Ja-jah. Jeesusmaria,” pobises eit.

    “Kus teie kodu on?” küsisin. Minu teada polnud ümbruskonnas mingeid hooldekodusid, kust moor oleks võinud jalga lasta.

    “Armand. Armand on kodu nüüd.”

    “Kas ma sõidan edasi – kuhu poole teie kodu jääb, on see maanteest kaugel?”

    “Jeesusmaria, Armand, ma kardan Armandit.” Eit ei vaadanud mulle otsa ja pobises: “Omaenda poega kardan, kodu on ta jälle.”

    “Ja kus see kodu on?”

    “Sammetis.”

    Mulle tundus, et olin kunagi sellist kohaviita näinud oma kökatsist järve poole sõites. Kui ma ikka olin seda näinud. Sest kuidas eit sealt selle ilmaga siia sai, oma kakskümmend viis kilomeetrit, kui mitte rohkem? Hakkasin sõitma ja soojas autosalongis hakkas levima kusehais, mis läks iga sekundiga kirbemaks.

    “Kas te elate siis Sammeti külas?” küsisin juba kõrgema ja kannatamatuma häälega.

    “Kalmuse.”

    See nimi ei tulnud mulle tuttav ette. Mõtlesin, et viin eideraipe lihtsalt külakeskusesse, tehku need seal temaga, mis tahavad. Jah, kutsun sinna politsei, kui muud üle ei jää.

    “Kuidas te mööda maanteed nii kaugele saite?”

    “Jeesus, jeesusmaria,” kordas vanaeit. “Mis te räägite?”

    “Kuidas te siia saite?”

    “Jajah. Hirmsasti tuiskab. Saha-Ants ka… Jeesusmaria.”

    “Saha-Ants tõi?”

    “Ei. Mul Armand tuli hommiku koju jälle. Suvel sai juba lahti, enne aega.”

    “Lahti?”

    “Istus kuus aastat ju.”

    Kusehais oli tihke. Mõtlesin esiistmele vanaeide tagumiku all, hakkasin läkastades köhima ja tegin siis akna lahti. Lumi lendas sisse, liiga palju lund.

    “Kuus aastat.”

    “Miks ta istus siis?” Suhistasin akna uuesti kinni ja surusin reflektoorse köha maha.

    “Inimese pärast istus, Armand. Inimese pärast. Sõbra pussitas ära. Jeesusmaria. Nüüd ütles, need viimased aastad on Jeesus tema juurde tulnud. Ütleb mulle niimoodi. Mina arvan, et ei tulnud, pojakene. See ei olnud Jeesus.”

    “See on küll kole lugu.”

    “Ma nii kardan, teate.” Vanaeit rääkis ikka justkui esiklaasiga, mitte minuga. “Nüüd suvel hakkas käima mul. Toob kinki. Mina kardan, mõtlen ise, et lihane poeg, aga kardan.”

    Vaatasin vanaeide kitsast, allakaarduvate suunurkade ja kõrge laubaga nägu: võib-olla oli ta noores eas olnud tuim iludus. Kui mitu korda järjest peab püksi laskma, et selline hais tekiks? Ilmselt olid sukkpüksid ka kõik täis kustud, või mis tal seal all olid, ja ebamäärast värvi tume mantel samuti, ka sinna pidid olema ladestunud eri aegade kusekihid. Kas sõna kusekihi kohta võiks olla “kusestu”? Köha tuli uuesti peale.

    “Ma ei taha midagi öelda, aga see ilus Airi. Te teate, poe juures oli kuulutus sügise. Ma ütlen Armandile, kas sina, poiss, tead, kus ta jäi. Tema paneb mul köögirätiku ümber kaela, niimoodi. Jeesusmaria.”

    Tee oli üleni valge, valged roopad tuisklumes muutusid üha hajusamaks. Kui palju võis veel sõita olla? Võib-olla oleksin pidanud nüüd ringi keerama, enne kui hilja. Idioot, et ma arvuti niimoodi maha jätsin. Vana juust küll, aga mõni poolearuline sissemurdja ei pruugi sellest aru saada. Muu kõvaketas on kopeeritud, aga need uued meelisklused mitte. Kas vanamoor sõidaks minuga terve tee linna tagasi – ja kuhu ta linnas läheks?

    “See oli ilus tüdruk, jeesusmaria, kondiitriks õppis. Aga minu poiss on viiskümmend kolm ju.”

    Meile lõi vastu tugev, pehme vall. Esiklaas kattus üleni valge massiga, kojamehed ei jaksanud midagi teha. Auto keeras end natuke viltu, aga see oli ka kõik. Rohkem ta enam ei liikunud. Vajutasin gaasi ja üritasin tagurdada. Maanteed ei olnud enam kummaski suunas, justkui laviin oli sellele peale vajunud.

    “Me oleme kinni. Tee on täis tuisanud.” Tegin autoakna lahti, hingasin värsket õhku ja lund. Vanaeit jäi istuma, tuisk tegi mu näo märjaks.

    “Lumi. Lumi tuleb sisse niimoodi,” ütles eit madala monotoonse häälega.

    Jeesusmaria.

    Taevast tuiskasid alla valged joad, niimoodi kujutati mu lapsepõlvefilmides kosmosereise. Võtsin telefoni ja valisin 112. Jah. Väljakutseid oli juba palju. Tehakse, mis suudetakse. Tuleb autos soojas olla ja kannatust varuda. Roomiksõidukitega võtab see natukene aega.

    Vaatasin valgesse kosmosesse ja tundsin, et disainerihernesupist on viimne kui jälg kadunud. Kas ma suudan lumelabidaga end maantee vaba osani välja kühveldada? Või on targem roomiksõidukeid oodata?

    Kui ma uuesti autoukse lahti tegin, lõi vanainimese kusehais mulle lainena vastu ja ma hakkasin jälle köhima. Kkhäkkhhh. Kurat.

    “Äkki lähete ka välja, tuulutate ennast?”

    “Mis nüüd saab siis?” küsis eit.

    “Päästeamet tuleb. Aga millal, ei tea.” Vaatasin eide lolli murelikku nägu. “Minge tuulutage ennast natuke.”

    “Mis ma hakkan. Ootan ära. Politsei tuleb, ma räägin ka, olen kogu aeg rääkinud, et nüüd räägin, jeesusmaria. Aga ma ei hakka ju pojale kutsuma.”

    “Kuulge, ma pean vahepeal mootori välja lülitama, siis hakkab külm, minge välja nüüd, liigutage.”

    “Mis ta ikka hakkab.” Eit vaatas murelik-tuima näoga valget esiklaasi.

    Läksin võtsin pagasnikust lumelabida ja kaevasin sellega endale maantee kõrvale sügavasse lumme väikese raja. Siis läksin auto juurde tagasi ja tõstsin ettevaatlikult, kilekoti servadest hoides, pagasnikust välja surnud kassi. Kollakasvalge keha oli lõtv ja kerge. Astusin mööda lummekaevatud rada metsa poole, võtsin hoogu ja heitsin looma koos punase Dussmanni-kilekotiga allatuult, nii kaugele endast eemale, kui suutsin. “Holaa!” hüüdsin ma ja tuisk vastas vingumisega. Kilekott lendas nagu viirastuslik puri tumeda kuusiku poole.

    Hakkasin endale Tallinna suunas teed kaevama nagu Sisyphos. Oleksin ma hoolega teises suunas vaadanud, oleksin ma ehk näinud läbi lume auto poole sumpavat tumedat mehekuju. Või ei oleks ma seal midagi näinud.

  • Keelekas

    Mahukat kandekotti vastu rinda surudes hiilis Anu mööda pimenevaid tänavaid Seltsi koosolekule. Raskeks tegid sumadani raamatud. Ainuüksi “Eesti Õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013” kaalus tublisti, kuid täna sisaldas kott lisaks ortograafiapiiblile ka mitut uue meedia korpuse monitooringu väljaprinti ja leksikaalset uurimistööd. Anu teadis, et ainuüksi tema isiklikust arvamusest ei piisaks vanematekogu veenmiseks. Rüperaali salvestatud perioodikaväljaannete skaneeringud, Google’ist, uudisgruppidest, foorumitest ja kommentaariumidest kokku kogutud statistika ja arvamused olid kahtlemata kaaluvaim osa tema täna õhtul kõlama pidavas ettekandes esitatavatest argumentidest.

    Vapralt teed jätkates kahetses naine, et omal ajal nii kergekäeliselt Seltsi astus. Nagu teisigi õrnas eas romantikuid, võlus ka teda salapära, mis seltsilisi ümbritses. Inauguratsioonil antud vandetõotus, keeleseaduse määruse juurde kuuluvale anglitsismide propageerimist toetavale salaprotokollile verega alla kirjutamine ja vaid asjaomastele õpetatavad käe- ja kirjavahemärgid – kõik see tundus alguses nii uus ja huvitav. Nüüd aga kulus iga päev pärast töö lõppu veel mitu tundi sotsiolingvistika ja uute normingute leiutamise peale, lõpuks puhkama jäädes tundis Anu end nagu tühjaks pigistatud idadiospüüri vili.

    Raamatud olid rasked ja oma sünnipäraselt printsesliku kehakuju juures oleks ta vist pidanud lihasmassi kasvatamiseks kõvasti rohkem putre sööma, mõtles naine. Lõuna ajal fuajeebaarist põldvõõrkapsa salati kõrvale võetud hakkkotletist üksi ei jätkunud, et vajalikke kaloreid koguda – nendest näksidest ja hommikuhelvestest, millest ta valdavalt toitus, poleks kukkki kõhtu täis saanud.
    Muide, kukkedest rääkides… Juba mõnda aega paistis Anule, et päevast päeva teda ümbritsev kanakari mõjub demotiveerivalt. Tüütud olid need Instituudi töökaaslaste pidevad vaidlused, kas liikuda H. Saari jälgedes “normatiivsetelt keelekorraldusvahenditelt normaalsetele” ja Eugenio Coseriu eeskujul “käsitleda süsteemi ja normi kui muutumise ja püsimise seotust” või omaks võtta E. Muugi seisukoht, kes pidas rööpkeelendeid teataval määral luksuseks, mida “ükski kirjakeel pole enesele lubanud väga rohkel määral”.

    Üha enam arvas Anu, et veebikommuunides vohav kriitika, mis Instituudi ja Seltsi toimkonna otsuseid vastustas, on õigustatud. Paistis, et T. Erelti arvamus “Kahe või rohkema keelendi vabas võistluses selgub, kas üks jääb peale või ei loobu keelekollektiiv kummastki”, on aegunud. Avalik poolehoid kippus kalduma E. Muugi poole, kes oli kunagi kirjutanud: “Iga pisemgi uuendus nõuab siiski energiakulu tuhandeilt kirjutajailt, kõnelejailt ning kuulajailt-lugejailt. Teadvus sellest tõsiasjast sunnib ettevaatusele uuenduste esitamisel, sunnib kaaluma, kas soovitatav muudatus pakub sellevõrra paremusi, et tema läbiviimine tasundub.”

    Seltsi välmurite töö ja morfoloogilised reformid olid kahtlemata austust väärt, kuid Anule tundus, et lingvistide ühendus vajanuks autoriteetset visionäärist juhti. Kedagi, kelle sõna maksaks. Muinasaegse tiitli “vanem” kasutamine üksi ei aidanud, liidetagu see siis keelekorraldaja ette (nagu seda tegi Instituut – vanemkeelekorraldaja) või antagu Seltsi toimkonna juhatajale, sisuliselt ei muutunud midagi. Oleks nad vähemalt Seltsis ja Instituudis milleski samal arvamusel olnud, ehk oleks üheskoos jõutud ka ihaldatud dünaamilise arenguni! Või oleks keegi ära kasutanud tehnoloogilist progressi, loonud innovaatilise ja muutuva veebikeskkonna, aga ei! Kord juba kaante vahele jõudnud lollus põlistati ka Instituudi kodulehel ja selle parandamise asemel koguti guugeldades madalalaubaliste perekoolifoorumlaste sõnade nurisünnitusi. Järgmise ÕS-i tarbeks.

    Jah, ohkas Anu, juba oli keegi Kirjanik loobunud ebakeeles kirjutamisest, teatud erialade kollektiivid protestisid järjest häälekamalt oskuskeelekorralduse terminoloogia mahajäämuse ja tobedavõitu muudatuste vastu, internetiavarustes oli aga ammugi Vilém Mathe-
    siuse keelekorraldusideaal “nõtke stabiilsus” hetkedebiilsuseks ristitud.

    Üsna loiult tõukas Anu tammist ust, mis teda toimkonna kohvilauast lahutas, ning põrkas aatriumis kokku konverentsi peakorraldaja, Instituudi teadusnõukogu vanemteaduri ja Seltsi juhatuse liikme Siiri Miivisega. Pärast tervituste vahetamist püüdis Anu juttu oma tänaõhtusele ettekandele ja üldisemalt keelehooldele juhtida.

    “Siiri, kuule, kas sa raadiost viimast “Keelepiiksu” kuulasid? Nad otsisid omakeelset vastet vibraatorile, kuid ei suutnud otsustada, kas nimetada kunstriist mõnustiks, rahuldiks või jõrriks. Mida sina arvad?”

    “Midagi ei arva,” vastas professor Miivis õlgu kehitades.

    “Aga telekast YES Teatri etenduse salvestust nägid?” alustas Anu uuesti. “Tead, see vaadend oli Aavikust ja saate sissejuhatuse nad filmisid Rootsis. Käisid tema hauale lilli istutamas ja ise veel arutasid, miks muld nii pehme on ja kobestamist ei vaja. Et kas tõesti vaene Johannes pöörleb hauas, kui kodumaal toimuvast kuuleb?”

    Siiri Miivise jättis Anu jutt ilmselgelt ükskõikseks ja vestluskaaslase sõnaahtrusest julgust saanuna otsustas naine minna otserünnakule.

    “Siiri, vaata, mul on mure. Eks vaielnud M. Hint, K. Aben, E. Elisto ja E. Nurm juba pool sajandit tagasi omavahel selgeks ortograafia aksioomid, muu hulgas ka võõrpärisnimede ja nendest tekkinud tuletiste kirjutamise traditsiooni jäävuse? Kas tõesti peab iga dispuudi velmama või võiks mõned kokkulepped ka püsida? Kust ja kuidas see “manees” meie armsasse 1999. aasta ÕS-i ikkagi tuli? Ja ülejäänud perverssused?”

    Miivise ükskõiksus hakkas pisitasa ärritusega asenduma: “Mis sa üldse ei memoreeri midagi vä? Toimkonna koosolekutel ju käisid?”

    Noore seltslase jutt tüüris vägisi ebamugavasse suunda, kus varitsevad karid ähvardasid kõigutada muidu nii vaikselt kulgenud keelekorraldajate laevukest. Kas tõesti nüüd, ajal, mil matriarhaatlik võim juba tsementumas oli, tuli tagasi pöörduda algusesse? Tegeleda taas isaste kakluste ja mõõduvõtmistega ning asuda teaduse abil kirjakeelt puhastama, rikastama ja ilustama, nagu oli tahtnud Hurt? Ja kes niimoodi otsustab – revolutsionäär, kes pärineb nende enda leerist? Siiri Miivis ei tahtnud seda uskuda.

    Muidugi oli Anu koosolekutel käinud. Neil istumistel arutati harva midagi huvipakkuvat ja lõviosa aurust läks aastaraamatute koostamisele ja teineteisele auhindade jagamisele. Aeg-ajalt ilmutati mõni artikkelgi, millesse oli kütketud intriig vaid selleks, et tundliku keelekõrvaga inimesi õigekeelsussõnastiku kallalt eemale meelitada. Seda Anu loomulikult ei öelnud, kuid küsimused jäid.

    “Ah, ära nüüd niimoodi noruta! Küll sa näed, et kõik saab korda. Küll õpid, et elu ja maailm ei ole nii mustvalged,” lohutas vanemteadur oma nooremat ametivenda.

    Anu teadis, et Siiri Miivis jälle värvikontrastini jõuab. Ta nägi juba vestluse alguses kolleegi kaenla all raamatut.

    “Fifty Shades of Grey” oli selle kaanel.

  • Kui ingel laskus

    Eraldusmärkideta neljamootorilise propellerlennuki rattad puudutasid otsekui kõheldes maapinda. Taevasinine Junkers hakkas rohtukasvanud lennuvälja märgistamata maandumisrajal veidralt ukerdama – piloot nägi kurja vaeva, et lennumasinat aukudest mööda juhtida.

    Äriklassi, tegelikult kogu lennuki ainus reisija rebis higise maski, millel kiri “Not Tonight”, silmadelt. Samal hetkel ütles sõbralik hääl eikusagilt: “Ilusat varahommikut, Michael. Meie lennuk maandus Maarjamaa pealinnas. Välistemperatuur on pluss kaheksa kraadi Celsiuse skaalal. Kohalik aeg on neli ja kolmkümmend kaks minutit. Maarjamaa ametlik riigikeel on ladina keel, aga saab hakkama ka eesti, vene, soome ja saksa keelega.” Hetke valitses vaikus, siis mahe hääl jätkas: “Igaks juhuks meenutan sulle, Michael, et vastavalt Maarjamaa seadustele ei ole tubakas, alkohol ja muud meelemürgid siin lubatud. Keelatud ainete omajat, müüjat, ostjat või tarvitajat ootab karistus. Surmanuhtlus poomise läbi.” Valjuhääldi sahises, kostis tasane klõpsatus ja siis saabus jälle vaikus.

    “Ma tulen taevast ülevalt, häid uudiseid toon teile sealt,” laulis Michael omal viisil ja libistas peopesa üle värskelt raseeritud tonsuuri. Ta krimpsutas nägu, peanahk oli hell ja kipitas – juuksur, õpipoiss, oli habemenoaga hooletult ümber käinud. “Ohjah,” ohkas mees ja kummardus kingapaelu lahti siduma. Viimane aeg oli ümber riietuda. Ta toppis teksased ja sviitri pruuni paberkotti; samasse rändasid ka tviidpintsak, nokkmüts, sokid ja maonahast kingad. Ta viskas kotti ka päikeseprillid, käekella, pitsatsõrmuse ja rahatasku, sulges pakendi personaalse kleepsuga, sirgeldas etiketile kuupäeva ja kellaaja, lisas initsiaalid ja pomises: “Nonii. Puhas.”

    Lennuk ruleeris kitsa kanali põhjas. Mõlemal pool kõrgusid tahmunud paekiviseinad. Lennuki pardatulede valgel nägi Michael kümneid ja kümneid rohelisest pudeliklaasist meisterdatud robustseid riste, mis olid traadi ja mördi abil kanali püstloodis seinte külge kinnitatud. Michael teadis, et risti peeti Maarjamaal võidu ja armastuse sümboliks. Prantslasest instruktor oli Amsterdamis näidanud satelliitfotosid Maarjamaa pealinnast – hiigelsuured ladina ristid sirutusid tohutute monstrumitena üle Uue Jeruusalemma, kolmkümmend kolm roostevabast terasest risti oli rammitud endisesse Soome, uue nimega Püha Neitsi lahte.

    Michael tõusis istmelt, üritas tasakaalu säilitada ja avas pagasiriiuli kaane. Ta võttis sealt korralikult kokku lapatud laiade käistega valge rüü ja tõmbas endale selga. Helevalge pidulike voltide ja volangidega ühes tükis kootud linane kostüüm ulatus maani. Kui ta end liigutas, välkusid kuldse pitsiga ääristatud alumise serva alt roosad varbad. Michael ringutas laialt, lehvitas käsi ja tõstis põlvi, siis kummardus sügavale ette ning taha. Ta oli rahul, rätsep oli oma töö korralikult teinud – kõik oli täpipealt paras.

    Junkers tegi järsu pöörde ja peatus. Michael vaarus, haaras istme seljatoest ja vaatas illuminaatorist välja. Pruunis türbis surmtõsise näoga vanem mees püüdis ta pilgu ja tegi arusaamatu žesti. Igaks juhuks Michael naeratas ja noogutas. Vanamees langes põlvili ja ajas suu pärani – samal hetkel lennukimootorid seiskusid. Michael ei saanud aru, kas mees karjus või haigutas, aga see polnudki tähtis.

    Michael astus lennukitrapile. Trappi kattis must kärniline kumm, see oli paljaste taldade all mõnus. Michael kissitas silmi – Ülemiste järve kohale ilmus kuusirp nagu kõver sädelev mõõk, ainult hetkeks, siis mattus taevas taas paksu pilve.

    Michael tatsas töntsil sammul astmetest alla, jalad olid pikast istumisest tundetuks muutunud.

    Paekivist nurgatornidega alumiiniumangaar kerkis pimedast udust. Michael pöördus üle õla vaatama. Järvelt roomasid tihedad udujoomed üle tühja maantee, tegid lennuvälja kohal paar tiiru ja laskusid, mähkides maandumisraja ja lennuki endasse. Kaks sõdurit ilmusid udust nagu tondid, haarasid vana munga nagu jahukoti endi vahele ja jooksid tagasi uttu. Siis polnud jälle kedagi ega midagi peale koidueelse pimeduse, haudvaikuse ja takjate. Nõgesepuhmad muidugi ka – Michael väristas õlgu, tal oli kõhe. “Kui päike tõuseb, läheb lõbusamaks,” rahustas ta end ja astus ettevaatlikult hiilides edasi.

    Terav graniitkillustik oli paljastele jalataldadele põrgulikult valus. Michael oli ajalehest lugenud, et Maarjamaal tehakse killustikku käsitsi – graniiti purustatakse suurte vasaratega, seda pidid tegema sunnitöölistest meelsusvangid. Lääne-Euroopas oli Maarjamaast rääkimine ja kirjutamine tabu või täiesti omaette rubriigi – kurioosumid – teema. Tihti varustati artiklid, mis Maarjamaast ja selle valitsejast rääkisid, märkusega, et toimetus distantseerib end autori arusaamadest ja artikli järeldustest. Jah, Euroopa suurriikide suhtumine Läänemere-äärsesse kääbusesse – Maarjamaa piiskopiriiki – oli sama nagu omal ajal paariariik Põhja-Koreasse.

    Michael oigas tasa, iga järgmine samm valmistas talle nüüd juba kirjeldamatut piina, ja mida edasi, seda hullemaks ta teekond muutus. Michael lausa möirgas, kui katkine pudelipõhi, mis siin ilmselt vabariigi ajast vedeles, ta kanna luuni lõhki lõikas.

    Vererada järel, liikus ta edasi kord kikivarvul tippides, siis ühel jalal hüpeldes. Michael hingas kergendatult – udus aimas tema pilk heledatest saelaudadest kokku klopsitud ajutist kõnniteed, mis lennujaama valgustatud peaukse juurde viis. Verine jalg lirtsus hommikusest kastest libedaks muutunud laudteel, jättes heledale puidule võikad vereplekid, aga nüüd oli ta kohal.

    Michael ajas pea kuklasse. Kaks viieteist meetri kõrgust õlilampi teine teisel pool peaväravat kujutasid planeet Maa esimesi inimesi – Aadamat ja Eevat. Pronkskolosside peadest väljuvad igavese tule leegid valgustasid poolkaares maalitud teksti lennujaama paekiviportaalil: “TERRA MARIANA – PRO FIDE PRO UTILITATE HOMINUM”. Pikad leegid nilpsasid fassaadi, ümberringi levis isuäratavat praadimise lõhna – tohututes lampides põles Vana Maailma parim oliiviõli, ühe Kreeka ordumeistri kingitus. Sama mehe mälestuseks lösutas ukse kõrval raske pink, vanast hiietammest ühes tükis välja voolitud. Pingi seljatoele oli kruvitud messingist silt, millel keerulises põimingus kirjatähed. Michael kummardus lähemale, pühkis käega tuhaebemeid ja luges: “Ei mulle, ei talle, ei neile ega meile, vaid ikka ja ainult Sinule.” Ta surus hambad kokku ja lonkas edasi.

    Pooleldi avatud raudukse kõrval seisis laigulises mundris blond turvanaine, kilp vasakus, kirves paremas käes. Michael jäi ühele jalale seisma, lausa kangestus. Nii täiuslikku naist polnud ta varem näinud. Isegi unes ega piltide peal mitte, ja veel nii lähedalt, oo ei. Kui ta praegu käe välja sirutaks, saaks ta naise kaela vabalt puudutada. Kui õige sirutaks käe ja haaraks naisel kõrist? Või paiskaks ta pikali ja hüppaks selga?

    Michael võpatas. Sellised mõtteid ei tohi pähe lasta, eriti diktatuuririikides. Ta teadis, et juba vabariigi ajal tegelesid siinsed teadlased ajuskännerite ja mõttelugejate loomisega, parem karta kui kahetseda. Sellised mõtted kuulusid rubriiki “Kuidas oma elu mõne sekundiga muuta”.

    Lõpuks ometi jõudis Michael piirivalvuri paekivist ja roostes ahjuplekist meisterdatud laua juurde. Tulek lennukist siia oli võtnud terve igaviku, nii talle tundus. Ta naeratas, tõi kuuldavale sõbraliku “Ave!” ja ulatas oma Euroopa Liidu passi. Punase bareti, musta ülikonna ja valge triiksärgiga piirivalvur meenutas rähni. Särav pilk. Erakordselt pikk, sirge ja terav nina.

    Rähn silmitses, pea viltu, teda pealaest jalatallani, siis hakkas viisadest kirendavat passi uurima. Ta tegi seda rõhutatult kaua, äkki küsis: “Michael? Või Miikael? Või hoopis Mihkel? Mis?”

    “Kõik nimekujud on aktsepteeritud.”

    “Selge see! Enamgi veel,” muigas piirivalvur ja jätkas: “Sa oled väga kõva rännumees. Muudkui reisid, mis? Eriti palju oled sa Venemaal käinud. Kas sa vene keelt räägid?”

    “Muidugi! Räägin ja kirjutan vabalt, teie kõrgeausus. Ma oskan kõiki maailma keeli,” vastas Michael vene keeles.

    Ametnik jätkas eesti keeles: “Kõrgeausust pole vaja lisada, ma olen tavaline riigiteenistuja.” Punase baretiga piirivalvur koputas pliiatsiotsaga roostetanud plekitahvlile, tuues kuuldavale valju tärina.

    “Rähn mis rähn,” muigas Michael juba teab mitmendat korda.

    Piirivalvur uuris pliiatsit, siis jätkas samal meeldival baritonil ja vaevumärgatavalt sõnu venitades: “Nonii, Mihkel, miks sa meie Pühale Maarjamaale tulid? Jutusta! Aga mitte pikalt, ühest põhjusest piisab.”

    “Püha linn. Uus Jeruusalemm.”

    “Hea põhjus. Eeskujulik. Mihkel, sa oled tark mees, oskad nimetada loogilise ja auväärse põhjuse.” Rähn noogutas tunnustavalt oma sõnade kinnituseks.

    Michael teadis, et ta peab intervjuu ajal rahulikuks jääma. Ka teadis ta, et küsitagu ükskõik mida – ametnikul, kelle valvata on riigipiir, on alati õigus.

    Rähn jätkas: “Kus sa peatud? Teeliste kirikus? Millises? Meil on neid palju. Püha Birgitta hotellis? Kuningas Taaveti võõrastemajas? Tuttavate või sugulaste juures?”

    “Sõbra tuttava juures.”

    “Kes su sõber on? Kuidas on sinu sõbra tuttava nimi? Mis on sinu sõbra tuttava ema eesnimi ja perekonnanimi? Kus ta elab?”

    “Ta elab Uuel Õlimäel… Härra, liiga palju küsimusi korraga, mida te veel teada tahtsite? Kelle ema nime? Minu ema?”

    “Siin on paber, pane kõik kirja. Sõbra kodune aadress ja töökoha aadress. Täpne amet. Kõik tuleb kirja panna. Kirjelda sõbra nägu ja tavapärast riietust. Detaile. Kas tal on suuri sünnimärke? Arme? Märgatavaid füüsilisi vigastusi? Mis on sõbra ema neiupõlvenimi? Hakka pihta!”

    Michael võttis paberilehe, liigutas seda lehvikuna näo ees ja vaatas otsivalt ringi: “Kas teil siin kirjutuspulti polegi?”

    Rähn lasi kuuldavale pika pliiatsitärina, koputas lõpetuseks kolm korda lühidalt ja käratas: “Mil määral?” Plekk kumises.

    Michaelile tundus, et ametnik pöördus kellegi teise poole, ent igaks juhuks siiski küsis: “Vabandage? Kas te räägite minuga?”

    Rähn vaatas nüüd esimest korda Michaelile sügavalt esmalt ühte, siis teise silma, pidas pausi ja küsis iga sõna rõhutades: “Kui palju meie Uus Jeruusalemm sind huvitab?”

    “Mind huvitab kõik, absoluutselt kõik!” Michael otsis sõnu.

    Rähn tegi parema käega järsu liigutuse ja tõi kuuldavale lühikese tärina, mille peale kaks sõdurit lähemale astusid. Michaelist paari meetri kaugusel sõdurid seisatasid ja jäid teda üksisilmi põrnitsema.

    Süsimustad tuhmid kiivrid, sama värvi mundripluusid ja püksid. Koeranahast saapad, paksude taldade ja rautatud ninadega. Michael kujutas ette, mis tema näost järele jääb, kui see mingil põhjusel selle saapaga kokku peaks puutuma. Poisid olid hambuni relvis: armeepüstolid Jericho, püstolkuulipilduja Uzi, automaat Galil, kumminui, taskulamp ja messingist vile. Vile suurust arvestades võis seda vabalt ka sireeniks nimetada. Michael tundis maailma tuntumate relvatehaste toodangut, eriti muidugi käsirelvi, kaks aastat tagasi oli ta olnud ühe kuningliku hukkamiskomando relvainstruktor ja komandör. (Ah et millises kuningriigis? Seda ma, hea lugeja, täpsustada ei saa. See on riigisaladus, mis avalikustatakse seitsmekümne viie aasta möödudes).

    Rähn valis vanamoelisel kettaga lauatelefonil ainult ühe numbri, ilmselt number üheksa, võimalik ka, et nulli, igatahes ketas liikus kaua. Viimaks aeglane kõrin lõppes. Rähn köhatas kurgu puhtaks, tõstis toru kõrva juurde, aga ei öelnud sõnakestki.

    Lohakalt laotud telliskivimüüris avanes maskeeritud uks. Michael üllatus, maaling ja faktuur olid meisterlikud. Pimedast ukseavast ilmus värskeltõmmeldud põsearmiga nunn, võttis Michaeli passi enda kätte ja hakkas aeglaselt lehti sirvima.

    Nunn küsis sõbralikult: “Kas te reisite üksi?”

    “Jaa.”

    Nunn heitis kiire pilgu Rähnile, sobras oma mapis, võttis sealt helesinise ümbriku ja heitis silmanurgast uuesti pilgu Rähni suunas, kes, selg nende poole, mingit dokumenti uuris. Michael vaatas selja taha. Sõdurid, kes alles hetk tagasi iga tema liigutust jälgisid, olid nagu maa alla vajunud.

    Nunn asetas ümbriku passi vahele ning ulatas Michaelile. Siis naeratas, vidutas vasakut silma ja viipas. Lühike viibe tähendas, et Michael tohib Maarjamaale siseneda.

    Michael seisis, jalad harkis, varahommikusel inimtühjal platsil lennujaama ees. Tuul tõusis ja puhus ta valge inglikostüümi plagisema.

    Liivakarva presentfurgooniga veoauto lähenes aeglaselt. Lahtine koormariie laperdas tuules nagu rebenenud puri. Raske auto liikus vaevaliselt porisel väljal, juht vahetas raginal käiku, masin hüppas edasi, siis õõtsus august auku nagu laev lainetel. Viimaks peatus roostetanud masin täpselt Michaeli kõrval.

    Juhipoolse ukse pika mõraga aknaklaas kukkus poolenisti alla. Michael tõmbus vaistlikult sammu tagasi, siis astus astmelauale ja uuris kabiini hämarat sisemust. Ta vaatas tõtt tedretähnilise poisiga.

    Poiss vaikis.

    “Kas linna saaks?”

    Poiss noogutas ja ütles täiskasvanulikult: “Saab! Hüppa aga peale, vend!”

    Michael rebis ukse lahti, räntsatas end istmele, haaras poisi tedretähnidega kaetud käest ja hakkas endalegi üllatuseks parinal rääkima: “Vend? Kas me oleme vennad? Jajah, muidugi! Aga te ju olete ikka takso ka, eks ole? Ja viite mind linna? Olete ju takso? Te ju ei peta mind?”

    Poiss naeris: “Ei, mina ei ole takso, ei-ei, mina olen hoopis sinu vend Rein! Kõik inimesed on vennad! Vennad ja õed! Sõit maksab kolmsada taalrit.”

    “Mul pole Maarjamaa taalreid, mitte ühtki krossi pole teie maa raha. Palju see dollarites teeb? Ameerika dollarites?”

    Poiss sulges silmad, ümises endamisi, nipsutas sõrmi ja teatas: “Kaheksasada kakskümmend seitse dollarit! Tead, ma teen sulle vennahinna! Kaheksasada kakskümmend dollarit. Oleme kokku leppinud? See on parim hind linnas.”

    Michael noogutas tänulikult, tõstis pöidla kokkuleppe kinnituseks ja toetas pea auklikuks kulunud kunstnahast peatoele. Viimane, mida ta nägi, oli tuhmides värvides pisike kleeppilt kabiinilaes.

    Michael hakkas just aru saama, mida ümmargusel pildikesel kujutatud oli, kui poiss teda juba teab mitmendat korda raputas. Ta kuulis nutust häält: “Kas sa saad üldse aru, mida ma räägin? Kuhu sa minna tahad? Kuhu ma su viin?”

    Michael liigutas kätt poisi näo ees ja pomises: “Ma olen mitu ööpäeva magamata”, ja langes siis uuesti teadvusetusse.

    Poiss raputas teda nüüd kogu jõudu kokku võttes ja kisendas: “Ärka üles! Tõuse üles! Tõuse ometi üles!”

    Michael näitas paberitükki, poiss heitis umbuskliku pilgu aadressile, siis ütles aupaklikult: “Sa lendad kõrgelt. Püha isa Agafon on siin linnas väga tuntud inimene… Taevas Uue Jeruusalemma kohal kubiseb inglitest, üks neist on isa Agafon.”

    “Mida see siis tähendab? Ega ometi…”

    “Jah, just seda see tähendabki, ma ei tahtnud sulle otse ütelda, aga jah, püha isa on surnud.” Poiss nuuksatas: “Maha jättis meid, väärituid, isa Agafon. Tegi meid veel õnnetumaks, kui me enne olime.” Tõi kuuldavale haleda niutsatuse, pühkis käisega üle silmade ja inises läbi pisarate: “Meie elu läheb edasi, viin sind isa Agafoni majja, võti on uksemati all. Jäta meelde! Võti on uksemati all!”

    Auto rühkis mööda serpentiinteed vaevaliselt järskude nõlvadega mäkke. Michael teadis, et see oli endine linnamägi ehk Toompea, mida maailm nüüd Uue Õlimäe nime all tundis.

    Tema ees rullusid lahti Uue Õlimäe vaated. Ta silmitses Suure Balti mošee tohutut kuplit, mõõtis silmadega Püha Olavi torni säravat kullatist ja vilistas helevalgest Carrara marmorist triumfikaart nähes. Marmor kiiskas nii, et silmadel hakkas valus. Michael teadis, et triumfikaar ehitati maarjamaalaste kohustuslikest annetustest ja see sümboliseeris Püha Maarjamaa võitu uskmatute üle. Sealsamas kõrval troonis tohutu mustast marmorist nelja kuldse nurgatorniga Mangi katedraal ja tellingutes Uus Tempel – maailma suurim sünagoog, mille kavandatavad mõõtmed olid nii grandioossed, et see pidi paistma ka kosmosesse. Michael sulges silmad.

    Furgoonauto peatus telliskividest ja savist ilma ühegi aknata vormitu hurtsiku ees. Vihmast ja tuulest pleekinud vineertahvel varjas ainult osaliselt sissepääsu, mis rohkem koopasuule kui uksele sarnanes. Vineertahvlit toestas kõverast torust varrega narmendav lumelabidas. Murenenud betoontrepp. Mädanev õlgkatus. Erkroheliste lehtedega kunstpalm ühe kõrvaga alumiiniumpotis, selle kõrval väike punane laste kastekann ja vana autokumm. Mõlkis mangomahlapurk ja ilma osutiteta seinakell. Sületäis ümmargusi lepahalge, jääkirka ja helesinine kilekott roosa väetisega. Aga uksematist polnud jälgegi.

    Michael andis poisile kaheksa rullikeeratud sajadollarist ja lõi autoukse pauguga kinni. “Löö uuesti, viruta kõvemini!” hüüdis poiss, lükkas pruuni teravatipulise kapuutsi peast, osutas räpase sõrmega laitmatult raseeritud tonsuurile, hüüdis midagi segast, näitas keelt, siis naeris kurjalt ja läinud ta oligi.

    Michael astus ettevaatlikult trepile, betoon ragises. Ta tõstis vineertahvli ukse eest ja ootas, et silmad pimedusega harjuksid.

    Savipõrand. Jäme raiepakk ja taburet, mida ilmselt lauana kasutati. Kolme jalaga malmpada kustunud koldel, kaks fajansstaldrikut ja pruun savikauss. Puulusikas. Vanaaegse kõhuka pudeli kaelas küünlajupp, tuleraud ja tael kenasti kõrval. Tumedast puust karp halli soolaga. Poolik pudel keefiri ja puust palvehelmed. Kõik.

    Michael istus täksitud raiepakul ja laskis leiba luusse.

    Sahvrist konksu otsast oli ta leidnud suitsusingi ja nartsu seest käntsaka juustu. Laealune oli täis kuivatatud ratasleibu. Kõige pimedamas nurgas oli ta avastanud laastukorvi kuivatatud murakatega.

    Michael avas sinise ümbriku, mille vana nunn talle lennujaamas pihku poetas. Ümbrikust kukkusid välja tihedalt täis kirjutatud maisipaberid. Ta nägi sadu nimesid, tuttavaid ja tundmatuid, nimekiri oli kahekümne kuuel paberilehel. Michael kordas ees- ja perekonnanimesid. Küünal valgustas tema pinevil nägu.

    Äkki hakkas kostma karjeid ja vihast prõmmimist, samas löödi vineertahvel raksatusega pooleks ja uksest rüseles sisse neli või viis meest, Michael nägi ka naiste musti ja tumesiniseid pearätte, isegi üks kullaga tikitud atlasstanu välgatas meeste paksust vildist künnikaabude vahel.

    Michael tõusis, sirutas põleva küünla rabeleva inimpuntra poole ja ütles: “Ärge kartke. Mul on teile häid sõnumeid.” Michael osutas sõrmega esimesele mehele, punetava näoga hiiglasele, kes esimesena uksest sisse rüseles: “Võtame näiteks sinu, Nurmoja Aap. Aus Aap, ma nägin eile sinu naist.”

    “Minu naist? Kes sa selline oled?” kähistas Aap ja rebis pussi tupest. Lühikese ja laia teraga inetu nuga välkus Michaeli kõrisõlmele ohtlikult lähedal.

    Michael jäi rahulikuks, kohendas oma pika valge rüü volte ja teatas: “Aap, ma olin eile sinu naisega mitu tundi koos. Me…”

    Aap tõi kuuldavale lühikese vihase sisina, siis läkastas: “Kurat! Minu naine on surnud. Surnud! Juba kaks aastat!”

    “Vale! Sinu naine elab igavesti, ta on nüüd taevas. Aus ja hea Aap, ma olen sõnumitooja. Saad aru? Ma tulen taevast.” Michael osutas sõrmega atlasstanu kandva proua suunas: “Ja sina oled ju hea ja lahke Jagavere Hilda. Ma näen iga päev sinu meest, räägin temaga tihti, vahel mängime ka malet või kabet. Alfred on heas vormis, et sa teaksid.”

    Kõik olid vait. Isegi Aap taltus, torkas pussi tagasi tuppe ja vahtis valges rüüs sõnumitoojat. Tema suu jäigi lahti ja silmad olid pärani.

    Michael sõrmitses pabereid ja jätkas: “Nii. Armas rahvas, me ei mahu siia ära… Tulge, istume aias nagu üks suur ja sõbralik pere! Me ju oleme perekond, on mul õigus?”

    Kõik mõmisesid nõusolevalt, ainult Jagavere Hilda läks ülemeelikuks ja luikas: “On! Nii on! Just nii on!”

    Michael naeratas, vaatas kõigile rõõmsalt silma, osutas sõrmega ja rääkis igaühele, mida selle või teise lähedane, sugulane või tuttav taevas teeb, mõtleb või loodab. Ta lõpetas sõnadega: “Jah, ka taevas on häid ja paremaid aegu. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te saate nende igavest elujärge parandada. Te saate seda paremaks muuta! Teie, hea Leen, ärge nutke oma tütrekese pärast! Ärge tehke seda, te peate teadma, et kui te nutate, siis nemad seal taevas upuvad, te ju ei taha, et Riina ära upub? Riina on ju nii armas laps, nii soe ja armas tüdruk.”

    Leen Herman vaatas häbenedes ringi, nuuskas nina tühjaks, pühkis silmad kuivaks ja noogutas kiiresti pead. Michael patsutas naist põsele: “Tubli, Leen, te olete aus ja julge ema! Maarjamaa uhkus!”

    Rahvahulk pomises tunnustavalt.

    Michael võttis sinise ümbriku, näitas seda ja teatas: “Siin on kõik kirjas. Ma märkisin üles, tegin nimekirja soovidest, mida teie lähedased palusid. Kui te nendest hoolite, siis täidate nende soovid. Mina olen vahendaja. Mina olen taevaskäija. Ma hoiatasin ülemisi inimesi, et raskeid asju ma kaasa vedada ei jaksa. Üks kümnekilone kohver on maksimaalne kogus, mis ma saan ühes võtta. Sellepärast ongi tark kõike sularahas, kullas või kalliskivides arveldada.”

    Hämardus. Päike hakkas Uue Õlimäe taha vajuma. Püha Olavi kullast tornikukk sädeles, see oli viimne valgus, siis vajus linn pimedusse.

    Michael seisis mõranenud trepil. Tema ees kaardus hardalt vaikiv mitmesajapealine rahvasumm. Inimesi tuli järjest juurde. Mehed ja naised, noored ja vanad. Kehvikud ja keskmikud, rikkad ja rikkamad, sekka ülikuid ja väga kõrgeid võimukandjaid. Valitses pühalik vaikus, isegi lapsed ei virisenud ega nutnud, kilkamisest või jooksmisest rääkimata – rahvas ootas väärikalt. Viimaks pilved hajusid ja kuu kallas isa Agafoni aia valgust täis.

    “Nonii,” naeris Michael, osutas kuu suunas ja hüüdis üle rahvasumma: “Isa süütas lambi, et me saaksime selle valgel rahulikult edasi minna!”

    Kui Michael hüüdis surnu nime, astusid sugulased, omaksed või tuttavad lähemale.

    Liiguti rahulikult ja väärikalt, keegi ei trüginud, igaüks ootas kannatlikult oma järjekorda, sest see helendavas rüüs mees, kes end peaingel Miikaeliks nimetas, oli öelnud lihtsalt ja selgelt: “Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt.”

    Michael hakkas väsima, ta hääl kähises ja käed värisesid. Ta tõstis nimekirja silmadele lähemale, veeris huuli liigutades nime ja hüüdis: “Tähelepanu! Nimetan järgmise nime! Agnes Hildegard von Kerstenwald. Paruness. Kas siin on tema lähedasi? Omakseid? Sugulasi? Tuttavaid?”

    Rahvas vaikis.

    “Ei ole kedagi?”

    Haudvaikus. Ainult üks titt kääksatas.

    Michael võttis järgmise pabeririba, tõstis silme ette ja hüüdis: “Tähelepanu! Nimetan järgmise nime! Helju Puusmaa! Kas siin…”

    Tuttav bariton kajas üle vaikiva inimmere: “Ma olen siin! Siin!” Inimesed liikusid kahele poole ja moodustasid spaleeri. Rähn tuhises kiirel sammul Michaeli ette ja teatas: “Helju Puusmaa on minu ema, see on tõesti tõsi, teie taevalik hiilgus.”

    Michael muigas: “Taevalik hiilgus on liiast.” Ta tõusis ja embas Rähni. Embas nii, et viimase rinnakorv pikalt krigises ja viimaks lühidalt praksatas. Rähn aietas. Michael köhatas ja ütles: “Mul on au teatada, et teie auväärt emaga ma olen väga pikalt rääkinud. Filosofeerinud elust, surmast, igavesest elust ja…”

    Rähni nägu lõi särama: “Nii hea teada! Tohib, ma jutustan, mida ma…”

    Michael tõstis käe: “Ei. Vabandan, ma väga vabandan, kõrgeauline, aga meil on vähe aega. Te vaadake, inimesed ootavad! Näete ju, kui palju neid on. Kas te tõesti olete nii hoolimatu?”

    Rähn punastas ja langetas pea.

    “Teie aus ema,” Michael heitis pilgu paberile, siis võttis Rähnil lõuast, tõstis ta pea ja ütles talle silma vaadates: “Teie aus ema palub, et te saadaksite talle selle hõbedast tordilabida, mis kolleegid temale seitsmekümnenda juubeli puhul kinkisid. Teie armas ema Helju ei saa ilma selle tordilabidata rahus olla ega igavesti elada. Mu süda valutab. Need on tema sõnad. Kas te tahate, et teie ema süda valutab?”

    Rähn näris huuli ja noogutas mitu korda kiiresti: “Täpselt! Just täpselt tema moodi! Ma näen, aus Michael, te ei valeta!”

    Michael tõstis käe: “Moment! Mul on veel üks nimekiri. Teie armas ema Helju tahab ka kolm kilo kartuleid, sordi nimi peab olema Ando ja kartulid olgu keedetud. Ja liiter hapukoort. Ja pool kilo doktorivorsti. Kimp rohelist sibulat ja üks purk, teie auväärne ema rõhutab, et klaaspurk rohelisi konserveeritud herneid. Nüüd on kõik!”

    Rähn pani punkti, klõpsutas pastapliiatsit ja sulges märkmiku, ent Michael tõstis käe ja hüüdis: “Stopp! Vara veel punkti panna, vara veel! Ma vabandan, et ma kohe ei märganud, ma tõesti vabandan, aga proua Puusmaa palub ka sada viiskümmend eurot sularaha. Väikestes kupüürides, on ta siia lisanud. Vaadake, kui te ei usu. Lugege. Tähelepanu! Väikestes kupüürides. See ju on teie ema käekiri? On mul õigus? Näete?”

    Rähn kummardus sügavale ette, lähendas näo paberile, siis noogutas. “Täpselt nii. Teil on õigus. Raha ma saan kohe maksta, tordilabidat on vaja otsida. See peaks olema vanaema puhvetis, aga kindel ma selles muidugi pole.”

    Rähn koukis sügavalt põuetaskust karusnahkse portmonee, avas selle ja luges Michaelile kakskümmend viieeurost pangatähte peo peale. “Kas ma tohin ülejäänud summa taalrites ja krossides maksta? Mul pole nii palju eurosid kaasas…”

    Michael noogutas armulikult, peitis raharulli ja mündid inglirüü salataskusse ning uuris: “Kas te soovite auväärsele Heljule midagi edasi ütelda? Või kirjutada? Parem oleks kirjutada, on kindlam, et täpselt sama sõnastus säilib. Täpsus eelkõige, range täpsus ja autentsus! Alles siis tulevad need muud asjad.” Michael vaatas, pea viltu, Rähni, siis küsis: “Kuidas te siis otsustate? Suuliselt või dokumenteerite kirjalikult?”

    Rähn sosistas: “Koostan dokumendi. Ma kirjutan talle. Ühe südamliku ja helge kirja. Mul on talle väga palju rääkida.”

    “Te olete hea poeg.” Michael tõstis käed ja hüüdis: “Tähelepanu! Nimetan järgmise nime! Arseni Kotik!” … “Tähelepanu!” … “Milla von Rüdiger!” … “Hellen Melts!”

    Ja veel seitsesada nelikümmend nime. Ja veel viiskümmend nime, siis veel üks.

    Michaeli pea huugas, viimased inimesed kõikusid ja värelesid viirastustena tema ees. Alguses lakkamatuna tundunud inimvool sai ühel hetkel otsa. Lõppes. Või tuleb veel keegi? Kas tõesti viimne? Jah. Viimane.

    Michael vaatas ümberringi. Kuuvalguses aed. Inimtühi aed. Erkroheliste lehtedega plastmassist palm, väike leekpunane laste kastekann.

    Michael sosistas pimedasse aeda: “On siin keegi?”

    Mitu häält vastas: “Ei.”

    Michael võttis punase kastekannu ja sosistas pidulikult: “Valage välja kõige paremad allikaveed. Me hakkame pidu pidama!” Keegi naeris. Michael tundis seda häält – see oli ju see blond iludus lennujaamast. Naine hüüdis: “Achilleus!“

    Michael ei teinud kuulmagi, hoopis läks ja istus trepile, toetas selja vastu vetruvat vineeri, sirutas jalad välja ja sulges silmad.

    Ja ta nägi, et siinsamas aias, paar sammu temast, seisis koorimata kuuselattidest meisterdatud redel, mille ots ulatus taevasse. Ja siis nägi ta ingleid, kes astusid seda redelit mööda üles ja alla. Ikka üles ja alla. Michaelile meeldis see, mida ta nägi. Ta tõusis, läks redeli juurde ja hakkas ronima.

    Esimesed kilomeetrid olid rasked, väga vaevalised. Edasi läks lahedamaks. Ainult alla ei tahtnud ta vaadata. Aga seda polnud vajagi. Ja keegi ei käskinud ka. Õnneks.

  • Kimp

    Ja isegi mitte trepiastmetel, vaid juba verandal, kustkaudu pääseb kööki, lebas otse ukse ees mati peal uhkeldavalt laiali pealtnäha unine (metalselt letargiline) kimp kõige erinevamaid jämeda rõnga otsa pistetud võtmeid.

    Seisime Danguolėga ja põrnitsesime seda jahmunult, kui puuga pähe saanult, ega suutnud kuidagi uskuda, ära seedida.

    Lõpuks lähenesime nagu metslased, võtsime kätte, vaatasime, läksime tuppa ning uurisime neid pikalt, ükshaaval sõrmitsedes.

    Ning meie majake hakkas paistma mulle võõrana, juba kellelegi teisele kuuluva valdusena.

    Me jõime teed, tegime suitsu, mõistatades: kelle võtmed need on?… kes võis need meie vagunelamu lävele pillata?…

    Imelikud, ebaharilikud võtmed.

    Ja milliseid võtmeid seal küll polnud! Igale maitsele. Ükskõik mis metallist. No kui just see kõige õilsam välja arvata. Seal olid suured garaaživõtmed ja väikesed võtmed tabalukkudele, millega keldriuksi kinni klõpsatakse; väravaid sulgevate soliidsete lukkude võtmed; siredad ja elegantsed peenesakilised võtmed, mis avavad pääsu uhketesse apartementidesse; vanade ja uute autode süütevõtmed ning hulk teisi säherduse kujuga võtmeid, et ma ei viitsinud isegi mõistatada, kuhu, millistesse ruumidesse võisid viia neile sobivad lukuaugud!

    Me Danguolėga imetlesime neid pikalt, suitsetasime ja tegime kõiksugu oletusi: kes?… miks?… ja veel meie ukselävele?…

    Just nimelt…

    Kes võis meie ukse juures tiirelda?

    Haa!

    Tiirelda võis kes iganes.

    Jah, kuid kellel Huskegaard’ hipparitest võisid olla sihukesed võtmed? Kellel? Millisele sihukeste võtmete omanikule võis meid tarvis minna? Ja miks see keegi otsustas need võtmed nii kenasti meie verandale unustada?

    Mitte ei unustanud, vaid poetas nimme!

    Aga milleks meile? Mis mõttega? Meil on ju uks alati lahti!

    Me mõtlesime, kes on meil käinud, võtsime kõik läbi, kaalusime kimpu kordamööda peos, uurisime lähemalt iga võtit, katsudes igaühte neist hambaga.

    Need võisid pärineda vanast töökojast, kuid töökoda polnud enam ammu olemas, sellest olid järel vaid varemed, tööpingi asemel roostes metalli hunnik.

    Hm… hm…

    Tegime veel suitsu, pidasime väheke aru ning asusime rännakule mööda Huskegaard’d.

    See kimp ei andnud meile rahu.

    I-le tuli täpp peale panna. Aega viitmata!

    *

    Läksime mister Winterskov’ poole, kuid meil ei õnnestunud vanameest leida. See-eest kohtasime tagasiteel Henrikut ja Joshuad. Küsisime neilt.

    Ei, nemad ei ole meie ukse ette kimpu unustanud. Teineteist katkestades või pigem täiendades ütlesid nad, et neil pole elu sees nii palju võtmeid olnud, isegi mitte võõraid: mitte keegi pole neile ühtainukestki võtit usaldanud, aga siin oli korraga sihuke kimp!

    “Küll on uhke kimp,” ohkas Henrik ammuli suud vesistades, “sellist ei saa Huskegaard’s mitte kellelgi olla!”

    “Just nimelt,” nõustus Joshua temaga, “Huskegaard’s ei ole nii palju uksigi! Aga selliseid,” ta tõstis kimbust esile pisikese võtme, näitas seda meile kõigile, “selliseid uksi pole kohe kindlasti! Kui, siis ehk juveelipoes!”

    Sellised võtmed! Sellised võtmed…

    Kutid ohkasid, imesid läbi hammaste õhku, raputasid kõrvetada saanud kätt õhus: “Pu-uh, man!”

    Ei, nemad ei puutu siin asjasse…

    Ei, nemad ei võtaks enesele sihukest vastutust!

    Muidugi mitte, ei mingi hinna eest!

    Laiutasid käsi, võdistasid õlgu, tammusid, lörtsutasid nina. Ei osanud midagi mõistlikku kosta. Kaapisid nagu kutsikad hõlma all, kissitasid silmi, puhkisid.

    Viimaks, kui kimpu oli kõigis neljas peos mõtlikult hüpitatud, ütles Joshua, et see võis olla Tummahammas, kellega mina ja Danguolė polnud veel kordagi jutule saanud.

    Kuid miks just Tummahammas, ta ei selgitanud.

    “Arvatavasti Tummahammas,” sõnas Josh.

    Säh sulle! Ning Henrik kinnitas miskipärast:

    “Mnjaa… Pigem küll, jah, Tummahammas.”

    Too tegevat kellelegi mingeid haruldasi töid… Milliseid töid, seda ei teadnud keegi… Võisid olla ka võtmed… Võisid sobida erinevatele lukkudele… Keegi ei hakka mõistatama, millistele…

    Aga mida ta meist tahtis? Misjaoks ta meie juures käis?

    Haa, kes seda teab, milleks Tummahambale kedagi tarvis? Kes teda üldse tunneb?

    Tema kohta ei teatud suurt midagi; aga kui nii, siis miks mitte oletada, et tal võisid olla sellised võtmed? Miks mitte?

     

    Tummahammas elas väikeses majas, kus ukse juures seisis pingviinitopis; maja asus küla servas, Nilsi hüti taga, peaaegu et Huskegaard’ piiridest väljas.

    “Vaatega jõulukuuskede istandusele,” tähendas Henrik uduselt.

    “Jah,” hakkas Josh teemat arendama, “just! Tummahammas kohe nii väga ei salli neid kuuski, et hoiab kõikidel sealpoolsetel akendel luugid kinni. Aknad on luukidega kinni pandud!”

    “Õigus,” ütles Henrik. “Võibolla paneb ta luukidele koguni tabalukud ette…”

    “Äkki on need nende tabalukkude võtmed, mis võibolla aknaluukide ees ripuvad?” sõnas Josh lõpuks venitamisi.

     

    Me otsustasime Tummahambale külla minna. Seda enam, et õieti ei tundnudki teda. Tummahammast ei tundnud õieti keegi. Keegi pidi lõpuks välja selgitama, kes ta selline on!

    Henrik ja Joshua soovisid meile edu, kuid mingi sellise sõnaga, mis tardus otsekui liblikas ühe huulile ning oleks äärepealt teise huulilt lendu tõusnud, ent jõudis enne kustuda. Mind tabas halb eelaimus, mis oli siiski täiesti alusetu. Henrik ja Joshua lihtsalt kiirustasid meist lahti saama.

    Me suundusime sinna, kuhupoole Joshua ja Henrik olid käega viibanud – kiilasjääna looklevale teerajale.

    Tummahammas elas tiigi kaldanõlval Edgari ehitatud vigvami taga (teel kohtasime Edgarit: ei, see polnud tema kimp), Nilsi aia taga (linnuhuvilise välistasime me kohe), kõndisime, kõndisime, valju potsatusega kukkusid hapud külmast võetud õunad, nukker vaatepilt, puuokstel rippusid elutud puurid, suvepäevadel täitis seda aeda kõrvulukustav kädin, märatsevate lindude kirevus võttis silmad kirjuks.

    Uttu ja kõrkjatesse mähkunud nõos naaldus vastu kuuri Tummahamba maja. Ukse juures seisis pingviin. Seekord oli ta ehitud laiaäärelise kaabu ja piibuga.

    Tummahammast polnud kodus, see-eest olid põõsastel külmunud marjad. Näppisime marju.

    Oli vaikne, kõigeks võimeline päev. Kergelt pakaseline, kuid selge. Läbipaistev. Kuid isegi sellisel läbipaistval päeval oli taevas ikkagi klaasjas ja madal – nagu vihmast pestud kasvuhoones!

    Päike vajus aegamisi külili. Õhtu polnud oma värve veel laiali pritsinud, vaid alles hakkas neid segama kusagil servas, kust neil tuli valguda üle terve taevakausi.

    Klaus pläristas meist mööda antiikse mootorrattaga, lehvitas nahkkindaga. Me lehvitasime vastu… Sõime väheke marju ja tulime tulema, lauldes “Šimtas kunigų katalikų…”.[1] Õigemini Danguolė laulis sõnu, aga mina undasin kaasa ja tuututasin huultega bassi.

    Tegime vigvami juures veel ühe suitsupeatuse, otsustasime mitte alla anda, käia läbi kõik majad, küsida igaühelt. Me nägime selles võtmekimbus, mis oli nii väljakutsuvalt meie uksematile jäetud, omamoodi sümbolit. Nagu oleks meile antud mõistatus, millele me pidime lahenduse leidma.

    “Huskegaard’s püütakse alailma üksteist lohku tõmmata,” lausus Danguolė, silmad vidukil. “Võibolla taheti nüüd meid lohku tõmmata… Vaadata, mis me ette võtame…”

    Ma noogutasin: jah, need võivad hullemaidki asju välja mõelda…

    Litsusime plärud laiaks ning asusime teele, olles tulvil otsustavust võtmete omanik kindlaks teha.

    *

    Me ei hakanud koputama kõige lähemate, siinsamas külje all seisvate majade ustele. Ei, Huskegaard’s niiviisi ei tehta. See oleks liiga lihtne. Otsustasime lülitada sisse irratsionaalse mõtlemise. Lasime end juhtida. Ning me jõudsime Jäämaja juurde, kus kunagi oli kogu kommuuni külmkapp.

    Patricia ja Jeannine siblisid aias; neil olid jalas dressipüksid ja seljas sinised vööga töökitlid; mõlemad tüsedad, masajad, laiaõlgsed, mustade patsidega, suurte silmadega, suurte kinnastatud kätega. Jeannine kõplas miskit, Patricia saagis midagi, tõstnud ühe jala pakule. Nad viskasid kimbule pilgu, vaatasid… ning siis tuli mul meelde – no muidugi! kuidas ma võisin unustada! See polnud esimene kord, kui minuga Huskegaard’s säärane imelik lugu juhtus!

    *

    …kui ma veel lossis elasin, riputas keegi mu uksele väikese roosi, sellise tillukese, põõsalt lõigatu. Otse lingi külge, peenikese niidist heegeldatud aasaga. Tegelikult ju tühine asi. Tähtsusetu. Oleksin ma olnud purjus või pilves, poleks ilmaski märganud või oleksin silmist mööda lasknud, jätnud sinnapaika, lasknud mattuda pisiasjade kuhila alla.

    Ent tol kevadel olin ma jube romantilises seisundis, mul isegi sees kõik sügeles, ma vähkresin pidevalt voodis, uperpallitasin enda sees – ühesõnaga, ihu oli pakil.

    Seetõttu roosike, mis oli pealegi riputatud mu ukselingi külge, pealegi sellisest ihuvärvi niidist aasakesega – no kuulge! Kuidas saanuks siin rahulikuks jääda! Niisugust asja ei võinud kuidagi niisama jätta! Oo, kui juba sellised vihjed ja peibutised tähelepanuta jäävad, siis võid endale kohe risti peale tõmmata või ennast peldikupoti külge naelutada!

    Ma tormasin roosikesega tuppa, pistsin selle padja alla ja kaevusin nägupidi patja! Ma koguni oigasin õnnest! Nagu oleksid kõik tuhanded orgasmid, mis pidid mind eeloleval suvel raputama, ühe välguharuna mu kehast läbi sööstnud.

    Ma lamasin sedasi kaua, võpatades, uratades ja ilastades; lõpuks võtsin end kokku, tõusin üles. Vibratsioon tuikas igas lihases, luud oigasid. Pühkisin silmist õnnepisaraid, mis valgusid tõtakalt ja kuivasid ruttu ära, juba laugudel, jõudmata neilt maha kukkuda – justkui oleks mu kutsuva keha kuumus neid kuivatanud. Pisarad jõudsid otse silmis aurustuda!

    Nagu nüüdki, mõistatasin ma ka siis pikalt: kes see küll olla võis? Kes võis mulle roosikese sokutada?

    Ma kahtlustasin kõiki!

    Isegi Mariannat, kuigi ta oli minust oma kakskümmend aastat vanem, kuid ikka veel seelikus saatan, no kuulge! Sellepärast ma kahtlustasingi, kuna temas oli tunda saatanat, eriti kui ta vaatas sedasi viltu ja naeratas suunurgaga…

    Jah, ma kujutasin teda ette erinevates poosides, vaatamata sellele, et ta oli juba nii räsitud, vaatamata sellele, et oma viljatus igatsuses lõikas ta välja puust Edgari nuku. Edgari moori heitsin ma kohe kõrvale – temas puudus seikluslikkus ning ta polnud mind kordagi kõnetanud, käis Edgari juures ainult nädalavahetuseti nagu suvilas. See naine ei tulnud lossi lähedalegi! Räägiti, et ta elas ikka veel linnas; ta ei julgenud ikka veel ära kolida, rääkis, et kui lapsed kasvavad suureks, vaat siis… Räägiti, et ta häbenes Huskegaard’s käimist! Ta häbenevat “halba kuulsust”. Huskegaard’s elavat ainult luuserid ja kalkarid. Jah, see on jabur, kui inimene elab soojakus, pärapõrgus. Ta oli seal justkui daam, peaaegu et avaliku elu tegelane või midagi sinnapoole.

    Ei tea, igatahes niimoodi räägiti, ma ei oska täpselt öelda.

    Tol suvel räägiti, et nüüd jääb naine Edgari juurde märksa kauemaks kui varemalt, elab tema juures nädalate kaupa, koos lastega, ka Edgari lastega. Kõik aimasid, et naine võib varsti sinna päriseks kolida.

    Marianna voolis püüdlikult nukukese, sosistas iga öö puust kõrva sisse, et tulgu mees tema juurde tagasi.

    Asjatu vaev.

    Ma oletasin, et see oli Marianna sõbratar, kuid tollel oli juba oma kutt.

    Ma küsisin kõigilt. Jeannine ja Patricia vahetasid omavahel pilke ning vastasid kooris:

    “Mitte meie!”

    Alles aasta hiljem ütles Klaus mulle, et ta nägi kord roosiga Blondiet, toda pedekat, kes elas Nilsi juures. Nils üüris talle tuba ning linnuarmastaja oli sedavõrd lühinägelik, et ei aimanud midagi. Seetõttu nõksutas Blondie puusasid isegi tema ees.

    Nilsil oli kõik ükspuha. Teda ei huvitanud miski peale lindude. Ning Nilsi ei huvitanud mitte niivõrd linnud kuivõrd need puurid ja lelud, rippuvad pesad ja karussellid, toidulauad ja redelid, millega ta oli üle kogu saare kuulsaks saanud. Ta meisterdas alailma lindudele kõiksugu vigureid ning müütas neid koos Viggo ja Birgitiga turgudel ja laatadel. Tema jaoks polnud tähtsamat tegevust kui istuda oma aias, libistada õlut ning imetleda omatehtud asjandusi, kus linnukesed turnisid ja lendlesid. Sellistel hetkedel ärkas temas unistaja, leiutaja, romantik.

    Eluaeg oli ta ehitanud teid, magistraale, kiirteid kõigi nende parasiitide jaoks, kes lõpuks kupatasid ta hullumajja! Ta vihkas betooni. Ta vihkas teetöid. Ta ei sallinud kraanasid silmaotsastki. Ta hakkas üle kere vappuma, kui kuulis piikvasarat. Toppis kõrvad kinni ja tõi kuuldavale epileptilise röögatuse! Ning puges seejärel peitu.

    Ta polnud psühh. Tal oli lihtsalt ehitustöödest kopp ees.

    “Nils on normaalne mees,” rääkis Danguolė, “ainult pisut kinnine.”

    Blondiele näis see asjaolu sobivat; tal oli ükskõik, olgu pealegi kinnine. Ega Blondie ise ka teab kui suhtlemisaldis polnud, häbenes kangesti. Inglise keelt kõneles nõrgalt, loiult, ebakindlalt, mingeid kahtluseklimpe kugistades. Ta rääkis ka taani keelt samamoodi: kaks-kolm sõna ja itsitus, selline lipitsev. Jõi Nilsiga õlut, vahtis tema karusselle ja puure, maksis toa eest mingisuguseid sente, töötas linnas mingis väikeses käitises, veerand tundi sõitu naistejalgrattaga, ning käis muudkui meie juures lossis, kiibitses, kui me töötasime.

    Eriti palju tolgendas ta meie läheduses, kui vahetasime vanamehe elamul kivikatust.

    Oli palav; päike lõõskas; linnud kriiskasid; pärnapuu lämmatas oma lõhnadega; mesilased sumisesid, mähkides meie päid suminavõrku; kiskusime end vööni paljaks ning parmud puresid meid, puresid armutult. Tuli Marianna koos oma sõbrannaga; jäävad sedasi kaelastikku seisma ja seisavad seal, lehvitavad meile. Lehvitasime katuselt neile vastu. Me olime rahul. Mina, Ivan, leedulased, Gleb.

    Siis hakkas Blondie käima; ta tõi õlut, pakkus, patsutas meid õlale, uuris meie kriimustusi ja marrastusi läbi oma paksude kandiliste prilliklaaside; tal olid nii pisikesed silmad, et ta pidi lähemale kummarduma, kohe väga lähedale.

    Tal olid kohevad, kalli šampooni järele lõhnavad helekuldsed juuksed. Ise oli ta kahvatut kriidivärvi. Kaelal oli tal kõrisõlme juures vastik sünnimärk. Ta oli lühike ja kohmakas. Temas oli midagi tahumatut, nurgelist. Kohutavalt uje, vaatas ta meie tööd ja väljastas oma kommentaare harvade telegrammidena, häbelikult naeratades, esitas vildakaid küsimusi, jõi õlut närviliselt neelatades.

    Tema jälgimine pakkus mulle suurt lõbu. Näha, kuidas ta ajab välja Nilsi naistejalgratta, kuidas ta tuleb tagasi koos õllekastiga, mis on pakiraamile nööridega kinni seotud. Kuidas väntab mööda teed, veereb meist ja katusekividest mööda, ronib maha, päästab tükk aega kasti lahti, lehvitab meile käekesega, patsutab sadulat, hüüab alt, kissitades: “Kas õllesoovi oleks?” – tõstab üles juba avatud pudeli.

    Me ei keeldunud kunagi.

    Tollal elas meil karbis linnupoeg ning kui Blondie sellest teada sai, tahtis kohe teda näha.

    Linnupoeg elas köögi aknalaua peal pappkarbi sees, tema nimi oli Wilhelm Kolmas.

    “Miks?” imestas Blondie. “Hea küll, Wilhelmist saan ma aru, kuid miks tingimata Kolmas?”

    “Sest enne teda oli veel kaks tükki ja mõlemad kärvasid maha,” seletas Danguolė tuima rahuga, avades üht pudelit teisega nagu mees.

    See otsekohesus ja lahtise käega lajatatud lause vaimustasid mind. Blondie avaldas argliku soovi minna lossi – tal, vaadake, oleks huvi tibukest näha. Ta kohendas prille, nühkis klaase, pani ette, ütles:

    “Ma elan ju ikkagi koos Nilsiga. Aga tema on linnuhuviline, ornitoloog…” Ja vakatas, nagu ei usuks ka ise oma juttu.

    Ma viisin Blondie lossi, näitasin karbis elavat linnupoega. Blondie tiirles karbi ümber, proovis vilistada, lehvitas sõrmedega, toitis linnukest, toppis oma kandilisi klaase otse tibu silma vastu. Siis aga kuulsin ma trepilt samme. Kergeid, kiireid ja naljakalt häälekaid. See oli Danguolė oma ketsidega. Ta jooksis meie juurde kööki kuidagi tõtakalt. Astus karbi juurde ja hakkas samuti aktiivselt linnupoega silmitsema.

    Danguolė ütles, et tema ei sokutanud roosikest. Jah, tema oleks tunnistanud…

    *

    Patricia ja Jeannine vaatasid võtmeid, keerutasid kimpu ühte- ja teisipidi ning soovitasid meile riputada Kommunehusis seinale kuulutus, et leitud võtmekimp, pöörduda meie poole, noh, nagu ikka…

    Mister Winterskov ütles, et tema meelest oli Tummahammas justkui rääkinud võtmekimbu kaotamisest.

    Me läksime jälle Tummahamba poole. Kuid see polnud tema kimp.

    Tummahammas ütles meile:

    “Me elame kuidagi valesti! Inimesed me ümber elavad kuidagi jaburalt… Vaadake, kuidas nad käituvad! Nad elavad nii, justkui teaksid kindlalt, et meie elu rong ei kihuta täna öösel rööbastelt välja! Nad teavad sõiduplaani! Neil oleks justkui garantii, kindel teadmine, kus ja millal on järgmine peatus! Isegi sünoptikud ei suuda ilma ennustada, aga need siin näivad teadvat, et me ei saa kõik ühekorraga surma lihtsalt seeläbi, et Kõigevägevam otsustab ühelt küljelt teisele keerata ja lömastab meid seejuures nagu kirbuparve! Oo ei, nemad käituvad ikka nii, justkui oleks inimkond universumis ülim rass! Jah! Mitte ainult meie planeedil, vaid terves universumis! Meil olevat kõige üle kontroll… Meie ruulime! Me teame kõike: järgmisel aastal valitakse Bush ja mitte Gore, me kõik ei kao vee alla veel kolm miljonit aastat, me võimutseme, valitseme universumit edasi! Me hakkame väikese arvuti abil juhtima musti auke ja kvasareid. Kõik on tuhandikeni arvesse võetud. Kõik on läbi mõeldud, graafik koostatud kolme aastatuhande peale – edasi! Need ei ole minu võtmed. Ei. Mulle pole võtmeid tarvis. Kõik uksed on lahti. Mina ei pane end luku taha. Mina pole selline nagu nemad kõik seal. Mina ei usu, et me homme elame. Minul pole garantiid. Mul pole RSA kindlustust. Mul pole isegi autot, sest mul pole kunagi kuhugi kiiret.”

    Hiljem selgus, et mister Winterskov’le oli midagi Tummahambast ja kimbust rääkinud Joachim või Frederick.

    Nende juurde me ei läinud – sealt ei pruugi tagasi tulla. Ükskord meid kostitati salatiga…

    Me lihtsalt riputasime kimbu Kommunehusis meie kuulutuse kõrvale ning see rippus seal.

    Kuu, teise, kolmanda…

    Keegi ei võtnudki seda ära; kõrvale ilmusid teised kuulutused, kadusid, aga meie oma rippus edasi, kimp juures, ja mida kauemaks see sinna jäi, seda mõistatuslikumaks muutus minu jaoks selle ilmumine meie verandale.

    Ma käisin, kütsin Kommunehusis ahju ja heitsin iga kord, kui teadetetahvlist mööda läksin, pilgu võtmetele, läksin närvi, ärritusin, nagu oleksid võtmed mind mõnitanud.

    Kord ma ei pidanud vastu, viskasin sütt alla, kolksatasin ahjuukse tigedalt kinni, võtsin võtmekimbu, pühkisin uksest välja.

    Kommunehusi esine välu oli inimtühi. Ei paistnud hingelistki. Kuid miskipärast tajusin kellegi kohalolekut; tundus, et keegi jälgib mind.

    Sellises üleskruvitud seisundis, justkui ma paneks toime ei tea mis kuritegu, läbisin ma küla, kohtamata kedagi, sisenesin kergendusega metsa.

    Kõndisin kaua, kuni jõudsin künkani. Jäin seal seisma vana kännu juures, mis oli täis pikitud pläruhülsse, vaatasin alla – hunnikusse kuhjatud kive, hädiselt oksi kiigutavaid kuuski, tormituules murdunud puid, traktori jäetud roopaid, mahasaetud tüvede ja okste lasu.

    Virutasin võtmed täiest jõust jääraku suunas. Tasane kolks ja salapärane välgatus hüvastijätuks, ning kadunud nad olidki.

    Mõnda aega oli kõik vaikne. Taamal süttisid ja kustusid raadiomastidel punased tulukesed. Valkjast pilkasusest eenduvate tuulikute labad keerlesid vaevunähtavalt. Tuul püüdis hallatanud nurme puhtaks pühkida. Härmatis sätendas päikese käes. Loojang looritas mu silmi. Talv naeratas surija naeratust. Rida Ezra Poundi luuletusest ujus läbi teadvuse ja hajus vaguralt nagu ka see aneemiline päev. Päikesevalgus näis sosistavat: ma tegin kõik, mis suutsin… ma andsin kogu oma jõu, jäägitult…

    Mu süda täitus piiritu kurbusega.

    Hoolimata sellest, et olin neetud võtmekimbu minema visanud, ei hakanud mul kergem. Vastupidi, miski sügeles järelejätmatult, miski sosistas: asjata, kõik oli asjata vaev

    Tulutud olid mu püüded leida see, kes oli võtmekimbu mu ukse ette jätnud; ilmaaegu üritasin ma ennast sellesse kommuuni kinni müürida; asjatult püüdsin lossipääsusid sõnadega kinni kuhjata, ridadesse-koridoridesse ära eksida, pugeda boileriruumi peitu metalse metafooriga huulil.

    Miski ei saanud selle tillukese hõreda maailma luuke koomale tõmmata: see oli liiga ebausutav!

    Mingi lind hüüatas vaikselt, kuid väga kaeblikult, tiivad lõid sahisema, pudenes kuivi härmakütkes lehti.

    Minu sees värahtas salajane eelaimuse keel.


    [1] “Sada katoliku vaimulikku” (leedu k-s), rokkbändi Svastikos Sukitės Greitai (Haakristid Pöörlevad Kiiresti) liidri Algis Ramanauskase kirjutatud laul.

     

  • Laste haigemaja

    Kõigepealt oli vastuvõtt, väike küljepealne ruum laua ja mõne pruuni raudjalgse vakstutooliga. Seal me istusime emaga, kes andis aru, mis hädasid mul küljes on. Kas on olnud leetreid, difteeriat, läkaköha? Milliseid haigusi on põdenud? (Neelupõletik, neelupõletik, neelupõletik.) Kas on mingeid halbu harjumusi? “Ta kiigutab ennast.” Kiigutab, mismoodi? Vastuvõtuõde vaatas mind halvakspaneva pilguga. “Kiigutab ennast magama, sageli on ühel pool isegi juuksed pulstis,” vastas ema häbelikult.

    Esimest korda olin lastehaiglas vist umbes kaheksa-aastaselt ja mitte neelupõletikuga, vaid mingi sapi- või maohädaga. Igatahes ma mäletan, et ema tõi mulle mandariine ja need olid haruldased maiusasjad, pugisin nad korraga sisse ja öökisin pärast terve öö, ei jõudnud WC-sse, mis oli pikas rohelises koridoris (teate küll seda haiglarohelist? see pole hele, see pole tume, see pole sinakas, see on midagi hallikasrohelist, maailma kõige koledam värv), vaid oksendasin palatis asuvasse kraanikaussi ja sinnagi pool mööda. Oi ma hommikul sain kurja Prillmao-nimelise õe käest! Prillmadu oli 50-60 ringis naisterahvas, tigedad silmad prillide taga pulkas ja kõik kartsid teda, sest ta ei jätnud kunagi halvasti ütlemata. “Teeme sulle kokarboksilaasi süsti!” ähvardas ta patuseid. “See on nii valus, et sa pissid püksi!” Prillmadu oli alati paaris hiiglapaksu pruunisilmse ja mustavuntsilise sanitariga ning koos olid nad oma elu päris mugavaks teinud.

    Lastepalateid oli kaks, läbikäidavad, eesmises tüdrukud, tagumises poisid, umbes kuus-seitse voodit palati kohta. Nende ees oli tittede boks, ruumi keskele oli ehitatud latritega kuut, kus iga titt võis rahus üksinda karjuda, aga nad olid nagu koerad, kui üks alustas, panid teised takkajärgi. Tite alla käisid sellised aasta-paari-kolmesed jõnglased, kes tegid püksi ja potil käia mõistsid viletsalt. Suuremad lapsed kamandati neid söötma, tagumikke kasima ja potitama. Prillmadu ja Paks said siis rahulikult kohvitada.

    Paksul oli seljas lahmakas valge taskutega kittel, mis ähvardas ta üüratu rinna kohal nööpidest pakatada. Õel aga oli passega valge põllseelik ja peas sihuke rätiku moodi tanu, mis tagant kolmnurkselt laiali langes. Väga valevvalged, puhtad ja tärgeldatud. Mitte ühtegi arsti ma ei mäleta, need näitasid ennast hommikusel ringkäigul kümneks minutiks, ei olnud õelad ega muul moel meeldejäävad.

    Enne ja pärast ringkäiku oli protseduuride aeg. Keda vaja süstida, seda süstiti, keda röntgenisse viia, viidi. Mina pidin sondi neelama. Sondineelamise tuba oli teisel korrusel, maosond oli selline jäme ja lühike kummivoolik ja tulema pääses tunni ajaga, sapisond oli aga pikk ja peenike ja lamama pidi terve päeva, neerukauss kõrval taburetil. Voolikud olid tellisekarva oranžid, otsast aukudega, ja nende neelamine oli hiina piin, terve elu olen kartnud sondineelamist pärast seda, oi kuidas kartnud, ja arstidest ülepea katsunud eemale hoida. Aga siis oli vaja, terve kooliaja oli vaja muudkui arstidega sehkendada, sest koolis käia mulle sugugi ei meeldinud. Loomult põdur, sain ma palju kergemini hakkama simulanditükkidega, mis iga teise lapse ema oleks pannud ainult kurjalt kulmu kergitama. Nii kui midagi kaebasin, jäeti mind koju voodirežiimile, alati ja tingimata voodirežiimile, ja helistati välja doktor Hiob. Doktor Hiob vaatas kurku ja ütles – neelukaar on punakas. Neelupõletik. Punkt. Lõpuks sai mul neid neelupõletikke nii palju, et doktor Hiob väsis ja laskis mul mandlid ära lõigata.

    Mandlilõikus tehti suures suurte inimeste haiglas. Tooli külge seoti rihmadega kinni ja tagant hoidis veel õde pead paigal. Valgel musta äärega emailkandikul lebas hulgaliselt kääre, konkse, nuge ning kaabitsaid. Kõigepealt tehti kurku süst ja siis urgitseti mandliääred terariistadega lahti ja aeti neile ümber selline peene traadiga ling nagu pisike poomisnöör ja – klõpsti – tõmmati ling kokku ja mandel lupsas suust. Ning sama teist korda. “Mädased,” kommenteeris arst. Jube valus hakkas varsti, palatis seisis öökapikesel süljetops, midagi alla neelata ei saanud, kõik pidi välja sülgama. Päevake hiljem sai juba hapupiima ja siis mingeid tumme. Teate ikka, misasi on tumm? See on haigetoit, veega keedetud pudruleem, mitte puder ise, vaid see vesi, mille sees puder keedeti, pudrune vesi.

    Peaks õieti proovima tummi süüa, tea, kas aitab ka keskea kõhuvalu vastu, muidu ma ravin oma kõhutõbe enamasti suitsu ja kohviga.

    Aga ohtratest simuleerimistest hoolimata või just selle tõttu sugenes sekka mõnigi päris tõbi. Pea iga kooliaasta kolmas veerand möödus lastehaiglas. Enam ei pidanud vastuvõtus küsima, mis on selle lapse halvad harjumused, kõik juba teadsid, et see on ju see õpetajatütar, tema kiigutab ennast.

    Ükskord viidi mind Cito!-ga kohe Hiobi autos haiglasse, mul olid käte ja jalgade peal reumamuhud, mis hirmsasti sügelesid, need olid mööda säärekondijoont ja küünarnukist randmeteni. Ja kokarboksilaasi süste ei tehtud mulle mitte hirmutamiseks, vaid raviotstarbeliselt. Nad olid tõesti valusad. Kuna ma olin siiralt häbelik, siis lasin kõik süstid käsivarde teha, kui just ei olnud ordineeritud tagumikku. “Usu mind, tagumikku ei ole pooltki nii valus,” ütles mõni lahkem õde. Mkm, raputasin mina pead. EKG oli minu protseduur, ja südamereuma diagnoos. Hiljem lahjendasid nad selle vegetodüstooniaks, siis kui käes oli teismeiga ja vererõhk pani üles-alla.

    Pea iga kord, kui jälle haiglas olin, oli seal paar-kolm last, kes olid samuti alalised haiglaelanikud, ühel poisil oli suhkruhaigus, kõik ta kümme näppu olid lakkamatutest vereproovi võtmistest auklikud ja õieti juba sarvestunud. Ühel tüdrukul oli kogu aeg kopsupõletik, ilma vahet pidamata.

    Mõnikord sattus meie sekka ka mõni juba peaaegu täiskasvanu, näiteks neljateistaastane neiu, muude heade asjade hulgas joonistas ta pliiatsiga palatikaaslastest kenasid pilte ja tal oli haiglas kaasas paks raamat “SS tegutseb”, kuidagi sokutas ta selle mulle, kui ise koju sai. Selle raamatu peitsin ma kodus riidekappi sügavale riietekuhja alla, nii väga kartsin ma neid pilte, mis seal sees olid. Lõpuks tegin südame kõvaks ja viskasin ta salaja prügipange nagu suure patu või pahaksläinud mannapudru.

    Õhtuti räägiti voodis soss-soss-soss lugusid, anekdoote ja õudusjutte – kuni hakkas kostma nohinat siit ja sealt voodist. Vaatasin kuuvalgustriipe laes, kuulasin vaikust, tittede rahutuid vääksatusi, õe tasaseid samme, pimeduses kumas kraanikauss, helendas nurgataguse koridori valgus, voodid kägisesid ja kriiksusid, mõtted seisid paigal, läksid segamini ja siis tuli uni.

    Päeval mängisime kaarte ja lauamängu Tsirkus. Ei olnud vigagi, ainult vaikne tund oli üsna masendav. Vaikse tunni ajal pidi lebama vaikselt päevase baikateki all ja ei mingit raamatulugemist.

    Voodid olid muidugi raudotstega ja reformpõhjaga, vedas, kui said mõne sellise, mis veel polnud väga auku magatud. Hommikul pidi need sõdurlikult üles tegema, villase teki kenasti madratsi alla toppima ja seda kontrolliti. Kui ei olnud hoolega ja ilusasti sirgus kõik, tuli ümber teha. Padi oli alati mingi võimatult väike nirakas, raudset voodiraami see väga pehmemaks ei teinud. Peale vaikse tunni pikutust võis hakata ootama külastusaega, see oli kella viiest seitsmeni, siis tuli ema. Ja kui seni oli olnud kõik enam-vähem väljakannatatav, siis äraminekute kurbus oli otsatu. Muidugi oli talvel ka gripikarantiinide aeg, siis ei saanud keegi ligi, ema käis meie koeraga akna taga, seisid kahekesi seal lumes ja mina teisel pool klaasi ja ma vaatasin oma pruuni koera ja tahtsin üle kõige, üle kõige, et haiglasse lubataks koeri kaasa võtta, ja öösel kujutasin ette, kuidas ta magab mu kaisus, see aitas natuke üksinduse vastu ja aitas uinuda.

    Lastehaigla oli muldvanas kahekordses puumajas, eest puust sammastega, võib-olla oli see endisajal kõrtsihoone. Alumisel korrusel oli väike vastuvõturuum, pikast rohelisest koridorist sai palatitesse, mis järgnesid keerdus üksteise järel – tittede, tüdrukute, poiste. Teises koridori otsas teist kätt oli pisuke kahe voodiga karantiinikambrike, sealgi olen olnud, ja selle kõrval pesuruum, kus seintel rippusid pika voolikuga kummikotid klistiiri tegemiseks, nurgas seisis ratastool, aknalaudadel olid virnas siibrid ja muud sellised haiglaasjad. WC oli haigetele ainult üks, ühe potiga, pisike pruunide seintega hämaravõitu kubrik, seal tuli hommikuti sehkendada oma uriiniproovidega. Neid proove neile ikka meeldis võtta, üks analüüs oli selline, kus iga tunni aja tagant pidid asjal käima, tulgu või pool tilka. Minu meelest käisid proovid ikka koorepurkide sisse, haiglas niisamuti kui kodust viies, ja kui ma nüüd moodsal ajal ükskord pidin kust analüüsida viima, vaadati mind nagu kuu pealt kukkunut ja öeldi, et apteegis müüakse uriiniproovipurke ja et keegi ei too klaaspurgis, sellist ei võeta vastugi.

    Teisel korrusel oli arstide ruum, õdede oma oli all, kuskil EKG ja röntgeni kõrval, ja ka oli seal üks imelik katusealune palat, taladega toestatud. Tolles palatis oli üks ema oma pimedalt sündinud imikuga, veel keegi üksildane täiu täis lapsuke ja mina, rohkem ei kedagi, palat oli päris avar. Ma olin juba suur tüdruk, sedakorda haiglas vegetodüstooniaga, ehk siis ei millegagi, ja arstid lihtsalt raiskasid minu peale oma aega, vererõhk oli 140 ja palavik oli 37,2 ja nad ütlesid, et see on kiirest kasvust. Kus iganes haiglates ma olen olnud, ise või hiljem oma lastega, alati on seal lapsi, kellele vanemad järele ei tule. Nii ka sellele täitõrjet saanud ja rätikusse mässitud peaga tüdrukule seal katuse all oli kojusaamist lubatud, aga keegi ei kiirustanud teda kätte saama. Mina seevastu elasin üle oma elu ühe suurima häbi. Ussid, ütles arst. Ussirohtu. Ise suur tüdruk. Ussirohi oli selline kollane ja magus nagu kogelmogel, aga mõru ka. Ja lusikast anti.

    Väga levinud ravimeetod, mis ei aidanud küll usside, aga kõige muu vastu, oli elektriravi. Elektriravi kabinet oli suures haiglas ja ise ka avar ruum paljude riidesirmidest moodustatud latritega, igas soliidne hall raske aparaat nuppude, lülitite, skaalade ja juhtmetega. Elektriravi sai haige kurgu vastu, siis pandi klapid kaela peale. Ja lisaks pidi istuma kvartsi saama, toru suus, metallimaiguline osoonilõhn ümberringi ja liivakell laua peal. Elektriravi aitas neeruhädade, põiehädade, ninakoopapõletike, kõrvapõletike ja veel saja vähema ja suurema häda vastu. See torkis ja surises, aeg-ajalt käis õde voolu juurde keeramas, klemmide alla asetati niisked lapid, lamasid seal niiviisi mõnusalt ja muudkui tervenesid. Millegipärast tänapäeval ei ole elektriravi üldsegi enam nii populaarne.

    Peale mandlite kaotasin varsti veel ühe osa endast – pimesoole. Oli laupäevane koolipäev. Ja hirmus kõhuvalu, nii suur kõhuvalu, et vedas kooku kõverasse ja käiagi ei saanud. Ema oli mul Minskis komandeeringus ja mina üksi koeraga kodus. Aga õnneks oli meil klassis just ühel tüdrukul pimesool lõigatud ja too sai kohe aru, mis mul viga, viis mu väga asjatundlikult haigla vastuvõttu kohale. Seal oli kena noor meesarst, kes tahtis mu kõhtu kombata ja käskis seeliku ja aluspüksid alla lükata. Minul oli aga seljas tädi Elleni vana mittevenivast materjalist ilusa sinise tikitud lillemustriga sukahoidja ja see ei läinud sugugi lükkamise peale allapoole, selle pidi kolmekümnest väikesest haagist lahti tegema. “Mis asi sul seljas on?” küsis arst hämmeldunult.

    Igatahes viidi mind pikema jututa kohe operatsioonilauale, narkoositorbik pandi nina peale ja ma mäletan, kuidas suur ümmargune erevalge operatsioonilamp hakkas äärtest mustaks tõmbuma, järjest pisemaks punktiks, kuni kustus kõik. Ei olnud muud hirmsat midagi, pärast ei saanud nädalapäevad naerda, kaks nädalat sai koolist vabastust ja võimlemisest veerandi lõpuni, mis võiks veel toredam olla. Aga kui ei oleks olnud toda läbinägelikku klassiõde, oleks minuga läinud nii, nagu klassivend Ennuga paar kuud hiljem, tema ei läinud õigel ajal arsti juurde ja ta pimesool lõhkes, kõhuõõs oli sodi täis ja asi päris paha. Haiglas lebas ta rohkem kui kuu, haava hoiti lahti ja sealt rippus välja voolik, igatahes jäi ta ellu. Nii hästi ei läinud ühel mu teisel klassivennal, kes kuueteistaastaselt suri täiesti ootamatult suhkrukooma kätte, sest arstid ei tundnud sümptome ära. Ta oli veel vanade vanemate hiline laps.

    Käeluu oskasin pooleks hüpata kodus voodis. Koeraga mürades hüppasin ise oma käe otsa ja väga valus oli, murdosa sekundit üritasin mitte karjuda ja siis pistsin lõugama. Olin muidugi jälle neelupõletikuga kodus voodirežiimil ja pidin järgmine päev ennast doktor Hiobile näitama minema, muuhulgas mainisin, et kukkusin libedaga ja käsi väga valus. Röntgen näitas: mõra. Ja pandigi kipsi mind. Ema aga kukkus oma käeluu katki, kui tuli minu esinemist vaatama aktusele, niimoodi et luuotsad vaheliti, kannatas pöörast valu terve etteastete aja ja alles siis läks traumapunkti, kus üks eriti karmi käega meesarst väänas ta luuotsad paika. (Too oli tuntud kui lihunik, kes valust ei küsi, ka tema naine oli arst ja neil oli kaks kena, kuid kurttumma last.)

    Haiglas olles jaguneb su päev rangelt söögiaegade järgi. Hommikusöök, lõuna, oode ja õhtusöök. Ja õhtusöök on alati jube vara, kell kuus on vist hiliseim variant. Seega on seal igati soodsad võimalused lahjumiseks, kuigi lastehaiglas ei ole lahjumine alati hädatarvilik ravivõte. Samuti on olemas erinevad menüüd, nende nimi on dieet nr 1 ja 2 ja 3 ja tavaline söök on dieet number 7. Suhkruhaigetele ilma suhkruta, sapihaigetele ilma kibedata, maohaigetele ilma haputa. Mulle enamasti haigla söök päris meeldis. Soe puder või piimasupp hommikul, keeduvorstiga võileib kõrval. Sai praetud räimega tomatikastmes. Või ei ole määritud saiale, vaid pandud su taldrikule väikese kuubikuna. Magus sigurikohv. Lõunaks supp ja magustoit, näiteks mannavorm kisselliga. Või kompott rosinate ja paari musta ploomiga. Peedisalatist roosaks värvunud hakklihakaste. Stoovitud porgandid. Õhtuks makaronivorm ja magus tee küpsistega. Nädala menüü riputati alati palatisse üles, siis sa teadsid, mis päeva sööki sa eriti ootad ja millist kohe üldse ei taha. Ainult üks toit meenub mulle erakordse jõledusena, see oli piima-köögiviljasupp. Piimas keedetud värske kapsas, porgand, kaalikas, küll oli see vast vastik. Ja muidugi leivasupp, vaen selle toidu vastu püsib mul alates lasteaiast, kus seda sunniti sööma, ja terve edasise elu olen leivasupist täielikult hoidunud.

    Kellel haiglatoidust küll ei saa, nendel on kodust saadetud toitu. Nüüd on haiglates igal pool külmkapid toidu hoidmiseks, lastehaiglas sellist ei olnud, kogu oma riknevat ja mitteriknevat vara hoidsime öökappides. Öökapp on su haiglamaailm. See on su minikodu, su elufilosoofia essents. Ma olen näinud öökappe, kus selle omanikul on ülemises vahes ainult prillid ja kamm ja alumises hoiab ta haiglasusse. Ma olen näinud selliseid, mille uks ei käi kinni ja kus on kommipaberid, lahtised küpsised, apelsinikoored, poolikud mahlapakid ja limonaadipudelid läbisegi ristsõnade ja mustade sokkidega. Tingimata on sellise kapi pealne samuti täis pooleldi söödud õunasüdameid, lõunast järele jäänud ja varuks hoitud leiba, seal on eilne tee ja natuke närtsinud lilled purgis. Ja raamatud, haigla on raamatulugemise koht. Haiglas olen ma läbi lugenud kõrvalvoodist laenatud Kaugveri “Nelikümmend küünalt” ja Grossi “Müüa pooleliolev individuaalelumaja”. Seal lugesin läbi kogu “Tõe ja õiguse” ja “Sõja ja rahu” (välja arvatud sõjastseenid) ning hulgaliselt muud ebatavalisemat kirjandust, nagu Endla Tegova romaane, Silver Anniko “Rusikad” ja mis need armastatud eesti autorid kõik on.

    Juba keskkoolitüdrukuna, jumal teab mida ma jälle olin kokku luisanud, et koolist pääseda, olin ükskord ka pealinna haiglas. Seal olin ma tunnistajaks kõige meeliülendavamale armastusloole, mida minu silmad on näinud. Meie palatis oli üks kaunis vanem daam, tal olid paksud hallid poisipeaks lõigatud juuksed, mis talle erakordselt hästi sobisid, ilusad peened näojooned ja meeldiv iseloom. Temasse armus lootusetult üks meestepalati juudivanamees. Me olime igapäevaselt tunnistajaks nende armudraamale, kuidas proua saatis tagasi lilli, maiustusi, kinke ja kuidas vankumatu järjekindlusega talle neid üha ja üha läkitati. Nad jalutasid koridoris, istusid kõrvuti kunstnahast haigladiivanil ja meie, kõrv kikkis, üritasime kuulata, millest jutt käib. Kindlameelselt ja korduvalt anti armunud mehele korvi. Miks, sellest ei saanud ma aru. Ja kuidas lugu lõppes, seda ma ka ei tea, pealinnas simulante väga pikalt ei hellitatud.

    Haiglas olles õppisin ennast väga vaikselt kiigutama, nii et seda peaaegu üldse märgatagi polnud, juuksed jäid sirgu ja tekid-linad paigale. Õppisin üksindust tundma, seal, nagu igal pool mujalgi. Õppisin olema haige ja ennast haige moodi ülal pidama. Õppisin olema kannatlik, voodit üles tegema, ise enda järelt koristama ja palju muid kasulikke asju. Ja kui saatus on vähegi armuline, saadab ta mulle kunagi hilise haiglaarmastuse, armastuse, mille vastuvõtmiseks ma olen praegu kogu aeg olnud liiga terve.

Vikerkaar