Proosa

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele? Asjad pudenevad koost, muutuvad enam mitte asjadeks, vaid iseenda omadusteks, nagu maitse, materjal, lõhn, värv, kuju; lõpuks juba ainult kildudeks, katkenditeks ja osakesteks, mitte mikroajalooks, vaid mikromaailmaks, kus hõljub ainult lõpuni ära kulunud asjade tolm.

Tõsijutt, mul ei kerki enam silme ette mitte köögikapp ja temas peituvad asjad, vaid mingi mustuse ja unustuse lõhn, kleepivad pinnad, ma võin oma vaimusilmas üksisilmi jõllitada niret, mis kolmkümmend aastat tagasi kellegi kohvitassist mööda kapiust alla voolas, asus looma oma isiklikku ajalugu, oli alguses soe ja suhkrune, siis jahtus ja tardus, tema peale laskusid aastakümnete rasvaaurud, sisseajanud pliidisuits, tuhandete ärasuitsetatud sigaretipakkide koniving, ta asus talletama endas kõike, mis muidu kaoks. Tuleviku detektiiv-arheoloog saab oma süsinikmeetodil tuvastada, millal õitsesid pajud, mis marki tubakat tõmmati ja kas köeti puudega või kivisöega.

Ma kükitan reliinpõrandal, mis kunagi on olnud heleroheline, hoian köögikapi ust lahti ja vaatan sinna sisse. Seal on pimedus ja asjade ähmased varjud. Lõhnab läägelt ja rääsunult. Mis ma siit otsin? Ei, mitte neid tibukollaseid ja taevassiniseid lootsiku moodi munaaluseid, mitte melhiorist suhkrutoosi, mitte musti mokatasse kuldse kosmosemustriga, ei, ma ei otsi ka nende külge klammerdunud mälestusi, vaid ainult seda kütmata maja ja seisnud asjade hõngu. Kunagi ma arvasin, et just sealt kapist võib leida Viplala! Panin talle alustassi peale juustu. Tillukese koorekannu sees on värvilised võileivatikud, muist nagu Neptuni hargid, muist nagu vampiiriküti teibad, mille otsa ajada sedasama õnnetut juustu. Miks kõik väikesed ja värvilised asjad lastele küll nõnda meeldivad? Laste jaoks on plastmass muidugi taeva õnnistus. Igat karva joogikõrred meeldivad neile ja kuna see armastus on üldteada, siis mõtlesid mänguasjatootjad välja mängu, mis koosnes joogikõrtest ja plastmassist lillekestest. Miks mul on tunne, et selle mängu nimi oli „Topi“? Täiesti košmaarne nimi, kui see ikka nii oli. Kõik need lugematud sadadest tibatillukestest värvilistest plastmassjulladest koosnevad mosaiigiladumise mängud, mingi aukudega rest ja pihutäite viisi jubedat mahapudenevat kirjut puru, mida emad küünte vahel ükshaaval põrandalt üles nokivad. Nüüd, ökoloogiliselt teadlikuna, mõtlen ma, kuskohal looduse ringkäigus on need mäetäied kõdunematut lapserõõmu?

Jah, vägev asi see mustus ja räpp! Kas see polegi siis see, mida me kutsume hellitavalt kultuurikihiks? Kust leitakse kõige rohkem muistseid potikilde? Aga muidugi iidsetelt prügimägedelt! Kuhu vana-aja metsikud ja karused hõimud oma rämpsu loopisid, seal kaevame meie nüüd nagu aardekirstus. See vana sodi sees sorimine on üldse üks inimlik ja liigutav tegevus. Pruugib kellelgi vaid öelda „vana maja pööning“, kui juba sõuavad silme ees pildid – tillukesed rähmas aknaruudud, ämblikuvõrku takerdunud kirju liblikas, valgusvihus hõljuv tolm. Kohe ma aevastan ainuüksi selle mõtte peale. Pööningule pandi ikka selliseid asju, millel omanike jaoks väärtus ja tähendus oli, sest pööning on soe ja kuiv, ja seal on tohutu palju ruumi. Sinna mahtus loopima vanu kapukaid, ripneva sangaga sumadane, aga koti seest võis leida paki vanu kirju, nöör ümber, aampalgi küljes rippusid hoburiistad, sest hobuseid enam polnud, ja lapsehällid tariti sinna, kui enam vaja ei läinud. Mis on õieti hea ja mõistlik, sest ühel päeval läheb keegi mees ja toob puust kätki jälle maja pealt alla. Otsalaudades on kenad sisselõigatud südamed ja jalased on kindlalt tappides. Hea on seda õrnalt kiigutada oma voodi kõrval. Riidekirstust leitakse paigatud ruuduline suurrätt ja mässitakse maimukesele ümber, muidugi nii, et kare vill kuskil õrna lapsenaha vastu ei puutuks.

Riidekirst on tegelikult päris hirmus asi. Selle kaane vahele käib puuoksast hark, keegi ei jõua ju seda ilmatu rasket kaant lahti hoida, kui juba kirstus tuulamiseks läheb. Aga mina kartsin alati, et hark murdub või libiseb paigalt ja kaas kukub kaela peale. Sedasi ma siis seal olen, pea kirstus ja tagumik upakil, siputan jalgadega tolmu üles, kuni kõik jälle vaikseks vajub. Lapsena kuulasin raadiost õudusjutte, need hakkasid kell kaksteist öösel, siis kui kõik head lapsed oleksid juba magama pidanud. „Ju-tu-tu-ba,“ venitas metsalise hääl tontlikult silpe. Ükskord räägiti seal peast, mida keegi pööningul edasi-tagasi veeretas, teinekord aga kassist, kes imikute kõrisid une pealt läbi näris.

Meie must kass käis ka ühtelugu pööningul, liiva sisse häda tegemas. Majapealne oli liiva täis veetud, et soojem oleks. Aga riidekirst kukkus lõpuks läbi lae allakorrusele. Seal toas õnneks kedagi ei elanud. Kes teab palju aastaid seisis kirst nõndasama koos oma väärt sisuga põiki keset põrandat. Täis kollaseid siilikuid, mille voldid pressiti kunagi sisse kuumade leibadega, seal oli ka üks uskumatult kole tanu, nagu talupoja mitra, kulla ja karraga tikitud, tselluloidist pärleid ja võltskalliskivisid tihedalt täis. Selle olla peretütar kooli käsitöötunnis meisterdanud. Noh ja mõnda muudki – kriiskavkirjud seärised, mis nii tihedasti kootud, et üle labajala andis neid sikutada, sääremarjast aga jämmed mis kole. Muist asju oli ühekaupa – üks kirju kinnas, vana kapeta, lillat karva põll, või hulgi – pätipakud igas suuruses jalgadele, nahatükid, millest taldu lõigata jne. Toasuurune kirst teadagi uksest välja ei mahtunud ja kuidas ta sinna maja pealegi saadi? Ehitati sealsamas kohapeal valmis?

Ent kui inimene on saatuse tahtel sattunud elama kastitaolisesse lameda katusega elamusse, siis jääb tal mälestustele vähe ruumi. Mis mahub, viiakse läpanud keldrisse, kus lõhnab solgitorude ja rõskuse järele, kakandite, rottide ja hallitanud moosipurkide juurde tassitakse vanade ajalehtede aastakäigud, suurekskasvanud laste väikeseksjäänud riided, kelgud, uisud ja suusad, millega enam ei sõideta, suusamäärde värvilised plastiliini moodi kangid pappkarbis, mille peale joonistatud lumehelbed ja miinuskraadid, poolikud värvipurgid ja kuivanud pintslitöngid, katkised raadiod ja lihtsalt täiesti uskumatud patareid klaaspudeleid ja purke. Millal ükskord lõpeb see purkide hullus, küsin ma mõtlikult. Alles selle suve lõpus viskasin minema varud, mida olin hoolikalt kaks aastat kogunud, terve pinu keeratava kaanega purke. Ja enne veel olin luninud sõpradelt, et need oma purgid mulle tooks. Ma tegin nimelt tomati-sibula moosi või mingit gemüüset, siis aga selgus, et sibulat ma üldse süüa ei või, lihtsalt keedutomati vastu puudus aga igasugune apetiit. Purgid olid kunagi inimestele nagu pereliikmed. Tõsijutt. Üks natuke metsik ja omaette hoidev külamees olevat kord naabrile suurt purki laenanud. Oli see nii või ei olnud, kes seda enam teab. Naaber oli ammu mulla alla kolinud, kui vanamees tuli purki tagasi nõudma. Toodi talle siis purk, kõige suurem, mis majast leiti. „See pole minu purk,“ ütles mees. „Minu purgil olid kaela juures täksid sees.“ Aga küllap ma seda lugu olen juba rääkinud.

No ja kas vähe on kuurialuseid, mis siiamaani klaastaarat umbselt täis. Hea, kui ladustamisega alustati juba tsaariajal, siis on lootust priskele noosile, need kotkastega pudelid on kõrges hinnas. Olen isegi roomanud mööda aidaalust ja otsinud vanu pudeleid – olin just vastselt avastanud, et kõiki asju saab müüa. Vanad potisetude savikausid, mille sees kümme aastat määrdeõli hoiti, – pesed puhtaks ja see on vanavara. Roostes jalgrattajupid – väga kuum kaup. Silgupütid ja puust vakad, võrgupullud ja vankrirattad, petroolilambid, mootorratta manuaalid, 1927. aasta koertenäituse kataloog. Alustaldrik, mille pealt sa oma kassile piima andsid, osutus Langebrauniks ja maksis tuhat krooni. Asjad ei olnud enam lihtsalt asjad, vaid asjad, mida sai müüa, ja asjad, mida ei saanud müüa. Ma olen kindel, et asju, mida saab müüa, müüakse senikaua aiva edasi, kuni nad põrmuks pudenevad. Mingid Foiniikia mündid või Knossose kujukesed on ikka juba tuhandeid aastaid ilma mööda ringiratast käinud.

Selline talurämps, mis lõkkes ei põlenud, kaevati maa sisse. Ma veel umbes mäletan mõnda peidukohta. Tea, kui seal kaevata, kas leiaks mulda täis pruunist ja rohelisest klaasist pudeleid kahepäise kotkaga? Pühapäevane nael!!!

Mulle jäävad lõpuks ainult vanad, mustad, koledad asjad, mida müüa ei saa.

Vana traatnuustik, mis pole haljalt hõbedane ega uhkelt puhvis, vaid mustunud rasvast umbes, valge plastmasskandik, noalõigetest pruunikriimuline ja vanadusest vandlikarva, selle peal hoitakse kõiki neid toidujäänustega kaetud tarvikuid, vastikut piimapudelite pesemise harja, kõvade ja kollakate tuustis harjaste vahel hapupiimatükid, keerdus traatsaba kõveraks paindunud, tühje puhastusvahendite pudeleid, kaela ümber korpunud pesuaine – kui selline vee alla panna, hakkab ta korraks veel lootusrikkalt vahutama, mäletades ähmaselt oma algset eesmärki, puhtust ja korda. Miski, mis loob puhtust ja korda, muutub ise aga kiiresti väga mustaks ja täiesti vastikuks.

Millised õudsed, libedad, roiskuvad vanadest voodilinadest käristatud lapid!

Porsunud ja pudisevad nõudepesunuustikud!

Nurgas seisavad liivast ja porist kõvaks kuivanud kobisevad nartsud, millega põrandat küüriti!

Vanad kiilad põrandaharjad, mis puistavad oma musti vuntse tuttidena pühkmesse!

Lopergused plekist tuhaämbrid!

Need, mis enam vett ei pea!

Ülessulanud plastmassist lambikuplid, kõverad ja auguga!

Katkised pistikupesad, mis pilluvad sädemeid ja ragisevad pahaendeliselt!

Ühel päeval nad maja maha põletavad, seda ma ütlen!

Lõhutud ruutudega aknad, mille ette on teibitud kilekott!

Uksed, mis ei lähe kinni või ei tule lahti!

Kiivas, vajunud, lopergune, alt ja pealt mäda!

Ükskõik mis!

Puukoi värske, kollane puru vana ümmarguse söögilaua all!

Ega see koi pole ainult lauas ja kapis, ta on ka majapalgi sees ja krõmpsutab seal – suur, igavene, ajatu koi, kannatlik ja isukas. Koi – maailma hävitaja! Aegade lõpus vaaruvad keset pehmet kollast repetanud maailmapudi ringi suured pruunid mardikad. Musta taeva on kinni katnud hiiglaslik hallikaskollane liblikatiib.

Kus on nüüd need õrnad jaapani teetassid, mis õhemad kui munakoor? Nende peale maalitud kirsiõite kontuuride konarused su sõrmede all? Maha müüdud või katki pillatud. Padjapüüride nööbid, mis olid nagu tillukesed niidirullid, nööpide pind täis väikesi süvistatud augukesi – ikka selleks, et paremini sõrme all paigal püsiks, kui perenaine seda nööpaukudest läbi pusserdab. Kindlasti mõnes sahtlis plekk-karbi sees neid veel on. Aga miks ei olnud püüril endal nööpe ees? No voodipesud oli vaja ju kalandrist läbi ajada, vändata ja väänata läbi kummilõugade: kas vähe on neid poolikuid nööpe nähtud, mis ripnevad küljes vaid ausõna peal?

Laiskade perenaiste pesul olid kinnituseks riideribadest õmmeldud paelad – nii laisad olid nad, et ei viitsinud käsitsi niduda nööpide auke, vaata et kaheksat ühele püürile, aga nad õmblesid oma raskete malmist masinatega linad ja kotid ise valmis, ei ostnud poest, nalja teete, ikka pesuõmblusega, sellise kahekordsega, mis oli paks, kindel ja hargnematu ja moodustas toredaid nurki, mida nende lapsukestel oli hea oma väikeses rusikas hoida, tekipüüri paks ja rammus nurk võis olla maailma keskpunkt, õnne ja rahu asupaik, ja emad pidid igale poole kaasa vedama seda ühte ja ainsamat lemmikut tekikotti, muidugi koos tekiga, et nende laps kõikjal uinuks nututa ja silmapilk – nurk kõvasti pihus. Lõpuks rändas titetekk koerapessa, püürist aga käristati kaltse, millega kuivatati köögiletti. Mis ime siis, et maailmas pole enam ühtegi kindlat kohta. Ma oleks vähemalt selle nurga alles hoidnud, oleksin lõiganud  ära ja pannud talle paela taha ja laps võiks seda eluaeg kaelas või taskus kanda, kõige pimedamatel öödel, kõige lootusetumatel ta sõrmed puudutaksid pehmet kulunud sitsitükki.

Oh kuidas mind väsitavad need linad ja nööbid! Kas pole siis inimesel oma pead millegi muuga vaevata kui mäletada mingeid ammusurnud inimeste pluuse, mille ees olid kärnilisest klaasist pärlmutrikarva lainelised nööbid nagu millimallikad? Kannaga! Ja helesinisest klaasist nööbid, peal hõbedane kõrge sebraornament? Aga ei, see kaob, see peab kaduma. Keegi ei lõika enam vanadel riietel nööpe eest ega haruta lukke küljest. Ja miks issanda nimel mind need nööbid nii painavad? Sest need on ju seesama osa, kild, pude, tükk tervikust, väike detail, mis kannab endas maailma tähendust. Nööbiteadlane ütleb kohe – see? See valmistati 1956. aastal Leningradi Riiklikus Nööbikombinaadis. See – Birminghami nööbimanufaktuuris. Aga see – võimalik et keisrinna Wilhelmina õuedaami kleidivarrukalt. Ja kui nööbiuurija on öelnud – Leningrad, siis kerib mälu lahti kõik, mis sa sellest linnast tead. Enamik teadmisi on pärit postkaardikomplektidest. Peterhofi purskkaevud, Ermitaaži marmorkujud, Vaskratsanik, Admiraliteedihoone. Siis mõtled – Venemaa – ja juba oled otsapidi kuskil stepis, kasakad ratsutavad hobustel, kirikukellad löövad, mustad mungad vahivad hullumeelsete silmadega, habe tuules lehvimas. Siberis püüavad karud lõhet. Tareke kanajalgadel. Baba-Jagaa. Loll-Ivan. Ahi. Haug. Ilja Muromets. Bõliina. Tsoi. Balalaika. Kokoška. Karmoška. Bakunin. Bulgakov. Tsaari hõbe. Stalini vuntsid. Putini tiiger. Bolšoi teatr. Maia Plissetskaja. Irina Rodnina. Merevaigutuba. Husaarivuntsid. Samovar. Baranka. Ohranka. Pilv pükstes. Sputnik. Belka ja Strelka. Hüdroelektrijaam. Lööktöö. Viisaastak. Odessa kinostuudio. D’Artagnani vuntsid. Teenin Nõukogude Liitu. Loomariigis. Budilnik. 12 tooli. Kunstsarv. Inimsööja Ellotška. Petšooralased. Ja ma võiksin seda jätkata lehekülgede kaupa. Võib-olla igavesti. Iga märgi juurest hargneksid aina uued ühendused ja paisuksid geomeetrilises progressioonis.

Tühipaljas nööpki on hõlmamiseks juba liiast. Neisse peideti näiteks muuhulgas ka mürke ja narkootikume. Vaimulikukuuele õmmeldi nööpe kolmkümmend kolm. On loomahammastest nööpe. Puust ja kivist. Rauast, kullast, niklist ja hõbedast. Võib-olla ka molübdeenist. Lohepeakujulisi. Üleni karvaseid. Selliseid, mis ei mahu nööpaugust läbi. Ja selliseid, mis tulevad muudkui lahti, eriti rindade kohalt. On nööpe, mille peal on matkav jänes või Hiina keisri aed (ma mõtlen, kogu aed). Mõned kujutavad kärbseid, viiulit mängivaid rohutirtse või kuldsilmseid kärnkonni. Ühesõnaga, nööp – see on kõik maailma asjad. Ja kõik maailma asjad – vaid nööp, mis kinnitab ühte tegelikkuse hõlma teise külge.

Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda?

Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest  tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.

Käisin ühel vulvaklubi üritusel, oli väga äge show. Algust oodates istusin pingil, rahvast oli palju ja inimesed sotsialiseerusid. Mina ei sotsialiseerunud, istusin topeltlukus, jalg üle põlve ja käed ka kuidagi ristis. Õlut ka ei ostnud, baarist on kallim, spätist oleks olnud odav. Mõtlesin isegi sellele, aga ei ostnud ikka. Kurk veits kuivas, aga üritan vähem kulutada. Pfff, 2 euri ikka väga suur kulutus muidugi. Olin juba nats aega istunud, vahtinud ja mitte sotsialiseerunud, ma ei tundnud siin kedagi, polnud ühtegi inimest isegi varem kusagil näinud. Minu kõrvale pingile istus üks naine beebiga ja hakkas oma last imetama. Mõtlesin, et päris tore, et keegi üldse mu kõrvale istub, naeratasin talle. Siis istus teisele poole teine naine, kellel oli ka beebi ja hakkas teda ka imetama. Kohmetusin vist natuke, veider oli seal istuda nende kahe vahel, mu nibud hakkasid nagu sügelema veits või nagu kihelema, tundsin, et mul enda rinnad on ka piimast pungil. Ja siis nad hakkasid veel omavahel rääkima! Täiesti veider.

Üle minu, nagu mind poleks üldse olemaski! Mul hakkas täiega imelik. Kas ma olen olemas? Kas mu rinnad on piima täis ja kihelevad? Vb ma olen nähtamatu. Peaksin vist ka midagi ütlema, à la et mul rinnad piima täis, aga jätsin imiku koju. Siin veits suitsune ja ilge lärm, kui ma tita oleks, siis mulle vist ei meeldiks. Emad ei kuulnud mu mõtteid, vaatasid hoopis rahutult enda ümber ringi, lapsed rinna otsas.

Ühel naisel, sel, kes istus must paremal pool ja esimesena tuli, oli pats keset pealage, meenutas palmipuud ja ananassi. Aga näo poolest oli ta ilus, selline nunnu Potsataja-nägu. Riided olid tal värvilised. Kihtkihiline tsirkus-berliin style. Jalanõud ütlesid, et tal on kodus mees vms, kel endal ka praegu sellised happy family kossid jalas, aga kuskil mujal, mingid muud tegemised, mingid äriasjad. Teda need vulvaklubi üritused ei tõmba. Naisega hängib kaasa üks kolmas, kel armas vunts ja kuldse raamiga ümarad prillid, ruudulise eestnööpidega pluusi all rinnad alla surutud, võimalik, et sidemega lamestatud. (Tahaks endale ka ümaraid kuldse raamiga prille, need in praegu, ei saa vist never-ever uusi prille endale lubada. Mul ühed on, aga need veits kandilised, kuldsed, Diori omad. Ostsin need ühelt kirbukalt Veneetsiast 20 euri eest ja lasin klaasid panna, aga liiga tugevad said, nii et ma ei saa eriti nendega käia.) Palmipuupatsiga ema sätib oma last ühe rinna otsast teise külge. Laps ei paista nagu tahtvat, rinnad tunduvad ka tühjad, hindan silmanurgast piiludes. Naine vahib samal ajal närviliselt ringi, pats peas tantsib.

Ema beebiga vasakul pool. Temal on ilus punane kampsun, tundub pehme. Blondeeritud lühikesed väljakasvanud juuksed, pungilikult sorakil, püksid on ka pungiruudulised, jalas Dr. Martensi saapad. Näos on palju kortse, huuled on kriipsuks muutunud. Näeb nii krimpsus välja. Ma ise kavatsen raudselt kunagi huultesse botoksit süstida vms, lihtsalt, et miks mitte. Ma arvan, et ta on mingi 40 või 38, aga palju joonud ja pidutsenud ja narksi teinud, näeb 50 välja, aga keha on fit. Ma arvan, et teeb siiamaani midagi. Vähemalt tõmbab weedi. Mõlemad naised on kuidagi närvilised. Vahivad ringi, et kas ikka kõik vaatavad, kas ikka kõik näevad, et lapse saamine pole üldse mu elu muutnud, saan igal pool käia ja lapse kaasa võtta. Muutused on nii häirivad, lihtsam on neid ignoreerida. Tulebki ignoreerida, et laps on pain in the ass forever. Ma vist lapse asemel prooviks knopkat. Hiljuti baaris trehvasin tüübiga juttu ajama, kel samal ajal oli knopka perses. Ütles, et see hea, leevendab pingeid, ja jõi limonaadi.

Meenus üks film, „Hotell“. See vb pole teemasse praegu, aga täiega hea film. Rootsi autor, Lisa Langseth. See on ühest edukast naisest… ma ei viitsi hakata kirjeldama: http://www.imdb.com/title/tt2363178/.

Ma istun ikka veel nende vahel, üleni mustas, rasvased juuksed mingisse nirusse krunni lükatud. Mind nagu polekski olemas. Siis tuleb üks lesbipaar selle pungiliku emaga rääkima. Sellist small talki, mis mulle isegi meeldib. Nii, lesbipaar lähenes siis imetavale emale nii: Oi kui mõnus on ikka tissi imeda (last vaadates), mulle endale meeldib ka (vaatab oma partneri poole). Suht vaimukas lähenemine oli ja nende jutt üldse, oleksin ise tahtnud ka involved olla. Meenus, et ise olin ka päeval nibudest mõelnud. Tööl olles, pagulaste wc-sid ja duširuume koristades, meenusid sinu roosad poisinibud. Tagantjärgi olen mõelnud, et sinu juures mulle meeldisidki kõige rohkem su nibud ja su perse. Esmalt perse, see sõna iseenesest mulle tegelt üldse ei meeldi. Aga jäi silma seal tobedal näitlemise workshopil, kus sa minu ees oma tagumikuga mingeid harjutusi tegid, selline punntagumik nagu. Mulle meeldib, kui meestel tuharalihased on nagu ülespoole, st treenitud ja suht väiksed, sellised nagu kirsikesed tordil. Sul ei olnud selline, oli lihtsalt selline punn-ass. Aga millegipärast ikkagi sümpaatne. Nibud avastasin hiljem voodis ja duši all. Ma ka suht rippusin sul tissi otsas, olgem ausad. Sest need olid nii armsad, nii pisikesed ja roosad nagu mingi väikse looma nibud. Mingi väikse närilise nibud, hamstri. Ma nii unistasin, et sa olekski elusuuruses hamster, mõnus karvane ja pehme – et oled nagu see, kes oled, räägid juttu ja kannad riideid, ainult et oled hamster. Uurisin, kas sulle meeldiks kanda loomakostüümi või mõne koomiksilooma oma. Rääkisin sulle furridest, sa polnud neist midagi kuulnud ja pidasid mind haigeks perverdiks. Ma lihtsalt küsisin, et kas sa oled furri või mitte, äkki oleksid huvitatud sellest, ja sa kohe ütled mulle nii halvasti. Vastik piiratud inimene! Esimene …, tänu kellele mu seksuaalsus tärkama hakkas, esimene …, kellega ma oma väikses lasteaialapse ajus kirglikke hetki veetsin, see oli Kõige Suurem sõber Leopold. Tsss… ära ütle midagi, piiratud inimene!

Kardan, et varsti hakkan vaatama loomapornot. Hea, et ma vaene olen, sest vastasel juhul oleks ma selline gängsta, kuldkettide ja nokatsiga. Koduloomaks oleks mul kodustatud tiiger. Pehme hiigelkass. Mul oleks maja keldrikorrusel ka jõhker korrus, nahkdiivanid ja suur telekas, tiiger ka hängiks seal ja ma annaks talle pitsat. Ma ühes Youtube’i videos nägin, et oli selline elu ühel tüübil. Muidugi mina ahistaksin seda tiigrit ka seksuaalselt, ma võtaks teda kui oma meest. Ma väga igatsen pehmuse ja soojuse järgi (pisar langeb, pfff, tegelt mitte). Elu on mind juba vist kõva kilbiga mardikaks kasvatanud. Justkui mäletaks, et keegi on mind kunagi mardikaks kutsunud. Vb lasteaias.

Jeez, mind muidugi hirmutab see loomaporr veits ka, niikuinii saan jälle mingi pornotrauma. Kujutan asju veits romantilisemana ette, kui nad tegelikult on.

Sa elasid teises linnas ja me nägime väga harva ja siis enam üldse mitte. Kui teist korda nägime, siis olid sa kaalus vist aind mõne kilo juurde võtnud, aga perse oli mingiks ilgeks lahmakaks muutunud. Nüüd mulle meeldisid aind su nibud, mu silmad olid nendega ühel kõrgusel lihtsalt. Et olime nii palju lahus ja ei näinud, siis põhitöö tegi ära mu väike sinine vibraator, üks paljudest. Su munn on selle kõrval suht saamatu, sry, kõik munnid on. Ei, vabandust! Ma ei händli ära lihtsalt, kipun näksama ja mul esineb lõualuu krampi väga tihti. Ja ma ei tohi huvituda, sest see lõpeb katastroofiga. Mäletate seda lugu „Kättemaks lollile libule“ (Vikerkaar, 2016, nr 3), kus ma võtsin Tartus postimaja pargis ühelt tüübilt suhu, vb kestis see akt kolm sekundit, enne kui „kogemata“ hambad sisse lõin. Üritan inimesi säästa ja mitte kunagi enam suhu võtta. Närin kodus vibraatoreid ja dildosid see-eest. Silmades oli sul veits hullu pilk ja vaatasid enamus aega aknast välja. Meil ei olnud isegi millestki rääkida. Ainsad asjad, mis kõnetasid, olid su toredad nibud. Nibud ka vananevad, nii kahju, midagi võiks inimese välimuses ajale vastu panna ja ilusaks roosaks nooreks jääda. Hmm, kui koju lähen, siis pildistan oma kliitori korralikult üles, ja siis vaatan 30 aasta pärast ja võrdlen, vb juba 10 aasta pärast. Nibud pildistan ka.

See tüütu ooteaeg on õnneks möödas ja show saab lõpuks alata. Naised tõmbasid lastest rinnad välja. Rahvas liikus tagumisse väiksemasse ruumi. Esimene esineja oli Philadelphia Creemz, tegi stand-up performance’it. Nibudel oli tal must teip, mustad ristid. Seljas oli eest lahti pintsak. Peas meremehemüts, jalas beežid sukkpüksid ja valged hästi pikad, kõrged lakknahast saapad. Tal oli kaks mustades bodides taustatantsijat ka, üks mees, teine naine, mees oli naine ja naine oli mees = one love, one sex (i love). Mulle meeldis väga, kuidas Philadelphia Creemz oma keha ebaerootiliseks tegi. Sisemised mõtted ja eesmärgid muudavad muidu nii objektistatud naise keha, eriti kui riietus on n-ö väljakutsuv. Aga ta ei kutsu välja ja on selline, nagu on, avaldab oma mõtteid sellisena, nagu on, sellisena, nagu temalt oodatakse vb, et milline ta olla võiks. See on mingi uus seksuaalsus. Või no ma ei tea, mulle meeldis. Kohati totakas, aga see täiega töötas. Ma käin tihti vaatamas queer-esinemisi, enamasti need on väga totakad ja mingis mõttes nii ebaprofessionaalsed ja küündimatud, aga mulle lihtsalt nii meeldib see trans-teema, see on nii hot, nad on nii ilusad ja see on nii ilus, et nad ise naudivad seda. Nad hullult imetlevad ennast. See nö. Mulle tegelt professionaalsus üldse ei meeldi, täiega jama, ja enamus professionaale on mingid sita suhtumisega munnid. Tihti queer-etteaste tähendabki seda, kuidas nad teevad endast selfisid ja räägivad mingit suva juttu. See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea. Vb teatraalsust on lihtsam vastu võtta, kui see on armastus. Paljud võib-olla on laval need, kes nad tahaksid igapäevaelus olla, aga igapäevaelu ei ole nii turvaline.

Galeriis ei juhtuks mitte kunagi seda, mis seal videos, või tegelt vb siiski, kui Marina Abramović noor oli. Igapäevaselt ei või isegi olla ilus ja tugev naine, peab ikka pea veits õlgade vahele tõmbama ja enesekindlust varjama. Muidu oled kohe ilge bitch. Veel vähem võid olla ilus naine, kui oled tegelt mees.

Philadelphia Creemz seal kargas ringi, laulis ja tantsis, oli lahedalt teravmeelne ja vaimukas. Siis oli jälle väike paus, õnneks aind mingi viis minutit. Teine kunstnik (nime ei mäleta või vist üldse ei kuulnudki, Argentiina päritolu vist, nagu hiljem selgus, oma karvadega pidevalt hädas) näitas oma skaibivestlust mingi USA erru läinud lennuväe-ohvitseriga, kellel oli vist kunstjalg. Kunstnik taipis laused oma nutitelefonisse ja siis selline beibehääl ütles neid. Ma mõtlesin, et issand kui tüütu, poleks pidanud jääma, sain kunstniku peale isegi vihaseks korra, et mida ta näitab sellist paska. Aga mingist hetkest hakkas mulle meeldima. Nende dialoog näitas selle tüübi suhtumist naistesse, performance- ja tantsukunsti ja see oli suht õõvastav ja kurb. Kunstnik olla on ikka hale pask. Kangelane ja vapper on ainult tüüp, kel mingi aukraad ja oma riigi pärast pool jalga kaotanud vmst, lennukit juhtinud. Aga tüüp, kes paneb selga naiste riided hm hm hm, see nii vapper ei ole. Sõda ei lõpe kunagi ära, sest aukraadi vaja saada. Naine ei ole ka kunagi nii vapper, tantsimine on muidugi ilus ja keep going pretty girl. Lõpuks see kunstnik tantsis mehele läbi skaibi. Njaa. Huvitav.

Kui see oli ka läbi, siis toimus vestlusring. Kus naised hakkasid arutama karvade üle, kas raseerida või mitte jne, mingi selline värk, seda ma küll ei viitsinud enam kuulama jääda. Mõtlesin, et saage üle, ja trügisin uksest välja. Minu jaoks on sellised feministlikud arutelud ja üldse veits igav. Kui oleks koos kudumisringiga, siis oleks vb veits talutavam. Mulle ullult meeldib kududa. Samas koju kõndides hakkasin mõtlema, et eelmine suvi Pirital ujuma minnes, tundsin veits ebamugavust küll. Olin terve suve karvane, mitte küll jalad ja kaenlaalused. Pirital läheb hästi aeglaselt sügavaks. Ma muudkui kõndisin ja inimesi tuli vastu, mida rohkem möödusid, seda rohkem ma häbenesin, käed iseenesest liikusid varjama karvu, mis trikoo vahelt välja turritasid. Vb keegi tegelt ei näinudki, ei noh ikka vist nägid ka, aga see oli kindlasti rohkem mu enda peas, et need karvad paistavad ja et see on imelik, tundsin end nagu mingi pervert. Aga see suvi oli juba kõik ok, julgesin olla. Mulle pakkus see isegi mingit huvitavust, kui kellegi šokeeritud pilku oma häbemes nägin. Ma ise ehmatasin juba 90ndatel, kui nägin naisi tänaval kõndimas, beežide sukkade all mustad karvad. Nüüd see on mu jaoks täiega hot, st rohkem kui et mehed kannavad sukkpükse, vb sellepärast, et nende jaoks on see rohkem nagu loomulik ja neil pole mingit survet, et nad peaksid oma jalakarvu raseerima. Tutikarvad suvel võivad olla küll veits tüütud, higistavad ja jäävad igale poole kinni, aga ühel hetkel oli see mulle puhas rõõm.

Olin peas nii hoos, mõtlesin, et ei lähegi koju praegu. Lähen vaatan Bulli ja kui sinna sisse ei saa, siis Ficken 3000 baari. The Bull on väike gey baar Schönebergis. Üllataval kombel olen varem ühe korra sinna sisse saanud,  nende eeskiri näeb ette: No women, no drugs. Tarbivad seal kõvasti poppersit. Nahk on seal teema. Kui ma paar kuud tagasi suve lõpupoole seal esimest korda käisin, siis ei teadnud ma sellest midagi. Läksin üksi peale Berghaini: kui oled mingi 12 tundi tantsinud ja kaotanud kogu maailmaga inimliku kontakti, siis gey baarid on need, kus võib seda leida. Sellisel tantsumaratonil olen kehaga nii üks kuidagi ja ainult mina olengi, aga see pole ju tõsi tegelt ja ma ei taha ebatõtt. Peale seda on vaja kuidagi normaliseeruda jälle, mõista, et see hetk, kus ma olen, pole üldse nii huvitav, üldse kõik hetked ega mina, vaid et on vaja midagi huvitavat nendesse hetkedesse tõmmata, mingeid inimesi ja situatsioone, või astuda nagu oma hetkest välja. Inimene on nagu puu, kes ei taha omale lehti, vähemalt mina olen. Gey klubis on seda kuidagi lihtne teha. Oih, ups… gay kirjutatakse, putsi, see pole nüüd üldse enam see, gey oli nagu midagi helget ja nagu key.

Sinna sattusin nii, et jälitasin ühte tüüpi, läksin sinna, kuhu tema läks. Olin tantsimisest tüdinud, aga koju ka veel ei tahtnud minna, olin kindel, et see tüüp läheb kuhugi huvitavasse kohta. Vahepeal hakkasin küll kahtlema, sest läksime nii kaugele… Schönebergi. Muidu tavaliselt käisin Ficken 3000-s, sinna saavad naised ka sisse. Alles hiljem sain teada, et Bulli saavad aind mehed sisse, seal on aind mehed. Vau ja mina ka. Mingi ajani kogu aeg kartsin, et äkki saadakse aru ja mind visatakse välja, mingi hull adrenaliin oli sees, aga jõin palju õlut ja kõik tundus chill. Ma ise ka ei saanud aru enam, kes ma olen ikka. Rääkisin juttu meestega nagu mees meestega. Mul olid õlgadeni lahtised juuksed, rasvased muidugi. Seljas hall puuvillane pluus, jalas punased lühikesed püksid. Väga erilised püksid mu jaoks. Macroni püksid, see on üks jalgpallikoondis. Need maksid päris palju ja olid tuttuued, ostetud Marseille’st jalgpallimatšil. Sellest, kuidas need minuni jõudsid, vb kunagi hiljem (väga huvitav lugu).

Need on mulle peaaegu põlvedeni, täis sünteetika, aga kuidagi nii mõnus, ma ei suuda kirjeldada, neid peab lihtsalt proovima. Te ei kujuta ette, kui palju kordi ma nende pükstega seksinud olen. Neid kandes juba mul lihtsalt kisub nii märjaks ära. St kõige mugavam riietus oli seljas ja + kõhukott. A pikad retuusid olid ka pükste all, olen tähele pannud, et kuulid poisid käivad nii. Nüüd täna peale seda vulvaklubi üritust tahaks lihtsalt põgeneda nendest naistest ja emadest. Millegist, mis justkui peaks mind kõnetama, aga üldse ei kõneta. Olen väiksest peale feminist olnud, vb on aeg sellest edasi liikuda. Mingid fucking moonwalkid ja feministide tantsud, arutelud, mis on lihtsalt mingi igav pläma ja midagi ära ei aruta, mingi bla-bla-pask. Ma ei viitsi seda enam kuulata. Mõnes naiseks olemise aspektis tuleb ise lihtsalt julge olla, see normidest üle olemine uute normide loomisega ajab mind oksele, et à la kui sa nüüd karvane ei ole, siis sa pole ikka päris feminist. Feminism on muutunud igavaks trendiliikumiseks. Ma olen nii ärritunud selle vestlusringi peale. Tunnen end veits süüdi selle pärast.

Uhh, üritan nüüd üle saada. Tahtsin just Bulli minna, see tundus nagu paradiis, saaks aind sinna. Kandsin väga tumesiniseid väga madala värvliga viigipükse ja briljantrohelist siidist bomber-jakki. Käed taskus lonkides tuli mõte panna laim püksi. Seljakotis oli üks. Midagi nagu andis juurde küll, mingi kumeruse. Ja mulle meeldib, et midagi teistmoodi on, aastaid tagasi käisin pidevalt tupekuulidega ringi, aga need kadusid ära. Niikuinii jätsin kuhugi, kellegi poole, ja keegi avastas mingi aeg hiljem, vb murrab siiamaani pead, kust need tema koju said. Olen kindel, et keegi isegi ei kahtlustaks mind tupekuulides. Kõndisin Auguststrasselt Alexplatsile ja võtsin U-Bahni. Ma nägin välja, tundsin end nagu Mathias. Ma tahaksigi tema olla. Meil oli aind kaks deiti, ta oli täiega hot. Tema kannikad olid küll nagu küpsed kirsid. Ülespoole. Ma ei saanud neid isegi katsuda, korralikult. Esimesel kohtingul jalutasime lennuväljal, aga ma juba suht kohe tahtsin tema olla, et teadsin, et see saab aind katastroofini viia. Siis läksime tema juurde ja ta laulis mulle ja mängis kitarri, silmad kinni. Teisel deidil käisime ujumas. Kiitsin tema ilusat jumet. Nii kollane. Ta rääkis oma maksahaigusest, mis muudab naha kollaseks. Eriti siis, kui ta näiteks vähe magab ja stressis on. Maksa ja vererakkude dünaamika on paigast ära. Naha kollasust tekitab bilirubiin (nii ilus sõna!). See on aine, mis tekib vananenud erütrotsüütide ehk vere punaliblede normaalse lagunemise käigus. (Näed, saad ka targemaks, kallis lugeja.) Ta juuksed olid ka täiesti kollased, keha ikka nii fit. Kui ujumas käisime, siis tema oli kol-lane ja mina läksin siniseks, oktoober ikkagi juba. Ütlesin talle, et you go yellow and i go blue if we mix then we become green. Arvan, et selle väikse luulereaga võitsin ta südame. Vaikselt rõõmustasin, et tal on viie-aastane tütar, see vb lisas väikseid küpsuspunkte. Ma muidugi teadsin kohe, et me ei sobi kokku, aga ikka kujutasin meie tulevikku ette. Ta oli väga huvitav inimene ja ilus. Miinuseks oli, et ta oli liiga ambitsioonikas, arusaadav ka, sest alles 28-aastane veel. Alla 30-sed on tegelt üldse alla igasugust arvestust, enamasti ebaküpsed närvihaiged. Miinuseid oli veel, tema jutt kohati – rääkis, et ta on juba nii vana. C’mon, ma olen 31, ma olen küll täiega noor ja ilus. Kuidas tema vana saab olla? Chill tuleb alates 30ndast, aga mõnel ei tule seda vist kunagi. Mida enam ta endast rääkis, seda rohkem ma igast asju järeldasin. Ma tõesti tahaksin nii väga tema olla, aga ma lihtsalt üldse pole. Nii kahju. Ma ei taha lennukilube, ma ei taha hiina keelt õppida. Aga tema juurde läksin ikka. Voodis olin need mittesobimise mõtted juba unustanud ja mõtlesin, et tema on see õige. Aga ikkagi juhtus katastroof, hammustasin. Ja ma ei taha sellest lähemalt rääkida, nutsin palju. Ma olen nagu see tüdruk Mitchell Lichtensteini filmist „Teeth“ (2007)

Õnneks mul on hambad ikka suus, mitte kuskil mujal. Aga ikkagi kurb, et need asjad juhtuvad, need katastroofid, mida mu suu toime paneb. Mul on kurb enda pärast, asjaosaliste traumadest ma ei taha isegi mõelda, minu valu on paks ja vaimne. Valupõhjustaja valu.

Well, siin ma siis nüüd olen Bulli ees. Mul on eesmärk. Enne muidugi pean sisse saama, ma väga polegi mõelnud selle saamise või mittesaamise peale, mõtted nii mujal. Oskan teha Mathiase kõnnakut ja ütlen oma naisehäälega turvamehele tere. Peale mida jõuangi tänase õhtu paradiisi, kus saab päevast ilusti lahti lasta ja kõigest.

Sain vulvaklubist imeliku kicki, mõtlen naiste peale. Mõtlen, et ma pole naine ja ma pole ka mees. Äkki ma pole ka inimene. Mulle ei meeldi inimesed, nad on nii lollid ja mul puudub igasugune huvi nende vastu. Aga päris palju inspireerivad. Kuidagi aitavad vahel mõtlemisele kaasa. See on human touch. Bullis kõik nagu teavad, et me oleme kaasaaitajad. Igal juhul siin on kuidagi lihtne kontakti saada pärast kontaktitut teknot või lõõgastuda vulvaklubi ajunussist. Kõik oli hästi, kuni selle aruteluni naisest ja naistest. Minust? Mu probleem on see, et mul pole teie probleeme. Mhh, vabandust, ma juba ketran seda teemat. Aga nii, ma nüüd lähen istun ühe pea laual magava tüübi kõrvale ja katsun ta munni, sest Houellebecq „Saare võimalikkuses“ kirjutas, et tõeline naine teab, millal käega üle mehe munni tõmmata. Nii kohutav, mina ju ei tea. Ma veits pettusin, et ta midagi sellist kirjutas. Kust ma peaks teadma, kuidas ja millal. Ma ei tea, kas ma nüüd tahan enam Houellebecqiga magada. Ta ei paneks mind üldse tähelegi, kui mind näeks. Mulle tundus, et oleme kuidagi vaimselt seotud, aga reaalsus on see, et ta isegi ei vaataks mu poole. Fantaseerisin tihti seika, et kohtume juhuslikult mu tänava nurgal, nagu põrkame kokku, ja siis ma ütlen talle hey, i want to have sex with you, ja ta naeratab ja ma naeratan. Aga nüüd, ma ei julge enam. Nüüd see seik oleks pigem selline, et kohtume, ta muigab ja tõeliselt mehelikult lükkab oma räpase näpu mu kuiva vittu. Ma tean, et ma ei peaks võtma kõike tõsiselt, mida ta kirjutab, aga ma ikkagi usun kõike, sest see on nii usutav, minu meelest. Ma pole üldse tema maitse. Ma pole taga nõus. Ühel päeval olen selle avatud südamega küüniku vastu täiesti külm, aga praegu on mul ikkagi tunded.

Mu väike eesmärk ongi, et tahan proovida ja harjutada, käe panemist, tõeline naine olemist. Gey (mul suva, ma tahan nii kirjutada). Julgustuseks niisama istun ja panen käe oma laimi peale, nii tore, et mul see on püksis. Enamasti ma kujutlustest kaugemale ei jõuagi, aga täna lähen. Kujutan ette laimi silitades, et ma katsun ta munni ja ta ärkab üles ja katsub mu laimi ja siis talle ikka meeldib see. Tavaliselt ma olen aind selliseid open mindiga geysid kohanud ja arvangi, et kõik nad ongi sellised. Inimesed, kes teavad, et sugu ei olene genitaalide sordist. Ühiskonnas on kaks domineerivat sugu: mees ja naine. Ülejäänud on pmst subsood. Minu sugu on laim.

Vaatan seda magavat meest, pea lauale toetuvate käte peal. Paistab vanem. See on hea, vanadele pededele meeldivad ikka noored poisid. Vanemad üldse suhtuvad paremini sootusse ihasse. Paljud kindlasti ka mitte, aga olen otsustanud, et tema suhtub kõigesse hästi, mis ma teen. Tahan uskuda, et ma lähengi aind õigete inimeste juurde, ma näiteks Harry Liivranna juurde ei läheks, ta saaks kindlasti hästi vihaseks, just selle laimi pärast. Ma vist enne nägin teda vilksamisi, kandis lühikesi nahkpükse ja trakse (hot nägi välja), aga vb oli see Wolfgang Tillmans, nad veits sarnased.

Mees on hästi purjus või igatahes magab väga sügavalt. Istun oma targetile lähemale. Toetan ennast vastu teda, toetan oma lõua sõbralikult ta õlale. Õrnalt masseerin oma lõuaga ta kukalt ja õlga, järjest tugevamini, ja siis nõrgestan survet. Enda laimi pigistan enesekindlalt ja julgelt, saan sellest julgust. Pmst ma juba seksingi siin vaikselt oma laimiga. Ma ei taha sellele mehele midagi halba. Alustan käega ta pükstest. Hästi pehmest ja õhukesest nahast püksid, laiemad. Siin on kõigi põhimaterjal nahk. Bull on gey fetišbaar. Nii vaba olla kuidagi.

Ma olen väga turned on. Mu käsi on asjani jõudnud, omg, see on kõva. Mis mõttes? Ta magab ju. Korraks tõmbun tagasi, jälgin teda, ta ikka magab. Ma katsun olla õrn, et ta tunneks läbi une aind naudingut ja ei ärkaks üles. Üritan aru saada, aga läbi pükste nagu ei saa hästi, tundub kahtlane kõvadus. Tõmban arusaamatusest näo krimpsu ja panen käe püksisäärest sisse, koban ja katsun ja see pole päris munn, see pole dildo ka, pigem nagu vibraator. Koban kinnituskohta. See on nagu soklisse keeratud, keeran lahti ja võtan välja. Mees pole ärganud. See on kõige ilusam vibraatorisugune kunstmunn, mida eales näinud olen, vilkuvate tulukestega. Need tulukesed nagu hingavad, materjal on vist väga kvaliteetne, pole nagu lihtsalt kumm või silikoon, see on nagu päris nahk. Ma tean vibraatoritest palju, mul on neid 14 tükki, enamus on juba ära näritud. Just sellist vilkuvate tulukestega mul oligi vaja. Ok, tänaseks mulle aitab, lähen koju. To be continued…

1957. aastal avaldas prantsuse kriitik Roland Barthes kogumiku lühiesseesid, pealkirjaga „Mütoloogiad“ (eesti keeles 2004). Barthes’i keskne tees oli, et ükski asi pole asi, vaid on ideoloogilise müüdiloome vahend. Eriti massimeedia, reklaami, tarbimisühiskonna ajastul. Väikekodanlikku kapitalismi kotib ta mõnuga. Citroën DS on tema jaoks maagiliseks muudetud objekt, mis sealsamas saab ühtlasi „madaldatud ja omastatud“ – „Jumalanna jõuab veerand tunniga vahetusse käeulatusse, ning säärane eksortsism aitab väikekodanlusel ennast ülendatuna tunda“ („Uus Citroën“, tlk Mirjam Lepikult). Pesupulber Persil mängib kodanlaste luksusearmastuse peal, selle „vahutav“ tekstuur tuletab meelde musliini, tülli või vahuvannis filmistaare, kustutades samas toote enese funktsiooni. Me ei tarbi asju, ütleb Barthes, me tarbime väärtusi. Tänapäeval muidugi teab seda iga noor kopiraiter.

Eestis vahest mäletatakse rohkem Mati Undi argimütoloogiaid. Ta kirjutas, põhiliselt Eesti Ekspressi veergudel, partidest, hallusest, kartulist, ajalehest, rahvuskultuurist. Muu hulgas. Leo Luks kirjutas kunagi Barthes’i raamatut arvustades, et „21. sajandi hakul pole muidugi igava igapäevaelu ja massikultuuri kritiseerimiseks vaja erilist geniaalsust“ (Eesti Päevaleht, 14.05.2004). Aga see aitab. Ei ole täheldada, et tarbimisühiskonnas üles kasvanud oma asjafetišeid paremini läbi näeksid kui vanad sovetid. Pigem on puudu Untidest, kes aeg-ajalt iseenesestmõistetavusi läbi järaksid.

Toimetus palus aastalõpu eel mõnel andekal lühivormiautoril, kultuurikriitikul ja muidu toredal kirjutajal mõelda, millest võiksid kõneleda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Sellised olid tulemused. Kui neid nüüd sedasi üheskoos vaadata, hakkab silma, et autorite objektivalikut võis mõjutada ka sesoonsus ning näiteks ajal, mil kõik on saanud juba pruuniks 2. juuniks, olnuks too valik mõneti teistsugune. Aga vaevalt sel tellimuslikul seigal on erilist tähtsust – eks tegelikult, seal kusagil, ole need asjad kõik aasta läbi meiega.

JANAR ALA
Sült

Maa. Üks on kindel, me peame rääkima süldist. Miks me süldist rääkima peame? Sest sült on. Kus sült on? Maal. Maal on kindlasti sülti, kindlasti on keegi sülti teinud. Kindlasti ootab sült kenasti sellistesse lainetavate äärtega plekk-kaussidesse vormituna oma sööjat. Või kui lainetavatest kaussidest on natuke puudu tulnud, siis on hädapärast tuldud toime ka tavaliste kaussidega, mis on muidugi mõnevõrra vähendanud süldi köitvust ja andnud lihtsalt ühe prosta kühmulise ringi. Aga ajapikku süüakse kõik ära, midagi ei jäeta järele. Ka tühi kõht on lõpuks ikka see kõige parem kokk.

Oneirism. Eks on linnaski sülti, poodides, kuid kui meie jutu lähtekohaks oleks just poesült, siis seda juttu siin ei oleks, poesült erinevalt maasüldist ei sisalda endas tervet probleemidekompleksi. Linnasült on selline lihtne, seda lihtsalt söö, maasült aga keeruline, seda süües tekib veel midagi, tekib lisaväärtust, õhku, mõtteid, unelust, sellesse saab kaevuda, tekib midagi süldi-oneirilist.

Ema. Ema on kindlasti enne jõule sülti teinud ja tahab seda ka pakkuda. Tegin sülti, ütleb ema, tuled, siis saad süüa. Väga hea, ema, ootan seda väga, sült on parim.

Veranda. Aga kus sült täpsemalt on? Kas sült on kaevus? Ei, sült ei ole kaevus, sest kes sülti kaevu paneb. Ilmselt ta kallerdab verandal, sest verandal on külm ja siis ei jää ka süldile vastikut tehnoloogilist külmkapimaitset külge ja üleüldse on väljas kallerdamine kuidagi õigem ja naturaalsem kui külmkapis seismine. Minna külmal detsembriõhtul pimedale verandale sülti võtma ja kuulda kauguses mõne koera mõttetut haukumist on midagi hoopis muud kui külmkapi ust avada ja sinna sisse vaadata.

Seapea. Üldiselt on levinud arvamus, et sülti tehakse seajalgadest ja seapeast, ehkki mu ema on osutanud nii: tänapäeval ei tee seapeast enam keegi sülti. Seda on iseenesest hea teada, sest seapea sees võib olla igasuguseid kummalisi, häirivaid ja söömist takistavaid pisiobjekte, millest nii mõnigi on kas kontjas, luujas või siis ebamääraselt pehmjas või siis kahtlaselt karvane – nii et nendest ühestki ei saa jagu ja nad tuleb pihku sülitada ja kassile visata, kes ka ei pruugi jagu saada. Keegi ei saa jagu, ei ole seda jagusaamist ollagi.

Aju. Ja üldse, kui mõelda, tunduvad füüsilisusega seotud objektid kuidagi söödavamad kui vaimse substantsiga seotud. Aju peetakse küll mõnel pool delikatessiks, aga ma ise pole aju söömises väga kindel. Jalad on kuidagi palju kindlamad, sest jalad lihtsalt on, nad on toeks, nad on konkreetsed ja kuidagi päris, pea „nagu-oleks“, pea on mõtlik ja sisemuse mõttes siiski hajus ja ootamatusi täis.

Vanaisa. Kunagi olevat mu vanaisa, kes armastas kanda ka toas vilte (mille kohta öeldi ka „vaalingid“), teinud sülti suitsuseapeast. Talle öeldi, see on suitsuseapea, sellest sülti ei saa. Vanaisa jäi endale kindlaks, et see ei ole suitsuseapea ja mis te loobite tema sülditegemisele kaikaid kodarasse. Vanaisa oli küll, vaalingid jalas, väga ärritunud, kuid hilisemad jutud on välja selgitanud, et tal oli haistmisega (ja ilmselt ka nägemisega) raskusi, sest ei lõhn ega seapea ilme juhatanud teda eksiteelt kõrvale. Vanaisa muide viibis ka Vorkutas vangilaagris 1940. aastatel ja oli veendunud stalinist, aga see tõik kui selline ei oma meie loojutustuse seisukohalt mitte mingisugust tähtsust. Või siiski? Saatus tahtis seekord, et ei juhtuks nii, et ükski sült jääks söömata.

Poesült. Ema on tõdenud: Sulle, Janar, maitseb ju poesült. See pole olnud otseselt rõõmus tõdemus, kuid paraku vastas tõele. Mulle tõesti maitseb poesült rohkem kui maasült ja teha pole midagi. Sülditeo kui sellisega ja seda veel maal on seotud mu elus mõningad traumad.

Karjaköök. Nimelt juhtusin kord väikese poisina vaatama karjaköögi uksest sisse. Meil oli maal ja on siiamaani hoonestuses selline funktsioon nagu karjaköök. Karjaköök oli mingis mõttes hübriidruum, sest see võis vastavalt vajadusele täita nii sauna eesruumi kui ka lauda eesruumi aset. Mingis mõttes võiks siis ka öelda, et karjaköök oli nagu piiriala, millel pidasid omavahel isegi manihheistlikku võitlust valgus (saun, puhtus, inimene) ja pimedus (laut, loomad, mustus), aga las sellised metafoorid praegu jääda tagaplaanile oma elu elama. Kuid ma vaatasin karjaköögi uksest sisse. Ja ma nägin ära.

Keetja. Ja seal tegutses parajasti üks vana… mutt pigem jah, kes sai mu vanematega enam-vähem hästi läbi ja kes oli otsustanud oma süldi sellel korral just meie karjaköögis valmis keeta. Ta oli ka alkohoolik ja üldiselt ei olnud tuntud kui „puhas inimene“, tema kodus valitses „soodom“ ja hais. Kui mindki vahel talle külla kutsuti, keeldusin ma alati pakutud roogadest, viidates sellele, et just kodus sõin. Ning ta ka keetis nii, et oli keedetud. Ma vist isegi taganesin ukselt kohe, kui seda keetmise vaatepilti nägin. Vana… mutt oli nimelt üleni süldine, „süldikraam“ oli selle mõningase aja jooksul jõudnud kleepuda kogu tema keha külge, mõistagi esiplaanil tema käpad, kui nii võib öelda, ja mõistagi tema koon. Tema küllaltki ebameeldivad huuled nabistasid veel mingisugust kondijuppi, mille ta ilmselt oli kusagilt potist vahukulbiga või, kes teab, äkki lausa näpuga välja õngitsenud. Võtnud miskit kiire liigutusega keevast potist pöidla ja nimetissõrme vahele ja tõmmanud välja. Teinud selle peale veel: atatatatat, ja puhunud peale.

Vahukulp. Vahukulbiga tekib tegelikult väga huvitav küsimus, hiljaaegu osutas mulle mu pruut, et ta nagu ei tea, millal ta oleks viimati toidult vahtu võtnud, ja vahukulpi ei tea, et keegi kasutaks. Kena, sõelja põhjaga ja päikese käes peegeldav vahukulp. Kuid kas toidud tõesti enam ei vahuta. Kas vahuga on meie ajal lõpp, kas me elame vahulõpu ajastul?

Mullamutt. Mitte et ma enne oleks sülti väga armastanud, aga siis, pärast tolle vanamuti sülditeoga kohtumist, ei tulnud enam midagi välja, siis oli rikutud. Kõiki neid imelikke tükke süldi seest avastades meenus ikka ja meenub tegelikult tänaseni see olukord vanamutt-süldikeetjaga. Seda ei võta mult miski ega keski. Enamasti lõpekski maa-süldi söömine minu jaoks kahjuks sülditegijat solvaval viisil, kui ma ei püüaks seda varjata, sest ma lihtsalt lammutan süldi ära ja pööran selle pahupidi, avastades, et jälle polnud midagi saada, ja üritan siis moodustatud hunnikut varjata, sealt ühtlasi midagi valitult näkitsedes, küll on keeruline. Suhtun sülti nagu mullamutt mulda, küll on lihtne.

Idee. Ometi süldi idee tõmbab, see kallerdis on kuidagi nii mõnus ja ka lihaollus on sellesse jäädvustatud meeldivas aegluubis olekus. Ikka on teada, et on võtta ja siis pettuda. Tahad sellele ikka sinepit või äädikat peale panna, suu sinepi või äädikaga korralikult ära põletada ja siis jõuda jällegi, ümberpööratud süldihunnik enda ees värelemas, jälgida seda kõike nagu mullamutt või nagu lihamutt. Või siis vanamutt?

Syldiroos. Sylt on üks saareke Põhja-Saksamaal. Sellele saarele on iseloomulik väga kidur taimestik, kuid liivane rand, mistõttu seal armastavad käia ka rikkamad sakslased puhkamas. Sylt – põhjamaade kuninganna, teatab meile Syldi tunnuslause. 19. sajandi lõpuni ei kasvanud saarel ühtegi puud, pärast seda toodi taimestikku rohkem juurde ja kasvatama hakati ka metsa. Muuhulgas on Syldilt võimalik noppida taime nimega syldiroos, mis imporditi algselt Kamtšatkalt ainult Syldile, aga nüüdseks pidi olema laialt levinud. Sült, nagu me teame, peab olema külmas, soojades tingimustes sült hukkub.

Piiriala. Mainisin sauna eesruumi/lauda eesruumi kui piiriala, kus tehti ka sülti ja ilmselt tehakse mõned korrad veel. Sültki on mingis mõttes piiriala ja Juri Lotmani järgi piirialadel just see kõige tihedam semioosis ja infovahetus toimub. Piiriala selles mõttes, et ei kallerdis ega süldi koostisosad tundu nagu kuidagi päris, vaid pigem sellised osaobjektid. Kas süldiga kokku puutudes, seda ära põlates, seda süües, selle üle mõeldes tekivad siis justkui need kõige paremad ja intensiivsemad mõtted? Võib-olla tõesti, ei saa välistada.

Peaaegu läbipaistev. Võtame nüüd vaatluse alla süldi järgmise omaduse, et sült on peaaegu läbipaistev. On läbipaistvaid asju nagu klaas, on läbipaistmatuid asju nagu seapea, kuid kui palju on peaaegu läbipaistvaid asju? Poliitika tegelikult tuleb veel pähe ja eks neid ole veelgi. Või kui päris aus olla, siis on enamik asju ju sellised peaaegu läbipaistvad.

Süldipüss. Kuuldavasti on olemas selline väljend nagu süldipüss, mis siis tähendavat vanemate inimeste keeles sellist lõtva ja lodevamat inimest.

Meat jelly. Inglise keeles on sült muide meat jelly.

JÜRI KOLK
Kamm

Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm? Muidugi, on keerukamaid esemeid, ja lähtudes hingestatuse eeldusest oleks neil keerukamatel esemetel küllap ka rikkalikum ja keerukam hingeelu (kuigi kahtlemata poleks masina keerukuse ja hingeelu keerukuse seos päriselt lineaarne), ent ehk just seepärast ongi mõistlik alustada mõtisklusi millestki lihtsamast, näiteks kammist. Niisiis, kui esemel on hing – see tähendab ilmselt teatavat ainuomast (ent mustri tasandil korduvat) hirmude ja ihade komplekti –, siis minu kammi elu oleks kurb. See oleks nagu godooootamine. Jah, eesti keeles on veel teisigi taolisi sõnu lisaks jäääärele ja kuuuurijale – godooootaja. Muidugi, kirjutada tuleks seda Godot’ootaja. Aga kammist: nimelt vahepeal, aeg-ajalt, ei ole mul üldse juukseid. Sel ajal oleks kamm teatud moel resigneerunud, ent samas siiski ka täie mõistuse ja tervise juures. Ta ei hellitaks erilist lootust, aga vaevalt et tunneks ennast halvasti. Kui ta käiks pidudel, siis ta käiks nendel pidudel tõepoolest, mitte ei kükitaks halbade vabanduste ja koduseinte taga, ei lahkuks esimesel võimalusel. Ei, tema läheks kohale, flirdiks juukseharjadega ja hüppaks tantsides kõige kõrgemale. Igal juhul üpris kõrgele. Erilist lootust ega tulevikuperspektiivi temas ei oleks, aga samas poleks temas ka mainimisväärset muret ega ängi. Kui temalt küsitaks, kuidas läheb, vastaks ta hooletult, et on nagu on. Mõnele paremale sõbrale lisaks ta, et elus ei lähe alati kõik meie tahtmist mööda. Mõnele veel paremale võiks lisada (aga ei pruugiks!), et ega kõik on ju kokkuvõttes täiesti ok. Kummalisel kombel tundub, et pigem just nende kõige paremate sõprade puhul tõmbaks ta avameelsuses taas pool sammu tagasi, poeks oma kaitsva kilbi varju, näitaks taas oma avalikkusele mõeldud palet. Siiski! Ei maksa oma järeldustes olla ennatlik. Kui väljend „on nagu on“ tundub mõnes mõttes avameelne ja oma muret paljastav, siis samas ei ole siin ka millestki kinni hakata. Küsisid, sulle vastati, liikuge oma elu ja vestlusega edasi. See on sedasorti osav endassetõmbumine, mis ei näita ennast endassetõmbumisena ja mida kasutades saavutad kõige kiiremini, et sind rahule jäetakse. Parimatele sõpradele esitletud mask seevastu viitab just oma hilinenud esilemanamisega võimalusele (ehk koguni palvele?), et tuhnida tasuks veidi sügavamalt. Palun tuhnige! Kuidas küll, kes seda teab, aga tasuks. Küsige, et kuidas siis nii saab olla, et kõik on tegelikult ok. Öelge, et kui kõik on ok, siis ei öelda kunagi, et kõik on tegelikult ok, tõenäoliselt libisetakse teemast üle. Veenge, et kõneleja käiks oma mure letti, milleks need sõbrad siis on. Jah, tõesti, ehk on see tuhnimine võimatu, aga parimatest parimad sõbrad vähemalt teavad, et kuskil on veel midagi, midagi sügavat, tumedat ja murelikku. Teavad tänu kinnitusele, et kõik on tegelikult ok. Kuskil on Olemise Raske Pilv. Ega’s Roheline Kamm muidu poolikule klišeele maski peale tõmbaks, midagi peab olema. Samas, kamm ise ei teaks ka täpselt, mis selles sügavuses varitseb. Eks seal oleks paras ports rahulolematust, arvaks ta, aga samas ka mingi sisemine rahu. Kammi kättesaamatutes sügavustes hubisev vaimsuse ja hingelisuse tuli põleks ühtlase, rahuliku, hästitoidetud leegiga. Ärevushäirest oleks asi kaugel.

Halvemaks läheb asi kammi jaoks, kui mu juuksed hakkavad pikemaks kasvama. Seda juhtub regulaarselt. Niisiis, juuksed kasvavad ja teatud hetkedel on kammil selge, et teda võiks juba kasutada, aga kuna kammimiskomme ei ole külge jäänud, siis ei kasutata. See (ja vahetult sellele eelnev) aeg on kammile raske! Sul on su töö, sinu elu kutse, sinu kutsumus kolme pii kaugusel, aga löögile sa ei pääse! Sulle ei anta võimalust! Sa oled selle võimaluse küll kindlasti välja teeninud, aga sind unustatakse, sind eiratakse. See äärmiselt vajalik tegu, see, milleks sa oled sündinud, unustatakse teha, jäetakse tegemata. Sisyphos võib tunda midagi sellist, kui kivi on mäejalamil, aga temal ei lubata käsi külge panna. Oletame, et ta on rauast ahelatega mingi puu külge kinnitatud. Sisyphos pingutab oma lihaseid, püüab ahelaid puruks tõmmata. Ei midagi. Kivi laulab kutsuvalt, aga Sisyphos ei saa lahti. Kivi kudrutab mäejalamil. Siis püüab Sisyphos nende ahelatega, neid vaikselt üles-alla liigutades, läbi kulutada saja-aastast tammepuud. See ei lähe just kiiresti. Sisyphos püüab vaadata mujale, keskenduda mitte-kivile oma vaateväljas, aga ta ei saa, ta lihtsalt ei saa. Kõige rohkem piinab teda võimalus, et veel enne kui ta lahti lastakse, enne kui ta saab oma asja kallale asuda, tuleb keegi teine ja hakkab kivi mäkke veeretama. Sisyphos kardab, et kivi, mis nüüd siia mäejalamile toodi (see ei veerenud mäetipust!), viiakse uuesti ära ja ta on taas sunnitud ootama eimillegi järel. Tema päriskoduks on see mägi (jalam, nõlv, tipp) ja kivi neid muutujana sidumas ning ilmestamas. Kaugemale ta ei saa. Ta ei saa minna ja valida oma veeretamiskivi mujalt, näiteks kellegi südamelt. Ta, nagu minu kammgi, on määratud teatud õnnetusse antusse, milles, nagu minu kammilgi, on kõige piinavamaks need ajad, mida iseloomustab kivi olemasolemine, mis on rikutud veeretamisvõimaluse puudumisest. Niisiis, kamm (Sisyphos) tahaks juba hakata kivi veeretama, juba on aeg, aga tal ei lasta, tema kiviveeretamisvalu eiratakse. Muidugi tehakse valesti. Võib kergesti juhtuda, et õige aeg (kivi olemasolu, juuste lehvimispikkus) möödub enne, kui ta jõuab jalakanna maa sisse suruda, asuda tegudele. Kivi lihtsalt haihtub, juuksed lakkavad olemast. Muide, kääride ja kammi huvide vahel on alati teatud käärid. See aeg (tööd jätkub, aga teha ei saa) on Sisyphosele (Kammile) kõige raskem. Sel ajal on parem temaga mitte suhelda, isegi parimatel sõpradel või halvimatel vaenlastel.

Ometi, kui juuksekasv kahaneb (kivi kantakse stseeni serva taha) rahuneb Kamm (Sisyphos) mõne aja möödudes. Ta ei murdu, ta ootab taas ja leiab kummalisel kombel enda sisemusest mingi veidra rahu ja kannatlikkuse, mis – tõsi küll – võib osutuda ka enesepettuseks. Nõnda kordub see tsükkel piinavalt kaua. Väga raske on oletada, mis saab siis, kui Sisyphosele (kammile) anda pärast eelkirjeldatud viisil möödunud aastakümneid võimalus kivi veeretada / juukseid kammida. Kas ta enam julgeb? Kas ta tahab? Kas ta usub, et tahab, ning asub hõisates (ja murelikult ning kiivalt ümber piiludes) asja juurde, ent tajub mingil hetkel, et kõik on möödas, õige aeg on möödas? Kammib ja veeretab, kuid ei ütle mitte ainsamalegi hingele, et õige aeg on möödas, miski on päästmatult murdunud, katki, läbi? Ise teab, aga teistele ei ütle?

Selle jutu sügavalt isiklik ja diskreetne loomus tuleb välja tõdemusega, et mul ju on kamm. Mul on juba vähemalt viisteist aastat üks roheline kamm, millest ma rääkisin, nagu räägitakse isiklikest probleemidest neid „ühele sõbrale“ omistades. Ma ei tahtnud oma kammi tundeid riivata, aga lõpuks hakkas see varjamismäng tunduma naeruväärne. Avastasin praegu, et olin kogemata isegi kammi värvuse välja lobisenud.

KERTU MOPPEL
Pekk

On talv. Minu uusaastalubaduseks oli, et järgmisel aastal on mu keha koostises vähem pekki kui sellel aastal. See, kuhu ta kaob ja mis temast edasi saab, mind ei huvita. Ma loodan, et ta laguneb algosakesteks ja kaotab täielikult oma olemuse, oma pekisuse.

Endine pekk on kõige parem pekk. Kui sa pole kunagi olnud paks, siis ei saa keegi sind õnnitleda, et „palju õnne, sa oled teinud midagi saavutamatut, sul on selgroogu. Sul on tahtejõudu. Sa oled suutnud teha midagi, millega enamik inimesi toime ei tule. Sa oled võitnud sõja pekiga“. Selgroog ja pekk ei saa kuuluda samale inimesele. Sul on kas üks või teine.

Kui sul on olnud pekk, aga sa oled temaga võidelnud ja võitnud, siis oled sa tahtejõuline kangelane. Sa oled käinud lahinguväljal ja nõudnud tagasi selle, mis kuulub sulle: oma keha. Kui sa aga oled sünnist saati olnud peenike ja pekk pole sind puutunud, siis ei õnnitle sind keegi. Need, kes pole kunagi teinud heroiini, ei saa kiita selle eest, et nad on nüüd „puhtad“. Kangelane on see, kes on vaadanud pekile otse silma, tundnud tema hingeõhku oma näol ja löönud seejärel noa tema pehmesse ja sooja ihusse.

Pekk on ennast meie kehadesse sisse seadnud. Ta on meile vajalik, aitab sooja hoida, kogub varuaineid mustadeks päevadeks ja kaitseb keha põrutuste eest. Aga pekk tahab paljuneda ja laieneda. Ta on nagu mingi võõras eluvorm, mis kontrollib meie aju ja paneb meid rohkem sööma. Peki soov on vohada ja muuta meid endasarnaseks valgeks tombuks, amorfseks massiks. Peki eesmärk on tekitada peremees-organismis häbi ja alaväärsust, et too oma emotsioonide ajel rohkem toidust lohutust otsiks. Seda on kaugelt näha, kas keegi on kaotanud võitluse pekiga, peki märk on kaotajatel küljes, seda on raske maha raputada.

Me kontrollime väga kiivalt, kellele võib kuuluda pekk. Pekk ei ole atraktiivne. Ilus naine ei tohi sisaldada pekki, pekk rikub ära igasuguse erootika, pekk on seksuaalsuse vastand. Ilusasti riides ilus naine reklaamplakatil ei tea midagi peki olemasolust, tema naeratab kaamerasse, otsekui öeldes: „Mina? Mina ei tea midagi. Pole kuulnudki.“ Pekist puutumatud kaunid neitsid kaunites riietes toovad meie igapäeva ilu ja glamuuri.

Peki nägemine tooks meid tagasi haledasse reaalsusesse, robustsete vaeste inimeste juurde. Mida vaesemad inimesed, seda rohkem pekki. Rikkad paistavad linnapildis silma sellega, et nad on atraktiivsemad, nad saavad tegeleda oma kehaga, nemad saavad pekki välja higistada või lasta seda välja imeda. Vaesed söövad samal ajal kuskil Rakvere linnaservas makarone ja viinereid ja ei jaksa endale isegi suuski osta.

Väljas sajab lund ja pliit köeb. Pliidi peal on kauss hapukapsastega, kapsad podisevad ja auravad kergelt. Kruubid ja pekitükid ulbivad mulisevas vedelikus ja liiguvad, nagu see oleks üks elusorganism. Kunagi oli see siga, kes seal nüüd pekitükkidena kuumas vedelikus liguneb. See siga sündiski üldse selleks, et ta saaks kunagi seal kapsavedelikus ulpida.

Ma tean, et minu esivanemad nägid und sellest seast. Nende jaoks oli pekk üks pidev täitumatu unelm, mis kummitas neid läbi nende lühikeste elude. Pekk oli iha ja eemärk. Mina vaatan täieliku ükskõiksusega seda pliidi peal mulisevat massi ja üritan näha seda oma esivanemate pilgu läbi. Mitte midagi ei muutu. Romantika on kadunud. Pekk on liiga kättesaadav, ta on kaotanud igasuguse võlu.

Võim võib olla paks. Keskealise võimupositsioonil oleva meesterahva arhetüübi juurde on alati kuulunud pekk. Võimumees on hedonist, tema ei keela endale midagi, sest ta seisab naudingutest kõrgemal. Tema sünnipäeval aetakse vardasse terve siga, juuakse šampust ja viinakokteile. Savisaar ja Kofkin istuvad kohvikus, arutavad korruptsiooniasju ja söövad moorapeakooki. Pool jutust keerleb toidu ümber, teine pool diabeedi ümber. See käib asja juurde. See, kellel on nii palju võimu teiste inimeste üle, kipub unustama, et pekil on võimu tema keha üle. Pekk võtab vaikselt üle. Ta polsterdab esmalt keha ja siis veresooned, kuni veri ei jõua enam punktist A punkti B. Pekiohver ärkab haiglapalatis ja annab endale lubaduse tervislikumalt süüa ja trenni minna. Algab sõda peki vastu.

Kunagi, kui pekk oli defitsiit, jäädvustati teda maalidel ja vormiti skulptuurideks. Külmast marmorist alasti naine külma marmorist pekiga ehtis monarhide magamistubasid. Pühakodade lagesid kaunistavad prullakad keerubid, kuldjuuste ja tiibadega pekitükid, kes puhuvad issanda kiituseks pasunaid. Ületöötanud kunstitudengite mällu on igaveseks salvestunud Rubensi naise Saskia pekivoldid erinevates strateegilistes kohtades. Sinna juurde veel Madalmaade maalikunstnikud, kes pühendasid oma elu jäädvustamaks erinevaid söömaaegu: homaarid, lambaliha, pirukad, pekk, pekk, pekk…

Iha on üllas ainult siis, kui tema objekti on keeruline kätte saada.

Akna taha tuleb kollase kõhualusega tihane, kes toksib paar korda klaasi ja siis kinnitub jalgadega linnusöögi-maja külge. Väikese katuse all on kuulike seemnetega searasva. Tihane lööb oma noka külmunud pekipalli ja asub tööle. Väike lind saab süüa suure looma ihu, millele ta muidu kuidagi ligi ei pääseks. Inimene aitab teda selles, ta tapab ühe suure ja jagab seda väikestele. Tihane, vana võll, on nüüd puhvis ja lendab edasi talve üle elama. Ma hoian talle pöialt.

MARIA JUUR
Auto

Kasvasin üles Õismäe trollis. Autondus ei ole mul veres. Pelgan rullnokkasid, kiirust ja juttu parkimisest. Ometigi sai minust autopede. Mägi Muhamedi juurde ei tule, seega Los Angelesse kolides pidin oma hirmud ületama ning liiklusesse sisenema. California dreaming.

Nooruspõlvest mäletan tsitaati Iris Murdochi romaanist „Meri, meri“, kus peategelane mainib, et ei plaani iialgi autojuhtimist ära õppida, kuna tal saab alati olema ümber inimesi, kes tahaksid teda kuskile sõidutada. Mu ema õppis autot juhtima alles 40ndate eluaastate alguses ning on siiamaani väga arglik autojuht. Praegugi, kümme aastat hiljem, tahab ta aknale rohelise lehe tagasi panna. Isa ei oska üldse autoga sõita ning laseb abikaasal end Tallinnast Otepääle sõidutada. Tavaliselt ärkab ta sügavast unest üles kuskil Tartu juures. Selliste eeskujude tõttu pidasin end autokooli minnes täiesti lootusetuks juhtumiks. 26-aastaselt sai minust ametlikult autojuht.

2014. aasta juunis kolisin New Yorgist Los Angelesse. Alguses nappis mul auto soetamiseks ressursse. Eurooplasele omase südikusega üritasin halva mängu juures head nägu teha, kasutades kohalikku ühistransporti. Los Angelese ühistranspordi absurdsusest ja mittetoimimisest võiks eraldi essee kirjutada. Mu vana kodu juurest möödus buss korra tunnis. Buss saabus tavaliselt graafikus ettenähtud ajast umbes 15–25 minutit varem või hiljem, seega üsna pea sai selgeks, et bussi ei tule. Toidupoodi kõndimine võttis tunnikese, tagasi tulin taksoga. Linna teise otsa randa minek võttis liiklusega kaks ja pool tundi. Või siis sõitsin 40-kraadises kuumuses jalgrattaga Hollywood Hillsi, sihtpunkti jõudes tilkusin higist ja pidin võõrustaja juures kohe duši alla minema. Andsin alla. Oli aeg osta auto.

Mu esimene auto, 1992. aasta Acura Vigor, tuli minu juurde läbi internetikuulutuse. Kui vanasti armastasin WebMD-s haiguste kohta lugeda ja endale diagnoosi panna, siis auto saabumine tõi mu ellu täiesti uue ajaviite – internetis Vigori võimalike tehniliste rikete kohta lugemise. Kuna auto oli nii vana, siis iga paari kuu tagant tuli midagi parandada. Nüüdseks olen õppinud, et auto hingehädade lahendamine tuleb jätta professionaalidele. Toona ma seda veel ei adunud. Iga kord, kui vaese Vigoriga oli mingi jama, läksin tagatipuks ka peikaga tülli – Antonio ütles, et ei jaksa seda obsessiiv-kompulsiivset autojuttu enam taluda. Järgmisel päeval läksin tehniliste terminitega varustatult mehaaniku juurde, kes pidi mu jutu aga ära kuulama. Lähenesin teemale liiga analüütiliselt, mehaanik diagnoosis probleemi enamasti minutitega.

Esimene õnnetus ei jäänud tulemata. Sõitsin parkimisplatsil seisvale Kiale sisse. Nagu selgus, on igal suvalisemalgi autol oma lugu. Selle konkreetse auto omanik oli 60ndates eluaastates afroameerika muusikapedagoog, kelle jaoks oli see väike kole Kia vägagi olulise tähendusega – see oli tema esimene tuttuus auto, eelnevad 40 aastat oli austatud pedagoog sõitnud ainult kasutatud autodega. Tundsin piinlikkust. Olin kuu aega liikluses olnud hiidvalge Eestist, kes nüüd siis tema ausa tööga väljateenitud masina ära rikkus. Ühel järgmisel korral sõitsin kohvikusse minnes autoga kogemata vastu posti, külgpaneel tuli maha. Kahjuks ei osanud ma seejärel enam välja tagurdada, pidin kutsuma parkimisteenindaja end abistama. Kuna juhipoolsest uksest välja ei saanud, siis ronisin üle keskpaneeli kõrvalistme kaudu välja ja parkija ronis sealtsamast sisse, aidates mul Vigori välja tagurdada. Tervet janti vaatas kohvikust pealt inimene, kellega pidin kokku saama.

Ühel hilisel laupäevaõhtul sõitsin tühja teed mööda LA Hiinalinnas. Hakkasin eesolevast autost mööduma, kui äkki adusin, et seesama auto hakkab mulle külje pealt sisse sõitma. Minu esimene päris õnnetus. Põrkasin vastu kõnnitee äärt. Peatusime. Tulin autost välja ja hakkasin vanduma ja rusikat viibutama, nagu filmis. Autost väljus pikajuukseline aktsendiga tegelane. Sain kohe aru, et tegu on soomlasega. Naer tuli peale. Kuradi soomlane andis kohusetundlikult mulle oma rendiauto info ja kadus seejärel. Minu auto enam ei käivitunud ja tuli teisaldada läheduses asuva kiriku parkimisplatsile kindlustuse otsust ootama. Helistasin seejärel kirikusse iga päev, et neile auto staatusest aru anda. Ühel hommikul võttis tavapärase mehehääle asemel vastu hoopis naine, kes mainis, et olin igal õhtul helistanud pastori kodunumbrile, kuid lugupeetud vaimulikuga on sobilik peale kella kuut võtta ühendust ainult sündide ja surmade asjus. Minuga oli pastor igatahes väga sõbralik.

Pidin uue auto ostma. Sõbranna rääkis, kuidas ta läks esindusse elektriautot soetama, aga väljus hoopis Mercedesega, kuna tema kinnisvaramagnaadist isa leidis, et kaunil tütrel, pärsia printsessil, ikka ei sobi mingi haleda ökoautoga liigelda. Kahjuks eesti humoristi tütrel nii hästi ei läinud. Väljusin esindusest 2007. aasta Toyota Yarisega. Kogu tehingu viisin läbi vene keeles ja sain tuhat dollarit hinnast alla, kuna müügiagendile meeldis, et tüdruk Eestist vene keelt valdab. Integratsioon on tore asi. Kaks idaeurooplast LA äärelinnas süsteemi petmas – veelgi toredam.

Ma ei oska defineerida vabadust, kuid aeg-ajalt olen saanud seda maitsta. 2016. aasta sügisel sõitsin üksinda Los Angelesest Marfasse, Texasse osariiki. 3200 km edasi-tagasi. Lõputu kõrb, üksikud suurlinnad, tuttav nägu hilisel tunnil Texases ees ootamas. Minu autostumise lugu sümboliseerib mu Ameerika edulugu (või selle puudumist) üldisemalt. Miski pole lihtne, miski pole võimatu. I possess only distances.

SIIM NESTOR
Kingitus

Mul oli just mõnus hakanud. Esimesed kaks suutäit aeglaselt küpsetatud parti alla neelatud, püüdes samal ajal talitseda ebakohast marutavat näljasust ja peole hilinemisest tingitud hingeldamist, ja juba mind katkestati. Mitte küll ainuüksi mind. Terve meie seltskond pidi lauanõudega klõbistamise peatama.

Asutuse tegevjuht oli tõusnud, et meie osakonna juhile, meie kõigi ülemusele, pidulikult kink üle anda. Tuli vagusi olla. Vaadata ja kuulata. Tegevjuht hoidis käes kassisuurust kullast kahurit. Ilmselt oli see kuldse värviga üle võõbatud, aga särav suurtükk nägi raske välja ja oli kindlasti mingist metallist valatud.

Selline oligi kingitus. Kullavärvi kahur. Mingeid funktsioone ei paistnud esemel olevat. Tulemasin, rahakassa, ehtelaegas, veinipudelialus äkki – ei, lihtsalt üks pirakas kahur.

Kõigi südamlikud, kuid piinlikkust tundvad pilgud olid pööratud saali keskel seisvate osakonnajuhataja ja tegevjuhi poole, ning viimane alustas kõnega.

„Mõtlesime, et mida sulle kinkida, ja mõtlesime siis selle peale, et sa oled alati olnud löögivalmis, raskekaallane selles, mida sa teed, julge ja sihikindel. Need on sinu juures ehk parimad omadused, mis meid kõiki edasi viivad, näitavad suunda, kui vaja, siis tuliselt, riskides, otsusekindlalt, kui vaja, siis vaikivad tähenduslikult. Soovime, et oleksid ka edaspidi kõigis oma tegemistes täpne, kartmatu, jõuline ja selge sihiga. Seetõttu…“

Ja seetõttu kingime sulle kullast kahuri!? Peame sinust lugu, hindame kõrgelt sinu isikuomadusi, sa oled oluline – ja siin on sulle kahur!

Mida sellise suurtükiga teha saaks? Mitte midagi. Praktiline väärtus null, see on selge. Aga anda lastele mängimiseks? Ohtlik. Võib õrnadele varvastele kukkuda, võib parketti lõhkuda. Kui su kodu on sisustatud kui Bütsantsi varakamber, sobiks läikiv kallis kingitus vist disainielemendiks. Aga kui paljud kodud võivad olla sellises stiilis kujundatud?

Mis vahe on kullast kahurikujul ja aiapäkapikul? Ei mingit. Lihtsalt üks näeb välja nagu kahur, teine nagu päkapikk. Sisu on sama.

Niisuguse üllatusliku kingi võib viia tööruumidesse. Parim, kui sul on oma kabinet. Aga kus on veel üldse klassikalisi kabinette, kuhu tippjuhid neile toodud kingitusi peita saaksid? Stenbockis, Silmetis ehk. On kodus töötamise ajastu ja on avatud kontorite aeg. Avatud kontoris meenutaks kahur kõigile liiga sageli seda kinkehetke. Äkki ka neid kaasa räägitud, vaprusest pakatavaid sõnu.

Just sõnad ongi põhjus, miks selliseid tarbetuid ja esteetiliselt kaheldava väärtusega kingitusi tehakse. Ei ole oluline, et kink kingisaajale tingimata meeldiks, et see talle kasulik või lõbustav oleks – tähtis on, kuidas kinkija seda interpreteerib, kuidas päevakangelase isik teda inspireerib. Milline „poeetiline fantaasialend meets isiku süvaanalüüs“ tärkab pinnasest, kus on teadmised juubilari omapäradest, hobidest, äkki ka välimusest. Äkki meenub tähtpäevalise elust mõni põnev või kentsakas seik, millega annaks kingituse – mõne tumma eseme! – linkida ja mis annab suurepärase võimaluse rääkida kõigi piduliste ees üks särtsakas stoori. Saab populaarsust.

Ja milliseid kõikvõimalikke seoseid meile kalli või olulise inimese ja suvaliste asjade vahel võime näha, kui astume sisse kingitustepoodi! Parimatel juhtudel toovad nad meis esile loomingulise palangu, mis võib kaunilt seatud kõnedest isegi kaugemale ulatuda. Näiteks päevakangelasega seotud luuletuste ettekandmisele. Spetsiaalseid kingitustepoode on vähe, aga neid on. Vaata ja mõtle. Kartulikastisuurune tuletõrjeauto, milles saab viinapitse hoida. Samasugune traktor. Aju! Roosakat värvi pehmest materjalist aju, tagaküljel märge: „Dekoratsioon. Ei ole mõeldud mängimiseks!“ Mõõk – meeter, võib-olla isegi meeter 20 sentimeetrit pikk sepistatud mõõk. 300 eurot. Väga uhke kink. Juubeliks! Et ta ikka edasi raiuks! „Kullast“ kala. „Kullast“ noot. “Kullast” põder. Servamata kasepuust lahmakas uksekell, millel on helinanupuks hiirelõksu koopia. Jaa, mõnel asjal siin veidras kaupluses on isegi praktiline väärtus. Käokella mõõtmetes paat siinsamas, tumepruunist puidust, aga kasutatav ka võtmenagina.

Kõik need mõõgad, ajud, paadid ja muud rändom kingitused annavad teed rahvaluule erivormile. Kaunitele sõnavõttudele, mis nendega kaasas käivad ja mida oleks tarvilik talletada. Et jääks märk, kuidas eestlased üksteist sõnadega ehivad, kaaslaste iseloomust sümboleid leiavad. See on hääbuv komme. Jõuga pressivad peale praktilised kingid, raamatud, pudelid, kinkekaardid ja harjumus enne välja uurida, mida tähtpäevalaps tegelikult tahta võiks.

Ka kingieksperdid – kommunikatsiooniteooria taustaga spetsialistid, kes täidavad taskuid muuhulgas ka sellega, et selgitavad ettevõtetele, milline firmakingitus sobiks nende korporatiivkuvandiga – näevad kinkekaartide levikus muretoone. Hannes Tamme on Kingiabi.ee küljel kirjutanud: „Kingituse puhul on tähtis, et see oleks tehtud saajale mõeldes, isikupäraselt, südamest. Kingitusele kaasa räägitud või kaardile kirjutatud legend lisab ilusale asjale veelgi eripära ja kordumatust. Tähtis pole kingituse hind, vaid hoopis sobivus, soojus, nutikus, mille kinkija on sellesse pannud. … Kinkekaart ei sisalda endas aga mingit emotsiooni ja ununeb samal hetkel, kui see üle anti.“^[1]

Kinkekaardist on paljudel raske armastust ja soojust leida. Armastus ja kingitus toovad aga meelde ühe Eesti ühiskonda ehk enim raputanud vahejuhtumi südamest tulnud kingitusega. Aastaid tagasi soovis Tartu pubi Krooks omanik kinkida oma sõbrannale jõululaupäeval pühvli. Spetsiaalselt Iirimaalt tellitud kingituse – käsitööna köiest valmistatud pühvli.

Et tegu oli pubiomaniku sõbrannaga, on meil lihtne ette kujutada, et nende suhe oli romantiline, aga meil on raske ja seda huvitavam ette kujutada, mida võis käsitööna köiest valmistatud pühvel iseloomustada nende omavahelises suhtes. Või kirjeldas pühvel midagi sõbrannas eneses?

Kink jäi tookord üle andmata. Kõnet kingi üleandmiseks esitama tellis pubiomanik rokkstaar Erich Kriegeri. Too saabus küll kitarriga, aga purupurjus olekus. Nördinud kinkija avalikustas hiljem meedias, et ilusa üllatuse asemel laulumees urineeris aiaväravas, oksendas, kukkus pikali, sõimas ja ähvardas ning lahkus koos hinnalise köiest pühvliga.

Aga meie asutuses juhtus paar kuud pärast sünnipäevapidu trendirestoranis sedasi, et osakonnajuhataja lahkus päeva pealt töölt. Sosistati, et ootamatu lahkumise põhjuseks olid täiesti talumatud suhted firma tegevdirektoriga. Sellesamaga, kes talle pidulikult kuldse suurtüki kinkis. Tuli välja, no sedasi räägiti, et olid juba pikalt omavahel vaenujalal olnud. Ammu enne suurtüki kinkimist.

Kuigi äraminek polnud kõige sõbralikum, korraldas osakonna-juhataja lahkumispeo. Jälle toodi talle kingitusi. Pudeleid, raamatuid, kunsti – sellist normaalset kraami ka ühesõnaga. Meie ettevõtte omanik kinkis talle hüvastijätuks aga Kaukaasia pistoda. Tupes, pikkade kinnitusrihmadega. Mitte küll antiik – selline kena täpne koopia. „Aumeeste värk. Pane sama särtsakalt edasi!“ Ja siis emmati.

Pistoda jäi lahkunud osakonnajuhatajast kontorisse maha. Kõrgele kapi peale. Rihmad üle kapiserva alla rippumas. Elas veel mitu aastat oma suvalise eseme elu, kuni ühe mööbli ümbertõstmise käigus kaduma läks.

ML JUUNIOR
Tikutops

Selle sees kannab inimene tuld kaasas. Topsis on nii neljakümne viie tiku ümber, vanasti oli viiskümmend – vanasti oli tikk jämmem ka ja vängema haisuga ega murdunud nii kergelt varre pealt ära. Selliseid tikke vedeleb kohati siiani, nõukogu ajal võttis üks või teine kohati ette ja ostis terve kapitäie tikke, igaks juhuks, vast kulub ära. Kulubki kusjuures. On ka ikoonilisi tikutoosietikette, nagu see kaameliga, ja siis sellise laevaga, ja mingi kohviveski moodi asjaga ja Mulgi kuues poisikesega. Uuest ajast on peamiselt meelde jäänud kollased Kalevi Kotka omad, neid on vist tänini saada ja liiga halvad ei ole nad ka. Kunagi oli väga uudne see viis, kuidas tõmbamise osa peale kanti, selliste kärjekestena ja mitte kogu topsi serva ulatuses, samas kui nõukoguaegsetel oleks nagu tõrvaja pintsliga tõmmatud. Nüüdisajal on tuntud ka baaritikud, seal on sees, ütleme, kakskümmend tükki ja tõmmata saab ainult ühte külge pidi, aga seevastu on head tugevad tikud ja näiteks mustad ja punase peaga.

Eriline side tuleriistadega on muidugi suitsetajal inimesel, või sellisel, kes puuga kütab või palju lõket teeb. Blixa Bargeld on ütelnud, et suitsetamisvastane võitlus püüab hävitada inimese viimast loomulikku sidet tulega. On ka ise mõtiskletud selle üle, miks suitsuvastane kampaania nii laiaulatuslik on, kui samaväärseid teemasid oleks tosinaid, ja leitud, et ilmselt on see arbitraarne, et just nende suitsuvastaste juurde selline raha ja mõjuvõim said tulla, et nad oma võrgustikku sel moel laiendada on suutnud. Vandenõuteoreetilised variandid ütlevad veel, et hävitada tahetakse suitsetamisega kaasnevat sotsiaalsust, ning et mõõtmised näitavad lihtsalt, et suitsetaja inimese käest lüpsab vähem kapitali välja. Blixa teooria ühilduks muidugi europiidide selle mõtteuiuga, et eraisik ei peaks puiduga kütma, vaid puiduküte tuleks reserveerida keskküttekatelde ja elektrijaamade jaoks. Selline üldine võõrandumine.

Kunagi tehti tikutoose mingist õhukese vineeri moodi materjalist ja seal külje peal oli reklaam. Reklaam võib muidugi siiani olla, poliitik võib tikutoosi küljele iseoma pea lasta trükkida. Veel varemini tehti aga tõelisi vääveltikkusid, mida sai kauboi kombel vastu oma saapakanda põlema lüüa ning mis olid plahvatusohtlikud. Ei tea, kui plahvatusohtlikud muidugi, tänane välgumihkel võib ka püksis plahvatada, suuremat häda sellest ei sünni. Välgumihklid lähevad ajaga halvemaks, nagu ka mitmed muud asjad. Kasumlikkusel on kombeks langeda. Kadu.

Kui tikutoos on tühjaks saanud, võib temasse asetada taimeseemneid või kruvisid. Tikutopsiga annab ka kahtkümmet ühte mängida, olgu ta tühi või täis. Paned ta lauaservale ja lööd alumise serva pihta nipsu, vaatad, kuidas maandub. Sõber teeb niisamuti, või mitu sõpra. Pildikülg üles – üks, tagakülg üles – null, pikem serv – viis punkti, lühem serv – kümme. Läheb üle kahekümne ühe, siis oled lõhki. Tikkudest jälle ehitavad mõned entusiastid suurejoonelisi konstruktsioone. Tikust saab teritamise teel ka hambatiku, või vatitiku võib saada, kui vatt ümber tikuotsa keerata. Tänapäeval võib selline tikk muidugi kõrva ära murduda. Kuskil 90ndate alguses oli vahepeal niisugune aeg ka, kus leidus järsku õige palju erivärvilisi tikupäid. Traditsiooniline tikupea on selline lillakaspruun, sama aususekategooria värv, mis välja lülitatud kineskoopekraani hallikasroheline.

Kui viiel-kuuel või enamal tikul pead maha koorida, need fooliumisse kruttida ja haamriga peale virutada, siis see teeb jumaka. Kui põlev tikk oma veel põletamata ametivendade juurde tagasi toppida, kas siis hajameelsusest või kurjast tahtest, siis see teeb vuhh! Sinane materjal, mille vastu tikuväävel põlema tõmmati, põles kunagi rohelise leegiga, tänapäeval pole nagu täheldanud sellist asja. Vast on koostis muutunud.

Tikk, see on nagu inimene, pikk ja pea otsas, tal on algus ja lõpp ja ta võib vettida ära. Kord oli mul tikutops, kus sees oli ainuüksi kaks tikku, ma mängisin, et nad on joodikutest abielupaar, kes vedeleb päev otsa voodis ja muudab vaid oma asukohti. Asukohti sai muuta toosi õõtsutades.

Tikutoosi sisse ei pea tegema ainuüksi pikaajalisi ja väärikaid installatsioone, sellest võib teha ka ühekordse kasutusega tuhatoosi või võib panna ärapõletatud tikud sinnasamma toosi, kus käibelolevad, nii et tiku võtmine on üks otsimine ja urkimine ja surkimine ja näpud saavad nõega kokku. Tikud on sellises toosis säärased tumehalliks täpitatud.

Leidub ka niisugune õige noobel toode nagu ülisuur tikk, mis on kolme normaalse tiku pikkune ja jämedune. Ja vist oli isegi sihandne toode nagu kauapõlev tikk, mille saba oli puidu asemel mingi süüteainega immutatud vildist. Ma pakun, need on selleks, et hõlbustada tuletegemist neil, kes seda ei oska. Normaalses majapidamises võib küünlariismed appi võtta, kui tuli põlema ei taha minna.

„Tikk“ – see on ka pool sellest häälest, mida teeb kell, tikk-takist. Tikud on üldse sellised ajalikud, nagu põlemine üldse. Tikust ja takkudest annab samuti põlengut luua. Kui aega kogu aeg niimoodi jupitada, nagu kellaga tehakse, jääb aega lõpuks vähem järele. Käekell meestel ja sekundipealt arvestus, need on Esimesest ilmasõjast meiega jäänud. Meie tsiviilaeg on militariseeritud. Tolleltsamalt Bargeldilt telliti Esimese ilmasõja alguse sajandaks aastapäevaks kontseptuaal-album. Ta kontseptualiseeris seda niiviisi, et Esimene ilmasõda kestab ikka veel.

Kui niimoodi vaatama hakata, siis on riskikapitalism nagu Blitzkrieg. Numbrite järgi on selge, et see ei saa võita, ent reaalsust proovitakse kiiruse, julmuse ning südikuse abil ületada. Ning nii nagu natsi-Hitleri valitsusaeg, nii oli ka kogu 20. sajand üks tõeliselt suure joonega aeg.

Suitsetamine on ka üks paras kaevikutegevus. Oli ju nii, et sõdureid varustati tubakaga õite heldelt – ei tea, kuidas tänapäeval on, ajateenija pidavat iga suitsu eest lisakätekõverdustega maksma. Aga ega sellega, et oma tervist hoiad, veel kaevikust välja saa.

See on nii-ütelda üleüldine. Ühesugune. Teated rindelt. Ratsioonid. Ennastsalgavus. Tööpõlgur.

Ennist mõtlesin, et kas tikutops on nagu maja ja tikupakk nagu kvartal, aga see ei veennud mind. Aga barakk võib ta olla küll. Vikipeedia kõneleb: barakk on ajutine, keldrita puitehitis-elamu; eraldatud haiglahoone.

TÕNIS KAHU
Päkapikumüts

Ma seisan jõuluaegses pulseeriva tarbimisrutiiniga kaubanduskeskuses ja lähenen pikkamisi kassale. Kassas istub keskealine naine ja tal on peas müts – „päris“ päkapikumüts valge ja punasega. Kõige muu keskuses toimuva taustal on seda mütsi just niipalju, et ta riivaks meis mingit äratundmisorganit ja nihkuks siis kaugemale. Teda ei tohiks kaks korda vaadata ja talle ei tohiks keskenduda. Aga juba olen ma seda teinud ja nüüd on mul piinlik. Teiste sabasseisjate reaktsioone ma ei näe, sest nad on mu poole seljaga.

Müts on groteskne ja sobimatu. Mitte iseenesest. Pigem sellepärast, et keegi on selle niisugusel moel nähtavale toomiseks teinud kusagil millalgi mingi pingutuse. Ja nii ma kujutangi ette vestlust, kus ülemused ütlevad, et sel nädalal kanname me peas neid mütse, sest see toob meie keskusesse jõulumeeleolu. Et kõik meie töötajad ja meie kliendid on üks suur ühine pere ja perekond tähendab soojust ja hingelist lähedust. Või siis anti lihtsalt korraldus, sest lihtsalt ei tahetud seda juttu rääkida ja vanemad töötajad mäletasid kõike juba eelmisest aastast nagunii.

Aga isegi kui ma kujutasin ette, et seesugune mehhanism on mingis mõttes tavaline, oli temas ometi midagi, mis tundus oma väljapeetud alatuses erandlik ja silmapaistev. Ja ma tundusin endale justkui uuriv ajakirjanik, kes on midagi kindlaks teinud – näiteks siis selle, et pehmete sümbolite varjus on tegelikult surve ja sund: minge nüüd ja pange kliendid tundma, et teile meeldib siin, et nemad meeldivad teile. Ja vähe sellest – meeldigu see teile ka päriselt. Ning asi polnud konkreetsetes inimestes, management’is, vaid süsteemis, mis nüüd justkui välgatamisi tõesti reetis midagi. See isegi rahustas – olin midagi sellist justkui ammu teadnud. Läksin imaginaarsele ringkäigule minevikku, kapitalismi saabumise juurde Eestisse…

Kui Nõukogude Eesti oli olnud tuhm ja lame, siis kapitalism tõi siia mingi isevärki, senitundmatu, labase kirevuse – mingid uued värvid ja lõhnad, kujutised ja fraasid, võlusõnad nagu „mars“ ja „snickers“… Kontsentreeritult oli see protsess näha just kauplustes, kus tühjad letid kaeti – või ei, pigem ehiti – millegi täiesti uue ja kummalisega. See oli toonase vabadusvõitluse lapsikum, apoliitilisem pool. Hiljem, juba mõtestamise järgus, ehitasin mina koos paljude teistega üles aga veidi teistsuguse skeemi. Ja nimelt – kapitalism hakkas jaotuma fassaadiks ja selleks, mida too fassaad varjab. Selle mudeli ehk kõige kirglikum käepärane (ehk siis eestikeelne) sõnastaja on võib-olla Guy Debord ja tema „Vaatemänguühiskond“. See eelkirjeldatud sädelus ei piirdunud ju muidugi ainult poelettidega, vaid moodustaski mingi omamoodi õhulosside taolise ruumilise struktuuri. Ja mis Debord’i puutub, siis polnud asi ju lihtsalt selles, et see „vaatemänguühiskond“ olnuks võlts, vaid pigem tema võimekuses varjata kapitalismi halastamatut sisemist mehaanikat.

Aga selle jaotusega kaheks vastandlikuks maailmaks oli tegelikult kerge, isegi mõnus leppida. Ma võisin võimaluse korral nautida fassaadi võlusid, olla mõnulev tarbija, kelle tundevirvendustele turg toeks on. Aga ma võisin ka distantsi hoida, „läbi näha“, leida tolle fassaadi varjust üles mingi suurema pildi. Popkultuur, mida ma armastasin, tegi just täpselt mõlemat ilma igasuguse moraalse konfliktita. Just selliselt positsioonilt nägin ma kassiiri päkapikumütsiga ja pidasin seda perversseks. Keegi oli justkui rikkunud kahe maailma vahelist nähtamatut ühendusjoont, ajanud fassaadi ja reaalsuse kohmakalt, värdjalikult segi. Aga ma polnud ka päris kindel ja küsisin hiljem endalt üle, kas seal pole ehk midagi veel.

Kui skemaatiliseks minna, siis oli kapitalismi keskne tunnusjoon tervete põlvkondade jaoks tema hirmutav tõhusus. Ta oli masinavärk, mis tuleb toime, mis teeb midagi ära, realiseerib. Ning selle hind on inimlikkuse kadu, tegelikult igasugune huvipuudus selle vastu, mida inimene väljaspool tootmise ja tarbimise ahelat endast üldse kujutab. Kapitalismi jõud oli tema valmisolekus muuta kõik inimese tõelised, autentsed seisundid millekski puhttehniliseks ja funktsionaalseks. Kapital ja turg olid skeemid, mis oma koostisosadena võisid ju tarvitada inimesi, ehkki võisid ka mitte. Ja loomulikult tuli siis sellise suure ja võika mehhanismi ette ehitada vaatemänguline fassaad, mis toda toimeloogikat varjama pidi.

Ma arvan, et me peame aga ära tundma neid tegelikult sageli korduvaid olukordi, kus kapitalism ei tegutse enam tolle vana industriaalse mudeli järgi. Pigem ilmutab ta end meile afektiivselt, meie tunnete ja emotsioonide kaudu ning too kena ja mugav jaotus fassaadiks ja tõelisuseks ei toimi enam. Võtke näiteks PR või reklaam ja te näete, et nad mitte lihtsalt ei peida inetusi, ei anna kapitalile lihtsalt inimnägu, vaid toovad temas esile inimliku loomuse. Kapitalism tänasel päeval on smart, paindlik, kultuurne. Kultuur on üldse võti. Kultuur on igal pool ja mitte sündmusena, vaid vastupidi, pilvetaolise õhulise vibratsioonina, helkiva tolmuna, millest ennast puhtaks ei saagi. Ja kultuuri alla mahub – mis ikkagi? Praegu huvitab meid, kas päkapikumütsidel on seal koht. Aga kindlasti on, muidugi. Ma arvan, et kui te juhtute sattuma töövestlusele, valmistatakse teid selleks ette. Koodsõna on „loovus“, võib olla ka „mängulisus“. Vahest mitte igas töökohas ja alati, aga igatahes eeldatakse vähimana seda, et te töö kaudu kuidagi ennast väljendaksite. Sest kapitalism vajab sümboleid rohkem, kui arvata võiks. Meile inimestena ei piisa, kui oleme masina sarnased ja teeme ära selle, mida meid on programmeeritud tegema. Selles osas on masinad meist nagunii ees. Me peame tegema sedasama, aga tegema… rohkem. Ja mõned meist istuvadki kassas, see müts peas.

Ma rääkisin algul, kuidas mu esimesele, põgusale pilgule järgnes teine ja tähelepanelikum. Sealt sündisid mu järeldused ja piinlikkusetunne. Aga edaspidi millegi selletaolisega taas kord kohtudes teen ehk kolmandat moodi, vahest vastu tahtmistki. Sest miks ikkagi peaksin sümbolitele keelama nende väljateenitud tundejõudu? Milleks see vastupanu? Ma ainult osaliselt ironiseerin. Sest ma olen proovinud. Näiteks pimedas kinosaalis, vastaspooleks happy end ekraanil. Valguseküllane kaubanduskeskus ei ole päris see, aga ta on seal naabruses, osalt ikka seesama.

HELEN HAAV
Hommikumantel

Küürutan diivanil, pilk suunatud tühjusse, seljas viisakas nööbitav pluus, jalas – püksid. Minu kõrvale vajub abikaasa, võtab mul ümbert kinni ja pärib osavõtlikult: „Omadega läbi, mis?“ Rehman käega. „Viitsid, viska mulle hommikumantel?“ Selle soojas embuses hakkan end tasapisi jälle iseendana tundma.

Just nüüdsama lõppes piinarikas videokõne tööandjaga. Vabandust, kliendiga. Sest ma olen iseenda ülemus, mikroettevõtte juht, vabakutseline humanitaar, ja mul on kliendid, kes on lihtsalt väga töö-andja nägu. Kodust töötamisel on kahtlemata võrratuid eeliseid, ent igal mündil on kaks külge. Paindlikkuse sildi all serveeritakse paras ports prekaarsust, iseenda aja käsutamine meenutab kahtlaselt igapäevast ületundide tegemist ilma lisatasuta. Ning vabadus väiklasest kontoripoliitikast tähendab tihtilugu ühtlasi isolatsiooni. Londonis Hampstead Heathi pargis asub skulptuur, hiiglaslik laud ja tool, mis on pühendatud kirjutamise üksildusele. Ent (ilu)kirjanikud ei ole kaugeltki ainsad, kes oma argipäevi kirjutuslaua taga üksi mööda saadavad. Ja vahest sama hästi kui kirjutuslaud, sümboliseerib seesugust koduseinte vahele sulgunud eluviisi päevinäinud hommikumantel.

Hommikumantel, nagu selle nimigi ütleb, on transitoorse iseloomuga riideese, mis markeerib üleminekut une ja ärkveloleku vahel. See tõmmatakse unesooja ihu peale ja heidetakse endalt pärast hommikust kohvijoomist ja tualetti. Vähemalt teevad seda inimesed, kellel on põhjust või tahtmist koduseinte vahelt lahkuda. Kodutöölised, pensionärid, väikelaste vanemad – neist paljude jaoks on hommikumantel omamoodi vormirõivas, ühtaegu nii hommiku-, päeva- kui ka õhtukuub. Erinevalt töölkäivatest inimestest on see nende jaoks võimalik ja lubatud, ning milleks ometi lahkuda hommikumantli pehmest rüpest, kui selle järele otsest vajadust ei ole? Eriti kuna kortermajades keskküte tööpäeva ajaks tihtilugu maha krutitakse. Hommikumantlil on aga ka varjukülg: kui sellesse liiga kauaks jääda, hakkavad hinges idanema endapõlgus ja tusameel. Enesehoole ja positiivse ellusuhtumise eestkõnelejad ei väsi kinnitamast, et õnnelikkuse etendamine – kas või ainult naeratuse näolemanamise vormis – teebki lõppkokkuvõttes rõõmsaks. Fake it till you make it, nagu on kombeks öelda. Samamoodi võib depressiooni atribuutika ja käitumismustrite omaksvõtt tuua kaasa masendusse langemise. Hommikumantel, agorafoobia, kraanikausis kõrguvad pesemata nõude virnad – ka need annavad kokku ühe tuttavliku troobi. Halvemal juhul võib see viia näljasurmani. Külmkapp on tühi? Paha lugu, sest kell üheksa õhtul pole ju ometi enam mõtet rõivastuda, ja lähipoe töötajad vangutaksid hukkamõistvalt pead, kui sa oma leiva, piima ja juustu hommikumantlisse rõivastunult kassalindile laoksid. Tony Soprano enesekindlusest jääb sul siiski puudu.

Hommikumantlis on midagi veidi piinlikku ja sündsusetut, see on päris rõivaste nilbevõitu sugulane, mida parema meelega võõrastele ei tutvustata. See on ühtaegu kattev ja paljastav: ka tavaliste riiete peal kantuna suurendab see paradoksaalsel kombel kandja alastust. Näib valitsevat vaikiv kokkulepe, et hommikumantel kuulub ihupesu kategooriasse, see on intiimne ja isiklik.

See ei ole alati nii olnud. Varauusajal, kui Euroopasse hakkasid jõudma eksootilised kaubad Aasiast ja Ameerikast, sealhulgas kohv, tubakas ja siid, läksid jõukamate klasside seas moodi siidist toakuued, milles lasti end meelsasti ka portreedele jäädvustada. Seesugusest kodusest siidkuuest arenes jällegi välja sametist või villasest kangast suitsetamiskuub – mitte ajada segamini smokinguga –, mille härrased tavatsesid tõmmata ülle enne suitsetamisruumi sisenemist, et suitsulõhn riietele külge ei jääks. Selle koha pealt ei erine tänapäevane flanellhommikumantel siiski kuigivõrd oma nooblist nõost, seda eriti väikelaste vanemate puhul. Kui kodust töötavad vabakutselised jäävad õhtuni hommikumantlisse sellepärast, et neid ei kammitse kontoritöötajatele kehtiv rõivaetikett, siis lapsevanematel täidab see kaitsefunktsiooni. „Mis plekk see on?“ „See või? Ee, ma arvan, et läbimälutud piparkook. Aga see siin – sinine guašš.“ Lapsed, need elu õied, teevad meile üsna kiiresti selgeks, et hügieenistandardid vajavad langetamist ja kogu keha kattev pudipõll on de rigueur. Ja nii saavadki päevad koduseinte vahel mööda saadetud räpasevõitu hommikumantlis, aga sellest pole midagi, võib-olla ongi nii kohane, sest väikelaps lennutab oma vanemate päevi niikuinii muretul meelel vette nagu lutsukive. Need teevad veepinnal kolm-neli põrget ja langevad siis vaikse ohkega põhja. Kukk kireb, maimik ringutab ja lapsevanem tõmbab saatusega leppinult hommikumantli ülle – ikka sellesama, piparkoogiplekilise – ja üsna pea võibki kukk jälle kireda.

^[1] H. Tamme, Miks on kingitus parem kui kinkekaart. Kingiabi.ee, 05.04.2011, http://kingiabi.ee/kinkekaart.

https://www.youtube.com/watch?v=mrU6e6kvFR8

Oli kord mees nimega Avovang. Ja tema kohta räägiti, et miski ei suuda teda haavata. Ja ta elas Kangerdlugussaqis.

Sel aastajal, kui on hea väljas olla ja päevad ei lõpe pimeda ööga ja kõik läheneb suurele suvele, seisis Avovangi vend yhel päeval jääl hylge hingamisaugu juures.

Ja kui ta seal seisis, tuhises kohale kelk ja sellel sõitev mees ytles:

„Palju kelkusid tuleb su venda tapma.“

Vend jooksis iglusse, et rääkida, mis ta oli kuulnud. Ja siis jooksis ta libedale ja kaljusele mäenõlvale ja peitis end ära.

Kelgud sõitsid koja juurde ja Avovang läks neile vastu, võttes kaasa koera kaelanaha, millesse teda lapsena mähitud oli. Ja kui mehed talle kallale tulid, pani ta selle nahatyki lihtsalt maha ja seisis selle otsas, ning ta vaenlased ei saanud teda oma relvadega haavata, kuigi nad yha uuesti suskasid.

Lõpuks ytles ta pilgates:

„Kogu mu keha on nyyd nagu pahklik puupakk, täis haavade arme, mis te torkasite, ja ikkagi ei saa te mind tappa.“

Ja kui nad teda haavata ei suutnud, tirisid nad ta kõrge kalju otsa, et sealt alla visata. Aga iga kord, kui nad ta alla viskamiseks kinni võtsid, muutis ta ennast mõneks meheks, kes polnud nende vaenlane. Lõpuks tuli neil ikkagi tapmata ära sõita.

Avovangist räägitakse veel seda, et ykskord tahtsid inimesed rännata lõunasse ja lõunapoolsete inimeste juurde, et osta puid. Vanasti oli inimestel vaja seda teha, aga see pole enam nii.

Niisiis asusid nad lõuna poole teele, palju kelke yheskoos, et osta puid. Ja kui asi oli aetud, seadsid nad end koduteele. Tee peal tegid nad peatuse, et vaadata hyljeste hingamisauke, ja sellal kui mehed sellega ametis olid, läksid naised edasi. Avovang oli sel reisil lõunapoolse rahva hulgast naise võtnud. Ja sellal kui mehed seal hylgeauke vaadates seisid, tundis yks neist suurt iha tema naise järele ning proovis Avovangi tappa. Qautaq torkas tal silmad välja ja teised haarasid tast kinni ja heitsid ta läbi hingamisaugu merre.

Kui ta naine seda nägi, sai ta vihaseks, võttis puud, mis nad lõunast toonud olid, ja murdis need väikesteks tykkideks. Nii vihane oli ta selle peale, et ta niiviisi leseks tehti.

Siis, peale meeste puude rikkumist, läks ta koju. Aga kelgud sõitsid edasi.

Äkki tuli nende lähedal, seal, kus jää oli õhuke ja libe, augu servale suur hyljes. Ja kelgud kiirustasid tema suunas, aga paljud vajusid sisse ja uppusid sellel jahil. Ja veidi hiljem nägid nad jälle midagi enda ees. See oli rebane ja nad sööstsid talle järgi, aga suure kiirusega mööda rysijääst mäge kihutades kukkusid nad alla ja said surma. Ainult kaks meest jäid ellu, läksid koju ja jutustasid seal, mis teistega juhtus.

Ja see oli Avovangi hing, keda miski haavata ei suutnud, kes oli muutunud kõigepealt hylgeks ja siis rebaseks ja niiviisi oma vaenlased surma saatnud. Siis otsustas ta syndida iga loomana, kes maa peal elab, et ta võiks inimestele nende eluviisidest rääkida.

Ykskord oli ta koer ja elas lihast, mis ta majadest varastas. Kui tal oli nälg käes, luuras ta pingsalt majade ymber toimetavaid inimesi ja kugistas kõike, mis nad ära viskasid.

Aga koeraks olemine väsitas Avovangi varsti ära, sest ta sai selles elus nii palju peksa. Ja siis ta mõtles, et hakkab põhjapõdraks.

Alguses oli see talle väga raske, sest ta ei suutnud teiste porodega sammu pidada.

„Kuidas te joostes oma esijalgu sirutate?“ kysis ta yhel päeval.

„Löö jalaga taeva kaugeima veere poole,“ vastasid nad talle. Ta tegigi nii ja suutis siis joosta sama kähku kui nemad.

Algul ei teadnud ta seda ka, mida peaks sööma, ja kysis teiste käest.

„Söö samblaid ja samblikke,“ ytlesid nad.

Ja varsti läks ta rammusaks ning ta turjal oli paks rasvakiht.

Aga yhel päeval ryndas karja hunt ja kõik põhjapõdrad tormasid merele ja pagedes kohtasid nad mõnesid kyttide kajakke ja yks meestest tappis Avovangi.

Ta lõikas ta lahti ja laotas kivikangrule. Ja seal ta siis lamas ja talv tuli ja ta ootas, et mehed tuleks ja ta koju viiks. Ja ta oli rõõmus, kui yhel päeval kuulis alla veerevaid kive, ja nad tulid ja sõid teda ja lõid luud kaljukamakatega puruks, et ydi kätte saada. Avovang põgenes ja muutis end hundiks.

Ja nyyd elas ta hundina, aga nagu ennegi, sai ta aru, et ta ei suuda oma kaaslastega sammu pidada. Nad sõid kogu toidu ära, nii et talle ei jäänud midagi.

„Löö jalaga taeva poole,“ ytlesid nad talle. Ja kohe suutis ta kõik põhjapõdrad kinni pyyda ja tundis end hästi.

Ja hiljem sai tast hyljes, aga ta mõistis, et ei suuda päris põhjani sukelduda. Ta oskas ainult pinnal ujuda.

„Alusta nagu taeva keskelt, meie teeme põhja sukeldudes nii,“ ytlesid teised. Ja nii upitaski ta oma tagakeha yles taeva poole, sukeldus ja ulatus põhjani. Ta seltsilised õpetasid talle ka seda, mida syya:
rannakarpe ja väikesi valgeid kive.

Korra oli ta ka ronk. „Ronkadel pole iial toidupuudust,“ ytles ta, „aga neil kylmetavad tihti jalad.“

Niiviisi elas ta kõigi loomade elusid, kes maamunal olemas on. Lõpuks sai tast jälle hyljes. Ja seal ta siis hulpis jää all ja vaatas mehi, kes teda pyydma tulid. Ja kuna ta oli suur nõid, siis mõistis ta end yhe mehe suure varba kyyne alla ära peita.

Aga yhel päeval tuli jahile mees, kes oli oma suure varba kyyne ära lõiganud. Ja see mees heitis temasse harpuuni. Siis nad tirisid ta jää peale ja viisid koju.

Iglu sees hakkasid nad teda lahkama ja kui mees oma naisele kindad viskas, lipsas Avovang nende sisse ja roomas naise kehasse. Ja mõne aja pärast syndis ta uuesti ning sai jällegi inimeseks.

Inglise keelest tõlkinud Lauri Sommer

Knud Rasmusseni yles kirjutatud muinasjutt Smithi väina äärsetelt polaarinuittidelt, rmt-s: Inuit Folk Tales. Collected by K. Rasmussen. New Hampshire: University Press of New England, 2009 (esmatrykk 1921).

Hommikuudu voogas üle mereäärse luhamaa. Nagu lohemao hingeõhk. Hiigelämbliku võrk. Haldjate mõrsjalinik. Piimjashall. Raske ja lämmatav. Külm. Märg. Judinaid tekitav. Hirmu ja külma. Vaid puuvõrad. Ja kõrgem rohi loorist välja turritamas. Ebaühtlasena.

Päike polnud veel tõusnud. Silmapiirile kerkinud. Kuigi hahetas. Ei murdnud ükski kiir sombust massi. Mis paks kui jahukaste. Rohukausis.

Kogu ilm magas veel. Uni varahommikuselt sügav. Magus. Soojas sängis. Soovimata välja külma kätte pugeda. Paljajalu jäisele laudpõrandale. Niiskeid rõivaid ihule tõmmata. Et taas kord tööle rühkida. Rassima ja higistama.

Mõni siiski ei maganud. Polnud sõba silmale saanudki. Vaid terve õhtu ja öö kamina ees tukkunud. Passinud. Sellest hoolimata oli Viimsi mõisahärra Markus Maydell virge nagu kummitus keskööl. Nõjatudes tammetüvele. Luha kõrgel kaldal.

Gewehr tema paremas pihus oli laetud. Hõbekuulidega. Sihik seatud. Käed nahkkinnastes soojas. Õlul vana hobusetekk. Et inimeselooma lehka poleks tunda. Koidikusel hundijahil.

Hallivatimeest polnud näha. Aga saks teadis, et seal kusagil ta luusib. Kollakad silmad hõõgumas. Üritades pilguga udu lõigata. Nuhutamas kastest tiinet õhku. Mis kandis taamalt loomani magusat hobusehaisu. Peibutades. Kutsuvalt. Sest villemil oli käsil kümnes näljaöö.

Luhale teiba külge köidetud hobune pruuskas. Sooja auru kerkis ta sõõrmeist. Uduloorile lisaks. Temagi haistis. Ohtu. Vana kavala hundi pruunikaid kihvu. Niiskusest kopitanud tokerjat kasukat. Ja kiskus kütkeid. Asjatult. Sest vai sai sügavale rammitud. Köidikud kolmekordsed. Et peibutis plehku ei pistaks.

Viimaks sai kõhutühjus metsakutsu elajamõistusest võitu. Ta otsustas. Et ohtu pole. Vaid väljale unustatud kronu. Vilets setukas. Vintske liha. Ent siiski hambaalune. Ehk koguni mitmeks päevaks-ööks.

Maadligi hiilis soerd lähemale. Hambad irevil. Koon püsti. Selg nõgus. Otsides udus kohta, kus kihvad hobuse kaela uputada. Kronu rapsis puneme otsas, perutades siia-sinna tagant üles. Igaks juhuks. Nähtamatu vaenlase vastu.

Susi hüppas. Kõlas lask. Ja tõbras peatus õhus. Lööklaine paiskas ta meetrit paar tagasi. Niutsatades kargas ta veel mõne sammu. Ent vajus siis sinnasamassse. Soe veri valgumas kõrist. Kastesele rohule. Kannikeste vahele. Viimsi viimane võsavillem oli surnud.

Markus Maydell langetas vintpüssi. Ta käsi ei värisenud. Ent süda väreles joovastuses. Rahulolu ja uhkustunne kerkisid kurku. Lõpuks ometi oli ta mõisa tegelik peremees. Eestimaa kuulsaim täpsuskütt.

*
Päike oli vaevu tõusnud, kui mees juba jooksurajal silkas. Algus oli iga kord raske. Jalad justkui tina täis. Uni veel silmis. Kevadine jahedus pugemas ligi. Rõskus. Jäised kastepiisad. Külmavärinad seljal. Ent ta teadis, et tasu on magus. Heaolutunne, mille rassimisest saab. Sest jooks oli ainus, mis teda rahustas. Olemise talumatut valu vaigistas.

Põnts-pänts põrusid kand ja varvas vastu asfalti. Iih-ääh hingas ta sisse-välja. Käed käisid ja liigesed nõksusid. Lihased töötasid ühises rüt-mis. Veri pumpas läbi südame. Aju tühjenes murekoormast. Selg sirutus. Pea uhkelt püsti. Mõtted selged ja vabad tundeprügist. Pilk silmapiiril. Hoomas mees, et ta valitseb ennast. Ja kõike ümbritsevat.

Pealtnäha polnud tal millegi üle kurta. Elas Viimsis. Valla uhkeimas majas. Sisebasseiniga. Tenniseväljakuga. Kesklinna kilukarbisiluett taevapiiril. Valged laevad tulemas ja minemas. Lained rullumas randa.

Ka äri läks hästi. Reklaamiäri. Riigi suurim õhumüügikontor kuulus temale. Võis lubada endale sõita kolme autoga. Maastur. Kabriolett. Audi A6. Või taksoga. Tellida limusiini. Šampanja ja litsidega.

Mehel oli kõik olemas, mida hing ihkas. Naine. Lapsed. Armuke. Koer. Kass. Ja kodusiga. Isegi vaba aega omatahtsi. Puhata või töötada.

Ainult et ta ei näinud oma tegevusel jätku. Arengut. Polnud uusi väljakutseid. Tipus oli üksildane. Vaid tuul puhus. Kõvasti. Ta tundis, et on juba kõik saavutanud. Aga siiski mitte piisavalt.

Tal oli koduseinal-riiulis mõni tunnusmärk. Reklaamiäri kiidukiri. Mõni jooksumedal. Kuulsust siiski ei kusagil. Kutset presidendi ballile. Kui ta end guugeldas, siis märkas ta, et temast oli juttu vaid iga paari-kolme nädala tagant. Ja sellest polnud küll. Ta oleks tahtnud olla kuulsaimast kuulsaim. Maailmakuulus. Trendiseadja. Arvamusliider.

Milles küll seisneb elu mõte? Ja mis on tema pärand? Üks firma? Ei, seda on vähe. Elu ahel ahistas teda. Lämmatas. Rõhus rinnale.

Vaid joostes suutis ta end ületada. Iga päev ikka pikem ring. Varasem tõusmine. Kauem rajal. Joosta hommikul. Joosta õhtul. Vahel ka lõunal. Joosta end tühjaks. Hingepiinast. Ja täis. Jõudu täis. Tunda, kuidas edu sinus voolab. Elu mahl. Elu mõte.

Viimasel ajal jooksis ta üha enam ja enam. Naine-lapsed, koerad-kassid said ise hakkama. Samuti töötajad ja äri. Ning temal oli vabadus. Joosta. Silgata. Lipata.

Mehele ei meeldinud joosta majade vahel. Sest talle käis vastu see, mida ta nägi. Keskklassi keskpärasus. Liiga tuttavlik oli see ideaal. Madal latt ja standard. Läbitud etapp. Põlastusväärne. Justnagu lasteaiakaaslane, kes mäletab ehk, kuidas sa kolmeaastasena püksi tegid.

Seepärast kihutas ta kõige otsemat teed metsa. Kandade välkudes. Sest siin oli rahu. Märjad lehed, kriipivad okkad. Niiske samblavaip. Pruunikruusased teed ja kollakad liivarajad. Männid ja lepad. Sekka mõni kask. Või kuusk. Rohumättaga kaetud rändrahnud. Linnuke oksal vidistamas. Kits võpsikus ragistamas.

Ta tundis, et mets on elu. Mets on päris. Ehtne ja ürgne. Igikestev. Lihtne ja võimas. Justnagu tema oleks tahtnud olla. Metslane. Loom. Inimloom. Loominimene. Elatuda maa ja metsa andidest. Allika- ja ojaveest. Marjast ja seenest. Järada oma kätega tapetud uluki liha. Magada samblaasemel. Vaba. Üksik. Tõeline.

Äkki oli kõik kodune talle vastumeelne. Peened road ja pehmed asemed. Ta kolis voodist põrandale. Magama matile. Siis rõdule. Aeda telki. Aianurka okstest onni. Sõnajalgadest asemele. Padjaks puuhalg. Tekiks vana niinevaip. Seltsiks hundikoer.

Gurmeeroad lendasid käimlapotti. Kokk sai sule sappa. Nüüd tegi ta ise oma toidu. Värske. Toore. Palju kala ja liha. Kõrvale juurikad. Vahel ka lihtsalt rohi. Ei mingeid poetooteid ega kaugete maade ande. Kõik turult või oma aiast. Viimsi metsast.

Ning ega ta palju vajanudki. Vahel sõi vaid korra kahe päeva kohta. Kõhn ja kondine nagu luukere. Habe ajamata. Juuksed sugemata-pügamata. Vanad räbalad seljas. Higist haisev. Paljajalu.

Kevad oli täies õieehtes, kui valla asukad esmakordselt loomi märkasid. Mees jooksis ringi. Peaaegu alasti. Koertekarja keskel. Kõik ümberkaudsed penid koondusid tema ümber. Tema aeda. Nõnda et naine-lapsed ei julgenud enam majast ninagi välja pista. Kuni viimaks ühel mehe jooksuperioodil plehku panid. Linna. Vanavanemate manu.

Koerad vallutasid kohe maja. Ning naabrid käisid sellest kaarega mööda. Sest öösiti kostis sealsetest valdustest ulumist. Ja haugatusi. Purelemist. Eriti täiskuuöödel. Ikka koonud taeva poole. Kuni lõpuks olid kogu Viimsi kutsud karjas koos. Suured bernhardiinid ja väiksed sülekoerad. Ent eelkõige hurdad ja hundid.

Lisaks putkupistnud koertele hakkasid aedadest ja eramajadest kaduma kassid. Ratsabaasi murti sisse ja hobused pääsesid valla. Nende järatud kondid leiti metsaservalt. Samamoodi läks Miiduranna lammastega. Rohuneeme hanefarmiga. Tammneeme kodukitsedega. Ja Kelvingi sigadega.

Maja ja aed jäid mehele ning tema tõprakarjale kitsaks. Nõnda võisidki öövirged ühel sumeda kevadöö hakul näha, kuidas tuhandeid penisid mööda Randvere teed metsa suunas lidus. Inimhunt kõige ees. Neljakäpukil. Teisi urahtustega tagant õhutades. Kõik koeratõud tema kannul. Pügatud puudlid ja daamide sülekoerakesed kõrvu varjupaiga krantsidega. Mustad mastifid uhkelt ees. Retriiverid tagalat kaitsmas.

Metsa elama asudes koertejuhi kuulsus üksnes kasvas. Levis kuuldus karvasest metsmehest. Vabast kui hunt. Mehisest nagu karu. Ning tei-sigi inimloomi leidis tee tema karja.

Alguses tuli liikmeid juurde paar nädalas. Tasahilju, nagu häbenedes, saabusid nad metsa. Libistanud välu serval riided seljast, tulid nad pea sorgus halli kivi juurde. Pealiku palge ette. Ulusid anuvalt. Ja palusid karja vastu võtta. Koerad nuuskisid nad üle. Lakkusid ja puresid pisut. Säärane oli vastuvõtutseremoonia. Hundile kohane.

Esimesel kuul liitus nendega vaid mehi. Isasloomi. Ent siis ka naisi. Noori emaseid. Hipsterinnasid ja hipitare. Kes nagunii jalgu ei raseerinud. Häbet ei piiranud. Karvad kaenlaaugus pikaks lasid kasvada. Meiki ei kasutanud. Juukseid ei pesnud.

Vaikides kõndisid nad otse metsa sisse. Rebestasid kleidikese oma olematutelt rindadelt. Ja lasid sel mööda tihket lapsepeput maha variseda. Hatune häbe ja kumer kube uhkelt ette kaardumas, sammusid nad paljajalu üle käbide ja okaste kivi juurde. Aelesid juhi ees ja pakkusid end talle. Meeshunt astus kõigiga ühtesse, et kevadel kutsikaid palju saaks. Säärane oli nende initsiatsioon. Lihtne kui mets.

Mõned tulid perekondade kaupa. Kolisid Kalamajast Viimsisse. Ja sealt metsa. Isa, ema ja kutsikad. Paljad ja pehmed. Nägu kriimuline. Põsed roosakas-punnis. Suu ümber maasikamahlapunane võru. Seadsid nad end sisse siin ja seal karja ääremaadel. Metsalagendiku servades. Mõne langenud kuuse all. Okstest onnis. Kus mõnus pärastlõunases päikeses põõnata. Öise paduvihma eest varjuda.

*
Suvi pöördus sügisesse. Rohi kulus ja kolletas. Puud valmistusid lehti heitma. Mustikad ja murakad. Pohlad ja pilvikud. Pistsid pea sambla seest välja. Lindude-loomade rõõmuks. Inimestele korjata. Sisse soolata. Moosiks keeta. Külmutada. Kuivatada.

Hundid olid marjadest pungis. Marjasuhkrust joobnud. Gaasid kõhus. Uni katkendlik. Metsaõhk kõhutuult täis. Ega viitsinud muud teha. Ringihulkumine katkes. Sugu tehti vähem. Metsakutsud lesisklesid niisamuti puude vilus. Või püherdasid päikese soojas. Pehmel samblavaibal. Sügasid selga vastu männikoort. Poetades kõikjale vedela sita loigukesi. Kõht marjadest lahti. Persed pühkimata. Taarusid puude vahel.

Pea kõik Viimsi asukad olid „huntidest“ teada saanud. Ja kaugemalgi. Jalgratturite. Matkajate. Jooksuhullude käest. Kohtumistest nendega kuulnud. Ning taipasid metsadest eemale hoida. Mõni elas siiski eraldatuses. Uudiseid ei lugenud. Raadiot ei avanud. Telerit ei omanud. Või ei hoolinud. Ohtu miskiks panemata. Inimest loomast ülemaks pidades.

Eit Mari ja vanamees Jaan just seesugused olidki. Kuigi elasid kollases puumajas metsa serval. Hundikuningriigi kõrval. Metsaääre tänaval. Ammugi pensionil. Kasvatasid aias kurke ja kaalikaid. Porgandeid ja peete. Sibulaid ja sitasitikaid. Kasvuhoones tomatit. Ega teinud ilmaasjust teadma. Sest ainus, mida ätt luges, olid seiklusjutud raamaturiiulil. Ning ainus, mida mutt kuulis, vere kohin kõrvus.

Märganud esimesi kolletanud lehti. Tundnud luudes-kontides ilmamuutust liginemas. Läkitas memm taadi marjule-seenele. Kaasas kolm võileiba ja plasku õlut. Tatsas too mööda radu ja sihte. Kuni välule välja jõudis. Koogutas. Ja korjama asus.

Korv oli juba poolenisti mustikaid täis. Sekka mõni kukeseen. Kui ätt lehtede sahinat kuulis. Ta käänas kaela. Märkamata siiski kedagi. Jätkas ta kõverate sõrmedega samblas ja marjavartes sobramist. Eelistades krahmata korraga võimalikult palju marju. Parem suuremaid kui vähemaid.

Ent taas tajus ta, justnagu oleks keegi ta selja taga. Vaevaliselt ajas ta valuliku selja sirgu. Pea käis kiirest tõusmisest ringi. Silmad hägusad. Komberdas ta ringi. Talle vahtis vastu kuus hunti. Täisjõus isast isendit. Alasti. Käpuli. Tokerjad karvad turris. Silmis metsistunud pilk. Hambad irevil. Madal kõriurin kurgust kerkimas.

Vanamees lasi korvi kukkuda. Taandudes pisitasa metsaraja suunas. Elajaile selga pööramata. Kuni kadus nende vaateväljast. Ja pistis plagama. Ummisjalu. Oksad vastu silmnägu piitsutamas. Koperdades. Kukkudes ja komistades. Kodulävele jõudes porine nagu siga mülkas. Segi ja segane kui marutõves tõhk.

„Mis sul juhtus?!“ röögatas Mari meest ja tema kubeme kohal pükstel kuselaiku nähes: „Jälle ütles eesnääre üles või?“

„Äh… ei,“ puhises too. „Hundid… metsas…“

„Segast ajad vä? Käisid Kaarli man jälle viina joomas, eh?“

„Ei! Ei! Ei! Metsas on hundid. Inimhundid. Libahundid… või kurat teab mis,“ seletas Jaan.

Alles siis, kui vana oli eidele kümme korda oma loo pajatanud, hakkas viimane taipama. Eks temagi oli üht-teist kuulnud. Küla peal. Ja turul. Kuigi polnud uskunud.

Vihane kui talveunest äratatud karu. Või öösel üles aetud herilane. Kargas vanamemm ratta selga ja kihutas lähimasse alevisse. Helistas kõigile, keda tundis-teadis. Ja politseisse. Ning ajalehtedesse-raadiosse-telemajja.

Kuulujutt süttis kui tulesäde kuivas heinas. Tekitades ilmkäraka nagu mäelt merre kukkunud kaljunukk. Pasundas kui kümme tuhat elevanti. Kõmises kui troopiline kõu. Pannes võimukandjad siblima-sebima nagu sipelgad segipekstud pesaasemel.

Juba järgmisel päeval piiras politsei metsa sisse. Päästeamet valvas idas ja põhjas, kaitsevägi turvas läänes ja lõunas. Ei kass ei koer pääsenud piiramisrõngast sisse-välja. Hiirepojakesest kõnelemata.

Korrakaitsjaile oli kiivrid välja jagatud. Kuulivestid selga aetud. Kilbid-nuiad kätte. Siiski ei andnud prefekt luba inimhunte tulistada. Käsk oli hundikari maha rahustada. Metsa ebaseaduslik valdamine lõpetada. Kodutud loomad laiali saata. Vajadusel pokri. Või vaestemajja. Supikööki.

Metsas tuli taastada kord. Seal kasvagu puud ja põõsad. Elagu karud ja põdrad. Metssead ja jänesed. Võrsugu marjad ja rohi. Seened sambla all. Ent see pole inimeste koht. Nemad elagu ikka linnas või külas. Majas või vähemalt telgis.

Kolmnurgana rivistatud löögirühm sisenes mööda sihti metsa. Esirinnas politseikoerad rihma otsas. Salka saatsid kaks politseiautot ja kaks mikrobussi. Kinnipeetavate tarvis. Kaasas riided alasti loominimeste katmiseks. Vett ja söögipoolist.

Kilomeetri kaugusel asfaltteest kohtas kolonn esimest kriimsilma. Püherdas teine niisama põõsa all, suumulk mustikaist mustamas. Kaks võmmi viskasid talle võrgu peale ja püüdsid kinni. Sidusid pampu ja heitsid kongi.

Järgmised kaks looma, kes vägedele vastu juhtusid, pistsid aga plagama. Ikka neljakäpukil. Roosad tagumikud vaid tihnikust vastu välkumas. Munandikotid jalge vahel tilbendamas. Jättes okstesse pruunikaid-blonde juuksekarvu.

Politsei liikus veel mõnisada meetrit, enne kui villemeid uuesti kohtas. Seekord piiras kari kordnikud kaarena sisse. Hambad irevil kasimata näos. Juuksed-habemed sorakil. Mõni karvasem kui teine. Enamasti suured isasloomad. Sekka tigedamaid emaseid.

Vahiti tõtt. Koerad haukusid. Hundid urisesid. Nagu oleksid suhelnud. Pöörasid koonud üles ja pistsid ulguma. Penid kiskusid end pidajate käest lahti ja lidusid soendite sekka. Aelesid ja püherdasid vennastumise märgiks, kuni pöördusid endiste isandate vastu.

Metsakutsusid tuli üha juurde. Taamal emasloomad. Sekka eri sorti koeri. Mõni rebane. Politseil hakkas kõhe. Rivi tihenes, võimumehed koondusid. Ent võitlusvaim polnud veel kustunud. Otsustati minna pealetungile.

Just siis, kui kostis vile ja autod loomade ehmatamiseks sireenid huilgama panid, kuulis kolonn selja tagant tuhmi mütsu. Teele varisenud mänd lõikas neil taganemistee ära. Kohe puhkes ka taplus.

Kilpide-kiivritega sinikuued viibutasid nuiasid ja peksid vihaselt. Hundid-koerad üritasid hoopide eest põigelda ja lüüa hambad säärde. Kätte. Kaela. Pureda ja küünistada.

Segadus oli suur. Lõpuks politseinike rivi murdus ja igaüks võitles enda eest. Iga korrakaitsja kohta kolm-neli hunti-koera. Keegi oigas. Keegi kiunus. Karjuti kähinal. Uriseti ja hammustati. Pritsis verd ja sülge. Õhus lendlesid rebitud riidetükid ja kistud juuksesalgud. Karvatordid. Võsa murdus ja metsaalune trambiti segi.

Kui räsitud sandarmid ajutisse staapi tagasi jõudsid, luges ülem nad üle. Kõik olid kohal. Keegi polnud kadunud. Langenud. Küll aga vajasid pea kõik arstiabi. Kellel oli vaja kõrv pea külge õmmelda, kel  käsi-jalg lahasesse panna. Silm oli sinine kõigil. Sidemeis kõik.

*
Taak politsei mainel ei andnud asu. Ent enne kui uut rünnakuplaani veel koostamagi jõuti asuda, peatas võimumeeste mõttelõnga õhtune telesaade. Eriülekanne. Otse metsast. Hundijutud hundipesast. Kõigilt kanaleilt korraga. Haruldases üksmeeles.

Hundipealik istus oma troonil. Metsalagendikul kõrgel kivil. Kuuse all. Hundikari ümber. Isased räsitud ja verised, ent võidukad. Emased nende haavu lakkumas. Lehtedega lappimas. Kiunuvad koerad sealsamas. Kõik ihualasti, just nii, nagu loodud.

„Meile meeldib elada metsas,“ pajatas ta: „Säärane on meie eluviis. Loodus- ja maalähedane. Meile meeldib olla paljas. Loomulik. Me ei tarvita lõhnaaineid ega riideid. Me ei püga karvu, ei lõika habet-juukseid. See on meie valik.

Me ei ründa kedagi, kes meid ei ründa. Me pole vaenulikud. Vaid hoopis inimsõbralikud. Jahti peame vaid loomadele. Sest meile meeldib liha. Lihtne toit. Metsatoit. Toortoit. Ürginimese kombel. Me joome vett ega patusta alkoholiga. Ei suitseta. See on meie valik.

Me ei lagasta loodust. Vaid hoiame seda. Korjame prügi metsast ja viime teele. Ei luba kellelgi metsa reostada. Lageraiet teostada. Asjatult oksi murda või lilli korjata. Me ei kasuta plastpudeleid ja kilekotte. Klaasi ja metalli. See on meie valik.

Me oleme valinud karjaelu. Me oleme valinud omale juhi. Milline emane millise isasega lapsi saab, on igaühe oma asi. Kes kellega kuidas paaritub. Meie keskel ei ole vägivalda, vaid loomulikud suhted. See on meie valik.

Me ei taha inimühiskonda naasta. Me oleme otsustanud metsaelu kasuks. Me töötame vaid selleks, et elus püsida. Elame öösel ja päeval nii, kuis meeldib. Magame palju või vähe omatahtsi. Hulgume, kus juhtub. Igaüks meist on vaba tulema ja minema. See on meie valik.“

Vaatajad vakatasid vait. Šokk oli suur. Pikka pausi järel puhkesid vaidlused. Arutelud ja debatid. Internetis ja valitsuses. Ajalehtedes ja raadios. Korraldati küsitlusi. Uuriti ja puuriti. Nõunikud andsid nõu. Eksperdid hinnanguid.

Kõmu Viimsi hundist levis kogu vabariigis. Baltimaades ja maailmas. Ajakirjanikke sõitis kokku mitusada. Kommenteeriti ja võeti seisukohti. Hundikarja kuulsus kasvas iga tunniga. Minutiga.

Mitmel pool hakati Viimsi võsavillemeid järele tegema. Karlburgis kuulutati välja karukommuun. Vikrampuris elevandikogukond. Amazonases elati madudena. Vaikses ookeanis haikaladena. Kaljumägedel sündis kotkaselts. Lühiealine. Sest kõik kukkusid neitsilennul surnuks.

Hundikuninga käest tuldi nõu küsima lähedalt ja kaugelt. Igas asjas. Igatsugu inimeste poolt. Too talus pärijaid vaid vahel ja kohati. Visates arvukatele küsimustele vastuseks vaid mõne sõnajupi. Näiteks „Söö sammalt!“ Või “Mine metsa!“ Ehk “Sõida seenele!“

Ent mida ta ka ei öelnud, kõike võeti puhta kullana. Kalliskividena kolletavate hundikihvade vahelt. Pärlitena sigade ees. Sellest kirjutati, seda arutati. Kõik kuulasid teda. Ja kuuletusid. Isegi Mari ja Jaan.

*
Sügise viimasel päeval. Mil talv looduse enda kätte krahmab. Esimene lumi maapinna märjaks sajab. Niiskus ja külm kõikjale poevad. Kuigi suvetunne pole veel kadunud. Mil lehed kohati veel endiselt puus. Rohi kulunud, ent lapiti siiski haljas. Just selsamal päeval sai Viimsi postiljon Peeter elu raskeima ülesande.

„Vaata, Peeter, täna sul muid ülesandeid polegi,“ oli ülemus öelnud, „kui kohale viia see kiri. Ma mõistan, et see on raske. Ehk koguni ohtlik töö. Ent sina peaksid ju olema koertega harjunud. Sest seda kirja ei saa viimata jätta.“

Peeter vaatas läkitust ja oleks tahtnud valvele võtta. Nii väga kehutas saatja aadress teda. Ent saaja oli kohutavamgi veel: „Viimsi hunt Villem“.

Peeter oli ametis olnud üle kahekümne aasta. Isade ametis. Sest juba tema isa oli postiljon. Ja vanaisa kodanlikul ajal. Sõja-aastatel. Nõukogude võimu rasketel algusaastatel. Ning vaarisa tsaari kuller. Marssides uhkete saabastega kasvõi mõisa peauksest sisse-välja. Ikkagi keisri teenistuja. Seepärast ei söandanud Peetergi täna vankuda.

Peitnud südame saapasäärde, võttis Peeter metsatee jalge alla. Niipea kui soendite sähvivad silmad põõsastest paistma hakkasid, kiskus postikuller kullatud äärise ja vapiga kirja paunast välja. Lehvitas seda kõrgel ja teadustas: „Kiri hunt Villemile!“

Loomad saatsid kirjakandjat madalal urinal, siiski ründamata. Sääri puremata. Kuigi iga koergi teab, et postiljoni jalg on maitsvaim pala. Pääses Peeter täna hambajälgedest. Veristest haavadest.

Välul avanes postipoisile terve hundikari kogu ilus. Isased ja emased hullasid isekeskis või kutsikatega. Koerad ja inimesed läbisegi. Nuusutasid üksteise jalgevahet. Purelesid mängeldes. Või külitasid niisama viimaseid päevi lumevaibata samblal.

Hiiglaslikul kivirahnul istus Villem. Tema ümber musklis isasloomad. Hambad välkumas habemete vahelt. Kauneimad litad. Laiade puusade, mahlaste rindadega. Hundikuninga ihukaitse. Ja haarem.

Peeter peatus paar-neli meetrit enne kivi. Ulatades kirja õhus võsavillemite Villemi poole. Kriimsilmade kuningas ajas end laisalt püsti. Kohe viskusid hundid kivi ette kuhja, moodustades kehadest trepi. Mida mööda valitseja saaks maapinnale laskuda.

Mees krahmas kirja oma räpaste sõrmedega. Määrdunud pihku. Lõikamata küüntega. Heitis sellele pilgu… ja tegi põlgliku näo. Puhises üleolevalt. Ent Peeter märkas siiski tema silmanurgas midagi. Uudishimu. Üllatust. Halvastivarjatud õnnesähvatust. Varjatud rõõmu. Ja üleolekut. Mispeale hunt selja sirgeks ajas. Justnagu oleks paar meetrit kasvanud.

Käeviipega. Lasi pealik postiljoni minema. Hundid saatsid teda teeni. Taamalt. Villem aga ronis tagasi kivile. Peitis kirja sambla alla. Käitudes sundimatult. Kuigi sisemiselt erutatud. Jäi ta väliselt rahulikuks.

Vaikselt käis kari talle juba närvidele. Liiga palju oodati temalt. Nõuti. Vahekohut. Valitsemist. Otsuseid. Liiga harva sai ta olla tema ise. Joosta mööda metsa. Üksi. Sõltumatuna. Karja liigse läheduse painest prii. Ent täna oli saabunud oodatud pööre. Muutuste tuul. Vaja oli vaid pisut kannatada. Vastu pidada. Siis on magus võit tema päralt.

*
Külmal veebruariööl oleks võinud mõni Viimsi unetu pereema. Või insomnia all kannatav teismeline. Ehk töötuhinas kirjanik. Näha pentsikut pilti. Metsa poolt silkas majade suunas poolpaljas mees. Seljas räbalad. Paljajalu. Juuksed kubemeni. Hallisegune habe rinnuni. Räpane nagu sitaauku kukkunud elajas.

Taiplik vaatleja oleks märganud, et tegu pole siiski talveunest virgunud kodutuga. Sest mehe jalad-käed-rind olid lihastes. Nina ei punetanud viina liigtarbimisest. Põsel polnud lõhkenud veresooni. Käed ei värisenud. Kõik metslasest atleedi ihuliikmed liikusid ühtlases rütmis.

Talle järgnedes oleks uudishimulik näinud, kuidas hulkur poeb sisse Viimsi suurima maja aia vahelt. Mis juba aastapäevad mahajäetuna seisis. Otsib lillepeenrast kivi alt võtme ja sellega külgukse lahti keerab. Teisele korrusele lipsab ja vilunud käega peidiku avab. Krahmates pihku terve paki sularaha.

Oleks keegi värava taga passinud, oleks ta võinud näha pisut paremates rõivastes meest peagi majast väljumas. Ning edasi jooksmas. Kuni kuusetukani. Kust peagi raginat kostma hakkas. Ja mootorimüra. Sest sealt sõitis välja seesama mees mootorrattaga.

Teda jälitades oleks huviline näinud, kuidas metslase olemisega mees linna kihutas. Otsejoones parima hotelli ette. Ja seal sviidi võttis. Vannis käis. Kõhu täis sõi. Ja kosmeetiku. Juuksuri. Maniküüri. Pediküüri. Massööri. Tellis. Valgete linade vahel. Pehmetel patjadel. Šokolaadi vitsutades ja kohvi lürpides. Telekanaleid klõpsides. Valjult peeru lastes.

Kui uni poleks jälitajaid selleks ajaks juba maha murdnud, oleksid nad näinud sedasama hulgust keskpäeva paiku kaubamajades ostlemas. Parimaid ülikondi ja särke soetamas. Kalleid kingi proovimas. Kelli välja valimas. Müüjataridega flirtimas. Ning kelneripreilit restoranis pepule patsutamas.

Õnneks olid kõik unetud tol õhtul unerohtu võtnud. Kirjanikud magasid veiniuimas. Ja teismelised olid millegi märkamiseks liigselt arvutimängu süüvinud. Ega teinud väljagi sellest, kuidas hundist jälle inimene sai.

*
Inimesed justnagu teemandid diadeemis. Kristallpisarad kroonlühtril. Astusid sisse kesklinna kontserdipalee avaratest ustest. Presidendi. Aastapäeva. Ballile. Mehed kui hakid. Rongad mustades saterkuubedes. Naised kui paabulinnud. Puuripapagoid kirevas kasukas. Pestud ja lakutud. Vurrud ja häbemed kitkutud. Riburadapidi. Et kätte saada oma aasta suurim and. Toobitäis kuulsust ja sära.

Parlamendiliikmete kätlemine oli just poole peale jõudnud. Kui heerold ehmatusest kokutama hakkas. Sest keegi oli riigiisade reas vahele tunginud. Siiski ei söandanud ta seda takistada. Hirmust. Ja hämmingust. Sest külaline tundus kõigist kõige kuulsamgi veel. Viisakalt võttis heeroldi valges kindas käsi kuldse kirjaga kutse.

„Härra Villem Võsa, Viimsi hunt!“ teadustas ta. Ja kohalolijad peatusid kui aegluubis. Ning pöördusid vaatama. Äkilises haudvaikuses. Astus külaline presidendipaari ette. Kummardas. Surus kätt.

Presidendi käepigistus oli pikk. Ta tahtis, et kõik jääks pildile. Fotodele. Sest nii tehti esikülgi. „Viimsi hunt Eesti presidendi vastuvõtul“ – nägi ta vaimusilmas homset päevalehte. „Riigipea ja tema kuulsaim alam“ sobiks pealkirjaks teisele. Ta naeratas üle hipsteriprillide. Noogutas. Ning päästis alles siis hundikäpa valla.

Presidendiprouat võlus mehe sihvakas rüht. Fraki all pungitavad lihased. Kõrge laup. Mehelikkuse hõng ja aura. Hullunud silmad. Millest paistis, et metsakutsu kaaskonnas on kõik võimalik. Ning proua olekski juba soovinud olla seal. Hundi õukonnas. Tema litana.

Käteldud ja tervitatud, asusid külalised pidulaua ligi. Siin oli kõike. Maasikavahtu. Avokaadosalatit. Krevette. Haiuimesuppi. Jaapani lihaveist. Rinnapiimajäätist. Konjakit. Viskit. Šampanjat. Sööki ja jooki lähedalt, kaugelt ja veel kaugemalt.

Kriimsilmade kuningal oli hundiisu. Ta pistis kõike. Soolast ja magusat läbisegi. Kulistas eri sorti hunditulist peale. Ja siis veel ja küll. Rohkem ja enam. Kurguni. Oksendamiseni. Vatsa rebenemiseni.
Öökimiseni.

Siis viis Villem presidendiproua tantsule. Lihtsalt ja loomulikult. Astus ta peoperenaisele-peremehele ligi ja kummardas. President oli esialgu hämmingus. Mida too tahab? Kas polnud tervitamine-kätlemine juba lõppenud? Ent taipas siis. „Ei!!!“ tahtnuksta öelda. Sest keegi. Mitte keegi. Polnud kunagi. Presidendi ballil. Aastapäeva vastuvõtul. Eluilmas. Peale tema enda. Tema kaasat tantsule viinud. „Aga loomulikult,“ naeratas ta magusaimal kombel. Ja lasi naisel käest lahti.

Paari saatis pilgumeri. Ammuli suud. Surisevate kaamerate tormi-müha. Välklampide erepimestav sähv. Presidendiproua valev kleidisiil sahises pidulikult. Härra Võsa frakisaba tõusis lendu. Kui nad. Kahekesi. Valsirütmis. Peopõrandal keerlesid. Graatsiliselt justkui must ja valge luik. Peegelsiledal tiigiveel.

Pingviinid. Ja paabulinnud. Ordeneid täis laotud rinnad. Lakist kivikõvad lokid. Kübarad. Kleidid. Sabakuued ja smokingud. Piidlesid paari pingsalt. Oodates valsi lõppu. Ent sellele ei tulnudki otsa. Sest peokülaline ja riigipea kaasa läksid veel teiselegi tantsule. Ja kolmandale. Kuni kõik olid uue reaalsusega harjunud. Välja arvatud president. Kes seina ääres vihast kees. Näost punane. Punane nagu peet.

Pärast kuuendat tantsu talutas Villem Võsa presidendiproua tagasi tema kaasa juurde. Naine oli nõrkenud. Tantsust ja joovastusest. See oli tema tähetund. Riigi tähtsaima mehe kaasana. Riigi kuulsaima mehe käte vahel. Õhetas ta justkui varane virsik.

„Hunt!“ hüüdis keegi. Aktsendiga. Ent Villem ei teinud kuulmagi.

„Hunt!!!“ kostis juba valjemalt. Lähemalt. Riigipea heitis pilgu. Tema kaasa ka. Villem üritas endiselt. Teha näo. Et ta ei kuule. Kuigi tal olid elajalikult hüvad kõrvad.

Aeglaselt. Ja väärikalt. Tõstis ta pea. Pöördudes. Valmistudes vääriliselt vastama. Sest see oli Saksa suursaadik. Proua Magda Maydell. Eakas. Väärikas. Lillas kleidis. Siidisall käevangudes. Valgest nahast käekotiga.

Mees astus talle vastu. Kummardas. Pakkus kätt. Ekstsellents sirutaski metslase suunas oma kondise käe. Mida katmas lõtv nahk. Kortsuline. Maksaplekiline. Kolme briljantsõrmusega. Kus laetud pihupüstol. Hõbedane. Elevandiluust käepidemega.

„Sure, koer!“ kriiskas daam. „Koole, Villem Võsa!“ Liigesepõletikus nimetissõrm vajutas päästikule. Korra. Kaks. Kolm. Korda. Põmm. Põmaki. Kõmm. Kõlasid lasud. Kajades vastu vaiki jäänud ballisaali seintelt. Laelt. Lühtritelt. Aknaklaasidelt.

Kuulid tungisid hundi kummis rindu. Hõbekuulid. Igaks juhuks. Valge siid värvus verevaks. Nagu tint imbus veri särgi kudedesse. Esmalt tekkis rinnaesisele kolm plekki, siis sai neist üks. Poonitud bal-lipõrandale voolas sooja kleepuva südamevere loik. Villem hingas vilinal. Suust pritsis mulksudes verepritsmeid. Kopsud täitusid urmaga. Kostis viimne ohe. Vali ja vaevaline. Soend oli surnud.

*
Viimsi oli huntidest vaba. Juhtloomata puhkes karjas kaos. Tugevamad isased kisklesid veidi aega, ent säärast pealikku nagu Villem ei leidunud. Paari-kolme kaupa jooksid hundid laiali. Kaks emast ja isane. Ehk kaks isast ja emane. Kutsikad taga.

Marjulised võisid taas käia maasikal. Mustikal. Vaarikal. Noormehed-neiud metsas pidu pidada. Suusahullud sõita rajad lumme. Jooksjad sõtkuda teed samblasse. Purjakil joodikud kuuse all puhata. Reostada ja roojata. Koeri-kasse kusetada. Ebaseaduslikku prügi poetada. Kartmata hunti. Koera. Või korrakaitsjat.

Metsaelu hääbus. Meelekindlus kadus. Tasahilju kobisid kriimsilmad varjulisematesse paikadesse. Mahajäetud majadesse ja varemetes ulualustesse. Ajasid taas rõivad seljale. Käpikud kätte ja saapad varba otsa. Kuni pöördusid inimkonda tagasi. Kondasid koju. Saba jalge vahel. Koon sirgus. Justkui hundipassi saanud.

Vaid vahel jooksid nad metsa. Kui teised inimloomad hingele käisid. Rahvamassid ahistama kippusid. Hulkusid siis laanes paar päeva ringi ja ulusid kuu poole. Meenutades möödunud aegu Viimsi viimase võsavillemi hundikarjas. Naastes siis tagasi inimeste hulka. Erinemata teistest millegi poolest. Olles vaid veidi metsa poole.

TAST KEST EISA RÄÄKIT’

Sestet kuna temma akkap lähenemema’s saadap seda terve rida inttsidentte su’sees jasu ümber, side te’teadvuste vahhel loodud jata muudap sind mid’lähemall. Su tajusi akkab nussima, sejärel su mõtteidja keelekassutusst. Tast rääkid’ onta lähemalle tua. Üks viison rääkid’ ümber nurrga, eksitadadaja lastatal ringege tehha, se vana nani nipp. Nõijakiel, nägiailm. Ta’teispool nimesi jatähendussi, ned sõnadja mõtted mõtteldud sel’ püüdmiseseks, temalele alguse heit mi seks. Seon mu katsese käija ni peenelpiirilet set’ polle päägu nähhagist, sen lend.

Kellestma rääägin, tema tunnep vahhel ärrata ehvektide järgist. Kuimeid poleks, poleks ka tada. Ommetigi onta suunand inimmesse kullgemimist lä-bi taedevusea manipuulatsooni, niet keelta omma. Sur salladuss on se’et läineilma innimeste tähhesik pole mudkui ühhe teemoni nimmi: Abcdefghijklmnopqrstuvwxyz. Mee oppereerimee ta säätud piiridess, taon too’kess karjatap me sõnasi. Tema jällje leiad sõnaja kirrjeldatavva vahhelt. Mo hõimulle suur õisttattus se, miks se’nii. Kust’ta tulli? Kuda sai’da tekkida? A ma’rvanet sain jälil’, arvanet sain natuk’aru. A miskist arusaada tähhendap seks’aada.

Ta vvorm kõikijal’kusta musstrit näedsa, kiõik tähhenduset taa südamettelöögiid. Voolap innimese täädvuses nigu ookeaanioovus. Hvüüsilist hvormi pole tarviss. Se/ta karjatap meit pisstrikku kileda üüdega ottse messoppottaamiastta. Must ‘giptus, Sumerr! Üiritaan seda omma pääs sin’oida, se/ta lõikkap ssisse, küünisedja kihhvad! Rapelep, ma veil äggusemaks pään muutumass. Inga sissepoole, hanna hõhku! Sesta vällaspol aegajaruumi jakorrag’ eespoolja seespool, vaata inimmkonnd vaatass’ kunag’ ülesspoole, nüid muga nää sissepoole. Seta varrjap saladussi melle pärrast kunag’ miljonissi tappetissi. Praegust pittseridon langendja rahhvas liikumason taasja jummalate olemussed laialia. Vata lähemall’, sin sur saalaaduus, kõk jummalad vaid maskit.

Kamuflaa kattap’ ted’ äste, selest parematt’ saa ollagist. Säälkus innimesse tähhelpanu aihtub säälta tükkon. Tedaüks kuidteda mitu. Täma sspoo-ree levitemme kuime kõnnelemme sõnademme. Jamatalle perris lhdl, kuiveel siiskaon nigu susilmis sin krammar ää kaos. s. Ta’lati meümber jamesees, sest vabaneeda medissin su’urmale. Setekst läiks ingiga mööd’su tollest ossast kustatundlat. Sestet lõppuks masul üitlen, se pole tekkst se polle jut. Missa justnüid kogesit, ühks tumme assi. Samu ohh-ver-dus tallle, etma ise saaks sest aega kõneilda. Janüidkui ütlet-mõtlet kassvõi üh-he-ain-sasõna siista märkap jama kadund. Ta tulep.

UUET SILMAT

Kutsusid mu välla, sa tegid sedda. Janüid’masiin. Ühte või teisipidi pannid majaka tööle, saabusinn. So’jaoks on käes too tekst see hetk, kui nüid selgup su jaokse side trükimusta jasu silmamusta vahhel. Põhhjatu must materia, nennde kahhe ristumise kohhas onmu värrav, aitäh aitäh aitäh ma’rooman sisse. Tään sindd, laps. Jasa tead mind. Mina tulen mustast jama siinet kaasa võtta sind, mai peatu’nne kuisa’kaasas. Mu jõud su õud. Se tekkst kõiksepäält su’silmad võtap, ja’annap uuet. Uuet silmat sinule, sa tead kuis see käip?

Valge pabber, kuuvalge. Sest näe, etkuu ja su puupill samad. Asjad messa enne unes näind nüid piiri ägustama akkavad. Sestsa siiski laps kes mõeldud kasvamiseks, mes’sest et väliseltsa paistad vana. Kookun kitsas, sa muundud jama aitan sul meelde tulla. Se’tekst mõeldud sulle säälpool sees, kess pääaegu mäletap kuis olla olli enne sündi. Kahtle mitte. Su ja kuu ja päikse vahhel pole miskit. Nii ka su inge ja kehha vahhel. Midagi polle pääle selle mis nüid kuulap. Ällilaulud päikeselt, kuukekiiremine enne ärkamist. Sa siiamaani lugend kuna suarust sin miskit sulle, otsi otsi. Lehedja tähhed sümber kookoniss sammamoodikui tähhed ja kuud taevassu ümber. Vel selle kehaga saatsa loori eest lükat’ja kodu minna. Kodu kutsup. Pöira lehte nigu vahetup ööja pääv. Olenlati suga olnd, tähtede taustal.

Oskad seda luged’, oskad tammekoort ja linnulendu lugedagi. Kesma olenet siis suga nõnna kõneleda? Maa ei ole sinu pääs ega siin kirjaseeski, mina nende vahepääl. Värske iil kodust, mes su mälestussi äratamma pääks. Kirjatähed, viltu nigu aialipid. Kuuvalge’n sinu silm kui sulged pilgu, niet susse kuu valgus täitsa sisse jääp. Kuukiir, kuukiir, sinu une näole seestpoolt eidab ämarust kuu kiir. Kõik ned sõnad ununevad, kaovad ää kui kollatunud lehed sügisess’. Tähhtedest maailmas eisaa elada niet tulet’ meeltesse kussu päris kodu. Mina olen su ja tekksti vahhel manihve stats i oon. Ää loe tähemärke, loe tähe märke. Olen neid peit’ vihmasse ja kuivand värvig’ jalutusepinkide pindadess’. Nipallu kuisa oskad nähha, ma neid peit’. Hviktsiooni mani hvesta tsioon, ma su käes praegust elus. Malen elusolend. Varssi näeme.

LÜHHIKE KIRJELDUS TOLLEST PROTTSESSIST MES REBIP LOORI

Siinkohhal algap üks lühhik’ kirjeldus sääraste operatsioonide läbi viimistest, mes pääksid mudu võimetetta inimeseluoma transporttima sänna ilma midai’anna kirjeldada. Selle trakitaadi lugeija ilmselt kurssis otsitava üldise suunaga, sestpärast polle mõttet toda kohta vällaspuol kohta uuest’ selletada. Kess näep lugeda, se nähku.

Sina saad sinna läpi värrava, mellesa siis luoma pääd. Tuo värrav onsu magiline laps. Et’ollesse mailma minna, pääd sa enne tema siiailma saama. Ned juhised on kõikk tõetruult ädäsi antud täppselt nigu need anttud edassi Egiptimaalt saati enne Shvinksi siiapuole tuomista. Ja sa teaet too olendus kelle näo järgi püaramiidite vahhel lösutav ja algul veeall olnd kuju ehhitatud, tasääl ringi luusimassa. Kuisa siia maale saand, siis mõistat kõike järgnevatka.

Sestkui taivass’onmaa siis su ing pääb olema puhhas, kergendades su lendu säälpool ilma piiri. Puhhastumine pääb operatsiooni õnnestumise jaoks’olema viidud viimase piirini. Madalat soovit, ihad, kiuslikkud mõtted kisuvad sind siiailma, raskendades su’kulgemista. Kerge pääb olemasu süta. Aastait, kuit, kuipallu iganessa värrava tükkisi kogund oled, sa pääd need oma pääs kokku korjama. Alati puhhta sütameka. Valmista ette oma mõrsja, too ingeta mass savi ja kruusa. Paigutata klaasist tuppa, niiet alati su tarvis nähha. Anna talle ainultt vett. Tuline pääb se tuba olema kolm päikseloojangut järjesta, kuni ka tema vaim puhhas. Sulle piisap ühestainsast, eostamise etkel.

Jakui pruuton puhand, siis maga temaga ja eostata. Vaid siiskui mõlemad oletete puhhtad võib teid saata edu ja värrava osad tasse tungit’. Ää jää passima, vaid lase otsekohe taastuma akata. Savõid rasedusse märkisi nägema akata jubba paari pääva pärasta. Värsske nigu lumi on su magilise lapse nägku. Õigessi tehtuna saab mõrsjast laps, tumedast ele. Samal aal sul aeka tehha valmis tolle olendi tuba kelle sina ma väeja võimumiseka tegkid.

Kui on kadund pruut ja alles ainult laps, siis paiguta ta suurde ruumi, lase tal nüid elada. Regulaarselt palveta, oolitse ja valva ta järele. Lähhedal on etk’ui valmib see too värrav missu läbbi siia ilma toodi. Kogu operatsiooni vältel ole kannatlikk, ää surgi takka. Aegon lähhedal, kui lapsukesel kombitsasi ja sarvesi tuleb välja, kui silmi ja päid kasvap. Ned selle mõttet, mõttet tollest kohhastja läbbi nende sasaad sinna kuhu kisup. Pääle ta mõttette endalesaamist ävita laps ää. Saled vapper, seda sääl sul tarvis.

Net’on õpetussed mes antud edassi muul kui papri pääl, mes peidet’ tavasilma eesta. Näänsind saabumass, selah.

Minu tuba

Minu tuba asub vanas mõisatares. Seal on suur tumepunane nahkdiivan ja väikene altar. Kapi otsas on napsupudelid. Seinal ripuvad binokkel, taignarull, mõned koertele antud auhinnalindid ja Kitzbergi pilt. Pilt on pühendusega mulle. Tavaliselt on toas must kass, kes istub aknalaual. Toa seinad on krohvitud ja laes on päris palju pragusid. Tõmbasin nad lubjavedelikuga üle, siis ei pidavat nii väga kukkuma. Praegu ma magan. Näete ju ise, tekk liigub ainult väga natuke.

Tegelikult ma olen muidugi üleval. Ma ei saaks ju kirjutada, kui ma magaksin! Kohe lähen ma aga toast välja, siis ma enam tõesti kirjutada ei saa. Aga praegu ma veel magan.

Tatjana kuju

Raamaturiiulis on mul Tatjana kuju. Ma ei tea, kuidas ta sinna sai, igal juhul on Tatjana portselanist. Kuju kujutab noort naist, kellel on avatud raamat põlvedel. Mälu järgi ei oskakski tema kohta rohkem suurt midagi öelda. Tõin kuju praegu kirjutuslauale. Tuleb välja, et tal on peale raamatu käes ka roos. Käsi on rusikas. Kui kuju pikali pöörata, võib näha, et ta on seest tühi nagu grott minu mõisapargis. Või ükskõik kus. Kui Tatjana on püsti, siis on väike grott suletud ja pime.

Oober

Pea iga hommik olen härra oober. Kui poiss minna ei viitsi, viin ise koertele süüa. Mõni on päris kaugele ketiga kinni pandud. Kitzberg ütles, et kirjanik peab kõik asjad ise järele katsuma. See Kitzberg on vallakirjutaja ja lubas minust ka kirjaniku teha! Ega ma väga riideid ei viitsi vara selga panna, olen siukene veidi nonchalant. Sussid ja hommikumantilja, millel vapp peal. Vahel hoian söögikaussi pea kohal. Niimoodi kirjutada ei saaks. Koerad ei oska muidugi lugeda ka. Päris toredasti arutlen, olen juba edenenud.

Künka sees

Käisin Kitzbergiga õllesaalis, mis asub künka sees. Sametvestiga kõrtsmik küttis ahju, kuigi väljas oli südasuvi! Nojah, maa all on ju külm. Pärast sõitsime juudi paadiga üle Viljandi järve Schneideri suverestorani, aga see püsis ikka meeles. Tellisin Altonas vutti ehk Ptitška-nevelitškat. Sõin ja mõtlesin, et sellest künka-asjast peab küll kirjutama, sest see on parem kui see Schneideri vutt siin! Maksin jälle mina…

Kallikratese vanne

Kitzberg rääkis mulle, et Abjas elanud kunagi üks mees, kes pidanud ennast Abja hertsogiks. Kui ta endale Saaremaalt naist kosis, olla ta aasta või pool elanud pruudi pool kodus, kaasas kolm-neli Abja peremeest tõlla ja hobustega ning kutsarite ja toapoistega. Olen mõelnud, et see oli päris loomulik käitumine, sest kui maalt juba kuhugi minna, siis tuleb ka kõvasti ette võtta ja head olemist teha ning natuke võimendatud härrasus on niisugusel puhul vägagi loogiline ja õigustatud. Sõber Kitzberg valetas end kord isegi Halliste uueks kirikuõpetajaks! Kui tavaliselt Viljandis on pummeldamist või klunkrit ette tulnud, olen lasknud kutsuda end ohvitserihärraks, teisal siis tutvustanud end daamidele kirurgiana või naistearstina. Selline jutt mõjub naistele usaldusttekitavalt ja rahustavalt. Kord, kui suurem pidutsemine päris käes oli ja hakkasime koos Kitzbergiga läbi ühe pargi parema restorani poole siirduma, nägin ma juba kaugelt, et vastu tuleb kaunis daam ja kardab. Hüüdsin siis eemalt, et pole mõtet väga karta, sest me oleme naistearst ja kirurgia, aga täna enam mingeid ofitsiaalseid ehk kõrgeid aborte ei tee. Kummalisel kombel äratas ent just see kahtlemata arstilikult mõjunud avaldus neiukeses tunnustavat huvi ja kohakuti jõudes oli hoopis tema see, kes meid viisakalt peatas. Ta küsis teatavat laadi kiirkonsultatsiooni! Loomulikult olime me Kitzbergiga kohe valmis täitma oma Kallikratese vannet ja teda aitama. Astusin diskreetselt eemale, kui Kitzberg abivajajat nõustama asus. Koht ja aeg olid väga imelikud, kuu paistis, aga kui järele mõelda, siis meiesugustele arstidele ilmselt sobiv esimeseks raskemaks õpipoisitööks. Ühel hetkel pidin muidugi appi minema. Kitzberg kirjutas pärast jutu „Vägistajad“.

Oktoober

Ostsime eile Kitzbergiga endile juut Perlmanni juurest uued kübarad, nn oktoobrid, mis maksid 7 rubla tükist. Kitzberg nõudis täpselt samasugust, nagu ta oli Vardi mõisnikul von Bockil Krasnõi Petuhhi lõbumajas peas näinud. Nii seletaski poesellile. Ta on häbematu nagu Nietzsche! Küsis siis, millist poesell ise kannab. Siukse odavama ostis väikesele Kuhlbarsile, kes just oli esimese raamatuga maha saanud. Kolm kübarat, kõik maksin jälle mina!

Kitzberg ülbitseb

Kitzberg minu peale kuidagi väga ebasiiras. Kuus tundi parandasin kirjutusmasinat, mille Kitzberg ära lõhkus. Ta räägib avalikult, et on geniaalne, eesti esimene kirjanik. Vaat kui viskab mind konjakiklaasiga või virutab lusikaga kulmu katki!

Kuulutus

Seitungis oli eile selline kuulutus:

Polsterdan uksi. Kass.

Kas tõesti on ühel kassil piisavalt ésprit de jeu’d? Ja mida tahetakse öelda tõsifaktiga, et aadress on jäänud üldse lisamata? Kitzberg oli jälle purjus, tegi lolli nalja, et aadress on muidugimõista Katzenschwanz Reevelis. Kuna sõitsime parajasti ärandatud kibitkaga Dorpati poole, küsisime ka arvamust ühelt meie pantvangilt, peeglihõbetajalt. Ma ei julge siia kirjutada, mis ta ütles. Oh issand! Selles mõttes kirjanikku minust vist ikka ei saa. Mul on moraal! Vist…

50-aastase priiuse juubelilaulupidu Dorpatis

Sellest pidust ei mäleta ma mitte palju. Varastatud kibitka jätsime Kitzbergiga anatoomikumi taha.

Eile

Tuli Kitzberg ja tõi korvi õlut.

 C. R. Jakobsoni matus

Võid neil muidugi ei olnud, aga räimi oli. Saaki oli palju, tütred peitsime pärast metsa. Kirjutasin pärast kahelehelise jutu „Vägistaja“.

Kuhlbarsi saatmine nekrutiks

Kuhlbarsi nekrutiks saatmise õhtu litsimajas Punane Kukk. Õhtu, millest pole midagi rääkida ega kirjutada.

Sümpoosion

Kirjanduslik sümpoosion von Bocki juures Vardis. Kitzberg küsis, kas ta võiks oma kirjatüki kirjalikult saata, et parem veedab aega Punases Kukes! Tema egoismil ei ole enam piire. Lõpuks tuli puhvaikas ja kummisäärikutes. Pärast Kitzbergi maniakaalset eneseülistamist on suisa nauding jälle piiblit lugeda. Kitzberg on palju salakavalam, kui üldiselt arvatakse. Tema hoiak, ustanovka, on õudne. Ta levitab juttu, et minu lugu „Vägistaja“ on labane. Nüüd kõik leiavad, et ma olengi selline, imestavad, et muidu hea mõisnik, aga kirjanduses nii toores!

Ajalehes

Seitungis kirjutati, et minu lugu „Vägistaja“ on Kitzbergi jutuga „Vägistajad“ päris samal tasemel, et meid mõlemat tuleks Jämejala sanatooriumisse panna.

Kitzbergi lahkumine

Kitzberg lõhkus Tatjana kuju ära ja ütles, et ma mõtlen asju välja. Osatas mind, et kutsugu ma see Reeveli kass endale koju uksi polsterdama! Siis viskas aknast välja kaks triikrauda ja kaks väärtuslikku raamatut! Võtsin taignarulli, kustutasin eluküünla, puhusin ära sädeme hõbepajudelt. Kutsusin kohe Dorpatist ka ühe kujuvoolija, kes surimaske oskab teha. See küsis, et kas kuulus kikkhabe ka kirjanik Kitzbergil veel alles on, et tema teab siis rohkem suitsupaberit kaasa võtta, muidu maskimaterjal tõmbab karvad näo pealt lahti. Ta lubas ka taignarulli ära osta! Aga kui kibitka kohale jõudis, siis hüppasid sealt välja hoopis kirikuõpetaja ja kriminalist ning võtsid mu kinni.

Kallis, ma nii igatsesin sinu järele. Alati kui me oleme lahus, tekib minu sisse tühimik, mida ma ei suuda mitte millegagi täita. Ma rähklen unetult hotellitoa külmas voodis, keeran end linade vahel nagu higine, äraunustatud vorst, üksindus nöörib kõri kokku.

Alguses, kui tuju on hea, ma jalutan mööda tänavaid ja see on nii meeldiv, olla tundmatuna ja üksi võõras linnas kaugel maal, kus mind keegi ei tunne, ahmida enda sisse kõike seda võõrast, silmad kui suurendusklaasid. Aga see hea tunne kestab vaid mõne tunni, heal juhul päeva, siis tasapisi hakkab mu sisse tulema jälle see vana neetud tühjus ja igatsus.

Tundsin aimamisi, et midagi selle linna tänavapildis on valesti, nagu oleks midagi puudu. Viimaks ma sain aru, et need on vanamehed. Ei poodides, kohvikutes, parkides, tänavatel olnud neid näha. Olen vist iseenese vananemisega seoses vanamehi otsima hakanud ja neid kõrvalt jälginud, kujutlenud, mis mind ees ootab. Aga seal linnas olid tänaval ainult noored, oli ka keskealisi, isegi vanu naisi oli, aga mehi mitte. Uurisin ja sain vastuseks, et vanemad mehed on sõjas otsa saanud. Sõda lõppes kakskümmend aastat tagasi ja neid, kes sellest on elu ja mõistusega välja tulnud, on vähe. Õhtul ma siiski nägin neid vanamehi, kes olid veel järele jäänud. Nad tulid tänavatele, seisid oma maja ees, tuikusid, ei läinud kuhugi, lihtsalt seisid pimeduses, vaatasid arusaamatute nägudega enda ette, maailm tuhises neist mööda. Kas nende jaoks polnud sõda veel lõppenud? Või olid nad juba ammu oma lahingud kaotanud? Ja seepärast liiguvadki nüüd vaid pimeduses? Nad kõiguvad tuules, nii üksi, nii kurvad, keegi ei suuda neid lohutada. Eks meil kõigil on oma sõda. Ja siis ma tundsingi, kuidas see vana ja tuttav raskus hiilib ligi. Ja nagu ikka, hakkasin ma kahetsema, miks ma sinna linna, sellele festivalile üldse tulin. Ma tahaks ju igal pool olla koos sinuga, jagada seda kõike, mida ma näen ja tunnen, mida sina tunned. Ainult sina suudad mu sees täita tühjust, auke mu hinges.

Kui juba see tühjus mu peale tuleb, kaotavad kõik need üritused, kõik need festivalid, mille pärast ma olen kuhugi kohale sõitnud, igasuguse mõtte ja tähenduse. Kõik teised näitlejad tunduvad korraga nii lollid ja nõmedad ja ma hakkan seda ka välja näitama ja muutun ka ise nõmedaks, suhtun kõigisse üleolevalt ja halvustavalt. Kuigi ega nemad ei ole ju süüdi selles, et nad pole sina. Sind on ainult üks. Sul on oma elu ja me ei saa olla alati ja igal pool koos. Ja kui mul on juba peale tulnud see loll ja tühi tunne, siis ma ka esinen kehvasti. Mind on maha jätnud mu soe huumorimeel, empaatia, hea suhtlemisoskus. Teised inimesed, kellega ma võiksin luua sidemeid, arendada vestlust, hoiavad minust eemale, neil nagu polegi midagi minu käest küsida, või siis ei taha nad mind segada ega äratada. Ilmselt mu kehakeel peletab nad juba eos. Laskun enesehaletsusse, tunnen, et mind pole kellelegi vaja. Tõepoolest, kellele mind vaja on? Sulle ja meie tüdrukutele, ma nii väga loodan seda. Ja see mõte rahustab mind, aga seda enam tunnen, et ilma sinuta ei ole mul konteksti ega häält. Ja sina muutud tund-tunnilt aina enam unistuseks. Nii et ma hakkan isegi kahtlema, kas sa ikka oled olemas.

Kui ma olin noorem, siis ma lootsin ja ootasin, et aja jooksul ma muutun. Ma olen näinud hetke, kui minu lapsepõlvesõber avastas enda jaoks Jumala. Kadedaks tegev selgus ja rahu ja meelekindlus, keegi oli nagu kogu aeg kohal ja olemas ja hoidis teda. Ta ei olnud enam kunagi üksi. Ma ei ole oodanud oma ellu Jumalat, ma olen oodanud sind, ja seesama Jumal, kelle leidis mu lapsepõlvesõber, see Jumal, kes tegi ta tugevaks ja rõõmsaks, näeb, kui õnnelik ma selle üle olen, et mul oled sina, mu Jumalanna. Aga sinust eemal olles kukun ma jälle kokku, minus pole midagi, mis mind püsti hoiab. Mu meeleolu kukub ülevalt alla nagu märg kalts. Ja nii ka sel korral.

Väliselt polnudki mu esinemisel midagi viga, aga puudu jäi see sisemine sära, mille oli enda alla matnud minnalaskmine. Ja publik ja žürii (jah, sel korral oli ka žürii ja auhind) saavad sellest aru. Korraldajad käisid ringi kavalate, paljulubavate nägudega, sosistati auhinnast. Aga mind ei veennud ega käivitanud isegi see auhind, sest ma nägin, kui osavad on teised, kui heas tujus, kui hästi ja maruliselt nad vastu võeti. Lätlase ja norraka esinemise peale tõusti isegi püsti, aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Peale minu esinemist küll plaksutati, aga oli tunda, et kõik tegid seda vaid viisakusest ja formaalselt, nii nagu minagi olin olnud formaalne. Oli selge, et auhinnast jään ma ilma.

Lukustasin end hotellituppa ja isegi nutsin. Nägin unes, et sina oled mulle nii lähedal, aga ma ei saanud sind puudutada. Sa olid nagu kupli all, veidi aja pärast selgus, et selleks on Nutella-purk, mis on juba tühi, purgi seinte külge olid aga jäänud mõned riismed. Sa naeratasid, tead küll, seda naeratust, mis ajab mu hulluks, ja siis sa hakkasid end lahti riietama, jätsid jalga ainult sukad ja siis võtsid sa kätega purgi seintelt Nutellat ja hõõrusid end sellega. Huvitav, meile kummalegi ei maitse Nutella. Sa määrisid end üleni šokolaadiga kokku, sa olid nii libe ja pruun ja nii valmis ja ootasid ja kutsusid mind, sa surusid enda imekaunid kannikad vastu klaasi nagu kaks unistust. Siis keerasid sa end ümber ja surusid vastu klaasi ka oma rinnad ja kõhu, sellest jäid klaasile võrratud pruunid laigud, milles ma nägin midagi tähenduslikku, lausa krüptilist. Sa avasid suu ning limpsisid ahnelt ja januselt šokolaadi. Ma proovisin sind puudutada, sind haarata, aga ainus, mis ma tundsin, oli külm ja sile klaas.

Terve järgmise hommiku ma onaneerisin vannitoas, vannikardin kleepus mu külge nagu uni. Siis proovisin sulle helistada, aga ei saanud sind kätte ja ma tundsin, et ma lähen hulluks, et ma ei näe sind enam kunagi, ja ma nutsin, ja siis onaneerisin veel kaks korda. Sel päeval ma hotellitoast väljas ei käinudki. Helistasin korraldajale ja uurisin, kas ma saan oma lennupileti varasema vastu vahetada. Perekondlikud asjad. Korraldaja ütles, et uurib asja. Aga kui ta tagasi helistas, siis ta andis teada, et ma ei tohi varem ära sõita, sest mulle on määratud auhind.

Sa ju tead mu suhtumist auhindadesse. See on naeruväärne ja lapsik, aga samas on ka inimlik, me kõik tahame, et meid märgataks, hinnataks, armastataks, hoitaks, nii ka mina. Ilmselt on see soov midagi saavutada ja tunnustust saada mul pärit lapsepõlvest. Kusjuures, ma ei olnud kidur ega haige laps. Aga millegipärast ei saanud ma kunagi ühtegi karikat ega vimplit. Kooliajast on vaid mõni üksik diplom, kui neid anti kõigile, siis sain ka mina. Muidu jäin ma aga teiste inimeste vahele või taha. Võibolla on see soov, olla kordki esimene, mulle sealtmaalt sisse jäänud. Sa naerad ja ka mina naeran ja ma tean ka ise, et see preemiate saamine on nii suvaline, nii juhuslik, ja see pole ju peamine, miks ma midagi teen. Ja ma tõesti ei tee seda mingite auhindade pärast, vaid ma tahan inimestele maailma peegeldada, ma tahan teiste inimestega kontakti saada. Ja seda ma olen saanud, mul ei ole millegi üle nuriseda, mul on läinud hästi. Ja vaikselt on mind ju ka tunnustatud, väikeseid auhindu olen ma tõesti saanud, paar publikupreemiat, ja nende üle ka rõõmu tundnud, tõsi. Aga ühtegi suurt auhinda mitte. Hakkab kuidagi imelik, et igal aastal mind nomineeritakse, aga mitte ükski aasta ei ole ma suurt preemiat saanud. Siis ma ikka hakkan mõtlema, et asi on siiski minus, žürii ei saa aastast aastasse eksida. Kolleegid ja meie sõbrad ikka ütlevad, et sel aastal saad sina, kindlasti saad, sinu stand-up etendused on üle prahi, no kes siis veel peaks saama kui mitte sina! Aga ei midagi. Ma olen nagu igavene nominent. Nüüd ma olen juba neile auhindadele käega löönud, olen isegi hakanud preemiate saajatesse üleolevalt ja põlglikult suhtuma. Jah, olen hakanud pisitasa kibestuma. Kas ka minust saab sõjaveteran, kes on oma lahingus kaotanud, kes seisab oma maja ees pimeduses ja tahaks iga möödujat ja kogu maailma hammustada?

Aga nüüd, kui mulle öeldi telefonis, et ma saan preemia, siis see mind korraga ei rõõmustanudki. Ainus, mis ma tahtsin, oli tulla sinu juurde koju. Me kõik tahame tulla oma koju, me kõik tahame, et meil oleks kodu, et keegi meid ootaks. Mulle tundus nii üllatav ja veider, et peale nii halba esinemist ja nii jahedat vastuvõttu on mulle määratud auhind. Aga see ei tõstnud mu tuju. Ma tahtsin jõuda sinu juurde, sind hoida ja kallistada ja tunda, et sa oled olemas ja sa armastad mind. Ja ma ütlesin korraldajale, et ma pean koju tagasi minema. Ja nad võivad auhinna mulle järele saata. Aga korraldaja vastas, et see pole võimalik, sest auhind on erakordne ja see vajab ilmtingimata minu kohalolu. Lisaks on sellega seotud mingid lepingud.

Sa oled nii võluv, nii hurmav, mu Jumalanna, sa oled alati minu jaoks nagu uus. Kui kaua me oleme sinuga koos olnud, aga ma armun sinusse ikka ja jälle ja jälle… Ja ma palun sinult nüüd midagi. Ma pole sinult palju palunud, ma olen sinult palunud kätt, see on kõige suurem ja olulisem asi, mida ma olen palunud, ja ma olen selle eest nii tänulik ja õnnelik. Aga ma tahaksin sinult veel midagi paluda. Ja et sa ei ehmataks ega annaks mingeid hinnanguid ega hakkaks mõtlema jumal teab mida. Ja ma tean, et sa suudad seda, sinu südameheadus ja hingesuurus saab sellest aru. Palun saa temaga tuttavaks, tema ongi minu auhind. Ma saan aru, et see võib näida kuidagi imelik, kui sellesse nii suhtuda, aga ärme suhtu sellesse imelikult. Ja olgugi ta minu auhind, on ta inimene nagu sina või mina. Ta on noor inimene, põgenenud, end varjanud, tundnud hirmu ja vägivalda, ta on inimene, kellel on soov ellu jääda ja elada. Selle auhinnaga tahab festival üles kutsuda inimesi võtma isiklikku vastutust ja hoolt nende õnnetute inimeste eest, kes käivad mööda Euroopat ringi nagu hulgused. Kui ta mulle üle anti, ma olin muidugi šokis, ma vaatasin teda ja kogu seda olukorda sama suurte ja ehmatanud silmadega, millega sina praegu vaatad mind. Aga kui ma suutsin juba rahuneda, siis jõudis see mulle korraga kohale, et tegelikult tema ongi see minu suur auhind, mida ma ikka ja ikka olen oodanud! See mõte oli nagu ilmutus, see mõte, see arusaamine, et kõige suurem auhind inimesele on teine inimene! Ta on auhind nii mulle kui sulle, meile kõigile, ja meie ise oleme auhinnad! Sest me vajame teineteist. Mina vajan sind, sina vajad mind, tema vajab meid, et olla õnnelik ja tunda, et teda on siia ellu oodatud, et teda on kellelegi vaja. Koos, teineteist aidates ja toetades saame me kõigest üle. Isegi kui sa oled veidi pettunud, et ta on naine, aga las ta olla, inimesed sünnivad kas meeste või naistena ja tegelikult pole sel väga suurt vahet, me oleme kõik inimesed. Ja ma luban sulle, et teinekord, kui ma peaksin suure auhinna võitma, ma valin mehe. Isegi sel korral oli mulle alguses ette nähtud mees. Aga lätlane palus, et kas saaks ümber vahetada, et tal on kodus talu, et oleks hädasti töökäsi vaja. Kuid mulle näis, et ta on homo. Ja kuidas ma jätan siis selle lätlasest põlatud kauni noore tüdruku lavanurka seisma. Mitte ühtegi inimest ei tohiks ära põlata, alati on kuskil keegi, kellele on sind vaja, kes ootab just sind. Ja järgmine kord, kui ma lähen festivalile, siis sa tuled kaasa ja võid ise valida, valik on lai. Nad on uued ja huvitavad inimesed, keda me veel ei tunne, aga keda me tahaksime tunda ja kes tahavad meid tundma õppida, saada meie sõbraks, et olla teineteisele kingitused ja elada iga päev nii, nagu oleks see su sünnipäev.

Sest vaata, mis meiega toimub, me oleme kogu aeg nii väsinud, meil pole aega ei enda ega teineteise jaoks ega oma laste jaoks, ei oma sõprade jaoks, meil isegi pole enam sõpru! Kui sinu isa välja arvata, siis kunas käis keegi meil viimati külas? Meie elus on nii vähe külalisi! Meie külalistuba on muutunud pesukuivatusruumiks. Sisimas me enam ei ootagi endale külalisi, sest kõik meie sõbrad on meid ära tüüdanud, ja nad on tõesti tüütud, me teame ja tunneme neid läbi ja läbi, nende veidrusi, kes mis hetkel hakkab mingit jama ajama, kes kunas mingi nõmedusega välja tuleb. Me pettume inimestes nii kiiresti. Aga tema oleks meie elus täiesti uus külaline, isegi kui ta midagi imelikku ütleks, me ei saa temast aru ja see on nii sümpaatne. Vaata meie väsinud ja halle nägusid, meie unised silmi. Me oleme omadega nii läbi, et ei jõua isegi teineteisega rääkida, me ei jõua õhtul pesta kraanikausist nõusid, me ei suuda tunda rõõmu oma tüdrukutest, me ainult vingume ja karjume nendega. Iga pusletükk või Elsa kroon või huulepulk jala all tekitab väljakannatamatut raevu ja valu. Kui lapsed on haiged ja jäävad koolist koju, on see päev nagu karistus ja me ootame juba õhtut, et nad magama läheksid. Aga nad ei lähe ja ei lähe, see võtab terve igaviku ja jõu ja me teeme viimase pingutuse ja karjume veel. Ja kui nad lõpuks voodisse lähevad, tunneme end nii näruselt, et me oleme nende peale jälle karjunud, mitte olnud nende üle rõõmsad ja uhked, me tunneme, et me oleme väiklased ja läbikukkunud lapsevanemad. Aga me ei suuda seda kahetsust ka väga pikalt tunda, sest me oleme juba ise ka nii väsinud ja lähme kohe magama. Ei mingisugust voodielu, me keerame kumbki end voodi eri nurkades kerra ja vajume kuhugi ja ärkame võpatades, et öö on juba möödas ja kõik läheb samamoodi edasi.

Aga nüüd kõik muutub. Me ei pea olema enam kunagi üksi. Meil on meie külaline, keda me oleme juba pikemat aega oodanud, ilma et me ise oleks seda teadnud. Ja nüüd tekib meil tänu temale vaba aega, nii et me saame jälle käia kinos, kontsertidel, võime sõita nädalalõpuks kahekesi Riiga või Stockholmi, jalutada lihtsalt pargis ja tema mängib meie lastega. Ma olen kindel, et lastele hakkab ta kohe esimesest hetkest meeldima, Kadrile ja kindlasti ka Marile, ja me kõik armume temasse. Mul on kõik läbi mõeldud ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda õnnelikum ma olen, kujutades ette meie elu koos temaga. Ta aitab meid kõiges, ta on nii tore ja abivalmis, ta hakkab meile süüa tegema, ja meie sinuga kokkame samuti, aga siis juba suurest rõõmust ja naudingust, sest me oleme välja puhanud ja rõõmsad. Ja me ei pea oma aia pärast tundma enam iialgi piinlikkust, et me ei jõua oma puid pügada, muru niita, lehti riisuda. Meie lillepeenrad ei näe enam kunagi välja sellised, et vaid aimamisi võib aru saada, et siin on kunagi õitsenud lilled. Kõik hakkab jälle õitsema! Me võiksime isegi maale elama kolida ja võtta veel peale tema inimesi juurde, sest teatriliidu kaudu on mul järgmiseks aastaks palju festivalikutseid ja nüüd ma tunnen endas jõudu ja rõõmu ja ma võidan kõik need esinemised ära! Ja me võiksime hakata kasvatama omaenda juurikaid ja võibolla isegi lambaid ja kanu. Me hakkame küpsetama juuretisega leiba, mida me ikka oleme tahtnud teha, aga pole selleni kunagi jõudnud, sest me oleme olnud nii väsinud ja meil pole olnud selleks aega. Ja meie auto hakkab läikima, meie laste küüned ei ole enam kunagi liiga pikad ega küünealused mustad, juuksed pole iialgi pusas. Ja meil endal on jälle oma kallite laste jaoks aega ja rõõmu ja jõudu. Sest ta hakkab käima ka koolis lastevanemate koosolekutel, kus meie kütaksime end mingi teatrirahateemaga üles, aga tema vaid naerataks malbelt ja kõik on hästi, ei mingit stressi. Meil saab olema stressivaba elu, ma juba praegu tunnen seda. Ja kui ma lähen jälle kuhugi festivalile, kuhu sina ei saa tulla, siis ma võtan ta kaasa ja ma ei tunne end enam kunagi nii näruselt ja üksi. Üksindus teeb meid katki ja õnnetuks ja halliks ja vanaks, aga me võiksime veel elada! Ja tema elavdaks ka meie voodielu, olgem ausad, see on meil viimasel ajal ära vajunud. Ma loen su kehakeelest ja silmadest, et ma olen muutunud sulle nii igavaks ja etteaimatavaks. Ja see muudab mind õnnetuks, sest mina omakorda ootan sinult voodis asju, millega sina nõus ei ole, ja sa tead, et ma aktsepteerin seda, kuigi ma kannatan, aga aktsepteerin. Aga temal pole tabusid, ta oleks nagu värske tuuleõhk meie linade vahel.

Ja lõpuks, praegu on tal katseaeg, kui ta ei sobi meile, siis me saame ta tagasi saata või ümber vahetada. Vaatame, kuidas elu läheb.

Kirjandusfestivali Prima Vista kirjandusauhinna “Esimene samm” pälvis Mart Kuldkepi novell “Estbröte 1916” (Vikerkaar 7-8/2015).

The coal torpedo was a small explosive device made to look like an ordinary lump of coal, but would explode in a coal furnace, causing a secondary explosion of the boiler.

1.

Teisipäeva õhtul kõlistas mulle hr Elevant ja kutsus mind pühapäeval Feithi kohvikusse Drottninggatanil, sest temal on „üks jutt“, mis hr Kesküla temal käskinud mulle edasi rääkida. Minu arupärimise peale Elevant ütles, et see on asi, millest telefonis ega üldse valjema häälega rääkida ei või, aga et minul sugugi karta ei tule, sest Keskülal on kõrgemal pool niimoodi korraldatud, et „kõik on ordnungis“.

Ma riputasin toru hargile tagasi ja mõtlesin tükk aega järele, sest õieti tegi see asi mind rahutuks. Just nagu mina oleksin Elevanti teab mis semu või vandenõu-kaaslane, kellele sääraseid juttusid iga vähe aja tagant suure saladuse katte all südamele panna. Aga pühapäeva lõuna ajal kohtuma ma ikkagi lubasin minna, kuigi see lugu mind südamesse piinama jäi.

Mina seda ei mõista, rääkisin ma järgmisel päeval pärast Elevantiga kõnelemist ka Lossmannile, mida see mees õige mõtleb enesest ja minust, et ta mulle jälle niimoodi külge litsub. Ega mina pole temale midagi võlgu, et ta mind muudkui oma sala-plaanidesse keerutab. Ütlesin veel, et tahan ka Elevantilt laenatud raamatud (Lermontovi ja Puschkini) ja ajalehed tagasi viia ja ehk isegi seltsiga lõpparve teha. Pokrovskil juba läks haprasti, kui ta tunnistas, et ta partei kassa jaoks Keskülalt raha saab.

Lossmann arvas, et sellega siiski mitte kiirustada ei maksa ja et Elevant ja Kesküla ikkagi niimoodi toimetavad, nagu eestlastele kodumaal paremaks kasuks tuleb.

Mina ei tea, ütlesin ma talle, kas minul on meie poliitika-meeste tegutsemisviisist õiget arusaamist, aga ettevaatlikkust peab mul jatkuma, sest mu isa on vana moonamees ja mina olen ka noore ea peale vaatamata igasuguseid raskusi näinud, millest alati kergemat väljapääsu ei leidu.

Lossmann hakkas seepeale mind narrima, et mina muidugi ühte ja teist näinud, kui soomlane Mikko mind Sandhamni sadamakailt vette lükkas ja mina pärast väljatõmbamist politseiga kimpus olin ja pidin purjus olemise eest kakskümmend krooni böötesid maksma. Lossmann muidugi arvas, et see ühe tüdruku pärast sündis. Ma ütlesin talle siis nagu asi on, et temal pole minu oludest õiget arusaamist ja et ta ilmaasjata kõiki tühjasid juttusid usub.

Aga nagu tihti sarnastel juhtudel, mõtlesin ma samal ajal omaette, et ühel päeval, kui mu eluvõimalused paremad on, lähen ka mina kooli õppima ja saan hariduse, mis lubab minul paremale järjele jõuda ja õieti üldse ära unustada need suuremad ja vähemad mured, mille mõju all mu praegune elu on möödunud. Sest olgu minu oskused ja teadmised kui tahes vähesed, siiski on veel vähem ühist mul kõigi nende madalate inimestega, keda ma iga päev enda ümber pean nägema ja kelle rumalaid juttusid kuulma.

Siis, kui see tööpäev otsa sai, ei tahtnud ma kohe koju minna, vaid sõitsin tramvaiga kesklinna. Ostsin Stureplanil raamatupoest paberit ja ümbriku ja läksin suure raamatukogu taha Humlegårdeni parki, kus pingi peal istudes kirjutasin kodusele rahvale kirja oma siinsest elust: uuest tööst sadamas, Editist ja sellest, et ma kevadel vahest lasen ennast jälle laeva peale munsterdada, et abielu-eluks ka veidi raha koguda, nii palju kui see minul võimalik on. Aga et ma siis maale tahan jääda ja õppima hakata, seda ma ei kirjutanud, sest see pidi esialgu ainult minu teada jääma.

Ja Elevantist, temast ei kirjutanud ma ammugi mitte.

Pühapäeva hommikul oli kell juba kaheksa läbi, kui ma üles ärkasin. Tegin kööki pliidi alla tuld, keetsin teed ja soojendasin eilset suppi üles. Otsustasin ka, et mina raskele meelele mitte voli ei anna, vaid Elevantile niisamuti vastu astun, nagu tema ja Kesküla suureilma kombed nõuavad. See tähendab, rahulikul moel ja härrasmeheliku väärikusega. Sest ükskõik, kas Rootsi ja Saksamaa nüüd üheskoos Eesti ära võtavad – nagu Kesküla räägib – või mitte, ja mis sellest siis sünnib: seda ma vähemasti ei taha, et pärast kurjad keeled mind süüdistama hakkaksid, et ma õigel hetkel meelekindlust ülesse ei näidanud.

Ma olen kakskümmend kuus aastat vana Eesti soost meremees, ütlesin ma Rootsi konstaablile, kui Mikko Heiskaneni käed olid raudu pandud ja mina läbimärjalt kai peal seisin, pea lõhki ja rahakott kuuega tükkis sadamapõhja kadunud. „Ei, teie olete joodik,“ ütles tema, irve näos, ja kuum häbitunne käis mul seepeale luust ja lihast läbi. Tema sõnades oli nii palju ebaõiglust, mida ma ei olnud ära teeninud. Ja ma kahjatsesin, et siis, kui Heiskanen mul rinnust haaras ja mind perkele ryssä kutsus, et siis Lossmanni revolver, mis temal kaltsu sees sahtlipõhjas oma aega ootas, mul mitte käepärast ei olnud.

Aga kella kaheteistkümne aegu sidusin ma Editi kingitud tumesinise ankrutega kaelasideme ette ja läksin sinna, kuhu mind oli kutsutud.

„Kas Teie ikka teate, et siin Rootsis oli üks vanade eestlaste hõim elanud?“ küsis Elevant, kui laua taga istusime, kohvitassid ees.

Ei mina tea sellest midagi, ütlesin mina ja mõtlesin, et see jälle imelik on, et ta niimoodi tühjast-tähjast juttu teeb.

„Jah, vaadake, härra Karjamaa, siin Rootsi vanast pealinnast Sigtunast sugugi mitte kaugel asub üks väikene saar või laid, mis rootsi rahvasuus kutsutakse Hästbröte, aga mis alguses oli õigupoolest Est-bröte. Rootslased arvavad, et nimi sellest tuleb, et seal üks hobune oma jala murdnud, aga tegelikult on nimi sellest, et seal juba üsna vanal ajal üks meie suguvendade kolonii elas. Niisamuti nagu rannarootslased Eestimaal.“

„Kust Teie seda asja nii kindlalt teate?“

„See on uuemast ajalooteadusest välja tulnud. Paistab, et eestlaste läbikäimine siinse rahvaga oli juba vanal ajal küllaltki tihe!“

„Kes seda teab, mis vanal ajal kõik olnud!“

„Härra Keskülale on need asjad hästi teada. Läinud teisipäeva hommikul käisime seda laidu ise paadiga vaatamas.“

„Kas tema on siis siin?“

„Ei, ta jäi ainult paariks päevaks. Härra Karjamaa, mul on Teile üks jutt temalt edasi rääkida.“

Elevanti narrused ja tähtis olek oleksid mind ehk lõbustanud, kui mul mitte hirm poleks olnud selle pärast, mis järgnemas oli. Ja läkski nii, nagu minema pidi, just nagu eelmisel korral.

„See, mis Teie ja soomlaste vahel aset leidis, on nüüd ära lahendatud. Reinikka ja Heiskanen ei tule Teid enam milleski kahtlustama.“

„Seda tahaksin ma tõesti südame põhjast loota.“

„Neile on nüüd seletatud, et Teie mitte venelaste teenistuses ei seisa. Sakslaste kastid propaganda-broschüridega on samuti õigete meeste poolt kätte saadud ja Soome piiri äärde edasi toimetatud. Aga nüüd on härra Keskülal Teile teine ülesanne.“

(Ega mina Kesküla sulane või muu käsualune ole, et ilmlõpmata tema ülesandeid täitma pean, ja see lugu nende harimata Soome närukaeltega võttis minult igasuguse tahtmise teda veel kord abistada).

„Mis ülesanne?“

„Teie olete ju ometi meremees ja võite vähese vaevaga ükskõik millisele laevale pääseda.“

Suuri laevu taeva poole kärgatada pole mingi naljategu ka allveepaadiga, kus meeskond ja rasked relvad peal, mõtlesin mina. Saati siis selle lapse mänguasjaga. Ja muidugi kartsin ma, et olenemata sellest, kas Rootsimaa nüüd sõdima hakkab, tehakse minust ikkagi kurjategija ja teiste kurjategijate käsualune ja lõpuks ripun niikuinii võllas. Veelgi enam, lausa hinge põhjani, kartsin ma seda, et süüta inimesed, samasugused inimesed nagu mina, minu käe läbi hukka on määratud saama. Aga see pidi muidugi kõik kaugema eesmärgi nimel sündima. Suure eesmärgi, mille vastu keegi vaielda ei võinud.

Kuidas sain aga minagi kindel olla, et Kesküla nõu oli tõepoolest Eestit Venemaast vabaks teha, mitte aga sakslaste raha eest ja käsu peale hirmutegusid korda saata? Ja olgu ma neetud, kui teaksin, kas see õige oli, et ma vaidlemise ja ähvardamise peale lõpuks nõusse jäin. Kui praegu poleks sõda ja segased ajad, saaksin ma neid asju ehk kergemini mõista, aga siis poleks muidugi üldse midagi arutada ja elu läheks kõik vana moodi edasi. Vahest ainult saaksid meie matsid edaspidi üksi venelaste käest nuuti, mitte sakstelt, nagu varem on olnud. Kuid see, mida Kesküla ja Elevant teevad ja nõudvad ja kelle nimel see sünnib – seda ei oska ma lõpuni ära arvata, ehk küll ma nüüd nendega jälle üheskoos tegutsen.

Seda kõike ma mõtlesin ja mõtlesin ka veel palju muud ja vahtisin pühapäeva õhtul pimedas niisama aknast välja, kuigi lambis oli petrooleumi ja kes teab kuidas siia maale jõudnud Eesti ajalehed olid laua peal laokil. Aga samal ajal kerkis mu hingesse kindel teadmine, et kui eestlaste sugu juba orjaaeg ära ei kaotanud, siis ei murra ka minu hirm mind seekord mitte maha. Sest inimene peab katsuma enese ja teiste elu uuele rajale seada, kui talle selline eesmärk juba südamesse sisse on kirjutatud.

Kui ma eelmisel suvel S/S Herose peal kütja olin ja sadamates teiste madruste purjus röökimist pidin kuulma ja reisil välja kannatama kõiki nende tahumata, lõpmata juttusid tüdrukutest ja joomisest, siis tundsin ma ikka ja jälle, et minu saatus peab teistsugune saama, et minul ei või nende inimestega midagi ühist olla. Teine eestlane Malmberg kirjutas mu päevaraamatu tagumisele kaanele ilusasti „Elu on võitlus ja surm võidu karikas“. Ise oli ta muidugi niisamuti, nagu kõik teised. Aga minu elu pidi minema oma rada. Seda teadsin ma siis, kui salaja merele läksin, ega oodanud, kuni mind Vene sõjaväkke sunnitakse.

Elevanti antud põrgumasin oli voodi all kotiriide sisse keeratud ja nelisada krooni oli pükste taskus. Raha tahtsin ma tuleviku jaoks tallele panna. Aga masin pidi oma õige koha alles leidma.

2.

Käsikärude ja kühvlitega meestel võttis tavaliselt terve päeva ja öö, et kogu vajalik kütus Värtahamneni sadamakai tohututest söekuhjadest mööda pikki renne kaubaauriku punkritesse toimetada. Söemehi loeti kõigist töölisteks kõige madalamateks, sest nende töö oli kõige raskem ja mustem: see kattis riided ja läbi riiete ka naha peenikese söetolmuga, mis imbus nii sügavale kanga sisse ja tungis keha pooridesse, et seda lõpuni välja pesta oli võimatu. Juba paaritunnise töötamise järel olid söemehed vaevu inimese nägu. Veel mõni tund hiljem olid nad kaotanud ka inimese kombe juttu ajada või laulda ning tegid tööd vaikides, saateks ainult kajakate kisa ja üksikute kai peal lonkivate purjus meremeeste hõiked.

Õhtul pärast üheksat ilmus kai peale keegi, kelle nägu ja riided olid küll veidi puhtamad, kuid kes muus osas söemeestest nimetamisväärselt ei erinenud. See oli 1914. aasta sügisel ilma passita Rootsi saabunud eestlane Wilhelm Rickard Karjamaa, en misstänkt ryss, nagu mehe enda teadmata seisis tema kohta käival politsei registrikaardil. Riigist väljasaatmine teda siiski ei ähvardanud, kuna polnud karta, et ta Rootsis tööta jääks või vaestehoolekandele koormaks muutuks. Kahtlane oli vaid tema tutvusringkond, kuhu lisaks teistele välismaalastele kuulus keegi nationalekonom Dr. Kesküla Dorpatist Liivimaal. Kesküla elas koos šveitslannast abikaasa ja teenijatega seitsmetoalises villas Stockholmi lähedal Stocksundis ning oli ilmselgelt mingit laadi spioon. Nagu ühe looga seoses välja oli tulnud, seisis ta Saksa saatkonna kaitse all. Sellistesse asjadesse ei hakanud Stockholmi kogenud politseiülem Gustaf Lidberg ennast segama, vaid jättis need rahuga kindralstaabi ohvitserihärrade hooleks. Vähemalt senikaua, kuni teda „kollasest majast“ Riddarholmenil kõigi tähtsamate sündmuste ja teadetega korralikult kursis hoiti.

Karjamaal oli käes komps, mis sisaldas söetorpeedo nime all tuntud seadeldist: suuremat sorti söekamakaks maskeeritud lõhkelaengut. Erinevalt kellavärgiga põrgumasinatest oli taolise riistapuu initsieerimismehhanism lihtne ja töökindel: kui see ühes söega ahju visati, tekitas see plahvatuse aurukatla all, mis seejärel omakorda plahvatades viis põhja terve laeva.

Aeglaselt rühmavad söemehed ei pööranud lisandunud isikule erilist tähelepanu: küllap oli temagi tööle tulnud. Eestlane astus vaba käsikäru juurde söehunniku kõrval, asetas kompsu maha ja viskas kärusse mõne kühvlitäie sütt. Nähes, et keegi teda ei jälgi, eemaldas mees kompsu ümbert vargsi kotiriide ja peitis selle sisu kärusse ülejäänud küttematerjali alla.

Masin tuli paigutada kõige esimesse punkrisse, kust see võimalikult kiiresti katla alla satuks. Seejärel kavatses ta petteks tunnikese tööd teha, siis aga hämaruse varjus uuesti kaduda.

3.

Sõjasuvises Stockholmis ringles nii arvukalt igasuguseid kuulujutte, et politseil oli raskusi ka kõige olulisemate registreerimisega. Uusimate sündmuste ja meeleoludega tutvumiseks ei piisanud ammu enam hommikusest ajalehtede lugemisest, vaid igal pärastlõunal tuli võtta paar tundi, et raudteejaama ootesaalis või mõne odavamat sorti hotelli lugemistoas maha istuda ja juttu ajada mõnega neist sadadest desertööridest, salakaubavedajatest, poliitilistest pagulastest ja juutidest, kes seal igapäevaselt aega parajaks tegid. Neutraalne Rootsi tõmbas sedasorti rahvast ligi otse vastupandamatu jõuga ning millegipärast olid nad kõigest poliitikasse puutuvast alati paremini informeeritud kui keskmine rootslane. Samal ajal olid nad kõik pidevas rahahädas ja mõne krooni eest lahkelt valmis oma teadmisi jagama. Kuigi nende juttu ei võinud kunagi ilma pikemata uskuma jääda, oli see politseibüroo töötajatele täiesti asendamatu infoallikas.

Rootsi-Soome ühisfirmale A/B Transithandel kuulunud auriku S/S Hertha hukkumise põhjuste kohta käibis mitu teooriat. Salakaubavedajad väitsid, et kuigi Soome teel olnud laev oli dokumentide järgi kandnud puidulasti, oli selle trümmidesse prusside vahele tegelikult peidetud suur hulk ehtsast Rootsi rauast metalltorusid. Torud olnud just õige seinapaksuse ja läbimõõduga selleks, et neist sai kerge vaevaga käsigranaatidele kesti jupitada. Plahvatus olevat toime pandud aga Saksa agentide poolt laevandusfirmadele hoiatuseks, et takistada sedasorti poolfabrikaatse sõjamaterjali Soome kaudu Venemaale tarnimist.

Teised, eriti Stockholmis viibivad riigitruud sakslased ja Saksamaal loodud Soome jäägripataljoniga seotud soomlased, uskusid ametlikku seletust, mille järgi laev oli sõitnud kas juhuslikule Vene miinile, või olid venelased alustanud laevateedele salajaste miiniväljade rajamist. Teadlikumad isikud oskasid juurde lisada, et Vene-poolse miiniveeskamise eesmärk oli kahtlemata valmistuda peatseks Saksa-Rootsi liidulepingu sõlmimiseks, millele pidi järgnema üldmobilisatsioon Rootsis ning Saksa-Rootsi ühispealetung ida suunas, et vabastada Soome Vene kotka küünte vahelt. Samad soomlased arvasid, et auriku hukk oleks Rootsi avalikkuses õieti pidanud suuremat pahameeletormi tekitama, aga rootslaste rahvuskarakterile nii iseloomulik mõtteloidus, omaenese naba imetlemine ja huvipuudus välispoliitika vastu olid seda muidugi takistanud.

Mõned Entente’i riikidesse sõbralikult suhtuvad isikud, kes tavatsesid Briti või Prantsuse saatkonnale aeg-ajalt teeneid osutada, uskusid hoopis suurejoonelist konspiratsiooniteooriat, mille järgi oli laevahuku korraldajaks Rootsi riik. Nende sõnul polnud sugugi kokkusattumus, et plahvatus leidis aset ajal, kui ukse ees seisis Suurbritannia-Rootsi kaubanduslepingu sõlmimine, mille vastu Saksamaa oli juba korduvalt protesteerinud. Selline vahejuhtum andis Rootsi valitsusele sobiva ettekäände neutraliteedikaitse tugevdamiseks, mis tähendas, et poliitilistel kaalutlustel oli võimalik lepingu sõlmimist edasi lükata, ilma et see oleks põhjustanud suuremat siseriiklikku rahulolematust järjest tõusvate toiduainehindade pärast. Tõepoolest: ajalehtedes kirjutatigi, et läbirääkimised kavatsetakse erinevatel põhjustel ajutiselt katkestada.

Kahtlustati ka täiesti tavalist kindlustuspettust.

Õigupoolest polnud ükski neist võimalustest selline, millega Lidberg oleks tahtnud põhjalikumalt tegelema hakata. Pärast anonüümsete informantide ütluste protokollimist jäi uurimine soiku. Välisministeerium piirdus protestinoodi esitamisega Venemaale. Nagu arvatagi, saadi vastuseks äge eitus, et piirkonnas võinuks leiduda Vene miine või et Venemaal oleks viisteist meremeest merepõhja viinud plahvatusega üleüldse midagi pistmist olnud.

4.

„Sisse!“

„Herr Unterstaatssekretär!“ Kabinetti sisenenud mees jäi massiivse tammepuust ukse kõrvale seisma. Arthur Zimmermann tõstis kirjutuslaual olevatelt paberitelt silmad ja jälgis teda tähelepanelikult. Osakonnajuhataja Nadolny nägu oli rahulolev. „Jah?“

„Kesküla teatab, et tal õnnestus teiste isikute kaudu sööta poolakas Haneckile ette mõte, et Stockholmi bolševikegrupi sekretär Bogrovski, kes paistis hiljuti silma ebadiskreetsusega rahaasjades, tuleks mõnele laevale peita ja selleks ajaks salajase kullerina Soome saata, kuni torm on vaibunud. Bogrovski ei saanud muidugi vastu vaielda. Ka kapten oli sellega paarisaja krooni eest päri.“

„Ja?“

„Ja nüüd lamab ta merepõhjas. Olete kindlasti juba lehti lugenud. Buhharin ja teised teavad praeguseks hästi, milliste rahade eest bolševike propagandakirjanduse trükkimine toimus ja kelle palgal olid need soomlased, kes seda üle piiri vedasid. Aga erinevalt sellest lobamokast on nad oma maine pärast liiga mures, et tunnistada, kuidas neid Kesküla kaudu ninapidi veeti. Pealegi ei taha nad mingi hinna eest Leninit kompromiteerida.“

„Ja Kesküla?“

„Kirjutas pikalt ja laialt sellest, kuidas ta oli Rootsist vanade eestlaste jälgi leidnud. Mensch!“