Proosa

Jan Kaus
Adaptatsioonid

Kärstna on väike ja ilus küla ühes uhke mõisa ja pikkade tammealleedega, jäädes suurtest maanteedest tüki maad eemale. Et küla paikneb mäenõlval, paistavad sealt üle metsade ära nii Mustla kui Suislepa kirikutornid ja selge ilma korral võib näha isegi Võrtsjärve sinetavat vett. Ürgne Veisjärv jääb aga asulast neli kilomeetrit lõuna poole. Inimesed on seal töökad ja tublid, nagu mulgid ikka. Ja sellega võikski ju siinkohal piirduda, kui ühel päeval poleks juhtunud midagi, mis külas kogu elu ja olemise sassi lõi.

Nimelt ilmus sinna imelik mees, kellest mitte keegi ei teadnud, kust ta tuli või kuidas ta Kärstnasse üldse sattus. Aga kohal ta korraga oli. Selles võisid kõik külaelanikud ise veenduda, kuna mees asus elama otse Suisleppa, Helme ja Mustlasse viiva teeristi kõrvale, väiksesse rohelisse majja, kus avanesid kolm akent kolme ilmakaarde: läände, lõunasse ning itta. Ja kardinaid akende ees polnud. Paljud tulidki, vaatasid akendest sisse ja nähes kõhna ning särasilmset meest keset heledat  päeva voodil põõnutamas, vangutasid päid.

“Aga ta ei tee ju mitte midagi!” imestas üks.

“Tõesti imelik mees!” arvas teine.

Oleks see mees siis vähemasti põhjakäinud joodik, invaliid või lootusetu laiskvorst olnud. Siis saanuks külaelanikud sellest omamoodi aru, oleksid seda kas mõistnud või hukka mõistnud ja omi asju edasi ajanud. Aga ei olnud ju!

Igal hommikul ärkas see imelik mees juba enne kuut, jooksis päripäeva ühe tiiru ümber maja ja siis vastupäeva kaks tiiru, hüppas korra lähedalasuvasse tiiki ja tegi tiigikaldal kolm kükki. Seejärel läks ta majja tagasi, pühkis aknalaudadelt tolmu, kammis vuntse ja heitis voodisse tagasi, jäädes käed kukla all reipalt lakke vahtima.

Lamanud liikumatult neli tundi, kargas mees uuesti asemelt üles ja läks idapoolsel aknalaual kasvavat seent kastma. Seen kasvas potis ja meenutas vägagi punast kärbseseent. Õigupoolest oligi ta seda. Pärast kastmist puudutas mees ninaga õrnalt seenekübarat, nagu olnuks see mõni väike loom, tiris siis laua sellesama akna alla, tõi välja muna, leiva, piima ja sõira ning asus naerulsui sööma. Süües vaatas ta alati aknast välja kuhugi kaugele ja naeratus ei kadunud hetkekski ta näolt. Toit söödud, pühkis mees peopesaga puru pahemasse pihku ja neelas ka selle alla. Siis heitis ta jälle diivanile, jäädes käed kukla all lage vahtima.

Et rohelisel majal jagus kolme ilmakaare peale kolm akent ning igal aknalaual kasvas üks potiseen, tõusis mees nelja tunni möödudes taas üles, kastis seent, pani nina vastu seenekübarat, tiris laua akna alla, kus just seent oli kastnud, kattis laua ja asus jälle naerulsui sööma. Aga peale seda kohe voodisse tagasi pikutama.

Külaelanikud, kes seda kõike salamahti akna tagant piilusid, panid säärast eluviisi aina enam imeks. Kuidas saab olla, et üks täisjõus mees terve päeva peale hommikuvõimlemise, seente kastmise ja söömise muud ei tee? Ja kuidas saab ta sealjuures olla nõnda reipas ning pidulikus meeleolus? Elevuse järgi, mis meest valdas, võis arvata, et tal on juba hommepäev pulmad tulemas või mõni veelgi suurem sündmus ootamas, aga… kõik need mittemidagitegemise tseremooniad kordusid päevast päeva, ilma et temaga ometi midagi suuremat oleks juhtunud.

See uue elaniku eluviis sai Kärstnas peagi suursündmusteks, nõnda et paljud katkestasid oma töö kella kümne, kella kahe ja kella kuue ajal, joostes akna taha, et näha imelikku meest seent kastmas, söömas ning aknast kuhugi kaugele välja vaatamas. Ja kui mõni mees astus siis veidriku vaateväljale ette, et näha, mida too seepeale teeb, ei teinud imelik mees seepeale midagi. Vaatas etteseisjale lihtsalt otsa, kuni kiusajat hakkas valdama kõhe tunne, et mees vaatab temast justkui läbi ja näeb ikka seda, mida tahab.

Nii sai see nüüd olema iga jumala päev.

Jutud levisid ning üha enam ja üha enam inimesi hakkas ka mehe akna taga piilumas käima, et mis ta seal üksi päise päeva ajal teeb, ning igaüks veendus, et ta ei tee tõepoolest midagi. Ainult põõnab, käed kukla all, kastab kolm korda päevas kärbseseeni ja sööb.

“Aga midagi peab ta ju ometi veel tegema!” imestasid ühed.

“Hull, mis muud!” arvasid teised.

Varsti läks asi niikaugele, et terve küla ei saanud enam mõelda muust. Abielunaised, kes oma korterite aknaid pesid ja lastele süüa tegid, mõtlesid aina mehest, kes ei tee peale söömise ja seente kastmise mitte midagi, aga ometi on õnnelikum kui nemad. Piimamüüja hakkas piima tooma valede uste taha, sest ta mõtles aina mehest, kes ei tee mitte midagi, aga ometi on õnnelikum kui tema. Apteeker, riidekaupmees ja koolidirektor tabasid end tihti unistaval pilgul aknast välja vaatmas, sest nad mõtlesid aina mehest, kes ei tee mitte midagi, aga on siiski elurõõmsam kui nemad. Noorpaarid leidsid end armastatu asemel mõtlemas mehest rohelises majas, kes ei tee mitte midagi, aga on ometi õnnelikum kui nemad. Isegi joodikutest vanamehed, kes poe kõrval muidu maad ja ilmad kokku rääkisid, leidsid end nüüd rääkimas aina mehest, kes ei tee mitte midagi. Üks saekaatrimees lõikas selle peale mõeldes koguni pöidla endal kogemata maha, joostes siis maruvihasena külavanemale kaebama, et tal on kõrini mehest, kes ei tee mitte midagi, kuid on ometi õnnelikum kui tema. Külavanem laiutas seepeale käsi, öeldes, et sellist seadust ei ole, mis keelaks kellelgi päise päeva ajal lihtsalt niisama pikutamise, seente kastmise ja õnnelik olemise.

Viimaks leidus kogu Kärstna peale ainult üks inimene, kes ei mõelnud mehe peale, kes ei tee mitte midagi. Selleks oli mees, kes ei teinud mitte midagi.

“Nii see asi enam edasi minna ei saa!” ütles siis mõnigi külamees, viskas mutrivõtme remonditöökojas nurka ja läks selg vimmas ning silmad punased kui pullil rohelise maja juurde, prõmmis vihaselt vastu ust ja karjus, et lõpetagu ta juba ükskord see jama ära, teised tahavad ka elada!

Aga kui siis imelik mees ukse peale tuli ja talle naerulsui otsa vaatama jäi, ei osanud vihane mees teha muud, kui vaid jõuetus vihas hambaid kiristada ning kurjalt vandudes minema kõndida.

Enam ööl ega päeval ei saanud külaelanikud rahu.

Keegi Jaani poeg Jaan jättis traktori igal keskpäeval põllu peale seisma, joostes rohelisse majja, et näha naerulsui lakke vaatavat meest. Olles teda paar minutit jõllitanud, rahunes ta maha ja jooksis traktori peale tagasi. Mõned hiilisid öösiti ümber rohelise maja, püüdes akendest piiluda, et kas mees ka öösiti midagi ei tee. Vahest on ta osav varas, kes käib pimeduse varjus saagiretkedel: kust ta muidu oma söögi saab? Kuid mees oli alati kodus.

Tasahilju hakati siis ka tuppa hiilima, kuna imelik mees mitte kunagi oma maja ust ei lukustanud. Nende julgete seas võis näha ka üht üle valla lugupeetud inimest. See lugupeetud inimene istus vargsi voodi kõrvale, küünitades lähemalt vaatama, et äkki mees vähemasti ümiseb või räägib midagi omaette: ei saa ju olla, et ta ainult niisama naeratab! Ent ei kostnud ta suust mitte hiirepiuksugi.

Saekaatri ülema kaksikutest tütred heitsid aga pärastlõunal koolist tulles kahele poole meest pikali, et näha, kas pole diivani kohale lakke mingit saladust kirja pandud või midagi muud põnevat maalitud. Ja kuigi nad ei näinud seal peale valge lae midagi, hakkasid nad end selle naeratava mehe kõrval lamades ometi nõnda hästi tundma, et keeldusid enne õhtupimedust tema kõrvalt lahkumast.

Rohelisest majast hakati nüüd sõeluma sisse ja välja, nagu oleks see mõni seltsimaja. Istuti maja ümber maas, suitsetati, arutati ilmaasju, joodi, vahiti ringi ja vaieldi muidu mehe üle, kes toas pikutas. Tekkisid lausa erinevad rühmad, ühed, kes kaitsesid pikutaja eluviisi, öeldes, et õnn on igaühe enda teha, ja teised, kes säärast logelemist külarahvale näkkuirvitamiseks pidasid. Kui mehel saabus seentekastmise ja söömise aeg, kogunesid aga inimesed ometi aupaklikul ilmel tema ümber ja neid valdas kummaline tunne, et kohe-kohe on juhtumas midagi suurt.

Viimaks saabus aeg, kus paljud külaelanikud keeldusid üldse rohelisest majast lahkumast, tuues põhjenduseks, et tunnevad end seal paremini kui kusagil mujal ning ainus, mis nad veel soovivad siin ilmas, on jagada selle imeliku mehe saatust.

Kutsuti kokku küla eestseisus, sest nii see asi enam jätkuda ei saanud.

Mingi lahendus pidi ju sellele mõistatusele ometi leiduma! Millegi eest pidi see mees ju enesele toitu hankima ja kuskilt enesele uusi riideid saama. Sest puhtad rõivad olid tal alati seljas. Järelikult pidi tal olema raha. Oli see rahahunnik tal kuhugi tuppa ära peidetud? Või oli ta võlur?

“Võlureid ei ole olemas. Vähemasti nüüdsel ajal enam mitte,” teadis aga öelda füüsikaõpetaja Naatan ja teda kui haritud inimest tuli uskuda.

Peale pikemaid vaidlusi otsustati välja panna ööpäevane valve, kes pidi välja uurima, et kust ja kuidas hangib too imelik mees enesele toidupoolise ja rõivad.

Vahikorda pandi korraga kolm meest, kõigil malakad käepärast ning iga kahekümne nelja tunni tagant vahetasid järgmised kolm meest nad omakorda välja. Ja näe, ei möödunud nelja päevagi, kui ühel ööl enne varajast koitu, kõige vaiksemal tunnil, Mustla poolt üks poiss jalgrattaga külasse väntas. Rohelise maja juures pidas jalgrattur kinni, võttis pakiraamilt kompsu ning kavatses sellega juba majja hiilida, kui mehed varitsusest talle tee peale ette kargasid ja keretäie ähvardusel ehmunud poisilt nõudsid, et kust ta tulnud on ning mis tal kompsus on. Ja hirmunud poiss rääkiski viimaks ära kõik, mis ta teadis.

Järgmise päeva õhtul tuli Kärstna küla eestseisus seltsimajja jälle kokku, et anda teada uutest ja põrutavatest uudistest. Rahvast oli sedakorda kogunenud rohkemgi kui vaja, sest jutud juba levisid. Niheleti ja sosistati, kuni külavanema abi haamriga vastu lauda lõi ja vaikust palus.

“Asjalood on nüüd sedaviisi,” andis külavanem teada, “et mees, kes ei tee mitte midagi ja kes meie küla elu on pea peale on keeranud, et see imelik mees toodi meile siia salaja Mustlast…”

“Miks salaja?!” nõudis kohe keegi kuulajate seast aru.

“Mis kord see on, et meile siia salaja poolearulisi sisse veetakse!” hüüdis teine.

“Kas mul lastakse rääkida või ei lasta!” Külavanema abi põrutas jälle haamriga vastu lauda ning saal jäi vaikseks.

“Niisiis toodi see mees siia meile Mustlast, kus ta oli elanud Kuninga tänaval asuvas majas täpselt samasugust elu nagu siin,” jätkas külavanem. “Ma ise päeval helistasin Tarvastu vallavanemale ja sain selle kohta kinnitust. Ja mis selgus. Selgus see, et see mees ei teinud ka seal mitte midagi. Jooksis vaid hommikul paar tiiru ümber maja, kastis seeni ja vahtis rõõmsalt päevad läbi lakke. Kogu moos. Aga Mustlasse olevat see mees toodud enne seda Holstrest, Holstresse omakorda Kõpust, Kõpusse omakorda Tohvrilt, Tohvrisse omakorda Vastemõisast. Kustkohast see mees aga Vastemõisasse toodi, selle kohta puuduvad nii minul kui vallavanemal andmed. Nii on see mees arusaamatul moel end paljudes külades mugavasti sisse sättinud, ilma et ta ise selle heaks lillegi oleks liigutanud. Ja ikka on talle mingil ajal järgmisse asulasse eluase soetatud, kuhu ta siis salamisi edasi on toimetatud ja teda seal senikaua toidu ning riietega varustatud, kuni omakorda järgmise küla elanikud on kõigest teada on saanud ja selle mehe siis jälle järgmisse külla edasi toimetanud. Vaat nõnda on asjalood.”

“Püha jumal, aga miks seda meest seni veel seevaldisse pole viidud?!” kostis nüüd kuulajate seast imestushüüd.

“Või tagasi sinna, kust ta kord teele asus?!” hüüdis teine.

“Selliste meeste jaoks on Eestis olemas vangimajad!” lärmasid kolmandad tagantreast.

“Kas ma saan edasi rääkida või ei saa!” nõudis külavanem häält tõstes, ja külavanema abi põrutas haamriga kolm korda vastu lauda.

“Olen nüüd oma jutuga jõudnud asja ivani,” jätkas külavanem. “Asja iva aga peitub selles, ja selle kohta andis mulle kinnitust vallavanem isiklikult, kelle usaldusväärsuses, ma arvan, pole kellelgi põhjust kahelda, et kui mõni küla ongi sedaviisi temaga toiminud, ühesõnaga sellesse inimesse kuidagi halvasti suhtunud või teda hooldekodusse või mõnda hullemasse kohta püüdnud toimetada, et siis on õnn selle koha edaspidi maha jätnud, pole inimeste elud seal enam õitsenud, on tekkinud tülid ja riiud, mingid kummalised tõved on hakanud levima, loomad lausa kärntõppe surnud ja põllud küla ümber löönud kahjuritest kihama. Tohvril, kus sellele mehele haledalt kere peale anti ja külast minema kupatati, kõik nõnda just sündiski. Võite ise minna vaatama, mis olukord seal praegu on: kõik laguneb ja mädaneb. Mõni põdur kits või kana vahib veel keset õue, allesjäänud inimesed aga istuvad suud töllakil lävepakul või teeveeres nagu elavad muumiad. Justkui mingi katk oleks üle kogu küla vajunud…”

“Puha lora ja pettus!” kostis seepeale kuulajate seast nurinat.

“Korda pole majas, vaat mis!” hõikasid mehed tagantreast.

“Võib-olla. Võib-olla on see tõesti lora ja pettus,” vastas külavanem, “kuid teie eestseisjana pean vastutama meie kõigi heaolu eest ja ma ei saa riskida isegi mitte võimalusega, et meil säärased asjad hakkaksid juhtuma. Pealegi pole see mees meile midagi halba teinud. Miks peaksime siis meie talle seda tegema. Ei, mu armsad kaaskodanikud, me talitame nüüd täpselt nõnda, nagu on talitatud enne meid, ning seetõttu teen ma ettepaneku toimetada see mees edasi Suislepa külla. Vargsi ja öövarjus. Olen siin juba paari inimese abiga välja vaadanud ka maja, kuhu me ta seal elama paneme. Toidame ja katame teda seni, kuni suisleplased ühel päeval avastavad, et mis ja kuidas, ning siis vaadaku nad juba ise, kuhu ta edasi toimetada. Sedasi on see juba kord kombeks saanud ja nõnda peame toimima ka meie. Seepärast teen ettepaneku: kes on otsuse poolt, et toimetada veel täna öösel see mees ühes oma seentega Suisleppa, tõstku käed.”

Kuulajate seast kostus küll nurinat, kuid valdav enamus oli ometi asjaga nõus. Nõnda sai see asi otsustatud ja tõepoolest, veel samal ööl transporditi imelik mees ühes voodi, laua ning seentega Suislepa külla ja pandi seal salamahti ühte suurde ja tühja majja elama.

Pärast seda pöördus elu Kärstnas peagi oma vanadesse rööbastesse tagasi. Piimamüüja hakkas piima viima jälle õigete uste taha, noored armastajad tundsid, et just nemad on need maailma kõige õnnelikumad inimesed ning apteeker, riidekaupmees ja koolidirektor said taas oma ametioskustest rõõmu tunda. Olid küll mõned, kes kummalist meest rohelise maja ümber taga nutma jäid ning talle järele tahtsid minna, kuid karmi omakohtu ähvardusel keelati neil see asi ära.

Aga saekaatri ülema kaksikutest tütred nägid imelikust mehest edaspidigi und, isegi siis veel, kui neist kunagi täiskasvanud ning väärikad pereemandad olid sirgunud ja neil kummalgi omakorda uued kaksikud sündisid. Ühel poisid, teisel tüdrukud.

Andrus Kasemaa
Leskede kadunud maailm

Peeter Sauter
Leia see endast üles

Olavi suus elas palju toredaid roppe sõnu. See oli kirju ja auväärne seltskond. Nende ülesanneteks olid emotsioonidele ja mõtetele kaalu lisamine, enesetunde parandamine valu, viha ja kurbuse leevendamise teel, keele rikastamine ning kultuurilise mälu kandmine. Sõnad jagunesid mitmesse üksteisega seotud alamgruppi. Paljud neist vihjasid sugulisele vahekorrale või väljaheiteprotsessile, nii mõnedki olid seotud religiooniga, kuid leidus ka üsna abstraktseid, mille päritolu ja algne tähenduski olid aegade hämus kaotsi läinud. Paljude suguvõsa ulatus väga iidsetesse ugriaegadesse, aga oli ka nooremat rahvast ja võõrsilt tulnud kraami. Mõne puhul oli suisa raske mõista, miks ta just sellesse seltskonda on sattunud, aga Olavi suus ei põlatud kedagi ära ega jäetud kasutult nurka vedelema. Roppudel sõnadel oli väga palju tööd, sest Olavi keelekasutus oli mahlakas ja tabudevaba.

Kui parajasti väga palju tegemist ei olnud, lösutasid vägi- ja vandesõnad üheskoos vulgaarsuste ning solvangutega mõnusasti suunurgas ja mängisid kaarte. Nende lemmikmängudel olid toredad nimed – Linnade Põletamine, Turakas ja Küüned Persse. Kaardimastidel ilutsesid napis riietuses ning kopuleeruma ahvatlevates poosides tütarlaste pildid. Aeg-ajalt lipsas mõni sõna korraks üle huulte ja kiitles tagasi tulles näiteks nii:

“Juhuu, ma kõlasin poes!”

Päeval, millest täna juttu tuleb, veetsid meie loo kangelased taas kord mõnusalt aega ja lobisesid elust-olust.

Põrgu uhkeldas:

“Mind peeti eile viis korda meeles!”

Kaugelt Venemaalt pärit, aga teiste vägisõnade poolt ammugi omaks tunnistatud Nahui nentis tagasihoidlikult:

“Mina olin eile õhtul trahteris suisa sidesõnana kasutusel. Ei mäletagi enam, mitu korda sai väljas käidud, lugemine läks sassi!”

Nahui abikaasa, imekaunis Pizdets, vaatas teda heldinult.

“Pohui!” ütles Nahui ja Pizdetsi hõimlane Pohui laisalt. Pisike, kollase näo ja pesemata juustega Türahiinlane ohkas raskelt. Temaga polnud kellelgi juba ammu asja olnud, sest tema sokid kippusid haisema.

“Aga minul on Harjumaal Jõelähtme vallas Sambu külas omanimeline mägi!” kelkis Munni ja Türa kauge sugulane Seamunn. “See on koguni kultuurimälestiseks kuulutatud!”

Vitu ja Putsi suguvõsa pesamuna, kaunis ja kähar Tuss võnksutas karvu ja avas oma ilusad häbememokad, et midagi öelda, aga Perse jõudis temast ette:

“Mine siis persse!”

Kõik vägisõnad naersid heatahtlikult ning vanim nendest, hall ja tokerdanud Raisk, tegi Seamunnile pai. Ootamatult läks suu lahti ning rüvesõnu tabas pahmakas külma õhku. Sitaauk sööstis kiiresti vabadusse. Mõne aja pärast naasis ta rahulolevalt ja teatas:

“Kaikusin just üle kalmistu! Ta libises väravas ning kukkus tagumiku peale maha.”

“Oot-oot, mille peale ta kukkus?!” nurises Perse.

“Olgu, olgu!” rahustas teda Vana Vitt. “Küll tuleb peatselt taas ka sinu kord!”

“Aga mäletate,” küsis Munn, “seda korda, kui mind politseinikule öeldi?”

“Oojaa!” hüüdsid vande- ja vägisõnad läbisegi.

“Me suisa tuprusime huultele, kui kohtunik pärast küsis, et kas te tunnistate ennast süüdi, et ütlesite politseinikele sõna, mida kohus keeldub siinkohal kordamast!” ladises Pasarahe õhinal.

“Jah, aga kohtusaalis me siiski välja tulvata ei julgenud,” nentis Litapoeg. “Kahjuks on inimesi, kes meid ei mõista, kellele me ei meeldi. Moralistid ja puritaanid, need on kõige hullemad…”

“Uh, milliseid koledaid sõnu sa tead!” ütles Türa ja võdistas kotte.

“Aga sina käisid eile jälle internetis ja kaotasid oma täpitähe ära ja olid pool päeva Tra!” meenutas Nuss. Türa noogutas häbelikult ja vastas:

“Jah, aga õnneks kasvab see mulle iga kord päris ruttu tagasi.”

Nii mõnedki hõimlased olid vaatamata pidevale täpitähe kadumisele Türa peale natuke kadedad. Eks igaüks nendest tahtis vähemalt mõnikordki Kirjalikuks saada, kas või elektroonilise maailma kaduvuses.

Suu avanes ja sõnad elavnesid. Kelle kord? Kes saab kõlada? Tilluke ja ebamäärase kujuga Vituvahe Higi hakkas erutunult trügima ning astus Kuradile kogemata saba peale. Harvakasutatav, kuid oma küsimärgi üle väga uhke Mida Urru? sööstis vabadusse. Kolleegid läksid elevile – marginaalid sööstavad võitlusse ju ainult väga erilistel puhkudel.

“Päriselt kah!” seletas naasnud küsimärgiomanik. “Vanamutt kleepis Tartu Ülikooli sildi peale teipi! UniverSITAS Tartuensis on nüüd Univer… Tartuensis! Ja teate, ma arvan, et see vanamutt ongi kurikuulus Teibi-Memm!”

Sõnad sumisesid küsivalt. Persevest seletas:

“See on üks selline inimene, kes kui kohtab raamatus ebatsensuurset sõna, siis kustutab selle valge korrektuurilindiga ära, et vähemalt need inimesed, kes peale teda seda raamatut loevad, ei peaks neid sõnu seal nägema. Ju ta nüüd võtab juba suuremalt ette.”

“See on ju… Tsensuur!”

“Genotsiid!”

Vägisõnad kilkasid ärritatult läbisegi ning kutsusid üksteist südametäiega nimepidi.

“Ajukepp, sina oled nime poolest mõistusele kõige lähemal! Ütle, mida me peame tegema?” küsis Kusehais viimaks.

“Njaa,” vastas kõnetatu. “Olgu. Plaan on selline. Tuleb ette võtta väike maskeraad. Meil on vaja vabatahtlikke ja rühmajuhti. Kuulake hoolega!”

Vägisõnad kogunesid ringi ning sumin lakkas. Tähelepanelikumal vaatlemisel oleks selgunud, et kujund, mille nad Ajukepi ümber moodustasid, ei olnud siiski ring, vaid üksainus suur kõrv. Peatselt oli plaan selge. Rühma komplekteerimine usaldati kõige auväärsemale.

Türa tänas kolleege usalduse eest, pani lipsu kaela ning muutus nagu nõiaväel ontlikuks Meesterahva Suguelundiks.

“Teie tulete kaasa!” hõikas ta Vitule ja Putsile. “Tõmbate stringid ülle ja olete täna minu saatjad. Õed Vagiinad.”

“Ma võin hästi nunnut türklannat kah mängida!” ütles Vitt õhinaga. “Siis oleks mu nimi Amcik!”

Pimedast suunurgast kostus krabinat ja välkusid kellegi silmavalged. See oli alles hiljuti tavaliste sõnade juurest solvangute hulka saadetud Neeger, kes polnud vanemate saatusekaaslaste poolt veel päriselt omaks võetud.

“Kas ma võin kah tulla? Pole viimasel ajal eriti käinud kusagil,” ütles must mees paluvalt.

“Olgu!” ütles Türa. “Kamp on koos. Ja nüüd, valmis olla, hüpe!”

Teibi-Memme suus ei leidnud meie kartmatud misjonärid ühtegi tuttavat sõna ja otsustasid veidi kaugemalt ringi vaadata.

Memme pea oli seestpoolt nagu suur ja räämas katedraal. Igal pool vedeles läbisegi teibirulle ja pühapilte, kõrge lae all laperdasid ja põrkusid üksteisega kokku paljaste tagumikega ja Downi tõvele iseloomulike nägudega inglid. Kõigil neil olid põsed punaseks värvitud.

“See on kirik!” teadis Neeger. “Ma ükskord vupsasin sellises kohas korraks suust välja, aga see oli kogemata. Vaadake, siin on ühel pildil kah teip peal. Piilume, mis sinna alla jääb!”

Teibi all oli pilt kurvast mehest, keda katlas keedeti. Katla peale oli kirjutatud mehe nimi – Püha Vitus, Sitsiilia kaitsepühak.

“Vaene õnnetu!” ütles rühmajuht. “Aga olgu, alustame operatsiooni järgmise etapiga. Poeme kõrva!”

Teibi-Memm istus raamatukogu lugemissaalis, ees kuhi Piibleid. Ta sirvis ühte neist ja mõtiskles. See pidi olema kindlasti tõlkijate süü, võib-olla koguni jumalakartmatute kommunistidest trükkalite vandenõu. Ei saanud ju olla võimalik, et sellel kaljul, millest Mooses kepiga vee välja lõi – uh, kepp, see on samuti kole sõna – et selle kalju nimi oli HOORebi mägi. Pühakirjauurija asetas sõrme probleemse sõnaosa peale ja luges uuesti. No ega see …EBI mägi kah mingi korralik nimi pole, liiga lähedal ühele koledale ja lubamatule venekeelsele obstsöönsusele. Tuleb teipida! Olgu lihtsalt MÄGI. Eideke sättis näpu tsenseerimist ootavale kohale järjehoidjaks ja kuulis äkki häält.

“Vaata oma sõrmi,” sosistas Meesterahva Suguelund tema pea sees. “Need on täitsa minu moodi!”

Teibi-Memm vaatas.

“Kui neid küüsi ei oleks…” jätkas hääl. “Täielik munnikari!”

Teibi-Memm kangestus ja kuulatas, mida tema pea seest veel kostab.

“Mõtle oma silmade peale! Oi, silmad on ühed ropud asjad! Niisked, karvase äärega – vitt mis vitt!” suskis Vitt.

“Ja suu on minu moodi, selline kurruline!” kilkas Puts õhinal. “Teip peale! Teip peale!”

Tüdrukud olid endi tõelist olemust varjanud pesuesemed nurka visanud ja suisa õilmitsesid vandenõurõõmus. Teibi-Memm tõmbas korrektuurilindi sirinal pikaks. Vooruserelv aidaku! Tema pea sees huilgasid ja trampisid maskid eest heitnud vägisõnad ning loopisid ringisähvivaid inglikesi nende endi väljaheidetega.

Mõne minuti pärast koperdas ennast edukalt pealaest jalatallani teibi sisse mässinud memmeke vastu raamaturiiulit ja ilma kleeplindi kammitseva toeta oleks Türa peaaegu tema suust välja lennanud.

“Edusammud!” hõiskas ei tea kust kohale ilmunud Perse tunnustavalt. Ühtäkki sagis Teibi-Memme suus palju tuttavat rahvast. Lõbusamatel olid peas papist peomütsid ning käes joogitopsid, milles küütles ja loksus midagi rüvedat. Loobiti serpentiine, tantsiti ning huilati. Eakas daam põrkas vastu järgmist riiulit, köited sellel ohkasid ning hakkasid pudenema.

Kellegi tugevad käed tõukasid Teibi-Memmelt raamatukuhja ning vana naine tõsteti hellalt püsti. Kleeplint tõmmati eest. Obstsöönsused vakatasid, kissitasid äkilise valguse peale silmi ning oleksid peaaegu väljapääsu suunas sööstma hakanud, aga Perse jonksutas hoiatavalt tuharaid, viipas kannikaga vabaduse poole ning tõmbas urruaugu keelavalt krimpsu. Taamal helkisid pagunid.

Õhtuks olid kõik vägisõnad Olavi suhu tagasi jõudnud. Ärevus oli asendunud rahuloluga ilusast päevast. Nurgas süte kohal särisesid ja eritasid isuäratavat lõhna mõned ingliskeelsed roppused, pidulaual auras ja ootas heamaitsmist suur kuhi vormitut pruuni ollust.

“Tore, et ta rahunema viidi,” nentis Nikuikaldus. Pruun ollus pidulaual noogutas.

“Ei ole ilus vanainimest kiusata!” ütles Seapeet ja muigas.

“Ei ole ta jee!” itsitas Vana Kabi ja plurtsatas oma naabrile, Türastunud Idioodile naljaviluks veidi valget jobi näkku. Taamalt lähenes väike seltskond hilinejaid. Üks nendest hoidis ennast omamehelikult sirgu, ülejäänud kolme kehakeel andis märku ujedusest.

“Need on uustulnukad!” lausus Pede. “Saage tuttavaks – Pankur, Sots ja Kesik.”

“Noh, egas midagi, astuge ligi!” ütles Värdjas lahkelt. “Sööge sitta, ärge häbenege!”

Anti Saar
Ahi

Linda-Mari Väli
Rääkimata lugu

Endel Lippmaa lahkumine

Akadeemik Endel Lippmaa polnud kunagi poeesiale ja fantaasiale suuremat tähelepanu pööranud. Oma isalt päranduseks saadud geniaalselt matemaatiliste geenide varal oli ta juba kümneaastaselt enesele teadvustanud, et luule, kunst ja niisama unistamine – kõik see on objektiivsest vaatepunktist lähtudes üks suur jamps. Ning jõudnud kord säärase järelduseni, jättis ta tervelt kuuekümne viieks aastaks oma parema ajupoolkera ilma hooleks, pühendades oma elu keerukate matemaatilis-küberneetiliste ülesannete lahendamisele. Ehk siis vasaku ajupoolkera truualamlikule teenimisele.

Endel Lippmaast sai peagi erakordne talent tuuma magnetresonantsi ja relaksatsiooni, kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse ja biofüüsika alal. Ainsa inimesena maailmas suutis ta ioontsüklotronresonantsimeetodit kasutades täpselt ära mõõta triitiumi ja heeliumi kerge isotoobi ioonide massi erinevuse ning lisaks sellele tegutses veel ka aastakümneid Eesti NSV Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi füüsikasektori juhatajana. Kõige selle tulemusena omandas Endel Lippmaa vasak ajupoolkera elu teises pooles lausa kuldse läike, ilma hooleks jäetud parem ajupoolkera metsistus aga seevastu täiesti.

Alles seitsmekümne viie aastasena hakkas Endel Lippmaa huvi tundma oma unarussejäänud parema ajupoolkera vastu. Võib-olla tuli see sellest, et ta ühel hetkel lihtsalt tüdines küberneetikajumala teenimisest, aga võib-olla johtus see ka – mis küllap tõenäolisem – teaduslikust uudishimust oma igavesse unne mõistetud poolmina vastu.

Nõnda istuski akadeemik Lippmaa ühel ilusal oktoobrihommikul tugitooli, sõi ära kolm vorstivõileiba, jõi ära tassitäie kuuma sookailuteed ning võttis kätte Ernst Enno luulekogu “Rändaja õhtulaul”. Sest ega Endel Lippmaa polnud rumal. Ta teadis väga hästi eesti kirjanike elulugusid ja oli end kurssi viinud sellegagi, et unistajana on Ernst Enno luuletajate seas suurim. Järelikult oli suurim tõenäosus just selle poeedi ulmakiirendi abil startida oma unustusehõlma vajunud ajupoolkerra.

Kui akadeemiku abikaasa Helle Lippmaa nägi, et ta mees on hakanud luuletusi lugema, oli ta väga imestunud, kuid ei ütelnud midagi.

“Vanu inimesi külastavad ikka teinekord veidrad tujud,” mõtles naine, “küllap lähevad need ka jälle üle.”

Oh, oleks ta vaid teadnud, kui pikale ja ohtlikule reisile ta mees end praegu asutas!

Ernst Enno luuletused täitsid Endel Lippmaa vaimu peagi kummalise hõljumistundega. Akadeemik tundis, nagu istuks ta unelusraketis, mis kihutab ühes temaga otse sisekosmose seniavastamata planeetide suunas. Targa mehe meeli valdas õnnis roidumus ja mingil hetkel nägi ta silmanurgast, et paremasse toaseina, kus polnud kunagi midagi olnud, on ilmunud uks. Akadeemik taipas kohe, et see ongi avaus, mille kaudu pääseb unustusehõlma vajunud ajupoolde. Ukse ees seisis küll suur ja raske tabalukk, ent imeliste asjaolude kokkulangevusel oli “Rändaja õhtulaulu” lugemise ajal ilmunud Endli pihku võti, mis sobitus kenasti just raudse tabaluku südamesse…

Uks avanes raske käginaga ja justkui vastumeelselt.

“Head aega, kallis naine!” ütles Endel üle õla vaadates vaikselt. “Ja ära mind ootama jää…”

Praokil ukse vahelt pahvas akadeemikule vastu troopiliselt soe ja niiske õhk. Ta pidi õlaga täiest jõust uksele pressima, et sisse pääseda, kuna kohe ukse tagant algas läbipääsmatu džungel – põõsarägastikud, liaanid, hiidsõnajalad ja mürgised putked.

“Ilma kirveta ei tee siin midagi ära,” leidis Endel Lippmaa.

Õnneks oli tal kirves juba varem ettenägelikult hõlma alla pandud ning seetõttu sai ta kohe asuda läbi okkalise võsa enesele teed raiuma.

Puud olid selles džunglis kõrged, hiiglama kõrged, latvu polnud nähagi. Liaanidesse mähkunud mets oli nii tihe, et varjas täiesti päikese, mida seal kusagil ülal vaid aimata võis. Puutüvedel ja sammaldunud kändudel kasvasid sõnajalad, orhideed ja veel mingid vängelt lõhnavad lilled, kust ammutasid nektarit tillukesed pärlmuttermustad linnud. Nektarikogujad sarnanesid koolibritele, kuid neil oli pikem ja kaarjam nokk ning nefriitrohelised silmaterad. Akadeemik pani info lindude kohta märkmikusse kirja ning rühkis läbi võsa edasi.

Niiske ja kuum õhk võttis higist leemendama. Juba tundis Endel, kuis sääremarjade külge imevad ennast vastikud puugid, kuis moskiitod valusalt käsivarsi ja kaela hammustavad, kuid parata polnud midagi. Tagasitee kasvas kohe uuesti võssa ning ainus lootus džunglis ellu jääda oli edasi rühkida.

Kuna tihnik üha metsikumaks ja läbipääsmatumaks muutus ning akadeemiku käed võsa ja liaanide raiumisest peagi väsisid, leidis Endel, et lihtsam on ronida üles suurte puude otsa ning liikuda edasi mööda haralisi oksi. See oli hea mõte. Akadeemikut ennastki üllatas, millise kergusega tal puude otsa ronimine laabus – nagu oleks ta alles noor poisike! Nii mõnegi vallatu hüppe oksalt oksale sooritas Endel nüüd rõõmust, et ta oma keha jälle kord terve ja tugevana tunneb!

Puid mööda edasi turnides kohtas akadeemik oma teel arvukalt huvitavaid loomi, linde ja taimi: hiiglaslikke laiskloomi, kes puutüvede ümber haakunult kinnisilmi lehti mälusid, puudeladvust allajõllitavaid sinisekarvalisi pärdikuid, kirevaid aarasid ja papagoisid, pea alaspidi tukkuvaid koertiiblasi ning lõpmatul hulgal orhideesid, hüatsinte ja kellukalisi, mis kõik olid sammaldunud okstel viljaka kasvukoha leidnud. Ühe puu otsast leidis akadeemik virsikulaadseid magusaid vilju, mille mahl tilkus puu all ammuli sui passivatele sisalikele otse suhu. Neidsamu vilju sõid himukalt ka kummalised pasknääri välimusega linnud, kelle iseärasuseks olid punased lilled, mis õitsesid nende pealael. Akadeemikugi keha kosutas see mahlakas toit üsna tublisti.

Mida sügavamale džunglisse Endel Lippmaa tungis, seda värviküllasemaid ja kummalisemaid olendeid ta oma teekonnal kohtas. Sageli ei osanud ta nende liike ega nimesid enam määrata. Nõnda pidi ta leppima nähtud olendite detailse ülesjoonistamisega märkmikusse: sametise koorega rohelised pähklid, kuuejalgsed loomad, kelle pea meenutas hiiglaslikku oravat, silmitud linnud, kes oskasid viiehäälselt laulda – ja imeväikesed orhideed, mille lõhn uimastas meeli sedavõrd, et akadeemikul oli tegu, et mitte sealsamas puuoksal õndsasse unne vajuda…

Hämaruse saabudes ilmusid aga maa alt ja puutüvede seesmusest välja juba palju ebameeldivamad olendid – tuhatjalad, linnutapiku suurused ämblikud, hiidtarakanid ja hüpiknälkjad, kes aeg-ajalt akadeemiku jalgade ja käsivarte külge klammerdusid, temast verd imesid ja siis kuhugi edasi tõttasid.

Kui asjade üldist seisu vaadata, siis akadeemik Lippmaad küll mõnevõrra ärritas olukord, et ta polnud enam kõiketeadev spetsialist, samas aga pakkus talle suurt rõõmu teadmine, et ta on läbi viimas esimest tõsiteaduslikku ekspeditsiooni metsistunud ajupoolkera ohtlikes metsades. Ka tema isa Teodor oli olnud botaanik… Ent rõõmu uuest kutsumusest polnud antud kauaks: kui ta oli parasjagu ümbritseva looduse kohta märkmeid tegemas, ilmus puulehtede vahelt korraga ahvikäsi ja näppas akadeemikul märkmiku peost – milline jultumus nurjatu pärdiku poolt! Maruvihane akadeemik asus võidurõõmsalt huilgavat ahvi mööda puuoksi taga ajama, kuid nähes peagi ära, kui kasutu see ettevõtmine on, lõi akadeemik käega ning jäi pahasena ühele oksaharule istuma… hale hakkas tal nüüd endast. Mis teadlane ta enam ilma märkmikuta on – vaid tühipaljas eksinu ja hulgus! Palavus ja moskiitod, nälkjad ja puugid andsid samuti end üha valusamalt tunda.

Kuid Endel Lippmaa polnud mees, kes esimeste raskuste puhul alla vannuks.

Õhutuhämaruse saabudes jõudis ta väikese järve äärde. Läbipaistvas helesinises vees ujusid ringi suured punased kalad. Ohtlikud ei paistnud nad olevat. Akadeemik Lippmaa kukutas end kõrgelt oksalt jahedasse vette ning ta suule ilmus naeratus. Milline õnnis karastus peale piinarikast ekslemist metsas! Sukeldudes sügavale järve, puudutas ta näpuotsaga unipunaseid kalu ja need tõmbusid ehmunult eemale. Õhtune päike kumendas läbi vee unelevalt silma ning akadeemik Lippmaa huultele ilmus unelev naeratus.

“Pole midagi õndsamat, kui viibida kesk puutumata ja metsikut loodust!” meeliskles ta järves ringi ujudes.

Aga siis saabus öö. Metsast hakkas kostma kummalisi ja jubedust tekitavaid hääli ning Endel Lippmaa pidas targemaks tagasi puu otsa ronida.

Pimedusest vaatasid talle vastu kollaselt hiilgavad silmad, fosforselt helendavad ööliblikad lendasid orhideelt orhideele, asudes oma pika imilondiga öönektarit koguma.

Akadeemik leidis ühe puuõõne, mis oli seest enam-vähem kuiv, ning jäi seal kägarasse tõmbunult kohe magama. Kellegi hiiglaslik nina puudutas öösel ta juukseid, aga õnneks mees seda ei tundnud.

Järgmisel päeval püüdis Endel teekonda jätkata, ent kuna džungel eespool veelgi tihedamaks muutus, siis loobus ta sellest ettevõtmisest, pöördudes tagasi väikese järve ja puuõõnsuse juurde.

Akadeemik asus nüüd elama üksildase metslase karmi, kuid üllast elu. Päevasel ajal varus ta puuvilju, põimis okstest ümber puuõõne ruumika veranda, et kiskjad talle ligi ei pääseks, ja et mitte vaimul roiduda lasta, hakkas välja mõtlema nimesid lindudele ja loomadele, keda ta ümbritsevas looduses nägi. Sageli läksid need ta peas küll sassi, nõnda et tihti sai mõni tundmatu loom või lind sel moel enesele iga päev uue nime.

Vahel, hommikupoole ööd, ründasid akadeemikut agressiivsed rändsipelgate hordid ja neil puhkudel polnud muud väljapääsu, kui turnida ohtlike putukate poolt kaetuna mööda oksi järve kohale ja kukutada end vette. Hädavaevu pääses ta kord helesinise pantri käest.

Ühel palaval päeval, kui akadeemik Endel parasjagu järvevees suples, ilmus hämara džungli sügavusest välja tundmatu hõim. Need olid leebete ning uniste nägudega, paksude huulte ja kuldpruunide silmadega inimesed… Aga siiski ürginimesed. Seda võis aimata nende massiivsest lõualuust, kõrgetest põsesarnadest ja etteulatuvaist kulmumõhnadest. Paistis, et nad olid tulnud jahilt, kuna kahel mehel rippusid üle õla kaks hiiglaslikku metsrotti. Endlit nähes hakkasid hõimlased omavahel millegi üle väga elavalt vaidlema ning häälitsuste ja märkide abil tegid nad akadeemikule selgeks, et ta peab nendega kaasa tulema. Vastu vaielda polnud mõtet, kuna kõigil meestel olid käes teravaotsalised odad, ja tegelikult oli Endlil isegi hea meel, et ta sellest üha ohtlikumaks muutuvast erakuelust lõpuks pääseb.

Mööda kitsaid ja käänulisi loomaradu jätkasid nad teekonda, kolm hõimlast Endlist ees- ja kolm tagapool. Aeg-ajalt pidid teelised tiheda võsastiku tõttu kummarduma maha ning roomates edasi liikuma. Siiski oli see sedavõrd sissekäidud rada, et kirvest ei pidanud kasutama.

Õhtu eel jõudsid puruväsinud akadeemik ning jahimehed väikesele lagendikule, kus asus hõimlaste laager. See koosnes kümmekonnast palmipuulehtedest ehitatud onnist, mis paiknesid ringikujuliselt ümber suure ja kauni õistaime.

Akadeemik Endel Lippmaa pandi elama eraldiasuvasse onni ning tema eest kanti igati hoolt. Toidu- ja joogipuudust ei pidanud ta kordagi tundma, samuti toodi talle mingeid lehti, mis peale närimist tekitasid mõnusalt uimase oleku, ning õhtuti kutsuti teda osalema rituaalsetes tantsudes. Igal ööl saadeti talle seltsiks noor, eukalüptuseõliga salvitud neiu.

“Ei tea miks nad küll nõnda hästi mu eest hoolt kannavad?” mõtiskles Endel Lippmaa uimastavat lehte närides ja roosat täiskuud vaadates. “Aga ju on mu saavutused teaduse vallas siis seda väärt.”

Ja õnnis naeratus kerkis ta suule.

Hõimlaste juurde saabumisest võis ehk möödas olla kuu, kui ühel hommikul akadeemik Endel korraga tundis, et midagi on justkui teisiti kui tavaliselt. Mingi imelik, õrnmagus lõhn lehvis kõikjal ta ümber… Kui Endel lehtonnist pea välja pistis, siis nägi ta seda – toosama hiiglaslik orhidee levitaski seda lõhna, mis kaheteistkümne onni keskel seisis – hiidlill oli öösel õide puhkenud! Tumeroosa, inimkasvu lill sirutas oma lihavad kroonlehed otse akadeemiku poole… See õis meenutas talle midagi… Aga mida?

Magus ja meeli hullutav lõhn levis üle küla, nõnda et hõimlased nüüd aina naersid ja kallistasid üksteist. Paistis, et on kätte jõudnud kogu küla kauaoodatud rõõmupäev. Ka akadeemik Endel tundis magusa lõhna poolt tekitatud sunduse tõttu vajadust hõimlasi kallistada, tundis, et kõik nad on vennad ja õed nüüd, tahtis neile rääkida midagi ilusat, ehk pidada loengu koguni kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse ja biofüüsika alal, kuid võimalust selleks talle ei antud. Nimelt kummardus äkki kogu hõimurahvas Endli ees häälekalt maani, noored ja nägusad neiud hakkasid roosiõliga pesema ta jalgu ning asetasid kandikul ta ette rikkaliku hommikueine. Teda ümmardati kui kuningat ja see tegi Endli ettevaatlikuks: Mida pidi see kõik tähendama? Miks käituti temaga nõnda? Miks ei toimitud samamoodi kellegi teisega? Kas ta pühitsetakse kuningaks?

Endel ei tahtnud olla kuningas. Ta tahtis olla inimene inimeste, hõimlane hõimlaste seas, kuid seda ei lastud tal enam olla. Ja kui neli tugevat meest mingit õrna viisi ümisedes teda orhidee poole hakkasid nügima, taipas akadeemik Lippmaa korraga kõike: ohvriks! – selle jumalikult kauni lille ohvriks valmistuti teda hoopis tooma! Selleks kogu see hoolitsus, need naised, need parimad palad talle!

Nüüd taipas akadeemik Lippmaa täie selgusega sedagi, mida see rammusa aroomiga meeli hullutav õis talle meenutas. Miks on ta nii kutsuvalt ja ligitõmbavalt oma õiekrooni ta poole välja sirutanud – hiiglasliku naise üska meenutas see õis! Oma meelihullutava lõhnaga nõudis see taim enesele toitu – nagu meelitavad vähemad orhideed ligi putukaid ja liblikaid, et nende kehamahladest endi juurtele elurammu ammutada…

Ehmunult rabelema ja vastu tõrkuma hakkas Endel nüüd, kuid oli juba hilja –kaheksa tugevat mehekätt haarasid ta ümbert, lükates teda naerdes ja õrnalt otsekui sõnakuulmatut last aina hullutavale õiele lähemale. Viimaks, olles ehk jõudnud viie sammu kaugusele orhideest, vallutas imelise õie ahvatlev lõhn aga Endli meeled juba sedavõrd, et mees äkki valjusti ja õnnelikult naerma puhkedes nüüd juba ise lille südamiku poole astus, nähes tumeroosas õievagiinas jumalannat, kes on valmis armastuseks lihtsureliku vastu… Ent hetkel, mil Endel puudutas õie lihavaid kroonlehti, keerdusid nood püünisena ümber akadeemiku, neelates ta endasse, ning õudsa õndsusega tundis akadeemik, kuis kuum ja ablas lill ta ihu üha tugevamini enda südamikku pressis, nõnda et rinnakorv ragises ning hingamine lakkas. Siis kaotas ta teadvuse…

Endel Lippmaa tagasitulek

Kui akadeemik Endel Lippmaa taas silmad avas, leidis ta end vaiba sisse mässituna elutoa põrandalt. Sügisest oli saanud kevad, lilled pottides närtsinud, üks akendest lahti murtud. Oli käidud toas ja televiisor ning lauahõbe kaasa viidud… Abikaasa oli nähtavasti juba ammu ta juurest ära kolinud. Polnud ühtegi hingelist seal peale tema enda. Vaid kollane kuu vaatas kelmikal ilmel aknast tuppa ning mahe öötuul hõljutas kardinaid.

Astudes mõrase peegli ette, nägi akadeemik, et ta välimus on metsistunud, habe kasvanud rinnuni, juuksed sorakil õlgade peal, ta ise aga lehkas kopituse ja kuivanud uriini järele. Vasakust taskust lipsas välja hiir.

Üllataval kombel see kõik ei häirinud akadeemikut, vaid tõi Endli suule hoopis salapärase naeratuse. Ta tardus korraga kummalisse poosi, nipsutas sõrmi ning pilgutas tuppa lennanud ööliblikale silma. Siis sirutas ta end haigutades, läks kergel sammul akna juurde, libistas end piki vihmaveetoru alla ning ronis üle naabrite aia. Tund aega seisis Endel liikumatult ühe õunapuu all. Seejärel hiilis ta naabermaja aknast sisse, tippis kuulmatul sammul külmkapi juurde ja sõi ära kogu toidukraami, mis seal leidus. Siis tahtis ta juua. Kraanivesi aga akadeemiku janu ei kustutanud. Ometi haistis ta, et kusagil majas on olemas väärt joogikraam.

Akadeemik hiilis läbi kõik toad, jõudes nõndaviisi lõpuks magamistuppa, kus uinus nooremapoolne abielupaar: kõhn, mureliku ilmega mees, ja tüse, heasüdamliku näoga naine. Laps väikeses titevoodis tegi häält. Küllap oli tema ainsana kuulnud võõra sisenemist. Endel kussutas ta õrna viisiga taas unele ja tippis siis abieluvoodi juurde. Ta kummardus läbi une naeratava naise kohale, lükkas teki ta ülakehalt ning tõmbas kombinee alt tasakesti välja suure ja valge rinna. See lausa pakatas rammusast piimast! Akadeemik surus oma lõhkikuivanud huuled ümber roosa nibu ja hakkas jooma. Piim oli soe ja rasvane ning Endel tundis, kuis ta kuudepikkusest liikumatusest kokkukuivanud nahakoed, lihaskiud ja närvilõpmed taas ergastuvad ja rõõmsalt surisema hakkavad. Janu kustutatud, suudles ta naist tänutäheks otsaesisele, avas siis akna ning tõmbas ninaga lõhna… Miski erutas ja kutsus teda kusagil läheduses, nõnda et Endli silmad hakkasid äkki väga elavalt hiilgama. Ta hüppas teise korruse aknast alla murule ning liikus kuulmatul linnusammul edasi järgmiste aedade poole… Jumal üksi teab, mis akadeemikul tol ööl veel plaanis oli!

Maarja Kangro
Žürii

Sven Vabar
Tulemaalased, Kuidas saada reaalseks, Hallid vesised limukad