Toeta

Proosa

  • Teatriblogi! VAT Teatri & G9 "Sirgu Eesti"

    INDREK HARGLA JA AARE TOIKKA. “SIRGU EESTI”. VAT Teater ja G9 Labürintteater. Esietendus 5. oktoobril 2017.

    Raili Nugin:

    „Sirgu Eesti“ pealkiri on mitmetähenduslik – ühelt poolt viitaks see justkui (Eesti) sirgumisele ja kasvamisele, kuid teisalt on lavateose verbaalse osa üks keskseid tegelasi vastuoluline Artur Sirk. Etendus koosneb kolmest osast: tantsuelementidega ringkäigust, näitusest ning sõnalisest lavastusest. Ülemäära ühtset tervikut Labürintteatriühenduse G9 ja VAT teatri koostööst ei teki, kuigi näitus ning sõnaline osa üksteist siiski toetavad.

    Ehkki „Sajandi lugu“ sarja ühe etendusena peaks lavastus luubi alla võtma perioodi 1930-1940, pretendeerib dramaturgide pintslihaare laiemalt kogu 100-aastasele perioodile (nii nagu ka eelmised sarja etendused pole jäänud liigselt aja (ega ka loo) kütkeisse).  Tantsuetendus pakub tõlgendusterohket ringkäiku Rahvusraamatukogu nii sise-kui välistreppidel ja koridorides keldrist katuseni. Retke kestel lendab punaseid lipikuid, valgeid ebemeid, lehvivad mustad ja valged lipud, sekka siniste ja punastega. Koridorides uidates kohtame sõdurisineleid, banaane ja pallimerd.Peategelasena jääb domineerima siiski Rahvusraamatukogu hoone – oma grandioossuses, armetuses ja igapäevasuses.

    Kirev sümbolitesadu jätab paljutki vaataja tõlgendada, siiski tundus algne musta ja valge võitlus, hilisem punaste lehtede sadu ning lõpus troonile trügiv sinine lipp (ja selle käigus käik läbi amfiteatri ja keldri katusele) teekonda läbi Eesti ajaloo, orust tippu (kas tegu on iroonia või paatosega, ei teagi öelda, kahtlustan siiski esimest). Tipputõusnud lipp pole sinimustvalge, vaid sinine – on see viide Euroopa Liidu lipule või vihjatakse lipuvärve killustades Eesti arengu killustatusele?

    Ka näituseosa mängib 100-aastase ajaloo kaardile, presenteerides tõestisündinud fakte segiläbi teatritegelase Ernst Meele elulooga, kelle põhimoto oli „Kõik võinuks minna ka teisiti!“. VAT teater ise rahustab vaatajat, et kui sel ei meenu kultuuriajaloost ühtki Ernst Meele-nimelist tegelast, ei maksa oma mälus kahelda, sest „Ernstiga on selline lugu, et teda ei olnud tegelikult olemas. Vähemalt mitte meie reaalsuses.“ Ernst Meele moto on minu jaoks ka järgneva sõnalise osa võti. Esmapilgul mängitakse lavastuses üsna ühemõtteliselt läbi vandenõuteoreetiline versioon Artur Sirgu traagilisest saatusest. Näeme võimuahnet Laidoneri ning laveerivat Pätsi, kes kasutavad entusiastlikke vapse ära autokraatliku režiimi kehtestamisel.

    Dramaturgiline lahendus sellele loole on veidi pikaleveniv ning puust-ja-punaseks-stiilis, samas vaheldub jutustus osatäitjate vaidlustega „Suure Narratiivi“ üle, ironiseerides nii hegemoonilise ajalookirjutuse üle. Nendes vahepalades käivad kirglikud heitlused tõe väljaselgitajate ja hea lõpuga loo otsijate vahel. Olgu öeldud, et noor tõeotsija lõpetab prügikastis, šampus aga voolab klaasidesse ja kunst elab edasi.

    Lavastuses etendatud Ernst Meele teatridemokraatia, tundub, nõuab samamoodi ohvreid nagu 100-aastane Eesti demokraatiagi. Sealjuures jääb lahtiseks, mida see fenomen õieti siiski sisaldab ja kui demokraatlik on demokraatia. Või kui tõsiseltvõetav on ajalugu ja selle narratiiv. „Kõik võinuks minna ka teisiti“ tähendab teatridemokraatias, et läks täpselt nii, nagu me otsustame jutustada.

    Keiu Virro:

    EV100 “Sajandi loo” lavastuste sarja kolmekümnendad on kanda saanud VAT-teater ja Labürintteater G9. Tulemuseks on kahemõttelise pealkirjaga kolmeosaline lavastus “Sirgu Eesti”. Etteruttavalt: tulemus valgus laiali ja pikaks ja kurvastas mind egoistlikust vaatepunktist seda enam, et mõlemad teatrid kuuluvad mu personaalsete lemmikute hulka.

    Mis toimub? Kolmetunnisest lavastusest umbes 40 minutit kulub ringkäigule Rahvusraamatukogus, järgneb näitus “Oleks võinud minna ka teisiti” ning viimased kaks tundi täidab Aare Toikka lavastatud lugu Artur Sirgust.

    Ringkäik mäluasutuses sobib ajalooteemadega iseenesest vähemasti kõla poolest hästi ja võimaldab hoonet päris mitme uue nurga alt näha. (Huvitav, kuidas olukord 2018. aastal etendust Tartus mängides lahendatakse? Oletan, et Ülikooli raamatukogus?) Labürintteatri massirongkäigus on võluvaid hetki: lipuheiskamine; nagu muuseas raamaturiiulite vahel lauluviisi ümisev rahvariietes naiskoor või see, kui mõnd aega maailma otseses mõttes läbi punaste prillide vaadanud publik end ühtäkki saksa ja austria raamatute sektsioonist leiab. Ent G9 senised lavastused on minu jaoks talletunud oluliselt isiklikumate ja sellevõrra kõnetavamatena. Publikut on “Sirgu Eesti” puhul küll oluliselt rohkem kui nende varasemates lavastustes, aga samas, see ei tulnud ju tegijatele üllatusena.

    Lavastuse teises osas, näitusel, esitatakse alternatiivset Eesti narratiivi. Seda, kuidas ajalugu oleks võinud minna, kui Eestis oleks tegutsenud teatridemokraatia rajaja Ernst Meel. Näitus ühes alternatiivse ajaloojoone ja 30ndail olulist rolli mänginud inimeste kirjeldamisega Meele vaatepunktist toimis minu jaoks terviklikult. Võimalik, et terviklikkuse muljele ei teinud halba ka pitsike viina, mis näituse kõrvale pakuti.

    Kõigi kolme osa ühe tervikuna nägemiseks või kahe viimase tunni jaoks oleks aga ilmselt ära kulunud veel paar pitsi.

    Viimase osa raamiks on alternatiivne tänapäev, mil igal aastal toimub Ernst Meele ellu kutsutud Suur Etendus, vaatemäng, millega rahvuslikku positiivset narratiivi kinnistatakse/taasluuakse. Areenile astub noor näitekirjanik Eduard Poolöö (Meelis Põdersoo), kes pakub välja näidendi, mille peaosas on romantiline rahvuskangelane Artur Sirk ning pahalased Päts ja Laidoner. See, et lavastuse algidee üheks autoriks on märgitud Indrek Hargla, ei üllata vist siinkohal kuigivõrd.

    VAT-teater näib “Sajandi loo” projekti irooniaga võtvat. Lavakujundus on sini-sinistes värvides, on paatos, on rahvariietes koor. Tulemus mõjub aga lohakalt. Viimane osa on pikk ja veniv, teater teatris vormi teostus on välja kukkunud umbes sama nüansirikkalt kui panniga vastu nägu saamine.

    Etendusel, kus viibisin, aplodeerisid paar inimest lõpuks küll püstijalu. Kaht prouat kuulsin pärast arutavat, et see, mida laval näidati, oli nii õige. Seepeale jäin mõtlema, et mis siis täpselt ikkagi õige oli? See, kuidas 30ndate Eesti ajalugu näidati? Idee ise hakkas muide oluliselt võluvamana tunduma. Just sellest aspektist, mis võimaldab mõelda selle üle, kellel ja mil moel on õigus “õiget” ajalugu kirjutada.

    P.S. Käisin väikese hilinemisega vaatamas Peeter Volkonski ja Musta Kasti “Kangelasi”, millega mõned etendused ka Tallinnas anti. Sellele järgnenud vestlusringis pakuti huumoriga välja, et ehk võiksidki Peeter Volkonski ja Must Kast nüüd heaga kõik EV100 “Sajandi loo” kümnendid ise lavale tuua. Pean tunnistama, et sarja esimese nelja lavastuse järel kõlas see vähemasti korraks päris toreda mõttena.

  • Elu mõttetusest

    URMAS VADI

    Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud! Järgneb paus, tekib juba kahtlus, kas kõige vanem inimene kuulis üldse, mis talle öeldi. Aga kuulis küll, kõige vanem inimene lihtsalt mõtleb, mida öelda, mõtleb pikalt, vaatab siis lilli vaasis, vaatab valgust, mis lõikab läbi tolmuse õhu, viimaks ta vastab:

    „Nojah, aga mis see muudab?“

    *
    Inimene, kes lapsest peale on kogunud raha, rublasid, dollareid, kroone, eurosid, väärtpabereid, aktsiaid, väärismetalli, kinnisvara, et oleks veidigi lihtsam:

    „Aga ei ole!“

    *
    Mees, kes oli pikalt oodanud puhkust, et siis alustada vannitoa remondiga, laob ehituspoes enda auto täis pahtleid, liivapabereid, pintsleid, rullikuid, kaks kasti vannitoa seinaplaate, plaadisegu, vuugisegu ja montaaživahtu, seda läheb alati. Auto võtab paigast, korraga käib tagaistmel ilge jumakas, lõhkeb üks vahupurk. Mees jätab auto seisma, tuleb välja, avab tagaukse ja jääb vaatama:

    „Kus ikka paisub!“

    *
    Väikelinna taksojuht. Kord kümne aasta jooksul toimub tema linna teatris teatripäeva pidu, antakse auhindu, kohale tulevad näitlejad ka pealinnast. Ta oli terve õhtu oma autoga teatri ees ootel. Aga kui jõudis kätte tema kord, istusid taksosse üks tundmatu kirjanik ja veel tundmatum teatriteadlane, taksojuht andis oma pettumusest kehakeelega mõista (teised vedasid õhtu otsa näitlejaid, kes mängisid seriaalides, isegi filmides, oli ka ilusaid naisi, väga ilusaid!), iga ta rakk kisendas solvumisest ja ülekohtust. Omaette mühisedes viskas ta kirjaniku ja teatriteadlase sinna, kuhu need tahtsid, tõmbas ukse pauguga kinni ja võttis kummivilinaga paigast, ega see temast ilus ei olnud:

    „Aga mis nad siis tulevad!“

    *
    Omanik korraldab oma firma töötajatele suvepäevad, sõidetakse linnast välja rohelusse, mängitakse petanki, laud on lookas, õhtul on saun, sauna kõrval tiik, on tellitud ka ansambel, kõik tantsivad ja tegelikult oligi tore õhtu. Aga hommikul, kui kõik on lahkunud, istub omanik suvemaja trepil:

    „Oli seda kõike nüüd vaja!“

    *
    Naine tõuseb voodist, keerab endale lina ümber ja läheb läbi hämara koridori tualetti:

    „Tahaks olla kordki esimene.“

    *
    Luuletaja Ivar Sild läheb oma kodupoodi, ei teagi, mida täna õhtusöögiks teha. Ta käib poes edasi-tagasi, kord peatub lihaleti juures, siis silmitseb leivariiulit, võtab puuviljaosakonnas õuna, tõstab korvi, aga paneb selle siiski varsti tagasi, mingi imelik tunne on viimasel ajal peal, nagu midagi ei toimuks, nagu kõik läheks mööda. Viimaks jõuab Ivar Sild piimatoodeteni, ja ilma et ta isegi seda endale teadvustaks, võtab kätte pärmipaki ja loeb sellelt järjest koostisaineid, viimaks nendib:

    „Jälle pole mind kutsutud. Irw.“

    *
    Ülikool on kutsunud endale kaheks semestriks külalisprofessori. Läks pikalt aega, enne kui ajad said klappima, nüüd siis viimaks ometi. Hea meel on ülikoolil, üliõpilastel ja professoril endal, ta on tõesti tasemel, sügav, tabav, meeletu lugemusega, suurepärane rääkija, ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse eri keeltesse, ka ta ise on suuteline oma raamatuid tõlkima. Esimesse loengusse on kogunenud rahvast nii palju, et mõned peavad istuma trepil, aga keegi ei lähe ära, kuulatakse suure huvi ja vaimustusega. Professor on vilunud, ta võib rääkida isegi siis, kui ta parasjagu räägitavale ei mõtle, ja seda ta hetkel teebki, suu räägib, kuid ta ise mõtleb teatava kurbuse ja kahjurõõmuga:

    „Ja mitte keegi teist ei tea, et ma olen ühe munaga.“

    *
    Inimvihkaja, kellele ei meeldi tema rahvas, naabrid, kolleegid, polegi mingeid kolleege, ainsad kaks sõpra on sama tigedad ja eraklikud kui tema, tõelised misantroobid, peaaegu ei suhtle ja nii ongi hea, oluline on hoida distantsi, piisab vaid teadmisest, et me oleme teineteisel olemas. Talle ei meeldi ka oma lapsed ega abikaasa, juba saigi lahutatud, mingi aeg peale seda tundus, et on veidi kergem küll, siis tungis seesama ilge ja veniv tume mass taas hinge tagasi, nii on, nii on:

    „Ja ega ma ise pole kah mis kiita mees. Pole selleks just väga palju teinud, et asjad oleksid paremini.“

    Aga siis ühel hommikul inimvihkaja ärkab, on imeline hommik, kardinate vahelt tuleb mahedat valgust, mitte kusagilt ei valutagi, esimese asjana avab ta arvuti, läheb Facebooki, kus on kaks tema misantroobist sõpra, kes pole juba mitu kuud teinud ühtegi postitust. Kuidagi nii kerge on olla ja inimvihkaja võtab vastu kõik sõbrakutsed, neid on sada kolmkümmend neli. Kõigi nende inimeste postitused tunduvad nii vaimukad, pildid nii toredad, teevad hea tuju veelgi paremaks, inimvihkaja laigib isegi kassipilte, fotosid erinevatest kohtadest, kus inimesed on parasjagu käinud, on hea, et ta seal ise ei ole, aga kui need inimesed tunnevad seal end hästi, siis miks mitte, jumala eest! Ka meeldivad pildid toitudest, kuigi on tegelikult näha, et ega nad väga hästi maitsta ei saa. Kõik kommentaarid on inimestel nii tabavad, otse naelapea pihta, ta vajutab laik, laik, laik… Alles hiljem tal pilt selgineb, ta vaatab ennast ja oma kätetööd eemalt nagu Raskolnikov verist kirvest:

    „Mida ma küll tegin!“

    *
    Inimene, kes planeerib igal aastal oma puhkust pikalt ette ja paneb alati mööda:

    „Maasikad läksid punaseks, lapsed kasvasid suureks, kodulaen sai makstud. Aga ikkagi suve nagu polnudki, kus nad nüüd on, kui mul oleks neid vaja, kodu või asi!“

    *
    Väga nukra näoga naine istub toolil, silmisse valguvad pisarad, kogu ta keha on täis valu ja kannatusi, naine kõõksub hääletult, vaid keha rapub. Tooli jalad liiguvad temaga samas rütmis, kiuksuvad vastu parketti. Kui need toolijalad saaks rääkida! (On isegi hea, et toolijalad ei räägi.)

    *
    Tauno, kõva saunamees, osalenud ka leilivõistlustel Põhja-Soomes, istub nüüd koos sõpradega laval ja vaatab oma uut kerist. See maksis terve varanduse, ilus asi, isegi niisama nurgas seistes oli teda väga hea vaadata! Kuid nüüd on kuidagi nii imelik istuda, termomeeter, see puust mehe suur till, ei tõuse kaheksakümnestki kõrgemale, veider vaikus valitseb leiliruumis, sõbrad ei taha midagi halvasti öelda, samas on ikka täitsa loll olla. Viimaks katkestab Tauno ise vaikuse:

    „Tahab veel sissekütmist.“

    *
    Astrid ja Egon olid pulma kutsutud, see kutse tuli üllatusena, päris kauged sugulased ikkagi, aga muidugi tore, et kutsuti. Egon arvas, et ehk ei hakka minema, kuid Astrid oli hoos, nii ammu pole pulma saanud, ikka peab minema! Egon proovis ääri-veeri öelda, et kas neid üldse tuntaksegi, pärast tekib segadus, seda veel vaja. Egonil oli päris mitmel korral ette tulnud neid hetki, kus ta pidi selgitama ja tõestama, kes ta on. Ta oli sellega ikka hakkama saanud, siiski jäi sellest alati veidi hõre ja ebameeldiv tunne sisse. Ka selle pulmakutsega oli väike kahtlus, äkki on tegemist ikkagi eksitusega? Astrid helistas ja küsis üle, selgus, et kõik on õige, jah, nad on kutsutud. Ümbrikusse pandi raha, nii on kõige kindlam, mis sa oskad osta, lilled, mindi kohale. Pidu oli uhke, isegi ehk liiga priiskav, aga kord elus ju võib, ikka. Kui tehti grupipilti, siis proovisid Astrid ja Egon teiste inimeste vahele ära kaduda, läksid ja seisid tagareas. Viimasel hetkel tõmbas Egon isegi oma pea alla, äkki hakatakse pärast uurima pildilt, et kes need on, ja keegi ei oskagi öelda ja seda pole vaja. Visati ka pruudikimpu, sellest hoidis Astrid väga kaugele, mõelda, kui kuidagi vopsab see kimp just talle sülle, abielus naine, ta läks kohe tüki maad eemale. Hiljem tantsiti, noored läksid päris pööraseks! Egon ja Astrid tantsisid samuti, aga ei võtnud seejuures palju ruumi, tantsisid vaikselt-vaikselt, nii et kui keegi peaks eemalt neid vaatama, võiks arvata, et kaks vana inimest lihtsalt liiguvad tuules. Süüa oli tohutult, ettekandjad muudkui voorisid suurte auravate taldrikutega, valida sai kolme erineva põhiroa vahel. Kas kana või lõhe või aurutatud aedviljad ja falafelid taimetoitlastele?

    „Ei meile ei ole midagi vaja!“

    *
    Sel naisel ei olnud tegelikult midagi viga, ei mingit silmanähtavat puudust, et oleks olnud küür või topeltlõug, vuntsid, ka polnud ta liiga paks, halva hingeõhuga jne, ei, midagi sellist ei olnud. Ta oli arukas ja meeldiv inimene. Aga jah, mingi iludus ta tõesti ei olnud. Seda arvasid nii teised kui teadis ka ta ise. Kuid ta ei oleks osanud ealeski arvata, et kolm klassiõde, kes nende lennust on veel järele jäänud, kogunevad krematooriumis tema kirstu ümber:

    „Väga ilus surnu!“

    Mõned oskavad oma aja ära oodata.

    *
    Imepisikese saare vaht Martin on uppunud meremeeste vaimudega juba harjunud, nad tõesti ei häiri teda. Aga novembris on üks öö, mil neid tuleb lausa massiliselt, astuvad veest välja, kes kuidas, mõni longates, mõni lausa roomab, kõrvalisele silmale pole see vaatepilt kohe kindlasti mõeldud, aga nagu öeldud, Martin on harjunud. See öö meenutab vaimude hulgalt juba suguvõsa kokkutulekut või suvepäevi, kõik kohad on surnud meremeeste vaime täis, üks vana kapten ronib juba voodissegi. Vaat see Martinile ei meeldi:

    „Ega see siin mingi hotell ei ole!“

    *
    Igati mõistlik mees, ta ei vihka peaaegu kedagi, ei lähe niisama närvi ei hakka tühja koha pealt mölisema, pole üldsegi sallimatu ega midagi ja nüüd kõnnib ta mööda pealinna tänavat, ei olegi midagi valesti. Aga siis jalutab talle vastu kaks noormeest, kleenukesed, lühikestes pükstes, kaks numbrit väiksemates särkides, hoiavad käest kinni. Kuidas nii, nad on nii noored, neil on kõik veel alles ees, miks nad siis niimoodi! Kuhu te küll lähete, kuhu te lähete! ahastab oma mõttes igati mõistlik mees, mingi kahjutunne ja kurbus tuleb talle peale, ta vaatab poistele järele, mõte aga lippab nagu eksinud loom. Tahaks neid kuidagi aidata, enne kui nad midagi mõtlematut teevad, sest on näha, et nad ei tea, mida nad teevad, miks nad oma elu ära rikuvad! Mees ei saa muidu, kui järgneb poistele, läheb üsna tükk aega, enne kui ta julgeb neid kõnetada. Viimaks siiski:

    „Olete te ikka kindlad?“

    *
    Midagi on juhtunud, ei ole täpselt aru saada, kunas see juhtus, kas paar päeva tagasi või juba varem, aga on ütlematagi selge, et Madis pole enam päris endine. Ta on viimasel ajal nii sõnaaher ja sünge, hoiab omaette, koos teistega Madis enam lõunale ei lähe, kus ja mida ta üldse sööb? Jah, ta on nii kõhnaks jäänud. Ka Madise hügieen jätab soovida, juuksed salkus, rinnaesisel kastmeplekid (vähemasti midagi kunagi on ta söönud!), temast levib veidi hapukat lõhna, varem ta küll selline ei olnud, midagi peab olema juhtunud. Kontorikaaslased teevad oletusi, kas naine, kas kellegagi perekonnast on midagi lahti, kas surnud, haige? Või on saanud Madisest kasiinosõltlane? Alkohol? Narkootikumid? Korteriühistu? Prostituudid? Mis see on, mis meie Madist sedaviisi kurnab ja rõhub? Mees on nagu ära aetud, surma vari. Viimaks otsustatakse, et keegi läheb ja küsib, mis tal on. Reet on kohe nõus ise minema, siiski arvatakse, et ehk on parem, kui läheb mõni mees, veel parem, kui mõni vanem mees. Läheb Ahti, ta teeb viisakalt juttu ühest ja teisest, siis jõuab asja tuumani ja küsib. Madis tõstab silmad, langetab need taas ja poetab üle huulte:

    „Ma ei taha sellest rääkida.“

    *
    Juba aastaid oli ta hinges haigutanud tühjus, südames igatsus. Viimaks ometi on ta kellegi leidnud, ta on meeletult armunud, see juhtus nii ootamatult, nii äkitsi. Isegi oma suuremates unelmates ei osanud ta arvata, et see võib temaga veel juhtuda, ta on nii õnnelik. Samas, ajuti mingi kahtlusekübe on nagu hingel:

    „Kui me kokku saime, oli kõik nii õige, me ei kartnud mitte midagi, ei olnud mingit ärevust ega häbi. Seda vist nimetataksegi armastuseks, meie ei nimetanud seda ega teineteist mitte kuidagi, oli lihtsalt see võimas jõud, mis meid välja ajas.

    Kui me olime jalutanud läbi kopsukliiniku pargi, jätsime hüvasti, ta eemaldus, vaatasin talle pikalt järele, kuidas ta koju läheb. Hetk hiljem, sealsamas, tekkis mul mitmeid, lausa kümneid põhjendusi, miks see kõik ei tohiks ikkagi jätkuda. Oli selge, et meil pole mitte midagi ühist, meil pole tulevikku!

    Nii me seal pargis eemaldusime teineteisest ja tõmbusime siis taas kokku nagu mõne astmaatiku kopsud. Lõpuks otsustasime siiski mitte enam kohtuda. Sel viimasel korral läks ta jälle läbi kopsukliiniku pargi, hullumajast mööda ja siis oma koju. Seekord ta ei vaadanud tagasi ega lehvitanud, mina kah ei jäänud pikemalt sinna passima.

    Ma ei tohtinud teda kunagi koju saata, sest alati oli tal kodus mees, kes võis akna peal olla ja näha, alates pargist läks ta edasi üksi. Peale seda viimast kohtumist mul plahvatas – kas ta üldse elab seal majas, mees aknal? Olin valmis kihla vedama, et ei ela. Oli nii tõenäoline, et ta on hoopiski hull, kes saab vahepeal loa väljaspool haiglat jalutada! Sest see inimene peab olema hull, kes suudaks mind armastada.“

    *
    Elfriide põgenes neljakümne neljandal aastal koos ema-isaga üle mere Soome, sealt edasi Rootsi, algus oli raske. Kõik tuli visalt, viimaks saadi jalad alla, aga Elfriidel oli kogu aeg tunne, et teda ei võeta rootslaste poolt omaks. Nad olid küll viisakad ja puha, siiski mingi reserveeritus oli tema ja rootslaste vahel alati olemas. Ta tundis seda isegi siis, kui oli juba abielus rootslasega. Mehe nimi oli Gustav, tore, armastav mees. Ent Elfriide tundis ka Gustavi juures, et on võõras. Lastega rääkis Elfriide ainult rootsi keeles, et vähemasti neil poleks seda tunnet, et nad pole siin päris omad. Ja lapsed said väga hästi hakkama, aegapidi see Elfriide enda mure, et ta pole päris rootslane, kadus samuti. Ühel hetkel sai Elfriide insuldi, ka sellest taastus ta kenasti, hakkas uuesti rääkima, aga ainult eesti keeles, insult oli rootsi keele ta peast täiesti minema pühkinud. Ta mees Gustav ja lapsed ja lapselapsed kuulasid teda, kasutasid emaga suhtluseks isegi Google Translatorit, kui ta lausus:

    „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“

    Mõnikord on isegi Google võimetu, mis siis veel inimestest rääkida!

    *
    Valetaja: See juhtus minuga paar aastat tagasi, kui leidsin endas teatava tasakaalu ja rahu. Võib öelda, et ma olen endaga ära leppinud. Enne seda olin ma heitlik, lasin ennast pisiasjadest häirida, magasin halvasti, sõin liiga palju, mul oli palju halbu harjumusi. Juba lapsena närisin enda küüned peaaegu olematuks, mulle meeldis asju põlema panna, siis oli mul veel harjumus varastada sektsioonkapist majapidamisraha ja osta selle eest kondenspiima. Ja nii iga päev, mu küüned nägid nii inetud välja, mu süda valutas, kui ma raha varastasin, aga ma ei suutnud sellele vastu panna. Halvad harjumused lausa kleepusid mu külge.

    Mingil hetkel, kui Eestisse ilmusid kasiinod, tekkis mul kasiinosõltuvus ja ma varjasin seda kõigi eest, laenasin end lõhki, valetasin… Ma olen tõesti põhjas ära käinud, kuid nüüdseks pinnale ujunud ja viimase kahe aasta jooksul pole ma kordagi ühtegi kasiinot külastanud. Ja asi pole mitte selles, et mul on kõikides kasiinodes sisenemiskeeld, vaid ma ise ei tunne mitte mingit vajadust sinna minna. Ma ei tunne ka viha nende asutuste vastu, need on minu jaoks täiesti võõrad kohad ja ma kõnnin nendest mööda nagu igast teisest majast. Ma ei tarvita enam uimasteid, ainuke puru minu tassis on teepuru. Koos uimastite ja kasiinodega käis minus kaasas ka pornosõltuvus. Aga nüüd, kui ma uimasteid enam ei tarvita, kasiinodes ei käi, siis justkui iseenesest on kadunud ka pornosõltuvus.

    Ma olen õppinud eristama olulist ebaolulisest, nägema nii-öelda suuremat pilti. Ja see hoiab mind teel.

    Õhtul panen ma endale hommikuks kella pool tundi varem helisema. Ja kui ma ärkan, siis on mu päeval kohe pool tundi lisaks ja see tekitab hea tunde. Mul on aega jalutada postkastini, võtta ajaleht, pressida õuntest, apelsinidest või kapsast värsket mahla ja juua seda kohvi kõrvale, klaas mahla annab algavaks päevaks hea süsti. Üldse ma toitun tervislikult, olen loobunud nisu- ja piimatoodetest, ka valgest suhkrust, olen vähendanud enda toidulaual lihakoguseid, rohkem söön kala, aedvilju. Inimestega suheldes ma suudan neid kuulata ja seejuures mitte ärrituda, aga ka ennast kuuldavaks teha.

    Töölt tulles loen ma mõnest ajalehest või ajakirjast pikema arvamusartikli, peale kella kuut ma enam ei söö, olen viimase kahe aastaga kaotanud kaksteist kilo. Enne magamaminekut pesen hambad, kasutan ka hambaniiti, siis ma võimlen, kui ilm on ilus, käin jooksmas, peale seda tuleb hea uni.

    *
    Oli olnud aegu, kui kunstnik M-il polnud üldse raha, kunstniku asi, kõik said sellest aru, M. teadis ka ise, selline see kunstniku elu on. Aga praegu polnud rahaga muret, ta ei olnud kellelegi võlgu, panga silmis oli ta muutunud juba sedavõrd usaldusväärseks, et talle pakuti krediitkaarti. Enamikul kolleegidest puudus krediitkaart, sest polnud püsivat sissetulekut, panga silmis polnud nad usaldusväärsed. Muidugi võttis M. krediitkaardi, aga rahakoti vahel ta seda kandma ei hakanud, sest kuidagi imelik oleks teiste ees. Ta ei tahtnud laiutada, aga mingi koi ta samuti ei olnud. M. oli isegi oma tuttavatele vahel välja teinud, kui oli näha, et neil ei ole raha. Jah, raha on tõesti vähestel. Aga tema oli selleks ka midagi teinud, et oleks raha. M. oli müünud paar enda maali, oli üks pilt, mis meeldis paljudele, ja siis ta tegi seda pilti mitu tükki järjest ja siis jälle. Jah, huvitav see ei olnud, aga tõi sisse, no miks mitte, ei tundnud M. selle pärast endal ka mingit süüd. Lisaks oli teda kutsutud järjest erinevatesse koolidesse kohtuma ja ta rääkis lastele, mida tähendab olla kunstnik, esimesed kohtumised läksid konarlikult, aga nüüd oli M. juba vilunud, tal olid juba oma väljakujunenud naljad, mis meeldisid õpilastele, tekitasid huvi, ja nii oli hea oma jutuga jätkata. Kui lapsed hakkasid ära vajuma, tegi M. uue nalja ja kõik elavnesid jälle. Koolid maksid suhteliselt hästi ja samas ei võtnud nad ära M-i tööaega, varahommikul ta maalis ja lõuna ajal oli juba lõpetanud. Oli ka muid tellimusi, ühe viimase tööna tegi M. mingi haigla seinale maalingu. Terve sein sai täis troopilist metsa, palmide otsas ahvid, rohu sees roomamas naeratav boa, see mõjus värskelt ja lausa tervendavalt, haiged vaatasid tihti seda pilti ja nende tuju läks heaks. Tellimusi muudkui tuli, ka täna oli tal üks kohtumine. Mida temalt täpselt sooviti, ta ei teadnud, aga ilmselt mõnda ta varasemat maali, sest inimesed, kes helistasid, tahtsid kokku saada just M-i ateljees. Viimaks nad tulidki, neid oli kolm meest. M. oli avatud ja naeratas, aga mehed oli sellised imelikud, morni olekuga, pilte nad üldse ei vaadanud. Kui M. küsis, et millised pildid teile meeldivad, vastas üks kolmest mehest, et nad on hoopiski komisjonist. M. oli veidi segaduses, aga sõna „komisjon“ tekitas temas meeldivat ootusärevust, ta küsis:

    „Mis komisjonist te olete?“

    Kolmest mehest üks: „Eks ikka kunstikomisjonist.“

    M: „Ahah.“ Ikka õige asi! Kuid mehed olid nii napid ja sünged.

    Kolmest mehest üks: „Me oleme teid viimasel ajal jälginud ja nüüd me oleme langetanud otsuse.“

    M: „Jah?!“

    Kolmest mehest üks: „Teiega on nüüd kõik.“

    M: „Mismoodi kõik?“

    Kolmest mehest üks: „Aga vaat niimoodi!“

    Ja kolmest mehest üks tuli ja surus oma käe M-ile kõhtu, nahast läbi, ajas rinnakorvi alt näpud otsivalt üles ning rebis välja maksa ja neerud. Siis tuli teine mees kolmest, võttis kopsud, mao ja sapipõie. Kolmas mees rebis välja pärasoole. Nii see komisjon lahkus.

    *
    Priit tellis endale litsi, ta oli seda juba ammu soovinud teha. Ja nüüd viimaks võttiski kätte, leppis kohtumise kokku, pani hotellitoa kinni, ostis kolm karpi kondoome ja šokolaadi, miks just šokolaadi, seda ei teadnud ta isegi, ost oli spontaanne, ta ei plaaninud sellega mingeid armumänge, ei ennast ega libu šokolaadiga kokku hõõruda, ei. Kohtumises endas polnud see-eest mitte midagi juhuslikku, Priit oli juba aastaid mõelnud ja otsustanud, et teeb selle asja ära, enne kui ta ära sureb. Surmani oli veel aega, aga kunagi ei tea ette. Aga kui ta praegu peaks surema ja lebaks jõuetult oma haigevoodis, vaatamas tagasi möödunud elule, ja kui ta peaks vastama küsimusele, mis on see, mida kahetsete, mis jäi tegemata, siis oleks see, et ta saaks olla kellegagi nii, et ta võib teha temaga kõike, mida soovib. Jah, Priit teadis, et see on ülbe ja egoistlik mõte, aga ta ei saanud sinna midagi parata, aina rohkem ja rohkem kummitas teda see soov, sai lausa kinnisideeks. Lastele ja naisele hommikusöögilauas sellest juba ei räägiks, see ei ole mingi hommikulaua jutt. Priit hoidis sünget unelmat sügaval enda sees, viimaks jõudis kätte hetk, kui see kõik pidi teoks saama.

    Priit läks juba tund aega varem kohale, riietas end lahti ja ronis teki alla, siis aga tundus, et nii on ebamugav, pani end riidesse tagasi. Naine tuli kohale, ta oli isegi ilusam kui pildil, kuidagi hea, Priit maksis raha, otsis välja kondoomid, lepiti kokku, mida võib ja mida mitte. Kuidagi kerge ja vaba olek tuli sisse, nad riietusid lahti. Priit tegi kõike, mida soovis. Siis aga eemaldus naisest, jäi voodi servale istuma, oli kuidagi nii imelik. Libu oli näinud igasuguseid mehi, see ei üllatanud, et mõni mees jääb niimoodi soolasambana istuma, mõni hakkab nutma, mõni tahab raha tagasi, mõni muutub vägivaldseks. Aga see mees oli olnud täiesti kena ja viisakas, mis ta nüüd konutab, aega ju on veel, pool tundi:

    „Kas juhtus midagi?“

    „Ei teagi.“

    „Mida ei tea?“

    Priit ei osanudki kohe midagi vastata, istus, till rippu. Läks üsna tükk aega, enne kui ta vastas:

    „Ikka pole päris see.“

  • ,

    Trumpi revolutsiooniline dilemma

    HAROLD JAMES

    Ilmunud Vikerkaares nr 3, 2017

    Vene revolutsiooni tänavune sajas aastapäev langeb kokku Trumpi revolutsiooniga USA-s, mis omakorda järgnes Brexiti revolutsioonile Ühendkuningriigis. Nii nagu 1917. aastal enamlased, peavad Trumpi ja Brexiti poliitilised liikumised end avangardiks, mis viib edasi rahvusvahelist vastuhakku ehk Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) juhi Nigel Farage’i sõnutsi „suurt globaalset revolutsiooni“.

    Kuid tänased mässajad peaksid võtma arvesse ajaloo õppetunde. Vene revolutsiooni hind inimelude ja heaolu kaotusena oli tohutu ning vähesed ajaloolased arvavad, nagu tulnuks sellest välja midagi konstruktiivset. Ja ometi oli Lenin poliitiline rajaleidja, kes mõistis, et revolutsiooniliikumise märklauaks on ebapopulaarne, kuid lõppkokkuvõttes paratamatu riik või bürokraatia. Nüüdsed revolutsiooniliikumised mässavad nii nagu bolševismgi selle vastu, mis nende silmis on rõhuv ja piirav rahvusvaheline kord. Lenini jaoks esindasid seda läänevõimud, kes olid tirinud Venemaa maailmasõtta Saksamaa – ja ka iseenda huvide – vastu. Trumpi jaoks kehastub see ähmases terminis „globalism“: „Peaaegu iga maailma rahvas kasutab meid ära. Sellele peab tulema lõpp.“

    Aga liikumiste vahetuks vaenlaseks kalduvad olema pigem sise- kui välisjõud. Hiljutises kõnes konservatiivide konverentsil (CPAC) kuulutas Trumpi peastrateeg Stephen Bannon välja Ameerika suveräänsusrevolutsiooni, mille tunnusteks on majandusnatsionalism ja „administratiivriigi dekonstrueerimine“.

    Nagu kõik revolutsiooniprogrammid, soovib ka Trumpi ja Bannoni lähenemisviis mõtestada ümber riiki ja riigivõimu. Aga nüüdsed revolutsioonijuhid ei mahu sujuvalt vasak- või parempoolsuse kategooriatesse, sest võtavad vabalt üle mõlema leeri sihte. New York Times on tsiteerinud üht Trumpi lähikondlast, kelle sõnul küsivat ka president ise, kas Bannon on „alternatiivparem- või -vasakpoolne“. Ükskõik kuidas Trumpi siseriiklikku programmi liigitada, on see selgesti vastureaktsioon maailmale, mis on avatud kaupade, kapitali ja inimeste liikumisele ning kus ühtaegu kehtib keeruline süsteem selle liikumise reguleerimiseks. Väliskaubad allutatakse riiklikele ohutus- ja kaubainfostandarditele; kapitalivoogusid juhitakse pangalaenude kontrollimisega; ja migratsiooni piiratakse terve hulga nõuete ja tingimustega.

    Trump lubab teha elu lihtsamaks, vähendada regulatsioone ja vabastada meid administratiivklassi diktaadi alt, kõrvaldades mitmesugused rahvusvahelised köidikud. See on ahvatlev lubadus paljudele lihtinimestele, kelle jaoks globaliseerumine on keeruline ja ajab segadusse. Enamikus inimestes tekitavad bürokraatlikud piirangud frustratsiooni. Kuid sama palju piiranguid tehakse ka siseriiklikele tehingutele, sest riik reguleerib kõike alates tootekvaliteedist ja ohutusest kuni finantsteenuste ja tööjõuturuni.

    Brexiti eestkõnelejad tõmbasid vahejoone „rahva“ ja „ekspertide“ vahele ja kutsusid üles lammutama suurt osa Briti riigiaparaadist, kuhu eksperdid arvati olevat end sisse seadnud. Nagu endine justiitsminister ja Brexiti eestvedaja Michael Gove kuulsasti ütles: „Selle maa rahval on ekspertidest villand“, tarvis on „suuri muutusi“ selles, kuidas valitsus ja ametkonnad asju ajavad.

    Kui revolutsionäärid on kord võimule tulnud, hakkavad nad kiiresti uskuma, et konservatiivne „süvariik“ töötab neile vastu ja püüab summutada „rahva“ tahet. Nõnda süüdistatakse Briti välisministeeriumi sümpaatias Euroopa Liidu tehnokraatide vastu ning USA luureteenistusi informatsiooni lekitamises ajakirjandusele, kellest on saanud „rahvavaenlane“.

    Aga kui revolutsionääride sõda riigi vastu edeneb, jõutakse teistsuguse probleemi ette: vana establishment’i liikmed on ainsad, kes konkreetseid valitsusprogramme piisavalt hästi tunnevad, et midagi ära teha. Lõppkokkuvõttes peavad revolutsionäärid leidma tasakaalu kahe ohu vahel: ühelt poolt oma toetajate radikaalsete soovide reetmine ja teisalt vastuollu minek riigiga sedavõrd, et poliitiliste kavade teostamine muutub võimatuks.

    Sama dünaamika iseloomustas Vene revolutsiooni. Riigiametnikud – tšinovnikud – kuulutati vaenlasteks ning mure, et bürokraatia takistab revolutsiooni täielikku teostumist, küttis üles radikaliseerumist ja kinnistas mõtet, et revolutsioonipartei peaks riigi täielikult asendama.

    Kuid esile kerkis sama vana probleem. 20. sajandi Vene ühiskond oli juba väga keerukas. Tarvis läks igasuguseid administratiivoskusi – olgu raudteevõrgustiku haldamisel või sõjaväe rahastamisel ja varustamisel –, et tagada normaalse elu jätkumine. Lev Trotski nägi Stalini võimuletulekus pärast Lenini surma vasturevolutsiooni. Revolutsioon „reedeti“ hetkel, mil tõelised revolutsionäärid nagu Trotski asendati tšinovnikutega.

    Siit õppetund, et pärast riigivõimu haaramist seisab revolutsionääride ees võimatu dilemma. Kui revolutsioon jätkub sama hooga, laguneb see saamatusse, pettumusse, pöörasesse nõiajahti ja taaskorduvasse vägivallatsüklisse. Kui aga revolutsioon katkestatakse, siis paljastub selle juhtide retoorika õõnsus.

    1917. aasta revolutsioon, mis kukutas tsaari ja tõi võimule Ajutise Valitsuse sotsialist Kerenski juhtimisel, osutus üleminekusähvatuseks. Lenin nimetas Kerenskit balalaikaks, mida vana kord mängib, et tööliste ja talupoegade petmist jätkata. Aga teine revolutsioon, mis tõi võimule Lenini ja enamlased, lõi režiimi, mis oli reetmissüüdistuste ees sama kaitsetu.

    Võib oodata, et tänaste revolutsionääride püüdlusi võimu teostada hakkab üha tihemini saatma jutt administratiivriigi reeturlikkusest. Aga nüüdisaegne riik on palju laiem ja suutlikum kui sajand tagasi – ning radikaliseerumise hind saab olema ka palju kõrgem.

    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Harold James, Trump’s Revolutionary Dilemma. Project Syndicate, 03.03.2017. https://www.project-syndicate.org/commentary/trump-lenin-administrative-state-by-harold-james-2017-03.

  • Euroopa: väljavaade

    TÕNU ÕNNEPALU

    Euroopal pole kuju, vormi ega sisu. On ainult suund. See on väärt mõte, mille ma leidsin valmiskujul – ja leidsin kohe, et ahaa! – Rémi Brague’i raamatust „Euroopa, Rooma tee“.[1] Raamat (essee, nagu autor ise seda nimetab) on kirjutatud aastal 1992 ja kannab endas kahtlemata oma ajajärgu alles rikkumata optimismi. Praegu võib seda lugeda juba mingi kibemagusa nostalgiaga. Oli kord Euroopa! Millest sai mõtelda. Mida ei pidanudki kas pooldama või eitama. Euroopa kui mõtte loomulik hingamisruum. See on hetkel minevik, aga miks ka mitte jälle ükskord tulevik. Kuskil, kasvõi Euroopas, kus see siis ka ei oleks.

    Ave Taaveti joonistus

    Brague’i jaoks on Euroopa eelkõige kultuuriline ja vaimne reaalsus. Muidugi on sellel reaalsusel ka küllaga nii kuju, vormi kui ka sisu, sellel on oma geograafia ja arhitektuur. Aga need pole tähtsad iseenesest, iseenesest ei määra nad kuidagi Euroopa olemust. Küsida, mis on Euroopa, ja hakata sellele siis otsima vastust, ükskõik kas ajaloost, lingvistikast, antropoloogiast, poliitikast või geograafiast, on mõttetu. See – essentsialistlik, ontoloogiline lähenemine – ei vii kuhugi, aga Euroopa on Brague’i mõttes (ja see mõte tundub mulle kergesti assimileeritav) nimelt miski, mis viib, mis on viinud, peaks viima või vähemalt võiks viia. Nagu Brague ausalt tunnistab, ta ei tea, kas Euroopal on tulevikku, aga see teadmatus ei takista meil seda tulevikku unistamast. Mitte et Euroopa oleks unistus. Selle jaoks on ta liigagi reaalne ja lausa raskepärane, tema reaalsus annab ette tuhandeid võimalusi, mis ta olla ei saa, naljalt ei saa või niipea ei saa. Ja ometi pole mingit tähtsust sellel, mis ta on (ja järelikult ka, mis ta pole). Selle uurimine, Euroopa (aga tegelikult ka mistahes Euroopa maa ja rahva) defineerimine millegi olevana viib tingimata rappa.

    [Á propos raba. Raba ehk teaduslikumalt öeldes kõrgsoo on üks Eestile iseloomulikke maastikutüüpe. Seoses laudteede arenguga (üks laps olevat defineerinud raba kui kohta, kus on laudtee, ja samasugust lapsikust peegeldas rahvuslik seriaal „Tuulepealne maa“, kus laudtee oli raba iseloomulik osa juba Teise maailmasõja päevil) on rabast saanud populaarne jalutuspaik. Raba on muutunud millekski positiivseks ja esteetiliseks (ja oma värvirikkuses ta ju ongi ilus!), kaotanud õieti tammsaareliku negatiivse kon-notatsiooni (sood-rabad kui miski, mida inimene peab tõrjuma, millega ta peab rinda pistma endale eluruumi rajades, mis välimaalt tulnud Krõõdale mõjuvad hirmutavalt). Rabast võiks saada lausa rahvusmaastik! Raba võiks olla miski, mis väljendab Eesti olemust, essentsi, soovi korral metsikust ja jõudu, ilu ja traditsiooni, nii nagu meie seda praegu näha tahame. Näha ja näidata. Kõik need rahvusobjektid, rahvusmonumendid, rahvuskivid ja -lilled ja -linnud on ju näitamiseks, mis me oleme, mis on see eriline, mis meid eristab kõigist teistest, mis teeb meid – ikkagi, kuidagi! – teistest paremaks. See rahvusliku essentsi otsimine võib tunduda süütu ja lausa „nunnu“, isegi positiivne (miks mitte hinnata seda, mis on!), aga ta peidab ühte ohtu, mis võib-olla polegi päris väike. Seda essentsi, seda miski-olemist on kerge omaks võtta, seejärel hakata uskuma kui midagi tegelikku, seejärel kaitsma, piiritlema ja tarastama. Mis ju ka konkreetsete objektide (maastike, looduskohtade, kultuurimälestusmärkide) puhul on täiesti asjakohane, aga vaimses sfääris võib muutuda piduriks. Kui me määratleme ära, mis miski inimlik asi on (Eesti, eestlus, eesti keel jne), me võtame temalt ära suuna. Kui juba on, siis ainus võimalus millekski saada on saada ainult veel rohkem selleks, mis on. Seda protsessi võib geomeetria keeles kirjeldada kui kokkutõmbumist. Objekt muutub küll aina kõvemaks, kindlamaks, kontsentreeritumaks, aga seejuures aina pisemaks. Kuni nähtamatuks. Huvitavam kui olemustena tundub asju vaadata saamistena. Kuidas rabast on saanud raba, kuidas rabast on saanud kord negatiivne, kord positiivne nähtus inimeste jaoks. Mis on teiste ‘rabad’? Sest kindlasti on kõigil rahvastel ju mingisugused rabad, kindlasti me oleme omagi arusaamise rabast osalt kuskilt saanud, seda omakorda pööranud ja keeranud, millekski teinud ja võib-olla edasigi andnud. Inglaste rabad näiteks on kindlasti nõmmed, moors, mis pole muidugi nõmmed ja oma kohatises märguses ja turbasuses isegi on pigem rabad, aga mägisuses ja kivisuses jälle üldse ei ole. Neil „nõmmedel“, õudsetel ja tühjadel, leiavad, iseäranis romantilises ja õuduskirjanduses, aset dramaatilised, traagilised, üleloomulikud või ka näivalt üleloomulikud sündmused (Baskerville’ide koera ilmumine). Tänapäeval on needki õudsed pärandmaastikud, kunagised viletsuse, haiguste, tinakaevanduste ja sunnitööliste paigad, saanud populaarseteks matkapaikadeks, osaks Inglismaa metsikust loodusest oma matkaradade, trükitud teejuhtide ja uusfolklooriga.]

    See, et Euroopal pole kindlat, vaieldamatut, etteantud sisu ega kuju ei ajas ega ruumis, ei tähenda, et talle seda vajadusel ei võiks anda. Rääkides näiteks Euroopast kui Euroopa Liidust, poliitilisest suurusest, millel on kindel hulk liikmesriike, kindlad piirid, kindlad daatumid ajas jne. Või kui on miskipärast vaja loodusgeograafias käsitleda Euroopat muust Euraasiast eraldi, siis käib piki Uurali mägesid tõmmatud kriips idapiirina küll. Igaüks teab, et see on meelevaldne. Niipea kui aga hakatakse otsima Euroopale mingit absoluutset määratlust, piiritlema teda tõsimeeli kui mingit ajaloolis-poliitilis-kultuurilis-geograafilist üksust, kisub asi kahtlaseks. Või vähemalt sektantlikuks. Niipea kui tahta aluseks võtta kasvõi üksainus ajaline ja üksainus ruumiline kriteerium, jääb midagi ilmselgelt kas puudu või üle. Näiteks Euroopa on kahtlemata kristlik maailmajagu. Samas ei kuulu kristluse enda häll kohe mitte kuidagi Euroopasse ja teiselt poolt on kristlus (osalt tänu eurooplastele) levinud kaugele üle kuitahes suure Euroopa piiride. Lisaks leiduvad Euroopa enda rüpes mõned ebamugavad islamisaarekesed. Võib ju näida, et Euroopa ajaloolis-geograafilisel (ja vaimselgi) piiritlemisel võiks palju abi olla vanast Rooma impeeriumist, eriti kui selle jätkuks lugeda Lääne katoolset ehk rooma (või ladina) kirikut? Aga Rooma keisririigi raskuskese oli Vahemerel ning Galliast ja Britanniast tähtsamadki provintsid jäid Põhja-Aafrikasse, Lähis-Itta, nüüdse Türgi aladele. Ja ladina kiriku ala, isegi kui selle hereetilised järglased protestandid kaasa haarata, ei kata ju praegust Euroopa Liitugi, mis on endasse hõlmanud ka mõned „bütsantslikud“ elemendid (Kreeka, Bulgaaria). Noh, samas on see rooma-ladina definitsioon vist üks mugavamaid ja vaikimisi kasutusel Eestiski, kus armastatakse rääkida Euroopa ajaloolisest piirist Narva jõel. Ja roomlikkusest (romanité) kui Euroopale ainuomasest kvaliteedist räägib oma essees ka Rémi Brague. Aga ettevaatust! Ta ei räägi sellest mingil juhul kui millestki essentsiaalsest. Euroopa on muidugi kunagise Rooma riigi üks pärijaid, aga neid pärijaid, ja legitiimsemaidki, on veel teisi. Ja eurooplastel on hulk esivanemaid, kes pole iial olnud roomlased. Euroopa roomlikkusest rääkides ei pea Brague silmas mitte Roomat kui kunagist poliitilis-kultuurilist suurust ja selle pärandit, vaid roomlaste teatud erilist hoiakut, mida ta nimetab teadlikuks kultuuriliseks sekundaarsuseks. Roomlased teadsid, et nende kultuur, nende vaimupagas tuleb rahvalt, kes nad ise ei ole, kreeklastelt, et nad on vaid selle kultuuri edasikandjad. Aga mitte passiivsed. Rooma on justkui akvedukt, uhke insenerirajatis, mille tähtis kvaliteet on paras kalle, mis peab tagama vee voolamise. Seal kuskil üleval on lätted, tõeline kultuur (helleenlik pärand), allavoolu aga jäävad barbarid, kelleni ka seda pärandit kanda tuleb. Kultuurilises mõttes ei viinud roomlased „rahvasteni“ mitte iseennast (nad teadsid, et kultuuri suhtes on nemadki barbarid), vaid iseenda eeskuju, tõelist, see tähendab, kreeka kultuuri. See ongi see, mida võib nimetada Euroopale ainuomaseks suunaks: võõraste lätete juurest (kristliku Euroopa jaoks on need juba kahed lätted: kreeka ja heebrea, Ateena ja Jeruusalemm) nende juurde, kes seda kultuuri veel ei tunne. See ongi Euroopa misjon ja missioon (veel üks sõna, mis eesti keeles kahetsusväärselt on kahestunud). Euroopa ongi see missioon.

    Kultuur nimelt, nagu Brague emotsionaalselt rõhutab, ei ole miski, mis kellelgi (olgu inimesel, maal või kontinendil) on, mida keegi võib enda omaks kuulutada (ja selle omandiga siis kiidelda), vaid kultuur on taotlus, püüdlus, kultiveerimine. Siinjuures tuleb kahetseda seda vene keelest eesti keelde üle võetud kommet tarvitada omadussõna „kultuurne“. Prantsuse (ja ka inglise) keeles on taoline tuletis võimatu, culturel ja cultural tähendavad ‘kultuurilist’, ‘kultuurialast’. Parem oleks ka eesti keeles eelistada verbituletist ‘kultiveeritud’, mille maakeelne üsna täpne vaste on ju õieti ‘haritud’. Tegusõna rõhutab paremini jõupingutust, mida nii maa kui enda harimiseks pidevalt teha tuleb. Klassikuid tuleb aina uuesti lugeda, uurida, tõlkida ja tõlgendada. Klassikud, olgu kreeka, heebrea (piibellikud) või ladina või ka hilisemad rahvuslikud klassikud, ei kuulu automaatselt kellelegi, kellelgi pole neile sünnipärast õigust. Kreeka filosoofid kuuluvad Euroopa või Lääne inimestele sama palju või vähe, kui nad kuuluvad hiinlastele, jaapanlastele, aafriklastele. Nad ei kuulu kellelegi, sest igaüks võib neid õppida, neilt õppida, neid ja neist edasi mõelda. Ja tõepoolest on sama lugu rahvusklassikaga. Tammsaare on nende oma, kes teda loevad, kes teda edasi mõtestavad, keda ta huvitab. See, kui me juhuslikult oskame sama keelt, milles Tammsaare kirjutas (kui ikka oskame – isegi nii uut, aga ometi juba vana keelt, nagu on Tammsaare oma, peab tänapäeva eestlane juba natuke õppima, selle mõistmiseks väikese pingutuse tegema), ei tee meid veel automaatselt tema omanikuks. Ja et me elame juhuslikult Euroopas, kuulume mingi pärusõiguse alusel mõnda tema kultuuri, ei tee meist veel Aristotelese või Cicero või Einsteini seaduslikku pärijat, rääkimata mõnest Vana Testamendi prohvetist või isegi apostlist, kellel Euroopaga oma eluajal mingit pistmist olla ei pruukinud.

    Brague astub niisiis vastu maadvõtvale kultuuripärandi ja üldse mineviku musealiseerimisele. Kui meie suhe pärandisse muutub lihtsalt „väärtuste“ säilitamiseks nende imetlemise ja nende üle uhkuse tundmise otstarbel, muutub see pärand lihtsalt üheks (ei tea, miks) kalliks peetud ja kahtlemata „ilusaks“ kolaks vanas majas. Muuseumieksponaate ei saa puutuda ja musealiseeritud tekste pole enam vaja – vaata et ei tohigi! – lugeda, uurida, kritiseerida (st eritleda). Aitab, kui loeme silti, ahah, see on see, meie suur ja kallis kultuur… Ja võime oma igapäise eluga häirimatult edasi minna. Nagu öeldud, see, mis kehtib Euroopa kohta, kehtib samavõrd iga rahvusliku kultuuri kohta (rahvuslik kultuur kui selline on ka üks euroopalikke, Brague’i mõttes siis ‘roomlikke’ leiutisi). Nii võib Eesti põhiseaduse preambulit tõlgendada ka väga kultuurivaenulikul, barbaarsel moel. Kui (rahvus)kultuurist tehakse mingi olemus, entiteet, essents ja asi, mida saab piiritleda, määratleda, säilitada ja kaitsta, muutume me iseenda kultuuri suhtes barbariteks, kes imetlevad klaaskappi pandud ja kenasti välja valgustatud võõrast minevikupärandit. Sest minevikupärand iseenesest on alati võõras, ta ei ole mitte meie loodud, vaid nende, kes olid enne. Võimalik, et see pealtnäha süütu ja koguni kultuurisõbralik preambul juba vaikselt meid barbariseeribki, kui mõelda sellele, et kõik kolm suurt kultuurirajatist, mis Vabariik oma uue eksistentsi ajal on ehitada jõudnud, on muuseumid. Seda musealiseerimise, monumentaliseerimise hõngu on ka riigi juubeli puhul rahastatavates riiklikes kultuuriprojektides, seda enam, mida suurejoonelisemalt nad püüavad tabada midagi „rahvuskultuurile olemuslikku“, nagu „Tõest ja õigusest“ pompöösse ajaloolise filmi väntamine, mis paistab igati rõhutavat just nimelt Tammsaare romaani ajaloolisust, museaalsust (kogu see võlts „autentsus“ kostüümides, miljöös!). Jääb mulje, et kui film kord valmis, on see midagi palju ehtsamat, kui romaan ise iial olla saab, nii et selle võib siis rahulikult riiulisse ära panna kui veel ühe väärt rahvusliku muistise. Museaalide üle on meil võim. Nad on meist väiksemad.

    Nii nagu (ükski) kultuur ei kuulu automaatselt kellelegi, nii ei kuulu ka Euroopa, nagu Brague seda mõistab, automaatselt mitte kellelegi. Keegi ei ole iseendast rohkem või vähem eurooplane. Kus või kellena sa sünnid, ei tähenda midagi selle kõrval, mis sa endast (või pigem endaga) teed, kuhu sa omadega välja jõuad, ja nimelt välja, mis on eesti keeles suurepärane väljend, iseloomustamaks vaimselt „kuhugi“ jõudmist. Seda „kuskit“ nimelt ei ole. On ainult välja, mida rohkem välja, seda kaugemale ja laiemale ja sügavamale ja kõrgemale näed – võib-olla. Võib-olla on väljas hoopis pime. Võib-olla sa hukud seal… Kindel pole miski.

    Aga kas siis Euroopa polegi kuskil? Kas kohal, toposel ja topograafial pole mingit tähtsust? On, ikka on. Vaimne pärand ei ole ju ainult kirja pandud tekstides, ta on ka materiaalses kultuuris, ehitistes (akveduktides!), kirikutes, linnades, maastikes, mis ka on ühe elamise kultuuri produkt. Needki on tähtsad. Aga needki on omamoodi tekstid, mida peab lugema, et neist aru saada. On veel niisugune asi, et Euroopa kuju paistab igalt poolt isesugune. Kuju või pigem kujutlus, pigem see suund, mille mõte võtab, sõltuvalt sellest, kus kohas sa Euroopast mõtled, kas näiteks Moskvas, vaadates juba Euroopa poole, või siis mingisuguse Kartaago mingisugustel varemetel, taas vaadates, kuigi just nagu Euroopa muististelt, Euroopa poole, või siis minugipärast Pariisist – ikka tegelikult vaadates Euroopa poole! Sest ega siis Euroopa ole ju ka Pariisis! Rääkimata sellest geograafilisest punktist, kus ma neid ridu kirjutan ja mis asub saarel, Euroopa rannikust läänes, Suurbritannias, Windsori lähistel, kust ju ka nii loomulik on vaadata Euroopa poole – justkui tagasi läbikäidud teele. (Selle erilise Euroopa topose, Inglismaa juurde tahan veel lõpuks tagasi pöörduda, sest ta tundub väga tähendusrikas, eriti tänases, brexiteerlikus kontekstis.)

    Geograafiliselt on asi ju õieti nii, et Euroopa on kahemõõtmeline nähtus. Tal on ainult üks kindel topograafiline piirjoon: ookeani ja mere rand. Euroopa on miski, mis ruumis ulatub vähemalt Veneetsiast kuni Nordkapini. Joon. Väga käänuline ja väga pikk. Kõige pikem maailmajagu, mis siis, et vaid suure Aasia kontinendi pisike poolsaar! Euroopa on vaade merele. Välja-vaade. Vene Peeter mõistis seda hästi, kui tahtis ka oma akent, millel rinnutada ja välja vaadata, vaadata mujale, vaadata Euroopas, mitte Euroopasse, nagu tavaliselt selle Peetri akna kohta arvatakse. Euroopa on merele avatud fassaad paljude akende ja rõdudega. Mis jääb selja taha, tagahoovi, ja see, kui suur või sügav see tagahoov on, pole kuigi tähtis. Peaasi et ta on enam-vähem rahulik, et sealt liiga suuri üllatusi ei tule, et kära ja tüli ei segaks väljavaadet. See on ainus, mis Euroopat seal, Aasia pool huvitab. Minu arvates teeb Eesti valesti, kui üritab olla (kui enam üritabki) justkui mingi Euroopa vahendaja ida poole. Minu teada pole Euroopa kunagi soovinud endale selliseid vahendajaid. Ta suhtleb Idaga otse, üle mere. Sest huvitaval kombel jäävad kõik võõrad maad, kõik võõras ja huvitav, Euroopast üle mere. Kui Benjamin Disraeli pärast Preisimaa võitu Königgrätzi (Sadová) lahingus ja Schleswig-Holsteini annekteerimist Briti parlamendile teatas, et Suurbritannia on pigem Aasia kui Euroopa suurvõim, siis väljendas ta nimelt seda igavest soovimatust, vastikust tegeleda ida-asjadega, saksa asjadega kontinendil. Palju kindlam ja perspektiivikam on vaadata merele. (See merele vaatamine ei pruugi olla sugugi passiivne, see võib olla kohene valmisolek teele minna, minek teele, läinute tagasiootamine jne.) Tegelikult on Venemaagi Euroopale justkui ülemeremaa ja läbi ajaloo on sakslaste idakaubandus käinud tõesti merd mööda, Ida- ehk Läänemerd, mis on muuseas üks põhjusi, miks Eestigi on osa sellest suurejoonelisest Euroopa merefassaadist, omaette saatusega aken või rõdu või loož. See – merepoolne aken – on ainus, kust Eestiski on võimalik välja vaadata, ükskõik kuhu, muuseas ka Idamaade poole. Isegi Venemaa poole. Dostojevski on läänerõdult vaadates põnev, idapoolsest laskeavast piiludes kergelt iiveldamaajav.

    Kahtlemata kaldun ma tegelikult ka selle merefassaadi-kujundiga juba kergelt essentsialismi, hakkan kirjeldama midagi, mida Euroopa on. Ja mida ta pole mitte.

    Kuid essentsialismi, ja niisiis paraku väga suurde vaieldavusse, jõuab mõneti välja ka Rémi Brague oma essees. Ta nimelt jõuab ikkagi kohani, millenigi, kus see ‘roomlik’ hoiak, see oma kultuurilise sekundaarsuse terav tunnetamine ja selle ületamise pidevast pingutusest sündiv tsivilisatsioon (või kultuur), mida võib kutsuda Euroopaks, kõige rohkem kohal on. Kust seda (mõneti vastuollu minnes Brague’i enda paatosega) kõige selgemal kujul leida võib. See koht on rooma kirik. Katoliiklus. Veel täpsemalt: Jeesus Kristus, nii nagu ta on ihulikul kujul kohal igapäevases missaohvris. Kui inimene ja kui Jumal. See on huvitav. See on tõepoolest väga huvitav, kuigi see veini ja leiva tõelise transsubstantsiatsiooni müstika võib mittekatoliiklasele kuidagi kergelt maagia ja nõiduse järele lõhnata või vähemalt olla midagi sellist, mida peab uskuma, et sellest aru saada, ja et seda uskuda – selleks peab seda uskuma! Ikkagi see on huvitav ja tegelikult isegi miski, mis Rémi Brague’i mulle mõtlejana veelgi sümpaatsemaks teeb: ta tunnistab avalikult ja varjamata oma vaatepunkti, oma topost, oma väljavaadet ja looži. See loož on mulle võõras ja ma koguni leian, et võib-olla veidi kitsas, eriti kui sellest vaadates hakata midagi väitma Euroopa ja tema kultuuri kohta üldse, ja veel enam, kui hakata väitma midagi poliitilist (aga iga väide Euroopa kohta üldse on poliitiline). Poliitiline katoliiklus, erinevalt puhtvaimsest, kui nii võib öelda (kloosterlikust, pastoraalsest, literatuursest katoliiklusest), on järjest ja järjest silma paistnud erakordselt lühinägeliku ja tihti lausa vägivaldse reaktsioonilisuse poolest. Aga tant pis. Kui Brague ongi ses kitsalt poliitilises mõttes reaktsionäär, on ta avalik ja avameelne reaktsionäär, reaktsionäär vaatega merele, Euroopa oma. Temaga on võimalik diskuteerida (kui ehk see väike katoliiklik-fanaatiline pimetähn kõrvale jätta). Ja tema mõtted on huvitavad. Valdavas osas ka vägagi nõusoldavad. Pealegi: ta teeb avalikuks ka selle asja, et kuigi Euroopa pole kuskil ega kuulu kellelegi, siis meie oleme Euroopast rääkides alati kuskil ja kuulume kuhugi. Euroopast rääkimisel on alati suund ja see suund oleneb meie asukohast. Tema on seal, katoliiklik prantsuse ajaloolane, medievist, vanade keelte hea tundja, oma Pariisi kirjutustoas. Mina olen siin, enam-vähem protestantlik tühine eesti kirjanik, kes vanu keeli tunneb vähe ja halvasti (ning ligipääsuks kultuuri allikatele peab kasutama vulgaarsete keelte, prantsuse, inglise vahendust), vaatamas välja ühe Inglise viktoriaanliku ajastu lossikese aknast, Inglismaa puudele ja taevale. Meie vaatesuunad on erinevad, meie Euroopad on erinevad vaatekohad, aga ometi – me mõlemad vaatame välja ja kuigi vana ajaloolane minust muidugi ei tea ega saagi teada, võin mina ometi tunda, et me asume samas majas, majas vaatega merele. Mis siis, et füüsilises mõttes jääb meri praegu koguni meie vaatekohtade vahele.

    See ongi see, millest lõpuks veel paar sõna öelda tahtsin, see eriline, inglise vaatekoht. Eks ole, Euroopa tähendab siin, Briti saartel, tihti kontinenti, midagi mujalolevat, mida vana Disraeli kombel koguni tahetakse endast ikka ja jälle veelgi kaugemale lükata, lausa lõpmatusse, aga millest kunagi lahti ei saada ja milleks paradoksaalselt seda enam saadakse, mida enam teda eemale tõugatakse. Muidugi on Inglismaa Euroopa. Veelgi enam: mingil veidral moel on ta lausa Euroopa kontsentraat. Just sellesama pärast, et Euroopa on siin alati korraga nii koht kui suund, nii tõmme kui tõuge, ühesõnaga, alati pigem saamise pinge kui olemise museaalne rahu. Kuigi ka seda museaalset rahu leiab siit vist rohkem kui üldse kusagilt Euroopast. Iseäranis leiab seda, mulle tundub, inglise kirikust. Mis siis, et The Church of England, anglikaani kirik, tundub küll millegi lausa silmapaistvalt silmapaistmatuna – ja see tunne võib olla ka petlik.

    Brague peab kõige euroopalikumaks, ehk tema mõistes ‘roomlikumaks’, katoliiklikku, ladina kiriku teed. Mis on igati austust vääriv tee. Ma usun, et ühel tõsisel saksa protestantlikul ajaloolasel ei oleks raske kirjutada vähemalt sama veenvat esseed, kust selguks, et Euroopa tee on, ja on lausa juba Rooma ajast saadik olnud, tunnetuslikult pigem protestantlik… Ja juhul kui tõde peaks asuma nende kahe tee vahel, oleks ta loomulikult hoiul – ei kusagil mujal kui Inglismaa Kirikus! Ja miks mitte? Ei high ega low, vaid pigem broad, ei paavstlikult kosmopoliitiline ega luterlikult rahvuslik, vaid kuidagi, lihtsalt… inimlik. Nojah, aga see oleks jälle mingisugune essentsialism, vana hea anglofiilia, mille võlu kütkesse kerge on langeda, eriti viibides selles loožis siin, vaadates siit Euroopat.

    Lõpuks, tähtis ei ole mitte see, mida üks inimene, üks rahvas, üks kultuur iseendas on, vaid mida ta teeb, mida tal teistele anda on. Kultuur ei ole olemas iseenda jaoks, kuigi nii võib vahel näida, ükski riik ega rahvas ei ole olemas iseenda jaoks. Rääkimata Euroopast. Olla olemas iseenda jaoks tähendab teiste jaoks mitte olemas olla. See tähendab, tout court, üldse mitte olemas olla. Olla olemas tähendab olla kellegi jaoks. Kellegi jaoks, kes pole sina. Kui Euroopa on olemas, siis ainult nende jaoks, kes ta ei ole, kellele ta ei kuulu. See on paradoks, mida pole kerge seedida ja mida lõpuni seedida ehk polegi võimalik. Aga rahuliku vanaduspõlve järele, vanaduspõlve järele omaette korteris, mida Euroopa paljude arvates juba vääriks, ta vist küll ei lõhna.

    [1] R. Brague, Europe, la voie romaine. Pariis, 2016 (1992).

  • Toimetajalt: Halvim möödas? Parim möödas?

    Ave Taaveti joonistus

    Seekordsel kaksiknumbril on ka tulipunkte kaks: Euroopa Liit ja inimõigused. Praegu tundub, justkui EL-i halvimad ajad oleksid möödas, aga see tunne võib petta. Meditsiinis on kriis punkt, millele järgneb kiire lagunemine (surm) või aeglane kosumine – või hoopis uus kriis. Ükski EL-i lähimineviku kriisidest – rahakriis, rändekriis ega Brexit – pole päriselt veel selja taga.

    Tõnu Õnnepalu essee “Euroopa väljavaade” lähtub Rémi Brague’i raamatust “Euroopa, Rooma tee” ning kutsub üles vaatama merele, väljapoole, kaugemale: “Tähtis ei ole mitte see, mida üks inimene, üks rahvas, üks kultuur iseendas on, vaid mida ta teeb, mida tal teistele anda on. Kultuur ei ole olemas iseenda jaoks, kuigi nii võib vahel näida, ükski riik ega rahvas ei ole olemas iseenda jaoks. Rääkimata Euroopast”.

    Hent Kalmo valgustab EL-i projekti tagamaad. Ikka ja jälle on kurdetud selle üle, et EL taotleb eesmärke, milleks aeg pole veel küps ega inimesed valmis, et näiteks majanduspoliitika ja lõimimine ei oota järele solidaarsust ja avalikku arvamust. Kuid: “Kui Euroopa lõimimise ajalugu on midagi enamat lugematutest pragmaatilistest kokkulepetest, kui selles avaldub midagi, mida sobib nimetada poliitiliseks filosoofiaks – ühesõnaga, kui selles on midagi intellektuaalselt paeluvat –, siis just tõrkumine seda laadi argumentide vastu. Euroopa Liit on suurim monument sotsiaalkonstruktivismile – panus kaardile, et ühtsustunne on tehniliselt konstrueeritav majanduslike vabaduste abil.” Praegused kriisid aga võivad aegamisi näidata, et tuline rahvustunne ei tarvitsegi anda piisavalt sooja ning seetõttu avastatakse võib-olla uues kuues ka tehnokraatliku pusimise ja lehmakauplemise võlud.

    Oktoobris toimus Tallinnas Euroopa Liidu tulevikule pühendatud konverents, mille esinejad olid ühel meelel, et kuigi praegu valitseb põgus hingetõmbeaeg, on vara veel kergemalt hingata. Ühtlasi märgiti poliitika, st sündmustele kiire ja efektse reageerimise ning jõuliste otsuste tagasitulekut Euroopas administratiivsete ja bürokraatlike läbirääkimiste kõrvale. Kõne all oli ühisraha süsteemi haavatavus ja ebaõiglus, sisserände aeglustunud jätk ning lõhed põhja ja lõuna ning ida ja lääne liikmesmaade vahel, parempopulismi tõus, suhted USA ja Venemaaga, julgeolekupoliitika ning muidugi Suurbritannia lahkumine.

    Inimõiguste liikumisel kui rahvusvahelisel ja riikidesisesel türanniavastasel mõttevoolul ja tegevuskaval ei ole praegu parimad päevad. Kuigi raske on veel ette kujutada põhiõiguste kadumist (demokraatlike) riikide konstitutsioonist, tajutakse inimõigusi mõnikord liiga heldena (nt varjupaigaõigus, õigus abielluda, elukutse valimise vabadus) ja mõnikord liiga kitsina (nt kasvava ebavõrdsuse palge ees). Samuti tunnistatakse, et enamasti ei suuda jutt inimõigustest üle trumbata kollektiivseid emotsioone ning seda on sageli kasutatud ebasiiralt, maskina jõupoliitika ees. Rein Müllerson näeb nüüdismaailmas revolutsioonilist situatsiooni ehk kriisi nii riikidevahelises süsteemis kui ka liberaalsetes demokraatiates enestes ning ennustab inimõigustele raskeid aegu. Samuel Moyn aga uurib inimõigusliikumise ning nn neoliberalismi (ja ebavõrdsuse taassüvenemise) kõrgaja kokkulangemist. Kas tegu oli juhusega või on nende vahel struktuurne seos? Inimõigused on küll olnud asendamatu kaitsevall õuduste ja ebaõigluse vastu, kuid nad vajavad täiendamist seismisega materiaalse võrdsuse eest. Neoliberalismile lähedane inimõiguslane, poliitik ja intellektuaal Michael Ignatieff arutleb intervjuus, kuidas täiendada inimõiguslike ideede juriidilist kõnepruuki rõhuasetusega tavalistele voorustele, nagu heatahtlikkus, külalislahkus ja abivalmidus.

  • ,

    Vikerkaar 10-11 2017

    Luule

    BORISS PASTERNAK Hamlet Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga
    KÄDI KALLAU Sirbis; Üleaedne; Eha; Trollibussid
    CAROLINA PIHELGAS Meie unest, meie näljast
    ENDRE ADY Ma logistan vankriga öös; Ainult näha sind; Vuhiseb mööda üks auto; Hoian kinni su silmadest; Naer ja nutt; Kraaklev madjar; Kuni mind ei näe Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla
    MEHIS HEINSAAR Abuulia; Luuletaja keskeas; Draakon;
    SIIM PAUKLIN *Klaasseinad on meie toal…; *Koerakett lohiseb…; *Meeleheide on vaid…; *Poeet muutub…
    LEONORA PALU *täna oli väga rõve ilm…; *EESTI MÄRK ON KÕRSIKUD…; „Outcasti“ seriaal; *LUULETUSED…;

    Proosa

    URMAS VADI Elu mõttetusest
    MART KIVASTIK Jaama 12
    KAI KASK Kakskümmend neli minutit isiklikku elu

    Artiklid

    TÕNU ÕNNEPALU Euroopa: väljavaade
    HENT KALMO Euroopa alkeemia
    LUUK VAN MIDDELAAR Euroopa uus poliitika Hollandikeelsest käsikirjast tõlkinud Mati Sirkel
    BRIGID LAFFAN Euroopa Liit: lõhenenud poliitkeha, lõhestav poliitika Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
    STEFAN LEHNE, TOMÁŠ VALÁŠEK Euroopa Liit pole ohutsoonist väljas Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    ANNE DEIGHTON Brexiti-Suurbritannia ja meie naabrid EL-is: hea uus ilm? Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
    CHRIS BICKERTON Brexiti jäämägi Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
    EIKI BERG Euroopa kaitse katsepolügoonil
    VILJAR VEEBEL PESCO kui Eesti eesistumise leidlaps
    REIN MÜLLERSON Uued väljakutsed vanale ideele (kõikide) inimõiguste universaalsusest Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    SAMUEL MOYN Inimõigused heaoluriigi ja neoliberaalse üleilmastumise vahel Ingliskeelsest käsikirjast A. V.
    ARO VELMET Kas kahekümnes sajand oli viga?

    Intervjuu

    MICHAEL IGNATIEFF Miks inimõigused enam ei veena? Intervjuu Aro Velmetile

    Kunstilugu

    MAARIN MÜRK Reisikirjad meilt ja mujalt

    Vaatenurk

    AARE PILV Ervin Õunapuu apofaatiline humanism Ervin Õunapuu. Eesti gootika XX: Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017. Tallinn: Varrak, 2017. 392 lk. 21.39 €.
    HANNA LINDA KORP Nüüdsest samm tagasi ja liikuda selle kohal 169 Oliver Berg. Venna arm. Tallinn: Tänapäev, 2017. 431 lk. 23.50 €.
    ALVAR LOOG Reaalsusel on kitši maik juures Kristjan Haljak. Conceptio immaculata. Uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud. Tallinn: Vihmakass ja Kakerdaja, 2017. 62 lk. 18.00 €.
    SVETA GRIGORJEVA Kuu. Veranda. Hunt Kristiina Ehin. Kohtumised. Luulet 2012–2016. Tartu: Kristiina Ehin, 2017. 160 lk. 18.79 €.
    ANDRA TEEDE Elo Viidingu paha tuju feminism Elo Viiding. Teadvuselooja. Tallinn: Tuum, 2016. 59 lk. 11.89 €.178
    IGOR KOTJUH Indrek Koffi töö ja mängud Indrek Koff. Poeem; Saja rahva lood. Tallinn: Härra Tee & proua Kohvi, 2016. 56+54 lk. 11.29+11.29 €.
    MAIA TAMMJÄRV Meielliku kalambuuri eripärast, AD 2017 Kaupo Meiel. Lühistu koosolek. Tallinn: Post Factum, 2017. 158 lk. 11.65 €.
    PILLE-RIIN LARM Väärkoheldud Kerberos Siim Pauklin. Ahela ots ehk jooksus inimene. Luige: Verb, 2017. 104 lk. 17.39 €.
    SILVIA URGAS Destilleerimise võimatusest vihmavee näitel Aare Pilv. Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007–2015). Tallinn: Tuum, 2017. 130 lk. 12.89 €.

    AVE TAAVET Joonistusi

  • Vikerkaar 10-11 2017

    Euroopa – kas hullem möödas? Tõnu Õnnepalu: Euroopa kui aken merele. Hent Kalmo Euroopa Liidu tiiglist. Kriisid ja poliitika taasavastamine – Luuk van Middelaar, Brigid Laffan, Stefan Lehne ja Tomáš Valášek. Brexiti jäämägi – Anne Deighton, Chris Bickerton. Julgeolek – Eiki Berg ja Viljar Veebel. Inimõigused – kas parim möödas? Rein Müllerson nende loomulikkusest ja universaalsusest, Samuel Moyn nende kaassüüst neoliberalismis, Michael Ignatieff õigustest ja heldusest. Urmas Vadi “Elu mõttetusest”, Mart Kivastik “Jaama 12”, Kai Kask “24 minutit isiklikku elu”; Endre Ady, Carolina Pihelga, Mehis Heinsaare, Kädi Kallau, Siim Pauklini, Leonora Palu ja Boriss Pasternaki luuletused. Ervin Õunapuust (A. Pilv), Oliver Bergist (H. L. Korp), Kristjan Haljakust (A. Loog), Kristiina Ehinist (S. Grigorjeva), Elo Viidingust (A. Teede), Indrek Koffist (I. Kotjuh), Kaupo Meielist (M. Tammjärv), Siim Pauklinist (P.-R. Larm), Aare Pilvest (S. Urgas). A. Taaveti joonistusi.  Maarin Mürk: Rändurid Kumus.

  • Oktoobri lugemissoovitused

    Marek:

    Viimased ajad on olnud poliitiliselt põnevad, isegi rahutud. Eeskätt on see seotud mitmete valimistega Euroopas, ent trend “taaspolitiseerumisele” näib olevat sügavam. Saksamaal toimunud valimised säilitasid Merkeli ülemvõimu, ent sunnivad teda otsima uusi poliitilisi kombinatsioone, millel on väga tõenäoliselt oluline mõju Saksamaa edasisele poliitikale. London Review of Booksis analüüsib Thomas Meaney huvitavalt Merkeli kuningriigi praegust seisu, avades ühtlasi tema pagulaspoliitika tagamaid.

    Prantsusmaal on Macroni populaarsus eelduspäraselt kahanenud, sest paljudele ootamatult ongi ta asunud oma lubadusi ellu viima. Prantsuse poliitika Wunderkind’i portreteeris hiljuti The Guardianis meilgi tuntud prantsuse kirjanik Emmanuel Carrère. Kuidas on üles ehitatud prantsuse ühiskond ja miks see ei ole vastuvõtlik reformidele, seda avab Pierre Gilbert’i käsitlus (arvustus) Prantsusmaa töölisklassist tänapäeval.

    Varjamatult Macroni eeskujust lähtub Austria poliitika uus imelaps Sebastian Kurz, kelle juhitud konservatiivne Rahvapartei (ÖVP) võidutses hiljutistel Austria valimistel. Nädala eest Austria uueks kantsleriks kinnitatud 31-aastase poliitiku tähelendu aitab mõista Benjamin Haddadi värske analüüs.

    Hiljutised Tšehhi parlamendivalimised tõid seal edu populistidele – kolm populistlikku erakonda kogusid üle poolte häältest ja tõid valimisvõidu miljärdarist ärimehele Andrej Babišile (liikumise ANO juhile). Filosoof Aviezer Tucker pakub hea analüüsi Tšehhi poliitika tagamaadest, näidates, et populism ei pea võtma tingimata äärmusparempoolseid vorme, vaid sobitub hästi ka tsentristidele või pahempoolsele tiivale (Tucker nimetab seda “inimnäoliseks populismiks”).

    Uusi valimisi paistab olevat oodata ka Kataloonias, mis on olnud Euroopa tähelepanu keskpunktis juba mitu head nädalat. Kuigi olukord muutub seal kiiresti ja analüüse sajab uksest ja aknast, soovitan lugeda Charlemagne’i ehk Tom Nuttalli artiklit The Economistis, mis seletab, miks Euroopa Liit ei ole valmis katalaane toetama (artikkel valmis muide põhiosas Tallinnas, nagu sain juhuse tahtel tunnistada).

    Euroopa Liit ise on aga ennast endiselt otsimas, nagu võis saada kinnitust Tallinnas toimunud esinduslikul konverentsil “Nation States or Member States? Reimagining the European Union”. Konverentsi videod on veebis järelvaadatavad, soovitan teha tutvust, sest esinejad olid tõesti tasemel. Lisaks võib lugeda The New York Review of Booksist kahte sisukat sissevaadet EL-i päevakajalistesse probleemidesse, Sasha Polakow-Suransky esseed “Kas demokraatia on Euroopas määratud hukule?” ja Anne Applebaumi arvustust “Uus Euroopa narratiiv?”. Edasijõudnutele saab magustoiduks soovitada Foreign Policy põhjalikku analüüsi Euroopa migratsioonikriisist (fookusega Aafrikal).

    Aro:

    Poliitiliste rahutuste ajal on hea meelde tuletada, et kõik võiks olla palju hullem. Yale’I ülikooli professorid Oona Hathaway ja Scott Shapiro väidavad oma raamatus “The Internationalists”, et meie võrdlemisi sõdadevaese aja on otseselt põhjustanud 1928. aastal sõlmitud Briand-Kelloggi pakt, millega keelustati sõda kui legitiimne välispoliitiline vahend. Seda lepingut on ajaloos põhiliselt naeruvääristatud (1928. aastal keelati sõda, 1931. okupeeris Jaapan Mantšuuria), Hathaway ja Shapiro aga väidavad, et selle paktiga sai alguse rahvusvaheliste lepingute süsteem, mis suurendas riikidevaheliste sõdade kulukust – rigid peavad nüüd põhjendama, miks nad sõdu alustavad, riskima rahvusvahelise paariastaatusega jne. Selle tulemusena on enamik Teise maailmasõja järgseid konflikte olnud riigisisesed kodusõjad. Provokatiivne tees, huvilised võivad The Atlanticust lugeda, kui hästi nad seda kaitsta suudavad.

    “Ärevuse aeg” on muutunud 21. sajandi koondnimetuseks nii ülekantud, aga ka otseses tähenduses. Mõne nädala tagune The New York Times kirjutas, kuidas rohkem Ameerika teismelisi, kui kunagi varem, kannatab tõsiste ärevushäirete all. The New Yorker vaatleb, kuidas ärevad ajad on tekitanud turgu igasuguste soolapuhujate jaoks, neist viimane hullus puudutab essential oil-e (keegi targem ütleb ehk, kuidas neid eestis nimetatakse – essentsiaalsed õlid kõlab päris jaburalt, vist eeterlikud õlid). Üks kohalikest ärikatest kirjeldab artiklis oma ärimudelit umbes järgnevalt: “Sellel kujundil on kolm võrdse pikkusega külge, aga püramiidskeem see kindlasti ei ole”.

    The New Yorker on üldse viimastel nädalatel palju rõõmustanud. Reformatsiooni 500 aastapäeva puhul võib sealt lugeda Martin Lutheri uute biograafiate ülevaadet, millest allakirjutanu võib reservatsioonideta soovitada Lyndal Roperi teost “Martin Luther: Renegade and Prophet”. Lisaks on kohalike sündmuste järelkajas alati huvitav lugeda Ronan Farrow (meenutatavasti Woody Alleni võõrandunud kasupoeg) artikleid Harvey Weinsteini ahistamisafäärist, neist viimases kirjeldavad Weinsteini ohvrid, miks nad aastaid oma lugudega avalikkuse ette ei astunud, mis oli nende avameelsuse hind ja kuidas nad lõpuks otsusele jõudsid. Hea empaatiaharjutus.

    Märt:

    Nobeli kirjandusauhind läks Kazuo Ishigurole, Eestiski hästi tuntud inglise kirjanikule. Tema “Päeva riismed” (1989) on kõige klassikalisem moodne klassika – ühtaegu peenelt kammerlik ja jube lugu enesepettusest ja mõttetust lojaalsusest (Üht täiesti kurti möödalugemist raamatu moraalist saab lugeda siit). See on ka klassikaline näide ebausaldatavast jutustajast, ühest nüüdisromaani põhivõttest. Olemata briti kirjanduspildi tihe jälgija, on ometi tunne, et Ishiguro kaliibriga romaanikirjanikke on neil oma tosin kindlasti. Teist sama palju leidub Ameerikas ja Iirimaal. Ingliskeelse romaani üldpilt lihtsalt on maailma parim, isegi kui kõrguvaid gigante nende seas võib-olla pole. Mis aga Ishigurosse puutub, siis TLS-is kahetseb Toby Lichtig, et 62-aastase kirjaniku parimad romaanid jäävad 30 aasta taha. Seepeale tekkis huvi, kes on saanud Nobeli kirjandusauhinna kõige nooremalt. Vastus: Rudyard Kipling 41-aastaselt. Järgnevad Albert Camus (44), Sinclair Lewis (45), Sigrid Undset ja Pearl Buck (46), Jossif Brodski (47), Eugene O’Neill (48), Maurice Maeterlinck ja Romain Roland (49) jne. Tundub, et vanasti saadi auhinda nooremalt.

    Aleksandr Solženitsõn sai auhinna 52-aastaselt. Tema mõnevõrra alahinnatud romaanisarjast “Punane ratas”, mis käsitleb Vene revolutsiooni, kirjutab New Criterionis särav slavist Gary Saul Morson. Solženitsõniga seoses meenub ikka ja jälle Mart Laari kunagine veendumus, et vene suurmehe mälestus tuleb Eestis jäädvustada. Ei tea, kui kaugel selle asjaga 9 aastat hiljem ollakse? Eesti Pangal peaks ju vahendeid leiduma.

    Kirjanduse Nobel on üks kummaline preemia, mida ihaldatakse ja kirutakse. Auhinna kaitseks võib öelda, et see aitab korrastada maailmakirjanduslikku kaost, paneb paika – kui kasutada Pascale Casanova väljendit – esteetilise Greenwichi meridiaani. Casanova artiklit “Kirjandus kui maailm” tasub siin pikemaltki tsiteerida: “Üks objektiivseid märke ülemaailmse kirjandusruumi olemasolust on too (peaaegu) üksmeelne usk Nobeli kirjandusauhinna universaalsesse tähendusse. Sellele auhinnale omistatav tähtsus, isevärki diplomaatia, rahvuslikud ootused ja tohutu kuulsus, mis sellega kaasnevad; kogunisti (või isegi eelkõige) Rootsi žürii iga-aastane kritiseerimine objektiivsuse väidetava puudumise, poliitiliste eelarvamuste ja esteetiliste eksimuste pärast – kõik see paneb ülemaailmse kirjandusruumi tegelasi tollele iga-aastasele kanoniseerimisüritusele kaasa elama. Nobeli auhind on tänapäeval üks vähestest tõeliselt rahvusvahelistest pühitsustest, ainulaadne laboratoorium, kus nimetatakse ja määratletakse seda, mis on kirjanduses universaalne. Auhinna määramisest põhjustatud iga-aastased vastukajad, lootused ja arvamusavaldused – kõik see kinnitab kirjandusmaailma olemasolu, mis hõlmaks otsekui kogu planeeti, millel on omad tähtpäevad ning mis on niihästi autonoomne – või vähemalt pole otseselt allutatud poliitilistele, keelelistele, riiklikele, rahvuslikele või kommertslikele kriteeriumidele – kui ka globaalne. Selles mõttes on Nobeli auhind esmane objektiivne märk maailma kirjandusruumi olemasolu kohta.”

    Nõnda kerkib igal sügisel ka küsimus eestlaste šanssidest ning ikka ja jälle väljendatakse kibedust, soovmõtlemist ja libafakte (näiteks nagu oleks Tammsaare kunagi Nobelile esitatud – see pole tõsi). Eelviimases Keeles ja Kirjanduses (nr 8-9) leidub aga üks sügavalt liigutav, inimlik, samas võib-olla ka natuke piinlik lugu Betti Alveri viimase eluaasta lootustest. Kristi Metste on publitseerinud Alveri 1988. a märkmed oma võimaliku Nobeli-kõne tarbeks. (Panen siia praegu tühja lingi, mis vahest paari kuu pärast ka tekstini viima hakkab.) Seal on mõned õige haruldased enesemõtestused ja mõttekäigud luule ülesande üle. Nüüdselt vaateveerult aga tundub, et suurtesse keeltesse (v. a vene) tõlkimata ja enam-vähem ka tõlkimatu luuletaja lootused olid täiesti ebarealistlikud. Tollal aga maailmaasju nii hästi ei tuntud – maailm oli suurem, kirjandus jälle väiksem. Kas Alveri luule on üldse inglise keelde nõnda tõlgitav, et mõjuks eheda ja elusana ning ärataks ehtsat huvi? Suurtel poolakatel see õnnestus, aga nemad kirjutasid peamiselt vabavärssi. Vormilise luule viljelejal tšehh Jaroslav Seifertil läks korda auhind siiski 1984. a saada. Paistab, et rahvusvahelises plaanis on ta küll unustatud. Millised oleksid Alveri tõlked pidanud olema: kas meetrumi ja riimiga või vabas värsis? Arvan, et pigem viimast. Ja ümberpöördult: kui tahta tõlkida inglise klassikalist või uuematki luulet – kas teha seda siis meetrumi ja riimiga või vabas värsis? Siin võiks katsetada mõlemat viisi. (1989 postuumselt ilmunud 8 Alveri pala sisaldavas vihus “Selected Poems” on tõlked jäänud kusagile poolele teele ega oleks kindlasti Nobeli komiteed veenda suutnud.)

    Kui jutt juba luuletõlkimisele läks, siis soovitaksin Kalju Kruusa mammutartiklit “Millises vormis hiina luule eestindused on?” viimases Tõlkija Hääles. Linke selle uhke almanahhi tekstidele kahjuks anda ei saa. Seetõttu kipuvadki lugemissoovitused siin ikka ja jälle “lääne ees lömitama”. Puistaksin meelsasti osutusi asjadele, mis ilmunud äsja Loomingus (nt intervjuu Marju Lepajõega Martin Lutherist või Rein Undusk Lennart Merest) ja Akadeemias (nt Thomas-Andreas Põder Martin Lutherist), aga kui teil digitellimust pole, tuleb neid tekste lugeda paberilt (Lepajõe intervjuu on siiski ERR-i portaalis). Sirbist saab aga õnneks lugeda intervjuud veebi kartograafi Vladan Joleriga, kes esines äsja 28. Euroopa kultuuriajakirjade kohtumisel Tartus. See haakub hästi üle-eelmistes soovitustes Aro märgitud John Lanchesteri halastamatu Facebooki kriitikaga. Kuidagi endeline, et trükitehnoloogiast väljakasvanud reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine langes kokku Vikerkaare ja Tartu ülikooli ajakirjandusuurijate korraldatud konverentsiga, kus arutati, mida huvitavat on käimasoleval tehnomurrangul meile varuks.

    PS. Kalju Kruusa artikkel on nüüd leitav siit: 

  • Teatriblogi! kadrinoormetsa "Rännakud"

    KIRSTI JÕESALU, KEIU VIRRO

    KADRINOORMETS. “RÄNNAKUD. TÕOTATUD MAA”. Sõltumatu Tantsu Lava. Esietendus 20. septembril 2017

    Kirsti Jõesalu:

    Kadri Noormets rõhutas nii etendust sissejuhatades kui ka kavalehel,  et temalavastus vaatab mööda “üldajaloo suurest narrativiist, vaadates sel viisil otsa ühele peateelt kõrvale jäävale momendile”.  Ma ei tea, mida autor peab silmas üldajaloo narratiivi all, kuid arvestades, et migratsioon ja väljaränne on siiski igasuguse ajaloolise narratiivi osa, siis mind kõnetas see lavastus küll ka osana “üldajaloo suurest narratiivist”.  Lavastus tegeles 1920. aastatega ja sinna sobitus väljarände teema päris kenasti. Lavastust raamib hästi ka Vanemuise teatriga kahasses välja antud kavalehte kaasatud Jaak Valge ülevaade 1920.aastat Eestist kui kirgliku idealismi ajast. Liikumapanevaks jõuks välja rännata tundmatule maale oli kindlasti vaja idealismi ja julgust.

    Tahes-tahtmata vaatasin seda lavastust oma äsjaste São Paulo muljete põhja. Etenduseruumi keskne objekt – mägi – meenutas São Paulo immigratsioonimuuseumi keskset installatsiooni, kuntsniku Nuno Ramose tellistest murtud laeva (mis lähtub Primo Levi tõdemusest “Kas see on inimene” ). Sellega oli loodud ka see foon, et kadrinoormetsa etendus äratas ellu ka need lood, mida seal muuseumis jutustati. Enamik 20. sajandi alguse migratsioonist Brasiiliasse, käis just läbi Santose sadama ja São Paulo linna[1]. Need olud, kuhu satuti, ei olnud sugugi kerged. Mindi üheotsapiletiga – mitte ainult eestlased, vaid ka itaallased, sakslased, horvaadid, tšehhid, jaapanlased jpt –  tõotatud maale. Seal kohanemine, oma tee leidmine, oli sageli keeruline ja ka füüsiliselt raske. Füüsiliselt keerulisi hetki leiame me ka etendusest. kadrinoormets suutis oma publiku panna kaasa tundma, kaasa elama väga lähedalt (kas ta ikka jaksab mäest üles jõud koos kõigi nende raskustega), ja ta jutustas seal kindlasti isikliku lugu.

    Etenduses mängivad ka teised assotsiatiivsed seosed Brasiiliaga: pimendatud saal, kus pimedus saabub järsku linna(džungli) peale, hääled, mis akna taga kostavad, helid pimeduses, mis meenutavad ka São Paulo Vila Madalena öid.

    Üht teemat puudutaksin veel: suhtlust ja osalust publikuga. Teemana kindlasti laiem kui kogetud etenduses, kuidas Eesti teatris publikuga suhtlemist rakendatakse[2]. kadrinoormets lõpetab oma esinemise lubadusega “ma enam ei flirdi publikuga, kui see pole minuga võrdne” , mis tekitas küsimusi. Lavastus kasutab üsna palju interaktsiooni publikuga, juba saabudes jagab kadrinoormets ise välja pehmed valged sussid, kavalehe, ja juhatab saali.  Etenduse osana pakub ta välja võimaluse ringi liikuda (hanereas) ja kohti vahetada, võimalust, mida minu külastatud etendusel kasutati 3 korda, tekitades iga kord küll väikse segaduse, kuid see sobis ja kaasas. Samas oleks ma heal meelel tahtnud olla etendusel, kus publiku hulgas poleks viibinud kunstniku sõpru. Kuidas siis suhe oleks toimunud?  Kas kunstnik julgeb saata võhivõõra täide viima ülesannet, mis talle füüsiliselt käib võib-olla üle jõu? Tõotatud maale jõudmiseks/jõudes tuli just suhtlusse asuda võõraga, inimesega, kes võibolla polnud ka tulijaga võrdne.

    Kokkuvõtvalt oli see etendus seni nähtust (olen näinud kolme – Rännakud. Maarjamaa laulud on veel nägemata) EV100 sarjast kindlasti kõige elamuslikum, ja läbimõeldum. Tunnistan, et ma ei olnud ka ühtegi varasemat Kadri Noormetsa etendust näinud ning seetõttu näiteks erinevalt NO99 või VATteatri puhul ei mänginud ka varasemad kogemused ja ootused kaasa. Järgmiste etenduste puhul tahaks loota, et koostööst teatrite vahel saab asja, esimese kolme lavastuse puhul on loositud koostööd küll luhta läinud. Seni nähtut kokkuvõttes võiks ka küsida, mis siis oleks saanud kui Suure Etenduse (vt Sirgu, Eesti lahendust) tarbeks poleks kümnendeid välja loositud, vaid iga teater oleks lahendanud siis selle perioodi valiku ise?

    [1] Lähemalt võib lugeda eestlaste rändest näiteks Sander Jürissoni artiklist- https://www.folklore.ee/tagused/nr50/jyrisson.pdf.

    [2]Meenub selles kontekstis, kuidas “Teisest silmapilgust”  teisel etendusel öeldi meie seltskonnale, et me oleme vales kohas, st kuna me olime eestikeelsed vaatajad venekeelse publiku seas. Interaktsiooni integratsiooniteemalises lavastuses võib tõesti ka nii üles ehitada.  Väga sümpaatselt oli samas interaktsioon lahendatud EV100 sarja kolmandas etenduses “Sirgu, Eesti”, kus püüti ka publik omavahel suhtlema saada.

    Keiu Virro: 

    Ütlen kohe ära, et Kadri Noormetsa või siis kunstnikunimega kadrinoormetsa (ma olen alati segaduses, kumba parajasti kasutada tuleb) EV100 lavastuse jaoks valitud 1920ndate fragmendil, väljarändel Brasiiliasse, ma pikemalt ei peatuks. Esiteks ei ole see minu ampluaa, teiseks ei ole see õigupoolest ka teema, mida Noormets ise detailsemalt lahkama asuks. Pigem on ta võtnud detaili ja arendanud seda omasemate teemade suunas.

    Räägin hoopis ühest minu jaoks huvitavast aspektist. Publiku võrdsusest etendajaga, mis, mulle tundub, on Noormetsal juba mõnd aega läbivaks, või pigem, lavastusi ümbritsevaks mõtteks. Sedapuhku ka kavalehel selgelt sõnatatult ja “nullgarantii” terminisse kätketud. See tekitab minus teatavat nõutust, millel on oma osa küllap ka selles, et tajun teatavaid nüansse teisiti, kui Noormets neid ehk mõelnud on. Ent oletan, et mul kui vaatajal on vastutuse kõrval ka see vabadus?

    Mingi maani olen vajadusega, et publik vastutuse võtaks, mõistagi nõus, ent teisalt – kui ma lähen teatrisse, siis lähen vaatama lavastaja kontseptsiooni või täpsemalt, kuidas see lavale on jõudnud. Kui ma tahan kogemuse ise luua, siis lähen näiteks katuseid mööda turnima või mere äärde hulkuma. Vastutus – võetud, vastav elamus – tagatud. Aga kuidas ma võtan võrdse vastutuse etendaja reeglite järgi loodud maailmas, enam-vähem ettemääratud pikkusega lavastuses, kus etendaja tegutseb vähemasti teatud maani ettemääratud skeemi järgi, ümberringi kunstniku kujundatud ruum, mis võimaldab ja soodustab just teatud tüüpi liikumist?

    Aga Noormetsa suhtlemine publikuga on kahtlemata sümpaatne. See on loomulik, pole pealetükkiv ega survestav, pigem rahulikult kaasav. Enamjaolt vist ühtlasi pigem tuttavaid inimesi kaasav, aga küllap seda loomulikum. Igal juhul mõjub “Tõotatud maa” esimesest kolmest EV100 lavastusest vormiliselt kõige terviklikumalt. Ühtlasi on see väga tugev ruumiline kogemus, mille eest kummardus ka Sigrid Viiru suunas.

    Juhuslikuvõitu lisamärkus. “Tõotatud maa” puhul sai aeg erakordselt nähtavaks. Adrenaliinirohketes olukordades muutub inimeste ajataju. Etenduse ajal palub Noormets korduvalt ühel publikuliikmel ühes endaga teha üht või teist asja 40 sekundit. Etendusel, kus viibisin, polnud kella ei Noormetsal ega publikust valitud noormehel. Mul oli. Sõltumata sellest, kumb neist arvas, et nüüd peaks 40 sekundit täis olema, oli möödunud umbes 20 sekundit.

  • Plotinos hajevil

    MARJU LEPAJÕE

    Ei suuda õieti tänaseni uskuda, et abstraktse mõtlemise võime, nii enesestmõistetav nähtus, Antiik-Kreekas 8.–5. sajandil eKr üldse filosoofia kujul ilmus – et toimus ennenägematu „dialektiline hüpe“. Nii hästi ei oleks sugugi pruukinud minna, või vastupidi: läks halvasti, sest kui seda nähtust näiteks tänapäeval, kaks ja pool tuhat aastat hiljem, akadeemilises hariduses ei kasuta, on platsis süümepiinad ja tülid.

    „Kreeka imele“ ei ole seni suudetud rahuldavat seletust leida,[1] kuid on alust arvata, et see juurdus milleski sama arhetüüpses kui Äänisjärve kaljujoonised. Viimaste olemasolu tundub sama loomulikuna kui kreekalik praktilise vajaduse või kasuta vaimne tegevus, abstraktsioonipingutus ning sellest saadav nauding, millest on saanud Õhtumaa kultuuris inimväärikuse põhialuseid, selle tsivilisatsiooni tunnuseid, mille hoidmine peaks võimaldama pidevalt ja loominguliselt seda tsivilisatsiooni uuendada.

    Dialektika keerdkäigud

    Dialektika kujunemine „kultuurilise pöörde“ hoovustes ei ole vähema mõjuga varandus. Vastupidi, isegi matemaatika, teaduste kuningas, ei ole äratanud ajas ja ruumis võrreldava mastaabiga kirgi. Näiteid võib tuua kust tahes. Kui võtta 13. sajandist Aquino Thomas ja tema „Summa theologiae“: see on täiuslik dialektika, resp. dialektiline süllogistika Aristotelese mõttes, mille tuhandete lehekülgede taga on üle seitsmesaja aasta nõrketud ja ülenetud – aga temale endale tiitel dialecticus ei ole lihtsalt vastuvõetav, ei meeldi!, sest see tähendab ‘vaidlejat, kelle siht on saavutada üksnes suurem tõenäosus ja mitte tõde’. Dialektik liigub arvamuste sfääris.[2] Ehkki Thomas kirjutas iga süllogismi lõppu: quod erat demonstrandum, ei näinud ta ennast demonstrator’ina, kes näitab, mis on vältimatult tõene.[3]

    Veel ainulaadsem (ja unustamatum) on dialektika võidukäik 20. sajandil tänu marksismile-leninismile. Ühel kuuendikul maakerast jõudis dialektika küll igasse kodusse. Isegi kui ei õnnestunud koolis käia, pühendati dialektikasse töölisringis või punanurgas, ja kui mitte igakülgselt, siis vähemalt nelja põhijoonde. Ei olnud võimalik kohata inimest, kes ei teaks, et dialektika on „marksismi elav hing“, kes ei mäletaks Vladimir Iljitš Lenini sõnu, et dialektika tuleb läbi töötada igast küljest, millist ülesannet kordas NLKP XXII kongress.[4] Teatud moel oli see tõesti „dialektika suurim triumf“,[5] kuigi tegevusjuhiseks rakmetesse litsutuna, n-ö tõlgendades, võimaldas inimesi esemestada ja hävitada.

    Suurimad tragöödiad toimusid seega kreeka filosoofilise mõistestiku ümbritsuses, mis tugevdab groteski. Juba dialektika marksistlik-leninlikus definitsioonis „Dialektika – teadus looduse, ühiskonna ja mõtlemise arenemise kõige üldisematest seadustest“[6] peegeldub vastu antiikaja nn koolifilosoofia jaotus, milles sel moel määratletakse „filosoofiat“: „ühiskonna“ asemel oli definitsioonis varem „eetika“; „mõtlemise“ asemel kord „dialektika“ ise, kord „loogika“; „seaduste“ asemel „logosed“.[7]

    Asjaolu, et dialektika suund on pööratud antiigile vastupidiseks, idee asemel mateeria, annab veetlust näiteks Lenini ootamatutele mõttekäikudele, mis on vormilt plotinoslikud. Kritiseerides Karl Marxi mõistekasutust „Kapitalis“, leiab Lenin, et Marxil on ühe ja sama asja kohta mõttetult palju termineid, kui ta rakendab „ühele teadusele materialismi loogika, dialektika ja tunnetusteooria (pole vaja 3-e sõna: see on üks ja sama)“.[8] Sõna dialektika sisaldab Lenini meelest ülejäänud kaks, mistõttu piisab ühest sõnast. See on võrreldav Plotinose seisukohaga, et dialektika on epilogism („Dialektikast“, 6. ptk), kuigi sisu järgib pigem stoa-peripateetika sünkretismi.

    Dialektiline olevik

    21. sajandi algul on kujunenud huvitav olukord, kus hoolimata sellest, et sajanditagune katse uut ühiskonda luua nurjus, võib marksismi rahvalikku vormi pidada valitsevaks mentaliteediks nii ühel kui ka teisel pool maakera (kuigi neid, kes ennast otsesõnu marksistiks nimetavad, on miskipärast vähe). Kõige silmatorkavamalt väljendub see suhtumises majandusse, nii nagu see ilmneb riigi ja üksikisiku valikutes, mida suunab selgesti printsiip, et „kõik teadvuse vormid peegeldavad majandussuhteid, ühiskonna majanduslikku struktuuri“.[9] Majandus ei ole vahend, vaid valitseja. Ülikooliastujaid suunab vanem põlvkond ilma igasuguse häbitundeta teenima majandust, valima elukutset „vastavalt tööturu vajadustele“, kujunema sobivaks mehhanismiks, ega lasta mõeldagi, et võiks olla vastupidi. Mida majandus ei vaja, seda ei ole vaja ka õpetada ega õppida. (Milleks õpetada surnud keeli? Milleks ülikoolis maalikunst?) Praktikas on hariduspoliitika üsnagi järjekindlalt marksistlik – kuid ühekülgselt: dialektika õpetamise ja uurimise vajadus on selles ideoloogias miskipärast olematu. Ülikoolis ei pruugi isegi seda sõna kuulda, rääkimata dialektika kolmest seadusest: 1) vastandite ühtsuse ja võitluse (vastandite vastastikuse läbitungimise) seadus, mis on „dialektika tuum“; 2) kvantitatiivsete muutuste kvalitatiivseteks muutusteks (kvantiteedi kvaliteediks ja ümberpöördult) ülemineku seadus; 3) eituse eitamise seadus.[10]

    Elutus ja ideepuudus, milles ühiskondlik mõte juba pikemat aega vaevleb ja ise kurdab („ühed ei taha ja teised ei saa“), vaadates igatsedes ainiti ühte nurka, majandussuhete poole, vajaks hädasti värsket vett vaimsest vastandusest, dialektikast, terviku otsimisest. Ent niikaua kuni ei selgu, mis see vastand täpsemalt võiks olla – see selgub võitluses, dialektiliselt –, oleks ehk otstarbekas pärast pikki treeninguid materialismis harjutada idealismi erinevaid vorme, kuid mõistagi mitte oodata kiireid tulemusi, mida ei olnud isegi Marxi „Kapitalil“ (I köide 1867) ega Engelsi „Anti-Dühringil“ (1894).

    Tuleks uurida olemasolevat õhtumaist idealismi, nii klassikuid kui näiteks latentset solipsismi eesti uuemas luules, aga analüüsides läbi käia ka subjektiivse idealismi populaarsed vormid, nagu pragmatism või neopositivism, mis on materialism lambanahas. Tuleks uurida suurte idealistide elu, näiteks kuidas Juhan Liivi puhul majandussuhted peegeldavad hoopiski teadvust jne.

    Kusagil peab tekkima tasakaal, mida praegu ei ole ja mida kunagi tabab omakorda eitus. „Kindel ei ole kindel. / Nii nagu on, nii ei jää.“[11] „Tol õhtul, kui Hiina müür valmis sai / Kuhu läksid siis müürsepad?“[12]

    Antiikaeg

    Antiikaja dialektika vastuolulisemaid ja mõjukamaid esindajaid on Plotinos (204/205–270), keda määratletakse uusplatonismi rajajana, kuigi ta ise pidas ennast üksnes Platoni õpetuse seletajaks.[13] Dialektika ajaloo ülevaadetes Plotinost enamasti ei nimetata. Ta ei kuulu „kaanonisse“, sest ta justkui ei oleks dialektika arengusse toonud midagi uut.[14] Zenon Eleast (5. sajand eKr) tõi senisesse kreeka stiihilisse mõtlemisse uut oma apooriatega. Platon (5.–4. sajand eKr) tõi uut oma diereetilise (uuemas angloameerika terminoloogias: dihaireetilise) meetodiga: kuidas näha erinevustes ühtsust ja ühtsuses omakorda erinevat, et lõpuks jõuda hüve idee tunnetuseni.[15] Seeläbi saab dialektika kui filosoofiline meetod universaalseks alusteaduseks teistele teadustele. Uut tõi Aristoteles (4. sajand eKr), kes kitsendas dialektika kasutusvaldkonda olukordadesse, kus tõsikindlat teadmist ei ole ja tuleb läbi ajada arvamustega. Siis muutub oluliseks, millist põhjendusliini pidi on arvamuseni jõutud ja et erinevad järeldused võivad olla ühtviisi tugeva põhjendusega. Dialektika ei ole Aristotelesel universaalne alusteadus, küll aga filosoofile kasulik mõtteharjutus. Uut tõid stoikud (alates 4. sajandist eKr), kes kitsendasid (või täpsustasid) dialektikat veelgi, liigitades selle loogika osaks ja jaotades selle kaheks: tähendusteooriaks ja keelemärgiteooriaks. Stoikute jaoks tõuseb dialektika (erinevalt Aristotelesest) taas aukohale, sest nii põhjalik teadmine saab olla ainult stoa targal. Dialektika valdamine on voorus, millele teised voorused (nagu näiteks südametunnistuse omamine) on allutatud.[16]

    Plotinos

    Eelnevate arengute hilisantiigi sümbioosis asetuks Plotinos tõesti lihtsalt platoonilise dialektika traditsiooni, mis oli tema sündides juba üle 500 aasta vana. Nagu on näha siin tõlgitud traktaadist, resp. loengust „Dialektikast“ (lõpliku pealkirja on pannud õpilane Porphyrios), eeldab Plotinos, et Platoni teosed – või vähemalt valik olulisemaid – on kuulajatel peas. Tekstikohtade tsiteerimisel ei ole vaja nimetada isegi Platoni nime, rääkimata dialoogide pealkirjadest, n-ö täpsetest viidetest. Samas näitavad Plotinose seletused ja mõttearendused, et tema meelest ei mõisteta Platonit piisavalt – sellest, et tekstid on peas, ei järeldu, et neid tuntaks. Plotinose loengud on suurel määral vastused õppijate küsimustele,[17] olgu need siis esitatud vahetult või varem õhku jäänud. Ka siinsele traktaadile otseselt eelnev nr 19 „Voorustest“ (I 2) on keskendunud tõusule tunnetuses. Plotinosel püsib platoonilise dialektika metoodiline küsimuste-vastuste vorm: tema loengud ei ole monoloogid, kuigi küsijad jäävad tundmatuks.

    Kui võtta silme ette „Enneaadide“ kogu korpus (54 loengut või traktaati), siis näib, et suurim lünk Platoni dialoogides 500 aastat pärast kirjapanemist, mis paneb õppijaid üha küsimusi esitama, on kontemplatiivse elu liiga napp kirjeldus: kuidas sinna jõuda; kuidas selekteerida mõtteid; kuidas panna oma mõistus täiuslikult toimima; kuidas olla valmis hüve kaemise vastuvõtmiseks. Ent põletavamaid küsimusi selles elus ei olegi.

    Vastates kumavad Plotinose arutlustest läbi põhiliselt kolm Platoni katkendit:[18] 1) Diotima kõne Platoni „Pidusöögis“ (210a jj); 2) dialektika alusmeetod Platoni „Phaidroses“ (265d–e), millist lõiku saab siinkohal lühiduse tõttu tsiteerida:

    „SOKRATES: Oma vaates hõlmata ühte see, mis on mitmeti laiali pillutatud, ja viia see ühte kujusse [ἰδέα]. Selleks et defineerides teha iga kord selgeks, mille kohta tahetakse mingil antud juhul õpetust anda. Nii nagu praegu, [kui me kõnelesime] armastusest, mis ta on, kui teda defineerida – väljendasime me seda hästi või halvasti, aga ta andis vähemalt selguse ja seesmise kooskõla meie kõnele.

    PHAIDROS: Ja mida sa siis teise liigi all silmas pead, Sokrates?

    SOKRATES: Suuta teistpidi jälle vastavalt liikidele osadeks jaotada, järgides loomuomast liigendumist.“

    3) Jumalate sõit taevalaele „Phaidroses“ (246e–249d).

    Järjekindel tõusu täpsustamine, liikumine üksikult üldisele, eristamine ja ühendamine ning jälle vastupidi, ennekõike aga tõus ja selle eeldused, tõus ja veel kord tõus, mida Hegel on nimetanud „Plotinose maneeriks“,[19] kokkuvõttes Platoni õpetuse ühe osa edasiarendamine nii metafüüsikas, tunnetusõpetuses kui ka eetikas, millest Plotinose mõtted olid hõlmatud kõik 26 aastat, mis ta Roomas õpetas, andis tulemuseks terviku, mida tajuti originaalsena ja ka arhetüüpsena, muidu ei oleks see avaldanud nii sügavat ja laialdast mõju nii Lääne kui ka Ida filosoofias ja teoloogias.[20]

    See tõus on dialektiline. „Kogu Plotinose õpetus on dialektika.“[21] Algupärane on Plotinosel aga see, et teadmise ja hüveni jõudmise keeruline protsess on peaaegu täielikult interioriseeritud, see toimub inimese sees, tuginedes intellektuaalsusele, mõteldavale, milles inimesel on osa. Ei ole välist vaenlast, kellega võidelda ja keda eitada. Kas dialektika on positiivne, loov, või vastupidi, laastav, on inimese enda otsustada. Plotinose enda hoiak on väga jõuliselt ehitav, nagu võiks näidata tema juba viidatud traktaat „Ilust“ (I 6)

    Dialektilised hingetüübid

    Traktaadis „Dialektikast“ ilmneb siiski, et on hingetüüpe, kes on tunnetuses eelisolukorras, mõteldavale lähemal: muusikud, erootikud ja lõpuks filosoofiaõpilased. Anded tõesti tekitavad ebavõrdsust ja see võib rõhuda, kui ei õpi tundma iseenda andeid. Platonile on hinge vormide või loomuste eristamine õpetamise või veenmise juures põhimõttelise tähtsusega.[22] Plotinos astub liigitamisel üksnes ühe sammu edasi.

    Muusikute puhul avaldub üleminek vaimsesse, mõteldavasse, nende instinktis, hetkeotsustustes: kui miski ei ole heakõlaline, kui vääratab rütm, kui helide taga ei ole sellist sümmeetriat, mida vajab vaimne täpsus. Ideaalne tuleb esile instinktiivses eituses. „Ta reageerib puudusele.“[23] Muusikaheli ei ole lihtne füüsiline stimulant, vaid osa ideaalsest struktuurist, mida helidega tabatakse või mitte.

    Armastus ehk eeros on juba Platonil inimtunnetuse seisukohalt tugevaim tõmbejõud maailmas, püüdlus, igatsus, mille lõppsiht on hüve, mis on ühtlasi ülim ilu ja headus.[24] Eeros on puudus – püüdlus täiuslikkuse poole, mida ei ole veel saavutatud. Välgatades erinevates ilusates kehades, tõmbab ilu inimest järjest täiuslikumaks – targemaks, mõõdutundlikumaks, julgemaks, õiglasemaks, paneb otsima kooskõla kooskõlade taga. Kuivõrd sügavas iluelamuses tajutakse sageli äratundmist, toimub uuenemine, mille inimene neis suhetes läbi teeb, teataval moel anamneetiliselt, seega mitte teadmatusse, vaid algse ilu poole, mida on mingil kombel kunagi tuntud.

    Eros daimonina oma puudulikkuses ja täiuslikkuse igatsuses on Platonil teatav filosoofi algpilt. Kui osata oma püüdlustest õppida, sulanduvad kõik püüdlused lõpuks ühte püüdlusse, hüve poole, kuigi ühekssaamine ei pruugi teostuda. See saab toimuda ainult mõtlevas kaemuses ja peab osaks saama ka teatav (jumalik) arm.

    Nii on eeros Platonil teatav tee või vahend, mille haaret Plotinos laiendab kõigele, millel on olemises osa, ja neid olemistasandeid on inimlikust vaatekohast lõputult. Ent kõik püüab tagasi ühe poole, kui on alles jäänud kröömikenegi hinge. Lõplik ühinemine igatsetuga on Plotinose jaoks võimalikum, sest esemelisus, piiritletus kaob aste-astmelt ja eeros saab iseenese objektiks. Rohkem ei ole midagi vaja.

    See õndsus ei ole aga kastiiseloomuga, nagu võiks järeldada tüüpide jaotusest, vaid on enese kujundatav, kui mitte selles elus, siis järgmises. Inimene on see, kelle ta enesest teeb. Plotinoselt leiab vähemalt ühe reinkarnatsiooni kirjelduse, kuigi irooniliselt vastupidise, traktaadis „Daimonist, kes meile on loosiga sattunud“ (III 4 [15]. 2). Plotinose paindlikkuse tõttu saab selle loodetavasti mingil hetkel ümber pöörata, sest inimese hingel on kõikidele eksistentsitasanditele vastavad võimed:

    „Need, kes hoidsid „inimest“ eneses, saavad uuesti inimeseks. Kes elasid aga üksnes aistidega, loomadeks. (…) Kui aga kire ja himuga ei käinud kaasas isegi mitte meeletaju, vaid üksnes tuimus (…), siis saavad sellistest isegi taimed (…) ja nende elu oli eelharjutus puuks saamisele. Kes aga armastasid muusikat ja elasid muus osas puhast elu, need saavad laululindudeks; ja kes olid kuningad ilma aruta, saavad kotkasteks; ja astronoomid, kes keskendusid sügavama mõistmiseta alati tähtedele, saavad lindudeks, kes lendavad kõrgemal. (…) Kes aga viljeles kodanikuvoorust vähemal määral, saab mesilaseks või millekski sellelaadseks. Ja kes saab daimoniks? See, kes oli daimon ka siinses elus. Ja kes jumalaks? See, kes oli jumal ka siin. Sest see, mis on inimeses toiminud, juhib teda pärast surma, nagu juhtis siin.“

    Mis on aga Plotinose dialektikakäsituse puhul märkimisväärne, on vastuolu tema õpetuse sisu – mis on oma dialektilisuses järjekindel – ja tema hoiaku vahel, milles puudub huvi arutleda dialektika kui distsipliini formaliseerimise üle, metodoloogia üle, kuidas teadust formaalselt liigendada. Teda huvitab ainult dialektika teostamine. Traktaat „Dialektikast“ on ainus „Enneaadides“, kus sõna dialektika üldse esineb ja kus sellele antakse ka definitsioon. Loeng aga kaotab kulgedes aeglaselt struktuuri ja õppevahendiks seda soovitada oleks raske: loengu teist poolt peetakse segaseks ja ebaõnnestunud arutluseks. Uurijate tähelepanu on traktaat pälvinud minimaalselt, mis on silmatorkav Plotinose-alase tohutu kirjanduse taustal. Bibliograafiatest ilmneb, et on ainult üks terviklik kommentaar (peale kommenteeritud tõlgete), juba viidatud Vladimir Jankélévitchi (1903–1985) uurimus, mis oli kirjutatud magistritööna (Émile Bréhier’ juhendamisel) 1924. aastal ega olnud mõeldud avaldamiseks, küll aga osutus teaduslikult endiselt kandvaks ja avaldamiskõlbulikuks pea kolmveerand sajandit hiljemgi, 1998. aastal. Sellele lisandub üksnes pihutäis artikleid (sõna otseses mõttes). Nende seas tõuseb esile Georges Leroux’ äärmiselt süvenev käsitlus „Loogika ja dialektika Plotinosel“,[25] mida seni pole suudetud ületada, küll aga on suudetud unustada. Leroux näitab veenvalt, et „Dialektikast“ on haruldane teaduslooline dokument, mis iseloomustab ajastu konfrontatsioone, ning just nimelt Plotinose kahetise suhtumise tõttu loogikasse, mis traktaadis ilmneb ja mida peetakse segaduseks mõtleja peas: 1) loogikat tuleb kõrgelt hinnata kui hädavajalikku eelteadmist (4. ptk); 2) loogika on kirjatähed, millel on tegelikkusega vähe pistmist, mistõttu dialektikal ei ole vajadust temaga tegeleda (5. ptk). Lisaks leiab Plotinos ootamatult, et dialektika peab tegelema ka mitteolevaga (mittehüve, mitteigavene) (4. ptk). See rabab nii platoonikuid, kelle arvates filosoofia üldse peaks tegelema ainult olevaga, kui ka neid, kelle jaoks dialektika tähendab loogikat. Rakendada loogikat mitteolevale on väga problemaatiline. Ent Plotinose jaoks ei saa seda osa süsteemist välja jätta ja kõrgema taseme fenomenide puhul mõjutas tema vaateviis hiljem vägagi kirglikult nn negatiivse teoloogia kujunemist.

    Loogikaajaloolane Carl Prantl on öelnud, et need Plotinose tiraadid (4.–6. ptk) ajavad iiveldama ja et „kõrgi variserina“ on ta hävitanud kõik, mille pärast Aristoteles vaeva nägi.[26] Leroux näitab aga põhjalikult, et Plotinos hoopiski kaitseb Aristotelese loogikat stoitsismi eest, teatava stoa-peripateetika obskuurse sünkretismi eest, mis püüdis loogikat „dialektika“ nime all kasutada metafüüsiliste küsimuste lahendamisel. Just see sünkretism on põhjus, miks traktaadi teises osas lähevad mõisted justkui sassi, sest filosoofia töövahendiks peetakse ju loogikat, mitte dialektikat. Plotinos pingutas, et toetada loogika autonoomset seisundit. „See positsioon on kavatsuselt platonlik ja meetodilt aristoteleslik.“[27]

    Kuigi Plotinose pingutused põhjustavad kirgi teistes, ei ole nad tema enda puhul hingestatud sellisest inspiratsioonist, mida pakub dialektika tegelik teostamine, nii nagu see ilmneb juba viidatud traktaatides „Ilust“ (I 6) ja „Vaimsest ilust“ (V 8)[28] – üks tunnetusliku tõusu algusest, teine kaemusest, nagu see osaks võib saada. „Dialektikast“ on nendega võrreldes õppejõu hajevil mõttearendus,[29] mida on alatud hea tahtega olla konkreetne, aga mis läheb käest ära, võimalik, et tüdimusest (ennui académique) – õppejõu, kes peab kordama iseennast (loengus „Ilust“ on ju peaaegu kõik oluline ära öeldud), peab tsitaatideks kokku pigistama Platoni võimsaid passaaže, võitlema sofistlike varikujudega, vastama ikka samadele küsimustele, tõestama tõestatut – kui ometi võiks olla juba teisiti, sest „tõeline dialektika on intuitiivne ja kannab üles mõteldavasse. Ta ei ole ersats, loogika, töö keelega. Dialektika on teadusliku hariduse jätk ja kontemplatsiooni eeldus“.[30] Jõudmine dialektikani peaks olema akadeemilises hariduses seega endiselt otsustav, kui soovida ühiskonna uuenemist – olgu parajasti käes materialism, idealism või tüdimus.

    [1] Seletuskatseid tehakse küll pidevalt. Eesti keeles on näiteks Jaan Unt tutvustanud põhjalikumalt Aleksander Zaitsevi monograafiat sellel teemal: J. Unt, Non omnis moriar. Vikerkaar, 1986, nr 4, lk 75–77; Mait Kõiv aga Jean-Pierre Vernanti käsitlust: M. Kõiv, Kreeka filosoofia ja mõttemaailma sünnist. Akadeemia, 1990, nr 3, lk 538–563.

    [2] L. Schütz, Thomas-Lexikon. Faksimile-Neudr. der 2., sehr vergrößerten Aufl. Stuttgart; Bad Cannstatt, 1983, lk 222–223.

    [3] Sealsamas, lk 218.

    [4] M. Makarov, Materialistliku dialektika kategooriad. Tallinn, 1963, lk 3.

    [5] Sealsamas, lk 5.

    [6] Filosoofia leksikon. Tallinn, 1965, lk 78.

    [7] Eesti keeles võib kohata üht versiooni Seneca kirjades: „Enamus autoreid, suurimad nende hulgas, eristab filosoofias kolme osa: kõlbluslik, looduslik, mõistuslik“. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele. Tlk I. Vene. Tartu, 1996, lk 327 (kiri 89, 9).

    [8] M. Makarov, Materialistliku dialektika kategooriad, lk 7–8.

    [9] Filosoofia leksikon, lk 47.

    [10] M. Makarov, Materialistliku dialektika kategooriad, lk 23.

    [11] B. Brecht, Dialektika ülistus. Tlk A. Sang. Rmt-s: B. Brecht, Luulet. Tallinn, 2007, lk 91.

    [12] B. Brecht, Lugeva töölise küsimused. Tlk J. Kross. Sealsamas, lk 135.

    [13] Kõige põhjalikumat ülevaadet Plotinose õpetusest pakub eesti k-s: A. H. Armstrong, Plotinose õpetus. Tlk M. Lepajõe. Akadeemia, 1993, nr 5, lk 959–970. Samas Akadeemia numbris (lk 923–948) on leida ka kahe Plotinose traktaadi eesti tõlked: „Ilust“ („Enneaadid“ I 6 [1]) ja „Vaimsest ilust“ (V 8 [31]).

    [14] Vrd J. P. Anton, Plotinus and the Neoplatonic Conception of Dialectic. The Journal of Neoplatonic Studies, 1992, kd 1, nr 1, lk 3.

    [15] Vrd Sokratese sõnad Platoni „Phaidroses“ (266b): „Seetõttu, Phaidros, olen ma suur jaotamiste ja ühitamiste armastaja, sest seeläbi suudan ma ehk kõnelda ja mõtelda. Ja kui ma usun, et keegi on võimeline nägema ühtsust, kui see on ka loomu poolest kasvanud paljuseks, siis lähen ma talle järele, justkui jumala jälgi mööda. Enamgi veel, neid, kes on võimelised seda nägema, kutsun ma tänase päevani „dialektikuteks“, jumal teab, kas see nimi on õige või mitte“ (Platon, Teosed, I, lk 339).

    [16] Eelneva konspekti aluseks on: C. Jedan, Dialektikē. Rmt-s: Wörterbuch der antiken Philosophie. Toim. C. Horn, C. Rapp. München, 2002, lk 103–105.

    [17] Porphyrios, Vita Plotini, 3.

    [18] Vastavalt: Platon, Teosed, I, lk 223–224, 338 ja 313–316.

    [19] G. W. F. H. Hegel, Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie. Kd 2. Leipzig, 1982, lk 361.

    [20] Kokkuvõtlikku ülevaadet vt nt: J. M. Rist, Plotinus and Christian Philosophy. Rmt-s: The Cambridge Companion to Plotinus. Toim. L. P. Gerson. Cambridge, 1996, lk 386–413. Lisada tuleks uusplatonismi mõju araabia ja pärsia mõtteruumis.

    [21] V. Jankélévitch, Plotin, „Ennéades“ I, 3: Sur la dialectique. Pariis, 1998, lk 26.

    [22] Vrd Platon, Phaidros 271d–272b; Platon, Teosed, I, lk 347.

    [23] P. A. Kay, Dialectic as the Science of Wisdom in Plotinus. The Journal of Neoplatonic Studies, 1995, kd 4, nr 1, lk 4.

    [24] Järgnevalt toetutakse eerose käsitluses Matthias Perkamsile, vt: M. Perkams, Liebe (eros, philia). Rmt-s: Platon-Lexikon: Begriffswörterbuch zu Platon und der platonischen Tradition. Toim. C. Schäfer. 2. tr. Darmstadt, 2013, lk 181–184.

    [25] G. Leroux, Logique et dialectique chez Plotin: Enneade 1.3 (20). Phoenix, 1974, kd 28, nr 2, lk 180–192.

    [26] C. Prantl, Geschichte der Logik im Abendlande. Kd 1. Leipzig, 1855, lk 613.

    [27] G. Leroux, Logique et dialectique chez Plotin, lk 192.

    [28] A. H. Armstrong, Plotinose õpetus.

    [29] Vrd Richard Harder: „See on tüüpiline sissejuhatav teema koolis.“ Rmt-s: Plotins Schriften. Tlk R. Harder. Toim. R. Beutler, W. Theiler. Kd 1. Hamburg, 1956, lk 572.

    [30] G. Leroux, Logique et dialectique chez Plotin, lk 182.

Vikerkaar