Proosa

Artikkel ilmus esmakordselt 1999. aasta Vikerkaare veebruari-märtsinumbris.

Kirjandusökoloogia¹ üheks tähtsamaks tõdemuseks on, et iga kirjandustekst sisaldab viiteid kohale, kus see tekst on kirjutatud, ning sellele, kuidas on kohta tajutud.

Kohta² mõistetakse siin kaheselt: lokaliseeritusena looduskeskkonnas – paikkondliku maastikutüübi, kliimavöötme, maastiku metsasuse või mägisuse ja aastarütmide mõjuna, nii nagu inimene seda tunnetab, ning teisalt kultuurimõjutustena – näiteks ühiskonnasuhted, usukombestik ja arhitektuuritraditsioonid. Seega on koht nii ruumiline kui ajaline mõiste.

Koht looduskeskkonnas ning koht kultuurikeskkonnas on pidevas vastasmõjus ning muutumises. Ilmastikutingimustest sõltub, milliseid maju me ehitame; vilumus laevaehituses või selle puudumine määrab, milliseid paikkondi me peame võimalikuks asustada. Kultuuriline ja paikkondlik lokaliseeritus aga kajastub meie mõtlemisarhetüüpide ning keelekasutuse kaudu ka tekstides. Teisalt mõjutavad tekstid meie kohta või õigemini meie kohatunnetust.

Võiks arvata, et postmodernistlikes tekstides – kus autor püüab tahtlikult eemalduda oma taustast, loob tekstis kunstliku keskkonna ja koha, seab reaalsuse kahtluse alla või tühistab selle koguni – ülaltoodud lähenemine ei kehti. Ent siiski, sõltumata kavatsustest on autor teataval määral kammitsetud oma kultuurilistest teadmistest ning keelesemantikast. Ümbritsevate keskkonnaelementide kategoriseerimine sõltub keelest ja traditsioonist, seega sügavamatest teguritest kui autori taotlused. Lihtsa näitena – kui eestikeelsest keskkonnast pärit autoril erinevalt laplastest on lume tähistamiseks kasutada paar sõna, siis tema reisikirjas polaarekspeditsioonist kajastub alltekstina eestlaslik lumemõistmine.

Teostes, mis pärinevad paikkondadest, kus inimese seos ümbritseva loodusega on vahetum ning inimese elu suuremas sõltuvuses tema läbisaamisest ümbruse stiihiaga, on ka Looduse kui tegelase osatähtsus suurem.

Ei pruugigi olla kirjandusteadlane või meteoroloog märkamaks, kuidas näiteks Gabriel Garcia Márquezi loomingus kajastub tema sünnikoha ilmastik ning selle mõju tegelastele – inimeste meeleoludki võnguvad koos ilmamuutustega. Vihm kui Columbia rannikualade olulisim ilmastikunähtus on tegelaste ja tegevuse arengu üheks tähtsamaks suunajaks.

Eesti kirjanduses on silmapaistvaks näiteks sellest, kuidas Loodus on teksti, sealhulgas ka teksti tegijat suunavaks jõuks, Nikolai Baturini looming.

Inimvaimu poolt loodut tähtsaimaks pidavas õhtumaises kultuuritraditsioonis esineb loodus kirjanduses peamiselt inimtegevuse taustana või tegevusega lõdvalt seotud kirjeldustena, mis ühtlasi toimivad retardatsioonina, kui teose ülesehitus seda nõuab. Romantismis aitab looduses toimuv tähistada tunderõhulisi kohti või siis kasutatakse teda metafooride ammutamise allikana.

Rääkides “loodusest” tasub niisiis järele mõelda, mida meie siin või keegi teine mõnes muus kohas seda mõistet kasutades silmas peab. Nagu loodusetunnetus on ka mõiste “loodus” sisu kultuu- riliselt tingitud.

Edaspidi ongi lähema vaatluse alla võetud “looduse”-kontseptsioonid eesti ja inglise (eriti Ameerika) keele- ja kultuuriruumis. Uku Masingu sõnastatud “keelkond = meelkond”-teooriale tuginedes võiks ehk hoogu võtta koguni suurejoonelisemate üldistuste tegemiseks, see aga ei ole käesoleva kirjutise eesmärk.

Ingliskeelne sõna nature tuleb teatavasti ladina tüvest natura, esmase tähendusega ‘sünd’, ‘sündimine’ – seega viitega isikulisele, oleva-eelsele sünnitajale.

“Collins Dictionary of the English Language” annab sõnale nature kaksteist põhitähendust. Olgu siinkohal toodud esimesed kolm: 1) isiku või asja põhilised omadused, identiteet või olemuslik tunnus; 2) kõige olemasoleva süsteem, kogu inimese poolt kontrollimatu füüsilise maailma korraldus, jõud ja sündmused; 3) kõik loodusnähtused, taimsed ja loomsed eluvormid eristatuna inimesest ja tema loomingust.³

Ka kõigi järgmiste definitsioonide ühisjooneks võib pidada asjaolu, et need lähtuvad inimesest; loodust peetakse millekski inimesest eristatuks ja tema tahtele allumatuks.

Eesti keeles seevastu on “loodus” abstraktse nimisõnana võrdlemisi uus nähtus, mis Alo Rauna järgi on etümoloogiliselt tagasiviidav sõnale “looma⁴. Eesti murretes võib sõna “loodus” tähistada nii ‘algust’, ‘loomust’ (kalasaaki) kui ‘lootust’⁵, üldiselt looduskeskkonda märkivat tähendust tal murretes aga ei ole. Miks, sellest pisut allpool.

Sõna “loodus” on hakatud eesti keeles sagedasti pruukima alles seoses ilukirjanduse tarbeks sobiva kirjakeele kujundamisega. Saareste mõistelises sõnaraamatus leiduvad Wiedemanni “loodele” viitamise kõrval ka konstruktsioon “loodasi ehk loodud asjad” ning “loomus”, mida esitatud näidete põhjal otsustades on parema puudusel vaid tõlgetes tarvitatud.⁶

Küllaltki huvitavat võrdlusmaterjali eespooltoodud tähendustele pakub sõna “loodus” kasutamine tänapäeva eesti kirjakeeles. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat annab sellele kolm seletust koos kõnekate näitelausetega:

1. (laiemas mõttes:) kõik objektiivselt eksisteeriv, mateeria, maailm. (Näitelause: Inimene on osake loodusest.)
2. (kitsamas mõttes:) geograafiline keskkond, milles inimene ja ühiskond eksisteerib. (Näitelause:Kütid tunnevad looduse märke.) // linna- v. asulavälise keskkonna, eriti maastiku ning taimestiku kohta. (Näitelause:Kas oled rebast päriselt looduses näinud?)
3. piltl. loodusseadused, näit. pärilikkustegurid isendi loojana, kujundajana. (Näitelause:Loodusest antud võimed.)⁷

Sõnaraamatutes kirjapandu põhjal võiks seega teha järelduse, et eesti keeles ei eristata inimest loodusest sugugi mitte nii järsult kui inglise keeles. Ka “looduse”-sõna etümoloogia viitab millelegi alanule, millel on lootust kasvada ja mille edenemisele inimene igati kaasa saab aidata.

Eesti rahvausundiuurijate üldine seisukoht on, et elades tihedas kokkupuutes neid ümbritseva loodusega on eestlased loodust tajunud kui hingestatud olendite kogumit; loodusobjekte on tunnetatud toimivate, aktiivsetena ka inimese suhtes, mitte ainult vastupidi. Voldemar Miller on rääkinud koguni metsas tekkinud mõtlemistüübist, vastandades seda nn stepimõtlemisele – metsas elav inimene on looduse sees, mitte selle peal või kohal, ta on üks osa paljususest ega saagi end seada muust loodusest väljapoole.

Huvitavaks kontrastiks sellisele looduskäsitlusele on Ameerika kultuuritraditsioonis juurdunud mõiste wilderness, mida tähistav sõna pärineb küll juba varakeskajast, tänapäeval tuntud mõistesisu aga Ameerika ajaloost – Euroopast väljarännanud uusasukate ebatavalisest seosest kohaliku loodusega. Ameerika loodusmaastikud olid uusasukate jaoks esialgu tundmatud, võõrad ja vaenulikud, need tuli allutada, “omaks” muuta. Erinevalt põlisasukatest puudusid sisserännanutel seosed ja vastastikune mõistmine ümbritseva looduskeskkonnaga. Enamik uusasukatest oli pärit Euroopa linnakultuurist, nende teadmised maaharimisest olid algelised ja seega oli neil ka raskem talupoja kombel maaga kontakti leida. Sellest kultuuritaustast tulenedes hakkas mõiste wilderness, (wild nature) tähendama paikkonda, mis on inimesest mõjutamata. Metsik Lääs, oma põlisasukate – metslastega, kelle eluviis oli sisserännanule sama võõristav kui kohalik looduski, muutus wilderness’iks, paigaks, mis taandati piiritletuna rahvusparkidesse või reservaatidesse, nii et ta jäi kohaks, mida võib aeg-ajalt nädalalõppudel uudistamas käia, kuid millega orgaanilise sideme tekkimine on mõeldamatu. Nii on wilderness omamoodi atraktsioon, paikkond, mis on loodud vaatamiseks, mitte aga elamiseks, inimese osalus ökosüsteemis on siin lubamatu.⁸See soodustab veelgi vastanduseinimene-loodus ning sellest tulenevate probleemide süvenemist kultuurilises ühisteadmuses.

Wilderness’i kontseptsioon oma ajaloolises tähenduses (ülesharimata jäätmaa, mil pole väärtust, kuni inimese töövaev teda ülendanud pole) või ka tänapäevases mõttes (ülevust tekitavalt inimtühjad ja maalilised paikkonnad) on tegelikult eesti kultuurile ja loodusele võõras. Eestimaal võib leida vaid väga üksikuid paiku, mis on inimmõjust täiesti puutumata; pigem on inimene elanud looduskeskkonnaga tihedalt seotuna, viimast vaikselt kujundades ja mõjutades ning moodustades nii loodusega harmooniliselt kooskõlas muutuva terviku. Loodus tähendas talupojakultuuris konkreetset ümbrust, kus elati; loodusobjektidel ja -kohtadel oli oma funktsioon ja mõte, neid tunti, nimetati ning kasutati.

Siit ka põhjendus asjaolule, miks polnud eestlasele murrete kõnelemise aegu vaja sellist üldistavat mõistet nagu ‘loodus’. Inimesed elasid läbinisti tuttavas ning mõtestatud keskkonnas, kus igal pisemalgi objektil oli kindel nimi, milles sisaldus teave tema omaduste kohta. Uurides Saareste mõistelist sõnaraamatut leiame, et isegi sellised üldmõisted nagu ‘mets’, ‘soo’, ‘põld’, ‘heinamaa’ või ‘lagendik’ tähendavad omaette esinedes vaid veidi rohkem kui eimidagi. Näiteks “lagendiku” puhul on Saarestel ära toodud kaheksa sõna, mis märgivad eri tüüpi lagedaid kohti keset metsa. Tähelepanuväärne hulk üldmõistest täpsemaid sõnu leidub eesti keeles ka teiste eelpool esitatud märksõnade kohta: eri heinamaatüüpe tähistavaid sõnu on Saareste suutnud sõnaraamatusse koondada ligi viiskümmend, mitmesuguseid põldu ja selle osi märkivaid sõnu üle kuuekümne. Sooga seotud kohti märgib üle saja kahekümne eri sõna, metsaga aga – üle saja viiekümne. Pole raske aimata, missugused maastikutüübid siinsetele elanikele läbi aegade kõige olulisemad on olnud.

Võrdluseks – inglise keeles on ‘metsa’ kohta vaid kaks sõna,forest ja wood, kusjuures esimene tähendab peamiselt ‘suuremat puudega tihedalt kaetud ala või midagi, mis oma tiheduse poolest seda meenutab’ (näide: telegraafipostide mets), teine aga ‘ehitusmaterjali’ või ‘metsatukka, kus domineerib üks puuliik’.

Sõna wilderness oma puutumatusele ja kontrollimatusele viitava alltekstiga seega – hoolimata asjaolust, et teda eesti keelde “metsiku loodusena” tõlgitakse, – erineb eestlase “metsikust”, mis viitab metsasusele, vohavusele, kasvamisele ja edenemisele. Hakkab ju meie kliimavöötmes pea iga paik, kuhu inimene pikemat aega oma jalga ei tõsta, kasvatama metsa.

Saaremaal ja Lääne-Eestis on tuntud Metsiku-nimelist lokaalset jumalustki, kelle õlgedest tehtud kuju viljakuse tagamiseks külarahva poolt ühiselt küla taha metsa viidud.

Ameerika wilderness’i oleks ehk siiski mõttekas “metsiku loodusena” tõlkida, võttes sealjuures teadmiseks selle mõiste sisu ning kujunemisloo Ameerika kultuuris. Aga mõeldes Eestimaa looduses paikadele, mida me väärtustame, mis peaksid olema kaitse all ja hoitud, tuleks ehk rääkida “põlisloodusest”. Paikkond, mida tasub kaitsta, on ju pikka aega ühesugusena püsinud – ta on “põline”. Selles sõnas sisaldub pikaealisus, püsivus, ent ka väärtustatus. Lisaks põliselanikele, põlistaludele ja põlispuudele võiks meil ju olla ka põlisloodus – näitamaks, et loodus väärtustub inimeste läbi, kes on pikka aega ühes kohas elades omandanud oskused, kuidas seal keskkonnaga tasakaalukalt koos elada

Vana kuld: Lauri Sommeri 2001. aastal ilmunud ülevaade Eesti pungi ajaloost väärib ülelugemist nii möödunud kui ka tulevaste Vikerkaare teemanumbrite valguses. – Toim.

1. Arendav mäss

See artikkel plaanib kaardistada yht osakest eesti pungikogemusest ja selle edasiarendusi. Ma ei ole tegelane, kes sellesse subkultuuri puhtalt kuulunuks. Samas ei kõlba mulle ka pyhapäevapungi nimi, sest ma olin hingega asja juures, tegin sellest o m a asja. Minu ja paljude “piiririkkujate” kohta kehtib väide, et “enamik noori ei lylitugi otseselt subkultuuridesse, vaid laenavad neilt stiilielemente ja loovad neile isiklikud tähendused ja kasutusalad”.¹ See paistabki mulle tõelise alternatiivsuse ainsa võimalusena. Sest mässu algallikad on kerged dogmatiseeruma, nyristuma, umbe minema, ja sobitatud asi on tihti loomupärasem ja tõhusam. Mark Stinker pystitab oma artiklis punk-etiketist² (jah, ka sellistest asjadest mõeldakse) kysimuse: Mis siis, kui Mooses poleks mäelt tulnud mitte kymne käsu, vaid Siouxie & The Bansheesi esimese LPga? Missugune kultuur sealt oleks kasvanud? Kui kaua yks pidev mässutraditsioon võiks muutumatuna vastu pidada? Minu meelest pole mäss väärt mässamist, kui selle läbiviijad pole leidlikud. Riiki, valitsust, reaalsust, perekonda, kauplemissysteemi ja teisi vanglaid tuleb saboteerida, ise teisenedes. Yhesõnaga – mässaja hing peaks olema valvel ja valmis kõige ootamatumateks asjadeks. Muidugi, kusagil võib saabuda piir, kus isiku radikaalsus pole enam teistele kaasa elatav, on yle talutavuse muudatuslik. Ses faasis väljendub isiksuse põhiline loomingulisus, hävitusiha, kompleksid, tundelisus või mis iganes eriti selgelt. Fanatismita pyhendunu, koondunud olend on ohtlik igale autoritaarsele systeemile. Ja ma ei usu, et ta vajaks enam mingit yldkehtivat välist koodi. Sest poosetajad ei mässa, nad ainult reklaamivad oma mässunatukest yldisel taustal. Seega on reegleid järgiv subkultuur ainult oma synnihetkel ja varases kujunemises radikaalne. Edasi muutub ta millekski viljatuks, pingutatuks, nyrimeelseks. Suur osa eesti tänasest pungist on seda teed läinud. Nad on unustanud omaenda loosungi: D.I.Y. – Tee Seda Ise. Aga isetegemisel, leiutamisel ja improviseerimisel ei peakski tulema lõppu. Need “radikaalsed mehed”, kellest Villu kirjutas teksti “Paneme punki!”, on tegelikult suvalised õllepudelitega stiilivennad. Praegune punkarlus on keskmise tasu eest saadud retropakett, mille nad oma lodevavõitu olemisega on kohandanud. Pakendil on loomulikult kirjas: VÄGA RADIKAALNE! KARMIM JA VABAM ENAM OLLA EI SAAGI! Siin pole midagi moraliseerida, nii on läinud paljude asjadega. Radikaalne eksperiment on lihtsalt mujale nihkunud. Muusikas näiteks minimalismi, turntablismi, abstraktsesse elektroonikasse. Ma ei ytle ju, et nutikad tyybid on maailmast otsa saanud. Neid on kyllap tulihingeliste punkide hulgaski.

2. Viljandi alternatiiv: IMI ja järglased

Liigume edasi. Miks ma yldse pungi kohta sõna võtan? Sellealane isiklik kogemus (esmatutvus, “pungipõlv” ja eemaldumine) pärineb umbes aastatest 1988–1990 ja eelkõige Viljandist. Post factum osalesin bändides: Flower Window (1990–1993), Pööloy Gläänz (1993–94) ja Munn (1999). Muusika ja maailmamõistmise poole pealt on mitmed jooned tänaseni kyljes. Viljandi alternatiivne värk on yks näide sellest, kuidas algselt urbanistlik ja nihilistlik liikumine perifeerias isemoodi jooni juurde võttis. Mitmed inimesed, kes mind kujundasid, on pärit eesti pungi tõusuajast. Kuna ärkamisaja edenedes muutus poliitiline värk igapäevaseks, tegelesid tyybid rohkem suvalolluste, pisihuligaansuste, pilkamise ja loominguga. 1987. aasta paiku kogunes kamp ullikesi nime IMI (Ilusad Moodsad Idioodid) alla. “Kõik hakkasid kuidagi veidralt riides käima, nahkpaelu ja ripatseid ymber toppima. Segu hipist ja pungist, põhimõt’selt oma rida. Lahe, et naisi tõmbas asi ka. Ise käisin ylivärviliste pyxte ja musta krabiseva tolmumantli ja naistepluuside ja värdjate käekottidega näiteks.”³ See “IMI-mood”, mis segas syydimatult hipit, glam’i, punki, camp’i ja veel midagi, kestis tykk aega. Punkatribuutika osa muidugi suurenes. Aga ikka kanti kulund ja pleekinud, veidra lõikega särke, totraid rinnamärke, lasteaia sussikotte, soditud riideid (yhele kitlile oli Tarxil näiteks kirjutatud “Eks näe, kes sureb varem, kas punk või minu vanaema!”⁴), millest oli hambaorke jne läbi pistetud, suvaliselt õmmeldud nööpe, kaabusid ja mida kõike. Tegelased lösutasid põhiliselt linna peal, kus aga õige tundus: “sada meetrit edasi ja järgmise muruplatsi peale aelema ja inimesi sai ka nöögitud nõmedate lausetega nigu kas te saax pysti tõusta me peame selle pingi täis sodima. Kirjutasime täielikke tibiilsusi nigu arbuus on arbutsis” (V. Valme), “…laused olid jah, ma ise mäletan et käisin oma pinginaabriga linnas ringi ja kysisin võõrastelt vastutulijatelt et kas te suurendusklaasiga pioneeri olete näinud? Minge vaatama, “mäng ja koolis” on praegust myygil.”⁵ Unarusse ei jäetud kinogi: “seal oli 2 või 3 filmi mis me siis tookord tegime: ух oli mingi punkri ja suusatamise ja selle vedruvoodi värk ja hull stoori oli ka juures teine oli mingi peituse mäng vist ja seal oli kulminatsioon selle koha peal kui rizzo ennast laua alla ära peitis ja kaamera tema tagumikku näitas tal olid siuxed karupyxid (sellepärast kuuldavasti teda mõmmiks kutsutigi) ja karupyxtes oli perses auk. Minu rott nimega Kõõm oli seal filmis peategelane” (R. Teder). Ja hulgaliselt improviseeritud tegutsemist: “sai öösel aknast 4.-sse kooli sisse ronitud ja seal kahemikrofonilise makiga omi samme (lihtsalt kõndimise häält) lindistatud, no nii terve kasseti täis lihtsalt kajaga tyhjas ruumis siukest kaootilist kõndimist” (R. Teder). Lisaks joonistusi, luguderääkimisi jne. Toimus syndmus “Hernesupi matused”. Plaaniti yritust “12,5 aastat gaasikeevitust toimub iga päev”, mille käigus pidi raha põletatama jne, aga valmis sai ainult plakat/maal. Kuna kaasasolijaid oli päris palju, mõeldi ka avalikuma organisatsiooni loomisele, mis siiski teoks ei saanud. IMI joonistamissessioonides ilmunud “korupitest” tegid Vainer ja Killu (Gert Kiiler) hiljem Ugalas lastenäidendi. Mait Siku juhitud bänd IMI 7-B (7-B oli Siku ja Valneri diagnoos, skisoidne psyhhopaatia, mis tähendas sõjaväe riviteenistuseks kõlbmatust), kuhu kuulusid ka kaks Ave Luna tydrukut, esitas oma lugu “Jääk” eesti underground-bändide TV-saates. “Vana synnitusmaja kuulutasime noorte kultuurikeskusex, panime vastavad kirjad peale, sodisime täis ja hakkasime seal koos käima” (V Valme). Vana maja oli tõesti yleni täis soditud ja squat’i moodi, aga sees seal ei elatud, nagu näiteks Tartu Segasumma Suvilas. Vahepeal oli kooskäimiskohaks ka Viljandi 2. lasteaed, kus pungid laste rõõmuks kitra plännimas ja nendega lollitamas käisid. “IMI oli siuke happy alternatiiv, mitte niisama”(R. Teder). Hiljem kohtusid nooremad pungid Paala järve ääres oleva peldiku juures, mis mitme massilise graffiti-aktsiooniga nii täis tehti, et linn pidi ruumid renoveerima. Selle aja graffiti oli rohkem verbaalne kui tehniline, lihtsalt killud, mis kõndides pähe tulid, said järgmise nurga peal ka kirja. See oli mõneti hoopis pungim kirjutamine kui paberi kasutamine. Aga suvalistel väljasistumistel juhtus luuletamist ikka päris paljudel. Ja Edy, kes Viljandi kylje alt Viiratsi Lastekodust pärit oli, sai hiljem tõeliseks graffiti-kuningaks ja tatoo-meistriks. Nendest ise tekkind lokaalsetest kildudest on mul siiani midagi ammutada. Punkide rändamised ja teeseiklused ise vääriksid romaanidesse jäädvustamist. Esimene elav luuletaja, keda ma nägin, oli Valner Valme. Ja ta on hea siiani. Mulle on sygavalt ykskõik, kuidas kirjanduse asjatundjad tema tekstidesse suhtuvad. Ehk ta raamat siiski ilmub kunagi. Ta totaalse kõrvalejäämise põhjuseks on muuhulgas ikka seesama promotööst keeldumine, asja lokaalseks jätmine. Praegused noored geeniused teevad juba paarist uuest luuletusest suure numbri: “nyyd hakkab selle novaatorliku teose avaldamisega kiire, sest mis maailm kyll kõik kaotab, kui ta seda kuulda ei saa.” Netti ja esinemistele, ajakirjadesse ja sõpradele topitakse oma värki ja need pushijad teevad veel vastaliste nägu ka. Mulle meeldib ses vallas totaalne indie-suhtumine – väikesed omakirjastuslikud asjad, isiklikkus, kohtadega seotus, inside-joke’id. Kirjanduse yleproduktsioon vohab kõigil tasanditel. Kõrvalejäämine ja vaikuses toimetamine on sageli ainus puhas lahendus. Sest ma ei tea midagi totramat kui need kohvikuarutlused kirjandusest, mõttetu eputamine ja targutamine. Ametlik kirjanduslugu võib ennast rahus täis sittuda. Aga jutt käib praegu Viljandist. Paberpunk on seal yhe teosega siiski jäädvustatud. See on kymne autori “Alternatiivne Luulerull” (1990), mis oli trykitud pikale arvutipaberile ning ilmus tiraažiga 50 eksemplari. Yle poole teoses osalejaist olid pungiga seotud, lisaks humoriste (Erkki Kõlu, seal Wolandi pseudonyymi all), absurdimehi ja muud. Teose yllitas Poltergeist (Ylo Parve), kes koos Ökuliga (Ivar Smolin, mitte segi ajada Tartus pesitseva samanimelise tyybiga) alustas 1991. aastal ysna punki paroodialehte Liba-Sakala. Oma maine pärast pabistav rajoonileht võttis väljaande hiljem oma hõlma alla ja seda on tänaseni toimetanud ekspunk Killu (Gert Kiiler). Nihilistlikuks peetud pungiga seostus vähemalt meie kandis palju ajukat huumorit. Kas või Villem Valme (Wolly; 1977) leiutus, hiljem lauluks tehtud tekst “Artur Tõhu unenägu”⁶: “Mehed lendasid üle laia aiamaa / kuid küpsed polnud agoraad / yks paks ja kole vanamees / käis suure kypse soki sees / yks paks ja kole vanamees / tal pikk ja sale lips on ees / siis tuli lõpuks aknaraam / tal kotis uimastite kraam / ta kähku mulle õltsi andis / ja pärast minu sokke kandis” (1989). Selline “lastepunk” on asi, millele ma palju analooge ei tea, kuid mis oli Viljandi tunnetuses selgelt olemas ja kandis sageli helget, kerget lyyrilis-iroonilist varjundit. Contra tegi sedasorti asja hiljem ja omal moel popiks ja kuulsaks. Ma ei tea sellele muud nime kui vemmalvärss, millel on sugulust rahvaliku lorilauluga. Viljandi juhul polnud ropendamisel tekstis mingit olulist rolli. Juhuluule meetodid on aga midagi pungile omast. Selline tuleb-nagu-tuleb suhtumine. Aga vahel tulid juurde veel ka olemuslik naivism ja nonsenslik omamytoloogia. Teine näide on sama autori “Luulerullis” avaldatud tekst “Tummast postist”: “Kas teate luuletust te / yhest postist kes ei oskand kõnelda / mul tuli ninna lausa beer / kui seda kuulsin ma / m
is edasi saab ahhaa / ma kyll ei tea.” Paralleeli syrrealismiga pole, autor polnud sellal lugenud ilmselt midagi peale koolisalmide ja Trubetsky.

Pungitsatel oli ka yks luuleõhtu – 1990. aasta kevadel Viljandi 4. Keskkoolis. 90ndate alguses ilmusid mõned Valneri, Villemi, Killu, Pirry (Piret Räni) ja minu tekstid ka kõrvalisemas perioodikas. Valneri tekstide paremik jõudis publikuni siiski läbi muusika. 1989-1992 laulis ta Tallinna bändis PVA ja tema luuletuse järgi sai nime 1990. aastal Viljandis alustanud Pööloy Gläänz, kus ta alguses samuti mikrofoni neelas. Kunsti on Viljandi alternatiivtegelastest teinud Ramo Teder, Piret Räni jt. Viimane ka muusikat nime Pastacas all, kelle CD peaks indie-tantsufirma Kohvi Records all peatselt ilmuma. Muuseas, Kohvi boss Hannes Praks, sisekujundaja ja Teatrilabori kunstnik, on samuti Viljandist ja punk polnud tallegi võõras. Ajastu vaimu illustreerimiseks räägin lyhida loo sellest, kuidas mina ja Hannes Ramoga tuttavaks saime. 1990 suvel tegime me yrituse “Memuaaride mäss”, mis seisnes öö läbi seletamises ja teleka vaatamises, mille käigus valmis hambapasta ja guaššidega samanimeline pilt. Selle viisime Ramo ukse taha ja järgmisel päeval oli sõprus sõlmitud. Muidugi oli pungil ka tumedam kylg. Enamik meist oli linna “iluka-nartsudelt” kergelt lõuga saanud. Laamendavaid punke viidi miilitsasse. Ja ka Jämejala hullumajja, kus nad vahel sõjaväe eest pikemaltki paos olid. Sellest räägib Valneri tekst “Nohikute kaitseala”. Isegi sellist suht rahuliku välimusega kuju nagu mina taheti mendikongi toppida kõigest tee ääres lamamise pärast. Keegi haiglase kujutlusvõimega möödasõitja oli mind pilves nuusutajaks pidanud. Eks toksikomaaniat meie pool esines ka: kummiliim, PVA ja bensiin. See oli sissejuhatus psyhhedeeliasse, aga ei võtnud õnneks karmimaid vorme. Kuigi kõigist ei tea ka – mõned kukkusid hiljem kolooniasse ja vangi. Aga suurem osa Viljandi askeldajaid olid ikkagi keskklassi võsukesed, skangpoomijad ja paratamatult rohkem kunstikoolipungi kui mingi tööliseetose esindajad. Loodan, et midagi sai unustusest päästetud.

Viljandi näide pole ainus ega kuidagi emblemaatiline. 80ndate alguse Kohtla-Järve pungi kohta on Raul Saaremets öelnud: “Meil oli keskkond nii karm, me vastandusime sealsele vägivallale vaimsele asjale rõhku pannes.”⁷ Jõulisemaid punkkogukondi kohanes ja tegutses mitmel pool. Tartus, Pärnus, Rakveres, Võrus ja hajusamalt mujalgi. Eesti punkide Meka oli kahtlemata Tallinn yhes Moskva ja Varblase kohvikuga, kuid seigeldi suvaliselt mujalgi. Väiksemates kohtades oli kyll lihtne tappa saada.

3. Eesti punkluule. Oletusi ja marginaale

On ilmselge, et eesti punk on kurioosne isegi maailmataustal. Seda veidram tundub mulle, et käsitlejad pyyavad teda tagasi suruda tavalise nihilismi, pohhuismi⁸, eksistentsialismi ja, mis juba teisiti tobe – siinse kirjandusprotsessi raamidesse. Või kuulutavad suuresõnaliselt, et punk on see, mida nemad selleks peavad. Viimane variant on vähemalt ausalt subjektiivne. Kuid vahetu kontakti vaeguse all kannatavad kõik mulle kätte puutunud käsitlused. Ja protsess, mille käigus trykisõnana mitte kavatsetud tekst vahetas meediumi, võis olla umbes järgmine. Kultuur on ikka uudistejanune asi. Ja ta võtab kergemini vastu tekste, milles sisalduvad selgesti väljendatud hoiakud, märksõnad, yhesõnaga mingit tarbitavat valmisprodukti. Aga suvaliselt kaost tekitavatel kalkaritel polnud midagi sellist, punkluule oli kas laulutekst, yhislooming või totaalne juhuluule, mis pidas silmas ainult käesolevat hetke. Punk pole antoloogiline fenomen, samuti nagu punkmuusika teravamaid palu ei lasta ilmselt kunagi raadio hommikuprogrammis. Seda nähtust ei saa ekstraheerida ja kolvi seest rahvale demonstreerida. Autentsena saab seda ainult läbi elada. Ning kirjutamine on selle jaoks yks viletsamaid vorme. Maailma esimeseks laiemalt levinud paberpunk-yllitiseks peetakse Gideon Samsi romaani “Punk” (1977). Selle kaanel oli Rotteni pilt, pabernina päris haaknõelaga läbi torgatud. Ja Läänes ongi pungiga seostuv värk kas D-I-Y fanzine’ides või proosas (Martin Millar jt). Ja kuna luule on ikka tõeliselt perifeerne pungiväljendus, siis kohtab eesti traditsioonis ka palju veidrat. See algab juba Villu Tammest endast. Koik need vargad kellakäod ja kalevipoja martyyriumid ja mereröövlimängud, mis ta kirjutand, on muuhulgas selge muie luule kui vahendi yle. Ning muidugi on seda ka tõeliselt sõidukid riimid, näiteks Jeesus / Vääna-Jõesuus (“Ultratolerants”) ja eesmärk / mees ärk-likorruse alt (“Kassiahastus”). Ta teine “luulekogu” “Sorlimeki plät” on raamatu paroodia ja ta eelistab end avaldada J.M.K.E. plaatide siselehtedel, kaasalaulmiseks. Villu rariteetsete tekstide enamik on õnneks ka netti yles pandud.⁹ Hardcore punk’i ja luulelugemise vahel on muidugi ka määratu erinevus esituskiiruses. Kujutlege näiteks Villut etlemas teksti “Organiseeritud elu” aeglase, mõtlikult luulelise tooniga ja tulemus on täielik absurdismi keemispunkt. Veel parem oleks muidugi, kui yht tema tippsaavutust “Kappe” loeks kyynlavalgusõhtul keskeale lähenev korpulentne õpetajanna, pauside ajal nuusates ning ohates. Ja samas on Villu ju vaieldamatu klassik, antoloogiaski sees. Kuid klassikaformaadi jaoks on ta tekstikorpus talumatult harali – ikka lauluga seotuse pärast, sest osa palu lihtsalt keeldub ainult tekstina mõjumast. Rytmifiguuri roll muusikas ja tekstis pole võrreldavad. Klassikuid tuleb aga koolis ja luuleõhtutel presenteerida ja pedagoogidele jääb selleks vaid jõudu soovida. Või teine ikoon: Trubetsky, kes anarhismi ja romantika, lapsepõlve ja maavalla mõnevõrra poolpiduselt yhte on seganud. Ka vanemal Vennaskonnal oli kyllalt lugusid, mille tekst paberil kuidagi punki ei meenutaks. “Sõnajalg” näiteks: “Pole miskit kaotada / väljas vastik talv / ust ei taha paotada / toas on sõnajalg”. Trubetskylgi on teravalt iroonilisi asju, nagu “Ma vabal hetkel võtan kätte ajalehe”, mille kohta ta yhel varasel kontserdil (1984?) röökis, et “see laul on kõigi vabade hetkede ja ajalehtede vastane”. Ei läinudki kaua aega, kui ta lulkad Noorte Hääles ja Nooruses ilmusid. Nii et peent pila, nihkeid ja äraspidist mytoloogiat leiab isegi põhikujude juures. (Mercat peaks keegi täiesti omaette käsitlema. Keegi, kes veel mäletab ansamblit Verine Pyhapäev.) Ja ainult teatav “kõrgkultuuriga nakatatus”, osaline mõistete kattumine ja päevakajalisus, mis seostus pungi hetkele-orienteeritusega, aga millele omistati kerge prohvetlik varjund, lõi eelduse ametlikku trykisõnasse väljumiseks. Ja muidugi väljus esialgu kaduvväike osa. Muu tuli alles hiljem, kui sõnum oli juba oma teravust kaotamas. Ja omas siis ka rohkem (petu)kauba nägu. The Small Literary Swindle, you know.

4. Marioneti käsi: Pungi käekäik 1990ndatel

Erinevalt 80ndatest on punk nyyd hästi dokumenteeritud, pildistatud, salvestatud ja netistatud. Kuid ka kõvasti normatiivsem ja iseseisvusetum. Jyrgen Rooste sõbrakestel antoloogiast “Tagasi prygimäele” on kyll olemas normatiivsed vihjed ja ilmselt ka välimus, aga kaua sa yht asja ikka korrutad. Samas uuemad bändid, nagu Idiootsuse Revolutsioon, Inside Joke ja eriti M.Ü.S.T.I.K.A., võtavad asja meeldivalt vabalt ka lauluteksti poolelt. Viimane paberpunk, keda ma usaldan, on siiani Ämblik-Маkе (Hannes Rist) ja tema kogu “Elu tapab lasuga näkku” (1993). Paberile jäädvustamata kujudest tundub mulle huvitavaim VäikePunk Võrust.¹⁰ Oma tekste esitab ta bändi So Boic A.P.I. eesotsas, hälbides tavapungi sound’ist ja sisust kyll ysna tugevalt. Teine terav, hea sotsiaalkriitilise soonega esineja on Lembit Krull ansamblist Hot Kommunist. Ta “Jeesus Lexus” on viimaste aastate sotsiaalkriitika parimaid näiteid ja oleks mõjuv ka paberil. Kindlasti on mul paljugi kahe silma vahele jäänud. Ja keegi lihtsalt peaks tegema ylevaate vene punkide tegevusest Eestis. Nyyd veidi street punk’ist, oi!-st ja natsidest. PVA, Psychoterror, Shitheads ja Nyrok City – neil kõigil on väljapaistvaid tekste. Eelistatud on siinkohal Shitheads, kelle kraam on suuremas jaos eestikeelne ja omaloominguline. Psychoterrori Freddyl, suurel ränduril ja live-kirjanikul võiks olla ka oma raamat. Tema protest on nutikam ja natsivaba. Aga ta on eelkõige tegutseja, mitte kirjutaja, tema tekst hõljub fluidumina tema ymber ja lendab higipiiskadena lavalt laiali. Kolme teise bändi muusika on ju iseenesest imekaunis, aga kui jutt yle mõistuse sallimatuks muutub – kyllalt sageli -, ei oska näha seda, mis põhjusel nad nii räägivad. Näib, et enamik värki on mehaaniliselt mujalt yle võetud. Esimene natsliku sõnumiga lugu, mida kuulsin, oli PVA “Juudid ahju!” (kas 1989 või 1990). Autoriks oli Venno Vanamölder ja tekstist oli vist ka saksakeelne versioon. Siis oli veel mõningane ooteperiood, kandepinna tekkimine, mida võiksid ilmestada näiteks Shitheadsi lugu “Siin hai!” ja PVA “Sick boy” (peidetud sõnumiks muidugi “Sieg heil!”). 90ndate teisel poolel on nii oi!-punk kui hate-rock olnud täiesti avalikud. Ja kusagil kymnendi keskel nad ka lahknesid –pungid yhele ja natsid selgelt teisele poole.¹¹ Enne seda oli punkide natsisymboolika olnud rohkem ebateadlik, väline. Natsid aga ajavad selgelt ideelist asja. Ajalehtedes ilmub intervjuusid ja bändid esinevad ilma kõhkluseta, kuid yldpildis on natsipungid siiski vähemuses. Avalikukstuleku märgina võiks näha seda, kui Nyrok City pani oma 1995. aasta kasseti kaanele “Buchenwaldi modelliagentuuri” lapsed. Vapsid ja Jyri Lina paistavad nende hulgas hinnas olevat. Selekteeriv sallimatus on programm (Shitheadsi “Kyyrakat parandab ainult haud”), ja muidugi jäik asi. Sellele kivistunud eitusele astub vastu Villu Tamme looga “Ultratolerants”: “Moraalne perverssus on ikka konstantne / ja intolerantsus on perseverantne / ole parem minuga ekvivalentne / ole elegantselt hea ja tolerantne.”¹² Paraku tundub mulle, et natse ja vihkajaid ei paranda samuti miski peale haua. Villu moralism ja spenglerlus on nyrineva pungi tingimustes ysna loomulik hoiak. Ja nooremad laamendajad ei paista taipavat, et Villu programm on yhtaegu radikaalsem ja helgem kui nende tuim pungipanemine. Aga “vaimupunkide” aeg on suures laastus ka mööda saanud. Rulamehed, punkroomeod, natsid ja töölisklassi õllevennad on tasapisi enamiku territooriumist hõivanud. Ses suhtes on meil “peaaegu nagu Läänes”.

5. Pungi ettearvamatuid seoseid

Olen vaadanud TVst pyhalikku, kõrge harjaga punki Ylestõusmispyhade missal Roomas ja mõelnud, et mohikaan võib peale muu olla ka kõige religioossem soeng. Ta sirutub tornina taeva poole, tal on tõusev loomus. Ta trotsib selle maailma madalalaubalisust indiaanipealikute kombel, kelles olid koos nii usk kui võitluslik protest. Ja mystilise soonega punkareid on Eestiski olnud. Näiteks Andres Allan Ellmann (1965–1988), kellest ta vend Raoul Kurvitz on meenutanud: “Siis oli ta punkar. Ja eestvedaja selles 80. aasta Propelleri poolelijäänud kontserdile järgnenud rongkäigul mööda Narva maanteed.”¹³ Andrese elutunnetus oli impulsiivne ja mässumeelne. “Ta elukäsitlus oli müstiline. Mitte õua-õua müstiline, aga selline, kus irratsionaalsetel impulssidel ja teadmistel, mis põhjendamist ei vaja, on maailmatunnetuses oma osa. (…) Ta õppis Usuteaduse Instituudis teoloogiat (…). Aga ta oli nii anarhistlik, et sattus seal vastuollu.”¹⁴ Ta usuvabadus väljendus pikkades rändamistes ja ka öösiti kirikus korraldatud religioossetes happening-ides.¹⁵ Sellest pungitaustaga visionäärist on maha jäänud ka suurepärane luulekogu “Urjamised”(1992). Kirjutasin sellest oma esimese kobava kirjandusarvustuse (Noorus 1993, nr 3), ja kui õnnestuks tutvuda avaldamata käsikirjade ja lähedalseisjate mälestustega, käsitleksin meest põhjalikumalt. Muidugi pole tal harjumuspäraseid “prygikasti-ja-plangu”-märksõnu, aga vaimsus on mõnes kaootilisemas nägemuses kohal kyll. Ta taipas, et loosunglik eitus on jõuetuse tunnus: “ja polegi mõtet kiruda endi mulda / kui sellest on jõudu võrsuda ja viljuda”.¹⁶ Aga: “ma ei varja / on vahest paha / ma ei salga / on vahest vaja lammutada” (sealsamas, lk 75). Yks luuletus algab kahetähendusliku vihjega religiooni ja pungi piirimailt: “Õhtu töötamaks välja vennaskonna hymni” (lk 76). Ta kreedolaadses tekstis “Tal polnud huvisid ta oli üksik” (lk 110) on teisitiolemise valu ja kadumisetunne lõikavalt esil. See pole sentimentaalsus, mida kõik pungid nii kardavad, vaid mingi peidus pool, mida olen karmide välimuste tagant sageli avastanud. Ehk yks subkultuuri arhetyypegi. Näiteks Lech Kowalski filmis “D.O.A” (1981), mis oli mälestus Pistolsi kaootilisest Ameerika-tuurist, rääkis noor punk Terry Silvester sedasi: “Minusugustel tyypidel pole kunagi sõpru, sest me räägime tõtt ja ei hooli muust sittagi. Mui pole yhtki sõpra. Ma ei tea; tore on tunda, et oled kõigist erinev. Sel on oma head ja halvad kyljed. Paljudel kordadel olen soovinud, et oleksin koos teistega lõbutsemas, kuid mul on niigi lõbus.”¹⁷ See on pigem paratamatuse nentimine. Tõelisel pungil pole enam tagasiteed keskklassi elustiili juurde. Tal on valida kunstiliste, kuritegelike, enesehävituslike jt alternatiivide vahel, kuid mugandumine võib olla kõigist piinavam. Ei olda kambalisuse kui sellise (eesti 80ndate pungis oli solidaarsus ka veel oluline jõud), vaid karjamoraali vastu. Ja praegune eesti punk kannatab just karismaatiliste juhtfiguuride puudumise pärast. Usuga oli kord seotud ka ekspunk ja nyydne näitleja Taavi Eelmaa. 80ndate lõpus ja 90ndate alguses ilmus Nooruses ja Vikerkaares tema tumedat ja ekspressiivselt nägemuslikku luulet. Ja nende kahe mehe kaudu saab tõmmata pungile paralleele iseenesest ysna kaugete asjade – teadvusemuutuste, zeni ning endisaegade nõidade juurde. Ma ei proovi tõestada tõestamatut, kui väidan, et mõned vastandumise mudelid on sama vanad kui yhiskond. Seal, kus mingi inimkoosluse heaolu seda võimaldas, tekkisid kõrvalekalded ja niisamuti on erineval moel eri aegadel alati protestitud viletsate tingimuste vastu. Religioosses suhtes kandsid Eestis loomingulist mässuvaimu muidugi vennastekogudused ehk veliksed. Nende laulusepitsejaid on Kajar Pruul punkidega ka seostand.¹⁸ Mina kõrvutaks ka meelsuste alternatiivsust omas ajas, ning siis juba ka maltsvetlasi, kes olid veelgi veidramad ja äärmuslikumad (algses inglise pungiski esines muuseas siin-seal ka tsölibaati, nii et pyhendumust leidus). Ja sealt edasi seostuvad muistsed vabatmehed ja ylikud (seda taipas juba Trubetsky), ning ka nõiad ja siis juba Masingu postuleeritud INI-kultuuri areaalgi. Punk ja indiaanlased, punk ja lapsepõlv, punk ja lunastus… Keegi teine võiks siit edasi mõelda… Pungivaimsusega tegelasi on õieti rännanud igasuguste tegevuste juurde. Jaan-Eik Tulve läks siit gregoriaanikasse, Tarvo Hanno Varres fotosse, Raul Saaremets DJ-ingusse, Ivo Uukkivi ja Merca näitlemisse, Kiwa popkunsti, Henry Laks hoopis teistsuguse muusika, kunsti ja luule juurde ning nõnda edasi. Siinne kirjatykk oli kõigest haaknõela vari yhes kindlas valguses, nii isetehtud kui ma isegi. Yksnes äärjooned, mida ykski korralik punk tunnistama ei peagi. Mis tahes punk teie jaoks on – tehke seda ise.

Suvises marginaalia-numbris avas Kevin Moss Nõukogude liidu suuresti lahtikirjutamata geiajalugu. See pole aga sugugi esimene kord kui Vikerkaar on selliseid valgeid laike kaardistada võtnud. 1989. aastal, laulva revolutsiooni kõrghetkel, kui ajaloo taasavastamine oli kõige kuumem teema, avaldas Soome ajakirjanik Max Rand ülevaate homoseksuaalsusest Lääne kultuuriajaloos. ENVS-s oli see kahtlemata radikaalne artikkel (ja võimalik, et seletab ka miks soomekeelse teksti tõlkija otsustas sedakorda anonüümseks jääda) – ent ka 27 aastat hiljem leiab siit nii mõndagi huvitavat. – Toim.

Käesolevas artiklis käsitletakse homoseksualismi suhet kultuuri ja ühiskonnaga. Kitsastes raamides ei kiputa andma isegi põhjalikku bibliograafiat või filmograafiat[1]; mõnda kunstiala on mainitud põhjendamatult vähe või hoopiski mitte. Puuduvaid nimesid on palju – mõni küsib, kus on Djagilev ja Nižinski või Rudi Dantzig, teine otsib Montgomery Clifti, kolmas jälle May Renault’, Marguerite Yourcenari või Violette Leduci teoseid. Need ja paljud teised autorid ei puudu sugugi seetõttu, et kirjutaja peaks neid vähetähtsaks. Artikli pearaskus on siiski arengusuundadel ja üksikisikud või -teosed sageli vaid näitlikustavad mingit suunda. Silmas on peetud Euroopat ja Põhja-Ameerikat.

Kirjanikuna ei ole ma kunagi huvitunud „homoseksualismist“, vaid eripärast, asjade vaatlemisest teistsuguse vaatenurga alt. Kui homoseksualism oleks norm, mind kui kirjanikku see enam ei huvitaks.
Christopher Isherwood

Isherwoodi pisut teravdatud ütlus annab ühe olulisema võtme sellele paljukihilisele, käänulisele ja seni üsna vähe uuritud tervikule, mis tundmatu rajatisena ühendab üheltpoolt sama sugupoole armastuse ja seksuaalsuse, teiseltpoolt märgatava osa meie aja ja eelnenud sugupõlve kultuurist.

Kõige veidram selle ehitise juures on see, et lugematud kultuuriuurijad on keerelnud tema labürintides kas teda päris tähele panemata või tema ees äkki silmad sulgenud. Miks pole Nõukogude Liidus ilmunud Tšaikovski elulugu, kus räägitaks avameelselt helilooja armuelust? Millest on tingitud, et alles seda artiklit kirjutades põrkun andmetele, et Selma Lagerlöf oli lesbi? Kuidas on võimalik, et Helsingi ülikooli professor veel viiekümnendatel aastatel ei söandanud öelda, et Kaarlo Sarkia, kolmekümnendate aastate Soome väljapaistvamaid luuletajaid, teadvustas end murdeeas homoseksualistina, vaid keerutab: „Murdeeas oli noormees märganud oma tundeelus nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset anomaaliat, mida ta oma sisimas ei võinud pahaks panna.“[2]

Aus ja avatud suhe homoseksualismi viib selleni, et suur osa kultuuriajaloost tuleb kirjutada uuesti.

Homoseksualismist ja kultuurist kõneldes tulevad esmajärjekorras meelde need kirjanikud (lavastajad, kujutavad kunstnikud jne), kes ise on homoseksualistid ja oma teostes kujutavad homoseksualistide elu. Teisalt kuuluvad siia ka heteroseksualistid, kes kujutavad homoseksualistide elu. Kuid homoseksuaalsed kirjanikud, kes kujutavad heteroseksualiste ja nendevahelisi suhteid? Kindlasti kuuluvad nemadki teemasse – on ju nende oma tagapõhigi homoseksuaalne ja sellel on kindlasti mõju vaatenurgale, millest heteroseksuaalseid suhteid nähakse ning mis pole sugugi vältimatult vale või kitsendav. Tähelepanuväärse rühma moodustavad need Isherwoodi või Pasolini sarnased homoseksuaalsed kirjanikud (lavastajad jne), kelle loomingus peegeldub ennekõike nende oma eluviis erilise tundlikkusena ümbritseva maailma suhtes. See ilming, gay sensibility[3], on mõiste, mille tähendus kriitikas ja kunstiteoreetilises arutelus näib kiiresti kasvavat. Mõiste ise on raskesti määratletav (selle tähendusega ilming esineb nii homo- kui biseksualistidel) ja selle soome keelde tõlkimine „homoseksualistile omaseks tunnetamisviisiks/tundlikkuseks“ näib rohkem piiritlevat kui selgitavat. Gay sensibility’l põhinevale suhtumisviisile on näiteks omane, et sugupoolte rollidele tuginevaid süsteeme nähakse vaid kokkuleppelisena, naisi ja mehi ühendavaid tegureid peetakse erinevatest olulisemaks. Heaks näiteks gay sensibility’st on peetud Gogoli loomingut.[4] Sama ilmingut on täheldatud ka teaduse ja ühiskondliku mõtte sfäärides.

Kõrvalekaldumises, erisuses on sageli jõu allikas; see puudutab paljusid teisigi vähemusrühmi peale homoseksualistide. Kuid ameerika kirjanik George Steiner vist ei eksi, tõstes kaks vähemusgrupeeringut teistest tähtsamaks; „Juutlust ja homoseksualismi (eriti nende kokkulangemisel nagu Prousti ja Wittgensteini puhul) võib pidada lääne urbanistliku modernismi kaheks tähtsamaks allikaks.“[5]

Platonist inkvisiitoriteni

Kreekas on kõige selle juured, mida oleme harjunud nimetama lääne kultuuriks. Paljud neist, kes uhkelt nimetavad end kreeka kultuuri järglasteks, kardavad ja salgavad oma pärandi maha, kui jutt läheb kreeka ühiskonna seksuaalmoraalile. See, et homoseksuaalsed suhted – otse ühiskondliku institutsioonina – olid olulisel kohal kreeka ühiskonnas, on fakt, mida meeleldi halvustatakse või koguni eitatakse ja püütakse unustada.

Victoria-aegne Platoni tõlkija Jowett, kes püüdis veenda end ja ühiskonda selles, et kõik filosoofi viited homoseksualismile olid ainult retoorilised kujundid, pole sugugi erand.

Paljud kultuuriinimesed on esitanud oma head mainet kaotamata Jowetti kinnituste sarnaseid rumalusi, kui kõne all on olnud homoseksualism. Neid lugupeetud valetajaid esindab hästi ajalookirjutaja Leopold von Ranke, kes ütles renessansiaja Itaalia kohta: „Keegi ei või pidada tollast Itaaliat parandamatult haigeks, aga kindel on, et ta kannatas tõsiste taudide käes! Pederastia, mis ulatas noorte sõduriteni /—/ , imes kogu eluenergia.“[6]

Ranke-sarnane moralist oli ka tema kaasaegne, n-ö teadlusliku sotsialismi vaimseks isaks kuulutatud F. Engels, kes – nii suur ateist, nagu ta oli – tõi oma homofoobia toeks isegi kreeka jumalad: „[Kreeka mehed] häbenesid näidata mingisugustki armastust oma naiste vastu ja lõbutsesid, pühendudes kõikvõimalikele armuseiklustele hetääridega; kuid naise alandamine maksis omakorda kätte meestele ja alandas neidki sedavõrd, et nad langesid pederastia jälkusse ja teotasid Ganymedese muistendiga nii oma jumalaid kui ka iseennast.“[7]

Ometi oli homoseksuaalne käitumine kreeka argipäeva iseloomulik joon mütoloogiast alates. Näiteks annavad Platoni teosed hea pildi homo- ja heteroseksuaalsetest suhetest kreeka ühiskonnas.

Meeste kultuur oli biseksuaalne: ei olnud vahet, kas meessoost luuletaja armastatu oli samast või teisest soost. Naistevahelistesse suhetesse seevastu paistavad olevat positiivselt suhtunud naissoost luuletajad, kellest tuntuim oli Sappho Lesbose saarelt. Kirik on tema teoseid kaks korda põletanud, nii et neist on järel vaid umbes ¼, teistelt lesbilistelt luuletajatelt ei sedagi. Koos kreeka kultuuri omaksvõtmisega ei muutunud Roomas olukord võrdõiguslikumaks – lesbilisi suhteid esineb kõigepealt kurtisaanide kujutamisel.

Kreeka kultuurimõju omaksvõtt sünnitas Roomas moraalseid vastuolusid. Vabariigi-aegne puritaanlik põllumajandusühiskond mõistis hukka vabade meeste vahelised homoseksuaalsed suhted – orjadega võis igaüks toimida, nagu tahtis –, kuigi otsesest seadusest pole teated meieni jõudnud. Kuid vabariigi lõpuaegadel kujutati kirjanduses juba homoseksuaalseid suhteid vabade hulgas. Keisririigi algusaegadest võib ühena paljudest mainida Petroniuse „Satyriconi“.

Seksuaaltabud ümbritsesid Kreekat ja neil oli oma roll kreeka kultuuri mõjudes. Rooma keisririigis rahulduti rahatrahvi määramisega, sedagi ainult vabana sündinud poisi vägistamise eest, samas uputasid mitmed germaani hõimud oma homoseksualistideks osutunud liikmed sohu. Tollase Euroopa teise suure hõimurahva, keltide keskel oli homoseksualism lubatud ja vastuvõetav. Germaanlaste võit ja keltide häving hakkas märkimisväärselt mõjutama homode olukorda läänemaailma kultuuris.[8]

Ajal, mil Roomas jäid vanad tabud üha enam seaduse kustunud kirjatäheks, said riigi idaosas Efesose linnas mõjukaks kaks meest, kelle tegevusest sündisid uued, päris meie aega mõjutavad tabud. Üks oli apostel Paulus, kes kuulutas, et homoseksualistidel ei ole pääsu taevariiki, teine jällegi arstiteaduse vaimne isa Soranus, kelle arvates homoseksualist ei või olla tark. Soranusest alguse saanud teooria avaldab veel tänapäevalgi arstiteaduses tugevat mõju, kuigi aegapidi on ta kaotamas oma positsioone. Pauluse käsitlus omakorda sai ristiusu riigiusuks muutudes seaduse jõu. Tollal avastati vanad Rooma seadused uuesti, kuid karistusi tugevdati tunduvalt.

4. sajandi lõpust alates kehtestati meestevaheliste homoseksuaalsete suhete karistuseks surm tuleriidal. Ida-Euroopa keisri Justinianuse kriminaalkoodeksis (538. a) lisati homoseksualismi karistatavusele usulisi ja materiaalseid põhjendusi – seaduseandja ähvardas rahvast näljahäda, maavärisemise ja katkuga, kui homoseksuaalset käitumist ei keelustata. Ja neidsamu põhjendusi esineb õiguteaduslikus kirjanduses 17. sajandini.

Järgmise saja aasta jooksul järgiti seadust täht-tähelt siis, kui see oli otstarbekas – sageli selleks, et hävitada poliitilisi vastaseid (nagu mõnel maal veel tänapäevalgi). Mõnedes õukondades ja kloostrites oli homoseksuaalne eluviis heaks kiidetud ja see peegeldub ka tolle aja luules – varasest keskajast on teada ju üks lesbiline trubaduurgi.

Karl Suure riigis halvenes homoseksualistide olukord 9. sajandil. Ilmselt homofoobiat põdenud diakon Benedictus, kelle koostatud seadustekogu pidi tuginema frangi kuningate varasemale seadusekasutusele, koostas hulgaliselt homosid süüdimõistvaid seadusetekstide võltsinguid, nii leidlikke, et neid ei märgatud enne kui tuhande aasta pärast.

Ristisõdade ajal läks asi veel hullemaks. Rännakute raskused otse nõudsid süüdlaste leidmist. Vaevalt oli paljas juhus, et homoseksualistidest said patuoinad kohe pärast seda, kui organiseeritud antisemitismi esimesed lained olid uputanud mõned Euroopa juudiühiskonnad verre. Antisemitism ja ühiskondlik homofoobia on sellest ajast alates väga sageli kõrvuti esinenud.[9]

Ajastu eelarvamused peegelduvad ka keskaja kirjanduses: Dante „Jumalikus komöödias“ on paljud puhastustules põlejad homoseksualistid ja samas ka kirjaniku isiklikud poliitilised vastased.

Teravam ja otse meie aega ulatuv pööre homoseksualistide olukorras toimus 15. sajandi lõpul, kui kaks inkvisiitorit koostasid halvamainelise „Malleus Maleficarumi“, „Nõiavasara“. See teos oli inkvisitsioonile rikkalikku tegevust pakkuv pattude register, kus kõige erinevamates üksikisiku ja ühiskonna kannatustes väideti süüdi olevat homoseksualistid, ketserid, naised üldse, „nõiad“ ja kiriku poolt ainsast lubatud ühinemisasendist kõrvalekalduvad heteroseksualistid.[10]

Renessansiajal ei paranenud homoseksualistide olukord seaduseandjate ees sugugi, kuid seaduste rakendamine muutus harvaks, jäädes sõltuvaks ainuüksi poliitilisest otstarbekusest.

Teisiti poleks see saanud ollagi.

Biograafilise käsiraamatu autor Aretino tõdes, et kui taevaste viha peaks tabama kõiki neid, kes harrastavad loomuvastaseid kuritegusid, ei oleks Itaalias varsti enam kõrgesti harituid ega aristokraate.

Antiigiharrastuse ja uusplatonismi abil vabaneti eelmiste sajandite kitsastest seksuaalnormidest. Paljud tolle aja tuntumatest kunstnikest olid homoseksualistid, näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo, Christopher Marlow, ilmselt ka William Shakespeare. See ei jäänud kajastumata ka nende töödes.

Chrisopher Marlow’ kohta on öeldud, et ta tõi homoseksualistid ja nende elu esimest korda pärast antiiki kirjandusse. Marlow’ „Edward II“ on esimene uue aja kirjandusteos, kus kahe mehe vaheline erootiline suhe on keskseks teemaks. Marlowe ei toonud kirjandusse ainult teemat, vaid tegelikult teatud põhitüübi: näidendis esinev promiskuiteet ja esteetilis-erootiline eluviis on jooned, mis on tuttavad paljudest hilisematest homode kirjeldustest kirjanduses.

Ka Shakespeare’i näidendites on palju viiteid meestevahelistele suhetele. Vaidlus selle üle, kas kirjaniku sonetid olid kirjutatud mehele või naisele, osutub asjatuks: ta kirjutas mõlemale. Aga Shakespeare’i teatris on homoseksualism midagi täiesti loomulikku.

Vabameelset õhkkonda ei olnud aga kauaks. Usupuhastuse ja selle vastaste vaheline võitlus soosis dogmatismi mõlemal poolel. Katoliiklikus maailmas oli oluliseks pöördekohaks 1552. a toimunud Trento kirikukogu. Seadusi hakati jälle tõlgendama tähttähelt, reformiste ja vabamõtlejaid hakati üha sagedamini süüdistama homoseksualismis ja nii mitmelgi korral viisid need süüdistused tuleriidale. Ka protestantlikus maailmas elati „Malleus Maleficarumi“ pärandi vaimus, just nagu humanismi ja usupuhastust poleks kunagi olnudki.

Antiigiharrastus, valgustusfilosoofia

17. sajandil sidusid võimukandjad homoseksualismi tihti revolutsioonilise mõttega – Prantsuse kiriklikes ringkondades viis mure homoseksualismi „laienemises“ pärast süüdlase otsimiseni. Leiti Michel de Montaigne ja tema „Esseed“.

Osa homoseksualiste kaotas elu tuleriidal. Ainult õukondades oli homoseksualism mingil moel kaitstud tagakiusajate eest (isegi homoseksualistide vihkajana tuntud Louis XIV kaitses oma õukonna liikmeid, kuigi laskis tuleriidal põletada kaks homoseksualismis süüdimõistetud kirjanikku).

Sajandi kuulsaim homoseksualistide kohtuprotsess korraldati prantsuse kirjaniku Theophile de Viau’ üle. Kultuuriringkondades tekitas see samasugust kõmu kui Oscar Wilde’i süüdimõistmine kolmsada aastat hiljem. De Viau jäeti küll ellu, kuid ta suri nagu Wilde’gi vangistuses.

18. sajandil sai alguse areng, kust viib otsene joon – kuigi läbi paljude takistuste – tänapäeva homode kodanikuõigusliikumisteni. Valgustusfilosoofia andis homoseksualistidele tagasi nende inimõigused. David Hume nägi, et seksuaalsete keeldude taga ei olnud ei Jumalat ega loodusseadusi, vaid lihtsalt sotsiaalne otstarbekus. Voltaire omalt poolt tõdes, et „homoseksualismi eest, eeldades, et see ei toimu sunniviisiliselt, ei hakata karistama seadusega, kuna see ei solva ühegi inimese huve“.[11] Holbachi arvates polnud küsimus ainuüksi ühiskondliku õigluse elluviimises. Ta ütles: „Käsitledes asju ilma eelarvamusteta hakkame märkama, et enamik norme, mida usk ja sellega liituvad fanaatilised ja üleloomulikud moraalisüsteemid inimestele esitavad, on niisama kummalised kui võimatud tegelikkuses teostamiseks. Kui inimestelt võetakse kirg, keelatakse neil olla inimene; kui tugevat fantaasiat omavat inimest õhutatakse vaigistama oma soove, õhutatakse teda tegelikult muutma oma kehaehitust, kästakse verd voolata aeglasemalt.”[12]

Viimane homoseksualistide tuleriit süüdati Prantsusmaal 1784. a, kuid juba seitse aastat hiljem, 1791. a tõstis Suur revolutsioon homoseksualistid samale astmele heteroseksualistidega.

Paljud Suure revolutsiooni saavutused langesid nelikümmend aastat hiljem restauratsiooni ohvriks, ometi mitte homode põhiõigused. 1810. a valminud „Code Napoleon“, keisri nime kandev koodeks, sai suunanäitajaks võrdsusele rajatud seadusandlusele ja selle põhimõtted võeti omaks tollal Prantsusmaa mõjupiiridesse kuulunud maade seadusandlustes: nii romaani maades kui ka mõnedes kõige lähemates Saksa riikides.

Briti saartele ei pääsenud Suure revolutsiooni aated nagu Napoleoni väedki. Paljud tolle aja kultuurilukku jäänud tuntud isikud olid homoseksualistid, kuid see ei anna alust oletada ühiskonna sallivust nende suhtes. Kui kuulujutud muutusid väljakannatamatuks, põgenesid paljud noored aadlikud Itaaliasse, erandiks Kreeka vabadusvõitlusega ühinenud lord Byron.

Kodupaigaga kammitsetud vaesemad ühiskonnakihid jõudsid seevastu sageli kohtu ette ja ega surmanuhtluski olnud harv.

18. ja 19. sajandi salongides kasutati nagu renessansiajalgi homoseksualismi varjunimena Itaalia ja Kuuba harrastust. Ajastu kuulsaim antiigiuurija Johann Joachim Winckelmann mõrvati Triestes 1768. a nagu Pier-Paolo Pasolini kakssada aastat hiljem Ostia rannaliival. Kuriteo motiiviks oli raha; tegu oli niisiis röövmõrvaga. Aga et oma veretööd kergemana näidata, väitis mõrvar, et ohver oli püüdnud talle „läheneda“ – selle väitega tahtis mõrvar ilmselt leida kaastunnet, näidata oma tegu vastuvõetavamana. Ja üle kahesaja aasta hiljem varjas Pasolini mõrvar end samade seletuste taha, mille taustaks on arusaam homodest kui ühiskonna lindpriidest.

Lihtsas ümbruses kasvanud Winckelmann purustas oma surmaga homoseksualismiga tol ajal ja veel tänapäevalgi liitunud pettekujutluse, nagu oleks see kõrgemate klasside pahe ja seetõttu talutav nagu nende muu amoraalsuski. Goethe järelehüüdu Winckelmannile võis lugeda kui väljaastumist homode õiguste eest. Oma surmaga suurt tähelepanu pälvinud Winckelmann äratas paljude teadvuses esimest korda mõtte, et homoseksualism on hoopis midagi muud kui kõigest küllastunud ja degenereerunud pururikaste lõbustusviis.

Valgustusfilosoofia avas uksed ka naiste võrdõiguslikkuse eest peetavale võitlusele. Tärkav feminism ja naistevaheliste homoseksuaalsete suhete tunnustamine ühinesid juhuslikult inglanna Mary Wollstonecrafti puhul. Romaanis „Mary, a Fiction“ (1788) kasutas ta uue ajastu esimese kirjanikuna lesbilist teemaringi; teos „Vindication of the Rights of Women“ (1798) nõudis naistele samu õigusi kui meestele.

Kuigi lesbilisust, samuti ka meeste homoseksualismi kirjeldavaid raamatuid oli ilmunud 17. ja eriti 18. sajandil enne Wollstonecraftigi, oli see rohkem ajastu erootiline underground – kirjandus, mille tähendus ja mõju piirdus eelarvamusteta, pornograafiat harrastava kõrgklassiga.

Kõrvalekaldujaid põhigruppide maailmas

Visandades läänemaade kultuurilugu homoseksualismi vaatenurgast on 19. sajand paljuski samasugune tagasiminek kui renessansi ja valgustusajastu vahele jäänud periood. Eelmine ajajärk oli kapitalismi, järgmine industrialismi läbimurde ja stabiliseerumise aeg. Esimesel tõusva, teisel perioodil võimul oleva klassina ehitas kodanlus ühiskonna põhigruppide ümber majandusliku heaolu, luues sellest elulaadist teistelegi ühiskonnaklassidele kohustusliku normi. Normist kõrvalekaldujaile leidus eluruumi vaid nende ühiskondlike rühmituste hulgas, kuhu kodanluse vahetu kontroll ei ulatunud – peamiselt kõrgklassi ja kunstnike seas.

Kuigi vormiline võrdsus seaduse ees ei tähenda sugugi tõelist ühiskonna võrdõiguslikkust, on ometi nähtav, et Euroopa – Põhja-Ameerika maailm jagunes „Code Napoleoni“ järel sellisteks maadeks, kus homoseksualistide inimõigusi tunnustati, ja piirkondadeks, kus möödunud aastasadade klerikalismi ja ebausu jäänuseid kasutati ühiskondliku rõhumise abinõuna, just nagu valgustusfilosoofiat poleks kunagi olnudki.

Sajandi lõpupoolel on homoseksuaalset ainestikku kirjanduses vähe – suuremateks eranditeks on kaks ameerika luuletajat Walt Whitman ja Emily Dickinson, kelle luules esinev selge oma sugupoole eelistamine jäi mõnelgi kaasaegsel märkamata, nagu ka hilisemate aegade kirjandusuurijaid pole sageli selgitanud seda peent, mõistmise seisukohast ehk siiski keskset seika.

Kõige selgemaks homoseksualismi peegelduseks Whitmani loomingus on peetud kogumikus „Leaves of Grass“ (esimene versioon 1855) sisalduvat „Calamus“-tsüklit. Esimene kriitik, kes taipas Whitmani armastuslüürika alust, oli tema kaasaegne britt John Addington Symonds. Symonds kirjutas ka Whitmani eluloo, kuid olles kirjavahetuses luuletajaga, täheldas ta, et see polnud sugugi valmis avameelselt homoseksualismist kõnelema: „Julgen loota, et neid lehekülgi [„Calamus“-tsükkel] kunagi isegi ei mainita [niisuguses] seoses, mis võimaldaks neisse ebanormaalse sisu liitmist, millest ma ei ole võinud unistadagi ja mida ma pole soovinud, sisu, mida ma ei saa heaks kiita ja mis on sügavalt paheline.“[13]

Sotsiaalne hirm sundis Whitmani toimima ebajärjekindlalt ja mõnikord ebaausaltki – on luuletusi, mille algupärane „he“ on lõplikus versioonis muutunud „she“-ks. Kompromissidele ja paljastamishirmule vastukaaluks on teose „Democratic Vistas“ osad, mis on enamasti lähedased sada aastat hiljem tekkinud gay-lib-liikumise avaldustele: „Paljud ütlevad, et see on vaid uni ega nõustu minu arusaamadega; aga mina ootan usaldavalt aega, mil läbi Ameerika lugematute kuuldavate ja nähtavate ilmalike taotluste hakkab jooksma nähtamatu koe sarnane mehise sõpruse niit, täis kirge ja armastust, puhtust ja veetlust, kõige võimsamana ja eluaegsemana, tugevamanagi, kui võidakse kujutleda täna, mitte ainult indiviidide olemust mõjutavana, neisse ennenägematut tunnet, jõudu, kangelaslikkust ja puhtust tuues, vaid selgesti üldist poliitikat mõjutades.“[14]

Kui Whitman oli väheselgi määral avalik võitleja, erand 19. saj homoseksuaalsete kirjanike hulgas, siis Hans Christian Andersen oli kannataja, madala enesehinnangu personifikatsioon.

Hans Christian Andersen oli oma muinasjutu väike merineitsi: jutu kirjutas ta siis, kui tema sõber Edward Collin teatas oma abiellumisest. Anderseni eluloos ütleb Signe Tolsvig: „Ta oli ise too merineitsi, kes püüdis võita enesele armastatu, kättesaamatu, sureva printsi, kuigi ta ise oli leidlapse, orjana, väljaspool asuvana äärmiselt ebasoodsas seisukorras .. . Ta kaotas printsi… End siinkohal feminiseerides tunnustas Andersen oma nõrkust.“[15]

Andersen on suurepärane näide kirjanikust, kes ise on homoseksualist, kuid ei käsitle homoseksualismi otseselt üheski teoses – ja ikkagi peegeldab kogu tema looming omaenda homoseksualismile tuginevat enese ja maailma tundmist. Kõrvalisus, väljaspoolsus on Anderseni lähtekoht ja nii väike merineitsi, tinasõdur kui inetu pardipoegki on kõik ühe ja sama situatsiooni peegeldus.

Rõhuv paljastamise oht sundis Anderseni vältima kõiki lähedasi meessuhteid Kodu-Taanis; püüdes kohaneda ühiskondlike normidega pidi Andersen (kes eriti ei armastanud lapsi) alistuma aseksuaalse muinasjutuonu rollile. Nii ta püüdiski võimalikult palju rännata, põgeneda koduümbruse ahistusest. Sihiks oli enamasti Itaalia nagu mõnel teiselgi selle aja tuntud homol – Itaaliast otsisid inimlikkust nii Wilde, Tšaikovski kui ka relvatööstur Friedrich Krupp.

Nagu Wilde mõned aastakümned hiljem otsis Andersen enesekaitseks tuge vürstide soosingust, märkamata sugugi, et ajastu revolutsioonilised tunnusjooned juhtisid paratamatult ühiskondlike murrangute suunas, kus kaitseks ei jätkunud enam kuningate ja aadlike armust.

Suure sajandi kodanlus tunnustas Anderseni, teadmata ilmselt, mida luges. Emily Dickinsoni tembeldas ta üksikuks armastusest ilma jäänud vanapiigaks – see tõlgendus on jäänud kirjanduslukku meie ajani. Whitmanit kodanlus võõrastas, vaid vabameelsemad suutsid heaks kiita selle uue, oma ajast ees oleva, vabadust ihkava ja vastutustundliku moraaliavalduse.

Balzac oli sajandi tähtsamatest kirjanikest ainus, kes kujutas homoseksualiste eelarvamustevabalt ja varjamata. Klassikaline kuju Balzaci suurel freskol tolle ajastu Prantsusmaast on mõistvalt kujutatud Vautrin.

Lesbilistele suhetele jättis 19. saj kodanlus sama vähe ruumi kui meestevahelisele armastusele – olgugi et seadustes ei peetud lesbilisust kriminaalseks, sagedasti seetõttu, et seda ei peetud võimalikuks.

Kirjanikud, sealhulgas ka alaväärtuslikuks peetud naised, tundsid inimloomust sageli paremini kui seaduseandjad. Jeannette Foster on uurinud lesbilisuse esinemist 19. saj kirjanduses. Tema seisukohad on huvitavad – seitsmeteistkümnest kirjanikust pidas seitse lesbilisust kuriteoks, teiste hulgas Baudelaire, Strindberg, Coleridge; seitse tegi seda kaudselt, väites, et homoseksualism viib mõrvade ja enesetappudeni ning üldse kõikvõimalikku hukatusse. Ja vaid kolm – Pierre Louys, Theophile Gautier ja Paul Verlaine – suhtusid sellesse sallivalt.[16]

Homode vaatenurgast kultuurilugu uurides näib Victoria-ajastu kulmineeruvat ja teravduvat kahes sajandi lõpukümnete kirjanikevahelises suhetepaaris – 1870ndate Prantsusmaal Verlaine ja Rimbaud, 1890ndate Inglismaal Oscar Wilde ja Alfred Douglas. Verlaine ja Rimbaud olid mõlemad olnud musterlapsed; nende suhe oli sadomasohhistlik (nagu Verlaine’i mõned naissuhtedki) – armastus ja kirg ühinesid sooviga hirmutada kodanlust ja lõpuks ei eraldunudki omakvõetud osad enam tegelikkusest. Verlaine mõisteti kaheks aastaks vangi Rimbaud’ tapmiskatse eest.

Nii kaasaegsed kui hilisemate aegade kultuuriloolased on kippunud nägema Verlaine’i suhteid Rimbaud’ga koos nendega kaasnenud vägivaldsete joontega kui kummalist pahelisuse ilmingut Verlaine’i elus. Niimoodi tõlgendades on sellest suhtest loodud üks põhisümboleid homoseksualismi kujutamisel kuriteo, vägivalla ja pahe kogumina. Homoseksualist on paljude kujutluses võtnud mingi seninägematu absindijooja kuju.

Verlaine’i ja Rimbaud’ põgenemine kõrvaletõrjutusest oli mäss kõige ümbritseva vastu. Samas oli see ikkagi teadlik aktiivne valik konventsionaalsuse ja surve vastu. Oscar Wilde omakorda püüdis elada kaksikelu: salongide provokatiivse, kuid soositud erudiidina ning avalikkuse ees getosse sulgunud homona. Avalik roll tugines alaväärsusele, see seisund sai Wilde’ile saatuslikuks lõksuks.

Kuulus kohtuprotsess algas, kui kirjanik süüdistas oma armastatu lord Alfred Douglase isa laimamises – viimane oli avalikult vihjanud oma poja sõbra homoseksualismile. Protsessi lõppedes oli süüdistaja muutunud süüdistatuks; Wilde mõisteti kaheks aastaks vanglasse, ainsaks kuriteoks homoseksualism. Ennasttäis ja kõrk viktoriaanliku kodanluse poolt valitsetav ühiskond ei kõhelnud, kui sai võimaluse oma kõige armutumale irvhambale näidata, kelle käes võim tegelikult on.

Saksa kirjanduse uurija Hans Mayer on tabavalt iseloomustanud Wilde’i elu võtmeromaani „Dorian Gray portree“: „Homoseksuaalse autori Wilde’i estetismis, romaani eessõnas ja sellega liituvas romaani ainestikus ilmneb lootusetu ettevõttena põgenemine kodanliku maski ja skandalisti vaheliste rollide näitlemisest sel viisil, et kirjanik loobub iseendast, sulatades ennast sellesse esteetilisse tervikusse, mis sünnib kunstiteoseks saanud tegelikkusest. Vaid sel viisil on eessõna kuulus ja paradoksaalne algus mõistetav. „Kunstnik loob kauneid asju. Kunsti ülesanne on tuua esile kunst ja varjata kunstnikku.““[17]

Wilde’i kaksikelu ulatas tema kirjandusliku tegevuseni. Anonüümsena ilmunud, võrdlemisi kindlalt Wilde’i (üksi või koos kellegi teisega) kirjutatud „Teleny“ on esimesi teoseid, kus lähtekohaks on eneseaktsepteerimine ja homoseksuaalne emantsipatsioon. Pornograafiaks klassifitseeritud raamat oli hoiakutelt oma ajast kaugel ees; „tunnustatud“ kirjandusse ilmus „Teleny“ emantsipatsiooniteema alles palju hiljem.

Wilde pole homoseksuaalse kultuuri ajaloos ometi ainus kunstnik, kelle kaksikelu ja selle varjamine viis katastroofini. 19. sajandit sobib iseloomustama ühe Alfred Douglase luuletuse pealkiri: „Armastus, mis ei söanda öelda oma nime“.

Kui Oscar Wilde unustatuna ja võimulolijate poolt põlustatuna 1900 Pariisis suri, koputas uus ajastu juba uksele. Avalik mäss oli alanud.

Mäss Freudi varjus

15. mail 1897 algas homoseksualistide organiseeritud võitlus kodanikuõiguste eest. Sel päeval asutas saksa arst Magnus Hirschfeld koos sõpradega Berliinis WHK-nimelise (Wissenschaftlich-Humanitares Komitee) organisatsiooni, mis mõjutas üle 30 aasta seksuaalpoliitilist diskussiooni Saksamaal ja mujalgi Euroopas. Üksikuid julgeid võitlejaid oli muidugi ka teistes maades, kuulsaimad neist briti kirjanikud John Carpenter ja psühhiaater Havelock Ellis.

Kõige rohkem mõjutas homode positsiooni ühiskonnas, seda pilti, mis ümbritseval keskkonnal homodest oli, nende kaasaegne Viini psühhiaater Sigmund Freud.

Freud ütles lahti 19. sajandil võimutsenud teooriatest, mille järgi loodus asetab sugulisele läbikäimisele eesmärke, mistõttu „mittetootlik“ seksuaalsuhe on „loodusevastane“. Samuti hülgas Freud arusaamad homoseksualismist kui haigusest, pahest ja moraalsest langemisest. Ta pidas inimesi oma põhiolemuselt biseksuaalseks, kuid arvas, et homoseksualism on keskkonna poolt põhjustatud arengupeetus, mis tähendab, et tegu on seksuaalselt alaväärsema käitumisega.

Teiselt poolt tasandas Freud kahtlemata teed homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele: just Freudi mõjul lõid kõikuma arusaamad seksuaalsusest kui tabudega blokeeritud eluvaldkonnast. Selle muutuse laine on pühkinud teelt ta enese lähtekohad, kujundanud kultuurimaastiku otsustavalt ümber ja loonud miljöö, milles on arenenud uued realistlikud seksuaalarusaamad, vabad möödunud sajandite ballastist.

Homoseksualistide kodanikuõigusliikumise pikk tee on mitmes suhtes paralleelne võitlusega naiste õiguste eest, kuigi ajaliselt on see protsess naiste emantsipatsiooniliikumisest hilisem. Alles 1970ndail aastail astusid homod – ja ka siis ainult mõnel maal – välja niisama julgelt ja samal viisil enesesse ja oma üritusse uskudes nagu inglise naisõiguslased (sufražetid) sajandi algul.

Pole sugugi juhuslik, et vabanemissajandil tungis lesbilisus kultuuri meestevahelistest suhetest kiiremini. Osaliselt seletub see asjaoluga, et lesbilisuse aktsepteerimine kuulus tõusva feministliku liikumise programmi.

Algul ilmus lesbilisus kirjandusse sotsiopsühholoogilise uurimisobjektina (meenutagem või Émile Zola „Nanad“, 1880). „Nana“ arenguliin on jätkunud juba sada aastat, selle kõrval on üha laienenud emantsipeerunud, teadlike lesbiliste kirjanike looming.

Zola ei olnud ainuke lesbilisusest huvitunud sajandivahetuse klassik. Henry James avaldas 1885. a teose „The Bostonians“ („Bostonlased“). Kirjanik jõudis tasapisi klassikuseisusse, aga selle raamatu uut trükki tuli oodata koguni 60 aastat. Isegi 20ndatel aastatel avaldatud James’i 29-köitelisse kogutud teoste sarja ei peetud seda kõlbulikuks, põhjuseks lesbilise suhte keskne osa teoses.

Pierre Lowys omakorda üritas oma kahes luulekogus „Chansons de Bilitis“ (1894) ja „Aphrodite“ (1896) kujutada lesbilisi suhteid antiikaja Kreekas ja Aleksandrias.

Lesbikirjanduse läbimurde teostasid siiski naised. Keskne osa oli siin mõnedel sajandivahetusel Pariisi elama asunud ameerika emigrantidel. Osa neist prantsustus täiesti, nagu näiteks pea üksnes prantsuse keeles kirjutanud Natalie Clifford Barney ja Renée Vivien. Renée Vivieni on nimetatud selle sajandi alguskümnendite prantsuse luule parimaks vormimeistriks. Natalie Clifford Barney oli väheproduktiivne, aga kirjandusliku salongi perenaisena on ta kirjandusse jälje jätnud. Ennekõike on ta jäänud elama paljude, nii prantsuse kui ka ameerika kirjanike teoste tegelasena. Teatavasti vaid George Sandi järgi on kirjanikud loonud rohkem naistegelasi.

Clifford Barneyst kuulsam Pariisi salongi perenaine ja lesbilise kirjanduse klassik oli ameeriklanna Gertrude Stein. Steini varane lesbilisi suhteid käsitlenud romaan „Things As They Are“ (1903) avaldati siiski alles pärast autori surma 1951. a.

Ka Ühendriikides sünnitas naiste armastus juba sajandivahetusel tugevat luulet, nimekad kirjanikud olid nt Amy Lowell ja Edna St. Vincent Millау.

Sajandi alguse romaanikirjandusse tõi lesbilisuse naise vaatekohast prantslanna Colette osaliselt autobiograafilise sarjaga „Claudine“. Colette’i kõige kuulsam seda teemat käsitlev teos on hilisem „Le pur et l’impur“ (1932, „Puhas ja ebapuhas“), mille siirust on võrreldud Gide’i ja Prousti teoste omaga.

Paljud juba unustatud prantsuse ja saksa kirjanikud käsitlesid sajandi alguskümnendeil oma teostes lesbilisust. Ometi on ka klassikuid, nt Franz Wedekind ja Heinrich Mann, kelle teostes juba enne Esimese maailmasõja murrangut esines lesbilist temaatikat. Esimese maailmasõja järgse saksa lesbilise kirjanduse hulgas tunduvad kaks teost olevat eriti tähelepanuväärsed: Anna Elisabeth Weirauchi kolmeosaline „Der Skorpion“ (1919–1921, „Skorpion“) ja Christa Winsloe internaadimiljööd kujutav „Das Kind Manuela“ (1933, „Laps Manuela“), mille järgi autor oli juba aasta varem ise teinud filmi „Mädchen in Uniform“ (1933, „Mundris tüdrukud“) .

Anglosaksi proosas oli lesbilisus õige haruldane enne 1915. aastat, kui D. H. Lawrence oma teoses „The Rainbow“ („Vikerkaar“) selle teema välja tõi. Lawrence suhtus lesbilisusse eitavalt nagu ka Clemence Dane, kes kaks aastat hiljem teemat laialdaselt käsitles koolimiljööd kujutavas sadismist nõretavas romaanis „Regiment of Women“ (1917, „Naiste rügement“).

Lesbilisust puudutavaid teoseid avaldati 1920ndail aastail juhuti nii inglise keelealal kui ka Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimesele maailmasõjale järgnenud seksuaalse vabanemisega sündis Prantsusmaal ja Saksamaal, eelkõige pealinnades, nii lesbide kui ka homode subkultuure kõige erinevamatel tasanditel; see peegeldus kirjanduses, filmis, teatris ja ka estraadimuusikas.

Lesbiainelise kirjanduse raskuspunkt paistab tagantjärele uurides kahekümnendail aastail olevat siiski Inglismaal. Kõige selgemini ilmnes see 1928. aastal, kui avaldati neli tähelepanuväärset romaani. Virginia Woolfi „Orlando“ on omamoodi androgüünlik kelmiromaan, mille peategelane elab igavesti noorena sadu aastaid, vahetades sugupoolt vastavalt olukorrale. Compton MacKenzie’ „Extraordinary Women“ („Ebaharilikud naised“) kirjeldab lesbide kolooniat Capri saarel, Elizabeth Boweni „The Hotel“ omakorda kahe erinevas eas naise suhet Rivieras asuva hotelli miljöös. Selle aasta raamatuist oli kõige realistlikum ja väljakutsuvam Radclyffe Halli „The Well of Loneliness“ („Üksinduse allikas“), lesbilise naise elulugu, milles autor selgelt asetus oma peategelase poolele. Nii korraldatigi Halli raamatu vastu kohtuprotsess ja selle levitamine keelati Inglismaal juba samal aastal.

Sajandivahetuse ja 30ndate aastate vahelise perioodi kesksetest kirjanikest oli D. H. Lawrence oma suhtumises homoseksualismi ilmselt kõige freudilikum. Tema paljudes teostes peegeldub homoerootiline atmosfäär, aga tasakaalus inimsuhted on neist kaugel. Naised on alistamise jaoks, naistevaheline intensiivne sõprus on kurjast ja mehed omakorda ei söanda avalikult tunnistada homoseksuaalseid tundeid. Seega kuulub omal ajal liberaalse ja julge kirjaniku maine saanud D. H. Lawrence nende psühhoanalüüsi ajajärgu autorite hulka, kes nii feministide kui homode liikumise seisukohalt vaadates esindavad põhiliselt sedasama tagurlikkust, mida viktoriaanlik maailmgi. Nende modernism jääb pinnapealseks, sest nad vaid valgustavad patriarhaalseid võimusuhteid, üritamatagi neid muuta.[18]

Seevastu hõõgus muutmistahe sajandi alguse prantsuse kirjanduses, omandades kõige teravama kuju Andre Gide’i loomingus. Gide’i kogu loomingut mõjutab vaatenurk, mis tal homoseksualistina tuli omaks võtta. Gide kuulub nende kirjanike hulka, kelle loomingut ei ole võimalik eraldada tema enda seksuaalsest suundumusest, kui ta ka ei oleks kirjutanud ridagi oma või teiste homoseksualismist.

Gide siiski kirjutas. Homoseksualisti identiteet kordub teemana Gide’ varases loomingus, keskseks sai see kahes 20ndate aastate teoses, nimelt „Les fauxmonnayeurs“ (1925, „Valerahategijad“) ja „Si le grain ne meurt“ (1926, „Kui nisutera ei sure“). Neile raamatuile oli eelnenud „Corydon“ (1924), algselt juba 1911. a kirjutatud kõne homoseksualistide võrdõiguslikkuse kaitseks. „Corydon“ oli kutse avalikule arutelule. Gide otsustas ta avaldada protestiks selle vastu, kuidas Marcel Proust käsitles homoseksualismi oma sarja „A la recherche du temps perdu“ („Kadunud aega otsimas“) osas „Sodome et Gomorrhe“ (1922). Ise pidas Gide „Corydoni“ elu lõpuni oma kõige tähtsamaks raamatuks.[19]

Prousti romaanisarjas esineb arvukalt homoseksualiste, nii mehi kui naisi, pea- ja kõrvaltegelasi erinevatest ühiskonnakihtidest. Osa raamatu heteroseksuaalsetest suhetest olid algselt homoseksuaalsed. Hirm ühiskondliku surve ees viis selleni, et raamatu lõplikus versioonis sai Albertist Albertine.

Homoseksualistid on Prousti maailmas tõrjuva ja mõistmatu ühiskonna ohvrid, kes on sunnitud teesklema ja omaks võtma valesid rolle, millega sageli liitub groteskseid toone. Prousti käsituse järgi olid homod naise ja mehe vahevormid, mingid vaimsed hermafrodiidid; tema arusaamade taustaks olid mõtted, mida Platoni „Pidusöögis“ esitas Arhistophanes üheltpoolt homoseksuaalse, teiseltpoolt heteroseksuaalse armastuse kohta.

Sellest, et „A la recherche du temps perdu“ vaevalt parandaks homode seisukorda, näib Proust olevat täiesti teadlik. Oma kirjas Gide’ile ta tõdeb: „Kahjuks on pürgimus olla objektiivne põhjuseks sellele, et mu raamat äratab erilist viha. Kolmandas osas, kus monsieur de Charles etendab tähtsat osa, hakkavad homoseksualismi vihkajad kujutatud stseene jälestama. Ka teised lugejad ei ole sugugi õnnelikud, nähes, et nende meheideaal kasvab välja naiselikust loomusest. “[20]

Kolmandaks maailmakuulsaks prantslaseks, kelle loomingus ja elus homoseksualism keskset osa mängis, oli Jean Cocteau. Cocteau’d on nimetatud sajandi alguskümnendite suureks kultuurisuunajaks. Miski ei olnud talle võõras, olgu jutt siis kirjandusest, kujutavast kunstist, teatrist, filmist või balletist. Seal, kus Gide’il oli lähtekohaks enese uurimine, Proustil kaduva maailma arvukad vormid, lähtus Cocteau meie kultuuripärandi põhimüütidest. Nii kunstis kui elus olid müüdid Cocteau’le suunav jõud, kusjuures armastus ja surm käisid sageli käsikäes.

Cocteau’ autobiograagiline „Le Livre Blanc“ (1928, „Valge raamat“) on selle sajandi homoseksuaalse erootilise kirjanduse kuulsamaid teoseid. Cocteau’ tähtsust homoseksuaalsele kultuurile ei saa siiski määrata ainult üksikute teoste kaupa; oma konventsionaalsustele alistumatu eluviisiga murdis Cocteau Gide’i kombel tabusid.

Ka saksakeelses kirjanduses on paljude klassikute loomingus nähtaval kohal homoseksuaalne ainestik. Esimesena käsitles teemat Robert Musil Freudi mõjutustega internaadikujutuses „Die Verwirrungen des Zöglings Törless“ (1906, „Kasvandik Törlessi eksikäigud“). Thomas Manni „Der Tod in Venedig“ (1913, „Surm Veneetsias“) annab kaasaelamisega pildi enesediskrimineerimisest, oma mina mahasurumisest. Stefan Zweigi novell „Verwirrung der Gefühle“ (1926, „Tunnete segadik“) kujutab realistlikult homoseksuaalse ülikooliprofessori saatust 1880ndate aastate väikelinnas väljapressimiste, arreteerimiste ja politseikartoteekide võrgus.

Kõige modernistlikum tolle aja saksakeelsetest kirjanikest näib olevat Heimito von Doderer, Prousti ja Gide’i kõrval esimesi nii naiste kui ka meeste homoseksualismi käsitlenud kirjanikke. Von Dodereri „Jutta Bamberger“ (1923–1924) kujutab emantsipeerunud, iseennast aktsepteerivat homoseksualisti. Teos jäi siiski katkendlikuks ja oli sellisenagi avaldatav alles 1968. a.

Aastakümne noortest kirjanikest kaldus homoseksuaalse ainese poole kõige selgemini Klaus Mann, kuigi enesepiiramine viis mõnikord ka homoseksuaalsete suhete varjamisele heteroseksuaalsete taha.

Esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad filmid sündisid just Saksamaal. Richard Oswaldi „Anders als die Anderen“ (1919, „Teisiti kui teised“) oli WHK (Teaduslik-Humanitaarse Komitee) valgustustööga seotud näidendfilm, mille peategelaseks oli väljapressimise ohvriks langenud maailmakuulus viiuldaja. Samal ainesel põhineva uue versiooni nimi oli „Gesetze der Liebe“ (1927, „Armastuse seadused“). Teised märkimisväärsed kahekümnendate aastate homoseksuaalsed filmid olid Carl Th. Dreyeri „Mikael“ (1924), G. W. Pabsti esmakordselt lesbisid ekraanile toonud „Die Büchse der Pandora“ (1929, „Pandora laegas“) ja Christa Winsloe „Mädchen in Uniform“ (1932, „Vormis tüdrukud“).

Kolmekümnendate aastate algus tõi kaasa kultuuriatmosfääri järsu muutuse. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järgsel Saksamaal sattusid homod koonduslaagrisse võrdselt natside poliitiliste vastaste, mustlaste ja juutidega, homoseksualismi käsitlenud kirjandus, nii teaduslik kui ka ilukirjandus, keelati ja hävitati. Freud ja tema õpilased sattusid keelatud raamatute nimekirja.

Oktoobrirevolutsiooni järel suhteliselt vaba ja eelarvamusteta seksuaalpoliitikat järginud N. Liit võttis natsionaalsotsialistliku Saksamaaga ühel ajal omaks järsult vanameelse suhtumise perekonna- ja seksuaalküsimustesse. Ja täpselt nagu Saksamaal kuulutati ka N. Liidus vaenlasteks nii Freud kui homod.

Suund vanameelsusele ei piirdunud ainult Euroopa totalitaarsete riikidega; USA uurija Kate Millett iseloomustab aega kolmekümnendaist aastaist kuni kuuekümnendate aastateni läbinisti kontrrevolutsioonilise seksuaalpoliitika ajajärguna.[21]

Võitlev kultuur, integratsiooni võti

Sõdadevahelisel ajal andis kogu anglosaksi keelealal tooni tagasihoidlikkus ja äärmine ettevaatlikkus, iseäranis meestevahelise armastuse kujutamisel. Ajajärgu kultuuriolukorda iseloomustas hästi Somerset Maugham aastaid hiljem antud intervjuus: „Mis põhjusel teie arvates pole mina või Noel (Coward) kunagi üritanud avalikustada oma seksuaalset suundumust? Sest teadsime, et see ajaks publiku raevu. Ma tean küll, millest ma kõnelen.“

Paljud kirjanikud vaikisid, kuna ei saanud kirjutada sellest elust, mis oli neile tegelikult kõige lähedasem. E. M. Forsteri peateoste hulka kuuluv „Maurice“ (kirjutatud 1913) saadi avaldada alles pärast 1970. a, kui autor oli surnud. Kolmekümnendate aastate kõige tähelepanuväärsem homoseksualismi puudutav teos on vist pikka aega Pariisis elanud ameeriklase Djuna Barnesi „Nightwood“ (1936, „Öömets“), millele T. S. Eliot kirjutas eessõna. Klassikalised kolmekümnendate aastate kirjeldused on Christopher Isherwoodi „Good-bye to Berlin“ (1939, „Hüvasti, Berliin“), „Mr. Norris changes trains“ (1935, „Mr. Norris istub ümber“) ja alles 1977. a ilmunud aus autobiograafia „Christopher and his kind“ („Christopher ja tema loomus“).

Üks paremaid ja pädevamaid homoseksualismi ja ümbritseva ühiskonna vaheliste suhete uurimusi sündis just tolle varjamise ja teeskluse ajajärgul. Jean-Paul Sartre võttis oma filosoofilises peateoses „L’Etre et le neant“ (1943, „Olemine ja olematus“) kokku dilemma, mis tabab homoseksualisti diskrimineerimisel põhinevas ühiskonnas. Näitena ebatõelisest elamisest, Sartre’i moodi „halvas usus“ elamisest, esitab ta ühelt poolt ennast ärasalgava homo, teiselt poolt mõtlemistüübi, kus inimene defineerib ennast ainult ühe isikusomaduse järgi. Lahendusena näeb Sartre avameelsuse ja homoseksualismi integreerimist terviklikku isiksusse“[22]

Sartre’i eksistentsialism ei mõjutanud sõjajärgsetel aastatel siiski kuigivõrd seda, kuidas homoseksualistidesse suhtuti tolle aja ühiskonnas mõlemal pool Atlandi ookeani. See oli ameerika psühhoanalüüsi kõrgaeg, kusjuures Freudi ettevaatlikkus ja relativism näisid olevat täiesti kadunud: homoseksualistid olid haiged, ohtlikud endale ja teistele. Pärast seda kui senaator McCarthy oli ühendanud neljakümnendate aastate lõpul alustatud kommunismivastase ristisõjaga ka tugevaid homofoobseid jooni, ei takistanud enam miski homode armutu tagakiusamise käivitumist. Isegi mitte see, et N. Liidus jälitati homoseksualiste põhjendustega, mis olid pärit lausa ameerika psühhoanalüüsi käsiraamatuist.

Ka Lääne-Euroopas tundus „Code Napoleoni“ ja Saksa WHK kodanikuõigusliikumise pärand koos kõige ameerikaliku sissetungiga võidutsevasse psühhoanalüüsi uppuvat. See uputamine oli lihtne, sest kaksteist aastat natsionaalsotsialistide diktatuuri oli WHK mälestuse ühiskondlikust teadvusest kaotanud. USAs omakorda ei olnudki kunagi mingit teadlikku homoseksuaalset liikumist, ainus ettevaatlik ja kohaliku tähtsusega organiseerumiskatse tehti 1925. a Illinoisis, millele peaaegu vahetult järgnes politsei vahelesegamine ja tegutsemiskeeld.

Psühhoanalüütikute propageeritud arusaamadele haigest vähemusgrupist tuli vastureaktsioon juba 1948. a Alfred C. Kinsey murrangulise uurimuse näol. Inimese seksuaalne käitumine paistis pärast seda täiesti uues valguses. Psühhoanalüütikutel koos oma võimsate toetajatega õnnestus siiski kaua takistada Kinsey mõtete kasutamist poliitilise otsustuse alusena, kooliõpetusse levimisest kõnelemata.

Kinsey raporti avaldamise ajal tulid ameerika kirjandusse esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad romaanid: algul paar sõjakujutust ja siis 1948. a murdeiga kujutav Truman Capote „Other Voices, Other Rooms“ („Teised hääled, teised toad“) ja Gore Vidali Freudist mõjutatud, homoseksualistide sõjaaegseid eluseiku kirjeldav „The City and the Pillar“ („Linn ja sammas“). Homod ilmusid ameerika kirjandusse, et sinna jäädagi. Positiivsed need ameerika homoseksuaalse kirjanduse alguskümnendite peategelased üldiselt ei olnud, ka siis mitte, kui kirjanikud ise olid homoseksualistid, üldiselt olid tegelaskujud enam või vähem „halvas usus“ elavad, enesepiinamisest ära märgitud.

Sellist kirjanduslikku maailma on inglise uurija Rictor Norton iseloomustanud nii: „Ühiskonna silmis on homoseksualist võõras, lindprii, patune, perversne, täielik jätis. Sellest tuleneb, nii kurb kui see ongi, et paljud homoseksuaalsed kirjanikud on hakanud läbi mässu purustama traditsioonilist moraali ja tahtlikult ülistama elu tumedaid külgi, mis paistavad hävitavat inimlikud suhted. “[23]

Teine homoseksuaalset kirjandust uurinud teadlane, läänesakslane Volker Ott kirjeldab homoseksualismi 1940ndate ja 50ndate aastate ameerika kirjanduses omalt poolt nii: „Narkootikumide kasutamist, promiskuiteeti, prostitutsiooni ja kõiki muid selliseid käitumisvorme, mida neis tekstides esineb ohtralt ja mis kodanlikust seisukohast kahtlemata kuuluvad „elu tumedale poolele“, tuleb näha kui peategelaste ainsat võimalikku vastust ümbruse mõistmatusele ja sallimatusele. Sellega seoses on põhjust viidata asjaolule, et homoseksualistide enamikule saab Ühendriikide kirjanduses osaks kurb lõpp.“[24]

Need mässajad, öökirjanikud, kes kujutavad ameerika suurlinnade homoseksualiste, on nt William S. Burroughs, Hubert Selby, John Rechy ja Allen Ginsberg.

Suurim mässaja, üks selle sajandi radikaalsemaid, ilmus kirjandusse siiski Euroopas. Prantslase Jean Genet’ kogu looming tundub meestevahelise seksuaalsuse ülistusena. Genet jäi kaua problemaatiliseks autoriks ka prantsuse kultuurisfääris, muust Euroopast kõnelemata, kuna ta ise oli kasvatusasutusest oma teed alustanud krooniline pisikurjategija ja tema teoste tegelased on kõige sagedamini vargad, mõrtsukad või vähemalt kasvatusasutuse kasvandikud.

Genet kirjutab talle tuttavast maailmast. „Miracle de la Rose“ (1946, „Roosi ime“) ja „Pompes Funebres“ (1947, „Sünge hiilgus“) paigutuvad vanglamiljöösse, „Notre Dame des Fleurs“ (1948, „Lillede Jumalaema“) Pariisi transvestiitide rühma suletud ringkonda. Kui üldse kuskil, siis just Genet’ teostes pöördutakse ära kodanlikust ühiskonnast ja selle väärtustest, otsustab mõrvari ilu ega ole kohta tavapärastel moraaliarusaamadel. Gerald H. Storzer on tabavalt iseloomustanud Genet’ loomingu tuuma: „Homoseksuaalse kurjategija mäss ühiskonna vastu ei ilmne ainult selles, et ta võtab omaks vastupidise väärtussüsteemi. Tema mäss ei ilmne sugugi nondes väärtustes, vaid loova seksuaalsuse purskena (mis oma homoseksuaalse ja kuritegeliku loomuse tõttu on antisotsiaalne), just selle kaudu saab lindpriist kunstnik. Loov seksuaalsus on tema olemasolu, ainus osa tema minast, mida ühiskonnal ei ole õnnestunud asjastada ja hävitada. “[25]

Võttis kaua aega, enne kui nn lai publik leidis Genet’ ja ameerika öökirjanikud. Neist palju tuntumad homoseksuaalse kirjanduse autorid olid 1950ndaist ja 1960ndaist aastaist Tennessee Williams ja James Baldwin. Mõlemale oli lähtekohaks psühhoanalüüs. Williamsi jaoks on homoseksualistid elus ebaõnnestunud teiste ebaõnnestunute hulgas; näidendis „Suddenly Last Summer“ (1958, „Äkki möödunud suvel“) antud homoseksualismi sünni tõlgendust peetakse ilukirjanduse psühhoanalüüsi klassikaliseks näiteks. Baldwini teoses „Giovanni’s Room“ (1956, „Giovanni tuba“) on peategelane lausa psühhoanalüüsi muuseumist pärit; ta pelgab oma homoseksualismi möönda, keeldub valitsevate normide vastu välja astumast ja suhtub teistesse homoseksualistidesse vaenulikult. Teoses „Another Country“ (1962, „Teine maa“) muutub Baldwini vaatenurk huvitavamaks kaheplaanilise vähemuspositsiooni tõttu, kus must ja homoseksuaalne vähemus teineteisega läbi põimunud. Suursündmuseks tegi teose ameerika kirjanduses see, et esimest korda võisid lugejad kohata positiivseid, iseennast ja oma armastust aktsepteerivaid homoseksualiste.

60ndate aastate ameerika ühiskonna hoiakuid peegeldab hästi Christopher Isherwoodi romaan „A Single Man“ (1964, „Üksik mees“), ühe päeva kirjeldus 58aastase homoseksuaalse ülikooliprofessori elus. Peategelane on selgelt radikaalsem ja teadlikum kui näiteks Baldwini tegelased; tegelikult kuulutas „A Single Man“ ette gay lib-liikumise hoiakuid.

Homoseksualism tõusis 60ndail aastail ka kultuuriarutelu aktsepteeritud teemaks, peamiselt kahe mõiste tõttu. Üks oli eespool mainitud gay sensibility, teine camp, algselt briti tsirkus- ja teatrimaailmast pärinev väljend, mille tähendust Isherwood iseloomustab nii: „Tõeline high camp on põhilises alati tõsine. Camp’i ei saa teha sellest, millesse ei suhtuta tõsiselt. Seda ei pilgata; sellest tehakse midagi meeldivat. Seda, mis põhimiselt on tõsine, väljendatakse lõbusalt ja kunstlikult ja elegantselt. Barokk-kunsti parem osa on usust tehtud camp. Ballett on armastusest tehtud camp.“[26]

Arutelu camp’ist alustas Ühendriikide kriitik Susan Sontag: „Kuigi ei saagi väita, et camp on sama mis homoseksuaalne maitsesuund, on kahtlemata võimalik täheldada ilmset seost ja kongruentsi nende kahe vahel. Kõik liberaalid ei ole juudid, aga juutidel on selge huvi liberaalsete ja reformistlike seisukohtade vastu. Niisamuti camp ei ole kõigi homoseksualistide maitse. Aga üldiselt moodustavad homoseksualistid camp’i eelsalga ja kõigi selgemini eristuva publiku.“[27]

Camp’i näiteks toob Sontag paljud Jean Cocteau teosed, juugendstiili, Richard Straussi ooperid, Müncheni rokokooklassikud, Pergolesi muusika, Mae Westi.. . Iroonia, esteetilisus, teatraalsus, huumor – need on camp’i põhiparameetrid.

Camp avab olulisi vaatenurki homoseksualismi ja kultuuri suhetes; ilmne on siiski, et selle lukuaugu tähtsus väheneb koos homoseksualistide vabanemise ja ühiskonda integreerumisega. Homoseksualismi muutudes igapäevaseks asjaks – nagu see pikka aega on olnud prantsuse nüüdiskirjanduses – kasvab camp’i-välise homoseksuaalse kultuuri osa ja tähendus.

Kõigest hoolimata oli homoseksualism ameerika kirjanduses päris seitsmekümnendate aastateni üsna haruldane teema. Tennessee Williams (kes ühena esimestest homoseksualistidest söandas olla aus oma 1975. a ilmunud autobiograafias) on öelnud, et tema tagasihoidlikkuse taga olid majanduslikud tegurid: ükski lavastaja ei oleks olnud valmis puhtalt homoseksuaalse näidendiga seotud riskiks.

USA filminduses on kuni 60ndate aastate alguseni kestnud ametialase enesetsensuuri kõrval just majanduslikud kartused kaasa aidanud sellele, et homoseksualistid ilmusid filmi alles paarkümmend aastat hiljem kui kirjandusse. Teatud põgenemist heteroseksualismi kitsastest piiridest võis siiski näha nn buddy-filmides, milles meestevaheline seltsimehelikkus oli keskne teema. Buddy-filmide klassikalised teosed on näiteks Howard Hawksi „Red River“ (1948, „Punane jõgi“) ja Nicholas Ray „Rebel without a Cause“ (1955, „Mässaja ilma põhjuseta“); viimane kuulutas ette kümme aastat hiljem filmis üldiseks saavaid pehmeid inimsuhteid ja biseksualismi ning kindlustas James Deani positsiooni ühena selle sajandi homoseksuaalsetest kultuseisiksustest.[28]

Homoseksualismi läbimurre kirjanduse igapäevasesse temaatikasse sai alguse sealt, kus tabud olid sajandi algusest saadik olnud läänemaade tugevaimad, nimelt Inglismaalt.

Aastast 1843 briti teatris valitsenud tsensuur hoolitses selle eest, et homoseksuaalsed motiivid ei pääseks lava lähedalegi. 1958. a loodi selliste teemade käsitlemise tarvis eriline, range tsensuurinormistik. Veel enne tsensuuri kaotamist 10 aastat hiljem kasvas seda teemat puudutavate näidendite arv kiiresti. Kõige tuntumad neist olid Shelagh Delaney „A Taste of Honey“ (1959, „Mee maitse“), Joe Ortoni „Entertaining Mr. Sloane“ (1964, „Mr. Sloane’i lõbustamas“) ja „What the Butler Saw“ (1967, „Mida nägi ülemteener“).

Esimesed avalikult ja eelarvamusvabalt homoseksualismi käsitleda püüdvad filmid tulid samuti Inglismaalt. Varaseimad neist olid Tony Richardsoni Delaney näidendi järgi loodud „A Taste of Honey“ (1960) ja Basil Deardeni „Victim“ (1961, „Ohver“). Deardeni film ennustas sügavamatki murrangut: selles valib vägivalla ohver alistumise asemel avaliku võitluse tee.

USA 60ndate aastate filmikunstis olid homoseksualistid seevastu parimal juhul probleemidest küllastatud, halvimal juhul hulluse ja pahelisuse kehastused. Normaalne homo sai stuudiokõlblikuks alles 70ndail aastail. Üks põhjus, miks USA filmitööstuse norme liberaliseeriti, oli majanduslik – kinoskäijate hulk vähenes katastroofiliselt ja päevakorda tõusis turustamisvõimaluste uurimine.

Samal aastal, kui Inglismaal kaotati teatritsensuur, ilmus Broadwayle ameeriklase Mart Crowley näidend „The Boys in the Band“ (1968, „Poisid rühmas“), mille vabanemistunne, iroonia ja eneseiroonia olid kaugel psühhoanalüüsi keelukohtadest. Crowley nõudeks oli avalikkus: on käes aeg tunnustada oma mina, lõpetada valetamine endale ja oma ümbrusele.

William Friedkini filmiversioon Crowley näidendist avas tee homoseksualistide kujutamisele ka teisiti kui ainult negatiivsete tüüpidena. Samal ajal tõi Robert Aldrich filmis“The Killing of Sister George“ (1968, „Õde George’i tapmine“) linale vananeva lesbi probleemid, varjamise ja avaluse. Jean Delannoy film „Les amities particulieres“ (1964, „Erilised sõprusavaldused“) Roger Peurefitte’i samanimelise romaani järgi, inglase John Schlesingeri „Sunday, Bloody Sunday“ (1971, „Pühapäev, neetud pühapäev“) ja Wolfgang Peterseni „Die Konsequenz“ (1977, „Tagajärg“) Lääne-Saksamaal olid Euroopa filmikunstis teerajajaiks homoseksualistide näitamisel tavaliste inimestena, kellel on oma rõõmud ja raskused.

Crowley näidend ilmus Stonewalli mässu, gay lib-liikumise suure läbimurde eelõhtul. Pärast Stonewalli tulid homoseksualistid tänavale, võitlus kodanikuõiguste eest muutus avalikuks, homoseksuaalset kultuuri hakati vähemalt taluma, kuigi veel mitte heaks kiitma. Ja USA muutused peegeldusid kiiresti ka Euroopas.

Kõige põrutavam film tuligi Euroopast, Saksamaalt. Rosa von Praunheimi (alias Holger Mischnitzky) „Nicht der Homosexuelle ist pervers, sondern die Gesellschaft, in der er lebt“ (1971, „Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus ta elab“) oli väljakutse ja rünnak, objektiks heteroseksuaalse maailma norme kasutav homoseksuaalsete getode maailm. Von Praunheimi film nõudis homoseksualistidelt, et nad elaksid oma tingimuste järgi.

70ndail aastail hakkasid positiivsed homoseksuaalsed suhted ilmuma ameerika filmi, esimene oli Christopher Larki „A Very Natural Thing“ (1973, „Väga loomulik asi“). Kümnendi lõpul oli homoseksualism juba ka teleekraanil vastuvõetav. USA 200. aastapäeva pidustustega seoses tõi televisioon vaatajateni tõsiasja, et Whitman oli homo; aasta hiljem näitas telelavastus „The Naked Civil Servant“ (1977, „Alasti riigiteenistuja“) teadlikku homot positiivse peategelasena. 80ndate aastate algul ülemaailmset menu saavutanud briti sari „Brideshead Revisited“ („Tagasi Bridesheadis“) rääkis kahe noore mehe armusuhtest.

Paljudes teisteski telelavastustes ja sarifilmides on homosekualismiga seotud tabusid maha raputatud või vähemalt riivatud; kõige tõhusamalt on vaatajate hoiakuid mõjutanud 70ndate aastate lõpu menusari „Soap“ („Seep“), mis pühendas peaaegu iga oma meetri kulunud eelarvamuste lõbusale lammutamisele.

Homoseksualismi, homoseksualistina elamise, diskrimineerimise, enesediskrimineerimise ja vabanemise kogu spekter peegeldub ehk kõige avaramalt läänesakslase Rainer Werner Fassbinderi ligi 40 filmi sisaldavas loomingus. Fassbinderi viimaseks tööks jäi Jean Genet’ romaanil põhinev „Querelle“ (1982, „Tüli“), milles Genet’ tees „normaalse“ ühiskonna väärtuste eitamisest saab suurepäraselt camp’i esindava visuaalse vormi.

80ndail aastail on homoseksualistide eneseteadlikkus kasvanud, suhe filmidesse muutunud asjalikumaks ja nõudlikumaks. Friedkini teine homoseksuaalne film „Cruising“ (1980, „Ristlemine“), homofoobsust õhutav kriminaalfilm, mille tegevus toimub New Yorgis nahkriideid kandvate homoseksualistide hulgas, tõi gay lib-aktivistid protestimarsiks tänavale. Too protest on iseloomulik uuele ameerika homoseksuaalsele kultuurile, mis on teadlik, avalik, ühiskondlikesse mõjutusvahendeisse uskuv; tooniandev on realism. (On põhjust meeles pidada, et Lääne-Euroopa homoseksuaalse liikumise tegutsemissuunad on suurelt osalt USAst üle võetud ja sellel, mis juhtub Lääne-Euroopas, on omakorda mõju teisel pool piire, Ida-Euroopas.)

Uue homoseksuaalse liikumise keskseid probleeme on kahe näiliselt vastuolulise pürgimuse ühendamine: ühelt poolt tugevdada homoseksualistide identiteeti iseennast aktsepteerivate homoseksualistidena, teiselt poolt integreerida homoseksualiste muu ühiskonnaga (ja vastupidi). Olukorda on võrreldud USA musta rahvastiku probleemidega ja analoogia ongi märgatav. On ilmne, et samuti nagu mustade puhul teeb alles vähemuse piisavalt tugev eneseteadlikkus integratsiooni võimalikuks.

Seda 70ndail aastail kiiresti kasvanud eneseväärikustunnet tabas 1980ndate aastate algul kriis. Uus hirmuäratav haigus AIDS ehk immuunsuspuudulikkus hakkas maailmas kiiresti levima, algul kõige silmatorkavamalt homoseksualistide ja Kesk-Aafrika neegerelanikkonna hulgas. Konservatiivsed ringkonnad, kes olid näinud homoseksualistide ja lesbide vabastusliikumises ähvardust möödunud sajandil tekkinud kodanlikule perekonnale, kiirustasid haiguse esimesi ohvreid haiguse tekkepõhjustajaiks tembeldama. Valgustatud ja teaduslikuks peetava 20. sajandi teisel poolel ärkasid äkki ellu keskaegsed arusaamad haigustest. AIDSi suhtuti samamoodi, nagu keskaegne ühiskond oli suhtunud suurde katkuepideemiasse 14. sajandil.

Uus tähelepanu keskpunkt mõjus algul homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele halvavalt. Massikommunikatsioonivahendeis, eriti kõmuajakirjanduses samastati AIDS ja homoseksualism. Mõnedes maades püüdsid konservatiivsed poliitikud olukorda ära kasutada. USAs tegi senaator Jesse Helms ettepaneku panna kõik AIDSi viiruse kandjad kuni elu lõpuni koonduslaagreisse. Ettepanek käis umbes 1–1,5 miljoni inimese kohta. Inglismaal võttiski Margaret Thatcheri valitsus vastu seaduse, millega muuhulgas keelati koolides homoseksuaalsete suhete käsitlemine heteroseksuaalsetega võrdväärsena. Ameerika Ühendriikides omakorda oli Ronald Reagani ametisseastumine – juba enne AIDSi epideemiat – toonud kaasa konservatiivse vastureaktsiooni, mis homoseksualistide kõrval oli suunatud ka rahvusvähemuste vastu. 1986. a ilmunud Dennis Altmani uurimus „AIDS and the New Puritanism“ („AIDS ja neopuritanism“) tegi kindlaks selle AIDSist äratatud neopuritanismi piirid. Hiljem on teiste seas Susan Sontag kõnelnud AIDSist kui ühiskondlikust nähtusest. Üha rohkem on tähele pandud, et AIDS oli ainult põhjus, mis tegi paljudes maades kuhjunud salajase fašismi avalikuks.

Koos AIDSiga said diskrimineerivad hoiakud jälle salongikõlblikuks. Kuigi homoseksualism ei ole paljudes USA osariikides enam kuritegu, otsustas USA Ülemkohus, mille liikmeiks R. Reagan oli nimetanud maa kõige konservatiivsemad juristid, 1986. a, et homoseksualismi kriminaalseks pidavad seadused ei ole põhiseadusega vastuolus.

Teiselt poolt hakkas aga näiteks New Yorgis 1986. a kehtima seadus, mis keelab homoseksualistide ja lesbide diskrimineerimise. Norras on selline seadus olnud jõus 1981. aastast, Rootsis analoogilise seaduse lahjem versioon 1986. aastast ja Hollandis on seadus ettevalmistamisel. Taanis omakorda on homoseksualistidel ja lesbidel 1989. aastast võimalus registreerida oma suhted täpselt samamoodi nagu heteroseksualistidel.

AIDSi oht andis enamikus maades homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele uusi perspektiive. Rahvuslikud tervishoiuorganisatsioonid – eriti AIDSi epideemia algjärgus – suhtusid haigusse ükskõikselt, sest kujutleti, et see on ainult homode haigus. Homoseksualistide ühingud pidid paljudes maades looma ise organisatsioone nii haigete ravimiseks kui ka haiguse tõrjumiseks. Ja just tänu homoseksualistide organisatsioonide tegevusele on olnud võimalik homoseksualistide hulgas AIDSi levik peatada.

Vähehaaval näib maad võtvat asjalik suhtumine AIDSi. Oma teened on selles olnud AIDSi käsitlevatel näidendeil ja filmidel, mis on toonud avalikkuse ette haigusega seotud inimliku tragöödia. Tuntuimad näidendid on Larry Krameri „The Norinal Heart“ („Normaalne süda“) ja William Hoffmani „As is“ („Nagu on“); telefilmidest oli üks esimesi John Ermani „An Early Frost“ („Varane külm“). Neile ameerika autorite teedrajavatele töödele on järgnenud AIDSi-teemalise kultuuri laine eri maades. Näiteks soomerootslaste Bengt Ahlforsi ja Johan Bargumi näidend „Finns det tigrari Kongo?“ („Kas Kongos on tiigreid?“) on Põhjamaades edu saavutanud kui terav sõnavõtt mõistuse kaitseks.

AIDS ei ole siiski homoseksuaalset ja lesbilist kultuuri varju jätnud. Alles 80-ndail aastail ilmusid kinodesse menufilmid, milles homoseksuaalseid armastussuhteid esitatakse niisama loomulikuna kui heteroseksuaalseidki. Sellised filmid on näiteks Stephan Frearsi „My Beautiful Laundrette“ (1985, „Mu ilus pesunaine“) ning James Ivory „Maurice“ (1987, põhineb E. M. Försteri samanimelisel romaanil).

Homoseksualismi ajaloo uurimine on ajalookirjandusse kaasa toomas uusi, siiani tõrjutud vaatenurki. Näiteks ameeriklase John Boswelli teos „Christianity, Social Tolerance and Homosexuality“ (1980, „Kristlus, ühiskondlik tolerants ja homoseksualism“) selgitab ristiusu suhtumist homoseksualismi meie ajaarvamise algusest 14. sajandini välja. Inglane Kenneth J. Dover avaldas uurimuse vanakreeka homoseksualismist („Greek Homosexuality“) 1978. aastal. Vanarooma homoseksualismi on omakorda uurinud soomlanna Saara Lilja: „Homosexuality in Republican and Augustan Rome“, 1983 („Homoseksuaalsus vabariigi- ja Augustuse-aegses Roomas“).

Läänesakslased Hans-Georg Stümke ja Rudi Finkler on uurinud 3. riigi koonduslaagreisse sattunud homoseksualistide saatust (Rosa Winkel, Rosa Listen, 1981; „Roosad majad, roosad nimekirjad“). Ühendriiklase Richard Planti uurimus „The Pink Triangle“ (1986, „Roosa kolmnurk“) käsitleb sama, varem mahavaikitud teemat. Kõige varem tuli see tabuks peetud teema täie selgusega avalikkuse ette ilukirjanduses, nimelt Martin Shermani näidendis „Bent“ (1979, „Kalduvus“), mille aineks on kahe homoseksuaalse koonduslaagrivangi suhe.

Homoseksualismi käsitlev ühiskonnateaduslik uurimine on olnud kõige elavam Hollandis, Lääne-Saksamaal ja USAs, väiksemal määral on uurimist harrastatud enamikus Lääne-Euroopa maades. Sotsialistlikest riikidest on homoseksualismi käsitlevat kirjandust avaldatud ainult Ungaris ja Ida-Saksamaal, neiski alles 1980ndate aastate teisel poolel. Esimene nendes maades avalikult tegutsev homoseksualistide organisatsioon tekkis 1980. a Ungaris.

1990ndate aastate künnisel on igal juhul selge, et enam ei saa homoseksualismi silma alt ära mitmesuguste häbimärkide ja keeldude taha lükata. Homoseksualistid ja lesbid on hakanud end demokraatlikuks kuulutanud ühiskondades nõudma endale isiksustena teistega võrdõiguslikke positsioone.

Nüüd ja praegu pole pelk võrdsus siiski piisav. On tähtis, et toodaks välja ajalooline tõde, et osutataks, milline keskne osa on olnud paljudel homoseksualistidel ja lesbidel eri maade rahvusliku kultuuri rajajatena.

Teiselt poolt ei ole võimalik paljusid teoseid mõista või õigesti tõlgendada, kui ei tunta nende autorite seksuaalset suundumust. Nikolai Gogoli ja Walt Whitmani, Heinrich von Kleisti ja William Shakespeare’i lugejail peab olema õigus nende autorite homoseksualismist teada saada.

Tegelikult peab kõigi maade kultuuriajaloo uuesti kirjutama. Ainult niiviisi, tõstes homoseksualistid ja lesbid ka ajaloos nähtavale kohale, saab võib-olla luua piisavalt tugevaid tõkkeid homoseksualistide stalinistliku ja natsliku verise tagakisamise vastu.

[1] Ammendavate bibliograafiate ja filmograafiate hulka kuuluvad teiste allpool mainitute kõrval veel: V. Bullough, D. Legg, D. Elcano, B. Kepner. An annotated bibliography of homosexuality and other stigmatized behavior. New York: Garland, 1976; M. Herzer. Verzeichnis Homosexualität. Berlin: Rosa Winkel Verlag, 1982; W. Parker. Homosexuality, a selected bibliography of over 3000 items. N. J. Metuchen Scarecrow Press, 1971; M. S. Weinberg, A. P. Bell. Homosexuality, an annotated bibliography. New York: Harper & Row, 1972; Ian Young. The male homosexual in literature: a bibliography. N. J. Metuchen: Scarecrow Press, 1975; A. Vogel. The breaking of sexual taboos: homosexuality and other variants. Rmt-s Films as a subversive art. London: Weidenfeld and Nicolson. 1975.

[2] M. Björkenheim. Kaarlo-Sarkia. PorvooHelsinki: WSOY, 1952, lk 42.

[3] 3. Vt nt J. Babuscio. Camp and the gay sensibility. Rmt-s R. Deyer, Gays & Film. London: British Film Institute, 1980, lk 40–57.

[4] E. Bentley. We are in History. Rmt-s G. Stambolian ja E. Marks. Homosexualities and Literature. Ithaca: Cornell University Press, 1979, lk 122–140.

[5] D. Altman. The homosexualization of America. Boston: Beacon Press, 1982, Ik 146.

[6] V. Bullough. Homosexuality: a history. New York: The New American Library, 1979, Ik 90.

[7] F. Engels. Perheen, yksityisomistuksen ja valtion alkuperä. Moskva: Edistys, 1970, lk 84.

[8] Rooma homoseksualismist: S. Lilja. Homosexuality in republican and augustan Rome. Societas Scientiarum Fennica, 1983.

[9] T. Szasz. The Manufacture of Madness. St. Albans: Granada Publishing Ltd, 1979, Ik 272–288.

[10] 11. The Malleus Maleficarum of Heinrich Kramer and James Sprenger. Edited by Montague. Summers. New York: Dover Publications, Inc, 1971.

[11] С. Beurdeley. L’Amour bleu. Die homosexuelle Liebe in Kunst und Literatur des Abendlandes. Köln: Du Mont Buchverlag, 1979, lk 135.

[12] J. Stockinger. Homosexuality and the French Enlightenment. Rmt-s Stambolian-Marks. 1979, lk 164.

[13] Bullough, 1979, lk 49.

[14] Bullough, 1979, lk 50–51.

[15] H. Mayer. Der Aussenseiter. Augsburg: Suhrkamp Verlag, 1975, lk 226.

[16]  J. H. Foster. Sex Variant Women in Literature. New York: Vantage Press, 1956, lk 114.

[17] Mayer, 1975, lk 253.

[18] K. Millett. Sexualpolitiken. Stockholm: Raben & Sjogren, 1971, lk 237–290.

[19] С Martin. Gide. Reinbek bei Hamburg: Rowohlt Taschenbuch Verlag, 1963, lk 109.

[20] J. E. Rivers. The Myth and Science of Homosexuality in A la recherche du temps perdu. Rmt-s Stambolian-Marks, 1979, Ik 267.

[21] Millett, 1971, lk 163–233.

[22] J.-P. Sartre. L’Etre et le neant. Paris: Editions Gallimard, 1968, Ik 94–108.

[23] V. Ott. Homotropie und die Figur des Homotropen in der Literatur des zwanzigsten Jahrhunderts. Frankfurt/M: Peter D. Lang GmbH, 1979, Ik 17.

[24] Ott, 1979, lk 240.

[25] G. H. Storzer. The homosexual paradigm in Balzac, Gide and Genet. Rmt-s Stambolian-Marks, 1979, lk 205.

[26] C. Isherwood. The world in the evening. P. Lehtose järelsõnast teosele С. Isherwood. Cabaret. Helsinki, WSOY, 1976.

[27] S. Sontag. Against interpretation. New York: Dell, 1966, Ik 290.

[28] V. Russo. The celluloid closet. Homosexuality in the movies. New York: Harper & Row, 1981.