Toeta

Proosa

  • Lugemissoovitused septembri alguseks

    Selles rubriigis soovitavad Vikerkaare toimetajad viimastel nädalatel silma jäänud head kultuuriajakirjandust üle kogu eesti- ja välismaakeelse veebi. Kui lugejatele tundub, et siit on midagi olulist puudu, siis palun julgelt meie näoraamatu leheküljel kommenteerida!

    Märt:

    Kultuuriajakirjanduse portaal Eurozine aktualiseeris ühe aastataguse Robert Menasse essee “Euroopa tuleviku lühiajalugu”, mis tuletab meelde, et Euroopa Liidu algne motivatsioon oli ikkagi rahvusluse ületamine. Artikli sihile vastupidiselt leiaksid sellest hingetuge küll vist pigem EL-i kui natsionalismi vastased.

    Marek: 

    Brexiti-järgses analüüside ja tõlgenduste sadus jäi silma Jürgen Habermasi intervjuu, mille mitme hinnanguga Eurooa Liidu olukorras osas jääb üle üksnes nõustuda.

    Peter Pomerantsev kirjutab LRB-s, et tänavu aasta alguses oli Ukraina üks vaadatuim telefilm Home Alone (kõik selle kolm versiooni), oletades, et see on viide Ukrainas valitsevale meeleolule; (hübriid)sõjast räsitud riigi hingeelule paneb Pomerantsev üsna lohutu diagnoosi.

    Eesti avalikkusesse pole veel eriti ulatunud arutlused “akseleratsionismist” (accelerationism), pahempoolsest liikumisest, mis näeb kapitalismi ületamist selle forsseeritud (tehnoloogilises) arendamises ja kiirendamises. Veebilehel publicbooks.org pakub Fred Turner sellest mõtteviisist hea kriitilise ülevaate seoses Nick Srniceki ja Alex Williamsi vastse raamatuga “Inventing the Future: Postcapitalism and a World without Work”.

    “Digihumanitaaria” (digital humanities) on viimastel aastatel kujunenud alarahastatud humanitaaride uueks lootuskiireks, pelgalt mõne aastaga on digitehnoloogia ja humanitaarteaduste ristamisse investeeritud palju energiat ja vahendeid, avatud õppekavu ja algatatud suuri projekte. LARB-is pakuvad kolm autorit kriitilise ja põhjaliku sissevaate sellesse lootusesse, sedastades armutult: “Digital Humanities has played a leading role in the corporatist restructuring of the humanities.”

    Vana kuld: Märt Väljataga vaimukas lugu värsiteadusest viimases Sirbis tuletas meelde kahe Toomase, Haugi ja Ilvese kahekõne ETV eetris 1988. aasta detsembrist. Vaatasin selle ERR-i arhiivist üle ja tõdesin, et saade pole ajaga kehvemaks läinud, pigem oli huvitav uuesti kuulata aeglast ja alltekstiga vestlust, mis tänapäeva televisioonis on sisuliselt väljasurnud žanr.

    Aro:

    Rituaalsest meeleparandusuimastist Ayahuascast on ka Eestis juba kirjutatud, New Yorkeri autor Ariel Levy ühendab selle “taimetee” kirju ajaloo jämekoomilise reportaažiga untsuläinud tseremooniast, tulemuseks on artikkel, mis on nauditav kui Dovlatovi novell.

    Jo Livingstone’i intervjuu Guardiani esseetoimetaja David Wolfiga valgustab ühte põletavamat probleemi, mis on ilmselt ka siinsele kultuurihuvilisele hästi tuttav: miks akadeemikud ei suuda ajakirjanduslikult kirjutada.

    Prantsusmaad haaranud burkinihüsteeria, mis toob ühtaegu meelde “vana hea” pearätidebati ja Marxi väite ajaloosündmuste kordumisest “esimest korda kui tragöödia ja teist korda kui farss”, on andnud ainest mitmele põnevale analüüsile, millistest paljud on koondatud religiooni ja ühiskonda käsitlevasse blogisse The Immanent Frame. Eriti tasub lugeda Stephanie Franki esseed, mis kirjeldab, kuidas burkinide kandmise tajumine “sümboolse vägivallana” seostub väga spetsiifilise, kaasaegse Lääne arusaamisega religioonist kui uskumusest.

    Teisalt võiks samast blogist üles korjata ka hiljuti Vikerkaares üles astunud Camille Robcisi essee, mis tõukudes Samuel Moyni raamatust “Kristlikud inimõigused” seab kahtluse alla inimõiguste universaalsuse ja progressiivsuse – pakub mõtlemisainet meiegi liberaalidele.

  • ,

    Veebisõna vabariik

    Vikerkaar

    Möödas on need ajad, kus kultuurihuvilise raamatukogu täienemine sõltus ilmast, trükkalite nobedusest ja postiljoni kohusetundlikkusest. Toimetus töötab usinasti septembrikuise Vikerkaare kallal, aga teinekord tahaks ju kvaliteetset vaimutoitu ka ilmumistsükli vahel.

    Sestap suhtleb Vikerkaar oma lugejatega nüüdsest ka blogi vahendusel. Esialgu küll tagasihoidlikult – kuniks valmib meie uus, veidi paindlikumate võimalustega kodulehekülg – ent alati austusega lugejate kõrgete ootuste suhtes.

    Veebiväljund võimaldab meil arendada edasi teemanumbrites tõstatatud küsimusi, asetada neid vestlusesse mujal kultuuriajakirjanduses toimuvaga, lasta kõneleda tänases ajas Vikerkaare “klassikaks” saanud esseedel ja ilukirjandustekstidel, ning vahendada head ja paremat kraami meilt ja mujalt. Kirjasõna vabariik on internetis, kus tragimad kultuuritarbijad mitmes keeles orienteeruvad, uuele elule äratatud ja Vikerkaare blogi tagasihoidlik eesmärk on pakkuda veel ühte akent sellesse aina laienevasse globaalsesse vestlussesse.

    Lähinädalatel ilmuvad neile lehekülgedele Vikerkaare toimetajate lugemissoovitused uuemast maailma kultuuriajakirjandusest, viimast marginaalia-numbrit jätkavad ning ehk ka järgmist topeltnumbrit ettevalmistavad viited Vikerkaare ajalukku, ning ka uudised Vikerkaare tegemistest analoogmaailmas: Tühjuse– ning marginaalianumbrit tutvustavad vestluste käigus hakkasid toimetus ja autorid juba vaikselt päevavalgusega ära harjuma ning võimalik, et sarnaseid kohtumisi võib juhtuda edaspidigi.

    Mõistagi on lugejad oodatud neis katsetustes kaasa lööma ning jagama omi lugemissoovitusi ja niisama mõtteid sotsiaalmeedias, näiteks Vikerkaare Facebooki kontol.

  • ,

    Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg

    HASSO KRULL

    Ilmunud Vikerkaares 2016, nr 9

    1.

    Tõnis Vilu luules on midagi sündimas. Ja mitte üksnes praegu, vaid juba algusest peale, alates esimesest raamatust „Oh seda päikest“ (2013), mille pealkiri on nii nõutukstegev: millise intonatsiooniga tuleks seda öelda? Tegu pole kuskilt luuletusest välja rebitud fraasiga, ometi annab ta täpse häälestuse kogu raamatu lugemiseks. Iga sõna, iga lause, iga pooljuhuslikult poetatud keeletükikese all on veel midagi, seal avaneb lausumise sügavus, mis on peaaegu sügavik, aga varjatud, sillerdav sügavik, justnagu ookeani pind. Selle sügaviku pinnal võib liikuda väga nobedalt, sest sügavik kannab, ja sinna võib vahel ka sukelduda, sest selleks pole ühtegi takistust. Aga sukeldumisel on piir. On sügavusi, kuhu ei saa enam minna, ja sellepärast tekib Vilu lugedes tihti kerge kõhedus, hoolimata sellest, et tegu on pealtnäha väga tasakaaluka ja rahumeelse, aeg-ajalt lausa hüpnagoogilise autoriga. „rahu ainult rahu / aga väga hull lugu ikka“ (OSP 55),[1] ütleb ka Vilu ise, määratledes nii oma suhte maailma, lugeja ja iseenesega, kuid ühtlasi muidugi ka keelega. Sest keel on tema esimeses raamatus lakkamatult fookuses, keelega maadeldakse seni, kuni „langeb luudelt viimnegi inimlikkus“ (OSP 19), ja „sellest palavikust ei päästa / vilu ega vilumus“ (OSP 40).[2] Ja kui see on välja öeldud, kui palavikuline keelemaania on täies hiilguses esile manatud, ei piisa ometi sellestki veel: „võitlus läheb edasi / nii lihtne see ongi / ei lüüra / ei proosa“ (OSP 21).

    Vilu teine luuleraamat „Ilma“ on samuti ehmatava pealkirjaga. Pole ju selge, kas see on kontekstist ilma jäetud kaassõna ilma ilma milletagi, millest ta ilma võiks olla, või peaks seda hääldama kolmandas vältes, nii et ta muutub üksikuks osaobjektiks; ja selgi juhul jääb lahtiseks, kas pakutakse ilma terve maailma ulatuses (mõistagi osaliselt) või lihtsalt ennustatakse ilma. Seda mitmetimõistetavust toob Vilu ka teksti sees otseselt esile („näpud on mustad ilmaolekust / ilmasolekust“, I 18; „peatumine / ilmastumise ees“, I 40; „loobudes ilma loobumisest / poeb põue midagi ilmatult sooja“, I 48), paronomaasia on tema jaoks programmiline võte. See paronomaasia ei taotle aga mitte külluslikkuse-efekti, mis tekib näiteks Alliksaare luules, vaid vastupidi, teatavat minimalismi, tahtlikku vaesust või kasinust, sõnalist askeesi. Mitmetähenduslikkus muudab teksti ruumiliseks, aga ühtlasi hõrendab keele ruumi, tühjendab keelt üleliigsete tähenduste ballastist. Tekib olukord, kus lugeja hakkab Vilu keelekasutusse süvenedes keelest järjest enam vabanema: see vabanemine pole kunagi lõplik, aga ta on katkematu nagu hingamine. Raamat on väga järjekindla sümmeetrilise ülesehitusega, valitseb ainsuse kolmas isik, mida Vilu aeg-ajalt nimetab ränduriks: „veel lühivormides suudab rändur hingata / iga tühja paarisrea takka“ (I 15). Lugeja samastub paratamatult ränduriga, ja kuna raamatus korduvad mõned painajalikud detailid, hakkab liikuma justkui fiktiivsel maastikul, ilma et seda küll ümbritseks mingi jutustav raam.

    „Ilma“ on sedavõrd tihe ja pingestatud teos, et poleks mingi ime, kui kriitika oleks seda üldse vältinud, peljates ilmselgeid tõlgendamisraskusi. Nõnda aga ei juhtunud. Jaak Tombergi arvustus „Keel pärast ilma“ haaras otse härjal sarvist, keskendudes teose omapärasele temporaalsusele, mida ta püüab defineerida mitmete lähedaste mõistetega: „hääbumiseelne seisakuhetk“, „postapokalüptiline hangumishetk“, „lõpliku seisaku eelne maailm“, „olevikuline hangumus ja sündmusetus“, „katastroofijärgne maailmatardumus“.[3] Tomberg vaatleb Vilu teksti nagu ulmekirjandust, leides, et tegu pole lihtsalt „suure luulega“, vaid ühtlasi „eesti kõige parema ulmeluulega“: „Jääb mulje, et rändur, kelle vaatepunktile „Ilma“ jutustajahääl juurdepääsu tagab, on kogu oma elu elanud mingi katastroofi järgsel ajal …, ta pole juba ammu kohanud mitte ühtegi teist inimest või on tema mälestused sellistest kohtumistest ning teadmised katastroofi üksikasjadest pöördumatult kuhtunud.“ Nõnda võib raamatut kahtlemata tõlgendada, eriti siis, kui nimetada teoses tekkivat polüloogilist häält „jutustajahääleks“. Tomberg on siin ilmselt näinud kalduvust narratiivse luulevormi poole, mida „Ilma“ tõepoolest ilmutab, ehkki rangelt võttes ei jutustata siin ainustki lugu. Aga narratiivse efekti tekkimiseks piisab vähesestki. Arvan, et siin saabki määravaks just Vilu ajakäsitus, mis erineb harjumuspärasest lüürilisest ajast. Lüüriline aeg koondab endasse minevikku ja tulevikku, esitades seda mälestuse, igatsuse, lootuse või ängistuse vormis, nii et sünnib teatav igavikuline seisund; modernistlik antilüürika võib seda küll eitada, aga ta on ikka seotud sama ajakäsitusega, taandades mineviku ja tuleviku lihtsalt subjekti funktsioonideks. Vilu teoses aga ilmub teistsugune aeg, mis pole päriselt lüüriline ega antilüüriline, ehkki kannab mõlema jälgi; kokkusurutud vorm tekitab tunde, et see võib olla hoopis jutustuse aeg, siia on peidetud mingi jutustus. Ja miks mitte? Miks ei peaks me sellist jutustust oletama?

    2.

    Oletasimegi. Aga oletused jäävad tihti poolele teele. Tõnis Vilu kolmas luuleraamat „Igavene kevad“ on ju vaieldamatult jutustus: sellele osutab lineaarne narratiiv, fabuleeritud tegelaskujud, diegeetiline ruum ja leppeline fiktsionaalsus, millele paroodiliselt viitab esilehele paigutatud hoiatus „kõik kokkulangevused tegeliku maailmaga on sattumuslikud ja autor ei saa nende eest vastutust võtta“ (IK 5). Ja see jutustus on päris ühemõtteliselt ulmeline: tegevus leiab aset ebamäärases tulevikus, kus toimuvad seletamatud asjad, millel on tänapäeva maailmaga ometi midagi ühist. Ulmejutustuse arhitekst ei kuma siin üksnes ähmaselt läbi nagu „Ilma“ puhul, vaid valitseb silmanähtavalt kogu teose ülesehitust. Ometi pole „Igavene kevad“ ka lihtsalt kokkupressitud, visandlik ulmeromaan. Tekst on ühtlaselt jagatud neljateistrealisteks nummerdatud salmideks, mis meenutab „Jevgeni Onegini“ ühetaolisi stroofe (ehkki riimiskeem ja jambiline tetrameeter puuduvad).[4] Nõnda paigutub ulme siin veel värssromaani ajaloolisele taustale, st kaks arhiteksti asetuvad üksteise peale; tänu järjekindlale vabavärsile on nende omavaheline dissonants nõrk, aga ikkagi tajutav.

    Sellega „Igavese kevade“ keerukus siiski ei ammendu. Raamat jaguneb kolmeks ühepikkuseks osaks (86+86+85 salmi), kus iga osa valitseb erinev jutustajahääl. Esimeses osas on peategelaseks naissoost antropoloog, kes satub väikesesse metsakülla nimetus paigas, mis võiks olla kuskil Amasoonias: jutustus viib klassikalise peripeetiani 35.–38. stroofis, kus antropoloog kogemata kohtub hoolikalt varjatud „igavese lapsega“ (IK 26–27). Tegemist on minavormis mälestustega, millest peategelane polekski ehk kirjutanud, „kui maailmas poleks / niivõrd kummalised asjad juhtuma hakanud“ (IK 51). Teise osa peategelaseks on ülikooli meessoost õppejõud, kes räägib tudengitele „antinatalismi ühiskondlikest seostest“ (IK 55); jutustatakse kolmandas isikus, tuues sisse kõrvaltegelasi (naine, naiseõde ja ühe raamatu autor, mida mees loeb), kulminatsioon aga saabub alles lõpupoole, kui mees avastab, „et õde on tardunud“ (IK 90). Kolmandas osas on peategelane postiljonist kunstnik (mees), kes on samuti „tardunud“; siin toimub pööre juba alguses, kui kunstnik jõuab „raske õhuga“ külasse, kus „põõsaste-puude oksad seisid paigal“, ta tunneb „isegi tuult“ ja võib joosta ilma kukkumata (IK 107). Siiski kätkeb kolmas osa veel teistki pööret, peategelase identiteedi muutumist unes („teine magas madratsil / ma magasin magasin / ja magasin temaga ühes“, IK 130) – täpsemalt, muutub kunstniku identiteedi sisu, mida markeeritakse nihkega kolmandast isikust esimesse, viidates ühtlasi võimalusele, et raamatu kolm osa on kolm erinevat unenägu: „see teine kes lahkus pärast kolmandat und / tahtis tagasi tulla kuid nüüd oli juba hilja / ma olin ees“ (IK 140). Identiteedi muutus on „vabanemine endast“, millele viidatakse juba varem („ta oli tardumusest lahti / kuid mitte veel endast“, IK 109).

    Nii mitmekihilise süžee mahutamine väikesesse värssromaani on mõistagi omaette kunsttükk. Vilu on sellega toime tulnud, lihtsustades keelt nii palju kui võimalik; „Ilma“ kokkusurutud tihedus jäetakse selja taha. Sellest hoolimata hakkab raamatu struktuur tõeliselt avanema alles teistkordsel lugemisel (mis küll ongi luuleteksti paratamatu omadus). Aga see pole tähtis. Peamine on just kolme osa omavaheline suhe. „Igavese kevade“ keskne idee seisab selles, et ajaga on midagi lahti: inimesed, loomad ja taimed tarduvad, nende sisemine aeg aeglustub sedavõrd, et „õhtusöömaaeg võis kesta mitu kuud“ (IK 61). Naabri kass jääb keset aeda „järsku poolelt sammult paigale“ (IK 60), kolmel vahtrapuul avanevad pungad sügiseni ja „suured ererohelised lehed särasid kesktalveni“ (IK 60). Tardunu jaoks pole ööl ja päeval vahet, ta elab ühetaolises hämaruses, sest päike kihutab üle taeva nii kiiresti, et sulab kokku „üheks pikaks ja kaarduvaks valgusribaks“ (IK 101); lohutust ei too ka alkohol, sest viin aurab ära juba enne, kui ta jõuab pudeli avada (IK 104). Lisaks sellele ilmub juba teises osas ka tardunud õhk, mis on küll väliselt „sama nähtamatu kui enne“, sest valgus murdub samamoodi, „aga selles liikuda / oli justkui sumada ookeani põhjas / raskemgi veel“ (IK 88).

    Mõned inimesed lämbuvad tardunud õhus, teised aga „hingasid uuesti ja uutmoodi / jäid mulli“ (IK 131). Tardunud inimeste jaoks on tardunud õhk sobivam keskkond, aga segadust tekitab see siiski. Kunstnik jälgib tardunud õhuga linnas, „kuidas paar koristajat / püüdsid tänavat puhastada / kuid nähes et see määris õhku veelgi rohkem / jätsid nad puhastustöö katki“ (IK 123); kui talle aknast solki kaela visatakse, jääb see enne vajumist „õhku rippu“ ja ta saab solgiga õhu peale isegi maalida (IK 128–129). Viimaks on tardunud ka vesi, merel pole „mitte üht lainet“ ja tegelane mõtleb „merele vaadates / kas minna vastaskaldale ja sealt edasi / või mitte“ (IK 142–143).

    Ometi ei ole raamatu esimeses osas veel juttu ei tardunud inimestest, loomadest ega taimedest, rääkimata tardunud õhust. Selle asemel on metsakülas „igavene laps“, väike tüdruk, kes ei vanane ega kasva ja keda külaelanikud hoiavad ja austavad. Lapsel on eriline seos „luu-lehikuga“, kummalise eluvormiga, mis on „pooleldi seen pooleldi taim / ja samas ei kumbki / aastatuhandeid olnud ise“ (IK 19). Kuidas on „igavene laps“ seotud „igavese kevade“ ilmumisega teises osas, ja lõpuks tardumuse eri vormide ühinemisega kolmandas? On vaid üks sündmus, mis võiks siin võtme anda. Esimese osa lõpus eksib antropoloog „keelatud metsa“ (IK 43), kus külaelanikud kunagi ei käi, näeb seal uuesti „igavest last“ ja jõuab teda jälitades paika, kus on midagi „niivõrd teistmoodi“, et ta „ei suuda seda kirjeldada“ (IK 45; sama fraas kordub viis korda järjest, kujutades seega juba graafiliselt teatavat tardumust). Nähtu jääbki seletamata, antropoloog ei kinnita isegi nägemise fakti: „võiksin ju alustada sellest / mida see õhuga või taimedega tegi / asjadega mida ma tean / aga see ei teinud nendega midagi / ma ei tundnud ennast kuidagi teisiti / ma ei ole kindel / kas ma üldse midagi nägin“ (IK 45).

    Lugejale on nüüd siiski selge, et see, mis „Igaveses kevades“ ajaga lahti on, algab kuskilt „keelatud metsast“, kus varem käis ainult „igavene laps“. Seepärast ei anta tardumusele ka mingit seletust. Siin pole meil tegu teadusliku fantastikaga, kus oleks juttu senikuulmata füüsikalistest nähtustest, ajamasinast või tulnukatest. Probleemiks on aeg ise, ja mitte suvaline aeg või aeg üleüldse – see on meie endi aeg, meie aja ajalisus, meie ajale omane ajatunne. Sellepärast ei tahagi autor vastutada kokkulangevuste eest „tegeliku maailmaga“.

    3.

    Ajaloolased on juba mõnda aega märganud, et meie ajaga on midagi lahti – täpsemalt, et meil on ajaga midagi lahti, vähemalt alates Berliini müüri lammutamisest. On räägitud „hetke türanniast“, „tuleviku kriisist“, „kestva oleviku paigaltammumisest“ jne. Prantsuse ajaloolane François Hartog on seda uut ajaloolisuse režiimi nimetanud presentismiks, vastandades seda futurismile, modernset aega kaua valitsenud režiimile, kus kehtis tuleviku ülevõim.[5] Futurismi puhul õigustati kõike olevikus tehtavat alati tulevikuga, mis tänu progressi-kujutelmale pidi tingimata tulema minevikust parem, väärtuslikum ja helgem. Presentismi režiimis tulevik enam midagi head ei tõota: vastupidi, tulevikku tajutakse ähvardavana, sest ta ligineb meile katastroofide kujul, mille me õigupoolest ise oleme põhjustanud. Hartogi arvates on sellise režiimi teket märgatud juba ammu. Nii kirjutas Paul Valéry juba 1919. aastal „Euroopa Hamletist“, kes kõikuvat kahe kuristiku vahel: „Ühele poole jääb minevik, mis pole küll hävinud ega ununenud, aga meil pole sealt peaaegu midagi võtta, mis olevikus suunda näitaks ja tulevikku ette kujutada aitaks. Teisele poole jääb tulevik, millel pole mitte mingisugust nägu.“[6] Samuti tajus uue režiimi tulekut Hannah Arendt, kes 1950. aastatel rääkis „tühimikust mineviku ja tuleviku vahel“, kus aeg pole mitte „pidev, katkematult voolav järgnevus“, vaid „justkui katki murtud“.[7] Nüüd on need aimused tõeks saanud ja valitseb „kõikjalolev olevik“ (présent omniprésent), kus kogemuse ja ootuse vahemaa kasvab nii suureks, et nende seos ähvardab puruneda. „Nii paistab ajaloolise aja teke peatuvat. Võib-olla sellest tulebki tänapäeval tunne, et valitseb kestev olevik, tabamatu ja peaaegu tardunud, mis kõigest hoolimata üritab luua omaenda ajaloolist aega. Kõik näib toimuvat nõnda, nagu polekski midagi peale oleviku enam olemas, ja olevik ise on justkui ääretu, lakkamatult virvendav veteväli.“[8]

    Tõnis Vilu vaevab aja ja ajaloolisuse probleem juba esimeses raamatus. See hakkab tasapisi kumendama mõtisklustes, kus tuleviku puudumine tekitab imeliku ummiku, seiskumise või lõpulejõudmatuse tunde: „tuul ei jõua kohale / päike ei saavuta midagi … kõik mööduv / ei lähe lõpuni“ (OSP 14). Luuletuses „Euroopa lagunemisel“ on kõige õudsem teadmine, „et kõik saab / kunagi ära tehtud“ (OSP 29); mujal leitakse, et „kõik möödunu / on kuskilt tulnud“ (OSP 85) või „puud välisukse taga / pole iial olnud pikemad / kui täna ja homme“ (OSP 63), ning „Igasuguse mõtte piirimail“ lõpeb tõdemusega, et „edasine on juba puhas rumalus“ (OSP 89). Siiski on need presentismi-välgatused veel harvad, võrreldes „Ilmaga“, mis keskendubki paigaltammuvale ajale. See algab juba vormist, lakkamatult tagasipöörduvast, tagasitoovast ja tagasivõtvast keelekasutusest, kuid peale selle on tekst ka üle külvatud presentismi sedastavate aforismidega: „maailm on vist alati kohal olnud / miski on sama“ (I 10), „on seal midagi / mis oleks olemise kordumisest vaba?“ (I 21), „ainult iidne mälestus ja arhiiviseisak“ (I 15), „piir on kogu aeg näha / seiskumise õline piir“ (I 43), „pole ruumi muutumiselegi / kõik on kogu aeg juba ületatud“ (I 31), „erinevused on kaotanud vahemaad / elu on surutud lumekurdude vahel tihkeks“ (I 47). Rändur, kes on kogu selle sarja nimetu peategelane, „sunnib end ärkvele“, sest „kõik on nagu ilmutus / millest on kadunud värvid / juhuslikkus ja õõnes pühadus“; õigupoolest ongi ta presentistliku ajatunde koondkuju, „igavese hommikumaa / pärismaalane“ (I 21). Suhe tulevikuga väljendub selgesti kahemõttelises hüüdes „las lained tulevad peale / seni kuni neid veel on“ (I 13), samal ajal on aga kõikide asjade lõppemine juba olevikku projitseeritud, mis muudab selle omamoodi viirastuslikuks: „tuul puhub ja pilvealune paistab // nagu ei puhukski / nagu ei paistakski // kogu aeg lõpeb puhumine ja paistmine / ära“ (I 12).

    Tundub, et „Ilmas“ valitsev kõikjalolev olevik ongi see „postapokalüptiline hangumishetk“, millest kirjutas Jaak Tomberg, „inimajaloolisuse järgne habras ja hääbuv sündmusruum“.[9] See tähendab, et postapokalüptiline aeg ei saagi paigutuda kuskile tulevikku, vaid see on alanud juba praegu, ehk täpsemini – see ongi meie aeg, meie presentistlik kosmos. Ja muidugi on see ka „Igavese kevade“ antropoloogi aeg, kes tagasivaadete sekka mõtiskleb, et iga menuraamat võiks peita endas tsüaniidikapslikest, mis oleks „ainus kangelaslik tegu / nende vaeste lugejate elus“, sest „võibolla on see tõesti suur ja hea / panustada oma elu viimastesse tõmblustesse / ajal mil inimesel pole enam tulevikku“ (IK 19). Igavene kevad ise ongi kõikjalolev olevik, ja kogu ulmeliselt esitatud tardumuse-eepos (tardunud inimesed, tardunud loomad, tardunud õhk, tardunud vesi) maadleb tolle ülivõimsa olevikuga, mis võib lämmatada, aga mille sees saab ka „uuesti ja uutmoodi“ hingata. Lühidalt, Vilu pistab siin rinda probleemiga, mis ilmselgelt käib tal üle jõu, sest sellega ei tule toime ka ajaloolased ega filosoofid, õieti mitte keegi meist. Seepärast saabki seda kujutada ainult ulme vahenditega. Tähelepanuväärne on aga see, et Vilu on ise selle üle reflekteerinud, ja selle mõtiskluse tagajärjel on teises osas tekkinud maailmalõpu-teemalise raamatu autori kuju („see oli uuem raamat / üsnagi noorelt autorilt“, IK 64, „järjekordne maailmalõpukirjanduse näidis“, IK 63). Lühike stseen pargis, kus autor silmitseb tardunud lilli, mõjub lausa emblemaatiliselt: „raamatu autor seisis tardunult / märtsikellukeste ees ja ootas pikisilmi / et nad endast elumärki annaksid… / ta ei suutnud leida seletust / miks kõik temas peale ühe rakukese / nii väga tardumist ootas / aega ju oli ka selle kiire asjaga / ta oli kindel et ükskord tarduvad kõik“ (IK 67–68).

    Selgub, et raamatu autor õigupoolest ei tahtnudki maailma lõpust kirjutada, sest „apokalüpsis ja puhas leht / olid vaid nõud // nii nagu kriminaalromaan / või tühi kauss“ (IK 68). Vorm on valitud lihtsalt sellepärast, et paremat vormi ei ole: maailma lõpp ei ole jutustuse sisu, vaid üksnes vahend, mille kaudu seletada seda, mille seletamiseks tõelisi vahendeid veel pole.

    4.

    Aga võib-olla lähen nüüd liiga kaugele: võib-olla ulme, fantasy, maagiline realism ongi see meedium, mille kaudu saab kõige paremini presentistlikku kosmost tunnetada ja selle üle mõtiskleda. Sellepärast valitsevadki praegust kujutlusilma „Sõrmuste isand“, „Kettamaailm“, „Videvikusaaga“ ja „Näljamängud“, rääkimata ulmelistest teleseriaalidest. Arvan, et Jaak Tombergile selline lahendus meeldiks. Apokalüptiline meeleolu ongi tänapäevase elutunde põhitoon, ja kui kõneldakse maailma lõpust, on tegelikult alati juttu olevikust (aeg-ajalt kangastuv miraaž, et maailma lõpp saabuvat kohe, juba tuleval aastal, näitab sel juhul vaid soovi kõikjalolevast olevikust vabaneda). Maailma lõppu ei tule enam kunagi, ja seda pole iialgi olnud ka varem: me lihtsalt elame selle keskel, orkaani südames. Selline elutunne ei valitse üksnes kirjanduses, vaid ka teistes kunstides, seda väljendab eredalt näiteks muusikaline minimalism, ambient, drone ja hip hop, ja muidugi kontseptuaalse kunsti võim.

    Tõnis Vilu pole aga „maailmalõpukirjanduse“ juurde peatuma jäänud. Tema neljas raamat, „Uus Eesti aed“, on kirjutatud hoopis teises stiilis, millel on tugevaid sarnasusi praeguses luules levinud afektiivse laadiga. Kaks kolmandikku raamatust hõlmab monoloogiline, ainsuse esimeses isikus kirjutatud „Enne“, kus kooliaja mälestused segunevad vahetute muljetega, milles on kesksel kohal mõtisklused hea ja kurja üle. Minategelast vaevab sageli äng, raev ja kättemaksuhimu, mis löövad välja „sissepoole suunatud surmatungina“ ja tekitavad soovi „põgeneda sellest maailmast metsa üldse kuhugi“ (UEA 20). Talle tundub, et „sõja eelõhtul“ muutub ta oma keel „vihaõhutajate hääletoruks“ (UEA 38), et „tegelikult on see julm kujutlus- / ja empaatiavõime kriis / keegi ei mõtlegi enam paremaks saada“ (UEA 42). Raevu tasakaalustavaks pooleks on „jaapani wakameister“ ja „kõrbeerak“, kes tema sees samuti peidus on, kuid kellest siiski ei piisa, et agressiivsetest kujutlustest võitu saada: „kujutlused on päris / see raev nende taga / on verest ja rakkudest välja kasvanud / inimese uni / wakameistri ja kõrbeeraku lahutamatu kaksik / kas ka kuri? ehk selles polegi küsimus / unistada sellest et saan kunagi paremaks inimeseks / ja et olen raevust üle / on samahästi kui eimiski“ (UEA 25).

    Raevu viib viimse piirini üks juhuslik uudis tapetud lapsest: see uudis ise ja sellele järgnev kättemaksufantaasia moodustavad lühikese teise osa „Ljuba (nimi muudetud)“. Pärast seda ei jää muud üle, kui tuleb luua utoopia, ja seda kujutlust kirjeldabki kolmas osa „Enne surma tahan midagi ilusat luua“. Utoopia tekib siis, kui minategelase armsam „pärast ljuba õudust“ sulgeb „läpaka kaane / ja sellel süttis väike poolkuukujuline tuluke / roheline / head ööd“; armsam võtab tema „südamealust hõõruva käe“, ja see ongi „esimene aste / meie uude aeda“ (UEA 56). Ainsuse esimeselt isikult minnakse nüüd üle mitmusele, see aed pole kunagi „minu aed“, vaid alati „meie aed“.

    Tekib küsimus, kuidas on see stiilimuutus seotud Vilu eelmiste raamatutega? Tõsi küll, stiil muutus ka seal, vastavalt fookuse teisenemisele („Ilma“ ja „Igavene kevad“ on ju kirjutatud väga erinevas laadis). Nüüd aga on meil raamat, kus esimene osa paistab sumatavat otse presentistlikku põrgusse („internetiajastu sisepagulus / on kummikommide värvi“, UEA 45), teine osa esitab välkkiire vapustuse („seda uudist lugedes oli mul tunne / nagu oleksin ka mina tapetud“, UEA 52), ja kolmandas näib see kõik korraga hajuvat („mälestused ja muu tuttav maailm / ununes ja kadus tasapisi“, UEA 60). Aeg takerdub, lamestub, kaotab sügavuse, jõuab ainuvalitseva oleviku momendini, tõmbub kokku, ja siis saab temast äkki aed. Kuidas see võimalik on? Tundub, et selle selgitamiseks peab lähemalt vaatama, missuguse aiaga õieti on tegemist.

    Uue aia rajamisel on esimene samm „jätta võililled lõikamata / las nad kasvavad“ (UEA 58). Tiigi ääres istutatakse võhumõõga kõrvale „väike kaos“, siis tätoveeritakse „paljale peanahale / päiksekollased võililled“ (UEA 59). Peagi hakkab aia taha „kasvama tühjus“, millest saab „võimalikkuse ruum“; siis jääb kõik vakka ja avaneb, sest „tühi andis me päevadele nii palju juurde / ei olnud uut ei vana / olime meie“ (UEA 60). Siis lakkavad ka tülid ja vaidlused, uute naabritega ei hakata kisklema õunte ja pähklite pärast, sest „see et ei vaidle ei tähenda et ei räägi / see et ei räägi ei tähenda et keelt pole / ei tähenda et ei mõtle“ (UEA 61). Koos üleaedsetega luuakse väike vaikne nurk „jasmiinide ja kadakate süvikusse“, kus käiakse „kordamööda üksi / päevaks kaheks kolmeks“ (UEA 65), sellest nurgast saab „vakatusenurk“. Siis hakkab minategelane tundma, et „nüüd on tekkinud aeg enne / ja aeg pärast / aeg enne häämaad / mis on teine samaaegne aeg / ja võibolla ei tulegi aega pärast häämaad“ (UEA 66). Viimaks on selge, et „enam ei ole tagasiteed me aiast / ja seda me tagasi ei igatsegi“ (UEA 77).

    Mis utoopia see on? Kas siin on tardunud aeg otsa saanud? Või on selle iseloom muutunud, nii nagu „Igaveses kevades“, kus kunstnik satub teispoole „nähtamatut piiri“ (IK 107) ja ümbrus pole enam hägune, vaid selge? Tundub, et mõlemad seletused on võimalikud. Uus aed paistab ikka paiknevat presentistlikus kosmoses, seal pole tekkinud mingit ülekaalukat tulevikku ega kohustavat minevikku. See utoopia pole futuristlik ega passeistlik, ta on „tardumusse venitatud avaus“ (UEA 71). Samas on aga ometi tekkinud „aeg enne“ ja „aeg pärast“, neid eristab teineteisest müütiline „häämaa“, millel „pole pead / kuid igaühel on selles kese“ (UEA 68) ning mida „loome meie / ja mitte ainult mina“ (UEA 73). Tardunud aeg pole kuhugi kadunud, aga ta on justkui hakanud diferentseeruma: kõikjalolev olevik ei ole enam üks, enam ei valda tegelast „tunne et midagi pole muutunud“ (IK 143), enam ei jää varju „võimalikkuste paljusus / teistsuguse rütmiga elu sees“ (IK 69). Selle asemel on midagi sündimas. Kuid see, mis sünnib, pole mitte uus ajalooline aeg – see on hoopis teatav müütiline mõõde, mis asetub kõikvõimsa oleviku kõrvale, nii et see polegi enam kõikvõimas, vaid väike, määratud ja piiratud. Kõikjalolev olevik ei ole enam kõikjal, või vähemalt ei ole ta kõikjal ühtlane, ühesugune ja ühtemoodi. Siin on sündinud „tühi“, millega „saab veel paljugi teha“ (UEA 74). Teises osas sellist tühja veel ei olnud, seal oli tühi pigem takistus, mis ei lasknud muudetud nimega Ljuba mõrtsukale õieti kätte maksta: „olin küll valmis / aga ma lihtsalt ei suutnud / isegi vaimusilmas / kõik tühi seest tahtest / kumbki ei rääkinud sõnagi / kõik tühi seest / tahe tühi / lasin noa käest / ja kivi“ (UEA 53). Kolmandas osas on tühi aga kujutluse teine pool (UEA 62), kuhu saab midagi juurde mõelda (UEA 68). See tühi ongi Tõnis Vilu utoopiline aeg.

    [1] Edasi viitan Tõnis Vilu raamatutele lühenditega: „Oh seda päikest“ (2013) = OSP; „Ilma“ (2014) = I; „Igavene kevad“ (2015) = IK; „Uus Eesti aed“ (2015) = UEA.

    [2] Viimases fraasis on autorinime inskriptsioon topeldatud, nii et ta selle raamatu kontekstis hakkab ühtaegu viitama luulekogu pealkirjale (vilu kui paik, kuhu varjuda päikese eest) ja luuletamise tehnikale (vilumus kui oskus, mida enam teadlikult ei jälgita ja mis kirjutamise puhul võimaldab sõnastada teadvustamata mõttekäike).

    [3] J. Tomberg, Keel pärast ilma. Vikerkaar, 2014, nr 10/11.

    [4] Sellist „Onegini stroofi“ on ka pärast Puškinit värssromaanides kasutatud. Uuemast ajast on ilmselt tuntuim näide Vikram Sethi „The Golden Gate“ (1986). Eesti luules on samasugust stroofi kasutanud Jaan Kärner romaanis „Bianka ja Ruth“ (1923).

    [5] F. Hartog, Régimes d’historicité: Présentisme et expériences du temps. Pariis, 2012, lk 16–17. Meil on Hartogi presentismi-käsitust laiemas kontekstis tutvustatud: M. Tamm, Ajalugu, mälu ja mäluajalugu: uutest suundadest kollektiivse mälu uuringutes. Ajalooline Ajakiri, 2013, nr 1, lk 128. Marek Tamm selgitab ka Hartogi moodustatud „ajaloolisuse režiimi“ mõistet, mis „viitab mingis konkreetses ühiskonnas domineerivale mineviku, oleviku ja tuleviku kategooriate seostamise viisile“.

    [6] P. Valéry, Essais quasi politiques. Tsit: F. Hartog, Régimes d’historicité, lk 22.

    [7] H. Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel: harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tlk L. Keedus, E.-R. Soovik. Tartu, 2012, lk 18. Arendt näib küll arvavat, et seda tühimikku ei saagi nimetada olevikuks, kuid kahtlemata on siin tegu ajaloolise aja seiskumisega, nagu selgitab: F. Hartog, Régimes d’historicité, lk 24.

    [8] F. Hartog, Régimes d’historicité, lk 40.

    [9] J. Tomberg, Keel pärast ilma, lk 177.

  • Kivi, paber, käärid. Kolmas vorm

    HELI ALLIK

    See raamat algab eessõnaga: „Me ei muutnud midagi. Ühtki sõna, ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“

    Teose ees, mis – nagu lugeja üsna tõenäoliselt juba eelnevalt teab – räägib ühe reaalse Tallinna fentanüülinarkomaani elust, tekitab niisugune sõnum parajat üllatust. Kuidas me teose žanri ka iganes ei nimetaks – „ilukirjanduslik ajakirjandus“, „haleduslugu“, „väikekodanlastele mõeldud pornograafia“, „hoiatusraamat“, „teatmeteos ja giid maailma, millega ollakse tuttav vaid arvudena politseikroonikast“, „memuaarid“, „narkoennetustekst“, „fentanüülisõltlase päevik“[1] –, kasvab hämming veelgi, kui jõuame HAPKOMAH-i enese lugudeni. Tekst haarab lugeja esimesest lausest üleni endasse. Ja kubiseb seejuures kirjavigadest. See kõik siin ei klapi kuidagi üldse kokku. Ja samal ajal tekib tunne, et siin on tabatud midagi väga olulist. Mida siin ometi tehakse?

    HAPKOMAH-i tekstid ilmusid kõigepealt 18 postitusena portaalis Nihilist.fm. Nihilist.fm on 2014. aastal loodud „ühiskonnakriitiline vaba platvorm“. Väljend eelmises lauses oli jutumärkides, sest esiteks on see tsitaat.[2] Kuid teiseks võib Nihilist paista ka täpselt ühe korraliku ühiskonnakriitilise vaba platvormi pea peale pööratud teisikuna, über-groteskini viidud paroodiana, kollikoopa moonutava peegelpildina. Ei millestki tekkinud, ei millelgi töötav portaal – aga kuidas siis on „palgafondi“, „eelarveliste vahenditega“? Et nagu toimetuspoliitikata toimetuspoliitika – igaüks kirjutab, mida tahab, ja paneb oma tekstid ise üles? Et nagu kaks-kolm asjaosalist, kes teevad vaid mõned formaadiklõpsud, ja parandamine kui selline jäetakse jumala hooleks – kuidas niimoodi „taset“ hoitakse? Milline tervemõistuslik kultuuriväljaande toimetaja võtaks eesmärgiks toimida „autorite loomingule vahele segamata“? Milline väljaanne, kel vähegi aru peas, asendaks žanrilised jaotused kategooriatega „snap“, „50hallivarju“, „popnihilism“, „staff picks“, „eide ila“ jne? Kes laseks läbisegi sõna võtma Jaanus Adamsoni, vangid, Mudlumi, suvalised Lasnaka jorsid (on seal kirjaoskus üldse levinud?), eesti-vene integratsioonifriigid, Kenderi väikesed epigoonid, ei-tea-milles pettunud filosoofid, radikaalsed ossid, poolingliskeelsed räpifanaatikud ja ära pööranud Eesti uhkeimad intellektuaalid? Ja seejuures läbisegi arvutimängudest, Czesław Miłoszist, absoluutselt eba-cool’idest viina-trippidest Võsu-Tallinna maanteel, soorollidest, parimast uuest luulest, pedofiiliakirjanduse-kohtuprotsessidest, luhtunud suhetest ja pagulaskriisist? Mis korralik väljaanne lubaks anonüümsete kommentaatorite armeel, kes on ju kõik lihtsalt hullud ja lollid, saada emakeha elutähtsaks organiks? Mis mõistlik ajakiri töötab nii, et personal tõesti ei tea, kes on autorite varjunimede taga? Mille ühiskonnakriitiline platvorm laseks lavale tekstid, mis on enamasti justkui mõeldud suuliseks esituseks? Ja ometi see siin kõik toimib – hoolika kultiveerimise asemel sama hoolikalt võssa kasvama lastud alal on sündinud uus, värske ja täiesti äratuntav hääl, mis on toonud meie avalikku ruumi rääkima need, kes muidu poleks sinna iialgi rääkima jõudnud.[3]

    Ka HAPKOMAH-i tekstid olid ilmudes portaali nägu. Võib-olla vastas HAPKOMAH mõnes mõttes alateadlikult „tellijaväljaande“ ootustele, võib-olla oli see ka lihtsalt palju vikipeediat ja narkoblogisid ja mitte eriti palju „niisama ilukirjandust“[4] lugenud loomuliku kirjandusandega noore kuti spontaanne kirjutusviis. Igal juhul pole kindel, et HAPKOMAH-i-taoline autor ilma selle kummalise taevakehata, mis imelikest inimestest imelikke tekste välja tõmbab, meie „kirjandusväljale“ oleks sattunud – kus üritusel oleks võinud nokamütsiga,[5] „noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on)“[6] kutt, kel on pigem kiire Kopli liinidel ketis hoitava Sanja juurde „võtma minna“ (lk 178), õigete inimestega kohtuda? Kas oleks „lambinarkarist“ (lk 16) taksojuht, kes kliente teenindades süstla takso keskkonsoolile unustab (lk 12), end EKL-i romaanivõistlusele välja pakkunud? Ja kui ta nüüd end tajub ka kirjanikuna – „Kui ma seda raamatut nüüd esmakordselt lugesin siis mulle tundub, nagu oleksin ma Kauri stiili täiega rotti pannud. Kuigi ma ei olnud kirjutama asudes lugenud ühtegi tema raamatut“, nagu ta ütleb;[7] või: „Argo Tuulik. mul on siuke tunne, et ma olen sellelt kutilt alateadlikult inspi võtnud“[8] –, sündis ilmselt autor HAPKOMAH, „see hääl, see inimene sealt seest“,[9] kelle enda vaatepunktist tema esimene, Kenderi poolt meetodil „relentless“ (lk 16) pooleldi jõuga välja pressitud postitus, oli „täiesti mõttetu“ (lk 17), tõepoolest mõnes mõttes osana Nihilisti tagurpidi töötavast masinast. Tema lood, mis miksisid läbisegi ei tea kust võetud kõige moodsamaid kriminulli-, päeviku-, intervjuu-, filmi- ja blogipostituste žanride jutustamisvõtteid, olid täis kirja- ja stiilivigu, aga see ei tulnud mitte kordagi kommentaarides (mida oli sadu) isegi jutuks.

    Kuid nüüd on raamat meie ees, valgest paberist, hallide kaantega ese – isikliku ISBN-koodiga ühelt poolt kõigi raamatukogude ja -poodide andmebaasidesse kantud, ja teisest küljest täiesti üksi. Sõnadele, mis enne olid kuidagi kerged, kirjutatud ekraanile, ilma et neis oleks olnud mingit suurejoonelist tähendusrikkust – muidugi olid nad ka enne tähendusrikkad, aga nende kese oli mujal –, laskub nüüd kultuuri nähtamatu raskus. Oma loomulikust võbelevast toitelahusest välja tõstetud tähemärgid seisavad nüüd keset ridade ümber küljendatud vaikuseääri. Nad hanguvad lõplikus ruumis, kus nad saavad rääkida ainult iseendaga. Ühes internetifoorumis ei ole vaja end üldarusaadavaks tõlkida, abstraheeruda, üleneda maa kohale ja vaadata sealt kõrgelt alla. Ühes portaalis räägib üks inimene teistele inimestele, ja natuke ikkagi ka homie’dele, sõpradele, kindlakujulistele inimestele, kes natuke on temaga justkui samal ajal samas ruumis. Aga nüüd on pikslitest kaaslased kadunud ja asendunud abstraktse lugejaga, kes loeb kirjandust ja vaatab raamatut, rituaalset objekti, hoopis omamoodi. Igale komale tekib nüüd kaal, iga puuduv jutumärk edastab meile mingit mitmetahulist sõnumit. Kõik on nüüd hoopis teisiti.

    Nimi HAPKOMAH pole nüüd enam lihtsalt juhuslikult valitud venekeelne sõna, vaid sümboolne, kivi sisse lõigatud uks (vaadake kaant!) „meie juurest“ sellesse väljaheidetute maailma, kus inimkeele asemel on saadana pookstavid, sabad, sarved ja kirillitsad. Ja see autorinimeta kaas ise – ka tiitlipöördel on autoriõiguste omanikuks märgitud vaid „Nihilist.fm OÜ/Kaur Kender“ – on nüüd küll natuke tõesti lihtsalt üks autorinimeta kaas, aga natuke hakkab see kehastama ka „arusaamatutes dressides“ (lk 191) nimetut armeed, kes HAPKOMAH-i lugudes meiega räägib.

    Raamatule on tekkinud tekkinud pealkiri (veebis seda ju ei olnud), aga see ei seisa paigal. Me ei tea, kuidas seda lugeda – kas „Kuidas minust sai selle raamatu autor nimega HAPKOMAH“? Või – „Kuidas minust sai selle raamatu tegelane nimega HAPKOMAH“? Või – „Kuidas minust sai narkomaan kui selline“? Või – „Kuidas minu nimest sai minu venekeelne nimi“? Ja küsimus, mis sealt tagant hakkab paistma, on hoopis: „Kuidas saab ühe inimese elus juhtuda see, mis seal juhtub?“, „Miks, kui inimene on justkui ette nähtud võitlema, tahab ta kõik käest anda ja minna lihtsalt ise surma?“

    Lingid „videole“, mida ei saa enam käima panna (lk 159), või „fotole“, mis netis oli, aga mida paberi peal enam ei eksisteeri (lk 151), või enne interaktiivsed olnud viited, millest nüüd on järel vaid Wordis sõnade alla tõmmatud joon (lk 65), või netiaadressid, mis nüüd on ära trükitud, aga enam paberil ei tööta (lk 81), ütlevad: ühendus „maa alla“[10] on nüüd sotsiaalministeeriumi ametnike käes. Netikeeles seisundit märkivad tärnid – *kõlab ebamugav naer* (lk 56) – lepitavad kirjandustunnid ja mängusõltlased. Lühendid „TBC“ (lk 46, 59, 64) peatükkide lõpus ütlevad – see on tähtis tekstiraamat küll, aga samas on see natuke – ei teagi – koomiks? CNN-i uudised? või tuleb reklaamipaus?

    Määruslaused „Fast fwd kõik need aastad.“ (lk 41) ja „Rewind.“ (lk 44) meenutavad: need on järjest rohkem Eesti noored, kes süstivad fentanüüli. Ei ole kindel, et me ainult Tammsaare ja Vildega nende hingedele ligi pääseme. Ei tohi alahinnata ka playlist’i. Siirdkõne, suulise ja kirjaliku keele vahevorm, mida netis enam keegi tähelegi ei pane, muutub raamatukaante vahel hit’iga ilusatel hetkedel  kaasas käivaks mõnusaks hooks: „„A u vas devo4ki ne nado?“ küsib Oksana kelmikalt, me pakume, et me anname sulle niisama toiduraha ja sa räägi meile veits enda elust“ (lk 33). Ja kui Kaur Kenderi ajakirjanduslik uurimus-järelsõna lõpeb sõnadega *mic drop*, küsib lugeja: oli see nüüd raamat? Või oli see räpplaul? Miks ma lugedes ainult kõigest aru sain ja mingit krampi ei tundnud?

    Iga sõna (ja neid on lisaks eeltooduile palju) tähendab raamatus, mida ta tähendab, ja siis tähendab ta midagi veel. Selle Igori taga, keda tundis HAPKOMAH, näeme nüüd kõiki maailma Igoreid. Huumor HAPKOMAH-i lugudes, mis ei jäta teda ka kõige ebainimlikumal hetkel, paneb meid „vabatahtlikult surnuid“[11] armastama ja mõistma. Kirjandus lihtsalt on selline.

    Ka parandamata vead, mille kohta enne, Nihilistis, võis öelda, et sel pole lihtsalt tõesti mingit tähtsust (kuigi ka see on muidugi trikk ja statement), on nüüd, raamatus, trükipaberil, ikkagi täiesti teadlik samm. Hämmastaval kombel hakkavad paljud neist hoopistükkis tööle täisväärtuslike stiilivõtetena ja saavad HAPKOMAH-i teksti tähenduslikeks osadeks.

    Puuduv koma otsekõne järel võib muutuda rehabilitatsioonikeskusest puhtalt naasnud HAPKOMAH-i sisemonoloogis mingit laadi nähtamatuks pausimärgiks ja luua otse füüsiliselt tajutavat pinget:

    „Fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üle ronima ja lõi seal istuvad ingli jalaga minema ning hakkas mulle sisendama mõtteid stiilis,

    „Mis see üks ikka teeb, mõtle kui mõnus, sul ei ole tolerantsi“

    Sebi raha, mine võta üks ja seejärel unusta see pask. Naudi seda päeva“ (lk 9).

    Kui võõras vanem mees bussipeatuses HAPKOMAH-ilt küsib: „Kui kaua Sa heroiini oled süstinud?“ (lk 172), ei ole see „Sa“ järsku enam kirjaviga, vaid mingi jumalik inimlik välgatus. Ja kui see vestlus sealsamas edasi hargneb – „„Mul oli poeg.“ jätkab mees.“ –, muudab valesti pandud punkt otsekõne ja saatelause vahel sõnade rütmi nii, et sa juba aimad, et edasi saab tulla vaid: „Ja… ja… siis ta suri raisk. Kopsupõletikku raisk. AIDS raisk“ (lk 173).

    Valed sümbolid arvutiprogrammis saavad nüüd ise sümboliteks igasuguse tähenduse lagunemise kaosest, mis paika nimega „final destination“ (lk 43) selle ühe ja ainsa asja agoonias valitseb – „Aljo“ / „Zdarova Tjoma, Garjuha sdes“ / „Nu i cho? Cho tq ho4ew? / „Sluushai, moshno mne etot odna bloshoi“ / „U tebe? Denik jest?“ / „Jest“ / „Davai“ (lk 90). Ja kui HAPKOMAH ütleb: „Lubasin endale, et kunagi enda surivoodil tahan Heroiini kindlasti proovida, mitte ennem“ (lk 31), on „Heroiin“ suure tähega kindlasti osalt inglise keele mõjutusel tekkinud hooletusviga. Aga samal ajal saab sellest ainest korraga jäle kangelaslik jumalus, kuri helendav kuninganna, kes sööb ära kõik oma lapsed…

    Valesti kokku-lahku kirjutatud, liigendatud ja käänatud sõnad – „aasta poolepealt avastasin, et ma tegin oma sõprade ja tuttavate suhtes selliseid tegusi mille tegija kohta ma oleks ise aasta tagasi öelnud „Räige munn““ (lk 41) – kehastavad korraga sama valesti liigendatud maailma nagu Igori ja Olga kehad, mis, doos käes – „Igor süstib Oljat reieluu veeni, see on ainuke veen, mis tal veel töötab“ (lk 84) –, teineteise kaela magama jäävad. Ja komad vales kohas toovad meie kõrva hingeldava sõltlase suulise rütmi – „Teate seda juttu, et barõga annab esimese doosi tasuta ja pärast pead maksma või, et puhas olnud tüüp tõmmatakse barõga poolt uuesti orki tagasi?“ (lk 45).

    Imelikud sõnad – „seega pole siin erilist jõulu vibei“ (lk 98) – ei ole enam sugugi imelikumad kui Igori silmad – „Igor vaatab ühe silmaga armetul pilgul oma sõbrale otsa, teisest silmast on ta pime“ (lk 72). Valesse kohta sattunud tühik – „Ma ei tea, kas ta ostab igal jõululaupäeval paarkend ketsi fööni ja jagab selle sõprade vahel ära ,aga see on juba teine jõululaupäev järjest, mil ma Ülo käest fööni kingiks saan“ (lk 99) – muutub mingiks mõttepausiks „sõber“ Ülo veidi kummalise käitumise ees…

    Sõnad „varukas“ (lk 103), „ülessanne“ (lk 127) ja „preagu“ (lk 136, 177, 185) meenutavad, kuidas me kiiresti räägime, kui meil midagi vaja on. Kaks punkti, ja mitte kolm, või mitte üks – „Nii tark on Sveta küll, et autost väljudes viskab ta narkopolitseiniku kontaktunumbri lumme maha..“ (lk 131) – näitavad, et see lugu siin hästi ei lõpe, aga pole ka absoluutselt mingit ühiskondliku leppe reeglitele vastavat viisi, kuidas see võiks laheneda…

    Valesse kohta ja valel kujul paigutatud kriips – „Ärgates lõhub pea ja mõtteis keerlevad kerged süütunde –ja kahetsusnoodid“ (lk 159) – muudab süütundenoodid teravaks, pikemaks… Ja kui „Järsku koputab keegi aknale, noor vaevu 18 aastane tüdruk kerjab puhtas Eesti keeles 50-senti, et „vanaemale süüa osta““ (lk 184), kumab siit muidugi läbi inglise keel, kuid Eesti suure tähega muutub ka sümboliks – need 1118 narkosurma Eestis aastatel 1999–2012 ei pidanud ju olema Vabadussõjas langenute järglased…

    Iga „viga“ selles raamatus toob välja „vead süsteemis“.

    Kõigile vigadele HAPKOMAH-i tekstiga seotud tähendust muidugi külge pookida pole võimalik, see oleks liialdus. Kuid nende tagant paistab hoopis veel üks vari kellegi kusagil teisel tasandil töötavast sõnumist: ma olen küll raamat, aga ma ei ole läbinud institutsionaliseerimisprotsessi, mida selleks saamine tavaliselt eeldab. Ma olen küll raamat, aga ma ei ole toimetatud, ma olen toores, ma olen mustand. Ma olen küll raamat, ma olen küll troonile tõstetud, aga ma olen autentne. Ja lisaks paistab siin keegi ütlevat: mitte ühelgi inimesel, ei siin raamatus ega kusagil mujal, ei ole õigust õigekirja järgi jagada inimesi õigeteks ja valedeks.

    Aga mida see kõik siis kokku tähendab? See on ikka segane.

    Tuleme tagasi eessõna juurde. On selge, et see tahab meile midagi öelda. Aga kuidas seda lugeda? „Me ei muutnud midagi.“ Jah, see on tõesti täiesti tõsi, tõesti pole siin muudetud „ühtki sõna, ühtegi tähte, ühtegi koma“, seda oli näha. Aga teisest küljest ei ole selles lauses ju kübetki tõtt – muutes aine olekut, on siin ju muudetud absoluutselt kõike. Seejärel tekib järgmine küsimus. „See on toores, see on tänav, see on tõde.“ Aga sellel „sellel“, mida ei ole muudetud – sõnadel, tähtedel, komadel – ei ole ju mingit pistmist põhja jõudnud narkomaanide „päris“ maa-aluse eluga? See ei ole ju poolenisti juba ingliks saanud päris-
    Igori lindude-loomade keel, päris-Garjuha artikuleerimata mörin, päris-Ljoha barbarlik, ropp, arutu sõim. See „see“ puudutab ju õigekirjareegleid raamatuks saanud tekstis, mis on hoopis teistsugune asi. Või tähendab „me ei muutnud“ siis seda, et ei ilustatud tõde? Aga kuidas saab üldse tulla millegi sellise peale, juhatades sisse dokumenti, mis on „autentne“? Või tahetakse meile siis ikkagi eelnevaga mõista anda hoopis seda, et siin tegeletakse vormiga sama palju kui sisuga – et loetagu seda kui ilukirjandust? Edasi. „Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet.“ See lause teeb asja veelgi hämaramaks, sest kannab endas raamatu sissejuhatamise asemel hoopis mingisugust manifesti, millel HAPKOMAH-i tekstiga, vähemalt esialgu, ei paista olevat enam üldse mitte mingisugust seost. „See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“ Kas see „dokument sellest“ on siis nüüd dokument või ülestunnistus? On see jälle viga või on see jälle võte? Ja kas see siin on hoiatus? Oraakel? Poliitiline programm? See eessõna ütleb korraga nõnda paljusid asju, aga ikka ei anna ta meile mitte mingit ühte selget võtit, millega läheneda tekstile.

    Kuid kas polegi võti selles koosluses endas – üks, just niisugune, aina uut külge ette pöörav ja mitte kunagi paigale jääv tekst teise, just niisugusel kujul sündinud ja raamatuks saanud teksti ees?

    Kui HAPKOMAH oleks lihtsalt kirja pannud selle, millest ta kirjutas, aga avaldanud ilusa toimetatud raamatu, oleks ta ilmselt tänu pihtimise lunastavale rituaalile jälle „õigete“ hulka võetud; võib-olla oleks ta tohtinud koguni ühel päeval oma pärisnime all välja tulla ja teenitud kuulsust nautida, aga mõnes mõttes oleks ta kaotanud kõik, mis tal oli. Kui raamat oleks avaldatud „autentselt“, „originaalkujul“, ehk siis muutmata ühtki kirjaviga, aga ilma eessõnata, oleks see lihtsalt olnud üks toimetamata raamat. „Autentselt“ teises mõttes ehk „algallikaile põhinedes“ poleks lihtsalt mitte keegi mitte midagi aru saanud. Kui raamat oleks ilmunud eessõnaga, aga niisugusega, mis käitub, nagu üks klassikaline eessõna seda teeb – avab taustu, juhatab sisse, selgitab kujunemislugu –, oleks see olnud natuke patroneeriv käik, mis kirjaoskamatu pärismaalase, ajud ära süstinud pooletoobise zombi sealt teisest ilmast meie ette vaatamiseks oleks toonud. Aga süstlajooned ühiskonna peopesal, veritsevad stigmad seaduste aukudes oleks ikka jäänud täpselt sinna, kus nad olid; avalikus ruumis poleks miski liikunud.

    Kui HAPKOMAH oleks lindpriina jäänud blogisse homie’de juurde, oleks ta olnud lojaalne ligimesele, vennale – ka Igoril ei olnud „rohelist kaarti, tal ei olnud ID-kaarti, tal ei olnud isegi elamisluba, rääkimata piletist“ (lk 79) –, aga seal, kus oli päriselt midagi muutusteks vaja, ei oleks teda siis mitte keegi kuulanud. Kui HAPKOMAH oleks kirjutanud raamatu üksi ja mitte Kenderit teksti „garanteerijaks“[12] lubanud, oleks olnud lihtne talle kaasa tunda – tough luck, eks ole, vennas –, aga seda kõike ignoreerida. Kui Kender oleks ise sellise teksti kirjutanud, oleks öeldud – me teame juba, see on see attitude, mida sa pesapallimütsi ja maikasärgiga müüd. Kui nad oleks koos sõbralikult ja ausalt oma nimed tekstidele alla pannud, poleks tekkinud pseudonüümi-efekti – „pseudonüüm on harilikult kirjaniku- või kunstnikunimi ja viitab ise juba sellega žanrile“, „pseudonüümivõtt on ise juba poeetiline tegevus ja sarnaneb mõnes mõttes loometeosega. Kui te oskate nime vahetada, oskate kirjutada,“ ütleb Genette.[13] Ja kui eessõna oleks olnud ühemõtteliselt kirjanduslik epigraaf, mille funktsioon Michel Charles’i sõnul on „panna mõtlema, ilma et oleks teada, mida“,[14] oleks raamat olnud kindla peale kohvikõrvasena naudinguga loetav ja ühendatud romaani auväärsesse traditsiooni, aga fiktsiooni hermeetilise müüriga oleks siis välja suletud kõik see, mis selles tekstis on tegelikkusega seotud – okseloigud, kuhu Solarise WC-s üledoosi surrakse päriselt, verised süstlad, mis korjatakse sitahunnikust ja torgatakse veeni reaalselt.

    Roland Barthes kirjutas kunagi Prousti stiilist, mis ei mahtunud ei romaani ega essee žanri piiridesse, vaid oli mõlemat korraga: see oli „tierce forme“, ei üks ega teine, vaid „kolmas vorm“. [15] Barthes pidas silmas muidugi hoopis teistsuguseid asju, aga midagi niisugust, ei üht ega teist, vaid kolmandat, on sündinud ka selles raamatus. Me ei tea, kas HAPKOMAH, või kes iganes on selle raamatu autor – ei ole midagi teha, Genette ütleb ka, et pseudonüüm on droog[16]… –, proovis võtta fentanüüli nii, nagu on võtnud laudanumit, hašišit, oopiumi, meskaliini, LSD-d ja morfiini terve pikk auväärne rida kirjanikke Thomas De Quinceyst Henri Michaux’ni – uksena tundmatusse. Või ei ole sellel kõigel enam loovusega erilist pistmist, on ainult mehaaniline sõltuvus, mille erinevad nähud tuleb pooleldi vastu enda tahtmist kirja panna.[17]

    Me ei tea, kas HAPKOMAH on tegelikult olemas või oli see sajandi kirjanduslik turundustegu, mis lõpuks turunduse endagi üle kavaldas. Me ei tea, kas see on geniaalne konstrukt või aus, maast leitud kalliskivi. Me ei tea isegi seda, kas tegelikult on ühest raamatust ilus teeselda, et ta võtab sind võrdväärsena, ja siis manipuleerida sinuga ikka täpselt, nagu ise tahab. Või panna tööle teemad ja väljendusviis, mis sada protsenti kindlalt hinge lähevad, ja siis teha nägu, nagu mingit kavatsust ei oleks. Romaan või siiras kiri narkomaanist sõbralt, „mõttetu postitus“ või teadlik sõda õigekirja vastu, et korraldada riigipööre ja kehtestada uus võimuahne norm – meil pole õrna aimugi, mis siin toimub. Aga sellel kõigel pole ausalt öeldes mingit tähtsust. Selles mängus kivi-paber-käärid on tekkinud ruum, mis laseb lugejal vaadata kõikidest akendest korraga. Sõnad lex, legis ʽseadus’ ja lego, legere ʽlugema’ ei ole ilmaasjata ladina keeles omavahel otsejoones seotud. Lex ei tähenda muud kui ʽüteldu; sõnaline vormel; teadaantu’. Ja teisiti öeldu ongi juba päriselt teisiti.

    [1] Vt nt P. Hõbemägi, Teateid naarikute elust. Eesti Ekspress, 10.02.2016; H. Alla, Uks täissitutud urkasse. Postimees, 07.02.2016; K. Kressa, Raamatu „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ autor: kui igaüks opioidide ohtu teaks, oleks narkoprobleem väiksem. Eesti Päevaleht, 17.02.2016; M. Vaik, Elu pärast elu. Sirp, 18.03.2016; K. Kressa, Mitu inglit nõela otsa mahubki? Eesti Päevaleht, 03.02.2016; Reporter: Fentanüülisõltlase päevik kerkis raamatumüügitabeli esikohale. Postimees, 29.01.2016. http://reporter.postimees.ee/3559969/fentanuulisoltlase-paevik-kerkis-raamatumuugitabeli-esikohale.

    [2] Vt http://nihilist.fm/ristkusitlus-2-otse-hullumajja/.

    [3] Lisaks juba nimetatud Kaur Kenderi kohtuprotsessi transkriptsioonile on Nihilisti kohta võimalik lugeda nt: M. Kullaste, H. Kõiv, Nihilist.fm – must materjal. Müürileht, 16.06.2016; L. Arum-Lääts, Mikk Pärnits: seal on hea võimalus oma vaenlasi hävitada. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/2dc4743c-e041-4209-b32c-c51b23c25cf9/mikk-parnits-seal-on-hea-voimalus-oma-vaenlasi-havitada; K. Kender, Sa kuula korraks kisa, mida teevad need kajakad. http://nihilist.fm/sa-kuula-korraks-kisa-mida-teevad-need-kajakad.

    [4] Vt Müürileht, 16.06.2016.

    [5] Vt K. Pihl, Fentanüülisõltuvus keeras Tõnise elu pea peale. Eesti Ekspress, 28.01.2016.

    [6] Tarmo Jüristo tagakaanetekstist.

    [7] Vt HAPKOMAH-i eessõna Kaur Kenderi raamatu „Check out“ uuele väljaandele (Tallinn, 2016, lk 7).

    [8] Vt https://twitter.com/HAPKOMAHfm/status/700283228809273345.

    [9] Nii öeldi 29.01.2016 toimunud esitlusel Solarise keskuse Apollos.

    [10] Ahto Lobjaka tagakaanetekstist.

    [11] Nii nimetas üks anonüümne kommentaator narkomaane reageerides artiklile „Ma olen narkomaan ja põlastavad kommentaarid teevad mulle haiget“ (Delfi, 22.01.2013, http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/olen-narkomaan-ja-polastavad-kommentaarid-teevad-mulle-haiget?id=65564364).

    [12] Nii ütleb ees- ja järelsõnastaja kohta Gérard Genette ja meenutab seejuures, et sõna „autor“ päritolu ladina keeles on „auctor“ – müügitehingu kontrollija, garant… Vt G. Genette, Seuils. Pariis, 1987, lk 139.

    [13] Sealsamas, lk 53, 57.

    [14] M. Charles, L’arbre et la Source. Pariis, 1985, lk 185.

    [15] R. Barthes, Le bruissement de la langue. Pariis, 1984, lk 336.

    [16] G. Genette, Seuils, lk 55.

    [17] Umbes niisugusena tõmmatakse prantsuse ja inglise kirjanike narkootikumide tarvitamise joon 19. sajandi algusest tänaseni näiteks rmt-s: M. Milner, L’imaginaire des drogues de Thomas de Quincey à Henri Michaux. Pariis, 2000.

  • Alternatiivajalugu kirjanduslõksus

    MART KULDKEPP

    Ilukirjandusel ja ajalookirjandusel on kahtlemata olulisi ühisjooni. Tekstikesksemast vaatenurgast saab öelda, et mõlema aluseks on loostamine (emplotment),[1] mis tähendab, et igasugune proosanarratiiv, ka ajalooline, kasutab kirjanduslikke troope ja süžeevõtteid ning on seega analüüsitav kirjandusena. Kontekstikesksemalt lähenedes võib osutada, et iga tekst, ka kirjanduslik, on potentsiaalne ajalooallikas, kuivõrd kirjutatu on ühel või teisel viisil alati oma aja nägu. Lugeja jaoks ilmselt kõige tähtsam on siiski see, et nii kirjandus kui ajalugu lubavad välja astuda „oleviku provintsialismist“:[2] petlikust muljest, et igapäevareaalsus ongi ainus, ainuvõimalik ja ajatu olemisviis oma vääramatute tõdede ja vältimatute probleemidega. Lugemine avab uusi maailmu, mis on tundmatud (ajalugu) või välja mõeldud (kirjandus), kuid igal juhul näitavad, kuivõrd sattumuslik on tänapäev, lugeja enda elukäik kaasa arvatud.

    Oleviku provintsialismist välja murda on oluline mitte ainult individuaalse, vaid ka kollektiivse eneseteadvuse jaoks. Eesti rahvuslikku liikumist oleks raske ette kujutada ilma pideva oleviku ümbermõtestamise ja mineviku (taas)avastamiseta kirjanduse ja ajalookirjanduse kaudu. Carl Robert Jakobsoni „Esimene isamaa kõne“ (1870) kinnitas, et muistse vabadusvõitluse tulemus polnud mitte paganliku barbaarsuse hävitamine, vaid tärkava rahvuse ebaõiglane orjastamine. Lennart Meri „Hõbevalge“ (1976) avas ukse maailma, milles Eesti polnud mitte perifeeria, vaid omamoodi mentaalne keskpunkt. Mart Laari, Heiki Valgu ja Lauri Vahtre „Kodu lugu“ (I–II, 1989) tuletas taas kord ärkavale rahvale meelde rahvusliku ajalookäsitluse põhitõed. Tulutu oleks arutleda, kas toodud näidete näol on tegemist puhtalt ajaloo, kirjanduse või poliitikaga – kindlasti leidub kõigis neis midagi kõigist kolmest. Samal ajal aga ei saa unustada, et igaühel on oma, autori(te) taotlustele ja temperamendile vastav dominant. „Esimene isamaa kõne“ ei ole arenguromaan, „Hõbevalge“ tõsiseltvõetav ajalooteos ega „Kodu lugu“ poliitiline traktaat, kuigi neid kõiki annaks sel viisil lugeda.

    Poliitiku ja ajaloolase Mart Laari jaoks on rahvuslik ärkamine südamelähedane teema ka teoreetilises plaanis,[3] kuid kaheköitelist „Sügissõda“ tuleb lugeda pigem n-ö praktiliseks äratustegevuseks. Teose eesmärk on näidata, et de facto iseseisvuse kaotus 1939. aastal, millele eelnes baaside lepingu allkirjastamine Moskvas, ei olnud ainuvõimalik arengutee. Laar on seisukohal, et juhul kui Eesti viimases sõjaeelses rahvuslikus valitsuses (1938–1940) oleks peaminister (Laari alternatiivses ajaloovariandis Otto Tief) moodustanud vastukaalu president Konstantin Pätsile ning Riigivolikogus oleks jagunenud võim Pätsi Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde ning Tiefi juhitava ühendatud opositsiooni vahel, oleks olnud võimalik ultimatiivsete Nõukogude tingimustega mittenõustumine. Sama tähtis mõju on noorema põlvkonna kaasamisel: läbirääkimiste kaalukeeleks osutub noor välisminister Ilmar Tõnisson, kes vanemate kolleegide vastuseisule vaatamata jäikust üles näitab (I, lk 106). Tõrksusel on muidugi oma hind; järgneb enamjaolt Soome Talvesõja järgi modelleeritud Sügissõda, milles Eesti sõjavägi suudab ründavale Punaarmeele mitme kuu vältel edukat vastupanu osutada. Viimasel hetkel enne vastupanu murdumist laskemoonapuuduse tõttu sõlmitakse rahuleping, mis, ehkki väga karm ja Eestile ebasoodne, võimaldab siiski vähemalt rahvavabariigi staatust ning säilimist rahvusvahelise õiguse subjektina. Laari visiooni väikese lisaboonusena mängib Keres end samal ajal male maailmameistriks ja Tammsaarele antakse Nobeli kirjandusauhind.

    Eesti rahvusliku ajaloo „mis oleks, kui…“-de seas on 1939. aasta hääletul alistumisel kindlasti eriline koht, kuna just Eesti oma poliitikute järeleandlikkus oli see, mis jättis igaveseks vastuseta küsimuse, kas poleks targem olnud vastu hakata. Tahet seda alternatiivset arenguteed läbi mängida on olnud mitmel autoril, kes oma tegelikelt instinktidelt on pigem sõjaajaloolased, kuid otsustanud probleemi siiski ilukirjanduse võtmes lahendada. Mulle on teada Hanno Ojalo raamat „1939: Kui me valinuks sõja…“ (2010), Eero Lattu romaan „Kaitstud Eesti“ (2014) ja varase kurioosumina Tõivelemb Vallaku (Ingvar Luhaääre) erootilis-marurahvuslik põnevik „Munamäe lahing“ (2002). Mart Laari „Sügissõda“ asetub samasse, ajapikku võib-olla veelgi pikenevasse ritta. Seetõttu teen esmalt paar kogu žanri tervikuna puudutavat märkust ning seejärel pöördun konkreetsemalt „Sügissõja“ juurde.

    Esiteks tasuks kõigi tulevaste autorite tarbeks rõhutada, et kontrafaktiline ajalugu on aktsepteeritav ja legitiimne ajalookirjutuse žanr,[4] mille harrastamine ei ole häbiasi. On mõistetav, et Eestis valdav positivistlik ajalooteadus selle väite omaksvõtmist pärsib: Leopold von Ranke järgi peaks ajalugu rääkima ju sellest, mis juhtus, mitte aga sellest, mis ei juhtunud. Ent siiski tasuks enne kirjutama asumist kaaluda, kas poleks parem jääda oma (ajaloolas)liistude juurde, selle asemel et kaheldava väärtusega ilukirjandust luua. Spekulatiivsus ei tähenda tingimata ebateaduslikkust, mis omakorda pole veel kaugeltki sama, mis kirjanduslikkus. Oht sellel teel libastuda on suur, sest kirjandust ja „kirjandust“ mõõdetakse sama mõõdupuuga.

    Teiseks paistavad kõik antud žanris teosed sel teemal silma süžeelise üheülbalisusega, kus põhiosa moodustavad lõputud kirjeldused heroilistest kaitselahingutest ning mis suubub kokkuvõttes tõdemusse, et tõepoolest, Eestil oleks olnud targem vastu hakata. Osa autoreid läheb selle tõestamiseks välja mõõdutundetute võteteni: Tõivelemb Vallak laseb Eesti piloodil Arnoldil hävituslennukiga otse Kremlisse Stalini kabinetti pikeerida; Lattu toob igasuguse vähegi loogilise lõpplahenduse asemel mängu Stalini meediumi ja telepaadi Wolf Messingu. Ojalo ja Laar lepivad traditsioonilisemate rahuläbirääkimistega, milles Eesti riigil õnnestub mingil kujul püsima jääda. Ent kõigi teoste kohta võib öelda, et tegu pole mitte niivõrd alternatiivajaloo-, kui soovmõtlemiskirjandusega, mille kulg ja lõpptulemus on juba enne lugema hakkamist enam-vähem ette teada.

    Mart Laari „Sügissõda“ ei eristu žanrikaaslastest millegi põhimõttelise poolest, kuigi pälvib ilmselt rohkem tähelepanu tänu avalikkusele tuntud autorile. Küll aga sobib ta heaks näiteks sellest, miks asjaarmastajakirjandus ei ole tingimata veenvaim vorm kontrafaktilise ajalookirjutuse harrastamiseks. Püüan siin välja tuua mõned kirjanduslikust vaatenurgast probleemsed jooned, mis teose tuumaks olevale ajalooainelisele spekulatsioonile midagi juurde ei anna, küll aga selle kvaliteedile – ja kokkuvõttes tõsiseltvõetavusele – minu meelest halvasti mõjuvad.

    Esiteks struktuurist. Lugu algab raamjutustusega, mille esimene osa esimese köite alguses kannab pealkirja „Saateks“. Selles leitakse kirjutuslaualt tundmatu autori kirjutatud, 1939. aastal Eesti ja NSVL-i vahel peetud Sügissõjast jutustav raamat, mis on 2014. aasta uusväljaanne 1940. aastal ilmunud teose 1954. aastal ilmunud kolmandast trükist (I, lk 5–6). Seega on „Saateks“ osa tekstivälisest maailmast: võib oletada, et selle jutustaja on Laar ise. Järgmine osa, „Eessõna 2014. aasta väljaandele“, kuulub aga juba alternatiivajateljele; seal teatab fiktiivne väljaandja, et „tundmatu autori isikust on palju kirjutatud, mistõttu ei hakka siin seda uuesti kordama“ (I, lk 11). Samas on teise köite lõpus olevas „Järelsõnas 2016. aasta väljaandele“ (II, lk 167–168) jutustajaks jällegi „tundmatust autorist“ rääkiv Laar. Oletades, et lugeja peaks raamatu salapärase leidmise lugu mingil fiktsionaalsustasandil tõsiselt võtma, tekib kokkuvõttes küsimus, kas teda pole mitte petetud – võib-olla on saatesõna autor selle raamatu ikkagi ise kirjutanud, omaenda kirjutuslauale sokutanud ja püüab nüüd müstifikatsiooni abil vastutusest loobuda?

    Sellisele teooriale lisab tuge asjaolu, et ajatelgedega seotud probleeme on teisigi. Esimeses köites mainitakse Nikita Hruštšovi memuaare, mis oleksid seega pidanud ilmuma enne 1954. aastat (I, lk 41), teises köites (II, lk 45–46) aga tsiteeritakse Hanno Ojalot, kes polnud 1954. aastal veel sündinudki. Kohati on kõnepruuk selline, mida 1954. aasta väljaandest ei ootaks: „Kui Vene pakub kellelegi soodsat kaubandustehingut, on suuremat jama oodata“; „Inimestele taoti pähe, et maru vahva on teisi rahvaid kapitalistide ikkest vabastada, kaasa arvatud Eestit“ (mõlemad I, lk 29); Nikolai Karotammele „tehti ettepanek, millest ta ei saanud keelduda“ (I, lk 135) – tasub märkimist, et Mario Puzo „Ristiisa“ ilmus alles 1969. aastal. Intertekstuaalsed vihjed on raamatus üldse segadusttekitavad. Kas esimese köite alapealkiri „Punane torm tõuseb“ viitab Tom Clancy 1986. aastal ilmunud thrillerile „Red Storm Rising“, või on see juhus? Kas teise köite viimase peatüki pealkiri „Me tusameele talv“ viitab 1963. aastal ilmunud Harald Rajametsa eestikeelsele tõlkele John Steinbecki 1961. aastal ilmunud romaanist „Our Winter of Discontent“, või on seegi juhus? Ehk pärineb see otse Shakespeare’i „Richard III-st“ (ilmunud Georg Meri eestikeelses tõlkes 1963. aastal)?

    Neist ja teistest küsitavustest põhimõttelisem puudujääk on aga teksti vaatepunktiline ja stiililine ebaühtlus. Kuigi erinevate ees- ja saatesõnade väitel toetub raamat selle fiktiivse autori, Sügissõjast osa võtnud õppursõduri isiklikele kogemustele, leidub minavormis kõneviisi heal juhul vaid korra mõnekümne lehekülje kohta (ning esimesel enam kui sajal leheküljel üldse mitte). Seetõttu mõjub minajutustaja sekkumine alati kergelt ootamatult, nagu oleks tegu kuskil varjus luurava spiooni, mitte aga romaani peategelasega. Vaatepunkti ootamatu liikumine teistele tegelastele, nagu Otto Tief (I, lk 23) või polkovnik Leljušenko (II, lk 56) tekitab lisaküsimusi – kust õppursõdur teadis, mida Tief täpselt mõtles, või seda, et Leljušenko „polnud elus nii vihane olnud“?

    Rõhuv enamik tekstist on kirjutatud nagu ajalooõpik: kuivas, tõusude ja langusteta, tihti nämmutavas stiilis, milles lugejale söödetakse ette üks fakt teise järel või korratakse üldjoontes sama infot üle ja üle.[5] Mõnikord muutub see teaberikkus ilmselt kavatsematult iseenda paroodiaks, nagu näiteks põhjalikus 1939. aasta sügise ilmateates koos temperatuurimuutuste ja sademetega, mis lõpeb tõdemusega „ilmaga pole Eesti vastupanuvõimet võimalik selgitada“ (II, lk 36).

    Omaette (mitte)kirjanduslik nähtus on kõik need osalt ehtsad, osalt fiktsionaalsed teksti sisse ja järele paigutatud dokumendid, mis moodustavad mahust mõõdutundetult suure osa. Iseenesest võiks olla tegemist efektiivse võttega autentsusoreooli lisada, kuid lugeja jaoks, kes ootab romaani, kuid leiab eest allikapublikatsiooni, tähendab see vajadust end läbi närida suurest hulgast infost, mis ületab kuivuselt isegi põhiteksti ennast, seejuures viimast kohati vaid lõigupikkusteks juppideks hakkides. Pealegi räägitakse dokumentides tihtipeale sellest, millest tekstis juba nagunii juttu on või juttu tuleb. Hea näide on aurulaev Kassari hukkumine, mida kirjeldatakse kaks korda järjest (II, lk 46–49) ning – nagu sellest veel küllalt ei oleks – ka veel kolmandat korda teise köite tagakaanel.

    Seal aga, kus parasjagu ei vaata vastu rasvases kirjas (re)produtseeritud dokumendid, leiab lugeja suure tõenäosusega eest väljavõtte kellegi fiktsionaalsetest mälestustest. Märkimisväärselt kirjutavad ka tsiteeritud autorid (Hruštšov, Tief, Meretskov jt) stiilis, mis on eristamatu põhiteksti omast. Võib-olla saab eelnimetatud veidraid vaatepunkti-hüppeid seletada sellega, et autor on lihtsalt unustanud märkida, et tegemist on memuaarikatkendiga?

    Siiski on valik allikapublikatsioonide ja mälestuskatkenditega pikitud õpikuteksti kasuks mõistetav, arvestades kui nõrgad on teose mõned kirjanduslikumad episoodid. Kõikidele võimalikele stereotüüpidele vastav Seto sõjapealik Ivan Pääsuke, „ehtne Petseri tsura“ (I, lk 140–141, 149), on otsekui Ivan Orava mälestustest välja astunud ning seetõttu vähemalt naljakas. Soome Talvesõjast Eesti Sügissõtta transponeeritud ameeriklanna Martha Gellhorn[6] tekitab oma pikantsete seiklustega pigem piinlikkust. Ähvardav-eepilised looduskirjeldused on toredalt camp-likud, kuigi ilmselt mitte taotluslikult.[7] Tugevama osa kirjanduslikest lisanditest moodustavad ajaloolised anekdoodid, näiteks lood Johannes Santpangast ja põgenenud Poola allveelaev Orzelist (I, lk 76), mis aga pole muidugi Laari enda välja mõeldud.

    Õpikuteksti kõrval teine mahukamalt esindatud žanr on verised lahingukirjeldused, mida eriti ohtralt leidub teises köites. Üldjuhul kujutatakse neis väikese Eesti väeosa heroilist vastupanu kordades arvukamale vastasele, keda seejuures langeb muidugi nagu loogu. Krestomaatiline näide on lahingus jalgadeta jäänud sõdur Anton, kes käsib kaaslastel ennast koos relvadega maha jätta ning jõuab tänu sellele enne surma veel hulga vaenlasi tappa (II, lk 123). Kirjeldusi vastasest iseloomustab läbiv üleolekutunne vähemalt moraalsel, kui mitte alati sõjalisel plaanil. Punaarmeelasi on küll määratult palju, kuid neid juhitakse halvasti, nad on halvasti välja õpetatud, halvasti varustatud, vähemotiveeritud ja isegi röögivad ebainimlikult (II, lk 99), rääkimata sellest, et nende jaoks pole mingi probleem käigult ja põhjuseta rahulikke elanikke tappa. Mitmed episoodid tuletavad seega toonilt meelde Saksa okupatsiooni ajal välja antud propagandistlikku koguteost „Eesti rahva kannatuste aasta“ (1943).[8] Eestlased seevastu on pea eranditult ehtsad tõsihingelised patrioodid, kes isegi kõikuma löönud võitlustahte korral ennast ohvitseride eeskujust uuesti innustada lasevad. Isegi alguses kahtleval seisukohal olev poliitikute „vanem põlvkond“ kasvatatakse avaliku arvamuse survel kiiresti ümber.

    Lõpetuseks võib öelda, et oma eesmärgi see monofunktsionaalne teos kahtlemata täidab: alternatiivajalooline arengurada saab läbi mängitud ja Eesti (mingil kujul) päästetud. Siiski tundub küsitav, kas seda rada on vaja just asjaarmastajaliku ilukirjandusteose vormis läbi matkata ning sedasi, nagu öeldud, saadetava sõnumi tõsiseltvõetavust vähendada. Kõikidele ajaloo ja kirjanduse ühisosadele vaatamata nõuab kirjanikuks olemine teatavaid oskusi ja teatavat sorti julgust, mida ajaloolasel tingimata ei ole ja tavaolukorras ei peagi olema. Psühholoogilist tundlikkust, stiiliühtlust, kompositsiooni tasakaalukust ja vaatepunkti järjekindlust ei asenda faktide (olgu need päris või välja mõeldud) kuhjamine läbisegi klišeedega, umbes samamoodi nagu ajalooteaduses ei asenda allikakriitikat emotsioonid ja moraliseerimine. Kirjandus, kuigi ajaloost ranges mõttes vähem tõene, ei ole andestavam tegevusala, mille juurde pöörduda siis, kui tõsikindel ajalookäsitlus mingil teemal tundub kohatu või võimatu. Oleviku provintsialismist välja murda saab mitmel moel ja spekulatiivsed arutluskäigud ei tohiks olla keelatud ka ajaloolaseks jäädes.

    [1] Hayden White’i poolt välja pakutud mõiste: Vt H. White, Metahistory. The Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe. Baltimore; London, 1973, lk 7–11.

    [2] Oleviku provintsialismi kohta vt: J. R. Levenson, Confucian China and Its Modern Fate: The Problem of Historical Significance. Berkeley; Los Angeles, 1965, lk 87.

    [3] M. Laar, Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu, 2005.

    [4] Vt nt M. Bunzl, Counterfactual History: A User’s Guide. The American Historical Review, 2004, kd 109, nr 3, lk 845–858.

    [5] „Laidoner oli kogu aeg olnud aktiivse kaitse pooldaja. Ta arvas, et ei tule sündmustel lasta ennast üllatada, vaid ise saatusel sabast kinni võtta ja sündmusi enda tahte järgi väänata. See väljendus ka Laidoneri arusaamas, et kaitse peab olema aktiivne. Lihtsalt niisama kaitses istuda ja oodata, kust vastane sind ründab, tähendab juba ette kaotust“ (I, lk 125).

    [6] „Sarmikas 36-aastane ajakirjanik võis küll ise olla paljude meeste unistus, kuid oma unistuste meest polnud ta veel päriselt leidnud“ (I, lk 132, vt ka lk 164).

    [7] „Hitleri külalised nautisid Berghofi terrassil aga võimast vaatemängu, kui loojuv päike mäed purpur- või õigemini verepunaseks värvis. Ühe jaoks ennustas see Euroopas peagi puhkevat tulekahju, teine seostas seda algava verepulmaga, kolmas aga pomises vaikselt „Götterdämmerung““ (I, lk 19, vt ka Ik 56 ja 120).

    [8] „Eessõnas 2014. aasta väljaandele“ kirjutatakse fiktiivse teose kohta, et „raamatule heideti ette otsekohesust“, sest „praegust poliitkorrektsust toona ju ei tuntud“ (I, lk 11). Poliitkorrektsuses „Sügissõda“ tõepoolest süüdistada ei saa.

  • Elu mõtet kolides: hargmaised eestlased ja ilmajätu varjud

    AET ANNIST

    Kodumaalt lahkumine on läbi aegade olnud sünonüümne uudishimu, maailmaavastamise janu ja nipernaadiliku elurõõmuga. „Globaalsete eestlaste“ arvu ja mõju suurenedes on hakatud üha enam rõhutama Eesti tolmu taldadelt pühkinud kaasmaalaste tähtsust Eestit suureks tegijatena. Ometi ei mahu lahkunute põhimassi kogemused sellesse helgesse pilti. Lahkumise seotus marginaalsuse, tõrjutuse ja äratundmisega, et kodumaal pole igaühele kohta – et mõned on seal suisa üleliigsed või soovimatud –, on vastuolus eduka migrandi kuvandi ja kogemusega. Iga väljarännanu püüab omal moel seda vastuolu lahendada ning kasutada lahkumist mingigi kontrolli saavutamiseks oma elu ja otsuste moraalse kaalu üle. Siinne arutlus lähtub soovist lahti harutada vastandlike lahkumismotiivide vastastikust mõju – ja seda, kuidas migratsioon annab ühest küljest juurdepääsu tõotatud maale, ent teisalt jätab väljarändajad uute, globaalsete hinnangute tõmbetuulde. Diasporaavõrgustikud on samasuguste vastuoluliste võimaluste kandjaiks: kas saab neist turvavõrk, mis uuel väliseestlasel võimaldab pehmelt maanduda – või võitlusväli, kus tuleb tõestada oma eestluse astet ja väärikust? Osa eestlaste jaoks moodustavad olud kodust kaugel toksilise kokteili, mis niihästi tõukab neid eemale kodumaast kui ka määrab nad samal ajal marginaalsusse ka uutes asupaikades, kus sellest vabaneda loodeti.

    Raini töö ehitajana viib teda regulaarselt üle lahe ja kaugemale Euroopasse. Koduküla Kagu-Eestis on talle sealjuures perioodiline, kuid mitte eriti populaarne peatuspaik tööotste vahel, kus väiksemaid kohalikke lihttöid teha ja oma talus hädapäraseid asju korraldada. Ta tunded oma kodukoha suhtes on kõike muud kui nostalgilised. Sinna on jäänud veel vaid üksikud sõbrad ja vanemad sugulased. Tööotsad, mis seal saadaval, on lootusetult juhuslikud ja ebaregulaarsed. Vastavalt on ka palk nende eest mõttetu. Kodukandi võimalused ja väärtus ei täida Raini ootusi ei palgale ega respektile.

    Aet: „Aga kodust kaugel?“

    „Mulle Saksamaal meeldib. Aga soomlased on kuradi ülbed. (Pikk paus.) Ega nad eestlasi millekski pea.“

    Sotsiaalteadlased, alates Karl Polanyi analüüsist inimsuhteid ratsionaalse majandusloogika alustele rajava turuühiskonna tekke kohta ning lõpetades Robert Putnami üksi keeglisaalis mängiva ameeriklasega ja David Harvey neoliberalismi-kriitikaga, kirjeldavad 20.–21. sajandi kapitalismi kui individualismi soodustavat, ebaformaalseid vastastikuseid sidemeid õõnestavat protsessi, mis lammutab kogukondi.[1] Ida-Euroopas on huvi selliste protsesside vastu läbinud väga keeruka tee: ühest küljest on arendatud käsitlusi nõukogude süsteemi atomiseerivast mõjust[2] ja ületamatutest traumadest, teisalt kollektivismipisikust, kolmandast küljest detailseid etnograafilisi kirjeldusi sotsiaalsete suhete vastupidavusest ja ebaformaalsete, sageli poollegaalsete, kuid ometi selgesti sotsiaalsel kapitalil rajanevate suhete püsivusest majandusliku kollapsi ja poliitilise kaose tingimustes. Sotsiaalse sidususe kahanemine ja fragmenteerumine kui kapitalismiga seotud sotsiaalmajanduslik protsess ei ole tähelepanu fookusesse jõudnud. Ja seda vähemalt osalt just Ida-Euroopa rolli tõttu kapitalismi status quo kinnitajana.

    Ometi on nimelt sotsiaalsel fragmenteerumisel suur tähtsus tänapäeva Ida-Euroopa näo kujundamisel. 1990. aastatel alguse saanud poliitika ja majanduse kiire ja edukas neoliberaliseerumine sai uue hoo ning intensiivsuse pärast 2008. aasta kriisi, mil tööturgu veelgi rohkem liberaliseeriti, sotsiaalset turvalisust vähendati ning sisse viidi mitmed haavatavatele gruppidele ebasoodsad muutused formaalsetes ümberjagamismehhanismides, nagu sotsiaal-, töötus- ja haigushüvitiste kärped. Käsikäes kihistumisega on sellised neoliberalismiga kaasnevad praktilised protsessid toonud kaasa sotsiaalse ilmajätu: sotsiaalse fragmenteerumise ja muutuse vastastikususe mustrites. Seda protsessi ja selle tagajärgi olen detailsemalt kirjeldanud artiklites nii Vikerkaares kui ka mujal.[3] Siinkohal tasub korrata, et sotsiaalne ilmajätt toob kaasa majandusliku ilmajätu ja süvendab kihistumist ja vaesust. Vastastikususel põhinevate ebaformaalsete sidemete kadu on kapitalistlike võimusuhete, hierarhiate ja uute väärtusstruktuuride tagajärg, mis loob uue nähtuse – patoloogilise vaesuse. Seda ümbritseb häbitunne, mis võib olla küll eeldusena individuaalne, võtab aga tihti üsna kollektiivse vastutuse vormi.

    Eriti ilmne on selle stigma koorem nn ääremaadel. Maaelu – mõni üksik rõõmsameelne kampaania välja arvatud – kui tervik on osa sellisest häbist. Maaelu on läbi teinud sümboolse ilmajätu protsessi, mis mõjutab suurt osa maal elavaid inimesi ja mõõdab neid ühe, negatiivse mõõdupuuga: vaesuse, häbi ja läbikukkumise sümbolina. Ereda näite niisugusest lähenemisest pakub R2 „Olukorrast riigis“ saatejuhi Kalle Muuli kirjeldus:

    „Küsimus on selles, et … need, kes suudavad põgeneda, need on juba ära põgenenud. Enamasti on [maale] jäänud inimesed, kes enam ei suuda põgeneda, ehk siis inimesed, kes valdavalt sõltuvadki riigist. Kes saavad kas riigilt pensionit… või elatuvad sellest, et saada riigilt pensionit, saavad töövõimetuspensionit, vanaduspensionit, või saavad riigilt vanemapalka, on üksikemad lapsega kodus…“[4]

    See levinud seisukoht seob ühte maaelanikkonna ja perspektiivituse: välja arvatud üksikjuhtumid, pole maaelus mitte midagi ihaldusväärset. Vastupidi, seal elamine – sinna elama jäämine – on tõend sellest, et inimesel polegi mingeid unistusi, ammugi võimet neid teoks teha.

    Ilmajätult ilmajätule

    Sümboolse ja sotsiaalse ilmajätu üheks loogiliseks tagajärjeks on soov distantseeruda: lahkumine sellistest piirkondadest on talumatult kerge. Säärastest teguritest koos teiste tõukejõududega ongi võrsunud massiline väljaränne, mis iseloomustab eriti Eesti maapiirkondi.[5] Osa sellest on küll pendelmigratsioon, ent rändesaldo on Eestis olnud negatiivne. Mis ka poleks lahkumise põhjused, on igasugusel migratsioonil mingi mõju, eriti muutustest juba niigi rängemini tabatud piirkondades. Ent milline see on? Kuidas on seotud rändav ja väheliikuv rahvastik? Osalt peitub vastus sellele küsimusele hargmaises kontekstis, kodust kaugel, migrandi endaga toimuvas.

    Katrini elu Eestis polnud meelakkumine: ärkamine enne kukke ja koitu, et linna madalapalgalisele ja nürivõitu tööle loksuda; murenev suhe alkoholismi kalduva kaasaga, vähenev sõpradering. Lastetul paaril oli küll ühine kodu, ent Katrini vend oli oma perega juba mõne aja eest Eestist lahkunud ja Katrin ei tundnud, et teda enam miski Eestis kinni hoiaks. Eesti ei tundunud talle sugugi ihaldusväärse elukohana:

    „Räpased tänavad, ebasõbralikud inimesed – miks ma peaks siin elada tahtma?!“

    Säärases põlguses pole Katrin kahtlemata üksi. Kommentaariumides viha pritsivate lahkunute laupkokkupõrgetele moraliseerivate mahajäänutega sekundeerivad andmed päriselust. Celia ja ta sõbranna Meeli tulid Inglismaale lapsehoidjateks. Vaevu 20. eluaastates, väljendasid nad oma suhtumist Eestisse väga ühemõtteliselt:

    Aet: „Kas te Eestisse tagasi ei taha siis minna?“

    Meeli: „Tagasi Eestisse?!? Mitte iial!“

    Aet: „Aga miks mitte? Teil pole siin ju midagi ega kedagi?“

    Celia: „See on lihtsalt nii… öäkkkk! (võdistab nägu moonutades õlgu).“

    Sellist mobiilsust ühendavaks teguriks on see, et lahkunuil pole suurt midagi, mis neid Eestisse tagasi kutsuks. Katrin tõdeb, et on jälginud Eesti tööturgu, kus midagi roosilist ei paista:

    „Ei elaks ega sureks… ja ega ma mingis laos või kassas ka kükitada ei tahaks!“

    Ometi pole ka kuigi selge, mis neid Inglismaal hoiab:

    „Inglismaa on… seal, kus mina elan, midagi erilist küll ei ole… ei mägesid ega midagi ilusat, üksluised majaderead, kõik puhta lame ja lage…“

    Katrini kogemused kuuekuise karjääri jooksul hooldajana on olnud kõike muud kui vaimustavad. Töökorraldus, kompensatsioon klientide ja tööotste vahel liikumise eest on olnud masendavad. Palgast piisab napilt söögi ja reisimise eest tasumiseks, sh hädavajalikeks reisideks kodumaale.

    Teisisõnu, ta on endiselt vaene, tema võimalused karjääriks või muul moel elus edenemiseks on olematud, palgast jätkub endiselt napilt igapäevavajadusteks, ja sotsiaalselt on ta ilmselt veel ilmajäetum kui enne: allesjäänud sõbrad on kaugel, uusi pole õnnestunud leida või on suhted kohapeal lausa negatiivsed. Migratsioon tähendab sageli, et võrreldes tööga kodumaal saadakse töökoht, mis karjääriredelil madalamal: ca 38% migrantidest liigub allapoole, vaid ca 18% üles.[6] Sama kirjeldasid paljud mu informantidest aastail 2012–2015 Eestist lahkunute seas läbi viidud välitööl.

    Need inimesed oleksid justkui end lahti rebinud paikadest, mis neid on hüljanud, et kolida kuhugi, kus neil õiget kohta pole; liikunud põlatud paikadest põlastusväärsesse positsiooni, vahetanud tuttava kehvuse ja halluse võõra ebamugavuse ja igavuse vastu. Seesama lugu kordub riigist riiki globaalsetes rändelugudes, mille peategelased sarnanevad Eesti peamise lahkuva grupiga – töötute, põhiharidusega, vallaliste inimestega, kes jätavad selja taha sotsiaalmajanduslikult kehvemad maapiirkonnad.

    Kapitali taastamine?

    Või ehk pole asi siiski nii masendav? Kat-rin jätkab oma kirjeldust kogemustest Inglismaal:

    „Aga üks nädalavahe läksin Brightonisse. Mõni koht tuli Hercule Poirot’ filmist tuttav ette. Ma oleks nagu koju jõudnud!“

    Lõpuks ometi on tema käeulatuses midagi, mis seostub imetluse, seikluse, tähendusrikkusega – miski, millel on sümboolset väärtust. Lõpuks ometi siseneb vaene väljarännanu maailma, millele tal kodus oli juurdepääs vaid kaudselt: lahkudes siseneb ta teise väärtusrežiimi, millele tal seni oli võimalus vaid globaalse populaarkultuuri tarbijana pilku heita. Nüüd on ta ise selle keskel, imetlusobjekt on jõudnud talle aineliselt ja geograafiliselt käeulatusse. See ühtaegu tõeline ja unistuslik, mitmekesine, erutav maailm on korraga see, kuhu kuulub ka tema. Isegi kui ta pole hierarhias ise ülespoole liikunud, on ta saavutanud osaduse kosmopoliitsete, globaalsete väärtustega – viimaks ometi on ta teinud positiivse valiku ja saanud võimaluse seostuda lugudega, mida ta hindab ja näeb väärtuslikuna.

    Need uued seosed on vähemalt mingil määral kaasaskantavad. Nende abil on ka vanadesse suhetesse võimalik uuest nurgast siseneda. Migratsioon on ülendanud migranti uudsete ühenduste ja sümboolsete väärtuste abil, millega seotust saab pealegi rõhutada ilma, et kellelgi oleks võimalik detailselt jälgida, milline on võõrsilelaja tegelik eluolu. Igapäevahädad võib välja tsenseerida, hakkamasaamist võõrsil ei saa nii hõlpsalt kahtluse alla seada kui edu kodumaal. Võõrsil elamise anonüümsus suurendab seal omandatavate väärtuste mõjuvõimu. Distantseerumisest on ometi kasu olnud, see on mingilgi määral konverteeritav sümboolseks või isegi sotsiaalseks kapitaliks kodumaal. Isegi kui Katrini töö hooldajana Inglismaal pole sugugi peenem kui kassiirina kodumaal, on tal nüüd kontroll selle üle, milliseid elemente oma elust teiste ette tuua, et sellest neile pilti luua. Endiselt marginaalne ja vaene, on ta siiski paremas olukorras kui varem, on ületanud ilmajäetuse ja omandanud parema kontrolli oma elu üle – universaalselt hinnatud kujuteldava maailmaga seostumise kaudu. Ta saab oma elu jagada kodumaale jäänutega uuel moel, sest nüüd on tal veidigi väärtus- ja ehk ka sotsiaalset krediiti.

    Eestist lahkunutega vesteldes tõuseb see enese kontrolli all olev narratiiv oma elust ikka ja jälle pinnale. Inimestel on suurem võim rõhutada oma elu teatud aspekte, muuta need keskseks – mitte alluda sellele, kuidas loob nende elu küla või naabruskond nende ümber või rahvuslik meedia neist kaugel. Rahuldus sellistest kogemustest võib tunduda väike, ent toimib eriti efektiivselt siis, kui migrandi viibimine võõrsil jõuab mahajäänute teadvusse. Mu nooremate informantide mõnevõrra üleolev suhtumine Eesti elu tardumusse sisaldab enamasti sõnumit enda edenemisest, oma unelmate kõrgekaarelisusest. Pendelmigrantide lood välismaistest kogemustest segunevad nende teenitud raha abil loodud tegelikkusega: parandatud kodutalud, korraga käegakatsutavaks muutunud materiaalsed edenemisvõimalused on samasugused näited eneseloomest migratsiooni toel. Upsakate raadiokommentaatorite loodud pilt maaelust lüüakse tagasi Raini praktiliste rahaliste võitudega, sümboolne kapital saab vähemalt personaalsel tasandil taastatud – ja veidi jääb üle ka sotsiaalse kapitali taastamiseks.

    Kontekst ja kontekstitus

    Migratsioon loob väärtusi ja nendega seotust, kui kodumaa seda enam ei tee; see võimustab lahkunut – ka seda, kes pealtnäha oma otsusega kuigi palju võitnud ei ole. Uued seosed omandavad väärtuse osana kaotustest, mida kogeti kodus või mis on kodukandile osaks saanud, selle hädade ja vigade kontekstis: ilma kodumaa ja/või -koha madalama staatuseta seda võitu ei oleks – nii nagu ka migrandid, kes on lahkunud globaalses hierarhias madalamal asetsevatesse riikidesse, samaväärset sümboolset kapitali ei võida.

    Teisalt sõltub väärtus ja sellega seotus kontekstitusest: kohatusest, nähtamatusest, sellest, et viimaks ometi on inimene vaba iseseisvaks eneseloomeks, vaba oma minevikust ja suhetest, mis kodumaal talle varju võisid heita või kaikaid kodarasse loopida. Kodumaal sõltus eneseväärikuse säilitamine sellest, kui edukalt juhiti oma välist imagot, ning nüüd saab migrant seda teha vabana. Isegi kui migrandi teele kerkivad uued takistused, on lahkumises tihti peidus võimalus uuesti alustada. Kui väljarändaja suudab tegeliku eluolu tagaplaanile jätta ja end uue kodumaa väärtuse paistel soojendada, aitab selle kõrge positsioon globaalse arenguhierarhia abstraktsel skaalal tal end taasluua. Igapäevaelu igavad kasarmelamud kuhtuvad põnevate reisisihtmärkide valguses; karjas koos korterit jagavate ehitajate elu ebamugavused ja Ida-Euroopa migrante siunavate kohalike üleolevus jääb varju summade taha, mida nii teenitud (ja kokku hoitud) on.

    Riikide vahel liikudes on migrantidel võimalus kaasa tuua ja luua uusi staatushierarhiaid. Samal ajal korralduvad olemasolevad hierarhiad osalt ümber. Pendelmigrantidel on suurem sissetulek ja erinevad närutamisvõimalused elukoha ja toidu pealt seal, kus oluliste teiste pilk neid ei saada. See tähendab, et koju on võimalik viia rahalist kapitali, mida Eestis samamoodi ei teeniks ja kokku hoida ei saaks. Samal ajal on kogutud sümboolset kapitali seostest prestiižsete riikide ja põnevate paikadega, ning välismaal elamise kogemus ise, sh kriitika välismaa elu suhtes, on konverteeritav sotsiaalseks kapitaliks.

    Migratsiooniteooria on kippunud ikka kinni jääma riikide ja rahvuste piiride sisse ning nende ületamisest suurt kära tegema. Briti-Ameerika antropoloog Nina Glick-Schiller[7] on migratsiooniuurijaid innustanud sellisest kalduvusest vabanema. Sotsiaalsed tegurid, mis rännet saadavad ja sellele aluseks on, ei allu sageli rahvuslikule lahterdamisele. Rahvuslik päritolu pole rändes sugugi nii oluline, kui Eesti spetsiifilise hiljutise rändeajaloo põhjal võib tunduda. Inimeste liikumine tuleneb palju enamast ja mõjutab samuti enamat. Identiteediga toimuv on vaid väike osa migratsioonikogemusest. Selle asemel mängivad keskset rolli pigem globaalne ja lokaalne ebavõrdsus ning hierarhiad – rahvuslik identiteet on pigem luksus kui rändekogemuse kese.

    Just säärased hierarhiad mängivad olulist rolli ka vaesumise ja ilmajätu – olgu sotsiaalse, majandusliku või sümboolse või ka nende kõigi – ületamisel. Migratsioon aitab justkui ümber kolida elu mõtet. Isegi kui töö- ja elutingimused ning sotsiaalsed suhted on uues asukohas kehvemad, kasutavad mobiilsed indiviidid oma ajutisi, sagedasi, perioodilisi või pidevaid äraolekuid ning kohalolekut ihaldusväärsetes asukohtades ilmajätu ja kaotuste ületamiseks, enese väärtuse tõestamiseks iseenda ja mahajäänute silmis, kellele oma elu uut narratiivi esitada. Ühenduse leidmine tähendusrikaste ja ihaldusväärsete paikadega asendab seda tähendust ja ihaldusväärtust, mille varasemad asukohad – sh päritolumaa, kodukoht – on kaotanud. Sel asendusel pole rahvusliku identiteediga suurt mingit pistmist – oma identiteeti võib võõrsil üles ehitada ehituskividest, millel pole rahvuslikke jooni.

    Migratsiooni muutuv moraalsus

    Ent just see vabadus on punaseks rätiks neile, kelle jaoks rahvus moodustab olulise osa eneseuhkusest, võimupositsioonist või võimuihalusest. Irdumine rahvuslikust identiteedist on eriti suur probleem natsionaliseerivates riikides, mille hulka Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega kuulub. Need riigid on rabelenud globaalses arenguhierarhias parematele positsioonidele saamiseks kaks aastakümmet. Eesti on oma imago pärast algusest peale tublisti vaeva näinud ja poliitmajanduslikult suhteliselt edukas olnud.

    Riigi jätkuva edu huvides on püüda väljarännanud rahvastik mingil moel oma mõjupiiridesse haarata ka postterritoriaalses maailmas ning nii toimetavad eri struktuurid just selle eesmärgi nimel. Olgu nendeks siis Eesti Majades ja saatkondades esinevate poliitikute ja teiste Eesti esindajate üleskutsed tagasi tulla, kampaania „Talendid koju!“ ning MISA-stiilis naasmise toetamine või laiem ja igapäevasem töö mitteresidentide ja nende asukohamaade saatkondadega, kes omakorda teevad koostööd diasporaaorganisatsioonidega. Eesti pole samas selles osas just kõige suuremat edumeelsust näidanud, erinevalt paljudest teistest postsotsialistlikest riikidest, kes on ära tundnud vajaduse kahekordse kodakondsuse ning väljarännanud kodakondsetega sidet pidavate struktuuride loomise järele kodumaal.

    Migratsiooniuurijatelt oodatakse sageli analüüsi selle kohta, mis toimub identiteediga: kas võõrad ikka sulavad omasse ühiskonda, kas lahkunud kaotavad identiteedi? Seda selgitada püüdes on juba aastakümneid näidatud, et migratsioon on tihti vaevarikas teekond: puudub sujuv viis uude ühiskonda lülitumiseks, padi uues elukohariigis, millele hõlpsasti maanduda – ja rahvuslikul identiteedil on roll veidigi pehmendada muutuse ränka mõju. Rahvusriiklikust identiteedist juhitud keskkonnas on kaasmaalaste tugi migrandi jaoks hindamatu. See pakub sotsiaalset kapitali, millest osasaamiseks piisab keeleoskusest, ühisest identiteedist või tilgast „õigest“ verest. Hartmut Esser on sellele kapitalile andnud nimeks „etniline kapital“.[8]

    Migrandi etniliseks kapitaliks on tema sidemed uues asukohas teiste sama etnilise grupi liikmetega, kellest võib oodata, et nad on oma kaasmaalaste suhtes soodsamalt meelestatud. Säärase etnilise sotsiaalse kapitali toimimine sõltub vähemalt osalt etnilisest sümboolsest kapitalist: sellest, kuivõrd kaasmaalasi nähakse väärtuse allikana, kuivõrd suurt väärtust nähakse tõusmas nendega assotsieerumisest. Etniline kapital, niisiis, pole mitte kohalik hüve, vaid on osa globaalsetest arenguhierarhiatest ja erinevatele regioonidele omistatud väärtustest. Etniline kapital paigutub globaalsesse konteksti veel mitmel muul põhjusel: see ületab piire kodumaale suunduvate rahasaadetistena, sellest tõuseb tulu naastes või kodumaaga suheldes; riik püüab seda üle piiri tagasi võita või vähemalt paelas hoida, meelitamaks uusi investeeringuid või promomaks riiki turismi sihtmärgina. Etniline ja diasporaakapital on riigi seisukohalt võõrsile kosuma pandud kapitalipaigutus, millega tuleb omanikusuhet alal hoida – mõistagi rõhudes rahvuslikule identiteedile.

    Migratsioonist kõnelevad diskursused Eestis on kaua kandnud väga negatiivsete hinnangute võimalust. „Migrant“ oli Eestis negatiivse varjundiga sõna hiljemalt 1970. aastatest ja „juurtetust“ heideti ette koguni Eesti piires ringi liikujatele. Seega on rännet läbi aegade ja olukordade saatnud moraliseeriv diskursus, mis suunatud nii lahkujatele kui saabujatele. Poliitikute sõnakasutus on viimastel aegadel muutunud lahkumise suhtes räigemaks. Kõige laiemat kajastust leidis ehk Tõnis Lukase 2014. aastal käibesse paisatud termin „mugavus- ja lodevuspagulased“,[9] millega ta püüdis vastandada kaasaegseid väljarändajaid „tõelistele“ pagulastele, kes 1944. aastal julmade ajaloopöörete järel lahkuma olid sunnitud. Selline toksiline sõnakasutus aktiveeris pahupidipööratud „heaolumigrantide“ – laiskade „padi-põgenike“ (Mart Kanguri tabavat uudissõna kasutades) – diskursuse, mida oli lihtne ära kasutada ka aasta hiljem alanud uues pagulasdebatis. Need sentimendid ja nende moraliseeriv seos rahvusega on selgelt intensiivistunud viimase aasta jooksul, pärast pagulaskvootide debati algust 2015. aasta kevadel.

    Migrandi ja Eesti edukuvandi teed on niisiis üksteisest üha kaugenemas. Migrant märgistab edu-Eestit teatud kindlatel tingimustel – ühest küljest edukate indiviididena, kelle väljarände põhjused ei heida varju rahvuslikule uhkusele, teisalt rahvusliku uhkuse ja sõnumi levitajatena.[10] Ülejäänute liikvelolek on hoopis kahtlasem nähtus. Moraliseerimise haripunktis kipub diskussioon muutuma väga ühekülgseks. Olukorda kujutatakse ohtliku ja erakordsena, mis iganes tegelikkuses ei toimuks – rõhk asetub riskidele, ohtlikuks kuulutatud võimalikkuse saamisele tegelikuks. Rändaja otsused muutuvad selles raamistuses isiklikust kollektiivseks, riikliku tähtsusega sündmuseks, mis paneb migrandi õlule vastutuse mitte ainult tema enda elu, vaid ka rahvuse säilimise eest.

    See taak ei lasu niisiis migrantide õlgadel ühel moel. Olgugi kõik lahkunud ühtmoodi võõrsilt ammutatavate kogemuste ja assotsiatsioonide sihtmärgiks, ei kohtle riik ja selle institutsioonid migrante ühtmoodi. Nii jaguneb Suur-Eesti[11] kodanikkond kaheks: ühelt poolt väärtuslik etniline kapital, „talendid“, kelle edu, õpinguid, läbilööki või positiivseid seoseid tunnustatakse kiituste ja tähelepanuga. Nende hulgas on diasporaamisjonärid, kelle roll eestluse kui sellise esitajatena võõrsil rahvusriikliku tähtsuse omandab. Nende nähtavus on eestlusega seotud organisatsioonides ja tegevustes suurem ning seda hinnatakse nii sõnades kui ka (väikeste) rahasüstidega. Etnilisse kapitali panustavad migrandid muudavad Eesti lahkudes „suureks“. See kapital on aktiivne ja ennast taastootev, esindab positiivset kuvandit ja Eesti vaimu vastavalt natsionaliseeriva riigi ja rahvuskehandi eelistustele. Sel kapitalil on suur väärtus riigi jaoks, mis kahaneva rahvuse pärast muretsedes end oma piiridest üle upitab, meelitamaks sobivaid kodanikke tagasi või veenmaks  neid panustama eestluse esindamisse kodust kaugel.

    Teisalt moodustab suur osa kodanikkonnast võõrsil kõrvaleheidetava massi. Nende seas on palju lahkunud mittekodanikke, hallipassimehi või mitte-eestlasi – inimesi, kelle seos Eestiga võiks samamoodi tähelepanu pälvida ja kodumaal toimuva heaks rakenduda, ent kelle „mitte-etnilisus“ nende väärtuse antud kontekstis nullib. Nende kaotuse pärast ei lööda häirekella – pigem on nende lahkumist saatnud heakskiit 1990. aastate algusest peale.

    Need „teistena“ defineeritud pole aga ainus kõrvaleheidetud grupp. Peale selliste kaovad rahvusliku mure radariekraanilt ka paljud teised migrandid, keda nähakse „kasutute“ või rahvuslike väärtustega mitteseotuna. Migratsiooniskaalal on need sageli n-ö sundmigrandid, kel polnud Eestis kusagilt võimalik tööd leida, kellele laenukoormus kuklasse hingas, kelle seos kodukohaga oli lootusetult katki või kelle sotsiaalsest kapitalist olid alles vaid riismed. Selline väljarändaja – peamiselt Soome suunas lahkunu, ent ka mujale Euroopasse jõudev migrant – on justkui edu-Eesti pildi tumestaja, kellest kirjeldused tänase Eesti jõudmisest maailma vaikivad. Oma ülevaates Petrone Printi „Minu…“-sarja raamatutest tõdeb Kadri Sedman, et nende raamatute kallutatud mulje jätab unustusse lahkunute põhimassi, töötud ja/või põhiharidusega inimesed.[12] Säärase kaasmaalase lahkumist võiks justkui kogeda kergendusena kõigile, kelle eesmärk on hoida elusana kõrgelennulise Eesti kuvandit. See migrant jõuab kodumaisesse teadvusesse vaid numbrina statistikas või probleemina, kui hätta või pahandustesse satub.

    Ühtlasi tabab selliseid migrante ka poliitikute ja teiste avalikkuse areenil häält tegevate isikute põlastus, mis imbub sealt laiemasse avalikku diskursusse ja seguneb asukohamaa muutuvate diskursustega.[13]

    Ühelt poolt ei ole „üleliigsed“ migrandid riigi jaoks väärtuslik kapital kodust kaugel. Teisalt ei saa nad aga ka ise kasutada etnilist kapitali, mis piirkonnas saadaval oleks. Väljaspool diasporaagruppe ja institutsioone pole kihtidevaheliste piiride ületamine etnilise kapitali nimel sugugi nii kerge ning kujuneb grupp, kes etnilisest toest ja seostest ilma jäetakse. „Väärtusetuks“ kuulutatud migrantide võimalus kasutada etnilist kapitali, et välismaal paremini hakkama saada, väheneb. Seda protsessi võib nimetada etniliseks dispossessiooniks ehk ilmajätuks.

    Etniline ilmajätt

    Üks üsna varjatud joon, mis iseloomustab neid uusi piirjooni, mille järgi hargmaised eestlased jagunevad, on klass. Olgugi et klassi mõiste on Eestis endaski veel väga vähe mõtestatud ja klassikaliste, põlvkonnaüleste klasside kujunemine alles pooleteise inimpõlve pikkune,[14] on meil pikaajaline traditsioon inimeste paigutamiseks sotsiaalsel skaalal, mille aluseks ei ole materiaalne omand, vaid mingid muud, sageli üpris ebamäärased eraldamisviisid omaduste järgi, millele pole võimalik ühest hinnangut anda ning mis on väga muutuvate suhtumiste ja moodide mõjutada: maitse, kultuursus, haritus, avatus jne.

    Samad protsessid iseloomustavad ka eestlusega seotud institutsioone: eestlasi siduvate organisatsioonidega on aset leidnud pikaajaline ja ikka veel jätkuv muutus. Ühelt poolt on mitmekesistunud üldine pilt ning lisandunud uusi organisatsioone kunagiste Eesti Majade ja muude etnilist ühtsust pakkuvate keskuste kõrvale. Teisalt on selliste organisatsioonide profiil muutunud ning kaldub pigem looma keskkonda, kus on oluline osalejate (kõrge) ametialase kuuluvuse rõhutamine – ja suur osa lahkunuid ei tunne end sellistesse kohtadesse oodatuna

    2004. aastal avanenud Euroopa Liidu piirid muutsid oluliselt välismaale suundunute profiili, ja seda muutust tajuti väga teravalt. Eesti diasporaa üks pikaajalisi liikmeid, Rea, kirjeldab kümmekonna aasta eest toimunud eestlaste regulaarseid kohtumisi ühe Euroopa pealinna kesklinna pubis.

    „Neist kohtumistest oli lõpuks rohkem häbi… sinna hakkas – no kusagil pärast 2004. aastat – hakkas käima igasugu rahvast, no üsna sellised äsjased tulijad… See oli jah selline seltskond, et… see polnud enam mingi kultuurne ajaveetmine, lõpuks hakati pubis juba ütlema, et me ei taha, et te siin käite. Nii et jah… see aeg sai ümber, see kooskäimine seal…“

    Eha täiendab:

    „Õkva öeldes laekusid kohale kultuurimaja joomapidude ja külameeste vaadetega seltskonnad, kelle käitumine ning seisukohad ei meeldiks mulle … ka mitte Eestis. … Natuke hiljem ma kuulsin, et sama seltskond oli laulu üles võtnud, vastusammuna inglise Morris-muusikute mängimisele. See pubi oli ka nende kokkusaamise koht, nad tihti mängisid seal nurgas omaenda lõbuks viisikest. Eestlane leidis, et nemad on ülem kultuur, ja laulsid ning räuskasid nood vaikima. … Maalt ja hobusega, über-rahvuslased tulid oma kultuuri kehtestama.“

    Klassivahede tunnetamine ja elavnemine Välis-Eestis pärast 2004. aastat pole siiski tähendanud ainult soovi matslikke kaasmaalasi vältida. Kujunenud on uued eeldused selle kohta, milline eestlane on „oma“ ja milline mitte, ning ses segases ja ebamäärases olukorras jääb üle kaasmaalasi üldiselt pigem kahtleva põlastusega kohelda. 2012. aastal kirjutab üks noor naine Londonist oma blogis:

    „…arutasime, et miks küll eestlased sageli üksteise suhtes väga ebatoetavalt käituvad, nii väike rahvas peaks ometigi ju kokku hoidma ja üksteist aitama/toetama (siin pidi asi hoopis teistmoodi olema).“

    Ühelt poolt on „teised eestlased“  ala-mal tööpositsioonil ja seega ei teeni ära nende oma kaasmaalaste valmidust suhelda, kes kõrgemat positsiooni isikliku väärtuse kinnituseks peavad. Katrin kirjeldas, kuidas ta oma uuel töökohal avastas, et keskastme mänedžerid olid eestlased:

    „Kui ma neile tere ütlesin, siis keerasid selja! Nagu polekski omad inimesed.“

    Teisalt tabab paljusid uusmigrante kahtlus, kas nonde teiste näol pole mitte tegemist järjekordsete räuskavate „külameestega“, kellega multikultuurses keskkonnas oleks piinlik avalikult lävida. Kuivõrd Välis-Eestit iseloomustab samasugune kultuuri-, maitse- ja haritusepõhine – s.o sümboolsel ja kultuurilisel kapitalil rajanev – klassiteadlikkus nagu Eesti ühiskondagi, annavad oletused kaasmaalaste väljarände põhjuste kohta osale neist etnilise kapitali turul madala sümboolse väärtuse: nendega suhtlemise üle ei saa just uhkust tunda. Üksteisest hoiavad eemale nii need, kes eeldavad kaasmaalaste teatud seltskonnalt käitumist ja suhtumisi, mis Lääne-Euroopasse ei sobi, kui ka need, kes tunnevad, et nendele võidakse selliseid eeldusi rakendada. Suur hulk migrante, kelle lahkumine on seotud raskustega Eestis, avastab end diasporaaelu äärealalt või ei tunnegi end sellesse oodatuna. Pikemalt äraolnuid tabab lisaks omaksvõetud ja võimendunud kohalikele klassivahedele ka terav tähelepanu seoses keeleoskuse ja pere eestluse tasemega. Indiviidi seisukohast ei pruugi valik eestlaseks jääda üldsegi vaba olla, sest võimetus uutes oludes eestlust, keelt, seost kodumaaga säilitada, oma laste keelt „tasemel“ hoida sõltub juba olemasolevatest vastavatest ressurssidest (mh näiteks suutlikkus lastele emakeelset kirjandust muretseda või käigu pealt võõrkeelset tõlkida, tööalane paindlikkus, mis lubab rohkem aega kodumaal veeta, ja emakeelne sotsiaalne kapital, olgu kodumaal või uues asupaigas). Alaväärsustunne eestlusepilti sobitumisel viib kõrvalehoidmise ja soovimatuseni riigi ja rahvusega suhteid säilitada. Uues, rassismi ja ksenofoobiat tolereerivas Eestis on uut tüüpi mõjutegurid eemale tõukamas ja etnilisest toest ilma jätmas ka seda osa lahkunuist, kes on loonud „segapered“. Eristavaid tegureid on niisiis piisavalt palju, et tõdeda: eestlus ei suuda neid oletatavaid või tegelikke erinevusi sageli ületada.

    Mingil määral on see seotud osa lahkunute teadliku valikuga distantseeruda oma juurtest ja kodumaast, millepoolset hülgamist on kogetud ja mille suhtes väljendatakse sageli pettumust. Võimalik, et päris oluline osa, teades, et lihttööliste ja töötute protsent väljarännanute hulgas on praeguseks arvestatavas ülekaalus, hoiab oma diasporaakogukonnast eemale, sest nad kas hindavad oma kodumaad liiga madalalt või siis tunnevad end eestlusekeskses keskkonnas ebaadekvaatselt, põlatu või madalalt koteerituna. Teisisõnu on neil piiratud juurdepääs ressurssidele, mis teistele migrantidele vabalt saadaval on.

    Etnilise ilmajätu piireületavad tagajärjed

    Boris Nieswand on täheldanud huvitavat fenomeni, mida ta nimetab migratsiooni staatuseparadoksiks.[15] Ghana migrandid, keda ta uuris, leiavad end sageli vastuolulises olukorras, saavutades Lääne-
    Euroopas lihttöid tehes Ghanas keskklassi staatuse. Ühelt poolt on ka meil sarnaseid olukordi, kus Soomes lihttöid tehes võib Eestis rajada endale keskklassi tasemele vastava maja ja materiaalse elu. Samas on eestlaste kogemus ka hoopis vastupidine: kodumaine sotsiaalne ebavõrdsus uueneb hargmaistes oludes ning seal kogutud sümboolne ja materiaalne kapital pole kuigi hõlpsalt sotsiaalseks kapitaliks konverteeritav.

    Katrini ja Raini, Celia ja Meeli staatus väljarännanud eestlastena on siiski retkedel kodumaale mõnevõrra kasulik. Ent teatud tüüpi hinnangute esilekerkimine eri migrantide väärtuslikkuse suhtes on õõnestanud nii nende väärtust etnilise kapitalina Eesti riigile kui ka välismaal asuva etnilise kapitali ligipääsetavust neile. Sellistes oludes ei saa nad ületada sümboolset ja sotsiaalset ilmajäetust, mis mängis olulist osa nende lahkumises kodumaalt. Niisiis ei jää riiklikud meetmed ja muutuvad diskursused kodakondsuse ja moraalsete kohustuste kohta lihtsalt abstraktseks ega püsi institutsioonide vahelise suhtluse areenil. Vastupidi. Need raamistavad otseselt nende migrantide elu, kes lahkusid lootuses vabaneda ilmajätu taagast.

    Kokkuvõtteks

    Migratsioon on osa palju laiematest muutuseprotsessidest ning mõjutab ja kujundab neid. Uued ebavõrdsused suurendavad rände tõenäosust sotsiaalse fragmentatsiooni ja ilmajätu tõttu, eriti Eesti-sugustes neoliberaalsetes majandustes. Samal ajal põhjustavad nii lokaalselt kui globaalselt aset leidnud muutused regioonide staatuses sümboolset ilmajättu, mis omakorda soodustab lahkumisprotsesse.

    Migratsioon toob vähemalt veidi leevendust inimeste staatusele, kes sellisesse olukorda satuvad; väljaränne võib pakkuda nii positiivseid seoseid kui nendest võrsuvat materiaalset, sotsiaalset ja sümboolset kapitali, mida inimesed oma elu hargmaistel perioodidel kodus eri vajadusteks kasutada saavad. Ent migrant-olemist mõjutavad ka mitmesugused diasporaale suunatud riiklikud praktikad ning osalt nendega seotud diskursused väljarändest ja -rändajatest. Osa migrantide kõrge lend ja edu kõrvuti migratsiooni nägemisega probleemsena on loonud justkui esimese ja teise Välis-Eesti: eduka ja kodumaas uhkust tekitava ning sellisena väärtusliku väliseestlase kõrval on suurem mass lahkunuid, kes pole lõiganud väljarändest oluliselt muud kasu peale vabaduse distantseeruda ja luua endast kodust kaugel uus pilt, seostada end sümboolselt tähendusrikaste globaalsete märkidega. Osa neist on omandanud ka majanduslikku kapitali, sageli küll ränga kokkuhoiuga kodust kaugel, elades viisil, mida kodumaal pärast noorusea ühikapõlve kuidagi aktsepteeritavaks pidada ei saa – ent sellisel viisil on võõras keskkonnas kergem elada kui kodus, kus säärane kokkuhoid inimest ränga vaesuse-templiga häbistaks. Säärane migrant kuulub Suur-Eesti „teise“ ešeloni.

    Viimase aja natsionaliseerivad tendentsid Eestis on seda stigmat veelgi teravdanud. Vastavalt negatiivsete hinnangutega kujuneb ka foon, millel migrandid oma diasporaakogukonnas osaleda suudavad ja tahavad ning oma migratsioonikogemusest kodumaal kasu saavad lõigata. Nende protsesside tagajärjel kujuneb kuvand etnilise kapitali eliidist, mis eristub „üleliigsetest“ või koguni kodumaale häbi toovatest lodevus- ja mugavuspagulastest, kelle väärtus riigile ja diasporaakogukonnale on küsitav.

    Etniline ilmajäetus on jätk viimase 25 aasta jooksul Eestis aset leidnud protsessidele, mille käigus osa elanikkonnast on kogenud sümboolset ja sotsiaalset ilmajättu. Selline ilmajätuprotsess iseloomustab paljusid reaalseid rändesituatsioone, kus üleliigne, põlatud väljarändaja, kel on sageli kindel sotsiaalmajanduslik profiil lihttöölise või töötuna, etnilise „teisena“ kodumaal või muid selliseid teda niigi alumistesse kihtidesse suruvaid jooni, takerdub ka uue sümboolse ja materiaalse kapitali käikuvõtmisel. Diasporaavõrgustikud võivad osutuda neile kehvemini ligipääsetavaks kui teistele lahkunutele ning kodumaale naastes kogevad nad jätkuvat või koguni suurenenud sotsiaalset ja sümboolset ilmajäetust seeläbi, et muutunud on migratsiooni staatus avalikkuse areenil. Nende ettevaatlikkus diasporaaelus osalemisel võib saada alguse juba saabumisel, ent võimendub uutes oludes ja määrab nad taas põhjakihtidesse ses globaalse stratifikatsiooni triumfis.

    [1] K. Polanyi, The Great Transformation. New York, 1944; R. D. Putnam, Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community. New York, 2000; D. Harvey, A Brief History of Neoliberalism. Oxford, 2007.

    [2] D. A. Kideckel, The Solitude of Collectivism. Romanian Villagers to the Revolution and Beyond. Ithaca; London, 1993.

    [3] A. Annist, Kuhu kadus ettevõtlikkus? Vaatlusi sotsialismijärgsest külast. Vikerkaar, 2013, nr 4/5, lk 108−123; A. Annist, Losing the Entrepreneurial Self in Post-Soviet Rural Estonia. Rmt-s: Neoliberalism, Personhood, and Postsocialism: Enterprising Selves in Changing Economies. Toim. N. Makovicky. Farnham, 2014, lk 89–108; A. Annist, Formal Crutches for Broken Sociality. Rmt-s: Rethinking Informality: The Embedded Nature of Post-Socialist Informal Economic Practices. Toim. J. Morris, A. Po-lese. London, 2015, lk 95 –113.

    [4] K. Muuli, A. Samost, Olukorrast riigis. Raadio 2, 13.07.2014.  http://r2.err.ee/
    listing/olukorrastriigis#?page=1&pagesize=20&phrase=&from=13.07.2014&to=13.07.2014&path=olukorrastriigis&showAll=false.

    [5] E.-M. Tiit, M. Servinski, Rahva ja eluruumide loendus 2011. Ülevaade Eesti maakondade rahvastikust. Tallinn, 2013. http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=35128; S. Krusell, Eesti elanike välismaal töötamine. Rmt-s: Eesti inimarengu aruanne 2014/2015: Lõksudest välja? Tallinn, 2015, lk 124–131.

    [6] P. Mõtsmees, Välismaal töötamise mõju edasisele töökarjäärile. Ettekanne Eesti Pangas 17.09.2012. http://www.mtk.ut.ee/sites/default/files/mtk/dokumendid/Pille%20Mõtsmees.pdf.

    [7] N. Glick-Schiller, A Global Perspective on Transnational Migration: Theorising Migration Without Methodological Nationalism. Rmt-s: Diaspora and Nationalism: Concepts, Theories and Methods. Toim. R. Bauböck, T. Faist. Amsterdam, 2010, lk 110–129.

    [8] H. Esser, Does the „New“ Immigration Require a „New“ Theory of Intergenerational Integration? International Migration Review, 2004, kd 38, nr 3, lk 1126–1159.

    [9] Lukas: Praegused Eestist lahkujad on mugavus- ja lodevuspagulased. ERR, Uudised, 20.08.2014. http://uudised.err.ee/v/eesti/01757ae2-d293-4536-84b3-a286c8081d77.

    [10] Hiljutistest näidetest väärivad esiletoomist: H. Kõiv, Piirideta maailma piiritu potentsiaal. Intervjuu Sten Tamkiviga. Müürileht, 10.06.2016; S. Tambur, Etniliste ahelate kammitsais Eesti maailmakodanik. Müürileht, 08.06.2016.

    [11] M. Ehala, Väike-Eesti ja Suur-Eesti. Postimees, 14.03.2014.

    [12] K. Sedman, Elust välismaal „Minu…“ vaatenurgast. Müürileht, 14.06.2016.

    [13] Vt nt ülevaadet poola päritolu ajakirjanikult „teise klassi kodanike“ loomisest Brexiti kampaania käigus: J. Krupa, Despised, But Voiceless: What It’s Like to Be an EU Migrant in the UK. The Guardian, 21.04.2016.

    [14] Vt ka J. Helemäe, E. Saar, Estonia – Highly Unequal But Classless? Studies of Transition States and Societies, 2012, kd 4, nr 2, lk 49–58.

    [15] B. Nieswand, The Burgers’ Paradox: Migration and the Transnationalization of Social Inequality in Southern Ghana. Ethnography, 2014, kd 15, nr 4, lk 403–425.

  • Nihilist.fm-i vastuoluline võitlus horisontaalse tsensuuriga

    Meelis Oidsalu

    2014. aastal loodud portaal nihilist.fm ei olnud vähemalt algselt kavatsetud kujul pelgalt ajakirjandus- või vastukultuuriprojekt. Portaali eestvedaja Kaur Kenderi kinnitusel oli esimene plaan luua „tekstide youtube“, mille sisu tuleks kasutajatelt ja kuhu saaks müüa reklaami. Kavas oli teha kasutajatega app store’i laadne leping, mille puhul 70% tuludest saanuks autor ja 30% jäänuks keskkonnale. Plaanid ei realiseerunud, seega võib Nihilisti käsitleda nii ebaõnnestunud start-up’ina kui ka silmapaistva alternatiivmeedia või mõjuka vastukultuuri fenomenina, ilma et üks käsitus teist välistaks. Projekti ärilised eesmärgid jäid vähemalt osalt saavutamata põhirahastaja Kenderi suhtes alustatud lapsporno tootmise kriminaalasja tõttu, mille osalisel on mõistetavatel põhjustel keeruline netikeskkonnas laieneda.

    Rahastamisküsimus vajab Nihilisti puhul rõhutamist ainuüksi seepärast, et just kultuuriinstitutsiooni rahastamismudel on olnud Kenderi enda kultuurikriitika raskuspunkt. Erakonnapoliitika kriitikaga silma paistnud Teater NO99-gi saab Nihilistilt (16.06.2016 postituses „Nokroloog“) sakutada just riiklikust rahastamisest sõltumise tõttu. Nihilist vastustab riiklikult rahastatud kultuuri, sest „riigikultuur triivib alati totalitarismi“ ning „meeletu raha tasalülitab igasuguse alternatiivse vaate, tühistab tohutult võimalikke maailmu“ („Pöidlaküüdi abimees väikesele inimesele“, 22.02.2016). See on provokatiivne, aga vastuoluline väide. Eesti ülepaisutatud ja ajast-arust riigiteatrite süsteem on ka vähem vihasele kriitikule kerge saak, ent just kultuurimeedias leiab edulugusid, kus riiklikult rahastatud väljaanded (Vikerkaar, Müürileht) rahastamismudelist hoolimata poliitilist arutelu- ja mõtteruumi süsteemselt alternatiivsete opositsiooniliste käsitlustega rikastavad.

    Aga Nihilisti kavatsetud ärimudel vajab teadvustamist kas või tõdemaks, et end lokaalse vastukultuuri väljaandena identifitseerival ettevõtmisel võivad olla mh globaalsed ärilised eesmärgid, mis väljaande toimetuspoliitikat või tegevuse kestlikkust mõjutavad. Nihilisti asutamine ei olnud pelgalt Eesti-keskne üritus. Selle tehniline platvorm loodi algselt ingliskeelsena, idee oli leida lähiriikidest mõttekaaslased, kes asuksid oma riigis nö top editor’ideks, kelle all omakorda hakkaksid tööle sub-editor’id. Põhimõtteliselt oli plaan kasutada sama mudelit, mida rakendatakse Ameerika Ühendriikides kolledžiõpilaste loodud start-up’i theodysseyonline.com puhul, mille kandev idee oli julgustada kohalikke kogukondi ja subkultuure viljelema omaalgatuslikus korras ajakirjandust, kasutades selleks keskset tehnilist platvormi. Globaalne analoog Nihilistile tundub olevat Twitteri kaasasutaja Evan Williamsi 2012. aastal loodud igamehe-ajakirjanduse portaal medium.com, mis on küll selgelt vähem mässumeelne ja enam korporatiivne.

    Nihilistis on vastukultuur poleemiliselt põimunud kommertsialiseerunud subkultuuriga. Vastukultuur on selle mõiste maksimalistliku käsituse kohaselt hegemooniat lõhkuv, revolutsiooniline nähtus, subkultuur näkitseb seda ainult nurgast, eeldab aga õitsenguks toimivat hegemooniat, millele vastandumise pealt raha või eluõigust teenida. Räppmuusika, mida Nihilist propageerib (tuntumate nimedena Beebilõust, Eminem) on sageli sama tarbijalik kui poliitiline nähtus. Räpp on hegemooniline kultuurivorm, sellega ei tehta alati revolutsiooni, vaid ka hullult pappi, mendiviha õhutav räppar reeglina ei nälgi nagu luuletaja. Tõsi, USA kontekstis, millega Nihilist otseselt suhestub, on räppkultuuril selge revolutsiooniline taust, eeskätt rassisuhete osas (mida Nihilist kannab edasi „apartheidiriigi“ ja vähemuste ekspluateerimise vastu võideldes).

    Sellegipoolest võib Eminemi hingestatud fännamine enam kui kümnend pärast tema hiilgeaegu mõjuda naeruväärsena. Samas osutab kogu Nihilisti tõsiseltvõetavam pool just nimelt Eesti ühiskonnakriitilise mõtte vaimsele tardumusele, mahajäämusele, mille taustal ka räpi tutvustamine tänasele kultuuriavalikkusele ei pruugi olla sugugi ajakohatu tegu, eriti arvestades portaalis propageeritud Beebilõusta (kes kunagi küll vanglatrellide tagant juba ka Vikerkaarde luuletusi kirjutanud) tõsiseltvõetavust nii luuletaja kui räpparina.

    Nihilisti liberaalse toimetamispoliitika juurde ongi kogu aeg käinud programmiline agressiivsus ja interneti subkultuurile omane ideoloogiliste vastaste trollimine. Pätimentaliteet, roppuste ja isiklike solvangute, valenimede all artiklite avaldamine, kinnise kohtuistungi („Untitled 12“ protsessi) materjalide ja kolmandate isikute (Hans H. Luik) e-kirjavahetuse nõusolekuta tiražeerimine. Nihilist on ka kõndinud identiteedivarguse piiril: Mikk Pärnitsa libaarvustus postituses „Pärnitsa semiootiline pimedus ehk habemega nali“ (12.04.2014) avaldati Mihkel Kunnuse nime all, kusjuures liba-Kunnuse kriitika Pärnitsa aadressil karikeerib Mihkel Kunnuse koolipapalikku stiili.

    Pärnitsa provokatsiooni  tuleb ilmselt lugeda kõrvu Nihilistis ilmunud Mark Amesi tõlkeartikliga „Tsensuuri ja satiiri geomeetria“ (13.05.2016), kus autor kirjeldab putinliku Venemaa tsensuuri jõuetust kõrvu Läänes levinud n-ö horisontaalse tsensuuriga, mille üks vorme on ka satiiri tsenseerimine näiteks süüdistuste abil identiteedivarguses või muus kõlblusvastasuses: „ülevalt alla mõjuva türanliku jõu asemel viiakse meie tsensuuri läbi horisontaalselt, kolleegide ja kaaslaste ja „ühiskonna“ vahel; läbi avaliku ja kaaslaste surve; läbi moraalipolitsei; ja läbi iseenese, mure karjääri pärast ja hirmude, mida pole kohati võimalik väljendadagi, hirmude, mis tunduvad pigem loomulike kui välistena. Vertikaalse tsensuuri all tead sa täpselt, keda sa kardad, ning seega ka keda või mida sa väldid, mille ümber sa hiilid ja mille vastu sa oled. Aga horisontaalne tsensuur tundub nagu ta tuleks igaühelt ja kõikjalt, jättes tsenseeritu märtristaatusest ilma. Dorenko teooria järgi teeb see meie „horisontaalse“ tsensuuri Kremli tah[u]matust „vertikaalsest“ lähenemisest paljuski efektiivsemaks ja võimsamaks“ (tlk Martin Luiga).

    Amesi kirjeldatud horisontaalse tsensuuri all näib kannatavat ka Kender ise, „Untitled 12“ protsessi kirjeldused moodustavad Nihilisti postituste ühe uudisväärtuslikuma osa. Just vastuseis Amesi kirjeldatud horisontaalsele tsensuurile ning seismine absoluutse sõna-, käitumis- ja mõttevabaduse eest näib olevat Nihilisti keskne väärtus.

    Kui osaliselt kinniseks kuulutatud „Untitled 12“ kohtuprotsessi, aga ka kriminaalsüüdistuse saanud „Untitled 12“ teksti enda avaldamine portaalis on Nihilisti ühe põhiväärtuse – tingimatu sõnavabaduse – teenistuses, siis meediaärimees Hans H. Luige e-kirjavahetuse nõusolekuta tiražeerimine (10.06.2016, „Nihileaks – with full respect“) tundub olevat pigem Kenderi isiklike suhete klaarimine Luigega. Kusjuures Luik on siiani ainuke, kel on õnnestunud sundida väljaannet eemaldama tema kirjavahetust tsiteerivat postitust, milles antakse lugejale võimalus heita pilk meediaärimehe kulissidetagustele suunistele konkreetsete inimeste tegevuste kajastamisel. Kenderi isiklikest antipaatiatest motiveeritud postitused ei lisa portaalile ideoloogilist representatiivsust; üleüldse kipub Nihilist kohati liialt tegelema vahetult Kenderit ennast puudutavate sündmuste kajastamisega. Seetõttu on kohati raske aru saada, kas tegemist on Kenderi blogi või laiapinnalisema väljaandega – Kenderilt pärineb küll vaid 2,5% umbes 4500-st portaalis avaldatud loost, ent tema postituste enamik on seotud ta isiklike eluliste antipaatiate ja afääridega. Tõsi, ilmselt ei oleks temast (ja sealhulgas ka tema rahaasjadest) Nihilistis kaugeltki nii palju juttu, kui poleks „Untitled 12“ kohtuasja.

    Ühelt poolt võib Nihilisti väljendusliku agressiivsuse taandada portaali alternatiivsele enesekuvandile: agressiivsus on sotsiaalse hüljatuse (olgu pealesunnitud või vabatahtliku marginaalsuse) üks rõhutamise viise (mille teisendus on ka seesama kiindumus räppmuusikasse). Teisalt võib säärast läbivat agressiivsust käsitada performatiivse aktina, mh ka viitena sofistlikule või antiiksele nihilistlikule traditsioonile (Gorgias), kus kindla stiliseeritud retoorilise väljenduslaadi valik oli esmakordselt teadlikult ja vahetult seotud kõneleja hoiakutega. Kolmandaks on väljendusvabaduse piiramise piiritu eitus kultuuri riikliku rahastamise vasta-suse ja sellega seotud rahvuslusevastasuse kõrval kolmas kõige selgem ideoloogiline komponent Nihilisti sisulisest ühiskonnakriitilisest platvormist.

    Nihilist õhutab mendiviha, teisalt aga ollakse teadlik sellest, et needsamad narkomendid loevad Nihilisti narkoteemalisi postitusi. Portaali postitustest alguse saanud ja välja kasvanud raamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH“, mis esmakordselt avas laiale lugejaskonnale fentanüülisõltlase maailma, oli vaieldamatu edulugu. Ometi on Nihilisti kui alternatiivmeedia väljaande üks suuremaid probleeme see, et ta väga süsteemselt ei jõusta ühtki vähemusgruppi, kui välja arvata fentanüülisõltlase kogemuste õnnestunud publitseerimine portaalis ja sellele järgnenud populaarse teose üllitamine. Narkomaanide eest kostmine ei ole aga sama, mis nende esindamine, „küüruorjad“ vaevalt et Nihilisti narkopoliitika kujundamisse aktiivselt panustavad. Küll aga on portaalis massiivselt esindatud olnud kanepi legaliseerimist pooldav programmiline teavitustegevus.

    Kas Nihilist esindab kohalikke venelasi? Ka seda mitte, sest venelastest autorite hulk on marginaalne ja nemadki väljendavad end peamiselt inglise keeles. Yana Toom on tõlkinud mõned Nihilisti tekstid vene keelde, aga suurt rohkemat pole keskkonnal vähemusrahvuste poliitilise võimustamisega asja. Ka rahvusvähemuste küsimuses on tegemist pigem eestkoste ja mitte vähemusgruppe aktiivselt võimustava alternatiivmeedia projektiga. Kui HAPKOMAH-i raamatu üllitamisega kaasnenud edulugu õnnestuks korrata ka kohalike venelaste puhul, tuua esile nende autentne hääl ning seda keskkonnas, kus aktiivselt ja mõlemas keeles osalevad nii vene kui eesti rahvusest inimesed, võiks rääkida väljaande laiemast ühiskondlikust mõjust. Potentsiaali selleks on. Seni on see mõju suunatud peamiselt represseeriva enamuse hoiakute nõrgestamisele eestikeelses ruumis, mis samuti pole iseenesest väheoluline vastukultuuriline akt. Samas võib harva kohata sellist maskuliinsusest rõkkavat kõneviisi kui Abominatsiooni Jüngri nime all postitava homoseksuaali tekstides („Pedepereelu“, „Peded ei varasta“, „Pede suures linnas“…). Nende alltoonist võib välja lugeda, et geid võivad vabalt olla sama kõvad mehed kui heterod. Üks vähemusgrupp, kelle õiguste eest Nihilist seisab ja kelle häält pretsedenditult kuuldavale toob, on vangid. Nihilisti vahendusel viljelevad omalaadset vanglaajakirjandust Tallinna vanglas karistust kandev Janar Kõva, samuti tema vanglakaaslane – keegi „Aednik“ – ning narkokuriteo eest Tartu vanglas istuv Martin Villems.

    Vähemuste häälekandja staatusele vaatamata ei hoia Nihilist väljaandena ranget ideoloogilist joont nagu näiteks Kenderi enda soovitatud 2010. aastal New Yorkis asutatud sotsialistlik häälekandja Jacobin Magazine (paljud Jacobin Magazine’i lugejad ilmselt aplodeeriksid mitmetele poliitikatele, mida Kender riigitotalitarismiks nimetab). Ühtse ideoloogilise telje puudumise tingib ühelt poolt juba avaldamispoliitika, mille tulemusena võib portaalist leida nii „natsikütet“ (vt Apollyoni-nimelise autori postitusi) kui ka konservatiiv Hardo Pajula ja liberaalsema Ahto Lobjaka kooseluseaduse-teemalise mõttevahetuse. Kontseptuaalselt näibki Nihilist väärtustavat pigem arvamuse autentsust kui selle taga peituvat identiteeti. See, et toimetusel monoliitne ideoloogiline platvorm puudub, ei tähenda samas, nagu Nihilist ideoloogilisust ei väärtustakski. Otse vastupidi, isiklikkus, poolevalik, hoiakute äärmuseni teravalt (ka emotsionaalne) argumenteerimine on väljaande põhieetos. Objektiivsusetaotlusest pole siin jälgegi, kirg maksab Nihilistis sama palju kui mõistus.

    Kuigi Nihilisti loomise impulss pärines Sirbi kaaperdamise ebaõnnestumisest, rahuldab Nihilist ise vaid osa Sirbi visioonidokumendi meediaprogrammilistest seisukohtadest. Poliitikute ja „teiste kirjaoskajate“ teineteisele lähendamise märke Nihilistist ei leia, pigem instinktiivset võimu- ja jõupõlgu. Meenutagem, et Sirbi visioonidokumendi kohaselt „teised lehed pakuvad vaid sensatsioone“, samas kui (uus) Sirp „pakuks rahu, see on: tsiviliseeritud aktiivsust, vastandina hüsteerilisele paigaltrampimisele“. Veel täheldati Sirbi visioonidokumendis, et „praeguses poliitikakriitilises diskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult ka poliitikud üpris tõrksasse meeleollu viinud“. Samasuguse suhtumise jätku praeguses Nihilistis märgata ei ole. Küll aga panustab Nihilistki huumorile „elu orgaanilise osana“, suhtub „ajakirjandusse … nagu tegu oleks loova ülesandega, mis pürgib mundaansetest eesmärkidest kõrgemale“ ning teenib „eesti kultuuri huve laiemalt, kui vaid nende huve, kes juba Eestis kultuuri teevad“.[1]

    Portaali tõlkeartiklite valik on olnud selgelt vasakpoolne, on püütud kajastada Kreeka skandaalset rahandusministrit ja majandusteadlast Giannis Varoufakist, Slavoj Žižekit, neokonservatiive aktiivselt kritiseerivat Mark Amesi, samuti John Grayd, Adam Curtist, Nicole Aschoffi, aga ka artikleid Jacobin Magazine’ist. Nihilisti vasakpoolset valgustuslikku suunitlust arvestades oleks tõlkeartiklite arv ilmselt märksa suurem, kui vaid ressurssi jaguks. Nihilistis on seni ilmunud ka ehk ainus eestikeelne taasiseseisvusaegne tekst, kus käsitletakse stalinismi kui reaalseid ühiskondlikke probleeme lahendavat tsivilisatsiooni: pean silmas Hardo Pajula referaati Stephen Kotkini teosest „Magnetic Mountain“ (postitus „Päikesest rammestunud“, 30.09.2014).[2] Siin juba tsiteeritud Mark Amesi Lääne neokonservide Putini-vastasuse moraalset silmakirjalikkust paljastavad tõlketekstid pakuvad aga rikastavat vaheldust Toomas Hendrik Ilvese, Eerik-Niiles Krossi või mõne muu kohaliku arvamusliidri Vene-kriitilisusele.

    Narkopoliitika on siiski jäänud ainsaks suuremaks teemaks, mille peavoolumeedia (eelkõige Allar Tankleri juhitud Eesti Ekspress) Nihilisti tuules on üles korjanud. Tõsi, Nihilist on andnud võimaluse mh ka rahvusringhäälingu portaalile (kultuur.err.ee) tiražeerida seal avaldatud tekste ning seeläbi avalikku arutelu- ja kultuuriruumi temaatiliselt ja stiililiselt avardada. Peavoolumeedia ja alternatiivmeedia vaheline sisuline ja vormiline ainevahetus on tänapäeval üha tavalisem ning see teeb nende eristamise mingite formaalsete tunnuste alusel (omanikud ja rahastamismudel, ideoloogiline motivatsioon, ühiskondlik mõju, töötajaskonna professionaalsus) üha keerulisemaks. Tallinna TV, poliitika.guru, Müürileht, Objektiiv, Nihilist või ka ühe kurioossema nähtusena Nelli Teataja kui Eesti fiktiivajakirjanduse lipulaev esindavad kõik erinevaid kombinatsioone nimetatud muutujatest. Peavoolumeedia võtab digitehnoloogia arenedes üha rohkem üle alternatiivmeedia praktikaid. Näiteks tüüpilisele alternatiivmeediale omase lubaduse jõustada marginaalseid poliitilisi huvigruppe on Delfi portaal (nii kommentaariumi kui rahvaajakirjanduse näol) edukalt kaaperdanud, tegelikult ühtki marginaalset ühiskonnarühma jõustamata. Tõsi, Nihilisti puhul on portaali eestvedaja Kaur Kenderi isiklik tüli peavoolumeedia magnaadi Hans H. Luigega ja sage kriitika Postimehe rahvuskonservatismi vastu arvatavasti tsiteeritavust omajagu pärssinud – nende väljaannete jaoks (nagu ka kultuurilehe Sirp jaoks) ei näi seda keskkonda eksisteerivat.

    Ka Nihilisti liberaalne keeletoimetamispoliitika (õigemini keeletoimetuse teadlik puudumine) pole tänases meediapildis kuigi alternatiivne. Kirjavigadega ehitud kehvasti toimetatud tekstidega oleme elektroonilises meediapildis harjunud, nagu ka kommentaariumide sõna- ja seisukohaläbuga. Nihilisti teadlik otsus loobuda igasugusest keeletoimetamisest on ometi selge vastukultuuriline akt, millel on keele- ja rahvuspoliitiline ulatus. Inglise keel pole levinud ja elujõuline mitte seepärast, et kusagil Londonis tegutseks võimas keeleinspektsioon. Inglise keel on elujõuline ja levinud, sest et igaüks saab seda rääkida nii, nagu jumal juhatab, ilma seepärast häbi tundmata. Washington Postis ja New York Timesis hiljuti ilmunud teated selle kohta, et punkt on ingliskeelsete lausete lõpust kadumas, tooks Eestis kaasa ilmselt keeleinspektsiooni avaliku reaktsiooni. Ometi pole Nihilisti suhtumine eesti keelde eitav või läbustav, Nihilist pakub välja lihtsalt teistsuguse strateegia keele kestlikkuse tagamiseks, mis näeb keele ja ka laiemalt ühiskonna elujõulisuse allikana selle valmidust kriise läbides pidevalt uueneda, traditsioonide rikkumist ja lõhkumist.

    Nihilisti visuaalne formaat (väljaande on kujundanud Randel Uibo) on loodud piisavalt atraktiivne, et ka see n-ö vigane keel visuaalselt vääristuks või ülenduks. Ainuüksi selline visuaalne estetism võiks avaldada autoritele survet oma tekst enne avaldamist põhjalikumalt läbi mõtelda. Tõsi, see võib mõjuda ka vastupidiselt: sõnaläbu, mis muidu ilmuks lihtsavormilises kommentaariumis, saab visuaalselt vääristatud illustreeriva materjali ja imposantse päisega. Viimast arvestades on Nihilist võrdlemisi kasutamata jätnud visuaalmeedia ja kujutava kunsti propageerimise võimalusi. Erandiks on näiteks Lilian Marie Merila fotod, kus figureerib ka allilmategelane Imre Arakas Pelgulinnas  („Watch over me. Pelgulinn“, 14.10.2014), Steven Tooli art house film „Visiting“ ning veel kümmekond kujutavat kunsti tutvustavat postitust.

    Sotsiaalmeedia arengukõverasse surutuna on Nihilist muuhulgas järg bloginduse surmale. Kõrvu arenenud mõtlejatega avaldavad keskkonnas (milles on publitseerinud ligi 2000 autorit) oma tundlusi ka teismelised emod. Kui varem avas iga selline teismeline oma blogi, mis pärast paarikümmet postitust  hangus, siis nüüd saab ka noorema põlve hingeelust aimu ühest kesksest portaalist. Selline avaldamispoliitika lahjendab oluliselt tekstisupi tummisust (mis sest, et lugejal on võimalik valida ka toimetatud vaade artiklite loendile), ent suurendab eeldatavasti poliitiliste tekstide loetavust just noorema põlvkonna seas. Eesti noorte vähest meediatarbimist ja poliitikahuvi arvestades on see Nihilisti üks kaalukamaid panuseid Eesti meediapilti.

    [1] Loe Sirbi uutmisprogrammi. http://kultuur.err.ee/v/arvamus/279d847a-5193-42a8-94ac-75e1946d8383.

    [2] Vt S. Kotkin, Magnetic Mountain: Stalinism as a Civilization. Berkeley, 1997.

  • Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja

    MARKO UIBU

    Tundub mõeldamatu, et aastal 2016 seatakse Tallinnas peetavas konverentsiettekandes tõsimeeli kahtluse alla Maa kerakujulisus, gravitatsioon ja mitmed muud loodusteaduslikud elementaartõed. Alternatiivmeedia internetiportaal Telegram.ee, mille korraldatud konverentsil ettekanne nn lameda Maa teooriast peeti, on postmodernse kultuurifenomenina hea näide inforuumi pluraliseerumisest. 2013. aastal tegutsemist alustanud Telegram vahendab uudiseid eelkõige ühiskonnakriitilistel, vandenõuteoreetilistel ja (uus)vaimsetel teemadel. Sealjuures on leheküljel Facebookis üle kahe korra rohkem jälgijaid kui näiteks Eesti Ekspressil.

    Vandenõuteooriad

    Vandenõuteooriad näevad mitmesuguste sündmuste või ühiskondlike protsesside taga võimu omavate inimeste tahtlikku, omakasupüüdlikku ning varjatud tegevust.[1] Selliste teooriate levimisviisid ning ühiskondlik tähendus on viimasel kümnendil muutunud: vandenõuteoreetilisest subkultuurist kui hälbivast nišinähtusest on saanud meedia toel üha nähtavam ja ka peavoolus tavapärane lähenemine. Konspiratiivsete seoste otsimise püüd on seotud info paljususe ning suurte narratiivide nõrgenemisega. Maailmas, kus nii usk kui teadmine on löögi all, pakub vandenõuteoreetiline mõtlemine konstruktsioone (näiteks tajumust oma kriitilisusest ja seoste loomise võimest), mis peavad hästi vastu „tähendusi erodeerivatele modernsetele jõududele“.[2]

    Vandenõuteooriad on marginaalsus, mis oma levikult ei ole marginaalne. Mitmed uuringud näitavad, et arvestatav hulk ameeriklasi ei usu näiteks ametlikku käsitlusse 11. septembri rünnakutest. Ühes 2006. aasta uuringus pidas koguni 36,1% vastajatest tõenäoliseks, et valitsusliikmed kas osalesid ise terrorirünnakus või siis ei teinud midagi selle takistamiseks, eesmärgiga leida põhjus sõjaks Lähis-Idas. Sellised uuringutulemused viitavad, et „vandenõuteoreetiline mõtlemine on saanud normaalseks osaks poliitilistest konfliktidest“.[3]

    Eestis on vandenõuteoreetilisi uskumusi kaardistavaid küsitlusi korraldatud vähe. 2014. aasta uuringus[4] nõustus 43% vastajatest (meestest 50%) täielikult või pigem väitega „usun maaväliste tsivilisatsioonide olemasolusse, mille esindajad külastavad aeg-ajalt meie planeeti“. Küsitluses esines ka otsesemalt vandenõuteoreetilise seisukoha indikaator: 24% meestest ja 11% naistest nõustusid (täiesti või pigem) väitega, et „suurriikide valitsused teevad koostööd tulnukatega, kuid varjavad seda oma rahva eest“. Vaid ligikaudu pooled eestimaalased ei nõustu selle radikaalse väitega üldse (57% naistest ja 48% meestest). Niisiis on vandenõuteoreetilistel uskumustel küllalt lai kandepind, ehkki tuleb muidugi arvestada, et selliste väidete kohta küsimine uuringus tõstatab teemasid, mis ei pruugi tegelikult vastaja jaoks olla piisavalt olulised, et olla läbi mõeldud. Seega võib vastaja küll valida näiteks vastuse „pigem nõustun“, ehkki see teema ei ole tema elus tegelikult tähenduslik.[5] Samuti kinnitavad Eesti uuringu tulemused, et UFO-d ja vandenõud on ka siin rohkem meeste teema.

    Vandenõuteooriad seonduvad eri teemadega ja väljenduvad eri vormides. Võitlemine keemiasabade (chemtrails) vastu, mis ka peavoolumeedia tähelepanu on tõmmanud, sarnaneb keskkonnakaitse- ja loodushoiu-alase kodanikualgatusega. Keemiasabade puhul usutakse, et lennukite järel taevasse jäävad valged kondensjäljed tähendavad tegelikult lennukitelt kemikaalide pritsimist kliimaga manipuleerimiseks või muudel hämaratel eesmärkidel. Selle tegevuse tõendatuses ja ohtlikkuses veendunud aktivistid moodustasid 2013. aastal MTÜ Kodanikuühendus Puhas Taevas, et kasutada teema tõstatamiseks erinevaid kodanikuühiskonna survemeetodeid, nagu ametlikud pöördumised ametiasutustesse (ministeeriumid, õiguskantsler),[6] keskkonnas petitsioon.ee 2013. aastal algatatud allkirjakogumiskampaania (petitsioon „Lõpetada aerosoolpritsimised Eestimaa taevas!“ kogus 1083 allkirja),[7] Tammsaare pargis peetud teabepäev-pikett, omapoolse seaduseelnõu väljatöötamine jne. Nii väljus see keskkonnateemaline vandenõuteooria pelgast teooriavormist ning tõi kaasa otsese kodanikuaktivismi.

    Väga levinud on vandenõuteooriad tervisevaldkonnas: vaktsineerimise kahjulikkuse teooriaid peetakse üheks kriitiliseks teguriks ka immuniseerimise languses.[8] Teooriate rohkuse tõttu on koguni tõdetud, et on keeruline leida piisavalt jaburat uskumust, millesse keegi juba ei usuks.[9] Samas iseloomustab vandenõuteoreetilist hoiakut hästi kultussarjast „Salatoimikud“ („X-files“) tuntud ütlus, et ükskõik kui paranoiline keegi on, ei saa ta iial olla piisavalt paranoiline.[10]

    Vandenõuteooriad on tihedalt põimunud popkultuuriga. Arvukatest vandenõusid või nende paljastamist käsitlevatest raamatutest, filmidest ja seriaalidest kanduvad ideed üle ka inimeste uskumustesse, olles osaks nn okultuurist (occulture).[11] Kõige radikaalsemaks näiteks on siin ilmselt ulmeraamatutest ja filmidest inspireeritud religioonid, nagu näiteks „Tähesõdade“ filmidele toetuv jedi-usk (Jediism), kus kunstiteosest tuletatud põhimõtted muutuvad reaalsete religioossete uskumuste ja praktikate aluseks.[12] Vandenõuteoreetilised arusaamad (olgu „Salatoimikute“ seriaalist või loendamatutest teistest filmidest) on tänapäevase ühiskonna ja struktuuridega oluliselt lihtsamini seostatavad, mistõttu kujundavad ka inimeste arusaamu ilmselt hõlpsamini. Teisalt loetakse vandenõuteooriaid omakorda ka meelelahutuslikul eesmärgil: kujutlus reptiiltulnukatest meie keskel või argumendid maakera tegelikust lamedusest on päriseluline kurioosum. Populaarseimad autorid, näiteks David Icke, ei valmista oma jälgijatele pettumust, vaid esitavad üha uusi ja radikaalsemaid ideid. Vandenõuteoreetilisi raamatuid trükitakse suurtes tiraažides ning nende autorid käivad maailmaturneedel. David Icke esineb oma „Wake-up touri“ raames novembris 2016 ka Tallinnas Tondiraba jäähallis, täispileti hind sellele suurüritusele jääb vahemikku 30–50 eurot.

    Vandenõukultuur 

    Üksikute vandenõuteooriate asemel on adekvaatsem rääkida vandenõukultuurist, mis on muutunud eksootilisest marginaalsusest peavoolus märgatavaks, institutsionaliseeritud ja struktuurseks nähtuseks.[13] Kui muidu on vandenõuteooriate keskseks elemendiks olnud salajase ja vaenuliku/kurja grupi või eliidi vandenõu (näiteks vabamüürlased, juudid), siis vandenõukultuuri iseloomustab abstraktsem usaldamatus võimulolijate suhtes, tõdemus, et dominantsed institutsioonid (sh teadus ja meditsiin) on üldisemalt ja fundamentaalsemalt korrumpeerunud. Seda on iseloomustatud kui nihet nn „turvalisest paranoiast“ mitteturvaliseks: kahtluste keskmeks ei ole enam mingi (kultuuriliselt) kauge grupp ehk „teine“, kes oleks lihtsasti piiritletav ja jälgitav, vaid abstraktsem hirm üleüldiste konspiratiivsete suhete ees.[14] Vandenõuteooriate keskmeks on ikka olnud arusaam, et sündmused ei ole juhuslikud. Selline tõdemus võimaldab kaootilises maailmas näha süsteemi – küll kurja, kuid siiski arusaadavat. Vandenõupõhised käsitlused tegelevad üha enam aga pigem kahtluste tõstatamisega. Heaks näiteks on siin Telegramis korduvalt tutvustatud lameda Maa teooria, mis ei kirjelda selgepiirilist vandenõu, vaid toob välja erinevaid väiteid tänapäevase kosmilise süsteemi, gravitatsiooni jm ümberlükkamiseks. Seega väljendatakse oma usaldamatust laiemalt teaduse kui domineeriva autoriteedi vastu – viidates teaduse korrumpeeritusele ja selle kaugenemisele „tervemõistuslikkusest“.

    On oluline rõhutada, et vandenõuteooriate käsitamine olemuslikult radikaalse ja subkultuurilise nähtusena võib olla eksitav, sest paljudel juhtudel on vandenõuline mõtlemine õigustatud – maailm ongi tegelikke vandenõusid täis. Varjatud poliitilised ja majanduslikud kokkulepped, manipulatsioonid ning teadlik tähenduste moonutamine kuulub sageli võimu teostamise juurde. Selliste varjatud konspiratiivsete seoste käsitlemise sildistamises vandenõuteooriateks ning seeläbi diskrediteerimises ja stigmatiseerimises võib näha (mõnevõrra vandenõuteoreetiliselt) kasulikku taktikat. Sildistamise ohtlikkust on rõhutatud ka akadeemilises kontekstis.[15] On tõepoolest võimalik loetleda paljusid olukordi (nagu Watergate, laiaulatuslikud riiklikud jälgimisprogrammid), kus vandenõuteoreetilised kahtlused osutusid õigustatuks. Edward Snowdeni avaldatud materjalide peale tõdeti vandenõuteoreetikute gruppides, et „meie oleme seda ju juba ammu rääkinud“. Mitmed tõeks osutunud paljastused on kahtlemata toetanud ka vandenõukultuuri. Näiteks esinevad tänapäeval enamikus vandenõuteooriates (nagu keemiasabad või lame Maa) väidetavate allikatena vastavate asutuste endised töötajad, süsteemisisesed eksperdid, kes on nn vilepuhujatena otsustanud vaikimisvannet murdes inimkonnale olulist info lekitada.

    Vandenõuteooriate potentsiaalse tõeväärtuse üle otsustamine on äärmiselt keeruline. Aktiivse kodaniku jaoks on kriitilisus loomulik ja vajalik: ei tohiks eeldada, et võimulolijad räägivad tõtt või ajakirjandus edastab vaid tasakaalustatud ja kontrollitud infot. Vandenõukultuur toob ilmsiks „iseseisva kriitilise mõtlemise“ radikaliseerumise – kui eelduseks ei ole mitte ainult see, et üksikud poliitikud ja spetsialistid valetavad, vaid et kogu meedia ja avalik ruum on täis lootusetult kallutatud infot. Usaldamatust toidab võimulolijate elitaarsus ning eri ühiskonnagruppide lahkukasvamine, mis võimendub läbi sotsiaalmeedia.[16]

    Telegram.ee väljaandena

    Paranormaalsed ja vandenõuteoreetilised teemad on olnud pidevalt kohal ka Eesti meediaruumis, kuid seda temaatilise fookusega ajakirjades või foorumites[17] ning üksikute entusiastide loodud marginaalsetel lehekülgedel. Paranormaalsete ja alternatiivsete-vaimsete teemadega tegelesid Eesti 1990. aastate usu- ja esoteerikabuumi ajal mitmed populaarsed väljaanded. Näiteks 1992. aastal ilmusid üheaegselt ajakirjad Päikesetuul, Paradoks, Kolmas Silm ja Universum. Paradoksi tiraaž oli tippaegadel üle 30 000 ja Päikesetuulel üle 20 000, mis tänapäevaste trükiarvude kõrval on kahtlemata muljetavaldav. Aja jooksul tekkis mitmeid uusi ajakirju nagu Avanemine, kuid 2000. aastate keskpaigaks ei olnud neist alles jäänud ühtki. Telegram on täiesti uut tüüpi väljaanne, kuivõrd alustas ilmumist uudisportaalina, mille eesmärgiks kajastada erinevaid, sh alternatiivseid, teemasid kriitiliselt ja läbipaistvalt. Selline lähenemine loob vandenõuteooriatele nii varasemast erineva konteksti kui ka laiema niši ning kujutab endast näidet alternatiivsete teemade sulandumisest peavooluga.

    Telegrami tegijad on oma tegevuses võtnud väga julgelt riske: alustati näiteks ülimalt ambitsioonikalt viie töötajaga ning kontoriga Tallinna kesklinnas. Nädala sees võeti normiks avaldada iga päev 15 lugu, nädalavahetusel 8–10. Ehkki lood olid valdavalt tõlgitud või pärinesid vähemalt osaliselt uudisteagentuuridelt, seadis see toimetusele suure koormuse, mida (finantsiliselt) kanda ei suudetud. Äriliselt on Telegram olnud pidevalt raskustes ning juunis 2016 alustati ametlikult ka Telegrami pankrotimenetlust. MTÜ-na tegutseb lehekülg aga edasi, avaldades küll iga päev ainult ühe uue loo. Ka oma ärikultuuris on Telegram avalikult vastandunud kehtivatele reeglitele. Nii ütles peatoimetaja näiteks oma pöördumises välja, et Telegram maksab teadlikult ümbrikupalka ja et maksuamet võiks nende „peedistamise“ asemel uurida hoopis Rootsi panku.[18]

    Vaatamata finantsraskustele on Telegram alternatiivmeedia niši hõivamisel ja selle märkimisväärsel laiendamisel olnud väga edukas. Tipphetkedel külastas lehekülge nädalas üle 110 000 lugeja, mis on eestikeelse veebilehe kohta suurepärane tulemus. Metrix Stationi andmetel oli Telegram 2016. aasta mai lõpunädalal kõikide jälgitavate Eesti veebilehtede seas 53. kohal, edestades näiteks Tartu linna või Tallinna lennujaama. Iga päev vaid ühe loo avaldava ning pankrotimenetluses oleva väljaande kohta on see näitaja üllatavalt kõrge.

    Telegram on katsetanud mitmeid ajakirjandusväljaannetele internetis avanevaid võimalusi. Portaali populaarsus toetub suuresti sotsiaalmeediale, kus teistmoodi, kurioossed, skandaalsed lood saavad tähelepanu: neid jagatakse, nende üle imestatakse või tehakse nalja. Telegrami lugejauuringule vastajatest kinnitab 83,4%, et on soovitanud seda lugemiseks ka kellelegi teisele. Kõmulisus tähendab arvestatavaid külastajanumbreid. Telegrami lugejate ja jälgijate hulk tõstatab küsimuse, kuidas mõjutab niisuguse alternatiivse kanali suhteline populaarsus peavoolumeediat. Ilmselt on mingeid mõjusid ka juba märgata. Delfi võis saada 2015. aastal skeptikutelt küll Umbluu preemia uusvaimsetele teemadele keskendunud Alkeemia-portaali[19] endaga liitmise eest,[20] ent liitmisotsuse taga oli alternatiivsete ja uusvaimsete lähenemisviiside peavoolustumise trend ning püüd haarata uusi lugejaid. Samas Telegrami võimalused on suuresti seotud tema erilise enesepositsioneerimisega ning seetõttu on suurtel väljaannetel keeruline sama profiili järgida.[21]

    Telegrami finantseerimine on tähendanud erinevate rahastamisviiside testimist ja kombineerimist. Telegram kasutab hübriidrahastust, kus osalt tuleb raha reklaamidest, osalt tavalugejatelt ning ka suurematelt toetajatelt. Telegrami peatoimetaja on selgitanud, et reklaami oli keeruline müüa, sest „reklaamiostjad veel natuke kardavad oma nime millegi nii tavatuga kui Telegramiga siduda“.[22] Kontseptuaalselt sobiks Telegrami-taolisele väljaandele kõige paremini lugejatepoolne ühisrahastus, mis klapiks alternatiivmeedia olemusega kõige paremini ning vabastaks toimetuse potentsiaalsest reklaamiandjate survest.[23] Telegrami peatoimetaja on korduvalt pöördunud lugejate poole, toetusüleskutse on kaua olnud portaali avaleheks. Ehkki Telegrami lugejauuring viitab, et arvestatav hulk lugejaid (32% lugejauuringule vastajatest) on toetamist kaalunud ning vähem (17%) on enda kinnitusel ka reaalselt toetanud, siis praktiliselt ei ole see mudel portaali toimimiseks piisavas mahus rahastust taganud.[24]

    Telegram on ka oma töökorralduse mõttes huvitav nähtus. Tegevuse aluseks on tegijate endi maailmavaatest tulenev missioonitaju ja perekondlikud-sõpruskondlikud suhted. Töökeskkond on väga mitteformaalne ning üheskoos järgitakse ka vaimseid praktikaid, tehes regulaarselt näiteks ühismeditatsioone.[25]

    Hoolimata mitmetest erisustest ning ka otsesest vastandumisest tavameediale on Telegram lugude ja ajakirjandusliku töö poolest peavoolumeediat matkiv ega järgi üht alternatiivmeedia olulisematest põhitunnustest – avatud ja kollektiivset sisuloomet.[26] Paradoksaalselt ei olegi Telegram avatud foorumi tüüpi kodanikuportaal, vaid vastab pigem traditsioonilisele toimetusekesksele mudelile, kus tekstid pärinevad ajakirjanikult, kommentaarium ei ole mugav ning seda ka peaaegu üldse ei kasutata.

    Samuti on portaali (ja ka paberil ajakirja) stiil pigem tagasihoidlik ja konservatiivne. Praeguseks on värvilised reklaambännerid lisanud portaalile kirevust ning disaini on pisut muudetud, ent just algusajal domineerisid lehekülje kujunduses mustvalged lahendused, klassikalised kirjastiilid, mis lõid terava kontrasti peavoolumeedia (nt Postimees.ee või Delfi.ee) kireva stilistikaga. Ka portaali nimi viitab minevikutehnoloogiale ning näitab tegijate püüdu positsioneerida end pigem läbi traditsioonilisuse (ja ehk ka sellest tuleneva usaldusväärsuse).

    Teemade osas on Telegrami iseloomustanud suur variatiivsus. Üks edutegureid ongi ilmselt olnud laiema vaate võtmine ning enda esitlemine mitte pelgalt kitsa vandenõuteoreetilise kanalina. Nii kajastatakse sobivaid teemasid või probleemipüstitusi ka peavoolumeediast ja uudisteagentuuridelt. Hiljuti avaldati näiteks Mart Laari murelik sõnavõtt Lennart Meri konverentsi lõpukõnes („Mart Laar: Euroopale on koitmas halvad ajad“). Lehekülje külastatavusele aitab kaasa ka nn tarbijateemade käsitlemine, nagu toiduainetes leiduvad ohtlikud ained, ravimtaimede korjamise juhised või muud elulised-praktilised lood. Vandenõuteoreetilisele väljaandele kohaselt annab paljudele lugudele siiski uudisväärtust tugev saladuslikkuse ja isegi keelatuse dimensioon: portaalis nimetatakse avaldatavat materjali „põrandaaluseks“, „mahavaikituks“ jne.

    Vandenõuteoreetilise lähenemisviisi loogika

    Vandenõuteooriad ei pea olema läbivalt loogilised, vettpidavad ja vastama kõigile küsimustele – autorite ülesandena nähakse pigem valitsevates käsitlustes vigadele osutamist ning küsimuste tõstatamist. Loogika on lihtne: konspiratsiooni paljastava teksti autoril ei saagi olla kogu siseinfot ega teadmist sellest, kuidas asjad käivad. Võimulolijatel aga on, ning võidu saavutab valitseva käsitluse kriitik ka siis, kui suudab esitada vastuseta jäänud küsimusi. 11. septembri terrorirünnakute nn sisetöö-stsenaarium on üles ehitatud just teatud lünkadele või vastuoludele ametlikes selgitustes. Vandenõuteooriad ei pea ka omavahel olema koherentsed. Võidakse vabalt uskuda erinevaid ja vastuolulisi väiteid: kord on niiditõmbajateks vabamüürlased, kord juudid jne. Ühtlasi levib väga erineva radikaalsuse astmega teooriaid, mille seast siis järgija peaks põhimõtteliselt leidma enda jaoks tähendusliku ning liiga radikaalse kõrvale heitma. Samas näitab Telegrami lugejauuring, et mõned eriti julged teemad, nagu lame Maa või reptiiltulnukad, õõnestavad lugejate hinnangul kogu väljaande usaldusväärsust ning diskrediteerivad ka mõistlikke ja vajalikke ideid.[27]

    Telegram lubab juba oma juhtlauses läbipaistvat meediat ning eestvedajad on öelnud välja, et lood ei pretendeeri (lõplikule) tõele.[28] Mitmed autorid on vandenõuteooriate puhul rõhutanud just keskendumist eri viidetele,
    Charles Soukup kirjeldab internetis levitatavaid käsitlusi kui „hüperteksti“, avatud brikolaaži, mis olemuslikult ei peagi moodustama narratiivi või argumenti. Sellisena kujutavad vandenõuteooriad endast postmodernseid tekste: digitaalseid, mittelineaarseid idee-, küsimuse- ja viitekogumeid.[29] Telegram oma konservatiivse ajakirjandusliku lähenemisega asetab lood küll konventsionaalsemasse uudisformaati, jättes aga linkidele kas artiklite lõpus või sees siiski olulise positsiooni.

    Vandenõuteooriaid iseloomustab subjektivistliku teadmisloome loogika, kus vastuvõtja enda asi on selekteerida välja see, mis tema jaoks tundub õige. See haakub ka uudiste läbipaistvusega (allikate nähtavaks tegemine), et inimesed saaksid teha justnagu informeeritud otsuse. Iseasi, et kui puuduvad vajalikud teadmised allikakriitilisuseks ning ka valmisolek selleks aega kulutada, on selline läbipaistvus illusoorne ja loosunglik. Samuti on vandenõuteooriate lugejate puhul toodud välja, et konspiratiivsete seoste tuvastamine ei pruugi aidata kaasa läbipaistvama ühiskonna saavutamisele, vaid on lihtsalt üks meelelahutuslik „avastamismäng“.

    Individualismist tõukuv subjektivistlik teadmis- ja tõepositsioon on omane „uue vaimsuse“ keskkonnale, kus rõhutatakse tõe isiklikule ja vahetule kogemusele toetuvat loomust.[30] Lameda Maa teooria üks argumente „ma ei tunne, et ma elaksin pallil ja liiguksin tohutu kiirusega kosmoses. Ja mu sõbrad ka ei tunne“[31] on siinjuures sümptomaatiline. Sügavalt subjektivistlikule arusaamale vihjab ka Telegrami tegijate käsitus allikakriitikast, mis väljendukski justkui vaid eri allikate võrdlemisena ja lugudes mainimisena, sest „allikate jutt on justkui viimane instants, mida ei saa kontrollida, kuna lähtub nende subjektiivsest, kättesaamatust isiklikust kogemusest“.[32]

    Jaanus Vogelbergi poolt läbi viidud Telegrami lugejauuringus vastas internetiankeedile 361 portaali jälgijat.[33] Uuring viitab eri tüüpi lugejate ja toetajate olemasolule, kes osalevad vandenõukultuuris eri määral ja eri eesmärkidega. Telegrami jälgijate seas on ka väljaande suhtes skeptilisi inimesi, kes loevad seda kui kurioosumit. Lugejate kirjeldustes on olulisteks markeriteks üldine huvitavus ja põnevus, mis seostuvad meelelahutusliku uudistetarbimisega. Külastajate ja isegi toetajate motivatsiooniks võib olla ka alternatiivide avatuna hoidmise ja perspektiivi avardamise idee: „toetan alternatiivsete maailmavaadete kaalumist ja tutvustamist silmaringi laiendamise eesmärgil“.

    Telegrami teadlikult tugev vastandumine peavoolumeediale peegeldub ka lugejate suhtumistes. Võrreldes peavoolumeediaga peetakse Telegrami „sõõmuks värskeks õhuks muu meedia kõrval“, sest „kontrollitud meediast õiget infot tavaliselt ei saa“. Üks vastaja toob Telegrami kirjeldamisel välja märksõnad „objektiivne, sõltumatu, erapooletu, eetiline“. Ka varasemates uuringutes on tuvastatud korrelatsioon peavoolust erinevate internetiväljaannete lugemise ning üldise meediaskeptitsismi vahel, ent raske on siiski otsustada selle seose kausaalsuse üle.[34]

    Konspirituaalsus

    Kuigi vandenõuteooriatesse uskujad on ehk eredaim näide peavoolule vastandumisest, on nähtuse taustaks laiem rahulolematuse kultuur, mille eri ilminguid võib näha ka näiteks poliitilistes arengutes.[35] Vandenõukultuur on sügavalt ja süsteemselt seotud ühiskondlike protsessidega, markeerides laiemalt inimeste kõrvalejäetust, frustratsiooni.

    Samas ei iseloomusta Telegrami-taolise väljaande kandvat mõtteviisi ainult passiivne kibestumine: vandenõuteooriad seostatakse „uue vaimsuse“ ideedega, mis kujundab huvitava mustri – kon-spirituaalsuse ehk konspiratiivsuse ning spirituaalsuse kombinatsiooni. Ehkki selle nähtuse uudsuse ja üllatavuse üle on kahtlust avaldatud,[36] tunduvad vandenõuteooriad ja „uue vaimsuse“ õpetused oma väärtuste ning ka järgijate profiilide poolest vägagi erinevad. Peamiselt naiste seas populaarne ja New Age’ist välja kasvanud „uus vaimsus“ pöörab põhitähelepanu inimese spirituaalsele kasvamisele, olles individualistlik ja keskendunud holistliku arengu ideele. Vandenõuteooriad on mitmes aspektis vastandlike rõhuasetustega, tegeledes globaalsete poliitilis-majanduslike küsimustega ning köites rohkem just mehi.[37] Telegrami teemavalik (10 põhiteema seas on uue maailmakorra ja maaväliste asjade kõrval näiteks ka vaimsus ja tervis) ning tegijate endi maailmavaade viitavad, et just konspirituaalsus kirjeldab nende profiili kõige täpsemalt. Ka Telegrami lugejauuring näitab, et 75% vastajatest nõustusid väitega „mul on huvi erinevate vaimsete õpetuste ja praktikate (nagu näiteks meditatsioonid, vaimse arengu tehnikad) vastu“, mis on oluliselt kõrgem tulemus kui eestimaalastel üldiselt.

    Konspirituaalsus on huvitav nähtus – selle elementide omavahelist põimumist ja üllatavalt harmoonilist kooseksisteerimist võib kohata üle maailma. Lähtuvalt oma hübriidsusest ei hõlma konspirituaalsus mitte ainult vandenõuteoreetilist kriitikat, selles sisaldub ka positiivne programm, mida kannab endas peamiselt nn uue vaimsuse ideede komplekt. Uue maailma loomine toetub usule uutesse energiatesse ja võnkumistesse, mis võimaldavad koostööd ning uusi struktuure ja ühiskonnakorda. Nii nagu „uus vaimsus“ tegeleb tavaliselt inimese isikliku arenguga, püüdleb konspirituaalne maailmamuutja selle poole, et haridus, finantssüsteem jt mittetoimivad ja isegi ohtlikud struktuurid teeksid läbi radikaalsed muutused. Telegram ei ole selles võitluses üksi. Konspirituaalset maailmavaadet esindab Eestis kõige selgemalt uue ühiskonna loomise algatusgrupp (eestvedaja Saale Kareda), kes korraldab konverentse ning on loomas programmi „Terviklik Eesti“. Rõhutatakse, et „vana loojuva ühiskondliku süsteemi remontimispüüde asemel tuleb keskenduda uute, inimestele elamisväärset elu ja suuremat vabadust võimaldavate paralleelsete tugistruktuuride loomisele“.[38] Telegram tundub olevat üks neist kriitilistest tugistruktuuridest.

    Ehkki konspirituaalsuse muster tundub kummaline ja vastuoluline, on ta tegelikult oma olemuselt loogiline, sest peavoolule vastandumine ja „alternatiivsus“ toimib ühendava tunnusena. Nagu üks Perekooli foorumi külastaja küsimusele vaimsuse olemuse kohta vastas: „Vaimsus hakkab pihta sealt kui inimene ei ela tervet elu peavoolus. Kui inimene kahtleb selles, mida ETV, Valitsus, Postimees, Perekool, President päevast päeva kuulutavad.“ Ilmekas on siin ka näiteks üks väheseid institutsionaliseeritud „alternatiivse maailmavaatega“ inimeste koondumisi 2013. aasta kohalikel valimistel, kui Üle-Eestiline Valimisliit esindas kandidaate vaimsetest õpetajatest ja vandenõuteoreetikutest kuni rahvusradikaalideni. 437 häälega ei osutunud see küll valimistel kuigi edukaks, omajagu furoori tekitasid aga näiteks valimisliidu edukaima kandidaadi Peeter Liivi (52 häält) lubatud tasuta elekter ning munitsipaalraha.[39]

    Seega on ka Eestis näha, kuidas peavoolule vastanduv rahulolematuse kultuur otsib väljendusviise ja kanaleid, et jõuda abstraktsemast ideoloogiast konkreetsemaks (ning saada nii ka rohkem võimu ja ühiskondlikku vastukaja). Oma levikult ja kandepinnalt ei ole selle suundumuse alusarusaamad (vandenõuteoreetilised uskumused, võimuolijate kahtlustamine kui selline) juba hetkel kindlasti mitte marginaalia. Seni on valimisliitude loomine või konverentside korraldamine jäänud oma ulatuselt marginaalseks, ent just Telegrami-taolistel kanalitel on suutlikkust alternatiivseid hääli kokku tuua ja võimendada. Heaks näiteks on siin ka Telegrami konverentside korraldamine

    On keeruline prognoosida, kuhu jõuab välja trajektoor, kus teadusliku maailmapildi kõrvaleheitmine (lameda Maa teooria) või valitseva võimu absoluutse korruptiivsuse tõdemine on vaid üks vahepunkt. Just (potentsiaalse) radikaliseerumise ohu tõttu on vandenõukultuurile ka näiteks Ameerikas rohkelt tähelepanu pööratud. Ent isegi kui konspirituaalsetel mõtteviisidel ei ole radikaliseerumise potentsiaali, on selge, et nende käivitajaks olevad pinged ja ühiskondlik polariseerumine ei ole subkultuuriline marginaalia, vaid viitab struktuursetele muutustele ühiskonnas, teadmiste- ja tarbimisloogikas.

    [1] C. R. Sunstein, A. Vermeule, Conspiracy theories: Causes and cures. Journal of Political Philosophy, 2009, kd 17, nr 2, lk 205.

    [2] S. Aupers, „Trust no one“: Modernization, paranoia and conspiracy culture. European Journal of Communication, 2012, kd 27, nr 1, lk 32.

    [3] C. Stempel, T. Hargrove, G. H. Stempel III, Media Use, Social Structure, and Belief in 9/11 Conspiracy Theories. Journalism & Mass Communication Quarterly, 2007, kd 84, nr 2, lk 353.

    [4] Telefoniküsitluse „Religioossed suundumused Eestis 2014“ viis 1100 vastajaga läbi TNS EMOR, küsimustiku pani kokku TÜ vanemteadur Lea Altnurme.

    [5] Ilmselt mängib siingi rolli eestimaalaste üleloomulikke, religioosseid uskumusi kirjeldav „pigemlikkus“: kui teemad ei ole kuigi põhjalikult läbi mõeldud, väljendub kahtlus ja teadmatus selles, et tugevaid seisukohti eelistatakse mitte võtta ning ankeetküsitluses valitakse vastusevariante „pigem nõus“ või „pigem ei nõustu“. Vt A. Remmel, M. Uibu, Outside Conventional Forms: Religion and Non-Religion in Estonia. Religion and Society in Central and Eastern Europe, 2015, kd 8, nr 1, lk 5–20.

    [6] http://www.puhastaevas.ee/.

    [7] http://petitsioon.ee/lopetada-aerosoolpritsimised-eestimaa-taevas#btn-more.

    [8] D. Jolley, K. M. Douglas, The effects of anti-vaccine conspiracy theories on vaccination intentions. PLOS ONE, 2014, kd 9, nr 2.

    [9] R. A. Wilson, M. J. Hill, Everything Is Under Control: Conspiracies, Cults, and Cover-Ups. New York, 1998.

    [10] S. Aupers, „Trust no one“.

    [11] C. Partridge, The Re-Enchantment of the West, Vol 2: Alternative Spiritualities, Sacralization, Popular Culture and Occulture. London, 2006.

    [12] M. A. Davidsen, Fiction-based religion: Conceptualising a new category against history-based religion and fandom. Culture and Religion, 2013, kd 14 nr 4, lk 378–395.

    [13] S. Aupers, „Trust no one“.

    [14] Sealsamas, lk 24.

    [15] J. M. Bale, Political paranoia v. political realism: on distinguishing between bogus conspiracy theories and genuine conspiratorial politics. Patterns of Prejudice, 2007, kd 41, nr 1, lk 45–60.

    [16] Usaldamatuse ringist ning radikaliseeruvatest infogruppidest on kahtlemata väga raske väljuda. Eri võimalusi analüüsides on pakutud välja näiteks infiltreerumine alternatiivsetesse kogukondadesse, et mitmekesistada sealset infopakkumist – vt C. R. Sunstein, A. Vermeule, Conspiracy theories. See ei tundu siiski eriti efektiivne meetod.

    [17] M. Suits, Vandenõuteooriad kui tõlgendussüsteem ja maailmapilt. Vaateid Uuele Maailmakorrale. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. Tartu, 2012.

    [18]„Ma maksan endale ja veel mitmele töötajale palka mustalt, kuna meie eelarves ei ole nii palju raha, et maksta Eesti riigile makse. Meil on ametlikult palgal kaks töötajat ja ühele maksan arve alusel. Ülejäänud on kas vabatahtlikud või saavad mult kord kuus ümbriku sees kingituse. Kui nüüd maksuamet siinkohal pea tõstab ja ahhaa ütleb, siis ärge muretsege. Meie väikese firma puhul ei ole see kaotus eriti suur, ja kui me oma tulud kuludest mööda saame, ootame teilt rõõmuga arvet. Tegelikult on mul teile üks ettepanek. Selle asemel, et meid siin paari tuhande euro pärast peedistada, tehke hoopis riigikogule ettepanek hakata maksustama Rootsi pankasid kes meie kõigi pealt teenivad ja selle tulu maksuvabalt riigist välja veavad.“ http://www.telegram.ee/arvamus/telegrami-peatoimetaja-poordumine

    [19] 2011. aastal alustanud „enesearengu teabeportaal“ Alkeemia.ee loodi „avardumisest ja arenemisest huvitatud inimesele, moodsale alkeemikule, kes otsib materjali oma isikliku Tarkade Kivi loomiseks“ ning keskendub alternatiivsetele ja vaimsetele teemadele, osalt kattes Telegramiga sarnaseid teemasid. Vt http://elu24.postimees.ee/621056/avanes-uus-unikaalne-enesearenguportaal-alkeemia-ee.

    [20] http://skeptik.ee/2015/04/30/umbluu-preemia-2015-delfile-alkeemia-neelamise-eest/.

    [21] Vt ka J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, ühiskonnateaduste instituut. Tartu, 2016.

    [22] http://www.telegram.ee/arvamus/telegrami-peatoimetaja-poordumine.

    [23] L. J. Kenix, Alternative and mainstream media. The converging spectrum. London, 2011.

    [24] J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest.

    [25] http://r2.err.ee/v/hallokosmos/saated/0813f56f-37ac-41da-8ac4-d5303fc 45b38.

    [26] C. Atton, What is „alternative“ journalism? Journalism, 2003, kd 4, nr 3, lk 267.

    [27] J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest.

    [28] J. Vogelberg, Kuidas positsioneerivad Telegrami tegijad oma kanalit meediamaastikul? Seminaritöö. Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskond, ühiskonnateaduste instituut. Tartu, 2015.

    [29] C. Soukup, 9/11 conspiracy theories on the World Wide Web: Digital rhetoric and alternative epistemology. Journal of Literacy and Technology, 2008, kd 9, nr 3, 2–25.

    [30] O. Hammer, I Did It My Way? Individual Choice and Social Conformity in New Age Religion. Rmt-s: Religions of Modernity: Relocating the Sacred to the Self and the Digital. Toim. D. Houtman, S. Aupers. Leiden, 2010, lk 49–68.

    [31] Hando Tõnumaa Telegrami 2016. aasta konverentsil peetud ettekandes.

    [32] J. Vogelberg, Kuidas positsioneerivad Telegrami tegijad oma kanalit meediamaastikul?, lk 18.

    [33] J. Vogelberg, Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest.

    [34] Y. Tsfati, Online news exposure and trust in the mainstream media: Exploring possi-ble associations. American Behavioral Scientist, 2010, kd 54, nr 1, lk 22–42.

    [35] Eesti võimumaastikul on huvitav näiteks EKRE suhestumine vandenõuteoreetiliste käsitlustega. Positsioneerides end vastanduse kaudu valitseva eliidiga, on suur osa selle motiividest kantud vandenõuloogikast: sobingud Brüsseliga, Eesti mahamüümine, valitsusparteide valed jne. On näha ka otsest seost vandenõukultuuriga – jagatakse laiemalt vandenõuteoreetilisi artikleid jne.

    [36] E. Asprem, A. Dyrendal, Conspirituality Reconsidered: How Surprising and How New is the Confluence of Spirituality and Conspiracy Theory? Journal of Contemporary Religion, 2015, kd 30, nr 3, lk 367–382.

    [37] C. Ward, D. Voas, The emergence of conspirituality. Journal of Contemporary Religion, 2011, kd 26, nr 1, lk 103–121.

    [38] http://www.uusyhiskond.org/alkeemik.html.

    [39] M. Uibu, Re-Emerging Religiosity: The Mainstreaming of the New Spirituality in Estonia. Journal of Baltic Studies, 2016, kd 47, nr 2, lk 257–274.

  • * Kes on see patustaja noor …

    A. E. HOUSMAN

    ***
    Kes on see patustaja noor, kel raudu pandud käed?
    Miks teda neavad sõimuga pealtvaatajate väed?
    Miks palgel süü, kui hälbinud ta oleks õigest teest?
    Ta vangimajja viiakse tema juuste värvi eest.

    Teeb häbi inimloomule seesugust värvi pea;
    neid muiste võlla tõmmati, mis on veel liiga hea,
    sest nülgida ju õiglasem on karistuseks meest
    ta juuste nõnda jõletu, nii ilge värvi eest.

    Ta kõva vaeva näinud on ja maksnud hinda head,
    et juuksed teiseks värvida ja kinni katta pead;
    kuid rebitud on valla nüüd ta juuksed mütsi seest,
    ta kohtu alla viiakse tema juuste värvi eest.

    Nüüd sõrmed köidikutesse ja jala külge kett,
    et sunnitöökarjääris ta saaks tunda vilet-vett,
    ja kui ta vahel hingata saab karmist vilest-veest,
    siis needku oma Loojat ta oma juuste värvi eest.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

  • Toimetajalt: Ääri-veeri, serviti ja üle piiri

    Uus kaksiknumber tõstab evangeelses vaimus viimased esimesteks ja marginaalid keskseks. Pildile saavad – kui klassiku sõnu kasutada – need, kes “hüljatud ja unustatud, petetud ja tüssatud, kukutatud ja karistatud, alandatud ja solvatud, põlatud ja vihatud, piinatud ja heidutatud, hävitatud, hüvitatud, alandatud, ülendatud, amnesteeritud, rehabiliteeritud.” Aga ka need, kes lihtsalt isemoodi või käivad oma teed.

    Eelmises augustis ilmunud 1905. a revolutsioonist inspireeritud luulevaliku jätkuks on Aare Pilv koostanud ja järelsõnastatud buketi punapagulaste luulest – sisult klassivõitlusliku, vormilt avangardse (nii omas ajas kui praegugi).

    Aet Annist võtab vaatluse alla Eestist pärit ajutised võõrtöölised ehk pendelmigrandid ning uurib, millest nad on ilma jäänud ja kuidas hakkama saavad. Kuigi sissetulekute ebavõrdsus on Eestis suur, on pärilikke klassierinevusi peetud väikeseks. Välismaal töötavate eestlaste seas löövad need teravamalt välja koos üksteise võõristamisega. “Klassivahede tunnetamine ja elavnemine Välis-Eestis pärast 2004. aastat pole siiski tähendanud ainult soovi matslikke kaasmaalasi vältida. Kujunenud on uued eeldused selle kohta, milline eestlane on „oma“ ja milline mitte, ning ses segases ja ebamäärases olukorras jääb üle kaasmaalasi üldiselt pigem kahtleva põlastusega kohelda.” Samas see, kes välismaal töötades kuulub viimaste hulka, võib kodualevisse naastes esimeseks tõusta. Tagasipöördujal on “suurem võim … mitte alluda sellele, kuidas loob nende elu küla või naabruskond nende ümber või rahvuslik meedia neist kaugel.”

    Elo-Hanna Seljamaa käsitleb viise, kuidas riik on vähemusrahvusi toetada ja lõimida püüdnud, ning leiab, et etnokultuuriline lähenemisviis jääb vähemustele kitsaks ega peata nende venestumist. Merilin Piipuu kaitseb ka nende õigust mäletada, kes rasketel aegadel nii väga ei kannatanudki, vaid kohanesid ja hakkama said. Evelin Tamm arvustab ametliku mälupoliitika soorežiimi, mis muudab “naised nähtamatuks ja hääletuks enamuseks” ja toob kaasa soolise tasakaalutuse riigi juhtkonnaski.

    Kevin Moss annab ülevaate homoseksualistide kohtlemisest NSVL-is: varajase liberaalsuse asemele tuli peagi homoseksualismi seostamine fašismiga ning alates sula-aastatest homoseksualistide valikuline tagakiusamine. Erilise keeru aga andis teemale NSVL-ile omane vanglakultuur ning “rahvuskultuurilised” erinevused Euroopa liiduvabariikide ning Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia vahel.

    Marko Uibu uurib, kuidas levivad Eestis vandenõuteooriad: “keemiasabadest”, vaktsiinidest, suurriikide koostööst tulnukatega, uuest maailmakorrast jne. “Kuigi vandenõuteooriatesse uskujad on ehk eredaim näide peavoolule vastandumisest, on nähtuse taustaks laiem rahulolematuse kultuur, mille eri ilminguid võib näha ka näiteks poliitilistes arengutes. Vandenõukultuur on sügavalt ja süsteemselt seotud ühiskondlike protsessidega, markeerides laiemalt inimeste kõrvalejäetust, frustratsiooni,” tõdeb Uibu.

    Meelis Oidsalu visandab ülevaate Kaur Kenderi algatatud võrguportaalist Nihilist ja näeb selle juhtideed vastuseisus “horisontaalsele tsensuurile” ehk ühiskondlikele hoiakutele, mis teatud teemasid ja kirjutamisviise vaigistada püüavad. Berk Vaher ja Aare Pilv käsitlevad peamiselt Kiwa ümber Tartus keerlevat eksperimentaalkirjanduselu ning Hanno Soans Anna-Stina Treumundi queer-kunsti.

    Ka Vikerkaare proosaleheküljed – Margit Lõhmuse, Maarja Kangro ja Peeter Sauteri jutud – lähevad seekord üle nii mõnegi “horisontaalse tsensori” poolt tõmmatud piiri.

Vikerkaar