Valdav osa nooremaid Eesti kultuuriinimesi ning kosmopoliitilisemaid valgekraesid ohkas pärast viimaseid Riigikogu valimisi kergendatult. Liberaalsete jõudude koalitsioon päästis meid taaskordsest ekreikest. Tõsi, on rahustav, et Ukraina sõja ajal pole puldis võõrkeeli napilt oskavad saamatud onklid, kel kombeks naisi ja vähemusi solvata. Kuid kas me peaksime tõepoolest soovima, et meid valitseksid „liberaalsed jõud“?
Praegune Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsiaaldemokraatidest koosnev koalitsioon on mitut moodi paradoksaalne. Kaks klassikaliselt parempoolset liberaalset erakonda on ühte heitnud sotsiaaldemokraatidega. Inimesed, kes seisavad poliitikas vähemkaitstute positsiooni tugevdamise eest, juubeldavad õigusega abieluvõrdsuse saavutamise üle. See ongi juubeldamist väärt. Enamasti on needsamad inimesed aga langenud uue valitsuse suhtekorralduslikku lõksu, jäädes uskuma, et valitsus tõstab vastutustundlikult makse, et katta eelmiste valitsuste tekitatud puudujääke. See jutt pole aga mitte lihtsalt eksitav, vaid tegemist on puhtakujulise valetamisega. Uus valitsus otsustas esmajoones kinkida rikastele täiendava maksuvabastuse, kaotades tulumaksuküüru, ja kompenseerida sellest tekkivat eelarveauku käibemaksu tõusuga, mis puudutab teravalt ennekõike vaesemaid leibkondi, kelle eelarvest kulub suurem protsent käibemaksule.
Säärane poliitikate pakett – abieluvõrdsus ja maksukink rikastele vaeste arvelt – on täpselt see, mille me saame, kui riiki juhivad „liberaalsed jõud“. Narriks on end tõmmata lasknud vasakpoolsed, kes on läinud kaasa EKRE ja nende kaasteeliste väljakäidud vastandusega liberaalne-konservatiivne ning asunud toetama n-ö „liberaalseid jõude“. Kuidas me oleme aga Eestis jõudnud seisu, kus säärane „liberaalsete jõudude“ koalitsioon tundub nii suurele hulgale eestlastest loomulik kooslus?
Sellel esseel siin on kaks eesmärki. Esiteks uurin, kuidas vastandus liberaalne-konservatiivne on Eestis viimase kümne aasta jooksul kanda kinnitanud. Kakskümmend aastat tagasi tundunuks säärane vastandus võõras ning praegugi haakub ta vaid ühe osaga Eesti poliitilisest debatist, ehkki suur osa meediasfääri kulub just selle vastanduse lahkamisele.
Teiseks näitan, et telje liberaalne-konservatiivne esiletõstmine jätab kaotaja rolli madala sissetulekuga inimesed.
Kuidas liberaalist ja konservatiivist vastandid tehti
Eesti inimene, kes soovis 2023. aastal riigikogu valimiste eel kontrollida, mil määral tema positsioonid ühtivad eri kandidaatide ja erakondade omadega, sai kasutada kahte erinevat internetiküsimustikku. Postimehe valimiskompass „Hääleandja“ kaardistas valijate ja poliitikute eelistusi valdavalt põhjendatud, ent kohati veidralt kallutatud sõnastuses küsimustikuga.[1] Vastused kuvati koordinaatteljestiku kahel skaalal: abstsissil vasak-parem ja ordinaatteljel konservatiiv-liberaal.[2] Ehkki ERR-i „Valimiskompassi“ küsimused olid sõnastatud vähem tendentslikult ning väärtusneutraalsemalt, paigutas seegi rakendus valijad samasugusesse koordinaatteljestikku.[3] Tähelepanuväärne on see, et ERR pidas tarvilikuks lisada telje vasak-parem ette määratluse „majanduslik“ ning ühes täpsustavas artiklis nimetas küsitluse peaautor Andres Reiljan dimensiooni liberaalne-konservatiivne „sotsiaalkultuuriliseks“.[4] Kuivõrd tegu on nii-öelda laiatarbekaubaga, mida ka ulatuslikult kasutati, ei tundu vast väär järeldada, et poliitika säärane kaardistamine ongi tänases Eestis levinud ning ehk isegi üldaktsepteeritud. Ometi mõjub mõtlemine poliitikast nende kahe telje abil mõnevõrra kummastavalt. Taasiseseisvumisest saati on Eestis terminit „liberaal“ nähtud ennekõike majandusliku määratlusena, mille vastandiks oleks pigem sotsialist kui konservatiiv. Mis vast kõige olulisem, mitte miski ei takistanud pikki aastaid kellelgi olemast samaaegselt konservatiiv ja liberaal, nagu seda olid toonases Eesti poliitikas nii Siim Kallas kui ka Mart Laar.[5]
Sama liberaalne-konservatiivne telg oli ERR-i valijakompassis ka juba 2015. aasta valimistel, kuid puudus veel näiteks 2011. aasta valimiskompassis.[6] Aga liberalismi-mõiste ümber käiv tants on veelgi keerukam. ERR-i valijakompassi täiendavate dimensioonide loetelus oli lisaks eraldi välja toodud demokraatiatelg, mille otspunktideks olid vastavalt liberaalne ja illiberaalne demokraatia. EKRE oli üksi illiberaalse demokraatia otsas ning kõik teised erakonnad asetusid liberaalse demokraatia poolele. Ehk siis juba ka sellises elementaarses didaktilises laiatarbe tööriistas nagu valimiskompass on sõnal „liberaalne“ terve rida erinevaid üksteisele vastu rääkivaid tähendusi.
Sõnade „liberaal“ ja „liberalism“ tähendusega on keerulised lood ka laiemalt. Nad võivad osutada vägagi erinevatele koolkondadele või ideedele ning eri riikides tähendavad need sõnad küllaltki erinevaid asju. Eestis peeti aastatuhandevahetuse paiku liberalismiks ennekõike klassikalise liberalismi ja neoliberalismi vaimus arusaama maailmast, kus iseseisvad indiviidid, kes peaasjalikult on ka omanikud, jõuavad parimate poliitiliste lahendusteni, kui riik sekkub nende tegevusse võimalikult vähe või kui, siis ainult niipalju, et aidata turujõududel jõuda optimumini, kuhu nad muidu ehk iseseisvalt ei jõuaks. Sellises liberalismis kaotajatele sooja kohta polnud.[7] Poliitikafilosoofias aga domineeris liberalismi nime all samal ajal hoopis teistsugune arusaam. Angloameerika ülikoolides oli poliitikafilosoofiline liberalism koondunud lõpututeks aruteludeks ja kriitikaks John Rawlsi õiglusteooria üle, mis oli märksa lähedasem sotsiaaldemokraatlikule heaoluriigile ning erines märkimisväärselt Eestis valdavast arusaamast selle kohta, mis on liberalism nii poliitiliselt kui teoreetiliselt.[8]
Poliitiliselt peetakse liberalismi all eri riikides aga silmas vägagi erinevaid, kohati lausa teineteisele vasturääkivaid suundasid. Liberalismi sünnikodus Suurbritannias ja samuti ingliskeelses Ameerikas tähendab ta täiesti erinevaid asju. Suurbritannias mõeldakse selle all valdavalt klassikalise liberalismi vaimus vabakaubanduse soosimist ning vähest riiklikku sekkumist majandusse. USA-s seevastu tähendab ta argises pruugis lihtsalt demokraatlikku parteid ning pigem suurt kui väikest riiki. Sellel on ajaloolised põhjused. USA riigi roll inimeste elu ja majanduse korraldamises laienes märkimisväärselt 1930. aastatel Uue Kursi ajal, mida nimetati ka lihtsalt Uue Kursi liberalismiks. See ei ole ehk nii üllatav, kui mõtleme, et ka näiteks John Maynard Keynesi võib pidada liberaaliks. Sõjajärgsel Lääne-Saksamaal ning hiljem, ühinenud Saksamaal, on liberalism ennekõike olnud seotud Freiburgi koolkonna turgude kujundamisele keskendunud ordoliberalismiga, millel oli märkimisväärne mõju Konrad Adenaueri aegsele Saksa majandusimele ja Euroopa Liidu majandusintegratsioonile, eriti konkurentsiõiguse vallas. Ehkki näiteks üleeuroopalises võrdluses võiks Emmanuel Macroni just nimelt liberaaliks nimetada, ei pruugita seda sõna aga Prantsusmaal pea üldse või kui, siis ainult sõimusõnana epiteetidega rikastatult. Näiteks anglosaksi ultraliberaal on prantsuse keeles enam-vähem sünonüüm röövkapitalistile. Postsotsialistlikus Euroopas on see sõna tähendanud samaaegselt klassikalist liberalismi ehk turukeskset majanduskorda, liberaalset demokraatiat ja õigusriigi kaitset vähemustele. Laias plaanis nõuti kõiki neid asju eurointegratsiooniks ning viimasel ajal on üksjagu furoori tekitanud liberalismi hädadest tõukunud illiberalism Poolas, Ungaris ja mujal regioonis.[9]
Poola on hea näide sellest, kuhu suunas tundub triivivat Eesti, kui poliitilise spektri vastanditeks, erinevalt enamusest Euroopast, peaksid saama konservatiiv-liberaal. Näiteks pole postsotsialistlikus Poolas olnud peamine mitte vasaku-parema telg. Pigem on olnud määrav konservatismi-liberalismi telg, kus sotsiaalmajanduslikud küsimused on ebaühtlaselt jaotunud. Vendade Kaczyńskite PiS (Prawo i Sprawiedliwość – Õigus ja Õiglus) on tugevalt natsionalistlik, jagab küllaltki heldeid sotsiaaltoetusi, aga samas pillub solvanguid seksuaal-, rahvus- ja rassiliste vähemuste suhtes. Eesti 2020. aastate alguse poliitikasse ületoodult on ta ehk võrreldav Isamaa (pluss tugevad sotsiaaltoetused) ja Keskerakonna (miinus sõbralikkus rahvusvähemuste suunal ja leebem toon Venemaa aadressil) kokteiliga. Kodanike Platvorm (Platforma Obywatelska) sarnaneb aga Reformierakonna või Eesti 200-ga: parempoolne neoliberaalne turukeskne nägemus ühiskonna ja majanduse suhetest tuleb käsikäes tugeva eurofiiliaga ning veidi eklektilise seguga sotsiaalkonservatismist ja vähemuste sallimisest. Euroopas ainulaadselt on vasakpoolsed jõud Poolas poliitiliselt marginaliseeritud ning 2015. ja 2019. aasta vahel polnud Seimis esindatud ühtegi vasakerakonda.
Kuidas siis kogu selle tohuvabohu ja mõisterägastiku taustal ikkagi juhtus nõnda, et pärast valimisi tundus poliitikavaatlejate ja Eesti inimeste enamusele mõistlik, et võimule pääsesid „liberaalsed jõud“?
Kategooriad ja poliitika
Kategooriad, mille abil me poliitikast kõneleme, nii nagu mõõdikud laiemalt, ei ole lihtsalt neutraalsed vahendid, millega neist lahus seisvat nähtust kirjeldada. Nad suunavad meie mõtlemist ja panevad meid maailma nende kaudu tõlgendama ning seeläbi nende enda võimu suurendama. Lingvistilises plaanis võib säärase mõtte viia tagasi Herderi, Saussure’i, Boasi, Sapiri, Whorfi ja teisteni, kes on osutanud teadmise kohalikkusele ja tinglikkusele, mis rajaneb ühe asja eristamisel teisest ega tulene asjade sisimast loomusest. 20. sajandi sotsiaalteadustes on mõistete maailmakujundavat mõju uurinud terve rida koolkondi ja mõtlejaid alates Michel Foucault’st ja Antonio Gramscist kuni mõistete ja hoiakute ajalooni või, veidi lihtsustatult, sotsiaalkonstruktivismini.
Ka sotsiaalteaduste alusmõisted „ühiskond“ ja „majandus“ on säärased. Nad tulid käibele koos statistilise aparatuuri, ajakirjanduse, sotsiaalteaduste ja riikliku bürokraatia arenguga, mis ühtpidi asusid neile uutele objektidele mõõtmisega keha andma ja samas neid poliitikateks vorpima. Terve rida mõjukaid majandussotsioloogilisi uuringuid on näidanud, kuidas loodusteaduslikkust matkiv rahvamajandusteadus on performatiivne, st mitte ainult ei vaatle oma objekti – majandust kui statistilist ja poliitilist tervikut –, vaid läbi selle, kuidas ta seda objekti konstrueerib, loob ka raamid sellele, millised võivad olla poliitilised probleemid ning millised võiksid olla nende lahendused.[10]
Oluliste mõisteliste kategooriatega on nagu haamri ja naeltega. Kui sul on käes haamer, näed sa kõikjal naelu, ehkki enne ei pruukinud naelad sugugi silma paista. Kui vastandus liberaalne-konservatiivne võib algul ilmneda kirjeldava kategooriana, mis vaid osaliselt olemasolevat reaalsust haarab, siis teda palju kasutades muutub ta aja jooksul samuti maailma muutvaks kategooriaks. Millal siis muutus Eestis võimalikuks rääkida konservatismist ja liberalismist kui teineteisele vastanduvatest ismidest? 2011. aasta valimiskompassis seda vastandust veel ei leidnud. 2023. aasta Riigikogu valimiste järel on meil aga koalitsioon, mis on üksmeelselt tembeldatud liberaalsete jõudude koalitsiooniks. Kuidas me siia jõudsime?[11]
Opositsioon liberaal-konservatiiv
2010. aastate keskpaika jääb kaks võtmesündmust, mis varasema poliitilise maastiku vastandustega enam kuigi hästi ei haakunud. Esiteks, kooseluseaduse hääletus 2014. aastal ning sellele kümmekonna aasta jooksul eelnenud ja järgnenud artiklid, meeleavaldused jne. Teiseks, 2015. aasta migratsioonilaine ning selle ümber üle Euroopa puhkenud paanika. Mõlema sündmuse ajal torkas ennekõike silma Eesti erakondade ja poliitikute kohmetus ja saamatus nendele teemadele reageerimisel. Mäletan selgesti üht 2015. aasta suve raadiosaadet migratsioonilainest, kus külalisteks olid toonane europarlamentäär Urmas Paet ja siis veel autsaider, küllaltki vähetuntud EKRE saadik riigikogus Martin Helme. Paet oli kohmetu. Kogu pagulus- ja rändeteema oli talle uus ja võõras. Ehkki ta üritas raadioeetris õigustada pagulaste vastuvõtmist, ei olnud tal ülevaadet isegi sellest, kes kust kuhu rändab, kui palju neid võiks olla ja miks nad seda teevad. Küllap polnud ta isegi veendunud selles, et Eestis tuleks pagulasi vastu võtta, ning seega jäigi tal vaid üle korrata, et teeme nii, sest nõnda meeldib Brüsselile. Martin Helme seevastu teadis arve, rõhus hirmulugudele, oli enesekindel ja selle teema enda jaoks läbi mõelnud. Nõnda määraski Helme kogu vestluse takti ja Paetil ei jäänud üle suurt muud kui ebamugavalt podiseda. Kohmetus uue võõra teemaderingi ja rõhuasetuse ees kirjeldab laiemalt ka Eesti poliitilise ladviku olekut LGBT+ ja rände teemadega seoses.
Ehkki EKRE pääses püünele just 2014–2015 kooseluseaduse ja rändelaine valguses, oli Eesti poliitika ümberseadistamine olnud EKRE ja nende teekaaslaste siht algusest peale. Juba 2012, enne laiemaid diskussioone samasooliste paaride kooselu legaliseerimisest, ajal, mil Eesti peamisteks muredeks olid majanduskriisist toibumine ja maa rahvast tühjaks voolamine, mitte kellegi Eestisse saabumine, peeti värskelt Rahvaliidu jääkidest ja Eesti Rahvuslikust Liikumisest moodustatud uue Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimene kongress. Seal võeti vastu poliitiline avaldus, mis seadis otsesõnu eesmärgiks senise poliitilise välja ning selle vastanduste vasak-parem ja ida-lääs ümberseadistamise uuel liberaalsel-konservatiivsel teljel: „Puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valijale, kes on tüdinud sundvalikust Ansipi ja Savisaare, ida ja lääne, vasaku ja parema vahel, väljapääsu sellest võltsvalikust.“[12]
Tõsiselt algas aga Eesti poliitika mõisteline ümberseadistamine alles pärast kooseluseaduse vastuvõtmist ja 2015.–2016. aasta Euroopa rändekriisi. Ehkki EKRE oli kuulutanud poliitika rekalibreerimise oma eesmärgiks, oleks liialdus väita, et nemad üksipäini sellega hakkama said. Umbes samal ajal asus Eestis oma ideid propageerima Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK).[13] Võib öelda, et küsimus ei olnud kummaski fenomenis endas, st ei kooseluseadus ega Euroopa migratsioonilaine ei mõjutanud olulisel määral valdava osa Eesti inimeste elu. Küll aga oli asi avalikus reaktsioonis neile. Mõlema ümber lõi lahti laiem meediapaanika, meeleavaldused vastu ja toetuseks ja pidevad arvamusavaldused ajaleheveergudel, raadiosaated, arutelud sõpradega, ning – mis pole sugugi väheoluline – neid vastandusi toitsid konfliktid perekonnaliikmete ja põlvkondade vahel pidulaudades.[14] Kui mootorrattajõuk 2015. aastal Vao külla pagulasvarjupaika hirmutama sõitis, mõjus see kui külm dušš Eesti poliitikamaastikul. Pind jalge all oli muutumas, kuid seda ei osatud veel õigesti sõnastada. Kui EKRE 2015. aastal nende sündmuste mõjul parlamenti pääses, ei osanud ajakirjandus ja teised erakonnad esialgu reageerida.[15] Reformierakond, kes valimised võitis, kutsus EKRE koos kõigi teiste erakondadega esialgu koalitsiooniläbirääkimistele, enne kui EKRE parketikõlbmatuks tembeldati.
Lisaks EKRE-le, kes oli eksplitsiitselt poliitika rekalibreerimisest oma eesmärgi teinud, asusid seda toetama ka teised organisatsioonid. 2016. aastal asutati eksitava nimega MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut. Tegemist polnud neutraalse kõrvaltvaataja rollile püüdleva iseseisva teadusasutusega, nagu nimi ehk lubanuks arvata, vaid huvigrupiühinguga, mille siht oli algusest peale sotsioloogilise oreooli kasutamine selleks, et näidata, kuidas Eesti ühiskonna valdava osa tõekspidamised on konservatiivsemad kui poliitikute, ajakirjanike ja haritlaste omad. Ehkki selles intuitsioonis oli, eriti sihtasutuse loomise aegu, üksjagu tõtt, on sihtasutuse küsitluste küsimused tihti sõnastatud tendentslikult ning ei paku seega niivõrd objektiivsusele või neutraalsusele püüdlevat tasakaalustatud pilti Eesti ühiskonnast, vaid ennekõike statistilist toetusmaterjali moraalikonservatiivsete positsioonide edendamiseks.[16]
Kõige värvikam on selles valguses toona Kesk-Euroopa Ülikooli politoloogia doktorandi, nüüdse Tartu Ülikooli teaduri Martin Mölderi analüüs Ühiskonnauuringute instituudi 2016. ja 2017. aasta küsitlustest.[17] Õigupoolest on tegemist ehk kõige selgemate näidetega, kuidas neile sõnadele anti tol perioodil forsseeritult uus tähendus, ilma et see oleks Eesti toonase mõistelise väljaga haakunud.
Lühidalt, 2016. ja 2017. aastal lisas MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut AS-i Turu-Uuringud kaudu pea 800 vastajaga omnibus-küsitlustele veidi üle kolmekümne oma küsimuse, kus need figureerisid koos valdavalt eri firmade turundusosakondade tellitud küsimustega à la „kas teile meeldib tihedam või vedelam ketšup?“.[18] Esiteks paluti inimestel ennast määratleda skaaladel liberaal-konservatiiv ja vasak-parem ning seejärel suhestuda erinevate majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi hoiakuid puudutavate küsimustega, mille põhjal – vähemalt nii lubab Mölder artikli alguses – saab „selgitada, mida liberaalsus või konservatiivsus vastajatele tähendavad ehk millised on konkreetsed hoiakud, mis iseloomustavad sellise enesemääratlustega inimesi“.[19] Ehkki säärane probleemipüstitus on iseenesest relevantne ja huvitav, rajanevad küsimustik ja selle interpretatsioon kahel loogilisel apoorial, mis lõpuks ei võimalda „konservatiivsuse“ ja „liberaalsuse“ kategooriaid Eesti poliitmaastikul empiiriliselt sisustada.
Küsitluse esimene tõsine probleem peitub juba esimeses küsimuses: „Poliitikas räägitakse vahel liberalismist ja konservatismist. Kuhu Te ennast sellel skaalal asetaksite, kus 0 tähistab liberalismi ja 10 konservatismi?“ Küsimuse esimene poolt on täiesti arusaadav. Vaevalt vaidleks keegi vastu, et poliitikas räägitakse liberalismist ja konservatismist. Teisest lausest ehk enesemääratlusküsimusest edasi jooksevad kogu küsitlus ja selle tulemused kiiva. Mis lubas autoritel arvata, et säärane skaala on mõistlik? Kas skaala eelduseks pole mitte see, et otstes seisvad tähised vastanduksid reaalselt teineteisele ning et nende vahel oleksid võimalikud vahepealsed, n-ö hallid positsioonid? Nagu juba öeldud, oli Eestis läbi 1990. ja 2000. aastate normaalne, et keegi on samaaegselt liberaal ja konservatiiv. Tegemist ei olnud teineteist välistavate määratluste ega vastanditega.
Igal juhul määratles ennast liberaalina veidi vähem kui viiendik ja konservatiivina umbes viiendik. Suurem osa inimesi määratlesid aga ennast hoopis kuskil skaala keskel või väitsid, et nad ei oska küsimusele vastata.[20] Nagu Mölder ise tõdes, ei eristunud enamik vastanuid liberaal-konservatiivse skaalal kuigivõrd, küll aga olid end liberaaliks nimetanud inimesed pigem sotsiaalmajanduslikult parempoolsed, mis näitab veel kord, et tõenäoliselt ei mõistnud suur osa küsimustikule vastanud inimesi neile pakutud termineid nii, nagu neid hiljem tõlgendas teadlane Mölder. Kõike seda aga ei vaevunud Mölder isegi arutama. Ei Akadeemias ilmunud „teadusartiklis“ ega küsitlust tutvustanud Postimehe seminaril ega ajaleheartiklites ei arutlenud ei Martin Mölder ega MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut kordagi selle üle, mida need sõnad tähendada võiksid ning mil määral neid üldse vastanditeks lugeda saab. Hoolimata sellest, et väidetavalt oli küsitluse eesmärk kirjeldada, kuidas Eesti kodanikud mõistavad termineid „konservatiiv“ ja „liberaal“, tundub, et tegelikult teenis kogu projekt kaht muud eesmärki: mõtestada terminid konservatiiv ja liberaal ümber kui vastandid nii, nagu see sobib EKRE, SAPTK-i, Ühiskonnauuringute instituudi ja Martin Mölderi arusaamadega, ning näidata, et eestlaste enamus on sedasi mõistetult tegelikult konservatiivid.
Artikli teine probleem on loogiline salto, mis lubas Mölderil siduda selle esimese lonkava loogikaga küsimuse ülejäänud küsimustikuga ning järeldusega, et Eesti elanike enamus on kapikonservatiivid või, tema enda sõnutsi, Eesti kodanike „nähtamatul enamusel“ on valdavalt konservatiivsed vaated. Tema afišeeritud teguviis selles artiklis on mulle kui antropoloogile sümpaatne – väidetavalt ei määra seal terminite sisu mitte uurija, vaid küsitlus aitab sisustada ühiskondlikult olulised keerulised mõisted empiiriliselt antud vastuste põhjal. Ehk siis see, kuidas inimesed vastavad järgnevatele küsimustele valdavalt tundlikel teemadel (immigratsioon, samasooliste paaride õigused, demokraatia), näitab, mida määratlused „liberaal“ ja „konservatiiv“ tänapäeva Eestis tähistavad. Siin on aga kaks probleemi. Esiteks ei luba uurimuse ülesehitus seda näidata. Kui 20% 800-st vastajast võib isegi olla representatiivne (jätan selle lahkamise andmespetsialistidele), ei saa me ometi väita, et viis, kuidas ennast konservatiiviks deklareerinud inimesed mingile küsimusele vastavad, on konservatiivne positsioon. Võib olla, et need, kes ennast konservatiivideks peavad, leiavad, et mingis küsimuses on konservatiivne vastus üks, aga kõik teised leiavad, et konservatiivne vastus oleks hoopis midagi muud. Kuidas siis sellisel juhul määratleda, mida Eesti kodanikud konservatiivsuseks peavad? Antud küsitluse põhjal ei saa me seda kunagi teada. Meil on ainult autori poolt forsseeritud enesemääratlused mõnevõrra ebaloomulikul skaalal ja terve rida vastuseid muudele küsimustele. Aga probleem on veel sügavam. Kui Mölderi välise neutraalse vaatleja positsioon oli juba algusest peale võlts – sest kes siis ikkagi küsimused koostas ja selle kunstliku skaala vastajatele välja pakkus? –,
siis tegelikult astub ta ka tagasi oma esialgselt metodoloogiliselt positsioonilt, kus see, mis on konservatiivne või liberaalne, tulnuks määrata küsitluse tulemuste põhjal.[21] Vastuste kodeerimisel liberaalse-konservatiivse skaalal ei lähtu Mölder mitte ennast konservatiivide ja liberaalidena määratlenud inimeste eelistustest, vaid sellest, mis on tema arvates „eeldatavasti“ või „traditsiooniliselt“ konservatiivne või liberaalne.
Hea näide sellest, kuidas Mölder väljub „lasta andmetel enestel rääkida“ paradigmast ning asub vastuseid tema enda opositsiooni „liberaal-konservatiiv“ järgi ümber vormima, on see, kuidas ta käsitleb telgede parem-vasak ja liberaal-konservatiiv suhteid. Esiteks tõdeb ta vastuste põhjal, et end liberaalidena määratlenud inimesed paigutasid ennast skaalal vasak-parem selgelt paremale konservatiividena määratlenud inimestest.[22] Ometi oli Mölderi soov enda USA või Poola-Ungari moodi liberaalsuse-konservatiivsuse opositsiooni mudelit nendele andmetele peale suruda nõnda tugev, et uuringu peamisel kokkuvõtlikul skeemil, mis oli Postimehe seminari ettekande keskne slaid, on vastused jaotatud hoopis kahte blokki: liberaalne/vasakpoolne ja konservatiivne/parempoolne.
Mis puudutab Mölderi ja Ühiskonnauuringute instituudi „vaikiva enamuse“ teesi, ei ole tagatipuks sugugi selge, kas määratlus ja skaala konservatiivne-liberaalne olid paljude nende küsimuste puhul mõistlikud või kas pakutud küsimused ise olid mõistlikud inimeste positsioneerimiseks sellel skaalal. Põhjendamisega need autorid aga ennast juba vaevama ei asunud, mis näitab taas kord, et neid ei huvitanud mitte niivõrd nende mõistete sisustamine, kuivõrd nende jõuga pealesurumine tõrksavõitu materjalile. Kui üle 80% vastanuid, sõltumata sellest, kas nad määratlesid ennast liberaalide või konservatiividena, arvasid, et vabaabielu ei ole taunitav, kas me saame siis sellegipoolest väita, et vabaabielu tolereerimine on liberaalne positsioon? Seda saab ehk väita ajaloolise või ühiskondade võrdlemise kaudu, kuid mitte Eesti ühiskonna ja nende küsitlusandmete põhjal. Olnuks küsimustik teisiti koostatud, saanuks ehk näidata, et Eesti enamus on hoopis liberaalne.
Tulemusi tutvustati Postimehe ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi koostöös korraldatud seminaril ning sealne arutelu reetis ennekõike, kui halvasti need kategooriad ja selline telg sobitusid valdavate arusaamadega Eesti poliitikast. Osana teaduspesust olid kutsutud esinema ja üritust modereerima kas poliitiliselt neutraalsemad või teistsuguseid seisukohti esindavad Raul Eamets, Mihkel Solvak ja Oudekki Loone. Endine ökonomist, hilisem Edmund Burke’i Seltsi juht Hardo Pajula jagas poliitika vabaduse ja võrdsuse tiivaks ja kurtis, kuidas Eesti liberaalid on liikunud vabaduse tiivast võrdsuse tiiba, mis on Pajula silmis määratud kalduma diktatuuri teele.[23] Kõige ilmekam oli ehk sotsioloogi ja pikaaegse Isamaa ja Vabaerakonna poliitiku Aimar Altosaare kummastus Mölderi kategooriate üle. End ühtmoodi liberaaliks ja konservatiiviks pidanud inimesena olla ta viimasel ajal olnud sunnitud loobuma määratlusest „liberaalne“, sest viimased olla nüüd muutunud vasakpoolseks.
Kahju on sellest, et osa teisi teadlasi (Raul Eamets ja Mihkel Solvak) läks selle palaganiga kaasa, ehkki sellised väärtushinnangute „uuringud“ ning nende tutvustusüritused on teeninud ennekõike EKRE, SAPTK-i ja Ühiskonnauuringute instituudi poliitilist ja ideoloogilist taotlust mõtestada ümber Eesti poliitmaastiku peamised vastasseisud.
Olgugi et vastandus liberaalne-konservatiivne mõjus esialgu Eestis võõralt, võtsid selle peagi omaks väga erinevate hoiakutega inimesed. Seda asusid kasutama analüütikud, kes polnud seotud EKRE, SAPTK-i ega Ühiskonnauuringute instituudiga, ning arvajad ja poliitilised jõud parteide sees ja neist väljas asusid end määratlema uudsel liberaalse-konservatiivse teljel.
Määrava tähtsusega on vast see, et sama vastanduse võtsid peagi üle ka need, kes soovisid EKRE ja laiemalt paremäärmusluse tõusu kritiseerida. Kui politoloog Tõnis Saarts kirjutas kunagi, et Reformierakond oli Edgar Savisaare sünnitis, siis võib öelda, et periood 2014–2023 oli aeg, mil EKRE ja SAPTK sünnitasid liberaale.[24] Tõnis Saarts pole aga selles loos sugugi mitte ainult metakommentaator, nagu ta oli seda Reformierakonna ja Savisaare vastanduse puhul, vaid ka üks esimesi, kes selle uue vastanduse üle võttis. Juba jaanuaris 2016 kirjutas temagi, et Eestis on pinda võtmas uus väärtuskonflikt liberaalide ja konservatiivide vahel, mis oli ehk juba latentselt ka enne olemas, kuid sai päevavalgele tulla alles pärast seda, kui rändelaine ja arutelu samasooliste paaride kooselu legaliseerimise üle Eesti ühiskonda raputasid.[25]
Vastanduse liberaalne-konservatiivne ülevõtmises on osalenud rida teisigi end uuele paremäärmuslusele vastandavaid inimesi nagu näiteks Ahto Lobjakas. Lobjakas oli kuni 2019. aastani Raadio 2 populaarse poliitikasaate „Olukorrast riigis“ peamisi saatejuhte ja häälekas poliitkommentaator, kes end ise „liberaaliks“ nimetas ja paremäärmusluse tõusu üle häirekella lõi. 2019. aasta kevadel, kui EKRE esimest korda valitsuskoalitsiooni pääses, väitlesid Ahto Lobjakas, Lauri Vahtre ning Jaak Valge Postimehe veergudel selle üle, mis on konservatism ja mis on liberalism ning kuidas nad vastanduvad, kinnistades seeläbi arusaama liberalismist ja konservatismist kui potentsiaalselt vastanduvatest terminitest.[26] Tõele au andes on Lobjaka positsioon ülejäänud siinmainitutest alati eristunud. Talle on Eesti poliitika taandamine sellele vastandusele tundunud ekslik, sest lõppude lõpuks leiab kogu diskussioon ikkagi aset liberaalse demokraatia raamistikus, olgugi et EKRE seab seda Ungari-Poola illiberaalsete demokraatiate eeskujul kahtluse alla. Kuna Lobjakal on reljeefne või hüperboolne väljenduslaad, sobis ta ajakirjandusmajade silmis kenasti kandma liberaalide lippu võitluses konservatiividega. 2020. aasta veebruaris loodigi Postimehe portaalis säärasele vastandusele rajanev telesaade „Lobjakas vs. Vooglaid“.[27] Vastandudes paremäärmuslusele, uuele konservatismile ning nende rassismile ja ksenofoobiale just nimelt liberaalselt positsioonilt, on Lobjakaski toetanud, võib-olla küll tahtmatult, poliitilise vastanduse liberalism-konservatism kinnistumist Eestis.
Uues mõttes liberalism omandas institutsionaalse mõõtme, kui Tarmo Jüristo ja tema ümber koondunud punt moodustasid Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK).[28] Ehkki Jüristo on järjekindlalt kritiseerinud Mölderi ülelihtsustatud vastandust liberaal-konservatiiv,[29] on ta oma poliitilises tegevuses samas just sellest vastandusest lähtunud, seades sihiks n-ö „liberaalsete jõudude“ valimisvõidu. Tema töövahenditeks olid ühelt poolt rahalise toe leidmine nendele jõududele ning teiselt poolt selleks küsitluste ja fookusgrupi-intervjuude tulemuste jagamine liberaalsete jõududega. Salga definitsioonis tähendas see ennekõike Reformierakonda, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraate, kuid ka valitud seltskonda Isamaas ja Keskerakonnas. Ehkki ajakirjanduslike diskussioonide rõhk on praegu keskendunud ennekõike sellele, mil määral nad oma andmeanalüüsiga aitasid soositud erakondadel luua täpsemini sihitud kampaaniaid, on ehk veelgi olulisem nende kulissidetagune töö liitmaks just neid erakondi omavahel liberaalseks koalitsiooniks ning välistamaks teisi võimalikke kombinatsioone. Nemadki on aidanud luua institutsionaalset baasi Eesti poliitika ümbermõtestamiseks vastanduse liberaalne-konservatiivne alusel. Ühise katuse all paistsid muidugi mõrad. Eero Epneri pikem käsitlus SALK-ist osutas kenasti, kui kunstlik on liit Tarmo Jüristo vasakanarhistliku maailmavaate, matemaatik Margus Niitsoo ihaldatud astmelise tulumaksu ning iduettevõtjate ja Reformierakonna soovitud turukeskse õhukese riigi vahel.[30]
Muutunud on ka vasakpoolne kriitika, mis on leidnud omale ootamatu voodikaaslase liberaalide näol. Kui 2010. aastate alguses keskendus vasakpoolne kriitika neoliberaalse tehnokraatliku ainumõtte lammutamisele ning selle „poliitikast väljumise poliitika“ poliitilise iseloomu esiletõstmisele,[31] siis 2010. aastate keskpaigast alates on vasakpoolne kriitika keskendunud hoopis EKRE jmt solvavate, rassistlike ja kiuslike väljaütlemiste kritiseerimisele. Selles nad ei erine suurt noortest liberaalidest selle sõna klassikalises tähenduses. Heaks näiteks on siin Müürileht, mis esindab tihti nooremate vasakpoolsemate inimeste vaatepunkti. Mitmed Müürilehe püsiautorid on pruukinud sedasama vastandust oma artiklites ja juhtkirjades, võttes nimetuse „liberaal“ uhkelt omaks.
Nõnda on Eestis „liberaal“ omandamas uut tähendust, kus selle all mõeldakse üha enam – ent on oluline rõhutada, et mitte eksklusiivselt – vasakpoolseid, võrdõiguslikkust ning vähemuste kaitset nõudvaid liikumisi. Kohati jõuab selline terminoloogiline ümbermõtestamine peadpööritavatesse kõrgustesse. Näiteks suutis muusikamees-ajakirjanik-poliitik Ivan Makarov kaks aastat tagasi tulla välja sildiga „liberaalstalinist“.[32] Ehkki ilmselt toob selline väljend paljude lugejate näole irve, on see hoolimata distantsist, mis lahutab Stalinit/stalinismi ja liberaalset individualismi, mõnevõrra mõistetav, arvestades, et Makarovi töö keskendus aastate vältel Vene meediavälja jälgimisele ning just sealt on Eestisse jõudnud väljendid „liberast“ ja „tolerast“. Säärasest, ennekõike Venemaalt-Poolast-Ungarist laenatud liberalismi-mõiste Eestisse imbumisest leiab märke mujaltki, võib-olla ootamatutestki kohtadest. Näiteks tõlkis igas mõttes liberaalse positsiooniga ajakiri Edasi hiljuti The Economisti artikli „The Threat from the Illiberal Left“ eesti keelde hoopis uudse pealkirjaga „The Economist: vasakliberaalsuse ohtudest“.[33] Kuidas sai „illiberaalsest vasakpoolsusest“ järsku „vasakliberaalsus“? See tõlge tundub seda jaburam, et ajakiri The Economist on olnud pea kakssada aastat just nimelt liberalismi hääletoru, seda küll selle sõna harjumuspärases, klassikalise liberalismi vaimus.[34] The Economisti või Financial Timesi lugejale võib selline tõlge tunduda jabur, aga lähtudes maailmanägemusest, kus sõna „liberaalstalinism“ omab mingit tähendust, pole see ehk enam nii väga üllatav.
Liberalismi puru silmist pühkimine
Kui säärased vastandused on Eesti ühiskonnas aktuaalseks muutunud, miks siis pidada telge liberalism-konservatism petlikuks või eksitavaks? Ehkki esialgu võisid analüüsid à la Martin Mölder neid kategooriaid väevõimuga peale suruda küsitlusandmetele, kust neid välja lugeda ei saanud, siis nüüdseks, üheksa aastat pärast kooseluseaduse poleemika algust, tundub, et liberaalide nägemine konservatiivide vastandina on Eestis normiks saanud. Säärane visioon Eesti poliitikast on aga endiselt eksitav. Esiteks, elitaarne vähemuste kaitse visioon varjutab varalise ja sissetulekute ebavõrdsuse. Lisaks on säärases vastanduses oma selge positsioon kõigist Eesti erakondadest ainult EKRE-l ning see võimendab veelgi nende sümboolset mõjuvõimu Eesti poliitika üle.
Kes võidab ja kes kaotab liberaalidega?
See, et samasoolised paarid said Eestis õiguse abielluda, on meeletu võit ja kahtlemata oluline samm Eesti ajaloos. Ometi toimis abieluvõrdsus Eestis läinud valimiste ajal kattevarjuna ühiskonna vaesemate liikmete kinni makstud maksureformi läbiviimiseks, millega tehti kopsakas kingitus jõukamatele keskklassidele. Õigusega ajas säärane asi terve rea inimesi tagajalgadele. Ometi pole just nimelt sellises poliitikate paketis midagi üllatavat, kui võimule lasta n-ö „liberaalsed jõud“.
Kõigepealt, milles täpselt see kingitus rikastele ikkagi seisnes. Uue valitsuse jutt, et nad pidid makse tõstma eelmistest valitsustest maha jäänud segaduse katteks, on lausvale. Kõige suurema augu riigieelarvesse vajutab Reformierakonna ja Eesti 200 programmidest pärit „maksuküüru“ kaotamine, st naasmine 1994. aastal Eestis loodud kaheastmelise tulumaksu juurde. Ehkki 1994 kehtestatud 26%-list tulumaksumäära on Reformierakonna juhtimisel vähendatud aastate jooksul 20%ni, kehtis see, kuni Jüri Ratase esimene valitsus ja Keskerakonna-Isamaa-Sotside koalitsioon viisid 2018. aastal sisse tulumaksuvabastuse progresseeruva kadumise ehk astmelise tulumaksu Eesti-päraselt lahjendatud versiooni. Uus valitsus kingib kõigile taas ühtemoodi tulumaksuvabastuse, mis tähendab seda, et 2100 € ja 7700 € vahel teenivad inimesed hakkavad kõik vähem tulumaksu maksma. Uue süsteemi alusel hakkaks 2100 eurost kuupalka teeniv inimene maksma aastas 1652 € vähem tulumaksu ehk võidaks 7%, samas kui madalapalgalised küüru kaotusest kasu ei saa ning peavad niigi kõrge inflatsiooni tingimustes hoopis suuremat tulumaksu maksma.
Jaotuslikus mõttes võidavad sellest kõige rohkem kaheksandas ja üheksandas sissetuleku detsiilis paiknevad inimesed.[35] Tekkivat eelarveauku täidetakse aga tarbimismaksude tõstmisega, nagu kahe protsendipunktine käibemaksumäära tõus, mis tabab tõsisemalt madalama sissetulekuga leibkondi, kelle eelarvest kulub käibemaksule suurem protsent.
Tegemist on klassikalise neoliberaalse maksureformiga. 1980. aastatest saati on Euroopas, esialgu Lääne-Euroopas ning pärast idabloki kokkuvarisemist ka Ida-Euroopas viidud läbi rida maksureforme, millega on alandatud varamakse ja tulumaksu kõrgemaid määrasid ning tõstetud tarbimismakse. Säärased liberaalsed maksureformid on otseselt panustanud varade ja sissetulekute ebavõrdsuse suurenemisse tasemele, mis on võrreldav imperiaalse kapitalismi kuldajastuga 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui liberalism oli samuti valitsev poliitiline ideoloogia.[36]
Kui otsida liberalismi-termini eri mõtestuste ühisosa, võib selleks pidada arusaama, et ühiskond koosneb vaba tahtega üksikisikutest, kes liituvad üksteisega poliitiliste eesmärkide nimel ühiselu reguleerimiseks. Siia võib lisada lõpmatult nüansse ja eristusi, kuid ma usun, et säärane määratlus ei tee ülearu liiga liberalismiks nimetatud eri teoreetilistele ja praktilistele liikumistele. See, et Eesti tänane valitsus otsustas liberalismi tähe all avada abielu institutsiooni homoseksuaalsetele paaridele, ühtib sellise määratlusega. Kui me oleme tunnistanud, et homoseksuaalsus pole taunimisväärne, on raske mõista, miks ei peaks homoseksuaalsetel paaridel olema samad juriidilised võimalused heteroseksuaalsete paaridega. Samuti mahub liberalismi alla valitsuse maksureformide pakett, ehkki selle ideoloogiline põhjendamine abstraktse ideega liberaalsusest on keerulisem. Lihtsam on vast öelda, et Eesti moodi pehme astmelise tulumaksu, st küürusüsteemi kaotamine ühtis pikka aega Eesti liberaalide, Reformierakonna ja Isamaa propageeritud maksupoliitikaga, kus individuaalse vastutuse tähe all soositi poliitikaid, mis jätavad jõukate maksukoorma madalaks, ent hoiavad madalapalgaliste maksukoorma kõrgel võrreldes teiste OECD riikidega.
Nagu Tõnis Saarts on tabavalt osutanud, on EKRE võtmas üle endist Keskerakonna „teise“ positsiooni.[37] Ukraina sõda on taas kord esiplaanile tõstnud Vene-hirmu ning EKRE kahtlased välja-ütlemised Eesti kaitsejõudude, Ukraina pagulaste ja Venemaa võimu kohta aitavad võimendada nende tembeldamist paariaks, kellega teistel erakondadel ei sobi koalitsiooni luua, jättes ainsaks võimaluseks koalitsioonid Reformierakonnaga. Isegi abieluvõrdsust ja Vene-hirmu saab omavahel siduda. Putin on homofoob ja Venemaal kotitakse seksuaalvähemusi. Säärane poliitiline polariseerimine on aga ennekõike mängimine EKRE ja, üha enam, Reformierakonna mänguväljal.
Vaeslapse positsiooni jäävad siin vaesed. Ehkki näiteks isegi Ühiskonnauuringute instituudi küsitlused on näidanud, et enamik inimesi eelistaks astmelist tulumaksu, ei ole see võimalik valitsustes, mida juhib Reformierakond. Kui teised erakonnad ei saa isegi ähvardada EKRE-ga koalitsiooni moodustamise perspektiiviga, ei olegi vaestele soodsam maksupoliitika võimalik.
Kui poliitikast räägitakse teljel liberaalne-konservatiivne, tõrjutakse sotsiaalmajanduslikud teemad tagaplaanile. Ei liberaalide ega konservatiivide puhul pole selge, mille eest nad seisavad või kelle huve esindavad. EKRE on sotsiaalmajanduslikus mõttes pudru ja kapsad – küsitluste järgi on EKRE poliitikud oma arvamustes pigem vasakpoolsed, aga Martin Helme tuututab, et nende peamine majanduspoliitiline eeskuju on Margaret Thatcher.[38] Liberaalne telg peaks aga liitma nii klassikalisi liberaale või neoliberaale, nagu Reformierakond, Eesti 200 ja vähemalt osa Isamaast, kui ka vasakpoolseid erakondi nagu sotsiaaldemokraadid ja vähemalt osa Keskerakonnast. Vastuolud on siia sisse programmeeritud. On raske näha, kuidas saaksid vasakpoolsed erakonnad sellistes koalitsioonides vaestele soodsamat poliitikat ellu viia. Tõsi, Eesti sotsid pole selles vallas kunagi kuigi eesrindlikud olnud. Nad viisid koos Isamaaga 1994. aastal sisse ühetaolise tulumaksu ning olid kolmikliidu valitsuses, mis majanduskriisi ajal tõstis käibemaksu 18%-lt 20%-le.
Liberalismi sildi osutus pigem erinevustele ja vähemuspositsioonile kui klassikuuluvusele ei edenda marginaliseeritud gruppide elujärge, vaid toimib indulgentsina ja kvaliteedinäitajana eliitide seas.[39] Vähemuspositsioonidest ja klassist ei pea mõtlema teineteist välistavate kategooriatena, otse vastupidi.[40] Küll aga imeb vähemuste kaitse kaaperdamine liberaalse eliidi poolt elujõust tühjaks klassikalise vasakpositsiooni ning nõrgendab lõpuks ka marginaliseeritute kaitset. Näiteks on USA-s, kus vasakpoolsed positsioonid on üks allhoovus laiema nimetaja „liberalism“ all, kujundatud seksuaalvähemuste kaitseks vastuvõetud seadusi ennekõike kesk- ja kõrgklassi homomeeste soovidest lähtuvalt, pööramata tähelepanu sellistele haavatavatele seksuaalvähemusgruppidele nagu konservatiivsete vanemate poolt kodust välja visatud LGBT+ teismelised, kellel oleks rohkem kasu hoopis üldiselt kodutuid noori abistavast, mitte spetsiifiliselt seksuaalvähemustele suunatud poliitikast.[41]
Sotsiaalse õigluse eesmärkide säärane kaaperdamine liberaalide poolt on märgatav ka sotsioloogiliselt. Juhtivad klassid Euroopas ja Ameerikas on üldiselt omaks võtnud, et seksuaalvähemusi ja rahvuslikult või rassiliselt erinevaid inimesi tuleb kaitsta. Tihti tekitab see paradoksaalseid olukordi, kus rahvusvaheliste suurkorporatsioonide peakontoritesse koondunud valgekraed kõnelevad häälekalt diskrimineerimise vastu võitlemisest, samas kui nende firmade ärimudel, näiteks Amazoni ja platvormiettevõtete nagu Uber puhul, rajaneb marginaliseeritud gruppide ekspluateerimisel, kasutades võimalikult madalalt makstud ja minimaalsete sotsiaalsete garantiidega prekaarseid töötamisvorme.[42] Kuivõrd erineb sellest näiteks Eesti idutšempion Bolt, mille üks asutajaid Markus Villig oli ka üks SALK-i toetajaid? Bolti nagu teistegi seesuguste firmade ärimudel rajaneb taksojuhtide ja kullerite kvalifitseerimisel mitte töötajate, vaid teenusepakkujatena, ja see võimaldab platvormiettevõttel hiilida kõrvale maksudest ning püsivatest töölepingutest, mis pakuksid neile inimestele kaitset haiguse või töötuse korral. Ometi heiskab ka Bolt vähemalt oma kontoritöötajate jaoks liberalismi lipu ning ütleb, et nad tervitavad erisust.
Liberaalid süvendavad neid lõhesid, mida vasakpoolne poliitika peaks lahendama. Kui poliitika vasaktiib viiakse üldise liberaalsuse-nimetaja alla, nagu on juhtumas Eestis, kannatavad sellest kõige rohkem kõige viletsamal positsioonil inimesed, sest nende sotsiaalmajanduslikud mured pole enam esindatud. Vaesus ei ole identiteet, mida saab kaitsta kas hõigates liberaalide moodi „erinevus rikastab“ või konservatiivide kombel kohalikke võõraste eest kaitstes. Vaesus on probleem, mille leevendamiseks on tarvis poliitikaid, mis võtavad sellega tegelemise oma sihiks. Liberaalsus ja konservatism aga kallutavad meid sellelt teelt kõrvale.
Kokkuvõtteks
Vastandus liberaalne-konservatiivne on Eestis jõuliselt kanda kinnitanud 2010. aastate keskpaigast alates. Ehkki see vastas tõesti teatavale sotsioloogilisele reaalsusele ja muutunud rõhuasetustele Eesti avalikus debatis, väidan ma ometi, et säärane vastandus pigem pimestab kui aitab mõista. Erakondadest ainsana on oma kindel asukoht sel skaalal EKRE-l ning kogu ülejäänud poliitiline maastik on hädas sellele paigutumisega. Eesti kultuuriringkonnad näivad viimaste valimiste ajal olevat omaks võtnud jaotuse liberaalne-konservatiivne ning toetasid ehk mõnevõrra üllatuslikult n-ö „liberaalseid jõude“ ja Reformierakonda, kelle neoliberaalset poliitikat on varem mitmesugustes haritlaste ühiskirjades ja manifestides sarjatud.
Vasakpoolse kriitika hülgamine üldise liberaalse positsiooni nimel on ekslik. Esiteks võimendab see rahvuskonservatiivide, paremäärmuslaste, EKRE jne positsiooni, kuivõrd selline vastandus toimib mänguväljal, mille reeglid on määranud nemad ning millega teised osapooled kuigi hästi ei haaku. Teiseks, Reformierakonna-taoliste klassikaliselt liberaalsete jõudude positsioneerimine liberaalse tiiva juhtivate jõududena lubab nende elitaarsel positsioonil kaaperdada sotsiaalse õigluse teemad, jättes neist järele vaid vikerkaarevärvilise multikulti-näitemängu, mille taustal korraldatakse riigirahandust rikaste huvide järgi ja vaeste kahjuks. Säärane maksupoliitika taastoodab vaesema elanikkonna võõrandumist, mis tõstab konservatiivide toetust. Ometi just seda sotsiaaldemokraadid, Eesti kultuuriringkonnad ja haritlaskond soosivad, kui nad Reformierakonna rikkaid upitavale vaestevaenulikule poliitikale takka kiidavad.
[1] Näiteks küsimused „Kas sõnavabadust avalikus ruumis peaks piirama, kui see riivab mõne vähemuse tõekspidamisi?“, „Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?“, „Kas sooline diskrimineerimine on Eestis probleem?“ on sõnastatud viisil, mis soosivad n-ö „konservatiivset“ vastust. Mõned teised küsimused, näiteks „Kas NATO on Eestile piisav julgeolekugarantii?“, on aga nii mitmeti mõistetavad, et nende järgi poliitilisi seisukohti kujundada ei saa. Paljud muud küsimused toovad esiplaanile Eesti üldsusele irrelevantseid teemasid, mida n-ö konservatiivid on viimastel aastatel esile upitada üritanud, nt „Kas abort on moraalselt õigustatud?“, „Kas kohustuslik ajateenistus peaks laienema ka naistele?“. Küsimustiku tutvustuse leiab artiklist: M. Mölder, Kuidas Hääleandja töötab? Postimees, 10.02.2023.
[2] Olgu öeldud, et see, kuidas küsimustiku autorid küsimusi nende kahe skaala vahel jaotasid, oli kahtlane, ning kohati polnud sugugi selge, miks mõni küsimus oli seostatud vasak-parem ja mõni teine konservatiivne-liberaalne skaalaga ning nende ühe või teise otsaga.
[3] Tegemist on Euroopa Ülikooli Instituudi (Firenze) ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise ühisprojektiga ning seega on autorite toimkonnal olnud kasutada märksa laiem ekspertiis kui Postimehe küsitluses. Ometi oli ka siin jaburaid või viletsalt sõnastatud küsimusi, mis rajanesid põhjendamata eeldustel: nt väide „Tööjõumaksude alandamiseks tuleks kehtestada kinnisvaramaks“, millega tuli kas nõustuda või mitte, arvestamata, et kinnisvaramaksu võidakse tahta kehtestada ka tööjõumakse alandamata. Lisaks küsiti ka siin abordiga seotud küsimusi, ehkki on ammu teada, et selles küsimuses pole Eestis reaalset poliitilist vastuseisu.
[4] A. Reiljan, Kuidas sündis Valijakompass 2023. ERR.ee, 14.02.2023. Võrdluseks, valijakompassi enda lehe tutvustuses nimetati seda dimensiooni lihtsalt „kultuuriliseks“.
[5] Näiteks kirjutas Iivi Masso 2003. aastal, et Eestis on uusliberalismi tähe all majanduslik liberalism ja poliitiline konservatiivsus vormitud ühtseks uusparempoolsuseks, mis eelistab ennast esitleda liberalismina. Vt I. Masso, Kui liberaalne on uusparempoolsus? Eesti Päevaleht, 19.05.2003.
[6] 2011. aasta valimiskompass oli esimene laiem küsimustikupõhine valimiste-eelne positsioneerimisrakendus. 2009. aasta Euroopa parlamendi valimiste eel sai samuti sääraseid rakendusi kasutada, kuid need ei kujunenud kuigi populaarseks. Vt P. Ivask, The Effect of Voting Advice Applications on Estonian Voters’ Voting Behaviour. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2017.
[7] Eriti selgelt kirjeldab seda: A. Annist, Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas: arenguantropoloogiline uurimus. Tallinn, 2011.
[8] Rawlsi mõtte sobitumisest 20. sajandi Lääne poliitajalooga vt suurepärast käsitlust: K. Forrester, In the Shadow of Justice: Postwar Liberalism and the Remaking of Political Philosophy. Princeton, 2019. Kuidas Rawlsi õiglus kui ausameelsus erineb Siim Kallase liberalismist, vt A. Velmet, Me peame rääkima liberalismist. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 102–107.
[9] Nt I. Krastev, S. Holmes, The Light That Failed: A Reckoning. London, 2019.
[10] Do Economists Make Markets? On the Performativity of Economics. Toim. D. A. MacKenzie, F. Muniesa, L. Siu. Princeton, 2007.
[11] Siinne ülevaade on esseistlik mõistelooline avastusretk, mis rajaneb ajakirjanduses ilmunud artiklitel ja kättesaadavatel raadio- ja telesaadetel või avalikel esinemistel. Neid teemasid oleks kindlasti huvitav uurida ka süsteemsemalt, otsides teatud väljaannetes ilmunud artikleid võtmesõnadega ning miks ka mitte uurides tekste andmehulgana digihumanitaaria tööriistadega. Aga ka selline uurimus suudaks avada vaid osa pildist ning nõuab alati lisaks pädevat tähendusanalüüsi. Kindlasti saaks pilt selgem, kui asjaosalisi lisaks intervjueerida.
[12] Uue nime saanud Rahvaliit: parlamendierakonnad tegelevad manduva ja kõlbeliselt hukutava euroliidu väärtuste propageerimisega. Delfi.ee, 24.03.2012.
[13] SAPTK-i saabumise kohta loe: O. Kund, Kuidas ehitatakse uusi SAPTK-e ja Objektiive: juhtimine Prantsusmaalt, raha Poolast. Eesti Päevaleht, 30.12.2020; A. Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 2016, nr 10/11, 132–143.
[14] Vt nt: Pühad pereringis – kas ja kuidas? Müürileht, 21.12.2020.
[15] A. Velmet, EKRE tõelisest loomusest on mööda vaadanud nii ajakirjandus, analüütikud kui ka Taavi Rõivas. ERR.ee, 06.03.2015.
[16] Vt M. Ott, Teaduspesu. Sirp, 25.01.2019; Sotsioloogide ühisavaldus ajendatult MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudist. ERR.ee, 30.03.2017; M. Ainsaar, Kas seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on õigustatud? Postimees, 29.03.2017.
[17] Kõige põhjalikuma analüüsi leiab artiklist: M. Mölder, Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. Akadeemia, 2017, nr 6, lk 980–1022. Lühikokkuvõtet vt: M. Mölder, Nähtamatu enamus – konservatiivid on Eesti ühiskonnas selgelt enamuses, kuid paljud neist jäävad erakondadele kättesaamatuks. Eesti Päevaleht, 27.03.2017. Ühiskonnauuringute instituudi ja Postimehe koostöös korraldatud uuringut tutvustava konverentsi salvestuse leiab: Otseülekanne: kes on Eestis liberaal ja kes konservatiiv? Postimees, 17.03.2017.
[18]18 Ei ole selge, milline oli tööjaotus küsimuste koostamisel Martin Mölderi, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi, AS-i Turu-Uuringud ja teiste võimalike osapoolte vahel. Ehkki seda pole Akadeemia artiklis eksplitsiitselt välja toodud, tundub, et küsimused esitati näost näkku, mitte näiteks telefoni või veebi teel. Samas ei ole täpsustatud, kui palju küsimusi üldse kokku küsimustikus oli, kuidas kompenseeriti vastajatele nende aega ja kas vastajad pidid küsimustele vastama ettenähtud järjekorras või kas nad võisid varasemate küsimuste juurde naasta.
[19] M. Mölder, Nähtamatu enamus, lk 980.
[20] Liberaalide ja konservatiivide osakaal on ka kunstlikult võimendatud. Enesemääratlus konservatiiv-liberaal oli 11-palli skaalal, mille Mölder jagas 4-3-4 konservatiiv-tsentrist-liberaal, ilma et vastajad oleksid ette teadnud, et otsast neljandal kaugusel arvatakse nad ikkagi otste kategooriatesse ega loeta tsentristideks. Skaala keskruum (3) oli tervelt veerandi jagu väiksem kui kummagi äärmuse ala (4).
[21] Nii on see defineeritud artikli kahes esimeses lõigus.
[22] M. Mölder, Nähtamatu enamus, lk 987.
[23] Jättes seejuures mugavalt mainimata, kuidas säärase jaotuse iidolid Friedrich von Hayek ja Ludwig von Mises olid mõlemad ka moraalikonservatiivid ning eri aegadel lisaks rahvusšovinistid ehk siis vaid osaliselt vabaduse tiiva esindajad. Vt Q. Slobodian, Perfect Capitalism, Imperfect Humans: Race, Migration and the Limits of Ludwig von Mises’s Globalism. Contemporary European History, 2019, kd 28, nr 2, lk 143–155; B. Caldwell, H. Klausinger, Hayek: A Life, 1899–1950. Chicago, 2022.
[24] T. Saarts, Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja. Sirp, 03.02.2017; L. Vahtre, Konstruktor Saarts ja tema diskursus. Postimees, 07.02.2017; T. Saarts, Saartsi vastus Vahtrele: ühispinda meil ei ole, kuid akadeemiline ignorantsus ei saa olla vabandatav. Postimees, 10.02.2017.
[25] T. Saarts, Uuest väärtuskonfliktist Eesti parteipoliitikas. Sirp, 29.01.2016. Saarts on sama analüütilist liini jätkanud ka mitmes raadiosaates veel lähiajal. Jagan Hent Kalmo skepsist, kas säärast konflikti on latentselt olemas olnud, vt H. Kalmo, Väärtuskonfliktid: kuhu me oleme sattunud? Vikerkaar, 2021, nr 9, lk 49–79.
[26] A. Lobjakas, Konservatismi viletsus. Postimees, 08.03.2019; L. Vahtre, Natsismist, konservatismist ja liberalismi viletsusest. Postimees, 22.03.2019; J. Valge, Lobjaka fenomen. Postimees, 30.03.2019; A. Lobjakas, Kohalikke „konservatiive“ mõista püüdes. Postimees, 26.04.2019.
[27] Uus saatesari – Postimehe stuudios väitlevad Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid. Postimees, 14.02.2020.
[28] E. Epner, „Võitsime!“ Liberaalne ühendus Salk seadis juba alustades eesmärgiks valimiste mõjutamise. Eesti Ekspress, 31.05.2023.
[29] T. Jüristo, Eesti konservatism on suhteliselt omalaadne väärtuste kooslus, mida on keeruline mahutada mujalt maailmast tuntud mallidesse. Eesti Päevaleht, 18.07.2017.
[30] E. Epner, „Võitsime!“.
[31] Vt eriti M. Tamm, Poliitikast väljumise poliitika. Memokraat, 19.06.2012. http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/. Aga ka näiteks Vikerkaare numbrid, mis keskendusid majandusteaduse paljususe ja peavoolu majandusteaduse vasakpoolsete ideede propageerimisele eesti keeles.
[32] I. Makarov, Lauri langemine liberaalstalinistide leeri. Objektiiv, 11.04.2022.
[33] Vastavalt: The Threat from the Illiberal Left. The Economist, 04.09.2021; The Economist: vasakliberaalsuse ohtudest. Edasi, 21.09.2021.
[34] A. Zevin, Liberalism at Large: The World According to the Economist. London, 2019.
[35] Tulumaksumuudatused jätavad riigieelarvesse püsiva augu. ERR.ee, 26.04.2023.
[36] T. Piketty, Capital and Ideology. Tlk A. Goldhammer. Cambridge, 2020; World Inequality Report 2022. Toim. L. Chancel jt. Cambridge, 2022.
[37] T. Saarts, Reformierakonna hegemoonia ja Savisaare ajastu teine tulemine. Sirp, 14.04.2023.
[38] Intervjuu: Politoloog Martin Mölder: Hääleandja näitab väga loogiliselt parteide paiknemist. Postimees, 14.02.2023.
[39] Eliidi kaaperdusest laiemalt vt O. O. Táíwò, Elite Capture: How the Powerful Took Over Identity Politics. London, 2022.
[40] Vt klassikalist käsitlust: É. Balibar, I. M. Wallerstein, Race, Nation, Class: Ambiguous Identities. London; New York, 1991.
[41] Näide on pärit rmt-st: L. Adler, Gay Priori: A Queer Critical Legal Studies Approach to Law Reform. Durham (NC), 2018.
[42] Klassikaliste liberaalide paanikat selle ümber, kuidas suurfirmad ja teised valgekraelised eliittöökohad on muutumas „woke-põlvkonna“ mõjul, leiab näiteks artiklist: How Did American „Wokeness“ Jump from Elite Schools to Everyday Life? The Economist, 04.09.2021.
Anti Saar. Sõnaraamat. Tartu: Kolm Elu, 2022. 159 lk. 14.99 €.
Mehis Heinsaar. Kadunud hõim. Tallinn: Menu, 2022. 320 lk. 28.99 €.