Proosa

Jaak Kangilaski
Kunst ja rahva maitse

Kunst on alati olnud inimestevaheliseks sidemeks. Inimkonna koidikust peale on kunst kandnud usundite ja moraali, hiljem ka poliitika sõnumeid ning aidanud kujundada inimestest ühiskondlikke olendeid. Kunsti abiga on loodud riiklikku ja rahvuslikku eneseteadvust. Euroopa rahvuste eneseloomises on kunst osalenud põhiliselt kahel viisil. Prantsuse rahvuse kujunemine on näide sellest, kuidas poliitiliselt ühendatud riik lõi 17. sajandil kesksed asutused professionaalse kunsti edendamiseks ja rahvale esitlemiseks. Saksa kultuuri arenguskeem oli teistsugune. Poliitiliselt killunenud Saksamaal sai just kunst 19. sajandil üheks riikide piire ületava rahvusliku eneseteadvuse loojaks ja Saksamaa ühendamise eelduseks. Sama mudel – enne rahvuskultuur ja sellele tuginev eneseteadvus, edasi poliitilise iseolemise püüe ja saavutamine – kordus veel mitme Ida-Euroopa rahva, ka eestlaste ajaloos. Ka need rahvad kuulutasid rahvusliku kunsti rajajad rahvuslikeks suurmeesteks ning nende aegumatuks peetud looming muudeti hariduse osaks. Mõlemat tüüpi rahvuskultuuri “kullafondi” väärtustamist ja levitamist on nimetatud monarhistlikuks kultuuripoliitikaks.

Monarhistlik kultuuripoliitika aitas aga tahes-tahtmata teadvustada ja tunnustada ka kunsti enda spetsiifilist sõnumit, mille sisuks eriti on peetud kunsti võimet pakkuda esteetilisi elamusi. Kunsti autonoomia kasvu peegeldas ja omakorda edendas vastavate asutuste levik – kontserdi- ja teatrihoonete ning muuseumide püstitamine ja kunstinäituste korraldamine. Samm-sammult lisandus moderniseerumise käigus inimesi, kelle arvates kunst sai õiguse soovi korral mitte teenida religiooni, poliitikat ja vähemalt alates Charles Baudelaire’i “Kurja lilledest” ka mitte moraali. “Kunst kunsti pärast” ideoloogia sai tuge elamustest, mida kogesid niihästi paljud kunstiloojad kui ka publiku esindajad. 20. sajandi alguse modernistlikud kunstivoolud püüdsid ennast vabastada igasugustest kunstivälistest mõjudest ja iga kunstiliik keskendus endale ainuomase meediumi arendamisele. Autonoomse kunsti uutmoodi rolli kirjeldas moderniseerumise teoreetik Max Weber järgmiselt: “Kunst muutub üha enam teadlikult oma iseseisvate väärtuste maailmaks. Kunst võtab endale – ükskõik mis põhjendusega – maailma sisemise lunastuse ülesande, see on lunastuse argipäevast ja eelkõige teoreetilise ning praktilise ratsionalismi kasvavast survest.” Siiski polnud sugugi kõik inimesed valmis kunsti omaväärtust ja kvaliteeti tunnustama ning selle põhjuseks ei tarvitsenud olla vähene kunstiharidus. Näiteks tunnistas Sigmund Freud kirjas oma pruudile, et ta oli kuni viimase ajani arvanud, et kunstiteostest vaimustuvad inimesed on variserid, kes on omavahel šedöövrite kiitmise salakokkuleppe sõlminud. Ilmselt on sellise arvamuse esindajaid olnud ka 20. ja 21. sajandil ning ligilähedaselt sedasama väidab George Dickie loodud institutsionaalne kunstiteooria.

Mida enam kunstid oma spetsiifikasse sulgusid, seda enam aega ja pühendumist ning tihti ka andekust on olnud vaja, et neid nautida ja nende kiireneva uuenemisega kaasas käia. Kuna nood eeldused on ühiskonnas ebavõrdselt jagunenud, pole inimestel olnud võrdset võimalust kunstidest osa saada. Ilmselt vajavad kõik inimesed mõnesuguseid kunstielamusi, kuid erinevad suuresti oma kunstiliste eelistuste poolest. Eriti modernistliku kunsti tormiline uuenduslikkus 20. sajandi algupoolel vaimustas esialgu ainult väikest osa kunstipublikust ning jäi suuremale osale inimestest kaugeks või isegi ebameeldivaks. Osalt oli see lihtsalt liiga uutmoodi, osalt aga kartsid monarhistliku kunstipoliitika pooldajad kunsti rahvusliku sõnumi nõrgenemist.

Lõhet avangardistliku kunsti ja rahva vahel pidasid mitmed 20. sajandi esimese poole teoreetikud mitte ainult paratamatuks, vaid ka väärtuslikuks. José Ortega y Gasset pidas uuenduslikku kunsti, mis ei võimalda kerget kaasaelamist nagu romantism või realism, ühiskonna uue vaimse eliidi konsolideerumise vahendiks. Tema arvates on sellist eliiti vaja vastukaaluks “massiinimestele”, kes on rahul enda ja maailmaga ning tahavad olla ainult nii nagu “kõik teised”.

Clement Greenberg avaldas 1939. aastal mõjuka essee “Avangard või kitš”. Tema arvas, et linnastunud talupojad ei ole omandanud võimalusi ega vajadusi kõrgkultuuri nautida, aga kuna nad on kaotanud oma senise rahvakunsti, siis igavusest vajavad nad midagi selle asemele. Uus tarve sünnitas uue kauba – kommertskultuuri, kitši, mis on tõelise kultuuri surrogaat. Kitš soosib kulunud tajusid ja võltsitud tundeid, aga on just seetõttu populaarne ja selle massiline tööstuslik tootmine on suur äri. Kitš vastandub rahvakunstile, mis oli elav kultuur, kuid hävib kitši survel. Kitš vastandub ka avangardile, sest viimane püüab hoida kultuuri liikumises ja elavana. Avangard on muutnud oma sisuks iga kunstiliigi vormide uuendamise. Hitleri ja Stalini riikides oli avangard keelatud, kuna seda ei saanud kasutada poliitilise propaganda vahendina. Kitš seevastu on diktaatoreile mugav viis samastuda oma rahvaga.

Theodor Adorno nägi kommertskultuuri veelgi pahelisema jõuna, kuid tema arvates pole see kultuur loodud mitte rahvahulkade soovi kohaselt, vaid massile on “tema” soovid tekitatud ja kaela määritud, selle kultuuri tarbija pole subjekt, vaid objekt. Kultuuritööstus levitab valesid ja võltsvajadusi ning maskeerib näilise isikupäraga ja väikeste väliste muutustega oma olemuslikku standardsust ja banaalsust. Kommertskultuur suudab manipuleerida peaaegu kõigi inimeste teadvusega ning muudab nad mugandujaiks ja kehtiva korraga leppijaiks. Seepärast olevat kommertskultuuri abil võimalik elanikkonda vähemalt niisama tõhusalt kontrollida kui diktaatoritel oma koonduslaagrite ja muu vägivalla hirmuga. Kommertskultuur muudab mittevabaks kogu ühiskonna, välja arvatud avangardse kunsti, mis jääb ainsaks vabaduse kehastuseks ja sümboliks, kuigi paraku ühiskonna elust täiesti lahutatuks. Avangardse kunsti vabadus säilib ainult niivõrd, kuivõrd ta suudab vältida igasugust angažeeritust, ja niikaua, kuni teda ühiskond ei tunnusta. Kuna kommertskultuur varem või hiljem integreerib avangardse kunsti mõningaid lahjendatud uuendusi endasse ja neid nõnda tunnustab, peab avangardne kunst pidevalt uuenema. Niipea kui üks kunsti “mäss” on tunnustatud, peab vabaduse säilitamiseks järgnema uus “mäss” senise avangardi vastu.

Adorno hakkas kultuuritööstust eriti ründama pärast pagulaspõlve USAs, kuhu ta natside eest oli põgenenud, ilmselt vapustas teda sealse kultuurielu mõõtkava. Näib siiski, et ta alahindas demokraatlike ja totalitaarsete riikide kunstielu olulist erinevust. Demokraatlikele riikidele on võõras avangardse kunsti keelamine ja jälitamine, samuti seda kunsti võõristava avalikkuse ässitamine selle kunsti toetajate, s.o peamiselt iseseisva mõtlemisega haritlaste vastu. Just need võtted olid olemuslikud Hitleri ja Stalini riikide kultuuripoliitikas, mida võib käsitada kui monarhistliku kultuuripoliitika äärmuslikku ja terroristlikku varianti.

Moodsa kunsti vastasus ja “kaasaja kultuurikriisist” rääkimine liitis Weimari vabariigis muus osas erinevate vaadetega inimesi. Paljud neist ühinesid 1928. aastal Alfred Rosenbergi juhtimisel loodud Saksa Kultuuri Võitlusliitu. Seal toetati traditsioonilisi väärtusi kunstis ning nõuti, et kunst oleks rahvuslik ja rahvaomane (völkisch). Kuulutati, et looduslähedane talupoeglik elulaad kindlustab rassipuhtust, mis olevat hea kunsti ainuke allikas (nn Blut und Boden-ideoloogia). Kultuuri vaenlane olevat rasse segav suurlinn ja kosmopoliitiline ideoloogia. Tauniti kõiki välismõjusid saksa kunstis ja ülistati saksa kunstiajaloo suuri meistreid. Hitleri arvates olevat impressionismile järgnenud moodne kunst mandunud ning selle allikaks olevat juutide ja bolševike vandenõu saksa rahva laostamiseks. Kui natsionaalsotsialistid võimule said, muutusid sellised ideed kultuuripoliitika aluseks. Saksa Kultuuri Võitlusliidu baasil loodi Riigi Kultuurikoda, mille kuuest kojast üks pidi haldama kujutavat kunsti. Kõik, kes tahtsid kunsti luua, pidid astuma vastava koja liikmeks, kuid sinna ei võetud neid, kes ei suutnud tõestada oma “aaria” päritolu või olid olnud seotud “mandunud” kunstiga. Väljajäämine tähendas kutsekeeldu ning ka keeldu isegi ainult enda jaoks kunsti luua ja kunstimaterjale hankida. Keelu järgimist võis kontrollida politsei.

1937. aastal kaasati kunstielu “puhastamisse” laiem avalikkus. Hakati korraldama “mandunud” kunsti häbistusnäitusi, millest suurimat külastas üle kahe miljoni inimese. (Näitus oli tasuta, kuid alaealistele keelatud.) Osa sellist kunsti hävitati avalikult, osa aga müüdi välismaale. Suur osa publikust oli ilmselt “puhastustööga” rahul ja see lisas võimule populaarsust. Samal ajal pakuti rahvale ka näiteid heakspeetud kunstist, kus valitsesid klassitsismi ja realismi traditsioonid.

Stalin poliitika sisuks oli Vene impeeriumi taastamine, kultuuripoliitikas tähendas see 1920. aastate alguse radikaalse kosmopoliitilise avangardistliku kunsti hukkamõistmist ja tsaariaegsete institutsioonide (näiteks Kunstiakadeemia) taasväärtustamist, kunstielu hierarhilist (aunimetused!) ja tsunftilaadset organiseerimist (loomingulised liidud, millesse kuulumine oli kunstielus osalemise tingimus). Kultuuripärand, täpsemalt selle nõukogulikult valitud ja prepareeritud tipud, ümbritseti propagandistliku “auraga” ning kuulsus tagati ka kaasaegsetele “kunstimeistritele”, keda hoiti kuulekana mitte ainult terrori, vaid ka privileegide abil. Vene 19. sajandi realism kuulutati kogu maailma varasema kunstiajaloo suurimaks saavutuseks ja sotsialistliku realismi otseseks eeskujuks. Sajatati “kunst kunsti pärast” ideoloogiat ning seletati sellega kaasaegse Lääne kunsti “roiskumist” ja “mandumist”. Täpselt samuti nagu Saksamaal, arvati, et kunsti mandumine algas impressionismiga.

Aeg-ajalt ässitati kunstikaugeid inimesi nõudma “rahva kulul elavatelt intelligentidelt” rahvale arusaadavat ja meelepärast loomingut. Masendav ja piinlik on praegu lugeda Stalini-aegsete kunstinäitusearutelude või kirjanike ja lugejate kohtumiste protokolle, kus kõlavad enesekindlad ja kurjad “hääled rahva hulgast”. Need osalt kindlasti siirad pahameeleavaldused aitasid riigivõimul oma totalitaarseid ambitsioone kindlustada. Veelgi äärmuslikuma “rahva maitse” vallandas oma võimu kindlustamiseks vananev esimees Mao. Harimatute hungveipingide raevu ei suunatud mitte üksnes uuendusliku, vaid igasuguse, ka klassikalise kõrgkultuuri vastu. Kultuuri instrumentaliseerimine ja riigistamine populistlike meetoditega on olnud kõigi totalitaarsete režiimide olemuslik tunnus.

Nõukogude režiimi Stalini-järgne erosioon lõdvendas kultuuripoliitikat ja see omakorda kiirendas erosiooni. Monarhistlikul kultuuripoliitikal oli liiduvabariikides kaks vastandlikku funktsiooni: ühelt poolt kasutati kultuuri nõukogude võimu õigustamiseks ja reklaamimiseks, aga teisalt kujunes kultuur rahvusliku identsuse säilitamise ja arendamise vahendiks ning mõnikord isegi opositsioonimeelsuse väljendajaks. Paradoksaalselt olid võimud loovutanud maitsekohtuniku rolli üha enam kunstnikele endile. Nõnda said Eesti kunstiinimesed kasutada monarhistliku kultuuripoliitika poolt pakutud seisundit ühiskonnas, see aga aitas hiljem anda loomeliitude ühispleenumile rahvatribuuni rolli.

Demokraatlike lääneriikide kultuurielus toimusid 20. sajandi teisel poolel suured muutused. Uuenduslik kunst on sellest ajast peale olnud riiklikult tunnustatud ja nn suure meedia soosingus. Rahulolematud konservatiivid, näiteks Hans Sedlmayr või Daniel Bell on küll moodsaid kunstivoole ägedalt kritiseerinud, aga kui USA Kongressi liige George Dondero tegi 1952. aastal katset riiki uuendusliku kunsti vastu suunata, naeruvääristati tema üritus just viitega totalitaarsete riikide selletaolisele poliitikale. Mõõdukas monarhism, mida toetavad peamiselt rahvuslik-konservatiivsed ringkonnad ja vastavad poliitilised jõud, on siiski enamikus lääneriikides endiselt au sees ning modernistliku avangardi klassikuid on edukalt integreeritud rahvuslike kultuuripärandite “kullafondi” hoolimata sellest, et omal ajal võidi neid lausa antirahvuslikeks pidada..

Kosmopoliitiline massikultuur on nüüdseks palju võimsam kui 20. sajandi keskel, sest selle levikut soodustavad uued tehnilised vahendid ja üleilmastunud turg. Paljugi sellest kriitikast, mida massikultuuri kohta omal ajal tegid Ortega y Gasset, Adorno või Greenberg, mõjub endiselt usutavalt, kuid nende arusaam avangardse kunsti iseloomust ja ülesandest pole enam tõsiselt võetav kas või ainult sellepärast, et vormiuuendustele toetuv ja endassesulgunud modernism jõudis ummikusse. Paljud radikaalset uuenemist taotlevad nn neoavangardistlikud kunstnikud on loobunud kunsti autonoomiast ja otsivad võimalusi sotsiaalse sõnumiga loominguks. Tihti püüavad nad ületada mitte ainult kunsti ja elu piiri või traditsioonilisi piire kunstiliikide vahel, vaid ka piiri “kõrge” ja “madala” kunsti vahel, näiteks kasutades massikunsti võtteid või “laenates” selle elemente. Seda toetab pragmatismi esteetika, näiteks Richard Shusterman, rõhutades, et täiuslikke kunstielamusi võivad pakkuda nii elitaarsed kui ka massipublikuga teosed. Kõrge (või süva-) kunst ja massikunst pole enam eraldatud kuristikuga, vaid moodustavad pideva spektri, mille piires on võimalikud vastastikused mõjud ja sünteesid. Kõigi kunstielamuste eelduseks on mingid taustakogemused ja eelteadmised, kuid mõned kunstinähtused nõuavad neid siiski hoopis rohkem kui teised. Pragmatistid ei nõustu ka mõttega, et kunst on ainult “lunastus argipäevast”, vaid arvavad, et esteetiline kogemus rikastab tajumist, tundeelu, mõtlemist ja kujutlusvõimet, mis võivad inimesele ka argipäeval kasu tuua ja elu elamisväärsemaks muuta. Kokkuvõtlikult öeldes valitseb demokraatlike riikide kunstielus eri eesmärkide ja väärtuste konkurents, kusjuures avalik võim toetab (riigiti eri määral) neid kultuurivaldkondi, mis ainult turumajanduse najal elada ei suuda.

Eestis tõi taasiseseisvumine kaasa kunstielu murrangu. Kadus tsensuur, avanesid rahvusvahelised suhted, käivitus turumajandus, pidurdamatult voolas sisse kosmopoliitiline massikultuur. Mitmed senised kunsti finantseerimise allikad jäid vaeseks või kuivasid sootuks. Veel raskem oli paljudel kunstiinimestel harjuda sellega, et nende loomingul polnud enam endist ühiskondlikku tähendust. Siiski kujunes mõne aastaga pluralistlik Lääne demokraatiatele tüüpiline kunstielu, kus on oma koha leidnud mõõdukalt monarhistlik rahvuskultuuri traditsioonide hoidmine, millega on liidetud eesti modernismi klassika, rahvusvaheline ja sellele sekundeeriv kohalik popkultuur, oma joont ajav rahvakunst ning pisut ka ühiskonna väärtusi ja tabusid problematiseeriv neoavangard.

Põhiseaduse preambulas on kirjas, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, ja esmapilk kinnitab, et nii toimubki. Igatahes on kultuurielu meie riigi väiksust ja ressursside piiratust arvesse võttes olnud kohati imetlusväärselt mitmekesine ja viljakas. Ometi on viimastel aastatel ilmnenud ärevaks tegevaid märke. Need ei avaldu niivõrd kultuuri sisus ja tasemes kui avalikkuse ja eriti riigivõimu suhtumises kultuuri.

Mõistetav on, kui tööst väsinud ja stressist tüdinud inimene ootab kunstist eeskätt või ainult lõdvestust, talle meelepärast “lunastust argipäevast”, ning enamasti leiab seda massikultuurist. Mõistetav on ka see, kui mõni rahvuskultuuri austaja eelistab talle südamelähedast klassikat uuenduslikule kunstile ja eriti võõristab kunstiteoseid, mis seavad kahtluse alla või näitavad ootamatus valguses talle olulisi ühiskondlikke norme.

Kuidagi aga pole mõistetav, kui uuenduslik või mässumeelne kunst, mis tundub tarbetu või võõrastav, kuulutatakse üldse mittevajalikuks. See pole õige esiteks muidugi sellepärast, et sellist kunsti võivad vajada teised inimesed. Niisugune oma arvamuse põhjendamatult üldkehtivaks pidamine on eriti levinud netikommentaarides ning ei reeda paraku mitte ainult seda, et paljudele on demokraatia vaim ikka veel kaugeks jäänud, vaid ka eestlaste võrdlemisi suurt sallimatust teistsuguste seisukohtade ja võõrapära suhtes.

Teiseks on uuenduste tõrjumine halb juba sellepärast, et uudsust vajavad kõik. Ka massikultuuri nautija on igavusest masendatud, kui midagi uut ei ole. Muidugi on uudsus suhteline ja see, mis mõnele uus, võib teisele olla juba kulunud ja igav, kuid kunstimaailma eri osad saavad üksteiselt uuenemiseks tuge ja vajavad üksteist. Uuendused mõjuvad tihti keerukatena ning mõnikord jäävadki keerukateks ja eeskätt erialainimestele huvipakkuvaks, aga ka sellist kunsti on vaja, et oleks mõne aja pärast lihtsamat ja parajalt uudsena mõjuvat kunsti. Tipud vajavad laia alust, alused tippe.

Elujõuline rahvas ja kultuur ei peaks mitte üksnes taluma, vaid ka tunnustama enesekriitikat, sealhulgas neoavangardistide tihti antiesteetilist ja mõnikord šokeerivat loomingut. Hämmastavalt paljude inimeste valuline reageering sellisele kunstile näitab tänapäevase Lääne kunsti ja ka eesti kunstiajaloo vähest tundmist, aga ka oma ühiskonna ja tegelikult iseendagi vähest usaldamist.

Kunstiajaloolise konteksti väheses tundmises ei saa ainult publikut süüdistada. Kunstikriitika adressaadiks on liiga sageli olnud ainult kolleegid ja teised eksperdid ning vähe on laiemale publikule suunatud kunstiteoste tausta selgitusi. Nähtavasti on ka ajakirjandus selliseid materjale vähe tellinud ning mõnikord eelistanud skandaalimaiguliste teoste kontekstivaba esitlemist.

Endale ebameeldiva kunsti hukkamõistmise argumendid ja ägedus meenutavad mõnikord Stalini-aegseid sõjakaid “hääli rahva hulgast”. Otseseid üleskutseid tsensuuri taastamiseks on küll harva, hoopis rohkem on aga nõudmisi lõpetada arvaja meelest kehva kunsti toetamine avalikest vahenditest. Hea kunst pidavat ennast ise ära tasuma. Mõnel juhul on see tõesti nii, aga just eesti publiku väiksuse tõttu on see mitte ainult keerukamate kunstiteoste, vaid koguni mitme kunstiliigi puhul võimatu. Väikesed rahvusriigid ei ole kunagi oma kultuuri ainult turu hooleks jätnud, õnneks mitte ka Eesti. 1920. aastate alguses väitis küll üks poliitik Riigikogus, et meil polegi kirjandust, mida toetada, on ainult “Lendavad sead”, kuid enamus arvas teisiti ja võeti vastu Kultuurkapitali seadus. Muidugi ei saanud Albert Kivikast eesti kirjandusklassik ainult selle teose põhjal, kuid ilmselt on kunstnike looming isegi näiliste vastuolude puhul orgaaniline tervik, mille kõik osad arenguloos vajalikuks osutuvad. Samamoodi ei saa ka Eduard Wiiralti erootilisi teoseid tema loomingu võõrkehaks pidada. Sellised näited viitavad laiemale probleemile – loometee alguses ei tea autor ega keegi teine, milliseks see kujuneb. Nii nagu noor teadlane ei tea ette, kui palju uut ta avastab, ei tea ka kunstnik, mida ta suudab luua. Selleks, et mõned jõuaksid oluliste avastuste või loometöödeni, peavad mitmed alustama. Mõned loobuvad poolel teel, mõnedest saavad keskpärased, aga üksikud jõuavad tippudeni. Tagantjärele on selge, kellele oleks pidanud panustama, aga ühiskond peab tagama hädavajaliku toetuse mitmele algajale ja ka neile, kes tippu jõudmata on oma elu kunstile pühendanud.

Kunstiliikidel on erinevad võimalused ennast finantseerida. Kontserdi- ja teatritegevus on kollektiivsed kunstivormid ja mõnikord suure publikumenuga, kuid Euroopa riikides toetatakse paljusid teatreid ja süvamuusika orkestreid. Põhjamaades kaetakse tihti üle 80% nende ja ka muuseumide tegevuskuludest avalikest vahenditest. Raskem on individuaalsete loojate, kirjanike ja kunstnike olukord, aga ka neile on leitud mitmesuguseid toetusviise – pikaajalistest loomingustipendiumidest lausa ametnikega võrreldava palga maksmiseni riigieelarvest (näiteks Norras). Endastmõistetav on loovkunstnike ja kirjanike haigus- ja pensionikindlustus. Põhjamaad on väikesed rahvusriigid ja seal on mõistetud, et ainult süstemaatiline ja suur avalik tugi võimaldab üleilmastuva massikultuuri tingimustes rahvuslikku kunstielu säilitada.

Eestis on samasuunalisi samme taotletud ja natuke ka astutud, kuid ilmselt ebapiisavalt. Kultuurkapital on tublisti kunsti aidanud, kuid kahtlane nii moraalselt kui ka finantsiliselt on selle sõltuvus alkoholi tarbimisest ja hasartmängudest. Ilmselt oleks õigem Põhjamaade kombel näha ette kunstide toetamine riigieelarvest. Paraku näib, et avalik arvamus ei tõtta sellega nõustuma. Eriti praegu, kui majanduses kriisist räägitakse, ollakse hoopis valmis kultuuri toetamist kärpima, unustades, et isegi turumajanduse lipulaev USA käivitas just 1930. aastatel kriisi ja depressiooni ajal riikliku kunsti toetamise süsteemi.

Ajakirjandus andis eelmisel aastal meelsasti sõna neile, kes mitte ainult et süüdistasid Kultuurkapitali raha raiskamises, vaid aitasid ka kujundada arvamust kunstnikest kui muidusööjatest. Sellised ja muud kultuurivaenulikud avaldused ajakirjanduses ja veelgi rohkem netikommentaarides ei väljenda muidugi kogu eesti rahva arvamust, kuid panevad muretsema eriti sellepärast, et ka avalik võim nii omavalitsuste, eriti Tallinna linna, kui ka riigi tasandil on kultuurivaenulikke ideid ja meeleolusid püüdnud mõnikord kasutama hakata oma populaarsuse tõstmiseks ja võimu kindlustamiseks. Mõnel juhul, näiteks Sakala keskuse lammutamisloos, püüti jätta muljet, et lammutusvastased eksperdid on eluvõõrad või koguni progressivastased. Ka mõnede teiste arendusprojektide kriitikuid on koheldud samamoodi, jättes avalikkusele mulje, et eksperte ei tasu tõsiselt võtta. Veel nukramad on ettevõtmised avalike skulptuuridega. Kunstiliigid erinevad ka sellepoolest, kui suur on neist huvitatud asjatundlik publik. Kui näiteks popmuusikal on see tõenäoliselt suurim, siis skulptuurikunsti siiralt armastav ja hästi tundev publik on ilmselt üks väiksemaid. Samal ajal ei ole enamiku lemmiklaulude iga kuigi pikk, aga avalikud skulptuurid püstitatakse lootusega, et need püsivad sajandeid. Tallinna linn on rõhutatult ignoreerinud enamiku ekspertide arvamusi ja eelistanud kitšilikumaid lahendusi ja projekte, lootes ilmselt nii kosida masside toetust.

Kui Tallinna linna avalike skulptuuridega seotud asjaajamises on koomikat, siis Vabadussamba või Vabadussõja võidusamba lool on juba traagilisem ilme. Kahtlemata on riigi tähtsaima monumendi püstitamine väga vastutusrikas ja peaks olema arusaadav püüe saada kunstiliselt võimalikult püsiva väärtusega teos. See oleks eeldanud võib-olla mitut konkurssi, aga igal juhul pikemat ja rahulikumat arutelu. Teisalt võib mõista ka paljude soovi monument kiiresti valmis saada. Tulemuseks oli kahjuks sügav lõhe avalikus arvamuses, kus žürii napi enamusega tehtud otsust ei toetanud väga paljud kunstnikud ja teised haritlased. Seda pooldanute hulgas oli vaid mõni üksik kunstnik. See, et valitsus otsustas jätta massilise kriitikaga arvestamata, on valitsuse õigus ja vastutus, kuid skandaalselt ülekohtused ja ohtlikud on mõne praegust kitšilikku lahendust pooldava poliitiku väljaütlemised, nagu oleksid sellise lahenduse vastased ja eriti kunstnikud ebapatriootilised.

Kultuuriministeerium on samm-sammult vähendanud loovisikute ja ekspertide osa mitme kultuuriasutuse või -valdkonna juhtimises ning asendanud neid ametnikega, näiteks muinsuskaitses, UNESCO rahvuskomisjonis või Ugala teatris. Ametnike rolli tõstmine on eriti kummaline selliste poliitiliste jõudude puhul, kes õhemat riiki pooldavad,

Ühe osa rahva hoolimatus kunsti ja kunstnike suhtes on kahetsusväärne, kuid ohtlikuks muutub see alles siis, kui poliitikud seda oma populaarsuse tõstmiseks hakkavad ära kasutama. See on olnud iseloomulik totalitaarsetele riikidele. Eestil on totalitarismini õnneks pikk tee, aga ka väikesed sammud selle suunas on sobimatud demokraatlikule riigile ning ohtlikud kultuurile ja rahvuslikule iseolemisele.

Raivo Palmaru
Tõehetk ja hetketõde radikaalse konstruktivisti pilguga

Esmapilgul ei paista 2008. aasta 1. septembrist Kanal 2 eetris olev “Tõehetk” ilmutavat midagi muud kui vananenud mõtlemist ja rahavajadusest ajendatud piinlikku vaimset striptiisi. Aga see ei oleks õiglane hinnang.

 

21. sajandi kartesiaanlus

 

“Tõehetk” järgib ilmselgelt kartesiaanlikku maailmapilti ja Aristotelese loogikat. Esimene pärineb 17. sajandist pärast ja teine 4. sajandist enne Kristust.

Prantsuse matemaatiku, filosoofi ja loodusteadlase René Descartes’i tunnetuse- ja tegelikkusekäsituses on vaimne ja materiaalne maailm teineteisest lahutatud. Tunnetav vaim asub väljaspool materiaalset maailma ja vaatlustel ei ole vaadeldavatele asjadele mingit mõju. Tunnetus on tegelikkuse kujutis või koopia ja selle ideaal on objektiivsus.

See kujutlus eeldab vaikimisi, et on olemas selgelt määratud epistemoloogiline situatsioon: meist väljaspool asub absoluutne, meist sõltumatu reaalsus, me tajume seda reaalsust, anname kogetu keele abil edasi ja kasutame omandatud informatsiooni, et tegutseda tunnetatud olukorra kohaselt. Meedia on siin reaalsuse peegeldaja ja informatsiooni transportimise vahend, keel aga on sildikarp, kust me valime sobivaid lipikuid, et anda nende abil oma sõnum edasi. Tegelikkus ja inimene käivad ees ning meedia ja keel sörgivad neil kuulekalt sabas. Siit Eestiski valitsev suhtumine keelesse: ah, need on ainult sõnad, see pole ohtlik ega oluline! Selle käsituse kultuuriline ja intellektuaalne taust on modernism.

Aristotelese kahevalentse loogika järgi võib mingi ütlus olla kas tõde või vale, kolmandat võimalust ei ole antud (tertium non datur). Selline range, võta või jäta lähenemine on olnud viljakas eeskätt loodusteadustes seaduste sõnastamisel ja väidete tegelikkusele vastavuse hindamisel (verifikatsioon ja falsifikatsioon). Kuid see on loonud ka kujutluse, et meie mõtlemine järgibki “tõe” ja “väära” kategooriaid ning neist kahest piisab, et inimeste ütlusi hinnata ja maailma mõista. Selline mustvalge, alternatiividest ja võimalikust keskteest vaba mõtlemine toidab arutlusvigu ja eksitusi, samuti neist välja kasvavat sallimatust. Samas on kahevalentne loogika võimetu lahendama keerukaid probleeme – eriti kui uuritakse dünaamilisi protsesse või kui mängu tuleb mingi väite enesesuhestatus.

Sellise “tõe” ja “väära” dihhotoomia ületas filosoofias ja kommunikatsiooniteoorias juba Ludwig Wittgenstein. Ka nüüdisaegne õigussüsteem ei toimi mitte “tõe” ja “vale”, vaid argumenteeriva kommunikatsiooni põhjal.

Olgu lisatud, et tänapäeval, erinevalt kartesiaanlikust dualistlikust mudelist, ei tähenda tõde seda, et tunnetuse tulemus – tegelikkuse kujutis või koopia – vastab väljaspool tunnetajat asuvale tegelikkusele ja meie taju peegeldab välismaailma sellisena, nagu see on. Tõde on üksnes tunnetatu vastavus ootustele, tõdemus, et tajutu klapib meie arusaamaga sellest, kuidas asjad peaksid olema. See, mida ja kuidas me tajume, ei tulene asjade loomusest, vaid meie taju võimalustest. Seetõttu tundub saates osaleja ütluste hindamine tõe ja vale kategooriates anakronismina.

Žanriliselt on “Tõehetk” reality show ning kujutab endast “Big Brotheri” ja “American Idoli” edasiarendust. Uuendus on eeskätt tehniline. Kui meid, lihast ja luust kergeusklikke inimesi, on lihtne petta, siis masinat juba eksiteele viia ei saa – tema teab täpselt, mis on tõde ja mis mitte! Seetõttu peab saates osaleja vastused kinnitama masin – “the polygraph” ehk eesti keeles valedetektor.

Etendust hoiab üleval piiritu usaldus masina vastu. Ma ei tea, kui suurt tõeprotsenti on Kanal 2le lubanud mängu autoriõiguste omanik või valedetektoritööstuse lobiorganisatsioon American Polygraph Association. Kuid tuntud on näiteks Ameerika taksojuhi Melvin Fosteri lugu, keda valedetektorile tuginedes 1982. aastal süüdistati sarimõrvas. Kakskümmend aastat hiljem leiti DNA analüüsi abil üles tõeline kurjategija Gary Leon Ridgway, kes oli omal ajal samuti olnud kahtlusalune, aga läbis edukalt kaks valedetektoritesti ja lasti vabaks. Selleks ajaks, kui Ridgway 2001. aastal tabati, oli ta jõudnud tappa 48 inimest ja saanud sellega USA kõigi aegade kõige verisemaks sarimõrvariks. Kui vaid polügraafi nii tõsiselt poleks võetud… Ka N. Liidu kasuks spioneerinud CIA-mees Aldrich Ames läbis probleemideta kaks valedetektoritesti.

 

Piinlikkusehetk

 

Vaatemängu näib käivitavat vastastikune kasusaamine. Saates osaleja võib võita miljon krooni, mis on rohkem kui seitsme aasta keskmine palk. Lisaks võimalus ennast näidata ja saada tuntuks. Raha saamiseks on näiliselt ainult üks tingimus – osaleja peab rääkima tõtt, tal tuleb ausalt vastata kahekümne ühele küsimusele. Sisuliselt peab ta end televaatajate silme all hingeliselt paljaks koorima.

Kommertstelejaama rahateenimine omakorda aga põhineb meediamajanduse tuntud mehhanismil – Kanal 2 püüab köita nii palju vaatajaid kui võimalik ja need reklaamiandjale maha müüa. See ei ole siiski mänguteooriast tuntud win-win-olukord, vaid eeskätt tulus raamatupidamisoperatsioon Kanal 2 jaoks, kellele on kasulik lasta hingestriptiisi tegijal kaamerate ees pisut avameelitseda, pöörata siis võlukübar pahupidi ja saata ta pika ninaga minema. Sest mäng lõpeb niipea, kui polügraaf leiab, et inimene valetab. Sel juhul kaotab osaleja kõik.

Kõige selle juures toitub valitsev kord oma väärtustest: vale, iharus ja silmakirjalikkus saavad häbistatud ning nende vastandid ausse tõstetud. Pealtvaataja silmis õigustab säärane verbaalne alastikiskumine elu tumedat poolt – mitte üksi minul, vaid meil kõigil on oma patud! Võlukübara pahupidi pööramise hetkel aga tunnevad paljud, et nad on saate peategelasest paremad. See parandab nende enesetunnet ja õpetab, et valetamine on paha.

Oleme oma ajakirjanduses mõndagi näinud ja sellel taustal paistab “Tõehetk” olevat veel üks inimväärikuse alandamise viise. Kui palju on sinu au ja eetika väärt? Ja kui palju sa ise väärt oled? Üks saates osaleja oli valmis 10 000 krooni eest tunnistama, et on täiskasvanuna basseini pissinud. Teine kuulutas ringis, kus võis võita 100 000 krooni, et tema elukaaslane on kergete elukommetega. Kolmas teatas, et on oma elukaaslast viimase aasta jooksul teiste naistega petnud. Ja ime küll, et valedetektor mõnda sellist vastust ei aktsepti ning saates osaleja jääb rahast ilma. Mis ilmselt on siiski tühiasi selle kõrval, et pärast sääraseid “tõehetki” tuleb mõnel leida endale uus töö ja uued sõbrad.

Niiviisi tundub “Tõehetk” üsna mõttetu. Ometi on ta olemas. Miks siis? Mida ta meie suhtlussüsteemis teeb, mis on tema funktsioon?

 

Meelelahutus ja parasiidid

 

Meediateooria paigutab “Tõehetke” meelelahutuse valda, mis on osa nüüdisaja vabaajakultuurist. Kartesiaanlikust maailmapildist tulenevalt on meedia- ja kommunikatsiooniteooria traditsiooniliselt vaadelnud informatsiooni ja meelelahutust rangelt lahus ning käsitletud viimast kui midagi maitsetut, ebamoraalset, väheväärtuslikku ja vähenõudlikku. Olukord hakkas muutuma alles 1980. aastatel. Üheks esimeseks märgiks suhtumismuutusest võib pidada näiteks saksa kommunikatsiooniuurija Christina Holz-Bacha artiklit “Meelelahutust tõsiselt võttes”.1 Ühtlasi sai üha enam selgeks, et nn informatsiooni ja meelelahutust ei ole võimalik rangelt lahutada. Pealegi on meelelahutus meediale vähemalt sama oluline kui uudised. Praegusi arusaamu iseloomustab 2005. aastal ilmunud Ursula Dehmi ja Dieter Storlli artikli pealkiri “Vaatajat mõistes: hüvastijätt informatsiooni ja meelelahutuse dihhotoomiaga”.2. Kaks aastat varem oli kommunikatsiooniteadlane Joachim Westerbarkey kirjutanud, et “tavapärane jagunemine informatiivseks, veenvaks ja meelelahutuslikuks kommunikatsiooniks ei pea tänapäeval enam paika”.3

Vormiliselt on “Tõehetk” mäng. Niklas Luhmanni järgi loovad inimesed sedasorti mänge mängides neist sõltumatu reaalsuse kõrvale teise tegelikkuse, mis näib samasuguse reaalsusena nagu esimene.4 See fiktsionaalne tegelikkus on ajaliselt piiratud. Mängul on algus ja lõpp, ta kestab teatud aja, ilma võimaluseta sama mängu korrata. Reaalsus ja tegelikkus kulgevad siin kõrvuti, ent kui mäng võib iga hetk katkeda (näiteks kass hüppab malelauale, stuudios on voolukatkestus jne), siis reaalsus mitte.

Ajalõik, kus mäng toimub, märgistatakse optiliselt ja akustiliselt näiteks kui raamat, film, telesaade jne ning selle sees luuakse kujutletav tegelikkus. Nii tekivad kahepoolsed objektid, millel on väline ja sisemine külg. Esimene kuulub reaalsusesse, teine aga on fiktsionaalne tegelikkus.

Meelelahutus ei ole sugugi ebareaalne (tähenduses ‘mitte olemas olev’). Ta loob kujutluste maailma, kusjuures selle ja reaalsuse piiri saab vabalt ületada. Et kujutluste maailma usutavalt konstrueerida, peab teadma, milline on reaalsus, kuidas ta välja näeb. Meelelahutus ei ürita teadmisi kopeerida, nagu seda teeb uudis, vaid lähtub olemasolevatest teadmistest, pakkudes inimestele võimaluse astuda mõneks hetkeks tollesse loodud tegelikkusesse. Sellisena eristub meelelahutus muust elust ja hakkab ühiskonnas täitma olulisi, vaatlusega seotud funktsioone.

Siin oleme jõudnud kultuuri mõistmise oluliste läteteni, aga nende kirjeldamine viiks meid põhiteemast liiga kaugele. Olgu vaid öeldud, et romaaniga tekkinud ja selles kehastuv meelelahutuse vorm ei ole tänapäeval enam valitsev, seda asendab meelelahutus televisioonis. Viimase üks vorme on reality show. Selles osalevaid inimesi küsitledes tuntakse huvi nende eraelu kõige intiimsemate seikade vastu. Seejuures käsitletakse igat mängus osalejat sedasorti ütlusteks valmis olevana.

Luhmanni järgi on pealtvaataja mängu kaasatud kolmanda, väljalülitatud osapoolena kui parasiit. Meedia aga on parasiit, kes parasiteerib pealtvaatajate parasiitlusel, ehk teist järku parasiit.5 Pealtvaataja seob mängus toimuvat pidevalt oma elu ja kogemusega. Nii teenib meedia konstrueeritud tegelikkus ühiskonda sellega, et võimaldab süsteemil end vaadelda. “Tõehetk” on osa ühiskonna enesevaatlusest.

 

Vaadatakse, järelikult olen olemas!

 

Nüüdisaegses ühiskonnas on vaatlust üha rohkem. Me jääme iga päev kaamerate ette – põhiliselt on need turvakaamerad, mis näitab, et vaatlemine ja valvamine käivad käsikäes. Me oleme mobiiltelefoniga pidevalt kättesaadavad, selle abil saab jälgida meie käike ja meid koguni tappa.

Samas on vaatlus ja valvamine vastuolulised, sest nagu juba öeldud, ei ole vaatlus mitte peegeldus, vaid konstruktsioon. Kaamera pilt on loodud tegelikkus, seda tõendab kasvõi digitaalse manipuleerimise võimaluste ajastu fotograafia.

Sellel, miks vaatlust on üha rohkem, on mitmeid põhjusi. Esiteks tähendab areng alati süsteemi struktuuri keerukamaks muutumist. Siit järeldub, et ühiskond, mis moodustab meie jaoks keskkonna, on üha keerukam. See nõuab meilt üha keerukamat vaatlust, et keskkonnatingimuste muutudes ellu jääda.

Teiseks on vaadeldavus muutunud nüüdisaegses konkurentsiühiskonnas eesmärgiks omaette. Vastupidist, seda, et sind ei vaadelda, võidakse aga tõlgendada kui märki, et sa ei ole tähelepanu väärt, oled tähtsusetu ja mõttetu. See tekitab depressiooni. Vaadeldavus on vaimse tervise üks eeldusi. Inimene kui sotsiaalne olend ei saa läbi ilma selleta, et teised teda tajuvad. Siin kehtib põhimõte: mind vaadeldakse, järelikult olen olemas!

Tuntus ja kuulsus on tavapäraselt olnud seotud erilisusega. Et olla tuntud, peab teistest erinema – olema kuningas või piltilus naine, teistest paremini laulma või palju inimesi tapma. Tuntus konstrueeritakse peas kui erinevus – kui kaugel (kui kättesaamatu) on vaadeldav teine inimene minust. Reality show’dega on aga tekkinud uus kuulsaks saamise viis – tuntus samasuse, äravahetamiseni sarnasuse kaudu. Kui seni põhines tuntus loosungil “ma ei suuda kunagi olla selline nagu tema!”, siis nüüd asendab seda juhtlause “ma olen samasugune nagu tema!”.

Muide, ka erilisusel põhinev tuntus on seotud sellega, et vaadeldavad omadused on vaatlejale arusaadavad. Inimesed ei adu liiga suuri erinevusi – nood kas ületavad nende eristusvõime piiri või kui erisust märgatakse, ei mõisteta selle tähendust. Sellise erisusega kokku puutudes tõlgendavad inimesed seda oma arusaamade järgi ning moodustavad asjast oma käsituse, kasutades kultuurimälus leiduvaid lähimaid sobivaid struktuure. Pole ju juhus, et näiteks AIDS-i puhul kasutati esialgu “musta surma” ehk katku skeemi, kuni selle tarvis arenes oma kultuuriline skeem.

Hea näite erinevusest kui samasusest on pakkunud inglise kirjamees Lytton Strachey oma suurepärases portrees Briti sõjaministrist lord Hartingtonist.6 Strachey sõnul võisid kaasmaalased lord Hartingtoni usaldada. Ta esindas nende kõige kallemaid omadusi – erapooletust, soliidsust, erutatuse ja kujutlusvõime puudumist. Kahtlemata polnud neil midagi karta mehelt, kelle puhul ilmnes vaid kaks auahnet omadust: saada peaministriks ja võita derbil, ning kes pidas teist esimesest tähtsamaks. Inimesed armastasid teda ta ebatäpsuse, ükskõiksuse ja keeldumise pärast asju tähtsaks pidada, sellepärast, et ta pistis tähtsad ametlikud telegrammid mantlitaskusse ja avastas need kaheksa päeva pärast hobuste võiduajamist endiselt suletuna. Nad armastasid teda ta põlguse pärast kaunite tunnete vastu. Nad olid vaimustatud, kui kuulsid, et ühel pidulikul puhul, kui keegi kõnemees ülespuhutud stiilis ütles, et see oli tema elu kauneim hetk, pomises lord Hartington poolvaljult: “Minu elu kauneim hetk oli siis, kui mu siga võitis Skiptoni laadal auhinna.” Nad imetlesid teda ta lameduse pärast. “Nad võisid olla lord Hartingtoni puhul täiesti kindlad, et ta pole kunagi, mitte üheski olukorras, ei hiilgav ega peen, ei üllatav, tuline ega sügav. Kuulates ta kõnesid, kus masendavalt iseenesestmõistetavad väited lauslamedalt üksteisele järgnesid, said inglased oma kolossaalse igavuse järgi aru, et ometi lõpuks on nende usaldus õigustatud.”7 Võib öelda, et lord Hartington esindas oma aja ühiskondlikes oludes soovitud asju, tema kultuuriline märkija vastas tollasele “sotsiaalsele tellimusele”.

Reality show’d pakuvad samastumisele tugineva kuulsuse võimalusi. Koos sellega muutub staari mõiste. Staar ei ole enam üksnes agent 007, Arnold Schwarzenegger või iludus, vaid ka tavaline inimene, kellega saab samastuda. Seda on näha ka Eestis.

Näib, et meie ootused eratelekanalite uute formaatide suhtes jäävad pakutavast maha. Need ei ole enam pelgalt õpetavad või meelt lahutavad, vaid võimaldavad osaleda. Pakkudes uusi tähendusi ja mõtestades meie elujuhtumusi täidab televisioon inimeste elus samasuguseid funktsioone nagu kirik. “Tõehetke” saates võib igaüks oma muredega üles astuda ning tunda end erilise ja kaasatuna. Seejuures ei pruugi inimene olla milleski eriti hea. Aga ta ei ole üksi, teda pannakse tähele.

1 C. H o l t z – B a c h a, Unterhaltung ernst nehmen. Warum sich die Kom­munikations­wissen­schaft um den Unterhaltungsjournalismus kümmern muss. Media Perspektiven, 1989, nr 4, lk 200–206.

2 U. D e h m, D. S t o r l l, Die Zuschauer verstehen: Abschied von der Informations-Unterhaltungsdichotomie. TV diskurs, kd 32, 2005, nr 2, lk 42–45.

3 J. W e s t e r b a r k e y, Von allerley Kurzweyl oder vom wissenschaftlichen Umgang mit einem antiquierten Begriff. Rmt-s: A/effektive Kommunikation: Unterhaltung und Werbung. Beiträge zur Kommunikationstheorie, 19. Hrsg. S. J. Schmidt u.a. 2., erw. Aufl. Münster, 2003, lk 13–24.

4 N. L u h m a n n, Die Realität der Massenmedien. 2., erw. Aufl. Opladen, 1996, lk 96–97.

5 Sealsamas, lk 112.

6 L. S t r a c h e y, The End of General Gordon. Rmt-s: L. Strachey, Eminent Victorians. London, 1986, lk 189–267.

7 L. S t r a c h e y, The End of General Gordon, lk 246.

Tiit Hennoste
Mis on saand sest meediast?

Ma kirjutasin eesti trükiajakirjandusest Vikerkaarele viimati ligi kolm aastat tagasi.1 Mis on saand sest meediast pärast seda, võib võtta kokku lühidalt. Eesti ajakirjanduses on kolmekordne kriis. Kolletumise kriis, mis hävitab ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera rolli. Netistumise kriis, mis viib paberlehelt lugejad. Majanduskriis, mis viib reklaami ja rahad. Ja kuigi on kombeks, et surijatest kõneldakse head, käib eesti meedias selline iseenda kirumine, nagu oleks vana valge paberajakirjandus asunud oma surmast hoolega meediasündmust tegema, et kadunukese viimased hingetõmbed saaksid kõigile nähtavalt ja kuuldavalt igaveseks üles märgitud.

Kolletamise võlu ja needus

1997. aastal kirjutas Marju Lauristin, et eesti ajakirjandus kolletab nagu Rakvere raibe. Praeguseks tundub meediakriitika põhjal, et peale raipe pole põllule enam suurt midagi jäänudki ja oleks parem, kui ka see saaks võimalikult ruttu välja kitkutud.

Kollasest on kirjutatud lõputult. Ainult mõne asja kordaks üle. Mingit vähegi kaugemale minevat kollast ajakirjandust pole Eestis olemas ega tule ka. Selleks on inimesed omavahel liiga tihedalt seotud. Ja teiseks, eesti ainus suur kollane päevaleht Õhtuleht teeb seda, milleks ta on kutsutud ja seatud, ja teeb seda üsna hästi. Neil, kes aga ihkavad elada ühiskonnas, kus kollast meediat üldse poleks, tuleb kolida mõnda veel allesjäänud diktatuuririiki või minna raamatukokku, et lugeda läbi kas või Donald Sassooni “Euroopa kultuuri loo” vastavad peatükid. Kollane meedia on olnud ja saab olema. Valge meedia suhtes ei saa küll nii kindel olla.

Ühes eesti keele õpikus soomlastele oli lugu, milles välismaalasest poiss tahtis minna soome tüdrukule külla, et näha kuulsat Soome suve. Aga tüdruk ütles: “Suvi on juba möödas. See oli möödunud kolmapäeva pärastlõunal.”

Tegelikult oli just sel ajal, kui Lauristin oma lausega turule tuli, kujunenud Eesti meedias lõpuks välja demokraatiale omane ajakirjandussüsteem oma kollaste ja valgetega, uudiste ja arvamuslugudega, era- ja avalik-õigusliku meediaga. Ja oli lootust, et lõpuks saabub stabiilsus. Aga see hetk kestis vaid 6–7 aastat sajandivahetuse ümber. Miks?

Sisuline süsteem oli küll valmis, aga lehtede kahjum läks üha hullemaks. Kuni sajandivahetusel sündis ajalooline kokkulepe, mis jättis firmade võistluse vaid valvekoerte ehk valgete lehtede pidada ja ühendas meelelahutuse kahe omaniku ühisalluvusse. Aga kohe keeras ette uus probleem.

1999. aastal loodi Delfi portaal, millest Hans H. Luik lootis kollektiivset aju ja millest sai kollektiivne peldikusein. Aga tõeliselt murdvaks muutus neti hoog umbes aastail 2003–2005, kui sinna ilmus senisest hulga rohkem pilti ja interaktiivsus sai tegelikkuseks. Sellega oli klassikalise meedia Soome suvi ka läbi.

Lehtede kolletumine jätkus üha suurema hooga. Kui varem loodeti sellest eeskätt raha, siis nüüd hakati otsima ka abi neti vastu. Aga sellest ei saanudki midagi tulla. Kollane leht on ikka pakkunud pehmeid uudiseid, poriurgitsemist ja meelelahutust, lisaks veidi arvamuslugusid. Ka netimeedia on enamjaolt kollane. Olgu Delfi, Irja ja Inno, Edgar Savisaar või Jürgen Ligi. Veel olulisem on aga see, et just kollases osas lööb nett pabermeediat iga kell. Nett suudab pakkuda telefonipilte sellistest kohtadest, kuhu ajakirjanik ei saanudki sattuda, ja kuulujutud stiilis mehed-saunas-rääkisid on blogijate igapäevane leib.

Neti kolletumine tekitas vähemalt teoorias lootuse, et paber jääb valge meedia pärusmaaks edasi. Aga eesti meedias pole nii läinud. Kui mujal Euroopas lehekioski letti vaadata, tunneb kollase ja valge lehe kohe ära, Eestis on see väga raske. Eesti valgete lehtede välimus, pealkirjad ning osalt ka sisu ja käsitlusviis on kollased. Valged lehed proovivad end müüa kollaste laikude abil ja seda pole suutnud väärata ka majanduskriis, mis ometi on kandnud lehtedele lausa kandikul ette traditsioonilisi tõsise lehe teemasid. Nii on üha enam kadunud piir kollase ja valge vahel ning koos sellega on eesti valge meedia mänginud üha enam maha ka oma valvekoera rolli, autoriteeti ja usaldust.

Nüüd on majanduskriis tekitanud kolletunud pabermeedia vihkajates lootuse, et lõpuks saab raipest lahti. Kahjuks on kriis nagu katk, mis ei tee ohvritel vahet. Majanduskriisis ei jää ellu kollased ega valged. Kasumist elavas meedias jäävad ellu paindlikud väljaanded ja turuliidrid. Turuliidri leidmine on lihtne. Mida tähendab paindlikkus, on iga lehe puhul eraldi küsimus. Üldisel tasandil tähendab see lehte, mis säilitab oma püsilugejatele olulised väärtused ja samas kohaneb paindlikult turu- ja ühiskonnamuutustega.

Muuseas, kolletamisevihkajad kirjutavad mõnikord ka sellest, kuidas kunagi oli olemas tõsine eesti meedia, milles valitses kultuurne rahvajuhist ajakirjanik. Mulle on alati jäänud hämaraks, kust selline arusaam on tulnud. Kõige usutavam on, et see on nõukogude ajal vaimusilmas loodud igatsev pilt kaunist õnneajast, kui laste päid ei silitanud Stalin, vaid vana hea Päts ise. Tõde on lihtsam, aga kurvem. Midagi sellist pole kunagi olnud. 19. sajandi teise poole lehed olid ideoloogilis-poliitilised nähtused, eestiaegsed lehed aga müüsid ennast peale selle pidevalt ka skandaalide, kohtuprotsesside ja laipade abil. Ja praegu nii sõimatud ajakirjanduseetika on kordi rangem kui sõdadevahelisel ajal.

Valge lehe muutumine

Valge leht on Euroopas oma sajand aega pakkunud kõvu uudiseid, uurivat ajakirjandust ja uudisest lahutatud kommentaare. Tema ideaaliks on uudisväärtustele toetuvad täpsed, tasakaalus ja objektiivsed uudised sündmustest, mis mõjutavad inimeste elu.

Kunagi oli kombeks öelda, et demokraatlikus ajalehes on fakt püha ja kommentaar vaba, Nõukogude lehes aga vastupidi. Nüüd on eesti meedia jõudnud sinnamaani, kus mõlemad on vabad. Uurimused näitavad, et tekstide seos tegelikkusega on muutunud üha hapramaks. Järjest enam pakutakse faktide asemel lihtsalt tsitaadikogumikke, kõneldes sellest, mida keegi kusagil olevat öelnud, või lihtsalt uduseid kuulujutte laadis “Virumaal võib tegutseda koerte sarimürgitaja”. Klassikaliselt oli väärtuslik ikka leht, mis andis otsepilti. Reporter käis kohal, vaatas ja kuulas. Siis hakkas ta üha enam istuma telefoni otsas ja nüüd elab üha enam netis. Ning äsja toimunud sündmustest kõnelemise kõrvale on tulnud lood sellest, mis hakkab võib-olla toimuma kauges tulevikus. Kommentaari ja uudise piir on aga muutunud nii hämaraks, et varsti pole eraldi arvamuskülgedel enam mõtet.

Ajakirjanduses on tavaline, et eri lehed kirjutavad samadel teemadel, kuna uudisväärtused on kõigile samad. Nüüd on see saavutanud uue tasandi. Kollaste lehtede oluliseks teemaks on see, mis oli eelmisel õhtul teles. Neti-Postimees annab edasi ETV teleuudiseid koos pildiga. Paberil ja netilehes on sõna-sõnalt samad lood. Tulemuseks on uudiste massi näiline suurenemine sama materjali korduvkasutuse abil. See on kindlasti oluline majanduses, aga meedias tähendab see muuhulgas valede ja konkreetse inimese solvamiste tugevat võimendamist. See aga hävitab usaldust üha enam.

Meedial on ikka olnud kaks rolli. Üks pool vahendab tegelikkust kui faktide kogumit, teine pool aga konstrueerib tegelikkust kui suhete võrku. Võiks oletada, et mida nõrgemaks on jäänud faktivahendaja roll, seda suuremaks on tõusnud konstrueerija oma. Aga tegelikkus näitab midagi muud. Ajaleht võib proovida konstrueerida mingit suurt narratiivi või süsteemi, aga see läheb korda ainult vähestele. Ja tegelikult ei konstrueerigi meedia enam suurt midagi. Ta lihtsalt näitab meile purukslöödud peeglitükikesi.

See aga tähendab, et igaüks leiab lehest selle tükikese, mis talle meeldib, ja meediast on saanud pigem ühise usu kinnitamise masinavärk nagu lahkusuliste koguduse koosolek. Ja ainult siis, kui ette satub sündmus, mis aitab kinnistada väga suure osa ühist usku, saab meedia taas kord kätte oma suure võimu. Eesti meedias on see viimasel ajal õnnestunud vaid siis, kui on vaja olnud kergitada rahvuslikku viha ühise vaenlase vastu ja hävitada reeturid. Sellega on meedia ka hästi toime tulnud.

Samas pole see veel kogu pilt. Klassikalise ajakirjanduse kõrgeim pilotaaž, uuriv ajakirjandus, pole kuhugi kadunud. Vastupidi, selle mõju on minu arust pigem tugevnenud. Eesti Ekspressi Tarmo Vahter, Sulev Vedler, Mihkel Kärmas, Äripäeva Koit Brinkmann ja teised esindavad ajakirjanduse kõrgklassi. Ja ma julgen öelda, et ka rahvusvahelises mõttes pole siin midagi häbeneda. Soome ajakirjandus näiteks on kordi hambutum.

Aga muutused on suured. Mullu sai pea kogu Ekspressi tippseltskond ajakirjanduspreemiad. Ja samas kaotas ajaleht hulga tellijaid ja lugejaid. Äripäev on teine uuriva ajakirjanduse tippkeskus. Ja tellijate poolest veelgi kehvemas seisus.

Jah, üks osa sellest murrangust läheb majanduskriisi arvele. Aga sama oluline seletus on minu meelest neti mõju. Netist voolav kuulujutlus on loonud lugejates arusaama, et tõsine ja uuriv ajakirjandus käibki nii, klõps-ja-valmis. Tarmo Vahter, mullune Bonnieri auhinna võitja, on kirjutanud, et tema võidulugude tegemiseks läks kaheksa kuud. Lugeja ei tea midagi arhiivides istumisest, võitlusest allikatega jms. Tema loeb tulemust. Ja talle paistab, et kuulujutul ja argumenteeritud analüüsil pole mingit vahet. See aga tähendab, et mitmeid kuid tööd nõudvad uurivad lood ei aita enam lehte müüa.

Netileht ja paberleht

Ja et asi oleks hullem, keeras ajalugu veel ühe keeru juurde. Veel paar aastat tagasi kõnelesid analüütikud netimeedia ja pabermeedia sõbralikust kooselust tulevikus. Nüüdseks on kooselu aeg silmanähtavalt otsa saamas.

Alguses oli netileht paberlehe lisa. Siis tõusis ta omanike silmis esikohale ja paberlehest sai tubli teine. Aga viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et loen hommikusest Postimehest ja Päevalehest uudiseid, mis olid sõna-sõnalt kirjas eilsetes netilehtedes. See näitab, et uudiste rütmi hakkab täielikult dikteerima netileht.

Kui varem võitlesid toimetused uute lugejate pärast, siis nüüd kuulutab rida analüütikuid, et noorte paberlehelugejate pärast pole enam mõtet võidelda, selle asemel tuleb keskenduda vanade ustavate lugejate hoidmisele. Seni lugesid vaesed pensionärid Eestis suuresti tasuta lehti. Majanduskriis on osa neist juba sulgenud ja osal ilmumissagedust vähendanud. Võib karta, et kriisi järel neid enam olemas ei ole. Ja üsna kindel võib olla, et ainult pensionäridele suunatud tasulised paberlehed ennast ära ei tasu. Eesti riik on millestki juba aru saanud ja kuulutanud välja projekti, koolitamaks sada tuhat vanemat eestlast arvutit kasutama. Telerist võis kuulda, kuidas need inimesed otsesõnu kõnelesid sellest, et netist hakkavad nad lugema lehti. On selge, et kui see idee teoks saab, kõlab eesti paberajakirjanduse surmakell.

Pikka aega räägiti arvutite kohmakusest. Olen kirjutanud, et paberleht sureb siis, kui saame ühekordseks kasutuseks mõeldud arvuti. Nüüd paistab see aeg lähemal, kui oskasin uskuda. Arvutid maksavad paarsada eurot, alla 10% eurooplase kuupalgast. Ja on ainult paari aasta küsimus, mil voldime pargis lahti korduvkasutusega ekraani ja hakkame lehte lugema.

Kui paari aasta eest paberi ja neti uutmoodi tööjaotusele loodeti, kirjutasin minagi sellest, et inimesed ei taha maksta tavaliste ülduudiste eest, mida saab netist tasuta, aga et nad on nõus maksma eriinfo, arvamuste ja nõuannete eest. Nüüd leiab netist nõuandeid ja arvamusi karjakaupa. Ja vähemalt nõuannete usaldusväärsus suureneb üha.

Ühtlasi on paberlehtede tegijad kaotanud üha enam kontakti lugejaga. Suur osa eesti pabermeedia tippajakirjanikke on ametis juba kaugelt üle kümne aasta. Need on inimesed, kes alustasid ja kasvasid koos selle lehelugejate põlvkonnaga, kes elas läbi Eesti taasiseseisvumise ja vaba ajakirjanduse suvehetke. Pole tõusnud uusi staare, kes asuksid uue, netis kasvanud põlvkonna ajakirjanike rolli, oleksid sellega samal lainel (mis ei tähenda olemist samal arvamusel).

Samas, globaalset majanduskriisi ei näinud ette ei meedia ega teised. Kui ilma kriisita oli lootust, et pabermeedia saab aeglaselt uue olukorraga kohaneda, siis kriis kiirendab protsesse kordades ja muudab surmad pöördumatuks. Kriisis surnud paberlehte enam ellu ei ärata. See aga tähendab muuhulgas ka seda, et paljud lehed surevad enneaegselt ja nende lugejaskond pole selleks valmis. Kujutage ette, et Eesti mõnes maakonnas sureb maakonnaleht. Kes äratab selle pärast kriisi ellu? Mitte keegi. Aga mis juhtub sealsete inimestega, kes pole kohanenud netimeediaga?

Netimeedia töö ja vaev

Mida kaugemale netti kihutab meedia, seda kõvemaks muutub ta kisa. Lisaks on interneti lõputu ja kõigile avatud avarus toonud kaasa pidurdatamatu sõnavoolu.

Netimeedia on lõhkunud klassikalise žanrisüsteemi ja lugude ülesehituse mudelid, võtnud kasutusele paberile sobimatu keele, lisanud uudisväärtustele kommenteerimisväärtused. Ja nende koostöö murendab vana konsensust lugeja ja lehe vahel kiiresti ja järjekindlalt.

Neti lehelood sarnanevad üha enam suulise dialoogiga. Kui paberlehe lugu on lõplik produkt, siis netilehe lugu on produkti ja protsessi segu, mis võib pärast avaldamist veel mitu korda muutuda. Kui paberlehe lugu on monoloog, siis netilugu on dialoog lugejaga. Tulemuseks on tekstid, mis on käibel eri variantidena, millest ükski pole lõplik ja seega ka mitte usaldusväärne. Selle põhjuseks omakorda on suuresti arusaam, et tuleb võistelda kiiruses. Netileht pole päeva-, vaid minutileht.

Muidugi võib loota, et netiajakirjanduses hakkab täpsus ja usaldusväärsus suurenema Wikipedia põhimõtete järgi. Aga nagu kirjutab Simson L. Garfinkel, wikitõde ei põhine isiklikul kogemusel, mõõdetavusel, järjekindlusel, tervel mõistusel vms. Wikipediale muutub fakt sobivaks siis, kui see on ilmunud kusagil mujal. Wikipedia ei kasuta algupäraseid uurimistulemusi ja on neutraalne. Ainult viimane neist omadustest sobib ajakirjanduse ideaaliks. Esimesed kaks muudavad ajakirjanduse sekundaarse tooraine vahendamise punktideks.

Ajakirjanduses on pealkiri olnud alati oluline lugema meelitaja. Netilehtedes on selle roll veel suurem, sest loost paistabki tihti vaid pealkiri. See on toonud kaasa karjuvad ja valetavad pealkirjad, mille metafoorid pärinevad üha enam argikeelest ning väljendavad üha enam surma ja tapmise ideoloogiat stiilis “Tuvisid notib kas vihm või rotimürk”. Või muutuvad lausa jaburaks, nagu “Lehmamajanduse jälg ootab kirja”.

Netimeedia suurim murre on kindlasti kommentaaride maailmas.

Paberil arvamuslugu oli asjatundja, otsustaja, arvamusliidri seisukohavõtt. Seda ei pääsenud kirjutama igaüks. Kor­ralik arvamuslugu tähendas loogikat, analüüsi, argumentatsiooni. Ja teatud eetikat. Netis on arvamusloo asemel tihti arvamus­blogi ja veel sagedamini anonüümne kommentaar. Mõlemad tä­hendavad tunnete ja seisukohtade väljendamist ilma suurema eetilise ja loogilise kontrollita. Suur osa neist on viinud kunsti tasemele mitte purki-, vaid pähesittumise tehnika.

Netikommentaar on hävitanud vanad piirid nende vahel, kes said avalikult oma arvamust avaldada, ja nende vahel, kes ei saanud. See paistab väga demokraatlik. Aga samal ajal on ta hävitanud ka piirid selle vahel, mis on arvamuslugu ja mis seda ei ole. Mõlemad muutused koos on õõnestanud lehe kui arvamuste vahendaja positsiooni ja tegelikult igasuguste arvamuste väärtust.

Viimaste aastate keskne märksõna Eesti meediavaidlustes on konkurentsitult anonüümsed netikommentaarid. Küsimusi ja seisukohti on kümnete kaupa. Kes nende eest vastutab? Kuidas nad on seotud uudistega? Jne. Delfi portaal mõisteti süüdi selle eest, et seal Vjatšeslav Leedost kõneleva artikli juures ilmus teda solvavaid kommentaare. Ajalehtede Liit omakorda võttis vastu kommentaaride hea tava reeglid. Selle kõige põhimõttelisem lause on preambulas: “Ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada.”2 Seega lehed ei vastuta netikommide eest. Teiseks: kommimine ei ole ajakirjanduslik tegevus. Kohus ja ajalehed on siin omavahel selges vastuolus.

See tekitab hulga küsimusi. Kommid on tegelikult lihtsalt arvamuskirjutised ja ajalehes on selliseid alati ajakirjanduseks peetud. Kas nüüd ei ole ka lehe juhtkiri enam ajakirjandus? Kas ajakirjanik X arvamuslugu paberlehes on ajakirjandus, kuid kommina oma lehe neti­küljel uudise sabas ei ole?

Sama oluline küsimus on, kuidas on uudistekst ja kommentaarid omavahel seotud. Vastus oleneb teooriast, sellest, kuidas me defineerime teksti ja millise rolli anname oma definitsioonis inter­tekstuaalsusele. Osa kommidest on faktilised lisandused ematekstile, osa arvamused selle kohta. Osa arvamusi käib ematekstis kõneldava kohta, osa aga hoopis kirjutaja kohta. Lisaks veel ka arvamused arvamuste ja teiste arvajate kohta. Igatahes võib näha, et ematekst koos kommentaaridega on otsekui pika ja kustuva sabaga komeet.

Samas on selgelt näha, et juba on kommide maailm tugevalt muutumas. Teatud teemade või kirjutajate sabas tegutsevad kindlad kogukonnad. Tavalisele lugejale on nende liikmed küll anonüümsed, kuid üksteise tausta paistavad nad tundvat üsna hästi ja tegelevadki suuresti omavahel vaidlemisega. Lugu ise on muutunud lihtsalt suhtlusvõimaluse andjaks.

Veel enam. Paistab, et üks osa kommidest ei ole tegelikult üldse enam repliigid kõnealuse asja või isegi mitte vestluspartneri kohta, vaid laused, mille eesmärk on ütelda: ka mina olin siin. Seega nende roll on samasugune nagu argilobisemisel. See kokku aga tähendab, et kommentaarid muudavad tasahilju iseennast mõttetuks.

Ajakirjandusele palju tähtsam on asjaolu, et kommenteerimine on põhimõtteliselt muutnud lehetekstide valimist. Tegijat ja reklaamijat huvitab internetis saadavate kontaktide arv. Tekst, mis on saanud palju kommentaare, kutsub juurde uusi lugejaid. Mida enam kommentaare, seda paksem on võrguleht. See omakorda tähendab üht lihtsat asja: netilehe tegijad on eluliselt huvitatud, et lood saaksid võimalikult palju kommentaare. Ja see sunnib neid otsima selliseid uudisaineid, mis võiksid olla palju kommenteeritavad. Nii sünnivad uued sündmuste valimise väärtused, mida ma olen nimetanud kommenteerimisväärtusteks. Need on sündmuse, isiku või nähtuse omadused, mis panevad inimesed loo peale kommentaare esitama.

Millised need omadused on? Mu arust on nad praegu kujunemisjärgus ja pole üldse selge, kas nad on eri kultuurides samad, nagu on võrdlemisi sarnased eri maade demokraatliku ajakirjanduse uudisväärtused. Näiteks töötavad hästi: ärritav sündmus; inimeste eelarvamustega vastuolus olev sündmus; ühe grupi arusaamu esindav sündmus; suure hulgaga samastumist võimaldav sündmus; sündmus, mis võimaldab väljendada tugevaid tundeid; ärritavad prominendid jne. Igatahes pole neil omadustel suuremat pistmist klassikaliste uudisväärtustega ning nende arvestamise tulemuseks on lugu, mis pole ei objektiivne, tasakaalus ega täpne.

Mis tuleb?

Klassikaline valge ajakirjandus peab olema mõistuslik. Kollase ja netiajakirjanduse keskmes on tunded. Mõlema koosmõjul on kogu ajakirjandus üha enam tunnete poole liikunud. Paberlehtede ajastu tegijad teadsid, mis on hea ajakirjandus. Nüüd nad seda enam silmanähtavalt ei tea. Tulemuseks on ajakirjanduse väärtuste kriis. Mis on hea ajakirjandus netiajastul? Ma tean praegu vaid mõnda vastust.

Netiajakirjandus peab õppima oma lobisemist talitsema ja paljudest asjadest vaikima. Inimesed võivad tegutseda netiavarustes aastakümneid, ilma et keegi peale kümnekonna samausulise neist midagi teaks. Alles siis, kui nende loo korjab üles suur ja mõjukas netileht, saab see sündmuseks. Eesti netilehetegijate ettekujutus, et kui keegi on mingi jama netti riputanud, siis on see juba miljonite lugejate käes, ei pea paika. Neti avarus vajab võimendit. See on netiajakirjanduse üks roll.

Netileht ei pea varsti ise üldse infot otsima. Ta ei vaja oma reportereid. Aga toimetaja roll muutub üha olulisemaks. Sealjuures peab toimetaja muutuma üha enam faktide kontrollijaks. Ja see tähendab täiesti uutmoodi vastutust ja uut eetikat.

 

1 T. H e n n o s t e, Raha nimel, julgelt edasi? Eesti üleriigiline trükiajakirjandus viimasel kahekümnel aastal. Vikerkaar, 2006, nr 7/8, lk 105–122.

2 http://www.eall.ee/lepped/online.html

Ott Toomet
Eestlaste ja venelaste tööpuudus 1989-2007

Aet Annist
Kriisi normaliseerimine

Kriis on meile juba tuttav. Alles see ju oli, kui me üleminekuaja lõppenuks kuulutasime. Olime ühest normaalsest olekust matkanud läbi tundmatuse teise. Nüüd siis seisame silmitsi uuega, mis võib olla sama pikaajaline. Miski oleks nagu siiski väga teisiti. Kas on asi motivatsioonipuuduses? Või selles, et seekord oleme samas supis koos nendega, kelle sekka 20 aastat tagasi alles pürgisime? Kuid võib-olla ei tee selline lähenemine tegelikult tõele au – võib-olla on meil ideoloogiliselt raske tunnistada, et tegemist ei ole mitte uue kriisiga? Et äkki jõudiski Eesti lihtsalt kohale: normaalsusse, mis seni kohalike eest varjul oli olnud?

Kapitalism on tihedalt seotud moderniseerumisprotsessi ja arenguideoloogiaga, mis kuulutab turuvabaduse toel saabuvat paratamatut progressi. Nagu iga teine, peab seegi süsteem püsimiseks varju jätma osa ajaloolistest tõdedest, diskrediteerima mõned läbinägelikud mõtteviisid ning kirjeldama kriise ajutistena ja läbikukkumisi üksikjuhtumitena. Sellised tähendussüsteemi ehk kosmoloogiat alalhoidvad mehhanismid lubavad püsida ideedel ja ühiskonna korraldamise viisidel, mis isegi omaenda kriteeriumide järgi pidevalt kõige hirmsamal moel eksivad,1 aga ka ühiskonnaliikmeile halvasti mõjuvad. Ja nii võib ollagi tõsi, et ka tänane kriis pole mitte olukord, millest me viisaastaku pärast väljume, vaid järjekordne jõnks allapoole. Kui mitte kõigile, siis vähemasti osale. Ideoloogia alalhoidmise nipp seisneb selles, kuidas laduda kriisides tekkinud probleemid nende õlgadele, kes muutusteahelate mõjul juba varem sotsiaalselt abitumasse positsiooni on sattunud. Just see aitab kriisiks tituleeritavat perioodi maandada, juhtida ning esitada seda ajutisena ja vaid mõnd ajale või arengule jalgujäänud gruppi iseloomustavana.

Eesti maaelu 1992. aastast alanud haledat allakäiku on dokumenteeritud põhjalikult, vähesed autorid osutavad aga otsesõnu, et see tähendas jõudmist kapitalistlikku normaalsusse: Ida-Euroopa maapiirkonnad tegid mõne aastaga läbi samasuguse protsessi, mis sõjajärgsete aastakümnete jooksul oli kokku tõmmanud Lääne-Euroopa põllumajanduse. Praegusi tingimusi ei tuleks ilmselt vaadelda mitte juhusliku üleminekuperioodina kahe “normaalsuse” vahel, vaid tegelikkusena, mille paremaks muutumiseks ei ole vähimatki tagatist. Vastupidi. Bluestone ja Harrison osutavad,2 et epideemilise töötuseni viivad kriisid on Lääne kapitalismi iseloomustanud viimase sõja lõpust saadik, õõnestades süstemaatiliselt ühiskonna toimimist vastastikku toetava tervikuna, võimaldades kapitalistidest “tõbrastel liiga kaugele minna”3 ja tuues muuhulgas kaasa ka vaesunud elanikele kehvi laene vahendanud pankurite rikastumise ning tänase finantskrahhi.

 

Kõige sügavamalt on “kriisis” või pigem “kriitilises normaalsuses” elavate inimeste omavahelisi suhteid mõjutanud muutus töösuhetes. Ses osas ei erine eesti maatõug paljudest teistest gruppidest, mis ajaloo jooksul on kapitalistlike või merkantilistlike suhete mõjuvälja sattunud.4 Nii orjus, vaesteseadused kui ka streikide mahasurumine on püüdnud neid, kes vähem tööd tahaks teha, tööle sundida – enamasti ikka eliidi heaks, kes oma alahõivet on alati osanud õigustada. Jean ja John Comaroff on analüüsinud, kuidas Lõuna-Aafrika tšidid retooriliselt käsitlevad oma tänast allasurutud ja vaesunud seisundit, ning osutanud, kuidas tšidide silmis vastandub enda elatamine idealiseeritud põllunduslikus minevikus raskele ja vastumeelsele palgatööle kaevandustes koloniaalikke all.5 Kapitalismieelsetes ühiskondades ongi enda tarbeks tehtav töö sama mis elu ise, ja selle kohta ei pruugi olla isegi eraldi mõistet.6 Juba Aleksandr Tšajanovist peale on väidetud, et talupojaühiskonnad eelistavad alahõivet, kuna ei toodeta mitte tootmise laiendamiseks ega kasumi teenimiseks, vaid optimaalse elatustaseme saavutamiseks.7 Samasugust elatusmajandust on pool sajandit hiljem kirjeldanud mitmed majandusantropoloogid.8

Alahõive ja töötus kui probleem paigutuvadki sunnikonteksti, kus maata jäetud elanikkonnal vähemalt algselt pole muud võimalustki kui saada rängalt ekspluateeritud proletariaadiks. Kolonialism ja tööstuskapitalism koos rahamajanduse arengu ja sotsiaalse elu ahenemisega on mänginud äärmiselt olulist rolli töö ja töötuse dihhotoomia loomisel. Selles on silmapaistval kohal moraalsete hinnangute kujunemine tööle. Oma pere ja enda elatada suutmine pole paljudes küttide-korilaste ühiskondades ilmtingimata moraalsuse ega ka ühiskondliku kasulikkuse kriteeriumiks – empiirilised andmed näitavad, et ebavõrdset töökust aitavad tasandada kogukondlikud suhted.9

Selleks, et sunnitöö kellegi teise heaks saaks asenduda isikliku motivatsiooniga teha palgatööd, peab töökus aga muutuma moraalikriteeriumiks. Paul Durrenberger on märkinud, et “kapitalistide klass kasutab üht osa töölisklassist – nn keskklassi – ära selleks, et teist kontrolli all hoida”.10 Lisaks valgekraede brigadirirollile seisneb see ka töö eri vormidele ja töötusele antavate moraalsete hinnangute mõningases kontrollimises. Töökäsi peetakse ühisressursiks, mille ebaadekvaatset kasutamist hakatakse marginaliseerima, distsiplineerima ja karistama just kapitalismis (vaesteseadused nõudsid “tegevusetute” korrektsiooni juba kuussada aastat tagasi).

Süsteemi alakihtidesse jääjail võiks paljude marksismist mõjutatud teoreetikute arvates olla ühine huvi tegutseda süsteemi vastu – James Scott kirjeldab, milliste vahenditega, sh ka töössesuhtumise kaudu, töölised oma vaikivat ja sageli passiivset protesti demonstreerivad.11 Eestlastelgi on kogemusi ülekäe tööst nii mõisasaksale kui kolhoosile. Samas näitavad etnograafilised materjalid ka seda, kuidas allasurutu ise hegemoonse süsteemi taastootmises osaleb, võimaldades niiviisi efektiivsemat ekspluateerimist. Leo Howe uurimus kahest Põhja-Iirimaa suure töötuseprotsendiga piirkonnast osutab, kuidas ise sageli töökaotamise ohus töölised kasutavad võimusüsteemi moraalseid hinnanguid töötusele; sealhulgas suhtuvad töötutesse negatiivselt needki töölised, kes on juba töötust kogenud.12 Veel enam, sedasama hegemoonset diskursust kasutavad ka töötud ise, eristamaks endid kui väärikaid, väliste olude sunnil töötuks jäänuid nendest, kes on töö kaotanud vääritute isikuomaduste tõttu ja seega polegi paremat saatust ära teeninud. Nii osalevad töötud ise tahtmatult töötuse negatiivse kujundi loomises.

Töötud ei tea kunagi, kas neid liigitatakse väärikateks või väärituteks, õnnetuteks ohvriteks või häbituteks laiskuriteks. See poliitiliselt koormatud klassifikatsioon on iseloomulik tervele süsteemile, alates ametnikust ja seaduseloojast ning lõpetades töötu endaga, kelle staatus heidab varju kogu ta sotsiaalsele suhtlusele ja saadab teda pideva häbitundena, sundides teda pidevalt tegelema “mulje loomisega” – tõestamisega, et ta pole töötu omal tahtel või tubliduse puudumise tõttu.13 Niisuguse vastastikuse kontrolli tingimustes vajuvad tagaplaanile omandisuhtedki, rääkimata siis veel klassiteadlikkusest.

Seega pole imestada, et avalikkuses pööratakse töötutele rohkem tähelepanu kui töötavatele vaestele ning rõhutatakse pigem töövõtja isiklikku väärikust ja kohusetunnet kui tööandja kohustust pakkuda töötajatele väärikat palka. Ka need, kes on valinud madalapalgalise töö selleks, et pääseda töötusest, seostavad oma valikut kohusetundega ning kasutavad seda, et kujutada ennast väärikana ja töötuid vaeseid väärituna. Neid, kelle palk on üksnes pisut kõrgem töötu abirahast, ei erista töötutest seega sissetulek, vaid väärtused ja moraalsed standardid. Just see õigustab otsekui eimillegi eest aja raiskamist, mille muidu võiks pühendada näiteks perele. Töötud justkui rikuksid teatud vastastikust kokkulepet: et igaüks peab isiklike ohverduste hinnaga tooma kasu kogukonnale või ühiskonnale – ehk kaasinimestele. Nagu märgivad Linda McKee ja Colin Bell, tõrjutakse töötud ühelt poolt “avalikust sfäärist välja, ent nende tõmbumine erasfääri muutub avalikuks asjaks. Sedavõrd … kui nad saavad töötuhüvitist, muutub nende isiklik elu avaliku huvi objektiks”.14 Töötajate pühendumine oma tööeetika demonstreerimisele leiab aset keskkonnas, mida iseloomustab töötute ja madalapalgaliste tööliste, aga ka ülejäänud ühiskonna vastastikune pidev ja valvas väärikuse ja väärituse jälgimine.

 

Paljud etnograafilised kirjeldused postsotsialistlikest ühiskondades näitavad, kuidas vaesumine aktiveeris sotsiaalsed sidemed ja inimeste suutlikkuse oma eluga ühiselt toime tulla. Uue moraalse majanduse kujunemine sotsialismijärgsel maastikul, vanade struktuuride reorganiseerimine uuteks toetus- ja patronaažisüsteemideks ning kogukondade ühised elatusstrateegiad paistavad rasketes tingimustes olevat pigem norm kui kõrvalekalle. Vaesuse ressursid15 seisnevad koostöös, vastastikuses abis, teenuste ja toodete vahetuses; need aitavad tänu sotsiaalsetele võrgustikele hakkama saada ja lubavad säilitada teatava heaolu ka kehvadel aegadel, võimaldades elutingimusi parandada kas või seetõttu, et vastastikuse abi tulemusel lisandub vaba aega. Vaesus ühendab ja elavdab sotsiaalset läbikäimist.

Nüüdses revanšistlikus kapitalismis seevastu kahaneb üha enam töötajaskonna võime osaleda töötingimuste parandamises või sotsiaalsetes lahendustes raskete elutingimuste leevendamiseks. Isegi äärmiselt laiaulatuslik töötus ei vii tingimata “praagi vendluseni”,16 vaid põhjustab pigem kannatuste individualiseerumist ja sotsiaalse elu kuhtumist, nagu tunnistavad paljud uurimused kriisides ühiskondadest.17 Niisugustele protsessidele saab tugineda igasugusest sotsiaalsest vastutusest vaba turumajandus, mis ühelt poolt lõhub olemasolevaid kogukondi, nullides kogukonna funktsiooni raskuste leevendajana, lahenduste otsijana või vastupanu keskusena, teiselt poolt aga marginaliseerib vaesunud piirkondi tervikuna, jättes mulje, nagu ei johtuks nende allakäik mitte süsteemi eripäradest, vaid pigem teatud inimrühmade isiklikest valikutest ja mobiilsusvalmidusest (või selle puudumisest). Ja kolmandaks lubab säärane keskkond kriisi reguleerimise nimel eirata töötuks ja maksevõimetuks muutunud inimeste vajadusi ning eksproprieerida nende omandi, kui see panga silmis on lakanud kasumit tootmast.

Kapitalistliku süsteemi toimimiseks hädavajalik individualism lükkab vastutuse saavutuste ja edu eest, mis olemuselt on pea eranditult sotsiaalsed, üksikisiku õlgadele. Samal ajal lõikab töö ja töötuse põhjuste isikustamine töötu ühiskonnast ära, individualiseerib tema kannatuse ning vähendab drastiliselt ta võimalusi osaleda sotsiaalses elus. Töötute käitumuslikest reaktsioonidest – olgu selleks siis alkoholism, narkomaania, vägivald, kuritegevus – oma kannatustele, pidetule olukorrale, eraldatusele ja frustratsioonile leitakse aga kinnitust nende vääritusele.

 

Samalaadsed protsessid iseloomustavad ka Eesti maapiirkondi ja võimaldavad põgusalt osutada eelkirjeldatud koostegutsemisvõimetuse põhjustele. Sisuliselt leidis paari aasta jooksul pärast Eesti iseseisvumist aset kriis, millest maaelanikkond pole tänaseni väljunud. Aastail 1989–2003 langes tegelikult kogu riigi tööhõive 76%-lt 59%-le, ehk 200 000 inimese võrra, 1/6 võrra rahvastikust.18 Primaarse sektori ja eriti põllumajanduse osatähtsuse vähenemist on seostatud riigi arengu ja moderniseerumisega ehk efektiivsema lülitumisega kapitalistlikku rahamajandusse, mida Eesti majanduspoliitiline eliit taotles 1990. aastate algusest saadik. Põllumajanduslikud subsiidiumid ja kaitsetollid kaotati varakult ning tugi põllumajandusele oli minimaalne. Nii langes tööhõive põllumajanduses 25%-lt 1989. aastal 7%-le 2003. aastal, ehk 170 000 inimeselt vähem kui 40 000ni.19 Sellega seoses on töötus maapiirkondades muutunud normaalseks olukorraks ja kujunenud välja ultraliberaalne retoorika, mille mõned häälekamad sõnastajad on soovitanud maaelanikkonnal liikuda linnadesse, kus tekkisid töökohad teenindussektorisse. Enamik põllumajanduses töö kaotanutest ei ole aga viimase 15 aasta jooksul uut tööd leidnud, vaid on jäänud tööhõivest kõrvale.20

Samal ajal on aset leidnud maaelanikkonna kui terviku marginaliseerumine. Maaelanikkonna staatus oli kõrge nii esimeses vabariigis kui ka nõukogude ajal, ja seda mitte ainult majandusüksusena, vaid ka sotsiaalse kategooriana. Nii edumeelsel vabariigi-perioodi talunikul kui ka kolhoositöölisel oli rahvuslikus enesekuvandis oluline roll, kuid praegune maaelanikkond on lihtsalt marginaalne grupp, kellega arvestama ei pea ja kes üldist hüvangut eirates takistab hädavajalikke reformiprotsesse.21 Põllumajanduse allakäik ja maaelanikkonna uus, kaotaja staatus riigis, mis kuni viimase ajani võis end avalikult kuulutada edukaks ja eeskujulikuks reformiriigiks, on tõuganud kunagise iseseisvusliikumise seisukohalt nii kesksel kohal olnud maapiirkonnad arengupaaria seisundisse, kes ülejäänud riigi edule on jalgu jäänud. Sellisel staatusekaotusel ei ole varasemas ajaloos paralleeli; ühtlasi võimaldab see ebaoluliseks kuulutada töötusefenomeni – maapiirkondi aastate pikku iseloomustav töötus, mis näiteks tööealiste meeste hulgas tõusis mõnes vallas 40%-ni,22 on hõlpsasti marginaliseeritav kui tunnistus ikka veel püsivast nõukogulikust tööeetikast ja soovist toetuste peal liugu lasta.

Ehkki töötus maapiirkondades on nii ulatuslik, et peaks selle paratamatuse suhtes küsimusi tekitama ja koguni looma vastuseisu toimivale süsteemile, kogetakse töötust inimeste kõlbluse peegeldusena. Minu välitöö Lõuna-Eesti postsotsialistlikes keskuskülades näitas, kuidas 1990. aastatel toimunud muutuste tagajärjel mitmesugustele uutele positsioonidele sattunud või end sinna välja võidelnud külaelanikud üldiselt vaidlustavad ühtaegu nii teiste külaelanike uute sissetulekuallikate kui ka sissetuleku puudumise moraalsust. Teatav negatiivne egalitarism tähendab üksteise erinevate sissetulekute kahtluse alla seadmist ning nõuab samas enda sissetuleku esitamist õigustatu ja väärilisena, kui muutustest on kasu lõigatud, ning ebaõiglase ja teenimatuna, kui muutused on elutingimusi halvendanud. Inimeste sissetulekud, mis on märgatavalt mitmekesistunud ja killustunud, ei ole enam vabad moraalsetest hinnangutest. Ka töötud ise, täpselt nagu Leo Howe’ uuritud iirlased, annavad usinalt panuse üldisesse võimudiskursusesse, mille järgi töötud on oma olukorras ise süüdi. Nad rõhutavad küll iseenda väärikust ja oma olukorra teenimatust, kuid teiste puhul tõstetakse esile väidetavaid üleastumisi või küündimatust. Niisugune olukord nõuab igaühelt intensiivset ja kurnavat maineloomisstrateegiat. Marginaalse kaotajastaatuse tõrjumiseks ostetakse osamaksuga mobiile ja kantakse kallimaid riideid kui sissetulek lubaks, sageli vähem nähtavate tarbimisartiklite, näiteks toidu arvelt. Illusioonide alalhoidmise kõige rängem hind on aga vajadus teistest külaelanikest igapäevaelus kõrvale hoida, kuna lähikontaktis ja tihedamas suhtluses variseks vajalik mulje paratamatult kokku.

 

Jõulise ametiühinguliikumisega fordism on tänaseks asendunud neoliberaalse mil­lenniaalkapitalismiga,23 kus allutatud grupid on muutunud täiesti võimetuks vähimalgi määral oma olukorda parandama. Nende osaks jääb vaid kõige armetum kiibitsemine raha suunas ja oletuste tegemine rahatoova maagia kohta.24 Selle või­metuse põhjuseks on see, et üldine vastastikususe printsiip25 – mille kohaselt igal ühiskonnaliikmel on teatud põhimõtteline kohustus teha teistele seda, mida nad tahaksid, et neile tehtaks – on kapitalistlike suhete kasuks ümber defineeritud. Kogukondlik vastastikusus on taandunud moraalsetele hinnangutele nende aadressil, kes selle asemel et tööjõuressursiks kujuneda, on end maksumaksja turjal liugu laskma sättinud. Solidaarsust ja ühtsust õõnestavas igapäevas ei ole enam kohta ressursside ühiskasutuse kohustusel, küll aga kohustusel käsitleda iseend (töö­jõu)­ressursina. Selle varju jääb ühiste ressursside erakasutuse probleem, väljendugu see siis maa põhjendamatus söötijätmises, keskkonnakahjulikus tegevuses, ühise ruumi (olgu linnaruumi või eluruumi) erakasutusse võtmises või ühiste ressurssidega börsil riskimises. Kuid see, kui allasurutud võtavad hegemoonse domineerimise sisemiselt omaks, ei vii vastastikuse toetuseni, vaid avaldub vastastikuse valvsusena. Süsteemi heaks toimimise moraalsed aspektid muutuvad nende silmis tähtsamaks süsteemi ekspluateerivatest aspektidest.

Uusvaeste elu Eesti külas näitlikustab selle nähtuse üht võimalikku avaldumisvormi, kuid osutab ka veel ühele elemendile hegemoonia kehtestumises: distantseerumine ja sotsiaalne isolatsioon ning elukeskkonna ebameeldivamaks muutumine tabab kriisist hoolimata – või just selle tõttu – ka sotsiaalse skaala ülemises servas asuvaid inimesi. Koos vastastikuste suhete lagunemisega kaob võrdsuse ja teineteisest sõltumise tunne, ning see kehtib elukeskkonna kui terviku kohta. Kui edukamatel puudub igasugune põhjus otsida hammasrataste vahele jäänute seltsi, siis see ei ole lihtsalt vabadus, vaid see leiab aset vastastikuste suhete katkemise, pideva ebamugavustunde ja valusate isiklike küsimuste õhkkonnas. Kui võtta arvesse suure osa külaelanike varasemat seotust, olgu sugulus-, sõprus- või majandiaegsete töösuhete kaudu, võib vaid oletada, kuidas täpselt on need sidemed kümmekonna aasta jooksul pärast muutuste algust mitmesugustes igapäevastes vastasseisudes lõhutud. Nii hoiavad edukamad omaette just selleks, et vältida oma edu legitiimsuse vaidlustamist. Ühtlasi kogetakse ühepoolseks muutunud suhteid, kus ühel osapoolel puudub huvi ja teisel ressurss, solvavana ning nendesse ei soovitagi astuda.

Inimsuhted tänapäeva külas toimivad õhk­konnas, mida iseloomustab üldine killustatus, vastastikune vaen ning arusaamad edu kahtlasest teenimatusest ja ebaedu ärateenitusest. Sellisena peegeldavad need kapitalismis toimunud muutusi, seda kriisi igapäevaseks muutumist, mis raudse eesriide taga jäi meile nähtamatuks.

Hoolimata lootusrikkast tulevikuvaatest, mis kuulutab paratamatut progressi ja räägib raskuste ajutisusest, on arvata, et ei normaliseeru mitte kriiside käigus löögi alla langenute majandusolukord. Ka seekord normaliseerub pigem vaesus ja töötus teatud gruppides ning tekivad mitmesugused uued viisid, kuidas vaesunuid väärikateks ja väärituteks jagada. Neoliberaalne kapitalism, mille praegune kriis äratab selle kriitikutes lootusi, on liiga edukalt lahutanud tööjõu tema inimlikust kontekstist, asendanud ühiskonna turuga ja õõnestanud sotsiaalsetest suhetest välja nende sisu – liiga edukalt, et kriisist võiks loota tõsist puhastustuld. Alles on jäänud vaid vinduv soov tõestada, et ei kuuluta nende hulka, keda pidevad kriisid ühiskonna süvakihtidesse paiskavad. Kriisi kriisi ei ole. Veel mitte.

 

Käesoleva artikli ilmumist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond ja EV Haridusministeeriumi sihtfinantseeritud projekt SF0130033s07.

1 Vt nt M. H e r z f e l d, Anthropology. Theoretical practice in culture and society. Malden (MA); Oxford, 2000, lk 91–92.

2 B. B l u e s t o n e, B. H a r r i s o n, The deindustrialization of America. Plant closing, community abandonment and the dismantling of basic industry. New York, 1982.

3 S. G e o r g e, Another world is possible if… London, 2004, lk 131.

4 Nt E. R. W o l f, Europe and the people without history. Berkeley; Los Angeles, 1982. Omandisuhted muundusid nõukogude perioodil nii, et hiljem kapitalismi jõudes ei võimaldanud okupatsioonivastasus enam uutes suhetes omandi kaotust kapitalistile niisama hõlpsalt ära tunda. Ehk nagu ütles juba Hans Kruus 1940. aastal marksismiteemalisi loenguid andes: “Enamlased on marksismi ära sitanud.”

5 J. C o m a r o f f, J. C o m a r o f f, The madman and the migrant. Work and labour in the historical consciousness of a South African people. American Ethnologist, 1987, kd 14, nr 2, lk 191–209.

6 H. A p p l e b a u m, Introduction. Non-market cultures: Work among hunters and gatherers. Rmt-s: Work in Non-market and Transitional Societies. Ed. H. Applebaum. New York, 1984, lk 65–68.

7 A. V. T š a j a n o v, Organizatsija krestjanskogo hozjaistva. Moskva, 1925. Säärane alahõive on siiski valik, mida feodaalkoormiste olukorras, nii Venemaal kui Eestis, on keeruline mõista.

8 Nt M. S a h l i n s, Stone age economics. New York, 1972.

9 M. S a h l i n s, Stone age economics, lk 69 jj.

10 Tsit: R. T. O ’B r i e n, Unemployment and disposable workers in Philadelphia: Just how far have the bastards gone? Ethnos, 2006, kd 71, nr 2, lk 165–190

11 J. C. S c o t t, Weapons of the weak: Everyday forms of peasant resistance. New Haven, 1985.

12 L. H o w e, Being unemployed in Northern Ireland: An ethnographic study. Cambridge, 1990.

13 L. H o w e, Scrounger, worker, beggarman, cheat: The dynamics of unemployment and the politics of resistance in Belfast. The Journal of the Royal Anthropological Institute, 1998, kd 4, nr 3, lk 531–550.

14 L. M c K e e, C. B e l l, His unemployment, her problem: The domestic and marital consequences of male unemployment. Rmt-s: The experience of unemployment. Ed. S. Allen et al. Basingstoke, 1986, lk 147.

15 G. M. d e l a R o c h a, The resources of poverty: Women and survival in a Mexican City. Oxford, 1994.

16 “Fellowship of the flawed” – väljend pärineb: M. H e r z f e l d, Cultural intimacy: Social poetics in the nation-state. New York, 2005, lk 29.

17 Töötusest tabatud kogukondade siseisolatsioonile ja üksteisest distantseerumisele osutavad nt: L. M c K e e, C. B e l l, His unemployment, her problem; M. J a h o d a, P. F. L a z a r s f e l d, H. Z e i s e l, Marienthal: A sociography of an unemployed community, London, 1972.

18 M. T u v i k e n e, Vähene sidusus kui sotsiaalne oht. Rmt-s: Eesti edu hind. Eesti sotsiaalne julgeolek ja rahva turvalisus. Toim. T. Raitviir, E. Raska. Tallinn, 2005, lk 84–87.

19 R. V ö ö r m a n n, Tööturu ohud: tööhõive vähenemine ja töötuse suurenemine. Rmt-s: Eesti edu hind, lk 74–77. Võrdluses teiste endiste Nõukogude Liidu vabariikidega oli see langus rängim, 3,5 korda suurem kui languse poolest teisele kohale jäänud Kasahstanis, kus ometi Nõukogude võim oli loonud põllumajanduse seni kehva pinnase tõttu mittekasutatud maadel: Z. L e r m a n, Y. K i s l e v, A. K r i s s, D. B i t o n, Agricultural output and productivity in the former Soviet republics, 2001, lk 10. http://ideas.repec.org/p/ags/aaea01/20471.html

20 R. V ö ö r m a n n, Tööturu ohud.

21 Viitan siin lõputuna näivale haldusreformidebatile Eesti avalikus ruumis.

22 A. A n n i s t, Otsides kogukonda Lõuna-Eesti keskuskülades. Ilmumas.

23 J. C o m a r o f f, J. C o m a r o f f, Millennial capitalism. First thoughts on a Second Coming. Public Culture, 2000, kd 12, nr 2, lk 291–343.

24 Seda olukorda on nimetatud “okultistlikuks kapitalismiks”, mis suunab rahvahulki otsima müstilisi eduvõimalusi, et tõusta nende hulka, kelle elu kulgeb ühes täiesti teises reaalsuses: J. C o m a r o f f, J. C o m a r o f f, Millennial capitalism.

25 Antropoloogias üks tuntumaid käsitlusi sellest on jaotus negatiivseks, tasakaalus ja üldistatud vastastikususeks ehk retsiprooksuseks: M. S a h l i n s, Stone age economics, lk 18 jj.

Kaarel Tarand
Aega ja raha – muud pole vajagi!

Mittetulundussektori, formaalselt mittetulundusühingute (MTÜ) ja sihtasutuste (SA) samastamine kodanikuühiskonnaga on küll ebatäpne, kuid see-eest levinud arusaam. Teises äärmuses vohab kujutelm, mille järgi kodanikuühiskond on praegusele, puuduste ja vigadega toimivale demokraatlikule omariiklusele vastanduv ideaalühiskond.1 Aeg-ajalt, eriti päevil, mil “tehakse ära” ja “mõeldakse koos”, kahjustab kärarikas kampaania kodanikuühiskonna kui millegi tõsioludele vastanduva kiituseks kodaniku suhet riigiga selle reaalsetes vormides. Sest targa mõttekoja kõrval tundub ju mõnes ministeeriumis püsivalt tegutsev ekspertkomisjon rumalana, poliitilisest otsustajast rääkimata. Vaevalt, et kodanikuaktiivsuse üleskihutajad riigivõimu ja valitsusasutuste diskrediteerimise eesmärgiks on seadnud, kuid paratamatult paistab ühe võit teise kaotusena, mitte vastastikuse kasuna.

Õigupoolest ei peaks nn kodanikuühiskonnal olema poliitilisi eesmärke, sest viimaseid on normaalne realiseerida olemasolevate erakondade ja valimiste kaudu, sobiva puudumisel aga ise koos mõttekaaslastega erakonda luues. Kodanikuühiskonna sisuks on kodanike rahulolu oma ümbrusega ja tegevusega. Paljud suudavad tänapäeval juba ühendada töö ja hobi, kuid mitte kõik, nemad peavad huvialadega tegelema, heategusid tegema ja rahulolu hankima väljaspool tööaega. Laias laastus pole kodanikuühiskonna arenguks vaja suurt muud kui aega ja raha. Sellega, kuidas ja kust tekiks kodanikuühendustele juurde raha, on palju tegeldud, ajaga mitte niivõrd, sest poliitiline norm on ikka “tööeestlus”, mis ei luba tööaja lühendamisest kõneldagi, välja arvatud tehingu vormis toimuv palgaline töölt puudumine, kui oled “riigile lapse sünnitanud”.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) kui kodanikuühiskonna “katusorganisatsioon” on aastate jooksul tellinud terve hulga uurimusi ja ülevaateid kolmanda sektori rahastamise parandamiseks. Viimane neist, 2008. aasta detsembris uurimiskeskuses Praxis valminud uuring “Protsent tulumaksust kodanikuühendustele” pakub välja juba peaaegu valmis lahenduse filantroopia ja kodanikuühiskonna arendamiseks, nähes tuluallikana üksikisiku tulumaksu maksusoodustuste osa ümbersuunamist või sihtotstarbelist suurendamist. Otsustajatel tuleks valida kahe Euroopas levinuma mudeli vahel:

“I MUDEL – Arendab suunamise võimaluse kõrval eraisikute annetamist ja filantroopiat ning püüab leida tasakaalu piirkondade ning väikeste-suurte organisatsioonide toetamise vahel

• Tulumaksusoodustuse asemel lasta maksumaksjal valida, kas soovib soodustuse osa endale või suunab selle samale organisatsioonile lisaks. Ei seota ära praegu kehtiva 5% piirmääraga sissetulekust, millelt saab tulumaksu maha arvata.
• Selleks, et inimestel ei tekiks kiusatust loobuda isikliku raha annetamisest, on mõistlik luua maakondadele ja kodanikuühiskonna üldise arengu tarbeks suunamise võimalus – siinkohal ei saa organisatsioone otse toetada, vaid saab näidata oma meelsust ühiskondlikult oluliste piirkondade osas, organisatsioonid omakorda peavad ennast tõestama vastavatele fondidele.
• Iga maksumaksja saaks suunata 1% Eesti keskmisest sissetulekust.

II MUDEL – Arendab eraisikute filantroopiat ja kodanikuühiskonda laiemalt

• Tulumaksusoodustuse asemel lasta maksumaksjal valida, kas ta soovib soodustuse osa endale või suunab selle samale organisatsioonile lisaks. Ei seota ära praegu kehtiva 5% piirmääraga sissetulekust, millelt saab tulumaksu maha arvata.
• Omakorda suunab riik sama suure summa kodanikuühiskonna üldiseks arendamiseks vastavasse fondi.”2

Esimese mudeli järgi (valdavalt küll maakondlike fondide kaudu) saaksid kodanikuühendused kuni 400 miljonit krooni, teise järgi võinuks tänavuseks saagiks kujuneda 56 miljonit krooni. Mitmekordne vahe ei kõnele tingimata ühe mudeli vaieldamatust paremusest, sest teise mudeli puhul jääks suunamata osa riigieelarvesse, kust kodanikuühendused praegu märkimisväärseid summasid saavad (1. mudeli järgi hakkaks see toimuma maakondlike fondide kaudu).

Idee kodanikuühendusi mõne maksupoliitilise hoova abil toetada pole midagi uut. Väärib aga märkimist, et just Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on soodsaid maksurežiime ka kehtestatud (Ungari, Slovakkia, Leedu, Poola, Rumeenia ja Tšehhi). Nn protsendisüsteemi levik “uues Euroopas” soosib vaese mehe filantroopiat, propageerijateks loomulikult kodanikud Läänest, kus ühiskondade keskmine jõukus ja filantroopilisuse määr on protsendisüsteemi rakendamise juba ebavajalikuks muutnud. Aga kuni sissetulekud idapoolsetes demokraatiates on väikesed ja rikkaid ühiskonnas vähe, ei lähe ka filantroopia käima. Tegu on niisiis kodanikuühiskonna vaheastmega teel rikkusele.

Eestis on see vaatamata kodanikualgatuse ärkamisaega tagasi küündivale traditsioonile kümme aastat ainult jutuks jäänudki. Valmisolekut mittetulundusliku tegevuse maksukoormuse ühtlustamiseks tulundussektori omaga ei ole ilmutanud ka praegune valitsus. Majanduskasvu peatumise järel koostab valitsus küll innukalt ettevõtete stimuleerimise pakette, ideaalis samuti arvestatavat tööhõivet pakkuvale kolmandale sektorile midagi samalaadset ei lubata. Ometi võiksid hästirahastatud ja vabatahtlikkuse printsiibil töötavad ühendused olla abiks paljudes kohtades, kuhu riigi ega ettevõtja käsi ei ulatu. Riigivõimu vastuseisu protsendisüsteemile võib seletada kodanikuühenduste umbusaldamisega, mõistete defineerimisraskustega, maksusüsteemi üldiste puudujääkidega.

Paiguti kehtivas jokk-paradigmas on seadusandjal kadunud usk, et vettpidavat reeglistikku, mida keegi ei kuritarvitaks, oleks üldse võimalik luua. Erakonnad ise on olnud aktiivsed “sidusorganisatsioonide” ehk erakondliku kontrolli all olevate kodanikuühenduste kasutajad erakondade rahastamispiirangutest ülesaamisel, tuntuimaks näiteks Keskerakonna ja Jüri Vilmsi Sihtasutuse politseilegi silma jäänud ebaterve suhe. Erakonnad tunnevad läbi ja lõhki seadusandluse puudujääke ning ei soovi neid auke, mida ise privilegeeritult kasutavad, “üldrahvalikeks” muuta. Rahakantimine ei saa olla üldrahvalik mäng, sellise süsteemi toitmiseks pole lihtsalt küllalt raha trükitud. Erakondadele meeldib võimul olles kodanike vabaühendusi eelarverahast toetada küll, aga siis juba omadel tingimustel, ühekordsete lepingute alusel, mille suuliseks osaks otsene või kaudne toetus erakonnale. Kui eelarveline toetusraha liiguks vabaühenduste kätte parteilise ülekinnituseta ministeeriumis, kaoks ka erakondade kontroll nende ühenduste (ja eriti juhtide kui kohalike arvamusliidrite) tegevuse üle. Selle tegeliku motiivi katteks kasutatav väide on, et MTÜd ja SAd ei suuda saadud raha kvaliteetselt ja õiguspäraselt kasutada, aruandlus lonkab jne. Kultuurkapitali näitel aga teame tegelikult, et inimesed ja ühingud on suutelised saadud raha kasutust põhjendama peaaegu sajaprotsendiliselt ning detailitäpsusega, milleni ametiasutused või ettevõtted harva küünivad.

Tulumaksuseadus kodanikele MTÜdes osalemise eest soodustusi ette ei näe, MTÜle teatud tingimustel aga küll. Nimelt peab organisatsioon soodustuse saamiseks vastavalt seaduse paragrahvile 11 kuuluma maksusoodustustega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja. Sellesse nimekirja ei pääse aga ilusate silmade eest. §11 (2) esimene punkt kuulutab, et nimekirja kantav “ühing tegutseb avalikes huvides”. Mis on ja mis ei ole avalik huvi, selle määramine ei ole loomulikult ühingu enda pädevuses, vaid ikka riigi. Ja nii riik kui ka EMSL tunnistavad, et ammendavat definitsiooni anda pole õnnestunud. Valitsuse määrusega on moodustatud näiliselt erapooletu soovitusliku nõuandeõigusega asjatundjate komisjon, mille ülesanne on vabaühenduste taotluste alusel kindlaks teha, kas ikka tegutsetakse avalikes huvides või mitte. Komisjoni põhiliseks puuduseks on, et tema liikmed nimetab rahandusminister, samuti on rahandusministeeriumile alluval maksu- ja tolliametil õigus komisjoni soovitusi ignoreerida. Soovitus võib olla hea, kuid mitte läbi minna. On üsna selge, et ministeerium ja amet, kes vastutavad riigi tulude laekumise eest (ja raha on alati vähe), ei langeta rõõmsal meelel maksuvabastusotsuseid kohtades, kus kum­mi venitada annab. Ja võlusõnaks ongi siin “tegutsemine avalikes huvides”.

Just väidetavalt avalikes huvides mittetegutsemise tõttu ei ole nimekirja pääsenud mõnedki juba enam kui 100-aastased organisatsioonid, mille panust Eesti avalikesse huvidesse ei vaidlusta ükski Eesti ajalooraamat. Tuntuimad neist on üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid ning nende vilistlaskogud, mille korduvad taotlused on saanud riigilt eitava otsuse, olgugi et Eesti avalikes huvides tegutsetakse asutamisest saadik.

1913. aastal asutatud korporatsioon Ugala tänaseni jõus olev esimene põhimõte kõlab: “Meie, C!U! liikmed, tunnistame, et meie eesti rahva pojad oleme ja nendeks ka jääda tahame, et meie oma isade maad ja rahvast ja oma emakeelt armastame, neid edendada püüame ja oma pühaks kohuseks loeme juba üliõpilase põlves, kuid iseäranis veel pärastises elus, eesti rahvuslise kultuuri eest võidelda ja tema loomiseks kaasa töötada.” “Selts tahab oma jõude rakendada Eesti rahva ja riigi igakülgse kultuurilise, eriti vaimse ja ma­jan­dusliku edenemise teenistusse,” kinnitab 1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Seltsi 8. põhimõte.

Mida veel tahta? Kas see ei ole tegutsemine „avalikes huvides”? Praeguses ametlikus tõlgenduses ei ole, kuna üliõpilasorganisatsioonidesse pääsemisel on piiravad tingimused – nimelt peab selleks olema üliõpilane – ning väljamakseid ei tehta samuti kõigile soovijaile, vaid ikka üliõpilastele. Peale selle teatakse ju kollase ja parteilise pressi abiga rahandusministeeriumiski hästi, et need organisatsioonid koosnevad ülearu mõjukatest inimestest ja suplevad kullas. Nii palju võrdset kohtlemist siis antud küsimuses ongi.

Eesti maksusüsteemi üldisematest puudujääkidest, mis sunnivad kodanikuühendusi täie mõõduga koorima, võib nimetada Eesti liiga madalat üldist maksukoormust, millest tuleneb avaliku sektori krooniline rahapuudus, samuti disproportsioone inimeste, loodusressursside, kapitali maksustamisel. Majandusbuumi ajal ei pääsenud ettevõtted töötajate palga tõstmisest ja see peegeldus rõõmustavalt ka riigi kontodel, eriti sotsiaalkindlustuses. Praeguseks on käes vastupidine. Maksukoormuse ladumine tööjõu selga tähendab seda, et ettevõtted näevad tööjõus põhiliselt kuluallikat ning harrastavad pigem ressursimahukat, ent kvalifitseerimata odavale tööjõule rajatud tootmist. Kui maksustatud oleks tooraine ja mitte tööjõud, orienteeruks majandus ümber mõttetöömahukale, ent vähe toorainet nõudvale tootmisele.

Mittetulundussektoris töökohtade loomisele mõjub kõrge maksukoormus ilmselt veelgi hävitavamalt kui ettevõtetes. Kui raha on niigi vähe ja sellestki tuleb pool riigile maksta, siis tegevuseks ju õieti ei jäägi midagi. See raha, näiteks organisatsiooni liikmemaksust laekunud raha on juba liikme tuluna tulumaksu alla sattunud. Seetõttu võib öelda, et pahatihti võib MTÜ saada lausa topeltmaksustatud.

Seda ebaõiglust suurendab veel üks nüanss: aastaid püsinud poliitiline loosung “rohkem raha kätte” sisaldab muuseas ka väidet, et “saite maksusoodustust, selle eest pidagegi ülal kodanikuühiskonda, oma ühinguid ja klubisid”. Eriti peaks häbenema selle kuldloosungi püstitanud Reformierakond, aga ka teised, sest erinevalt suuremast osast kodanikuühendustest, kus kehtib liikmemaks, saavad erakonnad (mis on ainult üks MTÜ erivorm) tänaseni peaaegu et liikmemaksuta läbi. 2007. aasta majandusaruande järgi laekus Reformierakonnale liikmemaksust 125 657 krooni, iga liikme (kokku 6326 liiget) kohta aastas seega 20 krooni! Liikmemaksust tuli kokku vaid 0,4% kõigist tuludest – luksus, mida ükski kodanikuühendus endale lubada ei saa.

Toimetulekuskaalal mõõtes on vaesuspiirist allpool elavate üksikisikute osakaal kõigi elanike hulgas kindlasti madalam kui vaesuses virelevate kodanikeühenduste osa kõigist 28 tuhandest kodanikuühendusest. Vabaühendusi, mis ei jaksa endale peavarju soetada, on kindlasti rohkem kui korteri- või majaomanikke. Jõukaid ja toimetulevaid on napp vähemus, ülejäänud elatuvad riigile “projektide” kirjutamisest ja vastava riikliku tellimuse täitmisest, olles nii eelarvesõltlased, kellelt täit iseseisvust ja vaba tegutsemist oleks raske eeldada. Nn protsendisüsteemi kehtestamine oleks pikk samm edasi kolmanda sektori majandusliku sõltumatuse poole liikumisel, kuid nähtavat poliitilist tahet selleks ei tundu kuskil olevat.

Raha kõrval teise määrava ressursi, aja küsimuses pole poliitilist tahet karva­võrragi rohkem. Eestis ületab töönädala tegelik pikkus (ligi 42 tundi) ametliku statistika järgi ELi keskmist õige napilt. Aasta töötundide võrdluses asi sama roosiline ei paista, sest riigipühade ja muude vabade päevade osas on Eesti üks kitsimaid. Kuna harrastused ja vaba ühistegevus, st aktiivne kodanik olemine nõuab aega, saame kodanikuühiskonna arengut eeldada vaid juhul, kui ühiskond selleks tegevuseks ka ajalist ressurssi eraldab. Uneajast midagi võtta ei saa, tööajast küll.

Ettevõtjad oponeerivad tööaja lühendamisele, viidates Prantsusmaa ja Jaapani kogemusele, kus tööaja lühendamine ei toonud kaasa head, vaid ainult halba (ettevõtja kasumi vähenemise absoluutväärtuses). Eesti sotsiaaldemokraadid on ettevaatlikult avaldanud lootust, et tööaja lühendamisega võib kaasneda tööviljakuse tõus. Iga päev ühe töötunni ärajätmine tähendaks, et sama toodangu saamiseks peaks tööviljakus suurenema 12,5%. Ei ole sugugi ebarealistlik eesmärk aladel, kus kvaliteet ei tule masinast, vaid inimese peast.

Õigupoolest peidab tööaja küsimus en­das läänemaise inimkonnaosa varjatud kapitulatsiooni, usu kaotust progressi idees­se. On ju usutud, et aina uute teadus- ja tehnoloogiasaavutuste abil peaks inimkonna elu ikka kergemaks minema. Masinad peaksid tegema töö meie eest. Järelikult läheks tööjõudu ja -aega üha vähem vaja. Idee töötas praktikas täitsa hästi ja ei võtnud kaht inimpõlvegi, kui 14-tunnise tööpäeva juurest jõuti 8-tunniseni, saja aastaga vähenes USAs töötundide arv 3600lt 1900ni aastas. Aga siis saabus seisak. Viimased 50 aastat on üksikute eranditega kiratsetud 40-tunnise töönädala juures. Ja ometi, milline on olnud teaduse ja tehnika areng! Industriaalühiskonna varasemat trendi järgides peaksime praeguseks olema jõudnud 5-tunnise tööpäevani. Aga ei ole. Vastuväiteks kõlab, et tehnoloogia on küll arenenud, kuid muutused ühiskondade ealises struktuuris (vananemine) on samavõrra muutnud töötavate ja ülalpeetavate suhtarvu ühiskondades. Jah, on muutnud küll, kuid seda kahju on ju kompenseeritud pensioniea tõstmisega (Eestiski viie või enama aasta võrra).

“Suurim aastane töötundide arv on Eestis (1856), Rumeenias (1856), Poolas (1848) ja Ungaris (1840), kõige väiksem on see Prantsusmaal (1568), Rootsis (1620), Taanis (1635) ja Saksamaal (1650). Keskmine aastane töötundide arv Eestis ületab Prantsusmaa oma 288 tundi ehk enam kui 18% – see on võrdne Eesti 7,2 töönädalaga,” kinnitab 2007. aasta kohta üks paljudest üleeuroopalistest uuringutest.3 Kujutlegem, mida kõike ühiskondlikult kasulikku ja vabatahtlikku oleks võimalik teha kas või kolme–nelja nädalaga, isegi kui prantslaste taseme seitsmest nädalast mitte unistada. Tulemust ei tohiks naeruvääristavalt mõõta rahvusliku käsitöö lisakilomeetrites. Väga suur osa avalikes huvides tegutsevatest vabaühendustest tegutseb sotsiaalteenuste pakkumise vallas. Nende tegevuse tagajärge saaks mõõta näiteks noorte kuritegevuse, narkomaania jmt vähenemises, elupiirkondade ja muu avaliku ruumi turvalisuse kasvus, rahvatervise näitajate sammhaaval paranemises, meie kaitsealuse loodus- ja tehiskeskkonna korrastatuses jne.

Kohtadena, kus oleks võimalik hõlpsasti tööaega lühendada, ilma et miski praegu tehtav tegemata jääks, tulevad esimesena ette kontoritöökohad. Küsimus pole selles, et tubasele tööle ainult laisad ja parasiidid oleksid pääsenud. Kontorites (ja pigem isegi era- kui avalikes) on ametijuhendiga määratud tööülesannete hulk mahult veniv. Iga juht, kes on tutvunud oma töötajate veebikasutuse statistikaga, teab hästi, kui palju töötajad tööaega “ooterežiimil” olles lihtsalt surnuks löövad. Kontoristide netikasutusel rajaneb kogu online-meedia äri, sest mis mõtet oleks tööpäeva kestel pidevat uudisvoogu toota, kui keegi seda ei jälgiks? Ja jälgijad ei ole ju ometi taksojuhid, keevitajad või kassapidajad, ehitustöölised ega kangrud, vaid ikka arvutitöökohaga varustatud ametnikud pangas ja ministeeriumis, haridusasutuses ja advokaadibüroos. Tööalane vajadus saada maailmast värskeid uudiseid rohkem kui kord päevas neil ametikohtadel üksikute eranditega puudub. Netiühendus tööl võis endast boonust kujutada kümme aastat tagasi, aga mitte nüüd, mil kodused netiühendused on peaaegu tasuta laiatarbekaup.

Kuid asi ei piirdu sellega, ka kaubanduses ja teeninduses pole tööpäeva lühendamine sugugi mõeldamatu. Kui näiteks kaupluste hilisõhtust lahtiolekuaega saab praegu põhjendada klientide (valgekraed?) pikkade tööpäevadega, siis kontoritöö ajaline kärpimine võimaldaks ka kaubandust koomale tõmmata. Inimesed kohanevad oludega valutult, nagu on Eestis tõestanud alkoholimüügi piiramine – ei jää selle pärast kellelgi joomata, et poest ainult kella 22ni alkoholi kätte saab! Et kaupmeeste kasum oleks jäigalt seotud poe lahtioleku pikkusega, on väheusutav väide.

Kõik teised aja kokkuhoiu või täpsemalt, vabastamise võimalused tunduvad tööaja lühendamisega võrreldes keerulised ning nõuavad suuri stardikulusid. Näiteks inimeste aja vabastamine tööle- ja kojusõidu aja lühendamise arvelt eeldab ühistranspordi kvalitatiivselt uuele tasemele viimist, inimeste vabastamine kodustest töödest aga keskklassi jõukuse vähemalt kahekordistumist, sest legaalsete koduabiliste palkamine praeguse tulutaseme juures ei tule ju kõne alla. Seega jääb tööaeg. Kodanikuühiskonna arendamise eesmärgi seisukohaltki on tööaja lühendamine (sissetulekut vähendamata) ainumõeldav samm – eesmärk pole ju piiritu rikkus, vaid ikka rahulolu ja õnnetunne. Vargamäe Andrese tööinstruktsiooniga seda 21. sajandil ei saavuta. Ajalisi ning rahalisi võimalusi pakkudes aga küll.

 

1 Vt ka ülevaadet: K. L i n g. Kodanikeühiskonna diskursuse areng riigikogus. Tallinna Ülikooli. Magistritöö. Tallinn, 2008. http://www.ngo.ee/uuringud

2 K. M ä n d, U. K ü b a r, R. K r u u s e n b e r g jt, Protsent tulumaksust kodanikuühendustele. Lõppraport. Poliitikauuringute keskus Praxis, Tallinn, detsember 2008, lk 5. http://www.ngo.ee/uuringud

3 Eurofound 2007. http://www.eurofound.europa.eu/eiro/studies/tn0804029s/tn 0804029 s.htm#hd6

Tõnis Saarts, Leif Kalev
Poliitiline kultuur ja Eesti ühiskonna uuenemine

Kriis, mida Eesti põeb, ei avaldu kindlasti ainult majandussfääris. Samavõrd on tegu otsustuskriisiga ja võimetusega kujundada kriisisituatsioonis adekvaatset poliitikat. Sümptomid on kõigile silmaga näha: suutmatus valimiskampaaniatega seotud huve kõrvale jättes konsolideerida otsustajate ringi, paigal tammumine ja võimetus kujundada pikaajalisemaid strateegiaid, väljapääsu otsimine üksikutest “imerelvadest”, mis otsekui peaksid lahendama kõik probleemid (euro, madalad maksud, haldusreform) jne.

Kuigi viimasel kahel aastal on pronksiööde ja majandussurutise tõttu tekkinud kaks suurt uuenemisakent, on pisiparanduste toel vanaviisi edasi elatud. Avalikkuses kiidetava innovatsiooni ase­mel kipub igapäeva iseloomustama stagnatsioon.

Loomulikult tekib kiusatus süüdistada kõiges selles teatud persoone ja üksikuid erakondi. Meie arvates on aga põhjused palju sügavamal ning peituvad peamiselt Eesti poliitilises kultuuris, selle kandvates väärtustes ja poliitikategemise stiilides. Loomulikult ei saa eitada, et suurt rolli mängivad ka institutsionaalsed tegurid ja blokeeringud, liidrid ja nende juhtimisstiilid, praeguse poliitikatsükli üldine loogika jne. Siiski tuleks nüüdseid ummikussejõudmisi analüüsida sügavamate struktuursete ja poliitilis-kultuuriliste tegurite kaudu, mitte piirduda lahmimisega laadis: “Valitsus on ebakompetentne.”

 

Poliitilise kultuuri olemus

 

Mis on poliitiline kultuur? Tuleb kohe öelda, et me ei pea siin poliitilise kultuuri all silmas lihtsalt poliitikute eetilist käitumist vms, vaid käsitame mõistet tunduvalt avaramalt, nii nagu seda poliitikateadustes harilikult tehakse. Poliitiline kultuur on uskumuste, väärtuste, teadmiste, hoiakute, hinnangute, normide, sümbolite ja rituaalide kogum kõiges, mis seostub poliitikaga. Niisiis see on laiem väärtuste ja arusaamade süsteem, mis loob tausta poliitilise süsteemi toimimisele antud ühiskonnas. Esimesena pakkusid sellise poliitilise kultuuri mõiste 1960. aastate alguses välja Ameerika politoloogid Gabriel Almond ja Sidney Verba.1 Tänapäevaks on mõiste muutunud järjest populaarsemaks ning selle abil püütakse vastata nn suurtele küsimustele: miks osa riikidest on rikkamad kui teised, miks mõnedes riikides juurdub demokraatia, teistes mitte jne.2

Poliitilise kultuuri uuringutes keskendutakse tihtipeale ühiskonnas valitsevate üldiste väärtushinnangute ja hoiakute uurimisele, mis raamivad poliitikat (nt kas ühiskonnas on ülekaalus demokraatlikud või autoritaarsed, elitistlikud või pluralistlikud väärtused). Kõnekad on ka indikaatorid, mis näitavad, kuivõrd antud ühiskonnas usaldatakse demokraatlikke institutsioone, millised on inimeste hoiakud poliitikas osalemise suhtes, milliseid osaluse viise soositakse (kas tänavale protestima tulekut või läbirääkimisi ja konsensuseotsinguid) jne. Sageli pöördutakse poliitilise kultuuri uurimisel ka ajalukku, et mõista praeguste väärtuste-arusaamade juuri.3

Käitumisnormid ja poliitiline eetika on niisiis vaid üks kitsas valdkond, mida sellega seoses vaadeldakse. Seega räägime edaspidi poliitilise kultuuri puhul ennekõike üldistest väärtustest ja arusaamadest, mis raamivad poliitika toimimist Eestis. Üksikute poliitikute/parteide taunitav või vähemtaunitav käitumine ei ole kindlasti see, mis meid siinses artiklis huvitaks.

 

Milline on Eesti poliitiline kultuur?

 

Mis siis iseloomustab Eesti poliitilist kultuuri? Pakume välja kimbu võtmetunnuseid, millel meie meelest on üsna tublisti seletavat jõudu, mõistmaks Eesti poliitikas toimuvat ka laiemalt.4 Keskendume aga just neile tunnustele, millel on tähendust praeguse kriisisituatsiooni analüüsimise seisukohalt. Kirjeldame neid tunnuseid lühidalt, et anda põgus pilt Eesti poliitilise kultuuri alusväärtustest ja karakteristikutest.

Eesti poliitilist kultuuri iseloomustavad seega:

Materiaalsus ja instrumentaalsus. Ühiskonnas tervikuna on ülekaalus pigem materiaalsed väärtused. Majanduskasv, majanduslik heaolu, palgad – need on teemad, mis inimesi ka poliitika puhul huvitavad. Poliitikast mõeldakse suuresti läbi materiaalse heaolu ja raha prisma. Seda on selgelt näha ka avalikes debattides ja avaliku arvamuse uuringutes. Valitsustelt oodatakse ennekõike pensionide, sotsiaaltoetuste, palkade tõusu, demokraatia toimimisega seonduv või strateegilisemad poliitikavalikud on tagaplaanil. Reformide puhul näiteks piirduvad arutelud tulu-kuluefektiivsusega, muud aspektid ja argumendid jäävad tihti kõrvaliseks (nt hiljutine haldusreformi debatt).

Maskuliinsus. Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede eristab maskuliinseid ja feminiinseid kultuure.5 Maskuliinsetes kultuurides rõhutatakse eneseteostust, edukust, võistlust ja materiaalseid väärtusi, feminiinsetes on tähtsal kohal pehmemad väärtused, nagu hoolivus ja sallivus. Sellest vaatekohast iseloomustab Eesti poliitilist kultuuri ja ka ühiskonda maskuliinsus. Edukultus ja üksteist ületrumpav võistluslikkus on kandvad jõud ka Eesti poliitilises konkurentsis ning annavad tihti tooni poliitilistes sihiseadetes (“Viieteist aastaga viie rikkama riigi hulka!”).

Rahvuslik maailmanägemus. Eesti poliitilist kultuuri pole võimalik mõista, võtmata arvesse tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. See väljendub nii igapäevases poliitilises retoorikas kui ka erakondade programmides, millel on Eestis tugev rahvuslik värving. Mitmel puhul oleme näinud, et rahvuslus ja viited ajaloole on Eesti ühiskonnas osutunud tugevaks mobiliseerivaks jõuks, tekitades ka poliitilises eliidis kiusatust keskenduda pigem “sümbolite poliitikale” kui sisulistele sotsiaalmajanduslikele probleemidele.

Individualism, ilmalikkus ja kommunitaarsete väärtuste nõrkus. Eesti ühiskond on üsna individualistlik ja atomiseeritud. Levinud on seisukoht, et “igaüks rabagu enda eest”. Tahet koos tegutseda, koopereeruda ja liikuda mingite ühiste kollektiivsete eesmärkide poole on vähevõitu. Seda kommunitaarsete väärtuste nõrkust näitavad ka mitmed uuringud.6 Tulemuseks on kodanike üha suurem võõrandumine poliitikast ja ühiskonnaasjadest, suutmatus oma huvide kaitsmiseks koopereeruda, viitsimatus kuidagi ise ühiskondlikku arengusse panust anda jne.

Kuna Eesti puhul on tegemist ka sügavalt ilmaliku ühiskonnaga, siis puuduvad jõud, mis suudaks valitsevale materialistlikule ja individualistlikule elukäsitusele mingilgi määral vastukaalu pakkuda, et kas või usundigi kaudu tugevdada “meie”-tunnet või rahakultuse asemel rõhutada transtsendentaalsemaid väärtusi.

Nõrk kodanikukultuur. Eesti elanike poliitiline aktiivsus on pigem tagasihoidlik. Kodakondsust mõistetakse rohkem õiguslik-poliitilises võtmes (stiilis “pass taskus”). Seda ei seostata kohustusega riigi asjades aktiivsemalt kaasa rääkida. Ponnistused välja arendada kodanikupädevusi on jäänud samuti tagasihoidlikuks. Vähearenenud kodanikukultuuri indikaatoriks on ka nõrgapoolne kodanikuühiskond. Neid tendentse võimendab veelgi kommunitaarsete väärtuste nõrkus, mis jätab vähe lootust, et Eestis kunagi tõeliselt elujõuline kodanikuühiskond üleüldse välja kujuneks.

Tugeva riigi pelgus. Kuna ajalooline riigitraditsioon on nõrk, siis ei panda keskvõimule ülemäära suuri lootusi. Eesti demokraatliku poliitilise kultuuri arengus on kohalik omavalitsus olnud tunduvalt olulisem demokraatia kool kui Toompea. Pelgust tugeva keskvõimu vastu süvendas tugevalt ka Nõukogude süsteemi kogemus. Seetõttu pole juhus, et neoliberaalsed ideed minimaalriigist on Eestis nii edukalt juurdunud ja kohati nii enesestmõistetavaks saanud, et seda võiks nimetada lausa “minimaalriigi konsensuseks”. Loomulikult on sellele kõigele kaasa aidanud ennekõike antikommunistlik eetos, kuid algsemaid põhjusi tuleb nähtavasti otsida veelgi sügavamatest ajaloolistest kihistustest.

Orienteeritus muutustele. Mitmesugused väärtusteuuringud näitavad, et eestlased on orienteeritud muutustele. Väärtustatakse aktiivset tegutsemist ja väljakutseid, mitte rahulikku elu, traditsioone ega hetki iseendaga.7 See dünaamilisus on paistnud silma ka Eesti poliitikas, eriti 1990. aastatel, kui võeti ette mitmeid suuri ja ambitsioonikaid reforme ning ühiskond tuli üldjoontes ka kiirete muutustega kaasa. Käesoleval aastakümnel on olnud näha nihet stabiilsuse poole nii ühiskonnas valitsevate väärtuste kui ka poliitika enda tasandil. Ometi on Eesti endiselt ühiskond, mis on suunatud pigem muutustele ning kus tugevalt alalhoidlikul ja ettevaatlikul konservatismil pole eriti kõlapinda.

Ebamäärasuse sallimine. Geert Hofstede jaotab kultuurid ka ebamäärasust vältivateks ja ebamäärasust sallivateks. Sellest vaatenurgast kuulub Eesti pigem viimaste hulka. Meil ei oodata, et kõik oleks peaaegu 100% täpselt ennustatav, ära reguleeritud, ette kindlaks määratud jne. Kuigi koos ühiskonna stabiilsusele orienteerituse suurenemisega on ebamäärasuse vältimine kasvanud, ei saa me ikkagi poliitika planeerimist ja bürokraatiat Eestis jäikusastmelt võrrelda mitmete mandri-Euroopa näidetega (nt Saksamaaga). Ebamäärasuse sallimine on muidugi tihedalt seotud eelmise tunnusjoonega – orienteeritusega muutustele.

Lühiajaline perspektiiviseade. Oodatakse, et kavandatavad tegevussuunad annaksid kiiresti tulemusi ja materiaalseid hüvesid ning huvi pikemaajaliste arengukavade vastu on tihtipeale pigem leige. See joon on murettegevalt esile tulnud just 2000. aastate Eesti poliitikas.

Majoritaarne poliitika tegemise stiil. Eesti kuulub riikide hulka, kus on levinud pigem majoritaarne, mitte konsensuslik poliitikategemis- ja otsustamisstiil. Väga lihtsustatult öeldes tähendab majoritaarne stiil “võitja võtab kõik”-loogikat või “teerulli”-taktikat. Küsimus pole ainult selles, et võimuerakonnad ei räägi läbi opositsiooniga, püüdmaks leida kavandatavale poliitikale laiemat ühiskondlikku heakskiitu, vaid ka üldist poliitikategemise stiili iseloomustab pigem suhtlemine jõupositsioonilt ja “ärapanemine”. Konsensuseotsinguid peetakse ennem nõrkuse tundemärgiks. Konfliktid ja konfrontatsioonid pole midagi sellist, mida iga hinna eest soovitaks vältida. Selles mõttes vastandub Eesti muidugi teravalt Skandinaavia maadele ja Soomele, kus konsensuslikum poliitikastiil on valitsevaks normiks.

Unipolaarne ja imagotepõhine parteikonkurents. Sageli on täheldatud, et Eesti parteisüsteem on üsnagi paremale kaldu.8 Vasakpoolsuse nõrkus ja tooni andvad antivasakpoolsed meeleolud on kindlasti üks Eesti poliitilise kultuuri iseloomulikke jooni, mis eristab teda paljudest teistest riikidest (eelkõige Põhjamaadest ja Kesk-Euroopast). Seetõttu kandub parteidevahelise konkurentsi raskuskese üpris kitsale alale paremal tiival ja eristumine ei toimu tihti mitte ideoloogiate alusel, vaid imagoloogilises võtmes. Kuna Eesti erakondliku konkurentsi loogikale on vajutanud tugeva pitseri ka ajalooline taak ja personaalse mõõtme ületähtsustamine (peame siin silmas just “Savisaare poolt – Savisaare vastu” dihhotoomiat), siis ahendab see peale muu tihti ka võimalikke koalitsioonivalikuid.

Edasi vaatleme, millised neist poliitilise kultuuri elementidest võiksid praeguses kriisisituatsioonis saada ressurssideks (aidata meil kriisist välja tulla) ja millised takistavateks jõududeks.

 

Ressursid kriisist väljatulekuks

 

Esimese ressursina näeme ühiskondlikku valmisolekut muutusteks. Kui vaadata viimaste kuude avalikku debatti, siis ei kritiseerita mitte niivõrd seda, mida valitsus teeb, vaid seda, et ta ei tee peaaegu midagi. Loomulikult nõutakse kriisisituatsioonis poliitikutelt aktiivset tegutsemist ükskõik mis riigis. Siiski on riikides, kus poliitiline kultuur on altim muutustele, väljavaated läbi viia radikaalseid ja julgeid reforme paremad kui konservatiivsemates ühiskondades. Poliitiline eliit pole lihtsalt seda ressurssi osanud ega tahtnud kasutada. Ühiskond on suuremateks ümberkorraldusteks ja reformideks praegu rohkem valmis kui kogu käesoleva aastakümne vältel.

Teiseks ressursiks loeme ebamäärasuse sallimist. See aitab inimestel pikemaajalise kriisisituatsiooniga toime tulla ja raskusi kauem taluda. Poliitikutelgi võimaldab see maha müüa ideid muutusteks, millega võivad kaasneda ka küllalt arvestatavad riskid.

Kolmandaks ressursiks võiks olla tugeva riigi pelgus ja toetus minimaalriigi kontseptsioonile. Inimesed ei ootagi riigilt eriti palju, pigem valitseb ühiskonnas arusaam, et igaüks peab lootma endale ja ise tegutsema. Teatud piirini võib see olla väga oluline ressurss – ellu jäävad tugevamad ning nemad on ka paremini kohanenud ja karastunud. Teisalt on võimalik nii kodanike pahameelt riigiinstitutsioonidest mööda kanaliseerida – ise oled saamatu, kui töötuks jääd ja hakkama ei saa. Iseküsimus on muidugi, kuivõrd on tänapäeva Eesti mõttelaad 1990. aastatega võrreldes muutunud ning kas minimaalriigi ja “loodusliku valiku” kontseptsiooni õnnestub endist viisi legitimeerida.

Samuti võib poliitikute jõulisemat tegutsemist mõningal määral soodustada ühiskonna üldine materialistlik orientatsioon. Kuigi ahnus võib olla ka manipuleerimise lähtekohaks, on selline materialism ennekõike poliitikat ratsionaliseeriv joon. Kuna materiaalne heaolu on esmane, paneb see kriisi tingimustes väga tugeva majandusratsionaalsuse surve alla ka poliitikud. Seda enam, et viimastel on tugev kiusatus just enne valimisi kasutada ainelisele heaolule suunatud loosungeid ja kliendipoliitikat (sina annad hääled, mina annan sulle teatud toetusi/hüvesid). Lisaks mängib siin kindlasti rolli ka eestlaste rahvuslik uhkus: “Balti tiigril” ei saa ju lihtsalt lasta täiesti käpuli kukkuda.

Ratsionaliseerivalt võivad mõjuda ka individualism ja ilmalikkus. Ilmalikes, kuid protestantliku taustaga ühiskondades valitseb arusaam, et heaolu nimel tuleb ise pingutada, ja seda eeldatakse ka teistelt. See tugevdab kalduvust nõuda ratsionaalset tegutsemisjoont ka poliitiliselt eliidilt.

Tõelist ressurssi näeme seejuures siiski vaid ühiskonna muutustealtisuses. Ebamäärasuse sallimine ja kodanike vähene lootus riigi abile võivad küll sotsiaalset plahvatust ja protestiaktsioone edasi lükata, kuid ei kätke endas veel lahendust. Ratsionaalsust toetavad jooned, nagu ilmalikkus ja individualism, võivad olla muutusi soosivateks teguriteks, aga on kasutatavad ka hoopis teistel eesmärkidel.

Kriisi süvenedes kasvab arvatavasti valmisolek radikaalsemateks reformideks, millele on seni olnud väga keeruline laiemat toetust leida. Kui poliitiline eliit ei suuda avanenud võimalusteakent kasutada, on sellest lihtsalt väga kahju.

 

Kriisist väljatulekut takistavad tegurid

 

Majoritaarne poliitikategemise stiil pole kindlasti eriti heaks eelduseks, et asuda kriisisituatsioonis taotlema erakondadevahelist või laiemat ühiskondlikku konsensust. Pigem jätkub täie hooga senine praktika, et iga partei püüab omaenese ideoloogiast lähtudes teatud lahendusvariandid välja käia ja ühispinna otsimise asemel neid jõuliselt teistele peale suruda. Laiema tegevuskava koostamise asemel käib pigem vihane võitlus “Isamaa päästja” tiitli pärast. Sellele, kes teise üle trumpab, aplodeerib ka valija, sest Eesti-suguses majoritaarse poliitilise kultuuriga ühiskonnas ei käsita valija poliitikat mitte sisuliste tegevuskavade planeerimise ja kokkulepete tegemise kunstina, vaid parteidevahelise efektse “ärapanemisena”. Seetõttu on liiast loota, et erakonnad, nii koalitsioonist kui opositsioonist, istuksid ühe laua taha ja püüaksid koos kriisipoliitikat välja töötama hakata. See kõik süvendab veelgi rahulolematust ja pingeid. Majoritaarse poliitikategemise stiiliga forsseeritud vormis edasi minnes ootab meid lõpuks ees täielik ummik, kust väljapääsu leida on üliraske.

Ühe laua taha ei suuda istuda isegi valitsuserakonnad. See asjaolu on seotud teise takistava teguriga meie poliitilises kultuuris – unipolaarse, imagotel põhineva parteikonkurentsi loogikaga. Kaks praeguse valitsuse paremerakonda võitlevad sisuliselt ühe ja sama valijaskonna pärast ning see pärsib tugevalt kogu täitevvõimu võimet teha strateegilisi ja olulisi otsuseid. Kuigi koalitsiooniteooria järgi peaksid seesugused ideoloogiliselt üsna ühtsed võimuliidud töötama võrdlemisi tõhusalt, on majoritaarse poliitikastiili tingimustes olukord kujunenud vastupidiseks. Kaks võimuerakonda saavad üksteiselt punktide võitmiseks keskenduda vaid sümboolsele imagoloogilisele konkurentsile, sest nendevahelised maailmavaatelised erinevused on tühised. Koalitsioonisisene kodusõda ägeneb ilmselt veelgi valimiste eel ning võib kaasa tuua selle, et võimalus olulisi otsuseid teha on pooleks aastaks samahästi kui blokeeritud. Selles mõttes töötaks paradoksaalsel kombel isegi paremini selline koalitsioon, kus parteide ideoloogiline distants oleks küllalt suur ja juhtparteide valijaskonnad piisavalt eriilmelised. Kahjuks aga on koalitsioonivalikud ajaloolise taaga ja liidrite omavahelise antagonismi tõttu üsna ahtad.

Veel tõsisem probleem on Eesti poliitika kujundamise praktikates prevaleeriv lühiajaline perspektiiviseade. 2000. aastate Eesti suurimaks probleemiks ongi olnud võimetus genereerida strateegilisi reformisuundi ja vaadata ette kaugemale kui üks valimistsükkel. Nüüdne majanduskriis nõuab aga just kaugemaleulatuvat perspektiiviseadet. Paistab, et see on “keel”, milles praegune poliitiline eliit ja ilmselt isegi ametnikkond pole veel võimeline mõtlema. Kui siin nihet ei toimu, ei ole ka üldse erilist nihet paremuse poole oodata. Euro kasutuselevõtt ei saa olla kindlasti ainus Eesti strateegiline siht ega mingi “imerelv”, tarvis on palju laiemat visiooni: milline saab riik ja selle majandus olema näiteks 10 või 20 aasta pärast.

Niisiis peab nii ametnike, poliitikute kui ka valijate suhtumises toimuma nihe – jõudmine arusaamani, et poliitika tähendab ka teatud pikemajaliste sihtide ja eesmärkide seadmist, mitte ainult reageerimist juba olemasolevatele akuutsetele probleemidele, efektset “ärapanemist” ega loosunglikkust.

Eesti üheks peamiseks vajakajäämiseks on ilmselt siiski nõrgad kommunitaarsed väärtused ja selline kodanikukultuur, mis pole kuigivõrd suunatud osalemisele. See tähendab, et kriitilistel hetkedel ei suudeta mobiliseerida laiemaid ühiskondlikke jõude uute sihtide või ideede väljatöötamiseks. Minu Eesti mõttetalgud tõotavad saada tähelepanuväärseks ürituseks kodanikuaktiivsuse arengu seisukohalt, kuid poliitilise eliidi halvasti varjatud umbusk seda tüüpi ettevõtmiste vastu paneb kahtlema kogu aktsiooni tulemuslikkuses. Lahendusi pakutakse võib-olla küll, kuid küsitav on, kas poliitiline süsteem on suuteline ja aldis nende alusel välja töötama mingeid reaalseid tegevussuundi.

Kaasamisega seotud vajakajäämisi saab täheldada ka mujal, mitte ainult kodanikuühiskonna tasandil. Seni on näiteks üsna puudulik olnud teadlaste ja ekspertide osalus kõikvõimalike kriisiprogrammide ja -poliitikate väljatöötamisel. Kui paljudes riikides (nt Soomes, Suurbritannias, Sloveenias jne) on valitsused kokku kutsunud teadlastest ja poliitikutest koosnevaid mõttekodasid, siis meil on olemasolevate ekspertiisivõimaluste kasutamine jäänud rohkem kui tagasihoidlikuks. Pigem on teadlaste-ekspertide seisukohti tarvis olnud selleks, et õigustada juba varem poliitikaringkondades otsustatut (pensionisüsteemi teise samba sissemaksete külmutamise juhtum).

Kuigi lootustandev pole ka üldine vähesele koopereerumisele suunatud ühiskondlik mentaliteet. Kui majandusteadlased on rõhutanud, et kriisist väljatulekuks on vajalik nii ettevõtjate tihe omavaheline koos­töö kui ka koostöö riigiga, siis praegu ei näe me kumbagi. Igaüks pusib oma nurgas ja esiplaanil on pigem konkurents kui püüd koos tegutsedes raskused ületada.

Niisiis, kuna kommunitaarsed väärtused on üldühiskondlikul tasandil nõrgad ja koostöövalmidus nii eri sektorite vahel kui ka sees on väike, jääb suur osa sünergiast lihtsalt kasutamata. Kusjuures otsustajad ei näe selles praegu veel probleemi ja võimalik, et ei hakkagi nägema. Väga atomiseeritud individualistlikes ühiskondades võib arusaam laiema koopereerumise vajadusest kohale jõuda ka siis, kui on juba liiga hilja.

Omamoodi pärssivaks teguriks võib saa­da ka suhtumine riigi rolli. Paljude majandusteadlaste meelest on Eestil edukaks kriisist väljatulekuks ja struktuurimuutuseks majanduses vaja senisest tuntavamat riigipoolset sekkumist strateegiliste sihtide seadmisel.9 Minimaalriigi kontseptsiooniga jätkamine viib meid nende arvates “loodusliku valiku” stsenaariumisse, kus ellu jäävad vaid tugevad. Majandus väljub kriisist üksikute sektorite lõikes küll konkurentsivõimelisemana kui varem, kuid sotsiaalne hind, mis selle kõige eest tuleb maksta, võib osutuda tohutuks. Kuna nn minimaalriigi konsensus on teatud poliitilise eliidi ringkondades ja elanikkonnasegmentides üsna tugevalt juurdunud, siis nähakse riigis pigem probleemi ega tunnistata, et just riik on üks võtmetoimijaid alusepanemisel uuele majanduskasvule ja struktuurimuutusele. USA-s ja Lääne-Euroopas on praegu omaks võetud pigem keinsiaanlik paradigma, mis rõhutab, et riik peabki kriisisituatsioonis rohkem majanduse käigushoidmisse panustama. Kas saab olla nii, et Euroopa ja USA on praegu täiesti valel teel ja Eesti ainsana on valinud õige raja?

Seega on hädavajalik teha kas või mõningad korrektiivid suhtumises riigi rolli – riigi sekkumine pole a priori negatiivne, vaid võib genereerida hoopis olulisi ressursse edasiminekuks. Kas poliitiline eliit ja suur osa avalikkusest on selliseks paradigmanihkeks valmis, on iseküsimus.

Mis puutub rahvusliku maailmanägemuse olulisusse Eesti poliitilise kultuuri väärtustaustas, siis kõige halvema stsenaariumi puhul võib poliitilisel eliidil tekkida kiusatus summutada üle pea kasvavaid probleeme ja tõusvat kriitikalainet sellega, et hakatakse taas rõhuma “sümbolite poliitikale” ja “vaenlase kuju” konstrueerimisele. Teisisõnu, sublimeeritakse sotsiaalmajanduslik rahulolematus rahvuslikuks vastasseisuks. Pronksiööjärgne ühiskondlik kliima ja Venemaa kasvav agressiivsus võimaldaks seda ka edukalt teostada. Loodame siiski, et midagi sellist isegi ei üritata, sihiteadlikest püüdlustest selles suunas rääkimata.

 

Kas poliitiline kultuur peab muutuma?

 

Nagu nägime, on kriisist väljatulekut takistada võivaid jõude poliitilises kultuuris märgatavalt enam kui seda hõlbustavaid ressursse. Paljud mainitud tunnusjooned on meie ühiskonda iseloomustanud pikka aega. Seetõttu tekib küsimus nende mõju võimendumisest ehk rajasõltuvusest. Meie arvates on selle võimendumisega seonduvaks põhiprobleemiks suutmatus adekvaatselt toimida demokraatlikes protsessides. Kakskümmend aastat pärast demokratiseerumise algust Eestis ei saa veel sugugi öelda, et poliitiliste eelistuste kujundamise põhialuseks oleksid saanud demokraatlikud kodanikupädevused ühiskonnas. Pigem domineerivad praktiline materialism ja poliitilise konjunktuuriga seotud kaalutlused. Sellel on oma tagajärjed nii kodanikuühiskonna kui poliitilise võimu jaoks.

Puudulik arusaam oma rollist demokraatia toimimisel niihästi tekitab kodanikuühiskonnas võimetuse luua sektorit tugevdavaid sihistatud, avatud ja laiapõhjalisi võrgustikke kui ka pärsib ratsionaliseeriva diskursiivse aluskoodi loomist, millele saaks kodanikuühiskonna toimimise rajada. Demokraatlikul ratsionaalsusel põhinevat kultuuri asendab kultuur, mis sünnib nappide ressursside pärast peetavas võitluses. Ellujäämiskultuur kipub vajaduse korral kodanikuühenduse tegevuseesmärke ressursside nimel ohverdama.

Poliitilise eliidi tasandil võimendavad konkurents ja ellujäämishuvi imagopoliitikat, lühiajalist eesmärgiseadet jt eelmainitud jooni ning tugevdavad kalduvust välistada igasugune võimalik konkurents juba eos. Ühelt poolt tekitab see probleeme eliidi ringluses – ühes kõigi sellest tulenevate tagajärgedega (klientelism, liidrivõimekuse kahanemine jne). Teisalt ei võimalda see kasutada ühiskonnas olevaid koostööressursse, mis võiksid poliitilise eliidi kandepinda ja mõju suurendada. Ilmekaks näiteks on Riigikogus valitsev diskursus, kus nähakse kodanikuühiskonda ennekõike inimestevahelise suhtluskeskkonnana ja teenustepakkujana, ent suhtutakse ettevaatlikult tema avalikkuse sfääri toetavatesse või poliitika sisu mõjutavatesse ehk teisisõnu siis just demokraatia toimimise seisukohalt olulistesse ülesannetesse.10

Kokkuvõttes tekib eri tasandi toimijatel raskusi tegutseda rollides, mida nende puhul demokraatlikus poliitilises süsteemis eeldatakse. Ratsionaliseeriva koodi nõrkus tekitab probleeme demokraatliku poliitika argipäevas, saadud negatiivsed kogemused vähendavad inimeste usku demokraatliku toimimisjoone võimalikkusse ja sobivusse laiemalt. Nende suundumuste võimendumine tekitab probleeme tänapäevase lääneliku ühiskonnamudeli järgimisel.

See viib paratamatult järeldusele, et nii väärtustes kui ka poliitikategemise stiilides on vaja teatud nihkeid.

* Valdav otsustamisstiil poliitikas peaks muutuma konsensuslikumaks ja kaasavamaks. Erakonnad peaksid mõistma, et kui üritatakse teisi üle trumbates “Eesti päästja” aumärki vaid endale rinda riputada, jäävad kaotajaks lõpuks kõik. Ilmselt on siin vaja mingit märgilise tähendusega läbimurret. Näiteks võiks president või mõni parteijuhtidest tõesti kutsuda kokku erakonnaülese ümarlaua, arutamaks Eesti ees seisvaid probleeme. Kusjuures vaikivaks kokkuleppeks oleks, et seal ei hakataks valimiskampaaniate tarvis punkte korjama, vaid tehtaks sisulist, konstruktiivset tööd. Lootused seesuguse ürituse toimumiseks on õhkõrnad, peaaegu utoopilised. Aga lootus sureb viimasena.

* Tuleks liikuda rohkem osalusele ja kaa­sa­tusele suunatud ühiskonnamudeli poo­le. Kuigi puht institutsionaalselt on Eestis püütud mitmeid kaasamismehhanisme välja arendada (Kaasamise hea tava, Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon jt), on siiani kõige rohkem olnud puudust sellest, et poliitiline eliit ka ise suudaks avalikkusele selgelt edastada sõnumi, et tugev kodanikuühiskond on Eesti oluline arenguressurss. Senimaani on toetus olnud vaid deklaratiivne ja tegelikkuses on suhtutud kodanikualgatustesse pigem umbusklikult. Alustada võiks kas või sellest, et Minu Eesti mõttetalgutel sündinud parimaid ideid püütaks tõesti ka poliitilisteks lahendusteks vormida ning asi ei piirduks üksnes õõnsate kiidusõnade ja “põhimõttelise heakskiiduga”, millele midagi ei järgne.

* 21. sajandi riigijuhtimine peaks olema tunduvalt teadmispõhisem. Ei saa olla nii, et teaduslik ekspertiis on teretulnud vaid siis, kui kinnitab juba varem otsustatut. Ilmselt oleks vaja luua institutsionaalseid lisamehhanisme, mis võimaldaksid teadlaste-ekspertide laiemat kaasamist juba tegevuskavade väljatöötamise faasis. Seni on Eestis üsna puudulikult rakendatud ka lahenduste tulemuslikkuse hindamist. Seegi võimaldaks tegevussuundi paremini planeerida ja korrigeerida. Ilmselt nõuab nii kaasamis- kui ka tagasisidestamismehhanismide laiem juurutamine uusi regulatsioone ja institutsionaalseid reforme alates Riigikogu komisjonidest, lõpetades ministeeriumidega. Alustada aga võiks kas või sellest, et peaminister kutsuks kokku teadlaste-ekspertide mõttekoja, leidmaks vastuseid praegustele tõsistele väljakutsetele.

* Eelmises punktis öelduga seostub ka pikemaajalisem perspektiiviseade poliitikakujundamisel. Ilmselt on siingi vaja mõningate juhtparteide initsiatiivi, nii et mõningates valdkondades asutaks koostama pikemaajalisi tegevusplaane ja loobutaks pelgalt valimiskampaaniate vaimust kantud loosunglike dokumentide üllitamisest.

Tuleb tunnistada, et poliitiline kultuur muutub väga aeglaselt. Seega mingit revolutsiooni pole Eestis mõne aastaga kindlasti oodata. Kirjeldatud sammud ja kriis ise võiksid aga algatada teatavaid nihkeid ja tendentse, mis ajapikku võimendudes suudaksid kaasa tuua suuremaidki muutusi. Muutusteks aga on vaja tahet. Uute arusaamade sünd oleneb suuresti sellest, kui sügavale antud kriis ulatub ja kas ka poliitilises eliidis tekib lõpuks selge arusaam, et “vanaviisi enam ei saa”.

Kui see arusaam tekib, siis on vähemalt lootust, et praegune kriisisituatsioon aitab laduda alusmüüri poliitilise kultuuri teisenemiseks Eestis, liikumaks kaasavama ja strateegiatepõhisema poliitikategemise poo­le. Lähenemisviisi poole, mis 21. sajandi väljakutsetele vastamisel osutuks märksa elujõulisemaks.

 

1 G. A l m o n d, S. V e r b a, The Civic Culture. New York, 1963.

2 Vt. nt ka eesti keeles ilmunud L. E. H a r r i s o n, S. P. H u n t i n g t o n, “Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnagud kujundavad inimarengut”. Tallinn, 2000.

3 Vt nt European Political Cultures: Conflict or Convergence. Ed. R. Eatwell. London, 1997.

4 Vt ka L. K a l e v, M.-L. J a k o b s o n, T. S a a r t s, Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused. Riigikogu Toimetised, nr 18, 2008.

5 G. H o f s t e d e, Culture’s Consequences: Comparing Values, Behaviors, Institutions, and Organizations across Nations. Thousand Oaks (CA), 2001.

6 Nt J. H ä m m a l, Eesti elanike väärtusmaailm. Rmt-s: Eesti inimarengu aruanne 2006. Tallinn, 2007, lk 60–63.

7 Vt nt T. V i h a l e m m, A. M a s s o, Eesti sidusus ja killustatus väärtuste peeglis. Rmt-s: Eesti inimarengu aruanne 2003. Tallinn, 2003, lk 68–72.

8 Vt nt E. M i k k e l, Patterns of Party Formation in Estonia: Consolidation Unaccomplished. Rmt-s: Post-Communist EU Member States: Parties and Party Systems. Ed. S. Jungerstam-Mulders. Burlington (VT); Aldershot, 2006, lk 23–50.

9 Vt Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated. Tallinn, 2008. http://www.arengufond.ee/upload/Editor/ty_raport.pdf

10 Vt nt K. L i n g, Kodanikeühiskonna diskursuse areng Riigikogus. Magistritöö. Tallinna Ülikool. Juhendaja R. Ruutsoo. Tallinn, 2008.

Valimissüsteemid ja nende headus

Kui ma olen tegev poliitikas, kui kandideerin riigikogu või kohalikel valimistel, siis olenevalt sellest, kas olen tuntud või ei ole, mis on minu kui kandidaadi tugevad või nõrgad küljed, on mul ilmselt mõne valimissüsteemi puhul suurem šanss valitud saada kui teise puhul. Sama kehtib ka erakonna kohta, millesse ma kuulun. Nii saab öelda, et kasutatav valimissüsteem on mulle või meile soodsam või vähem soodus. Kuid need kasutatavast süsteemist tulenevad eelised ei püsi üldiselt kauem kui ühtedel või ka kahtedel järjestikustel valimistel. Konkurendid õpivad varsti töötama ja valimistel osalema nii, et need kaovad. Esimene oluline väide valimisüsteemide kohta olekski: need, kes valimistel kandideerivad ja nimekirju üles seavad (juristide keeles: kasutavad passiivset valimisõigust), kohanevad ja harjuvad valimissüsteemi muutustega palju kiiremini kui need, kes käivad vaid hääletamas (kasutavad aktiivset valimisõigust).

Kuid kas on võimalik hinnata ühe valimissüsteemi paremust teise ees? Ja kui on, siis millega seda mõõta? Kui ma jätan kõrvale selle, kas kasutatav valimissüsteem mulle meeldib või ei, kas see on mulle kui poliitikas osalejale kasulik või ei, siis oleks loogiline võtta valimisüsteemi paremuse hindamise kriteeriumiks, kui paljud on nende kodumaal kasutatava valimissüsteemiga rahul. Kuhu me ka maailmas vaataks, igal pool on kasutusel teistest vähem või rohkem erinev valimissüsteem. Neid on olnud ja on praegugi sadu erinevaid.

Politoloogid on kaua püüdnud lahendada küsimust, kas ja kuidas oleks võimalik eri maades kasutatavate erinevate valimissüsteemide headust võrrelda. Vaatlustest ja võrdlustest on kõigele vaatamata koorunud küllaltki loogiline tulemus. Valimissüsteemi headusega on asi umbes samamoodi kui iluga, mille kohta öeldakse, et see on vaataja silmades. Valimissüsteemi headus ilmneb kokkuvõttes selles, kuivõrd kaua antud maal seda valimissüsteemi on kasutatud, ilma et riigi elus oleks ette tulnud mingeid liiga halbu tagajärgi, kuivõrd on nii valitavad kui valijad valimisüsteemiga harjunud, kuivõrd peetakse seda õigeks ja õiglaseks, kuivõrd on kasutatav süsteem kodunenud, omaks võetud.

Kuidas ja kui kiiresti niisugune kodunemine toimub? Kandideerijad ja erakonnad harjuvad, nagu juba öeldud, uue süsteemiga küllaltki kiiresti, hiljemalt ülejärgmisteks valimisteks. Neil ei lähe harjumiseks niisiis rohkem kui 8 aastat. Kuid valimas käijatel läheb uue süsteemiga lõplikuks harjumiseks palju rohkem aega. Kui pikk see periood on? Eri maadel tehtud tähelepanekute põhjal võib väita, et vana süsteemi paremakspidamine ja tagaigatsemine kestab umbes nii kaua, kuni põlvkonnad on vahetunud selliselt, et õigupoolest ei olegi enam elus inimesi, kes ise käisid veel hääletamas vana süsteemi järgi. Ehk teisiti: valimissüsteemi kodunemine ja lõplik omaksvõtt võtab aega vähemalt 50 aastat.

Kui ühel maal on üht valimissüsteemi edukalt kasutatud rohkem kui 50 aastat järjest, siis muutub selle asendamine mõne uuemaga samahästi kui võimatuks. Kõige paremaks näiteks on siin Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, aga ka mitmed muud endised Suurbritannia asumaad, kus kasutatakse isikuvalimist ühemandaadilistes valimisringkondades. Oma kasutuselevõtu ajal oli selline esindussüsteem peaaegu ainumõeldav. Kui kaugel asuvas pealinnas pidi tulema kokku parlament (või maakonnalinnas kohalik esinduskogu), siis oli ainus võimalus saata sinna endi hulgast inimene, keda usaldati, kellest teati, et ta on arukas ja oskab omaenese tarkusest otsustada, kuidas on kõige parem esindada oma kodukoha inimeste huvisid. Valitud saadik oli ehk nädalaid teel, võib-olla ratsutas läbi kõnnumaade või sõitis paadiga mööda jõgesid. Kodukohta tagasi – ja oma valijatele tehtud tööst aru andma – jõudis ta ehk mitu aastat hiljem.

Nüüd, sajandeid hiljem, on kõik muutunud – valimisel on hääleõiguslikud kõik mehed ja naised, kandidaatide puhul on algusest peale teada, kuhu erakonda nad kuuluvad, milliste põhimõtete eest ja kuidas ja koos kellega nad kavatsevad hakata tegutsema, sidepidamine oma valijatega käib välgukiirusel –, kuid see muistne süsteem on endiselt edukalt kasutusel. USA ja Inglismaa valimissüsteemi edukus on ajendanud paljusid teisi maid nende süsteemi jäljendama. Paraku on vähesed sellised jäljendamised, mida oli eriti palju kunagise Briti impeeriumi osades, olnud omakorda edukad.

Üks järeldus neist kogemustest on niisugune: kaua toiminud ja juba vanaaegseks muutunud valimisüsteem toimib tavaliselt ikka hästi edasi, aga juba vanamoodsaks muutunud valimissüsteemi uudsena kasutusele võtmine tavaliselt endaga head kaasa ei too. Kui seda kuskil tehakse, siis on enamasti ikka tegemist diktatuuri või auto­ritaarse korra (mis oleks kunagise kuningavõimu tänapäevane vaste) kehtestamise või säilitamise instrumendiga. (Vastupidine muidugi ei kehti: valimissüsteemi mood­sus, kaasaegsus ei ole mingi tagatis, et sellest ei võiks saada diktatuuri kehtestamise tööriista.)

Uuemad ja keerulisemad valimisüsteemid mõeldi välja ja võeti kasutusele sedamööda, kuidas kujunesid välja uued tehnilised võimalused: erakondlikud nimekirjavalimised said võimalikuks, kui oli kujunenud tervet riiki haarav ühiskond, mida organiseeris üleriigiline ajakirjandus; proportsionaalsete valimissüsteemide kasutuselevõtt sai võimalikuks siis, kui Euroopa riigid olid kaetud raudtee- ja telegraafivõrkudega jne.

Eesti valimissüsteemide ajalugu

Eestlased on osalenud valimistel vähem kui kakssada aastat. Selles ajaloos eristub neli suuremat perioodi: Vene keisririigi aegsed valla omavalitsuste valimised, proportsionaalsed valimised Vene revolutsiooni ajal ja iseseisvas Eestis, nõukogude aja pseudovalimised ning lõpuks praeguses, taastatud iseseisvas Eestis toimuvad valimised. Suuremate vahel aga on lühemad üleminekuperioodid.

1869. aasta laulupidu oli mõeldud tähistama “priiuse” 50. aastapäeva. Teine reform, mis kaasnes pärisorjuse kaotamisega, oli vallaomavalitsuse sisseseadmine. Tolleaegne vald ei olnud aga hoopiski selline nagu praegu. Territoriaalselt oli valla puhul tegemist mõisa haldusterritooriumi selle osaga, mis ei olnud mõisamaa kitsamas tähenduses, st maa, mis kuulus mõisnikule. Elanikkonna mõttes hõlmas too vald samahästi kui kõiki mõisa haldusterritooriumil elavaid talupojaseisusest inimesi. Vallal olid oma liikmete abistamise, kohtumõistmise jm kohustused, mille täitmiseks vald seadis ametisse mitmesuguseid ametimehi.

Vallas toimetatavatele valimistele andis selge kuju üks Vene keisririigi seadus, mis anti välja 1866. aastal. Selle põhimõtted kanti üle nii Eestimaa kui Liivimaa kubermangude talurahvaseadustesse, neid hakati kasutama alates aastast 1869 ja need kehtisid olulisemate muudatusteta 1917. aasta suveni. Kõnealune periood kestis niisiis vähemalt 47–48 aastat.

Vallal oli kaks organit. Esiteks valla üldkoosolek, mis muuhulgas valis ka teise organi – valla volikogu. Üldkoosolekul oli õigusi ja kohustusi, mida ei saanud volikogule delegeerida, näiteks valla liikmete hulgast väljaviskamine, kohtumeeste valimine jne. Volikogu suurus – kuni 24 liiget – olenes valla elanikkonna arvust. Volikogu valis vallavanema ja valis-palkas kõik muud vajalikud ametimehed, näiteks vallasekretäri – tollase nimega vallakirjutaja. Igal aastal valiti ümber kolmandik vo­likogu liikmeid.

Põhiline hääleõigus üldkoosolekul ei käinud mitte inimeste, vaid maksustamisüksuste järgi, st talude või muude, taludega võrdsustatud majandusüksuste järgi. Igal seesugusel üksusel oli üks hääl, ei olnud oluline, kas tegemist oli päriseks ostetud taluga või näiteks renditaluga. Naistel hääleõigust ei olnud. Kui talupidaja oli naine, siis pidi ta saatma enda asemel üld­koosolekule mõne oma pere meesterahva. Teiseks olid üldkoosolekul hääleõiguslikud veel maatameeste esindajad. Need valiti suhtarvuga 1 esindaja 10 mehe kohta eraldi kolmes kuurias: mõisasulased, talusulased, muud maatamehed.

Kuidas kuskil mingil ajal isikuid valiti, ei ole täpselt teada. Hiljemalt perioodi teisel poolel olid hääletamised kindlasti salajased ja selleks kasutati mingeid abivahendeid. Oletan, et rohkem kui ühe voliniku valimisel oli igal valijal nii palju hääli, kui oli vaja valida volinikke. Oletan ka, et vallavanema valimisel võidi vajadusel korraldada ka teine hääletusvoor kahe kõige enam hääli saanud kandidaadi vahel. Üks tähelepanuväärne erinevus tänapäevast seisnes aga selles, et seadus üldjuhul ei lubanud ülesseatud kandidaadil ennast taandada, välja arvatud juhud, kui mees oli juba üle 60 aasta vana, või oli tervis nõrk, või oli ta alles mõni aasta tagasi samas ametis olnud.

Vene keisririik oli seisuslik riik (talupojad, linlaste mitu kategooriat, aadel) ja kõik valimised – ka riigiduuma valimised, mis said alguse aastal 1906 – toimusid seisuste kaupa. Kuid muid, ka linnavalimisi me siinkohal täpsemalt ei käsitle. Esiteks sellepärast, et vastav kogemus jäi lühiajaliseks, teiseks aga sellepärast, et valimisüsteem jäi kõigil nendel puhkudel põhiliselt sellekssamaks: isikuvalimised, kus kasutati valdavalt nn piiratud häälte arvu meetodit (st igal hääletajal oli võimalus anda oma toetus teatud kindlale arvule kandidaatidele).

1917. aasta suvel kukkusid kõik Vene keisririigi seisuslikud valimissüsteemid ja hääleõigused kokku. Uuendused kehtestati ühest küljest Vene ajutise valitsuse määrustega, teiselt poolt aga initsiatiividena kohtadel. 1917. aasta lõpuks olid üldiselt omaks võetud põhimõtted, et igal inimesel on võrdne hääleõigus ja et ka naistel peab olema õigus nii kandideerida kui hääletada. Kolmas suur muudatus oli, et 1918. aasta algusesse planeeritud Venemaa asutava kogu valimistel otsustati kasutada nii Venemaal kui ka meil siin Eestis täiesti uut, varem mitte kunagi kasutatud proportsionaalset valimissüsteemi.

Eesti iseseisvuse aeg

Nii algas meil aastast 1918 proportsionaalse valimissüsteemi kasutamise periood, mis kestis 1933. aasta lõpuni, seega 15 aastat. Eesti Asutava Kogu valimisel 1919. aasta kevadel oli terve Eesti üks valimisringkond, kuid juba 1921. aastal toimunud I riigikogu valimistest alates oli Eesti jagatud 10 valimisringkonnaks, kus igaühes valiti 10 riigikogu liiget. Samasugune proportsionaalne valimissüsteem võeti kasutusele ka nii valla-, linna- kui maakonnavolikogude valimisel. Erakonnad või kodanike rühmad seadsid valimistele üles oma kandidaatide nimekirjad, valija andis hääle endale kõige meeldivamale nimekirjale (seda sai teha kahel moel: kas nimekirjale üldiselt või siis ühele konkreetsele kandidaadile nimekirjas; kui nimelisi hääli oli küllalt palju, siis oli tulemuseks esialgse nimekirja ümberreastumine). Mandaatide jaotamisel kasutati d’Hondti jagajate süsteemi, kuid erinevalt praegusest kasutati jagajatena täisarve 1, 2, 3 jne.

Veel 1932. aastal ei näidanud miski, et juba 15 aastat ladusalt kasutatava proportsionaalse valimissüsteemiga võiks midagi juhtuda, kuigi aastatega oli hakanud üha enam kõlama arvamusi, mida ei saa küll seletada teisiti kui nostalgiana tsaaririigi vallaomavalitsuse valimistel kasutatud isikuvalimismeetodi järele. Sellesisulisi ettepanekuid tegevad poliitikud olid erakondadest, mis olid olnud Asutavas Kogus vähemuses, aga mille valijaskond oli valdavalt maarahva hulgas. Aga kui ei oleks olnud majanduskriisi, põhiseaduse muutmise ebaõnnestumist ja vabadussõjalaste liikumise tõusu, mis lõi segi Eesti tollase poliitilise süsteemi, siis oleks juba 15 aastat edukalt kasutatud proportsionaalne valimissüsteem arvatavasti kestnud edasi. Nüüd võeti ette selle kiire likvideerimine.

Proportsionaalne valimissüsteem oli moodsam ja tõhusam kui ükskõik milline isikuvalimise süsteem. Valijaskonna kihtide esindatus oli selgelt parem. Valimised toimusid programmiliste sihtide alusel. Ja kõigile oli selge valitavatele kohtadele pürgivate inimeste meeskondlikkus, st kes on kellega koos. (Poliitikas tulemusrikkalt tegutsemine on võimalik vaid hulga inimeste koostöös. Näiteks meie praeguses riigikogus on võimalik n-ö kõiki sealseid tegevusi katvalt tegutseda vaid saadikute rühmal, kuhu kuulub vähemalt 10 inimest. Kohalikes volikogudes suudab täisväärtuslikult tegutseda vaid fraktsioon, millel on nii palju liikmeid ja aktiviste, et nad suudavad “katta” kõikide alaliste ja ajutiste komisjonide tegevuse.) Kuid proportsionaalne süsteem ei olnud jõudnud 15 aastaga veel omaseks, harjumuslikuks saada. Arvatavasti rohkem kui poolele tollastest valijatest oli see süsteem ikkagi veel uus ja harjumatu. Tsaariaegne isikuvalimine vallavolikogude valimistel aga muutus mälestustes idealiseerituks ja armsaks.

Selle, meie valimiste ajaloo kõige tõsisema kogemuse sisuks on, et pika aja jooksul kodunenud valimissüsteem on võimeline hävitama uuema, hiljem kasutusele võetud valimissüsteemi, kui riigi elus kujuneb selleks sobiv olukord. Nimetagem seda, mis toimus, tagurlikuks pöördeks. Ainus võimalus vältida niisugust n-ö ajaloo kättemaksu on see, kui ühiskondlikud jõud ja poliitilised organisatsioonid ühinevad uue, moodsama süsteemi kaitseks. Kuid elus on ikka pigem nii, et leidub mõni poliitiline organisatsioon, kes näeb vana süsteemi juurde tagasipöördumises omakasu.

Aastaid 1933–1939 tuleks lugeda proportsionaalse valimissüsteemi kasutamisele järgnenud vaheperioodiks ja see jaguneb omakorda kolmeks. 1933. aastal üritati proportsionaalset valimissüsteemi asendada sellisega, mis oleks vastuvõetav nii proportsionaalse süsteemi kui ka isikuvalimise pooldajatele. See jäi ühekordseks katseks: 1934. aasta jaanuaris toimusid sellise segasüsteemi alusel valdade, alevite ja linnade volikogude valimised. Tagantjärele puudub igasugune võimalus uue süsteemi väärtust hinnata, kuna aprillis toimunud riigipöörde üks tulemus oli, et jaanuarivalimistel volikogudesse sattunud vabadussõjalased nendest kõrvaldati. Järgmised kaks aastat Eestis mingeid valimisi ei toimunud.

Alates aastast 1936 mindi Konstantin Pätsi juhtimisel üle isikuvalimise kasutamisele ja sel moel toimusid kolmed valimised. Neist kaks olid sisuliselt ülemaalised kõrgema esinduskogu valimised – 1936. aastal Rahvuskogu (mille ülesandeks oli uue põhiseaduse ettevalmistamine) I koja valimine ja 1938. aastal uue põhiseaduse kohase parlamendi alamkoja – Riigivolikogu valimine. Mõlemal puhul kasutati n-ö anglosaksi valimissüsteem: Eesti oli jaotatud 80 valimisringkonnaks, kus igaühes valiti üks saadik, nimelt see, kes sai kõige rohkem hääli. Teist valimisvooru, nagu tänapäeval on tavaks mandri-Euroopa riikides, kus on kasutusel isikuvalimine, ette ei olnud nähtud.

1939. aasta oktoobris olid valdade ja linnade volikogude valimised, mis toimusid uute, samal aastal kehtestatud valimisseaduste alusel. Tegemist oli isikuvalimistega, kusjuures valdades oli valijal hääli sama palju kui volikogus liikmeid, linnades aga mõnevõrra vähem. Selle süsteemi ka­sutamine jäi ühekordseks, kuna järgmisel aastal hävis Eesti iseseisvus. Osavõtt nendest valimistest oli madalaim ennesõjaaegses Eestis. (Etteruttavalt pean nentima, et niisugune olukord, nagu on praegu Tartus ja kavatsetakse kehtestada Tallinnas – et terve linn oleks üksainus valimisringkond, oli 1939. aastal seaduse kohaselt samahästi kui võimatu, suuremate linnade jagamise kuni 8 valimisringkonnaks jättis seadus siseministri pädevusse.)

Vägivaldne pööre, mis hävitas meie iseseisvuse, pühkis minema ka kõik varem kasutatud valimissüsteemid. Kui 50 aastat hiljem taas tekkis võimalus valimiste korraldamiseks, oli Pätsi valitsemisajal kasutatud isikuvalimiste süsteemidest kadunud õigupoolest igasugune konkreetne mälestus.

Okupatsiooniperiood

Kolmas suur periood kestis läbi kõikide okupatsiooniaastate, kokku 50 aastat. Kas on üldse õige seda käsitleda eraldi perioodina meie valimissüsteemide ajaloos? Mingeid tõelisi valimisi ei toimunud ju nende 50 aasta jooksul kordagi, küll aga teeseldi korduvalt valimisi ja kõiki inimesi sunniti osa võtma pseudohääletamisest. Pean siiski õigeks selle perioodi eraldi välja tuua, kuna sel on selged tagajärjed nõukogudejärgsele ajale ja meie praegusele valimiskäitumisele. Tähtsamaid tagajärgi paistab silma kolm. Kõigepealt: vahepealse 50 aastaga kadus samahästi kui igasugune elav side kõikide varasematel aegadel Eestis kasutatud valimissüsteemidega.

Kõik Nõukogude võimu all elanud inimesed puutusid kokku nõukogulike pseudovalimistega. Sellel omakorda oli ja on jätkuvalt kaks väga olulist tagajärge. Enamik kesk- ja vanemaealisi inimesi said kogemuse, et valimisel käimine ei ole oluline, sest valimine ise kui selline on pigem silmakirjaks, et valimistel kandideerijad enamasti ilmselt ei ole ausad inimesed, et hääletamine tegelikult ei määra midagi. Selle üheks peamiseks põhjuseks, et väga paljud üldse valimistele ei tule, peangi ma nõukogude perioodi mõju ja mälestust, mitte aga mingit erilist apaatiat või siis paljude ajakirjanike poolt levitatavat juttu müstilisest “valijate võõrandumisest”. Võrdluseks võiks võtta kas või meie naabermaa Soome, kus valimistest võetakse osa palju rohkem kui meil.

Kolmas tagajärg on jätkuv mõju inimestele, kes olid Nõukogude võimu juures osalised või sellega kuidagi seotud ning kelle jaoks nende pseudovalimiste tehnika oli tuttav ja omaseks saanud. Nende jaoks on ja jääb Eestis kasutusele võetud uus proportsionaalne valimissüsteem võõrastust tekitavaks, keeruliseks ja arusaamatuks. Nii võiks veidi etteruttavalt pakkuda järelduse, et oleme praegu sattunud või sattumas nõukogude-aja nostalgia perioodi, nii nagu 1933. aastal tulvas üle meie maa tsaariaja valimissüsteemi nostalgia laine.

Ka nõukogude aja pseudovalimisi lahutab praeguse aja omadest mitmeaastane vaheperiood. Valimised hakkasid uuesti tagasi tulema 1989. aastal, kui NSV Liidu rahvasaadikute kongressi kokkukutsumise eel oli osa saadikukohtade puhul võimalik hääletada mitme kandidaadi vahel. Edasi tulid mitme kandidaadiga kohalike nõukogude valimine ning siis aastal 1990 lühikese ajavahemikuga kaks üldvalimist, mis olid mõlemad isikuvalimised. Eesti Kongressi valiti piiratud arvu häälte meetodil. Eesti ajaloos sarnaneb sellega kõige enam 1939. aastal toimunud linnavolikogude valimine. Ometi ei saa seda pidada sihilikuks vanapärasuseks, sest mingit muud, keerulisemat valimissüsteemi ei oleks Eesti Kongressi valimiste läbiviijad lihtsalt olnud võimelised tehniliselt kasutama, ka kandideerijad ei olnud veel võimelised esinema nimekirjadesse organiseerununa. Kaks nädalat hiljem toimunud viimase ülemnõukogu valimistel aga kasutati väga erandlikku nn üksiku ülekantava hääle süsteemi, mida oli valimiste ettevalmistajatele tutvustanud politoloogiaprofessor Rein Taagepera. Mõlemad süsteemid jäid ühekordseks. Järgmise pooleteise aasta jooksul Eestis valimisi ei toimunud.

Praegune proportsionaalne süsteem

Praegu Eestis kehtiv valimissüsteem sündis viimases ülemnõukogus 1991. aasta kevadel, kui uue põhiseaduse tekst oli juba põhiliselt valminud. Seadus võeti vastu 6. aprillil 1992 ja riigikogu valimine toimus 1992. aasta septembris. Nii algas 17 aastat tagasi Eesti valimisteloo viimane pikem periood, mis kestab senini.

Professor Taagepera on nimetanud 1992. aasta valimisseadust liiga keeruliseks, aga ka “rosoljeks”. Viimane peaks tähendama ilmselt seda, et seaduses on kahte eri tüüpi valimissüsteemide, isikuvalimise ja proportsionaalse valimise elemente. Nii see tõesti ka on. Valimistulemuste kindlakstegemine käib selgelt proportsionaalsele valimisüsteemile omasel moel: taas kasutatakse d’Hondti jagajate meetodit, kuid erinevalt 1920.–1930. aastatest sellist jagajate jada, mille kasutamine on tegelikult võimalik vaid kompuutrite abil – arvutuslikust aspektist on niisiis tegemist väga moodsa valimissüsteemiga. Valija hääletab aga vaid ühe konkreetse kandidaadi poolt – sellest aspektist on justkui tegemist isikuvalimisega. Meil on kujunenud kombeks nimetada praegust süsteemi “avatud nimekirja” meetodiks, kuid sisuliselt on selline nimetus pigem eksitav. Mis puutub valimissüsteemi väidetavasse liigsesse keerulisusse, siis on siin kaks probleemi. Esiteks võis ja võib ehk veel praegugi jääda osale valijatest arusaamatuks, kuidas nende antud häältest tuleneb valimistulemus. Sedamööda, kuidas valimisi on toimunud, on see arusaamatus üha vähenenud, ehk teisisõnu: valimissüsteem on muutunud järk-järgult harjunumaks.

Teine probleem on aga selles, et valimissüsteemi kokkuleppimine ja seadusena vormistamine ei ole mitte teoreetiline vaidlus, vaid praktiline poliitiline kompromiss. Kas oleks olnud võimalik, et 1992. aasta kevadel ülemnõukogus oleks jõutud kokkuleppele “lihtsama” valimissüsteemi suhtes? Tollal seaduse tegemise juures olnud inimesed väidavad, et see ei olnud võimalik. Peame esitama küsimuse: miks siis?

Õige vastus peitub minu arvates oletatud omakasus. Ühed poliitikud ja rühmad olid arvamisel, et nende jaoks tooks soodsama valimistulemuse isikuvalimine, kusjuures kõige soodsamad oleksid võinud olla ühemandaadilised ringkonnad, nagu praktiseeriti Konstantin Pätsi võimu ajal või Nõukogude pseudovalimistel. Need olid inimesed, kes olid suure isikliku tuntuse saanud Nõukogude võimusüsteemis osalemise või ka selle seestpoolt lammutamise kaudu. Teised inimesed ja rühmad eelistasid proportsionaalset valimisviisi ja arvasid, et see annab neile parema tulemuse. Need oli inimesed, kes olid pärit uutest, kommunistliku partei tegelastele oponeerivatest rühmadest, isiklikult ehk mitte (või veel mitte) väga tuntud või populaarsed, kuid kelle programmilistel sihtidel oli tollases ühiskonnas suur poolehoid. Valimissüsteem sündis kompromissina paljude erinevate püüdluste ja taotluste vahel. Ma ei usu, et tollases poliitiliselt väga polariseerunud olukorras oleks olnud võimalik mingi oluliselt “lihtsam” kokkulepe.

1992. aasta kevade valimissüsteem laiendati kohe ka kohalike omavalitsuste volikogude valimisele ja nii oli õige pea Eestis taas olukord, mis sarnanes 1920. aastate algusega: kõikjal oli kasutusel üks ja sama valimissüsteem. Järgmistel aastatel toimus järk-järgult selle valimissüsteemi “viimistlemine”. Hääletamise tehnikas midagi ei muutunud, aga mandaatide jaotamise reeglites võeti ette palju pisimuutusi, mille tulemusena ei olnud enam võimalik, et riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse oleks saanud saadik, kes oli saanud skandaalselt vähe isiklikke hääli. Suurendati ka mandaatide jagamist ringkondades, vähem üleriigilise nimekirja kaudu. Seejärel jõuti loogilise küsimuseni, kas ei oleks aeg kandidaatide üleriigilised nimekirjad kaotada, nagu muuhulgas oli pidevalt soovitanud ka professor Taagepera. Sellise sammu tulemusel oleks jõutud põhimõtteliselt samasugusesse olukorda, nagu oli olnud aastatel 1921–1933, kui kõik mandaadid jaotati valimisringkondade kandidaatide vahel vastavalt saadud häälte arvule, üleriigilisi nimekirju ja nn kompensatsioonimandaate ei tuntud. Kuid ükski riigikogus esindatud erakond ei tahtnud sellist sammu astuda. Siinkohal ei ole ruumi põhjalikumalt arutada, miks. Paistab, et peamisi põhjusi oli kaks. Esiteks eelistasid erakondade juhid sel teel tuua riigikogusse oma meeskonna inimesi, eriti noori, kes muidu ilmselt ei oleks suutnud piisavalt palju isiklikku hääli koguda. Ja teiseks tahtsid erakondade n-ö aparaadis tegutsenud inimesed sel moel omada võimalust saada riigikogusse valitud. See oli esimene märk, et 1992. aasta valimisüsteem hakkab sattuma poliitilistesse raskustesse.

Kriisi põhjused

Kriisil, millesse meie valimissüsteem on praegu minemas, on kaks peamist põhjust: mitme omavahel konkureeriva valimissüsteemi üheaegne kasutamine ja ebamõistlikult suurte valimisringkondade tegemine linnades.

Riigikogu valimistel on meie maa olnud jagatud valimisringkondadeks, mille piire ja mandaatide arvu on küll vahepeal ka muudetud, aga ei ole tehtud ühtki nii suurt ringkonda, et seal oleks rohkem kui 13 mandaati. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse esimeses, 1993. aasta versioonis oli selge nõue, et valimisringkondade suurusel peab olema ülempiir, nimelt mitte rohkem kui 15 mandaati ringkonna kohta.1 Seaduse järgmises, 1996. aasta versioonis (mis võeti vastu ajal, kui riigikogus oli enamuses toonane koonderakonna ja maarahva ühendus) mandaatide arvu ülempiir kaotati,2 seaduse 2002. aasta versioonis (võeti vastu ajal, kui valitses reformierakonna ja keskerakonna koalitsioon Siim Kallase juhtimisel) jõuti juba vastupidisesse äärmusesse: keelati mitme valimisringkonna tegemine, kui omavalitsusüksuses ei ole vähemalt 50 000 elanikku.3 (Tallinna kohta ütlevad kõik need seadused, et valimisringkonnad peavad olema linnaosade kaupa; võimaluse üritada Tallinnas üks valimisringkond moodustada andis hoopis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22, mis annab volikogule piiramatu õiguse linnaosasid moodustada või likvideerida.)

Miks aga ei võiks valimisringkonnad olla ükskõik kui suured, st ükskõik kui suure mandaatide arvuga? Ülemaailmne kogemus õpetab, et suure arvu mandaatidega valimisringkonnad on ebasoovitavad mitmel põhjusel, seda on oma kirjutistes korduvalt väitnud ja põhjendanud professor Taagepera. Tema arvates on mitmemandaadiliste valimisringkondade kasutamisel kõige parem, kui mandaatide arv ringkonnas on 4–6. Meie oma Eesti praegune kogemus näitab, et proportsionaalne valimissüsteem “töötab” veel küllaltki hästi ka siis, kui ringkonna kohta on 10–15 mandaati. Kui aga mandaate on rohkem ja nimekirjad vastavalt pikemad, siis tekivad kahte tüüpi pahed. Esiteks: valija ei ole enam võimeline pikas nimekirjas orienteeruma, hääli antakse nimekirja alguses ja lõpus olevatele nimedele, keskmisi nimesid “ei leita üles”. Teiseks: pikkades nimekirjades kaob kandidaatide iseseisvus ja võrdsus, nende asemele tuleb nimekirja koostaja, st enamasti erakonna juhi või nimekirja esikandidaadi domineerimine ja diktaat, teiste juhile “allutamine”. Muuhulgas kaob siis ka mõte teha poliitilist tööd valijate häälte saamiseks, see asendub võitlusega parema koha eest nimekirjas. Mingist punktist alates on siis juba mõistlikum loobuda meie praegusest hääletamismeetodist ja kasutada hoopis nn suletud nimekirja.

Kes ja miks teostas aastatel 1996–2002 toimunud muudatused kohaliku valimise seaduses? Täpsemaid vastuseid sellele küsimusele võiks saada vaid spetsiaalse ja süvenenud uurimise teel. 1995. aastast valitud riigikogu koosseisudes ei olnud enam kuigivõrd neid inimesi, kes olid olnud 1992. aastal tehtud otsuste juures. Alates 1995. aastast ei olnud oluliste otsuste tegijate teadvuses enam 1992. aasta valimissüsteemi üht tähtsat, aga selgelt sõnastamata elementi – et mandaatide arvul valimisringkondades peab olema mõistlik ülempiir. Taagepera õpetused ja hoiatused jäid tähelepanuta, teised Eesti politoloogid seda küsimust enda jaoks ilmselt üldse ei teadvustanudki. Juristid mandaatide arvu küsimuses mingit probleeme ei näinud. Mingeid olulisi probleeme ehk ei oleks tekkinudki, kui mõned erakonnad ei oleks avastanud, et mõnedel tingimustel võivad nad suurte ringkondade puhul saada oluliselt soodsama valimistulemuse.

Tähtsaim areng toimus 2002. aasta kohalike valimiste eel Tartus. Veel 1999. aasta kohalikel valimistel oli Tartus (volikogus 49 kohta) 4 valimisringkonda. Reformierakonna Tartu organisatsiooni juht oli linnapea Andrus Ansip, kes oli tartlaste hulgas seninähtamatult populaarne, hulga populaarsem ka kõigist opositsionääridest. Erakonna ülejäänud tegelaste hulgas aga samahästi kui puudusid valijatele tuntud ja populaarsed inimesed. Nelja valimisringkonna puhul oli ennustatav, et Andrus Ansip saab ülekaalukalt palju hääli selles ringkonnas, kus ta kandideerib, kuid ülejäänud kolmes ringkonnas saavad kõige enam hääli opositsiooni juhid. Kuid kui nelja ringkonna asemel oleks vaid üks ringkond, siis oleks olukord ilmselt teistsugune… Nii muudeti Tartu senised neli valimisringkonda üheks ja valimise tulemus oli väga erandlik. Reformierakonna nimekiri võitis ülekaalukalt. Andrus Ansipi poolt anti 8799 häält, häälte arvult järgmine kandidaat reformierakonna nimekirjas (Toomas Tein) sai aga 36 korda vä­hem hääli – 243 häält. Ülejäänud muidugi veel vähem.

Keskerakond Tallinnas ei tee tegelikult ju muud, kui püüab sedasama Ansipi ja reformierakonna Tartu kogemust korrata. Linnapea Edgar Savisaar on Tallinna valijate hulgas väga populaarne, kuigi mitte sel määral nagu Ansip Tartus aastal 2002. 2005. aasta kohalikel valimistel sai Edgar Savisaar rohkem hääli kui keegi teine Tallinnas kunagi: Lasnamäe linnaosas 16834 häält. Kuid veelgi tähelepanuväärsem oli see, et temaga sama perekonnanime kandvad pereliikmed, kes kandideerisid teistes linnaosades, said samuti silmapaistvalt palju hääli. Näiteks oli saadud häälte arvult teine keskerakonna kandidaat Tallinnas Vilja Savisaar, kes Põhja-Tallinnas kandideerides sai 5846 häält. Kirjeldatud nähtuse tõenäoline seletus on, et Tallinnas võtab valimistest osa suur arv mitte-eestlastest valijaid, kes linna poliitikuid – peale linnapea – suurt ei tunne ega tea, samuti on niisugustele valijatele võõras meil kasutatav proportsionaalne valimisüsteem.

Edasine Tartu kogemus näitas, et pärast Andrus Ansipi Tallinna tegutsema siirdumist on reformierakond Tartus suurel määral kaotanud 2002. aasta valimiseelise, juba 2005. aastal ei olnud ühes valimisringkonnas saadud häälte arv ilmselt oluliselt suurem sellest, mis oleks saadud juhul, kui oleks olnud kunagised neli valimisringkonda.

Teine ohtlik areng seisneb selles, et tänavusteks europarlamendi valimisteks kehtestas riigikogu oluliselt teistsuguse valimissüsteemi, kui meil viimased 17 aastat kasutusel on olnud, st nn kandidaatide suletud nimekirja. Valija seisukohalt tekitab täielikku arusaamatust see, et 17 aasta jooksul on kõikidel valimistel tulnud välja valida üks kandidaat, nüüd aga tuleb käituda just risti vastupidi, st valida vaid nimekiri. Kuigi erinevus ei paista esimesel hetkel teab kui suur, on sellega rikutud üht kõige põhilisemat kogemust, mis valimissüsteemide alal maailmas on kogunenud: iga hinna eest tuleb püüda hoiduda sellest, et üheaegselt oleks kasutusel mitu erinevat valimissüsteemi. See on üks kindlamaid teid, kuidas hävitada hästitoimiva valimisdemokraatia väljakujunemise võimalus. Valijatele edastab see sõnumi: pole põhjust rahul olla, pole põhjust harjuda. Üks väheseid mulle teadaolevaid erandeid, mis aga pigem kinnitab üldreeglit, paistab olevat Inglismaa, kus europarlamendi saadikuid valitakse proportsionaalse valimissüsteemiga, kõik muud valimised aga toimuvad nende oma arhailisel majoritaarsel isikuvalimise meetodil.

Mida võib tuua tulevik?

Kui sügisel on Tallinnas valimistel vaid üks ringkond (ja järelikult ca 100st kandidaadist koosnevad nimekirjad), saab sellel olema tagajärgi, mille mõju me ei oska praegu veel ettegi kujutada. Tekib üks suur vastuolu, mis ei jää märkamata ka kõige lihtsamal või lihtsameelsemal valijal. Vastuolu, mida siis hakatakse tajuma, seisneb selles, et kohaliku volikogu valimisringkond on suurem kui riigikogu valimisringkond, tegelikult riigikogu kolme valimisringkonna suurune (ja seal valitakse ka rohkem saadikuid kui nende kolme riigikoguringkonna peale kokku). See rikub kõik mõistlikud arusaamad suurus- ja tähtsusvahekordadest. See viib valija järeldusele: valimised Eesti vabariigis on absurditeater, nagu hullu kujutluspilt, mida kirjeldas Jaroslav Hašek oma raamatus “Vahva sõdur Švejk”: et maakera sees on veel teine maakera, aga suurem kui see esimene.

Pärast Tallinnas ühe valimisringkonna kasutusele võtmist ei ole enam võimalik, et kestma saaks jääda praegune riigikogu valimise viis, mille puhul Eestis on 12 valimisringkonda. Järgmine loogiline samm oleks, et meil ei jääks rohkem kui 4 riigikogu valimisringkonda, kusjuures Tallinn oleks üks neist neljast. 4 valimisringkonna puhul peaks aga igaühes olema keskmiselt 25 mandaati. Kuid 25-mandaadiline ringkond on meil kasutatava valimisüsteemi jaoks liiga suur ning meil praegu kasutataval nn avatud nimekirja meetodil ja üksikute kandidaatide poolt hääletamisel ei oleks enam mõtet. Edasi paistaks juba loogilisem üheainsa üleriigilise valimisringkonnaga süsteem, nagu praegu kasutatakse näiteks (üldiselt halbade tulemustega) Ukrainas ja Moldovas või (üldiselt mitte just halbade tulemustega) Hollandis või Iisraelis.

Mulle paistab igatahes, et siis käivitub paratamatult suur muutusteahel ning ei ole võimalik ennustada, kuhu see välja jõuab. Ainus enam-vähem usaldusväärne viis, kuidas selle vallandumist peatada, oleks see, kui Tallinnas ei moodustataks ühtki niisugust valimisringkonda, mis oleks suurem kui mõni Tallinnas sisalduv riigikoguvalimiste ringkond.

Kuid tundub, et Tallinna valitsejate ja praegu riigikogus domineerivate jõudude tegevuste lõppsummana saavutatakse see, et 1992. aastast alanud ja peaaegu 17 aastat kestnud praeguse valimissüsteemiga harjumise, selle kodunemise protsess lõigatakse läbi ja katkeb. Aga nagu eespool näitasin, oleks meie demokraatia stabiilsuse saavutamiseks vaja, et katkemise asemel kestaks see veel kaks korda 17 aastat. Kui kodunemine parandamatult katkeb, siis tuleb Eesti riigil minna jälle otsima uut valimissüsteemi ning seejärel taas üritada seda säilitada vähemalt 50 aastat järjest.

1 1993. aasta 19. mail vastu võetud seaduse § 5 lõige 3: “Valdades, kus valitakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ettenähtud minimaalmäär volikogu liikmeid, on üks valimisringkond. Ülejäänud valdades, aga samuti linnades on valimisringkonnad 8–15 mandaadilised.” See siin nimetatud kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete minimaalarv oli siis ja on ka praegu seitse volinikku.

2 1996. aasta 16. mail vastu võetud seaduse versiooni § 9 lõige 1: “Kohaliku omavalitsuse volikogu, välja arvatud Tallinnas, moodustab omavalitsusüksuse territooriumil ühe või mitu valimisringkonda. Mitu valimisringkonda võib moodustada, kui volikogu mandaatide arv on vähemalt 31, arvestusega, et mandaatide arv moodustatavates valimisringkondades ei oleks väiksem kui 10 ega erineks rohkem kui 2 võrra.”

3 2002. aasta 27. märtsi seaduse § 8 lõige 2: “Mitu valimisringkonda võib moodustada: 1) üle 50 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses…”