Toeta

Proosa

  • Kolm ajalugu

    Tõnu Õnnepalu

    Tõnu Õnnepalu
    Kolm ajalugu

    Viimase aja lugemine on kaldunud jälle ajalukku, pakkunud hulga mõtteainet. Kange tahtmine on neid mõtteid kokku võtta ja jagada. Raamatuid, mis seda lugu inspireerisid, oli aga kolm, kahed mälestused ja üks päevik: Camilla von Stackelbergi “Tuulde lennanud lehed”, Berndt von Stadeni “Mälestusi kadunud maailmast” ja Voldemar Kurese “Seitsme lukuga suletud raamat”.1 Esimesed on muidugi baltisakslased, ema ja poeg (Stackelbergiks sai Camilla von Staden, sündinud von Voigt, oma teises abielus). Ühist on neil veel niipalju, et Camilla von Stackelberg ja Voldemar Kures on muuseas üsna täpselt kaasaegsed (sündinud 1895 ja 1893), kõigi kolme ülestähendused on tehtud paguluses pärast Teist maailmasõda ning kõik räägivad palju meie põgusast sõdadevahelisest vabariigist.

    Tõsi, Camilla kaunimad mälestused pärinevad veel baltisaksa viimasest kuldajast, ilusast elust enne maade ja võimu äravõtmist. Ja pealegi ei jutusta tema raamatu esimene pool mitte Eestist, vaid nüüdses mõttes Lätist, sest kasvas ta Võnnus ja Riias. Aga tema jaoks on see Liivimaa, nagu Tartugi. Ja elades sõdade vahel nimelt Eestimaal Tallinnas, ei võrdle ega vastanda ta mitte niivõrd eesti ja läti, kui pigem Eestimaa ja Liivimaa mentaliteeti. Ja erinevad need tema silmis olid! Eestimaalased (arvesse tulid muidugi saksa soost eestimaalased, mitte “alamrahvas”) olid tema arvates ühtepidi vähem kõrgid ja seisuseuhked kui Liivi- ja Kuramaa suured aristokraadid, teistpidi aga isegi kosmopoliitlikumad ja igal juhul rohkem “venestunud”. Peterburi oli eestimaalastele palju rohkem oma linn ja kõik venepärane oli Tallinnas palju rohkem juurdunud kui Riias. Huvitav.

    Huvitav on nii tema kui ta Tallinnas kasvanud poja mälestustes ka see, kui eraldi eestlastest-lätlastest elasid need baltlased (sest eks kanna just baltisakslased ajaloolise õigusega seda nimetust) kuni viimase otsani, isegi kui mõned neist uute vabariikidega enam-vähem leppisid ja koos­töödki üritasid teha. Paruniproua von Stackelberg ei ütle Eesti Vabariigi kohta küll ühtegi halba sõna (eks olnud sellest mälestuste kirjutamise ajaks saanud juba ka tema kaotatud kodumaa!), aga arvatavasti ta isegi ei teadvusta endale, kui üleolevalt ta sellesse “pärismaalaste riiki” suhtub. Kas või oma tunnustuses: kui vabariigi algaastail armastanud peened eesti preilid trammiga Kadriorgu sõites salamahti pabertuutust suitsuräimi nosida ja härrad pidanud väga šikiks jalavarjuks läikivaid kummikalosse, mida ka kuiva ilmaga kinga otsa tõmmatud (vrd uue iseseisvuse algaastate hamburgerid ja dressid!), siis peagi olevat õpitud siiski päris elegantselt riides käima ja viisakalt käituma. Nagu nüüdki.

    Tema poeg Berndt von Staden toob aga ära anekdoodi kellestki vanast paruniprouast Tallinnas, kes vabariigi lõpuaastail lõunalauavestluses, kui nooremad arutavad Pätsi üle, küsib, kes see Päts veel on. Ja kui talle vastatakse, et aga Konstantin Päts on ju meie president, paruniproua, siis kostab ta ükskõikselt: “Ei tunne.”

    Nõnda piirduski kahe – vana põlise saksa ja uue parvenüüliku eesti – kõrgema seltskonna läbikäimine umbes sellega, et viimaks, kolmekümnendate lõpul, kutsuti paar Eesti valitsuse liiget puhtsaksa Aktsiaklubisse lõunat sööma, kuid jutud olevat seal jäänud formaalseks ja õieti mingit omavahelist lähenemist ei toimunud. Mõnes mõttes meenutab see lugu praegust venelaste ja eestlaste vastastikust võõrastust, kuigi ajalooline tagapõhi on hoopis teine. Aga siiski. On südamlikke sarnasusi. Nii kurdab Berndt von Staden, et kuigi neil Toomkoolis oli kuus tundi nädalas eesti keelt ja kuigi neil kodus olid alati eesti teenijad, ei õppinud ta seda keelt kunagi korralikult ära! Muuseas tuleb välja, et ega nad seal Toomkoolis seda eesti keelt ka väga õppida ei tahtnud.

    Mõlema, nii ema kui poja mälestustes on huvitavad veel näiteks eestiaegse mõisaelu kirjeldused. Kuigi mõisamaad olid üldiselt võõrandatud, üritasid mõned siiski, eriti Virumaal, endist elu kuidagiviisi jätkata enda kätte jäänud jäänukmõisates, millele nad maid juurde rentisid. Tee­nijate, kutsarite, külaliste ja kõigega – aga üldiselt paistab, et Eesti aja lõpuks polnud sellest ilusa elu jätkamisest enam palju alles, ei vedanud välja. Baltlaste vaesumine oli muidugi suhteline, kuivõrd nende kätte jäid siiski pangad ja tööstused, suurkaubandus (nagu märgib Kures, olid eestlased ju olnud vaid vürtspoodnikud, suurkaupmehi ja tööstureid oli eesti soost väga vähe). Ja muidugi seisuslik uhkus! Nii näiteks olevat kõigest hoolimata olnud kui mitte mõeldamatu, siis üpris sündsusetu, et üks aadlisoost naine läheb raha eest tööle ja hakkab endale elatist teenima. Muidugi varisesid kõik need eelarvamused peagi paguluse ja maailmasõja katsumustes.

    Kuid enne lõplikku ja sunnitud pagulust oli veel üks poolvabatahtlik – baltisaksa pagulus kahe sõja vahel, millest seni eriti midagi kuulnud polnud. Taas leiab sealt hämmastavaid paralleele – sedakorda siis hilisema eesti pagulusega. Nimelt kujunes ka pärast 1919. aastat Saksamaale jäänud baltlaste seas välja kaks leeri, nagu hiljem eesti pagulaskonnaski. Osa välismaale jäänud baltlasi oli eksproprieerimisest nii solvunud, et pidasid Eesti Vabariiki täiesti kuritegelikuks, keeldusid igasugusest koostööst sellise režiimiga, mis nad paljaks oli röövinud (kuigi ei loobunud kodumaal elavate käemeeste kaudu oma allesjäänud kinnisvarade haldamisest), ja koguni ei lubanud oma lastel endisi kodumaid külastada! Väike Berndt aga põhjustab Saksamaal vanavanemaid ja tantasid külastades suure skandaali, kui kordab ühest muide saksakeelsest ja baltisaksa kirjaneitsi kirjutatud raamatust loetud seisukohta, et maareform oli ajaloolise ülekohtu heastamine. Skandaal ulatub koguni selleni, et Tallinna Toomkoolis uuritakse, kes niisugust hereesiat (mis oli ometi Eesti riigi ametlik ideoloogia!) seal levitada võis.

    Kas ei meenuta praeguse aja Eesti vene koole ja nende kahestunud ajalooõpetust?

    Jah, see meie ajalugu.

    Viimasel ajal räägitakse sageli, et me peaksime oma (ametlikku) ajalukku rohkem kaasama ka baltisakslasi ja nende lugu. Et oleks nagu uhkem ja suurem. Olen ise ka nii mõelnud ja rääkinud. Ometi tundub mulle nüüd aina enam, et see ei ole võimalik. Ajalugu on alati kellegi ajalugu, tal on vaikimisi üks kangelane (rahvas), kelle lugu uuritakse ja jutustatakse. See rahvas on ühtepidi küll kunstlik konstruktsioon, teistpidi peab ta siiski ka elaval kujul olemas olema, ennast sellisena tundma. On ka alati vahe vahel, kas see rahvas jutustab oma ajalugu ise või jutustavad seda teised. Traditsioonilises Eesti ajaloos räägitakse ju baltlastest, olgu mõisnikest või linnakodanikest, küll, ja mitte vähe, aga ikka kui nendest, kõrvalt-, kui mitte altvaataja pilguga. Meie oma ajalugu on põhiliselt ikka talupojaseisuse ajalugu ja sellisena Euroopas kaunikesti unikaalne. Muidu koostatakse rahvusajalugusid ikka peamiselt valitsejaklassi positsioonilt. Eesti ja Läti on Euroopas üldse selles mõttes erilised maad, et vist mitte kusagil mujal, isegi mitte Venemaal, ei ole sajanditevanune ülemkiht, valitsev eliit, nii jäljetult kadunud. Umsiedlung oli ju peaaegu sajaprotsendiline! Ma usun, et sellel on omad otsesed mõjud ka meie maade praeguses poliitilises elus. Pole kerge valitseda ilma sündinud valitsejateta, olgugi et nende sünnipärase paremuse pretensioonid on tihti naeruväärsed. Demokraatia on tegelikult palju aristokraatlikum süsteem, kui ta välja näidata tahab. Tegelikus võrdsuses esindusdemokraatia võib-olla hästi ei töötagi, nagu me praegu ka Eestis näeme. Eestlase jaoks pole jäledamat asja kui ta oma Riigikogu, sest eestlane ei või silma otsaski kannatada, et teine eestlane teda valitseb, temast justkui parem tahab olla. Ennem siis juba olgu saks. Sellest kirjutab muide ka Kures, näiteks seoses eesti õigeusklike pagulaste kirikutüliga (õigeusklike kirikutülid paistavad ka midagi eestipärast olevat, kuigi paguluses intrigeerivad ka luterlased kohtade ja ho­nööride pärast): ennem nad annavad ennast ühe salakavala kreeklase alla, kui valivad endi seast piiskopi!

    Ühesõnaga, selle baltisaksa ajaloo “integreerimisega” eesti ajalukku on keerulised lood. Ei aita, kui me need von Tollid ja von Krusensternid ühes nende suurte tegudega kuulutame eestlasteks või ka eestimaalasteks, nagu nüüd see moodne sõna käib, olles muide ajalooliselt päris naljakas. Lõuna-Eesti aadlikud keeraksid hauas ringi, kui me neid eestimaalasteks kutsuma hakkaksime (pealegi tähendab eestimaalane tänapäeval venelast!), sest nemad olid muidugi liivimaalased! Muuseas on Vladimir Beekman Camilla von Stackelbergi mälestustes tõlkinud “Estland” süstemaatiliselt “Eestiks”, kuigi see seal enamasti tähendab nimelt Eestimaad, millest Liivimaal, olgu Riias või Tartus, mõeldakse kui ühest teisest maast.

    Siit muide veel üks probleem tolle baltisaksa möödaniku integreerimisega Eesti ajalukku: isegi kui me üritaksime seda Eesti ajalugu jutustada mitte kui rahva, vaid kui maa ajalugu, siis millise maa ajalugu me peaksime jutustama? Mitte kuidagi ei saaks me läbi Lätita, aga see oleks ilmselt liig mis liig ja juba ainuüksi poliitiline korrektsus lätlaste vastu ei lubaks meil niisugust käsitlust nimetada “Eesti ajalooks”. Aga “Balti ajalooks”? Jällegi häda. Tänapäeval hõlmaks selline pealkiri vaikimisi kohe ka Leedut, aga mis meil (ja neil vanadel baltlastel) sellega asja? “Balti ajalugu” vanas mõttes tähendaks aga nimelt baltisaksa ajalugu, nagu seda kirjutasidki läbi valgustussajandite kohalikud baltisaksa ajaloolased. Ja ring olekski täis: me saame jutustada kas Bal­ti(saksa) või Eesti ajalugu ja need oleksid vägagi erinevad lood, sest erinev poleks mitte ainult selle loo subjekt, kangelane, vaid ka territoorium, kus need kangelased tegutsevad.

    Muidugi jutustab iga korralik baltisaksa ajalugu ka eestlastest ja lätlastest, nii nagu üks korralik tänapäevane Prantsusmaa ajalugu ei jutusta mitte ainult kuningate ja hertsogite, suurte teadlaste ja poeetide tegemistest, vaid ka talu- ja muu alamrahva “olukorrast”. Samas nähakse ajaloolise riikluse järjepidevate kandjatena ikkagi neid kuningaid ja aadlikke, mitte mingeid Poitou või Auvergne’i talupoegi, olgugi et ka Prantsusmaal põhineb tänapäevane arusaam riiklusest rahval kui võimu looval subjektil. Mis muuseas näitab selle arusaama mõningast silmakirjalikkust.

    Tähendab, ühe mõtteka ja koosseisva Eesti ajaloo saame me konstrueerida ikkagi nii, nagu seda tänini tehtud on, alates nii-öelda muistsest vabaduspõlvest, Lembitust, Jüriöö kangelastest, läbi seitsmesaja-aastase orjaöö Mahtra ja Otepää võitlejate, Koidula, Jannseni ja kõigi nendeni, kes siis tulid. Paratamatu on ka see, et selline ainuvõimalik Eesti ajalugu jääb alati mõnevõrra hämaraks ja poolikuks. Et aru saada, mis ja miks siin maadel õieti läbi sajandite toimus, peaksime süvenema mõistagi kohaliku valitsejakihi minevikku, uurima rüütelkondade intriige, nii sisemisi kui ka Stockholmi või Peterburi õukonnaga seostuvaid, õppima vahet tegema kõigil nendel Stackelbergidel ja Tiesenhausenitel, uurima nende päritolu ja matrimoniaalseid põiminguid, suurte suguvõsade tõusu ja langust… Kogu seda peenikest entomoloogiat ja botaanikat! Kuigi see oleks muidugi ka jube igav. Sest samas, muidugi, eks need baltlased, kogu oma kohalikust hiilgusest hoolimata, olnud Euroopa ja Venemaagi mõõdus lõpuks üks kaunikesti tähtsusetu kooslus, isegi kui nad polnud päris täpselt nii tähtsusetud kui eestlased ja lätlased praegu Euroopa Liidus.

    Kuid arusaamise seisukohalt hämaraks ja poolikuks jääks ka see mõeldav (ja muiste ka kirjutatud) baltisaksa ajalugu, isegi kui seal väga põhjalikult valgustataks talurahva olukorda ja muidugi ka kohaliku ülemkihi lakkamatut ennastsalgavat tegevust selle olukorra parandamisel. Sest eks olnud ju need baltlasedki, hilisema ja olulisema osa oma ajaloost, vaid kohalikud maaisandad, suurte valitsejate vasallid. Nõndaviisi, et kokku panna selle maa ja rahva täielik ajalugu, tuleks muidugi juurde võtta ka Rootsi ja isegi Poola Kuningriigi, Vene Keisririigi ning siis ka Nõukogude Liidu ajalugu. Jällegi – neid võib ju katsuda integreerida ka Eesti ajaloo jutustusse, nagu on ka tehtud, eriti selles uues Eesti ajaloo suurväljaandes, aga nagu sealt ka näha on, ega see eriti ei õnnestu. Ühtepidi võib väiksemgi süvenemine Peterburi paleede või Moskva Poliitbüroo sisemisse võimuvõitlusesse (à la David Vseviovi “Müstiline Venemaa” – igatahes tänuväärne täiendus nimelt Eesti ajaloole!) täielikult lämmatada ja varjutada meie oma toreda talupoegliku ajaloonarratiivi. Teistpidi jälle oleks neisse vaja süveneda, et mõista siinset kohalikku poliitikat ja olusid. Kolmandat pidi aga ongi vist targem jätta Venemaa või Rootsi või Nõukogude Liidu ajaloo vähegi põhjalikum käsitlemine vastava maa ajaloolastele ning ajalugudele.

    Niisiis ma eriti ei usu integratsiooni, vähemalt mis puutub ajalukku. Kui tahta saada vähegi selget ja arusaadavat pilti selle maa ja muuseas ka oma rahva ajaloost, ei jää muud üle kui teatav sünoptiline lugemine (ja jutustamine). Korraga oleks soovitav ette võtta, alates Rootsi ajast, vähemalt kolm erinevat ajalugu: Eesti, Baltisaksa ja siis vastavalt kas Rootsi või Vene. Nii lugedes paistaksid välja ka kõigi nende kolme ajaloo ideoloogilised valed ja mahavaikimised või suurekspuhumised, vastastikku üksteist väheke ka tasandades (kuigi eks me kipu instinktiivselt ikka poolt valima). Nõnda langeks ära ka see “pakiline” vajadus koostada “viimaks” üks, korralik ja õige Eesti ajalugu, mis kummutaks kõik vanade ajalugude või naaberrahvaste poolt levitatavad ideoloogilised valed. Eks me ise armasta ka ju ideoloogilisi valesid, ainult et enda omi. Ja kui võtta see väikese Berndt von Stadeni ja tema poolt Toomkoolis põhjustatud skandaali näide, siis ei maksa vist eriti loota, et meie vene koolides, ükskõik kui õigete õpikutega me neid ka ei varustaks, pääseks maksvusele see meie ainuõige ajalugu. Ei pääse! Sest seni kui nad on vene koolis, seega venelased, tahavad nad endale jutustada oma, vene ajalugu, nii nagu meie tahame oma. Natuke naljakas on see meie viimase aja püüdlus rääkida maailmale oma õiget ajalugu. Me unustame ära, et see pole mitte niivõrd õige, kuivõrd oma, ja sama vähe kui meid huvitab horvaatide või isegi prantslaste oma ja õige ajalugu kõigis selle peensustes, sama vähe võime me loota ka enda rahvusliku kangelas- ning kannatusloo ülemaailmset maksvusele pääsemist.

    Kas pole muide selles lootuses midagi nii väliseestilikku? Aga eks me ole neilt oma riigis mõndagi pärinud, mida enam väga ei märka, sest väliseestlasi endid ju siin tegutsemas suurt ei ole. Jäi vaid nende ideoloogiline pärand, aga sellest veel allpool pikemalt, sest Kurese juurde pole me veel õieti jõudnudki.

    Kuid “õige” ajaloo levitamisega siseriiklikult on lugu sama, mis rahvusvahelise selgitustööga. Sest ainuke tõhus integratsioon on assimilatsioon, aga Eesti vabariik läks juba kohe alguses, 1920ndatel, teist, pigem segregatsiooni teed. Kogu see kultuurautonoomia lugu, mille üle me nii uh­ked oleme! Muuseas märgib too Berndt von Stadengi, et osalt oli Saksa Kultuuromavalitsus eestlaste nõks sakslaste kõrvalejätmiseks riigiasjadest. Sest “integreeritud” (loe: assimileeritud) sakslaste, resp. venelastega tuleks ju ka võimu jagada! Üks samasuunaline päris huvitav märge on muide ära toodud ka Kurese päevikus. See on kellegi Eesti diplomaadi mälestus Eesti ajast, kus üks türgi õpetlane oli talle Tartus nelja silma all öelnud, et oleks tema eesti poliitik, kao­taks ta esimese asjana ära saksa kultuurautonoomia. Et sakslased võivat siin küll mängida lojaalseid, aga väljaspool nad aina intrigeerivad ja propageerivad Eesti riigi vastu, pole nad sellega leppinud midagi! Ma arvan, et umbes samas ulatuses käib see ka praeguste Eesti venelaste kohta, kellel pole küll formaalset, on aga vähemalt sama suur faktiline kultuurautonoomia. Eks samamoodi tooda see nii neid, kes nagu Berndt von Staden omal ajal on kaunis põhjani truud Eesti riigile (ta läks vabatahtlikult Eesti Kaitseväkke, nagu nüüdki venelasi läheb), kui ka neid, kes kunagi südamest ei tunnista selle legitiimsust, ja mitte kuritahtlikkusest, vaid sellepärast, et nad lihtsalt seovad ennast teise pakutava ja neile vähemalt sama loomuliku Vene legitiimsusega, nii nagu Eesti ajal suur osa baltisaksa noorusest läks rõõmsalt kaasa Saksa natsismiga, sest see oli lihtsalt vägev, uhke ja cool, nagu nüüd öeldaks.

    Niisiis, vähemasti ülikooli Eesti ajaloo kursuses peaks sünoptiline printsiip sisse viidama ja loetama seal kõrvuti vähemalt kolme sõltumatut ajalugu. Vene, Rootsi või Poola omadega pole vast raskusi, tuleks ainult mõned korralikumad käsitlused eesti keelde tõlkida (ja seda võiks toetada Kultuur- või Teaduskapital või mõni muu rahvuslik asutus, sest tegemist oleks nimelt rahvusliku üritusega!), kõige nõrgem on praegu vist seis ikkagi Balti(saksa) ajalooga, sest see rahvas on teatavasti väljasuremise äärel, omaaegsed käsitlused on aga mõistetavalt aegunud. Aga võib-olla see asi ka pole veel nii hull ja kui mõnele balti päritolu heale saksa ajaloolasele Eesti riigi stipendium määrata, ta ehk kirjutaks meile ka oma ajaloo, kuigi siis see võiks olla muidugi liiga kallutatud, baltlase jaoks perversselt “eestimeelne”. Nii et parem, kui seda asja korraldaks ikka mõni ehk veel olemas olev Baltisaksa stiftung…

    Aga kuidas on lähema ajalooga? Pärast Teist maailmasõda lakkas baltlus siin teatavasti olemast ja niisiis saaks ehk meie sünoptilist printsiipi väheke kokku tõmmata, aitaks, kui lugeda kõrvuti Eesti ja Nõukogude ajalugu? Kahjuks pole see nii. Näib, et siinmail kehtib mingi Kolme Ajaloo Seadus. Sest teatavasti jagunes eesti rahvas pärast sõda kaheks, kodu- ja väliseestlasteks. Ehk paguluseks ja N. Eestisse “jäänud” eestlasteks, kui vaadata teiselt kaldalt. Aga – kaks rahvast, kaks ajalugu. Nii see paistab olevat. Meile võib ju tunduda, et me oleme pagulaste ajaloo “integreerinud” ühtsesse Eesti ajalukku, pannes moodsatesse kirjandusõpikutesse vastavad peatükid ja suured Enn Nõu või Helmi Mäelo pildid (kuigi ma pole küll suurt lugenud Enn Nõud ega tea, mida kirjutas Helmi Mäelo, aga Kurese päevikus esineb ta justkui tähtsa kirjanikuna; samas ei tahaks olla üleolev, sest ise avastasin alles läinud aastal ühe huvitava väliseesti autori Alma Tedre, kellest ükski ametlik kirjanduslugu suurt midagi ei räägi) või kajastades poliitilise ajaloo ülevaates ka pa­gu­lusvalitsus(t)e tegemisi, “välisvõitluse” suurt tähtsust, Estot jms. Ometi ma arvan, et see integratsioon tundub meile võimalikuna vaid tänu meie kodueesti-šo­vi­nist­likule positsioonile, kust vaadates paguluses toimunu paistab küll olulisena, aga siiski mitte eriti. Et kogu see Välis-Eesti, noh, teate isegi, midagi armsat, aga samas ka natuke naljakat…

    Kuid seda asja võib näha ka kaunikesti vastupidi. Viiekümnest “okupatsiooniaastast” (selles nimetuses oleme näiteks üle võtnud nimelt Välis-Eesti ajaloo dogma, kuigi siin Eestis, nagu muide Kuresel ka Välis-Eestis, tähendas “okupatsiooniaeg” alati ainult Saksa okupatsiooni) on võimalik jutustada kaks täiesti erinevat Eesti ajalugu. Ja neid võib panna ja lugeda küll kõrvuti, aga neid ei saa kunagi panna täiesti kokku. Sest need ongi eri lood. Ja ma ei räägi siin mitte sügaval Vene ajal kirjutatud punastest ajalooraamatutest, kus muidugi on palju valet ja tendentslikku (aga eks sealt leia ka mõndagi huvitavat). Kodu-Eestis ei saa kunagi kirjutada tõelist Välis-Eesti ajalugu, sest me lihtsalt ei saa seda tunda ja mõista nii nagu “nemad”, sest “nemad” nad on, kõigest vabanemise-järgsest “taasühinemisest” hoolimata. Nii nagu meie oleme neile “nemad”, niipalju kui muidugi seda vana ehtsat pagulust enam olemas on. Aga muide on! Jällegi me võime siin oma kodueestilises upsakuses arvata, et klassikaline väliseestlane, kes räägib natuke rootsi aktsendiga toredat ennesõjaaegset eesti keelt ja usub, et kõiges halvas, mis Eestimaa palet veel rikub, on süüdi “tiblad” ja “kommunistid” – et selline vahva väliseestlane on mingi minevikukuju. Aga pole. See rahvas on veel täiesti olemas. Nägin seda läinud sügisel oma silmaga. See oli Vilsandi paadis. Grupp väliseesti härrasid-prouasid tuli ekskursioonilt saarele. Meretuul oli küll kaunis vilu, kuid härrad ei nööpinud kinni oma korralike puhaste tolmumantlite hõl­mu ning daamid kandsid sukki ja kingi. Kui laev teele läks, võeti ühe härra juhatusel üles laul “Vändra metsas Pärnumaal”. Ma olin hämmastunud. Neis eestlastes oli midagi lõpmatult stiilset ja samas midagi pateetilist, nagu ikka inimestes, kes esindavad ühte kadunud maailma. Kuidagi sarnaselt võis vana Eesti aja lõpus mõjuda mõni Saksamaal elav balti parun või paruness oma vaeses uhkuses ja võltsimatus aadlihoiakus…

    Kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui neid väliseestlasi siin rohkem käima hakkas, siis me vist arvasime, et nende eripära on lihtsalt Lääne inimese, vaba ja jõuka kapitalistliku maailma inimese eripära. Nii see oli ka, aga mitte ainult. Sel­liseid härrasid ja prouasid, nagu ma nägin läinud sügisel Vilsandi paadis, Lääne-Euroopas enam ei kohta. Või kui, siis üksikeksemplaridena. Ja võib-olla pärinevad nad sel juhul alati mõnest kadunud maailmast, sest neid eksleb Euroopat möö­da ju kümneid ja sadu, neid kadunud maailmu. Neis oli mingi aeg nagu peatunud. Võib-olla midagi seitsmekümnendatest. Ma arvan, see polnud enam päris Eesti aeg (ainult üks neist, Vilsandi Tolli talu vanaperemees, oli küllalt vana selleks, et kanda endas Eesti aega, ja tema oli ka teist stiili, maalähedasem), vaid Eesti aeg, nagu see kivistus või klaasistus paguluses just ehk millalgi seitsmekümnendate paiku, kui pagulus, väliseestlus muutus lõplikult kitšiks. Jah, see oli huvitav kohtumine, ja ma sain aru, et möödunud kahekümne aastaga pole kodu- ja väliseesti vahel toimunud mingit integratsiooni, need on jäänud kaheks eri maailmaks, kaheks eri rahvaks. Need uskumatult šikid (kuigi nende šikk pärines väheke nagu aastast 1970, aga seda stiilsem see oli) härrad ja prouad ei tundunud mulle mitte kuidagi mu kaasmaalastena. Ja seda nad ju ka pol­nud. Huvitav ja mõtteainet pakkuv oli ka see nende nostalgic look, sest miks just seitsmekümnendad? Aga kas pole nii, et iga inimene kannab endas, oma olekus ja välimuses enda hiilgeaja moodi, hoiakuid ja ideaale? Nii nagu mõni Eesti 70ndate edukas sovhoosidirektor, kelle paremad aastad sinna jäidki, kannaks justkui alati, isegi kui ta ei kanna, tolleaegset majandi logoga nokatsit või karakullmütsi ja moodsat pruuni nailonjopet, nii et vaatad juba ringi, kus see uus Volga siis on – nii kandsid nemadki oma kenades ajatutes tolmumantlites (mis polnud küll kohased sügiseseks merereisiks lahtises paadis, aga neil ei tundunudki olevat külm!) seda aega, kui väliseestlus oli jõudnud haljale oksale, saanud iseseisvaks rahvaks, vabanenud mõnes mõttes maha jäänud “kommunistliku” kodumaa painest, ja samas polnud veel asunud nähtava hääbumise ja allakäigu teele. Jah, need võisid olla ilusad ajad, mille ilu meie siin kunagi täiesti mõista ei või.

    Mis puudutab nüüd aga väliseesti, paguluse vaatepunktist kirjutatud Eesti ajalugu, siis võiks selle ju jätta tähelepanuta, heita selle kõrvale samavõrd tendentslikuna kui kodumaal “kommunistide” poolt ja ajal kirjutatud ajalookäsitlused. Siiski ei saa seda päriselt teha kummagagi. Ja mitte ainult sellepärast, et kummaski on talletatud väärtuslikke andmeid. Mõlemas esindatud arusaamad on mõjutanud ka meie praegust ajaloomõistmist, aga veel enam, meie praegust riiklust ja poliitikat. Eriti muide Välis-Eesti ajalookäsitlus.

    Sest kuigi pagulased moodustasid taasiseseisvumise ajal kogu eesti rahvast vaid tühise vähemuse ja nende materiaalne ja isiklik osavõtt riigi taastamisest jäi isegi ootamatult tagasihoidlikuks, oli siiski üks hetk, kus nende seisukoht sai lausa valdavaks. Moodne Eesti Vabariik on ju väga paljus rajatud vastavalt väliseestlaste arusaamadele, näpunäidetele ja vahel ka huvidele (mis puudutas näiteks varade tagastamist), alates juba selle kompromissitult restitutsioonilisest alusideoloogiast. See on mõnevõrra mõistetav, sest tol hetkel kakskümmend aastat tagasi esindasid nad võitjaid. Kapitalism ja demokraatia olid ju võitnud ja nemad tulid sealt. Me arvasime, et nad teavad, kuidas teha, ja teadsidki. Vahel me lasime end ka ninapidi vedada.

    Nüüd tagantjärele tundub see kohatine välieestlaste ees koogutamine muidugi piinlikuna ja keegi ei taha seda isegi enam väga meenutada. Voldemar Kurese päevikut lugedes meenus mulle näiteks üks südantlõhestav tseremoonia, mille käigus pärast esimesi põhiseaduslikke valimisi Eksiilvalitsus võimu sümboolselt Vabariigi Valitsusele üle andis. Nojah, on ikka piinlikke asju tehtud, kui nüüd mõelda! Kurese päevikust tuleb selgesti välja, et see “eksiilvalitsus” oli üks enam-vähem naerukoht (kuigi ennast väga tõsiselt võttev) juba 1954. aastal. Pealegi oli neid siis juba kaks tükki! Ja kuidas saabki mitte naeruväärne olla valitsus, mida õieti keegi pole valinud, mis mitte kedagi ei valitse ja mida mitte ükski teine valitsus ei tunnista. Jaa! 1990. aastal me muidugi ei olnud veel lugenud Kurese päevikuid. Neid polnud välja antudki, ka mitte Välis-Eestis, sest ega nad seal valitseva ideoloogiaga kokku ei sobinud, peale selle, et seal on muidugi üle mõistuse palju päris sapist klatši, mille paljud objektid siis veel elus olid. Ja ega meie siingi poleks siis veel valmis olnud Kurest lugema ja temast aru saama. Meil oli vaja ühte selget rahvuslikku ideoloogiat, ühte valmis ja “õiget” Eesti ajalugu ja seda pagulus meile pakkus.

    Ometi, kuigi Kurese päevikust kujunev pilt eesti pagulaste seltskonnast on kõike muud kui heroiline, on need päevikud siiski kõige suurejoonelisem ja ausam mo­nument kogu viiekümne aasta pikkusele eksiilile. Sealt ilmneb midagi väga inimlikku ja vist ka üldist paguluse kui sellise kohta. Kas pole nii, et rahvas ilma maata, mida iga pagulasseltskond ju on, muutub kiiresti omamoodi tühiseks ja omamoodi muidugi ka karastub. Ühtepidi on väga raske ilma maata ikka samaks rahvaks jääda, teistpidi on see jälle hoopis lihtsam! Maa, tegelikkus ei sega. Väliseestlus (samamoodi kui välislätlus, välis­venelus, välisbulgaarlus, välisbaltisakslus) arendas välja omamoodi puhta, ideaalse rahvuse, koos selle ajaloo, kommete, kirjanduse, müütidega. See oli rahvus, mida keegi ei rõhunud, keegi ei kartnud, aga keegi ka ei vajanud – ja mis ei valitsenud ühtegi maad, ei vastutanud mitte millegi eest peale iseenda poolt iseendale loodud ideoloogia ja selle kiiva valvamise. Virtuaalne rahvus, öeldaks selle kohta tänapäeval, ja võib-olla oli väliseestluses midagi ka tulevikulist. Väliseestlaste jutustatud Eesti ajalugu on aga kahtlemata kõige puh­tam Eesti ajalugu, mida ette saab kujutada. Paljuski me oleme selle, vist teadmatult, oma praeguse ametliku-poolametliku ajaloojutustuse aluseks võtnud. See on huvitav.

    Huvitav on ka üks asi, mis veel välja tuleb. Oleme võtnud kuidagi aksioomiks, et Eesti rahvuse ja riikluse kõige alusemaks aluseks on nimelt eesti keel! Kas pole seegi väga väliseestiline lähenemine? Sest mis neil muud oli kui keel? Viivi Luige hilises luules, kus ta palju maadleb maa ja rahva asjadega, nagu tollele ajale ja tema tollasele eale kohane, on üks salm, kus öeldakse:

     

    kolmekümne viie – neljakümne eluaasta vahel

    vastu valgust

    oma käsi vaata,

    ülbet verekuma kümne küüne vahel,

    verd, mil pole väärtust

    keeleta ja maata.

     

    Neid ridu võib võtta nii ja naa, aga igatahes on seal midagi tähelepanuväärset ja midagi, mis viimasel ajal justkui kipub kahe silma vahele jääma. Nii imelik kui see ka pole. Keelest küll räägitakse. Aga maast mitte eriti. Ometi, eks näita just väliseestlaste kangelasliku, kuid tulemustelt nii tühise “välisvõitluse” (mida Kures juba 50ndate keskel hindab läbikukkunuks!) ja hilisema sama kangelasliku enesesäilitamise ajalugu: veri vereks, aga kas keelelgi on väärtust ilma maata?

    Või kas keelt on üldse olemas ilma maata? Viiekümne aasta jooksul kujunesid paguluses ja “N. Eestis” välja sedavõrd erinevad keeled, et taasühinemise järel oleks vaja olnud tõlget, kui maa kaotanud keel selleks ajaks juba peaaegu hääbunud ei oleks olnud. Kas polnud väliseestlaste harras soov, et neile tagastataks nimelt nende maad, kinnisvara, sisuliselt just soov muuta oma keel jälle iseendale arusaadavaks. Kuigi siin pole maaomandiga just otsest pistmist. Või siiski on?

    Eks samamoodi kuhtunud ka balti­saks­lus, ja seda juba kodumaal – kogu nende identiteet oli üles ehitatud maaomandile, veel enam maavaldusele (maaisand on ikka midagi enamat kui labane maaomanik). Kuid samamoodi kui väliseestlased viisid pagulusse kaasa oma maaga seotud keele (ja see säilis mahlaka ja maalähedasena seni, kuni kustus lootus kodumaale varsti tagasi saada – Kurese keel on näiteks vägagi mõnus, omaette ajalugu!), oma viisi mõista seda maad, samamoodi viisid baltisakslased siit päriselt ära ühe keele, mil­les senimaani just nimelt neist maadest peamiselt mõeldud oli. Eestlasest minu arusaamist mööda õieti ei kujunenudki maaisandat. Meie arusaamine “oma” maast on poolik ja valitsemine jääb samuti poolikuks. Talupoja vaatepiir on liiga kitsas. Ehk sellepärast ongi meie maa ikka veel räämas (ja Läti on veel rohkem räämas)? Meie keel ei hõlma seda hästi.

    Olen siin Järvamaal kuulnud lugu Esna mõisniku von Grünewaldti pojast, kes sõja ajal Saksa ohvitserina taas oma isade maad külastas. Ilmselt kuulusid Esna Grünewaldtid baltisaksa paguluse sellesse parteisse, mis Eesti Vabariiki ei tunnustanud ja kodumaad vahepeal ei külastanud. Niisiis nägi too noorepoolne vabahärra von Grünewaldt, nüüd Saksa Wehrmachti ohvitseri mundris, üle kahekümne ja mõne aasta jälle oma kodukanti. Ja ta olevat kellelegi kohalikule talumehele kurtnud: “Mida te ometi selle maaga teinud olete? Varem olid ikka ilusad teed ja alleed, külad ja väljad, nüüd on hallid majad põllu peal laiali!” Ta pidas silmas asundustalusid. Sest eks nad vist enamasti hallid olid, kuigi meile meeldib nüüd kujutleda neid kauni kollaseks värvitud laudvoodriga. Enamasti ei jätkunud selleks raha ja nii vooder kui ookerkollane pärinevad pigem kuuekümnendatest…

    Jah, kindlasti viisid baltlased endaga kaasa ühe põlise viisi mõista seda maad ja ühe selle maa keeltest. Eks ole, raske oleks omaks võtta, et selle maa keeli võiks olla rohkem kui üks! Ehk sellepärastki, selle arusaamatuse ja keelekaotuse valu pärast me nii väga pühitsemegi oma keelt. Nagu oleks see ainus, millest see maa aru saab ja milles sellest maast võib aru saada. Aga kui polegi? Aga kas me oleksime valmis ka sedavõrd põhjalikuks oma ajaloo ümber mõtlemiseks? Vist mitte. Meie omaks on saanud väliseesti, mitte välisbaltisaksa versioon.

    Paguluses andis tooni vabariigiaegne eliit (muuseas üritasid kontakte ka kaaspagulased-baltisakslased, aga neid umbusaldati, ja võib-olla ka õigusega, nagu Kuresest selgub), ja nii saidki need üürikesed kakskümmend aastat kuidagiviisi kogu Eesti ajaloo tuumaks, millest lähtudes jutustatakse mitte ainult järgnevat, vaid ka kõike eelnevat! Need olid ainsad aastad ju, kui seda maad valitseti ja tõlgitseti puhtalt eesti keeles! Kogu eelnev lugu on sellest vaatepunktist nähes püüdlemine tolle ideaal­riigi poole ja järgnev lugu on võitlus selle taastamise eest. Kõik muu on suhteliselt ebaoluline. On peaaegu teaduslik tõde, aksioom, et Eesti kõige õnnelikum aeg, õige kuldaeg oli 1930. aastatel. See on ka mõistetav, sest tollane elu jäi kaotatud paradiisiks nii neile, kes lahkusid siit, kui neile, kes jäid.

    Ometi paistab nii, et va­hetult pärast sõda ja eriti nimelt Välis-Eestis polnud see veel sugugi aksioom ega kõigutamatu tõde0. Kui kodumaal keset vaesust ja repressioone paistiski Pätsu aeg juba millegi ideaalsena (kuigi kindlasti mitte kõigi silmis), siis näiteks seesama Kures, ise veel tsaariaegne inimene, arendab mõtet (ja tal on ka mõttekaaslasi, kuigi väliseestlaste poliitilise peavoolu jaoks on see juba hereesia), et tegelikult oli Eesti kõige ilusamaks ja uhkemaks ajaks hoopis päris 20. sajandi algus, tsaariaja lõpp. Olen ka seda mitu puhku mõelnud, et kui peaks 20. sajandist valima ühe ideaalse aja Eesti jaoks, siis kas see polekski mitte hoopis 1910.–1913. aasta paiku? “Enne sõda,” nagu me nüüdki räägime – ainult et enne veel eelmist sõda. Tollasele kiirele edenemisele igas vallas ei tulnud hiljem enam võrdset. Eks see olnud nii võib-olla kogu Euroopa jaoks. Kas Euroopa ongi üldse 1914.–1918. aasta sõja šokist toibunud? Rahvuslik ajalookäsitlus lükkaks sellise idee muidugi kohe tagasi, sest aastail 1910–1913 puudus eestlastel ju põhiline – mida me nüüd oleme õppinud pidama põhiliseks – oma riik, mida valitsetaks omas keeles. Aga kas see vaevaski tolleaegset inimest? Vist küll vähe ja väheseid. Mõneski mõttes olid ju Keisririigi olud ja võimalused märksa avaramad hilisema Vabariigi kitsastest ja kasinatest provintsioludest… Vähemalt võiks küll nii seda asja näha üks pesueht baltisaksa ajaloolane, kellele Eesti Vabariik, meie ajaloojutustuse keskne figuur, võib paista pigem kahetsusväärse, kuigi mõnes mõttes paratamatu tööõnnetusena…

    Ei, soovides jääda ausaks, niivõrd kui see on võimalik, ei saa vist kunagi, vähemalt ettenähtavas tulevikus kirjutada ühte Eesti ajalugu, mis olekski kogu Eesti ajalugu. Ikka peaks seda kirjutama kolmes keeles. Ja milline oleks praeguse aja kolmas keel? Brüsseli?

    Kuulsin hiljuti kuulujuttu Brüsselisse “teenima” läinud eestlastest, kelle seas levivat mood, niipea kui CV on läbi läinud, muuta “tagasi” oma vanavanaisade poolt kunagi eestistatud nimi. Lilleorg Lilienthaliks (laest võetud näide) jne. Inimene, kes mulle seda lugu rääkis, jutustas sellest kui eestlaste skandaalsest pugejalikkusest. Mina näeksin siin pigem eestlase praktilist meelt, teiste sõnadega haruldast kohanemisvõimet (muuseas jutustab von Staden teatud pilkega omaaegsetest Eesti sakslastest, kes oma nimesid eestistasid, soovides Vabariigi ametnikuks saada). Teistpidi, eks soovi meie oma uus “ülemkiht” internatsionaliseeruda, otsides endale laiemat mängumaad ja kandepinda, nagu baltisaksa aadel seda otsis, kord Vene õukonnast, kord igatsevalt “Vater­land’i” poole vaadates. See maa on valitsejasoo jaoks alati nagu natuke kitsaks jäänud ja omamoodi loomulik paistab olevat olukord, kus siin valitsetakse ühes, valitsust kirutakse teises ja valitsejaid valitsetakse veel kolmandas keeles. Maa aga ise on tasa.

    Või on just maa see, mis sunnib meid ikka ja jälle lootusetult kaevuma oma minevikku, et kraapida sealt välja veel ühed vanad kondid. Omad või võõrad? Aga kondid ei kõnele ja me võime nad panna rääkima just selles keeles, millest meie aru saame, ja seda, mida meile meel­dib kuulda.

     

    1 C. v. S t a c k e l b e r g,  Tuulde  lennanud  lehed.  Mälestusi  vanast  Baltikumist.  Tlk  V. Beekman.  Tallinn,  2003;      B.      v. S t a d e n, Mälestusi kadunud maailmast. Noorusaastad Baltikumis 1919–1939. Tlk H. Miller. Tallinn, 2004; V. K u r e s, Seitsme lukuga suletud raamat. 4. köide. Tartu, 2008.

  • Otsijad

    Heie Treier

    Heie Treier
    Otsijad

  • Lumi

    Armin Kõomägi

    Sel talvel oli tõeline talve maik küljes. Lumi, mis vahepeal defitsiidiks hakkas muutuma, kattis seekord ühtlase kihina kogu maad. Inimesed nautisid talverõõmusid täiel rinnal, peletades niiviisi kõikjal hõljuvat majandussurutist. Keldrist toodi välja vanad suusad, kappidest leiti üles kulunud suusasaapad ning võiski alata tervislik, ja mis peamine, tasuta vabaajaveetmine. Poodnikud virelesid lettide taga, kriipsutades iga nädal talvevarustuselt kümme protsenti maha, nagu pääsemist ootavad vangid. Kuid ega see ei aidanud. Kui mõni hing kauplusse eksiski, siis saabus ta pigem suusatõrva küsima, et oma vanad lumelauad korda sättida. Ent ajad olid sellised, et tõrva enam kaubandusvõrgus ei pakutud. Ei kasutatud seda suusamaailmas, ei ehitusel, kus veel üsna hiljuti tõrva ja papi abil katuseid valmis meisterdati. Teadis ka iga suitsumees, kes sigaretipakikese mõnel igavusehetkel algusest lõpuni läbi oli lugenud, et tõrv on suitsudestki kadunud. Seda asendas rasvases kirjas vihje surmale. Aga kes seda tõrvavaba surma ikka nii tõsiselt võtab.

    Niisiis, sel talvel täitus inimeste elu valge, puhta lumega. Tõrvamist jäi vähemaks ja nii oligi kõigile parem.

    Kristiina vaatas aknast välja. Lumehelbed, igaüks isemoodi, nagu riigikogu liikmed, langesid tasapisi allapoole, et üksteise otsa kuhjudes moodustada maale pehme vaip. Valimiste ajaks on see kõik juba ammu sulanud, mõtles naine ja taipas korraga, et siin istumine sellise ilmaga on kui­dagi kohatu ja vale. Ta teadis, et kolleeg Andrus oli kogu talve korralikult trenni teinud. Vabalt võis Andrus isegi just nüüd, tööst tiinel kriisiajal, metsas vormile põhja laduda. Aga tema, Kristiina, näed, istub siin, käsipõsakil, õhkab aknast välja vaadates ning ei suuda kuidagi end kokku võtta selleks, milleks maksumaksja talle palka maksab. Eelmine talv jäi üldse vahele. Perekondlikud põhjused hoidsid naist metsast eemal, ent lund õnneks nappis, nii et ahvatlust kui sellist tekkida ei saanudki. See hoidis ka meelehärmi sündimata. Ja ega täit selgust polnudki endas nii kerge üles leida. Mis oli hingele magusam, kas metsa vahel veedetud tasane tunnike või blondi peakest paitav avalik arvamus. Kristiina ohkas, võttis laualt haamrikese ja toksis sellega hajameelselt vastu puitalust. Tal­le endalegi märkamatult oli toksimine valjenenud, kuni lõpuks vanem naiskolleeg Kristiinale käe õlale pani, emalikult kulme kergitas ja haamri oma kätte palus.

    Nädalavahetusel andis Kristiina intervjuu tunnustatud naistelehele. Ta oli end meelega sportlikult riietanud. Ajakirjanikule ja pildimehele ei jäänud see märkata. Noore daami rõivad polnud kunagi juhuslikud, neid kiputi ikka ja alati kuidagi tõlgendama, detailidest tähenduslikke vihjeid otsima. Täna kandis ta armsat, valge ja helesinise kirjut, rahvuslikus mustris peent kampsunit, mis tema keha naiselikud vormid kaunilt esile tõi, samal ajal neid nii diskreetselt kattes. “Meie Kristiina, kas tagasi suusaradadele?” Sellist pealkirja võis oodata algava nädala müüdavaima ajakirja esikaanel. Ning selle juures muidugi suurepärane pilt. Ilma pildita ei pöörata siin maailmas millelegi tähelepanu. Ent seda ei maksa häbeneda. Kui sa oled noor ja kena naisterahvas, selge silmavaate ja kaunilt lehviva blondi soenguga ning sinust peavad lugu nii naised kui mehed, siis pole patt oma tagasihoidlikkust veidi taltsutada.

    Kinkinud lummatud ajakirjanikule elurõõmsa naeratuse, istus Kristiina autosse ja võttis suuna Kõrvemaale. R oli küll pakkunud veeta nädalavahetus Pärnus, kus peamiselt ärimeestest ja nende elukaaslastest koos­nev seltskond end tenniseturniiri nimetuse all eksponeeris, kuid Kristiina ütles ära. Täna ei olnud kuidagi tuju. Ta teadis hästi, millised pilgud seal ees ootavad. Bravuursed, eluraskustest üleolevad, võitluslikult ärategevad, veidi salatsevad ja tagarääkivad, ent kõige selle juures uskumatult sõbralikuks maskeeritud. Ja nii osavalt seejuures, et naiivse osaleja silmad lausa kaega võisid kattuda. Uustulnukale mõjus see alati nagu kohtumine suure ja hoolitseva perega. Ta oli seda kunagi ka oma nahal kogenud, olles siis noorem, avatum ja õhema ning vastuvõtlikuma nahaga.

    Kauni ilma tõttu oli parkla üsna täis. Ta tegi autode vahel paar aeglast tiiru, kuni üks vanem härrasmees oma pikapiga välja tagurdades Kristiina masinale kenasti koha vabastas. Kui autod teineteisest möödusid, riivas Kristiina mehe pilku. Nad naeratasid ning Kristiina viipas mehele tänutäheks käega.

    Metsas valitses muinasjutuline õhkkond. Just täna oli päike otsustanud pilved laiali trügida, kaunistades suusaliste rõõmsad palged punaste põskedega. Kuigi parkla oli pilgeni täis, hajusid inimesed metsa vahel mõnusalt laiali. Päris üksi ei olnud sa kordagi, ikka vilksatas kusagil veel keegi. See teebki Eestimaa nii armsaks, mõtles Kristiina. Maa ja mets ja mõned kenad inimesed suusarajal. Ta möödus viitadest paaristõugetega, arutledes selle üle, kas võtta viiene, kümnene või viieteistkümnene ring. Eemal, Kristiinast veidi eespool ukerdasid lõbusalt kaks tütart koos isaga. Ühel tüdrukul oli Lotte pildiga seljakotike seljas. Eks nad teevad kusagil päikeselises kohas peatuse ja joovad siis mõnusalt termosest sooja teed. Kuni tütred kosuvad ja puhkavad, jutustab isa mõne lõbusa ja õpetliku loo metsaelanikest. Kristiina naeratas omaette. Mäest üles rühkides kippusid Prada päikeseprillid uduseks minema, aga laskumistel puhus vastutuul õnneks kõik selgeks. Ta jõudis kolmikuni ning tundis mehes ära kodumaa esikirjaniku. Meenus hiljuti Draamateatris nähtud sellesama kirjaniku humoorikas etendus. Näed siis, kõik head inimesed on ilusa talveilmaga metsas, mitte tennisehallis, rõõmustas daam ja lükkas ennast hoogsalt edasi. Huvitav, miks nad kõik Andrused on, need meie kangelased. Odaviskajateni välja.

    Umbes kolme kilomeetri peal tundis Kristiina reite siseküljel väikest surinat. Kui pole pikka aega uisusammu teinud, siis on see täiesti loomulik. Ta oli just kahevahel, kas suusatada viis või kümme kilomeetrit, kui taskust kostis telefoni kutsuv meloodia. Kristiina astus raja kõrvale ja võttis sidevahendi välja. “Andrus helistab” seisis ekraanil. Nonii, kus hundist…, muigas hingeldav blondiin ja vastas kõnele. Mõne minutiga tehti talle selgeks, küll viisakalt ja paluvas vormis, et tal tuleb sel aastal minna Türgi suusamaratonile kodumaad esindama, sest lugupeetud he­listaja ei saavat kahjuks seda auväärset koormat liiga tiheda töögraafiku tõttu oma õlule võtta.

    No mis siis ikka, arvas naine, kui oli kõne lõpetanud ja veidi järele mõtelnud. Ta vaatas korraks ümberringi. Päike sillerdas kuuskede vahel, männi otsas hüplesid tutt-tihased. Ega tema arvamust ju tegelikult ei küsitudki. Meeste maailmas on see nii tavaline. Kuid mis teha, sellisel mas­­kuliinsel otsekohesusel olid vahel oma eelised. Eks ta isegi käituks meesterahvana täpselt samamoodi. Võib-olla isegi veel konkreetsemalt.

    Et siis Türgi maraton. Vast tuleb siis ikka see viisteist kilomeetrit ette võtta. Ta lükkas end rajale tagasi, vähendades veidi algselt valitud tempot.

     

    Kord ühele, kord teisele poole kaldus kõigi mugavustega mikrobuss look­­leval asfaltjõel. Märtsipäike oli nõlvad ammu lumest puhtaks kõrvetanud, vaid mõnel põhjapoolsel mäeküljel võiski veel näha hallikaid mä­lestusi valgest taevamannast. Juhi tõsisel näol peegeldus kindel korraldus liigelda ettevaatlikumalt, kui kuum veri sohvri soontes seda tegelikult soovinuks. Ta oli teadlik reisijate kaalukusest – juhised olid saabunud otse valitsuse kabinetist ning need luges ette massiivse kongninaga kahemeetrine vägilane, läbipaistmatud päikeseprillid ees, keerdus traat kõrvas. Huumorist oli asi sama kaugel kui türklaste ja armeenlaste sõprus.

    Kuigi mitmetunnine tee möödus peamiselt kaaskonnaga suheldes, jäi Kristiinal siiski mahti ka aknast välja vaadata. Mägedele mõeldes kangastus Kristiinale alati kindel ettekujutus. See pärines kunagi ammu nähtud hingematvast Himaalaja-fotost. Suursugused lumemütsidega kaljud kõr­gumas ohtlike järsakute kohal, õhk nii hõre, et kotkas kukub alla. Anatoolia vanad ja kulunud mäed paistsid aga hoopistükkis teistsugused. Need polnud sugugi kõrged, kogu kant vaid veidi mägisem kodumaa lõunapoolsetest kuplitest. Pisuke pettumus kippus vägisi ligi tükkima, ent õige pea asendus see millegi muuga. Autost väljudes vastas Kristiina kümnetele lõunamaistele naeratustele ning tundis, justkui süleleks teda maailma külalislahkeim rahvas. Mulje madalatest, igavavõitu mägedest muutus hoobilt sõbralikuks ning turvaliseks. Aga õhk, see oli lihtsalt fantastiline! Hingad ja joobud.

    Pärast avatseremooniat, mis koosnes väikese poodiumi otsas inglise keelt purssiva ametniku tervituskõnest ja sellele järgnenud kohaliku kü­la­kapelli etteastest, astus võistlejaterivi ette otsekui tuhande ühe öö muinasjutust välja karanud janitšar, ees mustad vuntsid kui tsirkuseartistil. Uhke turbanikandja ehitud vööl kõlkus kõver türgi mõõk, millele kõik oma ootavad pilgud kinnitasid. Siis janitšar aga naeratas, tema kätte ilmus ootamatult midagi nagaani sarnast ning, suunanud selle pilvitusse taevasse, hakkas ta lugema: “Bir… iki… Bardak!” ja vajutas päästikule. Pauk oli võimas, nii pealtvaatajad kui suusarahvas väristasid korraks eh­matusest õlgu-päid, ent puhkesid siis kõik kergendunult naerma, ja suusatajad lükkasid end rahulikult rajale. Pealtvaatajad tantsisid ja huilgasid. Nende ergutav skandeerimine saatis venivat võistlejaterivi nii uskumatult kaugele, et jäi mulje, justkui saadaks sind nende pikkade kilomeetrite jooksul nähtamatu, hõiskav inglikoor.

    Kes on varem mõnel kodumaisel suusavõistlusel osalenud, sellele võib Türgi maraton esialgu arusaamatuks jääda. Kui meil pühivad kõik stardist minema nagu hirmunud pühvlikari, siis Türgi lähe paistis silma oma heatahtliku viisakuse ning muheda seltskondliku mõmina poolest. Nii mõnelegi numbrimärki kandvale suusasõbrale, kes end tuttavatega juttu puhuma unustas, tuli meelde tuletada, et varsti oleks siiski viisakas sõiduga algust teha.

    Kristiina tajus erinevat õhkkonda igal meetril. Nii kui mõni väsitav tõus lõppes, ootas teda mäenõlval ikka keegi suusakeppidele nõjatuv päevitunud härrasmees, küsides heatahtlikult, kas kõik on kõige paremas korras, ning lastes kergelt hingeldava daami enda ette. Jaa, tuli tunnistada, et daamidega käituti siin viisil, mida uhkest moslemirahvast õieti ei ootakski. Võib-olla on see just see, mis postmodernistlikus Euroopas koos sajandite ajalukku veeremisega ära on kadunud. Inimlik, maalähedane ja siiras hoolitsus, ilma igasuguse silmakirjalikkuseta ning üksteise varvastel tallamata.

    Esimeses toitlustuspunktis jõi Kristiina kaks topsikutäit maitsvat teed, sõi ühe marmelaadilaadse ollusega kaetud saiakese ning vestles kahe ko­haliku sportlasega võistluse heast korraldusest ja Türgi suusaspordi suu­rest tulevikust. Siis tuhisesid kõik kolm rajale tagasi, väärikalt aegluubis ja üksteisele edu soovides.

    Teine toitlustuspunkt erines esimesest sellevõrra, et võistlejaid peatus siin rohkem, paljud võtsid suusad alt. Suitsesid kebabiahjud, teetermose kõrval haljendas liitrine rakipudel. Pillimehed ei puhanud ning korraga leidis Kristiina end spontaansest rahvatantsusaginast. Poole tunni pärast otsis ta üles oma varustuse ning tõukas teiste toetavate hõigete saatel end tagasi rajale, õhetav naeratus palgel.

    On ikka suusarahvas, muigas Kristiina, kui möödus võistlejast, kes oli suusad alt võtnud ning kännul oma varbaid masseerides piipu popsutas. Muidugi ei unustanud mees blondile möödujale lehvitada ja “Güle güle!” hüüda, mis iganes see siis ka tähendas.

    Nüüd jäi vaiksemaks. Kusagil kauguses kostis veel viimase toitlustuspunkti lõbus lärm, kuid lõpuks hajus seegi. Ainus, mis kõrvu kostis, oli suuskade monotoonne sahin ja Kristiina enese kerge hingamine. Kui ta korraks peatus, et veidi puhata ning prille puhastada, kuulis naine raskete veepiiskade tilkumist. Päike oli siin hoopis teisest puust. Õhk oli meel­­divalt soe, suusatamise jaoks ehk liigagi. Mööda Kristiina selga jook­sis õrn higinire.

    Päris mitu kilomeetrit tuli rühkida uhkes üksinduses. Korraks tekitas see lausa küsimusi. Kuhu siis teised võistlejad jäid? Viimane ei saanud ju Kristiina ometigi olla. Mõni aeg tagasi möödus ta varbaid soojendavast mehest ning kui ta toitlustuspunktist lahkus, kihas see endiselt rinnanumbritega tegelastest. Või oli ta eksinud? Kristiina peatus, silmitses ümbrust, kuulatas. Vaikus, mitte ainsamat hingelist. Suusaradagi oli siin vaid üks ja ainus. Kindel nagu raudtee. Kas rong saaks rajalt eksida? Ei, vaevalt küll. Selline järeldus rahustas veidi ning ta liikus vapralt edasi.

    Pähe tikkus mõtteid. Ees seisis õhtusöök presidendiga, kellega ta polnud varem kohtunud, ainult pildil näinud. Need olid mingid ametlikud fotod ja seetõttu täiesti mittemidagiütlevad. Eks põhiteemaks jälle see Euroopaga liitumine. Taolisel poolametlikul kohtumisel vaevalt et sõnavõtud deklaratiivsest seisukohtade vahetusest kaugemale võiksid minna, mõistis Kristiina. Eks põhirõhk jääb ikkagi vastaspoole viisakusavalduste ärakuulamisele ja omapoolsele ületrumpamisele. Ning kebabist ka vaevalt et pääseb.

    Mõne aja pärast hakkas midagi kusagilt kostma. Justkui oleks maailma suurim tsirkus kaugel seitsme maa ja mere taga end lahti rullinud. Teadmine, et ta on vähemasti õigel teel, lisas daamile positiivset särtsu. Juba vilksatas puude tagant kirev rahvamass, elev sumin valjenes. Inimesed osutasid Kristiinale ning hüüdes “Kazanan! Kazanan!” lõid kokku sadu kätepaare. Orkester mängis, Kristiinale riputati kaela loorberipärg ning veel enne, kui blond daam millestki õieti aru saada jõudis, leidis ta end õhkuhüppeid tegemas, batuudiks päevitunud kätemeri. Kui ta lõpuks hellalt tagasi maha asetati, leidis kerget peapööritust tundev Kristiina, et suusad on tal endiselt jalas. Hämmeldunult mõistis ta, et lisaks higisele suusavormile on ta sunnitud kohvrisse pakkima ka maratoni võidukarika.

    Tegelikult maitses õhtusöök imeliselt. Võõrustajad tundsid oma rahvusköögi üle õigustatult suurt uhkust ja pingutasid selle nimel, et kallid külalised tõesti Urfa ja Adana kebabil vahet õpiksid tegema. President Gül, kelle näolt ei kadunud kordagi suure mehe suursugune naeratus, kinnitas, et Türgi eesmärk pole sugugi mitte imeda end puugina Euroopa küllusesarve külge. Ta toonitas, et tänu erinevale religioossele ja kultuurilisele taustale avaneb just türklaste niinimetatud “uuel diplomaatial” suurepärane võimalus Euroopa tülikolletes lahkhelisid siluda. Kaks kristlikku riiki kaklevad omavahel islamimeelse piirkonna pärast, tõi Gül Kaukaasia näite. Kui keegi üldse Venemaad ja Gruusiat lepitada suudab, siis on see Türgi. Või siis võtame Ukraina gaasitransiidi hädad Vene­maa­ga. Kas pole mitte kummaline, mõlemad küll ristirahvas, ent lahendust pole. Aga Türgi ja Kreeka, vaatamata oma ajaloolisele vastasseisule, lõid käed ning tänaseks jõuab aserite maagaas Euroopa tarbijateni mööda Kaspia gaasitoru. Ilma probleemideta, kusjuures.

    Jätkates regionaalpoliitilistel teemadel, kummutas Gül arvamuse, nagu ei puutuks Põhjamaad Türgiga päris elus sugugi kokku. Otse vastupidi. Üle kahesaja austatud külalise sookaaslasest põhjanaabri abiellus mullu türklasest mehega, kinnitas härra president ja tegi Kristiinale silma, lisades, et võib-olla on just siin peidus see kaua otsitud Eesti Nokia. Kristiina lubas endale väikese vaoshoitud naeruturtsatuse. Võõrustaja sundimatu olek viitas, et etiketti võib siin seltskonnas mõningate mööndustega suhtuda. Tema tekitatud loomulik õhkkond julgustas loobuma maskeeringutest ning avama end siirale inimlikkusele.

    “Või võtame näiteks Saksamaa,” lisas Gül uhkelt. “Türklasi on seal üle kahe miljoni. Paljud töötavad tehastes, mis toodavad kogu maailmas ihal­­datud tehnikasaavutusi. Teate küll, Siemens, Bosch, BMW ja nii edasi.” Korraks kangastus Kristiina silme ees tsehhinurgas nukrutsev lapi ja ämbriga kongusnina, kuid lonks veini vahetas selle kiiresti peenelt riietatud tumedajuukselise inseneri vastu.

    Presidendi entusiasm kasvas. Jutuhoos haaras ta karahvini ja peletades juurde kiirustanud kelneri vaba käega eemale nagu tüütu kärbse, täitis isiklikult Kristiina pokaali. Daam pidi endale tunnistama, et oli võõ­­rustaja kaasahaaravast energiast ja lihtsatest maneeridest lummatud. Ta kirjutas oma senise eelarvamuse vähese kogemuse arvele türklastega suhtlemises ning tõstis klaasi suule. See on Karalahana, Türgi parim vein, kinnitas Gül. Kristiina noogutas, vein käis suus veidi ringi, enne kui see kurgust alla läks, seejärel daam naeratas. “Me veel üllatame Euroopat,” naeratas Gül omakorda Kristiinale ning, patsutades sõbralikult daami kätt, palus tungivalt ennast lihtsalt Abdullahiks kutsuda.

    Nad jõid veel veini, maitsesid magustoitu, pistaatsiapähklitega oivalist baklavat, ja suundusid kaminaruumi. Külalisi kostitati konjakiga. President Gül osutus tõeliseks seltskonnahingeks, pajatades ühe loo teise otsa, põimides estraaditähe osavusega omavahel argipoliitikat ja rahvalikku huumorit. Üllatavalt meeldivaks ja põnevaks kujunenud õhtu möö­dus märkamatult kiiresti. Kristiina vabandas, tal tekkis vajadus daamide ruumi külastada. Naastes mõne aja pärast kaminaruumi, leidis ta selle tühja olevat. Ta astus akna juurde. Pea käis veidi ringi. Kuu heikles Istanbuli öisel siluetil. Sinine mošeegi paistis oma kuue minaretiga kenasti kätte. Varsti pidi mulla nendest ühe otsa ronima, et usklikke kõrgest torniaknast esimesele palvusele kutsuda. Korraga tajus Kristiina mas­­kuliinset soojust selja tagant lähenemas. Ta tundis ära oma võõrustaja lõhna, olid nad ju õhtusöögil istunud kõrvuti, ning tundis, kuidas midagi kauget ja erutavat teda nähtamatult enda poole kutsub. Ta ei liigutanud end, lastes hetkel sündmuste jaoks küpseda. “Me peaksime lähemalt tuttavaks saama,” sosistas Abdullah madalal tämbril ja nii lähedalt, et see võttis põlved nõrgaks. “Te mõtlete Euroopat ja Türgit?” kü­sis Kristiina. Ta hääl värises natuke. “Ka seda,” vastati selja tagant.

    See öö ei lõppenud veel.

     

    Juunikuine Brüssel erines Tallinnast. Nagu ka juuli- või augustikuine. Need kaks linna olid ja tõenäoliselt jäidki alatiseks teineteisest nii erinevaks. Isegi kui mõlemad mattuksid paksu lumevaiba alla, umbes nagu enne järgmist jääaega võiks juhtuda, ka siis ei meenutaks nad millegi poolest teineteist. Ahjaa, kliima kippus ju pigem soojenema, mitte vastupidi, meenus Kristiinale ja ta heitis utoopilise lumevaiba pildi peast.

    Eelmisel õhtul, kuulsast Manneken Pis’st mööda jalutades, oli ta linnas aastaid elanud suursaadikult kuulnud Brüsselit läbivast Zenne jõest, kuhu kogu Euroopa pealinna kanalisatsioon puhastamata suunatakse. See häiriv fakt justkui avas naise silmad. Kuidas üldse julgeb Euroopa Liit rääkida keskkonnaalasest juhtrollist maailmas, kui tema enda pealinnas roojavad kontinendi sinna kogunenud juhtivad poliitikud otse looduslikku veekokku. Milline kohutavalt häbiväärne suhtumine ja valelik silmakirjalikkus. Ning see pole ju veel kõik. Ega see mustus sinna siis seisma ei jää. Ei. Zenne vaiksed, nakatunud vood jõudsid ju Põhjamere kaudu Atlandile ja sealt võis roojane suhtumine üle terve planeedi laiali kanduda. Nagu salakaval nähtamatu epideemia.

    Eurosaadiku koht ei tundunudki enam nii ihaldusväärne. Kuid mis tehtud, see tehtud, ohkas Kristiina. Ta võttis ridikülist telefoni ja kustutas Abdullahi viimase sõnumi, milles too Euroopa ideaale taevani kiites Kristiinale uue väljakutse puhul õnne soovis. Tegelikult ei olnud ta mehe peale pahane. Abdullah oli talle ka mitmeid südantsoojendavaid ning seejuures täiesti poliitikavabu sõnumeid lähetanud. Neid oli alati meeldiv lugeda. Targa naisena mõistis ta ka ridade vahele peidetud lähenemiskatseid, kuid jättis esialgu oma vastuse veel fantaasiamaailma kosuma. Lisaks praktilistele tõketele oli sedaviisi kõik ka palju magusam.

    Abdullah osutus muidugi muljetavaldavaks persooniks. Kuhu iganes ta ka ei jõudnud! Kui suve alguses Ukraina ja Venemaa jälle tülli keerasid, haaras president Gül pikemalt mõtlemata härjal sarvist. Hetkel, kui vastav komisjon asja arutamiseks end Brüsselis pika halli laua taha istuma sättis, ilmus kioskitesse värske õhtuleht. Selle esikaanel embas naeratav Gül kahe vaenupoole peaministreid, kumbki ulatus talle vaevalt õlani. Tol korral pilti vaadates raputas Kristiina uskmatusest pead. Tahtmatult kippus tekkima paralleel Itaalia peaministriga, kelle igasuguse pieteeditunde kaotanud kurikuulus naeratus ei teinud juba aastaid enam väljagi kõikvõimalikest katastroofidest, mis liidrist tehtud pildi taustal aset leidsid. Kuid tutvumine artikli sisuga, mis väitis, et konflikt on tänu Türgi presidendi kiirele ja otsustavale diplomaatilise sekkumisele lahendatud, hajutas igasugused kahtlused. Paistis, et daami lõunamaisel austajal on tõepoolest salajasi võimeid. Midagi jäi Kristiinat siiski häirima. Võis see olla Ukraina peaministri õhetav nägu, kringlit meenutav soeng või Abdullahi käsi tema õlal?

    Suve algul oli neil õnnestunud kohtuda Helsingi EXPO-l, kuhu president Gül internetiärimeestest saatjaskonnaga türklaste kübermaailma avardama sõitis. Kristiina oli noil päevil kodus käimas ja tal oli hea meel, et saab kauge sõbraga siinsamas kodu lähedal kohtuda. Abdullah hoolitses kõige eest. Ta majutas Kristiina sviiti samas hotellis, kus ta isegi peatus, lubades õhtul oma kaunist sõpra – sellist väljendit armastas Abdullah kasutada – külastada. Kristiina jõudis Helsingisse pärastlõunal. Ta ei mäletanud, millal viimati oli saanud mitteametlikult, tavalise turistina ringi liikuda, ning kavatses seda nüüd mõne tunni jooksul täiel rinnal nautida.

    Juunikuine Helsingi, kui just vihma ei peaks sadama, on mõnusaks jalutuskäiguks justkui loodud. Lõunasadama kalaletid panid naise ahhetama. Ta ei suutnud jätta ostmata värske tilliga kaunistatud lõhepirukat ning pargipingil seda nosides kahetses ta, et Tallinnal midagi sarnast pole välja käia. Mööda Pohjoisesplanadi, kuhu paistis mõnus õhtueelne päike, jalutas noor daam Lönnroti tänavale, sealt edasi kirbuturule, mille kirevate lettide vahele ta end mitmeks tunniks unustas. Siin võis ta päikeseprillidest vabalt loobuda, tähelepanust vabastav anonüümsus oli niigi tagatud.

    Mõne aja pärast heitis ta kogemata pilgu kellale ning ehmus koledasti, taibates, kui ruttu aeg võib lennata. Ta kiirustas tagasi hotelli ja sättis ennast hoolika põhjalikkusega korda.

    Siis istus oma sviidis ja ootas. Ootas, ootas, muudkui ootas. Varsti saa­bus vabandav SMS, milles seletati hiljaksjäämist Haloneni ennenägematu aeglusega, mida iganes see siis ka tähendas. Lõpuks Abdullah saabus, värske ja roosa, nagu oleks just vannist välja astunud, ning mõne hetke pärast oli kogu sellest elujõust nakatunud ka Kristiina.

    Varajasel hommikutunnil luges Abdullah oma kaunile sõbrale ühe lõi­gu Orhan Pamuki armastusluulet. Selles oli kirge ja pisut kurbust, nagu ka mehe lahkumises, mis minuti pärast aset leidis.

    Augustis, kui pea kogu Lääne-Euroopa puhkas, võttis aja maha ka Kristiina. Ta veetis suure osa ajast kodumaal, kohtudes vanade sõpradega ja külastades sugulasi. Seltskonnaüritustele ilmus alati kombekalt R-i käevangus. Mõnikord, mõnel unetul ööl meenusid vestlused Abdullahiga. Nad olid palju rääkinud, isegi väga. Abdullah mõjus Kristiinale kahetiselt. Ühelt poolt käitus mees nagu lihtne ja lähedane sõber, kuid teisalt kiirgus temast kauget, salapärast mehelikkust, mis tõi naisele nii mõnigi kord kananaha ihule. Selline veidi vastandlik kombinatsioon oli ometigi teed sillutanud kahe inimese vahel tärkavale avameelsusele. Millest iganes nad ka ei vestelnud. Kahe maa ajaloost, selle nüanssidest, mis väljastpoolt vaatlejatele sageli mõistetamatuks kippusid jääma. Ida ja Lääne lõimumisest, mida Abdullah pidas uue globaalse korra eelduseks, nähes vaimusilmas selle tekkeks ka oma sügavat isiklikku panust. Neil oli ka lõbus. Kord lahkasid nad mitme tunni vältel sõna “Euraasia” ja kuulutasid selle siis lõpuks üksmeelselt vägivaldseks, leides, et see on sama loo­mulik kui “hobueesel”. Vaatamata majandusharidusele tundis Abdullah ka üllatavalt palju loodust. Näiteks teadis mees, et maa peal elab rohkem kui nelikümmend tuhat erinevat liiki lutikaid. Kord jutustas ta Kristiinale, kuidas aeglane laiskloom asjal käib. Vaene loom, keda maa peal ohustavad mitmed kiskjatest vaenlased, peab sageli nädalate viisi puu otsas kõhuhäda kannatama, enne kui söandab riskantse kergendusteekonna ette võtta

    Ükskord, kui nad Eesti ja Türgi vahel sarnasusi otsisid, leidsid nad peale pikki otsinguid, et selleks on “ü”. Vaheldumisi hääldasid nad teineteisele kauneid sõnu nagu “küüslauk”, “üfleme” (tuul), “üksildus”, “hü­zünlü” (sinine), “küürselg-vaal”, “günümüz” (täna) ja nii edasi ja nii edasi, üüratu tüütuseni. Lõpuks ajas neid kangesti naerma tõsiasi, et “üle­kaal” on türgi keeles “üstünlük” ning Kristiina pidi löödut teeseldes tunnistama, et vähemalt üks maailma keel annab täpitähtede poolest küll eesti keelele silmad ette.

    Loomulikult olid nad kulutanud pikki tunde ka aruteludele inimeseks olemise kergusest ja raskusest. Samuti mehest ja naisest, nii ainsuses kui mitmuses. Ei jäänud neil läbi võtmata ka islamimaailma vana tava, mitmenaisepidamine, kus Abdullah hoolikalt sõnu valides katsus leevendada Kristiina jäigalt taunivat seisukohta. Lõpuks tüüris ta jutu naeratades mitmemehepidamisele, millest võiks vabalt kujuneda kaasaegse Lääne naise võimalik tulevikuväljavaade. Nii osavalt välja pakutud vormiline pööre teemakäsitluses sundis naist oma arusaama üle vaatama. Ta tänas mõttes Abdullahi silmade avamise ja jumalat juhuse eest, mis neid kahte kokku oli viinud.

    Septembriga sai suvi läbi. Euroametnikud vahetasid T-särgid hallide ülikondade vastu, sõidutasid lapsed kes kooli, kes lasteaeda, ja võtsid sisse stoilised asendid oma ühtsele standardile allutatud bürooruumides. Sekundid kontorite seinakelladel tiksusid kiirustamata, samas rütmis päevinäinud kohviaparaatide mulksumisega. Koosolekud, nõupidamised, teleesinemised, briifingud ja lühemad komandeeringud täitsid Kristiina päevi, tegemata vahet argi- või puhkepäevadel. Vahel üritas ta Abdullahile helistada, ent too oli alatasa hõivatud millegi suure ja tähtsaga. Siiski saabus iga päeva õhtuks, mil naine nõutud meest taga oli otsinud, härrasmehelik SMS siiraste vabanduste ja igatseva kahetsusega. Küll katsus Kristiina oma sõite niiviisi sättida, et nad kas või korragi kuu jooksul kusagil kokku trehvaksid, kuid viimasel ajal see eriti ei õnnestunud. Kuulnud Güli ja Merkeli tippkohtumisest, lahkus Kristiina kohe Brüsselist, leides endale tegevust Berliinis euroliberaalide nõupidamisel. Kui ta aga õhtul hotellist sõbrale helistas, teatas too, nördimus hääles, et tõttab juba Kiievisse, kus peab aitama Julial välja rabeleda järjekordsest gaasitülist. Küsimuse peale, kas kavatseb Abdullah jääda Kiievisse kauemaks, sai Kristiina põikleva vastuse ning loobus mõttest hommikuse lennuga sõbrale järele lennata. Ta eemaldas näolt meigi, valmistas minibaaris leiduvast kangemapoolse dringi ning heitis diivanile puhkama, lülitades sisse teleri. Ei läinudki palju aega, kui ekraanile ilmus tema semu lai naeratus. Tippkohtumisejärgsel pressikonverentsil esinesid silmanähtavalt heas meeleolus kantsler ja president. Kiidusõnu teineteise aadressil kokku ei hoitud. Esinemise lõpul pöördus president kantsleri poole lausa eesnime pidi, kutsudes ametiõde hellitlevalt inglikeseks. Kui nad minekule pöördusid, märkas Kristiina oma hämmelduseks mehe kätt kantsleri pihal.

    Sel ööl nägi Kristiina ebameeldivat und. Ta valmistus europarlamendi kõnetooli minema, et anda teada liberaalide toetav seisukoht Türgi liitumiseks liiduga. Teel pulti tundis ta, et midagi on valesti tema näoga. Mi­dagi oli justkui puudu. Ruttu otsis naine ridikülist peeglikese ja, heitnud sellesse pilgu, jäi hingetuks. Kristiinal puudus suu. Kõik muu oli korras, nägu nagu nägu ikka, kaunilt meigitud, kuid puudus suu. Suud ei olnud. Lihtsalt paljas nahk ninast lõuaotsani. Ta sattus paanikasse. Mida ometi teha. Puldini jäi veel üsna vähe maad. Saadikud istusid lõtvades asendites, jälgides silmanurgast uue esineja teekonda. Masinlikult kattis Kristiina käega suu või õigemini selle koha, kus suu peaks asu­­ma, otsides paaniliselt olukorrast väljapääsu. Juba leemendas külm higi naise otsaesisel. Viimaks tõmbas ta kotikesest huulepulga ning joonistas endale nina alla lopsakad huuled. Vähemalt eemalt ei saa nad midagi aru. Ta astus pulti ning saal jäi haudvaikseks. Ime, sünniks ometi ime, anus naine mõttes. Kõik oli endiselt vaikne. Väike, tibatilluke ime, palun. Midagi hõljus Kristiina silme ees ja langes paberile, muutudes hetkega tilgaks. Ta tõstis näo ning nägi, et saalis sajab lund. Lumehelbed, suured ja kaunid nagu vene muinasjutus, hõljusid hääletult allapoole. Kristiina sirutas käe. Peopessa langes järjest mitu räitsakat, mis end vaid korraks näitasid, et siis veepiisana igavikuga sulanduda. Nüüd Kristiina imestas. Kõik helbed olid üksteisega täpipealt sarnased, ühesuurused ja samasuguse mustriga, justkui ühe standardi järgi loodud. Identsete lumehelveste sadu tihenes. Juba kippus see katma teksti paberil. Naine lükkas lehe lumest puhtaks ja hakkas lugema. Kuidas ta ka ei pingutanud, õnnestus lugemine siiski ainult mõttes. Suud, mida liigutada, ju endiselt polnud. Varsti hakkasid saadikud saalis nihelema, esineja vaikimine oli ületanud igasugused mõistlikkuse piirid. Lisaks veel lumi. Vihasemad tõusid püsti, hüüdes midagi erinevates keeltes. Mõned lõid lihtsalt käega, tõstsid dokumendimapi pea kohale ja tegid minekut. Viimaks, kui Kristiina lõdisev kogu juba üleni lumega kattus, lõpetas spiiker muinasjutulise luupainaja, teatades valju haamrilöögiga, et niiviisis Türgist liidu liiget küll ei saa.

    Lund aga muudkui langes ja langes. Mattes enda alla kõik konarused, muutis valge mass peagi kogu parlamendisaali suureks, tasaseks oruks. Vaid üks lumine kuju seisis veel jonnakalt, tõmmates enda külge kergeid helbeid. Kuid varsti kadus temagi paksu lumevaiba pehmesse sügavikku.

  • Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad

    Anti Saar

    Anti Saar
    Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad

  • Tartu surm

    Urmas Vadi

    Urmas Vadi
    Tartu surm

  • *olen kääbus …, *ela siis hästi …, *telefoni viskasin …, *öö ja ei yhtki silda …, *silla all, puu otsas …

    Triin Soomets

    Triin Soomets
    *olen kääbus …, *ela siis hästi …, *telefoni viskasin …, *öö ja ei yhtki silda …, *silla all, puu otsas …

  • Noored ameeriklased, *mida ma hakkan peale selle noorusega …, *Noor luuletaja …*Elu, raisk …, *Mõned ööd enne seda …, Toores jõud,

    Triin Tasuja

    Triin Tasuja
    Noored ameeriklased, *mida ma hakkan peale selle noorusega …, *Noor luuletaja …*Elu, raisk …, *Mõned ööd enne seda …, Toores jõud,

  • Torupillilugu

    Louis MacNeice

    Milleks meile karussell, milleks meile rikšad,
    Me ainus soov on limusiin ja võimalus nautida peepshow’d.
    Neil aluspüksid on puhas siid, neil jalas on maonahast kingad,
    Neil põrandatel on tiigrinahk ja seina peal piisonikolbad.

    John MacDonald nägi: laip! lükkas ta sohva alla,
    Ootas, kuni see liigutas end, ja äigas siis roobiga talle,
    Silmad müüs suveniirideks, vere müüs viski pähe,
    Kondid jättis hantliteks – hea vanas eas trenni teha.

    Meil pole tarvis Blavatskajat ega mõnd muud fakiiri,
    Me ainus soov on püsikrediit ja taksos paar sihvakaid sääri.

    Annie MacDougall lüpsma läks, takerdus kanarbikku,
    Ärgates kuulis, kuis tantsuplaat mängis Viini valssi.
    Milleks meile te neitsiau, milleks teie kultuura,
    Andke meile Dunlopi kumm, las augu paikab kurat.

    Phelpsi lord veetis uusaastaöö, väites, et joonud pole,
    loendas jalgu tõestuseks ja leidis, et üks jääb üle.
    Carmichaeli proual sündis laps, arvult juba viies:
    “Viige see kiiresti minema, mul on ületootmisest siiber.”

    Milleks meile klatšiveerg, milleks meile tantsulka,
    Meil läheb tarvis ammesid ja titele kommipulka.

    Näppu lõikas Murray Will, kahju oli laastav,
    Ayrshire’ lehma naha ta mässis haavaplaastriks.
    Willi vend läks merele, püüdis suure saagi,
    Viskas merre need söödikud ja hakkas vallasandiks.

    Milleks Kalanduskomitee, piibel ja usupühad,
    Andke me pihku suitsupakk, kui tööta on me pihud.

    Milleks meile kinopalee, milleks meile staadion,
    Milleks meile suvila, kus õitseb roosa geraanium.
    Milleks meile valimiskord, milleks dotatsioonid,
    Pool sajandit perset kuluta ja igatse pensioni.

    Milleks kõik see mu südamearm, milleks see kiisu-miisu,
    Päevast päeva vihu tööd ja tuul profiidi riisub.
    Baromeetris langeb näit, see langeb ja tõusma ei hakka,
    Aga kui sa ta raisa ka puruks lööd, see ilma ei paranda ikka.

    1937

  • Nr 3/2009 sisukord.

    LUULE
    Juan Ramón Jiménez
    Kui ma taassünnin
    Raido Mürk
    *o mo vaene eesti riig …, *– kallis, jää veel …
    Kirsti Piperal
    Mis ma valesti tegin? Ürdivalus maailm, Käändu elatud elu, Stjuardessi mõtted, Kui mees ulatuks jumalani
    Robert Kurvitz
    Prototüüp, Šaht. Kapital. Aprikoos, Meie sinu vastu, Võililleväljad, Karlmarxstadt
    JUTUD
    Mehis Heinsaar
    Kuu teine külg
    Lauri Pilter
    Õhtupimedus Pelgulinnas, Sauli kuuehõlm
    KUNSTILUGU
    Tõnu Kaalep
    Tõnu Soo. Kuus katset kirjeldada ookeani
    ARTIKLID
    Andrei Hvostov
    Eberhardi pulmaöö ehk Essee vägistamisest
    Madis Kõiv
    Juhtum
    AKEN
    Karin Priester
    Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased
    Saksa keelest tõlkinud Kajar Pruul
    Daniele Monticelli
    Paremäärmuslus Itaalias: kas pelgalt marginaalne mässumeelne arhipelaag?
    HüPPED MODERNISMI POOLE II
    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    15. loeng: pagulusaastad I
    VAATENURK
    Salmo Salar
    ajutine ajatus
    Alatine ajutisus
    Madis Kõiv, “Lõputu kohvijoomine”
    Tõnu Õnnepalu
    Poeedi rahu ja armastus
    Andrus Kasemaa, “Poeedi rahu ja armastus”
    Johanna Ross
    Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis
    Mari Saat, “Lasnamäe lunastaja”
    VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2008

     

  • Eesti kirjandus 2008

    Eesti kirjandus 2008

    Küsisime 34 kriitikult, saime 21 vastust.

    Parima UUDISTEOSENA nimetati ka­hel korral fs-i luulekogu “Alasti ja elus” (kirjastus Jumalikud Ilmutused), Andrei Hvostovi proosaraamatut “Võõrad lood” (Tänapäev), Maarja Kangro luulekogu “Heureka” (Eesti Keele Sihtasutus), Kalju Kruusa luulekogu “Pilvedgi mindgi lii­gutavadgi” (Koma), Asko Künnapi luulekogu “Su ööd on loetud” (Näo Kirik) ja Elo Viidingu proosaraamatut “Püha Maa­ma” (Tuum); ühel korral Mart Juure luulekogu “Pane Eesti peale tagasi”, Jaan Kaplinski luulekogu “Teiselpool järve”, Mart Kivastiku proosaraamatut “Kurb raamat”, Leo Kunnase romaani “Gort Ashryn I”, Andres Langemetsa luulekogu “Vooder”, Erkki Luugi “Valitud luuletusi”, Rein Põdra romaani “Juba olnud”, Rein Raua lühiromaani “Vend” ja Jaan Tangsoo romaani “Méduse’i parv”.

    Parimaks DEBÜÜDIKS pidas kaheksa arvustajat ANDRUS KASEMAA luulekogu “Poeedirahu” (kirjastus Ilmamaa). Barthol Lo Mejori proosaraamat “Popdada” ja Chaneldiori proosaraamat “Kontrolli alt väljas” pälvisid kolme ning Lauri Saatpalu laulutekstiraamat “Nähtused ja tehtused” kahe kriitiku toetuse. Tamur Kusnetsi romaan “Hundipäikese aeg” ja Jaanika Merilo luuletuskogu “Rütmist väljas” said kumbki ühe hääle. Kolm vastajat ei leidnud ühtki nimetamisväärset debüüti.

     

    PEETER HELME

    Täpselt nagu aasta eest, pean ka tänavu tunnistama, et sain Eesti luule lugemisest suuremaid lugemiselamusi kui proosast. Miskipärast arvan, et ma polegi väga üksi väites, et loen rohkem välismaist kui Eesti proosat. See ei tähenda muidugi, nagu ei oleks 2008. aastal head proosat ilmunud. Vahur Afanasjevi “Kosmos” oli igati tore lugemiselamus ja üsna tugev teos oli ka Aita Kivi “Lähedal”. Ka tugevaimaks debüüdiks julgen pidada proosateost – Chaneldiori jutustust “Kontrolli alt väljas”. Teos on küll ebaühtlane, teema on äraleierdatud ja tegevus üsna ootuspärane, kuid autor suudab siiski lugejat paeluda ning kujundada loo lõpu korralikuks narkotripiks, millel on ilmselt niisama palju tähendusvõimalusi, kui on lugejaid.

    Luulest tuleb ilma pikemalt järele mõt­lemata meelde kohe päris mitu suurepärast teost – fs-i “Alasti ja elus”, Asko Künnapi “Su ööd on loetud”, Maarja Kangro “Heureka”, Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot”, Andres Langemetsa “Vooder”.

    Muidugi on nad kõik erinevad. “Alasti ja elus” on vahest fs-i tavalisest stiilist veelgi morbiidsem, aga ühtlaselt tugev kogu. Asko Künnapi “Su ööd on loetud” kaldub minu maitse jaoks kohati liigselt barokki, kuid on mitmekülgselt nauditav teos, milles teksti kõrval on väga oluline roll ka kujundusel. Kujundus torkab silma ka Maarja Kangro “Heurekas”, mis on sisu poolest hüplik, kuid samas meeldiv, järelemõtlemist, süvenemist ja ülelugemist võimaldav. Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot” kätkeb endas palju, võib-olla isegi liiga palju – teisest küljest ei tee kohati liigagi paljusõnalisele Roostele sisutiinus halba. Vanameister Langemets üllatas aga väljapeetud stiili, täpse keele ja mõttesügavusega.

    Võimatu on öelda, kas nimetatud luuleraamatud esindavad mingeid laiemaid laade või stiile Eesti luules. Võib-olla ainult selles mõttes, et nad on keeleliselt tugevad ja iga raamat toob selle autori kreedo selgelt esile. Nii heade luuleraamatute kõrval torkab ainult seda enam silma võrdselt jõulise proosa nappus.

     

    OTT KILUSK

    Läinudaastasest kodumaisest lektüürist tuletab ennast tagantjärele ehk enam meelde Kivastiku novellikogu “Kurb raamat”. See tilluke trükis näib üsna selgesti täitvat ilukirjandusele kui nähtusele ürgomast funktsiooni – viidata elupõlistele asjadele, mis argiaskeldustes ja meediamüras unustusse kipuvad jääma, kuid samas inimelule kui tervikule igavikulise sisu annavad. Olgu selleks siis vana foto enesetapu teinud mõisapreilist, millega novelli “Peegel” peategelase suhe kasvades ja arenedes muu­­tub, võimaldades samas üldistada ja mõtestada enese otsingulist elu, või antiikne klaver, mis eduka kirurgi külalistetoas tolmu kogub (“Klaver”).

    Kasutades groteskset kujutamisviisi, suudab Kivastik lugejale halastamata kirjeldada ülimat ahastust ja hingevalu, mis jõuab viimase piirini, hetkeni, mil inimene tajub elamise absurdi käegakatsutavana, nii et kogu ümbrus teravustub ja jõuliselt lugeja teadvusesse tungib, külma ja ükskõikse rekvisiitide kogumina, nii nagu ta tegelikult on (“Ants ja Grete”, “Hei, Juhan!”)

    Tartu boheemlaskonnale iseloomulik igiringlev Vaikne nurgake – Illegaard – Zavood muutub novellis “The Rolling Stones” odüsseialikult müütiliseks teelolekuks, milles kõik on alati uus ja huvitav ning samas tuhat korda nähtud ja sama.

    Mida ebakindlamaks muutub meie tu­levik, seda paremaks paraku kirjandus. Seega jõudis eelmisel aastal lugejateni mõnigi tundmatu nimega võimas ja tähenduslik tekst. Siinkirjutaja väljavalituks sai Andrus Kasemaa “Poeedirahu”, mis tõtt-öelda lihtsalt ei anna rahu. Sellest luulekogust aimduv üleskutse mitte sekkuda ega mitte püüdagi mõista meie ümber toimuvaid keerukaid massidega manipuleerivaid singulaartehnoloogilisi protsesse, vaid keskenduda lesimisele, armastusele ning rebaste ja havide päästmisele võib peita endas tegelikku võtit maailma lõplikuks päästmiseks. Poeedirahu on üks kummaline paik. Välismaailmaga kattuv, kuid teisiti tõlgendatud ja sügavalt armastatud.

     

    IGOR KOTJUH

    Seekord peaksin nõustuma enamusega: eelmine aasta oli eelkõige luule-aasta. Seetõttu tegin oma valiku just luuleraamatute vahel. Maarja Kangro “Heureka” osu­tus parimaks, kuna mõjub kõige värskemana oma keele poolest.

    Samuti tahaksin märkida eesti kirjanduse soovi arvestada eestivenelastega. Kui sellised sõnameistrid nagu fs, Mari Saat, Andrei Hvostov annavad oma mulluste raamatutega mõista, et eestivenelastel ja etnilistel eestlastel on siin riigis samasugune õigus ja vajadus tähelepanu järele, mis on tingitud suuresti ühistest rõõmudest ja hädadest, siis võib öelda, et eesti kirjandus sai veel ühest eelarvamusest üle. Kuigi praegu on selline hoiak suhteliselt uus ja värske, tundub mulle, et tulevikus võib tulla aina uusi raamatuid, kus eesti­venelased on täiesti tavalised tegelased ja nende seas võib leida ka positiivseid kangelasi. Kui ka see õnnestub, siis jõuab eesti kirjandus kõige keerulisema teema juurde: eestivenelased on äärmiselt ebaühtlane rahvusgrupp ja mõnede eestivenelaste va­hel on nii suured vastuolud, et eesti-vene suhted on selle kõrval vaat et tühiasi… Üks arvestatavamaid Vladimir Majakovski uurijaid on rootslane Bengt Jangfeldt. Kas keegi eesti kirjanikest võiks kunagi olla hea spetsialist, kelle uurimisvaldkonnaks oleksid eestivenelased? 

    Murelikuks teeb aga kultuurikorraldus selles samas vallas. Rahva Raamatu ja Apollo logistilised teed ei vii Ida-Virumaale. Samuti ei leia me nende raamatukettide saitidel eestivene kirjandust ja eesti kirjanduse venekeelseid tõlkeid, vastav baas ja otsinguvõimalus puuduvad. Kultuuriministeerium kingib vastsündinud lastele raamatu, kus on eestikeelsed luuletused. Et kasvatada armastust emakeele vastu. Selle luulevaliku saavad kingiks ka Ida-Virumaa beebid, kelle ema räägib vene keelt ja ei oska ilusa raamatuga midagi peale hakata.

    Kindel on see, et Ida-Virumaa ja muu Eesti vahel võiks olla rohkem infovahetust. Eesti kirjanduse tõlkeid vene keelde on piinlikult vähe. Suvisel tõlkijate seminaril Käsmus olin ainus kutsutud venekeelne eesti kirjanduse tõlkija, kuigi selliseid elab Eestis oma viisteist.

    Ja need üksikud eesti autorite raamatud, mida tõlgitakse vene keelde kellegi tõlkija isiklikul initsiatiivil, leiavad suurte raskustega oma lugeja. Mitte sellepärast, et huvist oleks puudu. Vaid sellepärast, et lugeja ei tea, kust neid raamatuid otsida. Tuleb välja, et üks pool ei oska pakkuda ja teine pool ei oska otsida. Seetõttu oleks hea, kui mingi sihtasutuse moodi struktuur vahendaks head eesti kirjandust heale vene lugejale.

     

    ALVAR LOOG:

    Igavarakevadine üleskutse osaleda Viker­gallupis pakub oma tagasivaate-kohustuse kaudu alati nii negatiivseid kui positiivseid äratundmisi: negatiivseid, sest ikka ja jälle saab endamisi tõdetud, et vahepealne aasta on kuidagi liiga kiiresti (et mitte öelda: märkamatult) ära elatud, ning seejuures ilma, et samal ajal Eestis ilmunud värske kauniskirjanduse nimekirjast isegi kõik need teosed loetud oleksid, mis õhinast värisevate kätega esitlustelt, poest või raamatukogust koju tassitud; ning positiivset, sest aasta jooksul kirjastatud raamatute hulk – mida on nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes piisavalt: mina rohkem ei jõua ega vääri – ja mille hulgast nüüd oma lemmikud oleks vaja nimetada, on mitte üksnes pikk, vaid ka mõõdukalt esinduslik ning kandidaate vaagides tuleb seesama aasta, mis nagu peagi selgub, polnudki nii lühike ja märkamatult elatud, tasapisi unustusest meelde tagasi; meenuvad kohad, kus kirjandus ja elu üksteist rikastasid, teineteisele kontraste pakkusid, omavahel riimusid; tulevad lõhnad, sõnad, olukorrad, ulmad jne – ehk elu ise, mis kirjaoskust sihtotstarbeliselt kasutava inimese jaoks ikka kuskiltmaalt lektüüriga eristamatult üheks sulab.

    Tagasivaade 2008. aastale ei olnud selles osas erandlik, ehkki nende kahe eelkirjeldatud vastandliku emotsiooni segunemises puudus esmakordselt tasakaal. Kahetsus käis magususest üle: aeg on läinud liiga kähku, liiga palju on jäänud lugemata/elamata. Sestap ka ei paistnud minu jaoks nimekirja vaadates puude tagant metsa. Seal esitatud teoste kohta ei tea ma välja tuua ühtegi teist (aktuaalset või ideaalset) ühisnimetajat kui need, mida on seda koostades juba implitsiitselt arvesse võetud: et need on kirjutatud ning kirjastatud eestlaste poolt, eesti keeles ning Eestis ühe kalendriaasta jooksul. Mida aeg edasi, seda vähem oskan või tahan nimetada, milline eesti kirjandus on, milline ta olla võiks või olema peaks.

    Aasta suurim lugemiselamus (ehk literatuurse algimpulsiga “elamiselamus”) oli minu jaoks Asko Künnapi luulekogu “Su ööd on loetud”. Debüütide hulgast nimetaksin Lauri Saatpalu laulutekstide kogumikku “Nähtused ja tehtused”.

     

    AARE PILV

    Esimene mõte – oli rohkete heade luulekogude aasta (Andres Ehin, fs, Kangro, Kasemaa, Kätlin Kätlini kauaoodatud teine kogu, Langemets, Luuk, kaks Roostet ja nii edasi, mõistagi ka nelja erakkondlase väga rõõmustavad raamatud). Mingi rahulolu või kordamineku tunne tuleb, kui kirjandusaasta sisulist poolt oma peas üldistada püüan, sest ka proosas oli mitmeid tummiseid lugemisi, eesotsas Elo Viidingu tervislikult ärritavate juttudega, kõiki oletatavalt häid jututeoseid veel polegi jõudnud lugeda (ja Mihkel Raua isiksuselooline hüperboloid jääb kindlasti mäletamisväärseks tekstiks, kuigi stiilipuuduste ja vaatepunkti-saamatuste osas – kuid mitte täielikult moralistlikus plaanis – olen nõus Jan Kausi kriitikaga Loomingus). Lisaks veel selline tõeline briljant nagu Valdur Mikita “Metsik lingvistika”!

    Nagu mingi ühendatud anumate süsteem toimiks, sest sel tihkel kirjandusaastal võttis ka kirjanduse ja kultuuri suhtes põlglik ja ignorantne suhtumine tõsisemad tuurid sisse, nii et kohati tekkis tunne, nagu tuleks varsti siseemigratsiooni taanduda. Ja samas on hea, et kirjanduse nägu pole sugugi vandlitornis konutamisest kahvatu, vaid püüab kohati ikka üsna selgesilmaliselt ühiskonda kõnetada. Iseasi, kas kõnetutakse. Nii et kuidagi tegus atmosfäär tundub olevat, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Näib, et sõda pole kaotatud, nagu (:) enne “vääritu kirjanduspreemia” pälvimist pelgas, vaid ongi nüüd alles õige hoo sisse saanud. Ehk?

     

    JAAK URMET

    Vaadates gallupinimekirja, võiks öelda, et eelmine aasta oli kirjanduse poole pealt tubli keskmine. Selles mõttes, et eesti kirjandust sai jälle kenake hulk juurde tehtud, ja selles kenakeses hulgas on ju kenake rida kenakesi asju. Näiteks Rooste, fs, Kruusa, Juur, Meiel, Afanasjev…

    Eesti luule on jätkuvalt kõrgetasemeline, vaadates minu meelest vähemalt teiste Põhjamaade luulele ülevalt alla. Lastekirjanduses kerkib tase järjest kõrgemale, aina rohkem tuleb juurde häid lasteraamatuid, andes ilmselt tulevikus põhjust rääkida käsiloleva kümnendi keskpaigast ja teisest poolest kui tõusuperioodist pärast pooltteist-kahte mõõnakümnendit. Minu silmis on väga oluline veel see, et paraneb olukord huumorikirjanduses. Siin tasub ära märkida ka Contra teravad laulutekstid “Erisaates”.

    Üldist seisu kisub muidugi allapoole igav olukord proosakirjanduses. Ma ei saa aru, mis on lahti. Miks ei suuda eesti kir­janikud kirjutada romaane ja teisi proosateoseid, mis ületaksid oma vaimuhaardelt eesti kultuuriruumi piire? See oleks nagu nii raske! Võimalik, et just see vaimne blokk on üks tegureid, miks ei suudeta ega suudeta luua paljuoodatud Suuri Süžeesid. Ehk paraneb see olukord, kui millalgi peaksid hakkama romaane kirjutama ka teised vanuseklassid peale gümnasistide ja pensionäride.

    Eelmine aasta jättis kultuuriloo lehekülgedele ajalehetibude tekitatud skandaalikese kultuurkapitali ümber. Ma olen väga rahul sellega, kuidas loomeinimesed sellele reageerisid – operatiivselt ja otsustavalt, tuliselt ja isegi raevukalt. Miks arvatakse, et kirjaniku kuvand peaks olema tüüne, vaoshoitud ja looritatud, s.o “intelligentne” – isegi siis, kui talle juba lausa kotti üritatakse pähe ajada?

    Lõpetuseks ütleksin mõne kriitilise sõna kirjandusajakirjanduse aadressil. Miks “Arkaadia” maht on kokku kuivanud ja “Areen” esilehekülje tekstiga okupeerinud, sellest saan aru – aktsiaseltsid hoiavad ebaseksika valdkonna pealt kulusid kokku. Aga miks Sirp sellevõrra rohkem oma hiigelpikkade krüptiliste artiklitega laiutab, sellest ma aru ei saa. Ühe lehekülje peale võiks ikka rohkem mahutada! Ja miks on Loomingu ilukirjanduslik pool nii puitunud ja igav, kui eesti kirjandus ümberringi ometi nii elavalt mäsleb ja pulbitseb, ja kui veel ei leiagi, siis vähemalt otsib?

     

    BERK VAHER

    Aasta 2008 oli üks ja üsna piiritletud, tagasivaatepunkt sellele aga nihkub ju iga sekundiga. Nii palju aega pole veel ka mööda läinud, et tahaksin ümber öelda Sirbi gallupisse kirjasaanut (vt Sirp 19.12. 2008); nii ütlen vaid kiirelt üle: tugev aasta luulele, tubli aasta avangardistidele, abiks-aasta noortele, raske aasta kirjanikele. Ega too raskuski paha pole – neid, keda tahaks kiita, tänada ja julgustada, saab sellevõrra rohkem kokku.

    Nii on aasta parimat ka keeruline nimetada. See, mis hetkel südamel, toob meelde ühe mulluse teose, aga homsete muredega võib juba mõni teine raamat paremini kõneleda. Täna, kirjutamise hetkel on mu jaoks kõige tähenduslikumaks 2008. aastal ilmunuist Asko Künnapi “Su ööd on loetud”. Nüüd, kus üks ja teine kirjutaja kibeleb nahka turule ehk kõigist lisaväärtustest lahti käristatud teksti netti riputama, on eriti sümpaatne, et mõni autor väärtustab oma raamatut kui gesamtkunstwerki, parimas mõttes luksuseset, milles tekstidele luuakse harmooniline keskkond kujunduse, tehnilise teostuse ja isegi avaliku (või salaliku) esitlusviisi abil. Ja niigi heade tekstide mõju mitmekordistub ning ajapikku võimendub veelgi nagu hoolega hoitud aastakäiguveini maitse. Minu jaoks on kirjanduse tulevik selles, mitte virtuaalse morsinisa küljes rippumises.

    Minu meelest ajab Barthol Lo Mejor ikkagi mõnevõrra sarnast rida, sestap pa­kun ta “Popdada” parimaks debüüdiks. See ei ole pelk trenditarbijalik roosa mü­ra, nagu mõned on põlastanud; “Pop­da­dalgi” ehk siis tema autoril on ge­samt­kunstwerki ja elukunsti ambitsiooni. Noo­rema kirjurina jahib Lo Mejor hõrkasjade nautlemistes ekstaasi, samas kui Künnap saavutab kontemplatsiooni. Ent elutervust ja mängu pühitsevat süümetunnet on mõlemas.

    Erkki Luugi avalikud esinemised, Lauri Sommeri raadiosaated, Sven Vabari novellid – nii erinevad nähtused saavad kokku kuskil asise kirjanduselu taga ja annavad lootust, et midagi on veel.

     

    URMAS VADI

    Parima debüüdi ütlemisega olen kuidagi hädas. Tahaks küll midagi öelda, aga samas on nagu hirm, justkui võiks ma kohe-kohe poevargusel vahele jääda. Asi on selles, et kui ma ütlen – see on kõige parem raamat, siis võib kohe keegi, kes on lugenud rohkem, ja sellised on ala­ti, küsida, et kas tõesti, oot-oot, kas sa siis Ämariku Volli jutte Võlssi-Jussist ja joodiklehmast ei olegi lugenud? Ja ma muidugi ei ole, ja siis hakkan kohe nagu jälle kahtlema. Aga sellelt juhuslikkuse pinnalt tahaks ikkagi öelda, et Chanel­diori raamat on ikka väga hea. Noh, jah, seal on muidugi mingit liigset konstrueeritust ja tehtust, aga on hoo ja jõuga kirjutatud ning annab hea ja realistliku pildi kontoritöötaja elust. Aga muidu üldse on mul tunne, et see aasta oli kõva luule aasta, proosa on nagu ikka kuidagi ja kusagil ära, luule on aga kohal. Minu jaoks räägivad praegusel hetkel, tänases päevas, kui nüüd kuidagi ilus­ti öelda, fs-i, Maarja Kangro, Kalju Kruusa, Asko Künnapi ja Jürgen Rooste ko­gud. Ja sellepärast on väga raske öelda, et milline neist, aga ma ütlen, et Maarja Kangro “Heureka”.

Vikerkaar