Proosa

– Kes meil järgmine on?

– Nahhui, Otil murdus jälle stabika varras ära. Uued masinad on ikka täitsa persses. Nad võiksid vittu käia oma hübriididega. Korea vennad ei oska WRC-masinaid ehitada. Neetud hübriidajamiga käru.

– Räägi normaalselt. Ajamiga…

– Mootoriga. Türa, kus tal lõi summutist leeke välja. Enne katkestamist.

– Nii. See peaks olema mingi loomeinimene. Anton. Või ei. Hansen.

– Anton-mai-arsch. Kes paneb lapsele sellise nime? Venelane või? Tibla?

– Vaatame seda jura. Amet kohustab. Kui meid juba komisjoni loositi. Perekonnanimi on eesti oma. Mingi paks jaur. Ilge latakas lehekülgi.

– Kuule.

– Jah.

– Mul oleks üht pillimeest vaja. Või tähendab, lauljat.

– Mistarvis?

– Laulmiseks. Arvad, et tahan teda nikkuda?

– Räägi.

– Vabakal tuleb üritus. Meil võiks olla mingi sell, kes enamvähem viisi peab. Näeks norm välja. Lükkaks asja käima. Tõmbaks rahva taha.

– Tõmbaks rahvale taha?

– Mine persse.

– Oot… nii. Loeme. „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas…“

– Mis pask see on?

– Raamat. Romaan. Seda on siin tihude viisi. Anname sellele raha või ei anna?

– Tunned siis mõnd lauljat.

– On üks Tõnis. Ei, Meelis.

– Kumb?

– Tõnis.

– Ta „Sinist vilkurit“ teeks?

– Ma ei tea. Kui me siin lõpetame, kutsume Tauno žüriisse. Teeme Tõnisele „Seitset vaprat“. Hindame. Tauno on Raud ja sina oled see kiilakas.

– Sina oled Saagim?

– Vedä käteen!

– Laulab ette?

– Ma lampi ei taha kedagi kutsuda.

– Lase ma teen natuke rasket kultuuritööd. Kuhu ma jäin? „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

– Eesperet ma tean. Arendaja. Oru ja Mäe arendused on mõlemad tema omad vä?

– Kust kurat nad kõik seda pappi nii palju saavad talukomplekse arendada. Kui seal käib mingi päiksegeneraatoriga mahetootmine, mingid roosad mullijoogid mingitest jõhvikatest või pohlakatest või rabarberist, siis ma saan aru. Igale süles nunnutatud kapsale antakse praegu mill per nuppi. Brüsselist.

– Kuradi Brüsseli kapsad.

– Rohekapsad.

– Türa, mul tuli meelde! Need Eespere ja Mäe olid need kaks vana pässi, kes armastavad balletti! Saad aru, mis ma mõtlen?

– Kutsun siis selle Tõnise või?

– Baleriinid tegid kaebuse, ühe „balletti“ oli liiga palju armastatud. Saad aru või? Liiga palju „toetatud“.

– Ole vait. Tahad seda Tõnist või?

– Tahan. Kutsu. Kas ta publiku ees on varem esinenud? Meil tuleb Vabakale sada tuhat matsi. Politsei. Suht karm andmine. Politseivägivalla vastu. Eesti vabaks! Elagu rahvas! Elagu tõrvikud! Elagu valgus!

– Ära mölise kogu aeg. Las ma loen. „Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.“

– Kepp. Kolmandal leheküljel juba nussivad.

– Tundub pigem ihuhäda. Mutt on noorena oma tervise persse keeranud.

– Ihuhäda. Mida sõnasid…

– Munni ei taha minna?

– Ei.

– Puhas eesti keel.

– Süstis äkki?

– Ma pole edasi lugenud.

– Kristallid või holistika lükkame laualt maha. Koroonaajal ei tahaks seda närvipõimikut näppida.

– Mida sa näppida tahaksid?

– Igatahes mitte närvipõimikut. Midagi muud.

– Kui see on rohkem nagu romaan, siis oleks okei. Kui on eneseabi, siis on ka lihtne. Ei kvalifitseeru tunnuste alusel.

– Palju ta küsib?

– Vaatame. Neli tonni.

– On ta midagi varem üldse kirjutanud.

– Ajalehes mingeid artikleid.

– Delfis või? Delfi debiilik?

– Postimehes. Türa! Ta on kirjutanud „Kiired I“!

– Türa!

– Päriselt. Sellest oleks võinud alustada.

– On ta eestlane või? Eestlase skripti järgi on „Kiired I“ tehtud? See mees on lege, nah!

– Miks ta meilt üldse raha küsib? Mis selle uue asja nimi on?

– „Tõde ja õigus I“.

– Sarja avalaks. Türa, kui Eesti teeks õrritaja, me oleks paugust kosmoses! On seal karmi killimist? Peaks kinoprojektsiooni poistele tulesid vilgutama. Neil on nutsu nagu muda. Eesti oma „Gomorra“. Ristiisa.

– Kui mõni eestlane kirjutaks stseeni nagu see Kahuuna burgeri oma. Mäletad. Maderfakker, its a veri teisti Kahuuna burger. Ise luristab Spraiti, va krussis neeger. Laseb kõik maha. Sellest saavad kõik aru. Terve film mingid värdjad ainult süstisid, nussisid ja killisid.

– Anton Tarantino.

– Jaan Türavoltija.

– Mul ajavad need loomeinimesed sita keema. Vana emanikk, mine tee tööd! Kurat, nagu selles rohutirtsu ja sipelga muinasjutus.

– Valmis.

– Mis valmis? Mis on valmis?

– Krõlovi valmis. Krõlov kirjutas rohutirtsust.

– Aa.

– Võtku labidas ja kaevaku kraavi nagu kõik teised.

– Nagu Musk või.

– Mis selle Muskiga on?

– Teenis eile 29 jardi.

– Päevaga või?

– Sul HOOD ei jookse kogu aeg või?

– Mul jookseb Revolut.

– Aa. Seal on ka Tesla stikker.

– Oleks kunagi neljakümnega Teslat ostnud, ei istuks me praegu selles kirjanduse komisjonis ja ei loeks „Kiired ja õiglased“ laminat, seda ilukirjanduslikku sitta.

– Istuksid Bahamal või Neitsisaartel?

– Tais. Kas sa Phuketi litse oled pannud?

– Ei.

– Novot.

– Mul on Eesti meritäht.

– Palju õnne.

– Mis me selle patakaga teeme siis.

– Seda on mingi tuhat lehekülge. Sellest saaks Titanicu või Schindleri listi.

– Kui mina saaks pikkuse ette kirjutada, siis kõik üle 100-leheküljelised romaanid saadaks ma joonelt persse. Viskaks minema lihtsalt.

– Mõistlik.

– Räägi konkreetselt! Keda huvitavad kirjeldused. Kõigil on insta. Kõik skrollivad ise värvilisi pilte. Kirjutama peab lühilausetega.

– Kas meie peame andma mingile vene nimega jorsile neli tonni, samal ajal kui sada tuhat last nälgib.

– Nahhui. Meil literally maja põleb ja sina, türa, keerutad mingit lohet kokku, samal ajal kui tuletõrjujad streigivad.

– Ära mine närvi.

– Kuidas ma siis ei lähe.

– Teeme sellise kokkuleppe. Mina annan sellele ahvile neli tonni.

– Nii.

– Ja sina aitad mul selle suure tühja kollase maja Tammsaare pargis loftideks teha.

– See, kus on kõrged eestiaegsed laed?

– Sama.

– Võib seda ümber ehitada? Igasugused nikonovid, starovoitovid ja beloussovid planeerimisametis ajavad ju sõrgu vastu.

– Kas sa, emanikk, tead, palju ruudu eest saab praegu?

– Pakun mingi kuuekas.

– Kes seda ümber ehitab. Keegi ei ehita seda ümber. Väliskuju jääb samaks. Ainult seest lõhume kõik tühjaks. Seal on keset maja suured tühjad augud. Persetki seal ei toimu. Moosekandid peksame välja. Nende paksud põsed topime raha täis. Teeme sinna samasugused vahelaed nagu Sossis. Tere tulemast, Bahama.

– Phuket.

– Nojah, litsid, vivat!

– Norm.

– Nukid?

– Nukid!

Asfalt ja kõrvenõges

See võib kõlada naljakalt ja kummaliseltki, aga viimasel ajal igatsen ma lapsepõlve aegadest enim taga just haavu. Naha pinnal. Igatsen vere hüübimist ja selle ajapikku koorikuks kokku kuivamist, mida siis mõnuga väikeste sõrmedega jälle lahti nokkida. Sellele järgnevat teistkordset, kuid poole väiksemat veritsemist. Paranemise perioodiga viivitamist. Igatsen noore palja naha vastu asfalti kukkumist. Igatsen naha vastu asfalti kukkumise normaalsust. Kukkumise normaalsust. Teelehtede otsimist haava peale panemiseks. Ja siis sellesama kuuma – veel natuke aega tagasi valu põhjustanud – asfaldi peal istumist ja enda rohitsemist kõrvetava keskpäevase päikese käes lihtsa rohelise maagiaga. Igatsen kõrvenõgeste valutegevat enesekaitset minusuguste uudishimulike laste eest, kes peavad igal pool endale muudkui uusi radu tegema, sest miks peaks ainult asfaldi peal kõndima? Igatsen ennast osutamas esmalt asfaldile, kui vanemad küsivad, kust täpselt valus on, sest valu ei ole kunagi minu nahal, see on me vahel. Minu ja asfaldi. Minu ja kõrvenõgeste. Igatsen kuulumist kogu ümbritsevale maailmale, lapselike piiride poorsust, enese lekkimist lehtedele ja betoonile, rohelusele ja hallusele. Teadmist, et valu ei ole kunagi vaid minus ega selles, mis valu tekitab. See on me vahel. Mingis mõttes on see vaid meie asi, see ei puutugi vanematesse. Nad puhuvad alati mööda. Nad on unustanud, kus valu asub.

Kompost

Kunagi ei ole ma tahtnud saada maetud. Surnud peast siis. Elusast ammugi mitte. Kremeerimine ja tuha laiali paiskamine tundub kuidagi mõnusam. Mitte siis füüsilises mõttes, sellest on siis nagunii juba ükskõik. Aga isegi mõte sellest, et keegi käiks mu haual ja et mul oleks kuskil „oma plats“, ei meeldi mulle. Võibolla on magalates elamine mulle sedasi mõjunud? Siin oled ka ju nagu mingis kastis kinni, sestap ei mõjugi mõte nii-öelda järgmisse kasti minekust teab mis veetlevana? Pealegi, mulle lihtsalt ei meeldi surnuaiad ning ma kardan surnuid, ja kuigi oleksin siis ise ka üks neist, ei taha ometigi, et mind kunagi mõnda taolisse kohta kinni pandaks.

Viimasel ajal olen aga hakanud mõtlema, et äkki oleks OK, kui mind lõpuks ikkagi (endiselt, surnud peast siis) mulda pistetaks – aga eeldusel, et minust saab kompost! Et sedasi olen ma kuidagi kasulik meie planeedile? Loomulikult ei ole ma teab mis suur ja suures plaanis ei muudaks see maailmas midagi, aga it’s the thought that counts! Hiljuti lugesin näiteks, et USA-s, Californias, on see isegi seaduslik ja inimkompostiks saamine ei ole tegelikult üldse sama, mis tavaline kirstumatus. Kompostiks saamine eeldab mitu kuud mullaks lagunemist selleks spetsiaalselt ettenähtud suures puidust kastis ja see on lähedastele sedasi isegi nagu pikem hüvastijätuprotsess… Mõnele võib see kõlada päris kõhedalt, aga mulle päriselt meeldiks saada juba parem kompostiks mõnele lillele või põõsale või puule kui niisama laguneda kuskil teiste samasugustega mõnes maa-aluses magalas. Olen hakanud nüüd isegi natuke nagu rohkem hoolitsema enda eest, et mida ma tarvitan, mida söön, mida oma nahale panen, mis kreeme kasutan, mis toidulisandeid, vitamiine joon. Seda tegin ma muidugi ennegi, aga nüüd on lisandunud sellele ka teine mõõde – ökoloogiline! Et ma ei tee seda kõike selle siinpoolsuse jaoks! Pealegi, mulle tõesti meeldib mõelda endast kui tulevasest kompostist. Kujutan juba vaimusilmas ette oma külma-külma ihu lagunemas tuhande mikroorganismi koostoimel huumusesoojaks. Nii et tõesti loodan, et kompostiks ma ükskord ka saan! Kui peaks juhtuma, et mind ikkagi siin heast peast tahetakse maha matta, siis, tõelised fännid – te teate, mida tuleb teha! Kaevake mind välja ja smugeldage laip Californiasse! Siis tupsutage kevadel näiteks oma kasvava lemmiklille alla. Ma ei saa küll midagi lubada, sest olen siis surnud, aga praegu olen elus ja luban, et teen kompostina kõik endast oleneva, et see lill õitseks kaua-kaua! et see põõsas lõhnaks magusuimastavalt! et see puu õitseks nii kuratlikult ilusasti! et ta lööks kõik pahviks! pahviks, raisk!

Vana valu

Mulle meedib verd valada. Eriti kui ta nagu paiskub suuremate klompidena must välja. Selles on lausa midagi erootilist. Tupe pehmed seinad ja selle seest väikese survega väljuv tihkjas-kudejas klomp. Jah, mulle meeldib verd valada. Üks hetk keset järjekordset veritsemist tuli mul keele peale selline sõnapaar: vana valu. Nii ma seda endale hääletult, huuli muudkui nendesse sõnadesse murdes, endamisi torutasin: v a n a v a l u v a n a v a l u v a n a v a l u. Mulle meeldis see koht, kuhu keelega sedasi libisesin. Kõlas nagu mingi loits, needus või lihtsalt põlvkonnast põlvkonda kanduv mõtlemine naiste igakuisest veresõbrast, aga ei. Tundsin, et see pole see. Sõnapaar viitas millelegi muule. Siis aga hakkasin korraga nutma. Lahinal. Ja purskasin samal ajal aluspükstesse meeletus koguses verd. Olin nagu kummastki otsast soola ja rauda purskav fontään. Vulinal vedelduv mateeria, rajult pehmenev mineraal. Limane, soine ja sootu. Ma ei olnud enam inimene. Pisarad ja veri aina purskasid ja purskusid. Kleepusid mu külge nagu armastajate vedelikud. Soojad, salajased, räpased. Ma tahtsin, et see kunagi ei lõpeks. Soovisin lõplikult ära vedelduda.

Nii paljudele naistele on see nii suureks koormaks, aga mitte mulle, ei. Mina ootan verd. Tõmban end siis kerra, justkui kiviks, ja lasen endal endast välja voolata. Otse vanasse valusse, mille tähendust siiani ei tea, pelgalt aiman. Panen seda kokku nagu pärast ärkamist halvasti meeles unenägu. Võibolla siis, kui veri mulle enam külla ei tule, muundun taas inimeseks. Ehk isegi naiseks?

Koaala

Universum on mu Tinder. Mis üldiselt tähendab seda, et kui mul tekib tunne, et tahaks kedagi – armuda ja nii –, siis saadan mõttes universumile soovi à la: „Pilved, puud, vesi, tuli, õhk, mäed, taimed jms, kosmos ühesõnaga, noh, pliis, kuuled või? Saada mulle kõige ilusam, lahedam, seksikam, naljakam, julgem, targem ja lugemist armastav inimene, eelistatult mees, aga no ma olen avatud mõttele olla avatud, et võib armuda ja armastada ka soost sõltumata. Aga no igaks juhuks saada ikkagi meesterahvas, eks!“ Kahjuks pean möönma, et universum on väga aeglane Tinder. Sest suhteliselt ammu juba sain ühe taolise soovi teele pandud, aga seda kõige ilusamat, lahedamat ja targemat pole nagu veel kohanud. Eks ma olen ka vaikselt leppinud võimalusega, et kuna see „platvorm“ evib ikkagi teatud temporaalsust, mis ei lähe sugugi tänase vasakule-paremale-maha-ja-taha tempo ja temperamendiga kokku, saadab universum mulle selle inimese hoopis järgmises või isegi ülejärgmises elus. Kusjuures täiesti võimalik – vähemalt ei saa seda täiesti välistada –, et ülejärgmises elus inkarneerun ma hoopiski näiteks koaalaks! Sestap pole asi selles, et minu jaoks polegi olemas seda õiget inimest. Asi on selles, et mina olen veel inimene. Asi on selles, et ma pole veel koaala.

Selline keha

Ilmselt ei ole ma üksi selline, kes olukordades, kus toimub mingit liiki takerdumine, pool- või lauskukkumine, eriti tänaval, tunneb alatasa piinlikkust ja häbi. Ja kes siis tahab võimalikult kiiresti olukorrast väljuda, tõusta tagasi kahele kindlale jalale ja minna edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Lootes salamisi, et väga paljud ei juhtunud seda käpuli, perseli või põlvili prantsatamist tunnistama. Aga miks peaks kukkumine üldse olema piinlik? Mille pärast me tegelikult teiste ees kukkudes häbi tunneme? Kas ei ole see mingit pidi seotud keha teatud kindla maailmas olemise viisi ja selle eelistamisega? Sellise keha, mis käib kahel jalal. Sellise keha, mis ei lonka, ei liigu ratastoolis. Sellise keha, mis ei tõmble, ei pulseeri, ei vahuta, ei vibreeri. Sellise keha, mis ei nõua eriti palju tähelepanu mingisuguste esteetiliste ekstravagantsuste ega üleliigse energia, bravuuri või purjakil ülemeelikusega. Sellise keha, mis on kenasti piiritletud, pilk endassesuletud, nahk kenasti riiete all peidus. Eriti naistel. Sellise keha, mida katvad riided on puhtad. Sellise keha, mis on tugev ja ei näita kunagi oma nõrkust, ei tunnista vajadust vähemagi abi järele. Sellise keha, mis allub inimese enda kontrollile ja tahtejõule, sest midagi siin elus peab ometigi ju alluma meie tahtejõule, eks. Sellise keha, mis saab hakkama. Äkitselt aga, selleks paariks sekundiks, oleme maas ja haprad. Perseli ja abitud. Nagu me seda päriselt oleme. Nagu me tegelikult end maailmas alatasa tunneme. Ja kui vahel ei tule keegi appi ka, oleme selleks paariks sekundiks vastamisi seda maailma katva nii tavalise julmusega, millele üritame päevast päeva mitte mõelda. Muidu ei suudaks lihtsalt edasi elada. Ja kui keegi siiski tuleb appi, oleme vastamisi hoopis selle kehaga, selle endaga, mis on tegelikult nii abitu. Ja endiselt perseli. Ja mitte ainult selles kukkumises. Kas sellepärast ongi veidi või veidi rohkem häbi ja piinlik libiseda, takerduda, kukkuda? Tullakse siis appi või mitte.

Hirm

Läksin Lasnamäel ühel viimastest soojadest sügispäevadest metsa jalutama, mõtlesin veidi õunu korjata, kõdu nuusutada ja vaadata puude värviplahvatusi. Plahvatada pehmelt nendega mõttes kaasa, vaadata, mis värve ma ise sel hooajal purskan, eemal kõigist noist maailma nõmedustest, mida läbikukkunud liik nimega inimene on igavusest välja mõelnud – nagu näiteks sotsiaalmeedia ja sõjad. Olin parasjagu kuskil Iru hooldekodu kõrval, siiski üsna kaugel kõikidest lähedal asuvatest majadest, kui äkki üht taime pikemalt nuuskides kuulsin kaugel enda taga kedagi minu suunas liikumas, mulle lähenemas. Ümber pöörates nägin kogu, milles aimdus pikk mehekuju. Hakkasin veidi kartma, kuid jäin lähimal metsaristmikul ometigi seisma, oodates oma jälgedes kõndijat. Otsustasin oma hirmule otsa vaadata. Pealegi ei ole ma kõige nõrgem inimene maailmas, mõtlesin, et ehk saan ikkagi jagu sellest varjuvõõrast, kes kohe-kohe peaks nähtavale ilmuma? Umbes kümne sekundi möödudes ta tuligi. Tuli välja, et minu hirmu kehastus ei olnud keegi muu kui maailma kõige ilusam mees. Kõige ilusam, keda ma kunagi näinud olin. Siinsamas keset Lasnamäe metsa, kuhu olin tulnud, et end inimeste eest veidikeseks ära peita. Kohe tuli meelde film „Seenelkäik“. Kohe tuli meelde kurat. Kui kõige ilusam mees mulle lõpuks väga lähedale jõudis, vaatasime üksteisele pikemalt silma, ta ütles mulle soojalt „tere“, ma ütlesin vastu, ja siis me läksime kumbki oma teed edasi. Pärast läksin korjasin veel natuke õunu, tänasin puid ja läksin tagasi koju.

Inimlikkuse tähendus

See, et buss peatus ja bussijuht ratastoolis noormehe peale aitas, mõjus enam kui masendavalt. Ma ei tahtnud elada maailmas, kus abivajaja aitamine mõjub nii erakordsena, et hakkan keset sõitu lahinal nutma. Nutan bussides ja ka väljaspool busse muidugi tihti. Aga ikkagi. Kui üldse, tahaksin elada vastupidises. Ja vastupidiselt. Sellises, kus hakkaksin nutma, sest SEE ÜKS KORD abivajajat ei aidatud. Aga siin ma ometigi olin, tunnistamas midagi nii elementaarset nagu ratastoolis inimese bussi peale aitamine, nagu oleks see mingi kaheksas maailmaime. Enamgi, jah, olen suurejooneline unistaja, tahaksin elada maailmas, kus kõik bussijuhid lasevad alati kõik viimasel hetkel bussile jooksjad peale, mitte ei pauguta nende nina ees uksi alatasa kinni!

Mis samuti kummaline, see tunne, eks. Kui sa oled ise see viimasel hetkel bussist mahajääja, kelle ees uksed sulguvad. Kes edasi ei sõida, kes jääb ainsana maha. Millele järgneb tihti see tillukeõrn, justkui vanade patareide peal vaevu helkiv lootusetuluke, et ehk ta teeb ikkagi kord juba sulgunud uksed veel lahti? Ja siis ta ei tee. Ja siis nad on lõplikult sulgunud. Ja siis vajub see piinlik lõplikult-sulgunud-ukse-taha-jäämise-tunne peale. Jällegi – kust see tuleb?

Miks peaks inimesel, kes üritas just bussi peale saada, aga ei saanud, piinlik olema? Kas piinlik ei peaks olema hoopis bussijuhil? Ometigi on see tunne. Nagu kohtingukaaslane oleks kohtingule tulemata jätnud. Tunne, nagu sa ei oleks piisav. Piisavalt eriline, kiire, võibolla isegi ilus – et ta ära sõitis? Oleksin ma natuke kenam, oleks ta ehk ikkagi uksed uuesti lahti teinud? Mulle on hiljuti hakanud meeldima need viimasel hetkel ühistranspordi peale jooksjad. Nad on natuke nagu segased, natuke nagu superkangelased, natuke nagu õndsad idioodid. Korraga. Näib, nagu nad veel usuksid inimestesse ja paremasse homsesse, sellesse, et nad väärivad seda, et neile uksed uuesti lahti tehtaks.

Mõnikord tundub, et olen nüüdseks küll näinud juba rohkem selliseid, kes jooksmise asemel on kohe ette ära otsustanud, et nemad sinna bussi, trammi või trolli peale ei jõua. Ja kord juba suletud uksi neile keegi enam lahti ei tee. Ja nii nad teevadki näo, et nad tegelikult ei tahagi selle peale, ja nii on nad end ise juba ette ära peatanud. Enne kui bussijuht oma sulguvate uste ülbusega seda teeb. Ma näen sellest näost läbi. Olen isegi see nägu olnud. Eks selle näoga ongi lihtsam elada, saan neist inimestest aru. Nüüd aga ise nimme jooksen. Nagu segane, nagu superkangelane, nagu õnnis idioot. Üks hetk ma lihtsalt otsustasin, et jooksen alati bussi peale, ka siis, kui tundub, et see on liiga kaugel ja on kindel, et nagunii peale ei jõua. Otsustasin, et see maailm oma busside ja nende ülbete juhtidega ei tapa mu ühistranspordi- ja muud idealismi. Mis ei tee muidugi olematuks tõsiasja, et headus ei olegi elementaarne asi me maailmas ja et inimlikkus on jätkuvalt erand. Inimlikkus on ime. Ometigi me ju oleme need – inimesed. Liik, kellel peaks see nii lihtsasti välja tulema? Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Mittebinaarne Marilyn

Kõik algas pealkirjast. Ega ma otseselt ei teadnud, millest mittebinaarne Marilyn Monroe võiks rääkida. Tundus nagu midagi manifestilaadset. Pealegi veetles mind mõte miniatuurist, mis räägib voolava identiteediga sekspommist. Ega ma ei teadnud, et see ei lõpe nii, et see algab paljutõotavalt ja lõpeb nagu alati, nagu suitsiid. Mu fesari konto viskas mulle tol nädalal muudkui tast pilte ette, originaalist siis, mitte mittebinaarsest. Vaatasin seda iludust. Selliste kohta öeldakse klassikaline. Klassikaliselt ilus naine. Juurdlesin, oleks ta sündinud tänasesse päeva, kus soolised kategooriad pole nii jäigad, kas oleks ta ehk elanud kauem? Neid pilte vaadates kuskilt nagu sähvatas, et äkki oli ta kapi-mittebinaarne? Sündis lihtsalt valesse ajajärku. Kusjuures, olen täiesti kindel, et sekspommiks oleks ta saanud igal juhul. Ega seks sugu küsi. Kuigi paljud ehk arvavad nii. Ka pole sugu tingimata see, mis seksi küsib. Seks on see, mis seksi küsib. Ja Marilynist oleks saanud taoline pomm ka sel juhul, kui ta olnuks Marty või Marylono.

Kui vaatan teda, näen esmalt melanhooliat. Alles siis juukseid. Jäigast soolisusest tingitud kurbust. Alles siis ripsmeid. Jah, sellised laused. Vahel võib. Ma näen seda kurbust tegelikult kõigis inimestes, kes mahuvad või pigem pressivad end vägisi „NAISE“ ja „MEHE“ raamesse ära. Eks see on ka päritolu küsimus. Tihti on just vaesest perest pärit „mehed“ ja „naised“ need, kes enim „MEESTE“ ja „NAISTE“ moodi välja näevad – olete ehk tähele pannud? Sest kui neil palju muud siin maailmas, näiteks raha, eriti polegi, siis sooline raam ikkagi kannab. Ma isegi näiteks enam ei pahanda nende tüüpide peale, kes kõnnivad nagu „MEHED“, laiaõlgselt ja sellises stiilis, et tead – istudes võtavad nad raudselt oma reitega vähemalt kolme tooli jagu ruumi ära. Saan aru, või vähemalt püüan, et see on see vähene, mis neil on. Reied. Õlad. Kõhulihased. Munn. Nad peavad end kehaliselt tähtsaks tegema, täis puhuma-pumpama, sest teistsugust ulatuvust neil ühiskonnas pole. Keegi ei vaata neid muidu, neid pole selle kehata olemas. Ilma selle lihaõhuta on nad vaid katki tehtud pallilärakad, veeremas mööda eelmise kümnendi äraparandamata asfalti. See kõlab ehk veidi epateerivalt, aga ma tunnen tänaval alati kõige vaesema beibe ära. See on muide täiesti kasutu oskus. Nagu luuletaminegi. Ja kõige vaesema macho ka. See kõlab nii naljakalt, kurvalt – nagu mõne reality show pealkiri: „Kõige vaesem macho“.

Ma tahaksin kinkida sellele macho’le musta mersu ja paksu hõbe-keti. Ja beibele veel kõrgemad kontsad ja maailma tugevaima orgasmi. Sellise keeleka läbi, milliseks ükski macho veel võimeline pole, sest nende mõlema sugu jääb talle ette. Sõltumata sellest, et ma olen feminist ja soovin elada maailmas, kus Marilyn oleks saanud olla blond ja pomm ja seks ja ehk – mittebinaarne. Aga ma ei ela. Elan kurbade inimeste maailmas. Caps lock’is meeste ja caps lock’is naiste omas.

Nii lugu lõppebki. Kust ma seda teadsin? Kus sa oled, mu mittebinaarne Marilyn, miks isegi siin tekstis ei ilmuta sa end? Millegipärast mõtlesin ju su välja, sellel imelikul ööl, skrollides fesaris ühe klassikalise naise, ilusse surnud naise pilte. Kas sa tead, et kunagi lugesin ma „Ulyssese“ läbi, mitte sellepärast, et Joyce ja kaanon ja ilmatuma raske tekst, vaid et sina. Marilyn.

On öö, kui ma seda kirjutan. Ma olen kaine. Ma ei ole surnud. Ma ei valeta. Kuskilt kaugelt kõlab jazz. Ei saagi aru, kas kõrvalkorterist või hoopiski mu peast. Vist natuke mõlemast. Nagu vastus mu küsimusele.

Vihkamine

Kaks korda elus olen tundnud sellist masendust, kus ainus mõeldav ja rahuldav edasieksisteerimise viis tundus olevat surmajärgne elu. Teist korda tahtsin end tappa pärast seda, kui mu tädi end ära tappis. Esimene kord siis, kui „Digimon“ lõppes. Mäletan nii selgesti, kuidas pisikese plikana istusin hommikul köögilaua taga, pidin just kooli minema. Just oli lõppenud multika viimane osa ning head – digimonid – võitsid. Maailm oli päästetud ja edasi elamine tundus nüüdsest mõttetu. Mu lemmikmultikas oli lõppenud, internet oli juba leiutatud, aga siiamaale alles jõudmas, mis tähendas seda, et kohe esimese osa juurde tagasi minna oli võimatu. Seega polnud mul enam põhjust järgmisel hommikul nagu väga ärgata. Sestap, kui olin laiba vaiba sisse kokku keeranud ja istusin siis akna äärde närviliselt suitsu tegema, rahustasin end mõttes ja mõttega, et praegu võib ju olukord tunduda tõepoolest üpris masendava ja totaalselt lõplikuna, aga äkki ma kunagi naeran sellegi üle? Mõnikord on mu optimism mulle endalegi üllatav. Eriti sellises kohas. Eriti selle mastaapsus, kõike arvesse võttes. Maailmas lokkasid sõjad, pandeemiad, kliima soojenes, alanud oli kuues liikide väljasuremislaine, minust oli saanud just mõrvar – aga mina, näed, istun ja mõtlen ikka võimalikule paremale homsele. Et äkki kõik ei ole ikkagi niiii halvasti?

Olen seda und näinud juba mitu korda. See algab alati sellest, et mul tulevad meelde need kaks korda, mil ma end päriselt tappa tahtsin. Iga kord on vaibas olev inimene Arvo Pärt. Mul on tunne, et selle unega ma justkui nagu lohutaks end: Sveta, sa arvad, et sind siin Eestis vihatakse palju, aga tegelikult ruumi on veel…

 

1
Ta tuli tuppa ja heitis välivoodile, lõhkeainele lähemale. Kui Maria üritas teda ümber veenda või lihtsalt küsimusi esitada, vaatas ta naist pika, kuidagi vankumatu pilguga ja selgitas lühidalt midagi taolist, et keegi peab ju tema järele vaatama, pidades silmas mitte Mariat, kes vist luges tema selgitustest välja just seda, vaid lõhkeainet. Muidu, andis ta mõista, võib jumal teab mis juhtuda.

„Aga see pole ju aktiveeritud, isegi mitte kokku monteeritud,“ võttis Maria ühte lausesse kokku kõik oma teadmised sapööriasjandusest.

„Ja mis, kas sinu arust teeb see ta ohutuks?“

Aga magada talle meeldis, näiteks unetult istuda ja selle aine, mille nimigi talle meelde ei jäänud, hunnikut valvata oleks olnud keeruline, kui polnuks tema enda välja mõeldud lifehack’i. Ilma selleta oleks ta niikuinii kokku vajunud ja uinunud, uinunud nii, nagu uinub inimene, kes enne seda mitu ööd maganud pole, see tähendab raskelt ja sügavalt. Ja kõik, mis oleks võinud juhtuda selle lõhkeainega, oleks juhtunud just tema kõige magusama une hetkel. Mitte et ta oleks eriti lootnud oma jõududele, kõike seda demonteerida ja deaktiveerida ta tehnilise ettevalmistuse puudumise tõttu võib-olla ei suudaks. Aga üks väike plaan oli tal sellekski puhuks. Ta lootis, et jõuab ärgata ja lõhkeaine eri akendest välja visata.

Mõnikord puges talle pähe mõte, et võib-olla püüab Maria niimoodi peenelt märku anda soovist, et ta võiks naise juurde heita, aga sellest hägusest mõttest kaugemale minna polnud tal võimalik, ja kuidas seda kontrollida, polnud samuti selge. Selle jaoks oleks vaja olnud kuidagi lahti saada sellest suurte raskustega hangitud, ilmselt veel nõukaaegsest välivoodist (kas selliseid üldse tehti praegu? ilmselt tehti, peavad ju inimesed, kellel pole oma voodit, kusagil magama, ja kõiki inimesi, kellel pole oma voodit, ei saa automaatselt paadialusteks liigitada). Nii et ta käis jätkuvalt päeval väljas, tuli tagasi vahetult enne magamaminekut, pani välivoodi keset tuba, lõhkeainele lähemale. Maria läks ainukesse magamistuppa ja ohkas seal kuidagi pikalt, ilmselgelt küsimusi oodates. Tema tiris teki ninani ja hoidis isegi veidike hinge kinni, peaasi, et mitte rääkima hakata.

Parovozovil oli oma puhkusekontseptsioon, mille ta kunagi igavusest välja töötas, ja nagu kõikidest taolistest kontseptsioonidest, pidas ta sellest kõrvalekaldumatult kinni. Ta arvas, et puhkama peab igal aastal, esiteks, uues kohas, teiseks aga, koos uute inimestega. Esimene tingimus pidi raudselt kehtima, teise osas olid lubatud kombinatoorse iseloomuga mööndused, see tähendab, tinglik Žuravljov võis olla ühes seltskonnas tingliku Sitkini ja tingliku Alushaniga ainult üks kord, hiljem võisid nad korduda näiteks kahekaupa, lisanduva kolmanda isikuga, aga mitte kunagi täpselt sellises koosseisus. Nii et pole midagi imestada, et varem või hiljem jõudis kätte hetk, kus ta enam lihtsalt ei leidnud puhkusekaaslasi. Koos perega võis, nagu kontseptsioonist järeldus, puhkama sõita ainult üksainus kord, ja see oli juba ammu ära kasutatud. Õnneks oli Irka, Parovozovi naine, arusaaja naisterahvas ja reageeris kõikidele tema kontseptsioonidele ükskõikselt, teades, et varem või hiljem kas muutub kontseptsioon või siis mõtleb Parovozov välja mingi kõvertee.

Pealekauba liikus Parovozov oma eesmärgi poole pikkamööda ja valis puhkuseveetmiseks esialgu kõige lähemad riigid – Läti, Leedu ja Soome –, seejärel liikus metoodiliselt edasi lääne poole, kattes kogu Euroopa territooriumi geograafilise kaardi. Ta oli metoodiline inimene, Irka teadis seda, harjus sellega või siis leidis temas mingeid kompenseerivaid omadusi ja selle asja pärast ei näägutanud. Peaaegu mitte millegi pärast ei näägutanud, kui, siis küüslaugu pärast. Parovozovile oli hea naine sattunud, nii et südametunnistus isegi natuke näris teda pikal lennul Lissaboni. Portugal oli ainuke veel hõlvamata Euroopa riik, kõikvõimalikud kääbusriigid kaasa arvatud. Edasi seisis ees ookeani ületamine või siis Aasia, ta polnud veel otsustanud. Selle peale võis mõelda hiljem, pärast naasmist, aga praegu ootas teda ees, nagu ta lootis, meeldiv reis. Lissabon-Porto-Funchal, sest et riigi suurimat saart külastamata jätta ka ei saanud, ka võlusõna „madeira“ uimastas magusalt suud.

Reisides Parovozov, erinevalt oma rännakute planeerimisest, originaalsusega ei hiilanud, käitus nagu tavaline turist. Käis muuseumides, proovis kohalikku toitu, koostas endale enne iga sõitu must see ja must do nimekirju, veenis reisikaaslasi talle ühes või teises seltsi pakkuma. Ise nõustus kergelt oma reisikaaslaste plaanidega, tingimusel, et need ei saa takistuseks tema omadele. Praegu Portugalis oleks pidanud olema nii lihtsam kui keerulisem. Lihtsam – sest ühtki reisikaaslast tal polnud, ta ei pidanud kellegagi kokku leppima ega võimalikule kompromissile minema, kõik otsustas ise. Keerulisem – sest ka Parovozov oli ikkagi sotsiaalne loom ja mõningaid asju, mis mõningaid, isegi kõige lihtsamaid asju, nagu minna muuseumi või sõita metrooga, oli tal lihtsam teha teistega koos, üksinda peab ennast veel sundima.

Ja just nimelt Funchalis Parovozoviga midagi juhtuski. Võtnud pagasilindilt oma uue kohvri ja trüginud läbi väikse vastutulnute salgakese taksopeatusesse, köitis ta tähelepanu tagasihoidlik kiri ühel siltidest, mille eesmärgiks on juhtida saabunute tähelepanu nende endi nimedele: „Pawełski“.

Miskipärast otsustas Parovozov, et kiri oli poola keeles, seal oli täht „w“ ja veel mingid diakriitilised, nagu ta neid endamisi nimetas, märgid. Perekonnanimele lisaks polnud mingeid täiendusi, ei eesnime, ei tiitlit, ei organisatsiooni nime, ei midagi. Tavaline valge nelinurk mustade tähtedega. Fonti Parovozov ära ei tundnud, aga see oli ka tavaline font, ilma viguriteta, mitte Times New Roman, aga midagi väga sellesarnast. Parovozov tegutses üsna tihti segaste, ei tea kust tulnud impulsside ajel. Miski andis talle tõuke ja tema, justkui surfar (surfamisest polnud tal loomulikult mingit ettekujutust), andus lainete tahtele, mis viisid teda tavaliselt jumal teab kuhu.

Ta astus mehele ligi ja ütles, et tema ongi Pawlowski. Mees ei küsinud talt mingeid dokumente, ei küsinud üldse midagi, võttis ta kohvri, pööras ringi ja läks auto juurde. Parovozov läks tema järel, muretsemata üleüldse tegeliku Pawlowski saatuse pärast.

No mis siis on, mis on, varem või hiljem mind paljastatakse, loomulikult pigem varem, ja kõik naaseb omale kohale – umbes nii ta mõtles, kui telefoni välja võttis. Keerutas käes, juureldes, kas oleks mõtet oma apartement homseks ümber broneerida, aga otsustas siis, et pole mõtet, paljugi mis, kui ruttu ta paljastatakse, kuid elada kasvõi paar tundi teise inimese nahas on meeldiv ja ootamatu.

Meesterahvas ilmselt lihtsalt ei rääkinud ühtki Parovozovile tuttavat keelt, seetõttu ta lihtsalt läks Parovozovi kohvriga ees ega vaevunud kuidagi teed juhatama või midagi selgitama. Jõudes mingi maasturini (Parovozov ei mõiganud nendest kunagi midagi, autosid valis ja juhtis alati Irka), tonksas mees kutsuvalt sõrmega. Parovozov mõtles veel korra tõelise Pawełski saatusele ja istus tagaistmele.

Mees tõi ta kuhugi kummalisse võõrastemajja. See oli hoone Funchali kesklinnas, elanike vastuvõtuks justkui täiesti sobimatu. Kõige enam meenutas maja mingit endist ametiühingute paleed, kui Portugalis üldse kunagi ametiühinguid on olnud. Vaibaga kaetud trepp viis Parovozovi improviseeritud reception’ini, kus tütarlaps üritas temaga poola keeles juttu algatada.

Parovozov ütles talle, et poola keelt ei räägi, mille peale tütarlaps noogutas arusaaja ilmel ja küsis dokumente. Parovozov mõtles, et nüüd ongi kõik, kohe on ta paljastatud ja saadetakse häbiga koju. Aga ei. Tütarlaps keerutas käes tema Parovozovi nimele väljastatud Eesti passi ja registreeris ta mingis veeuputuseelses paberžurnaalis kui Pawlowski.

„Kas te arvate, et nii on parem?“ küsis Parovozov.

„Aga miks te meie autojuhti ära ei oodanud?“ vastas tütarlaps talle küsimusega.

Parovozov hakkas puterdades seletama, et kuidas siis, kuidas ei oodanud ära, ilma nende autojuhita poleks ta mingil juhul hotelli kohale jõudnud, ta ei teadnud üldse, kus see hotell asub, ja et ta selles elama hakkab, ei teadnud ta ka.

„Meie autojuht just helistas mulle ja ütles, et ootab teid siiani lennujaamas,“ ütles vastuvõtuneiu ja naeratas leebelt, kuid etteheitvalt. Parovozov otsustas mitte reageerida.

Parovozov tundis veelkord huvi, miks neiu registreeris ta mitte selle nimega, mis passis oli, vaid sellega, millega ta leti juurde astudes end esitles. Tütarlaps vastas, et kliendi soov on nende organisatsioonile seaduseks, ja kordas veel kord, et nii on ilmselt parem.

Talle anti numbritoa võti ja keelati ükskõik kuhu minna kahest viieni päeval.

„Miks küll?“ küsis Parovozov, kes oli juba peaaegu otsustanud enam mitte millegi üle imestada.

„Teie juurde tullakse just nimelt selles ajavahemikus,“ ütles vastuvõtuneiu. „Keegi ei tea, mis päeval, aga aeg on meile teada.“

Õnneks oli kell alles üksteist hommikul, nii et söögiks ja ringivaatamiseks oli Parovozovil veel tervelt kolm tundi.

Juhuks kui keegi ei tea, Funchali on kolme tunni jooksul täiesti võimalik läbi käia, eriti kui olla normaalses füüsilises vormis. Parovozov oli normaalses füüsilises vormis, nii et reisi esimese osa, tehnilise programmi täitis ta kiiresti ja ilma eriliste kõrvalekalleteta. Ja süüa ja juua jõudis ta ka, naasis võõrastemajja kindlaks määratud ajal ja hakkas ootama.

Ja ootama ei pidanud kaua. Eirates apokrüüfilist lõunamaist ebapunktuaalsust, koputati numbritoa uksele juba pool kolm. Koputas meesterahvas, kes meenutas Billy Wilderit mingi campuse-nohiku rollis, peapaelaga, mida kannavad eriti kummalised tervisejooksjad, ka McEnroel oli mängides selline peas. Ta sarnaneski veidike McEnroele, paljakud keset pead ja pisut kergemeelsed lokid külgedel.

Aga muide, on see üldse tähtis, mismoodi näeb välja inimene, kes toob teile radikaalseid uudiseid?

„Kas teie olete Pawlowski?“

„Mina,“ Parovozov ei vastanud kohe, paar sekundit läks mõtiskelule, aga McEnroed see ei häirinud. Tema inglise keel oli hea, mingeid suhtlemisraskusi ei tekkinud.

„Kas te teate juba, miks me teid tellisime?“

„Ei.“

„Väga hea, et te olete nii lakooniline, see soovitab teid kõige vajalikumast küljest.“

McEnroe sisenes kutsumata numbrituppa ja ronis jalatsites tugitooli. Hotellivärk, mitte oma, niisiis pole eriti kahju.

„Olgu, ma proovin algusest peale ja võimalikult arusaadavalt. Te mäletate, kuidas teiega ühendust võeti, veel kodus?“

„Jah,“ Parovozov mõtles veidi ja jõudis loogilisele järeldusele, et kui Pawełski, tähendab, tema on siia jõudnud, siis tähendab, keegi pidi ta siia kutsuma.

„See oleme meie. Funchali Vabastusrinne.“

Ahah. Nüüd, tundub, sai arusaadavamaks.

„Millest vabastate?“

„Kohustustest,“ selgitas McEnroe väga arusaadavalt. „Me vajame selliseid professionaale nagu teie. Meil endil on selliseid vähe. Väga hea, et te siiski soostusite kohale sõitma.“

„Aga miks te võtsite ühendust just minuga? Ma ei usu, et ma olin ainuke spetsialist Euroopas, kes polnud sel ajal hõivatud. Meid on muidugi vähe, aga ikkagi mitte niivõrd.“

„Te ei kujuta ette, kui vähe teid on. Aga selles loos aitas meid teie selgelt väljendatud positsioon.“

„Jah?“

„Te ju postitasite Picassot?“

„Postitasin,“ ei hakanud Parovozov eitama.

„Vot siis.“

McEnroe ütles Parovozovile, et tema missioon nende organisatsioonis on äärmiselt tähtis, et selliseid inimesi nagu Parovozov tuleb aretada kasvuhoonetingimustes, hoida nagu silmatera, sest pommi tegemine pole teab mis kunst, tõenäoliselt ka selle kahjutukstegemiseks leiab meistri, aga selle lõhkemist tagasi hoida on jõukohane ainult uunikumidele.

„Aga milleks siis neid üldse meisterdada, kui te neid lõhata ei kavatse?“ täpsustas Parovozov igaks juhuks.

„Meie omad kartsid, et see saab olema raske punkt,“ tunnistas McEnroe. „Saate aru, kõige tähtsam on, et oleks potentsiaalne võimalus. Me eriti ei taha verevalamist ja loodame oma eesmärke saavutada ähvarduste ja šantaažiga. Inimesi tappa on väiklane ja labane.“

McEnroe rääkis Parovozovile, et Rinde lõhkeaineladu asub korteris ühel mäenõlval. Korteris elas tütarlaps Maria, kes kohakaasluse alusel oli Rinde sidemeheks.

„Ta ei ole abielus ega käi kellegagi kohtamas,“ ütles McEnroe toonil, mis ei jätnud kahtlust, et see teadmine on Parovozovi jaoks äärmiselt tähtis. „Samal ajal kaitsete ka teda.“

„Kelle eest siis teda?“

„Meie Rindes on erinevaid inimesi, sealhulgas ohjeldamatuid,“ selgitas McEnroe.

Lõhkeainega aga oli selline asi. McEnroe sõnutsi oli neil mingi meistrimees, kes mätsis seda kilode kaupa, nii et praeguseks oli kogunenud nii palju, et oleks võinud kogu Madeira põmmutada kus too – Parovozovile tundmatu – Portugali kurat. Aga meistrimees ei peatunud, vaid jätkas meisterdamist.

„Aga miks te teda ei peata?“

„Kes meie sellised oleme, et takistada inimesel oma hobiga tegelemast?“ ütles McEnroe. „Ega me loomad ole, ma ju räägin teile.“

Ainus, mis neil õnnestus saavutada, oli see, et nende meistrimees ei pannud pomme lõpuni kokku. Ta tegi valmis kõik komponendid ja joonistas instruktsioonid seadmete kiireks monteerimiseks ja aktiveerimiseks, nii et sellega võis iga diletant kümne-viieteistkümne minutiga hakkama saada.

„Nagu Ikeas?“ leidis Parovozov analoogia.

„Nagu Ikeas, jah,“ kinnitas McEnroe analoogiat.

Ainult et selle lõhkeainega, nagu rääkis McEnroe edasi, juhtus sihuke asi. See reageeris helile. Kas jättis monteerimisgeenius midagi arvestamata või, vastupidi, arvestas kõik eriti hoolikalt välja, aga kui tolle ikea vahetus läheduses kõlas teatud sageduse ja tooniga heli, ilmutas see tendentsi isemonteerumiseks – osad libisesid üksteise poole, justkui metallviilmed magneti toimel, ja aktiveerusid. Sel juhul oli veel võimalik seda välja lülitada, aga tegutseda tuli kiiresti.

„Aga mis heli täpselt?“ küsis Parovozov.

„Aga just seda me ei tea. Ükskord see juba iseaktiveeruski ja tappis neli meie aktivisti, kes seda hoiukohta transportisid.“

Ja nüüd siis hoolikalt paljude kandidaatide seast välja valitud Parovozov, see tähendab Pawełski, kelle valimisel oli mänginud sugugi mitte viimast rolli see, et ta magab vaikselt nagu hiir, mis on Euroopa vasakliikumiste hulgas harv nähtus (nii McEnroe ütles), pidi valvama Funchali lõhkeainet isedetoneerumise eest. Parovozovist käis jõnks läbi, tahtis juba öelda, et just nimelt mitte tema, tema just nimelt öösiti norskab ja isegi nii kõvasti, et ta naine Irka, kui tahab välja puhata, läheb aeg-ajalt teise tuppa magama, aga loomulikult ei saanud seda öelda, siis oleks kõik välja tulnud, ta oleks tagasi lennujaama viidud ja seda veel parimal juhul, mis oleks halvemal juhul, selle peale ta ei tahtnud isegi mõelda.

Just seepärast tuligi Parovozov nüüd vastu ööd ja heitis pikali toa keskele, sellele Maria korterisse inetu mittegeomeetrilise hunnikuna paigutatud lõhkeainele lähemale, just seepärast ta lebas kogu öö ja ainult tegi nägu, et magab, teki ninani tirinud, aga ise lihtsalt lamas kannatlikult, silmad kinni, kuulatades Maria hingamist, mis, ehkki too magas kõrvaltoas, oli välivoodisse hästi kuulda. Lõhkeainele Maria ühtlane hingamine justkui kuidagi ei mõjunud, nii et polnud midagi karta. Teeseldes poolakast kurikaela – oma uues rahvuses ei olnud ta muidugi kindel, aga millestki tuli ju lähtuda – nõutas Parovozov McEnroelt välja mingi raha varustuse ja kulude tarbeks ning kulutas seda magamiseks mitmesugustes Funchali hotellides ja apartementides. Ta lahkus hommikul, teatades Mariale ikka ühtmoodi lakooniliselt: „On asjaajamist“, pööramata isegi eriti tähelepanu, millise pilguga too talle järele vaatas.

Päeval, heites magama üha uute ja uute tekkide alla, üritas ta aru saada, kellena see neiu töötab ja kas üldse töötab. Nii palju kui ta aru sai, lahkus Maria korterist äärmiselt harva, tema päeva täitis toidu valmistamine, millega ta toitis peamiselt Parovozovit, toiduainete valimine, mida ta tellis lähimast supermarketist kojutoomisega, ja – millegi – ootamine.

Mingeid kahtlasi inimesi, kellest McEnroe talle oli rääkinud ja kelle eest teoreetiliselt tulnuks Mariat kaitsta, polnud pildile tekkinud.

Maria kartis muud. Maria kartis, et ükskord tulevad korterisse Rinde esindajad ja võtavad ise lõhkeaine kaasa. Tüdruk rääkis, et Rindel on kaks tiiba, üks mõõdukas, mida juhtis McEnroe (talle muide väga meeldis see Parovozovi nimepanek, ta guugeldas, kes McEnroe on, ja ütles, et tõesti on sarnane ja päris nime ei olegi sul vaja teada), ja teine, märksa radikaalsem, valmis lõhkama, tapma ja gaasi laskma.

„Mis gaasi?“

„Noh, midagi sellist nagu need jaapanlased.“

Ja Maria kartis väga, et teise tiiva esindajad jõuavad ükskord tema korterisse, võtavad kaasa kogu lõhkeaine ja mineerivad sellega midagi.

„Tuumajaama, presidendilossi, okeanaariumi, ma ei tea.“

Parovozov üritas Mariat rahustada. Talle tundus ikkagi, et kõige rohkem oleks aidanud, kui ta astuks Maria juurde, embaks teda ja siis pääseks valla midagi, millele ta isegi mõelda ei tahtnud – Irka oli tal meeles ja ta oli kindel, et varem või hiljem läheb ta tema juurde tagasi, lõppude lõpuks oli see ju lihtsalt puhkus. Lihtsalt eksperiment, mis seal ikka, katse väljuda kahemõõtmelisusest – ja praegu õnnestus see veel hästi. Ja mis peaasi, valutult.

Õhtuti, kui Parovozov juba tagasi oli, aga polnud veel mittemagama heitnud, võttis Maria seinalt kitarri – kõik nii nagu peab, suur helesinine lehv pillikaela küljes – ja laulis talle fado’sid kaotatud Aafrika asumaadest, Salazari geniaalsusest, kaunite kreoolitaride tulistest silmadest, orjade tugevatest kätest, saudade’st. Parovozov tardus ja üritas jälle mitte hingata, kartes pelutada. Ta teadis, et kui radikaalse tiiva esindajad ikkagi tulevad, siis vaevalt neil kahekesi nendest jagu saada õnnestub, vahest ainult juhul, kui neidki tuleb kõige rohkem kaks. McEnroele helistada nad muidugi jõuaks, aga neil endil võis siiski sandisti minna. Muide, Parovozov oli kindlalt ära tabanud oma siinviibimise mõtte ja teadis, et isegi kui mitte kõike, siis osa sellest lõhkeainest jõuab ta ikkagi aknast välja visata. Maria vaatas teda austuse ja teatava kaastundega. Aga kui läks duši alla, ei pannud vannitoa ust riivi. Kui Parovozov sellest aru sai, tuli talle kuumahoog peale ja ta ei saanud sellest lahti nii kaua, kui veesabinat kuulda oli. Tuli isegi konditsioneeri temperatuuri alandada ja ise päris selle alla minna.

Nii nad elasid ja kartsid. Nädala, kaks, kuu aega.

Jumal teab, millega see oleks võinud lõppeda, kui ükskord oma strateegiliselt siestalt koju naastes poleks Parovozov näinud maja juures, kus nad elasid, kahtlaselt palju autosid. Ameerika krimifilmis oleks veel enne kogu seda segadust kõik olnud piiratud must-kollase lindiga, millel kiri „Ära roni, inimesed töötavad“, aga see, ei teagi, kas õnneks või kahjuks, ei olnud Ameerika krimifilm, vaid tema, Parovozovi praegune elu, isegi kui ta endale seda eriti ei tunnistanud. Ei, see polnud politsei, need olid tennisemängijad. Sest lisaks McEnroele, kes ootas esimeses autos ilmselt Parovozovi tulekut, ronis veel ühest välja mees, kes sarnanes ülimal määral Pete Samprasega, ja vaatas Parovozovi poole sügava kurbusega.

„See on Inácio,“ ütles McEnroe. „Maria vend.“

Parovozov oli üllatunud, Maria ei olnud kunagi rääkinud, et tal mingeid vendi oleks.

Aga selge see, et nüüd ei saanud kuidagi ilma vennata. Keegi pidi ju, olgugi mitteametlikult, surnukeha tuvastama ja tõotama radikaalse tiiva esindajatele veritasu. Maria lebas täpselt samas kohas, kuhu Parovozov iga öö oli pannud oma välivoodi, mis praegu kokkupandult naaldus Maria magamistoa seina vastu, nagu iga päev enne Parovozovi saabumist. Maria käed klammerdusid tugevalt aktiveerimata pommi mingi järjekordse detaili külge. Ta mäletas kõike, mida ma talle rääkinud olin. Võimalik, et see ikkagi oli armastus.

„Rohkem keegi teid siin kinni ei hoia,“ ütles Parovozovile McEnroe. „Homme viime teid lennujaama.“

Parovozov palus talt paar päeva lisaks, et leida odavamaid lennupileteid.

Peale lennupiletite otsingu oskas ta internetis leida veel Youtube’i õpetusi isegi sellistele inimestele, kes no kohe üldse mitte midagi oma kätega teha ei oska. Tuli ähkida ja puhkida, käed kattusid kriimude ja marrastustega, üks küüs murdus, see-eest teist oli mugav kruvikeerajana kasutada. Aga lõppude lõpuks oli kõik valmis. Nii mehhanism kui Parovozov ise.

2
Irka muidugi üllatus, kui harjumuspärase abikaasa asemel jõudis Portugalist koju mingi poolakas, kelle jutust ta esialgu isegi aru ei saanud. Aga tal oli pass Parovozovi nimele, juhiload Parovozovi nimele ja keppis ta sama halvasti kui Parovozov, nii et naine rakendas tuntud tarkussõna pardi kohta ega hakanud mehe isikut kahtluse alla seadma. Paljugi mis võib inimesega puhkusel juhtuda. Ta oli kuulnud, et nende ayahuasca’ga võib veel kehvemini minna. Paljugi mis, et ayahuasca on Ladina-Ameerikas. Aga Portugalis võib veelgi hullem olla. Ja keel, küll sellega jõuab, tuleb meelde või õpib uuesti. Nii et kui paari nädala pärast Parovozov talle ikka veel vigases vene keeles teatas, et kavatseb perekonnanime muuta, ei olnud Irka eriti nördinud. Seda enam, et mehe jutus oli oma loogika. Ilu oli ka ja Irka väärtustas ilu palju rohkem kui loogikat.

„Seal on ainult kaks tähte, aga tähendus muutub radikaalselt,“ selgitas mees. „Paradizovid – sa vaid kuulata.“

3
Mööda Lissaboni tänavaid voogas tükkideks rebitud ja terveid raisid ja mureene. Väikesed haid maigutasid suid, muutudes endale märkamatult Hirsti skulptuurideks. Kogu selle toreduse keskel ujus melanhoolselt välja maailma kõige peletislikum kuukala ja vaatas hukkamõistvalt lissabonlaste peale. Mõne möödakäija näole oli kleepunud meduuse ning nad peatusid ja vandusid kurja, üritades neid organismile ohutult lahti kiskuda. Puhkus oli korda läinud.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub