Proosa

Kui 2008. aastal ilmus turule esimene nutitelefon, ei osatud arvata, et see toob kaasa ka fundamentaalse pöörde töömaailmas. Igal pool kaasas kantav ja alati internetiühenduses väike superarvuti koos sellesse tõmmatud rakendustega lõi võimaluse inimeselt-inimesele nõudluspõhiseks majanduseks, mille keskmes on vahendajatena digitaalsed pinnapakkujad ehk platvormid. Erinevalt varasematest teenusmudelitest võis uues ärimudelis üheks osapooleks olla n-ö inimene tänavalt, kellel esimest korda ajaloos pole tarvis tööjõudu vahendava ettevõtte abi, et pääseda ligi klientidele ehk turule. Kas soovid broneerida viimase hetke majutust? Tehtud. Kas soovid pitsat? Jõuab poole tunniga, (peaaegu) kuhu iganes soovid. Platvormitöö on ehedaim näide „tööst igal pool ja igal ajal“,^[1] kuid selle ulatuse järjepidev laienemine taastoodab mustreid ajaloost, mida inimkond pole soovinud enam kunagi näha.^[2]

Kas digiplatvormide tulekus võib näha tavapärast töötamise muutumist või on tegu põhjaliku pöördega, mis hakkab töömaailma varjutama ebakindluse ja automaatse juhtimisega?^[3] Mida arvata platvormide loodud võimalusest viia kokku kliente ja teenusepakkujaid maailma eri otstest?

Digiplatvormide teke sattus 2008. aasta kriisi järgsesse aega, kui eriti just värskelt ülikooli lõpetanutele avanes vähem tavapäraseid töövõimalusi.^[4] Esialgu said populaarseks sellised platvormitöö mudelid, mille puhul oli sisenemisbarjäär eeldatavate oskuste osas madalam ja mida tehti kindlas asukohas – näiteks senimaani populaarne sõidujagamine Uberi (loodi 2009) või Bolti vahendusel ja oma korteris toa väljaüürimine Airbnb platvormil (mis loodi 2008. aastal). Isegi enne neid oli olemas „klikitöö“, mis tähendab väiksemate ja lihtsamate tööülesannete täitmist veebis – näiteks küsitluse täitmine (tuntuim on Amazon Mechanical Turk, mis loodi 2005. aastal). Aja jooksul on platvormide tegevusalad laienenud ja lisandunud kullerteenused, töö inimeste kodudes (koristamine, parandustööd), kuid tekkinud on ka keerukamad, meie mõistes vabakutseliste oskusi vahendavad platvormid nagu Fiverr või Upwork, kust saab tellida tõlget, graafilist disaini, veebimontaaži jne või isegi õigusnõu. Laias laastus saab platvormide vahendusel tehtavaid ja tellitavaid töid jagada neljaks: kohapõhised ja veebipõhised ning madalamaid ja keerukamaid oskuseid eeldavad.^[5] Peab aga meeles pidama, et platvormitöö mõiste on ajas voolav, sest platvormide algoritmid, regulatiivne kontekst ja turutingimused muutuvad kiiresti.

Nüüdseks on platvormitöö levikut kaardistatud muu hulgas Euroopas (sh Eestis), Ameerika Ühendriikides^[6] ja Kanadas^[7] ning tulemused räägivad igal pool sama keelt – kuigi platvormitööd kunagi teinud inimeste arv on suur (keskmiselt veerand tööealisest elanikkonnast), on vähe neid, kes platvormide vahendusel oma põhilise sissetuleku teenivad. Näiteks Eestis on platvormitööd oma elus teinud 26% tööealisest elanikkonnast, iganädalasi platvormitöötajaid on u 7%, kuid põhiline sissetulekuallikas on see vaid 4,4% platvormitöötajate jaoks.^[8] Puhtalt arvudele tuginedes on ohtlikult lihtne tekkima seisukoht, et tegu on ühiskonna jaoks marginaalse allhoovusega, mis eraldi tähelepanu ei vaja. Vaadates aga platvormide laiemat mõju, ilmneb sellise väite ekslikkus.

Esiteks ei saa platvormitööd pidada eraldiseisvaks nišinähtuseks, sest piir eri töötamisviiside vahel muutub kiirelt hägusemaks. Ursula Huws jt toovad 13 EL-i riigis läbiviidud küsitluste põhjal välja, et töö digiplatvormidel on sattunud kahe töötamist laiemalt muutva suundumuse ristteele.^[9] Esiteks on Euroopas üha rohkem neid inimesi, kes lapivad oma elatise kokku eri allikatest, kasutades selleks mitmeid töötamise vorme, sh platvormitööd. Ebatüüpilise töö osakaal on enamikus Euroopa Liidu riikides kasvanud 2007. aastast alates.^[10] Valdavalt näeme iseendale tööandjate osakaalu kasvu, nende seas enim ühest kliendist sõltuvaid (dependent self-employed).^[11]

Teiseks on digitaalne juhtimine nüüdseks igapäevaelu ka n-ö tavatöötajate jaoks, eriti teenusvaldkonnas. Töö olemuse platvormistumise näiteid näeme töötajate tööaja ja soorituste algoritmilisel jälgimisel, teenuse broneerimisel internetis, hinnangute andmisel kasutatavale teenusele. Ka tavaline töökogemus võib seega hakata paljuski sarnanema platvormitööle ehk sotsiaalsed ja tehnoloogilised hoovused, mis on rajanud teed platvormitööle, on samasse vormi valamas ka tavalise töö olemust.

 

Platvormid kui ettevõtluse võimendajad või prekariaadi tekitajad?

Adekvaatse arutelu platvormitöö (ja töö platvormistumise) teemal muudab keerukaks selle nähtuse mitmetaolisus. Lisaks platvormidel tehtava töö eri tüüpidele on ka vajadus ja motivatsioon platvormitööks inimeseti väga erinev – kui mõnele on see lõbus hobi, siis teistele ainus võimalik sissetulekuallikas.^[12] Näiteks kuus kümnest USA platvormitöötajast leiab, et lisatulu on oluline või vajalik, ülejäänute jaoks on see meeldiv, kuid mitte hädavajalik lisasissetulek.^[13] Ameerika sotsioloogid Steven Vallas ja Juliet Schor toovad välja viis enam levinud kujutlust platvormide kohta: platvormid kui 1) ettevõtluse inkubaatorid, 2) digipuur, 3) prekariaadi kiirendi, 4) institutsionaalsed kameeleonid ja 5) võimaldajad.

Visiooni platvormidest kui ettevõtluse toetajatest toitis eriti platvormistumise algusaastatel kasutatud jagamismajanduse nimetus, mille järgi jagavad teenust pakkuvad inimesed platvormil oma alakasutatud ressurssi – üldjuhul aega –, saades vastu sotsiaalseid kontakte ja heaolutunnet. Jagamismajandust kiideti kui suurepärast võimalust teenida lisaraha, töötades endale sobival ajal ja mahus, mis andis ettevõtlusvõimaluse nendele, kes tavatööl mingil põhjusel osaleda ei saa. Erinevalt töötajatest on iseendale tööandjatel suurem autonoomia selles, kus ja kui palju tööd teha.^[14] Platvormi ja platvormitöötaja vahel on vähemalt teoreetiliselt n-ö vabasuhe, mida iseloomustab madal kontrollitase. Digiplatvormid reklaamivadki end läbi paindlikkuse ja platvormitöötajate võimaluse tegutseda iseenda bossina – asjaolu, mida platvormitöötajad uuringute järgi kõrgelt hindavad.^[15] Sellise prisma läbi vaadates on toimunud platvormirevolutsioon, mis annab töötegijale autonoomia ja agentsuse, sünnitab uudse võrgustikupõhise digimajanduse ning kuulutab lõppu klassikalisele palgatööle.^[16]

Uued töövõimalused ei ole siiski pakkunud kõigile töötegijatele samavõrd positiivset paindlikkuse- ja süllekukkunud rikkuse kogemust. Platvormil klikiteenuse tellijad ei saa sageli arugi, et teisel pool ekraani täidab ülesandeid inimene, mitte arvuti.^[17] Platvormide ja platvormitöötajate vahel valitseb informatsiooni ja võimu asümmeetria^[18] ja kontroll töö üle on laialt levinud – näiteks kirjutatakse detailselt ette, kuidas teenust peab osutama.^[19] Siin tuleb mängu nägemus platvormidest kui digipuurist, milles inimene teenusepakkujana on allutatud pidevale jälgimisele, mõõtmisele, arvulistele hinnangutele, karistustele. Selle arusaama järgi on platvormitöötaja andmestumise ja digitehnoloogiate subjekt, keda erasektori kontroll valitseb sama karmilt kui sotsiaalkrediidi süsteem Hiina kodanikke. Erinevus on aga selles, et platvormid ei tugine vaid kalkuleerivatele mehhanismidele ja tulemusnäitajatele, vaid on platvormikasutajate (nii klientide kui teenusepakkujate) kiindumust suurendanud sümboolsete auhindade, mängude ja teiste müksudega, mis muudavad kogemuse positiivsemaks või isegi sõltuvust tekitavaks.^[20]

Ebakindlus paneb ahastama, kuid paindlikkus kaalub negatiivse üles

Kolmas kujutelm võtab fookusesse platvormide töötingimused ja sotsiaalmajanduslikud tulemused ning väidab, et tegu on kiirteega prekariaati.^[21] Platvormide tasud kujunevad nõudluse ja pakkumise klapitamise põhimõttel ning varieeruvad. Kui mõned Airbnb majutajad võivad teenida kümneid tuhandeid eurosid aastas, siis kullerite, sõidujagajate ja klikitöötajate sissetulek võib kohati jääda isegi alla miinimumpalga.^[22] Platvormid on korduvalt kasutanud hinnadumpingu meetodit, kus esialgu, turu kasvu ajal, meelitatakse kõrgete tasude ja madalate hindadega ligi palju teenusepakkujaid ja kliente, kuid hiljem töötasusid vähendatakse. Selliseid praktikaid toetab platvormide hinnakujunduse läbipaistmatus. Platvormitöö madala töötasuga seostuvad suurem mentaalne koormus ja vaimse tervise probleemid, mida võib eriti täheldada juhul, kui selline töövorm on peamine sissetulekuallikas – näiteks Kanada madalama sissetulekuga platvormitöötajatest oli võrreldes sarnases olukorras tavatöötajatega tervelt 50% rohkem neid, kes olid ahastuses oma rahalise olukorra pärast.^[23]

Platvormitöö süvendab prekaarsust ka sotsiaalkindlustuse aspektist. Peaaegu kõik platvormid peavad platvormitöötajaid iseseisvateks lepingupartneriteks – õiguslikult tegutsevad platvormitöötajad iseendale tööandjatena, mitte tavapärases mõistes töölepinguga töötajana.^[24] Pärast Teist maailmasõda on Euroopa sotsiaalkindlustuse aluseks olnud aga nimelt n-ö klassikalisele töösuhtele tuginev töömudel, mis pidi töötajale garanteerima kaitse töötuse, haiguse ja puude, eakuse jm riskide vastu.^[25] Euroopa riikides on iseendale tööandjate kaetus sotsiaalkindlustusega nigel nii õiguslikust vaatepunktist kui ka praktikas.^[26] Kui platvormitööd tegeval inimesel on hea ligipääs ravikindlustusele ja pensionile ning kaitse töötamisega seotud riskide vastu, siis enamjaolt tänu sellele, et platvormitööd tehakse püsitöökoha kõrvalt.^[27]

Võib küsida, et kui platvormide töötingimused ja sotsiaalkindlustuse perspektiiv on nii kehvad, siis miks inimesed selle töövormi kasuks ikkagi otsustavad? Paradoksaalsel kombel peavad platvormitöötajad ise oma kogemust valdavalt positiivseks. 78% USA platvormitöötajatest on hea kogemusega ja 24% väga positiivse kogemusega. Vaid 17% peab kogemust kehvaks, ning see ei ole seotud inimese sotsiaalmajandusliku taustaga.^[28] Üks võimalik seletus on praegu platvormide poolt laialt kasutatav JOKK-skeem, kus makse makstakse võrreldes tavatööga vähem ja see võimaldab alternatiividega võrreldes platvormitöötajale suuremat sissetulekut.^[29] Ilmselt peavad sotsiaalteadlased tulevikus uurima nii seda, millises platvormitöö kujutelmas elavad platvormitöötajad ise, kui ka seda, kuidas tagada võrdne konkurents tavaettevõtete ja platvormiettevõtete vahel, et vältida priisõitu ausate maksumaksjate seljas.

Riik peab sotsiaalkindlustuses leidma lahenduse

Kui uuringud näitavad, et platvormitöötajaid endid puuduva sotsiaalkindlustuse probleem eriti ei morjenda, siis ühiskonda laiemalt peaks see teema huvitama küll – saamata maksutulu ning erakorraline arstiabi tuleb kellelgi lõpuks kinni maksta. Selliselt võib platvormitöö laiem levik saada sotsiaalkindlustussüsteemile pikaajaliselt koormaks, kui seda „ära ei lahendata“.^[30] Millised oleksid võimalused olukorda parandada?

Üks lähenemine on õiguslik ning see lähtuks eeldusest, et platvormitöötajad ei ole iseendale tööandjad, vaid midagi sarnasemat töötajale.^[31] Sellisel juhul võiks kaaluda kas töötaja definitsiooni muutmist nii, et see hõlmaks ka platvormitöötajaid, või luua juurde eraldi õiguslik platvormitöötaja kategooria. Selline lähenemine aitaks vähendada platvormitöötajate vastutuskoormat ise riskidega hakkama saada. Kriitikud leiavad aga, et see lahendus kas vähendaks platvormitöö paindlikkust oluliselt või tekitaks liiga suure ahvatluse hakata seni töölepinguga töötavaid inimesi asendama platvormitöötajatega.^[32]

Teine võimalus on muuta sotsiaalkindlustus kättesaadavamaks, vähendades sotsiaalkindlustusele kvalifitseerumise piirmäärasid ja muutes vastavuskriteeriume. Ka Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on soovitanud universaalsuse, adekvaatsuse, kaasaskantavuse, läbipaistvuse ja riskijagamise suurendamist.^[33] Sellise idee poolt ollakse tavaliselt senikaua, kuni seistakse silmitsi lahenduse eelarvestamisega ning sotsiaalkindlustussüsteemide ajaloo jooksul tekkinud keeruka reeglirägastikuga. Millele riigid ei ole aga kuigivõrd veel mõelnud, on e-riigi potentsiaal luua lahendusi iseendale tööandjate jaoks, näiteks digitaalsed töökontod, mis eri allikatest sissetulekut kokku koondaksid ning seeläbi nii kindlustuse kaasaskantavust kui ligipääsetavust parandaksid. Eesti on ettevõtluskonto lahendusega üks eeskujumaadest, näidates, et ajalooliselt kujundatud reeglid võivad uudse lahendusega olla hästi ühendatavad.^[34]

Juba levinud lahenduste kohandamise ideid on hakanud täiendama nende hääled, kelle meelest töötamise olemus on niivõrd muutunud, et kogu sotsiaalkindlustussüsteem peaks muutuma – näiteks sotsiaalkindlustuse lahtisidumisega töösuhtest. Selle näiteks on kodanikupalga koolkond, kelle meelest aitaks kõigile inimestele igakuiselt makstav ühesuurune toetus lahendada nii süsteemide keerukusest ja piirmääradest tulenevaid auke kindlustuses kui ka pikaajalist tehnoloogilise töötuse probleemi.^[35] Enamjaolt sumbuvad aga kõik vähegi praktilisemad kodanikupalga ettepanekud kiirelt seetõttu, et kodanikupalk oleks meetmena äärmiselt kulukas^[36] ning ühtlane toetusmeede ei kahandaks piisavalt ebavõrdsust. Pehmem lähenemine oleks luua lahendus, mida Alfers ja teised nimetavad universaalseks inimõigustele tuginevaks lähenemiseks, ehk toetuste-teenuste süsteem oleks praeguse sarnane, aga põhineks kodanikustaatusel (mitte töösuhtel). Seni ei ole aga ükski lääneriik jõudnud töötava lahenduseni, kuidas sellist korraldust rahastada.

Riigi otsustamatus kindlustuse laiendamisel võib kaasa tuua erakindlustuse kasvu, kui iseendale tööandjad hakkavad ise kindlustusvõimalusi otsima. Õigupoolest on platvormid hakanudki otsima lahendusi täiendavateks kindlustusvõimalusteks. Näiteks sõidujagamise platvorm Grab Singapuris kannab vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed otse riigile. Tulemus sõltub aga sellest, kes kannab kindlustuse puhul riskid ja kuidas mudel on üles ehitatud. Erakindlustuse kriitikud osutavad, et see võib tekitada rohkem probleeme kui lahendusi, eriti madalama sissetulekuga inimestele ja haavatavatele ühiskonnagruppidele.^[37] Omaette mõtteharjutus on, milliseks kujuneb tulevik vaid pooleldi toimiva riikliku kindlustuse ja erakindlustuse kombinatsioonis. Näiteks Eesti-taolises solidaarse kindlustusega riigis ei ole raske ette kujutada, mis saaks riigi pakutavatest teenustest ja nende rahastusest, kui paremal järjel inimesed kiirema ja mugavama teenuse nimel otsustaksid erakindlustuse kasuks ning riiklikku süsteemi oma maksuraha enam ei panustaks.

Platvormid kui kolonialistlike võimudünaamikate taastootjad

Töö platvormistumisel on aga üks lisadimensioon, mille mõjuulatus nii tööturule endale, töötajate heaolule kui ka sotsiaalkindlustuse korraldusele on alles selgumas – see on globaalne virtuaalne tööturg. Eelmainituile lisaks tahaksin seega visata lugejale pureda veel ühe võimaliku narratiivi platvormitöö mõtestamiseks – platvormid kui globaalse neokolonialismi võimaldajad.

Koroonakriisi jooksul tekkis hüpe kaugtöö kasutamises. Veebipõhine töö, mida inimene saab teha tööandjale oma kodust, saab sama hästi tehtud maakodust või hoopiski teises riigis viibides. See paneb tahtmatult flirtima mõttega globaalsest tööturust, kus ettevõtted leiavad töötajaid vastavalt nende oskustele ja võimekusele, asukohast sõltumatult, hakates nii ühtlustama globaalset elatustaset ja aidates järele seni perifeerseid piirkondi. Esialgsed tõendid näitavad aga, et isegi kui mõte ise ei ole määratult naiivne, mängivad digiplatvormid ja töö platvormistumine laiemalt selle teostumises pigem negatiivset rolli.

Globaalne virtuaalne töö on tavaliselt nähtamatu^[38] ja seetõttu ei satugi vähemalt Eestis ka avalikkuse radarile ega jututeemadesse. Ei tohiks aga üllatuda, kui ühel päeval leiame selle eest… oma kiirtoiduketist. Nii juhtus Kanada kiirtoiduketi Freshii klientidega, kes seisid ühel päeval silmitsi virtuaalse kassapidaja Percyga, mis oli ekraani taga video vahendusel tellimusi vastu võtvate sadade Kesk-Ameerikas elavate töötajate üldnimetus. Freshii on sattunud kriitikalaviini alla nii Kanada inimestelt töövõimaluste võtmise pärast kui ka seetõttu, et töötajate õigused ja loomulikult töötasu on Percyde elukohariigis märkimisväärselt kehvemad.^[39]

Nähtamatuks jäävad meie jaoks ka Meta ja teiste sotsiaalmeediaplatvormide hämarad telgitagused. Küllap ei kujuta keegi selle artikli lugejatest ette, et tema põhitööks võiks olla päevade kaupa läbi vaadata inimeste poolt internetti üles laetud rõlgusi, et välja selekteerida parketikõlbulikku materjali. Selline saatus on aga tuhandetel Filipiinide sisumoderaatoritel, kellele saadetakse sorteerida sotsiaalmeediaprügi – tuhandeid fotosid ja videoid päevas, et hoida internetti turvalisena.^[40] Nähtud jubedused koos puuduva psühholoogilise toega on viinud ebaharilikult suure arvu selle töö tegijaid oma elu lõpetamiseni.

Globaalne virtuaalne tööturg annab mõjukamatele enneolematud võimalused ekspluateerida ebastabiilsete, kehva majandusliku olukorraga riikide tööjõudu. Seda ilmestab lugu Colombias elavast Venezuela migrandist Oskarina Fuentes Anyast, kes teenib sarnaselt tuhandetele teistele oma sissetuleku Appeni nimelisel platvormil, nimetades tehisintellekti tehnoloogia arendamiseks fotodel olevaid objekte. MIT Technology Review artiklis^[41] räägib Fuentes Anya, et ootab pidevalt arvuti ees uusi tööülesandeid, mille eest tasu võib olla vaid mõned sendid tükk ning millest paljud on võimatud. Mõnel nädalal teenib ta kokku vaid 6–8 USA dollarit. Majanduskatastroofi käes vaevleva Venezuela elanikud näevad ebakindlates ja pidevalt odavamat turgu otsivates platvormides oma ainsat õlekõrt ning pelgavad, et igasuguse kaeblemise korral kaoks neilt seegi võimalus.

Need on vaid mõned näited, kuidas virtuaaltöö on hakanud taastootma kolonialistlikke võimusuhteid. Kui oma koduriigi piirides saame reegleid luues ja seadusandlust muutes proovida prekariaadi süvenemist vältida, siis kummitustöötajate heaolu kipub sõltuma platvormide ja nende klientide suvast.

Positiivsed võimalused 

Võib-olla ei pea platvormitöö ja töö tulevik olema nii tume ning võimalused peituvad Vallase ja Schori neljandas ja viiendas mõtteparadigmas – platvormid kui institutsionaalsed kameeleonid ja uute lahenduste võimaldajad? Küsimus tundub olevat eelkõige selles, kes ja kuidas selle mitmepealise hüdra ohjamise enda kanda võtab.

Eelnev näitas, et paindlikkus ja suurem autonoomia on paljudele töötegijatele olulisemad kui stabiilne sissetulek või suurepärased töötingimused. Sellest on palju õppida ka traditsioonilistel tööandjatel, kes peavad praegu niigi välja nuputama optimaalse tasakaalu kodust töötamise, hübriidtöö ja puhtakujulise kontoritöö vahel. Esimesed koroonakriisijärgsed võrdlusuuringud näitavad, et kodutöö võimalusega töötajad on õnnelikumad ja produktiivsemad kui ainult kontoris käijad. Kuid eriti näib alluvussuhe olevat üles ärritanud Z-generatsiooni tööjõu, kes #antiwork koondnimetuse all on (eriti USA-s) massiliselt oma nõmedaid töökohti maha jätmas. Platvormitöö, aga eriti selle vabakutselise töö piiril heljuvad vormid, konkureerivad tööturul töötajate huvi pärast ning on kindlasti lisanud noortele kindlust lahkumisavaldus lauale visata. On loogiline, et uue ajastu tööandja proovib neid õppetunde ja töötajate paindlikkusesoovi arvestada, olgu siis võimaldades rohkem kodukontorit või tasustamata puhkepäevi. Töötajakogemuse ehk EX (employee experience) arvestamine on tulevikus atraktiivse tööandja kuvandi osa, mis võib platvormide senist võidukäiku omakorda tasakaalustama hakata.

Vabakutseline ja projektitöö võib hoolimata meeldimisest olla siiski paljude inimeste tulevik. Kas võib loota platvormide endi muutumist ehk rõhuda neile kui kameeleonlikele võimaldajatele? Võimalusi on ka selle osas. Esiteks võivad sekkuda riigid, kohalikud omavalitsused või vabaühendused. Huws jt pakuvad ühe ideena välja kohalikud platvormid, mis võiksid olla 21. sajandi digijuhitud heaoluriigi osa.^[42] Selline riik võiks platvormide loogikat kasutades luua avalikele teenustele keskenduvad platvormid, tuues need demokraatliku kontrolli alla, parandades platvormitöötajate töötingimusi, teenuse pakkumise kvaliteeti ja ravikindlustuse, pensionide, vanemahüvitise võimalust. Kohalike platvormide suur võimalus oleks võimestada platvormistumise positiivseid tulemusi. Näiteks on platvormiteenustel seni olnud positiivne efekt koduste tööde soolises jaotuses – koristusteenuste ja valmistoidu parem kättesaadavus on vähendanud naiste kodutöö koormust.^[43] Ei ole mõeldamatu, et riik võiks tulevikus näiteks vautšeripõhiselt pakkuda platvormide kaudu eakate hooldust, hädaabi lastehoidu või isegi supiringe, et võrdsemad töövõimalused oleksid kättesaadavamad ka ühiskonna vaesematele gruppidele. Sellise platvormi vahendusel töötamine ei pea olema umbtee, kui see on kombineeritud väljaõppe, koolituste ja karjäärivõimalustega.

Teiseks on siin-seal juba näha, et platvormi omanikuks võivad olla platvormitöötajad ise ehk tekkinud on platvormikooperatiivid. See on hea vahevariant paindliku vabakutselise töö kombinee-rimisel platvormide pakutava võrgustikuefektiga, hoides aga kontrolli nii töötingimuste kui ka tulu üle väärtuse peamiste loojate käes. Näiteks Airbnb-le konkurentsi pakkuv majutusplatvorm Fairbnb lubab oma kasumi tagasi kogukondadesse investeerida. Kuigi ideena ilus, ei ole kooperatiivi käigushoidmine lihtne ülesanne. Kooperatiiv-platvormid heitlevad ühest küljest poliitilise vaate ja majandusliku loogika omavahelises pinges ning teisalt riskivad allutada üllad ideed tulususe eesmärkidele.^[44]

Isegi kui üks või teine platvormitöö ja töö platvormistumise riske tasakaalustav jõud võimust võtab, ei tasu unustada, et globaalsed platvormid on oma praegusesse eelispositsiooni jõudnud tänu kiirusele ja kohanemisvõimele. Samavõrd kui võib tõenäoliseks pidada mõne alternatiivse platvormimudeli esilekerkimist, võib eeldada, et kümne aasta pärast on praegused platvormid trüginud järjest enam nii riigi kui ka tööandjate mängumaale. Tahaks loota, et meie endi kujutluste ja arusaamade parem mõistmine aitab kaasa maailma tekkele, kus platvormitöö ei võrdu peost-suhu elava prekariaadiga ei siin ega ka kaugel globaalses lõunas.

^[1] J. Messenger, O. Vargas Llave, L. Gschwind jt, Working Anytime, Anywhere: The Effects on the World of Work. Eurofound and the International Labour Office, 2017.

^[2] Vt siinsamas numbris ka: O. Loone, Kuidas kaitsta platvormitöötajat, lk 92–103.

^[3] M. A. Cherry, Beyond Misclassification: The Digital Transformation of Work. Comparative Labor Law & Policy Journal. Saint Louis U. Legal Studies Research Paper nr 2016-2, 2016.

^[4] W. Eichhorst, A. Hemerijck, G. Scalise, Welfare States, Labor Markets, Social Investment and the Digital Transformation. IZA Institute of Labor Economics, 2020.

^[5] Kohapõhise ja veebipõhise asemel kasutatakse ka näiteks kohalik ja globaalne (vt nt S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy. Annual Review of Sociology, 2020, kd 46, lk 273–294).

^[6] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. Pew Research Center, 08.12.2021.

^[7] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy: The Mental Health Consequences of Platform Work. Socius Sociological Research for a Dynamic World, nr 8, märts 2022, lk 1–13.

^[8] J. Vallistu, M. Piirits, Platvormitöö Eestis 2021. Küsitlusuuringu tulemused. Arenguseire keskus, 2021.

^[9] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries. University of Hertfordshire, 2019. https://doi.org/10.18745/ds.21600.

^[10] M. Matsaganis, E. Özdemir, T. Ward jt, Non-standard Employment and Access to Social Security Benefits. Social Situation Monitor, Research Note nr 8/2015. 2016.

^[11] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-employed in Europe. A Study of National Policies. Brüssel, 2017.

^[12] A. Ravenelle, Hustle and Gig: Struggling and Surviving in the Sharing Economy. Social Forces, kd 98, nr 2, e5.

^[13] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021.

^[14] S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy.

^[15] M. K. Chen, P. E. Rossi, J. A. Chevalier jt, The Value of Flexible Work: Evidence from Uber Drivers. Journal of Political Economy, 2019, kd 127, nr 6, lk 2735–2794.

^[16] Vt nt E. Brynjolfsson, A. McAfee, The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies. New York, 2014; A. Sundararajan, The Sharing Economy: The End of Employment and the Rise of Crowd-based Capitalism. Cambridge (MA), 2017.

^[17] L. C. Irani, M. S. Silberman, Turkopticon: Interrupting Worker Invisibility in Amazon Mechanical Turk. Rmt-s: Proceedings of the SIGCHI Conference on Human Factors in Computing Systems. Pariis, 2013, lk 611–620.

^[18] A. Rosenblat, L. Stark, Algorithmic Labor and Information Asymmetries: A Case Study of Uber’s Drivers. International Journal of Communication, 2016, nr 10, lk 27.

^[19] V. De Stefano, The Rise of the Just-in-Time Workforce: On-demand Work, Crowd-work, and Labor Protection in the Gig-economy. Comparative Labour Law and Policy Journal, 2015, nr 37, lk 471.

^[20] Vt nt C. Gerber, M. Krzywdzinski, Brave New Digital Work? New Forms of Performance Control in Crowdwork. Rmt-s:
Work and Labor in the Digital Age. Toim. S. P. Vallas, A. Kovalainen. Research in the Sociology of Work, nr 33. Bingley, 2019.

^[21] Tööturu muutuste tulemusel tekkinud uus sotsiaalne klass, keda iseloomustab ebakindlus ja madal sissetulek.

^[22] Seda on väga keeruline jälgida, sest platvormide tasupõhimõtted ei ole kuigi läbipaistvad. Platvormid võivad teenusepakkujate veenmiseks kajastada kõrgemaid tasumäärasid, mis kehtivad kõrgema nõudluse perioodidel (näiteks sõidujagajatel tipptunni ajal). Paraku võib madalama nõudluse perioodidel tasumäär olla oluliselt madalam.

^[23] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy…

^[24] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe. Advances in Industrial and Labor Relations. Bingley, 2019, kd 25.

^[25] Selles mudelis on alati olnud erandeid, näiteks hooajalised töötajad, ebatüüpilised töötajad (nt iseendale tööandjad) ja ebaformaalne tööjõud.

^[26] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-Employed in Europe.

^[27] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work: Ensuring Social Security for Digital Platform Workers. International Social Security Review, 2019, kd 72, nr 3, lk 17–41.

^[28] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021.

^[29] Selle kohta, kuidas valikut eri töövormide vahel mõjutavad eri maksumäärad, vt nt A. Milanez, B. Bratta, Taxation and the Future of Work: How Tax Systems Influence Choice of Employment Form. OECD Taxation Working Papers 41. Pariis jt, 2019.

^[30] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe.

^[31] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work…

^[32] Euroopa platvormitöö direktiiv on esimene samm selles suunas, andes platvormitöötajatele võimaluse vaidlustada oma tööalane staatus iseendale tööandjana, kuid ei klassifitseeri neid automaatselt ümber.

^[33] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work…

^[34] Sellest hoolimata on ettevõtluskonto oma praegusel kujul sotsiaalkindlustuse tagamiseks vaid poolik lahendus, sest madal maksumäär eeldab kindlustuse piirmäära ületamiseks küllaltki kõrge tulu teenimist. Lisaks ei võimalda konto kulusid maha arvestada.

^[35] Vt nt T. Balliester, A. Elsheikhi, The Future of Work: A Literature Review. ILO Research Department Working Paper, 2018, 29, lk 1–54. Kodanikupalga sõna ei tähista aga eri aruteludes sugugi sama asja. Vaata pikemat analüüsi kodanikupalgast: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kodanikupalk-mis-miks-voi-miks-mitte/

^[36] M. D. Tanner, The Pros and Cons of a Guaranteed National Income. Cato Institute Policy Analysis nr 773, 12.05.2015. https://www.cato.org/policy-analysis/pros-cons-guaranteed-national-income.

^[37] Vt nt L. Alfers, F. Lund, R. Moussié, Approaches to Social Protection for Informal Workers: Aligning Productivist and Human Rights‐Based Approaches. International Social Security Review, 2017, kd 70, nr 4, lk 67–85; ja C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work…

^[38] Seepärast nimetatakse seda ka kummitustööks (ghost work)

^[39] https://globalnews.ca/news/8791036/freshii-percy-virtual-cashier-job-outsourcing/

^[40] E. Dwoskin, J. Whalen, R. Cabato, Content Moderators at YouTube, Facebook and Twitter See the Worst of the Web – and Suffer Silently. The Washington Post, 25.07.2019.

^[41] K. Hao, A. P. Hernández, How the AI Industry Profits from Catastrophe. MIT Technology Review, 20.04.2022.

^[42] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries.

^[43] Näiteks on Eesti naistel söögitegemisele kuluv aeg aastate jooksul vähenenud, mille üheks põhjuseks peab statistikaamet toidukullereid: https://novaator.err.ee/1608832882/eesti-naised-voitsid-20-aastaga-enim-vaba-aega-soogitegemise-arvelt.

^[44] M. Sandoval, Entrepreneurial Activism? Platform Cooperativism Between Subversion and Co-optation. Critical Sociology, 2020, kd 46, nr 6, lk 801–817.

Üks on igal juhul kindel: inimene ei ole
ei kõige vanem ega ka kõige kestvam probleem, mis on kunagi inimliku teadmise ette kerkinud
(Michel Foucault).^[1]

Kujutlege, et olete vann.

Asute näiteks Vilniuses selles-ja-selles rajoonis kolmandal korrusel tuttavlikus ühetoalises stuudiokorteris. Aus korterivann, metallist, sisseehitatud… Või seisate kollastel harkjalgadel hubases Airbnb-s Karlovas Tähe ja Tolstoi tänava nurgal puumaja teisel korrusel. Hipstervann. Viibite alatasa pimedas, sest teie tuba asub alati kõige kaugemas nurgas, ukse taga, trepi all. Olete ööloom, elupaik multimiljardile pisielanikule, kes pimedas oma maailmade loomise nimel võitlevad, tunnistaja valgustkartvaile ja intiimseile sündmusile, kuid tule põlema klõpsatamine ning kustumine teid ei huvita. Vahel ronib teisse keskmiselt ühe tsentneri jagu kohmakat orgaanilist materjali, trambib ja vähkreb. Õnneks koosnete vastupidavast materjalist, teie peamine funktsioon ongi olla vastu- ja vettpidav, sest olete hästi säiliv, eriti kui satute olema üks neist emailitud eksemplaridest, mis H₂O korrodeerivast toimest ei hooli, küll vaid juhul, kui emailis pole defekte (vt ka: puhastage vanni õrnalt pehme lapi ja neutraalse puhastusainega!). Teie ruum-ala on väga tugevasti kinnitatud struktuuri külge, mis omakorda magmal ujuvale laamale, mis vibreerib õrnalt, rappub. Teil ei ole emotsioone, aga karta pole ka midagi. Ees võib oodata suhteliselt kiire ja värvikas reis jäätmejaamast sulatusahju, sealt edasi kasvõi kosmosesse! Siiski võite jääda nii oma endisesse vormi kui ka ülesandesse, jätkamaks järgmises, veidi kehvemas korteris viimasel gentrifikatsiooni-eelsel kümnendil või eriti kummalisel juhul kusagil Elva taga metsas sõstrapõõsaste vahel kastmisveemahuti ning noorte daamide suvistepühade lemmiku, hullamistoobrina. Neljakümneaastase emailikihi mikropragudesse, -vahedesse, -õnarustesse, -lohukestesse ja -pooridesse tungib kontsentreeritud soe orgaanikalahus, milles on rasvu, karvu, surnud ja elusaid rakke, mikroorganisme, baktereid, viiruseid ning klassifitseerimatut mustust.^[2] Vannitäis humanus-tõmmist. Hetkeks, mille möödumine on samavääriline sajandi möödavuhisemisega, olete iseeneses ligunevast eristamatu, lihtsalt mateeria. Keemilised reaktsioonid kiirenevad, katalüsaatoriks assamblaaž nimega sapiens, Homo.

No kuulge, kas ei kõla see üpris intiimselt?

Eksperimendi tagamaad ja põhjendus

Te loete 2022. aastal läbi viidud hobifilosoofilise mõtteeksperimendi „Intiimsus tööriistadega“ raportit, mille eesmärgiks on dokumenteerida, kirjeldada ja tõlgendada lähedust tööriistaga ehk esemega ehk elutu objektiga.

Soovisin eksperimenti alustades saavutada käsitsedes, manipuleerides (ld manus – ‘käsi’) nii tehnilise vilumuse – uued ja osavad liigutused – kui ka objektil end uudsel viisil käituma sundida. „Töö ja töö tegija on üks – siin ilmneb mõtlemise, saagimise, näitlemise ja fotografeerimise ühtsus,“ kirjeldab Soome kunstnik ja kunstiteadlane Jyrki Siukonen, kuidas ta pildistas skulptor Constantin Brâncușit töötamas.^[3] Proovisin endki mateeria meelevalda anda, mis aga siis kõik asjad pea peale pööras ja mind ontoloogilistele radadele kiskus, käskis mõelda sellele, kuidas ja kes me, inimesed, siin maailmas koos asjadega oleme. Elutuga intiimsust (ld intimus – ‘sisim, olemuslik, väga lähedane, tuttav’; intimare – ‘tuttavaks saama’) teeseldes kukkusin objektide seas järge ajades maha kriipsutama kõiki ümbritsevaid entiteete, kuid pöördvõrdelises tehtes kippus ikkagi välja joonistuma vaid mu enese piirjoon. Lootes saada tuttavamaks, ehk isegi sõbraks planeeti katva ja üha kasvava artefaktide armeega, meie naabritega, mis – nagu ma kahtlustan – meile peagi ebamugavust valmistama võivad hakata, jäin ikkagi märkamatult imetlema iseenese peegeldust veepinnal.

Ma tunnistan: tunnen end maailmas toimuva pärast süüdi, olen kurb, nõutu ja mures, kuid siiski võimetu oma tarbimisharjumusi muutma. Tundub, et selle peamiseks põhjuseks on – ma ei taha! Maailm põleb, inimesed ja mitteinimesed, mered ja ökosüsteemid surevad, möllavad pandeemiad, sõjad, näljahädad, kuid mina olen siiski oma olukorraga veel niipalju rahul, et jäägu mu osalus esialgu vaid puhtteoreetilisele tasandile…

Vaimustusin posthumanistlikest mõtteeksperimentidest 2019. aastal tänu Tallinna Ülikooli talvekoolile „The Humanities and Posthumanities: New Ways of Being Human“, kus esinesid vana head humanismi kritiseeriva filosoofia eri alamharude superstaarid (Stacy Alaimo, Ewa Domanska, Stefan Lorenz Sorgner, Timotheus Vermeulen jt). Üks asi viis teiseni ning peagi innustas etenduskunstnik ja kloun Marija Baranauskaitė mind juba Vilniuses katsetama objektidele esinemist, mille raames näiteks kontaktimprot tehes oma väljavalitule, vannile, märkimisväärselt palju tantsisin. Kontseptuaalsetele kunstnikele mõeldud seminari programmi kuulusid nii laps(el)ik objektide antropomorfiseerimine kui ka iseenda objektistamine. Püüdsin kangekaelselt vältida vannide isikustamist, sest tahtsin neile läheneda empaatiliselt, nende enda tingimustel, mida see siis ka tähendanuks… Kas sofistikeeritud (ja, olgem ausad, üsna arusaamatute) filosoofiatrendide katsed subjektsust laiali jagada on vaid üks järjekordne ettekääne, millega õigustada inimkonna võimetust võtta vastutust planeedil korda saadetud sigaduste eest, või ehk isegi püüd leida mõni „kõrgem jõud“ (näiteks agentne universum), kellele jätta viimane sõna (ja süü)?

Sümpatiseerib kõvasti, kui Anti Saar kirjutab (toimetaja Velmeti tellimusel!) oma teoses „Sõnaraamat“ nii: „Antropomorfism <antropo+morfismi, antropo+morf`ismi; subst> Kõige kurja juur, tüvi ja tipmised raod. … Ühesõnaga, agentsuse küsimus. See käib mulle sügavalt vastu. … On see tee, mis aitab inimesel oma keskkonnaga paremini, sõbralikumalt suhestuda? Ma kahtlen. Palju viljakam paistab see kitsam suund, mis otsib animaalset, vegetaalset või mineraalset kommunikatsiooni inimolendite vahel. Ühtlasi peaks säärane suhtlusbaas olema ühisosana aprioorne. Que l’on devienne animaux, que l’on devienne minéraux! (lk 130).“

No just! Kogu see vanni-asi on läbivalt tobe ja tore ja eks ma ikka tean, et objektide eest kõnelemine ei ole loogilis-inimlikult kuigi tavapärane (ega võimalik). Sellele vaatamata olen kohusetundlikult kõik eksperimendid (või ka „filosoofilised klounaadid“) sooritanud ning vähemalt õnnestus suuresti absurdsuse tõttu valitud objektitüübil „vann“ koostöös naljakate harjutustega mind uusi mõtteid mõtlema panna, mille eest olen kõigile kohatud vannidele siiralt tänulik!

Ameerika poliitikateoreetik ja filosoof Jane Bennett, kelle teosest „Ergas mateeria“ siinsete mõtiskluste jaoks rohkelt tuge olen leidnud, kasutab uudse materiaalsuse sõnastamiseks aga antropomorfiseerimist programmiliselt, igasuguse au- ja häbitundeta. Seda iroonilis-performatiivselt oma minaga vastuollu minemiseks kutsudes – „kas see, kes siin parasjagu erksa mateeria teooriat sõnastab, pole mitte inimsubjekt?“ – selgitab Bennett asja: „Miks hakata mateeria vitaalsuse eestkõnelejaks? Sest mu sisetunne ütleb, et kuvand surnud või viimseni instrumentaliseeritud mateeriast toidab inimeste hübris’t ning meie planeetihävitavaid vallutus- ja tarbimisfantaasiaid.“^[4]

Mida oligi tarvis tõestada! Kõhkleme objektidele isegi mõtteliselt agentsust andmast, sest tunneme, kuidas midagi on siin mäda. Bruno Latour, kelle kõrvad paistavad nii Bennetti kui ka minu teksti tagant, kutsub uut humanismi otsima asjade ja inimeste, objekti ja subjekti vahelisest alast.^[5] Tohutul tehismateeriahulgal peab ju ometi meie jaoks olema mingi kaal (pun intended)! Süüdistame üksteist regulaarselt, kui kulutame liiga palju aega ja raha mammona kokku ajamisele, lapsed on asjade ülekülluse tõttu ülekäte läinud, tapame teineteist objektide tootmiseks vajalike ressursside pärast, ja Madonna laulis juba 1984. aastal, kuidas me kõik tegelikult materialistlikud tüdrukud oleme. Bennetti teos, mille alapealkirjaks ei ole ilmaasjata „Asjade poliitiline ökoloogia“, aitab vormistada minu lõbusa mängu taga peituva ja, mis seal salata, eetika vihmavarju alla kuuluva küsimuse – kuidas edasi, noored?

Seitse aktanti

Kuidas tarvilist intiimsust objektide puhul esile kutsuda? Vannidelt õpitut meenutades ja suhtenõuandeportaale sirvides otsustan, et objektidega intiimsuse katsetamiseks pean praktikas keskenduma vaid ühele spetsiifilisele esemele. Tegin esimesel korral algaja vea ja pühendusin objektitüübile tervikuna, kohtudes paljude eri aamidega, kuid vaid põgusalt, mistõttu ei tekkinud lähedast suhet õigupoolest ühegagi neist.

Kahtlustan, et objektiga mehkeldamiseks ei ole tarvis intiimsuse mõistet ümber mõtestada, kuna termomeeter, millega läheduse intensiivsust mõõdetakse, on ikka seesama mina. Pigem on see isegi eeliseks, korraga nii kontrollgrupp kui ka katsealune. Intiimsus on tähelepanelikult koos veedetud aja ühik, portsjon isiklikust elust, mis kuulub kellelegi või millelegi väljaspool, „väljaspoolsusele“ (Bennettil out-side). Viimase peal võrgustunud maailm on nii mitmuslik ja tähelepanu nii paljude entiteetide vahel killustunud, et looma või inimesegagi (rääkimata esemest) intiimsuse saavutamine on tõeline vägitükk.

Üks kõvemaid suunamudijaid angloameerika intiimsuse valdkonnas on psühho- ja paariteraapia „rokkstaar“ Esther Perel, kelle programmi keskmes heliseb kujund into-me-see („vaata-mu-sisse“, „minussekaemus“), uus intiimsus. Veebilehekülje Well+Good suhtenõuande rubriigist loen üht Pereli moodsatele suhetele soovitatud elutarkusepärli, mis annab nõu, kuidas partnerid tänapäeval üksteist kohtlema peaksid:

„Ma ei too sulle mitte kaasavara ega majanduslikke tagatisi. Ma toon sulle oma sisemise elu. Soovid, tunded, ambitsioonid, ärevuse. Kui ma sinuga räägin, tahan ma, et sa mind vaataksid. Ma tahan kontakti, ühendatust, ma tahan, et sa tekitaksid minus tunde, et olen tähtis.“^[6]

Kõike seda loodan oma väljavalitule pakkuma hakata.

Asun kalleid riistu otsima esmalt enda lähedusest (milline on teie lemmiktööriist?). Seljakotis on peotäis esemeid, millega vahetevahel pinnad vastakuti aega veedan. Üks sulepea, üks kruvikeeraja, üks kazoo-pill, üks huulepintsel ja üks süstal. Üksteise kõrvale asetatud objekte võrreldes on selge, et mingi tähendusliku osa tööst minu ümber sooritavad väikesed piklikud pulgataolised objektid, mida hoitakse käes. Usun, et selles võib osaliselt süüdi olla ka nende pakend ehk minu „tööriistakast“. See plekist karbike sisaldas vanasti Fauchoni šokolaadikomme, nüüd aga hoopis ühetaolisi lühikesi asju, vidinaid.^[7] Eks seal on muud ka, aga kõnealuste esemete vaheline vormiline sümmeetria on juba mu tähelepanu köitnud.

Kõige raskem saab olema neist ühe valimine.

1. Sinist läbipaistva plastpeaga kruvikeerajakest „Made in Germany“ kannan kaasas „juhuks kui“. Juhtunud on vähe, ju leidub keeramist vajavaid detaile mu ümber harva. Kuna ma ei suuda kruupenderile kohe väljundit leida, võtan järgmiseks ette –
2. kazoo, pisikese sigarikujulise plekist valmistatud Ameerika „kammipilli“ firmalt Clarke. Kruvikeerajast erinev juba selle poolest, et sellesse ei mõjuta mitte sõrmede (kuigi neid on kazoo suus hoidmiseks vaja, ei ole need siiski asendamatud, kazoo’l võiks näiteks samahästi olla kaelaraam nagu suupillidel!), vaid vibreerivate häälepaelte ja põristava keele toodetud helilainetega. Piipja pilli membraan võimendab ja moonutab inimhäält, kazoo on analoog-efektiplokk, mille funktsiooniks tüütu heli tekitamine. Suurepärane naljakink väikelastele ja nende frustreeritud vanematele!

Kasutusviis on sel vaat et erootiline. Pisikest fallilist objekti manipuleeritakse huultega. (Tegusõna „manipuleerima“ on siinkohal loomulikult eksitav, aga milline on võrreldav tuletis labia’st? Labipuleerida?) Pilli kasutan eranditult üht teatavat roppu laulu esitades. Kazoo kõige ebasümpaatsem omadus on selle kalduvus ununeda. Mitu korda olen kriitilisel hetkel laval avastanud, et pisikest pläristajat pole seal, kus ta olema peaks – ihupesu sees, kahe rinna vahel. Olgugi et teoreetiliselt oleks muidugi nauditav saada silmapaistvaks kazoo-virtuoosiks, ei ole pirtsakas objekt mulle vist sümpaatne, sest no mitte kuidagi ei leia ma Clarke’i jaoks sobivasti isoleeritud harjutamispaika ega piisavalt aega…

Kardan, et mind on tabanud huvipuudus. Kas on ehk aeg leida mõni täiesti uus ja veidi põnevam objekt kui need, mis mul juba olemas olid? Iga uue suhte algus on intensiivne, eks ole? Ehk õnnestuks mõne kütkestavama objektiga intiimsus nobedamini saavutada?

3. Proovin unistada taskunoast ega pea isegi seitset luisku padja alla panema, kuna leian ühe kohe Saaremaalt, ja seegi mahub ilusti karpi, mida tõlgendan päris hea märgina. Ainulaadne juhus minu elus: sassi on läinud mu mõlema vanaisa asjad, nii et ma ei tea, kumma pärandi hulgast schroedingerjas väits pärineb. Sümpaatne hõbedase metallist riputusaasa, märkamatu ehise ja valge plastikuga kaetud liigendnuga, teral ei ühtegi märget. Plastik nii vana ja kulunud, nii täkitud ja diskoloreerunud, et võib olla ka viiekümne aasta vanune, või nii tahan uskuda. Puhastan tera roostest ja teritan isa antud vana luisuga, mis on paarikümneaastasest kasutamisest mõlemalt poolt mõnusalt nõgus. Viin eseme noameistri kätte, kes seda uurides aeglaselt peos keerutab, jälgin teda kümme minutit. Võib olla ise tehtud, usub terasid armastav mees. Miski hakkab susisema, meenuvad mälestused mõlemast vanaisast ja mu vanematest, laulud ja lood, kisub emotsionaalseks. Silitan nuga tihti ja hoian metalset, samas veidi nagu juba kuumavat eset pihus, kuid intiimsus jääb siiski poolikuks, ei ole mul aega sellegi objekti jaoks.

Ehk on meil vaja konkreetset eesmärki, mille poole koos püüelda? Loen Walter L. Faurot’ käsiraamatut „Puiduvestmise kunst“ aastast 1930, mis julgustab vaatamata puiduvestmise esialgsele keerukusele mitte alla andma, sest tarvis on vaid väga vähest: „Loomisiha – me kõik kanname seda eneses. Tavapärast hulka kannatlikkust ja hoolikust. Oskus areneb ise. Head taskunuga või kaht ning väikest luisku, millega neid heas korras hoida.“^[8] Kõik vajalik on mul olemas, nii et võtan nõuks voolida endale puulusika! Ent siis, kui järgmine sümpaatne noamees mulle selgitab, kuidas puulusika vestmiseks läheb tarvis veel palju teisigi tööriistu, erineva kuju ja suurusega nugasid ja masinatki võib vaja minna, lahtub ind. Hakkan oma metoodikas kahtlema. Selleks et esemega tõeliselt objektorienteeritult suhestuda, võiks ju jätta sellele vabaduse toimida just nii, nagu see ise soovib. Lavale ei ole mõtet tuua püssi, millest keegi tulistada ei kavatse. Teritan väitse aeg-ajalt ja naudin tomatite lõikumist.

*

Arheoloogid ja eriti paleoantropoloogid on sel sajandil pakkunud inimevolutsiooni paragrahvidele põnevaid uusi lõikeid, mis komplitseerivad seni kanoonilist darvinistlikku arengulugu. Olgugi et Darwini teesi – inimevolutsiooni katalüsaatoriks on looduslik valik, ahvatlevate eelisõigus järglastele – ei soovita otseselt ümber lükata, ollakse nüüd enam-vähem üksmeelel, et inimese keerukas evolutsioonis osales tõenäoliselt hulk teisigi aktante, millest paljud olid elutud. Timothy Taylor on raamatus „Tehisahv“ sõnastanud probleemi, mida kutsub „targa kahejalgse paradoksiks“ (ja ma refereerin ja parafraseerin viiendast peatükist):^[9]

Probleemi tagumises otsas on meie suur peakolu. Arheoloogilised leiud tõestavad, et püstiasendis hominiidide ajumaht jätkas kasvamist, samal ajal kui inimahvide ajumaht jäi miljonite aastate jooksul samaks. Homo’d valisid riskantsema püstiasendi, millega kaotasid võimaluse puude otsa varjuda, kuna nende esijäsemed muutusid liiga nõrgaks. Kadusid kaitsevahendid, teravad hambad ja karvkate. Püstiasend oli suurepealisele organismile aga väga energiakulukas. Sellegipoolest seedekulgla lühenes, jättes me eellaste toitaineile vähem soolepinda, millel imenduda, kuid käed vabaks. Inim-ahvid eelistavad sooritada peenmotoorikat huultega, kuid Homo peres läks suud kõneaparaadi kiireloomulise arengu aegu vaja hoopis muudeks asjadeks. Püstiasend nõudis pikkadelt ja vibalikelt bipedaalidelt (ld pes, ped– – „jalg“) erinevalt neljajalgsetest head tasakaalu, mistõttu arenes meie väike ja jäik vaagnaluu. Raske ja suur pea oli aga kõigi mehaanikareeglite vastane. Suurepealised beebid, kes tänapäevani läbi emase kitsa vaagnaluuava kuidagi välja peavad mahtuma, muudavad sünnitamise riskantseks ning on ilmale tulemise järgselt väga abitud, kuna arenevad pikalt ka emakaväliselt. Inimlapsed vajavad füüsilist ringitassimist, toitmist, katmist ja patsutamist proportsionaalselt kauem kui mistahes imetajate järglased. Kõik viitab sellele, et vaatamata jamadele ihkas loodus liikuda just ebamugavama valiku suunas. Eriti põnev on Taylori sõnul see, et vanimad täksitud servaga kivitööriistad, maailma esimesed artefaktid, mille arheoloogid Aafrikast leidnud on, pärinevad poolteist miljonit aastat varasemast ajast kui esimesed tõendid Homo perekonna märkimisväärsest ja kiirest bioloogilisest arengust (mida tõestab ka asjaolu, et Homo ei ole ainus perekond Maal, kes tööriistu kasutab; inimahvid, saarmad, mõned linnud kasutavad leitud objekte tööriistadena regulaarselt praegugi). Tehnoloogia oli olemas juba enne seda, kui olime suurajulised, nii et väga võimalik oli perfektsete asjaolude kokkulangemine, kus targa kahejalgse paradoksi bioloogilise pudelikaela lahendasid teravaäärelised kivid koostöös tugevate kätega, mis neid käsitseda tahtsid. „Inimesed on tehisahvid – me oleme bioloogia pluss tehnoloogia. Me oleme esimesed olendid, kes selles sidemes eksisteerivad, mitte pelgalt darvinistlikud entiteedid.“ Me oleme tehnoloogiaga üksteise implikatsioonid, üksteisest järelduvad tähendused, võib-olla sarnasemad, kui oleme harjunud mõtlema. Taylor usub, et „inimtehnoloogia on eriline tänu sisaldumisvahekorrale inimesega. Mitmed filosoofid ja sotsiaalantropoloogid on väitnud, et artefaktidel on oma loogika – mõte, mis viib tagasi Kanti ideeni esteetika autonoomsusest“.

Fiona Coward jätkab samal teemal, kirjeldades, kuidas inimeste emotsionaalne side objektidega võis olla veel tähtsam kui sümbolism ja keel ise, kuna see eksisteeris juba enne neid modelleerivaid süsteeme ning oli tõenäoliselt nende võimete oluliseks eelduseks. Eriti tähtis näib talle see, kuidas hominiidide seas pikenes materjaliga koos veedetud aeg märkimisväärselt võrreldes teiste loomade-tööriistakasutajatega.^[10] Vannistika-projekti ühe tulemina olin minagi 2020. aasta lõpuks veendunud, et kõige efektiivsem viis objektsuse ja inimsuse ideedele külje alla pääseda on veeta objektiga aega.^[11] Mida vastupidavam objekt on, seda enam on lootust, et seda peetakse väärtuslikuks, mis suurendab omakorda võimalust sellega kauem koos aega veeta. Ajalooliselt valmistatigi artefakte kõvadest materjalidest (kõvematest kui me pehme keha): luust, puust, kivist, metallist, mistõttu need teinekord maapõueski tuhandeid aastaid säilisid. Meister, kes selliseid keerukaid riistu tagus ja koos mateeriaga tunde või suisa päevi tähelepanelikult aega veetis, võis jõuda legendi staatusesse, saada õige kõvaks inimeseks. Meie nõudmiste suurenedes muutus purunematute, väärtuslike esemete tootmine ajakulukamaks ning kulutatud aeg sedamööda üha väärtuslikumaks. Kulude vähendamiseks tuli hakata valmistama vähem vastupidavaid tööriistu, mille tootmine sellevõrra jällegi vähem ajakulukaks, odavamaks pidi muutuma.

Areenile astus tehismaterjalide kuninganna plastik – kerge, vastupidav, piiranguteta manipuleeritav, teatud tingimustel ka ümberkäideldav. Esimesed ühekordsed plastiknõud ilmusid eelmise sajandi neljakümnendatel ja jõudsid masstootmisse 1960. aastatel, et vähendada aja- ja veekulu nõude pesemisele, eriti populaarsed olid need kiirtoidusektoris. Kui mitu sekundit veedab aga mõni ühekordne kahvel tänapäevase sapiens’i tähelepanu keskpunktis? Miks peakski üldse võtma vaevaks mõne plastriistaga suhestuda või sellega lähedaseks saama, kui see on väärtusetu? Omahind murdosa sendist, tootmiseks kulunud paar sekundit. Inimelu on liiga lühike (ja liiga väärtuslik), et seda väärtusetute objektide või olendite peale raisata. Sööginoad ja -lusikad, taara, pakendid, kosmeetikavahendid, mähkmed, kogu meditsiiniteaduse töövahendite arsenal on keeruliselt käideldavast plastikust, mille rahaline, ajalik (vt ka „aeg on raha“) ja emotsionaalne väärtus on nullilähedane, samas veedaks mõni kena kahvel meie keskkonnas tuhat aastat aega ilma märkimisväärselt muutumata.

Kaheksamiljardilises populatsioonis on nüüd hakanud kõlama hoiatusnoodid, et toiduahel on kokkuhoiu- ja mugavustaotluse tagajärjel juba silmale nähtamatuid mikroplastikutükikesi triiki täis. Kujutan ette neid jupikesi mööda veresooni ringi kihutamas ja itsitan, kuni satun põhjapolaarjoone taga 80. laiuskraadil ühele inimtühjale Teravmägede rannale, mis on kilomeetrite ulatuses kaetud sulaselge plastikuga. Materjalil alates hiiglaslikest konteineritest kuni kokteilitikukesteni, mis laevadelt merre kukuvad või linnades rentslisse langevad (vt ka „meri algab siit!“), on aega küll. Vaikselt uperpallitades jõuab iga plastikutükk vulisevas ojas ükskord jõkke, merre, ookeani, kus kandub võimsate hoovuste süles vabadesse vetesse, et taas kaldale uhtuda, saada lainete, kaldakaljude, moreeni ja kruusa abil poleeritud, purustatud ja liivaks lihvitud. Peotäis kõige puutumatumat rannapinnast Svalbardil on kui värviliste plastnonparellidega üle puistatud. Odav materjal on kergeusklike ranna- ja mereloomade ihudes kandunud kuni ahela tipuni, looduse krooni organismi, mis promillhaaval plastikuga lahjenedes oma väärtust kaotab.

Õõvastavat mõtet vaagides teen siinkohal ettepaneku alustada plastkahvlitega tiivaripsutamise asemel intiimsuhet oma kodus leiduvate söögiriistadega või, nagu soovitab suur igapäevaelu kataloogija Georges Perec: „Miks mitte alustada oma teelusikate küsitlemisest?“^[12]

*

4. Suhe minu järgmise katsealuse, huulepintsliga, on lühike ja väga emotsionaalne. Ma ei ole varem sellist tööriista omanud ega oma õigupoolest ka nüüd, sest sain pintsli laenuks. Feminiinse stereotüübi keskme ligidalt pärit pulk saabus koos kasutusjuhendiga, õigemini küll hooldusjuhendiga: „Sünteetilisest karvast pintsleid võib pesta Palmolive’i seebiga, naturaalsest karvast instrumenti tohib aga puhastada vaid spetsiaalse, õrnu lahusteid sisaldava vedelikuga“ (ja ma tsiteerin taas Anti Saare “Sõnaraamatut“): „Vett ja tärpentini kasutatakse vist selleks, aineid, mis vastava värvolluse lahustavad. Ja neist värvijääkidest omakorda saab määritud lahusti. Must on see töö, riided silmnägu, kõik saab kokku. Jah, sellest tunnemegi, et kunstnik on oma loominguga veel koos.“^[13]

Lõuendiks isiklik suu, määrin lühikese aja jooksul 23 korda endale näkku punased huuled ning leian, kuidas iga korraga muutub hirm viltu minna väiksemaks. Hakkan vaikselt märkama vilumusjälgi: mõnest kohast sobib huulejoont teha laiemaks, milleks tuleb pintslit käes hoida teatava nurga all. Lustin väikeste ja suurte kaartega, teravate tippudega, leian oma lemmiku ja naudin värvi huultele määrimise füüsilist tunnet. Karvad on pehmed, värv lõhnab hästi, pintsel paitab. Suu värvimiseks võtan rohkem aega, sest see meeldib mulle. Proovin just selle pintsli eest kõige paremini hoolitseda, kuid siis tabab katastroof: mingil põhjusel hakkab pintslike karva ajama, ta muutub kahuseks ja ei värvi enam nii hästi nagu varem. Probleem on kas kasutusviisis või liigses kasutamises. Objekt ei paku vaatlemisel selgitusi. Kardan, et olen algusest peale eksinud, pintslit valesti puhastanud. Nüüd olen muidugi portsu otsas ning pelgan, mida laenaja minuga teha kavatseb! Kas kompenseerida hind (vt ka „kui palju maksavad pintslid?“), kas neid saab parandada ja kes küll seda teeb?

Avastan, et olen võimeline asjade pärast muretsema. Pärast neisse oma väärtusliku aja sissevalamist muutuvad esemedki hinnalisemaks, mistõttu hoian neid hästi. Sest ma olen viisakas laps.

Üldse mitte liiga kaua aega tagasi, kui olin väike, õpetati meid siinmailgi kodus ja koolis oma asjade eest hoolitsema, sest asju oli vähe. Raha oli ka vähe. Iga muretsetud vinge objekt oli väärt, et sellega tegeldaks, sõidetaks, seda mängitaks. Lapse jaoks, kes võis oma mänguasju rahumeeli hommikust õhtuni animeerida ja antropomorfiseerida, omandasid objektid seda suurema tähenduse, mida rohkem lisandus uusi oskusi (lisaks oli lapsel esemeid veel absoluutarvult vähem). Noore inimese käele sai objekt järjepideval kasutamisel tuttavaks, lähedaseks. Pill hakkas kõlama, lihastesse graveerusid liigutused, mis olid nagu rattasõit. Kui minu Rootsist toodud roosa jalgratas 96. aastal Orissaares kortermaja eest ära varastati, õppisin tundma, mida tähendab lein.

Näib, et objektidega intiimsuse saavutamise eksperiment on vaatamata sümpaatsele objektivalimile luhtunud, sest puudub nii aeg kui ka huvi asjadega tegeleda, ja ega need ju ei solvu ka. Isegi mulle isiklikult olulise võluva noa või seksika pintsli jaoks ei näi linnaelaniku igapäevases elus olevat praegu stabiilselt piisavalt rakendust, taskunugade kuld-aeg jäi vist üldse eelmisse sajandisse. Kõik funktsioonid, mille Homo on endast esimestest kivikirvestest alates välja delegeerinud, on nüüdseks üksteisest (ja inimestest) tingitud, st konatiivsetes suhetes. Mateeria konatsioonivõime abil (ld conatio – eesmärgikindlus, iha või tahe tegutseda) astusid konatiivsed kehad Spinozal tegutsemisenergia suurendamise nimel teiste kehadega liitu.^[14] Vähesed inimesed teritavad veel pliiatseid noaga, vähesed vannid saavad kosmoselaevadeks, sest ergas mateeria on sõltuvalt materjali eriomadustest äärmiselt mitmekesine, orgaanika ja mitteorgaanika väga erinevate valentsustega.

Tunnen end küll halvasti, sest valitud kuus riista meeldivad mulle, kuid intiimsuse hoidmine orgaanikaga osutub kümnel juhul kümnest pakilisemaks. Lähedased inimesed ja koduloomad on nagu ma ise samuti tehtud poorsest, pehmest, kaduvast materjalist, millel on „parim enne“ kuupäev ja mille iga väiksemgi rike rivist välja võib lüüa ning mille parandamine on kulukas ja tülikas, ja kui midagi kapitaalset juhtub, on kõik vastu taevast – elu jooksul kogutud kogemused, oskused, mälestused, anekdoodid ja PIN-koodid.

Otsustan, et ei saa armsaid objekte rohkem petta, sest kui ma midagi olen, siis vähemalt lojaalne.

5. Väikeste falliliste objektide valimikust on jäänud veel viimane kandidaat.^[15] Kuna üks eksperimendi lootusrikkaid eesmärke oli, et sellest valmib tekst, oleks klassikaline filosoofiliigutus olnud keskenduda algusest peale vaid oma sulepeale, riistale, millega seni mainitutest olen koos veetnud kõige rohkem aega. Paar aastat tagasi soetasin endale toreda messingist Kaweco Sport reisisulepea. Lisaks üha kasvavale pahameelele nirude plastikust pastakate vastu, mis suurema osa oma üürikesest elukaarest kaotsis on, ajendas mind teinegi, üpris isekas agenda – ma soovisin rohkem kirjutada (laule, luuletusi, lugusid objektidest). Sulepea oli aga kallis, ligi nelikümmend korda kallim kui tavaline reapastakas, ja see oli ka üks põhjusi, miks ma arvasin asja õnneks minevat (sest raha on ju makstud, miks ei kasuta?).

Jean-Paul Sartre kirjeldab teoses „Olemine ja eimiski“ („L’Être et le Néant“) käe ja tindipliiatsi kohtumist, seda, kuidas kirjutades suudab kuulus eksistentsialist hoomata vaid suletippu, mitte kätt, mis sulepead hoiab ja mis on otsekui haihtunud. Meie suhe käega on nimelt teistviisi kasutuspõhine kui meie suhe sulepeaga, sest „iseenese käsi ma ju olen“. Käsi ei ole kirjutades muud kui vaid sulepea kasutus, käsi ongi sulepea. Me ei saa toimida, kui miski meiega samaaegselt ei toimi.^[16]

Minu jaoks on tööriistade valikul olnud ilmselt kõige olulisem nende käepärasus. Kõik valimisse kuuluvad pulgad on vahendustööriistad, mis komplekssete sõrmeliigutuste abil meie abstraktseid ideid mateeriasse aitavad üle kanda, kuuludes sedasi esimesse, meie kehadele lähimasse, kõige erksamasse mateeriakihti, mille kaudu objektide maailmaga suhtleme, meie maailma kasutajaliidesesse, kus asub keha ja objekti kohtumise locus.

Seal, kus pihk sulepeaga kõige intiimsemalt kokku puutub ning piir minu ja selle vahel häguseks muutub, segunevad me pindmised kihid, nahaniiskuses tärkavad keemilised reaktsioonid, lõimuvad mikrobiootad… Ka meie posthumanistide talvekooli külastanud Ameerika filosoof Stacy Alaimo on seda piiriülest vastastikmõju kirjeldanud mateeria „transkorporeaalsuse“ abil, mis „toob kaasa nii füüsikalise keskkonna kui ka inimese kehalise eksistentsi radikaalse ümbermõtestamise, pöörates tähelepanu nende kategooriate vahelistele ülekannetele“ (lk 49).^[17] Nahk on kokkuleppeliselt meie piir, seal, kus mina lõppeb ja algab subjektiivne väljaspoolsus. Fokuseerides tähelepanu objektide (sh inimkeha) pindmisele kihile, annab Alaimo agentsuse mikroorganismidele, kõigele tillukesele, mis meie makromaailmas diskreetsena näivate mateeriatükkide vahel vabalt ringi liigub. Vannis ligunemine ja oma lahustuvale pinnapiirile keskendumine illustreerisid, kuidas me, inimene ja ümbritsev, koosneme samadest ehitusosakestest ning meid pole võimalik mateeria- ja energiaringlusest eraldiseisvalt lahti harutada. Tagatipuks asustame ka sama ruumi (küll erinevates dimensioonides) ja näeme, kuidas maailma mikrotasandil toimuv võib tuua kaasa jõulisi muudatusi inimühiskonnas, poliitikas, majanduses (vt ka „koroona“), samal ajal võib inimese mõju mateeriale tuvastada näiteks liigirikkuse kadumises või kliimasoojenemises.

Olgugi et orgaanika nõudmised trumpavad elutu omad tihtipeale üle, saab vanast ja kuulu järgi peagi haruldasest metallisulamist (tsink saab otsa 8, vask 28 aasta pärast!) koosnev sulepea mulle väga kalliks. Olen sellega paratamatult kõige rohkem aega veetnud, sest see on mu põhitööriistu. Internetist sulepead valides sai otsustavaks väikese Kaweco juurde lisatud hoiatus: valmistatud materjalist, millele kasutus (ehk sartre’ilik käsi) jälgi jätab. Nüüdseks on kirjapulga tuhmpronksjale pinnale siginenud juurde nii mõnigi täke ja mu rasvaste sõrmede haare jätnud sule ümber kaks tumedat kajakatiiba, oksüdeerumisjäljed. Kirjatehnika on aga märkimisväärselt paranenud ja õnnestunud on isegi järjepidev päevikupidamine. Ilus ja väärtuslik, põnev ese on niisiis näidanud, et ergas mateeria hakkabki pelgalt oma olemasoluga minu kätt enda külge tõmbama. Selleks, et kallist käepikendust kadumise vastu kindlustada, hoolitsen selle eest väga hästi, kontrollin tihti, kas see on alles, puhastan seda regulaarselt, soetan kvaliteetset ja ilusat tinti ning olen talle võimaldanud isegi oma alamtööriista, tindisüstla (kasutatud, eelnevalt oli süstla sees miskine rohi). Kui inimeste haardejäsemed ei oleks mitte sümmeetrilised, agiilsed, skeletiga toestatud ja pöialdega varustatud orgaanilised tangid, vaid pigem nagu kaheksajalgade, elevantide või bakterikolooniate jätked, näeksid meie raamatud ka kõhklematult teistsugused välja.

Valed. Puhtad valed ja vassimine.

Pean siinkohal teie ees, head lugejad, vabandama ning iseendale viimaks tunnistama, et ei ole tegelikult enam ammu kindel, kes täpselt seda projekti juhib, kas mina või hoopis mõni objekt, sest uurimust on tõtt-öelda algusest peale rikkunud ränk metodoloogiline eelhäälestus.

Millised on küborgite käed, küsin, hoides Donna Harawayl käest?^[18]

 

Viimane lops

7. Olen eksperimendi algusest peale eira-nud fakti, et mu põhitööriist on tegelikult nutitelefon iPhone 7 Plus, millel parasjagu ka kirjutan. See, et on telefon, too digiajastu paratamatu kaaslane, ei oleks võluvate objektide juurde ju lihtsalt sobinud, ei oleks olnud stiilne.

Aastast 2017 on punase korpusega, väikese pingpongireketi mõõtu ekraan olnud iga päev keskmiselt viis tundi, kiirematel aegadel poole kauemgi, pea kõigi mu meelte, mu käte, kõrvade ja silmade lähimaks kaaslaseks, mu otseühendus multiversumiga. Olen tolles nimetus masinas (kes teist oma arvutile nime andnud on?) kirjutanud laule, artikleid ja meile, tõlkinud täispikki raamatuid, pidanud päevikut, toimetanud tekste, videoid, heli ja pilte, lugenud kümneid raamatuid, maksnud väga palju arveid, hoidnud sotsiaalmeedias ühendust lähedaste ja kolleegidega… Mulle tundub, et me, humanus’ed oleme nende tööriistadega, mis on – nagu fotopaberile trükitud fotokujutised – ise vaat et nähtamatud, veetnud kauem aega kui oma sõprade, oma elukaaslaste, oma vanemate või lemmikloomadega. Vaatan telost läbi kui anonüümsest raamist, portaalist, mille tagant vilksatab helendav virtuaalne pilv, mu väline mälu, mis ootamatu haihtumise puhul mind äärmiselt täbarasse olukorda jätaks.

Valetaksin, kui väidaksin, et suurkorporatsiooni majanduslikke eesmärke silmas pidades valmistatud ese mulle viie ja poole aasta jooksul üsnagi lähedaseks ei ole saanud. Ma tunnen tema kumerusi. Ta nuppe ja nippe, loginaid ja kriime, mille minuga koos eksisteerimine on ta pinnale jätnud. Veidike lohutab teadmine, et tegu on nutitelefonide mõttes iidvana mudeliga. Olen masinat mitmeid kordi parandanud, vahetanud toimimise lõpetanud koostisosi, aidanud tal kesta. Objektide plastikkahveljas kombestik kirjutab ju ette, et vaid uus on väärtuslik, vaid tööriist, millega saab töötada hästi kiiresti, on tõhus, ning elektroonika jääkväärtus langeb umbes sama kiiresti ja kolinal nagu kahvlil endalgi. On isegi räägitud iPhone’idesse sisse kodeeritud pahavarast, mis programme aeglustades eset vähem atraktiivseks ja seega vähem kestvaks muudab. Nii on masina üks funktsioone kiiresti otsa saada – millisest iniminstinktist või ajaloohetkest see impulss veel alguse on saanud?

Suudan nüüdseks vasaku pöidla ja parema käe nimetissõrmega trükkida 40 sõna minutis, mis on kümne-sõrme-ja-klaviatuuri tehnika puhul täiesti tavaline kiirus, kuid pihuarvuti puhul silmatorkav. Naudin ekraanile seatud taktiilset tagasiside-klõpsu, mis viitab, et olen klahvile korrektselt pihta saanud. See tekitab minus füüsilist naudingut. Siin olengi saavutanud vilumuse, mida eksperimendi alguses otsisin ja ihkasin, kuid mida pisikeste pulkade sümpaatse valimiga poleks mul mitte kuidagi olnud võimalik saavutada, sest positsioon oli juba täidetud. Salgan silmatorkavalt keset mu elu külitava elevantja aktandi maha, sest mul on piinlik avalikult tunnistada, et olen elektroonikaga niiviisi lahutamatult, sõrmeotsi pidi kokku liimitud nagu mõni küborg. „Kuidas see on võimalik, kuidas sa suudad?“ küsitakse – veel sügavamal sisimas tunnen, kuidas see mind salamisi uhkeks teeb. Me oleme hea tiim, mu telefon ja mina, tõhusalt toimiv assamblaaž, mis täidab funktsiooni olla maailmaga ühendatud ja edukalt teksti toota. Oleme oma ajastu toodang.

Ma kardan, et ei suudaks masina kasutamist järsult maha jätta ja usun, et vajaksin väikestviisi võõrutust. Nuti- ja sotsiaalmeedia liigsest kasutamisest kõneldes on seni räägitud võimalikest muutustest, mille tarkvara meie suhtlus- ja kunstipraktikatesse on jätnud, kuid uurijate sõnul ei ole võimalik liigset ühismeedia kasutamist siiski sõltuvuseks liigitada.^[19] Võimalik, et praegusel puhul oleks hoopis vaja uurida eraldi füüsilisi ja psühholoogilisi sõltuvussümptomeid, kuna eneselegi üllatuseks adun 2022. aasta lõpus, et oleme telefoniga teineteisest rohkemgi sõltuvad, kui oleksin osanud arvata: mõlemat mu pehmest orgaanikast koosnevat, õrna kätt tabab metallist, plastist ja klaasist valminud objektiga pikaajalise ja jõulise, lähedase ja taktiilse suhtlemise tõttu kubitaalkanali sündroom ehk nn „hiirekäsi“ ning paremat küünarvart piinab epikondüliit ehk nn „tennisemängija küünarnukk“. Ebaloomulik sundasend, mis jätab õla- ja küünarvarre vahele terav-, mitte nürinurga, on üleliigse koormuse tõttu kinni pitsunud mu põhilisi kontaktjätkeid ehk sõrmi liigutavad närvid. Ma olen väga kurb ja mul on häbi, kuid tean nüüd, pärast eksperimendi lõppu, et süü ei lasu ainuisikuliselt minul. Ergas mateeria (sh mina ise) ongi salakavalalt agentne. Ta potentsiaal ilmneb inimsilmale ja -temporaalsusele vaid juhul, kui aktantide võrgustikku tekib takistus või lõhe, kui püüame end mänguliselt objekti kingadesse asetada, end objektiseerida. Meie vastastikune konatiivne suhe on tinginud selle, et mu käed on katki. Telefon eksisteerib, sest sapiens’il on osavad sõrmed, samal ajal kui mul on kiired näpud, sest olen neid kõvasti treeninud eseme peal, mis seda kutsub. Süüdistada saaks näiteks tootjat, kelle eesmärgiks on ahvatlevaid liigutusi esile kutsuvaid objekte paremini müüa ning selle kaudu omakorda – globaalse tehnoloogia arengut, süsinikuimpulssi, fossiilkütuste põletamist, orgaanika iidammust ladestumist, suurt liikide väljasuremist, elu teket, veemolekulide kontsentreerumist, hapniku ja vesiniku aatomite sobivat kogunemist ja Suurt Pauku.

Severo Sarduy kirjutab oma referaat-poeemi „Big Bang“ teises osas: „Teades kaugust, mis eraldab galaktikaid, ning kiirust, millega need üksteisest eemalduvad, võime arvutuste abil minna ajas tagasi paisumise algusaegade juurde. Sellest järeldavad Suure Paugu teooria pooldajad, et universumi sünd leidis aset kümme miljardit aastat tagasi. „Maailma evolutsiooni võib võrrelda grandioosse ilutulestikuga, mille viimased raketid kustusid äsja: alles jäävad mõned hõõguvad tükid, tuhk ja suits. Kõige külmemates sütes kustuvad päikesed“ (Lemaître).“^[20]

Iga plahvatuse energia saab kord otsa. Jääb üle vaid arvata, millises jõudude diagrammi osas parasjagu viibime, ning otsida isomorfiaid (ld iso- ‘võrdne’; vanakr µορϕή ‘kuju’) osakeste, objektide liikumisest, sest miski mateeria olemuses võiks ju ometi olla universaalne. Mis juhtuks näiteks siis, kui kõik objektid homme hommikul kollektiivselt katki või – taga targemaks – kaotsi läheksid? Õhtul istuksime kõik kenasti koos, inimesed-objektid, hommikul läheks aga lahti korralik mahtra.

Käesolev klounaad on vaatamata sisemistele vastuoludele ja läbikukkumistele olnud väga lohutav. Käed on küll katki, sest mul on telefonisõltuvus, maailm on katki, sest meil on esemesõltuvus, kuid hea uudis on see, et nii on see alati olnud. Ilma artefaktita ei oleks meid, me olemegi ise arte ja ka fakt, kunsttehtud. Objektidel oli ja on asjas mängida omajagu suur roll, mistõttu võiksime neile ju anda ka palju rohkem vastutust. Koostöös mateeriaga oleks meil võimalik oma eluviisi ehk isegi muuta, aeglustada, kõiksusele sobival viisil hoopis kuhugi mujale suunata? Agentsuse jagamine tähendaks ju ka vastutuse jagamist ja nii ei oleks me enam nii hirmus üksi. Joseph  Schneider pöördus esemete poole pärast seda, kui armastatud abikaasa tema silme all suri ja naist ümbritsenud esemed, millesse Helen ennast delegeerinud oli, teda toetama asusid. „Objektidesse tõsisemalt suhtumine eeldab, et toimub nihe ka selles, kuidas me enese inim-objekt-olemust tajume. Teatavaid grandioosseid väiteid inimeste kohta tuleb mahendada, samal ajal kerkivad esile teised väited ühest teistsugusest „meist“.“^[21]

Kui lepime sellega, et toimime maailmas ühiselt koos objektidega, omandame konatiivse seisukoha, et „oleme üksteisest tingitud, oleme siin koos“ (vt ka „väiksem vend on tegelikult jumala okei“), ei ole vannis trampiv ja vähkrev orgaanika ehk ka enam üksinda süüdi. Mitte täiel määral, mitte lõpuni, kallis Kain.

Kujutlege, et olete tuumanupp.

^[1] M. Foucault, Sõnad ja asjad. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015.

^[2] Vt ka K. Ling, Mustuse filosoofia ehk jätiserisoto. Vikerkaar, 2021, nr 4/5.

^[3] J. Siukonen, Vasar ja vaikus: Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Tlk J. Pärnamäe. Tallinn, 2016, lk 75.

^[4] J. Bennet, Vibrant Matter: A Political Ecology of Things. Durham, 2010, lk ix.

^[5] B. Latour, On Technical Mediation – Philosophy, Sociology, Genealogy. Common Knowledge, 1994, kd 3, nr 2, lk 29–64.

^[6] https://www.wellandgood.com/esther-perel-modern-relationship-wisdom-sxsw/.

^[7] Vt taas: A. Saar, Sõnaraamat, lk 28: „Ta on kindlasti peenem kui jubin, nõnda nagu i on peenem kui u ja d on peenem kui b. Tal pole jubina mahtu, nõnda nagu vidinat hääldavasse suhu ei jää õhule ruumi. Tal pole jubina hubisevat hubasust, ta on kime, läbitungimatu ja võõras nagu värvukeste vidin 20-kraadises pakases, kui sa tead, et sa neid kuidagi aidata ei saa ja et nad õieti su abi ei vajagi.“

^[8] W. L. Faurot, The Art of Whittling. Peoria (IL), 1930.

^[9] T. Taylor, Artificial Ape: How Technology Changed the Course of Human Evolution. New York, 2010.

^[10] F. Coward, Scaling up: Material Culture as Scaffold for the Social Brain. Quaternary International, 2016, nr 405, lk 78–90.

^[11] K. Ling, Vannistika. Maja, 2020, nr 101/102.

^[12] Vt J. Siukonen, Vasar ja vaikus, lk 20.

^[13] A. Saar, Sõnaraamat, lk 111.

^[14] J. Bennet, Vibrant Matter, lk x.

^[15] Need, kes on hoolega lugenud, teavad, et tegelikult on alles kaks – sulepea ja süstal, kuid süstal ei ole kandidaat, kuna on konatiivses alanevas suhtes hoopis sulepea enesega. Tegu on nimelt tindisüstlaga.

^[16] J.-P. Sartre, Being and Nothingness. Tlk H. E. Barnes. New York, 1956, lk 323–324.

^[17] S. Alaimo, Material Feminism in the Anthropocene. Rmt-s: A Feminist Companion to the Posthumanities. Toim. C. Åsberg, R. Braidotti. Cham, 2018, lk 49.

^[18] D. J. Haraway, Küborgi manifest: Teadus, tehnoloogia ja sotsialistlik feminism 20. sajandi lõpul. [1985] Tlk I. Männiste, T. Kiho. Akadeemia, 2022, nr 11 ja 12.

^[19] R. Sinivee, Epideemia, mida tegelikult ei eksisteeri. Müürileht, detsember 2022, nr 124.

^[20] S. Sarduy, Big Bang. Barcelona, 1974, lk 48.

^[21] J. Schneider. The Intimacy of Objects: Living and Perishing in the Company of Things. Rmt-s: Intimacies: A New World of Relational Life. Toim. A. Frank jt. London, 2013,

Valetamist ma ei õppinudki ära. Ah, ei, alustan selle jutuga otsast peale.

Õigupoolest – või vähemalt pealtnäha – oleks see pidanud olema minu karjääri kõrgpunkt. Mitmes mõttes oligi.

Tumedad ja kahtlased jõud olid – üht mu sõpra kõneisikuna kasutades – veennud mind endale LinkedIni kontot tegema. Tegin valmis ja unustasin.

Aga siis, ühel ilusal päeval, helises telefon.

Võib pidulikult ja õigustatult väita, et see telefonikõne muutis mu saatust. Personaliotsinguspetsialist oli leidnud mu LinkedIni profiili, kaalunud, kas minust ei võiks saada firmasse abilist, kes virk ja nii kraps, ja otsustanud helistada. Selleks ajaks olin õppinud mõnevõrra (mitte just liiga hästi!) läbi nägema inimesi, kes mulle midagi müüa üritasid. Lõppude lõpuks olin töötanud ostujuhina. Aga seekord püüti osta mind. Ostujuhiks. Ja ostu vahendanud pearahakütt ei teinudki midagi valesti.

Hakkasin mõtlema, et tõepoolest – mitu korda olen kirunud tööandja võimetust mu panust märgata ja vääriliselt hinnata, mitukümmend korda kirunud enda suutmatust-soovimatust sedasinast panust suuremat sorti kella külge panna, pasundada sellest, nagu kuulutaks Õnnistegija tulemist? Mitmest firmast olen lahkunud nii, et ehkki neis päris kindlasti ei jäädud igatsema minu hurmavat isiksust, kasutati ometigi veel aastaid minust jäänud Exceli-tabeleid, mille funktsionaalsus ületas raske raha eest kokku ostetud spetsprogramme?

Taevast langenud tööpakkumise valguses oli ahvatlev arvata, et õnn on otsustanud koputada minu uksele ja olgu ma neetud, kui talle kohe kolme luba ei anna. Inimesed, kes mind isiklikult tundsid (see on nõrgem side kui „tuttavad“), olid mulle paar korda tööd pakkunud ja isegi need pakkumised tähendasid alati vähemalt palgatõusu; sõber oli pakkunud ameti, milles õnnestus ennast üle mitme aasta välja puhata; aga pilvedest ilmuv sõrm ei olnud minule varem osutanud. See sai tähendada ainult head.

Meie teine telefonikõne personali-otsinguspetsialistiga kestis tubli tunni ja selle lõppedes ütles ta, et telefoniintervjuu temaga läks hästi, ta pakub mu töötajat otsivale ettevõttele välja, nüüd peaksin vestlema nendega.

Juba tööintervjuule minek oli naljakas. Ei, märgiline. Firma asus nimelt teises linnas. Teadsin juba, et ametiga – kui selle saan – kaasneb ametiauto. Teadsin, et amet – kui selle saan – eeldab kohalolekut ainult kolmel päeval nädalas. Ühesõnaga, tehtav.

Oma autot mul ei olnud, vajadusel rentisin. Tööintervjuu jaoks oleks võinud ju rentida, jah. Aga mina sõitsin bussiga ja siis veel bussiga ja siis läksin jala kohale, kuumal suvepäeval, lõpuks higist märg, kõmpisin turvameest segadusse ajades läbi suure värava, mille kaudu keegi kunagi jalgsi ei käi.

Aga ma meeldisin talle. Tähendab, tegevjuhile.

Ja siis käisin enne ametlikku tööleasumist veel kaheks päevaks vana tegija kõrvalt õppimas. Väärib mainimist, et tegemist oli rahvusvahelise firmaga, sel oli müügi- ja tootmisüksusi üle Euroopa. Vana tegija, minu esimene teejuht, oli lätlanna.

Miski ei suuda väärata mu veendumust, et lätlased on tulised ja kiired inimesed, sellised, keda eestlase loid pilk peaaegu jälgida ei jõua – nii kärmelt ja tõhusalt sahmerdab üks õige lätlane. Paraku oli minu juht ja õpetaja erand. „Karu-aabitsa“ karuisa, sage painaja mu vähestes õudusunenägudes, on tema kõrval igati krapsakas. Peale Eestis ostujuhina töötamise olid Laimal (nimi muudetud) Lätis teistsugused tööülesanded. Kaks päeva Eestis kohal, osaliselt töötas ta Eesti haru heaks ka Lätist, koormus oli – arusaadavalt – liiga suur. Jõuti ühiselt järeldusele, et Eestisse on vaja uut inimest (mind) ja talle eraldatakse Lätis täiskoht. Loogiline.

Tagantjärele targana on praktiliselt võimatu mõista, miks ma viimasel hetkel hädapidurit ei tõmmanud. Miks ometi? Kas arvasin, et kahman endale järjest rohkem tööülesandeid, nagu see varem tihti oli juhtunud? Kas arvasin, et olen ära teeninud üliväikese töökoormusega kõrgepalgalise ametikoha? Kas tahtsin vaheldust? Näiteks vaheldust selles mõttes, et mulle võimaldati üks öö firma kulul hotellis, ülejäänud korrad pidin kodust sõitma. Vilunud pereinimesele on ju omamoodi tore, kui saab mõne õhtu täiesti üksinda jorutada, kas pole? Kas mind utsitas tagant kõige harilikum ahnus?

Tegevjuht, kellele ma tööintervjuul meeldisin, hüppas hommikuti minu kabinetist läbi, pilgutas silma, naeratas. Kinnitas, et kohe hakkame mägesid liigutama. Ma meeldisin talle päris kindlasti. Ilmselt uskus ta, et olen särts ja hakkaja inimene, rajan täiesti uutel alustel toimiva ostude haldamise reeglistiku – näiteks sellise, mis ei eelda kaupade eest maksmist, aga tarnijad on ikka õnnelikud ja eelistavad meid teistele klientidele. Omamoodi perpetuum mobile. Tõenäoliselt olin – milleks valehäbi? – ka üks atraktiivsemaid vastassoo esindajaid, vähemalt ettevõtte kitsas raamistikus. Nii-öelda silmarõõm. Või vähemalt jäi tema pilgust ja olekust selline mulje. Ma ei ole kunagi olnud kuigi terane selliseid asju märkama, või siis pole ma eriti kellelegi meeldinud. Ei, mis, tõenäoliselt ajan midagi kapitaalselt sassi. Ülemust huvitasid ainult need mäed, millega me žongleerima hakkame.

Ja selline see argipäev siis oligi: istusin oma kabinetis, tegevjuht põikas hommikul läbi, naeratas, tegi silma, püüdsin midagi küsida, aga juba ta kadus. Kohe hakkame paugutama, ütles ta.

Tootmisjuhi kabinet oli minu oma kõrval. Tema käest sain natuke infot, midagi olin saanud oma mantlipärandajalt, nokitsesin tasapisi tööd teha, loksutasin paari numbrit Exceli-tabelis ja tasapisi hakkas mu hinges võimust võtma mure – mida kuradit ma siin teen? Õigemini – tegema peaks?

Ööbisin vahel hotellis, jalutasin õhtuti võõra linnaga kontakti saamata nagu mingi tont. Korra või kaks nädalas sõitsin hommikul tööle ja õhtul koju. Jõudsin oma kabinetti, võtsin kohvi, avasin arvuti. Läbisin samm-sammult eitusfaasi. Esimesel kuul korrutasin endale, et kohe läheb mölluks, tööd hakkab voolama uksest ja aknast – ole ainult mees ja murra, kuni saad südari. Vahva! Tegevjuhi hõivatus aitas seda muljet alal hoida. Tema pidi olema minu Vergilius, aga ta oli kättesaamatu. Kas ma juba ütlesin, et ta astus igal hommikul mu kabinetist läbi, naeratas, tegi silma, tõotas ühist risti-retke, ja kui ma püüdsin jutuotsa enda kätte saada ja midagi asjalikku küsida, sööstis ta minust üle rääkides minema? Jah, varsti ta räägib minuga, näitab otsa kätte, juhatab põrgu esimesse ringi. Aga, ja ma palun kallil lugejal uskuda, et tegemist ei ole kunstilise liialdusega, rohkem kui kahekümnest päevast, mil püüdsin ta jutule saada, õnnestus see ühel – viieks minutiks. Jaa, hiljem, mul on praegu tegemist. Ja vist oligi, sest tema kabinetis peeti kummalist igikestvat koosolekut. Jah, seltskond vaheldus, kord nädalas käisin seal ka mina – pooleks tunniks –, aga see pooltund keskendus teistele küsimustele ega muutnud minu jaoks midagi selgemaks.

Mõnikord, kui olin koosolekule sisse tunginud, nõudnud jultunult vastust oma ainsale küsimusele (millal me rääkida saame?!), mille taga paistsid ootavat kõik ülejäänud, lubas ta: täna, hiljem, ma annan sulle teada, kui vabanen. Ja mina, lollakas, istusin oma laua taga, ootasin südame värinal, nagu Julia ootab Romeo, hiirekese, krabistamist ronitaimedes akna all. Ja siis sai tööpäev läbi ja ülemus kadus: oi, homme, ma pean nüüd jooksma. Mina panin arvuti sama targalt kinni ja sõitsin koju. Muidugi uurisin ka meilitsi, kas saaksime asju arutada, aga need teabenõuded jäid vastuseta või vastati sama umbmääraselt kui suusõnal. Tasapisi sigines ülemuse suhtumisse ärritus. Arusaadav. Minu omasse niisamuti.

Püüdsin töö ajal lugeda või kirjutada, aga ei ole minus muuseumivalvuri ainest. Vähemalt mitte juhul, kui usun, et peaksin tegelikult midagi tegema. Seega kulusid päevad samas rütmis: hommikune naeratus ja silmapilgutus koos selge lubadusega, mis hiljem ähmastus; siis veeretasin paari tööülesannet nagu pastakat laual (kohutavalt väsitav tegevus); ründasin vana kooli sõdalaste eeskujul korra või paar ülemuse kabinetti (mind lükati alati müüridelt alla); kohv; lõuna uute kolleegidega, kellest päris mitu olid õnneks toredad; tegin katseid tungida sügavamale ettevõtte rutiinidesse ja saladustesse; veel ootamist, kõristasin neid paari ülesannet nagu kaht äraneetud hernest suures sõelas; ülemuse pagemine – tal on kiire.

Sügis muutus üha hallimaks.

Mida aeg edasi, seda napimaks jäi naeratus, seda kiiremini kadus ülemus. Kui ta alguses astus mu kabinetist läbi ka koduteele asudes, siis nüüd vuhises avatud uksest mööda ja rehmas tõrjuvalt käega.

Keerasin üsna alguses kokku ka ühe käki. Tarnija kasutas mu asjatundmatust meisterlikult (nii palju siis sellest läbinägelikkusest), ülemus põgenes minu eest järjekindlalt, mul oli küll info laoseisude ja varasemate lepingute kohta, aga selgus, et mitte kogu info. Muutusin kärsituks, langetasin otsuse. Selleks mind ju palgati. Samas, jääb faktiks, et käki keerasin kokku mina. Samas, tegemist ei olnud hullu käkiga, hind oli talutav (mitte küll suurepärane), lihtsalt kaubavoog vajas taltsutamist, sest laos oli kitsas. Jõudsin tarnijaga mõlemat poolt napilt rahuldavale kokkuleppele. Põnts rahavoogudele ei olnud õnneks liiga valus, raha käitisel jätkus.

Ometi, ehkki selle probleemi tekkepõhjused said alguses selgeks räägitud, hakkas vimm minu vastu kogunema hiljem. Tasapisi, aga kindlalt. Nagu saaks keskikka jõudes peapesu kuueaastasena tehtud sigaduste eest. Võimalik, et vimm sündis mujal, aga see käkk andis alust õigustatud etteheideteks.

Üpriski vaevarikkaks ja piinavaks osutus tööülesanne, mis sisaldas koostööpartneri otsest tüssamist. Loomulikult, äriline bluff ja kõikvõimalikud läbirääkimistaktikad ei olnud mulle võõrad ega vastumeelsed. Räägin otsesest tüssamisest. Sellega ma hakkama ei saanudki (vt selle jutukese esimest lauset).

Siis jäeti ära hommikune naeratus. Ja, tõsijutt, ma ei olnud pääsenud tegevjuhiga kõiki tema suuri plaane arutama. Mul polnud aimugi, milles need seisneda võisid. Püüdsin muidugi midagi välja nuputada, rääkida teistega. Tähendab, ei püüdnud, rääkisin. Aga selgemaks ei saanud midagi.

Kükitasin mingis tardumuses – kunagi peab ju miski selguma, kuidagi peab välja tulema, miks mind palgati. Seda tehti ju nii suure pauguga. Palgati pearahakütt, löödi lauda rahapakk ja hüved! Veeretasin pastakat laual.

Sügis muutus üha hallimaks.

Naeratustega oli ühel pool, samas õigeid etteheiteid ka ei olnud. Istusin, jõin kohvi, vestlesin kolleegidega, otsisin tegevust.

Lõpuks nõuti mingit ülevaadet, ettekannet arengutest. Mis arengutest? Ma olen siin kolm kuud passinud ja pole veel aru saanud, mida kuradit ma tegema peaks. Kuidas on võimalik, et nii kauaks limbosse molutama jäin? Osalt kindlasti sellepärast, et „homme“ on vilets tähtaeg. Oleksin pidanud seinale kritseldama kuupäeva ja selle taha rasvase hüüumärgi. Nüüd teen peaaegu alati nii, isegi vabakutselisena.

Mõtlesin ettekandele. Nuputasin isegi üht-teist välja, aga kirjutasin hoopis lahkumisavalduse. Põhjendasin, et ettevõttel ei ole seda ametikohta vaja. Ega ma ju teadnud, aga see tundus loogiline. Need vähesed tööülesanded saab suurema jamata kahe inimese vahel ära jagada. Sisuliselt koondasin ennast. Tõsi, ei julgenud koondamistasu küsida ja sellest on kahju. Mitte et seda mulle antud oleks, katseaeg ja üldse, aga lihtsalt jultumuse markeerimiseks. Ma ikkagi olen üsna kärts tegija.

Kui tootmisjuht mu viimase tööpäeva lõppedes kodulinna sõidutas – kuna olin lahkumisavalduse andnud katseajal, siis sai see jama varsti ühele poole –, ütles ta, et teinuks ma PowerPointi presentatsiooni, võinuks rahulikult edasi tiksuda. Küllap.

Ja tõsi ta on: ei võetud samale ametikohale uut inimest. Ma ei saa kindel olla, aga kahtlustan, et ka mäed püsivad täpselt samas paigas, kus nad olid enne minu palkamist.