Toeta

Proosa

  • Kohvitass avakosmoses (Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”)

    Epp Ollino

    Epp Ollino
    Kohvitass avakosmoses (Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”)

    MEHIS HEINSAAR. RÄNDAJA ÕNN. Verb, Tallinn, 2007. 136 lk. Hind 159 kr.

    Hiljuti neljanda raamatu ilmutanud Mehis Heinsaar on viimase aastakümne eesti kirjanduspildi esiplaanil vilkunud piisava sagedusega, et oma tekstide retseptsiooniloos nii pulbitseva kiituse kui ka esialgsele vaimustusele järgnenud ettevaatlikkuse, koguni tõrksuse ajajärk üle elada. Kirglikumad lahingud on praeguseks arvatavasti juba peetud, verest on võrsunud uued lilled ning suurem jagu kriitikuid, lugejaid ja muidukiibitsejaid on Heinsaare oma isiklikus kirjanduspildis üpris kindlale paigale loksutanud. Et see paik ka kaunis kena juhtub olema, selles võib suuresti süüdistada just viimati ilmunud novellikogu “Rändaja õnn”, mis pärast pikemat pausi avalikkuse ette jõudnud “Artur Sandmani loo” (2005) tekitatud kõhklused ja ebalused kummutas.

    “Rändaja õnn” on Heinsaare seni ilmunud raamatuist kindlasti küpseim. Erinevalt “Vanameeste näppaja” (2001) ebavõrdse tasemega tekstide eklektilisest assortiist on tegu pea läbivalt tugeva koguga. “Härra Pauli kroonikate” (2001) vaieldamatult nauditavat, kuid steriilsevõitu ülistiilsust asendab orgaaniline ja isikupärane laad. Ning viimaks – “Artur Sandmani loo” romaanivormi juurest on Heinsaar tagasi pöördunud või põiganud talle ikkagi ja paratamatult loomuomasema novelližanri juurde. Ka laagerdumisaeg on olnud parasjagu pikk – raamatus leiduvad tekstid on valminud 4–5 aasta jooksul (paralleelselt “Artur Sandmaniga”) ning paljud neist juba ükshaaval lugejate eest läbi käinud.

    Intervjuudes autoriga, mida aastate jooksul eri väljaannetes ilmunud omajagu, tuleb korduvalt jutuks tema kirjutamise ning kirjanikuks olemise viis. Viimase kohta tavatseb Heinsaar (või tavatsetakse tema kohta) öelda, et ta on “ennekõike jutuvestja”, ning esimese kohta, et tema lugude algpunktiks on enamasti mingi väga ere kujund, “millest võibolla isegi aru ei saa, aga mida saab arendada ja mille kaudu saab midagi rohkemat öelda ja nõnda sellele ka lõpuks mingi loo ümber istutada”.1 Säärane kirgas aluskujund on pea kõigis Heinsaare tekstides tõepoolest tuvastatav ning autori edukusest sellega manipuleerimisel, selle äratundmisel ja selle ulatuse hindamisel ning viimaks ka sellele pasliku paiga leidmisel sõltub oluliselt iga konkreetse teksti õnnestumine või ebaõnnestumine. Viimasel ajal aina enam õnnestumine – Heinsaar tunneb ennast oma kujundite kasvualal silmanähtavalt järjest kodusemalt, tema asjatundlikkus tõuseb raamatust raamatusse.

    Täielik eksimatus on siiski veel saavutamata: juhtub ikka, et kärsitu autor alles pooltoorest vilja ilmarahvale pakkuma tõttab (nii näiteks novellis “Hingus”, mis on üks selle kogu nõrgimaid) või vääratab kandvuse hindamisel. Viimast etteheidet sobib illustreerima “Suur hooaeg”, kus iseenesest esmaklassiline idee Suure Luuletuse ootuses tooliga üheks kasvavast kohvikuluuletajast, mis kaks-kolm korda lühema teksti ka kindlasti võiduka lõpuni välja viinuks, õnnetul kombel lausa üheksale leheküljele on venitatud, nii et kujundi turjale langev vastutus ja tähendusraskus suureneb määrani, mille kandmiseks sel nii eeldustest kui ka küllaldasest tagalast vajaka jääb.

    Suuremalt jaolt on “Rändaja õnnes” tegemist siiski kujundidoseerimise meistriklassiga – näiteks sõnamängust sündinud niminovellis “Rändaja õnn” (“Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt”, lk 7)2, allegoorilisest vaimust kantud “Insener Paaveli armastuse eesõues”, novellis “Hämming” ja mujalgi. Eriliselt kiiduväärse vaistuga on kogusse paigutatud pisilased “Galaktikate sõber” ja “Kuller”. Just neile on head naabrid eluliselt tähtsad – oma nappuses on säärased tekstid eriti haavatavad ning võivad halba seltskonda sattudes jääda täiesti silmapaistmatuks, hea õnne korral aga saada tõeliseks kirsiks koogil. Et just nii ongi läinud, valmistab siirast rõõmu.

    Mis puutub jutuvestjaks olemisse, siis jah – Heinsaare jutustamisviisis on alati (“Härra Pauli kroonikate” aegu ehk kõige vähem, kuid ometi) olnud miskit väga iidset. See miski on muuhulgas olemuslikus vastuolus romaanižanriga – Heinsaare narratiiv liugleb küll alatihti absurdi ja imelugude uskumatumaid piruette võimaldaval peegelpinnal, kuid seejuures ei hargne ega aja kõrvalliine, on alati ainus uisutaja lagedal jääväljal. Mängud mängitakse maha loo sees, selle edasiandmine aga käib suurema tulevärgita ja erilisi kirjanduslikke vigureid kasutamata.

    Heinsaare põhivõtteks näikse olevat lihtne liitmistehe: võtta siit ja sealt ja panna ühte kohta kokku (näiteks juba ühelt poolt romantilise inspiratsioonipuhangu – aluskujundi – ühendamine jaankrossiliku oskustööga – loo “juurdeistutamisega”). Meelega või kogemata üsna stiilipuhtalt maagilise realismi klassikalistele kirjeldustele vastates3 on Heinsaar ju ikka häirimatu enesestmõistetavusega kombineerinud usutavat ja käegakatsutavat maailma imepärase ja väljamõelduga, pööranud lõdva randmega argipäeva mänguks ja fantastika maailma kõige harilikumaks asjaks, liikunud kummastava kergusega siseilma ja välise olmelise reaalsuse vahel – ning kombineerinud oma isikupärast kirjutamisviisi üsna otseste stiili- või keelelaenudega eesti ja muu ilma kirjandusest. Iselaadne on just selle liitmistehte avalikkus: üleminek ühest maailmast või keelest teise, ehkki see kirjutajas eneses mingitki hämmingut ei tekita, on alati järsk ning eri maailmad teineteisesse ei sulandu. Aasta-aastalt aina kindlamini aimub, et säherdune konarlikkus Heinsaare käekirjas on märk isikupärast ja mitte halvast kirjatehnikast. Maitse on (ja peabki olema), nagu oleks pirukasse pandud muna.

    Siiski tundub, et “Rändaja õnnes” on Heinsaar kohati Artur Sandmani kombel “lasknud silmad lahti oma silmadest, tõmmanud südame välja oma südamest” ning suundunud millegi uue ja värske otsinguile, juba sissetöötatust üksnes väärtuslikema kaasa võttes. Kogu kõige säravamates novellides “Ilus Armin”, “Vihmategija Aspendal” ja “Toomas ja rotipüüdjad” leiab Heinsaare ainult asjast rääkiv, puhastatud jutustamisviis endale põneva ja erakordselt sobiva ainese folklooris ja kirjanduses läbiproovitud lugude näol. Iseenesest on üllatavgi, et Heinsaar seesugust elunäinud materjali läbi- ja omakskirjutamist varem kuigivõrd kasutada pole võtnud, nii orgaaniliselt sobitub see tema jutustajaolemusega. Sobitub ja paneb tekstides juhtuma midagi sootuks uut – piirid löövad vankuma ning suur sulandumine võib alata.

    Üleminekut uude kirjutamisviisi märgib novell “Justus ja Läänetuul”, kus rahvaluulelik aines ja autoripoolne lisandus veel küllalt selgelt eraldi püsivad: Justus Laanepüü kohtumised Läänetuulega ja kauni lillemüüjannaga Viljandist hoitakse igal mõeldaval moel rangelt lahus, esimest ümbritseb müütiline aja- ja ruumitunnetus ning arhailisem keelekasutus, teine trehvamine aga antakse edasi sootuks tänapäevasemas ja ratsionaalsemas vaimus.

    Kolmes esiletõstetud tekstis selliseid tavaheinsaarelikke järske üleminekuid ei ole. Autor näikse siin olevat nendest tavareaalsuse ustest, mida tema tekstid ikka avali on hoidnud (ning kustkaudu pääsetakse Rüütli tänava välikohvikust avakosmosesse või Piirumi luiteharjalt maailma lõppu), otsustava sammu sisse astunud, ilma et tunneks enam vajadust teisele poole tagasi kontrollvisiitidele põigata. (Ühest sellisest uksest astuti sisse ka “Artur Sandmani loos”, kuid – pöörduti tagasi.) Siinses aegruumis ja keeles tunneb Heinsaare tekst ennast turvaliselt, hakkab oma elu elama ega otsi pidevalt autorilt pidet. Vaatamata väga täpselt antud geograafilistele tugipunktidele (autorile armsas Eestimaa lõuna- ja lääneosas) ei hoia siinne ruum ei kirjanikku, tegelasi ega lugejat käsist-jalust kinni. Aeg voolab otsekui väljaspool kella ja kalendrit (õigupoolest ainuke ajaline jaotus, mis end raamatu üle mingil määral kehtestada suudab, ongi novellide jaotatus “Hommiku-, keskpäeva- ja õhtujuttudeks”) ning keel ammutab ühekorraga kogu kirjandustraditsioonist. Lugeja ei saa Heinsaare mõjutajaid enam raamatus näpuga järge ajades kindlalt ja üheselt üles lugeda, nagu Harmsi ja Valery (või Vallaku või Enno) valitsuspäevil. Tuglas, Enno, Gailit ja kõik need teised vahvad sellid on neis tekstides (ja tegelikult kogu raamatus) ebaheinsaarelikult üheks sulanud ja pidevalt kõikjal kohal – rikastava traditsiooni, mitte tüütu taagana.

    Selle traditsiooni toel on Heinsaare keelgi saanud üle oma iseloomulikust konarlikkusest ning ilmutab seniolematut paindlikkust; segab sulnilt ühte arhaismid ja omaloomingu, manab lugeja silme ette võrdse ladususega traagika, koomika ja groteski.

    Kuna kadunud on meeli erksana hoidvad järsud raputused ning keeleline künklikkus, on Heinsaare lugejal just nende kolme loo kaudu vist esimest korda päriselt võimalik tekstist ja loost reservatsioonideta kaasa haaratud saada, autoriga tema imeilmadesse kaasa minna. Ning selle eest on põhjust tänulik olla.

    Heinsaar on ammu tõestanud, et suudab kirjutada maailmatasemel (siinkirjutaja subjektiivse arvamuse kohaselt eeskätt “Härra Pauli kroonikate” varal); nüüd, pärast mõningast otsinguperioodi, on ta tõestamas, et on võimeline kirjutama ka tõeliselt  isikupärasel viisil. Ei tihkaks ütelda, et sellega midagi päriselt valmis oleks saanud – ei tihkaks karta, et edasi enam ei saa. Saab kindlasti. Valge kohvitass on visatud taevasse, “et viia senitundmatutele tsivilisatsioonidele sõnum ühe inimese igatsusest headuse, andeksandmise ja igavese armastuse järele” (lk 134).

    1 Vt Sven Vabari intervjuud Mehis Heinsaarega: Pikamaajooksja Heinsaar ja tema 99 hullu (05.11.2001). www.teataja.ee/et/; ingl k-s: Elm nr 15, 2002.

    2 Heinsaare erakordne Läti-lembus on teema, mis vääriks iseenesest lähemat uurimist. Lisaks rändaja õnnele tulevad just sealt ka salapärased rotipüüdjad (vt “Toomas ja rotipüüdjad”) ning Läti piiri lähedalt Penuja küla kõrvalt leitakse paslik paariline Ilusale Arminile (vt “Ilus Armin”).

    3 Vt nt: A. O r g, Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel. Keel ja Kirjandus 2007, nr 7.

  • Aga ükskord ei alga aega (Andrus Kivirähk, “Mees, kes teadis ussisõnu)

    Linda Kaljundi

    Linda Kaljundi
    Aga ükskord ei alga aega (Andrus Kivirähk, “Mees, kes teadis ussisõnu)

    ANDRUS KIVIRÄHK. MEES, KES TEADIS USSISÕNU. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2007. 381 lk. Hind 199 kr.

    “Olen juba vana mees ning elus palju näi­nud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seega lausa mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehõlma vajumas? Õpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele.” Ehkki need klassikalised avaread võiksid üsna hästi võtta kokku Andrus Kiviräha uusima romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kaks olulist teemat, kadumise ja unustamise, ei alga nõnda mitte tema trükivärskeim teos, vaid “Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed” (1995). Ussisõnade sisinal näikse olevat ühe täisringiga lõpule jõudnud ka Kiviräha Eesti ajaloo tsükkel, mille hulka võib arvata veel samuti “Rehepapi” (2000). Kuigi Kivirähk on oma nüüdseks juba pea hõlmamatuks paisunud loomingus käsitlenud läbisegi mitmeid tuumikperioode – Kalevipojast ärkamisajani ning nõukogude argi­poeetikast tänapäevani –, moodustavad just need kolm romaani omalaadse triloogia, mis katab eesti ajaloomälu olulisimad tugipunktid: kaks kuldajastut ja kaks nende vahel haigutavat “katkestust”.

    See tinglik triloogia algas “tagantpoolt”, seigeldes esmalt Ivan Orava juhtimisel läbi “Pätsi aja”, selle katkemise ja taassünni kuni 1990ndateni, süüvis siis koos Rehepapiga ajaliselt märksa hägusamalt dateeritavasse orjaöösse – ning on nüüd koos “Ussisõnadega” jõudnud eesti ajalooteadvuse alguspunkti ehk muistse priiuse ja selle kaotamise aegadesse. Tundub, et “Ussisõnu” ongi raske, kui mitte võimatu vaadelda eraldi “triloogia” varasematest osadest, nagu ka nende menust ja mõjust – ehkki autor ise on üritanud seda seost ennakult tühistada, väites romaani ilmudes, et sellest ei saa uut “Rehepappi” ega “Ivan Oravat”. Praeguseks näikse ettekuulutused olevat üsna paradoksaalsel moel tõeks läinud: “Ussisõnadest” on saanud teos, mis troonib varakevadest saadik müügiedetabelite tipus ning mis ühtaegu on eelmiste “osadega” võrreldes pea olematu vastukaja tõttu vähemalt esialgu muutumas “raamatuks, mida polnud”.

    Lugejate ootusi vaigistati esmajoones hoiatustega, et ajaloo hämarustesse süüvinud Kivirähk on ka ise muutunud hämaraks. Ent kui selle üpris isepäise, neljasajaleheküljelise, eesti ajaloomälu ja “mütoloogia” tuumelementidest tiine jutustusega lõpule jõuda, siis selgub, et loo taga peitub üsna arhetüüpne ja lihtne moraal: oma algse loomuse ja terve mõistuse hülgamine ning võõraste kommete järeleahvimine toob kaasa paratamatu allakäigu. Nagu juba avalause kuulutab, jutustab “Ussisõnad” loo sellest, kuidas “Mets on tühjaks jäänud” (lk 5). Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust kajavate ussisõnade toel appikutsutud Põhja Konna abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa” (lk 15). Olles unustanud ussisõnad, mille abil pandi endale kuuletuma kõik loomad ja hangiti nõnda kerge vaevaga ka toidupoolist, on külaelanik “nagu inimene, kes on endal käed otsast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp” (lk 173). Tulemata ei jää ka füüsiline allakäik: “Hoopis hõlpsam on elada neil, kes on kasvus kän­gu jäänud ning ebaloomulikult jässakad. Nii tekivadki külaeluks sobilikud värdjad” (lk 182).

    Ühesõnaga, “maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult” (lk 16). Seda lugu jutustab meile Leemet, viimane metsas sündinud ja ussisõnad selgeks õppinud mees. Ilmselt ei ole sel kurvameelsel peategelasel tõesti potentsiaali kujuneda Rehepapi või Ivan Orava sarnaseks eestlase tüüpkujuks. Ehkki Cornelius Hasselblatt on “Ussisõnasid” tõlgendanud ka eesti esimese ökoromaanina (Looming 2007, nr 8), on valdav osa senistest vastukajadest aga haaranud innukalt kinni romaani põhimetafoorist, ununevates ussisõnades peituvast võimalusest kõnelda kaduvast keelest ja omakultuurist, ning ka Põhja Konna ja tema esilekutsumise rituaali on tõlgitsetud (paratamatult moodsa) rahvusliku identiteedi ja rahvuskehandi allegooriana (nii näiteks on Martin Ehala tõlgendanud seda jagatud keele- ja kultuurikoodi ning rühmasisese organiseerituse sümbolina – Postimees, 18.03.07).

    See küll põgus, aga kirglik vastukaja osutabki ühtlasi ühele “Ussisõnade” olulisele erinevusele Kiviräha “ajalootriloogia” kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsu aja nostalgiaga – mil kase otsas kasvasid õunad ja öösiti kostis kuu pealt viiulihelisid –, ning “Rehepapp” pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega, küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad võimalust suhestuda senini (rahvusliku) tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja kutsusid esile senitundmatu vabastava naeru nii käestlibisenud kuldse eesti aja kui siiani alateadvuses õudusunenäona kummitava orjapõlve suhtes. Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnade” puhul aga näikse seevastu olevat tegemist pigem potentsiaalse pingekruvijaga, mida on hõlbus oma vankri ette rakendada hoopiski mitmesugustel (rahvusliku) häda ja huku kuulutajatel.

    Kahtlemata leiame ka “Ussisõnadest” ajaloomälu pahupidipööramist ehk äraspidise vallutusloo, kus me sukeldume ise oma alpuses sakste meelevalda. Nii et soovi korral võib ka “Rehepapi” novembrimudas ja -lörtsis ringi rassivaid, kratte lennutavaid ja “härmas hingega” tegelasi tõlgendada sellesama metsast külla kolinud ning mõisateo ja ebausu kütkesse jäänud rahva poolemeelsete järeltulijatena. Esmapilgul võibki näida, et siin on tegemist variatsiooniga teemal “iga tragöödia kordub farsina” ehk sama tehtega, mida kohtasime “Rehepapis” või hiljuti näiteks ka filmis “Malev” (2005; viimase puhul on huviväärselt sarnane isegi orjaöö “uustõlgendus”: eestlased asuvad mõisnikke orjama ainult oma lolluse ja ülearuse agaruse tõttu). Kuid sellega asi siiski ei piirdu ning selgub, et võlts pole olnud mitte ainult meie ettekujutus toonasest tragöödiast, vaid ka seeläbi kadumaläinud hiiehaldjate muinasmaast. “Mind kurvastas väga, et kõige selle hea ja ilusa asemel, mis kunagi olemas oli, kleepus inimeste mällu just hiietarga kuju; miks ei võinuks nad mäletada hoopis ussisõnu ja Põhja Konna?” (lk 304). Ning selles jutustuse eesmärk suuresti seisnebki: näidata, et selle käo­munana oma ajaloopessa võetud ja kuldseks poleeritud hiieajastu asemel või eel oli olemas veel üks tõepoolest heleroheline minevik – ning et just selle (unustusse) kadumises seisnebki tõeline (unustatud) tragöödia.

    Selline romaan, mis nõnda isepäiselt, kuid teadlikult ja tundlikult mängib eesti ajaloomäluga (ja tema jutustusega “muinasaja loojangust Eestis”), võimaldab seda ent ühtlasi võrdlemisi vaheda noaga analüüsida. Nagu Kiviräha tekstid enamasti, toituvad ka “Ussisõnad” erinevate tüvitekstide, narratiivide ja motiivide “töötlemisest”, luues uusi, vaimukaid ja ootamatuid seoseid, tähendusi ja suhes­tumis­või­malusi. Esmajoones illustreerib see teos hiilgavalt juba üht eesti ajalookirjutuse ja -romaanide igipõlist probleemi: kuidas kirjutada kangelasromaani allakäigust ja langusest, kaotatud lahingutest ja juba ette hukule määratud võitlusest – olgu siis tegemist “muistse vabadusvõitluse”, Jüriöö, Mahtra või Teise maailmasõjaga. Ajalooromaanide voolusängis vormunud eesti ajaloo baasnarratiivis lahendab paradoksi nii selle jutustuse tulevikkusuunatus, mis annab tähenduse ka mineviku kaotatud võitlustele (ükskord me võidame niikuinii!), kui tsüklilisus (vabadusvõitlus jääb läbi ajaloo igavesti korduma). Minevik ja kaotatud kuldajastu (mälestus) oma­vad seega eelkõige rahvust tulevikku edasi tõukava katalüsaatori rolli. “Ussisõnad” katkestab aga otsustavalt kõik sidemed tuleviku ja mineviku vahel: kõik, mis ku­nagi oli, on päästmatult kadunud, terve vana maailm on surnud ja Põhja Konn ei tõuse enam kunagi lendu. Miski pole enam endine, ehk “piltlikult öeldes: seal, kus varem oli kuiv maa, lainetas nüüd meri” (lk 316), ning rahvas ei võta endaga minevikust kaasa ei keelt, ei kombeid, ei muistiseid. Tasujates igavesti taaskehastuva Lembitu asemel viimaseks kangelasajastu esindajaks tõusnud nukker Leemet võtab koos vanaisaga ette viimase verise sõjaretke – “mida meil polnud vähimatki lootust võita” (lk 344) – ning jääb seejärel risustunud metsas viimaks küll üles leitud, aga oma koopas juba igaveseks uinunud Põhja Konna valvama nagu Kalevipoeg oma sarvikut. Ja ehkki ilmselt ka “Ussisõnade” poolest võivad pirrud kunagi lüüa lõkendama kas või kolmest otsast, algab siis juba üks täiesti teine aeg. Hüljates seega teesi igavesest vabadusvõitlusest – mis andis sisu Ivan Orava elule ning lubas isegi “Rehepapi” toapoiss Intsul kuulutada: “Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!” (lk 76) – ning sõlmitsedes mineviku tulevikust lahti, tühistab “Ussisõnad” seeläbi ajalooteadvuse ühe olulisema eelduse: järjepidevuse oleviku ja mineviku vahel. Minevik kuulub ainult minevikule ja minajutustajale: “Ma rändasin ajas ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgemist” (lk 197).

    “Ussisõnades” pole ent ainult tulevik minevikust eraldatud, vaid ka ajalookulg ise ei kehasta mitte progressi, vaid regressi – ehkki Leemeti sõprade, viimaste inimahvide Pirre ja Räägu  pajatused toovad tsiviliseerumisprotsessi kriitikasse ka elutervet kõrvalpilku. Sest nende väitel “ei alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ja võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad” (lk 56). Kummatigi jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema kaotusvalu, mis seob selle omakorda tihedalt eesti ajaloomälu suurte konservatiivsete teemadega: ihalusega algupärase omakultuuri järele ning murega selle kadumise ja võõra kultuuri pealetungi pärast – ehk mäletamise iha ja unustamise hirmuga. Oma ja võõra, vana ja uue vahekorra vaagimine seostub aga veel teisegi suure – ning ka eesti ajalooromaanis ärevalt keskseks ku­junenud – küsimusega: kas lootusetus võitluses tuleb kohaneda ja alla anda või mitte? Nagu nii paljud armastatud kangelased, peab ka Leemet, kelle Bildungs­roman’i see teos endast ühtlasi kujutab, valima vana ja uue maailma vahel. Alles üsna romaani lõpus jõuab ta selgusele, “kuidas tuleb elada”, leides endas üles “magusa himu kellegagi võidelda, elavat ihu tükeldada ning oma vaenlase verd juua” (lk 256). Nii vormub ta valuliselt kangelaseks, et seista üksi (ja mõneks ülevaks hetkeks ka koos vanaisaga) kogu maailma vastu – ning seejärel kaotada mitte ainult oma lootusetu võitlus, vaid näha pealt ka kõigi oma sugulaste ja sõprade surma.

    Klassikalisele romaanile kohaselt tuleb siin esitlemisele veel terve rida erinevaid tegelastüüpe, kel kõigil on oma vastus valikule oma ja võõra vahel varnast võtta. Kaduva metsakultuuri kandjad on “oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega – nii kasvatasid Tambet ja Mall huntide armeed, mida keegi tegelikult ei vajanud, Ülgas jahmerdas hiies ning tõi ohvreid väljamõeldud haldjatele. Inimahvid aretasid täisid ning üritasid pressida end tagasi kõige ürgsemasse minevikku” (lk 196). Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist “iidsetesse kommetesse”, siis külavanem Johannes (kes on oma rännakutel jõudnud isegi paavsti voodist läbi käia) kujutab endast meisterkohanejat. Leemeti hüljanud ja külla elama asunud, Pärtlist Peetruseks hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju; vanaisa aga, surnuks peetud pöörane ussi­ham­mastega mees, kes ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma, veel viimast vana aja ürgkangelast. Ning nais­tegelasedki sooritavad oma rollid kaunis klassikalises võtmes: vana aja naised uinuvad mõmmikute kaisus, uue aja neiud kaovad rüütlite voodisse.

    Eesti ajalooromaanile omaselt on aga suhe edasipüüdlikkuse ja õpihimuga ambivalentne ja pingeline. Võõrad moodsad ajad hukutavad isegi muistse vägeva sõjamehe Meeme, kes on ennast uudisjoogist veinist sõna otseses mõttes “samblaks joonud”; kuna aga sünkretismipüüded, mida esindab Johannese tütre Magdaleena lootus, et kasuisa Leemeti käe all õpib tema poeg “võrdselt tundma nii uut kui ka vana maailma” (lk 302), jooksevad liiva ja utoopiaks nende abielu jääbki. Nõnda jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema isolatsionismi-poliitika ideaal ning kriitika “arenenud maailma” järeleahvimise, nagu ka rahvavalgustamise ja eurooplaseks saamise pihta, mida kuulutab külavanem: “Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus. (…) Miks peab meie rahvas see viimane olema?” (lk 24). Ebalevat uut identiteeti naeruvääristavad ka mitmed ootamatultki triviaalsed paralleelid tänapäevaga muinasaegsete rullnokkade kehastuses. Nende voodi kohal ripub Jeesuse pilt (lk 228), kellest on saanud “kõigi noorte suur iidol” (lk 233); veelgi enam aga meeldib neile koraalilaul ning munade mahalõikamine, kuna just “munkadel on ropult nai­si, neil pruugib ainult laulma hakata, kui kõik eided viskavad silda” (lk 184). Ehk nagu üks neist unistavalt pihib: “Mulle meeldiks kõige rohkem nii, et hommikul künnan, aga õhtul laulan koraale ja pärast panen eitesid” (lk 185).

    Veinist ja laulust kurjemgi on aga samuti koos võõramaalastega siiamaile jõudnud – ning Kiviräha poolt korduvalt nõnda hiilgavalt karikeeritud – kujutelm eestlaste igipõlisest töökusest, mille omaksvõtmisest koidab siin rahvale taaskord tõeline eesti matus. Kolides metsast väljadele ja kaotades oskuse ussisõnade abil endale toidupoolist hankida, omandades aga püüd­likult arusaama, et “igal pool arenenud maailmas on inimestel kombeks endale palehigis oma igapäevast leiba teenida” (lk 303), teevad nad ise lõpu oma paradiisile, kus tööd ei tuntud ega tehtud. Et tööd hakatakse rabama alles ratsionaalset argitarkust hüljates ja maagiat omaks võttes, siis võib “Ussisõnades” ühtlasi näha omalaadset antiweberlikku sotsiaalajaloo uustõlgendust, mis väidab, et kujutelm inimese töösipelga-s(t)aatusest ei ole mitte “lummusest vabanemise”, vaid ülepea kristlikku lummusesse sattumise tulemus. Kuid enamgi veel, sellega seoses on romaanis tagurpidi pööratud ka siinse kultuuri sümbolmaastikud: põliseestlastest on saanud metsarahvas in extremis, seevastu külad ja talutared, põllumaad ja väljadel lainetav rukis tähistavad allakäiku ja langust – ning leibki maitseb nagu põdra pask (lk 102). Nõnda võib “Ussisõnu” lugeda ka kui just nagu äraspidist “Nukitsameest”, kus õel külarahvas veab vaesed metsalapsed puude sumedast varjust päikese kätte tööd rügama ja sunnib neid põdrapraadide asemel sööma odrakörti.

    Samavõrd huvitava tehte sooritab romaan veel teisegi, eesti rahvusmaastikus talutarega võrdselt olulise elemendiga – hiiega, mis on andnud eestlaste kui metsarahva kuvandile nii tuuma kui tähenduse. Sest “Ussisõnad” ei vastanda mitte ainult klassikaliselt loodust ja tsivilisatsiooni, vaid kangekaelselt ka utilitaristlikku ja maagilist lähenemist loodusele, teadmisi loodusest endast ja loodusvaimude kohta käivat ebausku. Kangelaste ja kuldajastu hukk ei tähenda siin niisiis mitte jumalate hukku, Götterdämmerung’i, vaid hoopis inimese ja tema terve mõistuse hukku. Teisisõnu, jumalad mitte ei lahku maalt, vaid saabuvad maale suisa karjakaupa – ning mitte ainult kristlik jumal, vaid ka hiiehaldjad, maaemakesed jne. Ning kui mungad on oma tavapärasest negatiivsest kuvandist säilitanud vaid peenehäälse ja liiderliku naeruväärsuse, kaotanud aga oma kurjakuulutava jõu (iga rästik ja lapski võib neid abituid pakse olevusi teepervel surmata), siis on seevastu romaani üks halvaendelisemaid tegelasi “põlevate silmadega ja vihast värisevate vurrudega” (lk 64) hiietark Ülgas. Temas pole jälgegi nendest ajaloomälus kodunenud tarkadest vanakestest – ning sama ilge on ka kogu maajumalate ja allikahaldjate kultus, mida markeerivad jäneseveri, huntide piinamine ja laste hirmutamine. Ühelt poolt annab sellele uut hoogu kibestunud Tambet, teisalt aga toidab usku metsavaimudesse, nõidusesse ja nüüd juba ka libahuntidesse külasse kolimine: vanast keskkonnast ja keelest võõrandununa hakkavad need saamatukesed metsa kartma ning otsima seletust ja abi maagiast.

    Kui ristiusu demoniseerimine on eesti ajalooromaanis üldiselt tavaline, siis siin on hiiekultus sellega võrdselt negatiivne: “Hiietark on tavaline petis, kes oma pühade pärnade all vigurit teeb – samasugune suli nagu need mungad, kes Johannesele ja külarahvale igasuguseid lollusi õpetasid” (lk 304). Ja vaevalt on siinsetes ajalooromaanides varem kohatud peakangelast, kelle elu kõige õnnelikum hetk on tema pulm hiiesalus, mis äsja on liha küpsetamiseks maha raiutud ja põletatud – ning kelle lootustele on antud luhtuda kahel korral, kummagi (eba)usu poolt käivitatud vägivallas, kui ta langeb esmalt Tambeti ja Ülgase hiiekoerte ning seejärel kristlike talupoegade poolt korraldatud tõelise nõiasabati ohvriks. Koos oma lähikondlastega esindab ta aga seda tervet mõistust, mis paneb onu Vootelet alatasa Ülgasega vaidlema: “On hoopis põnevam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes mui­du lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vana­­­de lugude pärast lolliks minna ja hakata ­hunte noaga tükeldama” (lk 73–74). Seades selle justkui eelreligioosse maailma (“Oled sa elu sees mõnda haldjat näinud?”) oma ideaaliks, saab “Ussisõnadest” suuresti just ateistlik kirjavara, mis võiks olla heaks jätkuks Ervin Õunapuu eesti gootikale, aga ka reale Kiviräha enda kirjutistele.

    Kummatigi on tähelepanek, et hiied ja haldjad – vähemalt sel kujul, nagu me neid praegu tunneme – jõudsid siiamaile koos ristiusuga, üpriski teravmeelne; sest mida muud nad oma algsel, keskajal kirjapandud kujul olidki kui oluline osa toona käibinud stereotüüpsest barbaritest paganate teise kuvandist. Ehk nagu veidi lihtsustades täheldab Leemetile ka Pärtel-Peetrus: “mujal maailmas peetakse neid, kes metsas elavad ja loomadega räägivad, püsti lollideks” (lk 125). Ning kui ühes rahvuse sünni ja moderniseerumisega hakati siinmailgi ihalema algupärast, siis ei jäänud üle muud kui otsida selle muistse kombestiku “juuri” nendestsamadest teise-kirjeldustest – ning rajada oma rahvuslik identiteet ja ajaloomälu lugudele metsas vaime kummardanud rahvast. Nii võib “Ussisõnu”, mis uljalt loobub senisest enesekuvandist ja võtab rahvuslik-kultuuriliste normide asemel omaks tabud, pidada ka üsna erakordseks postkoloniaalseks romaaniks, kus üritatakse omapoolset alternatiivajalugu esitades üle saada ka meie “topeldatud” enesekolonisatsioonist, mis õhinal algupära poole püüeldes on haaranud kinni keskajal just vallutatud vaenlase primitiivsust ja “looduslähedust” tähistanud märksõnade romantiseerimisest. Ent väärib märkimist, et samavõrd erakordset kannapööret kujutab see ka Kiviräha loomingus, mille tegelased – nagu Tiit Hen­noste on varem tabavalt osutanud (Vi­kerkaar 2003, nr 4/5) –  on siiani olnud vältimatult kammitsetud “pa­rodiseerunud mimikrisuhtesse”, kus koloniseeritav ise ei suuda enam eristada matkimist ja paroodiat.

    Siit võib aga astuda veel ühe sammu edasi ja küsida ka rahvusliku ajaloomälu “teis(t)e” järele. Kivirähk pole rahvuslikke vaenlasekujusid varemgi üksüheselt üle võtnud: kui Ivan Orava mahitusel oli venelaste kurjus äärmuseni liialdatud, ehkki ajuti ka suisa saamatuks karikeeritud, siis “Rehepapi” abitud poolpimedad saksad pöörasid kurjade parunite kuvandi sootumaks tagurpidi. “Ussisõnade” eneseküllases maailmas ei anta aga vaenlasele õieti ei väge ega eetriaega – ning siiski on raudmehed abitud nagu siilid. Siin peitub aga ka loo moraal – me oleme ise oma lollusega ennast vaenlasele kätte mänginud: “rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga, et osta endale väike maalapp, ajada perse päikese poole uppi ja lõigata käpuli maas sirbiga vilja” (lk 50). Seega tõlgivad “Ussisõnad” sõjalise vallutuse kultuurikolonisatsiooniks, kus külarahvas võtab varmalt omaks nii innuka õpipoisi rolli (“me peame kuulama hoopis neid, kes on meist targemad”, lk 167) kui ka uue alandliku enesekuvandi: “Inimene peab oma kohta teadma: meie oleme väike ja vaene rahvas!” (lk 174). Seegi võib keskaegse laiapõhjalise kolonisatsiooni konteksti silmas pidades osutuda märksa viljakamaks tõlgenduseks kui jäigast meie–nemad vastandusest kinnihoidmine; ent, mis veelgi olulisem, eemaldub – küll mõningase masohhismi hinnaga – tervitatavalt eesti ajaloomälus nõnda eminentsest võõra-süüdistamisest, ohvripositsioonist ja “omasüülisest alaealisusest”.

    Lisaks neile suurtele teemadele sooritab Kivirähk väga mitmekesiseid tehteid terve hulga eesti ajaloomälu ja muinasjuttude tuumikmotiividega, nii et nõnda võiks neid arvukaid paralleele välja tuua veel ridamisi. Ühelt poolt võikski omakorda just kordust pidada ka selle romaani peavõtteks, milles kõik olulisemad teemad ja toposed korduvad nii kirjelduste kui monoloogide vahendusel vähemalt kolmel-neljal korral. Ent nagu enne osutatud, ei piirdu “Ussisõnad” mitte ainult erinevate motiivide kordamisega, vaid suhestub üsnagi elavalt ka erinevate žanri- ja narratiivitüüpidega. Lisaks eesti ajaloomälu baasnarratiivi lammutamisele tuletab see oma meisterlikul ja heatahtlikul moel meelde sedagi, et eesti ajaloonarratiivi ilukirjanduslikud baastekstid on sündinud omaaegse populaarse ja rämpskirjanduse piiril triiviva ajalooromaani traditsioonist, mille hiilgavaks näiteks on Andres Saali romaanid. Samu vormivõtteid jälgib ka rohkete ootamatute süžeepöörete ja deus ex machina’tega halearmas ja sentimentaalne “Ussisõnad”. Teisalt aga tühistab see romaan järjepidevalt üleskruvitud lootusi, triivib vääramatult hävingu poole ning keeldub esitamast õnnelikku lõppu, millele rohked katsumused on teed valmistanud. Nõnda kujutaks see endast justkui üsna verdtarretavat segu Saali romaanikestest ja “eesti gootikast”: siin on rohkem kurje jumalaid kui Õunapuul ja enam vereklompe kui Vildel. Võib aga muidugi ka küsida, kas pole gootika eesti ajalooromaanile ürgomane – kehastugu see siis Bornhöhe “Tasuja” mõisakeldris mädanevate talupoegade kirjeldustes või Metsanurga “Ümera jõel” alguses, kus hundid veeretavad teele lapsekolba. “Ussisõnad” lisavad siia üpriski omapärase väljasuremise poeetikat kand­­va “lagunemise sõnavara”, mis kõneleb puude murdumisest ja kuivamisest, hallitamisest, metsa lagunemisest ja jää­minekust – eelkõige aga laibalõhnast. See raipe- ja kõdulehk pärineb keldrist, kuhu peategelane päevadeks oma onu laibaga kinni jäi, ning muutub tegevustiku edenedes tema sõõrmetes üha valdavamaks, kuni “kogu maailm näis mädanemist täis olevat” (lk 167) ning kuni Meeme “oli öelnud välja selle, mida ma ise ammu olin kartnud – et piinav mädanemislehk lähtus minust endast” (lk 195).

    Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnad” kujutab endast tervikuna niisiis üsnagi emotsionaalset teost. Kui aga kokkuvõtteks küsida, mille nimel siin nii kirglikult sõna võetakse, pole sugugi põhjust eeldada, et see romaan kõneleb pelgalt või eelkõige rahvuse hävingust. Pangem tähele, et “eesti rahva” nimel võtavad sõna vaid negatiivsed tegelased, kes üritavad seda moel või teisel oma vankri ette rakendada. Olgu selleks siis Ülgas (“Kui sa oled õige eestlane, siis pead sa ju käima pühas hiies!”, lk 75), “tõelistest eestlastest” (lk 259) soniv poolsõge Tambet või Johannes, kes kuulutab: “Kõik eestlased peavad pimedast metsast välja tulema, päikese ja taevatuulte kätte, sest need tuuled kannavad meie juurde kaugete maade tarkust” (lk 24–25). Nõnda võiks väita, et see teos kujutab endast pigem selle argitarkuse ülistust, mida esindavad peategelane ja tema kaaskondlased – ning mille puudumine viib nende vastased varem või hiljem kas huku või vägivallani. Elada peab oskama – ning see argitarkus ei esinda praktilisust mitte kitsalt pragmaatilises, vaid avaramas elutarkuse tähenduses.

    Kummatigi ei maksaks lasta Kivirähal ennast ka siin haneks tõmmata: argitarkuski pole pelgalt universaalne “elu lühikokkuvõte”. Ehk nagu on osutanud antropoloog Clifford Geertz oma kirjutises “Argitarkus kui kultuurisüsteem” (kogumikus “Omakandi tarkus”, e.k 2003), sisaldab see endas tervet rida kujutelmi ja aksioome “normaalsest”, “loomulikust” ja “praktilisest”. Geertz märgib aga ka, et “nagu vagaduse, nii kõlab terve mõistusegi hääl ikka üsna ühtemoodi, mida ta siis ka parajasti ei ütleks; kõikjal on lihtsale arukusele omane see hulluksajav lihtsa arukuse ilme, mille saatel tema maksiime lausutakse” (lk 114). Ning just seda tonaalsust kohtame “Ussisõnade” kangelaste juures, kelle hulgas seda jalad maas tervemõistuslikkust par excellence, mis väidab end tungivat läbi illusioonide asjade tuumani,esindab Leemeti rästikust sõber Ints – kes on alati valmis kuulutama, et “kõik on just selline, millisena ta paistab, ja ei midagi enamat”, ning vajadusel peategelast korrale kutsuma: “See on ju naeruväärne. Kuidas sa saad sellist jama uskuda?” Paraku kehtivad nendegi primitiividest pragmaatikute puhul, kelle vaimne autoriteet on kogemuslik ja nähtav maailm, Geertzi hoiatused, et “argitarkus pole mit­te see, mida kirjatarkusest puhtaks roogitud aru spontaanselt järeldab, vaid mida eelarvamustest kubisev aru järeldab” – ning et lõppkokkuvõttes “ei ole ükski religioon temast dogmaatilisem, teadus ambitsioonikam ega filosoofia üldisem” (lk 113). Nõnda esindavad “Ussisõnadki” tervet rida arusaamu sellest, mis on loomulik ja tervemõistuslik (metsas jõudeelu elamine) ning mis mitte (töötamine ja leivasöömine), nagu sellestki, mis on maagiline (jumal ja haldjad) ja mis mitte (Põhja Konn ja ussisõnad) – ennekõike kuulutab aga nende argitarkus seda lihtsat moraali, millest arvustuse alguses juba juttu oli: pea au sees oma “algset loomust” ning ära usalda pimesi võõraid kombeid. Kindlasti re­so­neerib see nii mitmelgi moel Kiviräha teisteski teostes nõnda sageli pjedestaalile tõstetud ning ilmselt üsna koha- ja ajaspetsiifilise argitarkusega, mille lähem kaardistamine oleks juba omaette huvitav ülesanne. Mis aga puudutab eesti ajalooromaani arengukaart, siis igatahes on see “Ussisõnadega” sooritanud veel mõned vaimustavalt virged, kuid ka samavõrd refleksiivsed hüpped oma tavapärasest voolusängist väljapoole.

  • Sipsik ja mina

    P. I. Filimonov

    P. I. Filimonov
    Sipsik ja mina

  • Jumala poliitika

    Mark Lilla

    Mark Lilla
    Jumala poliitika

  • 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal.

    Tiit Hennoste

    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal.
    9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid

    Selle loengu pealkiri on vale ja varastatud. Vale, sest siin tuleb juttu poeetikast ja stilistikast ning värsiõpetuse probleemid moodustavad neist vaid ühe osa. Õigustuseks on see, et värsiõpetus, täpsemalt rütm ja riim, on ainsad poeetika-osad, kus leidub eestipoolseid teemaarendusi, probleeme ja vaidlusi. Ülejäänud poeetika on lihtsalt eesti näidetega varustatud vene ja saksa laen. Laenatud on pealkiri selletõttu, et sama nime all ilmus 1984. aastal Mart Mägra artikkel, mis oli osaline eesti värsiuurijate vahelises räiges kakluses. Lugedes sõjaeelseid vaidlusi, jääb vaid kurvalt tõdeda, et pole midagi uut siin päikese all.

    Üle-eelmises loengus vaatlesime tekstikeskset kirjandusanalüüsi ja tõime esile selle kesksed arusaamad teksti käsitlemisel.1 Oma lähteallikatest olenemata järgisid need suhteliselt ühesugust skeemi, kus olulist rolli mängis vormi, stiili ja keele detailne mikroanalüüs ning viimase puhul omakorda poeetiliste vahendite ja võtete nomenklatuur: kõne-, lause- ja kõlakujundid, sõnavara iseloom ja eri stiilikihistused jms. Siinses loengus vaatame lähemalt eesti oma poeetika- ja eeskätt värsiõpetusekäsitlusi.2

    19. sajandi lõpust 1914. aastani

    Esimene oluline aasta eestikeelses poeetikas on 1878, kui ilmub Jaan Bergmanni“Luuletuskunst”, millel Jaak Põldmäe hinnangu järgi on tugev mõju kogu hilisemale eesti värsiteooriale (ja terminoloogiale).3 Selles kõneleb Bergmann värsimõõtudest, alg- ja lõppriimist ning annab ka kasutussoovitusi. Lisaks tuuakse 1880. aastatel kirjanduskäsitusse sisse arusaamad romaani ja novelli erinevustest, eri kirjandusvooludest ja nende suhetest. Kuigi need jäävad harali kildudeks, on murrang tegelikult üsna tugev. Kirjandusest mõtlemise ja kirjutamise mõistestik enne ja pärast 1880. aastaid on oluliselt erinevad asjad.

    Järgmised nelikümmend aastat pakuvad peamiselt vaid kavatsusi.

    1890. aastatel kavatses stilistika, poeetika ja retoorika õpikut Mihkel Kampmaa, kes on sellest kirjutanud 1895. aastal kirjas Eisenile, kuid tegemata see sel ajal jäi.4 Alles 1904. aastal ilmub temalt “Kirjaseadmise õpetus”, mille 96-st leheküljest 35 esimest sisaldavad stilistika ja retoorika aluseid.5 Siin kõneleb Kampmaa teksti tegemisest klassikalise retoorika terminites ja hea keelekasutuse alustest. Seejärel annab ülevaate kujunditest, tuues esile elustavad kõnekaunistused (figurae, nt erinevad kordused, süntaktilised võtted jm) ning kujutavad kõnemõnustused (tropae). Siis kõneleb kõrgest, keskmisest ja madalast stiilist. Värsiõpetusest Kampmaa ei räägi, kuigi kasutab figuuride ja troopide puhul eesti luule näiteid. Raamatu teine pool koosneb praktilistest ülesannetest. Kogu retoorika ja stilistika osa on esitatud muuhulgas ladinakeelsetes terminites, aga oma töö ühtegi allikat Kampmaa ei märgi.

    1908. aastal kavandab kirjandusteooria õpikut koolidele EKSi koolikirjanduse komisjon, mille eesotsas on taas Mihkel Kampmaa. Selle kirjutajaks on mõeldud Johannes Aavik, kelle sõnul oli tal suur osa käsikirjast juba koos, aga 1911. aastaks on selge, et kirjutamata see õpik jääbki.6

    Keemisaeg 1915–1925

    Midagi hakkab toimuma 20. sajandi teisel kümnendil. Selle aja tähtsaim kirjutaja Johannes Aavik alustab värsiõpetusega tegelemist juba eelmisel aastakümnel.7 Tema olulisemad tööd on “Eesti luule viletsused” (1915) ja “Puudused uuemas eesti luules” (1921–1922). 1925. aasta paiku kaovad aga poeetikaküsimused ta vaateväljalt.

    “Eesti luule viletsused”8on 34-leheküljeline artiklimõõtu raamatuke, mille aluseks on kõnetekst ja eesmärgiks mitte analüüsida, vaid õpetada ja oma arusaamu kuulutada. Eesti luule on Aaviku meelest väheoriginaalne ja nõrk, kuna eestlasel puudub luuletemperament ja kirjanduslik haridus. Kõige aluseks on vorm, luuletajad aga ei valda vormi ega oska teha tehniliselt korrektset värssi. Siit tulevadki Aaviku värsiõpetuslikud postulaadid. Korrektne värss tähendab talle süsteemsust riimide ja rütmide vaheldumises ja kordumises (lk 15). Ja ta kutsub noori luuletajaid üles mitte laskma end “n.n. modernist luulest, sümbolismist, impressionismist, de­ka­dentismist või futurismist joovastada. (…) Olge vanamoodsamad. (…) olge alati selged” (lk 27). Ta mõistab selgesõnaliselt hukka vabavärsi, sest see pole enam luule, vaid proosa (lk 29). Samadele põhimõtetele jääb Aavik truuks ka edaspidi.

    Sellele raamatule reageerib tutvustava lühiarvustusega Henrik Visnapuu.9 Muuseas kiidab ta seal Aavikut kindla vormi kaitsmise eest vaba vormi vastu. Ja omalt poolt teeb vahet rütmil ja meetrumil: meet­rum on skeem, rütm aga sõna loomulike rõhkude vaheldumine.

    Järgmine töö tuleb hoopis tundmatult autorilt. See on Karl Petersoni kompilatiivnekooliõpik “Lühike Kirjanduse teooria” (1920).10 Raamatu allikateks on märgitud Lyoni, Sommeri, Sipovski, Shitetski ja Ovsjaniko-Kulikovski tööd. Kõik tänapäevaks ebaolulised nimed.

    See on esimene koondav kogu stilistika, poeetika ja värsiõpetuse termineid eesti keeles (J. Põldmäe): rütm ja meetrum (sh aktsentueeriv, mida autor käsitab eesti kunstluule värsimõõduna), värss ja tema liigid, värsijalg (trohäus, jamb jt), tsäsuur, enjambement, assonants, riim, salm (erinevad stroofid), poeetiliste tööde liigid (eepose/eepika-, lüürika- ja draa­mažanrid), poeetilise loomingu tähtsamad vormid (ühe kuju vahetus teisega, võrdlus ja vas­tusääd jms), stilistika (kõnefiguurid, lausefiguurid, troobid). Lisaks praktiline stilistika, mis pakub klassikalise retoorilise tekstiehituse skeemi.

     

    Peale osalt eesti kirjandusest pärinevate näidete ei paista selleski raamatus olevat midagi originaalset, kuid samas on siin eestikeelsel kujul olemas juba peaaegu kogu see kirjandusteoreetiline nomenklatuur, mida näiteks ka veel mina viiskümmend aastat hiljem õppisin. Isegi terminid on suuresti samad (Põldmäe andmetel pärineb siit sadakond püsima jäänud terminit).

    Peatselt pärast seda hakkab ilmuma Aaviku artiklisari “Puudused uuemas eesti luules”, mis kohe avaldatakse ka raamatuna (peatükkideks “Keel”, “Värsitehnika”, “Stiil”, “Sisu”, “Välimus” ja “Lõppvaatlused”).11 See on tegelikult Aaviku klassikalise normatiivse luuleideaali programmkuulutus, millega kaasneb vihane kriitika siurulaste luule kohta. Enamiku raamatust sisustavad üldine arutlus ja etteheited modernitsemises, välismaa moe ahvimises, harimatuses, ning käsud ja õpetused, kuidas õiget luulet kirjutada. Olles taas teravalt modernismivastane, on Aavik sealjuures nõus möönma modernismi õigust värsivabadusele vanades kultuurmaades, kuid mitte oma kirjandust alles alustavas Eestis.

    Värsianalüüsi on selles raamatus üsna vähe. See aga on klassikaline statistiline analüüs, kus Aavik loeb ja mõõdab värsijalgade hulka ja ehitust. Värsitehnika all kõneleb ta rütmist ja riimist. Rütm on tema jaoks rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumine määratud süsteemis. Ja kõik juhuslikud kõrvalekaldumised reeglipärasusest ja sümmeetriast on värsitehnika vead (lk 22). Edasi tegelebki ta nimelt selliste vigade otsimisega, mainides nende põhjustena teadmatust, lohakust ja arvamust, nagu poleks need mitte vead, vaid modernima luule iseärasused ja “vabadused”. Ja kuulutab siis sellise vabaduse otsesõnu ekslikuks (lk 29): reeglite rikkumine vähendab luule ilu ja viib lõpuks proosasse. Riimi jagab ta puhtaks ja ebapuhtaks ning pooldab esimest.

    Stiili alla mõistab Aavik poeetilisi ja retoorilisi ilustusi ehk mitmesuguseid kujundeid, samuti kompositsiooni. Sealjuures ironiseerib ta siurulaste stiililise peenutsemise, eriti võõrsõnade tarvitamise üle, ei ole rahul Visnapuu korduste ja onomatopöaga ega kogu moodsa luule raskepärasusega.

    Aaviku seisukohtade taustaks on 19. sajandi saksa värsiõpetusekäsitlused (Visnapuu viitab nt J. Minkwitzi tööle “Lehrbuch der deutschen Prosodik und Metrik”, 1843).

    Aaviku raamat vallandab esimese suurema poleemika eesti värsiõpetuse küsimustes.12 Selles vaidluses ja järgneva aja kirjutistes on keskseks kujuks Henrik Visnapuu.Tahakkab värsiõpetuse vastu huvi tundma juba 1910. aastate keskel, tutvustades Aaviku “Eesti luule viletsusi” ja kasutades värsianalüüsi oma vaatlustes konkreetsetest luuletajatest (nt “Jaan Lõo: Nägemused”, 1917).13 Visnapuu olulisemadvärsiõpetuse-alased seisukohavõtud ilmuvad aastail 1922–1925 ja 1932. aastal, nende keskseteks teemadeks on rütm ja riim. Needki käsitlused on sündinud arvustustes ja poleemikas oma kriitikutega.14 Ta retsenseerib Petersoni kirjandusteooriat ja Aaviku “Puudusi…”, vastab Kivika süüdistusele vene (eriti Severjanini) laenudes ja seejärel Schwalbele seoses Adamsi prioriteeditaotlustega. Seejärel kuulutab ta oma vaateid kirjandusarvustustes ja kirjanikukäsitlustes.15 Uuesti tuleb Visnapuu poeeti­kaküsimuste juurde eraldi tagasi 1932. aastal.

    Rütmi- ja riimivaidlus 1923–1925. Aaviku teravad hinnangud ja ranged seisukohad annavad aluse vaidlusele rütmi ja riimi üle, kus segunevad teoreetilised probleemid, küsimus ebapuhaste riimide kasutuselevõtu prioriteedist ja normatiivsed nõuded.

    Vastamisi on Aavik, Visnapuu ja Adams, lisaks võtavad sõna Anton Jürgenstein, Johannes Schwalbe (Silvet), Vasso Silla, Eduard Hubel jt. Olulisim vaidlejatepaar on Visnapuu ja Aavik, kelle väitlus leiab aset 1923. aastal Agu veergudel, kus ilmuvad Visnapuu pikk pamflett-artikkel “Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle” ja Aaviku “Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule”16. Ligikaudu samal ajal võtab Visnapuu sõna ka Petersoni raamatu kohta.17

     

    Visnapuuhinnangul onPetersoniraamat vananenud vene poeetikate halb kompilatsioon. Ta heidab ette, et Peterson ei lähtu eesti materjalist, eesti keelest ja selle omadustest, vaid laenatud skeemidest. Visnapuu analüüsib ainult raamatu prosoodiaosa ja esitab selle käigus ka oma värsiteoreetilisi arusaamu.

    Visnapuu“Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle” on üsna isiklikus toonis irooniline ja lõpuosas ka solvunud tekst. Teoreetilisest ja värsiõpetuslikust seisukohast on olulised selle kaks esimest osa (Visnapuu liigendab oma teksti samamoodi kui Aavik).

    Visnapuu põhipostulaadid jäävad mõlemas käsitlustes samaks, tutvustan neid Aaviku-kriitika näitel:

    – Tuleb teha selget vahet meetrumi kui teoreetilise skeemi ja rütmi kui reaalsuse vahele (lk 367). Sama meetrumi piires esineb väga mitmekesist rütmi, mis kord ligineb aluseks olevale skeemile, kord kaugeneb sellest. Oluline ongi rütm, ehk tegelik luule.

    – Ainult elav sõna (=suuline sõna) on tõsiasi, millega prosoodias tegemist on. Kõik muu on abstraktsioon. Sõna on jagamatu.

    – Eesti keeles võib riim alata ainult värsi viimase sõna pearõhust, kõrvalrõhk on selleks liiga nõrk (lk 344).

    – Aavik ei oska vahet teha riimil ning alliteratsioon- ja assonantskooskõlal. Alliteratsioonid ja assonantsid pole halvad riimid (nagu ütleb Aavik), nad polegi üldse riimid. Kuid neid tuleks kasutada kui pääseteed, kuna eesti keeles on riimimise võimalused liiga piiratud (lk 370–371).

    – Sõnade pearõhud on värsi ülesehitamisel kõige tähtsamad. Rõhuta silpide arv pole oluline. Teisisõnu, Visnapuu pooldab rõhulist värsisüsteemi (lk 370).

    Edasi saab Visnapuust juba programmiline uue luule kuulutaja, kes seob luule rütmi ajastu psühholoogiaga: “Tänapäeva elurütm nõvvab ka värsin uut rütmi.” Ja muuhulgas seostab ka Aaviku kritiseeritud pikad värsid ajastule omase pessimismi ja “enesesööbutamisega” (lk 368, 370). Artikli lõpuosas vaidleb Visnapuu eeskätt omaenda luule Aaviku-poolse interpretatsiooniga ja analüüsib ise Siuru-aja luulet.

    Aaviku vastus “Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule” on lühike ja konspektiivne tekst, kus ta ütleb, et tema jaoks on meetrum ja rütm üks ja seesama (lk 504). Samas põhjendab ta oma eriarvamust ka luuletuse hääldamisega. Ta leiab, et Visnapuu arusaam, et ainult pearõhuga on võimalik täita värsijala rõhulist positsiooni, ei ole korrektne. Ka kaasrõhk (temal kõrvalrõhk) sobib selleks. See oma­korda viib ka kaasrõhulisest silbist lähtuva riimi võimalusele, mida Visnapuu eitab.

    Kõrvalisema killuna lisandub siia samal, 1923. aastal pisike vaidlus Vasso Silla ja Johannes Aaviku vahel.18 Vasso Silla “Eesti värsifikatsiooni probleem” lähtub arusaamast, et eesti luule on seni tehtud aktsentueerivate reeglite järgi, mis loeb rõhulisi ja rõhuta silpe (sama arusaama jagab ka Karl Petersoni õpik). Silla osutab, et eesti keelele see ega ka süllaabiline meetrum ei kõlba, ning pakub välja kvantitatiivset meetrumit (mis arvestab silpide vältelise pikkusega värsijalas), toetudes muuhulgas ka rahvalaulu meetrumile. Oma vaidlusartiklis väidab Aavik vastu, et just senine tooniline (rõhkudel põhinev) meetrum on kõige parem ja otstarbekam.

    1924. aastal sekkub riimivaidlusse Valmar Adams, kes avaldab oma luule esikkogu “Suudlus lumme” lisana “Lahtise lehe” ja selle lõpuosas “Paar sõna vormiharrastajaile”. Seal kuulutab ta, et täpse riimi kasutus on lakanud olemast kunst, ja propageerib ebatäpse, eriti irdriimi kasutust (hiina:piinad), kuna see olevat kooskõlas aja rafineerituma, närvilisema sisuga jms. Ja teatab, et just tema on selle uue riimi esimene teadlik tooja eesti luulesse.

     

    Sellest sünnib vaidlus nii teoreetilises kui prioriteedi plaanis.19 Vaidluse teoreetilisem pool puudutab puhta riimi ja mittepuhta (ird)riimi suhteid ning viimase eluõigust. Näiteks kritiseerivad Jürgenstein ja Hubel teravalt ebapuhtaid riime kui vigaseid, lonkavaid jne. Jürgenstein näeb uusriimis vaid autori perversiteedi väljendust ja leiab, et meil peaks olema paremat teha kui vene haiget hinge importida. Uus­riimi kaitsevad mh Schwalbe, Visnapuu, Inno Vask (=Ivan Beljajev). Schwalbe ja Beljajev kõnelevad muuhulgas Adamsi riimide taustast (Majakovski, Hlebnikov, Pasternak) ning ka Visnapuu toonitab vene mõjusid.20

    Prioriteedivaidlus käib selle ümber, kas irdriimi on toonud eesti kirjandusse Visnapuu-Semper-Barbarus või Adams.21 Visnapuu osutab, et ammu enne Adamsit on kasutatud mitmesuguseid mittepuhtaid riime, sh Adamsi propageeritud ird- ehk katkestatud riimi. Esimuse saavad Semperi “Pierrot” ja tema enda luulekogud.22 Muuhulgas viitab ta juba 1914. aasta futurismikäsitlustele (Semper, Barbarus Vabas Sõnas) ja oma artiklitele ning uue riimi kaudsetele allikatele, millest olulisim vene futuristide riimiteooria (Vadim Šeršenevitši raamat “Futurizm bez maski”, 1913). Silvet ja Beljajev aga annavad prioriteedi Adamsile, öeldes, et tema on esimesena eesti keeles kultiveerinud uusriimi teadlikult ja kavakindlalt. Ja kui lähtuda sellest, siis peab õiguse Adamsile andma.23

    Sellega on plahvatuslik huvi poeetika vastu ka möödas. Adams kirjutab veel magistritöö “Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt” (valminud 1925, esitatud Põldmäe andmetel 1929), aga see jääb käsikirja.24 1920. aastate teisel poolel ilmub neil teemadel vaid pisikesi kilde. Peale Visnapuu võtavad repliikidega ja arvustustes tihedamini sõna Semper ja Adams.25 Muud autorid on juhukülalised.

    1920. aastatel toimub ka olulisim taustaüritus eesti poeetikas: Gustav Suitsuloengusari kirjandusloo metodoloogiast jaeesti poeetikast, mida ta peab aastail 1922–1929. Selles kõneleb ta just 1924–1925 kirjanduskeelest, riimist, rütmist jms, minnes 1926. aastal üle lausefiguuridele ja sealt edasi kompositsiooni, süžee jms juurde. Nii võib öelda, et need, kes kuulasid 1924–1925 Suitsu poeetikaloenguid, said kõik värsiõpetusliku koolituse ja arusaamad tema käest.26 1920. aastate lõpus luges Suits ka stiilikursust didaktilis-metoodilisse seminari astujaile ehk kooliõpetajaks valmistujatele. See tähendab, et samadele allikatele toetuva koolituse said ka kõik kooliõpetajad. Suits ja tema loengud kehastasid üldist autoriteeti, millele nooremad kirjutajad toetusid.

    1925. aasta paiku on Suits kavatsenud ka kirjutada kooli tarvis “Eesti stilistika” ja “Poeetika põhimõisted”.27 Mõlemad jäävad tegemata. Ja ka ühtegi eraldi sellealast artiklit Suitsult ei ilmu ei siis ega hiljem.

    Teine oluline Suitsuga seotud üritus on tema poeetikaseminarid, kus Adamsi väitel kirjutati ka mitmeid statistilisi uurimusi riimi ajaloost, aga mingeid töid pole ma näinud.28

    1930. aastad

    Uus tõusuhetk pärast vaikust jõuab kätte aastal 1932, mil Visnapuult ilmub kaks uurimuslikku artiklit riimist29 ja koos Jaan Aineloga kirjutatud käsiraamat “Poeetika põhijooni I”.30

    Visnapuu “Tähelepanekuid ja märkmeid riimist” ja ”Eesti riimi murrang” moodustavad kaksikartikli, mille eesmärgiks anda ülevaade eesti riimi arenemisest, murrangust ja praeguse aja riimipraktikast.

    – 19. sajandi eesti luule ideaal oli vokaal-täisriim (rajud:sajud), mida tegelikult tehti puudulikult. Ainsad korralikud riimijad olid Jaan Bergmann ja Jakob Liiv. Palju oli kõrvalrõhule rajatud riimi (elama:surema). Murrangu toovad Suits ja Ridala, kellel on ka tegelikus luules ideaalselt puhtad vokaalriimid.

    – Kõrvalekalded tulevad siurulaste loominguga. Visnapuu analüüsib 1920. aastate alguse luulet ja leiab, et siurulastel saavad keskseks pearõhulised riimid, aga samas hakkavad nad kalduma kõrvale täisriimist, eriti Semperi “Pierrot” (1917) ja 1920. aastate alguses ka Visnapuu ja Barbarus. Riimimurrang ja katsetamine eri riimidega kestab 1920. aastate keskpaigani. 1930. aastatel tuleb taas enam täisriimi, nii vokaalriimi kui konsonantriimi. Eriti esineb keerukaid riimimänge Sütistel.

    – Vokaalide poolest erinevaid riime ei pidanud Visnapuu enda sõnul alguses täisriimideks (kupli:kopli). Alles 1924.–1925. aasta paiku on ta tajunud, et see on eraldi riimitüüp, mitte puhas konsonantkokkukõla, ja hakanud seda kasutama.

    – Visnapuu on endiselt seda meelt, et riim saab eesti keeles alata vaid sõna pearõhust.

    Eesti tollase poeetika tipptöö on Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu “Poeetika põ­hijooni I”,mille haardest annab aimu juba raamatu alapealkirjas sisalduv loend: “Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria”.

    Ka see käsiraamat on esmajoones kompilatiivne ja koolidele suunatud. Kesksete allikatena nimetavad autorid ise kolm nime: Richard M. Meyeri “Deutsche Sti­listik” (1913), Eduard Engeli “Deutsche Stilkunst” (1911) ja Boriss Tomaševski “Teorija literaturõ. Poetika” (1927). Niisiis endiselt sakslased ja venelased. Meyer ja eriti Tomaševski olid ka Suitsul olulised õpperaamatud,31 Engeli raamat oli mitmetes trükkides ilmunud populaarne käsiraamat, milles ideaaliks seatud puhas saksa keel.

    “Algussõna” järgi (lk 4) on Visnapuu kirjutanud meetrikakäsitluse, Ainelo kõik muu. Tegelikult jõutakse ilmunud köites ainult stilistika- ja meetrikaosadeni, järgmine köide jäigi tulemata.

    Stilistika all vaadeldakse siin keele sõnavara eri kihte (nt barbarismid, dialektismid jms) ja sõna tähenduse muutumist ehk troope (metafoorid, epiteedid jms). Seejärel tulevad kõneks lausefiguurid (ana­koluut, ellips jms). Eraldi räägitakse lauserütmist ja selle seosest sõnade ehitusega ning ilukõlast (eufoonia, harmoonia, kokkukõla). Huvitav on, et eraldi leiab käsitlemist ka teksti graafiline vorm (paigutus paberil, lk 119–122).

    Meetrika all mõeldakse õpetust värsist, värsimõõtudest, meetrumist ja rütmist. Siin esitatakse värsimõõdu ehk meetrumi arvestamise alused ja neist tulenevad värsisüsteemid (lk 125 jj, välteline, silbiline, silprõhuline, rõhuline). Sealjuures vaatleb Visnapuu meetrumit taas teoreetilise skeemina, millest tegeliku luuletuse elav rütm kord lähenedes, kord kaugenedes välja areneb (lk 134). Edasi kõneldakse eesti värsimõõdust, selle seostest trohheuse, jambi, daktüli jt-ga. Eraldi peatükk on rahvalaulu värsist, kus esitatakse ka regilaulu värsireeglid. Peatükis “Riim, assonants, dissonants” (lk 154 jj) eristab Visnapuu täisriimi ja irdriimi ning viimasest kirjutab eriti pikalt. Lõpuks tutvustatakse klassikalisi värsivorme (triolett, rondell jne).

    See raamat on üsna korralik stilistika ja värsiõpetuse põhimõistete esitus. Siin on väga palju eesti näiteid, osade lõpus mõnikord ka soovitused ja ülesanded ning raamatu lõpus terminite sõnastik.

    Raamatut retsenseerib põhjalikult Johannes Semper, kes on üsna kriitiline. Ta leiab, et Ainelo kirjutatud teoreetiline osa on enamasti lihtsalt tõlge Tomaševski raamatu esimesest poolest, Visnapuu on järginud Tomaševskit vabamalt. Semperi arvustuse paatos lähtub arusaamast, et Tomaševski pole piisavalt skolastikavaba ja on liiga kinni loogikas, mille all ta mõistab mitmesuguste kaasajal väheoluliste klassikaliste figuuride ja troopide loendit (sümplokid jms) ning stilistika eeskätt formaalset käsitlemist. Ta heidab ka ette, et Ainelo näited ei arvesta alati eesti konteksti, vaid jäävad vene tausta tõttu segaseks või ei tööta, ning osutab ka paremate eesti näidete allikaid. Visnapuu puhul leiab ta olevat käsitluses enam uudsust, eriti riimi puhul, ning vaidleb detailselt mõne Visnapuu riimikäsitluse üksikkohaga.32

    Teise retsensiooni kirjutab Mart Lepik ja seegi on kriitiline.33 Lepikut häirib, et Tomaševski formalistlik poeetika pole seotud esteetilis-psühholoogilise probleemiasetusega. Ka heidab ta ette, et autorid kipuvad normeerima, kanoniseerima. Samuti rõhutab ta, et olulised algmõisted on korralikult defineerimata. Pikemalt kritiseerib ta küll ainult rütmikäsitlust.

    Järgneb poleemika, milles Ainelo ja Visnapuu vastavad Semperile ning neile omakorda uuesti Semper.34 Ainelo ütleb, et tegemist pole niivõrd eesti poeetikaga, vaid pigem üldise poeetikakäsitlusega, ning et Tomaševskile pole igal konkreetsel juhul viidatud lihtsalt sellepärast, et see muutnuks teksti raskesti jälgitavaks ja pealegi pole Tomaševski kuigi palju juurde lisanud niigi üldlevinud arusaamadele. Visnapuu ütleb, et tema kõrvalrõhkude eitamine ei tule kellegi teooriast, vaid omaenese kuulmisest. Kohati on tunda autorite selget solvumist, kes mängivad suureks retsensendi üksikvigu, ja retsensendi kiuslikkust, kes kritiseerib Visnapuud, et ta “Meet­rika” alaosade järjestus on sama mis Tomaševskil.

    Sellega saab kõrgaeg eesti poeetikas ja värsiõpetuses ka läbi.35

    1930. aastate teisel poolel hakkab otsekui paisu tagant ilmuma mitmesuguseid eesti kirjanduse õpperaamatuid ja lisamaterjale koolidele. Peamiselt on need ülevaated kirjanduse ajaloost, kirjanikumonograafiad ja tekstivalimikud. Aga kirjanduslugude lõpus leidub enamasti ka lühike poeetika- või kirjandusteooriakäsitlus, mis tähendab ülevaadet olulisematest kujunditest ja killukesi meetrikast. Lisaks ilmuvad ka mõned eraldi poeetikaraamatud, mis on ühemõtteliselt kompilatiivsed ega pretendeerigi mingile ideede uudsusele. Nende seas tasub mu arust esile tõsta üht autorit.

    Bernard Söödi“Stilistika ja poeetika koolidele” (1935)36 toetub autori kinnituse kohaselt suuresti Suitsu loengumärk­me­tele. Lisaks on põhiallikateks Rudolf Leh­manni “Poetik” (1919), Tomaševski “Teorija ­literaturõ” (1928) ja Ainelo-Visnapuu.37 Avateemaks on kõnekujundid, sõnade leksikaalne valik (barbarismid, dialektismid jms), lausekujundid, kõlaku­jundid (onomatopöa, alliteratsioon jms). Meetrikaosas teeb ka Sööt vahet meetrumi ja rütmi vahel: meetrum on “sõnarõhkude ja väldete matemaatiline ning mõistuslik liigendus värsis”, rütm tähendab aga “värsi jaotumist võrdseiks kõlavältusteks, millede rõhutamine sünnib subjektiivselt ja tundepäraselt” (lk 30). Järgneb käsitlus eri värsimõõtudest. Riimide puhul eristab Sööt puhtaid ja irdriime. Ja ütleb, et kuna kõrvalrõhk on eesti keeles küllalt tugev, siis tulevad riimidena arvesse ka kõrvalrõhulised riimid. Edasi käsitletakse stroofivorme (tertsiinid, sonetid jms), rahvalaulu värssi, siis temaatikat (aine, sisu ja vorm, motiiv, faabula ja süžee, tegelaste iseloomustamise võtted, tegevuskoht ja -aeg, kompositsioon ja süžee ehitamise printsiibid). Lõpuks tulevad stiilivoolud (klassitsism jne). Poeetika all kõneleb Sööt rahvaluulest ja kunstluulest, kirjanduse põhi- ja eriliikidest (lüürika: ood, eleegia jms; dramaatika, traagiline ja koomiline; eepika: eepos, poeem, rahvajutt, romaan jne).

    Lisaks saab kümnendi teiselt poolelt nimetada veel Bernard Kangro magistritööd “Eesti soneti ajalugu” (1938).38 See annab detailse pildi eesti soneti arengust, tegeldes eeskätt selle deskriptiivse poeetikaga. Kangro vaatleb riimikasutust, värsivormi, keelt, sisemist ülesehitust ja stroo­fikat ning teeb veidi juttu sisust.

     

    Hüpe modernismi poole?

    Eestikeelne poeetika rajaneb niisiis pea tervenisti kompilatsioonil või tõlkel, kusjuures olulisimaks aluseks on 1920.–1930. aastatel Tomaševski teooriaraamat, tähtsamate autoritena tulevad arvesse veel ka Meyer ja Lehmann. Eesti poolelt on keskne Suitsu loengusari, mis kujuneb autoriteedi allikaks. Aga kardetavasti toetub ka Suitsu käsitlus samadele autoritele, keda ta andis lugeda üliõpilastele.39 Suitsult endalt ei ilmu trükis midagi. Teine stilistikaõppejõud on Semper, kellelt samuti midagi ei ilmu. Nende rolliks jääb õpetamine, kriitika ja teiste autorite käsikirjade läbivaatamine. Nii on olulisim värsiõpetusest kirjutaja Henrik Visnapuu, kes propageerib oma seisukohti ning analüüsib ka eesti riimi arengut ja 1920. aastate alguse murrangut.

    Aga tähtis on välja tuua üks moment. Nagu nägime, oli eesti poeetika keskseks murdehetkeks 1920. aastate algupool. Siis põrkusid omavahel klassikaline ja modernne arusaam riimist ja rütmist. Kui vanem eesti luule oli silbilis-rõhuline ja tugevasti järgis (püüdis järgida) rütmilist korrastatust, siis modernne luule on eeskätt rõhuline ning kasutab erinevaid värsipikkusi. Kui klassikaline riim oli täisriim, siis uus luule eelistab ebapuhtaid riime.

    Aavik paigutab reeglipärase luulevormi lagunemise alguse 1903. ja 1905. aasta vahele, kui Enno hakkas avaldama oma uut luulet.40 Visnapuu osutab, et veel noor­eestlastel valitses silbilis-rõhuline süsteem, kuigi Liiv ja Enno kasutavad rõhulist süsteemi. Varasem luule proovis kasutada puhtaid riime ja nooreestlased kasutasid neid ka tegelikkuses. Üldiselt toimub Visnapuu järgi läbimurre uude meetrikasse siurulaste loomingus, kus kesksed autorid on tema ise, Semper ja Barbarus. Murrangu aeg jääb pisut ebaselgeks, kuid selle kese on 1920. aastate alguses. Ja oluline murdekoht seostub futurismi ja ekspressionismiga, mis toovad hoopis teisi rütme ka muude luuletajate loomingusse (sh Under). Adams jätab siu­rulased kõrvale ja kuulutab iseennast 1924. aastal riimiuuendajaks.41

    Kindlasti mõtlesid siurulased kirjutades oma riimikasutuse üle, aga üheski ma­nifestiivses kirjutises nad seda välja ei kuulutanud. Nii on siurulaste riimiuuendus võib-olla küll teadlik, kuid kindlasti mitte programmiline tegevus. Visnapuu vaated on esitatud kõrvalsaadusena ja osalt tagantjärele, analüüside ja kriitikana, mitte manifestina. Programmiliselt käib riimiuuenduse välja ikkagi alles Adams. Nii jääb riimiuuenduse manifesteerimise tipp­ajaks 1923.–1924. aasta.

    Kust see murre eesti luulesse tuleb? Euroopa ja ameerika luules algas murrang vormivabaduse poole juba 19. sajandi keskpaigast, aga samas jätkus ka väga puhta vormi idealiseerimine (Baudelaire contra sümbolistide või Whitmani vabarütmid). Eesti luule murrangu taustana näevad kõik autorid vene luule, eriti futurismi mõju (nimetatakse Majakovskit, aga ka Pasternakki ja Ahmatovat). Visnapuu viitab umbmääraselt ka prantsuse ja saksa luulele, Semperi puhul aga osutab Aavik näiteks Whitmanile ja Verhaerenile (keda Semper tõlkis). Ja nii Visnapuu kui Adams kõnelevad ka uuest, närvilisest, kiirest ajast, mis mõjutab luule rütmi ja riimi.

    Kokkuvõttes. Mainitud riimiuuendus oli üsna harukordne nähtus eesti kirjanduses: hüppega modernismi poole kaasnesid enam-vähem samal ajal ka tehnilis-teoreetiline manifest (Adamsilt) ning teoreetilised põhjendused ja analüüsid (eeskätt Visnapuult). Seega toimus peaaegu korraga hüpe nii tegelikus luules kui ka eesti poeetikas.

    Coda

    Oleme vaadeldava perioodi poeetika ja tekstikeskse kirjandusanalüüsi käsitlemisega lõpule jõudmas. Lõpetuseks sobiks peatuda veel ühel kooliõpikul.See on Jaan Roosi”Kirjandusteose analüüs” (1934),42 80-leheküljeline praktiline õpperaamat koos näidetega.43

    See on esimene ja tegelikult ka ainuke eestikeelne sissejuhatus kirjandusteose analüüsimisse. Tema lähtealused pärinevad samadest allikatest, mis olid tähtsad kogu tekstikesksele kirjandusanalüüsile: Emil Ermatingeri “Philosophie der Lite­ratur­wissenschaft” (1930) ja “Das dichterische Kunstwerk” (1923), Oskar Walzeli “Das Wortkunstwerk” (1926) ja “Vom Wesen der Dichtung” (1928), lisaks muid autoreid, näiteks taas Tomaševski.

    Õpperaamatu alguses esitab Roos oma arusaamad sellest, kuidas teost analüüsida (lk 8–13). Sealt saab välja noppida üsna süsteemse pildi:

    – Teost peab vaatlema kahest vaatenurgast: kirjandusloolisest ja kirjandusteoreetilisest (poeetika, stilistika, esteetika).

    – Kõige olulisem on teose olemuse analüüs. Teose saamine, tekkelugu, mõju on teisejärgulised.

    – Teose olemuse “peaosised” on kehand (ainestik, motiivistik, sündmustik), sisund (tegelaskond, ideestik, probleemistik, meeleolustik) ja kujund (vorm, kompositsioon ja stiil).

    – Kirjaniku elu tuleb küsimuse alla ainult niipalju, kui ta isik ja elu aitavad mõista teose olemust või selle mõju.

    – Iga teos nõuab individuaalseid analüüsivõtteid, analüüsi laadi tingib eeskätt teose kirjanduslik põhiliik, siis muud tegurid.

    – Analüüsil tuleb osata mõõtu pidada: analüüs on vahend, mitte eesmärk; analüüsida tuleb selleks, et avastada teose ainet, sisu, vormi ja stiili.

    – Kirjandusteost ei pea lahkama nagu laipa, vaid uurima nagu elavat organismi, analüüs peab analüüsija kunstilist naudingut suurendama, mitte vähendama.

    – Analüüsima peab intuitiivselt, mitte lahkama ratsionaalselt.

    – Iga analüüs peaks lõppema sünteesiga.

    Ei ole raske näha, et siin on aluseks samad analüüsipõhimõtted, mis esinesid tekstikeskses kirjandusanalüüsis. Oluline erinevus on, et vormile on lisatud ka sisupool.44

    Edasi analüüsib Roos Tammsaare “Kõrb­oja peremeest”, Suitsu “Kerkokella” ja Kitzbergi “Libahunti”. Sealjuures seletab ta analüüsi käigus ka mõningaid mõisteid detailsemalt. Nii toob ta proosaosas välja tegelaste liigituse pea-, kõrval- ja episoodilisteks tegelasteks ning nende rollid romaanis. Määratleb idee kui mõtte, mis kannab teost ja peategelasi jne. Kompositsiooni all kõneleb sündmustiku gradatsioonist, teose osade proportsioonidest, kontrastidest. Ta toob hulga stiili üldiseloomustavaid vastandusi (objektiivne–subjektiivne, soe–külm jne), tutvustab lühidalt figuure ja kolmanda stiiliprobleemina esitab teose kirjandusvoolulise kuuluvuse. Luule analüüsi puhul kõneleb aga värsiehituse põhimõistetest.

    Nii on see Jaan Roosi pisike raamat omamoodi süntees tekstikeskse teoseanalüüsi ja poeetika tolleaegsest seisust eesti kirjandusuurimises.

    1 T. H e n n o s te, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel. Vikerkaar 2007, nr 3, lk 93–106.

    2 Toetun siin märkimisväärselt mõnele varasemale käsitlusele. Eesti värsiõpetuse ajaloost vt: J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978, lk 7–31; J. P õ l d m ä e, “Kirjandusliku oskussõnastiku” saatusest ja sisust (Üritus J. V. Veski osavõtul). Keel ja Kirjandus 1973, nr 6, lk 351–358. Gustav Suitsu ja Henrik Visnapuu tööde kohta vt: H. P e e p, Henrik Visnapuu luuleteoreetikuna. Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 5–14; H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra. Keel ja Kirjandus 1991, nr 3, lk 138–147.

    3 J. B e r g m a n n, Luuletuskunst. Lühikene õpetus luuletuste koorest. Rmt-s: Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. Tartu, 1878, lk 36–48.

    4 K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…” Lisandusi Mihkel Kampmaa tundmaõppimiseks. Akadeemia 1999, nr 9, lk 1822.

    5 M. K a m p m a n n, Kirjaseadmise õpetus. Stilistika ja rhetorika põhjusõpetused ning kirjatööde ained, ülematele rahvakoolidele ja keskmistele õpeasutustele. Viljandi, 1904.

    6 K. M e t s t e, ”Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1825.

    7 J. A a v i k, Rütmus ja riim. Meie Aastasada 1907, nr 11, 17.07, nr 12, 18.07.

    8 Eesti luule viletsused. Paljastanud Joh. Aavik. Tartu, 1915. (Aluseks kõnetekst märtsist 1914.)

    9 H. V i s n a p u u, Joh. Aavik, Eesti luule viletsused. Vaba Sõna 1915, nr 9, lk 263–264.

    10 K. P e t e r s o n, Lühike Kirjanduse teooria. (Poeetika, prosaaika, stilistika.) Tallinn, 1920 (kaanel 1921, ka Visnapuu viitab sellele ilmumisaastale). Raamatu autoriks on peetud Ernst Peterson-Särgava poega Karl Petersoni (1898–1942). Ta lõpetas gümnaasiumi 1917. aastal ja õppis lühikest aega ülikoolis meditsiini, osales Vabadussõjas, seejärel õppis 1920–1929 juurat ja oli hiljem advokaat. Suri vangilaagris. Sama nime all on ilmunud veel koolikirjanduslikud tööd “Eesti rahvalaulude Antoloogia” (Tallinn, 1918) ja “Euroopa kirjandus üldjoontes: Euroopa kirjanduse ajaloo üldjooned vanemast ajast kuni uuema ajani. I. osa” (Tallinn, 1922, lõpetatud 1921). Jaak Põldmäe arvab, et poeetikaõpiku kaasautoriks oli Karl Petersoni isa, kes oli koostanud kooliraamatuid, samas kui Karlil kogemused kirjanduse õpetamisel puudusid. Karl Petersoni eluloo taustal tekitab kõigi nimetatud raamatute autorsus väga sügavaid kahtlusi, sest pidi ta ju nende kirjutamise ajal olema 20–23aastane ning kirjutama need Vabadussõjas osalemise ja ülikooli alustamise kõrvalt(!). Pigem on usutav, et isa oli raamatute põhiautor. Muuseas, Ernst Peterson-Särgava kodanikunimi oli Ernst Karl Peterson, nii sobinuks see nimi täiesti ka teosele, mis oli ainult isa kirjutatud. Sel juhul jääb küll arusaamatuks, miks pidi Särgava avaldama need teosed selle nimekuju all. Kavatsen tulla asja juurde tagasi eraldi.

    11 Eesti Kirjandus 1921, nr 7 – 1922, nr 9; rmt-na: J. A a v i k, Puudused uuemas eesti luules. Tartu, 1922.

    12 Teine samasse aega jääv vaidlus puudutab perifeersemat, kuid siiski ka värsiõpetusega seostuvat küsimust regivärsi ettekandmisest: kas lugeda värssi skandeerides või mitte. Suits on seisukohal, et leelotada tuleks skandeerides ehk järgides laulurütmi, lugeda aga ilma skandeerimata ehk järgides sõnade rütmi. Aavik nõuab igal juhul skandeerimist, toetudes antiigi jms eeskujule. Vt: S u i t s m a a (= G. Suits), Meie rahvalaulu skandeerimine. Looming 1924, nr 7, lk 538–542, nr 8, lk 618–622; J. A a v i k, Rahvalauluvärsi ja selle lugemise küsimus. Looming 1925, nr 1, lk 92–95; G. S u i t s, Skandeerimise poolt ja vastu. Looming 1925, nr 3, lk 268–270. Mõlemad Suitsu artiklid on taastrükitud rmt-s: G. S u i t s, Vabaduse väraval. Tartu, 2002, lk 152–172.

    13 Ilmunud rmt-s: H. V i s n a p u u, Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921, lk 81–92.

    14 Henrik Visnapuu vaidluskiri. Päevaleht, 23.05.1921, nr 131; H. V i s n a p u u, Karl Peterson: Lühike kirjanduse teooria. Vaba Maa, 20.–23.02.1923, nr 42–44; H. V i s n a p u u, Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle. Äsja ilmund raamatu “Puudused uuemas eest luules” puhul. Agu 1923, nr 11, lk 340–345, nr 12, lk 367–373, nr 14, lk 422–424, nr 15, lk 472–479 (ilmunud 16.03–14.04).

    15 Nt H. V i s n a p u u, Marie Under luuletajana. Looming 1928, nr 4, lk 318–332. Seal analüüsib ta lühidalt ka Underi riimi ja rütmi.

    16 J. A a v i k, Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule. Agu 1923, nr 16, lk 503–508. Lisaks ilmub: J. A a v i k, Stiili ja sisu asjus. Agu 1923, nr 21, lk 664–665 (vabandav märkus); J. A a v i k, Mis on õige riim. Eesti Kirjandus 1925, nr 4, lk 153–154 (vaidlusmärkus, mis ütleb, et riimideks võivad olla ka kõrvalrõhulised lõpud).

    17 Visnapuu kriitika ilmub palju hiljem kui raamatud ise. Võibolla on põhjuseks see, et 1921–1922 viibis Visnapuu pikemalt Venemaal ja Saksamaal ning tuli tagasi Eestisse 1923. aastal.

    18 V. S i l l a,  Eesti  värsifikatsiooni  probleem.  Eesti Kirjandus  1923,  nr  8,  lk 346–353;  J. A a v i k, Vastuväited Vasso Silla värsiehituse-reformi asjus. Eesti Kirjandus 1923, nr 8, lk 353–356. Vasso Silla (1889–1939, ps Mägi Kurdla) oli kauaaegne postiametnik, 1921–1931 Tallinnas postivalitsuse majandusosakonna juhataja, mitmekesiste huvidega kummaline tegelane, kellelt on ilmunud nt raamatud “Rändur Eestis: 50 marschruuti läbi Eesti” (1924) ja Mägi Kurdla nime all “Eestlaste tõeline muinaslugu: vanima muinasaja suurimad kultuurrahvad eesti tõugu” (1936).

    19 Vt nt: A. J[ürgenstein], Vilmar Adams. Suudlus lumme. Postimees, 02.01.1925, nr 1; J.           S c h w a l b e, Veel kord “Suudlusest lumme”, perversiteedist ja uusriimist. Postimees, 12.01.1925, nr 11; A. J[ürgenstein], Järelsõna Joh. Schwalbe vastuarvustusele. Postimees, 12.01.1925, nr 11; H. V i s n a p u u, Paar märkust “uusriimi” puhul Joh. Schwalbe’le. Postimees, 18.01.1925, nr 17; E. H u b e l, Suudlus lumme. Vilmar Adamsi “rütmid”. Nädal. Päevalehe lisa, 06.–09.02.1925; I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott. Tartu, 1925. Adamsi raamatu põhjustatud terav poleemika ulatub riimiküsimustest kaugemale, vt bibliograafiat: I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott, lk 92–95.

    20 1960. aastal on Adams osutanud, et Majakovski hakkab ebapuhtaid riime tugevalt kasutama alates 1914. aastast, vt В. А д а м с, Из истории эстонской рифмы. Статья II. К проблеме русских влияний на эстонскую поэтику. Rmt-s: V. A d a m s, Vene kirjandus, mu arm. Tallinn, 1977, lk 302.

    21 V. A d a m s, Lahtine leht. Rmt-s: V. Adams, Suudlus lumme. Tartu, 1924.

    22 Udo Otsuse analüüsitulemused pakuvad veidi teistsugust pilti: U. O t s u s, Riimiprobleemid 1920-ndail aastail. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 257–270.

    23 I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott, lk 39–40. Küsimus on teatud mõttes tõepoolest selles, mil määral on ebapuhta riimi puhul tegemist teadliku, programmilise uuendusega. Seda küsib juba Aavik ja vaimukalt toob selle esile Hubel, kes leiab Adamsi lonkavatele riimidele analoogiaid Hornungi kirikulaulutõlgetest: E. H u b e l, Suudlus lumme. Vilmar Adamsi “rütmid”.

    24 V. A d a m s, Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt. Tartu, 1925. (Käsikiri TÜ raamatukogus.)

    25 V. A d a m s, Henrik Visnapuu: Tuulesõel. Looming 1931, nr 11, lk 985–989. Seal kõneldakse muuhulgas ka Visnapuu riimitehnikast ja hinnatakse erinevaid riimivõimalusi.

    26 Vt H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra, lk 144; H. P e e p, Henrik Visnapuu luuleteoreetikuna, lk 10–11.

    27 H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra, lk 146–147.

    28 Enamik neist olevat Adamsi teatel hävinud 1941. aasta tulekahjus Suitsu korteris, vt:        J.  P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus, lk 21.

    29 H. V i s n a p u u, Tähelepanekuid ja märkmeid riimist. Looming 1932, nr 3, lk 311–322; H. V i s n a p u u, Eesti riimi murrang. Looming 1932, nr 5, lk 579–593.

    30 J. A i n e l o, H. V i s n a p u u, Poeetika põhijooni I. Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria. Tartu, 1932. Omaette kõrvalteema on 1930. aastatel luuletõlke problemaatika, eriti prantsuse klassitsismi ja antiikluule tõlkimise küsimused, mille kohta võtavad sõna nt tõlkijad Ants Oras ja August Sang ning uurijad August Miks ja Ervin Roos, kelle magistritöö on sel teemal olulisim akadeemiline saavutus. Vt nt: A. O r a s, Prantsuse süllaabilise värsimõõdu, eriti aleksandriini, edasiandmisest eesti keeles. Eesti Kirjandus 1931, nr 7, lk 373–379;  A. S a n g,  Mõtteid  ja  vaatlusi  eesti värsstõlkest. Looming 1940, nr 3, lk 318–328; A. M i k s, Heksameeter ja eleegiline distihhon eesti teoorias ja värsis. Eesti Kirjandus 1937, nr 2, lk 109–118, nr 3, lk 153–165; E. R o o s, Eestikeelse kvantiteeriva heksameetri süsteem. Akadeemilise Kirjandusühingu Toimetised, XII. Tartu, 1938.

    31 Ainelo ja Visnapuu tänavad käsikirja läbivaatamise eest teiste seas ka Suitsu.

    32 J. S e m p e r, Ühe eesti poeetika katse puhul. Looming 1932, nr 10, lk 1197–1201. Taastrükitud: J. S e m p e r, Mõtterännakuid III. Tallinn, 1977, lk 264–271.

    33 M. L e p i k, J. Ainelo – H. Visnapuu. Poeetika põhijooni I. Eesti Kirjandus 1933, nr 2, lk 199–200.

    34 Poleemika. Looming 1933, nr 6, lk 728–732.

    35 Värsianalüüse kirjutab ka Ants Oras, aga need on tehtud inglise kirjanduse põhjal ja jäävad väljapoole siinset teemat.

    36 B. S ö ö t, Stilistika ja poeetika koolidele. Tartu, 1935. Bernard Sööt (1900–1976) õppis TÜs kirjandust, saades 1929. aastal magistrikraadi rahvaluules; töötas gümnaasiumides eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Ta osales mh “Euroopa kirjanduse pääjoonte” (I–III; Tartu, 1936–1937) ja Henno Jänese toimetatud “Eesti kirjandusloo” (I–III; Tartu, 1937–1939) koostamises, kirjutas sõja ajal eesti kirjandusloo raamatuid kutsekoolidele. Ka on tema kirjutatud poeetika- ja stilistikaosad Karl Mihkla raamatus “Eesti kirjanduse ülevaade III” (1.–2. vihik, 1935). Lisaks avaldas ta õpiku “Eesti kirjandusteooria algmeid keskkoolile” (Tartu, 1936), mis on “Stilistika ja poeetika” poole võrra lühendatud variant. Kõige huvitavam on ehk seik, et Sööt jätkas pea ainsana seda rida ka nõukogude ajal, minagi olen veel osalt ülikoolis õpikuna kasutanud ta “Kirjandusteooria lühikursuse” teist trükki (1966).

    37 Käsikirja on muide lugenud ja parandanud Semper. Aarne Vinkeli mälestuste järgi oli Lehmanni “Poetik” veel 1940. aastatel ülikooliõpikuks.

    38 B. K a n g r o, Eesti soneti ajalugu. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised, XIII. Tartu, 1938.

    39 Suitsu loengumärkmete juurde tulen edaspidi.

    40 Omaette kurioosumina soovitan lugeda joonealuseid märkusi: J. A a v ik, Puudused uuemas eesti luules, lk 40–41. Aavik süüdistab seal prantsuse klassikalise värsisüsteemi lagunemises seda, et uuenduste algatajad olid belglased, ameeriklased või juudid.

    41 Kõrvalmärkuseks: 1960. aastatest alates tehtud uued uurimused annavad selles küsimuses mõneti erinevaid tulemusi, osalt ka seepärast, et aluseks on võetud erinev riimiliigitus ja mõõdetakse eri asju. Nende juurde tuleme vastavates loengutes.

    42 J. R o o s, Kirjandusteose analüüs. Tartu, 1934. Teos ilmus kirjastuse Loodus raamatusarja “Keel ja kirjandus” avanumbrina. Jaan Roos (1888–1965) oli teoloogiaharidusega koolidirektor ja bibliofiil, kes tegeles kultuuriloo, raamatuloo ja ka kirjandusloo uurimisega. Ta avaldas ka “Lühikese eesti raamatu ajaloo” (Tartu, 1936) ning Hurda, Jakobsoni ja Tõnissoni elulood. Kirjandusega seostuvad otsesemalt veel tema koolikirjanduslik “Ülevaade eesti kirjandusest” (Tartu, 1936). Lisaks osales ta kirjandusvalimike koostamisel.

    43 Ka selle raamatu käsikirja on muuseas lugenud Gustav Suits.

    44 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel, Vikerkaar 2007, nr 3, lk 105–106.

  • Luuletuskunst

    Jaan Bergmann

    Jaan Bergmann
    Luuletuskunst

  • Süüst ja häbist “rohelise mõtlemise” taustal

    Meelis Friedenthal

    Meelis Friedenthal
    Süüst ja häbist “rohelise mõtlemise” taustal

    “Kui vaimulikke laule hakatakse laulma ja härjad möirgavad, läheb Vanapagan ära, sajatades: “Kadugu tüdruku häbi ja härja kasu.” Sajatus on täide läinud.”1

    See tsitaat võiks Hasso Krulli järgi2 kirjeldada olukorda, mis on eelnenud tänapäevasele või pigem isegi selle sünnitanud. Nii põhjendab jutustaja nüüdisajal täheldatavat tüdrukute häbitust ning härgade väikest kasvu. Nending jaotab aja “enneks” ja “praeguks” ning peegeldab Hasso Krulli arvates erinevate – kristliku ja vanarahva – mõttetraditsioonide kokkupuutumist.

    Loomu poolest on tegemist etio­loo­gilise müüdiga, kus Vanapagana kuju on triksterlike3 tunnusjoontega ning seotud seksuaalsuse ja härgadega, kes omakorda on mitmel moel mütoloogiliselt laetud. Kas Vanapagana seos härjaga on positiivne või mitte, jääb selgusetuks. Vanapagan justkui tundukse härgi pelgavat, nende ammumine segab teda, nagu teda segab ka tüdrukute laulmine, nii et ta mõlemad ära neab. Ka segab Vanapaganat ristimärk või Jumala nimetamine. Konstruktsioonist ilmneb, et endiste aegade olend (trikster) on kristluse saabudes demoniseeritud (kurat) ning seega saanud endale mõningaid mujalt imporditud jooni, säilitades siiski ka vanemate kihistuste omadusi. Nendeks on “häbi” (seksuaalne kombelõtvus) ja “kasuga” (kasvuga) seotud valdkonnad, sest nende üle on tal teatud võim – see näitab meie triksterit ktoonilise jumalusena (mida kinnitab ka osutus Vanapagana seotusele labürintidega, mille keskel võib klassikaliselt märgata härjapeaga koletist).

    Võib öelda, et essees “Loomise mõnu ja kiri” on Hasso Krull mõnuga loonud ja kirja pannud imaginaarse4 maailma ning nagu igasugune konstruktsioon, pole see vaba ideoloogiast. Praegusel juhul on ideoloogiaks jungiaanlik uuspaganlik mõtlemine, kuhu paigutub ka essees kasutatud kirjandus. Selle vaateviisi üheks lähtekohaks on, et paljude legendide ja müütide varaseimate kihistuste aluseks on kõige oleva ühtsuse kogemus ning alles hiljem on tekkinud subjekt–objekt-eristus. Triksteri kuju ambivalentsus annab seda algset kogemust hästi edasi.

    Selline ideoloogiline baas on eestlaste identiteedi tugevdamise seisukohast muidugi kasulik, sest luues muheda ja mõnusa (need sõnad esinevad Krulli raamatus sageli) traditsiooni, annab see suuna, kuidas hakata endast üldse aru saama, ning näitab samas, et eestlastele omane maailmapilt pole olnud mustvalge, vaid mitmekesine ja mitmeti tõlgendatav. Ja et seega on tegemist sellise rühmaga, kuhu kuulumist saab pidada ihaldusväärseks ning mille ideoloogia vastandub tänapäevasele ahnusele ja edukultusele, asendades selle kogukondliku ja esivanemate traditsioonidel põhineva laululise ja loodusliku maailmapildiga. Eestlased on laulu- ja loodusrahvas ning on suutnud sellise identiteedi mõningal määral säilitada, hoolimata sellest et siia tungisid kristlastest võõrvallutajad ja hakkasid levitama oma mustvalget maailmapilti.

    Olukorra selline esitus vastab tänapäeval tunnetuslikult olemasolevatele ettekujutustele eestlaste muinasminevikust, ning kuigi Hasso Krull väidab, et selline mõiste nagu kuldaeg on eestlastele tundmatu, räägib ta siiski Austraalia aborigeenide unenägude aegade sarnasest ennemuistsest ajast, mis ei eksisteeri mitte kauges minevikus, vaid just nagu olevikuga rööbiti või isegi selle sees.5 Ajast, mis hoolimata sellest et on vahepeal ära unustatud, on siiski olemas, ning meil peaks olema vähemalt teoreetiline võimalus selle poole pöörduda ja sellega ühendusse astuda. See on tingitud asjaolust, et kuna müütiline aeg ei liigu pöördumatu ajanoole (minevik-olevik-tulevik) teljel, vaid on vaba lineaarsusest, siis ei ole selle ajaline “kaugus” oluline.

    Samalaadsest pildist annavad tunnistust ka Andrus Kiviräha Rehepapi-lood, mis on –  vähemalt müüginumbrite järgi otsustades –  eesti inimeste seas tugevat vastukaja leidnud ning tõendavad, et triksteri kuju sobib ka tänapäevase eestlasliku mõtteviisiga. Siin aga on toimunud ootamatu nihe. Endiste aegade ambivalentne (kaval–loll, lahke–kiuslik) numinoosne6 olend, kelle tegevusega põhjendadakse mitmesuguste asjade (pinnavormid, kombed, sotsiaalne olukord jms) teket, on kadunud ning asendunud üsna inimliku ja maise kujuga (Rehepapp).7

    See nihe on väga oluline. Nimelt säilitab uus trikster paljud vanemal leidunud jooned, kuid kuna ta on pidetu ega ole enam kontaktis algsega,8 on tema muhedus ja mõnusus kadunud ning asendunud kalkuleeriva kiuslikkusega. Millest selline äkiline muutus?

    Kõige ilmsem on juba ära öeldud, triks­ter on nüüd inimene, mitte aga täiesti tei­ne, jumalik, numinoosne. On olemas enne ja nüüd. Inimene, kes nüüd võtab endale triksteri häbituse (triksteri üheks iseloomulikuks jooneks on olnud just sotsiaalsete tavade rikkumine, väljaspool seadust asumine; vrd narrid kuningakodades), aga lisades sellele inimlikud sihikindlad taotlused, muutubki väärastunuks. Sellisel inimesel puudub usk (vrd Tammsaare Kaval-Ants) ja häbi, ta taotleb oma eesmärke kavalalt ning teistest hoolimata. Nagu alguses öeldud, tähistaski triks­teri (Vanapagana) lahkumine (neidude9) häbi kadumist. Kuid seda võib veel laiendada ning näidata, et praegune olukord, muutunud tavadega olukord, on üldse viinud minema usu jumalikku ja sellega ka häbi. Alguses toodud Halliste muistendis võib näha ka põhjust –  lauldakse vaimulikke kirikulaule, saabunud on uued kombed, mis pühivad vana minema. Kristluses aga ei ole olulisel kohal häbi, vaid süü.

    Kultuure ongi jaotatud häbi ja süü kultuurideks, mille peamine erinevus seisneb selles, et süü on personaalne, häbi aga avalik. Süüdi võib tunda end asja eest, millest mitte keegi ei tea, aga häbi saab tunda vaid avalikuks tulnud eksimuse eest. Eksimusena tähistatakse just sotsiaalse käitumise reeglist hälbimist, teisisõnu ühiskondliku kokkuleppe rikkumist, juriidilises mõttes seaduse rikkumist.

    Kutse pöörduda tagasi traditsioonide poole, tihedama seotuse poole loodusega tähendab seega häbi-teema tagasitoomist ühiskonda, aga samas ka suuremat kontrolli üksikindiviidi üle, vähemat individuaalsust ja isemõtlemist, inimeste tüpoloogilist käsitlemist. Individuaalsuse puududes produtseerib ju vajaliku identiteedi ja persooni see sotsiaalne situatsioon, kuhu inimene on paigutunud. Produtseerib selles mõttes, nagu persooni mõistegi pärineb ladina persona’st ja sealt edasi kreeka prosopon’ist, mille algne tähendus oli teatrimask. Käsitööline voolib selle puust valmis ning juba enne kandja õlgadele asetumist on sellel oma iseloom, ta annab kandjale näo ja võimendab helisid, raskendab hingamist, sunnib peale oma olemuse ning tõmbab kandja endasse. Persoonid on juba sünnipäraselt valmis pandud ning kasvades on võimalik neid vaid paremini või halvemini omaks võtta. Igal inimesel on oma telos, oma eesmärk, kus ta kõige paremini sobitub ühiskondlikku süsteemi (kosmosesse), on seal ilus ja täiuslik ning seeläbi täidab olemasolevat loomulikku seadust. Seda maski võib nimetada looks, tootemloomaks, esivanematelt päritud ametiks, õpitud käsitööks. Igal juhul on see sotsiaalseks toimimiseks tarvilik üksus, millega sarnanemine on sobilik ja kiiduväärt ning millest erinemine on laiduväärt  – ehk häbiväärne.

    Sissepaigutumisele sellisesse sotsiaalsesse struktuuri eelneb initsiatsiooniriitus, millega mittekuuluv, võõras, üksik liidetakse omasse ja terviklikku. Sisuliselt tähendab see teatud ühiste rituaalide läbiviimist, mida võib formaalselt näha lepingulistesse suhetesse astumisena, mille abil seotakse inimene ühise tavaga. Et leping oleks tugev, on see riitus väga sageli pingutava, valuliku või isegi vägivaldse iseloomuga. Enamasti kaasneb initsiatsiooniga juhendamine rühma juba kuuluvate liikmete poolt, tavade tutvustamine ja tihti ka mingi äratuntava märgi (ümberlõikamine, subintsisioon, tätoveeringud jms) andmine. Siin ei ole midagi pistmist muheduse ja mõnususega, vaid vastupidi –  sündmus tehakse võimalikult meeldejäävaks, et initsieeritav tajuks selgesti oma üleminekut ühest olekust teise.10 Ja just vägivaldsed, pingutavad või hirmutavad sündmused jäävad meile kõige paremini meelde. Selline nn klann11 ongi peamiseks häbikultuuride struktuuriüksuseks –  ning mida tugevam on üksus, seda paremini korraldub kogu ühiskond. Miks? Rühma liikmete omavahelist käitumist reguleerib au ja häbi, mis aga korralekutsuva vahendina ei tööta, kui inimesed rühma poolt peale pandud kommetesse ei usu. Teisisõnu, inimese identiteet peab olema nii tugevalt rühmaga seotud, et ta ei suuda ennast väljaspool rühma ettegi kujutada. Tema “mina”, “ise”, peab olema hõlmatud rühma.

    Üheks sellelaadsete kokkulepete sõlmijaks ja andjaks on ka trikster, jumalik olend, kelle poolt osaliselt (sest mitte trikster ainukesena pole kogu olemasolevat teinud) esile kutsutud maailmas inimesed peavad selle maailma tavasid täitma –  rikutud kokkulepe toob kaasa karistuse (needuse). Nii võtavad inimesed triksterilt (või teistelt) vastu kombeid, laule vms ning püüavad neid järgida, nende abil elada. Seda saab ühest küljest käsitada kui loomulike seaduste järgimist ning teisalt kui juriidilises mõttes positiivsete seaduste põhjendust (etioloogiat). Sellises kogukonnas on iga indiviid määratud oma positsiooniga ning esiplaanil on just positsioon, mitte inimene ise –  ennast tajutakse pigem kogukonna liikme kui individuaalse subjektina.12 Kuigi kogukonna sees toimuvad aeg-ajalt võimukeskuste jms nihkumised, tähendab see üsna sagedasti lihtsalt kogukonda struktureerivate skeemide täitmist uute elementidega, mis jätkavad tüpoloogiliselt küllalt sarnast tegevust oma eelkäijatega. Nii võibki häbi kirjeldada kui ko­gukonna kollektiivse tasakaalu (tasakaalukuse, mõistlikkuse vms) hoidjat ning praktiliselt ilmneb see kui kollektiivi hukkamõist ühe oma – eksinud – liikme tegevuse suhtes.

    Süükultuurides eeldatakse pigem, et oleks parem, kui inimesed ei tegutseks välise surve – ehk siis seaduste või kogukonna otsuste – sunnil, vaid sisemistest ajedest (süüme, südametunnistus) lähtudes, sest nii nad taotleksid head isegi siis, kui seadused selle järele ei valva. Selline siseaje aga eeldab personaalsust, vabadust otsustada, seadustest ja tavadest sõltumatu indiviidi olemasolu. Selline end tavadest sõltumatuks pidava indiviidi kontseptsioon on selgemalt välja arenenud õhtumaises kultuuris ning võib oletada, et oma viimase väljenduse on see leidnud praegusaja järelprotestantlikes ühiskondades. See tähendab äärmuslikel juhtudel igasuguse traditsiooni hülgamist indiviidi iseolemise nimel – sest traditsiooni ja või­maliku häbi tunnistamine eeldaks indiviidi vabaduse piiramist, mis on leppimatus vastuolus sellega, kuidas olevikus tavatsetakse inimest näha.

    Niisiis võib selles eespool kirjeldatud uuspaganlikus häbi tagakahetsemises mär­gata tõdemust inimese personaalsuse liigsest esilekerkimisest ning soovi see lepingutega tugevamini sotsiaalsetele skeemidele allutada. Samas tähendab see kutset vabaneda süüst (süümest).

    Peeter Laurits on selekteerinud Vikerkaares (2005, nr 7/8) oma päevikutest katkeid, kus süü-teema on vähem või rohkem varjatud kujul pidevalt kõneks. Kõige selgemini sissekandes 3. novembrist 2004: “Praalimiseks nimetan ma Paabeli torni muinasjuttu sellepärast, et Piiblimüüdi järgi…”. Laurits võtab seal küllalt hästi kokku suhtumise õhtumaisesse kultuuri, kristlikku mõtteviisi, loodusesse ja boreaalsesse elutunnetusse – nii nagu tema seda teeb, on rahvuslikult, teadlikult ja eriti keskkonnateadlikult meelestatud inimesed end tihti väljendanud.13 Niiviisi väljendudes vastandatakse end kristlikule õhtumaisele kultuurile, tunnistades end samas küll (pika hambaga) selle osaks.

    Süü ongi üsna üldiselt mõiste, mida peetakse just spetsiifiliselt juutlik-kristlikuks, ning on esile toodud, et süü kultiveerimine on olnud lausa kristlikku kultuuri korraldav meetod.14 Kui loomuliku ja loodusliku inimese juurde tagasipöördumisel on olulise tähtsusega süüst vabanemine, siis – nagu eespool selgus – seisneb see eelkõige individualismist vabanemises. Hasso Krull suhtubki individuaalsusesse suure kahtlusega.15 Sealsamas on ta ka veendunud et “süütunne ei aita kedagi”.16 Kas sama asja ajab ka Laurits? Kõigepealt, lähtudes tema enda positsioonist, võiks öelda, et polegi vaja mingeid asju ajada, vaid on lihtsalt hajamõtted ja ole­masolemine. Aga ometi on ka tegutsemine, kirjutamine, oma mõtete avaldamine, nendest rääkimine – ka Laurits, nagu paljud teisedki, mõtleb ning asjatab, veeretab, vaeb ja kaalub. Muretseb. Mille üle? Selle üle, et on otsustatud midagi taotlema (vrd intentsionaalsus) hakata. On mingi selge asi, kuhupoole minnakse, ei lasta loodust enam omasoodu olla. Ei ol­da enam loodus. Mitmekesisuse ja paljususe edendajatel peaks olema muidugi lihtne taibata, et mitte ükski toimunud sündmus pole vaid ühe algtõuke (mis oleks monomaanlik) tagajärg, alati on enne seda olnud suurem koondunud valmisolek, mis siis tegelikustatakse. Tänapäeva tehnoloogia ja masinad, teadus ja individuaalsus, omaenda asja taotlemine – on ju sageli öeldud, et kirik kui institutsioon üritas kõigi oma jõududega seda takistada. Seega hoida inimest mingis oma looduses? Taotleda olukorra muutumatust. Aga olukord muutus. Kes olid selles süüdi? Võiks ju hoopis öelda, et see on Roomas väljaarenenud tehnika, korra ja poliitika küsimus. Tõenäoliselt lisas oma panuse germaanlaste kuninglus. Käsitööliste ja müürseppade taibukus andis võimalused. Ilmselt veel hulgaliselt muid asju, mitmekesised põhjused. Taotleti õnne, et oleks rohkem rõõmu, meditsiinilist mugavust, et naised ei peaks sünnitades surema, lapsed kolmeaastasena vanemate käte vahel palavikus surema, mehed neljakümnesena köhides surema. Ehitati külma kaitseks maju, ümb­ritseti end asjadest tehtud kultuuriga. Kas see mõtteviis on kristlik-juutlik, süüst ajendatud? Sest just see mõtteviis on pinnuks silmas. Mõtteviis, et kõike saab oma käe järele painutada.

    Aga juba see esimene hetk, kui inimene sai rauda, hakkas ta asju oma käe järele painutama. Mitte ainult painutama, vaid sepistama. Nõiduma. Nõidus endale terava mõõga, nõia haamri alt tulnu, ja nõidus sellega enda vastased vaimude juurde.17 Eks muidugi võib öelda, et see on looduse kord, asjad käivad nii ning inimene ei peaks seda muutma. Tuleb rohkem häda sellest. Aga ikka ei tahaks, et sinu laps sureb, ikka ei taha seda, et sinu naine sureb, ikka ei taha, et mees sureb.18 Taod trummi ning räägid vaimudega, aga nad ei taha last tagasi anda. Tuleb Stupid White Man – ja annab. Teataval tehnoloogilisel tasemel tehtud asjad ei erine praktiliselt nõidusest.19 Kes teab, kui suur oli kõikide kannatuste määr tšuktšide või indiaanlaste juures võrrelduna sellesama Stupid White Man’i omaga… Keda poetiseeritakse ja romantiseeritakse, keda alavääristatakse. Ühel ajal ühte, teisel teist.

    Sellele võib muidugi vastu väita, et maagia ja nõidumise algne sisu põhines siiski kokkuleppel ja vastastikkusel, tehnoloogiline nõidus ei ole enam loomulik ning teda teostatakse vastuolus looduse korraldusega. See väide ei pea siiski kuigivõrd paika, sest kõige varasematest mui­nasjuttudest saadik hoiatatakse nõiduse abil teostatavate toimingute ohtlikkuse eest (surmast tagasitoodud laps osutub hoopis kolliks) ning rõhutatakse, et parem on sellised asjad sinnapaika jätta, sest nad pole loomulikud.

    Niisiis tuleb välja, et igasugune inimlik taotlus (intentsionaalsus) on oma olemuselt looduse ja teiste inimeste enese käe järgi painutamine ning kõige mõistlikum oleks sellest hoiduda (see minimaliseerida). Sellist suhtumist on eelkõige märgatud budismis, kuid üldistavalt võib tõdeda, et sama mõtteviisi väljendab igasugune askees, enese piiramine ümbritseva suhtes. Askeesi puhul aga on oluline, et seda ei saa teostada ühiskondlikult – peale pandud seadusega –, vaid tal on personaalne iseloom. Askeesi kogu sisu võib kokku võtta tõdemusse, et igasugune tegutsemine loob kannatust (pattu) ning parem on mitte kannatust põhjustada. Seda nimetatakse kristlikus kontekstis “süüks”. Selline arusaam personaalsest askeesist, mis vastandub sotsiaalsetele tavadele, võib muutuda ka konfliktseks20 ning askeedis hakatakse nägema vaenuõhutajat. Teisisõnu – ühiskonnale ohtlikku vabamõtlejat, kes asub väljaspool ühiskonda, tavasid ja seadusi. Niiviisi on askeet süü omaks võtnuna pai­gutanud end väljapoole ühiskondlikku häbi.21

    Selline mõtlemine nii budismis kui kristluses erines üsna radikaalselt teistest omaaegsetest ja sama piirkonna religioonidest just seetõttu, et pakkus inimesele vabadust – vabadust, mille tingimuseks sai süü enda peale võtmine ja süü tunnistamine, ning struktureerivaks elemendiks ei ole enam perekond (sootsium), mis jäetakse maha, vaid indiviidi enda suhe. Seda ilmestab ka näiteks algkristluse tugev ek­sistentsiaalne ootus (parousia) ning üleüldine askeetlik suundumus. Ilmselt just seda asjaolu taibanuna oli Rooma riik – mille alusstruktuuriks olid perekond ning head tavad22 – õigustatult mures kristluse leviku pärast. Vabaduse selline käsitus, kus see lähtub eelkõige indiviidist, on arenenud õhtumaises kultuuris – täpsemalt võib selle märke leida Euroopas uuesti umbes 12. sajandist23 – Descartesi ego cogito, ego sum tõdemuseni ning kestab siiamaani. Ometigi toimus vahepealsel ajal üks otsustav muutus. Süütunne – koos aktiivse lõpuaegade ootusega – hakkas taanduma ja kadus ning ilma süü ja häbita muutub (nagu eespool Rehepapi ja Kaval-Antsu puhul nägime) individuaalsus väärastunuks. Sellist arengut ei saa muidugi pidada kristluse eesmärgiks, vaid pigem just eelmainitud käsitööliste taibukuse ja inimlike mugavustaotluste tulemuseks, mille tekkele andis kahtlemata alust inimese (tahte)vabaduse kontseptsioon.

    Seesama mõnusus ja muhedus, mida Hasso Krull ja Peeter Laurits peavad oluliseks vanarahva juures ning mille taotlemist võib märgata kõikjal meie ümber, ongi oma olemuselt just süü ja häbi vältimine, nende unustamine. Häbi vältimiseks on tarvilik käituda vastavalt sotsiaalsetele normidele, olla loomulikult loomulikus keskkonnas. Siin peitub muidugi oht, et kui ühiskond või subkultuur või perekond kaldub mingis veidras suunas (natsism, kapitalism, kommunism vms), siis sellest eristumiseks ja sellele vastuastumiseks on vaja anda ära mõnusust ja muhedust – jääda avalikult häbisse. Teisisõnu tähistab see mingisuguse süüme (südametunnistuse) kõrgemale seadmist avalikust häbist. Nii on ka praegu – retoorikas tänapäeva allakäigust on süü toodud nähtavale, süüdistatakse teisi (Stupid White Man) ja tuntakse ebamääraselt ka ise süüd.24 Järjekordselt on käes lõpuajad. Süü seisneb nüüd peamiselt selles, et tajutakse, et looduselt võetakse liiga palju, me peaksime ennast piirama ning oma luksuslikku elu koomale tõmbama. See on võimalik ainult isiklikust veendumusest lähtudes, sest just see on see, mida propageerib roheline mõt­­teviis, – iga inimese väiksem ökoloogiline jalajälg.25 Muretsemine selle üle, et asjad nii on, ja tagasipöördumise lootus kunagisse muretusse. Elurõõm, muhedus ja mõnusus sisaldavad loomulikku mugavust ja toredat äraolemist, mis on muretsemise ja askeesiga võrreldes vastandmärgilised. Sellisesse süütusse ja häbitusse naasmine, mis on enne kokkupuuteid kas­vatuse, kultuuri ja taipamisega, on võimalik vaid täieliku unustamise kaasabil. Sel­lise unustamise abil, mis muudab võimatuks ka igasuguse mäletamise ning enesest ja ümbritsevast arusaamise. Sest hetkel, kui hakatakse uuesti kultuuri looma ja asjadele tähendusi peale panema, saab alguse ümb­ritseva (ka oma laste) eest hoolitsemine ja muretsemine ning algab looduse enda käe järgi sättimine – lõpuks alati millegi halvakspanu ja heakskiitmine, mis iseenesest põhjustab süüd.

    Muidugi saab vastu väita, et individuaalsuse kontseptsioon on juba iseenesest vigane ning pole võimalik rääkida kunagi ühest inimesest, mis siis veel rääkida süüst. 20. sajandil ongi see inimese absoluutse enesemääramise positsioon ka õhtumaises mõtlemises mitmel pool kahtluse alla seatud ning tõdetud, et individuaalne vabadus on – näiteks Merleau-Ponty sõnadega – midagi, mis on “mõistetav taustal, kus see on täiesti, või peaaegu täiesti, olematu”.26 Selleks taustaks on inimese loomulik elu sünnist surmani, mis on oma olemuselt juba koosolemine loodusega, teiste inimestega, iseendaga (oma kehaga). Enne kui me leiame end isikuna eest, on meil olemas keha ja vanemad, on minevik ja sotsiaalsed asjaolud, kuhu meid on paigutatud hoolimata meie võimalikest vabadustaotlusest. Nii võime me rääkida enesest kui isikust, kes on hägusamate piiridega kui meie keha ning ulatub meist välja ja teised ulatuvad samamoodi meie sisse. Absoluutne vabadus ja selgepiiriline “ise” on seega mõeldamatud. Vabadust saab siinkohal mõista eelkõige vabadusena valida.

    Mida aga tähendab valik? Enne kui see küsimus üldse saab mõeldavaks, peavad olemas olema asjad, millel saab vahet teha – peab saama võimalikuks olevaid asju eraldada ja eristada, näha, kus on nende piir. Piir või serv on oma iseloomult mui­dugi vaid abistav, väline vorm, mis jääb enne selle avastamist, vaatlemist, käsitlemist ja uurimist kättesaamatuks. Ehk siis asju ei saa märgata ilma nendele tähelepanu pööramata, ilma hoolika vaatlemiseta ei saa jõuda arusaamiseni, mis olend või asi see siis pilgu alla on asetunud, ning ilma kaastundeta ei saa püüda mõista. Kui kirjeldada inimesi rühmana, massina, sootsiumina, siis pole võimalik nende vahel valida, sest kõik nad on õigupoolest sellesama tausta osad, maskid, mis on tõmmatud mingisugusele ebaisikulisusele. Selline rühmaks ühtlustamine muidugi alati hõlbustab inimestest arusaamist ja nende käsitlemist, sest nõuab palju vähem vaeva ja hoolt. Siit edasi on lihtne näidata, et sageli on igasugune mõnusus või tore äraolemine seotud mingisugusesse teise olendisse või asja tähelepanematult, hoolimatult ning kaastundeta suhtumisega. Kas või sel viisil, et meie tähelepanu on alati suunatud, midagi jääb selle alt välja, midagi või kedagi jääb unarusse. Kui näha inimest eelkõige rühma liikmena, on ta paigutatud juba väljamõõdetud pikkusega Prokrustese sängi, kust venitamata või lühemaks raiumata ei pääse keegi.

    1 H II 42, 331/4 (12) < Halliste khk. –  J. Jung (1893). http://haldjas.folklore.ee/cgi-bin/pagan_tekst?fail=88_1 [18.01.2007].

    2 H. K r u l l, Loomise mõnu ja kiri. 2. tr. Tallinn, 2006, lk 49.

    3 Mütoloogias, religiooniloos ja folkloristikas kirjeldatakse triksterina jumalat, jumalannat, vaimu, inimest või antropomorfset looma, kes trikitab ja tihtilugu eirab tavareegleid ja käitumisnorme, nt Hermes, Vembuvana Jänes, Loki, Reinuvader Rebane jt.

    4 See sõna ei ole siin negatiivse varjundiga, oma olemuselt on igasugune ajalookäsitlus paratamatult imaginaarne, kujustav.

    5 H. K r u l l, Loomise mõnu ja kiri, lk 4– 5.

    6 Just seda sõna paistab Hasso Krull eelistavat sõnale “jumalik”. Termin ise tähistab midagi, mis on “täiesti teine”, võeti kasutusele võrdlevas usundiloos Rudolf Otto poolt 20. sajandi alguses ja leidis hiljem rohket kasutamist C. G. Jungi poolt.

    7 Vt ka käsitlust Tammsaare Kaval-Antsust ja Vanapaganast: H. K r u l l, Loomise mõnu ja kiri, lk 36 jj.

    8 Sealsamas, lk 37.

    9 Seda seostab Hasso Krull kadunud seksuaalse väega, mis sunnib neide sageli partnereid vahetama.

    10 Heaks initsiatsiooniriituse võrdpildiks on sünnitamine, kus toimub valulik üleminek ema rolli, mis eriti varajastes ühiskondades oli äärmiselt oluline sotsiaalne positsioon. Lasteta naistesse suhtuti kahtluse ja halvakspanuga.

    11 Vt ka: J. K a u s, H. K r u l l, Vägivalla vägi ja vald (II). [Internetivestlus.] Sirp, 03.03.2000.

    12 Neoliitilisest arusaamast isiku kohta vt: J. B r u c k, Monuments, Power and Personhood in the British Neolithic. The Journal of the Royal Anthropological Institute kd 7, nr 4 (detsember 2001), lk 649– 667.

    13 Vt nt artiklid võrguleheküljel www.metsas.ee [18.01.2007].

    14 Parimaks näiteks ilmselt Ayn Rand.

    15 H. K r u l l, Nautimise käsk. Eesti Ekspress, 01.06.2000, vt ka http://www.metsas.ee/et/tekstid/hassokrull/nautimise [18.01.2007]; J. K a u s, H. K r u l l, Vägivalla vägi ja vald (II).

    16 J. K a u s, H. K r u l l, Vägivalla vägi ja vald (II).

    17 Vt M. E l i a d e, The Forge and the Crucible: The Origins and Structure of Alchemy. Chicago; London, 1979.

    18 Eksemplaarsed on selles suhtes tšuktši muinasjutud (“Unesnõiduja”), kus surnud poja või tütre tagasitoomine on pidevalt teemaks.

    19 Vt ka: L. T h o r n d i k e, History of Magic and Experimental Science. New York, 2003 [1923].

    20 Vt L. G. L e v e, Subjects, Selves, and the Politics of Personhood in Theravada Buddhism in Nepal. The Journal of AsianStudies kd 61, nr 3 (august 2002), lk 843.

    21 Tihtipeale kujutatakse askeete ja erakuid narridena, isegi triksterlike joontega. Vrd ka süüdistust Sokratese vastu “ühiskondliku moraali õõnestamises”. P l a t o n, Sokratese apoloogia, 23 jj.

    22 Ladina ja kreeka keeles puuduvad spetsiifilised sõnad omaenda religiooni kirjeldamiseks ning need, mida tarvitatakse – threskeia, eusebeia, nomos, hieros, hosios, hagios, religio, pietas, sacer, sanctus – peegeldavad pigem just heade tavade või kommete täitmist ehk siis ortopraksiat. Vt G. F o w d e n, Varieties of Religious Community. Rmt-s: Interpreting Late Antiquity: Essays on the postclassical world. Ed. by G. W. Bowersock jt. Cambridge (MA); London, 2001, lk 83.

    23 Epikurose antiikne õpetus indiviidist sattus kristlusega (vrd süü ja patt) teravasse vastuollu. Vt ka: C. M o r r i s, The discovery of the individual, 1050–1200. Toronto, 2004.

    24 Siin on tähtis muidugi ka asjaolu, et teiste süüdistamine aitab enda süü tunnistamist vältida, mis on mõnusa äraolemise saavutamiseks väga oluline.

    25 Vt I. T a m m, Rohelisest Eestist. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=85 [18.01.2007]: “Süvaökoloogia seisneb ennekõike siiski kontemplatsiooni väärtustamises. Süvaökoloogia tähendab jõudmist läbi mõtluse eneserealisatsiooni. Arusaamine, mis tuleb läbi sügava kogemuse ja pühendumise, toob endaga uue eetika ja peaks muutma meie suhet keskkonnaga. Kui selliseid väiteid pole isiklikult sügavalt läbi tunnetatud, jäävad nad vaid sõnakõlksudeks. Vaid kirgastumiseni jõudmine võimaldab üldse mingit mõistlikku süvaökoloogiat.”

    26 M. M e r l e a u – P o n t y, Phenomenology of perception. London; New York, 2002, lk 507.

  • Kuidas tuulelohe lendu läks?

    Igor Kotjuh

    Igor Kotjuh
    Kuidas tuulelohe lendu läks?

    Iga lugu on võimalik jutustada kas lühidalt või pikemalt. Mulle meeldib teine võimalus, kuna siis ei pea piirduma lihtsalt põhifaktide loetlemisega, vaid saab näidata ka sündmuste tausta ja seoseid. Räägin Tuulelohest põhjalikumalt, sest olen veendunud, et asi on seda väärt.

    Fikseeritud algus on järgmine: 31. märtsil 2003. aastal toimus Tartu ülikooli peahoone auditooriumis 228 kakskeelse kirjandusühenduse Tuulelohe – Vozdušnõi Zmei asutamiskoosolek. Selle kohta ilmus teade sama päeva Postimehes ning ka ajalehe Tartu-lisas.1 Kohal viibisid Vladimir Sazonov, Valeri Koort, Marina Kuzmina, Irina Meljakova, Alka (Aleksandra Zaverjuhha), Igor Kotjuh.2

    Igal juhul said kokku loomingulisel ja isiklikul tasandil väga erinevad inimesed, kes kõik olid tudengid. Huvide mitmekesisusest kõneleb juba esimene koosolek: ajalugu ja vanaida keeli tudeeriv Vladimir Sazonov pidas ettekande sumeri eepose tõlkimisest ning eesti keelt võõrkeelena õppiv Igor Kotjuh tegi ülevaate Eestis ilmuvatest venekeelsetest kirjandusajakirjadest.

    Tuletame korraks meelde sajandivahetuse Eesti kirjandusmaastikku. See oli (on praegugi) äärmiselt heterogeenne: eesti- ja venekeelne osa ei lävi omavahel kuigi palju ning eksisteerivad justkui eraldi riikidena.

    Eestikeelsele lugejale on teada, kuidas toimib eestikeelne kirjandusprotsess, selle põhilised institutsionaalsed suunajad: ajakirjad, kirjastused, auhinnad, kriitika, festivalid, seminarid. Süsteem paistab töötavat, pidevalt ilmub uusi tekste nii kogenud autoritelt kui debütantidelt. Sajandivahetus oli Heinsaare ja Kausi, Kõusaare ja Märka, Mikita ja Kompuse, Hargla ja Wimbergi, fs’i ja Pilve, Vadi ja Kristiina Ehini aeg, kui lähtuda Sven Vabari usutlustesarjast silmapaistvamate uusautoritega ajakirjas Looming 2002. aastal.

    Sama loogika järgi pidanuks (peaks) kohaliku uuema venekeelse kirjanduse vastu huvi tundma siinsed venekeelsed kultuuriajakirjad, et omakorda tutvustada hiljem uut autorit eestikeelsetele kolleegidele. Tollal oli Eestis kolm sellist ajakirja: Võšgorod, Tallinn ja Raduga. Igal ajakirjal oli kujunenud välja oma suund, mi­da võiks tinglikult kirjeldada järgmiselt: Võšgorod tegeleb õigeusuga, Tallinn kirjutab teatrist ja Raduga keskendub psühholoogiale ning tõlgetele Vikerkaarest. Ajakirjade ilukirjanduslik osa on teisejärguline ning moodustab umbes neljandiku väljaande mahust. Kirjutajateks on vanema generatsiooni literaadid Eestist ning juhuautorid mujalt maailmast (Venemaalt, Ukrainast ja vene emigrandid Euroopast). Ajakirjad ilmuvad inertsist, väljaandjad põevad identiteedikriisi: nad mõistavad, et taasiseseisvunud Eestis on neil täita tähtis kultuurimissioon, kuid pahatihti pole neile päris selge, kelle jaoks nad töötavad, kes on nende lugejad.3 Mis aga puutub festivalidesse, seminaridesse, auhindadesse – neid lihtsalt pole.

    Tuulelohe eelloos aga osutub tagantjärele tähtsaks üks 1. veebruaril 1999. aastal ajalehes Russkii Potštaljon (sellist nime kandis tollal Molodjož Estonii esmaspäevane number) ilmunud programmiline artikkel.4 Kirjutises “Tõlkimine eesti keelest ehk Vene literaadi koht Eesti kultuuris” avaldas Tallinnas elav luuletaja ja tõlkija Boriss Baljasnõi arvamust, et siinsete vene kirjandusinimeste tähelepanu võiks olla suunatud eeskätt kohapealsetele kirjandussõpradele ja reaalidele. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Venemaal vene autoreid niigi palju, lausa tuhandete kaupa, et tunda puudust Eesti vene autori loomingust, kes pelgalt jätkab vene kirjandusklassika traditsioone. Ning teiseks: kohaliku venekeelse lugeja seisukohast saab parimaks siinsete miljööde-meeleolude kirjeldajaks olla üksnes kohalik venekeelne autor. Baljasnõi arvates seisneb kohaliku vene literaadi ülesanne selles, et viljelda vene keeles Eesti-keskset loomingut. Parimaks abiks selle eesmärgi saavutamise teel aga on tema meelest ilukirjanduse tõlkimine eesti keelest vene keelde, sest nii jääb tõl­kijast autorile tahes-tahtmata külge eestipärane väljendusviis ja ta omandab eesti kirjandustraditsiooni võtmed (stilistika, tsitaadid, grammatilised konstruktsioonid jne), mida hiljem kasutab omaenda loomingus. Neid eesmärke silmas pidades kuulutab Baljasnõi oma artikli lõpus välja uue algatuse: hakkab tööle tema juhitav ilukirjandustõlke kool-stuudio.

    Tegemist oli unikaalse ideega: lühikese ajaga õnnestus Baljasnõil leida ligi 40 inimest üle Eesti, keda innustati tegelema eesti ilukirjanduse tõlkimisega vene keelde. Kool-stuudio know-how on lihtne ja praktiline: õppeprogramm on rajatud praktiliste ülesannete täitmisele. Töö käigus kasutatakse laialt internetti, juhendaja suhtleb tõlkijatega elektronposti teel: jagab tekste, analüüsib tõlkeid, annab tõlketeooria-alaseid konsultatsioone. Niisuguste virtuaalstuudiumide viljana ilmus 2001. aasta sügisel kakskeelne (eesti-vene) ja rohkem kui kahesaja leheküljeline lastekirjanduse kogumik.5

    Jutustan sellest nii üksikasjalikult, sest kool-stuudio liikmed Tartus moodustasidki hiljem Tuulelohe. Baljasnõi pani tähele, et TÜ üliõpilased tutvustasid talle pidevalt ka omaenda loomingut. Sealt tuli mõte koondada kirjandushuvilised eraldi rühma, et nad omavahel suhtleksid ja sel viisil arendaksid oma oskusi.

    Nimel Tuulelohe – Vozdušnõi Zmei oli kindel tagamõte. Kakskeelne nimetus viitas sellele, et ühenduse töökeeled on eesti ja vene (koosnes see ju algselt peamiselt eesti kirjanduse tõlkijaist!). Lendav elukas ise pärineb Alla Pugatšova mõistujutt-laulust, mille esimene stroof võiks vabas tõlkes kõlada nii: “pilvedesse tuulelohet lennutan / tuulelohe arvab, et ta oskab ise lennata / talle tundub, et võib kihutada otse taevasse / – kui vaid nöörist lahti saab.” Laulus kujutas tuulelohe inimest, kes kipub unustama oma lapse- ja noorpõlve. Antud juhul aga sümboliseerib ta pigem kirjaniku vastutust oma loomingu eest.

    Niisiis oli kolmanda aastatuhande algus Eesti kirjanduses üpris vastuoluline. Tuulelohe pidi otsima sobivaid tuulepuhanguid, s.o toetust ja juhatust, et jätkata pärast starti oma lendu. Oli ju kokku tuldud selleks, et kirjandusega tegelema jäädagi.

    Manifest ja arutelud etnokultuurilise enesemääratluse üle

    Üsna varsti, paari kuu jooksul, liitus Tuulelohega mitu uut autorit ning tekkis vajadus millegi manifestilaadse järele. Ühenduse esimeheks valituna pakkusin kaaslastele arutamiseks esialgse teksti, mis oli valminud koostöös Baljasnõiga tema mainitud artikli põhjal. Kuna manifestis on otseselt puudutatud mõistet “vene kirjandus Eestis” ning noorema põlvkonna võimalikke arusaamu sellest, toon ta siin tervikuna ära:

    Lähtudes Eesti venekeelse subkultuuri kontseptsioonist, mille on esitanud meie kirjandusühenduse koordinaator Boriss Baljasnõi, ja püüdes mõtestada oma kohta tänapäeva Eesti üldises kultuurikontekstis – maal, kus oleme sündinud ja millega oleme seotud kaugelt enam kui üksnes geograafia kaudu, peame võimalikuks ja vajalikuks öelda välja oma nägemuse vene kirjandusest (ja laiemalt – vene kultuurist) Eesti etnokultuurilisel maastikul.

    Vene kirjanduse puhul, mida viljeldakse väljaspool Venemaa piire, näeme ainult nelja võimalikku varianti tema eksisteerimiseks:

    1) vene kirjandus Eestis on omamoodi Venemaa kirjanduse “filiaal”;

    2) vene kirjandus Eestis on kirjandus, mis pole tingimatus seoses ei Venemaaga ega Eestiga, st on tüüpiline emigrantlik kirjandus;

    3) vene kirjandus Eestis on eesti kirjandus vene keeles;

    4) vene kirjandus Eestis on uut laadi sünteeskirjandus, täpsemini kirjanduste süntees: see on nii vene kirjandus, mida loovad Eesti venekeelsed literaadid, kui ka eesti kirjandus vene keeles (sealhulgas eesti kirjanduse tõlked vene keelde) ning samuti vene kirjandus eesti keeles (sealhulgas kirjandus, mida Eesti venekeelsed kirjanikud loovad eesti keeles).

    Ajalooliselt on juhtunud niiviisi, et enamik meist on sirgunud, kasvanud ja kujunenud mitte ainult vene, vaid ka eesti kultuuris, perestroika, Eesti loomeliitude pleenumi, laulva revolutsiooni, Eesti iseseisvuse taastamise taustal. Seepärast kaks esimest varianti meile lihtsalt ei sobi, me käsitame neid kui ummikteid.

    Kolmas variant on sisuliselt neljanda koostisosa ning too neljas näibki meile loomulik ja ainuvõimalik.

    Niisiis, me ole kakskeelsed literaadid.

    Igaühel meist on voli teostada end vene või eesti keeles või neis mõlemas.

     

     

     

     

     

     

     

     

    Me kirjutame luulet ja proosat, kirjanduskriitikat ja publitsistlikke artikleid, me tõlgime oma ja teiste teoseid vene ja eesti keelde.

    Me maalime pilte ja teeme muusikat.

     

     

    Meid huvitavad kõik ja huvitab kõik.

    Me oleme nõudlikud enese ja teiste vastu.

    Me oleme noored.

    Me oleme avatud.

    Me oleme valmis suhtlema.

    Me ei karda katsetada.

    Ja seepärast on meile jõudumööda kõik.6

    Niisiis pidas see tekst (nagu Tuulelohe nimigi) silmas, et asjaosaliste esteetilised orientiirid ja kirjanduslikud eelistused võivad olla kui erinevad tahes, peaasi, et need lähtuvad autori seotusest geograafilise asupaigaga. Teatav uljalt üldsõnaline väljenduslaad oli valitud sellegipärast, et manifest oleks ühtlasi vastuvõetav ka uustulnukatele – erinevate erialade inimestele väljastpoolt tõlkestuudiot.

     

     

    Siiski vallandas manifest rühmituslaste vahel suure poleemika. Näiteks selgus, et vene ja eesti filoloogid mõistavad oma loomingulist enesemääratlemist mõneti erinevalt. Ühed peavad kalliks eeskätt vene kirjandustraditsioone, püüdes neid oma loomingus stiilipuhtalt jätkata. Teised jälle ei võta vene kirjandust kultusobjektina ning käivad sellega ümber nii nagu igasuguse muu kultuuripagasiga: võimaluse korral kasutavad ja kombineerivad muude kogemustega.

     

     

     

     

     

     

    Nendest aruteludest ilmnes, et teatava piiriala siinsete vanema ja noorema põlve venelaste vahel moodustab aastatel 1978–1982 sündinute põlvkond. Vanemate kolleegide arusaamad kirjandusest rajanevad enamasti nõukogude ajal saadud (üli­kooli)haridusel ja ka klassikalistel vene kirjandustraditsioonidel. Noorem põlvkond ehk need, kes läksid põhikooli juba Eesti vabariigi ajal, mõistab üsna hästi, et nad erinevad Venemaa venelastest – seetõttu, et on õppinud eesti keelt ja otsivad kontakte siinse kultuuri kandjatega. Nn Tuulelohe-põlvkond aga on mingis mõttes kahevahel: nõukanostalgilised meeleolud segunevad euroopalike kommetega.7

    Hiljem seda manifesti enam eriti ei eksponeeritudki, et vältida võimalikke ühendusesiseseid pingeid. Ei olnud ju Tartus ühtegi teist sellist kakskeelset rühmitust, oli tarvis hoida ja kaitsta olemasolevat.

    Tuulelohe loomingu vastuvõtust

    Seega polnud Tuulelohe algusest peale mõttekaaslaste selts. Selles oli oma võlu: see tagas igaühele vabaduse olla oma loomingus teistest erinev ja iseseisev. Poleemika enesemääratluse üle aga oli kahes mõttes kasulik. Esiteks näitas see, et säärase ühenduse taga võib olla ka mõni tõsine mõte ja selgeks vaidlemist nõudev probleem. Me ei olnud kokku tulnud selleks, et reklaamida integratsiooni, teenida raha või lihtsalt aega surnuks lüüa. Sellest arusaamine korrastas liikmeskonda: mõned autorid (ka asutajate seast) otsustasid eelistada isiklikke projekte ning astusid ühendusest välja, nende asemele tulid uued. Teiseks aitasid need arutelud tuulelohelastel oma loomingus edasi areneda – algne iginooruslik teadvusvoog võttis üha selgemaid kontuure. Oli ju vaja enesele tõestada, et valitud suund on õige.

    Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Postimees ja Erakkond hoidsid Tuulelohel silma peal. Sellest saime tuge ja julgustust nii organisatsioonilises kui moraalses mõt­tes. Meid usaldatakse, meiega arvestatakse – see ei ole väike asi, kui elad Eestis ja sinu emakeel on vene keel.

    Pärast Tallinna venekeelsete noorautorite ja Tuulelohe koosesinemist KLi Musta laega saalis 2003. aasta novembris kirjutas Berk Vaher Sirbis, et võrreldes esimestega meenutasid tuulelohelased talle “mõneti rohkem Erakkonda, kuigi mõjusid veidi konservatiivsema ja akadeemilisemana”.8

    2004. aastal anti Tallinna vene autorite koguteoses põhjalikum ülevaade Tuulelohe loomingust. Nikolai Lukas kirjutas, et tuulelohelaste luule on etnogeograafiliste motiividega, selles on tunda Tartut (Kotjuh, Popov, Zaverjuhha, Kuzmina jt). Proosa kohta (Sazonov, Inga Ivanova, Green.S.Key/Kustov) täheldati, et sellele on omane “maitsev tartu keel, selle eriline kõla”, mis kipub jääma võõraks tallinlastele.9

    Rohkem vastukajasid Tuulelohe loomingule õieti ei ilmunudki, kuigi kolme aastaga sai rohkesti esinetud mitmetes Eesti linnades. See valmistas pettumust ja pani taas mõtlema, et tookordne kirjandusolukord ei olnud Tuulelohe tulekuks valmis. Ei eesti- ega venekeelne kriitika osanud (või ei tahtnud?) märgata kirjandusprotsessis uusi aktiivseid kaastegelasi, eesti kirjanduse tõlkijatest noorliteraate.

    Ühtaegu ilmnesid Tuulelohe enda tegevuses uued tendentsid. Vene filoloogidest osalejad hakkasid end teistele järjest rohkem vastandama ning samal ajal avastasid kõik tuulelohelased, et ka Tallinnas ja Ida-Virumaal leidub andekaid noorautoreid, keda samuti vaevab vähene tähelepanu. Üsna varsti hakati korraldama suuremaid kirjandusüritusi, iga poole aasta tagant kordamööda kas Tartus, Tallinnas või Narvas. Teadvustati end laiemalt uue kirjanduspõlvkonnana, suhtlusring avardus võimsalt.

    Uue põlvkonna autorid

    Püüan nüüd väga lühidalt iseloomustada selle põlvkonna keskseid autoreid, et näidata, kui kirevat pilti pakub nüüdisaegne Eesti vene kirjandus.

    Tuulelohe (Tartu; http://www. tvz. org. ee):

    Doxie (Tatjana Sigalova, 1969), ealt veel eelmise põlvkonna autor, kelle looming aga kiiresti sai nooremate kolleegide lemmikuks. See andis talle indu teha soolodebüüt luulekoguga “Sinised plekid kuu all”,10 mis avaldas muljet Svetlan Semenenkole: “Hoolimata tagasihoidlikust mahust on see elegantne luulekogu täis paradokse, sõnamängu, moodsat noorteslängi ja lihtsalt narritamist. (…) See on ülimalt lõbus, ent samas kirjeldamatult kurb” (Molodjož Estonii, 06.01.2006). Lisaks rangele vormile peab Doxie lugu ka neologismidest, mistõttu on ta loomingut üpris raske tõlkida.

     

     

     

    Inga Ivanova (1961), veel üks vanema põlvkonna esindaja, kes Tuulelohega liitus hiljem. Kirjutab proosat, laste põnevusjutte. Kuna Ivanoval ei õnnestunud avaldada oma tekste vene keeles, avaldas ta neid eestikeelses tõlkes.11 “Inga Ivanova juttudes on midagi, mis on tuttav Astrid Lindgreni loodud lastekirjanduse kuldvarast. Tema “Õnnekassi” lugedes tekib peaaegu samasugune õhin, mis kunagi “Meisterdetektiiv Blomkvisti” või “Bullerby lapsi” lehekülg lehekülje järel sisse ahmides,” kirjutab Tartu Postimees (24.05.2007). Tegevus toimub ühes Eesti linnas, kus lapsed otsivad varastatud haruldast tõugu kassi.

    Igor Kotjuhi (1978) luulekogu “Millal saabub homme?”12 eessõnas kirjutab Boriss Baljasnõi: “… see on huvitav ja omapärane raamat. Ühed luuletused selles on vene lugeja jaoks liiga lakoonilised, teised eesti lugejale liiga otsekohesed, kuid need võluvad oma siiraste intonatsioonidega ning kutsuvad kaasa elama lüürilise kangelase kõlbelisele otsingule. Võib-olla püüdleb autor liigselt sententside ja aforistlikkuse poole, kuid seegi on kooskõlas üleeuroopalise luuletraditsiooniga. Minu arvates on Igor Kotjuh huvitav nii loomingulise isiksusena kui ka oma sünteeskirjanduse poolest, mis on uus ja ebaharilik Eesti kirjandusmaastikul.”

    Irina Meljakova (1980) on ainus tuulelohelane, kes n-ö eesmärgikindlalt viljeleb armastuslüürikat.13 Ta saavutab huvitava efekti: ta emotsionaalsetes tekstides on tajutav nii underlik erotism kui ka ahmatovalik akmeism. Kirjutab ka lühikesi riimimata värsse.

    Daniil Popov (1982) on vene filoloog, andekas luuletaja ja prosaist. Proosas jätkab vene realismi traditsiooni, luules püüab iroonilises võtmes läheneda vene hõbeajastu traditsioonile, eriti emigrantidest luuletajatele (Hodassevitš, Georgi Ivanov jt). Sedasorti luuletki on raske tõlkida, kuna see eeldab tekstide kirjandusliku tausta tundmist.

    Vladimir Sazonov (1979) pööras tuulelohelaste tähelepanu maailmakirjanduse ajaloole ja vapustas oma eruditsiooniga. Ta on innukas sumeri ja akadi keelte uurija ja tõlkija. 2005. aastal ilmunud “Muinasaja kirjanduse antoloogia” sisaldab temalt muuhulgas ka koos Raul Veedega tehtud eeposetõlget “Gilgameš ja Akka”.

    Kaasaegne kirjandus Tallinnas (hiljem Uglõ; http://www.uglyest.net):

    P. I. Filimonovi (1975) loominguline kreedo on hoida kirjandus ja elu lahus. Seetõttu ei soovi ta näiteks avada ka oma kirjanikunime. On inglise filoloog, valdab väga hästi eesti keelt, kirjutab vene keeles.14 Tunneb suurepäraselt vene ja maailmakirjandust (eriti ingliskeelset). Kirjutab hulgaliselt luulet, proosat, näidendeid, arvustusi. Viimati tõlkis vene keelde Jürgen Rooste ja Kivisildniku luulet.

    Deniss Kuzmin (1981), rokkmuusik ja vene filoloog. Tema luules on märgata kaht suunda.15 Esimene sünteesib rokkmuusika vabadust ja pühatekste. Tulemuseks on omapärane otsekõne jumalaga. Teine liin Kuzmini luules süüvib gooti subkultuuri, mis on ühtaegu masendavalt must ja võrratult ilus.

    Samuti teevad selle kooslusega koostööd satiirilises võtmes kirjutav prosaist Nikita Dubrovin (1972) ja Ligia Tenina (1980), kelle luule räägib keerulistest inimsuhetest ilma emotsioonideta, võttes tundeid ratsionalistlikult.

    Balti loominguline portaal Kõrts (Narva; http://www.korchma.rpg.ee):

    Ida-Virumaa venekeelses kirjanduses pole olukord nii stabiilne nagu mujal Eestis. Eeskätt seetõttu, et siinsed  autorid on nooremad ja neil pole tugevat koondumiskohta. Ühendus Kõrts tegutses aktiivselt aastail 2002–2004 ning eksponeeris selle piirkonna märgilisi iseärasusi: narkojoove ja töötus, rock’n’roll ja usk paremasse tulevikku. Tekstid on tugeva sotsiaalse taustaga, autorid kirjutavad ena­masti varjunime all.

     

     

    Llaita (1986) luule mängib hüsteerilistel nootidel, taustaks nii vastamata armastuse kui sotsiaalse ebavõrdsuse motiivid. Pseudonüümi Položitelnõi Geroiall esinev autor avalikustas hiljuti oma kodanikunime, tänu millele saime teada, et Dmitri Krasnov (1984) elab tegelikult Tallinnas. Aga tema tekstid läksid Ida-Virumaal hästi peale, kuna tegemist on road-poet­ry’ga,16 autor sõidab väikse Fordiga möö­da Eestit ning kirjutab unistusest elada paremas maailmas. Miks ta sõidab? Sest see on tema lemmiktegevus ja töö, Krasnov on keskkonnakaitsespetsialist.

    Jõulist sotsiaallüürikat esindavad ka näiteks Antipa Moltšun, Bezfarmašinov jt noored narvalased, kellelt üsna varsti on ilmselt oodata ka kirjanduslikult küpsemaid tekste.

    Nimetada tuleks ka autoreid, kes rühmitustesse ei kuulu, näiteks Tallinnas elav venekeelse nädalalehe Den za Dnjom kultuuritoimetaja Nikolai Karajev (1978), kes kirjutab rõhutatult esteetilises võtmes luulet, mida iseloomustavad haruldased riimid ja elegantsed viited maailmakirjandusele (eriti jaapani anime-kultuurile), ta on ka Arthur Phillipsi ja Ken Kesey romaanide vene keelde tõlkija; Kohtla-Järvel elav luuletaja ja prosaist Larissa Joonas (1960), kes peab lugu vene luule hõbeajastu traditsioonidest, ent samas otsib kokkupuudet eesti kultuuriga,17 tähtsamaks inspiratsiooniallikaks sealjuures muusika – Pärt, Sisask, Tüür, Grünberg…; Narvas elav luuletaja Diana Efendijeva (1969), kes eirab oma loomingus traditsioonilist ja korrastatud värsivormi,18 võttes abiks automaatse kirjutamise tehnika, blogilikult voolava keelekasutuse ning kaunistuseks – kohalikud reaalid.

    Eelarvamustest üle

    Algusest peale oli Tuulelohe deklareerinud, et ühendus on üle rahvuslikest ja kirjanduslikest eelarvamustest. Aegamööda sai selgeks, et ollakse osa uuest kirjanduspõlvkonnast – põlvkonnast, keda ei oodatud.

    Selle mõistmise pinnal jõuti 2006. aasta kevadeks kooslustevahelisest konkurentsist loobumiseni ning jõudude koondamiseni, et uurida näiteks ühiselt Eesti vene kirjanduse ajalugu ning suhelda pidevalt eestikeelsete kolleegidega.

    Praeguseks on Tuulelohest saanud Eesti vene kirjanduse infovärav. Kirjastus Kite annab Tartus kaks korda aastas välja koguteost “Vozdušnõi Zmei” (136 lk). Esimene number (kevad 2006) oli pühendatud ühenduse enda autoritele. Sellega aga lõppes ühtlasi Tuulelohe rühmituse-aeg, samast ajast alates võib kohalikus vene kirjanduses täheldada varasemast suuremat elevust ning see avardumine kajastub ka järgmistes almanahhides.

    Almanahhi teine number (sügis 2006) kandis alapealkirja “Vene kirjandus Balti aktsendiga” ning siin esinesid kõrvuti ve­nekeelse kirjanduse esindajad mitmetest Läänemere-äärsetest riikidest: Eestist ja Lätist, Soomest ja Leedust, Venemaa Leningradi ja Kaliningradi oblastist. See töö sai head vastukaja ka Venemaalt, kus osatakse hinnata vene kirjandust, mis pole nagu päris vene kirjandus.

    Kolmas almanahhinumber (kevad 2007) tegi tutvust kahe asjaga: nüüdisaegse eesti luulega ning uute tõlkijate võimete ja oskustega selle vahendamisel. Tänu sellele projektile jõudis vene keelde valik Doris Kareva, Mathura, Triin Soometsa, Aare Pilve, fs’i, Jürgen Rooste, Kivisildniku ja Elo Viidingu värskemat loomingut.

    Tuulelohe on võtnud endale ülesande propageerida eesti kirjandust vene keeleruumis. Samas loodetakse ka vastupidisele koostööle: et eestikeelsed tõlkijad-arvustajad pööraksid rohkem tähelepanu siinsetele venekeelsetele autoritele. On see ju kõik Eesti oma kirjandus.

    Almanahhi juurde kuulub raamatusari “Pervõi poljot” (Esimene lend), kus avaldatakse Eesti vene autorite debüüte (praeguseks on ilmunud Meljakova, Krasnovi ja P. I. Filimonovi raamatud).

    Ka on Tuulelohe alati pööranud tähelepanu tekstide kättesaadavusele internetis. 2003. aastast alates on avatud Tuulelohe e-raamatukogu (www.tvz.org.ee), kust saab teavet eri autorite kohta, aga ka lugeda nii üksikuid tekste kui terveid almanahhe ja raamatuid.

    Et sünkroniseerida igapäevast kirjandusprotsessi, ilmub Tuulelohe portaalil iganädalane e-ajakiri Novõje Oblaka (Uued Pilved), mis sai oma nime Eestis 1920. aastal ilmunud esimese venekeelse kirjandusväljaande, nädalakirja Oblaka järgi. Uutes Pilvedes avaldatakse teateid ürituste kohta ja kõige uuemaid tekste nii uutelt kui kogenumatelt autoritelt üle Eesti, samuti intervjuusid kirjanikega ning seal ilmub näiteks ka Sergei Issakovi artiklisari Eesti vene kirjandusest enne Teist maailmasõda.

    Tuulelohe lendab niikaua, kui sellele jätkub soodsat tuult. Enamiku tööst teevad vabatahtlikud kirjanikest entusiastid, kes elavad siiralt kaasa eesti kirjandusele. Kauaks jätkub sellist sõbralikku toetust? Kes teab. Parim, mida kõrvaltvaatajad saavad Tuulelohele soovida, on – jätkuvalt tuult tiibadesse.

    1 Kakskeelne loomeühing. Postimees, 31.03.2003; R. H a n s o n, Kakskeelne kirjanduslohe alustab lendu. Tartu Postimees, 31.03.2003.

    2 Endast rääkimine, sageli isegi enda mainimine on sellistes käsitlustes ikka kuidagi piinlik, sest endast distantseeruda ei saa. Selles loos ma endast rääkimast ei pääse, aga ohte teadvustades püüan olla võimalikult objektiivne.

    3 Ilmselt seetõttu ei märganud siinsed venekeelsed kirjandusfunktsionäärid ka Tuulelohe teket, küll aga avaldati ühenduse autorite loomingut eesti- ja soomekeelses perioodikas, ajakirjades Vikerkaar, Vihik ja Carelia. Eriti kurioosne on siinjuures Vikerkaare/Raduga juhtum. Eestikeelne toimetus otsis uue rühmitusega ühendust üsna kohe pärast selle asutamiskoosolekut, palus koostada Vikerkaarele valiku tuulelohelaste töödest, otsis selle tarvis tõlkijad ning 2004. aasta märtsinumbris avaldaski meie loomingut eesti tõlkes – Tatjana Lavrova, Vladimir Sazonovi, Igor Kotjuhi luuletusi, Daniil Popovi jutu. Heitsime omavahel nalja, et küllap Raduga hakkab nüüd neid teoseid tagasi vene keelde tõlkima.

    4 Б. Б а л я с н ы й, Перевод с эстонского, или Место русского литератора в культуре Эстонии. Русский Почтальон, 01.02.1999. Netiversioon: http://www.moles.ee/99/Feb/01/6-2.html

    5 Loe veel – Почитай еще. Tallinn, 2001.

    6 Venekeelne algtekst Tuulelohe arhiivimaterjalides: http://www.tvz.org.ee/manifest.html

    7 Läti vene kirjandus on selles mõttes Eesti omast ca kümme aastat ees. Näiteks võib tuua Orbita-rühmituse tegevuse: Sergei Timofejev (1970) ja tema kaaslased on teinud pidevalt koostööd lätikeelsete literaatidega ning nii on ajapikku sündinudki lätivene sünteeskirjandus, mis sealjuures on väga hinnatud ka Venemaal. Leedus on leeduvene sünteeskirjandus alles algusjärgus.

    8 B. V a h e r, Vene küsimus, eesti vastuseta. Sirp, 21.11.2003.

    9 Альманах. Культура Эстонии. Мост. Таллинн. Tallinn, 2004.

    10 D o x i e, Синяки под луной (вирши). Tartu, 2005; Настоящие? Стихи? (второй сборник виршей). Tartu, 2006.

    11 I. I v a n o v a, Õnnekass. Paide, 2006.

    12 И. К о т ю х, Когда наступит завтра? Tallinn, 2005; I. K o t j u h, Teises keeles. Tallinn, 2007.

    13 И. М е л я к о в а, Муравейник. Tartu, 2006.

    14 П. И. Ф и л и м о н о в, Мантры третьего порядка. Tartu, 2007; Зона неевклидовой геометрии. Tartu, 2007.

    15 Д. К у з ь м и н, Палимпсесты.Tallinn, 2005.

    16 Д. К р а с н о в, Летнее перемирие. Tartu, 2006.

    17 Л. Й о о н а с, Самый белый свет. Moskva, 2006.

    18 Д.  Э ф е н д и е в а, Джаз декабря. Sankt-Peterburg, 2001.

  • Figuur. Faktuur. Koloriit. Uusvana Ado Lill

    Harry Liivrand

    Harry Liivrand
    Figuur. Faktuur. Koloriit. Uusvana Ado Lill

  • Tumerohelised vagunid

    Kai Kask

    Kai Kask
    Tumerohelised vagunid

Vikerkaar