Proosa

Kadri Tüür
Mis jäi üle (Armin Kõomägi, “Nägu, mis jäi üle”)

ARMIN KÕOMÄGI. NÄGU, MIS JÄI ÜLE. Pegasus, Tallinn, 2006 (tegelikult 2007). 168 lk. Hind 199 kr.

“Härra Lammas kirjutas ainult hästi tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi jäi kas auto alla, kukkus kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi.” Andrus Kiviräha loodud kuvand kolekirjanik härra Lambast raamatus “Sirli, Siim ja saladused” kerkis Armin Kõomägi uudisteost lugedes aredasti siinkirjutaja vaimusilma ette. Muud lõbustavat peale selle paralleeli pakkus raamat vähe. Kuivõrd aga hinnang “nüri” ei asenda paraku arvustuselt eeldatud kirjanduskriitilist analüüsi, püüan seda järgnevalt “Nä­gu, mis jäi üle” tekstide najal mingil moel läbi viia.

Üldiselt on Kõomägi looming senini pälvinud suhteliselt entusiastlikku tervitamist, seda nii esimese kui nüüd teise kogu puhul. Mõnevõrra meenutab see sama, mis toimus Kaur Kenderi sisenemisel eesti kirjandusilma. Vaimustust stiilis “Oo, kui lahe, keegi tuleb ja toob kuivavatele filoloogidele teateid ja mahlu elust enesest” väljendavad nii kuivavad filoloogid ise kui ka need kirjandussõbrad, kel tõenäoliselt rohkem võimalusi/tahtmist elumahladega otseselt kokku puutuda. Enamik Kõomägi juttude tegelasi meenutab mõnevõrra Kroonika kangelasi ning see tundub olevat ka tema kirjatööde peamine sihtgrupp. Sellele tundele annab kinnitust Barbi Pilvre tähelepanek: “Tegijate maailmast ootab kirjanduslikke teateid ennekõike eesti uus ärieliit ise, kelle hulgas on “lugemine nüüd moodi tulnud”, aga ka ajakirjandus, kes otsib pingsalt uusi positiivseid kangelasi “nende” hulgast, keda mainivad äriküljed ja seltskonnakroonikad,” märgib ta Kõomägi intervjuud saatvas kommentaaris Eesti Ekspressis (05.12.2005). Mida võiks Kõomägi looming pakkuda väljaspool seda kontingenti paiknevale lugejale või kas tal ongi regulaarse lugemisharjumusega publiku püüdmise ambitsiooni, on minu jaoks selle teosega seonduv peamine küsimus.

Esimese hoiatussignaali annab tagakaanele kirjutatud vigurdav tekst, millele on alla kirjutatud “Armin Kõomägi”. Selles öeldakse, et allakirjutanu on lahkesti lubanud oma nime raamatu kaanel kasutada, kuna sama autori nimega jutt on saanud “kellegi Tuglase medali”, ja kui oma nime kasutamisele üleliia vastu sipsima hakata, võetakse see (medal siis) veel viimati käest ära. Kui selle teksti mõte oli eneseiroonilise müstifikatsiooni loomine, siis on see iroonia küll üsna hambutu. Kui selle teksti mõte oli midagi muud, siis ei saanud mi­nu filoloogimõistus sellest lihtsalt aru. Üldiselt on see mu meelest ohu märk, kui autor hakkab oma tekstidele ise metatekste koostama – siis ei ole ta ilmselt ise ka veendunud, et tema loodu laias maailmas iseseisvalt enese eest kõneleda suudab.

Viide “Tuglase medalile” on muidugi asjakohane märkus, kuna Tuglase novelliauhinna on Kõomägi Loomingus avaldatud “Anonüümsete logistikute” eest tõepoolest saanud. Seda kommenteeris tookordne žürii esimees Andrus Kivirähk kui “debütandi edumaad”: ““Armin Kõomägi on aga eesti kirjanduses uus nimi,” lisas Kivirähk, “ja uuel tulijal on võimalusi rohkem üllatada, nagu ka uuel näitlejal. Tal on lihtsalt teatav edumaa teiste ees, mida edaspidi enam kasutada ei saa” (Postimees, 23.02.2006). Debütandina on teda tunnustanud ka Jan Kaus.

Asjaolu, et Kõomägi on avaldanud oma loomingut sellistes etableerunud kirjandusliku suunitlusega nišiväljaannetes nagu Looming ja Vikerkaar, on rõhutanud mitmed tema isiku ajakirjanduslikud kajastajad Äripäevas, Pärnu Postimehes ja mujalgi. Võimalik, et need faktid peaksid automaatselt tagama kvaliteedi ja tõsiseltvõetavuse potentsiaalse raamatuostja silmis.

Raamatusse on koondatud üheksa lühemat ning üks pikem proosapala pealkirjaga “Nägu”. Viimane on osaliselt ka raamatule pealkirja andnud. Sellele viitab muuhulgas teose kaanepilt, mille keskmes püüab pilku kena pontsakas naisterahva tiss. Lugu “Nägu” jutustab nimelt dr Frankensteini laadi ilukirurgist, kes avastab end loo lõpus segastel asjaoludel kon­tamineerunud nägude ja kehade puntrast ega saa enam isegi täpselt aru, mis siis see tema mehelike ihade objekt õieti on.

Kõomägi loomingus valdab rõhutatult maskuliinne (isane) vaatepunkt, mis tekitab taaskord paralleeli Kenderi teostega. Heaks kõrvutuseks sobib “Ebanormaalne”, mille keskne probleem keerles minu arusaamist mööda suuresti ümber küsimuse, miks leidub naisterahvas, kes ei taha keppi toredalt isaselt, kes pealegi veel keskmiselt intelligentsel tasemel vestelda oskab. Kõomägil küll otse sellist probleemi ei eksisteeri, sest peategelasteks olevatel mees­tel jääb oma riista ümber kepsutamise kõrvalt eneserefleksiooniks üldse suhteliselt vähe aega. On muidugi selge, et novellides ei saagi tegelasi kes teab mis psühholoogiliste sügavusteni arendada, aga Kõomägil on nad ikka lapikud mis lapikud. Skemaatilised, pinnapealsed; tegutsemismotiivid juba kolm lehekülge enne tegutsema asumist ette aimatavad, nagu ka tegevuse tulemused. Vahest on see karakterikujunduslik lõtvus mõeldud võimendama lugude sisu kujundavat kombelõtvust? Kardan siiski, et see oleks ületõlgendus.

Raamatu iiveldama ajavale sisuplaanile on tähelepanu pööranud Maire Liivamets oma “Liivametsa lugemistes”, mis on pea­miselt raamatukoguhoidjatele suunatud eesti kirjandust tutvustav võrgukoht, kuid mida on kindlasti huvitav ja hariv lugeda teistelgi (http://www.nlib.ee/74626). Nõustun temaga – lugude sisu on valdavalt imal ja rõve ning mina ei peaks seda mingiks stilistiliseks võtteks või iseäralikult “julgeks keelekasutuseks”, mille eest autorit kindlasti kiita tuleks, kui ei taha jätta silmakirjaliku moraalijüngri või lihtsalt lootusetu elupelguri muljet. Rõvetsemisel ja rõvetsemisel on vahe ja see vahe seisneb selles, kas ta on millegi muu teenistuses või esineb ainult enese eksponeerimise eesmärgil. Ka Andrus Kiviräha “Armastusest” on oma pealispinnal tülgastav, kuid selle pinna alt on võimalik leida eksistentsiaalseid küsimusi, mis muutuvad ilmseks üksikteost autori kogu loomingu konteksti paigutades. Kõomägi loomingu kontekstis ei leia ma naturalistlikel või üle vindi keeratud stseenidel mingit sügavamat kü­simust küljes olevat. Ehk ei oska otsida, kuigi ega ka teised arvustajad pole vist leidnud. Mart Juur kirjutab kõikenäinud humoristi stoilisusega: “Kõomäe raamatu võib julgelt kätte võtta igaüks, kes ei kannata huumorimeele puudumise või ülearenenud sündsustunde all. Eesti kirjanduse kontekstis on tegemist ikka väga kergemeelse lektüüriga. Kõomägi ei loe moraali, ei punnita isiklikest angstidest suurt kunsti destilleerida ega otsi vastust igavikulistele küsimustele, ta jaurab enese ja teiste rõõmuks” (Postimees, 02.06. 2007).

Ei saa muidugi salata, et filoloogilegi siiski üht-teist pudeneb. Suhteliselt loetav ja arusaadava sõnumiga on jutt “Jäi üle”, mis räägib sellest, kuidas tarbe- ja reklaamtekstid väikese inimese elu kujundavad. Süžeearendusele üksiku poissmehe pesumasinaostust on vahele pikitud mitmesuguseid kasutusjuhendeid, telekavateksti, isegi piiblisalme – lõpuni ei ole aga siingi suudetud joonel püsida. Teksti argitasandil paiknevale teadmistenivoole vaatamata on agorafoobial ahastusega kummivooliku pärast üsna vähe pistmist. Agorafoobiat, kui juba jutuks tuli, on väga mõjuvalt ilukirjanduslike vahenditega ku­jutanud Sofi Oksanen romaanis “Baby Jane”. Seda teost võiks soovitada ka lugejale, kes eelistab rõhutatult ühesoolist vaatepunkti, seda aga kunstilises, mitte naturalistlikus käsitluses.

Veel üks kriteerium, mis postmodernse aja kirjanduse “kirjandusemaks” muudab, on teatavasti intertekstuaalsus. Ei saa salata, et omal kombel katsub sellest sangast haarata ka Kõomägi, tulemus ei ole aga paraku Kenderinigi küündiv. Kui viimane püüab asja natukenegi keerulisemaks ajada ning nimetab teatud viisil loomisele lähedal seisvad tegelased näiteks Jaffaks ja Madaks, siis Kõomägil on asjad sirged ja selged: aias (botaanikaaias), mida kureerib J. E. Hoova, kohtuvad Aadam ja Eeva (kes on queer), söövad keelatud vilja (mangot), langevad pattu ja aetakse aiast välja. Tegevus toimub tänapäeval. Milline on see lisaväärtus, mis piiblilegendile sellise töötluse tulemusena osaks peaks saama, jääb minu jaoks selgusetuks.

Ühe ülistavama tutvustuse Kõomägist kui kirjanikust on ajakirjanduses pakkunud Kati Murutar, kes peab tema väljenduslaadi mänguliseks, lihtsaks ja geniaalseks. “Ääretult kujundlik mõtlemine, ülivaimukad võrdlused, nähtuste ja ihuliikmete koomilise personifitseerimise oskus, paradokside avastamise ja edastamise anne, pila ja filosoofia peenel piirimaal balansseerimise osavus,” loetleb ta kirjaniku loomingu positiivseid omadusi. Lisaks sellele kiidab aga ka, et “noorel mitme ala ettevõtjal on haruldaselt elus ja ilus eesti keel” (Pärnu Postimees, 22.05.2007). Pean tunnistama, et mina ei tabanud tõepoolest imet üheski Murutari poolt esile tõstetud aspektis. Kui tekstis sisalduvatest kujunditest kunstilise elamuse kätte saamine on ehk tõesti individuaalne ja vaieldav – kes saab, kes ei saa, miks saab, miks ei saa –, siis ilusa eesti keele alal on grammatika ja keelekorraldusega tegelevad professionaalid aja jooksul välja töötanud terve hulga kvantitatiivselt mõõdetavaid parameetreid, mille alusel on võimalik keele korrektsust/ilu hinnata.

Kenderiga sarnase stiilivõttena torkab Kõomägi tekstides silma hakitud, elliptiliste lausete kasutamise rohkus. Iseäranis rõhuvaks muutub see lühiloos “Ükskord ujulas”, kus lisandub jutustamine sinavormis. Võimalik, et see peab rõhutama peategelase, keskealise mehe sisemist ebakindlust ning kerget haavatavust mis tahes normist kõrvale kalduvate nähtuste (nagu suplev downikupoiss) kohtamisel, kuid sama võtet on teistes juttudes kasutatud ka sisemiselt väga integreeritud meestegelaste puhul, näiteks loos “Buum”, kus edukas kinnisvaraärimees on võtnud nõuks enda firma poolt turule paisatavate uute elamispindade rohkuse tasakaalustamiseks isiklikke elamispindu aeg-ajalt lihtsalt laiali peksta. Paraku ei ole elliptilisus aga läbivalt ellu viidud stilistiline võte. Väljajättelised laused vahelduvad normaalsete lühilausetega, need aga omakorda üpris keerukate ja vigurdavate põimlausetega, mille puhul on raske aru saada, kas need on teksti tekkinud pidurdamatu inspiratsioonipuhangu väljendamise käigus või on neid tükk aega seda- ja teistpidi klaviatuuri piinates kokku pandud. Näiteks: “Pikalt võitles paisuv pisar kahe külgetõmbe jõuga, kuni lõpuks end ahvatlevast puuviljast vabastas, et hetk hiljem Aadama silme vahel miljoniks molekuliks plahvatada” (lk 51) või “Kabrioleti kokpitti suunatud pilk, millega kirurg Metsik abikaasa poolt valesti kasutatud hoovakest vaatas, oli mõru nagu kalamaksaõli” (lk 119).

See on keeletoimetaja õudusunenägu, mitte haruldaselt ilus eesti keel. Esimene lause koosneb kolmest kokku põimitud lausest, millest igaühes koormavad põhisõnu omakorda hämara sisuga epiteedid ja kujundid (“kahe külgetõmbe jõud”, “miljon molekuli”). Teine näide kujutab endast kolmeosalist põimlauset, millesse on omakorda kombineeritud kaks tud-lauselühendit ning kogu saadust üpris mao­tult võõrsõnadega garneeritud.

Selleks et nii keerutavalt väljendatud mõtet jälgida suuta, peab lugeja olema kas erakordse tekstihaaramisvõimega või siis peab esitatud mõte olema erakordselt lihtsakoeline. Siin on minu hinnangul tegu viimase variandiga. Samalaadi lihtsakoeline rõõm äkiliselt pähe tulevatest keelelistest assotsiatsioonidest leiab tekstides mitut puhku väljenduse ka vähenõudlikes kalambuurides ą la “konservatoorium ja konservid” (lk 19).

Pikka juttu lühidalt kokku võttes: üldiselt on kirjanduses siiski pisut peenemad mängureeglid kui vindi üle keeramine ja omaks lõbuks jauramine – neid reegleid ei ole aga ühe arvustuse raames jõukohane selgeks teha kõige potentsist pakatavamalegi õppurile.

Tiina Laanemi romaan “Väikesed vanamehed” kui viimase romaanivõistluse võitja on kohaselt ajakirjanduses äramärkimist leidnud. Nii mõnegi kajastuse keskmes on küll olnud furoorimaiguliseks klopitud linnalegend autori ebamäärasest sookuuluvusest, nii et tekkinud pilt ei pruugi olla päris õiglane. Siiski lubasid nii loetud kui kuuldud pudemed arvata, et sedakorda seisneb peamine küsimus järgmises: kas tegu on selle õige ja eheda kirjandusega või on lahke juhuse kaasabil pjedestaalile jõudnud piisavalt nutikas kergtekst? Teatud kahtlusi äratab ju ka tagakaanetutvustus, mis põhimõtteliselt lubab lugu meeste ja naiste suhetest üksikul saarel. Teiselt poolt – kui asi temaatikale taandada, siis millest muust üks romaan rääkima peakski?

Peamine küsimus lahenes kiiresti. Kõik kahtlused likvideeris ammendavalt ja elegantselt fraas “küpseid meloneid meenutavad rinnad lillelise suvekleidi kaelusest kordamööda poolenisti välja volksamas” (lk 75). Niisuguse lause valguses võib tõepoolest mõista kuulujuttu, et käsikirja autorit olla pimesi meheks arvatud: esmajoones tulevad meelde teatud tekstid, mille sihtgrupina nähakse enamasti meessugu. Muidugi, samahästi võib niisugune fraas pärineda ka mõnest žanripuhtast “naistekast”, kus nii tegelaste välimus kui seksapiil olulist rolli mängivad. Ja pigem kaldubki käesolev juhtum sinnakanti. Raske on seda lauset aga ette kujutada tõsiselt võetava romaanivara koostisosana.

Loomulikult on niisugune otsus tinglik. Sobilik kontekst võiks selliselegi lausele ohtralt nii- ja naasuguseid tähendusi anda. Kuid sellist konteksti ei teki: romaan tervikuna on kirjutatud küll veidi soft­core’imas, kuid muidu sarnases laadis. Siin ja seal on suunurgast nurisetud, et Laanemi raamat olla lihtsakoeline jutukas, ent sama hingetõmbega avaldatud kiitust lobeda stiili ja mõnusa jutuvestmisoskuse eest. Seepeale tuleb arvata, et on maitseasi, kui lobedalt kellelgi sellised püüdlikult reipad ja naksakad, peaaegu läilalt naljatlevad lausekesed kurgust alla lähevad. Tõsi, vahepeal kohtab üllatavat ja ilusat. Siin ja seal esineb peaaegu rabavaid kujundeid. Kohati hälbitakse valitsevast lakutud-ilusast stiilist, näiteks jutustab macho-isa poegi treenima sundides neile innustuseks loo vanaisast, kes kord 31. detsembril jõusaali minnes leidis eest suletud ukse, ent oli sunnitud selle maha murdma ja hiljem trahvi maksma, vaat nii suur isu oli tal trenni teha. Seesugune pala puhast, mahlakat groteski võtab lausa õhku ahmima – aga seda üsna lameda tekstimassiivi taustal. Üldiselt jookseb lause magusalt ja innukalt nagu professionaalsel raadiohäälel.

Samas jääb narratiiv päris meelelahutusliku loo tarvis pisut kasinaks – kuigi ajuti tekiks nagu mingit põnevust seoses konfliktide ning isegi surmade ja kadumistega, juhtub tegelikult õige vähe. Loodud reaalsust on küll päris nutikalt ära kasutatud ja jutustamise käigus tabatud nii mõnigi leidlik olukord. Ent sageli on need nii läbi nämmutatud, viimase silbini lahti kirjutatud, et võlu kipub kaduma. Narratiivi nõrkust pole aga siiski mõtet ette heita, kuna ilmselgelt ei olegi taotletud kirjutada jutukat, mille pinge püsiks süžee keerdkäikudel. Kui liigsele nämmutamisele vastukaaluks jäävadki mitmed otsad ja otsakesed siin ja seal lahtiseks, või otse öeldes lõpetamata, ei pea seda pidama puuduseks, olgugi et kohati võib see olla ette kavatsemata. Keskendutud on tegelastele ja nende “lugudele” elusaatuse tähenduses. Paraku on seda tehtud viisil, mille nimetamine psühholoogiliselt veenvaks näib olevat liig. Enamasti joonistatakse mõne valitud detaili või lausekatkega tegelane välja – kas järjekordne “väike vanamees” või ka keegi muu –, luuakse mõne kärme liigutusega mulje, mis temast jääma peab, ning ülejäänud aja vältel kirjutatakse seda pikemalt lahti. Lahtikirjutus on üpris sirgjooneline: põnevuse mõttes lisatakse hiljem mõni konks või krutski, üldpilti see aga tegelikult eriti ei muuda ega kõiguta. Nõnda jäävad tegelased, kellega küll tublisti vaeva on nähtud, ometi õige üheplaaniliseks.

Just nimelt see toobki pähe järgmise võrdluse: selle asemel et olla oma tegelastele keskendatuses täpne ja tabav, raamat nagu vaheldaks üksteisega kergesti seeditavaid ja tarbimisvalmeid portreelugusid erisugustest “huvitavatest tüüpidest”. Autori ajakirjanikuametile tähelepanu juhtida ei ole muidugi originaalne, ent paratamatult kipub domineerima mulje, nagu oleks “Väikeste vanameeste” puhul tegemist ajalehe laupäevalisaga, mis on paisutatud raamatuks. Portreelugude kokkukleepimiseks laenatakse mujaltki tükikesi: tegevuskohta aitavad kirjeldada elustiiliveerg ja sisustusnurk, sööki valmistatakse kokanduslehekülgedelt pärit sõnavaras. Vahele pikitakse üldhuvitavaid fakte näiteks serenaadi laulvatest hiirtest (rubriik “Kirev maailm”) ning et lugu paremini jookseks, on lausa ajalehe põhiosast kri­mikroonika motiive kopeeritud. Ajakirjanduslikkus seletab ilmselt kõige paremini ka eespool kirjeldatud mainstream-humoorikat lausestiili.

Sealjuures tuleb aga tunnistada, et kõnealune laupäevalisa ei pärine mõne nürilt haltuurat vihtunud ajakirjaniku sulest. Kuigi kuri toimetaja võib olla käskinud täita leheruumi eespool kirjeldatud lobedate lausetega, on kirjutajal säilinud soov luua hingeminev, ehk isegi tulemusi andev probleemlugu. Selle loo teemaks on eesti mees. Ent teema on ette võetud lausa häm­mastava süstemaatilisusega: näidis­eksemplaride portreteerimisel ei ole kõrvale jäänud pea ükski stereotüüp. Põetakse seedehäireid ja salaalkoholismi. Vihatakse homosid ja põlatakse kanarinnaga nõrgukesi. Armastatakse kirglikult autosid ja jahte. Seltskonnas ollakse lõbus ja lärmakas, sisimas kinnine ja ebakindel. Tahetakse tunda end peremehena. Salamisi peljatakse olla läbikukkunu ja tuhvlialune. Tuntakse end elu poolt nurka aetuna, mur­­dutakse, leitakse väljund vägivallas. Kätt aja pulsil hoidev autor pole tähelepanuta jätnud ka uuemaid tuuli: aeg-ajalt otsitakse abi esoteerikast, pöördutakse looduse poole, avatakse chakra’id. Ei tulegi pähe, et midagi oleks välja jäänud.

Kõige selle taustal figureerivad kui tapeedina naised, kes katavad lauda, kujundavad kodu, suhtlevad inimestega mõistval ja empaatiavõimelisel moel. Kuigi kohati tungitakse ka sügavamale, iseloomustavad neid naisi peaasjalikult ikkagi needsamad kaelusest välja volksavad melonirinnad. Laanem ise on öelnud, et tahab kirjutada inimestest. Käesolev raamat kõneleb inimestest ja naistest. Kas meeste lähilugemine on autoril täppi läinud, tuleb ehk jätta eeskätt meeste otsustada – igatahes tundub, et nii mõnigi on sellega rahul olnud. Kas see on õnnestunud muidu nauditavalt, leidis juba arutamist. Ikkagi võiks õhku jääda (mitte tingimata etteheitva varjundiga) küsimus, miks on autor otsustanud just sellise rõhuasetuse kasuks. Ent kui jätkata ajakirjandusspetsiifilist põhjendusliini, on asi selge: selle tingib probleemloo teema. Praegu palutakse meil mõelda ennekõike meestele. Ning kui probleemloo eesmärk on juhtida lugeja tähelepanu mingile kitsaskohale antud valdkonnas, siis selle on käesolev raamat tõepoolest saavutanud. Ka liigne didaktilisus, mis teost hariliku romaani võtmes lugedes häirib, võib sel puhul õigustatud olla. Nn eesti mehe kü­simus ongi juba suuresti klišeeks muutunud. Selles mõttes on see leidnud käsitlemist omamoodi tabaval viisil: sisu ja vorm on kaunis kooskõlas.

Sellega nõustudes võib ometi veel pepsilt küsida, miks on romaanivõistluse peapreemia antud niisugusele raamatule – ei saa üle ega ümber paratamatust tõsiasjast, et auhind otsekui kohustab millekski. Olgugi kõnealuse võistluse reputatsioon nii- või teistsugune, kuni hiljutise ajani on seal pärjatud ikkagi üsna selgelt kõrgete taotlustega romaane. Tõsi, viimastel aastatel on sellest ehk tasapisi kõrvale kalduma hakatud. Tundub aga, et nii selgelt ajaviiterubriiki kuuluvale kirjandusteosele ei ole seni esimest auhinda omistatud. Samas ei ole see ehk sugugi ootamatu, kui heita pilk ümberringi. Sellega ei taha ma hinnanguliselt viidata “eesti kirjanduse kurvale hetkeseisule”, pisar silmanurgas, vaid üksnes kirjeldavalt osutada valitsevale värvingule: kirjandusmaastikul muutub üha tooniandvamaks ajaviitelis-ajakirjanduslik stiil. Paljud blogijad-pseudoajakirjanikud kirjutavad enam või vähem “ilukirjanduslikke blogisid”. Mitmed neist on avaldatud paberraamatuina. Kirjanike Liidu hiljutine esimees on asunud ühes suuremas päevalehes rõhutatult “suvises” laadis järjejuttu avaldama. Päriselt asjassepuutumatu pole ehk seegi, et teine suurem päevaleht seob oma nimega raamatusarju. Miks mitte sel juhul anda romaanivõistluse peaauhind kergele nädalalõpu leheloole, mis tegelikult probleemartiklina täiesti arvestatav on?