Proosa

Me ei näe taimi. Meie nägemismeel mudeldab reaalsust ja jätab argised, arvukad ja paigalpüsivad nähtused mõtestatavast nägemisest üldjuhul kõrvale. Just sellised aga taimed on. Nad on kõikjal meie ümber, sessiilselt, ja pea alati nähtamatult.^[1] Me märkame liikumist, kõrvalekaldeid tavapärastest ruumimustritest – need hakkavad silma. Meid võib ehmatada mõne puu vari hämaral tuulisel õhtul kehvalt valgustatud tänaval, aga puu ise pigem mitte. Taimsust paneme aga küll tähele – kui mõni inimene on koomas, siis märkame tema taimsust ehk vegetatiivsust otsemaid (nüüdseks otsejoones köögiviljadele viitav sõna vegetabilis tähendab ladina keeli õigupoolest kõiksugu õilmitsemist ja vohamist, ning selle sõnatüvega tähistati algselt laiemalt taimsust kui sellist).

Kui anda inimesele ette üldplaanis pilt loodusest, hakatakse kohe otsima sealt mõnd suurt imetajat või roomajat, ilma selleta on pilt justkui tühi. Mängulisemad kahtlustavad ehk lausa peitepilti. Noh, mõni kirevam lind ajab ka asja ära. Aga taimi ei märgata, kuigi nad domineerivad loodusfotodel samamoodi nagu looduses endaski. Taim muutub nähtavaks vaid suuremas plaanis, kui see on pildil inimese käes või on ülesvõte näiteks avanenud õi(t)est.

Maismaal leiduvast biomassist kuulub mittetaimedele vaid väike osa, ja sellestki suur osa bakteritele, viirustele ja muule silmaga mittenähtavale ning mere- ja maasügavustes varjuvale kribukrabule. Hinnanguliselt leidub meie planeedil kokku ~550 gigatonni biomassi,^[2] millest taimed moodustavad 450 GT. Valdav osa taimsest biomassist paikneb maismaal. Ligikaudu 70 GT on bakterid, edasi juba arhed (7 GT) – nendesse rühmadesse kuuluvad mikroorganismid elutsevad aga valdavalt sügaval maa sees (bakteritest vaid 7 GT elab mullas, 60 GT elab aluskivimites või veelgi sügavamal maakoores) ja on niisamagi silmale nähtamatud. Loomi on pelgalt 2 GT jagu, ja nendegi biomassi põhiosa elab vees, mitte maismaal.^[3]

Siin proovingi põgusalt mõtiskleda selle üle, kas taimi ja nende eluviise tähele pannes ja neid uurides võiks ehk olla võimalik paremini mõista ka inimest ja inimühiskonda. Kas oleme mõnikord ja mõnes asjas taimsed, ja seda ka siis, kui me pole parasjagu köögiviljad.

Kui üks sõber mind ülikooli esimesel kursusel oma juhendaja juurde viis, et ehk on ta nõus mindki enda hoole alla võtma, siis hakati mind esimese asjana veenma, et taimi uurida on väga mõnus, sest nad ei hammusta, ei situ ega jookse eest ära. Kolm kuldset omadust. Muudkui mine ja peesita niidu peal päikese käes ja teadus tuleb… Tõsi – rääkida taimed ei oskavat, selle oli juhendaja põhjalike ja isiklikult läbi viidud eksperimentide käigus kindlaks teinud.^[4] Kuid turvalised on nad küll, ning kuna neid on kõikjal ja nii suurel hulgal, siis on ka ülejäänud elustik taimedega harjunud. Taimedest toitutakse, nende peal nugitakse, nende sees, peal ja all elatakse. Ilmub seegi tekst ju laiakslitsutud puidumassil. Kui lähtuda majandusterminoloogiast, siis taimed on ka peamised tootva tööstuse esindajad elusolendite seas. Primaarprodutsente ehk autotroofe – esmaste orgaaniliste ühendite valmistajaid – on veelgi, nii bakterite kui ka algloomade seas, kuid needki on oma loomult kas sessiilsed või planktoloogilised^[5] organismid. Seened on valdavalt orgaanilise aine taaskasutajad, kui välja jätta samblikud (kelle põhimassi moodustab samuti seen), kes tänu kokkuelamisele vetikatega suudavad lisaks ka fotosünteesida. Lagundajaid leidub pisut ka pisiloomade seas, kuid valdavalt toob mobiilsus endaga kaasa tarbimispõhise eluviisi.

Taimsus on leebe olekuvorm. Kui jätta kõrvale aiandus (eriti nood muruniitmisfetišistid) ja põllumajandus, siis ega üldiselt ei kurdeta, et taimed konkureeriksid kedagi kusagilt välja, pistaksid nahka (õigem oleks küll koorde), tekitaksid hirme ja tunduksid ohtlikud, sunniksid midagi peale. Kui nad kasvavadki meil üle pea, siis me pigem hindame nende varju soojal suvepäeval, ja tormimöllugi eest tasub puude varju ja vahele minna. Lille rinnal soojendamisest ei kipu tulema samalaadseid hädasid kui mao puhul. Häda on taimedega siis, kui nad jäävad ette. Mõnele aktiivsele ja mobiilsele tegelasele. Juhtub see siis mõnel ringteelaiendusel või kinnisvaraarendusel. California kuberner Ronald Reagan oli päris nördinud, et kõiksugu John Muirist insipireeritud puukallistamisseadused ei võimaldanud osariigi põhjaosas sekvoiametsade asemel rannikut korralikult „välja arendada“. Milleks neid metsi kaitsta – piisab ju ühest puust, et teada, millised need on, ja üldsegi, mis neis nii erilist on…^[6]

Taimne elu on sessiilne, paigalpüsiv, ja seega peab taim, kui ta tahab ellu jääda, hoomama muutusi enda ümber ja need välja kannatama. Kuid mitte ainult – paigalelu tähendab ka seda, et end ümbritsevat ei saa täis teha. Vähemalt mitte nõnda, et seal ise enam elada ei saa. Kui sul on juba juured kusagile maapinda aetud, siis tuleb seda paika alal hoida. Päris passiivsed talujad taimed siiski pole, neil on omajagu nõkse, kuidas elu enda ümber soodsamaks ja hubasemaks teha. Mets kui meie aladele kõige omasem ökosüsteem (ilma inimmõjuta kataksid metsad ligikaudu 90% Eesti maismaast – vaid väga märjad sood ja rabad ning merest järjest kerkiv kaldariba oleks metsavaba) puhverdab usinasti nii niiskust kui ka temperatuuri. Metsade võime ümbritsevat keskkonda mõjutada võib võtta vägagi eripäraseid vorme. Alates sellest, kuidas näiteks Amazonase lõunaosa vihmametsad kutsuvad kuivema perioodi lõpus ise vihma esile – väljutades lehtedest veeauru, tekitavad nad metsa kohale aerosoolse udulaama, mis hakkab tööle niiskuspumbana, tõmmates ligi kaugemal asuvaid ookeanilisi niiskeid õhumasse, ja nii hakkab vihmaperiood seal pihta juba kaks-kolm kuud enne seda, kui klimaatilised tingimused seda muidu võimaldaksid.^[7]

Liikumisvõime aga kipub sedasorti lahendusteni jõudmist pärssima. Mobiilsete elukate võime ruumis liikuda toob sageli kaasa olukorra, kus sobilikku ressurssi sisaldav paik tehakse lagedaks ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Siit ilmnebki üks kõige põhimõttelisemaid erinevusi loomade ja taimede vahel. Loomad püüavad oma tarbimist maksimeerida, kuna ressursside maksimaalne tarbimine toob endaga kaasa maksimaalse energiahulga ja see omakorda võimaldab rohkem järglasi saada, suuremat territooriumi hõlvata ja nii edasi. Taimed aga peavad optimeerima, kuna eri ressursside tarbimine peab olema tasakaalustatud.^[8] Liiga palju vett uputab ja määndab, liiga palju päikest kõrvetab ja kuivatab nii maapealseid kui ka -aluseid taimeosi. Isegi kui päike ei jõua seniiti ja soojendab maapinda kõrgetel laiuskraadidel, kipub seda olema taimede jaoks pisut liiga palju. Näiteks Eestis kasvavate pärismaiste niidutaimede jaoks, kes peaksid justkui olema kohastunud võimalikult rohke päikesekiirgusega, on piisava mullaniiskuse juures valguse optimum ikkagi üksnes 60% juures täisvalgusest.^[9]

Optimeerimine tundub olemuslikult keerukam protsess, mida hallata, kui maksimeerimine. Loodusliku valiku kontekstis võib oletada, et olümpiadeviisilik valikusurve kiiremini, kõrgemale, kaugemale liikumise suunas saab mõjuda märksa tugevamalt ja sirgjoonelisemalt kui surve optimeerimise ja tasakaalustatuse suunas, mis peab lähtuma arvukatest hargnevatest allsurvetest. Liebigi reeglit ehk miinimumireeglit, mille järgi piirab taimede kasvu eelkõige see toiteelement, mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim, võib laiendada taimede ressursitarbimisele üldisemalt. Seda reeglit visualiseeritakse sageli tünnina, mille iga laud on üks ressurss või element, mida taimel on tarvis, ning taime hakkamasaamist pärsib just see element, millest kõige enam puudust on. Nii nagu keti tugevus sõltub selle nõrgimast lülist. Taimede puhul on sellel tünnil väga palju laudu. Ent loomade puhul, kui laiendada seda reeglit ressurssidele, võib jääda mulje, et tünni asemel kasutavad nad vaat et küna…

Ehk on erinevused ressursside kasutamises ka üheks põhjuseks, miks taimedel on üldjuhul oluliselt rohkem geene ja suurem genoom kui loomadel. Taimede puhul räägitakse lausa geneetilisest või genoomilisest ülekaalulisusest (genetic/genomic obesity).^[10] Käibe suurendamise asemel tasub varusid koguda, järjestusi tallele panna, et muutuste ilmnemisel oleks kohe mõni parasjagu mittekodeeriv geen varnast võtta, ja seda mõne teise jõude oleva järjestusega kokku kompunnida, et saada rats, mis aitaks paremini uute tingimustega toime tulla. Suur genoom on nagu mustadeks päevadeks kogutud digitaalse informatsiooni tagavara, genoomitoimikutäis komprat maailma vastu, juhul kui see otsustab taas kord hulluks minna…

Optimeerimine toob endaga kaasa ka modulaarsuse. Taime eri osad on väga suurel määral autonoomsed, kuna neil on omad asjad ajada. Lehed fotosünteesivad, õied meelitavad tolmeldajaid ligi, juured omastavad vett ja mineraalaineid ja elavad kokku mükoriisaseentega. Ja seepärast reageerivad taime eri osad ka väga erineval viisil ümbritsevale keskkonnale, kuna nendeni jõuavad sealt väga erinevad ressursid ja signaalid.^[11] Looduse uurimisel on tavapäraselt lähtutud ikka sellest, et organism tegutseb mingist kesksest koordineeritusest lähtudes, nii organismiülesest (olemise suurest ahelast kuni taksonoomiani) kui ka organismisisesest. Ent taimede ülesehituslik komplekssus, kus taime eri osad peavad hakkama saama väga erinevates keskkonnatingimustes – kõige lihtsam on ehk jagada taimeosi maapealseteks ja maa-alusteks –, ning kus keskne juhtsüsteem puudub, toob endaga kaasa väga palju võimalusi, kuidas taimi uurida. Samuti ka olukorra, et samas kohas uuritud samad taimed võivad kinnitada risti vastupidiseid hüpoteese, kuna uuritud on taime eri osi, tunnuseid või interaktsioone, erineval aastaajal või eri aastal. Nii saabki ökoloogiat pidada heal juhul poolpehmeks teaduseks, ja mitte kuidagi kõvateaduseks. Koosluseökoloogia kohta, mille uuringud keskenduvad eelkõige mitmekesisuse ja selle mustrite uurimisele, on käibel võrdlus, et see on nagu margikogumine.^[12] Et võid ju uurida küll eri kooslusi, need on kõik ilusad ja värvilised, aga neid omavahel võrrelda ja selle põhjal mingeid järeldusi teha on sama nagu võrrelda marke margikogus.

Kesksest koordineeritusest lähtumine tuleneb ehk sellest, et meil endil on kesknärvisüsteem ja me alateadlikult tõlgendame ka ülejäänud looduse toimimist samadest alustest lähtuvalt. Kuid pigem võib arvata, et selle taga on eluteaduste teooriate tavapärane „toiduahel“. Teooriad saavad ökoloogias ja evolutsioonis valdavalt alguse loomauurijatelt. (Õigupoolest kipub olema nii, et enamik taimeuurijaidki tahaksid tegelikult ornitoloogid olla, ja niipea kui on kusagile niidule minek, siis alati on ka binokkel kaasas ja pool ajast vahitakse ülespoole. Aga see selleks…) Teoreetikud on enamasti ikka zooloogia taustaga. Või matemaatikast ja füüsikast üle tulnud (nt Robert H. MacArthur, Carl Woese, John Maynard Smith, Robert May).

Füüsikute ja matemaatikute puhul on ilmne, kuidas nende vaatenurk võib arusaamu avardada ja lisada juurde analüütilist väekust. Taimeuurija tööasendiks on ikka tagumik upakil rohu sees liblede määramine ja mõõtmine. Vaatenurk võib sedasi küllaltki piiratud olla, liikumisvõimest rääkimata. Tuleb kannatlikult paigal püsida, tingimused ära taluda ja püüda ümbruskonda mitte täis teha… Zooloogide puhul mängib neile teoreetikute trumbid kätte seesama loomade mobiilsus. Kui valimiks on näiteks tosin isendit mõnest liigist (sest rohkem püüda ja paljundada ei õnnestunud või ei lubatud), siis teooria arendamise seisukohast on palju rohkem vabadusastmeid käepärast. Pakutakse välja mõni intrigeeriv mudel, tõlgendus, ning pannakse see taimede peale „tõmbama“. Taimede uurimine kvantifitseerib ökoloogilist ja evolutsioonilist mõtlemist, sest valimeid on küllalt lihtne tublisti suuremaks ajada.

Siiski on ka bioloogias mõned üksikud mõjukad teooriad, mis on tulnud taimedest ja teistest primaarprodutsentidest. Alates kasvõi nišiteooriast, mis kuni möödunud sajandi keskpaigani eeldas, et elusorganismid täidavad oma elukeskkonnas konkreetset funktsiooni, ja kui see funktsioon kipub eri organismidel kattuma, siis konkurents suretab kõik peale ühe ja kõige edukama sellest süsteemist välja. Välja pakutud ornitoloogide poolt ja testitud kingloomade peal. Ent USA-s tegutsenud inglise limnoloog G. Evelyn Hutchinson, kes uuris järvede planktonit, nägi, et hoolimata sarnasustest nii funktsioonis kui ka suuruses ja milles kõiges muus leidus vanades järvedes ikkagi liigiliselt väga mitmekesist taimhõljumit. Ei mingit väljatõrjumist, „silm silma, hammas hamba vastu“ andmist, vaid üheskoos hõljumine. Täielik planktoni paradoks.^[13] Hutchinsoni nišikontseptsiooni järgi on organismid oma olemuselt äärmiselt mitmekesised ja eriilmelised, nende nišš koosneb pea lõputust hulgast funktsioonidest, omadustest ja vajadustest, tänu millele on üsna võimatu, et eri liikidel võiks olla täpselt sama nišš. Nišš on n-mõõtmeline hüperruum, kus on lõputult ruumidimensioone ehk võimalusi eristuda.

Üks viimaste aastakümnete kõige enam furoori põhjustanud ökoloogiateooria tuleb samuti taimedest ja kannab esmapilgul väga mitteintrigeerivat nime – neutraalne teooria, ehk pisut pikemas sõnastuses elurikkuse ja biogeograafia ühendatud neutraalne teooria.^[14] Väga harva, kui mõni bioloog tuleb lagedale millegi nii hullumeelsega, et temast või tema ideest hakatakse karikatuure tegema. Siingi näib kehtivat seesama rutherfordilik teadusdistsipliinide jaotus, et on füüsika ja kõik ülejäänu on margikogumisteadused, ning naljapilte tasub joonistada ikka vannist väljahüppamise, õuna pähekukkumise või selle kõige relatiivsuse kohta. Erandiks vaid Darwin ja tema välja pakutud looduslik valik. Tänu sellele kujutatakse Darwinit ahvina veel siiamaani, kui osta näiteks pudel Badalonas toodetud aniisilikööri Anís del Mono.^[15] Neutraalse teooria kohta ringleb ka karikatuure, mis veenvalt tõestab, et tegemist on väga olulise teooriaga. Stephen P. Hubbell, kes on selle teooria autor, on kirjeldanud, kuidas tal ei õnnestunud pikki aastaid oma teooriat avaldada. Käsikirja retsensioonides küsiti otsesõnu, et kas autor pole mitte hulluks läinud, või siis ähvardati vastavat ajakirja boikoteerima hakata, kui nad peaksid selle artikli avaldama.^[16]

Mida siis neutraalne teooria väidab? Seda, et samal troofilisel tasandil (see tasand lähtub toiduahela energiaallikast – näiteks valdav enamus taimi on samal troofilisel tasandil, nad on autotroofid ehk muundavad päikesekiirgust energiaks) elutsevate organismide leviku ja arvukuse määramisel ei mängi nende nišš olulist rolli. Ehk et kui näiteks metsas murdub üks suur puu ja puurindes tekib tühimik, siis selle tühimiku täidab mõni uus puu, kelle puhul pole eriti oluline see, milline on tema valgusnõudlikkus või kui efektiivselt ta fotosünteesib, patogeene peletab jne, vaid see, et tema seeme juhtub õigel ajal õiges kohas idanema. Sellest piisab. See idee lahustab veelgi enam arusaama tugevalt konkurentsipõhisest loodusest, millel Hutchinson juba oma n-mõõtmelise nišikontseptsiooniga jalad paljuski alt lõi.

Hubbell on oma teooriale veenvat kinnitust leidnud troopilisest vihmametsast. Panama kanali rajamisel tõsteti tammide abil veetaset, ning selle käigus tekkis muuhulgas Gatuni järv. Mõned kõrgemad kohad jäid siiski veetasemest kõrgemale, sealhulgas Barro Colorado saar, mis pindalalt (15,6 km2) on pisut väiksem kui Kihnu. Saart haldab Smithsoni Troopikateaduste Instituut (The Smithsonian Tropical Research Institute, STRI) ning seal tohibki tegeleda vaid teadusega. 1980. aastal rajas Hubbell sinna 50 hektari suuruse uurimisala, millel kaardistati kõik sellel alal leiduvad puittaimed, mille rinnasdiameeter oli vähemalt 1 cm. Selliseid isendeid leidus uurimisalal üle 240 000, kokku 303 liigist. Ning iga viie aasta tagant mõõdetakse need üle, lisatakse andmestikku ka vahepeal juurde kasvanud isendid. Nüüdseks on alalt leitud ligikaudu 350 liiki sõrmest jämedamate isenditega puittaimi. 1987. aastal rajati samasugune 50 hektari suurune uurimisala ka Malaisiasse, Pasohi metsakaitsealale. Ja mis siis on selgunud – muutused metsas ei sõltu puuliikide omadustest. Sattumuslikkus suunab sealseid kooslusedünaamilisi protsesse. Tegemist on üsna homogeense vihmametsaga, ja kui mõni liik seal juba kasvab, siis on ta põhimõtteliselt võimeline kasvama kus tahes selle 50 hektari piires. Juhtud idanema õigel ajal õiges kohas ja pääsedki löögile. Polegi oluline, milline sa täpselt oled. Ja kui juba löögile pääsed, siis kujuned selliseks, nagu parasjagu selles paigas tarvis on. Elu on plastiline. Nii näiteks varieerubki seal Barro Colorado vihmametsas üheainsa puuliigi, jakaranda (Jacaranda coapia) sees rinnasdiameeter sama palju kui kõikide teiste samas metsas kasvavate puuliikide rinnasdiameeter kokku.^[17] Üksainus puuliik suudab ülimalt liigirikka troopilise vihmametsa puu- ja põõsarindes mängida kõiki rolle, mida seal üldse mängida saabki.

Loomulikult on seda teooriat testitud muudeski ökosüsteemides. Ent kuna valdav osa teadlastest kipub elama pigem suurtel kui väikestel laiuskraadidel, siis on ka uuritavad alad olnud valdavalt pigem parasvöötmes. Ja ilmnenud on, et suurtel laiuskraadidel ei kipu neutraalne teooria väga kehtima. Kui elutingimused on ikka karmid, siis on suurema tõenäosusega edukad need, kel on nende tingimustega hakkamasaamiseks kohasemad omadused. Neutraalne teooria jäägu sinna, kus elu on lill, ja seega on igal lillel ka elu – koht ja võimalus.

Ent mis eristab vihmametsa mõnest parasvöötme metsast. Kõige põhimõttelisemalt on selleks erinevuseks see, kuidas käib aeg. Parasvöötme aastaring on katkestuslik. Vegetatsiooniperiood (õhutemperatuur püsivalt üle viie soojakraadi) kestab Eestis näiteks keskeltläbi pool aastat – 180 päeva (varieerudes Virumaa 175 ja Saaremaa 185 päeva va-hel).^[18] Troopikas temperatuurid väga ei kõigu ning ka kõige kuivematel kuudel sajab vihmametsapiirkondades meie mõistes üsna korralikult vihma (60 mm kuus või rohkem; Eestis on aasta lõikes kuu keskmine sademetehulk 43–68 mm), ja vajaduse korral, nagu eespool sai mainitud, kutsuvad vihmametsad sademeid ka ise esile. Seega vegetabilis kestab sisuliselt aastaringselt, katkestusteta. (Troopikas kasvanud puidu tunneb ju kohe ära – sel pole üldjuhul aastarõngaid, mis märgistavad neidsamu iga-aastaseid aktiivse elutegevuse katkestusi.) Just see dünaamiline stabiilsus loob, kui nüüd üdini taimset võrdlust kasutada, soodsa pinnase elurikkusele püsimiseks ja samas ka konkurentsi mahendamiseks.

Kui ma olin veel poisike, siis olid linnades ja suuremates aleviteski valgeksvärvitud plekkpaneelid, kuhu iga päev kleebiti värskeid ajalehti. Inimesed seisid seal järjekorras, tunglesid, et neid lugeda. Nüüd passime kõik bussipeatuses ja bussis endas, nutitelefon käes, ja valime ise, millist aja- või veebilehte lugeda või vaadata. Informatsiooniliste pakkumiste hulk ületab meie tarbimisvõimekuse. Meil pole tarvis enam aega kulutada kusagile minemiseks ja seal seismiseks, et saada informatsiooni, mida me arvame endile kasulik olevat. Informatsioonikülluse aspektis on siinmail viimase kolmekümne aasta jooksul kiratsevast tundrast saanud tõeliselt lopsakas vihmamets. Kus pole mingeid ajalisi katkestusi. Informatsiooni on külluslikult ja seda voolab aastaringselt peale. Uudistevoo tulvades on välja surnud üksnes hapukurk (kuigi on ka arvamusi, et see domineerib praegusel ajal pea aastaringselt…).

Kas siis võiks arvata, et inimühiskonnad, kus on aset leidnud sedalaadi infovihmametsastumine, kus teadmiste juurde- ja pealevoos ei ole katkestusi –, kas siis võiks oletada, et ka ühiskondlikke protsesse saab hakata mudeldama neutraalse teooria perspektiivist? Kui üks inimene saab sama suureks kui sõrmejämedune puu, siis on tal võimalus endale leida see koht päikese all, mille suunas kasvada, ja kui kõrgemaks sirgudes ilmneb, et pürgitav tühimik on õieti pisut mujal, annab vajadusel ka oma sirgumist suunata. Ja see sooritus oleks, kui väljenduda Laozi vaimus, pingutus pingutamata. Kasvamine tuleb ju iseeneslikult. Ei ole oluline, kes sa oled, kust sa tuled ja milline sa oled – tuleb lihtsalt õigel ajal õigesse kohta sattuda.

Kivisildnik kirjutas kunagi loomade peal katsetatud inimesest. Meid võiks aga katsetada ka taimede peal. Oleme ju meiegi plastilised, hääletame sageli „jalgadega“ ega pea tihti vastuolulist käitumist millekski. Tööl ja kodus võime elada kardinaalselt erinevaid elusid. Meie „häda“-vajaduste Liebigi tünn on n-mõõtmeline hüperruum. Ja lõppeks, enamik meist tegeleb igapäevaselt ümberekslemisega…

^[1] Taimepimedust (plant blindness) kirjeldati esmakordselt artiklis: J. H. Wandersee, E. E. Schussler, Preventing Plant Blindness. The American Biology Teacher, 1999, kd 61, nr 2, lk 82–86.

^[2] Andmed pärinevad artiklist: Y. M. Bar-On, R. Phillips, R. Milo, The Biomass Distribution on Earth. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2018, kd 115, nr 25, lk 6506–6511.

^[3] Ajakajaline statistiline kõrvalepõige: viirused on küll üsna kõikjal, aga nende biomass on kokku väike – 0,2 GT.

^[4] Kuid hiljaaegu väitis üks teine looduseuurija, sealsamas Laelatu puisniidul, kus mu esimene juhendajagi oma taimedega rääkimise eksperimente oli korraldanud, et tema räägib sealsete taimedega küll. Näiteks haab, see, mis kasvab seal nullruutude vahel, olevat igavene lobamokk.

^[5] Ladinakeelne planktos (πλαγκτός) tähendab ümberekslejat ning tähistab organisme, kes hõljuvad vooluga kaasa ja kel iseseisev liikumisvõime puudub või on seda väga piiratud määral, nii nagu taimedelgi on liigutamisvõime, kuid mitte liikumisvõimet.

^[6] Reagani tsitaate sekvoiade kohta 1960. aastate lõpust: „If you’ve seen one redwood, you’ve seen them all“; „I saw them; there is nothing beautiful about them, just that they are a little higher than the others.“

^[7] J. S. Wright, R. Fu, J. R. Worden jt, Rainforest-Initiated Wet Season Onset over the Southern Amazon. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2017, kd 114, nr 32, lk 8481–8486.

^[8] Olen sellest põhimõttelisest erinevusest ressursside tarbimise maksimeerimise ja optimeerimise vahel pisut pikemalt kirjutanud Kaupo Vipi „Lokaalravitsust“ arvustades: L. Laanisto, Lennuka lapitekiga paratamatu kollapsi poole. Sirp, 12.01.2018.

^[9] M. Semchenko, M. Lepik, L. Götzenberger, K. Zobel, Positive Effect of Shade on Plant Growth: Amelioration of Stress or Active Regulation of Growth Rate? Journal of Ecology, 2012, kd 100, nr 2, lk 459–466.

^[10] J. L. Bennetzen, E. A. Kellogg, Do Plants Have a One-Way Ticket to Genomic Obesity? The Plant Cell, 1997, kd 9, nr 9, lk 1509.

^[11] H. De Kroon, H. Huber, J. F. Stuefer, J. M. Van Groenendael, A Modular Concept of Phenotypic Plasticity in Plants. New Phytologist, 2005, kd 166, nr 1, lk 73–82.

^[12] Selle võrdluse algatajaks oli Ernest Rutherford, kes jagas teadused kaheks: füüsika ja margikogumisteadused (vt rmt-s: Rutherford at Manchester. Toim. J. B. Birks. London, 1962). Spetsiifiliselt koosluseökoloogia kohta on seda võrdlust kohandanud John Lawton: J. H. Lawton, Are There General Laws in Ecology? Oikos, 1999, kd 84, nr 2, lk 177–192.

^[13] G. E. Hutchinson, The Paradox of the Plankton. The American Naturalist, 1961, kd 95, nr 882, lk 137–145.

^[14] S. P. Hubbell, The Unified Neutral Theory of Biodiversity and Biogeography (MPB-32). Princeton, 2001.

^[15] J. A. Delgado, R. L. Palma, Nothing in the History of Spanish Anís Makes Sense, Except in the Light of Evolution. Science & Education, 2011, kd 20, nr 2, lk 141–157.

^[16] Neutraalse teooria avaldamise raskustest saab pikemalt lugeda hiljuti ilmunud intervjuus Hubbelliga blogis „Reflections of Papers Past“: https://bit.ly/38GqnEi.

^[17] S. P. Hubbell, Neutral Theory in Community Ecology and the Hypothesis of Functional Equivalence. Functional Ecology, 2005, kd 19, nr 1, lk 166–172.

^[18] Kõik selles lõigus esitatud kliimaandmed on pikaajalised keskmised väärtused.

Kahes asjas on Donald Trumpi presidentuur mulle väga hästi mõjunud. Esiteks, mul on nüüd oma lemmiktõsielusari. Teiseks, ma olen keelefilosoof – ja tunnen siirast rõõmu sellest, et Trumpi ümber keerlev avalik meedia arutleb nii kirglikult keelefilosoofiliste küsimuste üle: kuidas mõista, mida keegi ütles või silmas pidas, kuidas määratleda sõnade tähendusi ja kuidas kontekst seda kõike mõjutab. Mul läks süda soojaks, kui nägin CNN-i otse-eetris, kuidas üks peatoimetaja tõstatas täiesti siiralt Trumpi kohta küsimuse: „What does he mean when he says words?“^[1] Trumpi presidentuuri tõttu on need keelefilosoofia põhiküsimused jõuliselt päevakorda tõusnud ja ootamatult on tekkinud avalik diskursus, kus on hakatud kõvasti keelefilosoofia tööd tegema. Ja mitte ainult – see diskursus teeb filosoofia tööd ka laiemas mõttes, nimelt selles võimenduvad vastuolud, mis muidu jääksid varjatuks. Näiteks religioosne agnostitsism – arusaam, et jumala olemasolu kohta pole meil kindlaid teadmisi – on mulle tundunud vastuolulise või vähemalt intellektuaalselt kummalise seisukohana, aga ma pole osanud sellele päris täpselt näppu peale panna. Esmapilgul näib see ju küllaltki mõistlik ja tasakaalukas arusaam. Selles peituvat vastuolulisust on aga minu silmis aidanud esile tuua just nimelt Trumpi presidentuur. Järgnevas selgitangi seda täpsemalt, alustades veidi kaugemalt, nimelt tõestuskoorma probleemist.

Tõestuskoorma probleem ja Trumpi lõks

Tõestuskoorma probleem seisneb küsimuses: kui esitatakse mingi väide, siis kelle kohustus on tõestada selle tõesust või väärust? Üldiselt on nii, et kui diskursuses valitseb mingi väite osas üksmeel, siis tõestuskoorem lasub sellel, kes üritab tõestada vastupidist.^[2] Näiteks kui oleme üksmeelel, et Maa asub universumi keskmes, siis see, kes väidab, et keskmes paikneb hoopis Päike, peab esitama argumente oma väite kasuks. Ladusaks koostööks ja üksteisest arusaamiseks on vaja, et leiduks vähemalt mingi hulk ühiseid eeldusi, mille puhul on kõigile selge, et nende eitaja peab oma väidet kuidagi õigustama, s.t võtma tõestuskoorma. Niisiis, diskursuses, mis on sujuvaks koostööks piisavalt korrastatud, kehtivad teatavad tõestuskoorma jaotamise reeglid. Need on vajalikud üksmeele tagamiseks mingi väidete hulga suhtes. Need on eeldused, millelt me maailmas asjatades lähtume, seadmata neid kahtluse alla. Sellised arusaamad ei tekita meis agnostilist tunnet, et nende tõesus või väärus pole teada. Seega, kui mingite väidete juures tõestuskoorma jaotamise reegleid kahtluse alla seada, siis õõnestab see samal ajal nende väidete osas üksmeelt, mis omakorda äratab meis agnostilisi meelisklusi. Näiteks kui diskursuses pole enam üheselt selge, kumb peaks vedama tõestuskoormat, kas see, kes arvab, et universumi keskmes on Maa, või see, kes arvab, et Päike, siis süveneb selles küsimuses ka agnostiline hoiak. Nii saab tõestuskoorma jaotamise reeglitega manipuleerides juurutada valitud väidete osas agnostilist meelestatust.

Seda võimalust on oma propagandamasinas laialdaselt ära kasutanud president Trump ja tema meeskond. Kuidas täpsemalt? Näiteks säutsus Trump, et presidendivalimistel hääletasid Hillary Clintoni poolt miljonid illegaalsed hääletajad^[3] või et Obama kuulas ta telefone valimiskampaania ajal pealt.^[4] Trumpi-eelses maailmas oleks tõestuskoorma jaotus olnud selline, et koormat peaks vedama nende väidete esitaja. Trump aga neid väiteid ei põhjenda või teeb seda väga ebamääraselt, ent sellegipoolest seisab tema pressimeeskond nende väidete taga või vähemalt edastatakse selge sõnum, et asja tuleb uurida. Vastavatele organitele antakse käsud kätte või luuakse uued erikomisjonid.^[5] Polegi oluline, millistele järeldustele need jõuavad, oluline on see, et seeläbi süvendatakse märkamatult hoiakut, et samavõrd kui nende väidete esitaja peab tõestuskoormat vedama ka nende väidete eitaja. Ühtäkki oleme tõmmatud dialektikasse, kus peaksime kas esitama vastupidiseid tõendeid või jääma agnostilisele seisukohale: enne kui järgi ei uurita ja tõendid asja paika ei pane, ei saa me ju midagi kindlalt öelda – äkki Obama kuulaski Trumpi kõnesid pealt või leiduski miljoneid illegaalseid hääletajaid. Samal ajal on aga Trumpi tiim salamahti normaliseerinud olukorra, kus saab rahumeeli öelda, et peaksime neis asjus vähemalt seni jääma agnostikuks, kuni tõde on jalule seatud. Trumpi dialektiline lõks on kinni langenud – esialgne õhku visatud provokatiivne ja jaburana tundunud väide näib nüüd selline, et seni, kuni keegi pole tõendeid esitanud, tuleb jääda agnostilisele seisukohale.^[6]

See ei tähenda, et Trumpi õukond selle lõksu tingimata teadlikult üles seaks. Nad lihtsalt teevad sellist propagandat, mis näib töötavat. Ja kui agnostiline hoiak on end mingis diskursuseosas sisse seadnud, siis ei saa seda ka enam tühistada pelgalt sellega, et räägime mõne genealoogilise loo selle hoiaku kujunemisest. Selleks hetkeks on hoiak muutunud juba diskursuse teadmisloomepraktikate vaikimisi tunnustatud osaks, mille diskursuses osalejad peavad omaks võtma, et üldse kehtestada endale kaasarääkimise võimalus.

Niisiis, Trumpi tiimi üheks taktikaks on õõnestada dialektikat korrastavat vaikivat üksmeelt selles, kes (ja kas üldse) peaks võtma endale tõestuskoorma lahkarvamuse esinemisel. Diskursuses seni kehtinud tõestuskoorma jaotamise reegleid saboteerides juurutatakse teatud väidete suhtes agnostilist hoiakut ja nii kehtestatakse, kas ja kui palju on mingi asja kohta vaikimisi kehtivaid teadmisi. See on üks konkreetne viis, kuidas võimusuhete kaudu kujundatakse teadmisi, ja Trumpi propagandamasin on neid foucault’likke võimu ja teadmise seose traagelniite esile rebinud.

Russelli teekann ja religioosne agnostitsism

Filosoof Bertrand Russellilt pärineb mõtte-eksperiment, mida nimetatakse Russelli teekannuks.^[7] Selle eesmärk on esile tuua meie intuitsioonid tõestuskoorma küsimuses. Oletagem, et keegi tuleb lagedale väitega, et kusagil Marsi ja Maa vahel tiirleb ümber Päikese üks teekann, lisades, et see on nii väike, et seda ei saa praeguste tehnoloogiliste vahenditega Maa pealt tuvastada. Kas peaksime jääma selle teekannu osas agnostikuks seni, kuni selle olematust pole tõestatud? Kindlasti mitte – meie intuitiivne seisukoht on, et seda teekannu pole olemas ja tõestuskoorma peab võtma selle väite esitaja.

Vahel leitakse, et see mõtteeksperiment kätkeb endas vastuargumenti religioossele agnostitsismile – seisukoht, et jumala olemasolu kohta ei ole kindlaid, objektiivseid teadmisi või vastavad teadmised pole isegi võimalikud. Richard Dawkins näiteks argumenteerib järgmiselt.^[8] Religioosne agnostik arvab, et kuna me ei saa teaduslikult tõestada jumala olematust (ega olemasolu), siis peaksime selles küsimuses säilitama agnostilise hoiaku. Aga sel juhul, arutleb Dawkins, peaksime olema agnostikud ka Russelli teekannu osas (kuna ka selle olemasolu ei saa teaduslikult kinnitada ega ümber lükata). Kuna aga agnostitsism Russelli teekannu osas on meile intuitiivselt vastuvõetamatu, siis peaksime tagasi lükkama ka religioosse agnostitsismi. Ma nõustun Dawkinsi järeldusega, ent mitte niivõrd tema argumendiga. Minu argument religioosse agnostitsismi vastu on pigem keelefilosoofiline, mille üks voorusi on, et see ei sõltu sellest, mida keegi teaduslikuks peab. Enne minu argumendi juurde asumist mõni sõna sellest, miks Dawkinsi argument on minu arust eksitav.

Eelmises osas tõin välja, kuidas teadmisloome võimumängudes saab ära kasutada seost tõestuskoorma ja agnostilise hoiaku vahel: mida suurem on üksmeel selles, kes peab ühes või teises küsimuses kandma tõestuskoormat, seda vaevalisemalt käivitub neis küsimustes agnostiline kahtlemine. Russelli mõtteeksperimendis on oluline seda seost arvestada – intuitsioon, et me ei peaks teekannu asjus jääma agnostikuks, tõukub eelkõige tõigast, et meil on üksmeelne intuitsioon sellest, kes peaks kandma tõestuskoormat – ilmselgelt teekannu postuleerija. See intuitsioon tuleneb aga omakorda sellest, et oleme kehtivas diskursuses üksmeelselt vaikimisi omaks võtnud väite, et sellist teekannu siiski olemas pole. Me lähtume teadusteooriast, mis ei postuleeri oma ontoloogias Marsi ja Maa vahel tiirlevaid teekanne. Niisiis, just seetõttu, et me eeldame, et seda teekannu tegelikult pole, leiame intuitiivselt, et selle postuleerijal lasub tõestuskoorem ja agnostitsism selle suhtes on jabur. Nii et kui selle võrdpildi alusel hakkab meile ka religioosne agnostitsism veider näima, siis seetõttu, et me tegelikult juba vaikimisi eeldame, et jumalat pole olemas – ja sellisel juhul on religioosne agnostitsism loomulikult absurdne. Kokkuvõttes saab religioosne agnostik Dawkinsi argumendi tõrjuda sellega, et teekannu võrdpildiga kaasnevaid intuitsioone ei saa niisama lihtsalt üle kanda religiooni küsimustele.

Niisiis, Russelli teekannu võrdpilt ei näita minu arvates mitte niivõrd religioosse agnostitsismi absurdsust, vaid seda, kuidas teadmispraktikate üheks oluliseks hoovaks on seos agnostilise hoiaku ja tõestuskoorma vahel. Kui meil puuduvad tõestuskoorma jaotuse osas selged intuitsioonid või need on näiteks võimumängude tulemusel segi löödud, siis tõstab pead ka agnostiline hoiak. Selles valguses muutub ehk ka mõistetavamaks, miks religioosne agnostitsism tundub paljudele intuitiivselt paeluv. Jumala olemasolu ja muudes religioossetes küsimustes on teadmist loova diskursuse dialektiline ökonoomika ilmselt segi paisatud, sest ühelt poolt kantakse kristliku kultuuriruumi taaka ja teiselt poolt allutakse naturalistlik-füsikalistlikele tendentsidele. See tekitab segadust ja õõnestab jumala-küsimuses vaikivat üksmeelt selles, kes tõestuskoormat kandma peaks – kas usklik või ateist. Seeläbi juurdub agnostiline hoiak, et jumala olemasolu kohta pole kindlaid teadmisi. Nii põlistatakse teadmispraktikat, et selles diskursuse osas polegi võimalik teadmisi produtseerida. Leiame end olukorrast, et isegi kui keegi tahaks võtta tõestuskoormat, eksib ta sellega juba diskursuse immanentsete reeglite vastu.

Keelefilosoofiline argument religioosse agnostitsismi vastu

Eelnev arutelu ei too veel otseselt esile seda, miks religioosne agnostitsism on intellektuaalselt kummaline. Igas teadmisloome protsessis tekivad agnostitsismi soodustavad kalduvused, sest alati leidub alasid, kus tõestuskoorma kandmise kohustus on määramata. Ent ma väidan, et religioosne agnostitsism siiski on seesmiselt vastuoluline ja seda aitab ilmestada Trumpi maailm.

Niisiis, Trump külvab tahtlikult või tahtmatult segadust selles, kes peaks tõestama, kas Obama kuulas telefone pealt või kas miljonid hääletasid illegaalselt. Seetõttu leiame end ühel hetkel olukorrast, kus nende väidete osas on agnostitsism normaliseeritud. Kuid sellegipoolest on meil kokkuvõttes üsna selge arusaam, mida keegi põhimõtteliselt peab tegema, kui ta otsustab võtta tõestuskoorma. Näiteks me ju üldjoontes kujutame ette, kuidas näeks välja selle uurimine, kas mingis piirkonnas esines massilist illegaalset hääletamist või mitte. Aga mis juhtub, kui hägustub meie arusaam sellest, mida keegi tõestuskoormat võttes tegema peab? Siis hägustub ka meie arusaam sellest, mida keegi väidet öeldes silmas pidas. Näiteks selleks, et saaksime ühtviisi aru väitest, et Obama kuulas pealt Trumpi telefone, peab valitsema vähemalt mõningane üksmeel selles, mida tuleks selle väite kehtivuse näitamiseks teha. Kas leida mingeid andmeid selle kohta, et Obama lasi luureagentuuridel salvestada Trumpi telefonikõnesid ja siis hiljem kuulas neid? Kui meedia langes Trumpi lõksu ja võttis selle küsimuse ette, siis tõttas Valge Maja tollane pressiesindaja selgitama, et Trump pidas silmas hoopis „üldisemat luuretegevust“ seoses 2016. a valimistega.^[9] Loomulikult muudeti niiviisi seda, mis esialgse väite tõestusena arvesse läheb. See on järjekordne relv Trumpi arsenalis – kui keegi vaevubki midagi tõestama, siis on järgmiseks võtteks väita, et ei peetudki silmas midagi sellist, mida niisuguse tõestuskoorma vedamisega näidata saab. See taktika tõstab kenasti esile keelefilosoofilise seose, et mida ebaselgem on see, mida keegi peaks mingi väite tõesuse või vääruse näitamiseks tegema, seda arusaamatum on, mida üldse väideti. See segadus võimaldab omakorda sõnade tähendusi nii ümber vorpida, et need teeniksid paremini sobivaid ideoloogilisi eesmärke. Näiteks võime küsida, kuidas täpsemalt näeb välja väite „terroriakti korraldaja oli moslem“ tõestamine või ümberlükkamine. Ilmselt on mitmeid erinevaid tõestamistaktikaid, aga oluline on seejuures tähele panna, et see, millist neist taktikatest võimu positsioonilt kehtestada, hakkab tingima ka selle väite tähendust. Nii saab uute tõestuskoormate kinnistamisega normaliseerida uusi tähendusi – mida kogukonnas üldse tähendavad sõnad nagu „pealtkuulamine“, „illegaalne hääletamine“, „terroriakt“, „moslem“ jne.

Niisiis, ebaselgus tõestuskoorma osas kandub üle segaduseks selles, mida sõnad tähendavad. Selle seose teoreetiliseks taustaks on verifikatsionistlikud ja pragmatistlikud tähendusteooriad – väite tähendus seisneb viisis, kuidas väite kehtivust näidata saab. Selle tähendusteoreetilise seose poliitiline ekspluateerimine muudab seose ühtlasi nähtavamaks, nii et teatud päevapoliitilised propagandavõtted või õigupoolest nende võtete võimalikkus annab empiirilist materjali teatavate keelefilosoofiliste teooriate toetuseks. Nende teooriate järgi on nii, et kui meil pole aimu, mida väite kehtivuse näitamiseks või tühistamiseks tegema peab, siis me ei tea ka väite tähendust. Kui keegi esitab väite ja samal ajal ütleb, et selle tõesust või väärust ei saa põhimõtteliselt kuidagi näidata, siis ta justkui rebiks väite keelemängust lahti ja lõikaks läbi seosed, mis annavadki lausetele ja sõnadele tähenduse. Sellisel juhul me ei saa hästi aru, mida ta silmas pidas, ta väide nihkub tähendusliku ja tähendusetu piirimaile ning meil pole enam võimalik küsida selgitusi. Selgitused, argumendid ja ka hüpoteetilised verifikatsioonid ja falsifikatsioonid on aga taktikad näitamaks seda, kuidas laused on üksteisega seotud, ja nendest seostest ilmneb lausete tähendus – ilma nende seosteta ka ei öelda midagi. Näiteks kui keegi väidab, et Maa ja Marsi vahel tiirleb üks teekann, aga Maalt pole võimalik seda näha, saan ma ta väite selgituseks küsida: „Kas sa mõtled, et kui ma lendan raketiga teekannule lähemale, siis mingil hetkel ma peaksin seda nägema?“ Kui ta vastab jah, saan ma temast rohkem aru, sest ta on vähemalt esitanud viisi, kuidas väite tõesust või väärust välja selgitada. Aga ta võib vastata ka nii: „Raketiga sa ei pääse sellele ligi, sest see on nii väike ja selle orbiit pole teada.“ Seepeale võin ma ütelda: „Okei, aga kui ma põhimõtteliselt satuksin selle teekannu lähedusse, siis ma näeksin seda?“ Jällegi, kui ta vastab jah, saan ma kinnitust sellele, et saame tema esialgsest väitest vähemalt ühtemoodi aru. Oletame aga, et ta vastab nii: „Ei, sul pole ka põhimõtteliselt võimalik sellele teekannule ligi sattuda ega seda näha.“ Kui ta nii järjekindlalt õõnestab dialektikat selles osas, kuidas näeks välja selle väite osas tõestuskoorma võtmine, siis kerkivad teravalt esile erinevused meie tähendusväljades: mida ta peab sel juhul üldse silmas sõnaga „teekann“, kui see on midagi sellist, mida pole ka ligidalt võimalik näha? Mida vastata, kui meie vestluskaaslane nüüd teatab, et peaksime jääma selle teekannu asjus agnostikuks? Oleme segaduses – meile näis alguses, et saame ühiselt aru, et on olemas selline asi, mis tiirleb ümber Päikese nagu kõik muugi kraam, aga nüüd selgub, et seda polegi võimalik näha. Ma arvan, et õigustatud reaktsioon oleks nüüd öelda, et me lihtsalt ei saa aru, mida ta räägib. Ta on esitanud näiliselt tähendusliku sõnajada, mis tegelikult väljub otsapidi keelemängu reeglite raamistikust.

Nüüd jõuamegi otseselt religioosse agnostitsismi vastuolulisuse juurde. Selle nägemiseks ei pea eeldama mõnda pragmatistlikku tähendusteooriat täies mahus, vaid lihtsalt tuleb teha mõistlik mööndus, et väitest arusaamiseks või selle tähenduslikkuseks on tarvilik aru saada sellest, milles seisneb tõestuskoorma vedamine. Niisiis, religioosse agnostitsismi diskursuses arvatakse, et jumala olemasolu kohta meil pole või ei saagi olla kindlaid, objektiivseid teadmisi. Ja seejuures pole asi selles, et me pole mingit valdkonda veel täielikult läbi uurinud või oma vaimu piisavalt pingutanud, vaid jumala olemasolu küsimus on põhimõtteliselt midagi sellist, mis väljub objektiivse teadmise piiridest. Seega pole asi enam pelgalt segaduses, kes peaks võtma tõestuskoorma, vaid selles diskursuses on kehtestatud, et tõestuskoormat ei saagi põhimõtteliselt keegi endale võtta. Küsimus pole enam selles, kes koormat peaks vedama, vaid milles tõestuskoorma vedamine üldse seisneb. Kui aga ei selgitata, mida keegi peaks üldse tegema, kui soovib hakata välja selgitama, kas jumal on olemas või mitte, siis kokkuvõttes muutub agnostiline hoiak sellel teemal ka tähendusetuks. Samamoodi nagu muutub tähendusetuks agnostitsism Russelli teekannu osas, kui ei selgitata, millistel tingimustel peaksid meie kahtlused leidma lahenduse.

See kehtib ühtviisi nii nõrga kui ka tugeva agnostitsismi puhul. Nõrk ehk ajutine agnostik väidab, et meil lihtsalt pole veel hetkel jumala kohta kindlaid teadmisi. Sellegipoolest peaks ta aga oma väitele sisu andmiseks selgitama, milles seisneb põhimõtteliselt tõestuskoorma võtmine. Või teisisõnu, milles seisneb tema positsiooni ajutisus. Kui ta suudab seda teha, siis ma möönan, et see arusaam pole ka enam nii veider, kindlasti mitte vastuoluline ega tähendusetu, kuigi ma ei saa hästi aru, miks peaks keegi niisuguseid uskumusi oma peas mõlgutama. Tugevas ehk igaveses agnostitsismis aga väidetakse otse, et jumala olemasolu kohta polegi kindlad teadmised võimalikud. Mis tähendab ühtlasi, et postuleeritakse tõestuskoorma vedamise võimatus, st ka põhimõtteliselt ei saa kuidagi näidata või õigustada väite tõesust või väärust. Sellega aga väljub igavene agnostik oma väidetega arusaadavuse horisondist. Meid paeluv intuitsioon, et me ei tea midagi jumala olemasolu kohta ega saagi teada, maskeerib asjaolu, et tegemist polegi tähendusliku väitega.

Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda eristust, et üks asi on lihtsalt see, et me mingit asja ei tea, ja teine asi on see, et meil pole isegi teoreetiliselt võimalik mingi asja kohta teadmisi hankida, s.t me ei tea ka seda, milles seisneks põhimõtteliselt tõestuskoorma vedamine. Muidugi saame esitada tähenduslikke väiteid selle kohta, mida me ei tea. Aga ainult siis, kui diskursuses on olemas vähemalt mingisugune üksmeel selles, milles seisneks – vähemalt teoreetiliselt – teadmatuse eemaldamine. Näiteks kui Russelli teekann on olemas, siis peaksime seda mingisugustel hüpoteetilistel tingimustel siiski nägema. Me küll ei tea, kas see on olemas, aga teame vähemalt seda, milles seisneks teadasaamine. Aga kui me lisaks sellele, et ei tea, ei tea ka seda, milles seisneks teadasaamine, siis me ei saa ka aru sellest, mida me täpsemalt ei tea. Religioosse agnostitsismi puhul see just nii on – rõhutatakse, et ega me tegelikult ei tea ju, ja samas puudub selgus ka selles, milles üldse seisneks teadasaamine, ja nii jääb arusaamatuks, mis see see on, mida me ei tea. See vastuolulisus või pigem semantiline segadus kuhtub tähendusetusse. Või heal juhul taandub agnostiku arusaam üldisemale skeptilisele seisukohale, et on midagi sõnulseletamatut, mingisugune saladus, mida me ei tea. Aga kas tõesti juba selle tunnistamine teeb kellestki religioosse agnostiku? Kas peab tingimata nii olema, et niipea, kui jutuks tuleb eksistentsi salapära või sõnulseletamatus, imbub sisse ka religiooni-ideoloogia?

Igatahes olen vestlustes kogenud, et religioosne agnostik või suisa usklik teeb nüüd dialektilise jänesehaagi ja hakkab rääkima sellest, kuidas jumala-küsimuses ongi paljud asjad sõnulseletamatud. Ilmselt peaks nüüd vestlusse sugenema vaikus, mitte ainult mina, vaid ka vestluspartner ise peaks olema kas tummaks või pahviks löödud. On see vaikus kurjakuulutav, hingemattev või hoopis arusaamatu? Kui lähtuda pragmatistlik-konstruktivistlikest tähendusteooriatest, läheneb fraas „sõnulseletamatu eksistents“ tähendusetule sõnakõlksutamisele, see on isegi vastuolu mõistetes. Meil on mõtet lülitada teooriasse maailma kohta ainult neid asju, mis on tarvilikud mingite asjade seletamiseks. Sõnulseletamatud asjad aga ei seleta midagi. Tähendusetuid asju pole mõtet postuleerida ja seda ei saagi teha. Seda võimatust aga näiliselt läbi viia ja seejärel kurta, kuidas postuleeritut ei saa tõestada ega ümber lükata ja seega tuleb jääda agnostikuks – see on tõepoolest üks fantastiline semantiline silmamoondustrikk.

Konstruktivism vs realism

Nüüd võiks religioosne agnostik ette heita, et ma asjatult politiseerin agnostilist positsiooni ja räägin mingitest foucault’likest teadmisi loovatest võimumängudest ja muust seesugusest konstruktivismist, kuigi tegelikult on asi palju lihtsam. Metafüüsilisest realistist agnostik võiks arutleda järgmiselt. On olemas tegelik, meist sõltumatu reaalsus, mis mingis „väga tugevas mõttes ulatub teispoole meie vaimu haardeulatust“.^[10] Me saame sõnadega osutada väljapoole meie piiratud horisonti ja rääkida asjadest, mida päriselt mõista ei suuda. Me lihtsalt ei tea kõiki asju maailma kohta ja saab ju täiesti tähenduslikult arvata, et olemas võib olla mingi kõrgem jõud, mille olemasolu kohta meil pole kindlaid teadmisi, ja seepärast tulekski olla religioosne agnostik.

See on ühest küljest küll mõistlik jutt, ent teisest küljest tuleb seejuures aru saada, et sisenesime nüüd üldise epistemoloogilise skeptitsismi mängumaale. Tõepoolest, võttes omaks metafüüsilise realismi, pean ma tunnistama ka võimalikkust, et meie arusaamad maailmast võivad osutuda vääraks, need ei pruugi tabada seda, kuidas maailm tegelikult on.^[11] Kokkuvõttes näib, et ma tõesti kindlalt ei tea, kas Obama kuulas Trumpi telefone pealt, kas miljonid hääletasid illegaalselt, milline on elementaarosakeste substruktuur, kas jumal on olemas jne. Ja põhimõtteliselt on ju võimalik, et Maa ja Marsi vahel tiirleb üks teekann. Kas metafüüsilise realismiga kaasnev skeptitsism peaks tegema realistist ühtlasi ka religioosse agnostiku? Minu arust mitte, sest ma ei näe põhjust, miks selles üldises skeptitsismis ühte konkreetset agnostilist hoiakut eraldi välja tuua ja rõhutada.

Asi on selles, et skeptiline epistemoloogiline refleksioon ei rakendu ainult religioossetele väidetele. Religioosne agnostik aga rõhutab just nimelt skepsist ühe kindla väideteklassi suhtes, samal ajal mainimata, et see skepsis tegelikult kehtib kõiksugu väidete kohta. Miks aga valida välja üks hulk väiteid, rakendada neile arutlust, mis tegelikult kehtib palju laiemalt, ja seejärel selle suvalise valiku alusel kinnistada palju üldisema agnostilise hoiaku religioosset aspekti? Miks mitte teha mingisugune teine suvaline valik ja kuulutada agnostitsismi näiteks härjapõlvlaste, vaktsiinide, kliimasoojenemise, lameda Maa vms suhtes? Näib, et religioosne agnostik pole mitte tagasihoidlik kahtleja, vaid teeb salamahti hoopis religioonipropagandat. Seda propagandamehhanismi on taas aidanud nähtavale tuua Trumpi propagandistid, kes järjekindlalt rõhutavad meie teadmiste piiratust illegaalse pealtkuulamise või hääletamise asjus. Loomulikult me mingis mõttes neid asju kindlalt ei tea, kuid seda juba selles mõttes, et me üldse paljusid asju kindlalt ei tea. Trumpi propaganda järjekordseks dialektiliseks trikiks ongi rõhuda üldisele ümberlükkamatule skepsisele, aga seda kindlate üksikväidete suhtes. Ja sellise dialektilise surve all oleme sunnitud möönma, et me tõepoolest paljut ei tea, muu hulgas ka mitte seda, kuidas ikkagi on lood pealtkuulamiste jms-ga. Kui aga mängureeglid on nüüd sellised, siis saame samahästi rõhutada ka seda, et me tegelikult ei tea, ega hoopis Trump äkki ei kuulanud pealt Obama telefone. Nii et diskursuse sisuks on nüüd propaganda- ja ideoloogiasõda, mitte epistemoloogilised argumendid. Ja Trumpi ideoloogiameeskond peab oma eesmärkide saavutamiseks säilitama mulje, et me muid asju siiski teame (nt et Trump ei kuulanud Obama telefone), aga seda, kas Obama kuulas pealt Trumpi telefone, me ei tea. Selle mulje säilitamiseks peavad nad varjama, et tegelikult kehtivad samad skeptilised argumendid mõlema väite kohta.

Samamoodi peab religioosne agnostik – selleks, et jääda religioosseks agnostikuks – ideoloogia või propaganda abil varjama tõsiasja, et tema skepsis tegelikult üldistub ja tema kahtluste põhjendustel pole mingit pistmist religiooniga. Sest mõelgem, milles religioosne agnostik õigupoolest kahtleb. Kui ta peab silmas mõne konkreetse jumala (!?) olemasolu, siis tekib küsimus, miks olla agnostik just selle ja mitte mõne muu religiooni konkreetse jumala suhtes. Ilmselt religioosne agnostik sellist eristust ei teegi ja räägib üldiselt „kõrgemast jõust“, mis meie elusid võib-olla kuidagi mõjutab. Mille poolest aga erineb see jutt näiteks sellest, et ilmselt me ei tea kõiki universumis kehtivaid loodusseadusi? Nüüd selgubki, et religioosse agnostitsismi sisuks on tegelikult palju üldisem kahtlus, et reaalsus ulatub „väga tugevas mõttes teispoole meie vaimu haardeulatust“ või – nagu väljendusin eelmise osa lõpus – et eksistentsiga kaasneb mingi saladus, sõnulseletamatus. Miks aga sellisele üldisele agnostitsismile visata ette omadussõna „religioosne“? Miks ma peaksin laskma religioonil kaaperdada skeptitsismi või sõnulseletamatuse diskursuse? Ei peagi, võime vabalt möönda, et meie vaatepunkt on piiratud, ilma et peaksime end kuulutama spetsiifiliselt religioosseteks agnostikuteks.

Kogu eelneva ma võtan kokku nii. Proovisin aru saada religioosse agnostitsismi seisukohast, et jumala olemasolu kohta ei ole kindlaid teadmisi või vastavad teadmised pole isegi võimalikud. Laias laastus on kaks maailmavaatelist poolust, kuidas sellest väitest aru saada – metafüüsiline realism või pragmatistlik-konstruktivistlikud lähenemised. Metafüüsilise realisti vaatepunktist saab tõepoolest kahelda peaaegu kõiges, aga kogu vaidluse dialektika kuhtub üldises epistemoloogilises skeptitsismis. Need vaidlused ja argumendid on kahtlemata filosoofiliselt põnevad, ent spetsiifiliselt religiooni või päevapoliitikaga pole siin midagi pistmist. Pragmatistlik-konstruktivistliku lähenemise puhul näib tegu olevat vastuoluga mõistetes või vähemalt mingit sorti semantilise segadusega. Nii või teisiti, religioosne agnostitsism on intellektuaalselt kummaline arusaam ja selles peituvat vastuolulisust on oma dialektiliste trikkidega aidanud esile tuua Trumpi propagandamasin.

Agnostitsistlik ideoloogia vs skeptiline refleksioon

Võime muuta vaatepunkti ja leida, et religioosse agnostitsismi puhul polegi tegemist niivõrd epistemoloogilise, kuivõrd sotsiaalse küsimusega: kas peaksime ühiskonnas kultiveerima religioosse agnostitsismi ideoloogiat hoolimata sellest, et intellektuaalselt näib see vastuvõetamatu? Diskursuse korrastamiseks on alati vaja mingisugust ideoloogiat, ent kas see ideoloogia peab tingimata olema propagandistlik skepsis religioossete väidete suhtes? Aare Pilv näiteks kirjutab religioossest agnostitsismist positiivses võtmes.^[12] Ta leiab, et usuvabadus ja muud ühiskonda edasiviivad vabadused eeldavad „agnostitsistlikku ruumi“ ja seetõttu peaksime ühiskonnas hoolitsema agnostilise hoiaku säilimise eest. Ta kirjutab nii:

„Ja on vabadus otsida mittereligioosse ning religioosse tunnetuse ühisosa selle järele küsides, milline võiks olla parem ühiskond, ilma et see peaks suubuma rangematesse institutsioonilistesse ja keelemängulistesse piirangutesse. Just see kõige viimane muudab usuvabaduse osaks veel ühest laiemast agnostitsismist, millele vaba ühiskond tugineb ja mis seisneb äratundmises, et tõde meie maise ühiskonna parema korraldusviisi kohta on seda täielikum, mida poleemilisem, dialoogilisem ja avatum ta on, mida rohkem ta tunnistab endale, et ta ei ole veel pärale jõudnud.“^[13]

Olen Aare Pilvega täiesti nõus, et peaksime väärtustama avatud ühiskonda, usu- ja arvamusvabadust. Kuid minu arust on eksitav ja isegi neidsamu väärtusi õõnestav väita, et need tuginevad agnostitsismile, eriti religioossele agnostitsismile. Avatud ühiskonnale ei aita kaasa pelk agnostiline hoiak, et me põhimõtteliselt saame kahelda, kas miljonid hääletasid illegaalselt või kas jumal on olemas. Samal ajal kui me avastame või sedastame, et saame kahelda, tuleb ka küsida, kas need on mõttekad kahtlused, mida sisestada oma uskumuste süsteemi, ja kas me peaksime neist juhinduma. Ja veel enam, peaksime küsima ka seda, kuidas oleks võimalik seda kahtlust eemaldada – milles seisneks tõestuskoorma vedamise tööjaotus. Vastused võivad olla nii- ja naasugused, ent tähtis on see, et need küsimused põhimõtteliselt kerkiksid ja me püüaksime neile vastata. Kahtlemine ilma püüdeta seda kahtlust eemaldada on viljatu. Ja mulle näibki, et agnostiline hoiak on midagi sellist, mis rõhutab küll kahtluse võimalikkusega kaasnevaid vabadusi ja mobiliseerib selleks epistemoloogilise skeptitsismi tööriistad, ent ei paku omalt poolt välja diskursust korrastavaid reegleid kahtluse eemaldamiseks.

Just nimelt Trumpi propagandamasin on võimendanud ja seeläbi nähtavaks teinud, kuidas agnostilise hoiaku kultiveerimine avab ruumi ka viljatule ja ühiskonda lõhestavale poleemikale. Külvates propaganda raames segadust tõestuskoorma jaotuse vaikivate reeglite asjus, saab kehtestada ja põlistada sobivate väidete suhtes agnostitsistlikku ideoloogiat – et me üht või teist asja tegelikult ei tea ju. See agnostiline hoiak, kõigi vandenõuteooriate alus, liigub küll õiges suunas – skeptilise refleksiooni poole –, aga jääb poolele teele ja on seetõttu kahekordselt ohtlik, sest kannab õige asja maski. See jääb poolele teele, sest sunnib meid võtma hoiaku, et me tegelikult ei tea, andmata samas diskursust korrastavat vastust küsimusele, mida siis tuleks teha, et teada saada. See õõnestab tõestuskoorma hetkel kehtivat jaotust, ent ei paku välja uut. See nõrgendab eeldusi, mis on vajalikud koostööks ja üksteisest arusaamiseks. Ja eriti ilmekalt kerkib see õõnestav tendents esile religioosses agnostitsismis, kus sedastatakse tõestuskoorma vedamise võimatus ja seejärel sunnitakse vestluskaaslane sõnulseletamatusele viidates vaikima, justkui oleks nüüd kõik sirgeks räägitud.

Niisiis, avatud ja dialoogilise, s.t koostöövõimelise ühiskonna aluseks pole mitte agnostitsistlik ideoloogia, vaid skeptiline refleksioon. See tähendab, et püütakse aktiivselt enda ja teiste uskumusi kriitiliselt läbi valgustada, kooskõlla seada ja lahendada tõestuskoorma küsimust. Nii et ühelt poolt küll kahtleme, teeme ruumi nii usu- kui ka arvamusvabadusele, ent teiselt poolt võtame kohustuse reflekteerida ka selle üle, mida peaks arvama ja mida mitte – st võtame kohustuse korrastada diskursust, et koostöö oleks võimalik. Skeptiline refleksioon kinnistab suhtumist, et inimesed küll võivad arvata, mida nad tahavad, ent mitte iga uskumus või arvamus pole õige, mõttekas, tõene. Ühed uskumused sobivad omavahel kokku, teised võivad olla vastuolus. Sageli on nii, et eeldustest saab teha just sellise järelduse, mitte aga teistsuguse. Õige järelduse tegemine pole vaba valiku küsimus. Inimesel on küll vabadus või õigus minna oma eeldustega vastuollu, aga siis tuleks ka märgata, et ta rikub mingisuguseid diskursuses kehtivaid norme. Skeptilise refleksiooni ja laiemalt filosoofia üheks ülesandeks ongi välja tuua norme, mis diskursuses parajasti teadmiste produtseerimisel kehtivad ja mida võib nimetada nt ratsionaalsuse normideks. Need normid teevad võimalikuks ka üksmeele tõestuskoorma jaotuse asjus, st võimaldavad meil jagada ühiseid eeldusi, mida peame mõistlikeks ja mille eitaja peab võtma tõestuskoorma. Võib küll öelda, et ratsionaalsus on vangla, aga see on selline vangla, mis võimaldab meil teha koostööd ja üksteisest aru saada. Poliitiliste loomadena me asume arvamusvabaduse ja mõistusevangla pingeväljas, ja et koostöö sujuks, tuleb meil seal tasakaalu hoida.

Ilmunud Vikerkaares 2018, nr 4–5

^[1] Early Start With John Berman and Christine Romans. https://goo.gl/k2L3RP. (Viimati vaadatud 12.01.2018).

^[2] Vt nt S. Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, 2002, märksõna „tõestuse koorem“.

^[3] Trumpi säuts 27. novembril 2016: „In addition to winning the Electoral College in a landslide, I won the popular vote if you deduct the millions of people who voted illegally“.

^[4] Trumpi säuts 4. märtsil 2017: „How low has President Obama gone to tapp my phones during the very sacred election process. This is Nixon/Watergate. Bad (or sick) guy!“

^[5] USA kongressi julgeolekukomitee juht Devin Nunes lubas, et komitee uurib väidetavat pealtkuulamist (Congress to Investigate Trump’s Wiretapping Claim; goo.gl/UG6dwd), ja Trump rajas hääletuspettuse uurimiseks spetsiaalse komisjoni (Wikipedia artikkel „Presidential Advisory Commission on Election Integrity“; goo.gl/YmT4Bx).

^[6] See propaganda- ja manipulatsioonivõte sarnaneb võttega, mida inglise keeles nimetatakse „gaslighting“. Võte seisneb selles, et sihtgruppi püütakse kahtlema panna nende endi mälus, meeletajus või tervemõistuslikkuses.

^[7] B. Russell, Is There a God? [1952]. Rmt-s: The Collected Papers of Bertrand Russell, Vol. 11: Last Philosophical Testament, 1943–68. Toim. J. G. Slater. London; New York, 1997, lk 547–548.

^[8] R. Dawkins, A Devil’s Chaplain. Boston, 2003, lk 149–150.

^[9] D. Smith, Spicer Says Quotation Marks Justify Trump’s Unverified Wiretapping Claims. The Guardian, 13.03.2017; goo.gl/oSj26u.

^[10] Nii näiteks arvab kaasaegne metafüüsiline realist Thomas Nagel oma raamatus „Vaade eikusagilt“ (1986, e. k 2015), lk 132.

^[11] Minu arutlust metafüüsilise realismiga kaasneva skeptitsismi üle vt H. Sova, Meie vaatepunkti mõeldamatus. Sirp, 12.05.2017.

^[12] A. Pilv, Agnostilisest riigist. Kirik & Teoloogia, 10.03.2017; https://goo.gl/84T6E8.

^[13] A. Pilv, Agnostilisest riigist, lk 2.

Kui me loodust lähemalt, raku tasandilt uurima hakkame, siis selgub, et taimsed ja loomsed rakud ei ole üldse nii erinevad, kui esmapilgul arvata võiks. Taimsed rakud on muidugi vanemad ja keerulisemad, neil on mõned täiendavad organellid, nagu kloroplast, mis tegeleb fotosünteesiga, ning nende rakumembraani ümbritseb veel rakukest. Muus osas on taimsed ja loomsed rakud kaunis sarnased.

Lahknemine taimseteks ja loomseteks eluvormideks algas siis, kui ühed rakud hakkasid oma valgustundlikku organelli disainima silma suunas, et paremini orienteeruda ning ringi liikuda, ja teised jätkasid selle täiustamist energiaallikana. Fotosüntees võimaldab toituda footonitest, mida päike paiskab suure küllaga. Kloroplasti näol said taimsed rakud autonoomse elatusvahendi, mis võimaldas jääda passiivselt paikseks, säästa liikumise arvelt energiat ning keskenduda muule. Tulevastele loomadele aga andis silma nägemisfunktsioon tohutult aktiivse ja dünaamilise potentsiaali, ent põhjustas ka suuremat energiakulu. Taoistliku kõnepruugi järgi õppis loomne elu võimendama yang– ja taimne elu yin-energiat, loomad on agressiivsed, taimed passiivsed.

Bioloogilise terminoloogia järgi kutsutakse loomi heterotroofseteks ehk teiste sööjateks, kes saavad toituda ainult muust elusainest, taimi aga autotroofseteks ehk isetoitujateks, kes sõltuvad teistest eluvormidest palju vähem. Fotosünteesis muundatakse päikeseenergiat keemiliseks energiaks, sünteesitakse footonite jõul veest ja süsihappegaasist suhkruid, mis on väga efektiivsed energiakandjad ja mida ilma floorata looduses ei leiduks. Taimed on ainukesed elusolendid, kes valmistavad rohkem söödavat ainet, kui enese eluprotsessides ära kasutavad. Ülejäänud heterotroofsete eluvormide energiaallikas on taimsete suhkrute lagundamine, taimed on seega kõigi toitumisahelate vältimatu baas. Lisaks muule eritavad nad fotosünteesi kõrvalsaadusena hapnikku, mille tihenemine atmosfääris lasi 500 miljonit aastat tagasi loomsetel rakkudel üldse arenema hakata ning elul laieneda igas suunas. Taimed ise otsustasid paiksuse kasuks ning pidid välja töötama suure hulga omapäraseid, meie, aktiivselt ringi sibavate loomade silmis väga eksootilisi, aga töökindlaid elus püsimise strateegiaid.

Passiivseks vastupanuks söödikutele kasvatasid taimed ennast moodulsüsteemina, kus iga osa on tähtis, aga ükski pole asendamatu. Elutähtsad funktsioonid on hajutatud üle kogu keha laiali ja enda taastamise võime on muljetavaldav, nii et suure osa taimest võib nahka panna ilma, et ta funktsionaalsus saaks halvatud. Looma jaoks tähendab poolitamine surma, paljude taimede jaoks aga paljunemist, taim ei käitu nagu organism, vaid nagu koloonia, ning mükoriisa abil juurestikke pidi ühendatuna võib ühe ökosüsteemi taimestik moodustada hiiglaslikke mitmekultuurilisi sootsiume.

Arvatavalt 82% biomassist moodustavad taimsed eluvormid. Planeedile on floora peamine puhastussüsteem, taimed ja mikroorganismid neelavad keskkonnast kõikvõimalikke toksiine ning lagundavad neid aplalt. Kui me planeedi saastatuse ja eluruumi terviklikkusega üldse midagi ette võtta plaanime, siis tuleks alustada läbirääkimistest flooraga. Ilma taimedeta saaksid toit ja õhk otsa ning ülejäänud elu hingitseks veel mõne armetu nädala. Kõige kauem kestaks raipesööjate ja lagundajate afterparty, aga sellegi tulesid vilgutataks õige pea.

Kõigele vaatamata on taimed jäänud inimese maailmapildis täiesti tagaplaanile. Psühholoogia tunneb nähtust, mida kutsutakse taimepimeduseks. Kui inimestele näidata pilti põõsast, millel istub põõsalind, ning paluda kirjeldada, mida nad näevad, siis reeglina kirjeldatakse põõsalindu, aga mitte põõsast. Taimestik moodustaks just nagu neutraalse, tähenduseta paspartuu, millest vaadatakse mööda või läbi. Sellel kognitiivse fookuse hälbimisel on mitmeid põhjuseid – taimi on palju ja nad kasvavad tihedasti koos, nende tempo on meie jaoks peaaegu liikumatu ja nad moodustavad monotoonse roheluse. Oleme nii tugevasti oma yang-energiale orienteeritud, et isegi ei märka kõige oleva olemasolu polsterdavat yin’i. See ei ole pimetähn, vaid lausa pime väli. Meie kultuuri valdavalt röövellikust perspektiivist vaadates paistab, et kuna taimed ei ründa ega page, on nad pidevalt saadaval ning seega igavad. Taimed esindavad taoistlikku „toimi toimimata“ printsiipi – nad on kõikjalviibivad ja asendamatud, kuid ometi ei oska me neid kõnetada ega elusolenditena õieti märgatagi. Kui Noa hakkas esimest elustiku päästeoperatsiooni korraldama, siis tõi ta oma laeva küll kõigi loomade paarid, aga ei ühtegi taime.

Samas ei ole suhtumine alati selline olnud, paljudes kultuurides ei ole suhtumine säärane ka praegu. Claude Lévi-Straussi „Metsik mõtlemine“ kirjeldab õige mitmeid põlisrahvaid, kelle botaaniline sõnavara tunneb tuhandeid liike ning kelle huvi taimse ümbruse vastu on väga üksikasjalik ja aupaklik. Muuseas oli ka veteväljal triiviva Noa jaoks märk elu uuest võimalikkusest see, kui luurele saadetud tuvi laeva naasis, nokas õlipuu oks. Seevastu 18. sajandi naturalist Erasmus Darwin, Charles Darwini vanaisa, pidas taimi juba hingelisteks olenditeks, omistas neile võimet tunda, liikuda, ning teatud määral vaimset aktiivsust. Meie sajandi jaoks on märgilise tähendusega 2005. aasta, kui Stefano Mancuso rajas Firenze ülikooli juurde Taimede Neurobioloogia Rahvusvahelise Labori, kus uuritakse taimede psühholoogiat, nende käitumise eri aspekte ning luuakse võrgustikku teiste uurimisasutustega. Mõnekümne viimase aasta jooksul bioloogias tehtud avastused, paradigmanihked ja uued uurimissuunad taimeökoloogias ja -kommunikatsioonis lasevad arvata, et nii nagu eelmist sajandit kosmose sajandiks, võidakse järgmist hakata kutsuma bioloogia sajandiks.

Paljud inimesed peavad taimi tinglikult küll elusateks, aga ilma tunde ja aruta olenditeks. Mitmed uuringud aga näitavad, et taimedel on väga peen ja eritlev tunnetusvõime, mälu, õppimisvõime, suutlikkus kaalutletult reageerida miljöö muutustele, paindlikud suhtluskoodid, võrgustikud ja sotsiaalsed suhted. Stefano Mancuso väidab, et taimed on sensoorselt ülitundlikud, lisaks meile tuntud meeltele esineb taimedel veel 15 tajuvormi. Nad loevad väga täpselt keskkonna niiskust, happelisust, õhurõhku, magnetilisi ja muid parameetreid. Taime fotoretseptorid eristavad valgust pimedusest ja maitsevad valguse kvaliteeti lainepikkuste järgi. Ka juured on valgustundlikud, ent nende käitumine on valgust vältiv. Taimed tunduvad mõnel puhul eristavat ka ümbritsevaid vorme ja juba eelmise sajandi alguses pakkus Gottlieb Haberlandt välja hüpoteesi, et nad kasutavad oma sidekoe kumeraid rakukesti läätsedena, tunnetamaks täpsemini ümbrust. Seda hüpoteesi pole küll eksperimentaalselt kinnitada õnnestunud, ent viimase viie aasta üllatavad avastused on demonstreerinud isegi ainuraksete visuaalset võimekust, mistõttu Haberlandti unustatud hüpotees on taas aktuaalseks muutunud.

Silmi ega teisi meeleorganeid taimedel tõepoolest ei ole, spetsialiseerunud kudede organiteks koondamine ei ole otstarbekas, kui pole võimalik söödikute eest jalga lasta. Selle asemel on taimed hajutanud oma mentaalsed funktsioonid üle kogu organismi, nende koed on polüfunktsionaalsed ja suudavad üheaegselt fotosünteesida, keskkonda analüüsida, infot ja ainet juhtida ning korraldada oma elutegevust liigiomase traditsiooni kohaselt. Kui osa taimest ära süüakse, jätkavad allesjäänud osad elutegevust ning hakkavad tervikorganismi kiiresti taastama. Lambakarja poolt lagedaks näsitud nurm haljendab paari nädala pärast endisest tihedamana. Ükski loom ei suuda allesjäänud jalale uut keha külge kasvatada, taimed suudavad.

Haistmine ja maitsmine on taimedel erakordselt peened, nad loevad molekulaarseid sõnumeid ja sünteesivad täpselt suunatud vastuseid. Taimede kommunikatsiooniskaala on suures ulatuses keemilist laadi. Nad suhtlevad keemiliste signaalide abil isekeskis ning keskkonnaga, näiteks putukatega. Tõukude rünnaku puhul võib osa taimi maitse järgi määrata ründaja liigi ning sünteesida sobivaid feromoone, mis kutsuksid kohale antud tõukudest toituvate kiskjaputukate jõugu. Lihasööjate taimede huuled sünteesivad oma ohvrite jaoks sobilikke peibutussöötasid ja kõigi taimede juured tajuvad lämmastiku, fosfori või naatriumi minimaalsete koguste jälgi. Keemiliselt on taimed kõigist teistest olenditest võimekamad.

Kuigi ilma kõrvadeta, on taimede kuulmine siiski päris hea. Nad reageerivad vibratsioonidele kõigi oma keharakkudega ning emiteerivad ise võnkeid rakumembraane ning -seinu vibreerima pannes. Eriti võimekad on helide suhtes taimede juured. Taimede akustilist tundlikkust ja aktiivsust mõõdeti laborites juba 20. sajandi lõpul, märgati, et taimed emiteerivad peamiselt ultraheli ning kuuldavas sageduses madalsagedusliku infraheli lähedale jäävaid võnkeid. Looduses on taimede akustilisi võimeid raske testida, sest ümbritsevaid helisid on tohutult palju. Teravmeelse katsesüsteemi ehitas Monica Gagliano Sydney Ülikoolis koos eksperimentaalfüüsikutega. Heli taimele suunamiseks kasutas katsegrupp laserikiirt ning teise laserikiirega registreeriti taime vibratsioone. Taimed ilmutasid sagedus-selektiivset tundlikkust ning vastasid eri sagedustele erinevate sagedustega.

Monica Gagliano on taimede käitumise, mälu ja õppimise vallas teinud väga palju mitmesuguseid uuringuid. Firenze Ülikooli juures taimede õppimisvõimet uurides kasutas ta mimoosi puutetundlikkust ning arendas edasi Lamarcki kunagist katset, kus kalessis mööda munakivisillutist veetav mimoos rappumise tõttu ehmunult oma lehed kokku tõmbas, ent lõpuks harjudes end jälle lõdvaks lasi ning järgmistel päevadel läbielatut mäletas. Gagliano lasi mimoosipottidel teatud kõrgusest alla kukkuda, kuid katseseade püüdis potid pehmelt ja turvaliselt kinni. Esimestele kukkumistele vastasid taimed ärritunult kokku tõmbudes, ent 4–6 korduse jooksul õppisid nad selgeks, et sellised lennuharjutused pole ohtlikud, ning loobusid kokku tõmbumast. Tegemist ei olnud väsimusega, sest puudutustele reageerisid nad endistviisi. Katsetaimed olid jaotatud kahte gruppi, ühed olid harjunud kasina ja teised küllusliku valgusega. Madala valgusrežiimiga kohanenud taimed olid kiiremad õppijad, sest lehtede kokku tõmbamine on juba iseenesest energiakulukas, aga lisaks kahandab kokkutõmbumine fotosünteesivat pindala rohkem kui poole võrra. Seega on eriti valgusnäljas taimedel motiive järele mõelda, kas maksab iga värina peale tõmmelda. Uus kogemus jäi mimoosidele meelde kuni neljakümneks päevaks.

Taimed on morfoloogiliselt väga plastilised, nad võivad reageerida välistele olukordadele oma kuju muutmisega suures ulatuses. Loomad teevad sedasama, aga meil toimub see evolutsiooni käigus, paljude põlvkondade ja suurte populatsioonide akordina. Taimed võivad seda sooritada aga ühe eluea kestel, eraldi indiviidide kaupa. Samast käbist idanenud kaks mändi, kellest üks on sattunud kasvama tihedas männikus ja teine keset valgusrikast nurme, erinevad teineteisest, nagu oleks nad eri liigist. Üks on pika ja sirge tüvega, kõrgelt laasunud ja üksnes ladvas haruneva ahta võraga. Teine aga madal, jässakas, võimsalt harunenud võra ja kõverdunud okstega. Või siis võrrelge kõrges heinas ja madalalt niidetavas murus kasvavat võilille. Muruvõilill loobub varrest sootuks ja litsub õie vastu maad, et ükski niiduk ega vikat teda ei riivaks.

Üks taimeriigi hämmastavamaid silmamoondajaid on liaan Boquila trifoliolata. Teda on taksonoomiliselt raske määrata ja kirjeldada, sest tal võivad olla ükskõik millised lehed. Ta nimelt kasvatab omale samasugused, nagu on peremeespuul, keda mööda ta üles ronib. Sealjuures imiteerib ta väga täpselt nii lehe suurust, värvi, kuju kui leheroo pikkust ja kaldenurka ning suudab järgi teha kõige erinevamaid lehti. Tema mimikri on üks kõige täiuslikumaid, mida loodusest leitud on, sest nii üksikasjaliku täpsusega midagi imiteerida suudavad vähesed, pealekauba on enamus mimikrimeistreid spetsialiseerunud ühe valitud liigi matkimisele. Kuid see pole veel kõik. Kui trifoliolata ronib ühe puu pealt teise peale, siis kasvatab ta järgmise varrelõigu külge teistsugused lehed ja kolmanda peale ronides kolmandat sorti lehed. Ta on nagu taimeriigi greif, roheline kimäär, kellel on ühe keha, teise pea ja kolmanda tiivad.

Bioloogidel ei ole väga selget teadmist, miks Boquila niimoodi käitub, veelgi arusaamatum on küsimus, kuidas ta seda teeb, kust teada saab, milliseid lehti omale kasvatada. Kas ta määrab oma mudelit maitstes või haistes? Loeb ta oma mudeli genotüüpi ise, või on tegemist geenide horisontaalse triiviga näiteks bakterite abil? Võibolla suhtleb ta hoopis sellisel kanalil, millest meil seni veel aimu ei ole? Kui püüda tema eluviisi ja iseäralikku taju omale ette kujutada, siis hakkame aimama, kui erinevaid teadvusetüüpe võib olemas olla. Kindlasti on ju meie mimeesi kuninganna puhul tegemist ümbruse tunnetamise, andmete täpse analüüsi ja nendele reageerimisega adekvaatsel ja eesmärgipärasel moel. Need aga ongi teadvuse peamised tunnused.

Varase maaviljelusega algas inimeste ja taimede uut laadi koostöö. Põldu harides said inimesed suurema kindlusega kõhu täis, taimed leidsid aga inimese näol superefektiivse vektori oma seemnete levitamiseks tohututesse kaugustesse. Esimene sümbioos tekkis inimesel läätsega, Lens culinaris, kelle kasvatamisest on esimesed märgid 15 000 aastat tagasi. Samasugused ilmastiku- ja mullatingimused nagu läätsele, sobivad ka hiirehernele Vicia sativa, kes on läätsepõldude tavalisim umbrohi. Tema tillukesed seemned sõeluti läätsesaagi seast aga kergesti välja ning see ei olnud hiirehernele meeltmööda. Ta seemned muutusid läätse omadega järjest sarnasemaks, kuni neid oli raske eristada ning hiirehernes hakkas sarnaselt läätsega osa saama kõigist põllunduse hüvedest. Tulemuseks on läätse hübriidide ja variatsioonide tohutu hulk.

Selline Vavilovi mimikriks kutsutav väikene pettus on agronoomidele hästi tuttav, seda on kasutanud mitmed põllumajanduse konteksti sattunud liigid. Klassikaline näide on rukis, kes levis algselt nisupõldude umbrohuna, kuni jõudis nii kaugele põhja, kus nisu enam hästi ei kasvanud, ning muutus seal ise domineerivaks teraviljaks. On aga teisigi viise, kuidas taimed on osanud ennast inimese jaoks apetiitseks muuta, heaks näiteks kanepi ja mooni psühhotroopsete vormide tohutu globaalne levik.

Nii nagu loomade kommunikatsiooni puhul jäävad paljud ilmingud meile arusaamatuks – suhtlus leiab küll ilmselgelt aset, aga me ei oska selle kanalit näha –, nii kasutavad ka taimed suhtlusviise, millest meil kuigivõrd aimu ei ole. Peamiselt suhtlevad nad protsessiliselt, muutes oma keha ja füsioloogiat, žestikuleerides iseennast, nende elu ja kasv on ühtaegu nii väljendusviis kui ka see, mida väljendatakse. Floora väga oluline väljendusvahend on fenotüüpiline plastilisus. Taimne diskursus on tegu, taime sõnaks on vahetu muutumine, millegi tekitamine, meile harjumuspärasel tähistaja ja tähistatava eristamisel on floora puhul vähe mõtet, see ainult segab meil neid mõistmast.

Kõige märgilaadsemaid taimesignaale on bioloogidel õnnestunud registreerida keemilises spektris. Keemilise süntesaatorina on floora ületamatu. Kogu meie farmakopöa põhineb taimede sünteesitud molekulidel või laborites kopeeritud taimekeemial. Lenduvaid ühendeid eritades või juurestiku kaudu keemilisi signaale levitades hoiatavad taimed naabreid ja liigikaaslasi näiteks röövikute laine eest, täpsustades muuhulgas ka pealetungijate liiki. Söödikuid võidakse heidutada ebameeldivat lõhna, maitset või mürgiseid ühendeid eritades, kusjuures eritavad just need taime piirkonnad, mis on kallaletungi ohvriks langenud, ressurss ei ole raisata. Teisi, meelepäraseid liike meelitatakse ligi, nii kahjurite tõrjeks kui toitumise hõlbustamiseks. Näiteks liblikõielised on väga osavad lämmastikku siduvate bakterite ligimeelitajad, samal ajal peletavad nad tülikaid baktereid.

Tänaseks on registreeritud ja osaliselt dekodeeritud tuhandeid lenduvaid ühendeid, mida taimed suhtlustasandil emiteerivad, väljendades vaenulikkust või poolehoidu, üksteist luurates, tüssates ja taga rääkides. See on väga vana kood, mida taimed jagavad seente, mikroobide ja loomadega. Aeg-ajalt märkavad botaanikud „neologisme“, mis toimivad paroolide või varjatud käepigistustena. Mulle meeldib looduses lõhnade orkestreid nuusutades mõelda, et mets vaimutseb.

Tohutult tihe kommunikatiivne elu toimub meie silme eest varjatuna mullas, mis on eri eluvormide asustustiheduse poolest rikkamaid keskkondi üldse. Kuna enamik taimi on juurestike kaudu omavahel ühenduses, siis sama teavet, mida levitatakse lenduvate ühendite abil, saadetakse teele ka juurevõrgustike kaudu. Õhus levib teade kiiremini, juurte kaudu kindlamalt ja täpsemini. Juurestikes leiavad aset eriomased kontaktid ning moodustuvad sotsiaalsed ühendusteed, millele taimede maapealset osa uurides ei ole võimalik jälile jõuda.

Maa-aluse miljöö peategelasteks on seened ja mikroorganismid. Osa seente niidistikud moodustavad taimede juurestikega sümbiootilisi suhteid. Taime juurtega tihedasti kokku kasvades moodustavad nad kompleksorgani – mükoriisa, mis toimib nagu seene ja taime vaheline kontaktpind, mille kaudu saab vahetada nii infot kui ainet. Seened teatavasti ise ei fotosünteesi ning on suhkrute osas täielikus sõltuvuses taimedest. Osa lagundab surnud taimi, osa parasiteerib elavatel, ent kõige rohkem on sümbiontseid seeni, kes arendavad flooraga vastastikku kasulikke kaubandussuhteid. Seente hüüfid on taimede narmasjuurtest sadu kordi peenemad, pääsevad kergesti ligi kõige väiksematesse mullapooride urgetesse ning kaevandavad sealt mineraale, mis taimede seas on defitsiitsed. Seened on allilma fosforituru liidrid ning vahetavad oma kaupa edukalt suhkrute vastu. See on üks vanimaid kaubanduse liike, mille algus ulatub paleontoloogiliste andmete põhjal vähemalt 400 miljonit aastat tagasi.

Mükoriisat seentega moodustavad mitte ainult puud, nagu oleme teadma harjunud, vaid ka rõhuv enamik rohttaimedest. Seeneniidistike näol on mulla all peidus tohutult suured ja hargnevad, eri taimeliike ühendavad ainevahetuse võrgustikud. Briti Columbia Ülikooli metsaökoloogia professor Suzanne Simard avastas juba 1997. aastal, et täiskasvanud puud toetavad seeneniidistike kaudu suhkrutega ka lähikonnas kasvavaid noori puid ja seemikuid. Mõni aeg hiljem selgus, et mitte ainult – kuna okas- ja lehtpuude energeetiline defitsiit on kibedaim eri aastaaegadel, siis laenatakse suhkruid ka erinevate liikide vahel. Ka sellise laenumajanduse vahendajateks on seened. Taimejuurestikega kokku kasvanud seeneniidistikud moodustavad maa all mastaapseid ja komplitseeritud võrgustikke, Suzanne Simard ristis need võrgustikud Wood Wide Web’iks ja nende toimimisest me alles hakkame tasapisi aimu saama. Neid suhtluskanaleid pidi levib nii info kui aine, oma internetti saaksime nende struktuuridega võrrelda siis, kui õpiksime LAN-juhtme abil transportima ka suupisteid ja karastusjooke.

Mida rohkem me taimede käitumisfüsioloogiat ja -ökoloogiat tundma õpime, seda enam märkame kõikvõimalikke üllatavaid koostöövorme ning altruistlikku käitumist. See on üsna ilmutuslik tõdemus, sest omakasupüüdmatust oleme harjunud omistama ainult „kõrgematele“ eluvormidele, peamiselt iseendale. Et see ilmneb ka taimede käitumises, siis on Mancusot tsiteerides kaks võimalust: kas taimed on kõrgemad eluvormid, kui me arvame, ning seetõttu omakasupüüdmatud; või on omakasupüüdmatus ja koostöö tunnuslikud ka kõige ürgsematele eluvormidele, mille puhul oleme ainsaks regulaatoriks pidanud olelusvõitluse konkurentsi, kus ellu jäävad ainult kõige tugevamad.

Alates Thomas Nageli seitsmekümnendatel võimsaid laineid löönud artiklist „Mis tunne on olla nahkhiir?“ on teiste eluvormide teadvuse teemal väga palju filosofeeritud. Kvantfüüsikuid on teadvuse teema huvitanud juba ammust aega, Erwin Schrödinger pühendab sellele küsimusele Teise maailmasõja ajal kirjutatud teoses „Mis on elu. Vaim ja aine“ pikki inspireeritud mõttekäike:

„Närvirakkude ning peaaju tekkimine teatud liiki organismidel on väga eriline juhtum. … See on erilist liiki mehhanism, mille abil indiviid reageerib muutuvatele olukordadele vastavalt muutuva käitumisega. … Ometi ei ole see sui generis. Suured organismide rühmad, eeskätt taimed, saavutavad väga sarnaseid tulemusi sootuks erineval moel. – Kas oleme valmis uskuma, et see väga eriline pööre kõrgemate loomade arengus, pööre, mis oleks võinud jääda ka toimumata, oli vajalik selleks, et maailm hakkaks iseendale paistma teadvuse valguses? Kas poleks vastasel korral tegemist otsekui etendusega tühjas teatris, mitte kellegi jaoks olevaga, seega õigupoolest üldse mitte olevaga?“

Selles kontekstis ei saa mööda minna ka Rupert Sheldrake’i morfogeneetilise resonantsi teooriast, mis ilmumise ajal teadusringide poolt esoteerikana välja naerdi, aga praeguste teadmiste paistel tundub aina enam paika pidavat. Sheldrake’i arvates on mälu olemuslik kogu loodusele ning eri eluvormid arenevad, resoneerudes eelnenud vormide kollektiivse mäluga. Sheldrake toob välja suure hulga näiteid, mis kinnitavad morfogeneetiliste väljade toimimist, ning seletab nende najal nii evolutsiooniteooria kui loodusliku kommunikatsiooni arusaamatuid ilminguid.

Ehkki küsimusega tegelevad meie ajastu säravamad vaimud, ei ole meil teadvusest mingit selget arusaama. Ilmne on, et enamusel meie mõõtkavas eluvormidel on teadvuse tunnused, alatasa puutume kokku märkidega nende sotsiaalsetest suhetest ja mõtestatud koostööst, aga meie arusaamale teadvuse olemusest on küsimärke seeläbi ainult juurde tulnud. Kas teadvus on organismisisene füsioloogiline või organismidevaheline väljaline nähtus? Kas me saame teadvusest rääkida näiteks raku tasandil? Sellisel juhul tuleks meil enesest rääkida mitmuse esimeses pöördes. Kui arvesse võtta ka mikrobioomi, kes suuremate loomade kehasid oma kodumaastikuks peab, siis ei ole me mingid autonoomsed indiviidid, vaid paljude tsivilisatsioonide kohtumise laadaplats. Kuhu me lõpuks piiri tõmbame? Kui möönda rakkude toimimises teadliku eesmärgipärasuse tunnuseid, siis kuidas on sellega lood molekulaarsel tasandil? Kristallilisel? Meie tehnoloogilise mängulusti ja katsetuste toel on praegu tekkimas ränikristallide võnkumisel põhinev tehisteadvus. Kas selline teadvus oleks kuigipalju tehislikum looduslikest sümbiootilistest konglomeraatidest? Kas ei tundu ta tehislik üksnes sedavõrd, kuivõrd me ennast loodusest väljapoole, mingi kujuteldava püramiidi tippu projitseerime?

Kõige selle taustal tunduvad võõrtsivilisatsioonide otsingud, olgu Voyageri või hiiglaslike raadioteleskoopide abil, eluvõõra unistamisena. Eriti naljakad on arutelud ja salanõupidamised teemal, kuidas võiks, tuleks ja oleks turvaline suhelda maavälise tsivilisatsiooniga. Tõepoolest, kuidas siis, kas inglise või esperanto keeles? Äkki oleks otstarbekas harjutuseks oma planeedi elustikult keeletunde võtta, et pisutki aimu saada teiste eluvormide lingvistilisest variatiivsusest. Seda enam, et omaenda biosfääriga suhtlemine ei ole üldse mitte ulmeline ega teoreetiline, vaid pragmaatiliselt väga pakiline probleem, meie julgeoleku otsene tagatis. Ilma taimsete koostööpartneriteta ei tule meil oma planeedi detox’ist ja taashaljastamisest mitte midagi välja.

Ma ei välistaks võimalust, et me õpime loodusega suhtlema ja meil tekib „kolmanda astme kontakt“ maapealsete tsivilisatsioonidega. Meenub üks irooniline meem: „Imagine if trees gave off WiFi signals; we’d be planting so many trees we would probably save the planet. Too bad they only produce oxygen we breathe.“ Ilmselgelt puud ei erita ainult hapnikku, me lihtsalt ei tea nende suhtluskanalitest kuigi palju. Võibolla me areneme, õpime kasutama teisigi suhtlusviise peale keeleliste ja elektrooniliste ning leiame põhjust ja võimalust oma elektroonilisi võrgustikke looduslike võrgustikega kokku kolida? Seda utoopiat tasub silmas pidada, selle üle mõelda ja sinnapoole püüelda, teisiti ei saa ta realiseeruda. Mingi viis koostööks tuleb igal juhul leida, kui me maa peal edasi õitseda soovime.

Kõige esimene asi, mis meid taimedega suhtlemisel segab, on upsakas taimepimedus, mida eespool kirjeldasin. Teine on meie väga kitsas keelepõhine arusaam suhtlemisest, mis taimi kuigivõrd ei puuduta. On ju teisigi võimalusi – keemilised, optilised, elektromagnetilised, telepaatilised ja sellised, mida me veel ei tunne. Kõike võimalikku tuleks proovida, hea mõtteharjutus sellel teemal on Denis Villeneuve’i film „Arrival“, mis mõned aastad tagasi meil kinodes jooksis. Taimedega suhtlemise viiside osas maksab nõu küsida ka imekombel siiani ellu jäänud põlisrahvastelt. Šamanistlikel traditsioonidel pole loomade või taimedega jutule saamise osas ülearu palju probleeme olnud.

Kuna inimeste küsimused kipuvad arusaadavatel põhjustel antropotsentristlikus kaldes olema, siis võib taimede paremaks mõistmiseks lähiajal abi olla iseõppivatest arvutisüsteemidest, mis suudavad iseseisvalt probleeme tõstatada ning neile lahendusi otsida. Väga suur osa loodusteadustest, geneetikast meteoroloogiani, toetub juba praegu masinmõtlemisele, ilmselt pole suur liialdus oletada, et arvutivõrkude ja biosfääri tsivilisatsioonide vahel on esmane kontakt juba aset leidnud. Järjest tekib hübriidseid teadusharusid ja uurimissuundi, Alvo Aabloo laboris Tartu Ülikoolis arendatakse tehislihaseid, biorobootika valdkonnas on Eesti teadlastest tegutsenud Istituto Italiano di Tecnologia ja hispaanlaste Centro de Investigaciones sobre Desertificacióni juures järeldoktorandina Sirgi Saar ja Indrek Must.

Skeptikud on minu käest korduvalt küsinud, mis huvi või motiiv peaks taimedel meiega suhtlemiseks üldse olema, mida nemad võiksid meilt vastu saada? Maksab märgata, et taimed suhtlevadki meiega juba aastatuhandeid – päris algusest peale. Nad sünteesivad erinevaid molekule, mis meid transsi viivad, ja teisi, mis meid ravivad. Küllap on sellel terve rida häid põhjusi. Suhtlemise pidur on praegu ilmselgelt inimesepoolses otsas. Floora suhtleb meiega nii otseselt kui kaudselt toitumisahelate kaudu ja me hingame floora tekitatud hapnikku. Oleks küll juba aeg mõelda selle peale, mida meie saame neile vastu pakkuda ja kuidas nende elu meeldivamaks muuta.

Kui lubasin, et kirjutan Vikerkaarele midagi taimedest, ei osanud veel arvata, et pean selle loo alustama ja võibolla isegi lõpetama Kreekas, Egeuse mere ääres Samose saarel, kuhu tulime Tiiaga talvepakku ja kust kevadel koroonaviiruse tõttu on keeruline koju Eestisse pääseda. Taimedega saab aga siin tegelda sama hästi kui Eestis. Huvitavat on palju ja kuna me elame hajakülas, kus inimesi kohtab harva, politseid (vahepääl tohtis ametlikult kodunt väljas käia vaid veenva kirjaliku põhjendusega) hoopiski mitte, saame ka üsna vabalt ringi liikuda nii oliiviistandike, „õlimägede“ vahel kui metsikumateski paikades. Teen taimedest pilte ja püüan neid interneti abil määrata. Kasutada on paar programmi – Google’i Lens ja asjaarmastajate PlantNet. Google’i oma on oma globaalse haardega tülikas, PlantNet jääb vaid „Lääne-Euroopa“ juurde, mille alla Egeuse mere saari ja Türgi edelarannikut, mis on Samosest vaid mõne meremiili kaugusel, küll hästi ei sobi paigutada. Aga oma väike virtuaalne herbaarium mul juba on ja tasapisi tuleb sinna üht-teist juurde ja vigu parandan tasapisi ka. Sedamööda, kui kevad siin saarel edeneb ja uusi õisi ning lehti pungadest välja tuleb.

Samose loodus on huvitav sellepoolest, et siin on inimene elanud väga kaua ja maad harinud ning kitsi-lambaid ja muid loomi pidanud samuti ammust ajast. Kanakuute on küla vahel palju, vahetevahel kostab ühelt ja teiselt poolt kuke kiremist. Midagi on siinses põllu- ja loomapidamises, mis mulle meenutab kolhooside-aegseid taluinimeste maalapikesi ja tegemisi. Niisutussüsteemide rajamisega tegeldi siinsetel saartel juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi ning maa on tasasemates paikades täis potikilde. Ja ometi on siin looduse ja inimese vahekord olnud mõlemale rahuldav kompromiss. On nüüdki, sest intensiivne põllumajandus pole siia eriti jõudnud. Loota on, et ei jõuagi. Paljudes kohtades ripuvad oliivisaludes sildid Biologiko ktima – bioloogiline istandus.

Õlipuu on väga visa ja tänulik taim. Elab kaua, peab vastu põuale, tuulele, kahjuritelegi. Samosel Mili külas kasvab üks Euroopa kõige vanemaid õlipuid, ta võib olla 2500 aastane, niisiis oli ta võib-olla olemas juba Pythagorase ja Aristarchose ajal. Praegu näeb ta vilets välja, on seest õõnes, tulekahju jälgedega. Peremees, kelle maa pääl ta elab, olevat suutnud teda korra tule eest kaitsta. Küllap neid tulesid, ent ka tuletõrjujaid on olnud varemgi. Korjasin vanakese alt mõned oliivid, ehk võib Eestis keegi neist toas või kasvuhoones puukese kasvatada. Tulekahjud on Samosel, nagu mujal Vahemeremaadel, üsna tavalised, ja nüüd, ilmastiku soojenedes, on neid sagedamini. Nagu põudasidki. Siin on suved ikka kuivad, talved jahedad, vihmased-tuulised. Nii on kevad ja isegi hiline talv kasvamise aeg, suvi-sügis närtsimise aeg. Taimed on sellega kohanenud: enamus õitseb soojal ajal, kevadel-varasuvel, ka sügisel, kui on putukaid, kes õisi tolmeldavad. Mõne lille õitseaeg ulatab küll sügisest talve, enamasti aga on talv siin taimede puhkuse aeg, rammu ja niiskuse kogumise aeg.

Kui novembri keskpaiku siia saabusime, olid veel soojad sügisilmad ja tee ääres kivide vahel võis näha õitsvaid alpikanne. Õitsema hakkasid ka esimesed Bermuda jänesekapsad. Ilus, ent tüütu taim, pärit Lõuna-Aafrikast, on aga vallutanud Vahemeremaadki. Südatalvel õitsesid ka siinsed metsikud saialilled ja puhkesid nartsissid. Apelsini-, sidruni- ja mandariinipuud olid vilju täis, neid oli puude all hunnikus nagu meil õunu. Veel olid söödavad viimased granaatõunad. Puude all oli siin-sääl hulka oliive, mõnel ajutiselt või päriselt peremeheta jäänud krundil lausa paksu kihina. Hoolsad talumehed laotasid puude alla võrgud ja käisid oliive okstelt spetsiaalse mootorvurriga maha raputamas. Õli ei pressita nüüd enamasti inimese või hobuse kondimootori jõul nagu vanasti, vaid suurte masinpressidega. Meie kandis Samosel on oliivid ilmselt talurahva põhiline sissetulekuallikas turistide kõrval. Ent turistidega ei saa alati arvestada. Praegu, koroonaviiruse ülemvõimu ajal, nad ei pääsegi Kreekasse ja sajad restoranid, hotellid, külalistemajad ja poed siin seisavad tühjad. Oliiviõli aga läheb ikka müügiks, olgu õlina, seebina või igasugu kreemidena.

Saatus tahtis, et leidsime endale elupaiga külas, metsikumast loodusest, metsadest-mägedest veidi eemal. Kaugel läänes paistab küll Kerkise mäe võimas siluett, jaanuaris oli tema ligi pooleteise kilomeetri kõrgustel tippudel veidi aega isegi lund. Teisel pool Kerkist ja mõnes paigas mujalgi Samosel on ka päris suuri metsi, kus domineerib „türgi mänd“ – Pinus brutus – ja kõrgemal must mänd – Pinus nigra. On ka küpressimetsi. Männid aitasid omal ajal, üle kahe poole tuhande aasta tagasi, Samosel saada üheks Vahemere vägevamaks mereriigiks – tema laevastikus olnud sadakond viiekümne-aerulist laeva.

Tsitruselisi saab siin korjata suure kevadeni, mida me tagasihoidlikult ka tegime: ringi hulkudes leiab saarel mahajäetud aedu, kust mahakukkunud vilju kaasa võtta pole kuritegu. Süüa nad kõik ei sünni, mahla ja moosi tegemiseks on aga suurepärased. Minu lemmikuks sai siin pererahva aias kasvav puuke, kelle ametlik nimi on Citrus margarita, internetis leiab ta lihtsamini inglispärase nime kumquat all, mis nagu puugi on pärit Hiinast. Kumkvatid on väikesed, umbes kirsi suurused, neid süüakse tervenisti, soovitav on üks-kaks seemet enne välja koukida. Hapuvõitu, aga maitsev ja muidugi vitamiinirohke. Esimesed võtsime puu otsast/alt, viimased jüripäeva paiku. Ka sidruni- ja mandariinipuudelt võib aprillis veel vilju korjata, kuigi nad aprillis ka juba õitsevad. Vilju ja õisi võibki tsitruselistel korraga näha. Apelsinipuu annab endast märku lõhnaga. Ja on muidugi mesilasi täis.

Paljud puud-põõsad on talvel raagus, nii näiteks granaatõunapuu, pähklipuu ja viigipuu, mis kevadel virguvad ja lehte lähevad. Nagu paljud kraavikallastel ja teeäärtes kasvavatest põõsastest, kes lehitutena on üsna ühte nägu. Oma näo ja nime saavad nad tagasi, kui on lehes ja õites. Õied on ju botaaniku jaoks taime (muidugi õistaime) visiitkaart või isikutunnistus, muidu on neid raske, peaaegu võimatu määrata. Teeraja ääres on midagi rohelist, pundike lehti, tipud ülespoole. Märtsikuus aga ilmub nende vahelt välja vars ja sellel kobar valgeid õisi, õisik. Ja määraja ütleb, et see on Allium polyanthum. Üks laukude perekonna üle poolest tuhandest liigist, sibula, murulaugu ja küüslaugu sugulane. Korraga on teda igal pool, mõnes kohas lausa suures summas. Mõnest lehekodarikust aga tõuseb midagi hoopis teistsugust – õisiku järgi saad vaevata aru, et tegu on orhideega. Neidki on mitmesuguseid – on suuri, meie tavaliste suuremate käpaliste taolisi, on ka väiksemaid, meie kärbesõie-kärbselille sugulasi. Kaks neist õnnestus mul vist määrata – musta-kollasekirju Ophrys lupercalis ja lausa musta õiega Ophrys sulcata. Lilled, mis oma väljanägemise ja lõhnaga peibutavad ligi isaseid putukaid, kes isegi õiega seksida püüdvat. Igatahes hakkab veidi õietolmu petetud putuka külge ja saab niiviisi teisele õiele edasi viidud. Isased on siingi ilmselt aktiivne pool, nagu muudel elusolevustel enamasti. Eks emane ole loodusele hinnalisem, nii on parem, kui ta liialt ringi ei roida, vaid ootab, millal ta leitakse ja viljastatakse. Seksuaalsus on looduses binaarne: sugurakud, gameedid on kas isased või emased, seemnerakud või munarakud. Kolmandat võimalust ei ole. Elusolevused võivad olla siis isased, emased, või mõlemat korraga, st hermafrodiidid nagu suur osa ussidest või tigudest.

Samal ajal kui esimesed orhideed, tulevad nähtavale ka iirised. Ma usun, et siinsed esimesena lahti läinud iirised olid liigist Iris germanica. Nemadki kasvatavad jahedal ja niiskel ajal lehti, õied ilmuvad siis, kui on piisavalt tolmeldajaid. Nii on ka sibullilledega, mida Vahemeremail on palju, neile siinne kliima – jahedad niisked talved ja kuiv kuum suvi – sobib. Sellises kliimas on nad ka arenenud. Ning kevad on parajasti pikk, et saaks õitsemisega ühele poole. Pärast võib taim kuivada, tõmbuda tagasi maasse, jääda järgmist talve-kevadet ootama. Samosel olen leidnud kuldtähti, kobarhüatsinte, freesiaid ja muidugi nartsisse.

Mõned siinsed põõsad-puhmad on talvel ja kuival ajal lausa nagu elutud vitsakimbud või okaskerad. Aga kevadel nad ärkavad ellu. Näiteks ka elutuna väga pitoreskne Sarcopoterium spinosum. Tema ja mõned teised okkalised taimed muudavad siinse madala põõsastiku läbitungimatuks tihnikuks, kus võivad end koduselt tunda vaid maod, karihiired ja linnud. Kõndija komistab alatihti Smilax aspera väätidele ja noortele okkalise asparaaguse, Asparagus acutifolius’e puhmakestele. Linde on aga Samosel üllatavalt vähe. Teedel mägede-istanduste vahel on rohkem padrunikesti, kui olen näinud loomi, keda vähemalt meie maal jahimees kütiks. Paar korda vutti, korra jänest. Kas ka siin kütitakse väikseid linde, nagu Vahemeremaadel on olnud kombeks?

Vitsakimp, mis kevadel ellu ärkab ja uhkeid kollaseid liblikõisi näitab, on Spartium junceum. Lehti on tal ka kevadel-suvel napilt, hingab ja varub päevapaistet oma noorte roheliste võrsetega, mis tõepoolest on loa, Juncus’e varte sarnased. Analoogia kaktuste ja mitmete teiste kserofüütidega-kuivamaataimedega, kes on lehtedest loobunud. Mitmeid kserofüüte on piimalillede perekonnas. Siin paistavad küll silma päris meie silmale harjunud väljanägemisega euforbiad. Umbrohuna aedades ja aiaäärtes kasvab harilik piimalill – Euphorbia helioscopia. Uhkem ja suurem on teeäärtes ja võsaäärtes kasvav Euphorbia characias. Selliseid väikese puu mõõtu euforbiaid, nagu leidub Aafrikas ja ilupuudena mujal soojal maal, näiteks Madeiral, Kreeka saartel ei ole. Ilmselt ei meeldi neile siinsed küllalt pikad jahedad talved. Suur osa euforbiaid on okkalised, meile kõige tuttavam neist on vist verevate ülemiste lehtedega jõulutäht, Euphorbia pulcherrima. Okkaliste põõsaste keskel võib märkamata jääda üks tamm – torkivatipuliste väikeste lehtedega Quercus coccifera. Tema nimes (eesti keeles on selleks pakutud „värvitamm“) elab edasi punase värvi nimetus, mida saadi sellel tammel elavatest-toituvatest Kermes-perekonna putukatest. See tamm on visa, elab üle kitsede ja lammaste karjatamise, kasvab üldiselt põõsastena või väikeste puudena, tema tõrud on aga nagu tammetõrud ikka. Värvitammele on väga lähedane Palestiina tamm – Quercus calliprinos, mis kasvab ka suureks puuks, kui tal muidugi kasvada lastakse. Ilmselt olid kaks uhket tammepuud Püha Panteleimoni kabeli juures Palestiina tammed.

Okkalised on päämiselt madalad taimed ja kõrgemate taimede, näiteks puude alumised osad: kõik, mida tuleb kaitsta rohelisesööjate eest. Kõrgemale nad enamasti ei ulata, kaelkirjaku taolisi olevusi oli ja on maailmas vähe, kitsi-lehmi-lambaid ja nendesuguseid aga ohtralt. Nende keskel elades peavad kaktused ja teised taimed midagi enesekaitseks ette võtma. Okkad, astlad, ogad ja kuis botaanikud neid kutsuvad, on lihtne ja küllalt tõhus lahendus. Putukate ja mitmetsugu ussikeste-röövikute vastu okkad muidugi eriti ei aita, aga ega siin võimalikest kõige täiuslikumas maailmas pole paraku midagi täiuslikku. See viib mõtte Leibnizile, kes olevat vanaspõlves mõnd ussikest uurides pannud ta ilusti puulehele tagasi, kust tema võttis. Huvitav, kuidas suhtus Leibniz tõenäosusse, statistikasse? Täiuslik maailm ei tohiks nagu toimida statistiliste seaduste järgi. Aga toimib. Statistilised seadused ütlevad, kui paljudest tõrudest kasvavad tammepuud, kui palju sünnib tuhande vastsündinu kohta mõne päriliku haigusega beebisid. Või seda, kui palju Eesti järvedes-jõgedes suve jooksul upub inimesi.

Üks kaval viis taimedel vilets, ennekõike kuiv aastaaeg üle elada on tõmbuda kokku väikeseks sibulaks või mugulaks ja kaduda maa alla peitu, kuni vihmad paakunud maa jälle pehmeks ja niiskeks sulatavad. Õitsemiseni on veel aega: tuleb oodata ka tolmeldajatele paremaid ilmasid. Kevadet. Päris luuletaja ütleks ka, et inimesi, kes lilli imetlevad. Aga lilledel pole inimestest sooja ega külma. Niipalju küll, et mõõduka maaharimisega, nagu siin saarel, loob inimene juurde ökonišše ka lilledele. Ja toob teadlikult või teadmata kuskilt uusi liike, kes vahel kodunevad. Nagu siin jäätmaadel vohav juba nimetatud Bermuda jänesekapsas. Olen kohanud ka hoopis põnevamaid eksoote. Korra hakkas päris kõrvalises kohas lagunenud tara ääres keset okkalist padrikut silma üks Passiflora – ametlikult vist kannatuslill, ütleksin ise, et valulill. On ju vana kirikulaul „Oh Jeesus, sinu valu…“. Valulilli on mitmeid liike, aga siin Kreeka saartel pole tema kodumaa, perekonna üle kahesaja liigi kasvab Ameerikas. Oma ladinakeelse nime on nad saanud katoliku vaimulikelt, kes leidsid passiflora õites õige mitmeid Jeesuse ristisurma märke: kolm emakasuuet on kolm naela, viis tolmukat – viis haava Lunastaja kehal jne. Ma ei tea, kas ja kui edukalt valulill meil toataimena kasvaks, üllatus oli aga teda siin väga segases seltskonnas märgata. Oli vast jäänud ajast, mil maja ja aeda hoiti korras ja istutati ilutaimigi. Ent Passiflora’l on üks kasulik omadus – ta on väät ja suudab ka padrikus leida tee üles, valguse poole. Konkurentsis siinsete väätidega, kellest kõige enam silma torkab juba nimetatud Smilax aspera, jalakäijate nuhtlus, erandlik taim liilialaadsete sugukonnas. Tema õisi pole mul seni olnud võimalust näha, marju küll. Neid, ilma maitseta marjakesi olla kreeklased muiste pidanud ja kasutanud vastumürgina kihvtituste puhul. Mürke on siin maal ja mujal Vahemeremaadel kasutatud – sageli ka kurjasti – vähemalt Sokratese ajast saadik. Surmaputk – Conium maculatum oli ilmselt see, mis tappis nooresoo ärarikkumise pärast surma mõistetud mõttetarga. Surmaputkega võib konkureerida mürkputk, mis samuti kasvab nii meil kui Kreekas. Igatahes ei maksa siingi hajameelselt mõnd kõrt või lehekest närida, kui pole kindel, millega on tegu. Putkede teemal olen Eestis lastele-lastelastele ikka hoiatavaid epistleid lugenud, loodetavasti on neist olnud kasu. On aga putk, mille noori võrseid vanaisa mind sööma õpetas ja mida nüüdki mõnuga söön – see on heinputk. Mis meil maal künkakupli niiskematel servadel nii agaralt vohab, et ei saa meelde tulemata jääda Viivi Luige fraas „heinputkede õitsemispühast“.

Õitsmispüha, õitemeri… Seda näeb nii söötis põldudel, kus hõlmine iminõges – Lamium amplexicaule õilmitseb võistu mingi ristõielise umbrohuga, mille nime pole suutnud kindlaks teha: tal on palju sugulasi ja need kõik kangesti ühte nägu. Siin oleks vaja korralikku taimemäärajat, raamatut. Hiljem õitsevad söötidel (neid on küll palju vähemaks jäänud) ja teeäärtes taimed, mida nimetaks hää meelega metsikuteks tokkroosideks. Kaldun arvama, et tegu on ühe kassinaeri liigiga, vahest isegi mets-kassinaeri (Malva silvestris) või Egiptuse kassinaeriga (Malva parviflora). Ka meie majakese aed oli umbrohu-õitemeri – siin täitis Rakvere raipe sugulase rolli Bermuda jänesekapsas. Aga sellele õitemerele tegi maa pärisperemees Jorgos kiire lõpu, nüüd kasvavad aiamaal kartulid, tomatid, sibulad ja muu aiavili. Putukate söödamaa jäi napimaks, asja aitasid natuke parandada õide läinud apelsinipuud ja muud tsitruselised. Ja põgusalt end valgesse ehtinud aprikoosipuu, mis kuu aega hiljem juba kannab ja ka maha poetab pisikesi viljasid. Mõni nädal tagasi olid täies kasvuhoos ja hakkasid õitsema meie viljade – kaera, odra ja nisu metsikud sugulased, näiteks Avena fatua, mis on väljanägemiselt kaer mis kaer. Nüüd on nad suuresti kuivanud ja luitunud. Meie põlluviljad ongi pärit põuastelt aladelt, kuivadest jääaegsetest savannidest, kui nende kodumaal – Lähis- ja Kesk-Idas – kliima ei annud taimedele pikka kasvu- ja küpsemisaega ja sundis neid ka varuma seemnetesse palju tärklist. Mis kõik aitab meil neid kasvatada ka põhjamail, meie lühikesel suvel.

Mõned nädalad tagasi oli suurte ülaste – valgete, siniste, lillakaspunaste õitseaeg. Siin-sääl olid lagedamad kohad puude vahel ja teeäärtes neid tihedasti täis. Tõelised suure kevade kuulutajad. Nüüd, kui suur kevad käes, ehivad nõlvu ja padrikuservi kaks Cistus’e liiki: Cistus crispus ja Cistus salviifolius. Siit-säält, vahel lausa asfaldipragudest ilmuvad välja meie tuttavad punased moonid. Meile põhjamaalastele tuletavad tsistused meelde kibuvitsu, kuigi pole neile kuigi lähedalt sugulased. Eesti keeli on neid nimetatud kiviroosikuteks, mis nimi mulle sugugi vastuvõetav ei ole. Tuletab kangesti meelde sõna „rootsik”. Terminoloogias olgu, aga siin ju parem kasutada ladina sõna, maakeeli võiks rahuga olla kiviroos. Nagu on tokkroos, põdrasammal, mannakaktus, okasõun, kress, kastan või valge akaatsia. Terminoloogiliselt valed, aga elavas keeles normaalsed. Ma olen rahvakeele, elava keele poolt. Elav keel ja kirjanduskeel ei saa käia terminoloogia nõudmiste järgi.

Käisime pikemal retkel Püha Panteleimoni kabeli juurde, mis on üks sadadest siinsetest kabelitest, mida kreeka keeli nimetatakse parekklisi, umbes „kirikusarnane“. Seda käiku meenutades tulevad silmade ette õitsvad kiviroosid, nende taga loavarrelised Spartium’id oma uhkete kollaste õitega, kõrgemal nõlval suur õisi täis Styrax. Teisel pool teed on suured oliivi-istandused. Õlipuudki on õide puhkemas, kirjade järgi olevat nende õietolm väga allergeenne. Varsti saame näha ja tunda. Suurte ja uhkete õitsejate varju on nüüd jäänud esimesed, tagasihoidlikud lilled, mis rõõmustasid silma juba südatalvel: valgete õitega kummel. Samasugune teekummel, Matricaria chamomilla, nagu meilgi aias. Lõhnab ka samamoodi. Ja arvatavasti ka mõjub. Kummeliga olen oma haigeid igemeid tohterdanud ja usun temasse kindlalt.

Talvel ei olnud küla vahel suuremat liikumist, nüüd sõidavad oma aedade ja põldude juurde talumehed traktorite ja veoautodega. Siinne taimekasvatus vajab tublisti lisavett. Omal ajal hoiti vett ilmselt ka suurtes savinõudes, mille kilde on mitmel pool ohtralt leida. Nüüd on Samose maa tihedasti täis veetorusid. Kartulimaal on igas vaos augukestega veetoru; vahetevahel keeratakse vesi lahti, siis torud tilguvad ja kastavad kartuleid, kapsaid, peete, tomateid ja muud. Siin kohtasin esimest korda taime nimega okra – Abelmoschus esculentus, mida siin samuti kasvatada saab. Nagu ka arbuuse, meloneid ja mida kõike veel. Sümpaatne on Samosel see, et maastiku mitmekesisus on alles. Aiad-istandused-põllud on väikesed, nende vahel on kiviaiad, nüüd vahel ka betooniga parandatud ja silutud. Aedade ääres, teeäärtes aga on ruumi sellelgi, mis Vanajumal siin kasvama on pannud – lilled, rohud, kõrred, põõsad, puhmad, väädid ja muu. Nii on Samos parasjagu tõesti ökosaar, kus inimene ei ole kõike radikaalselt ümber kujundanud. Teda on aidanud hoida traditsioon, põllumeeste alalhoidlikkus, ent ka see, et suuri põllumassiive siin õigupoolest luua ei saagi: maa on liiga mägine-kivine. Ja nüüd on Samose maastiku-elustiku kaitsmisele oma toe annud ka see, et siin näib öko- ja/või bio-viljelus olevat vägagi soositud. Loodame, et ka jääb soosituks ja Samos püsib paigana, kus võivad õitseda kõik lilled, rahus kasvada männi- ning küpressimetsad ning oma mõtteid mõelda filosoofid, kirjanikud ja kõik muudki.