Üldiselt üksiku, globaalselt kohaliku poole. Alexander S. Duff: Heideggeri tont universaalsete väärtuste õõnestajana. Rein Müllerson: Unipolaarse riikidesüsteemi lõpp ja rahvaste kontserdi vajadus. Jüri Saar: Maha postmodernistlik relativism, elagu uus realism! Siegfried Kracaueri olupilt kontoriametnikust kui inimtüübist. Matthew Arnoldi luuletus mõõnavast usumerest. Sveta Grigorjeva, Mart Kanguri ja Triin Soometsa luulet. Inuiti jutt (tlk Lauri Sommer) ja Siim Sinamäe novell “Kolmekesi Prostokvašinos”. Varvara & Mari meediakunst. Märten Rattasepp Indrek Harglast, Lauri Sommer Tõnis Tootsenist, Vilja Kiisler Toomas Kümmelist. Aastasisukord.
sisututvustus
-
Vikerkaar 12 2016
-
Vikerkaar 10-11 2016
Vikerkaar pöörab paremale! Joseph de Maistre inimohvritest ja revolutsioonist. Isaiah Berlin de Maistre’i verisest kujutlusilmast. Julius Evola: Rass ja džihaad. Lev Trotski natsidest. Jan-Werner Müller: Kuidas mõista ja mitte mõista populismi? Christopher Schaefer: Donald Trump ja maailm. Cas Mudde: EL-i paremradikalismi perfektne torm. Ulrike Guérot tsentripoliitika nurjumisest Euroopa Liidus. Marek Tamm uusreaktsionääridest. Aro Velmet: Katoliku internatsionaali võitlus “sooideoloogiaga”. Jaanus Vogelberg: Välisuudised paremmeedias. Paavo Piigi intervjuud paremradikaalidega. Rainer Kattel häälekast hääbujast Hardo Pajulast. Kalle Lasni vasakalternatiiv (Anders Härm).
-
Vikerkaar 9 2016
Puud ja metsad: William Cowperi raiutud papliväli, Art Leete komide pühast ja hämarast metsast, Jane Costlow moskvalaste võitlusest parkide eest. Amar Annus seletab nõiduseusku. Ingrid Ruudi Eesti Rahva Muuseumi eksistentsialistlikust arhitektuurist. James Robertson Kaur Kenderist ja tema protsessist. Hasso Krull Tõnis Vilu utoopilisest ajast, Enn Kasak vaba inimese eetikast Spinozal, Paavo Matsin Meelis Friedenthalist, Indrek Ojam Mehis Heinsaarest. Aare Pilve, Ralf Sauteri, Mehis Heinsaare, Andrus Kasemaa, Elin Sütiste luuletused, Paavo Matsini, Mikk Pärnitsa, Carolina Pihelga ja Kai Kase proosat.
-
Vikerkaar 7-8 2016
Need, kes ei mahu pildile. Merilin Piipuu: marginaalid ajaloos. Aet Annist: pendelmigrandid kodus ja võõrsil. Kevin Moss: homoseksuaalid NSVL-is. Evelin Tamm naisajaloost. Marko Uibu: konspiratsiooniteooriad ja Telegram.ee. Meelis Oidsalu: Nihilist.fm-i võitlus tsensuuriga. Heli Allik HAPKOMAH-ist. Elo-Hanna Seljamaa: Saja rahva lood. Margit Lõhmuse ja Maarja Kangro transgressiivsed novellid. Punane bukett II (järelsõna Aare Pilvelt). Peatükk Joyce’i “Ulixesest”. Anna-Stina Treumundi kunst
-
Vikerkaar 6 2016
Antropotseen ehk inimese vormitav planeet Maa. Paul Crutzen ja Eugene Stoermer uuest ajastust. Christine Bonneuil: neli poliitilist nägemust kohastumisest antropotseeniga. Kate Brown Tšernobõli jäljest, mis kustutab piirid kehade ja keskkonna vahel. Kadri Tüür humanitaaride rollist antropotseeni mõistmisel. Tiit Hennoste jätkab arutlust räpist. John Rawlsi liberalismist ja Ernesto Laclau populismist. Mart Kuldkepi, Jüri Kolgi ja Triin Soometsa proosat, Kelly Turgi, Kristina Viina ja Maarja Kangro luulet, Kristjan Haljaku sonette. Art Allmäe kunstiteosed.
-
Vikerkaar 4–5 2016
Arenguabi, assimilatsioon, asüül, eestlus, eksiil, ekspatriaadid, emigrandid, Euroopa, humanitaarne mõistus, hõim, identiteedid, illegaalid, immigrandid, inimõigused, integratsioon, kodanikuõigused, kodumaa, laagrid, liberalism, mitmekesisus, multikulturalism ja selle kriitika, pagulased, piirid, põgenikud, rahvas, rahvus, rändekriis, rühmaõigused, sans-papiers, suveräänsus, sünnipära, varjupaigataotlejad, võõrad, võõrtööjõud, vähemused, välismaalased, ühtekuuluvus, ümberasujad – neil teemadel kirjutavad Eva-Maria Asari, W. H. Auden, Seyla Benhabib, Martin Ehala, Hille Hanso, Andrei Hvostov, Andrei Ivanov, Katrin Kivimaa, Kari Käsper, Oudekki Loone, Daniele Monticelli, Ulrike Plath, Rein Raud, Kaia Sisask, Sigrid Solnik, Urmas Vadi, Kert Valdaru jt. Lisaks luulet, arvustusi ja Vikergallup.
-
Vikerkaar 3 2016
Tõuseb selle maa räpp: praktikas – Beebilõust –, teoorias – Heli Allik. Jan Kausi, P. I. Filimonovi, Martti Kalda fiktsioonid; Kristjan Haljaku illuminatsioonid. Andrei Ivanov Péter Nádasi “kehaeeposest”. Nádas armastusest ja ühiskonnast. Camille Robcis inimõiguste universaalsetest ja kristlikest juurtest. Pomerantsev ja Šehhovtsov: Kesk-Euroopa pöördub paremale. Kivirähk Mikitast, PIF Ivanovist, Margust Ott Jüri Kolgist, Oliver Berg Jim Ashilevist, Ulrike Plath Juri Lotmani köögiajaloost. Tiit Pääsukese värvimeel.
-
Vikerkaar 1-2 2016
TÜHI & TÄIS – vana ja uus: vaakum, tühisus, eimiski, eitus, absurd, nihilism. Zhuangzi: mittemõtlemine kui mõtlemise algus. Innocentius III inimelu tühisusest (Marju Lepajõe). Daniele Monticelli: Horror vacui ja poliitika alusetus. Alari Allik tühjusest ja seentest. Tõnu Viik filosoofilisest tühjast. William Barrett olematuse maigust. Eneken Laanes inimmina tühjusest Rousseaul ja Gide’il. Alice Kase kaks tühjust (Eik Hermann). Nihilism ja kirjandus (Hasso Krull, Märt Väljataga). Mart Kanguri, Marko Kompuse, Jüri Kolgi jt luulet. Lauri Sommeri, Kai Kase ja Mudlumi jutte. Arvustusi Rein Rauast, Mats Traadist, Alverist ja Lepikust
-
10–11 2015
Läheb poliitiliseks! Alar Kilp Aristotelesest. Edward Gibbon Rooma langusest. Mihkel Kaevats: Fašismi sünd kultuuriajakirjadest. Timothy Snyder: Hitleri ökoloogia. Jüri Lipping: Gulliver (koos Foucault’ga) Maarjamaal. Maria Mälksoo mälust ja julgeolekust, Aro Velmet e-riigist, Gustav Kalm globaalsest valitsematusest, Eero Loone dedemokratiseerumisest. Mark Lilla: Ideoloogia lõpp ja libertaarne nüridus. Resotsialiseerumine x must lipp. Sandra Jõgeva, Armin Kõomäe, Jan Kausi, Jürgen Rooste, Mait Vaigu jutte. Maarja Kangro jt luulet.
Vaata sisukorda
-
1-2/2014 Sisututvustus
KIMBUKE KURJA ÕISI
Bertolt Brechti „Pagulasvestlustes“ pillab härra Ziffel oma vaimukustetulvas terakese: „Jumal on hea … või ta on kõikvõimas“. Ometi on teoloogidel kombeks selles seoses kasutada disjunktsiooni asemel konjunktsiooni: „hea JA kõikvõimas“. Siit kurja probleem: Kui Jumal suudab ja tahab kurja ära hoida, miks on maailmas kurja nii palju või üleüldse? Kuid see on ainult üks kurjusega seotud küsimustest, millega värske Vikerkaar rinda pistab. Topeltnumber üritab võtta kurja kui nähtuse, mõiste ja sõna kümmekonna käsitlusega piiramisrõngasse.
Keeleteadlane Kristiina Ross uurib eesti sõnade ‘kuri’, ‘halb’ ja ‘paha’ tähendusväljade muutumist piiblitõlke taustal: kui vanemal ajal tähendas ‘kuri’ hea vastandina muuhulgas viletsat, kehva ja saamatut, siis aegamisi on jäänud peale moraalse õeluse (või ka looduslike kannatuste) värving. Sarnane areng iseloomustab muidki euroopa keeli, igaühes natuke eri moel.
Usuteadlane Urmas Nõmmik vaeb Iiobi raamatut, mis tõstatab Vanas Testamendis kõige meeldejäävamalt Jumala teede äraarvamatuse ja headele osaks langeva kurja teema. Valgustatud skeptik David Hume nurjab „Dialoogides loomulikust religioonist“ kõik katsed tuletada maailmas valitseva korra põhjalt hea ja kõigeväelise Jumala olemasolu. Paul Ricoeur annab entsüklopeedilise ülevaate kurjuse väljakutsest filosoofiale, teoloogiale, ka praktikale, jõudes juudikristliku ja budistliku traditsiooni dialoogi vajaduseni. Alari Allik astubki sammu õhtumaisest ringist välja, käsitledes jaapani põrgukujutelmi ning järeldades troostivalt (või panglossistlikult?): „Kui mõista, et iha hea elu järele viib ainult suurema kannatuseni, muutub seesama halb elu, millest põgeneda taheti, korraga üsna heaks. Iga kord, kui tekib tunne, et elame kurjuse ja allakäigu ajastul, tuleb mõelda, et tee taevasse viib läbi põrgu.“ Suure sõnameistri Lev Tolstoi jaoks („Kurja juur“) oli kurja probleemi lahendus ilmselge ja lihtne: unustada see, mida riik ja kirik meile kristluse pähe pakuvad, ning lõhkuda kurjale kurjaga vastamise ring. Inimene on ju loomult hea. Essees, mis lähtub ajaloolase Jules Michelet´ nõiaprotsesside-teemalisest raamatust, harutab Georges Bataille kurja juurestikku hoopis teistmoodi: kuigi meil on loomuomane kalduvus pageda surma ja kõige eest, mis surma meenutab, on eluspüsimiseks tarvis oma hirmu objekt elusse sisse lõimida, et see päriselt ei ununeks. Slavoj Žižeki mõtisklus „Radikaalne kurjus kui freudistlik kategooria“ haarab väga kirjut teemaringi (holokaust, Gulag, Abu Ghraibi piinamised, humanitaarabi, immigratsioon, inimõigused ja poliitilised õigused, valgustuse dialektika, sadism, surmatung jne), et jõuda järelduseni: „kuratlikul kurjusel“ ehk kurja tegemisel kurja enese pärast ei ole midagi pistmist totalitaarsete ekstsesside poliitilise kurjusega. Jaan Sootaki arutlus viib meid karistusõiguse valda, püüdes määratleda piiri, kust alates inimese käitumise reguleerimiseks ei piisa moraalinormidest ja peab sekkuma karistav riik, ning rõhutades varjatud kuritegevuse vajalikkust juriidilise normi kindlustajana. Üks kurjavaldasid, mis on kuni viimase ajani jäänud riigi karistava pilgu eest varju, on perevägivald. Seda tematiseerivad Vikerkaares Marko Mäetamme kunstiteosed, mida saadavad sotsioloog Kadri Soo ja kunstiteadlase Katrin Kivimaa kommentaarid.
Tundub, et kurjuse bioloogilis-meditsiinilise, psühholoogilise, antropoloogilise, teoloogilise, moraalse, juriidilise, poliitilise, esteetilise ja lingvistilise aspekti pelgaks kaardistamisekski kuluks vähemalt ajakirja aastakäik. Mõne aspektiga oleme küll juba ammu algust teinud: Vikerkaar on ajaloo vältel avaldanud Ülo Valgu raamatu „Kurat Euroopa kultuuriloos“ (1994), peatükke Konrad Lorenzi raamatust „Niinimetatud kurjus: agressiooni loodusloost“ (1996, nr 1-2) ja Georges Bataille kogumikust „Kirjandus ja kuri“ (1995, nr 4), tutvustanud riivamisi Hannah Arendti vaateid kurja banaalsusest jne. Aga võitlus kurjaga jätkub!
