Toeta

Vaatenurk

  • ,

    Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd

    TÕNIS SAARTS

    Ilmunud Vikerkaar 2008, nr 4-5

    Sellised sündmused nagu aprillikriis ei teki tühjale kohale ega möödu ka sügavamaid sotsiaalseid tagajärgi jätmata. Aprillisündmustel on pikk eellugu, mis on seotud paljude struktuursete probleemidega Eesti poliitikas ning mitmete ühiskondlik-poliitiliste protsesside kulminatsiooniga, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada kui “sundeuroopastumise või sund­lää­nestumise läbikukkumist”. Toimunu tagajärjeks on palju suletuma ja vähem dünaamilise ühiskonna- ja demokraatiamudeli teke, mida võiks nimetada “rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”.

    Alustada tuleks pronksisõja juurtest. Põhiküsimuseks on, miks niisugune seni üsna kõrvaline teema nagu ühe monumendi asukoht üldse ühiskondliku debati keskmesse tõusis ja lõpuks nii konfliktse lahendusega päädis? Asi pole ju ainult selles, et ajalugu mõisteti kahes kogukonnas erinevalt või et Vene saatkond tegi tõhusalt orkestreerimistööd.

    Põhjusi tuleb otsida struktuursetest probleemidest ja ühiskondlikest protsessidest, mis olid Eesti ühiskonnas küpsenud juba selle aastakümne algusest. Struktuursetest põhjustest nimetaksin tasakaalustamata parteimaastikku ja majoritaarset poliitikategemise stiili. Laiematest ühiskondlik-poliitilistest põhjustest – vastureaktsiooni sundeuroopastumisele. Struktuursed põhjused seletavad suuresti ära, miks oli peaaegu võimatu olukorda lahendada ilma kumminuiade ja veekahuriteta, protsessikesksed tegurid aitavad meil mõis­ta, miks üldse ühe monumendi teema nii jõuliselt poliitiliseks päevaküsimuseks tõusis.

    Majoritaarse poliitikategemise stiili needus

    Kõigepealt struktuursetest põhjustest. USA politoloog Arend Lijphart on eristanud kahte demokraatia mudelit: konsensuslikku ja majoritaarset demokraatiat.1 Ma­joritaarse demokraatia puhul on harilikult ühel parteil parlamendis enamus. Ta suudab täiesti üksi moodustada valitsuse ning saab valitsedes sisuliselt opositsiooni eirata (nt Suurbritannia). Konsensusliku mudeli puhul on tavalised koalitsioonivalitsused, kus ei saa probleemidele puhtalt jõupositsioonilt läheneda ning tuleb arvestada ka oma partneritega ja tihti ka opositsiooniga (nt Skandinaavia). Tänapäeval on neid kaht tüüpi hakatud järjest enam siduma ka poliitilise kultuuriga ja üldise poliitikategemise stiilidega.2 Majoritaarse mudeli puhul võib teerullipoliitikat tihti tasakaalustada arenenud ühiskondlik väitluskultuur (nagu Suurbritannias) ja ka konsensuslikus demokraatias võib esineda pigem ma­jo­ritaarsele poliitikastiilile iseloomulikke elemente. Kuigi formaalselt peaks Eesti oma koalitsioonivalitsuste ja küllalt iseseisva parlamendiga kuuluma konsensuslikku demokraatiat esindavate riikide perre, pole see poliitilist kultuuri vaadates sugugi nii. Poliitika tegemise stiil on Eestis selgelt majoritaarne, ehk rahvakeeli teerullipoliitika või “tankiga üle sõitmise” poliitika. See on stiil, kus “võitja võtab kõik” ning läbirääkimiste ja konsensuseotsingute asemele astub pigem jõupoliitika. Kõik see tuli eriti selgelt esile ka pronksikriisis. Jah, äärmuslastega ei saa läbi rääkida, aga kui tõesti oleks tõsiselt pingutatud, oleks kindlasti kas või mõõdukama osaga vene kogukonna esindajatest mingi kompromissini jõutud.

    Majoritaarse poliitika juured viivad Eesti puhul 1990. aastatesse. Iseseisvusvõitluse ja sellele järgnenud põhimõtteliste ja eksistentsiaalsete valikute tingimustes polnudki eriti ruumi kompromissideks ja pikkadeks konsensuseotsinguteks. Teerullipoliitika osutuski enamasti täiesti õigustatuks ja efektiivseks. Ilmselt oli mõnedel õrn lootus, et 21. sajandil on poliitiline kultuur Eestis kuidagi iseenesest edasi arenenud ja teisenenud. Aprillisündmused tõestasid veenvalt poliitikateadustes juba ammu tuntud tõdemust: poliitiline kultuur on fenomen, mis muutub väga aeglaselt.

    Kuid siiski oleks kõik toimunud vähem forsseeritud vormis, kui Eesti parteimaastikul oleksid kaaluvihid olnud enam-vähem tasakaalustatult paigutatud nii parempoolsele kui vasakpoolsele kaalukausile. Praegust Eesti poliitikat iseloomustab kahe üsna ühenäolise paremerakonna (IRL ja Reformierakond) halastamatu konkurents. Sellest, et pronkssõdur oli osa Reformierakonna geniaalsest strateegiast, kuidas IRLile n-ö ära vajutada, on üsna palju kirjutatud. Kui parteimaastik oleks Eestis tasakaalustatum, ei võistleks meie juhtparteid omavahel teemal “kes on kõige kõvem rahvuslane”. Arutelu käiks rohkem majandus- ja sotsiaalpoliitiliste valikute üle ning monumenditemaatika tõustes poleks sellest saanud nii ahvatlev instrument konkurentide tasalülitamiseks.

    Kiirus, millega seda nii riskantset operatsiooni hakati ette valmistama, oli ennekõike tingitud kartusest, et venitamise korral korjavad hoopis konkurendid punktid endale. Kui Ansip oleks viivitanud, hakanuks IRL seda kohe oravatele nina alla hõõruma. Tegutseda tuli kiiresti, valikuid ei jäänud. Seega pani Reformierakond end sisuliselt sundseisu juba siis, kui teema oma põhiliseks valmisloosungiks tõstis.

    Niisiis olid majoritaarne poliitikategemise stiil ja parteikonkurentsi loogika põhilised struktuursed tegurid, mis muutsid šansid monumenditüli ilma avaliku konfrontatsioonita lahendada juba ette ülimalt komplitseerituks, kui mitte võimatuks.

    Sundeuroopastamise grimassid

    Õhku jääb veel küsimus, miks see üsna marginaalne probleem nii äkki kerkis avaliku debati keskmesse. Selle mõistmiseks tuleks analüüsida Eestis viimastel aastatel toimunud ühiskondlik-poliitiliste protsesside olemust.

    Need protsessid võib koondada ühe märksõna alla: vastureaktsioon sundeuroopastamisele. Erialases kirjanduses seostub euroopastumise mõiste enamasti Euroopa Liiduga, Euroopa integratsiooniga ja teatud poliitikate ühtlustamisega liikmesriikide tasandil.3 Meie aga vaatleme siinkohal seda nähtust pigem poliitilise sotsioloogia perspektiivist, kui ühiskondlikku protsessi. Pigem isegi kui “sund­lää­nes­tamise” sünonüümi.

    Alates 1990. aastate algusest oli “tagasipöördumine Läände” Eesti ühiskonna ja poliitilise eliidi põhiprioriteet. Euroopa Liit ja NATO olid teetähised, milleni jõudmise nimel oldi valmis nii mõnigi põletav ühiskondlik probleem kalevi alla lükkama või minema kompromissidele, mida laiem ava­likkus polnud tegelikult valmis aktsepteerima. Euroopa Liidu liikmeks saamisega kadus äkki vajadus “näidata”, kui tublid ja euroopastunud me oleme, ning paljud seni mahavaikitud pin­gekohad hakkasid taas aktualiseeruma.

    Kui jälgida viimaste aastate Eesti poliitikute retoorikat, siis kas seal on märgata argumente stiilis: “Euroopas tehakse ju nii”, “Euroopas on nii kombeks”? Ilmselt väga harva, kui üldse. Aastatel 1997–2003 aga kuulusid need poliitilise argumentatsiooni raudvarasse. Nüüd räägivad meie tipp-poliitikud avalikult, et me ei pea enam iga hinna eest Euroopast lähtuma ja võime teha kõike omamoodi. Toimunud on oluline mentaliteedinihe. Anu Toots on selle väga tabavalt ristinud “vastutuulemaa” sündroomiks.4 See ongi reaktsioon sund­lää­nes­tamisele. Ühiskond polnud paljudeks pealesurutud reformideks ja kompromissideks küps ning nüüd toimub jõuline enesekehtestamine.

    Vastureaktsioon sundläänestumisele on avaldunud päris mitmes valdkonnas.  Liiga palju reforme ja muutusi – nüüd on riik valmis ja naudime võidu vilju! Liiga palju tulevikku suunatust – nüüd tegeleme põhiliselt ainult selgeks vaidlemata minevikuga! Liiga palju järeleandmisi koduvenelastele – nüüd näitame, kes on majas peremees! Liiga palju pealesurutud poliitilist korrektsust ja tolerantsi – nüüd on aeg kõigile näidata “eestluse” tõelist olemust, jne.

    Ideedepuudus ja “uue kolmainsuse” leidmine

    Mõnda neist vastureaktsioonidest võiks veidi lähemalt vaadelda.

    Alates käesoleva aastakümne keskpaigast on olnud järjest selgemalt tajutav, kuidas strateegilised reformiinitsiatiivid on Eestis sisuliselt sumbunud ja tulevikudebatt soikunud. Praegune koalitsioonileping on selles osas hea näide: nii strateegilise mõtlemise vaest koalitsioonilepingut pole taasiseseisvunud Eestis enne olnudki (kui mõned lühiajalised jõulurahuvalitsused välja arvata). Miks on selline kinnijooksmine aset leidnud? Põhjusi on mitmeid. Oma rolli on muidugi mänginud rahva “reformiväsimus”. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ja kuna parteikonkurents on tihe, siis ei julgegi keegi potentsiaalselt “kodurahu” rikkuvate algatustega välja tulla. Viimastel aastatel on ka järjest selgemini näha, kuidas poliitilises tippeliidis on toimunud selge arusaamade nihe. Laias laastus võib poliitikuid jaotada kaheks: reformidele / poliitikate elluviimisele suunatud poliitikud (policy-seeking) ja põhiliselt vaid ametiposti hoidmisele orien­­teeritud poliitikud (office-seeking).5 Praeguses Eestis on selgelt prevaleerivaks saanud teine tüüp (1990. aastatel olid ülekaalus esimesed). Pole ka ime, sest praeguse valitsuse juhtpartei on järjest võimul olnud juba üheksa aastat. Siit ei olegi oodata erilist riskide võtmist ja värskeid ideid, vaid ainult etableerumist. See pole niivõrd süüdistus Reformierakonna pihta, kuivõrd kehtivate loodusseaduste konstateerimine. Res Publica tulek 2003. aastal küll lükkas süvenevat etableerumisprotsessi mõ­neks ajaks edasi, kuid kokkuvõttes ainult tugevdas ühiskonnas ja poliitilises eliidis vastureaktsiooni tormakale muutmistuhinale. Stagnatsioon saabus veelgi kiiremini, kui see oleks tulnud muidu.

    Lugeja muidugi küsib, kuidas on kogu see jutt seotud pronksiööga? Väga otseselt. Kui ühiskond ei tegele tulevikuga, siis pöördutakse minevikku. 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse Eestis valitsenud tulevikku suunatud dünaamilise mentaliteediga poleks praegune monumentide-poliitika põhimõtteliselt sobinud. Euroopa Liidu ukse taga seisev riik ei olekski saanud endale pronksiöö-suguseid avantüüre luba.

    2007. aasta Eesti aga sai endale sellist kallist afääri juba võimaldada ja see sobitus kujunema hakkavasse uude, sundlää­nes­tumisele vastanduvasse ühiskondlikku men­taalsusse. Viimased viisteist aastat ei lasknud Euroopa meil oma ajalugu “selgeks vaielda”. Nüüd sai see võimalikuks! Viisteist aastat oli Euroopa meile peale surunud “integratsiooni ja multikultuursust”. Meeldib see või ei, aga Eesti ühiskond pole integratsioonipoliitika multikultuursuse ideed iial omaks võtnud. Pronksiööle järgnenu näitas väga selgelt, mida tegelikult arvatakse.

    Vastureaktsioon sundläänestamisele oli tugev ja ühemõtteline ning seda ennekõike pärast aprillisündmusi. Võimalikuks sai see muidugi seetõttu, et poliitiline eliit sellega ise kaasa läks. Ja kaasa läks ta muude põhjuste hulgas ka sellepärast, et uut eesmärki või ideid, mis oleksid ühiskonda ühendanud, pärast 2003. aastat enam pakkuda polnud. Valitses peataolek. Tekkinud oli otsekui vaakum, mida teatud, mitte just kõige Eesti-sõbralikumad jõud innukalt täitma asusid. Eesti poliitikud aga mängisid end pronksmehega seoses enesele märkamatult kahvlisse ning majoritaarse poliitika ja parteikonkurentsi loogika, mida eespool kirjeldasin, ei jätnudki lõpuks teisi valikuid. Mänguga tuli kaasa minna. Mängu “boonuseks” oli aga see, et need aprilliööd täitsid ilmselge tühiku Eesti ühiskondlikus sihiseades ja identiteediloomes. Euroopa, NATO ja läänestumise kolmainsuse asemel kinnistusid uued suured kinnisideed: rahvuslus, ajalugu ja ohtlik Venemaa. Uus ühiskondlik liim oli leitud!

    Ehitades rahvuslikku kaitsedemokraatiat 

    On räägitud, et aprillisündmused tõukasid Eesti rahvuslik-konservatiivsele arengurajale. Sellele on raske vastu vaielda. Mina nimetaksin seda uut arengumudelit siiski pigem “rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”.

    “Rahvuslik” tähistab siin muidugi tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. Paistab, et rahvuslik konservatism on tõusnud selle aastakümne lõpu Eestis tõeliseks ideoloogiliseks hitiks. Siia alla ei kuulu mitte ainult rahvuslikel tunnetel mängimine, russofoobia, vaid ka jutud tõhusast perepoliitikast kui “imerelvast”, mis kindlasti päästab meid eesseisvast demograafilisest kriisist, katsed konstrueerida “õiget” rahvuslikku ajalugu, monumentidemaania, kse­nofoobsete ja äärmuslike arvamusavalduste (à la Urmas Sutrop ja Martin Helme) loomulikuks pidamine, jne.

    “Rahvuslikkusest” ei saa me aga Eesti puhul muidu aru, kui me ei lisa siia sõna “kaitse”. Kaitsta tuleb meil ennast muidugi ähvardava vaenlase eest – see on Venemaa. Siinkohal oleks ehk õigem kasutada sõna “julgeolekustamine” (securitizing), mida tarvitatakse tänapäeval väga mitmes kontekstis: seoses välispoliitikaga, terrorismivastase võitlusega, immigratsiooniga, HIV-i ja teiste epideemiate vastu võitlemisega jne. Eesti puhul tähistab see pigem rahvusliku julgeoleku diskursuse muutmist keskseks ning kõige ühiskonnas ja poliitikas toimuva nägemist läbi selle prisma. See ongi Eesti rahvusliku kaitsedemokraatia tuum. Pronksiöö sündmuste puhul tuli see väga selgelt esile.6 Kõik ülejäänud tõlgendusviisid, mis julgeolekustamise paradigmasse ei mahtunud, kuulutati riigivaenulikuks.

    “Kaitsedemokraatia” on diskursiivne režiim, mis tekib ühiskonnas, kes tunneb end pidevalt ohustatuna. Selle tulemuseks on, et ühiskonnas hakkavad tööle teatud tsensuurimehhanismid, mis summutavad tavapärase pluralistliku väljendusvabaduse ja selle asemele tekivad mustvalgetel skeemidel põhinevad diskursused. Midagi samalaadset võisime muide teatud mahus näha ka USAs pärast 11. septembrit ja Iraagi sõja algusaegadel. Nagu mainisin, on tegemist pigem diskursiivse ja mitte niivõrd poliitilise režiimiga.

    Kui vaadata, kui aktiivselt käib Eestis viimasel ajal vaenlase kuju ja Peipsi-taguse uue “kurjuse telje” konstrueerimine, siis pole kahtlustki, et me elame rahvuslikus kaitsedemokraatias. Kümnenditagune Eesti ajakirjandus tegeles rohkem Eesti ja Euroopaga. Praegu aga, ükskõik millist meediaväljaannet ka ei avaks, ikka on seal: Venemaa, Venemaa, Venemaa… Keegi ei eita, et probleem on olemas ja tõsine, kuid küsimus on selles, kas lubada seda ilmselgelt üle forsseerida või mitte.

    Rahvuslik kaitsedemokraatia Eesti variandis pole mingi ebademokraatlik ühiskond. See pole ka uus “vaikiv ajastu”, nagu mõned intellektuaalid ja sotsiaalteadlased on väitnud. Tegelikult on küsimus peamiselt ainult selles, kuidas saavutada diskursiivset monopoli kolmes valdkonnas: Ve­nemaa, vene vähemus ja ajalugu. Nende teemade tasalülitamisega summutatakse aga suur osa vabast avalikust diskussioonist. Rahvuslikus kaitsedemokraatias ei saa lihtsalt lubada, et neis küsimustes käiks vaba arutelu. Seda võib ära kasutada vaenlane ja seetõttu peab siin olema “üks ja õige” seisukoht. Küsimus on ohustatud riigi julgeolekus.

    Kas meil on üleüldse paremaid valikuid?

    Rahvusliku kaitsedemokraatia teiseks var­juküljeks on, et selle katte all võib riik hakata teatud olukorras piirama kodanikuvabadusi ning ei ole kedagi, kes seda efektiivselt vastustada julgeks. Pihli eelnõud olid siin esimeseks märgiks. Loodetavasti on siiski Eesti demokraatia piisavalt tugev, et seesugustel algatustel teoks saada ei lubata.

    Rahvuslik kaitsedemokraatia pole ka kuigivõrd huvitatud kodanikuühiskonna ja -osaluse arendamisest. Osalus ja pluralism ei lähe eriti kokku rahvuslikus kaitsedemokraatias valitseva suletud ja sissepoole pööratud vaimsusega.

    See on mentaalsus, mis kuidagi ei haaku ka globaliseeruva maailmaga, kus märk­­­sõnadeks on avatus, sallivus, piiride ületamine ja eneseväljendamine.

    Minevikku pööratud ja kindlusementaliteediga ühiskond ei saa transformeeruda edukaks innovatsioonimaaks. Innovatsioon eeldab hoopis vastupidiseid rõhuasetusi: tulevikku orienteeritust, avatud mõt­lemist, võõra aktsepteerimist (kui seda saab edukalt kasutada millegi uue sünteesimiseks). Rahvuslikus kaitsedemokraatias on poliitikute põhiprioriteediks jul­ge­olekus­tamine. Riigi hoidmine globaalses konkurentsis ja selle üle muretsemine ei suuda tihtipeale viimasega konkureerida. Tundub tõeliselt hämmastav, kui vähe Eestis viimastel aastatel esitatakse küsimust: mis meist 10 või 20 aasta pärast saab? Kedagi nagu enam ei huvitagi see. Innovatsioonist ja teaduspõhisusest on saanud pigem sõnakõlks. Poliitiline eliit on haaratud rohkem minevikutontidega sõja pidamisest kui uute strateegiliste sihtide seadmisest. Rahvuslik kaitsedemokraatia võibki olla aeglane, kuid järjekindel perifeeriaks muu­­­tumise tee.

    Muidugi võib katse üles ehitada rahvuslikku kaitsedemokraatiat olla ajutise iseloomuga ja selle ideoloogia ummikusse jõudmine peagi kõigile silmaga näha.

    Juhul aga, kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase “uue külma sõja” kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?

    1 A. L i j p h a r t, Democracies: patterns of majoritarian and consensus government in twenty-one countries. New Haven; London, 1984.

    2 R. E a t w e l l, European political cultures: conflict or convergence. London; New York, 1997.

    3 Vt Politics of Europeanization. Ed. K. Featherstone, C. M. Radaelli. London, 2004.

    4 A. T o o t s, Vastutuulemaa. Sirp, 21.12.2007.

    5 Vt nt: M. G a l l a g e r, M. L a v e r, P. M a i r, Representative government in modern Europe. Boston etc, 2001.

    6 See tõdemus ilmneb ka 2007. aasta “Eesti inimarengu aruandest”, kus on pikemalt juttu mitte-eestlastest Eesti ühiskonnas ning lühidalt ka aprillisündmustest.

  • Substantsiga kahekesi

    MARJU LEPAJÕE

    Möödunud 2016. aasta põhiküsimuseks võiks pidada küllap maitseküsimust. Selles suhtes oleks ehk isegi parem olnud, kui aasta oleks üldse ära jäänud. Ühine mõtteruum oli nii pikalt täidetud kauge kontinendi presidendivalimiste ja muuga, milles ei torganud silma see, mis seal on, vaid see, mida seal ei ole – intellektuaalset sarmi ei ole. Enesestmõistetavana mõjus seetõttu Statistikaameti hiljutine teadanne, et töövõimetusprotsent Eesti elanikkonnas on jälle järsult kasvanud.

    On väheusutav, et rahva elu- ja töövõime tagasi tuleks, kui argipäevas puudub sarm, kui ei kohtu hea maitsega. Sellest sõltub kõige otsesemalt elutahe, tulevik. Olukord on aga keeruline, sest hea maitse on teadagi raskesti määratletav, kasvades ja edasi kandudes pigem intuitiivselt, ilmnedes muutustes, mitte kordustes. Selle puudumist on kerge märgata, aga teostamine võib põhjustada raskeid sisekonflikte.

    On ju üks traditsiooniline hea maitse tunnus, võiks isegi öelda läänelik põhiväärtus, mitte tormata esimeses tuhinas lugema samal aastal ilmunud raamatuid, vaid lasta neil trükituna n-ö küpseda, tõmmata, rahuneda, et teose sügavamad voorused saaksid ilmnema hakata aegamisi, diskreetselt. Selge reeglina on seda väljendanud Ralph Waldo Emerson: „Ära loe iialgi raamatut, mis pole aastat vana!“[1]

    Ent kuidas ennast ikkagi maha suruda, kui üheainsa aasta vältel ilmusid raamatulettidele neli mõttelist mäge: Tiit Hennoste „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul: hüpped modernismi poole“, I (483 lk); Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse ajalugu“ (735 lk); Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest“ (919 lk) ja sinna otsa justkui väljasõit rohelisse Hasso Krulli „Mõistatuse sild“ (413 lk)? Kas sellist passaaži on eesti kirjandusteaduse või kirjandusrefleksiooni ajaloos ühe aasta jooksul üldse varem olnud? Selgub, et 2016. aasta oli hoopiski unikaalne aasta, kuigi karm, sest eetris edastati miskipärast muud: ERR-i Kultuuriportaali uurides ei ilmne, et näiteks Rahvusringhäälingu telepildis oleks neile köidetele pühendatud terve aasta jooksul üle 15 minuti (kõigi peale kokku)! Muidugi, kui tegemist on hea maitse kantsiga, siis oleks võinud ju meedialt oodata esimesi muljeid näiteks 2014.–2015. aasta saavutustest kirjandusloo uurimisel, aga ka neid ei paista. Kui ka juhuvestluses praegu küsida, mis oli 2014. aastal eriti mõjuv, on vastused ebalevad: ilmselt liiga värske asi. Tekib küsimus, millises vormis oleks kirjandusuudis üldse võimalik? Kuidas kujundada rahvuskehandi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega sõnumeid?

    Ent vitaalseid tüüpe siiski on, nietzschelikke, taltsutamatuid, kes ikkagi on juba kõike lugenud ega vaeva ennast probleemidega, mida teha. Komisjonid töötavad reipalt, aplaus järgneb aplausile, au-innad, kiitusekirjad, nagu ütleb Luts. Neli kapsapääd korraga!

    Aga edasi? Mis edasi saab? Peas üha virvendab üks 1910. aasta Valga lätikeelne ajaleht Kahwi, milles Johannes Semper kirjutas (küll varjunime all): „Jah, tõtt öelda, ei teagi, kas eestlastel on kas või üksainus kirjandusteos, mis seisaks ühel astmel mõne keskmisegi Lääne-Euroopa tuntud kirjaniku teosega.“[2] Vähemalt lätlastele on vaja kirjutada, kui mitte endale, et nüüd on kõik teisiti, ühe sajandiga! – kuidas muidu need köited eesti kirjanduse kohta oleks kerkinud. Aga kes seda teeks?

    Silm otsib tänavail Peeter Oleskit. Paradigmad tuleb pihku võtta, ja mitte õhemasse analüüsi kui tema retsensioon Ivar Piiri „Füüsika ajaloole“, mis on retsensioonide kuningas,[3] kusjuures selliseid on vaja tegelikult neli või isegi viis, et teha nelja põhjal üldistus. Vähema süsteemsuse ja eruditsiooniga piirduda ei oleks eesti kirjanduse puhul lihtsalt aupärane, vaid seda tuleb edasi arendada – ühe meetodiga, aga neljas suunas. Ja viienda saakski tõlkida ka lätlaste jaoks. Kuid Oleskit ei paista kusagilt ja ega ei suudagi kujutleda teda kiirustamas, maitsetult.

    Kust poolt võiks tulla maailmakirjanduslik perspektiiv? Ivar Ivask on lahkunud, Ain Kaalep on tõmbunud Elvasse – auk, mis on tekkinud tema üleeuroopalise vaateviisi puudumisest, vajub järjest sügavamaks, Jüri Talvet, kelle „maailmakirjanduse“ mõiste oleks parim metodoloogiline alus, on vist ise keskendunud Juhan Liivile, Märt Väljataga paistab olevat pühendunud poeetikateadusele. Mõeldamatu oleks näha neid kusagile jooksmas. Kui aga kirjandusloo uurimist järjekindlalt ei aruta, kaovad ka üksikkäsitlused kusagile põhjatusse – nad ei paku üksteisele tuge, mida võiksid. Kirjanduskriitikagi vajab hädasti tervikut, teadmist, mis see on, mille ajalugu uuritakse, et kriitikud ei uitaks justkui kõrbes, kus midagi peale retsensioonieksemplari vaadata ei ole. Kus on mets ja horisondid? Jürgen Rooste värske ägestumine 2015. aastal artiklis „Kirjanduskriitika allakäik“ ei ole põhjusetu.[4]

    Õnneks oli 2016. aasta puhul tegemist siiski vaid harukordse aastaga ja ei ähvarda ohud, mis „Eesti mõtteloo“ sarja puhul. See on paisunud Hando Runneli rahulikul juhatamisel kahekümne aastaga juba hõlmamatuks nähtuseks, mis liigub justkui tsüklonina Euroopa ilmakaardil. Kuna kultuuriväljaanded ei ole seda aastate jooksul küllalt järjekindlalt analüüsinud, on praegu juba üsna raske ette kujutada, kes suudaks kirjutada selle põhjal ühe läbinägeliku peatüki või köite Euroopa filosoofia ajalukku, unustamata seejuures kõikvõimalikke seoseid, sh ka näiteks orientaalse mõttepärandiga.[5] Eesti mõtteloo haaramatust, võrreldes Euroopaga, peaks ikkagi olema teatud moel võimalik kirjeldada. Mahud on liikunud nihkesse, sarjas on ilmunud 132 köidet, tempo ei aeglustu, kuigi Runnel liigub alati jalutades. Kujunemas on olukord, kus tuleb muuta kas perspektiivi ja hakata Euroopa mõttelugu vaatlema pigem Eesti mõtteloo taustal, selle osana, või luua uus mõiste, sarnaselt Talveti (ja Ivaski) „maailmakirjanduse“ mõistele, ning luua käsitlemiseks ka uued metodoloogilised alused.

    Sellises üksildases mõttepuntras kaovad päevad märkamatult, kuigi võiksid kaduda veel kiiremini. Ent siis jaotatakse UNESCO kirjanduslinnas kultuurikandjapreemiaid ja mitte ühtegi sõnakultuurikandjat ei paista pärjatute seas! Isegi kevade lähenemise õndsus ei peleta hämmastust: sõnakandjad, resp. -jalad ju ometi on ja veel millised! Siin ei saa linnakodanik enam unistama jääda. Neo-liberalismi ajastul tuleb kõik ise teha ja pärast vaadata, millest maksud maksta. Hea maitse jaoks ei ole lihtsalt aega.

    Köited läbi lehitsetud, on järjekord selge: kõigepealt Jaan Undusk, sest temal on uurimused alates Henriku Liivimaa kroonikast, siis Cornelius Hasselblatt võrdluseks, seejärel Tiit Hennoste uuem periood ja jälle Hasselblatt võrdluseks ning lõpetada tuleb Hasso Krulliga, mis väljub Hasselblatti ajajärgust ja pääseb võrdlemisest.

    – Ja juba saabki teha kokkuvõtted esimesest etapist.

    Unduski köidet kusagile järjestada on väga küsitav, sest sellise kiiruga ei saa aru, millises sfääris kulgeb see rida, kuhu saaks ta sättida. Seetõttu on esimene etapp tervikuna raskesti analüüsitav, mis seab kahtluse alla järgmised sammud.

    Jaan Undusk ise on lugeja suhtes sõbralik. Ta sõnastab juba kaaneümbrise lakatekstis, mida ta eesti kirjanike ilmavaate all mõistab ja otsib: „piisavalt kirgastunud vahekorda olemise ja tunnetuse põhiküsimustega“, „eksistentsi esiletulekut – isikut, kes kehtestab taas kord maailma“.

    Ainuüksi mõte sellest, et eesti kirjanikel on ilmavaade, mõjub väga ligitõmbavalt ja täidab mingi naudingute eelmaitsega. Kui kaua on unistatud vaimsest emantsipatsioonist ja nüüd on see käes! Lugeja teadvustamatusest kerkivad tasa pinnale kõik varasemad Weltanschauung’id ja täidavad hinge ärevusega: Kant, Eucken, Dilthey, Jaspers – sosistab suu. Ent mis on Unduski puhul rabav – need naudingud tõesti järgnevadki. Ei ole seda sagedat skeemi, mis algab teadlase lubadustest, mida täidetakse familiaarse pinnapealsusega ja mis jätavad lugeja pikka frustratsiooni. Üksteise järel võetakse Unduski köites ette eesti kirjandusloo kõige raskemaid teemasid, olgu pikemates või lühemates uurimustes, sõnavõttudes: alates Henriku kroonikast, liikudes pikkade sammudega läbi 19. sajandi, Kristian Jaak Petersoni, Faehlmanni, Kreutzwaldi jt, muutudes eriti hõlmavaks 20. sajandi puhul Tuglase, Lutsu ja Tammsaare käsitlustes, aga jätkates rahumeeli edasi Mati Undini, Hando Runnelini. Kuigi valdavalt on keskendutud prosaistidele, luuakse eesti kirjanduse ümber mitmesaja-aastane tervikmaailm, milles luuletajate ilmavaated lihtsalt ootavad veel selitamist. Iga uuritava objekti või teema puhul jõuab Undusk sellise sügavuseni, et tõstab kogu uurimistöö terve astme võrra kõrgemale ja mõne teema puhul (näiteks „Melanhoolne Luts“, „Armastus ja sotsioloogia: Sissevaade Tammsaare omailma“) on isegi raske kujutleda, et käesoleva sajandi jooksul oleks midagi põhimõtteliselt uut võimalik lisada. Ilmavaated ilmnevad, vahekorrad kirgastuvad, kusjuures need on äärmiselt nauditavad oma vastuolulisuses ja mitmekihilisuses. Vahel mõtled, kas Luts üldse aimas, kui rafineeritud on tegelikult tema meeleolud, või ta sellepärast just jõigi. Ilmavaate mõiste kaudu asetuvad eesti kirjanikud Euroopa kirjanduse ja mõtteloo konteksti ning see võimaldaks teatud moel uut tüüpi eesti kirjandusloo kirjutamise. Meenub üks ammune konverents, tõenäoliselt võisid need olla XXIX Kreutzwaldi päevad Eesti Kirjandusmuuseumis 1985. aastal (mälu võib petta), kui Jaan Undusk rahulikult teatas, et eesti kirjanduslugu tuleb kirjutada suureks ja ei ole mõtet lihtsalt rääkida, et ta on suur ja huvitav – see ei veena kedagi. See suurus tuleb esile kirjutada. Tulemus on nüüd silme ees: mida õpetlane on öelnud, seda on tema ka teinud ja väga võimsalt teinud, ühtlasi sõnastades selgelt enda eksistentsiaalse eetika, vajaduse olla loominguline absurdist: „Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, andkem neile – absurdi jätkates – kõik, mida üks kultuurrahvas vajab“ (lk 13, 127).

    Ent kuidas ta seda ikkagi on teinud? Kuidas absurdi ületada, nii et absurd lugejale enam meeldegi ei tule? Häid ja mastaapseid ideid on ju teistelgi, aga need miskipärast sageli ei teostu või teostuvad mõnevõrra, kui mastaapsus unustatakse ja keskendutakse kitsale teemale, põhjendades seda tervemõistuslikkusega.

    Unduski puhul läheb asi eriti huvitavaks, resp. inimlikuks siis, kui jälgida ilmumisandmete põhjal uurimuste kronoloogiat, huvide liikumist aastate lõikes (nii nagu tööd on trükki jõudnud). Esimene autor on üllatuslikult Mati Unt 1985. aastal ja alles seejärel 1986. aastal Friedebert Tuglas, kellele keskendus Unduski väitekiri, aga mahu tõttu on käesolevasse köitesse jõudnud Tuglasest kahjuks ainult neli lühemat kirjutist. Samal aastal suundub huvi Ants Orasele, seejärel 1987. aastal Oskar Lutsule, aga ka Karl Ristikivile. Mõni aasta hiljem on tähelepanu võitnud Läti Henrik ja Ado Grenzstein, siis Tammsaare. 1993. aastal on liigutud Juhan Smuuli ja Ilmar Jaksi juurde, 1997. aastal tagasi 19. sajandisse Garlieb Helwig Merkeli, Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda juurde, samal ajal ka Ivar Ivaski juurde. Siis tõuseb küsitavaks Jaan Kross ja jälle 19. sajandist Koidula ja Kreutzwald, mis ei takista uurimise alla võtmast Johannes Aavikut ja sealt liikumast 2006. aastal tagasi 19. sajandi algusesse Kristian Jaak Petersoni juurde, seejärel süvenemast Ülo Tuulikusse 2010. ja Hando Runnelisse 2013. aastal, mis osutub raamatu värskeimaks sõnavõtuks. Kui pärast sellist aastakümnete pikkust keeriselaadset mõttelainetust öeldakse Runneli kohta, et ta on „Eesti kõige riskantsem luuletaja“ (lk 771), on neil sõnadel hoopis teine kaal kui ühe ajalehenumbri või tähtpäeva kontekstis. Arvestada tuleks veel, et need aastad märgivad teemade n-ö ülesvõtmist, mis tähendab, et nad ei kao kuskile, vaid leiavad arendamist või arvestamist ka hiljem.

    Selles jadas on eos huvitavamaid eesti romaane, mis üldse võimalik, oodatud suur narratiiv. Teaduslikus vormis toimib Unduskil aga teistsugune keeris, mis teeb tekstid metoodiliselt järjekindlaks kogu kolmekümne aasta vältel, nii et lugeja satub ridamisi üksteisele järgnevatesse tervikmaailmadesse. Seda keerist võiks nimetada klassikalise retoorika ladinavormis mõistega inventio, ‘leidmine’, s.o motiivi või probleemi leidmine ainesest endast, mis oleks ainese seisukohalt loomulik. Unduski eeltööd igal konkreetsel juhul loomuliku motiivi leidmiseks, mis avaks dünaamika keskme, tunduvad olevat ühtlaselt määratud: kõigepealt käsitletava autori kogu looming, siis autori lugemus, siis kaasaegne mõtteelu, seejärel leitud motiivi ajalooline juurdumus, kõikvõimalikud paralleelid jne. Inventio seisukohalt on raske nimetada kedagi Unduskiga võrreldavat. Selleks tuleks minna kulgema üle Euroopa, kusjuures rohkem mööda surnuaedu.

    On aga üsna selge, et kirjandusteaduse ja mõistagi mõtteloo uurimise tase sõltubki sellest, kuidas suhtutakse inventio’sse (kuigi sellest viimasel ajal püütakse sageli isegi mööda libiseda).[6] Ei miski muu kui inventio ja eruditsioon on see, mis võimaldab eesti kirjanduse uurimisel algupärasust. Nii on Undusk oma inventio’ga jõudnud näiteks Tammsaare armastusekäsituse analüüsil sellise tulemuseni, et siinkirjutaja ei ole oma kogemuses (mis on – kahjuks! – piiratud) kohanud ühtegi uusima aja platoonikut, isegi mitte uusplatoonikut (ei saksa, inglise, prantsuse ega vene keeleruumis), kes platoonilist armastust oleks nii nüansseeritult ja samas süsteemselt, sellise psühholoogilise talendiga esitanud. Traktaat „Armastus ja sotsioloogia“ vajaks tõlkimist teistesse keeltesse ja see võiks muuhulgas anda tugevaid impulsse Tammsaare uuteks tõlgeteks, aga tekitab ka mõtteid, et eestlased võiksid üldse edaspidi armastusele pühenduda, kuigi see viib oma järjekindlas arengus kahjuks kiiresti bioloogilise surmani.

    Sügaval inventio’l on siiski vastuolulisi tagajärgi. Lihtne ei ole isegi kohase „meele-olu filosoofilise tihendatuseni“ jõudmine, mis nõuab „keskendunut, aeglast ja üksiolevat lugemist“ (lk 253). Kui püüda jõuda iga autori isiksuse tuumani, siis on need kõik nii erinevad, teataval moel monaadilised, et kirjanduslugu ei saa kirjutada nii lihtsalt, nagu ühiskond ootab. Kirjanduslugu kulgeb justkui kõikvõimalikes suundades. See on ka põhjus, miks ühel kodanikul on keeruline Unduski köidet analüüsida.

    Teisest küljest teeb intensiivne süvenemine objekti järjest põhjatumaks. Kui eesti kirjandust armastama hakata, muutub ta samasuguseks mõistetamatuks sfinksiks nagu igatsetud inimene. Unduski uurimustes on väga intensiivselt tunda substantsi olemasolu, mille poole püüdmine sunnib jõujooni üha ümber ja täpsemalt sõnastama, minnes kohati ekstaatiliseks või jahilaadseks. Seda ta on varem ka sõnastanud: „Iga tõsiseltvõetav, midagi keeles ja keele kaudu otsiv, milleski keele enese vahenditega selgusele jõuda tahtev tekst pole muud kui jaht substantsiaalsusele.“[7] Pinge uurija ja substantsi vahel nagu ka sakraalse ja profaanse põimumises on pidevalt kasvamas, nii et lugeja elab seda erootikat läbi nagu pillikeel. Ei usu, et pärast selliseid elamusi keegi enam substantsi olemasolus kahtleks, kuigi suhteid aitaks veelgi selgitada Unduski varasem artikkel „Keelelise substantsi põhikujundid“,[8] mida võib pidada eesti filosoofia üheks originaalsemaks viljaks.[9]

    Kolmandast küljest on Unduskil pühendunud inventio ja uurijatalendi spetsiifika vastastoime tulemusena kujunenud märkimisväärne stiil, mis kõrvalseisjale meenutab kas näiteks Hermann Brochi ja tema uurimust „Hofmannsthal und seine Zeit“ või mõnda varasemat austerlast, ei saagi aru, millist, aga see on kütkestav artistisches Raffinement, mis peaaegu kogu käsitletule annab kergelt dekadentliku koloriidi, kusjuures see on väga loomulik, ilma igasuguse tõlkelisuseta, jättes mulje, et mingis mõttes oli kogu eesti proosa 1900. aasta paiku in potentia olemas, kuigi mitte realiseerunud in actu. See stiil ilmnes Unduskil küll kohe tema esimestes artiklites 1980. aastate keskel, aga ta on sellest vahepeal ka väljunud, kui lugeda sissejuhatust. „Substants ja dekonstruktsioon“ ülal juba viidatud raamatus „Maagiline müstiline keel“ (lk 9–53), milles astutakse kirglikku vestlusesse Jacques Derridaga ning Undusk muutub äkki prantslaseks, kusjuures Derrida kaasaegseks. Huvitav, kas käesoleva köite stiilist saaks kujundada ühe ühtse metodoloogilise printsiibi eesti kirjandusloo käsitlemiseks – millenagi, mida võiks nimetada pidevalt tagasipöörduvaks dekadentsiks, „melanhoolseks järjepidevuseks“ (lk 390) või hoopis hüpeteks dekadentsi poole. Loodetavasti toob selgust Tiit Hennoste vägagi sarmikas köide.

    Ent vahepeal võiksid teatavat lahendust kirjeldatud vastuoludele ja mingit hingerahu pakkuda humanitaarteaduste määratlused Unduskil, mis ta on selles köites kõigi detailidega silme ette toonud ja kindlalt kehtestanud: humanitaarne mõtlemine algab kahe lõpmatuse mõistest; „humanitaarteaduste üks põhilisi ülesandeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust“; „iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse“ (kõik lk 11); „humanitaarne kultuur on see, mida võiks nimetada ühiskonna potentsiks“ (lk 12).

    [1] Tsit. rmt-st: S. Smiles, Läbikäimisest raamatutega: Peatükk teosest „Karakter“. Tlk O. Peterson. Tartu, 1924, lk 5.

    [2] Artikli „Eesti tänapäeva ilukirjanduse ülevaade“ eestikeelset tõlget vt: J. Semper, Mõtterännakud, I: Artikleid ja esseid. Tallinn, 1969, lk 7.

    [3] P. Olesk, Ajalugu ja mitteajalugu. Akadeemia, 2014, nr 4, lk 733–753.

    [4] J. Rooste, Kirjanduskriitika allakäik. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767 -8b8a-b3ff1 c3248dd/jurgen-rooste-kirjanduskriitika-allakaik.

    [5] Kujukalt näitab ülesande raskust uusim katse anda ülevaade Eesti filosoofia ajaloost, mille ettevalmistamisel on jõutud tutvuda Ilmamaa sarjast üksnes paari köitega (võimalik, et ei tahetud kiirustada), vt: M. Sutrop, Eesti filosoofia või filosoofia Eestis. Rmt-s: Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Koost. Ü. Matjus. Toim. J. Sooväli. Tartu, 2016, lk 21–83.

    [6] Vrd M. Vaino, Teooriakultusest. Keel ja Kirjandus, 2017, nr 2, lk 130–132.

    [7] J. Undusk, Maagiline müstiline keel. Tallinn, 1998, lk 41.

    [8] Esmatrükk: Akadeemia, 1994, nr 3, lk 463–485; nr 4, lk 692–709. Taastr.: J. Undusk, Maagiline müstiline keel, lk 54–98.

    [9] Kahjuks ei leia ka sellele traktaadile viidet ülalmainitud eesti filosoofia ajaloo ülevaates (vt viide 5).

  • ,

    Enam kui nali – loomade naerust inimese rõõmuni

    JAAK PANKSEPP

    Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 7–8

    Alguses oli sõna… aga kas see oli ka naljakas? Uurimused lubavad oletada, et naermisvõime eelnes aju evolutsioonis kõnevõimele. Tõepoolest, naeru esilekutsuvad närviringed on olemas juba väga vanades ajupiirkondades[1] ning nalja ja naeru algvormid eksisteerisid teistel loomadel terveid ajastuid enne seda, kui ilmusime välja meie, inimesed, oma homeeriliste naerulaginate ja teravmeelse nöökamisega. Hiljutised rottide, koerte ja šimpansitega läbi viidud uurimused tõendavad, et naer ja lust ei pruugi olla ainuüksi inimsoole omased.[2]

    Naermisvõime ilmub varakult lapse arengus – ja võib-olla ka aju ning vaimu evolutsioonis. Tõepoolest – väikesedki lapsed, kelle semantiline huumoritaju pole märkimisväärne, naeravad ja kilkavad niisama mürades ohtrasti. Hoolikalt jälgides võib näha, et eriti palju naerdakse tagaajamise käigus, kusjuures tagaaetav naerab üldjuhul rohkem kui tagaajaja. Iga algaja koomik teab, et edu võib saavutada ainult siis, kui vastuvõtjad naeravad rohkem kui sõnumi edastajad. Samasugused käitumismustrid tulevad esile noorte šimpansite “mänguähkimises”, kui nad üksteist vallatult taga ajavad, musitavad ja kõditavad.[3]

    Naeru algupära näib ulatuvat meie loomaliku mineviku kõige sügavamate ürgläteteni.[4] Me teame, et paljud teisedki imetajad toovad kuuldavale rõõmu väljendavaid häälitsusi, sealhulgas kõditamisest tingitud ähkimist, mis sarnaneb inimeste naeruga,[5] ehkki need häälitsused pole ei nii valjud ega kestvad kui meie, inimeste keeruka sonograafiaga naeruturtsatused.[6] Kummatigi võib just “naervate rottide” avastamine osutuda töökõlblikuks mudeliks, mille abil süsteemselt analüüsida inimliku rõõmu väljenduste neurobioloogilisi eekäijaid.[7] Kui rotid mängivad, saadab nende kärarikkaid tempe pidev 50 kHz sagedusel kõlavate siutsatuste kakofoonia, mis kajastab positiivseid emotsioone.[8] Sonograafiline analüüs lubab arvata, et mõned siutsatused – nagu mõne inimese naergi – on teistest rõõmsamad.

    Kas häälitsused, mida loomad mängu ajal kuuldavale toovad, võivad olla inimnaeru eellasvormiks? Oleme tõestanud, et kui rotte mänglevalt kõditada, siis hakkavad nad varmalt kuuldavale tooma noid 50 kHz sagedusega siutsatusi.[9] Rottidel, keda me kõditasime, kujunes meiega kiiresti välja sotsiaalne side ja tekkis kõdi palumise refleks. Nad eelistasid veeta aega pigem selliste loomadega, kes siutsusid palju, kui nendega, kes seda ei teinud.[10] Rottide siutsumist võivadki esile kutsuda neurokeemiliselt “kõditavad” dopamiini tasuahelad ajus,[11] mis aktiveeruvad ka inimesel suure rõõmu puhul.[12] Võib-olla annab naer uue vahendi aju loomulike tasu-/iha-ahelate analüüsimiseks, mis aktiveeruvad ka narkootikumi ihaldamise käigus.[13]

    Rottide mängusiutsumise närviringete dešifreerimine on üks edasise uurimistöö tähtsaid eesmärke. Nende tundmine aitab ehk välja selgitada, kuidas kujunesid meie kõrgemates ajupiirkondades välja naljatamine ja müramine. Ehkki keegi pole uurinud rotihuumori võimalikkust, on see – juhul kui midagi sellist ikka eksisteerib – tõenäoliselt tugevasti vürtsitatud jämekoomilise jantlikkusega. Isegi kui täiskasvanud närilistel puudub väljaarenenud kognitiivne huumorimeel, on noortel rottidel olemas võrratu lustimissoon. Me oleme juba aretanud rotte, kellel ilmneb ohjeldamatut mängusiutsumist,[14] ja loodame seeläbi saada mõningate rõõmugeenide jälile. Võib-olla komistame isegi uutele molekulidele, mis aitaksid leevendada depressiooni, aga ka mõningaid maniakaalseid rõõmsameelsushäireid.[15]

    Mürgeldava mängu uurimine imetajatel – nii arukatel kui ka muudel – osutab selgesti, et mängu ja naeru lätted ajus on instinktiivsed ja subkortikaalsed.[16] Ehkki meie liigiomane verbaalse naljatlemise võime peegeldab kahtlemata kõrgelt arenenud kortiko-kognitiivseid oskusi,[17] peavad nood väljast tulevad sõnad mingil moel kõditama meie aju muistseid mänguringeid, et saaks tekkida rõõm. Võib olla, et õppides üksteist sõnadega tögama – vastandina lihtsalt mürgeldamisele ja müramisele –, arendame me välja uusi sünaptilisi ühendusi nende närvitsoonidega, mis asuvad sügaval meie ajukoore all. Juba ammu on vihjatud, et naer on ka tervisele mitmeti kasulik.[18]

    Kummatigi on inimese naerul ka oma tume ja domineerimisele püüdlev külg. Filosoof Thomas Hobbesi tsiteerides: “Naer pole midagi muud kui äkiline võidurõõmutunne, mis sünnib oma üleoleku äkilisest tajumisest.” Ekspertidel, kes koostavad “Psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu” 5. väljaande (DSM-V) tarbeks psühhiaatrilisi juhiseid, tasuks ehk kaaluda, kuidas ülemäärane kahjurõõmus naer aitab kaasa “ülemvõimu-häirete” tekkimisele, mis vääriksid täpsemat psühhiaatrilist diagnoosi. Niisuguste häirete ühe raviviisina tasuks üritada tugevdada sisemise hääletu naeru võimet[19]– üht vähest vaimset võimet, mida võib-olla saab veel pidada inimesele ainuomaseks.

    Paljud usuvad ikka veel, et emotsioonid, rõõmust kuni leinani, kuuluvad inimaju eriliste võimete hulka, ent nagu Darwin õpetas, see lihtsalt ei ole tõsi.[20] Emotsioonide äratundmist oma kaasloomade juures ei tohiks enam automaatselt pidada antropomorfismiga patustamiseks.[21] Võib-olla on närviteadusel aeg tunnistada, et loomad on võimelised tundma väga paljusid emotsioone[22] (hoolimata murest, mida see mõte võib teha nendele uurijatele, kes peavad hirmukäitumise uurimist kallimaks rõõmukäitumise omast).

    Me elame ajal, kui see intellektuaalne luiskelugu, mis pidas loomade vaimu olematuks või vähemalt arusaamatuks, on pikkamööda hääbumas. Hea Darwin aimas prohvetlikult tulevikku, kui ta keelitas meid käsitama omaenda emotsionaalset loomust meie kaasloomade oma jätkuna.[23] Uurides teiste loomade arvukaid emotsionaalseid “instinktiivse” käitumise laade ja nendega seotud õppimisvõimet, saame töötada välja suurepäraseid viise inimteadvuse neuroemotsionaalsete aluste loodimiseks. Kaalukad andmed kallutavad tõendusmaterjali bilansi üha nüansseeritumate afektiivsete käsituste kasuks loomade, sealhulgas homo sapiens’i vaimust.[24] Ehkki meie emotsionaalsed süsteemid pole ei ainulaadselt ega intelligentselt “disainitud”, on tõeline õnn, et suudame lõpuks mõista nende afektiivset olemust.[25] Nagu on võrratult öelnud William Blake luuletuses “Süütuse ennustused” (1863):

    Õige on, et inimesi
    loodi saatma rõõm ja mure
    ja kui seda meeles peame
    ilmas julgelt läbi saame.
    Rõõm ja mure kokku kooti
    jumaliku hinge kuueks;
    läbi  valude ja leina
    kulgeb rõõmu siidiniit.

    Kui teistegi loomade mentaalne elu on loodud rõõmu ja piina (ja paljude teiste tunnete) närvilõimedest, tuleb meil võib-olla eelarvamusvabalt järele mõtelda nende afektiivse aju olemuse üle, et mõista enda oma. See toob kaasa erilisi kohustusi meie seas leiduvatele teaduslikult teadlikele tarkpeadele.[26] Ehkki mõned peavad ikka veel naeru inimesele ainuomaseks jooneks, mis on saanud viimase lihvi pleistotseenis, käib see naer nüüd nende endi pihta.

    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Jaak Panksepp, Beyond a Joke: From Animal Laughter to Human Joy? Science, 01.04.2005, nr 308, lk 62–63.

    [1] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage. Rmt-s: Handbook of Clinical Neurology. Kd 3. Toim. P. J. Vinken, G. W. Bruyn. Amsterdam, 1969.

    [2] T. Matsusaka, When does play-panting occur during social play in wild chimpanzees? Primates, 2004, kd 45, lk 221–229; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats and the evolutionary antecedents of human joy? Physiology & Behavior, 2003, kd 79, nr 3, lk 533–547.

    [3] T. Matsusaka, When does play-panting…

    [4] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play. Cambridge (MA), 2005.

    [5] T. Matsusaka, When does play-panting…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; R. R. Provine, Laughter. New York, 2000.

    [6] J. A. Bachorowski, M. J. Smoski, M. J. Owren, The acoustic features of human laughter. Journal of the Acoustical Society of America, 2001, kd 110, lk 1581–1597.

    [7]7 J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…

    [8] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations as indices of affective states in rats. Psychological Bulletin, 2002, kd 128, nr 6, lk 961–977.

    [9] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience. New York, 1998.

    [10] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…

    [11] J. Burgdorf jt, Nucleus accumbens amphetamine microinjections unconditionally elicit 50-kHz ultrasonic vocalizations in rats. Behavioral neuroscience, 2001, kd 115, nr 4, lk 940–944.

    [12] D. Mobbs jt, Humor modulates the mesolimbic reward centers. Neuron, 2003, kd 40, nr 5, lk 1041–1048.

    [13] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations…; J. Panksepp, B. Knutson, J. Burgdorf, The role of brain emotional systems in addictions: a neuro-evolutionary perspective and new ‘self-report’ animal model. Addiction, 2002, kd 97, nr 4, lk 459–469.

    [14] J. Burgdorf jt, Breeding for 50-kHz positive affective vocalization in rats. Behavior Genetics, 2005, kd 35, nr 1, lk 67–72.

    [15] Textbook of Biological Psychiatry. Toim. J. Panksepp. Hoboken (NJ), 2004; J. Panksepp jt, Comparative approaches in evolutionary psychology: Molecular neuroscience meets the mind. Neuroendocrinology Letters, 2002, kd 23, lk 105–115.

    [16] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience.

    [17] B. Wild jt, Neural correlates of laughter and humour. Brain, 2003, kd 126, lk 2121–2138.

    [18] L. Joubert, Treatise on Laughter. Tlk G. de Rocher. Birmingham (AL), 1980 (1579).

    [19] J. Panksepp, N. Gordon, The instinctual basis of human affect: Affective imaging of laughter and crying. Consciousness & Emotion, 2003, kd 4, lk 197–205.

    [20] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals. New York, 1998 (1872).

    [21] G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; J. Panksepp, Affective Neuroscience.

    [22] J. Panksepp, Affective Neuroscience; J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern. Consciousness & Cognition, 2005, kd 14, lk 22–29.

    [23] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals.

    [24] J. Panksepp, Affective Neuroscience.

    [25] J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern.

    [26] T. Grandin, Animals in Translation. New York, 2005;  Mental Health and Well-Being in Animals. Toim. F. D. McMillan. Boston (MA), 2005.

  • Habras harmoonia või räige panemine?

    KEIU VIRRO

    Ilma seksita ei oleks meist kuigi paljusid olemas. Seks on möödapääsmatu. Seksi-klubide olemasolu tundub selle valguses üsna loomulik kaasnähtus. Ühtlasi, üsna vastuoluline nähtus. Kui muidu räägitakse seksuaalsest pingest, siis nende asutuste puhul võib rääkida ka tähendusväljade pingest.

    Seksiklubides rõhutatakse eelkõige sekspositiivsust, klubide keskkond on üldiselt kontrollitud ja tehakse kõik, et inimesed tunneksid end turvaliselt. Teisalt on raske eitada, et seal domineerib enamjaolt meestekesksus, mis võib väljenduda nii teatud rituaalides, hinnapoliitikas kui ka lihtsalt selles, et klubisse sisenedes ei saa keegi meist ukse taha jätta oma väärtushinnanguid ja maailmavaadet. Kui viimane hõlmab näiteks sugupoolte nägemist hierarhilises süsteemis, siis mõjutab see ka käitumist. Muidugi, kellegi hingesügavustega tutvumine pole ilmselgelt nende klubide eesmärk.

    Seksiklubid näivad erootikamaailma meestesuunalist kallutatust enamasti ka teadvustavat. Võrdluse mõttes: peavooluööklubide juurde lahutamatult kuuluvad lood räägivad ahistamisest, droogimisest ja muust. Paljud klubid soosivad ise sellist käitumist, julgustades naiskülalisi rohkem jooma „kaks ühes“ pakettidega või siis vaadates läbi sõrmede halvale käitumisele. Ühesõnaga, kõige muu kõrval on paljud ööklubid paraku üsna edukad seksismiedendajad.

    Seksiklubisid leiab küllap pea igast riigist, meile üks lähemaid seksipealinnu on Berliin. Mina sattusin sinna esimest korda 2014. aasta kevadel. Tegemist oli õigupoolest küll teatrireisiga, aga valetaksin, kui ütleksin, et juba minnes ei kumanud kuskil kuklas mõte üle vaadata mõni paljudest Berliini seksiklubidest.

    Muide, kasutan nüüd ja edaspidi just „seksiklubi“ mõistet, kuigi omanikud ja sagedased külastajad eelistavad neid sageli hoopis näiteks „hedonistide klubideks“ vms nimetada.

    Selle loo peamisteks allikateks on kaks naist ja üks mees, kelle õigeid nimesid ma siin ei kasuta. Mitte sellepärast, et nemad seksiklubikülastusi või seal kogetut kuidagi häbeneksid. Aga nagu ütleb üks neist, olgu ta nimi siin loos Pille: ühiskond ümberringi häbeneb. Samas on seksuaalsust puudutavad küsimused olulised igaühele meist. Meil kõigil on erinevad huvid ja eelistused. Ka aseksuaalsus on seksuaalsuse vorm. Miinusmärgiline, kui soovite. Mõned inimesed on privaatsemad, mõned uudishimulikumad ja avatumad. Seksiklubidesse satuvad küllap ikka viimased, ütleb Kapten Ilmselge minus. Põhjused on erinevad, inimesed on erinevad, klubid on erinevad. Siin loos on mõistagi vaid mõned kogemused ja vaated toimuvale.

    Ja et lisada sekka ka pilk, mis esindab küllap päris paljusid, tsiteerin üht vestlust kolleegiga: „Sellised klubid ei ole minu jaoks. Ma aktsepteerin neid, aga ma ei lähe ealeski seksiklubisse, sest ma keskendun vaid ühele inimesele, oma partnerile. Ma lihtsalt ei näe kedagi teist kõrvalt, mitte mingil kujul.“

    Mina olen aga alati vähemasti teoorias uudishimulik olnud, seejuures teadmata, kas mind näiteks kõnealustes klubides mingisugune muu tegevus peale n-ö turistiks olemise üldse paeluda võikski. Mu kaks külaskäiku Berliini klubidesse on piirdunud sellega, millega piirdus näiteks ka tšehhi kunstnik Nicolas, üks selle loo allikatest, oma esimesel sellisel külastusel: ammulisui vaatamisega. Nicolas’ga ma tutvusingi seksiklubi külastades.

    Aga astun nüüd sammu tagasi. 2014. aastal Berliini sõites teadsin techno– ja trance-muusikale ning vabameelsele seksile orienteeritud KitKatClubist ja muidugi Berghainist, mis oma kolm ööpäeva kestvate narko- ja seksiküllaste pidudega on kujunenud üheks maailma tuntumaks peokohaks. Pildike Berghaini-külastusest ühe tuttava mälestustes: „Olime klubis, kui sõber äkki tantsupõranda juures küsis: „Oot, need kaks meest vist seksivad?“ – „Jep.““

    Berliini tuntus Euroopa seksipealinnana pärineb õigupoolest juba 1920. aastatest ehk Weimari vabariigi aegadest, kui muuhulgas kasvas jõudsalt sealne LGBT-kogukond. Tänapäeval on just ööelu see, mis suuresti Berliini mainet kujundab. Kaks eelmainitud klubi võivad küllap selle koha pealt endale suure kummarduse teha. KitKatClubi avasid 1994. aastal Austria pornofilmirežisöör Simon Thaur ja tema elukaaslane Kristen Krüger. Ka Berghaini eellugu ulatub 1990. aastatesse. Geiklubi Snax pidanud promootoritele Michael Teufele ja Norbert Thormannile pakuti 1998 võimalust avada klubi vanas tehasehoones Friedrichshainis. Klubi nimeks sai Ostgut, kaputt oli sellega 2003. aastaks. Selle klubi (mille pidude juurde käis ka üsna aktiivne seksuaalelu) otsene järglane ongi 2004 samas piirkonnas vanas elektrijaamas avatud Berghain. Viimasega on seotud ka geide seksiklubi Lab.oratory.

    Hedonistlikuks klubiks kutsutavast Insomniast rääkis mulle aga sõbranna, kelle elukaaslane seal käinud oli. See 2006. aastal avatud koht on muide kasvanud välja just KitKatClubist, kus 90ndate keskel toimusid Insomnia-nimelised klubiõhtud.

    Ühel reede õhtul otsustasime kamba Berliinis olnud eesti tüdrukutega just sinna minna. Eeltöö internetis oli tehtud. Teadsime, mis kohaga tegemist on. Teadsime, et Insomnias on palju erineva suunitlusega pidusid: reedeti ja laupäeviti laiema sihtgrupiga hedonistlikud peod, muudel päevadel vastavalt näiteks BDSM- ja fetišpeod, queer-peod, swinger’ite peod. „Saturday Night Fuck“, „Wednesday’s Wildest Fetish“, „Kinky Games Berlin“ ja muidugi – „Fifty Shades of Berlin“. Sest kes saaks tänapäeval viitkümmet varjundit mainimata, isegi kui näiteks Insomnias toimuvad tegevused on raamatusarjas toimuvale risti vastupidised päris mitmel põhjusel. Esiteks toimuvad seal reaalselt mitmekülgsed BDSM-mängud, millele raamat reputatsioonist hoolimata kuigi lähedale ei jõua. Teiseks on raamat täis kirjeldusi sellest, mida võiks pidada nii vaimseks kui füüsiliseks ahistamiseks, klubi tahab pakkuda aga turvalist keskkonda. Ühtlasi on Insomnia ka koht, kus erinevad kunstnikud oma erootilisi töid näitavad. Berliin, tehno, kunst ja seks – kes neid suudaks lahuta?

    Valik pidusid klubis Insomnia

    Mõte seksiklubisse minekust erutas ja hirmutas. Mina ja neiud, kellega Berliinis olime, ei pea end ilmselt kuidagi ülemäära vabameelseks. Uudishimulikuks küll. Eeltöö oli seega seotud ka ärevuse vähendamisega. Millised reeglid sellises kohas kehtivad? Peamine on ilmselt ikkagi seesama sekspositiivsus, mille lahutamatu reegel on, et iga klubikülastaja peab end tundma turvaliselt. Igas mõttes. „Ei“ tähendab „ei-d“, mobiiltelefonid jäetakse garderoobi. „What happens in Insomnia, remains there,“ ütleb koduleht. Hügieen on oluline – kondoomid, kummikindad (jaiks!) ja libesti on baaris alati saadaval. Käterätid, dušigeel jms nii ehk naa. Mõned peod on sellised, kus lihtsalt pealtvaataja olla on sobilik, teiste puhul palutakse koju jääda, kui osalemine tegelikult ei huvita.

    Erinev pidude valik tähendab väga erinevate huvidega külastajaid.

    Mõned näited soovitustest. Paaridele selgitatakse, et swinger’ite peod ei tähenda petmist, vaid vastupidi. Eesmärk on koos partneriga midagi erilist kogeda ja sellest ka paarina võita. Enne peole tulemist on oluline omavahel läbi rääkida sellised teemad nagu armukadedus, piirid ja tabud. Partnerit ei tohi survestada tegema midagi, mida ta teha ei taha. Need teemad on kahtlemata peamised, et suhet ergutada ja tugevdada, mitte lõhkuda.

    Tuleb meelde ühe kolleegi lugu tema tutvusringkonda kuuluvast paarikesest, kus naispool seksiklubis iseeneselegi ootamatult armukadedaks muutus. Õhtu lõppes sellega, et hüsteeriline naine karjus klubis teiste naiste peale „Mida te tahate minu mehest?!“ ja muud meeleolukat. Kui mõelda filmidele, meenub stseen Gaspar Noé „Love 3D-st“, kus üks peategelastest, Murphy, kutsub seksiklubisse kaasa ka oma tüdruksõbra Electra ning saab tohutult armukadedaks, kui juhtub selles olukorras üsna ilmselge – Electra seksib ka teistega. Kuigi klubikülastus oli Murphy idee, on ta Electra peale vihane, et too mõttega kaasa tuli. Tõsi, kes filmi näinud on, mäletavad suurema tõenäosusega pigem kaadreid 3D ejakulatsioonist otse vaatajale näkku…

    Mainitud armukadedusstseen toob aga üsna selgelt välja selliste asutustega kaasnevad ohud. Oma emotsionaalse haavatavuse ja armukadeduse ulatusest ei pruugi inimesed enne vastavasse olukorda sattumist teadlikudki olla. Teistpidine oht on seksiklubis kohatud inimesse armumine, ehkki klubi rõhutab, et kõigepealt seks, alles siis rääkimine. Kui üldse. Seksiklubid püüavad tagada vähemalt seda, et kõik osapooled neid riske teadvustaksid.

    Üksikutele meestele pannakse Insomnia kodulehel hingele, et tuldagu vaid siis, kui ollakse valmis riietuma kinky’lt, tantsima ja flirtima (tavalisi ööklubisid huvitab reeglina vaid naiste riietus). Sisenemise eest maksmine tähendab, et maksad peo eest. See ei garanteeri seksi. Ja üldse – kui seksi tahad, ole puhas ja viisakas. Üksikutele naistele meenutatakse muuhulgas näiteks seda, et kui oled peoks valinud grupiseksiürituse, on natuke mõttetu tulla, kui erinevate meestega vallatlemine huvi ei paku.

    Relvastatud selliste teadmistega, võtsime rahustuseks klaasi veini. (Või olgu, paar. Või kolm.) Siis sättisime end valmis. Ikka lähtuvalt dresscode’ist (seksikas, kinky, fetiš jmt märksõnad). Klubiuksel vaatas turvamees meid pika pilguga. Nägudekontroll, riietusekontroll – Insomniasse ei lasta igaüht. Kõik peab klappima. Pääsesime läbi. Telefonid jäid ühes kõigega, mis seljas vähegi sooja andis, garderoobi.

    KitKat-Club Berliinis

    Vist juba uksel kohtasimegi Nicolas’d, vanuselt kolmekümnendate alguses tšehhi. Ta oli klubis oma klassikaliste parameetrite kohaselt igavesti seksika tüdruksõbraga, kes muus elus oli stripparist graafiline disainer või graafilisest disainerist strippar. Umbes midagi sellist. Nicolas tegi meie kohmetust olemisest ilmselge järelduse, et ju me seal esimest korda oleme, ja võttis meid käekõrvale. Esiteks tutvustas ta tantsusaali. Selle seinal paiknev hiiglaslik ekraan näitas lakkamatult pornot. Järgmiseks viis ta meid saalist läbi ruumi, mis sisaldab pisikesi eraldatud ruumikesi lavatsitega, hiiglaslikku mullivanni ja dušše. Teise korruse suunas osutades viitas ta, et see ei ole päris niisama lihtsalt ringijalutamiskoht, vaid pigem toimub seal pidev aktsioon. Seal on erinevad diivanid ja voodid, aga näiteks ka günekoloogitool, mille kõrval on omakorda erinevad sekslelud.

    Silmatorkavalt kena välimusega Nicolas on ise sedasorti klubides käinud aastaid. Ühtlasi on ta 2009. aastal alguse saanud Praha „sotsiaalse erootika klubi“ MILK & HONEY asutaja. (Just nii klubi asutajad seda nimetavadki, sest swinger’id ei ole nende meelest kohane ega täpne.)

    Nicolas’ esimene käik seksiklubisse oli samuti Berliinis. Aasta oli siis 2007. „Õigupoolest ei olnud see seksiklubi, vaid underground-klubi hedonistidele, koht täis vabadust ja avatud meelega inimesi,“ kirjeldab ta. „Praegu on see üks maailma tuntumaid klubisid – KitKat-Club. Ma olin selliseid paiku juba ammu otsinud ja kui Berliini õppima läksin, siis oli see hea võimalus leida koht, kus oma unistus reaalsuseks teha.“ Ta ütleb, et teda tõmbas puhas uudishimu, isu eksperimenteerimise järele ja kirg kire enese vastu. Esimest korda läks ta üksi ja jäi pealtvaataja rolli. „Vaatasin, suu ammuli, oleks vist õige öelda. Seal ei olnudki nii palju tegevust kui sellist, aga juba ainuüksi inimeste riietus oli nii huvitav, et vaatamist jätkus.“ Peagi oli Nicolas uuesti klubis. Ta kirjeldab iga külastust seksiklubisse kui midagi, mis hakkab peas vaikselt juuri ajama. „Sul on oma salajased unistused ja ihad, need arenevad peas tasapisi. Võib võtta aastaid, enne kui jõuad jälile tõelisele põhjusele, miks sa tegelikult klubisse tulid.“

    Sel õhtul, kui mina Insomniasse läksin, veetis Nicolas aega erinevate naistega. Nii kahekesi kui kolmekesi, osalemas ka tema tüdruksõber. No ja vahepeal vestles ta ka minuga, kes ma sel õhtul tõesti ammulisui ringi vaatasin ja sedagi vaid nii palju, kui julgesin.

    Ma ei oska tegelikult siiamaani arvata, kas või millistel tingimustel võiks mulle sobida ise tegevusse kaasatud olla. Klubikülastuste ajal nähtu on mul samas meeles suuremalt jaolt positiivsena. Ja natuke naljakana ka. Oli üsna ootamatu, et mingil põhjusel mõjus loomulikuna nii mõnigi asi, mis teiste käest kuulduna tunduks pigem ebameeldiv. Kujutage ette näiteks stseeni (kasutan seda sõna, sest olukord mõjus ühtlasi väga teatraalsena), kus kaks ilusat tütarlast suudlevad ja teineteist puudutavad. Algul läheneb neile üks ja siis teinegi meesterahvas, kes istuvad lähedusse, vaatavad ja onaneerivad. Juhul kui see kõlab jaburalt, eemaletõukavalt või midagi kolmandat, siis sealses kontekstis – ei midagi imelikku.

    Suhtumine enda ja teiste kehadesse ja nende seksuaalsusse sõltub paljuski kontekstist. See tähendab ruumi ja selle tähendusvälja, muusikat, valgust, visuaalset stimulatsiooni nii ümbritsevate inimeste kui ka ekraanidelt nähtava porno kujul. Selliste kohtadega kaasnevad spetsiifilised (seksuaal)käitumisnormid. Öösiti seksiklubis oma varjatud ihasid välja elavad mehed või naised võivad teises kontekstis olla täiesti klassikalise peremudeli kohased lapsevanemad, tublid tudengid või mida vaid.

    Pille, vanuselt 20ndate teises pooles, on Berliinis käies samuti Insomniat külastanud. „Õigupoolest esimene kord, kui tahtsin Berliinis seksiklubisse minna, see ei õnnestunud. Juhtus see asi, mis tavaliselt juhtub komöödiates, kus sa oled majapeo teemast valesti aru saanud ja tuled sadomaso kostüümis… Mina olin pesus, klubis toimus tegelikult fancy dress party ja sisse ei saanud,“ naerab ta. Tol korral oli Pille ühes elukaaslasega. „Aga tegu pole selle olukorraga, mida kahtlustama kiputakse – et läksin sinna tema sunnil. Läksin ikkagi isiklikust huvist. Seda, et sellised kohad on olemas, avastasime ja uurisime koos,“ räägib Pille.

    Tõmbas mõte omaette keskkonnast, kus saab välja astuda oma tavapäraste seksuaalsuhete maailmast. „Mingis mõttes legaliseerib see minu peas palju tegevusi. Kui ma olen juba otsustanud sinna minna, siis on loomulik, et kui ma midagi teha tahan, siis ma teen. Mul ei tuleks näiteks ealeski pähe seksiklubis käimist vaadata kui petmist. Ma mõtlen, kui klubikülastuse osas on varem kokku lepitud,“ ütleb ta.

    Mina jällegi mäletan oma ööst Insomnias muuhulgas seda, et kui lähenemiskatsetele viisakalt ära ütlesin, ei käinud keegi mulle ka peale. Pille kirjeldab sarnaseid olukordi ja nendib, et tundis end klubis igati turvaliselt. „Kõik on väga kontrollitud. Seal on tööl inimesed, kelle ülesandeks on jälgida, et kedagi ei segataks. Kui üks tüüp hakkas mul sabas käima, siis peagi uuris turvamees minult rahulikult, kas kõik on korras.“ Ilmselgelt ei ole olukord, kus keegi töllerdab sabas ja püüab külge lüüa, midagi vaid seksiklubide juurde kuuluvat. „Suvalises baaris või ööklubis võib juhtuda sarnaseid situatsioone, kus keegi üritab sind katsuda. See on ebamugav, ebameeldiv ja sellest vabaneda võib olla raskem,“ leiab Pille. Turvalisuse olulisust rõhutab ka Nicolas, kes on külastanud umbkaudu 50 seksiklubi Euroopas. „Iga klubi on eriline. Mõned on mängulisemad klubid, mõnes on suurem rõhk näiteks tantsimisel, mõnes moel. Aga on üks ühisosa – kõik peab olema turvaline ja vabatahtlik.“

    Pille leiab, et ehkki inimesed lähevad seksiklubidesse üldiselt küll huviga ja avatult, võib igaüks sattuda olukorda, millega ei oska otseselt midagi peale hakata. „Minu jaoks tähendavad sellised klubid äärmiselt positiivset seksuaalsust, kuigi seal tehakse ilmselt asju, mida ka ohtra pornoga harjunud inimesed ei pruugi pidada normaalse seksuaalsuse osaks. Kui mina seal käisin, siis toimus seal ka asju, milles ma ei olnud nõus osaline olema, näiteks seks hulga vanemate meestega,“ toob ta näite.

    Pille veetis esimesel käigul Insomniasse aega mehega, keda esimesest hetkest väga ilusaks pidas. „Algul me lihtsalt tantsisime. Või olgu, tantsisime ja aelesime. Siis jõudsime aga välja juba kuhugi basseini servale. Mingit penetratsiooni ei olnud, küll aga ohtrat katsumist. Selle peale kogunes meie kõrvale veel hulk mehi,“ meenutab ta ja kirjeldab hetke, kus üks mees tegi talle suuseksi, samas kui mõned teised mehed tema rindu katsusid ja ülejäänud onaneerisid. „Insomnias tundub kõik loomulik ja siiani ei ole mul sellepärast kuidagi imelikku tunnet. Seal löövad välja nii ekshibitsionistlikud kui vuajeristlikud küljed. Vaadata on huvitav – keegi ei vaata sellises kohas vaatamisele viltu, see käib asja juurde,“ kirjeldab Pille, nentides, et mingisugust süütunnet ei olnud tal siis ja ei ole ka nüüd tollele ööle tagasi mõeldes.

    Liina on naine ja ema, kellel on selja taga abielu ja kes on oma seksuaalsust tõeliselt avastama asunud alles pärast suhte lõppu. Tema on külastanud Eesti seksiklubisid ja nendib, et sealne õhkkond kisub kummaliselt kaasa. Klubisse sattus ta ühes kaaslasega, kes oli seksiklubidest pikalt ja põnevalt rääkinud. „Esimesel korral olime pisut napsutanud. Ta tegi ettepaneku, et läheme ja vaatame.“ Ta kirjeldab klubi, kuhu nad sattusid: „Seal on üks suur ruum kahe istumisdiivaniga. Keset tuba on suur voodi, kuhu mahub korraga aelema mitu inimest. Seal on ka telekas, kust tuleb lakkamatult kõige räigemat pornot. Eraldi on veel 7-8 kabiinikest tugitooli ja nahklavatsiga. Ühes ruumis on günekoloogitool ja kiik. Ruumikeste uks käib küll lukku, aga kõigil ruumidel on piiluaugud. Pooltes on homoporno, teistes heteroseksuaalne.“ Vastupidiselt Pillele, kes end Berliini klubis turvaliselt tundis, ei olnud Liinal kuigi mugav. „Näiteks nägin ma konkreetselt, kuidas üks mees mõnitas teist, et too nii vara lõpetas. See ei tekita ju turvalist tunnet,“ toob ta näite olukorrast, kus küll füüsiliselt kellegagi midagi soovimatut ei juhtunud, ent mis vaimselt siiski üsna negatiivselt mõjus.

    Berghain on Berliini hedonistlikest klubidest ilmselt tuntuim.

    Kui palun Nicolas’l meenutada ebameeldivaid kogemusi, ütleb ta konkreetsetest juhtumitest rääkimist vältides, et kümne aasta jooksul selles maailmas aega veetes on ta kohanud ka halbu ini-
    mesi. „Aga sellega on nagu ükskõik millise muu maailmaga – halbu kogemusi ja inimesi leiad nii spordis, muusikas, kunstivaldkonnas kui mujal. Vahe on ehk selles, et seksiklubide maastikul ei juhtu seda nii tihti, sest selles skeenes on midagi habrast, mis tähendab, et ka inimesed ise käituvad vastavalt palju hoolikamalt ja hoolitsevamalt.“

    Berliini klubides käinud Pille kirjeldab seal viibinuid kui väga erinevas vanuses ja erineva stiiliga inimesi („Sest noh, inimesed ongi erinevas vanuses ja välimusega…“), Liina on oma käikudel Eestis aga oluliselt ühekülgsemat pilti täheldanud. „Naised on ilusad ja ilusas pesus, aga mehed, keda ma seal näinud olen, on valdavalt üsna jobud. Kuldkettidega purjus mehi, ka venelasi, on päris palju. Olen seal vestelnud kahe paariga. Naised olid nooremad, kahekümnendate lõpus, mehed pealt viiekümne. Need mehed olid kained ja nad tulid sinna konkreetselt seksima – võimalikult paljude naistega,“ kirjeldab ta.

    Selles, et enamik bi- ja heteroseksuaalsetele inimestele mõeldud seksiklubisid on ühe sugupoole poole kaldu, ei teki küsimustki, kui vaadata juba sissepääsutasude erinevust. Kui võtan internetis lahti ühe Insomnia legendaarsema peosarja, „Saturday Night Fucki“ lehekülje, siis hinnakiri ütleb järgmist: daamidele 25 eurot, härradele 115. Paaridele 65. (Hinna sees on joogid, v.a šampanja, ja suupisted.)

    „Saturday Night Fucki“ pretensioonikas nimi ei takistanud seda valimast peoks, kuhu (taas kord sõpradega) teisel käigul Berliini maandusin. Kodulehel soovitatakse saabuda enne südaööd, et mitte maha magada hedonistlikku rituaali. Millest siis jutt? Kes mäletab Stanley Kubricku filmi „Silmad pärani kinni“, võib ette kujutada näiteks vaese mehe versiooni seal nähtust. Ja jällegi – vaese mehe, eks. Ütleme nii, et mehi see rituaal ei kaasa, kuigi võib küllap olla võrdselt erutav või mitteerutav nii meestele kui (bi-curious) naistele. Klubisaali sisenesid daamid, kellest üks oli ilmselgelt alluva positsioonis. Rituaali juurde käis nii küünlavaha tilgutamine selle naise kehale kui seksleludega tema kallal toimetamine. Kuigi klubi koduleht ütleb, et sissepääsutasu ei garanteeri seksi, olid sel õhtul nn avalikult kasutatavate naiste rollis nii see allutatud daam kui veel paar teistki. Mõeldes Insomnias nähtule võin ju oletada, et see oli nende naiste enda soov. Mingisugust vägisi sundimist ega ühtki ilmingut, et midagi toimuvast neile ebameeldiv oleks, ma ei täheldanud, aga mõistagi ei saa selles olla lõpuni kindel. Mõte neist naistest on minu jaoks ehk kõige vastuolulisem kogu klubikülastuse juures – nii selle poole pealt, et kas kõik toimunu ikka oli nende soovi järgi, kui ka seetõttu, millise signaali saadab see, kui mõned naised ongi meeste jaoks vaid objekti rollis, mitte võrdsed osalised oma soovide ja ihadega.

    Eesti kinodeski linastunud pornostaar Rocco Siffredi elust rääkivas dokumentaalfilmis „Rocco“ saab paljude teiste seas sõna Rocco kaasstaar Kelly Stafford. Hardcore-pornofilmides mängiv näitlejanna ütleb, et tema seksuaalsus lihtsalt ongi selline. Et selle taga ei ole mingisugust traumat. Kui ta ise tahab olla filmis alandatud, siis ei saa olla see reaalselt alandav talle kui inimesele. Kas uskuda? Ja kui uskuda, siis kas seda võiks kanda üle ka nn üldkasutatavatele naistele
    Insomnias? Need on küsimused, millele ma ei oska vastata. Samuti nagu ei ole mul vastust küsimusele, kas seksiklubides käimine või porno vaatamine (kaks erinevat asja muidugi, aga…) pigem aitavad kaasa näiteks vägivaldsete fantaasiate tootmisele? Või on nii porno kui seksi-klubid eelkõige ikkagi võimalus end välja elada moel, mis on n-ö lubatud ka suhtes inimeste puhul. Kokkuleppeliselt (koos või eraldi) klubis käimine erutab, pakub võimalusi uuteks kogemusteks ilma kellegi selja taga tegutsemata, petmata.

    Jagasin Pillega mõtet, mis käiakse välja Kinoteatri pornosõltuvusest rääkivas lavastuses „Ei tao“. Justkui võiks meeste domineerimisvajadust, mis ilmneb üha vägivaldsemas pornos, näha millenagi, mis on tekkinud võrdõiguslikkuse taotluse ühe tagajärjena. Ehk et kui võim on võetud käest reaalses elus (asendades selle küll mitte teise sugupoole võimuga, vaid lihtsalt võrdsusega), siis tuleb see haarata seksis. Pille ütleb alustuseks, et on loomulikult täheldanud, et meeste poole kallutatus ilmneb kindlasti kogu erootika ja porno juures. „Seksiklubide üritused on ka ikkagi korraldatud pigem mehe pilgule. Aga võrdõiguslikkuse järel tekkinud domineerimisvajadus on vaid üks vaade, teine võimalik moodus seda näha on ehk see, et kuna seksuaalsus on jõudnud igapäevaellu, siis tavalised asjad tunduvad liiga igavad,“ pakub ta. Erutumiseks on vaja üha rohkem. „Näiteks noored neiud, kes on seksuaaleluga alles alustanud, tunnevad tänu pornofilmidele, et anaalseks on tavaline asi. Et nad peavadki seda tegema ka siis, kui neile ei meeldi,“ toob Pille näite, öeldes kohe juurde, et see ei tähenda, et anaalseks ise tema meelest kuidagi olemuslikult ebameeldiv või halb oleks. „Aga kui inimesel ei ole oma seksuaalsusega kohanemiseks tegelikult mingit aega, on see täiesti teine asi, mis võib seksist teha midagi ebameeldivat. Ma arvan, et see on üks võimalik võti, kuidas seda olukorda näha.“

    Liina usub, et seksiklubid täidavad ventiili rolli sellistele meestele, kes ehk muidu prostituutide juurde läheksid. Seejuures on talle jäänud mulje, et Eesti seksiklubis on enamasti ka paarikeste puhul initsiaatorid just mehed. Üksinda seksiklubisse tulnud naisi ta näinud ei ole. Pille ütleb, et mulje, et naised, kes käivad seksiüritustel, teevad seda mõnikord mehe survel, on ka temal. „Teisalt tundub mulle, et äkki peavad sellistes kohtades käimist jällegi mõnikord kõigil neil eelnevatel põhjustel halvaks naised, kes muidu ise midagi sellist kogeda tahaksid,“ mõtiskleb ta.

    Liina viimaseks külastuseks Eesti seksiklubisse jäi kord, mil ta nägi naise kohtlemist moel, mis teda sügavalt häiris. „Klubisse tuli paar, naine oli hästi kena, rinnakas, aga mees täielik mölakas. Ennast täis, paks, ülbe. Naine läks günekoloogitooli, sealt käisid läbi vist oma viis-kuus meest, kes naise juures ka lõpetasid. Kõige häirivam kogu selle olukorra juures oli aga see, kuidas selle naise mees lõpuks talle õlale patsutas ja ütles: „Tubli oled.““

    Üks kolleeg meenutab aga sõbrannat, kellele koos mehega ühes Eesti seksiklubis käies hakkas vastu, kui ürituse korraldaja neid survestama asus, et nad teiste ees seksiksid. „See paarike arvas, et niimoodi see asi nüüd ka ei lähe, ja nad lahkusid. Nende eesmärk oli just omaette rahulikult olla, intiimsusest ei saanud sellise käitumise puhul aga mingit juttu olla.“

    Liina ütleb, et kuigi tal oli klubis positiivseid kogemusi näiteks naistegagi, on tema kogemused Eesti klubides nähtu põhjal kokkuvõttes siiski pigem ebameeldivad. „Ma käisin seal, sest läksin oma partneriga ja tundsin end klubis turvaliselt. Aga ma ei usu, et ma enam lähen,“ ütleb ta ja toob välja sellegi, et Eestis võib alati klubisse sattuda mõni inimene, keda sa tead.

    Pillegi tunnistab, et Berliinis meeldis talle klubiskäikude puhul just anonüümsus. „Eestis seda ei ole. Ma ise ei häbeneks sellises kohas käimist, aga teades inimeste suhtumist ümberringi… Lisaks olen ma Eestis toimuvast kuulnud lugusid, mis ei ole nii meeldivad,“ ütleb ta, tunnistades, et huvi vaatama minna on ta siiski tundnud. „Kui ma peaksin otsustama Eestis seksiklubisse minna, siis kas mingi seltskonnaga või koos mehega. Berliinis ei oleks mul probleemi klubisse üksi minemisega.“

    Üksikute kirjelduste põhjal on raske oletada, kas Eesti ja Berliini seksiklubid ongi tõepoolest olemuslikult erinevad. Võin vaid ühe võimalusena pakkuda, et seksuaalsusega seostub Eesti ühiskonnas oluliselt enam tabusid, mis omakorda muudab ka seksiklubide külastamise millekski, milles paljud võivad näha teatud sotsiaalsete normide rikkumist, riivatust või rõvedust halvas mõttes. Võin oletada sedagi, et Berliinis on ühiskondlik foon vabameelsem, küllap ka enam võrdõiguslikkust (ja eri vähemusgruppide õigusi) toetav, aga lõppude lõpuks toob iga klubi külastaja ikkagi kaasa oma isiklikud alateadlikud eelistused. Kuid just Liina kogemuse tagant kumab peamine probleem – pinge formaalse võrdõiguslikkuse ja reaalse patriarhaadi vahel. Tema kogemuste põhjal on heterotele avatud seksiklubiõhtute puhul sageli just mees see, kes toob kaaslase; mees on see, kes otsib ise kontakti võimalikult paljude teiste naistega ja kes ühtlasi oma kaaslast tema otsustes ja tegudes suunab.

    Igal juhul on selge, et intiimsus on midagi väga habrast. Ka avatud inimestele on oluline ikkagi õige ja nende jaoks mugava ja turvalise koha leidmine. Näiteks Nicolas peab kümnetest külastatud klubidest parimateks KitKatClubi Berliinis ja Le Clani kodulinnas Prahas. „Praha on praegu üldse väga huvitav koht. Inimesed Berliinist kirjeldavad siinsete klubide atmosfääri kui midagi sellist, mida nad mäletavad Berliini seksiklubide populaarsuse tõusu algusajast. See kehtib tegelikult ka klubi- ja reivipidude skeene kohta laiemalt,“ räägib ta.

    Nicolas on ühtlasi veendunud, seksi-klubid on vajalikud kõigi jaoks, kaasa arvatud neile, kes neid klubisid ise ei külasta. „Inimesed tulevad sinna mingisuguste teatud soovidega ja lahkuvad naeratades. Paarid tulevad, et jagada kogemusi, ja ei peta teineteist seljataga. Need asjad, mis seksiklubides juhtuvad, ei ole midagi uut. See kõik on meie sees olemas, see teeb meid õnnelikuks, tasakaalustab meid ja loob harmooniat.”

     

  • Vihaköne

    BEEBILÕUST

    Täna mo värsid on vihased
    kuulake, usklikud, uskmatud
    noored ja pödurid
    täna mo värsid on vihased
    nagu gaza sektorit ründavad iisraeli södurid
    kuniks mu keha vabaduse samba sees luku taga
    saadan need värsid enda eest sötta
    neid piigi hoope mo südamesse torgatakse mitu sada
    kui veel kord peaks leinama mönd noort kasti läind söpra
    vaata aasta on 2015
    need keelud ei tööta
    need käsud ei müü, tšort
    see propaganda ei kanna
    sa ei valda
    et fentanüül aka küür aka surm
    natüürmort
    on nagu so poliitika
    surmarüüs, natüür tšort

    need värsid on vihased
    natüür tšort

    ja need ööd, töepoolest,
    ned on unetud ööd, kas jagad matsu?
    ma pööran need ööd su vastu
    ma tean su trajektoori
    löön nokki sind Rohu tänava pöördel
    ja meedias tragöödia: röövel! Come on, mees!
    ka minu tragöödial on mööde –
    isa jöi end surnuks, ema töötas end hulluks
    pohui, pööbel
    vaata, ma ei pane kitse
    näed, mu käed on siin,
    lase Kapol need raudu panna, sa Saatan,
    ma lihtsalt ei pane kitse
    siin riigis kriminaaliks saada on lihtne
    ja see on mo tragöödia
    mille möötskaala on richter
    aga so tragöödia möötskaala on Hitler!
    rassiviha, klassiviha, natsiviha
    Ansip, sina? oi, läks sassi
    see on kontrasti viga
    mister minister,
    see so jutt on vastik ila
    ma näen, see on bluff
    mo käes on mastirida
    mister minister
    ja see on massi viha

    need värsid on vihased!
    see on massi viha!

    ja nüüd ma tulen koju mööda Sölet
    mul seljataga Babülon pöleb
    tea, et see siin on mo vihaköne
    nii et pöle pöle, Babülon, pöle

    2016, nr 3

  • Uni Jeruusalemmas

    JEHUDA AMIHAI

    Heebrea keelest tõlkinud Kristiina Ross

    Sellal kui väljavalitud rahvas
    saab kõigi rahvaste sarnaseks
    ja ehitab endale maju ja sillutab teid
    ja avab maapõue torustike ning vee tarvis,
    lebame meie siin madalas majas,
    selle iidse maastiku vanaea-lapsed.
    Lagi võlvub me kohal armunult
    ja hingeõhk meie suus on,
    nagu ta meile anti
    ja nagu meie ta tagasi anname.

    Uni on seal, kus on kive.
    Jeruusalemmas on uni. Raadio
    toob päevaseid hääli maalt, kus on päev.
    Ja sõnad, mis siinmail on mõrud
    nagu puu otsa ununend mandel,
    kõlavad kaugel maal magusalt.

    Ja nagu öine tuli õõnsas oliivipuutüves
    põleb me lähedal
    hõõgudes igavene süda.

    1990, nr 8

  • *Nii pehmed kui lumi

    KRISTIINA EHIN

    Nii pehmed kui lumi
    on huntide huuled
    et laugeilt kaob uni
    kui ulgumas kuulen
    neid vonklevaid sabu
    ja vilkavaid silmi
    näen hilpamas metsast
    kui kuu ette pilvi
    Need silmad on lähedalt
    niisked ja suured
    ja pehmed kui lumi
    on huntide huuled.

    1996, nr 10

  • *Elu, raisk

    TRIIN TASUJA

    Elu, raisk
    see on just nendel hetkedel
    kui ma oma nooruses tunnen
    et mul pole mitte midagi
    mitte kunagi varem
    mitte kunagi hiljem

    Dubstepi õndsuv siin ja praegu
    kõige tugevam filosoofiaõpiku praktika
    kõige räigem religioon
    elades peost pittu
    öödläbi colarummi
    viina tubaka dõubi
    poiste ja trummimasinatega

    Mu elamata noorus raamatute tagant
    elustub just nüüd
    Lolita kadugu areenilt
    pangu ometi rinnahoidja selga
    ja vaadaku meeste asemel
    keda ta endale ei saa
    poisse kes jagavad viina ja suudlusi
    bändipoisse trummareid bassimängijaid
    kaheksateistaastaseid gümnaasiumilõpetajaid
    kogugu eluidiootsust endasse heaga
    ja üheõhtu armumisi
    enne kui valu või kibedust
    armastust mis kunagi ei püsi
    haavu mis liiga kaua paranevad
    ja tunnetagu siis pealegi oma lollust
    mida kõik nii hästi ette oskavad heita

    Noorus, raisk
    see on just nendel hetkedel
    mil tähtis ja tark olemine
    võib veel kaua
    kaua kannatada

    2009, nr 4/5

  • h9

    JOHNNY B. ISOTAMM

    pereat sapiens
    pereat nus
    pereat intellectus
    nii kuulutan teile viletsad roomajad
    puhtaimas sanskriti keeles Mina
    kõigi hullude langetõbiste lillade
    taskuvaraste poeetide primadonnade
    ainuvalitsev keiser ja paavst
    yhes isikus buddha muhamed
    kristus ja anacharsis clootz
    käskides teil täpselt yheksakymmend
    yheksaaastat pärast antikristuse
    s.o Minu viimast tulekut
    tegeleda promiskuiteediga
    antropofaagiaga ja grafomaaniaga
    ning antimateeriast seebimullide puhumisega
    Ma olen rääkinud
    istudes oma vesinikupommidest ja
    poliitikameeste kolpadest troonil
    ryybates vedelat väävlit maasikamoosiga
    ja järades peale syytuna surnud naiste
    kondiseid ning kõrtsišveitserite
    rasvaseid tagumikke
    Ma olen rääkinud
    oodake Mu järgmist kärgatust

    1992, nr 8

  • *Esmeralda, puhas ja süütu kui meri

    LEEVI LEHTO

    Soome keelest tõlkinud Silvi-Aire Pähnapuu

    Esmeralda, puhas ja süütu kui meri,
    sündis maast, jõi maa põuest,
    kümbles merevahus, päike kuldniiske
    ümardas, kuldas
    ta rinnad, ta tuharad.

    Keelel õunapunasel
    kõneles puuga ja lillega, linnuga, loomaga,
    lembe alasti Esmeralda, kuldpruun,
    tulipunase suuga tulipunaseid õunu sõi,
    sillerdavad piisad jooksid mööda ta ihu
    nõtket,
    lõualt kaelale, rindadele,
    rindade vahelt kõhule,
    kõhult häbemeavale
    ja tihe tups päikese käes sädeles.

    Uhkelt ja õrnalt,
    põtrade ja rebaste seltsis
    Esmeralda ümarpõsine kõndis,
    koos huntidega magas,
    maoga punasel kaljul mängis.
    Ja tuhatkeeli loodust kõnetas,
    tuhatkeeli loodus vastas.

    Esmeralda, naine, emalõvi, taeva lemmik,
    ootas meest, taevasuurust peenist,
    kanget meest, punerdavat elundit,
    ootas tuhandet meest, tuhandet keelt,
    ihkas rahuldust, ihkas last,
    ümarakõhulist, kuldseihulist.

    Ja kui linnud tulid üle mere,
    sinipunase taeva all,
    rohelised lehed nokas,
    sõnumeid lauldes,
    ootas Esmeralda.
    Ja tuli laev, valgepuri, pärituult,
    tuli seitsekümmend meest, seitsesada, seitse tuhat.

    Astusid maale mõõkadega,
    hundil kutsikad tapsid,
    maol munad lömastasid.
    Ja Esmeralda läks neile vastu,
    tups hiilgamas, tuli jalgevahes.
    Tulid mehed, mõõgul ahistasid,
    puu külge sidusid, endil paljaks võtsid,
    viletsate riistadega
    kõhu alla suskisid.
    Rindu peksid, kullasäraseid,
    nibud valusaks näpistasid,
    kõhu verele lõhkusid.
    Riietusid ja lahkusid.

    Ja Esmeralda, haavatud, süütu,
    sülgas endale jalgevahesse,
    läks hundi juurde, läks karu koju,
    hunt ta rinnad terveks noolis,
    karu tasus terveks kõhu.
    Ja Esmeralda hellitas tuld jalgevahes,
    punasel kaljul lebades
    tõstis tupsu kõige poole,
    pilvede poole, päikese poole, loomade poole,
    häbemeava tuulele tulla, merele tulla,
    seemneile tulla.
    Hellitas oma suuri ümaraid rindu teravatipuseid,
    oma kõhtu, oma tupsu,
    ja tulid kõik loomad
    ja noolisid teda, ja hellitasid teda.
    Ja Esmeralda, naine, emalõvi,
    avas häbeme hundi hellale keelele,
    innukale ja tugevale,
    karu koonule, metskitse ninale,
    mao peale, mao munale,
    hundi elundile, karu elundile, kõigele ihkavale
    ja süütule.

    Kõik jõid ja jootsid teda,
    ta avas häbeme taevale, igavesele taevale.
    Ja Esmeralda, puhas ja süütu kui meri,
    võimas viigipuu, punane pärlendav õun,
    lapse sünnitas enesesarnase, poisi
    kuldpunase, kauni, niiske, ümarakõhulise,
    ja poeg jõi merest ja ema rinnast, Inimese poeg,
    ja koos rahuldasid nad teineteist, ja loomi.

    Soome keelest tõlkinud Silvi-Aire Pähnapuu

    1989, nr 9

Vikerkaar