Mul on viimasel ajal läinud hästi. Ja ma olen selle eest nii tänulik. Paljud arvavad, et ma olen irooniline, küüniline, aga tegelikult olen ma siiras, kui seda ütlen. Mul oli hiljuti sünnipäev, sain 40. See arv hirmutas mind, nüüd enam mitte. Ma sain nii palju õnnesoove, kuulsin niivõrd palju häid sõnu, et mul hakkas isegi häbi, et ma pole seda justkui ära teeninud. Mingi hardus tuli peale, olen tõesti sisemiselt liigutatud. Tihti kui mõtlen inimestest, isegi oma sõpradest, siis esimese asjana meenuvad puudused, praegu mitte, ma olen teile kõigile tänulik. Ma olen täidetud nii paljude heade mõtete ja tunnetega.
Kuigi sünnipäevakutse peale kirjutasin, et mingeid kingitusi ärge tooge ja lilli ma lausa vihkan! No kas just vihkan, aga nad on mõttetud ja risuks kaelas. Ikkagi toodi raamatuid, Anneli Saro kinkis enda just ilmunud teatriraamatu „101 Eesti teatrisündmust“. Minust seal juttu ei olnud, aga ka sellega on hästi, ma ei pea igal pool olema, tõesti. Mehis Heinsaar, Aare Pilv ja Peeter Volkonski kinkisid mulle oma raamatud, Mart Velsker internetipulga, millega saan Itaalias internetti minna, Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar pudeli omatehtud kalvadost ja Peko kujuga savist pitsi. Nad kõik on mulle nii olulised inimesed, oma ala tipud. Tartu kirjanike maja must tiibklaver täitus raamatute ja alkoholiga, peamiselt toodi just konjakit, aga ka väga head viie-aastast rummi, veini, ka viskit. Mu pankurist sõber kinkis puust kasti sees päris ehtsa šampuse. Ma ei kujuta ette, mis see võib maksta. Ma tõesti olen nende kingituste ja heade soovide eest tänulik. Nii lihtne on nüüd oma eluga edasi minna.
Viimased aastad polnud ma saanud erilisi preemiaid, ei kirjanduse vallas ega ka teatri poole pealt. Kuidagi jobu tunne tuli peale. Tekkis mingi sisemine kramp. Ma ka ei kirjutanud ega avaldanud midagi. Ja kui nii vaadata, siis mul polnudki midagi, mille eest midagi saada, aga mingi ootus siiski oli. Tagantjärele muidugi tean öelda, et ka see pole halb, kui kirjanik ei kirjuta, kui tal on kriis. Iga madalseis, olgu ta nii hirmutav (ja ta on, alati on, sest sa ei tea, kas see on midagi mööduvat või jäävadki asjad nii, halvasti) kui tahes, on seotud uute küsimuste ja otsingute ja ka võitudega. Ja võit pole mitte preemia ega auhind, vaid see on uus raamat, uus jutt, midagi, millega sa tunned, et just selle jaoks ongi sind siia ilma loodud. Ja see, kas sa saad mingi preemia, pole kunagi eesmärk. Samas ta ikka on oluline. Usun, et need, kes ütlevad, et neile ei ole, tegelikult valetavad. Me kõik tahame leida tunnustust, et meid mõistetaks, armastataks, isegi kui me ei julge seda välja näidata… Mõni aasta tagasi sain ma korraga päris mitu preemiat ja siis tekkis väike hirm, et nüüd anti kõik mu preemiad korraga kätte ja edasi ei tule midagi. Kui oleks saanud valida, siis ma oleks soovinud neid auhindu veidi pikema aja peale ära jagada. Nii ilus oleks midagi saada veel ka seitsmekümnesena. Millegipärast on mul kindel tunne, et elan pikalt ja kaua ja ka kirjutan kuni kõrge eani. Ilmselt tase pole siis enam see, ja siis olekski hea saada kasvõi mingi pooleldi halastuspreemia. Kui ma seda ütlen, pole ma irooniline, vaid lõpuni enda vastu aus, nii lihtsalt on.
Selle aasta alguses see juhtus. Ma sain täiesti ootamatult kaks preemiat ühe ja sama jutu eest! (See oli ka ainus jutt, mille eelmisel aastal avaldasin.) Tuglase novellipreemia ja Tallinna ülikooli auhinna. Õnnitlusi sadas jällegi mu Facebooki kontole, nii et ma isegi soovisin, et rohkem mind ei õnnitletaks. Ja isegi mitte sellepärast, et ma pole seda ära teeninud. Vaid ma ei soovi, et tekiks mingi üldlevinud arvamus, et ma saan kogu aeg preemiaid, ja et kui tulevikus arutatakse, kellele anda, siis minu koha pealt öeldaks, et ah, talle pole vaja, tal on juba küllalt.
Äsja ilmus mul uus raamat ja ka selle pärast olen nii õnnelik. Olen saanud selle raamatuga paljude inimestega kontakti, mida ma olen soovinud. Mulle tundub, et ma ei oska inimestega piisavalt hästi suhelda, end täpselt ja arusaadavalt väljendada, sellepärast ma kirjutangi, et olla võimalikult adekvaatne ja täpne, mida ma elus ei suuda. Uuele raamatule olen ma saanud ülimalt positiivset tagasisidet, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt, nad ütlevad, et nad on mitmeid päevi peale lugemist olnud teksti lummuses. Mida rohkem saan või tahan ma soovida? Ma olen lihtsalt nii tänulik.
Praegu elan ma kuu aega Tallinnas ja lavastan. Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga kui lavastamisega on tihti kaasnenud nüri ja tuim valu ja häbitunne ja hirm selle ees, et keegi tahab sulle kotti pähe tõmmata – mõtlen loomulikult näitlejaid –, siis nüüd on kõik teistmoodi. Näitlejateks on Liina Vahtrik, Aarne Soro ja Peeter Rästas, kunstnikuks Laura Pählapuu, imearmas inimene. Ka teatri tehniline pool, projektijuht, kõik-kõik on heatahtlikud ega tõmba end küüru juba su lähenedes, et mis siis nüüd vaja on?! Kõik ideed on tehtavad, kõikidele probleemidele leiduvad lahendused. Ja polegi probleeme, meie trupi sees liigub soe ja loominguline energia, ma tunnen, et ma ei pea ennast ja oma teksti ja mõtteid kaitsma, end õigustama, midagi läbi suruma, kõik sujub iseenesest ja kergelt. Ma tõesti olen midagi enda sees avastanud, mingi rahulolu.
Ainus asi, mida teatrile ette heita – nad ei tegelenud sellega, et ma saaks kusagil Tallinnas elada. Kuigi ka nii pole päris õige öelda, see oli pigem arusaamatus, me ei rääkinud sellest, kumbki pool mõtles omamoodi ja siis ühel hetkel selgus, et teatril endal mingit korterit ega majutust pole. Siin tuli mulle appi Eesti Kirjanike Liit. Meie liidul on kahetoaline korter kohe Harju tänavas. Hommikul kuulen ma kell seitse Toompealt hümni, ärkan väljapuhanult, teen endale kohvi, võileibu, kirjutan, mõnulen enne teatrisse minekut. Proovi ja igale poole mujale kõnnin jala, kõik on veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Selline turisti oleku kergus on kogu aeg sees. Vaatan inimesi ja maju, munakive uue avastava pilguga. Mul on selline tunne, et ma ei ole seda kõike ära teeninud. Ja ma soovin ka ise omalt poolt midagi vastu anda. Ma olen proovinud teistele inimestele rohkem naeratada, öelda midagi ilusat, ka võõrastele, konduktorile rongis, müüjale poes, möödujale trepikojas.
Eile proovist tulles pesin esimese asjana korteris ühe hoovipoolse akna puhtaks. Aknad olid väljast sellised, et läbi klaasi vaadates võis vaid aimamisi aru saada, mis väljas toimub, sinna oli kogunenud paras sopp. Tahm, tolm, mis kõik veel. Nüüd aga hakkas kõik läikima, mingi rahuolutunne valdas mind. Ma olin omalt poolt panustanud, nii hea ja kerge oli näha läbi klaasi. Ja las tulevad veel ka teised külalised ja vaatavad samuti aknast välja. Nad ei pea mõtlema minu peale, et näe kui tore, et Vadi tegi selle akna puhtaks, ei, seda pole mul vaja, see on minu väike salakingitus, nad ei peaks üldse midagi mõtlema, lihtsalt vaadaku puhtast klaasist läbi, vaadaku, kuidas keerutab end ja heikleb raekoja tornis Vana Toomas, või kuidas kirjanike maja musta laega saalis iga neljapäeva õhtul kella kuuest kaheksani liuglevad üle parketi peotantsijad. Puhta akna ja inimese hinge vahel, näib mulle, on seos.
Helistas Ingrid Velbaum-Staub kirjanike liidust, Ingrid on nii kena inimene, ta on mind viimasel ajal nii palju aidanud, pani minu jaoks korteris toa kinni, jättis võtmed, ütles wifi parooli jne. Muud midagi erilist ta ei tahtnudki, ainult seda ütles, et täna tuleb ka teise tuppa külaline. Tulijaks on Jaan Malin, kas ma olen õhtul kodus, kas ma saan ta sisse lasta. Muidugi olen kodus, jaa-jaa, vastasin muretult, isegi uljalt. Olen viimasel ajal tõesti nii uljas, heas tujus ja sõiduvees. Aga nii kui kõne lõppes, isegi juba varem, mõtlesin – miks Malin? Ta on muidugi tore inimene, aga kirjanikuna veidi teisest klassist mees, pealegi nii arusaamatu. Malin polegi päris kirjanik, ta häälutab. Ma olen neid häälutusi kuulnud ja need on iseenesest toredad, aga kas ta kuhugi mujale ei võiks minna? Mis asju ta siin Tallinnas üldse ajab? Kardan juba ette tänast ööd. Kindlasti tahab ta palju rääkida, aga mina ei suuda teda kuulata, eriti peale proovi, Jaani sõnade vahel on nii pikad pausid, et ma tahaksin võtta ja lõigata need tühikud ta jutust välja, saaks enne keskööd magama. Vaevalt et see kõik nii vara ja lihtsalt lõpeb. Ehk käib ta hommikuni köögis ringi ja teeb suuga oma imelikke häälitsusi, otsib neis uusi kõlasid ja varjundeid. Hommiku saabudes vaataks läbi minu pestud akna päikesetõusu, kuulaks hümni. Malini jaoks ma küll akent ei pesnud, mida on temal sealt näha! Kas ma suudan vastu panna soovile teda mitte sisse lasta?
Jah, ma tean, kunagi jään ma üksi, nii üksi, et ma igatsusest kutsun endale külla tänavalt kodutuid. Aga mitte täna.
PARIMAKS 2016. aastal ilmunud UUDISTEOSEKS valiti MAARJA KANGRO romaan „KLAASLAPS“ (Nähtamatu Ahv), nii otsustas 8 vastajat. Kaks kriitikut eelistas Kai Aareleiu romaani „Linnade põletamine“ (Varrak), toetajata ei jäänud ka Meelis Friedenthali romaan „Inglite keel“, Andrei Ivanovi romaan „Argonaut“, Marko Kompuse luulekogu „Laboratoorium“, Rein Raua luulekogu „Unelindude rasked saapad“, Tõnis Tootseni romaan „Esimene päev“, Tõnis Vilu proosaluuleraamat „Kink psühholoogile“ ja Tõnu Õnnepalu poeem „Klaasveranda“.
PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas neli arvustajat BERIT KASCHANI luulekogu „MA NAERAN MAGADES“ (Verb), kolm vastajat eelistas Manfred Dubovi luulekogu „Täna leitakse kõik üles“ (Kultuurileht) ja Andris Feldmanise romaani „Viimased tuhat aastat“ (Varrak), kaks – HAPKOMAH-i romaani „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist“ (ZA/UM) ning Leonora Palu luulekogu „Aga mina panen kammi suhu“ (Jumalikud Ilmutused). Üks hääl läks Steven Vihalema romaanile „6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality“ ja kaks küsitletut ei teadnud oma debüüdieelistust nimetada.
PARIMA TÕLKERAAMATU määramisega oli sel aastal olukord eriti vahva – ükski esiletõstetud raamatutest ei saanud üle ühe hääle. Mis muidugi ei pruugi üldse tähendada, et halb tõlkeaasta oli: pigem – või isegi tõenäolisemalt – võis olla väga hea, ühtlane ja mitmekesine. „Aasta tõlkeautori“ tiitli võiks mõningate mööndustega ju kuidagiviisi isegi välja anda: parimana mainiti nimelt kaht erinevat MICHEL HOUELLEBECQI teost: romaani „Alistumine“ (tlk Triinu Tamm) ja biograafiat „H. P. Lovecraft: maailma vastu, elu vastu“ (tlk Heli Allik). Ülejäänud: Mathias Énard’i romaan „Varaste tänav“ (tlk Heli Allik), Mateiu I. Caragiale romaan „Curtea-Veche kuningad“ (tlk Riina Jesmin), Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu“ (I–II, tlk Triinu Pakk), Marusja Klimova romaan „Majake Bois-Colombes’is“ (tlk Ilona Martson), Karl Ove Knausgårdi romaan „Minu võitlus“ (I–II, tlk Sigrid Tooming), Koguja raamat (tlk Jaan Kaplinski, Vello Salo), Nikola Madzirovi luulevalimik „Valgus ja tolm“ (tlk Carolina Pihelgas), Eugen Ruge „Capo de Gata“ (tlk Tiiu Relve), Antal Szerbi romaan „Rändur ja kuuvalgus“ (tlk Reet Klettenberg), Sergei Zavjalovi „Ars Poetica“ (tlk Aare Pilv). Viis arvustajat jättis sellele küsimusele vastamata. Ei hakanud tänavu tõlkekirjanduses väga karmi liini ilukirjanduse/mitteilukirjanduse eristamisel taga ajama, sest mõnigi esiletõstetud teos oli stiiliomadustelt nii piiripealne.
Lühike kirjastuste „edetabel“, mis sest välja koorub (kui koorub): Varrak 11, Nähtamatu Ahv 8, Kultuurileht 7, Verb 6, ZA/UM 3, Eesti Keele Sihtasutus 2, Jumalikud Ilmutused 2, Kaksikhammas 1, Näo Kirik 1, Tartu Ülikooli Kirjastus 1, T. Tootsen 1, Unenoppija 1.
RAUNO ALLIKSAAR:
Ennekõike sümpatiseeris kirjandusaasta tõlkekirjanduse osas. Iseäranis hiilgas 2016. aastal teostevalikuga muidu niigi tõlkekirjanduse üheks lipulaevaks olev Loomingu Raamatukogu – Eugen Ruge „Cabo de Gata”, Michel Houellebecqi „Maailma vastu, elu vastu”, Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber”, Nancy Hustoni „Loomispäevik” ja veel mitmed muud. Hinge tõi helgust ka Hendrik Lindepuu järjekordse suurettevõtmise, Slawomir Mrožeki valitud teoste eestindamise, esimene kirjasaanud linnuke. Ja muidugi nood kaks Houellebecqi romaani. Teadagi võimas eesti tõlkekultuur tõestas end üha ja ikka. Omamaistest teostest kerkisid esile Mehis Heinsaare vastne jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ ja Meelis Friedenthali „Inglite keel“, samuti P. I. Filimonovi „Laulis, kuni kõik lõppes“ ning noorematest autoritest ka Suitsu preemiaga pärjatud Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“. Ainult debüütide osas oli natuke nõutu olla – oli häid ja huvitavaid (Vihalem, Kaschan, Prozes), aga ei midagi põrutavat, leekiva komeedina keegi kirjandusorbiidile ei sööstnud (suur osa tähelepanukünnise ületanud debüütraamatuist olid juba varasemast tuttavailt autoreilt), mida ei saagi ju eeldada, aga oleks ikkagi tore näha, et keegi tuleb suure hooga ja rahulikku lainetusse ka veidi keeriseid tekitab.
OLIVER BERG:
Suuri üldistusi seekord teha ei julge, aasta möödus selleks liialt teistel radadel. Läks nii, et lugemisvarra juhtus peamiselt klassika. Loll on see, kes vabandust ei leia – mitte et katsuksin vabandustega oma lollust varjata. Küll aga tahaks ära märkida, et loetust jätsid eredama jälje Maarja Kangro ja Marusja Klimova teosed. Mõlema raamatud, valusad ja ehedad, tõmbavad lugejasse tõepoolest nimelt jälje. Ei jäta õlgu kehitama. Imeline ikka, milleks kirjasõna võimeline on. Isegi prokuratuuri võib kaela tuua. Jääb üle loota, et harjumuspäratu tähelepanu, mille Kenderi-teema on eesti kirjandusele toonud, viib siiski üleüldise kõiki rindeid ühendava interdistsiplinaarse loomingulise õitsenguni, mitte meie armsalt tagasihoidliku kultuurielu lõplikult piinliku allakäiguni. Vastupidiselt Kenderile kutsuksin üles noori kirjutama just eesti keeles ja tegema seda vähemalt sama vahedalt. Aga palun – ilma lahmimiseta. Ilu on nüanssides.
SIREL HEINLOO:
Külluslik aasta, eriti proosas. Meelde jäi aga pigem ikka luule. Alustuseks Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“, milles mõned luuletused on lihtsalt vastupandamatud, võtavad nõrgaks, ning kus tegelikult enamik luuletusi ongi head ja isegi need, mis ei ole, tekitavad tänulikkusetunnet, et on olemas luuletaja, kes julgeb niimoodi, milleski järele andmata kirjutada. Maarja Kangro „Klaaslapse“ valisin siiski lemmikuks, sest pole olnud teist raamatut, mis nii kaua ja mitmel tasandil kõne- ja mõtlemisainet oleks pakkunud. Loomulikult on see, mis kirgi kütab, eelkõige raamatu teema, aga kuna teema ongi raske ja oluline (lapse saamine, lapse kaotus), tekib kohe küsimus, kuidas sellest on võimalik kirjutada ja mis tulemusi eri kirjutamislaadid annavad, nii et ometi arutelust ei jää puudu ka kirjandus. Tõlgete puhul oli hea meel, et ilmusid Nikola Madzirovi „Valgus ja tolm“ ja Jacques Tornay „Verbide õitseaegu“. Kui raamatukülluses läheb mõistus kaduma, on tõlkeluule see, mille peale kindel olla. Haarad tõlkeluulekogumiku ja – maailm loksub jälle paika.
Kirjanikupalk on kirjanikele hästi mõjunud. Kirjutavad ja silm särab. Ja sirge selg justkui ütleb: „Mina olen kirjanik!“
HANNA LINDA KORP:
2016. aasta eesti kirjanduse suurim küsimus on järgmine: kuidas luua usutavat fiktsionaalset maailma nii, et päriselu selle tagant liiga palju välja ei paistaks? Seda nii luules kui ka proosas. Ehkki omaelulooline ilukirjandus on aina kvaliteetsem ja mitmekesisem (võtkem Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“ või Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“), ootan teost, mida lugedes ei mõtle ma sellele, mil määral on kirjapandu tõsi ja mil määral mitte. Tahaks kogu täiega kukkuda sellisesse ilukirjanduslikku ilma, mis eksisteerib ainult raamatus endas. Aga sellest hoolimata ootan ka väga, et eesti keeles ilmuks Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega „Hääbuva valguse aegu“, sest tõtt-öelda pakkus eelmise aasta suurima lugemiselamuse (küll inglise keele vahendusel!) just see raamat.
PILLE-RIIN LARM:
„Ma olen küll suur kunsti ja kirjanduse armastaja, aga lugeda ei ole midagi.“ Niisuguse lausega esines publikust üks vanem härra 18. aprillil Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi aastaülevaadete koosolekul. Sõnavõtt oli sümptomaatiline, UNESCO kirjanduslinn miskipärast lausa manab seesuguseid esile – meenutagem ka 9. aprillil siinsamas toimunud kongressi, kus kunagise nädalakirja Marm nüüdseks samuti küpsemas eas toimetaja „paugutas Eesti kultuuri pihta“. Temagi arvates on eesti kirjandus muutunud pigem „nišinähtuseks, mis laia elanikkonda väga ei kõneta“, ning ta oskab tuua ka lihtsa seletuse, miks: „see on ära nihkunud rahvuslikult kandepinnalt“.
Huvitaval kombel ilmus just mullu mitu teost, mis eesti rahvast vägagi kõnetavad ja isegi ühendavad. Tegu ei ole aga „Ümera jõel“ laadis tekstidega, vaid nende paatos, kui seda leidub, on kohati vastupidine. Pean „ühendamise“ all silmas seda, et neid on väga paljud lugenud, neist on tõukunud küllalt laiad diskussioonid mitte ainult leheveergudel, vaid ka näiteks linnaliinibussis või ujula duširuumis, ja see ei ole tänapäeval enesestmõistetav. Ühist lugemust lõid Kaur Kenderi õudusnovellina määratletud „Untitled 12“ (ilmus küll veebis veidi varem, 2014. aasta lõpus), Maarja Kangro dokumentaalromaanina määratletud „Klaaslaps“ ja Mihkel Muti romaanina määratletud „Eesti ümberlõikaja“, tõlkekirjandusest lisagem Mi-chel Houellebecqi romaan „Alistumine“. Lisaks teavad nüüd kõik tänu tõhusale kollektiivsele kirjanduskursusele, mis asi on transgressiivne kirjandus.
Kui midagi veel soovida, siis seda, et ka luules kerkiks esile sedavõrd meeldejäävaid ja arutelusid sütitavaid teoseid. Luule proosastumine aina süveneb, eriti hästi proosastusid Jüri Kolk ja Tõnis Vilu. „Vikergallupis“ võiks olla ka vastamisvõimalus „kõige rohkem meeldinud debüüt“, sest Leonora Palu „Aga mina panen kammi suhu“ ei pruukinud olla parim, kuid meeldis mulle kõige rohkem. Vabavärsis kirjutaval autoril on isikupärane maailmapilt, sotsiaalne närv ja huumorisoon, raamatus leidub huvitavaid kujundeid ja puänte. Tegu on eeskujuliku Jumalike Ilmutuste luulesarja raamatuga, mitu luuletust sobikski (:)kivisildniku „Selle õige luuleõpiku“ näitetekstideks. Minu lemmik oli „Õiguskantsler“.
Seevastu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade luulepreemia saanud Vladislav Koržets, kelle „Laulud või nii“ on sisuliselt autori ilukirjanduslik debüüt, kui mitte arvestada tema lasteraamatut „Üks tüdruk, nimi Merike“ (1982) või humoreskikogumikku „On nigu on“ (1989), ujub proosastumise jões vastuvoolu nagu vana säga. Paljud tekstid nüüdses luulekoguski on eelmisest sajandist. Rahvale raamat meeldib, mitu kuud Koržets juba raamatupoodide müügiedetabelite tipus püsib? Ja ometi mõtled, kas põhižürii tegi targasti, kui jättis pärgamata teosed, mis peegeldavad 2016. aastat selle võlus ja valus.
INDREK OJAM:
Oli väga tummine ja ühtlaselt kõrge tasemega kirjandusaasta, eriti väljapaistev proosas, kriitikas ja mõttekirjanduses. Iseäranis tasavägine seis oli just proosakirjanduse vallas, kus korralike saavutustega said hakkama nii vanad tegijad, nagu Mihkel Mutt ja Nikolai Baturin, kui ka keskmise põlvkonna (võetagu selliseid määratlusi väga tinglikult!) end sisse töötanud autorid Mehis Heinsaar, Meelis Friedenthal, Maarja Kangro ja Kai Aareleid. Aheneva mäluga kultuurisituatsiooni arvesse võttes tuleb ehk ka üllatusena, et mingeid väljasuremise märke ei näita muuseas ajalooromaan, mille eri alaliikide esindajaid ilmus arvukalt. Aukartust äratavaid teoseid ilmus kriitika ja teooria vallas: Tiit Hennoste modernismiuuringute esimene koondköide, Krulli „Mõistatuse sild“, Adamsoni „Freudi häda“, Jüri Lippingu „Raamat nimega iha“, Unduski kogumikust rääkimata. Kõik mitme- või isegi mitmekümneaastase mõttetöö viljad, mis vaja nüüd rahulikult läbi seedida. Naeratus tuleb huulile, kui vaadata ka tõlkekirjanduse autorite ja teoste nimekirju. Seis lubab uhkust tunda tegelikult juba mitmendat aastat, leiduks ainult kõigele sellele heale nüüd ka omad lugejad!
ANDRA TEEDE:
Mulle tundub, et viimase aasta luulesse on tekkinud mingi kaugenenud hoiak, tehakse looduslüürikat ja kirjutatakse kirjutamisest, sellist pigem hillitsetud materjali. Kus on veri ja tulevärk? Ei teagi, kas asi on selles, et 2016. aastal ei tulnud luulekogu näiteks Kotjuhilt, Roostelt, Kaldmaalt, või ongi pilt laiemalt mind tüütama hakanud. Kolmas põhjus võib olla see, et elan viimasel ajal kõige rohkem ikkagi teatrimaailmas ja olen sealse emotsionaalse piiride ületamisega ära harjunud.
Nüüd kui kirjanikupalk ei ole enam päris eile sündinud asi, tundub mulle, et selle pälvinud autorid on tõepoolest saavutanud enese- ja olmekindluse, mille najal elu parimad tööd kirjutada. Nii Kaus, Mutt, Kangro kui Viiding on suurepärases vormis. Tunnustust ja toetust on vaja, aga naistele võiks seda ikkagi rohkem jaguda, nii protsentuaalses kui tinglikus mõttes. Samas, kui ma räägin naisautoritega enda ümber, siis näen, et hoitakse kokku ja võideldakse õigete asjade eest, nii et kõik ei ole kaugeltki kadunud. Kui nüüd saaks natuke vähem loodusest õhata, oleks eriti hea meel.
ANN VIISILEHT:
Mõned nauditavad teosed 2016. aastal ilmunud kirjandusest: Jüri Kolgi „Igapidi üks õnn ja rõõm“ oma meeltlahutava, iroonilise ja terava kvaliteediga; Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine“, sealt iseäranis „Juhtum Haeskas“ ja „Surm jäämägede vahel“, mis olid nii meelelised, kontrastsed ja intensiivsed, et tuletasid meelde „Vanameeste näppaja“ parimaid palu või näiteks „Vihmategija Aspendali“ lugu. Või mahe „Klaasveranda“. Või Baturini sõnastiihia. Kuid kõikseparem jäägu kroonimata.
Debüüdina tõstan esile Berit Kaschani taltsutamatu luulekogu „Ma naeran magades“: energiline, humoorikas ning mingitmoodi soojalt puudutav.
Parima tõlkeraamatu hääl olgu ulatatud Riina Jesmini tõlgitud Mateiu Ion Caragiale „Curtea-Veche kuningatele“ – lopsakas, dekadentne ja põnev nii ajaloos, hõllandustes kui keeles. Selle sõnu sai pikkamööda mekkida, seda sai maitsta, sai mõnuleda, kujutades ette hääbuvat „vana Euroopat“ ja Rumeeniat. Lugemisnauding.
MIHHAIL TRUNIN:
Alustaksin „parimast debüütraamatust“, kuna kaks ülejäänud kategooriat on minu jaoks omavahel väga tihedalt seotud.
Möödunud sügise suurimaks kirjanduslikuks avastuseks olid mulle Berit Kaschani luuletused. Paistis, et erinevalt minust oli suur osa ülejäänud luulepublikust teadnud oodata raamatut „Ma naeran magades“ lausa mitu aastat. Berit on oma luulet avaldanud juba kaua, kuigi kirjutab vähe ja arvatavasti ebaregulaarselt. Sellesse õhukesse raamatusse kogutud luuletused on nii psühholoogiliselt üllatavalt täpsed kui ka luuletehniliselt meisterlikud. Ta looming on samahästi kui vastus küsimusele, kuidas on luule võimalik tänapäeval, mil inimene on igast küljest ümbritsetud infovoogudega ja mingis mõttes ka ise koosneb nendest. Kust kulgeb piir isiksuse ja teda ümbritseva valge müra vahel? Berit on suuteline eraldama sellest mürast harmoonilisi kujundeid, looma meeldejäävate võrdluste ahelaid ja rütmiliselt efektseid loendiridu, mille tagant alati paistab autori soe ja samas irooniline naeratus.
Pean tunnistama, et oma huvide eripära tõttu loen ma väga vähe teistest keeltest eesti keelde tõlgitud raamatuid – küll aga jälgin võimalust mööda hoolega seda, mida tõlgitakse vene keelest. Sellega seoses märkasingi huvitavat fakti: Andrei Ivanovi romaani „Argonaut“ ilmumine Veronika Einbergi tõlkes mullu sügisel kujunes Eesti kirjanduselus palju tähelepanuväärsemaks sündmuseks kui romaani avaldamine algkeeles Venemaa lugejate jaoks. Kirjanik Andrei Ivanovist sain teada, kui olin juba Eestisse kolinud, oma eesti kolleegidelt. Ja esialgu – tunnistan, õigustamatu ülbusega – selgitasin enda jaoks tema populaarsust just nimelt heade tõlgetega. Ja ma olin õudselt rõõmus, kui see stereotüüp mul hajus – lugedes mõnesid Andrei teoseid originaalis. Tema nakatava stiili põhijooneks on ilmselt iga ta tegelase kordumatu ja väljendusrikas kõneviis. „Argonaudis“, mis on üles ehitatud terve sarja ulatuslike sisemonoloogidena, on see põhimõte äärmuseni viidud. Võib-olla tänapäeva populaarsete vene proosakirjanike taustal (nagu Viktor Pelevin või Vladimir Sorokin, kes teevad kirjandusklassikutest mängu ja demütologiseerimise objektid) näib Andrei Ivanov, kes ei varja oma siirast armastust Dostojevski ja Joyce’i vastu, veidi vanamoodsana. Kuid iga filoloog teab paremini kui keegi teine, et „uus – see on hästi unustatud vana“.
Kui Andrei Ivanov on autor, kes on juba iseenesest eesti kirjanduse aktuaalne osa, siis Sergei Zavjalovi esseekogu „Ars Poetica“ pean „parimaks tõlkeraamatuks“ – see laiendab eesti lugeja silmaringi ning rikastab tublisti tema teadmisi 20. sajandi teise poole vene luulest. Raamat on mitmes suhtes tähelepanuväärne. Esiteks on see teatud mõttes „originaal“ – artiklikogumik, mille tarvis autor ise tekstid tõlkimiseks valis, ja vene keeles analoogilist raamatut pole. Teiseks, see tutvustab eesti lugejat väga erinevate 20. sajandi teise poole vene luuletajatega, niihästi „nõukogulike“ ja ametlikul kirjandusväljal tegutsenud autoritega (Aleksandr Tvardovski, Olga Bergholz, Mihhail Issakovski, Robert Roždestvenski, Jevgeni Jevtušenko jt) kui ka selliste kirjandusliku underground’i jaoks oluliste tegelastega nagu Viktor Krivulin ja Gennadi Aigi – esimene oli üks Leningradi mitte-
ofitsiaalse kultuuri võtmekujusid, teine üks kõige omapärasemaid avangardismi traditsiooni jätkajaid vene luules. Ja lõpuks, Zavjalovi raamatu on tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Aare Pilv – siinkirjutaja, olemata ise selles valdkonnas professionaalseks asjatundjaks, saab siin toetuda vaid Aare laitmatule mainele tõlkijana, kes on muuhulgas tõlkinud ka väga keerulisi vene luuletekste. Kuid piisab vaid põgusast pilgust tõlkija põhjalikele kommentaaridele läbi kogu raamatu, et seda suurt tööd täiel määral hinnata.
Kodanikuaktivismi taassünd? Metsad, loomad ja Rail Baltic
HENRI KÕIV
Ma sündisin aastal 1988. See oli kodanikujulguse ja kohaliku vastupanukultuuri kõrgaeg, kui iga köögilauavestlus võis potentsiaalselt olla aluseks riigivõimuvastasele minikampaaniale. Dissidentidest said sangarid, aktivism vohas, kultuuriavalikkuse hääl kõlas. Need olid head ajad. Juttude järgi, mõistagi, sest Y-generatsiooni esindaja mäletab toonaseid sündmusi õige hägusalt, kui üldse. Minu arusaamad kodanikuaktiivsusest pärinevad sootuks hilisemast ajast, kui siin-seal hakkasid tärkama esimesed asumiseltsid, prussakatena tulid kuskilt põranda alt välja Prussakovi-nimelise Rattaühingu eestvedajad, paari eestlase peas tekkis hullumeelne mõte metsaalused prügist puhastada, isegi plakatitega tänavatele tulijate hulk suurenes. Vähemasti tunnetuslikult – kindlasti oli meeleavaldusi ka üheksakümnendatel, minu kümneaastase aru lihtsalt ei registreerinud neid. Siiski tundub mulle siiani, et loetletud kodanikuaktiivsuse ilmingud täitsid uue kvaliteediga mõttelise tühiku, mille segadusseajavad üheksakümnendad ühiskondliku aktivismi rindel olid vahepeal tekitanud.
Nüüd tekitasid ühiskonnas segadust aga aktivistid ise, kes importisid Eestisse paljude jaoks olemuslikult uued teemad, teooriad ja praktikad, mis Läänes juba aastakümneid kasutusel olid olnud. Näiteks: loomaõiguslus (liikumine Loomade Nimel sai alguse 2006), LGBT-liikumine (MTÜ Eesti Gei Noored loodi 2008) või jätkusuutlik ja kodanikke kaasav linnaplaneerimine (MTÜ Linnalabor loodi 2009). Neid ühendusi nimetati halvustavalt heaoluühiskonna produktideks. Vahepeal ühishuvide eest võitlemise asemel erahuvide maksimeerimisele keskendunud eestlaste jaoks tundusid need teemad võõrad ja harjumatud. Sestap algas kodanikuühiskonna taltsutamise pikk protsess, mis on väldanud liikumisest Aitab Valelikust Poliitikast kuni jääkeldrini ning ACTA-st SAPTK-ini. See on kulgenud lainetena – kord on tunne, et kodanike julgus ning sõnakus muudab olulisel määral Eesti poliitilist kultuuri, millele järgneb tavaliselt pettumus, letargia ja käegalöömine, sest soovitud muutused jäävad üksnes pinnavirvenduseks. Ikka kaks sammu edasi ja poolteist tagasi. Või vastupidi.
Massiprotestidel on Eestis pikk ajalugu. Balti kett, 23 august 1989.
Aastal 2017 on kodanikuaktiivsus Eestis astunud järgmise mõttelise sammu edasi. Tõusulainega on tegu kahtlemata: äsja aprillis toimus kaks suuremat meeleavaldust, üks karusloomafarmide ja teine Rail Balticu joonlauatrassi vastu. Möödunud aasta detsembris tegi tänavaprotestiga otsa lahti aga liikumine Eesti Metsa Abiks (EMA), mis sai oma nime tolsamal päeval, kui ligi sada inimest keskkonnaministeeriumi ette metsaseaduse muudatuse pärast meelt avaldama kogunesid. Juba enne seda oli kõigi kolme teemaga seoses kogutud petitsioonikeskkonnas kodanikelt allkirju, koostatud kultuuritegelaste ja teadlaste nimel avalikke kirju, tehtud aktiivset meediakampaaniat ning peetud arvukaid eravestlusi poliitikutega. Ühtäkki olid kodanikud saanud tagasi vahepeal kaduma kippunud hääle, kuid seekord polnud pinnuks silmas valelik poliitika ega seksuaalmoraal, vaid ennekõike siinne looduskeskkond. Seepärast hakati avalikkuses kiiresti paralleele tõmbama kümnenditetaguse fosforiidisõjaga. Lähemal vaatlusel on tegu siiski erinevate üksikvõitlustega, mis sarnanevad meetodite valikult, kuid eristuvad mastaapide, professionaalsuse astme ning sihiseade poolest.
Liikumistest kõige noorem, EMA on vaevalt paarikuise tegutsemisaja jooksul avanud korraga mitu rinnet – esmalt võeti sihikule ministeeriumis välja töötatud metsaseaduse muudatused laiemalt, kasutades maskotina lendoravat. Seejärel hakati sõlmima hea tahte lepinguid pisemate kodanikuliikumistega, kes kaitsevad mõnda metsatukka või hiit – nii osaleti näiteks Keretü kaitsealale planeeritava Nursipalu katsepolügooni vastases võitluses ja nõustati RMK raieplaanide suhtes kriitilist Kolga külakogukonda. Nüüdseks on fookus suunatud hoopis Emajõe äärde planeeritavale miljardiprojektile ehk Est-For Investi tselluloositehasele. Ei peljata ka pehmemaid teemasid, näiteks tegeleb üks EMA töögrupp noorte fotokonkursiga. Samas tunnistab EMA liikumise üks loojaid Martin Luiga mulle, et korralikult suudavad nad hallata ühte teemat korraga.
Kes on „nemad“? Liikumise Facebooki grupis, kus käib vilgas arutelu ja igapäevaselt postitatakse pilte uutest raielankidest, on tänaseks üle nelja tuhande liikme. Need on kaasamõtlejad ja teemast huvitujad, tihti murelikud looduses uitajad, kelle hulk kasvab orgaaniliselt, kuni teema püsib kuum ja harvesterid metsas müttavad. Põhimõtteliselt on võimalik liikumisega ka formaalselt liituda, täites EMA kodulehel kaks kohustuslikku välja. Koduleht ütleb, et liitumisega otseseid kohustusi ei kaasne – tegu on mandaadiga liikumise programmile, millele on tänaseks nõusoleku andnud ligi tuhat inimest. EMA tegevusi teostab aga tosinast inimesest koosnev põhiaktiiv, kelle üheks peamiseks ülesandeks ongi praegu organisatsiooni ülesehitamine, mis – nagu Luiga omast kogemusest teab – pole sugugi lihtne. Kunagi koos oma emaga AVP Tallinna gruppi vedades tajus ta väga selgelt, millistes lapsekingades kodanikuliikumised Eestis veel on. „Me ei teadnud AVP-d tehes, mida tuleks teha. Inimestel lihtsalt polnud asjade muutmise kogemust,“ meenutab Luiga.
Praeguses EMA tuumikus on asjade muutmise kogemust õige pisut rohkem. Liikumise eestvedaja on entusiasmist pakatav (aja)kirjanik Linda-Mari Väli, kes alustas kodanikuaktivisti karjääri juba hilisteismelisena liikumises Loomade Nimel. See on anarhistliku netifoorumi PunaMust üks võsudest, mis on tänaseni elujõulisena püsinud. Loomade Nimel on karusloomafarmide-vastaseid protestiaktsioone korraldanud juba üle kümne aasta. Tänaseks ollakse läbimurdele lähemal kui kunagi varem, kuid samas on organisatsioon ise väga palju muutunud ning muuhulgas pooldunud. 2014 loodi mitmete loomakaitseühenduste liikmete poolt – aga suuresti loomaõigusliku ideoloogia baasil – lobiorganisatsiooni ja ekspertgrupina MTÜ Loomus, mis õhinapõhise kodanikuliikumise asemel sarnaneb tegutsemismudelilt pigem arenevale start-up ettevõttele: töö käib kokkulepitud graafiku alusel, eksisteerib poolaasta tegevuskava, koosolekutele hilineda ei tohi, aruandlus on eeskujulik. Tänu kahe palgalise töötajaga Loomuse eestvedamisele tunnustati loomasõpru/loomakaitseorganisatsioone tänavu suisa Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu poolt Aasta Hääle tiitliga. See on kodanikuliikumiste spektri üks äärmus. Ennast rahvaliikumiseks tituleeriv EMA, mis teadlikult üritab formaalsetest raamidest hoiduda, asetseb spektri teises otsas, kus MTÜ-tamist tajutakse riigi rahakotist sõltumisena. Tõe huvides tuleb siiski märkida, et ka Loomus on võtnud vastu põhimõttelise otsuse ministeeriumidelt mitte tegevustoetust küsida, küll on seda küsitud ja saadud kodanikuühiskonna sihtkapitalilt.
EMA kogus tuntust kaartidega mis näitasid metsaraie ulatust, antud juhul Pärnumaal vahemikus 2000-2015.
Kuskile nende kahe vahele jääb Avalikult Rail Balticust (ARB), mis on küll ametlikult MTÜ-na registreeritud, kuid sarnaneb tegutsemispõhimõtetelt rohkem metsakaitsjate liikumisele, kasvades orgaaniliselt ja liites enda külge väiksemaid satelliite. Üllatuslikult on ARB sündinud ühest varasemast kodanikuliikumisest, mis koondas Tuhala, Nabala ja Pahkla piirkonna elanikke, kes 2005. aastal loodud Nabala Keskkonnakaitse Ühingu kaudu võitlesid karjääri rajamise vastu sealsetele karstialadele. Tegu on kodanikuühiskonna paljuski mahavaikitud edulooga, sest kümne aasta vältel suutsid sealse piirkonna elanikud ministeeriumi, äriühingute ja mitmete teadlaste survele vastu seistes oma seisukohad läbi suruda. Toonast liikumist vedanud Saku vallavolikogu esimees Tanel Ots ütleb, et Eesti mõistes oli tegu pretsedendiga – varasemalt on ainult korra kaevandusloa välja andmise järel protsessile hiljem tagasikäik antud. Reeglina money talks. Nabala võitlusest surmani väsinud Ots sai puhata kõigest kaks nädalat, siis tuli peale Rail Baltic, mis oli eelneva mõtteline jätk. Õhus olid ideed Rail Balticu kaudu lõhkuda juba loodud kaitseala. Tänaseks on selge, et Rail Balticu trass looduskaitseala ei läbi, sest ARB suutis plaanitavale joonlauatrassile mõned kumerused sisse joonistada. Praegu ei räägita aga enam sellest, kas raudtee peaks läbima küla siit- või sealtpoolt, vaid sellest, millist raudteeühendust Eesti üleüldse vajab.
Selliste küsimusteni jõudmine eeldab atomiseeruva ühiskonna liikmetelt oma ninast kaugemale vaatamist ja teatud mõtteinertsist vabanemist, sest üks asi on see, kui sa üritad takistada oma kodunaabrusesse karjääri rajamist või kodutänava ümbernimetamist (mõni kodanikuaktiivsuse näide võiks ka olemata olla). Hoopis midagi muud on sõdida projekti vastu, mis jääb sinu tagahoovist rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Sel juhul tekib paljudel küsimus: miks. Miks see sulle korda läheb? Mis kasu sa sellest võitlusest saad? Kuna selliste küsimuste esitajad lepivad reeglina ettesöödetud ja pealiskaudse infoga, mõjuvad aktivistid nende jaoks kas veidrate hullukeste, teelt eksinud konspiratsiooniteoreetikute või Venemaa mõjuagentidena.
Tegelikult on aktivistide kujunemislood väga sarnased. Ots oli Rail Balticust esialgu vaimustunud, kuni hakkas analüüsidega lähemalt tutvuma. Põlise linlasena arvas Väli pikka aega, et Eesti metsadega on kõik korras, kuni luges arvamusartiklit vanade metsade vähenemisest ning selle mõjust ökosüsteemile. Loomuse tegevjuhist Kadri Tapersonist sai tulihingeline loomaõiguslane alles pärast loomafarmides filmitud videote vaatamist. Tõsi, infouputuse tingimustes ei saagi loota, et keskmine kodanik suudaks korraga orienteeruda raiemahtude statistikas, olla kursis loomade psühholoogiaga ning omada arvamust raudteetransiidi tasuvuse kohta. Paljud neist küsimustest oleme delegeerinud demokraatlike protsesside kaudu valitud rahvaesindajatele, keda nendes küsimustes on aga järjest vähem põhjust usaldada. Rail Balticu teemalise 101 avaliku elu tegelase pöördumise koostaja Toomas Kiho sõnadega: „Mõtteviisi peale, et valitsejad võiksid üldse teha Eesti riigile kahjulikke otsuseid, annab tulla.“
Mõtteinertsi süvendavad avalikkuses käiku lastud lihtsustavad lööklaused: viie tunniga Berliini, miljarditehas, julgeolekugarantii. Reeglina käiakse need välja kohe projekti algfaasis, kui pole tehtud keskkonnamõjude analüüsi ja arvandmeid projekti kohta leidub minimaalselt. Opereeritakse ainult sõnade, visioonide ja plaanidega, mida osava PR-kampaania tulemusel avalikkusele maha müüakse. Kampaaniasõnumid sööbivad kiiresti mällu ja raamistavad seejärel kogu edasist diskursust. Ülikiire raudteeühendus Euroopa südamega oli veel paar aastat tagasi esimene trump, mille Rail Balticu pooldajad lauale käisid. Eesti kui Ida-Euroopa perifeeria. Üksik saar, mis tuleb raudrelsside abil ühendada muu maailmaga. Meie oma Lennart, kelle autoriteedis ei saa ju kahelda, juba ütles seda. Need olid võimsad kujundid, mis pididki panema ühe postsovetliku siirderiigi ebakindla identiteediga väikese rahvakillu hingekeeled võbisema.
Nüüdseks on tänu ARB tegevusele teada, et 240 kilomeetrit tunnis need rongid päris kindlasti läbi Baltikumi ei tuhise ning praeguste plaanide kohaselt hakkab Poola piirile jõudes üks lõputu loksumine, mis tähendab, et viie tunni asemel võtab sõit Berliini vähemalt kolm korda rohkem aega. Niisiis on Rail Balticu projektiga seotud ametkonnad olnud sunnitud kaardipakist üha uusi ja uusi kaarte välja tõmbama: Euroopa Liidu väävlidirektiiv muudab laevatranspordi liiga kulukaks, suurte veokite kadumine maanteedelt parandab liiklusohutust, Rail Baltic annab põhjuse rajada Tallinna ja Helsingi vahele tunnel; kui see raudtee meid Euroopa südamega ei ühendagi, siis vähemalt kolme Balti riigi pealinnad saavad kiire ühenduse; ning loomulikult igihaljas julgeolekukaart, mille võib Eestis vist iga teemaga seoses trumpässana lauale käia. ARB sisuline tegevus on paljuski seisnenud nendele argumentidele reageerimises, kasutades selleks kohalike logistikaekspertide ja teadlaste abi, kuigi mõnikord piisab ka lihtsalt tervest mõistusest, et näiteks aru saada, kui lihtne oleks sõjas raudteed hävitada.
Võib ka juhtuda, et kodanikuliikumine ise annab oma vastastele argumendid kätte, nagu juhtus Otsa sõnul nn Arktika koridoriga, mille osas ARB tegi majandusministeeriumile arupärimise. Kui alguses eitas ministeerium kategooriliselt, et Rail Balticut on vaja Hiina transiidiks, siis hiljem korjati see argument seoses Helsingi tunneliga uuesti üles.
Niisiis pole argumentide tasandil kodanikuliikumised sugugi kehvemad kui nende hästi makstud oponendid. Suurema finantsmuskli tõttu võiksid ametnikud edestada kodanikke vähemalt professionaalsuses, kuid seegi areneb pigem kodanikuaktivismiga käsikäes ja selle otsesel mõjul. Ots meenutab, et algusaegadel korraldasid Rail Balticu projekti Eesti eestvedajad trassile jäävates omavalitsustes tutvustava sisuga rahvakogunemisi, kus kohaletulnutesse suhtuti ülbelt ja küsimusi ignoreeriti. Seetõttu hakkas ARB paralleelselt korraldama samades kogukondades sisulisi rahvakoosolekuid, mille käigus moodustuski ARB esialgne tuumik. Peagi muutus ka Rail Balticu aruteludel kõnetoon sõbralikumaks, lauale ilmusid tee ja küpsised, seintele värvilised plakatid.
Seevastu meediaruumis kostis ARB hääl pikka aega õige vaikselt. Liikumisega seotud isikud väidavad, et neid demoniseeritakse ja tsenseeritakse süstemaatiliselt. See oli ka üks põhjusi, miks möödunud aasta septembris läkitati meediasse 101 allkirjaga pöördumine, milles kultuuritegelased, teadlased ja akadeemikud nõudsid Rail Balticu projekti plaanitaval kujul seiskamist. Takkajärgi hinnates saavutati kirjaga täiesti uus tase kommunikatiivsuses ning allakirjutanute autoriteet kandus üle ka kodanikuliikumisele. „Kuni 101 kirjani oli umbes selline suhtumine, et neil, kes Rail Balticut kritiseerivad, on midagi viga. 101 kiri näitas, et on terve hulk avalikult aktsepteeritud inimesi, kes nii mõtlevad,“ kirjeldab üks ARB juhtfiguure, Priit Humal kirjaga kaasnenud võimestavat efekti. Ühtäkki polnud ARB enam oma püüdlustes üksi ning seni kaane all kobrutanud kriitika paiskus nüüd lumepallina avalikku ruumi. Pühaduse oreool sai Rail Balticu projektilt sellega rebitud.
Muidugi on ka neid, kes eelistavad suhtuda suurprojektiga kaasnevatesse väljakutsetesse endiselt kriitikavabalt. Avaliku kirja koostamisega seotud meediaõppejõud Maarja Lõhmus ütleb, et erinevate lehetoimetuste postkastides on ootel terve hulk ARB või 101 kirja autorite arvamusartikleid, mida aga ei avaldata, sest väidetavalt on ARB kõneisikud juba liiga palju sel teemal sõna saanud. See ei takista meedial avaldamast kolme erinevat uudisnuppu pressikonverentsist, milles Siim Kallas esineb Rail Balticut pooldava seisukohaga – mis aktivistide meelest näitab meediamaastiku kahepalgelisust. Rail Balticu propaganda vaatavat vastu ka päevalehtede juhtkirjadest, st toimetuspoliitikast kumab selgelt läbi ühe osapoole eelistamine. Seetõttu on ARB hakanud looma oma avalikkust: Äripäeva ja Õhtulehe vahel on ilmunud kaks numbrit ajakirja Avalik Sõna, mis koondab meedias avaldamata jäänud lugusid. Juba varem oli ilmunud kaks sarnast vahelehte Postimehes. Kuigi Avaliku Sõna rahastamise vastu on huvi tundnud ajakirjanikud ja Lõhmuse väitel arutatakse väljaande sisu üle kuluaarides ka Toompeal, jääb küsitavaks, millisel määral sellised ebaregulaarselt ilmuvad trükised avalikku diskussiooni mõjutada suudavad.
Süsteemset eiramist on tunda saanud ka metsaaktivistid, kelle mõtteavaldusi vaigistamise asemel marginaliseeritakse. Näiteks on hakanud Fred Jüssi ja Valdur Mikita metsateemalised sõnavõtud figureerima Delfi portaali Alkeemia rubriigis. „Loodus on parateadus,“ rehmab Luiga. Teisalt alustas Väli ka ise metsateema käimatõmbamist pigem nišiväljaandest Müürileht, võttes kaasautorina järjest suuremaid vabadusi, nagu näiteks toimetuse nimel kõnelemine. Nüüd – pärast meeleavaldust, petitsiooni ja kultuuritegelaste ühispöördumist – kirjutavad artikleid rohkem teised; Väli ise saadab regulaarselt liikumise nimel välja metsateemalisi pressiteateid.
Teine EMA algataja, hiljuti Eestimaa Roheliste juhiks valitud Züleyxa Izmailova on loodusvaldkonna probleemidele tähelepanu juhtinud oma saates „Roheline Vabariik“, mis algselt läks eetrisse Nõmme Raadios, kuid on nüüdseks kolinud Tallinna Televisiooni. Izmailova ei pelga ka näiteks Telegrami konverentsil või raadiosaates „Halloo, kosmos!“ kõnelemist. Paljude silmis devalveerib sellistes meediakanalites esinemine nii Roheliste kui ka EMA mainet. Siin on aktivistide jaoks mõttekoht: kas luua nullist täiesti oma platvorm, toetuda kahtlase maine ja kitsa sihtgrupiga meediaväljaannetele või pressida ennast nui neljaks suure lugejaskonnaga nädala- ja päevalehtedesse. Viimane eeldab süstemaatilist tööd, häid tutvusi ja oskust pakkuda ajakirjanikele kõnetavaid teemapüstitusi. Taperson ütleb Loomuse näitel, et meedia siunamise asemel tuleb õppida nendega koostööd tegema: „Kui uksest visatakse välja, tuleb minna aknast.“
Kui metsaaktivistidele on leitud esoteerikaväljaannetes oma nurgake, siis Rail Balticu kriitikute seisukohtadele leitakse rohkelt ruumi paremradikaalsetel veebilehtedel nagu Objektiiv ja Uued Uudised. EKRE jaoks on Rail Baltic juba ammu muutunud Euroopa vasakliberaalse imperialismi sümboliks, mistõttu on loomulik ka ARB tegevustest poliitilist kasu lõigata. Näiteks 22. aprilli meeleavalduse korraldajate nimekirjast võis leida nii EKRE kui SAPTK, mille peale nii mõnigi kodanikualgatus otsustas protestiaktsioonist kõrvale tõmbuda. Väli ja Luiga pakkusid välja, et sellisel juhul võinuks meeleavaldusel lisaks SAPTK-le osaleda ka mõni LGBT organisatsioon, näidates üldsusele, et nii suure asja nimel ollakse valmis vaenukirves ajutiselt maha matma. Sellele ettepanekule ei vaadatud hästi. EKRE pole muidugi ainus partei, kes kodanikuaktivistidele külje alla hõõruma on hakanud. Käes on ju valimiste aasta ja valijaid kõnetavad teemad imbuvad vaikselt erakondade agendasse. Näiteks korraldas Vabaerakond samuti aprillis protesti valitsuse metsapoliitika vastu. Erakonna uue esimehe Artur Talviku nägemus Vabaerakonna ideoloogiast, nn vaba konservatism, peaks toetuma põhialustelt Valdur Mikitale. Seni on laiahaardelise ideoloogilise platvormi sõnastamise asemel viljeletud küll rohkem sisutühja namedropping’ut, milles pealegi puudub järjepidevus, sest looduse kaitsjana toetab Vabaerakond ometi karusloomafarme.
Erakondades liitlaste leidmisele ei maksa aktivistidel siiski liialt panustada, sest poliitiliste tormituulte järel võib juhtuda, et senised liitlased avastatakse vastaskaevikust. Nii juhtus ARB-l Keskerakonnaga, kes opositsioonis olles pakkus linnameedias ARB-le rohkelt kajastamisvõimalusi. Nüüdseks on kas ruum otsa saanud või ajakirjanike huvi raugenud, sest Rail Balticut puudutavates uudislugudes kodanikuliikumise esindajatele enam sõna ei anta.
Sõna andmisega on üldse nii, et riigi nägemuses võiks see toimuda eelnevalt paika pandud raamides ja kindlaks määratud teemadel. ARB sünnilugu sobib seda hästi illustreerima: päris alguses polnudki kodanikel võimalik esitada küsimust, millist raudteed Eesti vajab. Selle asemel tuli olulist infot välja kangutada ametnikelt, kes soovisid kodanikke algusest peale projektist eemale hoida. Maakondlikud kokkusaamised olid vajalikud eelkõige maakonnaplaneeringute kooskõlastamiseks ehk linnukese kirja saamiseks. Ametnikele ootamatult tekkis kodanikel palju küsimusi ja ettepanekuid, peamiselt küll neile esitletud trassivariandi kohta, mida kohalikes kogukondades hakati ümber joonistama. Ots ütleb uhkusega, et enamik praegu töös olevast trassist on kodanikuühiskonna poolt maha märgitud. Kogukondade liikmed koos omavalitsuste esindajatega lugesid talgu korras mahukaid tehnilisi materjale, töötasid kaartidega, otsisid häid praktikaid välismaalt ja pidasid maha omavahelisi vaidlusi – nii sündisid ARB ettepanekud trassimuudatusteks, millest suurem osa läks lõpuks ka käiku.
Teise suure töövõiduna kaubeldi välja Rail Balticu trassile kohalikud peatused, mis teenindaksid siseliini ronge. Sellest ei maksa siiski järeldada, et kaasamisega on Eesti riigis kõik korras. Vahepeal on vastu võetud uus planeeringuseadus, mis annab mastaapsete joonobjektide projekteerimisel riigile senisest suurema otsustusõiguse. Kui Rail Balticu planeerimist alustataks täna nullist, peaks riik kodanike huvide ja ettepanekutega hoopis vähem arvestama.
Ots ütleb, et uste sulgemist kogeti ka ARB-s kohe, kui aktivistid hakkasid tõstatama tõeliselt fundamentaalseid küsimusi. „Strateegilistes küsimustes kaasarääkimisel tuleb klaaslagi kiiresti ette,“ võtab Ots oma senise kogemuse kokku. Niikaua kui kodanikuühiskonna sildi all tegeletakse tuljaku tantsimise, hariduse edendamise või mõne tänava inimsõbralikumaks planeerimisega, olevat kõik hästi (kuigi tänaval ja tänaval on vahe, Reidi tee ei ole mingi Soo tänav, eks). Kaasamine on küll popp ja noortepärane termin, mida Instagrami fotodel hea hashtag’ina kasutada, kuid praktikas olevat vabaühenduste liikmete jutt läbirääkimiste laua taga otsustajatele kui kärbse pinin. Uue metsaseaduse väljatöötamisse olid kaasatud näiteks nii Eesti Keskkonnaühenduste Koda kui ka Maaülikooli teadlased, kuid lõpuks sõitsid ärihuvid looduskaitsjate ja teadlaste arvamustest jõuga üle. Väli arusaamist mööda korraldab keskkonnaministeerium kaasamisüritusi selleks, et keskkonnaühendused saaksid ennast välja elada. Mis omakorda annab poliitikutele argumendi aktivistide vaigistamiseks – nii emotsionaalsete inimestega polevatki võimalik dialoogi pidada.
Kas kodanikuaktivism peaks seisnema põhiliselt eelnõude kommenteerimises ja ümarlaudadel osalemises? Kas ka siis, kui need tegevused kujutavad vabaühenduste jaoks korduvalt peaga vastu seina jooksmist? Kuidas klaaslage ületada? Eesti loomaõiguslased võiksid siin teistele sarnastele kodanikuliikumistele eeskujuks olla. Liikumise Loomade Nimel põhitegevuseks oli esialgu regulaarne meeleavalduste korraldamine karusnahast tooteid müüva Escada poeketi kaupluste ees. See oli osa üleeuroopalisest solidaarsusaktsioonist. Piketeerimas käidi järjepidevalt, vahel ka kõigest 5–10 inimesega. Kuna aasta varem oli loomaõiguslastest üle käinud ülemaailmne vahistamistelaine, sattusid noored meeleavaldajad kohe ka kaitsepolitsei huviorbiiti: keskkooliõpilasi kuulati üle, teavitati nende vanemaid, loomakaitsjaid mainiti kapo aastaraamatus. Taperson on praegu seda meelt, et toonane jõustruktuuride ülereageerimine tuli liikumisele tervikuna isegi kasuks: „Muidu poleks ühiskond meid üldse tähele pannud.“
Meeleavaldus Toompeal Eesti metsade kaitseks. Allikas: liikumine.ee
Seejuures on meeleavaldus loomaõigusliikumiste sekkumisvahendite hierarhias kirjas üsnagi pehme abinõuna. Sealt edasi liigutakse otseste aktsioonide juurde, nagu loomade vabastamine, loomafarmi omanike avalikustamine, karusloomafarmide tehnika lõhkumine, pommiähvarduste tegemine või müüki jõudnud kauba rikkumine. Eesti loomaõiguslased, kes on saanud oma välismaa kolleegide kogemustest õppida, on nii robustsetest praktikatest teadlikult hoidunud. „Need tekitavad ühiskondlike muutuste asemel pigem trotsi,“ selgitab Taperson. Küll aga rikastavad Eesti loomaõiguste eest võitlemise arsenali salajased videoreportaažid karusloomafarmidest. Anonüümsed saadetised jõuavad liikumise Loomade Nimel postkastist edasi suurematesse meediaväljaannetesse ning on aidanud karusloomafarmide keelustamise eelnõuga edasi liikuda.
Meeleavalduste korraldamine on jätkuvalt jäänud liikumise Loomade Nimel pärusmaaks, mille kõrvale on Loomuse näol loodud parketikõlbulik eestkosteorganisatsioon. Mõlema vabaühenduse liikmed lävivad regulaarselt ja poliitilise muutuse loomiseks koordineeritakse tegevusi omavahel. Kui on vaja rongkäiku, siis organiseerivad selle liikumise Loomade Nimel aktivistid. Kui on tarvis kulisside taga niite tõmmata, teevad seda Loomuse liikmed. Ja kui on vaja kiirelt mobiliseerida mitmeid loomakaitseorganisatsioone mingi pöördumise taha, siis ka see võimekus on Loomusel olemas. Kui mängureeglid on ette antud, tuleb tõsiseltvõetavuse säilitamiseks osata nende järgi ka mängida. „Me ei saa minna maaeluministeeriumi karjuma ja süüdistama,“ nendib Taperson.
Mõnikord tahaks siiski emotsioone ka näidata. EMA-le on siin-seal emotsionaalsust süüks pandud. Väli usub, et emotsioon on eestlaste jaoks niivõrd laetud teema puhul paratamatu (liikumise kodulehel suisa kogutakse inimeste isiklikke metsalugusid) ning säärased süüdistused silmakirjalikud: „Kui Pomerants osutab keskkonnaaktivistidele kui puukallistajatele, peetakse seda normaalseks. Kui puukallistaja meeleavaldusel häält tõstab, siis on see suur probleem.“ Pealegi olevat keskkonnaühendused kogu iseseisvusaja ametnikega viisakalt, teaduslikult ja rahulikuks jäädes suhelnud ehk teinud kõik täpselt nii, nagu ministeerium soovib. Eesti metsade olukord sellest ei paranenud. EMA on toonud teemasse action’it!
Väli valitud agressiivne taktika on ministeeriumiametnikud ärevaks muutnud. Ei ole saladus, et oma artiklites keskonnaministeeriumi endise kantsleri Andres Talijärve ja ärimaailma vahele julgeid paralleele tõmmanud Väli suutis häirida kantsleri meelerahu, kes pöördus mainekahju tekitamise pärast pressinõukogusse. Teadlased ja keskkonnaühendused on EMA panust seni pigem hinnanud, sest metsateema on lõpuks ometi meedias pildil. Aktivistid aitavad teha teadlastele katet. Põhimõtteliselt võiks EMA ja keskkonnaühenduste vahel olla sarnane rollijaotus, nagu seda on loomaõiguslastel, sest ühendustel on kaotada palju. Metsa pärast liiga häälekalt karjudes võib kogemata ka soode toetus ära kaduda, kui ametnikel puudub piisav nüansimeel eri tüüpi „puukallistajate“ eristamiseks.
Aktivistidega suheldes kumab läbi põlgus terve ametnike klassi vastu. „Eesti ametnike subjektsus on nõrk,“ põhjendab Lõhmus. Ülejäänud kolm riiki – Läti, Leedu, Poola – suutsid Rail Balticu projektirahad oma huvide teenistusse rakendada (näiteks rajatakse Riiga praegu lennujaama ja kesklinna vahelist rongliini, Leedu võitles endale välja ümberlaadimistehased ja lisaharu Kaunase-Vilniuse vahele, Poola on saadud rahad süstinud aga riikliku raudteevõrgu arendamisse). Eesti ametnikud aga ei soovi endiselt arutleda selle üle, millist raudteeühendust Eesti vajab, ja kiirustavad silmanähtavalt tagant koostöölepingute ratifitseerimist. Kodanikuaktivistid tahaksid kiirustamise asemel aja maha võtta ja kõiki variante kaaluda. Positiivse programmina on nad omalt poolt välja käinud Estlinna nimelise visiooni, mida aga pole kellegagi arutada. ARB-l pole Otsa sõnul tänini tekkinud Eestis konkreetset vestluspartnerit. On küll kolm-neli ministeeriumiametnikku, kuid poliitiline otsustusvõim on hajutatud.
Metsaliikumisel on selles mõttes paremini läinud, kuigi seal on ametnike subjektsus väidetavalt erahuvide kütkes. Luiga ja Väli tõmbavad keskkonnaministeeriumi ja ärimeeste vahele isekeskis võrdusmärgi. Hiljuti jõudis avalikkuse ette kiri, milles Est-For Investi juhid esitasid valitsusele 12 ettepanekut, sh palve teha planeerimisseadusesse muudatusi, millele oli lisatud juba valmis kirjutatud eelnõu, mis lubaks planeeringu koostamisest huvitatud isikutel maksta omavalitsustele ja riigiasutustele kinni keskkonnamõjude hindamine. See kiri demonstreerib ilmekalt, kuidas suur raha üritab oma huvide kaitseks riiklikke regulatsioone omatahtsi ümber kujundada. Juba on kõlanud ähvardused, et projekti venitamine – näiteks keskkonnamõjude hindamiseks või omavalitsustega konsulteerimiseks – võib tähendada, et investeering liigub Eesti asemel hoopis Lätti.
Samuti on ärimehed palunud riigil käsitleda rafineerimistehast riiklikku eriplaneeringut vajava objektina, mis tähendab sarnaselt joonobjektidega, et otsustusõigus nihkub kodanikest kaugemale ehk maakondlikul tasandil on võimalik vähem kaasa rääkida. Kuna tegemist on täiesti uue planeeringuliigiga, siis terendavad nii mõnedki vaidlused ja kohtusaagad juba silme ees. Juba oma nime poolest näitab riiklik eriplaneering, mismoodi era- ja avalikud huvid üksteisega mastaapsete investeeringute puhul läbi põimuvad. Nabala võitluse põhjal teab Ots rääkida, et kui mõnel ärimehel tekib mingi piirkonna vastu huvi, muutub see kiiresti riiklikuks huviks. Osa rahast pannakse kiiresti uuringute alla, et tekiks õigustatud ootus projekti ellu viimiseks. Siit ka ilmselt Est-For Investi ettepanek lahkelt oma taskust keskkonnamõjude hindamine kinni maksta.
Sellises ebavõrdses situatsioonis on kodanike vastupanukollete tekkimine loomulik, ainult et poliitilise kursi muutmiseks kipub aktivistidel püssirohtu nappima. Tänu Rahvakogule on parlamendil kohustus vähemalt 1000 allkirjaga kollektiivseid pöördumisi ehk petitsioone komisjonides arutada, kuid kohustust eelnõud algatada sellega ei kaasne: 10 000 allkirjaga karusloomafarmide keelustamise märgukiri on kaks aastat maaelukomisjoni ja valitsuse vahet pendeldanud, Rail Balticu petitsioon polnud majanduskomisjoni meelest piisavalt argumenteeritud ning saabus liiga hilja. Avalike kirjade kirjutamine ammendab ennast pikapeale kommunikatiivselt – ei saa öelda, et ARB teisele, juba 150 allkirjaga avalikule kirjale jaanuaris oleks järgnenud uus diskursiivne pööre. Meeleavaldustega on põhimõtteliselt samamoodi – iga järgneva samasisulise meeleavaldusega langeb osalejate ja kaamerate hulk, kuni lõpuks muutuvad viimased väsimatud piketeerijad lihtsalt ebameeldivaks osaks ministeeriumi või konkreetse äriühingu töötajate argipäevast.
Samuti paistab möödas olevat see aeg, kus üks arvamuslugu või karikatuur suutis ühiskonnas laia resonantsi tekitada. Isegi aprilli alguses peetud kultuurirahva pleenum, kus kõnepuldist kostis korduvalt mure Eesti looduskeskkonda kahjustava poliitika pärast, ületas vaevu meediakünnise. Igasugu visioonikonverentse, mõttetalguid ja arvamusliidrite lõunaid on juba nii palju, et teiste seas silma paistmiseks tuleb osata vajutada õigetele PR-nuppudele. EMA ja eriti ARB puhul on sõnakesksus sümptomaatiline, kuid argumentidega rikastatud ilukõne mõjub ainult ühele segmendile avalikkusest, sh poliitikutest. Selles segmendis võib olla omakorda väga palju neid inimesi, kes kuulavad kultuuritegelaste kriitika asemel meelsamini ekspertide selgitusi, kelle autoriteet on küll tõepõhjata ajastul väidetavalt vankuma löönud. Kuid jälgides sotsiaalmeedias reaktsioone näiteks avalikele kirjadele või mõnele aktivistide protestiaktsioonile, võib näha, kui kiiresti taastub usk faktipõhisesse ühiskonda, mille vardjad varjuvad kabinetisügavustesse.
ARB-l on kandva visuaalina kasutusel Peeter Lauritsa illustratsioon lõhkikistud Eestist ja EMA Facebooki grupist käivad igapäevaselt läbi fotod raielankidest, kuid puudu on sellistest visuaalsetest sümbolitest, mis võrgus kulutulena levima hakkaksid. Visuaalse ajastu nõudmistega peaksid arvestama ka kodanikuliikumised. Näiteks karusloomafarmide keelustamise osas saabus Tapersoni hinnangul läbimurre alles pärast šokivideot Karjaküla rebasefarmist. Teinegi praegu menetluses olev loomade heaolu puudutav seaduseelnõu jõudis surnud punktist edasi tänu traagilistele filmikaadritele Narva jões hukkunud tsirkuseelevandist Medist. Kohe kui Taperson neid kaadreid nägi, sai ta aru, et nüüd on võimalik tsirkuseloomad ära keelata – Medi suri märtrisurma.
ARB visuaal nende Facebooki lehel.
Samamoodi mängis Nabala võitluses olulist rolli Tuhala nõiakaevu ikooniline tähendus paljude eestlaste jaoks. Ots arvab ka ise, et Nabalas jäi kodanike hääl peale ainult seepärast, et kasutusele võeti ebatraditsioonilised vahendid, näiteks tegid tuntud muusikud nõiakaevu loitsu, mida esitati Raekoja platsil ja mida YouTube’i vahendusel on vaadanud tänaseks rohkem kui veerand miljonit silmapaari. Suurt sümbolväärtust ja emotsionaalset suhestumist võimaldavad ikoonid aitavad laiemat üldsust tõhusamalt mingi eesmärgi taha mobiliseerida kui loogiline argumentatsioon või abstraktsed väärtused. Sellest tõdemusest võiksid edaspidi rohkem lähtuda ka ARB ja EMA. Metsaliikumisel tasub ebakonventsionaalsete vahendite otsimisel kiigata Poola poole, kus kampaania Gdzie Jest Drzewo kutsub üles imikutega emasid mahavõetud puude kändudel lapsi imetama, tegevust pildistama ja seda sotsiaalmeedias jagama. Veelgi kaugemale on läinud Norrast alguse saanud vabaühendus Fuck for Forest, mis kogub vihmametsade kaitsmiseks raha pornograafilist materjali müües.
Loodetavasti on kodanikuaktivismile kõõrdi vaatamise ajad Eestis mööda saamas, sest aktivismist on võita kõigil, otsesesse sihtgruppi mitte kuulujatel ehk isegi rohkem kui teistel. Kodanikuaktivistid on need, kes nihutavad avalikus diskursuses lubatu ja lubamatu piire ning defineerivad ümber ühishuvisid. Sotsiaalteadustes nimetatakse diskursiivset raami, mis avalikus ruumis aktsepteeritud seisukohti piiritleb, Overtoni aknaks. Sellest raamist jäävad välja ideed, mis on liiga radikaalsed, kuid kuna Overtoni aken ühiskondlike muutuste käigus alati nihkub, siis võib avalikkus radikaalsemaid ideid hakata ka vaikselt omaks võtma. Kodanikuaktivistide suurimaks teeneks võibki pidada Overtoni akna järjepidevat laiemaks tõmbamist. Nii on loomaõiguslaste tegevusest kõige rohkem kasu olnud klassikalistele loomakaitsjatele, sest ühtäkki muutus nende tegevus normaalseks nähtuseks, kuna kuskil hakkasid sõna võtma inimesed, kelle meelest ei tohiks loomi üldse süüa. Taperson usub, et nn radikaalide tegevus annab tavainimestele võimaluse käituda nii, nagu nad tegelikult mõtlevad. Sama meelt on Izmailova, keda pikka aega peeti imelikuks, kuid kes pälvis möödunud aastal ajakirja Anne ja Stiil aasta naise tiitli. Mainstream-väljaande tunnustus on märk paradigmanihkest. Saavutatud mentaalne võit võib aga jääda hapraks, kui võitlustest väsitakse, survet lõdvendatakse või tagasilöökidest heitutakse, sest ühiskondlike muutuste esilekutsumine on pikk ja käänuline protsess, mille eestvedajad endale nõrkushetki lubada ei saa.
Vastu panna! See hüüe tõuseb teie kõigi südameist selles kurbuses, kuhu on teid tõuganud kodumaa kohutav olukord. See on teie kõigi hüüe, kes te ei alistu, teie kõigi, kes te tahate täita oma kohust.
Kuid te tunnete end ära lõigatuna ja relvituna ning ideede, arvamuste ja süsteemide kaoses te püüate aru saada, mis võiks olla teie kohus. Vastupanu on seegi, kui säilitate oma südame ja mõistuse. Kuid eelkõige tähendab see tegutsemist, tuleb teha midagi, mis väljenduks positiivsetes sammudes, põhjendatud ja vajalikes tegudes. Paljud on proovinud ja sageli on nad julguse kaotanud, nähes oma jõuetust. Teised on rühmadesse koondunud. Kuid sageli on need rühmad teistest ära lõigatud ja võimetud.
Kannatlikult, läbi raskuste oleme need rühmad üles otsinud ja omavahel kokku viinud. Neid inimesi on juba palju (ainuüksi Pariisi peale rohkem kui terve armee), neid tulihingelisi ja otsusekindlaid inimesi, kes on mõistnud, et nende jõupingutuste organiseerimine on vajalik ja et neil on vaja tegevuskava, distsipliini, juhte.
Tegevuskava? Tuleb moodustada rühmad oma kodukohas inimestest, keda te tunnete. Endi keskelt tuleb määrata juhid. Teie juhid kohtuvad usaldusväärsete inimestega, kes hakkavad nende tegevusi suunama ja kes meile neist erinevate astmete kaudu teada annavad. Juhtima hakkab meie komitee, tema kooskõlastab teie jõupingutused okupeerimata Prantsusmaal tegutsejate ja meie liitlaste võitlejate jõupingutustega. Teie esmane ülesanne on organiseerumine, et päeval, kui tuleb korraldus, võiksite üle võtta võitluse teatepulga. Tuleb asjatundlikult värvata otsusekindlaid inimesi ja saata nad parimate sekka. Tuleb julgustada ja süstida otsustavust neisse, kes kahtlevad, ja neisse, kes ei julge enam loota. Tuleb otsida üles ja hoida silm peal neil, kes on oma kodumaast lahti öelnud ja kes seda reedavad. Iga päev tuleb kokku saada ja edastada juhtidele olulist informatsiooni ning tähelepanekuid. Teie distsipliin olgu vankumatu, olge väsimatult valvsad, olge täiesti märkamatud. Umbusaldage ebajärjekindlaid, lobasuid ja reetureid. Ärge mitte kunagi kiidelge, ärge avameelitsege. Pingutage, et toime tulla oma ülesandega. Hiljem anname teile vahendid tegutsemiseks, mille kogumise nimel me töötame.
Nõustudes hakkama teie juhtideks, me tõotasime, et ohverdame selle missiooni nimel kõik muu, et oleme seejuures vankumatud ja halastamatud.
Veel eile me üksteist ei tundud ja keegi meist ei ole kunagi olnud osaline parteide kemplemistes, ei assambleedes ega valitsustes, me oleme sõltumatud, kõigest prantslased, kes on valitud välja selle ürituse jaoks, mida me tõotame ellu viia, ja meil on vaid üks siht, üks kirg, üks tahe: et Prantsusmaa võiks taas olla puhas ja vaba.
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Résistance. Bulletin officiel du Comité national de salut publique, n. 1, 15.12.1940, lk 1 (juhtkiri).
Ajalehe Résistance esimene number ilmus 15. detsembril; Claude Aveline’i kinnitusel kirjutas selle juhtkirja Boris Vilde, isegi kui väga tõenäoliselt osalesid selle redigeerimisel teisedki Musée de l’Homme’i rühma liikmed. Leht kirjutati valmis trükimasinal ja paljundati mimeograafil. Esimest numbrit valmistati 500–600 eksemplari ja põhiliselt saadeti see laiali postiga kindlatele adressaatidele. Keeruline on mõõta lehe mõju, ent selle lugejate hulka on hinnatud mõnele tuhandele, samuti võib pidada tõenäoseks, et lehe nimi aitas kinnistada résistance’i nimetust okupatsioonivastase võitluse üldnimetusena.
M. T.
EUGENIO MONTALE Väike testamentItaalia keelest tõlkinud M. V.
JAAN KAPLINSKI *Vene keel…; *Minu autojuhtimisõigus…; *Mis on raskem…; *Puhta pesu unustamatu lõhn…; *Väsimus – väsimus elust…; *Lähen tuppa…; *Ma ei imesta…; *Mõtted muutuvad…; *Ei tea kas…; *Elu mida olen elanud…Vene keelest tõlkinud Aare Pilv
ANDRUS KASEMAA Oma kaasaegsetele; *Käisin luuleõhtul…; *Üks mees kirjutas…; miks ma sõtta ei tule 1; miks ma sõtta ei tule 2; *üks mees N. vihkab… ANDRA TEEDE *tulen uberiga…; *ütlen oma tinderi matchile…; *on varahommik…; *ootan terveks saamist…; *võtan ennast kokku…
KRISTJAN HALJAK Vaateväli
Proosa
URMAS VADI Tänukõne
SANDRA JÕGEVA Šoppamas Andy Warholi vaimuga
Artiklid
VastupanuPrantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm BORIS VILDE Vanglapäevik 1941–1942 (katkendid)Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm MAREK TAMM Boris Vilde ja résistance
DAVID GRAEBER Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisseInglise keelest tõlkinud A. V. MICHAEL KINNUCAN Trumpi 100 päeva – vastupanu seisukohalt Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
MAARJA MERIVOO-PARRO Kiirkohtingud õõnestajatega
OUDEKKI LOONE Antikapitalismi eha ja koit
AIRI TRIISBERG Vasakpoolse poliitika sõnnik ja sitt
MIHKEL KAEVATS Rattaühingust protestiliikumiseks
AMARANTA HEREDIA JAÉN Ülase12: kasvav autonomistlik kogukondInglise keelest tõlkinud A. V. HENRI KÕIV Kodanikuaktivismi taassünd? Metsad, loomad ja Rail Baltic
MADLI PESTI Vastupanu mõistest teatris
ANDERS HÄRM Rappimislahing
Intervjuu
DAVID GRAEBER Anarhism, töö ja bürokraatia: Intervjuu Aro VelmetileInglise keelest tõlkinud A. V.
Elav ajalugu
KAUR KENDER Last wordz
Kunstilugu
REET VARBLANE Kulumine ja värskus
Vaatenurk
PEETER SAUTER Vanglaelu puhastustuliI. V. Aedniku päevik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 140 lk. 15.95 €. MEELIS OIDSALU Kodusõda 2023Leo Kunnas. Sõda 2023. Koljat: kõigile, kes võitlevad oma koletistega. TAAVET: kõigile, kes ekslevad oma labürintides. Dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest. Tallinn: Küppar & Ko, 2016. 282, 228 lk. 24.90 €. SIREL HEINLOO Närvilõpmete semiootika: aja kuju, elukuju, kehakujundTõnis Vilu. Kink psühholoogile Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 86 lk. 9.55 €.
Kuidas vastu panna? Boris Vilde ja résistance. David Graeber ja anarhism täna. Michael Kinnucan opositsiooni väljavaated USA-s. Maarja Merivoo-Parro vastupanuvõitlejad ENSV-s. Oudekki Loone,Airi Triisbergi pilk antikapitalistlike jm poliitiliste liikumiste lähiajaloole Eestis. Mihkel Kaevatsi ja Amaranta Heredia Jaéni kogemused kodanikuaktivismist. Henri Kõiv liikumistest Rail Balticu vastu ja loomade-metsade nimel. Madli Pesti vastupanuteatrist. Anders Härm sõimlemislahinguist kultuuris ja poliitikas. Kenderi lõppsõna. Jaan Kaplinski, Andra Teede, Andrus Kasemaa ja Kristjan Haljaku luulet, Urmas Vadi ja Sandra Jõgeva jutte. Anu Põdra elutöö. Peeter Sauter I. V. Aedniku päevikust; Meelis Oidsalu Leo Kunnase romaanist; Sirel Heinloo Tõnis Vilust. Vikergallup: eesti kirjandus 2016.
Kui mõned sajandid tagasi avastati vulkaanipurskes hukkunud Pompei linn, avanes üksikasjaline sissevaade vanade roomlaste elukorraldusse AD 79 – alles olid teatrihooned, termid ja isegi seintele soditud grafiti. Kõrvuti imeteldud kunstiväärtustega tuli Pompei varemete vahelt aga välja ka üksjagu teoseid, mis sugugi ei sobitunud leidmisaegse ettekujutusega antiikmaailmast: seksuaalse sisuga maale, erigeerunud peenisega Priapose kujusid ja – tõesti – isegi üks skulptuur, mis kujutas saatürit vahekorras kitsega. Kui muud leiud pandi ühte patta klassikalise kõrgkultuuriga, siis viimased vaikiti maha, paigutati nn salajastesse muuseumidesse, kus kaua oli neile ligipääs vaid valitud inimestel, hariduslikul ja varanduslikul eliidil.
Peitmise komme laienes tollal ka tuntud Rooma autorite tekstide tõlkimisele, kusjuures see valikuline tsensuur kestis julgelt 20. sajandi keskpaigani välja – hoidmaks ülal vanade meistrite hea maitse ja kultuursuse kuvandit. Catulluse 16. luuletuse mahavaikitud algust, kus ta oma rivaalidele koha kätte näitab, võiks tagantjärele pidada räpižanri alguspunktiks:
Paedicabo ego vos et irrumabo Aureli pathice et cinaede Furi
(põhimõtteliselt: „Ma keeran teile taha ja lükkan teile kurku, Aurelius, sa kukk, ja Furius, vana pede“).
Neid ja teisi katseid piirata seksuaalse sisuga materjali kättesaadavust kirjeldab Walter Kendrick oma raamatus „Salajane muuseum“,[1] mille põhiline tähelepanek on see, kui viljatud on ajalooliselt olnud üritused piiritleda ja teistest kunstilistest vormidest eristada pornograafiat.
Nii on renessansiajast peale pornograafia kättesaadavus olnud ühtlasi sõnavabaduse küsimus. Erutav kirjandus, riigi- ja kirikuvastane kriitika moodustasid tollases Euroopas põrandaaluste raamatute ebatavalise kolmiku, kusjuures vahel need žanrid põimusid.
Itaalias naeruvääristas noor haritlane Antonio Vignali 1526. aastal võimuvõitlust Siena linnas suguorganite kaudu: Munnide, Vittude, Kottide ja Persete anatoomiliselt põnev arveteklaarimine „La Cazzaria“ (cazzo tähendab itaalia keeles peenist) levis hoogsalt tollaste vabamõtlejate seas, käsikirja salajane trükkimine hävitas aga Vignali reputatsiooni ning edasise võimaliku kirjandusliku karjääri.
Prantsusmaal istus valgustusaja postripoiss Denis Diderot üksvahe vangis, kuna avaldas lisaks entsüklopeediatele ateistlikku kirjandust ning ka ühemõtteliselt kahemõttelise romaani „Ebadiskreetsed juveelid“ („Les Bijoux indiscrets“, 1748). Peale teadusliku mõtlemise võidukäigu uskus Diderot, et „isegi meie kõige ülevamate tunnete ja puhtama õrnuse põhjas on natuke munandeid“ (kirjas Étienne Noël Damilaville’ile, 1760).
Need ja teised näited, mis pärinevad Lynn Hunti toimetatud esseekogumikust „Pornograafia leiutamine“,[2] selgitavad, mil moel pornograafia võis omal ajal paljastada sotsiaalseid struktuure, näidata maailma sellisena, nagu ta on, vabana riiklikest ettekirjutustest ja kiriku soovmõtlemisest.
Seksuaalse sisuga kirjandus oli muuhulgas oluline seetõttu, et võimaldas nimetada asju õigete, anatoomiliste nimedega, „ilma ümberütlemisteta ja ebavajalike loorideta“ (Mercier de Compiègne). Porno ei peida ega ilusta, räägib asjast nii, nagu see on. Üks esimesi populaarseid pornožanre oli kahe naise vaheline dialoog, kus vanem õpetab nooremale, kuidas need seksiasjad tegelikult käivad (vt nt Pietro Aretino „Ragionamenti“, 1534).Viimane on omakorda sillaks seksuaalsusest avalikult rääkimisele, mis jääb Lääne kultuuriruumis vaevaliseks kuni 1960. aastate seksrevolutsioonini välja. Veel sada aastat tagasi keelati Ameerikas avaldada raamatuid, mis rääkisid seksuaalhügieenist ja rasestumise ärahoidmisest, osutades nende tekstide obstsöönsusele.
Hüppamegi mõned sajandid edasi. 2002. aastal saavutas USA kodanikuorganisatsioon Free Speech Coalition (Sõnavabaduse Koalitsioon) ülemkohtus tähelepanuväärse võidu. Nimelt otsustati kaasuses Ashcroft vs Free Speech Coalition, et 1996. aastal vastu võetud lapspornograafia (õigem oleks öelda: lapse seksuaalse kuritarvitamise kujutamise) tõkestamise seadus (Child Pornography Prevention Act) piirab sõnavabadust. Senise ettekirjutuse asemel, et pornograafilises materjalis ei tohi kujutada alaealisi, hakkas käibima lihtsamini rakendatav reegel, et pornograafilises materjalis osalejad ei tohi olla alaealised. See avas ukse lugematutele koolivormides ja põlvsokkides täisealistele neidudele, varustatud hambaklambrite ja kaisuloomadega; vähese meigi ja pipipatsidega petiitsed kehad, kes saavad õlistelt meestelt taha, hakkavad pornovideotes järjest rohkem asendama meigitud suurte rindadega pornostaare, kes saavad õlistelt meestelt taha…
Muud kunstilised väljendusvormid ühiskonnas järgivad teatud mõttes seda, mis pornos toimub – sealhulgas seda, mida peetakse pornograafiaks, ning seda, kuhu tõmmatakse lubatavuse piir. See ei ole kokkusattumus ega meie ajale iseloomulik nähtus. Pornograafilise kirjanduse ja romaanižanri arengu vahel on huvitav seos. Romaani süüdistatakse sünnist saati sisuliselt samades pattudes, mis pornograafiatki – korrumpeerivas mõjus, eriti mis puudutab noori, kellele kõiksugu üleskütvad kirjeldused panevad pähe rumalaid ja seisusele mittevastavaid mõtteid. Heal kirjandusel on sama võime, mis pornolgi – erutada lugejat, kõditada tema närve – kuigi see ei ole alati seksuaalse spetsiifikaga erutus. Porno viib teatud mõttes loogilise lõpuni romaani taotluse põhjustada lugejas füsioloogilisi reaktsioone. Kui metoodilise inglise päevikupidaja Samuel Pepysi kätte satub 1668. aastal üks varasemaid üle Euroopa levinud pornograafilisi raamatuid „Tütarlaste kool“ („L’École des filles“, 1655; eesti keeles on sellest katkend ilmunud Indrek Koffi tõlkes Vikerkaares, 2000, nr 11/12), siis tähendab Pepys oma päevikusse kuivalt, et pärast lugemist sai õhtul natuke masturbeeritud ja järgmisel hommikul raamat põletatud. See, mis on parasjagu erutav, kajastub pornos otsesemal ja muudes kultuurivormides veidi kaudsemal kujul. Või siis enam mitte nii kaudselt.
Ma ei väsi jagamast Siim Nestori geniaalset arvustust Miley Cyruse Helsingi kontserdile:
„Kontserdi kolmas lugu ja Miley Cyrus väänleb laval roomava kuldse džiibi kapotil. Jalad on ta harki ajanud. Sedasi, et parem jalg paindub kõrgele õhku. Miley hõõrub mikrofoniga jalgevahet ja tema näolt kiirgab kelmikas kiim. Cyruse ümber tantsisklevad lavajõud värvilistes karvaloomakostüümides, bravuurikas liliput ja veel bravuurikam kahe meetri pikkune ja ühemeetrise ahtriga megaemand, saalis põrklevad suured värvilised õhupallid, videoekraanil vilgub koloriitne kaos. On tunne, nagu ma oleks väike tolmukübe keset mürtsuvat maiustustekauplust. – Kui kapotil esitatud laul, „Love Money Party“, on läbi, märkab Miley, et suur osa tema vasakust häbememokast on akrobaatilise numbri käigus kombinesooni alt välja lupsanud, ega tee seda häbenema. „Kõik, kellele meeldib, kui vagiina on väljas, hüüdke „Jeee!““ hõiskab pop-sensatsioon Helsingile. – Helsingi vastab: „Jeee!“ – Ja kui te olete selle pildi endale vaimusilma ette mananud, siis katsuge silmas pidada ka seda, et oluline osa publikust on umbes 10aastased tütarlapsed. Teismelised tüdrukud. – Ja see on alles peo algus. Isegi minusugune lodev liberast kratsib kimbatusest lõuga. Kuhu me niimoodi jõuame? Kuhu, nagu küsitakse, edasi? – Ma vastan. Keegi viskab lavale rinnahoidjad ja Miley lakub neid. Võtab hambusse. Keegi viskab lavale kuldse pärlmuttervärviga kaetud dildo. Miley mängitab sädelevat kunstpeenist, ise kõike samal ajal sünnipärases lõunaosariikide aktsendis ja robustses kõnepruugis kommenteerides. „We gonna find a good use for this dick on our tour. That’s the one, I’m gonna promise you lot, heh heh heh.“ Miley nuusutab dildot. Limpsib seda ja sokutab plastkürva oma rindade vahele. Samal ajal on lavale kerkinud hiiglaslik voodi. Miley võtab seal koha sisse ja teki alt imbub välja tosin tantsijat, kaasa arvatud liliput ja megaemand, kelle ühine rütmiline aelemine üksteise kehade küljes jättis minu fantaasiale ruumi vaid mõne millimeetri. Ja kõiki käeulatuses olevaid lavapartnereid tülitas Miley leitud seksileluga. Ühesõnaga, fullcore-grupiseks. (…) Kui ma nüüd kõigele nähtule ennast maandanult tagasi mõtlen, sees leht Xanaxit, pool pudelit diasepaami ja üks tassike rahustavat piparmünditeed, siis tekib ikkagi küsimus: kuidas on pop sellise hardcore-pornoni jõudnud?“[3]
Ka popmuusika üheks eesmärgiks on katsetada, provotseerida, kust läheb lubatavuse piir. Mida aktsepteeritavamad on mingit liiki pornograafilised kujutised, seda kaugemale piir nihkub.
Kiusatus on asetada Kendricki järgi nii Catullus kui ka Ashcroft vs Free Speech Coalition samasse traditsiooni, panna kõik eeltoodud näited ühte patta sõnavabaduse väljendusena. Ometi tundub, et eelmodernse ja praeguse sõnavabaduse eest võitlemise vahel on mingi fundamentaalne erinevus – ja mitte lihtsalt see, et rindejoon on liikunud täiskasvanud inimeste seksuaalaktide kujutamiselt alaealiste juurde ning porno täiskasvanutele kättesaadavaks tegemise juurest selle alaealistele kättesaadavaks tegemise juurde. (Viimane rindejoon on de facto nagunii juba ületatud; noored puutuvad esimest korda pornovideotega kokku keskmiselt 11-aastaselt.)
Peamine pole isegi mitte see, et tänapäeval räägime me lubatavuse piire tõmmates pornovideotest – ja mitte enam kirjandusest või kujutavast kunstist. Kirjanduses ja kujutavas kunstis ei ole võimalik olla alaealine, seal võibki alaealisi ainult kujutada – kui tegu ei ole just dokumentaalse materjaliga. (Meenutagem selles kontekstis Kaur Kenderi protsessi.)
Erinevus on selles, et 60ndatel alanud seksrevolutsioonist peale on porno vaikselt, aga visalt liikunud massitarbimise ja massilise kättesaadavuse suunas. Salajastest muuseumidest leidis ta 70ndatel tee Ameerika indie-kinodesse, kus filmid nagu „Deep Throat“ (1972) ja „The Devil in Miss Jones“ (1973) saavutasid „porno kuldajastul“ nii publikumenu kui ka hea retseptsiooni kriitikutelt, enne kui VHS-kassettide tulek kunstipärase porno tagasi odavtootmise alasile paiskas (samal ajal selle kättesaadavust veelgi suurendades). Porno kuldajastu lõppu kujutab iseloomulikult Paul Thomas Anderson filmis „Boogie Nights“ (1997).
Seksrevolutsiooni aeg oli ilmselt viimane periood Lääne-Euroopas, mil pornot võis seostada mingit liiki vabadusliikumisega. Kui porno kuldajastu taiesed olid seotud seksuaalsete kujutiste läbimurdmisega mainstream’i ning ka kunstilise eksperimenteerimisega (Eesti kontekstis sobib siia kultuuriplahvatusena Soome televisioonist näidatud legendaarne „Emmanuelle“, 1974), siis videokassettide tulekuga liikus porno kinosaalidest edasi madalaeelarvelisse privaatkasutusse, pimendatud akendega kodukuvaritesse. Tõsi, kassette müüdi või laenutati, ning tarbijale kehtis vanusepiir. Arvutite ja interneti saabumisega ja üldkättesaadavaks muutumisega 90ndatel kadusid varanduslikud ja ealised piirangud ning tänaseks on porno jõudnud tooda-ise faasi 2.0, kus igaüks võib lihtsa vaevaga käia läbi kogu tootmistsükli (vt celebrity sex tape) ning videoid üles riputada, tasuta ja vanusepiiranguta tarbimisest rääkimata.
Kui mitte juba varemgi, siis hiljemalt umbes 2006. aastast, mil internetis tekkisid Youtube’i eeskujul esimesed pornovideoid koondavad agregaatsaidid, on porno tänapäeval põhimõtteliselt paari klikiga kõigile kättesaadav. See on kaasa toonud omamoodi uue, tarbimise kuld-ajastu (mis – nagu vabaleviva muusika puhul – ei ole samas tähendanud häid aegu tööstusele). Kui näitleja Leonardo DiCaprio kirjeldas kunagi ühes intervjuus tunnet, mida tekitas temas kusagil maailma otsas bambushütis televiisorist „Titanicut“ vaatav perekond, siis pornost on saanud samasugune ülemaailmne kultuuriline valuuta nagu Hollywoodi filmidestki, mille populaarsemad videod ja meemid ühendavad eri maailma paigus suureks pornopereks kristlasi ja moslemeid, eri nahavärvi, vanuse ja sotsiaalse klassikuuluvusega inimesi. Ühel populaarseimal agregaatsaidil Pornhub vaadati 2016. aasta jooksul 12,5 pornovideot iga inimese kohta planeedil Maa. Lisaks seksuaalsete ja kultuuriliste normide mõjustamisele – eelmainitud popmuusika on üks näide – on pornosõnavara jõudnud laiatarbekasutusse (milf, sex tape). Interneti reegel number 34 ütleb, et kui miski on olemas, siis on sellest ka porno.
Üks asi on võidelda sõnavabaduse eest salajaste muuseumide kontekstis ja teine asi „võidelda“ selle eest piiramatu kättesaadavuse kontekstis.
Rääkides vabadusest absoluutse kättesaadavuse tingimustes, satume sama paradoksi ette nagu näiteks alkoholi või tarbimismaania puhul. Kui miski on üleüldiselt kättesaadav, võivad välja kujuneda ühiskondlikud normid, mis hakkavad omakorda inimeste vabadust ahistama. Sellist vabadust on keerulisem sõnastada ja ka kaitsta – nagu on välja toonud Isaiah Berlin oma kuulsas essees „Vabaduse kaks mõistet“ (1958)[4] – aga see ei tee seda, nn positiivset vabadust, vabadust ise otsustada, vähem oluliseks. Kui pead ühel hetkel seltskonnas põhjendama, miks sa ei joo, siis ilmselt ei ole enam mõtet rääkida vabadusest alkoholi kättesaadavuse või piirangute mõttes, vaid on mõtet hea seista sinu vabaduse eest mitte juua. Kui porno tarbimine muutub domineerivaks ühiskondlikuks normiks, võib see hakata ahistama vabadust ise oma seksuaalsust määratleda. Eriti arvestades seda, et seksis on (vähemalt mõnikord) kaks osapoolt.
Populaarses TED-loengus 2009. aastal kirjeldas aktivist Cindy Gallop lühikese aja jooksul toimunud muutust oma meespartnerite seksuaalkäitumises. Tema väitel erinevad noorema põlvkonna meeste käitumisnormid voodis märgatavalt vanema põlvkonna omadest, kuna esimesed on üles kasvanud pornovideotega, kus tegutsetakse teise reeglistiku alusel. Vanema partnerina oli ta pidevalt olukorras, kus pidi „ümber kasvatama“ oma nooremaid voodikaaslasi. Tähelepanekutest sündis veebisait makelovenotporn.com, kus on ära toodud levinumad väärarusaamad, mida porno loob.
Mitmed uuringud näitavad, et inimesed moodsates ühiskondades seksivad vähem ja masturbeerivad rohkem. Selles kontekstis on eriti esile tõstetud Jaapanit, kus pooled abielupaarid ei oma seksuaalsuhteid ning noorte hulgas on populaarsed nutitelefonimängud, mis simuleerivad romantilisi suhteid, niisamuti ka virtuaalsed poiss- ja tüdruksõbrad. „Kuigi nad ei ole päris, tekivad sul nende vastu tunded,“ tsiteeritakse ühte äpikasutajat 2017. aasta valentinipäeva Japan Timesis.
Nii jõuame justkui vabadusest pornot kätte saada ja vaadata vabaduseni end pornost mitte mõjutada lasta, oma seksuaalsust ise määratleda. Viimastel aastatel on tekkinud õige mitmeid ülemaailmseid organisatsioone ja liikumisi, mis püüavad seksuaalsust porno käest tagasi võita. Stop Porn Culture tegeleb mehekeskse pornokultuuri leviku probleemi tõstatamisega ja ekspluatatsioonivaba seksuaalsuse otsingutega, mis arvestaks mõlema soo vajadusi. Fight The New Drug ja Your Brain On Porn koondavad uurimusi, mil moel pornovaatamine õõnestab tarbija seksuaalset ja ka sotsiaalset käitumist. Culture Reframed püüab tähelepanu juhtida üleseksualiseeritud popkultuuri mõjudele. Kui mainida vaid mõnesid.
Porno kättesaadavaks muutumisel ja massidesse liikumisel on huvitav paralleel suhkruga – ka suhkur oli 18. sajandil luksuskaup, mis jõudis vaid eliidini. Tänapäeval on see toiduainetes ja jookides piiramatus koguses vabalt kättesaadav kõigile, mis on kaasa toonud ületarbimise. Tekib küsimus: kui tõkestame suhkru kättesaadavust – näiteks nn limonaadimaksu abil –, kas piirame siis näiteks „Ameerika kõige paksema linna“ Houstoni elanike vabadust, kellest üks viiendik põeb praeguste arvestuste kohaselt aastaks 2040 diabeeti? Või paradoksaalsel moel hoopiski suurendame seda, aidates vähendada sõltuvust suhkrust?
Sõltuvuse mõiste toob hästi välja vabaduse paradoksi. Sõltuvusest võib mõelda kui vabaduse antipoodist. See on aju haigus, mis sunnib kordama organismile pikas plaanis kahjulikku käitumismustrit – olgu see seotud narkootiliste ainete tarvitamise või teatud tüüpi käitumistega, mis konverteerivad pikaajalise heaolu või stabiilsuse lühiajaliseks mõnuks. Hasartmängusõltuvus on neist viimastest, n-ö käitumuslikest sõltuvustest jõudnud ka meditsiinilise tunnustuseni (ameeriklaste manuaalis DSM-5), arvutimängusõltuvus, aga ka toidu-, seksi-, arvuti-, porno- ja poodlemissõltuvus ootavad veel oma järjekorda.
Muidugi võib siinkohal tekkida küsimus: miks peaks kõik head asjad elus seostatama kohe sõltuvusega? Friikartulid või rõõm uutest asjadest, samuti ajutine eneserahuldamine on ju nimelt need pisikesed preemiad, mis elu elamisväärseks teevad. Nõus, aga kättevõidetud vabaduse juures selliseid preemiaid nautides ei tasu unustada, et tänapäevaks on nende taga tööstused, mis saavad suurt kasu selliste vabaduste üleekspluateerimisest. Eesti ühed kasumlikumad ettevõtted on alkoholi- ja kasiinofirmad, maailma toiduainetööstuse tipus troonivad suhkru- ja kiirtoidutootjad. Kõik nad on rohkem kui valmis kaitsma inimeste vabadust saada neid tooteid kätte piiramatus koguses, kujundada ühiskondlikke norme, mis teevad raskeks nende mitte tarbimise. Ka ülemkohtus võitnud Sõnavabaduse Koalitsioon on tegelikult lobigrupp, mis ühendab pornotööstureid.
Elu väikeste naudingute paremaks mõistmiseks on abiks üks mõiste bioloogiast – supernormaalne stiimul. See tähendab peibutist, mis apelleerib meie kõige põhilisematele instinktidele, ent millest ei ole nende instinktide rahuldamisel tegelikult mingit kasu. 2011. aastal võitsid kaks professorit lg Nobeli auhinna uurimuse eest, mis käsitles Austraalia mardikaid, kes püüdsid kopuleerida teatud tüüpi tühjade õllepurkidega, kuna need meenutasid suurendatud versioone emastest mardikatest. Mõned neist tegid seda niikaua, kuni kuuma päikese käes surid. Tühi õllepurk ongi antud juhul näide supernormaalsest stiimulist, mis petab ära mardikate soojätkamise instinkti ja laseb neil tühja tõmmelda. Ei pea liiga kaugele vaatama, et näha paralleeli nende õllepurkide ja virtuaalsete poiss- ja tüdruksõprade vahel. Ka pornovideod, rämpstoit ja kollased uudised vajutavad teatud nuppudele meie ajus, mis käivitavad evolutsioonilised vajadused, milleganeed tooted oskuslikult manipuleerivad, aga mida nad tegelikult rahuldada ei suuda – teoretiseerib psühholoog Deirdre Barrett oma raamatus „Supernormaalsed stiimulid“.[5]
Ülekantud tähenduses võib öelda, et teatud protsendi jaoks ühiskonnas ongi tühja õllepurgiga kopuleerimine nii mõnus, et nad ei viitsi enam päris mardikaga ühtida. Nimetagem siis neid näiteks sõltlasteks. Kui varem olid peibutised kättesaadavad ainult eliidile, siis nüüd on nad kättesaadavad kõigile. Nende disainimises oleme aga muutunud järjest osavamaks.
[1] W. Kendrick, The Secret Museum: Pornography in Modern Culture. Berkeley; Los Angeles; London, 1996 (1987).
[2] The Invention of Pornography, 1500–1800: Obscenity and the Origins of Modernity. Toim. L. Hunt. New York, 1993.
[3] S. Nestor, Popmürgi üledoos. Eesti Ekspress, 11.06.2014.
[4] Eesti k-s rmt-s: I. Berlin, Valik esseid. Tlk E. Sivonen. Tallinn, 1998.
[5] D. Barrett, Supernormal Stimuli : How Primal Urges Overran Their Evolutionary Purpose. New York; London, 2010.
Märt:
Töörahva solidaarsuse päevaks soovitaksin lausa tungivalt London Review’st James Meekipikka olukirjeldust ühe Inglise šokolaadivabriku üleviimisest Poolasse. Orwelli reportaažiauhinna laureaat Meek, kes on eesti lugejale tuttav Vene kodusõja aegsest Siberist jutustava romaaniga “Suurim armastusakt”, on kirjutanud hämmastava ajaloolise, geograafilise, inimliku ja kontseptuaalse haardega žurnalistliku meistriteose. Ajalooline haare ulatub 18. ja 19. sajandi kveekerikapitalismist ja Friedrich II lahingutest kuni Brexitini ning Õiguse ja Õigluse režiimini, geograafiline haare Lääne-Inglismaalt Sileesiani (peatudes põgusalt ka USA ja Kaug-Ida kontsernidel). Vesteldakse eri põlvkonna tööliste, ettevõtjate, poliitikute ja bürokraatidega nii Poolas kui Inglismaal. Ning seda kõike selleks, et saada aru, kuidas majanduse ideestik ja tegelikkus seostuvad nüüdismaailmas kultuurilise identiteeditundega ning mõlemad omakorda poliitikaga.
Meek kirjutab: “Õiguse ja Õigluse tõus Poolas ja Brexiti referendumivõit saavad mõistetavaks ainult siis, kui majandust ja poliitikat näha ühe välja kahe aspektina, mille põhisubstants on valijate kollektiivne psüühe – väljana, milles pealtnäha lahusseisvad majanduslikud ja kultuurilised abstraktsioonid (SKT, kaotatud impeerium) ning pealtnäha lahusseisvad majanduslikud ja kultuurilised konkreetsused (kui palju sulle makstakse; selle hoone ajalugu, kus sa tööl käid) on ühendatud sidemetega ja omavad suhtelist kaalu, mille mõõtmisega majandusteadus ja globaliseerunud tarbimiskapitalism hakkama ei saa.”
Nimelt on liberaalses kirjasõnas käinud aasta otsa juba skolastiliseks manduv debatt selle üle, kas seletada Brexitit ja Trumpi majanduslikult või kultuuriliselt. Esimesel juhul tuleb eeskätt arvestada tööstuslike töökohtade kadu, palgakasvu takerdumist, suurenevat ebavõrdsust; teisel juhul rassismi, antifeminismi, nostalgiat, ksenofoobiat, vihavimmatunnet, muret senise eluviisi jätkuvuse üle. Muidugi, üks seletusviis ei välista teist ja üks võib olla teise põhjus, kuid võimalikud lahendused sõltuvad just eelistatud seletusviisist. Kui valijaskonna meelemuutus on tingitud majandusest, võib vähemalt jääda mingi lootus asjade käigu pööramisele administratiivsete sammudega; kui see on tingitud nn kultuurist, siis jääb vist üle oodata vaid palaviku läbipõdemist. Poola arengud ei tohiks justkui esimesele seletusviisile tuge anda, sest majandus ja sissetulekud on seal pikka aega ja järjekindlalt kasvanud. Sestap mängitasid nt novembris Gdanskis toimunud kultuuriajakirjanduse kohtumisel poola liberaalsed intellektuaalid mõttega, et Õiguse ja Õigluse võit on tingitud lihtsalt valijaskonna tüdimusest ja igavusest – justkui oleks tahetud oma ellu natuke teravamaid elamusi. Meeki reportaaž näitab siiski, kui hoolimatu oli endine Kodanikuplatvormi valitsus tööliste õiguste suhtes (nii nagu refomarid Eestis: regressiivne maksusüsteem, eeskätt vaeseid riivav käibemaksu “ajutine” tõstmine jne). Seevastu praegu Poolas valitsevad konservatiivsed populistid – erinevalt Trumpist USA-s – on kehvemate kihtide elujärge tõepoolest ka parandanud.
Meek peatub oma kirjelduses Euroopa Liidu subsiidiumide ja erimajanduspiirkondade sageli ootustevastastel mõjudel ning esitab musta stsenaariumi sellest, kuidas robotiseerimine võib lõpuks õõnestada tarbimiskapitalismi ennast, kui töökoha kaotavatele potentsiaalsetele tarbijatele hakkab kaupade soetamine üle jõu käima: “Multinatsionaalsed tarbimiskaupade tootjad viivad oma kulud miinimumini, kärpides palga- ja pensionikulusid ning ostes kokku robotitehnikat, et toota kasumit neid omavatele pensioni- ja riskifondidele ja rikastele perekondadele; aga kes siis lõpuks jaksavad tarbimiskaupu osta? Inimesed, kes töötavad kellegi teise heaks? Aga kui see keegi teine toimib samaviisi? Robotid ju šokolaadi ei söö.”
Sellele hoiatusele võib kujutleda küll mitmesuguseid rahustavaid vastulauseid. Kuid James Meeki kirjutis väärib lugemist just oma tundliku, konkreetse ja kaasahaarava viisi poolest, millega uuritakse suurte institutsioonide mõju inimeste igapäevaelule, nende kultuurile ja tunnetele. Kui tahta soovitada midagi analoogilist Eesti kohta, siis vahest Aet Annisti (stiililt märksa akadeemilisemaid) käsitlusi uutmoodi majanduse mõjudest inimsuhetele: vt “Kriisi normaliseerumine” (Vikerkaar 2009, nr 4-5), “Elu mõtet kolides” (Vikerkaar 2016, nr 7/8 ) ja eriti “Kuhu kadus ettevõtlikkus” (Vikerkaar 2013, nr 4-5).
Brexit ja Trumpi võit on pannud majandusteadlasedki ümber hindama vabakaubanduse sotsiaalseid mõjusid. Sel teemal arutasid 26. aprillil New Yorgi ülikooli vestlusringis David Autor, Ann Harrison, Brad DeLong ja Eestiski armastatud Paul Krugman. Peaaegu kahetunnist salvestist võib kuulata siit või lugeda kirjalikku ülevaadet nt Branko Milanoviči blogist. Üks põhiteemasid keerles selle ümber, kui palju on USA heade tööstuslike töökohtade kaotsiminekus süüdi globaalne vabakaubandus ja kui palju tehnoloogia. Arutlejad olid ühel meelel, et majandusteadlased alahindasid 20. sajandi lõpul vabakaubanduse kahjulikke mõjusid. David Autor (kes on toonud makroökoomikasse uutmoodi empiirikat): “Vabakaubanduse kasud on hajusad (nii Hiinas kui USA-s), aga kulud on kontsentreeritud (kui sa jääd töökohast ilma).” Ühesõnaga vabakaubanduse nn keskmine lai statistiline mõju võib olla olnud positiivne, aga nüüd on hakatud aru saama ka sellest, kui ränk on olnud kahjulik mõju kaotajatele jõukamas maailmas – ning selle korvamiseks pole valitsused tahtnud ega osanud midagi ette võtta. (Vt ka Türgi majandusteadlase Dani Rodrikiarvamuslugu Project Syndicate’is sellest, kuidas võimalus kaotajaile kahjusid kompenseerida on mööda lastud.)
Mida aga valitsused ette võtta saa(nu)ksid? Kõige tavapärasem abinõu oleks vabakaubandusest saadava tulu ja kasumi maksustamine ja ümberjagamine sotsiaalprogrammidele, et kaotajate elu leevendada. Nt aidata Eesti maa-asulate elanikel linnadesse kolida soodsate üürikorterite ehitamise teel. Juba märksa utoopilisem abinõu oleks üleüdine põhisissetulek (UBI) ehk kodanikupalk. Eestis kirjutas sellest hiljuti pikemalt Kadi Maria Vooglaid Sirbis. Kuid meie kultuurilised hoiakud ei tarvitse sallida raha ümberjagamist jõude elavatele eimillegi tegijaile. Ka kodanikupalga saaja enda eneseväärikusele võib n-ö ülalpeetava staatus hoobi anda. Sestap on viimasel ajal mitmel pool tuldud tagasi riiklikult garanteeritud töökohtade loomise idee juurde, mis ei nõuaks sama suurt kõlbelis-vaimset murrangut kui kodanikupalga sisseseadmine. Vaata selle kohta nt Noah Smithi veergu Bloomberg View’s, aga sealsamas ka teisi kodanikupalga suhtes skeptilisi argument libertaaridelt Tyler Cowanilt ja Megan McArdle’ilt. (Vt ka Smithi mõnevõrra optimistlikumat seisukohta aasta algusest.) Kuigi poleks mõtet suuresõnaliselt väita, nagu oleks universaalne garanteeritud põhississetulek inimloomuse vastane, tundub vähemalt praegu ühiskondlikult vastuvõetavam ja realistlikum see, kui riik looks ja garanteeriks hoopis nn sotsiaalseid töökohti. “Pakutavad töökohad võiksid tegeleda riigi füüsilise ja inimtaristu hooldamise ja konstrueerimisega, alates teede, sildade, tammide ja koolide ehitamisest kuni kõrgekvaliteedilise lastehoiu mehitamisega.” Selliste töökohtade ülalpidamine USA-s ei läheks väidetavasti kallimaks kui vaesusvastased programmid, kuid reaalkulu ühiskonnale oleks väiksem.
Lõpuks üks lugemissoovitus hoopis teisest vallast: filosoof Tamsin Shaw rünnak psühholoogiateaduse vastu jätkub (vt selle esimese raundi kohta veebruarikuiseid lugemissoovitusi). Nüüd on ta NYRB essees “Nähtamatud manipuleerijad meie vaimuga” võtnud ette Amos Tversky ja Daniel Kahnemani (Nobeli majanduslaureaadi) teooria inimratsionaalsusest ja mõtlemisest. Mängu tuuakse muuhulgas taas Cambridge Analytica ja muud meie valikutega manipuleerivad tumedad jõud. Kahnemani teooria inimratsionaalsusest võiks põhimõtteliselt näidata kätte viise, kuidas meisse sisseprogrammeeritud eelarvamusi jm irratsionaalsust ületada. Praktikas aga on sellest kinni haaratud hoopis selleks, et meie irratsionaalsust mingite poliitiliste või majanduslike erihuvide nimel ekspluateerida.
Marek:
Robert Darntonil on üks võluv essee (“A Police Inspector Sorts His Files: The Anatomy of the Republic of Letters”, 1984), mis räägib sellest, kuidas 18. sajandi prantsuse politsei luuras valgustusfilosoofide järel, pannes hoolikalt kirja kõik, mida Diderot või Voltaire tegid, kellega kohtusid, millest rääkisid jne. Tänapäeva luurearhiivide paotine avamine aitab meeles hoida, et intellektuaalide järel nuhkimine ei ole kuhugi kadunud. Nii tuli hiljuti ilmsiks CIA 1985. aasta analüüs prantsuse intellektuaalide poliitilistest hoiakutest, mis sisaldab mh väikest ülevaadet “uute filosoofide” olulisematest teostest. Gabriel Rockhill pakkus LARB-is aruandele hea kontekstuaalse analüüsi, mis aitab seletada USA luure suurt huvi French theory vastu.
Mitch Waldrop kirjutab aga National Geographic’us sellest, miks FBI koostas 1400-leheküljelise toimiku Albert Einsteini kohta – mõistagi häiris uurijaid kuulsa teadlase vastuseis rassismile, natsionalismile ja tuumarelvastusele. Seevastu Gene Zubovichivärske artikkel seletab, miks on Reinhold Niebuhr olnud USA riigijuhtide üks lemmikmõtlejaid.
Millal sündis moodne filosoofia? Arvustades A. C. Graylingi vastset teost “The Age of Genius: The seventeenth century and the birth of the modern mind” arutleb Steven Nadler TLS-is 17. sajandi tähtsuse üle tänapäevase filosoofia kujunemises, näidates ühtlasi tollaste mõtlejate keerulisi suhteid kirikuvõimuga.
Ja et Dartoniga nii alustada kui lõpetada, siis olgu soovitatud tema vastne arvustus NYRB-is prantslaste uhkele katsele mõtestada oma ajalugu globaalses raamistuses – Patrcik Boucheroni koostatud koguteosele “Histoire mondiale de la France”.
Aro:
Olen viimastel nädalatel mõelnud palju tehnooptimismile. Teadusajaloolased on selle fenomeniga hästi kursis. 1890ndatel hõisati palju sellest, kuidas vaktsineerimine hävitab maailmast kõik haigused (seda ei juhtunud). 1960ndatel ennustati suurt tulevikku vaakumtorudele ja tuumaenergiale (nõnda palju siis sellest). Nüüd on interneti ja AI kord. Suhteliselt kriitikavaba hõiskamise juures on seda olulisem lugeda sügavama nüansitajuga tekste, mis ei tegele tehnoloogilise innovatsiooni lahterdamisega “Ulmeäge!” või “Kõige elava hukk!” kastidesse, vaid arutlevad, kuidas uute tehnoloogiate kasud ja kahjud ühiskonnas ebavõrdselt jaotuvad – teisisõnud, mõtlevad tehnoloogiast poliitiliselt.
Üks hea näide taolisest ajakirjandusest pärineb viimasest New York Times Magazine’ist ja käsitleb geoinsenerlust. Tegemist on radikaalse ideega kliimamuutuste pidurdamiseks (meeldetuletus: jätkuvalt põhiline eksistentsiaalne oht inimkonnale), mis tähendaks näiteks taevasse päikesevalgust vähendavate aerosoolide külvamist või teisi planetaarset keskkonda muutvaid tegevusi. Jon Gertneri artikkel on huvitav just seetõttu, et juhib tähelepanu, kuidas geoinsenerlus ise võib muutuda poliitikatandriks: näiteks ei pruugi Arktika sulamisest kasu lõikav Venemaa olla sugugi nii huvitatud kliimamuutuste peatamisest kui põua käes kannatavad Aafrika riigid ja võib hakata seetõttu kliimamuutusi pidurdavale inseneritegevusele jälle omapoolselt vastu töötama. Lisagem sinna kõrge riskiga ettenägematud tagajärjed ja jõuame üsna plahvatusohtliku kompotini.
Kõik need lennukad tulevikuvisioonid võivad aga olla rohkem fantaasia kui reaalsuse vallast. Blogis nimega Naked Capitalism annab Lambert Strether ülevaate isesõitvate autode, tehnooptimistide viimase kinnisidee tegelikust seisust ning olukord pole kaugeltki nii roosiline kui uudiseid jälgides tunduda võib. Strether järeldab paljude erinevate uuringute põhjal, et tuttavat rada pidi ruleerivad automatiseeritud trammid võivad küll varsti tõesti näiteks Tallinna tänavatel vurada, aga isesõitvad autod, mis viivad sind kodunt tööle, viskavad lapse kooli ja korjavad poest toiduained üles, ei ole nähtavas tulevikus veel realistlikud.
Omaette huvitav tehnooptimismiga külgnev nähtus on korporatsioonide nägemine inimkonna heategijatena. Üha enam ei oodata lahendusi maailma probleemidele mitte valitsustelt või teadlastelt, vaid ränioru-innovaatoritelt. Zuckerberg ja Musk esitavad ennast filantroopide ja maailmapäästjatena. See on mõte, mida vabaturumajanduse põhiline prohvet Milton Friedman pidas absurdseks, Christian O. Christiansen kirjutab aga veebiajakirjas Aeon selle idee pikemast ajaloost, rõhutades lõpuks, et kuigi corporate social responsibility pole kaugeltki mitte lihtsalt reklaamitrikk, ei asenda see kuidagi progressiivset poliitikat.
Tehnooptimistide kõige teravam ja usutavam kriitik on aga ilmselt kanada kirjanik Margaret Atwood, kelle “Orüks ja Ruik” on ka eesti lugejale tuttav ning kelle romaani põhjal vändatud telesari “Teenijanna lugu” praegu USAs laineid lööb. Minu hinnangul on Atwood üks parimaid düstoopia-kirjanikke üldse, tema maailmad on meie endi omaga alati piisavalt tihedalt seotud, et tunduda usutavad; asjaolu mis tegi näiteks nii Orwelli “1984” ja Huxley “Hea Uue Ilma” palju võimsamaks kui Bradbury “Fahrenheit 451”. New Yorkeris ilmus just pikk lugu tema elust ja loomingust, mida võib soovitada igaühele, keda huvitab kirjanduse, tehnoloogia ja poliitika omavaheline põimumine.
Viimaks soovitan esseed kirjandusajakirjast n+1, kus Meghan O’Gieblynkirjutab oma kokkupuutest transhumanistidega ning juhib tähelepanu sellele, kuidas vanasti religioonivalda kuulunud unistused igavesest elust ja metafüüsilistest “pealisülesannetest” on nüüd liigutatud teaduse ja, olgem ausad, suuresti teadusliku fantastika valda. Nagu ikka on n+1 esseed lisaks säravale analüüsile ka esteetiliselt suurepärased. Head lugemist!
Korruptsioon või konservatism: CEU ja Ungari poliitika
Martin Mölder
„Milline valitsus on see, mis on valmis sundima sadu või tuhandeid oma kodanikke eksiili? Milline valitsus on see, mis tahab karistada ja sundida seadusekuulekaid kodanikke teise riiki kolima, oma kodusid maha jätma, oma lapsi nende koolidest ja oma klassikaaslastest eraldama ja uusi koole mõnes teises riigis, mõnes teises keeles leidma? Uut elu mõnes teises riigis alustama? Seda ei juhtu. […] On aeg see hullumeelsus lõpetada.” – Liviu Matei, CEU prorektor.
Ungari valitsus Viktor Orbániga eesotsas tahab Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) riigist lahkuma sundida. Muuhulgas on selline survestamine osa algavast 2018. aasta parlamendivalimiste kampaaniast ning uus samm seitse aastat kestnud pikas ühiskondlikke ja poliitilisi vabadusi piiravate otsuste reas. Ükskõik mis CEU-ga juhtub – kas ta saab riiki jääda või kolib mõnda poliitiliselt paremini toimivamasse riiki – on ebatõenäoline, et Ungari poliitilisel maastikul midagi nii pea muutuks. Lootus aga peab püsima.
Ungari viimase aja sündmustest kõneldes on tihti keskendutud ideoloogiate vahelisele konfliktile, kus Orbáni konservatiivne rahvuslus vastandub euroopalikult kosmopoliitsele ja liberaalsele poliitikale. See vastasseis on mõistagi olemas, kuid praegune probleem on palju sügavam ning lõikab niisugustest ideoloogilistest lõhedest läbi. Orbáni valitsuse suurim oht tuleneb poliitilise maastiku, sealhulgas meedia, ümberkorraldamisest oma erakonna võimupositsiooni kaitseks. Orbáni partei Fidesz kirjutab ümber riigi toimimise aluseid nii, et keegi teine peale nende nii pea võimule ei pääseks. Valitsus vaigistab ja piirab kohtute efektiivsust ja meedia tegevust selleks, et takistusteta suunata avalikke ressursse enda ja endale lojaalsete oligarhide taskutesse. Lühidalt, eesmärgiks on luua riik, kus kogu poliitika, avaliku võimu ja avalike ressursside kasutamine on ühe erakonna kontrolli all. Seda kõike võimaldab üleüldine ning Ungarist palju kaugemale ulatuv rahulolematus erakondade ja esindusdemokraatia institutsioonide toimimisega. Kesk-Euroopa Ülikooli ümber toimuv on väike, kuid suure sümboolse tähtsusega osa palju laiemast suundumusest.1
Praeguse olukorra ristiisaks on suuresti Ungari eelmine peaminister Ferenc Gyurcsány. Vahetult pärast 2006. aasta valimisi, mille võitis napilt sotsiaaldemokraatlik MSZP, sai selle juht Gyurcsány hakkama võib-olla ühe suurima poliitilise lollusega Ungari lähiajaloos. See eepiliselt rumal vahejuhtum sai nimeks „Őszödi kõne“. 2006. aasta kevadel, vahetult pärast valimisi pidas peaminister oma erakonna parlamendisaadikutele kõne, mis pidi jääma konfidentsiaalseks ja milles ta oli ebatavaliselt otsekohene oma erakonna strateegia ja tegemiste osas valimiskampaania eel ja selle ajal.2 Muuhulgas kirjeldas ta, kuidas tema juhitud valitsus oli enne valimisi oma tegemiste ja edusammude kohta avalikkusele süstemaatiliselt valetanud, kuidas nad valitsuses olles mitte midagi sisulist ei teinud ja lõppkokkuvõttes lihtsalt läbi kukkusid. Kõik need väljaütlemised olid pikitud väga mahlakate roppustega. Kindlasti peaksid paljud valitsused mitmetes Euroopa riikides endale ausalt näkku vaadates midagi sarnast ütlema, kuid enamikul riigijuhtidest jätkub strateegilist oidu suu kinni hoida. Eriti siis, kui on väikseimgi võimalus, et keegi sinu sõnad lindistab ja hiljem avalikustab.
2006. aasta sügisel tuli see kõne avalikuks ning algas sündmuste ahel, mis viis Viktor Orbáni ülekaaluka võiduni 2010. aasta parlamendivalimistel. Kõne läks raadioeetrisse pühapäeval ning juba esmaspäeval toimus parlamendi ees üle 40 000 osalejaga meeleavaldus, kus nõuti peaministri tagasiastumist. Õhtuks olid demonstratsioonid väljunud kontrolli alt ning levisid järgnevatel päevadel üle kogu riigi. Meeleavaldused kestsid aasta lõpuni, mille jooksul opositsioonipartei Fidesz asetus selgelt meeleavaldajate poolele ning vastandas ennast rahvast ja riiki häbistanud valitsusele. Gyurcsány püsis aga ametis kuni 2009. aastani, mil ta uutele valimistele vastu minnes tagasi astus. Jõujooned parteisüsteemis ja valijate eelistustes olid aga selgelt ja sügavalt muutunud ning opositsioon ei ole kuni tänaseni sellest katastroofist taastunud.
MSZP toetus kukkus 43.2%-lt 2006. aastal 19.3%-ni 2010. aastal ning Fidesz suurendas oma toetust 52.7%-ni. Sellest piisas, et saada 68% parlamendikohtadest. Niisugune enamus andis neile praktiliselt täieliku tegutsemisvabaduse – lisaks tavaliste seaduste vastuvõtmisele andis rohkem kui kahe-kolmandikuline enamus neile vaba voli muuta põhiseadust ilma, et nad pidanuks kellegi teise seisukohtadega arvestama.
Viktor Orbán oli Ungari valitsusjuht ka enne, aastatel 1998 kuni 2002, ning tema poliitikukarjäär ulatub tagasi raudse eesriide kukkumise aegadesse, mil ta oli kommunismivastase ja siis veel selgelt liberaalse erakonna Fidesz (Noorte Demokraatide Liit) üks loojatest. Kuigi alustati liberaalidena, tegi Fidesz pärast pettumust valmistanud tulemust 1994. aasta valimistel oma poliitilises profiilis kannapöörde ning esitas ennast uutele valmistele vastu minnes konservatiivse erakonnana. Paljud ideoloogiliselt paindumatud liikmed lahkusid, kuid samas kolmekordistati oma teotus 1998. aasta valimisteks. Kuigi sellega näidati, et erakond omab poliitilist profiili üksnes häälte võitmise eesmärgil, ei olnud see nende valijatele probleemiks. Konservatiivset joont oma retoorikas on hoitud seni ning see on taganud neile stabiilse populaarsuse.
Oma erakordse võipositsiooni ärakasutamises pärast 2010. aasta valimisi on Fidesz olnud niihästi agar kui ka oskuslik. 2012. aastal hakkas kehtima uus põhiseadus, mida hiljem on korduvalt muudetud ja mis on pälvinud laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Ülemkohus on täidetud põhiosas valitsusele lojaalsete kohtunikega ja selle võimu on piiratud. Valimisseadust (valimisringkonnad, väljaspool Ungarit hääletamine, „üleliigsete“ häälte ümberjagamine) ja valimiskampaaniate korraldamise tingimusi (poliitilise reklaami piiramine erameedias) on muudetud nii, et see annaks eelise Orbáni erakonnale. Valitsus kontrollib mitte ainult riigimeediat, vaid kaudselt ka märkimisväärset osa erameediast. Eelmise aasta lõpus äratas näiteks tähelepanu juhtum, kus üleriigiline ja valitsusest veel sõltumatu päevaleht Népszabadság pandi pärast seda, kui ajalehte väljaandja läks Fideszile lojaalsete ettevõtjate omandusse, lihtsalt kinni. Avalikkuse tähelepanu piirile, nii palju kui kallutatud meediamaastik võimaldab, on kerkinud lugematul arvul kõrgetasemelisi korruptsioonikahtlusi, millest kohtusse pole jõudnud ükski. Hinnanguliselt kuni 70% riigihangetest on olnud korruptiivsed ning nõnda tekitatud rahaline kahju Ungari majandusele on olnud ligikaudu 1% sisemajanduse kogutoodangust.3 2017. aasta aprilli alguses Freedom House’i poolt avaldatud ülevaade demokraatia olukorrast post-kommunistlikes riikides toob välja Ungari trajektoori viimase kümne aasta jooksul – ühest kõige paremini toimivast demokraatlikust poliitilisest süsteemist piirkonnas kõige halvemini toimivamaks.4
Orbánile poliitiliselt ebamugavate tegevustega seotud valitsusväliste organisatsioonide piiramine algas juba 2014. aastal ettekäändega piirata välisriikidest pärinevate ressursside suunamist valitsusvastasesse sisepoliitilisesse tegevusse.5 Esimesed avalikud signaalid, et Orbán, olles saanud innustust Donald Trumpi valimisest USA presidendiks, valmistab ette lööki Ungari päritolu USA miljardäri ja filantroobi George Sorosega seotud organisatsioonide vastu, hakkasid tulema juba 2016. aasta lõpus. Samal ajal sai Kesk-Euroopa Ülikooli juhtkond mitteametlikke kanaleid pidi hoiatuse, et ülikooli vastu plaanitakse samme. Sorosest on saanud siin piirkonnas patuoinas, keda on võimalik serveerida oma valijaskonnale kui kõige halvaga seotud sümbolit. Riigipropaganda järgi olevat ta muuhulgas ka viimastel aastatel palju konflikte ja pahameelt tekitanud Euroopa immigratsioonitulva organiseerimise taga ning kehastab endas kõike, mis on kaasaja ühiskondades halvasti.
Kesk-Euroopa Ülikool rahastab oma tegevust fondist, mille Soros asutas 1990. aastate alguses. Ülikool tegutseb iseseisvalt sellest fondist saadavatest tuludest ega ole Sorose poliitilise tegevusega olnud kuidagi seotud. Natuke enam kui 25 tegutsemisaasta jooksul on ülikool olnud äärmiselt edukas – näiteks Times Higher Education hindab ta 40 parima noore ülikooli hulka maailmas (kellel vanust vähem kui 50 aastat).6 Märtsi lõpus alustas Orbáni valitsus seadusemuudatuste menetlust, mis puudutaksid kõikidest Ungaris toimivatest välisülikoolidest eriliselt just CEU-d, mille edasine tegevus riigis hakkaks olema võimalik üksnes siis, kui ülikool muuhulgas avaks oma haru ka Ameerika Ühendriikides, kus paljud tema programmid on akrediteeritud, ning kui sõlmitaks riikidevaheline kokkulepe Ungari ja USA vahel.
See seadus polnudki mõeldud täitmiseks, vaid ülikooli riigist välja sundimiseks. Muudatused võeti parlamendi poolt vastu erakorralise protseduuri käigus kõigest nädalaga, et piirata laiemat debatti, ning Ungari president kuulutas seadusemuudatused välja esmaspäeval.7 Rahvusvahelise akadeemilise kogukonna toetus Kesk-Euroopa Ülikoolile on olnud peaaegu üleüldine, sest Orbáni valitsuse sammud kujutavad endast selget ohtu akadeemilisele vabadusele ning ületavad piire, millest ükski riik ei tohiks üle astuda. Mõni päev enne seaduse vastu võtmist ning samuti selle vastuvõtmise päeval toimusid ülikooli toetuseks Budapestis suured meeleavaldused. Pühapäeval, just enne kui president János Áder pidi otsustama, mida seadusega teha, kogunes Budapesti tänavatele ja lõpuks parlamendi ette CEU-le toetust avaldama hinnanguliselt kuni 80 000 inimest. Arvestades, et CEU on väike ülikool, millest keskmine ungarlane ilmselt midagi kuulnud ei ole, on see väga suur arv ning enam kui kaks korda rohkem, kui algselt oodati. Orbánile lojaalne meedia sellest kas ei rääkinud või valetas (nt. et Soros tarnis protestijaid spetsiaalselt lennukitega kohale ja et meeleavaldus oli kohale tulnute arvu poolest läbikukkunud). Esmaspäeva õhtul jätkusid tuhandete osalejatega spontaansed meeleavaldused üle kogu linna ning kolmapäevaks on planeeritud edasisi demonstratsioone. Isegi kui see seadus, ükskõik mis kanaleid pidi, peaks jõudma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse ja ükskõik kui suurt avalikku toetust ülikoolile ka väljendataks, pole kindel, mis lõpuks saab. Nüüd on kõigile teada, kui väga Orbáni valitsus tahab ülikooli riigist välja süüa ning isegi parimal juhul peaks ülikool edasi tegustema selle teadmise üha hämaramas varjus. Ning on vähe lootust, et järgmise viie aasta jooksul Ungaris midagi poliitiliselt muutuks.
Uued valimised toimuvad vähem kui aasta pärast. CEU-ga seotu on vaid väike osa Orbáni laiemast kampaaniast veenmaks valijaid Lääne halvas mõjus ning enda rollis Ungari riigi ja rahvuse vabaduse kaitsjana. On raske näha, et valimised võiksid tuua suuri muutusi. Toetus valitsusele on kõigele vaatamata kõrge ning valitsuse kujundatud meediamaastikul on seda lihtne hoida. Fideszist poliitilise spektri vastaspiirkondadesse jäävad opositsioonijõud on äärmiselt killustunud ning ei tundu tõenäoline, et nad järgmisteks valimisteks uue hoo ja ühtsuse leiavad.
Kõige selgem ja tugevam opositsioon Fideszile tuleb Jobbikult – erakonnalt, mis veel hiljuti meenutas pigem 1930ndate Euroopa fašistlikke erakondi kui midagi kaasaegsest maailmast. Jobbik kasvas välja 1990. lõpu rahvus-radikaalsete tudengite ühendusest, kes vastandasid ennast väga teravalt demokraatlikule ning lääne-euroopalikule ühiskonnakorraldusele. Poliitilisele maastikule läbimurdmise järel 2010. aastal ning eriti pärast viimaseid valimisi on nad oma teravamaid nurki küll ümaramaks viilinud, kuid veel 2000. aastate lõpus tegutses erakonna juures näiteks paramilitaarne organisatsioon Magyar Gárda, mis keelustati, kuna ta kujutas endast ohtu siseriiklikule julgeolekule. See organisatsioon loodi eraviisiliseks võitluseks mustlastega seotud kuritegevuse vastu ning selle kunagine looja Gábor Vona on senini Jobbiku esimees. Hetkel üritab Jobbik vormida endale „rahvaerakonna“ kuvandit. See on teinud ehk paljude teravalt juutide ja mustalaste vastaste liikmetega erakonna avalikkusele vastuvõetavamaks. Kuid tegemist on rohkem stiili kui sisuga. Erakonnal on väga soojad sidemed Venemaaga (ehk soojemadki kui Fideszil) ning ta vastandab ennast USA-le ja Euroopa Liidule (veel enamgi kui Fidesz). Ollakse globaalse kapitalismi vastased, pooldatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist ja surmanuhtluse taastamist. Nende poliitilised seisukohad on üldjoontes samasse suunda, kuhu Fideszil, suurimaks erinevuseks ehk nende radikaalsem eneseväljendusviis. Tegemist on Fideszi kurja kaksikvennaga.
Fideszil ja Jobbikul on ühtekokku on kuni kolm korda rohkem toetust kui kõigil ülejäänud erakondadel. Üldise kursi osas pole Ungaris seega muutusi oodata. Ehk tekib aga riigis taas piisavalt poliitilist konkurentsi, mis ei lubaks ühel – ükskõik millisel – poliitilisel jõul tegutseda piiramatult. Sellest kaotab lõpuks terve ühiskond.
1 Pikema ülevaate Ungari poliitilisest maastikust ja selle viimase aja arengust võib saada siit: https://theorangefiles.hu/ ; jooksvat valikulist ülevaadet Ungari poliitikas toimuvast näeb siit http://hungarianspectrum.org/ .
