Toeta

Vaatenurk

  • ,

    NSVL-i dekoloniseerimine: saateks

    ARO VELMET

    Nõukogude Liidu uurijad on nõutud. Pärast 24. veebruari 2022 pidid kõik seda piirkonda uurivad teadlased küsima endalt: mis juhtus? Kuidas sai minna nii, et ka kõige pessimistlikumad analüütikud ei näinud ette Putini režiimi kallaletungi Ukrainale? Paljud – aga kindlasti mitte kõik – Euraasia ja Ida-Euroopa ajaloolased olid viimasel paarikümnel aastal jätnud Vene kolonialismi küsimuse tähelepanuta, käsitledes Nõukogude Liitu kui impeeriumi, mis erines fundamentaalselt Lääne-Euroopa ja Ameerika analoogidest. Erinevalt Briti ja Prantsuse koloniaalimpeeriumidest polnud NSVL ülemereimpeerium; erinevalt Natsi-Saksamaast vastandus Nõukogude Liit oma ametlikus ideoloogias inimeste rassilisele lahterdamisele; ning Ameerika Ühendriikidest eristas Nõukogude Liitu katse üles ehitada alternatiivset majanduskorda.

    Tõsi, Stalini aja ja Teise maailmasõja uurijad ei saanud Nõukogude Liidu imperiaalsetest ambitsioonidest mööda vaadata. Lääne ajaloolased aga nägid stalinismi üha enam ülejäänud Nõukogude ajaloost eristuva perioodina. Seda eriti võrreldes n-ö normaliseerunud hilissotsialismiga, mida iseloomustas küll autoritaarsus, ent mitte tingimata imperiaalvõimu defineeriv „erinevate inimeste valitsemine eri viisil“.[1] Pealegi, NSVL oli impeerium, mis väitis, et on impeeriumide vastu. Isegi kui see väide vähegi reaalsustaju omavaid ajaloolasi ei veennud, juhtis see siiski paljud järeldusele, et terminitega nagu „kolonialism“, „põlisrahvused“ ja „dekoloniseerimine“ pole Ida-Euroopa ja Euraasia kontekstis suurt midagi peale hakata.

    Osalt võimendas seda kontseptuaalset pimetähni ajaloolaste huvide liikumine poliitiliselt ajaloolt majanduse, tööstusliku modernsuse ja keskkonnaajaloo küsimustele; teisalt jällegi kultuuriline pööre, mis tõmbas ajaloolaste tähelepanu eripärase „nõukogude tsivilisatsiooni“ ehitamisele. Viimase paarikümne aasta mõjukamate monograafiate hulgas on näiteks Stephen Kotkini „Magneetiline mägi“, mis käsitles Magnitogorski kaevanduslinna ajaloo kaudu nõukogude tsivilisatsiooni loomist stalinismiperioodil, ja Aleksei Jurtšaki „Kõik oli igavene, kuni lakkas olemast: Viimase nõukogude põlvkonna lugu“, mis vaatles nõukogude ideoloogiat ja kultuuri hilissotsialismi perioodil.[2] Teisalt mõjutasid valdkonda monograafiad, mis püüdsid mõtestada, kuidas NSVL üritas luua kapitalistlikus maailmas mittekapitalistlikku majanduskorda, ning selgitada selle projekti mõningaid õnnestumisi ja palju rohkemaid läbikukkumisi. Eriti mõjukateks on osutunud uurimused, mis on ideoloogiliste erinevuste kõrval märganud USA ja NSVL-i tööstusliku arengu mudelite sarnasusi. Need uurimused – näiteks Kate Browni „Plutoopia“ või Bathsheba Demuthi „Ujuv rannik“ – küsivad, kas selle asemel et näha neid kaht ülivõimu vastanditena, tuleks neid pigem vaadelda kui omavahel põimunud süsteemi, mida iseloomustas tehnoloogilise arengu ja majanduskasvu ülistamine kõigi teiste väärtuste ees ning looduskeskkonna käsitlemine piiramatu ressursina, mis tuleb allutada inimmõistusele.[3]

    Ukraina sõja valguses on üha enam märgatud, et viimase põlvkonna uurimisteemasid on suuresti kujundanud angloameerika päritolu ajaloolased ning Moskvast ja Leningradist emigreerunud intellektuaalid ja nende järeltulijad. Sestap on ka uurijate tähelepanu keskendunud sageli impeeriumi keskusele, selle enesedefineerimisele ja muu maailmaga suhestumisele. Palju tinti on kulututatud kirjeldamaks, kuidas metropoli eliidid ennast ja oma ühiskonda nägid. Ent mida mõtlesid ja kuidas elasid inimesed, kes jäid Nõukogude metropolidest (ja nende arhiividest) kaugemale – see küsimus on jäänud Lääne uurijate tähelepanu alt välja. Endise NSVL-i liiduvabariikides on seda uuritud võrreldamatult rohkem.

    „Kolonialism“ kui termin esitab Nõukogude ajaloo uurijatele teisigi väljakutseid. Nagu enamik ajalookirjutuses olulisi mõisteid (rahvus, kapitalism, demokraatia), on ka kolonialism ühtaegu analüütiline ja ajalooline kategooria, termin, mis peaks ajaloolisi protsesse seletama ja lahterdama, aga ka termin, mida ajalugu teinud inimesed ise kasutasid oma ideede ja maailmanägemuste kehtestamiseks.

    Siin tuleb märgata kahte olulist konteksti. Kolonialism ja dekoloniseerimine nende praeguses tähenduses muutusid poliitiliselt laetud kategooriateks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poole, nn kõrgkolonialismi ajajärgul, kui nende terminitega hakati kirjeldama Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Hollandi ja Portugali brutaalseid vallutusrežiime Aafrikas ja Kagu-Aasias. Varem neutraalse termini võtsid sel perioodil kasutusele mitmesugused kohalikud ja rahvusvahelised vastupanuliikumised ning sellega hakati tähistama spetsiifilist Euroopa ideoloogiat, nn „tsiviliseeriva misjoni“ doktriini. Selle ideoloogia järgi (mille juured olid Lääne-Euroopas, ent mille võtsid omaks ka mitmed Ameerika riigid, Jaapan ja Osmanid) oli arenenud teaduse ja tehnoloogiaga maadel õigus, isegi kohustus vallutada „vähem arenenud“ rahvaid Aafrikas ja Aasias, „aidates“ neid vägivalla ja sunniga progressi teele. Selle ideoloogia keskmes oli valgete rahvaste rassiline ülemvõim põlisrahvaste üle. Mõned impeeriumid – näiteks Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid – sõnastasid oma usu valgete rassilisse ülemvõimu otse ja avalikult, teised – näiteks Prantsusmaa – kuulutasid kõigi inimeste võrdsust, ent leidsid kolooniates palju vabandusi ja ettekäändeid, miks valged inimesed on siiski võrdsemad kui teised.

    Ka dekoloniseerimine ei ole mitte lihtsalt ajaloolaste ja politoloogide välja mõeldud termin kirjeldamaks impeeriumide ikke alt vabanemist, vaid spetsiifiline ajalooline üleskutse, mis vajab kontekstualiseerimist ja lahtimõtestamist. Terminit kasutati esimest korda 1836. aastal ühes Prantsuse ajakirjas, kus ajakirjanik Henri Fonfrède nõudis sellega Prantsusmaalt Põhja-Aafrika okupatsiooni lõpetamist (mida mõistagi ei juhtunud, Alžeeriast sai Prantsusmaa osa rohkem kui sajandiks).[4] Seejärel langes termin aastakümneteks unustusse, ent naasis poliitilisse debatti pärast Esimest maailmasõda, seda tänu kahele „rahvaste enesemääramist“ jõustanud riigimehele: Woodrow Wilsonile ja Vladimir Leninile. Wilsoni „neliteist punkti“ olid küll mõeldud konkreetselt Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusliikumiste toetamiseks, Ameerika Ühendriikidel polnud etteheiteid Antandi riikide koloniaalimpeeriumidele; Lenini projekt ja Nõukogude Liidu algusaastad olid aga otseselt suunatud toona maailmas domineerinud kapitalistlike impeeriumide vastu ning inspireerisid paljusid Aafrika ja Aasia põlisrahvaid.[5]

    Pärast Teist maailmasõda polnud enam võimalik kolonialismist positiivses võtmes rääkida, kuigi polnud ka selge, milline võiks välja näha kolonialismijärgne maailm. Sel perioodil seadsid Aafrika ja Aasia vabastusliikumised oma lipukirjaks dekoloniseerimise, rõhutamaks, et kolonialism pole mitte mingisugune suvaline kemplus, vaid süsteemne ülemaailmne rassistlik projekt ning et Aafrika ja Aasia vabastusliikumised pole lihtsalt kohaliku tähtsusega heitlused, vaid ühtne põhimõtteline pingutus kehtiva maailmakorra muutmiseks. Aimé Césaire, Frantz Fanon jt rõhutasid, et dekoloniseerimine ei ole mitte lihtsalt poliitiline muutus, vaid ka intellektuaalne maalihe, mis peab põhimõtteliselt läänemaailma ennasttäis enesekuvandi purustama. Kuidas seda täpselt teha, selles aga arvamused lahknesid. Rahvusriikide kõrval nägid mõtlejad ja poliitikud, nagu Léopold Senghor, võimaliku lõpp-punktina ka näiteks pan-afrikanismi, reformitud, demokraatlikke impeeriume, regionaalseid föderatsioone jpm.[6] Selge oli aga see, et „dekoloniseerimise“ tähe all võisid marssida kõik need, kes leidsid end lääneriikide majandusliku ekspluateerimise ja rassistliku alavääristamise sihtmärgina.

    Siit ka esimene probleem „koloniseerimise“ termini kasutamisega Nõukogude kontekstis. Paljude kriitikute jaoks õõnestab see „kolonialismi“ ajaloolist seotust läänemaailma rassipõhise ideoloogiaga. Seda enam, et paljud Aafrika ja Aasia intellektuaalid ja poliitikud leidsid tööriistad Suurbritannia ja Prantsusmaa koloniaalimpeeriumide kritiseerimiseks just nimelt marksismist ning Nõukogude Liit osutas koloniseeritud rahvastele üksjagu intellektuaalset, materiaalset ja poliitilist abi. Mil määral oli see abi pragmaatiline, mil määral idealistlik, mil määral sooviti tõmmata värskelt iseseisvunud riike oma huvisfääri – nende küsimuste üle võib pikalt arutleda, ja mõistagi ei välista idealistlik retoorika ja reaalpoliitiline pragmatism üksteist. Ent Aafrika ja Aasia riikidel polnud ka palju valikuvõimalusi ning neid, keda ei veennud marksistlik imperialismikriitika, võis veenda vana tõdemus: „Minu vaenlase vaenlane on minu sõber.“ Argumendid Nõukogude impeeriumi vägivallast ja autoritaarsusest ei maksnud kuigi palju Aafrikas, kus Belgia, Prantsusmaa ja Suurbritannia saatsid korda koledusi, mis ei jäänud alla Stalini omadele – ning olid Aafrika mõtlejatele oluliselt lähemal.

    Teine probleem „kolonialismi“ kasutamisel Nõukogude kontekstis puudutab termini kaaperdamist siinsete rahvuslike liikumiste poolt. Nõukogude kolonialismist on mõistagi räägitud palju dissidentide ja vabadusvõitlejate ringis ning sellega on kritiseeritud eeskätt Nõukogude migratsioonipoliitikat 20. sajandi teisel poolel. See kriitika pole alusetu ning Nõukogude Liidu kui „asunduskoloniaalse riigi“ analüüsimisel võiks veel palju ära teha, nii Baltikumis kui ka Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Ent samas on jutt Nõukogude kolonialismist saanud keskseks ka radikaalsetele rahvusliikumistele, kes on sellega põhjendanud vene vähemuse õiguste piiramist 1990. aastate algusest saadik. Lühidalt, kolonialismi-jutu seotus rahvusliikumistega jätab mulje, justkui oleks nende pakutud lahendused ainsad legitiimsed viisid Nõukogude kolonialismi pärandiga tegelemiseks – samas kui kasvõi põgus ülevaade nii Aafrika dekoloniaalsete liikumiste kui ka Nõukogude Liidus tegutsenud vastupanuliikumiste ajaloole näitab, et dekoloniaalsete liikumiste eesmärgid on olnud palju mitmekesisemad ja komplekssemad, kui taolised lihtsustavad käsitlused arvata lubavad.

    Ka akadeemilistes uurimustes pole üksmeelt, mida „dekoloniseerimise“ all mõista. Paljud uurijad, eriti Põhja-Ameerikas, kus põlisrahvaste allasurumine jätkub, rõhutavad ülikoolide ja eri teadusharude, näiteks antropoloogia ja ajaloo kolonialistlikke juuri. Nemad rõhutavad dekoloniseerimise normatiivset poolt: uurijate vastutust aidata kaasa uurimisvaldkondade lahtihaakimisele kolonialistlikust poliitikast, oma meetodite ja lähenemiste kriitilist läbimõtlemist ning põlisrahvaste võimestamist akadeemias ja mujal. Teised uurijad jällegi vaatlevad dekolonisatsiooni kui uurimisobjekti; nad küsivad pigem, kuidas on kolonialismi, põlisrahvusi, dekolonisatsiooni jmt eri aegadel mõtestatud, nõudmata uurijatelt poliitiliste seisukohtade võtmist (tõsi, kolonialismi apologeete nagu ka natsismi või massiküüditamiste õigustajaid üldiselt ei sallita). Kuidas need eri lähenemised dekoloniseerimisele Nõukogude-uuringutes peegelduma peaksid, on lahtine küsimus.

    Nõukogude kolonialismi pärand ei ole üksnes poliitiline ja ideoloogiline, vaid ka materiaalne. Dekoloniseerimise lipukirja all on Läänes visatud merre üksjagu orjapidajate ja rõhujate kujusid. Oxfordis nõutakse Lõuna-Aafrika ekspluateerija ja maailmakuulsa rassisti Cecil Rhodesi kuju eemaldamist, New Yorgi loodusloomuuseumi eest on kolonialistlikku ideoloogiat kehastava USA presidendi Theodore Roosevelti kuju juba eemaldatud. Ukraina sõja valguses on kõikjal Ida-Euroopas kerkinud küsimus, mida hakata peale siinsete kolonialistlike kujudega. Leninid-Stalinid on reeglina ammu maha võetud, nõukogude sõjahaudadega praegu tegeletakse – aga mitte ilma vastuoludeta. Nagu paljud uurijad on rõhutanud, erines Nõukogude projekt kõrgimperiaalse perioodi kolonialismist suuresti selle poolest, kui põhjalikult kaasati kohalikke eliite – põlisrahvaid – impeeriumi valitsemisse. „Koloniseerija“ ja „koloniseeritava“ eristamine oli keeruline ka Aafrikas ja Aasias, NSVL-is oli see veel eriti raske. Ka need küsimused vajavad läbiarutamist.

    2023. aasta juulis kogunes Kristo Nurmise eestvedamisel Tallinna Ülikoolis ja kunagise Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama ruumides suur seltskond Nõukogude ajaloo uurijaid arutlemaks just nende küsimuste üle. Konverentsil pealkirjaga „Euraasia lahtiharutamine“ vaidlesid nii endisest NSVL-ist kui ka Läänest pärit ajaloolased, sotsioloogid, antropoloogid, kirjandusteadlased jt selle üle, mida hakata peale kolonialismi ja dekoloniseerimisega Nõukogude ajaloo kontekstis, kuidas mõtestada ümber meie piirkonna lähiajalugu Ukraina sõja ajal ning mida hakata peale selle pärandiga nii meie mõtteloos kui ka keskkonnas. Käesolev number annabki ülevaate konverentsil arendatud mõttevahetustest. Tegemist on elava ajalooga, sestap on ka järgnevad vaidlused elavad, andmata lõplikke vastuseid, vaid juhtides tähelepanu keerukustele ja probleemidele, millele tuleks silma vaadata ja mida edasi harutada.

    [1] See definitsioon pärineb Aafrika ja Vene impeeriumi ajaloolastelt Frederick Cooperilt ja Jane Burbankilt, vt F. Cooper, J. Burbank, Empires in World History: Power and the Politics of Difference. Princeton (NJ), 2011, lk 8.

    [2] S. Kotkin, Magnetic Mountain: Stalinism as Civilization. Berkeley, 1995; A. Yurchak. Everything Was Forever until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.

    [3] K. Brown, Plutopia: Nuclear Families, Atomic Cities, and the Great Soviet and American Plutonium Disasters. New York, 2013; B. Demuth, Floating Coast: An Environmental History of the Bering Strait. New York, 2019.

    [4] T. Shepard, Voices of Decolonization. New York, 2014, lk 8.

    [5] F. Cooper, Decolonization and African Society: The Labor Question in British and French Africa. Cambridge, 1996; E. Manela.,The Wilsonian Moment: Self-Determination and the International Origins of Anticolonial Nationalism. New York, 2007.

    [6] Vt nt J. J. Jansen, J. Ostenhammel, Decolonization: A Short History. Princeton, 2013, lk 71–118. F. Cooper, Africa in the World: Empire, Capitalism, Nation. Cambridge (MA), 2014.

  • , ,

    Toimetajalt: Dekoloniseerimisest ja monumentidest

    Pärast 7. oktoobrit omandas sõna „dekoloniseerimine“ ühtäkki kurjakuulutava sisu. See hakkas tähendama eufemismi tapmistele ja piinamistele, mis taotlesid genotsiidi ja etnilist puhastust nende vastu, kes saanud külge koloniaalasuniku sildi. Maailmas on aga vähe paiku, mida inimsugu poleks koloniseerinud mitu korda ning kust poleks leitud eest juba juurdunud “koloniste”. Meenutagem, et ka soomeugrilased ei leidnud üle 2000 aasta tagasi Läänemere kallastelt puutumata inimtühja maad. Iisraelis äsja toimunud veretööde valguses on ajaloolane Simon Sebag Montefiore nimetanud dekolonisatsiooni narratiivi või ideoloogia millekski vääraks ja ohtlikuks.

    Oktoobri-novembri number räägib dekoloniseerimisest siiski teistest aspektidest – peamiselt sellest, kuidas ühe suurrahva, konkreetselt Vene koloniaalimpeeriumi võidukas vaatenurk on Ida-Euroopa ja Euraasia ajaloo mõtestamisel visalt püsinud ja kuidas see oleks tarvis ületada. Piirkonna ajalood on olnud väga Moskva- või lausa Kremli-kesksed. (Ajakirja avabki üks Ossip Mandelštami mõistatuslik luuletus maailmaajaloo Kremli-kesksusest.) Teisalt jälle on kolonialismi teoreetilised mõtestused enamasti kolmanda maailma kesksed, lähtudes vastupanukogemusest Lääne-Euroopa rassistlikele ülemereimpeeriumidele. Võiks öelda, et akadeemilistes regionaaluuringutes, nagu humanitaar- ja sotsiaalteadustes üldisemalt, domineerib väga Ameerika- ja Briti-keskne vaatenurk, mis omaenda intellektuaalset kolonialismi ära tunda ei oska.

    Esseed ja ettekanded pärinevad juulis Tallinna Ülikoolis toimunud konverentsilt „Euraasia lahtiharutamine“. Aro Velmeti saatesõna annab kätte mõisteraamistiku. Epp Annuse plenaarettekanne meenutab lapsepõlvekogemusi ENSV-st ning keskkonnakaitse ja kolonialismivastasuse läbipõimumist nõukogude kirjanduses. Joshua Sanborn Lafayette’i kolledžist kirjeldab, kuidas Vene revolutsioon toimus mõned aastad impeeriumi dekoloniseerimise ehk rahvaste enesemääramise tähe all – enne kui võttis tagasipöörde. Ta kritiseerib NSV Liidu ajaloo uurijate kalduvust keskenduda võimukandjate ja ajakirjanduse sõnadele ning ignoreerida kohapealset reaalsust ääremaadel. Ka Zbigniew Wojnowski Oxfordist kutsub üles loobuma Moskva-kesksusest ning märkama, et ääremaade eliitidel ja lihtrahval oli nõukaajal oma teovõime täiesti olemas.

    Nõukogude kolonialismi pärand on silmaga nähtav ja käega katsutav ning laetud ideoloogiaga. Seda näitavad ikka ja jälle puhkevad tülid tollaste monumentide ümber, mille kõrvaldajad ei pea alati silmas üksnes õilsaid sihte (solidaarsus kannatajatega), vaid üritavad teenida ka poliitilist omakasu. Margaret Comer Londoni ülikoolist käsitleb USA kodusõjas lõunaosariikide poolel võidelnutele püstitatud ausambaid ning võrdleb neid ümbritsenud debatte tülidega Eesti punamonumentide ümber. Mischa Gabowitsch Viinist analüüsib, kuidas Vene okupatsioonivõim Ukrainas on suhtunud sõjamälestusmärkidesse ja kuidas nendesse suhtuvad Ukraina enda võimud. Eglė Rindzevičiūtė kirjeldab kõnekat juhtumit, kus kunstiprojekt katta kommunistliku kirjamehe Petras Cvirka ausammas samblaga, muutis linnavalitsuse äärmiselt närviliseks, sest rikkus ära ametnike poliitilised plaanid. Ivan Lavrentjev annab ülevaate Stockmanni kaubamaja vastas asuva „Türgi saatkonna“ ajaloost tollase arhitektuuri-, tööstus- ja elamupoliitika taustal.

    Tanel Randeri lugu puudutab kunstinäitust „Hüvasti, Ida!“. Filosoof Bruno Mölder toob esile metafüüsilisi probleeme, mis kaasneksid võimalusega ümber laadida indiviidi mõistus mõnda teise meediumi. Kalle Käsperi senii lmumata nõukaaegne näidend „Doktor Stockmanni variant“ pole praegugi oma teravust kaotanud. Lauri Sommer jutustab ümber soojade maade lugusid. Ajakirjas leidub veel Mehis Heinsaare ja Katrin Tegova jutte, Triin Paja ja Jüri Kolgi luulet. Arvustatakse „Eesti novelli 2023“, Katrin Lauri „Tunnistajat“, Indrek Hargla „Heade mõrvade linna“, Meelis Krafti „Tiuhkamäed“ ja Kristjan Haljaku „Elektra Dominat“.

  • , ,

    Vikerkaar 10-11 2023

    Luule
    OSSIP MANDELŠTAM  *Jah, maa sees laman ma…  Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga
    JÜRI KOLK  *oled sa mõelnud…; *tahan…; *silitan sind…; *lagunen…; *käin teinekord…; *olen see…
    TRIIN PAJA Koerahirm; Möirged; Punusid mu juukseid, kui lugesin raamatut; Valgesaba-pampahirv

    Proosa
    Lugusid soojadelt saartelt     Inglise keelest tõlkinud Lauri Sommer
    MEHIS HEINSAAR  Keskmaal
    KATRIN TEGOVA  Tegova naine
    KALLE KÄSPER  Doktor Stockmanni variant

    Artiklid
    BRUNO MÖLDER  Mõistus masinas
    ARO VELMET  NSVL-i dekoloniseerimine: saateks
    ZBIGNIEW WOJNOWSKI  Keskuseta geograafia poole Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
    JOSHUA A. SANBORN  Venemaa dekoloniseerimine? Mõtteid ja hoiatusi Vene impeeriumi esimese kokkuvarisemise pinnalt Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
    EPP ANNUS  Merelt maale.  21. sajandi koloniaalprobleemide hilisnõukogulikud juured ökoloogilisest perspektiivist
    MISCHA GABOWITSCH  Monumendid sõja ajal Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    MARGARET COMER  Milleks monument? Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
    EGLE RINDŽEVIČIUTÉ  Närviline võim ja kunst Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
    IVAN LAVRENTJEV  Nõukogude sõjatehase fassaadi taga

    Kunstilugu
    TANEL RANDER  Hüpe Idast tühjusesse

    Vaatenurk
    KAUPO MEIEL  Ilukirjandusliku tiktoki teise viisaastaku lävepakul Eesti novell 2023. Koost. Maria Esko, Joosep Vesselov, Maarja Kangro, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2023. 256 lk. 23.50 €
    TIINA ANN KIRSS  Aja köis Katrin Laur. Tunnistaja. Ajalooline romaan. Tallinn: Hea Lugu, 2022. 830 lk. 36.50 €.
    SIIM LILL  Kauneim linn on Eestis Tartu Indrek Hargla. Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Tartu: Raudhargla, 2023. (Kriminaalne raama­tukogu; 1). 179 lk. 19.90 €.
    JAILE JÜRGENS  Kraft, mitte Vahur ehk ühe Eesti ulmiku tee tähtede poole Meelis Kraft. Tiuhkamäe. Esimene raamat: paranormaalne noorteromaan. Nõo: Sooroheline, 2022. 288 lk. 23.70 €.
    JOHAN HALDNA  Vormist ja ärevusest “Elektra Dominas” Kristjan Haljak. Elektra Domi­na. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 92 lk. 11.99 €.

    AVE TAAVET  Joonistused

  • ,

    Vikerkaar 10-11 2023

    MONUMENDID & DEKOLONISEERIMINE. Epp Annus merest, maast ja mägra majast, Joshua Sanborn Euraasia uuringute lahtivenestamisest, Zbigniew Wojnowski keskmeta geograafiast. Margaret Comer: Milleks monumendid? Mischa Gabowitsch Ukraina memoriaalidest, Eglė Rindzevičiūtė monumendipaanikast, Ivan Lavrentjev Dvigateli majast Stockmanni vastas. Kalle Käsperilt Dr Stockmanni vana uusversioon. Bruno Mölder mõistuse ümberlaadimisest, Mehis Heinsaare ja Katrin Tegova jutte, Jüri Kolgi ja Triin Paja luulet. Kunstiline hüvastijätt Idaga (Tanel Rander). Arvustuse all “Eesti novell 2023” (Kaupo Meiel), Katrin Lauri “Tunnistaja” (Tiina Kirss), Hargla “Heade mõrvade linn” (Siim Lill), Meelis Krafti “Tiuhkamäe” (Jaile Jürgens), Kristjan Haljaku “Elektra Domina” (Johan Haldna)

  • ,

    Inimhinge tektoonika

    AVE TAAVET

    Mari-Liis Müürsepp. Jäävad ainult silmad. Tallinn: EKSA, 2023. 108 lk. 15.99 €.

    „Jäävad ainult silmad“ on seni eelkõige luuletajana tuntud[1] autori Mari-Liis Müürsepa esimene jutukogu. Kes on tema luuletajaminaga varem kohtunud, ei pea ka värskes novellikogumikus pettuma – ühiskonnakriitika, naiselikkuse erinevad varjundid, üksildus ning igatsus tähendusliku kontakti järele täidavad neidki lugusid. Proosa võimaldab aga esile tõusta Müürsepa moodsal, kohati jõhkravõitugi keelekasutusel. Vähem on poeetilisust ja rohkem huumorit. Luuletustele omane isiklikkus on mahukamas vormis asendunud laiema fookusega, mis lubab autoril tekstist enam distantseeruda, katsetada erinevate perspektiivide ja jutustajahäältega.

    Jutukogu pealkiri „Jäävad ainult silmad“ valmistab lugejat ette pilkude paljususeks. Näeme elu kõrgelt ja madalalt, elusa ja eluta, inimese ja looma vaatepunktist. „Elajad“ viib meid kärbeste armulennule, „Mänd“ ööklubi põrandaks saanud männi südamesse, „Narkissos pole surnud“ koduvägivalla all kannatava naise siseilma ja „Põrgulik pang“ alkohoolikust vanamehe raevu ja üksindusse. Enamik lugusid on kirja pandud esimeses isikus, kiht-kihilt paljastuv jutustajaidentiteet moodustab osa novelli puändist. Selline võte sunnib lugejat astuma taldrikule jäänud silmade taha, mõistatama ning kild killu haaval maailmataju taha isikut looma. Eelkõige aitab see aga säilitada empaatiat tegelaste suhtes, kelle eluvalikud kõrvaltvaatajale tihti küsitavana võivad paista.

    Tehisintellekti võidukäik on tõstnud küsimuse, kui palju on inimeses inimest. Mulle tundub, et hiliskapitalistlikus ühiskonnas kuigi palju ei ole. Paljud indiviidid on sunnitud taandama end funktsioonide tasandile, millele lisandub väike paratamatu laadimisaeg une, toitumise ja meelelahutuse näol. Sellest vajadusest on tehisintellekt õnneks prii.

    Loos „Mutt“ viib Mari-Liis Müürsepp inimese funktsiooniks taandamise absurdini – ema, kelle elu täidab tänamatu poja eest hoolitsemine enese vajaduste, tervise ja heaolu arvelt, muutub lõpuks Snickersi šokolaadibatooniks. Korporatiivse ja lääneliku, kunagi nii ihaldatud maiustuse kehastuseks. See on tipp, lapse nimel toimuva eneseohverduse apoteoos. Võimust võtva metamorfoosi joonivad alla vestlused ükskõikse ja distantseeritud meditsiinisüsteemiga ning (lõpuks) koju jõudnud poja hoolimatu kõnepruuk.

    Teose nimilugu leiab aga aset düstoopilises tulevikuühiskonnas, mille minategelane jätkuvalt kulinaarseid elamusi ihaleb. „Naine tundis end kõikvõimsana. Ükski katastroof ei saanud talle keelata naudinguid, mille pärast ta siia ilma sündinud oli“ (lk 57). Lihast on saanud delikatess, mida linna ainsas restoranis harva leida on, ning sündmustiku kestel hiilivad menüüs pakutavad pearoad inimesele aina lähemale – siga, koer, kass ja… lõpuks, paratamatult, ka inimene. Iga liud on risttee eetiliste valikute ja egoistliku ihade rahuldamise vahel. Peategelane valib järjekindlalt viimase.

    Kannibalism, mis on üks universaalsemaid kultuurilisi tabusid, on viimaste aastate eesti kirjanduses omamoodi leitmotiiviks saanud. Meenub nii Maarja Kangro musta huumoriga vürtsitatud novell „Tseremoonia“ (2019) kui Janika Kronbergi groteskne pala „Verivorstid“ (2019), möödunud aastast võib siia lisada ka Mehis Heinsaare etnohorrori võtmes kirjutatud romaani „Kadunud hõim“. Väga eriilmelised autorid ning žanrid kinnitavad vaid motiivi olulisust. Inimsöömine ei mõju enam transgressiivse või eemaletõukavana, vaid sellest võib jutustada nii humoorikas kui isegi romantilises, maagilis-realistlikus võtmes. Allhoovus jääb aga samaks – loojad näevad, et tänapäeva inimene on oma pidureid kaotamas. Naudingutest on saanud heaolu mõõdupuu.

    Müürsepa jutukogu tegelasi käivitavaks mootoriks on varjatud ihad ja pained, millele ühiskonna poolt pakutavas puudub ventiil. Arvustuse pealkirjaks sai laenatud geoloogia valdkonda kuuluv mõiste, kuna sarnaselt maakoores toimuvate nähtamatute muutustega, millel võivad olla plahvatuslikud tagajärjed, on ka inimhinge nihked enamasti varjatud. Seni, kuni saabub murdepunkt. Lugude dünaamika muudabki huvitavaks inimeste sisemise Richteri skaala jälgimine. Turvalist kodu otsinud naine poeb lõpuks elama kolimiskasti. Eduka burgeriketi omanik leiab sisutühjale kontoritööle leevendust klienditeenindajana. Paha Hugo saavutab võimu hea, ühiskondlikke viisakusnorme järgiva lödipüksi üle: „Ta tundis esimest korda, et elab. Pahal Hugol oli siiski kogu aeg õigus olnud. Just nii peabki tegema. Sa ei ole enam kellegi bitch, ega? Kontrollis Paha Hugo ja Hugo raputas endamisi pead“ (lk 51).

    Hapraid siseilmu tasakaalustab tekstide tugev kehalisus. Lendab vandesõnu ja verd, andutakse kehalistele naudingutele, kakeldakse, juuakse ja võrgutatakse. Kõige otsesemalt on kehalise ja hingelise maailma vastuolule üles ehitatud lugu „Ainult fännid“, mis esitab paroodia OnlyFansi leheküljest. Maailmas, kus seksuaalsuse pakkumine on ületanud nõudluse, saab üsna krõbeda tasu eest nautida virtuaalseid vestlusi. „Kõik on ainult füüsilise peal väljas, varjavad hinges valitsevat tühjust seksiga, aga mulle ei piisa sellest. Ma tahaks rääkida, arutada, analüüsida,“ kurdab peategelane oma muret kaastundlikule ekraanile (lk 90). Petmise mõistegi on loos pea peale pööratud. Füüsiline lähedus mõne muu partneriga on okei, aga pisut pikem vestlus magamistoas enam mitte.

    Mari-Liis Müürseppa on varasemates arvustustes nimetatud feministlikuks autoriks.[2] Naise pilku ja meeste pilku naisele leiab tema teostest tõesti palju. Käesolevas raamatus tunduvad naistegelased jagunevat madonna ja hoora arhetüüpide vahel. Lugudes „Mutt“ ja „Narkissos pole surnud“ loovutavad naised oma agentsuse mehe eest hoolitsemisele. Palades „Elajad“, „Mänd“ ja „Ainult fännid“ esinevad nad ainult seksualiseeritud objektidena meeste vaateväljas. Feministlikku võimestamist võib enam leida Müürsepa luulest, tundub, et ühiskondliku satiiri võtmes kirjutatud proosa on sundinud maalima tegelaskujusid jämedama pintsliga. Küll aga on säilinud tema luuleraamatutestki tuttav terav puänteeritus. Enamasti keeratakse „vint peale“ alles päris viimase lause või lõigukesega, mis eelnevalt toimunu ümber mõtestab või arengutele uue suuna annab.

    Enim kaastunnet ja mõistmist äratava tegelasena astub lugejate ette ööklubi põrandaks saanud Mänd. Sundseisus, võõras keskkonnas ja hääbumisele määratud puu leiab lohutust teadmises, et saab oma vaikivas kohalolekus inimestele tuge pakkuda: „Mänd oli nende jaoks olemas. Oli, ja püüdis nii teistelegi näidata, kui lihtne on kellegi jaoks lihtsalt olemas olla, isegi teadmata, kas sellest on päriselt kasu“ (lk 63). Vahel sellisest vaikivast kohalolust üksilduse ja igatsuste lepitamisel piisabki. Kui ebakindlas maailmas näib puuduvat tugipunkt, võib leida rahu teadmises, et oled ise suutnud kellegi teise jaoks olemas olla.

    [1] Varem on temalt ilmunud kolm luulekogu: „Paradoksid“ (2018), „Blondiine armastav mees“ (2019) ja „Strippari pisarad“ (2021). Möödunud aastal valiti Mari-Liis Müürsepp Eesti Luuleprõmmu võitjaks.

    [2] A. Loog, Heas naises kasvab kõik kole sissepoole? Postimees, 02.02.2022; Selgus feministlik luulemeister, kes põrutab Rooma Eestit esindama. Postimees, 19.08.2022.

  • , ,

    Uus Lähis-Ida

    Robert Malley

    Ilmunud Vikerkaares 2006, nr 9

    25. juunil ründasid kolm Palestiina sõjalist organisatsiooni, sh valitsev Hamas, Iisraeli sõjaväebaasi, tappes kaks sõdurit ja võttes kolmanda pantvangi. 12. juulil ületasid Liibanoni Hezbollahi võitlejad Iisraeli piiri, võtsid vangi kaks sõdurit ja tapsid kolm. Kui Iisraeli üksused neile Liibanoni territooriumile järgnesid, ründas Hezbollah uuesti ja tappis veel viis.

    Iisrael reageeris mõlemal juhul ühtmoodi. Ta tõrjus igasugused läbirääkimised või vangidevahetuse ning vallandas ulatuslikud rünnakud, mis pidid demonstreerima tema sõjalist võimsust, maha suruma võitlejate rühmitused ja kahandama nende võimet raketirünnakuteks. Ühel juhul lootis Iisrael kiirendada Hamasi valitsuse kukkumist; teisel juhul sundida Hezbollahi relvi maha panema. Nende ridade kirjutamise ajaks ei ole ühtki röövitud sõdurit vabaks lastud, Hamas on jäänud võimule ja Fatahis, millega Iisrael seda asendada lootis, valitseb täielik segadus.

    Pilt on kõige süngem Liibanoni rindel. Ületades ootusi – või hirme –, pidas Hezbollah vastu, tulistas sügavale Iisraeli territooriumile lakkamatu joana rakette, mis on sundinud sadu tuhandeid iisraellasi varju otsima või lõuna poole kolima. Praegu kehtib habras vaherahu, kuid vähe on Iisraelis neid, kes sellega rahul oleksid, ja veel vähesemad usuvad, et selle tingimustest täielikult kinni peetakse. Hezbollah on teinud selgeks, et ta relvi maha ei pane, ja keegi ei suuda teda selleks ka sundida. Iisraeli peaminister Ehud Olmert, kes lubas Hezbollahi hävitada, defineeris võidu viisil, mis tagas juba ette kaotuse. Hezbollahi juht Hassan Nasrallah kuulutas eesmärgiks pealetungile vastu panna ning iseloomustas seega edu viisil, mis välistas lüüasaamise. Sõda, mis võeti ette Iisraeli heidutusvõime taaskordseks kinnitamiseks ja Hezbollahi maine rikkumiseks, on märkimisväärselt murendanud esimest ja tahtmatult parandanud viimast.

    Poliitiline lõiv on olnud Iisraeli jaoks sama ränk. Kibedad etteheited ja süüdistused seoses Liibanoni sõjakäigu teostusviisi, eesmärgi ja tulemustega hakkasid peale tavatult vara, veel enne, kui oli kõlanud viimane lask. See, et rakette tulistati Iisraeli pihta kahest piirkonnast, kust ta oli varem välja tõmbunud, on pehmelt öeldes varjusurma saatnud peaminister Olmerti plaani Läänekalda aladelt ühepoolselt lahkuda. Tal pole välja pakkuda mingit alternatiivset programmi. Seni on ta välistanud rahuläbirääkimised Süüriaga ja ka dialoogi Hamasiga, kui liikumine just ei tee ideoloogilist kannapööret, mis paistab ebatõenäoline. Läänekaldal ja Gazas on küll palju rahulolematust, kuid Iisraeli ja Lääneriikide riskantne mäng sellele, et Palestiina tsiviilvõimu ülalpidamiskulude ja elanikkonna toiduabi kärpimine paneb nälga kannatava rahva mässama ning sunnib Hamasi oma käitumist muutma, on läbi kukkunud. Parim, mida Iisrael Liibanonis teha saab, on kõrvale astuda ning loota, et Liibanoni poliitikud ja avalik arvamus teevad Hezbollahi kahjustamisel ära selle töö, mida Iisraeli sõjaväe relvad teha ei suutnud. Sõjaga, mille Iisrael ilma selgelt määratletud eesmärgita ette võttis, ei saavutanud ta ühtki käegakatsutavat tulemust. See suvi pole Iisraelile hea olnud.

    1

    Ka teistele pole see suvi olnud soodsam. Hamas püsib jalul, kuid tema positsioon on ebakindel. Liikumine polnud valimisvõiduks valmis ja veelgi vähem oli ta valmis selleks, mis järgnes. Hamasi valitsus jäeti suuresti ilma toimimiseks vajalikest ressurssidest, sest Iisrael on pidanud kinni maksutulud, mida ta Palestiina Omavalitsuse jaoks kogub, ning nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit rõhutavad, et abisaamise jätkumiseks peab Hamas täitma kolm tingimust: tunnustama Iisraeli, ütlema lahti vägivallast ja jääma truuks eelmiste valitsuste sõlmitud kokkulepetele.

    Rahvusvahelise üldsuse tähelepanu on viimasel ajal nihkunud Liibanonile, kuid palestiinlaste kannatused pole olnud väiksemad. Pärast Iisraeli sõduri röövimist 25. juunil tapsid Iisraeli väed mitmeid palestiinlasi, hävitasid Gazas elutähtsaid infrastruktuurirajatisi, vangistasid üle kolmekümne Hamasi kuuluva ministri ja parlamendiliikme ning sisuliselt sulgesid selle piirkonna välismaailmale. Väljendades oma kibedust Iisraeli agressiooni ja rahvusvahelise üldsuse võimetuse üle, on peaminister Ismail Haniyeh ja teised Hamasi juhid teinud ähmaseid hoiatusi, et nad võivad Palestiina Omavalitsuse ka laiali saata. Palestiina Omavalitsuse president ei presideeri enam millegi üle, valitsus ei valitse millegi üle ja levimas on anarhia. Võib küsida, mis vahet sel Palestiina rahva jaoks oleks.

    Palestiina ja Iisraeli vastasseisu kõrval on kogu aeg käinud kurnav võimuvõitlus Hamasi ning ilmalikku natsionalismi pooldava Fatahi vahel. Kui verised üksikepisoodid kõrvale jätta, siis on Palestiina fraktsioonide vaheline sisekonflikt olnud tabuks; välismaalased sõitlesid küll sageli Yassir Arafati selle eest, et too ei tahtnud oma oponentidele karmilt vastu astuda, aga enamiku palestiinlaste jaoks oli just see tema uhkemaid saavutusi. Nüüd on sellest joonest üle astutud. Tegu pole küll veel täiemõõdulise sõjaga ja äsjane kokkulepe võib aidata säärase sõja isegi ära hoida; kuid pidevalt on toimunud palestiinlaste poliitiliselt motiveeritud tapmisi teiste palestiinlaste poolt, mida on saatnud rängad reetmissüüdistused. Arvamusuuringud, kus palestiinlastel lastakse valida Hamasi ja Fatahi vahel, on näidanud, et üha rohkem on neid, kes ei eelista kumbagi.

    Kõige rängemat hinda on pidanud maksma Liibanoni rahvas. Seades avalikult oma eesmärgiks saada tagasi röövitud sõdurid ja halvata islamiliikumine, varjatult aga meelestada liibanonlasi Hezbollahi vastu, tekitas Iisrael sellele riigile kohutavat kahju, tappis üle tuhande Liibanoni kodaniku ning sundis veerandi elanikkonnast ümber asuma. Vaevalt toibunud eelmisest katsumusest, on Liibanon taas laastatud riik.

    Islamiliikumine võib sõja tagajärgedega rahule jääda, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi ta väljavaated olla niisama kindlad. Viigi saavutamine sõjas Iisraeliga – mis on küll igas suhtes tohutu võit – võib osutuda siiski veel üheks lihtsamaks ta ülesannete seas. Oli ju Hezbollah valmistunud niisuguseks kokkupõrkeks viimased kuus aastat. Märksa raskemaks väljakutseks võib saada koduse lahingu võitmine. Sõda on toonud Liibanoni šiiitidele, kes on Hezbollahi peamiseks kandepinnaks, kaasa peaaegu kujuteldamatu ulatusega humanitaarkatastroofi. Sajad tuhanded šiiidid on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta. Paljud neist on mööda maad laiali pillatud ja nende heaolu sõltub võistlevate usulahkude suuremeelsusest. Hezbollahi populaarsus rajaneb suuresti ta suutlikkusel rahuldada sotsiaalseid vajadusi ja kuigi tema varustussüsteem on kandnud tõsist kahju – tõsisemat kui sõjaline arsenal –, lubab ta kiiret abi ning on hakanud seda Iraani toel ka andma varem ja tõhusamalt kui Liibanoni valitsus. Kuid ta seisab silmitsi taastamistöö tohutute vajadustega ning sealjuures pakuvad talle teravat konkurentsi ka teised. Kui Hezbollahi väidetava sõjalise võidu sära tuhmub, võib teda nii liibanonlaste poolt kui ka väljastpoolt tabada kasvav surve, et ta relvastatud võitlusest loobuks.

    Samal ajal on araabia avalik arvamus üha radikaliseerunud ning USAga liidus olevad valitsused end kahekordselt diskrediteerinud – algul seeläbi, et avaldasid vaenulikkust Hezbollahi suhtes, ning hiljem häbistatuna islamiliikumise sõjalisest vaprusest. Mis puutub USA valitsuse hoiakusse, siis see on olnud täiesti arusaamatu. Tehes panuse Iisraeli ebatõenäoliselt kiirele võidule, jäi USA sisuliselt üksinda vaherahu vastustama veel ka siis, kui tsiviilohvrite arv aina kasvas ning isegi Liibanoni valitsus, mida USA silmakirjalikult väitis end toetavat, palus tagajärjetult vägivallale piir panna. USA kaastundeavaldused Liibanoni rahvale, samal ajal kui ta ise toetas Iisraeli sõjalisi operatsioone, ainult suurendasid rahva raevu. Sinna juurde käis jutt “vabaduse” nimel käivast heitlusest, mille päev-päevalt jätkuv verevalamine järjest absurdsemaks muutis, ning mõistagi ei taha need, kes sellest heitlusest väidetavalt kasu peaksid saama – araabia rahvad – sellega vähimatki tegemist teha. Ameerikal võib ju õnnestuda oma positsioone selles piirkonnas veel kunagi taastada, kuid üha raskem on näha, kuidas ja millal.

    Kokkuvõte on nukker. Kõikidel rinnetel jätkub vastasseis, milles on vähe loogikat ja sihti ning silmapiiril ei paista ühtegi stabiilset tulemust. Keegi peab järele andma.

    2

    Hamasi valimisvõit 2006. aasta jaanuaris oli võrreldav poliitilise maavärinaga. See tähendas kõige radikaalsemat muutust Palestiina poliitikaareenil pärast seda, kui Yassir Arafat ja tema Fatahi liikumine võtsid 1967. aasta Araabia–Iisraeli sõja järel üle Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO). Võimu üleminek on olnud vaid osaline, kuid see teeb asja ainult keerulisemaks. Hamasi käes on võim Palestiina Omavalitsuse parlamendis ja seega ka valitsuses. Fatahile kuulub endiselt presidendivõim ja kontroll PLO üle. Isikliku ustavuse ja parteilise kuuluvuse kaudu kontrollib Fatah ka julgeolekujõude ja suurt osa tsiviilametnikkonnast. Üheainsa fraktsiooni valitsemisega harjunud süsteemis on niisiis tekkinud kaksikvõim ning ei Hamas ega Fatah ole valmis seda olukorda muutma. Hamas valitseb nagu opositsioonipartei ja Fatah osutab sellele vastupanu nagu võimupartei. Kumbki ei suuda loobuda minevikus omaseks saanud harjumustest.

    Tahtmata valimistulemusi aktsepteerida, süüdistasid Fatahi võimumehed neis nii valimissüsteemi, mille olid ise kavandanud, kui siselõhesid, mille tekkimise eest olid ise vastutavad. Kohemaid hakkasid nad otsima võimalust tulemuste tühistamiseks. Vaevalt mõni tund pärast valimistulemuste selgumist asusid nad uurima, kas president Mahmoud Abbas ei saaks parlamenti seaduslikult laiali saata ja kuulutada välja uued valimised (seda ta ei saa); samuti uurisid nad, kas ei saaks välja kuulutada eriolukorda ja parlamendi tööd peatada (seda president küll saab, aga ainult ajutiselt) või kuidagi teisiti lühendada Hamasi valitsemisaega. Mõned Fatahi liikmed kaalusid sõjalise konflikti võimalust; nad arvasid, et parem oleks, kui see leiaks aset enne, kui islamistid on jõudnud oma võimu kindlustada.

    Fatahi ametiisikud lükkasid juba varakult tagasi soovitused moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus, sest kartsid, et see ainult tugevdab Hamasi, võimaldades sel

    lõigata kasu Fatahile osaks saanud rahvusvahelisest tunnustusest, ilma et peaks maksma hinda, mida Fatah selle saavutamiseks on maksnud. Fatahi juhid kritiseerivad küll avalikult Lääne poliitikat Hamasi suhtes, kuid eraviisiliselt on nad seda toetanud, õhutades USAd ja Euroopa Liitu jääma kindlaks doonorabi jätkamise kolmele tingimusele. Nad lootsid USA abiga sisse seada suhtluskanali president Abbasi ja peaminister Olmerti vahel, et Hamasist mööda minna ja teda kõrvale tõrjuda. Ja nad õhutasid salamisi ametnike allumatust, kes palgast ilmajäänuna niisugust õhutamist eriti ei vajanudki. Hamas on võtnud võimu, kuid ei saa seda rakendada. Islamistidel puuduvad ressursid, et maksta palka ametnikele – kes nende korraldusi niikuinii täita ei kavatse.

    Surve Hamasile on lähtunud teistestki allikatest. USAst, Euroopa Liidust, ÜROst ja Venemaaast koosnev kvartett peatas oma abi, kuni uus valitsus on täitnud kolm tingimust, ning Iisrael pidas kinni Palestiina Omavalitsuse heaks kogutud tollimaksud ja takistas inimeste liikumist okupeeritud territooriumidel ja kaubavahetust nendega. Eesmärk näis olevat selge: pitsitada valitsust, äratada rahva seas rahulolematust selle tööga, leida võimalusi president Abbasi toetamiseks ning tagada, et Hamasi võimupäevad lõpeksid kiiresti ja äpardumisega. Araabia riikide valitsused, kellele islamiliikumise võimuletulek, pealegi veel demokraatlike valimiste tulemusena, sugugi ei meeldinud, jagasid vaikimisi samu eesmärke.

    Paistab, et president Abbas on tundnud end kogu see aeg ebamugavalt. Nii temperamendi kui põhimõtete poolest kaldub ta teravaid vastasseise vältima. Ta on Fatahi aseesimees, PLO juht ja Palestiina Omavalitsuse president, kes võtab tõsiselt oma positsiooni kõigi palestiinlaste juhina. Ta ei taha, et teda hakataks mäletama kitsalt erakondliku poliitikuna, kes aitas kaasa palestiinlaste jaoks enesetapjaliku kodusõja puhkemisele. Aastatepikkune pettumus USA ja Iisraeli poliitikas on teinud ta umbusklikuks iga strateegia suhtes, mille edu (nagu mõned tema lähikondlased propageerivad) sõltuks nende kaasosalusest. Ja seega on ta jätkanud püüdlusi teha koostööd Hamasiga ja seisnud vastu mõningate oma nõuandjate tungivatele palvetele esitada islamistidele otsene väljakutse.

    Sellegipoolest ei kavatse ta alluda islamistilikule maailmavaatele, eriti mitte selles, mis puudutab Iisraeli olemasoluõiguse mittetunnustamist, sest ta peab seda rahvuslikule liikumisele ohtlikuks. Ta on veendunud, et palestiinlaste ainus võimalus on läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepe Iisraeliga ning nende kalleim vara on nende rahvusvaheline legitiimsus. Ta kardab, et Hamas on ohuks mõlemale. Et Hamasile vastu seista, on Abbas tugevdanud oma võimu presidendina ning kontrolli PLO ja julgeolekujõudude üle. Ta on mitmel puhul hoiatanud, et võib valitsuse tagandada. Hamasile kätt sirutades ei ole ta olnud eriti leppimisaldis ja Hamasile vastu seistes ei ole ta olnud piisavalt otsusekindel ning niiviisi on Abbas osutunud poliitikategelaseks, kes triivib kahe selgelt erineva ja vastandliku rolli vahel. Mõlemas rollis tunneb ta end ebakindlalt.

    3

    Kuidas seletada Hamasi reaktsioone? Ja kuidas tõlgendada sõjalist rünnakut Gazas, mis praeguse kriisi käivitas? Paljud lähtusid teooriast, et võim soodustab pragmaatilisust, ning ootasid, et islamistid kohanduvad ja ilmutavad mingisugustki valmidust sõlmida Iisraeliga kompromiss ja pidada läbirääkimisi, võttes aluseks kahe riigi variandi. Nad ootavad seda ikka veel. Hamas ja tema uus valitsus tulid välja avaldusterahega, millest muu maailm kuigipalju targemaks ei saanud. Selgete seisukohtade esitamise asemel käidi välja mitmetähenduslikke peibutisi, öeldes ühel päeval üht ja taganedes sellest juba järgmisel. Vaherahu, millest Hamas oli üle aasta ühepoolselt kinni pidanud, lõppes sõjalise rünnakuga, mille käigus võeti vangi Iisraeli sõdur, ning Qassami rakettide tulistamisega Gazast Iisraeli. Need, kes olid veendunud, et uduse fraseoloogia taha varjab Hamas lihtsalt oma soovimatust kokkulepetest kinni pidada, leidsid sellele nüüd kõvasti kinnitust.

    Kõige sagedamini seletatakse Hamasi hoiakuid sisemiste lõhede ja välismõjudega. Selle seletuse järgi töötas organisatsiooni Damaskuses asuva poliitbüroo juht Khaled Mashal oma Süüria peremeeste vaikival nõusolekul järjekindlalt vastu kõigile pragmaatilistele sammudele, mida oli algatanud okupeeritud territooriumidel paiknev juhtkond, eriti peaminister Ismail Haniyeh. Väidetavasti olevat just Mashal andnud korralduse 25. juuni rünnakuks, kui rööviti Iisraeli sõdur – et sellega põhja lasta Haniyeh’ ja Abbasi vahelised läbirääkimised ettepaneku üle, mille olid Iisraeli vanglates välja töötanud palestiinlaste tähtsamad juhid – niihästi Fatahi kui Hamasi juhtkonnast – ja mis olevat varjatult heaks kiitnud kahe riigi lahenduse. Väidetakse, nagu oleks Mashal seeläbi ühekorraga niihästi saboteerinud kokkulepet, pannud maksma oma ülemvõimu organisatsioonis kui ka eskaleerinud Iisraeli–Palestiina konflikti ning kaitsnud niiviisi oma Süüria ja Iraani patroonide huve.

    See teooria on küll elegantne, aga ei pea vett. Kui Mashali eesmärk oli takistada Haniyeh’l rahvusliku kokkuleppe sõlmimist, siis see ei õnnestunud. Kokkuleppele jõuti mõned tunnid pärast 25. juuni rünnakut ning Mashal ja tema paguluses elavad kolleegid tervitasid seda avalikult. Kokkulepe viimane versioon sisaldab olulisi muutusi, mida oli pooldanud Damaskuses asuv juhtkond: see aktsepteerib rahvusvaheliste resolutsioonide õiguspärasust, aga ainult niivõrd, kuivõrd need ei “kahjusta meie rahva õigusi”, ning see kinnitab otsesõnu pagulaste õigust tagasi pöörduda oma “kodude ja omandi juurde, millest nad on ilma jäetud”. See dokument on Hamasi jaoks oluline samm edasi, kuid seda ei saa kuidagi võtta rahuplatvormina. See ei tunnusta Iisraeli ning kinnitab taas kord palestiinlaste õigust niihästi vastupanule kui tagasipöördumisele. Kvartetile andis dokument midagi, mille olemasolu tuli tunnistada ja mille suhtes seisukoht võtta; kuid kvartett polnud saanud seda, mida oli tahtnud. Ja mis arvatavasti kõige tähtsam: see, mis on teada meetodite kohta, kuidas Hamasis otsuseid langetatakse, heidab tõsist kahtlust oletusele, nagu võiks

    Haniyeh jätta arvestamata Mashali vaadetega või Mashal riskida omal käel Haniyeh’ jalgealuse õõnestamisega. Juhtimine on Hamasis kollektiivne ning kuigi vaatepunktid kahtlemata lahknevad ja kohati teravaltki, langetatakse otsuseid seal konsensuslikult.1

    Kui vaevuda küsima Hamasi juhtidelt – olgu okupeeritud territooriumidel või väljaspool –, siis nemad pakuvad sündmuste käigule lihtsa seletuse. Nad ütlevad, et kui nad ei saa keskenduda valitsemisele, siis seda mitte tahtmatusest, vaid sellepärast, et neil ei lasta seda teha. Nad on isoleeritud, nende valitsus jäeti juba enne ametisseastumist ressurssidest ilma, neid on tabanud Iisraeli üha ägenevad rünnakud, sealhulgas suurtükilöögid, õhurünnakud ja sihtatentaadid. Neil on tulnud tegelda ka Palestiina võitlejate Iisraeli-vastaste raketirünnakutega Gazast – ehkki nende takistamiseks nad midagi küll ette pole võtnud.

    Islamiliikumise juhid kaalusid kaht võimalust. Nad võivad demonstreerida suutmatust korraldada Palestiina asju ning kaotada seega järk-järgult oma valijaskonna usaldust ja toetust. Või nad võivad anda vastulöögi, lootes sundida Iisraeli, Fatahi ja välisriike andma oma valitsusele hingamisruumi, ja kui see ei õnnestu, siis teha enda ümber kõik maatasa. Liikumisesiseseid hõõrumisi kõrvale jättes võib öelda, et tegu ei olnud juhusliku eksisammuga: kui Hamas peab langema, siis tema liidrid eelistaksid, et see toimuks pigem võideldes kui lihtsalt läbi kukkudes.

    Hamasi käitumises on tähtis veel üks aspekt, mis puudutab küll rohkem Araabia–Iisraeli konflikti psühholoogilist kui poliitilist külge. Islamistid on otsustanud muuta mängureegleid, mis nende meelest vähemalt viimasel ajal on olnud läbini erapoolikud. Iisrael on nende silmis okupant, kes hoiab palestiinlasi vangis ja võtab ette ulatuslikke sõjalisi operatsioone, samal ajal kui palestiinlastel palutakse korralikult käituda, näidata, et nad on väärt paremat kohtlemist, ning pakkuda poliitilisi kompromisse. Nad ütlevad, et konflikt sai alguse 1948. aastal, kui palestiinlased kihutati välja nende maalt ja sinna tekkis võõras poliitiline üksus; tänapäeval aga on see taandatud rutiinseks territoriaalvaidluseks, kus vastupanuakte taunitakse kui status quo lubamatut rikkumist ning Iisraeli järeleandmisi ülistatakse kui riigimehelikke žeste. Palestiinlastel soovitatakse Iisraeli ülekaaluka sõjalise jõu hirmus oma võitlusest hoiduda; rahvusvahelise toetuse saavutamiseks soovitatakse neil Läänt meelitada ja võrgutada. Hamas küsib nüüd, mida on see kõik neile andnud?

    Abbasi hääles on kuulda teatavat tungivat tooni, meeleheitenooti, mida Hamasi juhtide häälest ei kosta. Selles ei väljendu üksnes usule omistatav erinev tähtsus, vaid ka erinev hinnang, mis antakse jõudude tasakaalule, sellele, kuidas seda muuta ja kuidas äratada rahvusvahelist tähelepanu. Hamasi sõnum on, et ta ei karda ega kiirusta; kui tal valitseda ei lasta või teda rünnatakse, siis võib ta anda vastulöögi; kui Iisraeli rünnakud ähvardavad Palestiina Omavalitsuse kukutada – mis on üha tõenäosem võimalus –, siis Hamas jääb ellu selletagi; ja tähelepanu võidab ta pigem oma vankumatuse kui meeldimisvalmidusega. Kvarteti kolme tingimuse aktsepteerimine ei lähe kokku Hamasi maailmavaatega, nagu ka mitte poliitilised järeleandmised, mille ainus eesmärk oleks demonstreerida head tahet. Selle asemel üritab Hamas valitseda, kuid nõuab samas uue jõudude tasakaalu kehtestamist ehk – nii nagu tema sellest aru saab – vastastikususe ja väärikustunde taastamist. 1980. ja 1990. aastatel rajas ka Hezbollah Iisraeli põhjapiirile raketisüsteemide võrgustiku ja alustas samalaadsete eesmärkidega sõjalisi rünnakuid ning Hamas on sellest õppinud. Pole siis ime, et need kaks liikumist võtsid enam-vähem korraga ühtäkki ette samasugused sammud – röövisid Iisraeli sõdureid – ja kuulutasid, et teevad seda ühtedel ja samadel põhjustel – et vange välja vahetada.

    4

    Hezbollah on Araabia näitelaval erandlik nähtus. Ta on tõhus tegudes – isegi kui need on vastikud – ja suhteliselt tagasihoidlik sõnades. Ta on näidanud osavust lahingus ja pädevust sotsiaaltöös. Maailm võib teda tunda veriste rünnakute ning surmatoovate raketilöökide järgi, kuid enamikule Liibanoni šiiitidest on kõige veenvama mulje jätnud tema asjalikud ja vähem glamuursed sotsiaalprogrammid. Ta on ühtaegu sügavalt pragmaatiline ja sügavalt ideoloogiline, pannes oma märkimisväärse taktikalise paindlikkuse järeleandmatute veendumuste teenistusse. Valdavalt sunniitlikus piirkonnas tegutseva šiiitliku liikumisena on ta jäänud truuks oma sektantlikule kandepinnale Liibanonis, apelleerides samas sektipiire ületavalt kogu araabia maailmale. Ta on ühelt poolt Liibanoni rahvuslik liikumine, mis tahab end tõestada riigi julgeoleku ainsa tõelise kaitsjana, ja samas on tal ka laiem regionaalne identiteet, sest teda seob tugev liit Süüriaga ning veelgi tugevam logistiline ja ideoloogiline side Iraaniga. Hezbollah on osanud ära kasutada Liibanoni usuliselt liigendunud poliitilist süsteemi ja traagilist kodusõda, et istutada sellesse riiki islamirevolutsiooni idee.

    Pärast Iisraeli tagasitõmbumist Lõuna-Liibanonist 2000. aasta mais pidi Hezbollah intensiivistama oma tegevust Liibanoni sisepoliitikas ning ta võttis vastu pretsedenditu otsuse ühineda valitsusega. Aga samas on ta jäänud järjekindlalt truuks oma internatsionalistlikule, islamistlikule usutunnistusele ja püüdnud suurendada oma mõju Palestiina asjades. Sageli süüdistatakse Hezbollahi Iraani huvide teenimises. Seda ta ka teeb, kuid mitte viisil, nagu tavaliselt eeldatakse. Nasrallah ei allu Teherani valitsejatele; ta usub siiralt nende vaateviisi õigsusse ning islamirevolutsiooni üritust edendades arvab ta edendavat ka enda üritust. Kui Nasrallah kõneleb vastupanust, siis peab ta silmas midagi enamat kui praktiline tegevus. Ta peab silmas meeleseisundit. Hezbollah paneb vastu Iisraelile, USA-le, kokkuleplikele araabia režiimidele ning Lääne katsetele piirkonda ümber korraldada. Kui kohe pärast Iisraeli väljatõmbumist 2000. aastal küsiti Nasrallahi käest, kas poleks aeg hakata uut ametit otsima, siis olevat ta väljendanud üllatust. Ta väitis, et tema töö alles algab.

    Hezbollah hakkas varem ja paremini kui Hamas mängima poliitikas osalemise ja vägivaldsete aktsioonide vastuoluliste reeglitega. Ent mis on vahest kõige olulisem – piirkonnas, mille juhid armastavad suuri sõnu, on Hezbollah kaldunud ka tegema seda, mida ütleb. Hiljutise kokkupõrke ajal torkas teravalt silma üks kontrast: ühelt poolt sõja asjalik, peaaegu kliiniline lahkamine islamiorganisatsiooni sõjalise juhi Hassan Nasrallahi suust, ning teisalt demokraatiku riigi tsiviilisikust juhi Ehud Olmerti suuresõnalised, sageli hüperboolsed väited.

    Hezbollahi juulikuisele rünnakule leidub mitmeid tõenäoseid seletusi, kuna liikumine reageerib väga mitmesugustele survetele ja huvidele. Hezbollah kuulutas 2006. aasta aastaks, mil saadakse tagasi viimased Iisraeli vanglates kinnihoitavad Liibanoni vangid – ja juba mitmeid kuid oli Nasrallah avalikult teatanud liikumise kavatsusest hakata vangide vahetamiseks sõdureid röövima. Islamiliikumise juhile oli see sõnapidamise küsimus. Peaaegu samal ajal toimunud sõduri röövimine Hamasi poolt ja Iisraeli karm reaktsioon sellele andis veel ühe eelise. See võimaldas Hezbollahil kinnitada oma araabia-islami identiteeti, mis ulatub kaugemale Liibanoni ja šiiitluse piiridest, sest nõudmine, et igasugune vangide vahetus peab hõlmama ka palestiinlasi, võimaldas Hezbollahil näidata, et tema seisab araabia maailmas ainsana palestiinlaste kaitsel.

    Teine tegur, mida ei maksa eirata, on piirkondlik. Hezbollahile valmistas muret Lääne surve Süüriale ja Iraanile, mis on islamistide silmis tõendiks sellest, et USA laiendab oma jõupingutusi Lähis-Ida ümberkorraldamiseks. Hezbollahi operatsiooni ajastus klappis hästi nii Teherani kui Damaskuse muredega, kelle huvisid Nasrallah hoolikalt silmas peab.

    Hezbollah ootas, et operatsioon toob kaasa veel ühe verise – ehkki juhitava ja piiratud – kokkupõrke niisuguste konfliktide pikas ajaloos. See oletus polnud päris alusetu. Mõlemad pooled olid aastaid teineteist proovile pannud, Hezbollah oli rünnanud vaidlusaluseid Shebaa farme ja Iisrael oli tunginud Liibanoni õhu- ja mereruumi ning tapnud Palestiina võitlejaid Liibanoni pinnal. Islamistide operatsioon oli tavalisest jultunum ja provokatiivsem, sest toimus vaieldamatult Iisraelile kuuluval territooriumil. Kuid eesmärgi poolest – lühike sõjaline kokkupõrge ja vangide võtmine, millele järgneksid pikaajalised kolmanda osapoole vahendatud läbirääkimised järjekordseks vangidevahetuseks – ei erinenud see oluliselt varasematest.

    Kuid ikkagi oleks Hezbollah pidanud paremini arvestama. Iisraeli jaoks ei olnud tegu kõigest veel ühe vahetuskaubaga. Asi läks üle piiri. Pärast ühepoolseid tagasitõmbumisi, algul Lõuna-Liibanonist – mida Hezbollah ja palestiinlaste rühmitused pidasid relvastatud vastupanu saavutatud võiduks – ja seejärel Gazast, kartis Iisrael, et tema heidutusjõud hakkab murenema. Palestiinlaste rünnakute intifada järel kasvanud jultumust tõlgendas Iisrael laiema ohu sümptomina. Silmapiiri tumestasid veelgi pikaaegsemad regionaalsed tendentsid – islamismi populaarsuse pidev tõus, Iisraeli olemasoluõiguse avaliku eitamise kasvav sallimine, nagu ka Iraani sõjakas hoiak, suurenev mõjujõud ja tuumaprogramm.

    Kõigi nende murede koondumispunkt oli just Liibanonis. Sest seal, Iisraeli põhjapiiri ääres eksisteeris midagi sellist, mida Iisrael pidas juba loomu poolest endale talumatuks: hästi väljaõpetatud, motiveeritud ja varustatud rahvavägi, millel on tihedad sidemed Iraaniga ja mille maine rajaneb vastupanul juudiriigile. Ükskõik, kas on või pole õigus neil, kes väidavad, et Iisrael lihtsalt ootas ettekäänet otsustavaks rünnakuks Hezbollahi vastu, igatahes ei kavatsenud Iisrael seda provokatsiooni niisama jätta. Iisrael võib olla strateegiliselt tugevam kui kunagi varem, sest konventsionaalse sõja oht araabia maade poolt on kadunud, Saddam Hussein on kukutatud, Palestiina rahvuslik liikumine nõrgenenud ja Iisraeli rahvusvaheline toetus enneolematu. Kuid ta erakordse tugevuse tunne on segatud talle seesmiselt loomuomase piinlikuvõitu haavatavusetundega.

    Hezbollah ei oodanud, et sõda saab olema nii intensiivne ja jõhker. Kuid ta oli niisuguseks sõjaks valmis. Hoolimata Iisraeli korduvatest pommirünnakutest, pidas Hezbollahi väejuhatus vastu ja säilitas kontrolli olukorra üle. Hezbollah jätkas rakettide tulistamist; tema telejaam jäi eetrisse; ja Nasrallah, kelle elu oli mõistagi otseselt ohus, sai avalikult ja peaaegu kohe arengutele reageerida. Liibanonis, ka Hezbollahi vaenlaste seas, on vähe neid, kes kahtleksid, et vähemalt lühemas ajaperspektiivis on see organisatsioon tulnud konfliktist välja võitjana.

    Kuid õige pea võivad Hezbollahile hakata kaela sadama probleemid. Sõda võis küll ajutiselt peaaegu kõik Liibanoni rühmitused Iisraeli vastu ühendada, kuid usulahkudevahelised pinged pulbitsevad ja intensiivistuvad. Paljud kristlased ja sunniidid süüdistavad katastroofis Hezbollahi; ja küllaltki paljud šiiidid tunnevad vimma kaaskodanike vastu, kes nad hülgasid. Hezbollah on püüdnud vältida Liibanonile iseloomulikke sektantliku identiteedi kammitsaid; nüüd võib tal minna raskemaks oma teistest eristuvat positsiooni säilitada. Iisraeli rünnakud olid ebaproportsionaalsed, kuid nad polnud täiesti valimatud. Ükskõik, mida tunnevad teised, šiiidid on kindlad, et sõda peeti just nende vastu. Kui ülejäänud riik seda ei tunnista ega paku šiiitidele hüvitust ja tunnustust, mida nad enda meelest väärivad, siis hakkavad nad oma kibedusest märku andma. Selleks pole palju vaja – piisab vägivaldsetest katsetest Hezbollahi desarmeerida või vaidlusest Liibanoni armee struktuuri ja mandaadi üle, erimeelsustest taastusfondide käsutamisel või eri poolte arveteõiendustest, et süttiks taas vastastikku hukatusliku konflikti süütenöör.

    Hezbollahi juhid tunnevad, et sisepoliitikas tulevad nad toime vastastega, kes näitasid oma jõuetust Iisraeli kalletungi ees ning on ilmutanud kogu oma tegevuse vältel sektantlikku kitsarinnalisust. Kuid teine asi oleks taaselustunud keskvalitsus, mis suudaks riigi uuesti üles ehitada, ning tugevnenud Liibanoni sõjavägi, mis tagaks maa julgeoleku. Suurem rahvusvaheline tähelepanu tähendab ka jõulisemat rahvusvahelist sekkumist ja see võib kaasa tuua hulga probleeme, sh nõudmisi, et Hezbollah relvad loovutaks.

    Tulevasi poliitilisi lõkse silmas pidades kiirustab Hezbollah oma sõjalise edu pealt dividende välja võtma. Aktsepteerinud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis teoreetiliselt ohustab tema staatust (sest näeb ette Liibanoni ja rahvusvaheliste jõudude paigutamist riigi lõunaosasse, riigi relvastusmonopoli ja embargot mitteriiklike organisatsioonide relvahangetele), muutis Hezbollah selle otsemaid sisutuks. Tal õnnestus panna Liibanoni valitsus lahti ütlema mis tahes kavatsusest liikumist desarmeerida ning ametlikult kinnitama “vastupanu” õiguspärasust. Nüüd tõttab ta saama ülesehitustööde kõige silmapaistvamaks – ja efektiivsemaks – teostajaks laastatud lõunas, jagades sularaha rahvahulkadele, kelle vajadused on suured ja kelle tänu võib kesta kaua. Tal on plaanis paigutada oma võitlejad taastatud majadesse ja relvad uutesse hoidlatesse. Ja pole üllatav, et viimaste teadete järgi ühineb islamiliikumisega järjest rohkem usklikke ja mitteusklikke šiiite.

    5

    Iisraeli jaoks on see sõda tähendanud jõhkrat ärkamist. Toimunut peetakse dramaatiliseks läbikukkumiseks ja sellele pakutakse mitmesuguseid seletusi. Iisraeli kommentaatorite meelest on süüdi küll liigne tuginemine õhujõududele, küll ebalus maavägede kasutamisel, küll ebapiisav luuretöö või pea- ja kaitseministri puuduv sõjakogemus. Mõned, keda on küll märksa vähem, seavad kahtluse alla säärase sõja mõttekuse ja leiavad, et kui selle eesmärgid olid üldse saavutatavad, siis pigem diplomaatiliste kui sõjaliste vahenditega. See polnud sugugi ammu, kui peaminister Ariel Sharon vaigistas Gazast tagasitõmbumisega rahvusvahelise kriitika, teenis riigile plusspunkte ja kaalus samasuguste sammude ettevõtmist Läänekaldal. Tänapäeval on iisraellastel raske niisuguseid mõtteid isegi hellitada. Ühepoolse väljatõmbumise idee, millest lähtudes rajati Kadina-partei ja Olmert võitis valimised, on nüüdseks jäänud minevikku. Sündmuste pöörakust jahmununa on iisraellased loobumas Läänekaldalt tagasitõmbumise mõttest; aga nad ei näe ka alternatiivi ega tea, mida edasi teha.

    See ei ennusta midagi head. Sõja alustamise peamisi põhjusi – panna maksma oma heidutusjõud – on olnud üks sõja vaieldamatuid ohvreid. Hezbollah, Hamas, Iraan ja Süüria tunnevad kõik, et nende väljavaated on paranenud. Sõda kahjustas araabiamaailma silmis müüti Iisraeli võitmatusest. Praegusel hetkel oleks Iisraeli jaoks kõige ohtlikum see, kui teda ei võeta enam domineeriva, vaid ammendunud jõuna. Nüüd, kus Iisraeli juhid vaagivad uue vastasseisu kulusid ning vaiksema, diplomaatilise perioodi võimalusi, omistatakse sellele ohule suurt kaalu.

    Neis oludes võib jääda peale tahtmine tõestada oma tugevust vastulöökide andmisega. Tõenäoliselt tekib selleks ka ohtralt võimalusi. Süüria ja Iraan võivad minna üle piiri. Iisrael võib üritada Hezbollahi kannatust proovile panna ning ei saa välistada Hezbollahi provokatsioone Lõuna-Liibanonis. Peaaegu kindel on, et üritatakse tappa Nasrallahi või Mashali. Igal juhul on tõenäoline, et Iisrael püüab vajutada tagasikerimisnuppu ning pidada maha niisugune lahing, mida ta algselt pidada soovis. Nii Iisraelile kui ka Hamasile ja Hezbollahile oleks kõige rängemaks löögiks see, kui neid allaandjateks peetaks. Konflikt ei käi enam mingi spetsiifilise eesmärgi saavutamise nimel – näiteks selleks, et vabastada mõni sõdur või hõivata teatud kindel maa-ala. Konflikt käib nüüd millegi käegakatsutamatu ja tõsisema nimel: et panna maksma oma heidutusvõime, määrata mängureeglid, näidata, kes on boss. Niisugused kokkupõrked võivad vaibuda ja mõneks ajaks isegi peatuda. Aga nad ei lõpe.

    24. august 2006

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Robert Malley. The New Middle East. New York Review of Books, 53 kd, nr 14, 21. september 2006.

    ROBERT MALLEY oli 1998–2001 president Clintoni eriabi Araabia-Iisraeli asjades ning USA Rahvusliku Julgeolekunõukogu büroo Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia asjade direktor. Praegu on ta Rahvusvahelises Kriisigrupis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika programmide direktor.

    1Vt H.Agha, R. Malley, Hamas: ThePerils of Power. The New York Review, 09.03.2006.

  • , ,

    Iisraeli valik

    Tony Judt

    Ilmunud Vikerkaares 2003, nr 10–11

    Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal. See ei surnud, vaid tapeti. Mahmud Abbasi kõigutas Palestiina omavalitsuse president ning alandas Iisraeli peaminister. Tema järglast ootab samasugune saatus. Iisrael irvitab oma Ameerika patrooni üle ning jätkab ebaseaduslike asunduste ehitamist, eirates küüniliselt “teekaarti”. Ameerika Ühendriikide presidendist on saanud kõhurääkija käpiknukk, kes haledalt etleb Iisraeli valitsuse salmi: “See kõik on Arafati süü.” Iisraellased ise ootavad süngelt järjekordset suitsiidipommi. Palestiina araablased, kes on surutud järjest kokkukuivavate bantustanide piiresse, hingitsevad Euroopa Liidu almuste varal. Viljaka Poolkuu laipu täiskülvatud maastikul võivad Ariel Sharon, Yasser Arafat ja käputäis terroriste end võitjateks kuulutada ja seda nad teevadki. Kas me oleme jõudnud tee lõppu? Mida teha?

    20. sajandi alguses, Euroopa impeeriumide loojakul unistasid allutatud rahvad “rahvusriikide”, omaenda territooriumiga kodumaade tekkimisest, kus poolakad, tšehhid, serblased, armeenlased ja teised võiksid elada vabana, ise oma saatuse peremeestena. Kui Habsburgide ja Romanovite impeeriumid Esimese maailmasõja järel kokku varisesid, haarasid nende rahvaste juhid võimalusest kinni. Uusi riike kerkis nagu seeni pärast vihma; ning esimese asjana hakkasid nad andma eesõigusi oma rahvuslikule, “etnilisele” enamusele – mida määratleti keele, usu, põlisuse või kõigi kolme põhjal – ebamugavate kohalike vähemuste arvel, kellest said teise klassi kodanikud: alalised võõrelanikud omaenda kodus.

    Kuid ühe natsionalistliku liikumise, sionismi ambitsioonid ei täitunud. Unistus juudi rahvuslikust kodumaast selle õiges asukohas keset vaakuvat Türgi impeeriumi pidi ootama Briti impeeriumi taandumiseni. Selleks läks vaja veel kolme aastakümmet ning Teist maailmasõda. Seetõttu asutati juudi rahvusriik endises Osmanite Palestiinas alles 1948. aastal. Kuid juudi riigi rajajaid mõjutasid samad mõisted ja kategooriad, mis nende sajandilõpu kaasaegseid Varssavis, Odessas või Bukarestis. Seega pole ime, et Iisraeli etnilis-religioossel enesemääratlusel ja “sisevõõramaalaste” diskrimineerimisel on olnud rohkem ühisjooni näiteks Habsburgide-järgse Rumeeniaga, kui kumbki osapool tunnistada tahaks.

    Ühesõnaga Iisraeli probleem ei ole see, et ta on – nagu mõnikord väidetakse – Euroopa “enklaav” araabia maailmas, vaid hoopis see, et Iisrael on hiljatulija. Tüüpilise 19. sajandi lõpu separatistliku projekti on ta importinud maailma, mis on vahepeal edasi liikunud indiviidiõiguste, avatud piiride ja rahvusvahelise õiguse poole. Juba idee “juudi riigist” – riigist, kus juutidel ja judaismil on eksklusiivsed privileegid ja millest mittejuudi kodanikud on alatiseks välja arvatud, – kuulub ühte teise aega ja kohta. Ühesõnaga, Iisrael on anakronism.

    Ent ühe olulise omaduse poolest erineb Iisrael siiski varasematest impeeriumide varemeile tekkinud ebakindlatest, alatises kaitsepositsioonis pisiriikidest: tegu on demokraatiaga. Siit ka tema praegune dilemma. Tänu 1967. aastal vallutatud maade okupeerimisele seisab tänane Iisrael silmitsi ebameeldivate valikutega. Ta võib lammutada neile territooriumidele rajatud asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, milles juudid moodustavad selge enamuse, ning jääda nõnda juudi riigiks ja demokraatiaks, ehkki konstitutsioonilise anomaaliana säiliks selles kogukond teise klassi araabia kodanikke.

    Teisalt võib Iisrael jätkata “Samaaria”, “Juudamaa” ja Gaza okupeerimist ning siis moodustab nende araabia elanikkond – kui liita sellele praeguse Iisraeli araablased – hiljemalt viie kuni kaheksa aasta pärast kogu riigi demograafilise enamuse. Sel juhul saab Iisrael jääda kas juudi riigiks (kus elaks aina kasvav enamus kodanikuõigusteta mittejuute) või demokraatiaks, kuid pole loogiline, et ta jääks mõlemaks.

    On ka võimalik, et Iisrael säilitab kontrolli okupeeritud territooriumide üle, kuid vabaneb valdavast enamikust araablastest – neid kas sunniviisiliselt pagendades või röövides nende maad ja elatusvahendid, nii et neile ei jää teist valikut kui minna eksiili. Sel moel võib Iisrael jääda niihästi juudi riigiks kui ka vähemalt formaalses mõttes demokraatiaks. Selle hinnaks oleks aga saamine esimeseks moodsaks demokraatiaks, mis riikliku projektina viib läbi täieulatuslikku etnilist puhastust, ning see mõistaks Iisraeli alatiseks lindpriiriigi, rahvusvahelise paaria staatusesse.

    See, kes arvab, et mainitud kolmas võimalus oleks juudi riigi puhul iseäranis võimatu, ei ole pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, kuidas viimase veerandsajandi jooksul Läänekaldal hõivatakse araablaste maid ja rajatakse üha uusi asundusi, ega kuulanud Iisraeli parempoolseid kindraleid ja poliitikuid, kellest nii mõnedki on praegu valitsuses. Tänase Iisraeli poliitika keskmes on Likudi blokk. Selle üks olulisemaid jõudusid on kadunud Menachem Begini Heruti partei. Heruti eelkäijaks oli sõdadevahelisel ajal Vladimir Jabotinsky juhitud revisionistlike sionistide liikumine, mis oma kompromissitu ükskõiksusega juriidiliste ja territoriaalsete pisiasjade suhtes pälvis vasakpoolsematelt sionistidelt epiteedi “fašistlik”. Kui kuulata, kuidas Iisraeli asepeaminister Ehud Olmert uhkelt kuulutab, et tema riik ei välista Palestiina omavalitsuse valitud presidendi mõrvamist, siis on selge, et niisugune silt on praegu sobivam kui kunagi varem. Poliitilised mõrvad on fašistide meetod.

    Iisraeli olukord ei ole veel laussünge, kuid kõigub lootusetuse äärel. Suitsiidipommid ei kukuta Iisraeli riiki kunagi ning teisi relvi palestiinlastel ei ole. Leidub ka araabia radikaale, kes ei puhka enne, kui viimnegi juut on aetud Vahemerre, aga nemad ei kujuta endast Iisraeli jaoks strateegilist ohtu ning Iisraeli sõjavägi teab seda. Märksa enam kui Hamasi ja al-Aqsa brigaadi kardavad mõistlikud iisraellased araabia enamuse hiilivat teket “Suur-Iisraelis” ning ennekõike omaenda ühiskonna poliitilise kultuuri ja kodanikumoraali murenemist. Silmapaistev leiboristlik poliitik Avraham Burg kirjutas hiljuti: “Pärast kahte tuhandet aastat võitlust ellujäämise nimel on tänaseks reaalsuseks see, et Iisraelist on saanud koloniaalriik, mida juhib korrumpeerunud klikk, kes põlastab ja tallab jalge alla seadust ning kodanikumoraali.”1 Kui midagi olulist ei muutu, siis pole Iisrael poole aastakümne pärast enam ei juudi riik ega demokraatia.

    Ja siin tuleb mängu USA. Ameerika välispoliitika jaoks on Iisraeli käitumine olnud hukatuslik. Jeruusalemm on Ameerika toetusel järjekindlalt ja jõhkralt irvitanud ÜRO resolutsioonide üle, mis on nõudnud tagasitõmbumist sõjas vallutatud ja okupeeritud maadelt. Iisrael on ainus teadaolev Lähis-Ida riik, millel on tõelised ja letaalsed massihävitusrelvad. Selle ees silma kinni pigistades on USA tegelikult õõnestanud omaenese üha meeleheitlikumaid jõupingutusi vältida niisuguste relvade sattumist teiste väikeste ja potentsiaalselt sõjakate riikide kätte. Washingtoni tingimusteta toetus Iisraelile, isegi (mahavaikitud) kahtluste kiuste, ongi peamine põhjus, miks ülejäänud maailm ei usu enam meie head tahet.

    Võimulähedased tegelased on hakanud nüüd vaikselt möönma, et Ameerika kaalutlused Iraagi-vastasesse sõtta minekul ei olnud päris need, mis algul välja kuulutati.2 Mitmete USA valitsusliikmete jaoks oli tähtsaimaks strateegiliseks kaalutluseks vajadus Lähis-Ida destabiliseerida ja Iisraelile soodsas suunas ümber kujundada. See lugu pole lõppenud. Praegu teevad ameeriklased sõjakat häält Süüria suunas, sest Iisraeli luure on kinnitanud, et Iraagi relvad toimetati sinna – ehkki selle väite toetuseks puuduvad vähimadki tõendid muudest allikatest. Süüria toetab Hesbollahi ja Islami Džihaadi – organisatsioone, mis on muidugi Iisraeli verivaenlased, kuid vaevalt kujutavad endast rahvusvahelist ohtu. Ometigi on Damaskus siiani andnud USA-le otsustava tähtsusega andmeid al-Qaida kohta. Süüria, nagu ka Iraan, kes on samuti üks Iisraeli ammuseid märklaudu ja keda me praegu endast ära tõukame, on USA-le kasulikum sõbrana kui vaenlasena. Millist sõda me peame?

    16. septembril 2003. aastal pani USA veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis Iisraelil loobumist Yassir Arafati deporteerimise ähvardustest. Isegi Ameerika ametiisikud ise tunnistavad omavahel, et tegu oli mõistliku ja asjaliku resolutsiooniga ning et Iisraeli praeguse juhtkonna üha metsikumad avaldused on peamiseks takistuseks rahu teel, kuna aitavad kaasa Arafati positsiooni taastamisele araabia maailmas. Sellegipoolest blokeeris USA selle resolutsiooni, kõigutades nõnda põhjalikult meie usutavust ausa rahuvahendajana selles regioonis. Ameerika sõbrad ja liitlased üle maailma ei imesta enam niisuguste aktsioonide üle, kuid nad on sellegipoolest mures ja pettunud.

    Iisraeli poliitikud on mitmeid aastaid omaenda raskuste tekkimisele aktiivselt kaasa aidanud; miks me jätkame nende abistamist ja tagantõhutamist? Minevikus on USA ettevaatlikult püüdnud Iisraelile survet avaldada, ähvardades iga-aastasest abipaketist kinni pidada need summad, mida Iisrael kasutab Läänekalda asunike subsideerimiseks. Kuid viimati, mil seda Clintoni valitsuse ajal üritati, hiilis Jeruusalemm sanktsioonidest kõrvale, maskeerides selle raha “julgeolekukuludeks”. Washington läks selle riukaga kaasa ning nelja aasta jooksul (1993–1997) eraldatud 10 miljardi dollari suurusest abist peeti kinni vähem kui 775 miljonit dollarit. Asundusteprogramm jätkus takistamatult. Nüüd me enam ei üritagi seda peatada.

    Soovimatus tõtt rääkida ja tegutseda ei tee kellelegi head. See on moonutanud ka debatti Ameerikas endas. Selle asemel et otsekoheselt käsitleda Lähis-Ida olukorda, laimavad Ameerika poliitikud ja eksperdid Euroopa liitlasi, kui nood juhtuvad teistmoodi mõtlema, viivad Iisraeli kritiseerimise korral libedalt ja vastutustundetult jutu taastärkava antisemitismi peale ning noomivad karmilt iga Ameerika avaliku elu tegelast, kes püüab valitsevat konsensust murda.

    Aga Lähis-Ida kriis ei kao kusagile. President Bush hoiab tõenäoliselt lähiaastal selleteemalistest heitlustest kõrvale; juunis “teekaardi” kohta tehtud avaldustest piisas Tony Blairi maharahustamiseks. Kuid varem või hiljem peab mõni Ameerika riigimees ütlema Iisraeli peaministrile tõtt ning leidma viisi, kuidas teda end kuulama panna. Iisraeli liberaalid ja mõõdukad palestiinlased on kaks aastakümmet teinud tänamatut tööd, rõhutades, et Iisraeli ainus lootus on lammutada peaaegu kõik asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, pälvimaks vastutasuks araabia maade tõelise tunnustuse neile piiridele ning stabiilse, terroristidevaba Palestiina riigi, mille garanteerijaks (ja talitsejaks) oleksid lääneriikide ja rahvusvahelised organisatsioonid. See on siiani konventsionaalne arusaam ning kunagi paistis see õiglase ja võimaliku lahendusena.

    Aga ma kardan, et õige aeg selleks on mööda lastud. Praeguseks on sündinud juba liiga palju asundusi, liiga palju juudi asunikke ja liiga palju palestiinlasi ning nad elavad kõik kõrvuti, ehkki okastraadi ja passiseadustega eraldatult. Mida “teekaart” ka ütleks, on tõeliseks kaardiks see, mis maa peal paistab, ning see, nagu iisraellased ütlevad, peegeldab fakte. Pole ju võimatu, et üle veerand miljoni raskelt relvastatud ja subsideeritud juudi asuniku kunagi vabatahtlikult lahkuvad Palestiina araabia-poolelt; aga ükski mulle teadaolev inimene ei usu seda. Paljud neist asunikest pigem sureksid – ja tapaksid – kui koliksid minema. Viimane Iisraeli poliitik, kes riigi poliitika nimel juutide pihta tule avas, oli David Ben-Gurion, kes 1948. aastal desarmeeris jõuga Begini ebaseaduslikud Irguni väesalgad ning liitis need vastloodud Iisraeli kaitseväega. Ariel Sharon ei ole aga Ben-Gurion.3

    Aeg on mõelda mõeldamatut. Lahendus kahe riigi kujul – Oslo protsessi ja praeguse “teekaardi” tuum – on arvatavasti juba hukule määratud. Me lükkame iga aastaga ainult edasi vältimatut ja üha raskemat valikut, mida on seni tunnistanud vaid äärmusvasak- ja -parempoolsed, kumbki omadel kaalutlustel. Lähiaastatel Lähis-Ida ees seisev tõeline valik tuleb langetada kas etniliselt puhastatud Suur-Iisraeli või juutide ja araablaste, iisraellaste ja palestiinlaste kaherahvuselise ühisriigi kasuks. Just sellisena näevad valikut karmi joone ajajad Sharoni valitsuses ning sellepärast nad valmistuvadki araablaste kõrvaldamiseks, pidades seda juudi riigi ellujäämise vältimatuks tingimuseks.

    Aga mis siis, kui tänapäeva maailmas polegi kohta “juudi riigile”? Mis siis, kui kaherahvuseline lahendus pole üksnes üha tõenäosem, vaid tegelikkuses ka soovimisväärne tulemus? See polegi nii kummaline mõte. Enamik selle essee lugejaid elavad pluralistlikes riikides, mis on juba ammu muutunud paljurahvuselisteks ja mitmekultuurilisteks. Hoolimata Valery Giscard d’Estaingi unelmatest, on “kristlik Euroopa” surnud kirjatäht; tänapäeva Lääne tsivilisatsioon on mitmete värvide, religioonide ja keelte; kristlaste, juutide, moslemite, araablaste, indialaste ja paljude teiste põiming – nagu on kogenud igaüks, kes on Londonis, Pariisis või Genfis käinud.4

    Ka Iisrael on mitmekultuuriline ühiskond, ehkki seda ametlikult ei tunnistata. Ta jääb aga demokraatlike riikide seas erandiks oma klammerdumisega etnilis-religioossete kriteeriumide külge, mille põhjal kodanikke määratletakse ja eelistatakse. Ta pole moodsate riikide seas erandlik mitte selle pärast – nagu väidavad mõned paranoilisemad Iisraeli toetajad –, et tegu oleks juudi riigiga, mille vastu on kõik ülejäänud; vaid selle pärast, et tegu on juudi riigiga, milles üks kogukond – juudid – on seatud teistest kõrgemale, ja seda ajastul, milles niisugusele riigile kohta ei ole.

    Pikka aega oli Iisraelil juudi rahva silmis eriline tähendus. Pärast 1948. aastat võttis see riik vastu sadu tuhandeid abituid põgenikke, kel polnud minna kusagile mujale; ilma Iisraelita olnuks nende olukord äärmiselt sünge. Iisrael vajas juute ja juudid vajasid Iisraeli. Riigi sünnitingimused on seega sidunud Iisraeli identiteedi lahutamatult kokku Shoah’ga, Saksa projektiga Euroopa juutide hävitamiseks. Seetõttu jõuab igasugune Iisraeli-kriitika möödapääsmatult tagasi mälestuse juurde sellest projektist – ning Iisraeli apologeedid Ameerikas on häbitult varmad seda ära kasutama. Juudi riigi puudustest kõnelemine samastatakse vaenuga juutide vastu; isegi alternatiivsete Lähis-Ida konfiguratsioonide kujutlemist hinnatakse moraalselt võrdväärseks genotsiidiga.

    Teise maailmasõja järgsetel aastatel pakkus Iisraeli riigi olemasolu kindlustunnet ka neile miljonitele juutidele, kes Iisraelis ei elanud – nad võtsid seda kas kindlustuspoliisina antisemitismi võimaliku taassünni vastu või lihtsalt meeldetuletusena maailmale, et juudid tahavad ja suudavad vastu panna. Enne juudi riiki pidid juudi vähemused kristlikes ühiskondades ärevalt üle õla piiluma ning hoidma madalat profiili; pärast 1948. aastat võisid nad ajada selja sirgu. Kuid viimastel aastatel on olukord traagiliselt pöördunud.

    Tänapäeval tunnevad mitte-Iisraeli juudid end taas kriitika ja rünnakute märklauana asjade eest, mida nemad teinud ei ole. Kuid sedapuhku hoiab neid oma tegudega pantvangis hoopis juudi ja mitte mõni kristlik riik. Diasporaa juudid ei saa mõjutada Iisraeli poliitikat, kuid neid kiputakse ikkagi sellega samastama – muide ka seetõttu, et Iisrael ise nii pealetükkivalt taotleb nende lojaalsust. End juudi riigiks nimetava riigi käitumine mõjutab seda, kuidas kõik ülejäänud vaatavad juutide peale. Euroopas ja mujal sagenenud rünnakud juutide vastu on eelkõige seletatavad (peamiselt noorte moslemite) valesti suunatud katsetega teha Iisraelile tagasi. Masendav tõde on see, et Iisraeli praegune käitumine ei ole halb üksnes Ameerikale, kuigi ta on ka seda. See pole isegi halb pelgalt Iisraelile endale, nagu paljud iisraellased vaikselt tunnistavad. Masendav tõde on see, et tänane Iisrael teeb halba juutidele.

    Maailmas, kus rahvused ja rahvad üha enam segunevad ning omavahel omaenda äranägemise järgi abielluvad, kus kultuurilised ja riiklikud kommunikatsioonitõkked on varisemas, kus üha rohkem inimesi kannab korraga mitmeid isevalitud identiteete ning tunneb end ahistatuna, kui peab järgima ainult ühte neist, – niisuguses maailmas on Iisrael tõesti anakronism. Ja mitte lihtsalt anakronism, vaid talitlusraskustega anakronism. Tänapäeva avatud pluralistlike demokraatiate ning sõjakalt sallimatute, usust kannustatud etnoriikide “kultuurilises kokkupõrkes” riskib Iisrael jääda valele poolele.

    Iisraeli muutmine juudi riigist kaherahvuseliseks riigiks ei oleks kerge, kuid mitte ka nii võimatu, nagu esialgu paistab: see protsess on de facto juba alanud. Nii juutidele kui araablastele põhjustaks see märksa vähem vapustusi, kui selle religioossed ja natsionalistlikud vastased väitma hakkavad. Igal juhul ei ole mulle teada ühtegi paremat ideed: see, kes siiralt usub, et praegu ehitatav ja suuri vaidlusi põhjustav elektrooniline tara lahendab probleemid, ei tea viimase viiekümne aasta ajaloost midagi. Mainitud “tara” – tegelikult küll kraavidest, taradest, anduritest, liivaribadest ja kohati kuni üheksa meetri kõrgusest müürist koosnev tsoon – võtab enda alla, killustab ja röövib araablaste põllumaad. See hävitaks nende külad, elatusallikad ning araabia-juudi ühiselu seni veel eksisteerivad riismed. Tara üks miil läheb maksma umbes miljon dollarit ning see ei too kummalegi poolele muud kui alandust ja ebamugavusi. Nagu Berliini müür näitab seegi rajatis, millisesse moraalsesse ja institutsionaalsesse pankrotti on jõudnud režiim, mida müür kaitsma peaks.

    Kaherahvuseline riik Lähis-Idas vajaks Ameerika-poolset julget ja otsusekindlat eestvedamist. Niihästi juutide kui araablaste julgeoleku tagamiseks oleks tarvis rahvusvahelisi jõude – ehkki legitiimselt moodustatud kaherahvuselisel riigil oleks mitmesuguste äärmuslaste ohjeldamine omaenda piirides märksa kergem, võrreldes olukorraga, kus need imbuvad sisse väljastpoolt ning saavad mõlemal pool piiri toetust vihastelt ja kõrvaletõrjutud kogukondadelt.5 Lähis-Ida kaherahvuseline riik nõuaks uue poliitikute klassi teket nii juutide kui araablaste seas. Kogu see idee on mitte just paljulubav segu realismist ja utoopiast ning niisugusena pole see teab kui heaendeline lähtealus. Aga alternatiivid on palju-palju hullemad.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Tony Judt, Israel: The Alternative. The New York Review of Books 23.10.2003, lk 8–10.

    TONY JUDT (sünd 1948 [–2010]) on New Yorgi ülikooli juures asuva Erich Maria Remarque’i Instituudi direktor ja Viini Inimteaduste Instituudi kirjavahetajaliige. Ta on uurinud peamiselt Teise maailmasõja aegset kollaboratsionismi ja vastupanuliikumist ning sõjajärgse Euroopa poliitilist ja intellektuaalset ajalugu. Raamat Past Imperfect: French Intellectuals 1944–1956 (1992, Ebatäiuslik minevik: prantsuse intellektuaalid 1944–1956) käsitleb prantsuse vasakintellektuaalide poliitilisi kõikumisi. Tulevikku vaatav A Grand Illusion? An Essay on Europe (1996, Suur illusioon? Essee Euroopast) on kirjutatud europessimistlikult positsioonilt. Tony Judti viimane raamat The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century (1998, Vastutuse koorem: Leon Blum, Albert Camus, Raymond Aron ja prantsuse 20. sajand) käsitleb pealkirjas mainitud kolme tegelast vastutustundlike intellektuaalide eeskujuna. Eesti keelde on temalt tõlgitud “Minevik on teine maa” (Akadeemia 1994, 8, 9), “Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal” (Vikerkaar 1995, 5/6) ning “Ameerika ja sõda” (Looming 2001, 12).

    1Vt Burgi esseed “La revolution sioniste est morte“ (Le Monde, 11.09.2003). Burg on olnud Jewish Agency juht ja aastail 1999-2003 Iisraeli parlamendi spiiker ning on praegu parlamendi liige. Mainitud essee ilmus esmalt Iisraeli päevalehes Yediot Aharonot ja seda on hiljem veel mitmel pool publitseeritud, näiteks Forward’is (29.08.2003) ja Guardian’is (15.09.2003).

    2 Vt intervjuud asekaitseminister Paul Wolfowitziga Vanity Fair’i 2003. aasta juulinumbris.

    3 1979. aastal, pärast rahulepingut Anwar Sadatiga, käskisid peaminister Begin ja kaitseminister Sharon armeel sulgeda juudi asundused Egiptusele kuuluval territooriumil. Mõnede asunike vihasest vastupanust saadi jagu jõuga, kuid keegi ei saanud surma. Tollal aga seisis sõjavägi vastamisi kolme tuhande ja mitte veerand miljoni ekstremistiga, ning kõnealune maa oli Siinai kõrb ja mitte “piibli Samaaria ja Juudamaa”.

    4Itaalia albaanlased, Prantsusmaa araablased ja neegrid, Inglismaa aasialased puutuvad endiselt kokku vaenulikkusega. Väike osa valijaist Prantsusmaal ja Belgias ning isegi Taanis ja Norras toetab parteisid, kellele vaenulikkus “immigratsiooni” vastu on mõnikord ainsaks platvormiks. Kuid võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on Euroopast saanud võrdsete kodanike mitmevärviline mosaiik ja niisugused on kindlasti ka tema tuleviku üldjooned.

    5Burg märgib, et Iisraeli praegune poliitika on terroristide parim värbamisvahend: “Me ei hooli Palestiina näljaste ja alandatud laste saatusest – miks me siis üllatume, kui nood end meie restoranides õhku lasevad? Isegi kui me tapaksime tuhat terroristi päevas, ei muudaks see midagi.” Vt Burg, “Le revolution sioniste est morte”.

  • ,

    *kõik asjad mis vanasti olid jt luuletusi

    MART KANGUR

    ***
    kõik asjad mis vanasti olid
    loomulik nuhtlus
    on nüüd
    ebaloomulik õnnistus
    kärbsed
    (veel on putukaid!)
    külm ja lumerohke talv
    lapsed
    Y-kromosoom
    üksindus
    literaatide seltskonna
    puudumine
    see et elu
    on nii lühike
    võsa ja muda
    (oo see jumalik
    kõdupadrik!)
    ja et igavikku
    ei ole

    ***
    küll aeg näitab
    öeldakse
    aga mida aeg
    iial näidanud on?
    pikki nõtkeid kirsspunaste
    küüntega sõrmustatud sõrmi
    töntse rasvast nõrguvaid
    lühikesi sõrmi
    väikesi tühja krabavaid
    lapsesõrmi
    rusikasse pigistatud
    suuri mehesõrmi
    ja lõpuks üht
    igapidi täiesti
    keskmist sõrme
    seda on aeg küll näidanud
    ma ei usu aega
    võttis aega mis ta võttis
    aga enam ei usu

    ***
    macron oli
    õnnistatud inimeste seas
    kuulsad olid tema
    vastupandamatud telefonikõned
    mida jäid kuulama
    isegi linnud ja loomad
    juhtus nii et ta võttis
    oma südameasjaks tuua putin
    välja allilmast
    nii helistaski ta hadesele
    ja sai tänu oma imelisele
    jutukeerutamisoskusele loa
    päästa putini nägu
    aga viimsel hetkel
    kaotas macron usu
    ja pöördus allilma uksel ümber
    silmates vaid korraks
    midagi mis õudsel moel
    meenutas inimnägu
    igaveseks vajumas varjudesse
    telefon kukkus
    macroni käest
    ja ta läks kaeveldes
    tagasi euroopasse
    kus metsikud kollavestid
    ta peagi lõhki kiskusid

    ***
    hing kooritakse maha
    jääb ainult liha
    õrn puhas maitsev
    ja tark
    jeanned’arc-tark
    tuleriittark
    elutark
    ihatark
    hing nülitakse maha
    ja liha pääseb välja
    kõndima ja hingama
    ja tahtma, tahtma!

    ***
    ukraina ei ole venemaa
    eesti ei ole venemaa
    valgevene ei ole venemaa
    kaukaasia ei ole venemaa
    marimaa ei ole venemaa
    komimaa ei ole venemaa
    tatarstan ei ole venemaa
    sahha ei ole venemaa
    kalmõkkia ei ole venemaa
    karjala ei ole venemaa
    venemaa ise
    ei ole venemaa
    vähemasti
    ei peaks tahtma
    olla

    ***
    valisin poole
    valisin raevukalt poole
    poolt valitaksegi raevukalt
    tervikut
    leebelt
    tervikut ei valitagi
    sest pole millegi vahel valida
    tervik on paratamatu
    ja vaba
    pool on valitav
    ja mittevaba
    tervikut valida
    saab ainult poolenisti
    aga poole paratamatus
    on ka ometi
    tervenisti
    ära kahetse
    midagi

    ***
    ma ei ole kunagi kurb
    ütles väike my
    ma olen kas rõõmus
    või vihane
    ja tõesti
    taome selle kurbuse
    rõõmsaks vihaks
    ja anname valu
    tagasi sellele
    kes ta tõi
    ja tegi
    kremli kellad
    löögu oma
    viimast tundi

    ***
    viimasel päeval tuleb kohtumõistmine
    jah isegi kohut lõpuks mõistetakse
    see on üle mõistuse
    inimese jõud selleni ei küündi
    aga jumalale ei ole miski võimatu
    kõik meie kohtumõistmised
    leiavad armu
    kõik antakse andeks
    võime võtta parukad peast
    ja talaarid seljast
    võime pillata selle väikese haamrikese
    lõpuks higisest peost
    see on üle mõistmise!
    viimasel päeval
    pannakse kohtumaja põlema
    ja minnakse lauldes koju

    ***
    teha veel üks kohv
    kohv teispool kohve
    ülikohv
    kohv mida pole vaja
    mõeldamatu kohv
    kohv mis on liiast
    liigkohv
    jääkkohv
    kohv väike k
    iha kohvjekt
    puhas kohvtsendents
    post-kohv
    lõpuaegade kohv
    kohv to end all kohvs
    kohverkohv ärasõidukohv
    ärakeerukohv
    pealekohv
    kohv à venir
    gelassenkohv
    kofferance
    mitte-kohv
    ceci mille ma nüüd teen
    n’est pas une kohv
    ma ei tunne ta maitset
    ma ei tunne ta lõhna
    ma ei tunne ta mõju
    aga ma kategooriliselt
    imperatiivselt
    pean ta tegema
    ja jooma
    ära lase seda tassi
    must mööda minna
    kuningas uba
    mu must
    saatus

  • Kõigi reformide ema

    JAAK ALLIK

    Demokraatlikus riigis saavad mistahes elusfääri reformid seadusteks parlamendi otsusega ning ideaalis ka lähtuvad sellest. Reformide kvaliteedi ja efektiivsuse määrab parlamendi kompetentsus, ettenägelikkus ja vastutusvõime. Eestis on enamik reforme viimasel aastakümnel takerdunud või lausa äpardunud. Pidevad jutud riigireformi vajalikkusest on aga juba ammu muutunud naerukohaks, sest iga erakond ja poliitik mõistab selle all ise asja.

    Julgen väita, et niisuguse kotisjooksu põhjuseks on see, et meil on tegemata parlamendireform, mida võiks õigusega pidada „kõigi reformide emaks“. Süvenedes pärast kaheteistkümneaastast Eestist eemalviibimist sisepoliitikasse, sõnastas president Kersti Kaljulaid järelduse: „Meie probleemide juurpõhjus riigikorralduses on see, mis juhtub täna meie parlamendiga.“ Pole ju raske märgata, et parlamendisaadiku töö on viimane tööala Eestis, mille sisu ja vorm on jäänud sajandiga muutumatuks. Saadikud töötavad samas majas ja samade laudade taga, kuhu 1922. aastal sisse koliti, ja mis kõige kummalisem – põhimõtteliselt ka samasuguse töökorraldusega. Eesti Vabariigi riigikogu liige on kohustatud oma töökohal viibima ca 120 päeva aastas (neli päeva nädalas, kolm nädalat kuus ja üheksa kuud aastas).

    Keskmisel Eesti palgatöölisel on aastas ette nähtud ca 240 tööpäeva. Veel kentsakamaks läheb lugu aga tunde kokku lugedes. 240 tööpäeva koosnevad vastavalt tööseadusandlusele mõistagi 240 × 8 = 1920 töötunnist. Uurides riigikogu istungistatistikat, näeme, et suures saalis koguneb reaalseid töötunde aastas paremal juhul 300 (jätame arvestusest välja kevadel opositsiooni korraldatud ja obstruktsiooniks nimetatud pideva istumisstreigi). Lisades komisjoniistungid (maksimaalselt kolmel päeval nädalas heal juhul 2 tundi), saame parima tahtmise juures ehk veel 162 töötundi. Koos iganädalaste fraktsioonikoosolekutega venitaks Toompeal ehk kuidagi 540 töötundi välja, mis seega ligi neli korda tavainimese töötundidest vähem. Muidugi suudab iga rahvaesindaja siia juurde rääkida kohtumistest valijatega, tööst dokumentidega jne, aga eks tööaja väliselt suhtle inimestega ja loe vajalikke pabereid ka teiste tööalade esindajad.

    Aga asi pole esmajoones mitte ajas, vaid selle möödasaatmise kasuteguris ja kvaliteedis. Juba ammu nähakse riigikogus valitsuse kummitemplit – sel kevadel alguse saanud ja arvatavasti ka sügisel jätkuv täielik patiseis, mis viib valitsuse eelnõude vastuvõtmisele ainult usaldushääletuse abil, tähendab, et ükski saadik ei tohi astuda ühtki sammu kõrvale erakonna liidri poolt määratud „pealiinist“. Riigikogu liikme selline marionetistumine on viinud selleni, et riigikogu inimkvaliteet on kolmekümne aasta jooksul kooseisust koosseisu langenud.

    Rein Veidemann leidis 20. augustil Õhtulehes ilmunud intervjuus, et „Heaoluühiskond koidab meilegi, kui ainult Toompeale valitud rahvaesindus seadusi vastu võttes haritud ja südametunnistusega asjatundjaid rohkem kuulda võtaks“. Elu aga näitab, et kes juba parlamenti või valitsusse on pääsenud, see peab ennast ise kindlasti parimaks asjatundjaks ja kellegi nõu vaevalt et vajab. Seega oleks vaja saavutada, et taas pääseksid Toompeale „haritud ja südametunnistusega asjatundjad“ ise, nagu ajal, kui Veidemann seal istus. Asi on aga selles, et üha rohkem tippspetsialiste, arvamusliidreid, lihtsalt ühiskonnas autoriteetseid inimesi ei näe parlamenditöö praeguses korralduses mingitki motivatsiooni Toompeale siirdumiseks. Pigem vastupidi – nelja aastaga ähvardab neid erialase kvalifikatsiooni vähemalt osaline kaotsiminek koos avalikuks süljetopsiks muutumisega, mida ei kompenseeri ka parlamendiliikme „muinasjutuline“ palk (5406 eurot + 30% mõnitatavaid esinduskulusid tšekkide alusel), mis on juba oluliselt väiksem mitmete erialade tippspetsialistide, aga ka kõrgemate riigiametnike palgast.

    Ettepanekuid asja parandamiseks on viimastel aastatel kostnud poliitspektri eri segmentidest (Jaak Valgest Marju Lauristinini) – paraku vajaks nende ideede rakendamine põhiseadusele tugineva valimisseaduse üsna aegavõtvat ja kardinaalset muutmist, milleks erakondadevahelist konsensust leida on lootusetu.

    Samas on olemas lahendus, mis vajaks riigikogus vaid lihthäälteenamust, ning pilt võiks muutuda n-ö päevapealt. Selleks tuleks muuta riigikogu liikme staatuse seaduse paragrahvi 22 (1), kus on sätestatud, et riigikogu liikme põhitöökoht on RIIGIKOGUS. Selle tulemusena võiks alaliselt Toompeal töötada umbes kolmandik rahvaesindajaist (juhatus, komisjonide esimehed ja aseesimehed, fraktsioonide esimehed). Täiskogu käiks koos ühel nädalal kuus ja 11 kuud aastas. Täiskogul toimuksid oluliste seaduseelnõude teised lugemised koos parandusettepanekute hääletamisega ning lõpphääletused. Loomulikult vajaks see ka riigikogu kodu- ja töökorra seaduse vastavat muutmist riigikogu koosseisu häälteenamusega (51 häält). Sellise reformi tulemuseks oleks riigikogu muutumine ühiskonna jaoks autoriteetseks „tarkade koguks“, kuhu valitaks mitte „professionaalseid“ poliitikud, vaid kogukonnas autoriteetseid inimesi – ettevõtjaid, kooli- ja haiglajuhte, omavalitsustegelasi, arvamusliidreid jne. Ja kuigi ka need inimesed oleksid valitud nagu praegugi erakonnanimekirjade alusel, on oluline, et nende langetatavate otsuste puhul on neile tagasiside- ehk referentsgrupiks nende igapäevane töö- ja elukeskkond, mitte ainult ja esmaselt erakonna parlamendifraktsioon. Side riigikogu liikme ja reaalse valijaskonna vahel muutuks kardinaalselt. Spetsialistidel tekiks motivatsioon kandideerida ja saada valitud parlamenti ning niimoodi valitud inimesi partei või valitsuse käsul kummitempleiks muuta oleks praktiliselt võimatu. Muidugi saaks kandideerida vaid juhtudel, kui seda lubab põhiseadus või töö iseloom. Aga kui praegune kord lubab ühitada parlamendiliikme ja näiteks Tallinna või Viljandi volikogu esimehe ametid, siis on mulle arusaamatu, miks ei võiks ühitada riigikogu liikme ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi, Harju-Risti koguduse õpetaja või ka näiteks Vikerkaare peatoimetaja tööd.

    See idee pole uus – esitasin selle juba 2009. aastal Postimehes ja tutvustasin tookordsele presidendile T. H. Ilvesele ja tema nõunikule Ülle Madisele. Et tegemist pole mingi haiglase ulmega, näitas analoogse ettepaneku ilmumine 2014. aastal Eesti Koostöö Kogu (Ülle Madise, Olari Koppel) esitatud „Riigipidamise kavas“ (www.kogu.ee/riigipidamise-kava/riigikogu) ning 2019. aastal erakonna Eesti 200 valimisprogrammi ettepanekute hulgas, kus seda aktiivselt propageeris ettevõtja Meelis Niinepuu. Uuesti esitasin selle idee 18. jaanuaril 2022 Eesti Päevalehe arvamusloos „Tippasjatundjad ei taha minna Toompeale süljetopsiks“.

    Oli hämmmastav, kuid ka prognoositav, et ühelgi neljast juhust, kus see idee on avalikkuse ette ilmunud, pole järgnenud vähimatki diskussiooni. Kõik erakonnajuhid oleksid nagu suu vett täis võtnud ja pilgu kõrvale pööranud. Minu jaoks on see kindlaim tõend idee õigsusest, sest loomulikult ohustab ettepanek võrdselt kõigi erakonnajuhtide võimupositsiooni oma parlamendiliikmetest „alluvate“ üle.

    Tean algusest peale, et niisugune muudatus võiks teostuda kas vabariigi presidendi ettepanekul avalikuks aruteluks enne riigikogu valimisi või mõne (uue?) erakonna peamise võiduleviiva valimislubadusena (mistõttu pettusin 2009. aastal president Ilveses, keda tookord erutas enda tagasivalimine 2011. aastal, ning erakonnas Eesti 200, et ta 2023. aasta valmisprogrammis oli selle idee unustanud).

    Eesti Päevalehe artikli lõpus ennustasin, et kui riigikogu liikme staatuses muutust ei tehta, siis valime 2023. aastal valijatest veelgi enam kaugeneva parlamendi, kus valdavaks jääb valitsuse ja opositsiooni vastastikune verbaalne ärapanemine ning tundidesse veniv „protseduuriliste küsimustega tegelemine“. Kuna see ennustus on sõna-sõnalt täitunud, siis julgen teha järgmise: kui parlamendi moodustamise korras ja sisulises töös midagi ei muutu, siis on 2027. aasta parlamendivalimiste eel erakonnaliidritel võimalik täita oma 125-liikmelisi obligatoorseid kandidaatide täisnimekirju suures osas vaid töötute või vaimse puudega inimestega.

  • , ,

    Vikerkaare podcast 26: Sven Mikseriga loomingust ja poliitikast

    Taskuvikerkaares räägime noorkirjanik ja veteranpoliitik Sven Mikseriga kirjandusest, kujunemisromaanist ja selle tehnikast. Aga jutt läheb ka Europarlamendi peale ning arutame sotside koha üle vastanduses liberalism/konservatism.

    [powerpress]

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

Vikerkaar