Vaatenurk

Tänan Ahto Lobjakat, Martin Mölderit ja Tõnis Saartsi vastulausete eest. Vastan järgnevas neile ja osaliselt ka Martin Ehalale ja Ragne Kõuts-Klemmile, kes reageerisid mujal ajakirjanduses ning keda samuti tänan nende reaktsioonide eest.^[1]

Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma peamisi poliitilisi vastandusi tänases Eestis. Teiseks, ning mida ma ehk ei rõhutanud piisavalt oma artiklis, tahan lisaks liberalismi-konservatismi vastanduse ebaadekvaatsusele toonitada ka liberalismi kui poliitilise ideoloogia, olgugi et amorfse ja mitmepalgelise, viletsust juhtiva ideaalina.

Nagu tõdesid kõik kolm Vikerkaare veergudel reageerinud autorit, on sõna „liberalism“ tähendusega Eestis keerulised lood. Tõsi, sotsioloogilised mõisted ja ideoloogiad muutuvad ajas täpselt samuti, nagu muutub ühiskond, mida nad üritavad kirjeldada ja muuta. Kui konservatismi on tihti määratletud muu poliitilise välja ja muutuste suhtes, ehkki see ei pea vältimatult nii olema, siis liberalism seevastu peaks alati olema määratletud iseseisvalt, sisuliselt. Ent ilmselgelt selle osas, milline see täpne sisu on, jagub arvamusi seinast seina. Ahto Lobjaka seisukoht, justkui oleks Eesti poliitiline väli kuidagi ebaküpsem või viletsam kui suurte Lääne-Euroopa riikide oma, tundub mulle selles mõttes märgist mööda, et ehkki Eesti poliitikas on määrav olnud, nagu ta märgib, eksistentsiaalne mõõde, valdavalt siis defineerituna läbi reaalse või kujuteldava Vene ohu, on ju siiski ka terve rida maailmavaatelisi küsimusi, kus vastasseisud jagunevad teisiti, olgu jutt automaksust, tulumaksust või perepoliitikast.

Eesti anomaalia

Kõige tõsisem argument õigustamaks liberaalsuse-konservatiivsuse telje kesksust on ühiskondlike vastuolude muutumine 21. sajandil, mis peaks nihutama poliitika keskme seniselt domineerivalt vasak-parem vastuolult kõrvale. Seda väitsid otse või kaude kõik, kes võtsid vaevaks minu artiklile reageerida. Mitmesugustes rahvusvahelistes võrdleva politoloogia uuringutes on kirjeldatud sellelaadset telge, võttes tavaliselt ühele poole märksõnadeks Green, Alternative, Libertarian (GAL) ja teisele poolele Traditional, Authoritarian, Nationalist (TAN). Tavaliselt on see aga kõigest üks mõõdik mitmete teiste seas ja jääb üldiselt tähtsuselt tagaplaanile, võrreldes klassikalise parem-vasak määratlusega.

Mõisted muutuvad ajas ja võivad eri keeleruumides ja riiklikes kontekstides tähendada väga erinevaid asju. GAL-TAN vastanduse mõlema pooluse nimetamine lihtsalt liberalismiks ja konservatismiks ning nendest poliitika peamise telje tegemine tundub mulle liiga vägivaldne nende mõistete ajaloo seisukohalt ja laiemalt poliitilise välja mõistmise seisukohalt.

Kaitstes oma 2017. aasta artiklit, väitis Martin Mölder, et kui ta oleks küsimused ka teisiti sõnastanud või sootuks teisi küsimusi esitanud, oleks küllap ikkagi sarnane tulemus saadud. Ometi võttis ta omaks, et tema 2017. aasta artikkel ei täitnud oma lubadust sisustada mõisted konservatiiv ja liberaal empiirilise küsitlusmaterjali põhjal, vaid jagas vastused konkreetsetele küsimustele lahtritesse „konservatiivne“ ja „liberaalne“ ennekõike autori arusaamadest lähtuvalt. Tunnistades „liberalismi“ ja „konservatismi“ mõiste mitmetahulisust ning seda, et 2016. aastal ei tundunud need tõenäoliselt enamusele Eesti inimestele teineteisele vastanduvad, on ka selge, et küsimustiku kõige olulisem küsimus, kus paluti end sellisel skaalal määratleda, oli kasutuskõlbmatu. Et neist küsimustest oleks kasu olnud, tulnuks need terminid ehk ankeedis defineerida, nii nagu seda on tehtud võrdleva politoloogia uuringutes, millele Saarts, Mölder ja Ehala oma artiklites viitasid. Definitsioonide andmine oleks aga olnud vastu Mölderi üllale eesmärgile sisustada mõisted empiiriliselt. Kui selle uuringu eesmärk olnuks tõepoolest mõista, kuidas määratlevad Eesti inimesed mõisteid „konservatiivne“ ja „liberaalne“ ning milliste konkreetsete positsioonide ja poliitikatega nad neid seovad, tulnuks ehk hoopis inimesi intervjueerida. Saame vaid spekuleerida, kuidas inimesed siis oleksid vastanud. Miskipärast ma kahtlustan, et seitse aastat tagasi ei oleks Eesti inimesed neid termineid näinud kui teineteisele vastanduvaid ideoloogiad.

Martin Ehala väitis oma vastuses, et sellise uuema eesti mõistekasutuse puhul polevat sugugi tegemist kohaliku anomaaliaga, vaid see olla Eestisse tulnud just nimelt Läänest. Paraku pole see faktiliselt tõsi. Nagu ma oma artiklis kirjutasin, on Prantsusmaal sõna „liberaal“ poliitilistes aruteludes jätkuvalt ennekõike seotud majanduspoliitilise ideoloogiaga, mida keegi enda kilbile tõsta ei taha, vaid mida kasutatakse ennekõike solvanguna. Samuti ei pruugita Prantsusmaal Front Nationali ja Rassemblement Nationali kohta väljendit „konservatiiv“, vaid ennekõike räägitakse neist kui äärmusparempoolsetest (extrême droite). Emmanuel Macroni La République en Marche’i võiks väljastpoolt kvalifitseerida liberaalseks kindlasti majanduspoliitilises ja kohati ka sotsiaalkultuurilises plaanis sarnaselt Reformierakonnaga, aga Prantsusmaal räägitakse Macronist ja tema liikumisest ennekõike ikkagi kui parempoolsest või kui tsentristlikust. Suurbritannias ja Saksamaal tähendab liberaalsus ennekõike parempoolset turukeskset ideoloogiat või laiemas plaanis tsentristlikku positsiooni konservatiivide ja sotsialistide-sotsiaaldemokraatide vahel.

Ei UKIP, RN ega AfD pole nihutanud kogu poliitikavälja mingiks üldiseks vastasseisuks liberaalide ja konservatiivide vahel. Nad on lisanud vasak-, parem-, liberaalsete ja roheliste poliitiliste jõudude väljale tugeva äärmusparempoolse variandi. Ei Suurbritannias, Prantsusmaal ega Saksamaal räägita poliitikast liberaalide ja konservatiivide vastuseisu paradigmas. Konservatiivid on ikka omal kohal, neile on lisandunud äärmusparempoolsed jõud. Suurbritannias ja Saksamaal on liberaalid väiksem tsentristlik poliitiline jõud ning Prantsusmaal jätkuvalt ennekõike sõimusõna, mida ükski poliitiline jõud omaks ei võta. Kõik see ei tähenda, et nendes ühiskondades ei oleks vaidlusi seksuaal- ja rassistatud vähemuste ühiskondliku positsiooni üle. Septembri alguse suursündmus Prantsusmaal on Macroni valitsuse poolt koolides mosleminaiste avarate kleitide, abaya’de keelamine lähtuvalt Prantsusmaale omasest äärmiselt rangest arusaamast selle kohta, mida tähendab riigiasutuste, sh koolide, ilmalikkus (laïcité). Sellele meetmele seisid vastu ennekõike vasakpoolsed erakonnad, kuid ka poliitika vasakul serval leiab n-ö „vabariiklikke“ poliitikuid, kes toetavad väga karme piiranguid ususümbolitele avalikus ruumis. Ei äärmusparempoolsed ega klassikalised konservatiivsed jõud polnud selles küsimuses ühte meelt. Le Pen on seda meedet juba aastaid nõudnud, kuid paljud tema parteikaaslased sooviksid religioonile vähem piiranguid. Kus on siin liberaalide ja konservatiivide vastasseis?

Uus pealetungiv arusaam Eesti poliitikast, kus justkui seisaksid vastamisi liberaalne ja konservatiivne blokk, ei ole mingilgi määral uus üldlevinud Euroopa standard. Isegi n-ö „kultuurisõjad“ ei ole saanud suurtes Lääne-Euroopa riikides mingiks üheselt ühiskonda liberaalideks ja konservatiivideks jaotavaks jõuks.

Ainsad lääneriigid, kus tõesti leiab poliitvälja, millel põhilisteks rivaalideks võiks pidada konservatiive ja liberaale, on klassikaliselt USA ja mingil määral ka Poola. Nagu öeldud, pruugitakse aga USA-s sõna „liberaal“ väga erinevalt Euroopast. Kes käis suvel Oppenheimeri-
filmi vaatamas, märkas ehk, kuidas mccarthyistlikul kohtuistungil soovitas Oppenheimeri advokaat süüdistataval füüsikul öelda enesekaitseks, et ta on „väga liberaalne“, üritades sellega leida eufemistlikku väljendit kommunistile. Säärane Ameerika argipruuk, kus liberaal on enam-vähem sünonüümne vasakpoolsega, ei ühti laiema poliitfilosoofia või poliitiliste ideede ajalooga ega ka selle sõna kasutusega Euroopas või Suurbritannias. Küll aga võib näha midagi sarnast uuemas Eesti arusaamas, kus pruugitakse väljendeid nagu „liberaalstalinist“ või tõlgitakse „illiberal left“ „vasakliberaaliks“. See ongi see, mis on põhjustanud nii palju segadust Reformierakonna moodi neo- ja klassikaliste liberaalide seas.

Globaliseerumise vastuolud ja poliitika

Ehkki Eesti verivärske sõnakasutus on Euroopas anomaalne, võib ehk öelda, et ühiskond ja majandus on muutunud ja uuem kasutus lihtsalt haakub paremini uute oludega. Nii Tõnis Saarts, Martin Mölder, Ahto Lobjakas kui ka Martin Ehala kirjutasid, kuidas ühiskondlikud vastuolud on muutunud viisil, mis muudab 20. sajandil domineerinud vasak-parem jaotuse vähem relevantseks. Skaala kommunist-sotsialist-tsentrist-liberaal-konservatiiv oli domineeriv 20. sajandi Lääne tööstusühiskondades, kuna ühtis toonase kapitali-töö konfliktiga kasumi jagamise üle. Karl Polanyilt üle võetud jaotuse järgi räägivad majandusajaloolased sellest perioodist kui kinnistatud liberalismi (embedded liberalism) perioodist, st avatud maailmamajandus, mis selles mudelis võtab liberalismi koha, oli, vähemalt Läänes, allutatud siseriiklikule kapitali-töö vahelisele võimuvõitlusele heaoluriigi raamistikus.^[2] Eesti oli aga sel perioodil osa Nõukogude Liidust ning Eestis polnud seega kapitalismi tuumkonflikt kunagi sellisel kujul institutsionaliseeritud. Eesti liitus iseseisva riigina maailmamajandusega 1990ndate alul, kui rahvusvahelised kapitalivood olid liberaliseeritud, neoliberalism võiduteel, heaoluriigid kohitsuskuuril, ametiühingud lammutamisel ning tootmine kolimas mööda hargmaiseid tarneahelaid ümber odavama tööjõuga riikidesse.

Me peame seda muutust silmas pidama, nagu Tõnis Saarts õigesti osutab. Seda enam, et tõenäoliselt oleme nüüd ka väljumas sellestsamast neoliberalismi ja globaliseerumise tsüklist, teadmata veel, kuhu me teel oleme. Saartsi väljakäidud jaotus „globaliseerumise võitjate ja kaotajate“ või „rahvusliku avatuse-suletuse“ vahel aga ei haaku minu arust Eesti oludega samamoodi kui Lääne-Euroopas või kohaldub Eesti ajalooga vaid osaliselt. Mulle ei ole päris selge, kuidas eristada Eestis üleminekuperioodi võitjaid-
kaotajaid globaliseerumise võitjatest-kaotajatest. Eestis ei lammutatud heaoluriiki ega siseriikliku kapitali-töö suhet kapitali kasuks, nagu seda tehti toonastes OECD riikides, vaid asendati kogu Nõukogude majanduskord väga liberaalse kapitalistliku korraga. Kui mitmesuguste materiaalsete näitajate põhjal oli 1990ndatel Eestis nagu ka mujal Ida-Euroopas elu viletsam kui hilisel sotsialismiperioodil, siis aastatuhande vahetusest alates on ka kõige viletsamal järjel inimeste materiaalne eluolu Eestis paranenud. See on suur erinevus Lääne-Euroopa, USA ja teiste „arenenud tööstusriikidega“ võrreldes, kus globaliseerumise ja neoliberaalse riigireformi tulemusel on madalamate keskklasside sissetulek ja materiaalne heaolu 1980ndatest saati kas stagneerunud või lausa langenud. Tänu kõrgelt haritud, ent vähema palgaga leppivale tööjõule kohe Euroopa külje all (kuni 2004) või Euroopa liidu sees (alates 2004) on Baltikum ja Višegradi riigid laias plaanis globaliseerumise võitjad. Need tehased, mis Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal suleti, avati tihti Poolas, Slovakkias ja Eestis. Tõsi, viimasel ajal on ka Eesti tööjõud tihti liiga kalliks osutunud, kuid laias plaanis on Eesti nagu ka Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari Lääne-Euroopa tööstuse allhankeriik ning on seega globaliseerumisest vähemalt majanduslikult võitnud.

Võib mõelda, et maapiirkondade inimesed, pensionärid ja sundüürnikud on globaliseerumise kaotajad, samamoodi nagu nad olid ülemineku ja erastamise kaotajad. Ometi on tegemist justkui teistsuguse protsessiga. Näiteks, kas kalevipojad on globaliseerumise võitjad või kaotajad? Soomes töötavate vanemate lapsed Eestis on pigem kaotajad, aga kas vanemad, kes ohverdasid perega aja veetmise välismaal töötamisele, et perele materiaalselt paremat elu lubada, on kaotajad või võitjad? Nagu mitmed küsitlused on näidanud, ei toeta Eestis EKRE-t mitte niivõrd absoluutsed kaotajad, kelle häälekandja on siirdeperioodist saati olnud ennekõike Keskerakond, vaid n-ö suhtelised kaotajad: kõrgemas keskeas mehed, kes tunnevad, et ei ohustata mitte niivõrd nende materiaalset, kuivõrd sümboolset võimupositsiooni.

Liberalismi vastu

Liberalism-konservatism pole mitte lihtsalt vilets vastandus kogu poliitvälja analüüsimiseks, vaid liberalism on endiselt ka vilets ideoloogiline raam, mille taha koondumisest peaksid sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed hoiduma. Eestis on hetkel oht, et sotsiaalsest õiglusest või ühiskonna nõrgemate liikmete kaitsmisest huvitatud noored hakkavad end liberaalideks tembeldama. Olen kuulnud, et paljud noored, kes liituvad sotsidega, ei nimeta end mitte niivõrd sotsiaaldemokraatideks kui sotsiaalliberaalideks.

Ei tasu lasta end ninapidi vedada. Hoolimata sellest, et Reformierakond ja teised nende taolised võivad ehk olla seksuaal- ja rahvusvähemuste suhtes sallivamad kui konservatiivid, on nad jätkuvalt liberaalid selle sõna Euroopa-pärases tähenduses. Nad soovivad rohkem vabadust turgudele ja piiranguid demokraatiale, et turud saaksid oma tööd teha. Meie praegune valitsus tahab majanduslanguse tingimustes riigikulusid kärpida ja on lubanud järgnevate eelarvetsüklite ajal teha kõrgemale keskklassile ja rikastele maksukingi, alandades nende tulumaksu, mille laseb vaestel kinni maksta tarbimismaksude kaudu. See on silmakirjalik, ropp ja viletsamal järjel Eesti inimesi narriv. Kurb on see, et noored Eesti kultuuriinimesed, kes sooviksid aidata viletsamal järjel inimesi paremale järjele, kiidavad nüüd sellisele klassivaenulikule poliitikale kaasa.

Ja seda me täpsemalt Eestis saame, kui taandame poliitvälja liberaalideks ja konservatiivideks. Sotsiaalse õigluse küsimusi ei saa loovutada liberaalidele, sest nad jätavad neist alles kõigest tühjaks õõnestatud versiooni. Võib-olla on lootust, nagu Tõnis Saarts osutab, et EKRE ja Isamaa asuvad oma Poola ja Ungari eeskujude järgi või ka Keskerakonna utsitusel ajama ühiskonna vaesemat osa soosivat poliitikat. Praegu aga seda kuskilt veel ei paista. Eesti vasakpoolsed jõud peaksid end distantseerima liberalismi nimetajast ja Reformierakonna vaestevaenulikust poliitikast, kui nad soovivad sellele segmendile valijatest mingit valikut pakkuda.

Liberalismi kui laiaulatusliku raami häda on ikkagi see – ning ma üritan siin mõelda tõesti võimalikult paljudest poliitilistest ja akadeemilistest liberalismidest –, mis oli tema hädaks klassikalise liberalismi kuldajal 20. sajandi alguses: ta lähtub sotsiaalsest ontoloogiast, kus inimesi nähakse sõltumatute indiviididena, kes tegutsevad ühiskonnas, kus puuduvad klassid ja sotsiaalsed jõud. See on valimistel põhineva põhiseadusliku demokraatia jaoks tarvilik fiktsioon ning mingil moel ka ideaal, millele alt üles vaadata, aga see ei ole kunagi olnud empiiriliselt pädev kirjeldus päriselt eksisteerivate ühiskondade toimimisest. Me ei ole aatomid ega üksikud saared. Üle saja aasta sotsioloogilisi uurimusi on meile kenasti näidanud, kuidas meie käekäik on mõjutatud meie sünnist, millistel tingimustel saab toimuda milline sotsiaalne mobiilsus, kuidas ühiskond, meedia ja tehnika meie justkui iseseisvat iseloomu seadistavad.

Tõsi, rahvusvahelistunud tootmine ja vara akumuleerumine nagu ka kliimamuutus nõuavad suurema haardega mudeleid kui 20. sajandilt päritud vasak-parem vastandus. Näiteks, kuidas mõelda vasak-parem jaotuse skaalal süsinikuheitmete õiglasest jaotusest riigiti ja riikide üleselt? Selget vastust pole, sest see sõltub ennekõike sellest, kuidas me määratleme, millised on pädevad poliitilised kehad, milles otsuseid langetada.

Küsimus sellest, kus jookseb siin mõisteline ja praktiline piir eri ideoloogiliste positsioonide vahel, on täpsemates detailides. Globaliseerumise võitjad, üldiselt arenenud riikide linnadesse koondunud valgekraed, kes laias plaanis tegelevad rahvusvaheliste tarneahelate intellektuaalse omandiga seotud tööga, kipuvad toetama igas mõttes liberaalseid erakondi, st selliseid, kes langetavad rikaste maksukoormat ja soovivad rassistatud ja seksuaalvähemuste diskrimineerimise piiramist, à la Reformierakond, Eesti 200, Kodanike Platvorm Poolas või La République en Marche (LREM) Prantsusmaal. Need jõud on üldiselt vähem kriitilised migratsiooni suhtes, ent ometi ei toeta ka nemad piiranguteta migratsiooni. Siin on üks kaasaegsete liberaalide peamisi vasturääkivusi või silmakirjalikkuse kohti: migratsioonivastastele seistakse jõuliselt vastu, kuid tegelikult piirideta maailma, mis tõesti aitaks rahvusvahelist ebavõrdsust taandada, ometi ei soovita.^[3] Selline positsioon võiks üldiselt muidu justkui ühilduda põhimõttekindla liberalismi ja libertaarsusega. Ka sotsialistid või sotsiaaldemokraadid pole selles mõttes tõelised kosmopoliidid. Sotsialistide ja kommunistide jaoks asendus maailmarevolutsioon sada aastat tagasi sotsialismiga ühes riigis. Ning kui mõelda sotsiaaldemokraatiast kui sõjajärgse Lääne heaoluriikide kuldse kolmekümne aasta tuumikideoloogiast, siis ka see oli algusest peale šovinistlik tähenduses, et soosis alati kodumaist heaolu üleilmse heaolu ees. Heaoluriigi kuldaeg ning kõige madalamad riigisisesed sissetuleku ja vara ebavõrdsuse näitajad lääneriikide ajaloos langesid samas kokku kõige kõrgemate riikidevahelise ebavõrdsuse näitajatega.^[4]

Eesti vasakpoolsed ehk poliitiliselt ennekõike sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond peaksid saja küünega kinni hoidma oma vasakpoolsest positsioonist, et neid ei imetaks mingisse üldisse liberalismi-konservatismi vastasseisu, kus poliitikate distributiivne aspekt tundub teisejärguline. Liberalism tähendab vastuoludest  puhtaks pestud sotsiaalset õiglust. See on Barbie-filmi feminism. Sellest tasub hoiduda.

^[1] M. Ehala, Kes karjub „Maha liberalism!“. Postimees, 03.09.2023. R. Kõuts-Klemm, Liberalismi-konservatiivsuse vastandus arvamusajakirjanduse sisus. Sirp, 25.08.2023.

^[2] K. Polanyi, The Great Transformation [1944]. Boston, 2001; J. G. Ruggie, International Regimes, Transactions, and Change: Embedded Liberalism in the Postwar Economic Order. International Organization, 1982, kd 36, nr 2.

^[3] Vt nt poleemikat, mis on tõusnud majandusteadlase Branko Milanovići ettepanekutest taandada rahvusvahelist ebavõrdsust uue üleilmse gastarbeiterluse kaudu: A. A. Abrahamian, An Economist’s Case for Open Borders. Dissent, talv 2017.

^[4]4 Sellest ajaloost vt S. Moyn, Not Enough: Human Rights in an Unequal World. Cambridge, 2018.

Eestis ei ole klassikalist parteisysteemi, mida saaks (või oleks mõtet) analyysida klassikaliste kontseptsioonidega, nagu liberalism, konservatism, sotsialism. Seda hoolimata ysna klassikalisena paistvast parteimaastikust, kus vasak-parem telg näib jooksvat sotsiaaldemokraatide juurest yle liberaalse ilmega erakondade Isamaaks kutsutavate vähem rajude ja EKRE-ks kutsutavate rohkem rajude konservatiivide suunas. Paradoksaalselt aga, mida klassikalisem on analyysi kontseptsioon, seda kaugemal on analyys selle mõistmisest, mis Eestis tegelikult toimub.

Eesti poliitika on alates iseseisvuse saamisest 1991. aastal olnud eksistentsiaalne. Seda selles mõttes, et see on toimunud eksistentsi kindlustamise imperatiivi tähe all. Laias laastus oli esimene kymnend, 1990. aastad, eksistentsiaalne inertsist. Teise kymnendi muutis eksistentsiaalseks Reformierakond, kes tegi Venemaa-ohuga manipuleerimisest professionaalse poliitilise kunsti. Kolmandat kymnendit määratleb nyyd hirmutamine kahe kolumatsiga korraga: Venemaale on lisandunud Euroopa allakäik.

Sellel maastikul pole praktiliselt midagi, mis oleks seletatav traditsiooniliste ideoloogia-kategooriatega. Viimase kolmekymne aasta poliitilise dynaamika analyysimiseks Eestis võiksid kolm juhtivat erakonda siin samahästi kanda nimesid „valge“, „roheline“ ja „sinine“. Määrav on toores võimumehaanika. Riik ja selle suveräänsus on etteantud suurusteks, nagu ka Lääne liitlaste poolt seatud elementaarne tingimuslikkus. Riigi sees kujutab võim endast ressursi mobiliseerimise kysimust. Ressurssi kujutab endast omakorda kõik: võim ise, ametikohad, raha, teadus jne. Võim mitte ainult ei korrumpeeru, vaid korrumpeerib. Tegemist on klassikalise 20. sajandi võrrandiga, mis peaaegu hävitas klassikalise ideoloogiapoliiitika Läänes. Mobilisatsioon on kahe kyljega mynt: yhelt poolt on see tehnoloogia kysimus, ydini ratsionaalne. Teiselt poolt on tegemist emotsiooni, isegi instinkti kysimusega – millegi ydini irratsionaalsega.

Muidugi pole Eesti poliitiline predikament maailmas eriline ega ainulaadne. Identarism on yleilmastumise tingimustes saanud yleyldiseks. Probleemi vorm on globaalne ja selleks on riik. Riigi suveräänsus on absoluutne, eksistentsi garanteerib kontroll riigi yle, riigiressursi jagamine omakorda tähendab konkurendi, võimaliku vaenlase toitmist. Loodud on kõik tingimused selleks, et iga riigi piires võideldaks seni, kuni peale jääb yks (rahvus või hõim). Piirideta laenatav samas on kogu probleemi lahendamiseks aktuaalne tehnoloogia, alates kommunikatsioonivahenditest ja lõpetades relvadega. Kusjuures, mida vaesem on yhiskond, seda vähem on tänase tehnoloogia tingimustes tegemist klassivõitlusega.

Heaks näiteks on Afganistan. Poliitika klassikalises mõttes saab seal toimuda vaid iga rahvuse või hõimu sees, selle konsolideerimiseks. Kes selles on liberaal, konservatiiv või sotsialist, on muidugi pigem groteski kysimus. Rahvuste ja hõimude vaheliseks loomuseisundiks on sõda (mis haarab ka rahu kui sõja puudumise). Eestis rahvustevaheline konkurents riigi pärast praktikas puudub, kuid kysimus, miks meiegi poliitika on identaarne, vaevalt kellelegi peamurdmist valmistab. Lyhike vastus on: nõukogude võimu tõttu, mis röövis riigilt võimaluse käia koos Lääne-Euroopaga probleemi maandamise (kuid mitte kaotamise) väga kitsast teed. Hirmude manageerimine käib uutele riikidele yle jõu.

Teatud mõttes kujutab tänane Eesti endast nõukogude rahvuspoliitika poolt yleskeeratud mehhanismi, mille peatamine käiks tänastele poliitikutele yle jõu ka siis, kui nad seda sooviksid. Tulemusena on kõik Eesti erakonnad Lääne mõistes marurahvuslased, identiteedikaitsjad. Tegelik poliitiline võitlus käib seetõttu väga kitsal pinnal – nagu Lenini ajal bolševike ja menševike vahel. „Liberalism“ ja „konservatism“ pole enamat siltidest. Eesti-siseselt on siltide funktsioon illustratiivne, klassikaliste yhiskondade jagunemise jämedakoeliseks osutamiseks ja matkimiseks. „Konservatiividel“ pole Eestis samas definitsiooni kohaselt konserveerida midagi peale nõukogude-järgse status quo. Tõsi, EKRE on seda „konservatismi“ radikaliseerinud, tungides siin-seal tagasi läbi 1989.–1991. aasta membraanigi, olles nostalgias ära tundnud poliitilise mobilisatsiooni vägeva kiirendi. Midagi enamat kui katsed nostalgiat ekspluateerida pole ka „konservatiivide“ maadejagamised, mis ulatuvad tagasi 1930. aastatesse.

See ei tähenda, et Eesti „liberaalid“ oleksid kuidagi maailmale avatumad. On väheusutav, et mõnel lääneriigil olnuks viimase poole sajandi jooksul riigijuht, kes pärast Aafrika riigi suursaadikutelt volikirjade vastuvõtmist laulab omade vahel „King of the Bongot“. Ka gay rights pole suurema osa Eesti liberaalide jaoks enamat totemistlikust positsioneerimisest – kasvõi ainult seetõttu, et neil puudub reaalne kokkupuude gay-kogukonnaga väljaspool Netflixi ja (võibolla) iga-aastast Pride-paraadi. Sama totemism toimib pagulaste puhul (enne ukrainlasi muidugi, kes sõdivad Venemaaga ja see on teine asi). Mõte EL-i nõutust suurema arvu syyrlaste riiki laskmisest – või lausa syyrlaste oma koju võtmisest – täitis ka „liberaalidest“ poliitikud halvasti varjatud õudusega. Kusjuures poliitikud on meil rikkad. Kõige märgilisemaks siiski on suhtumine venelastesse (kodanikesse ja muiduelanikesse). Venekeelne haridus, venekeelsed tänavanimed jms kujutab endast valimistehnoloogilist dynamiiti, mis Eesti poliitikat lakkamatult ja peatumatult tribaliseerib. „Liberaalidel“ ja nende valijatelgi puudub sisuline kontakt mitte yksnes Lääne poliitika tegelikkuse, vaid ka selle väärtustega. Nagu osutatud, on tegu ajalooliselt paratamatusega, kuna Eesti yhiskonnal puudub vastav kogemus. Kandev osa Eesti „liberaalsest“ poliitilisest retoorikast seisneb samas arusaamas, et ajalugu ei tähenda midagi. Koos oma riigiga olla meil automaatselt iga teise riigiga samaväärne demokraatia, parlamentarism, ajakirjandus, väärtused. Kui miski annab ära „liberalismi“ kahepalgelise olemuse, siis just see. Nii saab „liberaal“ legitimeerida kõike, seni kuni Eestil on parlament ja valimised (ja eriolukorras hiljemgi). Tema võim rajaneb marurahvuslusele inimliku näo andmisel, mis tagab Lääne poliitilise ja majandusliku toe jätkumise. Milline on kohaliku debati sisu, mida valitakse valimistel, on samas täiesti teine asi. Selline seesmise-välimise kahekeelsus on Eesti (ja paljude teiste Ida-Euroopa riikide) poliitika olemuslikke eripärasid.

Kysimus „sotsialismist“ peaks Eestis kui vaeses yhiskonnas olema loomulik, aga ei saa meile kõigile instinktiivselt mõistetavatel ajaloolistel põhjustel tõusta. Lisaks on probleemi oluliseks tuimestajaks kaasaegne rahandussektor. Välispidise ordoliberaalsusega on Reformierakond stabiliseerinud nii riiki kui oma võimu, kuid yhtlasi loonud, eriti eurotsooni liikmelisuse toel, tingimused sisemise krediidikulukuse määra selliseks langemiseks, et enda laenamine keskklassi (ykskõik kui madalasse) on praktiliselt kõigi käeulatuses. See on konstruktsioon, mida EKRE yritab nyyd (Isamaa oportunistliku abiga) destabiliseerida, kaugemaks eesmärgiks mingi Lukašenka stiilis režiim, mille garandiks oleks Venemaa. Teist valikut peale polarisatsiooni USA-Venemaa pole RE poliitika Eestile ka jätnud, võõrandades aastakymneid Eestit sihikindlalt nii Lääne-Euroopast kui Soomest.

Kohaliku iseloomuga poliitilise analyysi kõige huvitavamaks objektiks hetkel peaks olema Keskerakond, kelle valijaskond on kõigist teistest vaesem (sissetuleku hierarhia jookseb meil: eesti mees, eesti naine, venekeelne mees, venekeelne naine). Kuid Keskerakonna kese on seatud kahe etnilise kogukonna vahele, mis täna osutub poliitiliselt elamiskõlbmatuks pinnaks. Kui kaob KE aastakymnetepikkune roll venekeelsete poliitikute rahvusriiki sotsialiseerijana, siis muutuvad sellevõrra akadeemilisemaks ka klassikalised kysimused konservatismist, liberalismist ja sotsialismist – ja atavistlikumaks perspektiivid.

Oma ülevaates sellest, kuidas mõisted „liberaalne“ ja „konservatiivne“ on Eesti poliitilisel maastikul arenenud ja kanda kinnitanud, pöörab Gustav Kalm omajagu tähelepanu ühele minu poolt läbi viidud analüüsile. Kahjuks teeb ta seda viisil, mis ei jäta lugejale terviklikku või tõest pilti selle analüüsi sisust. Siinkohal ma ennekõike soovitaksin igal huvilisel muidugi kõnealust kirjatööd ise lugeda – see on leitav ajakirja Akadeemia veergudelt (2017, nr 6).^[1] Teen aga järgnevalt selle asjassepuutuvatest osadest lühikese kokkuvõtte, et lugeja saaks paremini aru, mida ja kuidas see analüüs päriselt puudutas.

Kõnealuse analüüsi üks eesmärkidest oli uurida, kuidas Eesti valijad ennast sellistes terminites nagu „liberaalne“ ja „konservatiivne“ määratlevad ning millised on need konkreetsed hoiakud, mis eristavad ennast liberaalina määratlenud inimesi konservatiivina määratlenud inimestest. Esmalt tasub muidugi ära märkida, et liberaalne-konservatiivne ideoloogiline mõõde ei ole politoloogias midagi vastuolulist või ebatavalist. Selliste nimetustega parteiperekondi on uuritud juba väga kaua ning näiteks ka kõige tuntum ja laialdaselt kasutatud erakondade ideoloogiliste positsioonide andmestik – Chapel Hill Expert Survey – on juba aastakümneid määratlenud erakondade, sealhulgas ka Eesti erakondade asukohti sellisel liberaalne-konservatiivne mõõtmel (küll natuke teise nimega – nad nimetavad seda GAL (green, alternative, libertarian) – TAN (traditional, authoritarian, nationalist) mõõtmeks).

Minu analüüs põhines kahel Eesti valijate hulgas 2016. ja 2017. aastal Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud küsitlusel, mille oli tellinud Ühiskonnauuringute instituut. Kui Eesti valijate käest kuus-seitse aastat tagasi küsiti, kuidas nad ennast paigutavad skaalal, mille ühes otsas on liberaalne ja teises konservatiivne maailmavaade, siis natuke vähem kui viiendik pani ennast selle skaala liberaalsesse ossa, umbes üks viiendik konservatiivsesse ossa ja natuke enam kui 40% selle skaala keskossa. Lisaks oli umbes 20% selliseid vastajaid, kes ütlesid, et nad ei oska ennast nendes terminites määratleda. Kusjuures vasak-parem skaalal olid need üldised jaotused väga sarnased. Taoliste küsimuste puhul on vägagi tavapärane see, et inimesed enamasti paigutavad ennast kuhugi skaala keskele ning et on märkimisväärne osa inimesi, kes ennast paigutada ei oska. Siin ei ole Eesti juhtum kuidagi eriline.

Loomulikult võiks siinkohal küsida, nagu seda Kalm oma kirjutises ka teeb, et kas liberaalne ja konservatiivne ikka on ühe ideoloogilise mõõtme kaks vastanduvat otspunkti. Nendel mõistetel on keeruline ajalugu ja muutuv sisu ning nende tähendus tõepoolest varieerub riigiti ja piirkonniti ning lähtuvalt ka sellest, kas me räägime majandusest või ühiskonnast (ei vastanda neid siin). Kuid see on empiiriline küsimus, mille vastusest sai aimu ka minu analüüsi järgmistes osades.

Kõnealustes küsitlustes küsiti Eesti valijatelt lisaks ka nende hoiakuid kümnetel palju konkreetsematel majanduslikel, ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Oma artiklis uurisin 47 sellist küsimust ning igal puhul sai vaadatud, kas ennast liberaalselt määratlenud inimesed eristusid oma vastustes kuidagi ennast konservatiivselt määratlenud inimestest (erinevused või nende puudumine liberaalide ja konservatiivide vahel nendes küsimustes olid välja toodud artikli lisas). Kui teame, kuidas erinevad ennast konservatiivina määratlevad valijad ennast liberaalina määratlevatest valijatest, siis teame ka natuke paremini, mida kujutavad endast mõisted „konservatiiv“ ja „liberaal“ Eesti valijaskonnas.

Kõikidest uuritud küsimustest tõin esile 10 küsimust, kus erinevus vastustes liberaalide ja konservatiivide vahel oli olemas. Teiste küsimuste puhul sellist erinevust ei olnud. Näiteks mis puudutab näokatte kandmise keeldu, siis konservatiivsed valijad soosisid seda selgelt enam kui liberaalsed valijad. Kusjuures kõikide selliste küsimuste puhul, kus vastuste erinevused konservatiivide ja liberaalide vahel olid tuvastatavad, langesid need erinevused oodatud suunas. See tähendab, et konservatiivid andsid keskeltläbi rohkem sellise vastuse, mida võiks üldiselt oodata lähtuvalt selle mõiste tavatähendusest, ning vastupidi.

Kõikide selliste küsimuste puhul, kus erinevus liberaalide ja konservatiivide vahel oli olemas, olid vastajad, kes olid sellel üldisel ideoloogilisel skaalal öelnud, et nad „ei oska öelda“, kuhu ennast paigutada, oma vastustelt praktiliselt samad kui ennast konservatiivselt määratlenud inimesed. Ehk siis lühidalt – oma niisugustes hoiakutes, mis konservatiive ja liberaale eristavad, nägi see inimene, kes ütles, et ta ei oska ennast määratleda skaalal liberaalne-konservatiivne, välja selgelt nagu konservatiiv ning kindlasti mitte nagu liberaal. Just selle alusel olen ma ka oma artiklis väitnud, et konservatiive oli Eesti valijaskonnas tol hetkel oluliselt rohkem, kui esmapilgul võis silma paista.

Ühe muutuja (liberaalne-konservatiivne enesemääratlus) mõtestamine läbi selle, kuidas ta on seotud teiste muutujatega, on empiirilises andmeanalüüsis ja andmete tõlgendamises vägagi tavapärane protseduur. Kui on olemas mõni sisuline argument selle kohta, miks need seosed ei päde, et neid on kuidagi valesti mõõdetud või et neid ei ole olemas, siis olen loomulikult valmis sellisele kriitikale vastama. Kuid väita, et siin on midagi meelevaldselt andmetele peale surutud või et nendele mõistetele on „forsseeritult [antud] uus tähendus, ilma et see oleks Eesti toonase mõistelise väljaga haakunud“, on lihtsalt vale. Võibolla mõtleb siin kriitik mõnest teisest mõistelisest väljast kui valijaskonna omast. Viimasega haakub minu analüüs vägagi hästi.

Samuti on vale väide, et ma vastuste liberaalsena või konservatiivsena määratlemisel ei lähtu valijate hoiakutest, vaid oma eeldustest nende tähenduste kohta. Tõsi, kõnealuse artikli joonisel 4 on vastused uuritud küsimustele kuvatud sellisel viisil, et vastusevariantide liberaalsus või konservatiivsus (nagu ka majanduslik vasak- või parempoolsus) on eeldatud. Kuid see eeldus siin ei puuduta hilisemaid keskseid järeldusi selle kohta, kui palju konservatiivsete hoiakutega valijad Eestis tol hetkel oli ja mis eristab konservatiivi liberaalist.

Samuti näen, et see joonis on Gustav Kalmu ka ühel teisel viisil segadusse ajanud. Tõepoolest, kõnealuse joonise horsiontaalteljel on ühte otsa kokku grupeeritud vasakpoolne ja liberaalne ning teise otsa konservatiivne ja parempoolne. Kuid see ei olnud siin sisuline samastamine, vaid pelgalt tehniline nüanss selleks, et samal joonisel oleks võimalik kuvada küsimusi, millest osad puudutavad majanduslikku vasak-parem mõõdet ja teised sotsiaalset liberaalne-konservatiivne mõõdet. Ainus minupoolne eeldus siin oli, et joonisesse süvenedes ning teades, et „/“ tähendab „või“, on tähelepanelikule lugejale aru saada, mida ja kuidas on kuvatud.

Need 47 küsimust, mille puhul ma uurisin, kas ennast liberaalina või konservatiivina määratlenud inimeste vahel on mingi erinevus, katavad väga suure osa sellest, mida sotsioloogia ja politoloogia küsitlustes inimeste üldiste hoiakute ja väärtushinnangute kohta üldiselt küsitakse. Loomulikult on olemas igasuguseid spetsiifilisemaid uuringuid, aga kui võtta ette näiteks European Social Survey või World Values Survey, siis just taolistest küsimustest nad koosnevad. Paljud kasutatud küsimustest ongi nendest rahvusvahelistest uuringutest pärit (kõik see oli ka minu kirjatöö lisas välja toodud ja vastab osalt Kalmu vandenõuteooria hõnguga retoorilisele küsimusele, et kes need küsimused siis ikkagi koostas või välja mõtles). See muidugi ei tähenda, et pole olemas mõnda küsimust, mida uurides see pilt natuke teistsugune oleks. Kuid et ta sootuks teistsugune oleks, on väga ebatõenäoline ning igal juhul peaks tõestamise kohustus siin lasuma kriitikul. Lihtsalt väita, et teistmoodi küsides või teisi küsimusi uurides oleks pilt Eesti valijaskonnast võinud totaalselt teistsugune olla – et Eesti valijaskond oli tol hetkel hoopis peaasjalikult liberaalne –, on alusetu.

Ühesõnaga, ma soovitan kõigil lugeda minu analüüsi 2017. aasta Akadeemia 6. numbris ning teha seda ausalt ja ilma eelarvamusteta. Ainult nii on võimalik ka sisuline arutelu selle üle, mida tähendavad sellised mõisted nagu „liberaal“ või „konservatiiv“ ning mis on nende roll Eesti poliitikas ja ka laiemalt. Gustav Kalmu moonutatud tõlgendus sellist võimalust ei paku.

^[1] M. Mölder, Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. Akadeemia, 2017, nr 6, lk 980.

Gustav Kalmu eelmises Vikerkaares ilmunud kirjatükk „Liberalismi vastu“ kannab provokatiivsemat pealkirja kui ideestik, mida sedastab artikkel ise. Kalm esitab loos kaks peamist teesi. Esiteks, poliitiline vastandus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel on Eesti kontekstis kunstlik ning kuna see skaala on eriti mugav EKRE-le, siis aitab see kinnistada just viimase sümboolset dominanti Eesti poliitikaväljal. Teiseks, liberaalsuse-konservatiivsuse raamimine suureks vastasseisuks lükkab tagaplaanile sotsiaalse ebavõrdsusega seotud temaatikad. Liberaalne eliit üritab näidata, et nende põhimissioon on nüüdseks keskenduda vähemuste õiguste kaitsele, mis omakorda lubab legitimeerida ebavõrdsust kasvatavaid poliitikaid sotsiaalmajanduslikus vallas. Ehk siis, tänast olukorda näiteks tuues: abieluvõrdsuse kehtestamise triumfi kattevarjus viiakse läbi vähem jõukaid ühiskonnakihte lööv nn maksuküüru kaotamine ning viimane ei pälvigi erilist tähelepanu, sest kõik tegelevad „vasakpoolsuse“ sildi all identiteedipoliitika ja võrdõiguslikkusega. Traditsiooniline vasakpoolsus kui sotsiaalse õigluse eest võitlev ideoloogia aga kaotab oma tähenduse ning selline nihe on mugav nii Reformierakonnale kui ka EKRE-le.

Kuigi ma olen üldjoontes Kalmi väidetega nõus, sooviksin kahes olulises küsimuses siiski eeltoodud teeside üle polemiseerida ja neid isegi laiendada. Esiteks püüan ma kummutada artiklist kõlama jäävat väidet, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus on Eestis justkui poliitikateadlaste ja ajakirjanike kunstlik leiutis. Ma näitan, et kirjeldatud uuel väärtuskonfliktil on palju mitmekesisemad juured ning selle üle on tänapäeva poliitikateadus arutlenud eri võtmetes juba viimased 20–30 aastat. Teiseks väidan ma, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus ei pruugi sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse temaatikat üldsegi marginaliseerida, vaid võib sellealased debatid hoopis tagasi tuua. Kuid seda hoopis teises võtmes, kui me 20. sajandi kogemust silmas pidades oleme harjunud.

1990. aastatel, kuid eriti just 2000ndatel, seoses suure majanduskriisiga (2008–2011), hakkas enamik sotsiaalteadlasi mõistma, et kogu Lääne sõjajärgset poliitikat ilmestanud klassilõhe ja sotsiaalmajanduslik vasak-parem vastandus hakkab vanal kujul lõplikult oma mobiliseerivat potentsiaali kaotama ning asendub palju komplekssema vastasseisuga, kus kandvaks saavad pigem väärtusorientatsioonid (mis siis segunevad ka majandusliku dimensiooniga). Šveitsi ja saksa poliitikateadlased Hanspieter Kriesi ja Edgar Grande^[1] ning nende kolleegid nimetasid seda üsna tabavalt globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseisuks. Loogika seisneb selles, et globaliseerumise jõuline pealetungimine on praeguse ajastu suureks murepunktiks, mis tekitab ühiskondades täiesti uut laadi pingeid ning jaotab inimesed võitjateks ja kaotajateks. Briti politoloogid Liesbet Hooghe ja Gary Marks^[2] on uut lõhet kutsunud ka transnatsionaalseks lõheks, rõhutades, et järjest olulisemaks muutub suhtumine rahvusriiklikku avatusse (või suletusse) ja rahvusvahelisse koostöösse (nt Euroopa Liidus).

Ükskõik kuidas me seda uut lõhet ka nimetaks, intuitiivselt on see enamusele üsnagi mõistetav. Ühel poolel on need, kes tunnevad, et on selles avatud ja järjest kirjumaks muutuvas globaalses maailmas võitjate poolel, ega näe seetõttu järjest süvenevas rahvusvahelises koostöös, sisserändes ja vähemuste õiguste laienemises mingit ohtu. Pigem nad tervitavad seda, sest nende hea hariduslik kapital lubab selles dünaamilises ja mitmekesises maailmas hästi kohaneda ning on neile õpetanud sallivust ja avatust. Teisel poolel on aga globaliseerumises kaotajad, kes näevad, kuidas paljulubatavus, ühiskondade kasvav seesmine kirjusus (immigratsioon ja elustiilide paljus) ning rahvusriigi piiride liigne avatus hakkab hägustama neidki identiteete ja elumudeleid, mis on pakkunud neile selles galopeerivate muutustega üleilmastuvas maailmas mingitki tuge. Nad on veendunud, et rahvusidentiteet, traditsioonilised soorollid ja peremudelid, usuline identiteet jne on ohus ning globaliseerumise ja liberaliseerumise rong tuleb peatada.

Nimetatud väärtuskonfliktil on selgelt ka sotsiaalmajanduslik dimensioon: globaliseerumise võitjad ehk nn liberaalid on peamiselt haritud ja pigem nooremapoolse linnastunud keskklassi näoga, samas kui kaotajateks on töölisklass (eriti tööstustöölised), väikelinnade ja maapiirkondade elanikud ning väikeettevõtjad.

Niisiis ei keskendu Lääne ühiskondlikud debatid üldsegi liberaalsuse ja konservatiivsuse tähendusvarjunditele, vaid keskseks mõisteks on globaliseerumine, mille mitmekesiste mõjude tunnetamise ja tõlgendamisega haakuvad erinevad väärtusorientatsioonid ning uued poliitilised narratiivid. Eestis ja laiemalt Ida-Euroopas on uue lõhe tugev esilekerkimine tekitanud omapäraseid väärititõlgendusi ja arusaamatusi hoopis teistel põhjustel. Esiteks on probleem terminoloogias endas. „Globaliseerumise võitjate-kaotajate lõhe“ kõlab eesti keeles üsna kohmakalt ning jääb ilmselt paljudele kodanikele oma tähenduselt mõistmatuks, sest globaliseerumise mõjudega seotud harivaid debatte on meie avalikus ruumis seni nappinud. Ma ise olen tarvitanud mõistet „rahvusliku avatuse-suletuse lõhe“, aga tunnistan, et seegi kõlab kohmakalt. Seetõttu ongi Eesti poliitikateadlased hakanud kõnelema „liberaalsuse-konservatiivsuse lõhest“, kuna tänases kontekstis paistab see laiemale publikule ehk kõige hoomatavama sisuga. Paraku tuleb tunnistada, et seesugune määratlus teeb varjatud kummarduse EKRE ja Reformierakonna maailmanägemustele – selles osas nõustun Kalmuga täiesti.

Teiseks, terminoloogiline segadus pole kaugeltki ainus probleem. Isegi kui kirjeldatud uus väärtuslõhe on palju sügavamate juurtega, siis Eestis ja mujal Ida-Euroopas jõudsid globaalse avatusega seotud negatiivsed mõjud kohale hilinemisega ning suure pauguga: 2008.–2011. aasta majanduskriis delegitimeeris päris kaaluka osa ühiskonna jaoks neoliberaalse euroopastumise ja globaliseerumise utoopia, mille järgi pidid järjest avatumas, turuliberaalsemas ja globaliseeruvamas maailmas võitjateks saama kõik; sellele järgnenud põgenikekriis (2015) ja Eestis kooseluseaduse ümber lahvatanud vastasseis (2014) mõjusid äratuskellana konservatiivsemale osale ühiskonnast, kes leidsid parempopulistidest poliitiliste ettevõtjate (Helmed Eestis, Viktor Orbán Ungaris, Jarosław Kaczyński Poolas jt) suunamisel endale sidusa narratiivi, mille toel end vägagi häälekalt kuuldavaks teha.

Lühidalt, sümboolsel ja narratiivsel tasandil muutusid Ida-Euroopa postkommunistliku ülemineku kaotajad (maapiirkondade elanikud, töölisklass jne) globaliseerumise kaotajateks ning ülemineku võitjatest (noor linnastunud keskklass) said globaliseerumise võitjad. Eestis aga külvas lisasegadust asjaolu, et postkommunistliku ülemineku võitjad olid alati olnud pigem majandusliberaalid, Lääne- ja Euroopa-meelsed ning Vene-vastase rahvuskonservatismi toetajad. Helmete osavalt defineeritud uus konfliktitelg, mis muutis keskseteks seni latentsed ja vähetähtsad elustiili, immigratsiooni ning vähemuste õiguste küsimused, tekitas paljudes kimbatust: mitmed endised majandusliberaalid ja pigem Euroopa-meelsed rahvuskonservatiivid ei osanud sinna end äkki kuidagi paigutada. Seetõttu väidabki Kalm, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus mõjub Eestis kuidagi kunstlikult. Mõjubki, sest seda on lükitud hoopis teistsuguse loogika alusel töötavate vastanduste otsa ning konfliktitelgede ümberdefineerimine toimus kõigi jaoks liiga kiiresti ja ootamatult.

Veelgi suurem segadus tekib siis, kui me hakkame uut väärtuskonflikti seostama sotsiaalmajandusliku dimensiooniga. Nagu Kalm õigesti märgib, on EKRE sotsiaalmajanduslik programm nagu pudru ja kapsad: üheaegselt nõutakse mitmetes lõigetes suuremaid sotsiaaltoetusi ja (energia)hindade reguleerimist, teisalt toetatakse minimaalriiki madalate maksudega ning leitakse, et igaüks peaks ennekõike ise hakkama saama. Samas aga on praegu „vasakpoolseteks“ tembeldatud reformierakondlased olnud just kõige järjekindlamad turuliberaalse sotsiaalmajandusliku poliitika elluviijad Eestis. See poliitika ei hooli ebavõrdsuse kasvust ning lööb kõige valusamalt globaliseerumise kaotajaid – valijarühma, kelle eest arusaamatul kombel peaks justkui seisma samasuguseid neoliberaalseid narratiive levitav EKRE. Tõepoolest, selles osas on Kalmul õigus, et seesugune segadus marginaliseerib jätkuvalt sotsiaalse ebavõrdsuse ümber käivaid tõsiseid sotsiaalseid debatte: üks pool lihtsalt ei oska selle teemaga tegeleda (EKRE) ja teine ilmselgelt ei taha (Reformierakond).

Kuid see ei pruugi niiviisi jääda. Ida-Euroopa, täpsemalt Poola, aga ennekõike Ungari kogemus näitab, et piisava poliitilise leidlikkuse puhul on parempopulistid olnud väga osavad ebavõrdsuse teema üleskorjamisel. Ometi raamistavad nad seda hoopis teises võtmes, kui seda tegid 20. sajandil vasakpoolsed ja sotsiaaldemokraadid. Täpsemalt, parempopulistliku sotsiaalpoliitika märksõnadeks on heaolušovinism ja rahvuskonservatiivsed imperatiivid. Poolas tõstis parempopulistlik Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) 2010. aastate keskel võimsalt lastetoetusi, aidates oluliselt kaasa vaesuse vähendamisele paljudes vaesemates Poola piirkondades.^[3] PiS on seisnud ka töötajate õiguste eest, teostades kohati poliitikat, mida võinuks oodata pigem vasakpoolsetelt ametiühingutelt.^[4]

Kui Poolas on olnud valdav heaoluriigi laiendamise strateegia läbi rahvuskonservatiivse prisma, siis Ungaris on Orbán ja Fidesz rakendanud veelgi märgilisemaid ja innovaatilisemaid ideid. Ungari sotsiaalpoliitika südameks on saanud tööpanusest sõltuva heaoluriigi mudel (workfare state), kus sotsiaaltoetusi saavad ennekõike need, kes töötavad, ning diferentseerimine on käinud ka laste arvu ja perekonnaseisu järgi. Tulemuseks on see, et kõige enam on võitnud lastega etnilistest ungarlastest perekonnad ning süsteem on olnud iseäranis diskrimineeriv roma vähemuse, üksikute ja lastetute naiste suhtes.^[5] Ühesõnaga, „mitteväärivad“ on need, kes ei ühti õige rahvuskonservatiivse kodaniku ideaalpildiga, kelleks on töökas, lastega tuumperekond. Tegemist pole küll otseselt etnilisi või rassilisi tunnuseid aluseks võtva heaolušovinismiga, kuid heaolušovinismi tunnused on seesugusel poliitikal ometi, sest selle asemel et kehtestada universaalne sotsiaaltoetuste süsteem, jaotatakse inimesed rahvuskonservatiivsetest ideoloogilistest alustest lähtudes „väärivateks“ ja „mitte-väärivateks“ kodanikeks.

Hiljuti on mõned juhtivad heaoluriigi uurijad^[6] välja käinud mõtte, et 21. sajandil ei pruugigi enam peamine majanduslikku ümberjagamist puudutav konflikt keerelda küsimuse ümber, kas vähem või rohkem riiki. Harjumuspärase heaoluriigi miinimumstandardiga ja mõõduka ümberjagamisega lepivad kõik, isegi kui see saab tänu neoliberaalsele pärandile olema oluliselt kasinam kui heaoluriigi hiilgeaegadel (1950–1980). Uueks vaidluskohaks kerkib aga küsimus, kes ikkagi väärib riigipoolset toetust: liberaalid ja sotsiaaldemokraadid väidavad, et inimesi ei tohiks diskrimineerida nende soo, rahvuse, etnilise kuuluvuse, seksuaalsuse jne järgi; parempopulistid aga ütlevad, et kasinat ressurssi tuleb jagada ennekõike neile, kes seda väärivad – enamusrahvuse liikmed (mitte immigrandid), ontlikud lastega pered (mitte lesbilised üksik-emad) jne. Niisiis, uus põhivastuolu kujunebki universaalset heaoluriiki toetava liberaalse põhivoolu ja heaolušovinismi propageerivate parempopulistide vahel.

Olgu mainitud, et Ungaris ja Poolas on vastavalt Fidesz ja PiS eespool kirjeldatud sotsiaalmajanduslikke poliitikaid rakendades võitnud töölisklassi ja maaelanike südamed, kes näevad, et seesugused sammud toovad neile otsest kasu, ning neid ei morjenda, et see tuleb kellegi teise arvelt.^[7]

Küsimus on, kas EKRE-l ja Helmetel jätkub nutikust ja julgust Poola ja Ungari kogemustest loovalt õppides teha midagi taolist, mis reaalselt tõstab ka Eestis globaliseerumises kaotanute (ennekõike töölisklassi ja maaelanike) elujärge. See tooks ebavõrdsuse temaatika Eesti poliitikasse jõuliselt tagasi, kuid seda hoopis teises võtmes, kui liberaalid ja sotsiaaldemokraadid seda tahaksid. Võibolla oleks seetõttu liberaalidel aeg ebavõrdsusega seonduvat juba ennetavalt tõsisemalt võtta, et uue lahinguvälja kujunemiskäik ei toimuks puhtalt EKRE dikteeritud heaolušovinismi vs universalismi mängureeglite järgi?

^[1] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.

^[2] L. Hooghe, G. Marks, Cleavage Theory Meets Europe’s Crises: Lipset, Rokkan, and the Transnational Cleavage. Journal of European Public Policy, 2018, kd 25, nr 1, lk 109–135.

^[3] P. Żuk, Non-alternative Reality? On the Misery of the Left in Eastern Europe: the Case of Poland. Journal of Contemporary Central and Eastern Europe, 2017, kd 25, nr 1, lk 63–84.

^[4] D. Ost, Workers and the Radical Right in Poland. International Labor and Working-Class History, 2018, kd 93, lk 113–124.

^[5] D. Szikra, Welfare for the Wealthy: The Social Policy of the Orbán-regime, 2010–2017. Budapest, 2018. https://library.fes.de/pdf-files/bueros/budapest/14209.pdf.

^[6] The world politics of social investment: welfare states in the knowledge economy. Kd 1. Toim. J. L. Garritzmann jt. London; New York, 2022.

^[7] G. Scheiring, The Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary. London; New York, 2020.