Vikergallup

Küsisime 30 kriitikult, saime 17 vastust.

PARIMAKS 2016. aastal ilmunud UUDISTEOSEKS valiti MAARJA KANGRO romaan „KLAASLAPS“ (Nähtamatu Ahv), nii otsustas 8 vastajat. Kaks kriitikut eelistas Kai Aareleiu romaani „Linnade põletamine“ (Varrak), toetajata ei jäänud ka Meelis Friedenthali romaan „Inglite keel“, Andrei Ivanovi romaan „Argonaut“, Marko Kompuse luulekogu „Laboratoorium“, Rein Raua luulekogu „Unelindude rasked saapad“, Tõnis Tootseni romaan „Esimene päev“, Tõnis Vilu proosaluuleraamat „Kink psühholoogile“ ja Tõnu Õnnepalu poeem „Klaasveranda“.

PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas neli arvustajat BERIT KASCHANI luulekogu „MA NAERAN MAGADES“ (Verb), kolm vastajat eelistas Manfred Dubovi luulekogu „Täna leitakse kõik üles“ (Kultuurileht) ja Andris Feldmanise romaani „Viimased tuhat aastat“ (Varrak), kaks – HAPKOMAH-i romaani „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist“ (ZA/UM) ning Leonora Palu luulekogu „Aga mina panen kammi suhu“ (Jumalikud Ilmutused). Üks hääl läks Steven Vihalema romaanile „6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality“ ja kaks küsitletut ei teadnud oma debüüdieelistust nimetada.

PARIMA TÕLKERAAMATU määramisega oli sel aastal olukord eriti vahva – ükski esiletõstetud raamatutest ei saanud üle ühe hääle. Mis muidugi ei pruugi üldse tähendada, et halb tõlkeaasta oli: pigem – või isegi tõenäolisemalt – võis olla väga hea, ühtlane ja mitmekesine. „Aasta tõlkeautori“ tiitli võiks mõningate mööndustega ju kuidagiviisi isegi välja anda: parimana mainiti nimelt kaht erinevat MICHEL HOUELLEBECQI teost: romaani „Alistumine“ (tlk Triinu Tamm) ja biograafiat „H. P. Lovecraft: maailma vastu, elu vastu“ (tlk Heli Allik). Ülejäänud: Mathias Énard’i romaan „Varaste tänav“ (tlk Heli Allik), Mateiu I. Caragiale romaan „Curtea-Veche kuningad“ (tlk Riina Jesmin), Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu“ (I–II, tlk Triinu Pakk), Marusja Klimova romaan „Majake Bois-Colombes’is“ (tlk Ilona Martson), Karl Ove Knausgårdi romaan „Minu võitlus“ (I–II, tlk Sigrid Tooming), Koguja raamat (tlk Jaan Kaplinski, Vello Salo), Nikola Madzirovi luulevalimik „Valgus ja tolm“ (tlk Carolina Pihelgas), Eugen Ruge „Capo de Gata“ (tlk Tiiu Relve), Antal Szerbi romaan „Rändur ja kuuvalgus“ (tlk Reet Klettenberg), Sergei Zavjalovi „Ars Poetica“ (tlk Aare Pilv). Viis arvustajat jättis sellele küsimusele vastamata. Ei hakanud tänavu tõlkekirjanduses väga karmi liini ilukirjanduse/mitteilukirjanduse eristamisel taga ajama, sest mõnigi esiletõstetud teos oli stiiliomadustelt nii piiripealne.

Lühike kirjastuste „edetabel“, mis sest välja koorub (kui koorub): Varrak 11, Nähtamatu Ahv 8, Kultuurileht 7, Verb 6, ZA/UM 3, Eesti Keele Sihtasutus 2, Jumalikud Ilmutused 2, Kaksikhammas 1, Näo Kirik 1, Tartu Ülikooli Kirjastus 1, T. Tootsen 1, Unenoppija 1.

RAUNO ALLIKSAAR:

Ennekõike sümpatiseeris kirjandusaasta tõlkekirjanduse osas. Iseäranis hiilgas 2016. aastal teostevalikuga muidu niigi tõlkekirjanduse üheks lipulaevaks olev Loomingu Raamatukogu – Eugen Ruge „Cabo de Gata”, Michel Houellebecqi „Maailma vastu, elu vastu”, Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber”, Nancy Hustoni „Loomispäevik” ja veel mitmed muud. Hinge tõi helgust ka Hendrik Lindepuu järjekordse suurettevõtmise, Slawomir Mrožeki valitud teoste eestindamise, esimene kirjasaanud linnuke. Ja muidugi nood kaks Houellebecqi romaani. Teadagi võimas eesti tõlkekultuur tõestas end üha ja ikka. Omamaistest teostest kerkisid esile Mehis Heinsaare vastne jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ ja Meelis Friedenthali „Inglite keel“, samuti P. I. Filimonovi „Laulis, kuni kõik lõppes“ ning noorematest autoritest ka Suitsu preemiaga pärjatud Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“. Ainult debüütide osas oli natuke nõutu olla – oli häid ja huvitavaid (Vihalem, Kaschan, Prozes), aga ei midagi põrutavat, leekiva komeedina keegi kirjandusorbiidile ei sööstnud (suur osa tähelepanukünnise ületanud debüütraamatuist olid juba varasemast tuttavailt autoreilt), mida ei saagi ju eeldada, aga oleks ikkagi tore näha, et keegi tuleb suure hooga ja rahulikku lainetusse ka veidi keeriseid tekitab.

OLIVER BERG:

Suuri üldistusi seekord teha ei julge, aasta möödus selleks liialt teistel radadel. Läks nii, et lugemisvarra juhtus peamiselt klassika. Loll on see, kes vabandust ei leia – mitte et katsuksin vabandustega oma lollust varjata. Küll aga tahaks ära märkida, et loetust jätsid eredama jälje Maarja Kangro ja Marusja Klimova teosed. Mõlema raamatud, valusad ja ehedad, tõmbavad lugejasse tõepoolest nimelt jälje. Ei jäta õlgu kehitama. Imeline ikka, milleks kirjasõna võimeline on. Isegi prokuratuuri võib kaela tuua. Jääb üle loota, et harjumuspäratu tähelepanu, mille Kenderi-teema on eesti kirjandusele toonud, viib siiski üleüldise kõiki rindeid ühendava interdistsiplinaarse loomingulise õitsenguni, mitte meie armsalt tagasihoidliku kultuurielu lõplikult piinliku allakäiguni. Vastupidiselt Kenderile kutsuksin üles noori kirjutama just eesti keeles ja tegema seda vähemalt sama vahedalt. Aga palun – ilma lahmimiseta. Ilu on nüanssides.

SIREL HEINLOO:

Külluslik aasta, eriti proosas. Meelde jäi aga pigem ikka luule. Alustuseks Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“, milles mõned luuletused on lihtsalt vastupandamatud, võtavad nõrgaks, ning kus tegelikult enamik luuletusi ongi head ja isegi need, mis ei ole, tekitavad tänulikkusetunnet, et on olemas luuletaja, kes julgeb niimoodi, milleski järele andmata kirjutada. Maarja Kangro „Klaaslapse“ valisin siiski lemmikuks, sest pole olnud teist raamatut, mis nii kaua ja mitmel tasandil kõne- ja mõtlemisainet oleks pakkunud. Loomulikult on see, mis kirgi kütab, eelkõige raamatu teema, aga kuna teema ongi raske ja oluline (lapse saamine, lapse kaotus), tekib kohe küsimus, kuidas sellest on võimalik kirjutada ja mis tulemusi eri kirjutamislaadid annavad, nii et ometi arutelust ei jää puudu ka kirjandus. Tõlgete puhul oli hea meel, et ilmusid Nikola Madzirovi „Valgus ja tolm“ ja Jacques Tornay „Verbide õitseaegu“. Kui raamatukülluses läheb mõistus kaduma, on tõlkeluule see, mille peale kindel olla. Haarad tõlkeluulekogumiku ja – maailm loksub jälle paika.

Kirjanikupalk on kirjanikele hästi mõjunud. Kirjutavad ja silm särab. Ja sirge selg justkui ütleb: „Mina olen kirjanik!“

HANNA LINDA KORP:

2016. aasta eesti kirjanduse suurim küsimus on järgmine: kuidas luua usutavat fiktsionaalset maailma nii, et päriselu selle tagant liiga palju välja ei paistaks? Seda nii luules kui ka proosas. Ehkki omaelulooline ilukirjandus on aina kvaliteetsem ja mitmekesisem (võtkem Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“ või Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“), ootan teost, mida lugedes ei mõtle ma sellele, mil määral on kirjapandu tõsi ja mil määral mitte. Tahaks kogu täiega kukkuda sellisesse ilukirjanduslikku ilma, mis eksisteerib ainult raamatus endas. Aga sellest hoolimata ootan ka väga, et eesti keeles ilmuks Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega „Hääbuva valguse aegu“, sest tõtt-öelda pakkus eelmise aasta suurima lugemiselamuse (küll inglise keele vahendusel!) just see raamat.

PILLE-RIIN LARM:

„Ma olen küll suur kunsti ja kirjanduse armastaja, aga lugeda ei ole midagi.“ Niisuguse lausega esines publikust üks vanem härra 18. aprillil Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi aastaülevaadete koosolekul. Sõnavõtt oli sümptomaatiline, UNESCO kirjanduslinn miskipärast lausa manab seesuguseid esile – meenutagem ka 9. aprillil siinsamas toimunud kongressi, kus kunagise nädalakirja Marm nüüdseks samuti küpsemas eas toimetaja „paugutas Eesti kultuuri pihta“. Temagi arvates on eesti kirjandus muutunud pigem „nišinähtuseks, mis laia elanikkonda väga ei kõneta“, ning ta oskab tuua ka lihtsa seletuse, miks: „see on ära nihkunud rahvuslikult kandepinnalt“.

Huvitaval kombel ilmus just mullu mitu teost, mis eesti rahvast vägagi kõnetavad ja isegi ühendavad. Tegu ei ole aga „Ümera jõel“ laadis tekstidega, vaid nende paatos, kui seda leidub, on kohati vastupidine. Pean „ühendamise“ all silmas seda, et neid on väga paljud lugenud, neist on tõukunud küllalt laiad diskussioonid mitte ainult leheveergudel, vaid ka näiteks linnaliinibussis või ujula duširuumis, ja see ei ole tänapäeval enesestmõistetav. Ühist lugemust lõid Kaur Kenderi õudusnovellina määratletud „Untitled 12“ (ilmus küll veebis veidi varem, 2014. aasta lõpus), Maarja Kangro dokumentaalromaanina määratletud „Klaaslaps“ ja Mihkel Muti romaanina määratletud „Eesti ümberlõikaja“, tõlkekirjandusest lisagem Mi-chel Houellebecqi romaan „Alistumine“. Lisaks teavad nüüd kõik tänu tõhusale kollektiivsele kirjanduskursusele, mis asi on transgressiivne kirjandus.

Kui midagi veel soovida, siis seda, et ka luules kerkiks esile sedavõrd meeldejäävaid ja arutelusid sütitavaid teoseid. Luule proosastumine aina süveneb, eriti hästi proosastusid Jüri Kolk ja Tõnis Vilu. „Vikergallupis“ võiks olla ka vastamisvõimalus „kõige rohkem meeldinud debüüt“, sest Leonora Palu „Aga mina panen kammi suhu“ ei pruukinud olla parim, kuid meeldis mulle kõige rohkem. Vabavärsis kirjutaval autoril on isikupärane maailmapilt, sotsiaalne närv ja huumorisoon, raamatus leidub huvitavaid kujundeid ja puänte. Tegu on eeskujuliku Jumalike Ilmutuste luulesarja raamatuga, mitu luuletust sobikski (:)kivisildniku „Selle õige luuleõpiku“ näitetekstideks. Minu lemmik oli „Õiguskantsler“.

Seevastu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade luulepreemia saanud Vladislav Koržets, kelle „Laulud või nii“ on sisuliselt autori ilukirjanduslik debüüt, kui mitte arvestada tema lasteraamatut „Üks tüdruk, nimi Merike“ (1982) või humoreskikogumikku „On nigu on“ (1989), ujub proosastumise jões vastuvoolu nagu vana säga. Paljud tekstid nüüdses luulekoguski on eelmisest sajandist. Rahvale raamat meeldib, mitu kuud Koržets juba raamatupoodide müügiedetabelite tipus püsib? Ja ometi mõtled, kas põhižürii tegi targasti, kui jättis pärgamata teosed, mis peegeldavad 2016. aastat selle võlus ja valus.

INDREK OJAM:

Oli väga tummine ja ühtlaselt kõrge tasemega kirjandusaasta, eriti väljapaistev proosas, kriitikas ja mõttekirjanduses. Iseäranis tasavägine seis oli just proosakirjanduse vallas, kus korralike saavutustega said hakkama nii vanad tegijad, nagu Mihkel Mutt ja Nikolai Baturin, kui ka keskmise põlvkonna (võetagu selliseid määratlusi väga tinglikult!) end sisse töötanud autorid Mehis Heinsaar, Meelis Friedenthal, Maarja Kangro ja Kai Aareleid. Aheneva mäluga kultuurisituatsiooni arvesse võttes tuleb ehk ka üllatusena, et mingeid väljasuremise märke ei näita muuseas ajalooromaan, mille eri alaliikide esindajaid ilmus arvukalt. Aukartust äratavaid teoseid ilmus kriitika ja teooria vallas: Tiit Hennoste modernismiuuringute esimene koondköide, Krulli „Mõistatuse sild“, Adamsoni „Freudi häda“, Jüri Lippingu „Raamat nimega iha“, Unduski kogumikust rääkimata. Kõik mitme- või isegi mitmekümneaastase mõttetöö viljad, mis vaja nüüd rahulikult läbi seedida. Naeratus tuleb huulile, kui vaadata ka tõlkekirjanduse autorite ja teoste nimekirju. Seis lubab uhkust tunda tegelikult juba mitmendat aastat, leiduks ainult kõigele sellele heale nüüd ka omad lugejad!

ANDRA TEEDE:

Mulle tundub, et viimase aasta luulesse on tekkinud mingi kaugenenud hoiak, tehakse looduslüürikat ja kirjutatakse kirjutamisest, sellist pigem hillitsetud materjali. Kus on veri ja tulevärk? Ei teagi, kas asi on selles, et 2016. aastal ei tulnud luulekogu näiteks Kotjuhilt, Roostelt, Kaldmaalt, või ongi pilt laiemalt mind tüütama hakanud. Kolmas põhjus võib olla see, et elan viimasel ajal kõige rohkem ikkagi teatrimaailmas ja olen sealse emotsionaalse piiride ületamisega ära harjunud.

Nüüd kui kirjanikupalk ei ole enam päris eile sündinud asi, tundub mulle, et selle pälvinud autorid on tõepoolest saavutanud enese- ja olmekindluse, mille najal elu parimad tööd kirjutada. Nii Kaus, Mutt, Kangro kui Viiding on suurepärases vormis. Tunnustust ja toetust on vaja, aga naistele võiks seda ikkagi rohkem jaguda, nii protsentuaalses kui tinglikus mõttes. Samas, kui ma räägin naisautoritega enda ümber, siis näen, et hoitakse kokku ja võideldakse õigete asjade eest, nii et kõik ei ole kaugeltki kadunud. Kui nüüd saaks natuke vähem loodusest õhata, oleks eriti hea meel.

ANN VIISILEHT:

Mõned nauditavad teosed 2016. aastal ilmunud kirjandusest: Jüri Kolgi „Igapidi üks õnn ja rõõm“ oma meeltlahutava, iroonilise ja terava kvaliteediga; Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine“, sealt iseäranis „Juhtum Haeskas“ ja „Surm jäämägede vahel“, mis olid nii meelelised, kontrastsed ja intensiivsed, et tuletasid meelde „Vanameeste näppaja“ parimaid palu või näiteks „Vihmategija Aspendali“ lugu. Või mahe „Klaasveranda“. Või Baturini sõnastiihia. Kuid kõikseparem jäägu kroonimata.

Debüüdina tõstan esile Berit Kaschani taltsutamatu luulekogu „Ma naeran magades“: energiline, humoorikas ning mingitmoodi soojalt puudutav.

Parima tõlkeraamatu hääl olgu ulatatud Riina Jesmini tõlgitud Mateiu Ion Caragiale „Curtea-Veche kuningatele“ – lopsakas, dekadentne ja põnev nii ajaloos, hõllandustes kui keeles. Selle sõnu sai pikkamööda mekkida, seda sai maitsta, sai mõnuleda, kujutades ette hääbuvat „vana Euroopat“ ja Rumeeniat. Lugemisnauding.

MIHHAIL TRUNIN:

Alustaksin „parimast debüütraamatust“, kuna kaks ülejäänud kategooriat on minu jaoks omavahel väga tihedalt seotud.

Möödunud sügise suurimaks kirjanduslikuks avastuseks olid mulle Berit Kaschani luuletused. Paistis, et erinevalt minust oli suur osa ülejäänud luulepublikust teadnud oodata raamatut „Ma naeran magades“ lausa mitu aastat. Berit on oma luulet avaldanud juba kaua, kuigi kirjutab vähe ja arvatavasti ebaregulaarselt. Sellesse õhukesse raamatusse kogutud luuletused on nii psühholoogiliselt üllatavalt täpsed kui ka luuletehniliselt meisterlikud. Ta looming on samahästi kui vastus küsimusele, kuidas on luule võimalik tänapäeval, mil inimene on igast küljest ümbritsetud infovoogudega ja mingis mõttes ka ise koosneb nendest. Kust kulgeb piir isiksuse ja teda ümbritseva valge müra vahel? Berit on suuteline eraldama sellest mürast harmoonilisi kujundeid, looma meeldejäävate võrdluste ahelaid ja rütmiliselt efektseid loendiridu, mille tagant alati paistab autori soe ja samas irooniline naeratus.

Pean tunnistama, et oma huvide eripära tõttu loen ma väga vähe teistest keeltest eesti keelde tõlgitud raamatuid – küll aga jälgin võimalust mööda hoolega seda, mida tõlgitakse vene keelest. Sellega seoses märkasingi huvitavat fakti: Andrei Ivanovi romaani „Argonaut“ ilmumine Veronika Einbergi tõlkes mullu sügisel kujunes Eesti kirjanduselus palju tähelepanuväärsemaks sündmuseks kui romaani avaldamine algkeeles Venemaa lugejate jaoks. Kirjanik Andrei Ivanovist sain teada, kui olin juba Eestisse kolinud, oma eesti kolleegidelt. Ja esialgu – tunnistan, õigustamatu ülbusega – selgitasin enda jaoks tema populaarsust just nimelt heade tõlgetega. Ja ma olin õudselt rõõmus, kui see stereotüüp mul hajus – lugedes mõnesid Andrei teoseid originaalis. Tema nakatava stiili põhijooneks on ilmselt iga ta tegelase kordumatu ja väljendusrikas kõneviis. „Argonaudis“, mis on üles ehitatud terve sarja ulatuslike sisemonoloogidena, on see põhimõte äärmuseni viidud. Võib-olla tänapäeva populaarsete vene proosakirjanike taustal (nagu Viktor Pelevin või Vladimir Sorokin, kes teevad kirjandusklassikutest mängu ja demütologiseerimise objektid) näib Andrei Ivanov, kes ei varja oma siirast armastust Dostojevski ja Joyce’i vastu, veidi vanamoodsana. Kuid iga filoloog teab paremini kui keegi teine, et „uus – see on hästi unustatud vana“.

Kui Andrei Ivanov on autor, kes on juba iseenesest eesti kirjanduse aktuaalne osa, siis Sergei Zavjalovi esseekogu „Ars Poetica“ pean „parimaks tõlkeraamatuks“ – see laiendab eesti lugeja silmaringi ning rikastab tublisti tema teadmisi 20. sajandi teise poole vene luulest. Raamat on mitmes suhtes tähelepanuväärne. Esiteks on see teatud mõttes „originaal“ – artiklikogumik, mille tarvis autor ise tekstid tõlkimiseks valis, ja vene keeles analoogilist raamatut pole. Teiseks, see tutvustab eesti lugejat väga erinevate 20. sajandi teise poole vene luuletajatega, niihästi „nõukogulike“ ja ametlikul kirjandusväljal tegutsenud autoritega (Aleksandr Tvardovski, Olga Bergholz, Mihhail Issakovski, Robert Roždestvenski, Jevgeni Jevtušenko jt) kui ka selliste kirjandusliku underground’i jaoks oluliste tegelastega nagu Viktor Krivulin ja Gennadi Aigi – esimene oli üks Leningradi mitte-
ofitsiaalse kultuuri võtmekujusid, teine üks kõige omapärasemaid avangardismi traditsiooni jätkajaid vene luules. Ja lõpuks, Zavjalovi raamatu on tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Aare Pilv – siinkirjutaja, olemata ise selles valdkonnas professionaalseks asjatundjaks, saab siin toetuda vaid Aare laitmatule mainele tõlkijana, kes on muuhulgas tõlkinud ka väga keerulisi vene luuletekste. Kuid piisab vaid põgusast pilgust tõlkija põhjalikele kommentaaridele läbi kogu raamatu, et seda suurt tööd täiel määral hinnata.

Küsisime 37-lt kriitikult, kes läinud aastal eesti nüüdiskirjanduse kohta vähemalt kaks arvustust-artiklit olid avaldanud ning teadaolevalt veel üle 35 aasta vanad polnud. Saime 23 vastust.

Neli korda nimetati PARIMA 2013. aastal ilmunud UUDISTEOSENA VALDUR MIKITA “LINGVISTILIST METSA” (Grenader). Kolm kriitikut eelistas Robert Kurvitza romaani “Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM). Järgnesid võrdselt kahe häälega Sveta Grigorjeva luulekogu “Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ (Värske Rõhk), Andrei Ivanovi romaan “Harbini ööliblikad” (tlk Veronika Einberg; Varrak), Kätlin Kaldmaa romaan “Islandil ei ole liblikaid” (Ajakirjade Kirjastus), (:)kivisildniku luulekogu “(:)õpetaja ütles” (Jumalikud Ilmutused) ja Mait Vaigu proosaraamat “Juss ja vennad” (Puiestee). Ühel korral nimetati Veiko Belialsi jutukogu “Kogu maailma valgus” (Fantaasia), Gregor Elmi romaani “Karvane metseesel” (Jumalikud Ilmutused), Andrus Kivirähki romaani “Maailma otsas” (Eesti Keele Sihtasutus), Paavo Matsini romaani “Sinine kaardivägi” (Lepp ja Nagel), Ülo Mattheuse romaani “Tema salajane palve” (Tuum), P. I. Filimonovi novelliraamatut “Nekroloogide kirjutamise oskus” (tlk Katrin Väli jt; Kite).

PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas kaheksa arvustajat SVETA GRIGORJEVA luulekogu “KES KARDAB SVETA GRI-GORJEVAT?” (Värske Rõhk). Palju ei jäänud maha Robert Kurvitza romaan “Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM), millele andis hääle kuus vastajat. Kaks korda mainiti Kaja Kanni proosapäevikut “Eratee” (Hea Lugu) ja Leo Luksi luulekogu “100% Leo Luks” (Jumalikud Ilmutused), ühel korral Lauri Leeti luulekogu “Zen, vihmapuu ja punane ämber”, Indrek Lõbusa luulekogu “Kirjad Hebronist”, Kadri Noormetsa näidendit “Go neo und romantix”, Pille Õnnepalu luulekogu “Õde”.

PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti kolmel korral esile MICHEL HOUELLEBECQI romaani “KAART JA TERRITOORIUM” (tlk Indrek Koff; Varrak) ja ANDREI IVANOVI romaani “HARBINI ÖÖLIBLIKAD” (tlk Veronika Einberg; Varrak). Korra mainiti tervelt 13 teost:
J. G. Ballardi “Crash” (tlk Olavi Teppan), André Bretoni “Nadja” (tlk  Anti Saar), Hermann Brochi “Vergiliuse surm” (tlk Mati Sirkel), P. I. Filimonovi “Thalassa! Thalassa!” (tlk Ingrid Velbaum-Staub), Jonathan Safran Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” (tlk Riina Jesmin), Joris-Karl Huysmans’i “Äraspidi” (tlk Leena Tomasberg), J. M. G. Le Clézio “Karantiin” (tlk Triinu Tamm), Czesław Miłoszi “Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu), Simon Sebag Montefiore “Ühel talveööl” (tlk Kersti Unt), Rumi “Päikesesõnad” (tlk Doris Kareva), Carlos Ruiz Zafóni “Taeva vang” (tlk Kai Aareleid), Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja” (tlk Hendrik Lindepuu) ja hulga tõlkijatega “Keskaja kirjanduse antoloogia” (koostanud Marek Tamm).

Nagu ikka, oli ka neid, kes mõnes kategoorias jätsid otsuse tegemata.

Ja lõpuks traditsiooniline kirjastuste “edetabel”, kus üheskoos on kõik – nii debütantidele kui vanadele tegijatele, nii eesti kui tõlkekirjanduse raamatutele antud hääled: Varrak 14, Värske Rõhk 11, ZA/UM 9, Jumalikud Ilmutused 5, Grenader 4, Ajakirjade Kirjastus 2, Eesti Keele Sihtasutus 2, Hea Lugu 2, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2, Koolibri 2, Puiestee 2, Elusamus 1, Fantaasia 1, Henrik 1, Kite 1, Kultuurileht 1, Lepp ja Nagel 1, Lugemik 1, Tuum 1, Verb 1.

VAHUR AFANASJEV:

Töötasin mõnda aega raamatukogus. Õnneks oli mul hoidlasse õige harva asja, kuid seda õõvastavamalt üüratud riiulitäied mõjusid. Eriti need, mis ootasid odavat väljamüüki või makulatuuriks minekut. Nii palju! Nii unustatud! Ja tihtipeale õigusega. 2013. aastal ilmunud raamatute nimekirja vaadates valdas mind samalaadne tunne. Iseenesest on ülitore, et eestikeelset kirjandust ilmub ohtralt. Keskmine tase on täiesti okei, tehakse väga häid asju, ent istukile kukutavat ja süvahoovusi liigutavat kirjandust ei oska ma esile tuua. Palju on loodud kiirustades, muude asjade kõrvalt.

Lõin just kokku enda mulluse arvepidamise. Luulekogu honorarist jätkub keskmiselt kuuks ajaks. Ja ma olen kokkuhoidlik inimene. Hüva, majanduslik motivatsioon ehk ei tohigi kirjanduse juures esiplaani trügida. Aga raamatu ilmumine peaks igal juhul olema pidu, suursündmus. Sestap tuligi ketserlik mõte, et ohtruse aasta järel võiks nüüd teha ahtruse aasta. Ahtruse aastal toetab Kultuurkapital neli korda väiksemat hulka raamatuid, aga see-eest neli korda suuremate summadega. Sellise aasta, soovitavalt paaraastaku järel oleks Vikergallupit palju põnevam teha. Ütlen seda selge teadmisega, et vaevalt kvalifitseeruksid minu raamatud ahtruse aastal avaldamiskõlbulikuks.

JOANNA ELLMANN:

Aasta 2013 jääb mulle meelde kui kõige õudsem aasta. Meie väga tsiviliseeritud kultuuriinimeste tõttu. Ma ei julgenud päevi toast väljuda, sest kõik olid Sirbi-barrikaadidel ja maa värises. Aga ilmunud raamatutest. Heaks pean omaenda korporatsioonivihale vaatamata Paavo Matsini “Sinist kaardiväge”, mis vähemasti nii mõnelgi hetkel suu muigele ajab. Samamoodi väärib märkimist Mait Vaigu esimene proosateos “Juss ja vennad”, mida lugedes tekkis tunne, et ainus raamat, mille peale samamoodi kunagi naernud olen, on surematu Venedikt Jerofejevi kultusteos “Moskva-Petuški”, “Juss ja vennad” on sellele kohati sarnanegi. Ent… tähendab… tegelikult on nagunii parim Robert Kurvitza aastatepikkuse tööna valminud maailmas tegutsev “Püha ja õudne lõhn”, ja nii ma tõesti mõtlengi, ehkki seda siia kirja pannes on veidi imelik ka – sugulussideme tõttu.

Ehkki tundub, et valdavalt arvatakse luuleaasta olevat olnud parem kui proosa-aasta, jäi mind ennast proosa rohkem kõnetama. Sai naerda ja nutta, nagu kõlas Johanna Rossi proosaülevaate pealkiri ettekandekoosolekul Tartus.

PEETER HELME:

Omamaine kirjandus oli möödunud aastal rikkalik ja silma jäi väga erineval viisil meeldinut.

Armin Kõomäe novellid ei tuletanud mitte ainult meelde mu oma lapsepõlvemaad, vaid rõõmustasid ka seostamisoskuse ja andeka situatsiooniloomega (lisaks raamatule “Minu Mustamäe” toon välja Krister Kivi koostatud kogumikus “Öö” ilmunud novelli “Täius” ja Fagira D. Morti koostatud kogumikus “Mullast oled sa võetud” ilmunud “Kiirabi”). Veiko Belialsi ulmekogumik “Kogu maailma valgus” ja Maniakkide Tänava “Mehitamata inimesed” näitasid kodumaise ulme mitmekülgsust. Vahur Afanasjevi “Eesti vaarao”, Kivisildniku “(:)õpetaja ütles”, Andra Teede “Ühe jalaga põhjas”, Kaur Riismaa kaks luulekogu, Doris Kareva ja Jürgen Rooste “Elutants” ja veel paljud teised luuleraamatud ei tõestanud mitte seda paljuräägitud eesti luule jätkuvat elujõudu, vaid näitasid, et tegu on maailmaga maailma sees, välisest pealegi palju suuremaga.

Ja seda, et meie kirjanduses leidub žanrilist mitmekesisust, näitas ühelt poolt tugeva tuuma olemasolu Ülo Mattheuse romaani “Tema salajane palve” või miks mitte ka Andrus Kiviräha “Maailma otsas” näol. Teisalt aga muidugi serv sõna parimas mõttes jaburuste näol: olgu kiiduväärseimate näidetena toodud Gregor Elmi “Karvane metseesel”, Egert Rohtla “Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu”, Juku-Kalle Raidi “Eelarve: friigikogu rahvuseepos” ja muidugi Paavo Matsini “Sinine kaardivägi”.

Kuigi kirjastajad kurdavad tõlkekirjanduse tiraažide languse üle, lugesin 2013. aastal mitut tugevat ja Eesti kirjanduspilti rikastavat tõlget. Nimetan neist vaid mõne, soovimata teha liiga teistele: Krista Kaera tõlgitud A. S. Byatti “Lumm”, Ilona Martsoni eestindatud Ljudmila Ulitskaja “Daniel Stein, tõlkija”, Piret Saluri tõlgitud Joel Haahtela “Kadumispunkt” ja Ingrid Velbaum-Staubi tõlgitud P. I. Filimonovi “Thalassa! Thalassa!”.

Prosaistina on mul hea meel, et ilmus üsna mitu proosadebüüti. Meenuvad Marina Elbasaare “Slummidiplomaadid”, Mart Kadastiku “Kevad saabub sügisel” või Katariina Tammerti “Lenda minuga”. Paraku ei julge ühtegi neist üheselt heaks pidada. Igaühte kimbutab mingi viga ja nii tuleb 2013. aasta parimat debüüti otsida luulest, kus see pole sugugi keeruline: selleks on vaieldamatult Sveta Grigorjeva “Kes kardab Sveta Grigorjevat?”.

Parim teos üldse oli Paavo Matsini “Sinine kaardivägi”. Ja parimaks tõlkeks krooniks tasavägise konkurentsi tingimustes Triinu Tamme eestindatud J. M. G. Le Clézio “Karantiini”.

MAARJA KAARISTO:

Ilukirjandusaasta polnud eelmistest kehvem ega parem. Kõike ilmus rohkem, kui üks lugeja jõuab minema tassida ja ära lugeda. Eesti kirjandusest tuleb esile tõsta Andrei Ivanovi, kes on muidugi klass omaette, nagu näitavad ka arvukad kirjandusauhinnad. Nii madalale maadligi suruvat meeleolu (heas mõttes) ei ole vist küll ükski teine autor tekitanud. Siinkohal muidugi ka sügav kummardus tõlkijale Veronika Einbergile (ja etteulatuvalt kõigile teistele siin mainitud tõlkijatele). Aga väga head proosat ilmus veel: näiteks P. I. Filimonovi romaan ja novellikogu (tõlkinud vastavalt Ingrid Velbaum-Staub ja Roman Fokin, Kajar Pruul, Katrin Väli). Ja loomulikult Kätlin Kaldmaa ilus, õhuline ja väga hästi läbikomponeeritud “Islandil ei ole liblikaid” (kohe näha, et luuletaja kirjutatud). Luulest meeldisid kõige enam Sveta Grigorjeva, Mariliin Vassenini ja Maarja Kangro kogud.

Proosadebüütide seast tõusis selgelt esile ja kõrgub teiste kohal Kaja Kanni “Eratee”. See on päevikuvormis tekst, ühe kunstniku lugu, kes, lisaväärtuste loomisest tüdinenud, kolib maale, et asuda looma püsiväärtusi. Paratamatult tikub pähe võrdlus Õnnepaluga. Loomeinimene asjatab üksi maal, iseenda ja oma mõtete seltsis. Kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad. Kuid Kann on realistlikum, konkreetsem. Mõte väga pilvedesse ei kandu, kunsti ja elu üle liialt ei arutleta. Päevi täidavad peamiselt kivide tassimine ja maailma kudumine. Väga eneseküllane teos, kohustuslik lugemine kõigile, kes vaatasid lavastust “Be Real My Dear” ja näitust “Kes varastas päeva?”, ja neile, kes seda ei teinud.

Ka häid tõlkeromaane ilmus palju nagu ikka, Michel Houellebecqi “Kaart ja territoorium” oli üllatus ses mõttes, et vaim oli valmis jälkuste ja masenduse paraadiks, aga tegu oli hoopis üllatavalt optimistliku teosega, kui Houellebecqi kohta nii võib öelda. Tõepoolest astub selle romaaniga meie ette vanem ja rahulikum Houellebecq (tõlkijaks Indrek Koff).

MIHKEL KUNNUS:

A. H. Tammsaare seletab ühes erakirjas “Tõe ja õiguse” ideestikku ning lisab lõpetuseks, et on kõike seda katsunud “esitada mitte arutluste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete  kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhja või ideestikuni”.

See elementaarsevõitu valem laiu masse kõnetava väärtkirjanduse loomiseks ei vajaks A. H. Tammsaare allkirja garantiiks, aga tsiteerida on tore, sest see ärritab neid pisihingi, kes igal võimalusel rääkijalt tema oma mõtet nõuavad ning meeldivat mõtet kohates teatavad särasilmselt: “Täpselt minu mõte!”

Valdur Mikita “Lingvistiline mets” püsib jätkuvalt müügiedetabelite tipus ja selle üle on ainult hea meel, sest lisaks eeltoodule täidab see ka teise A. H. Tammsaare tingimuse: “ei saa meie oma kirjandusse soetada üleilmlisi õhulosse, meie ideed peavad meie oma mullast tärkama, meie oma soode ja rabadega lõhnama, meie Jehoova peab selles kadakapõõsas olema jne.”

Biosotsioloogilise vaate esindaja mõistab aga ka paaritumiseas esinevat rännukirge (seda seletatakse intsesti vältimisega) ning nõnda pole midagi imelikku, et ta tõlkis maakeelde näiteks ka dekadentliku linnaesteedi Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”. Seega annan oma hääle Robert Kurvitza säravale debüüdile “Püha ja õudne lõhn”.

Kui üks kriitiku roll, mis tänapäeval iseäranis igatsetav, on olla eelselekteerija ses tohutus raamatutulvas, siis seda rolli täidavad ehk tänuväärsemaltki mõned tõlkijad. Esile tõstaksin möödunud aastast Mati Sirkli tõlgitud Hermann Brochi “Vergiliuse surma”, seestavat teksti puhanud ajule pärast hommikukohvi puhkepäeva alguses.

PILLE-RIIN LARM:

Mullusele kirjandusaastale tagasi vaadates rõõmustavad enim teemade laienemine ja õnnestunud vormieksperimendid, pulbitsev perifeeria, mis tegelikult ei ole enam perifeeria (eestivene ja murdekirjandus), ja Valdur Mikita “Lingvistiline mets” – fenomen nagu “Hõbevalge”.

INDREK LILLEMÄGI:

Läinud kirjandusaasta möödus ootamatult tuliselt. Märgilise tähendusega olid nii Mikita-diskussioon kui ka suur luulevaidlus. Mõlemas teemas kerkis esile hoopis laiem küsimus: mille eest kunst vastutab?

Värskest eesti kirjandusest lugesin peamiselt luulet. Eelmistel aastatel on mind kimbutanud mulje, et tänapäeva noored kirjanikud ei tunne enam klassikat, ei taha traditsioonile isegi vastanduda. 2013. aastal ilmus aga palju klassikast teadlikku ja sellega avalikult suhtlevat luulet. Tõnis Vilu, Maarja Pärtna ja Indrek Lõbus ei varja oma mõjutajaid, nende tekstid justkui püüavad suurde kirjandusse ära kaduda, kuskil riiulil Suumani ja Piibli kõrval tolmu koguda. Muidugi, ka Facebooki seinale postitatud luulel on oma romantiline saatus. Kui see kusagil mujal ei säili, siis NSA serverites ikka.

Mul on hea meel, et Hendrik Lindepuu poola kirjanduse tõlked ilmuvad üha soliidsemates väljaannetes. Czesław Miłoszi valikkogu ja Olga Tokarczuki romaan “Päeva maja, öö maja” olid kirega vürtsitatud kirjandusaastal tummiseks ja toitvaks põhiroaks. Poola mõtteväli, isegi sealne romantismiiha on meile kodusem kui Lääne-Euroopa ideaalid ja skeptitsism.

Kui läinud aastast midagi puudu jäi, siis ehk õnnepalulikkust. Mingi programmi lootusrikkast resignatsioonist esitas Triin Soometsa “Asjade omadused”, kuid selles oli liigset ärevust. Usun, et aastate pärast meenutatakse ka Kivirähu romaani “Maailma otsas”. See oli pidevalt tähelepanu nõudvas maailmas heaks rahustiks ja ehk ka teeotsaks eesti kirjanduse minakesksuselt vähemalt näilisele nendekesksusele.

JÜRGEN ROOSTE:

Parim raamat ja parim debüüt on Sveta Grigorjeva “Kes kardab Sveta Grigorjevat”. Harva ilmub raamatuid, mis nõnda puudutavad. Minu jaoks aitas see kuidagi muud kirjutatut liistule tõmmata, endale selgitada, meelde tuletada, mis on oluline. Muidugi, valu teeb veidi see, et mu enda värsid tunduvad kuidagi väikesed ja mannetud, ei ole seda valu ja põlemist neis nagu… Nüüd, ka kümme aastat hiljem, on mul ikka veel tunne, et fs-i “2004” oligi selle eelmise kümnendi ja ka tolle aasta märgilisim teos, siiamaani üks eesti luule kummalisi pärle. Grigorjeva raamatuga on sama lugu: häid, korralikke uusi luuletajaid ja debüüte on nii pagana palju, aga oli vaja säärast noatõmmet põsel, oli vaja säärast… kasteediga makku, oli vaja säärast valusat väljaütlemist. Midagi, mis tõuseks minavormis realismist välja ja teeks üldistuse me väikeste viletsate väärtuste, me väärakuse, väärituse, vääratuste kohta. Luule ei ole kunagi lihtsalt luule, keelesuretamine, see, mis teeb ta suuremaks, on võime puudutada elu. Grigorjeva on sääl, kohal.
Pille Õnnepalu “Õde” puudutas ka õigetest paikadest, see oli teine kaalukas debüüt ja raamat ja… Parim tõlge aga tuli muidugi Hendrik Lindepuult, Czesław Miłoszi “Valitud luuletused”, säärane… piibelliku, ülema häälega oluline raamat. Ma võiks ju püüda sättida ja valetada, et mis olid olulised proosaraamatud jne, hääd lugemist oli ju palju, aga nende jõud mu sisse tungida, mind neelata… see lihtsalt ei küündind sinna. Ehk võib-olla Madis Kõiv, aga see on nagu teine asi, see on ka mingi narkootikum, mitte kirjandus. Grigorjeva tekst on see pill, mis Neole pakutakse, et ta reaalsust näeks.

JOHANNA ROSS:

Kirjandusaastast 2013 kirjutasin Loomingusse proosaülevaate, missugune žanr vägisi sunnib teesklema õiglast kohtumõistjat (kuigi see on loomulikult saavutamatu ideaal). Suur nauding on seepärast Vikergallupis siiralt ja erapoolikult letti laduda ainult need teosed, mis enesele midagi meeldejäävat pakkusid. Parimaks debüüdiks valisin kõhklemata Kaja Kannu mõttepäeviku “Eratee”. “Eratee” peategelane kolib maale elama, õpib tundma nii maatööde eripärasid kui ka omaenese üksildust, veedab päevi sauna küttes ja sokki kududes. Kuigi kuidagi ei tahaks esiletõstu pisendada händikäpi andmisega, tuleb tunnistada, et suuresti õhutab minu vaimustust takka autori sugu. Niisugused tõepoolest üksikust erakupõlvest pajatavad mõttepäevikud kipuvad millegipärast olema meessoost mõtlejate pärusmaa ja seda toredam oli lugeda naisvaatepunktist antud igapäevaelu kirjeldust, mis ei keerle – vähemalt mitte eksplitsiitselt – inimsuhete ümber.

Üldse parima raamatu medali annaksin Mait Vaigule, kui ka osalt sellepärast, et Andrus Kivirähki “Maailma otsas” on omad loorberid juba kätte saanud. Tõsi, Vaigu “Jussile ja vendadele” võib ette heita teatavat viimistlematust – samas võib sellist kerget rabedust pidada ka teose orgaaniliseks osaks. Aga igal juhul ei väära see tunnet, et mingid asjad, mida Vaik selles tekstis kombineerib, satuvad omavahel kokku harva ning sellepärast mõjub tulemus värskelt. Nii Kivirähki kui Vaigu raamatud on muuhulgas väga naljakad, niisiis demonstreerib minu valik õpetlikult, kuidas proosaülevaadet tegev kriitik on sunnitud oma elevandiluutornist alla ronima, kompulsiivse ületõlgendamise ja sümbolijahi lõpetama ning hakkama raamatute juures tähele panema neidsamu asju mis normaalne inimene: ega igav ei hakka ja kas pakutakse ka midagi hingele? Pisut üllatuslikult olid sel aastal niihästi ebaigavad kui ka hingele head ühtlasi mitu novellikogu: Mehis Heinsaare “Ülikond” ja Rein Raua “Vanem Paksem Tigedam”, ositi ka Armin Kõomägi “Minu Mustamäe”.

HEILI SIBRITS:

Loobuksin sel korral virisemast, sest eesti kirjandusel läheb tegelikult suurepäraselt –  valikus on uudisteoseid igale maitsele. Andrus Kivirähk tõestas, et ka tavalistest inimestest saab võrratu raamatu, mis esialgu paistis küll üks paras “Õnne 13”, kuid mis peidab endas sügavamat sisu ja lugemisnaudingut; Valdur Mikital õnnestus tavalised eestlased muuta eriliseks ja kirjutada end aasta autoriks;  Andrei Ivanov aga nihutab endiselt Eesti kirjanduse piire ja paneb tahtma, et ta oleks meie autor, keda saaks kuldsete tähtedega eesti kirjanduslukku kirjutada. Pettuma ei pea ka Mehis Heinsaare, Rein Raua, Indrek Hargla tekstides. Uus ja intrigeeriv autor on kindlasti Robert Kurvitz.

Luuleuputuse staariks oli küll Liina Tammiste, ent Sveta Grigorjeva veenis, et põnevaid luuletajaid ei tule otsida vaid minevikust. Omapärane ja lahedalt irooniline lugemine oli (:)kivisildniku luuleõpik, Mart Juure vaimukas luulevihik on aga muutumas asendamatuks sünnipäevasalmikuks.

Positiivsena tooksin välja tegelemise Eesti lähiajalooga ja inimestega (kuigi Eesti piiridest üle vaatamine on samuti tervitav, näiteks Kätlin Kaldmaa esikromaan) ja siingi on raamatuid igale maitsele, ühtedele Armin Kõomägi ja teistele Mart Kadastik ning kõigile Kivirähk. Kalle Muuli raamatud küll ilukirjanduse alla ei sobitu, ent kuivad ajalootekstid need ka pole, sest temagi tekstides saab nautida head jutustamisstiili. Eestlaste mõtlemist kaardistab jätkuvalt Petrone Prindi “Minu”-sari, mis samuti ei mahu ilukirjanduse alla, kuid nii mõnigi raamat on pakkunud  lisaks põnevatele lugudele ka head stiili.

Kui kõiki eelpool nimetatud nimesid nüüd must valgel trükituna vaadata, siis peab nentima, et eesti kirjandus (v.a luule) on meeste kirjutatud. Kui midagi järgmistelt aastatelt oodata, siis tugevate ja põnevate naisautorite pealetungi.

Tõlkekirjanduse riiulid on samuti kirjud, Varraku ja Tänapäeva kõrval teeb kiiduväärt tööd Tallinna Ülikooli Kirjastus.  Päevalehtede kokku kuivanud kirjanduskülgesid kompenseerib aga suurepärane kirjandusminister ETV-s.

MARIANN TIHANE:

“Mind ei huvita, mis sa arvad. Ma tahan su tõde” (“Püha ja õudne lõhn”).

Küllap on asi selles, et hakkasin ühe soovitusel lugema Hunter Thompsoni gonzo-paberite esimest köidet (raamatukogu eksemplari sisekaanel on muide kleeps “Rein Raua annetus”), aga gallupile vastamise ajaks oli mulle peale tulnud vaat et manihheistlik vajadus jätta nähtavale ainult Valdur Mikita hõrk hullus “Lingvistiline mets” ja Robert Kurvitza truecore romaan “Püha ja õudne lõhn” ja saata kõik teised seal listis pikalt. Ma ei tagane sellest impulsist, kuigi mõistan, et põhjus pole Thompsonis, vaid kummagi teose retseptsioonis, mis seda rinnastamist on nii mõnelgi puhul tagant kütnud. Mikita animistlikku kommunitaarlust suudan ma jagada ainult teatud piirini, kuid teose ebatavalist loovat kiirgust ei ole võimalik eitada – tegemist pole rangelt võttes ilukirjanduse, vaid mütopoeetilise esseekoguga. Perutama läinud teooria on üks igavene võimas mäng. Kurfs on Mikita kõrval jällegi täielik öömatt. On diamat ja on ajalooline materialism ja on öömatt. Neid matte võiks olla rohkem, sest siinkirjutaja ülbe sedastuse kohaselt on ainus sooritusvõimeline kirjandus AD 2014 selline, mis suudab mingil moel koondada – koondada inimesi, koondada ministreid või koondada hälbeid, igasugu, võimatut. Kasu oleks ka kirjandusteose võimest tappa mendid sinu peas (ja seal oled sa “näind igasugu mendinärakaid”, parafraseerides Beebilõusta). Seda ootaks uuelt, seega noorelt. Tee järgi, ütleks. Ära ole tundlik, noor geenius, õpi selle teksti abil omasugu.

Ei nimeta rohkem nimesid, vahest tartlasi, sest seal käib vilgas kirjanduselu, põlvkondliku ärkamise mõttes on Kurvitzaga paralleelseid arenguid kahtlemata õhus.

Tõlgetest: Olemas peaks olema Anti Saare nimeline tõlkeauhind, ta võiks ise saada laureaate nimetada. Lindepuuga sama lugu. Also, on väga tore, et Huysmansi “Äraspidi” on viimaks eesti keelde pandud (tlk Leena Tomasberg). Roberto Bolaño ilmumise üle on samuti rõõm, nüüd jääb oodata ka “2666-t” ja viimati ka David F. Wallace’i “Infinite Jesti”, siis oleks nagu päris juba.

Eraldi propsid ka eestivenelastele – Ivanov ja Filimonov for the win!

JAAK TOMBERG:

Üldises plaanis jäi läinud kirjandusaasta mulle meelde pigem luule- kui proosa-aastana. Seejuures tõusid minu jaoks iseäranis esile n-ö “noorte luuletajad” ning täpsemalt need autorid, kes keskendusid sõnas pigem oma individuaalse lähiümbruse fenomenoloogilisele kaardistamisele kui ühiskondliku või ühiskonnakriitilise ambitsiooni väljendamisele: ehkki nad kõik on ühel või teisel moel “uued ja huvitavad”, mõjusid Tõnis Vilu ja Maarja Pärtna kogud mulle kirgastavamalt kui näiteks Liina Tammiste ja Sveta Grigorjeva omad.

Selle kõige kõrval väärib aga proosa poolelt erilist esiletõstmist Robert Kurvitza (debüüt)romaan “Püha ja õudne lõhn”, milles võistlevad (või põimuvad?) viimaste aastate lõikes harvanähtava realistliku dünaamilisusega ühelt poolt tung jutustada huvitavat lugu ja teiselt poolt tung süveneda kirjelduslikult “stseeni” afektiivsetesse üksikasjadesse.

SILVIA URGAS:

Lähiminevikust ei meenu, et ükski teine aasta oleks nõnda olnud ühe raamatu nägu, nagu 2013 oli “Lingvistilise metsa” nägu. 21. sajandi “Hõbevalge” tegi Mikitast eesti kirjanduse hetkel armastatuima isiku ja kuigi formaalselt pole tegu ilukirjandusega, on kirjanduslikult ilusamat raamatut raske leida. Lisaks aitas Mikita kaasa Eesti kinnisvaraturu elavnemisele: korrelatsioon “Lingvistilise metsa” lugemise ja maakodu soetamise vahel on kindlasti märgatav.

SVEN VABAR:

Tõden rõõmuga, et debüütide hulgas on raske valikut teha. Kadri Noormetsa asemel võinuksin vist sama hästi anda oma hääle Tõnis Vilule või Lauri Leetile.

Parimate algupärandite hulgas ei jätnud Mikita kahjuks palju kahtlemiseruumi. Tema puhul tahaksin üle korrata seda, mida olen tegelikult juba Tartus Semiosalongis rääkides öelnud: “Lingvistilises metsas” ei ole olulised mitte need asjad, mille tõttu ta nüüd nii kole populaarseks on saanud ‒ nimelt mets ja mingil määral lennartmerilik Eesti heroiseerimine-mütologiseerimine. Olulised on hoopis: a) Mikitale esimesest raamatust “Äparduse rõõm” (2000) peale tähtis olnud autokommunikatsiooni temaatika, kreatiivsus, “avangard”, ning mis peamine: b) kultuuri sidumine kehalisusega, reaalse füüsilise keskkonnaga. Mikita paneb need kaks asja kokku ja näitab, et alternatiiv praegu valitsevale asjade korrale ei ole eskapistlik keelesisene mäng, vaid see on päriselt, materiaalselt olemas – kivides, puudes, loomades, inimestes. Mikita jaoks, ühesõnaga, metsas. Metsale vastandas Mikita linna, mis tema jaoks on ratsionaalsuse ja normaalsuse kants ning kus tema jaoks on perifeerne teadvus vähemalt tugevasti pärsitud, kui mitte sootuks võimatu.

Aga ei ole tarvis sellist vastandust teha. Ma ei näe põhjust, miks peaks perifeerset teadvust leiduma vaid metsas ning vähemal määral või hoopiski mitte ükskõik kus mujal. Kas perifeerse teadvuse puhul on üldse sobilik ja kohane nii rangelt kitsendada? Ei ole. Perifeerne teadvus on võimalik igal pool. Ka linnas. Võibolla isegi eelkõige linnas, sest enamik inimesi elab ju seal.

Nagu ikka, sai küsitlus saadetud kõigile, kes läinud aastal vähemalt kaks arvustust ehk kas või ühe pikema artikli eesti tänapäevakirjanduse kohta olid ilmutanud ning sealjuures polnud veel üle 35 aasta vanad. Neid oli 47. Tõepoolest: juhtuski nii, et seekord oli n-ö tingimustele vastavaid kriitikuid tubli veerandi jagu rohkem kui eelmistel aastatel harilikult. Miks, on raske öelda: et näiteks 90ndate teisel poolel kirjandusse ja selle üle arutamisse tulnud said osaleda veel viimaseid aastaid ning uut põlvkonda tuli peale “nagu rahet”, kui luuletaja sõnu kasutada? Et lihtsalt kriisiajal on ajalehtede kultuurikülgede tegijad rohkem ise kirjutama pandud? Ei tea. Igatahes vastajaid endid oli lõpuks 28, ja nagu ikka jättis osa neist mõnes kategoorias ka otsuse langetamata.

Parima 2011. aastal ilmunud UUDISTEOSENA nimetati võrdselt viiel puhul Andrei Hvostovi korraga mitmetel žanripiiridel töötavat omaelulooraamatut “SILLAMÄE PASSIOON” (Petrone Print) ja Paavo Matsini romaani “DOKTOR SCHWARZ. ALKEEMIA 12 VÕTIT” (Lepp ja Nagel). Kolm kriitikut eelistas Olle Lauli romaani “Kodutus” (Tuum) ning kaks vastavalt Asko Künnapi topeltraamatut “Mardikate määraja/Mälestused” (Näo Kirik) ja Valdur Mikita novellivihikut “Teoreem” (Hm). Korra leidsid mainimist Piret Bristoli “Maailm, mis on hea”, (:)kivisildniku “Liivlased ja saurused”, Sverre Lasni “Ristteel”, Ülo Mattheuse “Vabanemine kuulmise läbi. Mälestusi surmast”, Heljo Männi “Lind-naine. Tuvide koloonia”, Carolina Pihelga “Õnnekangestus”, Peeter Sauteri “Must Peeter”, Karl Martin Sinijärve “Krümitor 0671”, Margus Tamme “Unesnõiduja” ja Triin Tasuja “Armastust on ja armastust pole”.

Parimaks DEBÜÜDIKS pidas üheksa kriitikut Margus Tamme proosaraamatut “UNESNÕIDUJA” (Raudwara). Kaur Riismaa luulekogu “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (Jumalikud Ilmutused) pälvis kuue, Siim Pauklini luulekogu “Aheldatud Jõgeva” (Jumalikud Ilmutused) nelja ning Mari Järve romaan “Esimene aasta” (Pegasus) ja Linda-Mari Väli romaan “Eikeegi eikunagi eikusagil” (Värske Rõhk) kumbki kahe kriitiku hääled. Anzori Barkalaja “Lohelausuja”, Kintz Kinzenbergi “Ma olen kole”, Veronika Kivisilla “Kallis kalender”, Priit Salumaa “Viimased viisteist aastat” ja Kristjan Üksküla “Kevadekuulutus” pidid leppima igaüks ühega.

Esimest korda pärisime arvustajatelt ka kõige enam muljet avaldanud ilukirjandusliku TÕLKERAAMATU järele. Siin tõstsid neli vastajat esile Harald Rajametsa postuumselt ilmunud Dante-tõlget “JUMALIK KOMÖÖDIA. PÕRGU” (Eesti Keele Sihtasutus; Tallinna Ülikooli Kirjastus). Võrdselt kolm häält läksid William S. Burroughsi romaanile “Alasti lõunasöök” (tlk Olavi Teppan; Koolibri) ja Czesław Miłoszi “Miłoszi ABC-le” (tlk ja kirjastanud Hendrik Lindepuu), kaks Claude Simoni romaanile “Flandria tee” (tlk Leena Tomasberg; Eesti Raamat) ja Kjell Westö romaanile “Kus kõndisime kunagi” (tlk Tõnis Arnover; Eesti Raamat). Korra said ära märgitud Frédéric Beigbederi “17,90 €” (tlk Anti Saar), Paul Bourget’ “Õpilane” (tlk Kattri Ezzoubi), Caroline Bréhat’ “Ma armastasin manipulaatorit” (tlk Mari Vihuri), Louis-Ferdinand Céline’i “Reis öö lõppu” (tlk Heli Allik), Mahmoud Darwishi “Meil on sõnadest maa” (tlk Amar Annus), P. I. Filimonovi “Väärastuste käsiraamat” (tlk Katrin Väli jt), “Kolm saagat Põhjamaade muinasajast” (tlk Mart Kuldkepp), Milan Kundera “Veidrad armastuslood” (tlk Küllike Tohvri), W. G. Sebaldi “Peapööritus. Tunded” (tlk Mati Sirkel) ja Yrsa Sigurđardóttiri “Kolmas märk” (tlk Askur Alas).

Pärast õige mitmeid aastaid otsustasime seekord taas vastustest tuletada ka n-ö KIRJASTAJATE pingerea, kus on kokku liidetud kõik kriitikute hääled (nii eesti kui tõlkekirjandusele antud). Et seesugune järjestus (debüütkogud ühes katlas maailmaklassikaga, üksikud praktiliselt omakirjastatud läbimurdeteosed aastatepikkuse süstemaatilise erižanrilise avaldamistööga jne jne) ainult väga suhteline ja sattumuslik saab olla, on selge seletamatagi. (Õigluse mõttes said näiteks Dante paralleelväljaande puhul hääled jagatud mõlema kirjastuse vahel.) Aga kuna ju kirjastused ise ikka edetabeleist väga on osanud lugu pidada, oleks patt see siinkohal avaldamata jätta – ehk on seesuguselgi näiteks müüginumbrite kõrval oma funktsioon:

Jumalikud Ilmutused 13, Raudwara 10, Eesti Keele Sihtasutus 5, Eesti Raamat 5, Lepp ja Nagel 5, Petrone Print 5, Tuum 4, Varrak 4, Hendrik Lindepuu 3, Koolibri 3, Kultuurileht 3, Näo Kirik 3, Hm 2, Ilmamaa 2, Pegasus 2, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2, Värske Rõhk 2, Atlex 1, Eesti Ajalehed 1, Eesti Loomeagentuur 1, IlmaPress 1, Sinisukk 1, Verb 1.

Ent andkem sõna ka arvustajaile endile:

VAHUR AFANASJEV

Kõige paremaks lugesin Hvostovi, parim debüüt tuli Pauklinilt. Lindepuu on Czesław Miłoszi tõlkimisel peene töö teinud. Kui saaksin, annaksin meeskonnapreemia Jumalike Ilmutuste koondisele ja loomulikult selle peatreenerile Sven Kivisildnikule.

Tunnistan ausalt, et mul nagu paljudel teistelgi napib lugemisaega, kuid mingi tunne on siiski kujunenud – et see põlvkond, kes 1990. aastate teises pooles tuli, hakkab küpseks saama ning valdavalt ei ole neilt, see tähendab meilt, minu põlvkonnalt, oodata mitte üllatavaid, vaid üha kvaliteetsemaid asju. Kuna uute nimede ilmumine ei toimu enam ühiskonna ümberkorraldumise taustal, on ka kirjanduspildi muutumine kuidagi tasane, märkamatu. Noored ei tunne vanu, vanad ei tunne noori. Vanasti oli lihtne – võtad Runneli luuletuse, pöörad pahupidi, ja ongi põnev. Mida tänapäeval peaks tegema, Kivisildnikku pöörama? Sama hästi võib jõehobu soost sikutada. Loodan, et uus põlvkond ei jää eemalehoidvaks – pigem tulge kallale kui minge mööda.

JANAR ALA

Parim raamat – Paavo Matsini “Dr. Schwarz. Alkeemia 12 võtit”. Vahel on mul tunne, et kõige ideaalsem 21. sajandi alguse kirjandusvorm on lühikesed plaadiarvustused, nn popkriitika. Parimal juhul on selles midagi alkeemilist – üks meedium (popmuusika) tõlgitakse teiseks (kirjandus) püüdes anda viimasele esimese nooruslikult upsakaid intensiivsusi. Ideaalses plaadiarvustuses võivad avalduda mingid elegantsed kiirused nagu eikusagil mujal. Midagi sellist kohtasin ma ka Matsini “Dr. Schwarzis”. Seda võiks kirjeldada kui diipi kirjandusdiskot sulavate metallide ja veidrate numbrite keskel.

Parim debüüt – Margus Tamme “Unesnõiduja”. Teadsin Tamme kunstikriitikatekstidest, et ta on väga hea kirjutaja. Kui selgub, et heal kriitik-kirjutajal on ka ilukirjanduslikud ambitsioonid, siis see tekitab enamasti kahtlusi. Ma kuidagi ei taha suuta ette kujutada, et näiteks Slavoj Žižek ilmuks lagedale ilukirjandusliku tekstiga. Vähemalt oleks mul selle suhtes kohe suured eelarvamused. Tamme suhtes need kahtlused ei jõudnudki tekkida, enne kui juba sain aru, et siin on tegu täpse, vaimuka ja edgyargisituatsioonide kirjeldajaga. Kirjandus nagu Apple Mackintosh.

Parim tõlkeraamat – Czesław Miłosz “Miłoszi ABC”. Head 20. sajandi poola kirjandust pole kunagi liiga palju ja Hendrik Lindepuu õnneks jätkab oma tõlketööd. Nüüd on tema enda välja antavad raamatud saanud ka uue ja ilusa kujunduse ning see teeb veel topeltrõõmu.

JOANNA ELLMANN

Aasta 2011 parimaks tõlkeraamatuks pean “Ninniku” sarjas ilmunud Amar Annuse tõlgitud Mahmoud Darwishi luulekogu “Meil on sõnadest maa”, mida juba pikemat aega ootasin. Samuti on tähelepanuväärne Dante “Põrgu” ilmumine Harald Rajametsa tõlkes. Lõpuks ometi on see eesti keeles terviktekstina olemas! Juba mu vanaema ootas seda noorusaegadel!

Kirjandusaasta tundub eelmisega võrreldes veidi kesisem, kuid midagi siiski oli. Olulisimaks raamatuks eelmisel aastal kujunes mulle žanripiire ületav ning nende vahetasanditel kõikuv Ülo Mattheuse surmakogemuste raamat “Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast”, mis annab ka hea ülevaate Eesti lähiajaloost, olles samas läbivalt sügavbudistlik ja mõtestades uskumusi. Kuid raamatu tähtsaimaks osaks sai mulle teose teistest osadest väga erinev viimane peatükk, kus lähiajalooga ega Eestiga polnud mingit pistmist, tegemist oli hoopis Gautama surmapäeva kirjeldusega. Lugesin selle läbi 39-kraadises palavikus ning nägin unes, et väljun surnuna siinsest maailmast ja pöördun siis järsku tagasi endasse. Siiani pole ma saadud kogemuse irreaalsuses täielikult veendunud. Vot mida kirjandus teha võib! Juba üksi mainitud kummalise seiga tõttu olen Mattheusele selle raamatu eest tänulik.

Debüütidest paistis enim silma Linda-Mari Väli anarhoromantiline noorsooromaan “Eikeegi eikunagi eikusagil”, mida peaks tõepoolest iga tagikandmise eas olev noor inimene lugema. Selle aasta esikteostest mõjub see raamat kõige loomulikuma ning vajalikumana.

Luulemaastikul üllatas positiivselt Carolina Pihelgase kolmas kogu “Õnnekangestus”, mis erines oma teemakäsitluselt ta varasematest tunduvalt.

PEETER HELME

Vaadates tänavust teostenimekirja, tabas mind – nagu igal aastal – lootusetus: häid raamatuid on palju ja nende seast tuleb valida vaid üks!

Õnneks oli vähemalt debüüdiga asi lihtne: Kaur Riismaa“Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” oli minu jaoks aasta debüüt. Vabandust kõigi teiste debütantide ees, ent Kaur mitte lihtsalt ei kõnetanud mind, vaid tema tekstides on ka haaret, nii sisulises ja narratiivses kui ka keelelises mõttes. Ei ole mina veel näinud noort luuletajat, kes kirjutaks baltisakslaste ümberasumisest või 1930. aastate Narva-Jõesuust. Ja ei ole mina veel näinud debüütluulekogu, mis oleks 196 lehekülge paks ning seejuures õigusega, mitte kunstlikult materjali täis topitud.

Tõlkeraamatuga oleks justkui lihtne, aga ei ole ka. Nimelt avastasin oma üllatuseks, et Heli Allikueestindatud Louis-Ferdinand Céline’i“Reis öö lõppu” kannab tiitlipöördel aastaarvu 2010. Et raamat aga lugejani jõudis alles 2011. aasta alguses, on ta jäänud meelde möödunudaastase lugemisena. Kristjan Jaak Kanguritõlgitud China Miéville’i“Linn ja linn” on aga tõesti ilmunud 2011. aastal ning olles lugenud sama autori üht teost varem inglise keeles, pean tunnistama, et “Linna ja linna” eestindus on veenev ja tõlkija on osanud üle saada konarustest, millega Miéville kitsi pole.

Kuid – kui parima tõlkeraamatu all peeti silmas Eestis kirjutatud raamatut, siis on selleks loomulikult P. I. Filimonovja tema baroklik “Väärastuste käsiraamat”, mille tõlkimisega nägid Maarja Kangro, Katrin Väli, Igor Kotjuh ja Kajar Pruul kahtlemata palju vaeva. Tulemus on seda igatahes väärt ja minu hääl läheb antud teosele.

Nüüd kõige raskem osa – aasta parim raamat. Neid oli palju. Ja ma pole kindlasti ainuke, kelle süda tilgub verd vajadusest nimetada vaid üks. Tehes endale ülesande kergemaks, võtan kriteeriumiks selle, milline möödunudaastane teos avardas kirjanduse piire kõige enam. Selleks oli Paavo Matsini“Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit”. Raamat, millest ma täielikult – isegi vist suurel määral – aru ei saanud, kuid mida oli nauditav lugeda ka lihtsalt nii, assotsiatiivselt, tundes naudingut keelest ja mõtteuperpallidest, mis tekitasid omakorda minu peas uusi mõtteuperpalle. Pean Kulka kirjanduse sihtkapitali laiskuseks või fantaasiavaesuseks, et sellele teosele tähelepanu ei pööratud. Häid jutukaid võib ikka kirjutada, aga teoseid, mis näitavad, mis kirjandus on, mis ta veel olla võiks ja kui võimas relv on (eesti) keel, ei ilmu igal aastal.

GERLI KASE

Väga kummaline on mõnd autorit teiste seast esile tuua. Ma ei ole kõiki nimekirja teoseid lugenud, seega kardan, et äkki midagi väga head jääb tunnustamata.

Samas kirjandus on niivõrd maitse asi ja ma usun, et kui kirjanik alustab kirjutamist, siis ta teeb seda pigem sellepärast, et tal on midagi öelda, endast välja kirjutada. Kirjutamine on niivõrd isiklik. Just selle isikliku väärtuse tõttu on isegi oma kirjutise avaldamine kuidagi ohtlik, sest kunagi ei tea, mis teosest arvatakse ja äkki võetakse autori suhtes mingi hoiak.

Raske on selgitada, miks üks tekst on teistest tähenduslikum, sest teosest tähenduse otsimine on iga inimese jaoks individuaalne, toetub läbielatud kogemustele, unistustele jne. Kui lugeja tunneb teosest ennast ära või samastub autoriga, on olnud samas situatsioonis nagu raamatu tegelane, siis väärtustab ta sellist teost rohkem kui mõnd teist, võõramaks või kaugemaks jäävat.

Arvan, et ka tõeline autor ei saa hakata kirjutama puhtalt sellepärast, et pääseda kuskile edetabelisse. Kuid on vist juba tõsiasi, et igas eluvaldkonnas on tekkinud oma ala parimad jne. Eks inimestel ole võistlushimu veres.

IGOR KOTJUH

2011. aasta oli minu arust eeskujulikult hea kirjandusaasta, kui hinnata ilmunud väärtkirjanduse järgi. Kindlaid favoriite raamatute seas polnud kuigi palju, mis viitab alternatiivide olemasolule.

Uue trendina näen eesti venekeelsete kirjanike otsustavust ja otsust avaldada oma teoseid esmalt eestikeelses tõlkes, nagu juhtus Andrei Ivanovi romaaniga “Peotäis põrmu” ja P. I. Filimonovi luuleraamatuga “Väärastuste käsiraamat” (kuigi üksikud luuletused viimasest olid ilmunud autori kahes venekeelses kogus). See on üsna kõnekas signaal, mis annab mõista, et (a) Venemaa kirjandussüsteem ei vaatle Eesti venekeelseid autoreid “omadena”, nad on välisriigi (juhtumisi venekeelsed) kirjanikud; (b) Eesti venekeelne meedia ja lugejaskond pööravad suhteliselt vähe tähelepanu kohalikule venekeelsele kirjandusele, kuna jätkuvalt ollakse sõltuvuses Venemaa kirjanduselus toimuvast, ning nii pole Eesti venekeelses kultuuriruumis toimivat kirjandusprotsessi; (c) eestikeelne kultuuriruum arvestab kohaliku venekeelse kirjandusega järjest enam, näiteks eesti keelde tõlgitud teoseid arvustatakse korralikult. Kuhu viib selline asjade käik tulevikus? Ei ole välistatud, et vähemalt osa Eesti venekeelsest kirjandusest kunagi täielikult integreerub Eesti rahvuskirjandusega ning saab staatuse, mis oleks võrreldav soomerootsi kirjanduse omaga Soomes.

Teine oluline nähtus on olnud täheldatav juba mõnda aega, sh möödunud aastal. See on teoste žanri küsimus, mis tõusis päevakorrale koos “Minu…”-sarja ja elulooraamatute populaarsusega. Lühidalt: enam ei saa jagada raamatuid kahte suuremasse rubriiki: ilukirjandus ja teadmiskirjandus, nagu tehakse raamatukogudes ja -kauplustes. “Minu…”-sari pole teadmiskirjandus, kuna seal ei ilmu reisiteatmikud või -juhid, kuigi jutustatakse teatud maa elust ja kommetest. Ning samas pole see ka ilukirjandus, kuna tegemist pole romaanidega või mõne muu jutustava proosa vormiga, kuigi sageli need raamatud toetuvad fiktsioonile. Mis see siis on? Kas klassikaline reisikiri? Kas mingi omaette sünteesžanr? Igasugused edetabelid võiksid luua eraldi rubriigi vähemalt “Minu…”-sarja raamatute jaoks, siis saaksid ilukirjandus ja teadmiskirjandus jätkata n-ö vanaviisi stiilipuhtalt. Kuid ka siis jääb lahendamata olukordi. Miks Aare Pilve Rooma-raamat “Ramadaan” kvalifitseerub ilukirjanduseks, aga “Minu…”-sarja Itaalia-raamat mitte? Miks Tõnu Õnnepalu luulepäevik “Kevad ja suvi ja” on ilukirjandus, aga Mihkel Raua “Musta pori näkku” mitte? Ja mida arvata Andrei Hvostovi raamatust “Sillamäe passioon”? Kas see on kirjaniku elulugu? Petrone Prindi kõvade kaantega “Minu…”-raamat? Katkendlik esseeraamat? Uuriva ajakirjanduse näide ehk feature-lugude kogumik? Või on see hoopis uusnovell – kandideeris ju peatükk “Astma” Tuglase novellipreemiale? Ja miks kõiki neid küsimusi ei teki näiteks Käbi Laretei raamatutega? Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda suurem on vajadus žanri evolutsiooni käsitleva kirjandusteadusliku debati järele.

MIHKEL KUNNUS

Alustuseks tahaksin natuke kontekstiväliselt tsiteerida Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms või romaan, mille läbilugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost?

Kaua töötab õigustus: “Ära välista! Äkki sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!”?

Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ega tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja – NB! – juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Kas ikka maksab Jim Ashilevi, Peeter Helme ja Rein Raua kaantega laaste romaanideks nimetada?

Väga hea väike romaan – rõhutan: romaan! – on näiteks Paul Bourget’ “Õpilane” (parima tõlkeraamatu hääl).

Parima kodumaise raamatu hääle annan Olle Lauli “Kodutusele”, tundub, et selles on leitud üpris optimaalne tasakaal tunnetusliku väärtuse ja esimese vastuvõtutasandi lihtsuse vahel.

Parimaks debüüdiks nimetaksin Margus Tamme “Unesnõiduja”. Kui see ei kõlaks nii talumatult kõrgilt, siis ütleksin, et ideaalne algus: autor juba näeb, aga veel ei mõtle ega sünteesi. Aga see kõlab ikka talumatult kõrgilt, ja seega ei ütle.

Kõrkust soodustab ka see, et 2011 oli mingis mõttes Tammsaare aasta ja Tammsaarega on ikka sedasi, et pärast temaga tegelemist tundub värskelt jooksev kirjandus lausa vihaleajav ajaraisk ja lurr. Elem Treierilt tuli teine, (kõnekate joonealustega) täiendatud trükk raamatust “Tammsaare elu härra Hansenina” ning lisaks ilmus kaks suurepärast doktoritööd Tammsaare ainetel: Mirjam Hinrikuse “Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus” ja Maarja Vaino “Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus”. Eriti viimast soovitaks kõigile noortele autoritele. See on nagu helihark, mis annab Kirjanduse mõõdu kätte.

Veel jääb 2011. aasta meelde sellega, et kohmakas ministrihärra äratas oma kolistamisega progressiivse vaimu dogmaatilisest nõidusunest ja selle üheks tagajärjeks oli teaduslik avastus, et haldusjaotusest sõltumatu juurdepääs sopakirjandusele on kaasasündinud inimõigus. See on vist üks suurimaid alandusi, mis Inimesele pärast “Liikide tekkimist” osaks on saanud.

PILLE-RIIN LARM

Pean tunnistama, et enim ei rõõmustanud mind 2011. aastal mitte algupärane eesti kirjandus, vaid maailmakirjanduse ühe n-ö tüviteksti meisterlik tõlge. Selleks oli Harald Rajametsa eestindatud Dante Alighieri “Põrgu” (kommentaarid Ülar Ploomilt) – esteetiliselt nauditav, akadeemiliselt ammendav ja hariduslikult hädavajalik.

Oluline oli sügisel kulmineerunud “Kalevipoja” juubeliaasta, mille üks tähtsündmusi oli omakorda eesti eepose ekspansioon (ingliskeelsesse) globaalkultuuri: Marin Laagi toimetatuna ilmusid samade kaante vahel “Kalevipoja” eestikeelne uustrükk ja Triinu Kartuse ingliskeelne tõlge. Lisaks toimus Tartus eeposekonverents. Käesolevgi aasta on juba kinnitanud, et “Kalevipoja-renessanss” (Peeter Helme) jätkub.

Tüvitekstidega on muidugi raske võistelda. Siiski ei jäänud märkamata, et eesti kirjanduses ilmus mullu päris palju nimetamisväärset: head (pigem vabavärsilist) luulet ja väikest kaunist proosat. Mahukama proosa hulgas näivad lugejate laiu hulki enim haaravat mitmesugused biograafilised ja ajalooainelised teosed (Andrei Hvostov, Indrek Hargla jt). Romaaniauhinna jätaksin sel aastal paraku siiski välja andmata.

Nii möödunud aasta luules kui proosas hindan debütantidest enam juba tuntud autorite loomingut. Luules nautisin kõige rohkem Kristiina Ehini neid tekste, kus ei püüta lõppriimi kasutada, ja Mari Vallisoo viimast kogu. Proosas tõusevad praeguse lugemuse põhjal esile Valdur Mikita ja Toomas Vindi novellid, Kristiina Ehini jutud, Peeter Helme (lühi)romaan. Kõrgelt hindan Ülo Mattheuse žanrihägusat “Vabanemist kuulmise läbi”. Ainus draamateos, mida lugesin, oli Vikerkaares ilmunud Anti Saare “Ahi”, mis ei võimalda üldistusi teha.

Debütantide seas pean mõningaid palju tähelepanu pälvinud noori prosaiste tugevalt ülehinnatuks. Kindlasti nõustun aga (proosa)luuletaja Kaur Riismaa tunnustajatega. Tema “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” hakkas seejuures lugedes kohe kokku kõlama teise möödunud aastal ilmunud väga hea luulekoguga, vanameister Traadi “Vastsete Harala elulugudega”. Teiseks lemmikdebütandiks sai Siim Pauklin “Aheldatud Jõgevaga”. Sarnane ja sümpaatne on kõigi kolme võime nii argipäeva absurdi kui ka imesid märgata ning hoiak, mis on korraga irooniline ja empaatiline.

Juba mainitud tõlkepärlile lisaks mõjus lausa palsamina Jüri Talveti tõlgitud Athanase Vantchev de Thracy “Vinum mysticum”.

Kogu aeg toimub midagi põnevat kirjandusteaduses. Kaante vahele jõudnud uurimuste hulgas ei saanud sel aastal vastu panna Jaak Tombergi, Arne Merilai, Peeter Toropi ja Maire Jaanuse kutsele.

Kokkuvõtteks on hea meel täheldada vana klassika elujõudu, maailma- ja kodumaise kirjanduse dialoogi, tuntud eesti kirjanike jätkuvat vormi ja mõningaid õnnestunud debüüte. Küll tuleb see romaan, mis raputaks või lummaks, ka jälle.

AARE PILV

Kirjandusaasta oli ilmselt ühtlaselt tugev, järeldan seda sellest, et nii uudisraamatute kui debüütide hulgast parima valimine nõudis nuputamist. Et oma südant kergendada, mainin ära viisikud, mille hulgast oma raske valiku tegin (ütlemata, kelle poolt lõpuks hääletasin): Helme “Varastatud aja lõpus” (intellektuaalne esseistlik lühemat sorti proosa on Helme tugev külg), Lauli “Kodutus” (näide sellest, kuidas teha veenvalt üldistusjõulist proosat puhtalt dialoogi ja sündmustekirjelduse kaudu), Mikita “Teoreem” (eesti kontekstis ikka täiesti ainulaadne viis kirjandust teha), Viidingu “Kestmine” (samad sõnad), Vindi “Kunstniku elu” (lihtsalt nauding professionaalsest loovestmisest). Ja eks häid raamatuid oli muidugi veel (Kivisildnik, Matsin, Traat jne). Debüütide hulgast mõtlesin Siim Pauklinile, Kaur Riismaale, Margus Tammele, Marko Veinbergsile (autor, kes ajas segadusse – mis pagan see nüüd on, valitud poeetika ikaldumise jälg või midagi väga head; aga see on juba väärtus, kui kunstiline tekst tekitab sellist teravat nõutust), Linda-Mari Välile.

Mis veel? Kultuuriministri algatus raamatukogude komplekteerimist parandada on üldideena tervitatav, kuid konkreetse teostusena siiski läbi mõtlemata ja seepärast kitsa ja nihkes sihikuga (olen sellest teisal juba kirjutanud). Imestama pani osa kirjandusinimeste üleolev ja ülbe suhtumine lugejaskonda, mis selle teema aruteludes esile kerkis ja andis tunnistust, et mõnikord võib mõnede kirjanike võõrandumist ühiskonnast võrrelda meie praeguse valitsuse omaga. See oli pisut kurb tõdemus. Vandlitorn on muidugi loomeinimese inimõigus, aga ikkagi.

Hea meel on aga näiteks sellest, et jõuliselt on ennast väga hästi läbi mõeldud tegevusplaaniga väärtkirjastusena kehtestanud Tallinna Ülikooli Kirjastus. Erinevate kirjandusfestivalide ritta on erilise maiuspalana lisandunud juba teist korda toimunud interdistsiplinaarne, rahvusvaheline ja marraskuine Hullunud Tartu.

Kirjutan siinset juttu õpetajate streigi esimesel päeval, mil ajakirjandus räägib valitsuse plaanist anda rikastele sotsiaalmaksusoodustusi. Mõtlen, kas uus loomeliitude pleenum oleks tänapäeva Eestis vajalik – et küsida taas kord: “Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim tegelikult?” Vajalikkuse küsimusest olulisem on aga sellise asja võimalikkuse küsimus – kas loomeinimesed oleksid selleks võimelised ning kas ühiskond ja võim peaks seda üldse tähenduslikuks? Vastust ma ei tea.

HEILI SIBRITS

2011. aasta kinnitas, et raamat on Eestis kallis. E-raamatki pole siin häid uudiseid toonud. Pigem tuleb leppida tõega, et langevate müüginumbrite ajal muutub raamat aina kallinevaks luksuseks. See ei tohiks nii olla. Aga on.

Peeter Oja eurose “17×4” menu kinnitab, et hind on oluline. Kuigi mina pole kunagi raamatupoes oma raha halvemini kulutanud. Samas peab tunnistama, et Oja vihikuke, sest raamatuks seda siiski ei saa nimetada, on geniaalne (äri)idee.

Eesti autorid jätkavad kirjutamist vaatamata raamatupoodides ja kirjastustes toimuvale, aga probleemiks on kirjanike võimalus pühenduda kirjutamisele. Seepärast rõõmustan iga hea raamatu, nii eesti kui tõlkekirjanduse ilmumise üle. Ei saa öelda, et 2011. aastal ilmunuks liiga palju häid raamatuid. Aga pilt pole ka lootusetu.

Suurimaks üllatajaks oli Olle Lauli “Kodutus” – masendav tänapäevalugu uue nurga alt, sama võib öelda Rein Raua “Hotell Amalfi” kohta. Nauditavaid hetki pakkus Kristiina Ehini “Viimane monogaamlane”. Jim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne” võlus kujundite ja keelega, aga elust tülpinud ja reklaaminduses töötava peategelase valudest on saanud juba liiga paljudest raamatutest lugeda. Just omapäraste ja üllatavate peategelaste põud on eesti kirjanduses jätkuv.

Kahtlemata mõjuvalt kirjutatud (ja hästi tõlgitud) oli Andrei Ivanovi “Peotäis põrmu”, ainult et sellest raamatust tuli jõuga kinni hoida – ülimalt ängistav maailm pressis raamatulehtedelt reaalsusse. Eestiga seotud tõlkeraamatutest tõstaks esile veel Prantsusmaal elava Katrina Kalda “Eesti romaani” ja Priit Pärna soomlannast õpilase Katja Kettu “Keevitajat”.

Ilukirjandustõlgete osas oli pilt kirju, ei hakka siin pikka loetelu trükkima, mainin vaid Czesław Miłoszi “Miłoszi ABC-d” ja “Teeäärset koerakest”, Daniel Glattaueri “Hea põhjatuule vastu”, George R. R. Martini “Mõõkade maru”, Juri Vella “Järvetuult”, Daniil Harmsi “Väljapudenevaid vanaeitesid” ja José Eduardo Agualusa “Minevike müüjat”. Thomas Glavinici “Öötöö” sattus huvitavasse võrdlusse Mari Järve “Esimese aastaga”. Eestlanna tubli debüüt üsna hõredas konkurentsis.

See-eest luuleraamatute valik oli külluslik – Mats Traat, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Asko Künnap ja minu mullune lemmik vanameister Hando Runnel.

Jätkuvalt pakub väärt lugemist (ja mõistliku hinnaga) Loomingu Raamatukogu, viimase suurima elamuse kinkis Nora Ikstena “Neitsi õpetus”. Kindlasti oli 2011. aasta ka Tallinna Ülikooli Kirjastuse kannakinnitamise aasta.

MAIA TAMMJÄRV

Kuivõrd sattusin sel aastal Betti Alveri debüüdiauhinna žüriisse, olen 2011. aasta debüütidest suure osa läbi lugenud ja need olid meil tugevad küll. Ka siinses Vikergallupi-otsustuses läks rebimiseks Margus Tamme ja Kaur Riismaa vahel ning seda valikut polnud üldse lihtne teha, niisuguste valikute tegemine tuleks tegelikult üldse ära keelata. Nii Tamm kui Riismaa tunnevad oma vahendeid, oskavad suurepäraselt kasutada keelt, Tamm võibolla pisut ootamatumal moel, mis vahest siin ka otsustavaks sai, aga olen väga hästi teadlik niisuguse otsustusaluse piiratusest.

Kui nüüd rääkida parimast raamatust üldse, siis “rebisid” eelmainitud debüütteosed “minu nimekirjas” täiesti võrdselt Bristoli ja Mikita omadega. Kõik olid väga head, autorid valdasid suurepäraselt kirjutamiskunsti, olles seejuures väga erinevad mitmeil tasandeil. Praegu valisin Bristoli ja võibolla sai seejuures otsustavaks ka kitsam autorikontekst – rõõm selle üle, et Bristol paistab lõpuks lähenevat maitsele, mis tema varasemaid (proosa)teoseid nii hästi omaks võtta pole tahtnud, et viimaks ometi jõuab ta lähemale ka rohkemaile lugejatele. Ja ma ei mõtle seda mitte niivõrd sisulises, vaid vormilises mõttes – vorm on muutunud ligipääsetavamaks, samas kaotamata bristollikku hämaruse/varjatuse võlu.

Mul on hea meel, et hoolimata rasketest kultuuripoliitilistest oludest (mis on muidugi ju olnud sellised juba kaua aega) ilmus 2011. aastal siiski nii palju häid raamatuid. Sest nimetatud neli pole ju üldsegi mitte kõik. Ja mind eriti ei morjenda ka see täiesti piisav hulk halbu raamatuid, mis ju ikka headega kaasas käivad, ikka ilmuvad. Las nad siis ilmuvad.

SVEN VABAR

Valdur Mikita “Teoreem” koosneb kahest jutust, ning aasta parimaks raamatuks pean ma seda eeskätt esimese jutu “Jänesekapsa teoreem” pärast, mis lisaks autori puhul ootuspärasele pillavale vaimukusele ja fantaasiale oli veel ka ebaootuspäraselt isiklik ja siiras – võibolla isegi “uussiiras”? – ning hetketi kuidagi “vanatark” nagu Viivi Luik või Karl Ristikivi. Või tegelikult, mida siin ikka nii väga ebaootuspärast on. Eks ole ju Mikita juba ammu meie kirjanduse elav klassik. Samas raamatu teine tekst “Nõia teoreem”, nagu Eesti Ekspressiski kirjutasin, pole päris klassiku vääriline. Kuid nauditavalt totter ja lausete tasandil ülinaljakas on seegi.

Üldiselt ei olnud väga viljakas aasta. Vanad ja head kirjanikud olid võrdlemisi vait, noorte seas ussviirusena leviva uussiiruse puhul üldiselt ühinen Mihkel Kunnuse kriitikaga selle kohta, kuigi Kunnuse hoiaku põhialustele oleks mul paljugi vastu vaielda. Tunnistan ausalt, et ega ma ju väga palju uudiskirjandust lugenud olegi; mind köidavad kirjanduses (nii eesti kui maailma omas) üsna spetsiifilised sektorid. Näiteks ei ole ma jõudnud lugeda Olle Lauli “Kodutust”, mille kohta palju head on kuuldunud. Kui poleks Mikitat, oleksin parima raamatuna eelistanud Carolina Pihelga “Õnnekangestust”, mis on väga tugev kogu ja ta senise kolme seas kahtlemata parim. Ühtlasi ootan põnevusega Kadri Noormetsa debüütraamatut.

Mis parimasse tõlkeraamatusse puutub, siis läheb mu hääl Olavi Teppani Burroughsi-tõlkele eelkõige selle eest, et ta nii olulise teksti lõpuks eestindas. Tõlge ise, nagu ma hetkel veel ilmumata Ekspressi artiklis olen kirjutanud, oli kuidagi liiga sõnasõnaline, inglise keele pärane, ühesõnaga ei olnud väga ladus lugeda. Erinevalt originaalist, mis on pillavalt spontaanne, assotsiatiivne, hullumeelne. Aga ma ei ole tõlkespetsialist ja ei julge isegi väita, et “Alasti lõunasööki” üldse saaks eesti keelde ladusamalt tõlkida. Lugeda annab küll; selle, mis on “Alasti lõunasöögis” geniaalset ja lummavat, saab eestikeelsest tekstist kätte.
Ühtlasi tervitan Vikerkaare otsust hakata tunnustama ka aasta parimaid tõlkeraamatuid. Eesti kirjanduse kestmise seisukohalt on see ülioluline. Tõlkekirjanduse teema peaks eesti kirjandusüldsus tõsiselt ette võtma: korralikud kulka stipendiumid, ekspertide koostatud nimekirjad maailmakirjanduse olulistest teostest, mis tingimata tuleks tõlkida jne. Kuhu see kõlbab, et meil ikka James Joyce’i “Ulyssest” eesti keeles veel pole?!

BERK VAHER

Parim raamat: Paavo Matsini “Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit”. Eksp-kirjandus võib veel kütkestada, kui ei rahuldu pelga inertse plötutamisega, vaid juurdub mõnes tunaselt tähendustiines, kuid tänasest tõrjutud märgi-ilmas. Kui meil ka sinna õiget asja pole, pruugiksime märgata, kuis Matsin seda hingab, ja tekstiga juhtub seepeale miskit, mida teistel ei juhtu.

Parim debüütraamat: Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Küllalt juba “uussiiraste” virilast käsikiimlusest – tere tulemast vanaluiskamitele, kes mõistavad jutustada (teisi) inimesi!

Parim tõlkeraamat: Dante Alighieri “Jumalik komöödia. Põrgu”. Ilmus ka vähem- ja mittepostuumseid tõlketeoseid, aga mis selle kõrval neist? Ons Dante surnud? Ehk rändaski ta ajas, mitte ruumis, ja seitsmesaja aasta eest just sattus meie aega?

Kirjandus 2011: ennekõike eurokõlbulik, ent üllatusvaene käsitöö. Kirjanike kasvav lugejateadlikkus, ent ka -kartlikkus. Eneseõigustus, isegi kui mitte otsesõnu. Ümberasumine: teater, muusika, kino. Elulood, listid, Facebook.

Kasvav korporatiivsus. Kahanev eliit. Nimekirjakirjanikud ja need teised. Esimesed võivad vanas vaimus raamatuelu jätkata, kui nende köiteid ka Kersna ja kokkade kõrvale menutabelitesse ei mahugi; teiste osaks jääb üha sagedamini Kulka eitus, õrn lootus nõudetrükimonopoli (Jumalike Ilmutuste/Gutenbergi Poegade) halastusele ning üha vältimatum enesekoolitus e-üllituse vallas. Aga mine tea, kumb leer pikapeale (rohkem) “võidab”.

Kasvav vanaraamatuturg. Ja huvi olnud aegade, kadunud kirjanike vastu. Kahanev vajadus uute tulijate järele. Ehkki kirjanikuks soovijatest puudust pole. Aga soov läheb üle. Või siis hakkavad nad inglise (prantsuse, saksa, hiina) keeles kirjutama. Ja saavad peagi ilmakuulsaks, siinsete meelehärmiks. Ent kadedus on asjata, ainult meie oskame neid üleüldse veel eesti kirjanikeks pidada.

Ega eestikeelne kirjandus seepärast kuhugi kao, ehk küll võib oma tuumakamais ilmnemistes jääda üha väiksemaisse osaduskondadesse, saada omamoodi salakunstiks või -teadmiseks – kultuskirjanduseks. Kuniks kirjasõna, seniks ka kirjandust, ja maailmas pole vist teist sellist rahvust, mille liikmed end nii pidevalt ja kinnismõtteliselt tekstindaksid – viilides kriisigi ajal tööst, et kirjutada raevukat kommentaari, jäädes kodust põgenenuna ikka vahele Facebookis või tootes virnade viisi reegleid ja seadusi, mida keegi ei vaevu täitma. Tekstuaalset entroopiat on meil nii palju, et mingisugunegi kirjanduslik elu on selle paratamatu kaasnähe.

Eesti kirjandus 2010

Küsisime 32 arvustajalt, saime 24 vastust.

Parima 2010. aastal ilmunud UUDISTEOSENA nimetati sagedaimini Kalju Kruusa luulekogu “TÜHHJA”, Ene Mihkelsoni luulekogu “TORN” ja Lauri Sommeri proosaraamatut “KOLM YKSIKLAST” – neist igaüht eelistas kolm kriitikut. Kahe kriitiku hääled kogusid Maarja Kangro novellikogu “Ahvid ja solidaarsus”, Indrek Koffi luuleteos “Eestluse elujõust”, Aare Pilve “Ramadaan” ja Urmas Vadi proosaraamat “Kirjad tädi Annele”. Korra leidsid mainimist ka Mehis Heinsaare jutukogu “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Andrus Kiviräha näidend “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, Viivi Luige “Varjuteater”, Kaupo Meieli luulekogu “Mu sokid on terved”, Aino Perviku jutustus “Matlena teekond”, Carolina Pihelgase luulekogu “Metsas algavad hääled” ja Lauri Pilteri proosaraamat “Teekond Rahemäkke”.

Parimaks DEBÜÜDIKS pidas viis kriitikut Siim Nurkliku näidendit “KAS MA OLEN NÜÜD ELUS”. Ott Kiluski luulekogu “Oktoobrikuine tuuker” ja Helena Läksi luulekogu “Helena läks” eelistas kumbagi kolm ning Maarja Pärtna luulekogu “Rohujuurte juures” kaks vastajat. Häniläse luulekogu “Ma pühäpääväpõllõ mõsi”, Kristiina Jalasto näidendikogumik “Kui mind ei oleks, oleks maailm teine”, Donald Tombergi romaan “Kazimir, Vladimir ja teised” ja Aigi Vahingu romaan “Valik” pälvisid igaüks ühe hääle. Seitse kriitikut jätsid lemmikdebüüdi nimetamata.

PEETER HELME

Kui veel septembris tundus, et kirjandusaasta jääb kesiseks, siis sügis-talvine hooaeg sundis korrektiive tegema ja lõppkokkuvõttes tuli 2010. aasta saak üllatavalt korralik. Ilmus nii head proosat kui luulet, meeldivaid üllatusi oli palju, kuid parima raamatu nimetamisega ei ole probleeme: Indrek Koffi “Eestluse elujõust” torkab oma eripärasuse, žanripiiridel mängimise ja üldistusjõuga lihtsalt nii tugevalt silma, et ma ei taha seda ühegi teise teosega isegi mitte kõrvutada. Tegu lihtsalt on niivõrd võimsa teosega.

Debüütraamatuga on sama: jah, ilmus palju noorte ja mitte nii väga noorte autorite sulest, tuli uusi romaane, mille puhul paraku huvitavam oli jälgida noorte autorite üldist maailmataju kui seda, kuidas nad kirjutada oskavad (stiili ja keele nõrkus kipub lausa krooniliseks muutuma!), ning avaldati rohkem luulekogusid, kui jõudsin läbi vaadata. Ometi – ja ma loodan, et asi pole mu lünklikus lugemises – tõusis minu jaoks selgelt esile luulekogu “Helena läks”, mille autor on Helena Läks. Teos on nii kujunduselt kui sisult väga terviklik ning ei ammenda end ühe lugemisega. Seda on rohkem, kui paljud debütandid suudavad, ning see aasta lõpul ilmunud raamat tõi Eesti luulepilti uue, julge ja tugeva luuletaja. Ootan huviga tema järgmisi teoseid.

SANDRA JÕGEVA

Mulle isiklikult tundub, et 2011. aasta eredamad hetked eesti kirjanduses on seotud just naisautorite omamoodi katartiliste, läbinähtavalt autobiograafiliste ja ülimalt dramaatiliste enesepaljastustega. Maarja Kangro bioloogilise eneseteostusega hädas olevad kolmekümnendates naisintellektuaalid. Nirti Alveri-preemia võitnud debüütromaani “Ja andke andeks meie võlad” esimene pool, mis kirjeldab üleskasvamist maajoodiku tütrena, küla poolt põlatuna ja koolis kiusatuna. Aines, mida minu teada praeguse Eesti Vabariigi ajal pole kirjanduses puudutatud – aga millega tegeleb 2011. aasta alguses välja tulnud film “Surnuaiavahi tütar”. Omamoodi “Vaestepatuste alevi” teine tulemine. Veel kannatusi ja katarsist: Aigi Vahingu “Valiku” minategelasest edunaise elu pimedam pool, eluaegne võitlus söömishäirega. Aga ka Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” – jällegi  avameelselt autobiograafiline lugu peategelase eneseleidmisest pärast turvalisest keskklassielust loobumist. Seekord on tegevuspaigaks kogu maailm ning Epp Petrone viimast (ja kahtlemata parimat) raamatut võib pidada rahvusvahelise bestselleri “Söö, palveta, armasta” kohalikuks vasteks. Ja kindlasti mitte halvas tähenduses. Usun, et elame postfeministlikus maailmas, kus parimaid “naistekaid” – igas mõttes piisavalt hästi kirjutatud raamatuid – tuleks kindlasti vaadata lahus autori soost, vanusest, CV-st ja meditsiinilisest ajaloost.

MIHKEL KAEVATS

Aasta parim raamat oli minu jaoks Lauri Pilteri “Teekond Rahemäkke”. Aga meeldisid ka Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”, Viivi Luige “Varjuteater”, Jaak Jõerüüdi “Armastuse laiad, kõrged hooned” ja “Muutlik” ning Kalju Kruusa “Tühhja”. Lugesin raamatupoes ka paar juttu Mehis Heinsaare “Ebatavalisest ja ähvardavast loodusest”, mis olid head, aga miskipärast hiljem tervet raamatut lugema ei sattund.

OTT KILUSK

Viimasel ajal on kätte trehvanud palju eesti autorite teoseid, mille skeem on lühidalt järgmine.

Peategelane, kes on alkohoolik ja narkomaan, kelle taskutest voolab läbi päratu kogus ebaausat raha ja kes vahetab sekspartnerit päevas vähemalt kolm korda, on äkitselt elust tüdinenud. Selle leevendamiseks joob ja seksib ta siis veelgi rohkem, hakkab aktiivselt vihkama oma sõpru ja vanemaid ja sureb lõpuks ära. Või lidub välismaale ja kaob orbiidilt. Esialgu tore, aga siiski kiiresti ammenduv formaat.

Olen rõõmus, et nende kõrval sattus ette ka niisuguseid tekste, mis midagi selletaolist markeerimata ajasid oma asja ning osutusid nõndaviisi ainulaadseteks fiktsionaalseteks ilmadeks, millede külastamine on võimalik ainult nende eneste kaudu. Eelkõige Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, milles Setomaa lausa käegakatsutavalt äratuntavaks on kirjutatud ning kus Nick Drake’i ja Uku Masinguga seonduvat nägin raamatu käest pannuna unes edasi. Niivõrd sisendav ja võimas oli Sommeri tekst. Samas õrn, nagu mingi loori tagant paistev ja aimatav selle sügavam sisu.

Teiseks võimsaks lugemiselamuseks osutus Lauri Pilteri “Retk Rahemäkke”, mille lausa kerge värinaga pihku võtsin. Värinaga ootusärevusest, et mida küll seekord võiks kirjutada mees, kes kunagi kirjutas “Loheja pilve”. Rõõm oli kogeda, et Pilter tõestas ennast kordamata: ta on suurepärane kirjanik, julge katsetaja ja lugeja vastu nõudlik autor. Rääkimata sellest, kuidas Pilteri tekstist kumab võrratult läbi maailmakirjandusse kuuluvate tekstide üksikasjalik tundmine.

KAAREL KRESSA

Tahaksin aidata lahata küsimust, kuidas võtta kokku läinud kümnendi eesti kirjandust ja kuidas seda liigitada. Pean seda umbes sama oluliseks kui küsimust, kas Pluuto on planeet või mitte. Tänase seisuga on teada, et ei ole, ehkki jääb ebaselgeks, mida Pluuto ise sellest arvab. Et Eesti kirjandusteadlased ja -kriitikud asuvad eesti kirjandusele eeldatavasti lähemal kui Maa astronoomid Pluutole, võib nende vastuolulisi definitsioone tõenäoliselt rohkemgi usaldada, vähemalt seni, kuni Issand asjadel jälle teistmoodi paista laseb. Igatahes oli kümnendi viimane aasta (nagu võib kergesti arvutada igaüks, kellel on 2010 näppu) vähemalt proosa osas väga esinduslik. Seetõttu tuli parim valida üsna juhuslikult, ent siiski kindlaid poliitkorrektsuse kriteeriume arvestades. Kui Catherine Ashton sai kõrgeks esindajaks oma rahvuse, tiitli, soo ja poliitilise kuuluvuse tõttu, siis mina valisin aasta kirjandusliku esindaja välja vanuse, soo ja eeskätt raamatu õhukese formaadi põhjal – hinna ja kvantiteedi suhe madal, kvantiteedi ja kvaliteedi suhe aga kõrge. Valisin Aino Perviku “Matlena teekonna”.

MIHKEL KUNNUS

Aasta 2010 uudiskirjandusele reageerisin üldjuhul radikaalsest ökonoomsusprintsiibist  lähtuvalt (see tähendab, et ebaõigluse ja adekvaatsuse suhe on umbes 1:10), aga üht-teist siiski lugesin. Kasvas veendumus, et väga suur osa ilmunud raamatulaadsetest toodetest ei ole enam institutsionaalse tähelepanu asi, pigem selline perekondlik sündmus, millele avalik reageerimine on ehk sama kohatu, kui see oleks suhtlusportaali profiilimuutuse puhul (seegi ju de iure avalik nagu uudiskirjanduse riiul). Uudsed tehnoloogiad on loonud palju uusi võimalusi ja riske ning eas, mil enesekontroll pole veel kuigi kaine ega välja kujunenud, võib igaühel raamat juhtuda ning näägutamine ja moraliseerimine sündinut enam olematuks ei muuda, hea seegi, kui saab hoiatuseks teistele. Umbes nii nagu antibeebipillid lahutasid seksi paljunemisest, on uued kirjutamis- ja trükitehnoloogiad lahutanud kirjanduse loetavusest – need leiavad küll harvu kattumisi, ent endisaegne moraal on põhjendatult ähmis. Ka uued kriitikud peaksid nüüd arvesse võtma nende valdkondade autonoomsust ja ka sagedast konfliktis olekut.

2010. aasta rekordid olid miinusmärgiga ja neid ei maksa enam mainida. Kuna mind üksjagu ärritab see, et kirjanduse piire avardatakse eelkõige primitiivsuse ja lodevuse kasvu ning vaimu vähenemise suunas, siis kui saaks, annaksin oma (protesti)hääle Toomas Pauli raamatule “Totrus ja tähendus”, sest seal on väga palju hea kirjanduse tunnuseid: avatus paljudele sisukateleinterpretatsioonidele, avar mittedistsiplinaarne vaade inimesele, kaasaegne aines ajaloolises seotuses, maitsekalt rekodeerivaid puänte, erudeeritud autor jne, kuigi see raamat on kirjutatud blogikiirusel.

Lõpetaksin meeldejäävaga sisu poolelt, alustades ühe väärt mõttega Aare Pilve “Ramadaanist”. Et keeldumine olemast teisele süü põhjuseks on üks inimliku kõlbluse suursaavutusi. Igati aktuaalne. Õnn olla teise süül õnnetu, kannataja ja traagilise saatusega on vastupandamatult ahvatlev nii indiviidi kui riigi tasandil. Sellele on korduvalt osutanud ka Dostojevski, ent teema jäi lõpetamata (ometi väärib tema poolik “Netotška Nezvanova” igati kordustrükki). On aktuaalne. “Kui sind on löödud On sul mitu võimalust / Ellu jääda Või kõndida eemale / Ainult lööjal ei ole valikut” (Ene Mihkelsoni “Torn”).

KADRI KÕUSAAR

Parim raamat: Aare Pilve “Ramadaan”. Pilves on proustilikku detailitäpsust ja tundeselgust – midagi, mis on kadestamisväärselt kahekümnendasajandilik, poeesia ja reisikirjanduse elegantne segu, kodune ja kosmopoliitne ühekorraga.

Parim debüüt? Ma oleksin öelnud Krister Kivi “Üksteist” – selle süüdimatu impressionismi tõttu. Ent kuna temalt on 2005. aastal luulekogu ilmunud, siis ta ei kvalifitseeru. Kahju. Teised debüüdid ei meelitanud mind lugema…

Suurim pettumus: Kaur Kenderi “Comeback” – ilma ühiskondlik-sotsiaalse alatoonita on üheksakümnendate kurikaela maabumine 21. sajandisse kuidagi mage, hoolimata tehnilisest viimistletusest – nagu oleks iPadide sekka ilmunud tolmune NMT-kast, mitte ajatu džentelmeni sulepea.

Ja üks tähelepanek. Viivi Luige “Varjuteatris” on selline lõik Estonia huku kohta: “Hiljem rääkisid need, kes selle öö mere meelevallas veetsid ja sellest ööst eluga välja tulid, et see laevahukk oli kõige jubedam ja kõige ilusam asi, mida nad kunagi on näinud. Nad kirjeldasid tormi keskele saabunud hauavaikust ja seda, kuidas taevas sügavuste kohal järsku avanes ja kuidas suured tähed põlesid vaikselt nagu küünlad. Ja kuidas laev oli korraga vee pealt kadunud, nagu polekski teda kunagi olemas olnud. See olevat olnud nagu vastuvõtt.” Autor väidab, et ta kohtas paljusid selliseid Estonialt pääsenuid, kes juba siis, otse surmasuust tulnuna, olid lummatud ilu ja õuduse sünkrooniast. Kas ikka tõesti?

Minu tuttavad tunnistajad on kirjeldanud midagi muud – paanikat, automaatpilooti, tumma šokki… aga mitte ilu, mitte jumalikkust. Too “Vanajumala vastuvõtu” kujund kõlab nagu terve mõistuse ohvriks toomine kõlavale kujundile. Romantika ja ilukõne on lämmatanud reaalse mälu ja muljed. Miskipärast kogesin seda “Varjuteatrit” lugedes veel mitmeid kordi. Kui Milan Kundera kirjutaks “21. sajandi romaanikunsti”, leiaks ta “Varjuteatrist” nii mõnegi kitši- ja sentimentalisminäite.

MEELIS OIDSALU

Parimaks raamatuks pean Ene Mihkelsoni “Torni”. Mis debüütidesse puutub, siis luules oli kõige jõulisem hoopis üks ajakirjadebüüt: Kaur Riismaa siinsamas Vikerkaares (numbrites 3 ja 12). Kauril on erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne. Ka paistab ta oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu. Need kaks on vägagi defitsiitsed omadused noorte luuletajate seas. Tema nime tasub lähiaastatel silmas pidada. Aga kuna tegu on ajakirjatekstidega, siis ta gallupihääletuses arvesse ei lähe. Seetõttu pakun parimaks debüüttekstiks Siim Nurkliku proosateose (pärjati küll näidendikonkursil, kuid on vabalt käsitatav ka proosana) “Kas ma olen nüüd elus?”. Sellest raamatust saab aimu uue, n-ö nõukajärgse põlvkonna maailmanägemisest, siit aimub kultuuriline katkestusjoon, mis näib jooksvat 90ndate alguse siirdeühiskonnas ja 00ndate alguse heaoluühiskonnas teismeliseea üle elanute vahelt. Tõnu Kaalep on seda raamatut Ekspressis (25.04.10) tabavalt iseloomustanud: “Leebe ühiskonnakriitika kui poos, trenditeemad, kõige kohal hõljuv msni ja Facebooki põlvkonna süüdimatu suhtluse vaim. Ja samas noore kirjaniku tõsidus mõnel hetkel, peaaegu lapsikud, kuid seda enam ausad küsimused.”

TÕNIS PARKSEPP

Vaadates nüüd retrospektiivselt eelmise aasta kirjandust, võib märgata mõõdukat tõmblemist mõõtmatutes mahtudes. Kirjutatakse palju, ohtu kultuuri hääbumisele ei ole, ent siit-sealt punnitab välja teatavat nurinat. Olgu siis tegemist koju kätte toodava luulega või poelettidel pakutava noorkirjandusega (sest positiivseltpaistavad kirjanduses silma eelkõige vanad olijad), ikka leidub midagi häirivat.

Ent siinkohal pole eesmärk taas kord halisema hakata. Situatsioon, kus osa lugejaid ei leia endale oma või ei tahagi seda enam otsida, paneb hoopis mõtlema millestki nõnda abstraktsest nagu kirjandus. Ehk on aeg küps küsimaks Terry Eagletoni eeskujul: Mis on ikkagi kirjandus?

Sealjuures tasuks aga meeles pidada, et kindla keskme (definitsiooni) puudumine ei tähenda, et viimast poleks kirjanduses üldsegi olemas. Kirjutajad, kes soovivad, et neid loetaks, teadku ise, et ainus, millega nad lõppkokkuvõttes mängivad, on oht kaotada täielikult oma hääl liigsest üksinda rääkimisest. Lugejad (ka kirjanduskriitikud), kes aga arvavad, et nende kirjanduskaanon on see autentne (ainuõige), võtku endale rahulikult aega mõtlemaks veel kord… Äkki peitub probleem kuskil sügavamal?

Kuigi lugemiselamus võib avalduda täiesti ootamatutes kohtades, ei tähenda see, et selle leidmisest piisab. Hea koolipoisi kombel võib igaüks õpitut korrata, kuid just küsimuste esitamine viib kirjandusele veidi lähemale. Eesti kirjanduses (aastal 2010) on, mida otsida. Ka minul on need otsingud pooleli, sest võib-olla enda lollus ei lasegi veel kõike näha.

CAROLINA PIHELGAS

Mõnusat lugemist oli eelmisel aastal nii luules kui proosas, uus kümnend algas üsna lennukalt. Proosaraamatutest läks kõige enam korda Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, mis oli tõeliselt haarav, empaatiliselt kirjutatud ja soe raamat. Nii Mehis Heinsaare, Maarja Kangro kui Urmas Vadi asju on rõõm lugeda ja tore on see, et lühiproosa ja näitekirjandus on viimase paari aastaga võrreldes jälle kosunud ja hoogu sisse saanud.

Luulet oli nii tublit, keskmist kui ka vana head. Mitmekesisusega torkas silma pigem tõlkeluule (mida võiks muidugi alati rohkem olla, aga asi seegi). Sedapuhku annab seal tooni jaapani jõujoon – ilmusid ju nii Ikkyū Sōjuni, Tanikawa Shuntarō kui ka Fujii Sadakazu tõlkekogud. Samuti Andres Ehini ja Fujitomi Yasuo kolmkeelne raamat “Kuitund”, kus vastastikusest mittemõistmisest on saanud loovuse allikas. Jaapani kirjandusega suhestub ka Kalju Kruusa keeletundlik ja siiras luulekogu “tühhja”, mida pean läinud aasta parimaks raamatuks, ning kaudselt ka Künnapi-Rooste-Sinijärve “Eesti haiku”. Debütantidest jäid silma Helena Läksi luulekogu “Helena läks” oma mängleva keelekasutusega ja Siim Nurkliku teravtõsine tekst “Kas ma olen nüüd elus”.

Mida veel? Värske Rõhk on suureks kasvanud – nii mahult kui tasemelt – ja uuest aastast on seal ka tõlkerubriik. Ninniku Raamatukogu ärkas taas ellu ning lugemisaastast on sujuvalt saanud kultuuripealinna aasta.

AARE PILV

Normaalne aasta, mitte just ülirikkalik, aga siiski täitsa maitsvate viljadega. Metatasandil pühendati palju tähelepanu lõppenud kümnendi selitamisele ja vist jäädi nii või teisiti ikka nõutuks. Eks aeg näitab, oma hoiakut olen Loomingu mõttevahetuses juba väljendanud (ja leian Väljataga reaktsioonid sellele vaid osaliselt põhjendatud olevat). Hetkiti näib, et kümnendite laineteooria peab paika, ka üldises ühiskondlikus plaanis (Ansipi stagna, milles “40 kirja” rolli mängis näiteks “Ühtne Eesti”). Mulle näib, et ka 70ndate kirjandusele vaadati 80ndate alguses samamoodi tagasi, nähes seal küll üksikuid eredaid tähti (tollal Üdi, nüüd fs), kuid üldplaanis midagi mõõnataolist. Üks komponent, mis muljet sellisest paralleelist veelgi süvendab, on see, et uued tulijad kriitikas on veenvamad kui uued tulijad kirjanduses; ja neile kriitikuile on omane teatav (rohkem või vähem põhjendatud) objektivismikalduvus koos jõulise hinnangulisusega. Kui tollal kerkisid esile selgete hinnangutega lingvistidest kriitikud, nagu Hennoste, Sang või Uibo, siis nüüd on ilmunud näiteks Mihkel Kunnus, Meelis Oidsalu või Johanna Ross – kõik üsna erinevad kriitikuisiksused, kuid näiteks Rossi kartmatus resoluutne olla on silmatorkav, Kunnus lähtub teatavast sõgedast tervemõistuslikkusest (mis mulle imponeerib hoiaku poolest, kui ma temaga ka alati nõus pole) ning Oidsalu tuli aasta lõpus Sirbis välja seisukohaga, et kunstiteose objektiivne hindamine on võimalik (seda küll eelkõige teatriga seoses, aga ta on hakanud ka kirjandusarvustusi kirjutama). Mulle näib, et vahepeal tooniandvaks kujunenud subjektivism ja relativism enam nooremalt kriitikutepõlvkonnalt tuge ei saa (millest mul on ühest küljest kahju, sest sügaval sisimas ei usu ma objektivistlikult arbiiterliku kriitika sisse, teisalt tundub see hoiakumuutus ikkagi heuristiliselt põnev ja mingis mõttes teraapiline).

Mis veel – Tartu Uus Teater on muutunud oluliseks heade värskete draamatekstide ajendiks ja külgetõmbajaks (Aas, Keil, Põllu, Vadi) ning on seda loodetavasti ka edaspidi.

Ja aasta 2010 on märkimisväärne ka selle poolest, et lõpuks on täielikuna kättesaadavad nii Madis Kõivu “Studia memoriae”-sari kui ka kõik Kõivu näidendid – tähtsad tekstikorpused.

KAIRI PRINTS

Ma pole veel üle saanud lapseeas eesti (täiskasvanute)kirjandusest tekitatud traumast. Ma armastan väga eesti nõukaaegseid lastekirjanikke: Eno Raud, Robert Vaidlo, Heljo Mänd, Olimar Kallas, Jaan Rannap, Asta Kass, Leelo Tungal, Uno Leies jt, aga ühel hetkel said lasteraamatud otsa ja tuli emme-issi riiulid ette võtta. See oli hetk, kus ma sain aru, et täiskasvanud võtavad maailma tõsiselt. See oli esimene valus usalduse petmine. (Hiljem koolis kohustuslikku kirjandust lugedes häiris see tõsidus mind edasi. Kõige hirmsama elamusena mäletan Vilde “Mäeküla piimameest”. Mul tulevad siiani külmavärinad, kui seda raamatut kuskil näen.)
Seda kogemust võib võrrelda näiteks mõnevõrra hiljem loetud Blaise Pascali raamatuga “Mõtted” – maailma kirjeldatakse ilusamini, kui ma kunagi oleks uskunud, et üldse võimalik on, ja siis kasutatakse tekkinud usaldust ära ja üritatakse kott pähe tõmmata ja auku ajada.
Eelmisel aastal lugesin ma eesti kirjandust väga vähe. Isegi mu gallupivastustes osutusid valituks raamatud, mille autor on küll eestlane, aga pealkirjas leidub ohtralt vene nimesid (näiteks Vladimir ja Vassiljev, Kazimir ja Bubõr). Ma armastan absurdi, veel rohkem armastan rõõmu. Eesti kirjandus kardab rõõmu – naturalism ja psühholoogilised siseheitlused paistavad olevat ainuvõimalikud viisid oma inimeseksolemist tõestada. See tõestamine mind eemale tõukabki. Tõe otsimine ja tõe tõestamine on minu arvates nonsenss, mida tõsiseltvõetavuse kui tarkuse sünonüümi illusiooni armunud inimesed tõsiste nägudega tõe pähe võtavad.
Ega ma nüüd eelmise eesti kirjandusaasta kohta midagi öeldud saanud. Ise olen loll, et iga tõsise moega eesti uudisteose najal pisikest Mäeküla piimameest oma kuivetunud keha ja kangeks jäänud konte kõlgutamas näen. Aga kavatsen areneda. Voodi kõrval kohevarstiloen-hunnikus on mitu 2010. aasta eesti uudisteost ootamas.

BIRK ROHELEND

Viimasel aastal olen palju mõtisklenud praeguse eesti kirjanduse jõuetuse üle. Mulle näib, et suur osa nii intelligentsemale kui ka laiale publikule orienteeritud teostest tammub ühe koha peal: otsitakse turvalist maandumisrada, ei juleta katsetada, kardetakse kriitikat ja loodetakse armuandmisele. Küsimused, mida kirjanikud teostes küsivad, mõjuvad kohati kuidagi väikeselt/väiklaselt, nagu ka vastused, mida nad oma küsimustele pakuvad. Lokkav künism, mis tundub kohati suisa uue religiooni mõõtmeid võtvat, mõjub väsitavalt ja nüristavalt. Sellele vastanduv mõõdutundetu ilukõnelemine halvab samuti meeli. Kui me tõesti usume, et “tänapäeval saab igaüks avaldada mida iganes”, siis miks ikkagi ilmub nii vähe tõeliselt eristuvaid teoseid? Keerulistest, mõtlemist ja analüüsioskust nõudvatest probleemidest vaadatakse mööda, lihtsam tundub sorida naabri prügikastis. Ka kirjandus on muutunud üldise kiirtarbimise üheks osaks, kõik on sõnadena kirja pandud ja pärast kõige viimast punkti polegi millelegi tagasi vaadata, kirjanik on kõik ise välja öelnud ega ole lugeja jaoks midagi avastada jätnud. Autori surma asemel on saabunud hoopis kirjanduse surm, teose sisuks ongi sageli autor ise ja tema lõputud minakogemused, lugeja on surutud sõbra või ärakuulaja rolli, terapeudiks, kellelt oodatakse vaid peanoogutamist. Igatsen allteksti ja iroonia, erinevate tõlgendamisvõimaluste järele; nende asemel pakutakse mulle lõputuid kirjeldusi. Samal ajal on see lapsesuu-tendents nii jõuline, et kohati ei oska ka kirjanikud ise enam lugeda. Kiirkirjandus on analüüsisoolika rudimendiks kärbatanud ning see, mida ei öelda otseselt välja, saab äkitselt kirjandusteose möödapääsmatuks puuduseks, kuigi oli kunagi peamiseks eesmärgiks. Ilmselt ei hinnata enam Laurence Sterne’i sõnu: “Tõelisim austus, mida sa saad lugeja mõistusele avaldada, on töö sõbralikult poolitada ja jätta ka temale midagi kujutleda.”

JÜRGEN ROOSTE

Kui katsusin Vikerkaare saadetud nimistust välja peilida oma valiku, jäi sõelale ca20 raamatut, mida oleks põhjust uuesti lugeda, teistele edasi laenata, mõne sõnaga kuskil seletada või kiita. St ikka väga palju. Ma arvan, et see ongi see, kui eesti kirjandus praegu täie kopsumahuga hingab.

Mis siis, et olud ei tundu soodsad, kirjandus ise näib sest lausa kosuvat ja kasvavat. Kuigi see suure romaani ootuse urin on ikka kuskil õhus. Aga urisejaile võib pakkuda Traati, ja kel hammas peale ei hakka, neile Hargla suurepärase sarja avalööke… Suure romaani kirjutamine on ikka suur töö, ja Eesti Vabariik on külm ja pime koht, kus igaüks seisab enda eest, või umbes nii. Lapsi tuleb kasvatada, ja tööd teha isegi. Tore oli näha noorema proosa võidukäiku: Heinsaar-Kangro-Pilv-Sommer-Vadi.

Aga ma vaidlen vastu ka neile, kes ütlevad, et luuleaasta oli viletsam. Lihtsalt see põlvkondlik nägu oli ehk kirjum, hüplikum. Ent: mul on kahju, et kultuurkapitali žürii ei tõstnud esile Kalju Kruusa luulekogu “Tühhja”, minule oli see aasta olulisim raamat, õbluke, hästi tõsine, hästi läbimõeldud, valus ja isiklik. Kui debütantidest keskit kõrvale vaadata, siis vahest Helena Läksi “Helena läks”.

Lisaks neile oli veel jaokaupa igasugu põnevaid leide, Perviku “Matlena teekonnast” Indrek Koffi “Eestluse elujõuni”, ja tagasi peatuspaigaga Ene Mihkelsoni “Tornis”, ja muidugi aastalõpul ilmunud, imeilusad ühe-võtte-raamatud Sulev Ollilt ja Hando Runnelilt, see oli ka nagu värske tuuleiil. Ühesõnaga: mingis mõttes jätkub sääraste kummaliste, žanriotsinguliste raamatute aeg, mis on ju tore.

Lisaks kummalisi fenomene: erinevad kirjandussündmused Tallinnas ei söönud üksteist ära, kirjanduslikud kolmapäevad, Cabaret Interruptus, luule- ja kirjanduslised klubiõhtud linna sööma- ja joomapaikades, raamatupoodides, Uues Maailmas, Telliskivis, soojal ajal ka Kadrioru seltsikas. Vahepääl oli see kõik lausa liiast. Aga siiski ilus, tegi siukse suure ja pärislinna tunde.

Mulle ei meeldi päriselt, kui “kirjanduselu” kirjanduse kõrvalt halvustatakse. Esiteks see suuline traditsioon, lugude ja luuletuste ettekandmine, on pikaajalisem ja sügavamgi kui me õbluke kirjutet kultuuri jälg, see kõrvadega vastu võetav vorm on kirjandusel alati olnud. Teiseks loob see tänases, kus kirjandust kajastav meediaosa on õbluke paarlehekülg lehesabas, üks raadiosaade, ja muidugi kultuurimeedia + kirjandusblogid, ka mingi muu, alternatiivse pinna, kus kirjandus ja inimene saavad kohtuda. Nägin mõnd aega tagasi, kuidas noorte luuletajate Juulius Juurma ja Helena Läksi õhtul tekkis publikust ligi pooletunnine autogrammisaba; mitte et inimesi massis oleks olnud, aga pääle õhtu kuulmist tahtsid nad ka neid raamatuid lugeda ning autoriga paar sõna rääkida.

Iseasi, kas kirjanikul ja kirjandusel endal seda “kirjanduselu” vaja on, aga inimesel kui sellisel vist küll.

JOHANNA ROSS

Minu läinudaastane kirjanduskogemus erineb varasemast juba seetõttu, et kuulusin kultuurkapitali auhinnažüriisse, mis pidi vaagima kõiki uusi kodumaiseid teoseid. Selline kiirendatud tempos ja kõrgendatud rõhu all lugemine oli isiklikus plaanis põnev kogemus; mulle olulises proosavaldkonnas leidus seekord õnneks palju teoseid, mille üle eraldi võttes siiralt rõõmustada võis. Kogumuljena torkas aga teravalt silma see, mil määral on kogu kirjanduse vallutanud esimene isik. See pole muidugi viimase aasta nähtus ning käib kaasas ilukirjanduse üleüldise nonfiktsionaliseerumisega, aga just nüüd voolas karikas üle ääre ning kõikvõimalike minade müriaad osutus täiesti kurdistavaks. Seda ei tasu muidugi tõlgendada puhtalt autorite egotsentrismina, kuigi mõnes mälestusteoses ka niisugune tahk esile tükib. Mingil määral kapseldav see aga on. Halastamatu kriitik Mihkel Kunnus heidab noorkirjanikele ette, et aimatavgi sisemaailm kipub nende teostes olema üksnes peategelasel, kogu muu inimkond jääb üksnes kulissiks; mingi sellesarnane suundumus paistaks justkui välja ka “vanemas” proosas. Teisalt on vähemalt sama tähtis või veelgi tähtsam peaaegu vastupidine aspekt: subjektiivse ekslikkuse kaitsevarjus võib öelda ükskõik mida, seda peaaegu et põhjendamatagi. See on ju nagunii vaid üks arvamus tuhandetest.

Vähem hinnangulises toonis: kui teinekord on juttu luule proosastumisest kui üldisest tendentsist, siis kirjeldatut võiks vahest nimetada proosa luulestumiseks, võttes arvesse, et traditsiooniliselt peetakse lüürikale omaseks suuremat subjektiivsust ja autorimina värelustele keskendumist. Keerde võib siin arutluskäigule peale tõmmata mitu – kultuurkapitali proosaauhinna sai küll niisugune minakeskne novellikogu, luules seevastu tunnistati parimaks (vahest just sellepärast) raamat, kus jäädvustatakse rangelt teisteväljaütlemisi. Ka vabaauhinna pälvis vägagi poeetilises laadis dokumentaalproosateos, kus räägitakse suure sisseelamisega just nimelt teistest.

JAAK URMET

Hämmastav, aga nii see on – omateada olen küll elanud 2010. aastal planeedil Maa, Eesti Vabariigis, aga seekordse Vikergallupi nimekirjast olen läbi lugenud ainult ühe teose. Selleks on Ervin Õunapuu “Eesti gootika. Lauavestlused”, ja sedagi lugesin ainult seetõttu, et Eesti Päevaleht tellis arvustuse. Läbilugemist ei kahetse – see on väga hea raamat. Ülejäänuist olen mõnegi kohta üht ja teist kuulnud ja lugenud, aga sellele ei saa loomulikult rajada hinnangut, pinisegu kõhutunne mida tahes.

Küll aga ilmus minult mullu viis raamatut, mida kõiki sai suure hoolega kaante vahele mõõdetud ja kaalutud. Peale selle olen suure osa ajast viibinud mõttes 70–50 aasta taguses eesti kirjanduselus, sellega tegeldes nii kirjandusuurijana kui ka inimesena. Nii et pole vaja selgitada, kuhu aeg kulus ja miks tänapäeva teoste jaoks pole jaksu jagunud.

Kuigi Vikergallup memuaristikat ja esseistikat ei hõlma, nimetan mõned mullu ses vallas ilmunud teosed, mis mind kaasa haarasid: Maie Kalda “Debora ja vennad”, Hellar Grabbi “Seitse retke isamaale”, Heinz Valgu “Pääsemine helgest tulevikust”, Mart Juure “101 eesti popmuusika albumit”, Tiit Kändleri “Selles tarkuses näha süsteemi”. Esimesed kaks on kirjandusloolised, viimase kolmega harisin üldist teadmistefooni. Näiteks pärast Kändleri raamatu lugemist on mul selge pilt, mis on teadus ja mis on igormangide ja pendliendlite sonimine. Kas see on kõigil kirjanikel-intelligentidel selge? Peab olema.

Paistab, et olen tüüpiline eesti mees, keda kaasaja ilukirjandus eriti ei meelita ning kes otsib vaimule rahuldust populaar-teadusest ja mälestustest – kirjandusest, mis “räägib sellest, mis tõesti on/oli”. Ju olengi, jah, selline eesti mees. Siiski, seekordsest nimekirjast tekitavad mus huvi näiteks Kalju Kruusa, Indrek Hargla ja Tommyboy teosed. Küll elu nad mulle ükskord ette toob, ja kui ei too neid, siis toob midagi muud. Üldse, millised on meie, tänapäeva eesti kirjanike teadmised oma kirjandusklassikast? Kas “Tõe ja õiguse” kõik viis köidet on loetud? Vildest ja Aadu Hindist ma ei räägigi. Tunnistan, et mul on siin puudujääke. See on mu masterplan tulevikuks.

Rõõmustan ka ühe kordustrüki üle: lõpuks ometi ilmus uuesti Kivirähki “Pagari piparkook”. Kui kaua me seda ootasime!

SVEN VABAR

Parima raamatu – Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” – valimine polnud just kerge, sest ka Viivi Luige “Varjuteater”, Mehis Heinsaare “Ebatavaline ja ähvardav loodus” ning Aare Pilve “Ramadaan” ei olnud kehvemad. Samuti mitte Viivi Luige ja Hedi Rosma vestlusteos “Ma olen raamat”, aga see vist Vikergallupi tingimustele ei vasta, nimekirjast ma seda ei leidnud. “Kolm yksiklast” on tõesti kena üllatus. Minu jaoks on see luuletaja Sommeri proosadebüüt tema parim raamat – niisama nagu prosaist Heinsaare debüütluulekogu “Sügaval elu hämaras” meeldis mulle veel rohkem kui ta jutukogud ja romaan.

Parim debüüteos oli minu jaoks “Rohujuurte juures”. Maarja Pärtna on nagu Tartu fs, või õieti François Serpent ja tema “Valgete kaantega raamat”. “Rohujuurte juures” on ulmelise üksinduse, ärevuse ja noore (elu)tarkuse luule. Linnaluule. Pärtna oskab hästi keskkonnas sees olla, ümbritsevat tähele panna.

BERK VAHER

Selgus, et ikka veel korra-paar saan Vikergallupis osaleda. Mida siis seniöeldule lisada?

Ikkagi tajun erinevust Tallinna ja Tartu või pigem siis Tallinna ja Lõuna-Eesti kirjanduste vahel – läinud aastakümmet, aga ehk enamatki hõlmavalt. Tallinna kirjandus on asisem, argisem, kaasaega ja lähiminevikku kinnistunum, groteski kaldudeski realistlik, olmepoeetiline, ratsionaalne, irooniline; Tartu/Lõuna-Eesti kirjandus keskendub enam süvamälule ja salateadvusele, oma- ja hämarilmadele, ka keelemüstikale. Paratamatult (?) on teine mulle sümpaatsem, aga väärt teosteni võib jõuda mõlemas; mullu, “poeediproosa aastal” olidki märgiliseks vastavalt Maarja Kangro ja Lauri Sommeri teosed.

Erandeid mõistagi leidub; ehk seetõttu, et kirjanik liigub nii füüsiliselt kui vaimselt “pooluste” vahet (Aare Pilv); või seetõttu, et ta sai teoseks impulsi hoopiski väljastpoolt seda ruumi (“Ramadaaniga” jällegi Aare Pilv); või mõlema ja veel mingisuguse sisemise rahulolematuse, isegi meeleheite tõttu, mis sunnib oma kohta otsima või seda kohta looma, nii et peaaegu kõik nood võimalused saavad läbi mängitud ja enesesse setitatud. Nii võib kõnelda Urmas Vadist, kes on viimase paarikümne aasta uustulnukaist ehk kõige suurema muutuse läbi teinud, kirjanikuna enim küpsenud. Aga pakungi siis Vikergallupis aasta parimaks ta “Kirjad tädi Annele”, mille Kulka žürii mõistetamatul kombel ära unustas. (Öelge veel, et proosale ei tehta liiga – kuigi 2010 on üldiselt kuulutatud pigem proosa- kui luuleaastaks, oli proosanominente Kulka preemiale ikka teistest vähem!)

Mis luulesse puutub, siis sugenes oluline arutelu – mis üleüldse on luule? Kas iga murtud ridadega murekiri on luuletus? Üks karmimaid kahtlejaid oli Joel Sang; kahjuks lörtsis ta oma kahtluse ära, juhtides žüriid, mis pidas Indrek Koffi püsiväärtuseta naljaraamatut aasta luuleteoseks. Oli hetkeks küll tore ja mõtlemapanev lugemine, jah, aga Facebook pakub iga päev samaväärset või mõjusamat. Kui “Eestluse elujõust” on ametlikult luule, siis pole enam miski luule. On vaid jäänud mõned poeedid, kes valdavad luulekunsti, aga kes seda happening’ide ja readymade’ide kultuuris veel hinnata oskab? Ning kampaania korras “uussiiruse” väljakuulutamine ja “uussiiraste” autahvli koostamine vaid tõestab mu jaoks, kui palju võltsi on luulesse siginenud…

Et vanasiirust on võimalik tekstimängudega mällusööbivalt ühendada, tõestas Siim Nurklik. Talle parima uustulnuka nimetus.

Vikergallup
Eesti kirjandus 2009

Küsisime 36 arvustajalt, saime 24 vastust.

Parimaks 2009. aastal ilmunud UUDISTEOSEKS pakuti lausa viitteist raamatut. Kolm vastajat eelistasid Jan Kausi romaani “HETK” (Tuum) ja täpselt niisama paljud Hasso Krulli luulekogu “NELI KORDA NELI” (Eesti Keele Sihtasutus). Tõnu Õnnepalu raamatud “Paradiis” ja “Kevad ja suvi ja”, Arne Merilai romaan “Türann Oidipus”, Olavi Ruitlase romaan “Naine” ja Triin Soometsa luulekogu “Varjatud ained” kogusid igaüks kaks häält. Korra nimetati Nikolai Baturini romaani “Delfiinide tee”, Jan Kausi raamatut “Miniatuurid”, Mart Kanguri luulekogu “Kuldne põli”, Kalev Kesküla miniatuurikogu “Elu sumedusest”, Tiina Laanemi romaani “Sidrunid ja siilid”, Andi Meistri romaani “Valgus olematus aknas”, Veiko Märka luulekogu “Põletada pärast lugemist”ja Jaan Pehki luulekogu “4”.

Parimaks DEBÜÜDIKS pidasid kuus kriitikut Mart Kanguri luulekogu “KULDNE PÕLI” (Koma) ja viis Triin Tasuja luulekogu “Provintsiluule”. Kahe vastanu toetuse pälvisid Jüri Kolgi luulekogu “Barbar Conan peeglitagusel maal” ning Berit Renseri ja Sirje Toomistu reisiromaan “Seitse maailma”. Üks hääl jagus J…metsa luulekogule “Teiste sõnadega”, Enn Kasaku romaanile “Vaba pattulangemise seadus”, Triinu Merese luulekogule “Lagunemine”, Nirti romaanile “Ja anna meile andeks meie võlad…”, Robert Randma romaanile “Sigaret” ja Inno Tähismaa romaanile “Tüdrukute klubi”. Kolm arvustajat ei soovinud ühtegi debüütraamatut esile tõsta.

VAHUR AFANASJEV:

Tore on näha muutusi, isegi kui need on koledad. Eesti kirjandus on nüüd õhku täis nagu kärnkonn, iseendast suurem ja lõhkimineku piiril.

Hulk kirjatundjaid on avastanud, et kirjanduslikku teksti saab valmistada kodustest vahenditest. Elulood, reisikirjad, äratrükitud veebipäevikud… Õieti on vahva, et selliseid asju tehakse – vahetust kogemusest loodud teosed kõnetavad lugejat rohkem kui kirjandusteadusliku taustaga ilukõnelev häma.

Me oleme Ameerikale järele jõudnud. Kui miskit sünnib, kirjutatakse sellest raamat, ja kui ei sünni, kirjutatakse raamat selleks, et sünniks. Tõsielu ja tänapäev on meie kirjandusse sisse murdnud, ja ka vastupidi. Sestap loen aasta kõige kõvemaks debüüdiks Inno Tähismaa tõsielujutustuse “Tüdrukute klubi” – erutav nagu netiporno ja siiras nagu sittumine.

Muutused on toredad, aga kole pohmelus juba terendab. Varsti jõuab nii kirjanikele kui lugejatele kohale, et siiras elukirjandus ei ole veel Tammsaare, ning Tammsaare, tema on ammu surnud.

OTT HEINAPUU:

Muidugi on tore, et ilmub nii palju heade inimeste raamatuid, mida põhimõtteliselt lugeda tahaks – kas või sellepärast, et teada saada, millest nad viimasel ajal mõelnud on, kui nendega rääkida pole saanud. Samas ilmuvad need raamatud nii väikeses tiraažis, et neid ei pruugi kätte saada, kui just eraldi jahtima ei lähe. Ja kui ainult teaks, kuhu jahtima minna – kuigi olen läinud aasta jooksul raamatupoode võrdlemisi tihti kylastanud, sain alles Vikerkaare toimetuse saadetud nimekirjast aimu, et on ilmunud õige mitu muu hulgas ka mulle suunatud teost.

Vahest olen ma liiga nõudlik klient, et eeldan agressiivsemat reklaami? Võib-olla läheb olukord eesti ilukirjanduse reklaamimisega edaspidi veel halvemaks, kui võtta arvesse, et mitu kirjastust pani läinud aastal pillid kotti ja sellega suurenes tõenäosus, et eesti kirjanik annab oma raamatu välja põlve otsas ja myyb seda samuti sealt. (Muide: tahab keegi lugejatest minu luulekogu? Helistage või saatke e-kiri, lepime kokku.)

Äkki polegi kaugel aeg, kui eesti keeles ilukirjandust kirjutavaid inimesi on rohkem kui eesti keeles kirjutatud ilukirjanduslikke raamatuid lugevaid inimesi? (Eriti kui lugeda eesti ilukirjanduse hulka kõik internetis leiduvad eestikeelsed salmikud ja pidevalt täienev harrastajate värsiantoloogia Poogen.)

Kui eesti kirjandust käsitada inimesi pidi, on tegu vist pigem reaalse seltskonna kui Benedict Andersoni “kujutletud kogukonnaga”. Kas olukord muutuks palju, kui istuksime koos 1000 liikmega Facebooki kasutajagrupis “Eesti kirjandus” ja seal vahetaksime oma PDF-formaadis teoseid ja nende arvustusi? Grupist väljapoole jäänutele ning alalhoidlikke lugejaid teenindavatele raamatukogudele võiks eesti ilukirjandust muidugi edaspidigi myya, eelistatavalt piraadikindlamas paberformaadis. Mõni ju tahab aeg-ajalt lugeda ka midagi peale tavapärase Kiviräha, Kenderi, elulooraamatute või “Minu välismaa”-sarja raamatute.

PEETER HELME:

Loetud teoste seast tõusevad mõned asjad selgemini esile kui teised. Osalt on asi autorite kunstimeisterlikkuses, osalt aga selles lihtsas, omamoodi neetud ja eos objektiivsust välistavas tõsiasjas, et mõni raamat tuleb lugejale kätte just õigel, otsekui tellitud ajal ning tekitab kohe palju suurema hingeliigutuse, kui ta mõnel muul hetkel suudaks või kui mõni teine samal ajal loetud raamatu teeb.

Sügavaima mulje jättis Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, kuid on veel palju teisi, mis pole sugugi nõrgemad ega kehvemad: Holger Kaintsi “Lennukivaatleja” on väga andekalt komponeeritud teos, Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” on väga kaunis, Asta Põldmäe “Kirjad pääsukestele” erakordselt lummav ja nii edasi ja nii edasi. Aga Kesküla teost lugesin just õiges olukorras, just õigete ootustega ja see jääb ilmselt minu jaoks kõige elavamalt meenutama eesti kirjandust aastast 2009.

Debüüte lugesin vähem kui varasematel aastatel ja nendega on raskem. Enn Kasaku “Vaba pattulangemise seadus” näiteks jäi originaalsele ideele vaatamata pooleli, sest minu ja autori huumorimeel on ilmselt liiga erinevad. Meelde aga jäi Triin Tasuja luuledebüüt. Kuigi on selge, et tegu ei ole veel päris küpse autoriga ning tekstid kipuvad kohati laiali valguma ja liiga üldsõnalisteks jääma, oskab “Provintsiluule” siiski veenvalt edasi anda ängi ja nukrust. Ootan Tasuja küpsemist ja tihenemist, et ta mitte ainult ei valaks oma hinge paberile, vaid et sünniks tõeline Dichtkunst – saksa keeles “tihekunst”, eesti keeles “luule”.

MARI KLEIN:

Luuleaasta oli taas romaaniaastast tugevam. Üsna ühtlaselt – Heinsaar, Hirv, Ilmet, Kaldmaa, Kaevats, Õnnepalu –, nii et kedagi esile tõsta ei tahakski. Kui välja arvata Doris Kareva kogu “Deka”, mis 2008. aasta lõpus ilmudes kuidagi pisut kahe aasta vahele vajus. Mullu suvisel folgipeol avastasin enda jaoks Kristiina Ehini, aga “Emapuhkusest” enam puudutavad mind tema eelmised kogud.

Nii on eredamad laigud ses kirjandusaastas siiski hoopis romaanid, eesotsas Tiina Laanemi “Sidrunite ja siilidega”, mis täitis pisutki tühimikku hinges ja poes noorte, aga mitte enam verisulis, vaid teatava elukogemusega tänapäeva (mõtte)reaalsust kirjeldada suutvate autorite teoste koha pealt, kus valitseb kõige karjuvam puudus.

Noortest tasub mainida debüteerijaid Berit Renserit ja Terje Toomistut, kes on suures reisiraamatute buumis kirja pannud ühe omalaadselt lennuka loo, mille käsitlemisel tuleb, tõsi, ettevaatlik olla, eriti kui arvesse võtta, et see satub rohkem noorte kätte, kes ei pruugi ehk tajuda üldises memuaarinduses selle romaanilikkust…

Mööda ei saa minna Aita Kivist, kelle uut novellikogu sai oodatud pikisilmi, ja see tasus end ära. Mainimist väärivad Milvi Piir ja Ketlin Priilinn. Tore on, et Heino Kiige ja Erik Tohvri kõrval on hakanud (taas) kirjutama ka pisut nooremad mehed: lisaks tuntud headuses Õnnepalule ja Harglale ning kirjanike karjatajale Kausile ka Leo Kunnas, Tamur Kusnets, Robert Randma, Maniakkide Tänav.

Värvikust pakkus kirjandusaastale kindlasti igihaljas naise-mehe teema, seekord Ruitlase ja Merca käsitluses.

Ja kuigi Vahtre-Ulmani stsenaariumi ma veel lugenud ei ole, julgen filmi vaatamise põhjal öelda – see paitab kindlasti minu isamaalist hinge.

Nii et kui ka päris tõsist ahhaa-elamust ehk ei meenugi, pole olukord nii lootusetu ühti.

IGOR KOTJUH:

2009. kirjandusaasta lõpus tekkis tunne, et kaasosalised ootasid, millal ta ometi jõuab ühele poole, et saaks juba suunata mõtteenergia arvustama viimase kümnendi arenguid. Arvatavasti seetõttu polnud läinud aasta eriti särav, kuigi häid raamatuid ilmus, oma paarkümmend tükki ikka.
      Minu jaoks oli sel aastal veel üks sügavam tähendus. Nimelt tundub, et just 2009. aastal on käivitunud olulised protsessid, tänu millele muutub eestivene kirjandus järjest enam eesti kirjanduse mõtteliseks osaks. Eelmistel aastatel on eestikeelses ajakirjanduses (eriti Vikerkaares) avaldatud järjekindlalt tõlkeid uuemate eestivene autorite loomingust, nüüd aga tunnevad selle vastu huvi juba ka akadeemilised ringkonnad, kus tegeldakse eesti kirjanduse õpetamisega. Eestivene kirjandusel kindlasti on sisu, mis väärib tõsisemat lähenemist, mitte ainult ilusaid loosungeid.
      Muuhulgas tõi 2009. aasta eestivene kirjanduses esile põhimõttelise vastuolu erinevate esteetikate vahel: blogilik minakogemuse kirjeldamine vspostmodernism. Eestikeelses kirjanduses on praegu “uue siiruse” võidukäik, mida on täheldatud Venemaal kümnendi alguses (Kirill Medvedev). Kuid kümnendi lõpus on postmodernism nii Venemaal kui Eesti venekeelses kirjanduses tasapisi tagasi tulnud, nüüd juba küpse nähtusena.

JÜRGEN ROOSTE:

2009. aastat iseloomustavad mu jaoks väga tugeva oma käekirjaga, väga sisendusjõuliselt, tundlikult kirjutatud lühiproosa- või proosaluulevormid. Kolm raamatutäit oivalisi miniatuure: Kaus, Kesküla, Põldmäe (servapidi kuulub siia ka miskipärast kole alahinnatud, aga osavasti kirjutatud Wimbergi “Pille-Riin”). Võib-olla isegi kogu kirjandusloo plaanis on need kolm raamatut seni omas žanris vägevaimad, ja siit aimad kuidagi ka ajavaimu – säärane nõtke, poeetiline, laastulik vorm sobib moodsale töötavale kirjanikule; selle jaoks on võimalik võtta veidi aega, erinevalt mastaapsemast proosast, mis eeldab pikemat pühendumist. Aasta parimaks nimetaksin ses valguses Kausi “Miniatuurid”, mitte et see oleks paremini ja vägevamalt kirjutatud kui teised, aga see puudutas mind isiklikult kuidagi rohkem, st sääl on asju, mida ma otse jagan, kus ma ise olen kohal olnud, sääl on need filosoofiliselt ja poeetiliselt avatud või tekstiks sulgunud. Aga Kesküla ja Põldmäe on sama võimsad, hoopis teisel moel ja teistsugustes lugudes muidugi…
      Kui pikemast proosast kõnelda, siis põnevamad olid sotsiaalpsühholoogilised laborikatsed: Kaints (ühe Eesti ühiskonnast kõrvale jäänud subkultuuri davidlynchilik vaatlus), Helme (külma huumoriga kirjutatud arutlus linlikust bürooinimese-eetikast, õigemini ta puudumisest), Kaus (püüd leida katkevate suhete ja üksilduse ja moraalirelativismi puntras loovaid, humanistlikke pidepunkte), Rohelend (eksistentsialistliku küsimise paigutamine lobedalt kulgeva macho-kirjanduse raamesse), neile lisaks suure-maastiku-mees Baturin, kes jälle poeetilise ja mastaapse ja kirgliku, mõnusalt vormitundliku loo kirjutanud. Ühesõnaga: kui vaadata nelja esimest, siis ei saa just kurta, et tänase Eesti elust ei kirjutataks, ja kaasakiskuvalt, sekka analüüsivaltki. Kaints oli mulle muidugi suurim üllatus, ses loos on midagi erilist, me ruumile ja kultuurile ainu- ja eriomast.
      Jah, aga nagu juba tavaks saanud – eesti keelele ja poeetidele luule kohe sobib, eesti poeesia on raputav ja eluline ja ilus, isegi oma kohatises koleduses. Viiding, Ehin, Teede on kõik tippvormis – kõik nad räägivad elu enese puudutusest, kõlavad peaaegu manifesteerivalt, ilmutuslikult. Neis on jõudu ja väge. Aga mis eriti tore: õrnhingedele, kes poeesiast ülevust ja ilu otsivad, kellele on vaja toda tundepuudutust ja keeleilu – just meesluuletajad on neile seda nüüd vägevalt loonud. Mõtlen siin Heinsaare, Kaevatsi, Krulli ja Õnnepalu raamatuid, mis mind kõik oma hellusega köitsid, ja ehk võib siia kõrvale panna ka veidi kiuslikuma/kõdulembesema, aga siiski luuleusku ja täitsa oma keelemaailmaga mehe Kasemaa.
      Parimad debütandid on mu jaoks kõik luuletajad: Triin Tasuja, Siim Kera ja Jüri Kolk. Kuid esile tõstaks neist stiililiselt eklektilisemat ja läbimõeldumat ja ka veidi vanemat Kolki. “Barbar Conan peeglitagusel maal” on täisväärtuslik luulekogu, sel pole toda debüüdi-varikatust või algaja-vabandust vajagi. Lisaks: ise kuidagi vanemaks ja väsinumaks jäänuna oli mul hää meel, et üks kogu mind ka mõnusasti naerma ajab. Hea huumoriga luulet on ka vaja, see aitab elada.

JOHANNA ROSS:

Viimase aja proosa tundub pisikesevõitu. Raamatud, mis läinud aastast meelde tulevad, on õblukesed ja kaalult kerged, aga mitte ainult seda: ka tekst neis on sageli jagatud väikesteks juppideks, tugevasti liigendatud pealkirjade, tühja ruumi, teiste vormide, illustratsioonidega. (Vähemalt) kaks kirjanikku-literaati on oma saavutused identifitseerinudki miniatuuridena.

Sellega taotletakse nagu mingitmoodi lihtsust, kuigi natuke erinevalt: kui Kesküla ja Kaus nudivad vormi (alla)leheküljeliseks, et tähelepanu liialt kaua pingutama ei peaks, siis Anti Saar hakkab puänteerima peaaegu iga lõiku; Kõomägi pistab sekka pilte (Õnnepalu muidugi ka, aga väheke teistel kaalutlustel); Wimberg võtab lausa kätte ja kirjutab “lasteraamatu täiskasvanutele”, midagi sarnast on öeldud ka Ruitlase kohta.

Suurt osa tulemuseks saadust on mõnus lugeda. Paremad tekstid on sümpaatsed, vaimukad, intelligentselt kirja pandud – igati nauditavad tarbida. Nad kannavad endas ikka veel püsivat ajastuvaimu: fragmentaarsus, distantseerumine, subjektiivsus, iroonia. See nende häda ongi. Õhk (ja interveeb) on sellist asja nii paksult täis, et selle raamatuks kondenseerumine ei ärata enam imetlust. Tõmbad saaduse ühe hooga rindu, röhatad rahulolevalt – ja valmis. Pikemalt hingekurku kinni jääks ja nii vägisi mõtteid tekitaks üksnes miski, mis oleks vahelduseks kavatsetud suurelt, tõsiselt, ehk pisut hardaltki ega häbeneks seda välja näidata.

Suurelt, tõsiselt ja hardalt kipuvad aga asja ette võtma veel üksnes teoreetikud. Proosa väiksus paistab eriliselt silma massiivsete köidete kõrval, mille väljaandmisega hiilgavad mittefiktsionäärid-kirjandusteadlased: Ristikivi päevaraamat, Kiini Underi-uurimus… Olgugi et viimaste olemasolu on iseenesest väga hinnatav, mõjub tekkiv kombinatsioon naljakalt: miniproosa ja maksikirjandusteadus.

JAAK TOMBERG:

Ei tahaks möödunud aastal ilmunud sõnakunsti nii lühidas ruumis hakata vägisi tasapindseks tõlgendama. Loomevoolulised jõujooned jooksevad üle aastapiiride ning sestap iseloomustaks tinglikke väljalõikeid ilmselt lõppkokkuvõttes jällegi vana marxistlik maksiim: äri nagu ikka, maailm ilma lõputa. Selle asemel kasutaksin võimalust osutada möödunud aastal hoo sisse saanud harvanähtavale, virgutavale ja tervitatavale kirjandusloolisele debatile-vaagimisele, mis kokkuvõttetöö minu eest natuke üldisemal tasandil juba suuresti ära on teinud. Pean silmas arutelu nn “nullindate” eesti kirjanduse üle, millest avalikus ruumis on seni osa võtnud vähemalt Tiit Hennoste, Berk Vaher, Mart Velsker, Vaapo Vaher, Jan Kaus, Kalev Kesküla, Piret Viires. Debatt on olnud informatiivne, õpetlik ja huvipakkuv nii kirjanduslooliste kokkuvõtete lõikes kui ka kirjandusteaduslikule pilgule, mis võib siit tabada näiteks tungi veel täienisti settimata olevikulist ruumi kiiresti “ajaloostada”. Omamoodi kümnendi Vikergallup, väga hariv kirjanduspilti puutuv lugemine, mis loodetavasti veel mõnda aega vältab.

JAAK URMET:

Esimene mõte, mis eelmise aasta kirjandusteoste nimekirja vaadates seekord pähe ilmub, on imestusehõnguline: sõnnikut on juba ammu rohkem kui küll – millal need lubatud roosid siis sellel hunnikul õitsema hakkavad? Üksikuid juhuslikke õiekesi ma siin-seal küll näen, aga ju on hunniku enda mõõtmed nii hiiglaslikud, et lausa kõle tunne tuleb peale.

Hea on see, et noorema põlvkonna kirjanikud on kirjutanud mullu kokku rohkem romaane kui näiteks 2006. aastal (Kaus, Peeter Helme, Maniakkide Tänav, Pärnits jt). Hea on ka see, et mõned vanemad kirjanikud kirjutavad romaane (Ruitlane, Hargla, Kunnas, Kõomägi, Merilai jt). Ja mõned kõige vanemadki (Vint, Kõiv, Aimée Beekman jt).

Halb on see, et igast 10 romaanist 7–8 on siiski kirjutanud isikud, kes ei ole kirjandusele eales midagi tähendanud, ei tähenda nüüd ega hakka eal midagi tähendama: juhuslikud autorid, usinad harrastajad, kalkuleerivad halturistid, Kirjanike Liidu grafomaanidest liikmed jts. Enamik vanuselt üle keskea, andes nii eesti romaanile ikka veel liiga vanurlikku ilmet. Pluss rida praegu tundmatuid ja kardetavasti igavesti tundmatuks jäävaid isikuid.

Kvantitatiivselt on romaanide hulk nimekirjas muljetavaldav – 60 tükki! Nagu ei olekski see üks kõige nõudlikumaid ja aegavajavamaid kirjandusžanre! Ju lähtutakse kirjastuspoliitilisest turundustõest: raha toob sisse romaan. Või elulugu. Kui autor veel elulookõlbulik pole, siis romaani ikka “kuidagi saab”. Nii vist pungestavadki kõik romaane kirjutada, isegi poliitilised kaikamehed Tiit Madisson ja Inno Tähismaa on ses žanris mingite kurioosumitega hakkama saanud.

Romaan on ikkagi see, mis määrab kirjanduse taseme, kuulsuse ja rahvusvahelise müügipotentsiaali. Seepärast ma norin. Luule, lühiproosa ja näidendid on kitsaste ringide rõõm. Kirjanduse ja kirjanike elujõu näitaja on pärlite hulk romaanide hulgas. Mis sest, et eesti tänapäeva luule tase on mu meelest Põhja-Euroopa, võib-olla kogu maailma parim. Tipptasemel luulekogusid ilmus ka mullu (Ilves, Märka, Kristiina Ehin, Teede, Pehk, Andrus Kasemaa jt). Aga kogu eesti kirjanduse üldist taset see tippu ei vea.

Rohkem peaksid romaane kirjutama päriskirjanikud, see lükkaks praegu liiga tooniandvad eriktohvrid, milvilembed, elmeväljasted sinna, kus evolutsiooniliselt nende õige koht, ja laseks üldist taset veidi rohkem läbilöögivõimelisena paista.

BERK VAHER:

Ongi mu viimane Vikergallup, 35 tiksub sel suvel täis. Rõõm on astuda ametlikku kirjanduselulisse keskikka, kui saab veel möödunud aasta parimaks hõigata nii vahva avastuse kui Andi Meistri “Valgus olematus aknas”. Pikem selgitus on Loomingu proosakokkuvõttes – nagu ka enim meeldinud debüütteose, Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitsme maailma” kohta.

Proosas on mul endiselt hinges ka Nikolai Baturin, kelle “Delfiinide tee” mitmeid ta loomingu kinnismotiive põnevalt varieerib; headeks üllatusteks olid Arne Merilai “Türann Oidipus”, Holger Kaintsi “Lennukivaatleja”, Asta Põldmäe “Kirjad pääsukestele”… No eks ma tean, et mu maitse preemiajagajate omaga harva ühtib, aga kummastav siiski, et neist kohe mitte ükski Kulka nominentide hulka ei jõudnud. Ent see-eest läksid Tuglase novellipreemiad (Sven Vabarile ja Mehis Heinsaarele) mu jaoks haruldaselt täkkesse. Ja tõtt-öelda tegid ju ka vähemalt kolm neljast Kulka nominendist “isikliku tippmargi” (Kaus, Kõomägi, Kesküla). Õnnepalu raamatutest oli luuleteos ikka meelepärasem.

Ei nõustu hinnanguga, et 2009. aasta eesti luule tase oli kõrgem kui proosa oma; “tuntud headuses” tegijaid oli luules küll rohkem, üllatajaid siiski palju vähem kui proosas. Ega ma samas pole ka möödunud aasta luulet proosaga võrreldaval määral läbi töötanud, eks proosa põhja kogenult hakkasid ka tippude voorused eredamalt silma, kontraste ja otsingukirge (olgu lugejas või kirjutajates) leidus enam.

Kui Sirbis kümnendi luulest kõneldes kurtsin teatava stagnatsioonitunde sugenemist, siis 2009. aasta tõi kummati teatava sulaaimduse. Ajaleheliku “sotsiaalsuse” fetišeerimine hakkab üle minema, tegeletakse taas rohkem hinge ja keelega. Kaas-erakkondlaste küpsemine soojendab ikka südant: lisaks Mehis Heinsaarele olid väga head kogud ju ka Kristiina Ehinil ja Marko Kompusel. Jüri Kolk tegi ergu hilisdebüüdi ning Värskest Rõhust välja kasvanud autorid näitavad aina kirjandusse jäämise märke. Aga ikkagi, klassikat parafraseerides: mis ongi, see on olnud; mis tuleb, alles ees.

Kolleegidele: vananegem väärikalt, ent lupjugem aeglaselt. Ja lugegem üksteise kirjutatut ja kui eesti kirjanduses ikka midagi puuduvat tundub, kirjutagem see.

MAARJA VAINO:

Aastat jääb kurvalt meenutama Toomas Liivi lahkumine. Eesti kirjandusteadus kaotas irriteeriva, omanäolise mõtestaja, rääkimata sellest, et enam ei tule juurde tema ülimalt isikupäraseid luuletekste.

Kuna 2009. aastal kultuuriministeeriumi kirjandusklassika programm avalikku konkurssi välja ei kuulutanud, siis oli mõnda aega hirm, et see programm hääbub ning kirjandusklassikaga seotud tegevused – publitseerimine eelkõige – jäävad vaeslapse rolli. Uusi raamatuid kirjutatakse ja avaldatakse väga palju, aga ehk tasuks aeg-ajalt meenutada ja üle lugeda seda, mida peetakse eesti kirjanduse raudvaraks (või kullafondiks). Vahest tekiks noortel kirjanikuks pürgijatel siis enam tunnetust kirjanduse ja kultuuri järjepidevusest ning ka rohkem enesekriitikat. Minu meelest on mõlemast hetkel pisut puudust. Kirjandusteoseid ilmub palju, kuid huvitavat ja meeldejäävat selles massis on vähe. Kuigi õnneks ikka on ka. Ilmselt jääb 2009. aasta kandma mingil määral Tõnu Õnnepalu pitserit, kelle kaht teost – “Paradiis” ning “Kevad ja suvi ja” on heldelt auhinnatud. Õnnepalu esineb omas tuntud headuses, Jan Kausi kahes teoses “Miniatuurid” ja “Hetk” on aga tunda kvalitatiivset hüpet, edasiarenemist kirjanikuna. Lugemiselamuseks oli ka Loomingus ilmunud Mehis Heinsaare novell “Puhkehetkel”. Novelle ilmus parasjagu, pikemat proosat seevastu väga palju, ja kuigi kirjanduse piiride hajumise tõttu võib paljusid romaanideks nimetada, ei vasta suurem osa neist romaani kui žanri tõsisematele nõudmistele. Iseenesest on tore, et eesti kirjandusse tuleb hoogsalt noori kirjutajaid, usutavasti ja loodetavasti kasvab mõnest aja jooksul ka päris kirjanik.

Eesti kirjandus 2008

Küsisime 34 kriitikult, saime 21 vastust.

Parima UUDISTEOSENA nimetati ka­hel korral fs-i luulekogu “Alasti ja elus” (kirjastus Jumalikud Ilmutused), Andrei Hvostovi proosaraamatut “Võõrad lood” (Tänapäev), Maarja Kangro luulekogu “Heureka” (Eesti Keele Sihtasutus), Kalju Kruusa luulekogu “Pilvedgi mindgi lii­gutavadgi” (Koma), Asko Künnapi luulekogu “Su ööd on loetud” (Näo Kirik) ja Elo Viidingu proosaraamatut “Püha Maa­ma” (Tuum); ühel korral Mart Juure luulekogu “Pane Eesti peale tagasi”, Jaan Kaplinski luulekogu “Teiselpool järve”, Mart Kivastiku proosaraamatut “Kurb raamat”, Leo Kunnase romaani “Gort Ashryn I”, Andres Langemetsa luulekogu “Vooder”, Erkki Luugi “Valitud luuletusi”, Rein Põdra romaani “Juba olnud”, Rein Raua lühiromaani “Vend” ja Jaan Tangsoo romaani “Méduse’i parv”.

Parimaks DEBÜÜDIKS pidas kaheksa arvustajat ANDRUS KASEMAA luulekogu “Poeedirahu” (kirjastus Ilmamaa). Barthol Lo Mejori proosaraamat “Popdada” ja Chaneldiori proosaraamat “Kontrolli alt väljas” pälvisid kolme ning Lauri Saatpalu laulutekstiraamat “Nähtused ja tehtused” kahe kriitiku toetuse. Tamur Kusnetsi romaan “Hundipäikese aeg” ja Jaanika Merilo luuletuskogu “Rütmist väljas” said kumbki ühe hääle. Kolm vastajat ei leidnud ühtki nimetamisväärset debüüti.

PEETER HELME

Täpselt nagu aasta eest, pean ka tänavu tunnistama, et sain Eesti luule lugemisest suuremaid lugemiselamusi kui proosast. Miskipärast arvan, et ma polegi väga üksi väites, et loen rohkem välismaist kui Eesti proosat. See ei tähenda muidugi, nagu ei oleks 2008. aastal head proosat ilmunud. Vahur Afanasjevi “Kosmos” oli igati tore lugemiselamus ja üsna tugev teos oli ka Aita Kivi “Lähedal”. Ka tugevaimaks debüüdiks julgen pidada proosateost – Chaneldiori jutustust “Kontrolli alt väljas”. Teos on küll ebaühtlane, teema on äraleierdatud ja tegevus üsna ootuspärane, kuid autor suudab siiski lugejat paeluda ning kujundada loo lõpu korralikuks narkotripiks, millel on ilmselt niisama palju tähendusvõimalusi, kui on lugejaid.

Luulest tuleb ilma pikemalt järele mõt­lemata meelde kohe päris mitu suurepärast teost – fs-i “Alasti ja elus”, Asko Künnapi “Su ööd on loetud”, Maarja Kangro “Heureka”, Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot”, Andres Langemetsa “Vooder”.

Muidugi on nad kõik erinevad. “Alasti ja elus” on vahest fs-i tavalisest stiilist veelgi morbiidsem, aga ühtlaselt tugev kogu. Asko Künnapi “Su ööd on loetud” kaldub minu maitse jaoks kohati liigselt barokki, kuid on mitmekülgselt nauditav teos, milles teksti kõrval on väga oluline roll ka kujundusel. Kujundus torkab silma ka Maarja Kangro “Heurekas”, mis on sisu poolest hüplik, kuid samas meeldiv, järelemõtlemist, süvenemist ja ülelugemist võimaldav. Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot” kätkeb endas palju, võib-olla isegi liiga palju – teisest küljest ei tee kohati liigagi paljusõnalisele Roostele sisutiinus halba. Vanameister Langemets üllatas aga väljapeetud stiili, täpse keele ja mõttesügavusega.

Võimatu on öelda, kas nimetatud luuleraamatud esindavad mingeid laiemaid laade või stiile Eesti luules. Võib-olla ainult selles mõttes, et nad on keeleliselt tugevad ja iga raamat toob selle autori kreedo selgelt esile. Nii heade luuleraamatute kõrval torkab ainult seda enam silma võrdselt jõulise proosa nappus.

OTT KILUSK

Läinudaastasest kodumaisest lektüürist tuletab ennast tagantjärele ehk enam meelde Kivastiku novellikogu “Kurb raamat”. See tilluke trükis näib üsna selgesti täitvat ilukirjandusele kui nähtusele ürgomast funktsiooni – viidata elupõlistele asjadele, mis argiaskeldustes ja meediamüras unustusse kipuvad jääma, kuid samas inimelule kui tervikule igavikulise sisu annavad. Olgu selleks siis vana foto enesetapu teinud mõisapreilist, millega novelli “Peegel” peategelase suhe kasvades ja arenedes muu­­tub, võimaldades samas üldistada ja mõtestada enese otsingulist elu, või antiikne klaver, mis eduka kirurgi külalistetoas tolmu kogub (“Klaver”).

Kasutades groteskset kujutamisviisi, suudab Kivastik lugejale halastamata kirjeldada ülimat ahastust ja hingevalu, mis jõuab viimase piirini, hetkeni, mil inimene tajub elamise absurdi käegakatsutavana, nii et kogu ümbrus teravustub ja jõuliselt lugeja teadvusesse tungib, külma ja ükskõikse rekvisiitide kogumina, nii nagu ta tegelikult on (“Ants ja Grete”, “Hei, Juhan!”)

Tartu boheemlaskonnale iseloomulik igiringlev Vaikne nurgake – Illegaard – Zavood muutub novellis “The Rolling Stones” odüsseialikult müütiliseks teelolekuks, milles kõik on alati uus ja huvitav ning samas tuhat korda nähtud ja sama.

Mida ebakindlamaks muutub meie tu­levik, seda paremaks paraku kirjandus. Seega jõudis eelmisel aastal lugejateni mõnigi tundmatu nimega võimas ja tähenduslik tekst. Siinkirjutaja väljavalituks sai Andrus Kasemaa “Poeedirahu”, mis tõtt-öelda lihtsalt ei anna rahu. Sellest luulekogust aimduv üleskutse mitte sekkuda ega mitte püüdagi mõista meie ümber toimuvaid keerukaid massidega manipuleerivaid singulaartehnoloogilisi protsesse, vaid keskenduda lesimisele, armastusele ning rebaste ja havide päästmisele võib peita endas tegelikku võtit maailma lõplikuks päästmiseks. Poeedirahu on üks kummaline paik. Välismaailmaga kattuv, kuid teisiti tõlgendatud ja sügavalt armastatud.

IGOR KOTJUH

Seekord peaksin nõustuma enamusega: eelmine aasta oli eelkõige luule-aasta. Seetõttu tegin oma valiku just luuleraamatute vahel. Maarja Kangro “Heureka” osu­tus parimaks, kuna mõjub kõige värskemana oma keele poolest.

Samuti tahaksin märkida eesti kirjanduse soovi arvestada eestivenelastega. Kui sellised sõnameistrid nagu fs, Mari Saat, Andrei Hvostov annavad oma mulluste raamatutega mõista, et eestivenelastel ja etnilistel eestlastel on siin riigis samasugune õigus ja vajadus tähelepanu järele, mis on tingitud suuresti ühistest rõõmudest ja hädadest, siis võib öelda, et eesti kirjandus sai veel ühest eelarvamusest üle. Kuigi praegu on selline hoiak suhteliselt uus ja värske, tundub mulle, et tulevikus võib tulla aina uusi raamatuid, kus eesti­venelased on täiesti tavalised tegelased ja nende seas võib leida ka positiivseid kangelasi. Kui ka see õnnestub, siis jõuab eesti kirjandus kõige keerulisema teema juurde: eestivenelased on äärmiselt ebaühtlane rahvusgrupp ja mõnede eestivenelaste va­hel on nii suured vastuolud, et eesti-vene suhted on selle kõrval vaat et tühiasi… Üks arvestatavamaid Vladimir Majakovski uurijaid on rootslane Bengt Jangfeldt. Kas keegi eesti kirjanikest võiks kunagi olla hea spetsialist, kelle uurimisvaldkonnaks oleksid eestivenelased? 

Murelikuks teeb aga kultuurikorraldus selles samas vallas. Rahva Raamatu ja Apollo logistilised teed ei vii Ida-Virumaale. Samuti ei leia me nende raamatukettide saitidel eestivene kirjandust ja eesti kirjanduse venekeelseid tõlkeid, vastav baas ja otsinguvõimalus puuduvad. Kultuuriministeerium kingib vastsündinud lastele raamatu, kus on eestikeelsed luuletused. Et kasvatada armastust emakeele vastu. Selle luulevaliku saavad kingiks ka Ida-Virumaa beebid, kelle ema räägib vene keelt ja ei oska ilusa raamatuga midagi peale hakata.

Kindel on see, et Ida-Virumaa ja muu Eesti vahel võiks olla rohkem infovahetust. Eesti kirjanduse tõlkeid vene keelde on piinlikult vähe. Suvisel tõlkijate seminaril Käsmus olin ainus kutsutud venekeelne eesti kirjanduse tõlkija, kuigi selliseid elab Eestis oma viisteist.

Ja need üksikud eesti autorite raamatud, mida tõlgitakse vene keelde kellegi tõlkija isiklikul initsiatiivil, leiavad suurte raskustega oma lugeja. Mitte sellepärast, et huvist oleks puudu. Vaid sellepärast, et lugeja ei tea, kust neid raamatuid otsida. Tuleb välja, et üks pool ei oska pakkuda ja teine pool ei oska otsida. Seetõttu oleks hea, kui mingi sihtasutuse moodi struktuur vahendaks head eesti kirjandust heale vene lugejale.

ALVAR LOOG:

Igavarakevadine üleskutse osaleda Viker­gallupis pakub oma tagasivaate-kohustuse kaudu alati nii negatiivseid kui positiivseid äratundmisi: negatiivseid, sest ikka ja jälle saab endamisi tõdetud, et vahepealne aasta on kuidagi liiga kiiresti (et mitte öelda: märkamatult) ära elatud, ning seejuures ilma, et samal ajal Eestis ilmunud värske kauniskirjanduse nimekirjast isegi kõik need teosed loetud oleksid, mis õhinast värisevate kätega esitlustelt, poest või raamatukogust koju tassitud; ning positiivset, sest aasta jooksul kirjastatud raamatute hulk – mida on nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes piisavalt: mina rohkem ei jõua ega vääri – ja mille hulgast nüüd oma lemmikud oleks vaja nimetada, on mitte üksnes pikk, vaid ka mõõdukalt esinduslik ning kandidaate vaagides tuleb seesama aasta, mis nagu peagi selgub, polnudki nii lühike ja märkamatult elatud, tasapisi unustusest meelde tagasi; meenuvad kohad, kus kirjandus ja elu üksteist rikastasid, teineteisele kontraste pakkusid, omavahel riimusid; tulevad lõhnad, sõnad, olukorrad, ulmad jne – ehk elu ise, mis kirjaoskust sihtotstarbeliselt kasutava inimese jaoks ikka kuskiltmaalt lektüüriga eristamatult üheks sulab.

Tagasivaade 2008. aastale ei olnud selles osas erandlik, ehkki nende kahe eelkirjeldatud vastandliku emotsiooni segunemises puudus esmakordselt tasakaal. Kahetsus käis magususest üle: aeg on läinud liiga kähku, liiga palju on jäänud lugemata/elamata. Sestap ka ei paistnud minu jaoks nimekirja vaadates puude tagant metsa. Seal esitatud teoste kohta ei tea ma välja tuua ühtegi teist (aktuaalset või ideaalset) ühisnimetajat kui need, mida on seda koostades juba implitsiitselt arvesse võetud: et need on kirjutatud ning kirjastatud eestlaste poolt, eesti keeles ning Eestis ühe kalendriaasta jooksul. Mida aeg edasi, seda vähem oskan või tahan nimetada, milline eesti kirjandus on, milline ta olla võiks või olema peaks.

Aasta suurim lugemiselamus (ehk literatuurse algimpulsiga “elamiselamus”) oli minu jaoks Asko Künnapi luulekogu “Su ööd on loetud”. Debüütide hulgast nimetaksin Lauri Saatpalu laulutekstide kogumikku “Nähtused ja tehtused”.

AARE PILV

Esimene mõte – oli rohkete heade luulekogude aasta (Andres Ehin, fs, Kangro, Kasemaa, Kätlin Kätlini kauaoodatud teine kogu, Langemets, Luuk, kaks Roostet ja nii edasi, mõistagi ka nelja erakkondlase väga rõõmustavad raamatud). Mingi rahulolu või kordamineku tunne tuleb, kui kirjandusaasta sisulist poolt oma peas üldistada püüan, sest ka proosas oli mitmeid tummiseid lugemisi, eesotsas Elo Viidingu tervislikult ärritavate juttudega, kõiki oletatavalt häid jututeoseid veel polegi jõudnud lugeda (ja Mihkel Raua isiksuselooline hüperboloid jääb kindlasti mäletamisväärseks tekstiks, kuigi stiilipuuduste ja vaatepunkti-saamatuste osas – kuid mitte täielikult moralistlikus plaanis – olen nõus Jan Kausi kriitikaga Loomingus). Lisaks veel selline tõeline briljant nagu Valdur Mikita “Metsik lingvistika”!

Nagu mingi ühendatud anumate süsteem toimiks, sest sel tihkel kirjandusaastal võttis ka kirjanduse ja kultuuri suhtes põlglik ja ignorantne suhtumine tõsisemad tuurid sisse, nii et kohati tekkis tunne, nagu tuleks varsti siseemigratsiooni taanduda. Ja samas on hea, et kirjanduse nägu pole sugugi vandlitornis konutamisest kahvatu, vaid püüab kohati ikka üsna selgesilmaliselt ühiskonda kõnetada. Iseasi, kas kõnetutakse. Nii et kuidagi tegus atmosfäär tundub olevat, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Näib, et sõda pole kaotatud, nagu (:) enne “vääritu kirjanduspreemia” pälvimist pelgas, vaid ongi nüüd alles õige hoo sisse saanud. Ehk?

JAAK URMET

Vaadates gallupinimekirja, võiks öelda, et eelmine aasta oli kirjanduse poole pealt tubli keskmine. Selles mõttes, et eesti kirjandust sai jälle kenake hulk juurde tehtud, ja selles kenakeses hulgas on ju kenake rida kenakesi asju. Näiteks Rooste, fs, Kruusa, Juur, Meiel, Afanasjev…

Eesti luule on jätkuvalt kõrgetasemeline, vaadates minu meelest vähemalt teiste Põhjamaade luulele ülevalt alla. Lastekirjanduses kerkib tase järjest kõrgemale, aina rohkem tuleb juurde häid lasteraamatuid, andes ilmselt tulevikus põhjust rääkida käsiloleva kümnendi keskpaigast ja teisest poolest kui tõusuperioodist pärast pooltteist-kahte mõõnakümnendit. Minu silmis on väga oluline veel see, et paraneb olukord huumorikirjanduses. Siin tasub ära märkida ka Contra teravad laulutekstid “Erisaates”.

Üldist seisu kisub muidugi allapoole igav olukord proosakirjanduses. Ma ei saa aru, mis on lahti. Miks ei suuda eesti kir­janikud kirjutada romaane ja teisi proosateoseid, mis ületaksid oma vaimuhaardelt eesti kultuuriruumi piire? See oleks nagu nii raske! Võimalik, et just see vaimne blokk on üks tegureid, miks ei suudeta ega suudeta luua paljuoodatud Suuri Süžeesid. Ehk paraneb see olukord, kui millalgi peaksid hakkama romaane kirjutama ka teised vanuseklassid peale gümnasistide ja pensionäride.

Eelmine aasta jättis kultuuriloo lehekülgedele ajalehetibude tekitatud skandaalikese kultuurkapitali ümber. Ma olen väga rahul sellega, kuidas loomeinimesed sellele reageerisid – operatiivselt ja otsustavalt, tuliselt ja isegi raevukalt. Miks arvatakse, et kirjaniku kuvand peaks olema tüüne, vaoshoitud ja looritatud, s.o “intelligentne” – isegi siis, kui talle juba lausa kotti üritatakse pähe ajada?

Lõpetuseks ütleksin mõne kriitilise sõna kirjandusajakirjanduse aadressil. Miks “Arkaadia” maht on kokku kuivanud ja “Areen” esilehekülje tekstiga okupeerinud, sellest saan aru – aktsiaseltsid hoiavad ebaseksika valdkonna pealt kulusid kokku. Aga miks Sirp sellevõrra rohkem oma hiigelpikkade krüptiliste artiklitega laiutab, sellest ma aru ei saa. Ühe lehekülje peale võiks ikka rohkem mahutada! Ja miks on Loomingu ilukirjanduslik pool nii puitunud ja igav, kui eesti kirjandus ümberringi ometi nii elavalt mäsleb ja pulbitseb, ja kui veel ei leiagi, siis vähemalt otsib?

BERK VAHER

Aasta 2008 oli üks ja üsna piiritletud, tagasivaatepunkt sellele aga nihkub ju iga sekundiga. Nii palju aega pole veel ka mööda läinud, et tahaksin ümber öelda Sirbi gallupisse kirjasaanut (vt Sirp 19.12. 2008); nii ütlen vaid kiirelt üle: tugev aasta luulele, tubli aasta avangardistidele, abiks-aasta noortele, raske aasta kirjanikele. Ega too raskuski paha pole – neid, keda tahaks kiita, tänada ja julgustada, saab sellevõrra rohkem kokku.

Nii on aasta parimat ka keeruline nimetada. See, mis hetkel südamel, toob meelde ühe mulluse teose, aga homsete muredega võib juba mõni teine raamat paremini kõneleda. Täna, kirjutamise hetkel on mu jaoks kõige tähenduslikumaks 2008. aastal ilmunuist Asko Künnapi “Su ööd on loetud”. Nüüd, kus üks ja teine kirjutaja kibeleb nahka turule ehk kõigist lisaväärtustest lahti käristatud teksti netti riputama, on eriti sümpaatne, et mõni autor väärtustab oma raamatut kui gesamtkunstwerki, parimas mõttes luksuseset, milles tekstidele luuakse harmooniline keskkond kujunduse, tehnilise teostuse ja isegi avaliku (või salaliku) esitlusviisi abil. Ja niigi heade tekstide mõju mitmekordistub ning ajapikku võimendub veelgi nagu hoolega hoitud aastakäiguveini maitse. Minu jaoks on kirjanduse tulevik selles, mitte virtuaalse morsinisa küljes rippumises.

Minu meelest ajab Barthol Lo Mejor ikkagi mõnevõrra sarnast rida, sestap pa­kun ta “Popdada” parimaks debüüdiks. See ei ole pelk trenditarbijalik roosa mü­ra, nagu mõned on põlastanud; “Pop­da­dalgi” ehk siis tema autoril on ge­samt­kunstwerki ja elukunsti ambitsiooni. Noo­rema kirjurina jahib Lo Mejor hõrkasjade nautlemistes ekstaasi, samas kui Künnap saavutab kontemplatsiooni. Ent elutervust ja mängu pühitsevat süümetunnet on mõlemas.

Erkki Luugi avalikud esinemised, Lauri Sommeri raadiosaated, Sven Vabari novellid – nii erinevad nähtused saavad kokku kuskil asise kirjanduselu taga ja annavad lootust, et midagi on veel.

URMAS VADI

Parima debüüdi ütlemisega olen kuidagi hädas. Tahaks küll midagi öelda, aga samas on nagu hirm, justkui võiks ma kohe-kohe poevargusel vahele jääda. Asi on selles, et kui ma ütlen – see on kõige parem raamat, siis võib kohe keegi, kes on lugenud rohkem, ja sellised on ala­ti, küsida, et kas tõesti, oot-oot, kas sa siis Ämariku Volli jutte Võlssi-Jussist ja joodiklehmast ei olegi lugenud? Ja ma muidugi ei ole, ja siis hakkan kohe nagu jälle kahtlema. Aga sellelt juhuslikkuse pinnalt tahaks ikkagi öelda, et Chanel­diori raamat on ikka väga hea. Noh, jah, seal on muidugi mingit liigset konstrueeritust ja tehtust, aga on hoo ja jõuga kirjutatud ning annab hea ja realistliku pildi kontoritöötaja elust. Aga muidu üldse on mul tunne, et see aasta oli kõva luule aasta, proosa on nagu ikka kuidagi ja kusagil ära, luule on aga kohal. Minu jaoks räägivad praegusel hetkel, tänases päevas, kui nüüd kuidagi ilus­ti öelda, fs-i, Maarja Kangro, Kalju Kruusa, Asko Künnapi ja Jürgen Rooste ko­gud. Ja sellepärast on väga raske öelda, et milline neist, aga ma ütlen, et Maarja Kangro “Heureka”.

Eesti kirjandus 2007

Küsitud sai 35 arvustajalt, saadud 23 vastust.

Viie kriitiku häälega kerkis parimaks UUDISTEOSEKS mulluses ilukirjanduses JAAN KAPLINSKI romaan “SEESAMA JÕGI” (kirjastus Vagabund). Andrus Kivirähu romaan “Mees, kes teadis ussisõnu” (EKSA) ja Aare Pilve luulekogu “Näoline” (Tuum) said kumbki nelja vastaja toetuse. Mehis Heinsaare jutukogu “Rändaja õnn”, Kivisildniku luulekogu “Sumo” ja Mihkel Muti jutukogu “Siseemigrant” eelistas igaüht kaks vastajat. Korra leidsid äramärkimist Doris Kareva luulekogu “Lõige”, Ene Mihkelsoni romaan “Katkuhaud”, Veiko Märka vestekogu “Lendas üle marmortahvli” ja Andra Teede luulekogu “Saage üle”.

DEBÜÜTIDEST said nii EPP ANNUSE romaan “SINA, MATILDA” (Tuum) kui ka PEETER HELME romaan “PUUDUTUS” (Verb) neli häält. Maria Lee luu­­lekogu “Äramõte” eelistas kaks ning Edvin Aedma jutukogu “Inimene ja draakon”, Andres Anvelti romaani “Punane elavhõbe”, Kerle Arula luulekogu “Paplitüdruku talv”,  Jim Ashilevi näidendit “Nagu poisid vihma käes”, Urmas Nimetu jutukogu “Langemine alla nulli” – igaüht üks vastaja. Viis vastajat ei leidnud ainsatki nimetamisväärset debüüti. 

VAHUR AFANASJEV:

Möödunud kirjandusaasta üllatas meeldivalt, laiendades taas pisut eestikeelset raamatumaailma. Ilmusid esimene tõeline eesti homoromaan (Ivar Silla “Tantsiv linn”) ja esimene füüsiliseks raamatuks konverteeritud võrgupäevik (Dagmar Lamp-Reintami “daki.elab.siin”). Eriti viimane tõendab kujukalt, et sõnaloomingu valmistoodang on endiselt trükitud-köidetud raamat, ka võrgutekstide vohamise ajastul, mil vahel tundub, et iga kolmas inimene peab vähem või rohkem (ilu)kirjanduslikku blogi. Sõnad kirjaniku peas on tooraine ning sõnad arvutiekraanil on poolfabrikaat. Trükikojad, rõõmustlege, teie südametel on põhjust hõiselda!

CONTRA:

Loetu hulka maandus vähe uudiskirjandust. Võiks nagu saalomonlikult kõik loetud raamatud esimest-kolmandat kohta jagama panna.

Või siiski. Minu jaoks, ja ilmselt ka laiemalt, oli bloginduse aasta. Blogimine on kirjanduseks tunnistatud, sest blogidest välja antud raamatud on kirjanduse nimekirjades sees. Selgitati kuskil ju välja ka parim kirjandusblogi. Pealegi on suur osa blogisid, mida mina loen, kirjanikuks tunnistatute kätetöö.

Raamatute poole pealt oli kahtlemata “Ussisõnade” aasta, mitte ainult üldsuse, vaid ka mu enda jaoks.

Debüütide kohta niipalju, et nende hindamisel võiks olla veel ka nii-öelda vahepealne kategooria: “Esimene Tõeline Tulemine”. Paljud on jõudnud liiga noorelt ja rumalalt välja anda raamatu, mida nüüd ehk tahaks pigem maha salata. Ja rikkunud ära võimaluse parimaks debüüdiks.

PEETER HELME:

Eesti kirjandusel läks ka 2007. aastal hästi.

Kui eelmises Vikergallupis pidasin pa­rimateks Kivisildniku ja Kaupo Meieli luuleteoseid, siis seekord tõusevad loetu seast esile kaks proosaraamatut. See ei ole mitte programmiline valik, vaid enda mee­lest lähtun ikka lihtsalt kunstimeisterlikkusest.

Ootamatu ja üllatav leid oli seni kirjandusteadlasena tuntud Epp Annuse debüütromaan “Sina, Matilda”. Mind võlus autori stiiliteadlik ja oskuslik mäng tekstiga, viis, kuidas ta muinasjutuainese sisse läks, seda lammutas ja ümber ehitas ning selle toimemehhanisme selgitas. Meedias see raamat suurt tähelepanu ei saanud ning tundub tõesti, et tegu ei ole suuri lugejahulki paeluva kirjandusega. Küll aga põneva ja igal juhul õnnestunud eksperimendiga.

Aasta parimaks teoseks üldse aga pean mind niihästi naerutanud kui ka sügavalt järele mõtlema pannud Mihkel Mutinovellikogu “Siseemigrant”. Siin rõõmustab vana hea Mutt lugejat taas kord ainult tal­le omasel igivärskel moel.

See aga ei tähenda, nagu kõik muu avaldatu oleks kordades viletsam olnud.  Tuska valmistab pigem see, et pole mõtet unistadagi ligilähedaselt enamikugi ilmuva läbilugemisest. Aga nii ongi hea – tore, kui tekib rohkem kirjandust, mis täidab erinevaid nišše ja sobib erinevate maitsetega.

LINDA KALJUNDI:

Kui teha tõepoolest katset kirjandust kirjandusaastatesse siilutada, siis viimase aja lugemisi 2007. aastale raamistades tabasin endalegi avastuslikuna, et see oli kätkenud endas märksa rohkem erakordselt tugevaid romaane, lühivorme ja eelkõige proosaluulet kui mitmelgi varasemal aastal kokku. Jätkus omaeluloolisuse enesekehtestamine, näitekirjanduses tõstis ähvardavalt pead “dokumentaalsuse” ihalus ja retoorika, ent selle taustal kulgesid nii mõnedki tugevamad teosed ka peavoolust isepäiselt omasoodu. Mis aga jäi sellest möödunud aastast peale mitmete aredate lugemiselamuste “hingele”, oli sageli täitumata jäänud soov nende raamatute seltsis veidi enam aega veeta. Mida võib sõnastada ka pisukese tüdimusena sellest, et isegi üsnagi tähelepanuväärsete raamatute retseptsiooniruum on enamasti ahtakeselt etteaimatav: pikem tunnustav lugu Sirbis, lühemad uudisväärtusele rõhuvad nupud Eesti Päevalehes ja Postimehes, intervjuu Areenis, mõneti ootamatuma sisuga arvustused Vikerkaares, Loomingus ning Keeles ja Kirjanduses. Ilmselt oleks siin ruumi pisut avaramatele kulgemistele ja formaatidele, aruteludele ja seisukohavõttudele, ümber-, mööda- ja vasturääkimistele, miks mitte ka arvustustekimbukestele, mis koonduksid ühe või mitme hiljutise teose vaagimise ümber. Ning mis mugavalt jooksvalt kaanoniloomelt (mida me ju siinsamas Vikergallupiski praegu viljeleme) pööraksid tähelepanu rohkem erinevate tõlgendusmudelite õhkuviskamisele, aga ka nende omavahelistele suhestumistele, kirglikele vaidlustele ja nõustumistele, mille läbi arvustused kõnetaksid nii üksteist, raamatuid ümbritsevat sotsiokultuurilist ruumi ja mõttevoole – kui muidugi ka kõne all olevaid teoseid endid – sügavamalt. Ning isegi rohkem kui ilukirjandust puudutab see minu arvates mitteilukirjandust, mille puhul sel aastal jahmatas nii mitmetegi oma- kui võõramaiste tekstide pea totaalne mahavaikimine. Ühesõnaga, ka kirjutusest kirjutamine peaks aina püüdlema omaette rikka tõlgendusruumi loomise poole, kus pärast tagakaane sulgemist edasi seigelda ja edasi mõelda.

MAARJA KANGRO:

Märksõnad olid mäletamine, enesepilt ja lõputult sasine eesti asi: Kaplinskil, Mihkelsonil, Kivirähal. Ja eks räägi mäletamisest ju ka Vint ja Berg. Ajaloost ja kannatamisest kirjutamine on muidugi globaalne nähtus, räsitud väikerahvad on selles suhtes ehk tundlikumadki kui teised. Kogu selle mälueritluse tendentsi kohta sobib küsimus, mille Kaplinski romaanis esitab peategelasele Õpetaja: “…kas teid on lapsepõlves kiusatud, naeruvääristatud, või ei ole see oluline, teid huvitab lihtsalt asi ise, Tõde, kui seda sõna kasutada?”  Kaplinski “Sellesama jõe” peaks teistesse keeltesse tõlkima, sama vääriks Mihkelsoni “Katkuhaud”. Mida noorem põlvkond, seda grotesksemaks ja naljakamaks eesti asja käsitlus läheb: efektseimat pilti pakub Vahur Afanasjev. Kui kannatusalasest irooniast rääkida, siis Mehis Heinsaare aasta parim teos oli Loomingus ilmunud novell “Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu”. “Maagilise” proosa hõlptähenduslikkus mind muidu suurt ei paelu, ent kannatuste, raha ja sittumise seostamine oli räige ja leidlik. Ohtlik ja julm muidugi ka.

Arvukaist päevikuist oli sümpaatseim Õnnepalu oma. Enesejutustusel on alati väärtust, ent Õnnepalule annab erilise kandvuse ta usaldus lugeja suhtes, peenekoelisus ja julgus aeg-ajalt naiivne olla. Ligilaskev päevikulik mõõde läbib ka Aare Pilve proosaluulet. Luules väga suuri üllatusi polnud, esitati oma tuntud numbreid. Ilmus nii intro- kui ka ekstraversiooni, nii metafüüsikat kui ka ajalugu, ilma ülearu rabavate sünteesideta. Omas laadis meisterlik ja lihvitud oli Kareva “Lõige”.

Debüütidest võlus Jim Ashilevi draamateksti noor tundlikkus ja sõnavara. Näib, et temas on edasiviivat kirge. Ilus ja ühtlane, aga tubasem oli Maria Lee “Äramõte”.

IGOR KOTJUH:

Eelmisel aastal mõtlesin palju eesti kirjandusele, selle institutsionaalsele ülesehitusele ja suurepärastele uudisteostele. Ma olen vist mõnest asjast valesti aru saanud või kasvanud üles kuidagi teistmoodi, sinna ei saa midagi parata, kuid olen ikkagi veendunud, et kohalik vene kirjandus on üks eesti kirjanduse harudest. Nii nagu seda on näiteks võru kirjandus Eestis või soomerootslaste sõnaloome Soomes. Mulle meeldiks, kui eesti- ja venekeelsed literaadid juba sel aastal teeksid senisest palju rohkem koostööd, saaksid kokku festivalidel ja seminaridel ning tõlgiksid üksteist.

Praegu on olukord selline, et Eestis pole ühtegi organisatsiooni, mis tegeleks järjepidevalt eestivene kirjandusega. Eesti Päevalehe (04.10.2007) ajakirjanik Mari Peegel viitas probleemile samuti: Göteborgi raamatumessiks polnud rootsi keelde tõlgitud mitte ühtegi eestivene ilukirjandusteost.

Olukorra muutmiseks tuleks kas luua vastav keskus või tõhustada olemasolevate organisatsioonide (EKL, EKS, Eesti Kirjanduse Teabekeskus jt) sellealast tööd. Miskipärast kaldun arvama, et esimene variant oleks etem. Vahepeal oli mul kasutada väike tööruumike Võru Instituudis ning nii avanes võimalus täiel määral hinnata seda eesmärgipärast tööd, mida näiteks seal tehakse.

Igal juhul arvan, et kohalikud eestivene kirjanikud, eriti noorem põlvkond, on nüüdseks valmis juba millekski enamaks kui teoreetiliseks rahvaste sõpruseks.

Ja veel. Iga kord, kui ma saan kutse esineda festivalil või kirjutada arvamuslugu, mõtlen – miks see ettepanek tehti just mulle. Ma tunnen mitmeid huvitavaid eestivene kirjanikke, kellel oleks sügavamaid teadmisi elust ja kirjandusest. Miks just mina? Miks ainult mina? Tahaksin väga, et Looming või Vikerkaar arvustaks aeg-ajalt uuemat eestivene kirjandust. Kas või P. I. Filimonovi luulekogu, mis pälvis tänavu Kulka aastapreemia.

KADRI KÕUSAAR:

Annan oma hääle Jaan Kaplinski romaanile “Seesama jõgi” – tundlik ajastupilt ja õdusalt tuttav meeleolu, lisaks on Masingu teema mind juba ammu paelunud. Kaunis ja äge oli ka teine Masingu-käsitlus, Vikerkaares ilmunud Lauri Sommeri Uku-novell.

Aasta saagist meeldisid veel Kivi­sild­niku “Sumo” ja Aare Pilve “Näoline”.

Kivirähu ussisõnad läksid minust täiesti mööda – “Rehepapi” löövusest kaugel olev konstrueeritud jant, mis millegipärast meedias ülekiidetud.

Debüüdipunkti jätaksin üldse andmata, sest need, mida olen lugenud, erilist muljet ei jätnud, ning teisi jälle pole lugenud.

Päris palju ilmus head tõlkekraami, eriti mitteilukirjandust, aga siiski ka paar romaani. Eestikeelne uus luule ja proosa olid aga kvaliteedilt kasinapoolsed. Lohutus on see, et aastad pole vennad, ja palju üks väikerahvas säravaid tähti ikka sünnitab.

ALVAR LOOG:

Eesti kirjandus on oma nähtavuselt nagu Emajõe veetase: möödujad, üle- ja läbi­jalutajad märkavad seda enamasti üksnes siis, kui see parasjagu liiga kõrge või liiga madal satub olema. Aga enamasti pole ei ühte ega teist, on hoopis mingi eeldatud keskmine, mis teadvuses oma olemasolu, kvantiteedi või kvaliteedi kohta ühtegi üldistava sisuga tähelepanekut esile kutsuda ei suuda.

Kirjanduse kui protsessi olemasolu tundub kuidagi liiga enesestmõistetav. Nagu ka teatav kunstiline tase selle suure ja paljuski isetekkelise püramiidi tipuosas. Aga see mugav enesestmõistetavus (mis näiteks ärkamisaegsete vaimuinimeste või hilisemate väliseestlaste hoiakutes puudus) kaitseb mind halva kunsti eest, lubab eeldada ning nõuda ehk isegi rohkemat, kui ma lugejana ise väärt olen.

Seniloetu põhjal tundub läinud kirjandusaasta mulle märkimisväärsena; küsimatagi fikseeris teadvus, et ühte kalendriaastasse on langenud mitme sellise raamatu ilmaletulek (Heinsaar, Kivirähk, Kaplinski jt), mis lähikontaktis ühel või teisel moel vakatama suutsid panna.

Suureks ja minu ootuste seisukohalt lausa tühja koha peale tekkinud üllatuseks oli nn “kergema” jutukirjanduse kõrge tase. Paraku tugineb see arvamus küll üksnes ühe, ent samas täiesti juhuslikult loetud teose (Epp Petrone ja Dagmar Lamp “Meestest, lihtsalt”) sisulistele ja vormilistele võludele.

Luuleaasta kujunes uustrükkide poolest harjumuspäratult vaikseks. Endiselt on kesises seisus algupärane draama.

LEO LUKS:

Kirjandusaasta oli minu jaoks erakordselt meeldejääv, kuid hoidun kasutamast epiteeti “tugev”. Pigem oli see tihe, tiheda teksti aasta, mille põhimotiiviks jääb loojumine. Kahe sügavaima kuristikuna laiutavad ses loojumises Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu” ja Kivisildniku “Sumo”. Tegelikult on nende vahel võimatu valida, nad on mõõtmatud, mõtlesin vahepeal isegi liisku heita. Aga mingu mu hääl siiski Svenile, sest “Sumos” on allakäigu kurbus ja kompromissitu hävituslust viimaks täiuslikult ühte põimunud, keel aga seejuures äärmuseni kõhnunud, kuid säilitanud mängulisuse. Usun, et Kivirähk võidab ka minu hääleta niikuinii.

Peale nende kahe meistriteose jäi loojakuaastast meelde Ene Mihkelsoni “Katkuhaud”, Jaan Krossi surm, Jüri Ehlvesti mälestuskonverents, kui visuaalkunsti põigata, siis ka ülevalt eepiline “Joonatan Austraaliast”. Kardan vaid, et käesolev vabariigi juubeliaasta võib üleva loojumise üle võõbata optimistliku deklaratiivsusega.

Debüüdi-hääl läheb Urmas Nimetule, kelle novellikogu haakus üldise meeleoluga kõige rohkem, pealegi oskab ka Nimetu kohati keelt magama uinutada. Head ööd!

MATHURA:

Mulle tundub, et eesti kirjandusmaastik on üha enam vabanemas illusioonist, et kogu kirjandus on ühe asja eest väljas. Eks ole paratamatu, et inimese eelistused kirjanduses sõltuvad tema maailmavaatelistest tõekspidamistest ja eelistustest; kirjandus ise pole ju mitte maailmavaade, vaid selle väljendamise vahend. Ei ole näha, et omataks selget ja samas ühtset visiooni oma identiteedist või ka tulevikust. Ma ei arva, et selline olukord oleks tingimata halb, seda enam, et aimamisi on tajutav ka uue ajajärgu tulek ning kes teab, milline see olema saab. Ilmselt pole võimatu, et siis tagasi vaadates tõuseb praegusest kirjandusloomest esile neidki teoseid, mis praegu pigem varju jäävad.

Mis ilmunud raamatutesse puutub, siis ehkki pikka aega tundus mulle aasta suhteliselt vaikne, leidsin aastalõpuks, et on tavatultki suur hulk teoseid, mida olen lugenud ja nautinud või mida veel pole lugenud, aga mis sügavamat huvi pakuvad. Ilmus üksjagu palju olemuslikku kirjandust ja nimetada võiks mitmeid autoreid alates kas või Heinsaarest, Kaplinskist või Maranist. Aasta parimaks valin siiski Aare Pilve “Näolise”. Tegu on julge, uuendusliku ja omanäolise raamatuga, mis ei piira end žanriraamidega ega tegele ka sisutühja poleemikaga.

Debüütraamatutest olen jõudnud tutvuda võrdlemisi vähestega. Kui peaksin sealt kedagi valima, siis ehk Igor Kotjuhi “teiskeelse” kogu, ent see pole jälle päriselt debüüt. Nii et pigem jätan otsuse ses osas langetamata.

BRITA MELTS:

Mitte et ma enda jaoks tahtlikult mingeid kirjanduslikke edetabeleid looks, aga tiitleid jagada oli seekord lihtne: mõlemad teosed said “parimaks” juba hetkel, kui nad esimest korda kätte võtsin. Nende kahe teose kaudu sain kätte kogu vajaliku kogemuse kirjandusest kui omapärasest energiast. Hea on lugeda teksti, mille vitaalsus nihutab ta valitsevasse positsiooni ning kõik tähendused looduvad iseenesest, iga sõna on läbi tunnetatud ja moodustub erilisi tundmusi ärgitav kujundite maailm, elavate lausete tekstuur.

Väärikaim ilukirjanduslik debüüt oli Epp Annuse “Sina, Matilda” – ilukirjandus oma kõige puhtamas poeetilises ilus, mida ei kannagi niivõrd mitte narratiiv, vaid väljenduse võim, tihke kaunikeelsus, ainulaadne stiiliülevus. Silmapaistvaim teos oli Aare Pilve “Näoline” – minu jaoks absoluutne naudingutekst.

Kirjanduse üldist seisu kurvaks ei pea. Ilmus tähenduslikke teoseid, eelkõige lainetas just proosa – vähemasti kvantitatiivselt. Luules oli debüütide värsket verd vähem kui näiteks aastal 2006, see-eest oli hõlpsam tabada kvaliteeti (jõulisim kaheldamatult Maria Lee). Proosa vohamisele andis elavate klassikute kõrval ilmse tõuke muidugi ka romaanivõistluse teoste trükki jõudmine. Kvaliteedilt ei pakkunud nad midagi väga rabavat, pigem tähistab see tänapäevane (psühholoogilise) realismi taotlus siin ikkagi suuresti kerglektüüri, kuigi edaspidised huvitavad nopped sel­lestki pundist ei ole välistatud. Kas see just po-mo teene on, ei tea, aga lihtne narratiiv miskipärast ei mõju vajalikul määral. Enda puhul igatahes tunnen, et mu nüüdiskirjanduse väärtusskaala või vähemalt teose köitvusaste on hakanud sõltuma suuresti sellest, millist mõnu ja naudingut tekst pakkuda suudab, milliseid tekstuaalseid mänge sisaldab, mil määral on selles igasuguseid meta- ja intertasandeid – loeb, kui interaktiivselt ja intensiivselt tekst toimib. Kindlasti on loo lihtsuseski oma võlu, aga selle võlu väljamängimisega tuleb siis nii osav olla, et lugu suudaks enesesse haarata.

JÜRGEN ROOSTE:

Igal aastal saavad nii mõnedki, kes Vikergallupile vastavad, lihtsalt sõimata. Eriti aga muidugi selle vedajad: vastajaiks väike seltskond nooremaid kriitikuid-kirjutajaid, tulemused tavaliselt ebamäärased, mõnigi autor solvunud… Jah, ometigi on seda subjektiivset arvamustejada üsna põnev lugeda, sest tõepoolest – kõike ei jõua naljalt keegi lugeda, lisaks leiab Berk Vaher või Erkki Luuk või keegi teine alati esiletõstmiseks mõne raamatu, mida ise poleks osanud märgata või lugema hakatagi. Ja tõepoolest, vahel ikka keegi pritsib mürki kirjanduselu või mõne autori pihta, eks seegi ole lõbus. Ühesõnaga. Las ta olla. Iga asi, eriti kui tal on traditsioon, on omal kohal. Jajah. Eesti kirjandusega on um­bes sama asi, ta on ka omal kohal, ikka irisejatel hambus ja ühtlaselt hääl korralikul tasemel, et häbeneda pole miskit ja lugemiseks ilmub asju küll: lõppude lõpuks on meil ju tegemist tolle üheainsa maailma parima eesti kirjandusega. Kõvadelt tegijatelt ilmus häid raamatuid, Kivisildnik ja Kivirähk on tippvormis, jätkuvalt, juba aastaid. Õnnepalust olen ma kuidagi paremini aru hakanud saama: “Flandria päevik” on nii jäärapäiselt ja sihilikult ja “laiemale lugejaskonnale” mõtlemata kirjutatud ehtõnnepalulik veste, et… Kangro, Kareva, Kotjuh, Pilv, Teede ilmutasid luulekogud, mida tasub igal juhul lugeda, sekka veel debüüte ja vihkusid, mida vaid veidi sirvisin või alles miski hetk lugeda võtan. Ja Imbi Paju “Tõrjutud mälestused”, mis mängib eri stiilide ja kirjutusvõimalustega, on säärane asi, mida oli vaja, sest eks represseeritute elulugusid ja küüditamiskirjeldusi leiab ju küll, aga Paju raamat tekitas tõsise diskussiooni, mis jagas kaasamõtlejad vaikijate ja kõnelejate parteiks…

Parima debüüdiga on minu jaoks lood selged: Peeter Helme “Puudutus”, kõige paremini läbikirjutatud asjake, siuke mõ­nusa vestmistempoga filosoofilist laadi jutukas, mille tegelasi ma lihtsalt mõistan, see on mulle tuttav sootsiumisegment, generatsioon. Olin kunagi ammu selle käsikirjaversiooni lugenud, aga nüüd jättis kuidagi hoopis teise tunde, ja raske oli käestki panna.

Aga parima raamatuga üldse olen kimpus… Milline neist siis oli see, mis mulle miskit must enesest vestis, raputas ja nõutuks jättis? Mehis Heinsaare “Rändaja õnn” ja Mihkel Muti “Siseemigrant” on nii neetult erinevad asjad, mõlemad jutukogud, mõlemas raamatus esineb autor pea oma parimas vormis, parimal kujul. Heinsaare mõistujutud ning Muti mürkjad mõlgutused, karikatuurid ja tüübi/pilditabamused… Viskaks või kulli ja kirja. Aga olgu siis pealegi Mutt.

Muidugi, halba, kõlbmatut, kasutut või uimast kirjandust ilmus ka sel aastal palju rohkem kui väga head, aga see reegel vist pädeb juba pea viimased sada aastat.

IVAR SILD:

Rahulik aasta oli. Hoolimata messidest ja tõlkeauhindadest ja… Kultuurimeluks annavad põhjust ikka enam-vähem kindlad nimed ja sündmused. Kas see on taseme näitaja või oskuslik promo? Kas kirjanduse populariseerimise või raamatu müügi nimel peaks meediaga flirtima? Need küsimused on viimased kümme aastat ringelnud meie kirjanduselus. Kas on tegelikult sel tähtsust – ideeliselt ei muutu raamatu väärtuses miski? Seega loeb ainult tekst, tundugu see seisukoht kui strukturalistlik tahes. Teksti on palju. Lugegem, nautigem ja otsigem oma. Suurte tendentside ja muutuste aeg on mõneks ajaks möödas. Stagneerume edasi.

Mina isiklikult olen ajast maha jäänud, st püüda-kõike-jälgida-otsa käest lasknud. Koolis loen hoopis vanu raamatuid, meeldetuletuseks… Äkki ongi hea, kriitilist pinget on igatahes vähem, sestap lugemiselamused ka heatahtlikumad ja ilma liigse kainuseta. Arvamust ei ole, on palju toredaid elamusi.

GRETA TAMOŠIUNAITE:

Heitsin kiire pilgu ka eelmisele Viker­gallupile. Üldise arvamuse kohaselt oli kirjandusaasta 2006 rahulik ja stabiilne. Rammus, kuid suuremate üllatusteta. Pean aga tunnistama, et minu jaoks oli 2007. aastal eredamaid teoseid vähem kui siis. Kahjuks olen suutnud küll läbi lugeda vaid väikese osa. Tore näha, et eesti kirjandust palju ilmub.

Parim debüütteos on minu arvates Epp Annuse “Sina, Matilda”. Autori nimi on kirjandusmaastikul juba tükk aega tuntud olnud. Seda kummalisem on mõelda, et tõeline kirjandusdebüüt alles nüüd aset leidis. “Sina, Matilda” on rahulikult voogav raamat. Kuigi sisuliselt on tegemist tuntud muinasjutu ümberjutustusega, avaldub teoses midagi isikupärast. Eelkõige on nauditavad kaunis keelekasutus ning naiselikult õrn maailmavaade. Viimane ei satu eesti tänapäevakirjanduses just sageli esiplaanile.

Parimat raamatut üldse on märksa raskem välja valida. Pärast pikka mõtlemist otsustasin Mehis Heinsaare “Rändaja õnne” kasuks. Heinsaar on eesti kirjanduses juba tuntud ja aktsepteeritud autor, kuid tema teostes on see “kiiks”, mis ei lase tal sinna kirjandusse ära sulada ja märkamatuks jääda. Novellide fantaasiarikkus köidab tähelepanu ja võiks minu meelest pakkuda huvi laiemale lugejaskonnale.

JAAK URMET:

Eelmisel aastal ma algupärast eesti ilukirjandust eriti ei lugenud. Gallupinimekirja üle vaadates saan ka aru, miks see nii on – ega siin nii väga polegi midagi sellist, mis tingimata kutsuks end näppu võtma, eelistama näiteks vanale ja alati heale “Tootsi pulmale” või “Kolmele mehele paadis”. Suurema osa lugemisele kulutatud ajast veetsin hoopis lastekirjanduse klassikat üle lugedes, väga hariv ja inspireeriv meelelahutus.

Tunnustavalt tahaks mainida Andra Teedet (“Saage üle”) ja Maarja Kangrot (“Tule mu koopasse, mateeria”). Andekad ja terava sõnaga luuletajad, esimene lisaks intensiivne, teine teravmeelne. Nooremale, Andrale, tahaks ennustada lausa suurt tulevikku. Maarja vist nii väga ennast luuletajana ei afišeeri-identifitseeri, ikka tõlkijana. Igor Kotjuh (“Teises keeles”) oli huvitav, aga ei haakinud. Maria Leed, keda kõik kiidavad (“Äramõte”), pole ma veel lugenud, oli poest otsa saanud.

Proosast meeldisid väga Veiko Märka huumoriraamat “Lendas üle marmortahvli” ja Vahur Afanasjevi jutukogu “Kaadrid otsustavad”. Viimastki nimetaksin paljutõotava tulevikuga prosaistiks. Peeter Helme “Puudutuse” leidsin enda jaoks kahjuks liialt staatilise ja raskepärase olevat, et esmasest tutvusest läbilugemiseks innustust saada.

Ma pole veel lugenud Indrek Hargla “Frenchi ja Koulut Tarbatus”, aga mul pole vähimatki kahtlust, et kord ette sattudes valmistab see mulle suure elamuse. Andrus Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” oleks mul küll juba läbi, kui mul poleks see raamat enne lugema hakkamist kaduma läinud. Aga ka selle puhul ma tean, et kui ma selle ükskord ette võtan, siis leian sealt maailmatasemel kirjandust. Mehis Heinsaare “Rändaja õnn”, samuti Kivisildniku “Torti ja aborti” ja “Sumo” on ka lugemata ja jälle – tean juba, mida oodata, ja ootan hea meelega.

Aasta parim raamat oli minu jaoks Tartu NAKi “Väike pornoraamat”, aga kuna see kollektiivse teosena siinse gallupi statuudile ei vasta, siis annan oma hääle Veiko Märka raamatule. Debüüdi üle otsustamise jätaks neile, kes lisaks Kotjuhile ja Helmele ka Maria Leed, aga ehk ka Urmas Nimetut, Toomas Illissoni ja Tiina Laanemit lugenud.

BERK VAHER:

Parim teos: Aare Pilve “Näoline”. Harv tunnetatud vabadus tekstid (tavamõttes) lõpetamata jätta, jättes sellega neile alles nende avaruse. Parim debüüt: Urmo Metsa “Toimumata tulvade toimik”. Ehk mitte ühtlaselt veenev, aga mulle meeldib ta totaalne pealetung keelele, hetketi üllatavalt võidukas. Eredamaid laike kahvatus debüüdiaastas.

Üldiselt? Võiks ju ikkagi rõõmustada, et poe-edetabelites on nii palju eesti algupärast kirjandust. Seda kaubanduslikku olemisõigustust on eesti kirjandus ihanud, see on nüüd käes ja loodetavasti mõneks ajaks rahu majas. Kui neid raamatuid ka pelgalt riiulile ostetakse, siis on nad seal vähemasti tulevale põlvele olemas. Ja kui ka “inimesed tänavalt” tunnistavad (avalikult) vaid ühe kirjaniku paari raamatu lugemist, mis siis? Kivirähk kirjutas oma seni mõjusaima romaani ja “harimatu tavalugeja” tundus sellega hõlpsamini haakuvat kui mitmed kriitikud, kes torisesid klerikaalseid manitsusi, itkesid taga mingit müstilist “lugu” ja näitasid muudelgi viisidel, et nende ootused kirjandusele on 19. sajandi tasemel.

Kui “tavalugejad” on eesti kirjanduse eneses ära tundnud (või ära tundmas), siis literaadid ise on väsinud. Kümnendi algupoole loeti üksteise kirjutatut üsna usinalt ja arutati omavahel – ka vaieldi ja solvuti, aga loeti. Nüüd tundub, et ei jaksata enam lugeda või kui loetakse, ei viitsita enam mõista. See viitsimatus ilmnes vist küll juba Mehis Heinsaare mulluse romaani retseptsioonis, ja tänavust “Rändaja õnnegi” kiputakse armulikult käsitama mingisuguse patukustutusaktina (mis pattu ta siis omailma jagamisega tegi?).

Seda, et oli tugev proosa-aasta, on mai­ninud juba mitmed. Ent “panoraamse tänapäevaromaani” järele õhkajad ei tunne selle ilmumist ära ka siis, kui see neile igal hommikul koju kätte tuuakse (Jan Kausi “Koht” suvises Postimehes). Empaatilise, autorit respekteeriva, tavatuid kirjutamisviise tunnustava kriitika kõrval ja asemel on üldse üha rohkem mingit umbset tagurlust, õõnsat “traditsiooniliste väärtuste” retoorikat, mis poleks üldse muretsemist väärt, kui ei sugeneks just nooremate kirjutajate seas. Selline ennast (tühja) täis surmtõsidus hakkab rohkem vastu kui mõne teise süüdimatult plämpav “panemine”.

Lootusrikas lõpunoot? Värske Rõhk on muutunud enesestmõistetavaks. Rõõmustagem selle üle, praegu veel.