Vikergallup

Eesti kirjandus 2006
2006. aasta kirjandust hindavad Vahur Afanasjev, Peeter Helme, Mihkel Kaevats, Kätlin Kaldmaa, Alvar Loog, Leo Luks, Brita Melts, Aare Pilv, Piret Põldver, Jürgen Rooste, Ivar Sild, Matis Song, Jaak Urmet, Berk Vaher, Mariliin Vassenin

Küsisime 27-lt arvustajalt, saime 19 vastust. Nagu viimastel aastatel kombeks, oli erinevaid arvamusi peaaegu niisama palju kui arvajaid.

Kolm vastajat pidas parimaks 2006. aastal ilmunud UUDISRAAMATUKS eesti ilukirjanduses HASSO KRULLI luulekogu “TALV” (kirjastus Tuum). Jan Kausi romaani “Tema”, Madis Kõivu raamatut “Näidendid I”, Jaan Pehki luulekogu “Tuigu kui tuled” või Tarmo Tedre romaani “Onanistid” eelistas kaks kriitikut. Ühe arvustaja hääle teenisid Kristiina Ehini proosaraamat “Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”, Kivisildniku luulekogu “Vägistatud jäämägi”, Marko Kompuse luulekogu “Vallaliste jõgede tõkkejooksja”, Mathura luulekogu “Kohalolu”, Rein Põdra romaan “Eike”, Indrek Ryytle luulekogu “Inglid rokijaamas”, Triin Soometsa luulekogu “Väljas” ja Ervin Õunapuu romaan “Meie igapäevane jää”.

DEBÜÜTTEOSTEST korjasid KAUPO MEIELI luulekogu “Polügrafisti käsiraamat” (Jumalikud Ilmutused), ANTI SAARE proosaraamat “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” (Eesti Keele Sihtasutus) ja ANDRA TEEDE luulekogu “Takso Tallinna taevas” (Verb) kõik ühtviisi kolme, Maarja Kangro luulekogu “Kurat õrnal lumel” kahe kriitiku hääled. Oma toetaja leidsid ka Andrus Elbingu luulekogu “Siin Beebilõust, tere!”, Tiina Ilvese juturaamat “Augustihambad”, Indrek Koffi luulekogu “Vana laul”, Eliina Kortsu luulekogu “Lööklaused murravad metsi”, Carolina Pihelga luulekogu “Sõrmemuster” ja Paavo Piigi luulekogu “Kummuli linnad”.

VAHUR AFANASJEV:
Väga tore ja väga imelik, et hea eestikeelse kirjanduse tootmine jätkub, ehkki erinevalt ka keskpärastest sportlastest ei saa isegi meie tippkirjanikud Eesti riigilt oma põhiseaduslike ülesannete täitmiseks piisavalt raha. See pole ehk õige koht, aga siiski – miks ei kaaluta sportlaste rahata jätmist, äkki tuleksid nendegi saavutused muu töö kõrvalt?

Nii et oli rammus kirjandusaasta, nagu need ikka ja aina enam kipuvad olema. Kui midagi, siis piiride kompamise julgust võiks rohkem olla.

Mitte niivõrd vormi mõttes. Tekstimasinad jmt ei köida kaua; tegin ise postmoderni luulekogu Tartust, sain pärjatud ja puha… Pean silmas pigem piire kirjutaja sees – sellest, mis teeb tõelist valu või rõõmu, ei juleta kirjutada, jäädes pidama konstrueeritud kujundite ning mudeldatud tõsielu maile, selmet iseennast paberile panna.

PEETER HELME:
Kummaline küll, aga kuigi lugesin möödunud aastal eesti ilukirjandusest romaane kahtlemata rohkem kui luulet, pean parimateks raamatuteks siiski kaht luulekogu. Ja mis veelgi veidram – kaht luulekogu, mis on ilmunud ühes sarjas. Nimelt on minu silmis parim 2006. aastal ilmunud raamat Kivisildniku “Vägistatud jäämägi” ja parim debüüt Kaupo Meieli “Polügrafisti käsiraamat”.

See ei tähenda, et oleksin meeleheitlikult püüdnud üksteise järel ritta laduda kõiki sel aastal ilmunud ilukirjandusteoseid. See on üsna võimatu ja kirjanduse reastamine headuse järgi on niikuinii teatud mäng – paremal juhul tähelepanu juhtimine teatud teostele, teatud tendentsidele.

Sealjuures esindavad minu poolt eelistatud Kivisildnik ja Meiel ilmselt kahte väga erinevat, isegi vastandlikku tendentsi. Esimene on vähemalt teoreetiliselt üsna lugejasõbralik, kindlat värsimasina-süsteemi rakendav ning sellisena ootuspärane ja äratuntav. Iseasi, kas Kivisildniku rõõmsalt morbiidne huumor just masse ligi meelitab. Meiel kirjutab seevastu hoopis enam luuletaja-luulet, kirjandusinimese-kirjandust. Ta lammutab küll lahti, kuid tema eitus on eituse eitus, mis kirjandusest kõrval seisjale võib mõjuda võõristavalt.

Eesti kirjanduses on muidugi veel mitmeid teisi telgi, mida mööda seda harutada või mõtestada. Minu esitatu ei pretendeeri sellele, et olla ainuvõimalik, küll aga üks võimalik vaatenurk, mille ainus eesmärk on näidata, et ka nii on võimalik.

Arvan, et nimetatud “ka nii on võimalik”-seisukohta on Eesti kirjanduselus aastal 2007 üsna oluline meenutada. Küll räägitakse meil sotsiaalsusest, küll senise kirjanduse lammutamisest või asendamisest uuega. Samas unustatakse, et tõeliselt sotsiaalne on selline kirjandus, mis kõnetab ühte konkreetset inimest ning mõjutab selle konkreetse inimese kaudu maailma. Milline see kirjandus on vormi, sisu või stiili mõttes, polegi nii väga oluline. Piltlikult öeldes võib lõpuks ühiskonnas või mõtteloos endaga plahvatuse kaasa tuua esmapilgul täiesti hermeetilisena mõjuv tekst. Mulle tundub, et ma ei eksi, kui arvan, et eesti kirjanduses on taas kord tekkimas rohkem ruumi žanrirohkusele ning selle kaudu järjest erinevamaid inimesi kõnetavale kirjandusele ning et kirjandus muutub seega kõige laiemas ja üldisemas mõttes sotsiaalsemaks. Kirjanikud leiavad oma lugejaid, ei tunne enam vajadust kirjutada mitte “rahvale”, vaid pigem “inimestele”, ja see on hea.

MIHKEL KAEVATS:
Lugesin üle oma eelmise aasta vastuse. Vaja oleks vaid nimesid muuta, aga sisuliselt – luuleaastad on seekord vennad, lahjavõitu sellised, ja võiksin vabalt uuesti saata ka eelmise aasta teksti. Diplomaatilises mõttes olekski nii sobivam, sest üldiselt vaadates on tänavune aasta veelgi hallim. Oli palju noori debüüte, mitmed neist vääriksid julgustamist, aga vajaksid samahästi ka toimetamist ja enesedistsipliini. Luuletaja olla on popp, või Hip! – ja seotud, rohkem kui peaks, edevusega. Teiste seast tõusevad esile küpsemad debütandid Maarja Kangro, Kaupo Meiel ja Indrek Koff. On märkimisväärne, et kaks viimast niivõrd mitte ei pannud oma kogusid kokku olemasolevaist luuletusist, vaid pigem kirjutasid valmis luulekogu.

Kirjanduslik institutsioon töötab, õigemini trükikojad töötavad, toodavad kvantiteeti; puudu jääb kvaliteedist ja eelkõige lugejaist. Oleme parasjagu sellises “kõik on tore”-nõutuses, millele suurepäraselt sekundeeriks jõuetu viisakus. Imestasin, mõnikord, millest küll kriitika hästi kirjutas: need imestamisväärsused peegeldavad minu arvates lihtsalt süvenematust ja mittesisulisust.

Ainuke, mis mind tõeliselt puudutas, oli Mathura “Kohalolu”. Aga see on kõik, mida hing tahta võib, sest näiteks eelmisel aastal nii tugevat kogu ei ilmunud. Luule otsimised, päralejõudmised ja kohalolemised ongi veidi pika (ja veidi pikema, kui sageli arvatakse) vinnaga – nii võib loota, et ehk sai 2006. aastal vähemalt korralikult külvatud.

KÄTLIN KALDMAA:
Kui siinkirjutajal oleks voli anda välja auhind kõige paremale eelmisel aastal ilmunud eesti keeles kirjutatud raamatule, läheks see otsejoones Hasso Krulli luulekogule “Talv”.

Kirjandusmaastikust kõneldes võib tõe­poolest nentida, et aastaid paigal seisnud tiigikeses on kerge lainetus tekkinud. Eks ole ju kirjandus omal moel majanduse pee­gelpilt. Nii saadab peost suhu elamist valupunkte torkiv napisõnaline luule ning majanduskasv toob kaasa külluse ka sõnatandril – kahe žanri piiril õõtsuva draama õilmitsemine paneb varem või hiljem purskama proosavulkaani.

Luule trooni kõigutatakse kahelt poolt korraga – esiteks on mõned luuletajad nii suurteks kasvanud, et nende ütlemised ei mahu enam hillitsetud luulevormi sisse ära, ja teisalt on suureks saanud rida noori inimesi, kes julgevad kohe proosažanris katsetama hakata. Kahjuks ei tähenda see esialgu veel žanri rikastamist, vaid lihtsalt sidumata kõne üleskirjutust. Arenguruumi on, antagu vaid aega. Osalt on proosa taastulekus kindlasti süüdi ka kirjastajate kõvahäälne nõudlus uue eesti proosa järele.

Salamisi loodan kangesti, et proosa mõttes väga vaikne seitsmekümnendatel sündinute põlvkond kord kõnelema hakkab. Need inimesed, kelle täiskasvanuks tunnistamine just vabaduse taassaavutamise ajale langes. Rääkigu need seni olematud raamatud kas või esimesest keskea kriisist. Kenderist ja Kivirähkist jääb ühe põlvkonna jäädvustamisel lihtsalt väheks.

ALVAR LOOG:
Eesti kirjandusel pole häda midagi. Ma ei leia, et ma lugejana paremat vääriksin. Vaadeldes aga mullu avaldatud kodumaist kirjavara hetkeks tolliametniku pilgul kui tulemustele orienteeritud profisporti, pean tõdema, et need teosed, mis annaksid nii minu ((laste)laste) elu(de)le kui ajaloole uue mõõtme ja sisu, jäid vist paraku seekord ilmumata. Kirjanduse kui protsessi seisukohast on see küllap igati normaalne ja isegi ootuspärane.

Miinuspoolele paneksin tähelepaneku, et juba pikemat aega ei loo eesti emakeelne kauniskirjandus mingit rahvuslikku või regionaalset sidusust; lihtsalt pole raamatuid, mida märkimisväärne osa kohalikest kirjaoskajatest lugenud oleks (meeldivaks erandiks ehk ainult mõned Andrus Kivirähki teosed). Kirjanduse kvaliteedi ja kõnekuse üheks (ehkki mõistagi mitte ainsaks või peamiseks) kriteeriumiks on selle konverteeritavus teistesse meediumidesse. Meie kohaliku proosa suhtelisest ebaatraktiivsusest vestab aga tõik, et sel puudub häiriva enesestmõistetavusega peaaegu igasugune väljund nii filmi, teleseriaali kui teatrilavale. Eesti kirjandus on stabiilselt hea, ent mitte eriti kõnekas või meelelahutuslik; väljaspool raamatukaasi ja väljavalitute kitsast ringi tema hääl lihtsalt ei kanna. Pole siin õiget kommertsi ega avangardi – üksnes tuim ja introvertne tindisolkimine. Teoste esmase ühis­nimetajana tõuseb esile nende autokommunikatiivsus; kriitiliselt suur hulk sootsiumi poolt ülalpeetavaid literaate kirjutab üksnes iseendale.

Otsides mullusest äramärkimiseks konk­reetseid nimesid, olen sunnitud taas kord tunnistama, et üks kalendriaasta on hoomamatult lühike ja käestpudenev aeg nii elus kui kirjanduses. Just käesoleva küsitluse käigus avastan igal kevadel üha uuesti, et teoste vaheldumine minu lugemislaual on ilmuvaga peaaegu sünkroonis, ent paariaastases nihkes. Nii näiteks võiksin oma mulluse kirjandussündmusena deklareerida juba tunamullu ilmunud raamatu “Jaak Rand ja teisi jutte”. Kestvat elamust pakuvad artisti Orelipoiss mitmed laulutekstid (autoriks vist Jaan Pehk).

Parima raamatuna nimetaksin Marko Kompuse “Vallaliste jõgede tõkkejooksjat” (meelde on jäänud veel Ivar Sild, InBoil, Kivisildnik jt), säravaim debüüt oli minu silmis Eliina Kortsu “Lööklaused murravad metsi”.

LEO LUKS:
Eesti kirjandus võttis tippsportlaste kõnepruuki kasutades vaheaasta. Tehti küll, aga rahulikult omal tasemel, ennastületavat kvaliteedihüpet sooritamata. Kui vaadata Kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid, siis ka need olid elutöö- või ergutuspreemia maigulised. Kolme nädalaga, mis preemiate jagamisest möödas, olid mul laureaatide nimed juba ununenud ning netistki oli leidmisega tükk tegu.

Positiivsena tõstan esile mitmeid pealkirja järgi huvitavana tundunud kirjarahva konverentse, mis toimusid küll kahjuks enamasti argipäeviti ja Tallinnas, mistõttu ühelegi ei jõudnud.

Mõnel aastal olen tundnud kõhklust, kas nimetada parimaks tõesti oma lemmik või siis mõni teine teos, mis tundus “objektiivselt” parim, sel aastal aga tippude puudumise tõttu sellist dilemmat ei tekkinud. Kuid aasta-aastalt on mus süvenenud kahtlus Vikergallupi üldistusjõu suhtes. Vanamoeliselt väidan, et kriitika peab suhestuma (parem kui süvenevalt) oma objekti(desse). Toon nüüd esile mõned arvud. Vikerkaare poolt saadetud eelmise aasta ilukirjanduse nimestikus oli, kui ma õigesti lugesin, 149 teost. Hinnangut paluv kiri saabus nädal enne tähtaega. Eks midagi oli juba enne läbi loetud, aga mu lõpp­hinnang kujunes järgmiste numbrite põhjal: läbi loetud 6 tk, hoolikalt läbi sirvitud ka 6 tk – seega alla 10% üldarvust!

Tahaks loota, et ma olen kõige laisem eesti kirjanduse lugeja gallupis osalejate seas. Kuid pole väga suurt vahet, kas lugeda läbi 10% või 20% koguarvust, üle 30% loevad kindlasti vähesed. Nõnda kujunebki valim, mille vahel kaaluma hakatakse, kaudselt, põhiliselt meedia mõjutustel.

Lõpetan mõttega, kuidas olukorda pa­randada. Vähemalt suuremates linnades tuleb koostöös raamatukogudega avada gallupieelsel ajal tuba, kuhu koondatakse kogu möödunudaastane uudiskirjandus. Selles toas päevakese veetes saavad kriitikud veenduda, kas meedia poolt unustatud omakirjastusliku massi hulgas ei sädele mõnd pärlit.

BRITA MELTS:
Ilmsesti ei ole ma kuigi pädev kõnelema kirjandusaastast 2006 üldises plaanis, ku­na olen jõudnud pilku heita vaid viiendikule kõigist ilukirjanduse uudisteostest. Aga sellest, mis silma hakkas või kõrvu kostis: nagu alati, ilmneb ka mõnes eelmise aasta teoses leigust ja rabedust, paiguti liigset ebakindlust, ka igavat matkivust, kuid suuresti nähtub noortest autoritest ometigi tugevat tahtejõudu ja loomelusti ning vanemad olijad kinnitavad oma väärikust; loetu seas domineerib kõigiti meeldiv kirjandus ja vaimustavat oli nii mõndagi. Aasta raamatuks on Hasso Krulli “Talv”, mis võlus oma filigraansusega, terviklikkuse ning seoste tihedusega, kuid kohe selle kannul on Jan Kausi “Tema” – kuna luule ja proosa toimivad minu jaoks üsna erinevalt, siis on raske mõelda, kumb tegelikult kaalukam on. Haaravat ja põnevat oli muudki, näiteks Soomets suutis jätkuvalt köita ning Baturingi pakkus oma­jagu lusti. Debütantidest saab esikoha Carolina Pihelga “Sõrmemuster”, kuid järgmiseks positsioneerub kohe Anti Saare “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” – mõlemad üksjagu kummastavad, lummavad, sõnamaagiast moodustunud tõeliselt kaunis kirjandus, mis jääb meeli kummitama.

Kirjanduse hetkeseis näib olevat igati positiivne, jagub mõjusaid sõlmpunkte, mis liiguvad ajas ning tekitavad üha uusi pingeid. Ajuti küll tekib mõte, kas on üldse veel võimalik kirjanduses midagi uudset luua, kuna pikemalt tagasi vaadates paistab, et aegade jooksul on kõik juba ära öeldud, kõik sõnad on vajalikul kujul kirja pandud, kirjandus on täiel määral juba olemas. Siiski, lõplikult valmis ei ole veel midagi, ei saagi kunagi olema, ning eesti kirjandussegi tekib jätkuva hooga mingeid uudseid, teiselaadseid ja ennekõike mitmekesiseid olemisi. Nõnda ka möödunud kirjandusaastal. See oli võrdselt huvitav nii luule kui proosa poolest ja eks seda hetkeseisu saabki praegu pelgalt kirjeldada. Üldistus, kas ka mingeid pöördelisi protsesse ja nihkelisi hüppeid läinud aastal toimus, kujuneb ilmsesti alles mõne aja pärast, tagasivaateliselt.

AARE PILV:
“Kirjanduselu kliima” kohta ei oska eriti midagi rohkemat öelda kui oma möödunud aasta kommentaaris. Kuid tahaksin jagada üht tunnet, mis on küll isiklik, kuid puudutab n-ö laiemat kirjanduselu kulgu. See tuleb juba paar aastat käivast ja üsna hoogsaks muutunud debüütide lainest.

“Uus põlvkond, teda tuleb nagu rahet”. Lõpuks on minus tekkinud nn põlvkonnateadvus, st tunne, et ma kuulun mingisse kooslusse, mis aja silmis jääbki igavesti sellisena kokku kleepuma. Mu põlvkondlik kuuluvus on nüüdseks paratamatu, ja mul pole enam teistsuguseid põlvkonnakaaslasi kuskilt võtta. Nüüdseks on selge, et seitsmekümnendail sündinud ja üheksakümnendail kirjutama ja arvustama hakanud seltskond on enam-vähem kinnistunud komplekt. Uute tulijate laine puhul on selge tunne, et nad on meist nooremad, mitte enam meiega koos tulijad (st “meid” pole enam tulemas, tulemas on “järeltulijad”).

Me oleme põlvkonnana sisenenud aega, kus (Rummot tsiteerides) “tulek on minevik”. Me oleme põlvkonnana valmis. (Teisest suunast pani selle tunde minus idanema Undi surm – otsast hakkas murenema turvaline tunne, et “enne meid on veel keegi”.) Ja sellelt horisondilt vaadates tundus just Anti Saare raamat möödunud aasta debüütidest kõige huvitavam – ühelt poolt näib kinnistavat noore meta­fiktsio­naalse proosa vaikselt kujunevat traditsiooni, mis algas Ehlvestist ja on võtnud äärmuslikumaid vorme näiteks Luugi ja Kanguri-Ranna-Ravi tekstides, teisalt aga haarab tagasi kõivulike eksistentsiaalsete ja tajuliste tähelepanusfäärideni. Tema kauge eelkäija Madis Kõivu näidendite esmatrükkidele lähebki mu teine hääl.

PIRET PÕLDVER:
Möödunud aasta parim raamat on Jaan Pehki “Tuigu kui tuled”. Luule on minimalistlik, kuid tabanud seeläbi just naelapea pihta. Absurd igasuguse liialduseta. Kohati esinev roppus ei pane hetkekski kulmu kortsutama. Tegu pole labase artistlikkusega, vaid pigem irooniaga selle kulul.

Parim debüütteos on Anti Saare “Kuidas sina ära läksid ja mina maha jäin”. Noor autor on andnud väga hästi edasi tunnetust, mis teda kirjutamisel valdas. Teoses oli kindlasti nii mõtete kui hetkede kordamist, pikki mõtisklusi, liigsena tunduvat seletamist, kuid idee edasi andmiseks oli asi omal kohal ning kaunilt selgeks tehtud. Teoses avaldus kirjutamismõnu, mis hiljem ka lugejale naudingut suudab pakkuda.

Kahtlemata jääb möödunud aasta debütantidest mõnigi kirjandusmaastikul silma torkama ka aastate pärast (peale Anti Saare võib juba kas või Indrek Koffilt ja Tiit Aleksejevilt oodata edaspidigi midagi huvitavat). Samas on loomulik, et nii mõ­nedegi debütantide kui ka vanemate suleseppade kirjutised ei küüni millegi uue loomiseni, raamat küll valmis ja välja antud, kuid ometi ei usu neist saavat püsivamasse ja suuremasse kirjandusse kuulujaid. Põhjuseid on kindlasti erinevaid, alati polegi raamatu kirjutamise ja trükki andmise mõte aegade taha kosta (näiteks “Mülleri jutlused: karupunne ja poeese”).

Üldistavalt tahaks veel mainida, et hu­vitav oli lugeda uute lahendustega, kuid ometigi mitte vaid sellele orienteeritud raamatuid. Teoseid, mis on võtnud malli siit ja sealt ning selle abil iseenda omapärase loominguni jõudnud. Alati on meel­div lugeda teoseid, mis ei püüa lugejale meeldida, vaid teevad seda oma loomuliku sarmiga. Seesugust kirjanduslikku maagiat ei saagi ühe aasta sisse üleliia palju koguneda.

JÜRGEN ROOSTE:
Luules oli debüütide hulk just selline, et kvantiteedi tõusu tõttu kannatas veidi kvaliteet. Igatahes ilmutas esimese raamatu vähemasti neli-viis autorit (nii prosaisti kui luuletajat), kes meid kindlasti veel millegagi rõõmustavad. Ülejäänud võivad ka. Nii rõõmustada kui kurvastada. Indrek Koffi “Vana laulu” on süüdistatud liigses lihtsuses, aga mulle oli see tekst just nimelt oma lihtsuses ootamatu – tundus lausa ühe väljapeetuma, otsast lõpuni stiilsema ja terviklikuma tekstina läind aastast üldse. Küps raamat, suure üldistusjõuga, väga lihtsate kujundite ja piltidega rääkimas valusaist asjust, mu jaoks puhas lugemisnauding – lisaks suudluse meditatiivne biit teadvusse kummitama… Ilus asjake. Jah, aga noorte kirjanike kõrval peaks kasvama enam ka toimetajaid ja kriitikuid, nendeta on olukord halvem. Ning kõige rohkem kannatavad siin kirjanikud. Värske Rõhk on oivaline kanal, ma arvan, et säält suurde kirjandusse tormamisega ei peaks nii kolekiire olema. Samas, mässuvaim ja põrpimine on lahedad, miks ka mitte, ainult et selle eluväe ja lusti kõrval kannatab tõesti piiiisut lugemisnauding. Mis teha. Aega on meile õnneks veel veidi antud.

Tegijailt ilmus hulgi häid luuleraamatuid, mis pole mingi ime – see on lihtsalt too tase. Sommeri retk Loomingu veergel läbi läind aasta luule oli kuidagi inimlik, puudutav, tabas sääl mõnd olulist seika. Aga ei olnud mingit põhjust irisemiseks ka romaanisaagi üle. Vähemasti kolm-neli korralikku romaaniteksti, mis kannatasid lugeda, tõmbasid endasse ja endaga ning suutsid pidada lugejaga inimlikku ja filosoofilist vestlust. Enim neist puudutasid mind Tedre “Onanistid”, mis ei ole mu jaoks niisama lihtsalt kõrvutatav sauterliku ulanaturalismiga (kuigi seegi on “Vere jooksus” asetunud teravamalt väljajoonistet vormiraamistikku, mis mulle hästi istub) – Tedre grotesk ja eksistentsialistinaer, -pilge ja absurdiesseed sattusid mulle õige närvi pihta, kuigi ma mõistan, et see pole raamat kõigile, raamat massidele või rahvale. Mulle küll. Las ta siis olla selle aasta märk.

IVAR SILD:
Üha rohkem kinnistub minus arusaam, et ühes ajahetkes kirjandusaastale tagasi vaadata on peaaegu mõttetu tegevus nagu ka igasugune loomingu edetabeldamine või ühe raamatu võitjaks kuulutamine. Küllap tuleb nõustuda paljude kolleegidega, et on positiivses mõttes stabiliseerumise aasta. Oli mitmeid väga toredaid debüüte, mis annavad tunnistust kirjanduse järkuvast elujõust. Oli küpsuse tasandile jõudnud autorite kinnistumist, oli palju väärikaid juubeleid. Suuri vapustusi vahest mitte. Mainimisväärse joonena tuleb tunnistada modernistlikuma kirjutamislaadi väikest esiletõusu (Enn Põldroos, Nikolai Baturin, Ji-raamatusari), mis küll ei pruugi vastata n-ö laiatarbe lugeja ootusele. Tänu Mats Traadi pärjamisele on taas kord päevakorras monumentaalse romanistika küsimus: kes nooremast põlvkonnast võtaks ette suurvormilise proosa ja millal? Küllap ühiskondliku rahunemise taustal on ka julgemalt hakatud kõnelema kirjanikukutsest kui professionaalsest ametist. Mis monumentaalsusest saab rääkida, kui kirjanik siirast missioonitundest peab jõudma kirjutada teoseid ja samas kuidagi ka leivaraha teenima?

Isiklikult minu jaoks on aga küsimus pigem kriitika vallas. Piisavalt, et häirida, on olnud väiklasi ütlemisi eesti kriitika allakäigu kohta. Samas ei taheta märgata, et vastavalt ajavaimule on ammu välja kujunenud kaks suunda. Neist üks on päevakajalisem ja lihtsam arvustamine, mis aitab ka “lihtsal lugejal” kergemini orienteeruda raamatumaailmas. Teine on põhjapanevam kriitika, mis analüüsib teoseid ja autoreid igavikulisemas ja teoreetilisemas plaanis, mis rohkem suunatud kirjandusspetsidele. Seega võiks rääkida eelkõige eesti kriitika kontekstis kirjandusteadusest ning jätta arvustamine selleplaanilises analüüsis omaette žanrisse. Meil on väga head kriitikud ning küllap ka vajalikke ja häid arvustajaid. Heade raamatute väärtusi analüütilisest või emotsionaalsest küljest lahates suudavad tabada mõlemad, ei ole tegelikult mingit ületamatut lõhet nende suundade lõpptulemuste vahel. Hea raamat õigustab ennast ise paremini kui paika pandud õiged ja valed kriitikasuundumused. Nõnda aga lisandub metakirjanduses palju erinevaid nüansse, mida ühes teoses on võimalik näha.

MATIS SONG:
Eelmisel aastal hakkas mulle silma tugeva eneseminaga debüteerijate esiletulek (Kaupo Meiel, Anti Saar) – kontseptuaalne, läbitunnetatud hingamine. Head meelt teeb ka see, et debütantide seas on neid, kelle poeesid on tekitanud väga vastandlike ja konfliktseid tundmusi. Seda olen täheldanud eriti Martin Vabati ja Meelis Oidsalu luule puhul. Aga eks luule ongi selline ambivalentne žanr. Ühele meeldib tunne, teisele sotsiaalsus. Eesti naisluule seisab jõuliselt horisondil (Triin Soomets “Väljas”). Proosa poolelt jäi silma Kristiina Ehini tulek proosasse. Omalaadne luule- ja proosapiiril hõljumine.

Muret teeb see, kui palju on võimalik anda raamatudele vastukaja. Kas kriitikaküljed tavameedias muutuvad reklaamlehtedeks või on võimalik mingi tagasitulemine sügavama analüüsi juurde. Oleks vaja päris oma kirjanduskriitikakirja, kuid see on tänapäeva Eesti ahtakese turu puhul utoopia. 21. sajandi formaat kipub olema millegi lõpu kuulutamine – kirjanduse lõpp, raamatu lõpp. Kuid mulle tundub, et eestimaalane tahab miskipärast ikkagi kirjutada. Hoolimata internetikoskedest. Ning raamatulugemine on üks võimalus võtta enesele aega ja tunda vaikust enda ümber. Seda, mida meil praegu kipub kõige rohkem nappima.

Kui mõelda tänavuse aasta peale, siis julgen väita, et tulemas on paar head uut nime proosavallas. Aga jäägu need nimed veel saladuseks

JAAK URMET:
Mulluse kirjandusaasta kokkuvõte võiks kõlada: lastekirjandus muutub järjest jõulisemaks ja põnevamaks, palju on peale tulemas noori luuletajaid, on mõningaid eredaid hetki luules üldse – aga kehvasti on pikema proosaga (romaaniga) ja elulookirjutusega.

Romaani kirjutamine on muutunud asjaks, millega tegelevad vanad inimesed. Näete: Heljo Mänd (80), Raimo Männis (75), Erik Tohvri (73), Helga Nõu (72), Mats Traat (70), Nikolai Baturin (70), Enn Vetemaa (70), Oskar Tanner (67), Aarne Biin (64), Rein Põder (63), Olev Remsu (59), Kalle Käsper (54), Ervin Õunapuu (50), Rein Tootmaa (49), Tarmo Teder (48), Veiko Belials (40)… Ja see on veel kvantitatiivne tasand. Ainsad nooremateks kvalifitseeruvad autorid, kes mullu arvestatava romaaniga esile astusid, olid Tiit Aleksejev (38) ja Jan Kaus (35) – sest Sass Henno (24) “Elu algab täna” oli 2002. aastal võrgus juba ilmunud teose uusversioon.

See on masendav. Sest see mitte ainult ei anna eesti proosale täiesti ebaproportsionaalselt raugalikku ilmet, vaid on märk närusest suundumusest: romaani kirjutamiseks vajalikku aega on võtta ainult vanadel inimestel, kellel ei ole enam tarvis rajada kodu, kasvatada lapsi ega maksta pangalaene. Nooremad kirjanikud peavad aga seda kõike tegema – teenima kümne töökoha peal pappi nii et selg märg, saamata pühenduda süvenemist nõudvate asjade kirjutamisele. Sellepärast vedeleb näiteks Jürgen Roostel juba teab mitmendat aastat arvutis poolik romaan, mis ilmudes oleks aasta teos, samal ajal kui autor peab andma Soomes vastuseid küsimustele, kas Eestis on poed lihavõttepühade ajal lahti. Tean, et ka Jan Kausi romaan “Tema” sün­dis suurte eneseületustega kirjanike liidu esimehe töö kõrvalt. On muidugi neidki nooremapoolseid romaanikirjanikke, kellele piisab ühest töökohast ja kellel on kirjutamiseks seetõttu küllalt aega (Hargla, Kivirähk), aga nemad on erandlikus seisus.

Siit kaks üleskutset. Esimene noortele debütantidele, kes veel keskkoolis-ülikoolis käivad. Kirjutage oma esimene romaan valmis enne, kui tööle lähete! Sest järgmise kirjutate te siis, kui lähete pensionile! Ja teine üleskutse, kultuurifunktsionääridele: kui te ei taha, et eesti romaanis jääkski tooni andma kuldne pensionipõlv, siis kärutage kuskilt välja rämedalt pappi ja andke see noortele kirjanikele, et nad saaksid teha seda, mida nad teha tahavad – kirjutada.

BERK VAHER:
Mõjusaim debüüt oli Anti Saare “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, teos üldse – Ervin Õunapuu “Meie igapäevane jää”. Postmodernismi nimi võib olla surnud, aga võttestik elab. Kes ei usu, lugegu ka Afanasjevit ja Meielit. Ja kuigi “Kangelasema toitepiim” vaataski enamjaolt tagasi kümnendi algupoolde, on seda enam lust jälgida Veiko Märka verist meediaheitlust “miibi”-tondiga, mis sellest vaid taaskehastumise märke näitab.

Nurjunud on ju vaid too umbsem ja piiratum osa eesti po-most – sajandi hakul ihatud-vihatud algupärane popkirjandus suutis tekitada napilt paar-kolm teost ja autorit, mis-kes on enamat pelgast ajamärgist. Edukamad meedialemmikud on siirdunud parematele jahimaadele, kuivalejäänud järelpopparitest on saanud võitlevad konservatiivid.

Meeleparandusele manitsev (agraar-) luterlus on keskmes tagasi (tõsiklassikuist patriarhid Traat ja Runnel, wannabe’d Veidemann ja Mutt). Teisalt lisandub kaasamõtlejaid olmerägastiku ilmamüütilistele rajaleidjatele (Mathura ja Kristiina Ehin ajavad sama rida mis Hasso Krull ja mitte halvemini, kuigi Väljataga viimast tunnustab ja esimesi mitte).

“Psühholoogiline realism”? Peamine eestkõneleja Jan Kaus on selles küll oma kirjanikuhääle leidnud, aga Tiit Aleksejevi “rida” võiks olla fantaasialennukamgi. Armin Kõomäelt võiks jällegi eeldada satiirist just psü-realismi liikumist. Anti Saar näitab, et po-mo ja psü-realism ei pea teineteist välistama. Ning Värske Rõhu autorite hulgas on viimast üha ja enam ja oma siiruses ehk veenvaimaltki.

2007? “Gigantide heitlust” aimdub proo­­­sas – kui aasta algul tundus, et Kivirähk on tänavuse eesti proosa ühtlasi lõpetanud, siis gallupi avaldamise ajaks on väljas ka Ene Mihkelsoni uus romaan. Luules võiks Aare Pilve kogu tuua kogu ta loomingule suurema tähelepanu uuelt ja vaimunõudlikumalt kirjandushuviliste ringilt. Mitmete sajandihaku kirjakiibitsejate poolt anti-Kenderina ekspluateeritud ja Kenderi taandumisel jõhkralt maha kantud Mehis Heinsaare varasemate tekstide omailma nood noored juba (taas)­avastavad.

Oletatavalt kasvavaid trende: pro­ameri­kanism, matemaatika, enesehaletsus, lastekirjandus, SMS/MSN-kirjandus, koomiks, luuletajate proosa, prosaistide teatri- ja filmiprojektid, üleminekuaja “surnud põlvkond”… Viimaks jälle ka (tõsise) kirjanduse sõna kaal ühiskonnas.

MARILIIN VASSENIN:
Pilt, mis avaneb eelkõige luules, sarnaneb minu jaoks Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusega “Elamise kunst”. Ekseldes saalides, mida sisustavad enamjaolt katsetuslikud või heietav-pateetilised teosed, aga ka klassikute tööd ning mõned sellised, mis kannavad eneseiroonia templit (andes tun­nistust heast üldseisundist; luules on analoogideks Indrek Ryytle või Jaan Pehk), võite korraga sattuda üsna pimedasse ja vaiksesse ruumi. Ukselt avaneb vaade paa­ri meetri kaugusel ruumi keskel asuvatele valgetele koonustele, mille ümber hõljub ebamaist tossu. Tegemist on Mare Mikoffi installatsiooniga “Elevandiluust torn”. Tundub, et ka eesti luules on selline “koht” – luule, mida iseloomustab rahu, ligipääsmatus, pürg kõrgustesse, ajaliku ja ajatu ühendamise ja hävinematute struktuuride esiletoomise soov. Sellise luule esindajatena võib näha Krulli ja Kangrot, ka Mathurat, Koffi, Afanasjevit. Taolise ruumi ja tornide olemasolu loob kindlustunde, sest see näitab, et kohati kitsaks jääva tunde- ja mässuluule kõrval eksisteerib tugev tendents haarata inimkogemust üldisemalt, ühendada (tavaliselt ühe läbiva motiivi abil) selle tahud ja moodustada neist mingi tervik. Ja see on ju “meie” säilimise seisukohalt ülioluline.