Vikerkaar 1986–2006

Viimasel paaril aastakümnel on rahvusvahelise õiguse ajaloo uurimise üheks märksõnaks olnud lahing europotsentrismiga. See lahing osutab fundamentaalsele pingele rahvusvahelise õiguse euroopalike juurte ning universalistlike ambitsioonide vahel. Rahvusvaheline õigus on globaalne normatiivne süsteem, mille eesmärk on kehtestada siduvad reeglid kõikidele maailma riikidele paljudes eri valdkondades nagu sõda, diplomaatia, kaubandus ja inimõiguste kaitse. Samas on nende reeglite aluseks olevad peamised moraalsed ja õiguslikud printsiibid pärit ühest piirkonnast, nimelt Euroopast. Veelgi enam, kogu kontseptuaalne raamistik, millele need printsiibid tuginevad, näiteks arusaam sellest, et rahvusvahelise õiguse subjektideks on suveräänsed riigid, mis peavad vastama kindlatele kriteeriumidele, pärineb Euroopa traditsioonist. Juriidilised kategooriad nagu „riik“, „suveräänsus“, „seaduste võim“, „vabakaubandus“, „inimõigused“ jne on konstrueeritud ja täidetud sisuga Euroopa teoreetikute poolt.

Enda partikulaarse väärtussüsteemi pidamist inimkonnale üldkehtivaks või ainuvõimalikuks on Jennifer Pitts nimetanud tabavalt „kolklikuks moraalseks universalismiks“.^[1] Seetõttu on juhitud tähelepanu vajadusele mõista paremini alternatiivseid ehk mitte-euroopalikke käsitlusi rahvusvahelisest õigusest^[2] või ületada europotsentristlik paradigma üldse ja jõuda „transtsivilisatsioonilise“ perspektiivini, mis leiaks ühisosa eri kultuuriliste või tsivilisatsiooniliste lähenemiste vahel.^[3] See ei tähenda, et peaksime enda väärtussüsteemi kõrvale heitma, küll aga aitab rahvusvahelise õiguse euroopalike juurte selgem tunnetamine rajada teed mõistlikule ettevaatlikkusele ning valmistab meid ette võimalikeks tagasilöökideks, kui me taotleme oma väärtustel põhinevate normide universaalset aktsepteerimist. Kindlasti tuleb kasuks suurem teadlikkus ka rahvusvahelise õiguse kolonialistliku dimensiooni jätkuvast kohalolust, mis muuhulgas kajastub riikide liigitamises esimeseks ja kolmandaks maailmaks. Samas tuleb arvesse võtta, et ka sääraste hierarhiate kritiseerimine lähtub sellestsamast euroopalikust väärtussüsteemist, mille järgi suveräänsed riigid on rahvusvahelisel areenil moraalselt võrdsed tegutsejad.

Nii tuleb leppida tõsiasjaga, et meie kontseptuaalne tööriistakast on paratamatult euroopalikku päritolu. See sisaldab aga erinevaid ning kohati põhimõtteliselt vastandlikke tööriistu, mistõttu see on ajaloos pakkunud võimalusi nii imperialismi ja kolonialismi legitimeerimiseks kui ka postkolonialistliku vabastusliikumise õigustamiseks. Kui vaadata ühte tänapäeva rahvusvahelise õiguse kõige pinevamat pingevälja, mis valitseb suveräänse  jurisdiktsiooni ning humanitaarse interventsiooni printsiipide vahel, siis näeme, et nii mittesekkumine suverääni jurisdiktsiooni (koos kultuuriliste eripärade tunnustamisega) kui ka sekkumine (universaalsete inimõiguste kaitseks) pärinevad euroopalikust tööriistakastist.^[4] Seega ei saa selle konkreetse dilemma puhul kõnelda europotsentristliku väärtussüsteemi põrkumisest muu maailma väärtustega, vaid ühe Euroopa juurtega normi konfliktist teisega.

Rahvusvahelise õiguse europotsentristlike juurte paljastamine on viimastel aastakümnetel toonud kaasa paradigmanihke ka rahvusvahelise õiguse ajaloo uurimises, millele käesolev artikkel keskendub. 20. sajandil, kahe maailmasõja kontekstis ja järellainetuses oli kombeks rahvusvahelise õiguse varasemaid autoreid, nagu Hugo Grotiust, Samuel Pufendorfi, Christian Wolffi, Emerich de Vatteli jt, hinnata kui maailmarahu eest võitlevaid kosmopoliite, kelle eesmärgiks oli universaalsete, inimloomusel põhinevate moraalireeglite avastamise ja jõustamise kaudu piirata sõdade alustamist ning neis sündivat vägivalda. Sellisele traditsioonilisele lähenemisele vastukaaluks kujunes sajandivahetuse paiku välja postkolonialistlik tõlgendus, mis väitis, et rahvusvaheline õigus ei tekkinud Euroopa-siseste sõdade piiramise ja reguleerimise vajadusest, vaid hoopis kokkupuutest Euroopa-väliste ja mitte-kristlike rahvastega Euroopa ekspansionismi ja kolonialismi kontekstis. Kui varem olid Euroopa autorite ideed „metslaste, paganate ja barbarite“ õiguslikust kohtlemisest üksikute eriuurimuste teemaks,^[5] siis Richard Tucki käsitlus varauusaja rahvusvahelise poliitilise mõtte ajaloost tõstis esiplaanile mitte-eurooplaste omandiõiguse, kaubandusvabaduse jt teemad, mis olid otseselt seotud koloniaalsete praktikatega.^[6]

Veelgi jõulisemalt on rahvusvahelise õiguse ajalugu allutatud kolonialistlikule tõlgendusskeemile Brett Bowdeni ja Antony Anghie teostes.^[7] Anghie sõnutsi oli „kolonialism rahvusvahelise õiguse kujunemisel keskse tähtsusega, sest paljud selle alusõpetused, kaasa arvatud suveräänsuse doktriin, sepistati katsest luua juriidiline süsteem, mis selgitaks Euroopa ja mitte-Euroopa vahekorda koloniaalses põrkumises“. Kumbki autor ei varja, et nende lähtepunktiks on 19. sajandi teisel poolel kujunenud positivistlik rahvusvaheline õigus, mis rakendas mitte-Euroopa rahvaste suhtes nn „tsivilisatsiooni standardit“, jagades maailma seeläbi täisväärtuslikeks suveräänseteks riikideks, kelle kokkulepetest sünnivad õiguslikud normid, ning rahvasteks, kes ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid objektid.^[8] Bowdeni ja Anghie eesmärgiks on näidata, et dihhotoomia tsiviliseeritud ja mittetsiviliseeritud rahvaste vahel on rahvusvahelise õiguse olemuslik ja keskne joon, mida eelnevate sajandite jooksul on süvendatud ja rafineeritud, et õigustada marginaliseeritud gruppide assimileerimist „tsiviliseeriva missiooni“ sildi all.^[9]

Postkolonialistlike autorite kriitika 19. sajandi rahvusvahelise õiguse imperialistliku süvaloogika aadressil on kahtlemata õigustatud.^[10] Küll aga ei saa nõustuda nende konstrueeritud ajaloopildiga, mis kannab 19. sajandi mõttemudelid automaatselt varasematesse sajanditesse. Tagajärjeks on teleoloogia, mis omistab 16.–18. sajandi autoritele eesmärgid, mis said realiseeruda ainult 19. sajandi rahvusvahelises praktikas ja kontseptuaalses raamistikus. Bowdeni ja Anghie ajalookäsitluses võib esile tõsta kolme asjaolu. Esiteks väärib märkimist, et mõlemad alustavad rahvusvahelise õiguse ajalugu 16. sajandi Hispaania neoskolastiku Francisco de Vitoriaga, kelle säilinud loengutekstid puudutasid hispaanlaste õigusi uue maailma indiaanlaste suhtes. Vitoria ei seadnud eesmärgiks luua mingit uut „rahvaste õiguse“ distsipliini, vaid rakendas tomistliku loomuõiguse ja kanoonilise õiguse kontseptuaalseid ressursse esile kerkinud uutlaadi probleemistiku lahendamiseks. Tema käsitlemine „rahvusvahelise õiguse isana“ peegeldab ajaloolase enda eelhoiakut küsimuses, mis peaks olema rahvusvahelise õiguse „kohane“ teemadering. Teiseks, nii Bowden kui Anghie hüppavad üle pika ajaperioodi, mis lahutab Vitoriat 19. sajandi autoritest (Henry Wheaton, John Westlake, Thomas Lawrence, James Lorimer jt), jättes mulje sajanditepikkusest kontinuiteedist Euroopa rahvusvahelise õiguse ajaloos. Kolmandaks, kõik käsitletud autorid on valitud Atlandi-äärsetest maadest, mis olid Euroopa ekspansionismi esirinnas, luues disproportsionaalse ettekujutuse selle teema kesksusest Euroopa mõtteloos.

Käesoleva artikli eesmärk on täita seda ajalist tühimikku, võttes vaatluse alla „tsiviliseeritud rahvaste“ mõiste rahvusvahelises õiguses 17. ja 18. sajandil. Arutelu rahvusvahelise õiguse europotsentristliku olemuse üle on seni keskendunud peamiselt konkreetsetele rakenduslikele küsimustele nagu mitte-eurooplaste omandiõigus, humanitaarne interventsioon, vaba kauplemine või võõraste kohtlemine, mille osas näiteks George Cavallar on andnud nüansseerituma pildi vastuseks postkolonialistlikule kriitikale.^[11] Samas ei ole süstemaatilist käsitlemist leidnud varauusaja autorite teoreetilised ja metodoloogilised arusaamad selle kohta, kuivõrd ja mille alusel me saame üldse rääkida tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvastest ning mis on selle eristuse moraalsed ja õiguslikud järelmid. Selles artiklis on võimalik seda teemaderingi mõistagi üksnes markeerida, ent loodetavasti on see piisav kummutamaks arusaama tsivilisatsioonidiskursuse homogeensusest ja pikaajalisest kontinuiteedist Euroopa mõtteloos.

Hugo Grotius tsiviliseeritud rahvastest

Mõiste „tsiviliseeritud rahvad“ algse tähenduse mõistmiseks varauusaegses rahvusvahelises õiguses tuleb tagasi minna Hugo Grotiuse (1583–1645) peateose „Sõja ja rahu õigusest“ (De jure belli ac pacis, 1625) juurde. Grotius seletab teose esimeses lõigus, et ta ei tegele rooma õiguse ega muude tsiviilõiguslike süsteemidega, vaid õigusega, mis „on ühine paljudele rahvastele või nende valitsejatele, olgu see tuletatud loodusest või sisse seatud jumala käsu või tavade ja vaikiva kokkuleppe läbi.“ Grotiuse sõnutsi ei ole rahvaste ühist õigust, mida ta parema termini puudumisel nimetab „sõja ja rahu õiguseks“, enne teda piisava metoodilisusega käsitletud.^[12]

Millise meetodi pakub Grotius rahvaste vahel kehtivate universaalsete õigusprintsiipide ehk sisuliselt rahvusvahelise õiguse avastamiseks?^[13] Tuginedes Rooma stoitsistlikule loomuõigusfilosoofiale, eeldab Grotius, et esmajoones on need printsiibid inimese mõistuses peituvad muutumatud põhimõtted, mis peavad olema arusaadavad ilma jumaliku ilmutuse või partikulaarse tsiviilõiguseta ja seetõttu siduvad kõikidele maailma rahvastele, sõltumata nende religioonist, ajaloost või kultuurist. Seetõttu ongi esmaseks loomuõiguse avastamise meetodiks a priori meetod, mis sarnaselt matemaatikaga liigub elementaarsetelt printsiipidelt keerukamate suunas: „Ma olen kandnud hoolt, et viidata loomuõigust puudutavate väidete tõestamisel teatud kindlatele mõistetele, mida keegi ei saa ilma iseennast vägistamata eitada. Sest selle õiguse printsiibid, kui neid õiges vaimus vaadelda, on ilmselged ja klaarid, peaaegu nagu need asjad, mida me tajume väliste meeleelunditega.“^[14]

Rahvusvahelise õiguse esimene sammas on seega loomuõigus, mis on kättesaadav õigesti rakendatud sisekaemusele. Toetudes stoitsistlikule „ühiskondlikkuse“ (oikeiosis) ideele, ütleb Grotius, et mõistus kirjutab ette teod, mis on kooskõlas inimese ratsionaalse ja sotsiaalse loomusega, luues aluse rahvaste rahumeelseks kooseksisteerimiseks.^[15] Kõige olulisemad printsiibid, mis sellele kaasa aitavad, on õigus ennast kaitsta, õigus omandada asju enda elu säilitamiseks ja seda omandit kaitsta. Ent Grotius mõistis ka ise, et selline lähenemine annab üksnes väga õhukese arusaama rahvusvahelisest õigusest, sest alusprintsiibid, milles ratsionaalse arutelu teel suudetakse vaidlemata kokku leppida, on liiga üldised. Seetõttu on nende praktikas rakendamine peaaegu sama keeruline nagu Aquino Thomase loomuõigusliku alusprintsiibi „teha head ja vältida kurja“ puhul.^[16]

Et täiendada abstraktset loomuõiguslikku süsteemi ja pakkuda lahendusi tõlgenduskonfliktidele, mis võivad viia sotsiaalse korra lagunemiseni, pakub Grotius välja teise rahvusvahelise õiguse alussamba, nimelt kokkuleppelise õiguse (jus voluntarium). Grotius selgitab, et nii nagu tsiviilõigus on loodud riigi hüvanguks, on „kõigi või enamiku riikide vahel seadused, mis on kokku lepitud ühisel nõusolekul ja mis ei ole suunatud üksiku kasule, vaid kõigi ühisele kasule“.^[17] Grotius nimetab seda osa inimeste loodud õigusest, mis reguleerib riikidevahelisi suhteid, rahvaste õiguseks (ius gentium).

Rahvaste õiguse puuduseks on asjaolu, et erinevalt universaalsest loomuõigusest on tegu partikulaarõigusega, mis ei ole siduv neile, kes ei ole andnud ei eksplitsiitset ega vaikivat nõusolekut. Mõlema õigusallikaga seonduvatest kitsaskohtadest ülesaamiseks pakub Grotius välja võimaluse silla loomiseks nende vahele, nimelt alternatiivse meetodi loomuõiguse avastamiseks. Grotius nimetab seda a posteriori meetodiks, mis on põhimõtteliselt induktiivne meetod, kus suurest hulgast tõenditest leitud mustrite põhjal jõutakse üldistavate järeldusteni. Kui tõestamine a priori meetodil „seisneb millegi vastavuse või mittevastavuse näitamises meie mõistusliku ja sotsiaalse loomusega“, siis tõestamine a posteriori meetodil toimub juhul, kui „me ei saa absoluutse kindlusega, küll aga väga suure tõenäosusega järeldada, et see, mida usuvad kõik või vähemalt kõik tsiviliseeritumad rahvad (gentes moratiores), on loomuõigus“.^[18]

Just siin toob Grotius sisse juba antiikajast tuntud kombekate, kultuursete või tsiviliseeritud rahvaste mõiste, mis vastandus barbaarsetele ja metsikutele rahvastele. Induktiivne meetod tähendas kindlatele kriteeriumidele vastavate rahvaste kommetest üldkehtivate reeglite tuletamist, mis kõlab nagu eelpool mainitud kolklik moraalne universalism. Ent enne kui tõmbame genealoogilise arengujoone Grotiusest 19. sajandi europotsentrismini, peame küsima, millised olid Grotiuse õigusfilosoofilise lähenemise mõtteajalooline kontekst, järelmid tema teooria seisukohalt ning mõju rahvusvahelise õiguse doktriini arengule. Tsiviliseeritud rahvaste kontseptsiooni läks Grotiuse arvates vaja selleks, et üle saada 16. sajandi teise poole Euroopas võimust võtnud uusskeptitsistlikust filosoofiast, mis jõudis äärmuslikult kultuurirelativistlike seisukohtadeni. Kultuurirelativismi toitsid antiikautorite uusväljaanded ning kaasaegsed reisikirjad ja antropoloogilised ülevaated, mis rahuldasid eurooplaste uudishimu ja põnevusvajadust, pakkudes uskumatuna näivaid (ja tänapäeva antropoloogia seisukohalt fundeerimata) kirjeldusi koletislikest rahvastest ja barbaarsetest kommetest maailma kaugemates nurkades. Nende põhjal järeldas üks antiikse pürronistliku skeptitsismi taaselustajaid Michel de Montaigne (1533–1592), et pole olemas kombeid või traditsioone, mida saab nimetada „loomulikeks“, sest see, mis on eurooplasele loomupärane, võib mujal maailmas olla vastuvõetamatu ning vastupidi. See kehtib Montaigne’i väitel ka kõige elementaarsemate moraalireeglite kohta, nagu tapmise keeld või vanemate austamise kohustus, ning ta tõi rohkelt näiteid rahvastest, kes väidetavalt aktsepteerivat kannibalismi, vanemate või laste hukkamist, inimohverdusi, sodoomiat jne.^[19]

Grotiuse universaliseeriv projekt nõudis sellise relativismi ümberlükkamist. Ta lähtus vaatepunktist, et mõnede rahvaste loomulik mõistus on korrumpeerunud, mistõttu ühisosa leidmisel tuleb toetuda mõistuslikult toimivatele rahvastele. Ajaloo uurimine ja ratsionaalne arutelu toetasid sellises analüüsis teineteist. Kui mingi komme on eri rahvaste juures ühtviisi aktsepteeritud, andis see aluse oletada, et see on loomulik ja mõistlik. Teistpidi, kui keegi tuletas esmaste printsiipide alusel norme, mida ühegi rahva juures ei olnud täheldatud, võis oletada, et spekulatsioonid on ekslikud, sest on võimatu uskuda, et jumal peidaks loomupäraseid ja kasulikke reegleid kõigi rahvaste terve mõistuse eest. Seega ei olnud deduktiivne ja induktiivne meetod teineteist välistavad alternatiivid, vaid üksteist toetavad praktikad. Ei olnud juhus, et Grotiuse mahukas teos oli üle kuhjatud tsitaatidest, sest „filosoofide, ajaloolaste, poeetide ja oraatorite“ tunnistustest oli võimalik ekstraheerida „universaalne konsensus“.^[20]

Olulised on siinkohal kolm aspekti. Esiteks, tsiviliseeritud rahvaste kombed ei olnud siduvad iseenesest, vaid ainult selles mõttes ja mõõdus, kuivõrd nad andsid tunnistust loomuõiguse sisust.^[21] Teiseks, Grotiuse mõõdupuuks ei olnud ta kaasaegsed Euroopa rahvad, kes olid tema ajastul kistud konfessionaalse taustaga sisekonfliktidesse ja sõdadesse ning seetõttu ideaalmudelist kaugel, vaid hoopis antiiksed kreeklased ja roomlased.^[22] Torkab silma Grotiuse vähene huvi oma kaasaegsete rahvaste vastu, mistõttu on teda raske süüdistada kultuuriimperialismis. Kolmandaks, väga raske on leida juhtumeid, kus Grotius tuletab tsiviliseeritud rahvaste kommetest universaalselt kohustuslikke reegleid. Pigem on tegu soovituslike moraalireeglitega, millel ei ole siduvate õiguslike kohustustega võrreldavat jõudu. Oluline on mainida Grotiuse eristust perfektsete ja mitteperfektsete õiguste vahel: ainult perfektsetest õigustest tulenevad jõustatavad õiguslikud kohustused, samas kui mitteperfektsed õigused tekitavad ainult moraalseid kohustusi nagu suuremeelsus või tänulikkus.^[23] Tsiviliseeritud rahvad eristuvatki peaasjalikult selle poolest, et nad rakendavad järjepidevalt mitteperfektsete kohustuste aluseks olevaid voorusi, mis on kasulikud nii riigisisese kui ka rahvusvahelise korra alalhoidmiseks.

Seega seisnes peamine erinevus barbaarsete ja tsiviliseeritud rahvaste vahel selles, et viimased mõistavad õiglust laiemalt ning tõstavad mitteperfektsed kohustused kokkuleppelise rahvaste õiguse staatusesse. Üheks selliseks näiteks on küsimus vaenlase mürgitamise lubatavusest sõjas, mida tollased juristid sageli arutasid. Grotius selgitab, et mürgitamine ei riku loomuõiguse sätteid, küll aga keelab ius gentium mõningaid asju, mida loomuõigus lubab: „Sest loomuõiguse kohaselt, kui inimese tapmine on lubatud, ei ole erilist vahet, kas me teeme seda mõõga või mürgiga. Ma ütlen loomuõiguse, sest tõepoolest, on suuremeelsem proovida inimest tappa sel viisil, et anname talle võimaluse end kaitsta, ent meil ei ole mingit kohustust sellist suuremeelsust rakendada nende suhtes, kes väärivad surma. Aga rahvaste õigus, kui mitte kõigi, siis tsiviliseeritumate oma, ei luba vaenlase elu mürgiga võtta. See komme seati sisse üldise kasu pärast, kui sõjad muutusid sagedaseks, et nende ohtlikkus liigselt ei kasvaks.“^[24]

Grotiuse retseptsioon ja mõju

Hoolimata Grotiuse ettevaatlikkusest on selge, et tema eristust oli võimalik rakendada mitte-Euroopa rahvaste „tsiviliseerimise“ õigustamiseks. Kõige konkreetsem instrument imperialistliku domineerimise legitimeerimiseks, mida Grotiuse tekstist leida võis, oli tema idee universaalsest jurisdiktsioonist, mille kohaselt suveräänidel on õigus karistada loomuõiguse rikkumisi kõikjal maailmas, mitte ainult enda territooriumil. Selles idees tunneme ära humanitaarse interventsiooni kontseptsiooni. On ütlematagi selge, et karistus peaks langema osaks metslastele ja barbaritele, kelle korrumpeerunud loomus ei lase neil ära tunda loomuvastaseid tegusid nagu sodoomia, inimohverdus jne.^[25]

Rahvusvahelise õiguse hilisema arengu seisukohalt on siiski oluline märkida, et ei Grotiuse kahesambaline rahvusvahelise õiguse süsteem, loomuõiguse avastamise meetod ega humanitaarse interventsiooni tõlgendus ei pälvinud järgnevate põlvkondade autorite heakskiitu. John Locke oli ainus mõjukam 17. sajandi loomuõigusfilosoof, kes pooldas Grotiuse universaalse karistusõiguse doktriini, aga ta ei arendanud kunagi välja rahvusvahelise õiguse õpetust ning tema ideed Ameerika kolonistide õigusest omandada Ameerikas harimata maad tuginesid hoopis teistsugustele teoreetilistele alustele.^[26] Enamik autoreid olid kriitilised. Thomas Hobbesi, Samuel Pufendorfi ja Jean-Jacques Rousseaud häiris Grotiuse teooria juures normi tuletamine faktist, mida David Hume 18. sajandil üldistas kui „vulgaarsete moraalisüsteemide“ kommet tuletada normatiivseid argumente deskriptiivsetest.^[27] Rousseau silmis kujutas Grotius endast eeskujulikku näidet loomuõigussüsteemist, mis on muutunud eksisteeriva ebaõigluse õigustamise tööriistaks: „Tema alaline arutlusviis seisneb selles, et ta põhistab õiguse antud faktidega. Oleks ehk võimalik rakendada mõnda Grotiuse omast järjekindlamat meetodit, aga vaevalt leidub niisugust, mis veelgi paremini sobiks türannidele.“^[28]

Asjaolu, et mingid faktid on laialt levinud, ei suurenda nende normatiivset kaalu. Üks Grotiuse esimesi süstemaatilisi kriitikuid Thomas Hobbes kirjutas rohkem kui sajand enne Rousseaud, et loomuõigust ei saa otsida „ihade või tavadega kujunenud eksiarvamuste konsensusest“, vaid üksnes mõistuse ettekirjutustest.^[29] Talle sekundeeris saksa mõtleja Samuel Pufendorf, märkides, et ei ole mõistlik „tuletada loomuseadusi nende kokkuleppest, kes murravad neid rohkem kui järgivad“.^[30] Viidates nii antiiksetele kui kaasaegsetele skeptikutele, märgib Pufendorf, et kõigi rahvaste konsensust reeglite osas pole võimalik tuvastada ning on keeruline leida ühtainsatki normi, mis oleks kõigil ajastutel ühtviisi heakskiitu leidnud.^[31]

Nii Hobbes kui ka Pufendorf peavad Grotiuse pakutud lahendust toetuda „tsiviliseeritud rahvaste“ praktikale ummikteeks. Sellega lükatakse metodoloogiline probleem lihtsalt teise kohta, sest meil puuduvad objektiivsed kriteeriumid eristamaks tsiviliseeritud rahvaid mittetsiviliseeritutest ehk Hobbesi sõnutsi „meil pole kokkulepet, kes otsustab selle üle, millised rahvad on kõige targemad“.^[32] Pufendorf nõustub selle arutluskäiguga: „Meie tõestus pole edukam, kui väidame, et piisab tsiviliseeritud rahvaste konsensusest ning barbaarseid pole vaja arvestada. Sest milline rahvas, kellel on piisavalt oidu enda alalhoidmiseks, on valmis end barbaarseks tunnistama? Või milline rahvas võtab voli mõõta kõiki teisi enda kommete järgi ja kuulutada kõik barbariteks, kes neist erinevad? Varasematel aegadel kreeklased oma ülbuses vaatasid teistele rahvastele ülalt alla kui barbaritele ning roomlased järgisid neid selles. Tänapäeval mõned Euroopas väidavad, et me oleme oma kultuuri poolest teistest kõrgemad. Samas on rahvaid, kes peavad end meist paremaks. Hiinlased on ammu arvanud, et eurooplastel on vaid üks silm ning ülejäänud rahvad on mõistetud pimedusse.“^[33]

Pufendorf näeb selgemalt kui varasemad autorid Grotiuse meetodi kultuuri-imperialistlikke järelmeid ning lükkab seetõttu kogu arutluskäigu otsustavalt tagasi. See ei tähenda absoluutset kultuurirelativismi, küll aga suurt ettevaatlikkust Euroopa tavade universaalselt siduvaks pidamisel. Nii näiteks ei tuleta Pufendorf maa omandiõigust selle põllumajanduslikust kasutamisest nagu Locke, vaid peab kõikvõimalikke omandisüsteeme loomuõigusega kooskõlas olevaks, niikaua kui need tagavad rahuliku kooseksistentsi ja inimkonna vajaduste rahuldamise.^[34] Samuti ei nõustu Pufendorf Grotiuse universaalse karistusõiguse doktriiniga. Riigid on justkui indiviidid loomuseisundis, kus neil on lubatud end kaitsta, ent arusaam, et avalik huvi nõuab igasuguste õigusrikkumiste karistamist kõikjal maailmas, viib kokkuvõttes suurema vägivallani: „See, kui üks isik kuulutab end inimlike asjade osas kohtumõistjaks, läheb vastuollu loomupärase võrdsusega, rääkimata sellest, et selline asi võib kergesti viia suurte kuritarvitusteni, sest vaevalt leidub inimest, kelle vastu selle argumendiga ei saaks sõda kuulutada“.^[35] Seetõttu oli karistusõigus piiratud juhtumitega, kus oli rikutud meie endi või meie liitlaste õigusi või kus tegutsetakse süütu kannataja nimel, kes on meid appi palunud.

18. sajandi üks mõõtuandvamaid rahvusvahelise õiguse autoreid Emerich de Vattel sidus Grotiuse ja Pufendorfi vaidluse otsesõnu Euroopa kolonialismiga, täpsemalt indiaanlaste suhtes toime pandud kuritarvituste ja vägivallaga: „Need ambitsioonikad eurooplased, kes ründasid Ameerika rahvaid ja allutasid need oma ahnele võimule, et neid oma sõnutsi tsiviliseerida ja neile tõest religiooni õpetada; need usurpaatorid toetusid ettekäändele, mis on ühtaegu ebaõiglane ja naeruväärne. On üllatav kuulata, kuidas õpetatud ja tasakaalukas Grotius räägib meile, et suveräänil on õigus haarata relvad, et karistada rahvaid, mis on süüdi loomuõiguse räiges rikkumises. […] Kas Grotius ei märka, et vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele, mida ta järgnevates lõikudes rakendab, avab tema seisukoht värava entusiasmi ja fanatismi märatsemisele ning varustab ambitsioonikaid lugematute ettekäänetega?“^[36]

Sellest kriitikast hoolimata pidas ka Vattel vajalikuks tsiviliseeritud rahvaste (les Nations policées) eristamist metsikutest, koletislikest rahvastest, kes eiravad rahvusvahelise suhtluse kõige fundamentaalsemaid reegleid.^[37] Toetudes Gottfried Wilhelm Leibnizi ja Christian Wolffi eudaimonistlikule poliitilisele filosoofiale, pidas Vattel suveräänide kohuseks arendada nii enda rahvast kui teisi „perfektsuse“, st kõrgema tsiviliseerituse suunas, ent see ei anna moraalset ega juriidilist alust sekkumiseks teiste rahvaste jurisdiktsiooni. Samuti ei ühildu Vatteli tsivilisatsiooni–barbaarsuse dihhotoomia Euroopa ja mitte-Euroopa vastandamisega. Vastupidi, Vattel hindas paljude kaasaegsete eeskujul kõrgelt Hiina tsivilisatsiooni, olles samas väga kriitiline paljude Euroopa suveräänide suhtes nii ajaloos kui ka oma kaasajal, nii selles osas, kuidas nad arendasid oma riiki perfektsuse suunas, kui ka ebaõiglaste sõdade algatamise küsimuses.

Vattel omistas rahvusvahelisele õigusele hoopis ambitsioonikamad eesmärgid kui Pufendorf, mistõttu ta pöördus tagasi Grotiuse dualistliku ehk kahesambalise süsteemi juurde. Rahvusvahelise õiguse loomuõiguslik dimensioon annab suveräänidele jurisdiktsiooni oma territooriumi üle ning õiguse algatada sõdu enesekaitseks ja vastuseks õigusrikkumistele. Lisaks sellele oli Vatteli arvates olemas „positiivne rahvusvaheline õigus“ ehk kokkuleppeline õigus, mis täiendab loomuõiguse sätteid ühise heaolu ja julgeoleku suurendamiseks. Just selles valdkonnas on eestvedajateks tsiviliseeritud rahvad, kes on vabatahtlikult muutnud mitteperfektsed moraalsed kohustused positiivseks õiguseks. Kahtlemata avaldub siin Vatteli europotsentrism, sest just Euroopast leiab ta kõige rohkem näiteid positiivseks õiguseks muudetud humaansetest praktikatest, nagu tsiviilelanike või vangide kohtlemine sõjas, diplomaatiline immuniteet või näljahädaliste abistamine.^[38] Nõnda tekib positiivne dünaamika või moraalne progress, kus tsiviliseeritud riikide kogukond järk-järgult adopteerib tavaõiguslikke norme, mis muutuvad nendega interaktsioonis olevatele rahvastele moraalselt kohustuslikuks, ehkki mitte legaalselt siduvaks, juhul kui nad eksplitsiitselt keelduvad seda normi järgimast.^[39] Nii kujuneb Vattelil pilt tsiviliseeritud riikidest, mis moodustavad üksteist toetava ning ühist arengut ja julgeolekut edendava moraalse kogukonna. Sellised riigid võivad toimida eeskujuna nii Euroopa sees kui väljaspool seda, ent see ei anna ei moraalset ega juriidilist alust oma mudeli vägivaldseks ekspordiks.

Kokkuvõtteks

Grotius ja Vattel töötasid välja kontseptuaalsed tööriistad, mille abil oli võimalik sõnastada europotsentristlik „tsiviliseeritud rahvaste õiguse“ doktriin, millest 19. sajandil sai tööriist „terade eraldamiseks sõkaldest“. Ent kui me tagantjärele omistame neile autoritele sellised kavatsused, satume anakronistliku mõttevea lõksu, mida Quentin Skinner on nimetanud „doktriinide mütoloogiaks“.^[40] Lisaks nägime, et suurt osa varauusaja Euroopa mõtlejaid ei ole üldse võimalik suruda postkolonalistlikusse Prokrustese sängi, sest väiksemate riikide esindajatena ei huvitanud neid Euroopa ekspansionismiga seotud problemaatika või nad olid (sageli muidugi teiste riikide) kolonialistlike õigustusskeemide suhtes otsesõnu kriitilised. Barbaarsuse ja tsivilisatsiooni diskursus Euroopas ei olnud reserveeritud üksnes kolonialistlikule mõtteviisile, vaid puudutas suuresti eurooplasi endid. Varauusaegse „tsiviliseeritud rahvaste õiguse“ keskne eesmärk oli arendada välja rahvusvaheliste suhete kultuur, mis võtaks tõsiselt kosmopoliitilisi ehk inimsuse kohustusi (officia humanitatis) ning annaks võimaluse vägivalla piiramiseks ja sõja tsiviliseerimiseks olukorras, kus otsustavalt esile kerkinud suveräänsuse kontseptsioon sisaldas endas õigust otsustada sõja ja rahu üle.

Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuur (grant PUT PRG318).

^[1] Parochial moral universalism. Vt: J. Pitts, Empire and Legal Universalisms in the Eighteenth Century. The American Historical Review, 2012, kd 117, nr 1, lk 93.

^[2] Vt nt L. Mälksoo, Russian Approaches to International Law. Oxford, 2015.

^[3] Y. Onuma, A Transcivilizational Perspective on International Law. Leiden; Boston, 2010.

^[4] Vt M. Koskenniemi, Histories of International Law: Dealing with Eurocentrism. Rechtsgeschichte, 2011, kd 19, lk 152–177.

^[5] Olulisemad käsitlused: J. Muldoon, Popes, Laywers and Infidels: The Church and the Non-Christian World, 1250–1550. Liverpool, 1979; J. Fisch, Die europäische Expansion und das Völkerrecht. Die Auseinandersetzungen um den Status der überseeischen Gebiete vom 15. Jahrhundert bis zur Gegenwart. Wiesbaden; Stuttgart, 1984; A. Pagden, European Encounters with the New World. New Haven, 1993.

^[6] R. Tuck, The Rights of War and Peace. Political Thought and the International Order from Grotius to Kant. Oxford, 1999. Imperialismi ja rahvusvahelise õiguse seoste kohta vt ka: Empire and Modern Political Thought. Toim. S. Muthu. Cambridge, 2012; International Law and Empire. Historical Explorations. Toim. M. Koskenniemi, W. Rech, M. J. Fonseca. Oxford, 2016.

^[7] B. Bowden, The Colonial Origins of International Law. European Expansion and the Classical Standard of Civilization. Journal of the History of International Law / Revue d’histoire du droit international, 2004, kd 7, nr 1, lk 1–24. A. Anghie, Imperialism, Sovereignty and the Making of International Law. Cambridge, 2005.

^[8] Klassikaline uurimus sellest on: G. W. Gong, The Standard of ‘Civilization’ in International Society. Oxford, 1984.

^[9] A. Anghie, Imperialism, lk 5.

^[10] Vt ka M. Koskenniemi, Gentle Civilizer of Nations: The Rise and Fall of International Law. Cambridge, 2001; J. Pitts, A Turn to Empire: The Rise of Imperial Liberalism in Britain and France. Princeton, 2006.

^[11] G. Cavallar, Vitoria, Grotius, Pufendorf, Wolff and Vattel: Accomplices of European Colonialism and Exploitation or True Cosmopolitans? Journal of the History of International Law / Revue d’histoire du droit international, 2008, kd 10, nr 2, lk 181–209; vt ka G. Cavallar, The Rights of Strangers: Theories of International Hospitality, the Global Community and Political Justice since Vitoria. London, New York, 2002.

^[12] H. Grotius, The Rights of War and Peace. Indianapolis, 2005, kd 1, The Preliminary Discourse, §1.

^[13] Edaspidi nimetangi seda õigusvaldkonda „rahvusvaheliseks õiguseks“, ehkki sellise termini võttis alles 18. sajandil kasutusele Jeremy Bentham.

^[14] H. Grotius, The Rights of War and Peace, §40.

^[15] Sealsamas, §6–9, I rmt, ptk 1, §10.1.

^[16] Thomas Aquinost, Summa theologiae, Ia IIae, Qu. 94, Art. 2.

^[17] H. Grotius, The Rights of War and Peace. Kd 1, The Preliminary Discourse, §18; I rmt, ptk 1, §9.

^[18] Sealsamas, kd 1, I rmt, ptk 1, §12.

^[19] Eriti „Apoloogia Raymond Sebond’ile“ – M. Montaigne, Esseid. Tlk K. Ross. Tallinn, 2013, lk 159–367. Vt ka C. Avramescu, An Intellectual History of Cannibalism. Princeton, 2011.

^[20] H. Grotius, The Rights of War and Peace, The Preliminary Discourse, §41.

^[21] Vt M. Koskenniemi, From Apology to Utopia, 96.

^[22] Vt B. Straumann, Roman Law in the State of Nature. The Classical Foundations of Hugo Grotius’s Natural Law. Cambridge, 2015.

^[23] Vt selle eristuse kohta J. S. Geddert, Beyond Strict Justice: Hugo Grotius on Punishment and Natural Right(s). The Review of Politics, 2014, kd 76, lk 559–588; C. A. Stumpf, The Grotian Theology of International Law: Hugo Grotius and the Moral Foundations of International Relations. Berliin, 2006; S. Darwall, Honor, History and Relationship. Oxford, 2013, lk 190.

^[24] H. Grotius, The Rights of War and Peace, kd 3, III rmt, ptk 4, §15.

^[25] Sealsamas, kd 2, rmt II, ptk 20, §40. Vt G. Cavallar, Vitoria, Grotius…, lk 196.

^[26] Vt. S. Buckle, Natural Law and the Theory of Property: Grotius to Hume. Oxford, 1991; J. Tully, An Approach to Political Philosophy: Locke in Contexts. Cambridge, 1993.

^[27] Nn olevast olemapidava tuletamise mõtteviga: D. Hume, A Treatise of Human Nature, 1739, 3.1.1.

^[28] J. J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 1998, lk 17–18.

^[29] T. Hobbes, The Elements of Law Natural and Politic. Toim. F. Tönnies. London, 1889, ptk 15.

^[30] S. Pufendorf, De Jure Naturae et Gentium Libri Octo. Kd 2: The Translation. Oxford, 1934, II rmt, ptk 3.7, lk 189.

^[31] S. Pufendorf, De Jure Naturae et Gentium, II.3.8.

^[32] T. Hobbes, The Elements of Law Natural and Politic, 15.1; vt ka T. Hobbes, Elementa philosophiae 3. De Cive. Pariis, 1642, 2.1.

^[33] S. Pufendorf, De Jure Naturae et Gentium, II.3.7, lk 189.

^[34] Sealsamas, IV.3–6.

^[35] Sealsamas, VIII.6.14., lk 1307.

^[36] E. de Vattel, Le Droit des Gens ou Principes de la Loi Naturelle, Appliqués à la conduite & aux affaires des Nations & des Souverains. London, 1758, rmt II, ptk I, §7.

^[37] Selle kohta põhjalikumalt: P. Piirimäe. Men, Monsters and the History of Mankind in Vattel’s Law of Nations. Rmt-s: The Law of Nations and Natural Law, 1625–1800. Toim. S. Zurbuchen. Leiden; Boston, 2019, lk 159–185.

^[38] Vattel, Le Droit des Gens ou Principes de la Loi Naturelle, III, §150.

^[39] Sealsamas, Preliminaires, §26.

^[40] Q. Skinner, Meaning and Understanding in the History of Ideas. Rmt-s: Visions on Politics. Kd 1: Regarding Method. Cambridge, 2002, lk 57–89.

1. Sissejuhatus

Venemaa rahvusvahelise õiguse teadlane Fjodor Fjodorovitš ehk Friedrich Fromhold von Martens (1845–1909) on üks rahvusvahelise õiguse ajaloo müütilisi tegelasi. Kõik, kes on õppinud rahvusvahelist humanitaarõigust, on kuulnud Martensi klauslist,^[1] millele näiteks ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjon (RÕK) on hiljuti taas viidanud.^[2] Haagi Rahupaleed külastades võib näha muljet avaldavat galeriid, kus on väljas valdkonna kujunemislukku jälje jätnud kuulsad rahvusvahelise õiguse teadlased. Hugo Grotiuse (1583–1645), Andrés Bello (1781–1865) ja teiste väljapaistvate tegelaste kõrval on ka Martensi kuju, mille Venemaa valitsus kinkis kohtule 1999. aastal. Peale Poola päritolu endise Rahvusvahelise Kohtu kohtuniku Manfred Lachsi (1914–1993) kuju on see üks väheseid RK-s asuvaid skulptuure, millega avaldatakse austust Ida- või Kesk-Euroopa rahvusvahelise õiguse juristidele.

Venemaa president Putin külastas 2. novembril 2005. aastal Rahvusvahelist Kohut ning RK president Shi Jiuyong (1926–2022) tervitas teda sel puhul järgmise Martensit käsitleva kommentaariga: „Professor Fjodor Martens paistab silma kui oma ajastu särav esindaja tänu väljapaistvale rollile rahvusvahelises rahuliikumises; tema unistus rahu templist andis inspiratsiooni ka selle Rahupalee loomiseks. Rahvusvahelise õiguse mõjukuses veendunud Martens uskus, et toores jõud ei triumfeeri kunagi õiguse üle ega „lämmata meie tunnetust sellest, mis on õige ja õiglane“.“^[3]

Seejärel selgitas RK president Shi põhjalikumalt Martensi rolli 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel ning rõhutas Martensi klausli tähtsust: „Venemaa mõjuka delegaadina osales professor Fjodor Martens eriti aktiivselt mõlema konverentsi töös ning sõnastas mitme lepingu eelnõu ja üksikartikli teksti. Tema ettepanekute hulka kuulub ka nüüdseks Martensi klauslina tuntuks saanud säte, mis on muutunud üheks rahvusvahelise humanitaarõiguse alusprintsiibiks. Martensi klausel sätestab, et kõikides olukordades ja täpsemate reeglite olemasolust sõltumata jäävad tsiviilelanikud ja võitlejad juurdunud tavadest, humaansuse põhimõtetest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest tulenevate rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsuse alla. Kohus on seda klauslit otseselt maininud oma 1996. aasta nõuandvas arvamuses tuumarelvade kasutamise ähvarduse või nende kasutamise õiguspärasuse kohta. … Lisaks muudele dokumentidele allkirjastati Haagi konverentside tulemusena maasõja seaduste ja tavade konventsioon ning rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon. … Martensi algatuse otseseks tagajärjeks oli ka see, et jõukas filantroop Andrew Carnegie tegi annetuse „rahutempli“ ehitamise fondi, mille tulemusena rajati Rahupalee“.

President Vladimir Putin omalt poolt vastas järgmiste Martensit käsitlevate kommentaaridega: „Hr esimees, teie mainitud Fjodor Fjodorovitš Martensi isetule rollile tähelepanu juhtimine tekitab minus erilise tunde. Paljuski just tänu tema sihikindlusele ja säravale mõistusele õnnestus Venemaa algatus esimese rahukonverentsi korraldamiseks 1899. aastal edukalt teoks teha. … Ühtlasi tahaksin rõhutada, et Martensi ideed ei tekkinud tühjalt kohalt. See kõik põhines Euroopa suurimatel filosoofilistel ja õigusteaduslikel saavutustel. Tegelikult arendas Martens edasi väljapaistva Euroopa mõtleja Immanuel Kanti ning mitmete teiste filosoofide ja õigusteadlaste ideid.“

Sellegipoolest on Martensi kohta käivatesse käsitlustesse ilmunud ka kriitilisi noote. Aastal 2014 ilmus ajakirja European Journal of International Law Martensile pühendatud eriväljaanne, milles autorid lükkasid ümber mõningaid temaga seotud, osalt ka kirjanduslikke müüte^[4] ning käsitlesid muu hulgas Martensi kirjutistele iseloomulikku probleemset vahetegemist tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste vahel rahvusvahelises õiguses.^[5] Samas teistes akadeemilistes kirjutistes on sellised kriitilised noodid endiselt haruldased. Näiteks Vitali Ivanenko põhjapanevas ülevaates rahvusvahelise õiguse uurimise ja õpetamise ajaloost Peterburi keiserlikus ülikoolis on Martensile pühendatud viiskümmend teda väga kõrgelt hindavat lehekülge ning ainult kahes lauses mainitakse, et Martensi rahvusvahelise õiguse käsitus sisaldas ka diskrimineerivat aspekti, kuna ta ei tunnustanud tsiviliseerimata rahvaid rahvusvahelise õiguse subjektidena.^[6] William E. Butler räägib Martensi rahvusvahelise õiguse õpiku ingliskeelses tõlkes Martensi saavutustest jätkuvalt ülistavas kõneviisis,^[7] nagu ka varem ilmunud Martensi biograafia autor Vladimir Pustogarov.^[8] Üldiselt meenutab Martensi retseptsioon Anne Orfordi hiljutist kompleksset käsitust põhjustest, miks rahvusvahelise õiguse ajalugu ei esitata neutraalselt.^[9] Orford väidab, et kõik rahvusvahelise õiguse ajaloo ülevaated on paratamatult omal moel poliitilised ja kallutatud.^[10]

Siinse artikli eesmärk on lähemalt uurida Martensi „tumedamat pärandit“^[11] ning mõista, mil määral oli Martens mitte ainult tunnustatud humanitaarõiguslane, vaid ka pühendunult kolonialismimeelne rahvusvahelise õiguse jurist. Selgub, et lisaks rahvusvahelises õiguses kolonialismi üle teoretiseerimisele toetas Martens rahvusvaheliste suhete valdkonna arvamusliidrina kolonialismi järjepidevalt ka praktikas. Võrreldes Martensi kohta käivate varasemate kriitiliste ülevaadetega (näiteks EJIL-i 2014. aasta  kogumikuga), täiendab käesolev artikkel ajalookäsitlust sellega, et kirjeldab Martensi kolonialistlikku tegevust Kongo Vaba Riigi legitimeerimisel, tema avaldatud artikleid ajakirjas Revue de droit international et de legislation comparée (RDILC) ning tinglikult võttes rahvusvahelise õigusloomega seotud tööd Institut de Droit Internationali (IDI) juures. Väidan, et Martensi pärandi kolonialistliku osa kaalu rahvusvahelises õiguses on üldiselt pisendatud, aga ka see väärib meeles pidamist lisaks ta olulisele panusele humanitaarõigusesse, mis avaldus näiteks tema rollis Haagi 1899. ja 1907. aasta rahukonverentsidel.

Üks tuntud tõsiasi Martensi kohta on see, et eluõhtul jäi ta napilt ilma Nobeli rahuauhinnast. Ajavahemikus 1901–1908 esitati tema kandidatuur igal aastal, 1902. aastal jäi ta teiseks^[12] ning mõned väljaanded koguni teatasid ekslikult, et ta võitis. Nobeli rahuauhinna komitee arutelude sisu on mõistagi salajane, mis tähendab, et me saame ainult oletada, miks Martens preemiat ei saanud. Üheks põhjuseks võis siiski olla asjaolu, et Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis oli tolleks ajaks juba alanud tugev avalik protest kohutavate tingimuste vastu, mis valitsesid Belgia kuninga Leopoldi isiklikuks kolooniaks olnud Kongo Vabas Riigis.^[13] Elevandiluu ja kummi müügilt tulu teenimiseks kasutati Kongos laialdaselt sunnitööd, paljud inimesed hukkusid julmuste tagajärjel, mis muu hulgas hõlmasid ka mässumeelsete kongolaste käte mahalõikamist. Kuigi Martens (nagu ka kuningas Leopold) ei tõstnud ise kordagi oma jalga Kongosse, oli ta siiski Kongo Vaba Riigiga seotud, sest Leopold oli nimetanud ta riigi „ülemnõukogu“ liikmeks ning lisaks oli ta avaldanud publikatsiooni, milles õigustas juriidiliselt kuningas Leopoldi projekti Kongos. Kuidas sattus Martens sellele Kongo Vaba Riigi ametikohale ja milline oli tema mõttemaailm koloniaalajastul? Vaatlen selles artiklis Martensi intellektuaalset teekonda koloniaalküsimustes – see osa tema pärandist ei ole väärilist tähelepanu seni pälvinud.

2. Eristus tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste vahel

Konsulaarjurisdiktsioon

Oma Peterburis kirjutatud konsulaarjurisdiktsiooni käsitlevas väitekirjas uuris Martens põhjalikult Euroopa konsulaarjurisdiktsiooni rakendamise ajalugu muu maailma riikides.^[14] Konsulaarjurisdiktsioon tähendas, et kui Euroopa riigi kodanikku süüdistati kuriteo toimepanemises mõnes muu maailma riigis, näiteks Türgis (Osmanite riigis), Pärsias, Hiinas või Jaapanis, ei mõistnud tema üle kohut kohalikud kohtud, vaid tema enda riigi konsulaaresindus. Martensi väitekirjas väljendatud hoiak konsulaarjurisdiktsiooni suhtes on seda täielikult toetav. Ta pidas seda möödapääsmatuks ja põhjendatuks, kuna „Euroopa ja Euroopa-väliste riikide kultuurilise ja riikliku arengu tase on märkimisväärselt erinev“; „Idapoolsetel rahvastel saratseenidest jaapanlasteni puuduvad tagatised, mille alusel saaks sisse seada võrdsete õiguste ning huvide ja püüdluste ühtsuse põhimõtetele vastava rahvusvahelise suhtluse“.

Martens kirjutas, et kuigi näiteks Türgi võeti 1856. aasta Pariisi rahulepinguga „kunstlikult“ Euroopa ühisuse liikmeks, ei teinud ükski Euroopa riik midagi varasemate kapitulatsioonilepingute muutmiseks, sest Türgi riigisisene olukord on jäänud „tagurlikuks“ ning „inimesed lämbuvad oma rumaluses ja valitsusorganid ekspluateerivad neid“. Martensi järgi seisnes põhiprobleem selles, et islamiriikides „lähtub kogu õigus- ja poliitikateadmine koraanist“ ning ei tehta vahet usulistel ja õiguslikel normidel. Pariisis leppisid Euroopa riigid kokku üksnes Türgiga sõlmitud kapitulatsioonilepingute võimalikus „läbivaatamises“ – aga tegelikkuses selleks midagi ette ei võetud.

Martensi väitekirjale jättis jälje Krimmi sõda (1853–1856), mille Venemaa oli kaotanud Inglismaast, Prantsusmaast ja Osmanite riigist moodustunud alliansile ning pärast mida oli Venemaa jaoks veelgi olulisem Osmanite riigile koht kätte näidata. Martens jäi kindlaks arusaamale, et Euroopa kodanikke ei saa mingil juhul anda Türgi või Egiptuse jurisdiktsiooni alla. Konsulaarjurisdiktsiooni võimalik kaotamine kunagi tulevikus sai sõltuda ainult muslimitest endist, aga „islamiriigid arenevad äärmiselt aeglaselt ja Euroopa kultuurist pärit ideed ei juurdu seal orientaalse liikumatuse ja muslimi fanatismi tõttu kuigi kergesti“. Martens lõpetas oma mahuka raamatu järeldusega, et Euroopa konsulite roll idamaades on jätkuvalt väga oluline, sest nad on seal ühtlasi kõrgema kultuuri ja tsivilisatsiooni esindajad.

Üks Institut de Droit Internationali asutajaid, Belgiast pärit Gustave Rolin-Jaequemyns (1835–1902), oli Martensi väitekirjast vaimustuses ja võttis tema raamatu arvustuse kokku lausega, mis sobiks iseloomustama kogu Euroopa koloniaalajastut rahvusvahelises õiguses: „A chaque degré de civilization ses lois propres, telle est la verité dans l’histoire et dans le droit.“^[15]

Konsulaarjurisdiktsiooni teema pakkus Martensile huvi ka hiljem. Institut de Droit International võttis 6. septembril 1883 Münchenis toimunud istungil vastu resolutsiooni konsulaarjurisdiktsiooni reformist „Oriendis“ ja Martens oli selle raportöör.^[16]

Vähemalt mõnede IDI liikmete kommentaarid IDI 1883. aasta resolutsiooni koostamise ajast näitavad, et nad teadsid, millist sügavat pahameelt konsulaarjurisdiktsiooni instituut vastavates Euroopa-välistes riikides tekitas.^[17] Sellegipoolest ei kutsunud IDI 1883. aastal üles konsulaarjurisdiktsiooni kaotama, vaid üksnes seda reformima. Kõik konsulaarjurisdiktsiooni käsitlevad lepingud pidid kehtima jääma, kuid lisaks kavatseti luua igas riigis eri koloniaalriikide esindajatest koosnev konsulaarjurisdiktsiooni all tegutsev apellatsioonitribunal. Kuigi IDI istungil peetud kõnedes reformi poliitilist eesmärki enamasti otseselt välja ei öeldud, taheti sellega vähendada kuritarvitusi, mis igasuguse rahvusvahelise kontrolli puudumise tingimustes konsulaarjurisdiktsiooni all sageli tekkisid.

Võime küsida, kas Martensil ja teistel IDI liikmetel oleks 1883. aastal üldse võimalik olnud nõuda konsulaarjurisdiktsiooni instituudi reformimise asemel selle kaotamist. Üks vastus on, et nad oleksid võinud seda teha, kui nad oleksid sellisesse lahendusse uskunud. Samas on vähemalt Martensi varasemast väitekirjast hästi näha, et tema pidas konsulaarjurisdiktsiooni režiimi kui sellist igati õigeks.

Vene-Türgi sõda (1877–1878)

Martensi arusaama tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste erinevusest aitavad täiendavalt mõista tema kirjutised tolle aja kõige mainekamas rahvusvahelise õiguse ajakirjas Revue de droit international et de législation comparée. Sageli olid need artiklid äärmiselt poleemilised ja sisaldasid tänapäevaga võrreldes vähe kirjandusviiteid. Seetõttu lisas peatoimetaja Rolin-Jaequemyns Martensi esimese Revue artikli juurde märkuse autori „tugeva loomuliku patriotismi“ kohta.^[18] Artikli taustaks oli parasjagu käimas olev Vene-Türgi sõda (1877–1878) ja Martensi põhiidee oli piisavalt selge: Venemaa on Türgi suhtes „Euroopa ühisuse esindaja, õigluse ja rahvusvahelise õigluse eestvõitleja“. Martens väitis, et Venemaa sekkumine on puhtalt humanitaarne, et kaitsta osmanite valitsuse all elavaid õigeusklikke kristlasi, ning see toimub „kogu Euroopa“ nimel. Sellise Türgi-vastase sekkumise õigus kuulub kogu Euroopa ühisusele, aga kuna teised Euroopa riigid ei olnud sekkumisest huvitatud, oli Venemaal
õigus ka üksinda sekkuda ning ta tegi seda „inimsuse ja tsivilisatsiooni kõrgeimate huvide nimel“. Samas kritiseeris Martens ülejäänud Euroopat (peale Venemaa), heites (Lääne)Euroopale ette liigset materialismi ja ideaalide vähesust, mistõttu olevat eurooplastel raske aru saada, et mõni riik võiks tõepoolest vaid „puhtast armastusest“ kaasusklike vastu tuua samasuguseid ohvreid, nagu Venemaa oli toonud võitluses osmanitega.

Venemaa küll võitis Vene-Türgi sõja, kuid teised Euroopa riigid vähendasid sellest saadavat võimalikku kasu 1878. aastal Berliini lepinguga.^[19] Venemaa ja Türgi olid vanad rivaalid ning pidanud 18. ja 19. sajandil mitmeid sõdu, millega kaasnes hulk rahvusvahelise õiguse probleeme.^[20] Martensi jutt tsiviliseeritud riigi (Venemaa) võitlusest tsiviliseerimata riigiga (Türgi) võimaldas kindlustada Venemaa saavutusi Euroopa avaliku arvamuse ees.

Venemaa ja Inglismaa Kesk-Aasias

Aastal 1879 avaldas Martens Revues artikli Venemaa ja Inglismaa tegevusest Kesk-Aasias.^[21] Tema põhieesmärk oli hoida ära otsene sõjaline konflikt Vene-maa ja Inglismaa vahel selles piirkonnas, eriti Afganistanis, kus Inglismaa oli saavutanud ülemvõimu ning mille piiri taga asusid endised Kesk-Aasia khaaniriigid Hiiva ja Kokand, millest esimese oli Venemaa vallutanud 1873. ja teise annekteerinud 1876. aastal. Martens väitis, et jumaliku ettehooldusega oli nii venelastele kui ka inglastele ülesandeks tehtud Kesk-Aasia metsikute rahvaste tsiviliseerimine. Martens kirjutas „asiaatlike hordide väärastunud instinktidest“ ning juhtis tähelepanu „fanaatiliste usbekkide harimatusele, julmusele ja anarhiale“.

Martensi artikli põhiidee seisnes selles, et Venemaa ja Inglismaa peaksid teineteisega rivaalitsemise asemel Kesk-Aasias koostööd tegema kui tsiviliseeritud ja tsiviliseerivad riigid. Venemaal ja Inglismaal olid Kesk-Aasias kokkusobivad huvid. Lisaks andis see konkreetne juhus Martensile hea võimaluse tutvustada tollal diplomaatilises suhtluses valitsenud prantsuse keeles oma üldist arusaama rahvusvahelisest õigusest, mis ütles, et see õigus ei kehti läbikäimisel tsiviliseerimata rahvastega. Martens oponeeris Šveitsi päritolu Heidelbergi professorile Johann Caspar Bluntschlile (1808–1881), kes oli mõista andnud, et (Euroopa) rahvusvahelise õiguse põhimõtteid võiks kohaldada kõikjal maailmas. Martensi järgi oli see võimatu, sest barbarid ei tunne mõlemapoolsuse põhimõtet. Ent isegi metsikute rahvaste suhtes kehtib teatud algeline loomuõigus.

Martens selgitas samuti, miks Inglismaa ja Venemaa sõda Kesk-Aasia pärast oleks halb mõte: see ainult innustaks vähem tsiviliseeritud rahvaid. Kui näiteks Inglismaa peaks võitma, saaks see juhtuda ainult tänu Indiast värvatud sõduritele. Samas julgustaks selline võit indialasi ja annaks neile enesekindlust pöörduda lõpuks oma isandate, inglaste vastu. Martens lõpetas oma analüüsi paatosliku sooviga: „Puissent la Russie et l’Angleterre jamais deserter leur mission!“^[22]

Mõistagi ei olnud Venemaa ja Inglismaa vahelisi pingeid Kesk-Aasias võimalik lõplikult maha võtta. Venemaa vallutas 1884. aastal Mervi ja annekteeris Türkmenistani ning 1885. aasta märtsis-aprillis olid mõlemad Euroopa riigid piirkonnas taas sõja veerel. Pärast bolševike võimuletulekut Venemaal 1917. aastal kirjeldasid nende rahvusvahelise õiguse uurijad imperialistlike riikide hoiakut rahvusvahelises õiguses kui röövlisalga omavahelist jagelust saagi üle.^[23] Martensi artiklit lugedes tundub, et nii see võiski Kesk-Aasia alistatud rahvaste vaatepunktist paista.

Pinged Venemaa ja Hiina vahel

Aastal 1882 avaldas Revue Martensi artikli, mis vaatles Venemaa ja Hiina suhteid ning konflikti seoses Hiina ootamatu keeldumisega 1879. aasta Livadia lepingu ratifitseerimisest, kuigi Hiina saadik oli selle Peterburis allkirjastanud.^[24] Selle vahejuhtumi diplomaatilist tausta – Ili kriisi – on kirjanduses üksikasjalikult käsitletud.^[25] Martens leidis, et see konflikt on tüüpiline näide eurooplaste ja hiinlaste üldiselt plahvatusohtlikest suhetest, sest Hiina „kirjatundjad ja väikesed mandariinid“ olid külvanud vaenu nn välismaiste kuradite ehk eurooplaste vastu.^[26] Martensi järgi oli Hiina tegevus Venemaa vastu teatud mõttes suunatud kõikide tsiviliseeritud ehk Euroopa rahvaste pihta ning kui Hiina peaks alustama Venemaa vastu sõda ja selle imekombel võitma, tähendaks see paratamatult ka kõikide ülejäänud eurooplaste Hiinast väljasaatmist. Seejärel jätkas Martens teatava kriitikaga teiste Euroopa impeeriumide aadressil, kuna nende välispoliitika Hiina suunal olevat olnud liialt mõjutatud „poepidajate“ (inglaste) kaubandushuvidest või katoliku misjonäridest (prantslased ja teised).

Martens rääkis Venemaa ja Hiina ajaloolistest lepingutest – näiteks Nertšinski (1689), Kjahta (1727) ja Kulja (1851) lepingud –, millega sageli kaasnesid hiinlaste trikid, sealhulgas kergekäeline suhtumine lepinguliste kohustuste täitmisse. Probleemi allikas olevat seisnenud hiinlaste ajaloolises eelduses, et Venemaa ei ole Hiinaga võrdväärne riik, vaid nende Taevapoja vasall.

Martens väitis, et Venemaal on raske Hiinaga sõlmitud lepinguid täita, sest nende kahe riigi arusaam lepingulistest kohustustest on üsna erinev. Sageli võis ka sama lepingu tekst hiina keeles ja Euroopa keeltes erineda. Martens möönis isegi, et mõnikord nõustus Venemaa tingimustega, mida tal polnud kavaski täita – see oli vajalik suurema eesmärgi nimel, milleks oli Hiinaga kaubavahetuse jätkamine. Põhiprobleemiks jäi endiselt see, et kummagi valitsuse mõttelaad oli lepinguid sõlmides erinev; hiinlaste arusaam rahvusvahelistest suhetest oli põhimõtteliselt teistsugune. Ajaloolistel põhjustel olid hiinlased sisuliselt sunnitud Venemaaga (lepingulistes) suhetes olema, kuigi nad tegelikult seda ei soovinud. Kokkuvõtvalt järeldas Martens, et hiinlastele ei saa hinnanguid anda tsiviliseeritud rahvaste kõlbeliste ideede ja protsesside alusel.

Seejärel väitis Martens, et konsulaarjurisdiktsioon on Hiina ja lääneriikide vahel jätkuvalt suur probleem. Ajalooliselt Venemaa ja Hiina vahel konsulaarjurisdiktsiooni ei olnud. Ent eelkõige Suurbritannia oli konsulaarjurisdiktsiooni Hiinale relvade jõul peale surunud, sest „Euroopa valitsused ei saanud Hiina sisemist olukorda, õiguskorraldust ja seadusandlust arvestades leppida [territoriaalsuse põhimõttega]“. Seejärel väitis Martens, et konsulaarjurisdiktsiooni instituut on Hiinas „vältimatult vajalik“ kuni Hiina seaduste „radikaalse muutumiseni“. „Õigluse nimel peame siiski tunnistama hiinlaste mitmete kaebuste põhjendatust“, peamiselt seetõttu, et konsulaarjurisdiktsioon suruti Hiinale peale jõuga, erinevalt mitmetest islamiriikidest, kus see kujunes aja jooksul loomulikul teel.

Hiinlased ei olnud unustanud, et mitmeid sajandeid olid Hiinas viibinud venelased kuulunud kohaliku jurisdiktsiooni alla. Seetõttu soovitas Martens Euroopa ja Ameerika riikidel jääda konsulaarjurisdiktsiooni rakendamisel mõõdukaks ja mitte lubada selle kuritarvitamist, eriti kui tegemist on välismaalaste poolt Hiina ametivõimude vastu toime pandud kuritegudega. Tsiviliseeritud riigid peavad korraldama oma konsulaarkohtute tegevuse nii, et õigusemõistmine ei muutuks naeruväärseks ja iga kuritegu saaks ka tegelikult karistatud. Martens järeldas: „On vajalik, et sellised menetlused oleksid hiinlaste silmis alati elavaks tõendiks kristliku tsivilisatsiooni ülimuslikkusest. Samuti on vajalik, et Hiina valitsusel ei tekiks vähimatki põhjust väita, nagu oleks ta – pärast loobumist märkimisväärsest osast riiklikust suveräänsusest – ohverdanud oma territooriumi seikluseotsijatele ja fanaatikutele ärakasutamiseks.“

Teisalt postuleeris Martens ka seda, et Euroopa valitsused ja eriti Suurbritannia olid sundinud Hiinale peale talumatuks muutunud tingimused. Sisuliselt oli Venemaa ja Hiina konflikt tingitud sellest, kuidas teised tsiviliseeritud riigid peale Venemaa olid Hiinat kohelnud. Martens leidis, et on tarvis lõpetada oopiumikaubandus ning vabastada hiinlased kristlikest (eriti katoliku) misjonäridest.

Livadia lepinguga seotud olukorda selgitades märkis Martens, et rahvusvahelist õigust ei saa hiinlaste suhtes piiramatult kohaldada. Tsiviliseeritud Euroopas tuleb endale võetud kohustusi täita, aga Aasias ja Hiinas see nii ei ole. Lisaks olid kõikidel tsiviliseeritud rahvastel Hiinas ühised huvid: „esindada tõeliselt kõrgemat tsivilisatsiooni ning vaimset ja kõlbelist kultuuri, mis sünnitab rohkem hüvesid kui pime alistumine Konfutsiuse juhtnööridele“.

Aastal 1900 puhkes Hiinas kuulus rusikavõitlejate mäss (bokserite ülestõus) ning kurjakuulutavaid märke täheldas Martens juba oma 1882. aasta artiklis. Ent kuigi ta kritiseeris teisi Euroopa riike nende Hiina-poliitika pärast, jätkas ta ometi tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste argumendi kasutamist Venemaa imperialistlikes huvides.

Egiptuse küsimus ja rahvusvaheline õigus

Teine 1882. aastal Revues ilmunud Martensi artikkel käsitleb Egiptuse küsimust rahvusvahelises õiguses.^[27] Egiptus oli tol ajal Osmanite riigi autonoomne osa ja taas kord keskendus Martens sealsele konsulaarjurisdiktsiooni probleemile. Tema hinnang Egiptuse koloniaalprojektile oli küllaltki sünge, muu hulgas ka seetõttu, et peamised seal tegevad Euroopa riigid olid Inglismaa ja Prantsusmaa, aga mitte Venemaa. Martens kurtis, et Niiluse kallastele ärivõimalusi otsima siirdunud isikud ei olnud inimestena kahjuks Euroopa parimad esindajad. Egiptuse ekspluateerimine oli täies hoos. Egiptuses valitseva „anarhia“ põhjus oli 1879. aastal loodud Inglise-Prantsuse kondomiinium, mis ajas Egiptuse valitsuse pankrotti: „Euroopa ei ole Egiptuses midagi loonud, kuid on hävitanud egiptlaste riikliku elu.“

Seejärel kritiseeris Martens konsulaarjurisdiktsiooni olukorda Egiptuses ning asjaolu, et hiljuti uuendusena sisse seatud rahvusvahelised segatribunalid ei toimi praktikas kuigi hästi. Põhimõtteliselt pidas ta rahvusvaheliste segatribunalide loomist siiski heaks ideeks, mis on kindlasti parem varasemast puhtakujulisest konsulaarjurisdiktsioonist. Rahvusvahelised segatribunalid moodustati Euroopa juristidest, kelle määras Euroopa valitsuste soovitusel Egiptuse valitseja (kediiv). Martensi hinnangul olid need Euroopa juristid tegutsenud suhteliselt sõltumatult Euroopa valitsuste huvidest.

Samal ajal puudus Egiptuse juristidel selles protsessis praktiliselt igasugune roll. Kohtuotsuste aluseks olid endiselt Euroopa seadused, mida Egiptuse juristid valdavalt ei tundnud. Martens leidis kriitiliselt, et segatribunalid on tegelikult välistribunalid, millel on Egiptuses väga suur jurisdiktsioon. Kokkuvõttes oli jõu kuritarvitamine tekitanud vaenu Euroopa ning Egiptuses viibivate Euroopa tsivilisatsiooni esindajate vastu.

Kõige raskem probleem oli seotud Egiptuse rahvusvahelis-õigusliku staatusega. Egiptuses loodud Inglise-Prantsuse kondomiinium oli rikkunud sealseid osmanite õigusi, sest Egiptus kuulus endiselt sultani kui süserääni alla. Samal ajal ei olnud Inglismaa ja Prantsusmaa huvid Egiptuses tegelikult ühtsed. Seetõttu esitas Martens riigi tuleviku kohta oma ettepaneku: kuulutada Egiptus sisemiselt ja väliselt Osmanite riigist sõltumatuks. Aga tegemist ei oleks iseseisva riiklusega Euroopa mõistes. Martens leidis, et võimatu on „jätta Egiptust omapead“, seda nii seal valitseva sisemise korratuse kui mõistagi ka Suessi kanali tähtsuse tõttu. Seetõttu tuleks Egiptuse suhtes kehtestada kõikide Euroopa suurriikide toimiv garantii ja ülimuslik võim. Samuti ei peaks Euroopa Egiptust üksnes ekspluateerima ja valitsema, vaid tagama ka riigi sotsiaalse ja poliitilise arengu.

Martens järeldas, et vaja on Euroopa riikide kompromissi, milles väljenduks nende „ajalooline missioon esindada idamaades tõeliselt euroopalikku ja kristlikku tsivilisatsiooni“. Jumaliku ettehooldusega oli nendele suurriikidele antud „ülesanne kaitsta oma alamate huve ja inimkonna ülimaid hüvesid maailma kõige kaugemais paigus“. Ja ta lõpetas pidulikult: „Saatku rahvusvahelise valitsuse kogemust edu Egiptuse hüvanguks, laevasõidu arenguks Suessi kanalis ja Euroopa auks.“

Tegelikkuses juhtus aga hoopis see, et 1882. aastal puhkes Aleksandrias mäss välismaalaste vastu ja ligi 50 Euroopa riikide alamat tapeti. Sama aasta juulis alustasid britid Egiptuse vallutamist ja algas nn Inglise-Egiptuse sõda. Artikli järelsõnas lisas Martens, et Aleksandria pommitamine brittide poolt olnuks õigustatud ainult juhul, kui selleks oleks olnud Euroopa mandaat. Kui Martens räägib artiklis Euroopast, peab ta silmas mitte Suurbritannia, vaid ülejäänud Euroopa suurriikide huve ja heakskiitu. Tegelikkuses jäid Briti väed Egiptust okupeerima veel pikalt isegi pärast Esimese maailmasõja lõppu.

3. 1884.–1885. aasta Kongo konverents ja selle järelmid

Kongo Vaba Riigi legitimeerimine

Viimane ajakirjas Revue avaldatud Martensi artikkel koloniaalteemadel käsitles aastatel 1884–1885 toimunud kuulsat Berliini (Kongo) konverentsi.^[28] Tegemist oli Euroopa riikide tolle aja koloniaalpoliitika keskse sündmusega.

Kõigepealt andis Martens põgusa ajaloolise ülevaate „barbaarsete riikide koloniseerimisest Euroopa rahvaste poolt“. Ta rääkis Belgia kuningas Leopoldi algatusest Kongos, kus seati sisse kauplemiskohad „Euroopa tsivilisatsiooni eestvõitlejatele Aafrikas“.^[29] Sellele eelnenud olukord olevat olnud ebakindel, sest „metsikud“ Aafrika kuningad sõlmisid kokkuleppeid eri Euroopa riikidega, laskmata end nähtavasti häirida tõsiasjast, et nad olid sama territooriumi varem juba teisele Euroopa riigile müünud.

Britt sir Travers Twiss (1809–1897) ja Brüsselis töötanud saksa teadlane Aegidius Arntz (1812–1884) olid jõudnud järeldusele, et Aafrikas põhines maaomand kohalike valitsejatega sõlmitud lepingutel. Selle peale väitis Martens vastu, et rahvusvahelisi lepinguid saab sõlmida ainult „enam-vähem tsiviliseeritud riikide“ vahel. Martens märkis, et Aafrika kuningad ise ka ei tea täpselt, millised territooriumid neile kuuluvad.

Seejärel püüdis Martens korrigeerida üht Berliini konverentsi algideega seotud eksiarvamust. Tegelikkuses ei kuulunud Aafrika konverentsi algatamise au Saksa kantsler Bismarckile, vaid 1873. aastal Gentis asutatud Institut de Droit Internationalile (mille liige Martens oli). Instituut oli Aafrika küsimust uurinud ja teinud sarnased ettepanekud oma 1883. aasta augustis Münchenis toimunud istungil ehk enne 1884. aastal alanud Berliini konverentsi. IDI 1883. aasta Müncheni istungil esitas ettepanekud Kongo kohta Šveitsi jurist Gustave Moynier (1826–1910). IDI Müncheni resolutsioonis öeldakse, et Ekvatoriaal-Aafrikas tuleb vältida konflikte tsiviliseeritud riikide vahel. Seejärel kurtis Martens, et Berliini konverentsil ei viidatud ametlikult IDI varasemale tööle, kuigi konverents sisuliselt „laenas“ IDI juures tegutsevate Euroopa rahvusvahelise õiguse juristide töö tulemusi.

Berliini konverents algas 15. novembril 1884. Martens avaldab kahetsust Aafrikas jätkuvalt õitseva orjapidamise ja orjakaubanduse üle. Seejärel leiab ta, et Berliini aktiga loodi Euroopa ja Ameerika kaubandust soosivad tingimused, mis pidid „soodustama Euroopa kultuuri edenemist Mustal Mandril“. Venemaa ametlik esindaja Berliini konverentsil deklareeris, et vastu võetud põhimõte tegeliku hõivamise kohta Aafrikas ei ole õiguslikult siduv muudes maailmajagudes. Viimaks avaldab Martens oma artiklis tunnustust Belgia kuningas Leopoldi poliitilisele projektile Kongos: „Pole kahtlust, et tänu kuningas Leopoldi suuremeelsusele ja poliitilisele andele saab Kongo Vaba Riik endale režiimi, mis vastab täielikult Euroopa kultuuri nõuetele.“

Revue artiklis on otseselt mainimata jäetud asjaolu, et Martens oli mõjukalt kaasa aidanud Venemaa õiguslik-poliitiliste seisukohtade sõnastamisele Berliini konverentsil. Martens kirjutas oma päevikus 26. oktoobril 1884: „Nad arvavad ministeeriumis, et Berliini konverents puudutab ainult Aafrikat. Aga nad unustavad täiesti, et samu põhimõtteid, mida konverentsi ettepanekul soovitatakse kohaldada tsiviliseeritud riikide poolt veel hõivamata maade hõivamise suhtes, hakatakse edaspidi tõenäoliselt kohaldama ka Aasias ja muudes maailma osades. Meie [Venemaa] tulevik ei ole Euroopas, vaid Aasias, kus me peame oma kaupadele turge looma. Vaikses ookeanis peame hõivama saari ja maid, mis ei ole veel tsiviliseeritud riikide valitsuse all. Ja ometi arvab keiser, et hõivamise küsimus ei puuduta üldse Venemaad!“^[30]

Martensi päeviku 29. oktoobri 1884. aasta sissekande järgi oli ta koostanud Berliini konverentsi jaoks Venemaa välisministeeriumi õigusmemorandumi. Päeviku 1. novembri 1884. aasta kandes väljendab ta erilist heameelt selle üle, kuidas tal õnnestus mõjutada Venemaa välisministri Nikolai Girsi (1820–1895) hoiakuid:

„Pean eneseõnnitluseta tõdema, et minu memorandum avas ministeeriumis kõikide silmad Berliini konverentsi tähtsusele. … Eile kirjutasin Girsile taas Berliini konverentsi kohta pika kirja, milles esitasin talle ettepanekuna järgmise mõtte. On teada, et Belgia kuningas Leopold II toetas eurooplaste asumist Kongo kallastele ja Aafrikasse. Selle nimel ohverdas ta isiklikest vahenditest 17 miljonit franki. Sel põhjusel on sünnis Berliini konverentsi avakohtumisel tunnustada seda kuningas Leopoldi suurt teenet Euroopa tsivilisatsiooni viljade levitamisel Aafrikas. Aafrika kolooniad ei paku Venemaale huvi ja seetõttu võib Venemaa teha omal algatusel konverentsile ettepaneku avaldada tunnustust Leopold II suuremeelsele tegevusele Aafrikas.

Girsis tekitas kahtlusi ainult üks küsimus: kas Belgia kuningal ei ole seoses Association africaine’i toetamisega mingeid kaubanduslikke eesmärke ja huvisid?^[31] Rahustasin ta täielikult maha, kinnitades veenvalt, et kuningal ei ole ja ei tohi olla mingisuguseid sedalaadi huve.“

Martensi entusiasm kuningas Leopoldi isikliku projekti suhtes Kongos sai peagi tasutud – kuningas nimetas ta 25. mail 1885. aastal välja kuulutatud Kongo Vaba Riigi^[32] ülemnõukogu (Conseil supérieur de l’État indépendant du Congo) liikmeks. Ülemnõukogu koosnes kahest osast: kassatsioonikohus ja apellatsioonikohus. Apellatsioonikohtu esimees oli Devolder, aseesimees Rolin-Jaequemyns^[33] ning liikmed Rivier, Begerem, Martens, Barclay ja Descamps.^[34] Ülemnõukogu kolm välismaalasest liiget – Thomas Barclay, Alphonse Rivier ja Martens – kinnitati sellele kohale Leopold II poolt 21. augustil 1889. Belgia koloniaalentsüklopeedia järgi jäi Martens sellesse ametisse kuni oma surmani 1909. aastal^[35] ehk isegi pärast seda, kui Kongo muutus 1908. aastal Belgia kolooniaks.

Viimasel ajal on uurijad seoses Kongoga uuesti tähelepanu juhtinud kuningas Leopold II valitsuse õiguslikele aspektidele.^[36] Eriti märkimisväärne ja meie kontekstis peategelase kohta uue infona arvesse minev asjaolu on see, et Martens avaldas 1892. aastal Vaba Riigi ülemnõukogu liikmena memorandumi, milles vaatles uue riigi suveräänsuse olemust.^[37] Berliini konverentsi 1885. aasta aktis jäid vastuseta teatud vaieldavad küsimused Kongo Vaba Riigi suveräänsuse piiride kohta ja Martensi ülesanne oli nüüd riigiõiguslikud ja rahvusvahelis-õiguslikud otsad kokku sõlmida. Tema memorandumi põhiidee seisnes selles, et Kongo Vaba Riik on oma suveräänsete õiguste ja võimupiiride poolest võrreldav Euroopa mis tahes suveräänse riigiga, kuid erandiks on vaba laevasõiduõigus Kongo jõel ja selle lisajõgedel ning monopolide keeld.

Martens selgitas, et Leopoldi valitsusele eelnenud Association internationale oli Kongos maad omandanud kahel moel: 1) õigusega rahumeelsele hõivamisele, 2) põliselanike riikide või pealikega sõlmitud lepingute abil. Peamine oli see, et Kongo Vaba Riik ei olnud loovutanud oma territooriumil loodusvarade kasutamise õigusi. Riik oli kogu territooriumi omanik ja valitsus võis oma varalt tulu teenida, sealhulgas tasuliste kontsessioonilepingutega. Seega oli memorandumi peamine eesmärk põhjendada, miks Kongo Vabas Riigis teenitud kasumi põhiosa pidi jõudma otse või kontsessioonide kaudu kuningas Leopold II kui suverääni kätte. Erainvestorid ja välisriigid pidid uut suverääni tunnustama ja sellele vastavalt oma osa maksma. Samuti oli mõte selles, et tänu Martensi esitatud seisukohale, mille järgi kuningas Leopold oli tsiviliseeritud valitseja ja Kongo Vaba Riik „normaalne riik“, ei pidanud ülejäänud „tsiviliseeritud maailm“ seal toimuvale erilist tähelepanu pöörama. Teisisõnu andis Martensi õigusmemorandum kuningas Leopoldi huvidele ja majanduspoliitikale Kongos carte blanche’i. Lisaks on tähelepanu juhitud sellele, et Leopoldil õnnestus Kongos võim haarata üksnes tänu „rahvusvahelisustamise“ taktikale^[38] ja Venemaad esindanud Martensi kaasamine oli selle iseenesest eduka taktika üks osa.

1901. aasta veebruaris andis Martens taas Kongo Vaba Riigiga seotud õiguslikku nõu ning sai selle eest 1000 Belgia franki, nagu Belgia koloniaalentsüklopeedia eraldi välja teab tuua.^[39]

 Araabia orjakaubandus: Martensi roll 1889.–1890. aasta Brüsseli konverentsil ja selle järelmid Institut de Droit Internationalis

Varasem Araabia orjakaubandus Sahara-taguses Aafrikas oli ideoloogiliselt üks peamisi põhjendusi, millega eurooplaste sekkumist Kongos õigustati. Adam Hochschild on tabavalt täheldanud: „Eurooplaste jaoks oli see ideaalne hukkamõistu objekt: üks „tsiviliseerimata“ rass orjastab teist.“^[40]

Üks põhjus, miks Martens oma nimega Kongo Vaba Riigi projekti taha tuli, oli asjaolu, et ta oli 1889.–1890. aastal Brüsseli orjandusvastasel konverentsil Venemaa delegatsiooni oluline liige. Hiljem kirjutas Martens oma päevikus, et üks tema elu õnnelikumaid päevi on endiselt 27. veebruar 1890, mil tal õnnestus Brüsselis lahendada Inglismaa ja Prantsusmaa vaheline diplomaatiline patiseis ning kõik kohalviibijad teda selle saavutuse eest soojalt tunnustasid.^[41] Brüsseli konverents lõppes Aafrika orjakaubanduse vastase üldakti ehk Brüsseli akti vastuvõtmisega. Brüsseli konverentsi akti – täieliku nimetusega „Orjakaubandust ning relvade, laskemoona ja piiritusjookide Aafrikasse importimist käsitlev konventsioon“ – eesmärk oli selle enda teksti järgi „lõpetada neegerorjadega kauplemine maismaa ja mereteede kaudu ning parandada põlisrasside moraalseid ja materiaalseid elutingimusi“. Orjapidamise vastu võitlemine oli kahtlemata üllas eesmärk, kuid Kongos kohapeal jätkus väga laialdane sunnitöö kasutamine, nüüd juba eurooplaste poolt kuningas Leopoldi valitsuse all.^[42]

Euroopa riikide Brüsseli konverents oli seotud Institut de Droit Internationali juures tegutsevate rahvusvahelise õiguse juristide eelnenud tööga. Instituudi 1894. aasta Pariisi istungil võeti vastu orjakaubanduse järelevalvet käsitlev resolutsioon, mille raportööriks määrati Martens.^[43] IDI 1894. aasta resolutsioon oli 1890. aasta Brüsseli konverentsi akti otsene järg. Resolutsioonis soovitati, et mereriigid peaksid kontrollima kahtlasi laevu, eriti India ookeanis, et teha kindlaks, kas tegemist võib olla varjatud orjakaubandusega (nt kas laev sõidab vale lipu all). Kuigi põhiidee oli üllas ja inimlik, ei olnud selle autorid teadlikud kuningas Leopoldi all Kongos tegelikult valitsenud tingimustest. Igal juhul võime eeldada, et enda meelest võitlesid Martens ja teised eurooplased Kongos edumeelse eesmärgi nimel. Paraku osutus Araabia orjakaubanduse vastane kampaania ühtlasi kasulikuks õigustuseks Aafrika südame vallutamisele eurooplaste poolt ja sealsed kohalikud tingimused ei olnud kaugeltki „tsiviliseeritud“ – see hakkas 1890. aastate lõpus isegi Euroopas elavatele inimestele selgeks saama.

Belgia kuningas Leopoldi valitsuse all Kongos toime pandud julmusi peetakse tänapäeval ühtedeks Aafrika koloniaalajastu kõige hullemateks jõhkrustegudeks.^[44] Seni on rahvusvahelises õiguskirjanduses eelistatud sellest mööda vaadata ja mitte juhtida tähelepanu tõsiasjale, et üks rahvusvahelise humanitaarõiguse alusepanijaid aitas ühtlasi kindlustada Kongo õiguslikku staatust koloniaalvõimu all.

4. Kokkuvõtteks

Martens suri 1909. aastal ning kuigi ta oli tunnistajaks 1905. aasta revolutsioonile Peterburis, ei jõudnud ta seega ära näha keisri troonist loobumist 1917. aastal ja sellele järgnenud bolševike võimuletulekut. Tema tütrel Edithil õnnestus üksnes tohutute raskuste hinnaga revolutsiooniliselt Venemaalt Lääne-Euroopasse põgeneda.^[45] Pere kaotas kogu endises Venemaa Keisririigis asunud vara; nende praeguses Läti maakohas asuv kunagine suvekodu on tundmatuseni muutunud ja peaaegu täielikult kinni kasvanud – tuulest viidud nagu ka Euroopa koloniaalajastu ise. Lisaks tühistasid bolševikud pärast 1917. aastal võimule saamist kõik Venemaa ebavõrdsed lepingud, kaasa arvatud need, mis sisaldasid konsulaarjurisdiktsiooni sätteid. Nii lakkas imperialistlik ja koloniaalne maailm, mida Martens oli aidanud ehitada ja hoida, mitmes mõttes olemast või muutus sootuks teistsuguseks.

Martensi büsti väljapanek ICI ruumides on mitmeti irooniline. Kui ICI Hiina päritolu president 2005. aastal Vladimir Putinit tervitas ja nad mõlemad kõnelesid Martensist ülistaval toonil, ei pruukinud nad tingimata teada, et Martensi meelest oleks võrdsete tsiviliseeritud rahvaste rahvusvaheline õigus Venemaa ja Hiina vahel võimatu olnud. Martensi vaim on praegu tugevalt esindatud ka vähemalt ühe Rahvusvahelise Kohtu kaasuse puhul. Nimelt otsustas RK 18. detsembril 2020. aastal, et ta omab jurisdiktsiooni Guyana ja Venezuela vahelises vaidluses 1899. aasta vahekohtuotsuse üle.^[46] Guyana oli siis Briti koloonia. Kõnealuse vahekohtuotsusega seotud põhivaidlus seisneb selles, kas vahekohtus Venemaad esindanud Martens ja vahekohtu esimees olid salaja kokku leppinud kahe Briti kohtunikuga, et võtta kahe USA-st pärit vahekohtuniku häältest hoolimata vastu peamiselt brittidele kasulik territoriaalne lahendus.^[47] Vähemalt nii kirjeldati seda New Yorgis tegutsenud ja kohtuasjas USA esindajana osalenud juristi Severo Mallet-Prevosti (1860–1948) postuumselt avaldatud ülevaates. RK praegune kaasus annab võimaluse käsitleda taas Martensi pärandit ning mõelda rahvusvahelise õiguse ja paljude Euroopa-väliste riigipiiride koloniaalsele päritolule.

Siinne analüüs Martensi seisukohtadest ja tegevusest kolonialismi ajastul näitab, et ta ei olnud „oma ajast ees“ selles mõttes, et oleks osanud pikemas perspektiivis ette näha Euroopa koloniaalajastu lõppu ning rahvusvahelise õiguse tunnustamist eri tsivilisatsioonide rahvaste suhtes võrdselt kehtiva universaalse õigusena. Pigem vastupidi ‒ Martens kaitses ja soodustas teadlikult Euroopa kolonialismi, kuigi mõistagi sellisel kujul, mis sisaldas aeg-ajalt lisatud nutikaid reformielemente, näiteks Araabia orjakaubanduse lõpetamine Aafrikas või teatav konsulaarjurisdiktsiooni reform idamaades või muude Euroopa koloniaalriikide (peale Venemaa) kritiseerimine. Lõppkokkuvõttes soovis Martens siiski Euroopa riikide tsiviliseeriva koloniaalse missiooni jätkumist, kuna tema arvates ei olnud see põhjendatud millegi vähemaga kui jumalik ettehooldus.

Martensist tasakaalustatud ülevaate andmisel tuleb neid olulisi aspekte arvesse võtta, sest ta ei olnud üksnes silmapaistev humanitaarõigusteadlane ega mänginud kõigest „isetut rolli“ – nagu president Putin oma 2005. aastal RK-s peetud kõnes väitis –, vaid ta oli ka märkimisväärne imperialistliku ja kolonialistliku poliitika kujundaja. Lisaks Martensi klauslile ja Haagi rahukonverentsidele oli ta seotud Kongo Vabale Riigile rahvusvahelise legitiimsuse andmisega ning oli sügavalt veendunud Euroopa konsulaarjurisdiktsiooni kui sellise õigsuses.

Mida täpsemalt siis RK-s välja pandud Martensi büst sümboliseerib? Arvestades Martensi kolonialismimeelseid seisukohti rahvusvahelises õiguses on tema kuju RK-s mitmetähenduslik ja isegi problemaatiline sümbol. Kuigi skulptuuri algne mõte oli tunnustada Euroopa – antud juhul täpsemalt Venemaa – panust rahvusvahelisse õigusse, näiteks Haagi rahukonverentside ja üldiselt vaidluste kohtuliku lahendamise idee näol, võib see meie ajal ühtlasi anda põhjust meenutada, kui suurel määral olid Euroopa rahvusvahelise õiguse juristid koloniaalprojekti kaasatud. See ei ole ainult Martensiga piirduv probleem, vaid puudutab ka mitut teist rahvusvahelise humanitaarõiguse ajaloo suurkuju, nagu näiteks Genfi Punase Risti liikumise algatajat Henry Dunanti (1828–1910).^[48] Näiteid sellest, kuidas Martens ja teised Euroopa juristid Euroopa imperialismi tippajal rahvusvahelist õigust edendasid ja kohaldasid, tuleks kasutada rahvusvahelise õiguse ajaloo õpetamisel, et tuua välja kogu selle valdkonna keerukus ja vastuolud ning näidata, kuidas rahvusvaheline õigus on aja jooksul muutunud rahvaste suurema kaasamise ja võrdsuse suunas. Vaja ei ole pildirüüstet ega Bildersturm’i, vaid ausat uut arusaamist sellest, mida rahvusvahelise õiguse pärand ja minevikust kaasa tulnud panteon sümboliseerivad. Selles mõttes on RK-s asuv Martensi büst osutunud ootamatult otsekui peegliks, mis sunnib meid nägema rahvusvahelise õiguse ajalugu kogu selle keerukuses, koos tumedama pärandiga.

Inglise keelest tõlkinud Alar Helstein

Lauri Mälksoo, The Legacy of F. F. Martens and the Shadow of Colonialism. Chinese Journal of Intenational Review (ilmumas). Autor tänab Laura Engelsteini, Philippa Hetheringtoni, Peter Holquisti, Rein Müllersoni ja Jean Salmonit varasema versiooni kohta esitatud märkuste eest. Artikli jaoks tehtud uurimistööd toetas Eesti Teadusagentuur grandi PRG969 kaudu. Artikkel valmis 6. detsembril 2021.

^[1] Väljavõte sõja seadusi ja tavasid käsitleva 1899. aasta Haagi (II) konventsiooni preambulist: „Kuni sõjaõiguse terviklikuma kodifikatsiooni väljaandmiseni peavad Kõrged Lepinguosalised õigeks deklareerida, et nende poolt vastu võetud regulatsioonis mittesisalduvate juhtumite korral jäävad nii elanikkond kui võitlejad rahvusvahelise õiguse põhimõtete kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, humaansusseadustest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest“ (tõlge: Kerli Valk). Martensi klausli vastuvõtu kohta vt lisaks T. Meron, The Martens Clause, Principles of Humanity, and Dictates of Public Conscience. AJIL, 2000, kd 94, nr 1; A. Cassese, The Martens Clause: Half a Loaf or Simply Pie in the Sky? EJIL, 2000, kd 11, nr 1.

^[2] Vt relvakonfliktides keskkonna kaitsmist käsitlevate Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni põhimõtete projekti, mille redaktsioonikomisjon esimesel lugemisel esialgselt vastu võttis, 6. juuni 2019, põhimõte 12 (Martensi klausel). https://documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/LTD/G19/153/11/PDF/G1915311.pdf?OpenElement.

^[3] Venemaa presidendi veebisait, ÜRO Rahvusvahelise Kohtu istung, 02.11.2005. http://en.kremlin.ru/events/president/transcripts/23249.

^[4] Vt ka J. Kross, Professor Martensi ärasõit. Tallinn, 2020 (sh siinkirjutaja järelsõna, kus neid tahke avatud).

^[5] Vt L. Mälksoo, F. F. Martens and His Time: When Russia Was an Integral Part of the European Tradition of International Law. EJIL, 2014, kd 25, nr 3; R. Müllerson, F. F. Martens – Man of the Enlightment: Drawing Parallels between Martens’ Times and Today’s Problems. Sealsamas; R. Giladi, The Enactment of Irony: Reflections on the Origins of the Martens Clause. Sealsamas; A. T. Müller, Friedrich F. Martens on ʻThe Office of Consul and Consular Jurisdiction in the East’. Sealsamas.

^[6] Vt В. С. Иваненко, Санкт-Петербургская школа международного права. Часть 1. 1720–1920-е гг. Peterburi, 2019, lk 150–202, lk 166.

^[7] Vt F. F. Martens, Contemporary International Law of Civilized Peoples. Tlk W. E. Butler. Clark (NJ), 2021.

^[8] Vt V. V. Pustogarov, Our Martens. International Lawyer and Architect of Peace. Tlk W. E. Butler. Haag, 2000.

^[9] A. Orford, International Law and the Politics of History. Cambridge, 2021, lk 76.

^[10] Orford kirjutab koguni, et „pole … mingit meetodit, mille abil kindlaks teha, et just meie faktikirjeldus või tõeversioon on õige“. Sealsamas, lk 320.

^[11] Väljend pärineb väljaandest: Darker Legacies of Law in Europe. The Shadow of National Socialism and Fascism over Europe and its Legal Traditions. Toim. C. Joerges, N. Singh Galeigh. Oxford, 2003.

^[12] Vt https://www.nobelprize.org/nomination/archive/show_people.php?id=5939.

^[13] A. Hochschild, King Leopold’s Ghost: A Story of Greed, Terror, and Heroism in Colonial Africa. New York, 1998.

^[14] F. Martens, Das Consularwesen und die Consularjurisdiction im Orient. Tlk H. Skerst. Berliin, 1874. (Venekeelne originaal ilmus 1873. aastal.)

^[15] RDILC, 1874, kd 6, lk 147. (Igale tsivilisatsiooniastmele temale kohased seadused, selline on tõde ajaloos ja õiguses.)

^[16] IDI, Projet concernant la procédure dans les procès mixtes entre ressortissants ou protégés d’États qui ont le droit de jurisdiction consulaire dans les pays d’Orient. Rapporteurs: David Dudley Field, Sir Travers Twiss, Frédéric de Martens, 08.09.1883. Ettevalmistustööde kohta vt ka F. Martens, Application aux nations orientales du droit des gens coutumier de l’Europe. Annuaire de l’Institut de Droit International, kd 6. Pariis, 1882–1883, lk 223–229.

^[17] Vt Martensi ja tema Moskva kolleegi Kamarovski väitlust: RDILC, 1883, lk 279, 282. Vt ka: A. von Bulmerincq, Institutions judiciers en Orient. RDILC, 1888, lk 379.

^[18] F. Martens, Étude historique sur la politique russe dans la question d’Orient. RDILC, 1877, lk 49.

^[19] Vt lisaks: A. T. Skordos, Südosteuropa und das moderne Völkerrecht. Eine transregionale und globale Geschichte im 19. und 20. Jahrhundert. Göttingen, 2021, lk 97–131.

^[20] Rahvusvahelise õiguse kujunemise ja kohaldamise kohta nende sõdade kontekstis vt: W. Smiley, From Slaves to Prisoners of War. The Ottoman Empire, Russia, and International Law. Oxford, 2018.

^[21] F. Martens, La Russie et l’Angleterre dans l’Asie centrale. RDILC, 1879, lk 227.

^[22] „Ärgu Venemaa ja Inglismaa kunagi oma missiooni jätku!“ Sealsamas, lk 301.

^[23] Vt nt: E. A. Коровин, Международное право переходного времени. Moskva; Petrograd, 1924; E. Пашуканис, Очерки по международному праву. Moskva, 1935.

^[24] F. Martens, Le conflit entre la Russie et la Chine, ses origines, son développement, et sa portée universelle. RDILC, 1880, lk 513, 582.

^[25] Vt: I. C. Y. Hsü, The Ili Crisis. A Study of Sino-Russian Diplomacy. Oxford, 1965.

^[26] F. Martens, Le conflit…, lk 514.

^[27] F. Martens, La question égyptienne et le droit international. RDILC, 1882, lk 355.

^[28] F. Martens, La conference de Congo à Berlin et la politique coloniale des États modernes. RDILC, 1886, lk 113, 244.

^[29] Sealsamas, lk 142. Tagapool nimetab ta Aafrikas tegutsevaid Saksa maadeuurijaid „Euroopa tsivilisatsiooni vaprateks pioneerideks“. Sealsamas, lk 146.

^[30] Архив внешней политики Российской империи (АВПРИ), Moskva, Martensi päevikud, fond nr 340, nim. 787. Tänan dr Ilja Ratškovi seda allikat minuga jagamast.

^[31] Siin peetakse silmas ühingut Association internationale africaine, mille Leopold II 1876. aastal Brüsselis asutas ja mille põhieesmärk oli korraldada teaduslikke ekspeditsioone Kesk-Aafrikasse.

^[32] Ingl k-s: Independent State of the Congo; pr k-s: État indépendant du Congo; hollandi k-s: Kongo-Vrijstaat.

^[33] Carl Schmitti järgi oli Rolin-Jaequemyns kuningas Leopoldi peamine õigusnõustaja Kongo küsimustes. C. Schmitt, Der Nomos der Erde im Völkerrecht des Jus Publicum Europaeum. 5. vlj. Berliin, 2011, lk 196.

^[34] État Indépendant du Congo. Bulletin officiel, année 1891. Brüssel, lk 44.

^[35] J.-M. Jadot, Martens de, Frédéric. Rmt-s: Bibliographie Coloniale Belge. Kd 4. Brüssel, 1955, vrg 574–579, 575.

^[36] Vt P.-L. Plasman, Un État de non-droit? L’établissement du pouvoir judiciaire au Congo léopoldien (1885–1889). Rmt-s: Droit et Justice en Afrique coloniale. Traditions, productions et réformes. Toim. B. Piret, C. Braillon, L. Motel, P.-L. Plasman. Brüssel, 2014, lk 27–49; P. Singaravélou, Les stratégies d’internationalisation de la question coloniale et la construction transnationale d’une science de la colonisation à la fin du XIXe siècle. Dans Monde(s), 2012, nr 1, lk 135–157.

^[37] F. de Martens, État indépendant du Congo. Mémoire sur les droits dominiaux de l’état indépendant du Congo, Novembre 1892. Brüssel. Tänan Sergei Usoskinit seda allikat minuga jagamast.

^[38] Vt C. Schmitt, Der Nomos der Erde…, lk 197.

^[39] J.-M. Jadot, vrg 576.

^[40] Vt A. Hochschild, King Leopold’s Ghost, lk 28.

^[41] Martensi päevik, 5. märts 1906.

^[42] Vt A. Hochschild, King Leopold’s Ghost.

^[43] IDI, Projet de règlement sur la police des navires négriers, Rapporteurs: Edouard Engelhardt et Frédéric de Martens. Pariis, 30.03.1894.

^[44] Vt D. Van Reybrouck, Congo. The Epic History of a People. Tlk S. Garrett. London, 2014, lk 57 jj. Populaarteaduslikku käsitlust vt ka: A. Fries, Terror im Kongo. GEO Epoche. Das Magazin für Geschichte, nr 97: Der Kolonialismus. Die Welt im Griff Europas, 2019, lk 88–89.

^[45] E. Sollohub, The Russian Countess. Escaping Revolutionary Russia. London, 2008.

^[46] ICJ, Arbitral Award of 3 October 1899 (Guyana v. Venezuela), Judgment of 18 December 2020, Jurisdiction of the Court, https://www.icj-cij.org/en/case/171.

^[47] Vt O. Schoenrich, The Venezuela-British Guiana Boundary Dispute. AJIL, 1949, kd 43, nr 3, lk 523–530.

^[48] Vt J. Pous, Henry Dunant l’Algérien ou le mirage colonial. Genf, 1979.