Vikerkaar 1986–2006

2. mai

Tasuta parkimine lõppes kell 8 hommikul ja ma ronisingi selleks ajaks välja nagu tubli kodanik kunagi. Nägin prouasid, kes pühkisid tõsiste nägudega tänavat. Lviv on muide väga puhas linn. Heh, see on ju mingi reisikirjade igipõline teema: kus on puhas ja kus räpane. Igatahes Lviv on puhas; võib-olla tolmune, aga lahtist prahti ei näe suurt kuskil. Ei meenugi, et oleksin märganud maas vedelemas jäätisepabereid või sigaretipakke.
Ukrainas on kõva tegija QR-kood, seda nii restoranimenüüdes (teinekord ongi menüü vaid QR-koodiga saadaval) kui ka mobiiliparkimisel. Aga ilma kohaliku telefoninumbrita ei õnnestunud mul parkimisäppi alla laadida, kogu aeg viskas +380 ette. Lõpuks leidsin ühelt teiselt tänavalt kummalise automaadi, kus sai tasuda kommunaalmakseid, toetada armeed, osta veel igasugu asju ja tasuda ka parkimise eest. Panin auto 100 grivna eest parkima, sellest jagus kümneks tunniks. Järgmisel päeval sain ikkagi trahvi ära, mis oli 200 grivnat, seega veidi üle 6 euro. Kui trahv läheb armee toetuseks, maksaksin hea meelega tunduvalt rohkem.
Sel pärastlõunal kohtusin luuletaja Halyna Krukiga, keda ma polnud kunagi varem näinud. Tõlkisin Loomingule ühe tema luuletuse ja Indrek Mesikepp oli mulle tema jaoks autorieksemplari kaasa andnud. Saime Halynaga kokku Ivan Franko Ülikooli ees; Halyna töötab seal ukraina kirjanduse õppejõuna, keskendunud on ta just ukraina barokiajastule, mille kohta ma enne Ostapilt uurisin. Loengud toimuvad praegu üksnes veebis, nii on see enam-vähem pandeemiaajast saati, ainult väga lühikest aega peeti neid sügisel jälle auditooriumis. Ah, ilusad olid need viis minutit pärast pandeemiapiirangute lõppu ja enne sõja algust, ütlevad ukrainlased.
Halyna on tõlkinud Szymborskat ja samuti Miłoszit; poola keele olevat ta lapsepõlves iseseisvalt teleka järgi ära õppinud. Nimelt oli Poola TV lääneukrainlastele tähtis infoallikas; see polnud küll päris sama, mis Lääne-Euroopa kanalid, aga siiski Nõukogude Ukraina telekast märksa avatum. Cool’im muusika ja põnevamad multikad.

Kui andsin üle kinkekoti, kus peale Loomingu olid ka mõned kinkekommid, ütles Halyna, et sõjaajal toob iga kena žest pisara silma. Mitte karmid uudised ega stress. Kuulsin seda nii mõneltki teiselt ukrainlaselt, näiteks liigutas neid see, kui rääkisin, et ERSO alustab iga kontserti Ukraina hümniga. Eks ta ole. Olen ise ikka kaldunud olema selline Ida-Euroopa jõmakas, kes pigem tundeid varjab (kui tegu pole just vihaga), aga mida aeg edasi, seda suuremat pingutust nõudis siin emotsioonide kontrollimine.
Halyna tunnistas, et on päris hea laskja: lapsena olevat ta lausa lasketiirus käinud, see oli kuulunud radistide ringi juurde. Tema abikaasa, hariduselt füüsik ja nüüdseks autoriõiguste spetsialist, oli sõja teisest päevast saati rindel, kaks kuud polnud Halyna teda näinud. Telefonitsi pidid nad suhtlema enamasti siiski kaks korda päevas, st mees helistab Halynale, kui selleks võimalus tekib.
Enam ei suutnud Halyna lugeda ilukirjandust, mis tundub kuidagi täiesti kohatu. Samuti ei kuulanud ta muusikat – see lihtsalt ei töötanud või siis ajas nutma. Ja hümn ajas nutma. Kuigi päris sõja alguses polevat ta isegi nutta suutnud, tundis end justkui tardununa. Luulet ta praegu ei kirjuta, küll aga päevikut, näiteks väga realistlikku päevikut keha reaktsioonide kohta. Õigupoolest kinnitas ju ka Ostap mulle, et ta praegu ei luuleta, luuletekstid lihtsalt ei tule – saan sellest hästi aru, tundsin ka ise, et pigem sõidan Ukrainasse žguttidega kohale kui et sõnu sean või kuskil luulet loen. Olukord on liiga terav, liiga ühemõtteline.
Mäletan sedagi, kuidas esimesel nädalal pärast sõja algust tundus veider, kui raadiost lasti sõjauudiste ja -arutelude vahele mingeid suvalisi hitte. On alles tilu-lilu, kergeke nagu võilille-ebemed, mõtlesin ma. Kuigi jah, pidi ju tohtima end ka hästi tunda. Kui see on vähegi võimalik. Halyna rääkis, et oli hiljuti aidanud oma kunagisel tudengil Donbassist üles leida ja välja nõuda abikaasa laiba: neil on telefoniliin, kust saab infot kadunud sugulaste-tuttavate kohta. Ta tunnistas, et ei suuda sõja algusest saati enam kesklinna minna ega vaadata, kuidas seal elu normaalselt edasi kulgeb; kui tuli osaleda kirjanike kohtumisel kesklinnas, olevat see olnud kohutav.
Tegelikult pole UNESCO maailmapärandi hulka arvatud kesklinn siiski päris endine: kirikute aknad on kinni kaetud, esimestel korrustel täidavad neid liivakotid. Keskväljakul, Ploštša Rõnokil, on raekoja neljas nurgas asuvad skulptuurid – Diana, Adonis, Neptun ja Amphitrite – kilesse mässitud ja seejärel peidetud metallkastidesse.
Halyna rääkis, et teeb enese väsitamiseks nii palju vabatahtlikku tööd kui võimalik, niimoodi saab hädapärast ka magada. Sõja algul olevat see olnud väga raske. Ukrainast lahkuda ta ei kavatsenudki, ehkki oli saanud kutseid ja pakkumisi Euroopa loomemajadelt: neid kontakte pidi ta edastama väikeste lastega naistele.
Zabužko seisukohtadega oli Halyna nõus, “Mumuu” olevat olnud õudus temagi jaoks. Kuidas saab nõuda kaasatundmist inimesele, kes nii julmale käsule vastu ei hakka? Kes tapab oma lähima olendi, sest nii kästakse? “Mumuud” lugedes oli Halyna esimest korda jõudnud äratundmisele, et vene kirjandus on talle võõras. Jah, Turgenev muidugi lihtsalt kirjeldas, lõi tegelaskuju, selge see. Aga need vene kirjanduse “väikesed inimesed”, kes kuidagi võimu julmuse ja nõmedusega ei võitle, kes justkui ei saa midagi saatuse vastu parata – kas see ei ütle nii mõndagi selle kultuuri, mõtlemise ja ühiskonna kohta? Fatalismiga kodanikuühiskonda ei ehita. Ukrainas oli Halynat rõõmustanud see, et inimesed on tõesti valmis võitlema, end ohverdama: enne Maidani tundus, et midagi sellist eksisteerib vaid kirjanduses ja filmis. Halyna oli muide ka Maidanil aktsioonis ja käis hiljem Donbassis sõduritele luulet lugemas. Mis olevat olnud raske, sest millist luulet sa neile esitad – igatahes mitte sõjateemalist, kuna sõda tunnevad nad ju poeetidest paremini. Lõpuks oli Halyna valinud välja perekonnateemad.
Temagi rääkis Luhanski “vabariigi” hääletorust Zaslavskajast, keda ikka ja jälle on läänes festivalidele kutsutud. Halyna olevat ühe festivali vestlusringis teda avalikult kritiseerinud ja muutunud sestpeale saksa kirjanduse asjapulkadele persona non grata‘ks. Sellal kui juba Krimmi okupeerimisele oleks võinud lääne kultuurimaailm otsustavalt reageerida. Halyna tunnistas, et tal on raske selgusele jõuda oma tunnetes vene kolleegide vastu. Jah, ühest küljest ütlevad nad õigeid asju, vabandavad, mõistavad agressiooni hukka – eriti kui nad elavad välismaal. Aga samas, kui paljud neist istuvad lihtsalt vaikselt, ootavad, ei riski, sest oma eluke on neile armas! Sellal kui nende kodumaa armee pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid ja elumaju.
Mida enam ma ukrainlastega räägin, seda selgemaks saab, et praegu pole tõesti aeg, kus rahuliku südamega Puškinit deklameerida. Sõjaolukorras on kultuurilised ja psühholoogilised elemendid nii pagana tähtsad, et argumentatsioon stiilis “aga ikkagi, nemad pole süüdi, nad ise olid ju ka võimuga pahuksis” mõjub hapult. Ainult taktitu põmmpea võtaks hetkel Glinka mängukavva. Ja ukrainlased pole need, kellelt peaks selles olukorras mõistmist ootama.
Halyna ootas Venemaa täielikku sõjalist nõrgestamist, nii nagu Ostapki: ainult sel moel oleks ta naabritele ohutu. Mõni aeg tagasi oli sellise kavatsuse välja käinud ka USA kaitseminister Lloyd Austin: “We want to see Russia weakened to the degree it cannot do the kinds of things that it has done in invading Ukraine.” Igasugune poolik lahendus laseks Vene riigil uuesti militaarset võimsust kasvatama hakata, kompromiss jätaks konfliktikolde hõõguma. “Demilitariseerimine ja denatsifitseerimine.” Milline projektsioon Vene režiimilt, leidsid ukrainlased, kui see on just see, mida Vene riik ise vajab. Sõjaliselt demonteeritud Venemaa võimaldaks taas rahulikult lugeda ka Puškinit ja Dostokat ja teisi.
Kui küsisin Halynalt Ukraina tuleviku kohta, arvas ta, et riik on liiga suur, et saaks lihtsaid otsuseid vastu võtta. Ilmselt on eri piirkondadele vaja eri strateegiaid. Tema meelest oli aktiivseid inimesi ühiskonnas ikkagi liiga vähe, võib-olla viis protsenti; tõsi, kes on aktiivsed, on ka nähtaval, aga selliseid inimesi võiks olla rohkem.
Õhtul läksime veel koos Orysiaga sööma. Ta oli armsasti pannud kõrva Tanel Veenre sinised kõrvarõngad, mis ma kinkisin. Sõime gruusia restoranis, kus meid teenindas ilmselt idast põgenenud häbelik noormees, kes ei osanud eriti hästi ei inglise ega ka ukraina keelt. Täna tabas Vene rakett järjekordselt Odessat, aga siin polnud sireene kostnud juba kaks päeva.

1. mai

Ärkasin sel hommikul juba kesklinnas, Opera Passage Hotelis, mille akendest avanes uhke vaade Prospekt Svobodõle, samuti linnavalitsuse ja ladina katedraali tornidele. Rahuajal käib prospektil ilmselt ööpäevaringselt vilgas elutegevus, aga komandanditund kell 23 tähendas täielikku öövaikust kui mõni politsei- või kiirabiauto välja arvata.
Lviv on praegu ülerahvastatud ja üleautostatud; linn, kus elanikke on 720 000, on vastu võtnud 300 000 sõjapõgenikku. Idast pagenud inimesed on oma autod parkinud pikkadesse rodudesse, kust viimased muidu välja ei saa, kui esimesed pole eest ära sõitnud. Juhid on jätnud oma telefoninumbrid armatuurlauale, nii et kui keegi viimastest tahab liikuma hakata, tuleb tal teha kümneid kõnesid. Sain teada, et AA numbrimärgil tähendab Kiievit, AX Harkivit. BC on kohalike number. Orysia ütles, et suur osa lastega inimesi on Lvivist lahkunud, aga lapsi oli ikkagi päris palju näha, ooperiteatri ees kärutasid nad mõnuga mänguautodes ringi: ilmselt Ida-Ukraina põgenike omad.

Pärastlõunal sain kokku Ostap Slyvynskyga (või eestipäraselt Slõvõnskõiga), šarmantse kolleegiga, keda ma tunnen alates 2014. aastast, Riia luulepäevadelt.
Istusime Ostapiga välikohvikusse jalakäijate alal alternatiivse Les Kurbase teatri lähistel; see tundus olevat kunstnike, st intelligentide ja hipsterite kant, inimesed käisid loovamalt riides (roosade pükstega šikk habemik, mitmed kaalutletud sokikombinatsioonid) ja iga natukese aja tagant ütles Ostapile keegi tere. Kui tahtsime klaasikese veini teha, polnud see paraku võimalik, sest tänaval ei lubatud ikka veel alkot juua. Ostap rääkis, et kohe pärast sõja algust oli Ukrainas välja kuulutatud alkoholikeeld, nii poodides kui ka kõrtsides, mis oli väldanud kaks kuud. Vahetult enne minu tulekut oli see lõppenud, siseruumides tohtis jälle alkoholi juua, aga väljas miskipärast mitte.
Ostap õpetab Ivan Franko ülikoolis poola keelt ja ilukirjanduse tõlkimist. On tõlkinud Tokarczukit ja Miłoszit. Tunnistas, et saab aru kõigist slaavi keeltest, aga valdab neist seitset; meie oleme temaga alati inglise keelt tääkinud.
Ütlesin talle, et olen inglise keelt siin-seal ka Lvivi tänavail kuulnud, mispeale Ostap tunnistas, et jah, välismaalasi siin leidub: kui ta sõja algul vabatahtlikuna raudteejaamas töötas ja põgenikke aitas, kohtus ta tööpostil USA vanapaariga, samuti jaapanlasega, kes oli ekstra Ukrainasse kohale sõitnud, ühtki võõrkeelt oskamata. Julge mees. Need, kes suveniiripoes inglise keelt räägivad ja Vene sõjalaevaga T-särke ostavad, on kah ilmselt vabatahtlikud või Punase Risti töötajad. Mnjah, punane rist – nägin, et mõne apteegi sildil oli seegi muudetud sinikollaseks.
Küsisin, kas Ostap tulirelvaga oskab ümber käia. Ja ennäe, selgus, et oskabki: ta oli nimelt kohe sõja algul läinud kursustele. Kalašnikovi pidi oskama kasutada, aga varem ei teadnud relvadest midagi. Ta olevat tahtnud ka rindele minna – “Ma ei tahtnud kodus istuda nagu idioot!” –, aga tolleks hetkeks oli armees mehi küllalt. Oli küsitud, kas ta kutse sai. Ei saanud? Vaat siis mingu koju.
Algul tuli jutuks saksa vaimuinimeste nõme avalik kiri Olaf Scholzile, mille ajakiri Emma oli avaldanud paari päeva eest. Hambutuse tipp, mögin sellest, kuidas Saksamaa ei tohiks “otseselt ega kaudselt” Ukrainale raskerelvastust saata, et konflikti mitte eskaleerida: tuleb leida “kompromiss”, mis mõlemale poolele sobiks. Allakirjutanute seas Alexander Kluge, Martin Walser, Alice Schwarzer. Olin FB-s pannud kirja lingile juurde okse-emotikoni. Eks mitmed allakirjutanud olid ka parajalt vanad, Kluge ja Walser ei adunud võib-olla enam eriti biiti. Kuigi vanemaks saades võiks inimene ju minna ka üha julgemaks. Emma-ajakirja peatoimetaja Schwarzeriga, elupõlise feministiga, olin seitsme aasta eest Viinis naisüritusel kohtunud – ta tundus pigem ekstravagantne kui terav pliiats, aga tollal mõtlesin, et olgu milline tahes, peaasi, et naiste asja ajab.
Kuid jah, see valus Saksa küsimus: Ostapile oli see ammu tuska teinud. Üks asi on Realpolitik, aga teine asi kogu see piiratus, suutmatus või tahtmatus Vene imperialismi ja agressiivsust läbi näha. Olgu, sel on ajaloolised põhjused (“ega me ometi natsidena ei paista”), aga kaua võib. Ostap oli pidanud niisugust suhtumist mitmel kirjandusüritusel kogema.
Tahtsin väga teada, mida ta arvab Zabužko TLS-s (ja ka Vikerkaares) ilmunud artiklist. Kus Zabužko – kellega ma olen kunagi samas autos Lutskist Kiievisse sõitnud – ütleb: “Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele.” Mina pidasin seda esialgu väga omapäraseks, õige kaugele minevaks tõlgenduseks. Tõepoolest, kas siis loovmaailmas ei valitse arusaam, et pidevjoon kunstiteoses kujutatu ja vaataja/lugeja edasise käitumise vahel puudub? Ja kas saab poolteist sajandit tagasi kirjutatud teostele inkrimineerida Putini Venemaa (või Stalini jt Venemaa) käitumismustrite kujundamist? Kunagi kirjutas ka Žižek sellest, et luuletajad on kudunud Jugoslaavia sõja jaoks ideoloogilist võrku, suurte ühisideedega spontaanset moraalsust lõhkunud (vt “Sõjalis-poeetiline kompleks”, 2008), aga kuhu me niimoodi jõuame, luuletaja ei julge lõpuks enam istuda ega astuda? Seevastu Ostap kinnitas, et Zabužko võttis üsna selgelt kokku selle, kuidas paljud ukraina vaimuinimesed praegu tõepoolest mõtlevad ja tunnevad. Mis Dostojevskisse puutub, siis ei saa ju öelda, et kõigile neil aruteludel vene rahva missiooni üle pole olnud mingit kaalu. Ja kurjategija hingeelu… Aga see on ju kirjanikke huvitanud globaalselt, ütlesin ma, mis siis veel, kui mitte see? Aga tõstetud on näiteks küsimus, kas sotsiaalne ebaõiglus õigustab tapmist, ütles Ostap. Ja implitsiitset kolonialistlikku mõtlemist esineb nii paljudel. Puškinil, palun väga. Sellest peaks vähemalt rääkima – nende elementide esiletoomine ei tähenda ju käntseldamist.
Ta kinnitas, et paljude ukrainlaste jaoks on praegu ka Gogol muutunud komplitseeritud kujuks. Muide, Vene sõdurite kottidest olevat leitud raamatuid, ja sealhulgas just Gogolit! “Tarass Bulba” tõlgendamine pole praegu kerge.
Mis Gogolisse puutub, siis kahjuks olin ise hiljuti leidnud šovinistliku tsitaadi mulle nii sümpaatselt Nabokovilt: “Peame tänama saatust (ja autori janu maailmakuulsuse järele) selle eest, et ta ei pöördunud ukraina dialekti (sic!) kui väljendusvahendi poole, sest siis oleks ta kadunud. Kui ma tahan head õudusunenägu, kujutan ette, kuidas Gogol kirjutab köide köite järel väike-vene dialektis Dikanka ja Mirgorodi värki vaimudest, kes kummitavad Dnepri kallastel, burlesksetest juutidest ja ringisebivatest kasakatest.” Eh, ebameeldiv, nii nagu T.S. Elioti antisemitism. Aga panetunud skeptiline humanitaar oskab ehk kirjaniku stilistilise andekuse ja maailmavaatelise piiratuse (või laiskuse) lahus hoida, aga koolilastele peab sellistest asjadest rääkima. Et kirjanik ei ole oma ameti või ande pärast a priori hea ega tark.

Oh, ma sain ju hästi aru, kuidas ukrainlastele see malarussi-teema on võinud läbi aegade närvidele käia. Sain aru, et nad küsivad, miks on Venemaale olnud lubatud oma rahva erilise missiooni jutt, sellal kui ülejäänud rahvaste puhul on säärast ideearendust peetud parimal juhul jaburaks või otseselt natslikuks? Selliste möönduste tegemine on kurvastavalt olnud justkui üks osa lääne vasakpoolsuse hoiakute paketist. Nagu langeksid venelased samasse kategooriasse mingite rõhutud rahvakildudega, kelle juures veel oma ülimuslikkust kuulutavate legendide promomine on sallitud.
Venelaste ülbus paistab välja sellestki, et nad Ukrainat nii halvasti tunnevad, ütles Ostap. Oma jaburas jonnis väidavad nad jätkuvalt, et Ukraina legitiimne president on Janukovitš – ja tõesti, pakuvad veel praegugi ukrainlastele selle topise välja! “Naersime, nii et pisarad silmas.” Ka lootusest Kiiev kolme päevaga ära võtta paistab totaalne ignorantsus. “Väikesele vennale” pole võetud vaevaks tähelepanu pöörata, info on puudulik ja tendentslik, ja see maksab nüüd kätte. Muidugi ukrainlased ainult aplodeerivad Vene korruptsioonile ja sõjalisele mädasusele: kuidas see saakski teisiti olla.
Mu küsimuse peale, kas ukrainlastel on ehk mõni riik, millest räägitakse kui võimalikust eeskujust, jääb Ostap mõttesse ja ütleb siis, et ei, tõesti mitte, Ukraina on liiga erisugune.
Kui küsisin, kas Ukraina tuleb sõjast välja teistsuguse riigina, ütles ta, et kindlasti. Me ei ole enam osa Vene narratiivist, meil on nüüd ka muu maailma jaoks oma selgejooneline narratiiv ja tugev identiteet. Meil on nüüd lääne jaoks oma imago, ukrainlastel on oma loomujoon, mida teatakse: vaprus. Ostap muigas sümpaatselt; mingi tore ironistlik hoiak oli ikka selgelt alles.
Ostap kinnitas Orysia väidet, et 2014. aastast algas ukraina keelde tõlkimise buum. Nõukaajal olla olnud ukraina keelde tõlkimine hermeetiline, puhas kunst, mida tehti tellimuseta, isiklikust huvist, kõrgel tasemel. Ka pärast N. Liidu lagunemist oli ukraina keelde tõlgitud kirjandusel olnud raske turul konkureerida: venekeelsed tiraažid olid suuremad, kaanehind madalam, ja kõik oskasid ju niikuinii vene keelt lugeda. Kui mõnest hitist oli juba venekeelne tõlge olemas, juhtus tihti, et ukrainakeelne enam eriti ei müünud. Potteri ukraina tõlkega seepärast kiirustatigi.
Uurisin, kas mõned varem vene keeles kirjutanud kirjanikud on ka ukraina keelele üle läinud, ja ta ütles, et jah. Eesti keeldegi tõlgitud Kurkov pidavat krimi jätkuvalt vene keeles kirjutama, sest tal on juba oma stiil välja töötatud, aga lasteraamatuid, muinasjutte ja esseesid kirjutavat ta nüüd ukraina keeles. Donetskis sündinud venekeelne Volodõmõr Rafejenko, keda Ostap väga kiitis, oli ümber asunud Lääne-Ukrainasse ja hakanud ukraina keeles kirjutama, uuele keelele ülemineku raskustest ja koomikast kirjutas ta ka romaani “Mondegreen” (2019). Tõepoolest, kunagi Vene Auhinna võitnud Vladimirist sai Volodõmõr.
Venemeelseid kirjanikke on vähe, ütles Ostap, aga üks neist on Luhanski “vabariiki” toetav Jelena Zaslavskaja, kes on varem esindanud Ukrainat Saksa (ah, jälle!) festivalidel. Vaatasin järele, et üks mu tuttav Berliinist, Alexander Filyuta, on sellist poeeti ka saksa keelde tõlkinud. Ostap pidas suureks õnnetuseks, et ta on Zaslavskajaga kõrvuti Jan Wagneri toimetatud saksakeelses antoloogias Grand Tour. Reisen durch die junge Lyrik Europas. Sellest olla pahandus tõusnud, mispeale Wagner olla vastanud, et “me pole poliitilised”. Kuigi Zaslavskaja oma venemeelsusega on seda ju selgelt. Mõtlesin hiljem, et õigupoolest peaksin ka mina olema selles antoloogias esindatud, Corneliuse tõlgetega (kuigi raamatut pole väljaandjad mulle seni saatnud).
Olin kohusetundlikult lugenud läbi Vikerkaares kunagi ilmunud Timofi Havrõlivi teksti (2010) ja küsisin, mis see “Lvivi tekst” on, millest Havrõlin räägib. Ah, ei teagi, ütles Ostap, kunagi sai seda tõesti otsitud, just sellal, kui Havrõlivi artikkel on ilmunud, st nullindate teises pooles. Ilmselt sai mõeldud mingit kompleksset teksti, mis hõlmaks Lvivi erinevaid kihistusi, ukraina, poola, juudi, austria kultuuri. Aga Ukraina barokk? küsisin. Oo, need on huvitavad tekstid 17. sajandist, kui ukraina keel oli segu kirikuslaavi, poola ja kohalikust kõnekeelest.
Sain teada, et 90ndatel olevat Ukrainaski lokanud kirjanduslik psühhoanalüüs, lakaniaanid olevat põhiliselt tegutsenud Kiievis. Nila Zborowska oli 2006 avaldanud ukraina kirjanduse psühhoanalüütilise käsitluse ema-isa kuju läbi, pealkirjaga The Code of Ukrainian Literature. Kõlab ambitsioonikalt. Northrop Fry olla 90ndatel popp olnud, hoolega püüti ukraina kirjandust jungiaanlikke arhetüüpidesse sobitada.
Kui küsisin, keda võiks ukrainlastest kindlasti eesti keelde tõlkida, soovitas Ostap Juri Andruhhovõtši viimast romaani “Pадіо Ніч ” (“Raadio öö”), mis olevat ta seni parim romaan. Tema tütar Sofia olevat samuti hea romaanikirjanik; näiteks võiks kaaluda armastusromaani “Felix Austria”, mis räägib ajast, kui Lääne-Ukraina oli Austria all. Selle järgi olevat tehtud filmgi.
Ja muidugi, eelkõige võiks tõlkida ukraina 1920ndate kirjandust! See oli kuldaeg, praegu väga in, 90ndatel justkui taasavastus. Neil olevat ka sari “Meie 20ndad”, Наші 20-тi.
Kõik oleks võinud teisiti minna, ütles Ostap unistavalt. Ukraina kirjandusest oleks võinud kujuneda midagi hoopis teistsugust. Ukraina riigist.
Aga niisugust solidaarsust nagu praegu polevat ta enne tajunud. Ka Maidani ega oranži revolutsiooni ajal mitte. Zelenski kohta olid Ostap ja ta tutvusringkond mõelnud, kuidas teda ometi saab valida, aga praegu ei kritiseeri presidenti enam keegi. Jah, Orysiagi oli rääkinud, et kui kuskil kommentaariumis hakkab keegi mõne praeguse tegija üle õiendama, et näe, mis ta kunagi tegi ja ütles, vaibutatakse see maha laadis “sellest me räägime pärast”. Kui Maidani ajal oli ka erinevaid “halli varjundeid”; siis nüüd enam mitte. Zelenski filmikangelase imago ajas Ostapit muidugi muigama, erilise kurioossumina rääkis ta sellest, et talle oli pakutud Zelenski eluloo tõlkimist poola keelest ukraina keelde. Biograafiatööstus on väle, pole midagi öelda.
Kui pakkusin, et Porošenko poleks ju sõjaaja liidrina üldse nii seksikas, ütles Ostap mu üllatuseks, et mine sa tea. 2014. aastal, kui Ukraina rünnakuteks sugugi valmis polnud, käitus ta ju siiski nagu tough guy, suutis edasise agressiooni peatada.
Ah jah, keegi BBC ajakirjanik olla Ostapile helistanud ja küsinud, miks ukrainlased nüüd sõjas nii palju ropendavad ja kas see on kena. Tema olla vastanud, et ei ole kena, aga ropendame. Aga miks te venelasi orkideks kutsute? See on eufemism, oli Ostap öelnud. Selle peale oli BBC inimene rõõmustanud.
Istusime kohvikus väga kaua, peaaegu neli tundi. Jahedaks selle ajaga ei läinud. Vaatamata teemadele kadus mul kohataju kuidagi täitsa ära. See oleks võinud olla mis tahes Kesk-Euroopa kohvik kevadiselt erkroheliste puude all. Kui lõpuks tõusime, teatasin, et lähen kingitusi ostma. Olin juba ostnud mitu paari Bayraktari-sokke. Bayraktar, muidugi, ütles Ostap: see läheb üha enam moodi ka lemmikloomade nimena.

30. aprill

Orysia tegi hommikusöögiks pannkooke, pakkus neid mandivõi ja vedela soolakaramelliga, mida toodetakse Kiievis. Rääkis, kuidas tema koolipõlves, see tähendab siis nullindatel, polnud ikka veel lääne kirjandust, eelkõige moodsamat klassikat ukraina keeles leida, tähtsaid autoreid loeti vene tõlkes. Remarque’i, Austenit. Näiteks. Suurem tõlkimise buum algas alles pärast Maidani, ja nüüd on juba valdav osa kirjandusest, mis Ukrainas ilmub, ukrainakeelne. Tema pakkus, et üle 80%, literaadid, kellega hiljem rääkisin, väitsid, et rohkem, märksa rohkem.
Orysia ega ta boyfriend polnud algul Zelenskist sugugi vaimustuses olnud. Sellist juttu kuulsin hiljem ka kirjanikelt, kellega rääkisin: intellektuaalid Zelenskit ei valinud (“Ma ei tea mitte ühtegi,” ütles Halyna, luuletaja ja ukraina kirjandusloo õppejõud), ta oli kandidaat ilma mingi selge programmita. Tühi leht, kellest pole teada, mis tast hakkab saama ja kes teda oma mõjusfääri hakkab tõmbama. Olevat olnud neidki, kes olid kartnud, et teda saab Vene-meelsusse kallutada. Ometi nõustusid kõik, kellega ma rääkisin, et ta on läbi teinud tohutu arengu ja sobib praegu esindusfunktsiooni suurepäraselt. Suurepärane marketing, leidis Orysia. Nutikas tüüp, kes on osanud endale võimsa tiimi luua, kes kujundab ta imago, nõustab, treenib, briifib, katsetab läbi võimalikud komistuskohad ja riskantsed küsimused.
Tohutu Zelenski-kultuse üle läänemaailmas ukrainlased muigasid – no kui padjapüürid Zelenski näoga, siis miks mitte. Ukraina saab maailmas show-biz-presidendiga promo, mida tal eales pole olnud. Mida Zelenski, veel üpris noor inimene, rahuolukorras edasi teeb, ei osatud prognoosida. Kui ütlesin, et noor president tuleb sihukeses olukorras riigile kasuks, jättes kogu maast noorema ja innustavama mulje, siis ikka justkui nõustuti. Aga inimene, keda mu mulje põhjal kõige rohkem usaldatakse ja praegustest tegijatest kõige intelligentsemaks peetakse, on välisminister Dmõtro Kuleba (muide veelgi noorem kui Zelenski). [Selle nime ma nüüd kirjutan eestipäraselt.]
Orysia kinkis mulle Ukraina värvides T-särgi ja teatas, et bensiinikriis on siiski tõsine, inimese kohta müüakse 10 liitrit ja sabad on pikad. Suur kütuseladu pommitati Lvivis 27. märtsil puruks, nüüd hakkas see tunda andma, pealegi on armeesõidukid alati prioriteet. No nii. Tegin kiired ümberarvestused, sain aru, et mul poleks kuigi arukas hakata siin laiemalt ringi tiirutama, et mitte lõksujäämisega riskida; Lutski ja Ivano-Frankivski sõitudest tuleb ilmselt loobuda. Tean, kui halvasti ma sunnitud paigalolemise frustratsiooni talun.
Kesklinna sõites nägimegi bensiinisabu heledas päikeses, tundusid karmid, tuletasid meelde meie 91. aasta talvehooaega. Diislit jagus, aga mul polnud sest tolku. Nüüd kuulsin Orysialt juba, et nina peale müüakse siiski ainult 5 liitrit. Mis siin enam.
Kesklinna liiklus oli korralik sobramine, eluvõitlust ja improvisatoorset momenti jagus, aga eks ma olen ju ka 90ndatel elanud. Üsna pea leidsime siiski parkimiskoha, väsindpunase, aga ilusa torniga Uspenski kiriku juures, mille kõrval asub vanaraamatuturg. Raamatutäika nägi välja enam-vähem selline nagu kaheksa aastat tagasi, ainult et sortimenti oli ilmunud oluliselt rohkem ingliskeelseid kapsaid. Learning Math with Mummy.
Kohtusime Virmenska ehk Armeenia tänaval Orysia klassiõe Sofiaga, kes on plakatikunstnik ja illustraator. Kohvik, kus me juttu ajasime, Virmenka-nimeline, olevat olnud omal ajal kunstnike lemmik. Praegu istus ühes äärelauas halli habeme, sinikollase dressipluusi ja ilmastikukindla väljanägemisega Igor, kes olevat seal püsikunde, samuti kunstnik.
Sofia rääkis, et näitusmüükidest läheb enamasti 10% tuludest armeele. Ütles, et ukrainlased on nii väsinud sellest, et nad on šokeerivate, drastiliste, pöördeliste sündmuste epitsentris. Kui saaks veel kunagi elada rutiinset elu. Ta viis meid Armeenia kiriku kõrval Zelena Kanapa ehk rohelise diivani nimelisse galeriisse, kus oli viimast päeva avatud Lesja Babliaki näitus pealkirjaga “Sinikollane album”. Akvarellid olid tõesti sinikollase koloriidiga, ekspressionistlikud, autor oli maalinud need tuntuks saanud fotode või oma värskete mälupiltide põhjal. Purustatud sild, inimesed varjendis, vanaproua, kes ei saanud käia ja kelle keegi noormees (sugulane? väimees?) oli poekärus varju veeretanud.
Pärast näitust viisime lõpuks vabatahtlikele ära ka armeele mõeldud žgutid ja sidemed. Meid võttis vastu südamlik Sofia (jah, Sofia temagi), kelle elukaaslane oli sõja esimestest päevadest saadik rindel, lõunas, aga mitte Mariupolis ega Hersonis. Kord päevas pidid nad telefonitsi suhtlema. Sofia oli väga tänulik ja muljetatud, pakkus linnupiimakommi, oleks tahtnud veel ei tea mis toite pakkuda. Mulle tuli pähe, et peaks kirjanike liidu poolt mingi sõnumi ka jätma. Kaardikest mul polnud, palusin siis A4 lehe ja kirjutasin sinna tervituse, Your victory will be our victory. Paatost ikka ka. Või no mis paatost, nii ongi.
Orysiaga käisime veel mälestusseina juures, mille üks USA poiss (Leo Soto) oli üles seadnud: pikk tara, mida katavad kirevad plastiklilled ja tapetud inimeste fotod. Inimesed vaatasid seda poolvesiste silmadega, aga keegi avalikult ei nutnud.
Ühes suveniiripoes nägin mustanahalist Ameerika (oletan) prouat, veel kaht turisti inglise keelt rääkivat vanemat daami. Linna peal tiirutasid ratastega kaks American English’it kõnelevat poissi.
Vabaduse prospekti pargis mängisid vanamehed malet, piklikul pargialal tehti kõvasti muusikat, vähemalt kolmes eri koldes korraga. Brass band mängis (veel mitu päeva järjest) variatsioone James Browni loost I feel good. Uääu-ääu-ääu-ä. I fee-eel good. So good, so good – Lvivlased on muret tundnud, kas nad tohivad end hästi tunda. Nemad joovad kohvi, sellal kui teised surevad. Aga valitsus kuulutas – ütles Orysia muigamisi –, et ennast hästi tunda on täiesti okei. “Sest kui me end hästi ei tunne, on venelased juba võitnud.”
Orysia pidi õhtul hiljem minema raamatuklubisse, et arutada finantsiteemalist raamatut “The Richest Man in Babylon”. Aga jaa, pärast seda pidid nad ette võtma sõjateema, terve rida raamatuid olevat juba välja valitud.
Läksin üksi sööma, tellisin borši ja kartulipannkoogid hapukoorega, hakkasin pilte FB-sse postitama (sest mida inimene ikka teha oskab), kui kostsid õhuhäire sireenid. Ka mu telefonist, sest äpp töötas kenasti. Mu küsiva ilme peale ukrainlased muigasid, lausa itsitasid vaikselt, kui ma korra isegi püsti tõusin ja leti äärde läksin, et uurida, kus siin varjend on. Raputati sõbralikult pead: no mida, kõik on korras, pole põhjust kuhugi joosta. Tänaval jalutati lapsevankritega edasi, keegi oma kohvikulauast ei loobunud. Siin on selline süsteem, et kui sama alarm kostab teist korda, tähendab see õhuhäire lõppu. Lapsepõlvest, 80ndate tsiviilkaitse õppustest mäletan, et tollal eristus õhuhäire lõpusignaal jubedast sireenist selgesti, see oli rahulik mažoorne kvartsekstakord. Ukraina äpis on võimalik valida, kas tahad, et häire lõpust teataks sulle nais- või meeshääl.

29. aprill 2022

Kell 12 jõudsin Medyka piiripunkti lähistele, Poola piirivalve võttis võõra numbriga auto kohe rajalt maha ja suunas mind järjekorda, kus passis juba enne Belgia, Iirimaa, UK, Saksa, Hispaania numbriga autosid. Palavaks oli läinud, väljas sai T-särgi väel käia. Ford oli mul pesemata, kajakasittki laiutas juhipoolse akna peal. Olin otsustanud, et las ta olla, parem ongi, kui oma linnusitt sellisel reisil juba kaasas. Tunnikese möödudes mõtlesin, kas ses hangunud järjekorras tuleb nüüd öö veeta (mul oli kaasas kõvasti pähkleid, apelsine, õunu, kuivšampoon ja Mikko magamiskott), aga äkki viipas mulle ilus noor habemega Poola piirivalvur, ütles: “Put on you avarian lights and go!” Ok, kui avarian lights, siis olgu nii. Poiss eskortis mind koos mõne teise välismaalasega paar kilomeetrit edasi, sõitsime mööda pikkadest kasutatud autode laadungitest. Oli džiipe, aga ka suvalisi pereauto-kärakaid, numbrimärgid maha kruvitud. Sain hiljem teada, et Euroopa lubab nüüd ilma igasuguste maksudeta vanu autosid Ukrainasse transada, nii et neid tuuakse niisamagi, mitte ainult armeele. Vasakult poolt sõitsid mööda UK annetatud kiirabiautod.
Uus järjekord andis lootust, aga kella kolmeks olin seal edasi liikunud vaevalt paarkümmend meetrit. Kuulasin Poola Dwojka raadiot, seega raadio kahte, mis on vist nende klassikaraadio. Tuli Manuel de Falla El amor brujo, päike küttis, vabatahtlikud käisid ootajatele kohvi, teed ja kommi pakkumas. Mulle anti terve peotäis Milky Way ja Marsi kompusid, ei tea, millega ma selle ära teenisin. Üks ukraina vanahärra nägi mu Eesti numbrimärki, korrutas muudkui heldinult “Estonia, Estonia” ja küsis siis, miks ma üldse tollitavate autode reas ootan, ma ju “sõidan külla”, eks ole? Järelikult tuleb võtta green line, lühem saba! Ma ei uskunud, et mind privilegeeritute hulka lastaks, aga kuna ükski politseinik ega piirivalvur parajasti ei vaadanud, manööverdasingi end eelissabasse. Nothing to declare but my genius. Tegelikult oli mul pagasnikus ligi 2700 euro eest erkoranže CAT-žgutte, Iisraeli rõhksidemeid, hemostaatilisi ja elastiksidemeid – kraam, mille olin ostnud Eesti Kirjanike Liidu liikmete lahkete annetuste eest (muuhulgas poest Relvad.ee, uus maastik oli mulle avanenud). Katsin kalli varaga täidetud kastid mantli, magamiskoti ja kampsunitega kinni, et Poola piirivalve huvi ei tunneks, ja ennäe, poolakas ei viitsinudki asjasse süveneda, viipas, et löögu ma pagasnik kinni. Sain dokumendid kiiresti tagasi. Ukrainlane küsis küll, “mida veame”, tahtis näha, mis kastid need sellised on. Ütlesin, et need on ju teie oma vabatahtlikele – mul olid olemas paberid Lvivi vabatahtlikelt, Міжнародна громадська організація “Основи свободи”, mille alusel toll oleks mind pidanud meditsiiniabiga läbi laskma. Tüüp ei hakanud mu jutu peale detailidesse laskumagi, andis mingi talongi, mida värvitud peaga vanem tädi passikontrollis omakorda suht nõukaaegse kärsitusega nõudis. “Талон. Талон!” Proua küsis ka, kas lähen Lvivi (“В Львов?”). Ja pakkus seejärel veidi ebalevalt: “Туризм?” No näed siis. Ka see võimalus jääb alati: mingu või maailm põlema, turist ei kao kuhugi!
Natuke tekkis veel mingit jama templitega, aga üsna varsti sõitsin sinikollase Ukraina kolmhamba alt sisse. Sõdivasse riiki, st sõtta kistud riiki. Ma vist ei olnud enne otseselt sõdivas riigis käinudki.
Nüüd oli veel ainult 80 kilomeetrit Lvivini, kus ma esimese öö pidin veetma Orysia juures. Orysia õppis kunagi eesti keelt (põhierialana küll inglise filli, Ukrainas öeldakse vist ikka veel nii), tõlkis minu ja Urmas Vadi tekste, aga on nüüd läinud üle tarkvara marketingi peale ja sealt pole humanitaariasse ilmselt enam tagasiteed. Võib-olla peaks ta nime kirjutama Orõsja, aga veendusin, et ukraina и hääldub ikka üpris teisiti kui meie õ, märksa e-laadsemalt.
Leidsin raadiojaama Radio Bayrakdar (https://play.tavr.media/radiobayraktar/), mis laskis ainult ukrainakeelset muusikat, suurem osa laule olid sõjateemalised. Ma ukraina keelt ei oska, aga nii palju sain ikka aru, kui keegi laulis lõbusalt sellest, et ta saatus on tappa “moskalle”. Eh. Täitsa huvitavat mussi tuli, hip-hoppi teemal “Слава Україні, героям слава!“, oli ka rämedamat viriilset jauru, lugusid “rašistidest”, Bella Ciao meloodiale tehtud laule, etno- ja räpiversioone Vene sõjalaevast, täistunnil laulis keegi naine õrna häälega hümni. Hiljem tuvastasime Orysiaga, et hümn tuleb Bayrakdari raadiost igal täistunnil, eri artistide esituses. Kõvasti olid nad jõudnud sõjast lugusid teha ja salvestada – milline operatiivsus!
Šehõni küla piiripunktis mõjus melanhoolselt, meetri pealt oli selge, et ma pole enam Euroopa Liidus. Aga kirikukuplit kuldasid päikesekiired, nagu jaksasid, kevad oli juba väga roheline, õitsesid kirsid ja võililled. Maantee M11 oli sillutatud salaliku teekattega, aeg-ajalt laiutasid asfaldis sellised sügavad mustad augud, millest polnud võimalik mööda laveerida, eriti kui vastassuunast kah mitu autot tuli ja teekatte serv oli liiga terav, et maha sõita. Fordi niigi kehvasti kinnitatud vasak esimene ilukilp tuli ühe sihukese põrutusega küljest ära. Raip küll. Tarmo, kes vahepeal mu autot kasutas, oli selle just kenasti lasknud asendada, aga mis teha. Paaris kohas nägin ka Vene vägede eksitamiseks kinni kaetud või kilesse mässitud silte ja teeviitu. Maastik oli avar, telefonikaamera ei suutnud niisuguse avarusega hakkama saada.
Püüdsin sõidu pealt üht-teist pildistada, suuri reklaamtahvleid. “Україна Москву хрестила, Україна Москву і відспіває!” Ühel oli kirjas ka: “Русский солдат! Уходи! Не стань убийцей!” Paar korda pidasin auto kinni, et pilte teha, aga siis hakkasin mõtlema, kui kahtlane see võib paista. Olgu, autol oli sõbraliku Eesti numbrimärk. Aga kust nad teavad, et ma pole diversant? Selline “omaparanoia” (vrd “omaviha”) saatis mind õigupoolest Poola piirist saati. Varasemastki veel: kui Lvivi vabatahtlike organisatsioon Основи свободи tegi mulle kinnituskirja, mille alusel toll oleks pidanud mind meditsiiniabiga läbi laskma, mõtlesin huviga, miks nad mind usaldavad. Olgu, Orysia tunneb mind päris pikka aega. Otsisin tema kaudu ukraina luuletajaid, olen tänapäeva ukrainlasi taga ajanud nii Vikerkaare (2014) kui nüüd siis ka Loomingu jaoks. Sinikollane märk oli mul mõnda aega FB profiilipildil, postitused peaksid meelsust näitama. Aga ikkagi. Kes ma selline olen, ah? Miks ma kahtlane ei tundu? Kuulsingi hiljem kunstnik Sofialt, et tema poiss-sõbra oli politsei Lvivis kinni pidanud, kuna too olla kahtlaselt kaua kahtlasi objekte pildistanud. Mind ei tülitanud tee ääres keegi, nautisin noort rohelist kevadet ja avaraid maastikke, aga suurema osa fotodest tegin siiski sõidu pealt. Kehv fotograaf nagu ma niigi olen.
Kontrollpunkt Lvivi serval oli omapärane, põhiliselt rehvidest ehitatud kaitserajatis, mille vahel tuli autoga loogelda. Siia-sinna oli pistetud iroonilisi silte stiilis Oсторожно, здесь земля бандеровцев! Lvivlased teevad päris palju nalja selle üle, et tuumapomm visatakse kõigepealt nendele, sest nad on Venemaa jaoks Ukraina kõige hullemad natsid. Ujusin kontrollpunktist kenasti läbi, kinni ei peetud ei mind ega teisi.
Kohtusime Orysiaga Victoria Gardensi nimelise kaubanduskeskuse ees, oranžis õhtupäikeses, ümberringi lennujaama läheduse avarus ja suured kortermajad, nii omaaegsed kui ka päris uued. Väljas oli jätkuvalt soe, inimesed liikusid argiselt ringi, ukerdasid ummistunud parklas autodega. Muidugi, nagu olingi arvanud, ei paistnud millestki, et maa on sõjas. Orysia ja tema boyfriend Andryi, kes elavad uues majas (minimalistlik valge ja hall, suured kahhelplaadid), olid võtnud oma hoole alla Kramatorski sõjapõgeniku kaks kassi, Briti tõugu jämedad hallid elukad. Orysia ütles, et õhuhäire ajal ei viitsi nad enam ka seepärast varjendisse minna, et kasse on nii raske tassida, eriti kõuts Richard on priske. Ja tõesti, kui öö hakul kostsid sireenid, läksime lihtsalt kööki ja jõime teed.
See, kui rakett üle pea vihiseb, on miski, mida millegi muuga segi ei aja, ütles Orysia. Aga plahvatusi olevat ta küll esialgu pidanud äikeseks, sest Lvivis sadavat tihti (mida mina oma varasematest reisidest ei mäletanud). Harkivi oblastis on inimesed õppinud eri tüüpi rakettide vihinal vahet tegema, ütles Andryi, hea irooniatajuga, malbe noormees, tarkvarainsener. On vahe, kas lendab Iskander M või Iskander K – ühe ulatus on 500 km, teisel 2000. Orysia seletas, et õhurünnakute ajal tuleb kahe seina vahel olla, kahest küljest kaitstud. Akendeta ruumis. Meie istusime lihtsalt köögis, mille aknad ei avanenud lennuvälja poole. Sedagi rääkis Orysia, et tema jaoks on see jäme nahhuitamine liig, karust jauru ta ei kannata, eelistab sõjalaulude seas ilusaid ballaade. Andryi ja Orysia olid mõlemad vaimustuses sellest, et Ukraina tervishoiusüsteemis on nüüd samuti digiregistratuur ja digilugu. Politseireform (juba aastast 2015) olevat samuti üsna head vilja kandnud, korruptsiooni vähemalt madalamatel ja kesktasanditel välja juurinud (kuigi jah, mis nende kõrgemate tasanditega teha, eks ole). Nooremad inimesed, tuli tõdeda, on Ukraina tuleviku suhtes tohutult optimistlikud, usuvad, et nüüd hakkab läänest kõvasti sisse voolama investeeringuid, toetusi, grante. Kui kuulsin, palju oli maksnud täiesti uus korter (3–4 korda vähem kui Tallinnas), tuli omalgi irdne mõte, et kui mul palju raha oleks, oleks ehk õige aeg Ukrainasse investeerida. Orysia ja Andryi on äärmiselt digistunud, kõigi asjade, sõja ja elu kohta on neil äpid. Mina laadisin endale esialgu alla vaid selle, mis hakkab õhuhäire korral undama, sama häälega nagu häiresireen väljas.
Üha selgemaks saab, et see, mida sõda otsustab, on Venemaa saatus. Kas suitsiiditerrori tulemuseks võiks olla riigi suurem parlamentaarsus, võimu liikumine laiemapinnaliselt oligarhide kätte või (eh, utoopia ilu!) isegi lagunemine väiksemateks territooriumideks, eri osade suurem iseseisvus? Tuumanupu-ähvardus on pehmelt öeldes infantiilne, kaua peab sihukest s*tta taluma.
Magasin väga sügavalt, kõuts jalutsis, pidžaama (tegelikult retuusid ja T-särk, varjendisse jooksmiseks) oli pärast kassikarvu täis.

„Miks?“ küsis minult üks saksa sõber, vaadates õudusega pilte Butša tapatalgutest. „Miks nad seda teevad?“

Nii nagu tillukese punga sees peitub suur puu, nii peitub selle küsimuse sees riiulitäite kaupa raamatuid. Need raamatud, mis pakuvad Euroopa ajaloo ümberhindamisi juurtest ladvatipuni, täidavad varsti raamatupoode. Ilma nendeta oleks võimatu mõista, kuidas võis Lääs kultuuriliselt suuna nii kapitaalselt käest kaotada, et eiras põikpäiselt enam kui kahekümne aasta vältel õpikunäidet uue totalitarismi kasvust ja küpsemisest Venemaal ning kordas neidsamu 1930ndate aastate käitumismustreid, mis innustasid Adolf Hitlerit. Isegi veel pärast Butšat reklaamib mu Facebooki uudisvoog John Mearsheimeri artiklit 19. märtsi Economistis sellest, „miks Ukraina kriisi eest on põhimõtteliselt vastutav Lääs“, koos uuendatud juhtnööridega meie aja füüreri lepitamiseks. Hoolimata kogu mu vastikusest Mearsheimeri vastu, kes kaugest Chicagost õpetab maailmale, miks mind ja veel 40 miljonit ukrainlast tuleks jätta sarimõrtsuka hirmu ja armu alla, ning kogu mu sümpaatiast mu saksa sõbra vastu, kes on laitmatu maitse ja peenekoelise vaimuga, pean ma tunnistama, et nad mõtlevad sarnaselt: nagu inimesed, kes on kasvanud üles ühe ja sama kultuuri toel, ühesuguste eeliste ja ühesuguste neist tulenevate pimetähnidega.

Mu sõber on oma ema käest kuulnud punaarmee sõdurite jõhkrustest Berliinis 1945. aastal. Ta teab tsiviilisikute sihipärastest mahalaskmistest, varastatud vaipadest ja käekelladest, mida rongitäite kaupa koju Venemaale saadeti; teab emadest, keda vägistati nende laste silme all, ning rebestatud tupega tüdrukutest – kõigest sellestsamast, millest otsekui mingi mõrvarliku kopi-peistina leitakse praegu tõendeid äsja venelaste käest vabastatud väikelinnades Kiievi ümbruses. Ent nagu kõigil sakslastel, nii on ka mu sõbral Venemaa ees süükompleks ja ta otsib seletusi sellele, mida venelased 1945. aastal Euroopas tegid. Ega meie neid paremini kohelnud, selline on see loogika. Aga millega saab Venemaa õigustada oma praegusi tegusid Ukrainas? Vähe sellest, et Ukraina ju Venemaad ei rünnanud, Venemaa enda õpikute sõnul on ta pealegi ühise ajalooga „vennasrahvas“. Nii et kust see sadismilaviin siis valla pääses? Mis on põhjused, mille pärast Vene komandör käsib ukrainlased „sitapuruks pommitada“, nagu võis kuulda ühes Ukraina julgeolekuteenistuse kinnipüütud käsus, või miks laps palub, et issi „kõik ukrainlased hästi ruttu maha tapaks“ ja siis koju tuleks?

Nagu Mearsheimeri kirjutises, nii ka mu sõbra reageeringus võib tabada üht Lääne inimestele ühist selget ja põhilist vajadust: nimelt vajadust kurjust ratsionaliseerida; püüdu võtta omaks roimari perspektiiv, mõista tema ajendeid ja eesmärke, võtta enda kanda „saatana advokaadi“ skolastiline roll (kartesiaanlike mõtlejate lõputud katsed dekodeerida, „mida Putin tahab“). Lõppude lõpuks tähendab see kõik kurjusega mingile kokkuleppele jõudmist, dialoogi astumist. Lõppeks on dialoog õhk, mida Lääne kultuur on 2500 aastat hinganud, ning neil, kes on kasvanud antiikse agoraa avatud õhkkonnas, on raske kujutleda, et kõrvalukse taga eksisteerib samuti iidne kultuur, milles inimesed hingavad ainult vett ning tunnevad labast viha nonde vastu, kel on lõpuste asemel kopsud.

Lisaks on läänlastel raske kujutleda, et see pole lihtsalt mingi hälve, mida saaks korrigeerida „demokraatlike reformide“ abil. Et selle veealuse hingamise küüsis võib olla terve maa. Et võimutipult dikteeritud monoloog võib saada nii domineerivaks, et hõlmab maastikku, arhitektuuri, keelt, ideoloogiat; toodab identseid linnu, tänavaid ja monumente, filme ja teleprogramme – kõik üksainus suur vangikong, mille üle valitseb jõhker hierarhia. Et Stalini NSV Liidu poolt Põhja-Koreasse munetud munast (ja samasuguseid väikesi mune on Vene Föderatsioon 30 aastat, NLiidu kokkuvarisemisest saadik takistamatult munenud Euroopasse, Transnistriast ja Abhaasiast kuni „Donbasi vabariikideni“) võis kolm põlve hiljem kooruda uue stalinismi televiseeritud virtuaalreaalsuse valmismudel, mis (vähemalt esialgu) hõlmab kogu Venemaad ning Valgevenet. Et Butša ei olnud ühekordne ekstsess, vaid möödapääsmatus.

Võiks tuua tosinaid põhjusi, miks Lääs on Vene totalitarismi suhtes pime olnud. Kõige ilmsemad on muidugi NSV Liidu õppimata jäetud tükid ning kõige enam Teist maailmasõda ümbritsev valelik diskursus, kus kõik inimsusevastased kuriteod pandi vaikiva konsensuse alusel alistatud totalitarismi süüks. Samal ajal veetis võidukas totalitarism peaaegu viiskümmend aastat end aina rohkem kindlustades ning üles puhitades, allumata ühelegi seaduslikule kohtuotsusele, nii et kui Venemaa viimaks oli määranud oma juhiks ühe KGB ohvitseri – mehe organisatsioonist, mis 1918. aastast saadik on olnud vastutav mõningate uusaja ajaloo kõige ulatuslikumate ja kõige kestvamate tagajärgedega inimsusevastaste kuritegude eest –, ei tundnud Läänes mitte keegi õudust, nagu nad kahtlemata oleksid tundnud, kui tegu oleks olnud endise Gestapo ohvitseriga. Mitte keegi, niipalju kui mina tean, ei kaalunud fakti, et pärast neli inimpõlve kestnud riigiterrorit võib Vene ühiskond olla valmis aktsepteerima seda kui normaalsust, sest neli põlvkonda on juba pikem aeg kui elava mälu ulatus („See on alati nii olnud!“).

Lääs ei olnud selliseks väljakutseks valmis ei moraalselt ega intellektuaalselt. Meil pole ikka veel täielikku uurimust sellest, kuidas Kreml aastakümnete jooksul süstemaatiliselt Läänt korrumpeeris, üsna samamoodi nagu Dmitri Nehljudov Tolstoi „Ülestõusmises“ rüvetab Katjuša Maslova. Ja siin ei pea ma silmas mitte ainult kollaboratsioonijuhtumeid, mille tõendeid talletatakse FSB suletud arhiivides, vaid ka midagi raskemini tabatavat – nimelt vastuvõetavuse piiride pikaajalist ähmastumist Lääne kultuuris, järkjärgulist nihet kurjuse ratsionaliseerimise juurest Euroopas selle normaliseerimise juurde Venemaal. Tolstoi täheldab muuhulgas, et inimteadvus on paindlik ja ülimalt osav ennast õigustama. Kui Katjušast saab prostituut, muutub tema maailmapilt niisugusel viisil, et oma keha raha eest andmine meestele vägistada on kui mitte just lausa auväärne, siis igatahes täiesti normaalne valik. See ongi tegelikult mudel kogu vene kirjanduse jaoks, mida sellele vaatamata peetakse euroopalikuks ja humanistlikuks: vene kirjandus on 200 aastat maalinud pilti niisugusest maailmast, kus kurjategijale tuleb kaasa tunda, mitte teda hukka mõista. Me peaksime talle kaasa tundma, sest „ei ole ilmas süüdlasi“ (jälle Tolstoi). Igaüks on valmis oma ligimese kõri läbi lõikama, kõik sõltub hinnast.

See on „vene humanism“. Ja kui te seda väidet aktsepteerite, siis palju õnne – te olete Vene armee avasüli oma koju kutsunud.

Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele. Mina käisin koolis Nõukogude Liidus, kus vene kirjandus oli kohustuslik aine, ja ma mäletan tänini oma lapselikku vapustust Turgenevi „Mumuu“ peale: tumm pärisori, hea hing, mõrvab oma proua ja emanda käsul ainsa olendi, keda ta armastab – oma ustava koerakese. Meie õpetajad lootsid, et see jutt äratab meis kaastunnet peategelase ja viha daami vastu. Nüüd tunnen ma selle koolituse poolt kujundatud inimesed ära nondes, kes vannuvad Putinit, kuid haletsevad samal ajal sõdureid, keda Putin saadab Ukrainasse mõrvama palju enamat kui koerakesi: vaesed poisid, kuidas nad küll kannatavad!

Ei ole selge, kuidas õnnestus vene kirjandusel Läänt ära võrgutada, esitades end julma režiimi käes vaevleva kauni printsessina, ega ka see, millal suutis ta Läänt veenda, et tema passiivselt infantiilne kurjuse talumine on voorus. (Kas mäletate, kuidas „Sõjas ja rahus“ oma peigmehesse pööraselt armunud Nataša Rostova kohe, kui peigmees lavalt lahkub, viskab end kaela esimesele sulile, kes talle naeratama juhtub, ning kuidas Tolstoil temast kohutavalt kahju on?) See küsimus jääb professionaalsetele vene-uurijatele vastata. Kahjuks on nemad üksikute eranditega toetanud müüti vene kultuuri euroopalikust karakterist – müüti, millesse see KGB alampolkovnik mugavasti sobitus kohe, kui oli tõestanud, et suudab rääkida ladusat saksa keelt, ning osalenud vestlussaates „Larry King Live“. Sellest piisas Lääne eliitidele, et nõustuda teda tunnistama „üheks meie seast“, selle asemel et näha tema taustsüsteemis rasedate naiste lõhkilõigatud kõhte Lvivi NKVD vanglas 1941. aastal või läbi kogu Nõukogude perioodi tapetud ukraina kunstnike ja mõtlejate purustatud kolpi. Ukraina intelligentsi esindajate hiljutised hukkamised okupeeritud linnades (nagu Tacituse tõlkija Oleksandr Kisljuki hukkamine Butšas) on loogiline jätk NKVD tegudele Ukrainas, mis püsivad elavas mälus.

Õigupoolest pandi alus Putini võidule Lääne üle palju varem. Kui New York Times Book Review avaldas 1985. aastal Milan Kundera essee „Sissejuhatus variatsiooni“, kus autor jättis vene kirjanduse Euroopa kultuurist välja ning seletas, miks ta ei suuda taluda Dostojevskit (tema emotsioonikultuse ning täieliku põlastuse pärast ratsionaalsuse vastu), viskus vene kirjanduse kaitsele Joseph Brodsky, selgitades meile Nõukogude Liidust pagendatud poeedi täie moraalse autoriteediga, „miks Milan Kundera Dostojevski asjus eksib“, ning sulges oma vastase suu nagu agressiivne bot sotsiaalmeedias. Samal ajal on vaevalt vaja esile tuua, et Putini 24. veebruari kallaletung Ukrainale on paljuski tänu võlgu dostojevskilikkusele nii, nagu Kundera seda mõistis, ja et ainult läbi selle prisma on võimalik sissetungist aru saada: kui puhta, selitatud kurjuse ja pikalt allasurutud viha ning kadeduse plahvatusest („Miks peaksite teie elama paremini kui meie?“ on Vene sõdurid ukrainlastelt nõudnud), korrutatuna täieliku karistamatuse tundega. See oli väga kaugel mitte ainult Descartes’ist ja Kantist, vaid ka Clausewitzist.

Jah, kõigest sellest oleks võidud saada aru märksa varem, kui ainult ei oleks tehtud vahet Vene riigi ja vene kirjanduse vahele (või, nagu kunagi väljendus üks mulle saadetud Brüsseli vene päevade pidustuse glamuurne kutse, „Venemaa ajaloo valusate hetkede“ ning „vene kirjanduse ilu“ vahele), ja kui oleks mõistetud, et kirjandus on liha selle ühiskonna lihast ja veri selle verest, mille jaoks ja millest ta kirjutab. Lääs oleks võinud taibata, et nood sõdurid, kes teadete kohaselt Butšas vägistasid 11-aastase poisi ja sidusid ta ema tooli külge kinni seda pealt vaatama, ongi just needsamad suure vene kirjanduse kangelased: tavalised venelased, ikka samasugused nagu 100 või 200 aastat tagasi. Nende inimeste kujunemise eest on vastutav ka vene kirjandus.

Kui Brodsky ja tema vene „tiim“ ei oleks Kunderat (ja teisi „mitte-venelasi“) slaavi keelte kultuuriliselt kaardilt välja trüginud, siis ei oleks Lääne eksperdid praegu võib-olla nii suures ummikus, olles alguses kinnitanud, et Putin on „liiga nutikas“, et Ukrainat rünnata, sest see oleks ju täiesti irratsionaalne, ning seejärel ennustanud, et Ukraina püsib kõige enam 96 tundi, enne kui täielikult kokku variseb – sest mida suudaks see „lapike Vene tagaõuest“ eluski teha säherduse hiiu vastu? Paljud slavistid on pärast Vene invasiooni tunnistanud vajadust oma eriala dekoloniseerida. Aga enne 24. veebruari olin ma kohtunud vaid üheainsa Euroopa slavistiga, kes 2014. aastal, sügavalt häiritud orwellilikust pöördest Moskvas, palus ukrainlastelt andeks, et oli terve oma elu vaadanud Kiievit „läbi vene prillide“ kui „Vene Impeeriumi kolmandat linna“ ega olnud õieti näinudki seda 1000-aastase kohaliku kultuuri pealinna – kultuuri, mille suhtes Vene Impeerium on käitunud üsna samamoodi, nagu Vene armee on käitunud Butšas: mida andis varastada, selle ta varastas, ja mida varastada ei andnud, selle ta hävitas. Nüüd võivad niisugused äratundmised muutuda sagedasemaks. Sest pommidele ja tankidele on alati teed sillutanud raamatud, ja meie oleme praegu otsesed tunnistajad sellele, kuidas meie lugemiseelistused võivad määrata miljonite inimeste saatuse. On aeg oma raamaturiiulid pika karmi pilguga üle vaadata.

Tõlkinud Triinu Pakk

Oksana Zabuzhko. No guilty people in the world? Times Literary Supplement. 22. aprill 2022.

Oksana Zabužko (sünd. 1960) on üks auhinnatumaid ja tõlgitumaid ukraina kirjanikke. Ta on kirjutanud romaane, luuletusi ja esseesid.