Arhiiv

1
Inimene on hüperaktiivne loom. Tal on vaja lakkamatult tegutseda, midagi otsida, uurida, ehitada ja lammutada, kuhugi minna, kedagi taga ajada, himustada, ihaldada, sõdida ja leppida, pidutseda, koguda ja kulutada, lammutada ja parandada. See elukas lihtsalt ei püsi paigal, ta ei ole kunagi rahul, tal on alati vaja midagi veel, ja kui mitte siin, siis kusagil mujal: kujutlustes, fantaasiates, jutustustes, ekstaatilises väljaspoolsuses. Kuna inimese meel jookseb alatasa kinni, on vaja seda lahti harutada, nii-öelda meelt lahutada, kuid selline meelelahutus tekitab pidevalt midagi juurde, loob midagi uut, nõnda et meelelahutusest endast saab loovuse allikas. See allikas sünnitab nii head kui kurja, sigitades ka uusi ohte, mille vastu peab omakorda midagi ette võtma, et ennast ja teisi kaitsta oma tegude tagajärgede eest. Lühidalt, lakkamatu sagimine tekitab olukorra, kus tuleb midagi välja nuputada, et seda sagimist ohjeldada, pidurdada või lausa takistada.

Sel taustal on ülimalt kummaline, et käiku on läinud arusaam, nagu oleks inimene oma loomult laisk. Tegevusetut inimest on ju väga raske leida; ja kui keegi ongi tegutsemisvõimalusest ilma jäetud, kui ta on nurka surutud ja tegevusetusse sunnitud, asub ta tihti tegevusse, et hävitada iseennast, oma elu ja tervist. Kõik see nõuab aega ja vaeva ning on sageli ka piinarikas, aga inimene ei jäta, ta teeb kõik, mis ta saab, nii et enesehävitusest saab tema uus ekstaas, uue väljaspoolsuse loomise meetod. Raske oli inimesel ennast üles ehitada; raske on tal ennast ka lammutada, oma kosmost koost lahti võtta. Aga ta saab sellega hakkama. Raskused teda ei murra, vastupidi – need ainult annavad hoogu juurde, tekitavad trotsi ja tahtmist veel ägedamalt näidata, milleks ta võimeline on. Sest inimesel on kogu aeg tahtmine midagi teha. See tahtmine on tugevam igast mõistlikust põhjendusest ja selle ohjeldamine nõuab ränka distsipliini.

Laiskuse idee tuleb seega kusagilt mujalt. Tavaliselt tahab inimene teha asju, mis on tema meelest vajalikud, mis teevad rõõmu ja pakuvad naudingut, millel on healoomuline tulemus ja millesse ta saab panna võimalikult palju iseennast. Inimene tahab oma tegevusega samastuda. Kui inimene mõnd asja teha ei taha, on põhjus enamasti selles, et seda pole talle vaja, see ei tee rõõmu ega paku naudingut; vahel võib häda olla ka selles, et ta ei usu healoomulisse tulemusse. Lõppkokkuvõttes, inimene ei suuda oma tegevusega samastuda. Kui aga kõrval seisab keegi, kelle arvates ta peaks tegema just seda, mida ta teha ei taha, sünnibki arusaam, et see inimene on laisk, sest ta ju lihtsalt ei viitsi! Laiska inimest tuleb sundida! Sundimiseks on palju vahendeid, meelitamisest vägivallani, kuid esimene käik on siiski alati üks: inimesel tuleb ära lõigata võimalus teha seda, mis talle meeldib, mida ta ise heaks ja vajalikuks peab. Seda kõike saab ta nüüd vaid jaokaupa. Nõnda on sündinud orjus, mis ongi laiskuse allikas. Ainult ori saab olla tõeliselt laisk, sest ta ei ole vaba tegema seda, mida ta heaks ja õigeks peab. Sest kui vaba inimene ütleks „ma ei viitsi“, tähendaks see lihtsalt väärtushinnangut, millegi olulisema eelistamist. Üksnes orja puhul tähendaks see täielikku tahtetust, soovimatust üldse midagi teha. Ori ei saagi viitsida, ta on lihtsalt sunnitud. Seega on laiskus orjuse põhitunnus. Laiska inimest peab tööle sundima. Oma olemuselt on töö niisiis sunnitöö ega saa olla loovuse allikas.

2
Kust tuleb töö? Sellele küsimusele on väga täpselt vastanud André Gorz raamatus „Töö metamorfoosid“: „See, mida me nimetame „tööks“, on modernsuse leiutis. Me teeme ja tunneme tööd just sellisel kujul, nagu see tööstuses leiutati ning hiljem tavaliseks muutus, ja seame ta just sellisena oma individuaalse ja sotsiaalse elu keskmesse.“^[1] Töö ei koosne tänapäeval mitte neist korduvatest toimingutest, mis on inimesele vajalikud igapäevase elu jätkamiseks; samuti mitte pingutustest, mida inimene teeb, et endale ja oma lähedastele kasu tuua ning neile rõõmu valmistada. Veel vähem on töö midagi sellist, mille inimene võtab ette täiesti üksi, aega ja vaeva säästmata. Kõik kodused toimingud, enda ja teiste hoidmine, kogukondlike suhete sõlmimine ja viimaks ka kõik, mida nimetatakse „kunstiliseks loominguks“, jääb sellise töö kategooriast kõrvale. See töö, mida inimene „otsib“, mille ta „saab“ või „leiab“ ning mida talle „antakse“ või „pakutakse“, kuulub avalikku sfääri ja selle eest makstakse raha – mitte küll selle järgi, kui hea või oluline on töö vahetu tulemus, vaid selle järgi, milline on töökoha maine ühiskonnas.

Niisuguse töö leiutamine ja läbisurumine polnud mõistagi lihtne. Kapitalismi algses arengujärgus polnud töölistel mingit tahtmist kõvasti töötada ainult selleks, et rohkem raha teenida. Tööd tehti nii nagu vanasti, teenides just nõnda palju, kui pere ülalpidamiseks vaja, ülejäänud aeg kuulus aga töölisele endale. Nõnda ei saanud 18. sajandi lõpul manufaktuurides tootlikkust suurendada, sest töölised polnud sellest huvitatud. Olukord tekitas omanikele tublisti peavalu, kuni konkurentsi survel hakati palkasid alandama: nüüd pidi tööline rügama lihtsalt selleks, et teenida eluks vajalik miinimum. Sellega kaduski töö varasem tähendus. Töö polnud enam inimese elu loomulik osa, see ei koosnenud enam toimingutest, mida tehakse just nii palju, kui vajalikuks peetakse – selle asemel tekkis ratsionaalne töö, mille eesmärk oli üksnes rohkem toota, ehk nagu selgitab Gorz: „Töö ökonoomne ratsionaliseerimine ei seisnenud lihtsalt selles, et varasemad tootlikud tegevused muudeti metoodilisemaks ja eesmärgipärasemaks. See oli revolutsioon, mis lõi jalad alt kogu senisel eluviisil, kukutas väärtused, purustas ühiskondlikud suhted ja lõi sassi vahekorra loodusega: siin tõepoolest leiutati midagi sellist, mida polnud kunagi varem olemas olnud. Tootlik tegevus lõigati ära oma tähendusest, motivatsioonidest ja objektist ning sellest sai lihtsalt palga teenimise vahend. Tootmine polnud enam osa elust, vaid vahend „elatise hankimiseks“. Aeg töötada ja aeg elada olid nüüd teineteisest lahus; töö ise, tööriistad ja tooted muutusid eraldi reaalsuseks, mis ei kuulunud enam töö tegijale, sest need olenesid võõrastest otsustest.“^[2]

Tööline ei pidanud enam tööst mõnu tundma – selle asemel pidi ta nautima hüvesid, mida sai osta teenitud raha eest. Nõnda tekkis „töötaja-tarbija“ (travailleur-consommateur), st „ühiskondlik indiviid, kes ei tooda midagi sellist, mida ta ise tarbiks, ega tarbi midagi sellist, mida ta ise toodaks“.^[3]

Muutuse tagajärjed olid nii ulatuslikud, et paari lausega seda kokku võtta ei saa. Kõige silmanähtavam on ehk tõsiasi, et raha teenimine muutus eksistentsiaalseks tingimuseks: tööd ei tehtud enam selleks, et tööst ja tehtust rõõmu tunda, vaid selleks, et töötasu kätte saada ja ellu jääda. Mõne aja pärast sai sellest arusaam, et raha on kõrgem väärtus, midagi elust suuremat ja ilusamat, sest rahal on võim otsustada elu ja surma üle. Nõnda hakkas levima ja laienema kapitalismi eetiline põhimõte, mille on lühidalt kokku võtnud Max Weber: „Inimene on seotud rahateenimisega kui oma elueesmärgiga.“^[4] Ühtlasi muutus töö ise töö tegijatele vastikuks, ehk nagu seletas Marx: „Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks.“^[5] Teha vastikut tööd, et elus püsida, ja võidelda selle eest, et mulle rohkem makstaks – niisugune imperatiiv käivitas 19. sajandil hulga sotsialistlikke liikumisi. Paradoksaalsel kombel kasvas neist hiljem aga välja hoopis proletaarne töökultus, progressi ülistamine ja sõjakas industrialism, mis võttis üpris groteskseid vorme. Üks vaimukamaid tagasivaateid sellele epohhile on Andrzej Wajda film „Marmormees“ (1977), kus töökultus muutub täiesti absurdseks ja ennasthävitavaks, olles samal ajal isoleeritud ka rahateenimise imperatiivist; teisisõnu, kommunistlikus modernsuse-projektis saab tööst ideoloogiline hallutsinatsioon, kollektiivne õudusunenägu, mida hoiab koos üksnes „helge tuleviku“ fantaasia.

Töö tuleb ja tapab. Ta sandistab inimese vaimu, hävitab kõik varasemad teadmised ja oskused, mida põlvest põlve edasi anti, ja muserdab teda viimaks nõnda, et inimene enam ei tea, kuidas ta elama peaks. Tekib seisund, mida filosoofias on nimetatud suurejooneliselt „nihilismiks“, kuid mida võib määratleda ka lihtsalt tuimuse, lootusetuse või nürimeelsusena. Siiski on kaua loodetud, et töö ise võiks meid sellest olukorrast välja viia. 1930 avaldas John Maynard Keynes kuulsa essee „Majanduslikud võimalused meie lastelastele“, kus ta ennustab, et tehnoloogiline areng peagi loob tingimused töö hulga vähendamiseks.

„Vana Aadam istub meil veel kaua sees, nii et igaüks peab tegema mõnevõrra tööd, et sellest rahuldust saada. Hakkame iseenda jaoks tegema palju rohkem asju, kui rikkad inimesed tänapäeval tavaliselt teevad, rõõmustades ka väikeste kohustuste, ülesannete ja rutiini üle. Seejuures aga püüame määrida või peale õhukese kihi leiba  – püüame jaotada tööd, mis veel järel on, nii laialt kui saab. Kolmetunnised vahetused või viieteisttunnine töönädal võiksid selle probleemi tükiks ajaks kõrvaldada. Sest enamik meist ju tunneb, et vana Aadam on täitsa rahul, kui ta kolm tundi päevas tööd teha saab!“^[6]

Keynesi liberaalne optimism mõjub nakatavalt, eriti kui ta selgitab, et vaba aja paremaks kasutamiseks tuleb õppida neilt, kes „oskavad noppida päeva vooruslikult ja hästi, rõõmsatelt inimestelt, kes suudavad asju vahetult nautida, nagu lillekesed välja peal, kes ei tee tööd ega ketra“. Ometi puruneb see optimism juba järgmises lõigus, kus Keynes jõhkralt teatab, et aeg polevat veel küps. „Veel vähemalt sada aastat peame iseendile ja kõigile teistele väitma, et kena on kole ja kole on kena; sest kole on kasulik ja kena mitte. Ahnus ja ettevaatus ja liiakasuvõtmine jäägu veel mõneks ajaks meie jumalateks. Sest ainult nõnda pääseme majandusliku paratamatuse tunnelist päevavalguse kätte.“^[7] Kas Keynes ei mõelnud kordagi, et kui senine töörežiim veel sada aastat kestab, pole lõpuks välja peal ühtegi lillekest, kellelt õppust võtta? Keynes on reaalse probleemi lihtsalt pahempidi pööranud, kujutledes, et lahendada tuleb vaba aja küsimus, sellal kui tegelikult on ähvardav ja destruktiivne jõud just ratsionaalne töö ise.

Sada aastat on varsti möödas, aga viieteisttunnist töönädalat ei paista kuskilt. Vastupidi, oma aega jääb inimestel järjest vähemaks, sest tööst üle jääva „vaba aja“ röövib digitaalne tehnoloogia. Inimlikust kogemusest saab tulevikuturgude ennustamise tooraine, ehk nagu kirjutab Shoshana Zuboff: „Selles tulevikus oleme iseenda käitumise pagulased, sest me ei pääse ligi teadmistele, mis on saadud meie käitumise võõrandamisest teiste poolt ja teiste jaoks, või siis pole meil voli nende teadmiste üle. Teadmised, võim ja autoriteet on jälgimiskapitali käes, kellele meie oleme üksnes „inimlik loodusressurss“. Oleme nüüd põlisrahvad, kelle vaikiv enesemääramise-nõue on meie endi kogemuse kaartidelt kadunud.“^[8] Tänapäeva inimese aeg jaguneb suuresti kaheks: tööaeg, mis kuulub rahateenimisele, ja digiaeg, mida täidab tasuta töö suurkorporatsioonide heaks. Sealt kõrvalt näpistatakse üürikesi hetki, kus inimene tõesti vahetult suhtleb, tegeleb iseendaga või teeb midagi lihtsalt niisama, sest see on tema meelest millekski hea.

Tasub mõelda, kuidas praegune tsivilisatsioon on sellisesse nõiaringi sattunud. Igatahes on aga selge, et üks selle peamisi mehhanisme on olnud „töökohtade loomine“, st uute ametikohtade tekitamine, mis omakorda nõuab teenindussfääri laienemist ja bürokraatia kasvu. Tehnoloogia areng ja automatiseerimine pole kaasa toonud töö hulga vähenemist, vaid vastupidi – palgatöö on hõivanud järjest uusi valdkondi. Miks see vajalik on? Kas mitte selleks, et kaitsta majanduskasvu ideed ennast, mis muidu ilmselt peagi küsitavaks muutuks? Nõnda ongi arutlenud Gorz ligi poole sajandi eest: „Töötajad hakkavad majandusliku ratsionaalsuse piire avastama alles siis, kui töö ei hõlma kogu nende elu ega vaimset keskendumist; teisisõnu, kui vaba aja ruum on nende jaoks piisavalt avar, et avastada väärtuste vald, mida kvantifitseerida ei saa, nimelt „elamise aeg“ ja eksistentsiaalne suveräänsus. Ja ümberpöördult, mida rohkem surub peale töö kestus ja intensiivsus, seda vähem suudab töötaja näha oma elu eesmärgina iseeneses, kõigi väärtuste allikana; mistõttu ta eelistab selle rahaks ümber vahetada, st ta näeb oma elu üksnes vahendina millegi hankimiseks, millel on iseenesest objektiivne väärtus: raha.“^[9]

Kui inimese elu eesmärk on teenida raha, siis on töö iseloom täiesti kõrvaline seik: oluline on vaid see, kui palju raha ta teenib. Nõnda ongi elu ise kvantifitseeritud, ja kuna tööd ei tehta iseendale, vaid kellegi teise jaoks, siis on elu kvantifitseeritud kellegi teise jaoks. Siit jääb tõesti vaid väike samm ka vaba aja digitaliseerimiseni. Vaba aeg on nüüd nähtavast tööst küll vaba, aga ta ei ole vaba iseenda jaoks: ta on vaba kellegi teise jaoks, vaba metaandmete tekitamiseks, mida kogub keegi teine, et müüa need kellelegi kolmandale. Nähtamatu töö on vaba aja ära söönud.

3
Töö on sageli piinav. See kurnab ja masendab inimest, eriti siis, kui ta ei näe oma tööl erilist mõtet – tööd tuleb teha lihtsalt sellepärast, et töö on olemas ning just mina olen saanud selle töö, kuigi sama tööd võiks vabalt teha ka keegi teine. Asi võib aga minna veelgi kaugemale. Piinav töö võib olla otseselt kahjulik, ja mitte üksnes töö tegijale, vaid ka teistele inimestele või looduslikule keskkonnale. Hästi makstud töö võib olla sõna otseses mõttes hävitustöö. Ja mõnikord – see pole nali! – ongi töö sisuks kellegi piinamine.

Kümmekond aastat tagasi tegi Jérôme Tubiana intervjuu Tšaadist pärit noormehega, kes pärast 11. septembrit 2001 Pakistanis kinni võeti ja Guantánamo piinamisvanglasse toimetati. Poissi süüdistati koostöös al-Qaeda võrgustikuga, kuhu ta olevat värvatud 1993. aastal Londonis. Mohammed oli kuueaastasena tõepoolest isa ja emaga Londonis käinud, aga Pakistanis õppides huvitas teda ainult infotehnoloogia ning al-Qaedast polnud ta kunagi varem kuulnud. Piinajate jaoks aga polnud sel erilist tähtsust. Nemad tegid korralikult oma tööd, järgides tööandja ettekirjutusi. Mohammed jutustab: „Alguses kuulati üle igal ööl. Piinati elektriga, peamiselt varvastesse. Suurte varvaste küüned tulid küljest ära. Vahel riputati sind lakke nagu kana ja peksti selga. Mõnikord pandi ahelatesse, pea maas. 16–17 tundi ei saanud liigutada. Sa kusid ennast täis. – Vahel näitasid nad oma koledamat palet: piinamine, piinamine ilma midagi küsimata. Vahel ütlesin: „Küsige mida tahate, ma vastan jah“, sest ma tahtsin, et piinamine lõpeks. Järgmisel päeval aga ütlesin: „Ei, ma ütlesin eile jaa ainult piinamise pärast.“ Mu esimene või teine piinaja ütles mulle: „Mohammed, ma tean, et sa oled süütu, aga ma teen oma tööd. Mul on kodus lapsed toita. Tööst ilma jääda ma ei taha.““^[10]

Võib muidugi öelda, et Guantánamo kogemus on erandlik. Tõepoolest. Ometi ilmub siin erakordse selgusega nähtavale tänapäevase töömoraali ilge tuum: tööd tuleb teha igal juhul, kas see meeldib või mitte, kas sel mõtet on või ei ole, kas see teeb kellelegi head või hoopiski kurja. Kõige halvem on jääda töötuks, sest töötu inimene on ühiskonna jätis, olenemata sellest, mida ta varem teinud on – välja arvatud muidugi juhul, kui see inimene on rikas. Isiklik panus pole aga ühelgi juhul oluline.

Töö muserdavat ja hävitavat iseloomu tänapäeval on põhjalikult analüüsinud David Graeber. Juba 2013 avaldatud manifestis „Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse“ küsib ta otseselt: „Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst?“ Graeberi esimene mure ongi, et töö tuum peaks olema midagi healoomulist, see peaks looma kogukonda, toetama inimeste sidemeid ja soodustama vastastikust abi. Selleni jõudmiseks peab aga ümber hindama kogu majandusliku kasu idee, mis praegu kogukondlikke suhteid häirib ja tõkestab ning muudab töö suvaliseks ja meelevaldseks, nõnda et küsimus „miks ma teen seda tööd?“ muutub iseenesest absurdseks. Graeber kirjutab: „Võib-olla jõuaksime järeldusele, et tegelikult ei seisne inimlik töö panustamises mingisse „majanduseks“ nimetatud asja (termin, mida kolmsada aastat tagasi olemaski ei olnud), vaid asjaolus, et me oleme ja oleme alati olnud üksteise loodud isiksused. Niisiis tuleks ka töö loomus ümber mõtestada. Enese allutamine töödistsipliinile – järelevaatamisele, kontrollile, ambitsioonikate, endale tööd andvate inimeste puhul enesekontrollile – ei tee kellestki paremat inimest. Enamiku tõeliselt oluliste küsimuste puhul muudab see meid ilmselt halvemaks. Vajadus seda teha on õnnetus, mis parimal juhul on mõnikord hädatarvilik. Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.“^[11]

Mõte, et vooruslik on hoopis vastastikune abi, mitte individuaalne edukus või SKT kasvatamine, mõjub valitseval neoliberaalsel taustal ülimalt radikaalselt. Graeber pole siin aga peatunud, vaid on analüüsiga ulatuslikult edasi läinud. Raamatus „Mõttetud töökohad“ („Bullshit Jobs“, 2018) vaatleb ta just sellist töökohtade loomise mehhanismi, mille tulemuseks on lugematu hulk vahendajaid, ülevaatajaid, abilisi, assistente ja spetsialiste, kelle peamine ülesanne on liigutada andmeid ühest kastist teise, anda neid teineteisele üle, viivitada, vaagida, ähmastada ja takistada, nõnda et tekiks lakkamatu sebimise, sekeldamise õhkkond. Erinevalt levinud arvamusest vohavad sellised töökohad just erasektoris, kus neid mõnikord tekitatakse prestiiži kujundamiseks (tähtsas firmas ei saa ometi olla ainult kaks töötajat!), mõnikord lohakuse ja segaduse varjamiseks, mõnikord aga lihtsalt selleks, et näiliselt õigustada teiste mõttetute töökohtade olemasolu. Enamik töötajaid näeb ka ise, et nende tööl pole tõelist sisu, kuid töölt ära tulla nad ikkagi ei saa, sest palgad on head ja ühiskondlik staatus kõrge. Muidugi põhjustab see masendust, eskapistlikke meeleolusid, aegamisi kogunevat vimma, ja pole mingi ime, et depressioon on praeguse tsivilisatsiooni tõsisemaid meditsiinilisi probleeme. Ainult tippjuhid eitavad kangekaelselt mõttetute töökohtade olemasolu, kuigi ammugi korraldatakse koolitusi, kus tuleb õppida sihilikku udutamist, et sõpradele ja sugulastele kuidagi seletada, millega ma seal avalike suhete valdkonnas õieti tegelen.

Kuidas saab selline jabur süsteem nii visalt püsida? Miks ei teki ühiskonnas ometi laiemat protesti? Peale krampliku vajaduse oma töökohast kinni hoida on oluliseks mõjutajaks muidugi meedia. „Kõige lihtsam on niisugust olukorda mõista,“ kirjutab Graeber, „kui mõelda korraks sellele, kui raske on kujutleda mõnd suure päevalehe või ajakirja arvamusliidrit kirjutamas artiklit, kus öeldakse, et mingi inimeste klass teeb liiga palju tööd ja võiks selle sama hästi tegemata jätta.“^[12] Internet kubiseb hoopis kirjutistest, kus üht või teist inimrühma süüdistatakse tööpõlguses, laiskuses, motivatsiooni puudumises või soovimatuses ise elatist teenida (näiteks noored, vaesed jne).

„Arvamusliidrid on tänapäeva moralistid. Nad on jutlustajate ilmalik ekvivalent, ja kui nemad kirjutavad tööst, peegeldavad nende väited pikka teoloogilist traditsiooni, kus väärtustatakse tööd kui püha kohust, mis on ühtaegu õnnistus ja needus, ja peetakse inimesi olemuslikult patusteks, laiskadeks olevusteks, kes kindlasti kohuse täitmisest kõrvale hiilivad, kui aga saavad. (…) Mõnesid teoloogilisi arusaamu tööst aktsepteeritakse nii üleüldiselt, et neid lihtsalt ei saagi kritiseerida. Ei kõlba väita, et mõned väga töökad inimesed ei olegi auväärsed, olgu nende töö milline tahes; ei kõlba väita, et need, kes tööd väldivad, polegi põlastusväärsed ja nende arvamusi tuleks avaliku arutelu käigus tõsiselt võtta. Kui keegi on öelnud, et teatav poliitika loob töökohti, ei kõlba vastata, et mõnele töökohale ei tasugi tööle minna.“^[13]

Mõttetute töökohtade lokkamine pole seega mitte „vana Aadama“ häda, nagu oleks arvanud Keynes, vaid pigem moraalifilosoofiline probleem. Töömoraal pole mäda mitte sellepärast, et inimesed oleksid loomult laisad, saamatud või tahtejõuetud, vaid sellepärast, et levinud arusaam tööst on kahjulik ja eksitav. Tõeliselt head ja kasulikku tööd tehakse kas madala palga eest või hoopis tasuta: nii jääbki mulje, et sellised tööd on armetud ega vääri õieti lugupidamist. Kui madalapalgaline inimene kaotab töö, on ta lihtsalt üleliigne, hale luuser, sest neoliberaalse kreedo järgi on iga selline inimene kellegi teisega asendatav. Kui kõrgepalgaline inimene kaotab töö, tuleb tema töökoht millegagi asendada, ja kui parajasti midagi samalaadset käepärast pole, tuleb see töökoht tekitada. Nõnda tekitatakse näiliselt küll väärtusi, kuid tegelikult valitseb üleüldine väärtusekadu.

4

„Aeg on mu varandus, mu põld on aeg,“ kirjutas kunagi Goethe oma „Lääne-Ida diivanis“.^[14] Mõttetu töö teeb palju muudki kurja, aga ennekõike hävitab ta inimeste aja. Kaduma läheb just see, mida meil on hädasti vaja, et pääseda välja sotsiaalsest, poliitilisest ja ökoloogilisest ummikust, kuhu meie raiskav, põletav ja lagastav tsivilisatsioon on jõudnud. Peaksime august välja ronima, aga meil lihtsalt ei ole selleks aega, sest meil on mõttetute askeldustega nii palju tegemist! Mõttetu töö on tõeline pahaloomuline kasvaja, mis muudkui levib ja paljuneb, justkui see olekski modernsuse suurim saavutus. Kogu areng, progress ja majanduskasv on toimunud ainult selleks, et kellelgi poleks enam aega.

Ei saa küll öelda, et see avastus oleks uus, alles digiajastul sündinud. Digimaania on survet üksnes intensiivistanud, sest vahendid inimeste aja neelamiseks on nüüd võrratult efektiivsemad. „Tänapäeva põhiprobleem on see, kuidas jõuda teispoole majandust ja teispoole palgatööd – õigupoolest on need sama probleemi kaks külge,“ kuulutas André Gorz 1990. aastal ajakirjas Le Monde diplomatique. „Majanduse ratsionaliseerimine vabastab aega, vabastab seda järjest rohkem, ja järelikult ei tohiks inimeste sissetulek enam sõltuda töö hulgast, mida majandus vajab. Samuti ei tohiks palgatöö enam olla peamine allikas, millest oleneb igaühe identiteet ja elu mõte.“^[15] On iseküsimus, kas palgatöö kunagi on teinud rohkem head kui halba (selleski võib kahelda), kuid praegu on igatahes selge, et palgatöö on meie tuleviku ohtlik vaenlane. Palgatöö on vabaduse vaenlane, demokraatia vaenlane ja kogu eluslooduse vaenlane, sest ökotsiidi ja elu hävitamist saab toime panna üksnes palgatöö abil. Vabatahtlikult ei teeks seda keegi nii suures ulatuses ja sellise põhjalikkusega. Aga kui selle eest makstakse, tuleb seda loomulikult teha, sest hävitustöögi on töö – võib-olla isegi töö kõige kesksem ja autoriteetsem vorm, sest kes saaks hävituse vastu? Selle teenistuses on tegelikult ka arutu hulk teenustöid, mida varem polnudki olemas. „Me ei peaks lootma, et aja vabastamine vallandab lõputu teenustekülluse,“ hoiatab Gorz sealsamas. „Vastupidi, sellel on mõtet ainult siis, kui kasvab iga üksikisiku ja kogukonna võime tegeleda iseendaga, omaenese eksistentsiga, oma keskkonna ja kodakondsete eluga, võime määratleda nende püüdlusi ja soove ning otsida täitmise viise – lühidalt, tegeleda sotsiaalse koostöö modaalsustega.“^[16] Paraku pole seda kõike seni toimunud. Üksikisik peab nägema tohutut vaeva, et päästa need riismed, mis temast veel järel on – ja kui see napilt õnnestubki, tuleb asuda kadunud kogukonna otsingule, teadmata õieti, kust seda otsida.

Ühes vähem tuntud vestluses juhtis David Graeber tähelepanu olulisele lahkhelile möödunud sajandi töölisliikumises. „Mõnel maal, nagu Hispaanias või Itaalias, olid 20. sajandi alguses pooled ametiühingud anarhistlikud ja pooled sotsialistlikud. Nende suurim erinevus seisnes aga selles, et sotsialistid nõudsid alati suuremat palka, anarhistid jälle lühemat tööaega.“^[17] Küllap siin peitubki põhjus, miks kõik sotsialistlikud taotlused alati on lõppenud halvasti või mandunud mingiks neoliberalismi variandiks, läbi sotsiaaldemokraatia uhmri (nagu Skandinaavias). Sotsialismis puudub kogukonna ja vastastikuse abi idee, selle asemel on tehnoloogia areng ja progress, mis tegelikult sotsialismi ei vajagi ja ilma selleta hoopis pöörasemalt möllavad. Anarhia seevastu on hoopis midagi muud. Graeber viitab levinud arvamusele, et massi-psühholoogia on midagi hirmsat ja rahvahulk toimib alati rumalamalt kui ükski indiviid omaette toimiks. „Seepärast enamik inimesi aktsepteeribki autoritaarse juhtimise legitiimsust. Aga kui asi tõesti nõnda oleks, võiksime rahvahulgast võtta suvalise isiku, teha temast diktaatori ja rahvas teekski paremaid otsuseid kui ta kollektiivina teeb. Anarhism tähendab, et rahvahulk võib muutuda targemaks – ja mitte üksnes targemaks kui mõni suvaliselt valitud liige, vaid targemaks kui on ükski liige indiviidina. Anarhism tähendab, et luuakse selliseid kommunikatsiooni ja arutlemise mooduseid, mis lasevad sel sündida.“^[18] Niisugune olukord eeldab aga vabadust, millel on antropoloogiliselt kolm põhilist eeldust: vabadus ära minna, vabadus käske mitte täita ja vabadus ühiskonda muuta.^[19] Graeber lisab sellele veel vastastikuse abi, sest „keegi ei saa suurt midagi vabalt teha, kui ta tänaval kerjab“.

Vastastikune abi on palgatöö surmavaenlane. Kui kogukonnas toimib vastastikune abi, ei ole erilist mõtet hakata töövõtjaks, kes päevad läbi ainult raha eest orjama peab. Selle asemel tasub aidata neid, kes sindki aidata võivad, ilma et kedagi peaks selleks sundima. Mõttetu töö mõttetus tuleks sel juhul kohe ilmsiks, sest kedagi ei austata sellepärast, et ta arulagedalt sekeldab või visalt jätkab toiminguid, mis tunduvad endalegi tarbetud. „Üks asi, mida ma tõesti tahaksin,“ ütleb Graeber veendunult, „oleks täielik vabanemine tootmise ja tarbimise mõistetest kui poliitilise ökonoomia alusest ning nende asendamine hoole ja vabaduse mõistetega.“^[20] Kui töö ennekõike tähendaks vastastikust abi, oleks märksa hõlpsam kujutleda ka ökoloogilise varingu peatamist, sest „hoolt ja vabadust saab lõputult jätkata ilma planeeti hävitamata, aga tootmist ja tarbimist ei saa“.^[21]

Tapvale tööle leidub seega vastumürk. See vastumürk on vanem kui töö ise, koguni vanem kui inimene ise, sest vastastikune abi on omane kõigile elusolenditele, niihästi liigisiseselt kui liikidevaheliselt. Vastastikune abi on evolutsiooni peamine suunaja, vastupidiselt levinud arvamusele, et „džungliseadus“ olevat egoistlik.^[22] Vastastikust abi tunnevad kõik olendid, kel pole õrna aimugi, misasi on töö. Seega on olemas kuninglik tee moodsast orjusest vabanemiseks. Küsimus on vaid selles, millal nii lihtsat lahendust mõistma õpitakse.

^[1] A. Gorz, Métamorphoses du travail. Critique de la raison économique. Pariis, 1988, lk 29.

^[2] Sealsamas, lk 44.

^[3] Sealsamas.

^[4] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007, lk 50. Weber analüüsib raha teenimisele suunatud eetikat Benjamin Franklini näitel.

^[5] K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981, lk 43.

^[6] J. M. Keynes, Essays in Persuasion. New York; London, 1963, lk 368–369. Vt eesti k-s: J. M. Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2013, nr 7/8.

^[7] Sealsamas, lk 372.

^[8] S. Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism. The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. London, 2019, lk 100.

^[9] A. Gorz, Métamorphoses du travail, lk 190.

^[10] M. el Gorani, J. Tubiana, In Guantánamo. London Review of Books, 15.12.2011, kd 33, nr 24.

^[11] D. Graeber, Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5, lk 71.

^[12] D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 194.

^[13] Sealsamas, lk 194–195.

^[14] „Mein Erbteil wie herrlich, weit und breit! / Die Zeit ist mein Besitz, mein Acker ist die Zeit.“ Hikmet Nameh: Buch der Sprüche, 45. maksiim.

^[15] A. Gorz, Bâtir la civilisation du temps libéré. Pariis, 2013, lk 44.

^[16] Sealsamas, lk 56.

^[17] D. Graeber, Anarchy – In a Manner of Speaking. Conversations with Mehdi Belhaj Kacem, Nika Dubrovsky, and Assia Turquier-Zauberman. Zürich; Pariis; Berliin, 2020, lk 17.

^[18] Sealsamas, lk 203.

^[19] Sealsamas, lk 126–127.

^[20] Sealsamas, lk 81.

^[21] Sealsamas, lk 84.

^[22] Vt P. Servigne, G. Chapelle, Mutual Aid: The Other Law of the Jungle. Tlk A. Brown. Cambridge, 2022.

I
Olen naistehaiguste osakonnas hooldajana tööl olnud umbes kaks kuud, kui vanemõde Eve küsib, kas keegi meist tahaks osa oma vahetustest sünnituses teha. Silmagi pilgutamata ajan käe püsti. Kahe kuuga olen oma osakonnas saanud küll tekikottide vahetamise meistriks, õppinud ära lamaja pesemise, kraadiklaaside desinfitseerimise ja palju muud, ent tegelikult tahtsin haiglasse tööle tulles esialgu minna hoopis EMO-sse. Kuna aga erakorralises on väljaõpe pikem ja mina tulin haiglasse kõige enam aastaks, suunati mind pikema jututa rahulikumasse osakonda. Aga siin see on, selline pakkumine ja ma ei jõua mõeldagi, kui olen end juba kirja pannud. Mõne päeva pärast ongi minu esimene päev sünnitusplokis. Väike käre kuuekümne kanti hooldaja Jaana näitab mulle töö kätte. Tal on lillad lühikesed juuksed ja tugev suitsuhais. Mul on ka suitsuhais.

II
Minu esimene sünnitus. Vaatan kõrvalt, kuidas Jaana toimetab – paneb valmis süstid, tööle soojalambi, asetab sünnitaja otsaette külmakompressi. Ta seisab ämmaemanda kõrval, kes sünnitajale juhiseid jagab. Ämmaemand on lahke, aga väga konkreetne, meenutab natuke nõukogudeaegset sporditreenerit, kes ei jäta valikut endale mitte alluda. Seal toas teab tema täpselt, mida naisel teha tuleb, ja nõrk olemiseks ei ole ruumi. „Tuleb end kokku võtta, nüüd pressi. Ei hoia hinge kinni!“ Naine karjub. „Ma ei jaksa, võtke ta välja.“ Mina olen kaks sammu eemal ja vaatan kogu tuba. Ämmaemandat, Jaanat, meest, kes oma naise kätt hoiab, ning tulevast ema, kes karjub, et ta ei suuda, ei taha enam. Olen esimest korda elus tunnistajaks sündimisele ja see tundub raske.

Kõik läheb siiski hästi, beebi on terve ja emagagi kõik korras. Jaana toob vanni sooja vett täis, laps tehakse puhtaks ja mässitakse sisse. Ta on roosa, aktiivne ja häälekas, ent rahuneb kohe, kui ema rinnale tagasi saab, ning perekond jäetakse omavahele puhkama. Lift visiseb, kui me keldrikorrusele suitsuruumi sõidame, ja küsin Jaanalt – kas sellel naisel oli esimene sünnitus? Ei, kolmas. Imestan. „Ahah. Aga kas see oli raske sünnitus? Mulle tundus, et tal oli väga raske.“ Jaana ohkab ja sõnab hingepõhjast, kusagilt sügavalt ja kopsu alt: „Haritud naised on kõik sellised.“

Järgmiste kuude jooksul veendun, et Jaana ei valeta. Mida intellektuaalsem on sünnitaja, seda keerulisem tihtilugu sünnitus.

Sünnitusosakonnas on väga palju helgust. Kui naistehaigustes tegelesime ennekõike vähihaigetega, raseduste katkemiste või katkestamiste, tsüstide ja paisetega, siis siin lõppeb enamasti kõik hoopis äärmise rõõmu, kergenduse ja tähistamisega. Isad toovad torti, emad ohkavad tänutundes ja lubavad järgmine kord tagasi tulla. Siin on kogu aeg eriolukord ja samas pidevalt õnnelikke inimesi. Ämmaemandad on tugevad ja kogenud, imetlen pidevalt nende võimet rääkida iga naisega sellisel toonil, nagu teeksid nad seda esimest korda. Ehkki nad räägivad iga kord täpselt ühesugust juttu.

III
On südaöö. Keerlen vastuvõtutoa juures koridori üles seatud välivoodil, mis krigiseb iga mu pöördega kaasa. Ma olen väsinud, aga mul ei ole und. Vaatan ripplae paneele ja tõmban ninna haigla kuiva õhku, mis mu huuled pidevalt katki teeb. Ma tean, kui tähtis on praegu magama jääda, sest igal hetkel võib mõnes sünnitustoas asjaks minna või osakonna uksest sisse astuda keegi uus, ning sel juhul tuleb olla ärkvel ka veel viimased 8 tundi oma 24-tunnisest vahetusest. Nii juhtubki. Kuulen liftiukse avanemist ja sellega koos vanduvat naisehäält. „Fuck, raisk. Kurat! Appi,“ lükatakse järjekordne sünnitaja vastuvõtutoani. Hüppan kiirelt püsti, nügin oma voodi konkusse tagasi ja sisenen rohelist vormi siludes vastuvõtutuppa. Kolmekümnenda eluaasta kanti paar on EMO-st üles saadetud ja pikka kasvu naine ropendab kõhust kinni hoides, nii et maa must.

„Tere õhtust! Ole hea ja heida siia pikali ja ma kutsun kohe ämmaemanda!“ Läksime.

Meie osakond ehk sünnitusplokk on väike. Neli sünnitustuba, intensiiv ja kaks vanniga tuba. Lisaks veel vastuvõturuum, puhketuba ja kogu osakonna keskel asuv õepult. Sealt hargnevad ämblikuvõrguna koridorid tubadesse ja näha on kõik osakonna uksed ning liikumised. Pult on osakonna süda, kus lüüakse arvutisse kogu info, pannakse pastakaga joonelisse kaustikusse kirja iga saabunud sünnitaja, saadetakse laborisse proovid ja helistatakse arstile. Aga ka kootakse, lahendatakse ristsõnu, loetakse ja oodatakse.

Puhketoas käime ennekõike söömas. See on väike ruum diivani, laua ja televiisoriga. WC ukse kõrvale on kleebitud illustratsioon väljaheidete võimalikest tahkusastmetest. Telekas mängib pidevalt, niisamuti on laual enamasti mõni tort, kook või muu maius, mille mõni tänulik perekond personalile toonud on. Keegi ei taha neid süüa, aga sööme ühtelugu ja kurdame, et nii palju suhkrut ei ole inimesele kasulik. Söömine on selles töös omamoodi rituaalne, eriti 24-tunnise vahetuse puhul. Minu jaoks on söömine ja suitsetamine selles majas kaks ainsat õigustust maha istuda, sest ikka leiaks kuskilt mingi tolmu, mida pühkida, või põranda, mida pesta. Tegelikult ei ole mitte keegi öelnud, et ma kogu aeg rabelema peaksin, aga ma olen noor ja mulle tundub, et ma olen siin selleks, et kõiki inimesi aidata, nii palju kui võimalik. Puhketoa diivani kõrval maas vedeleb üks kahvel. Keegi meist ei võta seda üles ja kui õhtul põrandat pesen, tõmban mopiga kahvli ümber ringi. See on komme – kui kahvel maha kukub, siis võib selle hädapärast jalaga diivani alla ära lükata, aga mitte mingil juhul enne vahetuse lõppu üles korjata, sest äkki tuleb muidu öösel sünnitajaid juurde. Kui nuga kukub, siis selle korjame üles. Mehi me ei pelga.

IV
„See laps nõudis mul viina,“ ütleb tumedapäine naine vastuvõtutoas. Kell on 8 hommikul, minu vahetus on just alanud ja hooldaja Asta, kellelt vahetuse üle võtan, ütleb lakooniliselt, et see naine tuleb kohe viia sünnitustuppa. Teen seda, tegutsen nii nagu alati. Naine on kogukas, sünnitus kulgeb kiirelt, ämmaemandad toimetavad. Aga kui laps välja tuleb, on lootevesi roheline. See laps on surnud ja ma tardun. Vaatan toas ringi.

Ämmaemand on rahulik, arst ka. Laps puhastatakse, küsitakse emalt, kas ta soovib last oma rinnale. Ta ei taha. Tegutsen vaikselt ja püüan olukorda lugeda. Kas teen kõik nii nagu ikka? Ju vist. Tundub, et lapse südamelöökide puudumine oli kõigile peale minu teada juba enne sünnitustuppa jõudmist. Huvitav, kas Asta ei oleks võinud seda mulle öelda? Jätame ema omapäi, taastuma, temaga tuleb rääkima haigla sotsiaaltöötaja. Kui siis mõne aja pärast uuesti palatisse lähen, et naisele süüa viia, tunnen lõhnast, et ta on palatis suitsu teinud. Püüan talle selgitada, et ma saan küll aru, et ta on raskes olukorras, aga see on ohtlik – tema enda pea kõrval on hapnikukraan. Teda ei huvita, selge see. Praegu ei huvita teda miski.

Paari tunni pärast on aeg viia ta üle sünnijärgsesse osakonda, aga see on selliste naistega väga raske. Sest meil ei ole eraldi tuba – kus ta ei peaks olema koos emadega, kes tulevad palatisse oma elusate vastsündinutega. Vanemämmaemand palub lapse karpi pakkida ja lahkamiseks morgi viia. Võtangi metallist karbi ja lähen tühjaks jäänud sünnitustuppa. Sealsamas mähkimislaual, kus tavaliselt kiirgab soojalamp ja vastsündinu saab oma esimese K-vitamiini süsti, kus teda kaalutakse ja esimesse mähkmesse pakitakse, võtan tal teki ümbert ära ja tõstan väikese keha karpi. Ta on suur laps ja mahub sinna väga täpselt, peaaegu liiga täpselt. Mugav tal seal karbis ei ole. Ma ei ole kunagi varem surnukeha näinud, väljaspool matuseid. Viin ta 0-korrusele. Morg ja suitsuruum.

V
Noor kaunis venelanna on sünnitusele kaasa võtnud oma ema. Mamotška siblib palatis ringi, mõjub autoriteetselt ja jagab tütrele käsklusi. Lapse isa käib vahepeal palatiukse vahelt piilumas, siis astub Mamotška välja ja annab talle väikese ülevaate. Aga tuppa teda ei lubata. Sünnitaja on hästi pisikest kasvu ja peene liistuga naine, kuid sünnitus tundub üsna libedalt minevat. Ühel hetkel ta siiski viskleb ja karjub „Ni maguu! Ni maguu!“, järgmisel hetkel on laps aga väljas, emal endal pole jõudnud isegi meik laiali minna ja ühest suust hakkavad nad Mamotškaga tunnustavalt vastsündinut kiitma – „Oo, kakaja krasavitsa!“. Valu unustatud, kõik õnnelikud, ka isa võib ukse taga kergendatult ohata ning loota, et kunagi lubatakse ta isegi last vaatama.

Isad on üldse huvitav lisand sünnitustoas. Mõni on väga kohal, hoiab kätt, laseb end sõimata. Teine istub toanurgas tugitoolis ja püüab jalust ära olla. Teeme omavahel nalja, et mähkimislaua kõrval alati ootel olev nuuskpiiritus on enamasti just isade, mitte sünnitajate jaoks. Üks minu lemmikisadest on mees, kes püüab oma naisele toeks olla nii, et kordab talle justkui närvilise kajana kõiki ämmaemanda sõnu ja juhiseid.

„Nonii, nüüd hinga!“

„Nonii, nüüd hinga!“

„Tubli.“

„Tubli oled, tubli!“

„Nii, kas hakkab uus press tulema?“

„Kas hakkab tulema uus press?“

Lõpuks läheb aga tempo nii kiireks, et ta ei jõua juhistega järge pidada ning hakkab lihtsalt rusikasse surutud käega ergutavalt viibutama, nagu elaks kaasa mingile pallimängule: „Veel! Veel! Veel! Veel!“ karjub mees, kui naine pressib. Sellist pilti olen näinud Portugali jalkabaaris, sünnitustoas mõjub see kohutavalt naljakalt. Ma tean, et ma ei tohi naerda. Ma ei naera, ausõna. Neelan oma muige alla ja mõtlen, et kui mina oleksin selle naise olukorras, virutaksin ma mehele ilmselt rusikaga.

„Veel! Veel! Veel!“ Aga laps sünnib ja kõik on hästi. Ämmaemand kiidab naist – näe, ei olnudki ju nii hullu. Väga hästi läks, olid tubli. Laps puhkab naise rinnal, värske ema surub mehe kätt oma peos ja vastab: „Ilma oma meheta poleks ma seda suutnud.“ Õiged inimesed leiavad teineteist.

VI
On päev. See naine tuuakse kiirabiga, sünnitus oli alanud ootamatult kiiresti ja mees jõudis vaevu abi kutsuda. Neil on kodus juba mitu last, sünnitaja on kogenud ja protsess läheb väga kähku. Pressid juba käivad, avatus on täielik ja kellelgi pole aega mingeid südamelööke mõõtma hakata. See laps tuleb nüüd!

Tulebki. Aga tema seljal on üks peopesasuurune laiguke, kust on nahk maha tulnud. Ta ei tee häält. Kiirelt haaravad ämmaemand ja arst lapse kaasa ja kogu meditsiinipersonal kaob kõrvalruumi – intensiivravipalatisse last elustama. Mina üksi jään segaduses paariga palatisse. Nad küsivad, mis toimub, miks laps ära viidi. Ma juba tean, mida öelda. „Mina ei ole küll meditsiinipersonal, aga nii palju kui ma kõrvalt nägin, tundus, et laps hetkel ei hinganud. Ma olen kindel, et arstid teevad kõik, mis võimalik, et teda aidata.“

Tegelikult ma tean, et kui nahk on juba maha tulnud, siis on see laps olnud surnud vähemalt 24 tundi. Aga mul ei ole õigust ega pädevust seda perele öelda. Selle asemel küsin, kuidas on ema enesetunne, kas platsenta hakkab juba tulema, kas ta tunneb kõhus uut valu. Pakun talle vett ja püüan olla kohal. Julgustan teda rahulikult hingama ja kinnitan, et kohe tuleb keegi, kes oskab rohkem infot anda – seni püüame tema eest hoolt kanda, et ka platsenta välja saaks.

Kõigilt sünnitajatelt küsitakse, kas nad soovivad platsentat endaga kaasa. See on iga naise õigus, mõni tahab selle ära süüa, teine koduaeda matta. Vahel leiad kaasaküsitud platsenta aga hiljem perepalati riidekapist, kui perekond on haiglast lahkunud. Uus elu, uus laps, mis me selle veretükiga ikka jamame. Veel on sünnitusosakonnas üllatavalt palju väljaheiteid, oksendamist ja verd. Vere kogume kannu, et hinnata verekaotuse ulatust. Väljaheited ja okse käivad pea iga sünnituse juurde. Sellest pole miskit. Üldiselt olen kõigega harjunud, aga on üksikuid päevi, mil just vere lõhn ajab mind iiveldama.

Siiski, mulle meeldib siin. Iga päev toimub midagi ning igal õhtul saab koju minna tundega, et oled midagi ära teinud. Olnud kellegi kõrval nende elu kõige olulisemal momendil, aidanud. Tundega, et see kõik loeb.

VII
Sünnitusmajas saavad kokku kõik inimesed. Rikkad ja vaesed, ilusad ja koledad. Sünnitavad lapsi, keda ootab ees suur tulevik, ja sünnitavad neid, kes joovad end poe taga surnuks. On seitsmeteistaastaseid, kes sünnitavad teist korda, ja naisi hilistes neljakümnendates, kes saavad emaks esmakordselt. On isasid, kes teenindavad oma perekondi igal sammul, on neid, kelle nime ei panda sünnitunnistusele kirja. On naisi ja lapsi, kelle nabanööri lõikan läbi mina, sest nende kõrval ei ole mitte kedagi peale haiglapersonali. Sünnib muudkui Kevineid ja Robineid ja Sofiasid ja Miiasid. Vannutakse, et ei kunagi enam, ja samas nenditakse, et eelmine kord mõeldi samamoodi.

Me ei tea, mis saab väikesest Lissandrast või Daimarist pärast seda, kui nad koju lähevad ja neid jääb meenutama vaid sinine või punane täpp oma sünnikuupäeva juures. Aga meie oleme ikka siin ja elame kaasa, sööme torti, hoiame võõraste inimeste kätt, peseme põrandalt Sinu verd ja vaatame vaiksemal hetkel „Eesti otsib superstaari“. Me loodame, et igaüks, kes uksest sisse astub, läheb siit ära õnnelikuna ja et me oleme kasulikud. Loodame, et graafik peab ning et ühegi kolleegiga ei juhtuks midagi, mis sunniks meid pärast 24-tunnist vahetust samal õhtul uuesti tööle tulema.

Pikka ja õnnelikku elu, head kooskasvamist, ja palun tooge tordi asemel puuvilju!

2021. aastal sõnastas toonane kultuuriminister Tiit Terik eesmärgi luua Euroopa parim vabakutseliste loovisikute süsteem.^[1] Loometöötajad suhtuvad lubadusse ettevaatliku kõhklusega, sest senised katsed loovisikute sotsiaalset turvatunnet parandada on andnud põhjust heituda. Saabumas on riigikogu valimised ja loovisikute jaoks on nii mõndagi kaalul. Tagasivaade ajalukku näitab, et vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitse küsimus tõuseb kultuuriministeeriumi prioriteetide hulka umbes korra kümnendis. Otsused, mida lähiajal tehakse ja tegemata jäetakse, võivad määrata loovisikute töötingimused pikaks ajaks. Tulevikku kujundavate otsuste langetamise eel on mõistlik otsida õppetunde minevikust. Koostan sel eesmärgil ülevaatliku ajajoone loovisikutele suunatud seadustest ja meetmetest, mida riik on ellu kutsunud vabakutseliste toimetuleku parandamiseks.

Võimalust mööda seon olulised sündmused neid teostanud ministritega, nii joonistuvad üksjagu välja ka eri erakondade kultuuripoliitilised rõhuasetused. Ometi tuleb meeles pidada, et minister, kelle ametiajal jõustus mõni uus õigusakt, ei pruukinud panustada selle aeganõudvasse ettevalmistusse. Vahel juhtub, et ühe erakonna kultuuriminister viib ellu mõne teise erakonna valimislubadust, mis on sätestatud koalitsioonilepingus. Sageli osaleb seaduste ettevalmistamises mitu ministrit järgemööda ja raske on hinnata, kelle roll oli määrav, see võib kuuluda ka ametnikele. Kultuuripoliitika kujundamine on pikaajaline protsess, aga ministrid vahetuvad kiiresti. Taasiseseisvunud Eestis on olnud 19 kultuuriministrit, pool aega on ministriportfell kuulunud Reformierakonnale. Ainult kaks kultuuriministrit said ametis olla neli aastat järjest – Laine Jänes (Reformierakond, 2007–2011) ja Indrek Saar (Sotsiaaldemokraatlik erakond, 2015–2019) –, teiste ametiaeg on enneaegselt katkenud. Eelmistest riigikogu valimistest saati on ametis olnud lausa neli kultuuriministrit, mis kultuuripoliitika järjepidevusele kindlasti kasuks ei tule, viimati vahetusid ministrid sellises tempos 1990. aastate alguses.

Olulised seadused

1990. aastatel toimusid Eestis suured ühiskondlikud muutused ja teisenesid kultuuri rahastamise põhimõtted. Sel perioodil valitsenud majandusliku, õigusliku ja moraalse segaduse kirjeldamine loovisiku vaatepunktist vääriks eraldi käsitlust. Piiratud mahu tõttu tõstan esile vaid mõned tollal loodud seadused, mis loovisikute elu siiani mõjutavad.

Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel ja märgilisel kombel sai tööõigus taasiseseisvunud riigis ühena esimestest uue seaduse – töölepinguseadus hakkas kehtima kõigest kolm päeva hiljem. Vabakutselisel loovisikul on töölepingutega aga vähe pistmist, tähtsamat rolli mängib võlaõigusseadus, mis reguleerib lühiajalisi töösuhteid, müügitehinguid ja autorite litsentsilepinguid. Võlaõigusseadus loodi kümnendi võrra hiljem, kuni 2002. aastani kohaldati lepingulistele suhetele nõukogude ajast pärit Tsiviilkoodeksit. Autoriõigusi reguleeris varem samuti Tsiviilkoodeks, mille vastavad sätted kaotasid kehtivuse, kui 1992. aasta lõpus loodi autoriõiguse seadus.

Kultuurivaldkonna rahastamise oluline alussammas on Eesti Kultuurkapital, mis sai oma seaduse varem, kui loodi mitmed teised tähtsad riigielu puudutavad seadused. Seaduse kiirele vastuvõtmisele 1994. aasta suvel aitas kaasa, et kultuurkapital oli olemas olnud juba esimesel iseseisvusperioodil (see likvideeriti 1941. aastal). Koos kulkaga kehtestati rahastamispõhimõtted, mis on loovisiku seisukohalt probleemsed. Ebakindel ligipääs sotsiaalsetele tagatistele on otseselt seotud sellega, et kunstnikele makstakse pigem stipendiume ja maksuvabu loometöötoetusi kui õiglast palka.

Ravikindlustusseadus hakkas kehtima 1992. aastal. Võrdluses tänapäevaga võiks välja tuua, et ravikindlustusmakse ei olnud kõigile ühetaoline. Tööandjatele kehtis tavapärane 13% brutokuupalgast, aga seadus loetles erandina näiteks taluperesid, individuaaltöötajaid ja tegevusloa alusel töötavaid üksikisikuid, kelle maksumäär oli seotud teatud protsendiga kas talu kaubatoodangust (1,6%), ettevõtlustuludest (5,7%) või tegevusloa aastamaksust (36%).

Algselt kogus ravikindlustusmaksu haigekassa, 1999. aastal jõustus sotsiaalmaksu seadus ja loodi riiklik sotsiaalmaks, mida hakkas koguma maksuamet. Samal aastal viidi läbi pensionireform. Alates 1999. aastast on pensioni arvutamise valem seotud sotsiaalmaksu laekumisega ja seetõttu on pensionisüsteemi ebavõrdsus kasvamas.[2] 90ndatel kehtis esialgu edasi nõukogude ajast pärit mudel, mis sidus pensioni suuruse töötatud aastate arvuga. Vabakutseliste loovisikute puhul võeti kuni 1998. aasta lõpuni arvesse loomeliitu kuulumist, reformi järel muutus juurdepääs riiklikule pensionile seega keerulisemaks.^[3] Pensioni arvutamisel ei lähe arvesse sissetulekud, millele ei rakendu sotsiaalmaks, näiteks stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud või teoste müügitehingud. Samal põhjusel tuleb loovisikul pidevalt muretseda ravikindlustuse pärast ja probleemi juuri otsides viib üks jäljerida eksimatult kulkani. Teine põhjus on seotud kultuurivaldkonna pideva ja aina süveneva alarahastatusega, mille tõttu ei suuda loovisikute palgast saadavad sissetulekud sammu pidada sotsiaalmaksu miinimumkohustuse lävendiga, mis seoti alampalgaga 2000. aastate keskel.

Loovisikute ja loomeliitude seadus

2000. aastal algas loomeliitude eestvedamisel töö seaduse nimel, mis parandaks loovisikute sotsiaalset turvalisust. Seaduse algatajate seas väärib esiletõstmist tolleaegne Eesti Kirjanike Liidu esimees Mati Sirkel. Loovisikute ja loomeliitude seadus võeti vastu pärast pikaldast muudatusettepanekute menetlemist 2004. aastal. Kultuuriministri portfell kuulus sel ajavahemikul Reformierakonnale, ministrikohustusi täitsid Signe Kivi (1999–2002), Margus Allikmaa (2002–2003) ja Urmas Paet (2003–2005).

Kultuurivaldkonna jaoks kandis seaduse jõustumine sümbolväärtust. Kuigi seadusloome kujundajate seas valitses toona arusaam, et riik ei tohiks luua liiga palju seadusi, tunnustas uus seadus loovisikuid kui eripäraste vajadustega inimesi, kelle sotsiaalne kindlustunne vajab kaitset. Seaduseelnõu tekst oli seevastu kompromiss ja mitmed loomeliitude ettepanekud jäid seadusest välja. Riik eraldas raha, et plaasterdada loovisikute majanduslikku ebakindlust ajutise toimetulekutoetusega, kuid terviklikke muutusi loovisikute tasustamise või sotsiaalkaitsesüsteemi toimimise alustes läbi ei viidud.

Uue seadusega loodi vabakutseliste loometoetus, mida saavad loomeliitude või ministeeriumi kaudu taotleda autorid ja esitajad. Toetuse suurus on seotud riikliku alampalgaga, mis on tänavu 725 eurot kuus. Toetuselt tasutakse sotsiaalmaks, mis tagab ravikindlustuse ja riikliku pensioni; töötuskindlustus- ja tulumaksu ei tasuta. Teistest loovisikute toetamise meetmetest eristab loometoetust vajaduspõhisus, taotlemiseks pole kindlaid tähtaegu ega konkurssi. Maksimaalne toetuse saamise periood on 12 kuud ja toetuse lõppemise järel tohib seda uuesti taotleda alles kahe aasta möödudes. Seniks tuleb loovisikutel üksteisega võistelda tavapärases projektikonkursside ja stipendiumide loteriis.

Ajutise kriisileevendusena mõeldud loometoetus osutus tõhusaks tööriistaks koroonapandeemia ajal. 2020. ja 2021. aastal, kui kultuuriminister oli Tõnis Lukas (Isamaa, 2019–2021), suunas valitsus meetmesse lisaraha ja selle abil toetati suurt hulka loovisikuid. 2022. aastal kriisiraha enam ei eraldatud ja mitmes loomeliidus ammendusid toetuse maksmise vahendid juba aasta esimestel kuudel. Tänavu kordub sama: esitajate liidul sai raha otsa 3. jaanuaril, kunstnike liidul 6. veebruaril ja nimekiri täieneb ka edaspidi. Juba mitmendat aastat ei ole loometoetuse kättesaadavus järjepidevalt tagatud. Ajendatuna pandeemia ajal ilmnenud kitsaskohtadest on kultuuriministeerium alustanud konsultatsioone loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamiseks.

Laenutustasu ja kunstiteoste tellimise seadus

Sotsiaalsete tagatiste kõrval moodustab loovisikute huvikaitses olulise telje tasude küsimus. 2004. aastal käivitus Autorihüvitusfond, mis maksab kirjanikele, tõlkijatele, kujunduskunstnikele hüvitist avalikest raamatukogudest laenutatud teoste eest. Kohustus maksta autoritele raamatute laenutamise eest hüvitist tuleneb autoriõiguse seadusest, mis sätestab ühtlasi, et autoril on õigus saada „kohast ja proportsionaalset tasu“. Tegelikkuses on summad piinlikult väikesed. 2021. aastal sai üle poole autoritest laenutustasu alla 20 euro ja peaaegu kolmandik alla viie euro, üksikud suuremad summad jäävad vahemikku 1500–2500 eurot. Hiljuti oli hüvitiste väiksus terava kriitika keskmes, kirjandusvaldkonna surveavalduste tulemusel tõstetakse laenutustasu tänavu umbes 375 000 euro võrra.

2011. aastal hakkas kehtima kunstiteoste tellimise seadus, mille eesmärk on avaliku ruumi rikastamine kunstiteostega. Seaduse loomise eestvedaja oli Eesti Kunstnike Liit tolleaegse presidendi Jaan Elkeni juhtimisel, ettepaneku läbisurumine võttis aega mitu aastat. 2007. aasta riigikogu valimiste järel kirjutati seaduse loomine valitsuse koalitsioonileppesse ja seaduseelnõu väljatöötamine sai kultuuriminister Laine Jänese (Reformierakond, 2007–2011) ülesandeks. Seadus kohustab riigiga seotud asutusi tellima kunsti, kui nad ehitavad või renoveerivad avaliku otstarbega hooneid. Kunstiteose hind peab olema vähemalt 1% ehitustööde hankelepingute hinnast.^[4] Tänaseks on seaduse alusel tellitud ligi 100 teost. Teose tellimiseks korraldatakse avalik konkurss. Võidutöö autorile avaneb võimalus teha tasustatud erialast tööd, selliseid võimalusi on kunstnike argielus paraku liiga vähe. Töötasu suurus ei ole ette kindlaks määratud, vaid oleneb nii konkursi kui pakutud ideekavandi eelarvest, summad pole avalikud. Konkursside toimemehhanismi on aga sisse kirjutatud ka ülejäänud osavõtjate tasustamata töö.

Sotsiaalmaksu kuupõhine summeerimine

2011. aastal moodustas värskelt ametisse määratud kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond, 2011–2013) töörühma vabakutseliste loovisikute ravikindlustusega seotud probleemide lahendamiseks. Märtsis toimunud riigikogu valimiste eel oli selleks survet avaldanud Kaasaegse Kunsti Liidu nime alla koondunud kunstitöötajate liikumine ja Eesti Kultuuri Koja asutamine. Töörühma pakutud lahenduskäikude seast otsustas minister ellu viia sotsiaalmaksu igakuise summeerimise põhimõtte, mis jõustus 2016. aastal. See oli riigi vaatepunktist kõige odavam ettepanek, mille rakendamise kulud piirdusid õigusloome ja tehniliste lahenduste väljatöötamisega ega nõudnud kultuurivaldkonna lisarahastamist.

2011. aastal loodi töötamisega seotud infot koondav töötamise register, tänu millele tekkis maksuametil võimekus arvutada kokku mitme tööandja kaudu ühel kuul laekunud sotsiaalmaks. Ravikindlustuse tekkimiseks on vajalik igakuine sotsiaalmaksu lävendi täitmine, selle kuumäär on seotud eelmise kalendriaasta riikliku alampalgaga. Tänavu on riiklik alampalk 725 eurot ja sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 654 eurot. Tööandjad esitavad iga kuu 10. kuupäevaks maksuametile TSD deklaratsiooni. Kui kõigilt lepingutelt kokku arvestatuna on töötaja eest jaanuaris tasutud vähemalt 215,82 eurot sotsiaalmaksu, siis tekib tal 11. veebruaril ravikindlustus, mis kestab kuni 10. märtsini.

Sotsiaalmaksu liitmine ei ole üksnes kultuurivaldkonnale suunatud samm, vaid muudab paindlikumaks kõikide vabakutseliste töötajate ligipääsu ravikindlustusele. Loovisiku vaatepunktist on see siiski ebapiisav lahendus. Kuna loovisikute töö on sageli projektipõhine ja sissetulekud laekuvad ebaregulaarselt, siis oleks parem, kui maksude liitmine toimuks pikema perioodi lõikes. Lubatud üleminekut aastapõhisele sotsiaalmaksu summeerimisele ei ole kuue aasta jooksul toimunud. Teine probleem on sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekute vähesus. Selles valguses on sotsiaalmaksu liitmine avaldanud kultuurivaldkonnale ka positiivset mõju, sest aegamööda on vähenenud petturlike lepinguvormide kasutamine. Loovisikud on hakanud mõistma, et neile pole kasulik, kui töösuhteid peidetakse litsentsi-, stipendiumi- või ostulepingute taha. Kultuuriminister Indrek Saar tegi märgilise sammu, kui ta suunas 2019. aastal Sihtasutuse Kultuurileht honorarifondi lisavahendeid sotsiaalmaksu tasumiseks (varem kasutati litsentsilepinguid), möödunud aastal korrastas kulka näitekunsti sihtkapital oma rahastuspõhimõtteid, et vähendada töösuhete varjamist stipendiumilepingutega. Kolmas ja kõige teravam probleem on, et maksulävend on liiga kõrge, sest riiklik alampalk kasvab kiiremini kui kultuurivaldkonna tasumäärad.

Alampalk on riiklikult kehtestatud töötasu alammäär, mis kehtib ainult töölepingutele. 2021. aastal valmis sotsiaalministeeriumi tellimusel uuring, mis hindas alampalga mõju Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule.^[5] Uuringus toodi välja, et alampalga tõstmine aitab vähendada ebavõrdsust ja töötavate inimeste vaesusriski. Töötasu alammäära tõstmine on lisaks alampalga saajatele positiivselt mõjutanud ka kuni mediaanpalka teenivate töötajate töötasusid. Uuringus jäi aga kaardistamata alampalga tõstmise mõju neile inimestele, kelle töötasu ei ole määratud alampalgaga. Võlaõiguslike lepingute alusel töötavatele inimestele ei ole tööandja kohustatud alampalka maksma, kuid riik ootab neilt sellegipoolest sotsiaalmaksu miinimumkohustusele vastavat maksupanust. See on ebavõrdsust süvendav tegur, millest alampalgast kõneledes tavaliselt vaikides mööda minnakse.

On raske leida andmeid, kuidas alampalga tõus mõjutab ebakindlates tingimustes töötavate inimeste ligipääsu sotsiaalsetele tagatistele. Alampalga saajate hulk on Eestis üsna väike, nende arv püsib 21 000 juures. Vabakutselisi loovisikuid on ligikaudu 10 000, neile lisanduvad veel paljude muude elualade prekaarsed töötajad juuksuritest ja joogaõpetajatest kuni platvormitöö tegijateni. Suurusjärgud on võrreldavad.^[6] Riik peaks alampalga tõstmise mõju hindama ka võlaõiguslepingute alusel töötavate inimeste vaatevinklist. See ei tähenda, et alampalga tõus peaks aeglustuma, vaid et ligipääs sotsiaalsetele tagatistele tuleks muuta võrdsemaks. Ravikindlustuse osas näitavad analüüsid, et kõige ratsionaalsem lahendus oleks üldsegi universaalne ravikindlustus, sest üksikute erisuste lisamine ei aita piisavalt suurendada ravikindlustuse katvust.^[7] See ettepanek on kultuurivaldkonna kaasosalusel ka suuremat kõlapinda saavutamas – möödunud kevadel hakkas tänavaruumis levima hüüdlause „Ravikindlustus kõigile!”; sügisel asus üleskutset oma kampaaniaga toetama Eesti Kunstnike Liit, kellega ühinesid teised loomeliidud ja kultuuriasutused; jaanuaris jõudis ettepanek mitme erakonna valimisprogrammidesse. Üldise ravikindlustuse kehtestamist toetavad Sotsiaaldemokraatlik erakond, Keskerakond ja Eestimaa Rohelised. Loovisikute sotsiaalsete tagatiste laiendamist toetavad Eesti 200 ja Isamaa.

Palgameetmed

2016. aastal kutsuti ellu kunstniku- ja kirjanikupalk, see on kolmeaastane tööleping loomeliiduga, millega kaasnevad klassikalisele palgatööle omased sotsiaalsed tagatised. Palga saajal on ravikindlustus ja õigus haiguspäevade hüvitisele, kogunevad kindlustusosakud riikliku vanaduspensioni kontole ja toimuvad sissemaksed II pensionisambasse (kui inimene on selle valinud). Palga lõppemisel on loovisikul õigus töötuskindlustushüvitisele. Lapse saamise korral on loovisikule tagatud samas suurusjärgus asendussissetulek vanemahüvitise näol. Alates 2019. aastast on palga suuruseks 1,1 kordne kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk.

Riik toetab loovisikuid peamiselt stipendiumide või toetuste kaudu. Loomingule pühendumiseks mõeldud stipendiumid ja kultuurkapitali loometöötoetused takistavad ligipääsu sotsiaalkaitsele, sest neilt ei tasuta sotsiaalmaksu. Riiklikud toetused nagu vabakutseliste loometoetus või töötutoetus takistavad seevastu tööalast tegevust, sest toetuste saamise ajal ei ole lubatud teenida miinimummäära ületavat tulu. Loomepalk on ainus toetusmeede, mis ei aseta loovisikuid ummikseisu – sissetulek laekub palgana, tagatud on sotsiaalsed garantiid ja lisatulude teenimisele ei seata ülempiiri.

Loomepalga kõrval tasub analüüsida teisi palgameetmeid, mida kultuuriministeerium rakendab. Kultuuriminister Urve Tiiduse ajal (Reformierakond, 2013–2015) esitati valitsusele eelnõu, millega loodi riigieelarveline sihttoetus sporditreenerite tööjõukulude katmiseks. Sihttoetuse eesmärk oli vähendada treeneritöö tasustamist stipendiumi vormis ja tagada läbi töölepingute sõlmimise treeneritele parem ligipääs sotsiaalsetele tagatistele. Alates 2015. aastast saavad spordiklubid, spordikoolid ja spordialaliidud taotleda laste ja noortega tegelevatele treeneritele palgatoetust, niimoodi hoitakse ka laste trennitasud madalamal tasemel. Sihttoetus ei kata täiemahuliselt treenerite tööjõukulusid, vaid vähemalt 50% palgafondist peab tagama tööandja. 2023. aastal on kõrgema kutsekvalifikatsiooniga noortetreeneri miinimumpalk 1400 eurot. Kultuuriminister Tõnis Lukase ajal käivitus 2021. aastal samalaadne palgatoetuse meede laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate palga maksmiseks. 2022 oli treenerite palgameetme toetusfond kultuuriministeeriumi eelarves 7,8 miljonit eurot ning koori- ja tantsujuhendajate toetusfond 2,7 miljonit eurot.

Kunstniku- ja kirjanikupalka nimetatakse sageli ühe eeskujuliku lahenduskäiguna, mille riik on ellu kutsunud vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitse parandamiseks. Loomepalka saava üksikisiku vaatepunktist võib see väide kõlada usutavalt… kuni palgaperioodi lõppemiseni. Poliitikakujundamise kontekstis on aga tegemist retoorilise võttega, sest ekstsellentsimeede ei kõlba struktuursete probleemide lahendamiseks. 2022. aastal anti välja kümme kunstnikupalka ja viis kirjanikupalka. Kui võrrelda treenerite ja koorijuhtide palgatoetust ning kirjanike ja kunstnike loomepalka, siis torkab silma, et üks meede toetab baasi ja teine nn tippe. Kui kavatsus loovisikute sotsiaalset turvatunnet parandada on tõsine, siis tuleks ka loovisikutele luua palgameede, mis toetab valdkonna üldist toimetulekut.

Kõrgharidusega kultuuritöötaja riiklik miinimumpalk

Palgameetmete seas tuleb kindlasti mainida ka kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahel sõlmitud palgakokkulepet, mis kehtestab miinimummäära kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kultuuriasutuste töötajate palkadele. Palgakokkulepe sõlmiti praeguses vormis 2001. aastal, esimese kultuuriministrina kirjutas sellele alla Signe Kivi (Reformierakond, 1999–2002), hiljem on lepet täiendatud. Lepe mõjutab ligi 4000 töötajat, kes töötavad kõrgharidusnõudega täiskoormusega töökohal. Kõige kiiremini kasvas kultuuritöötaja miinimumpalk minister Indrek Saare ametiajal – 2015. aastal oli brutokuumäär 731 eurot ja 2019. aastal 1300 eurot. Minister Tõnis Lukase ajal alammäära kasv peatus, ehkki kultuuritöötajate palgafondi suunati raha juurde. Miinimumpalga kiire kasvu kõrvalmõju oli see, et hakkasid kaduma palgahierarhiad juhtide ja alluvate vahel, seepärast eraldas riik lisavahendeid palgaastmestiku kõrgemal pulgal asuvate töötajate tasude tõstmiseks. Pärast mitmeaastast pausi tõsteti kultuuritöötaja miinimumpalka uuesti 100 euro võrra 2022. aastal, kultuuriministri portfell kuulus sel ajal Keskerakonnale (Anneli Ott 2021 ja Tiit Terik 2021–2022). Kõige rohkem on kultuuritöötajate palgatõusu panustanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, ka nende praegune kultuuriminister Piret Hartman tõi oma esimesel ametiaastal riigieelarve läbirääkimistelt kaasa uue palgatõusu. Tänavu tõusis kultuuritöötajate riiklik miinimumpalk 1600 eurole ja palgafondi suunati veel 7,34 miljonit eurot lisaraha, mida asutuste juhid võivad omal valikul erinevate palgaastmete vahel jaotada. 2023. aastal on riigilt palka saavate kultuuritöötajate tööjõukulude kogueelarve 127 miljonit eurot.

Kultuuritöötajate miinimumpalga otsene mõju puudutab küll ainult kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavaid töötajaid, kuid selle kaudne mõju on laiem, sest riiklike alammäärade tõus avaldab survet ka teistele kultuuriasutustele. Hea näide palgasurve kohta on detsembri algul Tartus toimunud kultuuritöötajate hoiatusstreik. Streigi korraldasid Tartu linna raamatukogu ja muuseumide töötajad, et protestida ebavõrdsuse vastu riigi ja omavalitsuste poolt rahastatud institutsioonide palgamäärades. Veelgi suurem ebavõrdsus valitseb palgatöötajate ja vabakutseliste loovisikute vahel, aga kahjuks ei ole vabakutselistel tugevaid esindusorganisatsioone, mis palgatõusu nimel järjekindlalt vaeva näeksid.

Kuidas edasi?

Milliseid üldistusi saab loetletud näidete najal teha Eesti kultuuripoliitika suundumuste kohta? Esiteks torkab silma, et olulised sammud on teoks saanud huvikaitseorganisatsioonide eestvedamisel. See äratundmine võiks signaliseerida loovisikutele, et muutuste nimel tuleb ühiselt jõupingutusi teha ja ka edaspidi ametkondadele survet avaldada. Eestis teostavad loovisikute huvikaitset peamiselt loomeliidud, mis võiksid olla aktiivsemad. Värske uuring näitab, et 79% loovisikutest kuulub loomeliitu, kuid ainult kolmandik neist tajub, et loomeliidul on mõju valdkonna töötingimustele ja sissetulekutele.[8] Ametiühingutesse koondumise potentsiaal on peaaegu kasutamata, kui välja arvata teatri- ja muusikavaldkond. Ametiühingutesse kuulub 37% etenduskunsti valdkonna loovisikutest, 22% muusikutest, 9% filmivaldkonna esindajatest, 4% kirjanikest ja kunstnikest, 1% arhitektidest ja disaineritest.[9] Kunstivaldkonnas on mõned suuremate tööandjate juures tegutsenud ametiühingud taasiseseisvuse perioodil tegevuse lõpetanud, ehkki nende tegevusel võiks olla mõju kunstivaldkonnale laiemalt (näiteks Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi ametiühing).

Artiklis kirjeldatud meetmete eriilmelisus näitab, et ei ole ühte imevõtit, mis kõik mured ära pühiks. Loovisikutele suunatud meetmete killustatusega kaasneb ühtlasi see, et toetusmeetmed on sotsiaalkaitsesüsteemiga lõimimata ja võivad loovisikute sotsiaalset ebakindlust hoopis süvendada. Hea näide on stipendiumid, mis on mõeldud selleks, et loovisik saaks pühendada erialasele tööle. Aga kuna stipendiumidelt ei maksta sotsiaalmaksu, siis ei kohtle riik loometööd tööna.

Lootustandev on viimasel kümnendil arenema hakanud palgameetmete suund, ehkki siiani on palgatoetusi loodud ühekaupa nendes valdkondades, mis kõige aktiivsemalt häält teevad. Lähituleviku eesmärk võiks olla täiendavate palgameetmete loomine, sest palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. Õiglane palk tagab ligipääsu sotsiaalsetele tagatistele. Kultuuritöötajate miinimumpalga kõrval on vaja palgakokkulepet, mis oleks tööandjatele siduv ka vabakutseliste loovisikute tasustamisel. Kultuurkapitalil on vaja täiendavat rahastust, et projektitoetuste vahenditest oleks loovisikutele võimalik maksta õiglast tasu. Kõige olulisem sõnum poliitikakujundajatele on, et ilma lisarahastuseta ei ole võimalik loovisikute toimetulekut parandada.

Palkade kõrval on teine vajalik suund solidaarse sotsiaalkaitse laiendamine. Erinevalt kultuurivaldkonna palgapoliitikast kuulub ravikindlustuse, töötuskindlustuse ja vanaduspensioni erisuste loomine aga pigem sotsiaalministeeriumi haldusalasse. Nagu siinsest ülevaatest näha, ei ole kultuuriministeeriumil jätkunud sotsiaalkaitsesüsteemi muutmiseks jõudu. Loovisikute vaatepunktist tundub kriitiline, et ligipääs sotsiaalsetele tagatistele seotaks lahti riiklikust alampalgast. Maksusüsteemi ümberkujundamiseks on vaja laiemat ühiskondlikku kokkulepet, mille jaoks kogutakse poliitilist mandaati riigikogu valimiste ajal. Seega on just praegu avatud üks võimaluste aken. Loodetavasti ei murra järgmine kultuuriminister ühiskonnale antud lubadust luua loovisikutele paremad töötingimused.

[1] Valitsus kinnitas „Kultuuri arengukava 2021-2030“. Sirp 18.11.2021.

[2] Pensionisüsteemi ebavõrdsuse kasvu kinnitab „Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs 2022“, mille on koostanud sotsiaalministeerium ja rahandusministeerium

[3] Olen vabakutseliste loovisikute väljavaateid riiklikule pensioni põhjalikumalt käsitlenud: A. Triisberg, Pensionioraakel soovitab. Vikerkaar, 2021, nr 4.

[4] Kõnekeelne väljend „protsendiseadus” pole päris täpne, sest kunstiteoste tellimise kohustusel on hinnapiir. Kunstiteose tellimise kohustus tekib, kui ehitustööde hind on suurem kui riigihanke kolmekordne piirmäär ehk 750 000 eurot. Kui ehitusmaksumus on suurem kui 11 miljonit eurot, võib kunsti tellida vähem kui 1% eest.

[5] Alampalga mõju Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule. Lõpparuanne. Tartu, 2021.

[6] Suurusjärk on suurem, kui vaadata alampalka ja sellele lähedast palka (kuni 10% alampalgast kõrgemat tasu) saavate inimeste arvu, mis on viimastel aastatel jäänud vahemikku 31 000-37 000 inimest. Valdav enamus alampalka maksvatest ettevõtetest on mikroettevõtted, milles töötab kuni 10 inimest. Arenguseire Keskuse andmetel on Eestis 56 000 inimest, kes teevad regulaarselt platvormitööd, osadel neist on selle kõrval põhitöö.

[7] Poliitikauuringute keskus Praxis avaldas 2018. aastal Sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringu „Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?“, millest nähtus, et 14% tööealisest elanikkonnast ei ole püsivalt ravikindlustusega kaitstud.

[8] K. Koppel, K. Arrak, V. Konov, R. Parts, Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS (ilmumas).

[9] Samas.

Ametiühinguliikmelisuse langus taasiseseisvumisjärgses Eestis on üks drastilisemaid maailmas. Kui 1992. aastal kuulus ametiühingusse 94% palgatöötajatest, siis 2000. aastal 14% ning 2019. aastal pelgalt 6%. Soomes on sama näitaja endiselt umbes 60%.^[1] Liikmete arv on aga ametiühingute legitiimsuse ja tugevuse oluline näitaja. Millest siis selline langus ning kontrast naaberriigiga? Kui ametiühingutel on oluline roll töötingimuste parandamises, ebavõrdsuse vähendamises, töötajate hääle kuuldavale toomises, kestlikumate töösuhete ja tasakaalustatuma töö- ning sotsiaalpoliitika kujundamises, miks neil siis meie ühiskonnas pigem marginaalne positsioon on?

Otsin siin selgitust ametiühingute nõrkusele Eestis kahest perspektiivist: olukord kaasaegses neoliberaalses majandussüsteemis – mis iseloomustab rohkemal või vähemal määral ka teisi Lääne ühiskondi alates 1970. aastatest – ning spetsiifilised tegurid, miks ametiühingud just Eestis eriti keerulises seisundis on. Üheks keskseks põhjuseks on eriti radikaalselt avaldunud neoliberalistlik ideoloogia, mis on ühiskonnas ka laialdaselt omaks võetud. Selle ilmestamiseks vaid üks turujõudude õigluse ideest pimestatud tsitaat: „… spetsialisti töötasu võib olla kõrgem kui keskastmejuhi töötasu. Et need on ka läinud selles suunas, et see sõltub ikkagi turust. See inimene kui ta on … seda oma tegevusalal, ükskõik, kas ta on hea koristaja või on ta hea keskastme juht, et kui ta on niivõrd hea, et ettevõtte omanik … saab aru, kust see kasum … tekib või kelle suhtumisest see tekib või kelle tööst see tekib [siis inimene saab vääriliselt tasutatud]“ (tööandjate esindaja, 2011).^[2]

Ressursid, aktivistid ja kõikehõlmav neoliberalism

Ametiühingute tugevuse seletamiseks ning hindamiseks kasutatakse tihti võimuressursside vaatenurka. Laias laastus saab eristada struktuurseid, institutsionaalseid ja organisatsioonilisi ressursse.^[3] Esimesed viitavad ametiühingute positsioonile majandussüsteemis. Sõltuvalt sektorist, aga ka riigist erineb AÜ-de läbirääkimispositsioon juba pelgalt seetõttu, et töö olemuse tõttu suudavad nad ettevõtte tegevust ja majandust kas rohkem või vähem mõjutada. Näiteks spetsiifiliste oskuste ja suure nõudlusega spetsialistide ametiühing (arstid, tarkvaraarendajad vs klienditeenindajad) peaks olema võimeline oma nõudmisi lihtsamini saavutama, eriti majanduskasvu perioodil. Seda juhul, kui neid ei ole võimalik sisserändajatega asendada. Näiteks on Eesti arstid oma nõudmiste saavutamiseks kasutanud „Soome tööle mineku kaarti“, tööandjad aga tööjõumahukates sektorites töötajate positsiooni nõrgestamiseks propageerinud sisserändenõuete leevendamist.^[4]

Institutsionaalsed ressursid seostuvad eksisteerivate süsteemide, reeglite ja normidega, mida ametiühingutel on võimalik enda hüvanguks kasutada. Näiteks saab Eesti ettevõtetes ametiühingu luua juba viie töötajaga, USA-s on aga AÜ loomiseks vaja saada töötajate enamuse nõusolek. Eesti puhul on probleemiks pigem aktiivsete liikmete leidmine: AÜ liikmeks olemine ei ole normiks (erinevalt nt Soomest). Ka see, kui ühiskonnas on tavaks huvigruppe poliitikate kujundamisse sisuliselt kaasata, tähendab tugevamat institutsionaalset ressurssi. Kui tugevama institutsionaalse positsiooniga Sloveenia ametiühingutel oli majanduskriisi-aegsete poliitikate kujundamises oluline roll,^[5] siis Eesti omi kuulda ei võetud.

Kaks eelmist ressursside tüüpi tulenevad väliskeskkonnast, organisatoorsed ressursid aga viitavad ametiühingute sisemisele võimekusele: sh liikmete arvule ja sidususele, koostööle teiste ametiühingute ja muude organisatsioonidega (võrgustikesse kaasatusele), materiaalsetele vahenditele, aga ka AÜ tegevust soodustavatele lugudele, kuvandi ja tähendusloomega seotule, mis annab ühingute tegevusele legitiimsuse ja võimaldab töötajaid mobiliseerida.^[6] Kui Soomes või Suurbritannias võib laps oma (vana)vanematelt kuulda lugusid sellest, kuidas ametiühingu kaudu võideldi mitmesuguste õiguste eest, siis Eestis ilmselt selline asi mõeldav ei oleks.

Loomulikult ei piisa ametiühingutel vaid ressurssidest, vaja on ka liidreid ja aktiviste, kes neid oskuslikult kasutaksid. Lisaks mängivad ametiühingute tegevuse edukuses rolli muud tegurid ühiskonnas, nagu poliitiline olukord ning tööandjate koostöövalmidus ja võimekus. Kui rääkida AÜ liidrite rollist, siis eriti oludes, kus ressursse napib, muutub tähtsaks, kuidas oma tegevust raamistada, teiste tegutsejatega suhelda, koalitsioone luua, läbi rääkida. Näiteks Eesti ametiühinguaktivistidel õnnestus veenva raamistamise tulemusena algatada uudse visiooniga riikideülene Balti Organiseerimise Akadeemia, mille kaudu oma nappe ressursse Põhjamaade ametiühingute toel kasvatada. Teisalt on juhtumeid, kus kahe ametiühingu juhid omavahel läbi ei saa ning seega koostöö nende ühingute vahel ei toimi. Olen täheldanud Eesti ametiühingute juures (eriti kuna nad on väga väikesed), et liidri isikust sõltub (ülemäära) palju. Neil on palju võimu ja nad kujundavad suurel määral ühingu ilme. Põhjamaades, kus ametiühingutel on arvukalt palgalisi töötajaid, on ühingute tegevus enam institutsionaliseerunud ja konkreetne liider peab pigem järgima ühingu seisukohti, mitte need ei sõltu otseselt liidri arusaamadest.

Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) ametiühinguid peetakse võrreldes Lääne-Euroopa ja Põhjamaade omadega üldiselt vähem võimekateks. Sealjuures eristub KIE riikides veel Baltimaade grupp, mida iseloomustab neoliberaalsem majandusmudel kui ülejäänud regioonis.^[7] Neoliberalism ei ole aga ametiühingutele kuigi soodne ideoloogia ega sellega kaasnev majandussüsteem eriti mõnus keskkond, kus tegutseda. Esmalt aga ametiühingute nõrgenemise üldisest taustast.

Ametiühingute kuldajaks peetakse Teise maailmasõja järgset perioodi, kus valitses suurem või väiksem konsensus selles, et tööandjate ja töötajate hääled ühiskonnas peaksid olema tasakaalustatud (n-ö klassikompromiss, millel põhineb ka idee Euroopa sotsiaalmudelist) ning töösuhted peaksid muutuma demokraatlikumaks. Domineerisid ideed, et ühiskonna ja töökohtade jätkusuutlikuks arenguks on vaja arvestada ka töötajate häälega ning majanduslik ja sotsiaalne areng peaksid kulgema kooskõlas.^[8]

Sellele vastandusid alates 1970. aastatest domineerima hakanud neoliberaalsed ideed ja majanduspoliitika, järjest ulatuslikum tootmise üleilmastumine („kui te palju vingute, siis viime oma tootmise mujale“), töösuhete paindlikumaks muutmine, majanduse ümberstruktureerimine (traditsiooniliselt olid ametiühingud tugevamad tööstuses) jm seotud protsessid, sh otseselt ametiühingute nõrgestamisele suunatud tegevused, nagu streigiõiguse piiramine Suurbritannias, USA-s ja erinevad ametiühingute lõhkumise (union busting) tehnikad, mille tööandjad kasutusele võtsid. Ametiühingud kaotasid liikmeskonda, legitiimsust ja muid ressursse. Oli selge, et tuleb kasutusele võtta uudseid taktikaid ja strateegiaid, ning ka teaduskirjanduses hakati enam rõhku panema ametiühingute taaselustamise võimalustele.^[9] Siiski valitseb konsensus, et tänapäeval on ametiühingutel keerulisem saavutada samaväärseid võite kui n-ö kuldajal. Sellest annab tunnistust kollektiivsete töösuhete pea kõikjal järjest intensiivistuv neoliberaalne trajektoor:^[10] AÜ-liikmete vähenev arv, tööandjate kasvav domineerimine, institutsioonide dereguleerimine jms. Mõistagi väljendub see muster igas riigis isemoodi ja ka AÜ-de toimetulek nende tendentsidega erineb.

Ent siiski: miks on Soome või ka Briti ametiühingud üldiselt edukamad kui Eesti omad? Kaks kvantitatiivset näitajat, mida sageli ametiühingute võimekuse iseloomustamiseks kasutatakse, on ametiühinguliikmelisus ning kollektiivlepingutega kaetuse määr, st kui suurele osale töötajatest kollektiivlepingutes kokku lepitud tingimused kehtivad. Isegi kui suur osa töötajatest ametiühingusse ei kuulu, võivad ameti-ühingute ja tööandjate läbirääkimistel kokku lepitud tingimused valdavale osale neist siiski laieneda. Näiteks Soomes – kus on küll ka kõrge AÜ-liikmelisus – on paljudes sektorites kollektiivlepingud, mis reguleerivad palgatasemeid, puhkeaega ja muid töötingimusi. Sealjuures on nende miinimumtingimuste täitmine kohustuslik kõigile tööandjatele, kes selles sektoris tegutsevad, seda isegi siis, kui nad tööandjate liitu, mis lepingutingimuste osas ametiühinguga läbi rääkis, ei kuulu ja nende enda ettevõttes üldse ametiühingut ei ole. Eestis on mõlemad näitajad madalamaid Euroopas ja alates 1990. aastatest järjest langenud: 2019. aastal oli AÜ-liikmelisus u 6% ja kollektiivlepingutega oli 2018. aastal kaetud samuti vaid 6% palgatöötajatest (kui mitte arvestada miinimumpalga kokkulepet, mis on samuti laiendatud kollektiivleping ja millega on hõlmatud kõik Eesti töötajad ja ettevõtted).^[11] Soomes on vastavad näitajad 59% ja 89%.^[12]

Kuidas seda olukorda seletada? Esmalt muidugi sattusid Eesti ametiühingud pärast taasiseseisvumist väga ebasoodsasse keskkonda. Erinevalt Lääne omadest ei olnud neil selliseid Teise maailmasõja järgseid kümnendeid, mil enda tugevust üles ehitada, sh legitiimsust ja võimekust töötajate huvide eest seismisel kasvatada. Eestis mängivad olulist rolli sotsialistlik ja ka postsotsialistlik pärand.^[13] Kui 1990. aastatel soovisime riigina end üldiselt distantseerida kõigest Nõukogude perioodiga seostuvast, siis kuulusid selle alla kohati ka ametiühingud (või siis idee nendest), mis Nõukogude perioodil olid eksisteerinud kui vahelüli keskvalitsuse ja töötajaskonna vahel ning kuhu olid pidanud kuuluma kõik töölised. Loomulikult on demokraatiates AÜ-de kui töötajate vabatahtlike ja sõltumatute ühenduste roll hoopis teine, kuid selle mõistmiseks peab olukorda pisutki tundma. Meie hariduses aga ametiühingute teemat süsteemselt ei käsitleta. See, et ühiskonnas domineeris idee AÜ-st kui minevikujäänukist, ei saanud olla liikmeskonna kasvatamiseks kuigi kasulik. Lisaks võib esile tuua ka mitmeid Eesti majandusstruktuurist sõltuvaid tegureid, mis ametiühingute tegevust ei soodusta: palju väikeettevõtteid, teenindussektori või vähest kvalifikatsiooni nõudvate madalapalgaliste töökohtade suur osakaal ning pikad allhankeahelad (nt ehitussektoris).^[14]

Postsotsialistlik periood (selle lõpuks loetakse tihti liitumist Euroopa Liiduga) oli suuresti orienteeritud makromajanduslikule edule, seda ka teatud ühiskonnagruppide (nt maapiirkondade elanikud, endised tööstusettevõtete töötajad) olukorra halvenemise hinnaga. Samuti rõhutati just üksikindiviidi rolli oma edukuse tagamisel, kollektiivsele tegutsemisele ei jäänud domineerivate ideede võitluses kuigi arvestatavat kohta. Klassidiskursus on olnud marginaliseeritud ja fookuses on püsinud rahvusliku suunitlusega vabaturumajandus.^[15] Ametiühingud kui sotsiaalse ja kollektiivse agendaga tegutsejad on sellises kontekstis arusaadavalt nõrgal positsioonil.

Ametiühinguid nõrgestas ka 2008.–2009. aasta majanduskriis. Seda saab Eestis pidada ajaks, mil neoliberaalne poliitikategemine veelgi võimendus.^[16] Kui kriisieelsel perioodil hakkasid AÜ-de liidud ilmselt juba teatud määral eeldama, et neil on tööpoliitika kujundamisele mõningane mõju, siis majanduskriisi ajal otsustas tolleaegne valitsus mitmetest kokkulepetest lihtsalt üle sõita, näiteks ei täidetud kolmepoolset kokkulepet seoses uue töölepingu seadusega.^[17] Uue seadusega, mille valmimisse olid kaasatud ka ametiühingute ja tööandjate esindajad, sooviti kehtestada n-ö turvalise paindlikkuse põhimõtted: kompromissina lepiti kokku, et ühelt poolt muutub lihtsamaks töötajate koondamine, aga teisalt suureneb töötuskindlustushüvitis ning laieneb nende ring, kes seda saama hakkavad. Valitsus aga taganes töötuskindlustushüvitise suurendamise ja laiendamise lubadusest.^[18] Seega saime paindlikkuse ilma seda leevendava turvalisuseta ning protsessi käigus ilmnes ka tendents, mida David Ost on KIE riikide puhul nimetanud illusoorseks korporatismiks.^[19] Nimelt selgus, et kuigi sotsiaalpartnerite kaasamine justkui eksisteeriks, viidates lääneeuroopalikule neokorporatistlikule ühiskonnakorraldusele, on tulemuseks ikkagi neoliberaalne poliitika, kuna valitsus saavutatud kokkuleppeid kas rikub (nagu antud juhul) või siis ei esinda need piisavalt töötajate huve.

Kui mitmetes teisteski riikides üritasid valitsused majanduskriisi ajal ühepoolseid otsuseid teha, siis Eesti eripäraks oli, et avalikud protestid selle vastu jäid väga marginaalseks. Kuigi AÜ-d organiseerisid väikesemõõdulise väljaastumise valitsuse ühekülgse tegevuse vastu ja sotsiaaldialoogi taastamise nimel, ei toonud see kaasa muudatusi. Üldiselt ühiskond lihtsalt aktsepteeris valitsuse loodud kriisidiskursust: euro kasutuselevõtuks aastal 2011 tuleb eelarve tasakaal tagada ka kriisi ajal ja seetõttu on vaja teha eelarvekärpeid, sh vähendada palkasid.^[20] Ka olid tööandjad kriisiperioodil veelgi vähem valmis tegema ametiühingutega kompromisse, kui just nende kaudu ei vähendatud töötajate hüvesid, mida samuti ette tuli.^[21]

Loomulikult on see kõik jätnud jälje ka tänasesse päeva, kuigi praeguseks on ametiühingute vajaduse ja rolli mõistmine Eesti ühiskonnas tunduvalt mitmekesistunud: AÜ-d on olnud rohkem pildil, inimestel on pikaajalisem (ja alati mitte just meeldiv) töökogemus kapitalistlikes ettevõtetes, osa on töötanud ka Soomes ja teiste riikides, kus tänu AÜ-dele on töökeskkond olnud üksjagu meeldivam jne. On ka neid, kes teoreetiliselt küll ametiühingute olulist rolli näevad, aga ei ole nendega liitunud, kuna eeldatakse, et Eestis ei suuda AÜ-d niikuinii midagi saavutada ja/või kardetakse tööandja negatiivset suhtumist liitunutesse. Aastal 2016 intervjueerisin üht toidupoes töötanud naist, kelle unistuseks oli, et kaubandustöötajate ametiühing saaks nii tugevaks, et nad suudaksid suure streigi korraldada.^[22]

Strateegiad võimekuse kasvatamise vahendina

Loomulikult ei ole (kõik) Eesti ametiühingud istunud ja oma hääbumist oodanud, vaid rakendatud on erinevaid strateegiaid, et oma positsiooni parandada. Kindlasti mõjutab olemasolev keskkond, sh ressursid, mis ametiühingutel on parasjagu kasutada, seda, mis neil üldse võimalik saavutada on. Siiski ei määra keskkond kõike. AÜ-de (strateegilised) valikud, milliseid eesmärke ja mil viisil teostada, on samuti tähtsad. Populaarsed strateegiad, mida teaduskirjanduses esile tuuakse ja mis sõltuvalt kontekstist võiksid aidata AÜ-del oma positsiooni tugevdada, on liikmetele teenuste pakkumine, partnerlus tööandjatega, töötajate organiseerimine, poliitilised koalitsioonid, koostöö vabakonnaga, AÜ-de riikideülene koostöö ja organisatoorsed ümberkorraldused.^[23]

Eesti AÜ-de strateegiad on olnud tugevasti mõjutatud Lääne- ja Põhja-Euroopa ametiühinguliikumisest ja Euroopa Liidu perspektiivist ametiühingutele. Ametiühingud näevad end partnerina nii riigile kui tööandjatele. Soovitakse olla kaasatud sotsiaaldialoogi ja osaleda rahumeelsetel kollektiivläbirääkimistel. Rõhuasetused klassivõitlusele või ideed, et vajaduse korral tuleks kasutada radikaalsemaid taktikaid oma eesmärkide saavutamiseks, ei ole kuigi levinud. Üks viise, kuidas Eesti AÜ-d oma teadmisi ja ressursse on kasvatanud juba alates 1990. aastatest, on olnud tihe koostöö just Põhjamaade, eriti Soome ametiühingutega. Viimased on läbi viinud arvukalt seminare ja erinevaid koostööprojekte, et aidata Eesti ametiühingutel muutuda tõsiseltvõetavaks sotsiaalpartneriks tööandjatele ja nendega efektiivsemalt läbi rääkida.

Ühe olulise eristusena vastandatakse teenindaval ja organiseerimismudelil põhinevaid ametiühinguid. Esimene mudel rõhutab eeskätt, et ühing on miski, mis pakub oma liikmetele mitmesuguseid teenuseid ja hüvesid ning abistab, kui liige mõne probleemiga ühingu poole pöördub. Liikme rolliks on peamiselt vaid liikmemaksu tasuda. Seega lihtliikmed (kes ei ole ei usaldusisikud ega kuulu juhatusse) on pigem passiivsed kõrvaltvaatajad.^[24] Selline lähenemisviis on valdav näiteks Põhjamaades, kus ametiühingute positsioon on olnud institutsionaalselt suhteliselt hästi kindlustatud (suur liikmeskond, soodne seadusandlus, ametiühingute kaasamine kui tava). Pärast taasiseseisvumist on ka Eesti AÜ-liikumist iseloomustanud orienteerumine pigem teenindavale ühingule ning teenuste ja hüvede pakkujana näeb ametiühinguid valdavalt ka Eesti töötajaskond. Lisaks Põhjamaade mõjudele on see mõneti seletatav ka eelmisest ühiskonnakorrast ülekantuga. Oli ju Nõukogude Liidus AÜ see, kes jõulupakke ja tuusikuid jagas. Teisalt on ametiühinguliidrid väitnud, et Eestis on töötajaid ka keeruline kaasata, sest nad kas ei ole huvitatud aktiivselt (või üldse) kaasa löömisest või siis kardetakse tööandja reaktsiooni sellele. Teenindava mudeliga sobitub ka idee, et AÜ-d on tööandjale partneriks ja koos kujundatakse töösuhteid rahumeelsete kollektiivsete läbirääkimiste kaudu.

Eesti olukorra muudab Põhjamaadest erinevaks aga eelkõige see, et meil puuduvad vajalikud traditsioonid ja institutsioonid, et teenindav ja partnerlusel põhinev mudel siinses keskkonnas samamoodi saaks toimida, vähemalt kõigis sektorites. Kõige lihtsamaks põhjuseks on see, et ametiühingutesse kuulub Eestis väga väike protsent töötajaskonnast. Kui ei ole liikmeid, ei ole ühingutel ka võimekust näiteks kollektiivlepingu-läbirääkimisi edukalt pidada (tööandja ei võta ühingut tõsiselt, kuna see esindab vaid väikest osa töötajatest ega suuda neid surveaktsioonideks mobiliseerida). Lisaks ei laeku piisavalt liikmemaksu ja seetõttu pole võimalik pakkuda töötajatele kvaliteetseid teenuseid ja hüvesid. Need aspektid omakorda tähendavad, et inimesed ei astu AÜ-desse, sest leiavad, et ühingud ei suuda neid piisavalt kaitsta ja esindada, ametiühingusse astumisest ei saada piisavalt kasu.

Mõnes sektoris, kus AÜ-liikmelisus on ajaloolistel põhjustel juba kõrge ja kollektiivsete läbirääkimiste praktika institutsionaliseerunud, on need strateegiad siiski ka Eestis üsna efektiivseks osutunud ja neid AÜ-sid võib pidada meie edulugudeks. Nagu Epp Kallaste analüüs näitab, kujunes kollektiivläbirääkimiste süsteem meil välja juba u aastaks 2005.^[25] Nendes ettevõtetes ja sektorites, kus AÜ-d suutsid selleks ajaks tõsiseltvõetavateks läbirääkimispartneriteks kujuneda või jääda, on nad seda tänini, samas kui sektorites või ettevõtetes, kus seda saavutada ei õnnestunud, on samu strateegiaid kasutades tulemusteni jõuda keeruline: liikmeskond on liiga väike ja tööandjad ei ole kollektiivlepingutest huvitatud. Peamised positiivsed näited pärinevad kahest sektorist: transpordist ja tervishoiust. Vaid neis sõlmitakse regulaarselt kollektiivlepinguid, mis laienevad tervele sektorile. Mõnes sektoris on probleemiks, et AÜ-de liidul puudub läbirääkimispartner: näiteks kõrgharidussektoris väidab Rektorite Nõukogu, et nemad ei ole tööandjate liit ja ei ole nõus läbirääkimisi pidama. Niisama on avalikus sektoris valitsus ja kohalikud omavalitsused väitnud, et nemad ei ole tööandjaks ja läbi rääkida ei soovi.^[26] Sektorites, kus ametiühingud on piisavalt tugevad (heaks näiteks on siin õpetajad, aga mitte õppejõud), on suudetud siiski ministeeriumiga sotsiaaldialoogi astuda ja palgakokkuleppeid saavutada. Seda eelkõige seetõttu, et neil AÜ-del on tagataskus eri survestusvahendid, ka streik, kuna liikmelisus on piisavalt kõrge ja kogemus efektiivseks survestamiseks olemas. Streigid ja muud aktiivsemad väljaastumised on Eestis siiski pigem haruldased. Selles osas paistab silma aasta 2012, mil nii õpetajad kui meditsiinitöötajad (aga nende toetuseks ka transporditöötajad jt) organiseerisid mitmepäevaseid (toetus)streike, mille kaudu õnnestus saavutada ka teatav palgatõus ja muude nõudmiste täitmine.^[27] Aga paljudes sektorites on AÜ-de algpositsioon nii nõrk, et sama taktika lihtsalt ei toimi.

Õnneks on just liberaalsema majandusmudeliga riikide ametiühingutelt eeskujuks võtta alternatiiv: organiseerimismudelil põhinev AÜ – mis on alguse saanud Ameerikast ning on populaarne ka Inglismaal jt riikides, kus keskkond ametiühingute jaoks on pigem vaenulik. Mudel rõhutab võimalikult paljude töötajate organiseerimist AÜ-sse ja liikmete aktiivset osalemist ühingu eesmärkide seadmisel. Sellist tüüpi ühingu eestvedajad püüavad aktiveerida ja võimestada (kasutades erinevaid taktikaid) võimalikult paljusid töötajaid, et nad võtaksid tegusama rolli oma tööelu kujundamisel. Loomulikult on need kaks mudelit ideaaltüübid ja mõneti tegeleb ka organiseeriv ametiühing oma liikmete teenindamisega ja liikmed valivad sealgi endale veelgi aktiivsemad esindajad. Samuti võib teenindav AÜ püüda liikmeid ühingusse saada neile ametiühingut tutvustades ning aeg-ajalt kaasata lihtliikmeid otsustusprotsessidesse. Siiski tihtipeale üks neist dimensioonidest domineerib.

Organiseerimismudeli ideestik imporditi Eestisse alles 2010. aastate alguses, kui Põhja- ja Baltimaade koostöös lükati käima Balti Organiseerimise Akadeemia (BOA) – kõige innovaatilisem ettevõtmine, millesse mõningad Eesti ametiühingud on taasiseseisvumisjärgselt olnud kaasatud. BOA eesmärgiks on olnud Põhjamaade ametiühingute finantsilisel ja strateegilisel toel Eesti ettevõtetes AÜ-liikmelisust kasvatada ning töötajaid aktiveerida ja mobiliseerida, et nad oleksid enam valmis oma töötingimuste kujundamisel kaasa rääkima ja nende parandamise nimel ka võitlema. Innovaatiline on see eelkõige seetõttu, et erinevalt traditsioonilisest lähenemisest AÜ-de tegutsemisele oli BOA puhul tegemist algatusega, mis tõi kaasa muutusi nii ametiühingute identiteedis kui praktikas: esikohale seati AÜ võimekuse kasvatamine liikmeskonna suurendamise ja aktiveerimise kaudu ning tööandjapoolse huvi puudumise korral kollektiivlepingu-läbirääkimisi pidada rõhutati survemeetodite kasutamist (ja nende repertuaari laiendamist).^[28] Mõningates ettevõtetes õnnestus nii tõesti paremaid tulemusi saavutada: sõlmida kollektiivlepinguid, suurendada liikmete arvu, olla meedias mitmesuguste kampaaniatega rohkem pildil. Näiteks kui kollektiivlepingu-
läbirääkimised olid ummikseisu jooksnud ja tööandja ei olnud valmis järeleandmisi tegema, piketeerisid BOA-ga liitunud Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühingu liikmed Viru hotelli emafirma peakontori ees Soomes.^[29] Teisalt esines BOA-l ka mitmeid probleeme: kampaaniad jäid väiksemahuliseks, ettevõtmine sõltus Põhjamaade AÜ-de poolsest iga-aastasest rahastusest ning osa AÜ-liidrite jaoks tundus uus mudel võõras ja Eesti konteksti sobimatu.^[30]

Kuidas edasi?

Kokkuvõttes saab järeldada, et nii üleilmsete tendentside kui ka kohalike olude tõttu on Eesti ametiühingute positsioon üsna keeruline. Traditsioonilised strateegiad, mida eesmärkide saavutamiseks on kasutatud, on olemasolevatele liikmetele mitmesuguste teenuste ja hüvede pakkumine ning peamiselt ettevõttetasandi kollektiivläbirääkimised, sektori ja keskliidu tasandil ka poliitikate kujundamisse kaasatus. See on üsna efektiivselt toiminud tervishoiu-, transpordi- ja üldharidussektoris, kus AÜ-d suutsid oma rolli institutsionaliseerida juba 2000. aastatel, aga mitte just paljudes teistes.

Kui isegi äärmiselt ametiühinguvaenuliku keskkonnaga USA-s toimus aastal 2022 justkui töölisliikumise renessanss,^[31] siis küllap on ka Eestis AÜ-de tugevnemine võimalik. Ühest vastust küsimusele, mis võiks meie AÜ-sid nõiaringist – kus ühest küljest on vähe liikmeid ja teisalt töötajad ei liitu, sest ametiühingud on nõrgad – välja aidata, on keeruline anda. Iga ettevõtte ja sektori tasandi ametiühing peaks eelkõige analüüsima enda positsiooni eri ressursside ja indiviidide võimekuse perspektiivist. Kõigile ei sobi samad strateegiad ega taktikad, vaid arvesse peaks võtma nii kohalikku või sektori spetsiifikat kui ka oma AÜ hetkeseisu. Kui AÜ on väga nõrk, siis ilmselt on kasu liikmelisuse suurendamisele suunatud tegevustest, mis rajaksid vundamendi edaspidiseks. Kui ei ole ressursse, et uusi liikmeid teenuste ja hüvedega liituma meelitada, siis tasuks ehk keskenduda ametiühinguga liitumist soosivatele lugudele ja uute kollektiivsete identiteetide loomisele. Eriti teretulnuks võib osutuda, kui suudetakse töötajate hulgas tekitada arusaam, et igal liikmel on AÜ-s täita oluline osa ja kollektiivse tegutsemise kaudu on võimalik tulemusi saavutada. Ametiühingud, kel ei õnnestu saavutada võite rahumeelsete läbirääkimiste teel, peaksid aga olema valmis kasutama ka jõulisemaid taktikaid: mitmesugused kampaaniad, piketid, (hoiatus)streigid jne.

Mõnes valdkonnas võib kasuks tulla koostöö eri mittetulundusühingutega, kellega mingi ühisosa leitakse. Näiteks kõrgharidussektoris on toiminud koostöö tudengite liitudega. Ka poliitilised koalitsioonid on üks võimalusi, kuigi kui AÜ liikmete seas valitsevad erinevad poliitilised ideoloogiad, võib see ka probleeme tekitada: mõistlikum võib olla koostöö otsimine kõigi AÜ tegevust toetavate jõududega. Kindlasti võib loota abi ka Lääne ametiühingutelt, kellega koostöös on võimalik projekte jms algatada. Mitmed ametiühingud on suutnud oskuslikult taotleda ka (Euroopa Liidu) projektirahastust, mille abil mitmesuguseid tegevusi ellu viia.

Pikemas plaanis tundub mõistlik, et ametiühingud püüdleksid sektoriüleste laiendatud kollektiivlepingute poole, mis tagaksid, et mõnel ettevõttel ei oleks võimalik saavutada konkurentsieelist sotsiaalstandardite õõnestamise teel, ja tagaksid kõigile ühes sektoris tegutsejatele võrdsed ja jätkusuutlikud mängureeglid (Põhjamaade mudel).

^[1] Hea allikas, kust võrdlevaid töösuhtealaseid andmeid leida, on OECD/AIAS ICTWSS andmebaas:https://www.oecd.org/employment/icwss-database.htm.

^[2] K. Kall, Ametiühingute ja tööandjate liitude esindajate nägemus ametiühingute rollist Eestis. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut. Tallinn, 2013.

^[3] K. Dörre, H. Holst, O. Nachtwey, Organising – A Strategic Option for Trade Union Renewal? International Journal of Action Research, 2009, kd 5, nr 1, lk 33–67; B. J. Silver, Forces of Labor: Workers’ Movements and Globalization since 1870. Cambridge, 2003; E. O. Wright, Working-Class Power, Capitalist-Class Interests, and Class Compromise. American Journal of Sociology, 2000, kd 105, nr 4, lk 957–1002.

^[4] K. Pruul, Arstid kardavad Soome survet. Äripäev, 03.06.2019; Tööandjad soovivad sisserände piirarvu nõude kaotamist. Postimees, 21.03.2017.

^[5] M. Stanojević, M. Klarič, The Impact of Socio-Economic Shocks on Social Dialogue in Slovenia. Transfer: European Review of Labour and Research, 2013, kd 19, nr 2, lk 217–226.

^[6] C. Lévesque, G. Murray, Understanding Union Power: Resources and Capabilities for Renewing Union Capacity. Transfer: European Review of Labour and Research, 2010, kd 16, nr 3, lk 333–350.

^[7] D. Bohle, B. Greskovits, Capitalist Diversity on Europe’s Periphery. Ithaca (NY), 2012.

^[8] G. Ross, A. Martin, Through a Glass Darkly. Rmt-s: The Brave New World of European Labor: European Trade Unions at the Millennium. Toim. A. Martin, G. Ross. New York, 1999, lk 368–399.

^[9] Sealsamas.

^[10] L. Baccaro, C. Howell, A Common Neoliberal Trajectory: The Transformation of Industrial Relations in Advanced Capitalism. Politics & Society, 2011, kd 39, nr 4, lk 521–563.

^[11] Kuigi teoreetiliselt on tegemist laiendatud kollektiivlepinguga, siis kinnitab Vabariigi Valitsus alampalga kokkuleppe ka määrusega, kuna Töölepinguseadus § 29 lõige 5 näeb ette, et Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära.

^[12] https://www.oecd.org/employment/ictwss-database.htm.

^[13] D. Ost, The Consequences of Postcommunism: Trade Unions in Eastern Europe’s Future. East European Politics and Societies, 2009, kd 23, nr 1, lk 13–33.

^[14] D. Bohle, B. Greskovits, Capitalism without Compromise: Strong Business and Weak Labor in Eastern Europe’s New Transnational Industries. Studies in Comparative International Development, 2006, kd 41, nr 1, lk 3–25.

^[15] J. Helemäe, E. Saar, Estonia: Visible Inequalities, Silenced Class Relations. East European Politics and Societies, 2015, kd 29, nr 3, lk 565–576.
^[16] R. Kattel, R. Raudla, The Baltic Republics and the Crisis of 2008–2011. Europe Asia Studies, 2013, kd 65, nr 3, lk 426–449.^[17] C. Woolfson, E. Kallaste, ‘Illusory Corporatism „Mark 2“’ in the Baltic States. Warsaw Forum of Economic Sociology, 2011, kd 2, nr 3, lk 51–72.

^[18] K. Espenberg, S. Vahaste, Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis. Tartu, 2012.

^[19] D. Ost, Illusory Corporatism in Eastern Europe: Neoliberal Tripartism and Postcommunist Class Identities. Politics & Society, 2000, kd 28, nr 4, lk 503–530.

^[20] R. Kattel, R. Raudla, The Baltic Republics and the Crisis of 2008–2011.

^[21] K. Espenberg, S. Vahaste, Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis.

^[22] Eri uurimisprojektide raames, kus fookuses on ka ametiühingutega seotu, olen intervjueerinud inimesi mitmetest sektoritest: klienditeenindus, ehitus, finants, platvormitöö jt.

^[23] C. Frege, J. Kelly, Varieties of Unionism: Comparative Strategies for Union Renewal. Oxford, 2004.

^[24] A. Banks, J. Metzgar, Participating in Management: Union Organizing on a New Terrain. Labor Research Review, 1989, nr 1, nr 14, lk 1–55.

^[25] E. Kallaste, Estonia: Simultaneous Institutionalisation and Waning of Collective Bargaining. Rmt-s: Collective Bargaining in Europe: towards an Endgame. Toim. T. Müller jt. Brüssel, 2019, lk 173−195.

^[26] Sealsamas.

^[27] K. Espenberg, S. Vahaste, Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis; K. Kall, Post-Crisis Innovation within Estonian Private Sector Unions. Rmt-s: Innovative Union Practices in Central-Eastern Europe. Toim. M. Bernaciak, M. Kahancova. Brüssel, 2017, lk 73–89.

^[28] M. Häkkinen, The Baltic Organising Academy: How to Build a Multinational and Multisectoral Organising Program. Varssavi, 2013.

^[29] M. Tubalkain, Ametiühing piketeerib täna Viru hotelli emafirma peakontori ees. Postimees, 29.02.2016.

^[30] Pikemalt on BOA uudsusest, edust ja probleemidest võimalik lugeda doktoritööst: K. Kall, Fighting Marginalization with Innovation: Turn to Transnational Organizing by Private Sector Trade Unions in post-2008 Estonia. Doktoritöö. Tallinna Ülikool. Tallinn, 2020.

^[31] S. Greenhouse, US Unions See Unusually Promising Moment amid Wave of Victories. The Guardian, 16.03.2022.

Seisin WC uksel ja vaatasin maas lainetavat linoleumi. Kalasabaparketti imiteeriv muster oli veel kohati äratuntav, kuid ilmselt oli see linoleum siin näinud kogu kombinaadi ajalugu stalinistlikust industrialiseerimisest peale. WC-poti ääres olid põrandakatte ääred üles kerkinud ja alt paistis külm kõle betoon. WC-potil ei olnud prill-lauda, kuigi tol hetkel see mind ju ometigi imestama ei pannud. Minu kodumaal Nõukogude Liidus ei peetud prill-lauda inimeste heaolu jaoks oluliseks tarbekaubaks, mida laiadele massidele toota. Seetõttu viisid need, kes siiski pidasid sellisel istumist osaks enda isikliku elukvaliteedi näitajast, kõik avalikult kättesaadavad prill-lauad oma kodudesse. Ilmselt oli ka see prill-laud leidnud endale peremehe, kes hoolis temast rohkem, kui tast siin kõigi käidavas avalikus ruumis oleks hoolitud.

Võtsin plekist ämbri ja valasin hallika sogase vee WC-potist alla. Ma ei saanud kunagi aru, kas see vesi oli hall sellepärast, et kombinaadi kontori põrand oli nädalaga tolmuseks saanud, või nühkisin ma iga reede pika koridori hallidelt põrandaplaatidelt lihtsalt õhukest betoonikihti maha. Nendel nelinurksetel betoonist põrandaplaatidel klõbisesid igal tööpäeval kella kaheksast hommikul kella viieni õhtul sajad kingapaarid. Nõukogude Eestis käidi kontoris vahetusjalanõudega, alati. Naised ja mehed vahetasid oma rohmakad talvesaapad kõrge kontsaga kingade ja nahksete ülikonnakingade vastu. Nüüd on see traditsioon säilinud vaid kahes kohas – teatris ja koolis. Kingad hoidsid põrandad puhtad ja nii pidingi neid pesemas käima vaid kord nädalas, reedeti. Saabusin alati veidi pärast kella viit ja selleks ajaks oli kontor hiirvaikne – viimane töötaja pani enda järel ukse kinni täpselt kell viis. Mitte kellelgi ei olnud põhjust jääda tööle minutikski kauemaks. Palk, karjäär ja tunnustamine ei olnud seotud töötegemise tulemuslikkusega. Töö tulemuslikkust ei olnudki võimalik mõõta, kuna keemiakombinaadi kontoris oli vaja vaid Moskvas tehtud plaanide täitmist paberi peal raporteerida. Tsehhiülem tõi täidetud tabeli, kontoris kopeeris arve-pidaja numbrid ümber üldisesse aruandetabelisse. Mäetööstuse spetsialist – selle minu ema uhke ametinimetuse taga oli numbrite ümberkirjutamise ja kokkuarvutamise töö. Mu emal oli väga ilus hästi loetav käekiri ja see oli kõrgelt hinnatud oskus selles ametis. Plaanide täitmise köited saadeti teele Moskvasse, kus nad plaanimajanduse ministeeriumis löödi kokku üle Liidu saadetud numbritega järgmisel NLKP kongressil ette lugemiseks. Minu ema kaheksatunnisest tööpäevast võttis numbrite kokkulugemine tõenäoliselt tunni või veidi enam. Ülejäänud ajal valmisid Burda mustrilehtede järgi uhked kampsunid ja aega jäi üle ka Kiviõli kaubanduses ringlevate toodete hankimisega tegelemiseks. Suurel osal kontoris tööl käivatest inimestest ei olnud sedagi tööd. Käidi lihtsalt tööl, sest Nõukogude Liidus ei tohtinud partei käsul olla inimesi, kellel ei ole töökohta. Igaühe jaoks oli vormistatud kuskil töökoht. Tööl nad igatahes käisid, kell 8 hommikul pidi valvelauas allkirjaga oma kohaletulemist kinnitama. Tsehhides järgnes sellele tihti alkoholi seltsis veedetud päev, kontoris loeti raamatuid, kooti kampsuneid, joodi kohvi või värviti küüsi.

Üritan ämbri saada väikesesse kraanikaussi kraani alla, et loputada põhjast välja hall peenliiv. Vist ikka tuleb kihina maha see betoon põrandaplaatidelt. Võibolla on hoopis põrandalapp nii must, et iga loputusega tuleb mustus tema küljest lahti? Põrandapesulapp on maru räbal ja ilmselt on tal selja taga sama pikk teenistuskäik kui sellel kombinaadil. Kuigi on suvi, külmetavad käed hirmsasti külmas vees solistamisest. Ühe koristamiskorra ajal on vaja seda augulist põrandalappi külmas ämbrivees kümneid kordi loputada ja väänata.

Lapil ei ole keskele auku tehtud, et saaks ta läbi harjavarre ülevalt alla lastes harja külge kinnitada. Mähin lappi ümber harja nii hästi kui oskan. Masseerin külmi käsi. Ega kole betoonpõrand ja lainetav linoleum sellest pesemisest ilusamaks ei lähe. Kõik on kuidagi kole. Seintele pandud krohv on krobeline ja peale kantud valge värv on määrdunud. Treppide punaselt puidust käsipuult on värv maha koorunud. Kabinettides on ilmetud läikivast helebeežist vineerist sektsioonkapid ja lauad. Akende ees on beežid kardinad. Kõik on beežilt ja hallilt tuhm. Kui tuhm on siin ruumides viibida 40 tundi nädalas?

Kümme aastat hiljem, kui plaanide täitmise köiteid Moskvasse enam saatma ei pea ja ülemused on hoopis ärimehed Tallinnas, lähevad need betoonplaadid ja lainetav linoleum ajalukku, nagu ka garderoob allkorrusel ja sektsioonkapid kabinettidest. Sõna kabinet läheb ka ajalukku. Kuid Kiviõli Keemiakombinaat jääb, vahetab nagu abielludes uue omanikuga nime. Jäävad ka paljud inimesed, kelle töökoht asus kombinaadis, kuid neile on viimased aastad olnud rasked, sest on tulnud õppida töötama tulemuse nimel. Paljud ei saa hakkama ja lastakse minna, teised leiavad endas üles ambitsiooni ja neist saavad ülemused. Kuid paljud, minu ema nende hulgas, muutuvad ebavajalikuks, sest ilusat käekirja asendab kirjutusmasin ja siis juba arvuti. Suvi 1990 läheb ajalukku minu elu esimese töökogemuse suvena – ma olen 14 ja mulle on usaldatud nõukogude plaanimajanduse ühe olulise masina, Kiviõli Keemiakombinaadi kabinettide koristamine igal reedel. Augustis sõidan ma venna ja emaga Venemaale vanaema juurde, kus ma oma teenitud rublad Venemaa sõprade ees uhkelt laiaks löön.

*
Ma ei tea, kes mu tädi Anne juurde viis, aga mul oli juba mitu päeva õigus siseneda Kiviõli kaubamaja kangaste osakonna tagaruumidesse. Tädi Anne mõõtis luugi taga klientidele kangatükke välja. Kanganäidised olid ostusaalis välja laotud kahes pikas reas, ilusti siledalt 10-sentimeetristeks ribadeks voldituna üle pulga riputatud. Soovitud kanga ostmiseks tuli tulla tädi Anne luugi juurde, nimetada kanga number ning oma soovitud meetrite arv. Tädi Anne laoruum oli täis suuri riiuleid, millel laisalt lebasid suured kangarullid. Populaarsemad madalamal, vähem ostetavad kõrgemal. Keset laoruumi oli suur massiivne puidust laud, sellele veeretati kangas laiali ja mõõdeti sealt kliendi soovitud kogus. Kangatükk pakiti pruuni pakkepaberisse, mis kõlbas kõigeks – kommide pakkimiseks, kooliõpikute kaante katmiseks, panderollide ümber keeramiseks ja Nõukogudemaa avarustesse saatmiseks. Jõupaber, nii teda nimetati, sest tema jõud kaitsta nõukogude inimese vara oli kõikehõlmav.

Tädi Anne lõi arvelaual kangameetrid rublade ja kopikatega kokku ja toksis lõpliku summa kassaaparaati. Nõukogude kassa ei suutnud teha keerulisemaid tehteid kui summade kokkuliitmine. Korrutustehte pidi tegema eelnevalt ära paberil või arvelaual. Kassaaparaadi rahatasku sõitis, kui nupule vajutasid, kellakõlinaga lahti ja raha liikus oma sahtlitesse. Pärast poe sulgemist tuli kassaaparaadil paluda välja trükkida päeva tšekkide kokkuvõte, kus oli kirjas summa, mis pidi rahataskus olema. Lugesime tädi Annega hoolikalt rublad ja kopikad üle, et summa klapiks paberiribal olevaga, keerasime rubladele kummipaela ümber ning asetasime kõik seifikarbikesse ja selle omakorda lukuga kappi. Järgmise tööpäeva hommikul tuli raha uuesti kassataskusse tagasi asetada ja kassaaparaadile eilse õhtu summa sisse trükkida, et uut päeva alustada. Kui tädi Anne vahetus paari päeva möödudes lõppes, pidi ta seifikarbikese viima raamatupidaja kätte koos kassaväljavõttega.

Ma olin väga teadlik sellest, et tädi Anne abiliseks olemine on erakordne privileeg. Nõukogude inimese jaoks oli kaubandus privilegeeritute majandusharu, sest sul oli ligipääs kõige nõutavamale kaubale. Kui töötasid kaubanduses, siis said esimesena teada, millal tulevad müüki Soome talvesaapad või Donald Ducki lastešampoon. Selle info omamine oli valuuta, sest kaupa jätkus väga vähestele ja niisama poodi ostma minnes ei saanud midagi – töötajad olid kauba juba enne letile jõudmist tutvuste kaudu maha müünud. Mina, 12-aastane tüdruk, töötasin kaubanduses! Palka ma selle eest ei saanud, kuid see ei olnud üldse oluline, sest kuskil seda raha väga kulutada ka ei olnuks. Oluline oli, et ma olin teisel pool letti, mul oli ligipääs laoruumidele ja ma sain esimeste seas teada, mis kaup mis päeval tuuakse.

Vanaema ütles, et tädi Annel endal lapsi pole ja ma lihtsalt meeldin talle, mistõttu ta ka mind enda juurde teisele poole kaubandusluuki kutsus. Meeldimise kohta ei tea ma midagi kosta, aga tädi Anne elas meie vastasmajas, kollastest paneelidest hruštšovka esimesel korrusel, täpselt meie esimese korruse korteri vastas. Meie akende vahel olid vaid pesukuivatamise nöörid ja üks suur vahtrapuu. Tädi Anne valis mind välja ilmselt seetõttu, et ta teadis, kelle laps ma olen. Ja lisaks olin ma eestlane. Meie kahe neljakordse maja kõikide korterite peale kokku oli eestlasi vaid neli perekonda, ka meie oma arvati sisse, sest me vennaga käisime eesti koolis. Tädi Anne ei vihanud venelasi, keegi Kiviõlis ei vihanud venelasi, nendega töötati koos ja elati samas majas. Aga kui oli vaja privileege jagada, siis luges küll, mis su nimi on ja mis keeles sa räägid.

Ma läksin iga päev pärast kooli otse üle tee kaubamajja. Mõõtsin kangameetreid, õppisin pakkima jõupaberisse, tegin endale selgeks arvelaual arvutamise, käsitsesin uhkelt kassaaparaati ja lugesin ostjatele tagastatavat raha kokku. Nõukogude naine ostis kangast palju. Esiteks, voodipesu ja kardinad tuli reeglina ise õmmelda. Ainuke viis moodsalt riides käia oli õmmelda ise riided ajakirja Nõukogude Naine lõigete järgi või, kui endal oskusi nappis, lasta õmmelda ateljees. Minu vanaema õmbles oma neljale lapselapsele riided selga. Ta töötas kogu elu õmblusvabrikus ja tassis sealt kangaid koju. Õmblusvabrikus ei õmmeldud kunagi midagi moodsat. Peamine toodang olid naiste kitlid ja koolivorm. Nende kangastega ei olnud moega kaasas käival inimesel suurt midagi peale hakata. Peenemad kangad tulid mõnikord müüki leti alt just kangaosakonda või siis sai neid kalli raha eest ateljeest. Mu ema väga moodsad kleidid ja jakid valmisid kõik Kiviõli ateljees.

Kolm aastat hiljem, kui Edgar Savisaar oli peaminister, kui sukki ja suhkrut sai talongide eest ning vaid viis aastat tagasi oli üle Liidu kehtestatud seadlus „Joomarluse vastu peetava võitluse tõhustamisest“, ülendati mind Kiviõli kaubamaja parfümeeriaosakonna kaubatundjaks. Ma seisin juba päris üksi leti taga ja vastutasin tööpäeva lõpuks kassas oleva rahasumma ja aparaadist välja voolaval paberirullil oleva summa klappimise eest. Nüüd maksti mulle selle vastutuse eest ka palka. Kaubatundja ametit sai õppida kutsekoolis hea mitu aastat, kuid tutvused lugesid nõukogude kaubanduses rohkem kui diplom.

Panin igal hommikul ema Burda lõike järgi ateljees õmmeldud veripunase kleidi selga ja kõndisin kaubamajja tööle. Parfümeeriaosakonnas lõhnas tugevasti Orto pesupulbri ja pesuseebi järele ja kõige minevam kaup oli odekolonn hinnaga 15 kopikat. Osakonna juhataja luges mulle kolmandal tööpäeval sõnad peale, et nendele neljale püsikundele tohin ma päevas müüa ainult kolm pudelit odekolonni per nase ja iga järgmise nõudmise peale saatma poest minema. Peagi hakkasid odekolonni ostmas käima sama pundunud nägudega naised.

Kaubatundjakarjäär kestis kaks suvekuud. Augustis sõitsin ma taas ema ja vennaga vanaemale külla ja sain teenitud rubladega Venemaa sõprade ees laiata. Tagasi Kiviõlisse jõudsime 18. augusti hommikul. Järgmisel päeval kukkus Nõukogude Liit kokku ja koos sellega ka minu karjäär nõukogude kaubanduses. Järgmisel suvel oli juba käibel Eesti kroon ja mul oli vaja suvel saada kokku 10 krooni, et minna Ingaga Haapsalu Valge Daami päevadele.

*
Inga ema oli ta koos õega viinud Kohtla-Järvelt Tallinnasse. Sellel aastal, esimesel taasiseseisvumisaastal, pagesid Ida-Virumaalt paljud, eriti eestlased. Tädi Anne kolis ka ära. Kohtla-Järvel pandi tehaseid kinni, Tallinnas aga hakkas õitsema eraäri ja kõik läks müügiks. Inga ema müüs oma eesti keele oskust. Temast sai Tallinnas vene-eesti-vene tõlk ja keeltekooli juht. Hästi eesti keelt oskav venelane muutus tugevaks valuutaks, sest eesti keelt mitte-oskavatele venelastele, keda oli kordi rohkem, oli vaja tõlkida kõike nende elu puudutavat. Eesti keel oli kaup, ehkki Ida-Virumaal teda veel müüa ei õnnestunud, see kõik tuli hiljem.

Vajutasin uksekella. Kahepoolsed suured massiivsed puidust uksed viitasid kunagisele hiilgusele, kuigi ühisomandi aeg oli neile mitu kihti koledat pruuni värvi hooletult peale määrinud. Logisev ukselink aga andis selgelt märku, et peremeest ei ole nendel ustel juba ammu olnud. Inga avas krapsti ukse, ta teadis mind oodata. Astusime läbi ühiskorteri kitsa ja valgustamata koridori. Ükski asukas ei pidanud enda kohustuseks koridoris lambipirni välja vahetada. Koridori viimase ukse taga oli Inga, tema ema, õe ja väikevenna kodu. Tuba oli väga suur ja avar, laed olid kõrged ja seinad kaardusid majesteetlikult lae poole. Tuba oli suure riidekapiga kaheks jagatud, et eraldada üksteisest söömise-õppimise-telekavaatamise, laste magamise ja ema magamise kohad.

Olime Ingaga plaaninud suvel Tallinnas koos midagi huvitavat teha. 16-aastase jaoks oli Kiviõli jäänud liiga väikeseks, kaua sa ikka Liimala rannas palli võrku toksid. Tädi oli nõus, et ma saan tema juures Lasnamäel mõne aja ööbida. Kuid Tallinnas millegi huvitava tegemiseks oli vaja raha. Juba kuu aega oli käibel Eesti kroon ja rublad asendunud märkimisväärselt väiksema hulga kroonidega mu vanemate rahakotis. Taskuraha saamise kokkulepe pandi mõneks ajaks pausile. See oli väga suur ebaõnn, et see rahavahetus just suvisel koolivaheajal pidi juhtuma.

Inga ema keeltekoolis õppis Aleksandr, pikk suure kõhuga vene mees. Aleksandr oli ärimees, millest andsid tunnistust tema punane välismaa auto Toyota Corolla ja käerandme küljes rippuv must nahast kotike, kus oli alati väga suures koguses sularaha. Inga ema vormistas eesti keeles Aleksandri äride dokumente ja vastuteenena korraldas Aleksandr meile, kahele alaealisele, töökoha. Lasnamäe kõige tagumises otsas ehitas Aleksandri tuttava firma paekivise lagendiku peale autodele garaaži, tänapäevaselt parkimismaja. Moodne ehitis, mida Nõukogude Liidus ei tuntud – keerduva sissesõiduga kolmekorruseline hoone. Meie ülesandeks oli ehitusjärgse prahi koristamine, mis omaniku arvates pidi meil võtma umbes kümme päeva tööd.

Lonkisin hommikuti päikesetõusu ajal mööda Lasnamäe tänavaid parkimismaja juurde. Haarasime luuad kätte ja asusime tolmu keerutama ja ehitusprahti ja suitsukonisid kokku pühkima. Iga päevaga tükike korruse pinda. Tööd saigi teha valdavalt hommikul, sest betoonmajas läks keskpäevaks väga kuumaks ja päikese kuivatatud ehitustolm täitis kopsud ja ninasõõrmed. Ühe ja sama liigutuse tegemine kümme päeva järjest oli nüristav ja käelihased valutasid juba kolmandal päeval.

Saime kumbki 25 krooni. Käisime Ingaga Haapsalus Valge Daami päevadel ja Inga leidis endale sealt peika. Ülejäänud 10 krooni eest ostsin ma endale Viru väravate importkaupade kiosk-ärist käekella.