Arhiiv

  • Millest ma räägiksin psühholoogile

    Trendikas on tõdeda, et ühiskonnas valitseb vaimse tervise kriis – pandeemia, nutiajastu, sõja, kiire elutempo, kapitalismi, ebarealistlike ilustandardite ja palju muu tõttu. Ilmselt kiidad kultuuriintellektuaalidest sõpradega järjekordset filmi või raamatut, mis käsitleb „vaimse tervise teemasid“, kuid sama tõenäoliselt lased iseend üle, kui regulaarselt töökoha vetsus nutmas käid. Kolm aastat tagasi ostsid allahindlusega eneseabiraamatu, kuid sellestki pole suuremat tolku olnud. Sul on parim sõber, kes on justkui psühholoogi eest, aga – olgem ausad – te mõlemad vajate teraapiat.

    Pole hullu

    Sa ei julge oma partnerile öelda „ma armastan sind“, sest sulle pole seda lapsena kunagi öeldud. Hommikuti on raske voodist tõusta. Kardad füüsilist lähedust, sest sind on kunagi enda tahte vastaselt puudutatud. Ärkad regulaarselt õudusunenägudest, üleni külma higiga kaetud. Jätad söögikordi vahele ning tunned selle üle uhkust, sest kasvasid dieedikultuses. Mõnikord, kui laps sõna ei kuula, jõuad endale märkamatult karjumiseni. Või meeldivad sulle „pahad poisid“, sest sul on oma isaga ebanormaalne suhe… Aga ma tunnen vist umbes kolme inimest, kellel on oma isaga normaalne suhe. Pole hullu.

    Niisiis, pärast aastatepikkust vaagimist otsustad, et lähed teraapiasse? Guugeldad, millise psühholoogi juurde minna. Otsingumootor pakub palju nimesid ning veel veidramaid ametinimetusi. Üritad mõista, mida tähendavad sõnad „kognitiivne“, „holistiline“, „konstellatsioon“… Viimaks otsid „seda õiget“ ikkagi foto järgi. Ilmselgelt ei läheks sa psühholoogi juurde, kelle näost ei anna välja lugeda, on ta näiteks homofoob või kas ta arvab, et sinuvanusel inimesel võiksid juba lapsed olla, ning vaatab sind seetõttu kuidagi viltu. Muidugi oleks ebaprofessionaalne oma kliente hukka mõista, aga ka psühholoogid teevad inimlikke vigu. Sa ei taha minna ka meespsühholoogi juurde, sest temaga oleks ebamugav rääkida oma seksuaalelu peensustest, samas tunned end süüdi, et soostereotüüpide põhjal otsuseid vastu võtad. Tõsi küll, et stereotüüpides ja eelarvamustega mõtlemine sind elus hoiabki, aga tõsiselt, võta end kokku.

    Otsi kohta, kus sa saad

    Ühel hetkel kirjutab perearst saatekirja psühholoogile. Täielik lotovõit, et teraapiafond[1] (ehk ravi rahastamise süsteem) hüvitab koguni neli vastuvõttu. Kui otsid, et millised psühholoogid teraapiafondiga koostööd teevad, ei leia sa pea üheltki kodulehelt vastavat infot. Kuna pelgad telefonikõnesid, kirjutad umbes kümnele meiliaadressile: „Tere, mul on depressioon, ärevushäired, lapsepõlvetraumad. Kas te võtate patsiente ka saatekirjaga vastu?“ Sulle saadetakse viisakas kiri, et kahjuks on hetkel nii pikad järjekorrad ning alles on vaid tasulised ajad. Seega hakkad võtma perearsti poolt välja kirjutatud antidepressante.

    Kuid kuna tablettidest pole teraapiata erilist tolku, otsustad siiski iganädalaselt 70 euro eest oma vanemaid taga rääkimas käia. Patsutad end viis korda õlale ning raputad seejärel kuus korda tuhka pähe, kuna pärast kolme nädalat teraapiat pole depressioon endiselt kadunud ning sul tekib hirm, et äkki psühholoog tunneb end ebapädevana. Kui ületad hirmu psühholoogile mitte meeldida ning jõuad oma murede tuumani, tõdeb psühholoog, et tal pole sinu traumaga tegelemiseks ikkagi vastavat väljaõpet. Ta soovitab proovida näiteks hobu- või kitseteraapiat või mõnda muud teraapiat, mille nimi meenutab ulmeraamatu peatükki.

    Muidugi on alkohol, narkootikumid, tulirelvad, Püha Graal jms palju kättesaadavamad kui vaimse tervise abi, kuid sa ei anna alla. Sulle meenub kunagine kursakaaslane, kes psühholoogil käimise asemel nii palju hapet tegi, et ta traumaatilised eluhetked muutusid mannavahuks ja ta helpis selle sisse ning seedis õnneuimas näoga läbi. See ei lõppenud kuigi hästi, seega, võib-olla tasuks sul siiski kaaluda…

    … psühhoanalüüsi, nagu filmides. Sa loodad, et seal pole musta nahkdiivanisse vajunud Freudi-fetišiga tüüpi, kes – piip suus – uurib, kas sul korduvaid unenägusid on. Sa uurid eneseteadlikelt sõpradelt ja tuleb välja, et inimesi, kes Eestis psühhoanalüüsi teevad, on arvuliselt vähem kui sul isiksusehäireid. Sinu elukaaslane otsustab kiirelt, et läheb ühe juurde neist. Sisendad endale, et see, kui su partner endaga tegeleb, on MÄRK TUGEVAST SUHTEST ega tähenda, et ta sinuga õnnetu oleks. Ütled endale rahustavalt, et oled tubli ja toetav partner. Järgmiseks ilmneb, et teise inimese juures käib juba su kolleeg, kolmanda juures käputäis ekse ning neljanda juures tõenäoliselt veel paar peretuttavat. Lõppude lõpuks lähed metapoodi, ostad tervendava kristalli, harrastad väikestviisi mediteerimist ning hakkad peas kujutama ette vestlusi, mida terapeudiga pidada võiksid.

    Ja mis tunde see sinus tekitas?

    Vabandust, ma lihtsalt pean küsima – kuidas te selles ruumis töötada saate? Siin pole ühtegi põrandalampi. Kas see laelambivalgus ei aja teid hulluks?

    Ma pole sellele kunagi mõelnud. Aga ajab see sind hulluks?

    Ma arvan, et mul on midagi viga. Eile hommikul ma nutsin pool tundi, sest mu särk oli valest materjalist. Ja ma nutan alati kaubanduskeskustes. Ja enne magama minekut loen pii komakohti ette. Vähemalt 200 kohta ja neljas erinevas keeles. Sosinal.

    Ahah. Tegelikult võib see ka normaalne olla…

    Ei, ma arvan, et mul on kas ADHD või midagi muud sellist. Kas te saaksite mind edasi suunata?

    *

    Ma töötan üle.

    Siis tuleb oma tööaega piirata.

    Et sellest ei piisa, kui ma siin rääkimas käin?

    *

    Ma pole neli kuud julgenud küsida… et kas psühholoogi peaks teietama või sinatama?

    *

    Ma arvan, et äkki ma olen halb inimene?

    Kust see tunne tuleb?

    Ma sõitsin lapsena oma vennast ATV-ga üle.

    Oi, kus su vanemad sel hetkel olid?

    Ma ei tea. Aga ma ei taha oma vanematele liiga ka teha. Minu mälestus neist on ju siiski subjektiivne. Kui ma asju nende perspektiivist ka vaataksin, oleks see kõik ikka teistmoodi. Äkki ma olin halb laps? Ma lihtsalt, jah, peangi mainima, et see kõik on siiski ikkagi ainult minu arvamus.

    *

    Ma vihkan varbaid. Võib see viidata mõnele tõsisemale haigusele?

    Nagu näiteks?

    Mõni isiksusehäire näiteks?

    …häire on siis, kui see häirib.

    Oh, mis sa arvad, kas kunst peaks olema häiriv? Või pigem nagu pehmesse tugitooli istumine pärast rasket päeva? Kust kunst tuleb? Kunstnikud on alati väga häiritud, on see siis ikkagi isiksusehäire?

    Et kas kunsti tegemine on isiksusehäire?

    Jah! Kui ma laps olin, siis ma käisin kunstimuuseumis ja läksin ühele Pollocki maalile väga lähedale. Ma tahtsin selle struktuuri näha, ma ei plaaninud seda puutuda. Aga sain ikkagi valvurilt pahandada.

    Ja mis tunde see sinus tekitas?

    Ma vist vihkan sellepärast kunsti.

    Kas sa mitte ei tööta ise…

    Jaa, sellepärast ongi keeruline. Ma pole kellelegi öelnud veel.

    Äkki tingis sinu reaktsiooni olukorrale hoopis see, et sul on hirm pahandada saamise ees?

    Ei tea jah.

    *

    Kas psühholoogias on mingi teooria või, noh, asi, et esimene laps on alati tark ja teine on lihtsalt spordis hea?

    Ma ei tea küll.

    Aga mis sina ise arvad?

    See on vist veidi brutaalne üldistus.

    Mh, olgu.

    Kas sul oli veel midagi, millest sa täna rääkida tahaksid?

    Heteronormatiivne ühiskond ajab mind sitaks närvi.

    Nii?

    Ega muud polegi. Lihtsalt mõte.

    Olgu, aga ma vaatan kella ja mõtlen, et hakkame vaikselt lõpetama…

    Aa, meelde tuli! Tahtsin mainida, et kui ma olin viieaastane, siis kogu minu perekond teeskles aasta aega, et ma olen nähtamatu. Kuna ma sõin ühel õhtul liiga palju kummikomme…

    Aa, ahah… tead, ma panen selle kirja ja me saame seda järgmisel korral arutada.

    *

    Ma tahaksin paariteraapiasse minna, aga mu partner pole nõus.

    Mis põhjusel sa sinna minna soovid?

    See on kuidagi intellektuaalselt stimuleeriv.

    Teeb miski teievahelises suhtes sulle muret?

    Ei. Aga ma arvan, et me lähme varsti lahku.

    Miks nii?

    Tunne on selline.

    Mis seda tunnet tekitab?

    Ma ei tea. Kaua ta ikka kannatab.

    *

    Tead, kuidas lastel on beebiraamatud, kus on kirjas, millal tal esimene hammas kasvas, millal esimest korda juukseid lõigati ja millal esimest korda banaani sõi. Sinul on see märkmik, kuhu sa mu kohta asju kirjutad, eks…

    Nii?

    Kas siis, kui ma siin enam ei käi, kingid sa selle mulle? Nagu lõpukingitusena…

    *

    Oma tunnetest rääkimine on minu jaoks mugavustsoon, ma bullshitin iseenda ja teised oma eneseteadlikkusega ära. Kujuta ette, et mu tunded on üks tuba – ma olen iseendast nii teadlik, et ma tunnen selle ruumi iga nurgatagust. Võin igast tolmurullist rääkida. Aga ükspäev ma sain aru, et tegelikult on see nagu filmistuudio, suletud ruum, isegi mitte päris maja. Ning väljaspool seda on veel terve maailm, millest ma üldse teadlik pole. Kõik uksed on võltsid ja ma ei oska sellest imelikust toast kuhugi pääseda. Saaksid sa aidata? Tahaks nagu nii sügavale minna, et on valus.

    See pole okei.

    Kuidas?

    See on ebanormaalne.

    Sa oled mu psühholoog, sa ei saa seda öelda.

    Sa mõtlesid mu ise välja.

    Mis siis, kui ma sind ümber mõtlen?

    Kui sa endale ausat peegeldust tahad, pane endale päris psühholoogi juurde aeg.

    Ma maksaksin siis kellelegi lihtsalt selleks, et… et

    …et mitte iseenda peas üksinda olla.

    Sa vahel ütled nii tarku asju!

    Niimoodi on veidi nartsissistlik rääkida.

    Arvad, et ma võin olla nartsissist?

    Mida sa ise arvad?

    Ma ükskord laikisin Instagramis iseenda fotot. Küll kogemata, aga…

    Sinu eksistents on kõigile koormaks.

    Tegelikult peaks vist ikka päris psühholoogi leidma, jah?

    *

    Selle artikli tellinud peatoimetaja küsis, et kas praegust „vaimse tervise kriisi genereerib äkki hiliskapitalistlik individuaalsele konkurentsile suunatud ühiskond“…

    Ja mis sa arvad?

    Ju vist. Ma arvan, et ma ei oska seda artikli fookusega siduda. Aga jätan mõtte kindlasti lauale.

    *

    Mul ei ole raha, et teraapias käia.

    Kui palju sa kuus alkoholile kulutad?

    Kui palju oleksid sa nõus maksma, et mitte tunda end nagu hunnik sitta?

    Psühholoogilise abi kättesaadavus

    Igaühele tuleb kasuks tööriistakast oma vaimse tervise muredega hakkama saamiseks ning ideaalis võiks tööriistakast olla juba lapsepõlvest peale mitmekesine. Kuid mõnel on vaid kiviaegne haamer, paar roostetanud kruvi ja pool kahemehesaagi või siis pehmeks kulunud liivapaber. Vähemuses on need, kes end Makita akutrelliga elust läbi puurivad. Teraapias käimine – õnneks – on üha rohkem trendikas, kuid samas ka privileeg. Abi on kättesaadav neile, kes elavad asustatud või hea transpordiühendusega piirkonnas. Neile, kelle perearst on valmis nad psühholoogi juurde suunama, või kes saavad väljaminekut endale lubada. Neile, keda ümbritseb tugivõrgustik, kes aitab neil abi otsida ka olukorras, kus nad ise ei suuda. Ja neile, kellel on juba õigus oma elu üle ise otsustada.

    Mis siis, kui mingisuguses utoopilises maailmas oleks normaalne, et psühholoog käib lastega peresid kodukülastuste raames nõustamas? Või kui psühhiaatrile aja saamine oleks sama kerge kui silmaarsti juurde minemine ning teadlikkus vaimse tervise muredest õiglases suhtes võimalustega neid lahedada. Kus haigekassa hüvitab teraapias käimist. Ning uus põlvkond inimesi ei väärkohtle tulevikus oma lapsi, ei satu vanglasse, ei hoia perega aega veetes nuttu kurgus kinni.

    Osa meist saab endale teraapias käimist lubada, ajakirjanduses võivad ilmuda lood suitsiidi teinud inimese lähedastest, uuringud statistikaga hirmutada ja kooliseintel rippuda plakatid vaimse tervise olulisusest. Kuid kui tuhande õpilase kohta on üks koolipsühholoog ning psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks kulub vähemalt kolm kuud, mõjub iga järjekordne pingutus vaimse tervise teadlikkust tõsta populistlikult sisutühja hõikena, umbes nagu „stop the war“. Kes ja kuidas probleemiga tegelema peaks? Miks sellega juba tegeletud pole?

    Psühholoogilises supervormis olevad inimesed ei tööta ületunde, sest neil pole vaja kellelegi midagi tõestada. Võib-olla on normaalne, et üks lõpetab vanglas või alkoholismi küüsis, kui selle võrra jõuab keegi teine Forbesi nimekirja. Ehk ei peaks võtma ravimeid, et kuidagi üheksast viieni elutempoga sammu pidada. Ja võib-olla ongi liiga etteruttav rääkida psühholoogilise abi kättesaadavamaks muutmisest riikides, kus inimestel pole tervisekindlustustki, või kus veel arutatakse, kuidas elektrihindadega toime tulla. Äkki on covidi ajal vaimse tervise teenuste pakkumine ja nõudlus lihtsalt tasakaalust välja läinud ning kulub veidi aega, et see paika loksuks? On vaimse tervise hädad praegu levinumad või räägitakse neist lihtsalt rohkem? Võib-olla oli Vargamäe Andresel depressioon, võib-olla oli igasugune melanhoolia preindustriaalses ühiskonnas leebem. On teraapia lihtsalt moodne hobi ning jäägu igaühe enda finantseerida? Äkki on kõik üldse liiga individualistlikud ning teraapia asemel piisaks toetavast kogukonnast? Või mis kasu on sellest, et indiviid käib teraapias, kui ühiskonnana probleemiga ei tegeleta? Kuidas edasi – nii riiklikul kui ka isiklikul tasandil?

    [1] Vt https://www.haigekassa.ee/teraapiafond.

  • Vikerkaare podcast 16: Marek Tamm jutukast kuradist

    Taskuvikerkaares vestlevad Märt Väljataga ja Marek Tamm. Räägitakse Marju Lepajõest, kellel möödus just kuuekümnes sünniaastapäev, ja sellest, miks kurat 13. sajandil äkitselt jutukaks muutus.

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

    [powerpress]

  • Historia Lausiaca

    Esimene peatükk: Isidorosest

    Kui ma esimest korda külastasin Aleksandria linna – see oli suure valitseja Theodosiuse teisel konsuliaastal,[1] nüüd on ta oma usus Kristusesse jõudnud inglite juurde –, sain seal kokku imelise mehega, kes kogu oma olemises ja tarkuses oli läbinisti kaunis. See oli preester Isidoros, Aleksandria kiriku võõrastemajapidaja.[2]

    Nooruse esimesed lahingud olevat ta pidanud kõrbes. Nägin ka tema koda Nitria kõnnul.[3] Kohtusin temaga, kui ta oli seitsmekümneaastane vanamees, pärast seda elas ta veel viisteist aastat, enne kui suri rahus.

    Oma surmatunnini ei kandnud ta peenemat kangast, välja arvatud higirätik, ei puutunud pesuvanni[4] ega maitsenud liha. Ta kere oli ehitud niisuguse lopsakusega, et kõik need, kes tema harjumusi ei tundnud, arvasid teda luksuses elavat.

    Selleks et tema hinge voorustest ükshaaval jutustada, puudub mul aeg.[5] Näiteks oli ta niivõrd sõbralik ja rahumeelne, et selle ülima lahkuse tõttu pidasid tema varjust lugu ka tema uskmatud vaenlased.

    Tema pühade kirjade ja jumalike õpetuste tundmine aga oli niisugune, et lausa vendade koosviibimisel läks ta meel rändama ning ta kangestus. Kui vennad palusid siis sellest rännakust kõnelda, ütles ta: „Ma viibisin oma meelega mujal, sest üks nägemus haaras mind.“

    Ka mina sain olla selle tunnistajaks, et ta tihti laua ääres nuttis. Ning kui küsisin pisarate põhjust, sain vastuseks: „Mulle põhjustab piina see, et võtan osa mõttetust toidust, ehkki olen mõistuslik olend,[6] kes meile Kristusest antud meelevalla järgi hoopis külluse aia[7] hüvedest osa peaks saama.“

    Ta oli hästi tuntud ka Rooma kõigi senatiliikmete seas ja ülikute naiste hulgas, sest oli käinud Roomas kord piiskop Athanasiosega[8] ning hiljem veel koos piiskop Demetriosega.[9]

    Ja kuigi suur oli ta rikkuse hulk ning varast ei tundnud ta puudust, ei kirjutanud ta testamenti enne surma, ei jätnud raha ega midagi enda õdedele, kes olid noored neiud. Ta usaldas nad hoopis Kristuse hoolde sõnadega: „See, kes on teid loonud, valvab teie elu üle, justnagu ta valvab minu elu üle.“ Tema õdedega koos elas siis seitsmekümneliikmeline neitsite kogukond.

    Kui pöördusin noorena tema poole ja palusin, et ta õpetaks mulle erakuelu algtõdesid – pakatasin veel nooruslikust jõust ega vajanud sõnu, vaid kehalisi kannatusi –, siis nagu hea hobusetaltsutaja viis ta mu linnast välja viie miili kaugusel[10] asuvasse kõlumaaks kutsutud paika.

    Teine peatükk: Dorotheosest

    Seal andis ta mu üle Dorotheosele, ühele Teeba askeedile, kes veetis juba kuuekümnendat aastat koopas, ning käskis mul tema juures viibida kolm aastat, et alistada hinge ärritused.[11] Ta teadis ju, et vanaisa harrastab tõeliselt karmi elu. Isidorose juurde tagasi pidin minema vaimse õpetuse saamiseks. Aga ma ei suutnud seal kolme aastat lõpuni veeta, kuna mind tabas kehaline nõrkus ja seetõttu siirdusin enne kolme aasta möödumist teise paika. Vanakese eluviis oli ikkagi ränk ja ülimalt kurnav.

    Näiteks korjas ta päev läbi kuuma käes kive selles mereäärses kõrbes; siis ehitas ta neist muudkui ja meisterdas maju, mille ta kinkis neile, kes polnud võimelised ehitama. Nii sai ta valmis igal aastal ühe hoone. Kord, kui ma küsisin temalt: „Isa, miks sa nii teed – selles vanuses tapad oma keha säärase kuuma käes?“, vastas ta: „Tema tapab mind, mina tapan teda.“

    Ta sõi kuus untsi leiba ja kimbu hakitud aedvilju[12] ja jõi sama vähe vett.

    Jumal olgu tunnistajaks: ma ei näinud, et ta oleks jalgu välja sirutanud, matil või voodis maganud, ta hoopis istus ja punus kogu öö läbi palmilehtedest nööri elatise teenimiseks. Mina, arvates, et ta teeb seda minule näitamiseks, uurisin asja kohta täpsemalt tema teiste õpilaste käest, kes elasid eraldi. Need ütlesid, et mehel olevat juba noorpõlvest saadik selline komme – ta ei heida magama meelega, ainult mingi töö juures või süües võib uni tast võitu saada ja ta laseb silma kinni. Ning liigse unisuse tõttu kukkuvat tal siis söömise ajal sageli toidupala suust välja.

    Kord, kui ma käisin peale, et vanake natuke matil puhkaks, ütles ta tohutu kurvastusega: „Kui suudaksid veenda ingleid magama, võiksid selles veenda ka nende järgijat.“

    Teinekord saatis ta mu üheksanda tunni paiku kaevule kannu täitma, et võiksime ennast kosutada. Aga juhtus, et kui ma läksin, nägin ma kaevu põhjas madu, ning ma ei ammutanud vett, vaid pöördusin tagasi talle ütlema: „Meie tund on tulnud, isa –  ma nägin kaevus kobrat!“ Tema näole ilmus põgus naeratus, siis silmitses ta mind pikalt ja kostis pead raputades: „Kui kurat kavatseb iga kaevu juures maoks või kilpkonnaks muutuda ja veelättesse kukkuda, kas sina jääd siis igavesti joomata?“ Ning ta läks välja, võttis ise vett ja jõi esimesena. Seejärel ütles ta: „Seal, kus asub rist,[13] pole mingisugusel halval võimu.“

    Kolmas peatükk: Potamiainast

    See õnnis Isidoros oli kohtunud ka mälestusväärse Antoniosega[14] ning ta jutustas mulle kirjapanekut väärt loo, mille temalt oli kuulnud. Nimelt elas kiusaja keisri Maximianuse ajal[15] Potamiaina-nimeline väga kaunis tütarlaps, ühe mehe orjatar. Tüdruku isand meelitas teda paljude lubadustega, aga ei suutnud neiut ikkagi võrgutada. Lõpuks see härra vihastas ja andis neiu ühe toonase Aleksandria valitseja kätte, väites, et tüdruk on kristlane, kes jälitamiste aegu laimanud võimu ja ülemaid. Ta andis valitsejale raha ning ütles tingimuseks: „Kui tüdruk peaks mu tahtmist täitma, siis jäägu ta karistamata, kui ta aga jääb oma vooruslikkuse juurde, siis tabagu teda kättemaks, et tal poleks võimalust elusana mu kõlvatuse üle naerda.“ Niisiis toodi Potamiaina kohtulaua ette ja tema meelekindlust rünnati erinevate piinariistadega. Kohtumõistja täitis piinamise tarbeks ka suure paja tõrvaga ja käskis sellele tule alla teha. Kui tõrv seal ägedalt kees ja mulksus, pani kohtunik neiu valiku ette: „Kas lähed ja täidad oma isanda tahet või lasen su sellesse katlasse heita?“ Aga Potamiaina vastas: „Ei kõlba kohtumõistjaks see, kes kõlvatusele kuuletuma sunnib!“ Seepeale kohtunik vihastas ja käskis lahtirõivastatud neiu katlasse visata. Nüüd tõi Potamiaina kuuldavale sõnad: „Sinu kardetud kuninga pea nimel: kui sinu otsus on mind sel moel karistada, siis lase mind aeglaselt katlasse kasta, et näeksid, missuguse vastupidavuse on kinkinud mulle Kristus, keda sina ei tunne!“ Teda langetati vähehaaval ja tunni aja möödudes, kui tõrv oli jõudnud ta kaelani, heitis ta hinge.

    Neljas peatükk: Didymosest

    Väga paljusid mehi ja naisi, kes on hingama läinud Aleksandria kirikust, võib pidada tasaste maa[16] vääriliseks. Nende seas ka kirjamees Didymost,[17] kes oli pime. Ma puutusin temaga kokku neljal korral, kui kümne aasta jooksul teda mõne aja tagant külastasin. Ta suri nimelt kaheksakümne viie aastasena. Mis puutub pimedusse, siis omaenda jutu järgi kaotas ta nägemise nelja-aastaselt, ei olnud saanud õiget algharidust ega käinud õpetajate juures. Tal oli aga loomupärane tugev õpetaja: iseenda mõistus. Ta oli kaunistatud niisuguse tarkuse anniga, et kirjasõna Issand teeb targaks pimedad[18] oli temas otseselt täide läinud. Ta oskas tõlgendada kõiki sõnu Vanast ja Uuest Testamendist, õpetusi[19] tundis ta sedavõrd hästi, et suutis hõlpsalt ja kindlalt selgitada nende tähendust, nii et selles asjas ületas ta oma teadmise poolest kõiki vanu. Kord käis ta peale, et lugegu ma palvet tema kojas. Aga mul polnud tahtmist, ja siis kõneles ta õpetuseks: „Üle selle koja läve on kolm korda astunud õnnis Antonios – ta tahtis näha, kuidas ma elan. Ning kui ma soovisin, et ta palvetaks, laskus Antonios kohe siinsamas põlvili ega lasknud mul seda kaks korda öelda. Oma teoga õpetas ta sel viisil mulle kuulekust. Kui sina nüüd tema jälgedes käid, elad ju üksilduses ja eralduses, et täiuseni jõuda, siis lõpeta vastalisus.“ Ta jutustas mulle ka sellise loo: „Ma mõtlesin mures nurjatu kuninga, selle tagakiusaja Julianuse[20] elu peale. Ja ühel päeval, kui minu äng oli suur ja ma polnud selle mure pärast hilisõhtuni toitu puutunud, juhtus, et ma suikusin toolil istudes unne ja nägin nägemust. Valged hobused traavisid ringi ja ratsanikud nende seljas kuulutasid: „Öelge Didymosele, et täna seitsmendal tunnil suri Julianus!“ Mulle ütlesid nad: „Tõuse ja söö ja anna sõnum edasi piiskop Athanasiosele, et ka tema saaks asjast teada!““ Didymos ütles: „Ma märkisin üles selle sündmuse tunni, kuu, nädala ja päeva, ja selgus, et nii see oligi toimunud.“

    Viies peatükk: Aleksandrast

    Ta teadis rääkida ka ühest neiust nimega Aleksandra. See olevat linna maha jätnud ja end hauakambrisse sulgenud. Seal siis, kuna ta võttis kõik tarviliku vastu augu kaudu, ei näinud ta ühtegi inimest, ei meest ega naist, kümne aasta jooksul. Aga kümnendal aastal, olles ennast valmis seadnud, läks ta magama.[21] See oli nii, et üks naine, kel oli kombeks Aleksandrat külastada, teatas meile, et ta ei saanud hauakambrist vastust. Me murdsime ukse lahti, läksime sisse ja nägime, et ta oli magama läinud. Aleksandra kohta kõneles ka kolmkordõnnis Melania,[22] kellest tuleb juttu hiljem: „Ma küll ei näinud teda, aga ma seisin selle ava lähedal ja küsisin tema hauakambrisse sulgumise põhjust. Aleksandra vastas mulle august: „Ajasin ühel mehel pea segi ja kuna ma ei taha teda kurvastada ega eksitada, siis otsustasin, et parem lähen elusana hauakambrisse, kui et häirin hinge, mis Jumala näo järgi on tehtud.“[23] Minu küsimusele, kuidas ta siiski suudab vastu pidada kellegagi suhtlemata ja tüdimusega maadeldes, vastas ta: „Varahommikust alates üheksanda tunnini palvetan igal tunnil ja ketran lina, ülejäänud tundidel käin mõttes läbi pühad patriarhid, prohvetid, apostlid ja märtrid. Ja kui olen söönud oma väikese eine, püsin ülejäänud aja ootuses ja saan lõpuks osa heldest lootusest.““

    Kuues peatükk: Rikkast naisest

    Ma ei kavatse oma jutustusest kõrvale jätta ka neid, kes põlastusväärselt elasid, olgu see kiituseks õigeile ja kinnituseks lugejaile. Elas üks noor naine Aleksandrias, kes näis küll vaga, aga oli loomult upsakas: rikkust oli tal üleliia, ent eal ei andnud ta midagi ei võõrale, neitsile, kirikule ega vaesele.

    Hoolimata isade rohketest manitsustest ei tahtnud see naine anda kellelegi osa oma varandusest.

    Tal oli ka järeltulija, nimelt kasvatas ta õetütart kui oma last. Sellele lapsele jutustas rikas naine nii ööl kui päeval oma aaretest, lubades need talle pärandada, sest ta ei tundnud janu taevalike asjade järele. On ju ka see üks Laimaja[24] viis petta, et ta põhjustab ahnuses vaevlemist sugulasearmastuse ettekäändel. Tuleb aga tunnistada, et sellele, kes õpetab tapma venda, ema ja isa, ei lähe korda ükski sugulane. Sest kui tundubki, et seesamune sisendab hoolitsust ligimeste vastu, ei tee ta seda heasoovlikkusest nende suhtes, vaid selleks, et harjutada hinge ebaõiglaseks, sest ta teab kuulutust, et ebaõiglased ei päri riiki.[25] Eks see, keda juhatab jumalik tarkus, võib küll oma sugulastele abi anda, kui need seda vajavad, ehkki tal ei sobi seejuures ka iseenese hinge hooletusse jätta. Kui aga keegi allutab kogu oma hinge sugulaste eest hoolitsemisele, eksib ta õpetuse vastu, sest arvab hinge tühisuse hulka. Laulab ju psalmilooja neist, kes hirmuga muretsevad hinge pärast: Kes tohib minna Issanda mäele (ta peab silmas, et vähesed), ja kes võib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta.[26] Sest need, kes voorustest ei hooli, peavad hinge tühiseks,[27] arvates, et hing hävib koos lihaga.

    Niisiis, sellele naisele, kellest nüüd juttu oli, tahtis pühim Makarios,[28] preester ja vaestemaja juhataja hõlpu anda ja kergendada tema varahimu koormat. Nõnda lasi ta käiku ühe nutika plaani. Nimelt oli Makarios noorpõlves kivisepp, selline, keda nimetatakse juveliiriks. Ta läks naise juurde jutuga: „Mu kätte on sattunud vääriskivid: smaragdid ja safiirid, ja seda, kas need on leitud või varastatud, ei oska ma öelda. Rahas nende väärtust mõõta ei saa, sest nad on hindamatud. Omanik annab nad igatahes viiesaja kuldmündi eest – kui ostad, teenid selle viissada münti juba ühe kalliskiviga tagasi ja ülejäänutega võid oma tütart ehtida.“ Ahne naine läks õnge ja langes Makariose jalge ette: „Anun sind, et keegi teine neid omale ei saaks!“ Siis kutsus teda Makarios: „Tule mulle külla ja vaata neid!“ Naine aga ei pidanud seda vajalikuks, viskas Makariosele lihtsalt viissada kulda ja ütles: „Toimeta nendega ise, mul polegi müüjat vaja näha!“ Seepeale võttis preester viissada münti ja andis need vaestemaja tarbeks. Möödus aega, aga naine ei tihanud Makariosele asja meelde tuletada. Oli ju mees Aleksandrias kõrgesti austatud oma pühaduse ja armastusväärsuse tõttu ning muuseas, ta elas saja-aastaseks, nii et ka mina sain temaga koos viibida.

    Lõpuks kohtas ta pühameest kirikus ja küsis temalt: „Ütle palun, mis on saanud neist kalliskividest, mille jaoks ma viissada kuldmünti andsin?“ Makarios vastas: „Tol korral, kui andsid mulle kulla, maksin ma sellega kivide eest. Kui tahad neid võõrastemajja vaatama tulla, sest just seal need asuvad, siis tule ja vaata – kas meeldivad sulle või mitte. Kui ei meeldi, siis saad oma raha tagasi.“ Naine läks meelsasti kaasa. Seal vaestemajas aga asusid ülakorrusel naised, allkorrusel mehed. Makarios viis ta kohale, juhatas eeskotta ja päris siis: „Mida sooviksid esmalt vaadata, kas safiire või smaragde?“ Naine vastas: „Vali ise.“ Makarios viis ta ülakorrusele ja näitas vigaseid naisi, kelle nägu oli moondunud, ning ütles: „Vaata, need on safiirid!“ Seejärel viis Makarios ta tagasi alla, näitas mehi ning ütles: „Vaata, need on smaragdid – kas meeldivad? Kui ei, siis võta oma raha tagasi.“

    Sel moel sai naine õpetust. Ta läks koju ja suurest murest, et polnud käitunud Jumala tahte järgi, jäi haigeks. Hiljem oli ta preestrile tänulik, sest tüdruk, kelle eest ta hoolt kandis, suri pärast pulmi lastetuna.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Triin Rebane

    HISTORIA LAUSIACA ehk keisri õukondlasele Lausosele pühendatud munkade lood on 4. sajandist pärinev Helenopolise (Väike-Aasias) piiskopi Palladiose teos. Selles kujutatakse Egiptuse munkade elu ja tavasid, mille tunnistajaks Palladios ise oli. Nimelt elas ta kümmekonna aasta vältel Aleksandria lähistel Nitrias ja Sketises asunud munkade kogukondades, tutvudes põhjalikult nende eluviisi ja filosoofiaga. Tollaste Egiptuse askeetide vaimsus oli tuntud ja hinnatud juba nende eluajal. See tõmbas ligi huvilisi nii lähemalt kui kaugemalt, lihtrahva kui kõrgelt haritud ülikute hulgast. Ka Palladiose otsesesse sõprus- või tutvuskonda kuulunud Pontose Euagrios, Rufinus, Hieronymus, kui nimetada mõned olulisemad, olid askeesi praktilise kogemuse või siis üldisema inspiratsiooni saanud Egiptuse munkade juures. Viimati nimetatud suurmeeste elu- ja kirjatööd said omakorda aluseks munklusele kogu ida-ja läänekirikus.

    T. R.

    [1] Aastal 388. Flavius Theodosius (347–395) oli Rooma keiser alates 379. aastast. Ristiusu toetamisega oma impeeriumis teenis ära kristlaste, eriti olemusühtsuse (kr ὁμοoυσιοτής) pooldajate soosingu.

    [2] Kristlikel kogudustel oli tavaks võõrustada rändureid: neile pakuti toitu, peavarju, muud hoolitsust. Suurtes linnades rajati kirikute juurde selleks otstarbeks eraldi võõrastemajad. Neist kujunesid hiljem mitmekülgsed hooldusasutused, mis hõlmasid külalistemaja, haigete varjupaiga, hooldekodud vanadele ja orbudele.

    [3] Kr ὄρος τῆς Νιτρίας. Kõnd tähendab siin suure kõrbe ääreala. Nitria paiknes Liibüa kõrbe kirdenurgas, u 65 km Aleksandriast kagus, tänapäevase Al-Barnūği küla asemel. Arheoloogilisi mälestisi tollasest Nitriast säilinud ei ole, need on hävitanud hilisem intensiivne põllumajandus. Võrreldes teiste munklatega oli Nitria üsna hõlpsasti ligipääsetav ja seetõttu hästi tuntud ka võõramaa palverändurite hulgas.

    [4] Egiptuse anahoreetidel oli tavaks hoiduda pesemisest. Tollane luksuslik saunakultuur (silmas pidades suurejoonelisi avalikke saunu, mis olid peaaegu kõigile avatud ning armastatud meelelahutus- ja ajaviitepaigad) oli askeetide jaoks justkui tühiste naudingute sümbol, pesematus nende naudingute vältimise avaldus.

    [5] Hb 11:32.

    [6] „Mõttetust toidust … mõistuslik olend“ – kr ἀλόγου τροφῆς … λογικός ὑπάρχων. Logose sfäär on (inimese) kõrgem ja puhtam olemisvorm.

    [7] St paradiisi.

    [8] Tõenäoliselt Athanasiose teise eksiili ajal, aastal 340. Athanasios (u 295–373) oli Aleksandria piiskop, kindlameelne olemusühtsuse õpetuse eest võitleja, „Antoniose elu“ ning paljude mõjukate dogmaatiliste ja apologeetiliste teoste autor.

    [9] Ilmselt on Palladios siin silmas pidanud Galaatia Pessinusi piiskoppi Demetriost, kes oli Johannes Chrysostomose liitlane.

    [10] Rooma miil vastab ligikaudu 1,5 kilomeetrile.

    [11] Kr πάθος. Hinge „haige“, tasakaalutu seisund. See takistab asju õigesti nägemast ja mõistmast ja õigesti tegutsemast.

    [12] Unts on u 30 grammi. Leib ja juurviljad (toored ning peenestatud) olid munkade põhitoiduks.

    [13] Süüria teksti järgi tegi ta enne neid sõnu vee kohal ristimärgi.

    [14] Kuulus Egiptuse anahoreet ja suur vägimees, kirikuisa Athanasiose kirjutatud „Antoniose elu“ põhjal võib teda pidada Egiptuse munkluse esiisaks.

    [15] Marcus Aurelius Valerius Maximianus (u 250 – 310), Rooma keiser 285–305, keiser Diocletianuse kaasvalitseja. Valitses 293. aastast Itaaliat, Hispaaniat ja Aafrikat, 303. aastal korraldas Aafrikas kristlaste tagakiusamise.

    [16] Vrd Mt 5:4.

    [17] Aleksandria Didymos (u 313 – 398). Aleksandria katehheesikooli juhataja, väga viljakas kirjamees. Tema töödest on meieni jõudnud vähe (tervenisti vaid „Kolmainsusest“ ja „Pühast Vaimust“, viimane Hieronymuse tõlkena), ilmselt on põhjuseks, et origenismis süüdistatud Didymose teoseid ei tradeeritud. Vt tema kohta eesti k-s: Hieronymus, Kuulsatest meestest. Tlk. U. Masing. Tartu, 2007, ptk CIX.

    [18] Ps 145:8.

    [19] Kr δόγμα.

    [20] Flavius Claudius Julianus (332–369). Rooma keiser 361–363. Püüdis oma valitsusajal riigis taaselustada muistsete jumalate kultust ning vähendada ristiusu mõjuvõimu. Alates Nazianzose Gregoriosest on talle omistatud lisanimi „apostata“, st „(usust)taganeja“.

    [21] St suri.

    [22] Melania Vanem. Kõrgest soost ja rikas roomlanna. Temast sai kristlane ning pärast oma abikaasa surma otsustas ta rännata itta, et näha kuulsaid pühakuid. Ta jõudis Aleksandriasse, külastas paljusid ümbruskonna (ka kaugemal kõrbes elavaid) munki ja tutvus nende eluviisiga. Hiljem asus ta elama Jeruusalemma, Õlimäele, kuhu rajas ka nunnakloostri. Palladios, Rufinus ja Euagrios kuulusid tema lähimate sõprade hulka. Temast on pikemalt juttu ptk-des 46, 54 ja 55.

    [23] Vrd 1Ms 1:26.

    [24] Kr διάβολος, üks Kuradi nimetusi.

    [25] 1Kr 6:9.

    [26] Ps 24:3.

    [27] „Peavad hinge tühiseks“ on Ps 24:3 tõlge ja tõlgendus Septuaginta järgi.

    [28] „Lausiacas“ on juttu vähemalt kolmest Makariose nimelisest pühamehest. Siinne on „lihtsalt“ Makarios. Nõndanimetatud Egiptuse ja Aleksandria Makariostest räägitakse täpsemalt peatükkides 17 ja 18.

  • Vennaluuletus

    Aga sina muudkui lobised, et Charaxos tuleb
    täis lastitud laevaga. Seda teavad Zeus
    ja teised jumalad, sinul pole vaja neist asjust
    mõelda,

    saada parem mind, käsuga palvetada
    lakkamatult kuninganna Hera poole,
    et Charaxos naaseks laevaga
    puutumatult

    ja leiaks meid eest tervena. Aga kõik
    muu las jääb daimonite hooleks,
    sest soodsad tuuled tulevad ühtäkki
    pärast suuri torme,

    ning neid, kellele Olympose kuningas
    saadab appi kaitsevaimu, et ületada raskused,
    neid saadab õnn ja
    suur jõukus.

    Ja kui Larichos kord tõesti tõstab püsti
    pea ja temast saab mees, siis saaksime
    meiegi vabaks sest ränkraskest
    masendusest.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä 

    Tõlke aluseks on editsioon: Dirk Obbink, The Newest Sappho: Text, Apparatus Criticus, and Translation. Rmt-s: The Newest Sappho: P. Sapph. Obbink and P. CG inv. 105, frs. 1–4. Studies in Archaic and Classical Greek Song. Kd 2. Toim. A. Bierl, A. Lardinois. Leiden; Boston: Brill, 2016, lk 13–33

    1 Charaxos oli Sappho oletuslikest vendadest vanim ja vedas Lesbose veini Naukratisesse.

    6 Kuninganna Hera: Herat ja Zeusi kirjeldatakse siin tiitlitega kuninganna ja kuningas (Zeus esineb Olympose kuningana 4. stroofis). Muidu pole Zeusi nimetamine „Olympose kuningaks“ väga levinud.[1]

    10 Aga kõik muu las jääb daimonite hooleks: järgnevad värsid räägivad ilma muutumisest daimonite või jumalate juhtimisel. See on antiigis levinud motiiv nii metafoorselt kui ka otseses tähenduses (vt nt Solon fr 13, 17–24). Samuti meenutavad need read Horatiuse I rmt 9. laulu, värsid 9–12: „Muu jätta hooleks võid jumalatele, / kes teinud vaikseks möllavad tuuled koos / veeväljal keeval, ei küpressid / õõtsu, ei iidvanad saareorjad“ (tlk M. Murdvee).

    13 Olympose kuningas saadab appi kaitsevaimu: see tekstikoht on väljaandjates tekitanud raskusi arusaamisel. Üldiselt on kaks võimalust: kas mõista daimon’it siin katsevaimuna või inimese saatusena, ühel juhul saadab Zeus kaitsevaimu appi, teisel juhul aga pöörab ise inimese saatuse paremuse poole. Esimese variandi kahjuks räägib asjaolu, et originaali lause oleks sellisel kujul üsna kohmakas ja segane, teine variant nõuab aga tekstiparandust.

    17 Larichos oli Sappho noorim vend, kelle kohta saame Athenaiose teosest „Pidusöögisofistid” (Deipnosophistae, 10. rmt, § 24) teada, et ta tegutses Mytilene prytaneion’is veinivalajana. Üldiselt kujutavad tekstid teda noore ja kaunina nagu Ganymedes. Samas kui ta ka päriselt oli prytaneion’is veinivalajaks, siis viitab see Sappho perekonna aristokraatlikule päritolule.

    Sappho ilmselt autorina lähemat tutvustust ei vaja. Ta elas u 7. ja 6. sajandil eKr Lesbose saarel ning oli juba eluajal mitmel pool kreekakeelses maailmas tuntud oma soololaulude ehk monoodiate poolest. Väidetavalt reisis Sappho ka ise ringi, olles näiteks 600. aasta paiku eKr saadetud pagendusse Sitsiilias. Sappho looming on tihedalt seotud armastusega – ta avaldab armastust, väljendab igatsust, laulab pulmalaule ning ülistab Aphroditet. Armastus ja igatsus olid ilmselt teemad, mis liitsid kokku Sappho seltskonna ja publiku, antiikaegsetest kuulajatest ja lugejatest kuni tänapäevasteni välja.[2]

    Eluloolise traditsiooni poole pealt on Sappho kohta vähe teada. Ta sünnilinnaks Lesbosel võis olla Eresos, suurema osa elust elas ta aga Mytilenes.[3] Sapphol võis olla tütar Kleis (ja võib-olla ka sama nime kandev ema). Tal oli traditsiooni järgi kolm venda: Erigyios (või Eurygyios või Eurygios), Larichos ja Charaxos.[4] Sappho olla oma elu lõpetanud enesetapuga – olles õnnetult armunud Phaonisse, hüppas ta Leukase saarel Leukatese ehk nn Valgelt kaljult merre. Samas on kaheldud peaaegu kõigis Sappho meieni jõudnud eluloolistes seikades, võib-olla peale Lesbose saarel elamise. Nimelt on antiikaja biograafiatele omane, et nad kujundavad autori elu tema loomingu järgi.[5] Ka lüüriline mina kipub eriti varasemal perioodil olema suuresti fiktiivne, see on mask, mille laulik endale ette paneb ja mis sõltub laulust.[6] Nii sobib suurepäraselt Sappho kuvandiga enesetapp armastuse pärast, mis ei pruugi siiski tõsi olla (see motiiv esineb allikates alates 4. sajandist eKr). Samuti on kaheldud tema vendade olemasolus, kuna nad Sappho lauludes ei vanane.[7] Sappho eluloolise traditsiooni juurde käib nimelt seik, et ta kaotas seitsmeaastaselt oma isa (Ovidius, Heroides, 61–62), mille tõttu oli vallalisena ühiskondlikult sõltuv oma vendadest. Olgu isa surm tõsi või ei, sobivad need detailid tema lüürilise persona’ga.

    Selle fragmendi puhul on pead murtud selle üle, keda lüüriline mina siin teises isikus kõnetab. Tõenäoline on, et tegu võiks olla pereliikmega, sest ta saab käskida Sapphol minna palvetama ning lisaks näib, et temagi jaoks on kuidagi oluline, et Charaxos tervelt tagasi jõuaks ja Larichos kord meheks kasvaks (meie-vorm võib hõlmata ka adressaati). Võimalik, et kõnetatuks on vend Erigyios, sest Sappho isa on surnud, Sappho vallaline ja ka vend Larichos kodust ära.[8]

    Ilmselt on tegu ühega vähestest peaaegu terviklikult säilinud Sappho lauludest. Ühtlasi on see nn uus Sappho luuletus, mille Oxfordi professor Dirk Obbink Oxyrhynchosest leitud erakollektsiooni kuuluvalt papüüroselt (P. Sapph. Obbink) avastas ja 2014. aastal publitseeris.[9]

    N. N.

    [1] Vt Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze. Toim. C. Neri, F. Cinti. Milano, 2020, lk 293.

    [2] On eri seisukohti, milline oli Sappho nn seltskond, see võis olla aristokraatlik ring, nagu hetaireia meestel, või Aphroditet austav thiasos, tütarlaste pansion või laulukoor, hea ülevaate erinevatest Sappho-kuvanditest leiab väljaandest: Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze, lk XXXVI–XLIII.

    [3] Vt Greek Lyric I: Sappho, Alcaeus. Toim. ja tlk D. A. Campbell. Cambridge (MA); London, 1990, lk xi.

    [4] Sappho eluloo ja eriti ta vendade kohta vt: A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song and the Fictionality of Early Greek Lyric Poetry. Rmt-s: The Newest Sappho, lk 169–173.

    [5] Vt B. Graziosi, Il rapporto tra autore ed opera nella tradizione biografica greca. Rmt-s: L’autore e l’opera: Attribuzioni, appropriazioni, apocrifi nella Grecia antica. Toim. F. Roscalla. Pisa, 2006, lk 155–174.

    [6] Vt L. Kurke, Kummaline „laulukultuur“: arhailine kreeka luule. Tlk K. Unt. Rmt-s: Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk. Koost. O. Taplin. Tartu, 2019, lk 76.

    [7] A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song…, lk 185.

    [8] S. Caciagli, Sappho Fragment 17: Wishing Charaxos a Safe Trip? Rmt-s: The Newest Sappho, lk 435.

    [9] Vt  D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 189, 2014, lk 32–49.

  • Tõe võlu ja valu

    Marju Lepajõe on öelnud, kommenteerides mõiste „tõejärgne maailm“ kasutamist: „Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti.“[1] Mõtisklusi selle üle, kuidas ja mis on tõde, võikski alustada Marju kõne lugemisest või, veel parem, kuulamisest. Ent tõe otsimise kõrval on olemas ka tõe pärast kisklemine oma valu ja vaevaga. Iseäranis masendav on võitlus tõe monopoli üle – ükskõik, kas sõda käib selle pärast, kellel on voli millise jumala tõde kuulutada, või tehakse poliitikat, kus riigitegelased ja arvamusliidrid üritavad tõde igatpidi keerata või tõejärgsest maailmast kõneldes hoopis olematuks kuulutada. Ka teaduses on vaidlused tõe üle kohati jahmatavalt kirglikud (kuigi miks peaks teadlane olema kiretu inimene?). Siin lisandub tõe otsimisele ka lausa meeleheitlik püüd tõe otsimise vahendite poole, mis mõnikord tõest endast tähtsamakski osutub – rahastus võib ju otsustada lisaks teadlase enda karjäärile ka tema töökoha saatuse.

    Huvitava paradoksina on tõeotsimise õiguse andmise monopol Eestis ETAG-i salastatud komisjonide käes, kes otsustavad uurimistoetuste andmise või mitteandmise üle. Süvariigi teemat kõrvale jättes ei saa ma hellenistina siiski jätta imestamata sellise salastamise üle – on ju levinuim tõde tähistav sõna vanakreeka keeles ἀλήθεια (aletheia), mille algupärane tähendus viitab varjamatusele, varjust päevavalgele toomisele, nagu on rõhutanud filosoofid Heideggerist Tõnu Luigeni. Kui varjamatuse poole püüdlemine on kasvõi osaliselt varjatud, kas ei teki siis vastuolu, mis heidab varju tõele? Või on see vastuoluline seos peidus juba sõna algupäras ja peabki nii olema? Vastust ei oska ma küsida mujalt kui kreeklastelt.

    Vanimais vanakreeka tekstides, Homerosel võib tõele viidata mitmeti. Levinuim neist sõnadest on ἀλήθεια. Etümoloogiline sõnaraamat toob selle algupärana ära kaks osa: privatiivse prefiksi alfa, mis viitab millegi puudumisele, ja sõnatüve, millest on pärit nii verb ‘varjama’ (λανθάνω, lanthano) kui ka nimisõna, mis viitab unustusele või varjatusele (λήθη, lethe). Nii on tõde miski, mis on unustusest või varjatusest väljas. Vastukäivuste otsija võib aga selles etümoloogias leida väikese mõra. Nimelt, kui vaadelda pelgalt kõlasid, võib sõnaalguse alfa paista ühe teise prefiksi, niinimetatud kopulatiivse alfana, mis on hoopis erineva indoeuroopa algupära ja tähendusega, kuuludes kokku kooslust väljendavate prefiksitega (kreeka syn ja ladina cum). Nii tähendaks aletheia varjatusest ärakiskumise asemel hoopis varjatusega olemist ehk tõde olekski pigem see, mis on varjul. Seda etümoloogiat ei pea siiski uskuma, sest sellise selgituse puhul tuleks hüljata mõned häälikute muutumise seadused (näiteks asjaolu, et aletheia ei alga h-häälikuga, nagu võiks oodata kopulatiivse alfa ees), mis kinnitaks pigem Voltaire’ile omistatud ütlust, et vokaalid ei maksa etümoloogias midagi ja konsonandid maksavad vähe. Ent kuna kõladel on oht meid võluda ja päris tähenduse otsimisel eksiteele vedada, on tõe algulist tähendust kindlam otsida mujalt, tõde tähistavate sõnade kasutamisest. Kui vaadata, mida ja kuidas räägivad tõest Homerose kreeklased, selgub ehk ka see, mis kreeklaste tõde oli, ja kas ta oli varjul või varjamata.

    Paraku kinnitavad Homerose eeposte lugemine ja andmebaasiotsingud aimdust, et temalt ei saa me palju teada selle kohta, mida arhailise aja kreeklased tõeks pidasid: Homerose kangelased ja jumalad ei küsi, mis tõde on? ega uuri tõe või muude nähtuste sügavamat olemust. Küsimust tõe järele kohtame vaid käsu või tõotusena rääkida tõtt, mida võiks lugeda hästi funktsioneeriva kommunikatsiooni põhieelduseks, aga mitte filosoofiliseks küsimuseks. Nii kõlab paljude muude näidete kõrval ka Homerose hümnis Apollonile (v 467) käsk:

    καί μοι τοῦτ’ ἀγόρευσον ἐτήτυμον ὄφρ’ εὖ εἰδῶ
    Räägi sa tõeselt nüüd seda mulle, et hästi ma teaksin.

    Tõde on vaja rääkida selleks, et teada ja saadud informatsiooni põhjal tegutseda. Tõe rääkimise nõudele lisandub sageli aga veel üks täpsustav nüanss: ära rääkida tuleb kogu tõde, selektiivsus (tõe osaline varju jätmine) sinna ei kuulu. Nimelt esitatakse palve, käsk või tõotus tõde teada anda sageli verbiga καταλέγειν (katalegein ‘ükshaaval üles lugema’), mille puhul eeldatakse mingi täieliku ülevaate andmist, vahel kasutatakse ka verbi ἀποεῖπειν (apoeipein ‘ära rääkima’) või lisatakse sõnale ‘tõde’ omadussõna πάντα (pánta ‘kõik’, ‘kogu’). Kui Annist tõlgib „Iliase“ 24. laulu 407. värsi:

    εἴς, ἄγε δή μοι πᾶσαν ἀληθείην κατάλεξον
    nüüd palun ütle sa mulle ja tõtt päris täielist teata

    oma luulekeelde, siis on see eepose nautimiseks täiesti piisav, ent kõigi tõerääkimise nüansside selgitamiseks võiks seda täpsustada: „palun räägi mulle ükshaaval täielikult üles lugedes kogu tõde“. Samalaadsetes palvetes või lubadustes tähistab Homerosel tõde ka sõna ἐτήτυμον või ἔτυμον (etetumon, etumon ‘tõene’, ‘päris’), mis saab filosoofias aluseks sõnade päristise ehk algupärase tähenduse uurimisel. Kuid etümoloogiate uurimiseni Platoni „Kratyloses“ läheb siit veel mitu sajandit.

    Vaadates, kes ja mida niisugustele palvetele vastuseks või selliste lubaduste järel räägivad, saab tõde Homerosel veel pisut selgemaks. Palve rääkida tõtt esitatakse tavaliselt mingi sündmuse juures viibinutele: erinevalt pressiteatest, mis esitab informatsiooni sageli allikatele viitamata (kuigi me eeldame, et need on olemas ja et info on tõene), ei luba Homerose eepose narratiivireeglid jutustajal kõiketeadjana rääkida sündmustest, mille juures ta ise pole olnud, vaid sõna tuleb anda pealtnägijatele. Lahingus viibinud, reisilt tulnud või kasvõi võidusõiduraja pöördeposti juurde kohtunikuks pandud peavad rääkima küsijale (ja tema kaudu publikule) tõtt selle kohta, mida nad on näinud ja teavad: see tõde pole midagi eriliselt tabamatut, vaid inimlikult teadaolev, see, mida ollakse näinud ja mäletatakse. Siin pole kahtlust, kas tõde on olemas või pole, ega küsita selle olemust, vaid soovitakse tõest informatsiooni.

    Sellele, et tõe rääkimine tähendab vanimais kreeka tekstides eelkõige rääkimise viisi, see tähendab varjamata ja valetamata kõnelemist, osutab veel üks grammatiline nüanss. Nimelt kohtame nimisõna tõde (ἀλήθεια) Homerosel üsna harva, enamasti esineb selle asemel hoopis sama tähendusega omadussõna ‘tõene’ kesksoo vormis (ἔτυμον, ἐτήτυμον, ἀληθές, ἀληθέα), mis on küll mõnikord tõlgendatav ka substantiveerituna (‘tõde’), aga enamasti esineb adverbina, määratledes rääkimise viisi, st ‘tõeselt’. Tänu sellele grammatilisele nüansile on esialgu sageli võimatu eristada tõtt ja tõeselt kõnelemist, need käivad kokku.

    Kuid kurb tõsiasi on ka see, et üleskutsetele rääkida tõtt on sageli lisatud keeld valetada, sidudes need kaks vastanduse kaudu; niisiis tuleb valet siiski ette. Muusade võimest võluda poeesia kuulajaid valet ja tõtt rääkides on palju kõneldud. „Odüsseia“ 13. laulus valetab palju mitmesuguseid kavalusi tundev Odysseus Ithakale jõudnuna oma seiklustest jumalanna Athenale – tõsi, ka Athena ise pole enda jumalikku olemust varjates aus ja otsekohene. Jumalannat ei õnnestu muidugi petta ning naeratades paljastab Athena nii oma jumaliku olemuse kui Odysseuse valed. Ka Homerose hümnis Hermesele (368–370) valetab vastsündinud lapsuke Hermes, kui Apollon temalt veiste varguse eest aru pärib:

    δείξατο δ’ εἰς Κρονίωνα θεῶν σημάντορα πάντων·/ Ζεῦ πάτερ ἦ τοι ἐγώ σοι ἀληθείην ἀγορεύσω·/νημερτής τε γάρ εἰμι καὶ οὐκ οἶδα ψεύδεσθαι.
    Viitab Kronioni poole, kes suunaja taevasil kõigil: / „Zeus-isa, tõesti ma Sulle ju nüüd tõtt-varjamatut kohe räägin,/ mul pole eksitav meel ju, ei oska ma kuidagi petta.“

    Kuigi Hermes lubab rääkida tõtt, hakkab võrukael oma kinnituse järel osavalt vassima, segades tõtt valega: ta ei eita ega võta omaks veiste varastamist (mida ta ometi tegi), kuid eitab kategooriliselt nende oma koju ajamist (mida ta ei teinud). Zeusile teeb poja keerutamine nalja ja ta annab võluvale petisele vale (mida see tehnilistest nüanssidest hoolimata sisuliselt on) andeks. Ent siinses lõigus esineb veel üks adjektiiv, mis seostub tõe kõnelemisega: lisaks lubadusele rääkida tõtt (ἀληθείην), iseloomustab Hermes ennast omadussõnaga νημερτής (‘mitte eksitav’ või ‘eksimatu’), mis tähistab mujal ka õigesti räägitud juttu (ἔπος νημερτές, epos nemertes ‘vääruseta sõna’) ja Zeusi vääramatut lubadust. See toob tõe rääkimisele juurde jumaliku dimensiooni – Zeusi poolt lubatu läheb vääramatult täide.

    Kõigi nende sündmuste puhul puudutab tõe või tõeselt rääkimise küsimus sündinud tõsiasju, mida juuresolijailt küsitakse. Neid saavad inimesed teada. Aga nad teavad ja oskavad (sõna οἶδα ‘ma tean’ viitab ka oskusele) nagu jumalad või Hesiodose muusad ka valet rääkida. Ent üsna selgelt ilmneb Homerose eepostest seegi, mida inimesed ise kindlalt teada ei saa, vaid ainult aimavad: Hektor aimab enne lahingusse minekut, et Ilion langeb, Achilleus teab tänu ettekuulutusele, et ta ise langeb. Mõnikord on teadjaiks preestrid-ennustajad, kes teavad ammumöödunut, olevat ja tulevikkugi (nagu Kalchas „Iliases“), enamasti aga jumalad. Kõige enam teab Zeus, kelle kohta mitu inimpõlve hiljem on Xenophanes „Sillides“ öelnud:

    οὖλος γὰρ ὁρᾷ, οὖλος δὲ νοεῖ, οὖλος δέ τ’ἀκούει.
    Ainsana näeb ju ta, ainsana mõistab ja ainsana kuuleb.

    Orfikute hümnidest loeme, et Zeusi kõikenägev ja otsustav silm on lisaks moiradele ainus, mis kõike teab ja määrab lõppsaatuse. Soloni „Muusade eleegia“ näitab, kui petlikud on inimeste lootused õnnele ja hirmud õnnetuse ees, osutades, et kõike määrab vaid Zeusi otsus, kuigi karistus pahategude eest võib inimesi tabada nii kohe kui palju hiljem, järglaste kaudu. Selline tõe teadmine puudutab inimese saatust ja tulevikku. Alles filosoofia sünni järel tekivad küsimused tõe pärisolemuse järele, ja siin tunnistatakse kohe ka inimeste raskusi tõe leidmisel. Thalese järgi on kindlaim tõe kriteerium aeg, mis toob asjad päevavalgele, ja Bias ütleb, et tõe leidmiseks on inimesel vaja öökulli silmi, et pimedusest läbi näha. Filosoofide tõde on varjatud.

    Et aga tõeselt rääkida, mida keegi teab, ei ole teadjal vaja öökulli silmi ega kuulajal ülitäpseid kõrvu, vaja on hoiduda valest ja varjamisest. See tundub nii lihtne. Samas on juba algusest saadik tõe rääkimisega vastanduse kaudu seotud ka valetamine ja varjamine (või inimese pädevusest väljas oleva mitteteadmine). Need, kes räägivad tõejärgsest maailmast, peaksid seega rääkima ka valejärgsest maailmast – nii ei saaks aga üldse midagi kindlalt teada ja me jõuaksime tagasi Gorgiase paljukirutud seisukohtadeni traktaadis „Mitteolevast“.

    Kas poleks siiski võimalik jätta tavaelust eemal oleva tõe tasandi uurimine tunnetusteoreetikute ja filosoofide pärusmaaks ning fikseerida teaduses ja poliitikas see, mida teada saab ja teatakse, nõuda tõe kõnelemist ning valetamise, varjamise ja selektiivse tõerääkimise lõpetamist? Nii võiks ju elu korraldamine olla lihtsam ja valutum. Homerose eeposte vormellik nõue tõtt rääkida meenutab natuke kirjeldusi ingliskeelse maailma kohtutest, kus käsi piiblil tõotatakse rääkida truth and nothing but the truth. Homerosest inspireerituna tahaksin lisada täpsustuse: truth, the whole truth, and nothing but the truth. Sest samamoodi kui tõe ja vale segamine, loob valet ka mahavaikimine ja selektiivne tõerääkimine. Võluv valetaja võiks ju jääda alles fiktsioonil põhinevatesse žanridesse, kirjandusse või kinolinale, kuigi kardetavasti jäävad pärisellu alles ka kelmid, kes oskavad inimesi oma sõnadega võrku püüda, ning ka valet taotakse inimestesse ruuporite kõminal edasi. Siiski ei taha ma kaotada usku sellesse, et see tõde, mida me teame, saab tulla ja peab tulema avalikuks. Ja teisi tõdesid võime me aimata ja nende poole püüda.

    [1] M. Lepajõe, Takistused täpsete sõnade leidmise teel. [Kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal 2017.] Postimees, 05.07.2019.

  • Persephone hümn

    Persephone, suure Zeusi laps, tule, õnnis,
    ainsana sündinu, võta vastu rõõmsalt antud ohvrid,
    Plutoni auväärne naine, hoolas ja eluandev,
    Sina hoiad Hadese väravaid maa sügavas põues,
    kaunite juustega Praxidike, Deo oma puhas võrse,
    eumeniidide ema, allmaa valitsejanna,
    tüdruk, kelle kord Zeus salajases ühenduses soetas,
    Eubouleúse valjult möirgava paljumuutuva ema,
    aastaaegade mängukaaslane, valgustkandev ja hiilgav,
    kõrgeauline, Sina suudad kõike, viljadest pakatav tüdruk,
    särav, sarvedekandja, ainult Sind igatsevad surelikud,
    kevadel tunned Sa rõõmu aasade leebetest tuultest
    ja näitad oma püha palet võrsetes ja haljas viljas,
    sügise tulles sai Sinust mõrsja röövija sängis,
    ainult Sina oled elu ja surm vaevades inimestele,
    Persephone, toidad ju kõiki alati ja tapad kõik.
    Kuula, õnnis jumalanna, ja saada maast üles viljad,
    Sina, kes sa õitsed rahus ja tervise õrnades kätes
    ja ilusas elus, mis juhatab vana ea õrnalt
    Sinu valdusse, valitsejanna, ja vägeva Plutoni maile.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Elo-Mall Toomet

    Tõlke aluseks on väljaanne: Orphei hymni. Toim. Wilhelm Quandt. Berliin: Weidmann, 1955. Kommentaaride ja tõlgendusvõimaluste osas olen saanud palju abi ja inspiratsiooni ka Gabriella Ricciardelli editsioonist: Inni orfici. Toim. G. Ricciardelli. Milano, 2000, ning Apostolos Athanassakise 1977. ning 2013. aastal välja antud ingliskeelsetest tõlgetest: A. N. Athanassakis, Orphic Hymns: Text, Translation, and Notes. Atlanta 1977, 2013.

    2 Ainsana sündinu – Persephone oli Zeusi ja Demeteri ainus ühine järeltulija.

    5 Praxidike tähendab „õiguse täideviijat“ ning seda võiks seostada nii Persephone rolliga allilma kuningannana kui ka tema järgmises reas mainitavate kättemaksujumalannadest lastega. Deo – Persephone ema Demeteri lühendatud nimekuju.

    6 Eumeniidid ehk „heasoovlikud jumalannad“ on eufemism kättemaksujumalannade erinnüste kohta, kes vähemalt Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ endale selle nime said ning keda Ateena areopaagil ka heasoovlikena austati.

    8 Eubouleus ehk „heanõuline“ on siin jumal Dionysose epiteet, keda orfilises mütoloogias üldiselt peeti Persephone ja Zeusi lapseks.

    9 Aastaajad ehk Hoorid olid ilu ja graatsiat kehastavad jumalikud tütarlapsed, kes sageli kuulusid Aphrodite, aga ka neitsilike jumalannade kaaskonda.

    11 Sarvedekandja – sarved võivad viidata seostele kuuga, nii on ka kuujumalannat Selenet kujutatud talle pühendatud orfilises hümnis sarvilisena.

    ORFILISTEKS HÜMNIDEKS kutsutakse tänapäeval üldiselt üht kindlat tekstide rühma (kokku 87 heksameetrilise värsimõõduga hümni), mis sattus lääneeurooplaste tähelepanu alla pärast antiikaega uuesti 15. sajandi esimesel poolel, mil mitmed käsikirjad teiste kõrval ka nende hümnidega Bütsantsist Itaaliasse jõudsid. Orfiliste hümnide loomise aega ja kohta ei ole võimalik kindlalt paika panna, kuid üldiselt peavad uurijad kõige tõenäolisemaks Pergamoni linna Väike-Aasias ning 3. sajandit pKr. Tegu oli ilmselt rituaalselt lauldes ette kantud tekstidega, mida võis seal oma kultuses kasutada rühm dionüüslikesse-orfilistesse müsteeriumidesse initsieerituid. Neile hümnidele on omane eriline poeetiline võlu, mis tõuseb esile jumalate eri nimede või epiteetide loendamise kaudu, näiliselt lühikeses vormis on edasi antud palju – kauneid kujundeid, mütoloogilisi lugusid, palveid ja lootusi.

    Antiikaja allikates leiab vähemalt alates klassikalisest perioodist viiteid orfikutele ning ka Orpheuse luuletustele ja hümnidele, kuid tõenäoliselt ei ole varasemate mainimiste puhul tegu konkreetselt kõnealuse hümnikogu, vaid laiema, ilmselt veelgi varasemate juurtega ja ka suuliselt levinud poeetilise traditsiooniga, mis seostas end müütilise luuletaja Orpheusega. Tänapäeval on Orpheus küllap kõige enam tuntud müüdi kaudu, kus ta oma varalahkunud naist Eurydiket Hadese vallast tagasi tooma läheb ning pillimängu ja lauluga allilma kuningannat ennastki võlub, kuid Eurydike siiski lõpuks kaotab. Allilma temaatikaga oli tugevalt seotud ka orfiline religioosne traditsioon, mida  tuleks näha mitmekülgse ja muutuva nähtusena Vana-Kreeka religioonis, kuid mille puhul on siiski võimalik eristada mõningaid keskseid ja ühtseid jooni. Eriti oluline jumal oli orfikute jaoks Dionysos (nende mütoloogias Persephone poeg), kelle titaanid lõhki rebides tapsid ja ära sõid. Zeus omakorda hävitas välguga titaanid. Selle loo juures on nähtud ka kristliku pärispatu käsitlusega sarnaseid jooni – inimesed pärinevad nimelt nende titaanide tuhast ja nii on meis kõigis nii maine ja madal, titaanidelt saadu, kui ka igavene, dionüüslik alge. Orfikute jaoks oli oluline just surmajärgsus ning salajastesse müsteeriumidesse pühitsetutel oli lootust paremaks eluks teises ilmas, kus tulijaid ootas orfilises traditsioonis samuti väga tähtis jumalanna, Persephone, kellele on pühendatud siin tõlgitud hümn.

    Tõlkimisel oli eesmärgiks teksti edasi anda võimalikult lihtsas ning loomuliku rütmiga eesti keeles, nii et see võiks ka siin ja praegu mõjuda siira palvena. Mõeldud on sealjuures just hümni mõjule kirjaliku tekstina, millisena ta meieni tänapäeval ennekõike jõuab. Sellest valikust tulenevalt olen vältinud originaali värsimõõdu järgimist, algteksti sisuline tähendus on aga edasi antud ridade algse jaotuse järgi. Samuti olen püüdnud võimalikult täpselt järgida epiteetide tähendusvälja, eesti keele omapärade tõttu siiski mõningaid kompromisse tehes.

    E.-M. T.

     

  • Vikerkaare podcast 16: Marek Tammega kuradi kodustamisest

    Marek Tammega on juttu Marju Lepajõest ja temale pühendatud topeltnumbrist, kuid põhjalikumalt seestumisest, eksortsismist ja kuradi kodustamisest 13. sajandi Euroopas. Kuidas sai räuskavast kuradist lobisev kurat? Kuidas seestuti enne ja pärast hiliskeskaega? Ja kuidas on kurje vaime välja aetud?

    Lisaks Ida-raadiole ja tavapärastele podcast’i-äppidele leiate meid ka Spotifyst.

  • Esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus

    (1) „Ja said lõpule viidud taevas ja maa ja kogu nende maailm“[1] (1Ms 2:1). Olles enne rääkinud mõistuse ja tajuvõime loomisest, võtab Mooses nüüd ette mõlema valmissaamise. Ta ei ütle, et teatav[2] mõistus või kindel tajuvõime on lõpule jõudnud, vaid vormid[3] – mõistuse oma ja taju oma. Sest sümboolselt kutsub ta mõistust taevaks, sest mõistusega tunnetatavad loomused asuvad taevas; tajuvõimet aga maaks, sest tajuvõimel on kehalisem ja maisem ülesehitus.[4] Mõistuse maailmaks on kõik kehatud ja mõistusega tunnetatavad asjad, tajuvõime omaks aga kehalised ja kokkuvõtlikult kõik meeltega tunnetatavad asjad.

    (2) „Ja Jumal viis kuuendal päeval[5] lõpule oma tööd, mis ta tegi“ (1Ms 2:2). Väga lihtsameelne on uskuda, et maailm sündis kuue päevaga või üldse mingis ajavahemikus.[6] Miks? Sest iga ajavahemik on päevade ja ööde jada[7] ja seda teeb paratamatult teoks päike, mis liigub nii üle maa kui ka selle all. Päike aga on osa taevast; nii et saab olla üksmeelt, et aeg on maailmast noorem. Niisiis oleks õige öelda, et maailm ei sündinud mingi aja jooksul, vaid et aeg tekkis maailma abil; sest aja olemusele osutajaks on just taeva liikumine. (3) Niisiis, kui Mooses ütleb „viis kuuendal päeval lõpule tööd“, tuleb mõista, et ta ei anna ülevaadet mitte päevade hulgast, vaid täiuslikust arvust kuus,[8] kuna see on esimene, mis on võrdne iseenda osadega – poole, kolmandiku ja kuuendikuga[9] –, ja see on kokku pandud kahe ebavõrdse teguri, kahe ja kolme korrutamisest. Tõepoolest, kaks ja kolm, erinevalt arvust üks, ei ole kehatu loomusega, sest esimene neist (kaks) kujutab ainet ja on jaotatav ja jagatav, nagu ainegi on, kolm aga kujutab tahket keha, sest tahke on jaotatav kolme suunda. (4) Ja mitte ainult, vaid see (kuus) on seotud ka jäsemetega loomade liikumistega; sest jäsemetega keha on sündinud liikuma kuues suunas: ette ja taha, üles ja alla, paremale ja vasakule. Ta soovib niisiis näidata, et nii surelikud kui ka hävimatud sood on kujundatud vastavalt arvudele, mis on neile omased. Ma ju olen öelnud, et ta mõõdab surelikke arvuga kuus ning õnnelikke ja õndsaid arvuga seitse.

    (5) Esmalt siis seitsmendal päeval, olles lõpetanud surelike kokkupanemise, alustab Ta teiste, jumalikumate vormimisega; sest Jumal ei lakka kunagi loomast, vaid nii nagu tulele on omane põleda ja lumele külmuda, nii ka Jumalale luua; veel enam, ta on ka kõigile teistele tegutsemise ajendiks. (6) Siiski ütleb Mooses hästi, et „lõpetas“ („κατέπαυσεν“), mitte „peatus“ („ἐπαύσατο“); sest Ta peatab neid, mis ainult näivad teisi asju loovat, kuid tegelikult tegevuses ei ole; Tema ise aga ei peatu loomast. Ja seetõttu Mooses lisab „lõpetas, mida oli alustanud“; sest need asjad, mida valmistatakse meie oskustega, seisavad ja püsivad valmissaanuna paigal, need aga, mida Jumala teadmisega, hakkavad lõpule jõudnutena uuesti liikuma; sest nende lõpud on teiste algused, nagu päeva lõpp on öö algus, ning algavat kuud ja aastat tuleb kahtlemata mõista lõppenute otsana. (7) Ja omakorda sündimine viiakse lõpule teiste hävimisest ja hävimised muude sündimisest, nii et on tõene öeldu, et:

    „ei sure ükski sündinutest,
    üks eraldatud osa sellest koos teisega
    võtab uue kuju.“[10]

    (8) Loodus rõõmustab arvu seitse üle; sest on ju olemas seitse planeeti, mis on vastukaaluks tähtedele ja nende alati samamoodi hoidvale orbiidile. Ja Karu[11] on täitunud seitsme tähega, olles vastutav mitte ainult kaubanduse, vaid ka inimeste vendluse ja ühtekuuluvuse eest.[12] Ja Kuu faase on samuti seitse, tähtedest ühildub see kõige enam maapealsega ja need muutused, mida Kuu õhus tekitab, tulenevad enamasti tema erinevast asendist iga seitsme päeva tagant. (9) Tõesti, surelikke, kes on taevast saanud jumaliku alge, liigutatakse päästvalt lähtudes arvust seitse. Sest kes ei tea, et loodetest on seitsmenda kuu omad sündides elujõulised, aga need, kes on võtnud kauem aega, et elada kõhus kaheksa kuud, sünnivad enamasti surnult? (10) Ja öeldakse, et inimene saab arukaks pärast esimest seitset aastat, mil ta on tänu arutlemisoskuse saavutamisele juba võimekas tavaliste nimi- ja tegusõnade tõlgendaja. Teise seitsmeaastase perioodiga jõuab juba täieliku lõpule viiduseni; lõpule viidus on omasarnaste järeltulijate saamise võime, sest umbes 14 aasta vanuselt suudame me sigitada omasarnast. Omakorda kolmanda seitsmeaastakuga saabub kasvamise lõpp, sest kuni 21. aastani kasvab inimene pikkuses ja paljud kutsuvad seda aega parimaks. (11) Veel enam, hinge arutu pool on seitsmeosaline: viis meelt ja kõneelund ning see, mis puutub munanditesse, mis on ju viljakus. (12) Ka keha liikumisi on jällegi seitse, millest kuus on jäsemete abil tehtavad, seitsmes aga pöörlev. Siseelundeid on samuti seitse: kõht, süda, põrn, maks, kopsud, kaks neeru. Ühtlasi on keha piirkondi samas arvus: pea, kael, rind, käed, kõht, alakõht, jalad. Ja elusolendi nägu, mis on kõige tähtsam, on seitsme auguga – nimelt kahe silma ja kahe kõrvaga, sama paljude ninasõõrmetega, seitsmendaks suuga. (13) Ka eritisi on seitse: pisarad, limad, sülg, sperma, kahe käigu väljaheited ning üle kogu keha higi. Samuti, haiguste puhul on kõige murdelisem seitsmes päev ja naistel ulatuvad kuupuhastused seitsme päevani.

    (14) Selle arvu vägi on jõudnud ka kasulikemate kunstideni. Tõesti, grammatikas on häälikutest parimaid ja suurimat väge omavaid ehk vokaale arvult seitse. Muusika valdkonnas on kõikidest pillidest võib-olla et parim seitsmekeeleline lüüra, sest harmoonia, mis on ju väärikaim muusika loomise viisidest, on igal juhul kõige paremini tajutav selle pilli puhul. Ja ka hääldamiste tugevusi juhtub olema seitse: akuut, graavis, tsirkumfleks, hõngusega, hõnguseta, pikk, lühike. (15) Ja veel, seitse on esimene pärast täiuslikku arvu kuus ning on sarnane arvuga üks.[13] Arvud kümne sees on kas moodustatud või moodustavad kümne sees olevaid ja seda ennast (kümmet), aga seitse ei moodusta ühtegi kümne sees olevatest arvudest ega ole ühegi poolt moodustatud.[14] Seetõttu samastavad pütagoorlased seitset igavese neitsi ja ematuga, sest teda ei toodud ilmale ja ta ise ei sünnita.[15]

    (16) „Niisiis Ta lõpetas seitsmendaks päevaks kõik oma tööd, mida oli teinud“ (1Ms 2:2). Ja see on nõnda: Jumal peatub surelikku sugu vormimast siis, kui hakkab looma jumalikke sugusid, mis on seotud arvu seitse loomusega. Ja hoiakusse puutuvalt on seletus hoopis selline: kui hinge lisandub püha logos,[16] mis on kooskõlas arvuga seitse, siis arvu kuus ning kõike surelikku, mida hing näib loovat, pärsitakse.

    (17) „Ja Jumal õnnistas seitsmenda päeva ja pühitses selle“ (1Ms 2:3). Jumal õnnistab ning samal ajal ka kuulutab pühaks meelelaadid, mis on liikuma pandud tänu seitsmendale ja jumalikule, see tähendab tõelisele valgusele. Sest väga tihedalt on üksteisega seotud see, mis on õnnistatud, ja see, mis on püha. Seepärast ütleb Mooses selle kohta, kes on palvetanud suure palve, et kui temas järsku tekkinud muutus määrib ta mõistust, ei ole ta enam püha,[17] vaid „eelmised päevad on arvesse võtmata“;[18] ja see on põhjendatav, sest arvesse võetamatu (ἀλόγιστος) on meelelaad, mis ei ole püha, just nagu hästi arvesse võetud (εὐλόγιστος[19]) on püha. (18) Õigesti ta siis ütles, et seitsmenda Ta nii õnnistas kui ka pühitses, „sest sellel päeval Jumal lõpetas kõik oma tööd, mida oli hakanud tegema“ (1Ms 2:3). Ja põhjus, mille tõttu on õnnistatud ja püha see, kes juhindub ise seitsmendast ja täiuslikust valgusest, on, et selle päeva hakul lõpeb surelike kokkupanemine. Sest tõesti on nõnda: kui tõuseb vooruse valgus, mis on hiilgav ja tõesti jumalik, siis pärsitakse vastandliku loomuse loomist. Me näitasime, et peatudes ei peata Jumal loomist täielikult, vaid alustab teiste loomist, Ta ei ole ainult meister, vaid ka kõigi loodavate Isa.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Kristin Klaus

    Kasutatud on tekstiväljaannet: Philonis Alexandrini opera quae supersunt. Kd 1. Toim. Leopold Cohn. Berliin: Reimer, 1896 (taastrükk: Berliin: De Gruyter, 1962), lk 61–169. Teksti kreekakeelse pealkirja asemel kasutatakse tihti ka ladinakeelset: „Legum allegoria“ – „(Pühade) Seaduste allegooriad“.

    ALEKSANDRIA PHILON (või Philon Aleksandriast, latiniseeritult ka Philo Judaeus) oli Aleksandrias elav ja töötav hellenistlik juudi filosoof, kes sündis u 20 e.m.a ning suri u 50 m.a.j.[20] Tema elust Aleksandrias pole palju teada, kuid on kindel, et ta sündis jõukasse ja mõjukasse juudi perekonda, sai hea hariduse ning oli Aleksandria juudikogukonnas kõrges staatuses.[21]

    Philon kirjutas mitmeid Piibli-teemalisi teoseid, millest üheks on siinne esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus. Tõlgitud lõik käsitleb kirjakohti 1. Moosese raamatu teise peatüki salmides 1–3, mis räägivad taeva ja maa valmissaamisest. Philon mõistab neid ka kui mõistuse ja tajuvõime vorme või ideid. Tuginedes vanakreeka tõlkele Heebrea Piiblist ehk Septuagintale, eristab ta arve kuus ja seitse, millest esimene esindab maiseid asju, teine aga taevaseid asju. Arvuteooriaid, suuresti inspireerituid pütagoorlastest, esineb Philoni teostes ja ka siin tõlgitud lõigus rohkesti. Nii nende kui ka muude maailma loomisesse puutuvate asjade kohta on Philon pikemalt kirjutanud oma teoses „De Opificio Mundi“.

    K. K.

    [1] Septuaginta (edaspidi LXX) ehk vanakreeka tõlke järgi. Heebrea keelt oskas Philon tõenäoliselt väga vähe.

    [2] Ka jagamatu, terviklik (kr ἄτομος).

    [3] Üldine vorm (ἰδέα) vastandina teatavale ja kindlale.

    [4] Aleksandria Philon käsitleb inimest mikrokosmosena.

    [5] LXX järgi. Heebrea Piiblis on kirjas „seitsmendal päeval“.

    [6] Seda teemat käsitleb Philon pikemalt oma teoses „De Opificio Mundi“ („Maailma loomisest“), eriti lõigus 26.

    [7] Sama definitsiooni kasutasid ka näiteks Chrysippos ja Poseidonius (vt Doxographi Graeci S. 46, Diels).

    [8] Taas kord on Philon arvuteooriat kirjeldanud täpsemalt teoses „De Opificio Mundi“.

    [9] 3 (pool kuuest) + 2 (kolmandik kuuest) + 1 (kuuendik kuuest) = 6.

    [10] Euripidese draamast „Chrysippos“ (fr 839 N = 59A112 D–K). Philon tsiteerib seda veel kolmel korral teoses „De aeternitate Mundi“ („Maailma igavikulisusest“), lõikudes 5, 30 ja 144.

    [11] Ursa Major („Suur Karu“) ehk Suur Vanker.

    [12] See teooria on samuti pikemalt lahti seletatud teoses „De Opificio Mundi“.

    [13] Mõeldud on matemaatilist sarnasust. Erinevalt kuuest (2 × 3), pole ei seitse ega üks moodustatud teiste arvude korrutamisel. Vt ka „De Opificio Mundi“ (§§99–100).

    [14] Moodustamise all on silmas peetud just korrutamist, nagu näiteks eelnevalt kuue puhul.

    [15] Jumalanna Athena, kes kreeka mütoloogia kohaselt sündis Zeusi peast.

    [16] Eesti lugejatele on logos juba tuntud probleemsõnana, mida ei õnnestu enamasti täpselt tõlkida. Logos võib tähendada nii tavalist sõna või väidet kui ka printsiipi, seadust, mõistet, suhet jne.

    [17] Vrd 4Ms 6:9.

    [18] Vrd 4Ms 6:12.

    [19] Ka „õnnistatud“.

    [20] Tema eluaeg on väga hinnanguline ning suuresti sõltuv sellest, et ta pidas end u 39–40 m.a.j, kui oli diplomaatilisel visiidil Gaius Caligula juurde, juba vanaks meheks – vt tema kirjutist „Legatio ad Gaium“ (31).

    [21] Saatesõnas ja kommentaarides on kasutatud järgmiste allikate abi: P. Borgen, Philo of Alexandria – An Exegete for His Time. Leiden, 1997; Philo von Alexandria, Die Werke in Deutscher Übersetzung. Kd 3. Toim. L. Cohn jt. Berliin; Boston, 1962; Philo, Philo. Kd 1. Tlk F. H. Colson, G. H. Whitaker. Cambridge (MA); London, 1981.

  • Abielust

    Esralase Heemani[1] jutustus:

    Ma jäin laagrisse Teebeses,[2] et hellitada end mõnude leebuses, ning mu rõivaks oli lilleline kuub oma veetluses. Ühel päeval, kui istusin koos armsate kaaslastega, paremate perekondade poegadega, et meeliskleda kaunitest mängudest ja rõõmustuda lummavatest lauludest, tõstsin pilgu ja nägin: ennäe, kahvatu ja kurnatud mees oli seismas mu palge ees, süda tal põksumas ja jalad nõrkemas.

    Kui ma olin teda silmanud, oli mu jahmatus ilmatu: see oli keenlane Heber.[3] Tema juurde ma tõttasin ja talle tere ma ütlesin. Ma küsisin temalt, mida ta teab ja kuhu ta oma sammud seab. Ta vastas: „Tulin just merelt, pääsesin mühavast ja möllavast veest, mis ähvardas võtta hinge mu seest.“

    Ma ütlesin talle: „Millal ometi jääd sa rahule ja asutad end ühele paigale? Su eluase on ju otsekui tuul, millel puudub kindel suund. Istu meie seltsi ja me hoolitseme su eest; jää meiega, ja sa saad, mida vajad väljast ja seest. Kui tahad, kannan hoolt su puhkuse eest ja hangin sulle naise, kes taastab su rammu ja teeb kebjaks su sammu.“

    Ta ütles: „Kõigi nägijate ja prohvetite nimel mitte ühtegi sõna enam sellest asjast – olgu ma ärkvel või olgu ma suikvel! Ma olen andnud ränkraske vande, et eales naise lõksu ei lange. Mulle aitab ju esimesest kogemusest, teist korda ei hooli ma selle kibedusest!“

    Ma puhkesin naerma ning ütlesin talle: „Mis vaev sind küll tabanud on, et sellise tõotuse andma pidid?“

    Ta ütles: „Madu mind tõukas[4] ja kuri tung kihutas otsima kaaslaseks nägusat neidu, et leida pelgu, ning et puhkaks tööst vaevatud hing ja rahuneks kärsitu rind. Sest ma ütlesin endale: ei ole hea üksi olla;[5] mul peab olema kohane abi ja kuna ma ei tea, millal mul kadu, siis on aeg rajada endale kodu. Nüüd mõtlen ma sellele, millise häda panin endale tallele, kui ma põlesin armutules – kord südamest ihates, kord vastu puigeldes, kord uuesti süttides, kord jälle kustudes. Ühel päeval, kui olin uitamas maal, kõndides sinna ja tänna, viibides seal ja teal, kohtasin eite, kelle sarnast teist ei leita, kurjakuulutavat ja halbaennustavat, otsekui oleksid kuradid ta saagiks võtnud ning talle nime Satana jätnud. Tema välimus oli jaanalinnu oma ning ta mõju koirohu oma. Loor kattis tema nägu, võimukat ja kurja, ent ta hääl ajas kogu ettevaatuse nurja, sest hääl oli libe ja mesine, voolav ja vesine. Tema keel tõmbas südameid enda poole ning halvas ettevaatuse ja hoole; tema keele peal oli kosutav mesi, keele all aga mürgivesi. Käitumiselt näis ta nagu mõni vaga, kuid õelus oli peidus selle taga; tema jalge all olid põrgu ja hukatuse teed ning katku ja hävingut külvas ta enda ees.

    Kui ta mind märganud oli, kohemaid minu juurde tuli. Ta jäi nagu saatan mu ette seisma, teretas mind ning ütles mulle: „Oh mu poeg, mu poeg! Andku Jumal sulle pikka iga ja pikendagu su põskede puna ikka, nii et sa oleksid aina virge ja üha karge! Ma näen, et sa oled välimuselt nägus ja tegus; et sa oma iluga südameid alistad ja oma mõnuga hingesid kütkestad. Ilu on andnud sulle siidi ja sameti, taganud sulle rohke au ja ameti, nii et su nooruse puu kannab rikkalikku vilja. Ei ole hea, et sinusugune mees suigub unes, sellal kui süda lõõmab kirgede tules;[6] sul oleks vaja kaasat, et temast rõõmu tunda, ja põldu, kuhu oma seeme panna mulda. Milleks peaksid otsima vett kuivadest kaevudest ja kustutama nälga võõrastest salvedest? Kui soovid, oh kaunis peiu, toon sulle ülikust neiu, sulni kui hirve, kelle palged ehivad koitu ja kelle juuksed kaunistavad ööd. Su hingele on ta vääriliseks tasuks, sinule on ta suureks kasuks, sest su rinnale ta pesa teeb ja su lauas oma laulu lööb. Tema põsed on sulle valgusteks ja tema suu veinikarikaks. Pimeduses kõnnid sa tema valguse paistel ja öösel ei kustu tema lamp.

    Tema hinda ei saa kullaga mõõta, tema väärtust pärlitega kaaluda.[7] Tema silmad on kireveinist hämused, tema liikmed õrnad ja nägusad; tema keha nagu kristallastja – soolakas, puhas ja püha.[8] Targal ta südame purustab ja tule rinnus sütitab. [– – –] Õnnis on mees, kes tema hobusel ratsutab! Tema jalge vahele ta vajub, langeb maha ja jääb lamama![9] Ometi see, kes tahab teda naida, peab kaks tuhat hõberaha leidma; ta on väärt kogu raha ja vara ning et mees annaks ta eest maa ja maja – või ehk häbi sellele mehele vaja!“

    Jutustaja ütles: „Neid sõnu kuuldes hüppas süda mu rinnus nagu põder, ja ma ei tundunud enam nii nõder, ning liim tema keelel vangistas mu meeled. Ma ütlesin eidele: „Kui seda tütarlast näha saaksin, varmamalt ju ta endale võtaksin.“ Vanaeit hüüatas: „Hoia ja keela, kui ma sind lolliks pean ja sind alt vean, kui ma sind oma sõnadega petan ja sind, uskmatut, haneks võtan! Kõike, mida on rääkinud mu keel ja mu huuled, kahevõrd tõena näed ja kuuled!“ [– – –]

    Sel ööl mu silmad und ei leidnud[10] ning mu keha voodit ei tundnud: kirg hoidis mind virge ning lootus mu selja sirge. Kui jõudis kätte koit ja mu vaimul puudus toit, süda oli valudes ja hing rusudes, tõusis mu kohale päikese loit ja uksele tuli eit. Mu süda tundis tema tulekust rõõmu, ma tõttasin talle vastu ja tervitasin teda rõõmuga.

    Ta ütles: „Andku Jumal sulle tervist ning ärgu olgu su ase tühi ja lage! Tea, et nüüd on aeg rõõmustada ega ole põhjust ägada ja kurvastada. Eemale on jäänud eksirännakud, kätte on jõudnud lembepalangud! Neiu isa ja omaksed on sinu juurde teel, et kuulda su sõnu ja näha, mis on su meel.“

    Vaevalt sai ta oma jutu lõpetada, kui väravas seisis tütarlapse isa ja raukade jõuk, kes tõstsid valju kisa. Kui seltskond oli pärale jõudnud ja maja äärest ääreni täitnud, ajas tütarlapse isa end püsti ning teatas valjusti: „Rahu teile, vennad ja sõbrad! Võtke te kuulda, et see mees tahab meiega sidemeid luua, meiega lepingu teha, meiega ühest karikast juua ja meie tütre oma naiseks tuua. Tema ettevõtmiste kohta oleme kuulnud vaid head, tema tegudel puuduvad vead; ta on ülikute väest, kellel helded on käed, neil alati on kaetud laud ja huultel aina rõõmus laul. Ma annan oma tütre tema käe alla ja oma hinge tema hoole alla hinna eest, milles meil on ühine meel: kaks tuhat hõberaha on väärt tema neitsilikkuse sääst – kui mu tütar seda nõuab, siis ta selle juurde jõuab.“ [– – –]

    Kähku kutsuti kirjutaja, kellel oli kaasas paber ja sulg. Too kirjutas abielulepingu, suure ja avara nagu ilmamere kulg. Ma olin nõus iga asjaga ja rõkkasin rõõmust täie rinnaga.

    Kirjutajal kästi kirja panna
    kõik lepingu üksikasjad.
    Minu jaoks koostati siduv ürik,
    millel oli mitmeid lisasid.
    Veiniklaasi juures õnnistati Jumalat,
    baldahhiini all sooritati laulatus.
    Saatus ent tegi äkitselt nalja,
    abielust sai kohemaid lahutus.

    Kui päike vajus looja, tuli esile viha tooja ning maa uppus hämarusse ja vajus pimedusse. Pruudi killavoor kisas ja käras, rahvas hõiskas ja säras: „Rõõmu ja õnne noorpaarile rohkesti, tervist ja jaksu vahvasti!“ Kestsid joodud ja kõlasid laulud; pidu algas, kui oli saabunud hämarus, ja lõppes, kui jõudis kätte kesköö. Siis läksid oma teed noored ja vanad; mina jäin üksi ning mõrsja lebas mu rinna najal.

    Ma ütlesin endale: sel ööl muutun taas nooreks nagu kotkas,[11] nii et kerkib mu tiib[12] nagu kotkal; ees seisab hoolas töö ja unetu öö. Ma võtsin loori tema näolt ja koorisin rõivad ta kehalt, kummardusin tema kohale ja ligindasin küünla ta näole: ta nägu oli kohutav ja tema hääl ehmatav! Ta oli kehalt nagu Rehabeami vasikas,[13] tema suu oli nagu Bileami eeslil,[14] nina tönts ja jäme ning palged aukus mis kole – otsekui oleks saatan neid torkinud ja tulise oraga sorkinud. Ma mõtlesin, et mu ees oli üks Haami tütreist.[15] Kui tema kere oli mustemast mustem, siis tema juus oli valgemast valgem, ning eluaastaid oli tal ju küllaga; tema mokk aga oli töllakil. Ta hambad olid nagu hundil või karul teravad ja silmad olid skorpionidena torkivad. Ma kogusin julgust ning ütlesin endale:

    Tema hambad on karu kihvad, kes murrab ja õgib;
    ta pea on täis valskust ja kurjust, mis peletab rõõmu;
    tema kogu on nagu kivihunnik ja reied nagu aampalgid;
    tema põsed on nagu söed ja huuled nagu saviplönnid;[16]
    ta on suisa surmaingel ja sureb, kes teda puudutab!

    Seda vaatepilti nähes kohkumus mind tabas ja ehmatus mind rabas. Hirmust ma rappusin ja segaduses vappusin, ning ma ütlesin endale: viimne kohtupäev on kätte jõudnud! Aga ma suutsin end kokku võtta ja hääle mahedaks petta ning ütlesin talle: „Oh mu tütar, mu tütar! Et sa oled nagu ohakas ja põõsastara, siis ütle, kus on sinu kaasavara? Kus on su mantlid ja ürbid, su kleidid ja särbid? Kus on su käevõrud ja sõrmused, mis annavad naise kätele õrnuse? Kus on su lõhnaõlid ja salvid, mis teevad naha pehmeks ja malniks?“

    Ta vastas: „Tänu Jumalale pole mul millestki puudust! Kõik rõivad ja esemed jätsin ma kodukatuse alla, oma isa ja isanda hoole alla.“

    Ma ütlesin talle: „Ja mis on see, mille jätsid oma isa ja isanda hoole alla?“

    Ta vastas: „Ma jätsin sinna kaks vana kotti, paar mõranenud potti, ning sinna jäid katel ja kauss, taldrik ja pann, auklik vann, sõel ja nõel, katkine mõõdulint ja kaevupööra vänt, ahjuroop ja tuletangid ning väiksemaid esemeid mitut sugu, millest pole kuigi palju lugu.“

    Kuuldes seda juttu ei suutnud ma talitseda nuttu ning langesin maha suures meeleheites, et taevas on reetlik, Jumalat peites, ning ütlesin nõnda:

    Kas oled tehtud sortside või kuradite soost?
    Saatku Jumal sulle nuhtluse!
    Viha ja hävituse inglid on su vennad,
    sina aga nende vanem õde!
    Sa oled otsekui Azazelile määratud sikk,
    kes on kõrbest kuidagi välja saanud.[17]
    Näib, et saatus on naeratanud Lilitile[18]
    ning saatnud talle kingiks sinu.
    Looja on su valmistanud
    käsilaseks surmainglile.
    Õnnelik oleks su isa, kui ta su sigitamisel oleks surnud –
    oh, kui su ema oleks vaid olnud sigimatu!
    Su mokad on nagu härja mokad
    ja su suu on nagu haigutav haud.
    Su hambad on nagu karu kihvad,
    täis sülge ja kõntsa.
    Su silmad on nagu tulised ahjusuud
    ja su nägu on nagu lömmis savipott.
    Su keha sirutub nagu Haamani võllas[19]
    oh, et ma näeksin sind sellel pooduna!
    Su tuleku õhtu sai mulle needuse ööks –
    nagu oleksid tulnud kõik kättemaksuinglid;
    see oli nagu öö, mil vaarao uppus meres,[20]
    või öö, mil Haaman kõlkus võllas,
    või kui Siisera põgenes Jaeli juurde,[21]
    või kui Eglon mõrvati peldikus.[22]
    Sinu kõht on nagu kummis vaat
    ja su kere on must nagu saatus.
    Su käed on karvased nagu ahvil
    ja sõrmed nagu tukid ahjus.
    Su hammaste krigin on nagu öine maru
    ja su hingamine otsekui tormituul.
    Sinu suu on haud söögile-joogile
    ja su vatsas saab sellest haisev mürk.
    Su hambad otsekui sambad purustavad kõike
    ning nad ajavad terveid rahvaid hauda.
    Kuid Jumal paiskab su pea põrmu,
    nii nagu põrmustati Soodom ja Gomorra.[23]
    Sinu surikambriks saab lõvide kõht –
    säärane on su haud ja su matus!

    Kui olin lõpetanud oma hala, lõi veri mulle pähe; ma tõstsin jala ja andsin talle nii, et polnud vähe. Ma võtsin malaka, pistsin kleidisaba talle suhu ja andsin talle sellise kolaka, et ta sai paraja muhu. Verd tulvas tema suust, kõnelemata muust – polnud kohta tema keres, mis oleks jäänud puutumata tema verest. Neitsilikkuse veri kattis üleni tema keha. Mul ei jäänud muud teha kui oma riided kokku korjata ja koormalooma selga laduda. Enne päikesetõusu olin juba kaugel sest linnast ja paigast, kus kuri saatus andis mulle kaigast. Ma ületasin Jabboki koolme[24] ning kogu päeva magasin metsas – sest mu jõud oli otsas; öösel aga jätkasin teekonda. Kui ma taipasin, et möödas on oht ja kaugele jäänud vaenulik koht, siis võtsin sellest loost õpetust ja tegin sellega lõpetust.

    Õnnis on Tema, kes kaitses mind viletsuse päeval
    ning osutas mulle heldelt oma armu!
    Sõge himurus sai mulle saatuseks,
    kuid Jumal oma halastuses päästis mind;
    kui olin vajunud põrgu põhja,
    avas Ta põrgu väravad ja tõi mu välja!
    [– – –]

    Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa

    Al-Harizi makaama heebreakeelne tekst on ära toodud rmt-s: Jardin d’Eden, jardins d’Espagne. Poésie hébraïque médiévale en Espagne et en Provence. Toim. Masha Itzhaki, Michel Garel. Paris: Seuil, 1993. Riimproosat on püütud tõlkes jäljendada; värsid on tõlgitud võimalikult täpselt, „luulelisust“ taotlemata.

    SAATEKS

    Teatavasti on jutustus ja romaan araabiakeelses kirjanduses üsna hilised nähtused, mis said alguse eelkõige Lääne kultuurimõjude toimel 19. sajandil.

    Märksa vanemad on novellistlike ja anekdoodilaadsete lugude kogumikud; selle žanri nimetuseks on maqāma – araabia keeles: „(hõimu) koosviibimine, istung“. Maqāma iseloomustuseks on arabist Gustave E. von Grunebaum öelnud, et see on „riimproosas jutustatud dramaatiline stseen, iga filoloogi maiuspala, vaevalt mõistetav ilma kommentaarita, mis seletab selle leksikoloogilisi ja grammatilisi peensusi, selle hämaraid vihjeid ning selle tsiseleeritud struktuuri, mis on valinud rahvapärased teemad ja juhtumused aluseks oma ülimalt rafineeritud keele- ja sõnakonstruktsioonidele“. Vanimaks makaamakogumiku koostajaks on al-Hamadhānī (srn 1007); tuntuim makaamade autor on al-Harīrī (srn 1122), kes ühendas lugude seiklusliku või kelmika temaatika keelelise virtuoossusega. Kohati on tema teos tõlgitamatu,[25] vaadatagu või üht näidet Friedrich Rückerti saksanduses:

    „Wenn die wüsten Winterwinde wütend wehn,
    weisst du, was zur Wehre wählt ein Weiser?
    Warme Wohnung, weiche Watt und wollnes Wams
    Weiter: Würz’gen Wein und will’ge Weiber.“

    Makaamasid on mitmeti kõrvutatud Euroopa uusaegse pikareskse novelliga.[26] Muidugi jätkus makaamade kirjutamine ka edaspidi, õigupoolest koostatakse neid praeguse ajani.

    Üks omapärasemaid makaamade kogumikke on Egiptuse polühistor ʽAbd al-Rahman al-Sujūtī (srn 1505) teos „Rašf az-zulāl“ („Kosutava vee rüüpamine“), milles 21 eri elualade esindajat, nagu koraanikommentaator, juriskonsult, kirjandusteadlane, grammatik, retoorik, luuletaja, matemaatik, astronoom, meedik, loogik, müstik jt kirjeldavad oma pulmaööd, kasutades selleks vastava eriala kujutlusi ja termineid. Tuleb aukartusega tunnistada, et René R. Khawamil on õnnestunud teha sellest prantsuskeelne tõlge[27] – muidugi mõista üsnagi tinglik tõlge, kuivõrd sedalaadi verbaalne akrobaatika peaks olema tõlkes jäljendamatu.

    Juudi kirjanduse ajaloo seisukohalt said heebreakeelsed luuletajad keskaegses Hispaanias viljastavaid impulsse araabia poeetika vormivõtetest ja žanridest. Juudi kirjameeste poolt tarvitusele võetud araabia kõnekujundite kohta kirjutas heebrea luuletaja Moše ibn ʽEzra (srn 1138) teosed „Kitāb al-muḥāḍara wa-l-mudhākara“ („Ettekandmise ja arutlemise raamat“) ning „Maqālat al-ḥadīqa“ („Kirjatüki (metafooride seletuse) aed“); viimasest tehti juba varakult mitu heebreakeelset tõlget, ehkki säilinud käsikirjad kujutavad endast pigem tsitaatide kogumikke araabiakeelsest algupärandist.[28]

    Araabia poeetikast mõjustatud Hispaania juudi autorite hulka kuulub ka JEHUDA BEN ŠELOMO AL-HARIZI (u 1170 – 1235), kes muu poeetilise ja tõlketegevuse kõrval sai kuulsaks makaamade kogumikuga „Taḥkemonī“ („Tahkemonlane“). Rohkem al-Harizi ning tema tööde kohta võib lugeda ajakirjast „Looming“ nr 5, 1991, seepärast ei tarvitse seda siin korrata; samuti on seal kahe makaama eestikeelsed tõlked.[29]

    Al-Harizi kuulsast teosest ilmus aastal 2001 meisterlik ingliskeelne täistõlge „The Book of Taḥkemoni. Jewish Tales from Medieval Spain. Translated, explicated and annotated by David Simha Segal“. Tänu informatsiooni eest selle väljaande kohta võlgneb siinkirjutaja Marju Lepajõele.

    K. K.

    [1] Ps 88:1.

    [2] Km 9:50.

    [3] Km 4:11.

    [4] 1Ms 3:13.

    [5] 1Ms 2:18.

    [6] Ül 5:2.

    [7] Õp 31:10.

    [8] 2Ms 30:35.

    [9] Km 5:27.

    [10] Est 6:1.

    [11] Ps 103:5.

    [12] Heebrea sõna ’eber tähendab nii tiiba kui ka mehe suguliiget.

    [13] 1Kn12:28.

    [14] 4Ms 22:28.

    [15] 1Ms 10:6.

    [16] Selle kirjeldusega seoses vrd Ül 4:1–5; 7:2–8.

    [17] 3Ms 16.

    [18] Lilit oli juudi legendide järgi Aadama esimene naine; temast on saanud sünnitajaid ja lapsi ohustav deemon.

    [19] Est 7:9 jj.

    [20] 2Ms 14:15–29.

    [21] Km 4:20 j.

    [22] Km 3:21.

    [23] 1Ms 19:23.

    [24] 1Ms 32:23.

    [25] Selle kohta vt ka: K. Kasemaa, Uku Masing kui tõlkija. Tõlkija Hääl, 2020, nr 8, lk 60.

    [26] Vrd J. Abu-Haidar, Maqāmāt Literature and the Picaresque Novel. Journal of Arabic Literature, 1974, kd 5, lk 1–10.

    [27] A. al-R. ibn Abi-Bakr al-Souyouti, Nuits de noces. Tlk R. R. Khawam. Pariis, 1972.

    [28] Selle teose analüüsile on pühendatud uurimus: P. B. Fenton, Philosophie et exégèse dans Le Jardin de la métaphore de Moïse Ibn ʽEzra, philosophe et poète andalou du XII siècle. Leiden, 1997.

    [29] Selles seoses väärib tingimata mainimist ka Tallinna ülikooli väljaanne: Иммануэль Римсҝий. Избранное. Tallinn, 2018. Seal on esitatud valimik 13.–14. sajandi juudi luuletaja Rooma Immanueli heebreakeelsetest makaamadest Šlomo Kroli tõlkes, samuti tõlkija ulatuslik saatesõna Immanueli luulest Lääne ja Ida ristumispunktina.

  • Muna

    Kuidas nägid välja esimesed ülikoolid? Ma näen kirikut, muidugi näen ma kirikut, katedraali. Selle tornid on kõrged, kaks torni, ülesse taevasse välja, samblase ja mustaks tõmbunud kivikatusega, mis siit-sealt vett läbi laseb. Vesi nõrgub katuselt alla veel kaua pärast vihma, tilgub seintele, niriseb mööda kujusid, triibutab need mustaks. Mustatriibulised kujud näevad linna, suurt linna, palju rahvast, palju teid, palju maju. Siinsamas õpetabki magister, abiks noored mehed, habemeta näod, tonsuuriga pead. Igal hommikul tõmbavad nad püksid jalga ja rüü selga, sandaalid varvaste otsa ja habemenuga kraabib vastavalt reeglitele tonsuuri siledaks. Nad ei räägi palju, aga nad ei räägi ka märkidega, nagu nende vennad kloostrites seda teevad.

    Nad on kõik siia tulnud mujalt, ma ei teagi, kust, erinevad aktsendid, nende ümber istuvad poisid, istuvad ja kirjutavad, korralikult. Siia on jõudnud vaid need, kes on juba õppinud õppimisest mõnu tundma, neid ei pea tagant utsitama, neid ei pea nüpeldama, selga veriseks peksma, nagu tölbid koduõpetajad seda tegid. Need koduõpetajad ei osanud ise grammatikat ning püüdsid oma oskamatust ranguse taha peita. Teised õpetajad jälle ei tahtnud õpilase vastu kätt tõsta, nagu Abaelardus ei tahtnud Heloisat peksta, nii et lõpuks tüdruku onu tuli kaebama, et õpetaja ei võta oma ülesandeid piisavalt tõsiselt, ning Abaelardus hakkas siis vahel teesklema, et karistab. Võibolla see oligi kõigi tema hädade põhjus.

    See kool oligi siin umbes nagu Abaelarduse kool, mitte selle poolest, et teeseldi õpetamist ja tegelikult pöörati tähelepanu muule, vaid selle poolest, et siia tuldi ise kokku, vabal tahtel. Siia kooli tulid need, kes olid peksa saanud ja kes ei olnud peksa saanud, triiviumi juba läbi käinud. Nad olid teeröövleid kartes kambakesi koos rännanud, olid juba väiksena harjutanud stiiluse hoidmist sõrmede vahel, nii et käsi ei puutunud vaha, nad olid harjunud sulge hoidma, nad olid õppinud nuga hoidma, et vigu maha kraapida. Ja nüüd on nad siin, üks kirjutab, teine tõmbab sulega piirjooned, kolmas värvib.

    Piltidel, mida nad pärgamendile joonistavad, on kool. Õpilased on väikesed, istuvad miniatuuri all servas, osadel pole tonsuurigi peas. Vanematel poistel on juba kuklas väike laik, ümmargune nagu armulaualeib, seljas värvilised riided, joonistatud pisut suurematena. Kõige suurem on muidugi magister ise, sinises rüüs, ludumüts peas. Peab aru saama, kes on õpetaja ja kes õpilane, hierarhia võiks ju paigas olla, maja ei saa ehitada, kui vundament ja katus on ühesugused. Magister teab seda väga hästi, ta on ka ise õpilane olnud, saanud targemaks kui õpetaja ja oma kooli püsti pannud, varastanud kõik oma õpetaja õpilased. Tema õpetaja vihkab teda selle eest elu lõpuni, aga võibolla tunneb ka salamisi uhkust.

    „Ta oli minu õpilane,“ mõtleb ta.

    Mõned arvasid aga juba siis, nagu ütleb Hermese Smaragdtahvel, et nii nagu üleval, nii on ka all, maja vundament on betoonist ja katus on betoonist ja vahepeal on kõik betoon. Kõik on võrdsed, õpilane ja õpetaja, vahet ei ole, millisest otsast vaatad. Kas see ongi alkeemiline ekvivalents, tarkade kivi?

    Keskaegne ülikool ei tahtnud alguses sellist ühetaolisust kohe uskuda, vaid sai aru loodusest nagu kuldsest ketist, olemise redelist. Kõige alumine aste oli kivi, siis tuli, siis taimed, loomad, inimene, taevas, inglid, Jumal. Nii ehitas tarkus endale kodu, kõndides üle kivide ja tule, läbi võsa ja ohtlikest loomadest mööda, kaugemale inimesest, otse taevasse, inglite ja Jumala juurde. See oli töö, see oli vaev. Kas on mõtet või põhjust juba esmakursuslasele öelda: „Võta vastu niisiis see kivi, mis on loomne, taimne ja mineraalne, mis ei ole kivi ja millel ei ole kivi loomust. Ja see kivi on valgus valgusest ning imiteerib teatud viisil mineraalseid mägesid ja taimi ja loomi ja seda leidub kõikides kohtades ja igal ajal ja igas inimeses ja see sisaldab kõiki värve ja temas on kõik elemendid. Teda nimetatakse väike maailm. Aga sina nimeta seda – muna piir, see tähendab, filosoofiline muna.“ Oleks sellest kasu? Mida võiks sellest aru saada?

    Ülikool tekkiski selleks, et seda mõista, väikesest kivist, mis sattus austrikarpi nagu munasse ning mille ümber hakkas kogunema kiht kihi haaval helendavat pärlmutrit. Ikka õpetaja ümber, õpilased tulevad sinna kohale nagu kalad saiapuru peale. Õpetajad said kuulsaks, kumu levis mitme maa ja mitme mere taha, hommikuti trügiti kooli uksest sisse, kuulati suu ammuli, silmad põlesid peas nagu kassipoegadel. Kae oli maha tulnud, nad said äkki maailma vaadata. See kõik oli uus, enneolematu. Nad kogunesid raamatute ümber, kus on kirjas asjad, mis on juhtunud, ja asjad, mis parajasti on, ja asjad, mis tulevad. Õpilased kummardusid nende kohale nagu selge veega allika kohale, vaatasid sinna sisse ja nägid. Speculum mundi on klaas, mis kujutab maailma palet, ta näitab nii seda, et see algas, kui ka seda, et see peab lõppema.

    „Alguses oli muna,“ ütleb õpetaja.

    See tähendab, kõigi asjade iva. See iva ehk kuuepäevak õpetab entsüklopeediliselt kõiki asju ja õiges järjekorras. Järjekord on aga selline: esiteks loomine ja lõppemine, siis aastaaeg, millal maailm alguse sai (sügis), siis aga peatükk maailma esimese päeva kohta, see tähendab valguse kohta. Valgus teeb kõik asjad olevaks ja nagu Herakleitos ütles – välgunool juhib kõike.

    See peatükk on väga pikk, sest siin on palju asju koos.

    Magister ei unusta kunagi öelda, et valgus on ainuke metafoor, mida Nikaia usutunnistuses Jumala kohta tarvitatakse ning kui me sellest aru saame, saame me aru tervest usutunnistusest. Muidugi teavad kõik õpilased juba usutunnistust, kuidas teisiti, aga nad teavad sealt ainult sõnu. Sõnad aga ei anna ennast alati kätte. Nad võivad kuivalt piiritleda informatsiooni, anda edasi faktid, tundub, et kõik on selge, aga mõte ei tule ikka kokku. Keegi võib appi tulla ja selgitada, peita paljusõnalises lobisemises viimasegi mõtte kobrutava vahu alla, mässida tähenduse nagu beebi baikatekki, nii et ta ei saa käsi ega jalgu liigutada, ja pehme riide tihedas kaisutuses mõnusasti magama uinutada. Mõned valivad selliseid lobisejaid õpetajaks, nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, nagu advokaadid, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses.[1]

    Nii võib juhtuda.

    Mõnikord on raske vahet teha, kus siis lõpuks mõte on, nagu siis, kui palju sõnu on kokku heidetud, tundub rägastikust moodustuvat mingi sümbol, aga kindel ei saa olla. Sõnad on ju kavalad, voolavad nagu jahe allikas, lakkamatult, kannavad meie enda mõtteid kaasa nagu kuuseokkaid. Täpselt nii seisid õpetatud mehed Nikaias, tegid suud lahti ja panid kinni ning nende keha soonte, luude, huumorite rägastikus alguse saanud sisemine kõne sai kellelegi teisele avalikuks. Ja siis, viimaks, kirjutaja käsi pani kirja, sõna läks otse kõrvast paberile ja jäi sinna lebama nagu surnu.

    „Valgus valgusest,“ ütles õpetaja.

    See surnud kirjatäht võib lebada aastaid, sajandeid isegi, kui õhk on kuiv. Ja siis tuleb keegi ja hakkab teda äratama. Sõna on alguses löntis, vedel, kõõritab ringi vaadata nagu joodik. Ja nii võibki jääda, ta puterdab, ajab segast, vaatab hägusa pilguga. See sõna on zombi, ei elus, ei surnud. Aga ajapikku ta toibub, tõuseb istukile, vaim virgub, ärkab äkki ellu. Imede ime, saladuste saladus, tõusiski surnuist üles. Seda saladust neile õpetatigi, siis kui nad peksa said või ei saanud, kui nende sõrmed sulge hoidsid, kui nende käsi vigu maha kraapis. See on võime, mis teeb õpilase jumalanäoliseks.

    Nende õpetaja on nagu rokkstaar, räägib, vehkleb kätega, tema sõnad teevad purju.

    „Sõna on kokkuleppeline märk ja annab tunnistust millestki muust, nagu fanfaar annab tunnistust sõjast.“ Ta kõnnib nüüd auditooriumi ees ringi, pikkade sammudega, alguses rääkis kohmakalt, aga aegamisi tekkis sammude rütmis mingi sisemine seestumus, sõnad haarasid ta oma võimusesse, ta ei olegi nüüd päris ise, sõnad kannavad teda, nagu õhk kannab linde. Ta sirutab käed külgedele ja räägib sellest, kuidas tähendus tõuseb sõnadest lahti nagu udu, mis tõuseb üles niiskest maast, mis hõljub seal kohal, kuhu on võimalik sisse minna ja ära eksida.

    Müristaja tegi sama moodi oma suu sõnaga asju, kogu maailma. Esiteks muidugi mõista valguse ja see ei olnud materiaalne valgus, vaid see oli vaimu valgus. Sest loomise ajal, nagu me teame, oli kõik pime, maa oli tühi ja paljas. Seal oli Jumal, seal oli sõna, seal oli Vaim, nad olid kolmekesi ja nad olid üksi (non ut diceretur, sed ne taceatur). Jumal ütles sõna ja vaim tegi ennast vete kohal pehmeks nagu udu, kohevaks nagu kana. Ja hautigi maailm välja, sest ilma haudumata ei saa midagi.

    „Haudumine toimub mõistagi muna piiril,“ ütles õpetaja.

    Õpilased ajasid selja sirgu. Hommikuvalgus paistis suurtest akendest sisse, oli neljas tund, päike oli punasena tõusnud linna kohale, akendest oli näha talupoegi, kes sikutavad kitsi, ajavad lambaid, veavad sigu, kusagil kolisevad haamrid, mööda jõge sõidavad lodjad, suitsevad korstnad, linnamüüril keerlevad tuulikute suured labad, aeglaselt nagu maailma masin. Nende kohal on pilved, õrnad nagu pestud lambad, ja sealt edasi sinine taevas, mis jätkub kuni kuuni.

    Nad teavad seda pilti, seda on raamatutest näha olnud, kogu universum on nagu muna, kõige keskel on maa, siis tulevad järgmised kihid, mõistagi vesi, õhk ja tuli, sellele järgnevad seitse planeeti nagu seitse vaba kunsti, nende ümber on kinnistähtede sfäär (ehk kera), tehtud jumalikust eetrist, hautud püha vaimu poolt, liigutatud esimese liigutaja poolt ja hoitud koos sõna abil.

    „Sõna teeb elavaks, aga kirjatäht suretab,“ ütleb õpetaja.

    Nad panevad selle kirja, sest nad teavad, et nemad ei ole Kristus, kes kirjutas vaid liivale, nemad ei ole Sokrates, kes ei kirjutanud midagi. Nende kool nõuab üha rohkem ja rohkem kirjutamist, kõik asjad tuleb üles tähendada: a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha. Seda on vaja, et kool säilitaks oma privileegid. Neid oli raske hankida, kõigepealt oli vaja rääkida linnapeaga, siis piiskopiga, siis kuningaga, siis paavstiga, igaühele tuli saata paber nende asjadega a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha, õppekavad oli vaja kinnitada. Seda selleks, et koolis oleks õpetus pädev ja õpetataks nii, nagu peab.

    Juhtus – ja selliseid oli hiljuti palju olnud –, et tulid kulunud riietes vibalikud mehed, näod suurest paastumisest kahvatud, ja hakkasid märkide keeles õpetama. Ikka nii, et kõigepealt üks sõrm püsti, siis kolm sõrme, siis rusikas, siis võtsid välja kotist õuna, siis karusmarja, siis leiva. Sellistega oli palju vaeva, uudishimulikud tunglesid nende ümber, püüdsid ära arvata, mida nad õpetavad, mis saladused need on, mida ei saa sõnul väljendada, mida ei saa kirja panna, vaid mida peab näitama.

    Piiskop sai kohe kaugelt aru, et need on albilased, seati sisse süsteem, et iga õpetaja peab hankima endale litsentsi, pandi paika nõuded ja nii edasi ja albilastel veel vedas, kui nad lõpuks terve nahaga pääsesid. Nad plagasid kõik minema, aga sättisid oma lauad kusagil mujal üles, kogu aeg tuli peale passida, kui ei olnud albilased, siis tulid valdeslased, või hussiidid või hoopis mingid lollardid. Sellest siis see paberimääriminegi.

    Õpilased seda ei teadnud, isegi õpetaja unustas selle vahel ära. Need olid kõige ilusamad hetked.

    „Teine päev on veel pikem,“ ütles õpetaja.

    Teisel päeval tuli juttu kõigepealt taevaste laialivenitamisest, siis taevamateeriast, siis õhust üldiselt, siis meteooridest (tulistest ja külmadest) ja igasugustest tuledest: virvatuledest, sädemetest, tõrvikutest, draakonitest. Seejärel vetest, ududest ja nii edasi. Nagu kõik aru said, oli teise päeva töö nelja elemendi loomine ja nendele elementidele koha tegemine.

    Keskajal olid kõik asjad üldiselt tehtud neljast elemendist. Just selle tõttu oli Paradiisis neli jõge: esimese nimi oli Piison, see voolas ümber kogu Havilamaa, ja teise jõe nimi oli Giihon, see voolas ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi oli Hidekel, see voolas hommiku pool Assurit, ja neljas jõgi oli Frat. Samal põhjusel oli ka neli ilmakaart, neli tuult, neli aastaaega ja neli evangelisti.

    Muidugi oli keskaegses ülikoolis ka neli teaduskonda, mõistagi teoloogia, jurisprudents, meditsiin ja filosoofia, vähemalt nii kirjutab Pariisi ülikooli konstitutsioon, ja sellel põhjusel oli neli ainet quadrivium’is, mida õpiti filosoofia viimasel astmel – aritmeetika, muusika, geomeetria ja astronoomia. See aga ei tähendanud, et teadmisi oleks neli, vaid need kõik voolasid välja ühest allikast, suurest vaadist, ja see oli esimese inimese suu. See tetramorf oli saanud need teadmised otse Jumalalt. Esimene inimene (kes oli tehtud meheks ja naiseks) oligi esimene õpetaja, kõigi teaduste magister ja doktor.

    Siinkohal oli vaja õpetajal eraldi rõhutada, et teadmised olid jumalikud, aga nende teadmiste moraalsed kvaliteedid ja rakendamine oli problemaatiline, nagu võib languse loost igaüks järeldada.

    „Tuleb tõmmata vahe teadmiste ja nende rakendamise vahele,“ ütles õpetaja.

    Aadamal oli täiuslik teadmine olemas enne pattulangust, mida võib lugeda välja ka loomade nimetamise episoodis. Teatavasti andis Aadam kõigile loomadele sellise nime, mis neile kõige rohkem sobis, ehk siis looma nimi peegeldas looma olemust parimal viisil. Nime andmine ongi filosoofilise teadmise tipp, sest nimi on asja definitsioon ja ilma defineerimata ei ole meil võimalik millestki rääkida.

    „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida,“ kinnitas õpetaja.

    Ta jäi vait, hakkas järele mõtlema, mida ta õigupoolest oli öelnud, sai aru, et oli parafraseerinud Augustinust, hoog kadus, viipas õpilased auditooriumist välja.

    Õpilased astusid küünist välja nagu Platoni koopast, päikese kätte, mis pimestas, aga nad teadsid nüüd, mida see tähendab, kõik see, mis oli silmale nähtav, oli ühtlasi ime. Nad seisid ja vaatasid, kuidas puuoksad liiguvad, kuidas kollakad teed tolmavad, kuidas varjud toovad värvid välja. Kusagilt puhus tuul ja tõi söögilõhnu, sibulat ja küüslauku, lapsed mängisid mingit mängu. Maailma raamat oli nende ees lahti, nad nägid seal sõnu, ähmaselt taipasid, et kõik on kõigega seotud, nagu sidesõna lauses, nagu täht nimes, nagu tähendus keeles. Siin oligi muna piir, lõpmatu sfäär, mille keskpunkt on kõikjal.

    [1] Ärgu advokaadid solvugu, need ei ole minu sõnad, seda ütles üks keskaegne õpetaja. (Vt D. L. d’Avray, The Preaching of the Friars: Sermons Diffused from Paris before 1300. Oxford; New York, 1985, lk 3.)

     

Vikerkaar