Arhiiv

  • Seksuaalkasvatusest üleminekuajal

    Umbes-täpselt siis, kui Eesti oli saanud Nõukogude Liidu painest vabaks, kogesin mina oma keha painet üha tugevamalt. Hakkasid kasvama rinnad, algas menstruatsioon. Ühiskondlik ja isiklik murrang toimusid samaaegselt. Kasvavad rinnad tekitasid piinlikkust, sest keha sai ebamugavat tähelepanu. Piinlik ei olnud mitte tähelepanekuid teinud meestel ja poistel, vaid minul, keha omanikul. Ka menstruatsioon oli piinlik, sest odavamad ühekordsed sidemed olid tiibadeta ja lühikesed, mis tähendas, et need lekkisid külgedelt ja tagant. Seda pandi tähele ja narriti. Jälle oli piinlik.

    Neist ja paljudest teistest kogemustest ning aastatepikkusest tööst seksuaalhariduse eksperdina tekkis mul huvi selle vastu, kuidas kultuur seksuaalsust ja soolisust kujundab. Tänavu kaitstud magistritööks „Tütarlapsest sirgus naine: seksuaalkasvatuse kogemus ja selle mõju seksuaalsele enesekehtestamisele 1971.–1981. aastatel sündinud Eesti naiste narratiivides“ uurisin läbi 22 naise isikliku loo seda, kuidas nad kogesid hilisnõukogude- ja üleminekuaja alguse seksuaalkasvatust ning kuidas nad näevad lapsepõlves ja teismelisena saadud sõnumite mõju oma seksuaalsele eneseleidmisele, minapildile ja naudingule nii tollal kui hiljem. Selle kõrval uurisin nõukogudeaegset noortele suunatud teabekirjandust. Kui WHO[1] järgi peaks kvaliteetse seksuaalkasvatuse keskmes olema inimese õigus enesemääramisele, puutumatusele ja võrdsele kohtlemisele, siis hilisnõukogude seksuaalkasvatus keskendus hügieenile ning soovimatute tagajärgede eest hoiatamisele ja hirmutamisele. Nii nagu muu pedagoogika, pidi ka seksuaalkasvatus muuhulgas kasvatama kõlbelisi kommunistlikke noori, kes loovad ühiskonda kandva perekonna. Kui WHO rõhutab positiivset suhtumist seksuaalsusse kui inimkogemuse olulisse osasse, siis nõukogude ajal seksuaalsust, eriti naiste seksuaalsust tõrjuti. Muidugi ei tarvitse avalikud hoiakud ja väärtused kattuda eraelus kehtivatega. Avalikku diskursust võidi küll naeruvääristada ja sellele vastanduda, aga see mõjutas siiski ka privaatsfääri. Ehkki avaliku ja privaatsfääri mõju on vastastikune, olid Nõukogude Liidus indiviidi võimalused üldsust mõjutada väga piiratud. Aga tähtis on silmas pidada ka seda, et mujalgi Euroopas erines 20. sajandi viimaste kümnendite seksuaalharidus tänastest arusaamadest, väärtustest ja ootustest.

    Nõukogude seksuaalpoliitika tegi läbi mitu muutust. Soome seksuoloog Anna Rotkirch jagab selle nelja perioodi: progressiivse seksuaalpoliitika aeg, mil seadustati abort ja suuresti Aleksandra Kollontai eestvedamisel toimusid arutelud seksuaalse vabaduse üle (1917–1930ndate keskpaik); periood, mil keha represseeriti ja rõhutati vajadust taastoota sõjas kaotatud inimelusid (1930ndate keskpaik kuni varased 1960ndad); peresuhete tähtsustamine (varased 1960ndad kuni enam-vähem 1988. aasta); ning Nõukogude Liidu lagunemise eelne nn seksrevolutsioon (1987). Seksrevolutsiooni Nõukogude Liidus jagab Rotkirch õieti kahte etappi. Esimest nimetab ta 1970ndate käitumuslikuks revolutsiooniks, mil privaatsfääris ja seksuaalkäitumises vastanduti ühiskondlikule stagnatsioonile ning seksuaalsusest vaikimisele. Teist etappi nimetab Rotkirch avalikuks seksrevolutsiooniks ja paigutab selle 1980. aastate lõppu. See jätkus 1990ndatel juba lagunenud Nõukogude Liidu okupatsiooni alt vabanenud riikides, igas omal moel. Seksuaalteemadel hakati pidama avalikke arutelusid, tekkisid võimalused vaadata Lääne filme ja seriaale ning seksuaalteemad jõudsid meediasse. Intiimsfääris toimunud käitumuslik muutus jõudis avalikku sfääri.[2]

    Minu intervjueeritute lapsepõlv ja kujunemisiga langes aega, mil avalikkuses seksiteemasid küll puudutati, kuid käsitlus oli peresuhete keskne ning kantud suuresti veel ideoloogilisest eesmärgist kasvatada uut nõukogude põlvkonda. Intervjueeritute vanemad on sündinud enamasti repressioonide perioodil.

    Lisaks seksuaalpoliitika perioodidele jagab Rotkirch nõukogude inimesed eri „seksuaalgeneratsioonidesse“. Minu intervjueeritud paigutuksid põlvkonda, mida Rotkirch nimetab „artikuleerivaks“, ning nende vanemad nn õpitud eiramise põlvkonda. Artikuleerivasse põlvkonda kuulujad sündisid pärast 1972. aastat, kuid sarnaseid arusaamu seksuaalsusest toob Rotkirch esile ka 1965. aastal ja hiljem sündinute lugudes. Selles põlvkonnas hakati seksuaalsusest kõnelema teadlikumalt ja mitmekülgsemalt, hakati käsitlema naudingut kui seksuaalelu osa ning ootama seksist positiivseid kogemusi. Võrreldes oma vanemate põlvkonnaga alustas artikuleeriv põlvkond seksuaaleluga veidi varem ning vastandus seksuaalsusega seonduvale häbile.

    Õpitud eiramise põlvkonna sünniaeg algab Rotkirchi järgi 1945. aastast. Sellele põlvkonnale omistab ta mõningast teadlikkust seksuaalteemadest. Põlvkonna aktiivsem kujunemisiga jäi 1960. aastatesse, kui Nõukogude Liidus toimus seksuaalsuse sfääris vaikne avanemine, kuid mitte murrang nagu Läänes. Nõukogude Liidus võeti sel ajal laiemalt kasutusele sõna „seks“ ja tekkisid mõningad, ehkki piiratud arutelud ajakirjanduses. Väljendi „seks“ asemel eelistati siiski sõna „intiimsuhted“. Ilmus mõningaid uuringuid ja pedagoogilisi materjale. Kuigi need olid enamasti seksuaalpatoloogilise lähenemisega, viitab see siiski ühiskonna teatavale avanemisele. 1955. aastal seadustati Nõukogude Liidus uuesti abort, mis andis teatava kontrollivõimaluse oma kehaga toimuva üle. Tekkis mõningane ligipääs rasestumisvastastele vahenditele. Ehkki tekkis teatav vastuseis oma vanemate vaikimisele ja seksuaalsuse häbistamisele, ei toonud see kaasa tugevat murrangut ning pärast ajutist avanemist jõuti 1970. aastatel avalikus sfääris stagnatsiooni.

    Minu intervjueeritud tõid tagantjärele esile vanemate ja vanavanemate vaikimist ja seksuaalteemade eiramist, mis kandis sõnumit, et teatud teemadel lihtsalt ei räägita. Selle mõju on nad mõistnud ja mõtestanud alles täiskasvanutena, kolmekümnendates-neljakümnendates aastates. Meenutati hoiatusjutte või teismeliste tüdrukute õhtuse väljaskäimise keelamist, mida tagasivaates nähakse seksuaalsuse piiramisena. Peamiselt tulid esile hoiatavad ja vihjelised jutud soovimatust rasedusest, aga ka võimalikust seksuaalvägivallast. Teismelistel oli aga omal ajal raske neid fragmentaarseid jutukilde selgesse konteksti asetada. Mõnel juhul sõnastati oht konkreetsemalt, mõnel juhul aga jäidki ohud abstraktseks ning ainus selgem sõnum oli see, et suhted meestega ja poistega on ohtlikud. Intervjueeritute meenutustes on ikka ja jälle juttu ema hoiatustest seksuaalvägivalla eest.

    Sellised mälestused seostuvad antropoloog Carole Vance’i[3] kirjeldusega naudingu ja ohu vahelisest pingest naise seksuaalsuse käsitluses. Nauding ja kirg jäävad tagaplaanile kontekstis, kus naise seksuaalsuse väljendamisega kaasneb vägivalla ja soovimatu raseduse oht. Ka sotsioloogid Anna Tjomkina ja Jelena Zdravomõslova[4] seostavad intervjueeritud naiste emade hoiatusi rasestumise eest naiste seksuaalsuse tõrjumisega ja seksuaalse algatuslikkuse piiramisega hilissotsialismis. Nad näevad naiste hirmudes ka vähese seksuaalhariduse mõju. Olukorras, kus tüdrukute emade ja vanaemade jaoks oli raseduse vältimine keeruline kas rasestumisvastaste vahendite kättesaamatuse või teadmatuse tõttu, hoiatati teismelisi tüdrukuid ka murest nende toimetuleku ja võimaliku üksikvanema positsiooni pärast. Intervjueeritute vanavanemate sünd ja kujunemisaeg jäi esimese Eesti Vabariigi aega. Ametlikku seksuaalsuse diskursust Eesti esimesel iseseisvuse perioodil on vähe uuritud, ent riigi üldine suund oli 1930. aastatel konservatiivsusele. Korduva motiivina tuli intervjuudes esile, et naistele ja meestele kehtisid erinevad normid, eriti seksuaalsusse puutuvas. Naistelt oodati truudust ja nende osaks oli kas selgelt sõnastatud või abstraktne (välja)kannatamine, meeste äraootamine ning andestamine. Meestel aga oli nii suhetes kui ka ühiskondlikult rohkem vabadust. See pole siiski midagi ainult nõukogude ajale iseloomulikku, vaid kandub edasi ka üleminekuperioodi ning on kulgenud läbi mitme ajastu.

    Topeltstandardeid tõid esile ka need intervjueeritud, kes kodust seksuaalkasvatust meenutasid pigem positiivsena. Signe ja Varje (kõikide intervjueeritute nimed on muudetud) meenutavad topeltstandardeid järgmiselt:

    Signe: Kuigi mu ema ja vanaema on mõlemad üsna iseteadlikud ja neil endal oli ka hobisid ja sõpru, tundus mulle kuidagi lihtsalt, et meeste elu oli ägedam ja naiste roll oli paljus oodata, ära kannatada, et mingi osa naiseks olemisest on selline äraootamine ja kannatamine ja andestamine ja muu selline.

    Varje: Et jah, rääkisime päris palju nii ema kogemuse põhjal kui ka lihtsalt üldiselt mingitest väärtustest ja arutlesime, et kuidas ka naistesse-meestesse teatud mõttes erinevalt suhtutakse. Et mis on lubatud ühele, see ei ole ilmtingimata lubatud teisele.

    Sageli saadi seksuaalhariduslikku infot trükitud teabematerjalidest. Keskkonnas, kus kodune seksuaalharidus oli napp ja koolides piirdus seksuaalharidus sageli hügieeniteemadega, oli sellistel trükistel oluline roll. Neis 1960.–1980. aastatel originaal- või tõlkekirjandusena ilmunud materjalides käsitleti anatoomiat, hügieeni, menstruatsiooni, lähedussuhteid, rasedust, suguhaigusi ja nendest hoidumist. Materjalid olid suunatud eraldi tütarlastele ja noorukitele, kui kasutada ajastuomast sõnastust. 1962 tõlgiti „Tütarlapsest naiseks“, mille autorid olid tšehhi arstid Rudolf Peter, Josef Hynie ja Václav Šebek, ning 1964 Josef Hynie „Noorukist meheks“. 1963 ilmus psühhiaater Heiti Kadastiku „Vestlusi noorukitele“; 1978 arst Ene Koogi „Tütarlapsest sirgub naine“ ning 1970 Helga Kurmi „Sinule, tütarlaps“. Enamikust ilmus mitu trükki ja kõiki raamatuid iseloomustab ideoloogilis-moraliseeriv stiil.

    Heiti Kadastik kirjutab: „Mehel võib valmisolek tekkida kiiresti ka siis, kui partnerit lähemalt ei tuntagi. Piisab vaid momendil tajutavast välisest veetlusest ja juba unistataksegi seksuaalvahekorra võimalikkusest. Kui nüüd oletatakse, et ka neiul on sama soov, siis tavaliselt eksitakse rängalt. Noortel naistel reeglina puudub üldse soov seksuaalvahekorraks ning ainult siis, kui nad on väga noorelt, juba 14–16-aastaselt alustanud seksuaalelu, võib neil neiuna esineda suurenenud sugutung. Sellised erandid aga ei tohiks korralikku noormeest üldse ahvatleda ega köita“. Siin väljendub hoiak, et seksuaalse erutuse kogemine on loomulik meestele ja poistele, noorele naisele aga mitte. Tütarlaste seksuaalne iha on anomaalne ja räpane ning noormees peaks säärast partnerit valides arvestama riskide ja hukkamõistuga. Sellised sõnumid pidid tõenäoliselt võimendama misogüüniat.

    Minu intervjueeritud meenutasid teabematerjalidest kõige enam Ene Koogi raamatut, vähem ka Helga Kurmi raamatut. Peamiselt leiti neist infot menstruatsiooni kohta, mida seksuaalsusega aga seostada ei osatud. Saadud info oli ühest küljest praktiline, teisalt hirmutav. Menstruatsiooni ja tüdrukuid stigmatiseerivaid näiteid leiab pea igalt poolt. Autorid rõhutavad korduvalt, et tegemist on rangelt intiimse asjaga ning kui oluline on kultuursuse ja kaaskodanike mugavustunde aspektist hügieenisidemete peitmine.

    Ene Kook kirjutab: „Kord viibisin 15-aastase neiu sünnipäeval. Külalisi oli ligi kakskümmend: naisi ja mehi, vanemaid ja nooremaid. Ainuke laps oli sünnipäevalapse 7-aastane õde. Tal oli igav ja ta püüdis endale kõikjal tegevust leida. Siis järsku ilmus ta seltskonna keskele, keerutades sõrmede vahel puhast menstruatsioonisidet. „Kuule,“ küsis ta õelt, „kas ma võiksin selle oma nukumadratsiks võtta? Sul jäi neid sinna kappi veel küllalt.“ Kommentaare pole ilmselt vaja. Vaesest sünnipäevalapsest oli südamest kahju, kuid kes käskis selliseid intiimesemeid lapsele kättesaadavasse kohta jätta!“

    Rudolf Peter, Josef Hynie ja Václav Šebek manitsevad tütarlapsi korralikkusele ja hoiatavad lohakuse eest: „Kui tütarlaps kannab siiski korduvalt kasutatavaid sidemeid, siis peab ta need otsekohe pärast tarvitamist puhtaks pesema, keetma, kuivatama, triikima ja paigutama selleks määratud karpi või kotikesse, et nad ei tolmuks. Enne tarvitamist tuleb sidemeid kuuma triikrauaga triikida, et kõik tõvestavad bakterid häviksid. Kapis lahtiselt vedelevad sidemed annavad tunnistust lohakusest, korrameele puudumisest ja ebakultuursusest.“

    Helga Kurm manitseb sidemeid loodusesse mitte viskama, kuid mitte loodushoiu, vaid kaaskodanike esteetilise meele pärast: „Muide, kui Sa viibid väljas, vabas looduses, ära siis viska kasutatud sidet põõsa alla või teeveerde. Pane ta paberisse ja peida kas sambla või mulla alla. On äärmiselt ebameeldiv, kui niisugused ülimalt intiimsed esemed puutuvad teistele silma. Seepärast ka kodus kas põleta nad või püüa pesta ja korrastada niiviisi, et see teistele silma ei hakkaks.“

    Menstruatsiooniga seonduv info oli kantud häbistavast hoiakust ja autorid seavad tüdrukute enesetunde ees esikohale kaasinimeste mugavuse. Arvestades, et materjalid on avaldatud kollektivistlikus ühiskonnas, kus üksikisikukesksus oli ebasoosingus, kandsid säärased sõnumid ka noorte ühiskondliku kujundamise eesmärki.

    Lisaks menstruatsioonile kirjutati manitsevalt suhetest vastassugupoolega ja tütarlaste kohustusest hoiduda varasest seksuaalelust. Selle all peeti silmas peamiselt abielueelset seksi, mida nimetati ka juhuslikeks seksuaalvahekordadeks. Hoiatusi saatis hukkamõist nendele, kes soovitust kuulda ei võta. Rõhutati tütarlapse kohustust arvestada rasedusega ja võimalusega, et tuleb leppida üksikema rolliga. See viitab arusaamale, et rasedus ja lapse kasvatamine on just naise roll ja ülesanne ning et mehelt ei eeldata vastutust raseduse ja lapse kasvatamise eest.

    Tšehhi arstid hoiatasid inimväärikuse kaotamise ja moraalse laostumise eest: „Neitsilikul tütarlapsel ei ole mingit põhjust karta suguhaigusi. … Neitsilikkus ei ole ju mitte ainult tükk rebenemata  limaskesta tupe välissuudmel, vaid tähtis eluperiood, mil keha kaitseb sünnipärane häbitunne, mõtteid aga tugev tahe ja kindel usk inimväärikusse. Neitsilikkus ei ole ainult kehaline seisund, vaid ka moraalne väärtus, mis seisab tõearmastuses ja vastutustundes iseenda ees.“

    Helga Kurm rõhub tütarlapse väärikusele: „Tütarlapse väärikusse kuulub ka see, et ta ei nõustu seksuaalse vahekorraga ega ole ise selle provotseerijaks.“

    Ene Kook paneb vastutuse raseduse ja lapse kasvatamise eest tütarlastele: „Kui naine on suuteline ja tahab võimaliku rasestumise korral sünnitada ja üles kasvatada terve lapse, on tal lubatud suguelu alustada. … Pidage meeles! Tark naine ei alusta seksuaalelu enne, kui ta pole kindel, et vajaduse korral suudab oma last ka üksi kasvatada.“

    Üks intervjueeritu, 1970. aastate teisel poolel sündinud Kadri ongi meenutanud häbistamist seoses üksikema lapseks olemisega:

    Ma ei mäleta, et põhikooli ajal üldse oleks käsitletud, välja arvatud siis perekonnaga seotud teema, et kui on väljaspool abielu sündinud laps, siis on sohilaps. Seda õpetust andis meile kooli direktor. Ja siis käskis kätt tõsta kõigil, kes on väljaspool abielu sündinud ja siis mina ja vist keegi veel tõstsime, kelle vanemad ei ole abielus.

    Neis brošüürides on teemaks ka mehe ja naise rollid ning ehkki neis räägitakse Nõukogude Liidus kehtivast soolisest võrdõiguslikkusest, kujutatakse naise rolli elu jätkajana, perenaisena ja laste kasvatajana. Naisele asetatakse mitte ainult laste, vaid ka oma abikaasa kasvataja ülesanne. Naist nähti kodutunde loojana. Helga Kurm: „On õige, et meil kehtib võrdõiguslikkus. Meie naised on seda tõestanud. Kuid naise funktsioon elujätkajana annab talle erilise seisundi, paneb talle erilised kohustused ja oma „naiselikke“ töid hästi teha oskav naine suudab hiljem oma talitustesse kaasa tõmmata ka abikaasa.“

    Ene Kook manitseb tütarlapsi leebusele ja hoiatab etteheidete tegemisega kaasnevate tagajärgede eest: „Tihti olen kuulnud noori abielunaisi omavahel arutlemas ja pahandamas selle üle, kui eluvõõrad ja saamatud on nende mehed kõige lihtsamates lastekasvatusküsimustes. Muidugi, süüdistada oma abikaasat on lihtne ja enamik noorikuid ei taipagi, et antud juhul pöördub süüdistus bumerangina tagasi.… Seepärast – kui tahate kedagi süüdistada oma mehe saamatuses, siis süüdistage eeskätt iseennast või (kui see Teid lohutab!) oma mehe vanemaid. Ja samas pidage meeles, et samu süüdistusi võite tulevikus oma poja naiselt kuulda.“

    Käsitletud raamatud räägivad loomuldasa heteroseksuaalsetest inimestest ja suhetest. Homoseksuaalsust puudutab Heiti Kadastik, aga kujutab seda tollal valitsenud ideoloogia ja ka seaduste kohaselt häbiväärsena: “Pederastid teavad, et nende tegevus on kriminaalkuritegu, mille eest neid võidakse meil kehtiva kriminaalkoodeksi järgi karistada kuni 6-aastase vabaduse kaotusega. Taibates, et neid ähvardab paljastamine, võivad nad noorukit ka hirmutada, kuid see ei tohi kedagi heidutada teatamast pederasti tegevusest oma vanematele, õpetajatele, miilitsasse või prokuratuuri. Kui te aga vaikselt nõustute pederastiga, võib see muutuda teile endale harjumuseks ja siis olete juba te ise muutunud seksuaalkurjategijaks ning kõlbmatuks normaalsele abielule.”

    Ülejäänud teabekirjandusest eristub soome psühholoogi Mirja Rutaneni ja arstide Martti Paloheimo ning Mauri Rouhunkoski raamat „Avameelselt abielust“ (esmatrükk 1974[5]), kuid tegu ei olnud teismelistele kirjutatud materjaliga. Raamat oli omas ajas progressiivne ja keskendus seksuaalsuse psühholoogilistele aspektidele. Minu intervjuudes mainitakse küll tihti, et raamat oli vanematel kodus olemas ja seda loeti, kuid selle mõju või lugemisega seotud emotsioone mäletati vähe.

    Meenutustes kodusest seksuaalkasvatusest kordub osalt teabematerjalidest tuttav tonaalsus. Menstruatsiooni teemat puudutati ka kodudes rohkem kui teisi seksuaalsusega seonduvaid teemasid. Toonane defitsiidireaalsus takistas menstruatsiooniga inimlikku toimetulekut. Tarvikute valik oli kasin, ja ehkki tänases ületarbimises on taaskasutus soositud praktika, ei saa toonase olukorra puhul rääkida teadlikust taaskasutusest, vaid väljapääsmatust olukorrast. Taaskasutati seepärast, et muid võimalusi polnud. Ühekordsete hügieenisidemete kasutamist mäletasid üksikud intervjueeritud, menstruatsiooniga toimetulekut nähti vaevana.

    Keerulistes oludes kasvanud Pille meenutab oma ühiskorteri kogemust järgnevalt:

    Ema rääkis mulle menstruatsioonist. Et kasutada vatti (tol ajal sidemeid ei olnud) ja mingisuguseid värke, mille peaks hiljem läbi keetma. Meil ei olnud kuskil sellist kohta, et oh, siit võtad vati või et nagu sidemed lähevad sinna ja siis põhimõtteliselt ma ise tegelesin kõige sellega. Ehk siis ühes kapis, ma leidsin mingit vana käsitöövatti. Ja siis ma kasutasin seda ja kui see otsa sai, siis kasutasin väikeseks jäänud riideid, mille kogusin pappkasti voodi kõrval ja mingil hetkel, kui see pappkast sai enam-vähem täis, hiilisin naabrite prügikonteineri juurde ja viskasin need minema.

    Teismeea menstruatsioonihäbi seostasid naised korduvalt oma negatiivse kehapildi ja madala seksuaalse enesekindlusega. Mitmed seksuaalsuse uurijad on esile toonud, et menstruatsiooni stigmatiseerimine mõjutab tüdrukute ja naiste seksuaalset enesekindlust ning kehapilti. Menstruatsioonihäbi ja negatiivne kehapilt vähendab seksuaalset enesekindlust võrreldes naistega, kes on kasvanud menstruatsiooni normaliseerivas keskkonnas.[6] Naiste menstruatsiooonihäbi kandub ka teistesse intiimsetesse kontekstidesse, näiteks seksi.[7]

    Intervjuudes meenutati ka lapsena tekkinud küsimusi seoses raseduse ja laste saamisega. 1970. aastate lõpus sündinud Gerda ja Carmen meenutasid:

    Gerda: Mäletan siiamaani, ma olin laps ja ma mõtlesin, et võiks ju mingi beebi veel siia perre sündida. Aga kuna minu ema ja isa seal maal, nad olid… ma ei tea, nudistid vä? Naturalistid, ütleme nii. … Ja ma mäletan ema juttu, et kui mees ja naine kallistavad kõvasti jne ja siis ma mõtlesin, et aga et olete ju kogu aeg siin paljalt ja ma olen teid paar korda võib olla näinud ka kallistamas. Mingit beebit siit ei tulnud ju! Ma mäletan seda, et nagu mis mõttes, et midagi on väga viltu siin.

    Carmen: Viieaastaselt sain teada, et saan endale venna või õe. Minu küsimustele, kust ta tuleb, vastati, et tähe pealt kaugelt kukub ja ma küsisin, kuhu ta siis kukub, kas ta siis haiget ei saa, issand! Ja siis seletati, et no ta kukub ikka põõsasse kuskile pehmesse kohta. Ja mina nagu paaniliselt… meil oli mingi lastevanker seal. Et paneme siia, paneme siia vankrisse. … Ja siis, kui emps oli sünnitusmajas, mina olin mures, et mis tal nüüd on, vähk või? Kõht oli suur ja äkki kasvaja. Ja kuna kõik teised tegelikult muretsesid, kuna ema oli mingi nelikümmend üks või nelikümmend kaks. Et äkki juhtub midagi. Aga siis lõpuks vanem õde ütles, et laps tuleb ikka emme kõhust, et sellepärast on ta seal haiglas.

    Üldiselt mäletasid intervjueeritud kooli seksuaalkasvatust palju vähem kui koduseid jutte. Meenutati üksikuid fragmente või tugevat ebamugavustunnet tekitanud kogemusi, mida leidsid aset kas nõukogude aja lõpus või üleminekuajal.

    1970. aastate teises pooles sündinud Oivi toob kooli seksuaalharidusest esile manitsuse kanda korralikku pesu ootamatuteks olukordadeks:

    Oivi: Üks naisterahvas, selline pigem 60 millegiga, käis meile rääkimas, kuidas me peame ise endale õmblema pesu ja see peab olema nii perfektne, et kui me peaksime kasvõi nüüd ja kohe mehele ennast paljaks võtma, peab olema puhas ja ilus ja pitsiline ja et see nagu tekitas minus … pigem see tekitas trauma. Et kas ma pean olema nagu iga hetk valmis selleks, et ennast paljaks võtta, näitama, mis pesu seljas on? Ja ma olen avastanud seda mõtet ka nüüd üle 40-aastaselt, et ma mõtlen, et kas ma olen umbes valmis selleks, et kui peaksin praegu paljaks võtma, milline pesu seljas on. Ja rohkem sellest seksuaalkasvatusest ei mäleta midagi. Mäletan, et oli piinlik olla naine.

    Andra: Ja põhiline, tundub, see jutt oligi, et vaadake, et te kõik ära peidate, kui te tualetti hakkate minema, et keegi jumala eest aru ei saaks, miks ja milleks te sinna tualetti lähete ja millega. Ja vaadake, et te kannate selliseid riideid, et kõik jumala eest aru ei saaks, et päevad on ja noh, ühesõnaga sihuke jutt käiski.

    Menstruatsiooni teema käsitlemisega koolis meenus intervjueeritutele sageli piinlikkustunne, lisaks ka ebamugavus menstruatsiooni talumisel koolikeskkonnas. Räägiti ka teabekirjanduse arusaamade kandumisest menstruatsioonitabusse üldisemalt. 1970. aastate lõpul sündinud Helle meenutas:

    Helle: Keskkooli ajal, ma ei mäleta, mis aine see oli, see ei olnud päris bioloogia… midagi räägiti ka seksuaalse kasvatuse teemadel. See võis paar tundi olla ja ma mäletan, et õpetaja tegi testi oma klassis, seal oli mitu küsimust. Ja ma mäletan, et üks küsimus oli, kas päevade ajal seks on okei või kas üldse saaks. Ja siis ma mäletan tema tohutut jahmatust, kui ta ütles, et kuulge, kallid lapsed, te ei saa ikka millestki aru. Et see ei ole sellel ajal kuidagi võimalik, et sellel ajal ei toimu mingit seksi. Et järelikult enamik klassi oli arvanud teistmoodi.

    Niisiis hilisnõukogude ajal ja üleminekuaja algusaastatel saadi nii kodust, koolist kui teabekirjandusest enamasti seksnegatiivseid ja manitsevaid sõnumeid. Ka kodus seksuaalsuse teemal vaikimine kandis tugevat tõrjuvat sõnumit. Seksuaalkasvatus oli fragmentaarne ja hoiatav. Teatud teemadel lihtsalt ei räägitud. Intervjueeritud tõid aga esile ka seda, et 1990. aastatel, kui ühiskondlik murrang tõi muude vabaduste seas ka vabaduse seksuaalsusest rohkem rääkida, andis see meestele justkui ka suurema vabaduse naisi seksuaalselt ahistada. Mehed muutusid subjektideks, naised aga objektideks. Meeste käitumise eest kadusid igasugused piirid ja see kogemus on praeguseks keskealisi naisi palju mõjutanud.

    Seksuaalsest enesekehtestamisest rääkides tuli välja, et naised jõudsid selleni pigem küpsemas eas ning selle võimaldajatena nähti nii enda isikuomadusi (näiteks uudishimu ja otsekohesus, kõrge enesehinnang), elukogemust, laste sündi, turvalisi suhteid partneritega ja võimalust oma kehaga toimuvat kontrollida (rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus). Üksikutes intervjuudes toodi seksuaalse enesekehtestamise võimaldajana esile ka kodust seksuaalkasvatust ja väärtuskasvatust laiemalt. Need olid kodud, kus lapsed olid täiskasvanute tegemistesse ja vestlustesse rohkem kaasatud.

    Seksuaalkasvatusel on seksuaalkäitumise kujundamisel suur roll. Sekspositiivne ja toetav seksuaalkasvatus võimaldab kõigil inimestel käsitleda keha ja sellega toimuvat loomulikuna ja läheneda seksuaalsusele mitmekesisuse, naudingute, oma piiride kehtestamise ja teiste piiride austamise kaudu. Kui intiimsesse suhtlusse saavad astuda inimesed, kellele ühiskond saadab seda toetavaid sõnumeid, siis saavad kõik partnerid ennast tugevana tunda.

    [1] WHO Regional Office for Europe and BZgA: Standards for Sexuality Education in Europe: A framework for policy makers, educational and health authorities and specialists. Federal Centre for Health Education, BZgA Köln 2010.

    [2] A. Rotkirch, The Man Question: Loves and Lives in Late 20th Century Russia. Helsingi, 2000; A. Rotkirch, „What kind of sex can you talk about?”: Acquiring Sexual Knowledge in Three Soviet Generations. Rmt-s: Living through the Soviet System. Toim. D. Bertaux, P. Thompson, A. Rotkirch. London; New York, 2004, lk 93–119.

    [3] C. Vance, Pleasure and Danger. Towards a Politics of Sexuality. Boston, 1984.

    [4] A. Temkina, E. Zdravomyslova, The Sexual Scripts and Identity of Middle-class Russian Women. Sexuality and Culture, 2015, kd 19, nr 2, lk 297–320.

    [5] Raamatu kordustrükid ilmusid 1975. ja 1978. aastal ning seda trükiti Eestis kokku 240 000
    eksemplari.

    [6] E. Kissling, Bleeding out Loud: Communication about Menstruation. Feminism & Psychology, 1996, kd 6, nr 4, lk 481–504; E. Kissling, „That’s Just a Basic Teen-Age Rule“: Girls’ Linguistic Strategies for Managing the Menstrual Communication Taboo. Journal of Applied Communication Research, 1996, kd 24, nr 4, lk 292–309.

    [7] D. Schooler, L. M. Ward, A. Merriwether, A. S. Caruthers, Cycles of Shame: Menstrual Shame, Body Shame, and Sexual Decision-Making. The Journal of Sex Research, 2005, kd 42, nr 4, lk 324–334.

  • Mateeria kummardamisest ja hinge vangistusest

    Elo Viiding. Assisi luulet. Tallinn: EKSA, 2021. 62 lk. 10.99 €.

    Oli kuum septembrikuu päev, kui astusin San Francesco kirikusse Assisis. Kiriku lagi oli võõbatud siniseks ning sellele joonistatud kuldsed tähed. Aeg-ajalt kõlas võlvide all preestri vali hääl: „Silencio!“

    Mäletan, kuidas seisin Santa Chiara kitsas hauakambris ja mind tabas taas see tunne, mis mind pühakodades ikka ja jälle valdab. Et ma olen nii väike. Et olen osa millestki suuremast. Et olen nii lähedal mingile mõistmisele.

    Elo Viidingu luulekogu „Assisi luulet“ viib mind tagasi sellesse kauguses roosalt kumavasse Kesk-Itaalia väikelinna, kus tegutsesid Püha Franciscus ja Püha Klara. Viib tagasi küsimuse juurde: mis on püha? Mis on see, mida ma pühakodades tunnen, ja kuidas sellest rääkida?

    Juba eessõnas kirjutab autor, et õigupoolest pole pühadust võimalik sõnadega kirjeldada. Seda saab ainult „puhverdada, mahendada“.

    Avaluuletuses „Püha Klara“ asetatakse lugeja kitsukesse katakombi ja kutsutakse üles mõtisklema mateeria ja käegakatsutava üle. Ühest küljest on kõik materiaalne paratamatus. Me ei saa elada, praadimata muna. Ilma selle näruse kehata poleks me võimelised midagi kogema, midagi looma. Teisest küljest oleme õppinud käega katsutavat ülemäära kummardama ning see pole vaid kaasaegse inimese probleem. Sajandeid on palverändurid kõndinud Püha Klara haua juurde abi saama. Nii teebki luuletaja justkui inimeste üle nalja, kui ta Püha Klara häälega kostab „Aga ma pole ju seal!“ (lk 13).

    Usk on ju teatavas mõttes inimeste lollitamine. „Keisri uute rõivaste“ stiilis veendumus, et me kõik näeme või tunneme midagi, ning sageli on need lollid ja lapsed, kes julgevad välja öelda tõe: „See on ju ainult kuju, see pole päris muumia!“ (lk 14). Uskumiseks ei pea õigupoolest kuhugi minema. Jumal ja pühadus on igal pool, kõiges ja kõigis.

    Edasi nihutab autor vaatepunkti pühakult tema vanemale. Oleme korraga Püha Klara ema nahas, kes ei mõista oma tütart: „Kuhu sa läksid, Chiara?“ See vaatepunkt toob pühaku meile lähemale. Kui praegu kummardavad usklikud pühakute poole abi saamiseks, siis kas oleksid needsamad usklikud pühakut mõistnud, kui see oleks olnud nende enda laps? Vanemad on sageli need, kes meid kõige rohkem armastavad, aga ka need, kes meie valikud kõige kiiremini hukka mõistavad. Ehkki praegu võinuksid need vanemad oma laste üle uhked olla, paistis rändjutlustajaks hakkamine tol ajal neile rumaluse ja nende au rüvetamisena.

    Luuletused „Mida sa mõtled, Chiara?“, „Kuhu sa läksid, Chiara?“ ja „Mis sinuga lahti, Francesco?“ mõjuvad oma korduvas rütmis mantra või itkulauluna. Oma lihtsuses kirjeldavad need niivõrd tabavalt vanema valu ja arusaamatust „kaduma läinud lapse“ üle. Vanemal pole muud kui vastuseta küsimused.

    Luuletaja jätkab hinge ja mateeria teemal. Hiljuti lugesin Instagramist ühe tuntud mentori küsimust: „Oleksid uuesti gümn lõpetaja, mis kõrgharidusest alustaksid? Jätame südame välja“. Ja miski selles lihtsas küsimuses resoneerus Viidingu koguga. Luuletuses „Eremo delle Carceri“ kirjeldab Viiding, kuidas raha, rikkus ja omamine justkui lämmatab hinge ja suretab inimese. Raha tagaajajad on justnagu zombid. Ning tõesti, mis me oleme, kui jätame südame välja? Rahamasinad, elavad surnud.

    Sama temaatikaga tegeleb ka luuletus „Surnud luuletajale“, kus luuletaja küsib, milleks meile üldse keel ja meel. „Mida me teeme seal koolnukangestuses, krampunud lihaste pidevas karistamatuses, selle keele ja meelega, mis ei mahu, mis ei teisene, mis on juhmile tõlkimatu, mis pole isegi end suuteline vahel väljendama? Elame eludeülest elu kesk olme koolnukangestuses olevikku, kus iga palverändur teeb meist õigemat asja?“ (lk 36).

    Aga hingeküsimused, vaimu ja keele, olmeülesed mõtted lükkab tänapäevane finantstark inimene elegantselt kõrvale: „Saab läbi ka niisama, saab seisundita, saab selle kõige olemuslikumata. Saab, alati saab! Sai blokaadi ajal, sai koonduslaagris – kuradi seisundi tagaajaja, mõtle, mida sa nõuad!“ (lk 36).

    Materialismiga tegeleb ka „Montella“, mis kõneleb sellest, kuidas Franciscuse kott laborisse saadeti, et välja uurida, kas tegu oli ikka tõepoolest tema kotiga. Justnagu oleks sellel mingi tähtsus. Inimesed on pööranud oma pilgu välisele, tühisele. „Kas te ei võiks lihtsalt uskuda? Miks annab teile kindluse labor ja mitte teadmine? Mis tähtsus on kotil, kui see sisaldas leiba. Mis tähtsus on minul? Selle tõi ingel!“ (lk 26).

    Meie fookus on nihkunud, arvame, et suveniirid, mida kingime sugulastele, on tõestus sellest, et oleme head. Arvame, et mateeria teeb õnnelikuks, vabastab. Tegelikult oleme aga oma hinge vangistanud. „Andke oma hing ometi vabaks! Mängige mõtetega, ohtlikult, nii nagu mängisin mina“ (lk 27). Nii mõtiskleb Franciscus, kes seda hullust pealt vaatab. Ta sõnad rahakultusele vastandudes on nagu kaasaegse enesearengutreeneri mõtted, kes suunab meid märkama väikseid asju enda ümber, olema tänulikud ja viibima hetkes.

    Aga mis siis oleks võti materialismist välja? Võib-olla tõesti mõtlemine ehk mõttega mängimine, budistlik pühaduse ja jumala tunnetamine kõiges ümbritsevas. Sest ka ristiusk on autori käsitluses vahetuskaup. Usutakse ikka eelkõige enda päästmise eesmärgil.

    „Un bacio“ räägib näiteks risti suudlemisest ja missadel käimisest, lootuses, et kui teen nii nagu vaja, saan selle, mida soovin. „Et minul oleks hea. Et meie perel oleks hea. Et me saaksime, mida me tahaksime. Un bacio! Mina! Meie!“ (lk 28).

    Luulekogu viimane mahukam osa „Seitse surnut“ viib meid mõtteliselt tagasi Püha Klara katakombi, kuid vastupidiselt pühakutele lahkab autor nüüd oma surnuid – nii neid, kes päriselt lahkunud, kui ka nn elavaid laipu või inimesi, kes poeetilise mina jaoks on kadunud.

    See tsükkel mõjub nagu Viidingu enda pühakute loetelu.

    Surnuid on igasuguseid. On vaimseid ja vereühendusi. On punkareid ja endisi kallimaid. Kõige viimases luuletuses tekib aga tunne, et autor räägib suhtest iseendaga, soovist jõuda enda alateadvuseni, seletada ennast ära, mis on aga võimatu, hõlmamatu, hulluks ajav.

    Proosaluuletuste kujundikeelest jäävad eelkõige meelde välgud ja nooled. Tihti korduvad need kujundid luuletuse lõpus. Näiteks luuletuses „Kahetsus“ on rida „See, keda nool ei taba“ ja luuletus lõppeb sõnadega „Lase talle nool südamesse“ (lk 20). Sama näeme ka luuletuses „Püha Klara“. Sealt leiame read: „Ja sisistab tüdrukule: „Tasa!“, ta kardab, et Jumala välk võib teda sealsamas tabada, võtta temalt ära kõik, mis tal on.“ Sama teksti lõpust aga: „Mingit välku ei tule, vaid SEE läbistab!“ (lk 14).

    Ka Viidingu luuletused mõjuvad kui vibunooled või välgud. Nad tabavad väga täpselt, lasevad lugeja hõlpsalt luuletaja poeetilisse maailma. Samas ei läbista lugeja tähendust ühekorraga, vaid pigem jääb see ta sisse keerlema.

    Teine meeldejääv kujund on tuvi. Selle leiame luuletustest „Kahetsus“, kus väike Franciscus isegi tuvi ei taba, teenides nii ära isa pahameele. Selle asemel otsustab Franciscus hoopis tuvina lennata. Tuvi kirjeldatakse luuletuses nii vabana ja võitmatuna kui ka lollaka pähesittuva jobu ja päevavargana, mis mõlemad iseloomustavad seda, kuidas võib näha üht pühakut.

    Kogu on põnevalt üles ehitatud – luuletaja vaatab maailma läbi kitsukese Püha Franciscuse kiriku lukuaugu ja teeb pühaduse mõiste ka meie paganlikule mõttelaadile käega katsutavaks. Selles on täpselt õiges koguses ühiskonnakriitikat, kohalikku eluolu, usuteemat ning inimeseks olemise valu. Luuletused ei korda end mõtteliselt ja jõuavad suurejoonelisse kulminatsiooni – kirikutorni. Väga meeldis ka viimane tsükkel surnutest, mis viis lugeja Assisist ära, novembrikuu lörtsi, külma rongi, Prahasse, Berliini ja Stockholmi kruiisile. Kõik see kokku mõjub kui uni, vahepala, isiklik kõrvalepõige, mille kaudu poeetiline mina jõuab tagasi endasse, tagasi praegusesse hetke. Kohati tunduvad need luuletused oma toonilt isegi liiga teistsugused, liiga võõrad, aga lõpus sulanduvad siiski orgaaniliselt kokku ladinakeelseks palveks, üksikisikuks, kes ei ole tegelikult kunagi üksi, vaid on alati ümbritsetud oma surnutest.

     

  • Legend Bernard Pahapersest

    Alati, kui tuppa astus Bernard Pahaperse,
    kostis igast ruumi otsast pahameelepurse.
    „Armas taevas!“ „Mida põrgut!“ „Jeerum, küll on kole!“
    Bernard ohkas: „Mina oma nime valind pole –
    polnud minu süü, et kuskil mõisas tige saks
    matse kirus Perseks, Perglinäoks või Lollakaks.

    Mõned väidavad, et nimi meest ei tohiks rikkuda –
    proovigu siis, kas on mõnus elu Tagumikuna!
    Lapsed lõkerdavad, daamid minestavad: „Fui!“
    Mõni mees teeb tuupi, mõni vahib muigvelsui.

    Pidevalt käin ringi, palgel häbi, rullis kulm.
    Miks küll minu suguvõsa saatus on nii julm?
    Eestlased ei hakka hästi suhtuma eal musse.
    Ainus õlekõrs on kahjuks – minna pagulusse.

    Taga-Baikal? Šveits? Peruu? Austraalia? Maldiivid?
    Enne ainult külastaksin Riiklikku Arhiivi.
    Ehk on kuskil tolmund kaustas siiski peidus vastus,
    kuidas keegi kõuk kord säärasesse pange astus…“

    *

    Bernard läks. Eks siis arhiivitöötajad said nalja,
    otsides ta vereliini ürikutest välja.
    Vanu vahapitsateid, musttuhat kriksadulli,
    paksu paki pabereid ja pärgamendirulli
    otsis üks heasüdamlikum proua talle üles.
    Bernard istus jahmunult, see hiigelhunnik süles.

    Lappas kortsus kulmul lehti patakate kaupa,
    korraga jäi toppama ja laksas vastu laupa:
    digiajastul ta võinuks ammu üles leida
    pere esimesed Pahapersed: Ernsti, Leida!

    Aga kust see nimi?
    Loogiline mõttejada:
    kolmekümnendatel tuli kõik ju eestistada!
    Mis ta esivanematel ometi lõi pähe,
    jäi neil rahvussentimendi pentsikus veel väheks?

    „No mis perse? Miks just paha? Pähe mul ei mahu,
    kuidas nende tobudega tegema peaks rahu,
    kes kui kõige kiuste oleks lausa näinud vaeva,
    et saaks nende patud nuheldud just minu kaela!“

    Bernard tuhnis: kuskilt sai ju alguse see hullus!
    Ootamatu tõde pärgamendil lahti rullus.

    Selgus sealt, et üks ta esiisa, inglismann,
    oli muistsel ajal istund Ümarlaua man.
    Arthur, Lancelot ja kõik need ülejäänud kohe
    lahingutes nähtavasti selle võimsa mehe
    osavust ja surmapõlgust nõnda panid imeks,
    et nad talle
    Bernard Badass[1]
                                                             andsid rüütlinimeks.

    *

    Kust siis jõudis Eestimaale Badasside veri,
    seda kahjuks Bernard enam läbi siin ei näri.
    Aga selge: kui on peres selline legend,
    selle nime kandja õilistatult tunneb end,
    nii et üsna hõlpsasti võib Erni-taati mõista:
    suguvõsa väärikuse nimel kuidas võis ta
    nime Badass asemele võtta mingi nõdra
    Ehasalu, Lillemäe; banaalse Karu, Põdra!?

    Siiski oleks Ernsti-Leidat vahest pidand aduma:
    mõni tähendus võib otsetõlkes minna kaduma…

    *
    Kõigest hoolimata Bernard kergendusest ohkas:
    nimi polnud kohtuotsus suguvõsa kohta;
    mitte karistus, vaid lausa uhke oreool!
    Kivist tema südamel kaob vähemasti pool:

    „Olgugi ses süüdi teise esiisa juhmus,
    et me nime kuulsussära tobedasti tuhmus,
    mina võin nüüd tasa teha, mille kaotasime:
    tänapäevalgi ju tohib võtta uue nime!

    Panen kinni vastavasse ametisse aja.
    Nüüd on ainult kõige õigem nimi leida vaja!
    Pilgetest ja mõnitustest tahaks lõpuks puhkust;
    samas aga meeles hoida esiisa uhkust.

    Nimi uus võiks öelda selgelt kogu rahva ees,
    et ta kandja pole mingi hallimassimees.
    Lõpuks mõistaks kõik need pimeloomad-sõgesikud
    minu nimme kätketud heroilist igavikku!“

    Õhtul mehe ärkliaknas lamp veel kaua kumab.
    Tuleb mõelda, mis peaks uues nimes kajastuma:
    rüütellikkus, vaprus, jõud ja vankumatu meel…
    Paberile variante kuhjub veel ja veel.

    *
    Argihommik. Linn on hall, kui silmist und veel peseks…
    Aga kes seal särab, saanud uueks inimeseks,
    perbüroo ees platsil lausa keksleb rõõmu-uhal?
    See on meie kangelane –
    Bernard
    Õilistuhar!

    [1] Jah, kallis lugeja, paljastub kohutav tõde: kogu loo käivitava teguri, keskpunkti, alusmüüri ja tugisamba näol on tegemist anakronismiga ning pealekauba veel jõletuvale regionaalse keelevariandiga! Nagu märgivad asjatundjad, oleks siin kohasem kirjutada Ye Badde Arse – sõnad, mis väljunuks küll kuningas Arthuri suust arvatavasti täpselt sama suure tõenäosusega kui badass. Õigupoolest on muidugi üleüldse raske leida aspekti, mis Bernardi nime juures valesti ei oleks.

  • Karistamisest eestiaegses koolis

    „Ja siis ma näen asju, mis mind lausa kohutavad. Uuk jookseb klassi, käes kimp vitsu: „Kes siin karjus nii koledasti? … Ah sina see olidki! Tule siia ahju juurde!“ … Tüdruk kahvatab ja värisedes läheneb koolmeistrile. „Koolmeistri-härra,“ palub ta nutuselt, „ega ma muidu poleks karjunud, aga …“ Aga juba on Uuk ta pea kaenlasse haaranud ja jagab talle ihunuhtlust. Alma Loorits karjub nii koledasti, et maja seinadki rõkkavad. … „Nii,“ sõnab Uuk jälle, „nüüd te teate kõik, et kooli ei tulda mitte ulakust tegema, vaid õppima. Võtke kõik sellest õpetust, muidu võib teie käsi käia niisamuti halvasti nagu Looritsal ja Silbel praegu.““[1] – Nii kirjeldab Oskar Luts kogemust kihelkonnakoolis, kus ta õppis 1895–1899 ehk 8–12-aastaselt. Koolivend Silbe oli vahetunnis näpistanud kooliõde Almat, kes seepeale valjusti kiljatas. Koolmeister Uuk veristas parajasti siga ja oli oma toimingus sellest ilmselt häiritud.

    Tegelikult polnud vägivallatsemine 19. sajandi lõpul koolis enam soovitav. Rudolf Kallas postuleerib programmilises kirjutises „Nuhtlus nink palk koolis“: „Vits, linijan, kepp on suured häätegijad. … Aga ma panen selge sõnaga üles: peksa saab üksi see, kelle kallal mingi muu nõu enam ei aita ja kui ta saab, siis õige koha pääle, nagu vana sõna õpetab: „Mis pää teeb, see p…. maksab.““[2] Hirmu jagamine peenikese kepiga võis tulla kõne alla ainult erijuhtudel.[3] 1878. aasta kooliseadus lubas karistada kõva noomimisega (sealjuures ei tohtinud teotavalt sõimata ega harimata kisendada), nurgas seismisega, klassitoas alamasse paika istuma panemisega ja peale tunde jätmisega. Vits võis käiku minna üksnes suure vallatuse, vastupanemise ja suure pahandusega lõppenud koerustüki puhul ja seda ainult kooli vöörmündri loal ja tema nähes. Karvustamine, kõrvade kiskumine, käega löömine ja joonlauaga sõrmeotste pihta löömine olid keelatud, ka ei tohtinud last pimedasse kinni panna.[4]

    Uuest suhtumisest karistusse annab tunnistust Vändra kooliõpetaja Johannes Lüdimoisi kõne, mille autor ka trükis välja andis. „Karistus nõuab selget mõistust, sügavat läbimõtlemist ja teaduslikku tundmist“ – kaks esimest olgu igal kasvatajal, aga kolmandat kõneleja tutvustab, olles ise kindlalt „ülekohtu ja laste vaimu kui ihu tapmise vastu“. Lapsi peab karistama hästi ja õigesti, õige ei ole ihuline toores karistamine – löögid pea ja südame piirkonda, ninast näpistamine, nipsutamine, sõrmede löömine joonlauaga; ka põlvitamine hernestel, kruusal ja puude peal on „elajalik karistus“, samuti ühe jala peal seismine üle viie minuti, mis on kahjulik lapse luudele. Karistus olgu õige, süükohane, parandav – laps peab saama aru, et on süüdi ja karistuse ära teeninud – ning sündigu mõistlikul ja sündsal viisil, mitte kunagi purjuspäi ega äkilises meeleolus.[5]

    Koolikaristamise ideelised alused

    1920. aasta mais Asutavas Kogus vastu võetud Avalikkude algkoolide seaduse §45 sätestas: „Koolis võivad tarvitusel olla ainult pedagoogiliselt lubatavad karistusviisid. Kehalik karistus on keelatud.“[6] Haridustegelane Märt Raud märgib tagantjärele, et sellega jõudis Eesti Lääne-Euroopast kaugele ette: „Eesti enda kohta sel keelul siiski suurt tegelikku tähtsust polnud, see oli ainult põhimõtteline, sest see karistusviis oli juba enne koolidest tegelikult kadunud. See oli kuulunud kasvatuse süsteemi saksa koolivalitsuse ajal, kus oli põhimõte „mida armsam laps, seda kibedam vits“, pärast seda kadus see vähehaaval iseendast. Seminaridest tulnud õppejõud olid selle vastu kindlasti, pooldas seda vaid mõni üksik.“[7]

    Eesti Vabariigi koolikorralduse isaks loetakse teoloogiharidusega Peeter Põldu (1878–1930). Põld töötas 1917. aastal välja „Eestimaa koolivalitsuse ajutise korralduse“ ning tema klassikalisel pedagoogikal põhinevatele arusaamadele rajati eestikeelne kool.[8] Põld oli ka Eesti Tartu Ülikooli kuraator ja 1920. aastast esimene pedagoogikaprofessor. „Üldine kasvatusõpetus“ koondab aastail 1921–1929 ülikoolis peetud loengute ülestähendusi ja karistusele on seal pühendatud omaette peatükk.[9]

    Algatuseks tõdeb Põld, et ükski kasvataja ei pääse mööda küsimusest: „Kas on õige karistada last ja kas ei ole võimalik kasvatust mõtelda ka täiesti ilma karistuseta?“ Gustav Wilhelm Störringi järgi on karistus „psühholoogiliselt assotsiatsiooni loomise abinõu teatava teo ja kujutluste ja norutundmuste vahel, abinõu, mis sunnib sellest teost tagasi hoiduma või teda korda saatma“. Karistuses „avaldub tunduvalt ja äratavalt õiguslik-kõlbla korra murdmata, painutamata majesteet, selle korra agressiivne jõud, mis end massiivselt tunda annab alamatele tungidele“. Psühholoogiliselt vastab karistus Friedrich Wilhelm Försteri järgi „inimese tumedale soovile oma taltsutamata kirgi valulise kitsendamise läbi piirata“. Kui kitsendust ei võimaldata, siis „isik detsentraliseerub elu väliste tegurite käes. Noorus aimab seda instinktiivselt; sellepärast imponeerib talle ainult vali ja täpipealne õigusetegemine, ebamäärases karistusotsuses ei oskaks tema eetiline tundmus orienteeruda“.

    Karistuse kindlustusteooria põhjal võetakse õiguserikkujalt vabadus või asetatakse ta oludesse, kus ta enam kurja teha ei saa. Koolis rakendub see põhimõte, kui keelatakse läbikäimine, rääkimine, pannakse üksi erikohale istuma või heidetakse halbade elukommete pärast koolist välja. Need abinõud toimivad eelkõige ühiskonna, mitte karistatava suhtes ja pole kasvatuses nii levinud kui hirmutusteoorial põhinevad karistused – karistatakse teistele „eksempliks“, et ei tuleks pähe midagi sellist teha ja et „piiri panna mõtteringi, teadvuse akuutsele põletikule“ (lk 100–101, viitega J. F. Herbartile). Kõige pedagoogilisem on Põllu hinnangul parandusteooria, kus soovitakse teatud tagajärgi saavutada eelkõige karistatavas häbi ja kahetsust esile kutsudes.

    Põld tutvustab ka karistust eitavaid seisukohti – Jean-Jaques Rousseau ja Herbert Spenceri veendumust, et toimib ainult loomulik karistus: laps peab saama iseseisvalt tunda oma teo negatiivseid tagajärgi. Psühholoogiliselt poolelt on karistusvastase argumendina esile toodud, et see põhineb „norgutekitavail kujutlusil“, hirm aga tekitab jõuetust, kaovad paremad tundmused ja tähelepanu juhitakse sihist kõrvale, mistõttu pole karistusel positiivset mõju. Pedagoogiliste abinõudega tuleb „jõuküllust, millest sigineb sagedasti vallatusi ja paha, juhtida positiivseile ülesandeile. Tuleb mõjuda ümbritsevaile oludele nõnda, et need ei pakuks tõukeid ega kiusatusi pahale“. Oskar Messmeri järgi ei täida kasvataja karistades õpilase suhtes kasvataja kohust, vaid tarvitab tema vastu oma eesõigustatud ühiskonnaliikme võimu. Karistusega lõpeb pedagoogiline vahekord õpilase ja kasvataja vahel, „õpilases tärkab mõnu asemel maharõhutuse tundmus, depressioon, ta alistub õpetaja tahtmisele välise surve pärast, kui masin, edasilükatav asi“. Pedagoogilised on kõik positiivsed abinõud, karistused aga on negatiivsed vahendid (lk 103).

    Toonud ära nii teoreetilised lähtekohad kui ka poolt- ja vastuargumendid, arutleb Põld, kas tõesti on „tahte-elus ainukesed tõukajad tegevusele mõnutunded, norutunnetel ei saa olla positiivset mõju tahtele; kas norutundmus siis ainult halvab ja hoiab tagasi? Ja kõik kasvatusaktid peavad andma midagi positiivset?“. Põld leiab, et nii see siiski pole – näiteks on John MacCunn näidanud, kuidas „püüe norutundmusest lahti saada on tugevamaks tahtejõuallikaks kui oodatava mõnu kujutlus“ (lk 104).[10]

    Ka ei saa liiga kitsalt läheneda pedagoogilise vahekorra ja pedagoogilise abinõu mõistele – „Pedagoogiline vahekord on igal pool olemas, kus kasvataja mõjustab õpilast teadlikult ja see mõjustus sünnitab oodatud effekti õpilase tahtes.… Ja siin ei ole kahtlust, et õigus on norutundmusi kasustada seal, kus on tarvis takistada, tagasi hoida teatavaid tunge ja kalduvusi, mis kahjustavad iseloomu paremaid külgi, mis vaenulised ühiselule, mis nurja ajavad koostöö koolis“. Sest „me ei kasvata inimest ainult talle enesele, vaid me kasvatame teda ühiskonnale ja teatavas ühiskonnas. … Kasvatus on ühiskonna vaimline uuenemine, mitte ainult üksiku kujunemine. Kainestavalt peaks mõjuma ka see teadmine, et me elame ühiskonnas, kus karistus ja sund maksavad kõigi nende kohta, kes ei tunne piire oma isiku maksmapanekule, kes käivad üldsuse kahjuks oma tujude ja meeleolude järele. … Pealegi on lapse vaimu- ja hingeelus olemas nähtusi, mis paisetena nõuavad kirurgilist operatsiooni, rutulist, täielist äralõikamist … ei saa kasvatusest elimineerida karistust kui tugevat, kui äkilist, teravat vastasmõju-avaldust“ (lk 104–105).

    Haridusteoreetik ja -praktik August Kuks vaatleb „Sissejuhatuses didakti-kasse“[11] karistusviise õpilaste tööle ergutamise kontekstis, sest „kooli pikk minevik räägib selle poolt, et ergutuseta koolitöös läbi ei saa“. Ajaloolised abinõud jaotab Kuks mõjutegurite alusel.

    • Valu – väga tõhus karistus- ja ergutusabinõu, ebameeldiv ega nüristu kordumisel, inimene tahab valust vabaneda. Ajalugu annab tunnistust koolimeeste leidlikkusest selle abinõu rakendamisel – kepihoobid, vits, juustest tirimine, kõrvast venitamine, joonlauaga vastu pead või näppe löömine, näpistamine, hernestel põlvitamine. Valu kui ergutusabinõu nõrkuseks on asjaolu, et see teeb vastikuks töö, millele ergutatakse.
    • Hingepiin – kehalise valu asemel on kasutatud ergutusabinõuna südamevalu, hingepiina – avalikud laitused, noomitused, häbistamine. Sisemine piin on sageli rängem kui füüsiline ja seda peetakse peenemaks kui kehalist karistust. Samuti pole see seadustega kusagil keelatud ja on koolipraktikas laialt tarvitusel. Kuksi hinnangul on see abinõu küll mõjuv, aga mitte soovitatav, sest rasked üleelamised ei soodusta töö edu, tekitavad viha, põlgust, kättemaksuhimu jm negatiivseid tundeid õpetaja vastu, pahameel kandub õpetajalt õppeainele.
    • Elutarviduste piiramine – näljutamine ja vabaduse kitsendamine on koolipraktikas tuntud kasvatusabinõud. 20. sajandi teisel kümnendil näib näljutamine kaduvat, aga vabaduse piiramine mitte: jäetakse pärast tunde või kästakse pühapäeval „istuma“ – n-ö humaanne kartser. Mida arvata? Kiita ei saa – „tühi temp, mis kuigi palju ei anna – kirutakse, mõeldakse välja igasugu karutükke ja see on vahest kõik“.
    • Eraldamine omaste keskelt/ühiskonnast – tekitab halva tunde, et oled karistatud, ja igav hakkab ka. Seltskonnast eraldamist loetakse kõigist karistusviisidest kõige humaansemaks ja õiglasemaks – püsti seismine, nurka või seina äärde asetamine, klassist välja saatmine, mängust kõrvaldamine, koolist tagandamine mõneks ajaks või sootuks on koolipraktikas tuntud eraldamisviisid. Mida arvata? On küll lubatud, aga mitte soovitatav. Seismine ja nurkapanemine ei mõju kuigivõrd; väljasaatmine klassist ja eemaldamine tööst mõjub vastupidi. Montessori põhimõttel tuleks eraldamist rakendada ainult lähendamiseks – last, kes ei õpi või ei täida distsipliini nõudeid, tuleb kohelda kui haiget – eraldatagu, aga jagatagu siis veel suuremat tähelepanu kui teistele.

    Näib, et eesti haridusteoreetikud olid kasvatuse sihi suhtes üksmeelel: kasvatada tuleb vastutustundlikke ühiskonnaliikmeid. Selle teostamise viiside suhtes jäädi eriarvamusele. Küsimus oli, kuidas kooskõlastada demokraatliku kodaniku kasvatamise kaht printsiipi – ühiskondliku korra nõudmist ja õpilase vabadust. Ühed rõhutasid kindla korra vajadust, teised vaba kasvatust ehk õpilase individuaalse omapära arendamist. Arusaamatusi tekitas ka seaduse imperatiiv hoiduda kehalisest karistusest – kui see on keelatud, siis kas ainult lapsele käe külge panemise mõttes või käib sinna alla ka näiteks nurka panemine? Kindla distsipliini ja õpilase vabaduse vastuolu oli üldisem pedagoogiline probleem. Õpetajaskonnas olevat distsiplineerimatu kasvatus leidnud vähe poolehoidu, üldine meelsus kaldus selle poole, et lapsi tuleb maast-madalast harjutada austama ja täitma ühiskondlikke korraldusi ning austama kaasinimeste õigusi. Algkoolides valitses distsipliin, õpetajad valvasid õpilaste käitumist ka väljaspool kooli.[12]

    Kuidas mitte karistada?

    Kõige soovitavam oleks, kui karistama ei peakski. Selleks on määrav tähtsus pedagoogide isiklikel omadustel ja ettevalmistusel. „Üldises kasvatusõpetuses“ leiab Peeter Põld, et lapse viga otsigu kasvataja kõigepealt enese juurest – kas ta pole eksinud oma nõuete, meetodi, eeskujuga? Õpetaja ei tohi kunagi kaotada rahulikku otsustus- ja kaalumisvõimet, peab ilmutama tubli enesetaltsutust ja -kasvatust (lk 112–115). Ei tohi käskida ega keelata, kui täitmine on võimatu; tuleb kanda hoolt, et lapsed oleksid tegevuses; kujundada elukommete, korra- ja puhtuseharjumusi ja õppida lapsi tundma. Aga „on õpetaja kõrvaliste asjadega liiga koormatud, käib tal töö üle jõu või viidab ta oma õhtud ning ööd joogi- ja kaardilaua taga, lõbude keerus, siis võib ta kergesti karistada järelemõtlematult, viimaste abinõudega välja astuda seal, kus tuleks käia hoopis teist teed“. Hea distsipliini huvides peab õpetaja ise „hästi kasvatatud ja majanduslikult nõnda seatud olema, et ta rahulikult, ilma raskema murekoormata, oma ülesandeid saab täita“. Pestalozzile viidates rõhutab Põld, et „mitte üksikud, haruldased teod ei määra laste tundelaadi ja mõtteviisi, vaid päev-päevalt korduv, nende silme ees seisev sinu hingeolu tõeliste avalduste suur kogu ja sinu armastuse ja lembuse aste“.

    Oluline tegur pedagoogilise töö sujumiseks on õpetaja autoriteet. August Kuks peatus sellel pikemalt:[13] autoriteedi tunnustamine ei sünni mitte tahteliselt, vaid spontaanselt – kui tugevama ja nõrgema iseloomu seesmine suhtumine, kui kummardamine jõulisema ees, kusjuures autoriteedi aluseks on teise isiku üleoleku tunnustamine kas füüsiliselt, majandusliselt, vaimliselt või kõlbliselt. Täiskasvanu on lapsest suurem ja tugevam ja võib füüsiliselt sundida – see teadmine ongi respekti aluseks. Sellega on seletatav ka suurem respekt meesõpetajate vastu. Muidugi tuleb füüsilist sundi tarvitada vähe või mitte sugugi, aga laps peab teadma, et see relv on olemas. Ka majanduslik üleolek loob autoriteedi tunnustamiseks soodsa pinna. Vaimne üleolek, tarkus, andekus, osavus sunnivad ka tahtmata tunnistama teise autoriteeti. Kõlbeline üleolek tähendab, et parem, vooruslikum äratab alati pieteeti, mis on üks kasvatuse sihtidest. „Õpetaja peab olema lapse silmis igas suhtes ülevama isikuna ja mitte ainult esinema, vaid seisma kõrgemal ümbritsevast nivoost. Teame, et kehaline kidurus, majandusline kitsikus, teadmiste puudus ja kõlbelised nõrkused paratamata langetavad õpetaja autoriteeti. Iga nõrkust, mis tuleb ilmsiks, panevad lapsed väga teravasti tähele, mispärast neist hoiduda tuleks.“ Eriti langetavad autoriteeti despootlik valjus; üleliigne pehmus, tundeline õrnus ja lipitsemine laste ees; kooskõla puudus autoriteetide vahel; ebaõiglus hindamises ja karistamises; järjekindlusetus; afektsus, liiga tunnete mõju all toimimine, asjatu lobisemine, segased käsud ja üleliigsed ähvardused. Õpetaja peab tabama „õiget tooni“, mis on „kõige peenem kunst – mõõduandvaks on siin loomuand ja isiku sisuline väärtus“. Õpetaja suhtumine õpilastesse on tähtis nii õpetuslikult kui kasvatuslikult, õpilasi tuleb kohelda imponeerivalt ja heatahtlikult, ei tohi võimutseda ega emalikult talitada; imponeerib õpetaja, kes talitab rahulikult ja järjekindlalt, oskab tarvitada nii pehmet kui kõva kätt.[14]

    Ka Märt Raud peab tähtsaks õpetaja eeskuju ja kõlbelisi põhimõtteid, mille mõjul lastel kujunevad head harjumused iseenesest – kogu õppetöö ja tegevus algkoolis taotlegu kasvatuse üldsihte, kasvatus ei seisne ainult karistustes ja ergutustes.[15] Raud meenutab, et „kehalist karistust koolid taga ei nutnud“ – vaieldi, kas karistused on koolis üldse lubatavad. Igasuguse karistamise kaotamist nõudnud Hans Roos ja Johannes Käis. Kongressidel ja õpetajate päevadel vaieldi selle üle tihti, aga rohkem sõna kui sisu üle – ka vastased kasutasid karistusi, aga nimetasid neid mitte karistuseks, vaid „süüteo loomulikuks tagajärjeks“ (s.o süütegu toob kaasa ebamugavusi, mida tuleb ka tunda anda).[16]

    Johannes Käis tunnistas, et kasvatustöö muudavad tagajärjetuks „laste hingi demoraliseerivad ja massiliselt rakendatavad karistused. Kõige sagedamini tulevad need halvad mõjud karistuste ebakohasest ja liialdatud kasutamisest. Õpetajad tahavad ohtrate karistustega head teha, teevad aga suurimat kurja unustades kasvatusteadusliku algtõe: karistus on koolis vaid hädaabinõu! Selle kasutamine nõuab äärmist ettevaatust ja asjatundmist“. Käis juhib tähelepanu psühhoanalüüsile, mis on selgitanud alateadvuse suurt tähendust: „Sealt tulevad hingelised häired ja intellektuaalsed takistused, mida me järelemõtlematult nimetame sõnakuulmatuseks, tõrkumiseks, hooletuseks, laiskuseks ja teisteks pahedeks, mida me tahame kergel käel karistusega parandada – aga mõistmatud karistused vaid süvendavad neid raskusi ja tekitavad uusi. Aga kui palju on õpetajaid, kes on teadlikud neist nähtustest? Kui paljud mõtlevad enne karistuse määramist? Ka ei tohi mitte kunagi õpilasele öelda: „oled sõnakuulmatu, kõlvatu, su töö ei kõlba kuhugi, sinust ei saa asja“.“[17]

    Käisi hinnangul pole karistus koolis sugugi möödapääsmatu. „Kui kõrvale jätta haiguslikud juhud, tulevad koolikorra rikkumised enamasti sellest, et kool puudulike õppeviiside tõttu ei suuda kasutada õpilase energiat kasulikuks, mõistlikuks tegevuseks ja õpilase rahuldamata tegevustung otsib siis isetegevust koolikorra rikkumises. Teiseks põhjuseks on õpetaja nõudmised, mis sageli tunduvad õpilasele väljastpoolt pealesurutuna ja tekitavad vastuhakku.“[18]

    Karistuse vältimise ühe abinõuna räägiti ka õpilaste omavalitsusest. Eestis oli selle eestkõneleja samuti Käis, kelle veendumuse järgi „niipea, kui õpilase loomulik teotsemistarve rahuldatakse isetegeva, jõukohase ja huvitava õpetusega ja niipea kui õpilaste omaalgatust kasutatakse koolikorra loomisel ja hoidmisel, kaovad tavalised korrarikkumised ja õpilased tunnevad otse korranõuete paratamatust viljakaks tööks klassi- ja kooliühiskonnas. Vastutus-, kohuse- ja korratunne areneb siis õpilastel jõudsasti“.[19] Käis rõhutab ka vajadust valmistada õpetajaid paremini ette tööks õpilaste ühiskondliku kasvatuse uute vormidega.[20] Ka Peeter Põld tutvustab „Üldises kasvatusõpetuses“ õpilaste omavalitsuse süsteemi Ameerika Ühendriikide näitel – omavalitsussüsteemis tuleb õpetajal karistada võimalikult vähe, kõigist korra- ja distsipliininõudeist üleastumised on eksimused ühiskondliku korra vastu (vt lk 117).

    Kuidas tuleks karistada?

    1931. aastal muudeti algkoolide seaduse §49 karistuse kohta: „Koolis võivad olla tarvitusel ainult pedagoogiliselt lubatavad karistuseviisid.“[21] Kas karistus on pedagoogiline või mitte, sai nüüd otsutada igal üksikjuhul, võttes arvesse kõiki asjaolusid. Erakordsetel asjaoludel võis osutuda „pedagoogiliseks“ ka löömine.[22]

    Peeter Põld toonitas, et karistus on abinõu, mis nõuab osavat tarvitamist, et mitte vastupidiseid tagajärgi anda (lk 114). Juhuks kui karistamine osutub möödapääsmatuks, toob Põld välja järgmised juhtmõtted. Esiteks: karistada võimalikult kokkuhoidlikult, mitte liiga tihti, muidu kaotab karistus mõju. Teiseks: karistust tarvitada astmeliselt, alustada sõnaga; väikesi asju karistada väikselt, aga tõsiselt, liiga palju ei tohi andeks anda (lubada). Kolmandaks: karistada võimalikult individuaalselt, vastavalt asjaoludele, aga arvestades ka mõju teistele – siin on peamine kasvataja loov võim, intuitsioon. Kõik karistused esinegu võimalikult loomulike tagajärgedena ja olgu arusaadavad seesugustena. Karistada tuleb „ilma pikema edasilükkamiseta“, aga „ilma ärrituseta, affektita, s.t. täie järelekaalumisega“. Karistus on kohatu vaimse või füüsilise defekti korral, aga haiguse pärast ei tohi kõike lubada ega puudusest voorust teha (lk 114–116). Karistus on ka loomulik tagajärg, „ühiskondliku tarbe, ühiskonnaesindaja-kasvataja reaktsioon ebaühiskondlikute tahteavalduste ja kalduvuste vastu. Kasvandik peab tundma, et kasvataja toimetab kõrgema seaduse, kõrgema käsu järgi, mille alla kuuluvad kõik“ (lk 106).

    Kuna õige kasvatus peab kohandama oma abinõud arenemisele ja „sellele astmele, millel seisab õpilane“, siis „karistus esineb siin abinõuna, mis on madalamail arenemisastmeil, kus prevaleerivad tungid ja loomusunnid, hädatarvilik. Ta on ülemineku-abinõu, mis järk-järgult peab tagasi astuma, kuid abinõu, mida ei saa eitada“. Seetõttu leiab Põld, et karistus on tingimata vajalik (lk 107).

    Karistuse vormidest pooldab Põld loomulikku karistust, aukaristust, laitust, vabadusekaristust ja koolist eemaldamist:

    • Loomulik karistus on lubatud teatud piiridega (nt ei tohi lasta lapsel ära uppuda ega teistele kahju teha).
    • Aukaristus on paus kõnes, terav pilk, pearaputus; sõnaline laitus, otsene laitus teiste ees või nelja silma all; kirjalik laitus, kordumisel vanematele teatamine, tunnistusele, koolikogule teada andmine; istuma panek erikohta, seismine, pingist välja, nurka panek, klassist välja saatmine.
    • Laitust avaldatagu lühidalt, ilma sõimu, pilke, targutamiseta. Muidu võtab laps seda isikliku vaenu väljendusena, nagu oleks ta midagi teinud õpetajale endale. Mida vanemad õpilased, seda sõnalisem olgu aukaristus.
    • Vabadusekaristus – peale tunde kinnijätmine, karistustööde tegemine, kartser, koolist ärasaatmine ja väljaviskamine. Esimesed kaks on lubatavad, aga kartserid peavad koolist kaduma. Kinnijätmine olgu hoiatus vabaduse kurjasti tarvitamise eest, selle läbi antakse aega eksituse ja süü üle järele mõelda, aga õpetaja peaks olema juures – üksi ja järelevalveta ei ole soovitud mõju.
    • Koolist väljaheitmine – siin on põhimõte, et „kurikalduvustega, moraalsete deffektidega lapsed peab saama eraldada normaalsetest ja anda erilise hoolekande alla vastavates tingimustes“ (lk 107–110).

    Kaheldavad ja lubamatud abinõud on klassist väljasaatmine, rahakaristus, toidukaristus ja ihunuhtlus. Ihunuhtlus tekitab Põllus vastakaid tundeid. On see kasvatusteaduslikult lubatud? Peksuga on ajaloos kasvatatud kogu aeg, aga alates Rousseaust on levinud „kehalikkude karistuste eitamine“. On teada, et kehalisel karistusel on füsioloogiliselt negatiivne mõju – see „teeb tuimaks, on kardetav tervisele, mõjub suguliselt ärritavalt, mida iseäranis arstid toonitavad“. Moraalselt apelleerib ihunuhtlus inimese animaalsetele instinktidele ja alandab nii pekstavat kui peksjat (lk 111).

    Põld väidab: „koolis ei ole kohta ihunuhtlusel ega kehalisel karistusel, samuti kodus mitte, niipea kui lapse tõsine autundmus on arenenud. Aga väikesele lapsele on paar klapsi mõnikord kõige paremaks juhatuseks – paar hoopi on kõige paremaks rahustuseks ja annavad iseendaga vastuolus olevale tahtele kõige parema suuna. Harukordselt võib see vahend ka suuremate laste juures (kuni 10. eluaastani) kui ultima ratio abi saata, aga siis peab olema kindel, et ta ei tekita salaviha, argust, valet, ahastust.“ Kuigi peks on lühike ja hõlpus tee sundida soovitud sihile – teised abinõud nõuavad rohkem aega, mida tuleks püüda leida –, on ometi parem teha õigel ajal sedagi kui mitte midagi, leiab Põld (lk 112–113).

    Karistusele järgnegu õige käitumine: „Kui karistuse järel on paranemist ja meelemuutust märgata, järgnegu kohe andeksandmine ja unustamine; aga ei tohi mingi sentimentaalsuse tõttu kahetseda antud karistust ega seda püüda kohe heaks teha, kuigi karistus oli igatpidi teenitud – lapse norutundest peab tõusma uusi tahtetõukeid paremusele“ (lk 117).

    Kuidas karistati?

    1934. aastal kogus Pärnumaa koolinõunik Märt Raud andmeid algkoolilõpetajate moraalse taseme ning koolides kasutatavate karistusviiside kohta. Valimis oli 84 algkooli 1360 õpilasega ja meetodiks ankeetküsitlus õpetajatele. Alustuseks kaardistati õpilaste moraalne pale skaalal eeskujulik–korralik–korratu–ulakas. Selgus, et poisid olid tüdrukutest probleemsemad ning linnaolud laste moraalseks kasvatamiseks ebasoodsamad kui maal (joon. 1, 2).

     

    Ilmnes, et moraalse arengu seisukohalt oli tähtsal kohal lapsevanemate majanduslik seisund ja miljöö, milles laps kasvab. Halvasti mõjusid lapse moraalile kitsad korterid ja alatoitlus. „Kehvadel on vähe võimalusi hoolitseda laste eest. Kui palju kehvi elab üksteise lähedal (alevid, agulid, mõisad), on ümbruskond mürgitatud pahedest ja ebavoorustest.“ Neid tähelepanekuid kinnitasid arvud – kehvadest ja väga kehvadest oludest pärit laste hulgas oli poole rohkem ulakaid ja peaaegu kolmandiku võrra rohkem korratuid lapsi; eeskujulikke seevastu oli kolmandiku võrra vähem. Kõige rohkem ulakaid lapsi oli pärit ühiskondlikku abi saavatest peredest, jõukatest kõige vähem. Selgus ka, et majanduslike oludega samaväärselt mõjus laste moraalsele arengule isa, ema või mõlema vanema puudumine.[23]

    Üldiselt oli märkimisväärsete ebavooruste ja pahedega õpilaste arv autori hinnangul väike – ca 25%. Poiste peamised pahed olid äkilised vihahood, vastuhakkamine õpetajaile ja ühiskondliku korra eitamine, protesti nähud – suur lohakus, suur laiskus ja ropendamine. Tüdrukute suurimad pahed olid suur laiskus, vastuhakkamine õpetajaile ja ühiskondliku korra eitamine, suur lohakus, äkilised vihahood ning pahatahtlik valetamine. Kokkuvõttes esines kõige rohkem pahesid, mis mõjutasid õppetööd – suurt lohakust, korramõiste puudumist ja suurt laiskust. Kaasõpilaste tervist ohustavaist pahedest olid kõige levinumad äkilised vihahood kaasõpilastele haigettegemisega; distsipliini ohustavaist pahedest õpetajaile vastuhakkamine; kõige vähem esines varastamist ja suitsetamist. Vaatlusperioodil esines nii poiste kui tüdrukute seas kõige enam õppetunni segamist ja häirimist, poisid ka peksid kaasõpilasi ja tegid haiget, tüdrukud eirasid õpetajate käske-keelde. Carl Prima järgi põhjustas kõige sagedasemat pahet, õpetajale vastuhakkamist, haiglasest vaimust ehk psühhopaatiast tingitud alaväärsuskompleks, „mis suundub ümbrusse“. Vihahooge, vägivalda, suurt laiskust ja lohakust ehk mitmesuguseid neuroose tingis pärilik kalduvus, mis pääseb esile kohatu kasvatuse tõttu.[24]

    59 koolist registreeriti andmeid süütegude ja karistuste kohta. Viimased jagunesid 14 klassi:

    • Suuline karistus – märkus, hoiatus, noomitus, laitus, häbistamine. Need algasid nelja silma all ja lõppesid kogu kooli ees. Kõige harilikum karistusviis.
    • Seismine – pingis, seina ääres, nurgas, vahetunnis koridoris, kuni käsuni seista vahetundidel kuni kahe nädala kestel nt õpetajate toa ukse taga.
    • Istumine – määratud aeg pingis pärast tunde, vahetunni ajal, „vaikne istumine“ pärast tunde, istumine vahetunnis õpetajate toas, laupäeval pärast tunde (eriti karm internaadilastele, kellele vanemad olid järele tulnud), istumine pühapäeval; tavaliselt 2–4 tundi.
    • Eraldamine – korrarikkuja tunnist väljasaatmine; keeld seltsida teistega vahetunnis või koos koju minna (nt kahe nädala jooksul).
    • Mängude ja lõbustuste keeld – määratud või määramata ajaks kõrvaldamine spordiringist, pidudest.
    • Vabaduse kitsendamine – keeld internaadist vabal ajal lahkuda.
    • Sulgemine pimedasse ruumi – väga harva; veerand kuni pool tundi öösel korrarikkumise pärast (ekskursioonil, internaadis).
    • Süüteo jäädvustamine – süütegu kantakse kontrollvihikusse ja klassipäevikusse; märgitakse seinatahvlile, süüdlane kantakse „musta raamatusse“.
    • Trahvitöö – töötamine pärast tunde teatava aja kestel, kindlaksmääratud töö pärast tunde (enamasti mõni luuletus pähe õppida), määratud lause kirjutamine mitu korda; määramine erakorraliseks korrapidajaks (nt kempsu).
    • Tehtud kahju tasumine – maksab välja tehtud kahju; parandab rikutud asja.
    • Andekspalumine ja tõotuseandmine –
      andekspalumine nelja silma all, klassi ees, õpetajalt, klassilt; tõotus õpetajale, õppenõukogule, klassile.
    • Vanemate appikutsumine – märkus teatevihku; vanemad õpetaja või õppenõukogu ette; karistamine jääb vanemate hooleks.
    • Hinde vähendamine – „korra“, „elukommete“ hinde alandamine kuni nõrgani.
    • Väljaheitmine – internaadist, koolist ajutiselt, koolist jäävalt. Erandjuhtudel süüdlase saatmine ulakate kooli (linnades) või hoolekandekooli; koolist saab välja heita ainult siis, kui käitumine on kaasõpilaste tervisele või moraalile ohtlik, õppenõukogu katsed pole andnud tulemusi; otsuse peab kinnitama haridusministeerium.

    Kehaline karistamine ja kartser olid Eesti Vabariigi koolidest lubatud üksnes Koluvere ja Harku ulakate ja kurikalduvustega laste koolis.[25] Erakordsetel asjaoludel võis „pedagoogiliseks“ osutuda ka löömine. Märt Raud teab kahte juhtu, ühe juurdluse korraldas ta ise koolinõunikuna – vägivaldne ja kiuslik poiss lõi naisõpetajat ja õpetaja vastas kõrvakiiluga; poisi isa kaebas haridusministeeriumile, et õpetaja peksab last; õpetaja põhjendas, et „millegiga pidin ju oma autoriteeti kaitsma ja reageerima kähku“, ning isa kaebus jäeti rahuldamata.[26]

    Sageli rakendati mitut karistust kombineeritult. Osa määratud karistusi ei olnud kuidagi kooskõlas süüteo iseloomuga: näiteks õpilane solvas kaasõpilast – karistus: vahetundidel vaba aeg piiratud kaks nädalat; või tahtis lüüa kaasõpilast pussiga – karistus: vali noomitus + püsti seistes laulude õppimine.[27] Samuti olid karistused nähtavasti vanad, traditsioonilised, igas koolis omad. Näiteks seisab õpilane ühes koolis seina ääres, teises kantseleis, kolmandas on tavaline trahvitöö, neljandas sunnitakse õpilast andeks paluma, viiendas võetakse tal vahetunnid ära.

    Raua uurimus rõhutas, et koolide eklektilised karistusviisid on kahjulikud nii pedagoogilise mõtte kui kasvatuse seisukohalt. „On karistusi, mis tunduvad atavismina. Näiteks on suure hulga karistusviiside sihiks mõjutada last häbistamise ja alandamise varal. Selle läbi mürgitatakse tema autunnet ja iseteadvust ning süvendatakse tema alaväärsustunnet.“ Uurimine oli samas tuvastanud, et kaks tähtsaimat ulakuse põhjust olid just alaväärsustunne ja neuroosid. „Kasvataja brutaalne ülesastumine karistamisel, mis ei arvesta psüühiliselt haigete laste haiglast enesetunnet, otse kasvatab alaväärsustunnet ja neuroose.“ Kool on siin raskes olukorras – koos tervete lastega tuleb kasvatada ka psüühiliselt haigeid. „Meil on väga raske saada lahti kurikalduvustega ja alaväärtuslikust ollusest koolis. Kool peab leidma abinõud, et säilitada õpetaja autoriteeti, ta peab kaitsma teiste õpilaste tervist ja kõlblust. Aga mis teha sel korral, kui ulakas õpilane harilikele kasvatus- ja karistusviisidele ei reageeri? Siis haaratakse ka ebapedagoogiliste abinõude järele. … Paljud karistused saavutavad otse negatiivseid tagajärgi.“[28]

    Raua uurimusi kommenteerib Johannes Käis: „Siin meenuvad ühe koolinõuniku omapärased uurimused karistuste kohta koolides – tema ringkonna koolides tarvitatakse 40 isesugust karistusvõtet. Kui neid andmeid täiendaksid teised koolinõunikud oma ringkondadest, siis tõuseks see arv vististi kahekordseks … Karistuste süsteem on imekspaneva peenusega välja töötatud … põhimõte – sama karistus ei toimi, tuleb uusi mõelda. Mõneski koolis on vahetundidel kõik „aukohad“ täis ja peale tunde jäetakse nii agarasti, et õpilasel kõik nädalavahetused reserveeritud.“[29]

    Jääb mulje, et Märt Raual ja Johannes Käisil oli omavahel kana kitkuda. Kui Käis ironiseerib Raua empiirilise uurimuse üle, siis Raud viitab sageli skeptiliselt Käisi teoreetilistele tõekspidamistele ja praktilisele tegevusele ning pilkab tema karistusevastast silmakirjalikkust. Kui Käis õpetajate kongressil taas kord väitis, et ükski Võru seminari kasvandik ei karista, palunud üks osaleja tal oma õpilasi vähem valetama õpetada ja toonud näite, kus Võru kasvandikul ilma karistusteta kord käest libises; seepeale ilmutanud ta erakordset annet ja entusiasmi uute karistuste leiutamisel, näiteks pannud õpilase, kes kooli lõpupäeval koolimajast lahkudes õpetajale midagi pahandavat ütles, tunniks ajaks koolimaja nurka seisma. Õpetajate seminarides olevat tegelikult karistusi vähe käsitletud, noored õpetajad jäid praktikas sellega hätta ja pidid ulakate taltsutamist õppima vanematelt.[30]

    Tegelikult olid mõlemad mehed karistamise suhtes kriitilised ja sisuliselt nõus, et „Kooli kasvatuslikud abinõud ei piirdu ainult ergutuste ja karistustega. Kogu õppetöö ja tegevus algkoolis taotleb kasvatuse üldsihte. Tähtsal kohal on siin kõlblate harjumuste omandamine laste isetegevas töös, õpetaja eeskuju ja kõlblad põhimõtted, mis läbivad õpetuse ja kogu koolielu“.[31]

    Selle tõdemusega võibki otsad kokku tõmmata. Eesti pedagoogika juhtivate ideoloogide ja praktikute, kaasaegsete Peeter Põllu, August Kuksi, Johannes Käisi ja Märt Raua mõtted peegeldavad nii ühiskondliku mõtte arenguid kui uusi suundi teaduses. Liberaalse humanismi vaimus keelati kehaline karistamine Eesti koolides 1919. aastal. Ent huvitav on näha, kuidas 19. sajandi patriarhaalne mõtteviis elab edasi Peeter Põllu suhtumises ja August Kuksi teoreetilistes arutlustes. Seda võis tingida nende teoloogiharidus. Ka võib näha kollektivistlike ja individualistlike väärtuste võitlust. Kollektiiv kasvatajana polnud üksnes kommunistlik kontseptsioon – lähiajaloolistel põhjustel ollakse Eestis tuttav Anton Makarenko pedagoogilise kollektivismiga, kuid kollektivismi oli meil juba maale toodud nii Ameerika Ühendriikide versioonis (Peeter Põld) kui ka kooliuuenduse kontekstis õpilasomavalitsuse näol (Johannes Käis). Kõigi nende süsteemide eesmärk oli õpetada üksikut alluma üldisele, aga kaasatult, vabatahtlikult, loomulikult, mitte välise sunni – ergutuste ja karistuste – abil.

    Teine karistamiskäsitlustest ilmnev moodne trend oli teaduslik lähenemine. Silma paistis värske teadusdistsipliini, psühholoogia mõju pedagoogilisele mõttele. Peeter Põld lähtub distsipliini emantsipeerumise eelsetest 19. sajandi saksa moraalifilosoofidest.
    Johannes Käis on kursis Freudi teooriaga ja räägib alateadvusest. Märt Raud lähtub nii ulakuse põhjusi käsitledes kui ka kasvatusmeetmeid soovitades psüühiliste häirete – psühhooside-neurooside – skaalast. Raua sõnakasutus „väheväärtuslikud ollused“ viitab ajastuomasele pseudoteadusele eugeenikale. Teaduslik lähe-nemine väljendub ka kvantitatiivsetes uurimismeetodites: Põld mainib huvipakkuvaid statistilisi uurimusi karistuste kohta ja Raud teostab ühe sellise. August Kuks uurib statistiliselt eesti koolinoorsoo ideaale.[32] Ainus reaalteadusliku ettevalmistusega isik selles seltskonnas, Johannes Käis, jääb statistiliste meetodite suhtes aga skeptiliseks.

    Võrreldes 19. sajandiga oli Eesti Vabariigi pedagoogiline mõte teinud suure hüppe kodukariõiguse-aegsetest arusaamadest liberaalsesse individualismi. Kui tollast aega vaadata omakorda sajandi kauguselt, on muutused sama põhimõttelised. Postmodernismi ja konstruktivismi vaimus tänapäeval kaitstakse, abistatakse, toetatakse, ollakse suunatud tugevustele ja keskendutakse lahendustele. Domineeriva karistusmõtte võtab kokku karistusõiguse juhtivekspert Jaan Sootak: „Tänapäeva õhtumaises õigusruumis on õigusteaduslike uuringute ja seadusandliku praktika koosmeeles võetud kasutusele positiivne üldpreventsioon: karistus ei pea inimesi hirmutama, vaid toetama nende normiusaldust. Kas tõesti arvame, et normiusaldus ja õiguskuulekus tagatakse karmi karistuse ähvardava mõõgaga?“[33] Eeldatakse, et 21. sajandil me nii arvama ei peaks. Iseasi, kuidas sellega päriselt on.

    [1] O. Luts, Talvised teed. [1931] Rmt-s: O. Luts, Lapsepõlv ja kooliiga. Tallinn, 1946, lk 103–106.

    [2] R. Kallas, Nuhtlus nink palk koolis. Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1874, 1875, nr 2. Rudolf Kallas (1851–1913), cand. theol. Tartu Ülikool, kirikuõpetaja, pedagoog, rahvusliku liikumise aktivist.

    [3] „Kehaliko karistamise pruukimise juures, mis siiski aga edasikestva laiskuse ehk suurema süü pärast 14 aastast noorema koolilastele anda lubatud on, tohib peenikene, poole metre pikkune keppikene pruugitud saada. Hoobid on peopesa peale anda. Vanema koolilaste juures ei tohi see karistus mitte üle 4 hoobi, nooremate juures mitte üle 2 hoobi tõusta. Se keppikene peab sündsal kohal paigal hoitud ja iga karistamise korral väljatoodud saama.“ – J. K. Mis on koli-ehhitamise jures tähhelepanna, et laste tervis mitte rikkutud ei sa? Eesti Postimees, 30.06.1871.

    [4] L. Andresen, Karistuse vormid ja praktika 19. sajandi Eesti rahvakoolis. Nõukogude Kool, 1971, nr 2, lk 145–152.

    [5] J. Lüdimois, Laste-karistus. Üks õpetlik kõne koolmeistritele ja lastevanematele pidanud Vändras Pärnu põllumeeste seltsis 19. vebr. 1878 J. Lüdimois. Tartu, 1879.

    [6] Awalikkude algkoolide seadus. Riigi Teataja, 1920, nr 75/76.

    [7] M. Raud, Eesti kool aegade voolus. Stockholm, 1965, lk 156. Märt Raud (1881–1980), haridustegelane ja ajakirjanik, koolinõunik Viljandimaal (1922–1934) ja Pärnumaal (1934–1936); 1897–1901 õppis Tartu Õpetajate seminaris, 1909–1910 Rostovtsevi eraülikooli loodusteaduskonnas.

    [8] M. Raud, Eesti kool aegade voolus, lk 2; M. Tuulik, Autoriteet ja vabadus koolis 1918–40 ja tänapäeval. Rmt-s: Professor dr. phil. h. c. Peeter Põllu päevad: teaduskonverentsi ettekannete kogumik. Toim. M. Tuulik. Tallinn, 1995, lk 5–8.

    [9]9 P. Põld, Üldine kasvatusõpetus. Tartu, 1932, lk 98–100. Edaspidi viited sellele tekstis.

    [10] Gustav Wilhelm Störring (1860–1946), saksa filosoof ja psühhiaater, tunnetepsühholoogia uurija. Friedrich Wilhelm Förster (1869–1966), saksa kasvatusteadlane, pedagoog, patsifist, filosoof; moraalipedagoogiliste teoste autor, nt „Kool ja iseloom: koolielu kõlbluspedagoogilisi probleeme“ (Tartu, 1937, tlk E. Oissar). Johann Friedrich Herbart (1776–1841), saksa filosoof, psühholoog, akadeemilise pedagoogika rajaja. Herbert Spencer (1820–1903), inglise filosoof, bioloog, antropoloog, sotsioloog; kasutas evolutsiooni kohta mõistet survival of the fittest. Oskar Messmer (1878–1950), saksa psühholoog ja pedagoog. John MacCunn (1846–1928), inglise filosoof, kirjutas teose „The Making of Character: Some Educational Aspects of Ethics“ (1900).

    [11] A. Kuks, Sissejuhatus didaktikasse. Tallinn, 1930, lk 94–96. August Kuks (1882–1965) õppis Riia vaimulikus seminaris, Moskva Vaimulikus Akadeemias, Moskva ülikoolis filosoofiat ja Moskva pedagoogilises instituudis ladina ja kreeka keelt, täiendas end Saksamaal ja Skandinaaviamaades. Töötas 1908–1918 Venemaal, 1918. aastast õpetaja ja haridusametnik Eestis.

    [12] M. Raud, Eesti kool aegade voolus, lk 153–154.

    [13] A. Kuks, Pedagoogiline psühholoogia. Tallinn, 1929, lk 58–59.

    [14] Sealsamas, lk 67–72.

    [15] M. Raud, Eesti algkooli lõpetaja. Algkoolilõpetajate moraalne tase. Tallinn, 1936, lk 32–33.

    [16] M. Raud, Eesti kool aegade voolus, lk 157. Hans (Ants) Roos (1885–1962) õppis Peterburi Ülikoolis germaani filoloogiat ja filosoofiat, 1927 lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna pedagoogika eriala väitekirjaga „Rahvuslik kasvatus koolis“, 1919–1920 EV esimene riigiraamatukoguhoidja, 1921–1925 Tallinna Õpetajate Seminari direktor, hiljem tegutses haridusalal Tartus, k.a Pallases. Johannes Käis (1885–1950) oli lõpetanud Peterburi Õpetajate Instituudi ja Petrogradi Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna (1. järgu diplom, 1918), 1921–1930 Võru Õpetajate Seminari direktor, Eesti Õpetajate Liidu teadussekretär 1931–1940.

    [17] J. Käis, Kooliuuendustööst kasvatusalal. Rohkem tähelepanu individuaalsele ja sotsiaalsele kasvatusele [1933]. Rmt-s: J. Käis, Kooli-raamat. Tartu, 1996, lk 280–285.

    [18] J. Käis, Kooliuuendustöö isiksuse kujundamise ja sotsiaalse kasvatuse teenistuses [1938]. Rmt-s: J. Käis, Kooli-raamat, lk 116–117.

    [19] Sealsamas, lk 117.

    [20] J. Käis, Kooliuuendustööst kasvatusalal, lk 283.

    [21] Avalikkude algkoolide seadus. Vastu võetud Riigikogu poolt 2. juunil 1931. a. Tallinn, 1931.

    [22] M. Raud, Eesti kool aegade voolus, lk 154–158.

    [23] M. Raud, Eesti algkooli lõpetaja, lk 15–16.

    [24] Sealsamas, lk 23–26. Carl Prima (1882–1941), eesti arst, kirurg, avaldas artikleid mh koolitervishoiu küsimustes.

    [25] A. Kuks, Sissejuhatus didaktikasse, lk 94–95.

    [26] M. Raud, Eesti kool aegade voolus, lk 157.

    [27] M. Raud, Eesti algkooli lõpetaja, lk 32.

    [28] Sealsamas, lk 32–33.

    [29]  J. Käis, Kooliuuendustööst kasvatusalal, lk 282.

    [30] M. Raud, Eesti kool aegade voolus, lk 158.

    [31] M. Raud, Eesti algkooli lõpetaja, lk 32–33.

    [32] A. Kuks, Eesti koolinoorsoo ideaalid: 1922. a. ankeedi andmeil. Tallinn, 1934. Kuks viis läbi ülemaalise ankeetküsitluse 12–20-aastaste õpilaste hulgas ja kogus väga huvitavat materjali.

    [33] J. Sootak, Karistuse kasutusjuhend. Postimees, 04.02.2020.

     

  • Õudne lugu

    1.
    Kord elas mees, kus täpselt, me ei tea,
    kuid üpris noorelt oli selge tal, mis
    ta lastele on halb – ja mis on hea,
    ning kuulsusrikkaks tulevikuks valmis
    see isa tahtis panna oma poegi.
    Üks oli Tiit, teist venda Teeduks hüüti
    (võin eksida, kuid nimed suurt ei loegi –
    loeb see, mil moel neid kasvatada püüti).
    Kui kenad kaksikud! Kui ühte masti!
    Nii vaimustusest kuuldavale lasti
    vaid kiidusõnu sugulaste poolt
    ja tunnustati vanemate hoolt.
    Rõõm paraku ent üürikeseks jäi, sest
    me poiste isa – tuletagem meelde –
    neilt ootas üksnes parimat ning keelde
    ja käske hakkas sadama kui käisest.
    Ta polnud otseselt ju kuri, vaid
    head soovides läks lihtsalt liialt indu
    ja juba nägi poiste silmas pindu …
    ja juba hakkas kostma nurinaid.

    2.
    Tal usku oli mõlemasse põnni,
    kuid ta ei mõistnud, miks ta kaksikud
    veel pooleaastasenagi ei kõnni,
    veel vaibal roomavad kui vaksikud.
    Miks juba rääkima ei hakka nad,
    vaid lalisevad või on vakka nad?
    Kus häbi – endal püksid teevad täis!
    Neil aina tatine on särgikäis…
    Jääb tulemata nii ju fame ja money
    lõi kartma isa, arsti juurde viis
    me Tiidu-Teedu, too neid aga siis
    vaid kuulas, mõõtis, kaalu peale pani…
    Arst kaksikuil ei leidnud mingit viga.
    Ta isa rahustada püüdis vaid,
    et laps ei kasva meheks otsemaid,
    et kõik on kombes – selline on iga.
    Ei tahtnud isa kuulatagi arsti.
    „Ah kõik on kombes? Nalja teete või?
    Mu poistel habe juba kasvab varsti!“
    … ja selja taga ukse kinni lõi.

    3.
    Nüüd drill läks lahti koduseinte vahel.
    Küll utsitas, küll tagant tõukas isa
    me vaeseid lapsi, nõnda et neil kahel
    ei jäänud varuks muud kui nutt ja kisa.
    Ehk ema kuuleb, taunib isa valjust?
    Ehk lepituseks tõstab hella käe?
    Ent emagi, näe, kindlamaks jääb kaljust,
    ei poisid armu tema silmis näe.
    Miks Tiit sööb käega, kahvlit miks ei tunne?
    Miks pirinata Teet ei suigu unne?
    Miks Tiidus veel ei paista staari jooni?
    Miks Teet ei näita mingit ambitsiooni?
    (Hea lugeja, üks märkus, et sa teaks:
    see jutt ka mulle kohati käib vastu.
    Ma poiste kaitseks välja küll ei astu,
    kuid selge see, et ma ei kiida heaks
    neid arusaamu, ei loe õigeks teeks
    ma ühtki säärast kasvatamismeedet.
    Su ette kiretult vaid laotan need, et
    sa ise näeks ja järeldused teeks.)

    4.
    See jutt on julm ja õudne, seda küll,
    ja õudsemaks ta paraku lä’eb veelgi
    Ei oota meie põngerjaid idüll
    ka edaspidi, lasteaiateelgi.
    On poisid julged, vahvad, hakkajad,
    kuid isa leiab ikka: liiga vähe!
    Neid alatasa ajab takka ja
    teeb säru neil, nii-öelda istub pähe.
    Toon näiteks üheainsa episoodi,
    et sulle demonstreerida, mismoodi
    see käib: kui vahel harva ette tuleb,
    et satutakse mänguväljakule.
    „See mõni torn, te tehke ikka kõrgem!“
    ta utsitab neid liivakastis ning
    kui Tiidul kiigehoost jääb kinni hing,
    ta noomib: „Poiss, sa pole teistest nõrgem!“
    Ka kullimängus poistel pole asu:
    „Häh, Teet, ent plikal lasid ära lüüa!
    Veel koduteel vist tahtsid jäätist süüa?
    Nüüd sellest unistada küll ei tasu!“

    5.
    Aeg möödub, poisse koolivalik ootab.
    Või mis nüüd poisse – ikka vanemaid.
    Ei või nad selles laste peale loota
    (me juba teame nende tagamaid.
    Me teame: nende ainus prioriteet
    on leida kool, kust võrsub tipp, eliit!
    Et mõjuvõimsaks meheks sirguks Teet.
    Et tähtsaks tegelaseks kasvaks Tiit).
    Kool leitigi, mis kõrge renomeega,
    kus laisklemist ei sallitud ja seega
    (ning eeldades ka loomupärast andi)
    me poistel paras pinge peale pandi.
    Kõik samas vaimus jätkus nagu varem.
    Tiit ühte pandi, Teet läks teise klassi.
    Miks, küsid sa. Las ütlen, ma ei vassi:
    et kumbki oleks omas kõige parem.
    On poistel koolis käidud napilt nädal,
    kui ema juba värsse nõuab peast
    ja isa, kohkund kergest hääldusveast,
    skandaalitseb: „Oh õnnetust! Oh häda!“

    6.
    Jah, mis sa teed, kui laps ei võta vedu?
    Kõik isa õhulossid kaovad uttu.
    Ehk ometi kool poistele toob edu?
    Aeg näidaku – ja parem juba ruttu!
    Aeg tuli nagu ikka maalt ja merelt,
    päev päeva järel möödus nädalaid.
    Ja poiste isa, keevaline verelt,
    ei hellitanud järeltulijaid.
    Aeg lendab, miks ei tunta juba keeli?
    Lä’eb isa murest halliks tõsimeeli.
    Miks veel ei teata Võnnu lahingut?
    Ei loeta Smuuli, Krossi, Vahingut?
    Kas nii peaks ükskord jõudma professuuri,
    Kui ükskordühest edasi ei jõuta?
    Kui seitsmeaastasteltki veel ei nõuta,
    et võtaksid nad arvudest ruutjuuri?
    Kui mitme idulehega on uba?
    Kas Elefant on die või der või das?
    Mis toime pandi Pärtliööl ja kas
    võiks homme õhtuks teada seda juba?

  • Nime võim

    Sada aastat tagasi, märtsis 1922 hakkas Tallinnas ilmuma noorte kirjanduslik kuukiri Vikerkaar.[1] Algatajaks oli 31-aastane Madis Küla (kirjanikunimega Nurmik), Haapsalu algkooliõpetaja, kes 1921. aasta sügisel oli valitud ka Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkonna lastekirjanduse sektsiooni juhatajaks. Tallinna tänavanurgal rääkis Küla-Nurmik lasteajakirja asutamise ideest Päewalehe vastutavale toimetajale Georg Eduard Luigale, kellele mõte meeldis. Aga Päewalehe omanikud, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (TEKÜ) ärimehed tahtsid ajakirja mitte üksnes lastele, vaid ka neile, kes end enam lapseks nimetada ei taha. Õpetajate liidu esimees Ernst Martinson (Murdmaa) soovitas teha kaks ajakirja: lastele ja noortele.[2] Nii tehtigi. TEKÜ võttis endale lasteajakirja Laste Rõõm kui kindla tuluallika, Küla-Nurmikule jäi noorteajakiri, mille registreerimisavaldus läks siseministeeriumisse teele 4. märtsil 1922.[3]

    Vikerkaar seadis fookusse ilukirjanduse ja lisas sellele populaarteadust. Igas numbris ilmus pikem jutt või jutuosa. Samas muutus ajakiri aastate jooksul palju, nii et tegelikult mahub ühe nime alla kolm Vikerkaart, mis erinevad üksteisest suunitluselt, temaatikalt ja toonilt.

    1922–1923: Lilled, heinamaa, päikesepaiste…

    Kirjastaja leidmine võttis Küla-Nurmikul kolm kuud ja ta kulutas seda aega tõhusalt. Ise hakkas ta ajakirja vastutavaks toimetajaks, tegevtoimetajaks kutsus Tallinna 12. algkooli 25-aastase juhataja Adele Oengo-Johansoni. Illustratsioone lubasid juba tuntud kunstnikud Gori, Roman Espenberg (Haavamägi), August Roosileht ja Pallases õppiv Natalie Mey (Mei). Ja ühel õhtul oli Küla-Nurmikul olemas ka ajakirja nimi: „See ei saagi muud olla, kui „Vikerkaar“, suur särav vikerkaar.“

    Ajakiri oli mõeldud murdeealistele ja põhieesmärgiks seati hea noorsookirjanduse vahendamine. Hans (Ants) Oras lubas Mark Twaini romaani „Prints ja kerjus“ tõlke, mis planeeriti ilmuma kõigisse esimese aasta numbritesse. Tuglas lubas avaldamiseks maiuspala tõlkimisel olevast Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“ – kirjelduse jõuluõhtust Impivaaral (ilmuski jõulunumbris). Johannes Aavik lubas kirjutada keelest ja ühiskonnast. Eripedagoog Hugo Valma lubas hoolitseda „maailm ja mõnda“ eest. Ernst Enno, Villem Ridala, Anna Haava ja Julius Oro lubasid kasutada oma luuletusi.

    Kirjastaja leidsid toimetajad põlise algkooliõpetaja Otto Reinoki kaudu, kes oli ka kirjastusühisuse Kool ärijuht. Kool oli seni andnud välja peamiselt koolikirjandust ning Vikerkaarest sai nende „Noorte jutukirjastiku“ perioodiline väljaanne.[4]

    Selle pagasiga astus Vikerkaar märtsis 1922 lugeja ette. Ta ilmus kord kuus, raamatuformaadis, numbris 32 lk (esimesel aastal anti välja ka kaks topeltnumbrit, et kalendriaasta lõpuks täisaastakäik kokku tuleks). Üksiknumber maksis 25 marka, aastatellimus 300 marka. Kaant ehtis juugendlik joonistus ja kahevärvitrükk, sisemust kaunistasid rubriigivinjetid ja mõned illustratsioonid.

    Avanumber andis ajakirja temaatikast ja ideaalidest hea ülevaate. Avajutuks oli Juhani Aho „Hell sisetunne“. Loo moraal oli lihtne: ära tee liiga endast nõrgematele. Numbri keskmeks oli muidugi „Prints ja kerjus“. Hugo Valma tutvustas Norra vaprat maadeuurijat Fridtjof Nansenit. Soome muinasjutt „Väike kullake“ hoiatas ahnuse hukutava mõju eest. Tegevtoimetaja Oengo-Johansoni kirjutatud „Hallasoo kool“ pakkus belletriseeritud raamjutustuse sees populaarses vormis koolitarkusi, nagu neid õpiti vanas sõbralikus (fiktsionaalses) algkoolis 60 versta kaugusel lähimast linnast. Rubriigis „Oma nurk“ luuletas Sõber Mait tuuleiilidest ja taadist, kes sängi serval istudes elutormidest räägib. Numbri lõpetas reklaam, mis ärgitab noori saatma ajakirjale kaastööd.

    Teises ajakirjanumbris lisandus kolm rubriiki, mille sisustasid noorte kaastööd. „Hallasoo hääd raamatud“ tutvustas-arvustas raamatuid, esimesena kirjutas Helga Org Molnári „Pál-tänava poistest“. Mõistatusterubriik „Ajaviiteks“ sisaldas keerdküsimusi ja ristsõnalaadseid ülesandeid. Ning lõpuks rubriik „Küsimused ja vastused“, kus noored üksteisele küsimusi esitasid ja neile vastasid. Sellega oli ajakirja kolmainsus koos: ilukirjandus + populaarteadus + noorte omalooming.

    Ajakirja tõmbenumber oli ilukirjandus ja selle keskmeks jupp seiklusromaani („Prints ja kerjus“, teises aastakäigus R. L. Stevensoni „Varanduste saar“), mis pani lugejad järgmist numbrit ootama. Lisaks tõlgiti igasse numbrisse mõni muinasjutt või lühem seiklusjutt, autoriteks näiteks Molnár, Bjørnson, Rosegger, Seton-Thompson ning eestlastest Richard Janno. Lood olid põnevad ja vaheldusrikkad: maalt ja merelt, eri ajastutest ja maailmajagudest, sõprusest, vaprusest, aususest, rüütellikkusest.

    Vikerkaares ilmus ka eesti autorite jutte, novelle ja laaste, aga need piirdusid kahe teemaga: looduse ilu ja talutöö. Autorite isikud jäid enamasti saladuseks, oma mälestustes räägib Oengo-Juhandi mõnest: tegevtoimetaja ise, tema abikaasa Jaan Johanson, algkooliõpetaja Paul Mitt.

    Igas numbris ilmus ka paar luuletust, autoriteks Liiv, Haava, Oro, Ridala, lisaks vähem tuntuid. Hugo Wühner, Sindi koguduse pastor ja vaimulike laulude looja, saatis terve paki looduslüürikat. Palju kirjutasid ka Valge Rannatee (ehk tegevtoimetaja) ja Andi Laos (näitleja ja lastekirjanik Aadu Laabus). Teemaks oli peaaegu eranditult loodus ja luuletuste pealkirjades peegeldus aastaring: „Uus aasta“, „Vastlapäev“, „Kevade“, „Juuli-hommik“, „Sügispäev“, „Jõulud“ jne.

    Eesti autoritega samas võtmes olid ka noorte jutud ja luuletused – ikka ilus loodus ja talutöö. Võimalik, et tooni määras toimetajate maitse, võimalik, et ajakirjale saadetigi etteantud teemadel koolitööna kirjutatud tekste.

    Vikerkaare teine oluline teema – populaarteadus – jagunes laias laastus kaheks: reisikirjad ning kooliprogrammi täiendavad lood. Reisikirjade tegija oli Hugo Valma, kes tõlkis Rootsi geograafi ja maadeuurija Sven Hedini kogust „Von Pol zu Pol“ peatükke Nansenist ja tema ekspeditsioonidest. Koolitunde täiendas esialgu peamiselt Oengo-Johanson oma Hallasoo sarjaga, kirjutades kooliraamatukogu asutamisest, vikerkaarest ja spektrist, päikese energiast, seeneriigist jm.

    Iseloomulik oli teadmiste belletriseerimine. Füüsikat ja looduslugu raamis (ja tõusis sageli neist tähtsamakski) jutustus Hallasoo koolitöö nutikast korraldusest ja õpetajate-laste helgetest suhetest. Looduslugu esitati sageli novellides, kus inimlikustatud taimed-loomad igatsesid, tegid plaane ja pettusid. Ilmselt ei olnud populaarteaduslike lugude lavastamine mõeldud mitte üksnes noorte huvi äratamiseks, vaid ka kooliõpetajatele metoodiliseks abivahendiks, kuidas õppimist elavamaks, põnevamaks ja praktiliseks muuta. Nii oli Vikerkaar ka kooliuuenduse platvorm. Elu lõpul kirjutatud mälestustes on Oengo-Juhandi just Hallasoos näinud pööret oma töös: „Selle seeria loomisel hakkas minus endas pesitsema õieti esimesi reaalseid kooliuuenduse perspektiive. Hakkasin nägema uue kooli algtugesid – õpilaste ning õpetajate õiget suhtlemist isekeskis, õiget suhtumist koolisse ning seal pakutavasse.“[5]

    Kokkuvõttes oli Vikerkaares kõrvuti poisilik ja tütarlapselik pool: ühel pool uljad seiklused kaugetel maadel, teisel pool õhkamine metsussikese ja metslinnukese üle, lisaks raske talutöö ja vanavanemate ülistamine. Linnaelu puudus. Igatsusega vaatas ajakiri tagasi paradiisi: idüllilisse loodusse ja taluellu kui eestluse algkodusse. Vikerkaare maailm oli pooltoonideta: head olid üleni head ja õiged, pahad olid halvad ja valed. Jutud ja luuletused sisendasid lugejale üha uuesti: ole aus ja õiglane, ära tee nõrgematele liiga, hoia loodust ja sõprust, ära ole ahne, austa vanemaid ja armasta isamaad, õpi hoolega, astu julgelt raskustele vastu ja murra tööd teha, siis saad kõigega hakkama.

    Vikerkaare noored kaasautorid sisustasid ajakirjas kolme rubriiki. „Oma nurgas“ ilmusid luuletused ja jutukesed. „Ajaviiteks“ avaldas nuputamist (piltmõistatused, keerdküsimused, silpmõistatused, aritmeetilised ülesanded, paigutusülesanded, midagi ristsõnalaadset). „Küsimused ja vastused“ aga sisaldas noorte omavahelist suhtlust. Mida kirjutada salmikusse elu saatesõnaks, millise aprillinalja tegid oma õpetajale, kes on kõige kuulsam inimene, millised loomad sulle meeldivad jne. Kõnekaimad on ehk vastused küsimusele „Mis oleks su ülim soov?“: kõigile head teha, õnnetud inimesed ilmast kaotada, ülikooli minna, isamaale kasulikuks inimeseks saada jne. Nimemärk Kajak soovis „saada palju raha, et võiks … koolis käija [sic!] ja kirjandust lugeda“. Taidur tahtis „rikkaks saada, et toetada abita jäänud Eesti kunsti ja kirjandust. Kõrgeks ja ülevaks peab see tõusma, rõõmuks ja uhkuseks meie rahvale“. Hämari Raud lubas võidelda, et „keeleuuendus täies ulatuses ja võimalikult pea läbi läheks“. Arno tahtis, et „meie kodumaal sünniks mees, kelle nimi kannaks kaugele meie väikese rahva nime ja kelle elutöö looks jäädava mälestuse temast enesest ja tervest Eestist“.[6] „Küsimused ja vastused“ oli tõeline paber-Facebook, mis annab sissevaate iseseisvusaja alguse koolinoorte mõttemaailma, unistustesse ja ideaalidesse. Tegevtoimetaja jaoks oli just see Vikerkaare hing.

    Ja noorte kaastööst puudust ei tulnud. Ikka ja jälle kirjutati, et ruumipuudusel peab osa kaastöid ilmumisjärjekorda ootama, ikka ja jälle jäi samal põhjusel välja „Küsimused ja vastused“. Kaastööd olid enamasti pseudonüümsed. Toimetus soovitas just küsimuste-vastuste rubriigis esinejatel „valida ilusad varjunimed, mille katte all esinemine asja suuresti huvitavamaks ja salapärasemaks teeks“ (Vikerkaar, 1922, nr 2, lk 63). Nii suhtlesid ajakirjas praeguse tiktokkeri roosabanaanikese sajanditagused eellased Sinisilm, Heinakübe, Kirju Kikas, Leeksädemeke, Maimo Mirdioksake, Väike Vingerpuss, For-Clumbus, Merikaru jpt. Oengo-Juhandi mälestustest on teada ainult paari aktiivse noore kaasautori nimi. Tsin-Tsän-Tso pakkus mõistatusi, jutte ja tõlkeid, katsete juhiseid ning kirjutas aktiivselt küsimuste-vastuste rubriigis. Selle nime taga peitus esialgu 15-aastane treffnerist Jüri Kitsing, kellest järgmisel kümnendil sai ärimees ja vandeadvokaat. Metslaps, kes avaldas õrnu jutte („Memmega maale“ jms), oli Haapsalu gümnasist Liis Tohver, hilisem kirjandusteadlane Liis Raud.

    Esimene ilmumisaasta lõppes Vikerkaarele siiski nukralt: jõulunumber tuli trükikojast välja alles jaanuari keskel. Põhjus oli rahas – kirjastusühisus Kool oli võlgades ja trükikoda teatas, et nad Koolile midagi ei trüki ja valmis töid enne välja ei anna, kui kindel summa võlast tasutud.[7] Ka ajakirja seis ei olnud hea. Seda tellis vaatamata koolikirjanduse toimkonna propageerimisele ainult mõnikümmend kooli, teisi lugejaidki oli vähe.[8] Juba kolm kuud pärast esimese Vikerkaare ilmumist oli koolikirjanduse toimkonnal ja toimetustel olnud plaan Laste Rõõm ja Vikerkaar ühendada.[9]

    Ajakirjad ilmusid siiski eraldi edasi ja teisel aastal hakkasid Vikerkaare raskused kuhjuma. Numbrid hilinesid. Kirjastus enam honorari ei maksnud ja see jahutas kaasautorite huvi. Originaalillustratsioonide tellimise asemel hakati avaldama raamatutest ümber pildistatud fotosid. Uus järjeromaan „Varanduste saar“ võttis igast numbrist liiga suure tüki.[10] Lisaks kammitses ajakirja Tallinna 12. algkooli õpetajannade eraelu: õpetajatel ja nende asemele saadetud tagavaraõpetajatel sündis sel kevadel viis last (see tähendas ametlikult kümnenädalast tööst eemalolekut, koolijuhatajale mõistagi lisatööd). Sealhulgas sündis aprillis poeg ka Vikerkaare tegevtoimetajal endal.[11] Nii kadus ajakirjast Hallasoo kool, asemele tulid populaarteaduslike lugude tõlked astronoomiast, dinosaurustest, inimahvidest jms. Kadusid „Küsimused ja vastused“. Ilmuma hakkas juba aasta varem lubatud rubriik „Meie näitelava“, kus avaldati kooliteatritele etendamiseks kolm näidendit eesotsas Zacharias Topeliuse „Rinaldo Rinaldini“ mugandusega. Kokkuvõttes on aastakäik esimesest kahvatum ja kiretum.

    1924–1925: Ronga kannul

    Kirjastusühisus Kool lõpetas tegevuse ja millalgi 1923. aasta suvel (alates 5. numbrist) sai Vikerkaare väljaandjaks TEKÜ. Esialgu oli omandus vaid nimeline, aga aasta lõpul kutsuti ajakirja toimetajad TEKÜ ärijuhi Friedrich Uibopuu kabinetti Päewalehe uues uhkes majas Tallinna vanalinnas. Jutt oli konkreetne: Vikerkaar peab muutuma põnevamaks ja nädalakirjaks. Eeskujuks seati Aleksander Veileri nädalakiri Ronk, mis oli ilmumist alustanud paar kuud varem. Ronk oli kokku pandud professionaalse vilumusega: põnevad tõlkejutud, reisikirjeldused, populaarteaduslikud lood, juhised katseteks ja meisterdamiseks, nuputamis- ja malenurk, foorum noorte omavaheliseks suhtluseks ja arvukalt pilte. Võrreldes Vikerkaarega oli Ronk põnevama serveerimisviisiga ja päevakajalisem (nt „Kui palju maksab inimene“ arvutas kokku inimese keha koostisainete hulga – Ronk, 22.12.1923, lk 312). Ka hind oli kõvasti odavam kui Vikerkaarel – 10 marka number. Kui keegi veel kõhkles, siis tellijate vahel lubati 1924. aasta aprillis loosida välja kolm uut jalgratast!

    Vikerkaare toimetajad Ronka ei hinnanud: „Pedagoogilise mõõdupuuga sellele ajakirjale läheneda ei tasunud. See oli aga võrratult põnev ja kõmuline. Nii haaras see lühikese ajaga lugejaskonna poolehoiu, hõlmates nii meie „Vikerkaare“ lugejate vanuseid kui ka vähese kriitikaga täiskasvanuid. See tõi oma kirjastusele igatahes tugevat tulu.“[12]

    Teenida tahtsid ka Päewalehe omad ja nad olid valmis selleks kohe panustama. Tegevtoimetajale lubati palka 15 000 marka kuus,[13] lisaks määrati talle abijõuks äsja Pariisist saabunud Jenny Neggo-Võssokotsky (Neggo-Võsalo), 42-aastane Saaremaalt pärit daam, kes õppinud mõned aastad Petrogradi ja Tartu ülikoolis. Vikerkaare käsutusse anti TEKÜ trükikoja rikkalikud võimalused piltide tegemisel, korrektuuri, levitamise ja reklaami alal. Päewalehe kooli- ja haridusosakonna toimetaja selgitas asja nii: „Iseäranis katsutakse Angel-Saksi noorsoo ajakirjadest Eesti noorsoo ajakirja „Wikerkaarde“ tuumakamaid artikleid, naljasid ja pilte asetada, … . Iseenesest mõista wõetakse noorsoo ajakirja „Wikerkaarde“ ka Eesti kirjanikkude töid, mis noortsugu huwitawad[,] ja iseäranis noorte eneste töid, naljasid, luuletusi, hinnamõistatusi jne.“[14]

    Kirjastaja otsused olid täitmiseks ja alates 1924. aasta jaanuarist ilmuski Vikerkaar igal reedel (Ronk ilmus laupäeviti), 24 lk numbris (Rongal samuti), lehekülg endisest pisut suurem (nagu Rongalgi), üksiknumbri hind 15 marka. Ja Ronga kolme jalgratta loosimise trumpas Vikerkaar üle fotoaparaadi, jalgratta ja kullast taskukellaga, iga asja väärtus 10 000 marka!

    Ajakirja sisu muutus mitmekülgsemaks, elavamaks ja pildilisemaks. Järjepideva lugemise ergutamiseks oli iga numbri keskmes ikka jupp mugandatud seiklusjuttu. Alustas Jack Londoni „Vabadus kutsub“, aga järgmised järjelood olid teisejärguliste autorite sulest (Georg Fröscheli „Admiraal Bobby“, Franz Trelleri „Kuningate võsu“ ja Sophie Wörishöfferi „Risti ja põiki läbi saladusliku India“). Lühemate juttudega esinesid Seton-Thompson, Wilde, Lagerlöf, Aho, Avertšenko ja mitmed vähetuntud kirjanikud, arvukalt avaldati muinasjutte. Ainsaks pikemaks eesti jutuks jäi Richard Rohu „Metselanikud“. Luuletused rääkisid endiselt peamiselt loodusest ja isamaa-armastusest, autorkond algas Petőfi ja Runebergiga ning Haava ja Jaikiga, lõppes näiteks Eeva Pälluri (Niinivaara) ja 15-aastase Adrienne Lintsiga.

    Tähtsaks teemaks tõsteti noorte enesekasvatus. „Kes on täis-mees?“ küsiti 1924. aasta esimese numbri juhtkirja pealkirjas ja vastati kardinal John Henry Newmani sõnadega: see, „kelle terve püüd on sihitud selleks, et teha kõikide inimeste elu meeldivaks ja kodukaks“. Ajakirjanumbreid alustasidki nüüd juhtkirjad, need rääkisid raamatute lugemise vajalikkusest, karskusest, sportimisest, enesevalitsemisest, julgusest, auahnusest jne. See oli moodne maailm, kus hinnati uusi oskusi. Noort lugejat õpetati kirjandust tõlgendama, mõistlikult vaba aega sisustama, kõnet pidama, õigesti sööma, ajalehele kaastööd tegema, maleülesandeid koostama, tähti vaatlema… Looduseülistus oli alles, aga loodustki vaadati ennekõike linlase pilguga, kellele suvi on maal puhkamiseks, mitte ree rautamiseks.

    Moodsama ja mitmekülgsema sisu said ka populaarteadus, reisikirjad ja meisterdamine. Muidugi tutvustati eelajaloolisi elukaid ja inimesi, teisi planeete jms, aga lisaks ka tehnikasaavutusi, näiteks tuli juttu liikuvatest kõnniteedest tuleviku linnas, õhusõidukitest, traadita telegraafist, tammidest ja hüdroelektrijaamadest Ameerikas. Järjepidevalt ilmus rubriik „Keelelised märkused“, kus Johannes Aavik õpetas õigekeelsust. Järjepidevalt tutvustati rahvuslikke tegelasi (Friedrich Kuhlbarsist Konstantin Pätsini) ja teiste maade tähtsaid nimesid (Jeanne d’Arcist Immanuel Kantini). Kunstiõpetaja Elly Kärk avaldas pika, fotodega illustreeritud reisikirja „Vaaraode maal“ (1924, nr 1–26). Põnev on Ally Ventzeli mugandus E. Berté ainetel „Noored õppurid mitmest ilmakaarest“ – seitsmeosalist sarja võiks nimetada etnoloogiliseks seiklusjutuks, mis rääkis, kuidas õpiti Kanada kõnnumaal, Hiina mandariiniperes ja Gröönimaa eskimote juures (1924, nr 40–47, 1925, nr 1–3). Enamik lugusid oli illustreeritud fotode või joonistustega. Mitmel puhul anti ajakirjale kaasa värvitrükis erilisasid (virmalised, maailma riikide lipud, rahvuslikud käsitöömustrid, postkaardid).

    Vikerkaar oli silmatorkavalt rahvuslik ja aateline – see vaatas vastu juhtkirjadest, Vabadussõja-ainelistest lugudest, 1. detsembri mässukatse kajastusest, rahvuslike tegelaste elulugudest. Aga aatelisus oli varasemast erinev, siira isamaa-armastuse asemel on pigem ajakirjanduslikult orkestreeritud riigitruudus. Näiteks 1924. aasta vabariigi aastapäevaks telliti autograaf riigivanem Konstantin Pätsilt, avaldati teemakohaseid luuletusi, loorberi- ja lillepärgadega ehitud auaadressid eesti sõdurile ja eesti emadele, siseminister Karl Einbundi (Eenpalu) pikk artikkel kutsus üles Vabadussõjas võidelnud kooli-õpilastele mälestussammast püstitama, arvukad fotod näitasid Vabadussõda, sõjakangelasi, sõjas langenute ausambaid ja Eesti riigijuhte (Vikerkaar, 1924, nr 8).

    Rubriik „Küsimused ja vastused“ naasis endises vormis. „Missugust ilusat, ausameelset või vaprat tegu hoiad meeles?“, „Mis teeksid, kui saaksid korraga rikkaks?“, „Oled sa reisinud ja kus kohas?“, „Kuidas kavatsed tulevikus isamaale kasulik olla?“, „Mis on sinu armsam ajaviide kodus?“ jne. Rubriik ilmus paarikümnel korral ning sagedasem ilmumine kujundas selle tõeliseks Facebooki-seinaks – pandi „laike“, kommenteeriti üksteise vastuseid ja paluti meeldima hakanud vastajatel saata oma aadressid, et kirjavahetust alustada. Rubriik oli endiselt ajakirja tõmbenumber, alatihti uurisid lugejad, miks see nii harva ilmub, toimetus aga vabandas end ruumipuuduse ja töökorralduse muutmisega. Vastuseid on sajand hiljem ikka põnev lugeda. Enam ei ole tähtsust konkreetsete noorte isikutel, vaid välja joonistub ajastu vaimsus.

    Tänu suure kirjastuse toele (taas maksti ka honorari) oli ajakirja autorkond varasemast arvukam ja mitmekesisem. Kõige aktiivsem autor oli Jursi Sander ehk abitoimetaja Jenny Neggo-Võssokotsky noorem vend, matemaatikaõpetaja Victor Neggo, kellest 1925. aastal sai ka Kaitseliidu propagandapealik ja ühtlasi Kaitseliidu ajakirja Kaitse kodu! esimene vastutav toimetaja. Ta tõlkis ilukirjandust ja populaarteadust, kirjutas populaarteaduslikke lugusid ja juhendas katsete tegemist. Tema sisustas artiklisarju „Looduse imed“ ja „Mõnda füüsikast meelelahutuseks“ ning nuputamisrubriiki „Lõbusad ülesanded“. Väga palju kirjutas 19-20-aastane treffnerist Karl Ehrmann (Eerme; juhtkirjad enesekasvatusest Samuel Smilesi ainetel, kirjanduskriitika ja kirjanike tutvustused, mõni luuletus). Kaastööd tegid ka Päewalehe ajakirjanikud: vana Jakob Mändmets ja noor Eduard Jürisson (Vallaste). Malenurka toimetas Albert Burmeister, kes tegi sama tööd ka Päewalehes jt ajalehtedes-ajakirjades. Kirjandust tutvustasid ja arvustasid Ernst Raudsepp, hilisem kirjanik Eduard Männik ja Karl Ehrmann.

    Kokkuvõttes oli tegevtoimetaja 1924. aasta kevadel Vikerkaarega rahul. Aga kaks toimetajat – Oengo-Johanson ja Neggo-Võssokotsky – olid teineteisele algusest peale antipaatsed ning juba veebruaris olid tekkinud esimesed konfliktid, kuna abitoimetaja tikkus ajakirja uue suuna elluviimiseks ise otsustama ja tegutsema. Oengo-Juhandi meenutas: Neggo-Võssokotsky „ütles enese olevat „härra Uibopuu usaldusmehe“ ja luges oma kohuseks kõik selle ülemuse soovid mulle ette kanda. Ta hakkas ajakirjale ka kaastööd juurde muretsema – ja nimelt oma tuttavailt ning sugulastelt“.[15]

    Krahh tuli enne suve, kui mõlemad toimetajad olid omavahel suhtlemata otsustanud linnast paariks kuuks ära sõita: üks paariks kuuks lastega suvekorterisse Nõmmele, et sealt kord nädalas toimetuses käia, teine kolmeks kuuks sugulaste juurde Kuressaarde. Abitoimetaja Neggo-Võssokotsky oli oma plaani ka ärijuht Uibopuule teada andnud ja varunud suure paki tõlkelisi kaastöid, mida ta Oengo-Johansonile pakkus, et see „suvel üksinda hätta ei jääks“. Tegevtoimetaja jäi oma Nõmmele asumise otsuse juurde hoolimata abitoimetaja plaanidest. Järgmisel päeval teatas kiri tema töölaual, et ta on koondatud.[16] Solidaarsusest „oma“ toimetajaga pani ameti maha ka vastutav toimetaja Küla-Nurmik. TEKÜ nimetas tema asemele 25-aastase Ernst Raudsepa, kes töötas TEKÜ-s, õppis Tartu ülikoolis ja oli aasta varem kuulunud Üliõpilaslehe toimetusse.

    1925. aastal aga hakkas Vikerkaare hoog raugema. Tellimismeelitus kõlas küll vägevalt – võimalus võita miljon marka –, aga selle taga oli üksnes Draamateatri loterii pilet. Krista Aru andmetel jäi ajakirja tiraaž alla 1500 (Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 86). Ajakirja kulud olid suuremad kui tulud.[17] Päewalehe peatoimetaja Georg Eduard Luiga aga pahandas, et kooliõpetajad ei tundnud kõrgetasemelise Vikerkaare vastu mingit huvi.[18] Loodetud toetust haridusministeeriumilt ei saadud[19] ja ajakirja mahtu vähendati (16 lk senise 24 asemel), hind jäi endiseks. Sakala ajakirjanik Eduard Pertman soovitas, et kooliraamatukogud ajakirja rohkem telliksid ja haridusministeerium ajakirja rahaliselt toetaks, et selle hind odavam oleks.[20]

    Juunis ei ilmunud Vikerkaar enam regulaarselt igal nädalal ning juuli lõpuks jäi hoopis seisma. Lõpetuseks visati kivi lugejate kapsaaeda: „Kuigi tunnistame tõeks Eesti majanduslikke raskusi, kuigi peame leppima sellega, et Haridusministeerium ei leidnud olevat võimaliku toetada koolide, õpetajaskonna, väljapaistvate seltskonnategelaste ja noorsoo poolt hääks kiidetud ja tarvilikuks tunnistatud noorte-ajakirja „Vikerkaart“, langeb siiski osa süüd meie ajakirja ilmumise enneaegses katkestamises rahva endi kanda: Rahvas ise ei toeta küllalt lugemisega hääd kirjandust“ (Vikerkaar, 1925, nr 26, lk 414).

    Kuu pärast Vikerkaare seismajäämist, augusti lõpus toimunud teisel kasvatusteaduslikul nädalal võtsid õpetajad vastu resolutsiooni sensatsioonilise ajakirjanduse vastu ja kutsusid boikoteerima ajalehti-ajakirju, „kus kõige rohkem aset leidnud inetu mürgitustöö“.[21] Õpetajad avaldasid sügavat põlgust rahva hinge saastajate vastu ja tahtsid asutada oma noorteajakirja.[22] Päewalehe ajakirjanik Jakob Mändmets küsis kibedalt, kus olid õpetajad siis, kui ilmus kõrgetasemeline Vikerkaar. „Miks just õpetajad ei asunud niisuguse ajakirja laialilaotamisele. Wist ei oleks neil olnud kuigi raske tõsta „Wikerkaare“ lugejate hulka mõne tuhande peale, nii et ajakiri oleks wõinud ilma aineliste raskusteta ilmuda.“[23] Aga õpetajate liit asutas oma ajakirja Noorusmaa.

    Samal ajal plaanis Jenny Neggo-Võsalo Vikerkaart uuesti välja andma hakata,[24] kuid asja sest plaanist ei saanud. TEKÜ aga müüs Vikerkaare aastakäike kokkuköidetud raamatutena. 1923. aastakäik oli allahinnatuna saada veel 1940. aasta lõpul.

    1930–1934: Poiste töökool

    Septembris 1930 ärkas Vikerkaar taas ellu, seekord noorsoo raamat-ajakirjana. Algatajaks oli taas Madis Küla-Nurmik, innustuseks kunagiste lugejate igatsevad meenutused heast ajakirjast. Väljaandjaks sai seekord koolitarvete ja kirjastusühing Töökool, mille olid kolm aastat varem asutanud 43 kooliõpetajat. Ühing tegutses nende osamaksude toel: vahendas koolidele õppevahendeid ja õpikuid ning kirjastas väiksemaid-odavamaid raamatuid ka ise. Uus Vikerkaar ilmus kooliaasta rütmis, sügisest kevadeni 10 numbrit ja suvel puhkus. Ajakirja formaat oli taas raamatulikult väike, igas numbris 32 lk, hind 25 senti.

    1930. aastal oli Eestisse jõudnud ülemaailmne majanduskriis ja tagantjärele vaadates tundub sellistes oludes ajakirjaga alustamine enesetapjalik. Samas oli see tollal tavaline, näiteks proovisid ajakirjanduses kätt paljud töö kaotanud ulaharitlased ning tol aastal alustas Eestis ilmumist 80 ajakirjandusväljaannet. Neist 52 oli järgmise aasta lõpuks hingusele läinud. Ka Vikerkaar oli kriisiaegne ajakiri, püüdes olla sisult tugev, aga odavalt tehtud. Ei mingeid liigseid kulusid joonistuste ja fotode näol, sisu peamiselt tõlkeline ning toimetajateks-tõlkijateks-autoriteks Küla-Nurmiku tuttavad kooliõpetajad.

    Nagu varemgi, oli Vikerkaare keskmeks tõlkeilukirjandus, aga seekord oli taktika varasemale vastupidine – järjejutu asemel pandi igasse numbrisse pikem iseseisev seiklusjutt. Juurde lisati lühemaid jutte-luuletusi, populaarteadust, hulk temaatilisi „nurki“ kaasategutsemiseks, omavahelise suhtlemise rubriik „Löö sekka!“, nuputamist ja nalja. Toimetaja Nurmik oli oma nimele nii kindel, et lasi selle suurelt kaanele trükkida, kohe ajakirja nime alla.

    Vikerkaare toimetuse liikmete nimekiri oli pikk: Võru õpetajate seminari juhataja Johannes Käis, kirjanikud Jüri Parijõgi ja Oskar Luts, Adele Oengo-Johanson, EELK sisemisjoni paranduskasvatusnõunik Hugo Valma, L. Jürisson Haapsalust (hiljem tema asemel Rakvere õpetajate seminari käsitööõpetaja Theodor Brandt), maletoimetaja Albert Burmeister, NMKÜ peasekretär Herbert Tõnisson (Tõnissoo).

    Tegelikult oli põhitegijaid siiski kaks: vastutav ja tegevtoimetaja Küla-Nurmik ning talitusejuht Hugo Valma, kes ka valis, tõlkis ja toimetas lugusid. Käis, Jürisson, Brandt, Burmeister ja Tõnisson tegid ainult oma teemarubriike. Parijõgi kirjutas vestelugusid Vandismäe Endust. Luts ja Oengo-Johanson olid aga vaid esindusnimed impressumis. Lutsu nime all ei ilmunud ajakirjas ühtki lugu. Oengo-Johanson oli üllatunud, leides oma nime toimetajate seas, ja temalt ilmus vaid jutt „Jõulusära“. Enda sõnul ei leidnud ta „endale hästi pinda, kus võiksin kaasa lüüa. Minu repertuaaris polnud nagu midagi sinna sobivat“.[25]

    Oengo-Johanson koolitas kogu elu tütarlapsi ja tema kohmetus endale koha leidmisel on mõistetav, sest uus Vikerkaar kõnetas eelkõige poisse. Ajakiri alustas suurte plaanidega, avades terve hulga „nurki“, mis pakkusid poistepärast tegutsemist. Suure uhkusega ja Eesti ajakirjanduses ainulaadsetena reklaamiti välja filateelia- ja õhuasjanduse nurgad. Kõige järjekindlamalt ilmuski Jürissoni ja Brandti „Margikorjaja nurk“, mis info andmise ja õpetuse kõrval korraldas ka margivahetusvõistlusi (parimale auhinnaks 30 marki). Johannes Käisi „Loodusesõbra nurk“ õpetas loodust vaatlema ja austama ning tõi mõne lühikese põneva loodusuudise. Burmeistri malenurk avaldas ikka maleülesandeid. „Noorte õhuasjanduse osa“ reklaamiti juba enne ilmumist, kinnitades, et toimetaja Herbert Tõnisson tunneb asja ja teda toetavad tegelikud lendurid kaitseväest ja eralennuliinidelt. Agaramatele jälgijatele lubati muuhulgas ka võimalust ise lennata (Vikerkaar, 1930, nr 4, lk 128). Tõnisson toimetas õhuasjanduse rubriiki siiski vaid ühe korra. Uus toimetaja oli teedeministeeriumi inspektor Alfred Elbrecht, kes oli saanud Pariisis lennundusinseneri hariduse. Tema tõi sihi madalamale: „Kui kevadeks oma kõigiti korrapäraselt ja õhusõidu reeglite järgi ehitatud mudellennukid õhku saame – milline rõõm“ (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 28). Seda rõõmu siiski ei antud, Elbrecht kirjutas kolmel korral ja lõpetas õpetusega, kuidas ehitada kuumaõhupalli siidpaberist mudel.

    Ajakirja magnetiks olid muidugi seiklusjutud. Neid tõlgiti Jack Londonilt, Vassili Janilt ja põhiosas neilt, kelle nimed ei ütle tänapäeva Eesti lugejale suurt midagi (Hermann Löns, Charles G. D. Roberts, Irina Karnauhhova, Boriss Žitkov jmt). Juba traditsioonilistele seiklusteemadele lisandus kaks moodsat, nimelt lennundus ja tuukrite ohtlik töö. Jutud olid ikka õpetliku moraaliga, rääkisid vaprusest, sõprusest, aususest, rüütellikkusest. Eesti autorid kirjutasid vähe. Püsiautor ja lugejate suur lemmik oli Jüri Parijõgi sarjaga „Vandismäe Endu kiri onkel Jaagule“ (kes on lugenud Jaan Rannapi Agu Sihvka aruandeid, siis Endu oli tema vabariigiaegne eelkäija).

    Teine oluline teema oli populaarteadus, eelkõige füüsika, keemia ja tehnika. Kõige huvitavam on tõlkesari „100.000 x miks?“, mis tutvustas lihtsate ja ootamatute küsimuste kaudu kodus olevate asjade ajalugu, füüsikat ja keemiat: miks pestakse veega, miks ahi küdedes humiseb, miks põrandal ei saa uisutada, miks piim hapneb, miks inimesed pesu kannavad jne. Arvukalt juhendati lihtsate katsete tegemist käepäraste vahenditega (ajaleht ja staatiline elekter, magnetiseeritud nõel jms).

    Nii nagu vanas Vikerkaares, pakuti ka nüüd noortele osalemisvõimalust. Seekord oli küsimuste-vastuste rubriigi nimi „Löö sekka!“ ja küsimuse all näiteks koolivormi vajalikkus, mis on eestikeelsest lugemisvarast parim, kuidas veetsid suve jm. Lugejate abiga sisustati ka nuputamisnurk „Kõvu pähkleid“ (hiljem „Arva, arva, mõista, mõista“). Noored saatsid ja lahendasid väikesi ristsõnu, keerdküsimusi, matemaatilisi ülesandeid, peitepilte, piltmõistatusi jms. Parim lahendaja võis endale auhinnaks valida 1 krooni eest raamatuid. Pakkumisel olid Töökooli enda väljaanded ja Johannes Aaviku tõlgitud „Hirmu ja õuduse juttude“ sari. Samu raamatuid kingiti ka ajakirja tellimuste hankijatele. „Käsi peseb kätt,“ kiitis Vikerkaar.

    Piltidega uus Vikerkaar ei priisanud: mõni tušijoonistus seiklusjuttudes, mõni foto või joonistus populaarteaduslikes lugudes, linoollõikes joonis katsete käigu selgitamiseks. Mitmel korral kirjutasid lugejad toimetusele, et fotosid võiks rohkem ilmuda. Toimetus vastas: „See oleks tõesti väga armas … . Praegu see siiski veel võimalik ei ole, sest see lõbu läheb kaunis kalliks. Aga loodame edaspidi kindlasti“ (Vikerkaar, 1931, nr 10, lk 157). Illustratsioonide autoritest on teada Natalie Mey, kujundusgraafik Axel Rossman, karikaturistid Romulus Tiitus ja Helmut Valtman. Aja jooksul suurenes linoollõigete osa ja põhjuseks oli ilmselt selle tehnika odavus ja jõukohasus ka asjaarmastajatele. Linoolpilte tegigi Edgar Isok, elupõline kirjaladuja, kes töötas TEKÜ trükikojas (seal Vikerkaart ka trükiti).

    Kui palju Vikerkaart loeti, ei ole teada. Ilmunud andmed on kakofoonilised. Mõni kuu pärast alustamist kirjutas toimetus, et tellimisi tuli loodetust vähem, Vikerkaar ei saa kelleltki toetust, tegijad maksavad sellele peale ja töötavad tasuta, ajakiri pole seisma jäänud vaid toimetajate eestlasliku pikatoimelisuse ja jonni tõttu (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 31–32). Pool aastat hiljem kiideti, et tellijaid on juba palju rohkem ja „hakkab kujunema nii, et iga enam arenenud kooliõpilane tellib endale ise „Vikerkaare““ (Vikerkaar, 1931, nr 11, lk 31). Krista Aru teab öelda, et ajakirja tiraaž oli 1200 eksemplari (Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 88). Reklaamides rõhutati, et Vikerkaar on „haridus- ja sotsiaalministeeriumi ja kõigi kasvatustegelaste poolt esimeses järjekorras soovitatud“ (Sõnumed, 22.12.1932, lk 4), ajakirja kiitvaid kirju avaldas Õpetajate Leht (Anna Haavalt, Otepää noormehelt Valev Uibopuult). Siiski ilmus juba 1932. aasta kevadel paar ajakirjanumbrit, mis ei sisaldanud muud kui jupi järgnevast seiklusjutust.

    Sama aasta sügisel võeti ette kulude vähendamine ja ajakirja sisu kitsendamine. Kokkuhoiuks koliti trükkimine odavamasse Ratas[s]epa trükikotta ja ajakirja hakati trükkima õhemale paberile. Sisule tegi Küla-Nurmik aga amputatsiooni, asutades noorte nädalalehe Õpilasleht ja võttes sinna Vikerkaarest „Noorte õhuasjanduse osa“, suhtlusrubriigi ning nuputamisnurga.

    Nüüd oli Küla-Nurmikul juhtida kuukiri ja nädalaleht. Nende sisu oli olulises osas kattuv – ilukirjandus, populaarteadus, füüsika- ja keemiakatsed –, aga kummalgi väljaandel pidi olema siiski oma profiil. Õpilaslehe toon oli elavam, sisu avaram ja mitmekesisem, alates ilukirjandusest ja koolide seinalehtedes ilmunud paladest ning lõpetades näiteks filminurga ja tüdrukute käsitöönurgaga. Leht vahendas ka lihtsas keeles esitatud noorteuudiseid (koolielu, skautlus-noorkotklus, noorte sport ja ühistegevus). Kokkuvõttes püüdis nädalaleht ühendada kogu koolinoorsugu, viia „neid nende eale vastavalt kontakti pulbitseva eluga ja rakenda[da] neis pulbitsevaid jõude loovale tegevusele“.[26] Vikerkaar seevastu pidi muutuma veelgi rohkem raamatulikuks. Sinna jäi alles pikem seiklusjutt, populaarteadust, katsete juhiseid ja mõni-kord noorte omaloomingut. Lubati ka, et edasi kirjutab „vana põhivikerlane“ Vandismäe Endu. „Üldiselt kujuneks nii „Vikerkaar“ edaspidi veelgi rohkem huvitavaks noorsooraamatuks, mis oma lugejaid viib läbi kogu maailma kõikjale, kus aga on midagi huvitavat ja hääd näha, õppida ja teha,“ kirjutas Hugo Valma (Vikerkaar, 1932, nr 21, lk 32).

    Nii Vikerkaare kui Õpilaslehe välja-andja oli Töökool, mõlemad ilmusid kooliaasta jooksul ja puhkasid suvel, mõlema vastutavaks ja tegevtoimetajaks märgiti Nurmiku nimi. Tegelikult keskendus Küla-Nurmik Õpilaslehele, Vikerkaar jäi rohkem Valma teha.

    Kuigi Vikerkaar kiitis, et nad ilmuvad edaspidi Õpilaslehega käsikäes nagu vennad, teineteist aidates ja täiendades, siis tegelikult Vikerkaar kuhtus. Seal ei ilmunud midagi sellist, mis Õpilaslehes puudunuks. Oma kitsama temaatikaga oli Vikerkaar verevaene vend elava, päeva-kajalise, mitmekesise (ja ka reklaamiküllase) Õpilaslehe kõrval. Õpilaslehte toetas lai autorkond, Vikerkaares esines järjepidevalt vaid paar kaasautorit. Vandismäe Endu kirjutas hoolimata lubadustest vaid ühel korral, Jüri Parijõest oli saanud Õpilaslehe toimetussekretär.

    Lisaks maksis Õpilasleht ainult 5 senti, Vikerkaar endiselt 25 senti. Pole kahtlustki, et ainuüksi hinna tõttu vahetas osa lugejaid Vikerkaare Õpilaslehe vastu. Paar kuud pärast Õpilaslehe alustamist kurtis Töökooli juhatuse esimees, Õpetajate Lehe toimetaja ja õpetajate liidu esimees Aleksei Janson, et kumbki väljaanne „ei tule kuidagi ots-otsaga kokku. On käidud riigiwanema juures ja haridusministeeriumis. Keegi seda ei taha lugeda“. Kunstnik Adamson-Eric soovitas: „Kui artikleid serweeritaks stiilipärasemalt ja kas wõi ametisse pandaks „Kollased pedagoogid“, siis oleks sellest tulu enam, kui Toompeal käimisest ja märgukirjade esitamisest.“[27]

    Uus muutus tuli juba aasta pärast, 1933. aasta sügisel, kui Madis Küla-Nurmiku asemel sai Õpilaslehe vastutavaks ja tegevtoimetajaks Helmi Jansen, Ronga algusaegade toimetaja. Miks vahetus toimus, selle kohta ei ole ma infot leidnud. Igatahes asuti samal ajal taas reformima ka Vikerkaart, et „kohaneda muutunud oludele“. Senine kuukiri pandi ilmuma kaks korda kuus, mahtu vähendati poole võrra (16 lk) ja hinda alandati üle kahe korra (10 senti). Odavam hind pidi olema katseks ja jääma püsima ainult siis, kui tuleb piisavalt uusi tellimusi.

    Sisu kohta teatas toimetus, et Vikerkaar „tahab endiselt olla elurõõmsa ja teotahtelise noorsoo ajakirjaks, tuues põnevaid jutte, tehnikat, nalja, lõbusaid ülesandeid, suurmeeste romaniseeritud eluloojutustusi ja suurel hulgal ilusaid, huvitavaid pilte“. Järjeloona pandi ilmuma Leo Waisenbergi kirjutatud „seikluste printsi Jack Londoni elulugu, mis on põnevam ja õpetlikum igasugusest romaanist“ (Vikerkaar, 1933, nr 31, lk 14). Tagasi toodi nuputamisrubriik. Ajakirja trükkimine viidi üle Tartusse, Postimehe trükikotta. Fotosid ilmus nüüd ajakirjas tõesti, igas numbris 3-4 tükki. Tekstidega neil mingit seost ei olnud, näidati kaunist loodust ja midagi huvitavat välismaalt (nt Alcatrazi vangla, lüpsikarussell Ameerikas). Võib arvata, et toimetus valis avaldamiseks pilte Postimehe trükikojas olemasolevate fotoklišeede hulgast. Postimees oli ka ainus leht, kus ilmusid värske Vikerkaare sisu tutvustavad väiksed reklaamid.

    Kes nüüd Vikerkaart toimetas, pole kindlalt teada. Nurmiku nimi seisis endiselt ajakirja kaanel, Valma nimi oli endiselt impressumis kõrvuti Käisi, Parijõe, Lutsu, Oengo-Johansoni, Nurmiku ja Brandti omadega. Toimetus ja talitus öeldi endiselt asuvat Tallinnas. Ainsad nimed, mis ajakirjas autoritena kirjas, on V. Lang, Micki-Hiireke ja A. Vohli, kõik tartlased. 16-aastane treffnerist (hilisem jurist) Väino Lang kirjutas, kohandas ja tõlkis ilukirjandust. Postimehe trükikojas välja õpetatud 21-aastane tsinkograaf Alfred Vohli illustreeris linoollõigetega kõike, mis ajakirjal vaja. Micki-Hiireke avaldas mõned vestelised lood ja anekdoodid ning toimetas nuputamisnurka (ta oligi Vikerkaares alustanud nuputamisnurgale vastuseid ja ülesandeid saates). Tema postiaadressiks oli Postimehe trükikoja aadress. Kas Micki-Hiireke oli Vohli või keegi teine, pole teada.

    Kahenädalakirjana Vikerkaar siiski ilmuda ei jaksanud, pausid tulid kohe sisse. Lõpuks vajus Vikerkaare look päris lötsi: kadusid katsed ja nuputamisnurk, numbrisse jäi alles üksnes jupp Jack Londoni belletriseeritud eluloost, üks kohmakas seiklusjutt (Langi tõlge, mugandus või omalooming) ja paar fotot. 1934. aastal jõudis ilmuda seitse Vikerkaart, viimased kunagi suvel. Siis katkes ajakirja ilmumine ilma ühegi selgituseta.

    Sama aasta sügisel asus Küla-Nurmik taas Õpilaslehe vastutavaks ja tegevtoimetajaks. Tegevtoimetajana töötas ta 1936. aasta kevadeni, vastutajaks jäi kuni lehe ilmumise lõpuni 1939. aasta kevadel. Vikerkaart ta enam uuesti ei asutanud.

    PS. Öeldakse, et hea pealkiri on pool lugu. Kui hea nimi oli Vikerkaar, selgus pool sajandit hiljem. Nimelt asutas 1986. aastal tollane NSV Liidu kirjastuskomitee kuukirja Vikerkaar = Радуга, seda pidid välja andma Eesti komsomoli keskkomitee ja kirjanike liit. Moskvas paika pandud nimi[28] annabki aastal 2022 põhjuse tuletada meelde praeguse Vikerkaare sajanditagust visa nimekaimu.

     

    [1] Sõjaeelsest Vikerkaarest on varem kirjutanud Krista Aru ajakirja 75. aastapäeva puhul. Vt K. Aru, „Vikerkaare“ jälgedes. Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 79–89.

    [2] Nii kirjeldas Vikerkaare algust Adele Oengo-Juhandi (enne eestistamist Oengo-Johanson) 1962. aastal oma käsikirjalistes mälestustes „Vikervärvilises koolitöös. Ühe vana koolijuhataja mälestusi“ (lk 69–71). Käsikiri on hoiul TLÜ raamatukogus, kättesaadav ka internetis: http://arhmus.tlu.ee/tlibrary/f/text/90/EPAM_0K_0015138-00001_39490.pdf.

    [3] Enne kirjandusajakirja Vikerkaar idanes ka teise Vikerkaare idee. Nimelt 23. septembril 1921 palusid Läti kunstnik Jānis Springis (1892–1959) ja Pallases õppiv Paul Liivak (1900–1942) registreerida illustreeritud kuukirja Vikerkaar. Järgmisel kuul teatas Springis siseministeeriumile toimetaja väljavahetamisest, Liivaku asemele pidi tulema kirjamees, kupletist, kloun jne Hendrik Saar (1893–1944?) ja juhuameteid pidav Tõnis Männik (1898–1988; paar aastat hiljem sai temast vanglaülema abi Tallinnas ja siis juba vanglaülem Rakveres). Milline pidi olema kuukirja sisu, pole dokumentides täpsustatud, aga följetonist Hendrik Saare alias Kivilombi Intsu nimi viitab üsna kindlas suunas. (Andmed Vikerkaare kohta on pärit registreerimistoimikust politseitalituse poliitilise politsei inspektuuris ERA.1.7.1357.)

    [4] Oengo-Juhandi mälestused, lk 74–75.

    [5] Oengo-Juhandi mälestused, lk 78.

    [6] Tsitaadid Vikerkaarest 1922, nr 9, lk 286–287.

    [7] Oengo-Juhandi mälestused, lk 100.

    [8] J. Koppel, Üleskutse koolidele, nende ülewalpidajatele ja lastewanematele. Meie Maa, 17.01.1923, lk 1.

    [9] –k, Õpetajate päew Tallinnas. Postimees, 31.07.1922, lk 6.

    [10] Oengo-Johanson ei olnud ka „Varanduste saare“ sisuga rahul: „Liiga palju seiklust, jämedat meremeeste sõimu, nagu poleks kohane meie ajakirjale. Ei võinud ju mulle meeldida seal järjest korduv salm: „Surnukirstul viisteist meest – / hõissassaa ja kannutäis rummi! / Viin ja kurat viisiv [sic!] teised eest! – / hõissasaa ja kannutäis rummi!“ – Väidetakse küll, et noorsoole meeldib seiklusist lugeda, et romaani tendents on ikkagi hea. Kuid meil on küllaltki teada, kuidas vahest noori sattub väärale teele, võlutuna raamatus esinevast negatiivsest, ega hakka teose tendentsi otsimagi“ (Oengo-Juhandi mälestused, lk 113–114).

    [11] Oengo-Juhandi mälestused, lk 101–102.

    [12] Oengo-Juhandi mälestused, lk 117.

    [13] See oli väga korralik palk, näiteks 1928. aastal, pärast rahareformi, kus 100 margast sai 1 kroon, teenis Loomingu toimetaja Jaan Kärner 200 krooni kuus (Loomingu aastaaruanne 1928 – EKM EKLA f 184 m 6:29).

    [14] N. K. [= Nikolai Kann], Noorsoo aja-kiri „Wikerkaar“. Toim. märkus. Päewaleht, 09.12.1923, lk 8.

    [15] Oengo-Juhandi mälestused, lk 118, 126, 127.

    [16] Oengo-Juhandi mälestused, lk 132–133.

    [17] N. K. [= Nikolai Kann], Eesti koolinoorsoo keskliit soowimatu. Päewaleht, 27.04.1927, lk 10.

    [18] Lg. [= Georg Eduard Luiga], Missugune peab olema õige ajaleht? Päewaleht, 21.12.1930, lk 8.

    [19] Ka „Wikerkaar“ seisma. Esmaspäew, 27.07.1925, lk 3.

    [20] E. N. [= Eduard Pertman], Laste ja noorsoo ajakirjadest. Sakala, 19.03.1925, lk 2.

    [21] Õpetajad ja ajakirjandus. Waba Maa, 25.08.1925, lk 4.

    [22] Õpetajaskond mobiliseerib end kõmuajakirjanduse wastu. Postimees, 08.09.1925, lk 2.

    [23] J. Mändmets, Suurepäralisest käeliigutusest on üksipäinis vähe. Päewaleht, 03.09.1925, lk 2.

    [24] Noorte ajakiri Wikerkaar hakkab uuesti ilmuma. Päewaleht, 11.09.1925, lk 4.

    [25] Oengo-Juhandi mälestused lk 295–296, 298–299.

    [26] Igale õpilasele – leht. Õpetajate Leht, 09.10.1936, lk 4.

    [27] Ajakirjandus kohtu ees. Sõnumed, 08.12.1932, lk 3.

    [28] R. Veidemann, Vikerkaares(t). Rmt-s: Kirjanduse jaosmaa ’86. Tallinn, 1988, lk 144.

  • Raamatuisse raiumata lasteluulet

    Köögiviljaroad

    Lõikelaual sirges reas
    lebas köögivilju juttis.
    Peagi on nad supis heas.
    Kartul kartis, naeris nuttis.

    Kapsas kaebas, hernes heitus.
    Porgand pliidi alla peitus.
    Peedi õhetavad palged
    ehmatusest lubivalged.
    Kaunas plagisesid oad.
    On hirmsad köögiviljaroad.

    „Peatu, imekaunis viiv!“
    karjus kartlik kapsapea.
    Räige riist on kapsariiv.
    Kes see seda siis ei tea.

    „Oi kui võigas!“
    röökis rõigas.
    „Vennad, laskem jalga ruttu!“
    Peenrarahvas pages uttu.

    Karmid kartulid

    Jahimees on jahionnis,
    päästik pihus, silmad punnis.

    Aiamaal käis ablas siga
    maiustamas kartuliga.

    Selle eest ta teenib lasu.
    Küpsemas on veritasu,

    kuna kütt, see kühmlik lõust,
    on ka kartulite tõust.

    Veidi veidrad veised

    Meil on kahte sorti veised.
    Ühed neist on lihaveised.
    Aga millised on teised?
    Loomulikult kalaveised.

    Lihaveised söövad liha.
    Liha järgi on neil iha.
    Teiste veiste maiuspala
    ülekaalukalt on kala.

    Mis on ühist nendel veistel?
    Ühist ühtedel ja teistel
    on, et nad ei nosi rohtu.
    Heinamaadel nad ei kohtu.

    Väike majake maal

    Vanaema juures maal
    on aia nurgas väike maja.
    Üks tuba vaid, mis pole saal.
    Seal käima peame, kui on vaja.

    Ses majakeses aia nurgas
    ei ela mitte keegi sees.
    Ei ole villa, pigem urgas,
    kuid ikkagi on vahva maja.
    Võiks öelda, et on rahvamaja.
    Jah, ole naine sa või mees,
    seal käima pead, sest nii on vaja.

    Ei suundu sinna magistraal.
    On tavaline kitsas rada.
    Tal üpris argine portaal –
    uks vaevu püsib hinge naal.
    Sääl justkui elaks asotsiaal
    või kärbseid seitsesada.

    Vaid veider troon või pjedestaal
    on mööbliks – üksik auklik tool.
    Neid tarekesi meie maal
    võib veelgi leida igal pool.

    Siin saame keha kergeks teha.

    Ei ole spordisaal, ei võimla.
    Siin käima peame, sest on käimla.

    Reha ootab

    Reetlik reha lebab aias.
    Ükski jalg ei ole veel
    leidnud üles ilmas laias
    seda reha oma teel.

    Taas üks koidik. Taas üks eha.
    Vaikselt ootab oma aegu
    reha, rahulik kui reha.
    Need ei ole käes veel praegu.

    Vamm

    Lehm sööb heina.
    Vamm sööb seina.

    Vammiga peaks pragama,
    õpetusi jagama:

    „Jäta rahule see sein!
    Kui ei maitse sulle hein,
    võta leiba. Jätku leiba!
    Maja süüa pole vaja.
    Mis sa mugid kõikseaja?
    Jäta rahule see maja!“

    Vamm ei vasta. Vamm on vakka.
    Seina söömast vamm ei lakka.

    Õpetusi vamm ei vaja.
    Vamm sööb vaikimisi maja.

    Poleks

    Mul onn mägedes oleks,
    kui ma siin madalal poleks.
    Sääl valgus ja õnn
    minu kaaslased oleks,
    kui ma siin madalal poleks.

    Suletud uksed

    „Palun tehke lahti uks!“
    Aga uks jääb suletuks.

    Samas, milleks talle suled?
    Tõesti, vabandage mind,
    aga uks ei ole lind.

    Uksel pole mingeid sulgi.
    Nagu mulgi. Nagu sulgi.

    Uksel silm on. Ja on hing.
    Libe lukukeel on tal.
    Ahtakene silmaring
    ja üks võti mati all.

    Esimesed ja tagumised

    Kilter, kubjas, aidamees –
    need on põrgus kõige ees.

    See, kes vagur, virk ja vaga,
    see on põrgus kõige taga.

    Pikad pätiplikad

    Tragi laps on Pilleriin.
    Talle meeldib distsipliin.
    Aga pikad naabriplikad
    Filleriin ja Rulleriin
    on küll õigust-öelda pätid
    ja neil mütsideks on rätid
    ja neil lonkab distsipliin
    ja nende paps on beduiin.

    Riiuriiul

    Tige Tiiu elab Hiiul.
    Tal on kodus riiuriiul.

    Selles riiulis sel Tiiul
    on nii palju tigedust
    ja kadedust ja kibedust,
    et silme ees on süsimust.

    Ja üks muistne vinguviiul.
    Ja palju eesti kirjandust.

    Majanduskriis

    Preerias pikutab piison
    ja hiinlase supi sees riis on
    ja tuulehoog rannikul briis on
    ja Prantsusmaa pealinn Pariis on
    ja turtsakas tuju kapriis on
    ja üllatus lihtsalt sürpriis on
    ja lauatäis nõusid serviis on
    ja vääriskivi türkiis on
    ja päikesevari markiis on
    ja kunstitöö kavand eskiis on
    ja laulu meloodia viis on
    ja hinnete andjad žüriis on
    ja eestlase püha mets hiis on
    ja iga mees Võrumaal miis on
    ja maailmas majanduskriis on.

    Ja meil on sest niipalju kasu,
    et õue peal õiendab masu.
    Ja Soomes kord laamendas lama
    ja see oli kah paras jama.

    Vaene varvas

    Minu armas väike varvas
    minuga on kaasas käinud
    Valgas, Varssavis ja Narvas,
    kuid neid linnu pole näinud.

    Vaene varvas viibis kingas.
    Suikus tasahilju sokis.
    Mis ta seal küll sisse hingas!
    Nähtavasti oli šokis.

    Varvas on küll ringi käinud
    selles imekaunis ilmas,
    aga väga vähe näinud.
    Pisarake konnasilmas.

    Mingid Mingid

    Hiinas oli kord mingi dünastia.
    Noh see oligi Mingi dünastia.

    Kohe peale mongoleid
    troonil kohata võis neid.

    Mingid tegid paberraha,
    see läks pärast päris moodi.
    Paberraha pole paha,
    sellega saab minna poodi.

    Vahvad sellid olid Mingid.
    Pärast tulid hungveipingid.

    Hiljem tuli kuri viirus.
    Elame kui lasketiirus.

    Moodne musa

    Mozart moodsat musa tegi.
    Sama moodsat nagu regi.

    Ja Johann Sebastian Bach
    tegi moodsat musa kah.

    Pavlovi koera elu

    Pavlova kooki ei ole mekkinud
    kunagi Pavlovi peni.
    Sihukest võimalust ei ole tekkinud
    Pavlovi penile seni.

    Ei ole koerake koogikest lakkunud.
    Pavlova pole vist koerale pakkunud.

    Kunstikohvikus

    Mida Paul Cézanne sööb lõunaks?
    Küllap Paul sööb lõunaks õuna.

    Samas lauas Pauli kõrval
    istub Vincent. Tema kõrval
    marlisidet näha võib.
    Kes ta kõrva ära sõi?

    Tegemist on näotu teoga.
    Aga Paul on süütu näoga.

    Sabatähti silmitsedes

    Tähistaevast piidleb poeet.
    „Mis sa siin piilud?“ riidleb komeet.
    „Vaata parem oma naba!“

    Sedasi kurjustab kuri komeet.
    Lahke komeet aga liputab saba.

    Unistuste täitumine

    Täide unistus läks täide,
    kui nad jõudsid pähe.

    Igaühe unistused
    täide vist ei lähe.

    Lohe laul

    Koorilaule laulis lohe
    laanes põlispuude vilus.
    Kolmel häälel laulis kohe.
    Kolmel häälel oli ilus.

    Rahulikult kuulas rahvas.
    Aga nagu juhtub vahel,
    tüütu rüütel mõõga kahmas…
    Nüüd siis lohe laulab kahel.

    Kuulus küülik

    Kuulus küülik linna saabus.
    See, kes elab mustas kaabus.

    Võlur seda kaabut kandis,
    linnas etendusi andis.

    Nende äri hästi laabus
    seni, kuni linna saabus
    üle ilma kuulus boa
    ja sai esinemisloa.

    Küülik koledasti kohkus,
    istus kaabus, põsed lohkus.

    Noh ja sõitis teise linna.
    Tundis, et on vaja minna.

    Suur linn

    Ma teen suuga suure linna,
    kärbsepesa ma ei taha.

    Suurde linna hea on minna,
    kärbsepessa minna paha.

    Ükskord lähen sinna linna
    ja ei vaata seljataha.

    Tassike teed

    Ja tunneli lõpus on pubi,
    kus juuakse kummeliteed.
    Seal tegutseb selline klubi,
    kus lohutust leiavad need,
    kes istuvad tunneli pubis
    ja rüüpavad kummeliteed.

    Tark mees vihmas

    Taevast kukkus vihmatilk.
    Loigu pinnal hüpleb mull.
    „Oh, mis kaunis silmapilk!“
    teadis öelda Ilmar Trull.

  • Milline on mobiliseeritud Venemaa ideoloogia?

    Venemaa astus sõja uude faasi, kui Vladimir Putin kuulutas 21. septembril välja „osalise“ mobilisatsiooni, täpselt seitse kuud pärast oma esimese kõnet, millega alustas „sõjalist erioperatsiooni“ esmalt Donbassis ja siis kogu Ukrainas. Pole veel selge, kas mobilisatsiooon on ka päriselt „osaline“, kuna selle parameetrid paistavad ebaselged ja üha rohkem ilmneb tõendeid ambitsioonikamast värbamisstrateegiast.

    President ja tema kaaskond keeldusid kuude vältel massimobilisatsioonist, teades, et see teeks sõja rahvale kaelamäärimise raskemaks ning tähendaks tunnistamist, et „sõjaline erioperatsioon“ on nurjunud ning muutunud laiemaks ja pikemaks kurnamissõjaks. Ukrainaga piirnevad piirkonnad, eriti Belgorod ja Kursk, lülitusid juba suvel osaliselt ümber sõjarežiimile, kuid kuni 21. septembri teadaandeni ei puudutanud see kogu Venemaad.

    Suhtumise järgi sellesse, mida nüüd ka Vene ametlikus narratiivis nimetatakse üha enam „sõjaks“, saab elanikkonna jagada skemaatiliselt kolme kategooriasse. Ühe vähemuse moodustavad ideoloogiliselt veendunud kodanikud, kes juba usuvad, et Venemaa peaks ilmutama suuremat otsusekindlust oma väljendatud eesmärkides hävitada Ukraina riik ja karistada sealseid „natse“ – nemad pooldavad veel radikaalsemat sekkumist. Teine vähemus kodanikke positsioneerib ennast mobilisatsiooni vastu, kuid oluliste mööndustega: mõned on vastu sõjale kui sellisele (mitmesuguste argumentidega: oma naabrile kallale ei minda; Ukraina on vennasrahvas; sõda on alati paha jne), kuna teised ei ole tingimata sõja vastu, kuid ei soovi ise sõjaväes teenida ja leiutavad nüüd strateegiaid, kuidas sõjaväkke võtmisest kõrvale hiilida (nt inimeste massiivne väljavool riigist ning vähem nähtavad võtted, nagu selliste töökohtade otsimine, mis vabastaksid sõjaväeteenistusest, või sõjakomissariaatide töötajatele altkäemaksu maksmine). Kolmandal rühmal ehk enamusel puudub kindlakujuline poliitiline positsioon peale lojaalsuse mis tahes otsusele, mille režiim langetab.

    Kas sellel enamusel on sõttaminekuks tarvis ideoloogilisi motivatsioone? Kui jah, siis kas režiim suudab toota piisavalt veenvaid argumente või napib tänapäeva Venemaal ideedest „mille eest surra“ – erinevalt Ukrainast, kus võideldaks oma rahva suveräänsuse ja ellujäämise eest? Osaline mobilisatsioon paneb nüüd päriselus proovile need loosungid, mida režiim on aastaid kasutanud, nagu „võime ka korrata [1941.–1945. aastat]“. Aga kas Vene ühiskond suudab Suurt Isamaasõda uuesti läbi mängida ja leida tõelise võitlusvaimu niihästi rindel kui ka kodus?

    Kreml loodab, et praegune ideoloogiatoodang on piisav, kuna muid võimalusi on raske edukalt rakendada ilma indoktrineerimise ja repressioonide haaret dramaatiliselt laiendamata. Järgnevas määratlen ma kolme peamist ideoloogiatoodangut, mis puudutavad sõda: üks on peavool ja kaks lähtuvad erinevatest (para)intellektuaalsetest rühmitustest, mis loodavad saavutada ideoloogilise avangardi ametliku staatuse.

    Riigi sponsoreeritud peavool

    Ametlik sõjaõigustusretoorika on seni olnud piisav, et tagada elanikkonna enamuse passiivne toetus, kuid sellest ei tarvitse piisata, et tagada edukat mobilisatsiooni. Väga pikka aega on Putini režiimi üks nurgakive olnud riigi väga vähene sekkumine kodanike eraellu vastutasuks nende sekkumatuse eest poliitikasse. See on ühiskondlik leping, mida riik on järkjärgult rikkunud (ja kodanikud samuti, näiteks 2011. aasta Putini-vastaste meeleavaldustega), ning viimase hoobi andis sellele osaline mobilisatsioon, kuna suuremat sekkumist eraellu kui inimestelt ülima ohverduse nõudmine ju olla ei saagi.

    Lisaks teistsuguste vaadete represseerimisele edendatakse riigiideoloogiat mõne võtmekanali kaudu:

    1. Poliitilised jutusaated. Kõige vaadatum on Vladimir Solovjov, kelle pühapäevaõhtust saadet vaatab umbes kolmandik televaatajatest (tema argipäevasaadete vaatajaskond ulatub 20%-ni). Temale järgneb Olga Skabejeva „60 minutit“, mida vaatab 15–20% televaatajatest.

    2. Patriootilised tooted sõjaga seotud teemadel. Suurt osa sellest tööst rahastab Presidendi Kultuuriinitsiatiivide Fond, mis loodi 2021. aastal ja mida juhib Sergei Kirijenko. See on jaganud raha paljudele sõda toetavatele algatustele – popmuusika show’dele nagu ZaRossiju maraton, iluuisu- ja nukuteatrietendused lastele jne. Olemasolev patriootlik popkultuur – sh kuulsad režiimiga kaasajooksikud nagu ansambel Ljube ja lauljad Deniss Maidanov ja Oleg Gazmanov koos terve hulga oportunistlike tegelastega nagu SHAMAN – on kiiresti kasvanud. Metropoliit Tihhoni Traditsioonifond on samuti saanud raha mitmesuguste multimeedianäituste jaoks nagu „NATO. Julmuse kroonika“. 

    3. Laste kasvatus. Seda paistab olevat kõige raskem ellu viia, kuna see tähendab õpikute mugandamist, nagu ka alates septembrist arutlustundide sisseseadmist koolis nime all „Vestlused tähtsatest asjadest“. See nõuab tervet sõjalis-patriootliku kasvatuse aparaati, mis ulatuks sadade tuhandete laste ja teismelisteni.

    Riikliku narratiivi mõttejooned on küllaltki hästi teada: globaalselt ei ole Venemaa sõjas Ukrainaga, vaid Läänega, mis on rahastanud ja toetanud Ukraina neonatse, et neist saaks „anti-Venemaa“; Venemaa kaitseb tsiviilelanikkonda Donbassis, mis on olnud rünnakute all 2014. aastast, ja nüüd ka Hersonis ja Zaporižžjas; Venemaa peab võitlema oma ellujäämise eest välis- ja sisevaenlaste vastu ning uue multipolaarse maailmakorra tekkimise eest.

    See ideoloogiatoodang on segu tühjadest tähistajatest, mis kõik on tõlgendatavad eri tähendustes (näiteks lõpetamata sõja teema osutab niihästi Suure Isamaasõja mälestusele kui ka Donbassi separatismile pärast 2014. aastat), ja nende radikaalsus varieerub. Need tühjad tähistajad kehastuvad seejärel loosungites – „omasid me ei jäta“, „maailm ilma natsismita“ jne – ja visuaalides – Vene trikoloor, Z ja ülesvuntsitud Nõukogude propaganda.

    Pikka aeg on selline ähmasus taganud edu – eri auditooriumide kõnetamise, konsensuse loomise (olgu see illusoorne või mitte), kohanemise uute realiteetidega –, aga see omadus, mis oli vajalik passiivse toetuse võitmiseks, võib osutuda puuduseks kontekstis, kus riik vajab aktiivset toetust sõjalises mobilisatsioonis. Kas režiimil leidub teisi, radikaalsemaid võimalusi?

    Uus „rindefilosoofia“

    Sõjaga seotud ideoloogia tootmise esirinnas seisavad rühmitused, mis kuuluvad presidendi administratsiooni ümbritsevasse ideoloogilisse ökosüsteemi. Üks keskseid on nn „rindefilosoofia“ (Frontovaja filosofija), mille on käibele lasknud paljud riiklikud akadeemilised ja kultuuriasutused.

    Üks kõige silmapaistvamaid neist on Zinovjevi klubi: Aleksandr Zinovjev (1922–2006)1 oli Nõukogude mõtleja, kes avaldas kirjutisi samizdatis, emigreerus 1970ndate lõpul ja tuli 1999. aastal Venemaale tagasi, et ühineda konservatiivsete jõududega, ning tema pärand sobib hästi riiklikult soositud valikulise lähenemisega Nõukogude minevikule. Zinovjevist on saanud üks võtmetegelasi, kelle riigiasutused nagu Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituut on hiljuti rehabiliteerinud, eriti kuna ta rõhutas Venemaa konflikti Läänega ning globaliseerumise ohtusid.

    Uuele rindefilosoofiale on kampaaniat teinud tegelased riigimeediakanalitest, nagu RIA Novosti ja Russia Today, Moskva Riiklikust Ülikoolist, Majanduse Kõrgkoolist, Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituudist, Siseministeeriumi Ülikoolist Moskvas ja tuhandetest väiksematest asutustest, nagu ka mõned ametiiisikud, nagu Leonid Poljakov, kes kuulub Presidendi Kodanikuühiskonna Arendamise ja Inimõiguste Nõukotta.

    Nende seas on ka professoreid Donetski ja Luhanski ülikoolidestkeda Vene asutused on pärast 2014. aastat jõuliselt propageerinud kui „tsivilisatsioonilise teadlikkuse“ uuenemise eesrinnet Lääne-vastases võitluses. Neist silmapaistvaim on Donetski ülikooli professor ja Novorossija idee kuulutaja Dmitri Muza, kes on avaldanud palju raamatuid Vene filosoofia vajadusest sündida uuesti sõja õppetundidest.

    Pärast Donbassi sõda on tärganud terve rindefilosoofia literatuur, sh „Donetski loengud“, mille viljaks oli kogumik „Filosoofia rindejoonel“. See esindab uut žanri, mis võistleb koos „sõjakirjandusega“ ja „sõjaluulega“ ning päevikute ja mälestustega 2014. aasta konfliktist, mis täidavad Vene raamatupoode. Ka võrguleht politconservatism.ru, mis korraldab tõsiseid diskussioone Vene konservatismi üle, on andnud sõna häältele, mis kutsuvad üles uuele „sõjafilosoofiale“ – näiteks A. J. Korobov-Latõntsev, kes on raamatu „Filosoof ja sõda. Vene sõjafilosoofiast“ autor ning ühtlasi nn Donetski rahvamiilitsa ohvitser.

    Uus rindefilosoofia meenutab algatusi ja mehhanisme nõukogude ajast, kui riigiasutused pidid teenima poliitilisi vajadusi. Õigupoolest üks „rindefilosoofia“ toetajate korduvaid kurtmisi on see, et nende töödele puudub riiklik tellimus, mis kinnitaks riigi valmidust toetada kõrgetasemelist ideoloogiatoodangut.

    Venemaa kui Noa laev: Izborski klubi „võidu ideoloogia“

    Teine rühmitus, mis positsioneerib ennast ideoloogiaturul võtmemängijana, on Izborski klubi , mis loodi 2012. aastal, et taaskäivitada Venemaal konservatiivne projekt pärast Medvedevi interregnumit ning kehastada ja toita Putini „konservatiivset pööret“. Juba 2021. aasta oktoobris avaldas see uue manifesti „Võidu ideoloogia“ (või „Vene võidu ideoloogia“), pakkudes selle välja uue rahvusliku projektina Venemaa jaoks. Alates veebruarist on klubi põhitegelased, sh Aleksandr Prohhanov2, Aleksandr Dugin ja Valeri Averjanov, ning nende lähedased toetajad ja patroonid, nagu „ortodoksi oligarh“ Konstantin Malofejev, püüdnud seda edutult levitada sõjalise erioperatsiooni uue ametliku ideoloogiana.

    „Vene võidu ideoloogia“ on praeguseks kõige üksikasjalikumalt väljatöötatud doktrinaalne platvorm sõja õigustamiseks. Selles on ümber pakendatud paljud Izborski klubi varasemad konstruktsioonid. See määratleb lahinguvälja eksistentsiaalsena, pigem „metafüüsilise“ kui „geograafilise“ lahinguna „Ukraina fašistlike koodide ja Vene võidu koodide“ vahel. Võib eristada kolme sammast, mis pärinevad klubi kolmelt peamiselt juhilt.

    Prohhanovilt pärineb rõhuasetus majandusele, üleskutsed infoinnovatsioonidele nagu tehisintellekt, väited, et võit saab võimalikuks ainult organisatoorsete struktuuride ja uue eliidi kaudu. Kõik need osised on saanud inspiratsiooni nõukogudeaegsetest mõttevooludest. Prohhanovi intellektuaalne kaubamärk ongi 1970ndatest alates keskendunud kõigele majanduslikule ja tehnoloogilisele, mis omal ajal eristas teda rohkem kultuurile ja religioonile orienteeritud natsionalistidest. See fookus on saanud ka Izborski klubi kaubamärgiks. Näha võib ka otsest osutust Vene kosmismile, mis on samuti Prohhanovi maailmavaate tugisammas: manifest kritiseerib Lääne tehnoloogilise hulluse transhumanismi ja soovib asendada see teadusega, „mis lõppude lõpuks taotleks surematust Kristuse juhiste ja Vene kosmismi juhiste järgi“ (sealhulgas ka inimese ülivõimete arendamist).

    Duginilt pärinev doktrinaalne sisend keerleb ümber tema klassikaliste geopoliitiliste teemade: Carl Schmitti laadis narratiivid suurtest ruumidest ja autoritaarsusest, Läänega konflikti ruumilisusest (merelised jõud mandriliste vastu) ning Vene geopoliitilisest projektsioonist Arktikas, Vahemere idakaldal ja Kaug-Idas. Võib leida ka juba vana ideed Venemaa astumisest oma „viiendasse impeeriumi“ (eelmised olid Kiievi Venemaa, mongolitele allunud Moskoovia, Romanovite juhitud tsaaririik, Nõukogude Liit) ning rõhuasetust Venemaa paljurahvuselisusele ja usulisele pluralismile. Kõik need viited on segatud rohkem Läänest inspireeritud fašistliku keelega , näiteks jutt Venemaast kui müütiliste hüperborealaste järglasest.

    Averjanovi panuseks on mugandatud piibellikud teemad. Võtmenarratiiviks on see, et sõda on uus piibellik veeuputus, mille Jumal on saatnud Lääne väärtustesse hälbinud inimsoo karistamiseks, samal ajal kui Venemaa kujutab endast uut Noa laeva, ainsat kohta, kus tsivilisatsioon jääb ellu. Läänt kirjeldatakse „golem-tsivilisatsioonina“, mida juhivad globalistlikud ja dekadentlikud eliidid, mis tõukavad tagant „suurt nullistamist“. Ainult Venemaal on pakkuda sellele vastust, kuna ta „tunneb“ aegade eshatoloogilist lõppu teravamalt kui ükski teine rahvas maailmas ja suudab juhtida vasturünnakut – uut Noa laeva. See Vene Noa laeva teema meenutab Bütsantsi teoloogia katehon’i ideed – arusaama sissepiiratud kindlusest, mis paneb vaenlasele vastu.

    Vene võidu manifesti ideoloogia vastab fašismi definitsioonile, kuna väidab, et vägivald ja sõda on õiguspärased tööriistad uue inimkonna taasehitamiseks ja rahvuse uuestisünniks. Aga see suudab kõnetada ainult väga väikest osa Venemaa rahvastikust ja eliidist ega ole suutnud pälvida Kremli tunnustust.

    Prohhanov, Dugin ja Malofejev püüdsid ära kasutada Darja Dugina atendaati 20. augustil, väites , et ta „suri Venemaa ja rinde eest ning see rinne on siin“, ning et ta oli sõjalise erioperatsiooni märter. Kuid neid ei võetud kuulda. Pärast matuseid, millel viibisid mõned klubile lähedased ametiisikud, nagu Leonid Slutski, Žirinovski asutatud Liberaal-Demokraatliku Partei uus juht, on rühmitus riigimeediast kõrvale tõrjutud. Kuid Putini kaastundeavaldus, nagu ka tema 30. septembri kõne fraas „meie filosoofidest“ (keda tapetakse), andis märku, et Darja Dugina surm pälvis eliidi seas vastukaja ning režiim sai seda soovi korral ära kasutada.

    Kuid häälekaimad totaalset sõda pooldavad hääled, mida jälgivad sajad tuhanded, esinevad hoopis Telegrami militaarkanalites, ega pärine Izborski klubist. Nemad kujutavad sõda individuaalse kangelaslikkuse võtmes, mis tagab adrenaliinirohke seikluse meestele, kes tahavad oma mehisust proovile panna, ning rahvuse ellujäämise nimel tehtavate patriootlike ohverduste võtmes, mitte aga seesuguste hüperboolidega nagu Venemaa kui Noa laev.

    Teiseks, kuigi ka Vene poliitilistes jutusaadetes tuuakse korrapäraselt kuuldavale eshatoloogilisi märkusi (meenutatagu Margarita Simonjani ja Vladimir Solovjovi kommentaare aprillis, et kolmanda maailmasõja tuumalöökide korral lähevad venelased taevasse), ei kõneta need ikkagi keskmist venelast. Nagu Leonid Beršidski on meile meelde tuletanud, ei leidu Venemaal praegugi veel vaimustunud, Waffen-SS-i tüüpi üliideoloogilist rahvamiilitsat ning Venemaal pole õnnestunud sütitada vihkamist ukrainlaste vastu (augustis oli 68% venelastest ukrainlastest positiivsel arvamusel).

    Kas riiklik ideoloogiatoodang, mis jõuab elanikkonnani peamiselt jutusaadete, patriootliku popkultuuri ja koolihariduse kaudu, on oma ähmasuses piisav, et motiveerida kodanikke toetama sõda nüüd, kui see on hakanud puudutama paljusid Vene peresid? Kas Vene eliit imbub ise rohkem läbi „rindefilosoofia“ ja „Vene võidu ideoloogia“ uskumustest, nagu viimaste eestkõnelejad loodavad? Või kas osutub hoopis Vene Õigeusukirik – mida ma siinkohal pole käsitlenud – oma „püha sõja“ kuulutusega selleks, kelle narratiivi riik üle võtab?

    Seni on Kreml olnud tõrges ostma seda varjamatult radikaalset ja liiga rafineeritud ideoloogiat, mida on raske üldsusele tõlkida. Pealegi on kõikide nende sõjameelsete ideoloogiliste algatuste edu küsitav: isegi patriootilise popmuusika edu näib olevat piiratud ning kõige natsionalistlikumad hääled, nagu kirjanik Zahhar Prilepin, kurdavad pidevalt patriootliku toodangu vähesuse üle.

    Praegused meeleavaldused neis Venemaa etnilistes piirkondades, mis on pidanud juba maksma ränka hinda inimeludes, tõendavad, et elanikkonna mõned osad on jäänud riiklikust propagandast mõjutamata. Aga maapiirkondades ja provintsilinnades – Venemaa perifeerias –, kus sõjaväelised asutused nagu kadetikorpused näivad pakkuvat kindlat teed ühiskonnaredelil tõusmiseks, võib elanikkond suhtuda mobilisatsiooni innukamalt.

    Iga päevaga läheb režiimil järjest keerulisemaks sooritada tasakaalutrikki, millega vältida seda, et kõige reaktsioonilisemad ringkonnad hakkaksid presidendi administratsioonile ette kirjutama märksa rängemat ideoloogilist indoktrinatsiooni. Mobilisatsioon kui radikaalne kaugenemine režiimi tavapärasest poliitikast hoida rahvas demobiliseerituna annab paratamatult julgustust kõige marulisematele militaristidele. Ja kui ka ideoloogiline radikaliseerimine pole tarvilik selleks, et sundida inimesi sõtta minema, võib seda lähikuudel tarvis minna selleks, et õigustada nende surma. Sellegipoolest oleks riigile suur väljakutse nõukoguliku mitmetasandilise propagandasüsteemi taastamine koos igapäevase agitpropiga ning ametlike filosoofide, ülikooliõppejõudude ja kooliõpetajate armeega, kes uut doktriini õpetaksid. Tõenäoliselt peab režiim jätkama toimimist mõningase ideoloogilise ähmasusega ning indoktrineerimise ja represseerimise improviseeritud mehhanismidega – kõige radikaalsemate rühmituste suureks meelehärmiks.

    Inglise keelest tõlkinud MV

    Marlene Laruelle, What is the ideology of a mobilized Russia. Russia.Post 4.10.2022

    Marlene Lauruelle on George Washingtoni ülikoolis Euroopa, Vene ja Euraasia uuringute instituudi direktor.

    1 Aleksandr Zinovjevilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut: „Gorbatšovism“ (1990), „Katastroika“ (1991) ja „Ela!“ (1991) – kõik Loomingu Raamatukogus.

    2 Aleksandr Prohhanovi kohta vt nt: http://www.vikerkaar.ee/archives/20034 ; Dugini kohta viimati: http://www.vikerkaar.ee/archives/28533 .

  • Mittekodanike valimisõigusest. Intervjuu Tõnis Saartsiga

    Aro Velmet: Viimase kuu aja jooksul on Eesti poliitikas ja meedias väga palju räägitud Eestis püsivalt resideeruvatelt mittekodanikelt valimisõiguse ära võtmist. Peamiselt peetakse siin silmas Vene föderatsiooni kodanikke, kuigi see ilmselt laieneks ka siin pikemalt elanud ukrainlastele, brittidele, ameeriklastele ja teistele mitte Euroopa Liidust pärit teiste riikide kodanikele. Kes üldse saavad Eestis valimas käia lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ja mis tingimustel? Keda need planeeritud muudatused võiksid puudutada?

    Tõnis Saarts: Praegu ei ole ju selge, kellelt valimisõigus ära võetakse. Täna võivad Riigikogu valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja see on tõesti ainult nende õigus. Aga kohalike omavalitsuste valimistel võivad osaleda selle omavalitsuse territooriumil püsivalt elavad inimesed, kodakondsusest sõltumata. See õigus on neil juba 1990ndatest. See on selles sõnastuses kirjutatud põhiseadusesse ja ka kohalike omavalitsuste valimiste seadusesse. Euroopa Liitu astudes on see õigus laienenud ka kõigile EL kodanikele. Euroopa Parlamenti saavad valida nii Eesti kodanikud kui ka EL kodanikud.

    AV: Mida tähendab “püsivalt elamine”, kuidas seda tõestada? Kas sa pead elama ühes kohas mitu aastat, tõestama, et su elukoht on seal, või mida siis täpselt teha tuleb?

    TS: See käib püsiva elamisloa või pikaajalise elamisloa alusel. Minu teada valimisseaduses on kirjas, et see aeg on viis aastat ning see paiksustsensus on üsna tüüpiline Euroopas. Mõnes kohas on see kaks-kolm aastat, meil on viis.

    AV: Nii et kui mul on püsiv elamisluba, ma olen omavalitsuses viis aastat elanud, siis ma saan seal valida kohalikke esindajaid.

    TS: Põhimõtteliselt küll, jah.

    AV: Mõnevõrra ebaselge on, mida see reform endast kujutab. Selle on põhiliselt välja käinud erakond Isamaa, kuigi sellele on nüüd ebalevat toetust avaldanud ka Reformierakond. Kas valimisõigus võetakse ära kõigilt teiste riikide kodanikelt või ainult osadelt pole päris selge. Aga kuidas see mõjutaks neid Eesti elanikke, kellel polegi kodakondsust, kes on n-ö “halli passi” omanikud? Neid on Eestis päris palju

    TS: Halli passi omanikke peaks olema umbes sama palju kui Vene kodanikke, kui isegi mitte rohkem. Mulle on jäänud see selgusetuks. Ilmselt on see soov ka neilt valimisõigus ära võtta, sest tihtipeale poliitikud vaatavad Vene kodanikke ja mittekodanikke ühtse grupina. Milline see õiguslik alus seal leitakse on kindlasti palju keerulisem põhjendada. Vene kodanike puhul on põhjenduseks toodud, et tegemist on agressorriigi kodanikega ja tänases julgeolekuolukorras me ei tohiks lasta neil Eesti poliitilises elus osaleda, aga siin tekib küsimus, et kas see argument pädeb ka näiteks mittekodanike puhul, isegi kui me teame, et enamik neist on venekeelsed. Aga siin on raske sellist ühest julgeolekukaalutlustel põhinevat argumenti leida.

    AV: Kuidas Eestis üldse jõuti otsuseni anda kohalikel tasandil esindatus inimestele, kes ei ole Eesti kodanikud, ent on siinsed püsielanikud? See ei ole kõikjal maailmas levinud praktika. Saksamaal näiteks ei saa mittekodanikud osaleda kohalikel valimistel. Miks tegime meie 1990ndatel teistsuguse otsuse ja niivõrd jõuliselt, et see sai kirjutatud meie põhiseadusesse.

    TS: Selle mõistmiseks tuleb vaadata konteksti ja tegelikult ka toonast demograafilist olukorda. 1991. aastal moodustasid etnilised eestlased rahvastikust 62% ja kui kodakondsusseadused vastu võeti 1992. aastal jäi enamus venekeelsetest inimestest mittekodanikeks, nii et neil ei olnud mingit valimisõigust.

    Aga see taust on tegelikult keerulisem. Seesama klausel sai põhiseadusesse sisse kirjutatud, seda arutati ka põhiseadusassamblees ja seal oli väga selge pragmaatiline arusaam. Väga keeruline on korraldada legitiimsena näivaid kohalike omavalitsuste valimisi näiteks Ida-Virumaal või Narvas. Naljatledes oleks see võinud välja näha selline, et viis eestlast valivad kuuendat ja me nimetame seda legitiimseks linnavalitsuseks, samas kui 90% linnaelanikest jääb valimistest kõrvale. See ei tundunud lihtsalt mõistlik. Eriti arvestades toonaseid rahvuspoliitilisi pingeid, Narva referendumit, sai see toona Põhiseadusesse sisse kirjutatud.

    Uus diskussioonilaine tuli 1992-1993. aastal, kui võeti vastu kohalike omavalitsuste valimiste seadus, sest 1993 tulid esimesed KOV-valimised ja selleks hetkeks pidi see olema valmis. Selleks hetkeks oli valitud ka uus Riigikogu ja seal parempoolsed ja rahvuslikud parteid seda Põhiseaduse sätet väga hea pilguga üldsegi ei vaadanud. Nii et väga suures osas, see, et see põhimõte jäi kehtima ka KOV-valimiste seaduses, juhtus välissurve tõttu. See oli selline mitteametlik tingimus, et Eesti saaks Euroopa Nõukogu, inimõigusteorganisatsiooni liikmeks. Väga tugevat survet avaldas siin ka OSCE, samuti inimõigusteorganisatsioon. Nii et rahvusvaheline surve anda siin elavatele, toona mitmesajale tuhandele mittekodanikule valimisõigus, see surve oli päris suur. Laari valitsus toona andis sellele ka järgi.

    Oma magistritöö raames seda teemat uurides ma sattusin lugema toonaseid Riigikogu stenogramme. Seal võis näha, kuidas mõned rahvusradikaalsed parteid, nagu Eesti Kodanik Jüri Toomepuu juhtimisel, aga ka teised, olid ikka väga nördinud ja sellele ideele vastu. Nad ütlesid näiteks, et me oleme nõus, aga teeme nii, et paiksustsensus on näiteks 70 aastat. Kui sa oled 70 aastat KOVi territooriumil elanud, pole veel surnud, siis sa saad valimisõiguse. See ei läinud läbi, siis tuli järgmine saadik ja ütles, et teeme 50 aastat – see on viimane piir. Aga loomulikult, kuna valitsus seda ettepanekut toetas ja Riigikogu enamus neil oli, siis see vaidlus suurt vilja ei kandnud. Mida ma selle näitega signaliseerin on see, et paljud rahvuslikult meelestatud paremerakonnad ei ole kunagi selle õigusega pöriselt leppinud. See on olnud suuresti tabuteema. Tuletame meelde, et 2017 valimiskampaanias EKRE tahtis valimisõiguse mittekodanikelt ära võtta, aga see teema ei lennanud. Osaliselt seepärast, et teised paremerakonnad võtsid selle ikka päris leigelt vastu – aga hukkamõistu see ettepanek ka leidnud. Nii et soov leida hetke, kus see muudatus vaikselt ära teha, tundub olevat paljudes poliitikutes peidus kõik need viimased 30 aastat.

    AV: Kui palju mängis 90ndate aruteludes rolli julgeolekukaalutlused? Narva ja Ida-Virumaa integreerimine Eesti Vabariiki oli päris oluline teema ju toona. Kas küsimused lojaalsusest ja uue riigiga seotusest olid ka toona arutelu all?

    TS: Absoluutselt, see oli üks põhilisi argumente. Lootus oli, et kui venekeelsed elanikud osalevad poliitilises protsessis, valivad kohalikku võimu, siis see lähendab neid ka Eesti riigile. Tuletagem meelde, et õigust anda mittekodanikele kandideerimisõigus, sellist juttu pole kunagi olnud. Nii et ohtu, et näiteks interliikumise aktivistid oleks tagasid tulnud ja ilma Eesti kodakondsuseta kuskil kandideerinud, seda ohtu ei ole kunagi olnud.

    Tegelikult strateegiliselt 1993. aasta kontekstile mõeldes oli see väga õige samm. 1993. aasta juulis oli Narvas autonoomiareferendum. Kujutame nüüd ette, et pärast seda, 1993. aasta sügisel, oleks välja tulnud, et isegi kohalikku võimu ei saa nad valida, see oleks pingeid Ida-Virumaal veelgi suurendanud. Nii et strateegiliselt, pingelist olukorda arvestades, arvan ma, tehti pragmaatiline ja ilmselt õige valik.

    AV: Kui tüüpiline on demokraatlikus Läänes, et inimestel, kes ei ole ühe riigi kodanikud, on õigus selle riigis poliitikas valimiste kaudu kaasa rääkida?

    TS: Seda, et mittekodanikud saavad valida parlamenti või presidenti, seda üldiselt ei ole. Kohalikul tasandil valimisõiguse andmine ei ole väga tavaline, aga neid riike Euroopas üldiselt ikkagi on. Mina lugesin kokku viisteist riiki, kus erineval kujul tegelikult mittekodanikud võivad valida kohalikke volikogusid.

    Need mustrid on väga erinevad ja taustad, miks seda on lubatud on ka. Esimesed klassikalised näited on Beneluxi maad ja kõik Põhjamaad, kes seda võimaldavad, kaasa arvatud Soome ja Island. Ida-Euroopas on neid näiteid vähe – lisaks Eestile veel Sloveenia, Slovakkia ja alates 2000ndatest aastatest ka Leedu. On riike, kus valimisõigus on antud riikidevaheliste lepingute alusel. Näiteks Hispaanial ja Portugalil on lepingud oma endiste koloniaalmaadega. Hispaanial paljude Ladina-Ameerika riikidega ja Portugalil ennekõike Brasiiliaga. Nii et nende riikide kodanikud, kes elavad Hispaanias või Portugalis, saavad seal kohalikke volikogusid ka valida. Aga see on puhtalt selline lepinguline suhe.

    On riike, kus on hästi tugevad sõltumatute omavalitsuste traditsioonid, näiteks Sveits. Seal on see teatud rahvarikastest kantonites lubatud, aga mitte kõikjal Sveitsis. Näiteks Suurbritannias on see õigus antud kõigile Briti Rahvaste Ühenduste liikmetele ja ka Euroopa Liidu kodanikele, kuigi seal on asjad Brexiti tõttu mõnevõrra muutunud. Nüüd Suurbritanniasse migreeruvad inimesed seda õigust ilmselt ei saa. Nii et neid põhjuseid on üksjagu, aga me ei saa öelda, et see oleks midagi universaalset.

    Siin avaneb kolm erinevat põhjendust, miks see valimisõigus on antud. Üks on koloniaalminevik: siia kuuluvad Suurbritannia, Holland, Belgia. Ilmselt seetõttu on neil olnud suurem valmisolek seda õigust ka anda. Muidugi on tegemist ka suure sisserändega riikidega. Siis on riigid, mis on 1970ndatest alates kujunenud oluliseks sisserände sihtkohtadeks ja mis on otsustanud sisserändajatele ka valimisõiguse anda. Siia kuuluvad näiteks Põhjamaad, kus on ka ajalooliselt tugev kohalike omavalitsuste traditsioon. Seetõttu on peetud oluliseks seda, et kohalikku võimu, mis inimeste elu väga mõjutab, saaksid kõik elanikud, sõltumata kodakondsusest, ka valida. Kolmas grupp, mis on tegelikult üsna hiljuti andnud KOV-valimistel mittekodanikele valimisõiguse, koosneb suuresti Ida-Euroopa riikidest ja see on seotud Euroopa Liiduga liitumisega. Siin me räägime Leedust, Sloveeniast – nende riikide territooriumitel ei ole olnud ka ühtegi suurt välismaalaste kogukonda, mis oleks valimisõiguse andmisel kuidagi mingi suure takistuse tekitanud.

    Nii et need põhjendused ja mustrid on hästi erinevad: sisserännuaspekt, koloniaalminevik ja Euroopa Liiduga liitumine.

    AV: Räägime ka valimisõiguse kitsendamisest rahvusvahelises kontekstis. Üks võimalus kaasaegse maailma ja demokraatia ajaloo jutustamiseks on kirjeldada seda kui valimisõiguse järkjärgulise laiendamise ajalugu. Kõigepealt said valimisõiguse maad omavad mehed, siis laiendati seda kõigile meestele, omandiseisundist hoolimata, siis naistele, valgete ülemvõimu põlistavates rassistlikles riikides nagu Ameerika Ühendriigid või Lõuna-Aafrika Vabariik ka teise nahavärviga inimestele. Tegelikult näiteid sellest, kui valimisõigust oleks mingi grupi suhtes kitsendatud, pärast seda kui neile juba kord valimisõigus antud on, väga palju vist ei ole. Või kuidas?

    TS: See on suhteliselt vähelevinud, eriti demokraatlikes riikides, et kelleltki võetaks juba olemasolevaid õiguseid ära. Selle tegemiseks on vaja väga mõjuvaid põhjuseid. Aga valimisõigus on alati olnud seotud teatavate eeltingimustega. KOV-valimistel välismaalaste valimisõigus on seotud näiteks paiksustsensusega. Belgia puhul, kui see valimisõigus 2000ndate alguses sisse viidi, siis pidid valijad ka kinnitama, et nad austavad Belgia konstitutsiooni ja eriti selle inimõiguste austamisega seotud paragrahvi.

    AV: See ilmselt viitas immigrantide päritolule ja debatile moslemite vaadete osas naiste õiguste või homoseksuaalses küsimuses.

    TS: Absoluutselt, see on olnud seotud immigratsiooniga. See on samas ka suhteliselt erandlik näide. Ent valimisõiguste ja teiste kodanikeõiguste kuidagi ühelt inimgrupilt ära võtmist või piiramist, see ei ole kindlasti levinud praktika.

    AV: Miks on see sedavõrd harv nähtus olnud?

    TS: Neid katseid on tehtud. Sveitsis on mõningates kantonites ka sellel teemal referendumeid tehtud. Aga niisugust pretsedenti, nagu Eesti soovib praegu luua, sellist ei oska praegu tuua.

    AV: Kuidas mõelda valimisõigusest poliitikateoreetiliselt? Milliseid kaalutlusi tuleks läbi teha, kui mõelda, kes peaks saama ühes poliitilises üksuses sõna.

    TS: Ma ütleks, et see on aegade jooksul muutunud. Valimisõiguse andmist ainult teatavatele kinnisvara ja sissetulekut omavatele meestele põhjendati sellega, et neil oli valimisõigusega ka kõige rohkem kaalul. Naised olid ju sõltuvad ja kuni 19. sajandi lõpuni ei peetud neid tihtipeale üldse ratsionaalselt mõtlevateks olenditeks, kellel üldse oleks võimet iseseisvaid poliitilisi otsuseid teha. Mustanahaliste puhul kasutati sarnast retoorikat. Valimisõiguse laienemine on seotud selle retoorika muutumisega, sageli suurte ühiskondlike katastroofide tagajärjel. Miks naised üldse valimisõiguse said enamustes Euroopa riikides 1920ndatel aastatel – see oli seotud Esimese maailmasõjaga, kus naised väga tugevasti panustasid sõjaaegsesse majandusse ja pärast sõda oli väga keeruline põhjendada, miks nad ei peaks valimisõigust saama. Nii et need argumendid on kogu aeg muutunud.

    AV: Tuleme nüüd nende argumentide juurde, mida tuuakse täna valimisõiguste piiramiseks. Kõige levinum on ilmselt viide asjaolule, et meil elab umbes 80,000 Vene Föderatsiooni kodanikku, agressorriigi, Ukrainas sõda alustanud riigi kodanikku, ning see, et neil on õigus valida meil kohalikke volikogusid, kujutab endast julgeolekuohtu.

    TS: Ühest küljest võib küsida, et kuna kodakondsus on inimese side riigiga ja Vene kodanikel on side Vene riigiga, et kas neil peaks olema õigus mõjutada Eesti riigi poliitikat. See küsimus on minu meelest õigustatud. Teisest küljest me võiksime ka küsida kahte küsimust. Esiteks: kas need Vene kodanikud, kellel on valimisõigus, kujutavad läbi selle valimisõiguse mingit ohtu Eesti riigile? Nad on saanud valida kohalikke volikogusid kolmkümmend aastat. Ma julgeksin väita, et mitte-eestlaste, venekeelsete inimeste meelsus 90ndatel ja eriti pronksiöö ajal oli kindlasti umbusklikum ja vaenulikum, kui ta on praegu. Me teame, et venekeelse elanikkonna meelestatus Ukraina sõja osas on väga lõhestunud. Umbes kolmandik on need, kes on selgelt Putinimeelsed, kolmandik on segaduses ja kolmandik on pigem Läänemeelsed ja Ukrainameelsed. Jah, Vene kodanike hulgas on Putinimeelsete hulk kindlasti suurem, aga küsimus on selles, kas me saame in corpore öelda, et see grupp on kuidagi Putinimeelne ja et selle grupi mõju kohalike valimiste tulemustele võiks olla selline, et see kujutab kuidagi endast ohtu Eesti julgeolekule.

    Kas me kujutame ette, et meil on Eestis mõni partei, kes on selgelt Putinimeelsetel seisukohtadel, räägib selgelt Ida-Virumaa separatismist, Narva rahvavabariigi välja kuulutamisest, leiab, et samasugune “erioperatsioon” võiks toimuda ka Eestis – mina sellist erakonda ei tea. Kas meil on oht, et selline valimisliit võiks tekkida, kes tuleb sellise sõnumiga? Tänast Eesti konteksti vaadates, nähes kuivõrd tugevalt sõda toetavad ja Putinit toetavad avaldused on avalikus ruumis hukka mõistetud – ma ei näe sellist võimalust. Nii et ma ei näe seda reaalset mehhanismi, kuidas see Vene kodanike valimisõigus võiks täna kujutada meile mingit reaalset julgeolekuohtu.

    Teine küsimus, mida tuleks küsida on see, et kui me võtame ühelt elanikugrupilt ära mingi õiguse, siis kuidas see elanikegrupp on panustanud tänasesse olukorda, kuidas nad on süüdi? Jah, me võime näidata, et siinsed Vene kodanikud on valinud Putinit, aga kas sellest argumendist piisab, et võtta kõigilt Vene kodanikelt ja võib-olla ka mittekodanikelt ära valimisõigus. Kas selline kollektiivne karistamine on õiglane, kas see on demokraatlikule riigile kohane? Millised tugevad argumendid peavad olema selleks, et näidata, et neil on mitte ainult kaudne süü, vaid ka otsene süü?

    AV: Üsna mitmed kommentaatorid on viidanud just sellele, et ka kaudne süü loeb. See seotus, mis tekib inimestel ühe riigi kodanikuks olemisega, millega nad vannuvad sellele riigile lojaalsust ja millega nad võtavad mingis mõttes vastutuse selle riigi poliitika eest, et sellest võiks ka piisata probleemi tekitamiseks. Ma tsiteerin korra Martin Mölderi artiklit Postimehes: “See, et suur osa Eesti püsielanikkonnast on Venemaa kodanikud, tähendab sisuliselt seda, et Venemaa okupatsioon Eesti üle mingis tähenduses ja ulatuses jätkub.[…] Kui Eestis püsivalt elavad Vene kodanikud, kes näevad oma tulevikku siin ega soovi Venemaale tagasi minna, tahavad olla siinse poliitilise kogukonna täisväärtuslik osa ja kui Eestimaa on neile kodu, kus nad tahavad, et nad ise ja nende lapsed oma elupäevad mööda saadaks, siis peaks esimene samm olema luua see kõige fundamentaalsem side oma koduriigiga: loobuda Venemaa kodakondsusest ja hakata Eesti kodanikuks.”

    Mina mõistan seda argumenti nii, et inimesed, kes on Eestis kolmkümmend aastat elanud, ent jätnud endale samas ka Vene kodakondsuse, ütleksid selle teoga justkui, et “minu poolest võiks see riik olla ka Venemaa osa, mul vahet pole.” Ja just see on Eesti jaoks see eksistentsiaalne oht. Puhtalt selle sümboolse aktiga, olgu see teadlik või mitteteadlik, on nad loonud sellise ohuolukorra.

    TS: Siin võib küsida vastuargumendina kas see ohuolukord on kunagi olnud teistsugune. Kas see, et Venemaa neoimperiaalsed ambitsioonid kujutavad endast meile julgeolekuohtu, kas see on meie jaoks, aastal 2022, mingisugune täiesti uus avastus? Me ei teadnud seda 90ndatel, 2000ndatel? Minu meelest me teadsime seda, meil ei ole olnud selles suhtes illusioone. Siin tekibki küsimus, miks ei ole seda varem tehtud. Need inimesed ei ole võtnud Eesti kodakondsust, on olnud meie julgeolekuohuks selle argumentatsiooni järgi viimased kolmkümmend aastat. Sellega oleks siis pidanud tegelema oluliselt varem.

    AV: Teine keerukus on seotud arusaamaga, kus me võrdsustame ühe riigi kodakondsuse selle riigi poliitika eest vastutamisega, mis on keeruline lugu isegi demokraatlikus ühiskonnas, kus reeglina enam-vähem pool riigi elanikkonnast ei nõustu selle poliitikaga, mida võimulolev koalitsioon ajab. Eriti keeruline on see aga riigis, mille puhul me pidevalt rõhutame, et tegemist on autoritaarse riigiga, mille meedia on riigivõimu kontrolli all. Mille põhjal me eeldame, et selle riigi kodanikel on adekvaatne arusaam oma riigi poliitikast, veel vähem võimalusi selle poliitika muutmiseks. Sama loogika alusel võinuks ju ka Rootsi või Kanada väita, et eestlastest Nõukogude Liidu kodanikud vastutavad NSVLi poliitika eest ja mis nad trügivad sinna vabasse Läände, jäägu koju ja muutku seal riigikorda.

    TS: Siin oleks vaja selgeid põhjendusi, kuidas nad kujutavad endast reaalset julgeolekuohtu ja kuidas neil see vastutus peaks tekkima. Minu meelest ainult kaudse vastutuse argument ei ole piisav. Nagu sa ka vihjad, võime sellega luua siin pretsedendi, et me võime tulevikus ka mõne teise riigi kodanikelt mingid õigused ära võtta, kui selle riigi poliitika meile ei meeldi. See avab mingi värava, mis ei ole minu meelest demokraatlikus, vabas ühiskonnas kõige parem.

    AV: Valimisõiguste ära võtmine muudab paratamatult ka seda poliitilist välja selles riigis, kus seda tehakse. Tõsi, et valimisõiguste otsest ära võtmist me demokraatlikus Läänes näinud peaaegu, et ei ole, küll aga oleme näinud, kuidas valimaskäimist muudetakse keerulisemaks teatud inimgruppide jaoks, kes kipuvad valima poliitilisi konkurente. Ameerika Ühendriigid on selles praktikas tõelised meistrid. See võib välja näha näiteks nii, et kohtadesse, kus elavad näiteks pigem demokraate valivad mustanahalised kogukonnad, pannakse vähem valimisjaoskondasid, kui kohtadesse, kus elavad rikkamad valged, kes suurema tõenäosusega valivad vabariiklasi. Teine meetod hõlmab valimisringkondade joonistamist viisil, mis paneb ühe erakonna valijad ühte valimisringkonda kokku, võimaldades teistes valimisringkondades domineerida vastaserakonnal. USAs on selle praktikaga suuremas osas tegelenud justnimelt vabariiklased. Kuivõrd suurt rolli mängib see küsimus meie valimisõiguse debati juures? Kuidas me sellest mõtlema peaksime, kas me peaksime suhtuma sellesse neutraalselt, positiivselt, negatiivselt või kuidas?

    TS: See tulemus, ma arvan, on kõigile üsna selge ja see on ka osa sellest võrrandist, miks see projekt on üldse algatatud. See on selge, et see vähendab nende parteide häältesaaki, kes on võitnud justnimelt venekeelse erakonna hääli, eeskätt siis Keskerakonna häältesaaki. Kui see plaan peaks realiseeruma, siis ma arvan, et võimalus, et Keskerakond näiteks Tallinnas enamuse häältest võidab, see muutub palju vähemtõenäolisemaks. Ning eks see ole ka suur kaalutlus, miks Reformierakond selle plaani taha on asunud. See poliitiline pragmatism, et vaadatakse, kuidas see võiks võtmelinnades ja omavalitsustes valimistulemusi mõjutada, ma arvan, et see kaalutlus on siin väga tugevalt taga. Üldine efekt saab olema ilmselt see, et Keskerakonna toetus langeb. Kas see just Ida-Virumaal toob areenile eestimeelsemaid valimisliite, on ise küsimus.

    See on see küsimus, mida me peame praegu tõstatama. Kõik see jutt julgeolekuohust on põhjendatud, aga me ei saa selle juures jätta kõrvale külma, kalkuleerivat parteipoliitilist pragmaatikat.

    AV: On see siis nii halb? Korruptiivsest Keskerakonnast on ju paljud tahtnud lahti saada.

    TS: Ons meil siis garantiid, et teised parteid käituvad oluliselt eetilisemalt. Seda garantiid meil ilmselt ei ole. Kahtlemata võib selle ju ühe põhjendusena tuua, teisalt on aga küsimus ikka kohaliku võimu legitiimsuses ja selles, kuidas ta saab esindada kohalikke elanikke. Üks põhjus, miks see valimisõigus on antud erinevates riikides välismaalastele ongi see, et kohalik võim ja selle otsused mõjutavad tegelikult inimest kõige enam. Seetõttu see kaasarääkimisvõimalus peaks olema tagatud. Teine argument on olnud just sisserändajate integratsiooni küsimus, mis ka meil tõstatub. Kui see valimisõigus ära võetakse, siis ma tahaks argumente, kuidas see aitab kaasa venekeelse elanikkonna integratsioonile. Minu meelest on just see küsimus, ka sisejulgeoleku seisukohast, praegu ülioluline. Neid argumente ma väga ei näe. See illusioon, et kui nüüd see valimisõigus ära võetakse, siis need Vene kodanikud, kellest enamik, me teame, on vanemaealised, hakkavad massiliselt Eesti kodakondsust taotlema, see kindlasti ei realiseeru.

    AV: Mulle tundub, et see mittekodanike valimisõiguse küsimus on osa laiemast trendist, mis vähemalt minu mulje järgi on Ukraina sõja vallandumisest alates saanud uut hoogu. Selleks trendiks on poliitilise debati julgeolekustamine. Küsimused, mis peaksid demokraatlikus ühiskonnas olema normaalsed väitlusküsimused, nagu näiteks “kuidas me mõtestame minevikku”, on äkitselt muutunud julgeolekuküsimusteks, kus on olemas õiged vastused ja siis valed, vaat et riigivastased vastused. Sina kasutasid ühes Vikerkaare artiklis, mis avaldati natuke pärast Pronksiööd, selle protsessi kirjeldamiseks terminit “rahvuslik kaitsedemokraatia”. Kas see kontseptsioon on sinu meelest praegugi aktuaalne või oleme me tõesti nüüd hoopis teistsuguses olukorras. Toona oli seda protsessi sütitav tuli tõesti peamiselt sisepoliitiline, seotud valimisvõitlusega ja praegu on rahvusvaheline julgeolekuolukord ju vaieldamatult muutunud.

    TS: See termin, “rahvuslik kaitsedemokraatia” on mõnes mõttes aktuaalne ka täna, mõnes mõttes on olukord ka muutunud. Ma pidasin selle terminiga silmas tõesti seda, et nagu sa ütlesid, mingites teemades on poliitikas tekkinud “õiged” ja “valed” vastused, diskussiooni eriti ei toimu. Sa oled kas Eesti poolt või Eesti vastu ja vahepealset positsiooni ei saagi olla. Mingil määral näeb see kontseptsioon ette ka seda, et julgeolekuolukorrast lähtuvalt võib mingeid kodanikuõigusi ka kitsendada. Seda me näeme ka, täpselt sellest me ju räägimegi. Teisalt, kui ma mõtlen Pronksiöö ajale, siis seda julgeolekuohtu kasutati väga varmalt, toona just Reformierakonna poolt, oma võimu konsolideerimiseks ja opositsiooniparteide marginaliseerimiseks, sildistamiseks ja kõikide muude avalike elu tegelaste sildistamiseks, kes tollel hetkel ei olnud Reformierakonna liiniga kooskkõlas. Eks see tulenes mõnevõrra ka toonase erakonna juhi stiilist. Ma õnneks täna sellist trendi ei näe. Ent oleme ausad, taolised julgeolekuolukorrad on ajalooliselt olnud äärmiselt ahvatlevaks võimaluseks võimuparteide jaoks oma võimu koondamiseks, kui neil on see tahe. Õnneks täna seda ei ole Eestis juhtunud.

  • Vikerkaare podcast 15: Tõnis Saarts mittekodanike valimisõigusest

    Tõnis Saarts seletab Taskuvikerkaarele valimisõigust. Miks saavad mittekodanikud Eestis kohalikke volikogusid valida? Kas see on demokraatlikus maailmas tavapärane nähtus? Kas see tava kujutab endast julgeolekuohtu? Ja veel palju põhimõttelisi küsimusi, mida tuleks hiljaaegu vallandunud debati käigus läbi mõelda.

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

    [powerpress]

Vikerkaar