Arhiiv

Artikkel, Arhiiv

Kunst ja rahva maitse

31. august 2022

uusveeb

Kunst on alati olnud inimestevaheliseks sidemeks. Inimkonna koidikust peale on kunst kandnud usundite ja moraali, hiljem ka poliitika sõnumeid ning aidanud kujundada inimestest ühiskondlikke olendeid. Kunsti abiga on loodud riiklikku ja rahvuslikku eneseteadvust. Euroopa rahvuste eneseloomises on kunst osalenud põhiliselt kahel viisil. Prantsuse rahvuse kujunemine on näide sellest, kuidas poliitiliselt ühendatud riik lõi 17. sajandil kesksed asutused professionaalse kunsti edendamiseks ja rahvale esitlemiseks. Saksa kultuuri arenguskeem oli teistsugune. Poliitiliselt killunenud Saksamaal sai just kunst 19. sajandil üheks riikide piire ületava rahvusliku eneseteadvuse loojaks ja Saksamaa ühendamise eelduseks. Sama mudel – enne rahvuskultuur ja sellele tuginev eneseteadvus, edasi poliitilise iseolemise püüe ja saavutamine – kordus veel mitme Ida-Euroopa rahva, ka eestlaste ajaloos. Ka need rahvad kuulutasid rahvusliku kunsti rajajad rahvuslikeks suurmeesteks ning nende aegumatuks peetud looming muudeti hariduse osaks. Mõlemat tüüpi rahvuskultuuri “kullafondi” väärtustamist ja levitamist on nimetatud monarhistlikuks kultuuripoliitikaks.

Monarhistlik kultuuripoliitika aitas aga tahes-tahtmata teadvustada ja tunnustada ka kunsti enda spetsiifilist sõnumit, mille sisuks eriti on peetud kunsti võimet pakkuda esteetilisi elamusi. Kunsti autonoomia kasvu peegeldas ja omakorda edendas vastavate asutuste levik – kontserdi- ja teatrihoonete ning muuseumide püstitamine ja kunstinäituste korraldamine. Samm-sammult lisandus moderniseerumise käigus inimesi, kelle arvates kunst sai õiguse soovi korral mitte teenida religiooni, poliitikat ja vähemalt alates Charles Baudelaire’i “Kurja lilledest” ka mitte moraali. “Kunst kunsti pärast” ideoloogia sai tuge elamustest, mida kogesid niihästi paljud kunstiloojad kui ka publiku esindajad. 20. sajandi alguse modernistlikud kunstivoolud püüdsid ennast vabastada igasugustest kunstivälistest mõjudest ja iga kunstiliik keskendus endale ainuomase meediumi arendamisele. Autonoomse kunsti uutmoodi rolli kirjeldas moderniseerumise teoreetik Max Weber järgmiselt: “Kunst muutub üha enam teadlikult oma iseseisvate väärtuste maailmaks. Kunst võtab endale – ükskõik mis põhjendusega – maailma sisemise lunastuse ülesande, see on lunastuse argipäevast ja eelkõige teoreetilise ning praktilise ratsionalismi kasvavast survest.” Siiski polnud sugugi kõik inimesed valmis kunsti omaväärtust ja kvaliteeti tunnustama ning selle põhjuseks ei tarvitsenud olla vähene kunstiharidus. Näiteks tunnistas Sigmund Freud kirjas oma pruudile, et ta oli kuni viimase ajani arvanud, et kunstiteostest vaimustuvad inimesed on variserid, kes on omavahel šedöövrite kiitmise salakokkuleppe sõlminud. Ilmselt on sellise arvamuse esindajaid olnud ka 20. ja 21. sajandil ning ligilähedaselt sedasama väidab George Dickie loodud institutsionaalne kunstiteooria.

Mida enam kunstid oma spetsiifikasse sulgusid, seda enam aega ja pühendumist ning tihti ka andekust on olnud vaja, et neid nautida ja nende kiireneva uuenemisega kaasas käia. Kuna nood eeldused on ühiskonnas ebavõrdselt jagunenud, pole inimestel olnud võrdset võimalust kunstidest osa saada. Ilmselt vajavad kõik inimesed mõnesuguseid kunstielamusi, kuid erinevad suuresti oma kunstiliste eelistuste poolest. Eriti modernistliku kunsti tormiline uuenduslikkus 20. sajandi algupoolel vaimustas esialgu ainult väikest osa kunstipublikust ning jäi suuremale osale inimestest kaugeks või isegi ebameeldivaks. Osalt oli see lihtsalt liiga uutmoodi, osalt aga kartsid monarhistliku kunstipoliitika pooldajad kunsti rahvusliku sõnumi nõrgenemist.

Lõhet avangardistliku kunsti ja rahva vahel pidasid mitmed 20. sajandi esimese poole teoreetikud mitte ainult paratamatuks, vaid ka väärtuslikuks. José Ortega y Gasset pidas uuenduslikku kunsti, mis ei võimalda kerget kaasaelamist nagu romantism või realism, ühiskonna uue vaimse eliidi konsolideerumise vahendiks. Tema arvates on sellist eliiti vaja vastukaaluks “massiinimestele”, kes on rahul enda ja maailmaga ning tahavad olla ainult nii nagu “kõik teised”.

Clement Greenberg avaldas 1939. aastal mõjuka essee “Avangard või kitš”. Tema arvas, et linnastunud talupojad ei ole omandanud võimalusi ega vajadusi kõrgkultuuri nautida, aga kuna nad on kaotanud oma senise rahvakunsti, siis igavusest vajavad nad midagi selle asemele. Uus tarve sünnitas uue kauba – kommertskultuuri, kitši, mis on tõelise kultuuri surrogaat. Kitš soosib kulunud tajusid ja võltsitud tundeid, aga on just seetõttu populaarne ja selle massiline tööstuslik tootmine on suur äri. Kitš vastandub rahvakunstile, mis oli elav kultuur, kuid hävib kitši survel. Kitš vastandub ka avangardile, sest viimane püüab hoida kultuuri liikumises ja elavana. Avangard on muutnud oma sisuks iga kunstiliigi vormide uuendamise. Hitleri ja Stalini riikides oli avangard keelatud, kuna seda ei saanud kasutada poliitilise propaganda vahendina. Kitš seevastu on diktaatoreile mugav viis samastuda oma rahvaga.

Theodor Adorno nägi kommertskultuuri veelgi pahelisema jõuna, kuid tema arvates pole see kultuur loodud mitte rahvahulkade soovi kohaselt, vaid massile on “tema” soovid tekitatud ja kaela määritud, selle kultuuri tarbija pole subjekt, vaid objekt. Kultuuritööstus levitab valesid ja võltsvajadusi ning maskeerib näilise isikupäraga ja väikeste väliste muutustega oma olemuslikku standardsust ja banaalsust. Kommertskultuur suudab manipuleerida peaaegu kõigi inimeste teadvusega ning muudab nad mugandujaiks ja kehtiva korraga leppijaiks. Seepärast olevat kommertskultuuri abil võimalik elanikkonda vähemalt niisama tõhusalt kontrollida kui diktaatoritel oma koonduslaagrite ja muu vägivalla hirmuga. Kommertskultuur muudab mittevabaks kogu ühiskonna, välja arvatud avangardse kunsti, mis jääb ainsaks vabaduse kehastuseks ja sümboliks, kuigi paraku ühiskonna elust täiesti lahutatuks. Avangardse kunsti vabadus säilib ainult niivõrd, kuivõrd ta suudab vältida igasugust angažeeritust, ja niikaua, kuni teda ühiskond ei tunnusta. Kuna kommertskultuur varem või hiljem integreerib avangardse kunsti mõningaid lahjendatud uuendusi endasse ja neid nõnda tunnustab, peab avangardne kunst pidevalt uuenema. Niipea kui üks kunsti “mäss” on tunnustatud, peab vabaduse säilitamiseks järgnema uus “mäss” senise avangardi vastu.

Adorno hakkas kultuuritööstust eriti ründama pärast pagulaspõlve USAs, kuhu ta natside eest oli põgenenud, ilmselt vapustas teda sealse kultuurielu mõõtkava. Näib siiski, et ta alahindas demokraatlike ja totalitaarsete riikide kunstielu olulist erinevust. Demokraatlikele riikidele on võõras avangardse kunsti keelamine ja jälitamine, samuti seda kunsti võõristava avalikkuse ässitamine selle kunsti toetajate, s.o peamiselt iseseisva mõtlemisega haritlaste vastu. Just need võtted olid olemuslikud Hitleri ja Stalini riikide kultuuripoliitikas, mida võib käsitada kui monarhistliku kultuuripoliitika äärmuslikku ja terroristlikku varianti.

Moodsa kunsti vastasus ja “kaasaja kultuurikriisist” rääkimine liitis Weimari vabariigis muus osas erinevate vaadetega inimesi. Paljud neist ühinesid 1928. aastal Alfred Rosenbergi juhtimisel loodud Saksa Kultuuri Võitlusliitu. Seal toetati traditsioonilisi väärtusi kunstis ning nõuti, et kunst oleks rahvuslik ja rahvaomane (völkisch). Kuulutati, et looduslähedane talupoeglik elulaad kindlustab rassipuhtust, mis olevat hea kunsti ainuke allikas (nn Blut und Boden-ideoloogia). Kultuuri vaenlane olevat rasse segav suurlinn ja kosmopoliitiline ideoloogia. Tauniti kõiki välismõjusid saksa kunstis ja ülistati saksa kunstiajaloo suuri meistreid. Hitleri arvates olevat impressionismile järgnenud moodne kunst mandunud ning selle allikaks olevat juutide ja bolševike vandenõu saksa rahva laostamiseks. Kui natsionaalsotsialistid võimule said, muutusid sellised ideed kultuuripoliitika aluseks. Saksa Kultuuri Võitlusliidu baasil loodi Riigi Kultuurikoda, mille kuuest kojast üks pidi haldama kujutavat kunsti. Kõik, kes tahtsid kunsti luua, pidid astuma vastava koja liikmeks, kuid sinna ei võetud neid, kes ei suutnud tõestada oma “aaria” päritolu või olid olnud seotud “mandunud” kunstiga. Väljajäämine tähendas kutsekeeldu ning ka keeldu isegi ainult enda jaoks kunsti luua ja kunstimaterjale hankida. Keelu järgimist võis kontrollida politsei.

1937. aastal kaasati kunstielu “puhastamisse” laiem avalikkus. Hakati korraldama “mandunud” kunsti häbistusnäitusi, millest suurimat külastas üle kahe miljoni inimese. (Näitus oli tasuta, kuid alaealistele keelatud.) Osa sellist kunsti hävitati avalikult, osa aga müüdi välismaale. Suur osa publikust oli ilmselt “puhastustööga” rahul ja see lisas võimule populaarsust. Samal ajal pakuti rahvale ka näiteid heakspeetud kunstist, kus valitsesid klassitsismi ja realismi traditsioonid.

Stalino poliitika sisuks oli Vene impeeriumi taastamine, kultuuripoliitikas tähendas see 1920. aastate alguse radikaalse kosmopoliitilise avangardistliku kunsti hukkamõistmist ja tsaariaegsete institutsioonide (näiteks Kunstiakadeemia) taasväärtustamist, kunstielu hierarhilist (aunimetused!) ja tsunftilaadset organiseerimist (loomingulised liidud, millesse kuulumine oli kunstielus osalemise tingimus). Kultuuripärand, täpsemalt selle nõukogulikult valitud ja prepareeritud tipud, ümbritseti propagandistliku “auraga” ning kuulsus tagati ka kaasaegsetele “kunstimeistritele”, keda hoiti kuulekana mitte ainult terrori, vaid ka privileegide abil. Vene 19. sajandi realism kuulutati kogu maailma varasema kunstiajaloo suurimaks saavutuseks ja sotsialistliku realismi otseseks eeskujuks. Sajatati “kunst kunsti pärast” ideoloogiat ning seletati sellega kaasaegse Lääne kunsti “roiskumist” ja “mandumist”. Täpselt samuti nagu Saksamaal, arvati, et kunsti mandumine algas impressionismiga.

Aeg-ajalt ässitati kunstikaugeid inimesi nõudma “rahva kulul elavatelt intelligentidelt” rahvale arusaadavat ja meelepärast loomingut. Masendav ja piinlik on praegu lugeda Stalini-aegsete kunstinäitusearutelude või kirjanike ja lugejate kohtumiste protokolle, kus kõlavad enesekindlad ja kurjad “hääled rahva hulgast”. Need osalt kindlasti siirad pahameeleavaldused aitasid riigivõimul oma totalitaarseid ambitsioone kindlustada. Veelgi äärmuslikuma “rahva maitse” vallandas oma võimu kindlustamiseks vananev esimees Mao. Harimatute hungveipingide raevu ei suunatud mitte üksnes uuendusliku, vaid igasuguse, ka klassikalise kõrgkultuuri vastu. Kultuuri instrumentaliseerimine ja riigistamine populistlike meetoditega on olnud kõigi totalitaarsete režiimide olemuslik tunnus. Nõukogude režiimi Stalini-järgne erosioon lõdvendas kultuuripoliitikat ja see omakorda kiirendas erosiooni. Monarhistlikul kultuuripoliitikal oli liiduvabariikides kaks vastandlikku funktsiooni: ühelt poolt kasutati kultuuri nõukogude võimu õigustamiseks ja reklaamimiseks, aga teisalt kujunes kultuur rahvusliku identsuse säilitamise ja arendamise vahendiks ning mõnikord isegi opositsioonimeelsuse väljendajaks. Paradoksaalselt olid võimud loovutanud maitsekohtuniku rolli üha enam kunstnikele endile. Nõnda said Eesti kunstiinimesed kasutada monarhistliku kultuuripoliitika poolt pakutud seisundit ühiskonnas, see aga aitas hiljem anda loomeliitude ühispleenumile rahvatribuuni rolli.

Demokraatlike lääneriikide kultuurielus toimusid 20. sajandi teisel poolel suured muutused. Uuenduslik kunst on sellest ajast peale olnud riiklikult tunnustatud ja nn suure meedia soosingus. Rahulolematud konservatiivid, näiteks Hans Sedlmayr või Daniel Bell on küll moodsaid kunstivoole ägedalt kritiseerinud, aga kui USA Kongressi liige George Dondero tegi 1952. aastal katset riiki uuendusliku kunsti vastu suunata, naeruvääristati tema üritus just viitega totalitaarsete riikide selletaolisele poliitikale. Mõõdukas monarhism, mida toetavad peamiselt rahvuslik-konservatiivsed ringkonnad ja vastavad poliitilised jõud, on siiski enamikus lääneriikides endiselt au sees ning modernistliku avangardi klassikuid on edukalt integreeritud rahvuslike kultuuripärandite “kullafondi” hoolimata sellest, et omal ajal võidi neid lausa antirahvuslikeks pidada.

Kosmopoliitiline massikultuur on nüüdseks palju võimsam kui 20. sajandi keskel, sest selle levikut soodustavad uued tehnilised vahendid ja üleilmastunud turg. Paljugi sellest kriitikast, mida massikultuuri kohta omal ajal tegid Ortega y Gasset, Adorno või Greenberg, mõjub endiselt usutavalt, kuid nende arusaam avangardse kunsti iseloomust ja ülesandest pole enam tõsiselt võetav kas või ainult sellepärast, et vormiuuendustele toetuv ja endassesulgunud modernism jõudis ummikusse. Paljud radikaalset uuenemist taotlevad nn neoavangardistlikud kunstnikud on loobunud kunsti autonoomiast ja otsivad võimalusi sotsiaalse sõnumiga loominguks. Tihti püüavad nad ületada mitte ainult kunsti ja elu piiri või traditsioonilisi piire kunstiliikide vahel, vaid ka piiri “kõrge” ja “madala” kunsti vahel, näiteks kasutades massikunsti võtteid või “laenates” selle elemente. Seda toetab pragmatismi esteetika, näiteks Richard Shusterman, rõhutades, et täiuslikke kunstielamusi võivad pakkuda nii elitaarsed kui ka massipublikuga teosed. Kõrge (või süva-) kunst ja massikunst pole enam eraldatud kuristikuga, vaid moodustavad pideva spektri, mille piires on võimalikud vastastikused mõjud ja sünteesid. Kõigi kunstielamuste eelduseks on mingid taustakogemused ja eelteadmised, kuid mõned kunstinähtused nõuavad neid siiski hoopis rohkem kui teised. Pragmatistid ei nõustu ka mõttega, et kunst on ainult “lunastus argipäevast”, vaid arvavad, et esteetiline kogemus rikastab tajumist, tundeelu, mõtlemist ja kujutlusvõimet, mis võivad inimesele ka argipäeval kasu tuua ja elu elamisväärsemaks muuta. Kokkuvõtlikult öeldes valitseb demokraatlike riikide kunstielus eri eesmärkide ja väärtuste konkurents, kusjuures avalik võim toetab (riigiti eri määral) neid kultuurivaldkondi, mis ainult turumajanduse najal elada ei suuda.

Eestis tõi taasiseseisvumine kaasa kunstielu murrangu. Kadus tsensuur, avanesid rahvusvahelised suhted, käivitus turumajandus, pidurdamatult voolas sisse kosmopoliitiline massikultuur. Mitmed senised kunsti finantseerimise allikad jäid vaeseks või kuivasid sootuks. Veel raskem oli paljudel kunstiinimestel harjuda sellega, et nende loomingul polnud enam endist ühiskondlikku tähendust. Siiski kujunes mõne aastaga pluralistlik Lääne demokraatiatele tüüpiline kunstielu, kus on oma koha leidnud mõõdukalt monarhistlik rahvuskultuuri traditsioonide hoidmine, millega on liidetud eesti modernismi klassika, rahvusvaheline ja sellele sekundeeriv kohalik popkultuur, oma joont ajav rahvakunst ning pisut ka ühiskonna väärtusi ja tabusid problematiseeriv neoavangard.

Põhiseaduse preambulas on kirjas, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, ja esmapilk kinnitab, et nii toimubki. Igatahes on kultuurielu meie riigi väiksust ja ressursside piiratust arvesse võttes olnud kohati imetlusväärselt mitmekesine ja viljakas. Ometi on viimastel aastatel ilmnenud ärevaks tegevaid märke. Need ei avaldu niivõrd kultuuri sisus ja tasemes kui ava- likkuse ja eriti riigivõimu suhtumises kultuuri.

Mõistetav on, kui tööst väsinud ja stressist tüdinud inimene ootab kunstist eeskätt või ainult lõdvestust, talle meelepärast “lunastust argipäevast”, ning enamasti leiab seda massikultuurist. Mõistetav on ka see, kui mõni rahvuskultuuri austaja eelistab talle südamelähedast klassikat uuenduslikule kunstile ja eriti võõristab kunstiteoseid, mis seavad kahtluse alla või näitavad ootamatus valguses talle olulisi ühiskondlikke norme.

Kuidagi aga pole mõistetav, kui uuenduslik või mässumeelne kunst, mis tundub tarbetu või võõrastav, kuulutatakse üldse mittevajalikuks. See pole õige esiteks muidugi sellepärast, et sellist kunsti võivad vajada teised inimesed. Niisugune oma arvamuse põhjendamatult üldkehtivaks pidamine on eriti levinud netikommentaa- rides ning ei reeda paraku mitte ainult seda, et paljudele on demokraatia vaim ikka veel kaugeks jäänud, vaid ka eestlaste võrdlemisi suurt sallimatust teistsuguste seisukohtade ja võõrapära suhtes.

Teiseks on uuenduste tõrjumine halb juba sellepärast, et uudsust vajavad kõik. Ka massikultuuri nautija on igavusest masendatud, kui midagi uut ei ole. Muidugi on uudsus suhteline ja see, mis mõnele uus, võib teisele olla juba kulunud ja igav, kuid kunstimaailma eri osad saavad üksteiselt uuenemiseks tuge ja vajavad üksteist. Uuendused mõjuvad tihti keerukatena ning mõnikord jäävadki keerukateks ja eeskätt erialainimestele huvipakkuvaks, aga ka sellist kunsti on vaja, et oleks mõne aja pärast lihtsamat ja parajalt uudsena mõjuvat kunsti. Tipud vajavad laia alust, alused tippe.

Elujõuline rahvas ja kultuur ei peaks mitte üksnes taluma, vaid ka tunnustama enesekriitikat, sealhulgas neoavangardistide tihti antiesteetilist ja mõnikord

šokeerivat loomingut. Hämmastavalt paljude inimeste valuline reageering sellisele kunstile näitab tänapäevase Lääne kunsti ja ka eesti kunstiajaloo vähest tundmist, aga ka oma ühiskonna ja tegelikult iseendagi vähest usaldamist.

Kunstiajaloolise konteksti väheses tundmises ei saa ainult publikut süüdistada. Kunstikriitika adressaadiks on liiga sageli olnud ainult kolleegid ja teised eksperdid ning vähe on laiemale publikule suunatud kunstiteoste tausta selgitusi. Nähtavasti on ka ajakirjandus selliseid materjale vähe tellinud ning mõnikord eelistanud skandaalimaiguliste teoste kontekstivaba esitlemist.

Endale ebameeldiva kunsti hukkamõistmise argumendid ja ägedus meenutavad mõnikord Stalini-aegseid sõjakaid “hääli rahva hulgast”. Otseseid üleskutseid tsensuuri taastamiseks on küll harva, hoopis rohkem on aga nõudmisi lõpetada arvaja meelest kehva kunsti toetamine avalikest vahenditest. Hea kunst pidavat ennast ise ära tasuma. Mõnel juhul on see tõesti nii, aga just eesti publiku väiksuse tõttu on see mitte ainult keerukamate kunstiteoste, vaid koguni mitme kunstiliigi puhul võimatu. Väikesed rahvusriigid ei ole kunagi oma kultuuri ainult turu hooleks jätnud, õnneks mitte ka Eesti. 1920. aastate alguses väitis küll üks poliitik Riigikogus, et meil polegi kirjandust, mida toetada, on ainult “Lendavad sead”, kuid enamus arvas teisiti ja võeti vastu Kultuurkapitali seadus. Muidugi ei saanud Albert Kivikast eesti kirjandusklassik ainult selle teose põhjal, kuid ilmselt on kunstnike looming isegi näiliste vastuolude puhul orgaaniline tervik, mille kõik osad arenguloos vajalikuks osutuvad. Samamoodi ei saa ka Eduard Wiiralti erootilisi teoseid tema loomingu võõrkehaks pidada. Sellised näited viitavad laiemale probleemile – loometee alguses ei tea autor ega keegi teine, milliseks see kujuneb. Nii nagu noor teadlane ei tea ette, kui palju uut ta avastab, ei tea ka kunstnik, mida ta suudab luua. Selleks, et mõned jõuaksid oluliste avastuste või loometöödeni, peavad mitmed alustama. Mõned loobuvad poolel teel, mõnedest saavad keskpärased, aga üksikud jõuavad tippudeni. Tagantjärele on selge, kellele oleks pidanud panustama, aga ühiskond peab tagama hädavajaliku toetuse mitmele algajale ja ka neile, kes tippu jõudmata on oma elu kunstile pühendanud.

Kunstiliikidel on erinevad võimalused ennast finantseerida. Kontserdi- ja teatritegevus on kollektiivsed kunstivormid ja mõnikord suure publikumenuga, kuid Euroopa riikides toetatakse paljusid teatreid ja süvamuusika orkestreid. Põhjamaades kaetakse tihti üle 80% nende ja ka muuseumide tegevuskuludest avalikest vahenditest. Raskem on individuaalsete loojate, kirjanike ja kunstnike olukord, aga ka neile on leitud mitmesuguseid toetusviise – pikaajalistest loomingustipendiumidest lausa ametnikega võrreldava palga maksmiseni riigieelarvest (näiteks Norras). Endastmõistetav on loovkunstnike ja kirjanike haigus- ja pensionikindlustus. Põhjamaad on väikesed rahvusriigid ja seal on mõistetud, et ainult süstemaatiline ja suur avalik tugi võimaldab üleilmastuva massikultuuri tingimustes rahvuslikku kunstielu säilitada.

Eestis on samasuunalisi samme taotletud ja natuke ka astutud, kuid ilmselt ebapiisavalt. Kultuurkapital on tublisti kunsti aidanud, kuid kahtlane nii moraalselt kui ka finantsiliselt on selle sõltuvus alkoholi tarbimisest ja hasartmängudest. Ilmselt oleks õigem Põhjamaade kombel näha ette kunstide toetamine riigieelarvest. Paraku näib, et avalik arvamus ei tõtta sellega nõustuma. Eriti praegu, kui majanduses kriisist räägitakse, ollakse hoopis valmis kultuuri toetamist kärpima, unustades, et isegi turumajanduse lipulaev USA käivitas just 1930. aastatel kriisi ja depressiooni ajal riikliku kunsti toetamise süsteemi.

Ajakirjandus andis eelmisel aastal meelsasti sõna neile, kes mitte ainult et süüdistasid Kultuurkapitali raha raiskamises, vaid aitasid ka kujundada arvamust kunstnikest kui muidusööjatest. Sellised ja muud kultuurivaenulikud avaldused ajakirjanduses ja veelgi rohkem netikommentaarides ei väljenda muidugi kogu eesti rahva arvamust, kuid panevad muretsema eriti sellepärast, et ka avalik võim nii omavalitsuste, eriti Tallinna linna, kui ka riigi tasandil on kultuurivaenulikke ideid ja meeleolusid püüdnud mõnikord kasutama hakata oma populaarsuse tõstmiseks ja võimu kindlustamiseks. Mõnel juhul, näiteks Sakala keskuse lammutamisloos, püüti jätta muljet, et lammutusvastased eksperdid on eluvõõrad või koguni progressivastased. Ka mõnede teiste arendusprojektide kriitikuid on koheldud sa- mamoodi, jättes avalikkusele mulje, et eksperte ei tasu tõsiselt võtta. Veel nukramad on ettevõtmised avalike skulptuuridega. Kunstiliigid erinevad ka sellepoolest, kui suur on neist huvitatud asjatundlik publik. Kui näiteks popmuusikal on see tõenäoliselt suurim, siis skulptuurikunsti siiralt armastav ja hästi tundev publik on ilmselt üks väiksemaid. Samal ajal ei ole enamiku lemmiklaulude iga kuigi pikk, aga avalikud skulptuurid püstitatakse lootusega, et need püsivad sajandeid. Tallinna linn on rõhutatult ignoreerinud enamiku ekspertide arvamusi ja eelistanud kitšilikumaid lahendusi ja projekte, lootes ilmselt nii kosida masside toetust.

Kui Tallinna linna avalike skulptuuridega seotud asjaajamises on koomikat, siis Vabadussamba või Vabadussõja võidusamba lool on juba traagilisem ilme. Kahtlemata on riigi tähtsaima monumendi püstitamine väga vastutusrikas ja peaks olema arusaadav püüe saada kunstiliselt võimalikult püsiva väärtusega teos. See oleks eeldanud võib-olla mitut konkurssi, aga igal juhul pikemat ja rahulikumat arutelu. Teisalt võib mõista ka paljude soovi monument kiiresti valmis saada. Tulemuseks oli kahjuks sügav lõhe avalikus arvamuses, kus žürii napi enamusega tehtud otsust ei toetanud väga paljud kunstnikud ja teised haritlased. Seda pooldanute hulgas oli vaid mõni üksik kunstnik. See, et valitsus otsustas jätta massilise kriitikaga arvestamata, on valitsuse õigus ja vastutus, kuid skandaalselt ülekohtused ja ohtlikud on mõne praegust kitšilikku lahendust pooldava poliitiku väljaütlemised, nagu oleksid sellise lahenduse vastased ja eriti kunstnikud ebapatriootilised.

Kultuuriministeerium on samm-sammult vähendanud loovisikute ja ekspertide osa mitme kultuuriasutuse või -valdkonna juhtimises ning asendanud neid ametnikega, näiteks muinsuskaitses, UNESCO rahvuskomisjonis või Ugala teatris. Ametnike rolli tõstmine on eriti kummaline selliste poliitiliste jõudude puhul, kes õhemat riiki pooldavad.

Ühe osa rahva hoolimatus kunsti ja kunstnike suhtes on kahetsusväärne, kuid ohtlikuks muutub see alles siis, kui poliitikud seda oma populaarsuse tõstmiseks hakkavad ära kasutama. See on olnud iseloomulik totalitaarsetele riikidele. Eestil on totalitarismini õnneks pikk tee, aga ka väikesed sammud selle suunas on sobimatud demokraatlikule riigile ning ohtlikud kultuurile ja rahvuslikule iseolemisele.

Ilmunud Vikerkaares 2009, nr 4–5
Arhiiv, Vaatenurk

…ja teisi jutte

30. august 2022

marika

Eesti novell 2021. Koost. Maarja Kangro, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. Tallinn: Eesti Jutt, 2021. 237 lk. 18.99 €; Eesti novell 2022. Koost. Maarja Kangro, Johanna Ross, Urmas Vadi, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2022. 208 lk. 23.50 €.

Alustame kohe põhimõttelise küsimusega. Kas need on novellid? Võib ehitada igasuguseid tüpoloogiaid, aga laias laastus on novellil ikka kaks alusliiki. Üks on suletud ehk puändiga lugu ja teine avatud lugu, milles argielu sees vilksab traagikat ja koomikat. Siia lisandub küll üks tunnus, millest avalikult ei kõnelda. Nimelt mõlemad on vaikimisi realistlikud lood.

Neis kogumikes on nii suletud kui

avatud tekste, aga lisaks üsna palju muud. Realismi kõrval leidub natuke ulmet, natuke mudelsituatsioone, natuke maagilisi maailmu ning lugude kõrval esineb päevikumärkmeid, fragmente, sisemonoloogilisi mälestusi ja assotsiatsioonipilvi. Võib ju pidada kõiki neid ühe pere liikmeteks ja nimetada ikkagi novellideks. Sest lõppeks pole piirid kirjanduses kunagi aredad. Aga ei saa. Liiga laiali vajub kõik. Pigem tahaks öelda jutud. Lõppeks, fraas „ja teisi jutte“ on üsna tavaline novellikogude pealkirja osa. Isegi Tšehhovi kogumikud kannavad eesti keeles seda silti. Samas jutuga on omad probleemid.

Novell on eesti traditsioonis aadeldatud lühijutt. Tuglasest alates. Novell on sonett proosas. Ülim on luua müüte. Ja need teised sõnad. On näha, et need mõtted kerivad silmanähtavalt senini kirjutajate peas. Korrastatud, puhastatud, tasakaalus kompositsioon. Sümbol, allegooria, teine plaan, alltekst ja muud sõnad. Kõiki ühendamas see, et midagi on loole lisaks, ja see midagi on olulisemgi kui pealispind.

Ameerikalik lühijutt (short story) kõlab seetõttu eesti kirjanikule nagu ametialandus. Jah, imelik see on, sest Boccaccio ajal oli just novell madalam kirjandusžanr ja vist kõigi maade kirjanduslugudes on ta ikka olnud romaani varju jääv teisejärguline nähtus.

Lisaks, novell/lühijutt on ajakirjatekst. Ameerika lühijutt ilmus tihti heas ajakirjas, mille sisuks ei olnud kirjandus, vaid elu, näiteks New Yorker, Playboy, Esquire. Nii pandi lühijutt keset elu, eluga kokku, eluga kõrvuti. Eesti novellid on ikka elanud kirjandusajakirjades, nende ümber on teised novellid, luuletused, esseed, artiklid, arvustused. Ajalehelisas või eluajakirjas ilmutasid end algajad ja keskpärased. Kõrgust näitas just nimelt pääs kirjanduse maailma. Ka siinsed lood on valdavalt Loomingu ja Vikerkaare lood. Kirjanduse maailma asukad.

Nüüd asja juurde. Lähemalt vaadates leidsin viit liiki jutte, mis muidugi tihti põimuvad ja lõikuvad.

Ühed on anekdoodid. Selged, lihtsad ja puhastatud puändiga lood. Need jagunevad kahte dimensiooni pidi. Üks eristus on realism vs mingi muu -ism, teine on oodatav ja ootamatu puänt.

Nende lugude puhul on aimata, et autorile on tulnud pähe naljakas-kummaline idee, millest saab teha puändi. Ja seejärel on ehitatud selle külge lugu, mis puändini viib. Aga puändiga on kahesugused lood. Ühe näiteks sobib Ave Taaveti absurdne „Täispilet“, milles keldrimuuseumi külastajast saab lõpuks eksponaat muusemivalvurite muuseumis. Puänt on ootamatu, sest lugejat juhitakse pigem mingi õõvastava lahenduse poole ning lugu keerab reaalsusest absurdi alles päris lõpus. Teistpidi on asi Piret Raua realistliku „Jõuluõhtuga“, mida täidavad oma etteastet ootava ja paanitseva mehe mõtted ja tunded. Siin veetakse lugejat algusest peale silmanähtavalt puändi suunas. Ja siis hakkad oletama. Aga oletamine on kerge, sest mängus on vaid kaks rolli, kas kingi saaja või kingi andja. Ning puänt vajub lihtsalt lössi…

Tegelikult on need omamoodi kurvad ja traagilised lood. On ju jäämine eksponaadiks või esinemispalavikus tõmblev jõuluvana traagilised. Aga nii seda ei serveerita. Kui järele mõelda, siis anekdoodid on üldse tihti traagilised…

Teised on tõepoolest kurvad ja traagilised lood, nagu Tiina Laanemi „Kuldkala“, lapse suureks saamise lugu koos hullumiseni viivate sundmõtetega (kas ma mõtlen üle, kui hakkan looma assotsiatsioone musta peaga ema ja blondi võõrasema juuste värvi pinnal?).

Huvitavamad selles rühmas on tekstid, milles lähtekohaks on korrastatud, rangelt paigale pandud, ootamatusi välistada püüdev, punktipealne elu (miskipärast seda rangelt paigale pandust rõhutavad mitmed autorid). Need on otsekui tagurpidi novellid, milles puänt ei ole oluline. Oluline on sündmus, mis hävitab ülikorraliku inimese kokkuseatud elukorra, tekitab eksistentsiaalse ebakindluse. Valesse kasti pandud kiri, streikiv auto, koroona, juhuslikult kuuldud lause jne.

Ilunäiteks sobib Paula Nerve „Marurahulikult“, milles suvalises söögikohas kuuldud suvaline lause suurimast veast, mida võib eales teha, jääb ülikorralikkuse etalonist naist kuumuses kummitama. Ja paneb mõtlema. Minu lemmik on siin Martin Alguse „Põgenikud“, lugu Jakobist, kes tahtis elada nõukogude maailmast väljas, olla lõpuni aus ja sai hakkama pettusega, viies venelastest pagulased Soome asemel üle Peipsi Venemaale tagasi. Novell ise on väga puhas. Selle maailmast on välja puhastatud kõik, mis lugu takistab, nii et realismi asemele astub mudel. See oli ainus tekst, mis jäi tagantjärele sügavamalt painama, kuigi ei teagi, kas Jakobi või pagulaste tõttu. Kuigi lõpp on nagu Undi „Tühirannast“ laenatud ning puändi asemel ilmub moraal ja otsekui piibliviited Jaakobi võitlusele.

(Miskipärast jäi puändi ootus mind pikaks ajaks kummitama. Sain aru, et see on nii juurdunud mälu kirjandussagarasse, et aina ootad, kuigi tead, et ei pea. Tegelikult oli päris vanade novellide lõpus tõepoolest hoopis moraal, mis ei viita mitte tagasi, vaid kõrgemale, igaveste väärtuste poole nagu Algusel.)

Kolmas rühm võiks olla absurdsed mudelsituatsioonid, mida on eesti novellis ehitatud vähemalt Valtonist alates. Siia mahub osa anekdoote, aga lisaks ka lood, mis selle määratluse alla ei klapi. Näiteks Urmas Vadi „Küla“, lugu absurdsest luuletajate külast, kus fanaatiliselt hoitakse oma luule puhtust ja kõige hullem süütegu on võtta oma luulesse võõraid mõjusid. Selliste lugude probleem on selles, et kui autori nipp selge, siis pole enam huvitav. Nii ka Vadi luuletajatega. Huvitavam minusugusele oli P. I. Filimonovi „Viies“, lugu teadushullust mehest ja esoteerikasse kalduvast emast, kes eksperimenteerivad kumbki omal moel inimesega, kellel on väidetavalt viies veregrupp. Üldse tundusid mulle venekeelsed autorid kuidagi huvitavamad…

Neljas rühm on lihtsalt jutustused. Puhas realism. Ilunäiteks sobib siin Tauno Vahteri „Taevas Tartu kohal“. Uusaastaöö Tartus, kus avanevad inimeste varjatud küljed. Kuigi stseenide algused võiksid viidata traagika võimalusele, viiakse need siiski kerge ja rahuliku lõpuni. Lugu libiseb nagu suvevein või õhuke õlu ja ongi kena õlle kõrvale lugeda, aga pole mu arust päris selle kogumiku asi. (Muidugi, jutustused võivad olla ka traagilised ja kurvad, nagu Lilli Luugi „Kolhoosi miss“ oma nõukogude aja depressiivse külaga, mis suudab luua üpris usutava atmosfääri, vähemalt kui vanem lugeja oma mälestusi juurde paneb.)

Ja lisaks on kogumikesse pandud hulk lugusid, mida valitsevad assotsiatsioonid, mõttekillud, pähe tulvavad mälestused jms. Mõni mälutaja piirdub ühe jalutuskäigu piltidega, teine proovib kogu elu ära assotsieerida (eriti lapsepõlv on armastatud). Mõni tegeleb enda eluga, teine enda loodud kirjandusega. Mõne assotsiatsioonid voolavad, teise mälu jupsib, hüpates siia ja sinna. Ausalt öeldes ma ei tea, miks kirjanikud arvavad, et näiteks nende mõtted Kalamajas kõndides on kuidagi huvitavad? Juba järgmisel leheküljel on eelmine mälust kadunud. Aga mõned head lood siin siiski on. Näiteks Jüri Kolgi koroonaaja üksindusest rääkiv „Ton“, mis õnneks ei vaju ka lihtsalt koroonalooks, vaid tõuseb suuremaks üldistuseks üksindusest. (Üldse, Kolk oli huvitav, ka „Namaste“, absurdsed tegevused kummalises ajas.) Aga kõige huvitavam neist oli Andrei Ivanovi „Katkine mängusõdur“. Kuigi assotsiatiivne tekst, on just see nagu luuletus. Mitte küll sonett, aga vabavärss.

See võiks ju olla novelli kolmas põhiliik, modernistlik, assotsiatiivne tekst, mille lähteks ennekõike Joyce’i novellid ja „Ulyssese“ osad. Aga siinsed autorid ei kanna enamasti välja. No ei ole Joyce, ei ole.

Eraldi rühmaks võiks võtta elavad klassikud. Sauter, Kivastik, Raudam, Heinsaar, Kangro, kõik oma tüüpilises headuses ja veaduses. Sauter on ikka vabakäelõige elust koos viina ja armastustega, Kivastikult on kurb koeraelulugu ja Raudamil on ikka Raudami mälu. (Keset Sauterit hakkas mind huvitama, kui palju ropendatakse, kepitakse, türatakse, vitutakse jne. Vähe. Väga vähe.)

Ehk huvitavam teistest oli Heinsaare „Uuk“, maagiline absurdi kiskuv realism oma arusaamatut sorti kääbusega (kes meenutab küll rotti, rotid teadupärast armastavad läikivaid asju). Aga lõpeb lugu siiski ilusasti. Mina hakkasin poole loo pealt ootama midagi võigast, näiteks, et kääbus hammustaks ja inimesed kooleks.

Aga samas, kõik nad mahuvad ilusasti eesti novellide maailma. Midagi ei jää eriti üle. On see sellest, et nende kirjutusviisid on juba vähemalt poolpehmelt üle võetud? Erineb Kangro. Elust mahakirjutamine on tavaline asi. (Lugege lihtsalt kõrvuti novelli „Sõjareporter“ ja Sirbi kirjatööd „Kuidas me julged olime“.) Aga mängu tuleb arrogantsi ja iroonia kummaline segu kirjanikuelu ja iseenda üle. Tülpimus ja terav iha, üle piiri minekud, eneseanalüüs koos tegutsemisega. Inimene, kes ei saa raamatutest välja, keda painavad võõrad hääled ja see, kuidas ta ise väljapoole paistab. Seegi on juba erilisem. Aga kõige olulisem on teravus, julgus panna kõik mängu. Räige sõna ja kime hääl. Kangro eristub nii teravalt, et lugeja satub äkki nagu võõrasse kultuuri. Samas on selge, et ilma temata oleks viimase kümnendi eesti novell teistsugune. Nagu ta oleks teistsugune ilma 1990. aastate Sauteri või sajandivahetuse Heinsaareta.

Kas see on paremik aasta novellidest? Ei tea. Ma ei ole kõiki aasta jooksul ilmunud novelle läbi lugenud. Nii neid kogumikke lugedes kui mõnd vana üle vaadates tundus alguses, et tegu on algajate või vähemalt noorte kogumikega, mille ülesandeks uusi andeid avastada (uusi andeid maha, teie vedelvorstid!), aga autoreid kokku lugedes sai pilt teistsugune. Ja ka uued nimed kipuvad korduma. Miskipärast jäi tunne, et tegijatel on näpud põhjas.

Välja paistab, et on otsitud erinevaid hääli, teemasid, lähenemisviise jne. Kui mõelda praegusele ajale, mil igaüks on endale oma pisuhänna loonud ja silitab palehigis seda, siis on pilt ju hea. Igaüks võib ise valida ja otsustada, vaimustuda ja sõimata. Ainus ühendav kriteerium paistab olevat lühidus, keskmiselt kümmekond lehekülge lugu, mis on kindlasti lühem kui tüüpiline novell. (Kogumike sabas on artiklid novellist ja autorite tutvustused. Artikleid ma siin ei vaata. Tutvustused on stiililt nagu Vikerkaares, natuke napakad ja sellisena otsekui tutvustuse mõttetusele viitavad.)

Kas jäi tunne, et nüüd olen saanud võimsa kogemuse, tundetulva, mälestused? Aus vastus on ei. Õlle puhul on kõige tähtsam see, et õlu peab joojat küljes hoidma. Sama asi on kirjandusega. See peab lugejat küljes hoidma. Kümmekond lehekülge ei ole just pikk aeg küljes hoidmiseks, ehk ühe õlle jagu. Kokku nelikümmend lugu, aga liiga paljud ei hoia küljes. Tekib tahtmine lausetest üle hüpata. Meelde jäid ennekõike anekdoodid, mis pärast panid siiski õlgu kehitama. Ja kaasa haarasid vaid vähesed. Muide, mingil hetkel tekkis mul tunne, et suur osa neist lugudest sobiks hoopis paremini audioraamatuks.

PS. Lugemisega kusagil poolte kogumike peal olles hakkas mulle tunduma, et ühes loos on kontsenteeritult koos kõik, mis autoritel öelda on. Või peaaegu kõik. See lugu on Ivanovi „Katkine mängusõdur“. Panen igaks juhuks selle lõpu siia: „…ja meie, koormatud igasuguste tarbetute paberite, esemete, korterite, dokumentide, ideede, grantide, romaanidega, mälestustega kunagi ära põletatud käsikirjadest, läheme õnnelikult põhja.“
Arhiiv, Podcast

Vikerkaare podcast 13: Linda Kaljundi piltide impeeriumist

24. august 2022

uusveeb

Augusti Taskuvikerkaares käis ajaloolane Linda Kaljundi kellega rääkisime Narva tanki tähendusloomest, kunstist ja kapitalismist, kolonialistlikust mõttest Eesti teaduspildis ja muust huvitavast.

Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

[powerpress]
Arhiiv, Blogi

Matemaatikast, haridusest, sõjast: Intervjuu Fieldsi medalisti Marõna Vjazovskaga

4. august 2022

uusveeb

Osa intervjuust salvestati enne 24. veebruari 2022 ja teine osa hiljem. Mõlemal korral olid intervjueerijateks vene matemaatikud.

6. juuni 2022

Praegu käib sõda, sõda, mille eesmärk on hävitada mu kodumaa ja rahvas. Sõda peab riik, mille kodanikud olete teie. Inimesed teie riigist kas sõdivad või toetavad neid aktsioone, kinnitades maailmale, et selles pole midagi kohutavat. Et sõda on midagi sellist, mis toimub mitmel pool maailmas, et see on alati niimoodi olnud, et inimesed on miljoneid aastaid üksteist hävitanud.

Võib-olla on see tõsi, võib-olla on Homo sapiens hävitanud kõik teised inimliigid, mis kunagi eksisteerisid. Ja võib-olla on sõda tõesti midagi inimesele kui liigile loomuomast. Võib-olla oskavad antropoloogid seda teaduslikust vaatepunktist seletada. Aga inimlikust vaatepunktist ei ole terve rahva tapmine ja hävitamine midagi normaalset.

Ma tunnen inimesi Moskvast, kes on haritud ja palju lugenud ja kes toetavad samal ajal kõike seda, mis parasjagu toimub, kõike, mida Venemaa teeb. Mõned neist käivad isegi kirikus. Kahjuks ei hoia haridus ega elukutse inimesi inimsööjateks hakkamast…

Tean, et see kõik toimub minust 3000 km eemal, mina ei näe enda peale lendavaid pomme, mu lapsed on terved ja kaitstud. Keegi ei murra mu koju sisse ega „denatsifitseeri“ mind. Aga ma tahan, et ukrainlased teaksid, et me toetame neid. Et ma tunnen nendega solidaarsust ja et nõnda ei tunne ainult mina.

***

Matemaatika ja tugevad emotsioonid on minu jaoks ühitamatud. Kui algas sõda, siis algul ma ei suutnud midagi teha. Nüüd on mul tunne, et midagi peab tegema. Loen uudiseid Užgorodi ülikooli professorist, kes peab otse kaevikutest Zoomis loenguid. See lugu on mulle palju inspiratsiooni andnud.

Kui kõnelda sellest, mida saab ja tuleb teha, tuleks kõnelda põgenike katsumustest. Kriis on tekitanud tohutu humanitaarprobleemi ja inimesed maailmas (sh valitsused, organisatsioonid ja tavakodanikud) teevad kõvasti tööd, et sellega toime tulla. Olen tänulik igaühele, kes toetab Ukrainat. Mainin ainult ühte aspekti oma isiklikust kogemusest – põgenike katsumustest ja sõja mõjust Ukraina haridusele. Kiiev ei ole sama palju kannatada saanud nagu idapoolsed linnad, kuid 25% üliõpilastest on Kiievi ülikoolist lahkunud. Väga palju lapsi on nüüd lahkunud Ukrainast Euroopasse ja nad peavad kohanema täiesti teistsuguse haridussüsteemiga teises keeles. Ja kui kooliharidus on peaaegu igal pool tasuta, siis üliõpilaste olukord on raskem – neil on raske leida kohta Euroopa ülikoolis. Eriti raske on see neile, kes on äsja keskkooli lõpetanud või õpivad ülikoolis alles esimest aastat. Näiteks Šveitsis peavad Ukraina keskkoolide lõpetajad õppima veel aasta või paar – see on raske ja keeruline. Šveitsi haridussüsteem näeb palju vaeva, et Ukraina lapsi aidata. Kuid võimatu on asendada kaotatut ja me jääme selle sõja tagajärgede all põlvkondadeks kannatama.

Tahaksin tänada kõiki, kes põgenikke aitavad. Eriti nüüd, kui esialgne toetustorm on vähehaaval vaibumas. On selge, et keegi ei oodanud sündmuste niisugust kumuleerumist. Ja kuna Venemaa jätkab sõjalist agressiooni, pole olukorra paranemist lähitulevikus oodata.

18. veebruar 2022

Kuidas te aru saite, et tahate saada matemaatikuks? Kas see tuli perekonnast?

Meie perekonnas matemaatikuid pole; ema, isa, vanaema ja vanaisa on kõik keemikud. Tundub, et minu lugu on üsna tavaline. Kui olin 12-aastane, astusin füüsika ja matemaatika erikooli ja hakkasin osa võtma olümpiaadidest. Siis saingi aru, et tahan saada matemaatikuks.

Kas peate päriselt silmas, et olite juba sellest ajast matemaatikale pühendunud. Kas mingeid „usukriise“ ette ei tulnud?

Kindlasti tuli. Esimene juhtus 11. klassis, kui ma ei pääsenud rahvusvahelisele matemaatikaolümpiaadile ja tundsin, et minust matemaatikut ei saa. See oli suur pettumus.

Siis, juba ülikoolis hakkasin ma osalema üliõpilasolümpiaadidel, et teha tasa kooliolümpiaadidel käest lastud võimalusi. Võib-olla järgmine kriis leidis aset siis, kui üliõpilasolümpiaadid said läbi – sest ma sain nende jaoks liiga vanaks.

Aga siis õnneks taipasin, et on olemas selline asi nagu matemaatiline uurimistöö, kus saab lahendada tõesti raskeid probleeme ja kirjutada nende kohta artikleid. Arvatavasti oli see ülikooli neljandal kursusel.

Kas teil olid olümpiaadidel omad lemmikülesanded?

Ei teagi. Võib-olla sellepärast ma ei olnudki olümpiaadidel eriti edukas. Kui sa lahendad palju ülesandeid, jäävad alusprintsiibid sulle tõenäoliselt meelde. Igal maal koostab võistlusülesandeid ju mingi piiratud hulk inimesi ja kui pühenduda kõige selle lahendamisele, millega nad välja tulevad, siis õnnestub sul tõenäoliselt süsteem ära häkkida.

Muidugi me harjutasime võistlusteks, aga see ei muutunud kunagi drilliks; see oli alati osa millestki suuremast. Meil oli hämmastav füüsikaõpetaja – kes muide on praegugi veel elus, 80-aastane ja töötab ikka veel koolis ja juhendab füüsikaringi. Ring sai kokku laupäeviti. Tema filosoofia oli alati see, et sa pead suutma mõtelda, mitte ainult lahendama olümpiaadiülesandeid. Sest lõppude lõpuks saavad kõik olümpiaadid ükskord läbi. Ja nõnda ta valmistas meid ette selleks, mis tuleb pärast.

Kas teil olid tollal juba omad lemmikvaldkonnad? Näiteks planimeetria?

Tegelikult mulle planimeetria ei meeldinud. Seal minnakse teatavas punktis väga-väga keeruliseks ja polnud sugugi selge, miks nii keeruliseks on tarvis minna. Mulle tundub, et planimeetrias on teatav hulk loomulikke probleeme, aga need saavad üsna kiiresti otsa, kui jõutakse olümpiaadideni. Ja siis hakatakse pihta umbes nii: „Võtke 20 erinevat ringi, tõmmake 30 joont, asetage 3 punkti igale joonele …“ jne. Meil oli üks matemaatik, kes leiutaski just seesuguseid ülesandeid Ukraina olümpiaadide jaoks.

Aga kui küsida, millega ma matemaatikas tegelen, siis küllap vastaksin, et see on geomeetria. See tähendab, et ma armastan geomeetriat. Aga sellised probleemid näivad mulle väga kunstlikud.

Milliseid olümpiaadi- või muud mataraamatud teile kõige rohkem meeldisid?

Mulle meeldivad need väikesed raamatud, teate küll, nagu sari „Biblioteka kvant“ jms. Selliseid oli mitu sarja. Mäletan üht raamatut, kus algebra põhiteoreem tõestati ära topoloogiliste meetoditega. Olümpiaadiülesannete hulgast meeldisid mulle kõige rohkem kombinatoorika-alased, eriti vanemad. Need võivad nõuda ainult ühte ideed, kuid väga ilusat. Uuemates pannakse mitu ideed kokku – justkui sändvitši tehes.

Samuti mäletan – kuigi sellel polnud tingimata tegemist matemaatikaga –, et meil oli naaber, kes suri juba ammu. Ta oli vana mees, kes oli käinud sõjas ja seejärel töötanud minu vanaisaga koos samas ülikoolis. Ja tal oli kodus tohutu – sõna otseses mõttes tohutu! – kogu mitmesugust füüsika- ja matemaatika-alast populaarteaduslikku kirjandust. Ja kuna ta lapselapsed vist teaduse vastu huvi ei tundnud, siis ühel päeval andis ta selle mulle. Terve kogu, tohutu hunniku. Ja sellest ma leidsin astronoomiaraamatu, mis avaldas mulle tõelist muljet.

See oli üles ehitatud väga vastupandamatul moel, keskendudes tähtede evolutsiooni teooriatele alates 1920-ndatest tänapäevasteni, vist nii 1980-ndateni välja. Ja selles olid lood mitmesugustest teooriatest, milles kõik klappis tõesti kenasti kokku – teooria, arvutused, vaatlused … Ja siis avastati mõni uus täht. Ja kogu teooria lendas prügikasti. Tarvis oli mõnda uut ideed, uut teooriat, tuli alustada otsast peale. Mõni aasta läheb mööda, see keerukam teooria töötab – ja siis tehakse uus avastus, mis sunnib ka selle kõrvale heitma. Ja mu meelest oli selliseid kordusi viis.

See avaldas mulle sügavat muljet, sest see erines nii väga sellest, mida õpetati koolis. Õpetajad ütlesid: „Siin on teooria, te peate selle ära õppima ja see töötab“. Aga tuli välja, et on võimalik leiutada uusi teooriaid!

Aga matemaatikat ju niimoodi ei tehta, kas pole?

Muidugi, leidub küll harukordseid juhtumeid, kus teoreem tõestatakse, tõestus aktsepteeritakse ja mõni aasta hiljem avastatakse viga. Aga asi pole selles. Ajad muutuvad, tehakse avastusi, võib-olla osutuvad tähtsaks mõned varem ignoreeritud aspektid, võib-olla saadakse uusi ideid füüsikast või astronoomiast. Matemaatikas leidub alati ruumi uuele teooriale.

Mingem tagasi ülikooli neljandale kursusele. Olümpiaadid said läbi, hakkasite tegema uurimistööd. Kas pidite kaua otsima, enne kui jõudsite geomeetriani?

See, kelle meelest ma tegelen geomeetriaga, olen ma ise; võib-olla geomeetritel on asjast teistsugune arvamus. Ametlikult ma töötan hoopis arvuteooria alal. Aga sel pole tähtsust, teen natuke kõike. Aga tõepoolest, mul oli teatav otsinguperiood, kus ma ei tegelenud veel sellega, millega tegelen praegu.

Kui ma õppisin Kiievis, siis elasin justkui kaksikelu. Ametlikult ma spetsialiseerusin algebrale ja kuulusin algebra kateedri alla, kuid sõbrustasin lähedalt inimestega matemaatilise analüüsi kateedrist. Me tegime koos projekte ja kirjutasime artikleid.

Kui olin aspirantuuris, võtsin käsile arvutialgebra. Mulle paistis, et selle „arvuti“-osa on väga hea, sest kui ma ei peaks leidma matemaatikuna tööd, võiksin saada vähemalt programmeerijaks. Lõpuks ma kirjutasingi programmi, mis loendab kõvera invariante, ja sain aru, et ei, kindlasti mul ei ole plaani B, ma ei taha saada programmeerijaks.

Juhtumisi sattusin ma Don Zagieri käe alla. Arvan, et tegelen arvuteooriaga – arvuteooriaga Doni mõistes. Mulle meeldib selle matemaatikaharu juures see, kuidas see puudutab nii paljusid muid valdkondi. See ei ole „asi iseeneses“, kus luuaks teooria, mille sees on kõik kaunis, ja ei vajatagi midagi muud. Siin on tegu kohaga, kus saavad kokku peaaegu kõik, mida mõelda oskate – algebraline geomeetria, matemaatiline füüsika, analüüs ja geomeetria.

Niisiis teid juhendas Don?

Ega ma teagi … see polnud päris juhendamine, ta andis eeskuju. Don on väga karismaatiline. Kui talle tuleb pähe idee, siis ta jookseb üliõpilaste ruumi, et seda jagada. Kui üliõpilasel on õnne parasjagu seal ruumis viibida, saab ta kuulda Doni kaks tundi järjest. Tavaliselt pole neist kahest tunnist midagi aru saada, aga kaks kuud hiljem tekib ühtäkki hetk „Ah, seda ta tahabki päriselt öelda!“

Minuga juhtus just nii. Don kirjutas tollal artiklit Jacobi vormidest. See on pikk, koos matemaatiliste füüsikutega kirjutatud artikkel, milles need modulaarvormid avaldatakse jaotusfunktsioonidena. Ja ta mõistis nende kohta midagi olulist. Kui algsel funktsioonil ei tarvitse ilmneda ühtki head omadust, saab selle jaotada kolme summaks ja igal liidetaval on mõni hea omadus. Ja igal liidetaval on see erinev. Näiteks üks liidetav on modulaarne, kuid mitte holomorfne. Ja teine on holomorfne – kuid mitte modulaarne. Ja nii edasi. Ja sealt jõudis ta ideeni, kuidas seda kõike välja arvutada, ja ta rääkis mulle sellest kõigest. Muidugi ei mäleta ma seda lugu kõikides üksikasjades, aga ma mäletan ideed. Et kui leidub objekt, mis iseeneses on halb, saab selle jaotada heade, arusaadavate objektide summaks. Aga igaüks neist peab olema hea omal moel. Ja nõnda leiavadki probleemid lahenduse.

Ja milline oli esimene uurimisülesanne, mille lahendasite?

Minu esimene tulemus ei pälvinud palju tähelepanu. See oli ülikooli neljandal kursusel. Probleemi pakkus välja Andri Bondarenko, kes töötas koos Andri Prõmakiga ratsionaalaproksimatsiooni alal.

Polünoomide jaoks leidub Bernsteini võrratus, millest järeldub, et polünoomil, mille tõketeks on intervall [–1, 1] , leidub nulliga tõkestatud tuletis. See tuletis on tõkestatud konstandiga, mis sõltub astmest. Kui me midagi polünoomidega lähendame, siis on see väga tähtis tulemus, mida saab kasutada mitut moodi.

Ratsionaalfunktsioonide jaoks midagi sellist ei ole. Võimalik on leida tõkestatud astme ratsionaalfunktsioon, mis on tõkestatud tervele joonele, kuid selle tuletis nulli juures võib ikkagi olla nii suur kui tahes. Bondarenko ja Prõmak märkasid, et kui nõuda ratsionaalfunktsioonilt lisaks monotoonsust, siis saate tõenäoliselt tõestada Bernsteini laadis hinnangu. Ja see just oligi minu esimene tulemus – Andri ja mina suutsime selle tõestada.^*

Kas mäletate, kuidas te selle tõestasite?

Jah! Tollal toimus meil köögis remont. Võimatu oli kodus elada ja nõnda mina ja mu õed kolisime vanaema juurde. Aga vanaemal olid mõistagi omad reeglid; ta on range inimene. Kodus võisid sa jätta oma teetassi või sokid, kuhu juhtus, aga seal oli maja pungil täis ja vabadust suurt ei olnud.

Vanaema juures käis kõik päevaplaani järgi: tõusime üles, sõime hommikust jne, koristasime, õhtused uudised kell 9, magamaminek kell 10. Mul olid tulemas eksamid ja vanaema kontrollis, et ma nendeks valmistuksin. Mulle oli eksamiteks õppimine nii vastumeelne, et otsustasin hoopis mõtelda ratsionaalfunktsiooni probleemi üle. Vanaemal polnud mingit võimalust välja selgitada, kas ma valmistun eksamiteks või lahendan probleemi.

Nii ma mõtlesingi välja strateegia hinnangu saamiseks. Ja siis mõtles Andri välja, kuidas teha see hinnang optimaalseks, selles mõttes, et seda ei saaks enam täiustada. Kirjutasime artikli, aga selgus, et monotoonsed ratsionaalfunktsioonidest inimesi eriti ei huvitagi.

Marõna, kuidas te probleeme üldiselt valite?

Ma alustan harva uute probleemidega. Tavaliselt elan ma pikka aega koos vanadega ja mõtlen nende üle. Aga kuidas ma valin – ei teagi. Muidugi peab see olema midagi huvitavat.

Ei, pigem peab see olema esiteks huvitav mulle ja teiseks pean ma tundma, et mul on olemas õiged tööriistad selle lahendamiseks. Tegu võib olla kauni probleemiga, aga see võib olla mõeldud kellelegi teisele ja minul ei ole millegagi sellele läheneda.

Rääkige meile oma lahendusest pakkimisprobleemile

See sarnanes natuke sändvitšiga, millest eespool juttu oli. Lahenduseni jõudmiseks läks tarvis mitut sammu. Esimene, mis andis mulle enesekindluse, et ma selle ära lahendan, oli siis, kui mul õnnestus taandada probleem funktsionaalvõrrandiks. Tulin koju konverentsilt Bonnis. Oli suvi ja rong oli üsna umbne. Mõtlesin rongis, et kuna miski ei tööta, siis kirjutan probleemi veel ühe korra välja. Koolis õpetati meile, et pea on pahna täis senikaua, kui sa kirjutad selle kõik välja ja sead korda. Niisiis ma kirjutasin probleemi uuesti välja ja sain selle funktsionaalvõrrandi. Vaatasin seda ja mõtlesin „Seda ma suudaks lahendada küll“. Ja tõepoolest ma lahendasingi, see võttis ainult paar kuud.

Õieti oli seal kaks võrrandit. Esimese ma lahendasin ruttttu, teine võttis kaks kuud. Mäletan, kuidas tulin suvel vanemate juurde ja kirjutasin õhtul paberilehtedele pikki-pikki valemeid. Ja juhtuski nii, et üks neist valemitest oli lahendus. Mõistagi ma tegin nendes märkmetes kõikvõimalikke vigu. Aga viimane kord, kui ma selle kirja panin, ma enam vigu ei teinud ja lahendus oli käes.

Tagantjärele paistab, et see funktsionaalvõrrand oleks vabalt võinud olla lahendumatu. Kui see oleks tulnud välja natukenegi teisiti, poleks see modulaarvormide abil lahenduv olnud. Seega oli mul õigus kahelda kuni hetkeni, mil leidsin lahenduse.

Lihtne küsimus – kuidas te ennast tundsite, kui kuulsite medali saamisest?

Ma ei tea … Muidugi saan aru, et see on nii ainulaadne asi ja mul on olnud erandlikult palju õnne. Aga siis ma mõtlesin – kuidas siis nii? Mida ülejäänud eluga peale hakata? Ma alles hakkan elama, aga olen juba jõudnud kõrgpunkti. See mõte ei meeldinud mulle üldse. Siis ma muidugi mõtlesin, kuidas see paneb inimesele suure vastutuskoorma. Kõigest sellest arusaamisele kulus mõni päev.

Nüüd tuleb teie juurde rohkem üliõpilasi. Saate anda neile lahendamiseks probleeme …

Ma ei tea, üliõpilastele on raske probleeme anda. Enamasti ma annan neile õppimiseks teemasid. Lausanne’is on nii, et kui anda üliõpilasele probleem, mida ta semestri lõpuks ära ei lahenda, võib see ta tasakaalust välja viia. Üliõpilased on siin usinad ja vastutustundlikud, aga neil on tarvis tulemusi.

Arvan, et minu ajal olid üliõpilased muretumad. Ühelt poolt me olime vähem korralikud, tegime loengutest poppi. Teisalt, kui ma olin üliõpilane, siis õppejõud võis mulle öelda: „Hea küll, lahendage see probleem ära“. Ma püüan seda lahendada kuus kuud, aga kuidagi ei suuda. Ja ta ütleb mulle „Hea küll, see teil ei õnnestunud, aga vähemalt püüdsitegi, tubli!“ Aga tulemust ikkagi ei olnud.

Nüüd, Fieldsi medali saanuna saate mõjutada matemaatikaharidust. Mida te ütleksite näiteks Šveitsi haridusministrile matemaatika õpetamise kohta?

Mu poeg käib praegu koolis ja kunagi ma tahaksin arvatavasti kohata inimesi, kes vastutavad matemaatika õppekava eest. See üllatab mind alati – kui vaadata mata õppekava, siis see muutub kogu aeg. Kui mu poeg hakkas õppima geomeetriat, ostsin ma õpiku, mida olin ise kasutanud. Selle kirjutas Aleksei Pogorelov juba 1960-ndatel. See on suurepärane õpik, miks on tarvis veel ühte?

Saan aru, et selliste asjade rääkimine haridusinimestele kuigi kaugele ei vii. Meie vahel tekiks arvatavasti mõistmatus. Aga mulle tundub, et tegu on juhtumiga, kus vana on hea. Koolis õpetatav planimeetria on ikka seesama planimeetria, mille leiutas Eukleides. Midagi pole muutunud. Oleme juba jõudnud lokaalse, võib-olla isegi globaalse maksimumini. Ja maksimum on kaunis, miks seda muuta?

Saan aru, et ma erinen matahariduse osas teistest inimestest. Võib-olla minul ei ole samu vajadusi kui teistel. Ja on selge, et õpik peab olema arusaadav igaühele ja ligipääsetav kõigile, nii et igaüks suudaks sellest maksimumi välja võtta. Aga vanade õpikute puhul meeldib mulle see, et seal on tõesti palju sõnu ja seletusi. Seal on definitsioonid ja teoreemid. On seletused, mis on definitsioon ja mis on teoreem. Moodsad õpikud annavad ainult mingid piirjooned või spikri. Palju pilte, vähe teksti. Sõna otseses mõttes lasteraamatud – pisut väikest teksti suure raami sees.

Võib-olla oodatakse, et õpetaja klassis lüngad täidaks, aga mulle tundub, et lapsed üldiselt ei jäta meelde, mida täiskasvanud neile räägivad – vähemalt ei jäta nad meelde kõike. Ja kui sul on raamat, milles on kõik ära öeldud, on see tõesti väga hea.

Vanasti õpetati matemaatikat koolis tsüklite kaupa: mindi tagasi teemade juurde eri tasemetel ja asi kasvas nagu hoone – iga korrus eelmise peale. Moodsas hariduses seda ei ole; kõik koosneb killukestest, tükikestest, katketest.

Võib-olla on haridustöötajad sellest teadlikud. Võib-olla valitseb pedagoogika ja didaktika vahel vastuolu. Nii nagu ma asjast aru saan, peab pedagoogika kogu aeg muutuma, sest iga uus põlvkond on eelmisest erinev, lihtsalt seetõttu, et meie elu muutub. Ja tundub loogiline, et õpetaja ja õpilase vahelises kommunikatsioonis on vaja uusi lähenemisi. Aga didaktika osa, mis koosneb teoreemidest, tõestustest, kogu oma range loogilise struktuuriga – mis mõte on seda muuta? See on olnud tuhandeid aastaid hea, miks seda lammutada?

Õigluse nimel tuleb öelda, et moodsas koolis ja eriti Šveitsi koolis on palju sellist, mis mulle meeldib. See on palju lapsesõbralikum, kui ma oma kogemusest mäletan. Palju pannakse rõhku õpilaste vaheliste heade suhete loomisele, konfliktide lahendamisele ja ühisprojektides koostöö tegemisele. Lõppude lõpuks ei seisne ju kool üksnes akadeemilises tubliduses. Selle mõte on ka õppida elama koos teiste inimestega.

Aga mõnikord teeb mulle muret see: on tunne, justkui arvataks, et me loogikat ja teadmisi enam ei vaja. Selle jaoks pole justkui enam küllalt aega. Masinõpe teeb tulevikus meie eest kõik ära ja meie hakkame lihtsalt vahtima kristallkuuli ja esitama küsimusi.

Kas teilt küsitakse sageli, kas matemaatikud asendatakse varsti arvutitega?

Arvan endiselt, et arvuti on tööriist. See tähendab, et arvuti inimese asjadesse ei sekku – hoopis inimene sekkub oma asjadesse seda tööriista kasutades. Kui anda inimesele saag, et ta saaks kiiresti küttepuid teha, ja ta lõikab endal sõrme ära – kui ta saagis oma sõrme maha, siis polnud see sae süü.

Sama käib ka tehisintellekti kohta. Ühelt poolt peitub selles kindlasti palju võimalusi matemaatika jaoks ja see suudab sooritada palju ülesandeid, mida me ise sooritada ei suuda. Teisalt on matemaatika väärtus selles, et see suudab toimuvast aru saada: anda tehisintellektile mõttekaid ülesandeid ja mõista vastuseid. Mitte et arvuti kuidagi minu eest mõtleks. Mõnesid inimesi võib veedelda illusioon, nagu arvuti mõtleks, aga see on kõigest tööriist.

Aga kas meie aju pole lihtsalt suur neuraalne võrgustik?

Tõepoolest, aga see on meie aju! Ma olen humanist, ja minu jaoks on inimesed erilised, sest inimesed ongi meie.

Kas te kasutate palju arvutit?

Oma töös teen ma päris palju arvulisi eksperimente. Arvuti on väga tähtis lisatööriist. Kahjuks pole ma programmeerijana andekas ja vajan tavaliselt abi kelleltki, kes oskab seda paremini. Leidub asju, mida on teoreetiliselt raske mõista ja mõnikord on lihtsam neid kontrollida eksperimentaalselt. Kui vastus on negatiivne, siis on kõik konstruktsioonid olnud valed.

Niihästi sfääride pakkimise artiklis kui ka optimaalse energia artiklis me kasutasimegi arvutit, et tõestada teatava funktsiooni positiivsust. See funktsioon on küllaltki eksplitsiitne, kuid väga komplitseeritud ja selle positiivsuse otsene tõestamine oleks väga töömahukas. Intervalliaritmeetikat kasutades saab arvuti kontrollida positiivsust. Seega arvuti võib anda mitte ainult inspiratsiooni või mõtteainet, vaid ka tõendada tõestusi. Selles mõttes suudavad arvutid teoreeme tõestada. Aga ikkagi oleks väga kena, kui leidub inimesi, kes sellest, mis toimub, aru saavad.

Mida te vabal ajal teete?

Mõni aasta tagasi ma hakkasin jooksmas käima ja mulle see meeldib. Proovisin ka joonistamist, aga mu arust on joonistamine matemaatikule halb hobi. Sest sa pead ikkagi istuma ja millegi üle mõtlema. Liiga sarnane matemaatikaga.

Hakkasin jooksma, kui kolisin Šveitsi – abikaasa innustas mind. Ja see on muide matemaatiku jaoks suurepärane hobi. See tõesti lõõgastab aju – mina ei suuda korraga joosta ja mõtelda. Võib-olla ei jätku mõlema jaoks hapnikku. Ja see võib olla väga kasulik mõtlemises mõningate nõiaringide katkestamiseks, kui midagi sellist on peas kuju võtnud.

Mul pole jooksmises erilisi saavutusi, aga jooksen kaks-kolm korda nädalas. Hiljuti osalesin Lausanne’i maratonil (läbisin 10 km), mis oli pandeemia ajal virtuaalne. Kui sul on aega, jooksed ümber järve, salvestad raja oma telefoni ja laed üles. Mulle saadeti number ja T-särk, mis on armas suveniir.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

https://www.mathunion.org/fileadmin/IMU/Prizes/Fields/2022/Maryna_Viazovska%20_Interview.pdf

*Tõlkija möönab, et on siin tõlkinud ainult sõnu, vastuse sisu mõistmata.
Arhiiv, Podcast

Vikerkaare podcast 12: Maarja Kangro Ukrainast ja kirjandusest

3. august 2022

uusveeb

Juulikuu Taskuvikerkaares oli külas Maarja Kangro, kes mõne kuu eest, üsna sõja algul, käis Ukrainas sõpradel külas. Räägime erinevatest teemadest: kas Volomõr Želesnkõi on uus superkangelane? Kas Vene kirjandus kannab sõjakoleduste eest vastutust? Ja palju muud.

Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

[powerpress]
Arhiiv, Blogi

Toimetajalt: Pilt ja sõna

1. august 2022

uusveeb

Pildi ja sõna vahekord vaheldub kultuuris. Kord on kontseptuaalsus peal ja pitoresksus all, kord vastupidi, ja mõnikord põimuvad nad niimoodi, et ei saa aru, kus lõpeb üks ja algab teine. Vahel kirjutatakse piltlikke tekste, siis jälle loetakse pilte kui teksti. Ja piltide eneste sees on kord tähtsamaks peetud joont, kord jälle värvi. Digitaalsus seostub justkui numbrite ja sõnadega ning analoogsus piltide ja helidega, aga tegelikult on digiajastu uputanud meid pildivoogu. Et seda voogu hallata, tuleb õppida pilte sildistama, kataloogima, kirjeldama.

Pildianalüüsi erinumber, mille aitasid kokku panna Linda Kaljundi ja Andres Kurg, uurib seda, millist mõju nähtavad kujutised ühiskonnas avaldavad ja millist mõju avaldab ühiskond piltidele. Vaatluse all on piltide roll võimusuhetes, teadmiste loomises, poliitilises debatis – seda nii ajaloos kui kaasajal. Ei püüta üksnes piltide sisse minna, vaid uuritakse, kuidas neid avalikkusele välja käiakse. Käsitlusaine ulatub keskaegsetest altariretaablitest kuni meemide ja digirenderdusteni.

Hal Fosteri essee tuvastab murranguid režiimides, mille raames progressiivne kunst ja kriitika on aru saanud reaalsuse kujutamisest. Küll on püütud reaalsuse eest maske rebida, küll on õõnestatud reaalsuse kujutamispüüdu ennast, küll on otsitud reaalsust traumadest, mis kujutamisele ei allu, küll on leitud, et reaalsus on midagi habrast ja kaitsmisväärset. Fosteriga haakub Hanno Soansi lugu Bita Razavi ja Kristina Normani ekspositsioonist „Orhideliirium“ Veneetsia biennaalil – teosest, mis taotleb hapra ja hajuva ajaloolise reaalsuse kinni püüdmist ja kokku kogumist.

Krista Kodres käsitleb seda, kuidas siinkandis on eri aegadel ja eri moodi loetud Notke „Surmatantsu“ ja Konrad Mäe „Pietàd“. Kristina Jõekalda vaatleb, milliseid kujusid on läbi aegade võtnud rahvuse naiskehastus Linda. Katrin Kivimaa uurib tsiteerimis- ja võimumänge Sirje Runge ja Leo Lapini autoportreedes Veenustena. Ingrid Ruudi analüüsib ühe teostumata sünnitusmaja arhitektijoonistest lähtudes seda, millistesse raamidesse seab kujundatud ruum naise ja tema keha. Liisa-Helena Lumbergi essee alustab kassimeemidest, et jõuda sissevaadeteni sellesse, milliseid pildilisi vorme kalduvad inimtunded läbi ajaloo võtma. Andres Kurg näitab, kuidas ka energeetikaprojektidel on tarvis oma emotsionaalse atraktiivsuse tõstmiseks otsida abi piltidest. Ja Linda Kaljundi vaatleb, kuidas looduse uurimine ei saa läbi ilma kunstilise kujutluseta. Pildianalüüsi blokk tähistab ühtlasi Eesti kunstiteaduse 100. aastapäeva ja EKA Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi 30. sünnipäeva.

Juuli-augusti Vikerkaares on siiski sõnu rohkem kui pilte – uusi ja elavaid sõnakunstiteoseid nii elavatelt kui surnud autoritelt. Jaak Urmet leidis arhiivist Jaan Krossi sõjavastase tsenseeritud luuletuse „Sinililled“, mis kõlab päevakajalisemalt kui eales. Jaan Kaplinski hilisluule eestikeelne avastamine seisab alles ees, tõlkevalik kogust „Kolmas raamat värsse“ aitab sellele kaasa. Proosat on kirjutanud pildikunstnikud Peeter Laurits ja Gerda Märrtens; samuti Matt Barker, luuletusi proosas Kristjan Haljak, luuletusi värssides Oliver Berg, Kaur Riismaa, Kristel Rebane, Tõnis Vilu, Anete Kruusmägi. Mitsuharu Kanekolt luuletusi saab lugeda Alari Alliku tõlkes. Arvustatakse kogumikku „Eesti novell 2021“ (Tiit Hennoste), Tõnis Vilu ja Elo Viidingu viimaseid luulekogusid (Aare Pilv, Anete Kruusmägi) ja Lauri Sommeri „Toome tulesid“ (Maia Tammjärv).

Septembrinumbriga tähistame sajandit ajakirja Vikerkaar sünnist. Kas tegu on sama Vikerkaarega mis praegune, jäägu metafüüsikute arutada. Praegune Vikerkaar tasuks tellimist igal juhul: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar
Sisu, Vikerkaar 1986–2006, Arhiiv

Vikerkaar 7-8 2022

28. juuli 2022

marika

Luule
JAAN KROSS Sinililled
JAAN KAPLINSKI *Mõnikord mulle tundub…; Kvantiteet läheb üle…; Kõik nagu peeglis…; *Veel üks tsüklon…; *Üha raskem on…; *Piirpääsukese tiivalöök…; Mõnikord ärkab minus…; *Pole tõsi…; *Hämarus laskub…; *Kadunud kodumaa…; *Pikk teekond…; *Tuul jäi vakka…; *Enda pool kodus…
MITSUHARU KANEKO Hülged; Tuletorn; Meduusi laul Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik
OLIVER BERG Psychedelic-assisted therapy; *lahe läänetuul…; *pühapäeva õhtupoolik…; *nüüd elan…; *ühe jaheda reede…; OT301
KAUR RIISMAA Pesa; Laadal; Fotograaf; C20
KRISTEL REBANE *Inimsuse seemet kandval…; *Siitilm on…; *Raisakullid olid…; *Tõe riis ei paisu…; *Alles pärast…
TÕNIS VILU *istun pimedas…; palve 1; palve2 (armuleib); palve 3; palve 4; palve 5; ülestõusmispühal Tartus 2022; juuli
ANETE KRUUSMÄGI *Nüüd ma saan…; *Et sajab sularauda…; *Piimjast udust…

Proosa
PEETER LAURITS Vigurlend. Triptühhon
GERDA MÄRTENS Rooma hällilaul
KRISTJAN HALJAK Operatsioon; Ürdid Daphnele
MATT BARKER Kummitus

Artiklid
HAL FOSTER Reaalsed fiktsioonid Inglise keelest tõlkinud M. V.
KRISTA KODRES Kunstiteadlane sõnastab pilte
KRISTINA JÕEKALDA Leinav Linda kui eesti rahvuse kehastus: Ajaloolisi ja stiililoolisi tähelepanekuid
KATRIN KIVIMAA Sirje Runge “Natüürmordi peegliga” tähendusväljadest
INGRID RUUDI Ruum ja subjekt Nõukogude Eesti sünnitusmajas
LIISA-HELENA LUMBERG Kassimeem ja kunstiajalugu. Pastišeeritud emotsioonid fresko-, secco– ja digitehnikas
ANDRES KURG Vaatemänguline aatom
LINDA KALJUNDI Eesti teaduspildi pärand ja poliitikad

Kunstilugu
HANNO SOANS Krati needusest kurja lilledeni – stantsitud ilu korrosiivsest toimest

Vaatenurk
TIIT HENNOSTE … ja teisi jutte Eesti novell 2021. Koost. Maarja Kangro, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. Tallinn: Eesti Jutt, 2021. 237 lk. 18.99 €; Eesti novell 2022. Koost. Maarja kangro, Johanna Ross, Urmas Vadi, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2022. 208 lk. 23.50 €.
AARE PILV Tänukiri Tõnis Vilu. Kõik linnud valgusele. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/10). 80 lk. 3.80 €.
ANETE KRUUSMÄGI Mateeria kummardamisest Elo Viiding. Assisi luulet. Tallinn: EKSA, 2021. 62 lk. 10.99 €.
MAIA TAMMJÄRV Toome muusad, kenakesed piigad… Lauri Sommer. Toome tuled: 2015–2021. Tallinn: Menu, 2022. 314 lk. 27.99 €.

AVE TAAVET Joonistused
Arhiiv, Hero

Vikerkaar 7-8 2022

28. juuli 2022

marika

PILTIDE IMPEERIUM. Krista Kodres Bernt Notke ja Konrad Mäe piltide sõnastamisest, Hal Foster piltide seosest reaalsusega, Kristina Jõekalda Linda portreteerimisest: Weizenberg, Vabbe, Kallis. Katrin Kivimaa Rungest ja Lapinist Venustena. Kassimeemid ja “Püha õhtusöömaaeg” (Liisa-Helena Lumberg), piltilus tuumaenergia (Andres Kurg), pildid loodusteaduses (Linda Kaljundi), sünnitusmaja, mida ei sündinud (Ingrid Ruudi). Hanno Soans „Orhideliiriumist“. Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Kaur Riismaa, Tõnis Vilu, Oliver Bergi, Kristel Rebase, Anete Kruusmäe uut luulet, Mitsuharu Kaneko tõlked, Matt Barkeri, Peeter Lauritsa, Gerda Märtensi, Kristjan Haljaku proosat. Tiit Hennoste EN2021-st, Aare Pilv Vilust, Kruusmägi Elo Viidingust, Maia Tammjärv Lauri Sommerist.
Luule, Arhiiv

mops kiidab elevanti… jt luuletusi

18. juuli 2022

marika

***
mops kiidab elevanti
selle kohta pole kellelgi ütlemist
nüüd on mopsi sõnal kaalu
järgmise elevandi
nimetab ametisse tema

***
sel aastal tuli sügis kuidagi teisiti
ma muudkui mõtlesin et
jõuan veel ujuma
ja sõpradele külla ja
üldisemas mõttes maale puhkama ja töötama
ritsikad ja räägud laulavad ja mina lippan
lausa lendlen
üle lõhnava aasa
hambus kimbuke metsalilli
puuk kannikal rõõmustlemas
sel aastal tuli sügis teisiti
ma muudkui mõtlesin, et jõuab veel
aega ju on
ja oligi
kui korraga oli sügis kohal
sel aastal tuli sügis
nagu surm

***
vanad kuused on pandud vaiku tilkuma
peale hammustatakse
rammusaid
kevadsooje
maakive
villastes sokkides varbad sirutatakse mõnuledes
raugelt nii raugelt
silmapiiri poole
kirved
ja adraterad nühivad endalt
salamisi
kevadlindude kriuksumise varjus
kivipõrandal
roostet maha
hiilimisi teravaks
kohe läheb jälle lahti

***
olen ennast täis
täis ennast ja sind
ja kõiki inimesi
puid ja maju ja loomi
ja sõnu
loetud sõnu
ja kaude
minuni hiilinuid
pikutan pehmetel kaljudel
kõmisen

***
vedeleme
pärast seda ööd
segiläbi
teineteise otsas hunnikus
kohati on sinu nahk ligem
kui mu enda oma
hiljem sõidame läbi tühja maa
koos kumbki oma
koju
päike, mis ei tõusnudki
vajub taas silmapiiri taha
su jalad on mul süles
ja sa sosistad mulle kõrva
seksuaalse sisuga sõnumi
ma ei tea kas enam kunagi
aga igapidi on hea
on hea
et oli see öö
see tühi maa
meie teineteise otsas risakil
ja see
sosinal öeldud sõnum

***
ajan habeme ära
ajan nii, et ta enam kunagi
tagasi ei tule
pigistan suu kriipsuks ja kitkun kulmud
tõmban ulja, täpse ja peene joonega uued
vasaku veidi kõrgemale
see annab mu näole küsiva, iroonilise
ilme
plökerdan nina alla uue
punase ja meela
suu. keeran silmad pahupidi: jätan ette
peegelklaasiga, läbipaistmatud pupillid
krousin kõrvad ja pikendan ripsmeid et tihased
saaksid nendel maanduda
et tihased saaksid nokkida mu põskede vetruvat pekki
värvin kõik hoolega ja lähen
ja keegi ei jää mind koju leinama

***
ära unistagi
hädameri
et ma enese vastu pöördun
hädameri
sukeldun laine alt
läbi
pussitan sind
selga

***
püha vaim
on mulle väga lähedal

püha vaim
lehvib mu ümber
pinguldub korsetina

püha vaim
pitsitab kontmehe kangete sõrmedega
südant
surub mu silmad punni
pressib minust hingeõhu
püüab välja pressida hinge
püha vaimu leegionid
tahavad püherdada
mu laugastes

***
silm silma
hammas hamba
vorst vorsti vastu

***
must käsi
viisk põis
õlekõrs
otsivad mu
linna
must käsi leidis
leidis linna
maja
südame
teised
tule taevas appi
ei saa üle
emajõe

***
ööbik
tuntud headuses
laulab
nagu nokk loodud
nii öeldakse

ööbik
kiristab hambaid
haub kättemaksu
laulab ikka kõvasti üle noka
laulab täiesti uuel tasemel
anne andeks
ilma kõva tööta
poleks siin millestki rääkida

***
kassidelt olen õppinud
magama päikeselaikudes
koosolekutel, seminaridel
loengutes ja teatris
bussis, ahju peal ja meeleavaldustel
kohtamisel
suvalisel pinnal ja asendis

uni
ma olen su väikene
vend

***
erd punaprofessor ervus
sest siitusest ei päe
jah ervus ta ju munaprotsessoriga
ja munaprotsessor nooljalt ollu siuhkas muna
sel polnud viga
ning kaaskles võnkjalt hüperdaden seda
mis vahklev ümmerheiastelev muna

professor taan
eesliiteks kel els puna
ei vaura vist
küll koota saiks mis sest
nihilu ajan sen pelklees me oordi
vai mohemat
ta heivas kauravoodri
küll ruuga
ja haleskelles hõrenevat taaka
näokannel mõlemil tal lõõskles
häbipuna

erd – tinglik, hüpik
ervuma – kohtuma erutusseisundis
siitus – raske, eksistentsiaalselt piinav kohalolu
munaprotsessor – kana
kaaskles – kaagutas, ent mitte niisama, vaid eneseteadlikult, oma loojastaatust vaieldamatustades
hüperdama (õige vorm on hüperdades, aga luuletaja lubas endale veidi vabadust) – üle kiitma, taevani tõstma üles, sõnal on veidi tehnokraatlik ja võimukoridorlik mekk
võnkjas – albivõitu, jultunud, toimib hingemaastikel samamoodi nagu piikvasar füüsilises reaalsuses
vahklev – veiklev, aga vahaselt, liimjalt, matilt, samas ka purunematult
ümmerheiastelev – olemise ja olematuse, idee ja jämemateriaalse olemise piiril kangastuv, aga kindlasti konkreetne ja käegakatsutav. peaks olema heiastlev, aga „luuletaja“ jälle on „vaba“
ümmer – ühtaegu ülistav ja ümmardav kui ka ümardav ning ülestõstev
els – oli, aga selles on tinglikkuse ja pealemäärituse paratamatut hõngu
vaurama – jaurama vaevuhoomatavast, esitama julgeid seisukohti kindla tagatiseta, korralike käemeeste ja tõendusmaterjalita
koota – lootus, mis võiks põimuda kangaks, olemise koeks
saiks – saib – võib teatud hüvas kokkusattumuses millekski kujuneda, tahe on olemas
nihilu – eimillessegi
pelkleema – pelk on teadagi vaid ja leema on see Masingu tulevikusõna, kokku tuleb vaegtulevik, rangelt ainitine tulevik
oord – ebamaine siht, suund
vai – vähest
mohemat – mõhnalis-lootusetut, ebapiisavat
heivama – keerama teistpidi, püüdes sisemist külge särama panna
kaur – punaprofessori kuub, toodetud tehases, mis kuulub rahvale
ruuga – esiletükkiv ruuge
Ülejäänu peaks olema arusaadav.
Artikkel, Arhiiv

Saada ka aafriklasteks! Mõtteid etnofilosoofia võimalustest

13. juuli 2022

marika

1990. aastate algul võttis Madis Kõiv esseedes ja intervjuudes mitut puhku jutuks vajaduse hakata Eestis arendama või looma filosoofilist kultuuri. See ei jäänud kõigest jutuks, vaid ta astus praktilisi organisaatorisamme: asutas koos mõttekaaslastega Goethe seltsi, hakkas vedama analüütilise filosoofia seminari, soetas ja vahendas kirjandust, informatsiooni ja kontakte. Kõivu enda filosoofilised huvid olid ajalooliselt avarad, keskendudes peamiselt Aristotelesele ja 17. sajandi ratsionalistidele. Filosoofilise kultuuri organisatoorsel edendamisel pühendus ta aga nn analüütilisele filosoofiale.

1991. aasta intervjuus Astrid Reinlale muutub Kõiv oma lõpulausetes otseütlevalt programmiliseks, mis talle muidu iseloomulik pole: „kõige halvem on minu arust see, et eestlastel puudub täielikult filosoofiline alus, filosofeerimise traditsioon. Ja kui seda ei sünni, siis ei sünni ka sügavamat baasi. Kõigepealt tuleks Eestimaa ühendada traditsioonilise filosoofiaga. Esmalt tuleb sisse vedada filosoofilist kirjandust. … Kui eestlasel euroopa filosoofia tuge ei ole, siis jääb ta pinnal libisejaks, sest euroopa kultuuri pinnal liigub nii palju kõntsa. … Nõnda siis tuleb kõigepealt korda seada raamatukogud. Teiseks tuleb hakata tõlkima filosoofilist kirjandust.“^[1] Edasi märgib ta, et kui Eesti ajal arendati ilukirjandus 20 aastaga tasemele, mis ei jäänud Euroopast kaugele, siis nüüd tuleks 20 aasta sihiks seada samasuguste struktuuride väljakujundamine filosoofias.

Sama aasta pikas mõlgutuses Fichte „Inimese määratluse“ tõlke puhul võtab Kõiv sama teema juba põhjalikumalt jutuks. Miks on filosoofiline kultuur Eestis nii nõrk, küsib ta. Kas seetõttu, et eestlane on loomult teooriapelglik praktik? Või on sügavam põhjus selles, et eesti vaimu süvakihid (tõenäoliselt mõtleb Kõiv siin soomeugrilust) ning hiljem omaksvõetud kultuur on jäänud üksteisest lahku? Kõiv loodab, et paika peab pigem esimene oletus. Ta kuulutab oraakellikult: „Meie praktiline meel jätab meid hätta. … Sest nagunii varem või hiljem tuleb meil (uuesti) laskuda põranda alla ja valida tuleb filosoofiline põrandaalune kui kõige sügavam ja varjatum.“^[2] Seda lauset saab tõlgendada eelaimusena, et poliitiline iseseisvus, mis 1991. aastal paistis juba käeulatuses, ei tarvitse kesta igavesti ning rahvusena taas kord „põranda all“ püsimiseks hakkab tarvis minema filosoofiat. „Kõik kolm Kanti kriitikat peame omakeelsena läbi mõtlema,“ ütleb Kõiv.

Fichte-mõlgutuses rõhutab Kõiv eesti kultuuri tõmmet Läände, „Õhtumaade“ poole. 1980. aastatel võis tänu Linnart Mälli tegususele hakata tunduma, et orientaalmõte on oma tõlgetega saavutanud Eestis juba edumaa Lääne ees. Mälli viljakus koos Jüri Talveti produktiivsusega Ladina-Ameerika kirjanduse tutvustamisel põhjustas 80ndate alguses taaskordse debati kultuuriorientatsiooni üle, nii nagu see oli puhkenud juba 1930ndatel. Ühes 1982. aasta sõnavõtus märkis Mihkel Mutt: „Antagu mulle andeks, kui hindan ebanormaalseks olukorda, et meie pikkuskraadil elav inimene loeb küll „Dao Dejingi“, aga Kantist ja Kierkegaardist ei tea õhkagi.“^[3] Kuigi Mutt rõhutas, et teda ei tee murelikuks mitte idamaade ja Ladina-Ameerika vahenduste üliküllus, vaid Lääne mõtte napp esindatus, ei tahtnud kõik temast niimoodi aru saada. Pealegi oli torkeid oriendiorientatsiooni pihta hakanud Edasi veergudel avaldama ka Linnar Priimägi.

See riid kujunes Voltaire’i „Filosoofilise sõnaraamatu“ 1986. aasta tõlke ümber puhkenud debati üheks kõrvalteemaks ja küdes kuni uute aegadeni, st poliitilise iseseisvumiseni.^[4] Voltaire’i debatt kandus aga kohe ka laiemale küsimusele filosoofia eesti keelde tõlkimisest üldse. Asjasse sekkus koguni ametlik juhtfilosoof, akadeemik Jaan Rebane, andes mõista, et kõik on hästi: „Sõjajärgsel perioodil on eestindatud kõige väärtuslikum osa maailma filosoofiaklassika kullafondist – K. Marxi, F. Engelsi, V. I. Lenini teosed.“^[5]

Madis Kõiv

Intervjuus Reinlale oli Madis Kõiv lükanud kõrvale soome-ugri filosoofia võimaluse: „Eestimaal ei ole võimalik mingisugune filosoofia kitsamas mõttes, isegi mitte niinimetatud soome-ugri filosoofia. Üldse on soome-ugri ilus unistus ja illusioon, aga seda tuleb niimoodi võttagi.“ (Meenutatagu siin ka Kõivu tugevat umbusku Lennart Mere kui isiksuse ja ideoloogi suhtes.) 1997. aastaga dateeritud traktaadis „Was ist des Esten Philosophie“ käsitleb Kõiv ärkamisaja- ja kirjakeele-eelset eesti vaimu üldse mingisuguse ajalootu aegadetaguse või -ülese juurena, kust filosofeerimiseks midagi võtta ei ole;^[6] tõeline eesti asi algab J. V. Jannsenist.

Veel ühes 1991. aasta intervjuus, seekord Priit Pedajasele, distantseerus Kõiv tollasest isamaalikust vaimustusest, täpsustades: „See, et rahvuses küsimus seisab, et meie asjad on rahvuse asjad, seda teadsin ja taipasin juba ammu. Mäletan, mul oli kunagi kuuekümnendate lõpul üks jutuajamine Paul-Eerik Rummoga. See oli siis, kui kõik tahtsid maailma parandada. Mina mäletan, et ma ütlesin, et Eestimaa poliitikal on see needus, et kõik on siin rahvuslik. Miski ei saa siin universaalne olla. Kõik on lõppkokkuvõttes ikka rahvuslik. Mispeale Rummo vihastas ja ütles, et ei, midagi ei ole siin rahvuslikku, see on üldinimlik. Pärast tuli välja, et kõik nad olid palju rahvuslikumad kui mina. Aga ma tundsin, et kõik asi siin Eestimaal taandub lõpuks ikka rahvuslikule.“^[7]

Traktaadis „Was ist des Esten Philosophie“ pöördub Kõiv tagasi eestluse ja filosoofia seose juurde. Tegu on raskesti jälgitava dialektilise arutlusega, milles pea pooled laused lõpevad küsimärgiga. Kõiv näib otsivat põhjendust, miks Eesti või õigupoolest ükskõik missugune „isamaa“ peaks vajama filosoofiat. Kuna isamaa tähendab ka „võimsust“, siis küsib Kõiv, „milleks on võimsusel vaja filosoofiat?“ (lk 664); teisisõnu: mil määral saaks inimestevahelist läbikäimist ja dialoogi korraldav võim hakkama ilma filosoofiata? Võim ehk autokraton peab „töötades ja end oma töös korraldades, selgusele jõudma, mida ta üldse teeb“; „Kui ta ei küsi, muutub horisont häguseks, ta ei tea enam, „mida teha““ (lk 665). Traktaadi viimases osas pakub Kõiv välja rea katselisi vastuseid küsimusele, miks ühel isamaal peaks filosoofiat tarvis minema (mööndes küll kohe nende pateetilisust): et olla eneseteadlik, respekteeritud, et kellenagi püsida ja säilida (lk 902). Arutlus on siin väga abstraktne, ilma lähedasema Eesti-seoseta ning peaks kehtima laiemalt ükskõik millise poliitilise inimkogu („isamaa“) ja filosoofia vahelise seose kohta.

Kui nüüd praegu, 30 aastat hiljem uurida, kuivõrd on Madis Kõivu toonane programm täitunud, tundub, et filosoofilise kirjanduse kättesaadavus raamatukogudes ei ole enam suur probleem. Kogud on täienenud ja avanenud on ohtralt muid võimalusi raamatute ja tekstide hankimiseks. Ka tõlkimise vallas on, peamiselt tänu „Avatud Eesti raamatu“ sarjale (mille asutamisel ikka ja jälle Kõivu argumente kasutati) ja ka ajakirja Akadeemia tõlkeveergudele, asjalood kõvasti paremad. Tõsi, Kanti kriitikad on ikka veel tõlkimata. Keerulisem on hinnata, kuivõrd on välja kujunenud mingi filosoofiline kultuur või filosofeerimise traditsioon. Päris viimasel aastakümnel, juba pärast Madis Kõivu surma on filosoofiline diskursus tihti mingil perverssel, konspiratsiooniteoreetilisel ja asjatundmatul moel tunginud isegi päevapoliitilisse publitsistikasse ja sotsiaalmeedia mõttevahetustesse, näiteks arutlustesse sotsiaalkonstruktivismi ja „kultuurimarksismi“ üle. Pikema mäluga ülikoolirahvas teab kindlasti öelda, kas filosoofiliste töökohtade arv Eestis on võrreldes nõukogude ajaga kasvanud või kahanenud (eeldusel, et toonaseid marksismi-leninismi õppejõude loetaks filosoofideks). Filosoofia pole ju enam ammu kõrgkoolides kohustuslik õppeaine ega ole jalgu alla saanud gümnaasiumideski. Vahepealsel ajal on juurde tulnud välismaal välja koolitatud filosoofe ja mõned on ka mujal maailmas rakendust leidnud. Tartusse on omakorda meelitatud filosoofiat edendama professionaalseid välismaalasi, kes tihti pole kahjuks pikemalt pidama jäänud. Tundub, et seni pole akadeemilises filosoofias jõutud ligilähedalegi Soomele, mis suudab mehitada filosoofiaosakondi üle terve maailma asjatundjatega kõikidel filosoofiaaladel. Aga Soome olekski halb võrdlusalus, sest sealne filosoofiline kultuur on kogu maailmas erandlik. (Kui kasutada inglise poksi-idioomi, siis filosoofias soomlased punch above their weight.) Ja kui kunagi peaks tõesti kätte jõudma sünge aeg, mil tuleb jälle põranda alla laskuda, nagu hoiatas Kõiv, pole kindel, kas meil aitaks seda üle elada just nimelt filosoofia.

Filosoofia võtmine „isamaa“ või „rahvuse“ vaimu väljenduse, kontsentraadi ja ellujäämisvahendina on ju ka ainult üks paljudest vaateviisidest, kuigi kaunis levinud. Madis Kõivu suhtumine sellesse oli ambivalentne. Lõppude lõpuks asutas ta ju ikkagi analüütilise filosoofia seminari, mitte fenomenoloogia ega etnofilosoofia seminari, milleks ta oleks samamoodi suuteline olnud.

*

Pauline Hountondji

Terminil „etnofilosoofia“ on olnud mitu osalt kattuvat kasutusviisi. Selle tõi 1970. aastate algul (halvustamisi ja kriitiliselt) käibele Benini frankofoonne filosoof, Husserli uurija ja Derrida õpilane Paulin Hountondji.^[8] Ühe leksikonidefinitsiooni järgi on etnofilosoofia „filosoofiliselt tähtsate uskumuste ja teadmiste korpus, mida annab küll akadeemilisest filosoofiast tuletatud terminites ümber kirjeldada, kuid mida filosoofid pole teadlikult filosoofiana formuleerinud“.^[9] Niimoodi tähistatakse mingis rahvakillus (olgu teadlikult või ebateadlikult) pärandiks saadud tavamõistust, maailmavaadet, kosmoloogiat, üldisi arusaamu maailma liigendumisest ja toimimisest, heast ja halvast, tõest ja valest. Selline määratlus tabab siiski ainult ühte aspekti, sest etnofilosoofiaks võidakse nimetada ka juba säärase rahvatarkuse akadeemilisemat ümberkirjeldust, -korrastust ja edasiarendust.

Eesti seisukohalt võiks pakkuda võrdlevat huvi selle termini rakendus ühele Ceaușescu-aegsele kultuurisuundumusele Rumeenias. Antropoloog Katherine Verdery on eristanud

Constantin Noica

tollases Rumeenia vaimuelus kolme mõttevoolu: ülikoolide ja instituutide rahvusmarksistid, filosoof Constantin Noica ümber koondunud rahvusheideggerlased ning kultuuriajakirjade ümber ringelnud „protokronistid“ ja „etnofilosoofid“. Marksism jäi neis konfliktides kõige igavamaks, ofitsiaalseks pooluseks. Peamine vaidlus käis noicalaste ja protokronistide vahel. Esimesed tähtsustasid Õhtumaa filosoofiapärandit, kuid tõlgendasid samas Heideggeri-päraste etümologiseeringute abil rumeenia keele siseressursse. Nad kirjutasid „rumeenia olemistundest“ ja „rumeenia eksistentsimõõtmest“ ning tõstsid rumeenia keele filosofeerimismeediumi ja -allikana saksa ja kreeka keele kõrvale. Protokronistid väitsid aga radikaalsemalt, et suur osa sellest, mis inimkonna kultuuris head, pärineb algselt rumeenlastelt või nende esiisadelt, muistsetelt daaklastelt, ning et tõelist rumeenia filosoofiat tuleks otsida rahva suulisest pärandist ja vanasõnadest.^[10] Nendevahelistes debattides mängiti teravdatud kujul läbi mõned väikerahvaste vaimse eneseotsingu üldstsenaariumid.

Tagantjärele võiks etnofilosoofia sildiga tähistada ka mitmesuguseid nõukogudeaegseid (äärmiselt igavaid ja rituaalseid) ettevõtmisi koostada NSV Liidu rahvaste filosoofia ajalugusid ja antoloogiaid. Suulisest rahvatraditsioonist mõne filosoofilise eo või koguni õige filosoofia, s.o dialektilise materialismi eelkajade otsimine kuulus ametliku rahvalikkuse-kultuse juurde. Arvo Krikmann on seda tögamisi kirjeldanud nõnda: „Näiteks V. Tšernovi raamatus „Философия и фольклор“ (Saraatov, 1964) väidetakse, et rahvamassid olid veendunud mateeria jäävuses, ning ühe tõendina öeldu juurde tuuakse vanasõna Девкой меньше, а бабкой больше.“^[11]

Aastatel 1968–1988 ilmus viieköiteline koguteos „NSVL-i rahvaste filosoofia ajalugu“.^[12] Eestiga seoses on selle esimeses köites juttu rahvaluule mõisavastasusest, tööeetikast ja ilutundest; Hupelist, Arveliusest, Herderist ja Jannaust. Viimases köites jõutakse Kalinini, Anveldi, Kingissepa ning mõne kirjamehe kaudu Alfred Koortini. Aastatel 1969–1972 ilmus neljaköiteline antoloogia maailma filosoofiast, mille IV köites „NSVL-i rahvaste filosoofiline ja sotsioloogiline mõte“ esindab Eestit kuue lausekatkendiga Carl Robert Jakobson.^[13] Sellised kurioossed ettevõtmised esindavad Nõukogude režiimile iseloomulikku ametlikku etnofiiliat ja multikulturalismi – üht tollase korra mahasalatud või vähe mõistetud joont, mis muuhulgas aitas Eestil okupatsiooni ka üle elada.^[14]

Praeguses hoopis teistsuguses poliitilises konjunktuuris on sarnased etnofilosoofilised tungid tõusnud ingliskeelses ülikoolimaailmas esile nõudmisena, et filosoofia õppekavades tehtaks ruumi ka seal seni esindamata maade ja rahvaste mõttele ning vabanetaks läänekesksusest. Filosoofia läänekesksuse nagu ka etno-tsentrilisuse probleemil on pikk ajalugu ja neis vaidlustes vahekohtuniku mängimine oleks hull ambitsioon. Sellegipoolest söandan poetada mõne mõtte.

*
Filosoofiat hakati käsitlema eriomaselt „õhtumaise“, läänelik-euroopaliku traditsioonina alles 18. sajandi lõpul.^[15] Enne seda valitsesid ettekujutused laiemast tarkusetraditsioonist, millesse olevat panuse andnud ka mitmed hommikumaa targad. Uue vaateviisi tugevaim eestkõneleja oli G. W. F. Hegel oma jutustusega maailmavaimu lahtilaotumise päädimisest germaanlastes. Kujul, mis oli küll harva filosoofilist laadi, soosis eurotsentrismi muidugi 19. sajandi imperialism ja kolonialism. Kuid imperialismi ja kolonialismiga samaaegselt sai hoo sisse ka usin uurimistöö idamaiste tekstide kallal. Nii mõnelgi juhul said hommikumaalased ise omaenda tarkusetraditsioonist teadlikuks tänu õhtumaiste õpetlaste tööle. Näiteks 19. sajandi alguse Indias olid budismi-seosed peaaegu täiesti ununenud, enne kui Lääne uurijad need taasavastasid.^[16] Kuid Lääne filosoofiat ennast mõjutasid need avastused esialgu vähe. Väljapaistev erand oli Schopenhauer.

Maailmasõdade vahelisel ajal jõudis filosoofia läänekeskne mõtestamine haripunkti fenomenoloogias. Fenomenoloogide põhisiht oli minna tagasi asjade eneste juurde ehk tabada meie tavamõtlemist kujundavate mõistete all peituvaid aluskogemusi. Mõisted on justkui neid sünnitanud kogemuste moondunud kivistised, mis katavad algkogemused aja jooksul üha enam kinni. Filosoofia kõige põhilisemate mõistete, eelduste, eristuste ja kategooriate alla on varjunud neid sünnitanud algkogemused ja noid algkogemusi kogeti algselt just Vana-Kreekas.

1935. aasta Viini loengus „Euroopa inimese kriis ja filosoofia“ arutles Edmund Husserl, et Euroopa vaim on tagasi viidav murranguni 7. ja 6. sajandil e.m.a Kreekas, kui tekkis üksikisiku uutmoodi suhtumine ümbritsevasse maailma.^[17] Tollal tulnud esile täiesti uudne vaimne hoiak – filosoofia, mis algselt tähendas universaalset üldteadust olemasoleva kõiksusest, kuid mis hiljem hargnes eriteadusteks. Sellist puhtteoreetilist hoiakut – teadmiste ühisotsingut teadmiste eneste pärast – ning seega lõputule kollektiivsele tunnetusteekonnale asumist võib Husserli meelest täheldada üksnes Kreekast lähtuvas traditsioonis ning see olevatki määranud ära Euroopa järgneva saatuse. „Kreeka imet“ saab kirjeldada ka hüppena eneseteadlikkuses, püüdena niihästi ennast kui ka teisi objektiivselt ja erapooletult kõrvalt vaadata. Seevastu India ja Hiina mõttetarkust pidas Husserl põhiorientatsiooni ja huvisuundade poolest millekski hoopis teistsuguseks – see olevat jäänud müütilis-praktiliseks, mistõttu polevat õige rääkida India või Hiina „filosoofiast“ ega isegi mitte teadusest (matemaatikast, astronoomiast). Nüüdismaailma nägi Husserl kulgemas küll üleüldise euroopastumise poole, kuid seda ohustavat Õhtumaa algse ilmutuse kitsalt tehniline tõlgendus.

Kuigi Martin Heidegger sai inspiratsiooni nii mõnegi Kaug-Ida mõtleja omaaegsest saksa tõlkest,^[18] seostas temagi filosoofia üksnes Vana-Kreekast lähtunud ettevõtmisega. Väljend „õhtumaine filosoofia“ on Heideggeri hinnangul tautoloogia (ning „hommikumaine filosoofia“ seega oksüümoron), sest filosoofia algloomus oli tarvitanud oma algseks avaldumiseks nimelt just „kreeklust“.^[19] Heideggeri arutlusviis on geneetiline: millegi sünnikontekst valitseb ka selle loomuse üle, ja kuna filosoofia sai alguse või avaldas ennast esmalt just Kreekas, on tegu loomult kreekapärase avantüüriga. Juba seegi, et vastava valdkonna või tegevuse märkimiseks kasutatakse kreeka sõna, näitavat, kuidas algupära valitseb saatuse üle. Kreeka olnud justkui see paik, kus inimsoo hämarusse sisenes olemise valgus ja jõuti pimeduse südamest välja tõe lagendikule, milles asjad omandasid teravad piirjooned ning olemine eristus olevast ja olematust. Too algus kreeka mõtlemises on filosoofia, aga laiemalt ka Õhtumaa inimese edasise saatuse alus. Hilisem unustus on selle küll kinni katnud, kuid alles on jäänud võimalus uueks, teistsuguseks alguseks. Heideggeri loos seltsib kreekakesksusega veel saksakesksus, sest just need kaks keelt olevat eriomaselt filosoofilised – küllap seetõttu, et nende kategooriate süsteem ja eelkõige sõnade tüvevara tähendusseosed võimaldavad mõtlemise algkogemusi hõlpsamini tabada. (Meenutatagu mainitud rumeenlasi, kellel oli selles osas küll oma eriarvamus.) Heidegger kujutab olemise ajalugu (mille all ta näib silmas pidavat tähenduse ajalugu) laias laastus etniliselt: kreeklus asendus ladinlusega, mis võib anda teed germaanlusele, kui sel ameerika ja vene tangide pigistusest pääseda õnnestuks. Niisiis oli temagi omamoodi etnofilosoof.

Edmund Husserl

Niisiis seda, mis 7. ja 6. Kristuse-eelsel sajandil Väike-Aasias täpsemalt alguse sai, kujutavad Husserl ja Heidegger erinevalt. Esimene rõhutab tollal sündinud puhast teoretiseerimistungi, kõiksuse vaatlemist objektiivselt ja üldinimlikult, pidamata silmas praktilisi huve. Teise järgi näidanud tollal ennast olemine (tähendus) ise, et hilisemas metafüüsikas tõmbuda oleva ja tehnika varju. Aga mõlemas vaateviisis valitseb tollane ürgkogemus algse ilmutusena mitte üksnes hilisema vaimuloo, vaid ka üldise ajaloo keerdkäikude üle.

See mõtteliin jätkus sõjajärgses, dekoloniseerimisaegses nn kontinentaalfilosoofias, mis samastas filosoofia „Lääne metafüüsikaga“. Kuid Heideggeri mõte filosoofia lõpust tõlgendati 1960. aastate miljöös, triermondisme’i ajajärgul (nt Lévi-Straussil) ümber süüdistuseks, et filosoofia on pelgalt õhtumaise etnose ideoloogia, mis nagu igasugune ideoloogia püüab faktiliselt kehtivat ratsionaalsust näidata lisaks veel ka õigustatuna. Jacques Derrida ütles aga säärasele etteheitele vastuseks, et see võib küll nii olla, aga seda ei ole võimalik ütelda – niisugune süüdistus oleks mõttetu ja räägiks enesele vastu, sest filosoofia süüdistamine etnose ideoloogiaks olemises eeldab vastandust faktilise ja õigustatu, de facto ja de jure vahel – ning see on juba ise filosoofiline vastandus.^[20]

Ebahistoristliku analüütilise filosoofia eurotsentrism on jäänud varjatumaks; muid mõttetraditsioone on selles ignoreeritud pigem vaikimisi kui otsesõnu. Aga näiteks Arthur C. Danto – lähtudes oma eriomasest arusaamast filosoofia olemuse kohta, mille järgi filosoofilised probleemid tekivad radikaalselt erinevatest, kuid kogemusega eristamatutest asjapaaridest – oletas, et filosoofial pole olnud mitte üks algus, vaid kaks: „Filosoofia on tsivilisatsiooni ajaloos tõeliselt tekkinud ainult kahel korral, üks kord Kreekas ja teine kord Indias. Mõlemal korral tekkis ta sellepärast, et mingi vahetegemine näivuse ja tõelisuse vahel tundus hädavajalik. … Mõlemas traditsioonis pidid mõtlejad lõpuks andma reaalsuse iseloomustuse – mida tähendab see, kui miski on reaalne. Ja see küsimus määras mõlemas kultuuris kindlaks päevakorra, mida filosoofid pidid järgima, mööda erinevaid, kuid paralleelseid radu. Neid radu järgivad ka tänapäeva filosoofid: filosoofia on nende abil piiritletud selles mõttes, et raske on pidada filosoofiaks seda, mis ei liigu mööda rada, mis viib tagasi Kreekasse või Indiasse.“^[21]

21. sajandil ei ole aga filosoofia samastamine „õhtumaise“ filosoofiaga või Vana-Kreekast alguse saanud traditsiooniga enam sugugi enesestmõistetav. Ka pole enesestmõistetav suurte sakslaste kombel omistada filosoofilisele mõttele ajalookäiku määravat rolli. Läänekeskset vaateviisi sunnib revideerima juba ainuüksi poliitiline konjunktuur: globaliseerumine, Hiina ja India tõus maailmapoliitikas ja -majanduses pärast kaht Lääne varjus veedetud stagnatsioonisajandit – aega, mille vältel eurotsentristlik vaateviis just esile kerkiski. Hiina ja India tõus tähendab igal juhul vähemalt Lääne suhtelist langust. Sellest ei tarvitse tingimata järelduda, et praeguste tendentside jätkudes saabub aeg, mil rahvusvahelisi suhteid, õigust, teadust ja tehnikat hakkavad määrama päritolult läänevälised mõtteviisid. Muutus võimus ei pea veel tingimata kaasa tooma muutust vaimus, kuid võimunihe teeb säärase muutuse faktiliselt tõenäosemaks.

Ingliskeelsete ülikoolide kultuurilis-etniliselt mitmekesistuv üliõpilaskond on hakanud soovima, et mitmekesistataks ka suurte mõtlejate eurotsentrilist ringi, nii et selles leiaksid „õiglast“ esindamist teised kultuurid ja tsivilisatsioonid, nagu ka eripärased vaateviisid, mis tulenevad mõtleja kehatunnustest (soost, rassist). Kaalul on niihästi tõusvate rahvaste kui ka vähemuste au ja uhkus. Mõtteviise käsitletakse üha deterministlikumalt kehalistest ja materiaalsetest erinevustest sõltuvana, samas aga uskumata, et ükski neist jõuaks tõele lähemale. Nii nagu britid ja ameeriklased ei ole enam inglise keele „omanikud“, võib koita aeg, mil eurooplased-ameeriklased-austraallased jne ei ole enam filosoofia, isegi mitte Lääne filosoofia „omanikud“. Tõsi, kõik need on filosoofia sisu suhtes välispidised, institutsionaalsed kaalutlused, mis ei tarvitse korda minna ei filosoofia õhtumaise saatuseloo jutustajatele ega nendele, kes tegelevad peamurdmisega konkreetsete metafüüsikaprobleemide kallal. Lõppude lõpuks ei tarvitse filosoofia ka ülikoolimaailmaga kokku laulatatuks jääda – seegi liit on kestnud vaevalt paar sajandit.

Eelkõige loodusteaduste mõjul on pärast Teist maailmasõda üldisemalt taandumas historistlik mõtteviis, teadlikkus mõistete ajaloolisusest ning ideede mõtestamine nende kujunemisloo kaudu. Filosoofias on suurema külgetõmbejõu omandanud säärased probleemid, mida on võimalik haarata ka vähese ajaloolise arusaamise korral. Filosoofia iseloomu mõistetakse sarnaselt matemaatika või füüsikaga, mille ajalugu selle viljelejatele korda ei lähe. Teisalt jälle, nagu märgitud, on süvenenud kahtlused filosoofilise mõtte autonoomias ning filosoofias kiputakse nägema mitte niivõrd teaduse, vaid mõne konkreetse kultuuri, rahva vaimu, võimu, identiteedi, huvide jms toatüdrukut – justkui igasugune filosoofia olekski oma tuumalt poliitiline „etnofilosoofia“, olgu pealegi, et silmaspeetud „etnos“ on kas midagi laiemat või kitsamat kui keelega piiritletud rahvahõim. Kumbki vaateviis ei ole kooskõlas husserliku ideega filosoofia vaimu õhtumaisest saatusest, mis on ühtaegu oma sünnimärkidest sõltuv, aga ka universaalne. Esimese järgi on filosoofia universaalne ja sünnimärkidest sõltumatu, teise järgi sõltub filosoofia oma sünnimärkidest ja pole universaalne.

Samas on pärast sõda, Husserlit ja Heideggeri, hommikumaiseid mõttetraditsioone paremini tundma õpitud ning leitud sealt mõndagi, mille olemasolu varem kahtlustadagi ei osatud ja millel on Lääne filosoofiaga selgeid paralleele ja ühisosi. Ühisosad võivad tulla kas inimvaimu sisseehitatud universaalsetest kalduvustest, keelesugulusest (millest võib tuleneda ka tõeluse ja nähtumuse fundamentaalne vastandus kreeka ja sanskriti filosoofias ning selle väidetav puudumine Kaug-Idas) või kultuurikontaktidest (nt kreeka ja india mõtte kokkupuuted hellenistlikus Baktrias,^[22] india budismi mõjul tekkinud uuendused Hiinas ja Jaapanis).

Teise traditsiooniga dialoogi astumisel on võtmeküsimus see, kumma tingimustel dialoog aset leiab – kumb traditsioon on see, mis annab ette mõisted, kategooriad ja eristused teise mõistmiseks, tõlgendamiseks ja tõlkimiseks. „Horisontide sümmeetrilise sulandumise“ ideaal jääb enamasti kaugeks unistuseks. Pigem käib asi nii, et rikkama ja paindlikuma mõistestikuga (aga ka rohkema raha ja paremate relvadega) traditsioon sulandab või assimileerib teise.^[23] Midagi seesugust võib näha nüüdisajal eri mõttetraditsioonide „analütiseerimises“, see tähendab (ingliskeelsest) analüütilisest filosoofiast lähtuvates katsetes tõlkida ja tõlgendada eksootilisemaid traditsioone, sh kontintentaal- ja orientaalfilosoofiat.

Analütiseerimine sellises mõttes seisneb minevikumõtlejate mõistete selges defineerimises, varjatud eelduste esiletoomises, argumentatsiooniliinide rekonstrueerimises, neis puuduvate lülide ülesleidmises, alternatiivide kaalumises ning ideede põimimises järjekindlaks teooriaks. Sellise menetluse hinnaks võib olla tulemuse ebaajaloolisus, kultuurikonteksti ignoreerimine, algse mõtleja hinguse, salapära, stiili, poeesia ja sära kaotsiminek. Võidetakse aga selles, et mõtleja ja tema mõtete ümbert hajub kultuslik aura ja sektantlik miljöö, argumendid muutuvad üldisemalt ligipääsetavaks, võrreldavaks ja hinnatavaks. Selline menetlus on andnud meile analüütilise Kanti, Nietzsche, fenomenoloogia, eksistentsialismi, isegi analüütilise Heideggeri. A. W. Moore on juba üritanud „analütiseerida“ Derridad ja Deleuze’igi.^[24]

See ettevõtmine hakkas pihta juba 1960. aastatel, kui analüütiline filosoofia asus tasapisi hülgama loogilise positivismi radikaalsust, mis kuulutas alternatiivsed filosoofiad mõttetusteks, tundeväljendusteks või poeesiaks. Üks pioneere oli tollal toosama Arthur C. Danto, kes lisaks Nietzsche ja Sartre’i analütiseerimisele võttis raamatus „Moraal ja müstika. Orientaalne mõte ja moraalifilosoofia“ ette Ameerika massikultuuris populaarsust kogunud India ja Hiina mõttevoolud (hinduism, budism, taoism), et selitada välja nende käitumisjuhiste ratsionaalne iva.^[25] Hoopis tõsisema sammu india mõtte analütiseerimises tegi W. O. Quine’i õpilane ja sanskritoloog Bimal Matilal raamatuga „Epistemoloogia, loogika ja grammatika india filosoofilises analüüsis“.^[26] Matilali jt vahendusel said paljud sanskriti tekstid tõlgete ja tõlgenduste kujul analüütilisele filosoofiale põhimõtteliselt kättesaadavaks. Seda tööd on jätkanud fenomenoloog J. N. Mohanty, nagu ka Bina Gupta, Chakravarti Ram-Prasad, Jonardon Ganeri jpt. Nii on kummutatud varasema põlvkonna India mõtlejate Swami Vivekananda, Sarvepalli Radhakrishnani, Sri Aurobindo jt loodud mulje, nagu seisneks india traditsioon peaasjalikult müstilistes spekulatsioonides. Jonardon Ganeri on näidanud, et 15.–17. sajandil koitis Indias oma varauusaegne „mõistuse ajastu“, mil Baconi ja Descartes’iga paralleelselt, kuid neist sõltumatult kujunes välja kriitiline ratsionalistlik mõte, mis seadis küsimuse alla päranduseks saadud mõtte-eeldused.^[27]

James Maffie on raamatus „Asteegi filosoofia“^[28] kasulikult eristanud kaht arusaama filosoofiast (ehk mõttetarkusest) – filosoofiat kas omatakse või filosoofiat tehakse. Omatav filosoofia ongi rahvafilosoofia ehk etnofilosoofia selle esimeses tähenduses: pärandiks saadud tavamõistus, maailmavaade, kosmoloogia, üldised arusaamad maailma liigendumisest ja toimimisest, heast ja halvast, tõest ja valest, põhjuslikkusest ja vastutusest. Seevastu tehtav filosoofia on justkui etnofilosoofilisele ainele rakendatav vorm, aine eneseteadlik, kriitiline, reflekteeriv ja süstematiseeriv uurimine. Mõnikord rõhutatakse ka erinevust esimese ja teise (või veel kõrgema) astme filosoofia vahel, nii et esimene seisneb mõtlemises maailma üle ja teine mõtlemises maailma üle mõtlemise üle, ning tõeliseks filosoofiaks peetakse nimelt teist.

Kreeklastega võrreldav filosoofia sõna mõlemas tähenduses oli Maffie meelest olemas asteekidelgi: lisaks rahvalikus üldkäibes kosmogooniale-mütoloogiale leidus seal preestritest eristuvaid mõttetarku, kes tegelesid kitsamalt filosoofiliste probleemidega: „Nahua ühiskonnas olid indiviidid, keda nimetati tlamatinime (asjade teadjad, targad ehk filosoofid) ja kelle ametiks oli murda pead selliste küsimuste üle nagu: milline on asjade loomus? kust me oleme tulnud? milline on käimiseks õige tee? mida me suudame teada saada?“^[29] Niisiis isegi juhul, kui tunnistada filosoofiaks üksnes kriitiliselt reflekteeriv mõte kõige üldisemate asjade üle, paistab, et seegi pole midagi eksklusiivselt õhtumaist (või indoeuroopalikku), nagu varem arvati.

2017. aastal avaldas sinoloog Bryan W. Van Norden sõnaka multikultuurilise pamfleti „Võtta filosoofia tagasi“, milles arendas edasi üht New York Timesis avaldatud kriitilist arvamuslugu angloameerika ülikoolides õpetatava filosoofia vähese mitmekesisuse vastu.^[30] Nii arvamuslugu kui järgnenud raamat äratasid mõttevahetuse, milles jõuti mitmel korral tagasi juba kirjeldatud „tautoloogiateesini“: et filosoofia olevat juba definitsiooni poolest Platonist ja Aristotelesest väljakasvanud traditsioon ning seega ei saa põhimõtteliseltki kvalifitseeruda filosoofiaks see, mis on esile kerkinud väljaspool seda. Sellele vastati mitme enam või vähem ilmeka analoogiaga. Kujutatagu ette, kui keegi ütleks, et „toit“ tohib öelda ainult selle kohta, mille valmistamisviis lähtub prantslastelt ja itaallastelt, ning Aasia roogi oleks sobivam nimetada näiteks „söödaks“ või „rokaks“. Või kui väidetaks, et sõna „muusika“ tulenemine kreeka muusadest välistab selle laiendamise Aafrika helidele.

Lõpuks aga tundub, et Van Nordeni jt algatatud vaidlusega filosoofia mitmekesistamise üle pole võimalik edasi jõuda ilma filosoofilise uurimistöö sihte selgemalt määratlemata. Ja põhjendamiskoorem lasub siin minu arust mitmekesisuse nõudlejatel. Just nendel tuleks näidata (kas analütiseerimise teel või kuidagi teisiti), mida konkreetsemalt oleks lääneväliste traditsioonide tundmisel ülikoolifilosoofiale pakkuda. Lääne ülikoolides ei õpetata ju kogu Lääne filosoofiatki. Ja paljud filosoofid ei mõista oma peaülesandena sugugi mingi traditsiooni uurimist ja hoidmist. Filosoofia ei seisne üksnes servakommentaarides Platonile või mõnele muule minevikumõtlejale. Laialt juurdunud (kuigi vaid pisut üle sajandi vana) vaateviisi järgi tegeleb filosoofia „probleemidega“^[31] ja neid on oma kindel, ehkki muutuv nimekiri. Mingi probleemiga (vaba tahe, skeptitsism välismaailma osas, tähenduse olemus, üldmõistete olemisviis vms) tegeleval filosoofil tasub kaugematest mõtlejatest ja traditsioonidest huvituda peaasjalikult siis, kui need tema probleemile asjakohast valgust heidavad. Filosoofia pole ju mingi eruditsiooni või viidete teadus; filosoofia ajaloolisuski ei ole midagi enesestmõistetavat; vähemasti on filosoofia ajalugu ja ideede ajalugu eri asjad.^[32] Paljud filosoofilised uurimused haakuvad otseselt üksnes väga väheste eelkäijatega ja ka siis pigem umbisikuliste ismidega (seisukohtadega) kui autorite ja nende tekstidega. Paljud silmapaistvad nüüdisfilosoofid ei loe kreeklaste ega skolastikute tekste – ammugi mitte originaalis. Nad tunnevad nende argumente üpris anakronistlikult ümber formuleeritud kujul ega tunne ka vajadust tugevama historismi järele. Säärast ahistorismi ja ka eurotsentrismi võib küll kahetseda – aga alles siis, kui on spetsiifiliselt näidatud, millest see meid ilma jätab. Kultuurilise mitmekesisuse nõudmine mitmekesisuse enese pärast või vähemuste esindatuse pärast ei ole veel filosoofiliselt mõttekas nõue. See võib küll mõnes kirjus ühiskonnas olla sotsioloogiliselt mõttekas – küllap just seepärast koostatigi eelnimetatud koguteoseid NSV Liidu rahvaste filosoofiast.

Samas võib tõepoolest aimata suundi, milles kaugemate traditsioonide lõimimine (ja „analütiseerimine“) saaks olla filosoofiale viljakas. Van Norden ise pakub oma raamatus välja budismi viie skandha (kogumiku ehk agregaadi) teooria kui võimaliku metafüüsilise vaateviisi, millega vältida kahe kartesiaanliku substantsiga seostuvaid probleeme.

Ja kui käsitada filosoofilist eetikat kitsamalt mõistevaramuna, mida kasutada paremaks tegutsemiseks, siis oleks patt ignoreerida muude traditsioonide ressursse. Praktilise filosoofia mõttekäigud selle üle, mida teha ja kuidas tegutseda, mis on hea, väärtuslik ja kõlbeline, peaksidki ju välja kasvama meie ühiselupraktikast ning iseäranis tiheneva globaalse suhtluse ajastul tasuks seega otsida asjakohaseid sissevaateid laiemast maailmast. Sama käib ka poliitilise ülikoolifilosoofia kohta, mis on pikka aega haudunud liberaalses mullis. Tõsi, selle mulli avardamiseks või katki torkamiseks ei tarvitse tingimata pöörduda itta, islami- või konfutsiaanlike allikate poole. Pigem ongi näha vastupidist tendentsi: kuidas idapoolsed autoritaarrežiimid otsivad oma õigustamiseks vahendeid just Lääne reaktsioonilisest poliitmõttest (nt Carl Schmittilt).

Hommikumaistest traditsioonidest on ammutanud analoogiaid ja tuge üks 21. sajandi tähtsamaid metafüüsilisi loogikuid, nn dialeteismi eestkõneleja austraallane Graham Priest. Dialeteism kujutab endast esmapilgul pöörast teesi, et vasturääkivuse seadus, üks mõtlemise väidetavaid nurgakive, ei ole midagi üldkehtivat ning leidub tõeseid vasturääkivusi, väiteid, mis on ühekorraga tõesed ja väärad. (Tavaliselt õigustatakse vasturääkivuse seadust väitega, et selle kehtetuse korral saaks järeldada kõigest kõike ehk kõik vastaks siis tõele. Priest aga pakub tehnilisi vahendeid, millega seda raskust vältida.) Hilisemates raamatutes on Priest oma algse loogikateooria avardanud üha metafüüsilisemaks ning rikastanud seda tähelepanekutega Lääne müstikast, Hegelist ja Heideggerist, nagu ka India ja Kaug-Ida mõttetraditsioonidest.^[33]

Seda, kuidas isikuidentsuse ning keha ja vaimu vahekorra käsitlemisel on Lääne mõte saanud mõjusid idast või liikunud idamaiste traditsioonidega paralleelsel kursil, näitavad niihästi oletused budismi mõjust David Hume’ile kui ka Derek Parfiti otsesed kõrvutused oma isiku-käsituse ja budismi vahel.^[34]

*
Eesti filosoofiliste eneseotsingute seisukohalt võiks aga kõige õpetlikum olla Aafrika kogemus. Paljude pakiliste probleemide kõrval, mille ees 1950.–1970. aastatel dekoloniseerunud Aafrika maad seisid, puudutas küllap üks vähem pakilisi seda, millist filosoofiat – kui üldse – uutes ülikoolides õpetada. Õppekavad võtsid eeskuju endistelt anglo- ja frankofoonsetelt emamaadelt, kuid rõhuga rakenduslikel distsipliinidel. Aga milline koht pidanuks ülikoolis kitsamalt ja riikide, terve mandri või kogu musta rassi kultuuris laiemalt kuuluma filosoofiale? Rohkem kui pool sajandit kestnud arutlustes nende küsimuste üle võime kohata kummaliselt tuttavlikke dialektilisi käike. Aafrika filosoofia alaseid tutvustusi ja kogumikke lugedes tekib ikka ja jälle déjà vu tunne: siin on Aafrika Masing, siin Loorits, siin mustanahaline Lennart Meri ja siin Kaplinski, siin Rebane, Loone või Naan, siin Tõnu Luik või Mikita. Margit Sutrop on neile võimalikele sarnasustele ka osutanud.^[35] Kuid mitmesajakordse suurusevahe ning mõnekümneaastase ajalise edumaa tõttu on Aafrika debatid olnud mõistagi rikkalikumad ja intensiivsemad. Aafrika eripäraks on mandri tohutu keeleline ja etniline mitmekesisus nagu ka tõsiasi, et sealne akadeemiline filosoofia on valdavalt inglis- ja prantsuskeelne, ning seegi, et enamik edukamatest õpetlastest leiavad lõpuks ikkagi rakendust väljaspool kodumaad, USA ülikoolides või mujal Läänes. Laiemas vaates kordavad Aafrika filosoofia üle käinud debatid tõenäoliselt igasuguse vaimse moderniseerumise loogikat, kui mõni kultuur puutub kokku eesrindlikumaks peetava või koloniseeriva Läänega. (Ilmeka näitena meenub muidugi slavofiilide ja läänlaste debatt 19. sajandi Venemaal.)

Lennart Meri

Selle dialektilise teekonna saaks välja joonistada umbes nii.^[36] A) Püütakse „etnofilosoofiliselt“ koguda ja süstematiseerida rahvauskumusi ja kohalikku maailmavaadet. B) Postuleeritakse alavääristatud pärisomaste mõtteviiside erilisus ja vastandatakse need koloniseerijate seni prestiižsemale mõtteviisile kui midagi ühtaegu ühismõõdutut, aga samas paremat. C) Otsitakse suuri kohapealt võrsunud või läbi jalutanud eelkäijaid ning tõendeid esiisade võimekusest mõttetarkuse alal. D) Kinnitatakse, et kohalikust filosoofiast on mõttekas kõnelda üksnes mingis formaalses, geograafilises tähenduses. E) Leitakse, et iseomase esiletõstmine ja koloniaalvõimule vastandamine hoopis kinnistab alavääristavaid stereotüüpe. F) Kutsutakse üles unustama kohalikke iseärasusi ja tegelema samasuguse „üldinimliku“, universaalse asjaga, millega tegeletakse Läänes. G) Märgatakse, et Läänes tehtav-mõteldav filosoofia ei tarvitse tingimata olla midagi üldinimlikku, vaid sisaldab omi eelarvamusi ja vasturääkivusi ning pärisomaste ressursside hoolika uurimise abil saab neid korrigeerida, viies nõnda edasi inimkonna ühismõtet…

Konkreetsemalt on need sammud Aafrikas avaldunud nõnda:

Placide Tempels

A) Aafrika moodsa filosoofia ajalugu alustatakse enamasti sellistest teostest, nagu Belgia frantsiskaani misjonäri Placide Tempelsi (1906–1977) raamat „Bantu filosoofia“, Ghana poliitiku, filosoofi ja Leibnizi uurija William Emmanuel Abrahami (snd 1934) „Aafrika vaim“ ja Keenia anglikaani teoloogi John S. Mbiti (1931–2019) „Aafrika religioonid ja filosoofia“.^[37] Bergsonist, elufilosoofiast ja Lévi-Bruhlist mõjustatud Tempelsi järgi ei koosne bantude maailm asjadest, vaid vägedest. Mbiti sõnastas aafrikapärase arusaama minasusest: „Mina olen olemas, sest oleme meie, ja kuna olemas oleme meie, siis on olemas mina.“ Ta spekuleeris ka aafrikapäraste põhjuslikkuse- ja ajakontseptsioonide üle. Need mõtlejad püüdsid rekonstrueerida domineerivale mentaliteedile alternatiivset pärismaalaslikku maailmapilti, unustamata seejuures Aafrika keelelist, etnilist ja usundlikku kirjusust.

B) Sealt väike samm edasi on rõhuasetus kohaliku ja kolonisaatori maailmapildi ühismõõdutusele. Näiteks Nigeeria filosoof Godwin Sogolo on öelnud, et Aafrika ja Lääne ühiskond „käsitavad reaalsust ning seletavad objekte ja sündmusi erinevalt. Seda seetõttu, et kumbki elutseb eri eluvormis. Ja juba üksi sel põhjusel nõuab Aafrika mõtte arusaadav analüüs

Léopold Ségar Senghor

omaenda diskursuseuniversumi, omaenda loogika ja omaenda ratsionaalsuskriteeriumide rakendamist“.^[38] Seda tõdemust arendas edasi peaasjalikult frankofoonses Aafrikas 1960. aastatel esiletõusnud négritude’i liikumine, mis võttis sisuliselt omaks aafriklastele Läänest antud iseloomustused nagu looduslapselikkus, ebaloogilisus, ebaanalüütilisus, emotsionaalsus, intuitiivsus ja kollektiivsus, kuid keeras nende epiteetidega kaasneva hinnangu pea peale. Negritüüdi peamiseks eestkõnelejaks sai Senegali president ja võimas luuletaja Léopold Sédar Senghor (1906–2001). (Peale Senghori kuulus Aafrika esimesse postkoloniaalsesse haritlaspõlvkonda teisigi „filosoof-kuningaid“, Lennart Mere tüüpi intellektuaal-poliitikud, nagu Ghana president, teaduslik sotsialist ja Aafrika väärtuste sõnastaja Kwame Nkrumah (1909–1972) ning Tansaania president, kristlik liberaalsotsialist Julius Nyerere (1922–1999).)

C) ja D). Vastukaaluks A) ja B) tüüpi etnofilosoofiale defineeris juba mainitud Paulin Hountondji Aafrika filosoofia kuivalt ja formaalselt kui „aafriklaste toodetud kirjanduse, mis tegeleb filosoofiliste probleemidega“. Kui mõista aafriklast avaralt kui Aafrikas sündinut, siis peaksid Aafrika filosoofiasse kuuluma lisaks Vana-Egiptuse mõttetarkusele ka Plotinos, Augustinus, Tertullianus ja Ibn Haldun kuni Camus’, Althusseri, Derrida, Badiou ja John McDowellini välja.^[39] Kui aga aafriklast kitsendada rassilise kuuluvuse järgi, siis on Aafrika filosoofialugu rikastanud näiteks 17. sajandi etiooplase Zar’a Jaa’koobi ratsionalistlikud arutlused^[40] ning 18. sajandil Ghanast Saksamaale sattunud ja Halles ja Jenas filosoofiaprofessorina tegutsenud Anton Wilhelm Amo (1703–1759), kelle dissertatsioon käsitles inimvaimu apaatiat.^[41]

E) Hountondji definitsioon seostab filosoofia kirjapanduga, seega suuliste kultuuride mõttetarkus tema järgi filosoofiaks ei kvalifitseeru. Küll aga võivad kvalifitseeruda selle kirjalikud korrastamiskatsed nagu etapis A) ja B). Sellegipoolest leidsid hilisemate põlvkondade filosoofid (nt ghanalane Kwasi Wiredu), et aafrikluse määratlemine millegi sellisena, mis on Euroopa vaimuga ühisosatu või vastandub sellele, pigem kinnistab kolonisaatorite rassilisi stereotüüpe. Ka tegi Aafrika filosoofe ettevaatlikuks see entusiasm, millega negritüüdi Euroopas, iseäranis Pariisis tervitati.

Kwame Anthony Appiah

F) Küllap tähtsaima Aafrika päritolu mustanahalise ingliskeelse filosoofi, New Yorgis õpetava ghanalase Kwame Anthony Appiah’ arvates peaks Aafrika filosoofia, kui midagi säärast peaks välja kujunema, seisnema väljaõpetatud, distsiplineeritud ja kriitilises uurimises, mitte aga suhteliselt hägustes rahvauskumustes, mis parimal juhul võivad pakkuda säärasele uurimisele ainet. Enam-vähem sama meelt olid ka Hountondji ja Wiredu.

G) 20. sajandi lõpul hakkas arenguküpsusest märku andma see, et tulised metafilosoofilised debatid Aafrika filosoofia määratlemise üle vajusid tagaplaanile ning Aafrika filosoofia üle arutamise asemel asuti üha enam tegelema filosoofia enesega, st konkreetsete filosoofiaprobleemidega. On jõutud arusaamiseni, et kuigi vanasõnad, müüdid ja rahvaluule ei moodusta veel filosoofiat, saavad need pakkuda eriomaselt aafrikalikule filosoofiale allikmaterjali. Samas ei kujuta sellised allikad endast veel mingit pühadust. On jõutud ka äratundmisele, et kuigi Aafrika mõtte ühismõõdutus Lääne mõttega ning allumine omaenese „loogikale“ on liialdus, võiks Aafrika filosoofia üheks ülesandeks olla „mõisteline dekoloniseerimise“, nagu Kwasi Wiredu seda nimetab. See tähendaks vabanemist koloniaalminevikust pärit kontseptualiseerimisviisidest, mis ei suuda läbida asjakohase refleksiooni testi. Wiredu näeb Aafrika filosoofial kaht põhiülesannet: kodustada ja kohendada Euroopa ideid Aafrika vajaduste järgi ning rekonstrueerida Aafrika päritolu ideid nii, et need muutuksid tänapäeva probleemide seisukohalt asjakohaseks.

Kwame Wiredu

Mõisteline dekoloniseerimine ei tähenda Wiredu järgi „automaatselt iga mõtteviisi tagasilükkamist selle koloniaalpäritolu tõttu. See oleks kirjeldamatult absurdne. See tähendab hoopis esimese sammuna mis tahes mõttematerjali ülevaatamist kohalike kategooriate valguses ning seejärel nende hindamist sõltumatutel alustel. Pärismaiseid mõttekategooriaid on võimalik päriselt tunnetada siis, kui need lihtsalt kohalikus keeles läbi mõtelda. See aga nõuab teadlikku ja sihikindlat pingutust, sest kui ollakse filosoofilise väljaõppe saanud üksnes teises keeles, siis kipub sellest saama abstraktse mediteerimise esimene keel. Kui aga niisuguse ülevaatamise käigus peaksid aafriklastest saama mõne Lääne mõtteviisi veendunud pooldajad, siis on neil selleks mõistagi ratsionaalne õigus“.^[42] Kui aga mõni Euroopa kontseptsioon muutub kohalikku keelde ümber panduna mõttetuks, võib see anda märku, et tegu on lihtsalt mingi Euroopa „etnotsentrilise“ teemaga, mis ei tarvitse ei Aafrika ega universaalses kontekstis midagi tähendada ega lahendada. „Mõistelise dekoloniseerimise“ projektil näib olevat paralleele sellega, mida Mandri-Euroopa fenomenoloogias on üritatud destruktsiooni (Abbau) ja dekonstruktsiooni nime all kui kivistunud mõistemassiivide kõrvaldamist algkogemustelt.

Valdur Mikita

Need sammud A)-st kuni G)-ni peegeldavad enam-vähem viimasel kuuel-seitsmel aastakümnel Aafrika filosoofias toimunud arenguid. Aafrika filosoofiat on liigitatud ka n-ö läbilõikeliselt, selles üheaegselt praktiseeritavate stiilide järgi. Üks alatasa korratav (ja sama sageli vaidlustatud) jaotus pärineb keenialaselt Henry Odera Orukalt, kes eristas Aafrika filosoofias algul nelja ja hiljem kuut suundumust või koolkonda:^[43]
1) etnofilosoofia, mille all Oruka pidas silmas mõne kogukonna maailmavaate või mõttesüsteemi väljendust (näideteks eelpool nimetatud Tempels ja Senghor); 2) mõttetarkus ehk külatarkade, teadmameeste ja -naiste viljeldavad, sageli kriitiliselt reflekteerivad mõlgutused inimelu, looduse ja maailma asjade üle, mis sarnanevad presokraatikute mõtisklustega, kuid pole leidnud kirjapanemist;
3) rahvuslik-ideoloogiline filosoofia, mida teiste hulgas harrastasid esimese postkoloniaalse põlvkonna „filosoof-presidendid“ (Nkrumah, Nyerere), rõhutades Aafrika traditsioonilist sotsialismi ja pereväärtusi; 4) professionaalne filosoofia, mida viljeldakse ülikoolides ja mis lähtub universalistlikust vaatepunktist (mainitutest nt Hountondji, Wiredu, Appiah, Oruka ise). Hiljem lisas Oruka veel kaks suundumust: 5) kirjanduslik-kunstiline filosoofia, mis avaldub näiteks romaanikirjanike Ngũgĩ wa Thiong’o, Wole Soyinka ja Chinua Achebe loomingus, ning 6) hermeneutiline filosoofia, mis seisneb Aafrika keelte mõiste-analüüsis (Wiredu).^[44]

Minimaalsete kohendustega oleks seegi taksonoomia eesti filosoofiale hõlpsasti üle kantav, kuigi võib-olla piisab meile esialgu lihtsamastki jaotusest: ülikoolifilosoofia ja ööülikoolifilosoofia. Ühes ääres on akadeemilise masinavärgi bürokraatlikku slängi takerduv, publitseerimispunkte silmaspidav arbitraaž konjunktuursete sõjajärgsete mõtlejate seisukohtade vahel ning teises servas hubased kalambuursed, sageli murdekeelsed ja suulised mõlgutelud inimolu ja maailma asjade üle. Kindlasti ei ole ette välistatud, et ühe täpsus ja distsipliin kohtub kunagi teise haarde ja lennukusega, et sünnitada filosoofia, mis oleks ühtaegu range ja maailmavaateline, annaks meie olemisele põhja ning aitaks häda korral põrandaaluseidki aegu üle elada. Sellele võiks kaasa aidata ka suurem teadlikkus analoogilistest otsingutest mujal maailmas, olgu Rumeenias või Aafrikas.

Essee on kirjutatud veel ilmumata kogumiku jaoks, millega tähistatakse Madis Kõivu asutatud Analüütilise filosoofia seminari 30. aastapäeva.

^[1] Kõik inimesed haritakse kirjanikkudeks. Vestlus Madis Kõivuga. Küsitles Astrid Reinla. (Peedul, 18.11.1990.) Vikerkaar, 1991, nr 3.

^[2] M. Kõiv, Kakssada aastat hiljem. Arutlus Johann Gottlieb Fichte „Inimese määratluse“ väljaande puhul 1988. aastal Tallinnas. Akadeemia, 1991, nr 3.

^[3] M. Mutt, Kahepoolsetest kultuurimõjudest. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 10.

^[4] Kokkuvõtlikku ülevaadet vt: U. Tõnisson, Ebamugav Voltaire. Arvustusloolisi tsitaate tema 300. sünniaastapäeval. Vikerkaar, 1994, nr 11.

^[5] J. Rebane, Filosoofiapärandi tõlkimisest ja eesti filosoofiast. Sirp ja Vasar, 28.11.1986.

^[6] M. Kõiv, Was ist des Esten Philosophie. Akadeemia, 2000, nr 3–4, eriti lk 923, 926.

^[7] Vastab Madis Kõiv. Vestles Priit Pedajas. Teater. Muusika. Kino, 1991, nr 10.

^[8] P. Hountondji, Sur la „philosophie africaine“. Pariis, 1976; ingl k-s: African Philosophy: Myth and Reality. Bloomington, 1983. Pandagu tähele originaali jutumärke „Aafrika filosoofia“ ümber.

^[9] I. Karp, D. A. Masolo, Ethnophilosophy, African. Rmt-s: Routledge Encyclopedia of Philosophy. Toim. E. Graig. London 1998, lk 2587.

^[10] K. Verdery, National Ideology under Socialism: Identity and Cultural Politics in Ceausescu’s Romania. Oxford, 1991, lk 287–293. Rumeenia filosoofia kohta vt veel: V. Nemoianu. Mihai Şora and the Traditions of Romanian Philosophy. The Review of Metaphysics, 1990, kd 43, nr 3, lk 591–605. Nemoianu iseloomustab Mircea Vulcanescu ja Noica filosoofiat nii: „Rumeenia verbisüsteemi (modaal- ja ajavormide) grammatiliste eripärade lähem uurimine viis nad epistemoloogiliste ja filosoofiliste järeldusteni, mis puudutasid inimese alternatiivseid suhteid reaalsusega, mis põhinevat pigem võimalikkusel ja ebakindlusel kui mimeetilisel täpsusel ja moraalsel rangusel.“ Vt ka B. Palade, The Romanian Utopia: The Role of the Intelligentsia in the Communist Implementation of a New Human Paradigm. Rmt-s: The Philosophy of Utopia. Toim. B. Goodwin. London; New York, 2001; Ļ. Pamfil, Noica, a Thinker in a Time of Need and the Philosophy of Becoming unto Being. Rmt-s: Romanian Philosophical Culture, Globalization and Education. Toim. A. Tat, S. Popenici. Washington, D.C., 2008, lk 53–84.

^[11] A. Krikmann, Vanasõnaparoodiatest. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 8, lk 478.

^[12] История философии в СССР: в 5-ти томах. Moskva, 1968–1988.

^[13] Антология мировой философии: в четырех томах. Kd 4: Философская и социологическая мысль народов СССР XIX в. Moskva, 1972, lk 539.

^[14] Vt selle kohta: Y. Slezkine, NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2012, nr 10/11 ja nr 12.

^[15] Vt R. Bernasconi, Heidegger and the Invention of the Western Philosophical Tradition. Journal of the British Society for Phenomenology, 1995, kd 26, nr 3, lk 240–255.

^[16] Vt C. Allen, The Buddha and the Sahibs: Men Who Discovered India’s Lost Religion. New York, 2003; P. Almond, The British Discovery of Buddhism. Cambridge jt, 2008; D. S. Lopez, From Stone to Flesh: A Short History of the Buddha. Chicago, 2013.

^[17] E. Husserl, Die Krisis des europäischen Menschentums und die Philosophie. Belgrad, 1936.

^[18] Vt G. Parkes, Heidegger and Asian Thought. Honolulu, 1987; R. May, Heidegger’s Hidden Sources: East-Asian Influences on his Work. Abingdon, 1996.

^[19] Vt nt M. Heidegger, Was ist das – die Philosophie? Tübingen, 1966 [1955], lk 7.

^[20] J. Derrida, Différance. Rmt-s: J. Derrida, Voice and Phenomena. Tlk D. B. Allison, N. Garver. Evanston, 1973, lk 129–160; vt sellise mõttekäigu kohta lähemalt: V. Descombes, Modern French Philosophy. Tlk L. Scott-Fox, J. M. Harding Cambridge, 1981, lk 136–141.

^[21] A. C. Danto, Ühendused maailmaga: filosoofia põhimõisted. Tlk T. Hallap. Tallinn, 2000, lk 51–52. Seisukohta, et hiina mõtlemine on mittemetafüüsiline ega vaeva pead tõeluse olemusega, väljendab Chakravarti Ram-Prasad, kelle meelest on Lääne ja India filosoofia omavahel sarnasemad kui India ja Hiina filosoofia: „Et kohe välja öelda, kuidas ma iseloomustaksin klassikalist Hiina filosoofiat, siis ma nimetaksin seda ametafüüsiliseks. Eriti konfutsianismi ja taoismi vaadates me näeme, et ülimad küsimused, mida need esitavad, ei käigi reaalsuse kohta. Need ei püüa kindlaks määrata, kuidas asjad reaalselt on. Klassikalised Hiina filosoofid ei ilmuta mingit ärevust kohatava maailma olemasolu ja struktuuri pärast.“ C. Ram-Prasad, Eastern Philosophy. Phoenix, 2005, lk 18.

^[22] Pürronismi ja budismi seoste kohta vt: C. I. Beckwith, Greek Buddha: Pyrrho’s Encounter with Early Buddhism in Central Asia. Princeton, 2015. Keskaegse skolastika disputeerimismeetodi ja ülikooliseminaride päritolust Kesk-Aasia budismist, kust see islamiõpetlaste kaudu Euroopasse jõudis, vt C. I. Beckwith, Warriors of the Cloisters: The Central Asian Origins of Science in the Medieval World. Princeton, 2012.

^[23] Vt A. MacIntyre, Relativism, võim ja filosoofia. Tlk M. Väljataga. Akadeemia, 1998, nr 4. MacIntyre kirjutab, et kultuuride kokkupuute „tagajärjel satuvad vastakuti kaks keelekogukonda, millel on omad tekstikaanonid, omad eeskujud ja traditsioonid mõistete loomiseks, kusjuures kumbki ei tunne teise kogukonna traditsiooni, rääkimata keelelistest oskustest, mida need traditsioonid on vorminud. Mõlemad esitavad teise uskumusi oma keelekasutuses, lahtikistuna asjakohasest traditsioonist: seega siis viisil, mis tagab vääritimõistmise. Mõlema vaatepunktist näivad teise põhimõisted ja -uskumused kontekstitud ja õigustamatud just nimelt selle pärast, et nad on esitatud eraldi tekstipärandi kontekstist, mis annab neile kontseptuaalse elu“ (lk 743). Traditsioonide kujutamise omavaheline suhe on „ebasümmeetriline. Me saame küll akadeemilisi ressursse kasutades esitada tänapäeva inglise või mõnes muus keeles võrdlemisi täpselt teise kultuuri uskumussüsteemi või mõnd selle osa, kuid see ei tähenda, et meie uskumussüsteemi vastavat osa saaks esitada tolle teise kultuuri kasutuskeeles“ (lk 746).

^[24] Vt nt P. Strawson, Bounds of Sense. London, 1966; Oxford Handbook of Nietzsche. Toim. K. Gemes, J. Richardson. Oxford, 2014; H. Philipse, Heidegger’s Philosophy of Being. Princeton, 1998; ka H. Philipse, Heideggeri „olemisküsimus“. Kriitiline tõlgendus. Tlk M. Väljataga. Akadeemia, 2005, nr 9; D. Cooper. Existentialism: A Reconstruction. Oxford, 1990; A. W. Moore, The Evolution of Modern Metaphysics. Cambridge, 2011. See on vaid tibatilluke murdosa sellealastest ettevõtmistest.

^[25] A. Danto, Nietzsche as Philosopher. New York, 1965. (Daniel Dennett on kommenteerinud Danto tööd kontinentaalfilosoofia „analütiseerimise“ alal oma „filosoofialeksikonis“: „arthurdantist, n. Isik, kes õgvendab eksootiliste dogmade hambaid. „Väikesel Friedrichil oli kombeks öelda kõige imelisemaid asju, enne kui me viisime ta arthurdantisti juurde“ – Frau Nietzsche.“ Rmt-s: Philosophical Lexicon. Toim. D. Dennett. Newark, 1987); A. Danto, Sartre. Harmondsworth, 1975; A. Danto, Morality and Mysticism. Oriental Thought and Moral Philosophy. New York, 1969. Danto tõlgendus orientaalmõttest põhines kättesaadavatel populaarsetel tõlgetel.

^[26] B. Matilal, Epistemology, Logic and Grammar in Indian Philosophical Analysis. Haag, 1971.

^[27] J. Ganeri, The Lost Age of Reason: Philosophy in Early Modern India 1450–1700. Oxford, 2011.

^[28] J. Maffie, Aztec Philosophy: Understanding a World in Motion. Boulder (CO), 2015.

^[29] Sealsamas, lk 1.

^[30] J. L. Garfield, B. W. Van Norden, If Philosophy Won’t Diversify, Let’s Call It What It Really Is. New York Times, 11.05.2016; B. W. Van Norden, Taking Back Philosophy: A Multicultural Manifesto. New York, 2017.

^[31] Vt I. Hacking, Five Parables. Rmt-s: Philosophy in History: Essays in the Historiography of Philosophy. Toim. R. Rorty, J. B. Schneewind, Q. Skinner. Cambridge, 1984.

^[32] Vt nt R. Mash, How Important for Philosophers is the History of Philosophy? History and Theory, 1987, kd 26, nr 3, lk 287–299; G. Graham, Can There Be History of Philosophy? History and Theory, 1982, kd 21, nr 1, lk 37–52; filosoofia ajaloo ja ideede ajaloo erinevuse kohta vt: R. Scruton, Modern Philosophy: An Introduction and Survey. London, 1994, lk 35.

^[33] G. Priest, Beyond the Limits of Thought. Cambridge, 1995; G. Priest, Towards Non-Being: the Semantics and Metaphysics of Intentionality. Oxford, 2005; G. Priest, One: Being an Investigation into the Unity of Reality and of its Parts, including the Singular Object which is Nothingness. Oxford, 2014.

^[34] A. Gopnik, Could David Hume Have Known about Buddhism? Charles François Dolu, the Royal College of La Flèche, and the Global Jesuit Intellectual Network. Hume Studies, 2009, kd 35, nr 1/2, lk 5–28. D. Parfit, Reasons and Persons. Oxford, 1984.

^[35] M. Sutrop, Mis on (eesti) filosoofia? Rmt-s: Püsimatu metaphysicus: Madis Kõiv 75. Koost. J. Kangilaski, B. Mölder, V. Palge. Tartu, 2004, lk 169–186. Vt ka asjakohast bibliograafiat sealsamas.

^[36] Järgneva referaadi põhiallikad on: African Philosophy. New and Traditional Perspectives. Toim. L. M. Brown. Oxford, 2004; A Companion to African Philosophy. Toim. K. Wiredu. Malden (MA); Oxford; Carlton, 2004; B. Hallen, A Short History of African Philosophy. Bloomington, 2002. Samuti vt ülevaadet: D. E. Cooper, I Am Because We Are. Times Literary Supplement, 29.04.2005, nr 5326.

^[37] P. Tempels, La philosophie bantoue. Elisabethville, 1945; William E. Abraham, The Mind of Africa. Chicago, 1962; John S. Mbiti, African Religions and Philosophy. London, 1969.

^[38] G. Sogolo, Foundations of African Philosophy: A Definitive Analysis of Conceptual Issues in African Thought. Ibadan, 1993, lk 74.

^[39] Vrd seda Marek Tamme ja Kalevi Kulli käsitlusega „Eesti teooriast“ (Akadeemia, 2015, nr 4).

^[40] Vt: Zar’a Jaa’qoobi arutlused: ühe abessiinia mamhöri elu ja mõtted. Tlk U. Masing. Tartu, 2012.

^[41] Vt http://www.theamoproject.org/.

^[42] K. Wiredu, Introduction: African Philosophy in Our Time. Rmt-s: A Companion to African Philosophy, lk 15.

^[43] H. Odera Oruka, Four Trends in African Philosophy. Rmt-s: Philosophy in the Present Situation of Africa. Toim. A. Diemer. Wiesbaden, 1981; H. Odera Oruka, Sage Philosophy: Indigenous Thinkers and the Modern Debate on African Philosophy. Leiden, 1990, lk xx–xxi.

^[44] Mainitud staadiumi G) ja suundumuse 6) eesti ekvivalentideks on näiteks mõned lingvistika ja filosoofia piirimaile kuuluvad, n-ö tavakeelefenomenoloogilised käsitlused, nagu Mihhail Lotmani „Faktiivsus ja assertiivsus“ (Akadeemia, 1999, nr 10) või Daniele Monticelli „Nimisõnade loendatavus ja eesti keele mõistatus“ (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis, 2004, nr 4, lk 118−141). Selles vallas paistab produktiivsete uurimisteemade ring tõepoolest lõputu: grammatilise eituse toimimisest kuni aegade ühildumiseni, olema-verbi tähendusväljast kuni definiitsuse tähistamiseni artiklite puududes jne.