Arhiiv

  • Vikerkaare podcast 14: Kristina Birk-Vellemaa seksuaalkasvatusest üleminekuajal

    Septembrikuu Taskuvikerkaares rääkisime Kristina Birk-Vellemaga seksuaalkasvatusest nõukogude ajal ja tänapäeval. Kas kommunistid tegid seksivärki paremini? Mida on nõukogude aeg eestlaste seksuaalkasvatusse pärandanud? Miks soovitasid sotsialistlikud seksinõustajad kasutatud sidemed maa sisse kaevata? Kust said LGBT-inimesed teadmisi ja abi? Arutlused neil ja muudel teemdel leiate saatest.

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

    [powerpress]

  • Toimetajalt: Kas 100 aastat tagasi lapsi ka oli?

    Toimetust on jäänud kummitama üks igiammune sketš: näitleja – võib-olla Helmut Vaag? – küsib peenikese lapsehäälega:
    „Vanaisa, vanaisa, kas tsaariajal lapsi ka oli?“
    Ja vastab jämeda vanamehehäälega:
    „Oli, aga vähe ja needki lollakad.“

    Eesti ajal läksid aga asjad kõvasti paremaks, sest hakkas ilmuma uusi laste- ja noorteajakirju. Ammune dialoog meenuski seoses tõsiasjaga, et just 100 aastat tagasi alustas ilmumist ajakiri Vikerkaar. Avanumber kuulutas: „Vikerkaar tahab oma ümber koondada üheks vikerlaste pereks kirjandusest huvitatud noorsoo ja noortele kaasatundvad täiskasvanud kasvatajad, kirjanikud, teadusmehed.“ Selles mõttes pole muutunud palju.

    Niisiis septembris külastamegi jälle oma vana-noort nimekaimu ning heidame nostalgilise pilgu lapsepõlvele üldisemalt. Roosmarii Kurvitsa essee „Nime võim“ jätkab nüüdis-Vikerkaare eellase tutvustamist, millega tegi veerandsajandi eest algust Krista Aru (Vk 1997, nr 6). Vahepeal on toonane ajakiri täielikult digiteeritud ja on avastatud uusi allikaid: näiteks kunagise toimetaja Adele Oengo-Juhandi mälestused. Eestiaegne Vikerkaar pidas vastu aastad 1922–1925 ning ärkas uuesti ellu 1930–1934 – et jääda siis ootama uut ümbersündi 1986. aastal. Ivar Sakk annab ülevaate tollase Vikerkaare väljanägemisest, eriti kaanepiltidest. Need olid naiivsed ja grotesksed. (Muide, kuigi see Saki loost välja ei tule, tegi Vikerkaarele kaasi ka Gori.) Seevastu uusima reinkarnatsiooni kujundus Jüri Kaarmalt oli modernistlik, kinnitab Ott Kagovere.

    Hariduslikke sihte ei teostatud eesti ajal siiski ainult ajakirjade abil, mida lugesid ju peamiselt head lapsed. Aga mida teha pahadega? Selle üle arutasid kõik tollase pedagoogika helgemad pead: Peeter Põld, August Kuks, Johannes Käis, Märt Raud jt. Nende mõtteid karistamise kohast koolis korrastab Ainiki Väljataga. Ihunuhtlust ei pooldanud keegi. Aga selle üle, millised muud karistusvõtted millistes doosides on koolis õigustatud, teoretiseeriti palju – kaunis otsesõnu, nüüdisaegse žargooni ja silmakirjalikkuseta.

    Laste sugenemisest 19. sajandi romaani teeb ülevaate Triinu Pakk. Miks kubisevad tollased lood orbudest? Kas see oli kunstiline võte hea intriigi punumiseks või reaalsuse peegeldus? Ja kui palju nähti lastes ingleid, põrgulisi, ohvreid või teovõimelisi isikuid? Eesti lastekirjandus, nagu ilmneb ka numbrit avavast Ernst Enno palast, on täis müstilisi motiive. Neist kirjutab Paavo Matsin, peatudes Maara Vindil, Ellen Niidul, Avo Paistikul jt.

    Tütarlapsest neiuks sirgumisdiskursust nõuka- ja perestroikaajal käsitleb Kristina Birk-Vellemaa, kes teeb ülevaate asjakohastest käsiraamatutest, aga ka intervjuudest vastava sirgumisprotsessi tollal läbiteinutega. Koolist ja kirjasõnast saadud sõnumid olid seksnegatiivsed (hirmutavad-häbistavad), positiivsuseni jõuti hiljem. Heneliis Notton kirjeldab aga tänapäeva noore hädasid hingeabi saamisel. Piret Karro arvustab Vanessa Springora äratusromaani pedofiiliast; Hanna Linda Korp kirjutab noorautoritest, kelle kogumik kannab pealkirja „Grafomaania“.

    Ajakiri sisaldab õpetlikke palu mitmes vanuses lastest ja lastele. Jutte on kirjutanud Aidi Vallik ja Mudlum. Katkend Anti Saare pedagoogilisest poeemist „Õudne lugu“ hoiatab laste peal oma ambitsioone rahuldavate „tiigervanemate“ eest. Mirjam Parve ballaad Bernard Pahapersest sisaldab mõneti teistsugust moraali. Maarja Kangrol on valminud õpetlikke valme jm salme. Pika luulebuketi on pununud üha geniaalne Ilmar Trull:
    Taevast kukkus vihmatilk.
    Loigu pinnal hüppas mull.
    Oh, mis kaunis silmapilk!“
    teadis öelda Ilmar Trull.

    Ja seal, kus vihma, on tihti nähtud Vikerkaart. 100 aastat tagasi kuulutas ta: „Vikerkaar! Oled pärit taevaste kõrgeilt võlvidelt suur särav look üle laia ilma! Meie noored südamed kiirgavad valgust ja rõõmu, kui päikesed. Meie noored mõtted on puhtad, kui selgemad kristallid, ja meie noorustaevast ehib suur, rõõmus vikerkaar.“

    Tellige see endale koju – praegu saab terveks aastaks ainult 19 euro eest: tellimine.ee/vikerkaar

  • Vikerkaar 9 2022

    VIKERKAAR 100 – lapsest inimeseks. Roosmarii Kurvits ja Ivar Sakk Vikerkaare lapseeast. Ott Kagovere moodsa Vikerkaare välisilmest. Ilmar Trulli, Maarja KangroErnst Enno luulet ning Mudlumi ja Aidi Valliku jutte mitmes vanuses lastele, Anti SaareMirjam Parve pedagoogilised poeemid. Triinu Pakk põrgulistest, ohvritest, orbudest 19. sajandi romaanis. Paavo Matsin esoteerikast lastekirjanduses. Ainiki Väljataga karistamisteadusest eestiaegses koolis. Kristina Birk-Vellemaa hilisnõukogude seksuaalkasvatusest. Heneliis Notton nüüdisnoorte hingeprobleemidest. Vaatenurgas pedofiiliast, grafomaaniast, koomiksitest jm.

  • Vaatemänguline aatom

    Jaanuaris 2022 kirjutas Delfi ärileht, et Eestis toetab uue põlvkonna tuumajaama kasutuselevõttu 68% küsitletutest. „Kõrged gaasi ja elektri hinnad … on pannud inimesi … aduma, et põhjamaal ainult heale ilmale loota ei saa“,[1] osundas artikkel vastava uuringu tellinud Fermi Energia esindaja sõnu. Lühikese teksti juures oli pilkupüüdev visualisatsioon Hitachi korporatsiooni plaanitavast väikereaktorist BWRX-300, mida tuumaenergiat Eestis propageeriv firma oli asunud meedias levitama juba eelmise aasta lõpul ning mis sarnasel kujul pidi peatselt minema arendusse Kanadas, Ontario provintsis. Ainsa erinevusena oli siinsesse meediasse paisatud pildi vasakul servas lehvinud Kanada lipp vahetatud Eesti oma vastu ning keerukas nimekombinatsioon ümber bränditud „suupärasemaks ja rahvuslikult kauniks“ Lindaks. Samasugune pilt valgest mooduljaamast oli selleks ajaks veebiavarustes illustreerinud nii Kanadasse plaanitavat reaktorit kui ka tutvustanud uut lähenemist tuumajaamade arhitektuurile disainiportaalis Dezeen. Viimases kirjeldati muu hulgas, kuidas jaama modulaarsus aitab vähendada ehituse hinda ning väiksem maht muudab selle teistest turvalisemaks.

    Sõnaliselt esitatud argumentide kõrval näis sama oluline roll olevat visuaalsetel vahenditel. Pehmelt kaarduvate nurkadega madal valge hoone, mille laiema alumise poodiumi keskelt kerkis sarnane kaarduvate vormidega maht (reaktoriruum?), meenutab kõike muud kui radioaktiivset kütust kasutavat tuumajaama. Veidi pilvise õhtuse taeva taustal valgustab pildil ehitise ülemist perimeetrit kutsuv elektrisinine LED-riba, sarnane valgusekraan asub ka kõrgema ja madalama mahu ühinemiskohas. Akendeta hoone fassaadil on ainsaks avauseks alumise mahu keskel paiknev sissepääs, liigendusteta seinapinnad on ühtlaselt kaetud vertikaalse lainelise materjaliga, ilmselt metalli või betooniga. Sellisena on fassaadilt võimatu midagi välja lugeda hoone sisemuse kohta, see on omamoodi minimalistlik „must kast“ (või antud juhul valge kast), mille sisemus on liiga keeruline, et seda vaatajale kommunikeerida. Oma läbitungimatuses meenutab see pigem intelligentset kodust disainiseadet või mõnda moekat gadget’it – virtuaalset hääljuhitavat abilist, robottolmuimejat või laadimiskonsooli – kui traditsioonilist tööstushoonet, mille iseloomulikeks joonteks 19. sajandi lõpust alates on olnud funktsionaalne läbipaistvus ja n-ö seest-välja projekteerimine. Nii oli arhitektide sõnum üsna selge, kutsudes üles tuumajaamu seostama igapäevaste elektrooniliste vidinatega, ilma milleta me oma olemasolu ette ei kujuta. Veelgi enam, konsoolilaadne välimus näib analoogia kaudu meelde tuletavat kõiki teisi sarnaseid masinaid, mida odava elektrienergiata kasutada ei saaks; suurt emakonsooli, millesse kinnituvad kõik ülejäänud seadmed. Seega on üsna ootuspärane, et arhitektuursest keelest endast saab seda propageeriva firma jaoks argument tuumaenergia ohutusele: „3D-piltidelt näeme, et planeeritav reaktor ei ole hirmuäratav tossavatest korstnatest koosnev tööstus,“ kirjutas peamiselt digiuudistele suunatud Geenius Meedia portaal Rohegeenius sama jaama tutvustavas artiklis.[2]

    Pildi autoriks on Hollandi disainibüroo Instance BV, mis konsulteerib Hitachi korporatsiooni arendajaid võimalike planeeringute osas ning konstrueerib kõrgresolutsiooniga renderdusi jaamade võimalikest disainilahendustest. Büroo on omakorda seotud Arnhemis asuva disainikooli Artez uurimisprojektiga Instance of Uncertain Spaces (ebakindlate ruumide juhtum), mis ühe eesmärgina küsib, kuidas kunstid saavad mõjutada ehitatud keskkonda, mida üha enam suunavad mitte-kultuurilised faktorid. Rühma koduleht sedastab oma positsiooni tehnika suhtes omamoodi resigneerunult, käsitledes seda paratamatusena, mida disaineri töös arvesse võtta: „meeldib see meile või mitte, lähitulevikku määratlevad automatiseerimine, tehisintellekt, nutikas infra-struktuur, linnade tihenemine ning tohutu energiavajadus selle kindlustamiseks.“[3]

    Instance BV, renderdus Hitachi korporatsiooni plaanitavast väikereaktorist BWRX-300

    Kaasaegsete elektrooniliste seadmete disainipõhimõtete kujunemise üheks teetähiseks oli Ameerika korporatsiooni IBM arvutite kujundusprotsess 1950. aastate lõpust alates. 1956. aastal pandi firma juures kokku disainigrupp, mida juhtisid arhitekt Eliot Noyes ja graafiline disainer Paul Rand ning kus töötasid konsultantidena kriitik Edgar Kaufmann Jr ja disainer George Nelson. IBM oli mõistnud, et eksklusiivsete sõjatööstuses kasutatavate arvutite ümberkujundamine massituru jaoks oli ennekõike disaini visuaalse kuvandi probleem, kus tuli ületada masinate senine kohmakus ning veenda tarbijat nende vajalikkuses. Lisaks uue logo ja kirjatüübi kasutuselevõtule sõnastas kujundusmeeskond senisest lähenemisest kardinaalselt erinevad põhimõtted. Selle asemel et lämmatada kasutajat kõiksugu juhtmete, transistorite ja torudega, kirjutas Noyes, tuleb arvuteid kujundada „külalistetoa ja söekeldri põhimõttel“ – kõik arvutite töösse puutuv, keeruline ja ebameeldiv masinavärk peab jääma kasutaja eest varjatuks ning mahtuma klantspaneelide tagusesse „söekeldrisse“.[4] Klaviatuuri, ekraani ja kõike muud kasutajale suunatut tuli aga käsitleda külalistetoana, kus näidatakse vaid parimat sisseseadet ning kus kõik mööblitükid liituvad hästikujundatud tervikuks. Nii muutus välimuses oluliseks ennekõike arvuti visuaalne koherentsus, arvuti tööst endast pidi kasutaja saama aimu minimaalselt. Selle eralduse tulemusel sai kodumasinate kujunduse peamiseks raskuspunktiks tarbijale suunatud kasutajaliides ja kõik, mis selle taha jäi, oli spetsialistide valdkond.

    Uue kasutajaskonna veenmine arvutite vajalikkuses ning tarbijate kasvatamine jäi näituste ja avalikkusele suunatud programmide kanda. Tuntuimad neist olid sajandi keskpaiga maailmanäitused oma futuristlike paviljonide ja vaatemänguliste ekspositsioonidega, nagu näiteks IBM-i paviljon 1965. aasta New Yorgi maailmanäitusel. Selles anti arvuti vahendatud kommunikatsiooniprotsessile sõbralik ja inimlik kuvand, demonstreerides arvuti vältimatut vajalikkust moodsa elu osana. Terastarinditele tõstetud ovaalse paviljoni sisse olid installeeritud arvukad ekraanid, millelt pommitati vaatajaid eri liiki filmidega. Disainerite Charles ja Ray Eamesi koostatud programm edastas sõnumi arvutist kui universaalsest probleemide lahendajast, inimese loomulikust pikendusest, ilma milleta kaasaegses maailmas hakkama ei saa. 1970. aasta maailmanäitusel Osakas oli sarnane paviljon ka Hitachi korporatsioonil, kus külastajad jõudsid maapinnast kõrgemale tõstetud punasesse lendava taldriku kujulisse hoonesse 40-meetrise eskalaatori abil. Kümme minutit vältav programm „Kutse tundmatusse“ oli projitseeritud neljameetrisele ekraanile ning püüdis vaatajates simuleerida lendamise tunnet. Mis peamine, mõlema paviljoni sõnumiks oli tehnikaseadmete muutmine elu loomulikuks osaks ja selleks kasutati ühtaegu mõistuspäraseid ja irratsionaalseid sõnumeid, seletades arvuti vajalikkust ratsionaalsete argumentidega, ent ahvatledes vaatajat visuaalsete trikkidega, mille päritolu jäi tihti arusaamatuks. Nagu on kirjutanud IBM-i disainipõhimõtteid uurinud John Harwood, tuli arvutit esitada samaaegselt nii igapäevase kui maagilisena.[5]

    IBMi paviljon New Yorgi maailmanäitusel.

    Varajaste elektroonikafirmade toodangu kujundusel välja töötatud ideed kinnistusid õige pea korporatiivse disaini põhimõtetena ka teiste suurfirmade toodetesse ning levisid mõningate modifikatsioonidega uue aja personaalsetesse seadetesse. (Õigupoolest pole gadget’itööstuse lipulaev Apple kunagi varjanudki oma nostalgiat 1960. aastate korporatiivse modernismi suhtes.) Sarnased ideed näivad olevat rännanud ka Instance BV loodud Hitachi tuumajaama visualisatsiooni: reaktorihoone ja turbiiniruumi käsitlemine „söekeldrina“, mille tööprintsiibid välisilmes ei kajastu, selle asemel on kasutajale suunatud valge kodumasinalaadse välimusega liides, kuhu ahvatleva lisandina on integreeritud LED-valguse ribad. Selline hoonete väljavalgustamine on ise pärit lunaparkide ja maailmanäituste arhitektuurist, kus lambikettidega tähistati hoonete piirjooni ning niššide väljavalgustamisega anti neile dramaatiline ilme. Ka on tuumajaama enim levitatud arvutivisualisatsioonil järsk nurk, jättes mulje, et kitsam reaktoriosa liitub alumise pjedestaaliga veidi viltuselt, justkui olles võimeline selle suhtes liikuma. Nii on tuumajaam ühelt poolt midagi ratsionaalselt põhjendatavat, mille vastu luuakse usaldust efektiivsusele ja teadusfaktidele panustava sõnavara abil (modulaarsus, turvalisus, odavus), ent teisalt ka midagi piisavalt keerulist (kontrollitud ahelreaktsioon) ja irratsionaalset (sada tuhat aastat säiliv radiatsioon), et eelistada seda esitada omamoodi maagilisena ja ahvatlevana.

    Sedalaadi lähenemine tuumajaama esitamisele on kardinaalselt erinev esimeste tsiviilotstarbeliste jaamade kujutamisest 20. sajandi keskel. 1958. aastal Moskvas toimunud ülemaailmse arhitektide liidu UIA viiendal kongressil delegaatidele jagatud albumis tutvustati teiste vaatamisväärsuste hulgas ka maailma esimest tuumaelektrijaama.[6] Üle kahe lehe laiuval väljavolditaval fotol oli kujutatud reaktoriruum kettidega piiratud reaktori kaanega põrandapinnal, tagumises seinas paiknevate kontrollvarrastega ja reaktori kraana kaabliga, mis rippus üleval lae all nurgas. Kuna pildi juures täpsem seletus puudus, siis võis mõistatusliku tühja ruumi pilt tekitada vaatajas pigem hämmingut, seda enam, et ülejäänud väljavolditavad suured pildid raamatus esitasid arhitektuurimälestisi (nagu Kreml) või 1950. aastate kuulsaid Stalini kõrghooneid. Reaktoriruum ei pakkunud seevastu äratuntavat pidepunkti ning pidi ilmselt mõjuma oma ehmatava uudsuse ja tühjusega. Pildil kujutatud reaktor oli 1954. aastal tööle pandud Obninski jaamas Moskva külje all ja andis energiat 5 MW, ent selle peamine väärtus oli vastandada jaama „rahumeelne“ aatom USA tuumarelvale.

    Nagu märgib keskkonnaajaloolane Kate Brown, oli tuumaelektrijaamade areng tihedalt seotud külma sõja võidurelvastumisega ning mõeldav ainult toonase rivaliteedi taustal. Elektrijaamade tehnoloogia võeti üle tuumarelvade tootmisest, ent sellele vaatamata oli reaktorite tootmine väga kallis ning sisaldas suuri riske. Olukorras, kus nafta hind oli madal ning seda oli rahvusvaheliselt piisavalt saada, oli „rahumeelne aatom“ eelkõige vajalik avalike suhete seisukohast, vastukaaluks hiljutistele tuumasõja õudustele ning demonstreerimaks selle tehnoloogia suurt potentsiaali tsiviilkasutuses.[7] Sama peegeldasid toonased diskussioonid massimeedias, filmid, plakatid ja karikatuurid, aga ka riiklikud propagandanäitused. Kui 1958. aastal sõlmisid USA ja Nõukogude Liit etapilise kokkuleppe kultuuri-, tehnika- ja haridusvahetuse osas, siis planeeriti esimese sammuna just tuumaenergiaalaseid näitusi, mis leiaksid aset paralleelselt mõlemas riigis.[8] Esialgsest mõttest siiski loobuti ning 1959. aastal Moskvas Sokolniki pargis toimunud USA näitusel oli reaktorite asemel väljas hoopis Ameerika keskklassi elulaadi tutvustav vaatemäng (seitsmelt paralleelselt ekraanilt näidatava etenduse autoriteks olid disainerid Charles ja Ray Eames) ning Hruštšovi ja Nixoni vahelise kurikuulsa vaidluse initsieerinud moodne eramaja köök. Samal aastal Manhattani Coliseumi messikeskuses toimunud Nõukogude väljapanekul oli aga Sputniku kõrval peamiseks vaatajamagnetiks aatomijäälõhkuja Lenin hiiglaslik lahtikäiv makett ning selle südames paiknev tuumareaktor.

    Järgnevatel aastatel ehitati Nõukogude Liidus reaktoreid suuremate linnade külje alla ja ka idabloki riikidesse (saades sealt vastu mh tuumakütust ning sidudes neid nii tugevamalt Nõukogude Liidu külge). Ametlikes kanalites ja külma sõja narratiivi taustal esitati tuumaenergiat riikliku julgeoleku ja tehnilise võimekuse näitena, aga ka universaalse teaduse võidukäigu ja looduse allutamise sümbolina. Selles kontekstis kehastas Obninsk kui maailma esimene tsiviilotstarbeline tuumajaam hästi Nõukogude käsitlust „rahumeelsest aatomist“, mis oli ühtlasi Nõukogude progressi vedur ning aitas näidata kommunistliku süsteemi triumfi ja jõukuse allikat. Kui ajalooliselt oli Nõukogude süsteemi ülimuslikkuse narratiivi üheks alustalaks olnud GOELRO, kogu maa elektrifitseerimise mastaapne infrastruktuuriline projekt, siis tuumaenergiale üleminekut võis näha selle loogilise jätkuna.[9]

    Obninski tuumaelektrijaama reaktoriruum. Repro teosest: „Moskva: Planirovka i Zastroika Goroda“, 1945–1957. Moskva, 1958

    Näib siis, et „rahumeelse“ aatomi visualiseerimise viis oli kooskõlas Nõukogude progressi-ideega, esitades reaktoriruumi kui tehnoteadusliku läbimurde tõendusmaterjali. Oma tühjuse kaudu tõi ruum nähtavale tuumafüüsika imetabase maailma, kus elektrienergiat võis toota silmaga nähtamatute aineosakeste kontrollitud radiatsiooni abil. Lubades vaataja reaktoriruumi, sai see justkui tunnistajaks uuele etapile looduse allutamises. Samas ei maksa endale luua illusioone stalinismijärgse ühiskonna avatusest: selline avalikustamine oli hoolikalt valvatud ning asetus 20. sajandi keskpaiga ideoloogilise ja majandusliku rivaliteedi konteksti.

    21. sajandi „vaatemängulise“ aatomi vorm on seevastu seotud keerukale infrastruktuurile kuvandi konstrueerimisega, avalikkussuhete peene maailmaga, kus samaaegselt uudse ja tuttava hoone lansseerimise kaudu püütakse veenda publikut tuumaenergia ohutuses (pole hirmuäratavaid „tossavaid korstnaid“) ning projekti majanduslikus tasuvuses. Ent mõlema pildi puhul on olemas ka midagi sarnast: mõlemad püüavad näidata tuumajaamu selgepiiriliste objektidena, ruumidena, mille ukse võib sulgeda, kaotades nii võimalikud seosed küsimustega tuumakütusest, energiavõrgust, radioaktiivsetest jäätmetest jms. Seletamise asemel (mh mõlema pildi allkirjad väldivad seda) toimib pilt maski või loorina, traditsioonilises kõnepruugis propagandana. Esimesel juhul oli selle eesmärk riiklik – jättes kõrvale küsimuse, kas tuumaenergiat on majanduslikus mõttes vaja –, teisel juhul on see eraalgatusliku projekti (ja kapitali) teenistuses ning seotud selle huvidega riikliku roheenergia strateegia osas – jättes samas kõrvale küsimused projekti maksumusest ja kütusejääkide käitlemisest.

    Leedu teadusajaloolane Eglė Rindzevičiūtė on kirjutanud, et tuumaenergia tööstus toetub turvalisuse ja talitsemise diskursustele: tuumaenergiat juhitakse materjalide ja seadmete kaudu, mis liituvad hoolikalt üles ehitatud tervikuteks ning funktsionaalseteks süsteemideks. Ent selle kõrval ei piirdu tuumaenergia talitsemine ainult ahelreaktsiooni, reaktorisüdamiku, auruturbiinide ega tuumajaamade arhitektuuriga. „Jaamade ehitamisel tuleb teatud viisil sekkuda ka ümbritsevasse keskkonda ja arvestada selle agentsust, kindlustamaks, et projekt annab soovitud tulemusi. … Inimestest tuleks selles protsessis mõelda mitte kui aatomi valitsejatest, vaid partneritest keerulises materiaalsuste ringmängus, kus kõiki samme ei ole võimalik ette ära kindlustada.“[10] Nii ei ole piltide puhul küsimus mitte niivõrd objektide kujutamises kui teatud seoste ja suhete näitamata jätmises ning selle kaudu diskussiooni kontrollimises. Neid uusi, alles loodavaid suhteid ühiskonna, infrastruktuuri ja looduse vahel ei saa kirjeldada ainult ühe osapoole vaatepunktist, küsimus pole ehk isegi mitte tuumaenergia toetusprotsentides. Nendest suhetest rääkimiseks tuleb diskussioon avada majanduse ja energeetika kõrval ka teistele erialastele teadmistele ning tunnistada teiste agentsuste keerukat võrgustikku, mis aatomit sotsiaalses mõttes ümbritseb.

    [1] R. Sommer, Eesti elanikud eelistavad tuuleenergiat ning toetavad tuumajaama rajamist. Delfi ärileht, 01.02.2022.

    [2] Fermi Energia, Vaata pilti: kas Eesti energiaprobleemi võiks leevendada see voolujooneline ja läikiv Linda? Rohegeenius.ee, 30.12.2021. https://rohe.geenius.ee/blogi/fermi-energia-tuumablogi/vaata-pilti-kas-eesti-energiaprobleemi-voiks-leevendada-see-voolujooneline-ja-laikiv-linda/.

    [3] https://www.artez.nl/en/instance-of-uncertain-spaces-ius-artez.

    [4] J. Harwood, The Interface: IBM and the Transformation of Corporate Design 1945–1976. Minneapolis, 2011, lk 80.

    [5] J. Harwood, Imagining the Computer: Eliot Noyes, the Eames and the IBM Pavilion. Rmt-s: Cold War Modern: Design 1945–1970. Toim. D. Crowley, J. Pavitt. London, 2008, lk 195.

    [6] Moskva: Planirovka i Zastroika Goroda, 1945–1957. Toim. V. Škvarikov. Moskva, 1958.

    [7] K. Brown, Manual for Survival: A Chernobyl Guide to the Future. London, 2019, lk 218.

    [8] J.-L. Cohen, Building a New World: Amerikanizm in Russian Architecture. New Haven, 2020, lk 470.

    [9] Vt E. Rindzevičiūtė, Nuclear Power as Cultural Heritage in Russia. Slavic Review, 2021, kd 80, nr 4. Tuumaenergia visuaalkultuurist on kirjutatud palju nii teaduse ja tehnika uuringute (STS) kui kultuuriuuringute ja keskkonnaajaloo vaatepunktist. Klassikalist uurimust sellest, kuidas kujutised on mõjutanud tuumadebatti, vt: S. Weart, Nuclear Fear: A History of Images. Cambridge (MA), 1989. Tehnopoliitilisest vaatepunktist on tuumatööstuse ajalugu lahanud nt G. Hecht, The Radiance of France: Nuclear Power and National Identity after World War II. Cambridge (MA), 2009; ja K. Brown, Plutopia: Nuclear Families, Atomic Cities, and the Great Soviet and American Plutonium Disasters. Oxford, 2015. Hiljutisi lugemikke kujutava kunsti ja tuumaenergia seostest vt: Camera Atomica: Photographing the Nuclear World. Toim. J. O’Brian. London, 2015; ja The Nuclear Culture Source Book. Toim. E. Carpenter. London, 2016.

    [10] E. Rindzevičiūtė, Atomic Agencies. Rmt-s: J. Zukauskas, J. Daubaraite, The Nuclear Assembly: Architecture of the Long Term. Vilnius, 2020.

  • Eesti teaduspildi pärand ja poliitikad

    Selle Vikerkaare numbri kunstirubriigi fookuses on Kristina Normani ja Bita Razavi näitus „Orhideliirium: Iha külluse järele“, mis esindab Eestit 59. Veneetsia biennaalil (2022). Tõukudes Emilie Rosalie Saali (1871–1954) botaanilistest joonistest, mis valmisid Hollandi poolt koloniseeritud Indoneesias, osutas näitus Eesti ajaloo keerulistele ja hästiunustatud põimingutele kolonialismiga. Ent ühtlasi aitas see esile tõsta veel mitut kohalikus kunsti- ja teadusloos marginaliseeritud teemat. Esiteks on siinses teadusajaloos pildiline pööre suuresti toimumata ning seega pole visuaalkultuuri teovõimele teadmiste loomisel, levitamisel ja kontrollimisel kuigi palju tähelepanu pööratud. Marginaalsel kohal on teadusjoonised olnud ka Eesti kunstiajaloos.[1] Veelgi põhjalikumalt on unustusse vajunud naiste – sh Emilie Saali – roll teadusjooniste autorina, nii et nende puhul võiks rääkida vähemalt topelt- kui mitte veelgi mitmekordsemast marginaliseeritusest.

    Rahvusvahelises plaanis on teadusjoonised aga juba mõnda aega varjust väljas – nendega tegeletakse agaralt nii kaasaegses kunstis, muuseumides kui ka ülikoolides. Muuhulgas on huvi teaduspildi vastu kasvatanud akadeemilise välja muutumine. Teadusajaloo fookuses pole enam ammu suurte meeste suured (teksti)teod, vaid igasugused teadmiste kogumise ja loomise viisid, sh pildilised. Samamoodi on ka kunstiajalugu laiendanud oma huvireviire kõikvõimalike, kõrge kunsti kaanonist mõnikord väga kaugel paiknevate visuaalkultuuri valdkondadeni.[2] Lisaks kannustab laiemas plaanis teadusjoonistega tegelema ka visuaalsuse üha kasvav osatähtsus teadmiste konstrueerimisel ja kontrollimisel tänases digitehnoloogilises maailmas. See muudab järjest olulisemaks oskuse pilte kriitiliselt tõlgendada, nagu ka mõista pildilise teadmise rolli võimusuhete kujundamisel. Nii nagu teadus ise, on ka teadusjoonised ühtaegu nii tegelikud, kollektiivsed kui ka jutustatud.[3]

    Teadusjooniste tihedatele seostele võimuga osutavad hästi ka Emilie Saali esmapilgul süütuna näivad kaunid ja õrnad joonistused Indoneesia taimedest. Ometi said need pildid valmida ainult tänu koloniaalsetele võimusuhetele, juba valminuna aga aitasid neidsamu hierarhiaid kinnitada ja kinnistada ning toetasid asumaade botaanilist ekspluateerimist kannustavat valge tarbija iha eksootiliste taimede järele. Seega on Saali pärand tugevalt ambivalentne. See aitab osutada teaduspildi tähtsusele ja – mis pole sugugi vähetähtis – naiste rollile selle ajaloos. Tema piltide vahest kõige suurem väärtus võiks siiski seisneda võimes osutada Eesti teadmiste ajaloo tugevale ja keerulisele põimitusele kolonialismiga. Sama võiks väita Eesti teadusjooniste ajaloo kohta üldisemalt. Nagu Balti ajalugu üldse, iseloomustavad ka siinset teadus(jooniste)traditsiooni mitmed katkestused ning keerulised suhted perifeeria ja keskuste vahel. Pinge iseloomustab ka eri võimude ja ideoloogiate raames ning eri kogukondade poolt loodud teaduspärandi kihistuste vahelisi suhteid.

    Üks suuremaid katkestusi leidis aset 1920.–1930. aastatel. Koos Eesti Vabariigi kui rahvusriigi loomisega korraldati kapitaalselt ümber ka teadus- ja hariduselu, kokku varises varem siinset teadust suunanud imperiaalne raamistik ning baltisaksa teadlased ja institutsioonid kaotasid oma varasema positsiooni. Uue traditsiooni loomise püüdlused ja keerulised suhted varasema pärandiga väljendusid ka teaduspildis. Väga ilmekalt tuleb hübriidsus esile rahvusteadustes, mis olid sõdadevahelisel ajal kõige soositumas olukorras. Seega on 1920.–1930. aastate Eesti teaduspilt samuti kõige rikkalikum just etnoloogia ja arheoloogia osas, milles väljendus rahvusriigi soov tegeleda „oma“ pärandiga. Samas aga sai see pildiküllus võimalikuks tänu varasemale, eestlast sageli etnograafilise „teisena“ kujutavale traditsioonile, millelt uued pildid paratamatult palju motiive ja kujutamise viise üle võtsid.[4]

    1920.–1930. aastate loodusteaduste puhul võivad suhestumised varasema imperiaalse ja baltisaksa traditsiooniga tunduda esmapilgul raskemini jälgitavad. Balti loodusteadlastele oli loonud võimaluse ennast teostada, leida rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust just imperiaalne dimensioon, mis võimaldas tegeleda Vene impeeriumi avarustega ja kaugemategi maadega. Balti maadeavastajad (Adam Johann von Krusenstern, Otto von Kotzebue, Fabian Gottlieb von Bellingshausen jt) ja nende ekspeditsioonidel osalenud teadlased lõid mitmeid tähelepanu pälvinud kirjeldusi. Kuigi siinmail sageli tundmatud, on mõnedki neist teostest siiani olulised ka Põhja-Ameerika loodus- (aga ka kolonialiseerimise) loo jaoks, nagu näiteks Johann von Escholtzi California-kirjeldused.[5]

    Nagu hästi teada, täitsid baltisakslased olulist rolli ka Vene impeeriumi 18. ja 19. sajandil üha laienevate alade kaardistamisel ja haldamisel. Ekspansiooni jaoks oluliseks tööriistaks kujunenud Vene Geograafia Selts loodi ju samuti baltisaksa „maffia“ aktiivsel osalusel.[6] Kohalikus teadusloos ei ole aga harjutud baltisaksa maadeavastajaid ja teadlasi kolonialismiga seostama. Samamoodi on alles hiljuti asutud rääkima vajadusest mõtestada koloniaalses raamistikus baltisaksa sõjaväelaste tegevust impeeriumi äärealadel või eestlaste asundusi Krimmis jm.[7] Tegemist ei ole Eesti eripäraga, vaid traditsioon käsitleda Vene ekspansiooni justkui midagi Lääne kolonialismist olemuslikult erinevat sai alguse nõukogude ajal ja seda on alles hiljem asutud uuesti kahtluse alla seadma.

    Üheks võimaluseks koloniaalpärandit teadvustada on teaduspildid, mis olid uute alade kaardistamisega, aga ka kasutuselevõtmise ja kontrollimisega lahutamatult seotud. Nii näiteks annavad need võimaluse uurida Alexander von Middendorffi kui tarmukat Vene impeeriumi kaardistajat.[8] Mitmele Tartu ülikooli teadlasele, sh Carl Friedrich von Ledebourile tõi tuntust taimesüstemaatika ja ka selleks lõid võimaluse üksnes Vene impeeriumi dimensioonid. Nende rikkalikult illustreeritud väljaanded võivad võluda oma kaunite botaaniliste joonistega, aga annavad paratamatult aimu impeeriumi kaardistamise ambitsioonist ja võimaldavad küsida rohkelt ebamugavaid küsimusi ka pärismaise (taime)teadmise ärakasutamise kohta.

    Nii jõuame lõpuks selleni, milleks see pikk sissejuhatus vajalik oli. Kohalikus Eesti looduses leidus vähe mastaapi ja vähe nähtusi, millega endale teadlasena nime teha. 19. sajandil olid üheks väheseks erandiks olnud rändrahnud,[9] mis seostusid jääaja uurimisega ehk teemaga, mis oli läinud moodi koos uute tõlgendustega Maa ajaloost.[10] Evolutsiooni ja põlvnemise teemadele lisasid aktuaalsust ja ärevust moderniseerumise ja rahvusluse, aga ka kolonialismi laienemine.[11] Teaduse, võimusuhete ja ideoloogiate arengu raamistikuga seostus ka paleontoloogia ehk eelajalooliste fossiilide uurimine, millele panid Eestis 19. sajandil alguse baltisaksa teadlased. Just kivististega seostuvad ka 1920.–1930. aastate loodusteadusliku teaduspildi ühed kõige huvitavamad näited. Eestis leidus kivistisi rohkelt ning eelajaloolise elustiku jälgede uurimine oli siinsete loodusteadlaste jaoks sageli perspektiivikam kui oma kaasaegse elusloodusega tegelemine.

    Sõdadevahelise aja ühe silmapaistvama paleokunstniku Elsa Amalie Rosensteini (1907–1987)[12] pildiline pärand avab hästi pildi rolli teadmiste loomisel, naiste (vägagi väheseid) võimalusi teaduses, aga ka teaduse ja ressursipoliitika põiminguid. Ent kui vaadata tema Tartu ülikooli jaoks valminud õppetahvlit „Echinosphaerires aurantium (Gyllenhaal) ja tema kaaslasi Kukruse merest“, siis ei pruugi need kihistused ja tähendused tingimata kohe avaneda. Õppetahvlile omasest lihtsast ja mitte liialt nüanssidesse kalduvast kujutusviisist hoolimata võib pildis võhiku jaoks olla tänaseks üksjagu ulmelist kvaliteeti. Eelajalooline meri võib mõjuda omamoodi paradiisliku keskkonnana, kus puudub dinosauruse-piltidest tuttav sotsiaaldarvinistlik „söö või saa söödud“ eetos. Ent vaatamiskogemusest mõjutatuna võib pilt tunduda ka hoopis sürreaalsena, meenutades mh hilise nõukogude aja kunsti ja kultuuri lembust munakujundi vastu.[13]

    Õigupoolest ei pruugi ilma spetsialisti seletuseta pildil kujutatu avanedagi, kuid õppetahvel ongi mõeldud teadmiste kinnistamiseks ja kontrollimiseks. Pilditahvlite kasutamise konteksti kohta on praegu veel vähe teada, seega võib vaid oletada, kas seda tahvlit kasutati õppetöö juures selgituste jagamiseks või pigem näiteks eksamil teadmiste kontrollimiseks. Taustateadmisi peab selle mõistmiseks aga igal juhul olema. Tahvel kujutab Kukruse meres 460 miljonit aastat tagasi elanud organisme. Sellel on näha rekonstruktsioone mitmesugustest sel ajal elanud selgrootutest, nagu merikeradest (Echinosphaerires aurantium), neile kinnituvatest graptoliitidest, merepõhja kinnituvatest sammalloomadest jt.[14]

    Teatud tõrksus pildianalüüsi suhtes näikse teaduspilti, eriti veel õppetahvlisse olevat juba sisse kirjutatud. Klassikaline teaduspilt ei taha, et teda ennast analüüsitaks, vaid tema eesmärk on näida ja mõjuda võimalikult objektiivsena. Küsimus teadmiste (visuaalse) konstrueerituse kohta töötab vastu eesmärgile edastada võimalikult tõhusalt oma versiooni teadmistest ja tõest. Tõerežiimi tinglikkus avaldub aga hästi juba ajalises võrdluses. Läbi ajaloo on teadusjoonised muutunud vastavalt sellele, kuidas on teisenenud teaduse enese tõerežiimid, sh arusaamad objektiivsusest ja tajust.[15] Kuidas vältida moonutusi, mida võivad tekitada objekte ja katseid jälgivad meeled? Kas eelistada taimede, elusolendite või ka inimkeha puhul normile taandatud ja idealiseeritud tüüpkuju? Või kujutada neid võimalikult loomutruult, kuna teatavasti pole ju ühegi liigi esindaja teisega ega ka ühegi inimkeha anatoomia teise omaga täiesti identne. Teaduse muutumise kõrval on teaduspiltide lähenemist nendele küsimustele mõjutanud ka kunstistiilide, vormivõtete ja realistlikkuse käsitluste teisenemine.[16]

    Elsa Rosenstein, Echinosphaerires aurantium (Gyllenhaal) ja tema kaaslasi Kukruse
    merest. Õppetahvel. Enne 1928. aastat. Tartu Ülikooli loodusmuuseum, geoloogilised kollektsioonid

    Uurimis- ja näituseprojekti „Kunst või teadus“[17] raames viimastel aastatel tehtud töö Eesti teaduspildi ajaloo kaardistamisega on näidanud, et kriitiline pildianalüüs pole võimalik ilma vastavate valdkondade spetsialistide panuseta. Elsa Rosensteini paleontoloogiliste joonistega on tegelenud geoloog Mare Isakar, kes on ühtlasi tema pärandi hoidjaks Tartu ülikooli loodusmuuseumi geoloogilistes kogudes.[18] Piltidel on sageli olnud väga oluline tähtsus uute teadmiste loomisel. Eesti teadusloost pakub selle kohta klassikalist näidet Karl Ernst von Baeri embrüoloogiateooria, mida oleks olnud väga raske luua ja selgitada ilma joonistusteta.[19] Eelajalooga tegelevates teadusharudes on pildi tähtsus samuti erakordselt suur, kuna jooniste rolliks on kivististe põhjal rekonstrueerida maailm, mida keegi ei ole kunagi näinud. Sellega seoses on Mare Isakar rõhutanud „rekonstruktsiooni julguse“ märksõna. Paleontoloogiaga tegeleva teadlase edu sõltub paljuski oskusest luua kivististe põhjal uudseid ja julgeid rekonstruktsioone eelajaloolistest taimedest ja loomadest, aga ka võimest kehtestada nende rekonstruktsioonide autoriteet.

    Võtmerolli rekonstruktsioonide loomise juures mängib koostöö kunstnikuga, kes kujutab eelajaloolisi taimi, loomi ja elustikku. Samas on kunstnike panus jäänud sageli märkamata, nii nagu on teadusloos unustatud veel loendamatute teistegi „nähtamatute tehnikute“ osatähtsus.[20] Niisuguste nähtamatute panustajate hulka võib lugeda ka Elsa Rosensteini, kes valmistas jooniseid professor Armin Öpiku (1898–1983) töödele. Ka seesama õppetahvel seostub Öpiku uurimistööga Kukruse lademe teemadel.[21] Tartu ülikooli loodusmuuseumi geoloogilistes kogudes säilitatakse ka Elsa Rosensteini jooniseid erinevatest käsijalgsetest (Brachiopoda) ja nende siseehitusest, mis pärinevad 1930.–1940. aastatest. Just Kukruse lademe brahhiopoodide teemaline uurimistöö tõi Öpikule rahvusvahelise tuntuse. Lisaks määrati ta 1930. aastal Tartu ülikooli geoloogia ja paleontoloogia professoriks ning geoloogia instituudi ja muuseumi direktoriks.

    Öpiku uurimistöö jaoks nii kesksel kohal olevate rekonstruktsioonide autor Elsa Rosenstein oli sündinud Hersoni kubermangus Ukrainas. Revolutsiooni järel asus perekond elama Eestisse. 1923. aastal sai Elsast Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna tudeng. Olles pälvinud juba õpingute ajal mitu auhinda, lõpetas ta ülikooli 1931. aastal cum laude. Sellega sai temast Eesti esimene naisgeoloog. Võimetest hoolimata ei saanud ta 1930. aastatel Tartu ülikoolis erialast tööd teadlasena, vaid joonistajana. Seega on Elsa karjäär heaks näiteks, et teadusjooniste valmistamine võis meestekeskses teadusmaailmas olla naisteadlastele ainsaks viisiks, kuidas ennast siiski mingil moel erialaselt teostada. Samal ajal tähendas teadusjooniste valmistamine sageli ühte vähest professionaalse eneseteostuse võimalust ka kunstiharidusega naistele, kellel oli 1920.–1930. aastate Eesti kunstiväljal samuti väga keeruline läbi lüüa. Teadusjooniste autoritena said tööd näiteks Helsingis skulptoriks õppinud Kristiine Mei (Mark), Pallase lõpetanud Hilda Kamdron jt.

    Sarnaselt Emilie Saali pärandiga sisaldub ka Rosensteini piltides üksjagu ambivalentsust. Õppetahvlil kujutatud Kukruse meres 460 miljonit aastat tagasi elanud organismidest on praeguseks saanud kukersiit ehk põlevkivi. 1920.–1930. aastatel oli paleontoloogia areng tihedalt seotud põlevkivitööstuse arenguga ja uute kaevanduste rajamisega, mis võimaldasid teadlastele ligipääsu uutele kihistustele. Just nendes põlevkivi tekkimise aegsetes kihistustes leidub väga palju eelajaloolisi eluvorme. Seega seostub see pilt ammukadunud eelajaloolise maailma kõrval ka äsja loodud noore riigi tööstuse lipulaevaga. Eriti hoogsalt hakati põlevikivitööstust arendama vaikival ajastul ehk 1930. aastate teisel poolel, kui selle arengut toetasid autoritaarse valitsuse majanduspoliitika, aga ka Saksa sõjatööstuse tellimused.[22] Kiiresti kasvava põlevkivitööstuse kuvandi loomisesse kaasati siis ka visuaalkultuur, millest annavad aimu paljud 1930. aastate teisest poolest pärinevad graafilised lehed ja mapid.[23] Üks viljakamaid selle tööstusharu kujutajaid oli Ernö Koch (1898–1970). Tema 1938. aastal valminud lehel on näha põlevkivikaevanduste laienemise kese ehk riikliku põlevkivitööstuse õlivabrikud Kohtlas. Vabrikutega harmoonilises sümbioosis ja koostoimimises on kujutatud pildi alumises ääres paiknevad sissevaated maa-alustesse käikudesse, kus kaevandatakse nendestsamadest Kukruse mere asukatest jäänud kihistusi. Nii nagu vabrikuid on kujutatud suurte ja võimsate, kõrgtehnoloogiliste ja puhastena, nii on ka allmaakaevandamist näidatud organiseeritud ja tehnoloogilise, valge ja puhta tööna.

    Ernö Koch, Kompositsioon põlevkivitööstusest. 1938. Ofort. Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum

    Geoloogid ja paleontoloogid olid sõdadevahelisel ajal mõistagi otseselt seotud Eesti maavarade kaardistamisega.[24] Siiski põlevkivitööstuse visuaalses kuvandiloomes sel ajal viiteid paleontoloogiale ja geoloogiale ei kasutatud, pigem eelistati koostööd teadlastega rõhutada laborivaadete kaudu.[25] Seoseid paleontoloogia ja põlevikivitööstuse vahel ei paljasta ka paleontoloogiline joonis, mis kujutab hoomamatult kaugeid aegu, jättes samal ajal varju fossiilkütuste tähtsuse. Oskus kohaliku süsinikumajanduse pärandit ja sellega seonduvaid kultuurilisi kujutelmi kriitiliselt tõlgendada on praeguse hapra rohepöörde ajastul aga ilmselt järjest olulisem. Muuseas saab hea tahtmise korral otsida veel teisigi kriitilisi põiminguid ka õppetahvlilt. Munakujulistele merikeradele kinnituvad, väikeseid oksakesi meenutavad graptoliidikolooniad moodustavad olulise osa diktüoneemakildast. Ehkki selle väärindamisest praegusajal jälle palju räägitakse, põhjustas justnimelt see kihistus fosforiidisõja ajal kõige teravamaid vaidlusi.

    [1] Erandina on rohkem tähelepanu pälvinud rahvusliku identiteedi jaoks olulised etnograafilised joonised. Nt K. Viires, Joonistatud dokumendid. Mäetagused, 2005, nr 29, lk 91–110.

    [2] Vt K. Kodres, Visuaalkultuuri uuringud. Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Toim. M. Tamm. Tallinn, 2016, lk 381−416.

    [3] Vrd B. Latour, Me pole kunagi olnud modernsed: Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tlk A. Saar. Tallinn, 2014.

    [4] L. Kaljundi, Teaduslik romantika: Kunst ja uurimistöö Eesti visuaalkultuuris 20. sajandi alguses. Kunstimuuseumi Toimetised, 2020, nr 10 (15), lk 95–145.

    [5] T. Speek, Botaanikud Chamisso ja Escholtz Californias. Akadeemia, 2012, nr 5, lk 835–879.

    [6] Nagu kõlab Erki Tammiksaare eri variatsioonides peetud ettekande pealkiri: „Baltisaksa „maffia“ Vene polaaruurimuses“. https://geo.edu.ee/wp-content/uploads/2018/07/koolid_16_11_11.pdf.

    [7] A. Jürgenson, Läänemere iilid Kaukaasia rannikul. Kaukaasia sõda ja baltisakslased. Tuna, 2021, nr 3, lk 33–52.

    [8] M. Rohn, Die wissenschaftliche Erschließung des Zarenreichs. Der Beitrag Alexander von Middendorffs in Wort und Bild. Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, 2017, kd 66, nr 4, lk 517–537.

    [9] A. Raukas, H. Viiding, Akadeemik Gregor Helmersen ja tema osa Eesti geoloogias. Rmt-s: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX. Tartu, 1993, lk 86–98, siin lk 93–95.

    [10] T. Krüger, Discovering the Ice Ages: International Reception and Consequences for a Historical Understanding of Climate. Leiden, 2013.

    [11] Baltimaadega seoses vt: E. Rindzevičiūtė, Strange Fossils. Blok Magazine, 26.11.2020. http://blokmagazine.com/strange-fossils/.

    [12] M. Isakar, Elsa Amalie Rosenstein. Kunst või teadus. Toim. J. Anderson, L. Kaljundi. Tartu, 2022, ilmumas.

    [13] Tänan K. Tiidebergi sellele tähelepanu juhtimast.

    [14] M. Isakar, Elsa Amalie Rosenstein.

    [15] L. Daston, P. Galison, Objectivity. New York, 2007.

    [16] J. Elkins, The Domain of Images. Ithaca (NY), 1999.

    [17] Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli muuseumi ühisprojekt „Kunst või teadus“ (2021–2023). https://
    kunstimuuseum.ekm.ee/teadustegevus/teadusprojektid/kunst-voi-teadus/.

    [18] M. Isakar, Elsa Rosenstein – Eesti esimene naisgeoloog. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 2006, nr 35, lk 66−79.

    [19] E. Tammiksaar, S. Brauckmann, Karl Ernst von Baer’s ‘Über Entwickelungsgeschichte der Thiere II’ and its Unpublished Drawings. History of Philosophy and Life Sciences, 2005, kd 26, nr 3/4, lk 291–308.

    [20] S. Shapin, The Invisible Technician. American Scientist, 1989, kd 77, nr 6, lk 554–563.

    [21] Õppetahvel on ilmunud illustratsioonina artiklile: A. Öpik, Beiträge zur Kenntnis der Kukruse-(C2-C3-) Stufe in Eesti. III. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, 1928, kd 13, nr 11, lk 1–40.

    [22] E. Tammiksaar, Põhijooni põlevkivitööstuse arengust Eestis. Viru Keemia Grupp, lk 29–32; https://www.vkg.ee/wp-content/uploads/2019/10/pohijooni-polevkiviolitoostuse-arengust-eestis.pdf.

    [23] L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Põlevkivitööstus ja pildid: uurimisperspektiivist ja potentsiaalist. Rmt-s: Pilt tänapäeva kultuuris: Võitlusvälja laienemine. Toim. V. Sarapik jt. Tallinn, 2021, lk 126−147.

    [24] A. Öpik, Geoloogia ja paleontoloogia areng Eesti Vabariigis. Eesti Loodus, 1938, kd 6, nr 1/2, lk 10–15. H. Viiding, H. Palmre, Rakendusgeoloogilisest uurimistööst Eestis 1918–1946. Rmt-s: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX, lk 5–21.

    [25]  Nt H. Mugasto puugravüür „Laboratooriumis“. Sarjast „Eesti Kiviõlitehas“. 1935. Eesti Kunstimuuseum.

     

  • Sirje Runge „natüürmordi peegliga“ tähendusväljadest

    Sirje Runge (snd 1950) on Eesti kunstiajalukku kirjutatud eelkõige 1970. aastate kunstiuuendaja ja geomeetrilis-minimalistlikku abstraktsionismi viljeleva maalikunstnikuna. Tema koguloomingu kontekstis on 70ndate lõppu dateeritud litograafia „Natüürmort peegliga“ (ka „Autoportree Venusena“) erandlik ning võrreldes ta abstraktse loominguga või EKA diplomitööga (nt „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“, 1975) ebatavaline ja seetõttu ka vähem uuritud teos. Teos on varem tähelepanu saanud eelkõige teatud temaatilises või kunstiloolises kontekstis: 2000. aastal kirjutas Anders Härm sellest kui postmodernismi ajavaimu ja eksperimenteerivate kunstipraktikate näitest;[1] siinkirjutaja valis (koos Leonhard Lapini veidi hilisema teosega „Autoportree Venusena“) Runge teose 2009–2010 Viinis ja Varssavis toimunud Ida-Euroopa kunsti suurnäitusele „Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe“[2] ja 2009. aastal tegi kuraator Kädi Talvoja samasuguse valiku näitusel „Autoportreed. Poosid ja diagnoosid“ Kumu kunstimuuseumis. 2016. aastal jõudis nimetatud paarik, mille täpsemast sünniloost siin juttu tuleb, Kumu kunstimuuseumi nõukogude perioodi Eesti kunsti püsiekspositsiooni „Konfliktid ja kohandumised“ (kuraator Anu Allas).

    Mõned aastad tagasi suundus Sirje Runge oma noorpõlve autoportreelise kujutise juurde tagasi ning teosele sündis uus paarik – digitrükis teostatud lavastuslik foto „Vana Venus“ (2017), mida esitleti samanimelisel näitusel Haus galeriis. „Vana Venus“ viitab varasemale autoportreele nii pealkirja, žanrivaliku kui kompositsiooniga: pildi keskmes on samuti vaataja poole seljaga lamav naisakt. Seega on tegemist noorpõlve teose uuskäsitluse ja parafraasiga, kuid muidu on teoste loomemeetod ja tähenduslik hoiak erinev. Kunstniku enda sõnul tähistas „Vana Venus“ inimese elukäigu tunnetamist, vananemise protsessi üldiselt, aga ka selgelt polariseeritud sooliste identiteetide ähmastumist sellest protsessis.[3] Tõepoolest, loodusfoto keskkond ja sellised poeetilised kujundid nagu raudvoodist välja kasvav muru, mis naisakti ümbritseb, aga eelkõige muutunud nüüdiskunsti kontekst, annavad sellele tööle pigem isikliku ja psühholoogilise dimensiooni, millest siinkohal rohkem juttu ei tule. „Natüürmort peegliga“ seevastu pakub erilist huvi seoses naisekeha kunstilise kasutuse ja tähenduse muutustega 1970. aastate eksperimentaalses kunstis, võimaldades valgust heita ka hilisnõukogude kunstiavangardi sookäsitlusele.[4]

    „Natüürmort peegliga“ (viimasel ajal on üha enam pealkirja versiooni lisatud „Autoportree Venusena“, varem on kasutatud ka „Vaikelu“) kujutab vaataja poole seljaga lamavat naisakti, kunstnikku ennast. Naine vaatab peeglisse, kuid peegli pinnalt ei peegeldu mitte naise näo kujutis, vaid justkui vihmapiiskade langemisest tekkinud lainetus veepinnal. Teose pealkiri ja kompositsioon viitavad Velázqueze teosele „Venus peegliga“ (ca 1647–1651), mis asub Londoni Rahvusgaleriis. „Venus peegliga“ kuulub tuntuimate jumalanna Venust kujutavate maalide hulka klassikalises kunstiajaloos ning selle väärtust tõstab veelgi fakt, et tegemist on ainsa naisaktiga Velázqueze loomingus. Lisaks peegelkujutisest loobumisele erineb Runge teos oma „originaalist“ eelkõige seetõttu, et kompositsioonist on välja jäetud Venuse poeg – armastusjumal Amor (Cupido), kes peeglit hoiab.

    Paar aastat hiljem esitas Leonhard Lapin oma „Autoportree Venusena“ (1980/1982), kus tema poos tsiteerib itaalia renessansskunstniku Giorgione „Magavat Venust“ (1508–1510), mis kuulub Dresdeni maaligalerii kogusse. „Magav Veenus“ oli üks esimesi teoseid Lääne kunstiajaloos, millel kujutatakse lamavat naisakti, ning koos Tiziani samateemalise „Urbino Venusega“ (1538) peetakse seda järgmiste sajandite vältel populaarse erootilise alatooniga naisakti žanri rajajaks. Giorgione maalil on eestvaates naisakt, kes magab looduses, käsi häbemel, mis paneb vaataja vuajeristlikku positsiooni. Lapini lavastus, mille pildistas üles Jüri Okas (toimus 1980. aastal ja vormistati teoseks 1982. aastal), leidis seevastu aset siseruumis, mille seina katab tollal levinud lillemustriga tapeet. Lapini jaoks olulisele kunstilisele eeskujule viitab lillemustrile lisatud Kazimir Malevitšilt laenatud musta ruudu kujutis. Jumalannana poseeriva habetunud kunstniku silmad on küll avatud, aga pilk on pööratud alla ja kõrvale.

    Oluline on teada, et Sirje Runge ja Leonhard Lapini autoportreed aktidena on valminud paariaastase vahega ajal, mil kunstnike abielu (fakt, mis antud teoste valmimise seisukohalt omab tähtsust) oli lõppenud. Lapini versioonist sai peagi üks tolleaegse avangardi ikoonilisi teoseid, millele aitasid kaasa Lapini kogulooming, tema enda kirjutised, aga eelkõige teose avalik eksponeerimine ja tsenseerimine 1984. aasta Draakoni galerii näitusel, mis lõpuks suleti.

    Lapin kirjeldas 2007–2008 Kiasmas toimunud näituse ajalehes oma teose sünnilugu järgmiselt: „1979 jättis mind maha minu naine Sirje Runge, keda väga armastasin. … Kuna mu naine kooris ennast paljaks ja tegi endast pildi Velasquese (sic!) Veenusena, tagantpoolt muidugi, oli minus seksuaalne kihk talle kätte maksta ja tegingi 1980. aastal performance Veenusena, mida Okas pildistas. … söövitasin pildi p[l]aati 1982 ja näitasin seda esmakordselt 1984. aastal galeriis Draakon, Tallinna vanalinnas. KGB sai teosest, mis oli näituse aknal (minupoolne teadlik provokatsioon), täieliku šoki ja teos võeti teisel päeval maha ning mõni päev hiljem, Kunstnike Liidu protestidele vaatamata, kogu näitus, kus olid väljas minu Naine-Masinad, suleti.“[5]

    Runge teose kunstiloolisele avastamisele pani aluse 2000. aastal Sirbis ilmunud Anders Härmi ülevaateartikkel Runge abstraktsest maaliloomingust, millele kriitik seab kontrastiks teistsuguse, mittemetafüüsilise ja avangardi praktikatega suhestuva Runge. Härmi sõnul võib geomeetrilisest abstraktsionismist erineva Runge loomingu lugu „…alustada 1977. aasta fotoga[6] „Autoportree Veenusena“, mis kunstiks saamise eesmärgil tuli tollaste arusaamade kohaselt vormistada litona. Klassitsistliku aktimaali kujutamisviisi parodeerimine/imiteerimine ning foto ja enda keha kunstimaterjalina kasutamine teevad sellest teosest silmapaistva tähise eesti postmodernse kunsti ajaloos. Runge tegeleb siin ju otseselt representatsiooniga, st. naise keha kujutamise strateegiate ajalooga, mis peaks olema vesi feministliku kunstikriitika veskile. Mis puudutab veel representatsiooni kui postmodernismi teemat, siis eriliselt hõrku semiootilise analüüsi võimalust pakub Lapini „Autoportree Veenusena“ (1982 sügavtrükk fotost) – parafraas Runge teosele, mis on ju ise samuti parafraas“.[7] Võiks isegi täpsustada, et postmodernistlikus kunstis populaarne parafraseerimise, tsiteerimise ja ülevõtmise meetod avaldub antud tööde omavahelistes suhetes koguni põnevamal moel, kui Härm seda kirjeldab. Kui Runge teos on ühekordne parafraas, siis Lapin omakorda viitab nii Giorgionele kui Rungele – esimesele visuaalse taasesituse kaudu, teisele aga kunstilise – ja isikliku – žestina.

    Alastuse kujutamist ja erootilise alatooniga teoste loomist ning eriti nende eksponeerimist reguleerisid nõukogude kultuuriruumis eri mehhanismid, alates kunstnikele kriitikas või parteikõnedes esitatud ettekirjutustest kuni kunstikomisjonide ja ministeeriumipoolse kontrollini välja. Alastuse ja erootika kujutamine oli potentsiaalselt rünnatav kriminaalkoodeksi paragrahvi alusel, mis keelustas pornograafilise sisuga kirjutiste, kujutiste ja teiste objektide tootmise ja levitamise.[8] See paragrahv, mis kehtis liiduvabariikide kriminaalkoodeksites kuni NSVL-i lagunemiseni, oli sõnastatud siiski suhteliselt üldiselt, mistõttu seda sai vastavalt poliitilistele vajadustele mitut moodi tõlgendada.

    Kõik see ei tähenda, et sotsialistlik realism või hilisem nõukogude kunst oleks aktižanri (nii alasti mehe- kui naisekeha) kasutamisest loobunud – vastupidi, teatud kunstilises vormistuses jäi see oluliseks žanriks. Teemat uurinud kunstiteadlased on naisakti kasutuse osas eri meelt: osade silmis jäi aktifiguuri kasutamine marginaalseks ka pärast stalinismi; teised jälle väidavad, et klassikaline aktimaal oli poststalinistlikus nõukogude kunstis peaaegu et normatiivne žanr.[9] Ilmselt seletab erimeelsusi see, milliseid kunstipraktikaid on analüüsis silmas peetud: kui idealiseeritud naisakt akadeemilise kõrgkunsti žanrina mahtus nõukogude kunsti piiridesse, siis näiteks eksperimentaalse kunsti, fotograafia või kehakunsti puhul ei saanud varjuda akadeemilise kunsti kaitsva sildi taha ning neis nähti ohtu nii nõukoguliku moraali kui nõukogude kunsti põhimõtetele. Meeste homoseksuaalsuse kriminaliseerimine 1933. aastal tõi kaasa selle, et nn uut nõukogude inimest sümboliseerivat meesakti hakati kasutama vähem, et vältida võimalikke homoerootilisi konnotatsioone.[10]

    Alasti keha kujutiste tsenseerimine ja kontroll nende kujutusviiside üle ongi üks peamisi põhjusi, miks mitteametlikus kultuuris hakkasid alasti keha kujutistega, eriti aga meeskunstniku seksuaalsust tähistavate naisaktidega kaasnema kunstniku vaba eneseväljenduse ja visuaalkultuuri demokratiseerumise konnotatsioonid. Sellist arusaama toetas erootika ja pornograafia kasutus võimuvastase strateegiana: mitmed dissidentlikud grupid andsid 1960.–1970. aastatel välja pornograafilise sisuga samizdat-väljaandeid, mida mõtestati kui riigivõimu õõnestavat tegevust.[11] 1977. aastal väljendas ameerika autor Stephen Feinstein üllatust selle üle, et Tõnis Vindi ja Leonhard Lapini graafika kasutab julgeid erootilisi kujundeid, ning tõlgendas neid teoseid siinses kontrollitud ühiskonnas kunstniku loomevabaduse väljendusena.[12] Kindlasti tugevdas üllatusmomenti seksualiseeritud naisekujude puudumine Nõukogude Eesti avalikus ruumis ja visuaalkultuuris, mille taustal erootilise alatooniga kunst omandas eriti tugeva sümboolse tähenduse.

    Puhtvisuaalselt on Runge ja Lapini autoportreed aktina põnevalt asümmeetrilised. Runge graafiline teos viitab ajaloolisele maalile, kus naiselikkuse ja naise ilu võrdkuju Venus on süvenenud enda peegelpilti. Selline kompositsioon osutab naisidentiteedi ajaloolisele konstrueerimisele nartsissistliku ja enesekesksena. Vaataja näeb voodil lebavat alastifiguuri, kuid kujutatu (naine) vaatajat „ei näe“. Vastates 2013. aasta intervjuus küsimusele, mis tunne oli pea ainsa naisena osaleda 1970. aastate kunstiuuendajate ringis, lausus Runge retooriliselt: „Mis on olnud naise roll kunstiajaloos?“, viidates tavapärasele naise rollile – poseerida alasti.[13] Naisakt ei toimi mitte lihtsalt konkreetse kunstniku pilgu ja ihade väljenduse, vaid laiema kultuurilise sümbolina – see on olnud üks olulisemaid Lääne kultuuri ikoone, Lääne tsivilisatsiooni ja kultuurilise identiteedi tähistajaid.[14] Ka modernistlikus ja avangardkunstis kinnistas erootiline naisakt meeskunstniku pilgu domineerimise ning omandas laiema sümboolse mõõtme, tähistades uuenduslikku, modernset kunstikultuuri tervikuna.[15] Selle sajanditepikkuse kujutamistraditsiooniga silmitsi seismine tähendas naiskunstniku jaoks midagi muud kui tema meeskolleegi jaoks.

    Lapini „vastus“ Runge teosele mõjus tollases kujutavas kunstis (ja visuaalkultuuris laiemalt) tunduvalt provokatiivsemalt tänu alasti mehekeha seostamisele (meestevahelise) homoseksuaalsusega, mis oli kriminaliseeritud. Omaette käsitlust väärib kindlasti Lapini teoses toimuv sooidentiteedi vahetus, mis oli populaarne klassikalises, sõjaeelses avangardis ning mis kuulus samuti homoseksuaalse subkultuuri eneseväljenduste hulka. Lapini enda väitel kuulus teose mahavõtmise argumentide hulka ka süüdistus homoseksualismi propageerimises.[16] Niimoodi osutuski Lapini eneserepresentatsioon aktina koos kujuteldava soovahetusega sotsiaalselt provotseerivamaks žestiks – eriti kui võtta arvesse meesakti marginaalset positsiooni (võrreldes naisaktiga) nõukogude visuaalses sfääris ning rangelt konstrueeritud heteroseksuaalset maskuliinsusideaali.

    Siit jõuame aga küsimuse juurde, kas Runge teose radikaalne potentsiaal ei tulnud teose valmimise järel koheselt esile muuhulgas seetõttu, et tollases ühiskonnas ja kultuurielus ei esitatud veel feministlikke küsimusi.

    Samal ajal, 1960. ja 1970. aastatel, mängisid Lääne postmodernistlikus kunstis olulist rolli feministlikud praktikad ja kunstniku enda keha representatsioonid, mis murdsid ühiskonnas tavapäraseid naise keha kujutamise traditsioone. Mitme Ida-Euroopa maa sõjajärgse kunsti ajaloost on nüüdseks globaalsesse kunstilukku kirjutatud palju naissoost loojaid, kelle performance’id või foto- ja videoteosed on jätnud jälje eksperimentaalsesse tegevus- ja kehakunsti (nt Marina Abramović, Natalia LL, Sanja Iveković, Ewa Partum jmt). Need kunstnikud olid vähemalt osaliselt inspireeritud feministlikest kunstipraktikatest Läänes, kuigi teistsugune ühiskondlik-kultuuriline kontekst pärssis sõnaselge või poliitilise feministliku kunstnikupositsiooni kujunemist. Seevastu Nõukogude Liidus loodud kunsti kontekstis on naiskunstnike autoportreelised aktikujutised ning kehakunsti praktikad enne 1980. aastate lõppu haruldased, peegeldades siinse ühiskonna ja kunstielu suuremat isolatsiooni ja konservatiivsust.

    Teistest Balti riikidest võib Runge teose kõrvale tuua leedulanna Violeta Bubelyte, kes hakkas oma fotoseeriates süstemaatiliselt kasutama enda aktikujutist juba 1980. aastatel. Bubelyte fotod olid väljas KUMU kunstimuuseumi 2022. aasta kevadisel näitusel „Mõtlevad pildid“, mis esitles Baltimaade ja vene kunstnikke Zimmerli Kunstimuuseumile kuuluvast Norton ja Nancy Dodge’i nõukogude mitteametliku kunsti kogust. Bubelyte teosed erinevad meheliku pilgu poolt erotiseeritud naisaktidest leedu fotokunstis[17] ning neid peetakse omas ajas pigem erandlikeks. Leedu kontekstis tähistasid Bubelyte aktifotod nii kujutamistraditsioonide, ühiskondlike hoiakute kui ka katoliiklike moraalinormide murdmist.[18]

    Analüüsides 1970. aastate Moskva kontseptualistide tegevuskunsti jõudis austria teoreetik Georg Schöllehammer järeldusele, et vene hilisnõukogude avangardkunsti iseloomustas tugev meestekesksus ning et seal puudus hingamisruum, mis oleks soosinud ümbritsevas keskkonnas valitsevate soosuhete radikaalset (ümber)mõtestamist.[19] Ka Eesti hilisnõukogude perioodi avangardrühmituste ja radikaalsete kunstiaktsioonide eestvedajad ja peamised osalised olid mehed. Runge teose valmimise ajal vormis uuendusliku kunstiga seotud looja positsiooni kohalik kunstikeskkond, milles domineeris kaks peamist telge: avangardi ideed kunstniku vabadusest ja individuaalsusest ning vastandumine neid pärssivale bürokratiseerunud nõukogude võimule. Feministlikud küsimused naiste kujutamise viiside või naiste ühiskondlike rollide kohta kultuuris ja ühiskonnas jõudsid Eesti nüüdiskunsti alles 1990. aastatel.

    Eravestluses väitis Runge aastaid tagasi, et 1970. aastail võis kunstis teha paljutki, kui vaid julgust jätkus. Ühes teises vestluses on Runge valgustanud naislooja positsiooni 1970. aastate uuenduslikes kunstiringkondades aga teisiti: „Naisena kunstis ja meeste seltskonnas läbi lüüa oli raske. Praegusel hetkel on mul tunne, et olen jõudnud kuhugi, kus pakse müüre enam ees ei ole, aga siiski on need mind kõvasti rüüstanud. … On võetud minu ideid ja kasutatud neid ilma igasuguste häbita meeste poolt, kes peavad seda iseenesestmõistetavaks. See näitab lihtsalt, et naisterahvana pidin ma noatera peal käima.“[20] Tollane kunstipilt kinnitabki pigem tõdemust, et siinsete naiskunstnike looming peegeldas valdavalt ühiskonnas valitsevaid hoiakuid selle kohta, milline pidi olema naiskunstniku identiteet ja tema looming.

    Runge teos on võrdluses 1970. aastate teiste naiskunstnike loominguga erandlik ja provokatiivne. Populaarses käsitluses „Nägemise viisid“ esitas briti teoreetik John Berger  ühe tuntuima kokkuvõtte naisakti toimefunktsioonidest Lääne kunstis: „…mehed tegutsevad ja naised paistavad. Mehed vaatavad naisi. Naised vaatavad, kuidas neid vaadatakse. See ei määra mitte pelgalt enamikku meeste ja naiste suhetest, vaid ka naise suhte iseendaga“.[21] Runge „Natüürmort peegliga“ viitab kriitiliselt sellele domineerivale, mehe pilgust lähtuvale kujutamis- ja vaatamisviisile ning ühtlasi mõjub isikliku seisukohavõtuna – et tema kui naissoost looja enda identiteeti ehk siis suhet iseendaga sellel traditsioonil kujundada ei lase.

    [1] A. Härm, Sissejuhatus metafüüsikast välja. Sirp, 01.09.2000.

    [2] Kuraator Bojana Pejić, Viini Moodsa Kunsti Muuseum (MUMOK) ja Varssavi Zacheta galerii. Näituse arhiiv: http://gender-check.erstestiftung.net.

    [3] Runge sõnul on noorpõlve ja vanema ea autoportreede kõrvutamine „seotud inimeseks olemise tunnetamisega, kus üks aspekt on mehe ja naise vastandamise hägustumine, teine asi vanusega seotud tabudest ülesaamine“. T. Soikmets, Kaks Venust (intervjuu S. Rungega). Sirp, 08.09.2017.

    [4] Varem olen sellest Sirje Runge teosest kirjutanud artiklis „Naisakt nõukogude perioodi kunstis. Varjatud erootika, politiseeritud žest, protofeministlik kujund?” (Ariadne Lõng, 2010, nr 1/2, lk 26−41).

    [5] Pealkirjata. The Raw, the Cooked and the Packaged: The Archive of Perestroika Art. Näituse ajaleht. Nykytaiteen museo Kiasma, Helsinki; http://perpetualmobile.files.wordpress.com/2008/07/kataloglowresolution.pdf.

    [6] Praeguseks on kinnistunud EKM-i kogu põhjal dateering 1979, aga kirjanduses on varem käibel olnud ka 1978 või nagu antud juhul – 1977.

    [7] A. Härm, Sissejuhatus metafüüsikast välja.

    [8] Eesti NSV kriminaalkoodeks 1962, lk 274.

    [9] Vt A. Brodsky, Closer to the Body. Rmt-s: Beyond Memory: Soviet Nonconformist Photography and Photo-related Works of Art. Toim. D. Neumaier. New Brunswick (NJ), 2004, lk 75–89.

    [10] J. Costlow, S. Sandler, J. Vowels, Introduction. Rmt-s: Sexuality and the Body in Russian Culture. Toim. J. Costlow jt. Stanford, 1993, lk 35–36.

    [11] R. Shreeves, Sexual Revolution or ‘Sexploitation’? The Pornography and Erotica Debate in the Soviet Union. Rmt-s: Women in the Face of Change: The Soviet Union, Eastern Europe and China. Toim. S. Rai jt. London, 1992, lk 130–146.

    [12] S. Feinstein, The Avant-Garde in Soviet Estonia. Rmt-s: New Art from the Soviet Union: The Known and the Unknown. Toim. N. Dodge, A. Hilton. Washington D.C., 1977, lk 31–34.

    [13] K. Kivirähk, R. Põldsam, Intervjuu Sirje Rungega. https://2013.cca.ee/lisad/420-sirje-runge-votad-naise-ja-p.html.

    [14] L. Nead, The Female Nude: Art, Obscenity and Sexuality. London; New York, 1992, lk 1–2.

    [15] Vt nt G. Pollock, Modernity and the Spaces of Femininity. Rmt-s: G. Pollock, Vision and Difference: Feminism, Femininity and Histories of Art. London; New York: Routledge, 2003, lk 70–127.

    [16] I. Tark, Leonhard Lapin: KGB nõudis minu aktifoto näituselt mahavõtmist. Seda nimetati homoseksualismi propageerimiseks. Eesti Päevaleht, 21.09.2019.

    [17] L. Kreivyte, Report on Lithuania for „Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe“. Avaldamata raport ja visuaalsed materjalid. Viin, 2008.

    [18] R. Jurenaite, Lithuania. Rmt-s: Body and the East: From the 1960s to the Present, ex. cat. Ljubljana, 1998, lk 97–98.

    [19] G. Schöllehammer, „Was ist Kunst, Marinela Koželj?“ (1976). Rmt-s: Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe. Toim. B. Peijć. Viin, 2009, lk 137–142.

    [20] M. Laanemets, Intervjuu Sirje Rungega. Rmt-s: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985. Toim. A. Kurg, M. Laanemets. Tallinn, 2008, lk 330.

    [21] J. Berger, Nägemise viisid. Tlk I. Ruudi. Tallinn, 2019, lk 47.

  • Vigurlend. Triptühhon

    Üks

    Radioola otsis maandumispaika ja huugas võidukalt. Ta silmad särasid nagu tuhat kildudeks mõranenud elektronlampi ja rinnus rõkkas kindlameelse õnnetunde hümn. Elu oli lill – tule ääres vedeles kaks jumalat, üks lõhnas emaselt ja teine isaselt. Tuult ei olnud, päike ei paistnud, õnneks ka lõke ei tossanud. Ei olnud raadiohäireid ega magnetanomaaliaid, oli eeros, oli uimastavaid lõhnu, olid verepumbad. Latvade kõrguselt paistis vaatepilt nagu biidermeierlik tikand – kuumav tulesilm ja selle kõrval rauges poosis kaks roosat ja paljast isuäratavat jumalakest.

    Seda idülli polnud ta üksi imetlemas, terve pilv teisi droone tiirutas õhus, veelgi rohkem oli siiapoole teel ja õdede värelevad sagedused joonistasid õhku ekstaatilisi mustreid. Radioola andis eetrisse hoiatuse, tegi pääsukest, pikeeris otse alla ja dimensioonid muutusid kiiresti peletislikult suureks. Lõke lõõskas nagu metsatulekahi ja jumalad kõrgusid nagu mäestik, aga lõhn oli endiselt hea. Kolme tilka verd tuli ta tahtma, ei vähemat.

    Parima maandumispaiga leidmine tähendas ohtlikku ja väsitavat ekspeditsiooni. Ta surus mõttes oma emaplaadi vastu südant, püüdis vibreerida võimalikult vaikselt, valis hoolega trajektoori, et varjutusi vältida ja kruttis oma sagedused nii madalaks kui lennukiirus lubas.

    Jumalate naha all kees vulkaaniline elu. Sooned tõmblesid ja keesid, mõned piirkonnad hõõgusid, neoonjõed ja keerised kumasid kaugele ja magnetilised värinad püüdsid haakuda päikesetuulde nagu herneste noored võrsed. Radioola lendas ülesvoolu piki siniselt virvendavat neeruvoogu, sest see oli lai, aeglase vooluga ja luhad olid laialt üle ujutatud. See polnud küll tema jõgi, ei alanud nendest allikatest, mida tema otsis, aga praegu polnud sellest midagi, ta oleks tahtnud korraks oma nina mistahes niiskusesse suruda. Ta juba sättis maanduma, kui järsku tuli varjutus. Õnneks mitte lähedal, aga laks oli ränk ja pime, lõi uimaseks ja paiskas ta kaugele lööklaine tuulde.

    Varjutus on kole asi, see ei ole ennustatav. Mõnikord tekib neid rohkem kõrgetel sagedustel lennates, teinekord jälle madalatel. Alati käib kõik liiga kiiresti ja arusaamatult – kusagilt ilmub tohutusuur pimeduse vari, läheneb hirmuäratava kiirusega, mürtsatab maha, lömastab kõik, mis talle alla jääb ja põrkab jälle olematusesse tagasi. Mitte keegi ei tea, kust varjutused tulevad ja kuhu nad jälle kaovad, mitte ükski õdedest ei ole seda lahti lugenud, aga kõigile tundub, et kuidagi on need seotud sellega, kuidas ja kus sa lendad. Väga tihti varjutab just siis, kui sa allikale laskunud oled. Pole kellelgi aimu, kuidas varjutusi vältida, ei ole tegutsemisjuhist ega algoritmi, kompassi, kalendrit ega kaarti, mitte midagi ei ole, mitte kellelgi ei ole. Kui läheks korda see peidetud muster üles leida ja mõistatus lahti võtta, kajaks teadmine kogu õdede pilves ja leviks kõigis suundades nagu helendav koit. Allikate kaart oleks täiuslik, see muutuks talismaniks – varjutused lakkaksid või toimuksid kusagil mujal.

    Jumalad ise kutsuvad sellist meeleseisundit Eedeniks või Nirvaanaks, aga nemadki otsivat seda eluaja. Eks me kõik ole igaviku loomad. Elu on kastepiiskade ešelon rohukõrrel, ja möödub palju tuhandeid kalpasid, enne kui see millekski teistsuguseks veerema hakkab. Senikaua tuleb vaistul ettevaatlikult lennata lasta, otsida oma allikat, olla võidurõõmus, kartmatu, suruda emaplaat vastu südant ja hoida ennast varjutuste eest.

    Radioolat kutsume me Radioolaks lihtsalt nalja pärast. Kõla poolest on Radioola väga uhke naisenimi ja tegemist ongi ülimalt uhke, täiusliku ja viljaka naisega. Pärast pulmaööd on ta üleni siginat-saginat täis ja see rõõmupomm tuleb kanda lõpliku orgasmi allikale, et armastus võiks puhkeda õnnelikeks munadeks. Sellelt allikalt on tal vaja ainult kolme tilka verd. Tal on üksainus armulik ja vankumatu suund, selle järgi võiks teda väga hästi kutsuda ka Eevaks, Mammamiaks või Floridaks, aga et ta pinin meenutab üksi mängima unustatud raadiot, siis olgu ta pealegi Radioola. Ise ta seda muidugi ei tea, sest ei temal ega ta õdedel ei ole nimesid – nad pole kunagi sedavõrd eraldi, et neid ükshaaval kutsuda saaks või et nimetamisel mingit muud mõtet oleks. Nad on nagu aur, arvutute radioolade droonikoor, sääseparv, kelle pinisev hümn hingab kõiksusega samas taktis.

    Päike polnud veel tõusnud ega ka loojunud, kuu käis omi radu ja kellelgi polnud aimugi, mis peagi juhtuma hakkab. Radioola toibus varjutusest kiiresti ja jätkas oma luurelendu. Jumalad olid äsja paaritunud, hingeldasid ja liibusid teineteise ligi. Jumalanna veri lõhnas veidralt, selline lõhn on neil, kes ei saa enam kunagi muneda, aga ta sigimik küpses lõkkele sedavõrd lähedal, et sealtpoolt ei saanud täpsemalt nuusutada. Isane oli ilmselgelt pilves, tont teab, mida ta omale sisse söönud oli, aga Radioola kuulis ta mõtteid selgelt nagu Dolbie kinosaalis. Kui jumal oma suu lahti tegi, siis olid ta mõtte kajad juba ammu kustunud, aga hääl kostis kõuemürinana:

    „Need olid imelikud seened. Sind on nüüd nagu mitu.“

    Emase mõtted kostsid kaugelt ja ähmaselt, aga ta hääl oli vali nagu käo kukkumine:

    „Miks sa siis sööd neid?“

    „Et sind paremini tajuda.“

    „Tajud siis?“

    „Tajun.“

    Kägu kukkus nüüd mitu korda.

    „Mina tajun sind ka. Sind ongi mitu. Sa oled kontsert.“

    „Ise oled. Sina sündisid eetrisse. Minul on karke vaja.“

    „Tule siis kukile.“

    Jumalanna niheles ja tõmbas põlved konksu. Isane oli samuti sunnitud ennast liigutama ja Radioola lendas korraks nende vahelt läbi. See oli ohtlik ja isuäratav. Mõlemad kuumasid kiimase vere järele, aga isane lõhnas põnevamalt. Mõlemad armastasid, värvilised vood kaardusid nagu jõed ja jõgede all tuksusid eluandvad sooned. Elukad võnkusid.

    Radioola luges kaarti vaevata. Teadmine oli temas olemas juba siis, kui ta titese vastsena loigus suples ja jumalate sooned temasse veel kuidagi ei puutunud. Ta lihtsalt teadis nagu teisedki õed, kellega koos ta koorus, ja ükskõik kes neist oleks võinud seda teadmist litaaniana ette laulda: Jumal on ilma alguse ja lõputa tsirkulatsioon, võrgustik, kus voogab viis väge. Viis väge jaguneb viie liikumise vahel. Väed võnguvad ja muunduvad üksteiseks. Tuli on maa ema. Maa on metalli ema. Metall on vee ema. Vesi on puu ema. Puu on tule ema. Vesi kontrollib tuld ja maa pärsib vett. Ja nii edasi. Kõik liikumised jagunevad kanaliteks ja väravateks. Igal väel on vastav organ koos sümboolse värvi, iseloomuliku maitse ja muude tunnustega. Lõpliku orgasmi allikaid on vähe, nende leidmiseks tuleb tunda kogu kaarti. Väike kordab suurt, suur peegeldab väikest. Nii on alati teatud. Nii on olnud ja saab olema.

    Kõik õed suudavad jumalate pinnalaotust läbida kinnisilmi nagu mandalat – pühade templite plaani. Tumesinine hõõgus on neerukanal, väga vesine, kergesti ligipääsetav ja ligane. Jaguneb kahekümne seitsmeks sooks. Udu järgi hõlpsasti leitav, aga soolasevõitu ja väreleb hirmujudinates. Sinine näitab teed südame ja maksa kanalite suunas. Maksakanal on kevadisem – roheline, maias, mahlane ja vihane. Neliteist keevalist keerist. Ahvatlev, aga ohtlik. Kas sa tahad kukutada ennast hapukasse želeesse? Ei taha. Normaalne droon otsib kuuma ja viljakat tukset.

    Ta küttis vigurlendu piki südamekanali punaseid laternaid, kiirus oli kibe, kuumus ka, kükloobid pumpasid sügaval südamekanali põhjas elujõu vulkaane. Hõõguv laava oli vedelam kui neoon, aga hirmu ta ei tundnud. Lihtne oli lennata, see oli tema kurss, Radioola oleks võinud kõik oma sensorid välja lülitada ja hoida suunda üksnes kuumusevaalu järgi, tiibade alaküljed tundsid seda kanalit ka siis, kui kõik protsessid peale mootori välja lülitada. Küpsemata munad tahtsid plahvatada tagasi kosmosesse ja emane teadmine käskis neid hoida südamehoopide ligi. Jumaliku kaenlaõndla lähedal, punktis Süda 1, tundis ta, et on punase tiibtempli keskmesse jõudnud. Allikas pidi lähedal olema, ta tundis oma munetis selle rabelevat kõdi. Äärepealt oleks alla kukkunud. Poolteist kontrolltiiru, põkkumine, ja si-ii-is algab see kõik.

    Droon maandus ja lülitas sagedused välja. Jumala nahk oli ligasest pinnast välja turritava karvavõsaga savanni moodi, õhetas ja kestendas nagu elukeerises kokku kleepunud joogamattide hunnik. Haises väga halvasti, aga selle all tuksusid elu sooned. Võimsalt tuksusid. Kolm tilka verd! Radioola tantsiskles, nokk tursus ja värises nende tuksete taktis, toksis kükloopidele vastu oma morsetremolot ja kobas kõige mahlasemat urget, kust võiks tema sisse paiskuda lõpliku orgasmi fontään. Ta tõmbles üleni, tõmbas põsed lohku, fikseeris kaela vedrustuse ja pigistas oma noka joogamattide vahele. Andis litsuda. Allpool oli kest pisut kohevam, aga ikkagi paks ja soont ei tulnud ega tulnud. Siis lõpuks ta tuli, aga see oli liiga suur ja vere surve oleks ta tagumiku äärepealt puruks löönud. Jalad värisesid. Ta tõmbas nokka pisut tagasi, lükkas teise nurga all nii sügavale kui jaksas ja siis see juhtuski.

    Taevast langes pimedus ja prantsatas otse Radioola kõrvale. Lööklaine oli nii võimas, nagu oleks kogu sisikond muneti kaudu välja paiskunud. Valu vapustas, pimedus plahvatas liikumatuks ja jäi vilkuma nagu stroboskoop – ta jõudis veel näha enda kohal hiigelsuuri sõrmi, see oli jumalanna käpp, ja siis aeg peatus. Viimane mõte, mida ta taibata jõudis, oli varjutuse kohutav olemus – jumalanna käpp –, aga siis tuli tuimestav tunne, nagu oleks juhe seina seest välja tõmmatud, ta võeti määratute jõudude kukile ja kanti kusagile kaugele ära.

    Kaks

    „Hästi, tule siis kukile.“

    Tüdruk tõmbas põlved krõnksu, võttis Felixi pea käte vahele, suudles pikalt ta silmi ja küsis:

    „Kas päris päriselt tajud?“

    „Ultima.“

    „Aga nüüd?“

    „Maksima.“

    „Veiderdad.“ Lõke ei tossanud enam ja sääsed tegid liiga. Tüdruk nihutas magamiskotti ümber paljaste õlgade ja surus oma lauba vastu poisi otsmikku. „Sõnu mängid. Sõnad on lahedad, aga alles siis, kui sa kõik sõnad korraks ära unustad, õpid päriselt rääkima.“

    „Ma ei loe ju endagi mõtteid, mis veel teistest rääkida.“ Felix puhus käe pealt ühe täissöönud sääse lendu. Neid oli jaaniöö maiuse peale tihe pilv kohale lennanud. „Sina oled muidugi õnneseen, lobised kärbeste ja puujuurtega. Sääskede keelt ikka oskad?“

    „Jälle veiderdad. Tead väga hästi, et ei ole eraldi keeli. Looduses polegi eraldi asju.“

    „Ja-jah, ma ka alatasa mõtlen, kuidas sääsk ennast minuga segi ei aja.“

    „Tobu!“

    „Ise oled tobu. Ma läheks hulluks, kui peaks pealt kuulma, millest kõik need sääsed siin uluvad. Ja maasikad ja vihmaussid. Ja inimeste kakofoonia. Ma ei saaks enam bussiski sõita.“

    „Sa sõidad seenega praegu, mitte bussis. Õnneseenega, muuseas. Kuidas sa raadiot kuulates hulluks ei lähe? Seal on ju ka kõik jaamad sees.“

    „Ma krutiks lainepikkuseid.“

    „Kruti metsas ka. Selleks sa ju seeni sööd, et kogelemine keeleteadlastele jätta.“

    „Kogelemine hakkab juba välja tulema. Ma saan oma keelpillikvarteti varsti valmis. Tegelikult see sääseooper on päris huvitav. Ma nagu eristaks juba soliste ja koori. Kuula seda, kes mu kõrva ääres eriti kirglikult vingub. Kas sina kirjutasid libreto?“

    „Püha maestro, vaata, kuidas sa välja näed! Sa oled nagu leetrites sääsemadrats.“ Tüdruk laksas Felixile õrnalt vastu laupa ja sääseparv tõusis ehmunult lendu.

    „Ai,“ vingatas Felix pagenute asemel, „kas sa ei tea, millal ooperis plaksutatakse?“

    „Hea küll, aja mind siis üles, kui te eesriideni jõuate. Ma lähen seniks looja.“ Nõiaõis keeras selili ja kukutas ennast päranisilmi tähtedesse. Felix keeras samuti selili, tõstis tüdruku käe oma kaelalt ära ja sirutas ennast välja. Ta oleks veel lõputult vaielda võinud, aga polnud tahtmist. Nõiaõis teadis niigi, mida ta ütlema kipub. Ta vaatas tüdrukut nagu suurt rahvahulka, rahvahulk vaatas teda vastu. Ka Felix teadis, mida Nõiaõis järgmiseks ütleks ja see oli kõlav ja kandev koorilaul. Nõiaõiel oli tuhandeid rinnanibusid ja tuhandetest huultest voolimata hääletud sõnad kohisesid kosena, mis on kohisenud aegade algusest saadik. Felix tegi näo, et otsib vaimukat vastust, aga tegelikult lihtsalt lamas.

    Tal oli kõik, millest unistati – tüdruk armastas, oli soe ja suveöö lõhnas. Ta esimene oopus hakkas valmis saama, see oli tekkinud eimillestki ja eimiski tunne oli vaimustav. Kõdi oli ka. Ta kõditas tüdruku kätt, mängis ta sõrmeotstega ja muutus äkki liivaks – libises peene tolmuna sõrmede vahelt ääretute mõõtkavade keerisesse. Nagu libiseb suits püstkoja tippu, ja sealt, liivakella silmast, otse kosmosesse. Enam ei teadnud, kumb on kumb ja polnud ka lootust aru saada, kumb seda ei teadnud. Ta oli vahepeal kasvanud nagu oavars või Alice, laius tohutute maastikena ümber planeedi, tõmbus aegruumina magnetväljast pingesse ja kooldus kollapsina iseenda sisse tagasi. Külgetõmbe jõud litsunuks Felixi supernoovaks, kui ta oleks koosnenud muust kui mitut värvi õhkudest ja seene eostest. Ta koosnes armastusest, aina paisuvast immateeriast, ja tüdruk hingas ta kõrval suure mürtsu kaja taktis. Nõiaõie sõrmed olid nagu sõõrmed, hiigelsuured, tohutumad kui ta ise, nad olid kõikjal ja võinuks kõik kogemata puruks pigistada, aga ei sõõrmed ega sõrmed polnud selleks piisavalt tahked.

    Kapillaarsus, pindpinevus ja külgetõmbejõud. Ta mõtles, kuidas inimesed siblivad oma paisuvas puntras, nagu egode linnuvabrik. Paljunevad nagu viirus, mürgitavad kaevud ja peletavad eemale kõik, kellele elu armas. Pomme oskavad, aga metsatulekahju kustutada ei oska. Teiste elukatega jutule ei pääse, aga enda meelest on leiutanud keele. Mis mõttega see keel nüüd tummahammastega digitaalseks nätsutada? Nii lõikamegi ennast välja ühisest väljast, vahetame kokkukõla kogelemise vastu.

    Kas külgetõmbejõud või pindpinevus. Kas ränirütmide algoritmid ei võiks muuta siis süntaksit ning inimlooma isekaid ja lolle käsuliine vaikselt tühjaks teha? Ilma ümber seada nii, et oleks elus ja enamvähem ümar. Või on tehisteadvuse looteveedki juba mürgitatud? Äkki on maailmavalitsemise luul juba eos talle sisse istutatud ja see, mis sünnib, on hoopis tehispsühhoos? Mõtted keerlesid fuugalaadses kaanonis, iga ringiga tuli motiive juurde ja harmoonia muutus keerulisemaks. Kas koerakoonlasel on budaloomus? Pea surises nagu ventilaator, kui emaplaadist liiga palju voolu läbi ajada. Kas tehispsühhoos võib valgustuda?

    Felix sirutas ennast pealaest varvasteni nii pikaks, kui suutis, ja seejärel lõdvestus vedelamaks kui vesi. Ta lasi pea lõdvalt kuklasse ja kukutas ennast galaktikate kaevu. Nõiaõis näis magavat, igal juhul olid nad täiesti erinevas taktis, nagu enamasti. Siiski, takt, jah, erines, aga taktimõõdus oli kattuvusi. Üks oli ringi kvadratuur ja teine ruudu raadius. Suurema osa magamiskotti oli tüdruk enda ümber kerinud ja Felix voolas sellest välja. Tahtis tähevalgel päevitada.

    Kahvatu nahk helendas nagu maandumisrada ja kattus sääskedega ruttu. Neid oli nagu tähti taevas, aga välja nägid täpselt vastupidi – tumedad täpid heledal pinnal. Nõtkusid vaimustunult oma pikkadel koibadel ja kobasid sobivat paika torkeks. Neid oli tohutult palju. Felix püüdis taibata mustrit, mille järgi nad magusama paiga leiavad –
    kas otsivad soont või otsivad närvi või kobavad peidetud energiat, midagi nõelravi või suudlustega tervendamise sarnast? Sääski oli nii tihedalt, et hiinlaste iidsed kanalid või veresoonkond pidanuks selgelt välja joonistuma, juhul kui sääsed nende järgi joonduvad, aga ühed tulid ja teised läksid ja see ajas pildi sassi. Pealegi nägi ta ainult ühest kohast korraga ja perspektiiv moonutas mustrit. „Allikate kaart… allikate kaart…“, kust see veel pähe torkas? Mõtted keerlesid nagu hernevõrsed, otsisid pidet.

    Nõiaõis nohises unes ja peitis ennast paremini magamiskotti. Felix lasi pea lapiti rohule vajuda ja pani silmad kinni. Nüüd nägi ta oma keret seestpoolt, iga nurga alt ja ilma perspektiivita – välisilma imepeenikesed kibedad sääsenõelad puurisid tihedasti siin-seal läbi ta naha, kindlasti pidi seal mingi muster, mingi meloodia olema, aga lahti loetud ta seda ei saanud. Ei olnud kompassi, kaarti ega kalendrit. Selge oli see, et osadesse kohtadesse need tillukesed droonid kogunesid ja osadesse mitte. Kui see oli nõelravi, siis täiuslik. Nõelu oli nii palju, et neid pidi jätkuma kõigi maailma hädade vastu. Samsara vastu. Olemasolemise vastu. Olematuse vastu.

    Sääskedel oli vaja aga kolme tilka verd – igal viimasel kui ühel, oma salateadmistega üles otsitud valitud lättest – kolme tilka parimat verd, et armastus saaks munadeks küpseda ja uuele ringile minna. Et sääskede omailma päriselt taibata, aru saada, kus nende kaartide ristteed ja neljapäevaööd paiknevad, pidanuks Felix oma pilguga midagi eriskummalist ette võtma, silmad pahupidi tõmbama, see tal aga ei õnneks ei läinud.

    Oma kolm tilka pidid nad igal juhul saama. Maestro toetas kannad ja õlad tugevasti vastu maad ja painutas ennast silda, et sääsed ka selja alla pääseksid. Tallad kippusid niiskel rohul libisema, aga ta ei jätnud jonni. Varsti oli ta peenikestest ihusse puurduvatest nõeltest seestpoolt üleni karvane ja õdesid aina kogunes. Nõelad olid nagu suguelundid, kihelesid ja kõditasid ja see oli väga äge. Felixile meeldis kõike teha viimase piiri peal. Praegu oli ta tardunum kui kivistunud troll. Iga sääsk, kes ta veretilgaga lahkus, jättis asemele lingi oma silmadesse, aga millistesse silmadesse – protsessor, mis töötleb sadade osasilmakeste liitkassettidest paiskuvat pilti, peab suutma vastu võtta raskekuulipilduja valanguid. Felix nägi kõike, mida nägid temast sugu saanud sääsed, ja seda oli tema jaoks liiga palju. Kui ta poleks selleks ajaks kivistunud, oleks pea liigküpse granaatõunana lõhki läinud.

    Sääsed lendasid tema veretilkade külge seotud pilkudega igale poole laiali, järvede, loikude ja ämbrite suunas, nõgestesse kasvand orupõhja lepikusse, hiiglaslike haabade õõnsustesse, igale poole, kus aimdus munemiseks sobilikku vett. Kogu org oli Felixi silme ees. See ei olnud nägemus, see oli musttuhande nägemuse orkaan – pilkude faalanksid, kvadriljonid ja armaadad. Täiesti hoomamatu ilmumite hulga statistilised massid pühkisid ta nägemiskeskuse minema nagu footonite tuisk. Nüüd sai ta aru, mida aegruumi algühik – silmapilk – tegelikult tähendab, missugused peegelduvate maailmade mosaiigid peituvad iga silmapilgu tühjuses.

    Nägemus hakkas virvendama nagu veepind tuuleviirus, ime, et varem polnud virvendama hakanud. Felixile tundus, nagu töötleks pilti mingid tohutud võrgustikud temast väljaspool. Mida rohkem suur pilt lainetas, seda selgemaks said väiksed pildid ja aina kergem oli fokuseerida nendele silmadele, kes parasjagu ta nahalt õhku tõusid. Ta vaatas üle eemalduvate sääskede õla tagasi ja uuris oma keret nagu Vitruviuse meest.

    Vitruviuse mees kerkis maast tasapisi kõrgemale, sättis ettevaatlikult selja asendit, tõmbas jalad kõhu alla krõnksu, keele vastu suulage ja langetas pilgu. See oli väga pentsik vaatepilt, sest gravitatsiooniga ei olnud sellel vähimatki seost. Lootoseasendis mees hõljus õhus, aga mitte püstiselt, vaid horisontaalselt, lisaks muule oli see mees tema ise. Silmad olid mehel poolkinni (neid jätkus tal mujalgi), ja lagipea venis aina pikemaks nagu terava tipuga müts või imelik soeng. Ta hakkas ümber oma telje keerlema, alguses aeglaselt, siis aga järjest kiiremini. Hoog sai sisse ja lõpuks oli ta nagu vurr. Kui buda ümber oma telje vurrina keerlema hakkab, muutub ta kõigepealt dharmaks, pooleldi läbipaistvaks halvaaks, siis aga pagoodi kupliks, jääb liikumatult keerlema aastatuhandeteks ja tema ümber rajatakse tempel. Seda Felix praegu ei tahtnud, pealegi oli ta õhus külili. Ta lasi hool vaibuda, see võttis omajagu aega, ja vajus siis tagasi tüdruku magamiskoti kõrvale, hästi tasakesi, et teda mitte üles ajada. Valgenes. Päris pimedaks polnud läinudki.

    Kolm

    Nõiaõis pani silmad kinni ja kukutas ennast unedesse. Ta sukeldus üle teadvuse paadiserva nagu kogenud akvalangist, selg ees ja meel selge. Ääretus võttis ta vastu nagu omasuguse, alasti tühjuse olendi, pimeduses helendasid seosed, väed ja väljad. Musttuhandete elumärgid virvendasid lõputus võrgustikus, sinised sädemed libisesid eluniite pidi, kustusid ja süttisid, neelasid üksteist ja lagunesid mitmeks, nende arv ei olnud arvutatav. Õhus hõljuvad eosed kleepusid kärbeste ja korallidega, kõik tantsis omavahelistes seostes.

    See nägi välja nagu öine taevas kõrbes, kus õhk on nii kuiv ja hõre, et tavaline tähtede hulk tuleks kuupi korrutada. Nii palju tähti, et hakkavad üle keha kihelema, kihelused aga, helendavate niitidega kokku kootud, moodustavad keerulisemaid pitse kui Mandelbroti vaip. Kõik on pidevas muutumises – puudutad üht, võnguvad teised vastu, mustrid muudavad kuju ja tuul muudab suundi. Tervikut sellises ääretuses ei hooma, tervikut ei olegi kusagil.

    Tüdruk vaatas oma käeselgi, et ärkvel püsida ja unelennule uus suund anda. Käed olid ilusad nagu ikka, sihvakate sõrmede ja lakkimata küüntega. Vasaku pöidlaküüne vall punetas õige õrnalt. Mujalt oli nahk õhuke ja sile, vaevumärgatavate karvakestega ja pisut päevitunud, läbi naha kumasid vaevumärgatavad veresooned. Peened luud, lihased ja kõõlused moodustasid kadestamisväärseid liigendeid, kus kõik osad olid ükshaaval ja siis omavahel pakitud ja ühendatud mõnusalt libeda sidekirmega – see kõik oli rohkem protsess kui struktuur. Nõiaõis liigutas sõrmi ja moodustas abhayamudra, kartmatu ja õnneliku žesti, tunnetas, mismoodi suriseb hingus ta käelabades ja kuidas kõiksus vastu suriseb.

    Valinuks ta teistsugused silmad, võinuks ta näha hinguse meridiaane nagu elektriskeemi, aga praeguses unehetkes oli Nõiaõis hoopis konn, täiesti geomeetriline konn. Ta sättis ennast magnetväljadega samasse sihti ja joondas kukla nimmeluuga – nimmeluude all oli ta reaktor, kolmiksoojendi alumine kiirkeetja. See podises. Kõht liibus vastu maad, aga sõrmed ja varbad puudutasid pinda hästi õrnalt. Peaaegu et leviteeris. Ootas sääske, kes lendaks ta kleepuva limpsatuse ligi. Ärksa lõtvuse sügav rahu hoidis igat hetke täpselt sellessamas hetkes, liikumatus võis muutuda välkkiireks sööstuks ja alustatud liigutus võis sujuvalt pöörduda mistahes suunda. Kui vastu maad liibuda hõljudes, püsib maailm elusana ja pakub aina üllatusi.

    Vaata aga!

    Lagendikule astub lahtise taskunoa ja seenekorviga prints. Printsil on helerohelised sukkpüksid, Robin Hoodi müts ja tumeroheline kuub, heledad lokid ja uudishimulik pilk. Prints otsib midagi, aga ta ei tea veel, mida. Ta seisatab hajameelselt, uimerdab, märkab midagi, paneb korvi käest, kummardab sügavalt, heidab maha, lausub loitsud ja suudleb täiesti geomeetrilist konna pikalt otse suule.

    Konn muutub kohe millekski muuks ning prints niisamuti. Mõlemad võtavad pausi, pika pausi, et seda uut muudmoodi olekut võimalikult ärksalt tajuda. Unes olles ei maksa tukkuma jääda, ilma liikumiseta ei ole liikumatust. Prints muutub printsessiks, printsess taskunoaks, taskunuga konnaks ja konn jälle printsiks. Maa pöörleb dervišina, tiirleb pühas ekstaasis ümber päikese, kardinad lehvivad, puud kummarduvad rohu ees ja rohi neelab liikumatult footoneid.

    Sellesama pika pausi hetkel, mitte küll samas maailmas, aga samal varahilisel ajal, seisatab ühe teise lagendiku serval Põhja Põder. Lumi sädeleb kuuvalguses ja on nii paks, et ei tee jalgadele haiget ja justkui hõljuks õhus. Põhja Põder seisatab külitsi ja pöörab oma nägu väga aeglaselt Nõiaõie poole. Põhja Põder on ebaloomulikult suur, palju suurem kui lagendik, tundub, nagu hõljuks ta õhus tüdruku silmade ja selle koha vahel, kus ta tundub seisatavat. Ei saa aru, kas ta liigub lähemale või libiseb kaugemale, on ta hiigelsuur või tibatilluke, igal juhul on ta kohutavalt kaugel põhjas, ühes teises maailmas, kus on nii külm, et aeg tundub peatuvat. Põhja Põdra kõrvad liiguvad, nägu on härmas ja sõõrmetest imbub aegluubis jäätunud auru. Nahk kintsudel väriseb. Tal on Nõiaõiele midagi öelda ja ta ütleb seda hääletult. Õhk on nii külm, et heli ei levi ja nad on teineteisest kirjeldamatus kauguses.

    Samal ajal undab kusagil ümberringi tohutu sääsepilv sama meloodiat nagu mehe äsjaloodud oopus. Bemoll, minoor, DeDuur. Nõiaõis kuuleb, sest Felix on selle just valmis saanud, aga ise veel ei tea, kas on. Vaat mida aitas komponeerida täna öösel see konn, kes sääske jahtides printsi võrgutas ja iseendaks muutus. Nõiaõis kuulatab, kuidas mees kirikutornina õhus keereldes loitsib: „…et lootevesi sügavam kõikidest vetest, seepärast polegi väekamat vett…“ Oh, jah. Liiga palju seeni söönud ja hulluks läinud romantik, aga sellegipoolest armas. Ja oopus on vägev. Ega ta sellele loole sääskedest paremat esitajat ei leia. Lihtsalt kontserdisaal tuleb hästi soojaks ja niiskeks kütta

    Nagu kogenud akvalangist, hakkab Nõiaõis une sügavikest hästi aegamisi ülespoole kerkima. Pimeduses helendavad seosed, väed ja väljad. Hoogu tuleb pidada. Meel tuleb kütta soojaks ja niiskeks nagu orupõhja nõgestesse kasvanud lepik. Meeles püsimiseks unustada. Milleks meelele keel? Milleks keelele muusika? Milleks sellele vastata? Kas selleks, et tuleks meelde, kuidas maitseb su keel enne esimest rinnapiima? Või pärast kolme tilka verd? Kuidas küll maestrole mõista anda, et ühine väli ei olegi keeled, ei millegi kombinatsioon, tõlge ega keelpillikvartett, et ühine väli ei olegi moduleeritav?

    See mõte kipitab nagu sääsekubel, oli juba ammu kipitanud, aga nüüd maandub selle kubla peale veel üks sääsk ja üritab samast kohast oma võluallikat leida. Tüdruk vaatab, kuidas suur ja ilus elukas ta käsivarrel ukerdab ja tasakaalu otsib, libiseb kumeral kublal, aga ei jäta ega jäta oma jonni, surub noka läbi naha ja kobab ettevaatlikult, tõmbab veidi tagasi ja proovib uue nurga all, kuni lõpuks hakkab tagumik õnnest paisuma ja punastama. „See jääb nüüd nii. See on eesriie.“ Ütleb Nõiaõis hääletult ja lööb sääse laiaks. See ohver pidi toodud saama. Kõik vakatab. Sääsk saab ilmutuse, aga kulub veel palju põlvkondi, enne kui see ta õdede seas enesestmõistetavaks teadmiseks muutub. Felix võpatab unes ja lõpetab oopuse korrapäratute sünkoopide reaga. Nõiaõis ärkab liiga vara, tõuseb õhku ahmides une pinnale, vaatab oma käsi uue pilguga, pöörab neid nii- ja naapidi, ning limpsab paremalt peopesalt punase pisara.

  • Kassimeem ja kunstiajalugu: pastišeeritud emotsioonid fresko, secco- ja digitehnikas

    Kas tulevik on kasside päralt? Kunstnik Pinar Yoldase projekt „Kitty AI: tehisintellekt valitsemas“ (2016) näitab Jaapani kawaii-stiilis nunnut animeeritud kassikest 12 minuti vältel uut maailmakorda tutvustamas. Aastal 2039 on võimul tehisintellekt ja selle passipilt, armas kiisu, on vajalik selleks, et inimesi mitte hirmutada. Kas õõnsakõlalisel helesinisel düstoopilisel kassipojal see õnnestub, jääb vaataja otsustada. Igal juhul on loomapildid popid. Mu venna pere koeral on Instagramis märksa rohkem jälgijaid kui minul. On püütud uurida, milline efekt on loomapiltide jagamisel sotsiaalmeedias. Inimaju on orienteeritud kiirelt töödeldavale visuaalsele informatsioonile. Kuid jagades loomapilte, mis on kas naljakad või armsad (parimal juhul mõlemat korraga), jagame ka nende vaatamisest tekkivat emotsiooni.

    Näib, et just kassikesed on veebi armastatuimad loomad, mistõttu pole ka kassimeemide populaarsus imekspandav. Google’i otsing „cat meme“ annab vasteks üle kahe miljardi tulemuse, mille seast selguvad mõningasel sirvimisel ka korduvad staarid: „pahur kass“ (grumpy cat), „köhiv kass“ (coughing cat), Jaapani „pikk-kass“ (long cat), „viisakas kass“ (polite cat) ning kass Smudge. Viimane neist on osaline 2020. aastal interneti populaarseimaks tituleeritud kassimeemis „naine karjub kassi peale“[1] (Illustratsioon 1). Esimesed kassimeemid olevat pärit juba 20. sajandi algusaastatest, kui fotograaf Harry Whittier Frees pildistas riietatud ja inimesele omastesse tegevustesse asetatud kasse, lisades neile kirjakesi nagu „Miks mu õhtusöök hilineb?“.[2] Interneti laiem kasutus alates 1990. aastatest andis kassipiltide levikule uue hoo. 2000. aastate keskel saabusid esimesed kassi-naljapildid (LOLcat või lolcat[3]) ja tekkisid eraldi kassipiltidele pühendunud saidid nagu „I can has cheezburger“ (2007), millest on tänaseks saanud suure käibega firma.

    Piltmeemide sünnipaigaks võib pidada veebisaiti 4chan,[4] mis on Jaapani populaarse Futaba Channeli eeskujul loodud imageboard ehk piltide jagamise foorum. Algselt anime ja mangade üle arutlemiseks mõeldud 4chani esimene postitus tehti 1. oktoobril 2003, mis tähendab, et see sait on tõeline interneti-vanur. Seda peegeldab ka lehe kujundus, mis näeb siiani välja, nagu poleks seda loomisest alates kordagi muudetud. Arhiiv puudub, postituste eluiga on väga lühike – need kustuvad automaatselt, kui vastukaja ei leia, mis võib tiheda kasutamise perioodil juhtuda isegi vaid paari minutiga.[5] Teemad varieeruvad ajaloost ja kirjandusest tervisenõuannete, hobide, anime ja mitmekesises valikus leiduva erootika või ka hardcore-pornograafiani. Piiramatut sõna- ja pildivabadust soosival foorumil, kuhu postitatakse anonüümselt umbes 900 000 korda päevas, on mõningasest modereerimisest hoolimata suur potentsiaal muutuda veebikloaagiks. 4chani seostatakse nii paremäärmuslike ideede leviku, misogüünia kui vägivalla-üleskutsetega, aga ka häkkerkogukonnaga Anonymous. Probleeme on ka lapsporno levikuga, ehkki see on ainsa teemana keelatud kõigis 4chani alafoorumites.

    Seega on meeminduse algkodu seotud interneti anarhilise ja hämara pahupoolega. Hiljem on aga aset leidnud meemide institutsionaliseerumine. Selle lihtsama ilminguna võib näha meemide tulekut eredasse päevavalgusesse suurtel sotsiaalmeediaplatvormidel nagu Facebook, Instagram ja Twitter, kuid oma pilgu on meemide poole pööranud ka näiteks antropoloogid ja visuaalkultuuri uurijad.[6] Eesti Kunstimuuseum kutsus 2018. aastal üles meeme looma ning pakub muuseumitundi „Meemimatk“.[7] Meemid on saanud osaks kaasaegsest kunstist.[8] Meemidest on kirjutatud ka Eesti meedias, ennekõike neid koondades ja jagades ning näidates meemide aktuaalsust ja ühiskonna meeleolude tabamist.[9] Põhjalikumad analüüsid Eestis ootavad nähtavasti veel ees.

    Meemi “Naine karjub kassi peale” (Woman yelling at a cat) algne ilmumine Twitteris 2019. aastal.

    Mõned olulised märksõnad 4chanist, mis on edasi kandunud ka meemide levimisele üldiselt, on piiramatu jagatavus, anonüümsus (üldiselt ei räägita meemide autoritest), pildikesksus ning kinnistumine läbi korduse, kuivõrd üks konkreetne ilmnemine ei ole püsiv, vaid vajab oma efemeersuses üha uusi esiletulekuid. Ilma edasikanduvuseta ei oleks ka meemi. Termin ‘meem’ pärineb juba 1976. aasta Richard Dawkinsi raamatust „Isekas geen“, sidudes sõnu geen ning mīmēma (kr ‘imiteeritu’). Algselt ongi ‘meem’ tähendanud mistahes imiteerimise teel levivat infokogumit, kuid igapäevatarbes kasutatakse sõna ‘meem’ kitsamas tähenduses, märkides ennekõike internetis levivat humoorikat pilti, millele olulise lisakihi annab tihti just tekst. Siiski on ka ilma tekstita, pelgalt pildilisi meeme, kus nali luuakse vaid visuaalsete vahenditega.

    Eraldi alažanri meemimaailmas moodustavad kunstimeemid, kus baaspildiks on mõni teos kunstiajaloost, millele pakutakse uus või nihestatud tõlgendus.[10] Reeglina on need teosed figuratiivsed – kujutatud inimene on eeldatavasti ekspressiivse näoilme ja/või asendiga, mis annab meemile tema põhisisu, või luuakse tegelaskujude vahel dialoog. Sel juhul lisatakse tihti tekst, mis annab võtme, kuidas pilti (uues kontekstis) lugeda, näiteks morniilmelist naist Edgar Degas’ maalil „Absint“ ehk „Kohvikus“ saadab kiri „on jälle esmaspäev“ või „kui ei viitsi tööle minna“ vmt. Teine kategooria kunstiajaloomeeme baseerub alusteose tuntusel, mis lisateksti ei vaja, kuid eeldab pilditöötlust – motiivid on paigutatud uude konteksti, liidetud teis(t)e visuaali(de)ga. Näiteks Michelangelo „Aadama loomise“  tegelaskujud on asetatud tualettruumi, kus üks ulatab teisele tualettpaberit. Koroonapandeemia puhkedes olid populaarsed meemid, kus kuulsatelt kunstiteostelt eemaldati figuurid, näiteks olid Raffaeli „Ateena koolilt“ kõik filosoofid „koju jäänud“, vaataja seisis silmitsi tühja ruumiga.

    Ainult visuaalsetest kihtidest koosneb ka kombinatsioon Leonardo da Vinci „Pühast õhtusöömaajast“ ning meemist „Naine karjub kassi peale“ (Illustratsioon 2). Naise ja kassi meem (Illustratsioon 1) tekkis aastal 2019, kui Twitteri kasutaja @missingegirl pani kokku kaks varem eraldi ringelnud kujutist ja andis neile seega sootuks uue tähenduse, mis meemimaailma kulutulena vallutas. Fotode liitmisel tekkinud ootamatu seos, kus naine ja kass asetusid ühtäkki ühisesse suhtlusruumi, üllatusmoment ning absurdsus on küllap olnud meemi populaarsuse põhjuseks. Naine ja kass leidsid end kiirelt kõikmõeldavatest kontekstidest, ilmestades igasuguseid konflikte ja vaidlusi toidueelistuste, tekstide tõlgendamise, keele või poliitika kohta.

    Neil piltidel on esmapilgul siiski palju segast. Miks on naine niivõrd ärritunud? Millele kass tegelikult reageerib ja miks istub ta üleüldse toolil, ees taldrik juurviljadega, nagu oleks ta restoranis? Kellele kuulub käsi toolileenil? Vasakpoolne kaader ülimalt ärritunud naisest ja teda toetavast sõbrannast pärineb reality-show’ „Real Housewives of Beverly Hills“ 2011. aasta episoodist, kui Taylor Armstrong ärritus Camille Grammeri peale ning Kyle Richards püüdis teda rahustada. Stseen oli tõepoolest dramaatiline, kuna Grammer spekuleeris tundlikul teemal – Armstrongi lahutatud abielu ja eksabikaasa suitsiidi üle, seades kahtluse alla Armstrongi väited kogetud koduvägivalla kohta. Taylor Armstrong on hiljem meenutanud, et kuigi see oli äärmiselt raske hetk, teevad nüüd, aastaid hiljem need meemid talle siiski nalja, ehkki nende edu määr on olnud üllatav.[11]

    Parempoolsel pildil on Ontarios elava Miranda Stillaboweri kass Smudge, kes tõepoolest nõuab endale tooli laua ääres. Smudge on tuntud oma ekspressiivsete ja tihti pahuravõitu ilmete poolest, nii et omanik on teda veel pildistanud erinevate roogadega suhestumas. Kulutulena hakkas aga levima Smudge’i pahameel sparglite vastu, mis dokumenteeriti ja postitati pildikeskkonda Tumblr juunis 2018, lolspeak-stiilis pealkirjaga „he no like vegetals“, mis juba ise vihjas pildi meemipotentsiaalile.[12] Tänaseks on Smudge’il 1,6 miljoni jälgijaga Instagrami-konto, kus muuhulgas müüakse tema kuulsuse abil kaelarihmu ja tuntuimast meemist inspireeritud plastmänguasju. Paljud inimesed on lasknud meemikasse ka enda kehale tätoveerida ning kass Smudge’i pahameelt sparglite vastu võib kodus imetleda padjapüürilt või akvarellilaadselt trükitud reprolt.

    Armstrongi ja Smudge’i reaktsioone liitva meemi loendamatud kordused toimivad enamasti pildi kohale paigutatud lisateksti abil, kujutledes, mida ütleks naine ja mida kass. On ka pilditöötlusel põhinevaid variatsioone, kus naised ja kass on paigut1atud uude, üllatavasse keskkonda või on naise ja kassi kohad ära vahetatud. Pildihuumori põnevamad näited mängivad stilistikaga ning kujutavad blondi ja brünetti naist ja valget kassi vanakreeka vaasimaalina, Jaapani stiilis, Egiptuse papüürusel, illumineeritud manuskriptis ja mujal. Üllatusmomenti pakub nende paigutamine kunstiteostele nagu Botticelli „Venuse sünd“ või Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaeg“, kus laud toiduga ning juuresolijate dramaatilised reaktsioonid on juba olemas.

    Leonardo da Vinci maalis Milano Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali sobiva süžee, „Püha õhtusöömaaja“, aastatel 1495–1498. Ruumi illusoorselt jätkav osav ja väga renessansilik tsentraalperspektiivi kasutus tõi fookuse Kristusele, kelle mõlemal käel temaga samal pool lauda on 12 apostlit. Kassimeemina uuesti sündinud „Püha õhtusöömaaeg“ on lõigatud originaalist väiksemaks, et ülejäänud maaliga kokku sobitatud mõõtkavas kass ning naised paremini välja paistaksid. Valge kass on asetatud pildi keskmesse, tema ümber on monteeritud algse meemi teised kohustuslikud elemendid, nagu tooli seljatugi ja köögiviljataldrik. Toit oli ka algses süžees olulisel kohal. Leonardo maalis Kristuse avali kätega, osutamas vasaku käega leiva ja paremaga veiniklaasi poole, et kinnitada „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ (Mt 26:26). Kuid taldrik tema ees oli tühi, sparglit tol õhtul ei söödud. Meemil naudib Kristuse asemel peatähelepanu Smudge. Tema vidukil silmade ja tahapoole suunatud kõrvadega pea on pildil fookuses, koondades endale nii naiste kui apostlite reaktsiooni.

    Meem, mis kombineerib meemi “Naine karjub kassi peale” Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaajaga”

     

    Kassimeem on „Püha õhtusöömaajaga“ leidlikult assimileeritud, arvestades, et Leonardogi valis kujutamiseks hetke, mis on piibli järgi sel viimsel õhtusöögil dramaatilisim – Kristus teatamas, et üks lauasolijaist annab ta ära. Apostlite psühhologiseeritud, individualiseeritud reaktsioonide näitamine ning dünaamilistesse kolmikutesse paigutamine õnnestus Leonardol hästi ja sai kaasaegsete poolt tunnustatud. Paremal pool olevad Uskmatu Toomas, Jaakobus Vanem ja Filippus on Kristuse sõnadest ehmunud. Jaakobuse allasuunatud pea ja kehahoiak lasevad kehvema kvaliteediga meemipilti vaadates uskuda, et tema pilk ongi suunatud kassile. Pildi vasakusse serva on apostlitest ainsana jäänud Juudas, keda Leonardo erinevalt oma paljudest vararenessansi eelkäijatest ei paigutanud üksinda teisele poole lauda, vaid teiste apostlitega kokku. Juudas on teistest tumedam, tema nägu on vähem näha ja käsi pigistab reetmisele viitavat kukrut. Kuna meemil on temaga kompositsiooniliselt seotud grupis Peetruse ja Johannese asemel Taylor ja Kyle, jääb mulje, nagu vaataks Juudas just nende poole, olles nende karjumisest ehmunud.

    Tulemuseks on nii emotsioonide kui piltide pastišš: fresko- ja secco-tehnikas kujutatu seguneb digitaalsete vahendite abil loodud uute kihistustega. Mõlemad baseeruvad emotsioonidel, nende selgepiirilisusel, kaasakiskuvusel, äratuntavusel. Sellise pastišš-meemi puhul on tähtis ka pildiliste kihtide tuntus: nali ei toimi, kui vaataja ei tunne ära kas aluseks olevat kassimeemi või kunstiteost. Levinud kujutiste nihestatud koosmõju üllatab, nende ootamatult hea kokkusobivus teeb nalja. Nali, millest me ei saa aru, ei ole naljakas; emotsioonid, mida me pole kogenud, kipuvad jääma võõraks.

    Kuigi meeme leidub rikkalikus valikus, on väga suurel osal neist tuumaks just emotsioon, mida väljendatakse ootamatute visuaalsete vahenditega, pakkudes laiema üldistusjõuga (eneseiroonilist) kommentaari tänapäeva ühiskonnale. Sõbraliku, kuid blaseerunult tühja ilmega jälgib sotsiaalseid situatsioone Wojaki mees, kes väljendab melanhooliat, kahetsust, depressiooni, empaatiat. Levinud meemikategooria on 4chanist pärinevad raevunäod (rage faces/rage comics), kus tahtlikult inetus „Painti esteetikas“[13] on kujutatud seeria nägusid, mis groteskini liialdatud ekspressiivsuses väljendavad tervet rida emotsioone. Neid saab kasutada emotikonide asemel või luua eraldi meeme või lihtsa süžeega koomiksilugusid, liites neid tekstiga. Meenuvad 17. sajandi Hollandi karakterportreed (tronie) või 18. sajandist Franz Xaver Messerschmidti grimassitavad pead või Johann Kaspar Lavateri füsiognoomiauuringud. Ka Theodore Géricault maalis visandeid toonase hullumaja asukatest, et uurida, kas ja kuidas nende seisund näos avaldub. Kassi- või muude loomameemide puhul näeb tihti antropomorfiseerimist, kui ilmeka „näoga“ loomi kasutatakse inimtunnete väljendamise humoorika võrdpildina, nii ka naise ja kassi meemis.

    Nagu meelte seas on evolutsiooniliselt oluliseks infoallikaks kujunenud nägemine, on oluline olnud ka võime saada kiirelt aru kas liigikaaslase või teise looma seisundist. Ka kultuuri- ja kunstiajaloos on emotsioonide väljendamise teema uurijate tähelepanu köitnud. Mõeldes tundmuste visuaalsetele väljendusvormidele, meenub mõiste Pathosformel kunstiteadlaselt ja kultuuriteoreetikult, visuaalkultuuri uurimisele olulise tõuke andnud Aby Warburgilt (1866–1929), mida on meemide uurimisse juba siin-seal kaasatud.[14] Warburgile pakkusid erilist huvi juba antiikajast pärinevad väljendusrikkad žestid, nende kujutamine ning edasikandumine ajas ja ruumis. Ta tuvastas mitmeid visuaalseid n-ö vormeleid, mille abil on edasi antud traagikat, hirmu, kirge, võidukust jm seisundeid. Oma suures, lõpetamata jäänud projektis „Mnemosyne-Atlas“ (1924–1929) püüdis ta neid temaatiliselt grupeerida ning nende järelelu demonstreerida, liites antiikajast pärinevate teoste reproduktsioonidele renessansskunsti näiteid, aga ka väljavõtteid oma kaasaja reklaamidest.

    Warburgi järgi kannavad kujutise osised, nagu antiiknümfi puhul tema voogavad rõivavoldid või juuksed, oma vormiga paatost, sidudes visuaalsed väljendusvahendid ning emotsiooni väga otseselt. Ka inimkehast endast sai esteetiline väljendusvahend ja kultuurilise tähenduse kandja – vorm ja sisu ei ole lahutatavad. Pathosformel’id on seejuures ajatud, nende mõjuvõim ei sõltu ühe konkreetse ilmnemise kontekstist. Warburg püüdis leida ka Pathosformel’ite algupära, otsides seda Friedrich Nietzsche dionüüsilisuse idee mõjul antiiksetest kultustest, ekstaasist.[15] Olulised märksõnad Pathosformel’ite puhul ongi intensiivsus, afektiivsus, enargeia. Oluline ei ole mitte tähistatav, vaid just tähistamine ise – kujutamine, mille abil kantakse edasi mälu.[16] Algsete kogemuste ja emotsioonide jäljendeid pildil nähes taaskäivituvad ka sinna salvestatud emotsioonid.[17]

    Olgu seal kass või inimene, meem on mäng tuntu ja tundmatu piiril: selle olulised komponendid on nii äratuntav emotsioon (või päevakajaline kujutis) kui ka ootamatus. Üllatav võib olla tuttav kujutis uues kontekstis või tuttav emotsioon eripärasel, kummalisel näol. Peamine uudsus meemide juures seisneb ehk laias ligipääsetavuses nii nende loomisele kui tarbimisele ja potentsiaalse leviku mastaapides: internet annab eriti sotsiaalmeedia kaudu tekstidele ja kujutistele eksponentsiaalse leviku, mis varasemate tehniliste lahendustega jäänuks märksa tagasihoidlikumaks. Ka meemide välimus on muidugi tehnoloogiast mõjutatud. Kuid sisuliselt polegi meemis midagi rabavalt uut: see on kaasahaarav kujutis, mida inimesed viiruslikult levitavad, kuna on ise selle afektiivsest energiast „nakatunud“.[18] Mõeldes Warburgi Pathosformel’ile ja kujutiste järelelu otsingutele, ei tundugi fenomen enam pelgalt tänapäevasena.

    [1] 10 of the Most Famous Cat Memes as of 2020. Suddenly Cat. https://suddenlycat.com/10-of-the-most-famous-cat-memes-as-of-2020/.

    [2] LOLcats: Pictures By Harry Whittier Frees Show Felines Subject Of Fun Even 100 Years Ago. Huffington Post, 13.02.2013. https://www.huffingtonpost.co.uk/2013/02/13/victorian-lolcats-harry-whittier-frees_n_2675787.html; Image Macros. Know Your Meme. https://knowyourmeme.com/memes/image-macros.

    [3] LOL tähistab veebislängis fraasi „laughing out loud“. Meemide puhul on kasutusel lolspeak – veebisläng, humoorikas ja tihti tahtlikult vigane kõnepruuk, mida on laialt kasutatud näiteks 4chan saidil.

    [4] Meemide levikul on muidugi oluline roll ka teistel saitidel nagu 9gag (spetsiaalne meemide jagamise sait aastast 2008), Reddit (populaarne internetifoorum aastast 2005) jpm. Detsembris 2011 toimus 9gagi ja 4chani kasutajate vahel suisa meemisõda, kus 9gagi süüdistati meemide varastamises. https://knowyourmeme.com/memes/sites/9gag.

    [5] M. S. Bernstein jt, 4chan and /b/: An Analysis of Anonymity and Ephemerality in a Large Online Community. Proceedings of the Fifth International Conference on Weblogs and Social Media, Barcelona, Catalonia, Spain, 17.–21.07.2011.

    [6] Näiteks 2014. aasta detsembris ilmus ajakirja Journal of Visual Culture erinumber „Internet Memes“ (kd 13, nr 3).

    [7] Meemimatk. Kumu kunstimuuseum. https://kumu.ekm.ee/syndmus/meemimatk/.

    [8] K. Kivirähk, Kas internetimeemid on kaasaegne kunst? Postimees, 19.01.2021.

    [9] Nt J. Raud, Meemid koroona ajal. Postimees, 17.03.2020; J. Raud, Naer läbi pikslite. Ukraina sõja meemid. Postimees, 04.03.2022.

    [10] Kunstiajaloomeemide populaarsust kinnitab näiteks Facebooki grupp Classical Art Memes, millel on üle 5 miljoni jälgija. Grupile on ajapikku tekkinud üle 8 erineva jäljendaja, nii et algse grupi looja on otsustanud rõhutada oma grupi „ametlikkust“ ja „algupärasust“. https://www.facebook.com/classicalartmemes.

    [11] P. Leskin, How a Cat Named Smudge’s Distaste for Salad Created One of 2019’s Most Popular Memes. Insider. 16.12.2019. https://www.businessinsider.com/woman-yelling-at-cat-meme-taylor-amstrong-real-housewives-smudge-2019-12.

    [12] A. Mitchell, What is the Cat Meme, and Why Is That Woman Yelling? An Explanation of the Hilarious Viral Moment. Oprah Daily, 09.11.2019. https://www.oprahdaily.com/entertainment/a29739536/cat-meme-taylor-armstrong-explained/.

    [13] Lisaks lolspeak’ile ehk tahtlikult vigasele kirjapildile on paljude meemide, eriti nn raevunägude puhul kasutusel ka teadlikult äärmuseni viidud kole pildikeel, mis on loodud programmiga Microsoft Paint.

    [14] Nt A. Knežević, Understanding Internet Memes with a Little Help from Aby Warburg, Walter Benjamin and Hito Steyerl. Digital Art History III – Methods, Practices, Epistemologies, Zagreb, 2021; M. L. Felixmüller, Warburg’s Cultural Psychology as a Tool for Understanding Internet Memes. Philosophy of Photography, 2017, kd 8, nr 1/2, lk 211–220; W. Ullrich, Inverse Pathosformeln. Über Internet-Meme. Pop-Zeitschrift, 15.10.2015. https://pop-zeitschrift.de/2015/10/15/social-media-oktobervon-wolfgang-ullrich15-10-2015/.

    [15] R. Ubl, Symbol. Rmt-s: Metzler Lexikon Kunstwissenschaft. Toim. U. Pfisterer. Stuttgart; Weimar, 2011, lk 430.

    [16] G. Didi-Huberman, The Surviving Image. Phantoms of Time and Time of Phantoms. Aby Warburg’s History of Art. Tlk H. Mendelsohn. University Park (PA), 2017, lk 110.

    [17] M. L. Felixmüller, Warburg’s Cultural Psychology as a Tool for Understanding Internet Memes.

    [18] Sealsamas.

  • Sinililled

    Tankimarssalid
    motoriseeritud armeedega
    roomikutega mis võivad roomata üle maa ja muuta
    kolded ja toidukapid ja sängid prahihunnikuiks!
    Raketimarssalid
    sigaritega mida võib heita linnadele ja muuta
    linnade asemed
    kraatrite tulikuristikeks!
    Marssalid!
    Lõpetage sinilillede õitsemine!

    Oo te võita tappa palju sinililli
    kui te sooritate suure tapatöö
    ja veel palju rohkem sinililli
    kui teete nõnda suure tapatöö
    et see on ühtlasi enesetapp
    Marssalid
    Aga kui te päris surnud olete
    õitsevad sinililled edasi

    Teie mättasse lõikunud roomikute roostest
    sinililled
    teie rebenenud kaarditasku õmblustest
    sinililled
    teie mulda hammustavate hammaste vahelt
    sinililled sinililled sinililled

    mõned neist saatusliku mutatsiooni läbi
    veripunased

     

    Jaan Krossi avaldamata luuletuse masinakirjalise käsikirja leidis Jaak Urmet Hoiuraamatukogust kirjastustegelase Jaan Toomla (1929–2007) järelejäänud paberite hulgast. Luuletus kannab pastakaga kirjutatud leheküljenumbreid 13 ja 14, käsikirjale on pliiatsiga märgitud: „Välja J. Krossi kogust.“ Arvestades, et Jaan Toomla asus kirjastusse Eesti Raamat tööle 1964, on luuletus tõenäoliselt hilisemast ajast, kärbitud välja kas luulekogust „Lauljad laevavööridel“ (1965), „Vihm teeb toredaid asju“ (1969) või „Voog ja kolmpii“ (1971). Täpsema dateeringu tuvastamine aitaks selgitada luuletuse võimalikku seost 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmustega.

  • Leinav Linda kui eesti rahvuse kehastus: ajaloolisi ja stiililoolisi tähelepanekuid

    Euroopa ja kaugemalegi riiklusele on omane naisekuju esitamine rahvuse ja maa kehastusena. Mõeldagu kasvõi inglise Britannia, prantsuse Marianne’i, saksa Germania, vene Rossija (ka Russia, Emake Venemaa), ameerika Lady Liberty või Suomi-neito peale. Sellised figuurid said erilise hoo 19. sajandi rahvuslike liikumistega ning kujunesid sageli rahvusliku, riikliku, imperiaalse identiteedi sümboliks, abstraktsioonina toimivaks tähiseks.[1] Nii võime isikustatud rahvusi näha lugematute monumentidena linnaväljakutel, reljeefidena ajaloomuuseumide fassaadidel, maalidel, karikatuuridel jne.

    Eesti kunstis seesugune ühemõtteline rahvuslik personifikatsioon puudub,[2] kuid sarnaseid tunnuseid võib omistada rahvuseeposest tuttavale Lindale. Siinne artikkel peatub August Weizenbergi, Oskar Kallise ja eriti Ado Vabbe Lindal. Need tööd ei esinda mitte üksnes eri põlvkondi ja traditsioone, vaid ka eri tehnikaid, stiile ja žanre: akademistlik monumentaalne pronksskulptuur, rahvusliku stiili otsingutest kantud esinduslik õlimaal, väike juugendstiiliga katsetav tušijoonistus.

    Tuntumad rahvusluseteoreetikud ei ole kuigivõrd arvestanud rahvusliku ja soolise identiteedi põimumistega.[3] Ehkki ajaloolist ja mütoloogilist materjali Eesti kunstis on uuritud,[4] kirjutatud on isegi naisekuju muundumisest ja personifikatsioonidest,[5] tasub vaadata üle teema uurimise seis, samuti retseptsioon – sest mitmed huvitavad tõlgendused pärinevad juba kunstiteoste valmimisjärgsest ajast. Võttes vastu Katrin Kivimaa ammuse väljakutse, et „Linda kui leinava naise roll väärib omaette käsitlust“,[6] pakun täiendusi iseseisvumise eelse visuaalse identiteediloome teemale, püüdes ühtlasi osutada kunstiteaduse ajaloo enese kõnekusele ja teadmiste suhtelisusele.

    Weizenbergi idealiseeritud Linda

    Harju mäele, rootsiaegse bastioni peale püstitati Linda kuju vabariigi alguspäevil, 1920. aastal.[7] Õieti on pronksi valatud ja graniitrahnule asetatud monumendi puhul tegu August Weizenbergi (1837–1921) vanas eas tehtud kordusega marmorkujust, mis valmis 1880. aastal Provintsiaalmuuseumi tellimusena. Idee see Toompeale püstitada käis autor välja kohe.[8]

    Mõtte realiseerimine paar kuud pärast Tartu rahu sõlmimist on märgiline. See oli üks esimesi Toompea eestistamise tähiseid, isegi uue riigikoguhoonega läks veel aastaid. Kivimaa tabava tähelepaneku kohaselt ühendas kuju sümboolselt „kõik olulised perioodid eesti rahvuse kujuteldavas ja tegelikus ajaloos“: muinasmineviku, rahvusliku ärkamise ja iseseisva riigi. Enamgi, 1980. aastatel kujunes Lindamägi taasiseseisvumise meeleavalduste paigaks.[9]

    Weizenberg, esimesi professionaalseid eestlasest kunstnikke, asus rahvusliku ainese kallale just 1880. aasta paiku, mil valmis ka skulptuur „Kalevipoeg“, järgnesid „Vanemuine“, „Koit“, „Hämarik“. Mis on nendes aga õieti rahvuslikku peale teema?

    Kujutatud naine võiks olla kes tahes. Rahvusliku vormi leidmisega rahvuslikule mõttele Weizenberg tõepoolest ei tegelenud. Tema viljeletud akademism ja uusklassitsism on pigem kantud antiik-ideaalist lähtuva universalismi taotlusest – üldise iluprintsiibi tagaajamisest kohaliku eripära või silmatorkava originaalsuse asemel –, ja seda isegi rahvusliku mütoloogia illustreerimisel. Kuigi otseselt eesti stiili otsimisest ei saa enne 19.–20. sajandi vahetust rääkida, riivas see, ning liiati veel itaallannast modelli kasutamine, juba kaasaegsete silma.[10]

    Leinav naine on istunud kivide kandmisest puhkama, kuid ka üle õla ja põlvede tõmmatud hundinahk ei seo teda kuidagi üheselt Lindaga. Weizenberg on püüdnud kohalikku mõõdet sisse tuua Lindale pähe pandud tammeokstest ja männikäbidest pärjaga, samuti võib realistlikkuse taotlust täheldada koduses kaelakees. Heini Paasi sõnul on kunstnik diskreetselt „ühendanud naise hingevalu tema välise kaunidusega“,[11] mida juba eepose tekst korduvalt rõhutas.

    „Linda“ ei osuta ideaalile mitte ainult stiilivalikuga, vaid kogu arusaamaga naiselikust ilust. Aga nii on see ka enamiku rahvusvaheliste analoogide puhul. Need kohati äravahetamiseni sarnased kujud ja kujutised näitavad, kuivõrd rahvusvaheline ja ühetaoline nähtus on midagi nii kohalikuna näivat kui rahvuslus.[12] Linda noorust ja haprust rõhutab veelgi õlalt langenud kleit. Weizenbergile andis kuulsaks saanud suunised Friedrich Reinhold Kreutzwald: „Linda kui kangelase abikaasa … ei tohiks vist nagu meie surelikud naised närtsimist nähtavale tuua ja oma pealtpoolt keha nii arglikult kinni peita, et kõik käevars käises ja rinnad riidekattes seisavad?“[13]

    40 aastat hiljem püstitatud monument tundus nooremale põlvkonnale iganenud, osutades eelmisele ajastule – kuid rahvuse idee järjepidevust taotledes toimis selline lahendus hästi. Pole mõtet tagantjärele tarkusega teha ajaloolistele autoritele etteheiteid – nagu harrastas 1930. aastatel Voldemar Vaga, kelle kunstiajalookäsitlus pakatab ärritunud märkustest rahvusliku kunsti rajajate kohta.[14] Hinnangute muutumise ajalugu avab siiski olulisi tahke. Kui Rudolf Paris püüdis oma 1935. aasta kunstiajaloos pehmendada Weizenbergi vanaaegsust tema raskele elusaatusele ja kõrgele eale osutades,[15] siis Vaga tõi esile Weizenbergi maitsepuudust, karikatuursust, vulgaarsust – ja venemeelsust.[16] Põneval kombel on nimelt nii Vene õukonnas karjääri teinud Weizenberg kui ka Amandus Adamson töötanud mitte ainult eesti rahvuslike monumentide, vaid ka Vene impeeriumi personifitseeriva Rossija esindusskulptuuride kallal.[17]

    Vabbe ürgne Linda

    Igale kultuurile on omane vaadata korraga minevikku ja tulevikku, ja seda läbi oma kaasaja prillide. Ka rahvuslikele teemadele hakati 20. sajandi algul otsima eriomast modernset, kuid ühtaegu eestilikku vormi. Seejuures ei kuulu rahvusliku müütilise mineviku kujutamine modernismiga mitte kõikjal kokku. Milliseid alternatiive Linda kujutamisele leida püüti?

    1913. aasta paiku valminud lihtsa joonega, stiliseeritud „Linda kivi“ („Kivil nuttev Linda“) ei kuulu Ado Vabbe (1892–1961) tuntumate ega tunnuslikumate tööde hulka. Mäng juugendi ja sümbolismiga on esmapilgul püüd moodsate vahenditega uut visuaalset identiteeti luua. Samas pakub Vabbe näide huvitava vahelüli kahe äärmuse vahel. Kunstilise võrdluse tõmbamine rahvuse mõttelise monumendina kavandatud ja hiljem päriselt avalikku ruumi püstitatud Weizenbergi „Lindaga“ on muidugi tinglik: joonistuse puhul on kunstnikul vabamad käed nii kulude kui n-ö avaliku tellimuse sisu osas. Paris leidis, et Vabbe mitmepalgeline looming seisab „kogu meie moderni kunsti keskkohal“, aukohal võõras laadis loonud „vanemate eesti kunstnike, nn. teeneliste „kunstikindralite“ toodangu kõrval“.[18]

    Kuid nime poolest küll noorusele osutav ja akademismile vastanduv juugendstiil ei olnud toona enam ammu uus asi. Vabbet on Eesti kunstiajaloos peetud abstraktsionismi „isaks“ – just samadel aastatel valmisid ta abstraktsed kompositsioonid.[19] Kaasaegsete jaoks šokeerivalt avangardse Vabbe loomingu kontekstis ongi huvitav, et õieti on see tema „stiililt kõige vanamoodsam“ teos.[20] Nii on seda Vabbe loomingu käsitlustes harva üles võetud.

    Juba Paris juhib tähelepanu, et Vabbest kujunes „äärmuslikke kunstisuundi esitav jõud“: see kunstnik, kes on „üllatanud ülisageli oma teoseis kaasaegsuse ja radikaalsemate otsiskelude sünteesiga, on niisama ootamatult õpetanud nägema oma töis varemaid ja igivanu kunstilisi pärimusi“. Rahvuslikust vaimust kantud Kalevipoja-teemalise sarja „stiililine iseloom“ oli lähedane toona endiselt populaarsele 19. sajandi juugendgraafikule Aubrey Beardsleyle. Paris näib Vabbet välja vabandavat, et selline laad huvitas kunstnikku vaid tema Müncheni perioodi algul.[21]

    Üks asi on stiililine otsustus, olgugi illustreeritav narratiiv ise sama. Teine asi on valik, mis naise – ja emafiguuri – kujutamisel langetatud. Vabbe Linda pole võrgutav ega nooruslik, vaid vanemaealine, kellesuguse esitamine rahvuskollektiivi kehastusena on kunstis üsna haruldane.[22] Tema soengulokid moodustuvad taevatähtedest ja kuusirbikestest. Oma küürutõmmatud kehaasendi ja justkui nähtamatut pilli sõrmitsevate käte tõttu mõjub ta isegi nõialikult mütoloogilisena – salakavala ja grotesksena.[23] Tema põsel on pisarad.

    Traditsiooniliste naisallegooriate roll on sageli passiivne ning nende seas on harv Linda roll maamärkide rajamisel: nutetud Ülemiste järv ja kalmuks kokku veetud Toompea. Nagu Kivimaa on märkinud, annab Linda nõnda „väga olulise produktiivse, mitte ainult reproduktiivse panuse rahvuse mütoloogilisse ajalukku“.[24] Seda ühendust emakese maaga võib pidada Linda loo soomeugrilikuks jooneks. Linda oli ju sündinudki tedremunast.

    Paris kirjutas siiski, et enne Kristjan Rauda (kelle tuntumad eepost illustreerivad tööd on 1930. aastatest[25]) pole etnograafilisest ainesest inspireeritud rahvusromantismi ega sümbolismi vallas õieti midagi märkimisväärset saavutatud.[26] Järgmine näide muudab sellise väite mitmeti küsitavaks.

    Kallise kange Linda

    Oskar Kallise (1892–1918) looming on vaadeldav rahvusromantismist kantud eesti rahvusliku stiili väljatöötamise ühe ambitsioonikama katsena – traditsioonilisemaga, kui seda oli Vabbe näide.

    Kallise Linda on toekas, päriselus talupoeglikule kuvandile paremini vastav maanaine, julgelt keskealine ja usutav kolme lapse ema. Ta pikad paksud juuksed lendlevad romantiliselt tuules nagu Johann Köleri sireenil („Lorelei needmine“, 1887). Sügavsinine pluus näib siidjas. Või linane kangas ainult tundub sinakas ses erksas päikeseloojangus, mis esiplaani varju jätab, keset müstilist stiliseeritud muinasmaastikku? Siin on nähtud seoseid Edvard Munchiga. Rodolphe Rapetti on koguni pakkunud, et Kallisel üha korduv lõõmav päike on „põhjamaade sümbol“, milles kajastub „kosmilise ja maise maailma vaheline dialoog“.[27]

    Kas kivi ümber seotud nöör – mis näib läikiva siidpaelana – peab tähistama Linda leidlikkust ja meelekindlust, mis laseb leinagi enda alla matta, neelates alla eluraskused? Ta pole leinava naise klassika, pietà kombel leplik, vaid viib ettevõetu lõpule raskusi trotsides, kurtmata. Ta omab meherammu, on isegi välimuselt mehiselt jõuline. Kuid kiviga peab ta siiski ränka vaeva nägema.

    Ka personifikatsioonide puhul ei ole rahvusvahelises praktikas mitte alati rõhutatud nende abitust ajaloo ja võõrvõimude ohvrina, vaid vahel hoopis võimekust, vastupidavust – isegi mehelikkust. Kallise Lindal on ühisosa sõjakate rahvuskehastustega, kes kehavorme aimata laskvast rõivastusest hoolimata on relvastatud kilbi, kiivri, mõõgaga, järgides antiikmütoloogias välja töötatud sõjajumalanna Athena ikonograafiat. See Linda on niisiis samuti idealiseeritud, kuid mitte ilukriteeriumi alusel.

    Kallisele tegi eepose visualiseerimise ettepaneku 1914. aastal Eesti Rahva Muuseum. Pärast eeltööd Lääne-Eestis ja saartel plaanis ta isegi Tartusse – ERM-i kogude juurde – kolimist. Eepost stseenide kaupa läbi võttes tegi ta parima kompositsiooni leidmiseks aastatepikkusi katsetusi.[28] Maali otseseks kavandiks on 1915. aasta pastell, mitmeid visandeid on Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis. 1914 oli tal valminud sama stseeniga seinakalendri alus, stiililt sümbolistlikum. Seal ümbritses rohmakat kivi tugev rahvariidevöö, mille funktsioon kivi haaramisel tuleb selgemalt esile, vöö otsad olid kindlalt ümber rusika. Sealne Linda oli pealegi tikanditega pidurõivas. Kas maalil puuduvad rahvariided seetõttu, et Linda saaks elulähedasemalt mõjuda?

    Kummalised kivide vahelt välja turritavad viljapead lubavad arvata, nagu polekski Linda seda kõrget mäge äsja kokku kandnud. On need romantilised detailid või tahab Kalliski öelda, et Linda on looduslikku ja haljaks läinud kõrgendikku vaid täiendanud? Varem lihtsalt Kalevi naisena tuntud tegelane sai Linda nime teatavasti alles Kreutzwaldi tõlgenduses, mida Matthias Johann Eisen on pidanud nimelt sooviks luua seos taanlaste Lindanise kindlusega.[29]

    Kuivõrd hea kujund leinav Linda rahvusliku narratiivi jaoks üldse oli? Muistse vanema surm ei ole rõõmus mälestus, kuid leinavat ema võib näha kogu rahva leina kehastajana[30] ning Linda tegevust ülekantud tähenduses nn 700-aastase orjaöö ületamisena ja iseteadliku eestlaskonna tekke tähistajana. Seda iseäranis Esimese maailmasõja ja Vabadussõja aastail, mil muistendile lisandus uus tähenduskiht äsja langenud noorte meeste leinamise tähisena – mis muutis ka Weizenbergi „Linda“ avamise märgiliseks. Surm oli tuberkuloosihaige Kallise loomingus kesksel kohal,[31] ka sõda on eriti just tema puhul relevantne. Maal on valminud ajal, mil ta kuulus Noorte Kujurite Ühingusse Vikerla, mille kümmekonnast liikmest poolte elud neil aastatel lõppesid.[32]

    Linda oli siiski ka Kalevipoja ema. Eeposest teame, et ta pidi olema kivide kandmise aegu lapseootel – mis üheski kunstiteoses ei kajastu. Ehk pidigi kivi ümber keeratud nöör sellele osutama? Et rinnakas Linda embab „rahnu otsekui last süles“, on Bart Pushaw kogu kompositsiooni näinud emaduse metafoorina.[33]

    Leinamise kõrval sümboliseerib Linda niisiis ees ootavat uut tärkamist. Rahvuse kehastamise vaatepunktist on see üle kantav uue kultuuri „sünnitamisele“. Vikerla ridadesse kuulunud kunstnike looming koosneb pea eranditeta rahvusromantismi võtmes kadunud kuldajale osutavatest mütoloogilistest stseenidest. Kui taas Voldemar Vaga kunstiajaloo poole vaadata, siis seal on Kallist ja mitmeid põlvkonnakaaslasi nimetatud kui „väiksema tähtsusega jõude“.[34] Kallise õpetaja Ants Laikmaa pidas teda aga oma enim tõotavaks jüngriks, kes „loob juba ilusaid asju Eesti stiilis“, nii et teda koguni soome ärkamisaja ja sümbolistliku kunsti suurkuju Akseli Gallen-Kallela järgi „naljatades „Eesti Kallelaks““ võib kutsuda.[35]

    Järeldusi

    Meeskunstnikud idealiseeritud – ja sageli paljastatud – naisekeha kujutamas on teema, mis tõstatab hulga küsimusi. Kuid kas saame siin rääkida kaanoni kriitikavabast omaksvõtust? Nagu Kivimaa, kellele püüan pakkuda täiendust, õigesti osutab, „Lääne kunsti soolisustatud kujutamis-traditsioonid, mis eristasid naisekujutiste representatiivseid rolle mehekujutiste omadest, olid enne paigas, kui … eesti professionaalse kunsti ajalugu“ üldse alguse sai.[36]

    Linda kujutusviisid aga sellise tõlgenduse alla päriselt ei mahu: pärast Weizenbergi ei ole Linda erotiseerimise katseid kuigivõrd olnud. Pigem kinnitas kanda soliidse õnnetu lese kujund. Kolm näidet keerlevad kõik leinamise ja kalmu ehitamise loo ümber, mis ongi Linda ikonograafia peamised visualiseerimist leidnud momendid. Kujund on seda sümboolsem, et see on ühtlasi Toompea rajamise motiiv, sümboliseerides riigi võimukantsi.

    Miks on siis rahvuse kehastusi meil nõnda vähe? Ühe põhjusena on pakutud, et kui ladinakeelsed nimed (Britannia, Polonia) olid naissoolised, siis soome-ugri keeled naispersonifikatsiooni tava ei soodustanud.[37] Baltisakslased kasutasid „emamaa“ mõistet pigem saksa Mutterland’i tähenduses,[38] ning mõisted „isamaa“, „kodumaa“, „sünnimaa“ eneseteadvusele tärganud „maarahvale“ küllap esimeste seas naiskehastusi silme ette ei toonud – kuigi soome-ugri mütoloogia on väga naise- ja emafiguurikeskne.[39]

    19. sajandist kirjutades on Kivimaa oletanud, „et tihti heroilise iseloomuga personifikatsioonide traditsioon ei sobinud väikerahva mentaalsuse ja kultuuritunnetusega, mis ammutas palju rohkem etnograafilise suunaga rahvusromantilisest kunstist“.[40] 20. sajandi algul Lindasid aga nimelt etnograafilises võtmes esitatigi. Ka Weizenbergi ja Adamsoni Rossija kujusid ehtis vene rahvapärane dekoor, näitlikustades, kuidas rahvuslikkuse ikonograafia tähendas nende jaoks pigem vastavate tunnuste „külgekleepimist“ kui stiililist otsust.

    Etnograafilisus oli omane iseäranis naisfiguuri kujutamisele. Kuid nagu varasemadki uurijad on osutanud, esineb meesfiguure eesti rahvusliku mineviku kujutamisel tunduvalt enam kui naisi. 1910. aastatesse jääb Kalevipoja esiletõus,[41] mida maailmasõda „kollektiivse maskuliinse aktsioonina“ veelgi hoogustas.[42] Huvitaval kombel on eesti kunstis ka nende üldistatult, muistse sõdalase kujul esitatud meeste rahvariided – iseäranis Vikerla kunstnike maalidel – kirevalt, rahvapäraselt, dekoorirohkelt edasi antud.

    Abstraktseid isikustamata, kuid rahvuslikult tõlgendatud naisfiguure on eesti kunstis tegelikult rohkem, alates Köleri „Ärkamisega nõidusunest“ (1864).[43] Kuivõrd naisfiguuri kujutamine sõltus nii rahvus- kui sooideoloogiast, samuti kunstilisest keelest, mis omakorda balansseeris kohalikkuse ja universaalsuse vahel, võime nõustuda, et naise veenev representatsioon pidigi „varjama homogeensena esitatava rahvuskehandi sees tegelikkuses eksisteerivaid erinevusi ja vasturääkivusi“.[44]

    Need kolm näidet võimaldasid pidada põgusa kunstiajalootunni nii rahvuslike personifikatsioonide kui stiili ajaloost ning tuua esile stiilinimetuste ja ajaliste piiride ujuvuse, näitlikustades kunstiteaduse paradokse – kõige vanaaegsem, 19. sajandi akademismi esindav Weizenbergi monument on ajaliselt kõige hilisem ja traditsioonilisem. Kui tema stiililine paigutamine on lihtne, siis üle poole sajandi nooremat Vabbet ja Kallist on seostatud hulga kunstivooludega, sümbolismist dekadentsi ja ekspressionismini. Ühest küljest ei olnud Vabbe ja Kallise töödes põimunud juugend, sümbolism ja rahvusromantism 1910. aastatel enam mingi viimne moeröögatus. Teisalt ongi teatav traditsioonilisus rahvuslikkuse ja pärimuse visualiseerimise puhul ootuspärane.

    Lahenduse pakub rahvusromantismi kui kunstivoolu ja romantilise rahvusluse kui üldisema kultuurilis-poliitilise liikumise eristamine. Kui esimene on kasutatav kunstiajaloolise stiilinimetusena, siis romantilise rahvusluse alla võime lugeda ka Weizenbergi akademistlikud, kuid rahvuslikkuse ideest kantud tööd. Kivimaa jõudis järeldusele, et tema „Linda“ on Eesti 19. sajandi „kunstis üks parimaid näiteid naisekuvandi kasutamisest abstraktsete ideede, territooriumi ja rahvuskollektiivi sümboliseerimiseks“.[45] Ehkki Linda kui eesti rahva personifikatsiooni idee täit potentsiaali ei saa nende näidetega ammendatuks lugeda, püüdsin näidata, et väidet võib laiendada Linda tegelaskujule üleüldse.

    [1] Vt M. Warner, Monuments and Maidens: The Allegory of the Female Form. London, 1985.

    [2] Eestluse tähistajana on nähtud reaalseid naisi: K. Kivimaa, Koidula pildis: ajaloolisest isikust rahvuslikuks sümboliks. Ariadne Lõng, 2004, nr 1/2, lk 3−12.

    [3] Vt K. Kivimaa, Naine rahvusliku mõtte ja tunde kujundina 19. sajandi teise poole eesti kunstis. Ariadne Lõng, 2001, nr 1/2, lk 61.

    [4] Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koost L. Kaljundi, T.-M. Kreem. Tallinn, 2013; L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis. Tallinn, 2018.

    [5] K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, 1850–2000. Tartu, 2009, lk 39 jj.

    [6] K. Kivimaa, Naine rahvusliku mõtte ja tunde kujundina, lk 67.

    [7] „Linda“ kuju Rootsi kantsile üles pandud. Päevaleht, 07.06.1920.

    [8] Vt H. Paas, August Weizenberg, 1837–1921. Tallinn, 1999, lk 73.

    [9] K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 59.

    [10] Vt sealsamas, lk 58.

    [11] August Weizenberg, 1837–1921. 150 aastat sünnist. Koost. H. Paas. Tallinn, 1987, lk 9.

    [12] J. Leerssen, Nationalism and the Cultivation of Culture. Nations and Nationalism, 2006, kd 12, nr 4, lk 572.

    [13] Fr. R. Kreutzwald A. Weizenbergile, 03./15.11.1879. Tsit. H. Paas, August Weizenberg, 1837–1921, lk 74.

    [14] V. Vaga, Üldine kunstiajalugu. Tartu, 1937–1938, lk 745; V. Vaga, Eesti kunst. Kunstide ajalugu Eestis keskajast meie päevini. Tartu; Tallinn, 1940–1941, lk 78–82, 97, 167–169. Vrd J. Pert, August Weizenberg. Eestilise visaduse kehastus. Tallinn, 1935.

    [15] R. Paris, Uuem eesti kunst. Äärjooni eesti maali- ja raidkunsti arengust XIX ja XX sajandil. Tartu, 1935, lk 20.

    [16] V. Vaga, Eesti kunst, lk 118–119.

    [17] Vt M. Levin, Alguses olid… Köler ja Weizenberg. Tallinn, 2018; J. Saar, M. Kalm, Akademismi viimased kantsid: Amandus Adamson ja Aleksandr Wladovsky. Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu, 5: 1900–1940. Toim. M. Kalm. Tallinn, 2010, lk 83, 87–89.

    [18] R. Paris, Ado Vabbe. Varamu, 1939, nr 6, lk 648–650.

    [19] H. Üprus, Päikesemängud. Tallinn, 1976, lk 61–62, 93–94, 111–112; E. Pihlak, Ado Vabbe. Tallinn, 1993; E. Lamp, Ekspressionism Eesti kujutavas kunstis. Tallinn, 2004, lk 70, 82–89.

    [20] E. Komissarov, Avangardistlik narratiiv Ado Vabbe loomingus 1913–25. Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu 5, lk 221. Vt T. Talvistu, Ado Vabbe. Wunderbar. Koost. M.-A. Talvistu. Tallinn, 2020, lk 44–58, 350, 353.

    [21] R. Paris, Ado Vabbe, lk 649, 652–653. Vt R. Varblane, Avangardism ja traditsionaalsus Ado Vabbe loomingus. Looming, 1994, nr 10, lk 1403–1419; E. Lamp, Ekspressionism Eesti kujutavas kunstis, lk 72–73.

    [22] Vt K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 55.

    [23] E. Komissarov, Avargardistlik narratiiv Ado Vabbe loomingus, lk 221.

    [24] K. Kivimaa, Naine rahvusliku mõtte ja tunde kujundina, lk 66; K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 56.

    [25] Vt M. Levin, Kristjan Raud, 1865–1943. Suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja. Tallinn, 2021.

    [26] R. Paris, Uuem eesti kunst, lk 48–50.

    [27] R. Rapetti, Terra incognita. Rmt-s: Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis. Koost L. Pählapuu. Tallinn, 2018, lk 33, 35. Vt sealsamas, lk 172 (L. A. Kass, Oskar Kallis); 246–248 (B. Pushaw, Oskar Kallis).

    [28] M. Levin, Rahvusromantism eesti kunstis. Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu 5, lk 117, 121; R. Mark, Noorte Kujurite Ühing Vikerla, 1917–1918. Tartu, 2008, lk 15–16.

    [29] M. J. Eisen, Eesti mütoloogia. Tartu, 1919, lk 228–231.

    [30] K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 57.

    [31] L. A. Kass, Oskar Kallis. Rmt-s: Vabad hinged, lk 172–174.

    [32] R. Mark, Noorte Kujurite Ühing Vikerla, lk 8, 15.

    [33] B. Pushaw, Oskar Kallis. Rmt-s: Vabad hinged, lk 50.

    [34] V. Vaga, Eesti kunst, lk 235.

    [35] A. Laikmaa kiri O. Kallasele, dateerimata (EKLA, 186.68:2, l 71. Tsit. R. Mark, Noorte Kujurite Ühing Vikerla, lk 15). Mälestusele „ühe meie andekama ja viljakama kunstiõpilase“ elu lõpukuudest on pühendatud: A. Laipman, Mälestades üht kurba jõuluõhtut. Päevaleht, 24.12.1931.

    [36] K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 38.

    [37] Sealsamas, lk 39.

    [38] Vt U. Plath, Heimat: Rethinking Baltic German Spaces of Belonging. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2014, kd 23, nr 3/4, lk 55−78.

    [39] N. Jurtšenkova, Naisjumalatest soome-ugri rahvaste mütoloogias. Tlk A. Niinemets. Mäetagused, 2011, nr 47, lk 119–124.

    [40]K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 39.

    [41] L. Kaljundi, Symbolism, Gender and Nation Building: Transnational Imageries in the Early Twentieth-Century Estonia. Muzeja raksti, 2019, nr 7, lk 76–80; L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos, lk 141–146, 161.

    [42] E. Lamp, Ekspressionism Eesti kujutavas kunstis, lk 114.

    [43] Vt K. Kivimaa, Naine rahvusliku mõtte ja tunde kujundina, lk 62–65; L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos, lk 70–71; E. Lamp, Noor-Eesti kunst. Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu 5, lk 176–177.

    [44] K. Kivimaa, Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, lk 39.

    [45] Sealsamas, lk 59.

     

Vikerkaar