Arhiiv

  • F. F. Martensi pärand ja kolonialismi vari

    1. Sissejuhatus

    Venemaa rahvusvahelise õiguse teadlane Fjodor Fjodorovitš ehk Friedrich Fromhold von Martens (1845–1909) on üks rahvusvahelise õiguse ajaloo müütilisi tegelasi. Kõik, kes on õppinud rahvusvahelist humanitaarõigust, on kuulnud Martensi klauslist,[1] millele näiteks ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjon (RÕK) on hiljuti taas viidanud.[2] Haagi Rahupaleed külastades võib näha muljet avaldavat galeriid, kus on väljas valdkonna kujunemislukku jälje jätnud kuulsad rahvusvahelise õiguse teadlased. Hugo Grotiuse (1583–1645), Andrés Bello (1781–1865) ja teiste väljapaistvate tegelaste kõrval on ka Martensi kuju, mille Venemaa valitsus kinkis kohtule 1999. aastal. Peale Poola päritolu endise Rahvusvahelise Kohtu kohtuniku Manfred Lachsi (1914–1993) kuju on see üks väheseid RK-s asuvaid skulptuure, millega avaldatakse austust Ida- või Kesk-Euroopa rahvusvahelise õiguse juristidele.

    Venemaa president Putin külastas 2. novembril 2005. aastal Rahvusvahelist Kohut ning RK president Shi Jiuyong (1926–2022) tervitas teda sel puhul järgmise Martensit käsitleva kommentaariga: „Professor Fjodor Martens paistab silma kui oma ajastu särav esindaja tänu väljapaistvale rollile rahvusvahelises rahuliikumises; tema unistus rahu templist andis inspiratsiooni ka selle Rahupalee loomiseks. Rahvusvahelise õiguse mõjukuses veendunud Martens uskus, et toores jõud ei triumfeeri kunagi õiguse üle ega „lämmata meie tunnetust sellest, mis on õige ja õiglane“.“[3]

    Seejärel selgitas RK president Shi põhjalikumalt Martensi rolli 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel ning rõhutas Martensi klausli tähtsust: „Venemaa mõjuka delegaadina osales professor Fjodor Martens eriti aktiivselt mõlema konverentsi töös ning sõnastas mitme lepingu eelnõu ja üksikartikli teksti. Tema ettepanekute hulka kuulub ka nüüdseks Martensi klauslina tuntuks saanud säte, mis on muutunud üheks rahvusvahelise humanitaarõiguse alusprintsiibiks. Martensi klausel sätestab, et kõikides olukordades ja täpsemate reeglite olemasolust sõltumata jäävad tsiviilelanikud ja võitlejad juurdunud tavadest, humaansuse põhimõtetest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest tulenevate rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsuse alla. Kohus on seda klauslit otseselt maininud oma 1996. aasta nõuandvas arvamuses tuumarelvade kasutamise ähvarduse või nende kasutamise õiguspärasuse kohta. … Lisaks muudele dokumentidele allkirjastati Haagi konverentside tulemusena maasõja seaduste ja tavade konventsioon ning rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon. … Martensi algatuse otseseks tagajärjeks oli ka see, et jõukas filantroop Andrew Carnegie tegi annetuse „rahutempli“ ehitamise fondi, mille tulemusena rajati Rahupalee“.

    President Vladimir Putin omalt poolt vastas järgmiste Martensit käsitlevate kommentaaridega: „Hr esimees, teie mainitud Fjodor Fjodorovitš Martensi isetule rollile tähelepanu juhtimine tekitab minus erilise tunde. Paljuski just tänu tema sihikindlusele ja säravale mõistusele õnnestus Venemaa algatus esimese rahukonverentsi korraldamiseks 1899. aastal edukalt teoks teha. … Ühtlasi tahaksin rõhutada, et Martensi ideed ei tekkinud tühjalt kohalt. See kõik põhines Euroopa suurimatel filosoofilistel ja õigusteaduslikel saavutustel. Tegelikult arendas Martens edasi väljapaistva Euroopa mõtleja Immanuel Kanti ning mitmete teiste filosoofide ja õigusteadlaste ideid.“

    Sellegipoolest on Martensi kohta käivatesse käsitlustesse ilmunud ka kriitilisi noote. Aastal 2014 ilmus ajakirja European Journal of International Law Martensile pühendatud eriväljaanne, milles autorid lükkasid ümber mõningaid temaga seotud, osalt ka kirjanduslikke müüte[4] ning käsitlesid muu hulgas Martensi kirjutistele iseloomulikku probleemset vahetegemist tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste vahel rahvusvahelises õiguses.[5] Samas teistes akadeemilistes kirjutistes on sellised kriitilised noodid endiselt haruldased. Näiteks Vitali Ivanenko põhjapanevas ülevaates rahvusvahelise õiguse uurimise ja õpetamise ajaloost Peterburi keiserlikus ülikoolis on Martensile pühendatud viiskümmend teda väga kõrgelt hindavat lehekülge ning ainult kahes lauses mainitakse, et Martensi rahvusvahelise õiguse käsitus sisaldas ka diskrimineerivat aspekti, kuna ta ei tunnustanud tsiviliseerimata rahvaid rahvusvahelise õiguse subjektidena.[6] William E. Butler räägib Martensi rahvusvahelise õiguse õpiku ingliskeelses tõlkes Martensi saavutustest jätkuvalt ülistavas kõneviisis,[7] nagu ka varem ilmunud Martensi biograafia autor Vladimir Pustogarov.[8] Üldiselt meenutab Martensi retseptsioon Anne Orfordi hiljutist kompleksset käsitust põhjustest, miks rahvusvahelise õiguse ajalugu ei esitata neutraalselt.[9] Orford väidab, et kõik rahvusvahelise õiguse ajaloo ülevaated on paratamatult omal moel poliitilised ja kallutatud.[10]

    Siinse artikli eesmärk on lähemalt uurida Martensi „tumedamat pärandit“[11] ning mõista, mil määral oli Martens mitte ainult tunnustatud humanitaarõiguslane, vaid ka pühendunult kolonialismimeelne rahvusvahelise õiguse jurist. Selgub, et lisaks rahvusvahelises õiguses kolonialismi üle teoretiseerimisele toetas Martens rahvusvaheliste suhete valdkonna arvamusliidrina kolonialismi järjepidevalt ka praktikas. Võrreldes Martensi kohta käivate varasemate kriitiliste ülevaadetega (näiteks EJIL-i 2014. aasta  kogumikuga), täiendab käesolev artikkel ajalookäsitlust sellega, et kirjeldab Martensi kolonialistlikku tegevust Kongo Vaba Riigi legitimeerimisel, tema avaldatud artikleid ajakirjas Revue de droit international et de legislation comparée (RDILC) ning tinglikult võttes rahvusvahelise õigusloomega seotud tööd Institut de Droit Internationali (IDI) juures. Väidan, et Martensi pärandi kolonialistliku osa kaalu rahvusvahelises õiguses on üldiselt pisendatud, aga ka see väärib meeles pidamist lisaks ta olulisele panusele humanitaarõigusesse, mis avaldus näiteks tema rollis Haagi 1899. ja 1907. aasta rahukonverentsidel.

    Üks tuntud tõsiasi Martensi kohta on see, et eluõhtul jäi ta napilt ilma Nobeli rahuauhinnast. Ajavahemikus 1901–1908 esitati tema kandidatuur igal aastal, 1902. aastal jäi ta teiseks[12] ning mõned väljaanded koguni teatasid ekslikult, et ta võitis. Nobeli rahuauhinna komitee arutelude sisu on mõistagi salajane, mis tähendab, et me saame ainult oletada, miks Martens preemiat ei saanud. Üheks põhjuseks võis siiski olla asjaolu, et Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis oli tolleks ajaks juba alanud tugev avalik protest kohutavate tingimuste vastu, mis valitsesid Belgia kuninga Leopoldi isiklikuks kolooniaks olnud Kongo Vabas Riigis.[13] Elevandiluu ja kummi müügilt tulu teenimiseks kasutati Kongos laialdaselt sunnitööd, paljud inimesed hukkusid julmuste tagajärjel, mis muu hulgas hõlmasid ka mässumeelsete kongolaste käte mahalõikamist. Kuigi Martens (nagu ka kuningas Leopold) ei tõstnud ise kordagi oma jalga Kongosse, oli ta siiski Kongo Vaba Riigiga seotud, sest Leopold oli nimetanud ta riigi „ülemnõukogu“ liikmeks ning lisaks oli ta avaldanud publikatsiooni, milles õigustas juriidiliselt kuningas Leopoldi projekti Kongos. Kuidas sattus Martens sellele Kongo Vaba Riigi ametikohale ja milline oli tema mõttemaailm koloniaalajastul? Vaatlen selles artiklis Martensi intellektuaalset teekonda koloniaalküsimustes – see osa tema pärandist ei ole väärilist tähelepanu seni pälvinud.

    1. Eristus tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste vahel

    Konsulaarjurisdiktsioon

    Oma Peterburis kirjutatud konsulaarjurisdiktsiooni käsitlevas väitekirjas uuris Martens põhjalikult Euroopa konsulaarjurisdiktsiooni rakendamise ajalugu muu maailma riikides.[14] Konsulaarjurisdiktsioon tähendas, et kui Euroopa riigi kodanikku süüdistati kuriteo toimepanemises mõnes muu maailma riigis, näiteks Türgis (Osmanite riigis), Pärsias, Hiinas või Jaapanis, ei mõistnud tema üle kohut kohalikud kohtud, vaid tema enda riigi konsulaaresindus. Martensi väitekirjas väljendatud hoiak konsulaarjurisdiktsiooni suhtes on seda täielikult toetav. Ta pidas seda möödapääsmatuks ja põhjendatuks, kuna „Euroopa ja Euroopa-väliste riikide kultuurilise ja riikliku arengu tase on märkimisväärselt erinev“; „Idapoolsetel rahvastel saratseenidest jaapanlasteni puuduvad tagatised, mille alusel saaks sisse seada võrdsete õiguste ning huvide ja püüdluste ühtsuse põhimõtetele vastava rahvusvahelise suhtluse“.

    Martens kirjutas, et kuigi näiteks Türgi võeti 1856. aasta Pariisi rahulepinguga „kunstlikult“ Euroopa ühisuse liikmeks, ei teinud ükski Euroopa riik midagi varasemate kapitulatsioonilepingute muutmiseks, sest Türgi riigisisene olukord on jäänud „tagurlikuks“ ning „inimesed lämbuvad oma rumaluses ja valitsusorganid ekspluateerivad neid“. Martensi järgi seisnes põhiprobleem selles, et islamiriikides „lähtub kogu õigus- ja poliitikateadmine koraanist“ ning ei tehta vahet usulistel ja õiguslikel normidel. Pariisis leppisid Euroopa riigid kokku üksnes Türgiga sõlmitud kapitulatsioonilepingute võimalikus „läbivaatamises“ – aga tegelikkuses selleks midagi ette ei võetud.

    Martensi väitekirjale jättis jälje Krimmi sõda (1853–1856), mille Venemaa oli kaotanud Inglismaast, Prantsusmaast ja Osmanite riigist moodustunud alliansile ning pärast mida oli Venemaa jaoks veelgi olulisem Osmanite riigile koht kätte näidata. Martens jäi kindlaks arusaamale, et Euroopa kodanikke ei saa mingil juhul anda Türgi või Egiptuse jurisdiktsiooni alla. Konsulaarjurisdiktsiooni võimalik kaotamine kunagi tulevikus sai sõltuda ainult muslimitest endist, aga „islamiriigid arenevad äärmiselt aeglaselt ja Euroopa kultuurist pärit ideed ei juurdu seal orientaalse liikumatuse ja muslimi fanatismi tõttu kuigi kergesti“. Martens lõpetas oma mahuka raamatu järeldusega, et Euroopa konsulite roll idamaades on jätkuvalt väga oluline, sest nad on seal ühtlasi kõrgema kultuuri ja tsivilisatsiooni esindajad.

    Üks Institut de Droit Internationali asutajaid, Belgiast pärit Gustave Rolin-Jaequemyns (1835–1902), oli Martensi väitekirjast vaimustuses ja võttis tema raamatu arvustuse kokku lausega, mis sobiks iseloomustama kogu Euroopa koloniaalajastut rahvusvahelises õiguses: „A chaque degré de civilization ses lois propres, telle est la verité dans l’histoire et dans le droit.“[15]

    Konsulaarjurisdiktsiooni teema pakkus Martensile huvi ka hiljem. Institut de Droit International võttis 6. septembril 1883 Münchenis toimunud istungil vastu resolutsiooni konsulaarjurisdiktsiooni reformist „Oriendis“ ja Martens oli selle raportöör.[16]

    Vähemalt mõnede IDI liikmete kommentaarid IDI 1883. aasta resolutsiooni koostamise ajast näitavad, et nad teadsid, millist sügavat pahameelt konsulaarjurisdiktsiooni instituut vastavates Euroopa-välistes riikides tekitas.[17] Sellegipoolest ei kutsunud IDI 1883. aastal üles konsulaarjurisdiktsiooni kaotama, vaid üksnes seda reformima. Kõik konsulaarjurisdiktsiooni käsitlevad lepingud pidid kehtima jääma, kuid lisaks kavatseti luua igas riigis eri koloniaalriikide esindajatest koosnev konsulaarjurisdiktsiooni all tegutsev apellatsioonitribunal. Kuigi IDI istungil peetud kõnedes reformi poliitilist eesmärki enamasti otseselt välja ei öeldud, taheti sellega vähendada kuritarvitusi, mis igasuguse rahvusvahelise kontrolli puudumise tingimustes konsulaarjurisdiktsiooni all sageli tekkisid.

    Võime küsida, kas Martensil ja teistel IDI liikmetel oleks 1883. aastal üldse võimalik olnud nõuda konsulaarjurisdiktsiooni instituudi reformimise asemel selle kaotamist. Üks vastus on, et nad oleksid võinud seda teha, kui nad oleksid sellisesse lahendusse uskunud. Samas on vähemalt Martensi varasemast väitekirjast hästi näha, et tema pidas konsulaarjurisdiktsiooni režiimi kui sellist igati õigeks.

    Vene-Türgi sõda (1877–1878)

    Martensi arusaama tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste erinevusest aitavad täiendavalt mõista tema kirjutised tolle aja kõige mainekamas rahvusvahelise õiguse ajakirjas Revue de droit international et de législation comparée. Sageli olid need artiklid äärmiselt poleemilised ja sisaldasid tänapäevaga võrreldes vähe kirjandusviiteid. Seetõttu lisas peatoimetaja Rolin-Jaequemyns Martensi esimese Revue artikli juurde märkuse autori „tugeva loomuliku patriotismi“ kohta.[18] Artikli taustaks oli parasjagu käimas olev Vene-Türgi sõda (1877–1878) ja Martensi põhiidee oli piisavalt selge: Venemaa on Türgi suhtes „Euroopa ühisuse esindaja, õigluse ja rahvusvahelise õigluse eestvõitleja“. Martens väitis, et Venemaa sekkumine on puhtalt humanitaarne, et kaitsta osmanite valitsuse all elavaid õigeusklikke kristlasi, ning see toimub „kogu Euroopa“ nimel. Sellise Türgi-vastase sekkumise õigus kuulub kogu Euroopa ühisusele, aga kuna teised Euroopa riigid ei olnud sekkumisest huvitatud, oli Venemaal
    õigus ka üksinda sekkuda ning ta tegi seda „inimsuse ja tsivilisatsiooni kõrgeimate huvide nimel“. Samas kritiseeris Martens ülejäänud Euroopat (peale Venemaa), heites (Lääne)Euroopale ette liigset materialismi ja ideaalide vähesust, mistõttu olevat eurooplastel raske aru saada, et mõni riik võiks tõepoolest vaid „puhtast armastusest“ kaasusklike vastu tuua samasuguseid ohvreid, nagu Venemaa oli toonud võitluses osmanitega.

    Venemaa küll võitis Vene-Türgi sõja, kuid teised Euroopa riigid vähendasid sellest saadavat võimalikku kasu 1878. aastal Berliini lepinguga.[19] Venemaa ja Türgi olid vanad rivaalid ning pidanud 18. ja 19. sajandil mitmeid sõdu, millega kaasnes hulk rahvusvahelise õiguse probleeme.[20] Martensi jutt tsiviliseeritud riigi (Venemaa) võitlusest tsiviliseerimata riigiga (Türgi) võimaldas kindlustada Venemaa saavutusi Euroopa avaliku arvamuse ees.

    Venemaa ja Inglismaa Kesk-Aasias

    Aastal 1879 avaldas Martens Revues artikli Venemaa ja Inglismaa tegevusest Kesk-Aasias.[21] Tema põhieesmärk oli hoida ära otsene sõjaline konflikt Vene-maa ja Inglismaa vahel selles piirkonnas, eriti Afganistanis, kus Inglismaa oli saavutanud ülemvõimu ning mille piiri taga asusid endised Kesk-Aasia khaaniriigid Hiiva ja Kokand, millest esimese oli Venemaa vallutanud 1873. ja teise annekteerinud 1876. aastal. Martens väitis, et jumaliku ettehooldusega oli nii venelastele kui ka inglastele ülesandeks tehtud Kesk-Aasia metsikute rahvaste tsiviliseerimine. Martens kirjutas „asiaatlike hordide väärastunud instinktidest“ ning juhtis tähelepanu „fanaatiliste usbekkide harimatusele, julmusele ja anarhiale“.

    Martensi artikli põhiidee seisnes selles, et Venemaa ja Inglismaa peaksid teineteisega rivaalitsemise asemel Kesk-Aasias koostööd tegema kui tsiviliseeritud ja tsiviliseerivad riigid. Venemaal ja Inglismaal olid Kesk-Aasias kokkusobivad huvid. Lisaks andis see konkreetne juhus Martensile hea võimaluse tutvustada tollal diplomaatilises suhtluses valitsenud prantsuse keeles oma üldist arusaama rahvusvahelisest õigusest, mis ütles, et see õigus ei kehti läbikäimisel tsiviliseerimata rahvastega. Martens oponeeris Šveitsi päritolu Heidelbergi professorile Johann Caspar Bluntschlile (1808–1881), kes oli mõista andnud, et (Euroopa) rahvusvahelise õiguse põhimõtteid võiks kohaldada kõikjal maailmas. Martensi järgi oli see võimatu, sest barbarid ei tunne mõlemapoolsuse põhimõtet. Ent isegi metsikute rahvaste suhtes kehtib teatud algeline loomuõigus.

    Martens selgitas samuti, miks Inglismaa ja Venemaa sõda Kesk-Aasia pärast oleks halb mõte: see ainult innustaks vähem tsiviliseeritud rahvaid. Kui näiteks Inglismaa peaks võitma, saaks see juhtuda ainult tänu Indiast värvatud sõduritele. Samas julgustaks selline võit indialasi ja annaks neile enesekindlust pöörduda lõpuks oma isandate, inglaste vastu. Martens lõpetas oma analüüsi paatosliku sooviga: „Puissent la Russie et l’Angleterre jamais deserter leur mission!“[22]

    Mõistagi ei olnud Venemaa ja Inglismaa vahelisi pingeid Kesk-Aasias võimalik lõplikult maha võtta. Venemaa vallutas 1884. aastal Mervi ja annekteeris Türkmenistani ning 1885. aasta märtsis-aprillis olid mõlemad Euroopa riigid piirkonnas taas sõja veerel. Pärast bolševike võimuletulekut Venemaal 1917. aastal kirjeldasid nende rahvusvahelise õiguse uurijad imperialistlike riikide hoiakut rahvusvahelises õiguses kui röövlisalga omavahelist jagelust saagi üle.[23] Martensi artiklit lugedes tundub, et nii see võiski Kesk-Aasia alistatud rahvaste vaatepunktist paista.

    Pinged Venemaa ja Hiina vahel

    Aastal 1882 avaldas Revue Martensi artikli, mis vaatles Venemaa ja Hiina suhteid ning konflikti seoses Hiina ootamatu keeldumisega 1879. aasta Livadia lepingu ratifitseerimisest, kuigi Hiina saadik oli selle Peterburis allkirjastanud.[24] Selle vahejuhtumi diplomaatilist tausta – Ili kriisi – on kirjanduses üksikasjalikult käsitletud.[25] Martens leidis, et see konflikt on tüüpiline näide eurooplaste ja hiinlaste üldiselt plahvatusohtlikest suhetest, sest Hiina „kirjatundjad ja väikesed mandariinid“ olid külvanud vaenu nn välismaiste kuradite ehk eurooplaste vastu.[26] Martensi järgi oli Hiina tegevus Venemaa vastu teatud mõttes suunatud kõikide tsiviliseeritud ehk Euroopa rahvaste pihta ning kui Hiina peaks alustama Venemaa vastu sõda ja selle imekombel võitma, tähendaks see paratamatult ka kõikide ülejäänud eurooplaste Hiinast väljasaatmist. Seejärel jätkas Martens teatava kriitikaga teiste Euroopa impeeriumide aadressil, kuna nende välispoliitika Hiina suunal olevat olnud liialt mõjutatud „poepidajate“ (inglaste) kaubandushuvidest või katoliku misjonäridest (prantslased ja teised).

    Martens rääkis Venemaa ja Hiina ajaloolistest lepingutest – näiteks Nertšinski (1689), Kjahta (1727) ja Kulja (1851) lepingud –, millega sageli kaasnesid hiinlaste trikid, sealhulgas kergekäeline suhtumine lepinguliste kohustuste täitmisse. Probleemi allikas olevat seisnenud hiinlaste ajaloolises eelduses, et Venemaa ei ole Hiinaga võrdväärne riik, vaid nende Taevapoja vasall.

    Martens väitis, et Venemaal on raske Hiinaga sõlmitud lepinguid täita, sest nende kahe riigi arusaam lepingulistest kohustustest on üsna erinev. Sageli võis ka sama lepingu tekst hiina keeles ja Euroopa keeltes erineda. Martens möönis isegi, et mõnikord nõustus Venemaa tingimustega, mida tal polnud kavaski täita – see oli vajalik suurema eesmärgi nimel, milleks oli Hiinaga kaubavahetuse jätkamine. Põhiprobleemiks jäi endiselt see, et kummagi valitsuse mõttelaad oli lepinguid sõlmides erinev; hiinlaste arusaam rahvusvahelistest suhetest oli põhimõtteliselt teistsugune. Ajaloolistel põhjustel olid hiinlased sisuliselt sunnitud Venemaaga (lepingulistes) suhetes olema, kuigi nad tegelikult seda ei soovinud. Kokkuvõtvalt järeldas Martens, et hiinlastele ei saa hinnanguid anda tsiviliseeritud rahvaste kõlbeliste ideede ja protsesside alusel.

    Seejärel väitis Martens, et konsulaarjurisdiktsioon on Hiina ja lääneriikide vahel jätkuvalt suur probleem. Ajalooliselt Venemaa ja Hiina vahel konsulaarjurisdiktsiooni ei olnud. Ent eelkõige Suurbritannia oli konsulaarjurisdiktsiooni Hiinale relvade jõul peale surunud, sest „Euroopa valitsused ei saanud Hiina sisemist olukorda, õiguskorraldust ja seadusandlust arvestades leppida [territoriaalsuse põhimõttega]“. Seejärel väitis Martens, et konsulaarjurisdiktsiooni instituut on Hiinas „vältimatult vajalik“ kuni Hiina seaduste „radikaalse muutumiseni“. „Õigluse nimel peame siiski tunnistama hiinlaste mitmete kaebuste põhjendatust“, peamiselt seetõttu, et konsulaarjurisdiktsioon suruti Hiinale peale jõuga, erinevalt mitmetest islamiriikidest, kus see kujunes aja jooksul loomulikul teel.

    Hiinlased ei olnud unustanud, et mitmeid sajandeid olid Hiinas viibinud venelased kuulunud kohaliku jurisdiktsiooni alla. Seetõttu soovitas Martens Euroopa ja Ameerika riikidel jääda konsulaarjurisdiktsiooni rakendamisel mõõdukaks ja mitte lubada selle kuritarvitamist, eriti kui tegemist on välismaalaste poolt Hiina ametivõimude vastu toime pandud kuritegudega. Tsiviliseeritud riigid peavad korraldama oma konsulaarkohtute tegevuse nii, et õigusemõistmine ei muutuks naeruväärseks ja iga kuritegu saaks ka tegelikult karistatud. Martens järeldas: „On vajalik, et sellised menetlused oleksid hiinlaste silmis alati elavaks tõendiks kristliku tsivilisatsiooni ülimuslikkusest. Samuti on vajalik, et Hiina valitsusel ei tekiks vähimatki põhjust väita, nagu oleks ta – pärast loobumist märkimisväärsest osast riiklikust suveräänsusest – ohverdanud oma territooriumi seikluseotsijatele ja fanaatikutele ärakasutamiseks.“

    Teisalt postuleeris Martens ka seda, et Euroopa valitsused ja eriti Suurbritannia olid sundinud Hiinale peale talumatuks muutunud tingimused. Sisuliselt oli Venemaa ja Hiina konflikt tingitud sellest, kuidas teised tsiviliseeritud riigid peale Venemaa olid Hiinat kohelnud. Martens leidis, et on tarvis lõpetada oopiumikaubandus ning vabastada hiinlased kristlikest (eriti katoliku) misjonäridest.

    Livadia lepinguga seotud olukorda selgitades märkis Martens, et rahvusvahelist õigust ei saa hiinlaste suhtes piiramatult kohaldada. Tsiviliseeritud Euroopas tuleb endale võetud kohustusi täita, aga Aasias ja Hiinas see nii ei ole. Lisaks olid kõikidel tsiviliseeritud rahvastel Hiinas ühised huvid: „esindada tõeliselt kõrgemat tsivilisatsiooni ning vaimset ja kõlbelist kultuuri, mis sünnitab rohkem hüvesid kui pime alistumine Konfutsiuse juhtnööridele“.

    Aastal 1900 puhkes Hiinas kuulus rusikavõitlejate mäss (bokserite ülestõus) ning kurjakuulutavaid märke täheldas Martens juba oma 1882. aasta artiklis. Ent kuigi ta kritiseeris teisi Euroopa riike nende Hiina-poliitika pärast, jätkas ta ometi tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvaste argumendi kasutamist Venemaa imperialistlikes huvides.

    Egiptuse küsimus ja rahvusvaheline õigus

    Teine 1882. aastal Revues ilmunud Martensi artikkel käsitleb Egiptuse küsimust rahvusvahelises õiguses.[27] Egiptus oli tol ajal Osmanite riigi autonoomne osa ja taas kord keskendus Martens sealsele konsulaarjurisdiktsiooni probleemile. Tema hinnang Egiptuse koloniaalprojektile oli küllaltki sünge, muu hulgas ka seetõttu, et peamised seal tegevad Euroopa riigid olid Inglismaa ja Prantsusmaa, aga mitte Venemaa. Martens kurtis, et Niiluse kallastele ärivõimalusi otsima siirdunud isikud ei olnud inimestena kahjuks Euroopa parimad esindajad. Egiptuse ekspluateerimine oli täies hoos. Egiptuses valitseva „anarhia“ põhjus oli 1879. aastal loodud Inglise-Prantsuse kondomiinium, mis ajas Egiptuse valitsuse pankrotti: „Euroopa ei ole Egiptuses midagi loonud, kuid on hävitanud egiptlaste riikliku elu.“

    Seejärel kritiseeris Martens konsulaarjurisdiktsiooni olukorda Egiptuses ning asjaolu, et hiljuti uuendusena sisse seatud rahvusvahelised segatribunalid ei toimi praktikas kuigi hästi. Põhimõtteliselt pidas ta rahvusvaheliste segatribunalide loomist siiski heaks ideeks, mis on kindlasti parem varasemast puhtakujulisest konsulaarjurisdiktsioonist. Rahvusvahelised segatribunalid moodustati Euroopa juristidest, kelle määras Euroopa valitsuste soovitusel Egiptuse valitseja (kediiv). Martensi hinnangul olid need Euroopa juristid tegutsenud suhteliselt sõltumatult Euroopa valitsuste huvidest.

    Samal ajal puudus Egiptuse juristidel selles protsessis praktiliselt igasugune roll. Kohtuotsuste aluseks olid endiselt Euroopa seadused, mida Egiptuse juristid valdavalt ei tundnud. Martens leidis kriitiliselt, et segatribunalid on tegelikult välistribunalid, millel on Egiptuses väga suur jurisdiktsioon. Kokkuvõttes oli jõu kuritarvitamine tekitanud vaenu Euroopa ning Egiptuses viibivate Euroopa tsivilisatsiooni esindajate vastu.

    Kõige raskem probleem oli seotud Egiptuse rahvusvahelis-õigusliku staatusega. Egiptuses loodud Inglise-Prantsuse kondomiinium oli rikkunud sealseid osmanite õigusi, sest Egiptus kuulus endiselt sultani kui süserääni alla. Samal ajal ei olnud Inglismaa ja Prantsusmaa huvid Egiptuses tegelikult ühtsed. Seetõttu esitas Martens riigi tuleviku kohta oma ettepaneku: kuulutada Egiptus sisemiselt ja väliselt Osmanite riigist sõltumatuks. Aga tegemist ei oleks iseseisva riiklusega Euroopa mõistes. Martens leidis, et võimatu on „jätta Egiptust omapead“, seda nii seal valitseva sisemise korratuse kui mõistagi ka Suessi kanali tähtsuse tõttu. Seetõttu tuleks Egiptuse suhtes kehtestada kõikide Euroopa suurriikide toimiv garantii ja ülimuslik võim. Samuti ei peaks Euroopa Egiptust üksnes ekspluateerima ja valitsema, vaid tagama ka riigi sotsiaalse ja poliitilise arengu.

    Martens järeldas, et vaja on Euroopa riikide kompromissi, milles väljenduks nende „ajalooline missioon esindada idamaades tõeliselt euroopalikku ja kristlikku tsivilisatsiooni“. Jumaliku ettehooldusega oli nendele suurriikidele antud „ülesanne kaitsta oma alamate huve ja inimkonna ülimaid hüvesid maailma kõige kaugemais paigus“. Ja ta lõpetas pidulikult: „Saatku rahvusvahelise valitsuse kogemust edu Egiptuse hüvanguks, laevasõidu arenguks Suessi kanalis ja Euroopa auks.“

    Tegelikkuses juhtus aga hoopis see, et 1882. aastal puhkes Aleksandrias mäss välismaalaste vastu ja ligi 50 Euroopa riikide alamat tapeti. Sama aasta juulis alustasid britid Egiptuse vallutamist ja algas nn Inglise-Egiptuse sõda. Artikli järelsõnas lisas Martens, et Aleksandria pommitamine brittide poolt olnuks õigustatud ainult juhul, kui selleks oleks olnud Euroopa mandaat. Kui Martens räägib artiklis Euroopast, peab ta silmas mitte Suurbritannia, vaid ülejäänud Euroopa suurriikide huve ja heakskiitu. Tegelikkuses jäid Briti väed Egiptust okupeerima veel pikalt isegi pärast Esimese maailmasõja lõppu.

    1. 1884.–1885. aasta Kongo konverents ja selle järelmid

    Kongo Vaba Riigi legitimeerimine

    Viimane ajakirjas Revue avaldatud Martensi artikkel koloniaalteemadel käsitles aastatel 1884–1885 toimunud kuulsat Berliini (Kongo) konverentsi.[28] Tegemist oli Euroopa riikide tolle aja koloniaalpoliitika keskse sündmusega.

    Kõigepealt andis Martens põgusa ajaloolise ülevaate „barbaarsete riikide koloniseerimisest Euroopa rahvaste poolt“. Ta rääkis Belgia kuningas Leopoldi algatusest Kongos, kus seati sisse kauplemiskohad „Euroopa tsivilisatsiooni eestvõitlejatele Aafrikas“.[29] Sellele eelnenud olukord olevat olnud ebakindel, sest „metsikud“ Aafrika kuningad sõlmisid kokkuleppeid eri Euroopa riikidega, laskmata end nähtavasti häirida tõsiasjast, et nad olid sama territooriumi varem juba teisele Euroopa riigile müünud.

    Britt sir Travers Twiss (1809–1897) ja Brüsselis töötanud saksa teadlane Aegidius Arntz (1812–1884) olid jõudnud järeldusele, et Aafrikas põhines maaomand kohalike valitsejatega sõlmitud lepingutel. Selle peale väitis Martens vastu, et rahvusvahelisi lepinguid saab sõlmida ainult „enam-vähem tsiviliseeritud riikide“ vahel. Martens märkis, et Aafrika kuningad ise ka ei tea täpselt, millised territooriumid neile kuuluvad.

    Seejärel püüdis Martens korrigeerida üht Berliini konverentsi algideega seotud eksiarvamust. Tegelikkuses ei kuulunud Aafrika konverentsi algatamise au Saksa kantsler Bismarckile, vaid 1873. aastal Gentis asutatud Institut de Droit Internationalile (mille liige Martens oli). Instituut oli Aafrika küsimust uurinud ja teinud sarnased ettepanekud oma 1883. aasta augustis Münchenis toimunud istungil ehk enne 1884. aastal alanud Berliini konverentsi. IDI 1883. aasta Müncheni istungil esitas ettepanekud Kongo kohta Šveitsi jurist Gustave Moynier (1826–1910). IDI Müncheni resolutsioonis öeldakse, et Ekvatoriaal-Aafrikas tuleb vältida konflikte tsiviliseeritud riikide vahel. Seejärel kurtis Martens, et Berliini konverentsil ei viidatud ametlikult IDI varasemale tööle, kuigi konverents sisuliselt „laenas“ IDI juures tegutsevate Euroopa rahvusvahelise õiguse juristide töö tulemusi.

    Berliini konverents algas 15. novembril 1884. Martens avaldab kahetsust Aafrikas jätkuvalt õitseva orjapidamise ja orjakaubanduse üle. Seejärel leiab ta, et Berliini aktiga loodi Euroopa ja Ameerika kaubandust soosivad tingimused, mis pidid „soodustama Euroopa kultuuri edenemist Mustal Mandril“. Venemaa ametlik esindaja Berliini konverentsil deklareeris, et vastu võetud põhimõte tegeliku hõivamise kohta Aafrikas ei ole õiguslikult siduv muudes maailmajagudes. Viimaks avaldab Martens oma artiklis tunnustust Belgia kuningas Leopoldi poliitilisele projektile Kongos: „Pole kahtlust, et tänu kuningas Leopoldi suuremeelsusele ja poliitilisele andele saab Kongo Vaba Riik endale režiimi, mis vastab täielikult Euroopa kultuuri nõuetele.“

    Revue artiklis on otseselt mainimata jäetud asjaolu, et Martens oli mõjukalt kaasa aidanud Venemaa õiguslik-poliitiliste seisukohtade sõnastamisele Berliini konverentsil. Martens kirjutas oma päevikus 26. oktoobril 1884: „Nad arvavad ministeeriumis, et Berliini konverents puudutab ainult Aafrikat. Aga nad unustavad täiesti, et samu põhimõtteid, mida konverentsi ettepanekul soovitatakse kohaldada tsiviliseeritud riikide poolt veel hõivamata maade hõivamise suhtes, hakatakse edaspidi tõenäoliselt kohaldama ka Aasias ja muudes maailma osades. Meie [Venemaa] tulevik ei ole Euroopas, vaid Aasias, kus me peame oma kaupadele turge looma. Vaikses ookeanis peame hõivama saari ja maid, mis ei ole veel tsiviliseeritud riikide valitsuse all. Ja ometi arvab keiser, et hõivamise küsimus ei puuduta üldse Venemaad!“[30]

    Martensi päeviku 29. oktoobri 1884. aasta sissekande järgi oli ta koostanud Berliini konverentsi jaoks Venemaa välisministeeriumi õigusmemorandumi. Päeviku 1. novembri 1884. aasta kandes väljendab ta erilist heameelt selle üle, kuidas tal õnnestus mõjutada Venemaa välisministri Nikolai Girsi (1820–1895) hoiakuid:

    „Pean eneseõnnitluseta tõdema, et minu memorandum avas ministeeriumis kõikide silmad Berliini konverentsi tähtsusele. … Eile kirjutasin Girsile taas Berliini konverentsi kohta pika kirja, milles esitasin talle ettepanekuna järgmise mõtte. On teada, et Belgia kuningas Leopold II toetas eurooplaste asumist Kongo kallastele ja Aafrikasse. Selle nimel ohverdas ta isiklikest vahenditest 17 miljonit franki. Sel põhjusel on sünnis Berliini konverentsi avakohtumisel tunnustada seda kuningas Leopoldi suurt teenet Euroopa tsivilisatsiooni viljade levitamisel Aafrikas. Aafrika kolooniad ei paku Venemaale huvi ja seetõttu võib Venemaa teha omal algatusel konverentsile ettepaneku avaldada tunnustust Leopold II suuremeelsele tegevusele Aafrikas.

    Girsis tekitas kahtlusi ainult üks küsimus: kas Belgia kuningal ei ole seoses Association africaine’i toetamisega mingeid kaubanduslikke eesmärke ja huvisid?[31] Rahustasin ta täielikult maha, kinnitades veenvalt, et kuningal ei ole ja ei tohi olla mingisuguseid sedalaadi huve.“

    Martensi entusiasm kuningas Leopoldi isikliku projekti suhtes Kongos sai peagi tasutud – kuningas nimetas ta 25. mail 1885. aastal välja kuulutatud Kongo Vaba Riigi[32] ülemnõukogu (Conseil supérieur de l’État indépendant du Congo) liikmeks. Ülemnõukogu koosnes kahest osast: kassatsioonikohus ja apellatsioonikohus. Apellatsioonikohtu esimees oli Devolder, aseesimees Rolin-Jaequemyns[33] ning liikmed Rivier, Begerem, Martens, Barclay ja Descamps.[34] Ülemnõukogu kolm välismaalasest liiget – Thomas Barclay, Alphonse Rivier ja Martens – kinnitati sellele kohale Leopold II poolt 21. augustil 1889. Belgia koloniaalentsüklopeedia järgi jäi Martens sellesse ametisse kuni oma surmani 1909. aastal[35] ehk isegi pärast seda, kui Kongo muutus 1908. aastal Belgia kolooniaks.

    Viimasel ajal on uurijad seoses Kongoga uuesti tähelepanu juhtinud kuningas Leopold II valitsuse õiguslikele aspektidele.[36] Eriti märkimisväärne ja meie kontekstis peategelase kohta uue infona arvesse minev asjaolu on see, et Martens avaldas 1892. aastal Vaba Riigi ülemnõukogu liikmena memorandumi, milles vaatles uue riigi suveräänsuse olemust.[37] Berliini konverentsi 1885. aasta aktis jäid vastuseta teatud vaieldavad küsimused Kongo Vaba Riigi suveräänsuse piiride kohta ja Martensi ülesanne oli nüüd riigiõiguslikud ja rahvusvahelis-õiguslikud otsad kokku sõlmida. Tema memorandumi põhiidee seisnes selles, et Kongo Vaba Riik on oma suveräänsete õiguste ja võimupiiride poolest võrreldav Euroopa mis tahes suveräänse riigiga, kuid erandiks on vaba laevasõiduõigus Kongo jõel ja selle lisajõgedel ning monopolide keeld.

    Martens selgitas, et Leopoldi valitsusele eelnenud Association internationale oli Kongos maad omandanud kahel moel: 1) õigusega rahumeelsele hõivamisele, 2) põliselanike riikide või pealikega sõlmitud lepingute abil. Peamine oli see, et Kongo Vaba Riik ei olnud loovutanud oma territooriumil loodusvarade kasutamise õigusi. Riik oli kogu territooriumi omanik ja valitsus võis oma varalt tulu teenida, sealhulgas tasuliste kontsessioonilepingutega. Seega oli memorandumi peamine eesmärk põhjendada, miks Kongo Vabas Riigis teenitud kasumi põhiosa pidi jõudma otse või kontsessioonide kaudu kuningas Leopold II kui suverääni kätte. Erainvestorid ja välisriigid pidid uut suverääni tunnustama ja sellele vastavalt oma osa maksma. Samuti oli mõte selles, et tänu Martensi esitatud seisukohale, mille järgi kuningas Leopold oli tsiviliseeritud valitseja ja Kongo Vaba Riik „normaalne riik“, ei pidanud ülejäänud „tsiviliseeritud maailm“ seal toimuvale erilist tähelepanu pöörama. Teisisõnu andis Martensi õigusmemorandum kuningas Leopoldi huvidele ja majanduspoliitikale Kongos carte blanche’i. Lisaks on tähelepanu juhitud sellele, et Leopoldil õnnestus Kongos võim haarata üksnes tänu „rahvusvahelisustamise“ taktikale[38] ja Venemaad esindanud Martensi kaasamine oli selle iseenesest eduka taktika üks osa.

    1901. aasta veebruaris andis Martens taas Kongo Vaba Riigiga seotud õiguslikku nõu ning sai selle eest 1000 Belgia franki, nagu Belgia koloniaalentsüklopeedia eraldi välja teab tuua.[39]

     Araabia orjakaubandus: Martensi roll 1889.–1890. aasta Brüsseli konverentsil ja selle järelmid Institut de Droit Internationalis

    Varasem Araabia orjakaubandus Sahara-taguses Aafrikas oli ideoloogiliselt üks peamisi põhjendusi, millega eurooplaste sekkumist Kongos õigustati. Adam Hochschild on tabavalt täheldanud: „Eurooplaste jaoks oli see ideaalne hukkamõistu objekt: üks „tsiviliseerimata“ rass orjastab teist.“[40]

    Üks põhjus, miks Martens oma nimega Kongo Vaba Riigi projekti taha tuli, oli asjaolu, et ta oli 1889.–1890. aastal Brüsseli orjandusvastasel konverentsil Venemaa delegatsiooni oluline liige. Hiljem kirjutas Martens oma päevikus, et üks tema elu õnnelikumaid päevi on endiselt 27. veebruar 1890, mil tal õnnestus Brüsselis lahendada Inglismaa ja Prantsusmaa vaheline diplomaatiline patiseis ning kõik kohalviibijad teda selle saavutuse eest soojalt tunnustasid.[41] Brüsseli konverents lõppes Aafrika orjakaubanduse vastase üldakti ehk Brüsseli akti vastuvõtmisega. Brüsseli konverentsi akti – täieliku nimetusega „Orjakaubandust ning relvade, laskemoona ja piiritusjookide Aafrikasse importimist käsitlev konventsioon“ – eesmärk oli selle enda teksti järgi „lõpetada neegerorjadega kauplemine maismaa ja mereteede kaudu ning parandada põlisrasside moraalseid ja materiaalseid elutingimusi“. Orjapidamise vastu võitlemine oli kahtlemata üllas eesmärk, kuid Kongos kohapeal jätkus väga laialdane sunnitöö kasutamine, nüüd juba eurooplaste poolt kuningas Leopoldi valitsuse all.[42]

    Euroopa riikide Brüsseli konverents oli seotud Institut de Droit Internationali juures tegutsevate rahvusvahelise õiguse juristide eelnenud tööga. Instituudi 1894. aasta Pariisi istungil võeti vastu orjakaubanduse järelevalvet käsitlev resolutsioon, mille raportööriks määrati Martens.[43] IDI 1894. aasta resolutsioon oli 1890. aasta Brüsseli konverentsi akti otsene järg. Resolutsioonis soovitati, et mereriigid peaksid kontrollima kahtlasi laevu, eriti India ookeanis, et teha kindlaks, kas tegemist võib olla varjatud orjakaubandusega (nt kas laev sõidab vale lipu all). Kuigi põhiidee oli üllas ja inimlik, ei olnud selle autorid teadlikud kuningas Leopoldi all Kongos tegelikult valitsenud tingimustest. Igal juhul võime eeldada, et enda meelest võitlesid Martens ja teised eurooplased Kongos edumeelse eesmärgi nimel. Paraku osutus Araabia orjakaubanduse vastane kampaania ühtlasi kasulikuks õigustuseks Aafrika südame vallutamisele eurooplaste poolt ja sealsed kohalikud tingimused ei olnud kaugeltki „tsiviliseeritud“ – see hakkas 1890. aastate lõpus isegi Euroopas elavatele inimestele selgeks saama.

    Belgia kuningas Leopoldi valitsuse all Kongos toime pandud julmusi peetakse tänapäeval ühtedeks Aafrika koloniaalajastu kõige hullemateks jõhkrustegudeks.[44] Seni on rahvusvahelises õiguskirjanduses eelistatud sellest mööda vaadata ja mitte juhtida tähelepanu tõsiasjale, et üks rahvusvahelise humanitaarõiguse alusepanijaid aitas ühtlasi kindlustada Kongo õiguslikku staatust koloniaalvõimu all.

    1. Kokkuvõtteks

    Martens suri 1909. aastal ning kuigi ta oli tunnistajaks 1905. aasta revolutsioonile Peterburis, ei jõudnud ta seega ära näha keisri troonist loobumist 1917. aastal ja sellele järgnenud bolševike võimuletulekut. Tema tütrel Edithil õnnestus üksnes tohutute raskuste hinnaga revolutsiooniliselt Venemaalt Lääne-Euroopasse põgeneda.[45] Pere kaotas kogu endises Venemaa Keisririigis asunud vara; nende praeguses Läti maakohas asuv kunagine suvekodu on tundmatuseni muutunud ja peaaegu täielikult kinni kasvanud – tuulest viidud nagu ka Euroopa koloniaalajastu ise. Lisaks tühistasid bolševikud pärast 1917. aastal võimule saamist kõik Venemaa ebavõrdsed lepingud, kaasa arvatud need, mis sisaldasid konsulaarjurisdiktsiooni sätteid. Nii lakkas imperialistlik ja koloniaalne maailm, mida Martens oli aidanud ehitada ja hoida, mitmes mõttes olemast või muutus sootuks teistsuguseks.

    Martensi büsti väljapanek ICI ruumides on mitmeti irooniline. Kui ICI Hiina päritolu president 2005. aastal Vladimir Putinit tervitas ja nad mõlemad kõnelesid Martensist ülistaval toonil, ei pruukinud nad tingimata teada, et Martensi meelest oleks võrdsete tsiviliseeritud rahvaste rahvusvaheline õigus Venemaa ja Hiina vahel võimatu olnud. Martensi vaim on praegu tugevalt esindatud ka vähemalt ühe Rahvusvahelise Kohtu kaasuse puhul. Nimelt otsustas RK 18. detsembril 2020. aastal, et ta omab jurisdiktsiooni Guyana ja Venezuela vahelises vaidluses 1899. aasta vahekohtuotsuse üle.[46] Guyana oli siis Briti koloonia. Kõnealuse vahekohtuotsusega seotud põhivaidlus seisneb selles, kas vahekohtus Venemaad esindanud Martens ja vahekohtu esimees olid salaja kokku leppinud kahe Briti kohtunikuga, et võtta kahe USA-st pärit vahekohtuniku häältest hoolimata vastu peamiselt brittidele kasulik territoriaalne lahendus.[47] Vähemalt nii kirjeldati seda New Yorgis tegutsenud ja kohtuasjas USA esindajana osalenud juristi Severo Mallet-Prevosti (1860–1948) postuumselt avaldatud ülevaates. RK praegune kaasus annab võimaluse käsitleda taas Martensi pärandit ning mõelda rahvusvahelise õiguse ja paljude Euroopa-väliste riigipiiride koloniaalsele päritolule.

    Siinne analüüs Martensi seisukohtadest ja tegevusest kolonialismi ajastul näitab, et ta ei olnud „oma ajast ees“ selles mõttes, et oleks osanud pikemas perspektiivis ette näha Euroopa koloniaalajastu lõppu ning rahvusvahelise õiguse tunnustamist eri tsivilisatsioonide rahvaste suhtes võrdselt kehtiva universaalse õigusena. Pigem vastupidi ‒ Martens kaitses ja soodustas teadlikult Euroopa kolonialismi, kuigi mõistagi sellisel kujul, mis sisaldas aeg-ajalt lisatud nutikaid reformielemente, näiteks Araabia orjakaubanduse lõpetamine Aafrikas või teatav konsulaarjurisdiktsiooni reform idamaades või muude Euroopa koloniaalriikide (peale Venemaa) kritiseerimine. Lõppkokkuvõttes soovis Martens siiski Euroopa riikide tsiviliseeriva koloniaalse missiooni jätkumist, kuna tema arvates ei olnud see põhjendatud millegi vähemaga kui jumalik ettehooldus.

    Martensist tasakaalustatud ülevaate andmisel tuleb neid olulisi aspekte arvesse võtta, sest ta ei olnud üksnes silmapaistev humanitaarõigusteadlane ega mänginud kõigest „isetut rolli“ – nagu president Putin oma 2005. aastal RK-s peetud kõnes väitis –, vaid ta oli ka märkimisväärne imperialistliku ja kolonialistliku poliitika kujundaja. Lisaks Martensi klauslile ja Haagi rahukonverentsidele oli ta seotud Kongo Vabale Riigile rahvusvahelise legitiimsuse andmisega ning oli sügavalt veendunud Euroopa konsulaarjurisdiktsiooni kui sellise õigsuses.

    Mida täpsemalt siis RK-s välja pandud Martensi büst sümboliseerib? Arvestades Martensi kolonialismimeelseid seisukohti rahvusvahelises õiguses on tema kuju RK-s mitmetähenduslik ja isegi problemaatiline sümbol. Kuigi skulptuuri algne mõte oli tunnustada Euroopa – antud juhul täpsemalt Venemaa – panust rahvusvahelisse õigusse, näiteks Haagi rahukonverentside ja üldiselt vaidluste kohtuliku lahendamise idee näol, võib see meie ajal ühtlasi anda põhjust meenutada, kui suurel määral olid Euroopa rahvusvahelise õiguse juristid koloniaalprojekti kaasatud. See ei ole ainult Martensiga piirduv probleem, vaid puudutab ka mitut teist rahvusvahelise humanitaarõiguse ajaloo suurkuju, nagu näiteks Genfi Punase Risti liikumise algatajat Henry Dunanti (1828–1910).[48] Näiteid sellest, kuidas Martens ja teised Euroopa juristid Euroopa imperialismi tippajal rahvusvahelist õigust edendasid ja kohaldasid, tuleks kasutada rahvusvahelise õiguse ajaloo õpetamisel, et tuua välja kogu selle valdkonna keerukus ja vastuolud ning näidata, kuidas rahvusvaheline õigus on aja jooksul muutunud rahvaste suurema kaasamise ja võrdsuse suunas. Vaja ei ole pildirüüstet ega Bildersturm’i, vaid ausat uut arusaamist sellest, mida rahvusvahelise õiguse pärand ja minevikust kaasa tulnud panteon sümboliseerivad. Selles mõttes on RK-s asuv Martensi büst osutunud ootamatult otsekui peegliks, mis sunnib meid nägema rahvusvahelise õiguse ajalugu kogu selle keerukuses, koos tumedama pärandiga.

    Inglise keelest tõlkinud Alar Helstein

    Lauri Mälksoo, The Legacy of F. F. Martens and the Shadow of Colonialism. Chinese Journal of Intenational Review (ilmumas). Autor tänab Laura Engelsteini, Philippa Hetheringtoni, Peter Holquisti, Rein Müllersoni ja Jean Salmonit varasema versiooni kohta esitatud märkuste eest. Artikli jaoks tehtud uurimistööd toetas Eesti Teadusagentuur grandi PRG969 kaudu. Artikkel valmis 6. detsembril 2021.

    [1] Väljavõte sõja seadusi ja tavasid käsitleva 1899. aasta Haagi (II) konventsiooni preambulist: „Kuni sõjaõiguse terviklikuma kodifikatsiooni väljaandmiseni peavad Kõrged Lepinguosalised õigeks deklareerida, et nende poolt vastu võetud regulatsioonis mittesisalduvate juhtumite korral jäävad nii elanikkond kui võitlejad rahvusvahelise õiguse põhimõtete kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, humaansusseadustest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest“ (tõlge: Kerli Valk). Martensi klausli vastuvõtu kohta vt lisaks T. Meron, The Martens Clause, Principles of Humanity, and Dictates of Public Conscience. AJIL, 2000, kd 94, nr 1; A. Cassese, The Martens Clause: Half a Loaf or Simply Pie in the Sky? EJIL, 2000, kd 11, nr 1.

    [2] Vt relvakonfliktides keskkonna kaitsmist käsitlevate Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni põhimõtete projekti, mille redaktsioonikomisjon esimesel lugemisel esialgselt vastu võttis, 6. juuni 2019, põhimõte 12 (Martensi klausel). https://documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/LTD/G19/153/11/PDF/G1915311.pdf?OpenElement.

    [3] Venemaa presidendi veebisait, ÜRO Rahvusvahelise Kohtu istung, 02.11.2005. http://en.kremlin.ru/events/president/transcripts/23249.

    [4] Vt ka J. Kross, Professor Martensi ärasõit. Tallinn, 2020 (sh siinkirjutaja järelsõna, kus neid tahke avatud).

    [5] Vt L. Mälksoo, F. F. Martens and His Time: When Russia Was an Integral Part of the European Tradition of International Law. EJIL, 2014, kd 25, nr 3; R. Müllerson, F. F. Martens – Man of the Enlightment: Drawing Parallels between Martens’ Times and Today’s Problems. Sealsamas; R. Giladi, The Enactment of Irony: Reflections on the Origins of the Martens Clause. Sealsamas; A. T. Müller, Friedrich F. Martens on ʻThe Office of Consul and Consular Jurisdiction in the East’. Sealsamas.

    [6] Vt В. С. Иваненко, Санкт-Петербургская школа международного права. Часть 1. 1720–1920-е гг. Peterburi, 2019, lk 150–202, lk 166.

    [7] Vt F. F. Martens, Contemporary International Law of Civilized Peoples. Tlk W. E. Butler. Clark (NJ), 2021.

    [8] Vt V. V. Pustogarov, Our Martens. International Lawyer and Architect of Peace. Tlk W. E. Butler. Haag, 2000.

    [9] A. Orford, International Law and the Politics of History. Cambridge, 2021, lk 76.

    [10] Orford kirjutab koguni, et „pole … mingit meetodit, mille abil kindlaks teha, et just meie faktikirjeldus või tõeversioon on õige“. Sealsamas, lk 320.

    [11] Väljend pärineb väljaandest: Darker Legacies of Law in Europe. The Shadow of National Socialism and Fascism over Europe and its Legal Traditions. Toim. C. Joerges, N. Singh Galeigh. Oxford, 2003.

    [12] Vt https://www.nobelprize.org/nomination/archive/show_people.php?id=5939.

    [13] A. Hochschild, King Leopold’s Ghost: A Story of Greed, Terror, and Heroism in Colonial Africa. New York, 1998.

    [14] F. Martens, Das Consularwesen und die Consularjurisdiction im Orient. Tlk H. Skerst. Berliin, 1874. (Venekeelne originaal ilmus 1873. aastal.)

    [15] RDILC, 1874, kd 6, lk 147. (Igale tsivilisatsiooniastmele temale kohased seadused, selline on tõde ajaloos ja õiguses.)

    [16] IDI, Projet concernant la procédure dans les procès mixtes entre ressortissants ou protégés d’États qui ont le droit de jurisdiction consulaire dans les pays d’Orient. Rapporteurs: David Dudley Field, Sir Travers Twiss, Frédéric de Martens, 08.09.1883. Ettevalmistustööde kohta vt ka F. Martens, Application aux nations orientales du droit des gens coutumier de l’Europe. Annuaire de l’Institut de Droit International, kd 6. Pariis, 1882–1883, lk 223–229.

    [17] Vt Martensi ja tema Moskva kolleegi Kamarovski väitlust: RDILC, 1883, lk 279, 282. Vt ka: A. von Bulmerincq, Institutions judiciers en Orient. RDILC, 1888, lk 379.

    [18] F. Martens, Étude historique sur la politique russe dans la question d’Orient. RDILC, 1877, lk 49.

    [19] Vt lisaks: A. T. Skordos, Südosteuropa und das moderne Völkerrecht. Eine transregionale und globale Geschichte im 19. und 20. Jahrhundert. Göttingen, 2021, lk 97–131.

    [20] Rahvusvahelise õiguse kujunemise ja kohaldamise kohta nende sõdade kontekstis vt: W. Smiley, From Slaves to Prisoners of War. The Ottoman Empire, Russia, and International Law. Oxford, 2018.

    [21] F. Martens, La Russie et l’Angleterre dans l’Asie centrale. RDILC, 1879, lk 227.

    [22] „Ärgu Venemaa ja Inglismaa kunagi oma missiooni jätku!“ Sealsamas, lk 301.

    [23] Vt nt: E. A. Коровин, Международное право переходного времени. Moskva; Petrograd, 1924; E. Пашуканис, Очерки по международному праву. Moskva, 1935.

    [24] F. Martens, Le conflit entre la Russie et la Chine, ses origines, son développement, et sa portée universelle. RDILC, 1880, lk 513, 582.

    [25] Vt: I. C. Y. Hsü, The Ili Crisis. A Study of Sino-Russian Diplomacy. Oxford, 1965.

    [26] F. Martens, Le conflit…, lk 514.

    [27] F. Martens, La question égyptienne et le droit international. RDILC, 1882, lk 355.

    [28] F. Martens, La conference de Congo à Berlin et la politique coloniale des États modernes. RDILC, 1886, lk 113, 244.

    [29] Sealsamas, lk 142. Tagapool nimetab ta Aafrikas tegutsevaid Saksa maadeuurijaid „Euroopa tsivilisatsiooni vaprateks pioneerideks“. Sealsamas, lk 146.

    [30] Архив внешней политики Российской империи (АВПРИ), Moskva, Martensi päevikud, fond nr 340, nim. 787. Tänan dr Ilja Ratškovi seda allikat minuga jagamast.

    [31] Siin peetakse silmas ühingut Association internationale africaine, mille Leopold II 1876. aastal Brüsselis asutas ja mille põhieesmärk oli korraldada teaduslikke ekspeditsioone Kesk-Aafrikasse.

    [32] Ingl k-s: Independent State of the Congo; pr k-s: État indépendant du Congo; hollandi k-s: Kongo-Vrijstaat.

    [33] Carl Schmitti järgi oli Rolin-Jaequemyns kuningas Leopoldi peamine õigusnõustaja Kongo küsimustes. C. Schmitt, Der Nomos der Erde im Völkerrecht des Jus Publicum Europaeum. 5. vlj. Berliin, 2011, lk 196.

    [34] État Indépendant du Congo. Bulletin officiel, année 1891. Brüssel, lk 44.

    [35] J.-M. Jadot, Martens de, Frédéric. Rmt-s: Bibliographie Coloniale Belge. Kd 4. Brüssel, 1955, vrg 574–579, 575.

    [36] Vt P.-L. Plasman, Un État de non-droit? L’établissement du pouvoir judiciaire au Congo léopoldien (1885–1889). Rmt-s: Droit et Justice en Afrique coloniale. Traditions, productions et réformes. Toim. B. Piret, C. Braillon, L. Motel, P.-L. Plasman. Brüssel, 2014, lk 27–49; P. Singaravélou, Les stratégies d’internationalisation de la question coloniale et la construction transnationale d’une science de la colonisation à la fin du XIXe siècle. Dans Monde(s), 2012, nr 1, lk 135–157.

    [37] F. de Martens, État indépendant du Congo. Mémoire sur les droits dominiaux de l’état indépendant du Congo, Novembre 1892. Brüssel. Tänan Sergei Usoskinit seda allikat minuga jagamast.

    [38] Vt C. Schmitt, Der Nomos der Erde…, lk 197.

    [39] J.-M. Jadot, vrg 576.

    [40] Vt A. Hochschild, King Leopold’s Ghost, lk 28.

    [41] Martensi päevik, 5. märts 1906.

    [42] Vt A. Hochschild, King Leopold’s Ghost.

    [43] IDI, Projet de règlement sur la police des navires négriers, Rapporteurs: Edouard Engelhardt et Frédéric de Martens. Pariis, 30.03.1894.

    [44] Vt D. Van Reybrouck, Congo. The Epic History of a People. Tlk S. Garrett. London, 2014, lk 57 jj. Populaarteaduslikku käsitlust vt ka: A. Fries, Terror im Kongo. GEO Epoche. Das Magazin für Geschichte, nr 97: Der Kolonialismus. Die Welt im Griff Europas, 2019, lk 88–89.

    [45] E. Sollohub, The Russian Countess. Escaping Revolutionary Russia. London, 2008.

    [46] ICJ, Arbitral Award of 3 October 1899 (Guyana v. Venezuela), Judgment of 18 December 2020, Jurisdiction of the Court, https://www.icj-cij.org/en/case/171.

    [47] Vt O. Schoenrich, The Venezuela-British Guiana Boundary Dispute. AJIL, 1949, kd 43, nr 3, lk 523–530.

    [48] Vt J. Pous, Henry Dunant l’Algérien ou le mirage colonial. Genf, 1979.

  • "Saatan" juhib maailma; Kus on põrgu keskpaik?

    SAATAN“ JUHIB MAAILMA. VLADIMIR ŠAROVI APOKALÜPTIKA

    Vladimir Šarovi (7.4.1952–17.8.2018) oleks äsja saanud seitsmekümneseks. Mälestus suurest kirjanikust ei kustu. See, mille ta oma romaanides avas, pole jäänud minevikku, vaid määrab 21. sajandit ja mitte ainult Venemaal. Poliitika ja sektantluse, bolševismi ja vanausu, hulluse ja pragmaatika, utoopia ja apokalüpsise segu … Kuigi Šarovi romaanide kronoloogia on reeglina piiratud nõukogude ajajärguga, aimab neis ajaloo kulgemise vektor täpselt ette nõukogudejärgset aega.

    Kaks kuud pärast Šarovi surma, oktoobris 2018, pöördus Vene Õigeusu Kirik järsult kirikulõhe teele, otsustades lüüa lahku ülemaailmsest õigeusust ning hakata vaimult ja jurisdiktsioonilt vanausuliseks ja eemalduda taas Nikoni 17. sajandi reformidest, mis olid lähendanud vene õigeusku kreeka omale – selle tulemusel lakkas Vene Õigeusu Kirik nüüd jälle olemast „kreekakatoliiklik“ või „kreeka-vene õigeusklik“, millisena seda sageli ametlikult tunti. „Vanausu tõde“ saavutas Vene Õigeusu Kirikus võidu. Nüüd on siis mitte ainult katoliiklik-protestantlik läänemaailm, vaid ka tänapäeva õigeusumaailm, esmajoones „vennalik Ukraina“ langenud kurjusse ja antikristuse valitsemise alla. 16. oktoobril 2018 võttis Vene Õigeusu Kiriku sinod vastu otsuse lõpetada täielikult euharistlik unioon Konstantinoopoli patriarhaadiga (põhjus – Ukraina kiriku omavalitsuse ehk autokefaalia tunnustamine oikumeenilise patriarhaadi poolt). 11. sajandil lõi Vene kirik koos Bütsantsi kirikuga lahku läänekristlusest; nüüd, tuhat aastat hiljem, 21. sajandil, juba meie enda silme all lõi ta lahku ka oma läänepoolsetest vendadest-õigeusklikest ning asus edasise lõhe, omamoodi usulise enesepõletuse teele.

    Vladimir Šarov

    Šarovi romaani „Agamemnoni kuningriik“ peategelane, munk, teoloog, sunnitöövang ja koputaja Nikolai Žestovski saab säärase ilmutuse: Nüüd tema, Stalin, on püstitanud hiigelaltari ja toob meie puhastamise nimel sellele ühe ohvri teise järel, puhastusohvrite hekatombid on hädavajalikud, et lunastada meid meie pattudest. … Ta teeb kõik selleks, et meid päästa. Süütud, kes hukkuvad, saavad meie asemikeks ja meie eest palvetajateks Issanda ees, mistõttu seni, kuni maailm ei ole veel antikristusest lahti öelnud, on meil hädavajalik aidata neid patust päästa; sest kohta neile maa peal niikuinii ei ole. Peamine on see, et leppides kannatustega siin, pääsevad nad piinadest viimsel kohtupäeval.“ (lk 155)

    Tuleb välja, et Stalin on omamoodi päästja. Muidugi, Šarovi tegelastele on Ivan Julm ja Jossif Stalin põrgusigitised, kelle kaudu saatan juhatab oma balli maa peal. Kuid mitte ilmaasjata ei lase Jumal saatanat maa peal valitsema enne oma teist ja viimset tulemist, et päästa võimalikult palju hingi ja võtta nad taevariiki. Skismaatiline usk, et maailm on vajunud kurjusse ning mida rohkem on kurja, seda kiiremini see süttib puhastavasse tulle – just nimelt see „pahupidiusk“ on pannud liikuma vägevaid poliitilisi, varjatult religioosseid liikumisi 20.– 21. sajandi Venemaal ja kogu maailmas.

    Šarov lahkus meie hulgast enne, kui vene maailm asus kiiresti liikuma katastroofi poole, järgides tema romaanide stsenaariumi: „Rohkem põrgut!“ Sellise loogika järgi ei muutu maailm üleni „venelikuks“ mitte siis, kui Venemaa liidab endaga veel mõned lähivälismaa territooriumid, vaid siis, kui maailma enam üldse alles ei jää. Avaneb tühjus või tuumatuhaväli – ja kõik Šarovi sektandid ja märtrid leiavad siis oma koha ajaloo lõpus, mille poole nad nii visalt pürgivad. Isegi suuremal määral kui Andrei Platonov on Vladimir Šarov kirjanik, kes kujutab apokalüpsist, mille toovad lähemale „Suure traditsiooni“ hästi relvastatud maagid, kes näevad selles ettemääratust.

    „Meie kui märtrid jõuame paradiisi, aga nemad lihtsalt kärvavad – sest nad ei jõua isegi pattu kahetseda“. See Vladimir Putini märkimisväärne ütlus (2018. aasta oktoobrist) võimaliku tuumasõja kohta kutsus algul esile naeru saalis, seejärel aga üldise hämmelduse isegi mõttekaaslaste seas. Mis see siis nüüd oli – kurjakuulutav nali, julm hoiatus, ohverduse või kättemaksu žest?

    Selle ütluse tähendust on kõige kergem mõista neil, kes tunnevad Šarovi loomingut. Tema kangelased on maailma lõpu otsijad, peatse apokalüpsise hedonistid ja märtrid, kes kogu maailmast lahku löönuna on teinud inimkonna surmast endale kutsumuse. Šarov oskab ülimalt hästi seletada lugejatele kõikjal maailmas seda, mida seletada ei saa – seda „ühe eraldi võetud maa“ kangekaelset, absurdset, kuid teoloogiliselt põhjendatud tahtmist kõige hävingu järele. Alates Peeter I-st omandati selle nimel tehnika, teadus, kogu tsivilisatsioon, mille – olemuselt soovimatuteks – kõrvalsaadusteks osutusid suur kirjandus ja muusika; sest peatähtis oli koguda kokku „antiaine“, „antitsivilisatsiooni“ energiad, millega maailm hävitada. Eksisid need skismaatikud, kes pidasid Peetrit Püha Venemaa vaenlaseks – pöördudes tsivilisatsiooni viljade saamiseks Lääne poole, püüdis ta leida vahendeid Venemaa muutmiseks Läänest tugevamaks.

    Sarovi Serafim

    Šarov võimaldab näha, millised religioossed juured on sellel apokalüpsise-tahtel, mis kutsub erilist ärevust esile praegu, mil satanodiike (pahupiditeoloogia kui saatana õigustus) on leidnud väärilise tehnilise kehastuse. „Saatana“ klassi raketid on kõikidest kontinentidevahelistest ballistilistest rakettidest kõige võimsamad. Tehniliselt tasemelt ei ole sellele kompleksile analoogi välismaal. Nagu üks Vene võrguallikas ähvardavalt lubab: „Need Vene raketid muudavad suured USA ja Lääne-Euroopa territooriumid põrguks“. Võib-olla pole see juhus, vaid „ettehoole“, et „Saatanat“ toodetakse tuumakeskuses, mis on ehitatud Sarovi kloostri asukohale, kus tegutses suur pühak Sarovi Serafim. Ja 2007. aastal kuulutati see pühak ise tuumarelvade ja tuumajõudude taevaseks kaitsjaks. Sarovi föderaalses tuumakeskuses (mis kandis varem salastatud nimesid „Arzamas-16“ ja „Kremljov“) töötab kümneid tuhandeid inimesi ning seal asub Venemaa võimsaim superarvuti, mis teenindab spetsiaalselt „Saatana“ kompleksi. Niisiis, lähiajaloo trendid võimendavad sügavat vastasseost põrgu teoloogia ja põrgu tehnoloogia vahel.

    Šarovi raamatud, mis jälitavad kodumaise satanodiike allikaid, võiksid olla „Saatana“ rakettide iroonilis-groteskseks kommentaariks: näete, siin on meie kingitus teile ja te saate tekstidest teada, mispärast me teid nii tugevasti armastame ja miks me soovime kiiret lõppu.

    Jah, armastada nii kui meie hõim
    ei oska teil nüüd enam keegi!
    Teil unund on, et armastuse võim
    ka tapmiseks võib läita leegi!
    ……
    On meile armas kõige liha lõhn
    ja värv ja maik ja närbuv maisus …
    On’s meie süü, kui ragiseb te kõhn
    skelett me õrnas karukaisus?
    [Tlk Jaan Kross]

    Sellele „sküütlikule“ armastussõnumile, millega Aleksandr Blok pöördus 1918. aastal maailma poole, on Šarov täpselt sada aastat hiljem lisanud oma „Agamemnoni kuningriigis“ (2018): „Antikristus – siin ta juba on … mis tähendab, et tõotatud maa, meie maa koos kõigega, mis selle peal on olnud ja on, on loovutanud ennast saatanale ja saanud ebapuhtuse kuningriigiks“ (lk 41). Armastusest oma vendade vastu, kogu inimkonna vastu me oleme kohustatud nad päästma nende eneste käest.

    Igaühele, eelkõige poliitikutele tuleb soovitada Vladimir Šarovi raamatuid, et veenduda: sellise jõuga on raske läbi rääkida, selle juured on kirikulõhe loomuses eneses, mis „päästmise nimel“ põletab ja hävitab.

    Михаил Эпштейн. ‘Сатана’ правит миром. Апокалиптика Владимира Шарова (9.04.2022) https://mikhail-epstein.livejournal.com/270571.html . Tegu on katkendiga pikemast esseest “Сатанодицея. Религиозный смысл русской истории по Владимиру Шарову” (в сб. Владимир Шаров: По ту сторону истории.  М.: НЛО 2020): https://www.emory.edu/INTELNET/Sharov.Satanic.pdf

     

    KUS ON PÕRGU KESKPAIK? MAAILMALÕPU PEAPROOVIST

    Aleksandr Dugin

    Kuuldes Vene sõjaväe metsikustest Butšas, tundsin arusaadavat õudu, kuid mitte üllatust. Mille üle üllatuda? Lõppude lõpuks olen ma juba ammu tuttav Aleksandr Dugini vaadetega – tollesama Dugini, kes 2014. aastal, seoses Vene armee sissetungiga Krimmi ja Donbassi, kõneles üliõpilastele: „Tappa, tappa ja tappa. Muud juttu olla ei tohi. Professorina arvan ma nii“. Dugin oli sattunud mu vaatevälja palju varem, 1990ndate alguses, kui kirjutasin raamatu uutest vene mõttesuundumustest (mis ilmus ingliskeelsena kahes köites, „The Phoenix of Philosophy“ ja „Ideas Against Ideocracy“). Hilisnõukogude ajajärgu kümnete mõtlejate seast oli Dugin kõige noorem ja verejanulisem. Oma metafüüsiliste plaanide teostamiseks pidas ta tarvilikuks uputada verre pool maakerast – läänepoolkera. Aga juhul, kui Lääs ei alistu, kavatses Dugin õhku lasta kogu maakera, sest tema arvates on olematus lõppkokkuvõttes olemisest parem. Olemine lahutab inimesi, olematus ühendab.

    Dugini kui mõtleja eripäraks on avameelne vihkamine mitte üksnes kõige inimliku, vaid ka kõige elava ja oleva vastu, ja see seostub omapärase religioossusega. Tema teosed kirendavad mõistetest, nagu „jumalik subjekt“, „valguse pojad“, „vägevad hinged“, „armas ingel“ jne. Niisugune „kõrgvaimsuse“ ja maailmavihkamise ühendus ulatub tagasi iidse gnostilise hereesiani (I sajandisse m.a.j), mille kristlus hukka mõistis. Gnostitsism õpetas, et olemasolev maailm on vajunud kurjusse ja tuleb täielikult hävitada, et asuda kõrgema vaimsuse teele, siseneda inglite maailma jne. Lääne ajakirjanduses nimetatakse Duginit mõnikord „Putini ajuks“ ja ta on juba aastaid õpetanud Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväelises Akadeemias geopoliitikat. Ta on kogunud hiilgava rea mitmesuguseid tiitleid: rahvusvahelise Euraasia liikumise juht, L. G. Gumiljovi nimelise riikliku ülikooli ja Teherani ülikooli auprofessor… Dugini raamatute järgi „Euraasluse alused“ ja „Geopoliitika alused“ õpetatakse kindralstaabi kõrgemaid komandöre, kes tõlgendavad tema loosungid ümber strateegiateks. Oma maailmavaadet nimetab Dugin mitut moodi: „euraaslus“, „natsionaal-bolševism“, „integraalne traditsioon“, „paremrevolutsioon“, „neljas poliitteooria“ … Oma teooriate ilmekaimaks kehastuseks peab ta Andrei Platonovi loomingut, kelle antiutoopiaid „Auk“ ja „Tševengur“ käsitleb ta utoopiatena, mis kuuluvad täideviimisele: „Platonov on natsionaal-bolševismi kehastumine selle kõikides mõõtmetes.“

    Andrei Platonov

    Millise ilmutuse Platonov meile Dugini järgi toob? Revolutsioonilise Venemaa sõnumiks maailmale on ängistav tunne möödapääsmatust, piinavast, igatsevast tühjusest. Tsiteerin Duginit: „Igatsus – see on revolutsiooni põhisisu, mis surub peale seestpoolt väljakannatamatu koormana. Tühjus kehas, tühjus teadvuses, tühjus südames … Kui inimene on arenenud ussikesest, soolikast, mida täidab ainult kleepuv pimedus, kas siis selline ei peaks olema ka tema hinge rinnaõõs? Nimelt: hing, avaldades oma olemasolu ehedat aroomi, on kõige sarnasem õõnsa muldse veniva ja mõttetu torukese tühja sisemusega.“ Dugini jaoks on hing ise eimiski, õõnes toruke, aine lagunemine, ihu vaevatus, maapealne põrgu, olemise ja olematuse võrdsus – selles seisnebki peamine rahvuslik idee.

    Nii üllatav kui see ka pole, on Duginile antud euraasialiku tõe viimne ilmutus niisugune. Ülim eesmärk on olemise pööramine olematuseks. „Reaalne kokkupuude hingega sarnaneb hauasavi väljaköhimisega, mis lämmatab roiskuvate taimede väljakannatamatu haisuga ja voolab kokku ussikese tühja teadvusega.“ Siit jõuamegi Butšas toime pandud vägivalla seksuaalpsühholoogiliste motiivideni. Psühhoanalüüs, nagu teada, eristab kaht peamist inimtungi: Erost (tung elu ja selle sünnitamise poole) ja Thanatost (surma personifikatsioon kreeka mütoloogias, püüdlus taastada algset – elutut, anorgaanilist – seisundit). Sigmund Freud vastandab Erose Thanatosele. Dugini jaoks, keda huvitab nende kategooriate vene rahvuslik eripära, on Thanatos ise Eros: Erose „külvav“ laotumine maailmatühjusse. Ja siin on juba täiesti äratuntavad jäljed sellest verisest iharusest, mille Vene armee endast Ukrainasse maha jättis.

    Dugin on Butša prohvet: „Suurvene seksi eripära on selles, et see pole suunatud ei iseendale ega teisele, selles pole ei libiidot ega nartsissismi. Vene sugu on erutunult kehatu, see on koolnute tuldpurskav erutus või pilliroo, vete, põlevate rõukude ja rehtede haisu erutus. Vene sugu puhub läbi, haarates järjest kaasa kõike oma katkendlikul teel – püksid, maamehed, seltsimehed, tarakanid, tursunud lõhkemisvalmis laokil laiba, kättesattunud puhtakspestud piigad, küljesttulistatud jäsemed, jõuetud hobused, põimunud umbrohud, hallid, oma pragusid paljastavad pinnased, viltused või valgeks lubjatud hubased osmikud, kahvatu ja surnud Rosa Luxemburgi… ja südametunnistuseta südametühjuse, mis tirib südame hallitanud kaevu hiiglasliku, oma juuresõlmedes nurjunud varastatud olemise.“

    Milline ilukõne – sõna otseses ja kurjakuulutavas tähenduses! Sest Dugini sõnul teeb „inimobjektist subjekti ainult Punane Surm“. Selles seisnebki natsionaal-bolševismi või euraasluse globaalne mõte. Mitte lihtsalt ässitada ühed klassid teiste vastu üles, nagu juhtus Nõukogude ajaloos marksistliku õpetuse alusel; see on Dugini järgi küll tarvilik, aga mitte piisav. Tarvis on tegutseda laiemalt, rahvalikumalt, platonovlikumalt, see tähendab et ühes vaenulike klasside ja nende võltskultuuriga tuleb hävitada kõik, mis elab ja hingab olematusest eraldi, sest ainult olematuse kaudu on võimalik leida kõrgem ühtsus kõigega. Kõik muu on takistus. Just nõnda mõistab Dugin Platonovit ja austab teda õpetajana: „Meie jaoks on Platonov doktriin. Me võtame ta omaks ja õigustame intellektuaalselt kõike kuni võõrandavate klasside ja ratsionaalsete struktuuride otsese genotsiidini. Me võtame Tševenguri hulluse üle dogmana … Surnud on kuhjunud meie alla, meil on nende pärast kitsas ja umbne. Ajalugu lömastab end viimase vastiku võllaga.“

    Jevgeni Golovin

    Selline on euraasluse metafüüsiline järeldus – enesetapp, ajaloo enesepoomine Venemaa „kõrisse“. Oma elueituse radikalismis läheb Dugin kaugemale Suurinkvisiitorist, kes ei usu tulevasse ellu ehk taevariiki, kuid tahab rajada maa peale üldise rahulolu paradiisi. Dugin läheb kaugemale Platonovist, kes usub kommunistliku paradiisi loomisse maa peal ja jälgib ängistusega selle järkjärgulist muutumist põrguks, tundes ohvritele kaasa. Dugin läheb kaugemale Vladimir Šarovi (1952–2018) kangelastest, kes on valmis aktsepteerima põrgut maa peal, tundma sellest rõõmu ning isegi aitama saatanal seda rajada, et murda läbi hauatagusesse paradiisi ja pälvida kannatustega lunastus. Dugin lihtsalt kinnitab põrgut maa peal, järgides oma õpetajat Jevgeni Golovinit, kes 1980ndatel juhtis esoteerikute-natside-satanistide Južinski tänava ringikest nimega „SS-i must ordu“, kus teda nimetati Reichsführer’iks. Dugin kommenteerib Golovinit: „„Seal, kus oleme meie, on põrgu keskpaik“. Mitte et „Meie oleme põrgu keskpaigas“ (see poleks veel midagi).“ Selline ongi apokalüptilise revolutsiooni viimane sõna: põrgu – kärvava Tševenguri – laiendamine kogu maisele maailmale. Seda missiooni teostab praegu kogu maa oma metafüüsilises võitluses mitte ainult Ukrainaga või Läänega, vaid kui kasutada Dugini enese keelt, siis olemise kui niisugusega, eksistentsi neetud harjumusega.

    „Koidab Uue Tševenguri, Viimse Tševenguri eelmäng. Absoluutses vaikuses kuulduna ei tõota see muud kui keskööd ja Vere ookeani, bolševistliku koidu salajast suudlust. Me võtame teilt kõik uuesti ära. Mitte selleks, et omada või olla, vaid et miski ei jääks nii, nagu on, et kaotada ära kõik, mis on eraldi, ning viia Võidu totaalsuseni kõik, mis on ühine, ühtne, Tervik“ – milline kõikehõlmav, rafineeritud nekroeshatoloogia, tõepoolest valmis embama kogu maailma niivõrd, kui see pöördub tagasi eimiskiks! Ja see pole lihtsalt metafüüsika, see on üleskutse tegudele – ning on selge, millist kogu elava hävitamise meetodit Dugin silmas peab, kui kuulutab maailma peatset lõppu. Milleks apokalüpsist ära hoida? Vastupidi, seda on tarvis kiirendada maailma põlema pistes.

    Kummatigi ei tõestata elu väärtust dissertatsioonidega, vaid iga elusolendi kogemusega. Kas Dugin ise oleks nõus kooskõlas oma teoreetiliste arvestustega elust kergel käel lahti ütlema? Kas ta on valmis tõestama oma meelismõtet, loovutades puhastavasse tulekahjusse oma lapsed? Kui nõuda maailma lõppu, siis alustatagu enesest ja oma lähedastest! Vastasel korral aitab kogu see „neljas poliitteooria“ ainult inimkonda „neljaks rebida“ mingi metafüüsilise inimsöömismaitse rahuldamise nimel. Euraaslased teevad korrapäraselt peaproove inimese põhjustatavaks maailmalõpuks. Üks katke Euraasia noorteliidu õppelaagri programmist: „Kuulutatakse välja euraaslaste eshatoloogiline mobilisatsioon. Kõik läheneb täideminekule ja lahendusele. FINIS MUNDI. Maailma lõpp.“

    Dugini loogika järgi on just praegu saabunud Venemaa jaoks tund täita oma globaalne ettemääratus, kuna Venemaa kerkib kõikide teadaolevate tsivilisatsioonide seast esile oma teadliku tahtmisega ajaloo lõpu ja kõige hukatuse järele. Täieliku hävingu iharus – selline on see olemispõlguse metafüüsika, mille järjekordne peaproov toimus Butšas ja Irpinis, nüüd juba ajalooteatri laval. See, millest unistab Dugin, on tuumanuppu silitaval Putinil juba peos.

    PS. Äsja just kuulutas Dugin oma blogis, et on lõpetamas „uut tööd Impeeriumist ja Maailma lõpust, mis on seotud Impeeriumi saatusega. Pilt osutub kurjakuulutavaks.“ Kes olekski selles kahelda võinud – millegi hea kuulutamist hr Duginilt ju mitte keegi ei oota. Jääb ainult küsimus: kas autor jõuab oma tuhandeleheküljelise teose enne maailmalõppu valmis ja kas talle leidub siis veel ühtegi lugejat?

    Михаил Эпштейн. Где центр ада? Евразийские репетиции конца света. (11.05.2022). https://mikhail-epstein.livejournal.com/272065.html ja https://www.svoboda.org/a/gde-tsentr-ada-mihail-epshteyn—o-repetitsii-kontsa-sveta/31831918.html?fbclid

    Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Mihhail Epštein (sünd 1950) on vene kultuuriteadlane, filosoof, postmodernismi teoreetik, kes 1990. aastast elab USA-s. Temalt on Vikerkaares varem ilmunud protomodernismi manifest „Début de siècle ehk post-ilt proto-le“ (nr 4–5, 2011). Siin avaldatud esimese blogiessee kangelaselt Vladimir Šarovilt on ilmunud Vikerkaares ajaloofilosoofiline mõtisklus „Oleviku ja tuleviku minevikust“ (nr 12, 2018), Šarovi romaane eesti keelde tõlgitud ei ole. Teise essee peategelaselt Aleksandr Duginilt on Vikerkaares ilmunud isikuanalüüs oma kaasideoloogist Vladislav Surkovist „Goodbye, golden boy“ (nr 9, 2013). Dugini kohta vaata ka Alexander S. Duffi „Heideggeri tondid“ (nr 12, 2017). Duginist on olnud Vikerkaares juttu mitmel pool mujalgi. Aastatuhande vahetusel tutvustas Duginit Eestis üsna entusiastlikult modernsusevastane esoteerik Haljand Udam: vt H. Udam „Aleksandr Dugini postmodernistlik bolševism“ (Looming 1999, nr 6) ning Dugini tõlkeid „Kirjandus kui kurjus“ (Looming 2000, nr 8), ja „Kaks humanismi: minimalistlik ja maksimalistlik inimesekäsitlus“ (Tuna 2001, nr 1). Duginist kui koomilisuseni provokatiivsest pop-filosoofist ja tema tõenäoliselt liialdatud mõjust Kremlile, nagu ka eurasianismi liikumisest ja vene värvikast boheemlasfašismist laiemalt on juttu veel Charles Cloveri kaleidoskoopilises raamatus „Must tuul, valge lumi“ (Tänapäev 2016). Vt ka minu raamatututvustust „Euraasia tsivilisatsioon? Oleks see vast tore idee“ (Postimehes, 26.08.2018). Nüüdis-vene gnostilisest ja konspiroloogilisest mõttest on Vikerkaares kirjutanud veel Edmund Griffiths, vt „Stalini teine tulemine. Uus Vene „patriotism“ ja salatõdede otsing“ (nr 9, 2009) (Dugini kohta öeldakse seal, et ta on Vene “patriootidest” kõige õpetatum ja kindlasti kõige paremini tuttav nende poliitiliste ja teoloogiliste eelkäijatega, aga tema esoterism – mida on mõjutanud René Guénon – meenutab sageli eklektilist kirjanduslikku mängu“.) Epšteinil mainitud Andrei Platonovi romaanidest on eesti keeles ilmunud „Auk“ (tlk V. Krimm, Loomingu Raamatukogu 27–29, 1988). „Tševenguri“ tõlgitud pole, romaani pealkiri tähistab Lõuna-Venemaa linna, kuhu grupp fanaatikuid püüavad sõjakommunismi aastail rajada ideaalkogukonda.
    M. V.

  • Ukraina päevik V

    3. mai

    See oli selleks korraks mu viimane päev Ukrainas. Ere hommikuvalgus paistis üle Prospekt Svobodõ roheliste puude; hotelli à la carte hommikusöögiks tellisin seekord brõnsaga pannkoogid. Läksin välja, otsisin üles lähima Nova Pošta postkontori, et saata Juri Andruhhovõtšile üks raamat; nooruke teenindaja ei jõudnud ära imestada, kuidas mingi välismaalane on sattunud nende juurde, seisab saba ära ja tahab saata raamatu ühest Ukraina linnast teise. Niisugust hämmastust kohtasin mitu korda: juhtus, et keegi küsis mult midagi tänaval ukraina keeles (näiteks seda, kas Angelina Jolie on juba linnavalitsuse majast välja tulnud), sai teada, et ma pole kohalik, ja uuris siis üllatunult, kas ma tunnen end siin turvaliselt. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ilmselt sama turvaliselt kui nemad. Tegelikult muidugi turvalisemalt, sest mina pidin varsti koju sõitma, aga nende riigis käis sõda, ka Lääne-Ukrainas polnud edasised inimohvrid välistatud. Paari nädala eest oli seitse inimest saanud autoteeninduses surma, kui seda tabas venelaste rakett – arvatavasti küll infra pihta sihitud ja käparditel viltu läinud.
    Tõsi oli see, et ma oma elunatukese pärast Ukrainas kordagi hirmu ei tundnud. Eemalt vaadates paistavad asjad teisiti, mugavas olukorras tundub mõte riskist nii ebamugav. Mäletan küll hetke, kui määrisin Rzeszówis, hotellis Falcon enne piiri poole sõitma asumist näkku kreemi, mille pakikesele oli kirjutatud L’intégral anti-âge, ja mõtlesin, et eks ta ole, võib-olla on varsti mürsk peas kinni ja vaat sulle siis âge või anti-âge. Kohe tajusin ka, kui lollakas on selline mõte, egotsentriline ja küündimatu. Kellele on vaja eel-agooniat? Hea inimene võiks sellise kreemi kasutamata jätta võib-olla solidaarsusest nendega, kellel selle hankimiseks vahendeid pole, aga muidu – kui paljud Ukraina inimesed kasutavad praegu anti-aging-kreeme, eks ole. Või harjutavad näiteks viiulit. Kes saab, läheb eluga edasi, kas või väikekodanliku eluga: et orkide armee poleks juba võitnud. Muidugi on ukrainlased väga tänulikud, kui keegi on nende juurde füüsiliselt kohale tulnud, ja mul oli hea meel, et ma seda niimoodi tegin: tavalise inimesena, ilma mingi turvata, nagu oleksingi üks neist.
    Kohtusime veel kord Ostapiga, kes aitas mul turult pekki leida, ema oli tellinud. Ostap ütles, et pekk on küll põhiliselt turistidele (jaa, juba aastaid müüdi punaseid Coca-Cola logo meenutavaid sokke ja T-särke СалоСила), ja ega seda väga lihtne seda leida polnudki. Rääkisime Ostapiga juba täitsa tsiviilelu teemadel, näiteks sellest, mida tõlkija tõlgitust mäletab. Jõime veel viimast kohvi, kui ta ütles: “Meil pole nüüd üle kahe päeva Lvivis sireene olnud. Märkimisväärne, niisugust asja pole kaua juhtunud!” Vaevalt sai ta selle öeldud, kui sireenid undama hakkasid. “Увага! Повітряна тривога!” Kõlab kirjanduslikult, aga nii oli.
    Ostap ohkas. Näed nüüd! Küsis, kas jääme välja istuma – kui ma ei karda? Ütlesin, et muidugi jääme, muidugi ma ei karda, käitun nii, nagu käituvad kohalikud. Seekord nägin küll esimest korda, kuidas üks ema oma tütrega mööda tänavat jooksis. Tea, kas välismaalased või hirmsate kogemustega inimesed idast.
    Kahtlemata on sireenihääl reaalajas tsiviilisikule midagi hoopis erilist: kuulutus, et kõik see siin, millega me oleme harjunud, võibki mõne hetkega hävida, maailm võib päriselt kokku kukkuda. Kohvitassid, voodid, majaseinad, kantud kingad, remonditud autod – oli, oli, enam ei ole. Paarikümne minuti pärast kostsid sireenid uuesti, õhuhäire oli lõppenud. Ostap rääkis, et tema vanemad olid üsna sõja algul kolinud külakesse Karpaatides. Põgenikud, keda ta ise oli võõrustanud, olevat asunud hommikul tagasiteele Kiievisse; hea, kui õhtuks kohale jõuavad, sest maantee oli osaliselt lõhutud, ümbersõidud võtavad kaua aega. Ta ei uskunud, et Venemaa iial oma kaotust tunnistaks ja reparatsioone maksaks. Ütles siis, et ukraina kirjandus jätab praegu maailmas väga feminiinse mulje: ainult naised saavad riigist lahkuda, et Ukrainat rahvusvahelistel festivalidel esindada. Iseenesest oleks see naiste rohke esindatus igati positiivne, kui selle põhjused poleks nii jubedad.
    Juba varem, kui olime Ostapiga rääkinud kurjuse kirjanduslikust käsitlemisest, olin miskipärast õhku visanud Littelli nime ja Max Aue kuju. Ostap ütles mulle, et seda “Headsoovijate”-romaani polegi ukraina keeles avaldatud, suuresti just nende diskussioonide tõttu. Neil olevat olnud plaan anda raamat välja koos spetsiaalselt ukraina lugeja jaoks kirjutatud järelsõnaga, aga see polevat Littellile meeldinud ja ta olevat lepingu üles öelnud.
    Jätsime Ostapiga mu Opera Passage’i hotelli ees hüvasti. Natuke hakkas tibutama ja meeleolu oli mul samuti melanhoolne, kohati tundus, nagu ei tohikski ma veel Ukrainast lahkuda. Tarisin siiski oma pagasi alla ja viisin autosse, korjasin trahvikviitungi kojameeste vahelt ja asusin sõitma.
    Maantee, mis viib Lvivist Rava-Ruska piiripunkti, on täitsa korralik, hoopis siledam kui Šehõni–Lvivi oma. Võib-olla tegin oma esimeses postituses Ukraina teeoludele liiga, praegusel maanteel polnud tõesti aukukukkumise ohtu. Sõitsin sel marsruudil läbi ka palju enamatest asulatest, Kulõkivist ja Žovkvast, mille servadele on ehitatud liivakottidest, raudlattidest ja rehvidest kaitsevallid. Inimesi polnud parajasti üheski kontrollpunktis. Tanklates seisis bensiinihinna kohal 0000, paljud tanklad olid üldse kinni.
    Rava-Ruska külje all algas veoautode saba, mõõtsin hodomeetriga selle pikkuseks 8 kilomeetrit.
    Niipea kui telefonil roaming‘u sisse lülitasin, tuli teade: відбій повітряної тривоги, õhuhäire lõpp. Orysialt oli sõnum, et Lvivi oli tabanud viis raketti, samuti foto suitsupilvest, mis paistis ta akendest. Ta väitis, et oli raketi lendamist ka kuulnud. Täna oli Andryi sünnipäev. Ostap kirjutas mulle samuti: mobiilivõrgud olid maas, paljudes kohtades inimesed elektrita. Olin linnast lahkunud, plahvatused selja taga.
    Palav oli, punane T-särk kirjaga “Live and let die” oli mul seljas higiseks tõmbunud ja sedavõrd häirivalt haisema hakanud, et vahetasin selle autos ära. Tundsin solidaarsust süngete rekkameestega, kes ilmselt päevade kaupa piiril elavad.
    Mõtlesin, kas mu perspektiiv oli selle reisiga muutunud rohkem, kui ma oleksin oodanud. Võib-olla. Ukrainlastega silmast silma kohtumata poleks ma vist osanud aru saada sellest teravast tundlikkusest, kultuurilise ülekohtu tajust, mis on nii sügav, et võib muuhulgas viia vene kirjandusklassika poliitilise kriitikani. Soovini igasugune vene kultuurisaaduste eksponeerimine praegu külmutada. Mujal saavad ehk kõik aru, et Puškini “Poltaava” ja Glinka “Elu tsaari eest” ei lähe mitte, aga sealt edasi? Igatahes on fenomenaalne, kui räigelt suudab Vene riik ka omakeelset kultuuri kahjustada.
    Halynal oli hinge peal, kuidas lääne inimesed on olnud nõus Venemaale mööndusi tegema ka “vene hinge” pärast. See arusaam русская душа‘st oli ju läänlastele nii veetlev alternatiiv, lisaks hoiakute odavpaketile à la “Venemaa – Natsi-Saksamaa võitja” või “USA imperialism vs Venemaa”. Justkui oleks olemas veel miski, mis võiks maailma liigutada peale huvide! Aga kas pärast Butšat ja Borodjankat saab keegi rääkida “vene hingest”?
    Märksa teravamalt kui meediapildis tajusin kohapeal, kuidas mitmed teemad on ajaloos jäänud rahuldavalt lahendamata ja tõusevad nüüd võimendatult ja valusamalt uuesti üles. Ainus võimalus nende lahendamiseks ja Venemaa kultuuriliseks rehabilitatsiooniks on Ukraina võit.

    Sõiduautode järjekord piiril siiski liikus tasapisi, paari auto kaupa edasi. Viie ja poole tunnise passimise järel sain passi Ukrainast väljumise templi, Rava-Ruska UA >.
    Poola piiriehitise seinal nägin silti, mis keelas muuhulgas sinki Euroopa Liitu tuua. Pekipakkidega kott oli mul pagasnikus, Poola piirivalve selle vastu huvi ei tundnud, kuigi riideid sisaldava kohvri laskis lahti teha. Putkas passiv blond mees uuris veel miskipärast, mitu liitrit bensiini mul autopaaki mahub, andis mulle siis dokumendid tagasi ja ütles: “You may go now.”
    Olin nüüd teisel pool, üle EL ja NATO piiri. Vanajumala seljataga? Noh, vast natuke ikka.
    Pärast sireene Lvivist välja sõites olin tuimalt mõelnud, et kes teab, kas satun mööda sõitma mingist infrast, mida Vene väed võiksid rakettidega sihtida. Mis tunne see on, kui rakett üle pea vihiseb. See oli läbini emotsioonitu mõte. Miks ma peaksin kuidagi erilisem olema kui teised, kes praegu mööda neid teid sõidavad. Nemad elavad seal igapäevaselt.
    Nüüd, üle Poola piiri olles, tajusin, kuidas mu mentaalne seadistus kiiresti muutus. Juba tuli Bayraktari asemel esimesest ettejuhtuvast Poola raadiost ingliskeelset retropoppi. INXS ja siis see tüdruk, kes laulis “I’m losing my favourite game“. Kohe oli – kus mujal kui mu enda ettekujutuses – kohal tsiviilmaailm oma teistsuguste rõhuasetuste ja konfliktidega, täitsa tõsiseltvõetavana hakkasid välja joonistuma nüansid ja teemad, mis teisel pool piiri paistsid tühised. Hämardus kiiresti, taevas paistis noorkuu. Täheldasin, nagu olin täheldanud varemgi, et Ukraina numbrimärgiga autod sõidavad väga distsiplineeritult, piirkiirustest kinni pidades. Ilmselt ei taha niigi karmis olukorras inimesed endale võõrsil pahandusi.
    Leppisin endaga kokku, et ei hakka jaburalt kangelast mängima ega öö jooksul läbi Poola sõitma, vaid pööran Lublinisse sisse ja võtan toa esimeses ettejuhtuvas hotellis. See oli Ibis Styles vanalinna külje all, magasin 9 tundi.
    Tahan veel kord südamlikult tänada Orysia Feduniakki, kes oli mulle kohapeal heaks teejuhiks ja andis mulle reisi kavandamiseks palju vajalikku infot. Samuti tänan reisieelse briifingu eest Dima Kotjuhit.
    Käsitlusi Ukraina praeguste sündmuste, kultuuri ja ajaloo kohta tasub muuhulgas lugeda näiteks kirjandusajakirjast Krytyka.

  • Vahuri lahkumine

    Ööl, mil Vahur suri, ma talle ei helistanud ega kirjutanud. Istusin keldrihämaras ning komponeerisin riffe ja kirjutasin teksti bluusiloole „Risttee“. Veidike libistasin handsat ka. See annab bluusile konkreetsemad kontuurid.

    :: See risttee rändab ringi,
    kus Robert Johnson hinge müüs ::
    ja mulle tundub,
    on meie linna kord just nüüd.

    Järgmisel väga kurval ööl proovisin ma Vahurit ellu juua ega lõpetanud enne, kui ta ilmus särava ja kuldsena kagutaevasse. Küsisin:

    „Sõber, kas sa ise ikka ka tead, et sa surnud oled?“

    „Jah!“ vastas Vahur naeratades.

    :: Ma tulin öösel kõrtsist
    ja ette astus võõras mees. ::
    Ta leebelt huvi tundis:
    „Mis oma hingega sa teed?“

    Kolmandal ööl olin koos Vahuri lese Marega mingis võõras tillukeses köögis. Me võtsime päevinäinud reliinpõrandalt tsinkkaussidest killustikukive, selliseid suuremaid, juba peopesamõõtu,  ja ladusime neid hoolikalt nõukogudeaegse elektripliidi praeahju. Oli äärmiselt tähtis, et ahi saaks kividega täidetud hästi tihedalt. Köögiuksest imbus ja lonkis sisse Vahur, kaabu peas, pikk nahkmantel üll ja käed taskus, ning heitis:

    „Noh, kuidas elate?“

    „Meie vähemalt elame, mitte nagu mõni siin,“ vastasin ma tõrjuvalt ning lõpetasin selle unenäo ära.

    :: „Sul pole teda tarvis,
    ta servadest ju narmendav. ::
    On maailm juba valmis,
    et miskit asemele saad!“

    Umbes kuu aja pärast ilmutas Vahur end oma Kasepää majas sellel trepimademel, mille kaudu esinemisgaraažist elupoolele saab. Ta oli kahemõõtmeline postkaardimehike, umbes tosin sentimeetrit pikk ja peaaegu mustvalge või mustjaspruunvalge. Kujutis oli kontrastne ning teravate piirjoontega. Kaardil oli soliidset kaapkübarat kandvast Vahurist küll ainult rinnapilt, aga  õnneks olid sel all tillukesed jalad, umbes nagu minirobotitel Stingray Sami filmis. Kaardimehike õõtsutas end mõtlikult ja teatas ootamatult valjul ja selgel häälel:

    „Tipus on kõik valmis!“

    :: Ta tehingut mul pakkus,
    suurilmahiilgust hinge eest. ::
    Ma vastasin, et laku
    mu perset, ma ei ole see…

    Mõni nädal hiljem nägin Vahurit Tartu Kirjanduse Maja keldrikõrtsis Arhiiv möllaval diskol. Ta  seisis vaikides, kaabu ikka veel peas, aga nägi juba pisut kulunud välja. Värvipalett oli ookerjas ning selle temperatuur soe, aga toonid kippusid üleminekutel määrduvalt segunema. Rinnakad tulevased kirjandusteadlased kõlistasid rõõmsalt sädistades oma kokteiliklaasides jääd ning  kõndisid Vahurist teda märkamata läbi.

    :: …kes ilu eest võiks anda
    kõik oma tõed ja oma tee, ::
    ma tõstan ise oma hända
    ja ise tean ja ise teen!

    Istusin limusiini tagaistmel, paremal pool, nagu üksikule reisijale mõistlik. Akende taga kihutasid  mööda sünged sirged mastimetsad, matrixjas koodiräbu ning tundmatu surnud linna agulid.

    Vahepeal sadas vihma ja mingil arusaamatul moel toimus see kõik ikkagi samaaegselt. Igatahes oli öö. Juhikohal istus ja järelikult hoidis ka rooli Vahuri-kujuline kosmiline tühjus. Eimiski, millel olid Vahuri piirjooned. Hirmu või ängistuse asemel tundsin endas õnnele lähenevat rahu. Ma teadsin, et  see sohver ei vii mind endaga kaasa, vaid sõidutab lihtsalt selleks ringi, et ma ei magaks asjatult.

    Köhatasin häält puhtamaks ja sõnasin:

    „Aitäh! Ma lähen siin maha!“

    Limusiin peatus ning kadus. Seisin Taarka kuju kõrval suvepäikeses ning silmitsesin Obinitsa järve.

    :: Ei peibuta mind kuulsus,
    ei taha võltsilt olla suur! ::
    Ei huvita mind põrgu,
    sest minu hing on ise bluus!

    Esmaesitasin „Ristteed“ Augustibluusi festivalil, suurel laval ainult mina ja kitarr. Bänd liitus teiseks palaks. Haapsalu lossihoovi täitsid rõõmsad värvikirevates keepides inimesed. Õhus heljus kerge seenevihm. Märkasin publikus ka mitmeid kirjanikke. Vahurit polnud. Ta oli lahkunud.

     

     

  • Ukraina päevik IV

    2. mai

    Tasuta parkimine lõppes kell 8 hommikul ja ma ronisingi selleks ajaks välja nagu tubli kodanik kunagi. Nägin prouasid, kes pühkisid tõsiste nägudega tänavat. Lviv on muide väga puhas linn. Heh, see on ju mingi reisikirjade igipõline teema: kus on puhas ja kus räpane. Igatahes Lviv on puhas; võib-olla tolmune, aga lahtist prahti ei näe suurt kuskil. Ei meenugi, et oleksin märganud maas vedelemas jäätisepabereid või sigaretipakke.
    Ukrainas on kõva tegija QR-kood, seda nii restoranimenüüdes (teinekord ongi menüü vaid QR-koodiga saadaval) kui ka mobiiliparkimisel. Aga ilma kohaliku telefoninumbrita ei õnnestunud mul parkimisäppi alla laadida, kogu aeg viskas +380 ette. Lõpuks leidsin ühelt teiselt tänavalt kummalise automaadi, kus sai tasuda kommunaalmakseid, toetada armeed, osta veel igasugu asju ja tasuda ka parkimise eest. Panin auto 100 grivna eest parkima, sellest jagus kümneks tunniks. Järgmisel päeval sain ikkagi trahvi ära, mis oli 200 grivnat, seega veidi üle 6 euro. Kui trahv läheb armee toetuseks, maksaksin hea meelega tunduvalt rohkem.
    Sel pärastlõunal kohtusin luuletaja Halyna Krukiga, keda ma polnud kunagi varem näinud. Tõlkisin Loomingule ühe tema luuletuse ja Indrek Mesikepp oli mulle tema jaoks autorieksemplari kaasa andnud. Saime Halynaga kokku Ivan Franko Ülikooli ees; Halyna töötab seal ukraina kirjanduse õppejõuna, keskendunud on ta just ukraina barokiajastule, mille kohta ma enne Ostapilt uurisin. Loengud toimuvad praegu üksnes veebis, nii on see enam-vähem pandeemiaajast saati, ainult väga lühikest aega peeti neid sügisel jälle auditooriumis. Ah, ilusad olid need viis minutit pärast pandeemiapiirangute lõppu ja enne sõja algust, ütlevad ukrainlased.
    Halyna on tõlkinud Szymborskat ja samuti Miłoszit; poola keele olevat ta lapsepõlves iseseisvalt teleka järgi ära õppinud. Nimelt oli Poola TV lääneukrainlastele tähtis infoallikas; see polnud küll päris sama, mis Lääne-Euroopa kanalid, aga siiski Nõukogude Ukraina telekast märksa avatum. Cool’im muusika ja põnevamad multikad.

    Halyna abikaasaga

    Kui andsin üle kinkekoti, kus peale Loomingu olid ka mõned kinkekommid, ütles Halyna, et sõjaajal toob iga kena žest pisara silma. Mitte karmid uudised ega stress. Kuulsin seda nii mõneltki teiselt ukrainlaselt, näiteks liigutas neid see, kui rääkisin, et ERSO alustab iga kontserti Ukraina hümniga. Eks ta ole. Olen ise ikka kaldunud olema selline Ida-Euroopa jõmakas, kes pigem tundeid varjab (kui tegu pole just vihaga), aga mida aeg edasi, seda suuremat pingutust nõudis siin emotsioonide kontrollimine.
    Halyna tunnistas, et on päris hea laskja: lapsena olevat ta lausa lasketiirus käinud, see oli kuulunud radistide ringi juurde. Tema abikaasa, hariduselt füüsik ja nüüdseks autoriõiguste spetsialist, oli sõja teisest päevast saati rindel, kaks kuud polnud Halyna teda näinud. Telefonitsi pidid nad suhtlema enamasti siiski kaks korda päevas, st mees helistab Halynale, kui selleks võimalus tekib.
    Enam ei suutnud Halyna lugeda ilukirjandust, mis tundub kuidagi täiesti kohatu. Samuti ei kuulanud ta muusikat – see lihtsalt ei töötanud või siis ajas nutma. Ja hümn ajas nutma. Kuigi päris sõja alguses polevat ta isegi nutta suutnud, tundis end justkui tardununa. Luulet ta praegu ei kirjuta, küll aga päevikut, näiteks väga realistlikku päevikut keha reaktsioonide kohta. Õigupoolest kinnitas ju ka Ostap mulle, et ta praegu ei luuleta, luuletekstid lihtsalt ei tule – saan sellest hästi aru, tundsin ka ise, et pigem sõidan Ukrainasse žguttidega kohale kui et sõnu sean või kuskil luulet loen. Olukord on liiga terav, liiga ühemõtteline.
    Mäletan sedagi, kuidas esimesel nädalal pärast sõja algust tundus veider, kui raadiost lasti sõjauudiste ja -arutelude vahele mingeid suvalisi hitte. On alles tilu-lilu, kergeke nagu võilille-ebemed, mõtlesin ma. Kuigi jah, pidi ju tohtima end ka hästi tunda. Kui see on vähegi võimalik. Halyna rääkis, et oli hiljuti aidanud oma kunagisel tudengil Donbassist üles leida ja välja nõuda abikaasa laiba: neil on telefoniliin, kust saab infot kadunud sugulaste-tuttavate kohta. Ta tunnistas, et ei suuda sõja algusest saati enam kesklinna minna ega vaadata, kuidas seal elu normaalselt edasi kulgeb; kui tuli osaleda kirjanike kohtumisel kesklinnas, olevat see olnud kohutav.
    Tegelikult pole UNESCO maailmapärandi hulka arvatud kesklinn siiski päris endine: kirikute aknad on kinni kaetud, esimestel korrustel täidavad neid liivakotid. Keskväljakul, Ploštša Rõnokil, on raekoja neljas nurgas asuvad skulptuurid – Diana, Adonis, Neptun ja Amphitrite – kilesse mässitud ja seejärel peidetud metallkastidesse.
    Halyna rääkis, et teeb enese väsitamiseks nii palju vabatahtlikku tööd kui võimalik, niimoodi saab hädapärast ka magada. Sõja algul olevat see olnud väga raske. Ukrainast lahkuda ta ei kavatsenudki, ehkki oli saanud kutseid ja pakkumisi Euroopa loomemajadelt: neid kontakte pidi ta edastama väikeste lastega naistele.
    Zabužko seisukohtadega oli Halyna nõus, “Mumuu” olevat olnud õudus temagi jaoks. Kuidas saab nõuda kaasatundmist inimesele, kes nii julmale käsule vastu ei hakka? Kes tapab oma lähima olendi, sest nii kästakse? “Mumuud” lugedes oli Halyna esimest korda jõudnud äratundmisele, et vene kirjandus on talle võõras. Jah, Turgenev muidugi lihtsalt kirjeldas, lõi tegelaskuju, selge see. Aga need vene kirjanduse “väikesed inimesed”, kes kuidagi võimu julmuse ja nõmedusega ei võitle, kes justkui ei saa midagi saatuse vastu parata – kas see ei ütle nii mõndagi selle kultuuri, mõtlemise ja ühiskonna kohta? Fatalismiga kodanikuühiskonda ei ehita. Ukrainas oli Halynat rõõmustanud see, et inimesed on tõesti valmis võitlema, end ohverdama: enne Maidani tundus, et midagi sellist eksisteerib vaid kirjanduses ja filmis. Halyna oli muide ka Maidanil aktsioonis ja käis hiljem Donbassis sõduritele luulet lugemas. Mis olevat olnud raske, sest millist luulet sa neile esitad – igatahes mitte sõjateemalist, kuna sõda tunnevad nad ju poeetidest paremini. Lõpuks oli Halyna valinud välja perekonnateemad.
    Temagi rääkis Luhanski “vabariigi” hääletorust Zaslavskajast, keda ikka ja jälle on läänes festivalidele kutsutud. Halyna olevat ühe festivali vestlusringis teda avalikult kritiseerinud ja muutunud sestpeale saksa kirjanduse asjapulkadele persona non grata‘ks. Sellal kui juba Krimmi okupeerimisele oleks võinud lääne kultuurimaailm otsustavalt reageerida. Halyna tunnistas, et tal on raske selgusele jõuda oma tunnetes vene kolleegide vastu. Jah, ühest küljest ütlevad nad õigeid asju, vabandavad, mõistavad agressiooni hukka – eriti kui nad elavad välismaal. Aga samas, kui paljud neist istuvad lihtsalt vaikselt, ootavad, ei riski, sest oma eluke on neile armas! Sellal kui nende kodumaa armee pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid ja elumaju.
    Mida enam ma ukrainlastega räägin, seda selgemaks saab, et praegu pole tõesti aeg, kus rahuliku südamega Puškinit deklameerida. Sõjaolukorras on kultuurilised ja psühholoogilised elemendid nii pagana tähtsad, et argumentatsioon stiilis “aga ikkagi, nemad pole süüdi, nad ise olid ju ka võimuga pahuksis” mõjub hapult. Ainult taktitu põmmpea võtaks hetkel Glinka mängukavva. Ja ukrainlased pole need, kellelt peaks selles olukorras mõistmist ootama.
    Halyna ootas Venemaa täielikku sõjalist nõrgestamist, nii nagu Ostapki: ainult sel moel oleks ta naabritele ohutu. Mõni aeg tagasi oli sellise kavatsuse välja käinud ka USA kaitseminister Lloyd Austin: “We want to see Russia weakened to the degree it cannot do the kinds of things that it has done in invading Ukraine.” Igasugune poolik lahendus laseks Vene riigil uuesti militaarset võimsust kasvatama hakata, kompromiss jätaks konfliktikolde hõõguma. “Demilitariseerimine ja denatsifitseerimine.” Milline projektsioon Vene režiimilt, leidsid ukrainlased, kui see on just see, mida Vene riik ise vajab. Sõjaliselt demonteeritud Venemaa võimaldaks taas rahulikult lugeda ka Puškinit ja Dostokat ja teisi.
    Kui küsisin Halynalt Ukraina tuleviku kohta, arvas ta, et riik on liiga suur, et saaks lihtsaid otsuseid vastu võtta. Ilmselt on eri piirkondadele vaja eri strateegiaid. Tema meelest oli aktiivseid inimesi ühiskonnas ikkagi liiga vähe, võib-olla viis protsenti; tõsi, kes on aktiivsed, on ka nähtaval, aga selliseid inimesi võiks olla rohkem.
    Õhtul läksime veel koos Orysiaga sööma. Ta oli armsasti pannud kõrva Tanel Veenre sinised kõrvarõngad, mis ma kinkisin. Sõime gruusia restoranis, kus meid teenindas ilmselt idast põgenenud häbelik noormees, kes ei osanud eriti hästi ei inglise ega ka ukraina keelt. Täna tabas Vene rakett järjekordselt Odessat, aga siin polnud sireene kostnud juba kaks päeva.

  • Ukraina päevik III

    1. mai

    Ärkasin sel hommikul juba kesklinnas, Opera Passage Hotelis, mille akendest avanes uhke vaade Prospekt Svobodõle, samuti linnavalitsuse ja ladina katedraali tornidele. Rahuajal käib prospektil ilmselt ööpäevaringselt vilgas elutegevus, aga komandanditund kell 23 tähendas täielikku öövaikust kui mõni politsei- või kiirabiauto välja arvata.
    Lviv on praegu ülerahvastatud ja üleautostatud; linn, kus elanikke on 720 000, on vastu võtnud 300 000 sõjapõgenikku. Idast pagenud inimesed on oma autod parkinud pikkadesse rodudesse, kust viimased muidu välja ei saa, kui esimesed pole eest ära sõitnud. Juhid on jätnud oma telefoninumbrid armatuurlauale, nii et kui keegi viimastest tahab liikuma hakata, tuleb tal teha kümneid kõnesid. Sain teada, et AA numbrimärgil tähendab Kiievit, AX Harkivit. BC on kohalike number. Orysia ütles, et suur osa lastega inimesi on Lvivist lahkunud, aga lapsi oli ikkagi päris palju näha, ooperiteatri ees kärutasid nad mõnuga mänguautodes ringi: ilmselt Ida-Ukraina põgenike omad.

    Pärastlõunal sain kokku Ostap Slyvynskyga (või eestipäraselt Slõvõnskõiga), šarmantse kolleegiga, keda ma tunnen alates 2014. aastast, Riia luulepäevadelt.
    Istusime Ostapiga välikohvikusse jalakäijate alal alternatiivse Les Kurbase teatri lähistel; see tundus olevat kunstnike, st intelligentide ja hipsterite kant, inimesed käisid loovamalt riides (roosade pükstega šikk habemik, mitmed kaalutletud sokikombinatsioonid) ja iga natukese aja tagant ütles Ostapile keegi tere. Kui tahtsime klaasikese veini teha, polnud see paraku võimalik, sest tänaval ei lubatud ikka veel alkot juua. Ostap rääkis, et kohe pärast sõja algust oli Ukrainas välja kuulutatud alkoholikeeld, nii poodides kui ka kõrtsides, mis oli väldanud kaks kuud. Vahetult enne minu tulekut oli see lõppenud, siseruumides tohtis jälle alkoholi juua, aga väljas miskipärast mitte.
    Ostap õpetab Ivan Franko ülikoolis poola keelt ja ilukirjanduse tõlkimist. On tõlkinud Tokarczukit ja Miłoszit. Tunnistas, et saab aru kõigist slaavi keeltest, aga valdab neist seitset; meie oleme temaga alati inglise keelt tääkinud.
    Ütlesin talle, et olen inglise keelt siin-seal ka Lvivi tänavail kuulnud, mispeale Ostap tunnistas, et jah, välismaalasi siin leidub: kui ta sõja algul vabatahtlikuna raudteejaamas töötas ja põgenikke aitas, kohtus ta tööpostil USA vanapaariga, samuti jaapanlasega, kes oli ekstra Ukrainasse kohale sõitnud, ühtki võõrkeelt oskamata. Julge mees. Need, kes suveniiripoes inglise keelt räägivad ja Vene sõjalaevaga T-särke ostavad, on kah ilmselt vabatahtlikud või Punase Risti töötajad. Mnjah, punane rist – nägin, et mõne apteegi sildil oli seegi muudetud sinikollaseks.
    Küsisin, kas Ostap tulirelvaga oskab ümber käia. Ja ennäe, selgus, et oskabki: ta oli nimelt kohe sõja algul läinud kursustele. Kalašnikovi pidi oskama kasutada, aga varem ei teadnud relvadest midagi. Ta olevat tahtnud ka rindele minna – “Ma ei tahtnud kodus istuda nagu idioot!” –, aga tolleks hetkeks oli armees mehi küllalt. Oli küsitud, kas ta kutse sai. Ei saanud? Vaat siis mingu koju.
    Algul tuli jutuks saksa vaimuinimeste nõme avalik kiri Olaf Scholzile, mille ajakiri Emma oli avaldanud paari päeva eest. Hambutuse tipp, mögin sellest, kuidas Saksamaa ei tohiks “otseselt ega kaudselt” Ukrainale raskerelvastust saata, et konflikti mitte eskaleerida: tuleb leida “kompromiss”, mis mõlemale poolele sobiks. Allakirjutanute seas Alexander Kluge, Martin Walser, Alice Schwarzer. Olin FB-s pannud kirja lingile juurde okse-emotikoni. Eks mitmed allakirjutanud olid ka parajalt vanad, Kluge ja Walser ei adunud võib-olla enam eriti biiti. Kuigi vanemaks saades võiks inimene ju minna ka üha julgemaks. Emma-ajakirja peatoimetaja Schwarzeriga, elupõlise feministiga, olin seitsme aasta eest Viinis naisüritusel kohtunud – ta tundus pigem ekstravagantne kui terav pliiats, aga tollal mõtlesin, et olgu milline tahes, peaasi, et naiste asja ajab.
    Kuid jah, see valus Saksa küsimus: Ostapile oli see ammu tuska teinud. Üks asi on Realpolitik, aga teine asi kogu see piiratus, suutmatus või tahtmatus Vene imperialismi ja agressiivsust läbi näha. Olgu, sel on ajaloolised põhjused (“ega me ometi natsidena ei paista”), aga kaua võib. Ostap oli pidanud niisugust suhtumist mitmel kirjandusüritusel kogema.
    Tahtsin väga teada, mida ta arvab Zabužko TLS-s (ja ka Vikerkaares) ilmunud artiklist. Kus Zabužko – kellega ma olen kunagi samas autos Lutskist Kiievisse sõitnud – ütleb: “Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele.” Mina pidasin seda esialgu väga omapäraseks, õige kaugele minevaks tõlgenduseks. Tõepoolest, kas siis loovmaailmas ei valitse arusaam, et pidevjoon kunstiteoses kujutatu ja vaataja/lugeja edasise käitumise vahel puudub? Ja kas saab poolteist sajandit tagasi kirjutatud teostele inkrimineerida Putini Venemaa (või Stalini jt Venemaa) käitumismustrite kujundamist? Kunagi kirjutas ka Žižek sellest, et luuletajad on kudunud Jugoslaavia sõja jaoks ideoloogilist võrku, suurte ühisideedega spontaanset moraalsust lõhkunud (vt “Sõjalis-poeetiline kompleks”, 2008), aga kuhu me niimoodi jõuame, luuletaja ei julge lõpuks enam istuda ega astuda? Seevastu Ostap kinnitas, et Zabužko võttis üsna selgelt kokku selle, kuidas paljud ukraina vaimuinimesed praegu tõepoolest mõtlevad ja tunnevad. Mis Dostojevskisse puutub, siis ei saa ju öelda, et kõigile neil aruteludel vene rahva missiooni üle pole olnud mingit kaalu. Ja kurjategija hingeelu… Aga see on ju kirjanikke huvitanud globaalselt, ütlesin ma, mis siis veel, kui mitte see? Aga tõstetud on näiteks küsimus, kas sotsiaalne ebaõiglus õigustab tapmist, ütles Ostap. Ja implitsiitset kolonialistlikku mõtlemist esineb nii paljudel. Puškinil, palun väga. Sellest peaks vähemalt rääkima – nende elementide esiletoomine ei tähenda ju käntseldamist.
    Ta kinnitas, et paljude ukrainlaste jaoks on praegu ka Gogol muutunud komplitseeritud kujuks. Muide, Vene sõdurite kottidest olevat leitud raamatuid, ja sealhulgas just Gogolit! “Tarass Bulba” tõlgendamine pole praegu kerge.
    Mis Gogolisse puutub, siis kahjuks olin ise hiljuti leidnud šovinistliku tsitaadi mulle nii sümpaatselt Nabokovilt: “Peame tänama saatust (ja autori janu maailmakuulsuse järele) selle eest, et ta ei pöördunud ukraina dialekti (sic!) kui väljendusvahendi poole, sest siis oleks ta kadunud. Kui ma tahan head õudusunenägu, kujutan ette, kuidas Gogol kirjutab köide köite järel väike-vene dialektis Dikanka ja Mirgorodi värki vaimudest, kes kummitavad Dnepri kallastel, burlesksetest juutidest ja ringisebivatest kasakatest.” Eh, ebameeldiv, nii nagu T.S. Elioti antisemitism. Aga panetunud skeptiline humanitaar oskab ehk kirjaniku stilistilise andekuse ja maailmavaatelise piiratuse (või laiskuse) lahus hoida, aga koolilastele peab sellistest asjadest rääkima. Et kirjanik ei ole oma ameti või ande pärast a priori hea ega tark.

    Sacher-Masochiga

    Oh, ma sain ju hästi aru, kuidas ukrainlastele see malarussi-teema on võinud läbi aegade närvidele käia. Sain aru, et nad küsivad, miks on Venemaale olnud lubatud oma rahva erilise missiooni jutt, sellal kui ülejäänud rahvaste puhul on säärast ideearendust peetud parimal juhul jaburaks või otseselt natslikuks? Selliste möönduste tegemine on kurvastavalt olnud justkui üks osa lääne vasakpoolsuse hoiakute paketist. Nagu langeksid venelased samasse kategooriasse mingite rõhutud rahvakildudega, kelle juures veel oma ülimuslikkust kuulutavate legendide promomine on sallitud.
    Venelaste ülbus paistab välja sellestki, et nad Ukrainat nii halvasti tunnevad, ütles Ostap. Oma jaburas jonnis väidavad nad jätkuvalt, et Ukraina legitiimne president on Janukovitš – ja tõesti, pakuvad veel praegugi ukrainlastele selle topise välja! “Naersime, nii et pisarad silmas.” Ka lootusest Kiiev kolme päevaga ära võtta paistab totaalne ignorantsus. “Väikesele vennale” pole võetud vaevaks tähelepanu pöörata, info on puudulik ja tendentslik, ja see maksab nüüd kätte. Muidugi ukrainlased ainult aplodeerivad Vene korruptsioonile ja sõjalisele mädasusele: kuidas see saakski teisiti olla.
    Mu küsimuse peale, kas ukrainlastel on ehk mõni riik, millest räägitakse kui võimalikust eeskujust, jääb Ostap mõttesse ja ütleb siis, et ei, tõesti mitte, Ukraina on liiga erisugune.
    Kui küsisin, kas Ukraina tuleb sõjast välja teistsuguse riigina, ütles ta, et kindlasti. Me ei ole enam osa Vene narratiivist, meil on nüüd ka muu maailma jaoks oma selgejooneline narratiiv ja tugev identiteet. Meil on nüüd lääne jaoks oma imago, ukrainlastel on oma loomujoon, mida teatakse: vaprus. Ostap muigas sümpaatselt; mingi tore ironistlik hoiak oli ikka selgelt alles.
    Ostap kinnitas Orysia väidet, et 2014. aastast algas ukraina keelde tõlkimise buum. Nõukaajal olla olnud ukraina keelde tõlkimine hermeetiline, puhas kunst, mida tehti tellimuseta, isiklikust huvist, kõrgel tasemel. Ka pärast N. Liidu lagunemist oli ukraina keelde tõlgitud kirjandusel olnud raske turul konkureerida: venekeelsed tiraažid olid suuremad, kaanehind madalam, ja kõik oskasid ju niikuinii vene keelt lugeda. Kui mõnest hitist oli juba venekeelne tõlge olemas, juhtus tihti, et ukrainakeelne enam eriti ei müünud. Potteri ukraina tõlkega seepärast kiirustatigi.
    Uurisin, kas mõned varem vene keeles kirjutanud kirjanikud on ka ukraina keelele üle läinud, ja ta ütles, et jah. Eesti keeldegi tõlgitud Kurkov pidavat krimi jätkuvalt vene keeles kirjutama, sest tal on juba oma stiil välja töötatud, aga lasteraamatuid, muinasjutte ja esseesid kirjutavat ta nüüd ukraina keeles. Donetskis sündinud venekeelne Volodõmõr Rafejenko, keda Ostap väga kiitis, oli ümber asunud Lääne-Ukrainasse ja hakanud ukraina keeles kirjutama, uuele keelele ülemineku raskustest ja koomikast kirjutas ta ka romaani “Mondegreen” (2019). Tõepoolest, kunagi Vene Auhinna võitnud Vladimirist sai Volodõmõr.
    Venemeelseid kirjanikke on vähe, ütles Ostap, aga üks neist on Luhanski “vabariiki” toetav Jelena Zaslavskaja, kes on varem esindanud Ukrainat Saksa (ah, jälle!) festivalidel. Vaatasin järele, et üks mu tuttav Berliinist, Alexander Filyuta, on sellist poeeti ka saksa keelde tõlkinud. Ostap pidas suureks õnnetuseks, et ta on Zaslavskajaga kõrvuti Jan Wagneri toimetatud saksakeelses antoloogias Grand Tour. Reisen durch die junge Lyrik Europas. Sellest olla pahandus tõusnud, mispeale Wagner olla vastanud, et “me pole poliitilised”. Kuigi Zaslavskaja oma venemeelsusega on seda ju selgelt. Mõtlesin hiljem, et õigupoolest peaksin ka mina olema selles antoloogias esindatud, Corneliuse tõlgetega (kuigi raamatut pole väljaandjad mulle seni saatnud).
    Olin kohusetundlikult lugenud läbi Vikerkaares kunagi ilmunud Timofi Havrõlivi teksti (2010) ja küsisin, mis see “Lvivi tekst” on, millest Havrõlin räägib. Ah, ei teagi, ütles Ostap, kunagi sai seda tõesti otsitud, just sellal, kui Havrõlivi artikkel on ilmunud, st nullindate teises pooles. Ilmselt sai mõeldud mingit kompleksset teksti, mis hõlmaks Lvivi erinevaid kihistusi, ukraina, poola, juudi, austria kultuuri. Aga Ukraina barokk? küsisin. Oo, need on huvitavad tekstid 17. sajandist, kui ukraina keel oli segu kirikuslaavi, poola ja kohalikust kõnekeelest.
    Sain teada, et 90ndatel olevat Ukrainaski lokanud kirjanduslik psühhoanalüüs, lakaniaanid olevat põhiliselt tegutsenud Kiievis. Nila Zborowska oli 2006 avaldanud ukraina kirjanduse psühhoanalüütilise käsitluse ema-isa kuju läbi, pealkirjaga The Code of Ukrainian Literature. Kõlab ambitsioonikalt. Northrop Fry olla 90ndatel popp olnud, hoolega püüti ukraina kirjandust jungiaanlikke arhetüüpidesse sobitada.
    Kui küsisin, keda võiks ukrainlastest kindlasti eesti keelde tõlkida, soovitas Ostap Juri Andruhhovõtši viimast romaani “Pадіо Ніч ” (“Raadio öö”), mis olevat ta seni parim romaan. Tema tütar Sofia olevat samuti hea romaanikirjanik; näiteks võiks kaaluda armastusromaani “Felix Austria”, mis räägib ajast, kui Lääne-Ukraina oli Austria all. Selle järgi olevat tehtud filmgi.
    Ja muidugi, eelkõige võiks tõlkida ukraina 1920ndate kirjandust! See oli kuldaeg, praegu väga in, 90ndatel justkui taasavastus. Neil olevat ka sari “Meie 20ndad”, Наші 20-тi.
    Kõik oleks võinud teisiti minna, ütles Ostap unistavalt. Ukraina kirjandusest oleks võinud kujuneda midagi hoopis teistsugust. Ukraina riigist.
    Aga niisugust solidaarsust nagu praegu polevat ta enne tajunud. Ka Maidani ega oranži revolutsiooni ajal mitte. Zelenski kohta olid Ostap ja ta tutvusringkond mõelnud, kuidas teda ometi saab valida, aga praegu ei kritiseeri presidenti enam keegi. Jah, Orysiagi oli rääkinud, et kui kuskil kommentaariumis hakkab keegi mõne praeguse tegija üle õiendama, et näe, mis ta kunagi tegi ja ütles, vaibutatakse see maha laadis “sellest me räägime pärast”. Kui Maidani ajal oli ka erinevaid “halli varjundeid”; siis nüüd enam mitte. Zelenski filmikangelase imago ajas Ostapit muidugi muigama, erilise kurioossumina rääkis ta sellest, et talle oli pakutud Zelenski eluloo tõlkimist poola keelest ukraina keelde. Biograafiatööstus on väle, pole midagi öelda.
    Kui pakkusin, et Porošenko poleks ju sõjaaja liidrina üldse nii seksikas, ütles Ostap mu üllatuseks, et mine sa tea. 2014. aastal, kui Ukraina rünnakuteks sugugi valmis polnud, käitus ta ju siiski nagu tough guy, suutis edasise agressiooni peatada.
    Ah jah, keegi BBC ajakirjanik olla Ostapile helistanud ja küsinud, miks ukrainlased nüüd sõjas nii palju ropendavad ja kas see on kena. Tema olla vastanud, et ei ole kena, aga ropendame. Aga miks te venelasi orkideks kutsute? See on eufemism, oli Ostap öelnud. Selle peale oli BBC inimene rõõmustanud.
    Istusime kohvikus väga kaua, peaaegu neli tundi. Jahedaks selle ajaga ei läinud. Vaatamata teemadele kadus mul kohataju kuidagi täitsa ära. See oleks võinud olla mis tahes Kesk-Euroopa kohvik kevadiselt erkroheliste puude all. Kui lõpuks tõusime, teatasin, et lähen kingitusi ostma. Olin juba ostnud mitu paari Bayraktari-sokke. Bayraktar, muidugi, ütles Ostap: see läheb üha enam moodi ka lemmikloomade nimena.

  • Ukraina päevik II

    30. aprill

    Orysia tegi hommikusöögiks pannkooke, pakkus neid mandivõi ja vedela soolakaramelliga, mida toodetakse Kiievis. Rääkis, kuidas tema koolipõlves, see tähendab siis nullindatel, polnud ikka veel lääne kirjandust, eelkõige moodsamat klassikat ukraina keeles leida, tähtsaid autoreid loeti vene tõlkes. Remarque’i, Austenit. Näiteks. Suurem tõlkimise buum algas alles pärast Maidani, ja nüüd on juba valdav osa kirjandusest, mis Ukrainas ilmub, ukrainakeelne. Tema pakkus, et üle 80%, literaadid, kellega hiljem rääkisin, väitsid, et rohkem, märksa rohkem.
    Orysia ega ta boyfriend polnud algul Zelenskist sugugi vaimustuses olnud. Sellist juttu kuulsin hiljem ka kirjanikelt, kellega rääkisin: intellektuaalid Zelenskit ei valinud (“Ma ei tea mitte ühtegi,” ütles Halyna, luuletaja ja ukraina kirjandusloo õppejõud), ta oli kandidaat ilma mingi selge programmita. Tühi leht, kellest pole teada, mis tast hakkab saama ja kes teda oma mõjusfääri hakkab tõmbama. Olevat olnud neidki, kes olid kartnud, et teda saab Vene-meelsusse kallutada. Ometi nõustusid kõik, kellega ma rääkisin, et ta on läbi teinud tohutu arengu ja sobib praegu esindusfunktsiooni suurepäraselt. Suurepärane marketing, leidis Orysia. Nutikas tüüp, kes on osanud endale võimsa tiimi luua, kes kujundab ta imago, nõustab, treenib, briifib, katsetab läbi võimalikud komistuskohad ja riskantsed küsimused.
    Tohutu Zelenski-kultuse üle läänemaailmas ukrainlased muigasid – no kui padjapüürid Zelenski näoga, siis miks mitte. Ukraina saab maailmas show-biz-presidendiga promo, mida tal eales pole olnud. Mida Zelenski, veel üpris noor inimene, rahuolukorras edasi teeb, ei osatud prognoosida. Kui ütlesin, et noor president tuleb sihukeses olukorras riigile kasuks, jättes kogu maast noorema ja innustavama mulje, siis ikka justkui nõustuti. Aga inimene, keda mu mulje põhjal kõige rohkem usaldatakse ja praegustest tegijatest kõige intelligentsemaks peetakse, on välisminister Dmõtro Kuleba (muide veelgi noorem kui Zelenski). [Selle nime ma nüüd kirjutan eestipäraselt.]
    Orysia kinkis mulle Ukraina värvides T-särgi ja teatas, et bensiinikriis on siiski tõsine, inimese kohta müüakse 10 liitrit ja sabad on pikad. Suur kütuseladu pommitati Lvivis 27. märtsil puruks, nüüd hakkas see tunda andma, pealegi on armeesõidukid alati prioriteet. No nii. Tegin kiired ümberarvestused, sain aru, et mul poleks kuigi arukas hakata siin laiemalt ringi tiirutama, et mitte lõksujäämisega riskida; Lutski ja Ivano-Frankivski sõitudest tuleb ilmselt loobuda. Tean, kui halvasti ma sunnitud paigalolemise frustratsiooni talun.
    Kesklinna sõites nägimegi bensiinisabu heledas päikeses, tundusid karmid, tuletasid meelde meie 91. aasta talvehooaega. Diislit jagus, aga mul polnud sest tolku. Nüüd kuulsin Orysialt juba, et nina peale müüakse siiski ainult 5 liitrit. Mis siin enam.
    Kesklinna liiklus oli korralik sobramine, eluvõitlust ja improvisatoorset momenti jagus, aga eks ma olen ju ka 90ndatel elanud. Üsna pea leidsime siiski parkimiskoha, väsindpunase, aga ilusa torniga Uspenski kiriku juures, mille kõrval asub vanaraamatuturg. Raamatutäika nägi välja enam-vähem selline nagu kaheksa aastat tagasi, ainult et sortimenti oli ilmunud oluliselt rohkem ingliskeelseid kapsaid. Learning Math with Mummy.
    Kohtusime Virmenska ehk Armeenia tänaval Orysia klassiõe Sofiaga, kes on plakatikunstnik ja illustraator. Kohvik, kus me juttu ajasime, Virmenka-nimeline, olevat olnud omal ajal kunstnike lemmik. Praegu istus ühes äärelauas halli habeme, sinikollase dressipluusi ja ilmastikukindla väljanägemisega Igor, kes olevat seal püsikunde, samuti kunstnik.
    Sofia rääkis, et näitusmüükidest läheb enamasti 10% tuludest armeele. Ütles, et ukrainlased on nii väsinud sellest, et nad on šokeerivate, drastiliste, pöördeliste sündmuste epitsentris. Kui saaks veel kunagi elada rutiinset elu. Ta viis meid Armeenia kiriku kõrval Zelena Kanapa ehk rohelise diivani nimelisse galeriisse, kus oli viimast päeva avatud Lesja Babliaki näitus pealkirjaga “Sinikollane album”. Akvarellid olid tõesti sinikollase koloriidiga, ekspressionistlikud, autor oli maalinud need tuntuks saanud fotode või oma värskete mälupiltide põhjal. Purustatud sild, inimesed varjendis, vanaproua, kes ei saanud käia ja kelle keegi noormees (sugulane? väimees?) oli poekärus varju veeretanud.
    Pärast näitust viisime lõpuks vabatahtlikele ära ka armeele mõeldud žgutid ja sidemed. Meid võttis vastu südamlik Sofia (jah, Sofia temagi), kelle elukaaslane oli sõja esimestest päevadest saadik rindel, lõunas, aga mitte Mariupolis ega Hersonis. Kord päevas pidid nad telefonitsi suhtlema. Sofia oli väga tänulik ja muljetatud, pakkus linnupiimakommi, oleks tahtnud veel ei tea mis toite pakkuda. Mulle tuli pähe, et peaks kirjanike liidu poolt mingi sõnumi ka jätma. Kaardikest mul polnud, palusin siis A4 lehe ja kirjutasin sinna tervituse, Your victory will be our victory. Paatost ikka ka. Või no mis paatost, nii ongi.
    Orysiaga käisime veel mälestusseina juures, mille üks USA poiss (Leo Soto) oli üles seadnud: pikk tara, mida katavad kirevad plastiklilled ja tapetud inimeste fotod. Inimesed vaatasid seda poolvesiste silmadega, aga keegi avalikult ei nutnud.
    Ühes suveniiripoes nägin mustanahalist Ameerika (oletan) prouat, veel kaht turisti inglise keelt rääkivat vanemat daami. Linna peal tiirutasid ratastega kaks American English’it kõnelevat poissi.
    Vabaduse prospekti pargis mängisid vanamehed malet, piklikul pargialal tehti kõvasti muusikat, vähemalt kolmes eri koldes korraga. Brass band mängis (veel mitu päeva järjest) variatsioone James Browni loost I feel good. Uääu-ääu-ääu-ä. I fee-eel good. So good, so good – Lvivlased on muret tundnud, kas nad tohivad end hästi tunda. Nemad joovad kohvi, sellal kui teised surevad. Aga valitsus kuulutas – ütles Orysia muigamisi –, et ennast hästi tunda on täiesti okei. “Sest kui me end hästi ei tunne, on venelased juba võitnud.”
    Orysia pidi õhtul hiljem minema raamatuklubisse, et arutada finantsiteemalist raamatut “The Richest Man in Babylon”. Aga jaa, pärast seda pidid nad ette võtma sõjateema, terve rida raamatuid olevat juba välja valitud.
    Läksin üksi sööma, tellisin borši ja kartulipannkoogid hapukoorega, hakkasin pilte FB-sse postitama (sest mida inimene ikka teha oskab), kui kostsid õhuhäire sireenid. Ka mu telefonist, sest äpp töötas kenasti. Mu küsiva ilme peale ukrainlased muigasid, lausa itsitasid vaikselt, kui ma korra isegi püsti tõusin ja leti äärde läksin, et uurida, kus siin varjend on. Raputati sõbralikult pead: no mida, kõik on korras, pole põhjust kuhugi joosta. Tänaval jalutati lapsevankritega edasi, keegi oma kohvikulauast ei loobunud. Siin on selline süsteem, et kui sama alarm kostab teist korda, tähendab see õhuhäire lõppu. Lapsepõlvest, 80ndate tsiviilkaitse õppustest mäletan, et tollal eristus õhuhäire lõpusignaal jubedast sireenist selgesti, see oli rahulik mažoorne kvartsekstakord. Ukraina äpis on võimalik valida, kas tahad, et häire lõpust teataks sulle nais- või meeshääl.

  • Ema räägib; Pommide all

    EMA RÄÄGIB

    Ema räägib: „Nad on hullemad kui fašistid.“

    Ta on sündinud 1946. aastal ja sõda ta ei mäleta. Isa mäletab, tema on 1940. aastast. Räägib, kuidas mürsk lendas majja, kuidas nad vennaga jooksid üle põllu ja kõrvale kukkus pomm. Ta mäletab sõjast nii mõndagi.

    Ema räägib lapselapsest, kui too oli pisike, ütles supi kohta „tjup“. Nüüd on ta juba päris suur tüdruk – kümnene, jätab selle sõja meelde.

    Maja on välja kolinud. Kuusteist korrust, kolm trepikoda. Ülevalt naabriraisk, kullake, tee lärmi, kolista, ole sa tänatud, me pole üksi.

    Viiendal päeval õppisime meie õhutõrjekahureid ära tundma. Enam ei lähe varju, kui need tuld annavad. Põmmutavad. Aga lennukitelt heidetud pommid kõmatavad. Või põratavad.

    Miks on nii, et kui käivad põmmud ja kõmakad, kisub kangesti akende juurde. Vahtima väljas valget valgust, mis seal juhtus. Kas midagi juhtus. Sinuga juhtubki, hoia akendest eemale. Aga kes see siis kuulab.

    Aknast paistab pikk järjekord, see putka on tavaliselt kinni. Huvitav, mida seal antakse. Mida ei anta. Järjekord valgub laiali.

    Esimesest sõjapäevast peale külmetavad jalad. Pole ilmaski niimoodi külmetanud. Ei suuda neid üles soojendada.

    Veel üks veidrus. Söömise ajal käib pea ringi. Söön ja pea käib ringi. Tajun sõda füüsiliselt.

    Tütar luges internetist, rääkis mulle anekdoodi Putinist: Putin on ära surnud, elab taevariigis … aga lõpus ütleb maapealne baarmen talle: „Viisteist grivnat.“ Ei hakanud „taevariiki“ „põrguks“ parandama, niigi on ümberringi põrgu.

    Sõber soojapuhur mühiseb, summutab plahvatusi. Jää magama.

    Mis-mis Adorno? Lugemine ei edene, algusest peale ei suuda midagi lugeda. Ainult uudiseid.

    Kõik on sõjaväele abiks või territoriaalkaitses. Mina istun oma vanemate juures, olen neil abiks. On meid palju, selliseid territoriaalkaitsjaid koos vanuritega?

    Lapsena unistasin: lähen sõtta, saan kangelaseks, tulistan fašistide pihta. Siin need fašistid on, mine tulista.

    Sõja ajal on kõik hirmutav. Lind akna taga. Isegi teksti kirjutamine. Järsku on see sinu hirm, mis räägib, aga mitte sina.

    Kardan karta. Hirm tõmbab ohtu ligi.

    Öösel häire ajal on mul nii kahju vanemaid üles ajada. Mõnikord ei ajagi, lihtsalt seisan nende voodi juures. Just nagu kaitstes.

    Habet ajan siis, kui sõda läbi saab. Tahaks juba ajada.

    Teeme emaga kahekesi mulle voodit üles. Kuid tegelikult pole abi tarvis. Ema hoolitseb minu eest, see mobiliseerib teda. Totaalne mobilisatsioon.

    Cif Анти-Налёт.[1] Tõepoolest tõhus vahend. Pärast õhurünnakut. Pesin vanemate pool kõik lühtrid puhtaks.

    Helistas üliõpilane, netti pole ja ei saa oma kunagist õpetajat telefonitsi kätte. Andis tema meiliaadressi.

    Õpetaja vastas, mobiil ei tööta, kuid nett on. „Elus.“

    Kateedri jututoas käib hommikul loendus: „Elus“, „Elus“, „Elus“.

    Naine ja tütar on ämma juures, redutavad keldris. Tütar joonistas neid, härjapõlvlasi ehk nibelunge, kesk konserveerimisaardeid ja köögivilju.

    Mu vene keel on kängumas. Tuntavalt. Teen vigu, ei mäleta sõnade kirjapilti. „Moradöör“ või „marodöör“?

    Kõige hullem on helidega. Ükskõik milline kohe tuvastamatu heli mõjub ähvardusena. Käterätik riivas pesumasina peale pandud kaussi. Aga õhuhäire ulg telefonis ei hirmuta enam.

    Üheksakümnendad on tagasi: igal pool on sabad, defitsiit, „Mida antakse?“, „Millal lahti tehakse?“, tõmban tollest ajast jäänud Belomorkanali paberosse poole kaupa. Kas keegi veel tahab Nõukogude Liitu?

    Kaks nädalat ei käinud väljas. Kui muutunud kõik on: inimesed on üksteisega viisakad, annavad teed, küsivad „Vabandage palun“. Selvekaupluses pole mingit trügimist ega saginat. Reaktsioon sõja metsikustele – olla võimalikult inimlik.

    Taipasin, et ülevalt naabrid ei tülitse, ei käratse. Ainult nende koer haugub. Kuid ka hulga intelligentsemalt.

    Ei ole mul sõja jaoks stiili. Ei leia endas. Ja vanu stiile enam pole. Adornol on õigus.

    Seitsmeteistkümnes öö. Ärkan, lülitan telefonis häire välja, magan edasi.

    Selleks pidi sõda puhkema, et ma hakkaksin jälle hommikuti võimlema.

    Oodates, millal apteek lahti tehakse, silmitsen silte. „Vene piljard“. Ja kuskil kõmatab valjusti.

    Palju noori. Arvasin, et kõik on ära sõitnud. Kutt, kes minu taga sabas seisab, näeb noort paari. „Ohoo!“ Kallistavad. „Te olete siin!“ Kostavad vastu, et nemad ei sõida kuskile.

    Kõmatab valjusti, järjekord seisab endiselt paigal. Mina seisan ka. Mitte kelleltki ei kuule isegi vandumist.

    Nägin patrulli. Ja tema mind. Ei äratanud huvi.

    Meie meedias ei öelda vaenlase kohta „tšetšeenid“, öeldakse „ka-dõrovlased“, ei öelda „venelased“, öeldakse „venemaalased“.

    Tütar joonistas: söövad lõunat. Taldrikutel on midagi erepunast. „Punane kalamari?“ küsin. „Porgandikotletid.“

    „Kallimale külla läen, kahte porgandit viin käes haljast hända pidi.“[2] Porgandeid toob kallim mulle kokkusaamisele, mina talle vastu leiba ja vorsti.

    Kõmistab kord siin, kord seal, trehvame mõneks minutiks poole tee peal.

    Esimesel päeval vanemate poole üle kolides võtsime kaasa kassi ja raha, korteridokumendid, abielutunnistuse ja tütre sünnitunnistuse. Mina veel raamatu, mida pole siiski lugeda suutnud. Välispassid, diplomid, mälupulga kõikide kirjatükkidega unustasin maha.

    Naine kirjutab: „Tirts magab praegu, kuid ärkas karjudes, et Putin on siin. Rohkem ei loe me tema kuuldes mingeid uudiseid.“

    Minagi ei loe vanematele kõiki uudiseid.


    POMMIDE ALL

    Humanism

    Mida teha humanismiga? See sureb minus, kui näen fotodel harkivlaste laipu, purustatud majade rusude all või tänaval: keegi oli läinud vett tooma, kõrval vedeleb mannerg, keegi seisis poesabas. Kui näen Harkivi puruks pommitatud kesklinna, millest ei jäänud pärast Teist maailmasõda suurt midagi alles, ning selle, mis tolles sõjas ehk kuidagimoodi terveks jäi, tambivad maatasa need, kes nimetavad meid „fašistideks“ ja „natsistideks“. Minu venekeelne ukrainlannast ema ütleb: „Nad on hullemad kui fašistid.“ Ka tema jaoks on humanism jäänud sõjaeelsesse möödanikku. „Nad tuleb maha lasta,“ räägib ema vangidest, kes tulistavad Harkivit ja pärast annavad meie vägedele alla. Sõjavange ei tohi maha lasta, kuid ema tohib niimoodi rääkida. Kolm nädalat on tema, meie, Harkiv, elanud iga päev ühest sireenist teiseni ja selle üürgamise ajal saab keegi surma, kedagi pommitatakse. Me ütleme igal õhtul „Head ööd“ ja need sõnad kõlavad nüüd teisiti –
    hirmuga. Nagu ka „Ilusat päeva“.

    Mu venekeelne venelasest isa, sündinud Venemaal, keda venemaalased on tulnud lennukite, tankide ja rakettidega vabastama, räägib sama juttu: mida rohkem neid maha lasta, seda kiiremini jõuab teistele pärale. Isa haigesse, infarktidest räsitud südamesse ei ole humanismi jäänud. Ma kardan nende mõlema, nii isa kui ema südame pärast. Isa on 81 aastat vana, ta mäletab Teist maailmasõda, nende vene küla okupeerinud sakslasi. Muudkui meenutab seda, kui me õhurünnakute ajal varjes istume. Lapseea mälestused on teda oma võimusse haaranud, kaks tema elu raamivat sõda on teineteisesse põimunud.

    Varjeks on meil korteri sügavuses asuv akendeta konku. Isa ei jaksa alla keldrisse minna, lift pole sõja esimesest päevast sõitnud, korter on meil seitsmendal korrusel. Kui isa alla veel kõnniks, siis üles tema südamega juba ei roni.

    Isal on sõjaaegse lapse tunnistus. Ja arvatavasti saab ka mu tütrel selline olema. Tütar ja naine on praegu vanaema juures, pommitamiste eest keldrisse varjunud. Isa meenutab keldrit, kuhu neid ajasid maja hõivanud sakslased.

    Tütar kibeleb õue, seal on värske lumi maas ja laps tahab lumememme teha. Kuid õueminek oleks liiga ohtlik ja nõnda ta siis istub ja joonistab lumemehi, kes võitlevad Vene diversantidega. Üleval heidab Z-tähega lennuk pommi. Varem joonistas tüdruk loomi, päikest, taevast, perekonda. Joonistas Figurovka metsa ja jõge, see on ülikooli puhkebaas Tšuhujivi lähistel, kus me oleme suvitanud. Kogu Tšuhujivi ümbrus on laastatud.

    Ka meie kodumaja ümbrus on puruks pommitatud, tulime sealt mu vanemate juurde ära. Ülikooli spordikompleks, üliõpilaste ühiselamud, kauplused, elumajad. Tütar alles saab seda näha. Ja joonistada.

    Joonistab oma kooli. On see terveks jäänud? Sinna piirkonda on ohtralt pomme visatud, rakette tulistatud.

    Pärast sõda joonistab mu tütar Harkivit, seda, mis linnast alles jääb. Sellisena talletub Harkiv tema mällu. Kui kivihunnikud ära koristatakse, küsib: „Mis selle koha peal oli?“, „Aga mis siin enne sõda oli?“

    „Üle-eelmise sajandi ehitis, uusbarokk.“ „Juugendstiilis maja.“ „Ukraina modern.“ „Konstruktivism.“ Näitan talle fotosid.

    Olen vanu fotosid vaadates mananud silme ette, milline oli Harkiv enne Teist ilmasõda. Mis seisis praeguste tühermaade ja skvääride asemel, millised arhitektuuripärlid need olid. See Harkiv, kus mina üles kasvasin, saab mu tütre sõjaeelseks Harkiviks. Harkiv, mida mina  olen pildistanud, muutub tema vanadeks fotodeks.

    Harkivit pole enam. Ja meid ka mitte. Eelmised, sõjaeelsed meie oleme kadunud maa alla. Metroosse, kuhu paljud läksid juba 24. veebruaril ja pole tänini välja tulnud. Keldritesse. Campbell on seda nimetanud „vaala kõhtu minekuks“, initsiatsiooniks, ümbersünniks. Meie eelmine, normaalne, inimlik elu suri seal, sellal kui Harkivit pommitati. Ma näen ümbersündinuid juba tänavatel. Nad annavad vastutulijale teed ja on üksteise vastu viisakad – mitte korrektsed, vaid just nimelt viisakad. Enne ma ei teadnud niisugust abivalmidust, niisugust siirast soojust võõraste vastu meie tavalises merkantiilses Harkivis, kus kõik olid hõivatud oma muredega, oma eluga. Nüüd on ühine elu ja ühine mure, igaüks tunneb seda, mida tunnevad kõik.

    Kas nimetada seda humanismiks või kuidagi teisiti? Mis on õigupoolest humanism?


    Venekeelne

    Iirlased sundisid Vene saadiku auto peatuma, hea veel, et peksa ei andnud. Iiri veok rammis Vene saatkonna väravaid. Iiri rahvasaadik ütles: inglise keel ei muuda Iirimaal iirlasi inglasteks.

    Dobkin[3] karjus kunagi: „Meie oleme vene keele poolt!“ Oleks tahtnud talle vastu kosta: „Milleks sulle see? Mida sa teed sellega?“ Räägi juba omas keeles, olgu see pealegi „debiilselt kirjutatud“. Nüüd tahaks öelda Putinile: „Säh, et see keel sulle kurku kinni jääks!“, ja minna lõplikult ukraina keelele üle.

    Kuid ma ei tee seda. Ma valdan vene keelt paremini kui Putin. Ma olen pool sajandit selles keeles mõelnud, kirjutanud, stiili arendanud. Pandagu mind ja Putinit tema nüri platnoiliku hoovikeelega kõrvuti etteütlust või kirjandit kirjutama ja küll siis näete, kes keda.

    Kuid Putin ei taha minuga keeleduelli pidada, ta pommitab mind, põrutab raketiheitjatest selle eest, et ma oskan vene keelt temast paremini. Ja tema sõduritest. Ministritest. Õukondlastest.

    Nii et ma ehk sõdin veel oma mittevenemaaliku vene keelega. Tema ja kogu tema armee vastu. Niimoodi võidan ma kindlasti. Kuna tema mõtleb: „Я победю.“[4]

    Ei ole Putin suutnud mind Harkivist minema ajada, ei aja ka keelest välja. Ei Harkiv ega keel ei ole tema omad.


    Kuidas elab linn, mida enam pole

    Põmm. Tuleb prügiauto, võtab prügi.

    Põmm. Majahoidja vaatab taevasse, kuid mitte sinnapoole, kus põmakas käis. Seisab, suitsetab.

    Põmm. Inimesed tänaval kõnnivad sammu lisamata.

    Kestev suurtükituli. Tahaks korteri sügavusse peitu pugeda. Spordi-
    platsil sörgib pensionär tipa-tapa. Peatub pöördristi juures, toetub kätega, kummardub, sooritab harjutuse.

    Põmm. Lohmakas mutt punases kommunaaltürbis tühjendab prügikasti.

    Mürtsub nii, et maja väriseb. Mees jalutab koeraga, see keksib, püüab käest keppi ära napsata, mees viskab, koer sööstab hüpetega järele.

    Põmm. Põmm. Põmm. Põmm. Põmmutab mitu korda järjest ja väga valjult. Suitsuputka saba ei lähe laiali ega muuda konfiguratsiooni, seisab nagu paigale pandud.

    Kõmatab lähedal, akendel löövad klaasid värisema. Mänguplatsil kutsub naine last lähemale, seob tal mütsipaelad kinni.

    Harkiv, sõja 21. päev.


    Pommide all

    Õhuhäire üürgab varahommikust peale. Öösel oli ka mitu korda. Toidukraam hakkab otsa saama, peab poodi minema. Ootan sireeni vait jäämist, lähen välja. Jõudnud esimesele korrusele, taipan, et olen kindad maha unustanud, kuid ei hakka ju ometi tagasi minema. Jälle antakse õhuhäiret, kuid ei hakka ju ometi tagasi minema. Leppisime kokku, et vanemad püsivad varjes, kuni mind pole.

    Tänaval ei jookse keegi ja mina ka ei jookse. Kõnnin.

    Supermarket on pooltühi, kuid kõige hädapärasem kaup on olemas. Leib, vorst, kaalumakaronid, isegi kana. Võtan kõike kaks.

    Rahvast on vähem kui sõjaeelsel ajal. Mitte keegi ei sekelda, ei mingit ažiotaaži. Tuuakse kärutäis mune, võetakse järjekorda, ja juba ongi otsas. Sain kaks karpi.

    Kassas küsib naisterahvas müüjalt, kas too ei karda päev läbi seal olla. „Vahet pole, kas paugub kodus või siin.“ Harkivis paugub igal pool.

    Hinnad on varasemast kaks korda kõrgemad. Ostsin kolme tuhande grivna eest. Tagasi kõnnin täies lastis, aeglaselt. Muudkui põmmutab.

    Teine retk – naisega kohtuma. Poolel teel meie majade vahel. Panime kaardil marsruudi paika, leppisime kokku, mis punktis trehvame.

    Kindad jäid jälle maha. Käed külmetavad. Mürtsub kord valjemalt, kord kaugemal. Ei jookse, kuid kõnnin kiiresti – kohtingule ju.

    Näen eemalt, viipan kottidega, kätega. Suudleme, kallistame, pole kaks nädalat näinud. Naine on ilus.

    Jutustamiseks pole aega: põmmutatakse, helistame pärast. Vali kõmakas. Laon seljakotist välja naisele ostetu, võtan tema seljakotist kartulid ja juurikad. Peame laiali jooksma. „Nagu Stirlitz kohtumisel abikaasaga,“ ütleb naine. Põmm.

    Võitu tähistame ükskõik mismoodi, ainult mitte saluudiga.


    Tee ruttu

    Kodus tee kõike ruttu. Pärastiseks ei saa jätta. Pärast ei pruugi olla elektrit, gaasi, vett. Kütet. Internetti. Mobiilsidet.

    Telefon peab alati laetud olema. Nii kui läheb alla 90%, pane kohe laadima.

    Vann peab alati vett täis olema. Veekatkestusi on juba olnud. Oleme vaheldumisi olnud öösel kütteta ja päeval elektrita. On olnud interneti katkemist. Sooja vett pole juba ammu. Seepärast tuleb soojaks aetud veega samuti kiiruga pesta – et maha ei jahtuks ning et sa poleks paljas ja märg, kui miskit peaks juhtuma.

    Sööd kiiruga, jällegi mine tea.

    Astud kiiresti akna juurde, vaatad ruttu, kas kõik on korras.

    Kõlab õhuhäire – kiirustad varjesse.

    Kiiruga paned teksti kirja, vastad kirjadele. Sest mine tea.

    Aga tänaval pole vaja kiirustada. Tänaval nimetatakse seda „paanikaks“.


    Perekonnafotod

    Seinal on perekonnafotod. Nadjat ristiti, kogu pere tuli kokku, mõlemalt poolt. Meid on fotol palju. Helistame, kirjutame. Kõik on Harkivis, perekonna Poltava-haru ootab meid, me ei saa kuidagi tuldud. „Teed on viletsad.“ „Pole turvaline.“ „Tulistatakse.“ Tegelikult lihtsalt ei taha keegi oma kodu maha jätta. Tundub, et kuni sa temas oled, kaitsed sa teda. Kui jätad maha, võib nii tema kui sinuga midagi juhtuda. Tema kaitseb sind samuti.

    Nüüd, olles koju sulgunud, mööduvad kõik päevad askeldades: ideaalne puhtus, lühtrid säravad, kõik riiulid on üle pestud. No kuidas sa teda maha jätad?

    Fotol oleme me rõõmsad. Nüüd näeme õudusunenägusid. Üht kõigi peale. Ema räägib: „Nägin unes, et Harkiv vallutati ära.“ Naine räägib: „Nadja karjus läbi une, et Putin on siin.“ Mida isa unes näeb, ma ei tea, ta ei räägi. Ütleb: „Harkivit ei anta ära.“


    Tahaks rõõmu

    Tahaks rõõmu, nalju, häid uudiseid. Halvad uudised lendavad niigi päev läbi pea kohal ja põmatavad.

    Saadame üksteisele anekdoote. Putinist ja Vene armeest. Pilte ja seda videot, kus mustlased ärandavad tanki.

    Ridade vahelt võib isegi halbadest uudistest välja lugeda kui mitte head, siis lootustandvat. Või tõlgendada paremas suunas. Parem suund tähendab rahu, sõja lõppu. Tagasipöördumist normaalsesse ellu, kus pole hirmu, pole suurtükituld, pole õhurünnakuid. Kuni see elu pole tagasi, on rõõmuhetk, naeratus, nali sõjast mürgitatud. Naerad ja ikkagi tunnetad teda, ta istub sinu sees.


    Ebausk

    Öeldu jätkuks.

    Hirmu keel on väga ettevaatlik. Ei tohi kirjutada või öelda, et kõik on hästi. Sest iga hetk võib pöörata halvaks. Ja oma „heaga“ sa tõmbad seda „halba“ ligi. Halb ainult seda passibki, et sa korraks kõrvale vaataksid, ja annab hoobi selga. Seetõttu tuleb sõnu hoolega valida, eelistada neutraalseid – halba ära petta. Mitte äratada, tukkugu aga edasi.

    „Kõik on hästi“ asemel „Kombes“.  „Normaalselt“. „Enam-vähem“. „Ptüi-ptüi-ptüi,“ et mitte ära sõnuda. Sõda näeb ja kuuleb kõike.

    Pärast sõda jääb see ebausu keel veel kauaks meiega. Hakkame selles keeles mõtlema, rääkima.

    Kuid „pärast sõda“ – ka see ei ole tänasest sõnavarast.


    Mis jääb

    Mis jääb neile, kes on jäänud Harkivisse? Kes ei ole rindel, ei tegutse vabatahtlikuna, ei ole maakaitses. Jääme meie.

    Meie ja meie lähedased. Lähedased on need, kes on lähedal. Seina taga, naabermajas, telefonis.

    Olla vapper, suhelda, jagada toitu.

    Ja oodata.

    Võitu.

    Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

    ANDRI KRASNJAŠTŠÕHH sündis 6. veebruaril 1970. aastal Poltavas. 1992. aastal lõpetas ta Harkivi ülikooli filoloogiateaduskonna, seal kaitses ka kandidaadiväitekirja „James Joyce: kunstilise maailma eripära ja loomemeetodi probleem (romaanis „Ulysses“)“. Seejärel on töötanud V. N. Karazini nimelise Harkivi Rahvusliku Ülikooli väliskirjanduse ajaloo ja klassikalise filoloogia kateedris, avaldanud aktiivselt oma töid ajakirjades ja antoloogiates. Tema juttude ingliskeelseid tõlkeid on ilmunud väljaannetes The Literary Review, The Massachusetts Review, Sakura Review, VICE, Words Without Borders. Jutukogu „Парк культуры и отдыха“ („Kultuuri- ja puhkepark“, 2008) nomineeriti Andrei Belõi auhinnale. Jutustustetsükliga „Предательства и измены“ („Reetmised ja petmised“) sai 2015. aastal rahvusvahelise Vene preemia laureaadiks.

    Mina kuulsin Andri Krasnjaštšõhhist harkivlaselt Aleksandr Milšteinilt, kellega oleme 2010. aastast kirjavahetuses. Aleksandr elab nüüd juba ammu Münchenis ja me helistame sageli teineteisele. Sel suvel kavatsesime sõita temaga Harkivisse otsima legendaarse Harkivi outsider-kunstniku Oleg Mitassovi kirjapanekuid seintel ja trepikodades. Kuid nüüd vaevalt et seal õnnestub tema seinakirju leida ja pole ka teada, millal lõpeb sõda.

    Andri Krasnjaštšõhhi tabas sõda Harkivis, kus ta elas koos oma naise ja tütrega. Kohe esimesel päeval sattusid nad lahku: Andri kolis oma vanemate juurde, et neile abiks olla (nad on juba väga eakad, südamehaiguse tõttu isa alla keldrisse varju minna ei saanud ja lift lakkas kohe pommitamise alguses töötamast), naine koos tütrega asus oma vanemate juurde, umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusele. Kummagi vanemad linnast lahkuda ei tahtnud. 17. märtsil avanes võimalus ära sõita, naisel õnnestus oma ema veenda (nende rajoonis oli juba väga ärevaks muutunud: öiti toimusid tulevahetused, tegutsesid diversandid jne) ning nad lahkusid Poltavasse. 21. märtsil, kui tekkis uus võimalus evakueerumiseks, nõustus ka Andri isa lahkuma, südamerohud olid otsa saanud ja neid polnud Harkivis enam kusagilt võtta. Praegu on nad kõik Poltavas.

    Andrei Ivanov

    [1] Sõna налёт võib vene keeles tähendada nii tolmukihti kui ka näiteks õhurünnakut.

    [2] Tsitaat Vladimir Majakovski poeemist „Hästi!“ Felix Kotta tõlkes.

    [3] Viidatakse Ukraina poliitiku Mõhhailo Dobkini skandaalsele valimisklipile, mille tekst oli Harkivi tulevase linnapea sõnutsi „debiilselt kirjutatud“. 2007. aastal üles pandud video on tänini YouToube’ist leitav.

    [4] Venekeelsel verbil ‘võitma’ (победить) puudub lihttuleviku ainsuse 1. pööre.

  • Ukraina päevik I

    29. aprill 2022

    Kell 12 jõudsin Medyka piiripunkti lähistele, Poola piirivalve võttis võõra numbriga auto kohe rajalt maha ja suunas mind järjekorda, kus passis juba enne Belgia, Iirimaa, UK, Saksa, Hispaania numbriga autosid. Palavaks oli läinud, väljas sai T-särgi väel käia. Ford oli mul pesemata, kajakasittki laiutas juhipoolse akna peal. Olin otsustanud, et las ta olla, parem ongi, kui oma linnusitt sellisel reisil juba kaasas. Tunnikese möödudes mõtlesin, kas ses hangunud järjekorras tuleb nüüd öö veeta (mul oli kaasas kõvasti pähkleid, apelsine, õunu, kuivšampoon ja Mikko magamiskott), aga äkki viipas mulle ilus noor habemega Poola piirivalvur, ütles: “Put on you avarian lights and go!” Ok, kui avarian lights, siis olgu nii. Poiss eskortis mind koos mõne teise välismaalasega paar kilomeetrit edasi, sõitsime mööda pikkadest kasutatud autode laadungitest. Oli džiipe, aga ka suvalisi pereauto-kärakaid, numbrimärgid maha kruvitud. Sain hiljem teada, et Euroopa lubab nüüd ilma igasuguste maksudeta vanu autosid Ukrainasse transada, nii et neid tuuakse niisamagi, mitte ainult armeele. Vasakult poolt sõitsid mööda UK annetatud kiirabiautod.
    Uus järjekord andis lootust, aga kella kolmeks olin seal edasi liikunud vaevalt paarkümmend meetrit. Kuulasin Poola Dwojka raadiot, seega raadio kahte, mis on vist nende klassikaraadio. Tuli Manuel de Falla El amor brujo, päike küttis, vabatahtlikud käisid ootajatele kohvi, teed ja kommi pakkumas. Mulle anti terve peotäis Milky Way ja Marsi kompusid, ei tea, millega ma selle ära teenisin. Üks ukraina vanahärra nägi mu Eesti numbrimärki, korrutas muudkui heldinult “Estonia, Estonia” ja küsis siis, miks ma üldse tollitavate autode reas ootan, ma ju “sõidan külla”, eks ole? Järelikult tuleb võtta green line, lühem saba! Ma ei uskunud, et mind privilegeeritute hulka lastaks, aga kuna ükski politseinik ega piirivalvur parajasti ei vaadanud, manööverdasingi end eelissabasse. Nothing to declare but my genius. Tegelikult oli mul pagasnikus ligi 2700 euro eest erkoranže CAT-žgutte, Iisraeli rõhksidemeid, hemostaatilisi ja elastiksidemeid – kraam, mille olin ostnud Eesti Kirjanike Liidu liikmete lahkete annetuste eest (muuhulgas poest Relvad.ee, uus maastik oli mulle avanenud). Katsin kalli varaga täidetud kastid mantli, magamiskoti ja kampsunitega kinni, et Poola piirivalve huvi ei tunneks, ja ennäe, poolakas ei viitsinudki asjasse süveneda, viipas, et löögu ma pagasnik kinni. Sain dokumendid kiiresti tagasi. Ukrainlane küsis küll, “mida veame”, tahtis näha, mis kastid need sellised on. Ütlesin, et need on ju teie oma vabatahtlikele – mul olid olemas paberid Lvivi vabatahtlikelt, Міжнародна громадська організаціяОснови свободи”, mille alusel toll oleks mind pidanud meditsiiniabiga läbi laskma. Tüüp ei hakanud mu jutu peale detailidesse laskumagi, andis mingi talongi, mida värvitud peaga vanem tädi passikontrollis omakorda suht nõukaaegse kärsitusega nõudis. “Талон. Талон!” Proua küsis ka, kas lähen Lvivi (“В Львов?”). Ja pakkus seejärel veidi ebalevalt: “Туризм?” No näed siis. Ka see võimalus jääb alati: mingu või maailm põlema, turist ei kao kuhugi!
    Natuke tekkis veel mingit jama templitega, aga üsna varsti sõitsin sinikollase Ukraina kolmhamba alt sisse. Sõdivasse riiki, st sõtta kistud riiki. Ma vist ei olnud enne otseselt sõdivas riigis käinudki.
    Nüüd oli veel ainult 80 kilomeetrit Lvivini, kus ma esimese öö pidin veetma Orysia juures. Orysia õppis kunagi eesti keelt (põhierialana küll inglise filli, Ukrainas öeldakse vist ikka veel nii), tõlkis minu ja Urmas Vadi tekste, aga on nüüd läinud üle tarkvara marketingi peale ja sealt pole humanitaariasse ilmselt enam tagasiteed. Võib-olla peaks ta nime kirjutama Orõsja, aga veendusin, et ukraina и hääldub ikka üpris teisiti kui meie õ, märksa e-laadsemalt.
    Leidsin raadiojaama Radio Bayrakdar (https://play.tavr.media/radiobayraktar/), mis laskis ainult ukrainakeelset muusikat, suurem osa laule olid sõjateemalised. Ma ukraina keelt ei oska, aga nii palju sain ikka aru, kui keegi laulis lõbusalt sellest, et ta saatus on tappa “moskalle”. Eh. Täitsa huvitavat mussi tuli, hip-hoppi teemal “Слава Україні, героям слава!“, oli ka rämedamat viriilset jauru, lugusid “rašistidest”, Bella Ciao meloodiale tehtud laule, etno- ja räpiversioone Vene sõjalaevast, täistunnil laulis keegi naine õrna häälega hümni. Hiljem tuvastasime Orysiaga, et hümn tuleb Bayrakdari raadiost igal täistunnil, eri artistide esituses. Kõvasti olid nad jõudnud sõjast lugusid teha ja salvestada – milline operatiivsus!
    Šehõni küla piiripunktis mõjus melanhoolselt, meetri pealt oli selge, et ma pole enam Euroopa Liidus. Aga kirikukuplit kuldasid päikesekiired, nagu jaksasid, kevad oli juba väga roheline, õitsesid kirsid ja võililled. Maantee M11 oli sillutatud salaliku teekattega, aeg-ajalt laiutasid asfaldis sellised sügavad mustad augud, millest polnud võimalik mööda laveerida, eriti kui vastassuunast kah mitu autot tuli ja teekatte serv oli liiga terav, et maha sõita. Fordi niigi kehvasti kinnitatud vasak esimene ilukilp tuli ühe sihukese põrutusega küljest ära. Raip küll. Tarmo, kes vahepeal mu autot kasutas, oli selle just kenasti lasknud asendada, aga mis teha. Paaris kohas nägin ka Vene vägede eksitamiseks kinni kaetud või kilesse mässitud silte ja teeviitu. Maastik oli avar, telefonikaamera ei suutnud niisuguse avarusega hakkama saada.
    Püüdsin sõidu pealt üht-teist pildistada, suuri reklaamtahvleid. “Україна Москву хрестила, Україна Москву і відспіває!” Ühel oli kirjas ka: “Русский солдат! Уходи! Не стань убийцей!” Paar korda pidasin auto kinni, et pilte teha, aga siis hakkasin mõtlema, kui kahtlane see võib paista. Olgu, autol oli sõbraliku Eesti numbrimärk. Aga kust nad teavad, et ma pole diversant? Selline “omaparanoia” (vrd “omaviha”) saatis mind õigupoolest Poola piirist saati. Varasemastki veel: kui Lvivi vabatahtlike organisatsioon Основи свободи tegi mulle kinnituskirja, mille alusel toll oleks pidanud mind meditsiiniabiga läbi laskma, mõtlesin huviga, miks nad mind usaldavad. Olgu, Orysia tunneb mind päris pikka aega. Otsisin tema kaudu ukraina luuletajaid, olen tänapäeva ukrainlasi taga ajanud nii Vikerkaare (2014) kui nüüd siis ka Loomingu jaoks. Sinikollane märk oli mul mõnda aega FB profiilipildil, postitused peaksid meelsust näitama. Aga ikkagi. Kes ma selline olen, ah? Miks ma kahtlane ei tundu? Kuulsingi hiljem kunstnik Sofialt, et tema poiss-sõbra oli politsei Lvivis kinni pidanud, kuna too olla kahtlaselt kaua kahtlasi objekte pildistanud. Mind ei tülitanud tee ääres keegi, nautisin noort rohelist kevadet ja avaraid maastikke, aga suurema osa fotodest tegin siiski sõidu pealt. Kehv fotograaf nagu ma niigi olen.
    Kontrollpunkt Lvivi serval oli omapärane, põhiliselt rehvidest ehitatud kaitserajatis, mille vahel tuli autoga loogelda. Siia-sinna oli pistetud iroonilisi silte stiilis Oсторожно, здесь земля бандеровцев! Lvivlased teevad päris palju nalja selle üle, et tuumapomm visatakse kõigepealt nendele, sest nad on Venemaa jaoks Ukraina kõige hullemad natsid. Ujusin kontrollpunktist kenasti läbi, kinni ei peetud ei mind ega teisi.
    Kohtusime Orysiaga Victoria Gardensi nimelise kaubanduskeskuse ees, oranžis õhtupäikeses, ümberringi lennujaama läheduse avarus ja suured kortermajad, nii omaaegsed kui ka päris uued. Väljas oli jätkuvalt soe, inimesed liikusid argiselt ringi, ukerdasid ummistunud parklas autodega. Muidugi, nagu olingi arvanud, ei paistnud millestki, et maa on sõjas. Orysia ja tema boyfriend Andryi, kes elavad uues majas (minimalistlik valge ja hall, suured kahhelplaadid), olid võtnud oma hoole alla Kramatorski sõjapõgeniku kaks kassi, Briti tõugu jämedad hallid elukad. Orysia ütles, et õhuhäire ajal ei viitsi nad enam ka seepärast varjendisse minna, et kasse on nii raske tassida, eriti kõuts Richard on priske. Ja tõesti, kui öö hakul kostsid sireenid, läksime lihtsalt kööki ja jõime teed.
    See, kui rakett üle pea vihiseb, on miski, mida millegi muuga segi ei aja, ütles Orysia. Aga plahvatusi olevat ta küll esialgu pidanud äikeseks, sest Lvivis sadavat tihti (mida mina oma varasematest reisidest ei mäletanud). Harkivi oblastis on inimesed õppinud eri tüüpi rakettide vihinal vahet tegema, ütles Andryi, hea irooniatajuga, malbe noormees, tarkvarainsener. On vahe, kas lendab Iskander M või Iskander K – ühe ulatus on 500 km, teisel 2000. Orysia seletas, et õhurünnakute ajal tuleb kahe seina vahel olla, kahest küljest kaitstud. Akendeta ruumis. Meie istusime lihtsalt köögis, mille aknad ei avanenud lennuvälja poole. Sedagi rääkis Orysia, et tema jaoks on see jäme nahhuitamine liig, karust jauru ta ei kannata, eelistab sõjalaulude seas ilusaid ballaade. Andryi ja Orysia olid mõlemad vaimustuses sellest, et Ukraina tervishoiusüsteemis on nüüd samuti digiregistratuur ja digilugu. Politseireform (juba aastast 2015) olevat samuti üsna head vilja kandnud, korruptsiooni vähemalt madalamatel ja kesktasanditel välja juurinud (kuigi jah, mis nende kõrgemate tasanditega teha, eks ole). Nooremad inimesed, tuli tõdeda, on Ukraina tuleviku suhtes tohutult optimistlikud, usuvad, et nüüd hakkab läänest kõvasti sisse voolama investeeringuid, toetusi, grante. Kui kuulsin, palju oli maksnud täiesti uus korter (3–4 korda vähem kui Tallinnas), tuli omalgi irdne mõte, et kui mul palju raha oleks, oleks ehk õige aeg Ukrainasse investeerida. Orysia ja Andryi on äärmiselt digistunud, kõigi asjade, sõja ja elu kohta on neil äpid. Mina laadisin endale esialgu alla vaid selle, mis hakkab õhuhäire korral undama, sama häälega nagu häiresireen väljas.
    Üha selgemaks saab, et see, mida sõda otsustab, on Venemaa saatus. Kas suitsiiditerrori tulemuseks võiks olla riigi suurem parlamentaarsus, võimu liikumine laiemapinnaliselt oligarhide kätte või (eh, utoopia ilu!) isegi lagunemine väiksemateks territooriumideks, eri osade suurem iseseisvus? Tuumanupu-ähvardus on pehmelt öeldes infantiilne, kaua peab sihukest s*tta taluma.
    Magasin väga sügavalt, kõuts jalutsis, pidžaama (tegelikult retuusid ja T-särk, varjendisse jooksmiseks) oli pärast kassikarvu täis.

  • Vikerkaar 4-5 2022

    Luule
    ROSE AUSLÄNDER  Aegade lõpul Saksa keelest tõlkinud M. V.
    URMAS VADI  Teel
    TRIIN SOOMETS  *esimest korda elus…; *päästke meie hinged…; *kõik sõidavad…; *isa läks…; *barbaarne on…
    MART KANGUR  Ukraina loitsud
    NIKOLAI NEKRAMATNÕI  *1. LAPSEPÕLVES KUTSUTI…; 2. ERAKORRALISE MEDITSIINI…; *3. AGA MIKS ON…; *4. MA EI TALU…; *5. HEI SINA SEAL…; *6.MINA EI TAHA…
    UMBERTO SABA  Glauco; Õhtu; Unes-ilmsi; Naine; Järv; Langenud leht; Ühel ööl; Kümnes kantsonett. Aastaajad Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld

    Proosa
    ANDRI KRASNJAŠTŠÕHH  Ema räägib, Pommide all Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
    PAULA NERVE  Pingpong popkorn

    Artiklid
    JOSEPH CONRAD  Autokraatia ja sõda Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    LAURI MÄLKSOO  F. F. Martensi pärand ja kolonialismi vari Inglise keelest tõlkinud Alar Helstein
    PÄRTEL PIIRIMÄE Rahvusvaheline õigus kui tsiviliseeritud rahvaste õigus?
    REIN MÜLLERSON  Kas rahvusriik ei koligi veel ajaloo prügikasti? Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    EVA PIIRIMÄE Rahvus ja rahvusvaheline kord
    MARIA MÄLKSOO  Eesti surrogaatsuveräänsus Euroopas

    Aken
    PHILIPP BLOM, SERHI PLOHHI, TIMOTHY SNYDER  Sõda Ukrainas ja üldkehtivad väärtused Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Kunstilugu
    MAARJA KANGRO Cool ja ärev Ida-Euroopa

    Vaatenurk
    JANEK KRAAVI  Kangro, keskmete nihutaja Maarja Kangro. Õismäe ajamasin. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2021. 232 lk. 19.49 €.
    SIIM LILL  Tervitusi teisest ilmast, sind oodatakse sinna Birk Rohelend. Kes tappis Otto Mülleri? Tallinn: Postimees, 2021. (Agnese ja Gabrieli sari; 1. juhtum). 384 lk. 24.99 €.
    ERKKI LUUK  Blogi sünd lummekustuse vaimust  Andres Kübar. Telk. Tallinn: ;paranoia, 2021. (:p; 0057). 73 lk. 15 €.
    LINDA-MARI VÄLI  Progressi poolt reedetud kaluri kibe ellujäämisühiskond Pentti Linkola. Teisitimõtleja märkmed. Soome k-st tlk Priit-Kalev Parts. Loodi: MTÜ Eesti Rahvusliku Ehituse Selts, 2021. 96 lk. 19.95 €; Pentti Linkola. Ellujäämise küsimus: Linkola programm. Soome k-st tlk Priit-Kalev Parts. S.l.: MTÜ Eesti Rahvusliku Ehituse Selts, 2021. 120 lk. 29.95 €.

    AVE TAAVET  Joonistused

Vikerkaar