Tõnu Õnnepalu. Palk. Talvepäevik. Tallinn: Paradiis, 2021. 268 lk. 20.15 €.
1
Tõnu Õnnepalu on populaarne kirjanik. Vahest on ta isegi Eesti kõige populaarsem kirjanik, nii et tahaks öelda: Tõnu Õnnepalu on kõige populaarsem eesti kirjanik. Seda öeldes keel aga takerdub, jääb hammaste vahele kinni, sest Õnnepalu ise eesti kirjanik olla ei taha. Tema jaoks on eesti kirjanikud „üks liik elavaid surnuid“, ja seepärast tahab ta „ikka saada kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks“ (lk 13). Elavaid surnuid nimetatakse tänapäeval tavaliselt zombideks, ja Õnnepalu ei taha olla zombi. Miks? Populaarkultuuris on zombi ju armastatumaid tegelasi, tema iseäralikku kõnnakut ja tardunud ilmet jäljendavad lapsedki, sest „every day is a Halloween day“. Elame üpris tontlikus maailmas, ja zombi on siin kõige paremini kohanenud liik.[1] Tõsi küll, zombisid tunti juba eesti suulises pärimuses, tollal nimetati neid kooljateks. Kooljas oli õudne kuju, ta sõi munast ära ainult koored, käis kõrtsilaua all käpuli ja järas konte, sundis oma naist närima inimese kätt. Ehk ei taha Õnnepalu lihtsalt kooljas olla? Kõrvitsa tõmbaks aga pähe päris meelsasti?
Aeg-ajalt saan ma kõrtsides jutule inimestega, keda tavakeeles nimetatakse jorssideks. Jorssidel on enamasti kindel maailmavaade, erinevalt minust on nad „maailmavaatega inimesed“, sest nemad juba teavad. Jorssidega võib rääkida kõigest, täpsemalt – peaaegu kõigest, ja muidugi võib nendega rääkida ka kunstist ja kirjandusest, juhul kui jorss sellest rääkida tahab. Selge on see, et purkisittujaid me ei salli, ja Kultuurkapital on rahva raha röövimine, sest keda nad seal toetavad? Ikka neid purkisittujaid. Üllatusega olen aga tõdenud, et jorsside meelest on siin üks erand: Tõnu Õnnepalu on õige mees, sest tema lükkas tagasi kirjanikupalga. Vestlust jätkates selgub küll, et see ongi ainus asi, mida jorss Õnnepalust teab. Kui ütlen, et kirjanikupalka peab kõigepealt ise taotlema, satub jorss segadusse; ja kui lisan, et Õnnepalu on palka taotlenud isegi kolm korda (mis on ju samuti ainulaadne!), vahetab jorss teemat. Tema maailmavaadet kõigutada ei tasu. Ja ometi pean tunnistama, et selline maine on erakordne saavutus: Õnnepalu lihtsalt ongi kõige populaarsem eesti kirjanik.
2
„Palk“ on kummaline raamat. Juba esimestel lehekülgedel hakkame aimama, et tegemist pole paljalt märkmetega, vaid pihtimusega päeviku vormis; edasi lugedes see tunne süveneb, ja varsti pole enam mingit kahtlust: meie ees on alasti kistud süda. Kuid see süda on kuidagi imelik. Ta ei ole päris tavaline süda, mis tuksub nagu iga teine, kord ägedamalt, kord mahedamalt; see süda tuksub imelike hüpetega, kuidagi katkendlikult. Mitte et ta lööke vahele jätaks – vastupidi, rütm on ülimalt korrapärane. Aga me tajume, et siin on momente, mida meile ei näidata, millest hüpatakse üle, nõnda et tekib veider montaaži-efekt. Otsekui juppidest kokku pandud video, kus inimene hakkab just pöörama pead, aga järgmisel hetkel on ta seda juba teinud, ja siis seisab meie poole jällegi otsevaates, või hoopis seljaga. Millest tuleb see lünklikkus? Midagi on siin viga.
Vaadelgem korraks veel lähemalt lõiku, kus Õnnepalu oma kirjaniku-staatust korraga eitab ja jaatab: „Kui oleksin võtnud palga, palgale saanud, oleks minust saanud eesti kirjanik. See oleks siis olnud ametlik. Lõplik. Aga see on hullem kui surm. Eesti kirjanik on üks liik elavaid surnuid. Vägagi tegusaid, muide, teinekord, kuigi mõned on ka depressiivsed. Kuid ka depressiivik võib ringi rahmeldada. Avaldada. Kui ei avalda, ei maksta Kultuurkapitalist raha. Palgast rääkimata. Tahaks ikka saada kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks“ (lk 13). Näeme siin lahti rulluvat üpris iseäralikku loogikat. Kõigepealt, palk, mida Õnnepalu kolm korda taotles (ja kahel korral ka jaatava vastuse sai), on tema jaoks ametlik surmatunnistus, isegi „hullem kui surm“: kirjandus on patt ja surm on patu palk, sellest pole enam pääsu. Teisest küljest aga tahaks Õnnepalu ikkagi saada kirjanikuks, selliseks kirjanikuks, kes ei pea isegi midagi avaldama, selleks et raha saada: ta tahaks saada päris kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks. Sest „eesti kirjanik“ on seotud kindla aja ja kohaga, geograafilise ja ajaloolise määratlusega, sellal kui päris kirjanik seda ei ole, vaid kehastab üksnes kirjanduse puhast olemust, teatavat igavikulist kirjanduse ideed.
Kontrolligem siiski seda hüpoteesi. Talvepäeviku keskosas, 29. detsembril helistab Õnnepalule Ave Alavainu ja kurdab, et ühes Hiiumaa kirjandust käsitlevas raamatus on palju vigu. Õnnepalu lohutab teda, aga nendib ise: „Tean, et sinna on kokku kuhjatud palju vanu arvustusi. Milleks sellist pahna veel ükskord ära trükkida? Ja ma ei taha olla mingi Hiiumaa kirjanik. Saaremaa oma muidugi veel vähem ja selleks ma ei jõuagi saada. Enne kaon siit“ (lk 107). Õnnepalu täpsustab siiski, et võib-olla oleks ta kunagi tahtnud Hiiumaa kirjanik olla, „aga siis ei võetud. Nüüd enam ei taha“. Miks? Sest nüüdne hetk tähendab kindlat ajalist määratlust, fraas „võib-olla kunagi oleksin“ aga mitte; rahul võib olla ka sellega, et Saaremaa kirjanikuks „ei jõuagi saada“. Oluline on just see, et määratlust poleks, et see ei oleks siin ega praegu, vaid kuskil mujal, ajal, mida enam ei ole või mis kunagi kohale ei jõuagi. Kui Õnnepalu elaks New Yorgis ning talle helistaks Don DeLillo, kas ta siis tahaks olla New Yorgi kirjanik? Vaevalt küll, vähemalt nüüd enam mitte.
Ometi leidub ka lõike, mis paistavad rääkivat sellele vastu. Ühes dateerimata sissekandes võrreldakse eesti kirjanike saatust eesti heliloojatega, laiendades üldistust kogu kunstielule. „Ainus kunstnik üldse, kes siit välja on pääsenud, on Arvo Pärt,“ kirjutab Õnnepalu nukralt. „Kui Pärt oleks jäänud Eestisse, oleks ta praegu lihtsalt üks natuke veider eesti helilooja. Natuke selline liiga lihtne, kristlik ka veel. Ta muidugi poleks kirjutanud kõiki neid teoseid, mis ta on kirjutanud. Igatahes ei teataks muus maailmas temast mitte midagi“ (lk 36). Triviaalne väljend „muus maailmas“ sunnib kulmu kergitama. Kui Hollywoodi filmides Arvo Pärdi muusikat ei ekspluateeritaks, siis ei teaks Sri Lankal mitte keegi Arvo Pärti. Aga Maldiivid? Kas sinna ikka on Pärt juba kohale jõudnud? Hämar ettekujutus „muust maailmast“ on Õnnepalu kõige provintslikum moment, mis ta eksimatult „eesti kirjanikuna“ paika paneb, isegi ilma palgata. Eesti Nokia on Skype pluss Arvo Pärt, kõik muu on tühi-tähi. Niisiis ikkagi kõrvits pähe?
Aga ei. „Sain vabariigi presidendilt kirja ja see ei olnud mitte väike tegija selles päevas,“ kirjutab Õnnepalu 4. jaanuaril. „Nüüd sain teiste ees kirjaga uhkustada. Seda, et ma ise talle raamatu saatsin, ei öelnud. Aga ime küll, vabariigi president oligi raamatu läbi lugenud, igatahes seda lugenud ja netist isegi Suumani luuletusi juurde kuulanud! Vaat kus lugu“ (lk 119). See sissekanne võiks kõlada isegi muhedalt, kui ta nädal varem, 28. detsembril ei oleks kirjutanud nõnda: „Kirjanik on siiski kõrgem kui poliitik. Kirjanik on siiski kõrgem kui vabariigi president, olemuslikult. Mitte et mina just oleksin, sest ma ei tea, kas ma olen kirjanik või ei. Aga kui oleksin, siis oleksin. Vabariigi president vastutab vaid rahva ja ajaloo ees, kirjanik igaviku“ (lk 82). Mõlemas sissekandes muretseb Õnnepalu, kas teda presidendi vastuvõtule ikka kutsutakse, kuigi kirjanik on ometi vabariigi presidendist olemuslikult kõrgem. Aga selleks tuleb kõigepealt kirjanik olla. Ja Õnnepalu ju ei ole. Nii ei jäägi tal muud üle kui lakkamatult kirjanikupalka taotleda, lootes, et ta seda vähemalt kunagi ei saa. Aga kui saab, tuleb palk tagasi lükata, et vähemalt mitte eesti kirjanike nimekirjas olla. „Küsisin, kes veel said. Nimekiri ei rõõmustanud ka just rohkem. Imelik nimekiri. Ja mina seal lõpus, tähestikujärjekorras. Peangi ma siis jääma nüüd sellesse nimekirja?“ (lk 41).
3
Siit selgib kolm elementide rühma, mis juhivad meid mõistatuse lahenduse poole. Esiteks lakkamatu kordamissund, tung taotleda üha uuesti ja uuesti üht ja sedasama (kirjanikupalka). Teiseks taotletava eesmärgi kaheldamatu seos surmaga (surm on kirjandusepatu palk). Kolmandaks pakutu tagasilükkamine iga kord, kui eesmärk on saavutatud (sest see on „hullem kui surm“).
Kordamissunni klassikaline käsitlus on Sigmund Freudi „Sealpool mõnuprintsiipi“, kus Freud lähtub neurootilisest psüühikast, kuid leiab samasuguseid jooni ka neuroosita isikutel. „Nende puhul meenutab see saatuse needust, ja psühhoanalüüs on algusest peale sellist saatust suurelt osalt ette näinud … Nii on teada isikuid, kellel igasugused inimlikud suhted lõpevad ühtmoodi: heategijaid, kelle juurest kõik nende kaitsealused mõne aja pärast vihaga lahkuvad, kui erinevad nad ka muidu ei oleks, kellele niisiis kindlasti tundub, et nad saavad tunda tänamatuse kogu kibedust; mehi, kelle kõik sõprussuhted lõpevad sellega, et sõber neid reedab; teisi, kelle elus kordub alatasa, et nad teevad kellestki endale või ka avalikkusele suure autoriteedi, ja selle autoriteedi siis ise teatava aja möödudes kukutavad, et asendada see mõne uuega; armastajaid, kelle iga õrn suhe naisega teeb läbi needsamad faasid ning viib alati välja ühesuguse lõpuni jne.“[2] Freud viib sellise saatuslikkuse tagasi kordamissunni „deemonliku iseloomuni“, mille põhjuseks on tema arvates „elusloodusele omane sund korrata varasemat seisundit, millest see eluslooduse osa on segavate välisfaktorite mõjul pidanud loobuma“;[3] siit tuleneb selgesti tungide „konservatiivne olemus“. „Kui ei ole erandeid seaduspärast, et kõik elav sureb seesmistel põhjustel, pöördub tagasi anorgaanilisse vormi, siis võime vaid öelda: kõige elava eesmärgiks on surm, ja tagasihaaravalt: elutu oli olemas varem kui elav.“[4]
Palga teadvustamatu funktsioon Õnnepalu jaoks paistab seega olevat ilmne: palk ongi surmatungi kehastus, sund korrata varasemat seisundit, millest elu pidi loobuma. Nii ongi võimatu jätta palka taotlemata, ja niisama võimatu oleks seda vastu võtta. Seda kinnitab 12. veebruari sissekanne, kus palka eriliselt rõhutatakse, andes mõista, et tegemist on millegi enamaga kui lihtsalt raha: „Eile alles tundsin esimest korda päriselt heameelt, et sellest palgast ära ütlesin. See on halb ja vale mäng. Üdini vale. Sellest välja tõugatud saada on muidugi valus. Aga seda kaasa teha on surm. Ja mitte see surm, mida vaja on“ (lk 202). Millist surma on päevikupidajal vaja? Vaja on tagasipöördumist anorgaanilisse vormi, täielikku olematuna-olemist, mitte selle sotsiaalset aseainet.
Nõnda võikski lugu lõppeda. Aga ei lõpe! Päevikule järgneb järelsõna, kus selgub, et pärast kogu segadust ja eksitusi on palk ikkagi leitud: „Tundus, et ära pääsemiseks on vaja ühte teist palka, ühte teist tööd ja teenistust. Ma sain selle“ (lk 250). Psühhiaatergi ei kirjuta rohtu, vaid ütleb, et „tööteraapia on mind juba aidanud“ (lk 254). Nii pöördutakse justkui elu poole tagasi, seda rõhutavad raamatu viimased laused: „Võimatu, võimatu asi on elu, on inimene. Aga näe, ta elab“ (lk 268). Kuna niivõrd banaalset lõppu annab otsida, tekib küsimus, kui tõsiselt see on mõeldud? Kas kirjandusepatust on tõepoolest vabanetud? Ja asendatud see mingi teise, hoopis kergema patuga? Ja nõnda ka kergema palgaga? Mõned leheküljed varem tõdeb Õnnepalu: „Aga lõppude lõpuks olen vist kõike teinud ja igale poole läinud vaid selleks, et kirjutada. Et sünnitada seal veel üks raamat. Mulle pole küll kunagi meeldinud see raamatu võrdlemine lapsega. Laps on laps ja raamat on raamat. Nüüd võrdlen ise“ (lk 255–256). Reetlikud laused. Loomulikult, patu palk on tagasi lükatud, sellest on läbi tuldud, isegi „mingil viisil“ surdud ja leitud, et „elu pärast surma on tegelikult päris hea“ (lk 250), aga kas see tõesti tähendab, et kordamissunnist ollakse vabanenud? Raamatu „sünnitamine“ on küll sulaselge elutungi ilming, prokreatsiooni metafoor, kuid nagu teame, kaasneb elu tekkega kohe üks teine tung – sund algseisundisse tagasi jõuda, korrata varasemat seisundit. Nii tulebki patu palk ringiga alati tagasi, lõplikult sellest ära öelda ei saagi.
4
Vahel väidetakse, et Jean-Paul Sartre lükkas Nobeli kirjanduspreemia tagasi sellepärast, et kartis surma. Nimelt on paljud nobelistid varsti pärast preemia saamist surnud (tõsi küll, preemia antaksegi elutöö eest). Sartre ise põhjendas tagasilükkamist mitmetes avaldustes, sealt jäi sõelale peamiselt idee, et Nobeli saanud kirjanik on kodanlikus maailmas lõplikult etableerunud ja see mõjutab kogu ta edasist käekäiku. Niisiis samuti teatavat tüüpi „elav surnu“. Kas ka Õnnepalu lükkaks Nobeli preemia tagasi? Kui seda talle ainult pakutaks, st kui ta ikkagi päris kirjanik oleks, ja mitte „eesti kirjanik“?
Ilmselt mitte. Õnnepalu teksti loogikat jälgides taipame, et tema jaoks oleks see hoopis „väljapääs“: soliidse etableerumise vastu ei ole tal tegelikult midagi. Arvo Pärt on tema jaoks endiselt keegi, kes pääses „välja“, kuigi Pärt on ammugi tagasi „sees“, rohkem kui keegi teine. Laulasmaale on ehitatud koguni Arvo Pärdi Keskus, mille loomise muide algatas helilooja ise, see seisab keset kaunist mereäärset männimetsa, kus võib täiesti ära unustada lageraiest laastatud Eestimaa. (Lageraie ka Laulasmaale! tahaks hüüda, see oleks Eesti tõeline visiitkaart!) Selles mõttes on tuntuimast eesti heliloojast ammugi saanud „elav surnu“, lausa zombide kuningas. Õnnepalu seda aga ei märka – siin on tal ilmselgelt mingi pimetähn.
Kust see pimetähn tuleb? Kordamissund seda ei seleta. Põhjuseks on hoopis Õnnepalu erakordne regressiivne nartsissism. Õnnepalu on nartsissistliku haava kirjanik, tema elutunnetust saadab lakkamatu valu, et ta peab nägema asju, milles teda ei ole, kuulma sündmustest, kus ta ei saanud osaleda, tajuma kõikjal enda ümber tühikuid, iseenese puudumist. Iseloomulik on eespool juba vaadeldud lõik, kus Õnnepalu silmitseb palgasaajate nimekirja: „Imelik nimekiri. Ja mina seal lõpus, tähestikujärjekorras.“ Nimekiri on imelik, sest Õnnepalu näeb seal kõigepealt teisi nimesid, kes ei ole Tõnu Õnnepalu, ja see haavab valusasti, tekitab talumatut piina. Tõnu Õnnepalu lihtsalt ei saa olla üks paljude seas, ta peab olema ainus, ainus päris kirjanik, nii nagu Arvo Pärt on Eesti ainus helilooja, kelle kõrval teised on mõttetud.
Õnnepalu on palgast loobumist meedias mitmeti põhjendanud (varjates seejuures osavalt palga taotlemist). „Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis“ (Eesti Päevaleht, 22.11.2019). „Sain aru, et need kolm aastat oleksid, jah, võib-olla küll rahulikud ja ilma materiaalsete muredeta, aga need oleksid kolm õnnetut aastat. Kolm aastat, kui ma iga päev iseendale oma eksistentsi õigustama peaksin. Sest selle eest ju makstakse mulle palka“ (Sirp, 29.11.2019). „Õnnepalu kirjutab, et uudise teadasaamisest saadik on tal tunne, nagu oleks ta sooritanud mingi inetu teo ja peaks seda nüüd iga päev õigustama. Seepärast ta otsustas palgast loobuda ja elada pigem rahamuredega“ (Postimees, 22.11.2019). Raske on aru saada, kas Õnnepalu ise ikka taipab, millisesse poliitilisse mängu ta siin on kistud? Tänapäeva tööeetika kõige tõsisem probleem on ju see, et kasulikku, vajalikku, sisulist ja loovat tööd enam ei väärtustata ega taheta seetõttu ka rahaliselt kompenseerida. Seda absurdset olukorda on põhjalikult analüüsinud David Graeber raamatus „Bullshit Jobs“ (2018). Mõttetute töökohtade vohamine on neoliberaalses ühiskonnas tõeline vähkkasvaja, eriti erasektoris. Kes jõuab kokku lugeda kõiki projektijuhte, suhtekorraldajaid, analüütikuid ja assistente, kes käivad küll iga päev korralikult tööl, aga ei tea ka ise täpselt, mida nad õieti teevad, rääkimata sellest, et nad suudaksid oma tööd teistele seletada? Selleks korraldatakse spetsiaalseid koolitusi, sest töökoht on ju prestiižne ja palk kõrge. Kes ei teaks mõnda infotehnoloogi, kes iga päev suurfirmas orjab, parandades kellegi tehtud vigu, et siis öösiti uneaja arvel vabavara arendada? Loova töö eest ju ei maksta, uusi leiutisi tõmmatakse internetist tasuta. Kes ei teaks mõnda kooliõpetajat, kes elab abikaasa priskest palgast, teadmata küll isegi, mida mees õieti teeb? Ja on sekretäre, kes teevad ära kogu sisulise töö, sellal kui ülemus oma kabinetis „Warcrafti“ mängib. On mainekaid ettevõtteid, kus ainuke kasuliku töö tegija on koristaja, sest teiste töö tekitab pigem kahju. Loetelu võiks veel pikalt jätkata. Mõttetute töökohtade olemasolu eitavad tänapäeval kangekaelselt ainult tippjuhid.
Kuigi kirjanikupalk on riigieelarves mikroskoopiline, kannab ta siiski üht radikaalset ideed: anda regulaarne sissetulek inimestele, kes igal juhul teevad midagi kasulikku, olgu see mis tahes. Kui seda ideed laiendada, hakkaks neoliberaalne konsensus lagunema, siit edasi kumendaks juba kontributiivne majandusmudel (või alalhoidlikumas vormis UBI, mis muidugi oleks ainult ajutine lahendus enne üleminekut). Selle olulise momendi tabas minu meelest hästi ära Leo Luks, kelle meelest just palga mõiste kasutamine ongi siin suurim õnnestumine, sest kõigutab „orjatöö mentaliteeti“.[5] See ongi peamine. Minu meelest suhtus Luks küll Õnnepalu puterdamisesse liiga leebelt, kuid muidugi polnud tal veel käepärast ka „Talvepäevikut“. Igatahes on selge, et just tänu kirjanikupalga tümitamisele ja selle ümber tõstetud kärale on Õnnepalust saanud neoliberalismi põrgukoer. Pealtnäha Õnnepalu justkui pelgab etableerumist, püüab teha kõik, et mitte sattuda „elavate surnute“ kirevasse kampa – kuid tegelikult etableerub ta eriti sügavalt, muutudes neoliberaalseks eesti kirjanikuks, kellega poliitikudki rõõmsasti lehvitada võivad.
Nüüd võib veel küsida, kuidas see nõnda juhtus? Kuidas on kordamissund ja nartsissistlik haav viinud selliste poliitiliste järeldusteni? David Graeber osutab, et neoliberaalsel töömõistel on selged teoloogilised juured. „Omma palle higgi sees pead sa leiba sama, senni kui sa jälle mullaks saad,“ öeldakse Piiblis, „sest sinna olled pörm ja pead jälle pörmuks sama“ (1Ms 3:19). Töö on pärispatu tagajärg, Eedeni aiast väljaajamise märk. Tänapäevane arusaam tööst koosneb kahest poolest: „esiteks, töö on midagi sellist, mida keegi tavaliselt ei teeks töö enese pärast (seega karistus); teiseks, me ikkagi teeme seda, et töö abil saavutada midagi, mis tööst väljapoole jääb (seega looming).“[6] Kuna aga modernses maailmas töö tulemust enamasti ei nähta või see jääb üksnes aimatavaks, on määratluse teine pool vähehaaval tagaplaanile nihkunud. Tähtis on ainult see, et töö sisaldaks eneseohverdust, ehk otse välja öeldes: töö peab olema inimesele vastik, aga ta teeb seda ikkagi, selleks et teenida raha. Nii ollaksegi olukorras, kus enamik inimesi vihkab oma tööd.[7] Õnnepalu on selle arusaama ilmselgelt omaks võtnud, isegi heaks kiitnud. Seetõttu ei tahagi ta, et kirjandus oleks töö. Nõnda võib see olla ainult „eesti kirjaniku“ jaoks, kes on paradiisiaiast välja aetud – päris kirjanik tööd ei tee, tema kehastab kirjanduse puhast olemust, kirjanduse ideed. Mõte, et keegi võiks saada palka ja samal ajal ometi kirjutada, tundub Õnnepalule hullumeelne, sest sel juhul peaks kirjandus olema töö, ja töö peab igal juhul olema vastik, see peab olema karistus pärispatu eest. Muidugi on ka kirjutamine patt, kui sellest naudingut tuntakse, aga selle patu võib tööga ometi lunastada, kas või puukoolis, kuhu ta lõpuks palgale võetakse. Peaasi, et kirjutamine ise ei oleks töö.
Nii jooksevadki otsad viimaks kokku. Kirjutamine on patt ja surm on patu palk. Patu palka kehastab töö, mis on vastumeelne, kuid mida igaüks ometi tegema peab, sest see on õiglane karistus olemasolu eest. Kõik kirjanikud teevad tööd, sest nad on eesti kirjanikud, ühes pikas nimekirjas. Nartsissistlik haav aga nõuab, et ühtki teist kirjanikku ei oleks Tõnu Õnnepalu kõrval, ja kordamissund taotleb sama traumaatilise kogemuse lakkamatut kordamist. Lahendus: taotleda korduvalt patu palka, lükata see ikka tagasi kui surm, esineda meedias ainsana, kes on palga (korduvalt) tagasi lükanud, olles nõnda nimekirjas ainus, ja võtta siis vastu üks teine palk, palju väiksem karistus olemise eest. Ning langeda uuesti kirjandusepatu naudingusse: kirjutada sellest kõigest raamat „Palk“.
Toimuva poliitilised implikatsioonid hajuvad siis tagaplaanile. Neoliberalism ongi ülimalt nartsissistlik režiim, nii et lavatagune sebimine jääb peaaegu märkamatuks. Kõik lippab nagu õlitatult. Ja ometi on ammugi aeg, et neoliberaalne tööeetika kõrges kaares ajaloo prügikasti lendaks, et töö ja loomingu vahele tõmmataks jälle sild, et nad omandaksid uue tähenduse.
[1] Vt R. Luckhurst, Zombies: A Cultural History. London: Reaktsion, 2015, 8. ptk: „Going Global“, lk 167–196. Samuti: J. Kraavi, Post-sõnastik XXXVIII – zombid. Sirp, 10.11.2017.
[2] S. Freud, Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Tlk K. Läänemets. Tallinn, 2000, lk 117–118.
[3] Sealsamas, lk 132 ja 133.
[4] Sealsamas, lk 135.
[5] L. Luks, Palk ilma tööta? Sirp, 13.03.2020. „Pole ime, et turuusku liberaalid on kritiseerinud kirjaniku- ja kunstnikupalka selle määramise algusest saati,“ kirjutab Luks. „Kahtlemata annab Õnnepalu nõrkushetk ilkujatele ainult hoogu juurde, nii et kõik palgataotlejad peavad esmalt sisimas meedia hambusse sattumise stressitesti läbi tegema.“
[6] D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 221.
[7] Sealsamas, lk 241.
Mehis Heinsaar. Ööpäevik: 2007–2012. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/1–2). 120 lk. 4.70 €.
25. märtsil 2022 hakkasid Gröönimaa meedias ringlema sõnad „Live, Laugh, Land Back“.
järgnevad vaidlused, arvamuslood ja refleksioon. Tagajärjed ulatuvad „ründajate“ karistamisest kuni kogukondlike referendumiteni kollektiivse ajaloo üle. Nii ka Kalaallit Nunaatis, kus vohasid süüdistused tühistamises ja ajaloo moonutamises. Võimsalt sekkus vaidlusse kalaalliti aktivist Juno Berthelsen. Ühes kulutulena levima hakanud Facebooki postituses seadis ta fotod ülevärvitud monumendist kõrvuti 19. sajandi kalaaleqi kunstniku Aalut Kangermiu maaliga.
inuittidele. Berthelsen ühendas oma fotopostituses selle maali ühe säilinud ajaloolise häbipostiga ning – mis vahest kõige häirivam – kellegi kalaaleqi naise juustega, mille Egede oli karistuseks maha lõiganud. Aaluti pildi ja Hans Egede ülesoditud monumendi niisugune kõrvutamine ütles selgesti, et kuju „seisab kui solvang ja nagu igapäevane institutsionaliseeritud kõrvakiil rahvale, kes on kannatanud ja kannatab praegugi koloniaalse vägivalla ja selle pärandi all“. Tõendid füüsilisest ja vaimsest vägivallast on ümberlükkamatud. Berthelsen väitis õigesti, et monumendi mahavõtmine sarnaneks pigem „ajaloo loomise“, mitte hävitamisega.
Selline vahetegemine põlistas mitmeid koloniaalmüüte: esiteks absurdset kujutelma Taani kolonialismi heatahtlikkusest, retoorikat, mille järgi Skandinaavia kolonialism oleks just nagu olnud „mitte nii halb“ või „vähem karm“ kui teiste koloniaalrežiimide vägivald. Teiseks seadis konflikti väljataandamine Aaluti pildid uude tõlgendusraamistikku kui tõendid rassilistatud „õnnelikust inukist“, kes on leplik tegelane – kuulekas koloniaalalam – ja ei vaidlusta, ei sekku ega ammugi mitte ei hakka mässama. Kui Taani Rahvusmuuseum andis 1982. aastal oma Aaluti piltide kogu tagasi Gröönimaale, Nunatta Katersugaasiviale (Gröönimaa Rahvusmuuseumile), ei hõlmanud repatrieerimise tingimused Norrat. Neli aastakümmet hiljem on Aaluti „provokatiivsed“ pildid endiselt Oslos ja seetõttu kalaallitite seas vähe tuntud. Üks neist piltidest kujutab elavat stseeni kümnest kalaallitist ühe Euroopa laeva trümmis. Üks sorib reisikirstus, kahmates sinist kangast, sellal kui teine kribib üles mööda redelit, kangaslepp sabas. Kolmas kulistab klaaspudelist mingit jooki, võimalik, et veini, ülejäänud aga murravad innukalt lahti puust vaate, et näha, mis seal sees on. Üks meestest vehib kirvega. Veel kaks tükki mugivad kuivikuid või leiba. Päris taga vasakus servas piilub üksik tegelane välja redeli alt, heites meelt ümberringi sündiva laastamistöö üle. Maali keskmes on kolm kuju. Paremal irvitab üks mees, kallates põrandale vaadi sisu, tema kaaslane aga vaatab üllatusgrimassiga üles, kui teda segab kolmas inuk, kes toimuvat päris õigeks ei pea. Maali moraliseeriv toon on selge: keskne figuur, keda allkirjas on nimetatud ristinimega „Jêgût (Jehu)“, püüab ohjeldamatut laastamistööd tõkestada. Olles ise kristlane, võttis kunstnik Aalut oma usku tõsiselt, kuid suhtus ristiusku pööramata inuittide ajalukku ambivalentselt.
Mitte kõik Aaluti Norras talletatavad tööd ei kujuta mässulisi inuitte. Mõned lihtsalt näitavad kalaalliteid kui moodsaid maailmakodanikke. Maal pealkirjaga „Ameeriklased“ („Amerikamiut“) kujutab kaheksat kalaallitit Ameerika Ühendriikide laeva Nautilus pardal. Aaluti „ameeriklased“ oma puhmjate bakenbardide ja torukübaratega kuuluvad kindlalt 1860. aastatesse. Pardale tulnud inuitid tahavad innukalt kaupa teha, pakkudes müügiks ahvatlevaid esemeid, näiteks punaseid helmeid, lühikese säärega musti saapaid meestele, pika säärega punaseid saapaid naistele, hülgenahkseid pükse, aere ja muud jahivarustust ning tööriistu. Ameeriklased pakuvad vastutasuks münte. Miski siin ei kõnele konfliktist, mis on nii tüüpiline paljudele inuiti piltidele Norra kollektsioonides. Õigupoolest kujutab pilt otse vastupidist: soodsatel tingimustel kulgevat kaubavahetust.
Koloniaalaja kunstiteosed langevad udusemasse kategooriasse. Erinevalt paljudest inuiti esemetest Euroopa muuseumide kogudes oli koloniaalajastu maalikunst enamasti tellimustöö, mitte põliselanikelt konfiskeeritud, ning mõeldud spetsiifiliselt eurooplastele. See määratlus iseloomustab ka kalaaleqi kunstniku Israil Gormanseni seitsmest tuši- ja akvarellmaalist koosnevat sarja, mis on dateeritud 1840. aastaga. Kõik seitse akvarelli on endiselt Taani Rahvusmuuseumi kogus, mis peaks justkui „kompenseerima“ väärtusliku Aaluti kogu kaotust. Enamik pilte on olnud välja pandud püsiekspositsiooni „Maa inimesed“ („Jordens folk“) arktilise antropoloogia sektsioonis kahel põhjusel. Esiteks, kõik need kujutavad igapäevaelu Arktikas, alates küttimis- ja kalastamistraditsioonidest kuni tubase seltsielu ja suviste tegevusteni. Kõik pildid kannavad ka selgeid kalaallisutis kirjutatud pealiskirju. Pealiskirjade järjepidevus läbi kõigi seitsme akvarelli on ajendanud enamikku õpetlasi väitma, et need pildid toimisid didaktiliste „objekttundide“ ehk „piltsõnaraamatutena“, mille abil taani misjonärid õppisid kalaallisuti algeid.
