Arhiiv

  • lagundamine

    Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 9

    idarindel muutuseta
    kaua võib, muutuseta?
    metall muutub enne surma kuumaks
    aga inimene tema läbi külmaks

    ärge rääkige mulle mingist Luhanskist
    see on juba ammu ainult hansk
    lu tasandasid punaseks asfaldiks
    mu pantvangi võetud sõbrad –
    ja too netsk, sinna ma ei pääse
    et neid keldreist, varinguist ja vallide alt välja tassida

    aga teie kirjutate värsse, ilusaid nagu tikand
    kirjutate ideaalselt siledaid värsse
    kõrget kuldset poeesiat
    sõjast poeesiat ei saa
    sõjast saab ainult lagundamisprotsessi
    ainult trükitüüpe
    ja kõik need on – brrr

    Pervomaisk pommitati pervoks ja maiskiks
    lõputuse justkui perversne maik
    jälle lõppes seal sõda
    aga rahu sellega ei alanud

    a kus on mede baltsevo?
    kus ta on, jee – baltsevo!
    Sosjura seal enam ei sünni
    ühtki inimest seal enam ei sünni

    nüüd on mu silmapiir
    kolmnurkne, kolmnurkne
    ja päevalilled põllul on pea norgu lasknud
    nad on tõmbunud mustaks ja kuivaks nagu minagi
    juba vana, jube
    ja enam pole ma Ljuba
    kõigest ba

    Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro

    Avaluuletuse autor LJUBOV JAKIMTŠUK (1985) on pärit Luhanski oblastist. Ta sündis Pervomaiski linnas, mille selle aasta aprilli lõpus hõivasid separatistid (augustis võitsid Ukraina väed linna tagasi, aga raketirünnakutes kannatada saanud Pervomaisk on elanikest suuremalt jaolt tühjaks jooksnud). Jakimtšuk elab juba mitmendat aastat Kiievis, on saanud samuti mitu kirjandusauhinda ja on aktiivne kirjandussündmuste korraldaja. Suvel osales ta ajalehe Den korraldatud, Ukraina lõhestamise vastu suunatud videoprojektis “Donbass, kuula omi”.
    Jakimtšukile meeldib mängida sõnade vormiga ja praegune luuletus, kus separatism ja lõhkumine väljenduvad nimedes, tekitas tõlkimisel mitmeid probleeme. Nii näiteks on ukraina keeles kohanime Debaltsevo lahtivõtmine märksa viljakam, kuna де tähendab ukraina keeles “kus”.
    Volodõmõr Sosjura (1898–1965), kellele Jakimtšuki tekstis viidatakse, on Debaltsevos (ukraina k-s Debaltseve) sündinud ukraina luuletaja, kelle lüürilis-rahvuslikud tekstid on Ukraina koolihariduse elementaarne osa. Sosjura sai 1948. aastal Stalini preemia, aga ta luule rahvusmeelsus tõi talle hiljem palju pahandusi. Muide, ukraina kirjapildis langevad Sosjura (Сосюра) ja Saussure’i (Сосюр) nimekujud peaaegu täielikult kokku, kuid selliseid paratamatult tõlkimatuid, kavatsetud või kavatsemata assotsiatsioone on selles tekstis muidugi veel hulganisti.

  • Poiss ja tema mänguasjad

    Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 10–11

    Minu meelest on kriitikud asjast valesti aru saanud: too suur taaskäivitusnupp, mille Hilary Clinton 2008. aastal Sergei Lavrovile üle andis, hakkas tööle suurepäraselt – ainult et mingi kratt oli seadistanud selle aastasse 1968. Ja pole selgemat märki süvenevast külmast sõjast Moskva ja Lääne vahel kui tõsiasi, et ühel äsjasel kohtumisel kooliõpetajatega ähvardas Putin meid tuumarelvaga.
    Putin esines 29. augustil Seligeri Rahvuslikul Noortefoorumil, kuhu oli kogu maalt kokku sõitnud ligi 800 noort õpetajat ja ülikooli lõpetanut, kui üks osavõtjatest küsis Vene presidendilt “ajaloolise mälu” rolli kohta Venemaa välispoliitikas. Putin arvas vajalikuks märkida, et Venemaa vaenlased peaksid olema ettevaatlikud, ning jõudis seejärel oma parima osani: “Lubatagu mul meelde tuletada, et Venemaa on üks maailma suurimaid tuumavõime. Need pole paljalt sõnad – see on tegelikkus. Pealegi me oleme parasjagu tugevdamas oma tuumaheidutusvõimet ja arendamas relvajõudusid.”
    Nojah, mida selle peale veel kosta?
    Juba varem, sama kuu algul, oli Putin lubanud Läänt üllatada uute tuumarelvasüsteemidega. “Mõned asjad on juba avalikud, näiteks strateegilise ründerelvastuse vallas – pean silmas tuumaheidutusjõudusid,” selgitas Putin. “Osa informatsioonist jääb saladusse, selle avalikustame siis, kui on aeg. Me teeme kõvasti tööd, meie insenerid, teadlased ja töölised teevad suuri jõupingutusi.”
    Niisiis, jah, Vladimir Putin on äsja ähvardanud külvata meile surma ja hävingut. Nüüd aga rahunegem maha.
    Tema Krimmis tehtud kommentaarid jäid suuresti tähelepanuta, välja arvatud artikkel Salonis.1 Nüüd on Putini tuumamõõga täristamist hakatud tähele panema tänu Anne Applebaumi arvamusloole Washington Postis.2
    Vaadeldes fotosid 1939. aasta Poolast, püüdis Applebaum sealt asjatult leida vihjeid tollal eesoodanud kannatustele. Ja seejärel küsib ta oma artiklis: kas me oleme praegu ähvardava tormi ees sama naiivsed nagu inimesed neil piltidel? Pr Anne Applebaum elab Varssavis, tema abikaasa on Poola välisminister3 hr Radek Sikorski – toosama, kes ühes lekkinud märkuses võrdles NATO liikmesust ühepoolse suuseksiga.4 Võib vaielda selle üle, kas Applebaum asub Nõukogude kuritööpaikadele liiga lähedal, et tänapäeva Venemaad selgelt näha, või just piisavalt lähedal, et näha sügisvalguses ikka veel helkivaid karu küüsi. Aga ühes on tal õigus: sõda on võimatu ette kujutada seni, kuni on juba hilja.
    Oma artiklis tsiteerib Applebaum Vene dissidenti Andrei Piontkovskit, kes on argumenteerinud, et kuigi vastastikune heidutus USA ja Venemaa vahel võib kehtida, võivad mõned Vene juhid näha selle künnise all piiratud tuumasõja võimalust. Applebaum läheb Piontkovskist natuke kaugemale ja kaalub võimalust, et Venemaa annab piiratud tuumalöögi mõnele Poola linnale lihtsalt selleks, et Läänt alandada.
    Aga kui arvesse võtta, et Venemaa on “üks maailma suurimaid tuumavõime”, siis täpselt millise piirini arvab Putin õigeks minna, eeldusel et Lääs ei hakka riskima tuumasõjaga ega ründa sihtmärke Venemaa enda piirides? See on õigupoolest mõtteviis, mis valmistab mulle tuumarelvade leviku puhul kõige rohkem muret – käigu jutt Putinist, Kim Jong-unist või ükskõik millisest potentsiaalsest hästirelvastatud türannist.
    Ma ei usu, et ükski tuumavõim korraldaks nagu välk selgest taevast rünnaku USA või isegi mõne selle liitlase pealinna vastu. Aga sama kehtib ka USA kohta: Washington ei algataks kunagi tuumasõda Venemaaga. Mõned juhid, nagu hr Putin, võivad võtta niisugust ettevaatust kutsena alustada konventsionaalseid rünnakuid või – kuigi ma pean seda märksa ebatõenäolisemaks – kasutada lahinguväljal väikest arvu taktikalisi tuumarelvi.
    See püstitab küsimuse: kas tuumatasakaal muudab maailma konventsionaalse sõja vastu turvalisemaks? St kui kahel riigil on tuumarelvad, siis kas nad tunnevad ennast küllalt julgena, et algatada sagedamini madalatasemelisi relvakonflikte? See on klassikaline stabiilsuse-ebastabiilsuse paradoks. 1965. aastal nimetas politoloog Glenn Snyder seda “paradoksiks” selle pärast, et kui valitseb risk, et konventsionaalne konflikt kasvab tuumasõjaks, siis saab tuumavõimude loogikat mõista mõlemat pidi: nad kas tunnevad, et nende käed on liialt seotud, või tunnevad hoopiski väga kindlalt, et ükski riik pole tuumarelvade kasutamiseks piisavalt hullumeelne, ning valivad hoopis tuumaläve alt läbipugemise võimaluse. Meie praegune arusaamine sellest paradoksist võlgneb suurel määral tänu professor Robert Jervisele Columbia ülikoolist, kes on märkinud: “Mida stabiilsem on sõjaline tasakaal täieliku tuumasõja tasandil, seda vähem stabiilseks muutub see madalamatel vägivallatasanditel.”
    Ma väidaksin, et suur osa USA tuumastrateegia ajaloost Külma sõja ajal keerleski ümber selle probleemi – ümber ülesande, mida Jervis ise peab täiesti mõttetuks. Eisenhoweri ajal hakkas USA paigutama tuumarelvi potentsiaalsete konfliktide eesliinile, delegeerides ette nende kasutamise teatavates olukordades. Kui sa ei suutnud vaenlast usutavalt ähvardada tuumasõja alustamisega, siis võib-olla said sa riskisida tuumasõja vallandamisega juhuslikult. Teoreetik Thomas Schelling nimetas seda “ähvarduseks, mis jätab midagi juhuse hoolde”.5
    Aastate jooksul on rida USA presidente uurinud, millised tuumasõja võimalused on riigile avatud, ning kohkunud tagasi hävingu ulatuse ees. Oleks võimalik usutavalt argumenteerida, et paljud USA tuumaarsenali strateegilised ja tehnilised uuendused – täiustused relvatäpsuses ning rafineeritud neutronpommid – tulenesidki sellest, et püüti asjatult leida väljapääsu vastastikuse heidutuse reaalsusest. Püüdlused avastada piiratud tuumalöögi võimalusi, mis ei ulatuks täieliku tuumasõjani, algasid tõsiselt juba Nixoni valitsusajal ning jätkusid Carteri ja Reaganiga.
    Paraku on vastastikusest hävingust pääsetee leidmine kõigest fantaasia. Missuguseid tuumarelvi või strateegilisi kontseptsioone Washington ka välja töötaks, jääb USA poliitikakujundajaid alati saatma mure selle pärast, et Moskva või teised tuumavõimud on valmis võtma riske, mida USA valmis võtma ei ole. Niimoodi langeb Washington omaenda sisekahtluste ohvriks.
    Asi on selles, et erinevad tuumarelvad ei saa lahendada probleemi, mis oma olemuselt on hoopis julguse või meelekindluse probleem. Arvatavasti aitaks presidentidel seda lahendada pigem väikene naps või paar kui mõned uued tuumarelvad. (Hea küll, liiga mitu napsi enam ei aitaks ka.)6
    Õnneks pole Putin siiski päris nii hulljulge, nagu me võime karta. Ma kahtlen, kas Putini agressiooni-ind ulatub tuumarelvade piiratud kasutamise algatamiseni – vähemalt mitte stsenaariumi korral, kus puudub koht NATO invasiooniks Venemaale. Piontkovski märgib, et Putini motiivid on “tagasihoidlikumad” kui USA hävitamine: “Vene Maailma maksimaalne laiendamine, NATO bloki lagunemine, USA kui Lääne julgeolekugarandi diskrediteerimine ja alandamine”.7 Kui Piontkovskil on õigus, siis läheb Putinile eelkõige tarvis neutraalset Saksamaad.
    Olen ka varem väitnud, et Putini strateegia nurgakiviks on de facto neutraalne Saksamaa, mis ei laseks NATO-l pakkuda jõulist kaitset oma kõige idapoolsematele liikmetele.8 (Tasub meeles pidada, kuidas Nõukogude Liit üritas meeleheitlikult takistada ühinenud Saksamaa kuulumist NATO-sse.) Seetõttu teebki Putin seesuguseid asju nagu endise Saksa kantsleri Gerhard Schröderi sünnipäevapeo külastamine, ning väldib mainimast, et Nõukogude Liit oleks võinud 1989. aastal Saksamaale ka tankid sisse saata.
    Põhimõtteliselt läheks tuumarelvade kasutamine niisuguse strateegiaga vastuollu. Nõnda püüab Putin ülal hoida üha ebausutavamat fiktsiooni, nagu polekski ta Ukrainasse sisse tunginud, peamiselt seetõttu, et mitte ärritada Saksamaa arvamust piirini, kus NATO võiks agressioonile vastu hakata; Putin tahab Ukrainat ära võtta, aga ta peab seda tegema tükikaupa. Tuumalöök Varssavile heidaks kogu selle strateegia muidugi prügikasti.
    Ameerika enda poliitika peaks keskenduma Saksamaa hoidmisele kindlalt Põhja-Atlandi alliansis. Tuumarelvad muudavad selle ülesande keerulisemaks, sest kõikidest meie liitlastest on Saksamaa suhtunud neisse kõige umbusklikumalt. Külma sõja ajal uskusid paljud Lääne-Saksamaal, et USA on valmis kaitsma Euroopat “kuni viimase sakslaseni”, mis oli sünge vihje väljavaatele, et ülivõimude vahel võib puhkeda tuumasõda jagatud Saksamaa pärast. 1990. aastatel käis Saksamaa koalitsioonivalitsus roheliste õhutusel peale, et NATO annaks lubaduse mitte kasutada tuumarelva esimesena. Praegune Saksamaa valitsus on vabade demokraatide pealekäimisel jäänud ambivalentsele seisukohale seal paiknevate USA tuumarelvade Euroopas kasutamise osas. Washingtoni tuumarelvad võivad küll olla kasuks Poolale ja Balti riikidele turvatunde sisendamisel, aga need komplitseerivad ka delikaatset ülesannet innustada Saksamaad Moskvale vastu seisma.
    Pealegi olgu Putini motiivid ja teod meile kui tahes vastumeelsed, on tal ikkagi õigus: oma tuhandete tuumarelvadega on Venemaa üks maailma suurimaid tuumavõime. Me ju tõepoolest ei taha alustada tuumasõda selle mehega, isegi kui sooviksime talle taldrikutäit mürgist sushit või tassikest polooniumiteed. Lõppude lõpuks on Moskva käsutuses heidutuse määr, mis võimaldab tal karistamatult korda saata mõrvu ja hullematki.
    Seega on meie ees veel üks vana hea Külma sõja paradoks. Nagu Briti ajaloolane Michael Howard tollal märkis, peab USA Nõukogude Liiduga vastamisi seistes tulema toime kahe väljakutsega: teha piisavalt, et Moskvat heidutada, hirmutamata aga samal ajal oma liitlasi Moskvaga lepitust otsima. Ta nimetas neid impulsse heidutuseks ja kindlustunde andmiseks. Tema nõuanne, ehkki paraku küll sama vähe innustav nagu “söö iga päev juurvilju”, kehtib tänapäeval sama palju kui aastal 1982.9
    “Esmajoones me peaksime lõpetama enese ja üksteise hirmutamise niisuguste tontidega nagu ühelt poolt Nõukogude “võimaluste aken” ja teiselt poolt vältimatu isetekkelise tuumasõja väljavaade,” kirjutas Howard. “Suveräänsete riikide maailmas jääb riigikaitse endiselt paratamatuks vajaduseks. Tuumasõda on kohutav võimalus, mida ei suuda praegu mitte miski välja juurida, kuid mille õudust me ei tohi ka kunagi silmist lasta. Et sellest kaksikkurjast võrsuva dilemmaga toime tulla, läheb tarvis selget pead, moraalset vaprust, inimlikku kaastunnet ja eelkõige mõõdutunnet. Konsensuse peamine tingimus on tegelikult see, et me kõik peaksime saama täiskasvanuks.”
    Praegusel hetkel, mil Lääs kõigub Venemaa käitumise väljavabandamise ning Putini Hitleriks (“Putleriks”) tituleerimise vahel, valitseb täiskasvanulikkuse defitsiit. Washingtonil ei ole tarvis taaskäivitusnuppe, eskapistlikke fantaasiaid raketikilpidest ega lapsikuid hüüdnimesid Putinile. USA-l on tarvis mõista Putini põhistrateegiat ning seda takistada – ja võib olla kindel, et kui Washingtonil läheb see korda, siis Venemaa president ähvardab meid uuesti tuumarelvaga. See on tema temperamendi kapriis ja selle taga on tõeline tulejõud. Kuid on aeg endale meelde tuletada, et suurte poiste püksid on ikkagi meie jalas.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Vt J. Lewis, Deterrence and Reassurance. Arms Control Wonk: Leading Blogs on Arms Control Disarmament and Non-proliferation, 14.10.2014. http://lewis.armscontrolwonk.com/archive/2501/deterrence-and-reassurance.

    JEFFREY LEWIS õpetab Californias Monterey Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi tuumaleviku tõkestamise uurimise keskuses, kus tema erialaks on rahvusvaheline julgeolek, desarmeerimine ja relvastuskontroll. Ta kirjutab sageli Foreign Policyle jt ajakirjandusväljaannetele ning toimetab blogi armscontrolwonk.com.
    M. V.

  • Putini sõda

    Ilmunud Vikerkaares 2000, nr 2–3

    Äsja 70aastaseks saanud vene teisitimõtlejat Sergei Kovaljovi on sageli nimetatud Andrei Sahharovi ürituse jätkajaks inimõiguste vallas Venemaal. Elukutselt füsioloog (bioloogiakandidaat 1964), oli ta üks inimõiguste initsiatiivgrupi asutajaid (1969) ja Jooksvate Sündmuste Kroonika toimetajaid. 1970 võeti talt võimalus teadlastööks, 1974 arreteeriti ning 1975 mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest seitsmeks aastaks vangi ja seejärel asumisele.

    1987 sai Kovaljov naasta Moskvasse. 1993., 1995. ja 1999. aastal valiti Venemaa Riigiduuma liikmeks. 1990. aastatel oli mitmetel juhtivatel inimõigustealastel ametikohtadel Vene parlamendi- ja valitsusstruktuurides. 1996. aastal astus tagasi presidendi inimõigustekomitee esimehe kohalt koostöö puudumise tõttu valitsusega, eriti Tšetšeenia küsimustes.

    Kovaljov on saanud mitmeid rahvusvahelisi inimõiguste auhindu ja teda on korduvalt esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks. 1997 avaldanud autobiograafia “Valge varese lend”. 1998. aasta aprillis esines Kovaljov ettekandega Tallinnas Avatud Eesti Fondi foorumil “Usaldus”. Sel puhul usutles teda ka Vikerkaare “sõsarajakiri” Raduga (1998, nr 2).

    Esimese Tšetšeeni sõja ajal sai Kovaljovist maailma üldsuse silmis üks Vene sõjavastase protestiliikumise sümboleid. 1997. aasta 17. juuli New York Review’s avaldas Kovaljov pika artikli “Venemaa pärast Tšetšeeniat”1. Artikli põhisõnum seisnes selles, et Tšetšeenia areng võib sõjalisele võidule vaatamata takerduda sisetülidesse, kuritegevusse ja islami fundamentalismi. (Muuseas Šamil Bassajevisse suhtus Kovaljov tolles kirjutises veel teatava sümpaatiaga, nimetades teda “tõeliselt vapraks meheks”. Seevastu meie eelmise riigikogu poolt siiralt, kuid ekslikult taga leinatud Salman Radujev oli Tšetšeeniat tihti külastanud ja sealseid juhtfiguure hästi tundva Kovaljovi meelest juba tollal lihtsalt hullumeelne.) Kovaljovi nägemus sõja kaotanud Venemaa tulevikust oli 1997. aastal aga küllaltki helge. Ta märkis, et enamik sõja eest vastutavaid poliitikuid on areenilt kadunud ja asendunud tublide reformaatoritega, nagu Anatoli Tšubais, Boriss Nemtsov, Jakov Urinson. Esimene Tšetšeenia sõda näidanud ka seda, et valitsus ei saa enam ignoreerida ja lollitada Venemaa kodanikuühiskonda, rahva “vaikivat enamust”. Viimase poole aasta sündmused, mille taga Kovaljov ei välista seekord just nimelt “reformipoliitikute” kätt, on andnud talle nüüd põhjust oma kahe ja poole aasta taguste prognooside optimistlikuma poole kibedaks revideerimiseks.

    1.
    1997. aastal avaldasin ma artikli, milles püüdsin teha mõningaid järeldusi 1994. – 96. aasta Tšetšeenia sõja kohta. Venemaa ja Tšetšeenia president olid just sõlminud Moskvas lepingu, mis mõistis hukka jõu kasutamise ja lükkas Tšetšeenia-Vene suhete lõpplahenduse edasi aastasse 2001. Mulle näis toona, et sõda on viimaks läbi ning käes on aeg äsjased sündmused kokku võtta.

    Ma eksisin kurjal kombel. Ometigi ei osanud tollal keegi ka oma hirmsaimates unenägudes näha, et korras mõistuse ja mäluga poliitikud alustavad uut Tšetšeenia sõda varasemast veel suuremas ulatuses. Veelgi raskem oli kujutleda, et see sõda pälvib Vene üldsuse toetuse ning annab koguni tohutuid poliitilisi dividende seda juhtivaile Vene poliitikuile, iseäranis Vladimir Putinile, kes pääses presidendikohale suurel määral just tänu sõjale. Selleks et Ameerika lugejad mõistaksid, kui mõeldamatu metamorfoos on aset leidnud, võiksid nad hetkeks kujutleda, et näiteks 1978. aastal oleks Ameerika Ühendriikide president uuesti alustanud sõda Vietnamis. Ja et selle sammu oleksid kiitnud heaks kõik ameeriklased – kaevuritest ja talupoegadest professorite ja üliõpilasteni välja. Mõeldamatu? Muidugi on see mõeldamatu. Ometi on Venemaa praegu just täpselt niisuguses olukorras.

    Kõigepealt peab märkima, et suur osa süüst toimunu eest lasub tšetšeeni rahval ja tema juhtidel.

    Esimestel kuudel pärast sõjategevuse lõppu 1996. aastal näis, et on avanenud võimalused sõjajärgses Tšetšeenias demokraatiat ning õigusriiki rajada. Kui juhtunuks nõnda, siis oleks minu meelest kaotanud tähtsuse see, kas Tšetšeenia jääb Vene Föderatsiooni koosseisu või mitte. Jaanuaris 1997 valiti Asian Mashadov Tšetšeenia presidendiks. Mashadov oli mõõdukas ja vastutustundlik juht, kes selgelt eelistas ilmalikku arenguteed “islamiriigile”.

    Muidugi valmistas Tšetšeenia käitumine tollal tõsist muret. Järelejäänud venekeelse elanikkonna vastane vägivald ja tagakiusamine, sh orjastamine ja pantvangide võtmine lunaraha saamiseks, ei lakanud pärast sõda, vaid kasvas mitmekordselt. Ja Tšetšeenia uued võimud ei teinud vähimaidki jõupingutusi säärase kuritegevuse peatamiseks, ehkki nii väiksel maal nagu Tšetšeenias, mille rahvastik on alla miljoni, teadis igaüks imehästi, kes Mashadovi kunagistest kaaskondlastest teenib orjakaubandusega, kus hoitakse vange, kuidas pressitakse välja lunaraha jne. Ometigi tegi Tšetšeenia president pärast iga teatavaks saanud inimröövi avalduse, milles ta seletas olukorda äärmiselt ähmaselt ja ebaveenvalt kui “Vene salateenistuste provokatsiooni”. Vange peaaegu ei püütudki vabastada. Ei tehtud vähimaidki katseid kuritööde organiseerijaid tabada ja karistada.

    Eriti jäle oli mitmete ajakirjanike röövimine. Tegemist oli inimestega, kes olid kaks aastat oma eluga riskides kõnelnud Venemaale ja maailmale sõja kohta tõtt. Tšetšeenid olid rahu eest võlgu sama palju neile kui tšetšeeni rahvaväe sõjalisele edule.

    Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: reporterid lakkasid Tšetšeeniat külastamast ja Vene ajakirjanike seas kujunes uus, eelnenule täiesti vastandlik suhtumine. Raske on taunida ajakirjanikke nende Tšetšeenia-vaenulikkuse pärast.

    Pealekauba kehtestati Tšetšeenias islamiseadused eriti karmis vormis, sh ihunuhtlus, jäsemete maharaiumine ja kohalikus televisioonis edastatavad avalikud hukkamised. Kõik see pani Tšetšeenia-sõbralikke inimesi kahtlema Mashadovi kavatsustes kaitsta riigi ilmalikku loomust – kavatsustes, mida ta õigupoolest kunagi avalikult ei olnud kinnitanudki, – või vähemalt kahtlema tema otsusekindluses.

    Kahjuks osutusid need hirmud, mida ma oma 1997. aasta artiklis Tšetšeenia tuleviku kohta avaldasin, põhjendatuks. Tšetšeenia president ja valitsus ei ilmutanud viimase kolme aasta jooksul tahtmist luua vabariigis korda otsustavate meetmetega. Nende motiivid on selged – nad kartsid, et juba esimene kindlakäeline samm võib viia ülestõusu ja kodusõjani. Kuid Mashadovi argus viis võimalikest halvima tagajärjeni: ta kaotas peaaegu täielikult kontrolli maa üle ja tegelik võim läks nn “välikomandöride” kätte, kelle seas olid säärased orjakauplejad nagu Arbi Barajev ja Ruslan Haihorojev, terroristid nagu Salman Radujev ja Šamil Bassajev ning Jordaania islamifanaatik Hattab, kes paljude arvates on Osama bin Ladeni liitlane. Valitsuse ja välikomandöride konfliktis läksid kaotsi riigi autoriteedi viimased riismed.

    Teisisõnu, Itškeeria Tšetšeeni Vabariik jäi tegelikult sündimata – isegi “islamivabariigina”. Selle asemel tekkis maailmakaardile must auk, millest aeg-ajalt Kamazi veokite roolis valgus Kalašnikovi automaatidega relvastatud habemikke Tšetšeenia naaberaladele Venemaal. Mõnikord võtsid nad kaasa kariloomi ja kadusid koos nendega, mõnikord inimesi. Keegi ei tea kuigi täpselt, mis toimus tegelikult Tšetšeenia enese territooriumil.

    Teada on aga see, et Bassajev ja Hattab korraldasid augustis “vabastusretke” Dagestani. Näib, et nemad ja teised Dagestani tunginud tšetšeeni väeüksuste komandörid pidasid ennast “internatsionaalseteks sõdalasteks Allahi nimel”, võiks öelda, et islami Che Guevaradeks. Nad olid veendunud, et usukaaslased teisel pool piiri võtavad nad avasüli vastu. Nad eksisid: dagestanlased võtsid neid vastu relvadega. Isegi mõned tšetšeenid – niihästi Dagestanis kui ka Tšetšeenia piirialadel – püüdsid seda arutut rüüsteretke peatada. Räägitakse, et nad öelnud Bassajevi ja Hattabi meestele: “Edasi pääsete ainult üle meie laiba.” – “Milles küsimus,” olnud “Allahi sõdalaste” vastus, ja nõnda laskis tšetšeeni talumeeste mitteametlik piiripatrull nad läbi.

    Mul pole õigust mõista kohut rahulike talupoegade üle, kes taandusid raskelt relvastatud islamibandiitide ees. Aga kui nad oleksid teadnud ette kõiki Dagestani avantüüri tagajärgi, siis ma usun, et paljud neist eelistanuks pigem riskida oma eluga kui lasta islamiste üle piiri. Ja kui president Mashadov näinuks ette kõiki tagajärgi (aga see ju tema amet oligi), oleks ta teinud kõik, mis ta võimuses, et takistada sissetungi Venemaale Tšetšeenia territooriumilt, isegi kui sellega kaasnenuks kodusõda.

    Dagestanis pani Vene armee esmakordselt pärast Teist maailmasõda toime tõelise vabastusmissiooni. Ta kaitses Dagestani elanikke välisrünnaku eest. Armee tegi oma tööd halvasti: ta kaotas mehi omaenda suurtükitules ja lennurünnakuis. Ta ei suutnud nädalaid hõivata mitmeid pisikesi mägikülasid, mille olid vallutanud Bassajev ja Hattab; ja ta ei hoiatanud rahulikke külaelanikke suurtüki- ja õhurünnakute eest. Vene väed asusid vabas- tatud aladel rüüstama ja vägivallatsema, ehkki eelmise sõjaga võrreldes oli nende käitumine suhteliselt vaoshoitud. Lõpuks sõjavägi siiski täitis oma missiooni. Mõned islamistlikud üksused löödi laiali, teised suruti tagasi Tšetšeeniasse.

    Ilmselt sündis just sel hetkel kindralite ja Moskva poliitikute peas koletislik idee: kasutada Dagestani võidust saadud impulssi selleks, et alustada Tšetšeeniaga uut sõda.

    Pole just raske mõista, mille peal olid väljas kindralid. Nemad ihkasid kätte- maksu oma häbiväärse kaotuse eest eelmises sõjas. Poliitikute motiivid on märksa keerulisemad. Hiljuti püüdsin ma mõningaid neist kirjeldada Berliini ajalehes Die Welt:

    “Tagurlike Vene poliitikute jaoks oli sõja taasalustamine samuti kättemaks, kättemaks “nurjatutele liberaalidele” ja “vastutustundetutele kisakõridele”, kes olid 1994.–96. aastal ässitanud avaliku arvamuse Vene riigi verise jõudemonstratsiooni vastu.”

    Kuid ma kardan, et see tõlgendus on liiga lihtsakoeline. Ma alahindasin praeguses Vene poliitikaelus valitsevat künismi. Loomulikult teeb “Vene tagurlikele poliitikuile” – rahvuslik-patriootiliste rühmituste ja kommunistliku partei mitmesuguste fraktsioonide toetajaile – head meelt “nurjatute liberaalide” nii nagu ka nõdra tsaari kõrvaldamine, kes oli lasknud sõlmida 1996. aasta 31. augusti vaherahu Hassavjurti linnas ning allkirjastanud 1997. aasta Moskva mailepingu. Kuid need poliitilised jõud ei pääsenud löögile.

    Uut Tšetšeenia sõda kasutasid poliitilise püssirohuna ära teised mehed, eelkõige Vladimir Putin ning Kremli lähikondlased. Eelmisel suvel just Dagestani sündmuste kõrgpunktis vallandas Jeltsin peaminister Stepašini ja pani tema asemele Putini. Pealekauba kuulutas president Putini avalikult oma järglaseks alates aastast 2000 – see avaldus ajas tollal ainult naerma. Ja see oligi naeruväärne. Esiteks, kuidas saab olla võimalik, et võimulolev president “nimetab ametisse” tulevase presidendi –- ega me ju Haiitil või mõnes säärases kohas ela?

    Teiseks: professionaalselt ilmetu näoga Putin, varemalt FSB (KGB järglase) direktor, oli laiemale üldsusele samahästi kui tundmatu. Näis, et tal pole vähimaidki šansse võita valimiskampaaniat sääraste kogenud poliitikute vastu, nagu endine peaminister Jevgeni Primakov, Moskva linnapea Juri Lužkov või Venemaa Kommunistliku Partei liider Gennadi Zjuganov. Kolmandaks: pärast 1998. aasta augusti finantskriisi oli Jeltsini enese maine parajasti nii madal, et tema avalik toetus mis tahes kandidaadile näis pigem määravat selle isiku vältimatule läbikukkumisele.

    Putin aga ei lasknud end häirida. Võimalusest kinni haarates möönis ta, et tal on tõepoolest kavas kandideerida presidendiks, kuid et antud hetkel on kõige tähtsam asi sõda Dagestanis. See avaldas üldsusele muljet – ja tundus tõepoolest õige otsusena: kas valitsuse jaoks siis saabki olla tähtsamaid asju kui sõjategevus oma territooriumil?

    Pärast seda, kui tšetšeenide väed olid augustis lahkunud Dagestanist ja pöördunud tagasi Tšetšeeniasse, kuulutas Putin, et Tšetšeenias valitsevat olukorda pole võimalik enam sallida – ka see oli tõsi. Ta ütles, et keskvalitsus ei tohi jääda nüüd peatuma, vaid peab ründama tšetšeenide tugipunkte, “isegi kui need asuvad Tšetšeenia territooriumil”. (Ka säärane loogika on mõistetav – ehkki jätab mainimata põhiküsimuse: kuidas eristada “terroristide tugipunkti” harilikust tšetšeeni külast?)

    Putin hakkas saatma vägesid Tšetšeenia Vabariigi piiridele. Paljud arvasid, et need sõnad ja teod on lihtsalt sõjalise jõu demonstratsioon Mashadovi ja teiste Tšetšeenia ametlike juhtide toetuseks, mis sunniks viimaseid lõpuks pöörduma islamiekstremistide puhtverbaalselt taunimiselt konkreetsetele tegudele. Tähelepanelikumale vaatlejale olid aga Putini motiivid ilmsed: uus peaminister ei kavatsenudki piirduda ähvardustega. Ta isegi ei püüdnud kordagi algatada kontakte Tšetšeenia seadusliku valitsusega. Ta ei pida- nud vajalikuks Mashadovile ultimaatumitki esitada. Ta tahtis sõda ning oli selge, miks ta seda tahtis.

    Kolme ja poole kuu pärast olid tulemas riigiduuma valimised – 2000. aasta juuni presidendivalimiste peaproov. Oli üpriski tõenäoline, et Jeltsinit ja Kremli aparaati vastustav liikumine Isamaa – Kogu Venemaa (mis koosnes peamiselt endistest nõukogude majandusjuhtidest ja mõjuvõimsatest regiooniliidritest) oleks saavutanud neil valimistel märkimisväärset edu. Ja värskelt võitud presidendikandidaat oleks pidanud konkureerima selle liikumise juhtidega, riigi kõige populaarsemate poliitikutega, nagu Juri Lužkov ja Jevgeni Primakov.

    Ainus viis Putini jaoks oma Moskva konkurentide üle võitu saavutada oli sõjaline edu. Ja Dagestanist ei piisanud. Kuid kas avalik arvamus oleks toetanud sõjategevuse taasalustamist Kaukasuses? Oli ju möödunud kõigest kolm aastat ajast, mil Vene üldsus hingas kergendatult, kui 1996. aastal sõlmiti Hassavjurti kokkulepe. Mõistagi olid tšetšeenid pärast seda saatnud korda paljugi niisugust, mis õõnestas seda sümpaatiat, mis venelastel võis nende vastu tekkinud olla. Ometi polnud relvastatud sissetung Dagestani veel piisavalt võimendanud Tšetšeenia-vastaseid meeleolusid selleks, et ühiskond oleks heaks kiitnud uue sõjalise avantüüri. Veel augusti lõpulgi tundus üldsuse toetus uuele Tšetšeenia-vastasele sõjakäigule enam kui kahtlane.

    Putin tegutses ettevaatlikult. Ta teatas, et valitsus taotleb üksnes piiri sulgemist Tšetšeeniaga. (Mõistagi ta valetas: kõigest kaks nädalat hiljem algas suuremõõduline invasioon – aga niisuguseid operatsioone ei planeerita ette ainult kaks nädalat.) Seejärel ütles ta, et väeüksuste ohutuse tagamiseks tuleb okupeerida mõned üksikud mäetipud Tšetšeenia territooriumil. Iseenesest mõista ei kõnelnud keegi sõjast, Jumal hoidku selle eest; valitsus tegi näo, et püüab kõigest tagada Tšetšeenia naaberalade julgeolekut. Aga siis toimusid septembris Moskvas ja Volgodonskis plahvatused – öised plahvatused korterelamutes, mis tapsid üle kahesaja inimese.

    Need plahvatused said meie lähiajaloo pöördepunktiks. Kui esimene vapustus oli möödas, siis selgus, et me elame juba täiesti teistsugusel maal, milles peaaegu keegi ei söandanud enam kõnelda Tšetšeenia kriisi rahumeelsest poliitilisest lahendusest. Küsiti, kuidas saab läbirääkimisi pidada inimestega, kes tapavad öösel magavaid lapsi? Lahenduseks on sõda ja ainult sõda! Paljude poliitikute, sealjulgas Vladimir Putini retoorika oli säärane: meil on tarvis “vaenlane” halastamatult hävitada, asugu ta kus tahes, mis tahes ohvrite hinnaga, ükskõik kui palju relvastamata tsiviilelanikke selle käigus hukkub, ükskõik kui palju Vene sõdureid peab andma oma elu sõjalise võidu nimel – peaasi, et “terroristide herilasepesa” saaks lõplikult hävitatud. Seejuures pole sugugi tähtis, kes on see “vaenlane” – kas võitlejad nagu Bassajev ja Hattab, president Mashadovi kaardivägi (kellel polnud vähimatki pistmist röövretkega Dagestani, rääkimata Venemaa linnades toimunud pommiplahvatustest) või lihtsalt kohalik rahvavägi, kes kaitseb oma küla seda äkitselt ründavate Vene vägede vastu.

    Muutus Vene poliitikute kõnepruuk – nad hakkasid kasutama kuritegeliku maailma slängi. Äsja ametisse nimetatud peaminister oli esimene, kes säärase kõnetarvituse aktsepteeris, teatades avalikult, et me “uputame nad nende enda sita sisse”. Pärast niisuguseid avaldusi tõusis Putini reiting arvamusküsitlustes enneolematutesse kõrgustesse: viimaks ometi oli riigi- tüüri juurde pääsenud üks “karm sell”.

    Vanad sõnad hakkasid tähendama hoopis uusi asju. Sõna “terrorist” lakkas tähendamast kriminaalse põrandaaluse rühmituse liiget, kelle eesmärgiks on poliitilised mõrvad. Sõna hakkas märkima “relvastatud tšetšeeni” – ükskõik kus. Sõjateated Tšetšeeniast väljendasid seda nihet selgelt: “Kolme tuhande meheline terroristide grupp on Gudermesis sisse piiratud”; “Salis likvideeriti kaks ja pool tuhat terroristi”. Ja sõda ennast hakati nimetama “Vene vägede terrorismivastaseks erioperatsiooniks”.

    Moskvas toimus sel sügisel hiiglaslik haarang Kaukaasia päritolu inimeste vastu ning nende tagakiusamine jätkub tänini; käisid jutud “ajutiste kinnipidamispunktide” rajamisest Moskva äärelinnadesse “inimeste jaoks, kes elavad pealinnas ilma vajalike dokumentideta”, – st kaukaaslaste jaoks, kel ei jätku raha miilitsa äraostmiseks. Paistab, et neid “ajutisi kinnipidamispunkte” ehk lihtsamini öeldes interneeritute laagreid siiski ei asutatud, kuigi juba kavatsus seda teha on kõnekas. Kuid peale käputäie inimõigusaktivistide ei šokeerinud need barbaarsed plaanid kedagi.

    Inimõiguslaste positsioon muutus ja ka see nimetus sai uue tähenduse. Nüüd peetakse inimõigusaktiviste ja -organisatsioone riigi peamiseks sisevaenlaseks, “viiendaks kolonniks”, keda toetavat Lääne organisatsioonid (loe: salateenistused) ja kes korraldavat Venemaa-vastast õõnestustööd. Selleteemaline artiklisari ei ilmunud mitte mõnes rahvuslik-patriootilises kollases lehes, vaid ei kusagil mujal kui Venemaa vaba ajakirjanduse ühes tähtsamas väljaandes Nezavissimaja Gazeta. Selles, et Vene väed said eelmises Tšetšeenia sõjas lüüa, osutusid süüdlaseks inimõiguste aktivistid ja “ebapatriootlik” ajakirjandus: nende reportaažid olevat tekitanud kaastunde tšetšeeni rahva kannatuste vastu ja ajanud niiviisi üldsuse segadusse. Muuseas, keegi ei süüdistagi inimõiguste aktiviste ega ajakirjandust väära või ühekülgse informatsiooni levitamises. Tegelikult heidetakse neile ette sündmuste objektiivset kajastamist.

    Kindralid on Tšetšeenia ümber kehtestanud ennenägematu infoblokaadi. Sellest on imbunud küll läbi mõningaid teateid Vene vägede poolt sooritatud hirmutegude kohta, nagu tsiviilelanike tapmine sõjalise konflikti piirkonnas või “vabastatud territooriumidel”. Need teated vajavad süstemaatilist ja sõltumatut uurimist ning ma ei saa neid üksikasjalikumalt kinnitada; paraku pole mul ka põhjust neis kahelda. Rangelt võttes poleks kindralitel tarvitsenudki infoblokaadi luua. Neil juhtudel, kus teated sissepiiratud Groznõi hävitamisest ja ohvritest rahulike elanike hulgas jõuavadki teleekraanile, ei ärata nad enam vene vaatajais pahameelt.

    2.
    Venemaal praegu valitsevat meeleolu võib iseloomustada ühe sõnaga – “sõjahüsteeria”. Ja mõistagi ei olnud kortermajades toimunud plahvatused ainus seda põhjustanud tegur. Paistab, et juba enne hiljutise vägivalla algust oli Venemaa avalik arvamus psühholoogiliselt valmis toetama karmikäelisi valitsusmeetmeid, ükskõik millised ja kelle vastu suunatud need ka oleks. Toimus see, mida oli ennustatud juba mõnda aega: ühiskond hakkas igatsema “tugevat kätt”.

    Oma 1997. aasta artiklis kirjutasin ma, et tšetšeenide sõjaline võit, mis andis nende maale de facto iseseisvuse, võib tegelikkuses viia Tšetšeenia vabaduse hääbumisele. Kuid ma kirjutasin ka, et Venemaa sõjaline lüüasaamine võib osutuda varjatud õnnistuseks, kuna võib anda uut hoogu reformikatsetele, mis olid vahepeal takerdunud, ning pöörata maa uuesti demokraatia ja vabaduse poole. Tšetšeenia suhtes osutusid mu kartused õigustatuks, minu lootused Venemaa suhtes aga ei täitunud.

    1998. aasta katastroofiline finantskriis ei kahjustanud üksnes Venemaa majandust. Veelgi suuremal määral õõnestasid kriisiga kaasnenud poliitilised skandaalid rahva usku poliitilise demokraatia ja sotsiaalse vabaduse võimalikkusesse ja soovitavusse Venemaal. Paljudele inimestele tähendas “Jeltsini reformide” majanduslik ja poliitiline nurjumine pettumist “lääneliku” liberalismi ideaalides – oli ju aastaid üldsusele kinnitatud, et reforme viiakse ellu vastavalt Lääne mudelile.

    Esimene märk ühiskondlike meeleolude muutusest oli Lääne-vastaste tunnete lahvatamine Balkani kriisi ajal. See ei olnud vähimalgi määral mingisugune “slaavi” või “õigeusklik” solidaarsus serblastega ega pahameeleavaldus rahvusvahelise õiguse NATO-poolse rikkumise vastu. Asi oli milleski muus. Ühtäkki katkes venelaste umbes kümme aastat kestnud äkiline ja sügav kiindumus Lääne ja kõige sellega seonduva vastu, kaasa arvatud sellised mõisted nagu demokraatia, vabadus ja inimõigused.

    On veider, et paljud inimesed Venemaal näevad praeguses Kaukaasia kaoses “Lääne intriigi”, märkamata, kui absurdne on oletus, nagu Lääneriigid, iseäranis USA, toetaksid Venemaa vastu oma põhivaenlast – islamiterroriste. Käimasoleva sõja julmuste hukkamõistu eurooplaste ja ameeriklaste poolt tajutakse kui tõendit Lääne Venemaa-vastasusest. Lääne protestide siirusesse ei usuta.

    Kuid veel suuremal määral on Venemaa üldsuse negatiivsed emotsioonid suunatud Venemaa enda praeguse olukorra vastu, mida seostatakse üpris adekvaatselt Jeltsini ajastu poliitiliste mahhinatsioonidega ja täiesti vääralt liberaalse demokraatia väärtustega.

    Võis oodata, et see olukord lõpeb vana režiimi restauratsiooniga, nõnda nagu seda kujutab ette Zjuganov, või poolrestauratsiooniga, mida peab silmas Primakov. On üpris tõenäoline, et säärased hirmud panid Kremli (ja ehk ka Kremli-väliseid) tegelasi hauduma plaani, kuidas teostada Jeltsini nõdra režiimi “autoritaarset moderniseerimist”. Ma olen peaaegu kindel, et selle plaani viimane variant valmis kesksuvel. Muidugi ei olnud põhiteguriks mitte plaan ise, vaid kujunenud mõtteviis, mis muutis selle plaani teostatavaks. Ja selle mõtteviisi võib kokku võtta niisugusesse vormelisse: “Me ei taha kommunismi tagasi, kuid meil on kõrini ka teie demokraatiast, teie vabadusest, teie inimõigustest. Me tahame korda.”

    Ja paistab, et valminud draama lavastajatel oli ka peaosatäitja valmis vaadatud. Mis siis, et teda ei saa kuidagi võrrelda Napoleoni või Cromwelliga – niihästi oma administratiivse ja poliitilise suutlikkuse kui isegi karmuse poolest. Ootamisest väsinud Vene üldsus oli valmis karmi käe märkidena heaks kiitma ka lihtsalt mõningaid hüsteeriliselt agressiivseid mõtteavaldusi televisioonis ja pilte purukspommitatud Groznõist.

    Üldsuse heakskiitu tõendab Ühtsuseks nimetatud liikumise – mis “peaministri toetuseks” kiirelt kokku klopsiti – hämmastav läbimurre detsembris toimunud riigiduuma valimistel. Ühtsuse blokk, mida kutsuti ka “Karuks”, sai 23 % häältest.2 See ei olnud lihtsalt tubli tulemus, vaid lausa ülekaalukas triumf poliitilisele blokile, mida suvel veel olemaski polnud ja mis tuli valimistele, ilma et tal olnuks vähimatki poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset programmi peale palja loosungi “Meie toetame Putinit”, ning mille juhid olid Venemaal tundmatud.

    Pärast valimisi saabus aeg näidendi viimaseks vaatuseks. Ma olen peaaegu kindel, et ka Jeltsini dramaatiline tagasiastumine 31. detsembril 1999 kuulus eespool mainitud plaani. Ja asi pole üksnes selles, et Jeltsini tagasiastumine sundis Putini konkurentidele peale “kiire lõppmängu” ja andis Putinile võimaluse kasutada märtsivalimisteks maksimaalselt ära oma populaarsust. See oli ka massidele arusaadav demonstratiivne žest: uus juht vabanes “jeltsinluse” häbimärgist, mis oleks talle vältimatult külge jäänud, kui ta oleks kampaaniasse astunud Jeltsini peaministrina. Nüüd võib ta ilmuda valijaskonna ette vabana juba aastaid ebapopulaarse ja end pärast 1998. aasta augustit lõplikult kompromiteerinud poliitilise režiimi pattudest.

    Masside silmis vastandub nüüd “noor otsusekindel poliitik” nii vanaldasele Primakovile, tagurlikule Zjuganovile kui ka omaenda nõdrale eelkäijale. Üldsust on sammhaaval, kuid pidevalt õhutatud nägema Putinis presidendina alternatiivi niihästi kommunistlikule restauratsioonile kui ka “demokraatide” ebakompetentsusele. (Mõistagi saab viimase paari aasta Jeltsini režiimi nimetada demokraatlikuks vaid väga hea fantaasia korral – kuid enamasti seostavad Vene valijad “demokraate” Jeltsiniga.)

    See näib ennustavat, et Tšetšeenia-vastane sõda kestab vähemalt märtsini, mil Vladimir Putin saab peaaegu kindlasti Venemaa teiseks presidendiks. Enne sõda polnuks tal vähimaidki šansse valitud saada.

    Ma ei väida, nagu korraldanuks Putin tahtlikult septembriplahvatused, et hankida endale ettekääne sõja alustamiseks. Plahvatuste taust on väga sogane; mul pole alust uskuda, nagu usuvad mõned Venemaal ja Läänes, et need plahvatused olid Vene salateenistuse kätetöö. Ausalt öeldes ma arvan, et Lääne kommentaatorid kalduvad ülehindama niihästi KGB ja tema järglaste jõudu kui ka – mis veel tähtsam – professionaalsust. Mul on selle organisatsiooniga olnud kokkupuuteid juba aastakümneid ja minu meelest ei leidu seal inimesi, kes oleksid piisavalt kvalifitseeritud ja otsusekindlad niisuguste aktsioonide korraldamiseks.

    Ometigi on tõsi, et terrorismimaailma ja salateenistustemaailma ei lahuta teineteisest müür, mis takistaks nende kokkusulamist üheks maastikuks. Ja politseiprovokatsioonil võib olla mitmesuguseid kujusid: näiteks võib mingit ohule viitavat informatsiooni ignoreerida, kui kellelegi tundub, et tegevusetus vastab paremini ülemuste vaikivatele soovidele.

    Süütuse presumptsioon ei kehti mõistagi üksnes tšetšeenide, vaid ka salateenistuse suhtes. Plahvatustest möödunud kolme ja poole kuu järel tunnistab üha rohkem inimesi, et “tšetšeeni terroristide” versioon ei ole leidnud kinnitust ühegi faktiga. Vähemalt ei ole avalikkusele esitatud mingeid otseseid ega kaudseid tõendeid, mis kinnitaksid “tšetšeeni jälge”. See vähene, mis on kahtlusaluste kohta teada, viitab, et tõenäoliselt on tegu valejäljega: kõnealused isikud ei ole isegi tšetšeeni rahvusest.

    Kuid süütõendite puudus ei pidurda rahva entusiastlikku toetust valitsuse aktsioonidele Kaukasuses. Plahvatusi oli tarvis üksnes esialgse ettekäändena.

    Kuigi ma ei usu, et Putin oleks selle ettekäände ise tekitanud, pole kahtlust, et ta kasutas seda küüniliselt ja häbitult ära, nii nagu ma ei kahtle ka selles, et sõda oli ette kavandatud. Ja seda mitte üksnes Vene armee peastaabis, vaid – nagu ma viitasin – ka teatavates poliitilistes peakorterites.

    Millistes poliitilistes peakorterites? Sellele küsimusele on vastik mõeldagi. Need plaanid ei kanna endal vanema põlvkonna kommunistide ega noorte Suur-Vene deržaava fanaatikute pitserit, kelle reaktsioonilist mõju oma kodumaa elule ma kunagi nii väga kartsin. Pigem on need kooskõlas uue poliitikute põlvkonna tegusa, dünaamilise ja väga küünilise stiiliga. Pole tõenäoline, et president Putin taastaks pärast märtsivalimisi nõukogude võimu või ärataks ellu Vene riikluse arhailised müüdid. Märksa tõenäolisemalt rajab ta režiimi, millel on pikad traditsioonid lääne ajaloos, kuid mis Venemaal on veel midagi täiesti uut: autoritaarse politseirežiimi, mis säilitab demokraatia formaalsed tunnused ja püüab viia ellu turumajanduslikke reforme. See režiim võib osutuda avalikult antikommunistlikuks, kuid pole ka mõeldamatu, et kommuniste ei puututa niikaua, kui nad ei “sega end vahele”. Aga Vene verisulis kodanikuühiskonna elu tehakse kibedaks.

    3.
    Niinimetatud parempoolsed (Paremjõudude Liit3, mis hõlmab ka minu parteid Venemaa Demokraatlikku Valikut) teatasid oma toetusest Putini kandidatuurile õigupoolest juba enne Jeltsini tagasiastumist. Ja tõsiasi, et Paremjõudude Liit ületas valimistel 5% künnise4, mis paar kuud varem olnuks enam kui kahtlane, tuleneb suurel määral sellest, et hulk bloki prominentseid liidreid, sh säärased reformimeelsed nagu Anatoli Tšubais ja Sergei Kirijenko, toetas avalikult Putinit ja sõda.

    Putin omakorda ei varja oma poolehoidu parempoolsetele, huvi nende majandusprogrammi vastu ega ka soovi kaasata Anatoli Tšubais oma valimiskampaania korraldamisse. (Jeltsini 1996. aasta valimiskampaania edu loetakse suurel määral Tšubaisi teeneks.) Ja see on arusaadav – pole ju mingit majandusprogrammi võimalik välja haududa Ühtsuse ridadest, mis loodi valitsuse poolt üksnes selleks, et sokutada omaenda valitud kuulekaid saadikuid riigiduumasse. Ja ammugi ei ole majanduse vallas midagi üle võtta kommunistidelt.

    Seetõttu on kokkulepe Putini ja parempoolsete vahel ülimalt tõenäoline. Putini administratsioon tunnustab liberaalsete majandusreformide programmi, millele rõhuvad parempoolsed. Parempoolsed omakorda hoiduvad kritiseerimast Putini valitsuse autoritaarseid ja politseilikke jooni. Võib-olla nad isegi toetavad valjemaid politseimeetmeid, nii nagu nad on juba toetanud teist Tšetšeenia sõda. Ei ole midagi uut päikese all. Midagi sellesarnast toimus Pinocheti diktatuuri aegu Tšiilis.

    Niisugused on minu silmis poliitilised väljavaated. Mis puutub sõjasse Tšetšeenias, mis on olnud viimasel ajal poliitilise strateegia keskmeks, siis paistab, et sõjaline võit on seal võimalik ja isegi tõenäoline. On ilmne, et sõjaväejuhid on võtnud kindlalt nõuks mitte hoolida ohvritest relvitute tsiviilelanike seas; nad on võimelised tegema maatasa ükskõik millise Tšetšeenia osa, kaasa arvatud Groznõi, et hävitada “terroriste”. Selle võidu tagajärjeks on tõenäoliselt vinduv ja julm partisanisõda mägedes ja eelmäestikus. Pealegi on ju hästi teada, et partisane saab hävitada ainult ühel viisil: siis, kui ei tehta vahet partisanide ja relvastamata elanikkonna vahel, kelle seas nood end varjavad. Teisisõnu: partisaniliikumise poolt kontrollitavates piirkondades tuleb läbi viia etniline genotsiid.

    Vene armee on genotsiidiks enam-vähem valmis. Seda näitas juba eelmine sõda; seda näitasid taas hiljutised sündmused Alhan-Jurti külas, kus elukutselised sõjaväelased lasid ilma vähimagi põhjuseta maha umbes nelikümmend relvastamata inimest. Ametlikud teated on juba kinnitanud, et Tšetšeenias kasutatakse vaakumpomme – hirmsaid relvi, mis tapavad suurtel maa-aladel kõik elusa, sealhulgas varjenditesse peitunud inimesed.

    Uus on praeguses olukorras see, et sedapuhku on ka Vene ühiskond laias laastus genotsiidi korraldamiseks valmis. Julmust ja vägivalda enam ei taunita. Aga kas on Venemaa valmis pikalevenivaks terroriks omaenda linnades? Ma ei kahtle, et kui pärast sõda jääb kusagil ellu veel kas või paar tuhat tšetšeeni, siis algab terrorikampaania, mis kestab kaua.

    Oma kahe ja poole aasta taguses artiklis kirjutasin ma, et valitsuspropagandas sõja õigustamiseks esile manatud katastroofinägemused – sealhulgas vägivald ja islamiekstremism – realiseerusidki sõja otsese tagajärjena pärast sõda. Tänapäeval hirmutatakse Vene üldsust tšetšeeni terrorismi tondiga. Milline kummitus materialiseerub nende loitsude tagajärjel? Paraku on vastus sellele küsimusele minu meelest liigagi etteaimatav. Samuti on selge, et meie traditsioone arvestades muudab sündmuste selline areng demokraatia võidu väljavaated ettenähtavas tulevikus ebatõenäoliseks.

    Pigem on väga tõenäoline see, et aastat 2000 hakatakse kunagi nimetama “Venemaa vabaduse loojanguks”.

    13. jaanuar 2000

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Sergey Kovalev, Putin’s War. The New York Review of Books, 10. veebruar 2000.

    1Vt S. Коvа1ev, Russia After Chechnya. The New York Review, 17. juuli 1997

    2Regioonidevaheline liikumine Ühtsus asutati septembris 1999. Ametlikult ei kuulu Putin ei sellesse ega ühtegi teise parteisse või blokki. Ühtsuse ametlikud liidrid on Sergei Šoigu (eriolukordade minister), Aleksandr Karelin (maailmameister maadluses) ja Aleksandr Gurov (miilitsa erumajor). Partei valimisnimekiri koosneb peamiselt üleriigiliselt vähe tuntud sportlastest, kohalikest pisibürokraatidest ja siseministeeriumi ohvitseridest. Blokk ei avaldanud mingit programmi.

    3Paremjõudude Liit on demokraatlike ja reformimeelsete parteide ja liikumiste koalitsioon. See asutati novembris 1998 (ja kandis algul nime Õige Asja Eest) Venemaa Demokraatliku Valiku baasil (kuhu kuulub ka selle artikli autor ja mida tuntakse ka Gaidari parteina). Bloki ülejäänud liikmete seas on Sergei Kirijenko Uus Jõud, Boriss Nemtsovi Noor Venemaa, Irina Hakamada Ühisasi, Demokraatlik Venemaa, Samaara kuberneri Konstantin Titozi Venemaa Hääl, Konstantin Borovozi Majandusvabaduse Partei, Vladimir Lõssenko Vabariiklik Partei ja hulk teisi pisirühmi. Paremjõudude Liidu ametlikud juhid on Kirijenko, Nemtsov ja Hakamada. Anatoli Tšubais juhtis bloki valimiskampaaniat. Blokk kogus detsembrivalimistel ootamatult 8,5 % häältest, edestades oma traditsioonilist demokraatlikku rivaali Grigori Javlinski Jablokot. Paremjõudude Liidul pole Ühtsusega muud seost peale toetuse valitsusele.

    4Vene riigiduumas on 450 kohta. Pool neist täidetakse ühemandaadilistest ringkondadest otse valitud saadikutega; teine pool kandidaatidega parteinimekirjadest. 225 parteilist kohta jagunevad proportsionaalselt parteide vahel, mis saavad antud häältest üle 5%.

  • Õigus soolise üleminekuga seotud tervishoiule

    Transsoolised inimesed on olnud meditsiinilise ekspertteadmise objektid juba vähemalt 19. sajandi keskpaigast, mil Euroopas hakkas pead tõstma uus teadus nimega seksuoloogia.[1] Meditsiiniline huvi on trans-inimeste jaoks aga alati olnud kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on see andnud võimaluse läbida erinevaid eluks vajalikke ja elu kvaliteeti tõstvaid meditsiinilisi toiminguid. Teiselt poolt on transsoolisuse käsitlemine meditsiinilise probleemi ning eelkõige psühhiaatrilise häirena toonud kaasa ka stigmatiseerimist, patologiseerimist ja inimõiguste rikkumisi. Viimastel kümnenditel on aga eri meditsiinilised institutsioonid hakanud üha enam pöörama tähelepanu küsimusele, kas saaks ka kuidagi paremini: kas meditsiiniasutused võiksid trans-inimesi aidata ja toetada viisil, mis austaks nende inimväärikust ja autonoomiat? Seda protsessi on mõjutanud ka rahvusvahelised organisatsioonid, kes nõuavad trans-identiteedi vabastamist meditsiinidiagnooside koorma alt ning inimõigustel põhinevat trans-tervishoidu.[2] Proovin siin artiklis kokku võtta, milline on trans-inimestele pakutav tervishoid praegu, millised on viimasel kümnendil toimunud olulisemad arengud, mis on põhilised murekohad ning milline on olukord Eestis.

    Kompromissid trans-inimestele suunatud tervishoius

    Kaks meditsiinilist dokumenti, mis trans-inimeste igapäevast elu läänemaailmas kõige enam mõjutavad, on Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (APA) vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline juhend (DSM) ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK). Mõlemad organisatsioonid on oma uuemates käsitlustes püüdnud käsitleda ja minimeerida mitmesuguseid probleeme, mis tulenevad transsoolisuse liigsest medikaliseerimisest.

    Valdavalt Ameerika Ühendriikides kasutusel olevas, kuid rahvusvaheliselt mõjuka DSM-i viiendas versioonis, mille APA andis välja 2013. aastal, nimetati trans-inimestele rakenduv diagnoos „soolise identiteedi häire“ (gender identity disorder) ümber „sooliseks düsfooriaks“ (gender dysphoria). APA põhjendas oma otsust, et taheti luua diagnostiline kategooria, mis lubaks ühelt poolt pakkuda eri meditsiiniteenuseid inimestele, kes kogevad seoses oma sooga ebamugavust või rahulolematust, kuid mis teiselt poolt ei käsitleks normist erinevaid soolisi identiteete iseeneses psüühikahäirena.[3] Seetõttu ei piisa DSM-5 järgi soolise düsfooria diagnoosimiseks sellest, et inimese tunnetuslik sugu ei vasta tema sünnil määratud soole, vaid selle mittevastavusega peab kaasnema rahulolematuse tunne, mida oleks võimalik meditsiiniliste vahenditega ravida või vähemalt leevendada.[4]

    DSM-5-s määratletud soolise düsfooria diagnoos puudutab seega ainult neid trans-inimesi, kes soovivad või vajavad soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuseid ning kelle ligipääs nendele teenustele võiks märkimisväärselt halveneda, kui sellist diagnoosi ei eksisteeriks. Sellisena on tegemist olulise sammuga õiges suunas, kuid siiski mitte täiusliku lahendusega. Trans-inimesed võivad tõepoolest vajada eri meditsiiniteenuseid, et end oma kehas mugavamalt tunda. Kui parim viis neid teenuseid pakkuda on teha seda mõne tervisehäire diagnoosi kaudu, siis pole ilmselge, kas psüühikahäire on selleks tõepoolest kõige õigem variant. Kuigi trans-inimesed võivad eri põhjustel soovida ja vajada psühhiaatrilist ja/või psühholoogilist tuge, ei ole enamik soolise üleminekuga seoses pakutavaid meditsiiniteenuseid – nt hormoonasendusravi, kirurgia, hääleteraapia – oma olemuselt siiski psühhiaatrilised ega psühholoogilised.[5] Seega pole arusaadav ega minu meelest ka adekvaatselt põhjendatud, miks selle üle, kes võivad nendele teenustele ligi pääseda, on määratud otsustama vaimse tervise eksperdid.. Lisaks, kui meditsiiniteenuste eeltingimuseks on seatud kannatamine, siis ei pruugi neile pääseda ligi inimesed, kes otseselt ei kannata, kuid kelle elukvaliteet võiks teenuste kaudu siiski oluliselt paraneda. Soolist üleminekut võib kannustada mitte ainult kannatamine ehk düsfooria, vaid ka üleminekule järgnev heaolutunne ehk eufooria.[6] Lõpuks ignoreerib selline käsitlus kõiki neid mitmekesiseid põhjusi, miks normist erineva soolise identiteedi või eneseväljendusega võib kaasneda ebamugavus ning miks trans-inimesed võivad soovida meditsiini abil oma keha muuta. Trans-inimeste otsustustes mängivad tihti rolli ka sellised küsimused: kuidas vältida diskrimineerimise ja vägivalla ohvriks langemist, kuidas leida tööd, kuidas olla armastusväärne jne. Teisisõnu, trans-inimesed võivad meditsiiniteenuseid vajada mitte ainult individuaalsetel põhjustel, vaid ka seetõttu, et trans-identiteediga kaasneb marginaliseeritus. Sooline düsfooria võib seega tuleneda põhjustest, mis on korraga isiklikud ja ühised, kehalised ja sotsiaalsed ning ajalised ja ruumilised. APA pakutud soolise düsfooria diagnoos ei võta seda arvesse.

    Sel aastal kehtima hakkava RHK 11. versiooni loomisel oli rõhk samuti ühelt poolt stigma minimeerimisel ja teiselt poolt soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuste kättesaadavuse suurendamisel.[7] Kuid WHO otsustas taotleda seda eesmärki teisiti kui APA. RHK-11-s on soolise identiteedi häire „transseksualism“ asendunud „soolise ebakõlaga“ (gender incongruence), mis on omakorda tõstetud psüühikahäirete peatükist välja ning asetatud uude peatükki nimega „Seksuaaltervisega seotud seisundid“.

    Stigma minimeerimine ei ole iseeneses veenev ega mõjuv põhjendus, miks mõni seisund psüühikahäirete nimekirjast välja arvata. Veelgi enam, selline argumentatsioon võib vaimse tervisega seotud seisundeid omakorda stigmatiseerida. WHO uuendusi ja õigustusi on sellest lähtuvalt kritiseeritud nii vaimse tervise ekspertide[8] kui ka trans-aktivistide[9] seas, olgugi et eri eesmärkidel.

    Soolise ebakõla kategooria loonud töögrupp leidis aga, et sooline ebakõla ei sobi psüühikahäirete peatükki, sest see seisund ei vasta RHK-s püstitatud psüühikahäire definitsioonile. Enamikul juhtudest ei tekita trans-inimestes vaevusi ega häireid isiklikus toimimises mitte transsooline identiteet, vaid ühiskondlik suhtumine sellisesse identiteeti, mille tõttu pole transsoolisuse käsitlemine psüühikahäirena ka enam õigustatud.[10] WHO võttis oma otsuses arvesse ka seda, et trans-identiteedi käsitlemine psüühikahäirena on endaga kaasa toonud inimõiguste rikkumisi, sealhulgas paradoksaalsel kombel piiranud soo tunnustamise ja soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuste kättesaadavust.[11]

    Kuigi üheks lahenduseks nendele probleemidele oleks olnud ka trans-identiteediga seotud seisundite täielik eemaldamine RHK-st, siis WHO leidis, et see oleks endaga kaasa toonud muid negatiivseid tagajärgi. Tervishoiuteenuseid saab tavapäraselt pakkuda ainult siis, kui on tuvastatud terviseseisund, mis on pakutavate teenustega kuidagi seotud. Kui transsoolisusega seotud seisundeid RHK-s üldse poleks, muutuksid vajalikud meditsiiniteenused tõenäoliselt veelgi kättesaamatumaks.[12] Samuti oleks sellisel juhul veelgi keerulisem kui mitte võimatu nõuda, et tervisekindlustused nende teenustega seotud kulusid kataksid.[13]

    Paljud trans-inimeste huvikaitsega tegelevad organisatsioonid on WHO pakutud lahendust nimetanud ajutiseks ja ebatäiuslikuks, sest kuigi tegemist on olulise sammuga õiges suunas, on nii nimetus „sooline ebakõla“ kui selle diagnoosimise kriteeriumid jätkuvalt trans-identiteeti patologiseerivad.[14] Näiteks kui APA järgi on soolise düsfooria diagnoosi eeltingimuseks ebamugavustunne seoses oma soolise kehaga, siis RHK-11-s välja toodud sõnastuses jääb mulje, et WHO järgi on soolise ebakõla diagnoos teoreetiliselt rakenduv kõikidele, kes tunnevad, et nende tunnetuslik sugu ei vasta nende sünnil määratud soole.[15] See tähendab, et trans-identiteet iseeneses on WHO hinnangul meditsiiniseisund, olenemata sellest, kas soovitakse sooliselt üle minna või kas üleminekuks vajatakse meditsiiniteenuseid.

    Lastele ja noortele suunatud tervishoiuteenused

    Viimastel aastatel on kõige tulisemad avalikud vaidlused puudutanud tervishoiuteenuseid, mis on suunatud lastele ja noortele, kes näitavad üles soovi sooliselt üle minna või kelle käitumine ei ole kooskõlas nende sünnil määratud soole kehtestatud ootustega. Soolise ebakõla diagnoosi loomise üks vastuolulisemaid otsuseid oli säilitada puberteedieelsetele lastele mõeldud diagnostiline kategooria, mille uueks nimeks sai „lapsepõlve sooline ebakõla“ (gender incongruence of childhood). Rahvusvahelised trans-inimeste huvikaitsega tegelevad organisatsioonid mõistsid WHO otsuse ühiselt hukka.[16] Global Action for Trans* Equality (GATE) tõi välja, et kuigi lapsed võivad kogeda seda, mida RHK-11-s nimetatakse sooliseks ebakõlaks, ei vaja nad meditsiiniteenuseid nagu hormoon-asendusravi või kirurgia.[17] Seetõttu ei ole diagnoos, mis patologiseerib soolist variatiivsust laste hulgas, nende sõnul ka kuidagi õigustatud. Lapsed vajavad sellistes olukordades pigem tuge, nõustamist ja turvalist keskkonda, millele ligipääsu saab tagada ka teisiti.

    WHO on sellele kriitikale vastanud, et lastele suunatud diagnostiline kategooria on vajalik, et survestada tervisekindlustusi lastele ja nende perekondadele suunatud tugiteenuste kulusid katma.[18] Kuna lapsed, kelle käitumine ei vasta neile kehtestatud soolistele ootustele, võivad kogeda vaenulikku suhtumist nii koolikaaslastelt, õpetajatelt kui vanematelt,[19] on eri tugiteenuste olemasolu ja kättesaadavus kahtlemata vajalik. Lahendamata küsimuseks aga jääb, kas nende teenuste pakkumiseks on tõesti vaja lapsi koormata veel meditsiiniliste diagnoosidega, mis jätavad mulje, et viga on neis, mitte teistes.

    Suuremaid avalikke vaidlusi on aga tekitanud puberteediealistele noortele suunatud ravi, mis võib olla loomult meditsiiniline ning mõningatel juhtudel seega tagasipööramatute mõjudega. Valdkonnas tegutsevaid meedikuid ühendav rahvusvaheline organisatsioon World Professional Association for Transgender Health (WPATH) on noortele suunatud meditsiinilise ravi oma ravistandardites jaganud sekkumise ulatuse järgi kolme etappi. Esiteks, täielikult tagasipööratavad sekkumised nagu suguhormoonide tootmist või nende mõju pidurdav ravi, mille eesmärk on ära hoida teiseste sootunnuste tekkimist; teiseks, osaliselt tagasipööratavad sekkumised nagu hormoonasendusravi, mille eesmärk on kehas esile tuua soovitud soole omaseid teiseseid sootunnuseid; ning kolmandaks tagasipööramatud sekkumised nagu kirurgia.[20]

    Noortele suunatud ravi viimastel aastatel ümbritsenud avalik poleemika puudutab eeskätt küsimust, kas alaealised noored on nõusolekuvõimelised, st kas nad on piisavalt pädevad, et mõista ravi pikaajalisemaid mõjusid.[21] Näiteks eelmise aasta kevadel teatas Stockholmi Karolinska haigla, et pakub edaspidi alla 18-aastatele noortele soolise üleminekuga seotud hormoonravi ainult Rootsi Eetikanõukogu Ametilt loa saanud kliiniliste uuringute raames. Haigla põhjendas otsust sellega, et ravi efektiivsuse kohta on vähe empiirilisi tõendeid, et ravil võivad olla negatiivsed kõrvalmõjud ning et alaealistelt ei ole võimalik saada informeeritud nõusolekut, mille tõttu on kõrgendatud risk, et nad hakkavad oma otsust hilisemas elus kahetsema.[22]

    Kuigi haigla toetus põhjendustes eestkätt meditsiinilistele kaalutlustele, ei saa alahinnata, kuidas nende otsust võis mõjutada asjaolu, et noortele pakutud ravi on muutunud avalikkuses n-ö plahvatusohtlikuks teemaks. Paistab, et meedias räägitakse üha enam inimestest, kes on soolise ülemineku järel lasknud oma sünnil määratud soo ennistada ning süüdistavad arste liiga rutakas diagnoosis ja ravis.[23]  Ilmselgesti kasutatakse transsoolisi noori ära ka poliitilistel kaalutlustel. Meenutada võib näiteks, et EKRE põhiline argument psühhiaatrilise ravi seaduse muutmise vastu oli hirm, et kui noored võivad vanema nõusolekuta psühhiaatri poole pöörduda, siis hakkavad toimuma massilised „soovahetused“. WPATH ja teised rahvusvahelised meedikuid ühendavad organisatsioonid on nendele arengutele vastanud, et ehkki transsoolistele noortele suunatud ravi tõesti sisaldab riske ning selle pikaajalisi mõjusid uurivaid teadustöid on veel vähe, kinnitavad olemasolevad uuringud siiski üheselt, et ravi on vajalik ning parandab noorte heaolu.[24] Seetõttu ei ole nende sõnul ühtegi teaduslikult head põhjendust, miks ravi osutamisest peaks keelduma, kui seda teha ettevaatlikult ja vastutustundlikult.

    Trans-inimeste olukord Eestis

    Eestis reguleerib hetkeseisuga ligipääsu soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenustele 1999. aastal vastu võetud sotsiaalministri määrus „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded.“ Kuid see võib lähiaastatel muutuda. Riigikokku on jõudnud lugemisele uus rahvatervishoiu seaduse eelnõu, mis sisaldab ka uut valdkonda reguleerivat rakendusmäärust. Mõtisklen allpool ka selle üle, milliseid muutusi võivad uus määrus ja RHK uus versioon endaga kaasa tuua, kuid kõigepealt ülevaade praegusest olukorrast.

    Kuigi kehtiv määrus meditsiinilistele teenustele vanusepiiri ei sea, pakutakse praktikas Eestis hormoonasendusravi ja kirurgiat alates 18. eluaastast. Alaealistel transsoolistel noortel on siiski võimalik alustada suguhormoonide tootmist pidurdavat ravi, mis lükkab puberteeti edasi ning annab seeläbi neile rohkem aega otsustada, mida nad vajavad, ilma et sellega kaasneks pikaajalisi või pöördumatuid tagajärgi.[25] Teenus võib aga olla raskesti kättesaadav, sest väga vähestel endokrinoloogidel on Eestis pädevust ja tahet selliseid teenuseid noortele pakkuda. Eraldi õigusakti noortele suunatud teenuste osutamise korra reguleerimiseks ei ole ja ma loodan, et teenused jäävad tulevikus selletagi kättesaadavaks.

    Kehtiva määruse järgi on soolise üleminekuga seotud meditsiiniliste toimingutega alustamiseks vaja saada eriluba sotsiaalministeeriumi all tegutsevalt arstlikult ekspertiisikomisjonilt.[26] Määruse järgi peab komisjon oma töös lähtuma RHK-10s kehtestatud diagnostilistest juhistest: „Diagnoosi püstitamiseks peab transseksuaalne identsus esinema püsivalt vähemalt kahe aasta vältel, ei tohi esineda mingi teise psüühikahäire (nt skisofreenia) sümptomeid ega olla seotud hermafrodiitsuse, geneetilise või sugu-kromosoomide ebanormaalsusega.“[27]

    Nendest kolmest kriteeriumist on kaalukaim ja problemaatilisim teine: trans-identiteediga ei tohi kaasneda mõne teise psüühikahäire sümptomeid. Määruses on see kriteerium ümber sõnastatud tingimuseks, et trans-identiteet ei tohi tuleneda mõnest psüühikahäirest. Siin on palju, mida kommenteerida. Esiteks loob Eestis kehtiv õigusraamistik paradoksaalse olukorra, milles trans-inimesed on juba eos märgistatud psüühikahäirega, kuid ravi saamiseks peab arstidest koosnev konsiilium hindama, et nad on psüühiliselt terved. Teiseks ja sellest tulenevalt ei pruugi üleminekuga seotud meditsiiniteenustele pääseda ligi need, kes põevad mõnda psüühikahäiret. Kolmandaks, trans-inimeste võimesse ja pädevusse oma elu üle ise otsustada ja oma otsuste eest vastutus võtta suhtutakse Eestis nii meditsiinilisel kui riiklikul tasandil teatud skepsisega. Nagu Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre on tabavalt küsinud: „Miks on nii, et just transsoolise inimese vaimset tervist tuleb kontrollida, kuid selline kontroll ei laiene ühelegi teisele tegevusele, milles inimesed peavad ise vastutuse võtma: laenud, pere loomine, laste kasvatamine?“[28]

    Kuigi teoorias peaks trans-identiteedi käsitlemine häire, haiguse või muu meditsiiniseisundina tooma kaasa parema ligipääsu eri tervishoiuteenustele, ei saa öelda, et Eestis praktika seda tingimata kinnitaks. Hormoonasendusravile saamine eeldab vaimse tervise kontrolli läbimist. Kui see on tehtud, peab tervise- ja tööminister andma taotlejale käskkirjalise otsuse, et ta võib meditsiiniliste toimingutega alustada. See kõik võib senise praktika põhjal aega võtta poolest aastat mitme aastani. Hormoonasendusravi hüvitab haigekassa muu medikamentoosse raviga sarnaselt 50% ulatuses. Muid üleminekuga seotud tervishoiuteenuseid (nt kirurgia või hääleteraapia) haigekassa ei hüvita ning see ei ole selgelt põhjendatud, arvestades, et RHK-10-st lähtudes käsitletakse Eestis transsoolisust siiani psüühikahäirena.

    Selline süsteem toimis 21 aastat. Eelmise aasta alguses otsustas dr Imre Rammuli juhitud komisjon aga omal soovil laiali minna. Komisjoniliikmete otsus ei olnud üllatav, arvestades, et komisjoni koosseisu uuendati viimati 2000. aastal, üks viiest komisjoniliikmest oli surnud ning ministeerium ei maksnud komisjoniliikmetele palka, mis tähendas, et nad pidid oma töötasu välja teenima visiiditasudest. Need tasud ei olnud aga madalad, eriti arvestades, et tegemist oli kohustusliku teenusega, mis ei pakkunud sihtrühmale endale mitte mingit lisandväärtust. Kuigi sotsiaalministeerium kinnitas uue komisjoni koosseisu 2021. aasta juulis, pole komisjon siiani tööd alustanud. See tähendab, et ligi aasta pole ükski soovija saanud muuta rahvastikuregistris oma sooandmeid ega alustada hormoonasendusraviga. [29] Eestis oli trans-inimeste õiguslik olukord viimati nii kehv 1990. aastate keskel, mil ühtegi soo tunnustamise regulatsiooni veel ei eksisteerinud.[30]

    Esmapilgul võib tunduda, et siiani kestnud trans-inimeste õigusi rikkuv olukord hakkab tänu WHO otsustele vaikselt muutuma. Kuid siin on oluline välja tuua esiteks, et kuigi RHK-11 jõustus ülemaailmselt 1. jaanuaril 2022, saab iga WHO liikmesriik ise otsustada, millal nad uuele klassifikatsioonisüsteemile üle lähevad. Sotsiaalministeerium ei ole seni avalikult kinnitanud, millal Eesti seda teeb. Teiseks, RHK-11 rakendamine ei pruugi tegelikult muuta seda, kuidas trans-inimesi meditsiinilises praktikas koheldakse. Praeguseid arenguid jälgides paistab mulle, et põhjust on pigem skepsiseks.

    Uue rahvatervishoiu seaduse eelnõus on olemas rakendusakti „Soolise ebakõla käsitlemise tingimused ja kord“ kavand, mis seaduseelnõu vastuvõtmise korral hakkaks asendama praegu kehtivat määrust. Kuna rakendusmäärus sisustatakse pärast eelnõu vastuvõtmist tõenäoliselt ümber, siis on hetkel raske teha kindlaid järeldusi, kuidas trans-inimeste olukord täpselt muutub. Olemasoleva kavandi järgi aga murrangulisi muutusi oodata ei ole. Vaimse tervise eelkontroll ja komisjoni eriluba jäävad tõenäoliselt püsima meditsiiniteenuste saamise eeltingimustena. See tähendab, et soolist üleminekut puudutavad raviotsused ei sünni mitte ainult patsiendi ja tema raviarsti koostöös – nagu teistel patsiendigruppidel –, vaid eeldavad ka edaspidi interdistsiplinaarse arstliku konsiiliumi ja psühhiaatrilisi ekspertiisi eriluba. Olgugi et trans-identiteeti ei käsitleta ametlikult enam psühhiaatrilise häirena.

    Ambivalentsused, millega elame

    DSM-is ja RHK-s tehtud muudatused panevad paratamatult küsima, mis asi transsoolisus siis ikkagi on: psüühikahäire, haigus, muu meditsiiniseisund, üks paljudest soolise olemise viisidest, mis ei peaks olema medikaliseeritud? Siin kirjeldatud arengud ja diskussioonid tõestavad, et tegemist ei ole pelgalt epistemoloogilise, vaid ka eetilise küsimusega. Arstid ja teadlased, kes püüavad sellele küsimusele vastata, peavad arvestama, et see, kuidas trans-identiteete kliinikutes diagnoositakse ja testitakse, mõjutab seda, milline elu on trans-inimeste jaoks üleüldse võimalik. Kuna meditsiinilist ekspertiisi nähakse soolise identiteeti määramisel riigi ja ka laiemal ühiskonna tasandil niivõrd olulise, vajaliku ja usaldusväärsena, siis peavad arstid arvestama, et nende käsitlused mõjutavad ka nende trans-inimeste elusid, kes ei pruugi neid teenuseid kunagi vajada.

    Kuna paljude trans-inimeste jaoks on arstiabi aga eluks vajalik või elukvaliteeti märkimisväärselt parandav, nõuab lahendamist ka küsimus, kuidas õigustada soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuseid viisil, mis austaks trans-inimeste inimõigusi, inimväärikust ja autonoomiat ning millega ei kaasneks sunnitud või ülemäärast diagnoosimist, ravi ega stigmatiseerimist. Siin käsitletud meditsiinilised õigustused põhinevad ideel, et trans-identiteediga võib kaasneda teatud tüüpi kannatamine ning meditsiini eesmärk peaks olema selle kannatuse leevendamine. Kuid tegemist ei ole ju kannatamisega, mis on omane vaid trans-inimestele, vaid mis võib iseloomustada ka kõiki teisi, kes võivad end näiteks leida vastamisi soovi või vajadusega oma keha dieedi, trenni või kosmeetiliste protseduuride ja operatsioonide abil muuta.

    Trans-spetsiifilise tervishoiu ja kosmeetilise meditsiini võrdlemise, samastamise või sarnastamisega tuleb aga olla ettevaatlik. Kuigi nende kahe võrdlus võib teenida eri eesmärke, käsitletakse trans-vaenulikus retoorikas neid tihti samaväärseina väitmaks, et soolise üleminekuga seotud protseduurid on pinnapealsed ja tarbetud, tervet keha kahjustavad või feministlikel kaalutlustel eetiliselt problemaatilised.[31] Ka Eesti Haigekassa on keeldunud soolise üleminekuga seotud teenuste hüvitamisest põhjendusega, et need on kosmeetilised protseduurid, millel puudub meditsiiniline näidustatus.[32] Sellest lähtuvalt on nii trans-inimesed kui neid toetavad arstid asetatud olukorda, kus nad peavad teenuste vajadust tihtipeale õigustama kosmeetilisele meditsiinile vastandudes, sageli ka retoorikaga, mis viimast alavääristab ja häbimärgistab.[33]

    Ma ei soovi siin arutleda selle üle, kuidas on kõige õigem, täpsem või strateegiliselt mõjusam soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuseid kontseptualiseerida, ega selle üle, kuidas sellised teenused on või ei ole kosmeetilised. Selleks oleks vaja eraldi analüüsi ning arvestades, et indiviididel on erinevad vajadused ja eri kontekstides rahuldatakse neid vajadusi eri viisidel, ei usu ma, et nendele küsimustele on ühte selget vastust.[34] Mulle siiski näib, et trans-inimesi austava tervishoiusüsteemini jõudmine eeldab muuhulgas ka äratundmist, et trans-inimestele pakutavad teenused seostuvad muude keha muutvate praktikatega, mis on sooliste tähendustega koormatud. Sealhulgas eeldab see küsimist, miks selliseid protseduure võidakse soovida või vajada ning millistel tingimustel võib ligipääs neile olla takistatud, lubatud või isegi soositud.

    Selliselt lähenedes võiks ühelt poolt argumenteerida, et üleminekuga seotud protseduurid peaksid olema tervisekindlustusega kaetud põhjustel, millele on elegantselt viidanud näiteks Judith Butler. Need tõstavad inimeste elukvaliteeti, parandavad enesehinnangut, võimekust luua suhteid teistega ning saavutada kehalist vormi, mis väljendab nende isiklikku enesetunnetust.[35] Rääkimata sellest, et need protseduurid aitavad vältida enesetappe. Teisisõnu, need meditsiiniteenused aitavad jaatada elu. Sellest tulenevalt võidaks ühiskond tervikuna, kui need protseduurid oleksid kättesaadavad inimestele, kes neid vajavad ja soovivad.

    Teiselt poolt võiks aga küsida, kas selline lähenemine ei tee indiviide vastutavaks probleemide eest, mis on ühiskondlikud ja seega nõuavad pigem kollektiivseid sekkumisi. Briti filosoof Heather Widdows on veenvalt näidanud, kuidas ilu on 21. sajandi läänemaailmas – kus välimust „korrigeerivad“ protseduurid on üha levinumad ja kättesaadavamad – muutunud moraalseks kohustuseks. Ilunormidest kõrvale kaldumine mõjub seetõttu üha enam mitte individuaalse valiku või poliitilise seisukohavõtuna, vaid moraalse läbikukkumisena.[36] Ootust, et trans-inimesed näiksid olevat paiksoolised, et nad iga hinna eest varjaksid oma minevikku, on trans-uuringutes samuti tõlgendatud moraalse kohustusena, mille eest vastutab iga trans-inimene individuaalselt.[37] Harvad ei ole ka juhud, kus neid, kes ei ole oma soolises esitluses piisavalt edukad, karistab trans-kogukond ise avaliku mõnitamisega, õigustades oma käitumist: They’re making trans people look bad.[38]

    Kuigi individuaalsest vaatepunktist on eri võimaluste parem kättesaadavus ainult tervitatav, kasvab sedamööda, mida rohkem inimesi neid võimalusi kasutab, kõigi jaoks surve vastata teatud standardile. Selle mõttekäigu eesmärk ei ole süüdistada trans-inimesi seksistlike iluideaalide kriitikavabas omaksvõtus, säilitamises ja taasloomes. Kahetsusväärselt on feministlikus teoorias sarnaseid argumente juba liiga palju läbi mängitud.[39] Sellised süüdistused põhinevad samuti individualistlikul eetikal ega võta arvesse mitmekesiseid asjaolusid, mis mõjutavad seda, mida ja miks inimesed oma kehaga teevad või saavad teha. Nii nagu me trans-inimestena vajame kvaliteetset ja inimväärikust austavat arstiabi, vajame ka muutusi ühiskondlikes normides, mille põhjal kedagi mingi soo esindajaks peetakse, ning et sellega koos lõpeks nende karistamine, kes sellistele normidele ei vasta.

    [1] S. Stryker, Transgender History, Berkeley, 2008, lk 36–41; J. Meyerowitz, How Sex Changed: A History of Transsexuality in the United States. Cambridge, 2004, lk 111–112.

    [2] Vt nt 2006. ja 2017. aastal välja antud Yogyakarta põhimõtteid: https://yogyakartaprinciples.org.

    [3] K. Zucker jt, Memo Outlining Evidence for Change for Gender Identity Disorder in the DSM-5. Archives of Sexual Behavior, 2013, kd 42, nr 5, lk 902.

    [4] Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, Fifth Edition (DSM-5). Arlington, 2013, lk 451–453.

    [5] J. Drescher jt, Minding the Body: Situating Gender Identity Diagnoses in the ICD-11. International Review of Psychiatry, 2012, kd 24, nr 6, lk 573–574.

    [6] T. Bettcher, The Phenomenology of Illusion: Rethinking Trans Gender Dysphoria. Organisatsiooni Minorities and Philosophy Berlin korraldatud avalik võrguloeng, 14.05.2020.

    [7] J. Drescher jt, Minding the Body, lk 572.

    [8] Vt nt A. Dyachenko jt, Gender Identity Disorders: Current Medical and Social Paradigm and the ICD-11 Innovations. Consortium Psychiatricum, 2021, kd 2, nr 2.

    [9] Vt nt: Being Trans is Not a Mental Disorder Anymore: ICD-11 is Officially Released. Sexuality Policy Watch, 03.072018; https://sxpolitics.org/being-trans-is-not-a-mental-disorder-anymore-icd-11-is-officially-released/18609.

    [10] R. Robles jt, Removing Transgender Identity from the Classification of Mental Disorders: a Mexican Field Study for ICD-11. The Lancet Psychiatry, 2016, kd 3, nr 9.

    [11] G. Reed jt, Disorders Related to Sexuality and Gender Identity in the ICD-11: Revising the ICD-10 Classification Based on Current Scientific Evidence, Best Clinical Practices, and Human Rights Considerations. World Psychiatry, 2016, kd 15, nr 3, lk 210.

    [12] J. Drescher jt, Minding the Body, lk 575.

    [13] Sealsamas, lk 571–572.

    [14] Joint Statement on ICD-11 Process for Trans & Gender Diverse People. Global Action for Trans* Equality (GATE), 29.12.2020; https://gate.ngo/icd-11-trans-process/.

    [15]  ICD-11: International Classification of Diseases 11th Revision. WHO, https://icd.who.int.

    [16] Joint Statement on ICD…

    [17] Critique and Alternative Proposal to the „Gender Incongruence of Childhood“ Category in ICD-11. GATE, 12.10.2021; https://gate.ngo/critique-and-alternative-proposal-to-the-gender-incongruence-of-childhood-category-in-icd-11.

    [18] J. Drescher jt, Gender Incongruence of Childhood in the ICD-11: Controversies, Proposal, and Rationale. The Lancet Psychiatry, 2016, kd 3, nr 3, lk 299–301.

    [19] Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring. Eesti LGBT Ühing, Tallinn, 2018.

    [20] Standards of Care for the Health of Transsexual, Transgender, and Gender-Nonconforming People, Version 7. WPATH, 2012, lk 18–21; https://www.wpath.org/publications/soc.

    [21] S. Mahfouda jt, Gender-Affirming Hormones and Surgery in Transgender Children and Adolescents. The Lancet. Diabetes & Endocrinology, kd 7, nr 6, lk 484– 485.

    [22] Sweden’s Karolinska Ends All Use of Puberty Blockers and Cross-Sex Hormones for Minors Outside of Clinical Studies. Society For Evidence Based Gender Medicine, 05.05.2021; https://segm.org/Sweden_ends_use_of_Dutch_protocol.

    [23] Vt nt R. Orange, Ühiskond tülis: uued andmed viitavad, et Rootsis korrigeeritakse soovijate sugu liiga rutakalt. Ekspress.delfi.ee, 27.02.2020.

    [24] L. Annelou jt, Bell v Tavistock and Portman NHS Foundation Trust [2020] EWHC 3274: Weighing Current Knowledge and Uncertainties in Decisions about Gender-Related Treatment for Transgender Adolescents. International Journal of Transgender Health, kd 22, nr 3.

    [25] Vestlus dr Maie Väliga, 27.12.2021.

    [26] Kuidas arstlik ekspertiisikomisjoni seda tööd 2021. aasta jaanuarini tegi, vt: A. Kuusik, Läbipaistmatu süsteem ja hinnanguid andvad spetsialistid ehk Kuidas kohtleb riik trans-inimesi. Feministeerium.ee, 05.07.2021.

    [27] Psüühika- ja käitumishäired: kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised: RHK-10, ptk 5. Tartu, 1993, lk 204.

    [28] K. Rannaääre, Kas kirik küsib saunas dokumenti? ERR.ee, 22.09.2020.

    [29] Perekonnaseisutoimingute seaduse järgi on rahvastikuregistris võimalik sooandmeid muuta ainult arstliku komisjoni otsuse alusel, mis kinnitab „soo muutmise“ fakti. Asjaolu, et Eestis on soo tunnustamise eeltingimuseks seatud meditsiinilised toimingud, on probleem, mis väärib eraldi tähelepanu. Selguse huvides ma sellega siin artiklis ei tegele.

    [30] S. Arumetsa, Soo tunnustamise poole 1990. aastate Eestis. Ilmumas 2022.

    [31] Vt nt S. Jeffreys, Gender Hurts: A Feminist Analysis of the Politics of Transgenderism. Abingdon, 2014.

    [32] K. Ibrus, Haigekassa keeldub sookorrigeerimislõikust hüvitamast. Eesti Päevaleht, 02.03.2016.

    [33] Vt nt: Position Statement on Medical Necessity of Treatment, Sex Reassignment, and Insurance Coverage in the U.S.A. WPATH, 21.12.2016; https://www.wpath.org/newsroom/medical-necessity-statement.

    [34] Neid küsimus on analüüsinud nt: C. Heyes, J. R. Latham, Trans Surgeries and Cosmetic Surgeries. TSQ: Transgender Studies Quarterly, 2018, kd 5, nr 2.

    [35] J. Butler, Undoing Gender. New York, 2004, lk 92.

    [36] H. Widdows, Perfect Me: Beauty as an Ethical Ideal. Princeton, Oxford, 2018.

    [37] Vt nt S. Stone, The Empire Strikes Back: A Posttransexual Manifesto. Rmt-s: Body Guards: The Cultural Politics of Gender Ambiguity. Toim. J. Epstein, K. Straub. New York, 1991, lk 293.

    [38] Seda nähtust on analüüsitud videos, kust  on näpatud ka tsitaat: ContraPoints, Cringe |
    ContraPoints. Youtube.com, 10.05.2020.

    [39] Vt nt: B. Hausman, Changing Sex: Transsexualism, Technology, and the Idea of Gender. Durham, 1995; J. Raymond. Doublethink: A Feminist Challenge to Transgenderism. North Geelong, 2021.

  • *Sõdu on sama palju kui mehi… jt luuletusi

    *
    Sõdu on sama palju kui on olemas mehi.
    Kõigil meist on oma kaksikvend – oma sõda.
    Üks neist on sündinud koos minuga.
    Olime alles lapsed, kui meie linna pommitati,
    kui kivisild lasti õhku
    ja vana kaubahoov põles maha.
    Mina ja mu sõda kuulasime, kuidas vanaisa
    vaidles komissariga inimloomuse üle
    Saksa suurtükkide mürina all;
    ahmisime raamatuid partisanidest
    ja tõotasime olla alati valmis võitlema
    Lenini-Stalini suure asja eest,
    aga nüüd istume mõlemad bussis
    teel Tel-Avivist Eilatisse,
    kuulates läbi tukastuse, kuidas
    ajavad vene keeles juttu
    kaks noormeest, pigimütsid peas
    ja automaadid põlvede vahel.

    *
    On tõsi, et inimeseks sündimine on saatuse kingitus.
    Ainult inimene võib leida pääsemist, saada välja
    sündide ja surmade, võitude ja kaotuste ringist,
    ainult inimene näeb, et kõige sees ja kõige taga varjub kannatus,
    ja mis jääbki tal muud üle kui püüda sellest kõigest välja saada,
    välja vabadusse, päästa end ulguva tuule käest,
    päästa end oma mälestuste, iseenesegi käest
    kusagil metsasügavuses, iseenese sügavuses
    mõtiskledes, et võib-olla poleks siiski sugugi hullem
    sündida kuusena, sarapuuna, sipelga või kiilina.

    *
               Mais où sont les neiges d’antan?

    Kus siis õieti, kus on minu jäljed mullusel lumel?
    Kus on kuu jälg itta tõttavate pilvede vahel?
    Kus on need hieroglüüfid, mille joonistasin märjale liivale
    kahe laine vahel seal Tasmaania mere rannal?
    Kus on need värsid ja mõtted, mis tulid pähe kahe une vahel?
    Kus on see poiss, kellele ema püüdis õpetada prantsuse keelt,
    poiss, kes sirvis salamahti La Petite Larousse’i
    ning vaatas kaua hirmu ja põnevusega
    pilti võllast ja kolmest poodust,
    poiss, kellele jäi meelde lugu François Villoni saatusest?
    Kus on kõik kajad ja vastukajad, kordused, kordused, kordused?
    Kas minus on kusagil veel alles lapse hämmeldunud pilk
    või on jäänud ainult lained ja tuul, lained ja tuul?
    Laine laine järel – liiv kuivab ära ja saab märjaks,
    aga mina mõtlen Villonist ja sellest, kus see kõik on,
    kus on usk, kus lootus, kus armastus, milline neist on suurem,
    kus on see sõrm, mis kirjutas mu nime, meie nimed
    märja liiva peale kahe laine vahel?

    *
    Võib-olla on võõrast elu kergem läbi elada kui iseenda oma,
    mõtelda välja elegantseid seoseid ja sõlmitusi, tegelasi ja intriige,
    hoida jutustuse loogikat ja tempot ja võimaluse korral
    lõpetada see kõik happy end’iga, nagu ette nähtud
    muinasjuttudes ja odavates romaanides, kuhu me nii tihti pageme
    reaalsest elust, mis on meile antud siin ja praegu
    ja millega meil on nii raske toime tulla ja rahule jääda.
    Kui kaugel see siin ja praegu on meie muinasjuttudest ja unistustest,
    õndsate saartest, palmisaludest,
    punastest purjedest sinisel lõunamerel,
    presidentide, filmitähtede ja tšempionide armuseiklustest.
    Siin ja praegu istun ma aknal, vaatan tänavale,
    kus naaber pühib auto pealt lörtsi
    ja postiljon keerab meie trepikotta.

    *
    Tilluke mutukas kompuutriekraanil
    jooksmas üle sileda helendava pinna
    vasakult paremale, ühest nurgast teise.
    Mutukas virtuaalse ja reaalse maailma vahel –
    teda jälgides satun mõtlema sellele,
    et võib-olla kellegi silm jälgib ka meid,
    kes me siin kolmemõõtmelises ruumis sebime
    olgu oma soove ja tahtmist mööda või mitte.
    Võibolla meie oleme mingid pisimutukad, mikroolendid
    tema silmis, midagi, mis on nähtav ainult Talle – liikuvad kujutised.
    Tema loodud olendid – meie seast lahkunud maailma olendid,
    päris-meie sugulased.

    *
    Aeg liigub, aeg läheneb lõpule, võibolla ajatusele. Üha vähem tunnen ma ennast inimesena, üha rohkem vana väsinud mesilase või kumalasena, kes ei leia teed pessa.

    Võibolla polegi enam kusagile tagasi minna. Jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis. Väljaöeldud sõnad ei pöördu tagasi suhu, mis neid lausus. Sügistuul ei suuda ellu äratada ainsatki langenud lehte, millega ta tee peal mängib.

    Ja ma ei tea, mis saab minu tiibadest, kas needki jäävad vedelema kusagile aknalauale või trepi kõrvale rohtu nagu liblikate tiivad, kelle hiired talvel ära sõid. Ei tea, mis saab minu hingest, aga kardan, et see jääb hulkuma mööda maid, meresid ja saari, kuhu on jäänud minu ammuste esivanemate, sefardi juutide-meresõitjate vaevu tabatavad jäljed. Minu hing on igavene juut, igavene hulgus. Aga sellises saatuses pole ma üksi. Olen lihtsalt mõistnud seda selgemini kui enamik meist. Võibolla mõistsin seda õigel ajal, kui polnud veel hilja.

    *
                     Animula vagula blandula…

    Hing-hingeke, alles nüüd olen hakanud taipama,
    et ka sina võid külmetada ja heita meelt,
    istudes siin, kitsas rinnakorvis, unistades
    soojast merest ja saartest, kus pole ühtegi inimest,
    ühtegi autot, ühtegi televiisorit,
    ainult nende hinged, kes surnud igatsusse
    unes nähtud saarte järele ja viimaks
    kajakatena, tormilindudena lennanud siia
    kaljuseintele pesitsema, et oma pojad
    üles kasvatada ja lennata, lihtsalt lennata
    lainete kohal, mis purunevad kaldajärsakule,
    ning lahustuda ookeanimeres, surra,
    et kõik oleks jälle nii nagu päris alguses.

    Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

     

    Luuletused on võetud Jaan Kaplinski koondkogu „Наши тени так длинны“ (Москва: Новое литературное обозрение, 2018) viimasest, IX tsüklist „Третья книга стихов“. Pärast seda on Kaplinskilt ilmunud veel venekeelne kogu „За другими реками“ („Teiste jõgede taga“, Tallinn: Kite, 2021) ja ilmumist ootab „Отпечаток крылатого пальца“ („Pterodaktülose jälg“). Käesoleva valimiku kaks viimast tõlget on ilmunud ka äsjases raamatus „Valitud luuletused“ (Tallinn: Varrak, 2021).

    Kaplinski hilisluule pöördub tihti tagasi suguvõsa ajaloo ja lapsepõlve poole, tollase romantilise noorsookirjanduse lõunameremotiivide nagu ka oma varasema luule poole. Rõhutatult tõuseb esile usk hinge ümbersündi ja mure selle käekäigu pärast, samuti küsimus sellest, kas ja kuidas maailmasündmused talletuvad enne oma igavest tagasipöördumist. Üks Kaplinski varasemaid küpseid teoseid oli 17-aastaselt Karl Ristikivi „Maa ja rahva“ parafraasina kirjutatud ja talle pühendatud tsükkel „Valguse pühad“ (1958, ilmunud Tallinn: EKSA, 2018), mida läbib ja lõpetab François Villoni „Ballaadi mineviku naistest“ kuulus küsimus: „Kus on tunamullune lumi?“ (Mais où sont les neiges d’antan?). Selle küsimusega algab ka üks luuletus kogust „Õhtu toob tagasi kõik“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1985): „Võiks öelda, milleks ja kuhu on saanud lumi …“. Valimiku viimase luuletuse epitaaf on keiser Hadrianuse surivoodiluuletusest, millele Kaplinski on andnud reisiraamatus „Teekond Ayia Triadasse“ (Tartu: Greif, 1993) sellise tõlke:

    Hingeke uitlik ja õrnake,
    keha peremees ja külaline,
    kuhukohta sa nüüd lähed
    kahvatu, kange ja alasti,
    nalja viskamata kui varem?

     

  • Ole sa kirjanik või inimene ehk Meie kõik maanteeserval

    Urmas Vadi. Hing maanteeserval. Tartu: Kolm Tarka, 2021. 209 lk. 17.99 €.

    Ütlen kohe ära, et minu jaoks on Vadi alati olnud kõigepealt novellikirjanik, kuigi ka romaanidest võib ju leida palju säärastki, mis ta lühiproosas sümpaatseks on osutunud (niisamuti kui mõnegi eelkõige-romaanikirjaniku novelli- või luuleloomingust vägagi väärtuslikku võib leida, selge see). Aga ikkagi sattusin paar aastat tagasi ootamatusse kimbatusse, saavutamata kuidagi kontakti tema kontseptuaalselt raamistatud lühiproosakoguga „Elu mõttetusest“. Olgu, need seal polnudki ju novellid, aga midagi selles kontseptsioonis ei saanud ega saanud omaseks, ehkki alustasin ikka korduvalt uuesti. Minu subjektiivse isiku jaoks polnud see päris see. Seda enam rõõmustas, kui „Hing maanteeserval“ ennast taas vägagi sellena näitas. Raamat koondab paljuski Vadi varem kultuuriperioodikas ilmunud lühiproosat, mis aga raamatus satub näiteks järjekorra tõttu (sest mõistagi oleks saanud palad järjestada ka teisiti) hoopis uude valgusse. Nõnda oli ka 2014. aasta koguga „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“. Sarnasusi on viimatinimetatul aga uusimaga veel.

    Võibolla kõige üldisemalt võib öelda, et ka „Hing maanteeserval“ koondab lugusid kirjanduselust ning natuke laiemalt kultuurisfäärist. Vähemasti peategelased kipuvad pea eranditult olema kirjanikud, tihti rüselevad nad (keskealistele) (mees)kirjanikele omaste teemadega, nagu mure keskpäraseks osutumise („Soosaare“, ehk ka „Küla“) või oma kirjandusliku pärandi elujõulisuse („Mälestustuba“) pärast. Seejuures ei saa öelda, et kirjandus oleks siin alati olemas teemana, teinekord on ta rohkem nagu koht või laiem taust, sfäär, kus lihtsalt hargnevad mingid sündmused: „Vana armastus kutsuski Samueli, aga mitte enda juurde, vaid kirjanike liidu üldkogule“ (lk 140). On ka lugusid, kus peategelane on küll kirjanik – millest annab märku näiteks see, et ta loeb vahel sõpradele mingeid oma tekste ette ja vahepeal tabab teda ka suleblokk –, aga see on üsna kõrvaline, muidu tegeldakse ikka n-ö üldinimlike teemadega. Samas päris kirjanduseta ei saa siin kuidagi, juba sellepärast, et ka kõige lihtsamas inimeses „on peidus Juhan Liiv“ (lk 27).

    Nõnda võiks ju arvata, et suurem osa vähemasti Vadi novellide publikust pruugibki moodustuda sellesama kultuurisfääri teistest asukatest – kirjarahvast ja sfäärile muidu väga lähedal seisvatest isikutest –, aga lõpuni nii see kindlasti ei ole. Midagi peale kirjarahvale äratuntavate rüseluste, üldkogude jm peab ikkagi veel olema, see tähendab – nagu teab ka tegelane nimega Janika Kronberg jutus „Testament“ – „kirjanik peab rääkima rahvaga“ (lk 174). See midagi veel on Vadil muidugi esmajoones huumor. See huumor, ma arvan, räägib rahvaga küll. Aga ka need jutud, mis tegelevad otseselt kirjanduslike teemadega, ei jää arvatavasti „laiemale publikule“ üksnes elevandiluust tornist hüüdmiseks, sest Vadi tabab inimloomuse jaburust tihti palju üldisemalt – ole sa inimene või kirjanik, jabur oled sa ikkagi. Liiati võivad kitsamat kirjanduselu  käsitlevad jutud viimast „rahvale“ lähemale tuua, näidates või meenutades, et olgu kui tahes (enese)irooniliselt, tegelikult ongi loomeinimesed tihti iseennast ja oma loomingut puudutavas üsna haprakesed ja ebakindlad.

    Nii laiutavad kirjandus, inimloomuse jaburus ja huumor käsikäes raamatu kõige pikemas tekstis „Casablanca“, mille vist siinkohal tituleeriksin kohe heaga „kirsiks tordil“. Tegemist on jutustusega seiklustest ja muljetest, mis ühes eesti kirjamehes kogunevad residentuurväljasõidul Rootsi loomemajja, ju vist Visbysse. „Casablanca“ tegelastegalerii on võrratu, karakterid ja nende lood (või jutustaja muljed neist) on tõeliselt rikkalikud ja nad kõik põrkuvad tegelasjutustajaga ühel või teisel moel – tähelepaneku, et tegelaste totruse tasakaalustab tihti minajutustaja teatav normaalsus, võib muidugi laiendada kogu raamatule. See on teada-tuntud ja lihtne, kuid toimiv võte teatud tüüpi koomilistes tekstides (selle sõna laiemas tähenduses) – esindatud peavad olema nii kõrvalekalle kui normaalsus, nõnda tuleb situatsiooni absurd paremini esile.

    Olemata kunagi loomeresidentuuris viibinud, aiman – paljuski sekundaarsete allikate põhjal, aga küllap ka loogiliselt ekstrapoleerides –, et sealset õhustikku võib võrrelda mõnel juhuslikult valitud korteriühistu koosolekul tekkivaga. Pean siin silmas olukorda, kus tõeliselt demokraatlikult saavad omavahel kokku (ja on mingi piirini sunnitud selles olukorras viibima) inimesed, kes muidu väga tõenäoliselt kokku ei satuks. Sest eks me kipume muidu ju ikka omasuguste hulka hoidma, kas siis geograafilistel, kultuurilistel, sotsiaalmajanduslikel, maailmavaatelistel või muudel alustel – aga mida sellest õieti niiväga kirjutada olekski? Niisiis on tegemist jällegi lihtsa, aga tõhusa impulsiga kõikvõimalikeks koomilisteks interpretatsioonideks (ja pole küllap ka juhus, et nii korteriühistud kui loomeresidentuurid on võrdlemisi ohtralt kunstilisi käsitlusi ellu kutsunud).

    „Casablanca“ tegelasi ühendab küll kirjandussfäär, aga pea kõik ülejäänu paistab niisiis tekitavat pigem konflikte ja põrkumisi. Kusjuures kõik need värvikad tegelased saavad – oma veidi totral ja paiguti väiklasel moel – lausa armsaks, sealhulgas jutustaja ise. Ülihingestatud rootsi poetess Anna, keda üle kõige rusub sõda; üliaktiivne udmurdi tõlkija Jakari kehastamas klišeed idaeurooplasest, kellele kuidagi ei taha pähe mahtuda lääneeurooplane, kes seeni täis metsad jätab puutumata, aga ostab samas poest šampinjone; alatasa hingevaluks (või vastavalt: eluga rahuloluks) maskeeritud pohmelliga võitlev („võimalik, et ilma hingeta“ – lk 112) potentsiaalsest KGB/FSB spioonist valgevene luuletaja Volodja jne. Kõik nad on ilukirjanduslikult üle võlli keeratud, aga see ei häiri üldse, sest tendents avaneb samm-sammult, nõnda nagu loo jooksul avanevad ja süvenevad ka eesti kirjanikust jutustaja siseheitlused. Sealjuures on need tüpaažid nii äratuntavad (ja seda isegi mitte hoolimata groteskist, vaid arvatavasti just selle tõttu), iseenesest kerkib silme ette üks või teine vaste pärismaailmast, meile lähedasest kultuuripildistki. Lisaks kõrvaltegelastele avab jutustaja siin sümpaatselt klišeed vaikivast ja salamisi vimma koguvast eestlasest, kes ei taha Eestile välismaal häbi teha, aga võitleb seejuures oma sisemuses ka kannatava eestlase klišeega: „Oli aeg astuda lahingusse, et meil oleks lisaks Paju lahingule veel mõni võit“ (lk 112); „Mul on ikka sees soov jääda sellistes avalikes kohtades väliselt viisakaks, sest ma ei taha jätta endast kui eestlasest halba muljet. Ma ei taha hakata jaurama, ega end täis juua, või helistada majahoidjale keset ööd ja öelda, et mu toa võti on kadunud“ (lk 81). Pole ilmselt tarvis öelda, et (tüüpilise eestlasena?) hea mulje jätmine siinselgi tegelasel põrmugi ei õnnestu.

    Tõdemus, et (üle võlli keeratud) tüpaažidele kerkib silme ette päris maailmast, meile lähedasest kultuurisfäärist, mõni päris konkreetse näo ja kuju ja ka häälega vaste, ei kehti mitte üksnes „Casablanca“ puhul, vaid kipub ilmnema ka ülejäänud teoses. Nimesid muidugi nimetamata – ja olen ka päris kindel, et need kõik ei saagi kokku minna autori taotlustega –, aga kokkuvõttes näitab see, et olgu kuitahes klišeed, paiguti lausa rõhutatult üheplaanilised, on need siiski oskuslikult kokku pandud tegelased. Näiteks kes võib olla kibestunud näitleja Pierrot, kes (näite)kirjanikust peategelaselt kiuslikult küsib, miks too kirjutab (lk 119)? Me kõik oleme ju neid Pierrot’sid kohanud, oleme kohanud ka neid (näite)kirjanikke, ja vähe sellest – oleme ka kuulnud (umbes täpselt sõna-sõnalt) sedasama vestlust. – „Tahan ja kirjutan“ (lk 119). Jääbki üle tõdeda, et koos Vadi hingega oleme maanteeservas meie kõik. Väikese vindiga ja ilukirjanduseks vormitud küll, aga see kõik on olemas, see on toimunud, see on päris.

    Naerma ajada Vadi, nagu juba öeldud, oskab, tihti lausa kõva häälega, eks selle teenistuses kõik need klišeed ongi. Sekka satub muidugi ka huumorit tegelasjutustajate endi üle, sest ka nemad on osa meie väikesest kirjandusmaastikust, näiteks lugu „Traagika“, mille puhul lihtsalt vägisi tekib tunne, et need telefonikõned on päriselt toimunud – detailid küllap, jah, ikka võimendunud, aga telefonikõned ise… Võiks ju olla. Mõnikord on tegelastele antud ka päris maailmas eksisteerivate isikute nimed, millest mõnigi tundub täitsa veenev (iseäranis ohtralt kohtame neid „Tänukõnes“), samas kui lugu „Testament“ arvatavasti siiski päriselust päris otse üle kantud ei ole, ehkki peamine koomiline võte on siin küll reaalselt eksisteeriva isiku nimi, kellele läbivalt osutataksegi rangelt ees- ja perekonnanimega: „… vaid veidi veel kanda seda kõike oma südames ja kätel, sest peagi kõik koltub, laguneb, pudeneb põrmuks, me kukume ilma konteksti ja tähenduseta kaduvikku. Kas keegi püüab meid kinni? – Ma loodan, et seda teeb Janika Kronberg. – Ma olen temasse uskunud juba lapsepõlvest peale, ta oli mu vanaema üüriline. Janika Kronberg on sellest ka ise oma mälestustes kirjutanud…“ (lk 163). Millegipärast meenub seda lugu lugedes alati Jim Jarmushi linateos „Kohv ja sigaretid“, täpsemalt selle üks lõik „Deliirium“, kus Wu Tang Clani liikmed GZA ja RZA Bill Murray kehastatava tegelase (nimega Bill Murray) poole rangelt läbivalt ees- ja perekonnanimega pöörduvad.

    Küllap ongi huumori kõrval Vadi loomingus kõige võluvamad need kõikvõimalikku äratundmist tekitavad hetked. Isegi kui kirjandus(sfäär) on tagaplaanil, tunneme ära kohmetuid (olme)olukordi. Sest me kõik oleme jaburalt, ebaproportsionaalselt põhjalikult vihastanud umbes millegi sellise peale, kui uue madratsi toonud mehed ei vii vana ära, kuigi nii oli lubatud, oli kokku lepitud („Madrats“), me kõik oleme valmistanud emale pettumuse ja õde alt vedanud („Antropoloogia“), nagu oleme ka kõik olnud ääretult kohmetus olukorras, kus kogemata on korraga külla kutsutud erinevad, omavahel võõrad (kohmetud) inimesed („Vaikus“)… Või ka: „Eks meil on kõigil elus erinevaid aegu, on aeg teha tööd, on aeg suhelda, on aeg olla üksi, aeg olla koos, me kõik otsime tasakaalu“ (lk 129).

    Eks muidugi on ka veidi konarusi, aga kus neid ei oleks? Neist tähelepanuväärseimale pööraksin siiski hetkeks tähelepanu, nimelt sellele, kui üsna raamatu alguses, loos „Armastajad“ muutub peategelase kaasa Karmen ühtäkki Liisiks, ilma mingisuguse eelneva ja järgneva seletuseta. Jah, oleks ju justkui igati tõenäoline, et see on lihtsalt väike apsakas – nimi on lihtsalt mõne toimetamisringi käigus muutunud, aga ühes kohas siiski tähelepanuta jäänud, selliseid asju ikka juhtub. Aga teisalt meenub sellega seoses üks hoopis teine raamat, nimelt Viivi Luige „Varjuteater“ (2010), milles leiduvale sarnasele apsakale pühendas kunagi terve Sirbi „Märkaja“-veeru Stepan Karja, summeerides teravmeelselt: „Autorile tuttav daam Kristiine tahab rääkida põnevat lugu eruohvitserist hambaarsti vastuvõtul käimisest. Lugeja silme ees rulluvad mõtterikkad päevad ja leheküljed, kuni leiabki ühe muuseumi kohvikus aset daamide kohtumine, et rääkida hambaarstil käimise kogemustest. Ühekorraga aga on kuulaja vestluskaaslaseks sattunud keegi Irma, kes on samuti tutvunud säärikuid kandva, s.t eruohvitserist hambaarstiga, saanud kenasti abi ja kibeleb pajatama, mis tol päeval õigupoolest juhtus. … Nii läheb doktori vastuvõtule ikkagi Kristiine, ta istub halastajaõe tanuga assistendi ette, kes suitsu tehes märgib üles patsiendi delikaatsed isikuandmed. Daami suitsuotsast pudeneb tuhka… Irma jalgadele.“[1] Nii-nii, aga! Justnimelt peategelase Tõnu keerulisest suhtest oma hambaarsti Margitiga räägibki esmajoones seesama Vadi lugu! Kas ikkagi peen ja hästipeidetud hommage? Miks siis ka mitte! Kogu viimane lugu „Soosaare“ näib aga paiguti nii mehisheinsaarelik, et see nagu ei saakski olla juhus, kas siis hommage’i või hoopis paroodiana, seda ma ei tea, aga loo lõpuküsimus on igatahes tõesti nii ootamatult veider, et see ei ole esiteks enam mehisheinsaarelik, aga peab ka tõdema, et veelgi vähem on see urmasvadilik. Seda. Ma ei oodanud.

    [1] S. Karja, Rooma hambaarst ja tema haihtunud patsient. Sirp, 19.08.2011, lk 7.

     

  • Reinkarnatsiooni reinkarnatsioonid

    Seda, mis on „ümberkehastumine“, teadsin juba lapsena – mu isa, tavaline nõukogude insener, tundis kirglikku huvi Nikolai Roerichi ja agni-jooga, s.o sisuliselt teosoofia vastu. Ma ei mäleta, et vanemad oleksid enne lahutust minu kuuldes agni-jooga üle arutanud, kuid ma õppisin ruttu lugema ja sain ligi raamatutele, mis Roerichid olid kirjutanud („automaatkirjutuse“ abil – otsekui oleksid nende kätt juhtinud Himaalaja mahatmad). Arvatavasti esimese arusaama reinkarnatsioonist saingi sealt. Või siis raamatukesest „India müüdid ja legendid“. Või vinüülplaadil kuuldemängust „Rāmājana“.

    Punapäise konstaabli lugu

    Aga isegi kui isal poleks olnud vähimatki aimu, misasi on agni-jooga, ja kui meil kodus ei leidunuks „India müüte ja legende“ ega plaati „Rāmājana“, oleks teadmine reinkarnatsioonist varem või hiljem minuni jõudnud. Lihtsalt sellepärast, et Nõukogude Liidus, maailma kõige ateistlikumas riigis, oli kultuur sellest teadmisest kummalisel kombel lausa läbi imbunud. Kasvõi minu lapsepõlve lemmikfilm, Aleksandr Mitta „Rännakute lugu“ (1982), filosoofiline mõistujutt, mis meenutas mulle Boschi ja Bruegeli pilte. Tegevus toimub tinglikul keskajal, peategelaseks on rändrüütel Orlando. Mingil hetkel sureb ta katku, päästes terve linna, kuid lõpus selgub, et tema hing on asunud ümber teise kehasse – ja see ongi muinasjutu kulminatsiooniks.

    Või võtame teise kultusfilmi – „Maja, mille ehitas Swift“ (samuti 1982. aastast), mille lavastas Mark Zahharov Grigori Gorini stsenaariumi järgi. Põhimõtteliselt on see Jonathan Swifti fiktiivne biograafia, nii et näib, mis reinkarnatsioonidest saaks siin juttu olla – Iirimaa, 18. sajand, anglikaani vaimulik… Kuid ühes stseenis leiavad loo kangelased end trellide tagant, valvuriks on punapäine konstaabel. Tema juurde tuleb tegelane, kes stsenaariumis kannab nime Eikeegi, ja ütleb, et on konstaablit kohanud tema eelmises elus. Veel enam, Eikeegi teeb konstaablile ettepaneku tuletada ise meelde oma varasemaid kehastusi. Too võtab kogu oma jõu kokku ja talle meenubki: igas elus on ta olnud midagi konstaabli-sarnast, mingeid vange valvanud. See väljapääsmatu sund vapustab konstaablit nii, et ta otsustab nõiaringi katkestada (väljuda sansaarast, ütleksid budistid) ja kõik vahialused vabaks lasta.

    Lapsena vaatasin seda filmi palju, millal iganes seda televisioonis näidati. Ja alles hulk aastaid hiljem, pärast NSV Liidu lagunemist, kui siis juba meie seast lahkunud Gorini stsenaariumid omaette raamatuna välja anti, sain oma üllatuseks teada, et punase konstaabliga oli veelgi huvitavam lugu: vähe sellest, et ta kõik oma elud ühtejärge oli aina vange valvanud, ajas veelgi tagasi minnes meenus talle, kust see kõik alguse sai – 33. aastal oli ta valvurina seisnud Kolgatal risti kõrval. Jah, nõukogude filmis selliseid seiku muidugi ei saanud olla. Inkarnatsioonist võis juttu teha, Jeesusest mitte. Ja väga kahju, et ei saa enam Gorinilt küsida, kuidas ta üldse tuli mõttele ühendada reinkarnatsiooni-idee kristlusega.

    Vististi oli veelgi filme, kus ümberkehastumisi ühel või teisel moel mainiti. Kuid ennekõike andis nõukogude inimesele reinkarnatsioonide olemasolust teada siiski Vladimir Võssotski „Lauluke hingede rändamisest“. Jälle üks hämmastav seik: see 1969. aasta laul mahtus nende tosina Võssotski laulu sekka, mis 1980. aastal said ametlikult ilmuda firma Melodija plaadil. Kuidas see võis juhtuda? Millega see olgugi et irooniline, kuid religioosne lauluke sedavõrd vallutas kultuuriala  ametnike südamed, et nad valisid ta välja kõrvuti lauludega sõjast ja „Hommikuvõimlemise“ laadis satiiriga?

    Kusjuures Võssotski – silmapaistev luuletaja, kes kirjutas kõigest siin ilma peal, ei imestaks, kui ta olnuks Kiplingi reinkarnatsioon – mitte ainult ei tutvustanud selles laulus ümbersünniteooriat, vaid samahästi kui pidas budistlikku jutlust sellest, kas poleks parem juba selles elus „inimese kombel elada“:

    Kes kõrgeid aateid igatses,
    taas sünnib ülla, heana,
    ja see, kes muudkui sigatses,
    peab sündima taas seana.[1]

    Kaudselt aga osutas Võssotski ka selle teooria peamisele praktilisele probleemile:

    Kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku.
    Geneetikute pead on segi ajand arrogants.
    See rääbak kass võis varem olla kaabakas ja molkus,
    see lahke mees võis varem olla hoopis armas krants.[2]

    (Kõige veidram aga on veel see, et oma kontsertidel seostas Võssotski seda laulu mitte ainult „hindude usuga“, vaid ka Dostojevski varajase lühijutuga „Bobok“.)

    Niisiis isegi NSV Liidus oli käsitus reinkarnatsioonidest nii-ütelda laialt esindatud. Seda aga mõistsin ma alles hiljem, et laialt esindatud oli see kõikjal ja alati. Neisse ei uskunud mitte üksnes dharmiliste usundite – hinduismi, budismi, džainismi, sikhismi – järgijad, vaid ka Jaapani šintoistid, vanad kreeklased, mitmed juudi rabid, gnostikud, manilased ja isegi kristluse ja islami mõnede, olgu küll marginaalsete voolude esindajad; Origenese õpetus hingede preeksistentsist mõisteti teatavasti hukka 553. aastal Konstantinoopoli II kirikukogul.

    Reinkarnatsiooni uskusid ka mitmed Lääne ajaloo võtmekujud – nii erinevad kui Leibniz, Voltaire ja Goethe. Mäletan, kui üllatunud olin, kui lehitsesin Radištševi teoste köidet ja avastasin, et 1790. aastatel, väljasaadetuna Siberis, oli ta kirjutanud traktaadi „Inimesest, tema surelikkusest ja surematusest“, kus arutles hingede rändamise idee üle! (Ja hülgas siis selle teise teooria kasuks – hinge surematusest ülemineku läbi mingisse jumalikku seisundisse: „Oleks totter mõelda, et pärast surma saab minust valge elevant.“) Või mis seal rääkidagi: Lev Tolstoi „Sõjas ja rahus“ arutavad Nataša ja Sonja „metempsühhoosi“ üle…

    Vaimne evolutsioon ja igavene (mitte)taastulek

    Reinkarnatsiooni täieulatuslik pealetung kirjanduses sai, nagu kogu tänapäeva Lääs, alguse Victoria ajastul. Miks nii, on arusaadav: kuigi idee ise Euroopas eksisteeris, järjekindlat teooriat selle taga polnud ja – kristliku paradigma raames – ei saanudki olla. Kuid 19. sajandil jõudsid appi Läänes populariseeritud Ida usundid. Muide ümbersünni-idee vastu kasutati viktoriaanlikul Inglismaal samasuguseid argumente nagu Darwini teooria vastu; veel enam, evolutsiooni ja reinkarnatsiooni käsitati üht ja sama tüüpi ketserlustena. Darwin rääkis liikide füüsilisest evolutsioonist, budism aga, vähemalt oma populaarses esituses, vaimsest evolutsioonist: kunagi me kehastusime lõvide, kotkaste, nurmkanade, sarviliste põtrade, hanede, tummade kalade, meritähtede, isegi silmale nähtamatute bakteritena – kuni polnud taassündinud inimestena. Enesele uhke viktoriaanliku mõtleja vaatepunktist oli ühtviisi vastuvõetamatu kujutleda nii seda, et tema, Looduse kroon, pärineb orangutanist, kui ka seda, et ta ise võis kunagi orangutan olla.

    Pärast Edwin Arnoldi poeemi „Aasia valgus“ (1879) menu, mis tõi budismi Briti impeeriumi asukate kodudesse, võtsid asja käsile kirjanikud – näiteks Rider Haggard romaanis „Käskijanna“ („She“, 1886–1887) ja Edwin Lester Arnold, „Aasia valguse“ autori poeg, romaanis „Foiniiklane Phra“ (1890). Muuseas Edwin Arnold on näide veel teisestki Victoria ajastu tendentsist: siduda eri uskumusi üheks kontseptsiooniks. Võtnud ilmselgelt omaks budismi, kirjutas ta hiljem „Aasia valgusele“ järje – poeemi „Maailma valgus“, mitte enam Buddhast, vaid Kristusest; selle võtsid lugejad vastu leigemalt, kuid Arnoldi näide tõendab, et Läänt ja Ida saab kokku viia ka teisiti, kui seda tegi Jelena Blavatskaja.

    Viktoriaanide huvi ümbersündide vastu kustus koos Victoria ajastu endaga pärast Esimest maailmasõda, mille koledused olid üldse lunastusreligioonidega halvasti ühitatavad. Kuid õige peatselt reinkarneerus reinkarnatsioon teadusulmes ja fantasy’s. Tõsi, viimases kasutatakse ümbersünde võrdlemisi harva, ehkki näiteks Tolkieni haldjad ei jää igaveseks hauatagusesse maailma – nende hing (fëa) võib omandada uue keha (hröa). Inimeste fëa’d lahkuvad Ardast alatiseks, ainus inimene, kellel lubati ümber sündida, oli Beren. Seda, et Tolkieni ja tema naise hauakivil on nende nimede järel kirjas „Beren“ ja „Lúthien“ (viimane on Tolkieni lugudes Berenisse armunud haldjatar), võib põhimõtteliselt tõlgendada mitmeti, aga mida sellest kõigest mõtles katoliiklane Tolkien ise, jääb igavesti saladuseks.

    Teadusulmes juurdus kontseptsioon paremini – saab ju inimese taassündi uues kehas seletada tuhandel eri viisil. Parim näide on siin Roger Zelazny suurepärane romaan „Valguse isand“ (1967): kosmoselaeva India Täht meeskond, koloniseerinud mingi planeedi, maskeerub india jumalateks ja omandab tänu erilisele „teadvuse ülekande“ meetodile surematuse. Nende dekoratsioonide taustal jutustab Zelazny loo budismist kui mässust range hinduistliku maailmakorra vastu, nii et fantastika pole siin suurt muud kui metafoor.

    Selliseid ümbersünni metafoore leidub angloameerika fantastikas kahtlaselt palju: aju siirdamine, teadvuse ülekanne (täpsustamata tehnoloogiat), digiteeritud „hinge“ üleminek ühest kehast teise, kloonimine… Värskeks näiteks on Asimovi „Asumi“ ekraniseeringus galaktika valitsejate dünastia, mis koosneb ühest ja ainsast inimesest, kadunud imperaator Cleonist, kes tänu kloonimisele saab esineda igal ajahetkel kolmel eri kujul. Või võtame Wachowskite „Matrixi“: teises filmis anti meile teada, et kangelane on iseenda kuues „iteratsioon“, neljandas filmis leidis aset Neo ja Trinity füüsiline taassünd, taas tänu tehnoloogiale. Seegi on metafoor – kogu „Matrix“ on läbi imbunud nii budistlikust kui ka kristlikust maailmakäsitlusest, ja ma ei ruttaks oletama, et reinkarnatsiooni teema kerkib siin esile juhuslikult.

    Teine lugu on lõputu teleseriaaliga „Doctor Who“ (1963–…), mille peategelane, surematu tulnukas Doktor, ühtelugu sureb, tõustes pärast seda nagu fööniks tuhast, iga kord uuel kujul ja rohkem või vähem muutunud karakteriga. Siin pole budismist lõhnagi – kõik on palju proosalisem: kui Doktori esimene osatäitja välja vahetati, tuli seda vaatajatele kuidagi põhjendada. Tulemuseks olid taas reinkarnatsioonid, olgugi omanäolised. Päris kummaline näide on Wachowskite ja Tom Tykweri film „Pilveatlas“ (2012) David Mitchelli samanimelise romaani järgi: kuus eri aegadel toimuvat, kuid kuidagiviisi siiski omavahel seotud lugu – kuni selleni välja, et eri tegelasi mängivad ühed ja samad näitlejad. Sõna otseses mõttes reinkarnatsioone „Pilveatlases“ pole, ei taaskehastu mitte inimesed, vaid ideed, arhetüübid, situatsioonid – kuid ikkagi taaskehastuvad.

    „Tõelistest“ reinkarnatsioonidest on ulmes vähe näiteid. Ütleme, Kim Stanley Robinsoni romaan „Riisi ja soola aastad“ (2002) – vähe sellest, et see on alternatiivajalugu (Must Surm hävitas 99% Euroopa elanikkonnast, maailma omavahel jagamisega on ametis hiinlased ja moslemid), lisaks on selles ka ümbersündivad kangelased. Filmidest muidugi J. Michael Straczynski teleseriaal „Babylon 5“
    (1993–1998): seal on ühe võõrplaneedi asukad veendunud, et pärast surma sünnivad nende hinged ümber inimestesse, ja see paistab isegi nii olevat.

    Huvitav on see, et Idas, isegi maades, kus budism on palju rohkem levinud ja olnud riigiusk, kerkib reinkarnatsiooniteema esile harva. Jaapani mangas ja animes tuleb kunstilise võttena ümbersündi ette, aga suurejoonelise reinkarnatsioonikanga söandas lahti rullida üksnes suur mangaka Osamu Tezuka: koomiksit „Tulilind“ (1954–1988), mille kangelased ümber sünnivad – põhiliselt muistses Jaapanis ja kosmilises tulevikus –, joonistas ta kogu oma elu, kuni surmani, pidades seda oma peateoseks, ja lõpetamata see jäigi.

    Iseasi on metafoorid. Esmapilgul näib, et Mamoru Oshii imekaunis anime „The Sky Crawlers“ (2008) ei räägiks nagu üldsegi mitte reinkarnatsioonist, vaid lenduritest, kes publiku meelelahutuseks osalevad katkematus sõjas, mis asendab kõiki traditsioonilisi sõdasid – aga kui selline lendur õhulahingus hukkub, asendatakse ta kohe tema klooniga. Samasuguseid kollisioone esineb palju – kasvõi Duncan Jonesi filmis „Kuu“ (2009) –, kuid Oshiil on esikohal just igavese (mitte)tagasituleku, karmarutiini teema, millest on võimatu vabaneda. Kukub välja nagu punapäise konstaabli loos, kes elu elu järel teeb ikka sedasama, ikka sedasama…

    „Kus on varjul kustunud lampide leek?“

    Arvatavasti huvitaks see kõik mind tunduvalt vähem, kui uudishimu poleks tingitud isiklikest motiividest. Siit edasi astun ma nüüd üpris haprale pinnale ja sellepärast seletan kohe mõne asja ära. Mu enda maailmapilt võngub praegusel hetkel kristluse ja budismi vahel. Minu ettekujutuses on need mõistesüsteemid kaks eri keelt, kultuurikoodi, mis väljendavad ühtsama pilti moraaliuniversumist – nagu, ütleme, algebra ja geomeetria kumbki omal viisil väljendavad ühtesid ja samu ideid, ja see, mis algebras on valem, võib geomeetrias osutuda kõverjooneks. Erinevused budismi ja kristluse vahel tulenevad sellest, et need koodid rajanesid täiesti erinevatel kultuuridel – monoteistlikul juudi ja polüteistlikul hindu kultuuril.

    Liiatigi ei olnud Jeesuse ja Gautama sihiks mitte maailma adekvaatne kirjeldamine, vaid teiste vabastamine. Budistlikus keelepruugis on see „virgumine“ – nagu selles mõistuloos, millest kirjutab Borges: kui teid on tabanud nool, pole tähtis, kes selle laskis ja millist trajektoori mööda see lendas, tähtis on nool välja tõmmata. Kristlikus keelepruugis tähendab see „igavese elu saamist“. Mõiste „Jumal“ esineb ainult kristlikus, „sansaara“ aga ainult budistlikus keelekasutuses, nii see kui teine selgitab sõnumit, kuid lunastuse algoritm – „mis mul tuleb teha siin ja praegu?“, Mäejutlus ja Kaheksaosaline tee – on budistidel ja kristlastel korraldatud ühtmoodi, kuigi kirjeldatud erinevate sõnadega. Võimalik on tõlge budistlikust keelest kristlikku ja vastupidi.

    Ma annan endale aru, et see on väga iseäralikku asjade korda uskuja võrdlemisi haavatav positsioon. Ma usun hinge surematusesse, kuid ühtlasi olen kaugel igasugusest müstikast, eriti kultuste vormis. Ütleme, ma ei usu oma eelmiste elude mäletamisse – mitte ainult sellepärast, et mingit selletaolist võimet pole ei minul ega inimestel, keda usaldan, vaid ka seepärast, et nagu eespool öeldud, lunastuse seisukohalt pole sel tähendust. Teosoofia oma „salaõpetustega“ on mulle alati paistnud õudselt igav võrreldes tõelise ajalooga, mida need õpetused kuidagi ei selgita – ja mida mina käsitan kui moraalsete valikute ahelat. Kannatused jätkuvad, sest nagu on öelnud Viktor Pelevin – kirjanik, kelle koordinaatsüsteem, nagu tahaksin uskuda, sarnaneb minu omaga –, „maailma ei valitse mitte salajane loož, vaid avalik vale“ (миром правит не тайная ложа, а явная лажа).

    Mulle on enam kui mõistetavad Nabokovi tunded, kes oma mälestustes „Teised kaldad“ kirjutab katsest „tabada pilguga väikseimatki isiklikkuse kiirt keset ebaisikulist pimedust kummalgi pool elu piire“: „Ma leppisin naisromaanikirjanike alandava seltskonnaga, kes vadistasid igasugustest joogidest ja atlantiididest. Kannatasin välja, kuidas oma meediumlikest kogemustest vestsid mingid Indias teeninud Inglise kolonelid, kes üpriski selgelt mäletasid oma eelmisi kehastusi Lhasa pajude all.“

    Mu enda ajakirjanikukogemus paneb mind suhtuma „atlantiididesse“ ja „Lhasa pajudesse“ mürgise skepsisega. Mäletan, kuidas tegin intervjuu Eestis gastroleeriva Venemaa ekstrasensiga ja ta jutustas, kuidas talle meenus tema eelmine elu – Praha juudina. See meenus ekstrasensile, kui ta oli Prahas juudi kalmistul ja nägi seal omaenda hauda. Mu küsimuse peale, kuidas ta oma haua ära tundis, kui oma eelmises elus ta ju seda ilmselt näha ei saanud, ei osanud ekstrasenss midagi kosta. Kardan, et isegi kui ta ise oma kogemust usub, mina teda uskuda ei saa.

    Seda enam et budism, tunnistades karmat ja ümbersündide ratast, eitab püsiva „mina“ olemasolu. Peamiselt on see seotud käsitusega „minast“ kui eri seisundite katkematust voost vastukaaluks terviklikule hingele. Selline hing, teadagi, mäletaks kõiki varasemaid elusid. Seisundite voogu võrdlevad budistid tuleleegiga; ümbersünd on see, kui ühest lambist süttib teine ja esimene kustub; ehk nagu kirjutas Edwin Arnold: „Kus on varjul kustunud lampide leek?“ (When the lamp is drained / Whither is fled the flame?) – neid ei saa juba põhimõtteliselt mäletada, virgumise hetkel aga kõik varasem, mis koosneb „mina“ illusioonidest, kaob sootuks, nii et „minast“ kinni hoida ei tasu. (Kristlikus keeles: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle.“)

    Kuid muidugi on see seisundite voog korraldatud keerukamalt kui tuleleek – sest midagi, mingid jooned võib ta säilitada täielikult. Kristluses jääb surematuks see osa hingest, mis näeb vaeva tõe tunnetamisega ja püüdleb ühtsuse poole Jumalaga (theosis). Sama kehtib budismis: moraalse enesekasvatuse viljad säilivad, ülejäänu mitte.

    Ja kujutage vaid ette, milline õudus see oleks, kui me mäletaksime oma varasemaid elusid. Selle üheainsamagagi ei suuda me õieti toime tulla – need psühhotraumad ja solvumised ja „elatud aastatega kogunenud kibedus“, kõik see, mis inimesi sageli murrab ja kui just ei tapa, teeb vaimseteks invaliidideks. Aga niiviisi me veel elaksime lisaks ikka ja jälle läbi ka seda, et kunagi sada aastat tagasi meid kusagil Antananarivo turul nii rängalt solvati… Ja teiselt poolt, kas poleks selline mäletamisvõime ka põrgulikult igav? Me ju ei meenuta ühtelugu, millised olime eile või aasta tagasi – see on meie jaoks läbitud etapp, ei midagi enamat.

    „Kuid pole ei Ida, ei Läänt; ei piiri, ei hõimu, ei sünnipära…“

    Kas reinkarnatsioonid on või neid pole – mina mingeid oma eelmisi elusid kindlasti ei mäleta. Ja mingeid avastusi mul selle kohta pole olnud. Üks sündmus küll oli – selline veider ja tühine, et isegi sündmuseks on teda raske nimetada. Kui olin kümneaastane, algas juba perestroika ja mingi nõukogude ajakiri hakkas järjejutuna avaldama üht tõlkeromaani. Mulle sattus juhuslikult kätte ajakirjanumber romaani algusega ja tekst köitis mind väga: säärast fantastikat polnud ma veel sattunud lugema. Saanud teatavat laadi loomingulise impulsi, kirjutasin kähku valmis omaenda, sarnase teksti sarnase kangelasega, kuid teise, käigu pealt välja mõeldud süžeega.

    Mida suudab paberile panna üks kümneaastane inimlaps? Loetamatut grafomaaniat, mõistagi. Oleksin kogu selle asja varsti unustanud, kui poleks paari aasta pärast ostnud sama autori raamatu tema teiste romaanidega, mis just äsja olid vene keelde tõlgitud. Ja vaat nüüd olin küll sügavalt jahmunud. Sest ühe romaani süžee langes pisiasjadeni kokku minu lapseliku jutustusega, mille olin kirjutanud tolle ajakirjas ilmunud romaani mõjul.

    Ongi õigupoolest kõik. Edasi tuli juba mu eraviisiline juurdlustegevus, mis kestis aastaid: õppisin tähelepanelikult tundma seda kirjanikku, kes oli surnud mõni aasta enne minu sündi, otsisin andmeid ta elust, püüdsin mõista, kas võisin see olla mina („mina“) või mitte. Nime jätan siin meelega nimetamata, kuid niipalju ütlen, et uhkustada pole millegagi: tegemist on keskpärase ja poolenisti unustatud kirjanikuga. Ei ole see juhtum, kus kellelgi suurushullustuse mõjul tekib tahtmine kujutleda end Dostojevski või Nabokovi või Agatha Christiena. Ühtki motiivi selleks, et endale selline reinkarnatsiooniline sugulusseos välja mõelda, mul polnud. Seda põnevam oli leida ootamatuid sarnasusi tema ja minu elu võtmepunktides. Tõsi, selleks tuli põhjalikult tuhnida allikmaterjalis – mida teisejärguliste kirjanike kohta on teatavasti üpris napilt.

    Mis see teadasaamine mulle andis? Peaaegu mitte midagi. Uhkust, nagu juba öeldud, ei tunne – selles elus kirjutan ma, vähemalt nii mulle tundub, pisut paremini. Ette ennustada midagi ei oska – üks asi on oletada, et olid selline ja selline, hoopis teine asi aga mõista, kuidas sinu möödunud elu mõjutab su praegust. Ja ka selle eelmise iseenda pähe ei anna sul kuidagi pugeda, ja milline ta inimesena oli, on raske öelda. Pealegi on mul ta raamatuid talumatult igav lugeda. Mis on ka mõistetav – kui „mina“ ise need kirjutasingi, siis midagi muud peale igavuse nad minus esile kutsuda ei suuda.

    Ainus, mis ma sellest isiklikult enda jaoks järeldasin, on, et mälestust varasematest eludest pole, kuid võimalikud on just sellised kirjad endalt endale, mis lubavad heita pilgu kulisside taha: lugesin üht oma süžeed – „meenus“ veel teinegi. Kordan, see on vaid hüpotees. Tuleb ette ju ka juhuslikke kokkusattumusi, lõppude lõpuks.

    Tõenäoliselt see (võimalik) kohtumine oma eelmise eluga mõjutas mu maailmapildi kujunemist. Sest, jah, „kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku“, ja ei saagi teada ja oletada võib mida tahes – tõestada pole võimalik. Aga kui eeldada, et reinkarnatsioonid on olemas, siis mida see tähendab?

    Tähendab, et maailm sõna otseses mõttes koosneb moraalsetest väärtustest. Sa sured ja sinust jääb ainult sinu moraalne „mina“, selline, milliseks sa jõudsid selle kasvatada – või milliseks selle kasvatasid teised. Ja teise (ja kolmanda jne) šansi saab juba nimelt tema. Muutuvad sind ümbritsevad välised tingimused – keel, riietus, religioon, rahvus –, kuid jäävad tähistaevas pea kohal ja moraaliseadus sinu sees. Nood tingimused pole ülemäära tähtsad, tähtis on miski hoopis muu. Ja juhul kui sa surid kristliku fanaatikuna, kes ahistas juute ja moslemeid, jäädki fanaatikuks, ainult et ahistama hakkad juba kristlasi, ja sel, et olid eelmises elus ise kristlane, pole mingit tähtsust. Aga kui sünnid ümber ateistina – saab sinust võitlev ateist. Mulle tundub, et on kasulik vaadelda neid, kes rajavad oma elu vihkamisele, just sellise nurga alt: viha objektid muutuvad, aga viha jääb.

    Või siis: kui olid kunstnik, võid uues elus saada filmirežissööriks, kuid kanda edasi neidsamu ideid mis varem. Või: olid Hiinas chan-budist, praktiseerisid meditatsiooni ja äkilist taipamist, siis aga taassündisid Bütsantsis, täiesti teistsuguses, kristlikus keskkonnas – ja harrastasid hesühhasmi, kasutades neidsamu praktikaid, kuid juba teise religiooni raames. Või: sa päästsid tagakiusatuid – ja jätkad selle tegemist ka järgmises elus, olgu või nüüd tagakiusatuteks saanud need, kes varem olid tagakiusajad. Või: sul oli kinnisidee alistada mingi rahvas – ja järgmises elus sünnid selle rahva valitsejana; mis sa ühes kogu oma võimuga peale suudad hakata, on juba iseküsimus. Või: sa olid suur matemaatik ja sündisid nüüd vaesesse India peresse, kuid ikkagi tõmbab sind lapsest peale matemaatika poole ja ka ilma hariduseta saab sinust geniaalne Ramanujan.

    Veelgi enam, keegi pole üksi – kõigil meil on mõttekaaslased. Kurt Vonnegut kirjutab romaanis „Kassikangas“ „karassidest“ – inimrühmast, mille liikmed võivad isegi mitte üksteist tunda, kuid neil on ühine, Jumalast määratud eesmärk: „Kui avastad, et su elu on kellegi teise eluga ilma loogilise põhjuseta kokku põimunud, … võib see inimene olla sinu karassi liige.“[3] Selletaolised reinkarnatsioonilised karassid võiksid olla selgituseks, miks mõnikord mingis piirkonnas massiliselt sünnib inimesi, kes kalduvad ühele ja samale tegevusele – kas siis kirjutama imekauneid kirjandusteoseid või päästma valla maailmasõdu. Ja miks usundid, riigid, rahvad vahel nii järsku muudavad oma kurssi. Sest pole olemas usundeid, riike ega rahvaid – on inimesed, kes sündides selle kõik üle võtavad ja annavad edasi järgmistele nagu teatepulga, kuid liikuma panevad inimesi muud, moraalset laadi motiivid.

    „…katki trambitud kookon, kui liblikas tõusnud on lendu“

    Minu meelest pole sellised ajalootõlgendused paremad ega halvemad kui materialistlikud, marksistlikud või mingid muud. Muidugi tekitab selline  maailmapilt terve hulga küsimusi – kasvõi vaba tahte kohta. Ateistid arvavad, et ajalugu on juhuslikkuse tagajärg, aga kuivõrd juhuslikuks – või determineerituks – ta osutub, kui pidada võimalikuks reinkarnatsioone? Olgugi et pöördepunktiks on alati moraalne valik, mis teeb „mina“ halvemaks või paremaks kui enne. Kuid kas saab olla nii, et mingi amoraalne „mina“ põhjustab kannatusi moraalsemale „minale“ puhtalt omaenda halvast tahtest? On see ju koletu – eeldada, et ohvrid on alati „ära teeninud“ selle, mis timukad nendega korda saadavad. Aga kui nii pole, siis tuleb välja, et ajalugu jääb teatud tasemeni ikkagi juhuslikuks?

    Kuidas üldse toimub „mina“ laiali paigutumine maid ja ajastuid mööda? Milline sansaara mehhanism asetab kõik oma kohtadele? Kuidas see töötab – kas annab meile parimad võimalused virgumiseks, seab meid vastamisi meie moraalse valiku tagajärgedega?

    Kas saavad meie moraalsed „minad“ mingil tasandil üksteisega suhelda? Kas saavad nad suhelda meie väikeste „minadega“, mis tekivad konkreetse taaskehastuse ajalõikes, ja anda meile kuidagi tunnetatavalt märku? Kas võis minu suur „mina“ ärgitada mind ostma seda ajakirjanumbrit, saata mulle „kirja“ eelmisest elust, viia mind mõttele, et varem olin ma see keskpärane kirjanik? Kas mitte neid „kirju“ me ei nimetagi eelaimusteks? Või ka sisetundeks?

    Pole lootustki saada vastuseid kõigile neile küsimustele. Kuid isegi kui neid vastuseid umbkaudu oletada, tuleb välja, et reinkarnatsioonid ei muuda lihtsat tõsiasja: vähemalt sama palju kui füüsikast on põhjuslikud seosed meie maailmas tingitud eetikast. Aga sellesse usuvad ühel või teisel viisil kõik – selle poolest inimesed ongi inimesed, et põrkavad kokku moraalset laadi valikuga. Usk reinkarnatsioonidesse kõige enam vaid rõhutab seda, sundides meeles pidama valiku tähtsust igal su praeguse elu sekundil. Võib-olla kui vaadata maailma sellise usu prisma läbi, muutuvad põhjused ja tagajärjed mõistetavamaks. Või, noh, saab ehk veidi selgemaks, kuidas suhtuda endasse ja teistesse; kui surm pole lõpp, tasub end ülal pidada mõneti arukamalt. Nagu Võssotski laulus:

    Kui aga maoks või papagoiks
    sa sündida ei soovi,
    siis inimese kombel võiks
    ju elada, eks proovi.[4]

    Kuid juba kuulengi ma Kõige Tähtsamat Küsimust: kas ei lähe sellisel juhul kaduma meie individuaalsus? Minu meelest mitte. Mis teeb meid indiviidideks? Eks mälestus kellestki või armastus kellegi vastu. Kusjuures mäletada on võimalik ka ilma armastuseta, ja armastada ilma mäletamata. Tunnistan, et midagi ebakindlaks tegevat on selles, milles, nagu laulab Boriss Grebenštšikov:

    kõik, mis ma teadsin, mis tahtsin, on nüüd
    katki trambitud kookon, kui liblikas on tõusnud lendu.[5]

     Kuid seda ju tuleb meiega ette pisiasjades iga päev ja suures plaanis rohkem kui vaid kord-paar elus. Püsivat „mina“ meil lihtsalt pole. Me oleme kindlasti midagi enamat kui pelgalt need, kelleks end peame, ja seda ei tohi unustada.

    Lootuse salajane ajalugu

    Põhiline metamorfoos toimub ajalooga. Endiselt ei suuna teda mingi salaloož – kuid kõige selle taha, millest räägivad meile õpikud, kerkib teine, nähtamatu draama, milles osaleme me kõik kuni viimseni. Meie „minad“ mängivad temas rolli, mille on ise endale kirjutanud, ja muutuvad ja muudavad teisi, ja mitte keegi ei lõpe mitte kunagi täiesti. Pole välistatud, et just praegusel minutil elavad ja tegutsevad mingites maades need, kes kunagi olid Jeanne d’Arc ja apostel Peetrus, Leonardo da Vinci ja Murasaki Shikibu, John Lennon ja Maximilien Robespierre, Anne Boleyn ja Liliuokalani, Anne Frank ja Adolf Hitler, vennad Lumière’id ja vennad Strugatskid, Konstantin Päts ja Juhan Liiv, Fjodor Dostojevski ja Teresa Ávilast, ja kõik-kõik teised, kõige viimasemani – ja kedagi pole unustatud. Kõik maailma timukad, kõik ohvrid, kõik pühamehed ja kõik patused – ja igaühel neist on ja saab olema veel üks võimalus heaks.

    Kõik nad on siin, sest kõik meie oleme siin. Olemas nii minevikus kui tulevikus. Ja mingit üksindust ei ole.

    Imelik? Jaa. Õudne? Väga. Kuid see-eest on ka lootus.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

    [1] Стремилась ввысь душа твоя – / Родишься вновь с мечтою, / Но если жил ты как свинья, / Останешься свиньею..

    [2] Так кто есть кто, так кто был кем? – мы никогда не знаем. / С ума сошли генетики от ген и хромосом. / Быть может, тот облезлый кот – был раньше негодяем, / А этот милый человек – был раньше добрым псом..

    [3] K. Vonnegut, Kassikangas. Tlk O. Teppan. Tallinn, 2001, lk 8.

    [4] Досадно попугаем жить, / гадюкой с длинным веком – / Не лучше ли при жизни быть / Приличным человеком?

    [5] всё, что я знал, всё, что хотел, – / растоптанный кокон, когда мотылек взлетел.

     

  • Vikerkaare podcast 8: Sara Arumetsa transõigustest meil ja maailmas

    Vikerkaare jaanuarinumbriga koos käivas podcastis vestleme Sara Arumetsaga transõigustest ja paljudest küsimustest, mis puudutavad kõiki inimesi, olgu nad cis- või transsoolised. Millised tagajärjed on elamisviiside medikaliseerimisel? Kust jookseb normaalsuse ja patoloogilisuse piir? Mida arvas justiitsministeerium bioloogilise ja sotsiaalse soo eristamisest? Kas haigekassa peaks rahastama cis-sooliste inimeste ilukirurgiat? Ja palju muud olulist ja huvitavat.

    [powerpress]

  • Toimetajalt: Kuhu läheb hing?

    Keiser Hadrianus lõi 138. aastal oma surivoodil lühikese meeldejääva luuletuse, mille Jaan Kaplinski on ümber pannud nii:
    Hingeke uitlik ja õrnake,
    keha peremees ja külaline,
    kuhukohta sa nüüd lähed
    kahvatu, kange ja alasti,
    nalja viskamata kui varem?

    See küsimus jäi Kaplinskit elu lõpuni vaevama, nagu tõendavad värskes Vikerkaares ilmunud tõlked tema venekeelsest hilisluulest. Ajakirja avab aga Vladimir Võssotski lauluke hingede rändamise õpetuse voorustest:
    Kui aga maoks või papagoiks
    sa sündida ei soovi,
    siis inimese kombel võiks
    ju elada – eks proovi! jne.

    Need värsid avaldasid kirjanik Nikolai Karajevile omal ajal tema lapsepõlves mõju. (Karajev oletab, et Võssotski võis oma ballaadidega olla omakorda Rudyard Kiplingi reinkarnatsioon.) Temagi kirjeldab ümbersünni õpetuse moraalset mõju: „Kõik maailma timukad, kõik ohvrid, kõik pühamehed ja kõik patused – igaühel neist on ja saab olema veel üks võimalus heaks. Kõik nad on siin, sest kõik meie oleme siin. Olemas nii minevikus kui tulevikus. Ja mingit üksindust ei ole.“

    Akadeemilisema ülevaate ümbersünni ideest ja selle sünniloost Vana-India mõttemaailmas annab Martti Kalda. Margus Ott esitab hingede rändamise idee metafüüsilise tõlgenduse. Mikael Raihhelgauz eritleb põhjusi, miks varakristlastele oli tähtis uskuda hinge ülestõusmise kõrval ka ihu ülestõusmist.

    Siim Lill visandab spiritismi linnulennulise ajaloo, peatudes ka vaimude väljakutsumistel sajanditaguses Eestis. Eero Epner käsitleb Konrad Mägi isikupäraseid vaateid enda ümbersünnile kunstnikuna ja edasielamisele kunstis. Sirje Runge kunstiprojekt „Suur Armastus / Kaunis lagunemine“ näitlikustab seevastu seda, kuidas ka kunst kuulub tekkimise ja lagunemise loomulikku tsüklisse.

    Arusaamadel hinge ja keha lahknevatest teedest leidub palju analoogiaid, vasteid ja väljundeid nüüdiskultuuris. Näiteks moodsad käsitlused epigeneetikast või meid taaskülastavatest traumadest ning kummitavatest mälupaikadest sarnanevad sajanditaguse spiritismiga (ka siis, kui seda otse ei teadvustata). Alari Allik käsitleb surma ja taassünni ideed From Software’i populaarsetes arvutimängudes. (Allik on tõlkinud ka 13. sajandi õpetaja Shinrani mõtteid ümbersünnist Puhtal Maal.) Terav taju sellest, et hing võib sündida valest soost ihusse, mõjutab järjest rohkemate inimeste eluvalikuid. Sara Arumetsa annab ülevaate teisele soole üleminekuga seotud regulatsioonidest ja eelarvamustest tervishoius niihästi rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Tõnis Jürgens spekuleerib selle üle, kuidas ihufunktsioone mõõtvad kaasaskantavad nutiseadmed muudavad hinge passiivseks ja masinlikuks.

    Maia Tammjärv arvustab Urmas Vadi jutukogu „Hing maanteeserval“. Proosaveergudel kirjutab Aapo Ilves Vahuri surmast ja surmajärgsetest ilmumistest, Mehis Heinsaare novell varieerib järvede rändamise muistendit. Margit Lõhmus hingestab aiavilju; Mari-Liis Müürsepp reanimeerib „Die Verwandlungi’it“, Ave Taavetil käivad siinpoolsuses oma uusi teoseid dikteerimas Puškin, Goethe, Schiller jt, Triinu Merese jutus surevad surematudki, Mudlumil elavad ka surelikud igavesti, Matt Barkeri tegelane kohtub metaversumis oma mitme kehaga, Urmas Vadi sünnib ümber handyman’ina.

    Olgu hinge rändamise ja edasielamisega, kuidas on, tuleb koos 6-Packiga tõdeda, et kahjuks jätab ta me ihu varem või hiljem maha.

  • Lauluke hingede rändamisest

    Üks Muhamedi usub, teine Jeesust, kolmas Jahvet,
    ja kuraditki uskuda ei taha mõni mees,
    hea usundi on välja mõelnud indialaste prohvet:
    et otsi andes meid veel mitu elu ootab ees.

    Kes kõrgeid aateid igatses,
    taas sünnib ülla, heana,
    ja see, kes muudkui sigatses,
    peab sündima taas seana.

    Sind nöögitakse, tühja sest, head nägu katsu teha,
    see tüütu on, kuid teravaks saab uues elus keel.
    Kui näed siin elus oma vihamehe surnukeha,
    siis teises kingitakse sulle terav pilk ja meel.

    Kui sul normaalne eluviis,
    siis ära ole mossis –
    hing ümber sündida võib siis
    direktoris või bossis.

    Siin ole kojamees, kuid seal saad töödejuhatajaks,
    ja töödejuhatajast võid ministriks tõusta ju;
    kui aga puupea oled siin, siis mitmeks aastasajaks
    seal ümber sündides saab sinust ahvileivapuu.

    Kui aga maoks või papagoiks
    sa sündida ei soovi,
    siis inimese kombel võiks
    ju elada – eks proovi!

    Kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku.
    Geneetikute pead on segi ajand arrogants.
    See rääbak kass võis varem olla kaabakas ja molkus,
    see lahke mees võis varem olla hoopis armas krants.

    Nii kiusatustest oma teel
    saan rõõmsalt mööda mindud –
    üks mõnus religioon on see
    ja loonud selle hindud.

    Vene keelest tõlkinud M. V.

     

Vikerkaar