Arhiiv

Mõni aeg pärast Donald Trumpi valimist presidendiks muutusid võrdlused maailmasõdadevahelise Euroopaga lausa klišeeks. Fašismi eelaimused täitsid õhku nagu paks suits, käivitades alarmi niihästi liberaalsete kui ka vasakpoolsete vaatlejate seas; väljavaade langeda tagasi sõdadevahelise aja tulekahjude kätte on kummitanud Läänt 1945. aastast saati, kuid harva säärase intensiivsusega nagu 21. sajandi teisel kümnendil. Paremäärmusluse juhid asusid lõket usinalt suuremaks puhuma. Näiteks 2018. aasta oktoobris kirjutas Alexander Gauland Frankfurter Allgemeine Zeitungis loo sellest, kuidas maailma valitseb „globalistlik eliit“. See ühendavat hargmaiseid firmasid, ÜRO-d, meediat, ülikoole, valitsusväliseid organisatsioone ja väljakujunenud parteisid; kontrollivat informatsiooni; varastavat maksumaksjatelt miljardeid dollareid, kinkivat neid ühtviisi pankadele ja immigrantidele ning püüdvat tagada „kultuurilist kirevust“. AfD juht kasutas ka järgmisi sõnu: „Selle eliidi liikmed elavad peaaegu eranditult suurlinnades, kõnelevad vabalt inglise keelt, ja kui nad oma töökohta vahetades kolivad Berliinist Londonisse või Singapuri, leiavad nad igalt poolt eest sarnased korterid, majad, restoranid, poed ja erakoolid … Nende side ükskõik millise kodumaaga on nõrk. Oma kauges paralleelühiskonnas tunnevad nad end maailmakodanikena. Vihm, mis sajab nende kodumaale, neid märjaks ei tee.“

Saksa ajaloolased panid kohe tähele üht sarnasust. 1933. aasta novembris pidas Adolf Hitler Berliini linnaosas Siemensstadtis kõne sellest, kuidas maailma valitseb „väike, juurteta, rahvusvaheline klikk“. Ta kasutas järgmisi sõnu: „Need inimesed on kodus ühtaegu eikusagil ja igal pool, neil pole kusagil pinda, kus nad oleksid üles kasvanud, kuid nad elavad täna Berliinis, homme Brüsselis, ülehomme Pariisis ja siis jälle Prahas või Viinis või Londonis ning tunnevad end kodus igal pool.“

Publik vastas, röökides: „Juudid!“ Ajaloolased süüdistasid Gaulandit, et ta kirjutas oma loo füüreri kõne pealt maha. Tema eitas seda ja üldse igasugust teadmist kõnealusest passusest. Oletagem, et ta rääkis tõtt. Sel juhul struktureerisid Hitleri sõnad Saksa kõige edukama sõjajärgse paremäärmusliku partei juhi teksti nähtamatu tindina – ning tema salgamised ei sisenda ka siis sugugi kindlustunnet. Tahtmatu sarnasus pole sugugi vähem jube. Sama käib võtmesõnade kohta, mis figureerivad teatavates AfD avaldustes, nagu Lügenpresse või Volkstod, rääkimata Volksgemeinschaft’ist, mis paistavad nopituna NSDAP leksikonist. Igatahes on ebatõenäoline, et Saksa paremäärmusluse juhid ei tea, mida nad teevad.

Kui Bolsonaro kultuurisekretär Roberto Alvim kuulutas välja uue kunstiauhinna, kirjeldas ta hea kunsti kriteeriume uue režiimi ajal: „Järgmise kümnendi Brasiilia kunst saab olema kangelaslik ja see hakkab olema rahvuslik, sellel on tohutu võime emotsionaalselt kaasa haarata ja see on sügavalt pühendunud rahva pakilistele püüdlustele – või seda ei tulegi.“ Kuus aastat varem oli Brasiilias ilmunud Joseph Goebbelsi elulugu, mis sisaldas järgmist lauset tema kõnedest: „Järgmise kümnendi Saksa kunst saab olema kangelaslik, see hakkab olema terasromantiline, see saab olema faktiline ja täiesti sentimentaalsusvaba, see saab olema rahvuslik, suure paatosega ja pühendunud – või seda ei tulegi.“ Sekretär ütles, et tegu oli „retoorilise kokkusattumusega“. Kui Marine Le Pen ristis oma partei ümber Rassemblement Nationaliks, siis valis ta nime, mida olid kasutanud natsikollaborandid 1940. aastate alguses. Siseministrina puistas Matteo Salvini fraase Benito Mussolinilt ning pöördus rahva poole rõdult, kus diktaator oli pealt vaadanud hukkamisi. Hispaania Voxi juht Santiago Abascal on frankistliku linnapea lapselaps ning jäänud lähedaseks Franco perekonna frankistlikele osadele. Partei teisedki esindajad võtsid osa vanale diktaatorile korraldatud missast, milles osalejad tegid fašistliku tervituse, või on avaldanud manifeste tema au kaitseks. Frankistlikke kolonele ja Falangi veterane ühendav Vox on kutsunud üles tema nime au sees hoidma.

Kõik see ja palju muudki paistab kordusetendusena. Seni võib see küll olla algsündmusest vähem tõsine, simulaakrum või teist-korda-farsina-naasmise tüüpi kordus, võib-olla obsessiiv-kompulsiivne natsistlik kõhurääkimine. See on paistnud banaalsema ja magedamana kui klassikaline fašism – aga kas pole see jõudnud sellele piisavalt lähedale, et juba välja teenida vastav epiteet? See, kuidas paremäärmusluse tõusust Euroopas ja kogu maailmas täpselt aru saada, pole olnud kaugeltki selge. Ka selle poolest peegeldab olukord sõdadevahelist aega. Kui fašism tormas ajaloolavale, ei teadnud selle vaenlased, mida arvata. „Fašismi osas on valitsenud suur segadus,“ alustas Clara Zetkin oma 1923. aasta esseed. Tema ja ta kaaslased otsisid vihjeid Marxi kirjutistest kontrrevolutsioonilise poliitika üle, peamiselt 1848. aasta Prantsusmaal, kus tõusis prototüübina esile „bonapartism“ kui despootlik riik, mis näis seisvat võitlevate klasside kaklusest kõrgemal, pekstes aga samas tagasi kõik töörahva demokraatlikud püüdlused; kuid niisugune paralleel ei tabanud toimuvat. Fašismil polnudki päris eelkäijat. Marksistide ja teiste antifašistide seas valitses sõdadevahelisel ajal kaua teoreetiline segadus ning nad tundsid, et neid on tabanud mingi kummaline sotsiaal-geoloogiline lihe või et nad nagu „libiseksid alla järsust nõlvast, tõmmatuna kaasa raskusjõust“. 21. sajandi alguses on asjad teistmoodi muidugi seetõttu, et fašismi just nimelt juba laialdaselt tuntakse. Seekord on praeguse kogemuse analoogia kohe igaühel võtta ning kõiki klassifitseerimis- ja mõistmiskatseid tõmbab selle poole nagu magnetiga. Kuid segadus valitseb endiselt. Mõne jaoks esindab nüüdisaegne paremäärmuslus „neofašismi“, teiste jaoks „postfašismi“, „kvaasifašismi“, „prefašismi“, „protofašismi“ või „hilisfašismi“, ning see pole kaugeltki ammendav loetelu.

Kõikide nende variantidega kaasnes üks tuttav risk: „fašismi“-sõna lohakas, rutakas ja poliitiliselt eksitav kasutamine, olgu prefiks milline tahes. See oli stalinistliku kominterni põhiviga, kui see kuulutas Saksa sotsiaaldemokraatia sotsiaalfašismi kandjaks, natsismi kaksikvennaks. Välistades sotsiaaldemokraatide ja kommunistide ühisrinde NSDAP vastu, säärane mõisteinflatsioon üksnes soodustas tõelise fašismi võimuletulekut. Samamoodi on 21. sajandi algul, mis on nii teistsugune ja ometi nii sarnane, saanud juured alla „islamofašismi“ idee, millest lõikab kasu üksnes islamofoobia. „Ma tahan, et fašistlik koraan ära keelataks,“ on öelnud Geert Wilders. „Sotsiaal-“ ja „islamofašismi“ vahele jääval ajal on esinenud musttuhat säärast väärkasutust ja hundi eest hoiatamist, mis annab praeguse olukorra jaoks veel ühe õppetunni. On selge, et tähtis oleks jõuda mingi analüütiliselt täpse ja poliitiliselt tabava töödefinitsioonini.

Mõne jaoks esindab nüüdisaegne paremäärmuslus „neofašismi“, teiste jaoks „postfašismi“, „kvaasifašismi“, „prefašismi“, „protofašismi“ või „hilisfašismi“, ning see pole kaugeltki ammendav loetelu.

Siin ei saa mööda Roger Griffini töödest, kes on „võrdleva fašismiuurimise“ juhtkujuna tegelenud kogu oma akadeemilise karjääri vältel fašismi olemuse destilleerimisega. Tema käsitleb seda ühemõtteliselt ideede kogumina, mille saab rekonstrueerida fašistide kirjutatud tekstidest. Nende südameid sütitav ühisusk oli kaunis lihtne: eelkõige peab rahvus sündima uuesti. Rahvuse all ei peetud siin silmas mingit põhiseaduslikku üksust, mida määratlevad selle kodanike õigused ja kohustused, seda mõisteti hoopis orgaanilise kogukonnana, pärandi ja verega ühendatud rassi või kultuuri või tsivilisatsiooni pärandusena. Sellisena läks see kaugemale liberaalsest rahvusekontseptsioonist ja nii nimetab Griffin sellist usku „ultranatsionalismiks“, mis laiades joontes vastab nähtusele, mida meie oleme nimetanud „etnonatsionalismiks“. Fašistide meelest tuleb üllas rahvus päästa surivoodilt. Selle üle hõljub eksistentsiaalne ähvardus geopoliitilise ja sõjalise alanduse, rassilise veresegamise, majandusliku kärbumise, identiteedi kadumise, kultuurilise mandumise, ideoloogilise hälbimise või mõne muu surmakuulutaja kujul: rahvus tuleb päästa ja uuesti sünnitada. Kõik fašistid esinesid hindamatu kingituse toojana. Itaalias tahtsid nad aidata roomlaste pärijail uuesti tiibu sirutada; Saksamaal põhja- ja germaani rassil lendu tõusta über alles; teistel maadel pidid mõne muu kuulsusrikka seisuse järeltulijad, mis ähvardas igavikku kaduda, tõusma meelekindla tegutsemisega majesteetlikesse kõrgustesse. Selle müüdi jaoks on Griffin kohaldanud termini „palingenees“, mis ühendab kreeka sõnad „sünni“ (genesis) ning „uuesti“ (palin) kohta. Seega saab fašismi defineerida kui palingeneetilist ultranatsionalismi. Võimalikud olid ja on mitmesugused permutatsioonid. Aga alati ja igal pool, kus fašism välja ilmub, sätestab ta ülistatud ja eksklusiivse rahvuse tee mineviku hiilgusest kuni praeguse kriisini ja eesootava taassünnini.^[1]

Sellisel definitsioonil on omad salgamatud voorused. Nagu Zetkin juba aimas, ei saa fašismi mõista, pööramata kohast tähelepanu selle ärgitavale väele, veetlusele sui generis maailmavaatena ja võimena sütitada hingi: „Massid voogasid fašismi poole tuhandete kaupa. Sellest sai varjupaik poliitiliselt kodututele, sotsiaalselt väljajuuritutele, ilmajäänutele ja pettunutele. Ja selle saavutamist, mida nad revolutsiooniliselt proletariaadilt ja sotsialismilt enam ei lootnud, lootsid nad nüüd iga ühiskonnaklassi kõige võimekamatelt, tugevamatelt, otsusekindlamatelt ja julgematelt elementidelt. Kõik need jõud peavad tulema kokku üheks kogukonnaks. Ja see kogukond ongi fašistide jaoks rahvus.“^[2]

Või ühe kõige terasema marksistliku fašismivaatleja Arthur Rosenbergi sõnul 1934. aastast: „Natsipropaganda juhtidee on rahvuslik taassünd.“ Kuigi Griffin ei taha seda tunnistada, sest peab ennast tolle fašismituuma esmaavastajaks, rõhutasid juba läbinägelikud võitlejad nagu Zetkin ja Rosenberg ikka ja jälle, et vaenlast ei saa võita, kui ei võeta tõsiselt ega neutraliseerita tema ideoloogilist tulejõudu.

Kuid oleks rumal väita, nagu oleksid tolle peemotiga reaalajas maadelnud marksistid jõudnud ka täiusliku teadusliku teadmiseni sellest. Tagantjärele saab selle kontuure täpsemalt välja joonistada. Laialt mõjukas vormel „palingeneetiline ultranatsionalism“ tabab fašismi olemuslikku aspekti hästi, nii nagu klassivõitlus ja võrdsus tabab sotsialismi või omandiõigused ja vabadus liberalismi olemust. See toob esile midagi, mis on õigupoolest jäänud tihti varju: kõige äärmuslikuma parempoolsuse ideed, mis paistavad pühendamatutele kummalised, kuid truudele järgijatele kõige loogilisemad. See ärgitab otseselt tegelema nende ideedega. See võimaldab Griffinil tuvastada terve hulga liikumisi ja grupuskuleid sõdadevahelises ja sõjajärgses Euroopas, moodsas Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas ning mujal fašismi erikujudena, niivõrd kui neile on ühine Griffini määratletud „müütiline tuum“ ehk „fašistlik miinimum“. Selleks ei tarvitse neil aga kellegi jaoks tähtsust olla. Üksildane vinniline seitsmeteistkümneaastane skinhead võis istuda 1980ndate Lõuna-Rootsis, kleepida seinale haakriste, unistada aaria rassi uuest aastatuhandest ning olla selgelt fašist, võib-olla isegi mõne fašistliku sekti liige, ilma et tema ja ta sõbrad olnuksid võimelised mõjutama sündmuste kulgu laiemal kui puhtkohalikul skaalal.

Siin on tarvis sisse tuua eristus: fašismi kui ideedekogumi ja fašismi kui reaalse ajaloolise jõu vahel. Viimase definitsioon peaks minema doktriinidest ja stiilist kaugemale. Õigupoolest oli säärane programmiline sisu ja filosoofiline sidusus, mille Marx andis sotsialismile või Mill liberalismile, midagi kaunis kõrvalist fašismi jaoks neil kahel maal, mis andis selle võimu musternäited: Itaalias ja Saksamaal. Säärane lisavarustus oli fašismile ebaolulisem kui ühelegi ta võistlejale. Griffin ise tsiteerib Mussolinit, kuidas too heidab hoolikalt viimistletud ideedesüsteemid kõrvale „elava teo“ ja „võimutahte“ elementaarse jõu nimel. Seetõttu tundub mõneti kohatu taandada kõikidest ajaloolistest jõududest just fašism sellele, mida see mõtles ja ütles, selmet keskenduda sellele, mida see tegi ja kuidas seda teha sai. Nii väitis Robert Paxton, kelle tegelikku ajalugu sünteesiv käsitlus „Fašismi anatoomia“^[3] võistleb oma mõjujõult Griffini omaga. Perfektne sõnastikudefinitsioon raamib „staatilist pilti millestki, mida oleks parem tajuda liikuvana“ – „parem mõista protsessina“. Eelkõige – fašism ei oleks kunagi omandanud ajaloolist jõudu, kui ta poleks tulnud võimule. Püüe mõista fašismi tema ideelise olemuse määratlemise kaudu on umbes nagu leiva maitse tabamine selle retsepti vaadates. Kaasatud peavad olema koostisosad, fermentatsioon, tainast sõtkuvad käed, just õigele temperatuurile seatud ahi: rida ajaloosündmusi ja tingimusi, ilma milleta müüt taassündivast rahvusest jääks üürikeseks fantaasiaks paberil. Või kui tsiteerida Lev Trotskit otse kuuma võitluse keskelt: „Meie tarkpeast kooliõpetajale on tähtis ainult fašismi „olemus“ … Kuid kogu asi seisneb selles, et fašismi „pogrommiolemus“ saab tuntavaks alles siis, kui see on võimule tulnud. Ja ülesandeks on just nimelt mitte lasta sel võimule tulla … Ei piisa üksnes fašismi „olemuse“ mõistmisest. Tuleb suuta hinnata seda ka kui elavat poliitilist nähtust, kui teadlikku ja kavalat jõudu.“^[4]

Püüe mõista fašismi tema ideelise olemuse määratlemise kaudu on umbes nagu leiva maitse tabamine selle retsepti vaadates.

Ühelt poolt on tarvis alal hoida fašismi kui ideedekogumi definitsiooni, et tuvastada fašismi ka tingimustes, kus võimuhaaramisest on asi kaugel: see võib olla hingevaakuv nähtus, poisikese unistus või nostalgiline unelm, kuid ikkagi fašism oma ideelise sisu poolest. See suudab ka rännata ühest kontekstist teise, säilitades oma „pogrommiolemuse“ puutumatuna, isegi kui tal ei õnnestu seda välja elada. Sellises mõttes fašismi puhul me aktsepteerime, kuid ainult ajutiselt, Griffini definitsiooni.

Selleks aga, et fašism eksisteeriks kui reaalne ajalooline jõud, läks tarvis enamat ning esimeseks tingimuseks oli kriis. Viirusliku natsionalismi ideed – rahvus kui ülim väärtus, võõraste maade vallutamine kui patriootlik kohus, juutide demoniseerimine, mundrite kultus – olid tulnud käibele juba 19. sajandi Euroopas, kuid ei suutnud maksvusele pääseda, kuni kestis suhteline stabiilsus. Alles Esimene maailmasõda tegi neile ruumi. Massilised tapatalgud kaevikutes olid Euroopa ühiskondade jaoks traumad, need normaliseerisid vägivalla ja päästsid valla veteranide rändsalgad, kes arvasid endal olevat õiguse maadele, mille eest nad olid võidelnud, ja moodustasid nii squadrismo kui ka Freikorps’i tuumiku. Venemaalt puhus revolutsiooni tuul, mis peaaegu oleks lammutanud kapitalistlikud riigiaparaadid üle terve maailmajao. Itaalia ja Saksamaa seisid kokkuvarisemisele eriti lähedal. Ka nende kahe rahva territoriaalsed ambitsioonid lükati rahulepingutega tagasi, tukslevad ekspansiooniimpulsid summutati ning Saksamaa puhul pöördusid need hoopiski nii kodumaiste kui koloniaalalade otseseks kaotuseks. Kõige tipuks saabus 1929. aastal globaalne majanduskriis.

Piiratuna vaenlastest ning nii sisemistest kui ka välistest söövitavatest jõududest langesid Itaalia ja Saksamaa sõjajärgses kriisis nii sügavale, et riigi põhifunktsioone – säilitada oma ühiskondlike formatsioonide sidusus ja tagada kapitali jätkuv akumulatsioon – ei saanud enam teostada ühelgi harjunud viisil. See kriis oli fašismi kui reaalse ajaloolise jõu jaoks määrav ja mitte lihtsalt tilgake meres, nagu said kohe aru Zetkin, Rosenberg, Trotski ja enamik teisi marksiste ja nagu tunnistab ka Griffin, tegemata sellest küll olulisi järeldusi. Seevastu Paxtoni jaoks on see esimene punkt pikas kirgede reas, mis mobiliseerisid fašistlikke aktsioone: „tunne, et on saabunud määratu kriis, kus ei aita ükski traditsiooniline lahendus“. Nüüdisajaloolastest on seda elementi kõige enam rõhutanud siiski Geoff Eley, kes kõneleb „fašismile viivatest“ ja „fašismi tekitavatest“ kriisidest. Igaühe jaoks, kes muretseb fašismi võimaliku taasilmumise pärast, saab „võtmeküsimuseks: missugune kriis kutsub päevakorda säärase poliitika?“.^[5]

Kuid ükski kriis pole veel viinud fašismini automaatse põhjuslikkuse teel, nii nagu koostisosad ei küpseta ennast ise leivaks. Keegi hoiab pagarikoda ikkagi käigus. Paxton tõstab esile tõsiasja, et nii Mussolini kui ka Hitler said võimule traditsiooniliste võimuhoidjate korraldusel. Mõlema mehe kutsusid ametisse vastava riigi legitiimsed esindajad – kuningas Vittorio Emanuele III 1922. aasta oktoobris, president Paul von Hindenburg 1933. aasta jaanuaris –, kes tegutsesid vastavalt oma domineerivas klassis üldiselt tehtud kindlale otsusele teha panus fašistlikele jõududele kui parimale teele ummikust välja. Niihästi Il Duce kui ka füürer olid varem teinud katse omal käel võimu haarata – esimene 1919. aasta valimiskampaanias ja teine 1923. aasta õllekeldriputšis –, ning haledalt läbi kukkunud. Nende tee valitsusse kulges läbi liidu olemasoleva ladvikuga. Kumbki ei soovinud murda paleedesse üldstreigi turjal või relvastatud ülestõusuga või mõne muu sellise sotsiaalse mullistusega, mis võinuks vallandada vasakjõud, mida nad just välja juurida soovisid. Mõlemad ihkasid sõjaväe ja politsei poolehoidu. Võimu korrakohane üleandmine oli ainus mõeldav stsenaarium ja nõnda ka läks: ükski fašist ei ole iial troonile tõusnud valitsevate võimukandjate tahte vastaselt. Seal, kus nad ära põlati – nagu Prantsusmaal, Belgias ja Ühendkuningriigis –, ei olnud neil ka šanssi, ükskõik kui palavikulist propagandat nad ka tootsid või kui palju musklijõudu tänavale mobiliseerisid.

Säärane analüüs ei tohiks viia pinnapealse vaatekohani, nagu olnuks fašism suurkapitali kavandatud ja manipuleeritud hüpiknukk. Tähelepanelikud vaatlejad juba Zetkinist alates tundsid fašismis ära omaette massiliikumise, millel oli oma ehe järgijaskond – isegi mõningates proletariaadi kihtides – ning paeluv natsionalistlik ind, mida ei saanud taandada ühegi domineeriva klassi fraktsiooni vajadustele. Fašism polnud kunagi kuninga või presidendi esimene valik. Pigem oli see viimane abinõu, mille poole ametlikud võimumaaklerid ja kodanlikud kihid pöördusid oma meeleheitliku vajaduse tunnil. Pikka aega pidasid nad fašiste vastikuteks, vulgaarseteks, veidrikeks ja potentsiaalselt destabiliseerivateks ning oleksid tugevasti eelistanud Londoni või Stockholmi rahulikumaid vesi. Trumpi-aja varjus kirjutatud uurimuses „Demokraatia surm: Hitleri tõus võimule“^[6] esitab Benjamin Carter Hett hoolika rekonstruktsiooni sellest, kuidas Weimari vabariigi ülemised ešelonid – ärimehed, ohvitserid, maaomanikud, konservatiivsed poliitikud – liikusid samm-sammult leppe poole Hitleriga. Pärast Hitleri kantsleriks nimetamist ütles tema eelkäija Franz von Papen väljavalitud tegelase kohta: „Me oleme ta tööle võtnud.“ Fašismi olemasolu teine tingimus ongi siis domineeriva klassi teatud sektorite valmisolek kutsuda appi fašistid, et leevendada kriisi.

Seega polnud fašism midagi harilike aegade jaoks. Massid ei oleks pidanud seda veetlevaks, kui poleks tundnud maapinda kadumas jalge alt. Ükski domineeriv klass ei oleks selle teenuseid palunud, kui tema domineerimine oleks püsinud kindlana. Nii kaua kui elu arenenud kapitalismimaades jätkus sissetallatud rööbastes, nihestuste ja korralageduse tavataseme juures, nagu oli pikka aega enne Esimest maailmasõda ja uuesti pärast Teist, sai poliitikat hallata kodanliku demokraatia normaalprotseduuridega: parteide rahumeelse konkurentsiga, korrapäraste valimistega, valitsuste vaheldumisega, tsiviliseeritud vestlusega, õigusriigiga, vähemalt mingi elementaarse väljendusvabadusega ja muude demokraatlike õigustega. Riikides, mida sõdadevahelised kriisid ainult kergelt puudutasid, ei arenenud fašism kunagi välja reaalseks ajalooliseks jõuks. Näiteks Rootsis oli tubli hulk fašistlikke unistajaid ja demagooge, aga Esimene maailmasõda ei olnud riigi territooriumi puudutanud, kapitalistide klass laskis suuremate imperiaalvõimude turjal liugu, revolutsioonilise töölisklassi oli reformism hambutuks muutnud, võistlevate klasside juhid sõlmisid suure majanduskriisi ajal partneritena kestva rahu.

Aga riikides, kus kriis jõudis suurima sügavuseni, andis normaalne riik teed pruunis või mustas vormis erakorralisele režiimile. Selle käitumine astus kaugele üle normaalsuse piiride. Poulantzas on oma raamatus „Fašism ja diktatuur: Kolmas Internatsionaal ja fašismi probleem“ kapitalistliku riigi selle modaalsuse tõstnud teoorias kesksele kohale;^[7] Mussolini ja Hitleri ajal iseloomustas võimu kasutamist üldine vägivald. Õigus peatati, et anda teed juhi meelevaldsele tahtele. Valimised jäeti ära ja parlamente säilitati vaid üheparteivõimu fassaadidena, konkureerivate parteide juhid pandi trellide taha või läks neil veelgi halvemini; ideoloogilised riigiaparaadid sulandati täielikult kokku teiste võimuharudega, nii et kohtunikud ja politseiülemad pidid tegutsema ühtlasi propagandistidena. Rohkem kui normaalsed riigid marssisid fašistlikud erandid sisse ka majandusse, et kindlustada individuaalseid kapitale. Seda erandlikkuse aspekti on hiljem rõhutanud Jane Caplan: fašistliku riigi tegi tõeliselt omalaadseks selle palju otsesem roll kapitali igapäevase akumulatsiooni juhtimisel – tooraine hankimisel, turgude avamisel, tööjõu pakkumisel ja kontrollimisel – otsekui eestkostjana, kes hooldab pahandustesse sattunud alaealist.^[8]

Kuid fašismi kui jõu eritunnus paistab siiski olevat just füüsilise vägivalla tase ja ulatus riigi siseasjades (erinevalt kolooniatest, kus see ei olnud midagi uut). „Mis on fašism?“ küsis 1921. aastal Antonio Gramsci: „See on katse lahendada tootmis- ja kaubavahetusprobleeme kuulipildujate ja püstolilaskudega.“ Eley märgib, et sotsialiste võidi taga kiusata ja diskrimineerida ka Saksa keisririigis, kuid nende tapmine oleks tähendanud lahtiütlemist konstitutsiooniliselt piiratud poliitika suhteliselt auväärsetest maneeridest. Kuid sotsialistid ei olnud säärase vägivalla kaugeltki ainus märklaud. „Demagoogiline natsionalism otsib spontaanselt objekti, mille abil igapäevaselt demonstreerida omaenda ülimust ja mille pihta lasta valla oma deliirset rassiraevu,“ kirjutab Arthur Rosenberg. Fašism vallandas meeletu massiterrori mustatud Volksfeinde vastu, taotledes nende likvideerimist. Nagu Griffin õigesti märgib, oli ja on fašism alati „olemuselt rassistlik“, kuigi selle kontseptsioonid rassist ja ohvrite valik võivad varieeruda; olgu siis unelmais või praktikana, ikka taotleb ta ülirahvuse insaiderite domineerimist autsaiderite üle.

Selle nüüdseks üsna tuntud ajaloo põhjal saame pakkuda lihtsa provisoorse definitsiooni fašismile kui ajaloolisele jõule. Fašism on palingeneetilise ultranatsionalismi poliitika, mis tõuseb esile sügava kriisi olukorras, ning kui domineeriva klassi juhtivad sektorid asuvad ta selja taha ja annavad võimu talle üle, viib see erakorralise režiimini, mida iseloomustab süstemaatiline vägivald nende vastu, keda määratletakse rahvuse vaenlastena. Säärane definitsioon võtab Griffinilt üle ideede ühisnimetaja, kuid seob selle ajalise protsessiga ja ühiskonnasuhetega, mida rõhutavad Paxton jt. Selle asemel et peatada objekt stoppkaadrisse, saab liikumist jälgida alates platvormide sõnastamisest ja massikoosolekutest kuni raudse riigikorralduse sisseseadmiseni.

Kuigi sõdadevaheline Euroopa jääb näidisvormiks, tuleks tagasi lükata fašismi kui jõu mõistmine viisil, nagu oleks see lahutamatult „seotud sõdadevahelise aja ainulaadsete tingimustega“, sest nii välistataks aprioorselt selle tagasitulek. On ju selge, et päris need tingimused ei kordu kunagi. Ei tule Põhja-Prantsusmaa kaevikusõja teist raundi ega Vene tsaari kukutamist ega pogromme Ukraina juudikülade vastu ega mustsärklaste kolonne, kes hüppavad Rooma suunduvatele rongidele – aga nagu tihti on märgitud: kes otsib taga täpset reinkarnatsiooni, on määratud kardetu tegeliku tagasituleku maha magama. „Ajaloonähtused ei korda ennast kunagi täielikul kujul,“ manitses Trotski neid, kes otsisid paralleele bonapartismiga. Kuid see ka ei takista meid jagamast inimsuhteid taksonitesse, mis võivad tulla ja minna (kapitalism, nälg, demokraatia, kollaps), selle asemel et lahustada ajalugu lõputusse hulka äratuntamatutesse juhtumustesse. See, mida meie puhul välistada ei saa, on niisuguse poliitilise pooluse moodustumine, kus saavad kokku sarnased ideed, sarnase ulatusega kriis ning valitsejad ja grupihuvid, mis korralduvad samasuguseks koalitsiooniks. Kui midagi sellesuunalist peaks juhtuma, „siis me saame kindlasti kasutada sama terminit“ (nagu on öelnud Geoff Eley).

Ja midagi sellesuunalist võib olla aimatav ka olevikus. Eley rõhutab: „Me peaksime muret tundma fašismi potentsiaalide loomise pärast“, olema „valvsad niisuguse kriisi suhtes, kus fašismiga sarnanev poliitika saaks koonduda“. Kindlasse aega raamistatud pilt soodustab silmade kinnipigistamist, „kuid portatiivne fašismimõiste aitab neid ohumärke loetavaks muuta“. Ja kuna tegu on salakavala vaenlasega, tuleks mõistet põhjalikumalt kohandada; õigupoolest ei pea me oma definitsiooni revideerimagi. Heuristilistel eesmärkidel ja valvsuse säilitamiseks sellest esialgu piisab. See kinnitab ka, et fašismi mis tahes esiletõusule on võimalik selle mis tahes staadiumis vastupanu osutada: palingeneetilise ultranatsionalismi poliitikat saab desarmeerida ideoloogiliste ja muude vasturünnakutega. Sügavale kriisile annab lahendust leida teisest suunast. Kui domineeriv klass kaldub fašistliku lahenduse poole, saab seda nurjata, ja kui sel ikkagi peaks edu olema ja seataksegi sisse erandrežiim, jääb siiski veel ruumi – nagu näitab ajalugu – mingitele järgmistele vastupanuvormidele.

Kuni päris viimase ajani paistsid fašismi kui jõu väljavaated olematud. Asjakohase konsensuse järgi olid selle kaks peamist tingimust puudu. Esiteks ei olnud silmapiiril sügavat kriisi. Progressi osas võis küll esineda pinnapealseid konarusi, kuid vähemalt Euroopas olid „rahu, jõukus, funktsioneeriv demokraatia ja siseriiklik kord“ 1945. aastast peale kindlalt paigas ega näidanud märke sügavaks vastassuunaliseks pöördeks, nagu ka Paxton „Fašismi anatoomias“ 2004. aastal kinnitas. Oma suurteoses „Fašismi loomus“ (1991) oli Griffin küll tunnistanud, et palingeneetiline ultranatsionalism jääb alati paeluma mõningaid marginaalseid tegelasi, „kuid aktiivse tegurina ajaloo ümberkujundamisel on fašism ammendunud jõud“.^[9] Ees seisab rahulik ilm ja „on igati põhjust eeldada, et fašismile keeldutakse andmast seda poliitilist ruumi“, mida see vajab. Kui Griffin oma hinnangut 2018. aastal värskendas, siis pidas ta Anders Breiviki tegu tõestuseks sellest, et palingeneetilise ultranatsionalismi – mille olemust massimõrvari ideed täiuslikult peegeldavad – staatus on „kummaliselt privaatne ja sotsiaalselt isoleeritud“, „olemata enam sünkroonis maailma objektiivse seisundiga“. Breivik oli lask pimeduses. Fašismi möödalasud pärast 1945. aastat olid seletatavad sellega, et „puudus üldistunud subjektiivne tunne rahvuse ja moodsa liberaalse tsivilisatsiooni eksistentsiaalsest kriisist“.^[10] Hullumeelsete jaoks ei olnud võimalust. Silmapiiril ei olnud sääraseid kodanlikku ühiskonda raputavaid krampe, nagu oli olnud Esimene maailmasõda; ei olnud lämmatava kriisi tunnet, mille ees oleksid traditsioonilised lahendused jõuetud; polnud säärast ärevust tuleviku pärast, mis pannuks inimestel pea pööritama.

See kinnitab ka, et fašismi mis tahes esiletõusule on võimalik selle mis tahes staadiumis vastupanu osutada: palingeneetilise ultranatsionalismi poliitikat saab desarmeerida ideoloogiliste ja muude vasturünnakutega.

Teiseks, sellest tulenevalt näis kapitalistlikel klassidel olevat väga vähe isu tegelikult eksisteerivate paremäärmuslike parteide järele. Kõige põhjapanevama hinnanguni jõudis selles küsimuses Richard Saull, kes väitis, et kapital on pärast sõdadevahelist aega teinud läbi metamorfoosi ning selle formaat ei mahu enam riiklikesse lahtritesse, vaid ta on üleni globaliseerunud. 20. sajandi alguses klammerdusid kapitalistid oma riikide külge ja ootasid, et nood vallutaksid territooriume, kehtestaksid tariife ja võitleksid nende konkurentidega; 21. sajandi alguses ühinevad nad üle piiride ühisettevõtetesse ning kauplevad aktsiate ja tehastega, pööramata tähelepanu riikidele ja rahvustele. Neil puudub soov imperiaalsete avantüüride või müüride järele. Selle asemel kalduvad nad vaatama rahvuslastele ülalt alla kui sallimatutele matsidele, kes ohustavad kaupade, sealhulgas tööjõu vaba liikumist. Väikefirmad, mis on rahvuslikel turgudel nurka surutud, ja teised pisiettevõtted võivad küll olla natsionalismi agendale vastuvõtlikud, kuid kapitali kõrgkiht on pühendunud niisugusele poliitökonoomiale, mis on sellega otseses vastuolus; pealegi on paremäärmuslus „üha enam lahutatud“ kapitali juhtivatest fraktsioonidest – täiesti vastupidiselt sõdadevahelise olukorraga Itaalias või Saksamaal.^[11] Selle vaate järgi on globaliseerunud hiliskapitalismi ajastul paremäärmuslus olemuselt plebeilik jõud, mis on määratud pelgalt kisendama oma jõuetus immigratsioonivastases raevus. Temast ei saa fašismi, sest üks põhieeldus selleks – domineeriva klassi toetus – jääbki saavutamata. Seetõttu olid eri koolkondade uurijad aastatuhande alguses „täiesti ühel meelel, et midagi ajaloolise fašismi taolist on tänase arenenud kapitalismi maailmas selle piirkonna liberaalse demokraatia fundamentaalse tugevuse tõttu võimatu“.^[12] Need optimistlikud hinnangud olid meie definitsiooniga loogilises kooskõlas. Kas need olid ka empiiriliselt tabavad?

Selle konsensuse juures ei puudunud omad teisitimõtlejad. Eley oli 2013. aastal lõpetanud oma raamatu „Natsism kui fašism: Vägivald, ideoloogia ja nõusoleku alus Saksamaal 1930–1945“^[13] süngemal noodil, sest oli tabanud küpseva sügava kriisi märke. „Globaalne keskkonnakatastroof ja eriti kliimamuutus esitavad nüüd väljakutse tõhusale ja vastutustundlikule valitsemisele“ ja „võivad väga hästi võimaldada fašismi meenutava poliitika kujunemist“. Kaks aastat hiljem pühendas üks teine tähtis ajaloolane ja algse kataklüsmi uurija, liberaalse usutunnistusega Timothy Snyder oma raamatu „Must muld: Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ viimase peatüki globaalsele soojenemisele kui seesugusele kriisile, mille ootel varitseb fašism. „Kui silmapiiril seisab apokalüpsis,“ oletas ta, „kerkivad esile vere ja pinnase demagoogid.“^[14] Kohe me jõuamegi nende stsenaariumide sisuni. Mis puutub domineeriva klassi toetuse komponenti, siis oleme nüüdseks tuttavad juba mõnede üsna kaalukate fraktsioonidega, mis näivad olevat paremäärmuslike parteide ja presidentide suhtes pehmelt öeldes sallivad. See, mis neid peibutab, ei tarvitse tingimata olla natsionalism kui niisugune. Suurem tähtsus võib olla muudel tunnustel ja eelistustel. Tuleme tagasi ka selle küsimuse juurde, kuid esmalt peame küsima, mida võiks tähendada termin fossiilfašism. Sellele nähtusele – olgugi vaid alles in potentia – võib läheneda kahe nurga alt. Me võime selles näha kahe idee – energia ja rahvuse – ühendust või siis sügava kriisi ühendust domineeriva klassi huvidega, mille juured on fossiilkütustes; kas kui ideede kogumit või kui reaalset ajaloolist jõudu. Alustagem viimasest.

Mõned fossiilfašismi stsenaariumid

Võib ette kujutada mitmesuguseid kriise, mis viivad fossiilfašismini. Kujutlege, et millalgi tulevikus – ning asjade seisu arvestades ei tarvitse see olla väga kauge tulevik – saab hoo sisse kampaania emissioonide radikaalseks kärpimiseks. See seab eesmärgiks heitmete kahandamise mõnes arenenud kapitalistlikus riigis 5 või 10% aastas. Naftapuuraugud ja kivi-söekaevandused määratakse kohesele sulgemisele. Seaduseelnõu, mis keelab ehitada mis tahes uut infrastruktuuri – ei ühtki uut torujuhet ega ühtki uut puur-auku –, pälvib toetuse rahvasaadikute grupilt, mis saavutab kiiresti enamuse. Käivad jutud vedelgaasi ikka veel tulusa ekspordi keelamisest juba järgmisest aastast. Mingi komitee on juba koostanud plaani fossiilkütuste põletamise täielikuks peatamiseks elektritootmises nagu ka transpordis; kõik majandussektorid allutatakse aastakvootidele, direktoritele pannakse seadusega vastutus nendest kinnipidamise eest, ületarbijaid karistatakse trahvidega ja lekked suletakse, et jõuda – seekord tähtaegu pikendamata – vähem kui kahe aastakümnega null-emissioonini. Koos sellega valmistatakse ette taastuvenergia tootmise suurendamist ning nullsüsiniku-lahendusi kui kõikehõlmavaid ja mõnedes ringkondades ka pööraselt populaarseid asendajaid. Globaalse soojenemise realiteedid on jõudnud poliitilisse korda kohale, selle materiaalsed alused on määratud põhjalikule ümbertegemisele: niisugusel juhul on meil tegu leevenduskriisiga.

Mõne kapitalistliku klassifraktsiooni jaoks on selline olukord eluohtlik. Primitiivne fossiilkapital vaagub likvideerimise äärel, suutmata end ümber kohandada eluks uues fossiilivabas majanduses: kivisöekaevandused ei suuda toota tuult. Leiukohtadesse maetud investeeringuid ei ole võimalik mujal rakendada. Isuäratavad ärivõimalused, hiiglaslikus koguses põhikapitali, terve akumulatsioonivaldkond kaob jäädavalt. Koidab eksistentsiaalne kriis, mida see klassifraktsioon on kartnud vähemalt 1980. aastatest peale, koos muu kapitali struktuurse kriisiga, mis on seda konvulsiivsem, et on olnud pikka aega edasi lükatud: on jäänud pisut rohkem kui tosin aastat, et riigi rangel juhtimisel üleminek teoks teha. Kapitalismi esmast prerogatiivi – eraomandis tootmisvahendite käsutamist – ei saa enam pidada puutumatuks. Struktuurne kriis võib kasvada ohuks ka laiematele kapitalisegmentidele.

Kuid kujutlegem, et sellel tõehetkel leidub ka paremäärmuslik jõud, mis on juba iseseisvalt hoogu kogumas. See näeb maailma teistes värvides. See ei poolda mingit tegutsemist; see keeldub haipi uskumast; see soovib pigem hoolitseda oma ülirahvuse tervise eest. See on täielikult avatud tehingule establishment’iga ning näitab näpuga mõnele teisele grupile, mis tuleks poliitilisest kehast eemaldada. Selles stsenaariumis võime ette kujutada, kuidas fossiilkapital hakkab toimima domineeriva klassi eliitjõuna, astudes esile, et sõlmida tehing paremäärmuslusega – rahastamise abil, koalitsiooniläbirääkimistel, asudes samale poolele sümpatiseerivate elementidega repressiivses riigiaparaadis, või mõne teistsuguse töövõtuvormi kaudu –, et kaitsta ennast ja fossiilkapitali üldiselt eksistentsiaalse struktuurse kriisi eest. Ülejäänu võib jätta kujutluse hooleks.

Säärane stsenaarium paistab kõige tõenäolisem riigis, milles käib fossiilkütuste ekstensiivne ammutamine ja kus on olemas mõningane etnonatsionalismi traditsioon. Meelde tuleb USA, aga ka Saksamaa, Poola ja Norra, ning neile võime lisada Austraalia, Kanada, Venemaa ja võib-olla teisedki naftariigid. Aga võime ette kujutada ka sotsiaalseid formatsioone, kus primitiivne fossiilkapital on vähem kaalukas kui fraktsioon, mis valitseb agrotööstust või lihatootmist, mille eksistents satuks samuti hädaohtu päeval, kui algab reaalne leevendustegevus. Siin on kaalul tervete äriliinide lõpetamine, mis kliima stabiliseerimise imperatiividega vastuollu lähevad: nii nagu gaasivarud tuleb jätta puutumata, tuleb jätta ka puud saagimata ja deforestatsioon tuleb pöörata pikas perspektiivis oma vastandiks. Fossiilkapitali üldisemalt ei saa samuti arvestusest välja jätta. Autotööstuse omanikke Ungaris, Austrias või Saksamaal võivad tabada hiigelkahjud, isegi kui neil on parem šanss leevenduskriis üle elada. Seni on vähe märke, mis näitaksid, et need domineerivad klassid oleksid valmis oma eksistentsist loobuma ning pikema jututa läbi tegema nõutava transformatsiooni; pigem näib, et nad kalduvad kõikvõimalike vahenditega oma tooreid huve kaitsma.

Isegi kui leevenduskriisid, milles kõiki eelnimetatud abinõusid rakendatakse, peaksid kulgema ilma fašismini jõudmata, hakkame me teisalt kindlasti kogema esile kerkivaid kohastumiskriise. Oletagem, et korduvad kliimašokid hakkavad murendama ühiskondade materiaalseid alusmüüre märksa sügavamalt kui käesoleva sajandi esimesel kahel kümnendil: kuumalained on viis kuni kümme kraadi kuumemad; metsatulekahjud möllavad kuid; toiduvarustussüsteemid on murdumise äärel; tormid tõukavad mere kümnete kilomeetrite ulatuses maismaale – siin pole vaja kujutlusvõimet palju pingutada. Seda kõike on teadus juba ette kuulutanud. Kohastumiskriisid löövad rivist välja olemasolevad varud ja biofüüsiliste ressursside ringed. Hädaolukorrad, mis panevad proovile „rahu, jõukuse, funktsioneeriva demokraatia ja siseriikliku korra“, ei ole lõppude lõpuks nii väga ebatõenäolised – sõna otseses mõttes nad juba ootavad konveieril oma järge ja nende pärast ongi tundnud muret sellised fašismiuurijad nagu Eley ja Snyder. Esimene muretseb, mis juhtub siis, kui kätte jõuab tõsine nappus. Kui elamiskõlblikku maad ja söödavat toitu hakkab nappima, siis need, kes on veel küllusega õnnistatud, asuvad tõenäoliselt kiivamalt kui kunagi varem seda valvama ja autsaidereid eemale tõrjuma: võime oodata „tsitadellimentaliteeti, ärevusest ja sissepiiratuse tundest lähtuvaid poliitikaid kui tõusvaid sotsiaalseid paradigmasid“. Väravad pannakse lukku, et üha hinnalisemaid ressursse kaitstuna hoida – prognoos, mis on kliimaprojektsioone juba pikka aega saatnud.

Selle loogika järgi ei tarvitse kahaneva asustuskõlbliku pindalaga planeedil õnnelikumad elanikkonnakihid enam ka piirduda kinnihoidmisega sellest, mis neil on, vaid nad hakkavad ühtlasi rajama puhvreid. Cara Daggett hoiatab võimaluse eest, et „kliimamuutus mõjub katalüsaatorina fašistlikele soovidele kindlustada endale Lebensraum, eluruum, majapidamine, mis on barrikadeeritud meid ähvardavate teiste vastu“.^[15] Snyder viib selle mõttelõnga tagasi koonduslaagriteni: „Holokausti meenutava massitapmise stsenaariumis võivad mõne arenenud riigi juhid järgida või üles puhuda paanikat tulevase nappuse pärast ning tegutseda ennetavalt, määratledes ökoloogilise probleemi allikana mõne inimgrupi ning hävitades teisi riike kas meelega või kogemata. Nagu natside näide osutab, ei tarvitse leidudagi mingit vastupandamatut põhjust muretseda elu ja surma pärast, piisab hetkelisest veendumusest, et eluviisi säilitamiseks on tarvis dramaatilist tegutsemist.“^[16]

Hädaolukorrad, mis panevad proovile „rahu, jõukuse, funktsioneeriva demokraatia ja siseriikliku korra“, ei ole lõppude lõpuks nii väga ebatõenäolised

Kõrvaldatavateks inimesteks võivad osutuda moslemid, juudid, gay’d või mis tahes muu grupp, kellega oma ärevustundeid seostada. Isegi kui neil pole tõusvate õhutemperatuuridega vähimatki pistmist, võib äärmine kriis – või ka lihtsalt subjektiivne kriisitunne – panna mõnel vere keema: „Ükski roheline poliitika ei ole kunagi nii põnev kui punane veri mustal mullal.“ Snyder arvab ka, et Lähis-Ida moslemid võivad hakata enda praadimises süüdistama juute ning maksta kätte Iisraeli riigile. Või et Hiina võib 2030. aastatel hakata tegema seda, mida Saksamaa 1930. aastatel, ning taotleda endale Lebensraum’i, koloniseerida Aafrika või Venemaa ning hävitada iga Untermensch’i oma teelt.

Siin on oht üle piiri minna. Snyder laseb kujutlusel vabalt lennata, kuni hakkab oma tulevase kliimaholokausti stsenaariumi projitseerima tagasi natsismile enesele: nüüd kujutab ta Hitlerit ökoloogilise võitlejana. Füürer järgis „pakilist kutset tulevikust (ökoloogilist paanikat)“. „Hitleri ökoloogia kohaselt olid planeedi laastanud juudid“, kelle kadumine kuulus „ökoloogilisse restauratsiooni“; vastupidiselt käibetarkusele olnud „võitlus juutide vastu ökoloogiline, sest see ei puudutanud mõnd spetsiifilist rassivaenlast ega territooriumi, vaid elu tingimusi maa peal“.^[17] Need on mõned üsna kummalised anakronismid, mida kuidagi ei põhjendata. Juudid olid natside jaoks just nimelt spetsiifiline rassivaenlane ning natsid ei kõnelenud üldse mingist „ökoloogilisest restauratsioonist“ ega muretsenud elu pärast maa peal. Kui Snyder võtab oma „Musta mulla“ kokku väitega, et „me jagame Hitleri planeeti ja paljusid tema ettevõtmisi“, siis rikub ta seda, mis peaks olema igasuguse säärase võrdluse esimene reegel: seekord on asi teisiti, muuhulgas ka seetõttu, et selles katastroofide ahelas, mis seob kahte maailmasõda, kliimakriisi ei figureerinud. Spekulatsioonid pead tõstva fašismi üle peaksid samuti alluma analüütilistele kitsendustele.

Kui jääda meie ideaaltüüpide juurde, võib öelda, et leevenduskriisis satuks ohtu fossiilkapitali akumulatsiooni jätk. Kohanemiskriis võib aga kõik omandikategooriad üldse segi paisata. Mõlema stsenaariumi korral oleks domineerivatel klassidel huvisid, mida kaitsta, ning ultranatsionalismi poliitika – palingeneetiliste või, nagu me peatselt näeme, muudegi lippude all – võib siis käepäraseks osutuda. Seda võidakse kasutada, et lüüa tagasi mõne massiliikumise väljakutse vms jõud, mis taotleb üleüldist üleminekut või ressursside ümberjaotamist nendelt, kellel on rohkem kui küllalt, nendele, kes vaaguvad piiri peal; küllap iga kohastumiskriis hakkab sünnitama sääraseid üleskutseid. Luksusoaasidel ei maksa eeldada, nagu nende rahu jääks ka kuumuses kestma. Mõlemal kriisitüübil näib seega olevat potentsiaali mitme algse komponendi taasilmumiseks: riigid, mis pingutavad oma formatsioonide sidususe säilitamise ja jätkuva akumulatsiooni kindlustamise nimel; traditsioonilised võimuhoidjad lahenduste otsingul; valmisolek eksperimenteerida majanduse otsese juhtimisega, et tavapärast äriajamist käigus hoida; käsi haaramas püstoli ja kuulipilduja järele. Rassist võib saada diversiooni ja tähelepanu kõrvalejuhtimise vektor; see võib energiaid ümber suunata märklaudadele, mida saaks julgelt hävitada, ilma et status quo või selle fassaad saaksid kannatada: paremäärmuslusel tekib võimalus teostada oma elimineerimisprogramm erandriigi abil. Kõneleme siin rangelt hüpoteetilistest stsenaariumidest.

Pärast fašistlike tagajärgedeni jõudvat leevenduskriisi tuleb võimule fossiilfašism kui ajalooline fakt ja jõud. Kuidas aga läheb kohastumiskriisi korral? Siin oleks fossiilenergia ühtlasi ka kriisikolle – mitte kui objekt, mille pärast konkureeritakse, vaid kui materjal, mis on saabuva kliimakriisi tekitanud. Pealegi on kaitstavate ressursside kontsentratsioonid tõenäoliselt korrelatsioonis fossiilkütuse põletamise ajalooga. Me teame, et kõige haavatavamad populatsioonid on need, kes on globaalset soojenemist kõige vähem tagant tõuganud; ja vastupidi, need, kes suudavad oma rikkusesaartele garnisoni varjuda, saavad rajada oma asundused fossiilkütuste paar sajandit kestnud põletamisele. Fossiilfašism paistab nimetusena sobivat mõlemale stsenaariumile.

Rassiliste teiste kohalolu võidakse hakata tajuma kui midagi kohastumisega seostuvat: kujutlege, kui Niiluse delta põhjaosa jääks vee alla. Kujutlege, et mõned egiptlased ei mahu enam Kairosse ega taha rännata ka ülekuumenenud Ülem-Egiptusse, vaid püüavad ületada Vahemerd. Kujutlege, et see langeb ajaliselt kokku toiduhindade tõusuga Euroopas, sest varustusahelad on ülekoormatud: siis võidakse tahta kasutada ründelennukeid, panna paadid põlema ning miks mitte ka jätkata moslemite ahistamisega Euroopa pinnal – on aeg ajada nad tagasi nende kodurandadele! Niisuguse stsenaariumi kujutlemine ei tähenda allakirjutamist arusaamale maailmast kui kõikide sõjast kõikide vastu. See lihtsalt eeldab, et leidub neid, kes maailma niimoodi vaatavad. Raamatus „Malthuse moment“ näitab Thomas Robertson, kuidas Ameerika neuroos maailma rahvastikukasvu pärast 1968. aasta paiku oli ühtlasi ka mehhanism Kolmanda Maailma mullistuste tõlgendamiseks: Vietnam; rahvuslikud vabastusliikumised; närvutav vaesus, mis kandis „kommunismi tõusuhoovust“ – kõik see projitseeriti mugavalt mingisuguseks mässuliseks sigimistungiks.^[18] See ei tähenda, nagu oleks neid arenguid päriselt põhjustanud ülerahvastus, vaid ainult seda, et mõned tõlgendasid neid läbi malthusiaanliku prisma, ja on kaunis tõenäone, et paremäärmuslus hakkab tegema sedasama alati, kui ressursside tarbimise normaalseid kanaleid tabab ülekoormus. Toitu ja maad võib leiduda ellujäämiseks piisavalt kõigile, kes asuvad juba Euroopas, pluss veel ka näljastele Niiluse deltast – tingimusel, et neid jagataks õiglaselt. Kuid ultranatsionalistid seda ei tunnista.

Niisiis kohastumiskriisi puhkemiseks ja selle arenemiseks rünnakuteni rassilise teise vastu ei pruugi need nappused olla reaalsed, vaid pigem kujuteldavad. Aga nad võivad olla ka reaalsemad kui 20. sajandil: ei saa välistada, et kriis kokkuvõttes kahandabki ressursibaasi. Ka sellisel juhul hüppavad välja ultranatsionalistid nõudega, et raiutaks maha paadiparda külge klammerduvad käed, ning kasutavad rassilisi liigitusi, et eristada ellujäämisväärseid nendest, kellest tuleb vabaneda. Võib kindel olla, et mittevalgetel ei saa nende silmis olema õigust pretendeerida rahvuse hulka kuulujaiks. See olekski tipphetk paremäärmuslusele, mis on aastakümneid elanud demograafiliste viirastuste küüsis („Asi on iibes“); seesugune fossiilfašism sulandab kergesti endasse ka rohelise natsionalismi. Selles voolus muutub eriti oluliseks malthuslik element. Aga samasuguse mõttesoga võib esile kutsuda ka leevenduskriis, nagu näitab üks tekst, mis neid eristusi ähmastab.

Vastusena Extinction Rebellioni massiaktsioonidele, leevenduskriisi väga õrnale eelaimusele, avaldas Spectator 2019. aasta augustis artikli, kus pakuti vastust sellele, milles olevat reaalne probleem.^[19] Autor Lionel Shriver väitis end kliimamuutuse reaalsuse osas olevat „agnostik“, kuid tunnistas, et seda põhjustab ülerahvastus. Vastupidiselt „märatsejate“ jutule ei ole kriis (kui seda üldse eksisteerib) sugugi „Lääne süü“: selle taga on Aafrika ja Lähis-Ida rahvad, kes tahavad saada liiga palju lapsi. Varsti hakkavad need lapsed liikuma Euroopa poole ja „kõiki neid hakatakse nimetama kliimapagulasteks. Kuid mandril [Aafrikas], mis pole kunagi olnud inimesele kuigi lahke elupaik, on nad tegelikult rahvastikupagulased“. Mingi Aafrika loomuomane puudujääk paneb selle mandri eritama inimeste üleküllust, kellel pole moraalset õigust siia tulla. Nõnda näis Spectator olevat sama meelt AfD äärmusfraktsiooniga Der Flügel. Shriver teeb näo, nagu peituks mis tahes kliimakriisi lahendus kontratseptiivide jaotamises Aafrikas ja Lähis-Idas, kuid tema seisukoht heidab tulevikule veel ühe varju: kui konfliktid selle kriisi üle lähevad tuliseks, siis hakkavad mõned – nagu juba praegu – näitama näpuga mittevalgetele inimestele lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Säärane mõtteliin on vägivallast tiine.

Võrsugu fossiilfašism kas leevendus- või kohastumiskriisist, on sellel ikkagi sarnased kalduvused. Lisaks on veel võimalik ette kujutada kliimakaose ja ükskõik kui paljude muude kriiside vastasmõju, mis puudutab rahandust, tööpuudust, ebavõrdsust, geopoliitikat, relvastust, mulla kvaliteeti, elurikkust, putukate väljasuremist, ookeanide seisundit; õigupoolest ongi raske ette kujutada puhast kliimakriisi. Kandidaate üledetermineeritud „rahvuse ja moodsa liberaalse tsivilisatsiooni eksistentsiaalseks kriisiks“ – mida Breivikil väidetavasti veel polnud – näib leiduvat hulgi. Igal ökoloogilisel komponendil on oma siseloogika, mis sarnaneb globaalse soojenemisega. Mädaniku levides võib see varem või hiljem sütitada leevenduskriisi, milles mõni punkt kapitalistliku tootmisviisi materiaalses baasis – võib-olla esmajärjekorras industriaalne põllumajandus – tuleb võtta avalikkuse kontrolli alla ning üleni restruktureerida, või muidu puhkeb samal ajal rida kohastumiskriise. Paremäärmuslus võib neile vastata ikka ühtemoodi. (Shriveri meelest ongi ju mitte ainult kliimakriis, vaid „ka iga muu globaalne peavalu, mida te vaid oskaksite nimetada“ – liikide väljasuremisest kuni kõrbestumiseni –, ajendatud Aafrika ja Lähis-Ida liigsigivusest.)

Kuid ette võib ka kujutada stsenaariumi, kus paremäärmuslus kaob kiiresti pildilt, kuna selle varjutab kliimaaktivism või saabub mingi megatuletorm või -põud, mis ei soosi enam üldse mingisugust poliitikat. Kliimakriis võib kulgeda oma lõpuni entroopilisel moel, nii et inimkonna üritus hargneb lahti ja selle sisetülid lõpevad mitte paugu, vaid visinaga. Samuti võib solaarne geoinseneeria töötada nii hästi, et praegused kliimaarengud kaotavad oma ähvardavuse. Või jäävad ootele. Või lülituvad mingile teisele rajale, näiteks biokeemilisele bonapartismile, kus aerosoole piserdav täidesaatev võim saavutab säärase autonoomia, mis läheneb diktatuurile, olgu sellel siis masside toetus või mitte – ühesõnaga, juhtuda võib kõike. Kõik sõltub poliitilistest lahingutest ja sellest, kuidas need murravad endale teed läbi looduse protsesside. Lihtsalt mõned stsenaariumid suudavad teistest paremini ekstrapoleerida praegusi, 21. sajandi alguse tendentse. Kliimafiktsiooni ehk cli-fi žanri viljelevad romaanikirjanikud on näidanud, kuidas seda teha.

Muutuse kujutlemine

Muidugi saab ette kujutada, kuidas leevendus- ja kohastumiskriis sulavad kokku üheks. Arvestades tavamajandamise vintskust viimastel aastakümnetel, võib leevenduskriis osutuda ebatõenäoliseks ilma kaasneva väga sügava kohastumiskriisita: näiteks tehakse radikaalseid emissioonikärpeid mingil suvel, kui viiendik Euroopa territooriumist on juba leekides. Aga kas saab loota, et mõistus pääseb maksvusele isegi siis? Romaanis „Ameerika sõda“^[20] kujutab egiptuse-ameerika kirjanik Omar El Akkad USA käekäiku, kui seda 21. sajandi teisel poolel ründab kliima soojenemine. Suured lahmakad lõunaosariikidest on uputanud meri. Tammid on minema uhutud; tormidest tingitud tulvaveed liiguvad edasi-tagasi üle Mississippi ja Louisiana jäänuste; põgenikelained kulgevad põhja poole; pealinn on kolitud Washingtonist kaugemale sisemaale. 2070. aastate alguses esitab president viimaks „Jätkusuutliku tuleviku seaduse, mis keelab fossiilkütuste kasutamise kõikjal Ühendriikides“. Talle korraldatakse kiiresti atentaat. 2074. aastal otsustab rida lõunaosariike, mida on laastanud meretõus ja põuakuumus, protestiks selle seaduse vastu USA-st välja astuda ning see paiskab riigi kodusõtta.

Analoogia orjandusega pole muidugi juhuslik. Peamine erinevus on asjaolus, et lõunaosariigid paistavad fossiilkütuste keelust justkui kõige rohkem võitvat – aga ometi just „siin, Lõunas, otsustas terve piirkond ühendusest lahkulöömiseks uuesti sõtta minna, selle asemel et lõpetada keelatud kütuse tarvitamine, mis kandis nii ränka süüd riigi õnnetustes“. Romaanis kujutatud erakorraline režiim on sõjamasin, fossiilkütuste Sparta, mis on korraldatud kaitsma põletamisõigusi põhjaosariikide sekkumise eest. Hoolimata analoogiast orjandusega kuuleme rassivägivallast vähe; vägivalda, mis kätkeb massiterrorit tsiviilelanikkonna vastu, rakendatakse hoopis põhjapoolse vaenlase vastu. Ultranatsionalism ei tõmba siin tähelepanu leevendusähvarduselt kõrvale, vaid ründab seda otse. Lõunaosariikide ideoloogiaks saab üleüldine austus kõige fossiilse vastu. Igaüks, kes tabatakse põletamast kütust Põhja kontrollitud territooriumidel, vahistatakse, aga Lõunas saab kütusest kultusobjekt. Naftat neelava sõiduki omamine ei kõnele „üksnes kogunenud jõukusest, vaid sidemetest ja staatusest“. „Võitluseks üles köetuna“ kogunevad Lõuna massid lippude alla, mäletades naftaga toidetud hiilgust ja igatsedes uut rahvust; separatistide vägedel on ehedaid järgijaid kaugel väljaspool naftatööstuse magnaatide ringi. „Ameerika sõja“ protagonist noor Sarat läheb vaimustusega vabatahtlikuks. Teel rindele „kihutab bussist mööda vana fossiiljõul töötav muskliauto, mille kapotile on maalitud stiliseeritud lõgismadu“. Sõda nõuab miljoneid elusid. Veteranina meenutab Sarat „vana sõjafilmi karjuvatest lõunaosariiklastest suurte fossiilveokite kastis, mis müristasid trotslikult oma mootoreid“.

Kuid ette võib ka kujutada stsenaariumi, kus paremäärmuslus kaob kiiresti pildilt, kuna selle varjutab kliimaaktivism või saabub mingi megatuletorm või -põud, mis ei soosi enam üldse mingisugust poliitikat.

„Ameerika sõjas“ toob kohastumiskriis kaasa leevenduskriisi, aga sündmused võivad hargneda ka teisiti. Leevenduskriiside fašistlikud tulemused sulgevad akna süvenevate kohastumiskriiside vältimise ees ning suurendavad tõenäosust, et omakorda needki annavad fašistliku tulemuse. Parempoolne kriisijuhtimine ühel poolusel annab hoogu paremnihkele teisel poolusel. Midagi seesugust näib olevat juhtunud tolles Ühendkuningriigis, mille määratlemata tulevikku kirjeldatakse briti kirjaniku John Lanchesteri romaanis „Müür“.^[21] Kahanenud saareriigi kogu rannikujoone ümber on ehitatud kümne tuhande kilomeetri pikkune müür, mis on keskmiselt viis meetrit kõrge, iga kolme kilomeetri järel vahitorn koos betoonist kindlustuste, kasarmute ja maandumisplatsidega. Müür on mõeldud kaitseks „Teiste“ vastu. Sobivalt hajus jäänukkategooria „Teised“ hõlmab inimesi, kelle elu mujal on laastanud „Muutus“, nagu globaalset soojenemist ametlikult nimetatakse. Mõned neist püüavad leida teed suhteliselt ohutusse Britanniasse, kus rahvas naudib veel viisakat elatustaset ning vahetevahel näeb „uudistes suurt pilti ikalduvatest saakidest või lagunevatest riikidest või rikaste riikide vahelisest koordinatsioonist või mõnest muust detailist selle uue maailma kohta, milles me elame pärast Muutust“.

Lanchester pillab piisavalt vihjeid Teiste etnilisuse kohta: üks indiviid on mustanahaline; teine kõneleb suahiili keelt; üks infiltreerujate grupp on pärit Sahara-alusest Aafrikast. „Nad saabuvad aerupaatidega ja kummiparvedel, täispuhutud rehvidel, rühmiti ja sülemitena, paarikaupa, kolmekaupa, üksinda; sageli on nii, et mida vähem neid on, seda raskem on neid tabada.“ Kui keegi neist peaks Kaitsjatest mööda pääsema ja ronima üle Müüri, püütakse ta kinni, sest kõigil rahvuse liikmetel on residentsuseks vajalik digitaalne kiip. Vangidele antakse siis kolm valikuvõimalust: eutanaasia, deporteerimine tagasi merele või teenistus orjana rikaste majapidamistes. Sarnaselt „Ameerika sõjaga“ on fossiilkütusel töötava sõiduki omamine siin võimu märk; insaideritele sisendab mootorpaadi hääl kindlust. Eliit lendab endiselt eralennukitega. Lähenevate Teiste tapmiseks kasutatakse lennukeid ja droone. Romaani keskosas oodatakse uusi gruppe, kes pagevad oma ajutistest varjupaikadest, mida pealetungiv Muutus järjest laastab. Üks tegelane eliidi seast valmistab Kaitsjaid ette saabuvateks tapatalguteks, kiites Müüri kui „parimat maailmas. Te olete parimad maailmas. See maa on parim maailmas“. Merest ümber rahva, mis arendas esimesena välja fossiilmajanduse, on saanud verine vallikraav.

Üks vähem tuntud cli-fi romaan, milles kliimakollapsit nimetatakse samuti „Muutuseks“, maalib veel süngema pildi:^[22] kuumus ajab põgenikke Skandinaavia poole, kus valitsused seavad üles hävituslaagreid, „mis on ainus viis sissevoolu kontrollimiseks. Vähemalt nii nad lootsid. Likvideerimisvahetused töötasid ööd ja päevad ning taevas muutus tuhastunud lihast mustaks“. Kuid paremäärmusluse tõus 2010. aastatel pole olnud sääraste düstoopiate eeltingimus; juba 1993. aastal oli Octavia Butler kujutanud mustanahalise feministi vaatepunktist sarnaseid taandarenguid romaanis „Külvaja tähendamissõna“.^[23] Siin kannatab Lõuna-California 2020ndate lõpul närvutava põua all. Orkaan tapab päevas 700 inimest, tornaadod lömastavad lõunaosariigi, „meretase tõuseb koos kliima soojenemisega“ ning ameeriklased vaidlevad ikka veel selle üle, kas see kõik on reaalne. Peategelane ütleb: „Inimesed on muutnud maailma kliimat“, kuid tema sõber vastab: „Su isa ütleb, et ei usu, nagu oleksid inimesed kliimat muutnud, ükskõik mida ka teadlased arvaks.“ Vastvalitud president lubab viia riigi tagasi vanadesse headesse aegadesse – aega, mil autokütuseks oli veel bensiin – ning asub lammutama keskkonnakaitseseadusi ja laiali saatma teadusasutusi. Põgenikud tormavad põhjalaiuskraadidele, üritades läbida valgete enklaave, kus töötingimused on lähedal orjandusele ja värvilisi uustulnukaid vaenatakse: „Ameerika sõja“ ja „Müüri“ elemendid põimuvad siin üheks looks.

Mõistagi on tulevastel õudustel keskne koht žanris, mis ei saagi pretendeerida integreeritud hinnangumudelite täpsusele – kuid samas ei tarvitse kuumeneva maailma poliitkriisid alluda ka arvutisimulatsioonidele. Cli-fi autorid suudavad lugeda oleviku pulssi. „Olukorra loogika“ on praegu selline, et „Ameerika sõja“ ja „Müüri“ süžeed ei mõju hullumeelselt uskumatuna. Marksistlikud antifašistid kasutasid sõdadevahelisel ajal rõhubaromeetrina „olukorra loogikat“ ning leidsid, et see ennustab katastroofi; mutatis mutandis saame ka meie teha sedasama ning kõneleda oleviku fašistlikest tendentsidest. Täielikult välja arenenud fašismi – fossiilset või muud – kui reaalset ajaloolist jõudu ei leidu veel üheski käsitletud riigis, kuid on võimalik tabada tendentse, mis selles suunas mõjutavad: tõusvat natsionalistlikku poliitikat; küpsevat sügavat kriisi; valitseva klassi huvide koondumist. Üks termin sääraste tendentside jaoks on fašiseerumine, mida kasutasid sõdadevahelise aja antifašistid, kes nägid oma ühiskondade libisemist hukatusse. Võib-olla me saame praegu rääkida fossiilfašiseerumisest.

Fašistliku tulemusega leevenduskriisi loogikat on lähiajalugu võib-olla juba leebelt ette aimanud: selles, kuidas primitiivne fossiilkapital asus toetama Trumpi pärast kliimaliikumise mõningaid Obama aja lõpul saavutatud võite; selles, kuidas piirangud deforestatsioonile panid Brasiilia põllumajandustööstuse üle minema Bolsonaro leeri; selles, kuidas AfD reageeris Saksa kliimamobilisatsioonile; selles, kuidas levib selektsioonisündroom. Mootorite trotslikku müristamist võib kahvatult aimata ka Rootsi Demokraatide 2018. aasta valimistulemuses. Üks võimalus mõista  paremäärmusluse tõusu 21. sajandil ongi näha seda algul ennetava ja hiljem otsese reaktsioonina kliimakriisi kiirelt lähenevale läbimurdele. Mõned ühiskonna struktuursed süvajõud, mis seisavad vastu igasugusele üleminekule, paistavad olevat kaldunud selle poliitilise pooluse poole. Selle loogika järgi muudab kriisi süvenemine need külgetõmbejõud üksnes tugevamaks ning need tendentsid ei puuduta üksnes leevendusabinõusid.

Kui nõustuda märkidega sellest, et enneolematu inimtekkeline põud Viljaka Poolkuu aladel oli üks paljudest sädemetest, mis süütas Süüria, siis saame Euroopa reaktsiooni 2015. aasta nn pagulaskriisile võtta kui tulevaste kohastumiskriiside ettekuulutust. Teiseks endeks on migrantide kohtlemine USA lõunapiiril. Põhjusseos kliimašokkide ja Kesk-Ameerikast lähtuva migratsiooni vahel võib olla otsesemgi kui Süüria puhul, vaesust on süvendanud paigast nihkunud ilmastikumustrid, põudadega vahelduvad üleujutused, uputuste all kannatavad linnad, riknenud saagid. Kui orkaan Doraina 2019. aasta septembris laastas Bahama saari, siis saadeti Floridas randunud 199 ellujäänut tagasi. Trump selgitas, et ta ei lase sisse gruppi, kellel pole õigust USA-s viibida, kuna sellesse kuuluvad „mõned väga halvad inimesed ja mõned väga pahad gängiliikmed ja mõned väga-väga pahad uimastikaubitsejad“. Polnud tarvis kuigi suurt kujutlusvõimet uskumaks, et sel kirjeldusel oli mõningane seos merehädaliste mustanahalisusega.

Me ei paista kulgevat trajektooril, mis juhiks meid fossiilfašismi stsenaariumidest turvaliselt eemale. Vastupidi, mõned Lääne lähiajaloo jooned, alates reaktsioonidest Ja1mes Hanseni tunnistusele kongressis 1988. aasta erakordselt kuumal suvel kuni 2010. aastatel kerkinud müürideni, on tõlgendatavad niisuguse tuleviku eelaimustena. Tundub, et lähiminevikust on raske selgelt lahku lüüa. Primitiivne fossiilkapital on juba toiminud kui kogu fossiilkapitali de facto eliitvägi ning heitnud mesti paremäärmuslusega, lõigates kasu samastumisest valge rahvuse kui sellisega ning selle taha varjudes. Kliimaeituse ja obstruktsionistliku lobitöö finantseerimine on üldiselt kaitsnud fossiilkapitali struktuurse kriisi eest ja samamoodi on toiminud ka partnerlus paremäärmuslusega. Kõik see on toimunud seetõttu, et fossiilkapital – selle kogutervik – on tajunud leevenduskriisi küpsemist ning pole säästnud jõupingutusi selle välistamiseks. Ja paremäärmuslus on juba omandanud kliimasüsteemis oma kiirgusjõu. Tuleviku atmosfääril on ka poliitiline koosseis: osa CO₂-st suunavad sellesse poliitilised jõud nagu AfD, FrP, PiS, Fidesz, Trumpi ja Bolsonaro valitsus. Nad on lõkkele puhunud tegelikke, reaalseid leeke, mis omakorda toovad kaasa kohastumiskriise; tagasisidesilmus võib juba käivitunud olla.

„Postfašism“ ei ole selles kontekstis õnnestunud termin. See annab mõista, justkui kaasaegne paremäärmuslus tuleks pärast seda, kui fašism on juba toimunud, umbes nii nagu postmodernism järgnes modernismile. Pigem tuleks küsida, kas ja kuidas see aimab ette fašismi kui jõudu: mil moel see kujutab endast prefašismi või protofašismi, mis võib areneda oma lõppkuju poole, kui sellele aktiivselt ja efektiivselt vastu ei seista. (Eelistatavam termin oleks „hilisfašism“, sest hiljaksjäämine iseloomustab kogu seda katsumust.) Kuid ei maksa sündmustest ette tormata. Selle asemel et jääda ülesande juurde ennustada kiiresti kuumeneva maailma poliitilist tulevikku, saame minna tagasi rahvuse ja energia kohta käivate ideede juurde tegelikult eksisteerivas paremäärmusluses. Jubedamad spekulatsioonid selle üle, kui halvaks saavad asjad minna, jäägu parem kirjanikele.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Andreas Malm and the Zetkin Collective, Towards Fossil Fascism? Rmt-s: White Skin, Black Fuel: On the Danger of Fossil Fascism. London; New York: Verso, 2021.

^[1] Kõige viimati on see fašismiteooria esitatud rmt-s: R. Griffin, Fascism: An Introduction to Comparative Fascist Studies. Cambridge, 2018. Kuid selle väljatöötamist alustas Griffin juba 1990. aastatel.

^[2] C. Zetkin, Fighting Fascism: How to Struggle and How to Win. Tlk J. Riddell. Chicago, 2017, lk 31.

^[3] R. O. Paxton, The Anatomy of Fascism. London, 2004.

^[4] L. Trotsky, The Struggle against Fascism in Germany. New York, 1971, lk 229–230.

^[5] G. Eley, Fascism Then and Now. Socialist Register, 2016, kd 52, lk 93.

^[6] B. C. Hett, The Death of Democracy: Hitler’s Rise to Power. London, 2018.

^[7] N. Poulantzas, Fascism and Dictatorship: The Third International and the Problem of Fascism. London, 1979.

^[8] J. Caplan, Theories of Fascism: Nicos Poulantzas as Historian. History Workshop, 1977, kd 3, nr 1, eriti lk 95–96.

^[9] R. Griffin, The Nature of Fascism. London, 1993.

^[10] R. Griffin, Fascism: An Introduction to Comparative Fascist Studies, lk 123–124. Vt ka R. Griffin, Limaseenest risoomini: Sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2011, nr 9.

^[11] R. Saull, Capitalism, Crisis and the Far-Right in the Neoliberal Era. Journal of International Relations and Development, 2015, kd 18.

^[12] D. Riley, Enigmas of Fascism. New Left Review, 2004, kd 30, lk 146.

^[13] G. Eley, Nazism as Fascism: Violence, Ideology, and the Ground of Consent in Germany 1930–1945. London, 2013, lk 217.

^[14] T. Snyder, Black Earth: The Holocaust as History and Warning. London, 2015, lk 326–327. (Eesti k-s 2017, tlk O. Teppan.)

^[15] C. Daggett, Petro-masculinity: Fossil Fuels and Authoritarian Desire. Millennium: Journal of International Studies,  2018, kd 47, nr 1.

^[16] T. Snyder, Black Earth, lk 326.

^[17] T. Snyder, Hitleri maailm. Tlk M. V. Vikerkaar, 2015, nr 10/11.

^[18] T. Robertson, The Malthusian Moment: Global Population Growth and the Birth of American Environmentalism. New Brunswick (NJ), 2012.

^[19] L. Shriver, Contraception is the Answer to Climate Change. Spectator, 17.08.2019.

^[20] O. El Akkad, American War. New York, 2017.

^[21] J. Lanchester, The Wall. London, 2019.

^[22] G. Price, By the Feet of Men. Winchester, 2019.

^[23] O. E. Butler, Parable of the Sower. New York, 2007 [1993].

Süsinikukell tiksub. Valitsused ja ametkonnad kinnitavad, et kõik läheb hästi, et nad suudavad riske tasakaalustada. Mõned rõhutavad, et meid päästab tehnoloogia. Me oleme varemgi saavutanud võimatut, miks mitte siis nüüd? Miks neid aga uskuda? Edasiminekut dekarboniseerimise poole pole toimunud. Fossiilkütusetootjate huvid on endiselt põimunud globaalsetesse võimuvõrgustikesse, mis pärinevad otseselt imperialismi ajast. Nende poliitilised esindajad võivad olla küünilised manipulaatorid, aga avalikkuse toetus fossiilkütuste status quo’le on liigagi reaalne. Ekspertide nõuandeid trotsivat süsinikukoalitsiooni näib kannustavat surmatung. Tsentristlikud liberaalid väljendavad valjuhäälselt pahameelt, kuid tõmbuvad tagasi niipea, kui tarvis astuda otsustavaid samme. Protestilained on perioodilised. Lapsed boikoteerivad koole. Nõutakse uut ühiskondlikku lepingut ja õiglast üleminekut. Seni veel kõigest tilluke vähemus kutsub üles mässule.

Ainult pisiteisendustega võiks see pilt kujutada rahvast, kes on libisemas suure sõja kaotamise poole: halastamatu ajasurve; piiratud ressursid, mis saavad kiiresti otsa; liigenesekindlad tehnokraadid; imerelvade lubadused; sõja pooldajate ja vastaste kokkupõrked; meeleheitlikud noored, kes kutsuvad üles hullust peatama. Sõda on endiselt peamine viis, kuidas mõelda kollektiivsest ohust ja tegutsemisvõimest silmitsi sellise ohuga; kliimapoliitika retoorikas on sõda ja mobilisatsioon tavavõtted. Rohelise Uue Kursi eestkõnelejad Ameerikas kutsusid üles kordama Teise maailmasõja aegset hämmastavat saavutust tööstuse vallas. Ühendkuningriigis püsivad mälestused sõjajärgsest heaoluriigist. Räägitakse ka Marshalli plaanist.

Aga kas see kõik pole midagi liialt mugavat? Demokraatiate peetav „hea sõda“, mis lõpeb majanduskasvu ja heaoluriigi kuldajastut sisse juhatava hiilgava võiduga. Üks viis, kuidas lugeda ajaloolase ja kliimaaktivisti Andreas Malmi hiljutist publikatsioonivoogu – kolm raamatut ühe aastaga –, oleks võtta neid ühe jätkuva väljakutsena mugavale ajaloolisele pildile meie praegusest olukorrast. Ajalooline analoogia, mida tema eelistab tõmmata, on Esimene maailmasõda ja sellele järgnenu, maailm, mida määratles revolutsiooni murrang ja fašismi vägivald – ühe kriisiajastu algus, mitte lõpp.

Need, kellel mõlgub meeles Teine maailmasõda ja moodsa sekkuva heaoluriigi sünd, lähtuvad niisugustest mõtlejatest nagu John Maynard Keynes, kes lubas, et „kõike seda, mida me tegelikult teha suudame, me saame endale ka lubada“. Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud aastad manavad esile teistsuguse seltskonna. Malmi enda poliitiline taust on trotskismis ja nüüd nimetab ta ennast ökoloogiliseks leninistiks. Tema kaasautorid raamatus „Valge nahk, must kütus“^[1] nimetavad ennast Zetkini Kollektiiviks  – Saksa kommunisti ja feministi Clara Zetkini järgi, kelle fašismi-tõlgendusest nad lähtuvad ja kelle tuhk sängitati 1933. aastal Kremli müüri äärde.

Mõned süüdistavad Malmi revolutsiooni mängimises ajal, kui planeet põleb. Kuid tegelikult on tema positsiooniks traagiline realism. Nagu ta koos oma kolleegidega „Valges nahas, mustas kütuses“ selgitab, on kliimamuutuse määravaks tunnuseks see, et tegu on „revolutsioonilise probleemiga, millel puudub revolutsiooniline subjekt“. Keskkonnaliikumine võib küll olla sõlminud liidu sotsiaalse õigluse aktivismiga, aga see pole „suutnud esitada väljakutset kapitalismile mingi vähegi sarnase väega kui see, mida kunagi ilmutasid Kolmas Internatsionaal, rahvuslikud vabastusliikumised või isegi Teise Internatsionaali sotsiaaldemokraatlikud parteid; nende lombaka järglasena pole keskkonnaliikumine võitnud ühtegi Vietnami sõda ega ehitanud üles midagi heaoluriigiga võrdväärset“.

Meie reaalsust ning sajanditaguste revolutsionääride reaalsust ühendav sild on teadlikkus terendavast katastroofist. 20. sajandi alguse revolutsionäärid hakkasid 19. sajandi vältimatu progressi lubadust pidama millekski tühjaks või, nagu Walter Benjamin seda nägi, millekski katastroofiliseks. Totaalse sõjaga silmitsi seistes rõhutasid nad, et katastroofi tõrjumiseks on tarvis tegutseda. Nii nagu Marx ja Engels olid „Kommunistliku partei manifestis“ hoiatanud, lõpeb rõhuja ja rõhutu vaheline võitlus „kas kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkorraldamisega või võistlevate klasside ühise hävinguga“ – „sotsialismi või barbaarsusega“, nagu ütles Rosa Luxemburg. Milline on meie ummik sajand hiljem? Malm ütleb, et kuigi valitsevad klassid kõnelevad kliimakriisist, reedavad neid nende teod: „Neid ei häiri leegitsevate puude lõhn. Neid ei pane muretsema pilt merre vajuvatest saartest; nad ei põgene lähenevate keeristormide möirgamise eest; nende sõrmed ei tarvitse kunagi puutuda kärbunud saakide kõrsi; nende suud ei kuiva pärast joogita veedetud päeva … Viimase kolme kümnendi järel pole kahtlust, et valitsevad klassid on olemuselt võimetud katastroofile vastama mingil muul viisil kui seda kiirendades; iseenesest, oma sisesunni ajel ei suuda nad teha muud kui põletada endale teed kuni viimse lõpuni välja.“

Pamfletis „Koroona, kliima ja krooniline hädaolukord“^[2] püstitab Malm küsimuse, kas pandeemia on midagi muutnud. Paljudele vasakpoolsetele oli eelmise aasta kriis jahmatav, kuid vähemalt alguses ka julgustav. Kliima vallas ei paistnud mingit edasiminekuvõimalust, kuid pandeemiaga silmitsi seistes näis riik end lahti haakivat huvidest, mida ta tavaliselt teenib. Malm kirjutab: „Covid-19 saabus nagu äkiline ja totaalne küllastumine. Sarnaselt tuulehooga, mis lööb puruks kõik pilvelõhkuja varjundatud aknad, riietas see riigi lahti kuni selle kõige paljama suhtelise autonoomiani.“ Ühtäkki oli riik vaba tegutsema suurärist sõltumatult.

„Põhjapoolsete riikide valitsused olid haruldases positsioonis, kus ohverdada kapitalistlike majanduste heakäekäik oma vanemate ja potentsiaalselt ka nooremate kohortide elu nimel. Seda hetke võiks vaadelda kui moodsate kodanlike demokraatiate parima külje esiletoojat, mille käigus austus elu vastu trumpas üle austuse omandi vastu ning peale jäi see egalitaarne eeldus, millega demokraatia on kokku vannutatud.“

Malm mängitab põgusalt ideed, et säärane dramaatiline sekkumine võiks lahendada ka kliimakriisi, kuid jätab selle kärmelt kõrvale: „Koroonavastase valvsuse kontrast kliima-alase minnalaskmisega on illusoorne. Zoonootilise ülehüppe kiri seinal on juba aastaid nähtav olnud ning riigid on teinud selle probleemi vastu sama palju kui inimtekkelise kliimamuutuse vastu: mitte midagi.“ Malm võinuks ka lisada, et kriisi saabudes suunasid valitsused oma meetmed suurel määral olemasolevate omandisuhete ning rikkuse ja sissetuleku olemasoleva jaotuse kindlustamisele. Sekkumised olid küll hiiglaslikud, kuid oma sihilt ja mõjudelt ülekaalukalt konservatiivsed.

Missugune valitsusaparaat võiks anda paremaid tulemusi? Vasakleer kutsub üles Rohelisele Uuele Kursile, mida Daniela Gabor on nimetanud „suureks roheriigiks“, kuid pole garantiid, et riigisekkumise ambitsioonikam versioon suudaks muutust eest vedada. See, et Rohelise Uue Kursi eestkõnelejad võtavad eeskujuks Teise maailmasõja, ei mõju just julgustavalt. Keynesiaanlik makroökonoomika võis küll sõja ajal pead tõsta, kuid valitsuse masinavärk ise oli tollal aina rohkem hõivatud ärihuvidest. Interventsionistliku tööstuspoliitika ja intensiivse reguleerimise plaanid pandi riiulile. Kust siis otsida alternatiivseid eeskujusid kriisivalitsusele? Malm küsib: mis siis, kui kliimaaktivistliku riigi õigeks eeskujuks polegi Uus Kurss, vaid üks meeleheitlikum ja veelgi kasinam sõjaaegne režiim? Mis siis, kui vajalikuks eeskujuks on hoopis sõjakommunism?

See on hulljulge ettepanek. Lühike sõjakommunismiperiood 1920. ja 1921. aasta vahel on üks kõige vaieldumaid Vene revolutsiooni ajaloos. Arvamused lahknevad selles, kas tegu oli meeleheitliku improviseerimisega või tõelise jõupingutusega radikaalse muutuse nimel. Revolutsioonile üldjoontes kaasa elavate ajaloolaste nagu Sheila Fitzpatricku ja Ronald Suny jaoks oli tegu faasiga, mil režiim kalgistus autoritaarsusse ja läks seal, kus vaja, üle terroristlikuks diktatuuriks. Sõjakommunism on see viimane asi, mida majandusliku ümberkorralduse eeskujuks pakkuda. Endise tsaaririigi majandus oli laostunud; ühiskond deindustrialiseerumas; maapiirkondade ja ruineeritud linnade vaheline kaubavahetus oli katastroofiliselt katkenud. Järgnenud nälg tõukas bolševikud alistumise äärele.

Malm teab seda kõike, kuid ei kohku tagasi: „Olgu niisiis öeldud, et sõjakommunismi esiletõstmine ei tähenda, nagu oleks tarvis massihukkamisi, toidurekvireerimissalkade küladesse saatmist või tööjõu militariseerimist, täpselt nii nagu see, kes otsib kliimamobilisatsiooniks eeskuju Teisest maailmasõjast, ei taha heita Hiroshimale veel üht aatomipommi. Paljusid tajutud hädavajadusi, mille bolševikud pöörasid voorusteks, saame meie ära tunda pahedena. Aga ka ümberpöördult, paljutki sellest, milles nemad nägid oma nõrkusi, võime meie võtta tugevustena.“

Malmi paelub sõjakommunismis just terav korrektiiv, mida see pakub ükskõik millisele külluslikule tulevikunägemusele. Trotski enda sõnul oli revolutsiooni seisukord 1920. aastal „ülimalt traagiline“. Karm paratamatus sundis peale radikaalse innovatsiooni. Bolševistlikus tsoonis, mis oli kahanenud kunagise Vene impeeriumi köndiks, valitses meeleheitlik puudus toidust, kivisöest ja naftast. Karm rekvireerimissüsteem võimaldas küll toita sõjaväge, kuid et toime tulla kivisöepuudusega, läks tarvis innovatiivsemaid lahendusi. Fossiilkütustest äralõigatuna pöördus Trotski puidu poole. Punaarmee soomusronge köeti halgudega. Malmi järgi oli improviseeritud orgaanilise energia režiim 1921. aastaks triumfeerinud reaktsiooni fossiilkütuste ühisjõudude üle. Malm kutsub meid kujutlema liikumist fossiilkapitalismi vastu, milles sissepiiratud energiarevolutsionääride grupp lööb lahku globaalsest nafta ja gaasi impeeriumist, nii nagu seda tegid bolševikud 1917. ja 1922. aasta vahel, et kujundada välja uus poliitika, uus majandus ja uus energiarežiim. Nüüdsete sõjakommunistide käsutuses, märgib Malm, on ju vähemasti päikese- ja tuuleenergia.

Oletagem, et Malm ei esita niivõrd tegutsemisettepanekut, vaid sooritab radikaalse mõtteeksperimendi. Kui tema ajalooline analoogia tõlkida tavalisse  poliitikakeelde, siis on asja mõte oletatavasti selles, et iga tõsisem energeetilise ülemineku püüdlus peab hinnakujunduse ja läbirääkimiste kõrval sisaldama ka kombinatsiooni natsionaliseerimisest, reguleerimisest ja keeldudest, mida ei jõustata mitte üksnes seadusetähega, vaid ka sõjaka jõuga. Küsimus on selles, missugust poliitilist formatsiooni läheks selle teokstegemiseks tarvis. Sõjakommunismi administreeris revolutsiooniline partei, mis pidi püsimise nimel võitlema elu ja surma peale. Meie olukord ei ole niisugune, vähemalt mitte veel.

Märksa paljutõotavamat teed pakub „Valge nahk, must kütus“. Üks selle mahuka kollektiivteose organiseerivaid eristusi teeb vahet majandussektoritel, mis on pöördumatult sõltuvad fossiilkütuste ammutamisest, ja sektoritel, mis kasutavad küll fossiilenergiat, kuid ei ole sellega eksistentsiaalselt läbi põimunud. Esimestega ei saa olla mingit kompromissi: ellujäämine sõltub nende sulgemisest. Seevastu teised on jõud, mis tuleb ümber värvata, et mingisugunegi Roheline Uus Kurss õnnestuks. Mis tahes oletatava „suure roheriigi“ üks peamisi muresid seisneb selles, millist vastupanu hakkab osutama fossiilkütuseid ammutav sektor.

Paremäärmuslike parteide esiletõus igal pool Euroopas ning Donald Trumpi ja Jair Bolsonaro presidendiaeg on käivitanud debatilaine fašismi teise tuleku üle. Trump ja Bolsonaro on ühtlasi kliimaeitajad. Malm ja tema kaasautorid „Valges nahas, mustas kütuses“ väidavad, et see pole kokkusattumus. Esiteks nad märgivad, et viimase kahekümne aastaga on fossiilkütuste kaitsjad muutnud oma taktikat. 1990. aastatel oli kliimaeitus otsene ja selgelt omakasupüüdlik vale, konspiratsioon teaduse vastu; tänapäeval on rõhuasetus nihkunud laiapõhjalistele liikumistele, mis kaitsevad agressiivselt fossiilkütustel põhinevat eluviisi. Hoolimata naftatööstuse hiigeltoetusest muutus suure vale ülalhoidmine raskeks; Exxon ja BP on nüüd hakanud tunnistama kliimamuutuse olemasolu. Sellele vastuseks on kliimavastupanu võtnud üle hegemoonia kaudsemad mehhanismid. Trump ja Bolsonaro avaldavad oma toetust kivisöele, naftale ja gaasile, kuid selle asemel et üritada haakuda teadusliku argumentatsiooniga, pilluvad nad lihtsalt lööklauseid. Nad apelleerivad oma valijaskonnale, neil tarvitseb üksnes esile manada eliidivastaseid eelarvamusi, ning vanade kliimaskeptiliste meemide kõlakoda teeb ära ülejäänud töö.

See ei tähenda, nagu kuuluks kliima otseselt nende programmi tuumikusse; see lihtsalt tuleneb nende rõhuasetusest eliidivastasele töölisnatsionalismile. „Valge nahk, must kütus“ üritab näidata viise, kuidas bensiini kulistav tarbimine, sõltuvus fossiilkütustest, asunduskolonialism ja rassivõimu struktuurid on ajalooliselt läbi põimunud. Samasugune lüli ühendab fossiilkütuseid ja ajaloolist fašismi. Saksa fašistid olid paremas olukorras kui sõjakommunistid. Neil oli kivisütt. Aga nad pidid samuti leidma viise, kuidas pääseda nafta haardest, mis oli angloameerika võimu toorainebaas. Nii leiutaski keemiakonglomeraat IG Farben meetodi, kuidas Kesk-Euroopa kivisöest valmistada naftat ja kummi. Mitte juhuslikult ei asunud Auschwitzi laagrikompleksi keskmes suur sünteetilise keemia tehas.

Lisaks ajaloolistele ja ideoloogilistele mõõtmetele toimib autoritaarsuse ja fossiilkütuste vaheline seos Malmi ja Zetkini Kollektiivi meelest sügavamal psühholoogilisel tasandil. Korrates seda, mida Herbert Marcuse kirjeldas fašistlikku massipsühholoogiat tõlgendades rünnaku, lõhestamise ja pihustamise ihana, ülistas Trump töölisi, kes „murravad läbi kaljuseinte, kaevuvad maapõue sügavustesse ning tungivad läbi ookeanipõhja, et tuua iga unts energiat meie kodudesse, majandusse ja ellu“. Seda seost ei kinnista mitte ainult lööklause „Drill, baby, drill“. Liberaalse peavoolu kognitiivne dissonants on üks võtmeosis selles fossiilkütuste sureva tsivilisatsiooni psühhogrammis, mille visandavad Malm ja tema kollektiiv. Korrates Clara Zetkini argumenti, et fašism on ajaloo kättemaks suutmatuse eest teha sotsialistlikku revolutsiooni, näevad nad, et valijaid tõukab paremäärmusluse rüppe peavoolu kliimapoliitika silmakirjalikkus ja järjekindlusetus. Kliimakriisist kõnelemine ilma midagi selle vastu ette võtmata muutub pikapeale väljakannatamatuks. Liberaalide läbikukkumised panevad Trumpi paistma ausana. Ta võib eitada teadust, aga ta on vähemalt truu iseendale.

Niisuguse pildi taustal ummikus ühiskonnast tulekski lugeda Malmi viimast provokatsiooni „Kuidas lasta õhku torujuhe“.^[3] Kuigi raamat püüab veenda sõjakate aktsioonide kasulikkuses üleüldse, oleks seda õigem lugeda sekkumisena ühel spetsiifilisel teelahkmel. Saksa liikumine Ende Gelände, mille protestides Malm osales, saavutas aastate 2015 ja 2018 vahel märkimisväärset edu rahvahulkade mobiliseerimises otseaktsioonideks Saksa pruunsöekaevanduste ja saastavate jõujaamade vastu. Kuid liikumist tabas tõsine tagasilöök, kui Merkeli valitsus klopsis kokku tehingu söetööstuse ja ametiühingutega, mis lükkas kivisöest lahtiütlemise 2038. aastasse – naeruväärne väljavaade, mis pole kooskõlas isegi Pariisi kokkuleppe tagasihoidlike kohustustega. See oli kliimaliikumise pöördepunkt Saksamaal.

Ende Gelände sõjakad aktivistid olid välja õppinud tuumavastase liikumise otseaktsioonide tehnikates, kuid nüüd hakkas teed näitama hoopis koolilaste mobilisatsioon, mida inspireerisid Greta Thunberg ja Fridays for Future. 15. märtsil 2019 leidis aset 1,4 miljoni osavõtjaga koolistreik, ajaloo suurim koordineeritud noortemeeleavaldus. Kohe järgnesid sellele Extinction Rebellioni meeleavaldused Ühendkuningriigis. 2019. aasta septembris kuulus reedeste streikide liikumisse neli miljonit protestijat üle maailma, kolmandik neist Saksamaal. Kuid Malmi ja paljude Ende Gelände liikmete pettumuseks ei ilmutanud Fridays for Future vähimatki huvi otseaktsioonide vastu. Protesteerivad koolilapsed püsisid häälekate tänavademonstratsioonide traditsioonis. Malm märgib, et ka XR Ühendkuningriigis järgis äsjaseid USA mobilisatsioone, positsioneerides ennast vägivaldsete aktsioonide vastu.

*
Raamatut „Kuidas lasta õhku torujuhe“ ajendab küsimus, miks 2019. aasta uued protestiliikumised on oma ulatusest ja dünaamilisusest hoolimata loobunud füüsilise obstruktsiooni ja sekkumise tehnikatest, mille Ende Gelände oli edukalt välja töötanud. Osa vastusest on moraalne. Eriti just USA liikumine on läbi imbunud pühendumusest vägivallatutele meetoditele. Mõned on selgitanud, et rünnakud omandile toovad kaasa ainult valulise ja repressiivse tagasilöögi, ja tõepoolest, Jessica Reznicek, kes koos Ruby Montoyaga oli algatanud sabotaažikampaania Dakota Accessi torujuhtme vastu, mõisteti sel suvel kaheksaks aastaks föderaalvanglasse. Kuid nagu väidab Malm, neid tuttavaid taktikalisi muresid on kliimaliikumise praeguses faasis võimendanud üks eriline ajalootõlgendus, milles fetišeeritakse enesekontrolli ja vägivallatuse väge. Ta kirjutab, et uued liikumised otsivad „ajaloolisi pretsedente – kuidas rahvas on lootusetus olukorras võitnud, kuidas suurele kurjale on järsku tehtud lõpp –, mis suudaksid purustada apaatia haarde“:

„Arutluskäik on selline, et kui nemad suutsid peale jääda, siis suudame seda ka meie. Kui nad muutsid maailma kõikide vahenditega peale vägivaldsete, siis nõnda päästame maailma ka meie. Analogism on olnud üks argumentatsiooni põhimudeleid ja üks strateegilise mõtlemise põhiallikaid. Pandagu tähele, et siin ei väideta, nagu oleks vägivald halb praegusel konkreetsel hetkel – näiteks seetõttu, et klassivõitluse tase on globaalses Põhjas nii madal, et avantüristlikud aktsioonid annaksid ainult tagasilöögi ja suruksid seda veelgi alla: sellised sõnad ei tule XP-lastel kunagi üle huulte – või et vägivald oleks tõhus ainult karmi repressiooni tingimustes. Selle asemel usub analogistlik patsifism, et vägivald on halb igas kontekstis, kuna seda näitavat ajalugu. Edu kuulub rahumeelsetele. Ajalooliste analoogiate nimekiri algab orjandusega.“

Kuid nagu Malm osutab, on kliimaliikumise tuginemine ajaloole ühekülgne. Kuidas saaks sufražettide liikumist tõsiselt käsitleda, rõhutamata otseaktsioonide ja sabotaaži tähtsust selles? Veelgi grotesksem on kujutada orjanduse kaotamist nii, nagu see oleks saavutatud kveekerite „vabakondlike organisatsioonide“ kõrgmoralismiga, mitte aga orjamässude või sõjakate abolitsionistide radikaalse eeskujuga.

Malm arvab, et otseaktsioone välistades võtab kliimaliikumine endalt ainsa tõsise survevahendi. Ta väidab, et tarvis ei ole mitte avaliku arvamuse ja valimistulemuste aeglast nihutamist, vaid hõlmavamat „muutuseteooriat“: „See miljonite liikumine peaks alustuseks tegema järgmist: kuulutama välja ja jõustama keelu. Rikkuge ja hävitage uued CO₂-t emiteerivad seadmed. Viige need töökorrast välja, lammutage need, hävitage need, põletage need maha, laske need õhku. Teadku kapitalistid, kes jätkavad tulekahjusse investeerimist, et nende omand hävib. „Me oleme investeerimisrisk“ – nii kõlas Ende Gelände loosung, kuid risk peaks muidugi olema kõrgem kui üks või paar tõrgetega tootmispäeva aastas. Bill McKibben on öelnud: „Kui me ei saavuta korrumpeerunud Kongressilt tõsist süsinikumaksu, siis me saame oma kehadega kehtestada de facto maksu“, kuid süsinikumaksust enam ammu ei piisa. Kui me ei saavuta keeldu, siis me saame kehtestada de facto keelu oma kehadega või mis tahes muu vajaliku vahendiga.“

Malm mõistab, et säärase taktikaga kaasneb risk peletada toetajaid, kutsuda meedias esile hukkamõistu ning provotseerida massilisi repressioone. Ja ta möönab, et „kliimavõitlus tuleb seostada laiema kapitalismivastase maalihkega, nii nagu varasemates tootmisviiside vahetumistes, kui füüsilised rünnakud valitsevate klasside vastu moodustasid ainult väikese osa kogu ühiskonda hõlmanud ümberkorraldustest. Kuidas saab see juhtuda? Seda ei ole võimalik ette teada. Seda saab avastada ainult praktikasse sukeldumisega.“ Need on oma riske maandava revolutsioonikaadri sõnad.

Arvestades, kui kaugele jääb vähegi hõlmavama dekarboniseerimise eesmärk, on poliitika tegemise sihist tähtsam selle viis. Arvestades aluskonflikti reaalsust, tuleks lõhestumist ja võitlust mitte kahetseda, vaid tervitada – ja see on olemuselt leninistlik õppetund. Antagonistliku hoiaku võtmine tähendaks lihtsalt adekvaatset vastust olukorrale. Nagu Malm ja tema kollektiiv „Valges nahas, mustas kütuses“ järeldavad: „kui mitte miski muu, siis paremäärmusluse kliimavastane poliitika peaks purustama kõik järelejäänud illusioonid, nagu saaks fossiilkütustest loobuda mingisuguse sujuva mõistliku ülemineku teel … Üleminek saab toimuma ainult intensiivse polariseerumise ja konfrontatsiooni teel või seda ei toimu üldse.“ Niisugusest vaatepunktist ei seisne küsimus selles, kas liberaalsed aktivistid tahavad tegeleda sabotaažiga või ei taha. Kui me praegusel kursil jätkame, tuleb sabotaaž niikuinii. Kui seda ei juhita tipust, siis pulbitseb see üles põhjast. Küsimus on selles, kas peavoolu kliimaliikumine suudab end valmis seada tulevasteks valusateks dilemmadeks. Kas see suudab säilitada oma sidususe ja hoo kriisi, vägivalla, lõhestumise ja üsna tõenäolise lüüasaamise ees?

Just selles punktis pöörduvad 20. sajandi Euroopa ajaloo draamad Malmi tulevikunägemust kummitama – mitte inspiratsioonina revolutsiooniks, vaid viisina anda tähendus vastupanule, mis võib lõpuks osutuda asjatuks. Kujutlege, et me ei ela enam koolistreikide ega ÜRO konverentside maailmas. Kujutlege, et pärast mandrijää sulamist ja tsivilisatsiooni dramaatilist kokkukukkumist püüab käputäis inimesi põhjalaiuskraadidel veel elus püsida. Mida nad oma lastele katastroofi kohta räägiksid? Kas nad ütleksid, et „inimkond kutsus täielikus üksmeeles esile maailma lõpu? Et igaüks võttis ennast vabatahtlikult gaasiahju järjekorda? Või et mõned inimesed võitlesid nagu juudid, teades, et nad tapetakse?“

„Juudid“, keda Malm mainib, on siin Varssavi geto ja laagrite vastupanuvõitlejad, kes kangelaslikult, kuid lootusetult natside vastu üles tõusid. Ja Malm võtab seda erakordset analoogiat tõsiselt: „Kui vahetu kasuarvestuse järgi on juba liiga hilja vastupanule asuda, siis on tulnud aeg kinnitada elu fundamentaalseid väärtusi, isegi kui see tähendab üksnes taeva poole kisendamist.“ Malm tsiteerib Alain Brossat’ ja Sylvie Klingbergi raamatut „Revolutionary Yiddishland“: „Nad võitlesid ajaloo nimel, mälu nimel … Selline elujaatus ohverduse ja võitluse teel, milles puudub väljavaade võidule, on traagiline paradoks, mida saab mõista ainult kui ajaloosse uskumise akti.“ Malm järeldab: „Parem surra torujuhet õhku lastes kui põleda passiivselt.“ Nõnda tuleb siin tagasi torujuhtme õhkulaskmise kujund, kuid mitte enam sabotaaži-, vaid eneseohverdusaktina. Selles monumentaalse mineviku ja tumeda tuleviku lõikepunktis me jõuame ummikusse.

*
Raamatu „Kuidas lasta õhku torujuhe“ algusosas vihjab Malm ühele alternatiivile. Kujutlege, kirjutab ta, et viimase protestitsükli massimobilisatsioone pole enam võimalik ignoreerida:

„Valitsevad klassid tunnevad selle kuumuse kõrvetust – võib-olla nende südamed isegi mõnevõrra sulavad, nähes noid käsitsi kirjutatud plakatitega lapsi, ja nende kangekaelsus annab järele. Ametisse valitakse uued poliitikud, eriti Euroopa rohelistest parteidest, kes täidavadki oma valimislubadused. Surve altpoolt ei anna järele. Seatakse sisse moratooriumid värsketele fossiilkütustele. Saksamaa algatab kohese väljumise söetootmisest, Holland teeb samamoodi gaasiga, Norra naftaga ja USA kõigi eelnimetatutega: pannakse paika seadused ja kavad, kuidas kärpida heitmeid vähemalt 10% aastas, arendatakse taastuvenergia tootmist ja ühistransporti, edendatakse taimetoitu, valmistatakse ette fossiilkütuste täielik keeld.“

Juhul kui see nõnda läheks, möönab Malm, „tuleks liikumisele anda võimalus see stsenaarium teostada“.

Kliimaaktivistide enamus usub sellise reformistliku nägemuse sisse; me peaksimegi sellest kinni hoidma. Kuid tunnistagem ka seda, et kuigi need read trükiti kõigest mõni kuu tagasi, on need juba aegunud. Ja Malm esitab kohe ka visiooni, mis on palju lähemal sellele, kuidas tänapäeva maailm välja näeb. Kujutlege, et „mõne aasta pärast ärkavad Thunbergi põlvkonna lapsed ja teisedki meist ühel hommikul üles ja mõistavad, et vanad viisid jätkuvad endiselt, hoolimata streikidest, teadusest, palvetest, miljonitest kirevatest rõivastest ja lippudest … Mida me siis teeme?“

Tsentrist soovitaks kannatust. Keynes ütles, et kõike seda, mida me suudame tegelikult teha, saame me endale ka lubada. Samas laadis lisas ta 1942. aasta kevadel peetud raadiovestluses, et me saame endale lubada kõike seda, mida me tegelikult teeme, tingimusel, et jääme kannatlikuks ja võtame nii palju aega kui tarvis. See oli kõnekas täpsustus. Nagu Malm märgib, on sotsiaaldemokraatia aluseelduseks see, et ajalugu ja aeg on selle poolel. Kuid kujutlus, nagu see oleks endiselt nõnda, jutt, nagu me saaksime ohutult eristada lühikest, keskmist ja pikka perspektiivi, on tänapäeval üks salakavalamaid pehme salgamise vorme. Me ei peaks enam sellele järele andma.

Malm märgib, et neoliberalism on korduvalt leidnud viise, kuidas hüpata üle oma varju ning vastata kriisile niisuguses ulatuses ja niisuguses tempos, nagu olukord nõuab. Vastus pandeemiale on just nimelt säärast paindlikkust demonstreerinud. Kuid säärase poliitika usaldamine seal, kus asi puudutab kliimamuutust, viib planetaarse katastroofini. Malm sunnib meid näkku vaatama otsustavale küsimusele: milline on sotsiaaldemokraatlik kriisipoliitika? Kui tahta tema versioon ökoloogilisest leninismist tagasi lükata, siis milline on meie tegevusloogika katastroofi palge ees seistes? Millised on meie poliitilised valikud, kui on igati põhjust arvata, et jäänud on väga vähe aega? Nagu tuletab meelde Daniel Bensaïd ühes Malmi tsiteeritud essees, kirjutas Lenin 1914. aastal Hegeli „Loogikateaduse“ leheküljeservale: „Katkestused pidevuses … Pidevus ei seleta midagi ilma hüpeteta. Hüpped! Hüpped! Hüpped!“

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Adam Tooze, Ecological Leninism. London Review of Books, 18.11.2021.

^[1] A. Malm, The Zetkin Collective, White Skin, Black Fuel: On the Danger of Fossil Fascism. London; New York, 2021.

^[2] A. Malm, Corona, Climate, Chronic Emergency: War Communism in the Twenty-First Century. London; New York, 2021.

^[3] A. Malm, How to Blow Up a Pipeline: Learning to Fight in a World on Fire. London; New York, 2021.

„Soov ravimeid võtta on tõenäoliselt olulisim tunnus, mis eristab inimesi ja loomi.“ Nii on öelnud William Osler (1849–1919), Kanada arst, üks Johns Hopkinsi haigla asutajaid, keda on nimetatud kaasaegse meditsiini isaks. Ravimid saadavad meid sünnist surmani ning üha uute, efektiivsemate ja ohutumate ravimite väljatöötamisele kulub ressursse rohkem kui kunagi varem.

Ajal, mil Rudolf Buchheim (1820–1879), Tartu ülikooli ja hiljem Giesseni ülikooli professor, pani aluse eksperimentaalsele farmakoloogiale ja teaduslikule ravimikäsitlusele, oli ideaaliks ravimite toimeaine võimalikult puhas eraldamine ja keemiline iseloomustamine. Keemiliselt puhtaid ühendeid oli võimalik väga täpselt doseerida – see aga on ülioluline tegemaks vahet efektiivsete dooside, liigmadalate ja üledooside vahel. Selliseid, üldiselt madalmolekulaarseid traditsioonilisi ravimeid kasutatakse tänaseni palju ning igal aastal lisandub neile üha uusi.

Eelmise sajandi keskpaigas aga hakkasid lisanduma hoopis teistsugused, palju komplekssema ülesehitusega tooted – näiteks peptiidid, antikehad ja transgeensed valgud. Üks esimesi oli paljudele diabeetikutele hädavajalik insuliin. Kui Frederick Sanger (1918–2013) oli oma Nobeli preemiat (1958) väärinud töödes selgitanud välja selle valgu struktuuri, sai võimalikuks inimese insuliini tootmine bakterite abil ning tänu massilisele tootmisele muutus see kättesaadavaks paljudele abivajajatele. Edaspidi on lisandunud üha uusi ravitoimelisi valke ja geneetilisi molekule (DNA, RNA).

Ravimid, mida toodavad elusorganismid või mis sisaldavad nende koostisosi, said nimeks bioloogilised ravimid. Võrreldes traditsiooniliste väikesemolekuliliste ravimitega on nende koostises palju suuremad molekulid (valgud, nukleiinhapped) ning nende tootmine on oluliselt keerukam. Nende lõplik keemiline iseloomustamine on aga ülikeerukas, sest nad on oma koostiselt väga heterogeensed ja muutlikud – nii nagu elusorganismid seda ikka on. Lisaks sellele võivad nad tekitada ootamatuid reaktsioone (näiteks immuunreaktsioone) ning nende steriliseerimine ehk vabanemine soovimatutest bioloogilistest „lisandustest“ (näiteks bakterid või viirused) võib osutuda üsna kõvaks pähkliks.

Kõigest hoolimata on bioloogilised ravimid mõne aastakümnega teinud tohutu võidukäigu – me ei kujutaks täna elu ette paljude hormoonide, ensüümide, antiseerumite või vaktsiinideta.

Viimased paar aastakümmet on aga lisanud täiesti uue rühma bioloogilisi ravimeid, mida nimetatakse „uudseteks ravimiteks“ (Advanced Therapy Medicinal Products). Nende väljaarendamiseks ja tootmiseks rakendatakse kõiki viimase poole sajandi vältel molekulaarbioloogias, rakubioloogias ja geneetikas saadud teadmisi.

„Uudsete ravimite“ hulka kuuluvad inimestele mõeldud ravimid, mis baseeruvad geenidel, kudedel või rakkudel. Tänu neile on juba tekkinud täiesti uued võimalused mitmete haiguste raviks, ent paljud arengud on alles algusjärgus. Just see on koht, kus ma näen järgmise paarikümne aasta jooksul väga olulisi läbimurdeid.

„Uudsete ravimite“ kliinilised uuringud on viimastel aastatel plahvatuslikult suurenenud – praeguse seisuga on kliiniliste uuringute andmebaasis ClinicalTrials.gov registreeritud üle kaheksa tuhande rakkudel põhineva ravimi ja ligi viis tuhat geenidel põhinevat ravimit. Järgmise seitsme aasta jooksul arvatakse „uudsete ravimite“ turumahuks enam kui 21 miljardit dollarit. Ühtekokku on Euroopa Ravimiameti (EMA) müügiloa saanud juba 19 „uudset ravimit“, samuti on neid välja andnud teiste riikide vastavad organisatsioonid.

Siinkohal kaks näidet, mis on tänaseks EMA poolt heaks kiidetud ja müügiloa saanud.

Silmavigastused, näiteks põletused, põhjustavad tihti silma limbaalsete tüvirakkude kahjustumise ja hävingu. Need on rakud, mis asuvad silma sarv- ja sidekesta piiril, ning nende ülesanne on pidevalt uusi sarvkesta rakke juurde toota. Sarvkesta rakud vajavad pidevalt asendamist, kuna nad kuluvad silma sattunud tolmu ja teiste osakeste toimel. Kui sellist sarvkesta taastamist enam ei toimu, leiavad seal aset pöördumatud muutused, mille tulemuseks on sarvkesta hägustumine ja nägemise kadu. Ravimi Holoclar saamiseks eraldatakse patsiendi tervest silmast veidi tüvirakke ja paljundatakse laboritingimustes. Seejärel siiratakse tüvirakud vigastatud silma, kus need mõne aja pärast sarvkesta rakke tootma hakkavad ning nägemine taastub. Protseduuri edukus on seni olnud enam kui 70 protsenti.

Väga personaliseeritud geeni- ja rakuteraapia näide on CAR-T rakkude kasutamine mitmesuguste kasvajatüüpide raviks. Selleks „õpetatakse“ patsiendi enda T-lümfotsüüdid (immuunrakud) võitlema tema kasvajarakkudega. Patsiendi verest eraldatakse T-rakud ning viiakse neisse sisse geneetiline konstrukt, mille abil hakkavad rakud tootma kimäärset antigeeni retseptorit (Chimaeric Antigen Receptor, CAR). Nagu teada, olid kimäärid Kreeka mütoloogias olendid, kes koosnesid eri loomade osadest. Nii on ka siin: CAR valgu ühes otsas on T-rakust väljapoole jääv kasvajarakke ära tundev ja nendega seonduv ala, keskel on rakumembraani läbiv osa ning teises otsas on (T-raku sisse ulatuv) aktiveeriv valgujärjestus. Pärast kehavälist paljundamist (selle käigus luuakse miljoneid uusi CAR-T rakke) viiakse need patsiendi organismi. Kui nüüd CAR-T rakust väljaulatuv valguosa leiab üles kasvajaraku, seondub ta sellega ning see sündmus annab sõnumi edasi rakusisesele aktiveerimisalale. Aktiveerunud T-rakud aga hävitavad kõik kasvajarakud, millega nad organismis seonduvad. Praeguseks on Euroopa Ravimiamet heaks kiitnud viis sellist CAR-T ravimit ning tulemas on veel mitmeid. Personaalmeditsiin vähiravis on muutunud tegelikkuseks.

Nii nagu traditsioonilisemate ravimite puhul, tuleb ka geeni- ja rakuteraapia ravimite müügiloa andmise puhul olla kindel, et on tagatud nende efektiivsus, kvaliteet ja ohutus. Tihti ei ole selle hindamine lihtne. Kui näiteks tavalisi kemikaale saab uurida mudelorganismide (eri laboriloomad) abil, siis ravimitele, mille koostisosaks on inimese enda rakud, on raske sellist mudelit leida. „Uudsete ravimite“ tootmine on tihti väga keeruline ja hõlmab palju etappe, mida tuleb logistiliselt omavahel täpselt ajastada. Nende puhtuse ja steriilsuse tagamine on oluliselt raskem kui keemiliselt sünteesitud ainete puhul. Samuti on komplitseeritumad nende kliinilised uuringud, sest näiteks kontrollgruppide leidmine võib olla ületamatu probleem. Uudsete ja tavaravimite hindamise erinevus on tinginud Euroopa Ravimiametis eraldi komitee – uudsete ravimite komitee (Committee for Advanced Therapies) – loomise.

Iga olulise teadusliku läbimurdega kaasneb hulk uusi küsimusi, mis tunduvad jäävat väljapoole teadust, ent ometi mõjutavad nii ühiskonda kui lõppkokkuvõttes teaduse arengut ennastki. Diskussioonid, mis tekkisid seoses esimese in vitro viljastamise teel saadud lapsega 1978. aastal, väljusid kiiresti kitsalt teaduslikest raamidest ja mõjutasid ühiskonna eneserefleksiooni juurteni. Praegu elab esimene „katseklaasilaps“ Louise Brown Bristolis rahulikku pereema elu ning neljakümne aasta jooksul on sel moel maailma sündinud enam kui 8 miljonit inimest.

Tüvirakkude kasutamine uuringuteks ja raviks on aastaid esile kutsunud erakordselt aktiivseid eetilisi diskussioone ja tihti ka polariseerivaid sõnavõtte. Tüvirakud on olnud oluline teema mitmetel viimastel USA presidendivalimistel, eristades selgelt punaseid ja siniseid osariike (vastavalt vabariikliku või demokraatliku partei pooldajad). Vähemalt osa neist vaidlustest viitab vanale vastandumisele kantiaanliku „inimene olgu väärtus iseeneses“ ja utilitaristliku taotluse „maksimaalne kasu võimalikult paljudele“ vahel. Ei ole selle vastandumise lahenduseni jõudnud filosoofid ning ei ole ühtsete kokkulepeteni jõutud ka eetilistes vastandumistes, kui teise inimese rakke või kudesid kasutatakse meditsiinilistel eesmärkidel.

Suur osa rakuteraapia ravimitest ei kasuta ainult autoloogseid ehk patsiendi enda rakke. Tihti neid lihtsalt ei ole võtta ning abiks on allogeensed rakud ehk doonorite (teiste inimeste) omad. Mitmeid bioloogilisi ravimeid, näiteks vaktsiine, toodetakse rakuliinide abil, mis on aastakümneid tagasi eraldatud inimestelt, keda enam ammu olemas ei ole. Tuntuim näide on siin kunagine Johns Hopkinsi haigla patsient Henrietta Lacks, kes suri emakakaela kasvaja tõttu 1951. aastal. Tema kasvajast loodud rakuliin HeLa on praegu vähiuuringuteks kasutusel kõikjal üle maailma. Ent näiteks intellektuaalomandi õigusi ja vastavaid regulatsioone ei ole sellistele juhtudele enamasti kohandatud.

Või näide lähemast minevikust. Sars-2 vastane vaktsiin Vaxzevria (loodi Oxfordi ülikooli ja firma Astra Zeneca koostöös) koosneb rekombinantsest viirusest, mis suunab rakke tootma Sars-2 ogavalku ja seetõttu tekib organismis immuunkaitse taolise viiruse vastu. Rekombinantse viiruse tootmiseks kasutatakse rakuliini HEK 293, mida on üsna lihtne kasvatada ja paljundada. See loodi 1973. aastal inimloote embrüonaalsetest neerurakkudest ning sellest ajast on teda paljundatud tuhandeid kordi. Inimlootest tehtud rakkude kasutamise eetilisus on aga mõnikord kahtluse alla seatud ning see asjaolu ei ole muidugi kaasa aidanud efektiivse ja suhteliselt odava vaktsiini levikule maailmas.

Olulised on ka majanduslikud kaalutlused, sest geeni- ja eriti rakuteraapia on kallis. Eelmainitud CAR-T ravi hind on umbes 300 000–400 000 eurot ning ei ole eriti palju ravikindlustussüsteeme, mis sellise summa välja käiksid. Ühest küljest tasub muidugi läbi arvutada, kui palju maksaks selliste patsientide ravi ja hooldus traditsioonilisemate vähiravimitega. Teisalt aga võiks loota, et aja jooksul ja nõudluse suurenedes suudetakse ka ravi hinda allapoole tuua.

„Uudsed ravimid“ on loonud suure tööpõllu nende jaoks, kes kõigi huvipoolte harimisega tegelema peaksid. Alates klinitsistidest ja laboritöötajatest (paljud meetodid nõuavad sügavaid teadmisi ja põhjalikku väljaõpet) ning lõpetades ravimiregulaatorite, maksumaksjate ning patsientide endiga. Väga suur osa sellest tööst seisab veel ees.

„Ühe karvutu ahvikarja kohta on meil õnnestunud leiutada nii mõnigi kaunis uskumatu asi.“
Ernst Kline, „Ready Player One“

2021. aasta jääb igavesti kino ajalukku. Kuidas toda murrangulist aastat tulevikus käsitletakse – kas lõpu, alguse, radikaalse kannapöörde või hoopiski taas- või ümbersünnina –, jäägu tulevaste põlvede otsustada. Filmimaailm on olnud juba poolteist aastakümmet suurte muutuste keerises – nihe tootjalt vaatajale, levivõrgustiku digiteerumine ja killustumine koos vaatajate liikumisega kinost platvormidele ning interneti ja laiemalt tehnoloogia plahvatuslik mõju kogu väärtusahela ulatuses –, kuid COVID-19 pandeemia muutis selle arengu ülehelikiirusega orkaaniks, mille ees olid ühtmoodi jõuetud nii sõltumatud filmitegijad, üleilmsed stuudiogigandid kui ka filmipoliitika kujundajad ja teostajad. Seiskunud filmitootmine ja rahastamine, lagedad kinosaalid, pankrotistunud kinoketid, tühistatud auhinnagalad, tippfestivalid ja filmimessid, segipaisatud üleilmne filmilevikalender, suurstuudiote „sajandi suunamuutus“ esilinastada hititoodang ühtaegu kinos ja digiplatvormidel, Hollywoodi legendihõngulise „Bondi stuudio“, MGM-i müük tehnoloogiagigant Amazonile – niivõrd ulatuslikku krahhi ei suutnud isegi kõige hulljulgemad analüütikud ennustada.

Kuid mis vallandas selle üleilmse tornaado filmiilmas? Mis murendab audiovisuaalvaldkonda ligi sada aastat käigus hoidnud kahte tugisammast – (Euroopa ja) rahvusriikide subsideeritud autori- ja rahvuskino ning Hollywoodi staari- ja frantsiisipõhist tootmis- ja levimasinat? Millisel tulevikutrajektooril liigub filmimaailm, mis ühtaegu pühitseb rahvus- ja nn indie-süsteemist sündinud autorifilmi kui ka üleilmse stuudiosüsteemi loodavat tähesära ja majandusedu?

Teise tööstusrevolutsiooni koidikul

Mõistmaks digitsunami kaasatoodud murrangut filmimaailmas tuleb pilt pisut laiemaks ümber kadreerida ja vaadelda kultuurimajanduse mudelite arenguid viimase aastakümne jooksul. Digimajanduse ja tehnoloogia sõlmpunktide uurimisele keskendunud MIT-i teadlased Erik Brynjolfsson ning Andrew McAfee on püstitanud hüpoteesi, et viimase kümnendi dramaatiline muundumine suurtes, eelkõige sisuloome ja -edastusega seotud valdkondades on seletatav tööstusrevolutsiooni käigus sündinud masstootmise süsteemi allavandumisega digitehnoloogia tekitatud ja võimendatud majandus-, kultuuri- ja ühiskonnailmingutele. Täpsemalt, inimkond, eelkõige üleilmne majandus (sh kultuuritööstus), on maandunud teise tööstusrevolutsiooni lävepakule.^[1]

Kui ajaloost teada-tuntud esimese tööstusrevolutsiooni, selle inimkonna ajaloo kontekstis senitundmatu teadusliku, majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise arenguhüppe katalüsaatoriks olid aurumasin ja elekter, siis teise tööstusrevolutsiooni mootoriteks on uued, radikaalsed ning pidurdamatud tulijad tehnoloogiasektorist: tehisintellekt, plat-vormimajandus ning nendele tuginevad ja nendega suhestudes väärtust loovad ja tarbivad globaalsete kasutajate kogukonnad. Veelgi enam, teist tööstusrevolutsiooni ilmestavad tehnoloogia võimsuse ja võimekuse eksponentsiaalne kasv, laiapõhjaline väärtusloome ning toodete ja teenuste digiteerimine ning valdkonnaülene ja lõpmatult kombineeritav innovatsioon.^[2]

Viimased sada aastat on süsteemsete väärtus- ja majandusmudelite areng filmitööstuses olnud makrotasandil konservatiivne ja liikunud teosammul, keskendudes sisulise, vormilise ning tehnilise innovatsiooni asemel sellele, kuidas tootmis- ja levimudeli optimeerimise teel hoida elus autori- ja tootjakeskset, killustunud tootmis- ja leviahelaga ning esimese tööstusrevolutsiooni käigus sündinud protsessiloogikat. Pisut enam kui sajandi jooksul on kino küll teinud tohutu tehnoloogilise arenguhüppe tummfilmist kõigile ja kõikjal kättesaadavasse digitaalsesse voogedastusse. Kuid süvatasandil – miks ja kuidas film kui massimeedium loob ja uuendab iseennast – pole vendade Lumière’ide esimeste katsetustega võrreldes muutunud väga palju.

Piltlikult väljendades on filmi ümbritsev ökosüsteem teise tööstusrevolutsiooni tagajärjel valguskiirusel arenenud, muutes vähem kui paari aastaga kättesaadavaks võimalused, millest aastakümneid tagasi ei osatud unistadagi. Vaid hiirekliki kaugusel asuv digilevi ja globaalne miljoniauditoorium voogedastusplatvormidel,^[3] tehnisintellektil põhinev järeltootmine,^[4] sünteetilised näitlejad ja staarid,^[5] reaalsusest eristamatu virtuaaltootmine^[6] ning kasvõi hiljuti turule paisatud filmikvaliteedis heli ja pilti salvestavad nutitelefonid.^[7] Eelkirjeldatud tehnoloogilise arenguga pole aga jõudnud sammu pidada tänase filmitööstuse sajandivanune väärtusahel. Sõltumatu autorifilmi tegijale on tehnoloogia olnud otsekui kunstile vastanduv müsteerium, suurstuudiole aga eelkõige tootmisvahend, millest on ajapikku saanud konkurent ja ideoloogiline vaenlane.

Sestap pole ime, et COVID-19 pandeemia tagajärjel enneolematu kiirusega vallandunud ning kirjeldatud protsesse eskaleerinud digipööre on endaga kaasa toonud ühelt poolt senise filmimaastiku ja -tööstuse murenemise ning teisalt ka aina süveneva konflikti uut tehnoloogiat ja andme- ning platvormimajanduse väärtusloomet rakendavate GAFAM^[8] sisuplatvormidega. Millisena terendab sel teelahkmel filmi- ja audiovisuaalvaldkonna tulevik?

Metakino vs. autorifilm

Analüütikud nii audiovisuaal- kui tehnoloogiasektoris on ühel meelel, et narratiivseid sisutooteid tükikaupa produtseeriva ja levisse paiskava ning publikult peaasjalikult pileti ja popcorn’i abil raha sisse kasseeriva filmitööstuse pikaks venima jäänud kuldajastu on lõppemas.^[9] Juba täna liigub tulu- ja väärtusloome kinosaalidest digitaalsetele (voogedastus)platvormidele seoses ühiskonna ning majandusstruktuuri üldise kohandumisega digi- ja jagamismajanduse põhiseks. Neid protsesse kiirendab interneti kui muutusi käivitava taristu järgmine tohutu arenguhüpe mobiilinternetist metaversumisse. Teisisõnu, tuleviku internet kui metaversum on justkui tehniline, majanduslik ja sotsiaalkultuuriline areng selles osas, kuidas kasutajad suhtlevad brändide, intellektuaalomandi ja üksteisega internetis, ning sellega kaasnevad detsentraliseeritud kultuuriäri mudelid, olgu nendeks NFT-d, virtuaalkarakterid, online-sisuloome, andme- ja kasutajapõhine tootmisprotsess jms.^[10] Ettevõtte Epic Games tegevjuhi Tim Sweeney sõnutsi on juba täna terendav metaversum järgmine märkimisväärne arenguetapp inimsuhtluse tehnoloogias pärast lairiba- ja mobiilinternetti.^[11] Otsekui „mänguväljak“, kus ühel hetkel võib sõpradega üheskoos vaadata filmi või mängida Fortnite’i ning teisel hetkel kihutada autoga, mis on reaalsusest eristamatu virtuaalkoopia.^[12] Seda, et Sweeney nägemus metaversumist on osaliselt juba praegu käegakatsutav, tõestavad ilmekalt nii Hollywoodi hittfilmide linastused mängumaailmas,^[13] virtuaalkarakterite ja staaride populaarsuse plahvatuslik kasv^[14] ning uskumatu kiirusega arenev sisuloojate ja jagamismajandus.^[15]

Sestap ongi filmi- ja audiovisuaalvaldkond teelahkmel, kus tegutsevad paralleelselt, teinekord omavahel ristudes, üleilmne, platvormistunud, tehnoloogiapõhine, interaktiivne, kollektiivne ja kasutajapõhine, metaversumis sündiv, leviv ja tarbitav metakino ning tahes-tahtmata elitaarne, marginaliseeruva publikuga autori- ja tootjakeskne, kogukondlik ja kogemuslik autorikino.

Nii nagu metaversumi peamine kasutajagrupp, Z põlvkond isegi,^[16] koosneb ka metaversumi ja temas areneva metakino ökosüsteem näiliselt vastuolulistest, kuid üksteisega tihedalt võrgustunud osistest ja hoovustest. Ühelt poolt on see uus filmi- ja sisuruum globaalse suunitluse ja platvormidega, kuid teiselt poolt põhineb see kohalikel loojatel ja kohalikul intellektuaalomandil. Metaversumil on küll massimeediale omased parameetrid, kuid ta koosneb omavahel liidestatud tegijatest, miniplatvormidest ja tehnoloogiatest. Metaversum tugineb andmeanalüütikale ja algoritmipõhisele personaliseeritusele, kuid on siiski mänguline ja vaataja ning kasutaja koostööd soosiv. See on kapitalistlik ja kasumile orienteeritud, kuid seda iseloomustavad detsentraliseeritud ärimudel, tooted ja teenused. Hoolides ökoloogilisest jalajäljest, põhineb see sünteetilisel meedial, avataridel, virtuaalsetel staaridel ning muul tehisintellekti tekitatud sünteetilisel audiovisuaalsel sisul.

Metakino suhe tänapäevase filmiloome ökosüsteemiga, autori- ja rahvuskinoga on ja saab olema sümbiootiline, konfliktne, kuid aktiivselt suhestuv. Viimane on võrreldav ooperi kui elitaarse, piiritletud, ent siiski ajas ja ruumis jätkuvalt hinnatud ja väärtustatud kultuurivormiga. Nagu on kestma jäänud ooper, nii jääb kestma ka autorikino – tuginedes vastuvoolu ujuvatele loovisikutele, elitaarsetele festivalidele, kidurale, kuid jonnakale indie kinolevile. Autorikino jääb hapraks, kuid püsivaks sisuliseks, esteetiliseks ja vormiliseks teenäitajaks kõigele sellele, mida metakino tulevikus miljoniteni paiskab.

Tulevik siin ja praegu

Metakino võrseid näeme juba täna. Mängumootor Unreal Engine on juba saanud de facto alustehnoloogiaks digitaalsete kaksikute, reaalsusest eristamatu virtuaaltootmise, liitreaalsuse, mänguloome, eriefektide ja virtuaalse kaameratöö valdkondades. Virtuaalreaalsusel ja mängutehnoloogial põhinevaid stuudioid tekib kui seeni pärast vihma, isegi lähinaabrite juures Lätis ja Soomes.^[17] Voogedastushiid Netflix on seadnud oma eesmärgiks filmi- ja mängumaailma liidestamise, pakkudes selles suunas juba esimesi pilootprojekte.^[18] Virtuaalstaaridest on saanud meediakangelased ning esimesed neist on sõlminud lepinguid mõjuvõimsate Hollywoodi suuragentuuridega.^[19] Globaalsetes frantsiisides põimuvad kino ja mäng ning sisuloojate tööstus kasvab miljardiäri tempos.^[20]

Kas metakino teeb filmikunstile lõpu, küsis hiljuti üks vanema generatsiooni staarnäitlejanna murelikult Veneetsia filmifestivalil. Võib-olla ei tuleks teise tööstusrevolutsiooni ega metakino tulekut siiski karta, sest kohale on nad jõudnud niikuinii. Karta tuleks hoopiski võimetust ja oskamatust jutustada inimesi puudutavaid ja liigutavaid lugusid, seda nii meta- ja autorikinos kui ka igal pool mujalgi.

^[1] A. McAfee, E. Brynjolfsson, Teine masinate ajastu: töö, progress ning õitseng hiilgava tehnika ajastul. Tlk A. Ardus. Tallinn, 2018.

^[2] Samas. Vt ka A. McAfee, E. Brynjolfsson, Masin, platvorm, inimene: meie digitulevik.

^[3] C. Keck, Netflix Reveals How Many Accounts Are Actually Watching Its Top Titles. A Rare Look at Netflix’s Viewing Data. The Verge, 27.09.2021.

^[4] R. Benyossef, Introducing Our Synthetic Media Landscape. Samsung Next, 13. 09.2021.

^[5] T. Hsu, These Influencers Aren’t Flesh and Blood, Yet Millions Follow Them. The New York Times, 17.06.2019.

^[6] B. Heidsiek, The Social Experiment to Be One of the First Virtual Productions in Germany. Cineuropa, 11.05.2021.

^[7] J. Schneider, iPhone 13 ProRes Video Format Will Gobble Up 6Gb per Minute: Report. PetaPixel, 23.09.2021.

^[8] GAFAM ettevõteteks loetakse globaalseid tehnoloogiahiide, sh Google, Apple, Facebook, Amazon, Microsoft, aga ka Netflix ja Disney.

^[9] E. Eeman, Content Crash – Part 3: To the Victor Go the Spoils. Medium, 18.06.2020.

^[10] G. Park, Epic Games Believes the Internet Is Broken. This Is Their Blueprint to Fix It. The Washington Post, 28.09.2021.

^[11] Sealsamas.

^[12] Sealsamas.

^[13] A. Watercutter, The New Tenet Trailer Dropped in Fortnite. Wired, 05.25.2020.

^[14] S. Huang, Fake Personalities, Real Impact: The Rise of Virtual Influencers. McGill Business Review, 26.11.2020.

^[15] N. Murthy, The Continuous Growth and Future of the Creator Economy. Forbes, 30.08.2021.

^[16] M. Merriman, How Contradictions Define Generation Z. EY, 28.01, 2020.

^[17] S. Baxter, Helsinki’s Huge VR Gig Hints at the Potential of Virtual Tourism. The Guardian, 05.05.2020.

^[18] T. Spangler, Netflix Turns to ‘Stranger Things’ for First Test of Gaming Strategy. Variety, 26.08.2021.

^[19] T. Spangler, Miquela, the Uncanny CGI Virtual Influencer, Signs with CAA. Variety, 06.05.2020.

^[20] N. Andreeva, Pedro Pascal to Star as Joel in ‘The Last of Us’ HBO Series Based on Video Game. Deadline, 10.02.2021.