Toeta

Arhiiv

  • ,

    Arvutuslik puitbrutalism – postdigitaalne ökoarhitektuur

    marika

    Tulevikutehnoloogiatest rääkides tuleb silmas pidada paari põhimõtet. Esiteks kiputakse tehnoloogia lühiajalist mõju alati ülehindama ja pikaajalist alahindama.[1] Teiseks on tehnoloogia kasutuselevõtu kiirusel Gaussi kõverat meenutav seos selle arenguga.[2] See tähendab, et kiire kasvu faasis on väga palju just lühiajalise mõju ülehindamist ning kui uut tehnoloogiat piisavalt tundma õpitakse, järgneb kainestumise faas, kus areng aeglustub ning tehnoloogia võetakse laialt kasutusse – spekulatsioonidega on lõpp. Tulevikutehnoloogiatest fantaseerides keskendume enamasti kiire kasvu algusfaasis olevatele innovatsioonidele ja enamjaolt paneme sellega korralikult puusse. Arhitektina olen mina aga huvitatud just küpsusfaasis olevatest tehnoloogiatest. Viimase kolme-kümne aasta jooksul on arhitektuuris sellesse faasi jõudnud digitaalne arhitektuur. See ei tähenda mitte „Simsi“ virtuaalseid maju, vaid arhitektuuri, mille kavandamine ja tootmine põhineb digitaalsetel tööriistadel.

    Digitaalse arhitektuuri kasvukõvera algul oli valdavaks filosoofiline spekulatsioon. Arvutianimatsioon võimaldas muuta aegruumi seosed virtuaalses mõttes käegakatsutavaks ja tekkis mõte, et digitaalne arhitektuur on jätkuva variatsiooni ja kõverjate vormide loomise kunst. Arvutid, õigemini arhitektid, kes arvuteid kasutada mõistsid, suutsid luua üha keerukamaid konstruktsioone. Neis võis näha teatavat seost baroksete vormidega, aga ka 17. sajandi arengutega filosoofias ja matemaatikas – 1990. aastate alguses kirjutas üks arhitektide seas mõjukamaid filosoofe, Gilles Deleuze, kurrutamisest ja G. W. Leibnizi monaadidest ja infinitesimaalkõveratest,[3] mis varajaste digitaalarhitektide ideedega hästi kokku sobis.

    Üha keerukamaid vorme oli muidugi aina keerukam ehitada, enamasti selleni ei jõutudki. Pärast dotcom-mulli lõhkemist millenniumivahetusel enam paljastest lubadustest ja virtuaalmaastikest ei piisanud. Esimene areng ses osas oli kasvava arvutusvõimsuse ja skriptimise kasutuselevõtt – oluliseks muutus peale digitaalsete kõverate joonistamise ka oskus arvutile loogiliselt kirjeldada, kuidas arvutuslikust väänikust saaksid tehases toodetavad ehitusdetailid, et neid siis automaatselt genereerida. Kahetuhandendate algul oli moekas rääkida sellest, kui rafineeritud on algoritmid, mis n-ö nupulevajutusega joonistavad tuhandeid unikaalseid tootmisjooniseid. Tegu on muidugi paraja logistilise košmaariga – keegi peab suutma kõigil neil toodetud tükkidel järge pidada ja nad omavahel õigesti kokku sobitada.

    Järgmist murrangut võib täheldada pärast 2008. aasta kinnisvarakrahhi. Ülikoolide arhitektuuriinstituudid hakkasid endale üksteise võidu soetama industriaalroboteid – suurt tähelepanu pöörati tootmise arendamisele, just arhitektuursetest ambitsioonidest lähtuvalt. Endiselt usuti, et lõputu variatsiooni võimalus ja masskohandamine on peagi saavutatav. Arhitektuuris arenes kiirelt uus popp nähtus nimega „uurimispaviljon“, mis on siiani hea võimalus demonstreerida teadusasutustes arendatud uusi ehitusmeetodeid. Tallinna arhitektuuribiennaalil on alates 2015. aastast installatsiooniprogramm, mis just sellist tegevust toetab. Iga kahe aasta tagant kandideerib Eesti Arhitektuurimuuseumi esisele platsile uut taiest looma sadu arhitekte üle maailma. Järjekorras juba neljas peaks valmima järgmiseks septembriks.

    Just nendesamade paviljonide massiline tootmine on pannud paljud kulmu kergitama – et kuhu siis edasi? Kas demonstreeritud meetodeid on võimalik skaleerida? Millal me hakkame kortermaju 3D-printima? Süsinikkiust punuma? Kuidas neisse integreerida tehnosüsteeme? Paviljoniarhitektuur sai esimese hoo sisse tegelikult juba inglise parkides, kus need olid kaugete maade traditsioonilise arhitektuuri jäljendused – kurioosumite kollektsioonid. Modernistide silmis võimaldas paviljoni ehitamine luua aga füüsilist manifesti, nägemust uuest arhitektuurist, mis tänaseks on meie linnasüdamed vallutanud. Sarnaseid tendentse – kurioosumitest manifestideks – on võimalik täheldada tänapäevases paviljoniarhitektuuris. Näiteid ei pea kaugelt otsima. 2017. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali installatsiooniprogrammi raames Gilles Retsini loodud installatsioon oli väidetavalt üks tükk tulevikuhoonest, lubades skaleeritavust ja tõsiseltvõetavust. Möödunud aasta lõpus lõi Eesti Kunstiakadeemia algoritmilise puitarhitektuuri uurimisrühm koostöös liimpuidu tootja ja töötleja Arcwoodiga tootmisjääkidest bussipeatuse, mis on samuti näide meetodist ja ruumilistest kvaliteetidest – jäägivabast puitarhitektuurist –, kuid mitte lõplik toode. Viimasel ajal on populaarsust kogunud ka näiteks tampsavikatsetused, mis viitavad loodusliku materjali tagasitulekule. Ühte sellist võib näha kasvõi EKKM-i hoovil.[4]

    Koostöö tööstusega on muutunud vältimatuks. Aeg on arhitektuuriinstituutide robotilaboritest välja murda ja tootmisega tihedamalt koostööd arendada. Ka tehastest pole areng kõrvale jäänud. Vaiksem, aga pidev digiteerimine on toimunud ka seal. Eurotoetuste toel on ka Eesti puidutöötlejad varustanud ennast nüüdisaegseima raaljuhitud tootmistehnoloogiaga. Ehk siis revolutsiooniline digitehnoloogia ongi jõudnud massidesse. Oleme jõudnud tootmistehnoloogia arengus küpsuse ja aeglase kasvu faasi, kus spekulatsioonideks liiga palju ruumi justkui ei ole. Kuid just siin läheb asi põnevaks.

    Nüüd, kui tulevik on käes, mis siis päriselt juhtuma hakkab? Ühtlasi on meil ligi hiilimas järjekordne globaalne kriis – ületarbimisest ja kliimasoojendamisest tulenev ökokatastroof. Seekord, kui pandeemia kõrvale jätta, vähem otseselt tunnetatav, aga kordades suurema mõjuga kui kõik eelmised. Selles olukorras võib muidugi küsida, kas üldse peaks enam midagi ehitama. Kahjuks aga pääsu sellest ei paista olevat, vähemasti renoveerimisest mitte – arvesse võttes, et amortiseerunud ja muidu kehva energiatõhususega hooned on peamisi energiakulutajaid.[5] Mis saab arhitektuurist sellises kriisiolukorras? Kas peaks taanduma inseneeria ees ja tunnistama läbikukkumist? Tahaksin siinkohal välja tuua kaks sarnast olukorda, kus ehitamise kunst justkui pidi alla vanduma teadusliku ja tehnoloogilise ratsionaalsuse ees.

    18. sajandi lõpul hakkas Jean-Nicolas-Louis Durand Prantsusmaal inseneridele arhitektuuri õpetama uue meetodi järgi. Valgustusajastu ratsionaalses vaimus kasutas ta selleks analüütilist meetodit, jaotades arhitektuuri elementideks teaduslikus tähenduses – produktiivseteks algosakesteks. Ta loob diskreetse kompositsiooni meetodi, kasutades selleks korrapärast teljestikku ehk rastrit ja standardiseeritud arhitektuurseid elemente.[6] Rohkem kui sajand hiljem, vastuseks Teise maailmasõja järgsele elamispinna puudusele, loovad arhitektid juba standardiseeritud masstoodetavaid elemente ja nendest koosnevaid ehitussüsteeme. General Panel System, mille töötas välja Konrad Wachsmann koos Walter Gropiusega 1940. aastatel,[7] oli üks lähedasemaid süsteeme arhitektuuri tehnilises mõttes digiteerimisele – loendatavateks elementideks muutmisele. Wachsmann pööras nimelt suurt tähelepanu ühendussõlmele, mis võimaldaks luua perfektselt sümmeetrilist ja universaalset süsteemi ning muudaks hooneplaani samalaadseks ruudustikuks nagu Durandil.

    Teraskonstruktsioonide masstootmine tehases võimaldas unistada sellise universaalse süsteemi lõputust ruumilisest jätkuvusest. Yona Friedman ja tema mõttekaaslased kavandasid utoopilisi ruumilisi linnu.[8] Üks vähem tuntud, kuid huvitavamaid arhitekte sellest kambast on Eckhard Schulze-Fielitz, kes kirjeldab ruumilise linna konstruktsiooni kui moodulitest koosnevat metamaterjali, mis sotsiaalse tegevuse käigus iseorganiseeruvalt muundub ja kasvab.[9] Ülim standardiseeritus niiviisi mõtestatuna hoopiski suurendab vabadust luua ruumi, mitte ei piira seda. Mõelgem kasvõi digitaalse ekraani korrapäraselt paigutatud pikslitele, mis võimaldavad kuvada suvalist pilti.

    Tänapäeva tehased suudavad masstoota palju keerulisemaid detaile. Arenenud on ka materjalid. Praeguseks pole enam eriti kahtlust, et arhitektuuri lähitulevik on suuresti seotud tehastoodetud puit-elementidega. Nüüdne inseneeritud puit – mitmesugused liimpuidutüübid – on keskkonnasäästlik ja turvaline ehitusmaterjal. Kuid on selge, et uus materjal nõuab uusi ehitusmeetodeid. Kaasaegne puitarhitektuur ei ole võrreldav traditsiooniliste puumajadega ega ka kivist või betoonist ehitamisega. Ehitised peavad tänapäeval olema keskkonnasäästlikud, õhu- ja helikindlad, turvalised ja tervislikud. Puidu omadused erinevad aga totaalselt betooni või terase omadest. Arhitektil tekib siin põnev mõttekoht: milline võiks olla nüüdisaegne puitarhitektuur? Selle teemaga tegeleb ka EKA arhitektuuri teaduskonna uusim teadusprojekt – sLender. Nn Lenderi tüüpi kortermajad on Tallinnale ainuomased. EKA-s püüamegi välja selgitada, milline võiks tänapäeval olla sama populaarne puidust kortermaja. Esimest sellesuunalist ideed võib näha arhitektuuripraksise PART maketina arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“.[10]

    Mis on need kriteeriumid, mida sLender-tüüpi kortermaja peaks täitma? Kasutusele tuleb võtta taastuvad ja looduslikud ehitusmaterjalid, miks mitte lisaks puidule ka hein, savi või lubi. Hooned peavad olema paindlikud – eri keskkondadega, aga ka ajas muutuvate kasutusviisidega kohanduvad. Selleks et eelmainitud kvaliteete saavutada, tuleb teha tihedat koostööd eri alade spetsialistide vahel – ka seda võimaldavad digitaalsed platvormid tänapäeval teha palju vahetumalt kui seni. Kui aga rääkida just arhitektuursetest kvaliteetidest, mis niisugust uut puitehitust võiksid iseloomustada, siis on üheks selliseks kindlasti konstruktsiooni ja struktuuri ausus – tehastoodetud elementide, näiteks puidust seinapaneelide, eksponeerimine. Samuti materjali ausus – naturaalsed materjalid, mida on kasutatud parajas koguses, rakendades nende parimaid omadusi. Ja viimaks eelnevast tulenevalt – selge eristatavus, omanäolisus. Need kolm omadust aga on samad, millega viiekümnendatel iseloomustas Reyner Banham Inglismaal alguse saanud uut brutalismi.[11] Kui arvesse võtta tänapäeva postdigitaalse maailma läbiimmutatust arvutuslikust tehnoloogiast, võiks seda nüüd materjalist lähtuvalt nimetada arvutuslikuks puitbrutalismiks.

    Digitehnoloogiatega oleme arhitektuuris jõudnud filosoofilisest spekulatsioonist ja diletantlikust eksperimenteerimisest robotiseeritud tehastootmise ja rafineeritud algoritmilise projekteerimiseni. Tehnoloogiaga on meil hästi, küsimus on praegu selles, mida suudame sellega peale hakata – vaja on teha rakendusuuringuid. Nagu Tarmo Soomere on tõdenud, tuleb järgmine teaduslik revolutsioon tõenäoliselt sotsiaalteadustes.[12] Sama usku kannab ka uue Bauhausi liikumine, mis hiljuti Euroopa komisjoni tasandil ellu kutsuti ning kus esikohale seatakse sotsiaalia ja humanitaaria, et pakkuda välja uusi eetilisi ja esteetilisi elamise viise.[13] Võiks william-gibsonlikult öelda, et tulevik on juba kohal, see ei ole lihtsalt ühtlaselt jaotunud – tuleb tükid kokku koguda ja loominguliselt tervikuks kujundada.

    [1] Amara’s Law. PCMag Encyclopedia, https://bit.ly/3ljCC1s.

    [2] Technology Adoption Life Cycle. Wikipedia.org.

    [3] G. Deleuze, The Fold: Leibniz and the Baroque. Tlk T. Conley. London, 1993.

    [4] PÖÖRA! on Eesti Arhitektide Liidu 100 aasta juubeli programmi kuuluv linnakunstifestival. Laura Linsi ja Roland Reemaa installatsioon „Lummavad kohtingud“ on EKKM-i hoovi ja Kultuurikilomeetri vahel avatud 29.09.–08.11.2021. Vt https://bit.ly/2YuxRcc.

    [5] Vt https://bit.ly/3iJF53n.

    [6] A. Picon, From „Poetry of Art“ to Method: The Theory of Jean-Nicolas-Louis Durand. Rmt-s: J.-N.-L. Durand, Précis of the Lectures on Architecture with Graphic Portion of the Lectures on Architecture. Tlk D. Pritt. Los Angeles, 2000, lk 1–68.

    [7] A. Imperale, An American Wartime Dream: The Packaged House System of Konrad Wachsmann and Walter Gropius. Rmt-s: Proceedings of the 2012 ACSA Fall Conference, OFFSITE: Theory and Practice of Architectural Production. Philadelphia (PA), 2012, lk 39–43.

    [8] T. Vardouli, The Emergence of Participatory Techno-Utopias: GEAM, GIAP and Yona Friedman. 19.09.2011. https://bit.ly/3DnwRpG.

    [9] E. Schulze-Fielitz, Die Raumstadt. Rmt-s: Programme und Manifeste zur Architektur des 20. Jahrhunderts. Toim. U. Conrads. Berliin; Basel, 1960, lk 168–169.

    [10]2 Näitus „Majad, mida me vajame“ on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud 21. novembrini 2021. Vt https://bit.ly/3iHTxsE.

    [11] R. Banham, The New Brutalism. Architectural Review, 09.12.1955, lk 355–370.

    [12] Tarmo Soomere: Järgmine revolutsioon tuleb sotsiaalteadustes. Vikerraadio.err.ee, 20.09.2021.

    [13] Kaunimate, kestlikumate ja kaasavamate koos elamise viiside kujundamine. Euroopa Komisjon.  https://bit.ly/3BA6k7O.

  • ,

    Võõras iseendale

    marika

    Andrei Ivanov. Untermensch. Minu lõhkikistud osa. Vene k-st tlk Veronika Einberg. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021. (Loomingu Raamatukogu; 2021/1-2). 118 lk. 4.50 €.

    Mu ema luges Andrei Ivanovi teosed läbi, kui töötas Merekeskuse sekspoes. Üks tuttav muudkui tõi neid talle sinna, ja ema siis pauside ajal muudkui luges. Merekeskus jõuti vahepeal maha lammutada, aga mina olin selleks hetkeks lugenud kõigest kolme Ivanovi raamatut. Küsimusele, kuidas talle siis raamatud meeldivad, vastas ema: „Meeldib! Aga kirjutab liiga palju narkotsist!“

    Raamatuid lugedes otsin ikka autori loomingu sisemist loogikat, püüan mõista, mis mängu autor mängib, kaardistan ideaalis koguloomingu pilti (selleks peab lugema läbi kõik autori sulest ilmunud raamatud) mõistmaks, kuidas asetub sinna käesolev tekst. Ma ajan mingis mõttes jälgi, otsin viiteid-puru, et jõuda õige maja-majakani.

    Novellide, lühijuttude ja esseede kogumikus „Pariisi arabeskid“ kirjutab Ivanov Péter Nádasi „Mälestuste raamatust“, et viimasele ei piisa kirjutades ühe või teise sündmuse loo jutustamisest, vaid et eelkõige tegeleb ta hetke avardamisega: „tervik jääb tähendusrikkuse poolest fragmendile alla; selles arhipelaagis on tähtis iga saareke, ta on sama tähtis kui kogu massiiv; eraldioleva, mitme lehekülje peale venitatud ülestähenduse terviklikkus kaalub mingis mõttes üles terviku väärtuse“ (lk 313). Mulle näib, et samamoodi saab hõlpsasti iseloomustada ka Ivanovi enda loomingut, ka „Untermenschi“, õhukest raamatut, mis on justkui niihästi autori senise loomingu sissejuhatus kui ka kokkuvõte, teatud olemise ja mõtlemise kvintessents, kirjanduslik koondkuju. Ivanov viib meid kättpidi oma loomingu tuumani, mis koosnebki suurenisti hetkede avardamisest, nn mälu aukudesse kadumisest. Istudes restoranis, rongis või jalutades mööda rannaäärt, rändab minajutustaja oma lähi- või kaugminevikku ning kaob mõnikord lõigu-, aga enamjaolt siiski leheküljepikkusteks kirjeldusteks ära. Nii mõnigi kord oled ka ise juba rännanud ning mõnusalt „sisse elanud“ mingisse stseeni/olukorda, kuid siis äkki oled tagasi hoopis alguses: restoranis, rongis või rannal. Selline mälusoppe mööda rändamine võib tekitada võõritusefekti, hetkede avardamised ja pidev ajas liikumine teevad Ivanovi raamatud heas mõttes raskeks, frustreerivaks lugemiseks. Nii mõnigi kord tekib küsimus, oot, kus ma nüüd jälle olen? Pind jalge all kõigub, geograafiline asukoht vahetub pidevalt: hetk tagasi olid sa Tallinnas, aga nüüd juba Taanis, nüüd juba Venemaal, nüüd Tartus, jälle Taanis, ei – tegelikult oled sa kogu see aeg olnud siiski Tallinnas, lihtsalt raamatu protagonist suumis praegu sisse ühte oma paljudest mälu aukudest, valgustas välja ühe spetsiifilise värvi mälukaleidoskoobi spektrist ning siis suumis välja suurde pilti tagasi. Autorimina muudkui tripib, ja meie tripime temaga kaasa.

    Kogu Ivanovi loomingut läbivaks motiiviks – nagu mu emagi ütles – on narkootiliste ainete tarvitamine. Ühelt poolt võib seda loomulikult näha kui tema teatud protagoniste (sotsiaalse redeli alumised astmed: pagulased, outsider’id, immigrandid jne) iseloomustavat elamise ja elusolemise (suurenisti sunnitud) viisi, aga mulle näib see seletus liiga kitsas. Psühhedeelikumide, opioidide jms pruukimine, aga ka näiteks unenägude kirjeldamine/seletamine, magamatus, „kuutõbisus“, minestamine – „Untermenschis“ on ka kõnekas lõik, kus on kirjeldatud viimase kunstlikku praktiseerimist noorusaegadel: „Ma jumaldasin seda tegevust; mulle meeldis ühtviisi nii minestada (langeda kummuli torkivasse pimedusse, kastuda judinatesse, ammutada teadvusetust ja tõusta pinnale, peas luule) kui ka aidata teistel sukelduda jääkülma teispoolsuse auku“ (lk 59) – viitab liminaalsuse, vahepealsuse otsinguile. Autor ütleb ühes lõigus, et Untermensch on vaegkehastatud olevus (lk 12). See võib olla tingitud sellest, et tegelane ei tunne end ühiskonnas hästi, selle täieõigusliku liikmena, ta on justkui kummitus. Stuck between places. Mitte unes või ilmsi, mitte eestis või venes, vaid vahepeal, seal „või-s“. Ma tooks siin isegi paralleeli Olle Lauli raamatutega, kus teatud tüüpi vaegkehastatusel, passiivsel kehal, kodutusel, „parasiitlikkusel“, dostojevskiliku idioodi motiivil on keskne roll. Ka Lauli romaanides on tegelasteks alatasa eestlased ja venelased, aga identiteet kui selline ei huvita tegelikult kumbagi.

    Raamatust raamatusse näeme, et kategooriad ja jäigad piirid ei ole Ivanovi autoriminale meeldivad mõisted, ka poliitikast rääkides: „Traditsioonidest ja piiridest jagusaamine – see on tõelise eurooplase vaim! Üksteisega segunedes ja põimudes jõuavad inimesed maailmani, kus pole rahvuslikke erimeelsusi, sellise maailmani, mis meenutab keerukalt põimunud puud, kus ei ole rassilisi ega etnilisi sõdu, ei ole religiooni ega riike, on ühe suure inimhõimu ühtne maailm ilma rahvusteta, ilma lippudeta, ilma armeedeta, relvadeta, rahata, ilma tolle vana maailma, kus me praegu elame, teiste rudimentaarsete atribuutideta“ (lk 106). Isegi kui Ivanovi tegelased on pahatihti ühiskonna äärealal tegutsevad heidikud ja ka „Untermenschis“ jookseb üks motiiv mööda eesti-vene telge, kritiseerib autor alati siiski laiemaid struktuure, neid, mis tingivad ja põlistavad kellegi ühiskonnas võitjaks või kaotajaks kasvamise-kuulumise-kuulutamise.

    Üks mõjusamaid momente „Untermenschis“ on kirjeldus, kuidas vanaisa kunagine töökaaslane sõimab jutustaja/peategelase näo täis stiilis „aga mille kuradi pärast sa räägid minuga vene keeles?! sa räägi eesti keeles!… räägi riigikeeles!“. Kui mehele rahulikult seletatakse, et talle lihtsalt edastatakse sõnumit ülemuselt ja mis see keel siia puutuma peaks ning üldse, kas ta siis ei mäleta, et tema ees seisab ta kunagise töökaaslase pojapoeg – ta ju peaks ometigi mäletama teda tollest ammusest ajast väikese poisikesena –, hakkab mees nüüd hoopiski nutma ja andestust paluma. „Ta peatus ühtepuhku, pühkis pisaraid ning mina nutsin samuti … Nondel hetkedel vihkasin ma meie riigi poliitikuid üle kõige maailmas, rohkem ei ole mind elu kordagi nii tugevasti piinanud“ (lk 103–104).

    Samas huvitab autorit eelkõige ikkagi n-ö rahvusülene inimene – rahvus on autori jaoks nagu pitsid ja satsid ja patsid, mis tuleks lahti harutada ja endast eemale lükata, nägemaks, mis või kes selle all tegelikult on. Mis on see, mis teeb inimesest inimese? Autor nagu kasutaks essentsialismi essentsialismi enese vastu. Alatasa meenub Ivanovi raamatuid lugedes müstik Romain Rolland ja tema „okeaaniline tunne“, millest mina saan aru kui inimese spirituaalsest ühendusest kogu loodu, universumiga. See ei ole indiviid, keda autor otsib, vaid midagi, mida ma kutsuks transindividuaalsuseks.

    Olen täheldanud, et samuti raamatust raamatusse meeldib autoriminale teha endast ja leida endas – Teist. Mitte aga seda Teist, keda ühiskonniti kas siis rahvuse-usu-nahavärvi-passi jms tunnuste alusel vormitakse ning selle kaudu inimesi nii siin- kui sealpool piire poliitilist profiiti silmas pidades vastandatakse, ei – autor otsib seda „teist“ iseenda seest, oma sisemusest, ja tegelikult oleks paslik seda tähistada isegi mitte Teisena, vaid väikese tähega ja mitmuses – teistena. Nimetaksin seda võtet kirjandusliku teadvuse kaoks. Autorimina otsib võõrast mitte teises inimeses, vaid enda sees(t). See teatud laadi iseenda kõrval olemine, iseenda suhtes distantsile asumine saavutatakse erinevate (mõnikord ka sunnitud) praktikate – psühhedeelikumide tarvitamise, reisimise, paguluse, aga peamiselt siiski kirjutamise kaudu. Kas ei ole seegi üks sünteetika teiste kõrval: „Meid ümbritsev esemeline maailm näib oma ilmselgest ainelisusest hoolimata kergelt läbipaistvana, asjad muunduvad kujutisteks (või niimoodi: kujutis kaalub asja üles, pehmitades mateeriat); iga minu vaatevälja sattuv pisiasi voolab minu kirja siugtorusse, läbib intensiivse töötluse, kujutluse gaasidega segamise ja minu sisemise tulega kuumutuse, sobitatakse varem kirjeldatuga, pistetakse mikrovitraaž grandioossesse mosaiiki hoones, mida ma ise ei suuda tervikuna näha, kuna asun selle sees. Nõndaviisi kasvab „Untermensch“ ja tundub, et sedamööda, kuidas ta kasvab, tugevneb psühhedeelne voolavus (ja sellega koos minu haavatavus): mida tugevam on kirja leek, seda selgemini nähtav on maailma põlemine“ (lk 64); „hakkasin joonistama ja kirjutama vasaku käega, tuli väga kehvasti välja, kui ma kirjutasin vasaku käega, toimus kõik hoopis teistmoodi ja mulle tundus, et kirjutab keegi teine … minu lõhkikistud osa“ (lk 96).

    Mis või kes ikkagi on „Untermensch“? Ühest vastust raamat ei anna, sest siingi on ühe loo asemel tegemist risoomse väljaga, kus südamikku/tuuma pole, tekst hargneb, ajab niite, virvendab. Kord on see perifeerias elava inimese kirjeldus, kord mõjub kui „väikese“ inimese manifest või isegi manamine, kord on see pihtimuslik ühiskonnakriitika, kord pigem bartlebylik eitamine, kord kompromissitu olemise viis, siis aga hoopis arusaam sellest, mis on üleüldse (hea) kirjandus. Sedasi libiseb ta täieliku mõistmise eest, ja isegi ehk ei tahagi mõistetud olla. Ses mõttes on see raamat näiteks „Isevärki kalmistu asukate“ antitees, siin ei ürita Ivanov kirjutada über-sentimentaalses keeles suurt romaani. „Asukad“ on autori koguloomingu taustal ju mingis mõttes „eksperimentaalkirjandus“, tekst, mis üritab olla „normaalne“, kuid mõjub kohati justkui üle võlli – drag-romaanina.

    „Untermensch“ on küll „väike“ kirjandus, aga ta ei ole kirjandus „nõrkadele“, siin ei halastata ei endale ega teistele: „Mul on olemas see, mida teistel pole, ja ma pean selle üle rõõmus olema? Miks? Miks rahulduda vähesega? Ma tahan kõiki näha õnnelikena! See on absurd, öeldakse mulle, sa soovid võimatut. Sa oled utopist. …  Ära siis ela, ütlevad nad mulle – need, kes tahavad oma elunatukese õhtusse veeretada nii, et teistel oleks vastik, neil aga hea, et neil oleks kuradi tee laual ja laudlina ja kelnerid ja teenijad, ja et põleksid tuhande küünlaga lühtrid, et mängiks litsakas muusika, et šõu läheks edasi hoolimata taifuunidest ja näljast, põuast ja üleujutustest. Mina niimoodi ei suuda!“ (lk 112).

    Ursula Le Guini lühijutus „Need, kes kõnnivad ära Omelast“ sõltub roosamannalikult  ideaalse ühiskonna liikmete õnn ühe lapse kinnihoidmisest keldris. Tasakaal ja õndsus on enamikule kättesaadavad alati vaid kellegi teise, ühe õnnetu lapse piinamise arvel. Ivanov on autor, kes on aru saanud, et ei saa olla õnnelik, kui kasvõi üks laps piinleb kuskil keldris, kuskil, kus ta on enamiku silma alt ära. Aga nagu Le Guingi, ei anna ta oma raamatutes kunagi ühest vastust, mida peaks siis ikkagi tegema, et asjad oleks teisiti.

    Sa ei tea, mida need, kes kõnnivad Omelast ära, tegema lähevad, ja kuhu. Kas nad lihtsalt pööravad selja, sest ei oska ühiskonda muuta, aga samas püüavad nii vähe kui võimalik osaleda selles masinavärgis? Või nad kõnnivad ära, et näiteks otsida ja tuua abi, et tulla siis kord tagasi ja vabastada see õnnetu laps keldrist? Me ei tea. Kindlasti on variante veel. Le Guin ei ütle meile ühte ja ühest vastust. Ometigi paneb ta meid küsimuse ette: aga mida Sina teeks? Sedasama teeb ka Ivanov.

  • ,

    Tehisintellekt ja demokraatia: kokkusobimatu, kuid paratamatu abielu

    marika

    Tehisintellektist (Artificial Intelligence – AI, siin edaspidi TI) on saamas nn neljanda tööstusrevolutsiooni võtmetehnoloogia. Kolmas tööstusrevolutsioon, mille tulemuseks oli infotehnoloogiline pööre ning tänase digiühiskonna teke, põhines aluseeldusel, et inimesed disainivad ning kontrollivad masinaid ning tehnoloogiaid, mis nende elu mõjutavad. Neljandas tööstusrevolutsioonis on masinad aga ise kasvavalt õppimisvõimelised, tehes suurandmete ja algoritmide alusel iseseisvalt otsuseid, mis juba täna mõjutavad meie tarbimist, igapäevaelu ja isegi poliitilisi valikuid.[1]

    Loomulikult saab siit tuletada kõikvõimalikke düstoopiaid, mis on tuttavad ulmeromaanidest: masinatel tekib eneseteadvus, nad vallutavad maailma ning orjastavad inimkonna. Kui ka fantaasialendu talitseda, on paraku juba praegu selge, et käesoleval sajandil ei jäta TI areng puudutamata ühtegi eluvaldkonda. Teiste seas esitab ta tõsise väljakutse demokraatlikele vabadustele, inimõigustele ja valitsemisinstitutsioonide toimimisele.[2] TI võiks olla demokraatia jaoks uus õidepuhkemise võimalus, aga praegu näib, et ta jätab selle „vana hea taime“ sootuks kuivale. Olukorras, kus masinad hakkavad inimeste asemel tegema algoritmide alusel meie igapäevaelu ja valitsemist puudutavaid otsuseid, satuvad löögi alla mitmed demokraatia aluspõhimõtteid: (1) kodanike isiklik autonoomia ja otsustusvabadus, (2) läbipaistvus ja seeläbi ka võimalus meisse puutuvate otsuste tagamaid mõista, (3) vabadus hankida infot mitmekesistest allikatest ja selle sisu ning väärtuse üle ise otsustada, (4) kodanike võrdsus ja erapooletu kohtlemine.[3] Kõigest sellest lähemalt allpool.

    Tehnokraatlik ja mänedžerlik vaade, mida TI olemuslikult esindab, ühildub tegelikult palju paremini autoritaarsete režiimidega, kus pole ruumi kodanike vabadele aruteludele, läbipaistvusele, võimulolijate vastutusele valijate ees, kodanike spontaansele osalusele jne. TI ühildub suurepäraselt nn taru-tüüpi ühiskonnamudeliga (hive-type society), kus piltlikult iga mesilane (st kodanik) teab oma kohta ning tema käitumist saab edukalt suure terviku (kogu ühiskonna) heaolule ja eesmärkidele vastavalt programmeerida ning suunata.[4] Seetõttu pole midagi imestada, et just Hiina on praegu TI ja suurandmete tehnoloogiate väljaarendamises maailmas esirinnas. Hiinlased on juba mõnda aega rakendanud meetodit, kus kodanikud tulenevalt oma igapäevaelu- ja veebikäitumise mustritest ning suhtevõrgustikest võivad võimu silmis teenida plusspunkte, mis avab neile tee avalike teenuste kasutamiseks ning muudeks võimalusteks ja hüvedeks. Halbade näitajate puhul aga karistatakse: võivad aheneda nii reisimis- kui õppimisvõimalused, pangast ei pruugi saada laenu jne. Loomulikult pole punktide jagamise süsteem läbipaistev, mis tagabki vajaliku distsiplineerituse ja nähtamatu järelvalve.

    Demokraatiates oleks niisuguste tehnoloogiate rakendamine sellisel kujul mõeldamatu, aga see ei tähenda, et vabad ühiskonnad tohiksid TI võimalusi ignoreerida. Meil on juba praegu rohkem või vähem hoiatavaid näiteid, kus TI tungib luba küsimata meie argiellu ja poliitikasfääri. Klassikaliseks näiteks on Cambridge Analytica, kus üks IT ettevõte tegi sotsiaalmeedia kasutamise suurandmete alusel kindlaks inimeste võimalikud poliitilised eelistused ning loodud algoritmide põhjal hakkas oma valikutes kahtlevatele valijatele ette söötma infot, mis mõjutas neid hääletama pigem Donald Trumpi poolt.

    TI tehnoloogia on juba praegu kasutusel siseturvalisuse tagamisel ja piirikontrollis, et ennetada kuritegevust, jälgida võimalike ekstremistide ja terroristide tegevust. Kas seesugune jälgimine TI ja suurandmete abiga jääb ka edaspidi pidama ainult sellesse sfääri? Mõtleme näiteks nüüdsele koroonaepideemiale ja vaktsineerimisele. Valitsustel võib tekkida kiusatus hakata vaktsiiniskeptikuid „sõbralikult“ TI tehnoloogiaid kasutades n-ö nügima selles suunas, et nad ikkagi selle süsti ära teeksid. Vananeva ühiskonna ja heaolukulutuste jätkuva kahanemise tingimustes pole välistatud ka see, et tervishoiuteenuste kasutamisõigus hakkab edaspidi sõltuma sellest, kui palju inimene ise on oma tervisekäitumise eest hoolt kandnud. Viimast aga hakkavadki näitama suurandmed ja TI.

    Juba täna söödavad interneti otsingumootorid ja sotsiaalmeedia algoritmid meile ette ka sellist teavet, mis peaks suunama meid tegema teatud liiki tarbimisvalikuid. Poliitilises kommunikatsioonis on juba tükk aega arutletud selle üle, kuidas sotsiaalmeedia tekitab nn kõlakodasid ja filtreeritud infomulle, kus kodanik saab peaasjalikult ainult tema enda maailmavaatelisi veendumusi kinnitavat infot. See aga toidab polariseerumist ja paneb küsimärgi alla demokraatliku ühiskonna ühe olulisima aluseelduse: kodanikud ammutavad infot eri kanalitest ja arutlevad ratsionaalselt avalike asjade üle.

    Alguses sai mainitud, et TI ja demokraatia on omavahel raskesti ühildatavad. Milles on siis ikkagi probleem? Kaks Šveitsi ülikoolidega seotud teadlast, Dirk Helbing ja Bruno S. Frey, avaldasid koos oma kolleegidega mõni aeg tagasi hea ülevaateartikli,[5] kus analüüsivad TI ja demokraatiaga seotud väljakutseid. Nende jaoks seisneb peamine probleem selles, et TI ning suurandmed võimaldavad mitte ainult infoga manipuleerida, söötes inimestele ette sobivaid infovooge, vaid kõige ohtlikumad ongi nn nügimise (nudging) tehnoloogiad, kus mängides inimeste psühholoogilistele nõrkustele, eelsoodumustele ja isiksuslikele omapäradele, hakatakse meid tasapisi mõjutama teatud hoiakuid või käitumisviise omaks võtma. Nügimine võib toimida valimisotsuste kujundamise, avalike teenuste kasutamise, tervisekäitumise jne osas. Isegi kui nügimine toimub näiliselt üllastel eesmärkidel, ohustab see ikkagi kolme peamist demokraatia aluseeldust. Esiteks, kodanikud kaotavad oma autonoomia, sest kui keegi teine hakkab meid meile eneselegi märkamatult mingis suunas nügima või „pehmelt“ suunama, siis kuidas me saame sel puhul rääkida vabadest ja ise mõtlevatest indiviididest? Teiseks pakub TI kontrollitud keskkond vaid näilist infoküllust – „kastist väljas“ mõttevahetusele pole peaasjalikult algo-ritmide poolt genereeritud meediaruumis enam kohta ning ühiskondlik debatt muutub varem või hiljem üheülbaliseks. Kolmandaks, kui algoritmid hakkavad otsustama, millist avalikku teenust, tähelepanu või kohtlemist keegi parajasti vajab, kaob ka kodanikevaheline võrdsus – osa meist muutub oma tervisenäitajate, etnilise või rassilise profiili jms tõttu justkui „erikoheldud kodanikeks“, ja seda mitte tingimata positiivses võtmes. Lühidalt, TI juhitud maailmas pole enam kohta kodanike võrdsusel, vabal tahtel ja valikuvabadusel – aga ilma nende kolmeta pole ka demokraatiat. Helbing ja Frey hoiatavad tõsiselt nn uusfeodalismi eest, kus väike ring otsustajaid (valitsus ja suurfirmad), kes genereerivad algoritme, hakkavad ühiskonda sobivas suunas ette programmeerima, muutes meid autonoomsete kodanike asemel digitaalseteks orjadeks.

    Saksa poliitikateadlased Pascal D. Köning ja Georg Wenzelburger[6] lisavad TI ja demokraatia teemalisse debatti politoloogilise mõõtme. Nad lähtuvad klassikalistest teooriatest, mis jaotavad poliitikaprotsessi kolmeks: (1) sisendipoliitika – kodanikepoolne sisend ja osalus, (2) poliitikakujundamise protsess ise, ja lõpuks (3) väljundipoliitika – otsused ja valdkonnapoliitikad, mida siis lõpuks ellu viiakse. Köning ja Wenzelburger vaatlevad TI võimalikku rolli kõigil neil kolmel tasandil, tuues välja nii positiivse kui negatiivse stsenaariumi.

    Sisendipoliitika osas seisneb kõige suurem oht selles, et TI hakkab kodanikele ette söötma ainult teatud liiki filtreeritud infot, mille alusel on viimastel keeruline saada laiemat ja objektiivsemat pilti ühiskonnas ja poliitikas toimuvast. Teisisõnu, kui inimesed elavad TI kujundatud infomullides, siis on raske eeldada, et nad suudaksid pakkuda poliitikasse adekvaatset sisendit ning tulenevalt sellest ka võimulolijate hakkamasaamisele hinnangut anda. Teisalt on võimalik ka positiivne areng: TI tehnoloogia võib aidata kodanikuühiskonnal infokülluses paremini orienteeruda ja võimulolijate tegemisi jälgida. Kahjuks pole aga tänapäeval  seesuguseid kodanikke võimestavaid tehnoloogiaid veel kusagil näha.

    Poliitikakujundamisel võib TI-d edukalt kasutada selleks, et läbi mängida erinevaid alternatiive ja stsenaariume, prognoosimaks, mis juhtub siis, kui rakendub üks või teine poliitikaversioon. See kasvataks oluliselt otsuste tegemise kvaliteeti. Ometi kaaluvad siingi varjuküljed üles võimaliku kasu: lõhe TI tehnoloogiaid kasutavate võimulolijate ning neid mittevaldavate tavakodanike vahel käriseb ohtlikult suureks ning kuna võimulolijad hakkavad pidevalt viitama TI genereeritud „õigetele lahendustele“, tapaks see pikapeale igasuguse poliitilise debati ja elimineeriks juba eos alternatiivsed lahendusteed.

    Väljundipoliitika osas on TI rakendusvõimalused ja eeldatav kasutegur kõige suurem: võimalik on välja töötada väga efektiivseid, ressursisäästlikke ja personaliseeritud avalikke teenuseid, olgu siis hariduses, tervishoius, sisejulgeolekus, transpordis vmt. Suurim oht on ehk selles, et kuna algoritmid ei suuda kunagi tagada kodanike võrdset kohtlemist ning TI tehtud otsused on täiesti läbipaistmatud ja tavainimese jaoks tehniliselt lahtimuukimatud, kaotavad kodanikud väljundipoliitika osas tasapisi kontrolli. Nad ei suuda TI genereeritud otsuseid isegi hiljem vaidlustada, sest pealtnäha paistab ju kõik „erapooletu“ ja „efektiivne“.

    Kokkuvõttes näevad Köning ja Wenzelburger, et TI ja demokraatia teineteisega ühitamise suurim väljakutse seisneb selles, et TI käsitleb inimesi ikkagi ennekõike tarbijatena, mitte kriitiliselt arutlevate ja aktiivsete kodanikena. Kodanikud ise muutuvad maailmavaatelistes infomullides ajapikku mugavaks ning kui nad ei saa ka enam aru, mille alusel TI neisse puutuvaid otsuseid teeb, süveneb nende passiivsus veelgi ning nad ei oska enam esitada vajalikel hetkedel kriitilisi küsimusi. Demokraatia ilma aktiivsete ja kriitiliselt mõtlevate kodaniketa saab aga olla ainult fassaadidemokraatia, ei midagi enamat.

    Teisalt, kui TI pealetung on mõneti siiski vältimatu, siis kas saaks midagi juba ennetavalt olukorra parandamiseks ette võtta? Eelmainitud autorid pakuvad välja võimaliku tegevusprogrammi. Nende jaoks ongi kõige tähtsam küsimus see, kuidas muuta TI süsteemid piisavalt läbipaistvaks, et kodanikud saaksid võimulolijaid kontrollida ja vajadusel vastutama panna. Sama oluline on, et TI tehnoloogiad areneksid samaaegselt ka selles suunas, et võimestada kodanikke endid. Helbing ja Frey teevad siinkohal neli suuremat ettepanekut. Esiteks tuleb TI-d kasutavate digiplatvormide sfäär tervikuna detsentraliseerida – väikese arvu suurfirmade ja ka riigi monopoli säilimine ning tugevnemine selles sektoris ei tohiks demokraatiates lihtsalt aktsepteeritav olla. Teiseks on vaja praegusest palju põhjalikumaid regulatsioone ja väärtuskaanoneid, mis hoiaksid ära tõsisemad võimu kuritarvitamised TI abil. Võibolla oleks meil vaja isegi IT-töötajate n-ö Hippokratese vannet või midagi sellelaadset? Kolmandaks, kodanikke tuleb süstemaatiliselt harida, tõstes nende digitaalset kirjaoskust, kultiveerida kriitilist ja loovat mõtlemist, ergutada neid oma meediatarbimist mitmekesistama jne. Neljandaks on vaja tõsiselt investeerida uutesse platvormidesse ja digitaalsetesse tööriistadesse, mis võimestaksid kodanikeühiskonda selleks, et edendada arutlevat demokraatiat, julgustada osalust ning võimukandjaid pidevalt monitoorida.

    Praegu näeme väga vähe pingutusi nende nelja ettepaneku realiseerimiseks. Küsimus TI ning demokraatia omavahelisest ühildumisest muutub paratamatult üheks 21. sajandi suurimaks väljakutseks. Isegi kui TI ja demokraatia omavaheline abielu on pealtnäha kokkusobimatu, siis kas meil on muid valikuid? TI tehnoloogiate arendamisest loobudes annavad demokraatiad juhtohjad autoritaarsetele režiimidele, mis varem või hiljem lõpeb demokraatiatele endile väga halvasti. Niisiis paistab, et 21. sajandi poliitika üks suurimaid küsimusi ei saa olema mitte ainult see, kas kaalukauss langeb pigem populismi või liberaalse demokraatia kasuks, vaid ka see, kui palju kodanikud lubavad end ja endasse puutuvaid otsuseid TI-l kontrollida. Siinkohal saab tasakaalupunkti leidmine olema ülimalt keeruline, kuid ebaõnnestumine tähendaks ka demokraatia enese loojangut.

    [1] G. Diesen, Great Power Politics in the Fourth Industrial Revolution: The Geoeconomics of Technological Sovereignty. London; New York, 2021.

    [2] B. Schippers, Artificial Intelligence and Democratic Politics. Political Insight, 2020, kd 11, nr 1, lk 32–35.

    [3] D. Helbing, B. S. Frey, G. Gigerenzer jt, Will Democracy Survive Big Data and Artificial Intelligence? Rmt-s: Towards Digital Enlightenment. Essays on the Dark and Light Sides of the Digital Revolution. Toim. D. Helbing. Cham, 2019, lk 73–98.

    [4] U. Hõbepappel, Hiina tehnodüstoopia. Sirp, 03.09.2021.

    [5] D. Helbing, B. S. Frey, G. Gigerenzer jt, Will Democracy Survive Big Data and Artificial Intelligence?

    [6] P. D. König, G. Wenzelburger, Opportunity for Renewal or Disruptive Force? How Artificial Intelligence Alters Democratic Politics. Government Information Quarterly, 2020, kd 37, nr 3.

  • ,

    En attendant Robot

    marika

    ESTRAGON: Ta oleks pidanud juba siin olema.
    VLADIMIR: Ta ei lubanud ju päris kindlasti.
    ESTRAGON: Ja kui ta ei tule?
    VLADIMIR: Siis tuleme homme jälle.
    ESTRAGON: Ja ülehomme.
    VLADIMIR: Võimalik.
    ESTRAGON: Ja nii edasi.
    VLADIMIR: Tähendab…
    ESTRAGON: Kuni ta kord tuleb.
    (Samuel Beckett, „Godot’d oodates“, tlk Aino Pärsimägi)

    Õhk on ootusärevusest erakordselt paks. Ootavad ettevõtjad, et suurendada tootlikkust ja leida leevendust kvalifitseeritud tööjõu puudusele. Ootavad investorid, et teenida järjekordsed miljardid mõnest tormilisele kasvule suunatud tehnoloogiaettevõttest. Ootavad ka ehk mõned töötajad, kes loodavad, et tehnoloogia võtab üle mõned rutiinsed ülesanded. Ja võib-olla ootab igaüks meist, et uudne koduabiline vähendaks tüütute majapidamistööde osakaalu meie igapäevastes toimingutes. Siiski jääb aga tihti mulje, et päris selge pole, mida see kauaoodatud robot täpsemalt teha võiks. Või kui keegi „lihtsurelik“ söandabki oma robotiootusi konkreetsetesse sõnadesse valada, siis robotiinsener kipub pigem – murelikult või üleolevalt – nina kirtsutama: kas ühel või teisel seni lahendamata tehnoloogilisel põhjusel ei tundu taoline masin realistlik.

    Viimati suutis sellise ninakirtsutuse välja teenida ei keegi muu kui tehnokuningas[1] Elon Musk, kes käesoleva aasta augustis avalikustas plaani tuua meie ette ei rohkem ega vähem kui inimese mõõtu Tesla Bot. Esimesi käegakatsutavaid tulemusi lubas ta avalikkusele tutvustada juba järgmisel aastal. Tegu on erakordselt ambitsioonika ettevõtmisega ja ainult aeg annab arutust, kas tunnistasime veidralt välja kukkunud reklaamitrikki või teevadki lähima paari aasta jooksul n-ö personaalrobotid esimesed arglikud sammud meie igapäevaelus.

    Kui üritada prognoosida, kus on robotitehnoloogia oma arengukõveral seoses ühiskondlikult tunnetatud vajadusega, saab võrdluse aluseks võtta lähiajaloost kaks tehnoloogilist arenguprotsessi: personaalarvutid ja nutitelefonid. Veel 1980. aastatel tundus ebarealistlik prognoosida personaalarvutite plahvatuslikku levikut nii töö- kui ka eraelus, kuni saabus murdepunkt 90ndate keskpaigas interneti jõudmisega kodukasutajateni Microsoft Windows 95 operatsioonisüsteemi kasutusmugavusega. Enam-vähem sarnast murdepunkti saame täheldada ka nutitelefonide mõjus meie ühiskonnale pärast Apple’i edukat iPhone’i turunduskampaaniat, kui tehnoloogiline küpsus hakkas vastama ootustele. Oli ju kõigi eestlaste lemmik Nokia proovinud teha midagi analoogset kümmekond aastat varem oma Communicatori mudeliga (rohkem ja vähem edukaid eellasi oli nutitelefonil ju teisigi). Kui aga tulla tagasi robootika juurde, on siiski väga keeruline hinnata, kui kaugel oleme analoogsest murdepunktist robotitehnoloogias. Mõni tehnoloogia suhtes pessimistlikumalt meelestatud inimene võib isegi kahelda, kas robootikas niisugust hetke üldse saabub. Pole ju kaugeltki kõik inimkonna tehnoloogilised unistused pärast esmast edu realiseerunud, nt planetaarsed avastusretked ja teiste planeetide koloniseerimine, mida 20. sajandi keskpaigas prognoositi lähikümnenditel saavutatavaina. Võib aga päris kindlalt väita, et seni pole robotitehnoloogias niisugust murdepunkti täheldatud – meil ei ole robotituru iPhone’i ega Windowsit. Ja kui Tesla hiljutine teadaanne välja arvata, siis igapäevased tehnoloogiahiiud pigem hoiduvad sel teemal lubadusi andmast. Huvitaval kombel jääb vähemalt pressiteateid lugedes mulje, nagu oleks järgmise tehnoloogilise läbimurdena kvantarvuti isegi usutavam kui laiatarberobot.

    Põhjusi, miks kasuliku roboti loomine on osutunud keeruliseks, saab välja tuua mitmeid. Esiteks me tegelikult ei tea lõpuni, milleks igaüks meist robotit võiks vajada. Nutitelefoni puhul ei suutnud me ka ette näha kõiki neid kasutusvaldkondi, mis sel nüüdseks on, aga vähemalt oli teada mingisugune algpunkt: helistamine, sõnumid, meilid, veebilehitsemine, pildistamine jne. Mis aga võiks olla need esimesed kolm või neli asja, mida robot teeb ja mis panevad iga inimest seda imemasinat endale soovima? Teame lihtsalt, et robot on üks tark masin, aparaat – tehnoloogiline kehastus –, umbes nii, nagu raadio on tehnoloogiline seade, milles ilmnevad meie teadmised elektromagnetlainetest. Ja nutitelefon on seade, mis lisaks pooljuhtmaterjalide füüsikale kätkeb ka informaatikateaduse tipptulemusi. Seega igati mõistetavalt on kõigi nende raadiote, nutitelefonide, aga ka telerite, lennukite, satelliitide ja kõigi muude tehnoloogiliste edulugude taustalt tekkinud ootus raamatutest loetud või filmidest nähtud robotite järele.

    Kui määratleme robotivajaduse ennekõike tootlikkusega, saame tööstusroboti, mis ehk teeb õnnelikuks nii mõnegi tootmisettevõtte juhi, aga ei pälvi väga suurt imetlust laiemalt publikult. Need robotid pole ju midagi nutikat: ei oska nad autot juhtida ega tuba koristada. Ent kui ehitame midagi inimlikku, osutub see robot liiga kobaks ja tema välimus tekitab meis õõva. Seega teine oluline põhjus, miks eriti just universaalsete robotite ehitamine on endiselt keeruline, peitub asjaolus – tegelikult ei peitu, vaid istub keset lava oma emotsioonitu, kuid kõiketeadva ilmega –, et tänane tehnoloogia pole piisavalt küps.

    Robot on interdistsiplinaarse inseneriteaduse proovikivi. Ka tehnikateadustes on süvenev spetsialiseerumine viinud olukorrani, kus näiteks kaks informaatikut, kes esindavad pisut eri valdkondi, ei pruugi teineteise töö sisulisi nüansse suurt mõista. Rääkimata sellest, et ühe roboti loomise kallal toimetavad paralleelselt mehaanikud, elektroonikud ja informaatikud. Tulemuseks peab aga olema veatu mehaanika, elektroonika ja tarkvara kooskõla, mida uhkelt robotiks kutsume. Ja kuigi tehnoloogilisi edulugusid on inimkonnal ette näidata küll ja küll, pole ükski mineviku edulugu (sõiduautod, lennukid, raketid, satelliidid, kulgurid, raadiod, televiisorid, nutitelefonid, tahvelarvutid, röntgenpildid, magnetresonantstomograafia jne) pidanud silmitsi seisma selle katsumusega, mis on roboteil: inimese ja tema elukeskkonnaga.

    Inimeste maailm on tehniliselt keeruline nii oma infokülluse kui ka inim-anatoomiale kohandatud elukeskkonna poolest. Kui infokülluses orienteerumisega tegelevad ennekõike andme- ja arvutiteadlased, luues nn tehisintellekti, siis inimeste elukeskkonnas hakkama saamiseks tuleb kombata piire mitmes tehnilises valdkonnas paralleelselt. Võtame näiteks roboti kere kuju ja ehituse. Sel näiliselt pealiskaudsel küsimusel on robootikas kandev sisuline tähendus, mis võib otsustada roboti sobilikkuse mingiks ülesandeks, ent samal ajal täielikult välistada roboti kasutatavuse mõnel muul otstarbel.

    Siinkohal võib näiteks tuua paljudele tuntud „Tähesõdade“ filmisaaga robotid C3PO ja R2D2. Need robottegelased kehastavad üpriski tabavalt seda valikut, mis siiamaani robootikuid, aga rohkem isegi ilmselt tootearendajaid kimbatusse ajavad. Kuldse kerega C3PO oli kindlasti neist kahest väljapaistvam, kuid teda portreteeriti kui koomilist ja pigem kasutut robotit. Sel robotil olid lisaks inimese kujule ka inimlikud puudused, nagu argpükslus ja ülemäärane jutukus. Samas kui hõbedakarva prügitünni meenutav R2D2 remontis krüptiliselt piiksudes lennu pealt kosmosesõidukeid ja liidestus vajaduse korral oma kõikvõimalike ühenduspistikute abil eri tehnoloogiliste süsteemidega, avades tänu sellele kangelastele uksi või tuvastades suures kosmosejaamas otsitava inimese asukoha.

    Roboti R2D2 ebainimlik kasulikkus inspireerib ka tänaseid robootikuid: võtame näiteks roboti, mis peab ühe osana oma ülesande täitmisest lifti kasutama. Ühelt poolt oleks loogiline ehitada robot, millel on inimese kuju, sh käed, sõrmed ja jalad. See robot, imiteerides inimese anatoomiat inimesele mõeldud keskkonnas, saab ilmselgelt vajutada lifti nuppudele ja sõita õigele korrusele. Samas on taoline robot tehniliselt palju keerulisem kui näiteks Tallinna tänavatel ringi vuravad ratastel pakirobotid. Neil robotitel ei ole mehaanilist võimekust vajutada lifti nuppudele. Kui aga liftil oleks, ütleme, WiFi-ühendus, võiks robot just traadita andmeside vahendusel, ilma ühelegi nupule vajutamata, liftile juhtnööre anda. Julgen väita, et enamik insenere leiab, et liftidele WiFi-juhtimismooduli lisamine on tehniliselt lihtsam, töökindlam ja soodsam lahendus kui inimeselaadse roboti ehitamine. See on ka põhjus, miks viimased kümmekond aastat on aktiivselt arendatud isejuhtivat autot, mitte aga humanoidrobotit, mis võiks iga sõiduki rooli istuda.

    Ent isejuhtiv sõiduk pole ju ikkagi see intelligentne masin, tehisintellektiga robot, mis saaks meid igal sammul abistada, see on lihtsalt üks järjekordne kodumasin. Sedasi väljendub aeg-ajalt anonüümne ühiskondlik ootus roboti järele, mis oleks inimlikult nutikas. Sinna juurde võidakse väljendada hirmu, et selline robot on ühtlasi inimlikult kasuahne, asudes meie üle valitsema. Või et see robot on lihtsalt külmalt kalkuleeriv ja peab meid ebaoluliseks. Male või go maailmameistrit võitev tehisintellekt toob meie teadvusse arusaama masinmõistuse ülimusest, ent ka piiratusest. Kergendatult tõdeme, et seesugune tehisintellekt ei ole inimlik. Tööstusrobotitega automatiseeritud tootmine süvendab hirmu kaotatud töökohtade ees. Taas kord tõdeme kergendatult, et need masinad pole inimlikud ja sestap nad tõelist ohtu inimkonnale endast ei kujuta. See, mida teeb robot või selle pardaarvutis tuksuv tehisintellekt, on reeglina mõeldud ületama inimvõimeid ja vältima inimlikke puudujääke. Kiiremini ja rohkem! Ilmeksimatult. Seega, millest me räägime, kui soovime, et robot oleks inimlik või intelligentne nagu inimene?

    Kas eksimine pole mitte inimlik? Nii on meid vist kõiki eluteel julgustatud. Kas ilmeksimatu tehisintellekt üldse saabki siis olla inimlik? Veidral kombel, rääkides masina inimlikkusest, räägime tihti neist võimetest, mis on inimestel ja mida masinatel veel ei ole. Kuid märkamatult jätame kõrvale kõik need inimlikud puudused, mida me robotitel kindlasti näha ei sooviks. Me ei vaja isejuhtivat sõidukit, mis väsib ja põhjustab seetõttu liiklusohtliku olukorra. Me ei nõustuks sellega, kui tööstusrobot jääks korduvalt sama liigutust tehes kangeks ja produktiivsus väheneks. Ja täiesti absurdne oleks, kui pommirobot tunneks miinivälja puhastades hirmu. Seega võiks isegi öelda, et kui insenerid ja teadlased ehitaksid valmis roboti, mis on täpselt sama hea kui üks inimene, siis suure tõenäosusega ei pääseks see robot ei tehasesse tootmisliinile ega Tallinna-Tartu maanteele bussijuhiks. Miks nii? Sest meil on standardid, ranged dokumendid, mis ütlevad, kui palju vigu võib üks masin teha. Ja see vigade hulk on alati kordades väiksem kui inimlikult lubatud vigade hulk. Eksimine võib olla inimlik, aga see ei ole lubatud robotile.

    Niisiis, asudes robotite ootele, võiksime ehk igaüks endalt küsida, milliste ülesannete jaoks me robotit kõige enam sooviks ja millisena oleme seda masinat valmis aktsepteerima. Seni aga võime tunda heameelt, et nüüdisaegsed robotid – isegi käitumiselt kohmakate, kuid tehniliselt erakordselt keeruliste seadmetena – aitavad säästa inimelusid, toimetades potentsiaalselt eluohtlikes keskkondades. Need robotid aitavad korda luua hüljatud radioaktiivsete jäätmete ladudes või otsida ellujäänuid varisemisohtlikes katastroofipiirkondades. Samuti laiendame robotite abil teadmisi ilmaruumist, sest just robotid on Marsi ja paljude teiste taevakehade uurijaiks seni, kuni inimesi sinna ohutult saata pole võimalik.

    (Paus)
    VLADIMIR: Igatahes aitas see aega viita.
    ESTRAGON: Aeg oleks nagunii edasi läinud.
    VLADIMIR: Seda küll. Aga mitte nii ruttu.
    (Paus)
    ESTRAGON: Ja mis me siis nüüd teeme?

    [1] Elon Musk Changes Job Title to „Technoking of Tesla“. BBC News, 15.03.2021.

  • ,

    Inimlik ja masinlik suhtlus

    marika

    Masinõppesüsteemide areng üldise tehisintellekti (AGI) poole on üks viimase aja põnevamaid arutelukohti. Lisaks sellele, et vaieldakse tehnoloogia, eetika ja juura praktiliste küsimuste üle, puudub üksmeel ka suuremates küsimustes, alates juba AGI eesmärgist. Selle pooldajate üks suuremaid ootusi ja vastaste hirme on masinate jõudmine inimese tasemele. Samas pole üldse kindel, kas inimintellekt kui üks paljudest võimalikest intellekti vormidest on üldse mõistlik võrdlusalus või kas sellega sarnanemine võiks üldse olla midagi tähelepanuväärset. Igal juhul kujunevad tehissüsteemide kognitiivsed võimed lähiaastatel põhimõtteliselt teistsugusteks kui inimesel, mitte et nad jääksid lineaarses arengus maha. Eriti hästi on seda näha õppimise puhul, mis toob omakorda kaasa suhtlusviiside põhimõttelise erinevuse.

    Praegune tehisintellekt on saavutatud toore jõuga. Arvutuskeskused kasvavad sellise kiirusega, et nende asukoha valikul on elektrijaama lähedus tähtis argument ja neist vabaneva jääksoojusega saab kütta linnu. Ka inimese aju oma kaalu ja energiakasutusega on kulukas organ ülal pidada. Anatoomias aga hakkavad edasise kasvu võimalused juba ammenduma, mis on loodust sundinud ette võtma põhjalikku optimeerimist.

    Kogu laekuvat infot masina kombel salvestada ei ole inimese puhul realistlik. Lisaks on evolutsiooni käigus selgunud, et see pole ka vajalik, vaid liigina ellujäämiseks piisab juba tõenäosuslikust salvestamisest. Laps ei sünni uue tühja kõvakettaga, kuhu koguda teadmisi nagu entsüklopeediaartikleid. Neid artikleid ehk sisendit ennast me tegelikult ei salvestagi, mis muuseas teeb inimestevahelise mälumängu erinevalt masinatevahelisest spordina huvitavaks ning põhjustab palju lõbusaid olukordi faktilise info, näiteks kuupäevade või nimede mäletamisel.

    Seevastu me mäletame hästi selle sisendi põhjal tehtud järeldusi ehk meie ettekujutust maailmast. Ajus on viimane esitatud kujuteldamatult suure hulga neuronite abil, millest igaühel saab olla väga palju varieeruva tugevusega seoseid. Protsessi, kus iga uus kogemus neid seosetugevusi hästi natuke nihutab, oleme hakanud nimetama õppimiseks. Ka siin on evolutsioon teinud oma optimeerimistööd ja jõudnud geniaalselt lihtsa lahenduseni – diskriminatiivse ehk eristava õppimiseni. Me eristame ainult neid asju, mida meil on tarvis eristada. Jaapani laps kasvab keskkonnas, kus l– ja r-hääliku eristus pole oluline, ning hiljem ta tõepoolest ei kuulegi neid erinevana. Meie ei tee samamoodi vahet hiina keele toonidel või vene tegusõnade perfektiivsusaspektil. Küll aga eristame väga peenelt, kusjuures elu jooksul järjest peenemalt, meie jaoks olulisi asju: eesti keele häälikuid, välteid, piirkondlikku ja sotsiaalset murdetausta, enamasti ka nalja, irooniat ja valetamist.

    Peale kuuldu ja loetu aitavad õppimisele kaasa ka empaatia, mis samuti on inimesel arenenum kui praegustel masinatel, ja eksperimendid kõnelemisel. Oma ütlusi planeerides me lähtume oletusest selle kohta, milliseid kõnesignaale konkreetne kuulaja vajab meie öelda tahetu mõistmiseks. Need oletused võivad tõele vastata või mitte, kuid igal juhul sõnastame oma ütluse parimal viisil, mida sel hetkel oskame. Kuulajate reaktsioonidest saame öeldu kohta tagasisidet, mille põhjal jällegi natuke nihutame oma seosekaalusid, mis loodetavasti võimaldab järgmisel korral veelgi edukamalt kuulaja vajadustega arvestada ja seeläbi oma suhtluseesmärki saavutada.

    Veel üks inimaju tähelepanuväärne omadus, mida püütakse, kuid pole seni päriselt suudetud tehisnärvivõrkudega järele teha, on võime omandada uusi sõnu nende ühekordse kuulmise põhjal. Miks see vajalik on? Lihtne on näha, et mõned sõnad (nt „olema“) esinevad väga palju sagedamini mõnest teisest (nt „kolletama“), ehk sõnade sagedusjaotus on tugevalt kaldu levinumate sõnade poole. Üks ootamatu tulemus korpuslingvistikast ehk suurte tekstikogumite statistilisest analüüsist on aga Zipfi seaduseks nimetatav tähelepanek, et see jaotus ei olene tekstide mahust. Ükskõik kui palju tekste me uuritavasse korpusse ei lisaks, ikka moodustavad „olema“ vormid umbes viis protsenti kõigist tekstisõnadest, samas kui koguni pooled sõnad esinevad vaid ühe korra. Praegused maailma suurimad korpused, millel seda hüpoteesi kontrollitud on, ületavad juba ammu oma mahult inimvõimete piiri ehk maksimaalse hulga teksti, mida üks inimene jõuaks oma eluea jooksul kuulda või lugeda. Seega saame olla üsna kindlad esmapilgul uskumatuna näivas järelduses: pooli sõnu, mida inimene on oma elus kuulnud, on ta kuulnud ühe korra.

    Kuna aga täiskasvanute igapäevases suhtluses, kus neid haruldasi sõnu kuuldakse, mingit ilmutatud keeleõpetust ega tähenduste kokkuleppimist ei toimu, peabki inimese suhtlusvõime olema üles ehitatud kuidagi nii, et ühest kuulmisest piisaks ja sõna mõistmine ei eeldaks eelnevat kokkuleppimist. Veelgi enam, inimesed peavad isegi enda jaoks täiesti uusi tähendus(eristus)i suutma väljendada ja mõista ilma eelneva kokkuleppeta, kuna praktikast on näha, et selgesõnalisi kokkuleppeid tehakse ainult ebatavaliselt suurt täpsust nõudvates olukordades. Kõigil muudel juhtudel peab kuulaja ka endale uue tähenduse moodustamisega käigult hakkama saama, mis praeguste tehissüsteemide vahelises suhtluses oleks mõeldamatu.

    Tehissüsteemid on tugevad jälle muudes valdkondades. Uusi sõnu nende esimesel kuulmisel nad küll ei mõista, nagu ka olemasolevate sõnade kasutamist uues tähenduses, küll aga mõistavad nad teadaolevaid sõnu nende teadaolevates tähendustes inimestest täpsemini ja kiiremini. Masinate keelte suur eelis on nende ülemaailmne standardsus. Kuskil ei ole mingeid keelebarjääre, sest isegi kui on kasutatud omavahel ühildumatuid keeli, on tõlkimine nende keelte ühemõttelisuse tõttu kergesti teostatav.

    Inimeste suhtluse toimimine ilma koodi eelneva kokkuleppimiseta on nii intuitsioonivastane, et mõned keeleteadlased on eelistanud uskuda, nagu õppimist ei toimukski, vaid nii keel kui ka tähendused oleksid valmiskujul kaasa sündinud või asuksid muul viisil kuskil abstraktses ruumis väljaspool inimest. Tänapäeval on psühholingvistid siiski näidanud, et emakeelt õpib inimene kogu elu, sealhulgas täiustades oma võimet teha järjest peenemaid tähenduseristusi. Pidev õppimine, st pidev seosetugevuste ümberarvutamine sisendi põhjal, ongi tema olemise viis. Isegi inimese kognitiivsete võimete järsk langus 60ndate eluaastate keskel ei tarvitse olla mitte kinnitus pensioniea määramise täpsuse kohta, vaid vastupidi – just pensioneerumine võib selle languse põhjustada. Keelelise sisendi vaesestumine koju jäädes jätab aju ilma sellest tegevusest, milleks ta mõeldud on, ja aju väga kohanemisvõimelise organina reageeribki vastavalt.

    Siit aga jõuame võimalike muutusteni, mida võiks tehnika areng põhjustada ühiskonnas, täpsemalt selle liikmete suhtlusmustrites. Ühest küljest suhtlevad praegused tehissüsteemid täiesti teistmoodi kui inimesed, kusjuures pole üldse võimatu, et nende edasinegi areng toimub mingis muus suunas kui meie suhtlusviisile lähenemine. Teisest küljest on just inimene väga osav kaasvestlejaga arvestamisel ja tema suhtlusviisiga kohanemisel.

    Kas võib juhtuda, et nutikate kodu- jm abiliste laiem levik toob kaasa inimeste kohanemise masinlikuma suhtlusstiiliga? Esimesed Siri, Alexa ja Google Now taoliste süsteemide kasutajauuringud tõepoolest kinnitavad seda. Kes on otsustanud sellise süsteemi kasutusele võtta ning pole plaanist pärast esimesi ebaõnnestunud suhtluskatseid loobunud, hakkavad oma kasutatavale süsteemile suunatud ütlusi optimeerima vastavalt tolle omapäradele. Sama on ehk igaüks kogenud otsimootoritele oma otsinguid sõnastades – on ju needki mingis mõttes tehisintellektisüsteemid. Kui lapsele nädalavahetuseks meelelahutust välja mõeldes oleks vanasti infotelefonilt küsinud „Öelge palun, kas kuskil Tallinna lähedal saaks rentida laste krossimootorratast?“, siis nüüd toksime otsingusse midagi stiilis „tsikkel rent kross laste tallinn“. Üks põhjus on oletus, et märksõnade loend töötab täislausest paremini, teine on puhas mugavus ehk väljendusele kuluva jõupingutuse kokkuhoid.

    Kolmas niisugust optimeerimist võimaldav asjaolu on aga oletus, et otsimootoril ega veidi keerukamatelgi praegustel tehissüsteemidel pole eneseteadvust ega tundeid, mistõttu nad kohe kindlasti ei solvu viisakusväljendite puudumise peale. Või kui solvuvadki, siis on nad programmeeritud või treenitud seda solvumist mitte välja näitama, mistõttu viisakuse ignoreerimine nendega suhtlemisel peaks kasutaja jaoks olema üsna ohutu, ja seda süstemaatiliselt ka tehakse.

    Kas võib koguni juhtuda, et inimesed kannavad masinatega suhtlemisel avastatud kokkuhoiuvõimalused üle suhtlemisse teiste inimestega? Ikka võib. Väga kerge on see juhtuma olukordades, kus kõneleja näiteks klienditeenindusse helistades ei tea, kas kuulaja on inimene või masin. Nagu aga näha võrgusuhtluse konventsioonide (lühendid, emotikonid, muutunud kirjavahemärgikasutus jt) levikust üldkeelde, ei saa üldse välistada masinlikuma suhtluse levimist vähemalt mingil määral ka nendesse olukordadesse, kus liini teises otsas on teadaolevalt teine inimene.

    Omaette teema väikese kõnelejaskonnaga keelte jaoks on masinatega suhtlemiseks kasutatava keele valik. Üks inglise keele kasvava mõju pärast muretsemisel mainitud hirmustsenaariume on see, et eesti keel taandub köögikeeleks. Ei taandu ta midagi, kui köögimasinad selleks ajaks eesti keelt ei oska, kui nende häälega juhtimine üleüldiseks saab. Eestis on see vajadus vägagi teadvustatud ja keeletehnoloogiasse investeeritavate ressursside otsustamisel arvesse võetud, aga mõne vähem arenenud keeletehnoloogilise toega keele kõnelejatel võib just köök osutuda esimeseks kohaks, kus kohtutakse ülemaailmse standardimisega ehk vajadusega kasutada mõnd edukamat keelt.

  • ,

    Kellele on tarvis isesõitvat autot?

    marika

    Jälgides, kuidas meedia kajastab isesõitva auto arengut, tundub, nagu oleks unistus tõelisest iseliikurist kohe täitumas. Selle tulekust võidaksid justkui kõik: tootmises ristub autotööstuse väärikas traditsioon Ränioru digivõlurite energiaga, elekter ja vesinik lisavad kestlikkuse sära, kasutaja lösutab mugavalt stiilse tehnoloogiaime istmel ning taustalt kostab rõõmsat ruigamist McKinsey konsultatsioonifirmalt, kes on äsja avastanud sõiduaegse reklaamiedastuse võlud. Ainsaks julgeks erandiks on Eesti, kus isesõitev auto tähendab turiste muuseumi vedavat kuubikut, mis – ilmselt suurest austusest elurikkuse vastu – peatub mu retriiverit märgates iga kord aegsasti juba tänava teises otsas.

    Nagu uute läbimurdeliste tehnoloogiate puhul ikka, tõstatavad kriitikud ka isejuhtiva auto juures rea olulisi küsimusi: kuidas jaguneb õnnetuse korral vastutus tootja ja sõitja vahel, kas sõiduk peaks eelistama juhi päästmist kaasliikleja omale, kas masin peaks avarii korral valima pigem täiskasvanu kui lapse alla ajamise ja nõnda edasi. Kuid kitsalt ühele tehnoloogiale ja selle kasutamisega seotud riskidele keskendudes jääb tihti esitamata laiem küsimus: kuidas me kasvava rahvastiku, tõusva elatustaseme, nappivate ressursside ning kliimakriisi valguses tulevikus üldse ühest kohast teise liikuma hakkame? Milline on tehnoloogiliste ja mittetehnoloogiliste lahenduste kogum, mis moodustab tuleviku transpordisüsteemi? Kui keskne on selles auto roll? Ja kuidas võivad laiemad ühiskondlikud muutused mõjutada meie arusaama liikuvusest üleüldse?

    Löön hetkel kaasa Sussexi ja Utrechti ülikoolide ühisuuringus, mis üritab koos finantssektori praktikutega välja töötada uut, üleilmsetes kriisides heitleva maailma vajadustele vastavat investeerimisfilosoofiat. Uuringu ühe osana arutleme investoritega ka transpordisüsteemi võimalike tulevike üle aastal 2050. Järgnevalt kirjeldangi põgusalt projekti käigus loodud kolme stsenaariumi, millest igaüks on leidnud keskkonna ning ühiskondliku ebavõrdsusega seonduvatele kitsaskohtadele isemoodi lahenduse. Nõnda vastab igaüks neist ka pealkirjas esitatud küsimusele eri viisil.

    Transpordisüsteemi kolm tulevikku

    „Jaga, ära oma“ tulevikus on transport autonoomne, ühendatud, elektriline ning jagatud (ACES – autonomous, connected, electric, shared). Selles stsenaariumis viivad järjestikused naftašokid ning jagamismajanduse tõus uudse liikumiskorralduseni, milles auto säilitab keskse koha. IT-sektori ärimudeli mõjul lakkab aga auto olemast toode, mida osta: selle asemel muutub mobiilsus teenuseks, mida tarbida. Teisisõnu: kui tarbija on kindel, et saab valitud hetkel mugavalt mis tahes punkti liigelda, langeb ära ka vajadus juhiluba teha ning auto omandada. Tõuseb ka transpordisüsteemi tõhusus, sest erinevalt tänapäevast, mil autod parkimisplatsil enamasti jõude seisavad, on jagatud autod pidevas liikumises. Autovaba põlvkonna esiletõus võimaldab omakorda edasisi muutusi, nt autode ümberdisainimist paindlikult kokku- ja lahtiühendatavateks mooduliteks ja nende loomist eeskätt vastupidavust (mitte kiiret aegumist) silmas pidades. Vältimaks liikuvusteenuse suuremast kättesaadavusest tulenevat ületarbimist ning seeläbi kahjulikke keskkonnamõjusid, kasutatakse ka kilomeetripõhist astmelist maksustamist.

    Maailm, mis sellist tüüpi transpordisüsteemi toetab, on suuresti hetketrendide süvenemise tulemus. See rõhutab isiku valikuvabadust (inimene ise otsustab, millal ja millist tüüpi teenust ta tarbib, riik ei tee selles osas ettekirjutusi), on ökomodernistlik (parim viis keskkonnaprobleemide lahendamiseks on anda teadlastele ja inseneridele vabad käed) ning usub rohelise majanduskasvu võimalikkusse (toetades samas üleilmset regulatiivset raamistikku turu tekitamiseks, mis keskkonnamõjud internaliseeriks).

    Stsenaariumile „liikuvus kui avalik teenus“ annavad tõuke olemasoleva transpordisüsteemi kitsaskohtade võimendumine (ummikud, heitgaasid, naftahindade tõus), isejuhtivate autodega toimuvate õnnetuste sagenemine ning jagamismajanduse esiletõus. Osutades sellele, et nii võimalused ühest kohast teise liikumiseks kui ka transpordisüsteemi keskkonna- ja tervisemõjud jagunevad ääretult ebaühtlaselt, kerkib siin tugevalt esile liikuvusõiguslus. Selle mõtteviisi järgi on liikuvus põhiõigus, mis peab olema kättesaadav kõigile. Eri liikumisviiside konkurentsi asemel saavad keskseteks põhimõteteks täielikult integreeritud ühistransport ning seda võimaldava linnaruumi tekitamine. See tähendab tasakaalustatud toetust mitmetele eri liikumisviisidele (nt elektrirattad, bussid, vesinikurongid, hyperloop) ning nende ühendamist soodustavatele lahendustele (nt reisiplaneerijad, pargi-ja-reisi tüüpi parklad, P2P autojagamine). Arengumaades ning hajaasustusega piirkondades saavad arengutõuke mis tahes maastiku läbimiseks mõeldud sõidukid.

    Sellist transpordisüsteemi toetavas maailmas on olulisel kohal nii riik (kulukate taristuinvesteeringute tegijana) kui ka omavalitsused (ruumi planeerijana). Riigi rolli ennistamine eeldab aga rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimist, mis ühtlustaks riikidevahelised tööjõu ja maksustamisega seotud probleemid ning kärbiks rahvusvaheliste ettevõtete tiibu (nt maksuparadiiside kaotamise läbi). Et see maailm rõhub tugevalt ühishuvidele, on siin valitsevaks mõtteviisiks ökosotsialism: keskkonnaprobleemid on kriitilised, ent nende lahendamine eeldab kodanike suuremat osalust teaduse ja tehnoloogia arengutega seonduvate otsuste tegemisel. Kollektiivse lähenemise tõttu on selles maailmas ka suurem tõenäosus, et nii tulevaste põlvede kui ka looduskeskkonna huvide kaitseks on loodud seaduslikud vahendid.

    Tulevikunägemuse „liikumatus kui elukvaliteet“ käivitavad kliimakriisist ning korduvatest pandeemiatest tulenevad šokid, mis muudavad ahvatlevamaks kohalikule toimetulekule suunatud elustiili. Paikkondlik energiatarbimine ning toidukasvatus vähendavad nõudlust üleilmse liikuvuse järele, seda võimaldab ka infotehnoloogia kiire areng (sh võimekus jäljendada inimkogemust nii, et inimene ei suuda virtuaalsel ja reaalsel kogemusel enam vahet teha). Linnad on kujundatud märgatavalt tihedamaks, mis võimaldab läbida vahemaid jalgsi või rattaga. Pikkade vahemaade läbimiseks tõuseb aga au sisse aeglane reisimine, reisimise asendamiseks muuhulgas kaugtöö ning virtuaalsete puhkuste paketid.

    Selline maailm lähtub tõenäoliselt tugevalt „sõõrikumajanduse“ doktriinist, mille eesmärk on tagada kodanikele ühiskondlikult kokku lepitud elatustase, ületamata samas ökoloogilist lage. See omakorda eeldab riikidevahelist pakti, mis määratleb kasvu piirid, riikide kohustused ja ka sunniabinõud nende rikkumise eest. Kultuurilises mõttes on tegu kasinust pooldava väärtusmaailmaga, milles tehnoloogiaid kasutatakse, parandatakse ja taaskasutatakse nii kaua kui võimalik. Samuti eeldatakse siin, et pelgalt tehnoloogilise võimekuse tõstmisest ei piisa: samal ajal on tarvis tegeleda ka nõudluse vähendamisega. Veel enam: et kasinus kestaks kauem kui seda käivitanud ühiskondlikud šokid, on tarvis see ihaldusväärseks muuta. Seetõttu pööratakse selles maailmas ohtralt tähelepanu inimeste uskumuste, hoiakute, väärtuste, vajaduste ja käitumise kujundamisele mitmesuguste võtetega nagu veenmine, nügimine, normide kehtestamine, ökokäitumise premeerimine jne.

    Tulevik, mida me vajame vs. tulevik, mille me saame

    Ulmekirjanik William Gibsoni palju korratud mõtte järgi on tulevik juba siin, ta pole lihtsalt eriti ühtlaselt jaotunud. Ka eelkirjeldatud stsenaariumid võimendavad valikuliselt mingeid hetkearenguid, olgu nendeks siis kas transpordi digiteerimine esimeses maailmas, „viimase miili teenuse“ pakkumine teises või siis liikumine „disaini globaalselt, tooda lokaalselt“ kolmandas. Lugejate eelistused tulevike ihaldusväärsuse osas erinevad ilmselt samuti. Nii võtaksin isegi kasinas maailmas meeleldi vastu seadusesätte, mis loeb jalgsi või rattaga reisimise tööpäeva osaks. Kui aga keegi pakuks mulle viie tunni võrra lühendatud töönädalat, et saaksin selle pühendada oma toidu kasvatamisele, siis väiklase kodanikuna pühendaksin oma aja pigem Eesti Rahva Muuseumi lähistel retriiverikarjaga patrullimisele (ükskord peavad need kuubikud ju tulema).

    Et iga tulevik tõstab midagi esile ja jätab midagi tähelepanuta, on nende tugevused üksiti ka nende nõrkused. Nii sõnastab ACES linliku, katkematult kulgeva tehnoutoopia, avaliku teenuse stsenaarium tõstatab küsimuse õiglusest ning kasin maailm võtab tõsiselt nõudluse vähendamise vajadust. Oluline on aga tähele panna, et isejuhtivad sõidukid mängivad olulist rolli ainult esimeses maailmas, olles vaid üks tehnoloogia teiste seas teises ning täiesti ebaoluline kolmandas. Samas näitab pilk Eesti „Transpordi ja liikuvuse arengukavale 2021–2035“, et kui isejuhtivaid sõidukeid mainitakse neljal korral, siis termineid nagu „ebavõrdsus“ või „õiglus“ ei leiagi („kättesaadavus“ esineb küll, kuid seda eeskätt majanduslikus võtmes). Samuti räägitakse dokumendis nõudlusest ainult seoses vajadusega seda suunata.

    Tööstusühiskonna ajalooline kogemus näitab, et rõhudes üksnes tehnoloogilise arengu kiirusele, saame vastuseks ainult samas tempos kasvava nõudluse – ning seeläbi veelgi enam tarbimist. Transpordi valdkonnaski saab seesuguste tagasilöögiefektidega tegelemine olema lähikümnendite üks suurimaid väljakutseid. Seetõttu oleks kliimakriisi lahendamiseks tark kaaluda ka võrrandi teise poole ehk nõudluse vähendamise võimalust – olgu siis jutluse, piitsa, prääniku või „raua“ ehk transpordisüsteemi enda ülesehituse abil. Just siin tõuseb tavaliselt tagajalgadele keegi, kelle peas käivitunud ahel seob mingil moel põhjusliku paratamatusena mis tahes regulatiivsed piirangud ühte kui kiirtee kommunismi. Jättes kõrvale asjaolu, et see loogika lihtsalt ei kehti, vastan seesugusele hüüatusele tavaliselt, et vabaturumajanduse kõrvalmõjude ohjeldamisele peaksid tõsiselt mõtlema just parempoolsed. Sest kui ökopessimistidel juhtub tõesti õigus olema, on kollapsi tagajärjeks ühiskondliku keerukuse vähenemine, elu väiksemates kogukondades ning seetõttu ka… suurem egalitaarsus. Kirglikule filosofeerimisele üksikisiku õiguste ja ühiskondlike piirangute tasakaalust ei leidu koopas enam piisavalt ruumi.

  • ,

    Tehisintellekt: sama, mis internet aastal 1987

    marika

    AI is like what the internet was in… 1987, but beyond. So imagine what people thought the internet would be in 1987 to what it actually is today.
    (Will.I.AM, räppar, produtsent ja filantroop)

    See tsitaat ilmestab laialt levinud arusaama, kui keeruline on ette kujutada tehisintellekti (AI) rolli meie elus mõnekümne aasta pärast. Ühest küljest on levinud ulmefilmidest pärit kujutelmad masina juhitavast maailmast, teisalt põrkuvad need tänase olukorraga, kus tehisintellekti potentsiaali mõistmiseks ja eesmärgipäraseks kasutamiseks on veel palju ära teha. Kuigi AI tehnoloogiat on arendatud juba 1950ndatest saadik, on kiire areng toimunud just viimastel aastatel, eelkõige suurenenud andmehulga, andmete kättesaadavaks muutumise ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) odavnemise toel.

    Kogu maailm, sh avalik sektor, on liikunud digiteerimise ja sealt edasi juba andmetöötluse kursil. See on tekitanud tunde, justkui kõike saaks kvantifitseerida ja analüüsida. Avalikus sektoris, nt maksu- ja tolliametis on suurte andmehulkade peal rakendatud reeglitepõhist andmeanalüüsi ja seda kohati vägagi kvaliteetselt. Kuna andmeid on üha rohkem ja need on muutunud kiiremini kättesaadavaks, on see ühtlasi tekitanud vajaduse teha kvaliteetset andmeanalüüsi veelgi kiiremini, paremini ja rohkem, et vastata maksumaksjate ja riigi üha kõrgemaks muutunud ootustele.

    Tehisintellekt kui (peaaegu) inimmõistus

    Avalik sektor näeb AI tehnoloogias võimalust pakkuda rahvale paremaid avalikke „tarku teenuseid“ ja kasutada tehnoloogiat järelevalvelise rolli täitmisel. Tehisintellekti võiks siinkohal võtta kui tehnoloogiat, mis võimaldab inimmõistusega sarnaselt lahendada keerukaid probleeme. Küll aga kaasnevad avaliku sektori kontekstiga eripärad, näiteks seadusandlikud piirangud andmete kasutamisel, kogumisel ja analüüsimisel. Teiseks, erasektorile iseloomuliku konkurentsikeskkonna puudumine. Kolmandaks, tehnoloogia ja demokraatia omavahelised seosed – meie ühiskonnas oodatakse avaliku sektori tehnoloogiatelt ka seda, et need aitaksid arendada riigis demokraatlikke väärtusi.

    Tehisintellekti- ja masinõppesüsteemid parandavad orgaaniliselt andmetele juurdepääsu ning aitavad andmeid väärindada. Peamiselt kasutatakse tänapäeval tehisintellekti kolme tüüpi ärivajaduste rahuldamiseks, sarnaselt maksundusega üle maailma:

    Protsesside automatiseerimine, mis on lahendustest kõige populaarsem ja aitab optimeerida olemasolevaid protsesse. Paljud Euroopa maksuametid kasutavad automatiseeritud lahendusi näiteks maksukohustuste arvutamisel või isikute maksukäitumise jälgimisel.

    Andmehulkadest mustrite leidmine ja neile tähenduse andmine. Näiteks on Eesti maksu- ja tolliametis olemas lahendus tõenäosuse leidmiseks, millised ettevõtted võivad maksta ümbrikupalka. Reeglitepõhise andmeanalüüsi alusel teeb MTA praegu ka otsuseid, mis selgitavad välja, millised on need sektorid, mis vajavad mingil hetkel erilist tähelepanu.

    Klientide/maksumaksjate kaasamine ja teenindamine (nt Rootsi maksuagentuuri chatbot Skatti[1] või Suurbritannia maksuhalduri Herbie,[2] aga ka kõnetuvastuslahendused, automaatsed soovitussüsteemid jne).[3]

    Need lahendused pakuvad teenuseid, mis süvendavad maksukuulekust, ning täidavad eesmärke ka võrdse konkurentsi ja ühiskonnakaitse alal. Eksperimentaalprojektid on näidanud, et tehisintellekti abil saab massandmete põhjal luua efektiivseid riskimudeleid, mille täpsus on väga kõrge, kuid mis ei saa tänapäeval eksisteerida veel iseseisvalt. Põhjused on eetilised, aga ka tehnoloogilised.

    Kuidas mõista masinat?

    Kuigi sageli arutatakse pikemaajaliste riskide üle, mida tehisintellekt kujutab inimkonna ellujäämisele,[4] tegelevad praktikud pigem hoomatavamate riskidega. Enim kõlapinda tekitavad näiteks AI võimaliku kallutatuse küsimus ning selle vähene suutlikkus arvestada tehnoloogia kasutajate eripäradega. Tehisintellekt kui iseõppiv süsteem on pidevas muutumises, mis teeb selle õppimisprotsessi jälgimise ja hindamise keerukaks, tekitades „musta kasti“ probleemi. Paljud masinõppemudelid genereerivad tulemusi, kasutades mitmemõõtmelisi korrelatsioone, mis ületavad inimmõistuse tõlgendamisvõimalusi. Masinõppe mudel annab välja algoritmiliselt loodud tulemuse, kuid mitte seletust, kuidas sellise tulemuseni jõuti. Algoritmiliste otsuste läbipaistmatus on eriti problemaatiline avalikus sektoris, sest eetilisus ja kodanike võrdne kohtlemine on üks demokraatlike riikide põhiväärtusi, mida läbipaistmatud ja vähe põhjendatud otsused ei toeta. Seetõttu räägitakse viimastel aastatel üha enam hoopis XAI-st – seletatavast tehisintellektist (explainable artificial intelligence).[5] Seni kui me ei mõista lõpuni AI mudeli otsustusprotsessi, on inimesel vaja need otsused üle vaadata veendumaks, et masin ei ole eksinud. Siin on oluline märkida, et kuigi enamiku AI-l põhinevate lahendustega kaasneb praegu veel inimjärelevalve ehk nende õpitut vaatab ja kontrollib inimene, võib see tulevikus kiirelt muutuda.

    Erinevalt erasektoris valitsevast konkurentsikeskkonnast ei ole kodanikel riigi pakutavatele teenustele alternatiive ning see teema muutub ühiskonnas kindlasti järjest teravamaks. See on pannud riike juba mõtlema, millised peaksid olema tehisintellekti kasutamise õiguslikud raamid, ning kaaluma vajadust luua tehisintellekti disainimiseks ja arendamiseks eetiline raamistik, mis sisaldaks nii poliitilisi kui ka õiguslikke piirangud. Üheks selle alustalaks oli 2017. aasta septembris G7 IKT ja tööstusministrite Torinos allkirjastatud deklaratsioon. Sellega lepiti kokku eesmärgis mõista AI võimalikku kasu ühiskonnale ja majandusele ning tagada selle inimkeskne areng, sh vajalikud seadused, poliitikad ja väärtused. Järgnenud on arutelud eri poliitilistel tasanditel, millega püütakse valdkonda kiiresti reguleerida. Need arutelud on oluline samm tehnoloogia ja demokraatlike väärtuste kombineerimisel, sest võimaldavad lõpptulemusena luua avalikku väärtust ehk teenuseid, mis on kodanikule kasulikud, ning aitavad vähendada tehnoloogia kuritarvitamise ohtu.

    Eetiliste väljakutsete kõrval seavad tehisintellekti kasulikkusele piiranguid andmete kvaliteet ja nende kogumise eesmärk. Avalikus sektoris seab andmekasutusele piiranguid seaduslik ruum (maksu- ja tolliamet lähtub oma töös maksukorralduse seadusest), mis tagab, et andmeid kasutataks asutuse rolli täitmiseks, ega võimalda lihtsalt niisama ellu viia kõiksugu lennukaid ideid. Sealjuures on andmete kvaliteet kohati seotud nende kogumise eesmärgiga: kui mingil kasutuseesmärgil võib pidada andmete kvaliteeti väga kõrgeks, siis ei pruugi see nõnda olla mõne teise eesmärgi tarvis. Nii on ka AI-ga, mida treenitakse ajaloos kogutud andmete peal leidma mustreid, mis ennustaksid probleemi võimalikku kordumist tulevikus ning aitaksid ennetada sellega kaasnevaid kahjusid. Ka MTA-s on analüüsitud võimalust kasutada tehisintellekti efektiivsemaks maksukogumiseks.

    Väikesed võidud ja suuremad sihid

    Lähemate aastate jooksul aitavad tehisintellektil põhinevad lahendused läheneda maksumaksjatele personaalsemalt. Isikute riskide jt tunnuste hindamine aitab suurendada maksukuulekust, aga ka kokku hoida nii ettevõtjate kui ametnike aega. Ühest küljest aitavad lahendused pakkuda ausatele maksumaksjatele juba täna võimalikult kiireid ja mugavaid teenuseid oma kohustuste täitmiseks, teisest küljest on tehisintellekt avastanud seni inimsilmale märkamatuid riske, aidates tagada ka võrdsemat majanduskeskkonda. Üha enam liigutakse reaalaja-andmete kättesaadavuse poole, mis võimaldaksid hinnata ettevõtete olukorda, seadusemuudatuste mõju või majandustsükleid, et prognoosida kiiremini eesootavat ja seeläbi paremini kohaneda muutuvate oludega.

    Pikemas, mõnekümneaastases perspektiivis sõltub aga edu suutlikkusest mõelda kaugemale. Selleks et väiksemad „katseprojektid“ panustaksid ka suurema eesmärgi täitmisse, on avaliku sektori organisatsioonidel vaja teha neid strateegiliselt olulistes kohtades. See omakorda eeldab selgelt tulevikku vaatavat visiooni ja investeeringuid selle elluviimiseks. Tehisintellektil põhinevate lahenduste loomine nõuab aga aega ja pühendumist. Seetõttu on oluline ambitsioonikaid eesmärke seades hinnata organisatsiooni võimekust adopteerida innovaatilisi tehnoloogiaid ja alustada just eksperimentaalprojektidest, mis võimaldaksid projekti mõju paremini fokuseerida. Kui sellele eelnevalt mitte mõelda, võivad kaasneda suured riskid ja rahalised kaotused.[6] Seega on tulevikku vaadates olulisim küsimus, millist muutust tegelikult soovitakse saavutada ning kas tehisintellekti kasutamine on parim vahend selle esilekutsumiseks. Seda enam et professionaalsed lahendused eeldavad tehnoloogilisi teadmisi ja kompetentsi, mida saab koondada kas avaliku ja erasektori tihedama koostöö abil või siis organisatsioonisisese kompetentsi kasvatamise teel, mis nõuab pikaajalist tööd nii spetsialistide kui juhtide tasandiga.

    Kui lühemas perspektiivis võib tunduda ahvatlev kasutada uusi ja põnevaid tehnoloogilisi lahendusi mõne olemasoleva protsessi täiustamiseks, siis pikemaajalise edu saavutamisel võib oluliseks teguriks kujuneda võime nihutada fookus tehnoloogia kasutuselevõtult just lahendatavale probleemile ja avaliku väärtuse loomisele.[7] Seega on üheks tulevikuväljakutseks tehisintellekti „põrkumine“ parajasti avaliku sektori asutustes toimuvate protsessidega. Iga kord, kui asutakse teele digitaalse transformatsiooni suunas, peavad organisatsioonid vaatama näkku hetkeolukorrale: integreerima uusi lahendusi juba varem disainitud ja rakendatud protsessidesse, aga ka värskendama olemasolevaid kompetentse ja mõtteviise.

    Ühiskonnana seisame praegu olulisel teelahkmel, kus tuleb otsustada, kus ja kuidas kasutada tehisintellektil põhinevaid tehnoloogiaid, et need toetaksid avaliku väärtuse loomist, ning kuidas neid rakendada nõnda, et nad arendaksid, mitte ei piiraks demokraatlikke väärtusi nagu vabadus, võrdsus ja läbipaistvus. Võimalike arengusuundade paljus teeb keeruliseks ennustada, millist rolli hakkab tehisintellekt mängima inimeste mõnekümne aasta perspektiivis. Sama keeruline oli inimestel 1987. aastal ette näha muutusi, mida internet on tänaseks meie ellu toonud.

     

    [1] Artificial Intelligence Improves the Swedish Tax Agency’s Customer Service. AI Sweden, 29.04.2019; https://bit.ly/3AeqYc8.

    [2] Artificial Intelligence Tax and Revenue Chat Bot – Virtual Assistant. Digital Marketplace, GOV.uk; https://bit.ly/3Fnltvy.

    [3] T. H. Davenport, R. Ronanki, Artificial Intelligence for the Real World. Don’t Start with Moon Shots. Harvard Business Review, jaanuar-veebruar 2018; https://bit.ly/3Bl7pk8.

    [4] J. Tallinn, A. Aksiim, Enne kui masin ületab inimest. Vikerkaar, 2017, nr 7/8.

    [5] A. Adadi, M. Berrada, Peeking Inside the Black-Box: A Survey on Explainable Artificial Intelligence (XAI). IEEE Access, 2018, kd 6, lk 52138–52160.

    [6] T. H. Davenport, R. Ronanki, Artificial Intelligence for the Real World.

    [7] A. Cordella, C. M. Bonina, A Public Value Perspective for ICT Enabled Public Sector Reforms: A Theoretical Reflection. Government Information Quarterly, 2012, kd 29, nr 4, lk 512–520.

  • ,

    Biorevolutsiooni kolmas tulemine rohepöörde ajastul

    marika

    McKinsey Global Institute avaldas 2020. aasta suvel uuringu „Biorevolutsioon: innovatsioonid, mis muudavad meie majandust, ühiskonda ja elu“.[1] Oma analüüsis kaardistasid nad rohkem kui 400 teaduslikku läbimurret ja töös olevat innovatsiooni pea kõigis eluvaldkondades (toidust energeetikani), mis võiksid järgmise 20 aasta jooksul turule jõuda. Uuringus leiti, et põhimõtteliselt oleks võimalik 60% tänapäeva globaalse majanduse sisenditest toota bioloogiliselt, sh kolmandik nendest sisenditest on praegu bioloogilised materjalid (nt puit, toiduks kasvatatud loomad) ja ülejäänud kaks kolmandikku on mittebioloogilised (nt plastik või kütused), mida võiks asendada või toota bioloogiliselt. Kaardistatud lahenduste globaalne majanduslik mõju oleks hinnanguliselt 2–4 triljonit dollarit aastas.

    Tegemist on viimase 50 aasta jooksul vähemalt kolmanda lainega, kus tehnoloogia- ja innovatsiooni-uuringute maailmas räägitakse eesootavast suurest revolutsioonist biotehnoloogia alal. Esimese laine alguseks võib pidada Herb Boyeri ja Stanley Coheni 1973. aasta avastust, et inimese geene saab masstoota, ning Herb Boyeri 1976. aastal loodud esimest bioinseneerimise idu Gentech. Biotehnoloogiaga seotud ootused ja retoorika olid juba siis radikaalsed, nagu praegune IT sektori eksponentsiaalse kasvu narratiiv või ülalmainitud McKinsey biorevolutsiooni ennustused. Sellele järgnes mitu aastakümmet eri tehnoloogilisi läbimurdeid (nt pärilikkuse koodi DNA lõikamise ensüümide avastamine 1978, geneetiliselt inseneeritud vaktsiini loomine 1980, GMO levik toidusüsteemides 1980ndatel, inimgenoomi kaardistamise initsiatiiv 1990ndatel). Neid arenguid püüdsid aga ohjes hoida mitmesugused biotehnoloogia arengutele vastanduvad protestiliikumised (nt 1975. aasta Alsilomari biotehnoloogia ohtude konverents; 1980ndate Jeremy Rifkini eestveetud biotehnoloogia vastane liikumine).

    Teise laine kontekstis peaks enamik lugejaid mäletama, et 2000ndate alguse ja keskpaiga Euroopa ja ka Eesti innovatsioonistrateegiad nägid ette, et tulevik on IKT, biotehnoloogia ja materjaliteaduste päralt (vt nt Eesti esimese teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni strateegiat Teadmistepõhine Eesti 2007–2013[2]). Teisele biotehnoloogia lainele said aga saatuslikuks tollased kallid ning ajakulukad protsessid bioloogiliste katalüsaatorite (rakuvabrikute) disainimisel ning rahvusvaheline keskendumine peamiselt kütuste asendamisele, samal ajal kui fossiilsete kütuste volatiilne hind ei lubanud biokütuste massiivset turule jõudmist. Rohkem kui 15 aastat biotehnoloogia eelisarendamist ei ole ka Eestis veel biotehnoloogia sektorist tekitanud traditsioonilisele tööstusele või IKT sektorile võrdväärset partnerit, kuigi personaalmeditsiin avaliku teenusena on juba horisondil.

    Biorevolutsioon rohepöörde lainetes

    Kas praeguse kümnendi biotehnoloogiliste ootuste juures on midagi oluliselt erinevat, mis peaks meid panema järjekordset biorevolutsiooni juttu tõsiselt võtma?

    Tehnoloogia poolel on viimaste kümnendite läbimurrete toel saabumas olukord, kus suurem osa biotehnoloogia innovatsioonideks vajalikke tööriistu hakkavad saama piisavalt küpseks, et biotehnoloogia saaks laboritest siirduda nii idufirmade kui ka suurettevõtete töölauale. Näiteks on inimgenoomi sekveneerimise hind viimase 20 aastaga langenud enam kui miljon korda – see on kiiremini kui IT sektoris tuntud Moore’i seaduses. Samuti on biotehnoloogiliste protsesside laialdasemat levikut tõuganud tagant odavama ning toidutööstusega mittekonkureeriva toorme kasutuselevõtt, mis omakorda võimaldab väärindada nii tööstuslikku orgaanilist kõrvalprodukti kui ka toidu- ja põllumajandusjääke või isegi tööstuslikke heitgaase.

    Tehnoloogia kõrval on aga samavõrra olulised ühiskondlikud muutused. Innovatsiooniuuringutes on üha selgemini rõhutatud, et murrangulised tehnoloogilis-majanduslikud muutused realiseeruvad mitte ainult tehnoloogiate valmimisel ja sobilike ärimudelite leidmisel, vaid ka (esimeste) lõppkasutajate eelistuste ja elustiili muutuste toel.[3] Nüüdne rohepööre – suund süsinikuneutraalsusele, fossiilse toorme asendamisele, ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele – on potentsiaalselt muutumas biotehnoloogia arengut tõukavaks „täiuslikuks tormiks“: tehnoloogilised võimekused on küpsed; rohepööre on andnud biotehnoloogia arengutele selgema suuna – tegemist ei ole enam võimalusega teha midagi uut, vaid vajadusega teha uut, et hoida ära kliimakatastroof; biotehnoloogia arengute täpse realiseerumise määravad järgmiste kümnendite jooksul uute aktiveerunud põlvkondade – nende, kes teavad oma sünniaasta PPM-i – elustiilivalikud.

    Looduse ja inimese inseneerimise tulevik

    Kui McKinsey ennustused biorevolutsiooni osas täituvad, on meil 10–20 aasta pärast turul kiire kasvu faasis mitmeid maailma toimimist oluliselt muutvaid lahendusi.

    Esmaste muutustena on turule jõudmas üha rohkem biopõhisest toormest materjale ning kemikaale, millega saab asendada fossiilset päritolu plastikut, kangast või kattematerjale. Lisaks juba kasutusel olevate fossiilsete materjalide asendamisele pakuvad biotehnoloogilised lahendused ka täiesti uudseid materjale. Näiteks on Jaapani ettevõte Spiber disaininud mikroorganismid – pärmid – tootma ämblikuniiti. Ämblikuniit ehk ämbliku siid on kerge ning tugev, sobides hästi eri materjalidesse. Selle tootmisprotsess on sarnane õlle pruulimisega, kuid pärmid toodavad suurtes reaktorites alkoholi asemel hoopis siidivalku, millest hiljem valmistatakse niit. Ettevõte Spiber on piiratud koguses toonud turule ka esimesed tooted – jope Moon Parka, kampsuni The Sweater ja T-särgi Planetary Equilibrium Tee.[4]

    Biotehnoloogiast on järjest rohkem abi keskkonnaprobleemide lahendamisel. Näiteks valmistatakse nn biosensoreid, millega pidevalt hinnata vee või õhu kvaliteeti ning eri kemikaalide või viiruste ja mikroobide olemasolu. Pärilikkuse koodi DNA-d on hakatud aina enam uurima kui võimalikku andmete ja ka energia salvestamise vahendit.

    Ka toidutööstuses on oodata biotehnoloogiliste protsesside osakaalu suurenemist. Siin on hetkel kõige suurem megatrend loomse valgu asendamine keskkonda vähem kurnavate alternatiividega. Näiteks on Saksa ettevõte Formo toomas turule juustu, mis pole toodetud loomset päritolu kaseiini valkudest ja rasvadest, vaid jällegi pärmidega pruulitud kaseiinist. Nende esimene toode – mozzarella juust – sulab ning venib täpselt nagu selle loomne alternatiiv, kuid on toodetud hoopis suhkrutest.[5] Põimides toidusüsteeme tervislikkusega ning biotehnoloogiliste läbimurretega tervishoius, oleme üha kiiremini liikumas personaliseeritud toidusoovituste ja menüüde suunas.

    Suurimaid ning tõenäoliselt ka ühiskonnas kõige sügavamat diskussiooni tekitavaid muutusi on oodata tervishoius. Paljusid tänapäeva ravimeid toodetakse mikroorganismide või rakukultuuridega (nt antibiootikumid, insuliin). Eeldatavasti toodetakse aastal 2035 juba pooled ravimitest biotehnoloogiliselt. Lisaks võimaldab bioinseneeria ravida ka mitmesuguseid geneetilisi haigusi. Kuigi vähkkasvajate või neurodegeneratiivsete haiguste nagu Alzheimer või Parkinson mehhanismid ei ole meile veel täielikult teada, leidub mitmeid geneetilisi haigusi, mida saaks juba ravida bioinseneeria abil. Juba 1990ndate lõpus lubati esmakordselt nn kolme bioloogilise vanema lapsi.[6] Kui lapse ema kandis oma mitokondriaalses DNA-s geneetilist haigust põhjustavat mutatsiooni, võimaldati kunstliku viljastamise käigus vahetada ema mitokondriaalne DNA kolmanda isiku (naise) „terve“ DNA vastu. Meetodit rakendati umbes kolmekümnel korral, enne kui see keelustati, tuues põhjenduseks metoodika vähese testituse ning inimese genoomi modifitseerimise ebaeetilisuse.

    Kõnealune juhtum on hea näide eetilisest dilemmast – seni kui ühiskond vaidleb, kas inimese geneetilise koodi muutmine on eetiline, nõuab mittesekkumine jätkuvalt laste elusid, kuigi tehnoloogiad nende päästmiseks on juba olemas. Vaatamata teadlaste eneseregulatsioonile ja ettevaatusele tehnoloogiate levitamisel (et vältida varasemate lainete kriitilisi tagasilööke) on viimase kümnendi üks olulisemaid biotehnoloogilisi läbimurdeid, CRISPR tehnoloogia ja selle lahendused, saanud nüüdseks biohäkkeritele netist kättesaadavaks ja nad saavad nüüd ennast vastavalt soovile tuunida või proovida endale ise COVID-19 vaktsiini toota.[7]

    Biotuleviku uued mängureeglid ja väärtuslõhed

    Kui kasvõi mõni mainitud uuematest biotehnoloogilistest lahendustest saab uues elustiilis domineerivaks, kutsub see lähikümnenditel esile põhjapanevaid ühiskondlikke debatte pea kõikides eluvaldkondades. Kas jääb mõni põhjus süsiniku tarbimist mitte maksustada? Mis on eetilisem: kas loodust edasi kurnata ilma selle evolutsioonilistesse protsessidesse sekkumata või rahvastiku kasvu tõttu vähemalt mingis ulatuses loodust inseneerida? Kust lähevad inimese inseneerimise eetilisuse ja põhjendatuse piirid: kui me ei suuda ühiskonnast muude meetoditega rassismi ja ebavõrdsust kaotada, kas siis oleks õigustatud ja aktsepteeritav inimeste valik oma lapsi tulevikukindlamaks disainida?

    Uudsete tehnoloogiate kasutuselevõtt on minevikus mitu korda muutnud meie arusaamu sellest, mis on eetiline. On tõenäoline, et juba paarikümne aasta pärast vaatame oma praegusele elukorraldusele kui arusaamatule keskkonda reostavale käitumisele samamoodi, nagu me vaatame tänapäeval tagasi näiteks pärisorjusele või naiste valimisõiguse puudumisele. Kui realiseeruvad ja skaleeruvad praeguse hääleka vähemuse – ja varajased kasutajad on alati häälekas vähemus – elustiilivalikud, siis võib olla üsna tõenäoline, et kümne aasta pärast peetakse krüptot kaevandavat lihasööjat tavaliseks ludiidiks, kes ei mõista uute tehnoloogiate ja innovatsioonide revolutsioonilist mõju.

    [1] Vt https://www.mckinsey.com/industries/life-sciences/our-insights/the-bio-revolution-innovations-transforming-economies-societies-and-our-lives.

    [2] Vt https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1279/2637/12794495.pdf.

    [3] Vt C. Perez, T. M. Leach, A Smart Green ‘European Way of Life’: The Path for Growth, Jobs and Wellbeing. Beyond the Technological Revolution Working Paper Series, 2018, nr 1, lk 3–24.

    [4] https://www.spiber.inc/en/tnfsp/mp/.

    [5] https://www.legendairyfoods.de/.

    [6] C. Pritchard, The Girl with Three Biological Parents. BBC.com.news, 01.09.2014.

    [7] K. V. Brown, A Biohacker Gets a Wake-Up Call. Bloomberg.com, 12.10.2020.

  • , ,

    Vikerkaare podcast 6: Laur Kanger tulevikust ja ennustamisest

    uusveeb

    Kas me reisime kahekümne aasta pärast isesõitvates autodes, futuristlikus ühistranspordis või hobuvankrites? Kuidas mõjutavad uued tehnoloogiad ühiskonna arengut ja vastupidi? Kas rohepöörde tegemiseks on vaja lihtsalt piisavalt tublisid insenere? Neist ja teistest tulevikuvisioonidega seotud küsimustest räägime Vikerkaare podcastis Laur Kangeriga. Lugege ka Lauri artiklit novembri Vikerkaares.

    [powerpress]

  • ,

    Eitus, lõplikkus ja inimese loomus

    uusveeb

    Ilmunud Vikerkaares 2016, nr 1–2

    „Miski pole reaalsem kui eimiski“
    (Samuel Beckett).

    Ernest Hemingway raamatus „Võitja ei saa midagi“ (1933) leidub novell „Puhas valgusrikas lokaal“, mille üle tasuks mõtiskleda ka nüüdisaja filosoofil. Selle lõpul esitab Hemingway peategelase, ühe hispaania kelneri sisemonoloogi järgmiste sõnadega: „Elektritulesid kustutades jätkas ta vestlust iseendaga. … Mida ta kardab? Ei, see pole hirm või õud. See on ei miski, mida ta liigagi hästi tunneb. Kõik on ei miski ja inimene on samuti ei miski. Muud ei olegi ja peale valguse ning teatava korra pole midagi vaja. On inimesi, kes selles elavad, kuid ei tunne seda, aga tema juba teab, et kõik on nada y pues nada y nada y pues nada. Meie nada, kes sa oled nada’s, nada saagu su nimi, sinu riik nada, sinu tahtmine nada nii nada’s kui ka nada’s. Meie igapäevast nada anna meile nada ja anna meile andeks meie nada, nagu meiegi nada oma nada’dele, ja ära saada meid nada’sse, vaid päästa meid nada’st; pues nada. Ole tervitatud, ei miski, sest sinus pole midagi ja sinust pole mingit kasu.“1

    Hispaania sõna nada, mis tähendab eimiskit, peaaegu antifooniline kordamine ning kahe kristliku palve blasfeemne teisendamine hüüdmiseks selle Eimiski poole võib tavalise lugeja pahviks lüüa. Õigupoolest kutsubki see kirjakoht tavaliselt esile valmisvastuse „Nihilism!“ – millise sildiga me püüame pikemata kõrvale lükata seesuguse kogemuse, mida Hemingway siin edasi annab. Aga antud kontekstis ei ole see passus sugugi väljakutsuv; oma rütmi ja tooniga sobib see suurepäraselt novelli tervikusse, mis, kuigi lühike (viis lehekülge), on üks Hemingway parimaid ja ühtlasi ka üks tema julgemaid, sest nimetab seda kohalolu, mis figureerib tema varasemas loomingus mitmel pool, ilma et sellele oleks seal nime antud või otsa vaadatud. Tsiteeritud lõik annab sellele, mille novell kui tervikteos nähtavale toob, üksnes nime: too kohalolu, mida Hemingway ja tema tegelane kogevad, too kohalolu, mis on niisama reaalne nagu kohviku tuled ja varjud ning käegakatsutavad esemed, lauad, toolid ja inimkehad – on Eimiski.

    Selle peale võib nüüd pahviks jääda filosoofist lugeja. Kas see Eimiski saab siis tõesti olla andmeks? Küsimus sellest, mis on ja mis ei ole kogemuses antud, on okkaline; ja kuigi tänapäeva filosoofid võivad möönda, et see on okkalisem, kui neile varem kujutleda meeldis, kalduvad nad endiselt seda liiki andme ees, mida üritab esitada Hemingway, ust ägedalt kinni lööma. Mõned filosoofid ütlevad, et meile on antud meeleandmed; teised ütlevad, et tajuobjektid on antud; aga kuidas nad omavahel niisuguste küsimuste üle ka vaidleks, ühendavad nad lõpuks jõud säärase kummalise negatiivse olevuse vastu nagu see, mille kohta Hemingway siin tunnistust annab.

    Ja ta on ka kaunis klaar tunnistaja. Tema sõnad löövad jalust tavalise etteheite, et kõik see, millega siin tegu, on „pelk meeleolu“ (justkui meeleolud oleksid pelgalt passiones animae, hingekired, kartesiaanlikust psüühilisest substantsist pärinevad modifikatsioonid). „See pole hirm või õud,“ ütleb ta. „See on ei miski, mida ta liigagi hästi tunneb.“ Hirm ja õud on meeleolud; aga see, mis on küsimuseks novelli tegelasele, ei ole meeleolu, vaid kohalolu, mida ta teab ja tunneb liigagi hästi. Mis puutub Hemingway novelli meeleolusse, siis see pole sugugi palavikuline, meeleheitlik või „nihilistlik“. Pigem iseloomustab seda kaine ja selge vaprus.

    Õigupoolest varieeruvad meeleolud ja reaktsioonid kohtumisel Eimiskiga märkimisväärselt nii inimeseti kui kultuuriti. Hiina taoistid pidasid suurt tühjust rahustavaks, tüüneks, isegi rõõmsaks. Eimiski idee häälestas india budistid üleüldisele kaastundele kõikide olendite vastu, kes on haaratud lõppkokkuvõttes alusetu eksistentsi vaevadesse. Jaapani traditsioonilises kultuuris tungib olematuse idee peentesse esteetilistesse tundelaadidesse, mis ilmnevad maalikunstis, arhitektuuris ja isegi igapäevaelu tseremoniaalsetes rituaalides. Aga Lääne inimene, kes on kaelani asjades, objektides ning hõivatud nende valitsemisega, tõmbub ärevalt tagasi igast võimalikust kohtumisest Eimiskiga ning sildistab sellest kõnelemise „negatiivseks“ – mis tähendab moraalselt laiduväärset. Selge siis, et meeleolud, millega inimesed sellele Eimiskile reageerivad, varieeruvad vastavalt ajastule, kohale ja kultuuritingimustele; aga see, mis siin on küsimuse all, ei ole meeleolu, millega tuleks säärast kohalolu kohata, vaid selle kohalolu reaalsus ise.

    Nüüdseks on juba palju aega möödunud sellest, kui Husserl esitas üleskutse „Zu den Sachen selbst“ – „Asjade eneste juurde“, õhutades filosoofe minema lähemale oma kogemuse allikatele. Seda on filosoofidel väga raske teha: nad lähenevad kogemusele liiga paljude intellektuaalsete eelkäsitustega. Kunstnikel tuleb see paremini välja. Lõppude lõpuks selle eest neile ju makstaksegi – et nad paneksid kogemust tähele. Kui Hemingway olnuks lugenud Heideggeri või kui ta oleks olnud Jean-Paul Sartre ja kirjutanud selle novelli mõne äraotsustatud idee illustratsiooniks, siis oleks tema tunnistus antud juhul, vähemalt esialgu, kahtlane. Aga Hemingway ei ole intellektuaal, kaugel sellest; ja see ainulaadne stiil, mille ta on endale välja arendanud – stiil, mis selle novelli kirjutamise ajaks polnud veel hakanud ennast parodeerima –, võrsus tungist asju tõepäraselt edasi anda, näidata neid lugejale õigesti, jõuda, kui Husserli sõnu kasutada, asjade eneste juurde. Esmajoones on ta usaldusväärne tunnistaja.

    Kunstnik ja mõtleja on seisnud varjatud opositsioonis juba Lääne filosoofia koidikust peale. Homerose hukkamõist Platonil ei olnud lõppeks niivõrd moraalne kui metafüüsiline, nagu ka Platon ise tunnistas. Tõde, mille toob esile kunstnik, ei ole filosoofi mõistestruktuuriga tabatav. Seetõttu ei ole see viimase jaoks ka tõde, vaid ebatõde. (Mäletatavasti „Sofistis“, väga hilises dialoogis, liigitab Platon poeedid ühes sofistidega olematusega kaubitsejateks.) Ometi on filosoofi ees lahti ka üks teine lähenemisviis: kunstniku esitatud kangekaelsete andmete ees võib mõtleja lasta mõttel end ümber mõtelda, lasta sel seista avatumas ja elavamas kokkupuutes sellega, mis on antud. Hemingway novell võib näida liiga tillukese palana, et seada see vastu Lääne mõtte kesksele traditsioonile, aga reaalsuse kogemusest tuleb võtta kinni seal, kus seda leida on; tõelisi tunnistusi kogemusest leidub nii vähe ja harva, et me ei saa endale lubada mõne sellise eiramist, isegi kui sellega kaasneb vajadus mõtelda meile harjumatul moel. Ja ükskõik kus traditsioonilises mõtteviisis – antud juhul negatiivsuse üle mõtlemises – esinev häire võib sundida meid seda traditsiooni tervikuna uuesti läbi uurima.

    1.
    Aristoteles loeb „Metafüüsika“ viienda raamatu 7. lõigus muuhulgas üles järgmised oleva (to on) tähendused:

    (1) Olev on see, mida eristavad kümme kategooriat [st see, mis on kas substants või (substantsi) kvaliteet või (substantsi) kvantiteet või (substantside) suhe jne].

    (2) Olev on see, mis tähistab väite tõde.

    Keskaja mõtlejad (ja ma arvan, et nad lugesid Aristotelest enam-vähem õigesti) rajasid sellele kirjakohale oma eristuse (1) ens reale, reaalse oleva, ja (2) ens rationis’e, mõistelise oleva vahel. (1) Esimene termin määratleb reaalse olendi [entity] sellena, millel on tegelik ja positiivne eksistents objektina maailmas – lõppkokkuvõttes primaarse substantsina või mõne selle atribuudi või suhtena. (2) Teine tähendus hõlmab olendeid, millel ei ole reaalset ja positiivset eksistentsi esimeses tähenduses. Seega, kui ma saan esitada tõese väite olematu asja kohta, siis mingis mõttes on see olev, sest see ei ole puhas mitte-olend. „Kentaur on poolenisti inimene ja poolenisti hobune“ on tõene väide; ja ilmselgelt on kentaur mingisugune olend, kuigi teda reaalselt ei eksisteeri. Kentaur on olend, kelle kohta saab lausuda vähemalt ühe tõese väite. Kuna väiteid ei eksisteeri ilma neid tõlgendava vaimuta, siis kentaur on ens rationis – mõisteline ehk mentaalne olend.

    Selle eristuse valguses käsitleb keskaegne traditsioon kõiki negatiivseid olendeid (sealhulgas privatsioone ehk puudumisi) ens rationis’tena, mõisteliselt olevana. Puudumise näitena toob Aquino Thomas pimeduse [blindness]. Pimedus ei ole ens reale; silm on küll reaalne ja kae või mõni muu substants, mis võib sellele kasvada ja pimedust põhjustada, on reaalne; aga pimedus ise, mittenägemine, on olev ainult sellises tähenduses, nagu väide „See silm ei näe“ on tõene – st see ütleb, millega on tegu siis, kui me juhtumisi kõneleme pimedast inimesest.

    Võib-olla muutub see seisukoht veenvamaks ühe teise näite varal. Ma kõrvaldan laua pealt kõik peale kivist kirjapressi. Nii laud kui kivi on reaalsed olendid, asjad, millel on tegelik ja positiivne eksistents. Nüüd, järgnev vastab tõele:

    (1) Laua peal on kivi.

    Kui ma nüüd kõrvaldan laua pealt kivi, siis vastab tõele järgnev:

    (2) Kivi ei ole laual,

    ehk:

    (2′) Kivi puudub laualt.

    Kivi puudumine on fakt; aga see ei tähenda midagi muud, kui et eeltoodud väited (2) ja (2′) vastavad tõele. Kui ma hakkaksin laual kobama, et seda kivi-puudumist haarata, teeksin ma ennast nii praktiliselt kui ka intellektuaalselt lolliks. Kivi-puudumine-laualt on midagi olevat, mis eksisteeib ainult vaimus: ma olen näinud kivi laual, ma ootan, et see oleks seal, aga seda pole, ja ma mõtlen: Kivi ei ole nüüd laual.

    Siin kõneleb terve mõistus kogu oma klaaris lihtsuses. See mõtteviis, millele pani aluse Aristoteles oma „Metafüüsikas“ ja mida jätkasid skolastikud, andis raamistuse, milles mõtlesid ka veel moodsa filosoofia rajajad 17. sajandil. Tänapäevalgi on see püsivaks ja järjekindlaks traditsiooniks, milles Lääne inimene mõtleb olemisest ja selle negatiividest. On tähelepanuväärne, et Rudolf Carnap, kelle 1931. aastal ajakirjas Erkenntnis ilmunud essee („Metafüüsika ületamine keele loogilise analüüsiga“)2 püüdis näidata, et Heideggeri käsitus Das Nichts’ist ehk eimiskist tuleneb keele väärkasutusest, järgib samuti eelmises lõigus esitatud argumenti. Carnap rakendab loogika aparatuuri, aga tema mõtlemise suund on põhiolemuselt seesama mis Aquino Thomase „De ente et essentia“ avalehekülgedel. Esmapilgul võivad Carnap ja Thomas paista kummaliste kamraadidena, aga järele mõteldes ei peakski me üllatuma; lõppude lõpuks kuulub ju ka positivism Lääne traditsiooni ja kui see mõtleb olemisest või väldib süstemaatiliselt selle üle mõtlemist, siis leiab nii mõtlemine kui ka mõtlemisest hoidumine ikkagi aset üleni selle traditsiooni sees. Kuid fikseerides pilgu detailsetele loogikaküsimustele, mis asuvad esiplaanil, laseb positivism neil eelkäsitustel vajuda nii kaugele tagaplaanile, et on võimalik need unustada või isegi nende olemasolu eitada.

    Kuid tavamõistus, olgu see kui tahes loogiline ja kehtiv, on ikkagi ainult üks inimlik hoiak paljude seas; ja nagu kõigel inimlikul võib ka sellel olla oma piiratus – ehk negatiivne külg. Olgu see traditsioon, mis paigutab reaalse olemise üleni positiivselt eksisteerivasse objekti, pealegi kaalukas, me peaksime ikkagi olema valmis panema selle fenomenoloogilisele proovile omaenda kogemuses, olgu kui tahes madalas või viletsas.

    Vaadelgem siis veel kord seda pimedust:

    Ühel ilusal hommikul ärkab üks inimene üles pimedana. Ühel päeval me sünnime, ühel päeval me sureme; ühel päeval kaotavad mõned inimesed nägemise. Võib-olla me ei peaks ütlema „üks inimene“. See termin kannab selle inimese kohe algul kusagile kaugemasse objektivalda, milles tema isiklik olemine pudeneb piisk-piisalt maha, nii nagu nägu kaotab kaugusest oma kontuurid. Mina jään, sina jääd – see inimene jääb pimedaks. Nii oleks vahest parem öelda, sest see annab tugevamini mõista, et nii juhtub ühe konkreetse inimesega. Hüva, see inimene on ühtäkki jäänud pimedaks. Ta on langenud suurde musta auku, pimedus on neelanud kogu tema elu. Mittenägemine, puudumine, on laskunud tema peale lömastavama mõjuga kui kivi katuselt. Ängis ägades koperdab ja kolistab ta oma toas ringi. Saabub arst ja uurib ta silmi. Kui arstil on kombeks Aristotelese, Aquino Thomase või Carnapi kombel filosofeerida, siis ta täheldab: silmad on reaalsed, kae silmadel on reaalne substants, aga mittenägemine ei ole ise objekt ega seetõttu ka mitte ens reale, reaalselt olev. Ja kui arstid oskaksid veel ladinat või kui sellel arstil oleks mõningaid Molière’i laadis jooni, siis võiks ta isegi suurejooneliselt ja lohutavalt tsiteerida Aquino Thomast: „Caecitas non habet esse in rebus“ („Pimedusel puudub olemine asjades“). Omalt poolt ma pigem loodan, et see arst ei jõuaks nii kiiresti toast välja, et pääseda pimeda mehe viha alt. Tema kõne on hoolimata kogu selle ladinlikust tõsidusest inimlikus mõttes kerglane; ja see, mis on inimlikus mõttes kerglane, peab olema kuidagi ja kusagil ka filosoofiliselt väär.

    Mis siis antud olukorras filosoofilises mõttes toimub? Ei midagi vähemat kui see: traditsioonilises mõtteviisis avaneb lõhe subjekti ja objekti vahel – ühel pool on olemine kui selle, mis on, ehk positiivselt eksisteeriva objekti olemine, ning teisel pool on olemine kui subjekti olemisviis; pimedus väljastpoolt täheldatuna ja pimedus seestpoolt kogetuna. Inimesele, kes on jäänud pimedaks, võib tema pimedus väga hästi olla tema elu ens realissimum [reaalseim olev] – või täpsemalt esse või non-esse realissimum [reaalseim olemine või olematus].

    Siin on traditsioonis kaks arusaama – negatiivsus ja subjektiivsus – olemuslikult läbi põimunud, nii et viimasele omistatakse parimal juhul mingi tuletuslik ja küsitav staatus. See mõtteviis, mis seisab alati väljas ja otsib objekti, ei saagi subjekti subjektiivsust mõtlemisse tuua. Tollel subjekti subjektiivsusel ei ole vähimatki pistmist „subjektivismiga“ üheski neist skeptilistest vormidest, mis on moodsat filosoofiat Descartes’ist peale kimbutanud. Subjekti subjektiivsus on reaalsus maailmas. Maailm sisaldab kive, taimi, loomi, planeete, tähti – ja ka subjekte, kes elavad üle omaenda subjektiivsust.

    Inimese lõplikkus on ei kohalolu inimese olemises. Mõtteviis, mis ei suuda mõista negatiivset eksistentsi, ei suuda täielikult mõista ka inimese lõplikkust. Lõplikkus seostub inimese piiratusega ja piirangutesse puutub see, mida me teha ega olla ei saa. Meie lõplikkus ei ole siiski kõigest meie piirangute summa; pigem kannab inimese lõplikkuse fakt meid inimese keskmesse, kus positiivne ja negatiivne eksistents langevad kokku ja tungivad üksteisesse sellisel määral, et inimese tugevus langeb kokku tema haletsusväärsusega [pathos], tema nägemus tema pimedusega, tema tõde tema ebatõega, tema olemine tema olematusega. Ja kui ei mõisteta inimese lõplikkust, siis ei mõisteta ka inimese loomust.

    2.
    Traditsioonilist ontoloogiat on alati viidud läbi seoses teoloogiaga ja Lääne süsteemides on see tegelikult alati tähendanud teodiiket, Jumala ja tema universumi täiuslikkuse õigustamist. Klassikaline privatsioonide teooria paigutub sellesse ajaloolisse raami. Õigupoolest seostus see kurja-probleemi lahendamistaotlusega, mis on ka põhjus, miks – kuigi see teooria on eos juba Aristotelesel – arendasid selle täielikult välja hilisemad kristlikud aristoteliaanid. Kui kurjus on loomult ja põhiolemuselt negatiivne, privatio boni ehk hea puudumine, ja kui puudumistel on ainult mentaalne ja mitte reaalne olemine, siis saab kurjusest illusoorne vari, mis on Jumala universumi täiuslikkusest kustutatud. Nõnda külvati seemned traditsioonile muuta negatiivne eksistents reaalsuseks, mida ületada, vahendada või mõne muu metafüüsilise haihtusmistrikiga kuidagi kaduma sundida. Niisiis on ontoloogilise eelarvamuse inimlikud motiivid igati selged.

    Kuid see eelarvamus omakorda andis põhijooned teooriale inimloomusest. Kui võtta selle traditsiooni inimesekäsituse esindajatena Aristotelese „Eetika“ (ja tema muudki tööd), Aquino Thomase „De Homine“, Descartes’i „Hingekired“ ja Spinoza käsitlus emotsioonidest, siis hakkab nende mõtlejate ühtsus meile paistma märksa tähenduslikumana kui nende lahknevused, olgu need pealegi märkimisväärsed. Nende kõikide jaoks on inimene objekt, üks objekt objektide hierarhias, milleks on loodus; objekt, millel on pealekauba kindel loomus või olemus, mis omistab talle täpse koha selles hierarhias, mis omakorda, olgugi täiuslik, sõltub Jumala olemise külluslikkusest. Niisiis, mida need mõtlejad inimese kohta ka kirjutanuks, oli see lihtsalt ühe objekti olemuse üle arutleva erakordse intellekti saadus; miski selles arutluses ei nõudnud – ega näidanud välja – seda saatuslikku ja mõnikord kohutavat kogemust, mida me tunneme kui kohtumist minaga. Igaüks neist oleks võinud kirjutada täpselt nõnda, nagu kirjutas, kui ta oleks üksnes mõtelnud ja mitte elanud. Aga vähemalt seda küll Kierkegaardile ja Nietzschele ette heita ei saa – mis võibki olla väga hea põhjus, miks nüüdisaegne mõtlemine inimese üle peaks algama neist kahest.

    Idealism võib paista selles üldises traditsioonis suure erandina, sest tõi filosoofiasse subjektiivsuse, andes sellele rolli, mida sel Lääne mõtlemises varem ei olnud. Aga see „subjekt“, mille tõi filosoofiasse idealism, oli ainult tunnetuse subjekt, mitte konkreetne inimsubjekt: see oli vaim oma piiravate tingimustega mõistete ja süsteemide moodustamiseks, mitte aga konkreetne isik oma eksistentsi radikaalses lõplikkuses. Ja idealism päädis objektiivses idealismis, mille ülimaks huviks, nagu adjektiivgi näitab, oli taas objekti loomus, pigem ens, mitte esse. Idealismi ja materialismi erinevuse juur jäi muutmatuks; idealismi rahuldas lihtsalt vastase löömine tolle enda relvadega ning objekti loomusest pigem vaimuolluse kui mateeriaolluse leidmine. Hegel paistab käsitlevat negatiivsust ja lõplikkust rohkem kui ükski filosoof enne teda; vähemalt lehvitab ta nende terminitega. Aga see jääbki ainult lehvitamiseks. Lõppude lõpuks jäi Hegel klassikalise traditsiooni kõige arrogantsemaks eestkõnelejaks, sest kõik negatiivne, fragmentaarne, ebatäielik, osaline – ühesõnaga inimlik – teisendatakse tema süsteemis ning sulandatakse Absoluudi küllusse. Inimese pilt, mida Hegel paista laseb, võib olla küll hiilgav, aga see on ühtlasi meie tegeliku inimkogemuse travestia ja seega lõppkokkuvõttes solvav.

    Kuid võidakse öelda, et see traditsioon pole kindlasti enam nii võimas või tegus; me elame mittemetafüüsilisel või isegi antimetafüüsilisel ajastul, ja surnud hobuse piitsutamise peale pole mõtet energiat raisata. Kuid mõtteharjumused on visad ning säilitavad oma identsuse ka läbi nii mõnegi kummalise metamorfoosi. Need, kes tõlgendaksid inimest üht või teist liiki objektina, näivat leidvat omavahelise vaimusuguluse, mis ületab kõik filosoofilised piirid. Nõnda loemegi uudist, et mõned jesuiidid on raudse eesriide taga saanud kokku kommunistlike filosoofidega, et luua sidemeid marksismi ja tomismi vahel. Kahtlemata mõtleb kumbki pool salamisi, et neelab teise alla; aga tähenduslik on see, et Aquino Thomas võib olla kommunismile seeditav, samal ajal kui Kierkegaard langeb absoluutse kirikuvande alla; need kommunistlikud filosoofid tõrjuksid kõik inimsubjektiivsuse filosoofilised käsitlemiskatsed kui kodanliku dekadentsi sümptomid. Siinpool eesriiet, Ameerikas, on pigem moes tõlgendada inimest käitumisteaduste vaatepunktist, teadusliku objektiivsuse valguses: inimest ei taandata enam metafüüsiliseks objektiks nagu klassikalises traditsioonis, vaid teaduslikuks objektiks. 19. sajandi naturalism üritas meile anda inimese kui füüsikalis-keemilise objekti; ja et naturalistlik mõtlemine on sellel sajandil muutunud paindlikumaks ja peenemaks, siis me oleme saanud näha järjestikku inimest kui bioloogilist objekti, kui bioloogilis-sotsiaalset objekti, kui antropoloogilist objekti, ja nüüd, tänu mõnele noorema põlvkonna naturalistile, inimest kui psühhoanalüütilist objekti.

    Mulle näib, et katsele tõlgendada inimest kui tervikut käitumisteaduste vaatepunktist saab esitada kaks vastuväidet – ühe praktilise, teise põhimõttelise. Esiteks, need teadused on veel väga noored ja nad pakuvad väga napilt usaldusväärseid üldisi järeldusi. Kui rangelt teadusliku südametunnistuse nõudeid austades piirduda praegu nende teaduste pakutavate usaldusväärsete tulemustega, siis me saame pildi ainult inimese tillukesest fragmendist. Ja kui me ka väga soovime nende teaduste arenemist, tuleb meil vahepeal samuti kuidagi edasi elada, mis tähendab, et me peame juhinduma mõnest üldisest ideest selle kohta, mida üldse tähendab olla inimene. Iga ajastu, nagu on näidanud André Malraux, projitseerib oma inimesepildi oma kunsti; ja isegi kui mingil ajajärgul kunsti ei ole, elab ta niisuguse pildiga, mis võib mõnikord olla selgelt väljendatud, aga mõnikord jääda looritatuks. Kui filosoof annab filosoofilise antropoloogia ülesande üle käitumisteadlasele, siis ei tähenda see, nagu jääks ta ilma igasugusest terviklikust inimpildist, vaid see pilt jääb tõenäoliselt üksnes teadvustamata. Kui tänapäeva filosoofid tegelevad inimlike teemadega, nagu näiteks eetikas, isegi kui nad teevad seda pealtnäha üksnes väärtusväidete loogilise analüüsi kaudu, siis minu arvates saab alati näidata, et selliseski analüüsis peituvad omad eeldused inimloomuse kohta.

    Teine – põhimõttelisem – vastuväide käitumisteaduste vaateviisile on see, et neile on määratud alati ebatäielikuks jääda. Sellest, mis meie aja matemaatika, kõikidest teadustest kõige rangem, on ebatäielikkuse kohta kindlaks teinud, me teame, et säärased ähmased ja keerulised sulamid (isegi mitte veel süsteemid) nagu käitumisteadused ei saa eales isegi pretendeerida täielikkusele; järelikult inimene kui tervik jääb alati nende haardest välja. Iga katse tõlgendada inimest täielikult nende teaduste vaatepunktist on määratud jääma loomult reduktiivseks.

    Õigupoolest on ka kõige paremate kavatsustega sotsioloogil ja antropoloogil raske vältida niisugusesse reduktsiooni libastumist – nagu me näeme iga kord, kui nad hakkavad üldistama keerulisemaid sotsiaalseid entiteete, nagu näiteks Ameerika tsivilisatsioon, mille tähendus on osa meie enda subjektiivsusest. Primitiivsetel rahvastel, kui nad oskaksid lugeda, mida antropoloogid nende kohta ütlevad, võiks olla sama raske iseennast ära tunda. Eriti terav ongi see probleem just siis, kui käitumisteadlased käsitlevad primitiive, kes on tõusnud tasandile, kus luuakse suurt kunsti, nagu Benini ja bantu skulptuurid. Need primitiivsed kunstnikud hõivavad juba olemisvalla, millesse me saame siseneda üksnes kui kunsti ja mille tähendust me ei suuda haarata niikaua, kuni jääme sellest välja ning kataloogime süstemaatiliselt üksnes objekte, artefakte ja materjale. Üks inimteadus, mis on üritanud midagi kogu inimisiku mõistmise taolist, on psühhoanalüüs, ala, mida tuleks eristada selle kahtlasest naabrist, akadeemilisest psühholoogiast, mis piirdub suhteliselt tillukese osaga inimese olemisest. Aga just psühhoanalüüs on teinud läbi riiaka lõhenemise koolkondadeks ja kogeb praegu oma põhialuste sügavaimat kriisi – kriisi, mille üle lõpliku otsuse peab langetama filosoofia, sest selle vaidlusküsimused on filosoofilised ning neist peamine – Freudi, Adleri ja Jungi vaheline vaidlusküsimus – puudutab just nimelt inimsubjektiivsuse loomust ja ulatust.

    Kuid tähtsam kui ükski inimteooria, mida esitavad filosoofid, on see tegelik inimesepilt, millest lähtudes ajaloo epohhid elavad ja mängivad välja oma saatust. See inimesepilt võib osaliselt küll tuleneda filosoofide teooriatest, aga sagedamini loovad selle ajaloolised jõud, mis jäävad oma massiivsuse tõttu teadvustamata. Massiühiskonna ja inimese kollektiviseerimise nähtused on meie ajastu jaoks niivõrd otsustavad faktid, et kõik konfliktid poliitiliste vormide ja juhtide vahel leiavad aset sellel põhjal ja pinnasel. Kollektivism redutseerib inimese objektiks, mis on funktsionaalses vastasmängus teiste objektidega (inimestega), viies ta küllaltki iroonilisel kombel mõnes mõttes tagasi tema primitiivsesse staatusse kasutatava loodusobjektina, millest ajalugu on ta ammuilma lahti päästnud. Kollektiivne olemine on saanud meie ajastu stiiliks, hoolimata pühapäevahommikustest kiidusõnadest indiviidi väärikuse ja väärtuse ideaalidele. Totalitarism peab subjektiivsust juba kriminaalkuriteoks ning meie enda filisterlus peab seda morbiidseks kasvajaks. Ajalooilmastiku säärase ähvarduse ees omandab subjektiivsus inimväärikuse mässus; negatiivse reaalsus näitab ennast inimese võimes ütelda Ei.

    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    WILLIAM BARRETT (1913–1992) oli Ameerika filosoof ja kirjanduskriitik, kelle raamatud „What is Existentialism?“ (1947) ja „Irrational Man“ (1958) andsid tohutu panuse eksistentsialismi tutvustamisse, seletamisse ja populariseerimisse ingliskeelses maailmas. „Irratsionaalne inimene“ on omamoodi ajastutähis, kultusraamat, mis võtab tabavalt kokku esimeste sõjajärgsete aastakümnete vaimu ja elutunde ning esitab väga loetavad tõlgendused Jaspersist, Kierkegaardist, Nietzschest, Heideggerist ja Sartre’ist. (Näiteks Woody Alleni eelmise aasta filmi pealkiri – eesti filmilevis küll „Irratsionaalne mees“ – viitab otseselt tollele raamatule, mida iga ameerika intellektuaal 1960. ja 1970. aastatel lugenud oli.)

    William Barrett, Negation, Finitude, and the Nature of Man. Rmt-s: W. Barrett, Irrational Man. A Study in Existential Philosophy. New York, 1958. Kanti kõnena ette Ameerika Filosoofiaassotsiatsiooni koosolekul 29. detsembril 1957.

    1 Rmt-s: E. Hemingway. Francis Macomberi üürike õnn. Valitud jutud. Tlk J. Lohk. Tallinn, 1965, lk 277–278. Tlk.

    2 Eesti k-s Akadeemia, 2003, nr 9 (tlk B. Mölder). Tlk.

Vikerkaar