Arhiiv

  • Eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevused Tallinnas

    Käesolev artikkel arutleb eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevuste üle Tallinnas – mida need tähendavad ning mida oodata tulevikult. Keskseks mõisteks on sealjuures elukohaerinevuste ulatus (elukohasegregatsioon) ehk kuivõrd sarnastes või erinevates elukohapiirkondades Eesti kahe peamise keelerühma esindajad elavad. Otsin eluasemeerinevuste näitel vastust küsimusele, kuivõrd juhib Tallinna arenguid turg ning kuivõrd linnaelanike ja -juhtide nägemus sellest, milline võiks tuleviku Tallinn olla.

    Elukohaerinevuste ulatus on oluline ühiskonna/linna lõimitust ja sidusust iseloomustav mõõdupuu, sest samas asumis elamisel on kaks olulist eeltingimust. Esiteks peavad eri emakeelega inimeste elukohaeelistused olema sarnased. Teiseks peavad olema võrdsed ka sissetulekud ehk ei tohi olla emakeelepõhiseid erisusi tööturul. Elukohaerinevuste ehk segregatsiooni mõiste on saanud ühiskonnas negatiivse varjundi ning seondub eraldatuse ja probleemidega. Akadeemilises kasutuses on segregatsioon aga neutraalne mõiste, mis viitab lihtsalt sellele, kui suur on uuritavate rühmade elukohaerinevuste ulatus, praegusel juhul siis eesti ja vene emakeelega inimeste elukohtade jaotuse erinevus Tallinnas.

    Rühmade ruumilist paiknemist mõõdetakse kõige sagedamini eraldatuseindeksiga (dissimilarity index), mille väärtused ulatuvad nullist sajani. Kui indeksi väärtus oleks null, oleks rühmade jaotus elukohtade vahel sama, st igas Tallinna asumis oleks eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal täpselt sama suur nagu Tallinnas tervikuna. Kui indeksi väärtus oleks 100, siis elaksid igas asumis vaid ühe keelerühma esindajad, st osas Tallinna asumitest elaksid ainult eesti ja osas asumitest ainult vene emakeelega inimesed. Seega on tegemist pideva tunnusega, mille tegelikud väärtused ei paikne äärmuste lähedal, vaid jäävad vahemikku 20 kuni 70, ulatudes harva üle 50. Indeksi kõrged väärtused on iseloomulikud väga tugevate rühmadevaheliste eraldusjoontega linnadele, näiteks suurtele USA ja Lõuna-Ameerika linnadele. Indeksi väärtuse arvuline tõlgendus on lihtne: see näitab, mitu protsenti ühe või teise rühma esindajatest peaks elukohta muutma selleks, et mõlema rühma osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur nagu linnas tervikuna. Näiteks kui eraldatuseindeksi väärtus on 50, peaksid kas pooled eesti või pooled vene emakeelega inimesed kolima mõnda teise Tallinna asumisse, et nende osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur kui Tallinnas tervikuna.

    Keskendun artiklis Tallinnale, mitte Eestile tervikuna, mitmel põhjusel. Esiteks on Eesti eri piirkondi omavahel keeruline võrrelda, sest neis on eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal väga erinev. Samuti erinevad piirkonniti eluasemeturg, koolid, majanduse struktuur jne. Teiseks on Tallinn huvitav seetõttu, et pealinna elanikud jagunevad emakeele alusel kaheks peaaegu võrdse suurusega rühmaks. Seega, kui elukohaerinevusi Tallinnas ei oleks, oleks igas Tallinna asumis – aga ka igas Tallinna ettevõttes, igas Tallinna koolis ja igas Tallinna vaba aja veetmise kohas – pooled inimesed eesti ja pooled inimesed vene emakeelega ning erinevuseindeksi väärtus oleks null. Tallinn on ühtne eluaseme- ja tööturg ning vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik, et iga korter, iga töökoht ja iga kool on eesti ja vene emakeelega inimestele võrdselt kättesaadavad ehk sissetulekute ja eelistuste erinevuse puudumise korral eri emakeelega inimeste vahel olekski eraldatuseindeksi väärtus null.

    Seega näitab elukohaerinevus rühmade jaotust. Kui indeksi arvuline tõlgendamine on lihtne, siis sisulise tõlgendamisega on asjad oluliselt keerulisemad. Nagu eespool tõdesin, pannakse sageli võrdusmärk „elukohaerinevuse“ ja „probleemi“ vahele ning mida suurem on elukohaerinevuste ulatus, seda suuremaks peetakse ka probleemi. Selline lähenemine on siiski lihtsustatud, sest üks elukohaerinevusi tekitav mehhanism on sarnaste inimeste tõmbumine. Sarnaste tõmbumine on inimestevahelises suhtluses väga tavapärane käitumismuster, sest omasugustega – olgu siis keele, kultuuri või mõne muu tunnuse alusel – on sageli kõige lihtsam suhelda. Võtame sellise näite. Kui tuppa siseneb kultuurihuviline inimene ning toas on üks kultuurihuviline inimene ja üks spordihuviline inimene, leiavad kultuurihuvilised inimesed suure tõenäosusega (kuigi mitte ilmtingimata) lihtsamalt ühise keele. Ameerika majandusteadlane Thomas Schelling näitas oma dünaamilise segregatsiooni mudelis, et isegi väga väike omasuguste eelistamine võib kiirelt kasvada väga ulatuslikuks elukohaerinevuseks, ehk siis meie näite puhul ajavad kultuurihuvilised omi asju ja spordihuvilised omi asju.[1] Sarnaste inimeste tõmbumise varjukülg on seega tahtmatu erinevate inimeste tõukumine, mis on oma olemuselt diskrimineerimine.

    Tallinna esimene võimalus on jätkata täpselt nii nagu seni – ehk teha mitte midagi. See tähendab, et eesti ja vene emakeelega inimeste paigutust mõjutaksid pelgalt turupõhised protsessid. Selle lähenemise taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, viib ka edasi. Nimetame seda kõikvõimsa turu valikuks.

    Kaks järgmist arenguteed eeldavad suuremal või väiksemal määral sekkumist elukohaerinevuste tekkemehhanismidesse ehk nende taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, ei pruugi olla parim tee edasiminekuks.

    Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks. Seda arenguteed toetavaks argumendiks on, et Eesti riigi poliitika tähtsustab lõimumist ja sidusat ühiskonda ning see stsenaarium tähendaks sellise mõtlemise kandmist linnaruumi – eesmärgiga vähendada eesti ja vene emakeelega inimeste koondumist kindlatesse Tallinna asumitesse. Nimetame seda sidusa ühiskonna valikuks.

    Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud. Ka Eestis panid linnade tekkele aluse teised rahvusrühmad, mitte eestlased, ning see stsenaarium käsitleb kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Nimetame seda erinevus-rikastab-valikuks.

    Kõikvõimas turg

    Eesti viimase kolme aastakümne arengut on iseloomustanud suur turuusk. Usk turgu on suur ka paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Nii on linnades toimuvate muutuste iseloomustamiseks võetud kasutusele kolm märksõna: korteriomanike ühiskond (super homeownership society), ma-ise-ilu-tegija põhimõtetest lähtuv tegutsemine (do-it-yourself urbanism) ning arendaja juhitud linnade areng (investor urbanism).[2] Loomulikult on nende nähtuste ulatus ja iseloom eri linnades ja riikides erinev, kuid esindatud on nad kõik, ja Tallinn pole selles osas erand. Nõukogude plaanimajanduse tingimustes juhiti linnade arengut keskselt, kuigi ka siis oli tegelikult ettevõtete roll linnade ruumilise arengu kujundamisel märkimisväärne. Mida tähtsam tööstusettevõte, nende seas troonimas suured sõja- ja rasketööstuse ettevõtted, seda suurem oli ka selle sõnaõigus nõukogudeaegse linnaruumi kujundamisel. Kuid linnade planeerimine oli siiski keskselt korraldatud.

    1990. aastatel liikus pendel teise äärmusesse nii ideoloogilistel kui ka pragmaatilistel kaalutlustel. Ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt sooviti tõmmata selge piir plaanimajanduslikust minevikust pärit mõisa-köis-las-lohiseb mõtteviisiga ning tõsta esile omanikutunnet ja -vastutust. Pragmaatilised kaalutlused seondusid aga avaliku sektori vaesumisega. Olukorras, kus nappis rahalisi vahendeid isegi politseiautodele kütuse ostmiseks, oli lihtsam avaliku sektori suurim kuluallikas, elamud, inimestele üle anda. Ida-Euroopa riigid on korteriomanike osakaalu järgi maailma riikide esireas ning Eesti ja Tallinn alluvad samale mustrile. Ka sellistes liberaalse turumajandusega riikides nagu USA on korteriomanike osakaal oluliselt väiksem. Korteri haldamisel on Eestis samuti mindud teed, kus suur roll on korteriomanikel ja nende moodustatud ning üldjuhul ühte maja hõlmavatel korteriühistutel. Olemasoleva elamufondi korteripõhine uuendamine on senini väga levinud, mida nimetataksegi ma-ise-ilutegija põhimõtetest lähtuvaks tegutsemiseks. Visuaalselt väljendub see kõige selgemalt majade fassaadidel, kus silma jääb korteriomanike individuaalne käekiri akende ja rõdude korrastamisel. Uute elamute ehitamine käib aga arendajate soovide kohaselt ning seda on hakatud nimetama arendaja juhitud linnaarenguks. Ajaga on olukord siiski muutunud. Näiteks linnaplaneerimisamet on renoveerimisprojektide ehitamisel seadnud ranged nõuded rõdude ühetaoliseks ehitamiseks ja kommunaalamet toetab supergraafiliste lahenduste loomist kortermajade tummseintele.

    Ebaühtlane olemasoleva elamufondi uuendamine ning arendajate juhitud uuselamuehitus on tekitanud suured erinevused pakutava elamispinna kvaliteedis. Kuigi nurinat jagub ka uute majade ehituskvaliteedi üle, on nii uute kui ka täielikult uuendatud väikekortermajade maine korteriostjate seas oluliselt kõrgem kui nõukogudeaegsetel korteritel. Kõige madalamalt hindavad ostjad seejuures 1970. ja 1980. aastatel ehitatud modernismi kõrgaja kortereid. Kuna 1990. aastatel kasvas Eestis ka sissetulekute erinevus ning eesti emakeelega inimeste edenemine Tallinna tööturul on olnud kiirem võrreldes vene emakeelega inimestega, on tulemuseks elukohaerinevuste märgatav kasv. Uute ja uuendatud majade elanike seas on üleesindatud eesti emakeelega inimesed, 1970. ja 1980. aastatel ehitatud majade elanike seas on üleesindatud vene emakeelega inimesed. Selle tulemusena on kasvanud ka eesti ja vene emakeelega inimeste vahelise elukohaeraldatuse indeksi väärtus: 1989. aastal olid indeksi väärtus 31 ja 2019. aastal 44.[3] Teisisõnu, 1989. aastal oleks pidanud ligi kolmandik eesti või vene emakeelega inimestest elukohta vahetama selleks, et mõlema rühma jaotus Tallinna asumites oleks sarnane; 2019. aastal oleks samasuguse tulemuse saavutamiseks pidanud elukohta vahetama aga juba ligi pooled eesti või vene emakeelega inimesed. Suurimad muutused toimusid 1990. aastatel, ent need jätkuvad kahanevas tempos tänaseni.

    Toimunud nihked saavad veelgi paremini selgeks, kui vaatame muutusi linnaosade kaupa. Ilmneb, et 1989. aastal oli enamikus linnaosadest eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal lähedane linna keskmisele, kõikudes 40% ja 60% vahel. Erandiks olid vaid kaks kõige väiksema elanike arvuga linnaosa, Pirita ja Nõmme, kus eesti emakeelega inimesed olid suures ülekaalus. 2019. aastaks on olukord aga põhimõtteliselt muutunud ning Tallinnas on tekkinud selge eesti emakeele ülekaaluga ja selge vene emakeele ülekaaluga linnaosad. Loomulikult on linnaosade sees suuri erinevusi, samas rühmituvad linnaosad toimunud muutuste alusel omakorda veelgi suuremateks piirkondadeks.

    Vene emakeelega inimesed on 30 aasta jooksul koondunud Lasnamäele. Suht-arvudes väljendatuna elas 1989. aastal Lasnamäel iga kolmas vene emakeelega tallinlane, 2019. aastal aga juba ligi iga teine Tallinna vene emakeelega inimestest. Ühtlasi kasvas vene emakeelega inimeste osakaal kõigist Lasnamäe elanikest samal ajal 64%-lt 75%-ni. Muutused on toimunud ka Lasnamäe sees. Vene emakeelega inimeste osakaal on märgatavalt kasvanud just kesklinnast kaugemale jäävates asumites.

    Teine linnaosa, kus vene emakeelega inimeste osakaal on kasvanud, ja seda veelgi kiiremini, on Pirita. Nõukogude ajal oli iga kümnes Pirita elanik vene emakeelega, täna aga iga neljas. Vene emakeelega inimeste endi seas toimub seega ka eraldumine jõukuse alusel: jõukamad pered kolivad Lasnamäelt ära, sageli eramajja, kuid jäävad samasse linna piirkonda ehk Piritale ning samuti Muuga piirkonda väljaspool Tallinna piire.

    Seega on vene emakeelega inimeste osakaal laias plaanis kasvanud eriti kiiresti Tallinna idapoolsetes piirkondades.

    Täpselt vastupidine suundumus on iseloomulik Kesk-Tallinnale ehk Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosale. Neis kolmes linnaosas elas nõukogude aja lõpus enam vene emakeelega inimesi (38%) kui Lasnamäel (33%), tänaseks on aga Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine kolme linnaosa elanike seas vene emakeelega inimeste osakaal langenud neljandikuni. Vaid Kopli poolsaare ots on veel endiselt suure vene emakeelega inimeste osakaaluga, aga ka seal toimuvad elamute suurarendused hakkavad varem või hiljem muutma elanikkonna rahvuslik-keelelist koosseisu. Teisisõnu kasvab eestlaste osakaal Kesklinna linnaosas ja Kesklinna linnaosaga piirnevates asumites, seda nii Põhja-Tallinna, Kristiine kui vähesemal määral ka Lasnamäe suunal.

    Kolmanda suurema tingliku linnapiirkonna moodustab Lääne-Tallinn, kus tervikuna ei ole eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal viimase 30 aasta jooksul oluliselt muutunud. Samas on huvitavaid nihkeid ka selles piirkonnas. Astangul on vene emakeelega inimeste osakaal suurim, ulatudes üle 70%. Üle 50% on kasvanud vene emakeelega inimeste osakaal ka Haaberstis. Suurem on aga eristumine eramajade piirkonnas. Sarnaselt Piritale näeme vene emakeelega inimeste osakaalu kasvu Kakumäel, samas kui Nõmmel on kasvanud eesti emakeelega inimeste osakaal ning vene emakeelega inimesi elab seal vähe.

    Seega on turg oma nähtamatu käega jaotanud eesti ja vene emakeelega inimesed Tallinna eri piirkondadesse. Erinevuseindeksi märkimisväärset kasvu aga tulevik tõenäoliselt kaasa ei too. Nagu öeldud, indeksi väärtuse kasv üle 50 on pigem erandlik. Samuti näeme, et vene emakeelega inimeste koondumine Lasnamäele on olnud väga ulatuslik ning elukohaerinevuste edasiseks kasvuks peaksid eesti emakeelega inimesed linnaosa täielikult hülgama. See pole aga kuigi tõenäoline, sest ka linnaosa ise pole ühetaoline ning Lasnamäe kesklinna, Kadrioru ja Ülemiste linnaku vaheline osa, sh uuele elule äratatud Pae pargi piirkond, on elamispiirkonnana väga atraktiivne. Jõukamad vene emakeelega inimesed omakorda valguvad teatud määral eramajade piirkondadesse, Piritale ja Kakumäele. Ainus suurem piirkond, kus vene emakeelega inimeste ülekaal võib veel potentsiaalselt kasvada, on Väike-Õismäe, kuid seal elab juba oluliselt vähem inimesi kui Lasnamäel ning seetõttu ei ole Väike-Õismäel toimuvate muutuste mõju elukohaerinevustele Tallinnas võrreldav Lasnamäe mõjuga.

    Sidus ühiskond

    Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks ning kuigi käesoleva arutelu keskmes on Tallinn, on suur hulk sekkumise meetmeid pigem riigi kui linna võimuses. Eesti senised lõimumisalased tegevused on keskendunud eesti keele õppele. See on mõistetav, sest eestlaste kultuuriline identiteet on väga tugevalt seotud eesti keelega ning eesti keele oskust oodatakse kõigilt Eesti püsielanikelt. Eesti keele oskus on oluline ka funktsionaalses mõttes, sest riigi sees on asjaajamine lihtsam, kui kõik püsielanikud valdavad ühte keelt. Lõimunud ja sidus ühiskond on siiski midagi enamat kui riigikeele oskus ning hõlmab kultuuri tundmaõppimist, ühtse riigiidentiteedi kujunemist ja koos toimetamist, sh koos õppimist, töötamist ja vaba aja veetmist, samades piirkondades elamist, kooselusid, sõpruskondade ja suhtlusvõrgustike teket jne. Eraldatud kogukonnas eesti keelt õppides ei teki ikkagi ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi ning ka keeleõpe ise pole isoleerituna sama tulemuslik kui õpitava keele kandjatega aktiivselt suheldes.

    Nagu juba tõdesin, võib emakeele alusel tekkinud elukohaerinevusi käsitleda kui lõimumise mõõdupuud. Seda aitab paremini mõista nõiaringi metafoor, mis seob omavahel tervikuks elukoha, töökoha ja haridustee. Nõiaring saab alguse lapse sünniga. Laps sünnib ja kasvab üles seal, kus elavad tema vanemad. Vanemate elukoht määrab ära naabrilapsed ning kooli, sest koolid on piirkonnapõhised ja kiretu arvuti algoritm seob lapse kodule lähima kooliga. Seega mõjutab kodu paiknemine laste sõprade kujunemist ja „koolivalikut“. See on nii enamikus riikides, Eestis lisandub sellele omakorda eesti ja vene keelel põhinev paralleelne haridussüsteem, mis algab juba lasteaiast. Vene koolides on küll eesti keele õpe muutunud oluliselt paremaks, olemas on keelekümblusklassid ja gümnaasiumis on suur hulk aineid eesti keeles, aga lapsed õpivad ikkagi eraldi koolides ning omavahel kokku ei puutu.

    Edukuse tööturul tagavad kool, haridus, aga ka tuttavad ja sõbrad, sest väga paljud töökohad saadakse endiselt tuttavate abil, seda ka sellistes väga võrdsetes ühiskondades nagu Rootsi.[4] Eesti ja vene emakeelega inimeste tegevusalade erinevused on seetõttu tugevalt seotud ka rahvuslik-keelelise jaotumisega Eesti haridussüsteemis. Tööturuedukus omakorda mõjutab valikuid eluasemeturul. Veelgi enam, kodu ostmisel mõjutab maksevõimet mõlema paarisuhtes oleva inimese sissetulek. Nii on keskmise vene emakeelega pere võimalused eluasemeturul oluliselt kesisemad kui keskmisel eesti emakeelega perel. Kodu valik mõjutab taas laste haridusteed, toimub põlvkonnahüpe ning nõiaring sulgub.

    Loomulikult on nõiaring suur üldistus ning selle sees toimub mitmeid erisuunalisi protsesse, paarid tekivad, lagunevad ja moodustuvad kärgpered, töökohad muutuvad, haridustee edenedes muutub lapse jaoks tema elukoht järjest vähem oluliseks jne. Kuid abi suure pildi mõistmiseks pakub nõiaring siiski. Veelgi enam, nõiaringi sees võivad toimida teisedki erinevusi võimendavad tegurid. Näiteks võivad vanemad hakata valima elukohta kooli alusel, kus nad soovivad, et nende laps õpiks. See võib tuua vene emakeelega peresid lähemale vene õppekeelega lasteaedadele ja koolidele ning eesti emakeelega peresid neist eemale tõrjuda. Just põhirahvuse kaks käitumisviisi – väljakolimine vähemuste suure osakaaluga elukohtadest ja suure vähemuste osakaaluga elukohapiirkondade vältimine – on sageli eluasemeerinevuste tekke põhjuseks kultuuriliselt mitmekesistes linnades.[5] Ning sellised käitumisstrateegiad on kõige tavapärasemad lastega perede seas.

    Sidusa ühiskonna arengutee eeldab esimese sammuna sissetulekute erinevuse vähenemist, mida mõõdab Gini indeks. Selles osas on riiklik sekkumine maksupoliitika vallas aidanud viimastel aastatel kaasa sissetulekuerinevuste vähenemisele. Seega on üks kahest elukohaerinevusi tekitavast tegurist – sissetulekute erinevused ja eelistused – muutunud vähem oluliseks. Kui eluase on lõimumise mõõdik ja tööturg lõimumise elluviija, siis kool on lõimumise käivitaja. Seni kui lapsed jagatakse emakeele alusel erinevatesse koolidesse, jäävad erinevused rahvusrühmade vahel püsima. Kuidas korraldada Eesti haridussüsteem nii, et see aitaks kaasa sidusa ja lõimunud ühiskonna tekkele ja selle kaudu tööturu- ja eluasemeerinevuste vähenemisele, on lahendust vajav võtmeülesanne. Tööturumeetmed hõlmavad valdkondi alates hõivatuse määrast ja lõpetades tegevusalade erinevuse vähendamisega emakeele alusel.

    Lõimumise vaatenurgast on oluline ka see, mida tehakse vabal ajal, kas tegevused on pigem keele- või huvipõhised ja kus need tegevused toimuvad. Mõned vaba aja tegevused on väga eraldavad. Tuntud näide on see, et linnad on kultuuriliselt ja ruumiliselt kõige enam jagunenud pühapäeva hommikul, kui inimesed on kirikus. Paljud vaba aja tegevused, näiteks sportimine ja spordivõistlused, toovad aga inimesed kokku sõltumata nende emakeelest. Viimase 30 aastaga on eesti ja vene emakeelega inimeste vaba aja tegevused muutunud tervikuna sarnasemaks, vaba aja tegevuskohad on aga endiselt erinevad. Vaba aja tegevuskohtade ruumilist paiknemist on võimalik linna tasandil mõjutada ning võimalike sekkumiste arsenal on rikkalik. Ühes äärmuses on kogu linna mõjutavate kultuuriobjektide paigutus eesmärgiga tuua inimesi kokku soovitud kohtades. Kõik tähtsad objektid ei pea paiknema kesklinnas, näiteks võib ehitada uue ooperimaja Lasnamäele. See toob linnaossa uued tegevused, inimesed, tähelepanu ja maine. Teise äärmuse moodustavad väikesed igapäevased tegevused, olgu siinkohal näiteks treeningrühmade komplekteerimine ja juhendamine nii, et need tooksid kokku nii eesti kui ka vene emakeelega lapsi. Kui me viime kokku lapsed, viib see kokku ka vanemad ehk omavahelise suhtlemise lumepall läheb vaikselt veerema. Kaastulemusena paraneb ka eesti keele oskus.

    Erinevus rikastab

    Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Kasutatavad meetmed on siinkohal olemas pigem linna kui riigi tasandil. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud ning see stsenaarium käsitab kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Stsenaarium lähtub veel tõdemusest, et inimeste eelistustel on vähemalt sama oluline roll elukohaerinevuste tekkes kui sissetulekute erinevusel. USA-s on kasutusele võetud mõiste rahvuslik eeslinn (ethnoburb, kombinatsioon sõnadest ethnic suburb), millega tähistatakse keeleliselt ja kultuuriliselt mitmekesiseid eeslinnu, kus üks rahvusrühm tõuseb teistest esile.[6] Los Angeleses, kus see termin esimest korda kasutusele võeti, tähistati sellega esmajoones Hiina päritolu sisserändajate koondumiskohtade nihkumist kesklinnast äärelinnadesse. Rahvuslik eeslinn tähendab, et keelelis-kultuurilisel tõmbel on suurem roll kui sissetulekul ehk sellistes vähemuste elurajoonides elavad sageli ka majanduslikus mõttes igati edukad pered. Tegemist ei ole sotsiaalses mõttes probleemsete elupiirkondadega.

    Väga sarnased nihked on toimunud Tallinna magalapiirkondades. Lasnamäel ja selle kaugemas servas on viimase kolme aastakümne jooksul kujunenud märkimisväärse vene emakeele ülekaaluga inimeste elukohad. Tõsi, jõukamad vene emakeelega pered on kolinud Lasnamäelt ka ära, näiteks Piritale, ent üldisem suundumus on olnud siiski Lasnamäele koondumine. Ning vene emakeelega inimeste seas on rahvuslikult ja kultuuriliselt väga erinevaid väiksemaid rühmi, mis linnaruumis peegeldub eri rahvusköökide mitmekesisuses: Lasnamäe on väga rikas eri rahvusköökide poolest, kuid see on peidetud rikkus, mida teavad vähesed.

    Lasnamäe tagumisse serva on koondunud teisigi olulisi vene keele ja kultuuriga seotud magneteid, neist olulisimad on äsja laiendatud ja täielikult renoveeritud Tallinna Linnamäe Vene Lütseum ja 2013. aastal sisse pühitsetud Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja Ikooni kirik koos selle ees paikneva patriarh Aleksius II nimelise väljakuga. Hooned paiknevad teineteisest paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel piki loodusliku pankranniku serva. Lasnamäe ise on linnaehituslikult modernismiajastu arhitektuuri sümbol koos oma mikro- ja makrostruktuuridega, alates lähestikku paiknevatest hooneansamblitest kuni suurte ruumiliste struktuurideni nagu Laagna tee kanal. Vene gümnaasium on tänases Eestis haridussüsteemis eraldav ning eraldatusest üle saamiseks on mitu teed. Võib ka mõelda nii. Tallinnas on väga mainekad Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž. Samas reas võiks paikneda ka Vene Gümnaasium, millest võiks kujuneda mainekas vene kultuuri keskus, kuhu tahavad oma lapsi õppima panna kõik Tallinna pered sõltumata emakeelest.

    Maine parandamine on modernismiajastu linnaosade ehk Tallinna mägede jaoks väga oluline. Võrdluseks: kolmkümmend aastat tagasi kandis Põhja-Tallinn halvustavat nime kõdurajoon, kus elasid Tallinna kõige vaesemad elanikud. Täna on aga tegu linna ühe kõige mainekama elupiirkonnaga. Mitmed moodsa linnaga seotud mõtteviisid haakuvad hästi Tallinna mägedega, olgu selleks rohepööre, jätkusuutlik elamisviis, ökoloogilise jalajälje ja autostumise vähendamine, kompaktne linn, jagamismajandus jms. Täna on kõikide Tallinna linnaosade avalik ruum üldiselt kenasti korda tehtud, mägedel on majad aga valdavalt veel korrastamata. Ma-ise-ilutegija tüüpi lahenduste asemel saab linnauuendusega ka süsteemsemalt tegeleda. Eesti Kunstiülikooli projekt „Lõpetamata Linn“ pakub välja visiooni sellest, kuidas võiks välja näha kaasaegne linnaruum Lasnamäel.[7] Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on näidanud, et tänu standardmajatüüpidele on võimalik maju uuendada nii, et suur osa eeltööst tehakse tehastes. Sellega väheneb märgatavalt tööaeg ehitusplatsil, mis muudab majade uuendamise nii odavamaks kui elanikele vähem närvesöövaks.[8]

     Lõpetuseks

    Tallinnas on vene ja eesti emakeelega inimesed koondunud viimase kolmekümne aasta jooksul eri linnapiirkondadesse. Kas seda käsitleda kui probleemi või võimalust, see tuleks avalikkuses läbi arutada ja selgeks mõelda. Ning suur küsimus on see, kuivõrd juhib Tallinna turg ja kuivõrd linnaelanike ja juhtide nägemus sellest, milline võiks olla tuleviku Tallinn. Artiklis tõin välja kolm arenguteed ja minult on tihti küsitud, millist neist ma ise eelistan. Olen vastanud alati ühtemoodi: valikute tegemise õigus on inimestel, kogukondadel ja nende valitud juhtidel. Teadlaste roll on aidata mõtestada erinevaid valikuid ning näidata iga valikuga seotud riske, võimalusi ja tagajärgi.

    [1] T. C. Schelling, Dynamic Models of Segregation. The Journal of Mathematical Sociology, 1971, kd 1, nr 2, lk 143–186.

    [2] M. Stephens, M. Lux, P. Sunega, Post-Socialist Housing Systems in Europe: Housing Welfare Regimes by Default? Housing Studies, 2015, kd 30, nr 8, lk 1210–1234; J. Salukvadze, O. Golubchikov, City as a Geopolitics: Tbilisi, Georgia – A Globalizing Metropolis in a Turbulent Region. Cities, 2016, kd 52, lk 39–54; D. Kiss, Modeling Post-Socialist Urbanization: The Case of Budapest. Basel, 2019.

    [3] Kõigi artiklis kastutatud andmete allikas on Infotehnoloogiline Mobiilsusobservatoorium (https://imo.ut.ee/). Arvutuste tegemisel oli abiks Tartu Ülikooli Rände- ja linnauuringute keskuse teadur Kadi Kalm. Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG306.

    [4] A. Forslund, Employment Outcomes and Policies in Sweden During Recent Decades (IFAU Working Paper 2019:15). Uppsala, 2019.

    [5]K. Leetmaa, T. Tammaru, D. B. Hess, Preferences Toward Neighbor Ethnicity and Affluence: Evidence from an Inherited Dual Ethnic Context in Post-Soviet Tartu, Estonia. Annals of the Association of American Geo-graphers, 2015, kd 105, nr 1, lk 162–182.

    [6] C. Peach, Social Geography: New Religions and Ethnoburbs – Contrasts with Cultural Geography. Progress in Human Geography, 2002, kd 26, nr 2, lk 252–260.

    [7] Vt https://www.artun.ee/erialad/arhitektuur-ja-linnaplaneerimine/lopetamata-linn/.

    [8] Vt nt https://www.ttu.ee/ttu-ehitab-vana-uhiselamu-liginullenergiahooneks; https://www.postimees.ee/4079085/mustamael-katsetatakse-paneelmajade-paasteplaani.

  • Killustatud kogemuste Narva

    Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna „mandala“ ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.

    Kui mul paluti kirjutada „oma Narvast“, kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.

    Kahtlemata on mul oma Narva. Tunnen aga, et kui hakkaksin seda jutustama ja lugudeks lahti põimima, siis jääks lauale samasugune killupeotäis, mille kummastav väekaotus mind lapsena jahmatas. Mul on tunne, et mida iganes ma räägiks või millisel alusel kilde valiks ja sobitaks, ikka ei suudaks ma edasi anda oma kaleidoskoobisilmast paistvat paika. Hullem veel – võin kogemata luua hoopis moonutatud pildi. Viimane oleks iseäranis ohtlik, arvestades kõiki piirilinnaga seotud delikaatseid (näiteks etnilisi) küsimusi. Tulemus võiks olla ennustamatu ja valus. Selleks et rääkida, pean ma klaasikillud välja võtma, aga ma ei taha, et keegi end nendega veristaks.

    Ometi paigutan ma need nüüd siiski ettevaatlikult lauale. Loodan, et vaatajal-lugejal tekib ligilähedanegi ettekujutus, mis on minu Narva.

    *

    Ma töötan Narvas kohtunikuna. Nagu suur osa piirilinnas töötavatest eestikeelsetest inimestest, käin ma Narva tööle mujalt Eestist. Narvas peatun suurepärases üürikorteris, aga mu kodu on Tallinnas. Viibin piirilinnas umbes poole oma ajast.

    Minu töökoht on Narva kohtumaja, aga see ei tähenda, et ma alati seal töötaksin. Väga sageli töötan ma kodus, Tallinnas. Üllatavalt tihti teen tööd mõnes Elroni oranžis rongis, mis on saanud kahe linna kõrval mulle omalaadseks kolmandaks koduks. See kõik – pidev liikumine suunal ida-lääs-ida, tunnid rongis, Narva kui piirilinn ja koht, kus tunnen end emakeele tõttu justkui pagulasena – on liminaalne elu. Ainitine toimimine üleminekuseisundis paneb endalt küsima, kuhu ma kuulun, ja kui vastus on teada, siis seda pidevalt üle kordama. Ma pole kunagi mõelnud oma väga ühemõttelisele ja turvalisele eestlase identiteedile rohkem kui nüüd.

    See kõik ei tähenda, et mul ei oleks selle paigaga kontakti. Ka karussellil keereldes on võimalik tajuda stabiilsust ja pidet, olgu selleks karusselli püsiv põrand, keskne ühendus maapinnaga või kestev pöörlemine ise.

    Mul on komme (vahest lausa sisesund) leida igas kohas, kus viibin, üles genius loci – sellisena, nagu mina olen suuteline teda tajuma. Olen üritanud temaga tutvuda ka Narvas – linnas, kus ma peaaegu elan.

    *

    Loomulikult polnud Narva mulle valge laik kaardil ka enne 2018. aastat.

    Narvas õppis mu vanaema, kes sündis nüüdse Aidu karjääri põhjas ja lõpetas 1936. aasta juunis (veel kuueteistaastaselt) õmblejannana Narva Naiskutsekooli, et siis pealinna õnne otsima minna. Perekonnaalbumis on temast pilt purskkaevu juures, mille kohta nüüd tean, et see oli Narva Pimeaias. Pildil on rõõmsameelne ja üllatavalt sarmikas neiu. Selleks ajaks, kui mina vanaema tundma sain, oli elu teda palju muutnud – nagu Narvatki. Vanaema Narvast ei rääkinud, küll aga veetsin lapsepõlvesuved tema õe pere juures. Vanaonu Aleksi Narva päritolus oli midagi salapärast. Onu Aleksil oli kaks õde, kellest hoovas müstilist elegantsi, mis jäi minu jaoks pikkadeks aastateks Narvat sümboliseerima. Linn ise oli minu lapsemeele jaoks ujunud ratsionaalselt seletamatul viisil kuhugi kättesaamatusse kaugusse. Tundus kõigiti normaalne, et see oli „linn, mida enam ei ole“ või „koht, kuhu enam ei saa“. Küsimusi ei esitatud.

    Ise jõudsin Narva uue aastatuhande esikümnendil korduvalt nõnda-öelda konverentsiturismi raames. See linn oli siiski olemas. Teadsin Narva prokuratuuri, millel on õnn olla majutatud ühte vähestest säilinud vanadest hoonetest Narva vanalinnas. Käisin Narva Kolledži vanas ja uues õppehoones, vaatasin kindluse restoranist üle valgustatud silla sagivaid piiriületajaid ning külastasin värskelt taastatud Aleksandri kirikut ja jõeäärset klubi Ro-Ro. Ma ei mäletanud peale särtsuva Katri Raigi nendest episoodidest suurt midagi. Linna topograafia jäi mulle tundmatuks. Käisin Narvas ainult autoga, sihtkohast sihtkohta. Mul polnud õrna aimugi, kus võiks selles linnas olla kohtumaja. See oli täiesti võõras linn.

    *

    Narva kohtumaja asub Joaorus, linnaosas, mida tsaariajal kutsuti ka Juhkentaliks ja Joachimstaliks. Minu kabineti aknast on sõltuvalt aastaajast näha Narva kindlust. Kui küünitan paremale, näen ka Aleksandri Suurkirikut, mis on sealsamas, paarikümne meetri kauguses. Veidi Narvas töötanud, teadvustasin, et 19. sajandi viimasest veerandist kuni Teise maailmasõjani oli just siin tihe puitasum. 1919. aasta 25. aprillil põles see punavägede pommitamise tulemusel suures osas maha (seda nimetati ka Eesti Vabariigi aegseks suurimaks tulekahjuks). Teatud määral taastati linnaosa järgneva paarikümne aasta jooksul.

    Kui enne Esimest maailmasõda oli see eeskätt töölisasum, siis kolmekümnendate teisel poolel toimus midagi gentrifikatsiooni sarnast – kortereid uutesse majadesse osteti kiirelt ja kõrge hinnaga. Teises maailmasõjas pommitati Joaorg uuesti tasaseks. Senisel kujul seda ei taastatud.

    Mind vaimustas mõte omaaegsest Joaorust, mis oli täis äsja linnastunud eestlaste sagimist. Vahel tundub mulle, et suudan päris hästi silme ette manada toonase keskse tänavaristi Joaorus, kus üksteisega kohtusid Kiriku tänav, mis ühendas kaht 19. sajandi lõpus ehitatud Joaoru kirikut, ja Suure Peterburi ehk Joala tänav (tänane Puškini puiestee). Eduard Vilde „Raudsetes kätes“ seisab hiljuti tööstuslinna kolinud Ann sel tänavaristil, heidab pilgu vasakule Vene kirikule ja siis keerab Aleksandri kiriku poole. Kui seisan täna sellel kohal, tunnen olnut ja olevat tahenemas üheks, olgugi et kahte imekombel säilinud kirikut enam ühel joonel näha pole võimalik, sest vahepealne passiiv-agressiivne linnaehitus on oma töö teinud. Räägin sel teemal pikemalt vastavas Ööülikooli loengus ja Loomingus (2019, nr 10) avaldatud essees.

    Kui mõtlen neile kahele kirikule, vaatan üht vana puumaja Raudsilla tänaval või paigutan tänase tänavavõrgu mõttes kunagise hoonestuse taustale, muutub toonane linn kummaliselt reaalseks. Linn, kus on olnud loendamatult katkestusi ja muundumisi, peatab ennast korraks sellel kujul, mida enam ajas pole, aga mis kunagi oli. Siis pole raske ennastki sinna kujutleda. Vahel meeldib mulle mõelda, et kui oleksin olnud sada aastat tagasi samas kohas, kus mu kabinet on täna, oleks mulle aknast avanenud vaade puit-elamutega ääristatud tegusale tänavale.

    Aga hetk hiljem hiivab linn end taas ajaloo põhjast üles. Siis pole enam võimalik mõista, kas oled temaga veel kohakuti või ei.

    *

    Vahel pole maju vajagi, et leida end ajavoogude tagusest agulist, piisab mõnest Joaoru kassist. Olen täiesti kindel, et tänased agulikassid – uskumatult arrogantsed kõutsid – ei erine kuigivõrd nendest, keda mainib oma noorsootriloogias või luuletustes korduvalt Adolf Rammo, naastes oma mälestuste Juhkentali. Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.

    Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.

    *

    Mõtlen tihti inimestele, kes viibisid selle linna varasemas inkarnatsioonis. On hämmastav, kui palju Eestile olulisi inimesi on Narvas tegutsenud, olgu või lühikest aega. Eduard Vildet mainisin, tema onupoeg, Jõhvis kohtunikuna tegutsenud Eduard Brunberg (Bornhöhe) elas siin samuti. Oskar Luts töötas pisut Narvas apteekrina ja Oskar Kallas kooliõpetajana. Kultuuritegelastega võiks jätkata, aga siit on pärit juristegi – nii näiteks sündis 1917. aastal Narvas, täpsemalt Joaorus, ka õigusajaloolane ja -filosoof Ilmar Tammelo.

    Eriliselt paelus mind aga Marie Neumann (1899–1991), Narva ainus naisjurist enne Teist maailmasõda ja sõja ajal (üks väheseid naissoost vannutatud advokaate Eestis) ning kohalik seltskonna- ja omavalitsustegelane. 1941. aasta juuni arreteerimised jõudsid ka tema ja ta baltisakslasest abikaasani, aga imekombel Marie pääses. Vaguni lähistele, kus Marie Narva jaamas ärasaatmist ootas, kukkus pomm ja põrutas lahti vaguni ukse. Peagi pages ta tütrega läbi Saksamaa Kanadasse, kus elas väga kõrge eani.

    Marie Neumanni meenutused sellest, mida ta 1941. aasta 14. juuni hommikul Narvas nägi, on oma asisuselt üks mõjusamaid mälestuspilte tollest päevast:

    „14. juunil 1941 oli mul üks kohtuasi ees Kohtlas … Rong läks kell 6.20 hommikul. Esimene asi, kui ärkasin, helistasin kohe, nagu alati, takso tellimiseks. Aga ühtegi taksot polnud kohal. Mul tuli rutata, et jalgsi jaama minna, mis oli umbes 20-25 minuti tee. Portfell ja käekott käe otsas astusin vilkalt päikesepaistelisele tänavale. Sel varajasel hommikutunnil oli alati tänav tühi ning vaikne, aga täna märkasin omaks imestuseks, et nüüd oli seal elav liiklemine. Möödudes ühest tuttavast majast, nägin, et selle peauks oli pärani lahti ja ukse ees seisid kaks naist, kes nutsid suure häälega. Üks veoauto sõitis mööda, see oli täis inimesi ja pakke. Ma tundsin ära ühe noore naise ja tema kaks väikest poega. … Teel jaama nägin ma veel mitu sarnast täislaaditud veoautot. … Pilet käes, läksin oma rongile ja astusin akna alla, mis oli vaatega jaamatagusele. Terve jaamakülg oli täis tühje loomavaguneid ja vagunite taga paistsid hulgaliselt inimesi ja laialipaisatud bagaž ja kotid … Seda pilti nägin ma igas jaamas, millest ma mööda sõitsin.“[1]

    Kummaline, aga pärast tema kohta lugemist sattusin Mariega kokku ka veidi isiklikumalt. Eelmisel sügisel jäi mulle pealinna raamatuantikvariaadis näppu Leo Anvelti „Eluhirm“, milles oli tuttava nime ja aadressiga tempel: „Vannutatud advokaat Marie Neumann, Narva, Valge 5“. Raamat ilmus 1936. kevadel, advokaadivande andis Marie 28.05.1936. Templijälge vaadates tahaks mõelda, et see võis olla uhke Marie üks esimesi võimalusi vastset ametitemplit katsetada. Leid avas Marie mulle hoopis uuest küljest. Pidasin teda no-nonsense-jalad-maas-tegudeinimeseks, millega selline melanhoolsevõitu ja vaimsusesse pürgiv lugemisvara justkui ei haaku. Küll aga sobis see raamat mulle ja olin vanemale kolleegile raamatusoovituse eest tänulik.

    Huvitaval kombel juhtus see just siis, kui mõtisklesin parasjagu selle üle, et kuigi ennesõjaaegses Narvas oli hulganisti kultuurseid Eesti inimesi, ei tundu seal olevat ühtegi antikvariaati, kus sellele kultuurikihile ligi pääseda. Mulle paistis see ühe iselaadse kultuurilise katkestusena. Hiljem, kui tegin tutvust kohalike antikvaaridega, selgus, et Narvas liikuvat vahel siiski ka vanemaid eestikeelseid raamatuid.

    *

    Ma ei eita sugugi, et vahest elan mineviku Narvas rohkem kui tänases. Võib-olla ongi mul kunagise Narva inimeste seas rohkem tuttavaid kui tänaste hulgas. Väga võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism. Komme palju taha vaadata ja teadvustada korraga rohkemaid aegu kui praegune pole mulle võõras ka üldises plaanis. Sellega seoses meenub üks kurioosne lugu.

    Rongiga Narva sisenev inimene seisab esimese asjana silmitsi 1941. ja 1949. aasta repressioonide memoriaaliga, mis asub raudteejaama ees väikesel väljakul. Minu meelest on see väga jõuline sümbol.

    Esimesel Narva-kevadel hakkas mulle ilmade edenedes tunduma, et sellega pole asjad päris korras. Kui linna muu iluhaljastus oli täiesti eeskujulik ja amplid ägasid õite all, siis mälestusmärk haljendas võililledest, vesiheinast ja muust sarnasest, sekka pisut kuivanud mätast. Et see vaatepilt avanes keset linna ning minu käigud Elroni rongi ja kohtumaja vahet viisid mind tihti üle väljaku, pani vaatepilt südame kripeldama. Juuniküüditamise aastapäev lähenes. Sisemine väike kuradike küsis õelalt, kas see on ehk mingi sõnum.

    Mai lõpus ostsin töökindad ja panin kabinetti valmis. Möödusin memoriaalist taas ja taas. Ühel päeval juuni alguses ei pidanud närv enam vastu. Ilm oli ilus. Lõunapausi ajal sai peenar rohitud ja umbrohi kiviplaatide vahelt kitkutud.

    Mõneks ajaks oli hing rahul, aga juba sama päeva õhtul suunas üks sõpru mu tähelepanu Narva linna heakorraeeskirjale, milles on muuhulgas keelatud omavoliliselt koorida pinnast ja rohukamarat. Loo otsi kokku tõmmates saan öelda, et kirjutasin eeskirjast inspireeritult Narva Linnavalitsusele oma isetegevuse kohta lühikese kirja, millele nad viisakalt ja kiiresti vastasid, selgitades memoriaali korrastamise kõrvalejätmist planeeritud ehitustöödega. Samas märkisid nad, et otsustasid nüüd memoriaali siiski kohe korda teha, ning paari päeva jooksul oligi see juba leekivpunaseid lilli täis. Kunagi hiljem ei ole ma enam pidanud memoriaali pärast muret tundma.

    *

    Vilde „Raudsed käed“ algas sellega, kuidas H. Sepp ja teised tulid 1889. aastal Narva vaksalis rongilt maha. Tänane Narva vaksal ja selleesine väljak said värske välimuse 2018. aasta teisel poolel. Seda arengut sain ma jälgida pikalt, sest sagedaste rongisõitude pärast oli mul sinna palju asja – vahel isegi kaks korda päevas, tulles ja minnes.

    Raudteejaam on mingis mõttes üks Narva sümboleid. Ta pole ehk nii vana kui linn, aga viimase pooleteise sajandi jooksul on ta olnud üks siinseid ajaloolisi sõlmpunkte, nagu ka Marie Neumanni ülal mainitud mälestustest lugeda võib. Kahel korral on ta linnaga koos solidaarselt maha põlenud ja praegu eksisteerib juba kolmandal kujul. Nii nagu linna puhulgi, võib tema kohta küsida, kas ta on üldse seesama? Tema uued reinkarnatsioonid on nii kõikehõlmavad, et vastus peaks olema pigem eitav. Ometi on äsja uue jume saanud hoones midagi, mis paneb tunnetama temas järjepidevust eelkäijatega.

    Vahest just seepärast ta taastatigi kogu oma stalinistlikus ilus, vintovkadega sõjamehed ja viisnurgad, uhkemad kui eales varem, valgega üle võõbatud. Ma ei tea, kui palju on siin ajaloolist huumorit ja kui palju midagi muud. See, et hoone sisemuses ja ustel domineerib vana hea veripunane, ei tee asja selgemaks. Selles linnas ei tea kunagi päris täpselt, millises meeleolus mingi ajalooline tasand ennast pinnale nihutab.

    Raudteejaama punased uksed avanevad automaatselt korraga kahte poolde. Sisenedes on uhke tunne, nagu oleksid Brežnev võidupühaparaadil. Automaatne avanemine toimub aga äärmiselt aeglaselt, mistõttu on uste tüütu uimasus mind algusest peale pisut häirinud. Parandan – häiris. Viimati lahkusin nende uste vahelt 15. märtsil, kui eriolukord oli juba mõned päevad kestnud. Järsku olin väga tänulik, et keegi ettenägelik inimene oli otsustanud seada siia uksed, mida mina ega keegi teine ei pidanud avamiseks puudutama. Nõnda sain pandeemiaaegsest Narvast nakkusevabalt lahkudes tõdeda, et see linn ei allu tõesti ajaloo voole – vahel on ta sellest justkui kaugele maha jäänud, aga vahel, tuleb välja, tükk maad ees.

    *

    Kui ma hakkasin end Eestimaa kaugesse kirdeserva tulekuks valmis sättima, sosistas hinges imepisike kahtluseuss: Hic sunt dracones… (Või oli see leones?)

    Selle kõheduse pühkis olematuks juba mu esimene retk piirilinna, kui käisin üürikorteri asjus kokku leppimas. Tagantjärele olen mõistnud, et mul vedas enneolematul moel. Mul on igas mõttes suurepärane korter veetorni kõrgel korrusel, vaatega loojangutele, mille värviküllasus ja mitmekesisus ületab mistahes kaleidoskoobi võimalused. See korter on olnud nagu õnnistus. Veetorn ise, üks Narva visuaalseid sümboleid, mõjub keset linna nagu keskmine sõrm Narvat mitmel korral maatasa teinud õhurünnakutele.

    Õhurikkuse ja ruumikuse tunne, mida oma korteriaknast vaadates kogen, ei lõpe tänavale astumisega. Minu tavaline tee viib piki Puškini puiesteed. See on valgusküllane ja avar, olgu siis talvise lumega, kevadistes kastaniõites või sügisvärvides, ning vaade jõeorule annab hingamist juurde. Selles osas linnast on alati kummaliselt vähe rahvast. Meenub siiski üks kord, kui kesklinn oli rahvast täis: 18. märts 2018, kui toimusid Vene Föderatsiooni presidendivalimised. Linn pulbitses ning kohtumaja läheduses sagis bussitäite viisi elevil rahvast.

    Sagedamini on aga ainsaks heliks Puškini alleel kellegi reisikohvri rataste kõrin. Need on hetked, kui tunnen ennast kohalikuna. Mina ei ole turist.

    Suhtelist vaikust paistab süvendavat lisaks seegi, et Narvas on talved eriti valged. Narvas klopin ma ruumi sisenedes jalad puhtaks kuivast, sätendavast lumest, Tallinnas aga on see tavaliselt mingi beež löga. Sama terav kontrast ootab harilikult ka rongiga ühest linnast teise sõites – saabuda mustendavast Balti jaamast helevalgesse Narva lumesattu on üsna tavaline üleminek. Isegi kui selle valguse taga on osalt komme jätta tänavad liivatamata, mõjub selline valge, krudisev linnatalv kuidagi õilsalt.

    Tol pakaseliselt valgel pärastlõunal 2017. aasta detsembris, kui tulin Narva korterit vaatama, tundus linn lausa poeetiline. Kui ma rongilt maha astusin, hakkas ilm hämarduma, aga kõik oli veel valge – täpsemalt mustvalge, aga ikkagi peamiselt valge. Ainus erand oli karjuvalt kirevas valgusehtes Aleksandri kiriku torn, mida jäin hämmingus põrnitsema.

    Sammudes läbi Juhkentali ja lumise Puškini allee veetorni poole, tundus, et kõnnin klaasist linnas. See oli hääletu ja ruumikas, justnagu õhukalkvel.

    Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.

    Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.

    Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.

    *

    Vladimir Beekmani „Narva koses“ mõtiskleb teise ilmasõja eelsest Narvast pärit Siina:

    „Uus linn ei pea olema vanast parem ega halvem, tegelikult on see ükskõik, ta on lihtsalt teine ning võib sellisena täpselt samamoodi jääda kustumatult mällu kellelegi teisele, kellele ta on algusest peale koduks. … Millisel määral peab linn olema purustatud, pihuks tambitud, et ta kaotaks jäädavalt oma hinguse ja hinge ega suudaks enam kunagi ellu ärgata? … See ei armistu enne, kui meie asemele astuvad uued sugupõlved, kes kasvavad üles varemeväljadelt tõusnud uutes linnades.“[2]

    Beekman oli Narva juurtega ja veetis siin lapsena palju aega. Tema intervjuudest ja kirjutistest saab järeldada, et kunagise Narva kaotusest ta päris üle ei saanudki.

    Mina ei tea, milline on õige Narva. Ma ei tea, kelle linn see on või kas ta üldse kellegi oma peaks olema. Kellele ta kuulub – kas ta üldse kellelegi kuulub? Kelle näo järgi peab ta olema ehitatud? Kas üks linn saab üleüldse kellegi oma olla?

    Mulle meeldib see linn ühes kõigi oma kummaliste kihistuste, haavaarmide ja fantoomjäsemetega.

    *

    Olen üritanud olla kultuurne. Olen käinud Narvas teatris ja mitu korda kinoski. Viimane on keelelises mõttes paras õnnemäng. Nõnda olen sattunud paar korda vaatama venekeelse pealelugemisega Hollywoodi filmi, kuigi enda teada läksin vastavalt reklaamile eestikeelsele seansile. Õnneks saan vene keelega hakkama.

    Vaatasin Narvas kinos näiteks ka „Tõde ja õigust“. Seansil oli umbes kolmkümmend viis inimest, mis on mu kogemuste järgi Narva kohta üsna tavaline. Tavalisest erines see, et vähemalt need, kes häälitsesid, olid eestlased. Tegelikult oli see mu Narvas oleku ajal vist esimene kord (peale „Kremli ööbikute“), kui nägin väljaspool tööd nii palju eestlasi koos, kõik puha võhivõõrad.

    Käin suhteliselt sageli Narva Kunstigaleriis. Väljapanekud on huvitavad, aga mulle meeldib selles majas olla sõltumata sellest, mis seal parasjagu üleval on.

    Kord käisin ühel kuraatoriekskursioonil, kus osales peale minu veel kaks inimest. Olin mitte just üllatuslikult ainus, kelle emakeel ei olnud vene keel, mistõttu oli ka tuur venekeelne. Tunnine vestlus venis kahe ja poole tunniseks. Selle ajaga kuulsin Narva kohta enam huvitavat kui senise kümne kuuga kokku. Sain teada, mida kohalikud inimesed arvavad kohalikust poliitikast ja mõistagi sattusin kirgliku diskussiooni keskele, mis puudutas Narva maketi saatust. Kuulsin muuhulgas, milliseid ekstravagantseid elumaju hakatakse Joaorgu ehitama ja mismoodi tundsid ennast Narva elanikud, kui suvel linn eestlasi täis voogas. Tajusin, kui suure probleemina nähti juurtetust. Juhtus nii, et erinevalt minust said kõik vestlusringis olijad (juhuslikult kokku sattunud elupõlised eri generatsioonide narvakad) uhkustada ingeri vereliiniga, mis sidus neid siinse paikkonnaga mitu põlve. (Hiljem olen pead murdnud, mida nad tegelikult „ingeri“ all silmas pidasid – kas ehk hoopis isuri või vadja juuri.)

    Ühel teisel korral, kui Kunstigaleriis käisin, oli end saalide vahele koridori sättinud grupp rahvarõivais daame, kel pidi kuulu järgi hakkama lauluproov. Ma ei süvenenud nende kostüümidesse, aga keelest järeldasin, et küllap mingi slaavi teema. Laulu hakkasin kuulma ühes kaugemas saalis, olles tol hetkel ainus külastaja. Kivihoones on väga hea akustika. Kuuldu oli võimas ja alles jupi aja pärast jõudis pärale, et see on ju puhas eesti keel. Ses linnas harjud eeldama, millistel „saarekestel“ võid kuulda eesti keelt. Kunstigalerii pole selline koht. Aga igatahes oli see jumalik mitmehäälne a cappella esitus laulust „Vihma loits“. Hiilisin veel lähemale saali ja kuulasin vargsi nurga tagant tükk aega nagu nõiutult. Uurisin muuseumitädilt välja, et ansambliks on kohalik Suprjadki. Tädi näost oli näha, et kultuurne inimene ei peaks sellist teadmatust ilmutama.

    Tookord, kui näituselt lahkusin, küsiti mult Narva muuseumites tavapärane küsimus („Dlja statistiki“, nagu nad ütlevad): „Kust te olete?“ Miskipärast just sel nädalal lisas aga tädike sinna otsa: „Iz Tallinna? Iz Tartu?“ Mnjah, ma vastasin talle ilmselt sama ootamatu vastusega, nagu oli mullegi ootamatu kuulata seda jumalikku eestikeelset rahvalaulu – ehk et „Iz Narvõ“… Mis parata, Narva on kultuurilises mõttes eeldamiste ja ekslike ootuste linn.

    *

    Just Narva Kunstigaleriis nägin oma Narva-elu esimesel kuul pilti, milleni juhataksin igaühe, kes küsiks: milline visuaalne kujutis sulle Narvaga kõige enam seostub? See oli Kuzja Zverevi maal „Lipovõje snõ“, mille eestikeelseks pealkirjaks on märgitud „Unenägu Juhkentalis“. Suurel horisontaalsel ja pisut ebastandardselt laial lõuendil on kujutatud üht vibalikku punase habemega meest, kes pikutab Joaoru serval, kindluste taustal. Küllap on see kunstniku alter ego, aga mina nägin temas seda riukalikku kohavaimu, kes meelitab võõraid linna peegellabürinti.

    Seda kahemõttelist venekeelset pealkirja polegi võimalik eesti keelde ümber panna. Võiks ju tõlkida „Võltsid unenäod“, aga siis jääks kõrvale viide Joaorule kui Pärnaorule (Lipovka), nagu seda vene keeles kutsutakse. Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.

    Keelest võiks Narva kontekstis muidugi palju rääkida. Kohtus on see omaette maailm. Ma ei jõua piisavalt lugu pidada meie kohtu tõlkidest. Kakskeelses keskkonnas õieti nendel ju õigusemõistmise raskuskese püsibki. Kohus on ainus Eesti Vabariigi põhiseaduslik institutsioon, mis Narvas päriselt on, mistõttu eesti keele ja selle õige vahendamise tähendust ei ole selles majas võimalik üle hinnata. Kõlab lapselikult, aga minu jaoks on Narva kohtumaja kogu linna „kõige eestivabariigim koht“. Paraku saab seegi Eesti Vabariik siin tõeliselt toimida ikkagi alles hetkest, kui see on tehtud arusaadavaks.

    Tunnistan, et väljaspool kohtumaja räägin ma Narvas enamasti vene keeles. Mulle tundub nii kõigile mugavam. Vahel harva olen mõistnud pärast mõningast püüdlikku purssimist, et teenindaja eesti keel on parem kui minu vene keel. On tulnud ette ka poolpiinlikke keeleseiku. Näiteks tellisin presidendi visiidi järel endale ühes kohalikus restoranis roa vene keeles ja väljendasin soovi maksta kaardiga. Teenindaja vastas sellele rõhukalt: „Meil saab vaid eesti kaardiga.“ Tundub, et tema pead läbis umbes selline mõttekäik: „Hmm, tal on aktsent, järelikult pole ta venelane; kuna ta ei räägi eesti keeles, siis ei saa ta olla ka eestlane; järelikult on mingi välismaalane.“ Ühel teisel korral hakkasin oma tavapärases keskmises vene keeles tellimust esitama Narva teebutiigis. Müüjatar andis mulle käega märku, et ootaksin, ja kutsus telefonitsi kellegi tõlkima. Paari minuti pärast ilmus kohale mees, kes kõneles minuga eesti keeles, sest miskipärast pidas müüja vajalikuks tagada eestlasele tingimata eestikeelne teenindus. Minu selgitused, et võib ka vene keeles, teda ei veennud.

    Ühel hommikul, kui olin Narvas ligi pool aastat töötanud, nägin tööle jalutades enda ees kõndimas inimest, kes tundus tuttav. Kohakuti jõudes tervitasin teda. Samal hetkel mõistsin korraga kahte asja – inimene, kelle ära tundsin, oli mu kohtunikust kolleeg, ja ma olin tervitanud teda automaatselt vene keeles. Teadsin nüüd, mis on minu Narva n-ö vaikekeel, tahan ma siis või ei.

    Viimase paari aasta jooksul on Narva keelelises linnapildis toimunud siiski nihe. Ka venekeelsed kolleegid on kinnitanud, et linnas on rohkem eesti keelt. Viimase aasta jooksul on minult mitu korda tänaval eesti keeles teed küsitud. Mind on üllatanud tõdemus, et sellised pöördumised ehmatavad mind. Lõplikult šokeeris mind eelmisel sügisel üks Juhkentalis vastu jalutanud lihtne mees, kes viibutas pungil kilekotti ja küsis puhtas eesti keeles: „Kus on siin vene kirik?“ Sattusin suurde segadusse, sest ta nägi väga väsinud välja ja tundus olevat veetnud pika aja õlledieedil. Narvas on palju selliseid mehi, aga esimest korda kõnetas keegi neist mind veatus eesti keeles.

    Kõige olulisem keelega seotud tõsiasi on see, et minu armastus eesti keele vastu on selle ajaga mõõtmatult kasvanud ja selginenud. Kasutan küll Narvas argisuhtluses vene keelt, aga Tallinna saabudes ma lihtsalt naudin keskkonda, kus minu ümber kõlab eesti keel. Olen saanud aru, et tajun nüüd isegi Balti jaama keelepaabelit uutmoodi – mu kõrv suudab sealtki välja nokkida emakeele ja rõõmustan seda tabades pooltotakalt, nagu see oleks linnulaul.

    Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma. Narva annab mulle võimaluse tajuda teistsugust keskkonda – Eestit, kus ei räägita eesti keelt. Narva on pannud mind mõistma, et eestikeelse riigi, sealhulgas eestikeelse õigusemõistmise olemasolu ja käigus hoidmine on uskumatult suur õnn ja vastutus. Paari aasta tagune mina oleks ilmselt pidanud mu suhtumist pisut liiga pidulikuks.

    *

    Kas on olnud ka negatiivseid kogemusi? On, aga ma ei räägi neist siin. Selle kaleidoskoobi klaasikildude hulk on ammendunud ja ma ei taha kedagi kriimustada. Ma ei räägi ka sellest maailmast, mis avaneb mulle mu kohtuasjades. Kuna arutan kriminaal- ja väärteoasju, siis enesestmõistetavalt tunnen ma Narvat selle kõige intiimsemast ja räpasemast küljest. Siin pole aga ka midagi sellist, mida ma poleks kohanud mujal, töötades näiteks prokurörina Tallinnas või Tartus.

    Palju jääb ruumipuudusel ütlemata. Aga isegi kui ruumi oleks, poleks mu esimene valik rääkida halvast. Ma räägiks siis ilmselt Narva jõest, mille vaheldusrohkusest ja ilust ei ole mu meelest võimalik tüdineda, ja oma arvukatest jalutuskäikudest selle käänakutesse nii Joaorus kui Kreenholmi manufaktuuri ümbruses. See jõgi on olnud Narva südames küllap enne, kui eestlased üldse küsida oskasid, kelle linn see Narva õieti on.

    Narva jõgi on ilus ja ohtlik, jutukas ja toitev, muutlik ning vahel vahutav. Ta on kogenud inimkäe all mitmeid traumasid. Ometi on ta miski, mis elab oma elu, sõltumata sellest, mida inimene parasjagu toimetab. Vahest sai linn just temalt oma näo?

    *

    Kirjutan neid ridu täna, olles sarnaselt enamiku kaasmaalastega koduses karantiinis. Mu kodu on Tallinnas ja pean oma istungeid – mis nime järgi viiakse läbi Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt – oma Tallinna korterist. Mõnikord ühendub nende virtuaalsete istungitega keegi, kelle füüsiline asupaik on Narvas, vahel ei sedagi. Ainult teema jääb samaks – õiguskord Narvas või selle lähistel. Sel moel olen ma Narva kohtunik. Sel moel olen ma Eesti Vabariik Narvas.

    Pean pisut küüniliselt tõdema, et see olukord ei ole mu igapäevasest töökorraldusest sugugi nii erinev, kui võiks arvata. Teha tööd Narvas, tegelikult Narvas olemata – olles seal vaid tinglikult, pealiskaudselt, pindmisel moel.

    Tunne, et ma ei saa tegelikult rääkida Narva ega selle kohalike nimel, on veel üks põhjus, miks ma esialgu pelgasin seda kaleidoskoopi koost võtta. Mis Narva see õieti on, millest minusugune räägib? Ma olen ju üksnes vaatleja – võõras. Enamat kui turist, enamat kui keegi, kes veedab ses linnas nädala või kuu, aga kindlasti mitte kohalik. Ametist tulenevalt ei peagi ma seda olema. Töötades kohtunikuna, on hea, kui hoian distantsi. Nii olen ikka mõelnud, et ükspuha kui sageli ma Narvas ka käiks ning ükspuha kui sügavale selle linna alateadvuse ja räpaste peiduurgaste sügavustesse ma töö tõttu ka tungiks, ei ole ma kunagi saanud osaks sellest linnast.

    Alles täna läbis mind hetkeks uitmõte: aga mis siis, kui sellesse liminaalsesse, piiripealsesse linna kuuluvadki nimelt sellised inimesed – liminaalne rahvas? Kas võiks hoopis mõelda, et just sedasorti teekäijad ongi alatasa muutumises oleva linna päriskodanikud? Või mida võiks mõelda see linn ise, keda keegi ikka ja jälle enda näo järgi ümber tahab teha?

    *

    Ühel õhtul aasta tagasi väljusin Tallinna bussijaamas Narva bussist. Mulle astus ligi soliidne võõras vanem mees ja küsis viisakalt: „Kas teie astusite bussile Narvas?“ „Ii-jaaah?“ venitasin tõrksalt. Tema: „Ega ma muud ei tahtnudki teile öelda, kui et te olete üks äärmiselt hea inimene.“ „Eee-eee, aitäh,“ jõudsin segaduses vastata ja siis oli mees kadunud. Kedagi muud ta ei kõnetanud. Mäletan, et mõtlesin siis: kui ainuüksi Narvas olemine teeb meist hea inimese, siis miks mitte proovida…

    [1] M. Neumann, Siberi teelt pääsenud. Vancouver, 1985, lk 4.

    [2] V. Beekman, Narva kosk. Tallinn, 1986, lk 171.

  • Larissa Joonas – tundmatu suurus Eesti luules

    Larissa Joonas on Eestis elavatest venekeelsetest luuletajatest üks huvitavamaid ja andekamaid, kuid ometi pole tema loomingust eesti keelde jõudnud midagi peale täpselt ühe luuletuse Vikerkaares (2007, nr 9). Ta tuli oma luulega laiema avalikkuse ette alles 2006. aastal, kui Moskvas ilmus tema debüütraamat „Самый белый свет“ („Kõige valgem valgus“), kuigi luulet on ta kirjutanud oma sõnul juba lapsepõlvest saadik. 1960. aastal Tatarimaal sündinud Larissa Joonas suunati pärast Moskva energeetikainstituudi lõpetamist Kohtla-Järvele, kus ta elab tänini (ja töötab TTÜ Virumaa Kolledži informaatikaõppejõuna). Eestivene kirjandusväljaga on ta seotud küll, ta osaleb siinsete festivalide korraldamises, teda avaldatakse siinsetes väljaannetes, kuid kõik tema neli raamatut on ilmunud Venemaal, samuti on teda üsna hulgaliselt avaldatud Venemaa kirjanduslikes portaalides. Ise on ta tunnistanud, et puhtalt Eesti venekeelse lugejaskonna najal ta retseptsioonilises mõttes ära ei elaks ja just Venemaa luulepubliku huvi on andnud põhjust end ikka avaldada. See on iseenesest intrigeeriv, sest nii palju, kui ma Venemaal kirjutatud arvustuste põhjal tean, mõjub Joonase luule sealses kontekstis üsna ebavenelikuna, ikka oletatakse tema mõjutatust eesti luuletraditsioonist (mis minu arvates ei ole päris nii, pigem toetub Joonase luule laiemale modernistliku luule laadistikule, mis on pigem lihtsalt „läänelik“ ja mingis mõttes ka „kaug-idalik“). Ka vabavärssi tajutakse venekeelses luuleilmas endiselt millegi kergelt eksootilisena – kuigi õigupoolest Larissa Joonase viimatine luulekogu „Мировое словесное электричествоon esimene tema raamatutest, mis on läbinisti vabavärsiline, varem on ta kirjutanud ka traditsioonilisemat meetrilis-riimilist luulet, mida mõned kriitikud (nt Mihhail Trunin) on seostanud vene hõbeajastu intonatsioonidega. (Lisaks juba mainituile on Joonas avaldanud luulekogud „Младенцы безумного града“ – „Hullumeelse linna lapsukesed“ – ja „Кодумаа“, mõlemad 2017.)

    Seda eksootilisust ja servapealsust jagub ka Eesti poolt vaadatuna. Kas või näiteks fakt, et „Мировое словесное электричество“, mis jõudis Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemia nominentide hulka, on välja antud hoopis Tšuvaššias asuvas väärtluulet avaldavas pisikirjastuses, mida peab ülal kunstnik Igor Ulangin, kes on varem teinud raamatuid näiteks koos vene-tšuvaši modernismiklassiku Gennadi Aigiga.

    Kuidas õigupoolest arvustada eesti keeles teost, mida arvustuse lugejad pole lugenud? Sest raamatut „Мировое словесное электричество“, mille tiitli pöördel on kirjas, et trükiarv on „vähemalt 50 eksemplari“, ei leidu Eesti raamatupoodides ega raamatukogudes; siinkirjutaja on lugenud otse autorilt saadud faili. Tõsi, paljusid neist luuletustest on võimalik lugeda eri netilehekülgedelt. Nii tulebki ilmselt pigem tutvustada ja tõlkida. Minu arvates on Larissa Joonase eestikeelsete tõlgete puudumine tõsine lünk Eesti luulepildis, kusjuures osa vastutusest langeb muidugi minu enda peale.

    Larissa Joonase luule puhul on tegelikult väga meeldiv, et see luule ei anna põhjust mingiks kultuuripoliitiliselt motiveeritud hinnaalanduseks, ja ta ka ei otsi seda. See luule küll aeg-ajalt tematiseerib Eestit kui luuletaja kodumaad, aga teeb seda pigem teatavas üldinimlikus võtmes, kirjeldades inimese sidet oma elamise pinnasega – kõiksugused ideoloogilised momendid nagu ka nende trotsimine on sellest pinnasekirjeldusest kõrvale jäetud.

    Vaadeldes kriitikat, mida Larissa Joonase luule kohta on kirjutatud, tundub mulle kõige adekvaatsemana Moskva kriitiku Olga Balla lähenemine – Balla on Joonast arvustanud mitmel puhul ning kirjutanud ka kõnealuse raamatu saatesõna. Järgnevalt, selle asemel et ise jalgratast leiutada, refereeringi mõnesid punkte sealt. Balla järgi jätab Joonas oma luules kõrvale sotsiaalsed ja elukorralduslikud registrid. Eestiga seotu on talle küll oluline, kuid mitte vaatluse objektina, vaid pigem vahendi, viisi ja vormina. Balla ütleb, et see, mis on sügavalt omane (ja „eestilik“, „эстонское“, on Balla arvates Joonasele sügavalt oma), pole see, mida nähakse, vaid see, mille abil nähakse. Oluline aga on Joonase luules see, mis jääb sellest „keskmisest“ aktuaalse argisuse tasandist nii „allapoole“ kui „ülespoole“ – Joonas ühendab „kaks äärmist poolust: aistilise esemelisuse ja metafüüsika. Ta töötab olemise enda substantsiga, mis on soe, karune ja liikuv – ja see kõik on samas kohe ka metafüüsika, mis on aistitav kõigi meeleorganitega“. Joonase luule allikad on samad, mis toidavad ka müüte ja unenägusid, kus inimene ja mitteinimlik, konkreetne ja üleüldine on vahetus kontaktis ja vastastikuses üleminekuprotsessis. Mis puudutab Joonase luule intonatsioone, siis hoolimata sellest, et teinekord on teemaks valusad ja kibedad asjad, on selle toon üsna vaba eufooriast ja meeleheitest, see luule ei romantiseeri ega dramatiseeri, ta pigem puudutab kaastundlikult, aga kainelt. See tuleneb ilmselt asjaolust, et, nagu Balla ütleb, see luule on üsna ligidal sisekõnele – see tähendab, ta ei taotle kommunikatiivse mõjuvuse huvides retoorilisi efekte. Siin ei ole sentimentaalsust ega pihtimuslikkust, kuigi see luule on isiklik ja intiimne. Tsiteerin Balla saatesõna lõppu koos Joonase luuletusega: „Kui Joonas ütleb „mina“, siis pole see biograafiline „mina“, vaid pigem eksistentsiaalne. Oma tähelepanelikult läbi elatud, ainuliselt isiklike asjaolude seest, nende abil kõneleb ta inimese kui sellise, inimese kui maailma osa nimel.

    Mina kui inimene
    lapsendatud loomade poolt
    lapsendatud taimede poolt
    lapsendatud põllu keskel oleva kivihunniku poolt
    lapsendatud kümne kilomeetri kõrguse õhusamba poolt
    lapsendatud õhuta ilmaruumi poolt
    udukogude ja täheparvede poolt
    jään alati lapseks
    kes kannab lõpuni vanemate
    kujutlused
    millest nad on välja kasvanud.

    Larissa Joonase luule ei ole rafineeritult keeruline. Küll aga on see teinekord väga tihkelt n-ö kokku pakitud. Toon esindusnäitena raamatu kõige lühema luuletuse:

    Проблемы со сном аритмия соловьи не дают уснуть
    сквозь закрытые глаза просачиваются миры
    то ли совсем плохо то ли чудесно сладко
    вот и вся жизнь не определиться аритмия это или соловьи.

    Võimalikult sisulähedaselt tõlgituna:

    Probleemid unega arütmia ööbikud ei lase uinuda
    läbi suletud silmade imbuvad maailmad
    on kas päris halb või imeliselt sulnis
    ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia või ööbikud.

    (Arütmia asemel võiks olla ka nt südame rütmihäire, aga las jääb praegu pigem see võimalikult ebalüüriliselt kõlav sõna.)

    See luuletus on peaaegu haikulik, üles ehitatud lihtsatele vastandustele: vananev haige keha – igal kevadel naasev kaunis linnulaul, halvaendelisus – trööstiv ilu, diagnostiline keel – poeetiline keel jne. See tähendab, väga selge skaala oma äärmiste punktidega. Huvitav on veel see, et – vähemalt minu tajus – teine värss toimib kogu konstruktsioonis teatava „pingelõdvendajana“, et see napp metafooriehitis liiga trammi ei tõmbuks – see värss n-ö ei mahu süsteemi. Seegi on midagi Joonase luulele iseloomulikku: ta ei ole viimseni välja mõõdetud, ja sellest tuleb teatava vaba loomulikkuse mulje. Viimases värsis viiakse metafoor lõpule, aga lähemalt vaadates on see metafoor mitmetähenduslik, meile öeldakse tegelikult korraga mitut asja: nii seda, et elu on unetus, võimatus magama jääda, kui ka hoopis seda, et elu on võimatus otsustada, kas ta on halb või kaunis – umbes ses tähenduses, et seni, kui ei saa selle üle otsustada, ollakse päriselt elus. See вот и вся жизнь / ongi kogu elu mõjub korraga väga definitiivselt, aga samas jäetakse otsad lahti, mida siin õigupoolest eluga võrreldakse. Ja vähe sellest, metafooril on veel teine korrus, mis võrsub arütmia ja ööbikute vastandusest: kontrast seob arütmia ja ööbikud mingis mõttes teineteise asetäitjateks. Metafoor, nagu teada, on kahesuunaline võrdlus: arütmia on nagu ööbikud (halvaendelisuses on oma sulnidus), ööbikud on nagu arütmia (ilus on teatav ähvardus), võrdlusaluseks võimatus uinuda. See metafoor paneb meid küsima, kumbapidi siis õieti, ja vastus on: kuigi see on võimatu (kui arütmia, siis mitte ööbikud, ja vastupidi), siis ometi mõlemad korraga. Ja siit sünnib kolmas määratlus elu kohta: elu on see, kui on mõlemad korraga ja nende mõlema korragaoleku võimatus. See on tunnetus, mida ongi võimalik edasi anda ainult mitmekorruselise metafooriga.

    Ja nii toimibki metafüüsiline luule.

  • Kogust „Кодумаа” (2017)

    ***
    On olemas palju tunnistusi.
    Mõned on oma silmaga näinud.
    Kirjeldusi on erinevaid – inimmälu on
    ebatäiuslik.

    Kuid olid ka fotod,
    eri rakursside alt võetud, enam või vähem
    üksikasjalikud,
    eri daatumitega.
    Mõned on veel mustvalged,
    kuid need on usaldusväärsemadki,
    nagu spetsialistid ütlesid.

    Kirjeldatud on tuhandeid detaile,
    kõik on pisiasjadeni taastatud.
    On tehtud filme, kirjutatud raamatuid,
    igaüks on midagi uut lisanud.
    Kuid veel on elus need, kes mäletavad ja võivad kinnitada.
    Äärmisel juhul on elus need, kes mäletavad
    neid, kes mäletasid.
    Nii et ärge mitte kahelgegi.
    Andke järeltulijaile edasi
    puhas tõde,
    ärge moonutage ainsatki sõna!

    ***
    Luban, et kõik saab olema nagu varem,
    ka tähed nagu varemgi ilmuvad
    ja kaovad koidikul joobunud salajõgedesse.
    Ja käed saavad nagu varemgi peeneks ja läbipaistvaks,
    et neist helendaks läbi taevas.
    Kõik saab nagu varem, kõik loomad,
    kelle see maa on sünnitanud
    ja kes varjutavad oma kehaga
    ruumi,
    mis on kaetud stepirohu õõtsuva hingamisega
    äikeste kumas.
    Kõik saab nagu enne, kõik nii, nagu ahendatud mälu
    alles hoiab, tihendades aeglasi tundeid.

    Kuid ma luban, ma luban:
    ma ei tee vigu.
    Ei tee, lähen ohtlikust kohast ringiga mööda,
    petan kalendrit,
    sõidan ära esimese rongiga,
    ei hakka vaatama, kuhu,
    ei välju seal, kus tahaks,
    jätan asjad vagunisse,
    ei leia raha tagasitulekuks,
    või lihtsalt ei ärka sel päeval.
    Sel väljakannatamatul päeval,
    ei tea, ei mäleta, millisel.

    ***
    Kas arvate, et ma mäletan midagi?
    Mitte midagi ei mäleta, ainult seda lõhna.
    Nüüd ei lõhna miski niimoodi.
    Varem oli kõiges kõdunemise lõhn, vaevutabatav,
    võib-olla nendest lappidest, millega pesti meie koridore –
    terrakotavärvi ära täkitud kahhel,
    kahhel, mis peab olema puhas,
    kuid on juba loodud tumedana,
    rabeda ja urbsena,
    kleepja ja rasvasena nagu savi…

    Üldse mitte midagi ei mäleta,
    ainult võib-olla valgust piki seina,
    sellist peent ja rabedat, bordüüriga poolitatut,
    klantsvärv, ja selle all krohv, spaatlijäljed,
    valgus ja õhukesed varjud, peaaegu nähtamatud,
    nagu veevirvendus.
    Võib-olla mäletan veel vaimustust,
    või hirmu, või kuidas seda tollal nimetati?
    On hea olla noor,
    iga päev satud võluriiki,
    iga päev erutud, iga päev riskid,
    seisad kuristiku ees,
    vaatad sinna sisse ega tea –
    kas sul on õigus astuda?
    Ja sageli on, aga sa ei riski.
    Ja mõnikord kahetsed, et ei riskinud, aga tihti
    isegi ei kahetse.

    Mingid neli seina,
    sinine avaus klaasi ja betooni vahel,
    möödunud sajandi keskpaiga ehitusmõtte ime,
    tuhandetonniste tiibade haare,
    kõik maailma revolutsioonid.
    Ja muusika, samuti – kogu muusika.
    Ta tungib läbi seinte,
    raskesti arusaadav, kuid adutav,
    ja ei mingeid sündmusi. Ei, mitte mingisuguseid.

    Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

  • Mitte väga valusalt ja mitte näkku

    Markuša lamas selili. Lamas mingis mitte just eriti mugavas poosis, kuidagi tervenisti kangeks jäänult. Markuša lamas selili ja vaatas tähti. Arvestades, et tähti oli näha palju, oli koht, kus Markuša lamas, mitte just eriti valgustatud. Arvestades, et Markuša juustes oli liiva ja mingit jämedat prügi, lamas ta vabas õhus. Miskipärast oli teksade lukk lahti. Noh, olgu, see on, oletame, veel täiesti normaalne, ta on ka varem niimoodi ärganud, ainult kodus. Noh, juhtub, inimene kavatses riidest lahti võtta, aga ei jõudnud, alkohol osutus tugevamaks. Väljas, see on ilmselt juba liiast. Markuša tõusis püsti, tõmbas teksade luku kinni ja otsustas, et tuleb siit kuidagi minema pääseda. Kust siit – see ei tundunud teab mis tähtis küsimus, ehkki koht ei paistnud üldse tuttav. Mingi jäärak, mingi, otsustades plärtsuvate helide järgi, vesi. Tundub, et linnast väljas. Pole midagi, kohe teeb Bolt asukoha kindlaks. Markuša hakkas taskutes sorima.

    Mõne paanilise minuti pärast oli ta sunnitud konstateerima, et Bolt talle sel hetkel abiks ei ole ja maastikul orienteerumisega peab ta kuidagi ise hakkama saama. Telefoni Markušal ei olnud. Veel mingi aja pärast ehitas ta üles loogilise jada – need ei õnnestunud tal sellises olukorras mitte eriti hästi – ja hakkas jälle kätega taskuid patsutama. Nojah, nojah. Ka rahakotti Markušal ei olnud. Ainult majavõtmetega võis ta veel uhkustada. Olgu. Peab liikuma hakkama, otsustas Markuša. Teravalt tajutavaid kehavigastusi ta ei avastanud, pea lõhkus natuke ja süda oli paha, aga Markuša arvas, et see on organismi normaalne reaktsioon eilsele. Tuleks kasvõi tee peale välja jõuda, need on meil, jumal tänatud, igatsugu siltide ja viitadega hästi varustatud. Kõigepealt tuleb koju jõuda. Või pigem ei, vaidles Markuša endale vastu. Ilmselt tuleks kõigepealt panka helistada ja kaardid kinni panna. Globaalses mõttes pole ju midagi traagilist juhtunud. Ta on elus ja isegi vist terve. Sularaha tal õhtul muidugi oli ja ausalt öeldes ikka üksjagu, aga, olgu peale, selle kätte veel ei sure. Tuleb uus telefon osta, uued dokumendid teha – kõik see tähendab kulusid ja peavalu. Ikkagi, sellest ei sure, rahustas Markuša end veel kord ja läks oletatava tee poole liikvele.

    Kõik teavad, et maailmakõiksus – või kes meil seal tema asemel on – soosib inimesi, kellel alkoholisisaldus veres on kõrgendatud, seetõttu leidis Markuša tee üles ilma suuremate seiklusteta. Edasi tuli hääletada ja oma asupaik kindlaks teha. Kellaaega ka ei teadnud, Markuša kuulus nende kodanike hulka, kes hoiavad kõiki mune ühes nutitelefonis, eraldi kella ei kandnud, aga tundus, et oli öö, sest septembris hakkavad päevad juba lühenema, ja selline pimedus võib olla ainult öösel. Markuša sirutas käe välja ja vehkis sellega saamatult. Autosid praegu ei olnud, nii et selle järele polnud tegelikult vajadust, aga šokiseisundis inimese üle ei ole mõtet karmilt kohut mõista.

    Peab ütlema, et Markušal vedas jätkuvalt – või tasakaalustati niimoodi eelnevat õhtut – juba esimene auto pidas kinni. Umbes neljakümnene naine vaatas Markušat teatud hämmeldusega, aga lubas helistada ja kohale viia. Markuša sulges kaardid, aga Veronikale ei helistanud, sest mälu hakkas taastuma.

    Mälupildid tulid Markuša juurde, mis on ka loogiline, mitte sidusa sisemise mängufilmina, nagu on omane terve inimese meenutustele, vaid üksikute sähvatustena, flashback’idena, mis tungisid läbi nii kõikehaaravast alkoholist kui ka muud päritolu peavalust.

    Näe, nad jälle tülitsevad Veronikaga. Täpsemalt, mis tüli see oli. Kõik oli küllaltki argine. Markuša üritas jällegi ligi ujuda, teha selgeks, nagu talle tundus, nii loogiliselt, et loogilisemalt pole võimalik, et naisele on kõige parem temaga viivitamatult ühtida ja sukelduda õnnelikku paaris- – hiljem ka rohkem kui paaris- – eksistentsi kuni külluslike elupäevade lõpuni. Ja Veronika ütleb talle järjekordselt, et see on halb mõte, et ta ei arva üldsegi, et neist saaks õnnelik paar, sest et tema, Markuša, ei meeldi talle üldse-üldse-üldse-üldse-neliteist korda üldse.

    „Kuidas siis nii,“ nukrutses Markuša ja üritas musitada. „Sa ei ole ju proovinud, sellepärast räägidki nii. Proovid, siis ei tiri sind kõrvupidi ka ära.“

    Veronika laksas talle põlglikul näoilmel käte pihta. Ja ütles need sakramentaalsed sõnad:

    „Isegi kui sa oleksid ainuke mees maamunal, isegi siis poleks sul mingit šanssi.“

    Hiljem loopis Markuša raha. Ta kas üritas Veronikale sel moel muljet avaldada, kui millegi muuga polnud õnnestunud, või lihtsalt oli dispositsioon muutunud, see libises tal praegu käest. Siis meenus talle olemine kusagil bordellis või siis stripiklubis, kus ta jälle loopis raha ja väristas taskust võetud akuraatseks rööptahukaks käänatud sullipakki. Ja loopis jälle.

    Hiljem läks ta kuhugi öhe mööda mingit tühermaad ja laulis midagi valjusti. Ilmselt üritas ta niimoodi hirmuga võidelda. Sest et veel mäletab ta mingeid tagant lähenevaid samme. Siis ei mäleta enam midagi. Ja pea hakkas sündmuste taastamise piinarikastest katsetest veelgi rohkem valutama.

    Naine pani ta maha haigla juures, päris linna sissesõidul. Nad sõitsid viitadest mööda, aga ükski kohanimi ei öelnud Markušale midagi. Tähed olid nagu tuttavad, nendest moodustusid sujuvalt Eesti kohanimed, aga ühtki sellist nime Markuša ei mäletanud. Kui ta orienteerus õigesti, siis oleksid nad teoreetiliselt pidanud linna sisse sõitma kusagilt Viikingite küla poolt, aga niipalju kui ta ka ei põrnitsenud pimedust autoakna taga, mingit taolist küla ta ei näinud. Ta isegi küsis roolis olevalt naiselt, et kas ta saab õigesti aru, et nad on praegu kusagil Saue kandis.

    „Mida?“ vastas naine ainult ja vaatas teda jälle kuidagi kummaliselt. Markuša otsustas vestlust mitte jätkata.

    Haiglat selles kohas ta ka ei mäletanud. Ilmselt oli Veronika ta nii ära vaevanud, et ta ei jõudnud uudiseidki jälgida, nii et magas maha, kuidas siia selline tänapäevane kompleks püsti löödi. Oskavad ju küll, kui tahavad.

    Noor naisarst vaatas ta hoolikalt läbi, skaneerides teda eelnevalt pilguga, mitte vähema imestusega kui enne autojuht, pealaest jalatallani. Naise õrnad, kuid kindlad puudutused äratasid Markuša organismis kõik võimalikud judinad. Ta pigistas silmad kinni ja lootis, et see niipea ei lõpeks.

    „Kõige järgi otsustades saite te löögi pähe.“

    „Tömbi esemega?“ üritas Markuša nalja teha.

    „Vaat seda ma ei tea. Teil on ilmselt kerge peapõrutus. Kas ajab iiveldama?“

    „Natuke.“

    „See pole midagi tõsist, aga te peate kodus paar päeva lamama.“

    „Aga kas siin teie juures ei saaks?“ üritas Markuša flirtida.

    „Teil on hospitaliseerimiseks liiga kerge trauma,“ tõdes arst ükskõikselt. „Ja veel üks asi.“

    Markuša näitas üles tähelepanu.

    „Me oleme kohustatud sellistel juhtudel, nagu teie oma, politseid teavitama. Noh, juhtudel, kui vägivaldsed teod patsiendi vastu on palja silmaga näha.“

    „Kui peate, siis peate,“ kehitas Markuša õlgu. „Kes olen mina, et seadusele vastu hakata.“

    Doktor läks kõrvalkabinetti ja mõne aja pärast kuulis Markuša, kuidas too telefoniga räägib. Ta ei olekski sellele erilist tähelepanu pööranud, sest et tõepoolest oleks vaja koju sõita ja natuke toibuda, enne kui hakata kaotatut taastama, aga tema kõrvu kandus äkki midagi kummalist. Tuli kuulatada.

    „Aga peamine pole see,“ rääkis doktor. „Peamine on,“ naine madaldas häält peaaegu sosinani, aga Markuša pingutas ja sai ikkagi aru, „et see on vist mees. Ma räägin tõsiselt. Ma olen internetis näinud. Ja raamatutest lugenud. Tulge kohale ja vaadake ise.“

    Naisega on midagi viltu, taipas Markuša.

    „Te istuge siin, nad tulevad kohe,“ ütles doktor, telefoniga ära rääkinud ja Markuša juurde tagasi tulnud. „Pole midagi erilist, lihtsalt võtavad teilt tunnistuse. Võib-olla sõidutavad koju ka.“

    Olgu, las sõidutavad. Ta ei ole ju vastu. Süüdistada teda milleski ei saa, ta on raudselt ohver. Ta muidugi ei uskunud nendesse eriti ja erilisi lootusi neile ei pannud, aga äkki leiavad rahakoti üles. Või kasvõi telefoni. Telefon on vist tähtsamgi. Seal on kogu ta elu. Ta ei teadnud ju ühtki numbritki peast näiteks. Ainult Veronika oma. Nii et ta ei saa isegi helistada, et keegi ta siit peale võtaks. Vaat las siis politsei sõidutabki, nikastanud arst räägib õigust.

    Politseinikud jõudsid kohale – kaks keskealist naisterahvast, karikatuurne paarike – pikk, Markušast pikem, kohmakas, aga ilus brünett ja väike, aga ilmselt osav, teatava võitlusliku kõnnakuga, samuti ilus ja samuti brünett. Koos nendega umbes viiekümnene närviline daam mingis kummalises kuues, pidevalt prille kohendav ja poollennates liikuv. Politseinikud küsitlesid Markušat öise intsidendi kohta, aga mida ta neile rääkida sai, ta ei teadnudki ju õieti midagi. Põrutati joobnule piki pead, võeti raha ja telefon ära, aitäh, et maha ei löödud.

    „Ja kus see umbes oli?“ küsis pikk.

    Aga kas Markuša siis mäletas. Kuskil linnast väljas, see oli kõik, mida ta selgelt väita võis. Isegi küsimuse „konkreetselt millisest linnast väljas“ peale jäi ta kahtlustavalt vait ja vajus ärevatesse mõtetesse. Vastus oleks justkui olnud ilmselge, aga tegelikult pole selle kohta mingeid veenvaid tõendeid. Ja paljugi, mis mälu talle ütleb – kas võib seda usaldada, kui too peamist ei mäleta. See protokolliti ja vangutati päid.

    „Nii nappide algandmete põhjal ei saa me teile midagi lubada, saate isegi aru.“

    Teadlasega kukkus välja veel fantasmagoorilisemalt. Kui politseidaamid andsid talle märku, et, noh, võib, haaras too Markušal käisest kinni ja hakkas talle miskipärast otse kõrva rääkima, seejuures häält sugugi tasandamata. Markuša oli põhimõtteliselt juba ammu midagi sarnast kahtlustanud, aga nüüd seletati see talle küllaltki lihtsalt ära.

    Lühidalt, oli toimunud mingi arusaamatu jama, see selgitus näis teaduslikust vaatepunktist kõige tõepärasem. Maailmast olid eilsest saadik kadunud kõik mehed. Täpsemalt, mitte päris eilsest. Tuli välja, et mitte eilsest. Peaaegu kõigil planeeti asustavatel naistel olid olemas mingid ettekujutused, mingid hägused geneetilised mälestused sellest, et kunagi eksisteeris selline geneetiline anomaalia, inimolevuse aberratsioon, aga hiljem, ikka veel igiammusel ajal, suri see loomulikul teel välja. Kui eluga kohastumatu. Paljud maalastest, nagu see arst, lugesid raamatuid ja vaatasid YouTube’ist igasuguste igavate vlogijate ajaloolisi videoid, et kunagi olid sellised olemas. Olid käibel eri versioonid, milleks neid vaja oli, aga kuna sellest ajast oli niipalju vett, sealhulgas lootevett merre voolanud, kaotas inimkond selle mõistatuse lahendamise vastu huvi, kohanes, ja temaga oli kõik korras.

    „Ja mis, tõesti mitte kusagil mitte ühtegi ei jäänud alles?“ küsis meeleheitel Markuša.

    „Niipalju kui mina tean, ei jäänud. Surid välja. Halb kohastumus eluga. Väiksem vastupanuvõime viiruste suhtes ja nii edasi. Noh, meie androloogide versiooni järgi muidugi.“

    Loomulikult ei nimetatud siin androloogideks neid spetsialiste, kelle peale Markuša oleks mõelnud. Siinsed androloogid olid midagi antropoloogide ja paleoentomoloogide taolist korraga.

    Ja Markuša avaldusel, et ta mäletab sellist Juliusz Machulski lavastatud poola filmi, ei olnud ka mingit mõtet. Sest et teadlase sõnul surid viimased mehed välja kas kolmeteistkümnendal või siis kaheteistkümnendal sajandil ja see tähendab, et mingit Juliusz Machulskit ei ole kunagi olemas olnud. Järelikult ei saa ka öelda, nagu Markuša juba kavatses, et elu on kunsti plagiaat. No see tähendab, et kuriteo objekti puudumisel ei saa vist rääkida ka kuriteo koosseisust. Kes ees, see mees.

    „Aga mis seal oli, sellel teie Machulskil?“ küsis teadlane.

    „Tal oli seal peamiselt seksist.“

    Ja siin sai Markuša aru, et kõik on kuidagi päris rõõmutu, sest teadlane küsis, mis on seks. Aga kuidas sa seletad seda inimesele, noh, päris nullist? Markuša üritas asjale läheneda loomade kaudu, aga ka siin tabas teda ebaõnn. Tuli välja, et umbes samal ajal meestega, noh, kes varem, kes hiljem, surid välja ka kõik isased loomisendid. Ja partenogeneesiga kohanes mitte ainult inimkond, vaid eranditult kogu ümbritsev loodus.

    „See tähendab, sääsed,“ jäi Markuša miskipärast mõttesse, „hammustavad nüüd viimane kui üks?“

    „See on loodusseadus,“ ütles teadlane. „Kui putukas on hammustaja, siis on ta eranditult hammustaja. Ma ei saa teie küsimusest isegi täpselt aru.“

    Markuša tundis huvi, mis temast nüüd saab. Mille peale teatas teadlane optimistlikult, et temaga ei juhtu midagi halba, kõigepealt ravitakse ta korralikult terveks ja siis hakatakse uurima. Hoolikalt ja igakülgselt. Ja võib-olla isegi antakse võimalus praktikas demonstreerida, misasi on see tema, kuidas ta nüüd ütleski, „seks“? Markuša märkis nukralt, et selleks, et praktikas demonstreerida, on vaja vähemalt kaht inimest, kes oleks asjaga kursis.

    „Sellega on keeruline,“ tunnistas teadlane. „Teil tuleb alguses ikka kuidagi ise näidata. Pärast me õpime ka ära. Kui see tunnistatakse otstarbekaks. Kasvatame nii-öelda vabatahtlikke endi hulgast.“

    Ja nüüd Markuša järsku taipas. Oli isegi imelik, et see nii hilja kohale jõudis. No tõepoolest. Nii kaua, kui ta ennast mäletas, oli Veronikal alati õigus. Ta võis teha mida tahes, ta võis mossitada, võis otsustada käituda naise sõnadele täpselt vastupidi, eesmärgiga vastupidist tõestada. Kõik oli alati kasutu. Lõppude lõpuks oli ta alati sunnitud tunnistama, et naisel on õigus. Naine ütles, olgu peale tülihoos, et viimane mees maamunal – ja nii ongi. Ja tundub, et erilisi šansse tema huvi äratada polnud tal tõepoolest ka sellises olukorras. Sest et selle huvi olemus polnud siin kellelegi selge.

    „Aga kas tohib, ma valin ise vabatahtliku, kellele ma proovin asja olemust selgitada?“ küsis Markuša.

    Teadlane lubas.

    Huvitav, et Veronika telefoninumber oli samaks jäänud. Mingid asjad ilmselt paigast ei nihku. See-eest teised asjad nihkuvad, seetõttu takerdus Markuša juba päris jutuajamise alguses, kui tal oli vaja naisele seletada, kes ta selline on. Aga kuidas sa seda seletad? Selles maailmas sinusuguseid ei eksisteeri, aga isegi see pole peamine, see võinuks teatud asjaoludel isegi olla eeliseks. Aga eelis oleks see olnud juhul, kui kõigil neil naistel oleks olnud ettekujutus meeste olemasolu võimalusest, kui nad saaksid aru, kuidas nendega argielus käituda ja oleks kasvõi huvitatud proovimisest.

    Aga kuidas siis siin? Siin on vaat nii, noh, näiteks selline toorevõitu analoogia. Markuša sai sellest aru, aga paremat talle ka praegu pähe ei tulnud, noh – nagu õhuga. Me kõik oleme harjunud hingama teatud koostisega õhku. Kuigipalju hapnikku, kuigipalju lämmastikku, kuigipalju süsihappegaasi. Ja järsku tuleb mingi ullike ja ütleb, et tuleb välja, et on olemas hoopis teine võimalus. Et on võimalik hingata, no ma ei tea, mingit radooni, argooni ja veel mingi teadusele tundmatu gaasi segu. Ja see ei ole ei parem ega halvem sellest õhust, mida me oleme harjunud hingama, vaid lihtsalt veidi teistmoodi. Mõnes mõttes isegi kohati meeldivam. Asjast huvitatule muidugi, aga mis meie maailmas ei ole asjast huvitatule? Kas me siis usume teda? Nojah, võib-olla isegi usume, aga tema, see ullike analoogiast, käib ringi ballooniga, mis kunagi tühjaks ei saa ja kus on sees seesama gaasisegu, ja annab kõigile soovijatele hingata, kui tahetakse. Aga kas nad hakkavad tahtma? Vaevalt küll.

    Ja tegelikult, see on halb analoogia. Markuša võis ju pakkuda kõigile soovijatele, siin pole küsimustki. Aga kuidas ta selgitaks – mida pakkuda? Kuidas selgitada inimesele, kes pole kunagi näinud näiteks lennukit, mis see sihuke on? Ja lennuk pealegi kõlab muinasjutuliselt ja romantiliselt – taevas lendamise masin. Aga siin? Mis ta ütleb? Ma võin toppida teie keha avausse oma keha spetsiaalse jätke ja sellest, ma ei tea, kuidas teil, aga mul on sellest kindlasti mõnus. Võimalik, et teil ka, aga mitte kohe, harjumuse asi. Mis mõttes mõnus? No kuidas seda seletada? Noh kuidagi nii mõnus, nagu teil varem kunagi pole olnud – ja mõtte mõttes ka kusjuures. Kõlab vastikult.

    Pealekauba ei saanud ta kuidagi, vähemalt siin tuleb tõele näkku vaadata, nimetada end „Veronika meheks“, isegi kui too oleks sellest sõnaühendist aru saanud. Ei abikaasaks, ei peigmeheks, ei poiss-sõbraks, isegi mitte austajaks. Nende suhted, mis seal ikka ilustada, seisnesid selles, et ta jooksis naisele järele, tikkus talle ligi ja naine põlgas ta ära. Kõik. Muidugi praegu võiks valetada, ta oli isegi valmis valetama, aga kuidas? Bioloogiaõpikuid ümber jutustama polnud Markuša ei valmis ega võimeline.

    Just nimelt ullike. Igas mõttes.

    „Kuulge,“ ütles Veronika talle pärast pikki ja segaseid katseid. „Ma ei mõista, mida te tahate mulle öelda, ja ma ei mõista, kes te olete. Ma olen loomulikult meestest kuulnud, aga ma ei ole teadlane ja, vabandage, nad ei tekita minus professionaalset huvi. Ma arvan, et teil oleks mõttekam otsida mõistmist akadeemilistest ringkondadest. Nad peaksid ka teoorias paremini orienteeruma.“

    No mida siis. No ja ongi kõik. Näed – ta on viimane mees maamunal. Ja tema šansid saada inimkonna uueks esivanemaks langevad kiirelt nulli. Teda hakatakse uurima, igasugust sodi sisse süstima ja raha eest näitama.

    Aga proovida tasus ikkagi. Kasvõi selleks, et veenduda. Ilmselt on olemas mingid asjad, mis töötavad kõikide maailmadevaheliste seoste kaudu. Võib kasvõi kõik liblikad ära tappa, aga iha nendele rumalustele ei alistu.

    Markuša võis ju olla mitte just ilmatuma tark, aga fakte kõrvutada ta oskas. Markuša majutati ajutiselt mingisse hotellitaolisesse asutusse sellesama haigla juures, kuhu ta oli sattunud oma esimesel päeval uues ilmas. Mitte heas, ei üldsegi mitte heas. Markušat ümbritsesid kaunid medõed, põetajad, hoidjad või kes veel. Ilmselt meeste puudumisel olid loodusliku valiku põhimõtted ainukese allesjäänud sugupoole esindajate puhul radikaalselt muutunud. Füüsiline võlu ei olnud dominantne tunnus. Või oli see teisenenud. Kuna enam polnud vaja kedagi võluda, jagati seda kraami kõigile ja kuhjaga. Absoluutselt kõik Markušat ümbritsevad naised olid ilusad. Olgu, võib-olla peale kõige eakamate. Ja needki vananesid kuidagi eriti väärikalt. Kellestki, kuidas Markuša ka ei nuhutanud, ei õhkunud seda vastikut vanainimese lõhna, mis teda selles maailmas, mille ta maha oli jätnud, nii marru ajas. Või talle tundus, et kõik on nii meeletult kaunid, kuna olukord oli võimatu. Kui juba keelatud vili on magus, siis kui suhkrune ja mesine pidi olema kättesaamatu vili. Markuša kurnas ennast lõputu masturbeerimisega, aga sellest oli vähe abi.

    Nad kõik vaatasid temast läbi. Parimal juhul, kui mõne sotsiaalselt eriti progressiivse laborandi pilk temal peatus, siis vaatas too teda kaastundliku heldimusega, nagu vaadatakse nunnut, aga abitut loomakest. Markuša alustas nendega vestlust. Markuša üritas teha vihjeid. Markuša provotseeris neid, töllerdades haiglapargis paljalt kui porgand. See viis ainult selleni, et naised otsustasid mingil oma koosolekul, et seal, kust ta neile ilmus, on see tavapärane olek, ja adapteerumise lihtsustamiseks riietusid ise ka lahti. Markuša hakkas ulguma ja kulutas kaks päeva, et neid veenda, et nad ei saanud temast päris õigesti aru.

    Markuša oskas teha järeldusi ja fakte kõrvutada. Markuša kontakteerus vaimustunud teadlasega. Markuša ütles, et ta on eksperimentidega nõus, aga tal on üks palve. Täiesti eksperimentaalne. Ei, ta ei saa seda telefoni teel öelda. Seda on kindlasti eksperimendiks vaja. Talle isiklikult väga tähtsa eksperimendi jaoks. Pärast seda on ta täielikult naise käsutuses. Tal on selleks vaja teadlase mõnd toekamat assistenti. Mis tähendab, toekamat? Noh, neil ju peavad siin olema neiud, kes on spetsialiseerunud füüsilisele tööle. Kui nad on mõelnud teda uurida, siis on nad kindlasti mõelnud talle midagi sisse süstida. Aga tal võib ju tekkida mitteadekvaatne reaktsioon, kas nad sellele ei ole mõelnud? Tal võivad hakata jalad tõmblema. Või veel enam. Muutub agressiivseks. Keegi peab ju tema ja teiste ohutust valvama. Muidugi võib ta ju voodi külge siduda, aga ta hakkab kindlasti rabelema. Peab olema keegi, kes teda kinni hoiab. Vot, just atleetlikest sanitaridest ta räägibki. Milline elegantne termin neil on välja mõeldud – atleetlikud sanitarid.

    Vaimustunud teadlane lubas tulla kohale atleetliku sanitariga.

    Markuša oskas ära oodata ja hetke tabada. Tal kulus tublisti kannatust, enne kui jäi ükskord atleetliku sanitariga kahekesi. Muide, toogi oli mitte ainult atleetlik, vaid ka igati hea välimusega, või siis oli Markuša juba kogu oma arusaamise asjast kaotanud. Teadlane oli läinud lõunale või veel kuhugi, muud assistendid kuhugi hajunud, kes suitsu tegema, kes uute reaktiivide järele, mida Markuša oli lasknud endale paar päeva sisse torkida. Tema tuppa oli jäänud ainult atleetlik sanitar. Markuša manas näole oma kõige armsama naeratuse, milleks ta võimeline oli, lülitas sarmi maksimumile ja palus teda:

    „Palun, kas te võiksite mulle millegagi virutada? Ikka tõsiselt. No et pilt ikka tasku läheks. Ainult, kui tohib, mitte väga valusalt ja mitte näkku. Ah? Mis see teile maksab…“

    Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

  • Õnne poees

    Vene keelest tõlkinud Jaan Undusk

    Ja ma ei suuda loobuda sest maist,
    ei teda ülistamast jätta malda,
    kui emban sinu kuju ebamaist
    sel kirest kuumal õnnistatud kaldal.

    Kui mitut korda rohelisse siidi
    ja kevadesse mähkunud on maa?
    Kui palju mind kord kaugustesse viidi
    mu unelmate kutset tabama?

    Sel aastal kevade on hoopis teine,
    ja mai on teine – parem, hella meelt!
    Sa oled siin, mu unelmate naine,
    ja mina, ööbik, laksutan vaid keelt!

    Mul ausalt öeldes täitsa kama kaks,
    mis värsimõõtu suubub luulehoog!
    Ei kamambeer mind teeks vist õilsamaks
    ja labane võib jälle olla roog!

    Kui kallistan sind, sinu õrna kleidi
    tekstuur on sulamas su ihhu,
    ja seda maikuud õnnistaksin veidi
    just imendudes ise sinu kihhu.

    Toila, mai 1915

     

    JAAN UNDUSK
    Veel üks (vene) siurulind.
    Igor Severjanini 130. sünnipäevaks

    Tänavu saja-aastaseks saava Siuru vennaskonna luulevürsti Henrik Visnapuu kuulsaim tegemata tegu on Esimese maailmasõja aegse vene poeetide kuninga Igor Severjanini luulevalimiku tõlge eesti keelde. Severjanin oli enne Vladimir Majakovski ja Sergei Jessenini lendu Venemaa luuletaevasse tõepoolest vist idanaabrite nõutavaim moodne luuletaja; ise hindab ta oma varasemate kogude üldtiraaži umbes 86 000 eksemplarile.1 Visnapuu tõlgitavast kogumikust aeti Eesti ajakirjanduses aastail 1919‒1921 nii palju juttu, et selle reaalsus näis kaheldamatu. Visnapuu ise kuulutas Severjanini eestikeelse valiku ilmumist vähemalt viie oma raamatu peas või sabas: esikkogu „Amores“ uustrükis (1919), seejärel „Taliharjas“ (1920), „Hõbedastes kuljustes“ (1920) ja „Käoorvikus“ (1920) ning esseepõimikus „Vanad ja vastsed poeedid“ (1921). Olid teada juba nii Severjanini teose pealkiri („Elagu Elu!“) kui ka maht ja tiraaž (2000 eksemplari), nii selle üha täpsustuv ilmumisaeg kui ka omakasupüüdmatu kirjastaja Odamees. Odamehe kirjastus ise oli ju oma samanimelise ajakirja esilehel vaksapikkuste tähtedega kuulutanud, et on ostnud Severjanini luuletuste kirjastamise ainuõiguse 100 000 Eesti marga eest. Kirjastuse juht Carl Sarap veetis oma suved Virumaa põhjarannikul Toilas, sealsamas, kus Severjanin oli tüüpilise piiterlasena suvitanud juba vähemasti 1913. aastast alates ‒ ja millest aastal 1918 sai pärast riiklikke eristumisi tema alaline elukoht. Sarapist kujunes aga Severjanini ja eesti kirjanike kontaktide vahendaja, seda ka Visnapuu jaoks.

    Ja nõnda siis teatabki seesama Visnapuu esimeses olulises eestikeelses Severjanini-käsitluses 1919. aasta kevadel sõna-sõnalt: „Revolutsiooni algusest pääle asus Severjäänin lõpulikult Toilasse elama. Sest ajast saadik algaski meie ringkonna läbikäimine temaga, mille tagajärjeks on Severjäänini nelja raamatu ilmumine „Odamehe“ kirjastamisel. Need on: „Избранные поэзы“ [valikkogu „Crème des Violettes“ alapealkiri], „Вервэна, том XI“, „Pühajõgi, эстляндские поэзы“ ja „Valitud poeesid“ Eesti keeles nende ridade autori tõlkes“.2 Sedasama võib lugeda artikli 1921. aasta kordustrükist „Vanades ja vastsetes poeetides“. Siin tundub juba kõik ühemõtteline, ei räägita enam plaanidest, vaid otsekui resultaadist. Herbert Salu kirjutabki oma autoriteetses uurimuses, et „Visnapuu tõlkis eesti keelde valimiku Severjanini luulet „Valitud poeesid““.3 Kolm Visnapuu esimesena mainitud raamatut on reaalselt olemas, neljanda olemasolu on kinnistunud eesti kultuurimälu virtuaalsetesse süvakihtidesse, aga käes hoidnud pole seda keegi. Ikka ja jälle leitakse samast aegruumist otsima minnes küll Visnapuu enda „Valit värsse“ (1924), kuid mitte Severjanini samalaadset teost. Selles hoolimata on eesti kirjanduslukku kauni viirastusena kinnistunud Visnapuu kui Severjanini-tõlkija maine.

    Jah, Visnapuu tõlkis ju Severjaninit küll. Kuid 1918.‒1919. aasta Postimehes ja selle lisas talletunud arvuliselt kahe käe sõrmedel ülesloetavate luuletuste kohmakad ümberpanekud ei vääri tagasivaates suuremat tähelepanu.4 Niisamuti tilkumisi on kõige rohkem nelja-viie luuletuse kaupa Severjaninit eesti keelde vahendanud Artur Alliksaar, Andres Ehin, Aleksis Rannit, August Sang, Marie Under ja mõned teised. Ka käesolevas Vikerkaare numbris avaldatav „Õnne poees“ on vaid järjekordne tilk Severjanini eestinduste visalt täituvasse karikasse. Eelmisel aastal ilmunud vene-eesti kakskeelne kogumik 24 Severjanini luuletusega on sündinud küll suurest lugupidamisest Toila ööbiku pärandi vastu, aga tõlketehniliselt kahjuks äpardunud, sisaldades värsse, mis jäävad 21. sajandil juba alla trükikõlblikku taset.5

    Saja aasta eest kavandatud Severjanini valikkogu eesti keeles oli osa kahepoolselt tulusast projektist, nagu neid luuletajad ikka on harrastanud. Visnapuu pidi tõlkima Severjaninit eesti ja Severjanin Visnapuud vene keelde. 1919. aasta suvel viibiski Visnapuu korduvalt Toilas valmistamaks ette oma esikkogu „Amores“ tõlget. Et tõlkija ise eesti keelt ei osanud, siis pidi algupärandi autor kõigi eelduste kohaselt tekstid nii leksikaalselt kui ka rütmiliselt talle nii-öelda puust ette tegema (lisaks aitas Severjaninit tõlkimisel eestlanna Felissa Kruut, kellega ta abiellus 1921). Kui venekeelne „Amores“ 1921. aastal Moskvas viimaks ilmus (tiitellehel aastaarv 1922), siis sulgesid sellesse paigutatud saatesõna ometi kummastavad, irooniast otsekui künismi sirutuvad read: „Vene keeles ilmub raamat „Amores“ mitte just päris tundmatu Igor Severjanini tõlkes. Tõlked on ebaõnnestunud. Severjanin kui spetsiifiline poeet on kogu oma töö ihukarvu püsti ajavalt (до грёзоужаса) severjaniseerinud.“6 Selle hinnangu oli allkirjastanud Visnapuuga sõbrustanud vene imažinistlik poeet Aleksander Kussikov, kuid väidetavalt Visnapuu enda mahitusel. Kas seda puhta tõena võtta, ei tea. Visnapuu oli ju varemgi endale lubanud Severjanini sõnakunsti suhtes skeptilisi märkusi („1/3 kogu ta värssidest, kui mitte pool, ei oleks lugijate kätte jõudnud, kui autoril suurem enesekriitika oleks olnud“7), kuid juhatada omaenese luuleraamat sisse nii-öelda negatiivse retsensiooniga näib samuti pentsik.

    Severjanini tõlgete tänased uurijad on selle hinnanguga ‒ kui maha arvata emotsioonid ja mõni nüanss ‒ põhiliselt nõus: Visnapuud on serveeritud severjaniseeritult.8 Hinnangu aluseks on eeskätt Severjanini noorusluulele omane uuskeelendite rohke tarvitamine Visnapuu tekstide tõlkes. Tahaksin kriitikat siiski mahendada. Severjanini neologismid märgistavad suures osas Visnapuu enda keelelisi katsetusi, mida tõlkija püüab talle kättesaadaval viisil edasi anda. Lihtne näide: kui Severjanin pealkirjastab Visnapuu luuletuse „Kevadöö“ esmatrükis tavapäraselt „Вешняя ночь“, asendades selle hiljem omakeelendiga „Вешненочь“, siis ei pea seda tingimata seletama kui Severjanini kalduvust lähendada Visnapuu tõlgete keelt „omaenese luulekeelele“.9 Ei, see on tõlkekeele lähendamine eesti keelele! Miks mitte tunnustada Severjanini taotlust olla eestipärasem, eestikeelsem ja -meelsem ka oma vene ümberpanekuis? Pole välistatud, et Severjanin oli eesti luule vahendamisel vene lugejale üleüldse dialoogialtim ja vähem egotsentriline, kui seda tihti oletatud.

    Üks käepärane põhjus, miks Visnapuu oma tööd Severjanini tõlkekogumikuga lõpule ei viinud, oli pettumus Severjanini tehtud tõlkeis. Rein Kruusi oletusel võis põhjus peituda ka selles, et huvi Severjanini loomingu vastu taandus Eestis 1920. aastail kiiresti. Kolmas, aga siinkirjutaja jaoks kõige veenvam motiiv oleks lihtsalt see, et Visnapuul oli nõrk luuletõlkijanärv. Erinevalt paljudest teistest juhtivatest 1920.‒1930. aastate luuletajatest (Gustav Suits, Marie Under, Jaan Kärner, Betti Alver, August Sang) ei saanud Visnapuu hakkama mitte ühegi kaalukama tõlkega. Äkki oli just Visnapuu ‒ ja mitte Severjanin ‒ liiga eneses kinni, elamaks sisse võõrasse luuleilma? Võib arvata, et Severjanin oma eesti tõlkekogumiku puudumist väga taga ei nutnud, sest laiemasse maailmakirjanduslikku ringi see teda ei oleks kandnud. Igatahes paistab kahe mehe sõprus pärast ühe sõimata saanud ja teise tegemata jäetud tööd jätkuvat. Nii veedab Severjanin 1929. aastal kaks nädalat põhiliselt kala püüdes Visnapuu talus Luunjas ja Visnapuu saadab oma naise sama pikalt Severjaninite juurde Toilasse aastal 1932.10 Severjanini 50. sünnipäeval avaldab Visnapuu mõtteid, mis näivad ennetavat tema enda varsti algava pagulaspõlve meeleolu: „Emigrantide saatus on kõrvalejäämine elavast ja loovast elust. … Paratamatult emigrandi juures tuleb ilmsiks mineviku kultus ja tulevikuunistuste puudumine.“11 Aga Severjanin saadab 1939 vene keeles trükki veel teisegi Visnapuu varase kogu, nimelt „Käoorviku“, mille tõlkimist oli alustanud juba aastal 1925.12

    Miks sai siinkohal tõlkenäiteks valitud just „Õnne poees“?13 Luuletus sisaldab Severjanini luule äratuntavat atribuutikat, milleks on tärkava kevade ja eriti maikuu ülistus (poeedi sünnipäev oli uue kalendri järgi 16. mail), iseenda tituleerimine ööbikuks ehk sündinud esilaulikuks, aga samuti tehisliku ja naturaalse, piduliku ja ihuliku, maiste toitude ja vaimu, peene ja labase vastuoluline ühtekuuluvus („kama“ ja „kamambeeri“ rinnastamist võiks võtta severjaninliku tõlkeleiuna). Ent teisalt toob luuletuse kolmas salm („Но в этот год ‒ весна совсем иная …“ ‒ „Sel aastal kevade on hoopis teine …“) igale vähegi teadjamale eesti luulehuvilisele kohe meelde Visnapuu kuulsad värsiread „Kolmandast kirjast“ Ingile:

    See aasta tuleb kevad teisiti,
    tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
    ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
    tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.14

    See on siiamaani eesti harras himur armuluuleklassika („sind magatan siinsääl kui susi“), dateeritud lehekuuga 1919. Ja miks mitte arvata, et Visnapuu, kes oli küll aher tõlkija, aga oma kasvueas erksalt vene moodsat luulet aistiv poetoloog, sai selleks teisiti-kevadeks indu ka Severjaninit lugedes. Või mõtet muudmoodi sõnastades: poeedid, kel pole ei õiget isu ega andi teiste luule tõlkimiseks, tarvitavad neid teisi tihti oma algupärandite aineks. Visnapuu ei suutnud küll teha hämmastavaid luuletõlkeid, aga oskas ellu kutsuda originaale. Teisendas ühe algupärandi tõlkides pigem teiseks algupärandiks. Kasutas näiteks Severjaninit oma luulekütusena. Ööbikud laulavad ju Visnapuulgi, aga tiu-tiu on hoopis päevasema moega tiivulise, võib-olla et kiuru või siuru ehk lõokese paarituskutse.

    Severjanin pani Visnapuu aimatavalt Severjanini-hõngulised read probleemideta vene keelde ümber, aga visnapuulikku värskust õhkub neis just tõlkimata jäänud ladina šriftis hüüdsõnadest. Vanemaks saanud Severjanin ei viitsi enam Visnapuud „severjaniseerida“ ja tulemuseks on poliitiliselt korrektne, ilus ihadeta tõlge:

    В сей год весна приходит иначе,
    Tiu-Tiu! да, иначе. И год сей иначе,
    И весна иначе, и приходит иначе,
    Tiu-Tiu! и иначе, совсем ведь иначе.15

    Rääkida Severjanini mõjust Visnapuule on õieti riskantne ettevõtmine, sest sadakond aastat tagasi tehti seda palju ja pealiskaudselt. Et seda tehti palju ning peaaegu ühest suust (August Alle, Johannes Barbarus, Richard Roht jt), võiks osutada äratundmise tõesusele. Et seda tehti siiski kokkuvõttes pealiskaudsuse nivood ületamata, võiks olla viide juba mainitud asjaolule, et Visnapuu oli kehv tõlkija, halb imitaator. Kui ka Severjanini helid ta luuleteo tausta jäid kumisema, siis välja kukkus uus luuletus ikka tavaliselt omamoodi. Poeetiline taust oli aimatav, aga ehe sõna ei allunud naiivsele analüüsile. Nii jäädigi Visnapuu severjaninlust arvustades põhiliselt ilkuvate deklaratsioonide tasemele à la „olen Visnapuu, / Igorille truu“ või jagati päevakäske laadis „Henrik Visnapuu, ära põe Igori ennesõjaaegse muusa juhatuste järele rendez-vous’id Enedega ja Ingidega!“16 Muidugi teadis igaüks, et nii nagu Severjanin, nii ei avaldanud ka Visnapuu reetlikult mitte luuletuste, vaid „poeeside“ kogusid. Ning Severjanin ise pidas Valmar Adamsi järgi Visnapuud oma õpilaseks.17 Kõige pikema traktaadina avaldati mõjude kuumal teemal Albert Kivikase proseminaritöö „Vene mõju Henrik Visnapuu loomingus“, mille oponendiks oli Visnapuu ise.18 Seegi toob enamasti ebaveenvaid kõrvutusi Severjanini ja Visnapuu toodangust, aga esitab samas usaldatava põhiväite, mille kohaselt „Visnapuu enne nii raskepärane ja poeedilt loomisel pingutust nõudev värss“ saab Severjaniniga tutvumise järel juurde „laulvuse, kergema ja nobedama lennu sõnadelle, ta luuletused saavad nõtkemateks ja rikkamateks uusist riimest“. Ühesõnaga, „nii mõnigi Visnapuu kergejalgne värss oleks kirjutamata jäänud, kui tal oleks puudund Severjaanini eeskuju“.19 Nõustun sellega: Severjanini geenius ei ahistanud Visnapuu muusat, vaid vabastas ta. Sireleid, sillerdamist ja siurutamist oleks Visnapuul Severjaninita vähem.

    On muuseas tähelepanu väärt, et eriti viljakat Severjanini mõju avastab Kivikas „Kümnes kirjas“ Ingile, mis on jäänud armastuse olemuslausete ületamatuks keeks eesti keeles, prolegomenaks igale tulevasele armastusele, kui laenata Immanuel Kanti sõnu. Kuid näidetena toob Kivikas välja selle tsükli teise ja neljanda kirja, jättes kahe silma vahele siin mainitud kolmanda, millesse on sisse põimitud severjaninlik fraas ‒ „see aasta tuleb kevad teisiti“.

    Kõige eelneva kokkuvõtteks: Igor Severjanin-Põhjalases (arginimega Lotarjov), Eesti Vabariigi kodanikus aastast 1921, aastal 1941 Tallinnasse maetud poeedis, tuvastame ilmselt vene luule lähima rööpnähtuse Siuru rühmituse poeetidega, eeskätt varase Visnapuu ja Underiga, keda Severjanin nii tänuväärselt tõlkis (1937. aastal avaldas ta vene keeles Underi „Eelõitsengu“). Valmar Adams ongi rõhutanud Severjanini mõju mitte ainult Visnapuule, vaid ka Underile.20 Et siurulased oma elutundelist lähedust vene poeediga ise tajusid, seda tõestavad nende korduvad katsed Severjaninit oma tegemiste ringi haarata.21 Ometi sai see kollektiivne suhtlemistuhin koos Siuru lagunemisega otsa, jäid mõned Severjanini üksiktutvused eesti kirjanikega (Visnapuu, Adams, Alle, Rannit), oma loomingut püüdis ta seejärel üha enam tutvustada ja kirjastada välismaal. Ka see olgu tõendiks, et tema toodangule leidus orgaanilisi haakumisi just põhiliselt Siuru-aegsel Eesti kirjandusväljal. Siuru rühmituse 1917. aasta „möll“ väljendas ju ühest küljest vabadusideede üleüldist käärimist äsjase Vene keisririigi poliitiliselt erksal piiril: 1917. aasta aprillis ühendati tervikuks eestlaste etniline asuala (moodustati ühine Eestimaa kubermang), seejärel arendati kogu suve ja sügise selle asuala võimaliku poliitilise autonoomsuse ideed (Eesti kui osariik Venemaa koosseisus), kuni aasta lõpul küpses, esialgu just Soomes viibiva Gustav Suitsu eestvõttel (ja Friedebert Tuglase propageerituna) iseseisva Eesti riigi mõte, millega poliitikud pärast enamlaste riigipööret kiiresti kaasa läksid. Ent samal ajal ja teisest küljest kajastas siurutamine ju ka veidi nostalgilist hüvastijättu Vana Maailma ilutsev-nautlevate illusioonidega. Just see oli magnet, mis tõmbas Siuru ponnistuste ringi ka Severjanini luuletooted. Edaspidi kõndisid eesti kirjanikud kiiresti uusi radu. Ka Severjanin muutus, ent tema teisenemisloogika oli neist erinev.

    Nagu juba Visnapuu eespool tsiteeritud sõnad aastast 1937 osutavad, jäi Severjanin pikemas perspektiivis siiski vene pagulaskirjanikuks Eestis. See tähendab, et temast ei saanud uudset ja põnevat eestivene tõugu loojat, vene keeles töötavat Eesti kirjanduse esindajat, nagu see siurulaste peades algselt vist kohati mõlkus. Vähemalt Visnapuul: „Enam kui ükski teine venelane, on praeguse Vene suurim poeet Igor Severjäänin saanud meie maa laulikuks.“22 Pagulasloogika osutus Severjanini saatuses lõimumisideoloogiast tugevamaks. Miks ja kuidas see nõnda läks, seda sai enamik siurulasi (Visnapuu, Gailit, Under, Adson) pärast Teist maailmasõda laias maailmas ise oma nahal tunda.

    Aga Severjaninile tuleb ometi au anda: pagulasena jätkas ta Eesti riigi toel tööd Eesti kultuuri heaks. Mitte ainult Eesti loodus, vaid ka Eesti poliitiline kujund pole ühegi võõrkeelse luuletaja loomingus kirkam kui temal. Tema tõlked, olgu need nii vaieldavad kui tahes, rajasid eesti luulele vene keeles uute võimalustega taimelava, kuhu kahjuks niipea järelkasvu ei tulnud. Oli ju Severjanin see, kes avaldas esimese tõsiseltvõetava, 200-leheküljelise eesti luule antoloogia vene keeles (1928).23 Kui teda oleks rahastatud, oleks ta vene keelde tõlkinud ka „Kalevipoja“.24 Ja kui Igor Kotjuh veel mõne aasta eest küsis, kas Severjaninil kui vene kirjanikul on tulevikus lootust saada „eesti kirjanduse venekeelseks autoriks“,25 siis ärgem kiirustagem vastusega. Otsus ei sõltu enam Severjaninist, vaid meie enda elukäigust.

    Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 6

    1 Игорь-Северянин, Créme des Violettes. Избранные поэзы. Tartu, 1919, lk 123.

    2 H. Visnapuu, Igor Severjäänin. Odamees, nr 2, 01.05.1919, vg 32.

    3 H. Salu, Kihutav troika. Esseid kirjandusest. Stokholm, 1984, lk 113.

    4 Vt R. Kruus, Eesti ja Igor Severjanin. Looming, 1987, nr 5, lk 685‒688. Kolm Visnapuu tõlkeist on taasavaldatud raamatus: Игорь-Северянин в переводах. Tallinn, 2007, lk 76‒80.

    5 Igor-Severjanin, Aeg hümnistada. Пора огимнить … virele excèc… Luuletõlge. Переводы поэз 1985‒2015. Tlk K. Gryn. Kohtla-Järve, 2016.

    6 Г. Виснапу, Amores. Первая книга стихов. Tlk I. Severjanin. Moskva, 1922, lk 11.

    7 H. Visnapuu, Igor Severjäänin, vg 39.

    8 Vt L. Pild, T. Misnikevitš, Igor Severjanini Henrik Visnapuu tõlked ja nende retseptsioon. Keel ja Kirjandus, 2010, nr 2, lk 112‒126.

    9 Samas, lk 117.

    10 И. Северянин, Сочинения в пяти томах. Том пятый. Sankt-Peterburg, 1996, lk 98, 235, 242.

    11 H. Visnapuu, Igor Sewerjanin 50-aastane. Ääremärkusi ühe luuletaja elu ja loomingu kohta. Vaba Maa, 22.05.1937, nr 114, lk 4.

    12 Г. Виснапу, Полевая фиалка. Tlk I. Severjanin. Tallinn; Narva, 1939 (märkus tõlke alustamise kohta leidub tiitlipöördel).

    13 И. Северянин, Поэза счастья. Rmt-s: И. Северянин, Тост безответный. Собрание поэз. Том 6-й. Moskva, 1916.

    14 H. Visnapuu, Käoorvik. Poeeside viies raamat. Tartu, 1920, lk 15.

    15 Г. Виснапу, Полевая фиалка, lk 5.

    16 A. Alle, Carmina barbata. Tartu, 1921, lk 42; A. Kivikas, Maha lüüriline shokolaad! Tartu, 1920, lk 9.

    17 V. Adams, Esta astub ellu. Esseeromaan. Tallinn, 1986, lk 142.

    18 Selle töö kohta vt: H. Salu, Posthobustel Jõhvist Rooma. Esseid kirjandusest. Lund, 1974, lk 79‒119.

    19 A. Kivikas, Vene mõju Henrik Visnapuu loomingus. Päevalehe erileht Kirjandus–kunst‒teadus, 21.03.1921, nr 6, lk 46; 30.03.1921, nr 7, lk 50.

    20 V. Adams, Vene kirjandus, mu arm. Kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid. Tallinn, 1977, lk 324.

    21 Nende suhete kohta vt alustrajavalt: R. Kruus, Eesti ja Igor Severjanin.

    22 H. Visnapuu, Igor Severjäänin, vg 29.

    23 Поэты Эстонии. Антология за сто лет (1803‒1902 г. г.). Tlk I. Severjanin. Tartu, 1928. Avaldatud ka raamatus: И. Северянин, Сочинения. Koost. S. Issakov, R. Kruus. Tallinn, 1990, lk 265‒355.

    24 И. Северянин, Сочинения в пяти томах. Том пятый, lk 224.

    25 I. Kotjuh, Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest? Keel ja Kirjandus, 2012, nr 2, lk 137.

  • Toimetajalt: Pilk eestivene maailma (pandeemiast rääkimata)

    Aeg-ajalt tasub endale ikka meelde tuletada Eestis eksisteerivat venekeelset maailma ja püüda ka oma maailma näha venekeelsete silmadega. Nii tekib väljasseis, eksotoopia ja kummastusefekt – pärinevad ju need kaks 20. sajandi humanitaarmõtte võtmemõistet, вненаходимость ja остранение, vene traditsioonist, vastavalt Mihhail Bahtinilt ja Viktor Šklovskilt. Esimene tähendab võimet vaadata iseennast väljastpoolt, kuulda ennast teises keeles; ja teine tähendab enam-vähem sedasama: suutlikkust näha harjumuspärases võõrast. Mõlemad on tarvilikud maailma ja iseenda mõistmiseks ja tunnetamiseks. Sellele üritusele keskendubki Vikerkaare kevadine topeltnumber.

    Irina Belobrovtseva essee “Oma ja võõras” käsitleb stalinlikke vene kirjanikke sõjajärgses Eestis: “… nad absoluutselt ei taju võõristust, vaenulikkust ja vaikivat vastupanu Nõukogude võimule, mida nad kohalike elanike silmis kehastavad. … Nad ise määratlesid end ilmselt “omadena”, end Eesti põliselanike jaoks ei tähistanud nad ka mitte “teist”, vaid “võõrast” kultuuri.” Belobrovtseva toob ohtralt koomilisi ja kummalisi tsitaate tollaste kroonukirjanike tekstidest. Nikolai Karajev kirjeldab seevastu olukorda, kus eesti “peavooluajakirjanduse” ettekujutuse siinsetest venelastest loovad üksikud, oma kogukonnas ebapopulaarsed ideoloogid, nn arvamusliidrid ehk “vitriinivenelased”. Nii saavad eestlased küll väga kummalise pildi oma vene naabrite mõttemaailmast.

    Ajaloolane Ivan Lavrentjevi artikkel “Eestivenelaste pühad ja kombed” kirjeldab jõule ja võidupüha, meeste- ja naistepäeva ning nende seost perekonna ja soorollidega, söömise ja joomisega. Võib-olla Georgi lindi ja 23. veebruari puhuste õnnitluste taga ei maksagi otsida saatanlikke plaane? Geograaf Tiit Tammaru kirjeldab Tallinna elanikkonna segregatsiooni, analüüsib selle põhjusi ning kolme võimalikku arenguteed: kas jätta vene ja eesti elanike paiknemine turu hoolde, püüelda ühtlasema asustuse poole või segregatsioonile hoogu anda. Kohtunik Heili Sepp jagab isiklikke kilde oma Narva kaleidoskoobist.

    Kirjandus väljendab nii vene kui ka eesti keeles kirjutavate eestivenelaste kohalikku kogemust ja suure vene kirjanduse traditsioone – Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi juttudes. Sveta Grigorjeva ja Igor Kotjuh luuletavad eesti keeles, tõlgitud on Nikolai Karajevi, Filimonovi ja Larissa Joonase luuletusi. Viimase loomingut käsitleb pikemalt Aare Pilve arvustus. Eestivene kunstist vestlevad Elnara Taidre, Tanja Muravskaja ja Anna Škodenko. Ajakirja pildiküljed peegeldavad Sandra Kosorotova loomingut.

    Ajakajaline ajakiri kajastab pandeemiatki ja selle järeldusi ühiskonnale, loomingule, majandusele ja inimeseks olemisele. Mõtteid jagavad Hasso Krull, Tõnu Viik, Jüri Lipping, Ringa Raudla, Maarja Kangro, Aet Annist, Branko Milanović ja Nicholas Mulder. Jossif Brodski soovitas juba 1970. aastal, Hongkongi gripi kõrgajal toas püsida. Aga mõni aastat hiljem rändas temagi Leningradist poolsunniviisiliselt välja.

    Tellige Vikerkaar!

  • 8. mai 1945

    Tõtlik on linnulend. Valu, mis kunagi tõusta tahtis,
    on raske nagu kivid,
    mis püsivad maa all, kititud kehade ja armastusaastatega.

    Kodanikud matsid maha oma nurjatult hellitatud sõja.
    Mooniõied puhkevad õlle seest.
    Pärjad nöörivad palavikuliste majade kehi.

    Märjad lipud tilguvad läppunud õhus.
    Trummipõrina taga
    siksakitab uisutaja üle külmunud verejärve.

    Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

  • Vikerkaar 4-5 2020

    Luule
    JOSSIF BRODSKI  Ära toast mine välja Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga
    SVETA GRIGORJEVA mustrid; *üks päev tulen su juurde…; *istuma jäänud poisi ema…; *koer jooksis ligi…; *ma ei ole midagi…; must maagia
    P. I. FILIMONOV  Kaua ja õnnelikult; Oskus kuulda; Smirgel; Fotonurk; Totaalne harakate suvi; 4 kirja Alanis Morrissette’ile; Inimesed ja jumalad Vene keelest tõlkinud Katrin Väli
    IGOR KOTJUH *lennuk millega lendasin…; *süsimust…; *nad on iga ilmaga…; *mitu korda on…; *elan raamatute otsas…; *kirjutasid raamatu…; *mu nimi koormab mind…; Keeleökonoomsusest; *ühine keel…; *kui sõda algab…
    NIKOLAI KARAJEV  Inimesed kui õunad: Nicole Ladmirali mälestuseks; Viimane sangha Pariisis; Pariisi linn; Olla nagu Kafu Nagai; Эстонский/Русский /// Eesti/Vene; Autobiograafiline; Inimesed kui õunad; My Sweetheart Forever; I’m Kesey Like Someday Morning; Ristikhein Vene keelest tõlkinud Aare Pilv
    LARISSA JOONAS Kogust „Кодумаа“ (2017): *On olemas palju…; *surra pole hirmus…; *öösel sain järsku aru…; *Luban, et kõik…; *Kas arvate…; *me kõik sureme inetult…; *Inimene voodi ümbrikus…; Kogust „Ülemaailmne sõnaelekter“ (Мировое словесное электричество, 2019): *Õngekork teeb…; *on võimatu…; *Kaarjate puusadega…; *Peatuses seisev…; *Mulle meeldis…; *Sündis mitte…; *Talle tuli… Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

    Proosa
    ANDREI IVANOV  Ere leek Vene keelest tõlkinud Jaana Peterson
    P. I. FILIMONOV  Mitte väga valusalt ja mitte näkku Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub
    ILJA PROZOROV  Vananaistesuvi Vene keelest tõlkinud Ilona Martson

    Artiklid
    IRINA BELOBROVTSEVA  Oma ja võõras: vene kirjandus Eestis aastail 1946–1953 Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Marika Mikli
    IVAN LAVRENTJEV  Eestivenelaste pühad ja kombed
    TIIT TAMMARU  Eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevused Tallinnas
    NIKOLAI KARAJEV Illusioonide isandad Eestimaa vitriinis Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul
    HEILI SEPP Killustatud kogemuste Narva

    Vestlusring
    ELNARA TAIDRE, TANJA MURAVSKAJA, ANNA ŠKODENKO  Teisesuse koodi murdmine nn eestivene kunstis

    Kunstilugu
    KEIU KRIKMANN Vaiksed manifestid

    Pandeemiamõtted
    HASSO KRULL  Looduse kroon; TÕNU VIIK Pandeemia kogemus fenomenoloogilises vaates; AET ANNIST Viiruselaiune võrk; JÜRI LIPPING Eriolukord; MAARJA KANGRO Paljas elu, Gaia ja teised; RINGA RAUDLA Pandeemia ja fiskaalpoliitika; BRANKO MILANOVIĆ Maailm pärast koroonat Inglise keelest tõlkinud M. V.;  NICHOLAS MULDER Koroonaviiruse sõjamajandus Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Vaatenurk
    ARO VELMET  Võta ja nuusuta! Andrei Ivanov. Pariisi arabeskid. Vene k-st tlk Veronika Einberg ja Erle Nõmm. Tallinn: Tuum, 2020. 323 lk.
    BORIS VEIZENEN Asünkrooniline nukuteater P. I. Filimonov. Asünkroonujumine. Vene k-st tlk Ingrid Velbaum-Staub. Tallinn: Tuum, 2019. 336 lk. 17.95 €.
    AARE PILV  Larissa Joonas – tundmatu suurus eesti luules  Лариса Йоонас. Мировое словесное электричество. Книга стихотворений. Чебоксары: Free Poetry, 2019. 71 lk.

    AVE TAAVET  Joonistused

     

  • Koroonaviiruse sõjamajandus

    Kas maailm on koroonaviirusega sõjas? Veebruaris nimetas Xi Jinping Hiina jõupingutusi viiruse allasurumisel „rahvasõjaks“; äsja kuulutas Donald Trump ennast „sõjaaja presidendiks“, samal ajal kui Emmanuel Macron teatas, et Prantsusmaa on sõjas COVID-19-ga. Globaalne vastus pandeemiale kogub jõudu ja kõikjalt kostab sõjaaja mobilisatsiooni retoorikat. Euroopas kõige enam kannatada saanud maal, Itaalias, on valitsuse kriisijuht kutsunud riiki üles „relvastuma sõjamajandusega“, et haigusele vastu seista.

    Ka 2008. aasta globaalse finantskriisi ajal armastasid poliitikud ja ametimehed kasutada sõjanduskeelt, kõneldes „suurtest kahuritest“ ning „šokist ja heidutusest“ kirjeldamaks oma stabiseerimispingutusi. Kuid koroonaviirusele globaalse vastamise totaalsus muudab sõjamajanduse metafoori praegu veelgi asjakohasemaks. Valitsused peavad tulema toime hädaolukorraga rahvatervishoius, samal ajal kui keskpangad tegutsevad finantsturgude rahustamise nimel, relvajõud on pandud haiglaid ehitama ning kodanike liikumist piiratakse sotsiaalse distantseerumise nõudega.

    Aga mil määral on sõjamajandus kasulik analoogia, mille abil mõista võitlust koroonaviirusega? Selle idee juures on rõhutatud väga mitmesuguseid tähendusi: küll tootlikkust, küll ohverdust, reformi, solidaarsust ja leidlikkust. Paljudes neist valdkondadest ei ole sõda sugugi kohane viis globaalse pandeemia üle mõtlemiseks. Kuid teisalt on Lääne valitsustel aeg minna kaugemale lihtsalt sõjaaja retoorika pruukimisest. 20. sajandi sõjamajanduste ajalugu pakub olulisi õppetunde, millest poliitika kujundajad saaksid juba praegu mõtteid ammutada.

    Meie võitlus tõve vastu meenutab kõige selgemini sõjaolukorda pakilise vajaduse poolest laiendada tootmist ja hoolekannet. Ajal, kui kõikjal maailmas koormavad COVID-19 juhtumid intensiivravi üksusi, läheb meil tarvis üha rohkem testimisvahendeid, haiglavoodeid, hingamisaparaate, maske ja kaitseriietust – väga suures koguses ja väga kiiresti. Erakorralise meditsiini võimekuse suurendamist takistavad pudelikaelad varustamises, näiteks testimisel kasutatavate reaktiividega, ning väljaõppinud meedikute nappus. USA valitsus aktiveeris möödunud nädalal Külma sõja aegse kaitsetööstuse seaduse (DPA), mis võimaldab prioritiseerida ja jaotada ressursse laiendamaks eratööstust strateegilistes sektorites – see on samm suurema meditsiinilise massitootmisbaasi rajamise poole.

    Aga nagu ajaloolane Tim Barker on näidanud, pole DPA kaugeltki ainus ega isegi efektiivseim mudel ressursside mobiliseerimiseks. Leidub mudeleid, mis DPA-st vähem tuginevad erasektorile; üks tähtis rahuaegne eelkäija on Uue Kursi aegne programm Works Progress Administration. Selletaoline ühiskondlik skeem suudaks tööle panna suured töötajate hulgad, keda lähinädalatel ja -kuudel ootab koondamine. Lisaks positiivsetele kõrvalmõjudele suurendaks säärane ühiskondlik tööhõive osariikide võimekust ning kõrvaldaks vajaduse tugineda improviseeritud ekspluateerivatele tööpraktikatele, nagu New Yorgi osariigis vangide tööjõu kasutamine desinfitseerimisvahendite tootmises.

    Sõjamajanduslikku tootmist mõistetakse sageli ühte riiki haarava ettevõtmisena. Aga paljud sõjamajandused olid 20. sajandil oma tarneliinide poolest väga rahvusvahelised. Samamoodi globaalne peaks olema ka meditsiiniline mobiliseerumine COVID-19 vastu. Hetkel on Ühendriikides 173 000 hingamisaparaati. Lähitulevikus ületavad juba ainuüksi Ameerika vajadused arvatavasti kogu hingamisaparaatide aastase tootmismahu, mis on 40 kuni 50 tuhat masinat. Arvestades hingamisaparaatide koostamise keerukust ja sanitaarnõudeid, võimaldaks isegi DPA üksnes vähesel määral tehaste ümberseadistamist meditsiinitehnika tootmiseks. Nappust ei anna lahendada riigipiiride sees. Koht, kus hingamisaparaate saab tõsisemas mastaabis toota, on Ida-Aasia, sest seal on viirus saadud suhtelise kontrolli alla. Nii nagu Lend-Lease’i programm ja Berliini õhusild varustasid 1940ndatel USA-s toodetud sõjamaterjaliga muud maailma, nii annab 2020. aasta globaalse tööstusbaasi reaalsus märku sellest, et meil läheb tarvis hingamisaparaatide ja masinaosade massilist õhusilda Hiinast, et hoida Läänes adekvaatset erakorralist arstiabi.

    Aga kui vaadata kaugemale koroonaviirusega nakatunute kohesest ravimisest, siis on Lääne valitsused tootmist peaaegu üleüldiselt pigem sulgenud kui suurendanud. Nagu märkis üks finantsanalüütik, on „sulgemismajandus“ mitmes suhtes otsene vastand sõjaaegse majanduse totaalsele mobilisatsioonile. Mõlemas maailmasõjas haaras majanduslik mobilisatsioon erakordselt suured grupid mees- ja naistöölisi massitootmisse. Seevastu koroonaviiruse põhjustatud katkestused tarneahelates ning sotsiaalse distantseerimise abinõud on jätnud miljonid töötajad töötlevas tööstuses ja teenindussektoris ilma tööta.

    Vaatamata karantiinis elu atomiseerunud loomusele on selge, et koroonaviirus sarnaneb sõjaga ühes olulises punktis: ülimalt nakkusliku ja surmava viirusena on sel potentsiaal põhjustada massilist surma ulatuses, mida Euroopa ühiskonnad ei ole pärast 1940ndaid kogenud. Sellise reaalsuse teadvustamine on poliitiliselt raske, kuid möödapääsmatu. Itaalia peaminister Giuseppe Conte on palunud oma kaasmaalastelt „60 miljonit suurt pisiohvrit“, et nad pandeemia üle elaksid. Isegi need, kes sõjalisest sõnavarast õigusega hoiduvad, nagu Saksamaa kantsler Angela Merkel, tunnistavad, et koroonaviirus nõuab säärast ühistegevust, millist ei ole pärast Teist maailmasõda nähtud.

    Lisaks haigetele, haavatutele ja surnutele rajanevad sõjamajandused ka muudel ohvritel. Kapitalismi tingimustes tõstatab sõjaökonoomika küsimuse, kui palju ressursse on ühiskond valmis kõrvale panema kasumile orienteeritud ettevõtmistelt selleks, et ennast kaitsta. Niihästi sõjaline võimsus kui ka tervishoid kuuluvad kulukategooriasse, mis on olemuselt pigem kaitseline kui tootlik.

    Kuid edasi lööb see analoogia kõikuma. Hädaolukord toob majanduses sageli kaasa ressursside tõelise kitsikuse. 20. sajandi esimese poole sõjamajandustes oli tavaliselt põhidilemmaks valik kaitse- ja tsiviiltootmise eelistamise vahel – kas kahurid või või? Koroonaviirus paneb meid tõsiselt mõtlema, kuidas lepitada avaliku tervishoiu abinõusid majandusliku tootmisega. Aga antud probleem ei seisne kulutuste prioritiseerimises ega ressursside piiratuses. Probleemiks on ringluse käigushoidmine. Lähiperspektiivis seavad haiguse ennetamise (karantiini) ja haigete eest hoolitsemise (hospitaliseerimise) nõuded ohtu nende elatise, kes sõltuvad kapitalistliku tootmise teistest vormidest. Ainult valitsuste massiivne sekkumine majandusringe kanalite kaitseks suudab selle pinge lahendada viisil, mis ei ohverdaks ühtesid teistele. Selle dilemma võiks nimetada dilemmaks „kas hingamisaparaat või või“.

    Riikliku sekkumise möödapääsmatu vajadus seletab, miks sõjamajandus on saanud tehnokraatliku kujutlusilma lemmikmetafooriks. Kriisid on alati andnud reformistlikele poliitikasuunajatele võimu minna mööda seadusandlikest ummikutest ja juurdunud huvigruppidest. Koroonakriis juba võimaldabki rakendada ideid, mida vaid mõni kuu tagasi oleks peetud väga radikaalseks. Kiirus, millega USA seadusandjad on võtnud üle interventsionistlikud ideed nagu otsene rahajagamine, kinnisvarapankrottide külmutamine ning hädas firmade natsionaliseerimine, on olnud oluline intellektuaalne võit vasakpoolsusele. Pikka aega on progressiivne vasakpoolsus tõstnud esile just neidsamu probleeme, mille viirus on nüüd nii teravalt paljastanud: prekaarse tööhõive, galopeeriva ebavõrdsuse sissetulekutes ja varades; tervishoiu, eluaseme ja hariduse paljude jaoks üle jõu käiva maksumuse ning isikliku võlakoorma vintsutused.

    Kuid edukas kriisijuhtimine ei garanteeri veel kestvamat reformi. Sõjamajandus saab olla poliitilise muutuse võimas inkubaator. Kuid tehnokraatia ei suuda oma võrsete ellujäämist kindlustada ainuüksi omal jõul. Uuenduste kestvuse tagamiseks on tarvis, et kerkiksid esile uued valijagrupid ja poliitilised alliansid.

    Euroopa heaoluriigi näol nopiti sõjaaegse kriisijuhtimise tõelisi vilju alles pärast konflikti lõppu. Poliitikad, mis olid mõeldud Suure surutise ja maailmasõdade põhjustatud kahjudega toimetulekuks, tekitasid neist kasusaajate uusi gruppe. Hoolimata sellest, et neid esitleti sõjaaegsete või sõjajärgsete erandlike abinõudena, juurdusid paljud asjakorraldused sügavalt. Sõdadevahelise aja Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal oli rahaline abi „sõjaohvritele“ – veteranidele, leskedele, orbudele ja invaliididele – see, mis lõi aluse hilisemale üldisele pensioni- ja lastehooldussüsteemile. Kui erakorralised abinõud COVID-19 vastu laienevad niivõrd, et hakkavad hõlmama piisavalt suurt rühma – näiteks miljoneid koondatud teenindajaid –, võib see ka koonduda uueks pooleldi organiseerunud grupiks, mis hakkab tulevikus mängima poliitilist rolli.

    Just nimelt riigi tegevusele tuginemise tõttu on sõjamajandus sügavalt poliitiline süsteem. Sõjamajandus ei peata poliitikat, vaid tõstab selle panuseid. Tekib uusi võimalusi võimu kasvatamiseks ja rikastumiseks ning kerkib esile uudseid hüvede ja koormate jaotusi, milles mõni rühm haarab endale rohkem võimu ja ressursse kui teised ning mõnikord ka teiste arvelt. Lühiaegne hädaolukord võib jätta jaotusküsimused, näiteks palga teema, poliitilises debatis ajutiselt tagaplaanile. Aga mida kauem sõjataoline eriolukord kestab, seda enam suurenevad alama grupi võimalused oma võimu kasvatada. 20. sajandi alguses tugevdas sõjaaegne tootmine ametiühinguid Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Jaapanis, Ühendriikides ja mujal. Isegi kui organiseerunud töötajad sõlmisid valitsuste ja ärihuvidega rahvusliku ühtsuse pakte, näitasid nad oma jõudu vahetult pärast sõdu 1918–1921 ja 1945–1948, mil toimusid 20. sajandi suurimad streigilained.

    Koroonaviiruse aegsed sulgemised on selles mõttes märk sügavalt vildakast olukorrast. Pärast ametiühingute tähtsuse aastakümnete pikkust langust suletakse suur osa Lääne majanduse tööjõust kodudesse ning suureneb majanduse sõltuvus elutähtsatest töötajatest hoolekande, logistika ja jaekaubanduse valdkonnas. Arstid, õed, kullerid, postiljonid ja transporditöölised, toidupoodide müüjad ja abitöölised, koristajad, mehaanikud ja tehnikud, põllutöölised on nüüd väga selgesti osutunud toimiva ühiskonna asendamatuks aluseks. Tööjõu praeguse mobiliseerumise ja demobiliseerumise asümmeetrilisele segule ei leidu pretsedenti. Ja nagu igaüks, kes peab praegu kodus lastega koos töötama, teab, lähevad kontoritöö, lastehoiu ja muude kodutöövormide valdkonnad üha enam üksteisega risti.

    Sõjalise ohverduse mainimisega toovad valitsused esile vajaduse tasude tasakaalustatud jaotuseks üle klassi, rassi, regiooni ja vanuse piiride. Sõjamajanduse ajalugu pakub õppetunde, kuidas niisugustes tingimustes solidaarsust korraldada. Lisaks majandusliku planeerimise, ressursside mobiliseerimise ja tööstuspoliitika teedrajavatele vormidele tõi sõjamajandus käibele mitmeid stiimuleid, mis ohverdustega silmitsi seismisel edendasid otseselt solidaarsust. Kui miljonid läksid vabatahtlikult võitlusse ja tsivilistid „kodurindel“ mehitasid tehaseid, koole ja haiglaid, tekkis riikides uutmoodi moraalne majandus. Selle peamiseks põlualuseks sai sõjaspekulandi kuju. Iga 1914. ja 1945. aasta vahel sõdinud ühiskond hoidis oma erilise viha isikute jaoks, kes lõikasid ülikasumeid ajal, kui teised riskisid oma eluga ja rakendasid oma tööjõudu.

    Esimene tööriist sõjast hõlptulu otsijate vastu oli ülikasumite maksustamine. 1915. ja 1918. aasta vahel maksustas iga suurem maailmasõjas osalenud riik eraisikute ja firmade kasumit. Wisconsini senaator Robert La Follette mõistis sõjaspekulandid hukka „kui demokraatia vaenlased meie kodumaal“. Ülikasumeid maksustati järgmises sõjas veel kõrgemini; 1943. aastal maksustati USA firmasid 95-protsendilise määraga igalt dollarilt, mis ületas 8-protsendilise kapitalitootluse. President Franklin D. Roosevelt väljendas oma suhtumist lihtsalt: „Ma ei taha näha, et praegune ülemaailmne katastroof tekitaks Ühendriikides olgu või üheainsagi sõjamiljonäri.“

    Sõjaaja majandus ei kujundanud ümber mitte üksnes seda, mida loeti õigus-päraselt teenitud sissetulekuks. Ajaloolane Mark Wilson on rõhutanud, et üks õiguslik uuendus, mille sõjaaegsed relvastuskulud tekitasid, oli see, et USA valitsus võttis endale „lepingute ümbervaatamise“ õiguse. See võimaldas valitsusel täidetud tsiviillepingute juurde tagasi pöörduda, nõudes madalamaid hindu juhtudel, kui eratarnijad olid esitanud liiga suuri arveid. Kuigi töösturid sääraseid „tagasivõtmisi“ laialdaselt põlgasid, võimaldasid need valitsusel vältida avaliku raha raiskamist väljapressijatest erapartneritele. Linnaplaneerimises ja -poliitikas võeti üürileandjad luubi alla kui võimalikud sõjaspekulandid. Esimene maailmasõda tegi rohkem kui miski muu 20. sajandil selleks, et üüride piirmäärad muutuksid kapitalistlikes demokraatiates laialt levinud praktikaks. Mida rohkem inimesi elas ja töötas linnades, seda suurem oli vajadus hoida elamiskulud töölise keskmise sissetuleku piirides. Sama funktsiooni täitsid miinumumpalga seadused, mis tagasid, et töölised saaksid sõjaaegsest pirukast oma õiglase osa.

    Need sõjamajanduslikud solidaarsusmehhanismid pakuvad väärt ideid, kuidas praeguses pandeemilises „maailmaõnnetuses“ tegutseda. Farmaatsiafirmade ja tervishoiuvahendajate ülikasumid vääriksid maksustamist tagamaks, et nad ei lõikaks viirusevastasest ühisvõitlusest eksklusiivset profiiti. Ajakiri The Economist hindab USA tervishoiupakkujate ülikasumit 65 miljardile dollarile aastas. Sellest piisab, et toota 1,3 miljonit intensiivravi hingamisaparaati hinnaga 50 000 dollarit tükk või rahastada miljonite inimeste haiglapäevi, kes vajavad kiiret COVID-19 ravi. Kongress võiks kaaluda ka 1951. aastal vastu võetud lepingute ümbervaatamise seadust, et teha ümber need varustuslepingud, mis annavad erasektorile ülikasumeid. Tuleks sisse seada rendilaed ja miimumpalga põrandad, et kergendada survet perekonnaeelarvetele.

    Majanduslikest ja rahanduslikest abinõudest üksi ei piisa, läheb tarvis ka suuremaid sekkumisi eluasemete ja kommunaalide valdkonnas. California ja New Yorgi osariigi ning linnade nagu Los Angeles, Miami, Orlando ja Seattle initsiatiive peatada üüri- või pangalaenuvõlglaste kodunt väljatõstmised ning lükata edasi kommunaalteenuste katkestamine tuleks laiendada üle riigi. (Detroit on taastanud isegi veevarustuse neile, kellelt see oli ära võetud enne kriisi.) USA valitsus saaks kasutada võõrandamisõigust, et võtta üle tühjad eraresidentsid, hotellid, pargid ja muud ruumid, mida läheb vaja selleks, et suurendada erakorralise meditsiiniabi võimekust. James Galbraith on soovitanud kasutada suuri logistikafirmasid, nagu Amazoni, Walmarti ja FedExi, avalike teenustena, näiteks rakendades Uberi alarakendatud autojuhte kulleritena.

    Sõjaökonoomika tekkis 20. sajandi alguses kui eriala, mis segas kokku hoolika analüüsi hirmust kantud spekulatsioonidega. Kas massiühiskonnad, mis põhinevad tööstustootmisel ja globaalsetel tarneteedel, suudavad moodsa sõja üle elada? Küsimus oli pakiline, sest sõjad on juba loomult etteaimamatu lahendusega kokkupõrked, mille kestust ei saa ennustada. Esimesed sõjaökonomistid, nagu Poola ärimees Ivan Bloch ja Austria teadlane Otto Neurath, uurisid, kuidas suur- ja väikeriigid – Saksamaa ja Venemaa, nagu ka Jaapan ja Serbia – tuleksid toime, kui peaksid pikema aja vältel sõdima. Bloch ennustas, et turgude ülekoormamine toob kaasa „tõmblused ühiskonnakorras“. Neurath väitis, et materiaalse varustamise õige korraldus annaks tugevama aluse riigi ellujäämiseks kui finantsrikkus. Mõlemad olid aga ühel meelel selles, et kõige vintskemad sõjamajandused on need, mis suudavad väheste ressurssidega kõige rohkem korda saata. Üks viis selleks on ratsioneerimine, aga veel rohkem kasu on tehnoloogilistest leiutistest. Isoleeritus maailmamajandusest – olgu majanduskriisi, vaenlasarmee või blokaadi tõttu – lõi tugeva stiimuli sääraseks leiutamiseks, millest maailmasõdade ajal sündisid polümeeride sünteetilised vormid, uued kangad, kütused ja väetised.

    Säärane leidlikkus on praeguses olukorras tähtis õppetund. Viirusest ja selle põhjustatud sotsiaalsetest ja majanduslikest häiretest jagusaamine jääb kindlasti Ühendriikide ja Euroopa Liidu materiaalsete ja rahaliste võimaluste piiresse. Ja kuigi suremus võib tõenäoliselt osutuda kõrgeks, me teame, et see pandeemia saab lõpuks läbi. Kuid COVID-19 kriisi lahenemise taga terendab teine probleem – kliimamuutus. Kas erakorraline vastus haigusele kupatab meid viiruse pannilt kliimakatastroofi lõkkesse? Praegu on väljakutse selles, kuidas mobiliseerida teatavates sektorites rakenduseta tööjõud ja ressursid, kaitstes samal ajal elusid ülejäänud majanduses – sealhulgas tulevasi elusid, kes sõltuvad fossiilkütuste tööstuse hääbumisest. Viiruse globaalsed mõjud, mis on alandanud süsiniku emissiooni, päästnud elusid õhusaaste kahandamisega ning peatanud suure osa meie tavalisest süsinikuintensiivsest elustiilist, on loonud võimalusi pöördeks üldisemale rohelisele poliitikale.

    Sõjaaja majanduse leidlikkus annab kasuliku malli, mille abil mõtestada koroonakriisi laiemat konteksti. Tõsisema võitluse algatamine kliimamuutuse leevendamise nimel nõuab nii laia reaktsiooni, et sellega võrreldes on vastuabinõud viirusele kõigest algus. Hoolimata üleskutsetest pöörduda tagasi normaalsusse, on pandeemiajärgset maailmamajandust, ükskõik milline see ka välja näeks, raske ette kujutada mingisuguse restauratsioonina. Isegi kui viirus mõne kuu või aasta pärast taandub, on ebatõenäoline, et lõpeks see laiem eriolukord poliitikas ja ühises tegutsemises, millesse see juba kuulub.

    20. sajandi sõjamajandused mängisid tähtsat rolli järgnenud rahuaja majandusliku õitsengu võimaldajana. Nüüd, kui koroonaviirus seab 21. sajandi maailmamajanduse ette uutmoodi sõjataolise ohu, tuleks võtta õppust tollasest solidaarsusest ja leidlikkusest.

    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Nicholas Mulder. The Coronavirus War Economy Will Change the World. Foreign Policy. 26.03.2020; 

     

Vikerkaar