Arhiiv

Mida öelda pandeemia mõju kohta sissetulekute globaalsele jaotusele? Raske on praegu midagi mõttekat öelda, sest meil pole aimugi, kui kaua pandeemia kestab, kui mitut riiki see haarab, kui palju inimesi sureb, kas ühiskonna sotsiaalne kude rebeneb või mitte. Me olema täielikus pimeduses. Enamik sellest, mida me praegu ütleme, võib homme osutuda valeks. Kui kellelgi on õigus, siis mitte tingimata tema nutikuse tõttu, vaid seepärast, et tal lihtsalt veab. Aga seesuguses kriisis loeb vedamine palju…

Kui tõenäoline on see, et kriis kahandab globaalselt inimeste sissetulekuid? Joonis allpool näitab globaalset per capita sissetulekute kasvu reaalterminites aastatel 1952–2018. Jäme joon annab konventsionaalse (plutokraatliku) mõõdu: see näitab, kas maailma keskmine reaalne SKT per capita kasvas või kahanes. (Kõik arvestused on võrdse ostujõuga dollarites.) Maailma per capita SKT on langenud ainult neljal korral: 1954, 1982, 1991 ja viimati 2009, globaalse finantskriisi tagajärjel. Kõiki nelja globaalset langust vedasid Ühendriigid. See on üsna arusaadav. USA on olnud kuni viimase ajani maailma suurim majandus ja kui see aeglustus, siis avaldas see mõju ülemaailmsele kasvumäärale.

Teine globaalse kasvu mõõt on nn demokraatlik („rahva“) reaalmajanduskasv (peenike joon joonisel). See küsib järgmist: oletades, et sissetulekute jaotus igas riigis jääb samaks, milline on keskmine kasvukogemus maailma rahvastiku seas? Või lihtsamalt öeldes: kui SKT per capita tõuseb Indias, Hiinas ja teistes rahvarohketes riikides kiiresti, siis tunneb rohkem inimesi end paremal järjel, võrreldes olukorraga, kus tõuseb mõne rikka, kuid väikese riigi SKT ühe elaniku kohta. Või veel teisiti öeldes: mõteldagu ajale 1960ndatel, millal näiteks Beneluxi maade SKT ühtekokku oli sarnane Hiina SKT-ga. Plutokraatlikus arvestuses läheks mõlema kasv arvesse ühtmoodi. Demokraatlikus arvestuses loeks kasv Hiinas palju rohkem, sest palju rohkem inimesi tajuks paranemist. Seega, teine mõõt kaalub riikide kasvumäärasid nende elanike arvuga. Seal me märkame, et maailm tervikuna pole negatiivse kasvumäära all kannatanud rohkem kui 1961. aastal, millal (iroonilise nimega) Suur Hüpe Edasi kahandas Hiina per capita sissetulekut 26% ning muutis kogu maailma majanduskasvu negatiivseks.

Mida öelda nende kahe mõõdu tõenäolise arengu kohta 2020. aastal? IMF, mis arvestab ainult esimest mõõtu, hindas hiljuti, et maailma SKT kahaneb vähemalt sama palju, nagu see kahanes globaalses finantskriisis. Teine mõõt aga tõenäoliselt negatiivseks ei jää, sest Hiina on paranemise teel ja, nagu me nägime, rahvarohked riigid on need, mis suuresti määravad ära, mis sellise mõõdu järgi juhtub. Kui ka Hiina kasvumäär muutub negatiivseks, võib see koos enamiku Euroopa ja Põhja-Ameerika peaaegu kindlalt negatiivsete kasvumääradega tuua kaasa teise (demokraatlikus mõttes) majanduslanguse pärast 1950ndaid.

Seega kujuneb kriisi negatiivne mõju majanduskasvule väga suureks. Aga see ei mõjuta igaüht ühtmoodi. Kui, nagu praegu paistab, majanduslangus osutub kõige rängemaks Ühendriikides ja Euroopas, siis lõhe suurte Aasia maade ja jõuka maailma vahel kahaneb. See on olnud peamine jõud, mis on viinud globaalse ebavõrdsuse kahanemisele umbes 1990. aastast alates. Seega me võime oodata, et sarnaselt pärast aastail 2008/2009 juhtunuga hakkab globaalne ebavõrdsus kiirenevalt kahanema. Ja nii nagu pärast aastaid 2008/2009, ei kahanda globaalset ebavõrdsust positiiivse kasvu „healoomuline“ jõud ühtaegu nii rikastes riikides kui ka Aasia tõusvates majandustes, vaid hoopis rikaste maade negatiivse kasvu „halvaloomuline“ jõud.

Sellel on aga järgmised kaks tagajärge. Esiteks, geopoliitiliselt jätkub majandustegevuse raskuskeskme nihkumine Aasiasse. Üha vähem on tähtsust sellel, kas otsustatakse teha poliitiline „kannapööre“ Aasia poole või mitte. Kui Aasia jääb maailmamajanduse kõige dünaamilisemaks osaks, siis loomuldasa tõukab see igaüht selles suunas. Teiseks, Lääne rahvastike reaalsissetuleku langus saabub just hetkel, kui Lääne majandused olid hakanud välja tulema majanduskasinuse ja madala kasvu perioodist ning võis oodata, et keskklassi sissetulekute langus, mis oli neile riikidele finantskriisi järel iseloomulik, peatub.

Puhtraamatupidamislikes (majanduslikes) terminites seisab meil tõenäoliselt ees justkui globaalse finantskriisi uus läbimäng: Lääne suhtelise sissetulekupositsiooni halvenemine, kasvav ebavõrdsus rikastes riikides (milles jäävad kaotajaks madalapalgalised ja haavatavamad töötajad), keskklassi sissetulekute stagneerumine. Seega võib koroonaviiruse šokk tulla teise dramaatilise löögina rikaste riikide positsioonile viimasel 15 aastal.

Mõnes valdkonnas on oodata globaliseerumise pöördumist. See on kõige ilmsem suhtelises lähiperspektiivis (ühest kahe aastani), milles isegi pandeemiaga toimetuleku optimistlike stsenaariumide korral võetakse inimeste ja võimalik, et ka kaupade liikumine palju suurema kontrolli alla, kui see oli enne kriisi. Paljud takistused inimeste ja kaupade vabale liikumisele võivad tulla põhjendatud hirmust pandeemia kordumise ees. Aga mõned neist haakuvad ka firmade majandushuvidega. Seega kujuneb piirangute kõrvaldamine raskeks ja kulukaks. Me ei ole ju kõrvaldanud kalleid ja tülikaid lennuohutusnõudeid, kuigi terrorirünnakuid pole olnud aastaid. Ka antud juhul on ohutusabinõude kõrvaldamine ebatõenäoline. Samuti võtab maad sugugi mitte alusetu kartus, et rahvuslikus hädaolukorras ei ole sõltumine võõraste lahkusest just tingimata parim poliitika. Seegi hakkab õõnestama globaliseerumist.

Kuid me ei peaks neid takistusi kaubandusele ning töö ja kapitali vabale liikumisele üle hindama. Kui kaalul on meie lühiajaline omakasu, siis me kaldume ajaloo õppetunde väga kiiresti unustama: seega, kui mitu aastat läheb mööda ilma suuremate vapustusteta, siis me hakkame arvatavasti tagasi pöörduma nende globaliseerumisvormide poole, mille elasime läbi enne koroonakriisi.

Kuid see, mis ei tarvitse enam tagasi tulla, on eri riikide suhteline majanduslik jõud ning liberaalse ühiskonnakorralduse suhteline veetlus autoritaarsemate viiside ees. Teravad kriisid nagu käesolev kalduvad õhutama võimu tsentraliseerimist, sest see on sageli ainus viis, kuidas ühiskonnad ellu jäävad. Pärast aga osutub raskeks saada võim tagasi nendelt, kes on seda kriisi ajal kogunud ning võivad pealegi veel usutavalt väita, et tänu nende võimekusele ja tarkusele hoiti ära halvim. Poliitika jääb mullistusterohkeks.

 Inglise keelest tõlkinud M. V.

Branko Milanović. The World After Corona. 28.03.2020.

PETER LOONE FANNION:

Ma olen Peter Loone Fannion, 10 aastat vana ja käin neljandas klassis. Ma elan Palo Altos, Ameerikas. Ma elan küll väikesel tänaval, aga käin ühes California parimas koolis. Tavaliselt lähen ma kooli jalgrattaga. Minu ema on pärit Eestist ja ma olen Eestis käinud iga suvel, sellest saadik kui ma sain kolme aastaseks. Minu tädi Oudekki on Eestis parlamendi liige ja ma näen teda ainult üks või kaks korda aastas.

Olen praegu oma kodus kinni, sest meie koolinõukogu sulges koroonaviiruse pärast koolid. Minu ema koduõpetab mind, et ma saaksin korraliku hariduse, ma kardan, et ma ei saa kooli tagasi enne kui viiendaks klassiks. Ema koolis on raskem, ehkki tööd on vähem. Ma arvan ikkagi, et temast oleks saanud päris hea õpetaja.

Hommikul ma kõigepealt ärkan, siis ma teen umbes tund aega matemaatikat ja siis loen Sonia Shahi populaarteaduslikku raamatut „Pandeemia“. Selles räägitakse viirustest ja kuidas need levivad. Pärast lugemist vastan Google Docsis ema tehtud küsimustele teksti kohta. Siis söön lõunat ja loen tund aega juturaamatut „Maze Runner“ ning kolm artiklit Washington Postist. Kõigest, mida ma loen, kirjutan lühikokkuvõtte ka ja ongi selleks päevaks kõik!

Ma ei või oma kodust välja minna, ainult toidupoodi ja „hädavajalikuks reisimiseks“. Me käime isaga jalgrattaga sõitmas, see loeb kehalise kasvatuse eest. Kõik mänguväljakud on suletud ja tänaval peab hoidma kaht meetrit vahemaad. Pühapäeviti peame kolme sõbraga videokõne.

Ma olen väga mures, et kui lennukompaniid tühistavad kõik lennud Eestisse, siis ma sel suvel ei saagi Eestisse minna või näha oma tädi ja vanavanemaid. Mul on meie perekonnakodus Antslas minu eriline õunapuu ja ma tahaksin näha, kunas tal tulevad õunad. Veel mulle meeldib käia Ähijärve ääres, mis on minu lemmikjärv Eestis. Ma kardan, et ma ei saa sel aastal üldse Eestisse, koroonaviiruse pärast.

25.03.2020, Palo Alto

EEVA KESKÜLA:

Taimaal kehtestati 26. märtsist 30. aprillini eriolukurd, mis piirab riiki sisenemist, reisimist eri provintside vahel, suletud on kaubanduskeskused, igasugused avalikud lõbustusasutused, koolid ja ülikoolid. Supermarketid ning valitsusasutused on lahti. Kahjuks võeti osa meetmeid kasutusele liiga hilja ning palju inimesi nakatus just populaarse tai poksi hiiglaslikel staadionitel Bangkokis, viimasel nädalal on haigete arv paarisajalt üle tuhande, iga päev lisandub umbes sada juhtu. Kuna töökohad on ennast sulgenud, üritab rahvas suurlinnadest üle maa kodukohtade poole liikuda, kuid viiruse levimise takistamiseks on nüüd paljud bussiliinid suletud.

Kuid Taimaa pole minu spetsialiteet ning suuri üldistusi kohaliku majanduse hetkeseisu ja kohaliku kultuuri kohta ma teha ei oska. Küll aga oskan üht-teist öelda ühe konkreetse Tai nurgakese, nimelt Koh Phangani saare kohta, kus praegu redutame. Tulime elukaaslase ja oma pisut üle aastase lapsega siia jaanuari lõpuks plaaniga nautida minu vanemapuhkuse aega ja seda, et laps võib rahulikult ära unustada sõna „kombinesoon“. Plaanisime jääda kolmeks kuuks.

Selle saare valisime, kuna peale kuulsate täiskuupidude, mil saarele sõidab tantsima ja ohtralt alkoholi pruukima kuni 30 000 noort rändurit, on saare teises otsas küla, kus elab üsna püsivalt üle maailma kokku sõitnud spirituaalsete huvidega kogukond, n-ö conscious community. Kuigi kristallidega ravitsemine, reiki ja koos mantrate laulmine polnud päris meie teemad, nautisime siia saabudes väga joogastuudiote rohkust, erinevaid töötubasid ning pühapäevahommikuti püramiidikujulises hoones toimuvat alkoholi- ja narkovaba ekstaatilist tantsu. Üle kõige meeldis meile aga see, et igas kohvikus või rannas oli lihtne teistega lobisema hakata ja pärast Eesti talve nautisime iga väikest suhtlust.

Kui Bangkokis olid kõigil maskid ees juba jaanuari lõpus, siis saarel toimis kuni eelmise nädala lõpuni justkui paralleeluniversum. Täiskuupidu oli küll tühistatud, kuid ühismeditatsioonid, päikeseloojangul suurtes gruppides trummilöömine ja tantsimine ning kohvikutes lobisemine toimus edasi. Saarel oli tuvastatud üks farang’ist ehk välismaalasest mujalt nakkuse toonud haige, kes toibus kohalikus haiglas kenasti ja on nüüdseks saarelt lahkunud.

Viimase nädalaga on aga kõik joogastuudiod, massaaži- ja ilukeskused ning praktiliselt kõik restoranid ja kohvikud ennast sulgenud. Kõik need regulatsioonid ei tulene riiklikust eriolukorrast, vaid on kohaliku omavalitsuse ja haigla soovitused. Mõju turismist elava saare majandusele on veel raske hinnata. Märtsis lõpeb turismihooaeg ning kõik jääb nagunii vaiksemaks: laenutatud ja teid täitnud mootorrattad seisavad nukralt laenutuskohtade ees, uuesti on igale poole tekkinud vabade bangalote või kuurorditubade väljaüürimise sildid. Kuid need turistid või tervendajaks või joogaõpetajaks õppijad, kes pidid märtsis tulema, jäid tulemata, nii et kõik aeglustub ja sulgub vaikselt.

Terviseohutuse piirangutele on erinevad asutused reageerinud erinevalt: ühel õhtul teatas meie lemmikkoht, et neil võib olla vähem kui kümme klienti korraga ja kõik lauad peavad olema üksteisest kahe meetri kaugusel. Eile teatas populaarne kohvik, et lubatud on ainult üks külastaja laua kohta ning tänaseks on enamik kohti lahti vaid take-away’deks. Teised kohad püsivad aga lahti niikaua kui võimalik. Kui tegu on Tai pereäriga, vaatab kohalik Euroopa kogukond selle peale vähem halvustavalt ja istutakse isegi maskideta veel mõnuga kohvikutes ja lobisetakse lauanaabritega – see oli ju kogu selle saare võlu ning sellest on raske lahti lasta! 

Samuti on viimasel kolmel päeval tänavapilt oluliselt muutunud. Kui varem leidsid siinsed farang’id oma kodumaiste meediakanalite põhjal, et maskidest on vähe abi ja neid on palavaga nagunii nõme kanda, siis nüüd on üldiselt tormiliste Facebooki-debattide järel otsustatud, et efektiivne või mitte, oleme siin külalised ja maski kandmine näitab austust kohaliku kultuuri vastu. Pealegi trahvivat nüüd maski puudumist ka politsei. Viimastel päevadel oleme õppinud välja minnes peale lõputute beebividinate ka maski kaasa haarama, lugema inimeste nägusid ja naeratusi läbi nende silmade, kui me suid ei näe; hipid on lõpetanud kallistamise ning panevad käed kokku ja kummardavad selle asemel.

Kellega ja kui palju me ise edasi suhtleme ja kellega lapsel mängida lubame, on kohutavalt keerulised küsimused. Loomulikult toimub jooga salaja edasi, ehk isegi need intiimsed tantra-kogunemised, kuhu minekuks me alles julgust kogusime. Selliste asjade puhul on lihtne öelda, et me ei tee neid, sest see ei ole vastutustundlik kogukonna ja meist nõrgema tervisega inimeste suhtes ja ka nende korraldajad võtavad asjatuid tervisega seonduvaid ja poliitilisi riske suhetes kohalikega. Aga see üks väike poiss, kellega meie tütar hästi läbi saab? Aga lapsehoidja, tänu kellele ma saan võtta need mõned tunnid, et midagi kirja panna? Mitu inimest on turvaline ring saarel, kus praegu justkui uusi juhtumeid ei ole ja kuhu transport on oluliselt vähenenud?

Kui paar nädalat tagasi ühes kohalikus Facebooki-grupis kuulutasin, et sooviksin intervjuusid teha, sain kohutavalt vastu päid ja jalgu: „Missugusest osast selles lauses sa aru ei saa: Stay the fuck at home!“ Noh, eks ma seda teengi, aga seda oleks võinud ka viisakamalt väljendada. Antropoloogina tahan paremini aru saada, kuidas praegune kriis muudab töö iseloomu ja rääkida saarel pesitsevate diginomaadidega. Kuna paljud on siia „luku taha“ jäänud, tahan mõelda selle üle, kuidas erineb valge keskklassi puuristamine näiteks pagulaste omast, või mida tähendab mobiilsus olukorras, kus mobiilsust ei ole. Kuna siin toimus palju töötubasid selle kohta, kuidas saada rikkaks, olles samal ajal spirituaalne, tahan mõista, kuidas need õpetajad raha ja külluslikkust tuleva majanduskriisi kontekstis mõistavad. Aga paljud need küsimused jäävad praegu küsimata või saavad küsitud online, sest püsime vastutustundlikult oma bangalos. Elu väikese lapsega aeglustab igasuguseid töö- ja mõtteprotsesse nii ehk nii, sul on kindlad tunnid, kus saad intervjueerida, lugeda, kirjutada. Viiruspuhang aeglustab kindlasti osa neist protsessidest veelgi, no aga las need mõtted siis lihtsalt püsivad ja küpsevad vaikselt kusagil.

Eile saime Finnairilt ametliku teate, et meie lend on tühistatud, me muidugi juba teadsime ka. Eks tagantjärgi on lihtsam öelda, kas pidanuksime plaane muutma ja kiiremini koju pagema. Aga praegu meil neid fakte ei ole ja siin on lapsega mugav. Praegu tunneme end siin piisavalt turvaliselt, et jääda mõneks ajaks. Jookseme või sõidame rattaga varahommikul, kui veel liiga palav ei ole, teeme natuke tööd ja palju liivalosse.

Aa, ja ähvardati, et kui rahvas korralikumalt käituma ei hakka, siis tuleb täielik õhtune komandanditund, kell üheksa peavad kõik kodus olema. Meie perel kehtib see juba pärast tütre sündi pea poolteist aastat, me ei muretse.

27.03.2020, Koh Phangan

AET VARIK:

Selgituseks ehk niipalju, et olen vabakutseline tõlkija, elan Rootsis, aga Eesti vahet reisin päris tihti, kui mitte lausa igal kuul, siis igal teisel, ja ilma nende reisideta on elu raske ette kujutada, sest Eestis on nii omaksed, sõbrad kui ka seltsi- ja tööelu. Töötan kodus ja elan Rootsis juba päris pikka aega, aga siiski olen kodus ka Tallinnas ema pool.

Asusin 10. märtsi hommikul Tallinna poole teele, et emakeelepäeval pidu pidada ja kirjandusõhtul osaleda. Östergötlandis, see on Rootsi maakond ehk lään, kus ma elan, oli tollal üks registreeritud koroonaviirusesse nakatunu ja mina pidasin üsna oluliseks seda, et sõidan Tallinki bussiga Norrköpingist otse sadamasse, läbimata näiteks Stockholmi metrood. Ühesõnaga, ei tundnud end nakkusetoojana.

Bussis oli inimesi vähe ja ka laevas väga hõredalt, restoranis Alexandra sõin pelmeene uhkes üksinduses.

Tagantjärele tean, et järgmisel päeval, 11. märtsil, hinnati nakkusrisk Rootsis väga kõrgeks. Eesti polnud Rootsit siis veel riskipiirkonnaks kuulutanud.

Neljapäeva (12. märtsi) õhtul käisin hambaarstil, kus üks vanem härra, kes väljanägemise poolest kangesti Theodor Kallifatidesega sarnanes, vestles vastuvõtulaua neiuga pikalt itaalia keeles. Nende itaalia keel oli hämmastavalt ladus ja kauni kõlaga, aga kogu see stseen tundus kuidagi ebahügieeniline ja nakkusohtlik! Mõtlesin aina, et nad võiksid ometi vait jääda.

Reedel kohtusin Stockmanni kaubamaja välisukse juures kahe kolleegiga, kes mind nähes näost kaameks tõmbusid ja taganesid. Aga meenutasin omaenda reaktsiooni itaalia keelele ja väga ei imestanudki. Nagu ma alles hoopis hiljem uudistest lugesin, oli rahandusminister päev varem nimetanud Rootsit Eesti „kõige akuutsemaks riskipiirkonnaks“ ja nõudnud laevaliikluse lõpetamist.

Ja eks asi läkski üha tõsisemaks, paanika kasvas ja meetmed karmistusid. Üritused, kirjanduslikud ja muud, jäeti kõik järjest ära. Laupäeva (14. märtsi) hommikul hakkasin mõtlema, et ehk oleks õigem siiski koju sõita, enne kui piirid kinni pannakse. Tagantjärele tean, et oleks ka hiljem saanud sõita, kuigi päris ilmselget pole siin midagi – näiteks oli mul kaasas ID-kaart, aga mitte pass, ja lennufirmad võivad vahel siiski passi nõuda.

Hakkasin otsima pileteid juba pühapäevaks, kuigi algne plaan oli olnud veel terve nädal Tallinnas veeta, koos mehega, kes pühapäeval (15. märtsil) pidi Rootsist sõitma hakkama. Õnneks taipas koju jääda. Avastasin üsna pea, et Tallink enam Rootsi kodulehel tallinksilja.se üldse Tallinn-Stockholmi pileteid ei müü. Ükskõik mis kuupäeva ma ka proovisin, ikka vaatas vastu kiri (f.n. utsålt ehk praeguse seisuga välja müüdud). See ehmatas päris ära. Tallinki Eesti kodulehelt sain pileti samaks päevaks – see oli (Tallinkil) viimane laev Tallinnast Stockholmi. Natuke jube tunne oli küll, asjade pakkimiseks kaks tundi ja siis laevale. Kusjuures pole teada, millal tagasi saab! Eks tekkisid assotsiatsioonid üle mere Rootsi põgenemisega, küllap tuli ka siis enamasti kiiruga pakkida.

Kodust lahkumine polnud mul siiski väga dramaatiline, Bolt sõitis alguses miskipärast hoopis lauluväljaku kanti, ehk selleks, et saaksin veel isamaalise tunde kätte, aga viis mu lõpuks kenasti sadamasse. Seal ei tundnud keegi huvi, kes ma selline olen ja kuhu lähen.

Seekord oli rahvast laeval siiski rohkem, nii kruiisireisijaid kui ka minusugseid „ärganuid“. Ajasin juttu ühe eesti perega, kes oli sõitnud Eestisse vanaema 90. sünnipäevale, aga otsustanud targu siiski minemata jätta ja käinud vähemalt autoga teeninduses ära. Nemad lootsid küll, et ka Rootsi varsti nakkuse tõkestamiseks sama ranged meetmed kehtestab kui Eesti.

Kõigele krooniks pani Victoria I meid tavapärase 10.15 asemel maha kell 6 hommikul kohaliku aja järgi. Ka see oli kummaline. Nimelt tuli meil maha minna 10 minutiga, siis võeti 10 minuti jooksul pealetulijad pardale (neid vist mõneke siiski oli, kuigi väljumine toimus umbes 12 tundi tavalisest varem) ja valge laev uhas Tallinna poole tagasi. Kaiäärne jäi tühjaks – ka see tundus nii lõplik!

Ootasin siis kella 11-ni bussi, mis mind Norrköpingisse viiks, see läks ikka normaalsel ajal, sest Riia ja Helsingi laevad käisid veel graafiku järgi. Lugemist mul oli ja terminalis oli koguni kohvik lahti, nii et võrreldes nendega, kes autoga piiril mitmekümnekilomeetristes sabades istusid, ei olnud mul häda midagi, kuigi bussi tuli oodata viis tundi. Väsitav siiski, öö oli ju üsna lühike olnud ja uni ka rahutu.

Õnneks paistab esialgu, et mina ja mu lähedased siin- ja sealpool Läänemerd on terved. Täna saab kojujõudmisest nädal mööda, nii et hõisata on veel vara – aga loota ehk võib.

Rootsis pole eriolukorda, aga kõigil, kel on vähegi külmetushaiguse tunnuseid, olgu või kerge nohu, soovitatakse kodus püsida, kuigi nende kodused võivad käia tööl ja koolis. Samuti peaksid kodus püsima üle 70-aastased. Gümnaasiumid on siin küll kaugõppele üle läinud, aga lasteaiad ja põhikoolid toimivad endiselt. Põhjenduseks see, et lapsed ei haigestu enamasti raskelt, ja parem olgu nad koolis kui vanavanemate juures. Mõnel lapsel polegi päeval kusagil olla, kui kool kinni pannakse. Ja muidugi peetakse tähtsaks, et meedikud lastega kodus ei istuks.

Siin testitakse juba pikemat aega üksnes neid, keda haiglasse sisse võetakse, ja haiglate ja vanade- ja hooldekodude personali. Elanikkonda laiemalt ei testita, aga nurinat selle üle eriti kuulda ei ole. Inimesed püsivad hoolega kodus, tänavad on tühjad ja poodides ka rahvast hõredalt. Kirikutes siiski toimuvad jumalateenistused ja ka missad (rootsi keeles mässa), kus armulaual jagatakse küll leiba, aga mitte veini. Ja seltskondlikku kohvijoomist muidugi ka ei järgne.

Nüüd soovitatakse juba ka Rootsi-siseseid reise vältida, mis on päris mõistlik, sest esialgu on viirus tõesti peamiselt suurlinnades. Suusakuurordid jäävad avatuks (Itaalia eeskuju ilmselt ei hirmuta), kuid nn after-ski peod ja diskod jäävad ära. Samas peab iga suusataja arvestama sellega, et kui tal tekivad haigustunnused, tuleb koju pääseda omal käel, ühistranspordi abita. Ja koju on enamikul ilmselt sadu kilomeetreid. Östergötlandis on haigestunuid nüüd küll juba 146, aga nagu viimasel ajal enamasti lisatakse, tegelikult viis kuni kümme korda rohkem… Lohutame ennast sellega, et vanema administratiivse jaotuse ehk landskap’i järgi elame hoopis Smålandis ja Tryserumi kihelkonnas.

Poodides siin üldiselt kaupa on, aga suhkrut ja kaerahelbeid oli eile veel ainult ühekilostes pakkides ja tualettpaberit vaid kõige kallimat sorti. Nii et väikest viisi ikka soetatakse varusid.

Päris piinlik hakkas, kui lugesin teiste blogiliste piiratud jalutamisoludest. Mul on siin nimelt ümberringi mets, kus ma ilmselt võin segamatult ringi uidata, ilma et ühtegi kaasinimest vastu tuleks. Minu toaspidamisega ei saavutaks ka kõige rangem režiim vähimatki. Naabrid on meil nii kolme-neljasaja meetri kaugusel, nii et üksteist me eriti ei näe ega kuule. Pärast Vikerkaare blogi lugemist läksingi täna ja tegin metsas ühe tunnise tiiru, et ressurssi mitte raisku lasta. Ehmatasin üht märtsijänest.

10.03–23.03.2020, Valdemarsvik–Tallinn–Valdemarsvik

ØYVIND RANGØY:

Neljapäev, 12. märts. Tallinn–Oslo–Rangøya

Ütlesin taksojuht Aleksandrile, et kolmveerand neli on isegi mulle vara.

„Mulle ka. Ma ei läinudki magama. Vahtisin lihtsalt telekat, aga midagi pole ju vahtida, ainult sõnu ja propagandat, no, sealt Venemaalt.“

„Luuletusi ei lugenud?“

„Ei, nii väikest šrifti öösel ei saa. Nojah, ja siis mis seal ikka, tegin putru ja teed ja läksin tööle.“

Oslo lennujaama apteegis on desinfitseerimisvahend otsas. Sellest teatakse juba kaugelt loetavate käsitsi kirjutatud siltidega.

Elu käib, aga hõredalt. Saabudes täidame kõik registreerimisankeedid: kust me tuleme, kus me käinud oleme, kas meil on palavik, köha, külmetussümptomid.

Inimesed kohtuvad, naeratavad ja ütlevad erinevates keeltes: me ei kätle. Kohvikutes käiakse lauad desinfitseerimisvahendiga üle.
Maandun Kristiansundis. Õde on vastas. Autos kuulame raadiot. Seal räägitakse, et mu õhtusöök on tühistatud.

Reede, 13. märts. Rangøya. Karantiinis

Maailma, mis eile oli,
ei ole enam.
Läksin tavalisest turvaväravast läbi.
Siis sulgus ta pauguga mu taga
kui kolmetonnine rauduks
ja ma kustusin.
Leidsin end kodus
ent vales riigis, määramatul ajal
määramatuks ajaks:
kõik on siin olemas.
Kõik on nii õige
ja nii vale
ja ma vaevu, vaevu mõistan
et ma ei mõista

Laupäev, 14. märts. Rangøya. Emakeelepäev

Ilus ilm on täna. Eile tuiskas, Täna on maailm kuidagi imelikult tühi ja päike paistab. Rõõm on olemas, aga raagus. Atlandi vesi tuleb ja läheb nagu ikka. Puhtalt.

Ema tuli pudruga. Norra kombe kohaselt jäetakse puder päkapikule trepi peale. Ta oli veel soe ja suhkru ja kaneeliga ja ma sõin. Ema andis mulle ja ma sõin.

Olen leidnud oma sisemise hüpohondriku. Iga väike köhatus, iga tavaline astmast tingitud kopsude teatamine oma olemasolust, iga kehatemperatuur, millest võiks muutumise korral saada palavik, mis siis et ta on praegu normis: kõik on nüüd sümptomid. Mille sümptomid, ma ei tea. Võib olla selle, et olen elus? Aga kindel ei saa ju olla.

Aga olen terve. Ja tohin õuegi minna. Karantiin ei ole haigus. Täielik luksus. Lasin laeva veest tühjaks, vaatasin merd. Kuulasin vaikust.

Ega ma vähe pole suhelnud. Toredaid teateid on tulnud. Telefoniga olen rääkinud. Aga see, et maailm on näiliselt inimtühi. Et maailm peabki olema näiliselt tühi, et olen üksi selle saare otsas.

Mõnus ju. Ja natuke hirmutav ka: kas on ka kümne päeva pärast sama mõnus?

Pühapäev, 15. märts. Rangøya. Minu inimesed

Ma olen ikka aeglane küll. Mu sisemine hüpohondrik ärkab ja juhib tähelepanu, et pea on kuidagi raske. Kas see on varajane faas? Kas nõnda algabki? Lõpuks ühendan ära: ma ei ole kaks päeva kohvi joonud.

Toredad inimesed on huvi tundnud, julgustanud. Üks andis mulle isegi ülesandeks joonistada seitse sümbolit, et mind analüüsida. Analüüsi ma ei jaga, aga pilti võin jagada küll. 

Ja siis tuleb välja, et maailm ei olegi ka füüsiliselt inimtühi. Külalisi ma vastu võtta ei tohi, aga paar saareinimest on ennast näidanud. Ja õues ohutul kaugusel oleme juttu ajanud. Ühest küljest südamlik ja tore. Teisest küljest absurdne tunne, olla omal saarel teistele potentsiaalselt ohtlik võõras.

Üks nendest oli Leif. Ta rääkis oma rahulikus kohalikus kõnepruugis elust ja paadimootoritest ja aeglaselt voolas minusse taas tunne, et needki on minu inimesed.

Ja Leif räägib meie ajast, kuidas näiteks postipakkide väljastamise punkt võtab ainult sularaha vastu, aga seda pole kusagil enam saada. Tal oli vaja paki vastuvõtmiseks 10 000 NOK-i, aga terves Averøya vallas oli võimatu nii palju sularaha kätte saada, sest saare ainuke pangaautomaat oli remondis. Raha isegi paistis ja pangajuht oli kohal. Kas ei ole siis tõesti võimalik käsitsi välja võtta? Ei ole. Ikka vaja linna sõita, et saaks pärast kohalikust bensiinijaamast paki kätte.

Ent siis tuletas end taas meelde meie vanade haavatavus. Tema naine on meditsiiniõde ja töötab haigete hooldekodus. Kui töötajad seal nakatuvad, on see kahekordselt ohtlik: nad võivad nakatada riskirühmades vanureid – ja nad võivad ise haigeks jääda ja hoolealused abita. Ja mina kui reisija olen risk. Karm.

Homme on jälle tööpäev. Siis pean virtuaalselt Tartus olema. Pea üritab neid asju kokku viia. Ma vajan kohvi.

Esmaspäev, 16. märts. Rangøya. Lennukit pole

Täna oli kuidagi kergem olla. Juba eile õhtul tegi kohvitass mind õnnelikuks. Sisemine hüpohondrik on sümptomeid otsinud, ehkki suhteliselt laisalt. Aga siis tuli sõnum, et lennuk ei lenda. Helistasin Oslosse Eesti saatkonda.

Nad olid uskumatult abivalmid, aitasid uurida ja elasid kaasa. Aga mis teha, kui ma ei tohi veel karantiinist lahkuda. Trahv oleks 20 000 NOK-i või 15 päeva vanglas. Nii et – 27. märtsil tohin küll lahkuda, aga lennukit ei ole. Uurin oma võimalusi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Täna oli magistrantidega seminar ja ma rääkisin kaamera ees. Tahvlit kasutasin ka. Oleks ju võimalik kasutada puhtalt digitaalseid võimalusi. Ent tavaline valge tahvel ja kaamera tundus siiski toredam. Nagu oleksime ikkagi samas ruumis.

Siis läksin jalutama. Nägin naabrit, kel on juba tekkinud lootus, et ürituste keeld kestab maini. Sest siis ta pääseks 17. mai tähistamise komitee ülesannetest. Siis sõitis ta autoga ehituspoodi. Aga ainult siin vallas, sest linna piir olevat kinni.

Ja järsku mõistsin, mis mind kõige enam selle kõige juures üllatas: et autod veel sõidavad. Et ehituspood on veel lahti.

Teisipäev, 17. märts. Rangøya. Vabaduse talumatus

Nii suur ebakindlus. Mul pole õrna aimugi, millal ma Eestisse koju saan, või kuidas, kümne päeva pärast või alles palju hiljem. Ja ikkagi olen kuidagi väga õnnelik ka. Nagu ma oleksin mingiks ajaks pääsenud elu suurest ja talumatust vabadusest. Ma olen kodus ja ei tea, millal ma koju saan.

Täna oli hääldusõpetus. Seisin jälle rõõmsalt 90 minutit kaamera ees. Tudengid käisid tublisti „kohal“ ja kui mina hakkasin rääkima nasaalsetest kaashäälikutest ja nende suhtest klusiilidega, küsisin pedagoogilise näitena tudengite käes, mis külmetuse puhul juhtub. Vastus oli kohene: karantiin!

Inimesed on armsad. Ja inimestel on teistmoodi aega. Minul ka, ilmselt. Kui keegi helistab, olen vähem närviline. Nagu võiksime lõputult lobiseda. Ei pea ju kusagile minema.

Täna tuli ka endine ülemus kalatööstusest – mitte külla, sest see pole lubatud, aga tuli saarele. Helistas, et kas ma tahan jalutada. Tahtsin väga. Jalutasime vähemalt meetrise distantsiga. Ajasime juttu ja olime suure tuule käes ja tundsime sellest rõõmu.

Aga ega tööstusel pole lihtne: toidutootjad töötavad muidugi edasi, aga juba nüüd annab kalatööstuses tunda, et restoranid on igal pool kinni. Pooled kliendid võivad siis ära langeda. Selleks on võimatu valmis olla.

Poliitikud on siiski nõus naftaraha kulutama, et tagajärgi leevendada. Kõige täpsemalt vastas eile parlamendi pressikonverentsil rahvasaadik Trygve Slagsvold Vedum, kui küsiti, kui palju see kõik maksma läheb:

Tohutult palju raha!

Kolmapäev, 18. märts. Rangøya. Olen välismaalane

Täna öösel saabus SMS Norra valitsuselt.

Täpselt nädal aega tagasi olin veel Eestis. Muidugi rääksime kõik koroonast. Aga elu käis, ma käisin väljas, söömas. Pierre’i päevakat, mida ise tõstsin. Ma kohtusin inimestega, käisin kirjandusüritusel, mis päriselt toimus. Ma surusin isegi tundmatu inimese kätt.

Jah, tol hilisõhtul ütles küll õde Norras, et ma peaks üle helistama. Et kas see seminar ikka toimub. Aga mingit teadet ei ole, jäin mina endale kindlaks. Sel hetkel pidi kõik veel toimuma. Järgmisel hommikul nautisin Gardermoeni lennujaamas nende viimast hommikusöögipuhvetit.

Aga täna öösel saabus SMS Norra valitsuselt, et terved välismaalased tohivad koju minna, isegi kui on määratud karantiin. Ma saan Eestisse minna! Lubatakse! Loomulikult tähendab see uut karantiini. Aga kodus ja mitte üksi.

Selleks pean ma ennast välismaalaseks määratlema. Mul on Eestis maja, naine, töökoht, elu. Ja ikkagi on veider ennast välismaalaseks kuulutada selleks, et ma tohiks lapsepõlvesaare kodust lahkuda.

Nädal aega tagasi olin ka auditooriumis oma tudengitega. Sel nädalal läksid kaks esimest kaugõppe päeva päris hästi, kolmandal päeval oli konverentsisüsteemiga juba probleeme. Server oli üle koormatud. Jõudu IT-inimestele praegu! Kuidagi ikka saame!

Ent täpselt nädal aega tagasi ei osanud ma küll seda küsimust ette näha: kas pääsen ka päriselt Eestisse?

Neljapäev, 19. märts. Rangøya. Võitlus ja väitlus teatri üle

Täpselt kümme päeva tagasi käisin doktoritöö kaitsmisel. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitses Tiina-Erika Friedenthal doktoritöö teemal „Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses“. Pärast oli pidulik olemine mingis praeguseks juba kaugeks muutunud reaalsuses. Mina, kes esimest korda elus elasin linnas, kus ma spontaanselt läksin pärast tööd sõpradega välja. Selle kohta öeldi isegi: „tavaline Tartu“. Just seda tavalist Tartut enam ei ole.

Oma doktoritöös käsitleb Tiina-Erika muuhulgas seda, kuidas Tartus võisid aastani 1867 kestnud teatrikeeldu toetada tuntud valgustajad ja liberaalid. Oma tööga teeb ta hermeneutiliste ringide abil seda reaalsust meile arusaadavamaks: kuidas võis selline meile nii näiliselt sõge ja tagurlik keeld olla seotud saksa 18. sajandi kõige edumeelsemate arusaamadega ülikooli ja hariduse olemusest ja eesmärgist. Sellele mõtlesin täna, kui Norras võeti rekordajaga vastu uus seadus. Tänasest on keelatud viibida väljaspool elukohajärgset omavalitsust asuvates suvilates. Näidati ühes vallas juba paigaldatud suurt, sinist silti: „Suvilate kasutamine väljastpoolt Ullensvangi valda pärit inimestele keelatud“.

Teatrikeeld. Nii kauge aeg, mõtlesime. Nii palju vaja mõista, et seda mõistetavaks teha. Ja nüüd on Tartus uuesti teatrikeeld, loomulikult teistel põhjustel ja koos teiste keeldudega. Aga aeg on muutunud nii kiiresti, et me hetkel ei saa aru ei endisest ega praegusest. Me oleme mingis hermeneutilises ringis, kus me jooksvalt tõlgendame kõik ümber ja üle. Oma „Pöidlaküüdi reisijuhis galaktikas“ kirjutab Douglas Adams planeedist, kus kümne miljoni turisti poolt põhjustatud kumulatiivse erosiooni tõttu pead tõestama, et söögi ja väljaheidete kaal on planeedil viibitud aja jooksul tasakaalus. Ehk siis: kui sul ei ole WC külastamise kviitungit näidata, riskid bariaatrilise sundkirurgiaga. Kellele naljakas, kellele ärritav huumor, aga kas seesama väljastpoolt Ullensvangi pärit inimestele suvilate kasutamise keeld oleks tundunud nädal aega tagasi vähem absurdne?

Isa mälu ei ole enam endine. Tal ei ole meeles, mida ta on rääkinud, ja viimaste päevade jooksul on ta mitu korda helistanud. Paadimaja pööningule on ta ajaloolisi materjale kogunud. Vanad kaustad ja registraatorid suurte kalapüükide ajast, ehk siis: enne ja natuke aega pärast minu sündi. Mine vaata, on ta korduvalt öelnud. Täna läksin. Hakkasin vaatama. Nii palju dokumente. 

See on minu lugu. Ma ei mäleta seda, ja ikkagi on see minu mälu. Loen konservilabori aruandeid põhjaatlandi hõbekalast tehtavate kalapallide katsetest. Isa pioneeripüük. „Tooraine: sügavkülmutatud põhjaatlandi hõbekala laevalt M/S Rangøy,“ loen. Mulle endale seletamatult täituvad silmad pisaratega. Kui jõuan SIMRAD-i teadusliku kajaloodi brošüürini, olen juba nii liigutatud, et ma ei suuda enam. Pean paberid kõrvale panema.

See on minu DNA, mõtlen, ja silmitsen nurgas seisvat vana filmiprojektorit. Kogu see lugu on minus, kuigi ma seda ei mäleta. Ma vaatan aknast välja, seal on veel üks pisike laev, mis on nüüd minu oma. Ma ei mäleta seda argipäeva, ma pole seda kunagi kogenud. Ja ikkagi on see lugu, need vanad paberid, isa avastusretk kalapüügi ja teaduse piirimail, onu üksildane kalapüük merel, ikkagi on see valgus minu pärand, minusse kodeeritud. Kui geneetiline kood, kus osa ei ole aktiivne. Kus osa mõjutab meid viisidel, mida me ei mõista.

Ma lähen välja. On juba kevadsügiseselt hämar ja sajab märga lund. Täna helistas üks hea sõber Eestist ja usaldas mind. Lähen varsti ühte sugulast vaatama, õues ja kallistamata. Minu sees on kaks kadunud maailma. Need olen mina.

Reede, 20. märts. Rangøya–Oslo lennujaam. Langoljeerid

Olen kahe karantiini vahel. Ja ma ei suuda uskuda, et täna on ikka veel täna. Öösel olin rahutu. Olin hilisõhtul SAS-i kodulehte vaadanud, ja juba siis tundus, et mu lennud ikka tühistati. Hommikul hakkasin uurima.

Pool päeva pingelist tööd oli see uurimine. Reisibüroo pakkus Frankfurdi kaudu, ent kõhutunne ütles „ei“. Helistasin Eesti saatkonda. Sealt öeldi, et ka Saksa saatkond kinnitas mu kõhutunde õigsust: „ärge tulge“, olid nad öelnud. Mis siis, et Lufthansa pakub.

Lõpuks sain aru, et Nordica laupäevane erilend Stockholmist on üks väheseid reaalseid võimalusi. Et pidin kiirustama. Kõrgkooli reisibürool õnnestus mind Stockholmi piletitega varustada, Nordicalt ostsin ise – asi tundub lootusrikas.

Osa minust tahtis saarele jääda. Jalutasin ja jätsin hüvasti. Nii puhas mereõhk, nii soolane vesi. Lapsepõlveranna suur kivi, mille nimi oli „suur kivi“.

Olen praegu veel Norras, ehkki Oslo lennujaama hotelli valgete tekkide vahel. Norra on mu sünnimaa, Eesti mu kodumaa. Aga praegu olen võõral mandril. Käisin aprillis Aafrikas. Siin on teistmoodi, aga sama võõras: ma lihtsalt ei tea, mis kehtib.

Lennukis, täiesti korraliku suurusega 737–700, oli 10 inimest. Lennujaamas, kus plakatid ja ekraanid teavitasid 1 meetrise distantsi nõudest, oli kummituslikult vaikne. Ma ei saanud mõtlemata jätta Stephen Kingi ainetel vändatud filosoofilisele õudusfilmile „Langoljeerid“, kus maandutakse lennujaamas, mis asub tühjas, elutus ruumis, kuhu aeg ja inimesed ei ole veel järele jõudnud.

Hotelli sisenedes pakuti „1 tilk ohutust“ desinfitseerimisvahendi näol. Ja mina – saabusin kalatööstuse kolleegidelt saadud ühekordse kitli, mütsi ja maskiga. Naljakas? Kindlasti. Aga ohutu ja marginaalselt kasulik. 

Homme on suur päev. Siis selgub, kas ma saan päriselt Eestisse koju. Õde viis mind täna linna lennujaama. Atlandi tunnel oli erandolukorras täiesti tasuta, kuna teemaksu nõudmine tähendaks nakkusohtu. Aga pilvede vahelt langes päike Hestskjeret’ majakale nagu ilmutus.

Ja ma mõtlesin: ma olen kakskümmend aastat kahes riigis elanud. Aga alati tundega, et kui igatsus on liiga suur, või kui on oluline perekondlik sündmus, saan piisavalt tungiva soovi korral alati minna. Kasvõi nädalavahetuseks.

Nüüd olen võõral mandril. Kummituslikult tuttava välimusega võõral mandril.

Laupäev, 21. märts. Oslo lennujaam–Põltsamaa. Ja siis ma võtsin galaktikad

Ja lõpuks olen taas kodus. Nagu oleksin kuu aega reisil olnud. Eile? Ei saa olla.

Hommikul räägiti hotelli valvelauas ainult inglise keelt. Tavaliselt oleksin mõelnud keelepoliitikast või millestki – nüüd tundus lihtsalt kuidagi loogiline. Et olen omas riigis välismaal. Hommikusöögi sain paberkotis. Väljaspool hotelli ootas kiirabi. Väga raske on seda toimuvaga mitte seostada – seda teeb eriolukord minu peaga.

Läksin kummituslikult vaiksesse lennujaama. Õhkkond oli sürreaalne. Nii suures ja vaikses ruumis ei tundunud isegi kohane arvutiga tavapärast tööd teha. See justkui rikuks mingit pühadust, nagu katedraalis klõbistamine.

Stockholmi lennukis oli ruumi küll. Arlanda ei olnud nii surnud nagu Oslo lennujaam. Aga isegi Rootsi kõige positiivsem kioskimüüja Mattias, kes vilistas klassikalist muusikat ja laulis et „I’m a broken man on a Halifax pier“, leidis et vähevõitu. Tavaliselt on tal 90–120 klienti tunnis, ütles ta. Nüüd on neli. „See teeb kümme tuhat kaheksasada ööri,“ ütles ta, ja nautis mu hetkeks üllatunud nägu.

Erilendu oodates kuulen islandi keelt. Petrale emakeel väga ei meeldi. Ma arutan temaga islandi hääldust ja saan natuke abi ka – harjutame Zagajewski luule islandikeelse tõlkega. Petra on narkosõltlane ja teel Málagasse rehabi – ja ta on esimene inimene, kes on algussõnade alusel kohe Einar Már Guðmundssoni romaani „Universumi inglid“ ära tundnud. Aga islandi rahaga pole tal midagi peale hakata. Esimest korda elus kogen, et narkar kingib mulle raha.

Nordica „toome eestlased koju“ erilend on täis. Üht reisijat kutsutakse ja informeeritakse, et Eesti ei pruugi teda vastu võtta. Lennule lubatakse küll, lihtsalt ei saa garanteerida. Üldse on palju vaja kontrollida ja uurida, sest erilend on… eriline. Toll tunneb huvi, sest pardal on Norwichist tulnud reisijaid. Aga kuna need lähevad kõik otse Eestisse edasi, kaotavad tölnerid huvi.

Lõpuks saame pardale. Istekohad on vabad – nagu islandi kino, ütlen Prestonis astrofüüsikat õppivale eestlannale Helenile, kelle kõrvale ma satun. Oleme mõlemad maskide ja kaitsevarustusega ja naeratame silmadega. Ta räägib galaktikate gravitatsioonimassi arvutamisest ja tumedast ainest: „Ja siis ma võtsin ükshaaval galaktikad sellest kogumist.“

Siis räägib ta klassiõest, kellega ta pikalt vaidles, milline täht on meile kõige lähemal. Sõbranna arvas Proxima Centauri. „Vaata aknast,“ oli Helen öelnud.

„Kas sa kardad musti auke?“ küsin. „Ei. Sest nad on igal pool.“ Musti auke me ei karda. Mida me kardame? Kardame, et keegi saab aru, kui rumalad me oleme. Kardame, et me anname haiguse oma lähedastele edasi.

Lennuk on täis inimesi ja lugusid. Meie kõige lähedasem täht annab õhtule imelisi värve ja lahkub stseenist. Siis maandume Tallinnas. Passikontroll on – nagu vanasti, ainult et vanasti ei kandnud piirivalvurid maske. „Ma pean siiski korraks teie nägu nägema,“ ütleb politseinik. Näitan. Siis kirjutan alla sellele, et ma pean Põltsamaal karantiinist kinni pidama. Welcome to Estonia.

Suundun lõpuks Põltsamaa poole. Lojaalselt loobun pärast auto kättesaamist vahepeatustest.

Täna hommikul olin Norras. Kunagi pole Norra nii kaugel olnud kui just praegu. Aga ma tulin. Ja Eesti võttis mu vastu. Peame vastu.

Pühapäev, 22. märts. Põltsamaa. Langev koer

Ja ärkangi kodus, Põltsamaal. Kõik on nii tuttav, ja üldse mitte. Olen perega. Olen karantiinis. Nüüd pean siin majas kaks nädalat olema.

Põhikoolis rääkis mu klassijuhataja sellest, mis on emakeel. „Emakeel,“ ütles ta, „on see keel, milles sa ütled ‘koer’ kui taevast peaks järsku koer kukkuma.“

Ma natuke kahtlen selles, kas „koer“ on tõesti esimene asi, mida sa siis ütleksid. Aga olgu. Mulle kukkus Norras täiesti uus olukord kaela ja ma pidin väga kiiresti otsustama, kus mu kodu on. Mul oli kaks varianti: mõlemad minu majad, mõlemad täiesti varustatud. Haruldaselt võrdsed võimalused.

Ja selles olukorras, nendin, otsustasin, et mu kodu on Eestis. Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Lihtsalt niimoodi, et ma pean siiski minema. Koer kukkus taevast alla. Ja ma ütlesin: „Eesti“.

Siin on vaikne. Mul on laisk päev olnud, olen seriaale vaadanud. Viimaste päevade muljed jooksevad peast läbi. Nii palju harjumatut, aga samas pean nentima: ühiskond toimib. See olukord on meie kõigi peades, meie hingedes, meie plaanide ümbertegemistes. Ja ka füüsiliselt: püsime kodus, teeme asju teistmoodi.

Aga ikkagi: asjad ju toimivad. Kõik on alles. On ebakindlust, on arusaamatusi, on enneolematuid meetmeid. Me üritame ühiskondadena teha midagi, mida me kunagi pole üritanud. Ja me teeme seda enne, kui täielik katastroof on käes.

Arvestades sellega tundub siiski kõik siiani kogetu, selles võõras olukorras, hämmastavalt normaalne. Siiani olen näinud inimestes väga palju seda, mis annab lootust. Seda jätkugu.

12.–22.03.2020, Tallinn–Oslo–Rangøya–Oslo–Põltsamaa

BRANKO MILANOVIC
PANDEEMIA TÕELINE OHT ON ÜHISKONNA KOLLAPS

2020. aasta märtsi seisuga mõjutab kogu maailma üks nuhtlus, millega see pole suuteline efektiivselt toime tulema ja mille kestuse kohta ei oska keegi tõsiseid ennustusi teha. Koroonaviiruse pandeemia majanduslikke tagajärgi ei tuleks mõista tavalise probleemina, mida makroökonoomika saaks lahendada või kergendada. Pigem võib maailm olla tunnistajaks fundamentaalsele nihkele globaalses majanduses.

Lühikeses perspektiivis on tegu ühtaegu pakkumise ja nõudluse kriisiga. Pakkumine langeb, sest paljud ettevõtted lõpetavad tegevuse või vähendavad tööd, et kaitsta töötajaid COVID-19 nakkuse eest. Madalamad intressimäärad ei korva toodangu langust, mida põhjustab tööliste kõrvalejäämine – nii nagu tehase purukspommitamise puhul ei aita madalam intressimäär täita lünka kaubapakkumises järgmisel päeval, nädalal ega kuul.

Pakkumislanguse šoki teeb rängemaks nõudluse langus, mis tuleneb asjaolust, et inimesed püsivad kodus ning palju kaupu ja teenuseid, mida nad on harjunud tarbima, pole enam saada. Kui panna riigipiirid kinni ning peatada lennuliiklus, siis ei pane inimesi lendama ka mingisugune nõudluse ja hinna juhtimine. Kui inimesed kardavad minna restorani või avalikele üritustele või kui neile see nakkusohu tõttu keelatakse, siis saab nõudluse suunamisel olla parimal juhul ainult vähene mõju – ning avaliku tervise seisukohalt ei tarvitse see olla kõige soovitavamat laadi.

Maailma ees on sügava nihke väljavaade: tagasipöördumine naturaalmajanduse ehk isemajandamise poole. Selline nihe on globaliseerumise otsene vastand. Kui globaliseerumine toob kaasa tööjaotuse erinevate majanduste vahel, siis tagasipöördumine naturaalmajanduse poole tähendab, et riigid liiguvad eneseküllasuse poole. See liikumine pole vältimatu. Kui valitsused suudavad praegust kriisi kontrolli all hoida või seda lähema kuue kuu või aasta jooksul ületada, siis pöördub maailma tõenäoliselt globaliseerumisteele tagasi, isegi kui tuleb revideerida mõningaid selle aluseeldusi (näiteks väga täpselt häälestatud tootmisahelaid koos täpselt ajastatud tarnetega).

Aga kui kriis jätkub, hargneb kogu globaliseerumine lahti. Mida kauem kestab kriis ja mida kauem kehtivad piirangud inimeste, kaupade ja kapitali vabale liikumisele, seda enam hakkab selline olukord paistma normaalsena. Tekivad huvigrupid, kes on sellise olukorra jätkumisest huvitatud, ning kestev hirm uue epideemia ees võib ajendada üleskutseid riiklikule autarkiale. Selles mõttes võivad majandushuvid ja õiguspärased tervisemured haakuda. Isegi selline näiliselt väike nõue, et iga riiki siseneja esitaks lisaks passile ja viisale ka tervisetõendi, tähendaks takistust vana globaliseerunud eluviisi poole tagasipöördumisel, arvestades kui paljud miljonid normaalselt reisivad.

Lahtihargnemisprotsess võib olemuselt sarnaneda selle globaalse oikumeeni lahtihargnemisega, mis toimus Lääne-Rooma impeeriumi lagunedes eneseküllasteks domeenideks 4. ja 6. sajandi vahel. Sellest sündinud majanduses kasutati kaubandust ainult kaubaülejääkide vahetamiseks teistes domeenides toodetud teist tüüpi ülejääkide vastu, mitte aga selleks, et kannustada spetsialiseerunud tootmist tundmatute ostjate jaoks. Nagu on kirjutanud F. W. Walbank raamatus „The Decline of the Roman Empire in the West‟: „Üle terve [laguneva] impeeriumi toimus järkjärguline tagasiminek väikesemastaabilisele, peost-suhu käsitööndusele, mis tootis kohaliku turu jaoks ja lähiskondlike tellimuste täitmiseks.‟

Praeguses kriisis on eelis nendel, kes pole täielikult spetsialiseerunud. Kui sa oskad endale ise toitu toota, kui sa ei sõltu avalikult pakutavast elektrist ja veest, siis oled kaitstud mitte üksnes vapustuste eest, mis võivad tekkida toidutarneahelates või elektri- ja veevarustuses; sa oled ka paremini kaitstud nakkuste vastu, sest sa ei sõltu kellegi teise valmistatud toidust ega vaja oma kodus millegi parandamiseks remondimehi, kes võivad samuti nakkust kanda. Mida vähem sa teisi vajad, seda kaitstumas ja paremas olukorras sa oled. Kõik see, mis oli väga spetsialiseerunud majanduses eeliseks, muutub nüüd halvemuseks, ja vastupidi.

Liikumist naturaalmajanduse poole ei tõuka tagant harilikud majandusjõud, vaid palju fundamentaalsemad mured, nimelt nakkushaigused ja surmahirm. Seega saavad tavapärased majanduslikud abinõud olla loomult üksnes valuvaigistid: need võivad pakkuda ja peaksidki pakkuma kaitset inimestele, kes kaotavad töö ning kellel puuduvad varuvariandid ja sageli ka tervisekindlustus. Kui sellised inimesed ei suuda enam oma arveid maksta, vallandavad nad šokkide kaskaadi, alates väljatõstmistest kuni pangakriisideni.

Sellegipoolest on haiguse kõige tähtsamaks koormaks selle otsene mõju inimestele ning see võib viia ühiskonna lagunemisele. Need, kellelt võetakse lootus, töö ja varad, võivad kergesti pöörduda nende vastu, kes on paremal järjel. Juba praegu puuduvad 30 protsendil ameeriklastest varad või on nende varandus negatiivne (st võlad on suuremad). Kui praegune kriis tekitab veel rohkem inimesi, kellel pole raha, töökohta ega ligipääsu arstiabile, ja kui nad muutuvad meeleheitlikuks ja vihaseks, siis sellised stseenid nagu hiljutine vangide põgenemine Itaalias või 2005. aastal orkaan Katrinale järgnenud rüüstamised muutuvad tavalisteks. Kui valitsused peavad laastamiste ja omandivastaste rünnakute mahasurumiseks võtma appi paramilitaarsed või sõjalised jõud, võivad ühiskonnad hakata lagunema.

Seega peaks praeguse majanduspoliitika peamine (või isegi ainus) eesmärk olema ühiskonna kollapsi ärahoidmine. Arenenud ühiskonnad ei tohiks lasta majandusnäitajatel, eriti finantsturgude käekäigul ennast pimestada tõsiasja ees, et kõige tähtsam roll, mida majanduspoliitika praegu mängida saab, on hoida sotsiaalseid sidemeid tugevana erakordse surve all.

Tõlkinud M. V.

Branko Milanovic: The Real Pandemic Danger Is Social Collapse. Foreign Affairs, 19.03.2020 

RINGA RAUDLA
PANDEEMIA JA FISKAALPOLIITIKA

Tosin aastat pärast eelmise globaalse majanduskriisi lahvatamist on nii Eestil kui ka Euroopal ees olulised fiskaalpoliitilised valikud. Kui 2008–2010 valiti Eestis maksutulude vähenemisele reaktsiooniks eelarvekärpimise tee (erinevalt paljude Euroopa riikide sammudest majandusi stimuleerida), siis õnneks pandeemiaga seotud kriisi ajal fiskaalsest konservatiivsusest enam nii kramplikult kinni ei hoita ja seda sammu saab ainult tervitada. Samuti on selge, et majanduse (ja tegelikult ühiskonna kui terviku) toetamisel seekord traditsioonilistest rahapoliitilistest sammudest (nagu intressimäärade alandamine) ei piisa ja tuleb kasutada jõulisi eelarvepoliitilisi vahendeid, et raha võimalikult kiiresti ka sissetuleku kaotanud inimesteni ja ettevõteteni jõuaks.

Kuigi 19. märtsi seisuga on raske ennustada, kui kaua viiruse leviku piiramiseks aega läheb, nii Eestis, Euroopas kui globaalselt, võiks Eestis kaaluda järgnevaid lähenemisi.

Esiteks, testimise laiendamiseks ja haigete ravimiseks tuleks eraldada nii palju eelarveressurssi kui võimalik.

Teiseks, soodustamaks sotsiaalset distantseerimist situatsioonides, kus see valik veel on (nt restoranid, ilusalongid jne), tuleks ettevõtetele anda signaal, et kahjusid, mis selle ettevaatusabinõuga kaasnevad, on võimalik kompenseerida. See võimaldaks paljudel hapras olukorras olevatel ettevõtetel viirust piirava valiku teha. Restoranidele annaks see näiteks võimaluse piirata kohapeal söömist, aga kui veel lubatud, jätkata toidu kaasa ostmist ja kohale toimetamist.

Kolmandaks, kaalutavad sammud haigus- ja töötuskindlustushüvitiste tingimuste leevendamiseks ja asendusmäärade tõstmiseks on igati tervitatavad. Samas tuleks ka silmas pidada, et olulisel hulgal kriisist puudutatud elanikkonnast ei pruugi olla haigushüvitis- ja töötuskindlustuskatet (nt platvormitöötajad), mistõttu vajalik abi selle kanali kaudu ei pruugi nendeni jõuda. Üks võimalus tagada majanduslik ja sotsiaalne kate kõigile on kodanikupalk, mis tagataks nt järgneva kolme kuu jooksul kõigile elanikele. Arvestades, et märkimisväärsel osal elanikkonnast puuduvad arvestatavad säästud, aitaks see kindlustada esmavajaduste kulude katmise võimaluse kõigile.

Neljandaks, ettevõtetele tuleks vähemalt kolmeks kuuks (vajadusel pikemalt) anda moratoorium tööjõumaksude osas ja võimaldada laenugarantiisid.

Kust selleks kõigeks rahaks tuleb? Nii kujunenud olukorra lahendamiseks kui ka majanduse turgutamiseks pikemas perspektiivis peaks Eesti valitsus kasutama ära laenu võtmise võimalust nii palju kui võimalik. Praegune laenukoormus Eestis on 10% SKPst, mis on Euroopa kõige madalam. Ka eurotsooni fiskaalsed reeglid võimaldavad hädaolukorras ja majanduslanguse puhul suuremat eelarvedefitsiiti.

Arvestades aga vajadust viia raha kasutajateni nii kiiresti kui võimalik (ning ka situatsiooni, kus paljude ELi riikide võlatase on juba praegu väga kõrge), oleks eurotsooni tasemel mõttekas kasutada n-ö „helikopteriraha“ – otsesed rahalised ülekanded keskpangalt valitsustele, kel on seda vaja kriisi leevendamiseks. See võimaldaks raha kohale toimetamist kiiremini ja samuti vähendaks ka võlakoorma drastilist suurendamist liikmesriikide jaoks tulevikus (ja leevendaks kasvavat intressimaksekoormust eelarvele). Sellise lähenemise kasutamine on küll vastuolus valitseva majandusteadusliku paradigmaga EL-is, kuid käesolevas situatsioonis on õigustatud mõelda paradigmaväliselt.

Pikema perspektiivi osas sõltuvad vajalikud sammud sellest, kui sügavaks majanduslangus kujuneb. Kindel on aga see, et eurotsooni fiskaalreeglid tuleb ümber kirjutada. Eelmise kriisi õppetundideks on, et samal ajal kui USA stimuleeris majandust tugevamalt, kasutas Euroopa Liit fiskaalseid meetmeid piiratumalt ning maksis selle eest ka pikema majutussurutise hinda. Eesolev majanduslangus saab tõenäoliselt olema sügavam kui aastakümme tagasi, nii et vajadus fiskaalsete meetmete ulatuslikuma kasutamise järele on veelgi suurem. Oluline on silmas pidada, et puhtalt kvantitatiivne rahahulga suurendamine rahapoliitika instrumentide kaudu ei pruugi jõuda reaalmajandusse, kus seda kohe vaja on. Raha peab jõudma inimesteni, kes seda reaalselt kulutada saavad ja mitte viima vaid finantsvarade väärtuse suurenemiseni.

Võib hinnata, et viiruse piiramiseks vajalikud meetmed mõjutavad ulatuslikumalt just teenindussektori eesliini töötajaid, kus palgad madalamad. Seega viirus tabab haavatavat osa ühiskonnast esiteks füüsiliselt, kuna neil on suurem risk nakatuda, kui nad veel tööl on, ja siis rahaliselt, kui sissetulek piirangute tõttu kaob. Seega võib ennustada ebavõrdsuse olulist kasvu ja potentsiaalselt ka vajadust täiendavate sissetulekut ümberjaotavate meetmete järele, vältimaks olukorda, kus majanduslik ebavõrdsus hakkab tekitama sotsiaalset ebastabiilsust ja ohustama demokraatlike režiimide püsimajäämist.

DANIELE MONTICELLI
PANDEEMIA KUI EUROOPA POLIITILINE LAKMUSPABER

Ehkki COVID-19 epideemia pole esimene ega sugugi kõige rängem maailma tabanud pandeemia, teevad selle vastu võitlemiseks kasutusele võetud meetmed ja meie ajastu iseloomulikud jooned praegusest olukorrast üsna pretsedenditu globaalse ühiskondliku eksperimendi. Enam-vähem sünkroonis elab suur osa maailma elanikkonnast eriolukorra tingimustes pealesunnitud või vabatahtlikult valitud eri rangusega eraldatuses, olles samas meedia kaudu toimuvast üleküllaselt informeeritud.

Kas see kõik on põhjendatud või mitte, on praegu veel raske öelda. Selge on aga see, et toimuva mõistmine nõuaks tekkinud olukorrale sarnast globaalset haaret: viroloogiast psühholoogiani, antropoloogiast õigusteaduseni, politoloogiast filosoofiani, majandusteadusest demograafiani. Eks olemegi jõudnud juhtumini, mis seab meid tänase üliühendatud maailma protsesside ülikeerukuse ette otsesemalt ja vahetumalt kui selle sajandi teised globaalsed kriisid (terrorismi, finants-, põgenike kriis). Tulemuseks on ilmselge võimetuse tunne, hirm ja segadus nii inimeste kui ka riikide reaktsioonides.

Järgnevas keskendun paarile hädaolukorraga seotud poliitilisele küsimusele (veidi pikemalt kirjutasin kriisist Maalehes avaldatud artiklis).

Autoritaarne vs demokraatlik toimetulek globaalsete kriisidega

Praegu tundub ainsaks võimaluseks kriisile reageerida poliitiliste otsustusmehhanismide lihtsustamine ja tsentraliseerimine. Demokraatlike riikide puhul tähendab see eriolukorra väljakuulutamise vältimatust, kuid selged eelised situatsiooniga toimetulekul on siiski autoritaarsetel riikidel, mida iseloomustab poliitiline tsentralism ja ühiskondlik distsipliin. Nende riikide piiramatu võim elanikkonna biopoliitilisel haldamisel toimib tõhusamalt kui demokraatlike valitsuste üsna leebete eriolukorraliste sanktsioonidega tugevdatud üleskutsed kodanike vastutustundele. Nii on Hiina viirusevastast sõda võitmas, Itaalia aga seda kaotamas. Demokraatlike riikide vabade kodanike ebaadekvaatne reaktsioon hädaolukorrale võib kõva käe vajadust toetavatest jõududest niigi vaevatud Läänes oluliselt süvendada arusaama, et liberaaldemokraatia ei suuda vastu seista tänapäeva maailma globaalsetele väljakutsetele. Nii kaalubki näiteks Itaalia juba kõikide viirusesse nakatunute massilist jälitamist. Demokraatia toetajatele pole küsimus seega mitte niivõrd selles, milliseid ohvreid oleme valmis taluma oma vabaduste säilimise nimel, kuivõrd selles, kui valmis oleme hädaolukorras vastutama oma vabalt valitud käitumistega nii enda kui ka teiste turvalisuse ja tervise eest.

Euroopa varemed

Eriti kurba vaatemängu pakkuvad praeguses olukorras uue natsionalismi pantvangis virelevate Euroopa riikide reaktsioonid. Alustati valitsusjuhtide vastastikustest süüdistustest liiga leebete või liiga karmide meetmete rakendamise pärast ning seejärel jõuti paari päevaga igal pool samasugusele lahendusele: riigipiiride sulgemine. Selline otsus pole pelgalt kasutu olukorras, kus viirus levib igal pool juba kohalikult, vaid ka julm, kuna see aeglustab otsustavalt näiteks ülioluliste meditsiiniliste vahendite kohale jõudmist, valmistades meie endi riikide kodanikele lisakannatusi ning sundides muuhulgas neid viiruse levikuks ideaalsetesse tingimustesse (nagu nt laev, millega Eesti pidi oma Euroopas kinni jäänud kodanikud koju tooma). Selliste otsuste taga paistab tegelikult ainult paljude Euroopa riikide põgenikekriisi aegne soov taastada piirikontroll – pandeemia pakub sellele nüüd hea ja „vaieldamatu“ ettekäände.

Kohalikud lahendused globaalsetele probleemidele?

Euroopa tõesti ei soovi või ei suuda olla globaalne, kuigi hädaolukord, mis meie silme all suure kiirusega areneb, näitab veel kord, et globaalsetele probleemidele kohalikke lahendusi ei ole. Globaalsetele probleemidele saavad olla ainult globaalsed lahendused. Samal ajal kui mitmed Euroopa riigid kehtestasid meditsiiniliste vahendite ekspordikeeldu krahhi äärel olevale Itaaliale, hakkas kriisist alles väljuvast Hiinast Itaaliasse saabuma suurel hulgal respiraatoreid, kaitsevahendeid, ravimeid ja arste. Viimased lasid ennast lennujaamas pildistada suure punase loosungiga, millele olid kirjutatud itaaliakeelseid lauseid: „Maakera on üksainus maa. Oleme sama mere lained, sama puu lehed, sama aia lilled.“ Ehkki nende sõnade omistamine Vana-Rooma filosoofile Lucius Annaeus Senecale on üsna kahtlane, mõjusid need konkreetsete abivahenditega Itaaliasse saabunud hiinlaste taasesituses kohalikele märksa usutavamalt kui Euroopa Komisjoni president Ursula van der Leyeni distantsilt saadetud toetav videosõnum „Me oleme kõik itaallased“.

Hiinal on globaalne visioon ning teadmised, oskused, ressursid, et seda ellu viia. Me teame või vähemalt kahtlustame, mis sellega võib kaasas käia juhul, kui Euroopa ei suuda ühiselt oma alternatiivset globaalset visiooni arendada ja ellu viia – uhkelt „suveräänsete”, suletud piiridega ja „päästku igaüks end, nagu oskab“ loogikast lähtuvate Euroopa rahvusriikide saatus oleks usutavasti muutuda kriisist kriisi järjest autoritaarsemateks ning Hiina globaalse impeeriumi majanduslikeks ja peatselt ka poliitilisteks satelliitideks.

Negatiivsete sündmuste tuules levivad sageli vandenõuteooriad ja kuulujutud, eriti kui sündmused on värsked ja osalt tundmatud. Just nii on juhtunud koroonaviirusega.

Probleem ulatub sügavamale kui ainult klikke meelitavad desinformatsioonilehed. Kuigi Ungari politsei on kinni pannud mõned desinformatsioonilehed, mis õhutasid koroonaviirusega seoses paanikat, on ka Ungari valitsus ise, eriti epideemia esimeses faasis, kasutanud oma meediaimpeeriumi patuoinakampaaniaks ning levitanud kriisi allikate ja tekke kohta desinformatsiooni.

Koroona, desinformatsiooni kuningas

Koroonaviiruse hirmu levides üle maailma muutusid desinformatsioonikampaaniad üha tõhusamaks. Lisaks klikke meelitavatele veebilehtedele, mille eesmärk on teenida viiruse kohta väära ja sensatsioonilise info levitamiselt kasumit, on ilmnud areenile geopoliitilised tegutsejad, keda huvitab infokaose külvamine. Nagu üks WHO ametnik on öelnud: „Levib „infodeemia‟, mis on vähemalt sama ohtlik kui viirus ise, kuna desinformatsioon levib kiiremini ja kergemini ning põhjustab suurt kahju.‟

Desinformatsioon ei tekita üksnes väärarvamusi. See võib maksta ka elusid ning õhutada ühiskondlikke rahutusi. Viiruse kohta väärinfo levitamise kaheks viisiks on olukorra eitamine/banaliseerimine ning liialdamine/paanika. Näiteks Lõuna-Koreas võis täheldada esimest äärmust, kus üks 200 000 liikmega suletud sekt salgas koroonaviiruse olemasolu, nimetades seda kõigest valitsuse vandenõuks, ning andis sellega suure panuse viiruse levikusse ja kaudselt ka mitme surma põhjustamisse.

Edukat näidet paanika õhutamisest võis näha hiljuti Ukrainas. Tervishoiuministeeriumi nimel saadeti välja võltsitud kettkiri, mis väitis, et koroonaviirus on jõudnud Ukrainasse. Pettus jõudis elanikkonna suure osani, mis põhjustas väiksemaid meeleavaldusi ning mõningaid vägivaldseid kokkupõrkeid, kus meeleavaldajad jooksid isegi Hiinast saabuva bussi peale tormi. On tugevaid kahtlustusi, et selle aktsiooni taga olid Venemaa jõupingutused.

Leidub ka ilmselgemaid näiteid: Vene allikad levitasid mitmeid vääraid ja vasturääkivaid narratiive koroonaviirusest, ühtaegu eitades selle olemasolu ning väites, et see on Lääne bioloogiline relv. USA asevälisminister Euroopa ja Euraasia alal Philip Reeker on nimetanud Venemaad koroonaviirusega seotud desinformatsiooninarratiivide üheks allikaks.

Teised autoritaarsed režiimid on samuti olnud kaunis aktiivsed sääraste väärnarratiivide levitamisel. Kõige silmapaistvam näide on Hiina, kust viirus alguse sai. Algusest peale tahtsid mõned Venemaa ja Hiina levitatud valeuudised veeretada vastutust viiruse eest USA-le, väites, et selle on loonud ameeriklased kui bioloogilise relva. Seda narratiivi on hiljaaegu korranud isegi mõned kõrged Hiina ametiisikud, näiteks on Hiina diplomaadid nimetanud viiruse allikaks USA-d ja Hiina välisministeeriumi infoosakonna kõneisik väitis, et „USA sõjavägi võis olla see, kes epideemia Wuhani tõi‟. Selline jultunud vale püüab süüd kõrvale veeretada Hiina Kommunistlikult Parteilt – poliitiliselt jõult, mis kannab algusest peale peamist vatutust viiruse globaalse leviku eest.

Iraan on arvatavasti kõige ilmekam näide, kuidas autoritaarsete režiimide tüüpilised refleksid, salgamine ja patuoina riiklik otsimine, koos võhiklikkusega võivad viia veelgi tapvama stsenaariumini. Et režiimi legitimeerimise nimel tõsta valimisosalust, eitas valitsuspropaganda praktiliselt viiruse olemasolu, väites, et USA üksnes dramatiseerib viirust selleks, et valimisosalust alla viia. Juhindudes sellisest vandenõuteooriast, astus valitsus vastu oma kodanikele ja meediaväljaannetele. Tagajärjeks on 14 000 ametlikku koroonaviiruse juhtu ja peaaegu 800 surma – tõelised arvud võivad olla kordi suuremad.

Ungari: hübriiddesinformatsiooni maastik

Ungaris võib täheldada kahte liiki desinformatsiooni. Äärmusserval asuvad klikke meelitavad desinformatsioonilehed, mis on olemas igas demokraatlikus ühiskonnas, kus nad kuritarvitavad sõnavabadust ja vaidlustavad peavoolu narratiive. Aga mängus on osalenud ka peavool ise: otseselt valitsuse juhitavad ja valitsusmeelsed meediakanalid kordavad kooris valitsuse ametlikke vääravaldusi. Viimasel desinformatsiooni liigil on sarnasusi eespool mainitud autoritaarsete valitsuste riikliku desinformatsiooniga.

Algul olid koroonaviirust puudutava desinformatsiooni levitajaks onlain-portaalid, mis püüavad olukorrast rahalist profiiti lõigata. Nende peamine sissetulekuallikas on reklaam. Neil lehtedel võib näha suurte rahvusvaheliste firmade reklaame, mis on sinna paigutatud näiteks Google Adsi kaudu.

Valisime välja Ungaris 12 mõjukat desinformatiivset Facebooki-lehte, millel on kokku rohkem kui 1 miljon jälgijat, ning vaatlesime nende sisu ja sõnumite levikut SentiOne tarkvara abil, mis on mõeldud sotsiaalmeedia jälgimiseks. Neil 12 lehel jagatud postitused pälvisid suurt tähelepanu. 27. veebruari seisuga oli 200 postitust kutsunud esile 21 000 reaktsiooni, 3 700 kommentaari ja 22 000 jagamist. Jagamiste suur arv teeb eriti muret, sest tõenäoliselt aitas see neil narratiividel jõuda sotsiaalmeedia kasutajate veelgi suuremate hulkadeni. Arvestades nende lehtede järgijate ja reaktsioonide hulka, on meil alust uskuda, et avastatud desinformatiivsed narratiivid võisid jõuda sadade tuhandete ungarikeelsete inimesteni.

Leidsime, et libauudised Covid-19 puhangu kohta jagunevad nelja suurde kategooriasse. Esimene seisneb „genotsiiditeooriates‟, mis annavad mõista, et keegi levitab viirust tahtlikult mingi eesmärgi saavutamiseks. Kõige tüüpilisem seda liiki narratiiv väidab, et „globaalne eliit‟, teiste hulgas Bill Gates, üritab Maakera elanikkonda detsimeerida. „Bill Gatesi teooriat‟ mainis isegi valitsusmeelne portaal Demokrata, kuid tavaliselt oli see populaarsem äärmusserva klikimagnetitel. Selle teooriaga käib kaasas populistlik narratiiv.

Teise rühma kuuluvad eelmainitud „bioloogilise relva teooriad‟. Tavaliselt väidavad selle rühma teooriad, et bioloogilist relva kasutatakse „Kolmandas maailmasõjas‟ Hiina vastu. Üks spetsiifiline narratiiv ütleb näiteks, et epideemia taga on USA eesmärgiga suruda „Hiina majandus põlvili‟. See narratiiv sobib kenasti tuntud geopoliitilise narratiiviga, mida levitavad sageli Venemaa ja Hiina, et luua mulje, nagu USA tegutseks vaenulikult kõikide oma tajutavate rivaalide vastu, isegi kui see tähendab rahvusvaheliste konventsioonide rikkumist. Samal ajal olid populaarsed ka mõned vandenõuteooriad, mulle järgi on viirust levitanud hoopis Hiina ja et viirus loodi bioloogilise relvana ühes Wuhani sõjalises laboris. Ühisjooneks on see, et koroonaviirus pole olnud midagi looduslikku, vaid tuleneb erilisest plaanist hävitada teatav inimrühm.

Kolmas desinformatsioonigrupp on apokalüptilised maailmalõpunarratiivid. Tegu on artiklitega, mis taotlevad oma paanikat külvavate väidetega sensatsiooni. On väidetud kodusõja puhkemist Wuhanis, seda, et sajad nakatunud „piiravad‟ kontrollpunkte linnast välja viivatel teedel, ja et peaaegu 5 miljonit inimest on Wuhanist lahkunud, nii et viirus on juba levinud üle terve maailma. Sedalaadi desinformatsioon mainis ka koroonaviiruse juhtumeid ja surmasid juba Ungaris, kui ametlikke juhtumeid veel polnud.

Viimane ja väiksem rühm koosnes artiklitest raviviiside kohta. Seesugused teated väidavad, et viiruse vastu on leitud rohi, et traditsiooniline hiina meditsiin „blokeerib‟ viiruse, fantaseeritakse selle ravimisest C-vitamiiniga jne.

Enamik neist desinformatsiooni narratiividest pälvis ka Ungari võimude tähelepanu. Algatati uurimised üle tosina portaali toimetaja suhtes, kes olid koroonaviiruse kohta väärinfot levitanud. Portaale on kinni pandud ja toimetajaid kohtu alla antud. Politsei on vahistanud ühe vlogeri, kes levitas sõnumit, nagu kavatsetaks Budapesti linn kinni panna.

Võimude valvsus niisuguste võrgulehtede suhtes väärib tunnustust ning teatavad piirangud neile näivad õigustatud, sest paanika praeguses olukorras võib maksta elusid. Arvukad desinformatsiooniportaalid levitavad vääruudiseid koroonaviiruse kohta, mis jõuavad sadade tuhandete inimesteni ja külvavad rahutust. Manipulatiivsed artiklid Covid-19 kohta ainult suurendavad nende veebilehtede külastatavust, aidates neil levitada veelgi enam tervishoiu-alaseid libauudisid ning ebaefektiivseid „raviviise‟. Need veebilehed levitavad ka informatsiooni „alternatiivsest meditsiinist‟, mis väidetavalt ravib kõike kõrgest vererõhust kuni vähini; nad teevad vaktsineerimisele vastupropagandat, tekitades reaalset kahju.

Paraku samal ajal mõningad Ungari ametkonnad ei võidelnud desinformatsiooniga, vaid aitasid selle tootmisele ja levikule hoopis kaasa. Samamoodi nagu Iraanis, oli peamiseks eesmärgiks leida patuoinaid ning varjata võimude vähest ettevalmistust kriisiks.

Riiklik desinformatsioon

Ungari pole olnud ainus maa, isegi mitte arenenud riikide seas, mis polnud koroonaviiruse epideemiaks sugugi valmis. 28. veebruaril, kui Ungaris polnud veel ühtegi kinnitust leidnud haigusjuhtu, väitis peaminister Orbán enesekindlalt, et Ungari jaoks tõeline probleem ja väljakutse ei ole mitte koroonaviirus, vaid illegaalne migratsioon. Viiruse tähtsuse pisendamine asendus hiljem propagandaga, mis seob Ungari valitsuse lemmikteema, illegaalse migratsiooni, viirusega.

Suurt narratiivi koroonaviiruse ja illegaalse immigratsiooni seosest levitas esmalt peaministri nõunik sisejulgeoleku alal György Bakondi. Ta ütles märtsi alguses, et „koroonaviiruse ja illegaalse migratsiooni vahel on kindel seos‟. Ta lisas, et enamik illegaalseid migrante saabub Afganistanist, Pakistanist või Iraanist, niisiis on nad pärit või rännanud läbi mõnest peamisest epideemiakoldest. Seetõttu teatati, et kurikuulsad „transiittsoonid‟ saadavad lõunapiirilt automaatselt tagasi kõik migrandid. See oli esimene oluline märk, et keskvalitsus on ise hakanud epideemiat ekspluateerima oma poliitilistes huvides.

Hiljem armus ka peaminister sellesse vandenõuteooriasse, levitades seda nii kodus kui välismaal. Kooskõlas selliste argumentidega hakkasid Ungari ametiisikud näpuga näitama koroonapatsientidele migratsioonilaagrites. Esimesteks avalikult teatavaks tehtud koroonaviiruse kandjateks olid iraani üliõplased, keda Ungari valitsus, vastutavad ametkonnad ja Fidesz hakkasid häälekalt süüdistama koostöö puudumises karantiini ajal – sõnum, mis oli tahtlikult mõeldud rõhutama seost koroonaviiruse ja moslemite immigratsiooni vahel.

Need sõnumid olid absurdsed. Ungaris positiivse proovi andnud iraanlased ei olnud illegaalsed immigrandid, vaid Ungari riikliku stipendiumiga Ungaris õppivad üliõpilased. Pealegi, kuidas saab illegaalsete immigrantide kaela veeretada epideemiat, mis levib maailma eliitide seas mööda lennulinne ja nakatades tähtsaid isikuid nagu Miami linnapea, Kanada peaministri abikaasa, Brasiilia presidendi pressiesindaja või Tom Hanks?

Valitsusmeelsed kommentaatorid kordasid sõnumit, et „kriis puudutab peamiselt migratsioonimaid‟ (mida väljend „migratsioonimaa‟ ka ei tähendaks) ning süüdistasid viiruses Lääne-Euroopat. Ja muidugi George Sorost ja tema avatud ühiskonna teooriat. Samal ajal ei teinud valitsuses keegi etteheiteid Hiinale, viiruse allikale – tõenäoliselt selleks, et kaitsta poliitilisi ja majandussidemeid Hiinaga.

Ungari valitsuse kõneisik süüdistab ajakirjandust puudulikus faktikontrollis ning esitab varjatud ähvardusi, et valitsus kasutab iga abinõu peatamaks vääruudiste ja kuulujuttude levikut.

Pärast salgamise ja aeglaste vastusammude perioodi rakendas Ungari valitsus lõpuks viiruse leviku aeglustamiseks mitu tähtsat piirangut, mis osutavad õiges suunas. Ometi on kriisist saanud kõige tõsisem väljakutse, mida Orbán on oma 14-aastase valitsemisaja jooksul seni tunda saanud. Mitte ainult majanduse aeglustumise ja ohvrite tõttu, mis on tabanud kõiki Euroopa riike, vaid ka seetõttu, et kriis on tabanud kõige valusamalt sektoreid nagu tervishoid ja haridus, mida on kõige rängemalt on riivanud valitsuse kasin eelarvepoliitika muidu tugeva majanduskasvu perioodil.

Orbáni režiim on kriisi poliitilisest mõjust kohkunud ning süüdlasi otsiv desinformatsioonikampaania on üritanud rahulolematust mujale kanaliseerida. Orbán on harjunud valitsemisviisiga, mis püsib tugevatel majandusnäitajatel, ning ta on seni kõigest puhtalt välja tulnud lihtsalt poliitilise kommunikatsiooni ja sümboolse poliitika abil, tuginedes tohutule ja äärmiselt tsentraliseeritud meediaimpeeriumile. Pandeemiaga võitlemise esimesed nädalad on näidanud, et seda taktikat on praegusel juhul väga raske ellu viia.

17. märts 2020

Tõlkinud M.V.

Artikli autorite algset ungarikeelset uurimust sotsiaalmeediast saab lugeda siit.

Péter Krekó, Patrik Szicherle. Gone viral: Covid-19 in the disinformation ecosystem. Eurozine https://www.eurozine.com/gone-viral/