Arhiiv

  • “SAATANA SIRP, MAGUS MÜRK…"

    Ilmunud Vikerkaares 1993, nr 1

    Kristluse ja kristliku seksuaalmoraali kahe tuhande aastases ajaloos on naist peetud kord kuratlikuks, kord jumalikuks. Kas Eevast sai patt alguse, on’s naine kõigi hädade põhjus?

    “Eri aegadel ja eri kultuurides, kõige erinevamates ühiskondlikes tingimustes on naist paljudel põhjustel rõhutud ja diskrimineeritud. Aga tõde mehe ja naise võrdsest isiklikust väärikusest pole kirikus kunagi täiesti varju jäänud.” Nii seisab Saksa piiskoppide konverentsi “Naise seisundist kirikus ja ühiskonnas” deklaratsioonis 21. septembrist 1981. Kes vaid pisutki teoloogia ajalugu tunneb, üllatub igatahes sellise süütuna näiva otsustuse üle. Veel pahandavam on, kui paavst Johannes Paulus II Apostlikes Kirjades “Mulieris dignitatem” 15. augustist 1988 väidab, et naise väärikus ja kutsumus on “inimliku ja kristliku sisekaemuse alaline teema”. Ajalugu näitab meile otse vastupidist. Kui saksa piiskoppide sõnad vähemalt mcenutavadki naise ebainimlikku kohtlemist, siis paavst ei näi midagi teadvat kirikliku hierarhia ja teoloogia keeldudest paljude aastasadade jooksul. Siis pole ka imestada, et Vatikani ringkonnad lükkasid tagasi 1988. a USA karjasekirja esimese projekti naise osast kirikus ja ühiskonnas. Seal on nimelt lugeda: “Seksistlik hoiak on kiriku õpetusele ja praktikale aastasadu oma värvingu andnud. On sügav patt pidada naist kõige kurja allikaks maailmas, vaimselt teisejärguliseks, psühholoogiliselt ebastabiilseks ja meelelisusele kalduvaks.”
    Seda kinnitavad ka ajaloo andmed. Sellele vaatamata on kaks aastat hiljem vastuvõetud teises projektis ilmsed Vatikani mõju jäljed. Seksismipatu teravast kriitikast on õige vähe järele jäänud, seevastu võtab rohkesti ruumi kiriku ametlik õpetus rasestumisest hoidumise kohta. Kõnealuse karjasekirja avaldamine lükati määramata ajaks edasi.

    Jeesus ja naised

    Tänapäeval on aabitsatõde, et kristluse ja kiriku peaaegu kahe tuhande aastase ajaloo jooksul on naist äärmiselt negatiivselt hinnatud ja käsitletud. Juhuslikud erandid ei tõesta vastupidist, pigem kinnitavad üldist reeglit naissoo alistamisest ja rõhumisest.
    Esimene imetlusväärne erand oli Jeesus ja tema järgi peaksid joonduma nii kõigi aegade kristlikud mõtlejad kui ka kristlik toimimisviis. Jeesusele oli võõras igasugune seksism, st inimisiksuse alandamine või ülendamine soolisel alusel. Nagu Anton Vögtle on kindlaks teinud, polnud Jeesuse suhtumises naistesse eelarvamusi ega tabusid. Tema üllatavalt uutmoodi suhtlemine naistega avalikkuse ees pidi tolleaegsetele kirjatarkadele ja Jumala tahte tõlgendajatele tunduma otse skandaalsena. Jeesuse käitumist tuleb hinnata seda kõrgemalt, et tollal järgis patriarhaat ranget reglementi, avalikkuses rohkemgi kui koduses ringis. Lunastus, mida Jeesus tahtis tuua, pidi osaks sama kõigile iisraellastele, kelle hulka loeti muidugi ka naised. Naised kuulusid täiesti iseenesestmõistetavalt Jeesuse saatjaskonda, meeste kõrval tegid nad misjonitööd ja vähemalt kitsamas ringis oli neil ka koguduse juhtimise funktsioon. Ja mis kõige tähtsam: naised olid Jeesuse ülestõusmise esimesed tunnistajad ja Issand Jeesus palus neil sündmusest teatada ka teadmatuses viibivatele apostlitele. Juba üksnes see peaks olema piisav põhjus ja õigustus, et naisi ühestki kirikuteenistusest kõrvale ei tõrjutaks.
    Tegelikult pole keegi sugude võrdõiguslikkust sellise teoloogilise printsipiaalsusega formuleerinud kui Paulus oma kirjas galaatlastele – Paulus ise Jeesuse 12 jüngri hulka ei kuulunud. “Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Ga. 3, 27–28).
    On märkimisväärne, et Paulus räägib ainult selles kohas soolisest eristamisest, mis olevat Kristuse läbi lõpetatud. Seejuures ütleb ta küll ka, et loomisjärgne kord pole kaotatud, vaid Kristuse poolt uuesti ülendatud uue loomisega, täielikult teostub see alles saabuvas maailmas. Järelikult püsib lõhe siinse ja sealse, tänase ja homse vahel. Aga sild kahe vahele on ehitatud ja sellele saab astuda juba siinses elus.

    Naine: mehe peegeldus

    Sotsioloogilised tingimused võivad igal ajal kujutada endast raskust ja mõnikord isegi ületamatut takistust õigete arusaamade elluviimisel. Nii oli see ka Pauluse aegadel, mida tõendab näiteks naise loorikandmise komme jumalateenistusel (1 Kо. 11,2–16). Kuigi Paulus eksis juudi tavade vastu, lubades naisi jumalateenistusel aktiivselt osaleda – palvetada ja prohvetlikke kõnesid pidada –, ei kõigutanud ta põhjalikult naise loomisjärgselt määratud alistumist. Tema jaoks on mees naise pea; naine on (vaid) mehe peegeldus, mees ise aga Jumala peegeldus; naine põlvneb mehest ja on ka mehe jaoks loodud. Siinkohal tuleb muidugi arvestada rahvakuulutaja Pauluse juudi pärandit. Ja juba õige pea muutus see ajavaimuline arusaam kristlikes juudi kogudustes maksvaks.
    Sellele vaatamata toetasid naised Paulust tema misjonireisidel. Naiste misjonikuulutuse vastu ei räägi ka sageli tsiteeritud sõnad: “Olgu naised koguduses vait” (1 Kо. 14, 34), sest uuema eksegeesi kohaselt on see vahelekirjutus tehtud pärast Paulust. Seesama kehtib muide ka Pauluse teise lause kohta: “Mehele on hea naist mitte puutuda” (1 Kо. 7, 1). Õige pea levisid sellised ettekujutused nii kirikus kui ka teoloogias. Juba 1. sajandi lõpust pärinevas Pauluse esimeses kirjas Timotheosele (2, 13–15) esineb naine Eeva pattulangemise tõttu alandatuna ja laimatuna. Õnnistust võib talle tuua vaid laste sünnitamine. Sellele vaatamata seisavad selles kirjas mees- ja naisdiakonid veel kõrvuti.
    Uustestamentliku ajavaimu võttis Würzburgi eksegeet Rudolf Schnackenburg tabavalt kokku: “Siis seati kiriku suhtumine naistesse rööbastesse, kujunesid otsustused, millel olid kauaaegsed ja kahetsusväärsed järelmõjud. On aeg juhinduda jälle Jeesuse hoiakust ja Pauluse põhimõttelisest eeskujust. Seejuures peaks arvestama ka humanitaarteaduste saavutusi, sest ilma nendeta võib silmist kaotada kristliku inimese pildi, mis vastab inimese uuestiloomisele Kristuses.”

    Võrdsus alistumuse vastu

    4. ja 5. saj suurte kirikuisade õpetust naisest mõjutas tugevasti vanatestamentlik loomissõnum. Muidugi pole loomisloos, Vana Testamendi esimeses raamatus, mitte ainult üks, vaid kaks väga erinevat loomiskirjeldust.
    Vanimas inimest ja tema olukorda piltlikult kirjeldavas tekstis, mille autorit vastavalt kasutatavale jumalanimele kutsutakse jahvistiks, kõlavad järgmised sõnad naise kohta:
    “Ja Jehoova, Jumal, ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde” (1 Mo. 2, 22).
    Üksnes konstateeringust, et esmalt loodi mees ja siis alles naine, piisas paljudele tõlgendajatele, et sellest välja lugeda naise põhimõttelist alistumist mehele ja ühtlasi Jumalast loodud patriarhaati.
    Seevastu hilisemas loomiskirjelduses, mis omistatakse preesterkonnale, ilmneb mehe ja naise põhjapanev võrdsus: „Ja Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järele, meie sarnaseks…” Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, meheks ja naiseks!”‟ (1 Mo. 1, 26–27).
    Lisaks mõlema soo olemuslikule võrdsusele rõhutatakse siin ka nende välist samasust Jumalaga. Peale selle kasutati ka piltlikku jutustust inimeste pattulangemisest Paradiisis (1 Mo. 3, 17) sageli kui tõendit soolisest hierarhiast. Selle järgi on Eeva peasüüdlane, sest mao kavalal soovitusel ulatas ta Aadamale hea ja kurja tundmise puuvilja, mispeale mõlemad Eedeni aiast välja aeti. Kirik õpetab tänapäevani, et esimene pattulangemine kui pärispatt elab edasi kõigis järeltulevates põlvedes. Selles peituvad lõppude lõpuks ka kogu teoloogiliselt põhjendatud naistevihkamise sügavaimad juured.
    Suured kirikuisad nagu ka juba algkristluse esimesed kirjamehed ei tuginenud oma naisepildi loomisel mitte naise positiivsele väärtustamisele, nagu näeme seda evangelistidel, vaid jätkasid mõnes Uue Testamendi kirjas avalduvat naisevastast hoiakut. Ja vahetades ära ümbritseva maailma patriarhaalsed normid oma arusaamaga kristlusest, lõid nad teoloogilise õpetuse, mis määras otsustavalt kiriku hoiaku naise suhtes: halvustusest põlguseni.
    Kõige täpsemini määratles asjade seisu teravmeelne apologeet Tertullianus Kartaagost (surnud u 220. a), kuigi ta ise oli abielus. Ta meenutas häbistavat pattulangemist ja inimeste troostitut allakäiku, milles on süüdi üksnes Eeva. Kõigile neile naistele, kes oma hukatuslikku seisundit ei taha tunnistada, koputas ta karmilt südamele: “Ja sa ei arva, et sa oled Eeva?… See sa oled, kes sa kurjale voli andsid, keelatud puu vilja noppisid, esimesena Jumala seadust rikkusid; sina, kes sa teda hullutasid, kellele Kurat poleks julgenud läheneda. Nii kergelt oled sa mehe, Jumala näo järele loodu, põrmu heitnud.”

    Jõud ja tublidus – pehmus ja järeleandlikkus

    Läbi sajandite mõjusaim teoloog, ja mitte ainult naisküsimuses, oli piiskop Aurelius Augustinus Hippost (surnud 430. a). Tema arvamuse kohaselt on sugudevaheline põhierinevus kehalikkuses. Siin allugu naine mehele. Ainult mehe sperma sisaldab tulevast inimest, naine on vaid vastuvõtuanum. Mees (vir) kehastavat jõudu ja tublidust (virtus), naine (mulier) seevastu pehmust ja järeleandlikkust (mollies). Seepärast on mees vaimu sümbol, naine liha sümbol. Ja seepärast valitseb mees õigusega naise üle.
    On teada, et nooruses elas Augustinus liiderlikku elu, kuni ta liitus manihheistliku lihasuretajate sektiga. Saanud kristlaseks, jäi tema mõtlemis- ja eluviisile iseloomulikuks sügav hirm seksuaalsuse ees. Kurat olevat teadnud, põhjendas suur teoloog, et ta ei suuda meest võrgutada, seepärast on ta ligi tikkunud naisele kui nõrgemale sugupoolele. Kui tal naise võrgutamine õnnestus, kavaldas ta viimase abil ka mehe üle. Kirikuisa ei salanud küll Aadama süüd, kuid tõstis Aadama Eevast palju kõrgemale, sest just mees olevat Jumala näo järele loodud. Et naine peab mehele alluma, selle põhipõhjuseks on pärispatt, mille all mõeldakse eelkõige seksuaalset eksimust.
    Lihalikkuse kehastusena paistab naine Augustinusele seetõttu, et ta põhjustab sugulist naudingut, mis vähemalt teatud ajaks röövib mehelt vaimse ülemvõimu. Lõpuks jõudis ta äratundmisele, et abielu on Jumalale meelepärane, ainult et kitsendusega: abieluvahekord peab toimuma ilma igasuguse (seksuaalse) himuta.

    Juhuslik tulemus – naine”

    Peaaegu kõik Augustinuse ajastu teoloogid mõtlesid suguelust ja abielust samamoodi. Nii kujunes traditsioon, mis sai kohustuslikuks kogu õhtumaisele teoloogiale. Sealhulgas ka dominiiklasest teoloogile Aquino Thomasele (surnud 1275. a), kuigi too ei pooldanud enam sellega seotud dualismi ja manihheismi.
    Kõigepealt aga muudeti kirikuisade mõtteterad õigusmäärusteks. Chartres’i Yves, 11. saj juhtkanoonikuid, arvas: “On kindel, et naine on mehest alam ja tal puudub igasugune autoriteet. Ta ei suuda midagi õpetada, tunnistust ega vannet anda, kohut pidada; ta ei oska isegi õigesti valitseda.”
    Või päris praktiliselt: “Kui mees ja naine tülitsevad, peab mees oma naisi taltsutama. Kui naine on taltsutatud, peab ta mehe ikke alla heitma. Kui ta on mehe ikke alla heidetud, on majas rahu.”
    Kui tugevalt usklikud selliste ettekujutuste küüsis olid, seda näitab 12. saj Aadama-mäng, piiblimüüdi lavavariant maailma loomisest ja esimese inimese pattulangemisest. Figura (=Jumal) ütleb Eevale: “Ole Aadamale alati allaheitlik, ära hoia kõrvale tema sunni eest! Teda pead sa teenima, teda kogu südamest armastama, sest nii on abielu seadus!”
    Hiljem püüab Kurat Aadamat patuteele viia. Kaks katset läheb tühja. Siis pöördub ta Eeva poole ja tal on edu. Nüüd tahab naine meest hukatusse saata. Ta saab oma tahtmise hetkel, kui mees loomiskorra unustab ja kohtleb naist kui endasugust. Ta võtab nimelt naist kuulda: “Ma tahan sind usaldada. Sa oled minu naine.” Nüüd ei ole ka sellest enam abi, kui ta hiljem mõistab: “Küljeluu on terve keha reetnud ja sõgedusse ja hädasse tõuganud.”
    Naiste suureks õnnetuseks võttis 12.–13. saj skolastika üle antiikfilosoof Aristotelese antropoloogilise pärandi. Vastavalt sellele peeti meest viljastamisel aktiivseks, elu ja vormi andvaks, naist passiivseks. Naine annab mateeria, õpetas Aristoteles, ja mees sellele vormi. Vastavalt sellele arusaamisele kujuneb tüdruk alati siis, kui mingid ebasoodsad asjaolud vähendavad sigitusjõu täismõju ja ei lase saavutada looduse poolt taotletud eesmärki. Seega on naine juba sünnist peale ebaõnnestumine, mas occasionatus (puudulik mees). Dominiiklane Aleksander Suur interpreteeris seda nii: occasio tähendab “defekti, mis ei vasta looduse kavatsusele”. Ja tema õpilane Aquino Thomas mõistis occasio’t kui “mittekavatsetut, mis tuleneb rikutusest või defektist”. Igal juhul võib see tema veendumuse kohaselt olla “juhus” vaid inimeste silmis, kes ei oska läbi näha kõiki seoseid, mitte aga Jumala juures, kellel on ülevaade kõigest toimuvast. “Juhuslikku tulemust” – naist – tahab Jumal järelikult algusest peale ja nimelt sigitamise pärast.
    Seda naise bioloogilist alaväärtuslikkust on skolastilised teoloogid igatekanti tõlgendanud: naisel on väiksem füüsiline jõud, järelikult on tal ka nõrgem vaimujõud; ta suhtub mehesse nagu meelelisus mõistusesse või kui madalam intellekt kõrgemasse; seega vajab naine kogu elu jooksul mehe juhtimist. Nii oli traditsiooniline patriarhaat teoloogiliselt legitimeeritud ja õigustatud.
    Ei tohiks unustada, et Thomas oli teoloog, mitte meedik. Seega oleks talle ebaõiglane etteheiteid teha, et ta bioloogiaküsimustes esindas oma aja seisukohti. Naise munarakk avastati alles 1827 ja veelgi hiljem (1875) selgusid teadusele spermatosoidide ja munarakkude seosed viljastamisel.
    Vaatamata bioloogiliselt põhjendatud erinevusele mehe ja naise vahel ei kahelnud Thomas nende vaimses võrdsuses: “Jumala kuju on mõlemale soole omane, sest ta teostub vaimse hinge (mens) tasandil, kus pole sugude erinevusi. Seeparast ütleb Paulus kirjas galaatlastele: “ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses”” (Ga. 3, 28).
    Põhjust selleks nägi apostel ristimises kolmainu Jumala nimel.

    Lehkav roos, magus mürk…”

    Naise sõimamisel, hukkamõistmisel ja needmisel pole teoloogide hulgas võrdset frantsisklasest teoloogile ja kirikuõpetlasele Bonaventurale (surnud 1274. a). Temagi toetus oma hinnanguis vanemale kirjasõnale, nii paganlikule kui ka kristlikule: “Õigust räägib filosoof Secundus: naine on mehe hämmeldus, loomalik majakaaslane, pidev häire, lakkamatu võitlus, igapäevane lüüasaamine, äike majas, takistus kohustuse täitmisel, karske mehe laevahukk, raske koormus, täitmatu mesilane… Seepärast ütleb Chrysostomus: “…mis on naine muud kui sõpruse vaenlane, vältimatu karistus, paratamatu häda, loomulik kiusatus, igatsetud õnnetus, hädaoht majas, Saatana sirp, lehkav roos, magus mürk, ikka valmis kõike vastupidi tegema.””
    Vana Testamendi raamatute selgituseks on Bonaventura lausunud: “Seepärast seisab Koguja 7. peatükis: “Ja ma leidsin, mis on kibedam surmast: naine! Ta on otsegu püünis: ta süda on nagu võrk, ta käed on nagu ahelad!” Sest surm surmab keha ajalikult, halb naine aga keha ja hinge igavesti. “Ta on otsegu püünis”, st deemonid. Selle naiseliku püünisega pidasid nimelt deemonid jahti inimsoo esiisadele. Sest naisest sai alguse patt. Põrgulik püünisvõrk on ta himur süda, millega ta lihahimu vetes himuraid püüab. “Ja tema käed”, st tema teod, “on nagu ahelad!”, millega ta tõmbab patu lihahimusse. Seepärast, kes ei taha lasta end deemonitel lihaliku lõbu võrku püüda, vaid tahab end puhtana hoida häbelikkuse puhtuses, peab, niivõrd kui ta suudab, eemal seisma edevuse näitemängust, vältima naistega läbikäimist. „Sest nagu roos või liilia, kui teda sageli puudutada, hakkab närtsima ja kaotab oma värvi ja lõhna, nii on see ka voorusliku inimesega. Kui ta edevuse näitemängude ja naistega kokku puutub, puudutab ja tabab see ükskord tema südant, nii et ta ebapuhaste mõtete tõttu kohe närtsima hakkab ja sisemise puhtuse värvi ja lõhna kaotab, sest ta niisugused mõtted heaks kiidab.”
    Missugune traagika, et teoloogiat arendasid enamasti vaid tsölibaadi-kohustuslikud preestrid ja orduliikmed.

    Range moraaliteoloogia

    Arvestades kõnealuse küsimuse okkalist kiriklikku ajalugu, on raske uskuda 2. Vatikani konsiiliumi 1965. a läkitust Maarja kuulutamise pühal: “Kirik, nagu te väga hästi teate, on uhke sellele, et ta on naist ülendanud ja vabastanud ja kuulutanud aastasadade jooksul tema põhimõttelist võrdsust mehega, kuigi nende iseloomud on erinevad.”
    Selle asemel et kuulsusetule traditsioonile uhke olla, peaksid mõjukad kirikujuhid lõpuks ometi leidma siiraid kahetsussõnu ja andma veenvaid tõendeid tehtu heastamisest. Augustinus, Thomas ja Bonaventura, kui nimetada vaid kolme keskaegse teoloogia korüfeed, on tunnistajad, kuidas kiriklik teoloogia ja kiriku õppetoolid on paljude sajandite jooksul mehe ja naise vahekorda näinud. Ja kui keegi kipub arvama, et uusajal on olukord paranenud, siis peab ta arvestama, et just alles 18. ja 19. sajandil on katoliiklikku moraaliteoloogiasse tunginud seninägematu rangus ja kasuistika. Piisavad näited selle kohta on moraaliteoloogiliste õpikute autorid Génicot, Noldin ja Jone.
    Alles meie sajandil tekkis uus meelsus, ajendiks usklike surve, kes hakkasid üha enam eemalduma kiriku direktiividest ja seadustest, sest need ei vastanud enam tegelikule elule ja paljude kristlaste paremale äratundmisele. Aga kiriklik praktika sörgib ikka aja sabas. Laulatusmissal võib veel praegugi kuulda järgmist katkendit kirjast efeslastele: “Naised, olge allaheitlikud oma meestele, otsegu Issandale! Sest mees on naise pea, nõnda nagu Kristus on koguduse pea, tema on ihu õnnistegija. Aga nõnda nagu kogudus on allaheitlik Kristusele, nõnda olgu ka naised oma meestele kõigis asjus.”
    Kirjakoht lõpeb manitsusega: “Olgu nüüd, kuidas on, aga teiegi igaüks omaette armastage oma naist nagu iseennast, aga naine kartku meest” (Ef. 5, 22–33).
    Seda piiblikohta mõisteti varem – ja mõistetakse praegugi – kui mehe ilmset ülimuslikkust ja see on tänapäevani kehtinud kui tunnistus abielu hierharhiast.
    Veel üsna hiljuti noomis paavst Pius XI oma entsüklikas “Casti connubii” (1930) kui “eksituse õpetajaid” neid, kes “naise truud, usaldusväärset alistumust kõigutavad. Paljud neist lobisevad uljalt ühe abielupoole ebaväärikast orjapõlvest. Abikaasadel oleval kõik õigused võrdsed; et seda põhimõtet ühe poole orjusega rikutavat, kuulutavad nad uhkusega, et naine tuleb vabastada või on juba vabastatud… See väärvabadus ja ebaloomulik võrdsus mehega, vastupidi, rikub naist.”
    Seejuures olid kõik, kuni paavstini välja, koguni veendunud, et tegemist on varjatud printsiibi ilmutamisega, seega Jumala sõnaga, mis on kiriku jaoks kohustuslik nüüd ja edaspidi. Sel põhjusel pöördus Pius XII abielunaiste poole järgmise manitsusega: “Ärge rahulduge sellega, et te abikaasa autoriteediga lepite või seda teatud määral talute, kui Jumal ise loomis- ja armukorraldusega teid sellele autoriteedile on allutanud, ei, te peate seda siira allaheitmisega armastama, armastama samasuguse aupakliku armastusega, mida te meie Lunastaja enda autoriteedi vastu tunnete, sest temalt pärineb iga ülema võim.”
    Paavst kinnitas oma pöördumises abielurahva poole kiriku pikka traditsiooni:
    1. Naise ja mehe vahekord on algusest peale põhimõtteliselt hierarhiline suhe, kus mees on esimesel ja naine teisel kohal.
    2. See sugude astmestik on Jumala tahte väljendus nii loomisel kui lunastamisel.
    3. Astmestik on seega lõplikult ja püsivalt defineeritud.

    Kuratliku ja jumaliku vahel

    Kuulame selle põhimõttelise avalduse järel veel teisi sõnu, millega Pius XII naist kujutab: “Naine on perekonna päike oma silmade selguse ja sõnade soojusega…Naise silmadest kiirgab valgus, mis tuhandekordselt helgib igas üksikus kiires, kaunis kõla kostab tema huultelt, mis tuhandekordselt haarab igas üksikus helis. Need kiired ja helid tulvavad emasüdamest, need kiired ja helid muudavad lapsepõlveaastad paradiisiks… Naine on perekonna päike oma puhta loomulikkuse, väärika lihtsuse ja kristliku ning auväärse veetlevusega. See avaldub nii meelerahus ja vastutusvõimes kui ka tema käitumise ja rõivastuse, ehete ja esinemise peenes harmoonias, mis on tagasihoidlik ja samas veetlev. Peened tunded, sarmikalt ilmekas miimika, sundimatu vaikimine ja naeratamine, heakskiitev peanoogutus annavad talle valitud, kuid ometi lihtsa lille võlu, mis oma õiekrooni avab, et päikese virve vastu võtta ja tagasi kiirata.”
    Milline lilleline keel! Muidugi, mitte jälgegi varasemast kuratlikkusest, aga ometi on naise muutmine ebamaiseks ideaalkujuks tegelikkusest kaugel. Nii unistasid juba minnesingerid, et oma jumaldatud armastatu südant võita.
    Kiriklik ettekujutus naisest kõikus tõesti kuradiks kuulutamise ja jumaldamise vahel. Alles tänapäeval on teoloogias ülekaalus kaine hindamine. Nii ka praeguse paavsti Johannes Paulus II värskeimas kirjas “Mulieris dignitatem” 15. augustist 1988, mis võtab kokku 1987. a oktoobri Rooma piiskoppide sinodi tulemused selle punkti osas. Kahjuks jättis paavst jällegi kasutamata võimaluse ühemõtteliseks distantseerumiseks Augustinusest alguse saanud inimkehavaenulikest tendentsidest kiriklikus traditsioonis. Puudub ülestunnistus, et kiriku saatuslik traditsioon, toetudes Pauluse 1. kirjale korintlastele (11, 7), ei lase naise aktiivsust kirikus ja ühiskonnas mõjule pääseda. Seda kritiseeris õigusega Elisabeth Gössmann, mõnes mõttes ise kahju kannatanud teoloog. Veel tänapäeval peavad naised võitlema meestega võrdse positsiooni eest kirikus. See käib esmajoones nende lubamise kohta diakoni- ja preestriametisse. Kas üksnes seetõttu tohivad nüüd vaid mehed preestrid olla, et Jeesus Kristus oli mees ja kogus viimasel söömaajal enne surma enda ümber ainult mehed, kellele ta usaldas oma evangeeliumi kuulutamise? Õige teoloogiaga pole sellisel mõtteviisil küll midagi ühist.

    Traagiline peatükk

    Kirikliku seksuaalmoraali peaaegu kahe tuhande aastane ajalugu, eriti naissoo hindamine ja kohtlemine, pole küll just lausa moraalne prügimägi, kuid näib meile ometi “eriti traagilise ja tumeda peatükina kristliku mõtlemise ajaloos”, nagu on 20 aasta eest dogmaatikaprofessori ametis öelnud praegune usudogmade kongregatsiooni prefekt kardinal Joseph Ratzinger.
    Veel tänapäeval, Õhtumaa ajaloo 2. kristliku aastatuhande lõpul, veab katoliku kiriku sugudesse puutuv moraal kaasa koormat, mis muudab ta liikumise vaevaliseks ja teeb paljudele tema liikmetele võimatuks seda mõista, nii et exodus (väljaastumine) tundub neile ainsa väljapääsuna. Millal ometi vabaneb katoliku kirik aegunud traditsioonidest ja hakkab ka oma usklikele vabastavalt mõjuma?

    Saksa keelest tõlkinud Tiina Lias

    Tõlgitud ajakirjast “Universitas. Zeitschrift für interdisziplinäre Wissenschaft”, Stuttgart, 1991, nr 9.

  • Eksistentsialismi maskid

    Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 10/11

    Erinevalt filosoofiaga tegelevaist teoseist, kus eksistentsialismi käsitlus algab tavaliselt Søren Kierkegaardi 1840. aastate kristliku tõeotsinguga, võib eksistentsialistlikust näitekirjandusest rääkides lisada mõtteteadusest laenatud sisule juba enne Kierkegaardi käibel olnud teatritraditsiooni vormilisi iseärasusi.1 Barokiajastu kostüümide, kiiresti vahetatavate lükandkulisside ja teatrimasinatega õhus lendavate inimeste ja kaarikute visuaalne lavakunst, eriti ooperietendustel, esindas tollast kõrgkultuuri. Veelgi enam, barokkteater kujunes metafooriks, mis sümboliseeris elu. Ent samas ilmutas teatriarhitektide ja -dekoraatorite uuelaadne lavapilt teatrimaagia võltsolekut. Kui teater 19. sajandi lõpus uuesti sisulise sügavuse saavutas, jäi püsima arusaam teatraalsuse pettepildist, mis omakorda paljastas elu illusoorsuse. Lisades sellisele abstraktsusele Esimese maailmasõjaga kaasuvad koledused, meenus kahtlemata nii mõnelegi Kierkegaardi väitlus tõelise olemise hirmust ja ängist ning samuti Friedrich Nietzsche rabav kuulutus Jumala surmast. Teise maailmasõja veelgi hullem hävitustöö lõi vankuma tavapärased väärtussüsteemid ning teatud määral isegi mõistuslikkuse. Ajendet selliseist (ning kahtlemata teistestki, siin nimetamata jäänud) tegureist, vormisid prantslased Jean-Paul Sartre ja Albert Camus eksistentsialistliku dramaturgia, mis levis peagu kõikjale, olles ent vahepeal vahetanud maske.

    Juba enne Teist maailmasõda, osalt jällegi Kierkegaardi mõjul, etendus Pariisi teatrites mitmeid kristlik-eksistentsialistliku ilmega näidendeid selliseilt autoreilt nagu Paul Claudel, François Mauriac ja Gabriel Marcel. Filosoofina tuntud Marceli hilisem teatritükk ‟Rooma ei ole enam Roomas‟ (1951), mille puänt pöörab ümber Pierre Corneille’ tragöödias ‟Sertorius‟ leiduva lause ‟Rooma ei ole enam Roomas, vaid on seal, kus mina olen‟, võiks meie lähimineviku kontekstis eestlastelegi huvi pakkuda. Olles kogenud hitlerlaste ülemvõimu, kardavad Marceli näidendi tegelased, ilmselt Korea sõja puhkemise tagajärjel ning USA ja Nõukogude Liidu vaheliste vastuolude tõttu, peatset venelaste invasiooni. Küsimuseks on vaid, kas põgeneda välismaale või jääda paigale ning võidelda punase terrori vastu. Kommunistide mustas nimekirjas olev professor pageb abikaasa survel Lõuna-Ameerikasse. Sealne elu valmistab aga pettumuse, ning ta lunastab oma vale valiku müstilisel viisil katkeva eetrikõnega: kodumaalt lahkumine oli suur viga; prantslase koht on Prantsusmaal.2 Ent kristliku eksistentsialismi maski kandva dramaturgia dogmaatiline teoloogia ning tihti ka lavaline verevaesus takistasid niisuguste näidendite sõelalejäämist. Seepärast keskendume siin ateistliku eksistentsialismi teatritükkidele, mis Sartre’i mõtteviisi järgi kuuluksid humanistliku eksistentsialismi valdkonda. Pealegi sisaldavad mitmed absurditeatri maski kandvad Samuel Becketti lavateosed üsna tugevaid kristlikke sugemeid, esitamata sealjuures doktrinäärseid vaateid. Märkida tuleks veel sedagi, et filosoofide ja näitekirjanike vaated aja jooksul muutuvad, ning kuna tegeleme siin vaid mõningate, peamiselt varajaste eksistentsialistlike ja absurdistlike tekstidega, ei ole käesolev ülevaade ammendav. Sellegipoolest on käsitlemisele tulevad näidendid osutunud tooniandvaks 20. sajandi mõtteloos.

    1.

    Prantsuse vastupanuliikumisega ühel või teisel viisil seotud Albert Camus ja Jean-Paul Sartre tutvusid 1943. aasta juuni alguses Pariisi teatris, mille läheduses oli résistance eelmisel päeval tapnud ühe Saksa okupatsioonivägede ohvitseri. Kokkusaamine Théâtre Sarah-Bernhardt’is (kuna Sarah oli juuditar, olid sakslased ristinud selle ümber Théâtre de la Cité’ks) ei olnud juhuslik, sest seal esietendus Sartre’i näidend „Kärbsed‟.3 Mugandet Aischylose ‟Oresteia‟ triloogiast, kus Orestes maksab isa tapmise eest kätte emale ja ta armukesele, võib ‟Kärbeste‟ tegevusest otsida poliitilist allegooriat, nagu ka Sartre ise on osutanud.4 Argose uus valitseja Aighistos sümboliseerib sissetunginud sakslasi, Klytaimnestra prantslastest kollaborante ning Orestes vabadusvõitlejat. Elektra küll vihkab okupante, aga ei jõua aktiivse vastupanuni. Aighistos hoiab rahvast vaos iga-aastase surnutepäeva pühitsemisega, mille raames ülempreester tantsib tamtamm-trummi saatel, kuni kokku variseb. Ka Elektra tantsib, aga ekstaatilist protestitantsu, kuni Jupiteri barokkteaterlik hookuspookus liigutab kivi surnud hingede koopasuult. Ent valla pääsenud allilma elanikud osutuvad nähtamatuks. Autor tahab sellega ilmselt öelda, et niisugune petlik teatritegemine teatris paljastab okupatsioonivõimude ebaseaduslikkust. Filosoofiliselt lasub näidendi pearõhk eksistentsialistlikult valitud vabadusel, mis pärineb Nietzsche ‟Puuslikehämaruse‟ aforismist ‟süümepiin on sündsusetu‟.5 Sartre tegeleb sellega näidendi lavastusega samal aastal ilmunud ‟Olemise ja eimiski‟ neljandas osas, ning ‟Kärbeste‟ Orestes väidab (jällegi nietzschelikult), et elu algab sealpool head ja kurja: ‟Ma olen vaba. Sealpool meeleheidet ja mäletamist. Vaba. Ja endaga ühel meelel.‟6 Niisugused hetked, kirjutab Sartre ‟Olemises ja eimiskis‟, nagu siis, kui André Gide’i Philoktetes minetab viha või Dostojevski Raskolnikov otsustab kõik üles tunnistada; kui ‟malbelt segunevad alandus, ahastus, rõõm, lootus; kui me laseme lahti, et haarata, ja haarame, et lasta lahti‟ – just niisugused hetked on viinud ‟kõige selgema ja liigutavama kuvandini meie vabadusest.‟7 Selline sisemine teisenemine annab Orestesele õiguse hüljata Jupiteri, kes meenutab siin pigem ristiusu Jumalat. Kuna aga Jupiteri kutsutakse näidendis kärbeste jumalaks, loob Sartre selle nimetusega salakavala ühenduse Kuradiga, sest Vanas Testamendis esineva Saatana manulise Peeltsebuli ehk Beltsebuli nimi (2 Ku 1, 3) on ju tõlkes kärbeste jumal. (Nende kahetiivaliste putukate eest hoiatab ka Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra‟ esimeses osas, peatükis „Kärbsed turuplatsil‟.) Ent vabadusega kaasneb vastutus. Seepärast võtab ematapja Orestes ka Argose elanike kollektiivse süü enda peale ning lahkub, et kuus kuud varem ilmunud Camus’ ‟Sisyphose müüdi‟ kaljurahnu mäetippu veeretava absurdikangelase moodi oma südametunnistuse erinnüstest koosneva kärbseparvega lõpuks ise ja üksinda võidelda. Sest Sartre’i värvatud (engagé) inimese kohuseks on valida ja vastutada, aga eelkõige peab ta arvestama, et seda saab teha ainult üksinda.

    Tagasivaates võiks arvata, et too 1943. aasta juuni algus pidanuks olema erilise auraga aeg dramaturgilise eksistentsialismi ajaloos, ent tegelikult ei juhtunud midagi märkimisväärset. Saksa tsensor kas ignoreeris Sartre’i näidendit või ei saanud provokatsioonist aru, kuigi kärbes (la mouche) tähendas Pariisi tänavakeeles nuhki. Arvustused olid peaaegu eranditult halvad, võiks öelda isegi mürgised. Publik osutus erakordselt loiuks, ja kuigi „Kärbseid‟ mängiti mitukümmend korda, sedastas lavastaja Charles Dullin hiljem, et ‟see kukkus kiiresti ja täielikult läbi, kassa oli haletsusväärne‟.8 Sartre pidi siis ise valima, kas hakata uusi teatritekste kirjutama või mitte. Enne kui ta otsustada jõudis, tuli juhus appi. Harjutades kodus sõpradega Pablo Picasso näidendit ‟Iha sabapidi peos‟, tegi Camus ettepaneku, et ka Sartre kirjutaks midagi, mis oleks sobiv tubateatris lavastamiseks.9 Nii valmiski kahe nädalaga eksistentsialismi tuntuim näidend, irooniast laetud „Kinnine kohus‟, mis esietendus 1944. aasta maikuul Vieux-Colombier’ teatris.

    Kinnise kohtu‟ esimese iroonia juhatab sisse paradoks, mis pealtvaatajaile (oletatavasti) peaks selguma massiivse mööbli ja lukustet uksega ning akendeta toas areneva tegevuse jooksul: hauataguse elu võimalusi eitav ateistlik autor on valinud tüki tegevuspaigaks kristliku põrgu. Väliselt mitte eriti hirmuäratavasse piinakambrisse tuuakse kolm teise ilma läinud inimest, mees ja kaks naist. Ainsaks märgiks, et ollakse justkui mingis võõras dimensioonis, on see, et ükski neist ei saa silmi sulgeda. Tegelastevahelised pinged, nagu Sartre käsitleb neid ‟Olemise ja eimiski‟ kolmandas osas, loovad uusi irooniaid. Estelle’i ihaldusobjektiks osutub Garcin, ent mees tajub, et ainult Inès on võimeline talle lunastusetaolist rahu andma. Lesbiline Inès aga põlgab teda ning himustab Estelle’i. Selline igaveseks ajaks paika pandud kolmnurk viibki konstateeringuni, et „põrgu on Teised‟”, kuigi võib ju väita (nagu Inès vihjab), et põrgu haldurid lasevad ilmselt kulude kokkuhoiu eesmärgil ohvritel endil üksteist piinata.10 Klassikaliselt eksistentsialistlikuks irooniaks kujuneb tegelaskonna enesepett ning elus tehtud vale valik. Estelle, kes leiab, et tema saatmine põrgusse on johtunud mingist eksitusest, uputas oma vallaslapse. Sadistlik Inès, kes väidab, et tema eluga oli kõik korras, on süüdi kahe inimese surmas. Mehine Garcin, kes käitus oma naisega äärmiselt inetult, hukati argpüksliku väejooksikuna. Sartre rakendab siin oma kuulsat hüüdlauset ‟Eksistents eelneb essentsile‟, mille leiame juba ‟Olemises ja eimiskis‟. Sellele rajas ta ka oma 1945. aasta oktoobris peetud avaliku loengu (ilmus trükis pealkirja all ‟Eksistentsialism on humanism‟) ja sellega pöörab ta pea peale Platonist saadik valitsenud arusaama, et enne on inimesel essentia ja siis ta eksisteerib (existentia) vastavalt oma olemusele. Olles inspireeritud Martin Heideggeri Dasein’i mõistest,11 väidab Sartre oma ettekandes, et kuigi Jumalat ei ole, on siiski ju inimene, ja inimene on see, kelleks ta end ise teeb, valides oma isikupärase tee. Aga – ja siin peitubki ‟Kinnise kohtu‟” sõnum – inimese olemust ehk essentsi, seda, kes ta on, ei määra mitte ta mõtted ega sõnad, vaid ta teod.12 Seepärast ei saa näidendis keegi silmi sulgeda, ja kuna toas pole peegleid ega võimalust tule kustutamiseks, rääkimata magamisest, näevad kõik kolm tegelast end nüüd, alati ja igavesti teiste inimeste silmadega. Teine eksistentsialismiga seotud ning lavakunstiliselt eriti õnnestunud iroonia ilmutab end visuaalse coup de théâtre’ina. Kui tegevuse jooksul avaneb toa uks, ei kasuta keegi seda võimalust põrgust lahkumiseks. Paljudele teatrikülastajaile jäi selline käitumine mõistatuslikuks, ning Sartre lisas näidendi heliplaadistamisel tehtud kommentaaridele mõned selgitavad sõnad lahtise ukse sümboolikast. ‟Ükskõik missuguses põrgu ringis me ka elaks, ma arvan, et meil on vabadus sealt välja murda. Ja kui inimesed ei murra sealt välja, jäävad nad sinna enda vabal tahtel.‟13 Ühesõnaga, igaüks valib ise endale oma põrgu. Selles peitubki „Kinnise kohtu‟ lõplik, ent väljapoole tegevust jääv iroonia: Sartre’i näidendis „sarnaneb surm kristliku viimsepäeva-kohtumõistmisega‟14 ning (tehes asja hullemaks) ateistlik autor laenab põrgu ringide mõiste Dante Alighieri ‟Jumaliku komöödia‟ esimesest osast ‟Inferno‟.

    Sartre’i „Olemine ja eimiski‟ (ehk mitteolemine), mille pealkiri on ilmselt Hamleti ‟Olla või mitte olla‟ parafraas, algab eimiski põhjaliku analüüsiga (teose kolmandas osas esineb ka iiveldus), ning juba 1938. aastal ilmunud romaanis ‟Iiveldus‟ kasutab Sartre terminit absurd, mis on laenatud iiveldust tundva Hamleti kirjeldusest Nietzsche ‟Tragöödia sünnis‟.15 Ent absurdi mõiste tegi laiemale lugejaskonnale tuttavaks pigem Camus oma artiklikogumikuga ‟Sisyphose müüt‟. Kuigi elu on mõttetu, väidab Camus, ei lahenda olukorda enesetapp ega Kierkegaardi ‟hüpe‟ ristiusku. Absurd, mida (Camus’ sõnutsi) ‟üks tänapäeva kirjanik‟ – ilmselt Sartre – nimetab iivelduseks, on paratamatu. Inimene, kes maitseb „absurdi veini ja ükskõiksuse leiba‟, toidab niimoodi ‟oma suurust‟, ja kui selline absurdi-vabadust hinges kandev inimene peaks kohtuma ‟meeleheite pimedusega”, võib polaarööst sündida ‟lumine ja neitsilik selgus, mis aru valgusel teravdab kõigi asjade piirjooni‟. Esseekogu viimane lause teatab jahmatama panevalt, aga ilmselt rõõmuga, et Sisyphos on ‟tugevam kui tema kaljurahn‟ ning seepärast õnnelik.16 Näitekirjanduse raames (ning väljaspool filosoofilisi nüansse) erinevad Sartre ja Camus peamiselt selle poolest, et Sartre’i eksistentsialism sarnaneb iivelduse maskiga, kuna Camus, kes on sama värvatud kui Sartre, eelistab kanda absurdi maski. Ent Camus (nagu Heideggergi) väitis korduvalt ja kategooriliselt, et ta ei ole eksistentsialist. ‟Sisyphose müüdi‟ (ilmus 1943. aastal) pisted ‟eksistentsiaalfilosoofide‟” pihta kätkevad tema vastuseisu Kierkegaardi kristlusele, ning 1945. aastal antud intervjuus (ja mujalgi) taunib ta Sartre’i ajalooimperatiivi.17 Osalt võis eksistentsialismi eitamist ajendada ka professionaalne rivaalitsemine, aga peamiseks põhjuseks tuleb pidada poliitikat. Värskeim nende vahekordi klaariv teos väidab, et kuigi Camus ei olnud kunagi kapitalismi pooldaja ja Sartre ei olnud kunagi kommunist, esindasid need kaks antagonisti palju suuremaid jõude kui iseendid.18 Camus’ üheks mentoriks kujunes Pariisi päevil ungari kirjanik ja tuline antikommunist Arthur Koestler. Sartre, nagu enamik tollaseid prantsuse vaimuinimesi, oli marksistlikult häälestet. Kuigi Sartre muutis pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu kommunismi suhtes meelt, olid tema ja Camus’ teed lõplikult lahku läinud 1952. aastal.

    Kaheksa aastat varem, 1944. aasta juunis, ning seega vähem kui kuu aega pärast Sartre’i „Kinnise kohtu‟ lavastust, esietendus Pariisis Camus’ näidend ‟Arusaamatus‟ (Théâtre des Mathurins). Selle süžeeline kondikava oli ilmunud 1942. aastal sama autori romaanis „Võõras‟. Nimelt satub romaani vanglas viibivale nimitegelasele kätte koltunud ajalehetükk, millel leiduva loo ümberjutustus ei ole pikk, nii et toome selle siin tervenisti ära (näidendist erineb see vaid mõne tähtsusetu üksikasja poolest):

    Üks mees oli läinud kuskilt tšehhi külast mujale õnne otsima. Kahekümne viie aasta pärast oli ta rikka mehena koos naise ja lapsega tagasi tulnud. Ta ema ja õde pidasid kodukülas võõrastemaja. Et neid üllatada, oli ta jätnud naise ja lapse teise hotelli ja läinud ema juurde, kes tulijat ära ei tundnud. Naljapärast oli ta otsustanud võtta võõrastemajas toa. Ta oli näidanud oma raha. Öösel olid ema ja õde ta haamriga surnuks löönud, röövinud ta raha ja heitnud laiba jõkke. Hommikul oli tulnud naine ja teatanud paha aimamata, kes see võõras oli. Ema poos ennast üles. Õde hüppas kaevu.‟19

    Camus’ sünge näidendi sõnumi võtab kokku ‟Sisyphose müüdis‟ esinev lause, mida võib veidi voolujoonestada, et tabada nii draamateose, romaani kui ka esseekogu mõtestikku: ‟Elu on absurdne ja inimene tunneb end maailmas võõrana.‟20 ‟Arusaamatuse‟ ema ja eriti õde teevad vale valiku ning näidendi lõpp naelutab kinni humanistliku eksistentsialismi põhiteesi: meid ei kaitse mingi kõrgem võim. Kui tapetud mehe ahastav naine langeb põlvili ning palub, et Jumal tema peale halastaks, siseneb vana teener ja ütleb: ‟Te hüüdsite mind?‟ (minu esiletõste M. V.). Ja kui naine siis palub, et mees teda aitaks ja – kasutades samu sõnu kui Jumalaga rääkides – halastaks ta peale, vastab see lakooniliselt, aga selge ja kindla häälega ‟Ei!‟.21 Kunagi 1945. aasta novembris kirjutas Camus oma märkmeraamatusse, kuidas näidendis toimunud tragöödia oleks võinud jääda olemata. Märkmikus avaldet mõttekäik resoneerib eriti tähendusrikkalt tänapäevamaailmas, nii et peaks olema õigustatud seda siin korrata:

    Kõik inimeste hädad tulevad sellest, et nad ei oska selgelt rääkida. Kui ‟Arusaamatuse‟ kangelane oleks öelnud: ‟Siin ma olen. See olen mina, Sinu poeg‟, oleks kahekõne olnud võimalik ja oleks välditud näidendis esinevaid aru-saamatusi. Poleks olnud tragöödiat, sest tragöödiad jõuavad haripunkti kangelase kõva kuulmise tõttu. Niisugusest vaatevinklist on õigus Sokratesel, aga mitte Jeesusel või Nietzschel. Edasiliikumine ja tõeline suursugusus peituvad inimestevahelises kahekõnes ja mitte mõne üksildase mäe tipust monoloogina antud evangeeliumis. See on, kuhu mina olen jõudnud. Vastukaaluks absurdile seisab sellega võitlev inimlik kogukond. Ja kui me valime niisuguse kogukonna teenimise, valime kahekõne eesmärgi teenimise kuni absurdsuseni välja, et seista igasuguse käitumisviisi vastu, mis põhineb valedel või vaikusel. Ainult nii saab koos teiste inimestega vaba olla.‟22

    Enne ‟Arusaamatust‟ valminud näidendis „Caligula‟, mis esietendus 1945. aasta septembris (Théâtre Hébertot), käsitleb Camus äärmuslikku reageeringut maailmas valitsevale olukorrale. Nimitegelane võtab selle olukorra kokku lausega „Inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud‟.23 Olles pärast verepilastuslikult armastatud õe surma avastanud absurdi, üritab Caligula õpetada õukondlastele ‟tõde‟ ning valib õppevahendeiks julmuse ja terrori, mille õudusi tollane Pariisi teatripublik samastas Hitleri hirmutegudega. Camus ei nõustunud sellise poliitiliselt pooliku tõlgendusega. Ta väidab ühes erakirjas, et kuigi ta kirjutas “Caligula” 1938. aastal, ‟sündmused on andnud sellele tähenduse, mis seal algselt puudus‟.24 Võime siin küsida: Mis sündmused? Mis tähenduse? Kuna Camus seostab ‟Mässavas inimeses‟ „keiserliku sotsialismi‟25 Nõukogude Liidu totalitarismiga, on ilmne, et Caligula ei kehastanud autorile mitte ainult Hitleri, vaid ka Stalini türanniat, nii nagu selle telgitaguseid oli paljude prantsuse vasakpoolsete pahameeleks paljastanud Arthur Koestler oma 1940. aastal ilmunud romaanis ‟Keskpäevapimedus‟. Kaksiktüranniale näib viitavat ka näidendi lõpp. Enne kui vandeseltslased ta tapavad, pihib Caligula, et tegi vale valiku, ‟ei valinud õiget teed, … ei jõudnud kuskile välja. Minu vabadus ei ole õige vabadus‟. Ent viimase hingetõmbega hüüab ta: ‟Ma olen veel elus!‟26 Hitler oli 1945. aasta septembriks surnud, aga Stalin elas ja ähvardas Lääne-Euroopat, nagu seda dramatiseerib eespool mainitud Gabriel Marceli näidend ‟Rooma ei ole enam Roomas‟. Caligula jõhkrus on Suetoniuse kirjelduse kohaselt enam-vähem ajalooline. Ent näidendit kirjutades oli Camus kahtlemata mõjutet ka 1938. aastal ilmunud Antonin Artaud’ esseekogus ‟Teater ja tema teisik‟ trükitud julmuse teatriga tegelevaist tekstidest.27 Artaud propageeris ka nägemismeelega tajutavat lavakunsti. Camus lisabki poliitilisele mõistukõnele ebakõlalisi visuaalseid kujundeid ning toob peale peeglite ja metafooriliste maskide lavale barokkteatri ekstsesse meenutavaid stseene, nagu hüpiknukkudena käituvad patriitsid, robotitena marssivad poeedid ja end idamaise varjuteatri tantsijannana ilmutav baleriiniks riietet Caligula (Artaud’ inspiratsiooniks oli teatavasti bali tantsuteater). Keisri piinlikult asjaarmastajaliku näidendi näidendis paigutab ta, nagu tegi Shakespeare ‟Hamleti‟ süžeepööret märgistava ‟Hiirelõksuga‟, ‟Caligula‟ keskkohta. Camus kirjeldab sinna püstitet “teatrit” kui laadapalagani rändnäitlejate platvormi. Caligula amatöörlik etteaste Veenusena niisugusel laval toetab visuaalselt Rooma keisri surmatunni silmade ava(ne)mise päeva avastust võltseksistentsialistlikult elatud elust.

    2.

    Hoolimata “Caligula” visuaalseist kujundeist, osutusid nii Sartre’i kui ka Camus’ näidendid vormilt tavapäraseks. Kuigi Alfred Jarry, dadaistid, ekspressionistid, sürrealistid ja hulk teisi dramaturge ja „isme‟ olid proovinud status quo’d kõigutada, valitses 1940. aastate Euroopa teatris Ibseni ja Shaw’ pärandina realismile rajatud verbaalsus. Ehk nagu Jean Giraudoux on seda iseloomustanud: ‟Suur teater on eeskätt kaunis keel.‟ François Truffaut’ sõja-aastate Pariisi teatrielu käsitlev film ‟Viimane metroorong‟ (1980), mis annab võrdlemisi tõetruu pildi Saksa okupatsioonist, vastupanuliikumisest, Gestapo haaranguist ja tsensuurist, pakub piisavat tõendusmaterjali ka selleks, et veenduda, kui sügavalt oli tollane prantsuse sõnateater juurdunud 17. sajandil loodud Corneille’ ja Racine’i kauni keele traditsioonis. Seda hakkaski 1940. aastate lõpul, 1950. aastate alguses purustama eksistentsialistidelt suuremal või vähemal määral filosoofiat laenanud absurditeatri maski kandev dramaturgia. Selmet vaid rääkida universumis valitsevast mõttetu- sest, valasid absurdistid sellise arusaama vormi, mis kujutas absurdi sümboolselt ja piltlikult, sest teater on ju põhiliselt visuaalne. Kreekakeelne sõna theatron’gi tähendas kohta, kus vaadatakse, ning nagu Artaud oli juba 1932. aastal (seoses julmusega) väitnud: ‟Praeguse mandumise olukorras, kuhu me oleme jõudnud, tuleb inimestele metafüüsikat naha kaudu pähe taguda.‟28 Inglise teatriloolane Martin Esslin näeb absurditeatris püüet ‟väljendada inimelu mõttetuse mõtet … avameelse loobumisega ratsionaalsest toimimisviisist ja loogilisest mõtlemisest.‟29 Absurdistide dialoog muutub seega tihti infantiilseks ehk siis täiesti mõistetamatuks, aga nende lavaefektid loovad heal juhul sõnatu teatrikeele, mis kõneleb elu illusoorsusest selgemini kui verbaalne dialoog.

    Absurditeatri eelmänguks võib pidada kaht lavastust, esimene neist amatööride (aga missuguste!) tubateatri ühekordne, kutsutud külalistega kinnine lugemine, teine üks prantsuse teatriloo pärle. 19. märtsil 1944. aastal (kui tallinlased püüdsid toibuda kümme päeva varem toimunud suurest nõukogude õhujõudude pommirünnakust, milles purustati ka Estonia teatrihoone) esitati Pariisis Seine’i jõe vasakul kaldal asuvas erakorteris Pablo Picasso sürrealistliku keelepruugiga näidendit „Iha sabapidi peos‟. Sügava filosoofia asemel kohtame seal Saksa okupatsiooni tõttu linnas valitseva külma ja nälja probleemi, ent kuna autoriks on dionüüsoslik hispaanlane, muutub iha (Sartre’i ‟Olemise ja eimiski‟ augu-sümboolika?) intiimsemaks ja olulisemaks kui kütus, sigaretid, seep või toit: ‟Vana õmblusmasin, mis paneb hobused ja lõvid liikuma mu ihade sassiläinud karussellil, hakib mu vorsti ihu ning ohverdab selle elusalt jääkülmade kätega nurisündinud tähtedele, toksides mu aknaruutudele nende huntnäljasust ja maailmamerede janu.‟30

    Picasso pole läinud ajalukku mitte kirjanikuna, vaid kunstnikuna, aga „Iha sabapidi peos‟ esitust võib pidada oluliseks nii absurditeatri eostusprotsessis kui ka Pariisi üldises kultuurielus, sest näitetruppi kuulusid (peale teiste) Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir ja Dora Maar. Lavastas Albert Camus. Publiku hulgas, mis koos kutsumata külalistega oli paisunud saja kahekümne lähedusse, esindasid kohalikku koorekihti Paul Éluard, Georges Bataille, Armand Salacrou, Georges Braque, Jacques Lacan, Jean-Louis Barrault ning muidugi ka tüki autor.31 Lugemine ilmselt õnnestus. Seltskond plaksutas suure vaimustusega, kirjutab Simone de Beauvoir. Pärast etendust lahkusid paljud enne okupatsioonivõimude öist liikluskeeldu (sellele viitabki Truffaut’ filmi pealkiri ‟Viimane metroorong‟), ent oli ka neid, kes jäid vabast tahtest koos tegelastega kuni koiduni n-ö koduaresti.32 Pole siis ime, et Sartre’i „Kinnise kohtu‟ põrgu meenutab maitsevaese sisustusega Pariisi elutuba. Tubateatri kitsad olud ei lubanud maalikunstnikust autoril lavakujundusega tegeleda, kuigi Picasso tekst kubiseb nii ühe kui teise meelega tajutavast semiootikast esimese vaatuse peeretavatest aknakardinatest kuni näidendi lõpu suure kuldse kerani, mille valgus pimestab kõik osalised. Absurditeatri groteskset ja jõulist visuaalsust, mis ületas nii tehniliselt kui ka esteetiliselt barokkteatri ekstsessid ja piirangud, tuli oodata kuni 1947. aasta oktoobrini, mil Jean-Louis Barrault lavastas André Gide’i dramatiseeritud Franz Kafka romaani „Protsess‟ (Théâtre de Marigny). Barrault’ misanstseenid on jäänud püsima teatriloo annaalidesse ja Martin Esslin peab seda Kafka dramatiseeringut esimeseks täismõõtmeliseks absurditeatri vormi esindavaks lavastuseks, mis „ennetas mitmeid [absurdistide] välminguid ja ühendas veiderdamise, nonsenssluule ning unenägusid ja mõistukõnesid sisaldava kirjanduse.‟33

    Esimeseks tõeliseks absurditeatri pääsukeseks tuleb pidada Rumeenias sündinud Eugène Ionesco lühinäidendit ‟Kiilaspäine lauljatar‟, mis esietendus 1950. aasta mais (Théâtre de Noctambules). Kui Picasso absurdism osutus sürrealistlikult paikkondlikuks ja Kafka košmaarne maailm ekspressionistlikuks karjeks, siis Ionesco variatsioon samal teemal pärineb Alfred Jarry patafüüsilisest (anti)universumist, kus absurdiga ei tegelda traditsioonilise tragöödia raames, sest ainult komöödiat, eriti just farssi, saab niisuguses kontekstis võtta tõsiselt. ‟Kiilaspäise lauljatari‟ sünniloost on palju kirjutatud, peamiselt autori enda poolt, kes inglise keeles jutlemist õppides pidi kordama aabitsatõdesid, nagu „lagi on kõrgel ja põrand on madalal‟.34 Ionesco lavateose peamine absurdsus, keeleline nonsenss, sümboliseerib keskklassi eurooplase elu tühisust ja mõttetust, ent kõige selle pila alt koorub välja hirm inimkonna täieliku hävingu pärast tuumasõja tagajärjel. „Kiilaspäise lauljatari‟ (kes muide ei ilmu kunagi lavale) suhteliselt ‟normaalse‟ teenijatüdruku poolt Tuletõrjekapteni auks esitet luuletus ‟Tuli‟ osutub selles kontekstis sügavamaks, kui võiks alguses arvata.

    Polikandrid säravad metsas
    Kivi võttis tuld
    Loss võttis tuld
    Mets võttis tuld
    Inimesed võtsid tuld
    Naised võtsid tuld
    Linnud võtsid tuld
    Kalad võtsid tuld
    Vesi võttis tuld
    Taevas võttis tuld
    Tuhk võttis tuld
    Suits võttis tuld
    Tuli võttis tuld
    Kõik võtsid tuld
    Võtsid tuld, võtsid tuld
    .35

    Tuletõrjekapten, kes loodab, et kusagil läheks midagi põlema, näeb luuletuses vaid oma ideaalmaailma kujutust (ning ennetab niisiis mõne aastaga Max Frischi allegoorilisi tulesüütajad). Seepärast võib teenijatüdruku värsse võtta poliitilise hoiatusena. Ent kes või mis on luuletuse esimese rea ‟polikandrid‟ (originaalis Les polycandres)? Ionesco eriteadlased on leidnud küsimusele veenva vastuse. „Poli/poly‟ on muidugi näitekirjaniku loodud neologismi eesliide tähendusega ’palju-, mitme-, hulga-, hulk-’. Sõna lõpp ‟andrid/andres‟ võiks olla tuletatud kreeka andros’est, mis tähendab meest, siin üldisemas mõttes inimest. Sõna keskel asuv k/c, nagu teine r täht Jarry kurikuulsa “Kuningas Ubu” väljaheite (merde) vormis merdre, haakub ‟Kiilaspäise lauljatari‟ lõpu ‟kaka/caca‟-silbiliste ja muude k-täheliste sõnadega.36 Märkimisväärne on see, et esimese repliigi ütleja pärast „Tule‟” ettekandmist näib olevat mõistnud sõnumit maailma lõpust, sest tal „jooksid [seda kuuldes] külmavärinad üle selja‟.

    Teine maailmasõda kummitab ka Ionesco tuntuimas teatritekstis ‟Ninasarvik”, mis esietendus 1959. aasta oktoobris Düsseldorfis Saksamaal. Pariisis lavastati see 1960. aasta jaanuaris (Odéon-Théâtre de France). Näidend allegoriseerib natsismi levikut ning tegeleb kaasajooksikute motivatsiooniga. Ninasarvikud, nagu hitlerlased (ja nagu Jarry Ubu, kes Ionesco sõnutsi oli teda „võib-olla‟ mõjutanud37), on lühinägelikud, rumalad, paksunahalised ning julmad. Pariisi lavastuses, mida juhtusin nägema, meenutas ninasarvikute rohekashall nahk Saksa sõdurite välihalli mundrit, akna taga toimuva paksunahaliste paraadi ajal mängiti ‟Lili Marleeni‟ ja ninasarvikute kollaborant marssis üle lava Hitleri sõjaväele omase põlvest kange sammuga. Ent samuti marssis Punaarmee, ning Ionesco nõustus hiljem, et tema lavateoses kujutatud paksunahaliste ‟märatsev fanaatilisus‟ hõlmab ka kommuniste.38 „Ninasarvik‟ on muidugi midagi enamat kui vaid totalitarismi allegooria. Näidend parodeerib loogikat ja loogikuid ning kritiseerib konformismi üldiselt, aga samas ka väga spetsiifiliselt, sest kaasajooksik Dudard on ilmselt loodud Jean-Paul Sartre’i tüüpi isikuna, kes hoolimata Arthur Koestleri ja teiste hoiatustest oli kommunismi suhtes vale valiku teinud. Dudard, nagu Sartre’gi, kaitseb paksunahalisi väitega, et kui me nad rahule jätame, siis ‟nad ei ründa inimesi‟. Kui olukord halveneb, küsib ta „kas on võimalik teada, kus lõpeb normaalne ja algab ebanormaalne?‟ ning vabandab kõike ‟Kärbeste‟ Orestese nietzscheliku relativismiga: ‟Kas on üldse võimalik teada, mis on hea ja mis on kuri?‟39 Vesteldes teatriloolase Rosette Lamont’iga, kinnitas Ionesco juba 1960. aastal, et „Dudard on Sartre‟.40 Ainus ‟Ninasarviku‟ tegelane, kes ei lange massipsühhoosi ohvriks, on Bérenger. Teda kehastas Jean-Louis Barrault, kes tegutses ka lavastajana. Mõni kuu pärast külaskäiku Pariisi Odéoni nägin ‟Ninasarvikut‟ Londonis. Lavastas Orson Welles. Bérengeri mängis Sir Laurence Olivier. Kahjuks ei tabanud inglased Ionescole omast jantliku tragöödia vaimu. Imposantseks osutus küll Wellesi seatud teine vaatus, kus ‟väikesed‟ inimesed askeldasid ekspressionistlikult suuremõõduliste bürookabinettide rägastikus. Ent üldiselt näis lavastus, eriti esimese vaatuse üldsegi mitte prantsuse kohviku moodi baaristseenis, närviliselt rabelev ja lärmakas. Et Welles püüdis sellega näidata lääneliku elulaadi neurootilisust, oli igati teretulnud, aga viimases vaatuses, kus näitlejate arv aina väheneb, tekkis seetõttu märgatav pinge langus, mida isegi Olivier’ suurepärane mäng ei suutnud päästa. Barrault seevastu algas vaikselt ja rahulikult ning kiirendas järk-järgult lavastuse tempot, kuni Bérengeri viimase, palavikulise sõnapurskeni: ‟Olgu või kogu maailm minu vastu, ma kaitsen ennast! Olen viimane inimene ja jään selleks lõpuni! Ma ei alistu!‟ Kuigi tema teadis, ja meie saalis teadsime, et ükski vägi ei päästa teda paksunahaliste käest, ütles Barrault’ Bérenger need sõnad – ise seistes silmitsi absurdiga, eksistentsialistlik äng mässamas hinges – kui vaba inimene, kes on teinud õige valiku.

    Kui arvestada lavastuste sagedust ja kommentaatorite tõlgendamisusinust, võib kõige rohkem tähelepanu äratanud absurditeatri näidendiks pidada iirlase Samuel Becketti prantsuse keeles kirjutet teksti ‟Godot’d oodates‟, mis esietendus 1953. aasta jaanuaris Pariisis (Théâtre de Babylone). Tüki tegevuse jooksul ilmneb, et olgu Godot kristlik Jumal (ingliskeelne God + prantsuskeelne deminutiiv ot) või kes tahes, ei ole ta tulnud ja jääbki vist tulemata. Või siis ta küll tuli, aga keegi ei märganud seda. Teinud eksistentsialistliku valiku, jätkab Becketti pätipaar pettumusest hoolimata ta ootamist: ‟Me peame kokkuleppest kinni, see on selge. Me pole küll mingid pühakud, kuid peame kokkuleppest kinni. Kui paljud võivad sellega hoobelda.‟41 Olen sellest näidendist mujal juba kirjutanud.42 Seepärast vaatleme siin lähemalt Becketti järgmist lavateost ‟Lõppmäng‟, mis esietendus 1957. aasta aprillis küll prantsuse keeles, aga seekord Londonis (Royal Court Theatre).

    Tuumapommidega lõppenud Teine maailmasõda andis tõuke eksistentsialismi laiemale levikule ning ajendas vastavalt häälestet dramaturgia arengut, mis saavutas haripunkti absurditeatri lavastustega. Midagi sarnast oli toimunud, peamiselt Saksamaal, ka Esimese maailmasõja aegu, kui hakati mõistma mürkgaasi tarvitamise tagajärgi. Oswald Spengler avaldas siis pessimistliku ‟Õhtumaa allakäigu‟ ning Sartrei poolt hiljem arendet eksistentsialism tugines Edmund Husserli fenomenoloogiale ja Martin Heideggeri olemisõpetusele. Draama uutest vormidest saavutas tollal laia kõlapinna ekspressionism, mille enim mängitud kirjanikuks kujunes Georg Kaiser. Tema loominguline kreedo osutus, vastavalt selle voolu tavadele, napisõnaliseks: „Näidendit kirjutada on üht mõtet lõpuni mõtelda.‟43 Nii lõpetabki Kaiser oma kuulsa triloogia viimase osa „Gaas II‟ (1920) üldist, võib-olla isegi globaalset hävingut tekitava plahvatusega. (Priit Põldroos lavastas selle 1925. aastal Tallinnas.) Ka Beckett, kes 1930. aastatel avastas ekspressionistliku maalikunsti,44 on „Lõppmängu‟ kirjutades mõtelnud ühe mõtte lõpuni. Aga missuguse lõpuni? Lavale püstitet mööblita ruum kahe kõrgel asuva aknaga jätab mulje tühjade silmakoobastega kolba sisemusest, mis on saanud varjupaigaks kahele kartesiaanlikule paarile: jalutud vanurid Nagg ja Nell ning ratastoolis istuv pime Hamm ja temast noorem Clov, kelle suurimaks hädaks on see, et ta ei saa istuda. Niisuguses paigas toimuvat tegevust annab mitmeti tõlgendada. Toogem paar näidet. Hugh Kenner näeb siin metafoorset seost male lõppmänguga. (Malemängu muide oli eriti efektiivselt kasutanud ka rootslane Ingmar Bergman aasta varem valminud eksistentsialistlikus filmis „Seitsmes pitsat‟.) Stanley Cavell tajub sidet Vana Testamendi veeuputuse ning Noa poja Hamiga, ent möönab, et tükk võib tegelda ka aatomisõja tagajärgedega. Richard Gilman peab näidendit mõistujutuks tuumasõjale järgnevast elu lõppmängust ning vihjab sellist tõlgendust rakendavaile lavastusile.45 Toetudes Heideggeri ja Sartre’i vaadetega väitleva Theodor Adorno esseele, milles saksa mõtteteadlane püüab päästa Beckettit kahtlaste filosoofide ja näitekirjanike kambast,46 üritab siinkirjutaja sellegipoolest väita, et ‟Lõppmängu‟ võib pidada teatritekstiks, mis kannab eksistentsialismi ja absurditeatri paroodia maski.

    Prügiurnides eluneva Hammi ema ja isa kahekõne sellest, kuidas nad kahekohalise jalgrattaga sõites jalutuks jäid, pakub hea näite sõjakoleduste paroodiast:

    NAGG: Mäletad avariid tandemil, kuhu jätsime oma koivad?
    Naeravad.
    NELL: See juhtus Ardennides.
    Naeravad, ent vähem lustakalt.
    NAGG: Sedanist välja sõites. (Naer muutub üha vaiksemaks …)
    (…)
    NELL: Pole midagi naljakamat õnnetusest …‟47

    Ardennides, eriti Sedani lähistel, on Prantsuse sõjavägi kolmel korral rängalt lüüa saanud: 1870. aastal Saksa-Prantsuse sõjas, 1914. aastal Esimeses maailmasõjas ja 1940. aastal Teises maailmasõjas. Ohvriterohke oli ka 1944. aasta Hitleri nn Ardenni operatsioon, mille käigus langes erakordselt palju liitlaste sõdureid. Norides jälle kaudselt ‟Kärbeste‟ autori Sartre’iga, kirjutab Adorno, et Becketti tegelased, eriti muidugi Nagg, Nell ja Hamm, on nii sandistatud, et nende ainus reaktsioon on tõmmelda nagu lömastatud kärbsed.48 Peale Noa poja Hami on Hammis leitud ka kaudset seost Hamletiga. Samuti võib tema kujus aimata näitleja paroodiat, sest inglise keeles (nagu Godot’-looski, kasutab Beckett siin kakskeelseid sõnamänge) on üheks ham’i vasteks amatöörlik lavaentusiast, kellel on kalduvus üle mängida. (Sellise tüübi vastandina toob Camus’ ‟Sisyphose müüdis‟ autentse absurdiinimese näiteks kutselise näitleja, kellena Hugh Kenner näeb ka ‟Lõppmängu‟ tegelasi.49) Pealegi hõlmab ju näidendi pealkirjas esinev “mäng(imine)” näitlemistki, olgu see kutseline või mitte, ning seostab niisiis „Lõppmängu‟, nagu see sündis ka Camus’ ‟Caligulas‟ ja Sartre’i “Kärbestes‟, teatraalsuse pettepildiga. Kirjas Alan Schneiderile, kes valmistas ette ‟Lõppmängu‟” New Yorgi lavastust (Beckett usaldas Schneiderile oma viie näidendi Ameerika esilavastused), soovitab autor mängida farsiliku paroodiana‟50 stseeni, mis eestikeelses tõlkes algab Hammi tigeda lausega „Kurat võtaks, lase ometi edasi, lase edasi‟ (lk 142) ning lõpeb kaks lehekülge hiljem Clovi küsimusega „Kas kavatsed varsti lõpetada?‟. Kõige päevselgemalt annab lavastajale võimaluse pilgata operetlikku võlts-olemist näidendi lõpustseen, kus Hammi teener/poeg?/põetaja Clov (kelle arust tema ja Hamm mängivad „iga päev sedasama komöödiat‟) tahab lahkuda, „Panamakübar peas, tviidkuub seljas, vihmamantel käsivarrele heidetud, kohver ja vihmavari käes.‟51 Kui varem oli põhjust väita, et absurditeatri mõttetused sisaldavad peidetud filosoofilisi mõtteid, siis maailmalõppu ootavate ‟Lõppmängu‟ tegelaste nullpunkti jõudmine võib tõepoolest näidata, et Beckett (nagu Jarry oma Ubu-näidendeis) seisab siin üpris lähedal traagilisele farsile, mis tögab nii absurditeatrit kui ka eksistentsialismi. Veelgi enam, „Lõppmäng‟ tühistab mõningad siinses kirjutises käsitletud tõekspidamised. Tuumasõja-järgses olukorras on raske aktsepteerida Sartre’i arutlust, et inimesel on vabadus põrgust lahkuda või et eksistentsialistlik valik ütelda ‟ei‟ või „jaa‟ annab (nagu Adorno seda väljendab) ‟koonduslaagri ohvrile vabaduse tema kallal sooritatud piinarikast martüüriumi seesmiselt heaks kiita või mitte kehtivaks tunnistada.‟52

    Enesestmõistetavalt kirjutasid Sartre, Camus, Ionesco, Beckett ja isegi Picasso peale siin käsitletud tekstide ka teisi näidendeid, ning Pariisi teatrites esitasid absurdistlikke draamateoseid veel mitmed autorid, nagu Arthur Adamov, Fernando Arrabal, Jean Genet, Robert Pinget, Jean Tardieu ja Boris Vian. Prantsusmaalt liikus uus dramaturgia Saksamaale, Inglismaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, USAsse ja mujalegi. Meile ehk kõige olulisemaks osutus ent režiimivastast maski kandva absurditeatri levik Ida-Euroopasse.

    3

    Prantsusmaal ilmutas end uus teater poolsada aastat enne absurditeatri sündi Alfred Jarry patafüüsilise, Poolas areneva tegevusega näidendiga ‟Kuningas Ubu‟ (1896). Kronoloogiliselt midagi sarnast toimus ka Poolas endas, kus 1921. aastal rambivalgust näinud Stanisław Ignacy Witkiewiczi Puhta Vormi lavateos ‟Pragmaatikud‟, kirjutatud juba 1919. aastal, ennetas ligi nelja aastakümnega absurdismi läbimurdu sealmail. Vahetult enne Teist maailmasõda välismaale sõitnud Witold Gombrowiczi teatritükid, eriti 1946. aastast pärinev ‟Laulatus‟, soodustasid omakorda käärimisi, millele andis otsustava tõuke Becketti ‟Godot’d oodates‟ poolakeelne lavastus 1956. aastal, sest kaks aastat hiljem esietendus Varssavis Słavomir Mrožeki „Politsei‟ ja kaks aastat pärast seda Tadeusz Róžewiczi „Kartoteek‟. (Mrožeki „Tango‟ lavastati 1965. aastal.) Kuuekümnendate alguses mängiti Prahas ‟Kuningas Ubut‟, „Godot’d oodates‟ ja Ionesco lühinäidendeid. Neile järgnesid dissidendi ning hiljem Tšehhoslovakkia presidendiks valitud Václav Haveli „Aiapidu‟ ja „Teade‟. Leedus alustas Kazys Saja uut laadi näidendite kirjutamisega (‟Maniakk‟ jt) 1966. aastal. Eestis puhusid uued tuuled esmakordselt 26. detsembril 1966, kui Tallinna televisioon näitas Mrožeki ‟Viirastuslikku ööd‟. Järgmisel aastal ilmusid Ionesco ‟Ninasarvik‟ ja Mrožeki ‟Tango‟. Detsembris 1967 lavastati televisioonis Becketti „Krappi viimane lint‟ Jüri Järvetiga nimiosas. Eesti teatri annus mirabilis’eks osutus ent 1968, mil kodukootud humanistliku eksistentsialismi maski kandev dramaturgia jõudis Tartusse: Vanemuises esietendus Mati Undi ‟Phaethon, Päikese poeg‟ ja Nõukogude tsensuur keelustas kontrolletendusel Paul-Eerik Rummo ‟Tuhkatriinumängu‟, mis siiski järgmisel aastal lavavalgust nägi.53 Samuti 1968. aastal ilmus Haveli ‟Teade‟ ja aasta hiljem bukett Becketti näidendeid: „Õnnelikud päevad‟, „Sõnadeta vaatemäng I‟ ja ‟Krappi viimane lint‟. Detsembris 1969 lavastas Rummo tubateatris „Õnnelikke päevi‟. Winnie’t mängis kastis istuv valgeks võõbatud miimi maskiga Viiu Härm. Loodeti, et Noorsooteater võtab Rummo eksperimendi oma egiidi alla, aga režiim ilmselt ei lubanud seda. (‟Godot’d oodates‟ ja „Lõppmäng‟ ilmusid ühiste kaante vahel 1973. aastal, mil trükiti ka kolm Saja näidendit.)

    Seega osutus ajavahemik 1966–1968 oluliseks kodumaise eksistentsialistlike ja absurdistlike sugemetega näitekirjanduse arengus. Irooniat sisaldava vahemärkusena võime siin kirja panna, et tegelikult olid väliseesti teatril eeldused uue draamaga tutvumiseks juba kakskümmend aastat varem, sest Eesti Üliõpilaskonna Saksamaal ajakiri Estonia avaldas 1947. aasta suvel Helgi Metsaotsa artikli ‟Mõtteid moodsa teatri puhul Münchenis 1946/47‟. Autor vaatleb seal mõningaid prantsuse, saksa, šveitsi ja ameerika lavateoseid. Prantslaste puhul teeb ta juttu Jean Giraudoux’ näidendist ‟Trooja sõda ei tule‟ (1935) ja Jean Anouilh’’ „Antigonest‟ (1944), mis tegelevad pigem saatuseteemaga kui eksistentsialismi või absurdiga, ent sealjuures kirjutab Metsaots siiski (nagu ta oleks just äsja kuulnud mõnd Sartre’i või Camus’ filosoofilisi vaateid käsitlevat loengut): meie sajandi tsivilisatsioon on ‟pankrotis‟; inimesed võitlevad ‟elujälestusega‟; ‟Ons inimmass … aatompommiga mingis suhtes lootustandvam väljavaade kui näiteks ahv kuulipildujaga?”; asjad ei parane enne, kui tajume „oma senise võitluslipu absurdsust‟.54 Hooajal 1947/1948 toodi Saksamaa põgenikelaagrite eestlaste ‟pealinnas‟ Geislingenis publiku ette umbes kakskümmend lavastust. Peale paari unustuse hõlma vajunud algupärandi ja mitme varieteeõhtu mängiti Abrahámi operetti „Hawaii lill‟ ja selliseid vana kooli tükke nagu Agapetuse (Y. Soini) „Patuoinas‟, Artturi Järviluoma „Põhjalased‟ ja Martin Zivertsi ‟Mülkasoo‟. Ainsaks pisut moodsama sisuga näidendiks osutus ameeriklase Norman Krasna 1944. aasta pikantne Broadway kassatükk ‟Kallis Ruth‟. Helgi Metsaotsa artikkel ei õhutanud ühtegi Saksamaa (ega vist ka Rootsi) eesti pagulaste teatritruppi tõsisema sisuga uuemaid lavateoseid mängima. Et kord nii kaugele jõuda, pidime ootama poliitilise olukorra pehmenemist kodumaal, uuestisünnipoiste põlvkonna sirgumist ja uute teatrituulte aeglast liikumist Pariisist üle Varssavi, Praha – ja Vilniuse – Tartusse ja Tallinna.

    Pärast 1968. aastat leiame eesti näitekirjanduses küllaldaselt eksistentsialismi ja absurdismi, kõige laiahaardelisemalt muidugi Madis Kõivu loomingus. Tema töödes tihti esinev pahaendeline kollane valgus näiteks pärineb (vähemalt osalt) Sartre’i ‟Iiveldusest‟. ‟Filosoofipäevas‟ on Martin Lampe suhu pandud Martin Heideggeri mõttekäike. Humanistliku eksistentsialismi üheks algupärasemaks käsitluseks Kristust sümboliseeriva kala kujundiga võib pidada ‟Tagasitulekut isa juurde‟. Koos Hando Runneliga kirjutatud „Küüni täitmisel‟ on sarnasusi Ionesco näidenditega. Vaino Vahingu ‟Suvekool‟ sisaldab märkimisväärseid visuaalseid absurdismikujundeid. Rein Saluri „Poiste sõidud‟ haakub Saja ‟Maniakiga‟, mis omakorda on hingesuguluses Witkiewiczi „Hullunud veduriga‟. Becketti ‟Lõppmängu‟ prügiurne võib pidada emapuuks, millelt on saadud pookoksi Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa ‟Olevuste‟ prügiväljadele, Merle Karusoo näitetrupi ühistööna valminud Eduard Vilde ‟Pisuhänna‟ ümbertöötluses „Second-händ‟ kavandatavale Euroopa prügimäele ning nende ähmane kontuur esineb ka (seni lavastamata?) lustmängus ‟Kalosseum‟, kus Enn Vetemaa lisab prügimäele poliitilist huumorit ‟ajaloo prügikasti‟ mängutoomisega. Uue dramaturgia vastu sihitud satiiride hulka kuuluvad Jaan Kruusvalli Ionesco kulul naljatav ‟Rändurid‟, Andres Ehini (koos Enn Mikkeri ja Rein Siimuga) Lembit Vahaku varjunime all ilmunud ja muu hulgas sõbralikult „Tuhkatriinumängu‟ tögav ‟Karske õhtupoolik‟ ning Vetemaa telenäidend „Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale (pauguga lõpus)‟.55 Viimases kohtame nõukogulikku versiooni Sisyphosest ja Krappist ning üsna asjalikku muretsemist tuumasõja tagajärgede pärast. Eesti dramaturgia esimesteks uue voolu näidenditeks, nagu juba märgitud, osutusid Mati Undi „Phaethon, Päikese poeg‟ ja Paul-Eerik Rummo ‟Tuhkatriinumäng‟”.

    Kuigi Mati Unt on väitnud, et „Phaethon, Päikese poeg‟ ei olnud ‟mingil juhul teesidraama (ütleme Sartre’i ‟Kärbeste‟ stiilis)‟56, ei pruugi sellist hinnangut tõsiselt võtta. Unt kirjutas need sõnad 1970. aastate alguses, mil eksistentsialistlikud mõtted oleksid võinud võimude tähelepanu äratada. Ei ole aga kahtlust, et üheks „Phaethoni‟ eeskujuks oli Sartre’i näidend. Juba selle kategooriline eitamine näitab, kuhu see kärbes on maetud. Mõlemas tükis räägitakse kaasajast läbi antiigi lillede, ja mõlemad autorid tegelevad (Unt loomulikult vähem kui Sartre) eksistentsialistliku probleemistikuga. „Phaethoni‟ poliitiline allegooria, nagu „Kärbesteski‟, jaotab tegelased kaheks: jumalad, kelle käes on võim, tehnoloogia ja relvad, on maa vallutanud venelased. Inimesed on eestlased (mis teeb järelikult venelastest mitte- või ebainimesed). Eestlased jagunevad omakorda kollaborantideks ja sinisilmseks nimitegelaseks. Koidujumalanna Eos, keda karistatakse sellega, et temast inimene tehakse, lisab näidendile täiesti uue, Eesti-venelaste kategooria. Nagu Jaak Rähesoo on viidanud juba 1969. aastal Loomingus ilmunud artiklis, ilma asja suure kella külge panemata,57 sisaldab „Phaethon‟ küllaga eksistentsialistlikke vihjeid. Esimese vaatuse teise pildi Phaethoni ja Eose dialoog algab ‟mõttetusega‟, liigub ‟vabalt elamise‟ poole ning lõpeb Antonin Artaud’ esseekogust ‟Teater ja tema teisik‟ laenatud hoiatusega, et ‟Iga hetk võib taevas sisse kukkuda‟. (Artaud’ julmuse teatri tekstidel põhineb ka kolmel korral teisele inimesele näkku löömine.) Teises vaatuses ütleb Klymene, et „Me ei suutnud alati õiget teed leida, … meil tuli valida paljude asjade vahel‟, Hades räägib ‟halva teo‟ tegemisest ning Phaethon kuulutab, et ‟Peaasi on lihtsalt olla ja kõik‟.58 Ida-Euroopa filtri kaudu Maarjamaale jõudnud uue teatri märgiks osutub omakorda Mrožeki „Tangost‟ pärinev Phaethoni soov isaga poloneesi tantsida. Et tsensuur hoidis Undil (nagu Rummolgi) silma peal, ilmneb järgmisest pisiseigast. Eesti Raamatu väljaandel 1985. aastal ilmunud Undi ‟Valitud teoste‟” esimeses köites on “Phaetoni” tekstist Hadese repliik “halva teo” tegemisest ja Phaethoni ‟lihtsalt olemise‟-jutt välja jäetud.

    Paul-Eerik Rummo ‟Tuhkatriinumäng‟, nagu Becketti ‟Lõppmängki‟, signaliseerib juba oma pealkirjaga teatraalsuse imedemaad, mida ei kinnita mitte ainult muinasjutule toetuv süžee, vaid ka näiteks järgmine lõik näidendi teisest pildist:

    Peremees avab ühe kirstu kaane, sealt paiskub esile elusuurusi kuradeid vedrude otsas. Peremees nipsutab neile mõningase heldimusega vastu peanuppu. Prints silitab paaril vedrukuradil pead, ebalevalt nagu võõral koeral.

    PRINTS: Jaa, suurepärased kollektsioonid.
    PEREMEES lööb kirstukaane teatraalselt kinni: Ah, mis sest pasast rääkida.”‟59

    Kunagi ühes ajavahemikul 1968–1972 sündinud ‟Saatja aadressi‟ luuletuses kirjutas Rummo järgmise rea: ‟maal kus isetekkinud eksistentsialism on aastakümneid aidanud paljudel oma eksistentsi säilitada ja elada ära‟.60 Ent märkmetes ‟Tuhkatriinumängu‟ lavastajale Evald Hermakülale ütleb ta, tehes juttu Peremehest, et ‟Filosoofia, mille terminitega ta räägib, on vulgaar-eksistentsialism (…) ta … seisukohad on täiesti trafaretsed‟. Peremeest ei tohi aga traagiliseks teha, jätkab Rummo. ‟Mingi väike, näitleja poolt teadlik farsinoot võiks kuskil siin-seal välgatada.‟61 Näputäis farsilikkust Peremehe etteastetes ja peotäis paroodiat peretütarde kartesiaanlikus kaksikjaotuses nihutavad ‟Tuhkatriinumängu‟ tegevuse  – muidugi eestlasele omase tagasihoidlikkusega – üsna lähedale Becketti ‟Lõppmängu‟ strateegiale parodeerida eksistentsialismi ja absurdismi. Näib, et ka autor ise tüürib sinnapoole vastuses „Tuhkatriinumängu‟ kriitikale: „Tagantjärele tundub mulle, et [selle näidendi] kirjutamine oli katse läbi, üle või mööda saada eksistentsiaal-filosoofilistest ja absurdlikest tõdemustest ja kogemustest.‟62 Võib-olla kavandas Rummo tõepoolest kõike seda nii. Võib-olla oli ta ettevaatlik, kuigi tema tollane isamaaluule lubab oletada, et, nagu Bérenger, oli ta teinud oma valiku, tulgu mis tuleb. Tagantjärele nähtuna ei tee suurt vahet, mis teda ajendas niimoodi kirjutama. Ent Rummo püüe vältida absurditeatri tunnusjooni annabki ‟Tuhkatriinumängule‟ just selle ambivalentsuse, mis iseloomustab maailmaklassi kuuluvat dramaturgiat, ükskõik missugust maski see ka kannaks.

     

    1Olen tänulik filosoof Vootele Vaskale käsikirja lugemise ja täpsustuste eest. Samuti tänan Tallinna Pedagoogikaülikooli Akadeemilise Raamatukogu raamatukoguhoidjat Kadri Pikamäed, kes muretses ja saatis siinkirjutajale artiklis kasutatud teoste eestikeelseid tõlkeid.

    2G. Marcel, Rome n’est plus dans Rome. Paris, 1951, lk 148. Punaarmee sissetungi puhul soovitas Camus, et Sartre põgeneks Prantsusmaalt: “Kui Sa siia jääd, ei võta [kommunistid] Sinult mitte ainult Su elu, vaid ka Su au. Nad viivad Su [Siberisse] ja Sa sured. Siis ütlevad nad, et Sa oled veel elus ja kuulutavad Sinu nimel alistumist, alandlikkust ja reeturlikkust, ja rahvas jääbki neid uskuma.” S. de Beauvoir, Force of Circumstance. Tlk R. Howard. New York, 1965, lk 231–232.

    3 R. Aronson, Camus and Sartre. Chicago, 2004, lk 9, 23. Simone de Beauvoir väidab, et Sartre ja Camus kohtusid “Kärbeste” peaproovil, vt S. de Beauvoir, The Prime of Life. Tlk P. Green. Cleveland, 1962, lk 427.

    4 Carrefour, 09.09.1944. Rmt-s: Sartre on Theater. Toim. M. Contat, M. Rybalka. Tlk F. Jellinek. New York, 1976, lk 188.

    5F. Nietzsche, Werke. München, 1955, kd 2, lk 944 [=nr 10].

    6J.-P. Sartre, Les Mouches. Paris, 1947, lk 103. (Siinne ülevaade ei käsitle Sartre’i ja Camus’ varasemat lavategevust.) Nietzsche mõjust Sartre’i “Kärbestele” on kirjutanud: W. Kaufmann, Tragedy and Philosophy. Garden City (N. Y.), 1969, lk 302–315 [=nr 50–52].

    7J.-P. Sartre, Being and Nothingness. Tlk H. E. Barnes. New York, 1966, lk 582.

    8Tsit: Sartre on Theater, lk 332–333.

    9G. Sylvia teade (Le Figaro littéraire, 18.–14.08.1969, lk 18). Tsit: R. Cohn, From Desire to Godot: Pocket Theater of Postwar Paris. Berkeley; Los Angeles, 1987, lk 36. Simon de Beauvoir mäletab seda teisiti: S. de Beauvoir, The Prime of Life, lk 438–439.

    10J.-P. Sartre, Kinnine kohus. Tlk E. Vasara. Rmt-s: J.-P. Sartre, Kinnine kohus. Altona vangid. Tallinn, 1989, lk 52. Ka selle kuulsa ütluse taga kummitab Nietzsche (‟Jenseits von Gut und Böse‟), vt F. Nietzsche, Werke, kd 2, lk 662 [=nr 203]. Kokkuhoiule põrgus vihjab näidendis Inès, lk 21.

    11Vt näiteks M. Heidegger, Der Rückgang in den Grund der Metaphysik. [Eessõna] Was ist Metaphysik? [5. trükile]. Frankfurt, 1949, lk 13. Sartre’i poolt väärtõlgendatud Heideggeri Dasein’i kohta vt G. B. Smith, Nietzsche, Heidegger, and the Transition to Postmodernity. Chicago, 1996, lk 246–247. Vt ka R. Polt, Heidegger: An Introduction. Ithaca (N. Y.), 1999, lk 164–168.

    12J.-P. Sartre, L’Existentialisme est un humanisme. Paris, 1970, lk 17–27, 62 (eesti k-s: Vikerkaar, 2004, nr 10/11); J.-P. Sartre, Being and Nothingness, lk 537.

    13“Kinnise kohtu” heliplaadistas Deutsche Grammophon Gesellschaft (DGG 43902/3). Sartre’i kommentaaridest on ilmunud ajakirjanduses väljavõtteid. Vt näiteks: L’Express, 11.–17.10.1965. Rmt-s: Sartre on Theater, lk 198, 334.

    14D. McCall, The Theatre of Jean-Paul Sartre. New York, 1969, lk 123.

    15 J.-P. Sartre, Being and Nothingness. Iivelduse kohta vt näiteks lk 415 ja 438. J.-P. Sartre, Iiveldus. Tlk T. Lepsoo. Tallinn, 2002, lk 164. F. Nietzsche, Werke. München, 1954, kd 1, lk 49 [=nr 7].

    16A. Camus, Sisyphose müüt. Tlk H. Rajandi. Tallinn, 1989, lk 14, 27, 35, 43, 75, 76.

    17A. Camus, Interview à Servir [20.12.1949]. Rmt-s: A. Camus, Essais. Paris, 1965, lk 1427–1428. Sõna ‟eksistentsialist‟”, väidab Beauvoir, võttis esmakordselt kasutusele Gabriel Marcel: S. de Beauvoir, The Prime of Life, lk 433.

    18R. Aronson, Camus and Sartre, lk 5. 440

    19A. Camus, Võõras. Tlk H. Rajandi. Rmt-s: A. Camus, Sisyphose müüt, lk 115.

    20A. Camus, Sisyphose müüt, lk 9. Voolujoonestet tsitaadi originaal kõlab järgmiselt: „universumis, mis on äkki ilma jäetud illusioonidest ja kirgastustest, tunneb inimene end võõrana‟. Vrd R. Aronson, Camus and Sartre, lk 61.

    21A. Camus, Arusaamatus. Tlk H. Rajandi. Rmt-s: A. Camus, Sisyphose müüt, lk 475.

    22A. Camus, Carnets 1942–1951. Tlk P. Thody. London, 1966, lk 82.

    23A. Camus, Caligula. Tlk O. Ojamaa. Rmt-s: A. Camus, Sisyphose müüt, lk 384.

    24Albert Camus Jean Paulhanile [1943]. Rmt-s: E. Freeman, The Theatre of Albert Camus. London, 1971, lk 47.

    25 A. Camus, The Rebel. Tlk A. Bower. New York, 1991, lk 300.

    26A. Camus, Caligula, lk 435, 436.

    27A. Artaud, Esseid ja kirju. Tlk O. Ojamaa. Tallinn, 1975, lk 19–33, 73–90, 106–111.

    28A. Artaud, Esseid ja kirju. Tlk O. Ojamaa. Tallinn, 1975, lk 86.

    29M. Esslin, The Theatre of the Absurd. 3. tr. London, 1991, lk 24.

    30P. Picasso, Desire Caught by the Tail. Tlk R. Penrose. London, 1970, lk 57.

    31 R. Penrose, Foreword. Rmt-s: P. Picasso, Desire Caught by the Tail, lk 12. Vt ka S. de Beauvoir, The Prime of Life, lk 448–451; R. Cohn, From Desire to Godot, lk 33–34.

    32S. de Beauvoir, The Prime of Life, lk 449–451.

    33M. Esslin, The Theatre of the Absurd, lk 356. 34 E. Ionesco, Notes and Counter Notes. Tlk D. Watson. New York, 1964, lk 178.

    34E. Ionesco, Notes and Counter Notes. Tlk D. Watson. New York, 1964, lk 178.

    35E. Ionesco, Kiilaspäine lauljatar. Tlk G. Ivandi. Tallinn [1993], lk 42–43. Aastatel 1952–1953 mängiti ‟Kiilaspäiset lauljatari‟ koos Ionesco ‟Tunniga‟ Théâtre de la Huchette’is. 1957. aastal toimus sealsamas korduslavastus, ning need kaks näidendit on püsinud tänaseni Huchette’i laval.

    36R. C. Lamont, Ionesco’s Imperatives: The Politics of Culture. Ann Arbor (Mi.), 1993, lk 45–46.

    37C. Bonnefoy, Conversations with Eugène Ionesco. Tlk J. Dawson. New York, 1971, lk 165.

    38E. Ionesco, Present Past Past Present: A Personal Memoir. Tlk H. R. Lane. New York, 1971, lk 118.

    39E. Ionesco, Ninasarvik. Tlk A. Kurtna. Rmt-s: E. Ionesco, Kiilaspäine lauljatar, lk 175, 177, 181.

    40 R. C. Lamont, Ionesco’s Imperatives, lk 145.

    41S. Beckett, Godot’d oodates. Tlk A. Pärsimägi. Rmt-s: S. Beckett, Godot’d oodates. Lõppmäng. Tallinn, 1973, lk 84.

    42M. Valgemäe, Kes kardab Becketti Godot’d? Rmt-s: M. Valgemäe, Kaugekõne. Tallinn, 1999, lk 149–164.

    43A. Soergel, C. Hohoff, Dichtung und Dichter der Zeit, II: Vom Naturalismus bis zur Gegenwart. Düsseldorf, 1963, lk 255.

    44J. Knowlson, Damned to Fame: The Life of Samuel Beckett. New York, 1996, lk 187, 232. Skeptilisemat arvamust avaldab: A. Cronin, Samuel Beckett: The Last Modernist. New York, 1997, lk 241–242, 356–357.

    45 H. Kenner, Life in the Box. Rmt-s: H. Kenner, Samuel Beckett: A Critical Study. New York, 1961, lk 151–160, 163; S. Cavell, Ending the Waiting Game. Rmt-s: S. Cavell, Must We Mean What We Say? New York, 1969, lk 115–162 (tuumasõjast on juttu lk 137); R. Gilman, The Making of Modern Drama. New York, 1974, lk 252.

    46T. W. Adorno, Versuch, das Endspiel zu verstehen. Rmt-s: T. W. Adorno, Gesammelte Schriften. Band 11: Noten zur Literatur. Frankfurt, 1997, lk 281–321.

    47S. Beckett, Lõppmäng. Tlk A. Pärsimägi. Rmt-s: S. Beckett, Godot’’d oodates. Lõppmäng, lk 118–119. Jalgratta sümboolikast Becketti loo- mingus: H. Kenner, The Cartesian Centaur. Rmt-s: H. Kenner, Samuel Beckett, lk 117–132.

    48T. W. Adorno, Versuch, das Endspiel zu verstehen, lk 293.

    49A. Camus, Sisyphose müüt, lk 50––54; H. Kenner, Life in the Box, lk 160–165.

    50Samuel Beckett Alan Schneiderile, 21.11.1957. Rmt-s: No Author Better Served: The Correspondence of Samuel Beckett and Alan Schneider. Ed. by M. Harmon. Cambridge (Ma.), 1998, lk 23. Lavastaja on need sõnad Becketti kirjas pliiatsiga alla kriipsutanud.

    51S. Beckett, Lõppmäng, lk 127, 157.

    52T. W. Adorno, Versuch, das Endspiel zu verstehen, lk 290.

    53Oleks huvitav teada, miks ‟Tuhkatriinumäng‟ ikkagi keelustati. Raivo Adlas, kes mängis Vanemuises Printsi, kirjeldab Kultuurilehele antud intervjuus (17.02.1995, lk 12) olukorra absurdsust: ‟Nõuti muudatuste tegemist ja Hermaküla lubas ka teha. Aasta hiljem leidsid kõrged ametnikud, et hoopis teine asi, kuigi mingeid muudatusi polnud tehtud.‟ Ehk on nüüd võimalik uurida tollaseid ametlikke ürikuid ning avalikustada selle episoodi telgitaguseid.

    54H. Metsaots, Mõtteid moodsa teatri puhul Münchenis 1946/47. Estonia (Eesti Üliõpilaskonna Saksamaal väljaanne, Göttingen), suvi 1947, lk 29.

    55Ka prantsuse absurdistid/eksistentsialistid tegid enda (loe: Sartre’i) kulul nalja. Boris Vian avaldas 1946. aastal „Päevade vahu‟ (L’Ecume des jours; eesti k-s Tallinn, 2001, tlk E. Bernhardt) filosoofist Jean-Sol Partre, kelle sulest olla ilmunud romaan ‟Okse‟ (Vomit). Samal aastal kirjutas Camus (siiani lavastamata?) satiirilise lühinäidendi ‟Filosoofide eksprompt‟ (L’Impromptu des philosophes), mille peategelaseks on Monsieur Néant ehk härra Eimiski, võetud ilmselt Sartre’i „Olemise ja eimiski‟ pealkirjast (L’être et le néant). Vt R. Aronson, Sartre and Camus, lk 235––240.

    56M. Unt, Minu teatriglossaarium. Rmt-s: Thespis. Meie teatriuuendused 1972/73. Toim. V. Vahing. Tartu, 1997, lk 133.

    57 J. Rähesoo, See maailm ja teised. Rmt-s: J. Rähesoo, Hecuba pärast. Tartu, 1995, lk 36–38; vt ka lk 283––284.

    58M. Unt, Phaethon, Päikese poeg. Rmt-s: M. Unt, Mõrv hotellis. Phaethon, Päikese poeg. Tallinn, 1969, lk 78–81, 85, 97, 100.

    59P.-E. Rummo, Tuhkatriinumäng. Tallinn, 1992, lk 37.

    60P.-E. Rummo, Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972. Tallinn, 1989, lk 28.

    61P.-E. Rummo, Lugemiseks Evald Hermakülale, kes lavastab ‟Tuhkatriinumängu‟. Rmt-s: Thespis, lk 179, 180.

    62P.-E. Rummo, Igavik ja argipäev. (Vastus ‟Tuhkatriinumängu‟ kriitikale). Rmt-s: Thespis, lk 206.

  • Lobau pargi ballaad

    Ilmunud Vikerkaares 1991, nr 3

    Lõhnab bensiinist ja seiskunud veest,
    päikest näeb niiskete pilvede seest.
    Mootorpaat möödub, tal nimeks «Justine»,
    vihmaga kurb on mul üksinda siin.

    Seine’i araablane pudeli heidab,
    kreeklasel pihus on hõrgutav gebab.
    Vasemal prantslane prantslannat maitseb,
    kõigil on tegemist, kõigel on maitset.

    Kastanid, pajud ja kuused ja loorber,
    paremal hulkur, peas mõlkis oktoober,
    räbaldund kuub, vest ja ketiga kell,
    igati meeldejääv sell.

    Kopsakas tots, kellel puusad kui pidu,
    loeb pika kirja nii haaravaid ridu.
    Veel pikas mantlis alleel on Eikeegi,
    kes näitab munni, muud miskit ei teegi.

    Tuvike lendab, ei kurjusta tema,
    ei hakka silmad tal peast pudenema.
    Kui miskit langebki ülalt, siis kakk —
    tuvi on küll maniakk.

    „Elada, elada!‟ kisendab loodus,
    kõik teevad näo, et on olukord soodus,
    saalivad ringi kui suurilma tuusad,
    laineilgi täna on ümarad puusad.

    ………………………………..
    Kahju küll, tuttavat pole pilooti,
    kes kallist rahvast siin lõbustaks hooti,
    kohal Pariisi kes teeks pisut müra,
    heitgaasijoaga kirjutaks TÜRA.

    ………………………………
    Keskealist naist tunnen, puudub tal soov
    märgata kõike, mis vanadusttoov,
    näeb endas emast ja igavest naist,
    käsi tal kare, kuid siidpehme vaist.

    Kristuseks iseend mõnigi kord
    mõtelnud olen ja on terve hord
    minu pool küll Magdaleenasid käind,
    uue saand nime ja sellega läind.

    Tuttav neil eksitee viimne kui sopp.
    Kristuseks olla on raske ja ropp.
    Möödusid minust. Mu rist mulle jäi.
    Jah, eks ju kõik nõnda käi.

    Park nagu pisike maailmamudel.
    Taas näen araablast, mis läinud, on pudel;
    mees embab totsi, kel puusad kui pidu.
    Hulkur kaob, lõual hall habemeidu.

    Pikeneb varjude hääletu samm,
    meieni valguskiirt veab Notre Dame.
    Jäimegi terveks . . . Eikeegi me eest
    paugu saab lahti ja see tuleb seest.

    Vene keelest tõlkinud Ott Arder

    EDUARD LIMONOV (s 1943) — „samizdatist‟ tuntud poeet, emigreerus 1974. 1975–80 elas USA-s, praegu Prantsusmaal. Tänaseks saavutanud populaarsuse eelkõige prosaistina: «See olen mina – Eedik» (1979), «Hädavarese päevik» (1982). „Kolmanda laine‟ enfant terrible. A[rvo] P[esti]

  • Vestlus Vootele Vaskaga

    Ilmunud 1991, nr 8

    MV: Ei mäleta täpselt, kes oli see suurmees, kes esimesena leidis, et kaks kõige huvitavamat asja maailmas on klatš ja metafüüsika. Ja alati pole sugugi hõlbus öelda, millal lõpeb üks ja algab teine. Ärme seda vahet siin tõmbama hakkagi ja räägime täna läbisegi nii metafüüsikast kui ka sellest, mis tema ümber toimub. Mitmel pool maailmas õppinud filosoofina peaksite ju mõlemas vallas rohkem kodus olema kui ükski teine eestlane. Kuid alustame Teie haridustee ja filosoofiahuvide algusest.

    VV: Ma nüüd ei usu, et see kuuluks kumbagi mainitud kategooriasse, aga selguse mõttes tuleb vist öelda, et ma alustasin oma kooliteed Tallinnas, käisin mitmes maakoolis ja läksin Rakvere gümnaasiumi, kus sain käia vaid ühe klassi. 1944. a põgenesin Saksamaale. Sealsetesse põgenikelaagritesse loodi Eesti koolid ja Göttingeni asutati gümnaasium, kus õpetati vanade Eesti õppekavade järgi. Ma lõpetasin selle 1949. aastal. Gümnaasiumi õppejõudude hulgas oli palju Tartu ülikooli endisi professoreid. Minu matemaatikaõpetajaks oli professor Kaarel Kirde, kes ütles, et ülikooli tasub õppima minna ainult matemaatikat. Ja kuna tast peeti väga lugu, siis ma astusingi Bonni ülikooli matemaatikateaduskonda.

    Filosoofiaga puutusin kokku juba gümnaasiumipäevil. Eksistentsialism oli tollal õhus. Lugesin Jean-Paul Sartre’i asju ja käisin ka tema teatritükke vaatamas. Ja juba tollal kuulasin ma vahetevahel Göttingeni ülikoolis mõningaid loenguid, seda keegi ei keelanud. Seal luges Nicolai Hartmann, kes oli omal ajal kogu saksa filosoofias väga mõjukas. Ta oli varem õpetanud Marburgis, uuskantiaanliku filosoofia keskuses. Kuid hiljem ta loobus sellest filosoofiast ja lõi oma realistliku ontoloogia. See oli tema vastus uuskantiaanide idealismile. Ta väitis, et olev maailm on iseenesest eksisteeriv, ning arendas välja nn kihistuste ontoloogia, grandioosse süsteemi, mis pidi hõlmama kõike alates anorgaanilisest maailmast kuni inimvaimuni välja ja lisaks sellele seletama veel kihtidevahelisi suhteid.

    Räägitakse, et kui Hartmann oli Heideggeriga samal ajal Marburgis, siis nad olid tõelised antipoodid. Kui Hartmann hakkas rääkima, jäi Heidegger tukkuma. Ja kui Hartmann lõpetas ja Heidegger hakkas rääkima, siis jäi magama Hartmann.

    Millised mõtlejad olid tollal veel Teie jaoks olulised?

    Ma huvitusin ka Max Schelerist. Tema oli tol ajal juba aastaid surnud (suri 1928) ja praegu tuntakse teda üsna vähe. Scheler lähtus fenomenoloogiast, kuid tõlgendas seda täiesti omapäraselt. Tema esimesed tähtsamad teosed olid eetikast. Ta leidis, et Kanti eetika on liiga formalistlik, n-ö sisult tühi, ja seepärast ta püüdis Kanti eetikale mingit materiaalset väärtussisu juurde anda. Hiljem ta tegeles sotsioloogiaga. Algul oli religioossetelt vaadetelt teist, teda hüüti tollal katoliiklikuks Nietzscheks. Hiljem ta hakkas töötama välja panteistlikku süsteemi.

    1951. aastal Te asusite Ameerikasse. Enamik pagulasi hakkas Ameerikas õppima inseneriasjandust, mis tagas tasuva töö. Oma matemaatikaharidusega oleks ka Teil selleks hea võimalus olnud.

    Õigupoolest mind huvitasid ka matemaatika puhul filosoofilised probleemid. Hiljem selgus, et ma olin asjast siiski valesti aru saanud, neid valest kohast otsinud. Ma arvasin ikka, et tuleks õppida seda, mis ennast huvitab.

    1951. a hakati põgenikest üliõpilastele Ameerika poolt stipendiume jagama. Tuli avaldused sisse anda ja need käisid kolledžites ringi, kuni mõnele meeldis. Mind võeti vastu Ohio Baldwin Wallace’i kolledžisse. Seal ma tutvusin ühe Cassireri väikese raamatukesega «Essee inimesest». See mõjus mulle üsna tugevalt. Cassirergi tuli Marburgi koolkonnast ja ta sai Ameerikas väga populaarseks, kuigi ta jõudis seal elada vaid lühikest aega. Ta suri 1945. aastal. Enam kui teised uuskantiaanid nagu Cohen või Natorp huvitus Cassirer inimkultuurist. Tema peateos on «Sümboolsete vormide filosoofia» ja «Essee inimesest» on selle ingliskeelne lühikokkuvõte.

    Kuidas käib Ameerika kolledžites õppimine?

    See kestis tollal ja kestab ka nüüd neli aastat. Ükskõik, mis sa ka peaaineks ei vali, tuleb kolledžis kuulata loenguid veel mitmelt muult alalt. Üheks põhjuseks on see, et tudengite keskkooliharidus on väga ebaühtlane. Minu Saksamaa-õpinguid võeti seal arvesse ja nii ma lõpetasin kolledži poolteise aastaga.

    Filosoofia õppejõude oli selles koolis kaks. Mõlemad olid personalistlikult meelestatud. See oli omal ajal Ameerikas üsna mõjukas vool. Selle põhiteesiks on, et olemise aluseks on Jumal kui lõpmatu persoon. Temast allpool on lõplikud persoonid nagu meie jne. Ma ise arvan, et ka meie Gustav Teichmüller on — kuigi otseste mõjutusteta — umbes lähedaste vaadetega. Lõpetasin selle kooli 1952. a, oma bakalaureuse-essee kirjutasin eksistentsialismist.

    Kas analüütiline filosoofia ei olnud siis sel ajal veel Ameerikas ainuvalitsev?

    Kaugeltki mitte. Seal kolledžis ei teatud sellest siis veel midagi ja ma arvan, et enamikus väikestes kolledžites — ja neid on Ameerikas mitu tuhat — olid asjalood samasugused. Väikestes kolledžites oli valitsevaks mingi idealismi või pragmatismi vorm. Suurtes ülikoolides hakkas analüütiline filosoofia Euroopa immigrantide kaudu alles juurduma.

    Magistrikraadi sain ma Columbia ülikoolis New Yorgis. Seal oli kaua aega õpetanud John Dewey ja ülikooli filosoofiateaduskonda tunti just peamiselt tema järgi. Teaduskonnas andis tooni peamiselt naturalistlik filosoofia, millel oli tugev pragmatistlik värving. Siiski oli seal ka palju vanemaid, Saksamaal õppinud mehi, kes tundsid ka selle sajandi saksa filosoofiat. Näiteks ma osalesin esimesel semestril nn kontinentaalse filosoofia seminaris, kus käsitleti eelpool nimetatud Schelerit, aga ka Husserlit, Heideggeri, Jaspersit ja mõningaid prantslasi. Magistritöö kirjutasin Nietzschest, tema nihilismi mõistest.

    Nietzschet tunti tollal Ameerikas küll vist peamiselt fašistina?

    Just nii, kui teda üldse tunti. Nietzsche tõlgitsus on ju teinud läbi uskumatuid metamorfoose. Aga tol ajal ilmus juba ka Walter Kaufmanni entusiastlik raamat Nietzschest, mis hakkas asju ümber pöörama.

    1954. a võeti mind sõjaväkke ja ma olin kaks aastat Koreas. Seal sõjaväes olnud said pärast õppimiseks nelja-aastase stipendiumi. See võimaldas mul minna Saksamaale, kus ma õppisin aasta Müncheni ülikoolis. Tegin reisu Kreekasse ja Hispaaniasse ja lõpuks rändasin veel mõnest ülikoolist läbi. Olin nädala Freiburgis, Heidegger oli siis juba pensionile läinud, aga mõned tema õpilased olid seal, siis kuulasin Baselis mõnda Jaspersi loengut. Samuti Karl Barthi, teoloogia on mind ka alati huvitanud. Pärast rännuaastat läksin tagasi Columbia ülikooli. Tahtsin kirjutada tööd saksa filosoofiast, nt Heideggerist, keda ma pikemat aega olin puurinud. Aga siis juhuslikult üht filosoofia leksikoni sirvides sattusin Teichmülleri nimele, keda ma varem üldse ei teadnud. Siis leidsin selle nime järgmisest leksikonist ja veel järgmisest ja mind hakkas asi huvitama. Tema tähtsamad teosed olid ülikooli ja ka New Yorgi linnaraamatukogus saadaval. Kuna Teichmüller tegeles nagu Heideggergi olemise probleemide ja ontoloogiliste küsimustega, siis see imponeeris mulle. Pealegi andis see mulle võimaluse oma filosoofilisi huvisid Eesti kultuurilooga siduda. Doktoritöö pealkirjaks sai «Olemise mõiste Teichmülleril». Erinevalt teistest maadest peab Ameerikas ka doktorikraadi taotleja veel loenguid kuulama ja punkte koguma, nii et asi pole ainult töö kirjutamises ja kaitsmises. Selleks ajaks oli Columbiasse uusi analüütilise suunitlusega professoreid juurde tulnud. Näiteks Arthur Danto.

    Tema oli vist oma aja kohta suhteliselt avara vaimuga analüütik, on ta ju palju ka kunstist, ajaloofilosoofiast ja ühe raamatu isegi Nietzschest kirjutanud.

    Tollal ta sellist muljet küll ei jätnud, oli ikka puhtanalüütik. Ja tema Nietzsche-raamat tuli mulle tõelise üllatusena. Hiljuti ilmus New York Timesi pühapäevases lisas intervjuu, kus ta tunnistab, et veel 20 aastat tagasi ta arvas, et analüütiline filosoofia on säärane tugev tööriist, mis lahendab kõik probleemid ära. Aga nüüd on ta arusaamisele jõudnud, et asjad on siiski keerulisemad.

    Kuidas filosoofiharidusega inimesed pärast doktoreerumist tööd leiavad?

    Tollal käisid asjad nii, et need kolledžid, kes vajasid õppejõudu, kirjutasid mõnesse suuremasse ülikooli. Minagi sain niiviisi tööle Waynesburgi kolledžisse Pennsylvania osariigis.

    Kuidas on selles koolis filosoofia õpetamine korraldatud?

    See on väikene kolledž, mis annab bakalaureuse kraade, peaaegu selline nagu see, milles ma ise õppisin. Seal õpib umbes tuhat tudengit. Filosoofiat põhiainena õppida aga ei saa. Olen praegu seal ainuke filosoofia õppejõud. Enamik tudengeid on kohustatud kuulama vähemalt üht filosoofia kursust. Loen sissejuhatust filosoofiasse, filosoofia ajalugu ja loogikat.

    Ameerikas on viimasel ajal tendents hakata ka haiglaõdedelt kolledžiharidust nõudma, tahetakse saada laiema silmaringiga inimesi. Ja erinõudeks on, et nad kõik peavad õppima eetikat. Niisiis ma olen viimastel aastatel ka eetikat õpetanud.

    Kuidas on näiteks üles ehitatud sissejuhatava filosoofiakursuse õppekava?

    Kõigepealt ma räägin epistemoloogiast, siis annan loogika põhitõed, seejärel tulevad eetika, metafüüsika, religioonifilosoofia. Kursuse ülesehitus varieerub. Aga üldiselt püüan ma käsitleda kõike ajaloolises seoses. Metafüüsika all loeme pisut Platonit, siis käsitleme Aquino Thomast, Leibnizit või Spinozat, vahel Whiteheadi. Eetika puhul tuleb lugeda Aristotelest, Augustinust, Kanti ja Milli. See on niisugune süstemaatilise ja ajaloolise lähenemise segu. Tekstid on kõik kooliantoloogiates olemas.

    Kas meditsiiniõdedele eetika õpetamine puudutab ka nende ees seisvaid praktilisi probleeme või on see rohkem teoreetiline kursus?

    Enamik tudengeid, kes eetikat kuulavad, pole varem filosoofiaga kokku puutunud. Algul ma esitan põhimõisted, siis tutvustan eetika teooriaid. Lõpuks käsitleme praktilisi probleeme teooria valguses, näiteks eutanaasiat jt.

    Tundub, et viimasel ajal on fenomenoloogiline filosoofia Ameerikas hakanud au sisse tõusma. Ka analüütikud on selle vastu huvi ilmutanud. On toimunud kontinentaalse ja analüütilise filosoofia teatav lähenemine, vähemalt loetakse nüüd teineteist. Kuidas aga see olukord oli 30—40 aastat tagasi?

    Analüütiline filosoofia polnud 40 aastat tagasi veel päris valdav, aga kümme aastat hiljem oli olukord muutunud. See hakkas valitsema konverentsidel ja filosoofiaajakirjades. Filosoofia muutus viimase 40 aastaga Ameerikas täiesti akadeemiliseks, filosoofid kirjutasid vaid teineteisele, selleks oli vaja erilist filosoofilist treenitust, et nende artiklitest üldse aru saada. Viimased filosoofid, keda laiem avalikkus või vähemalt intellektuaalid teadsid, olid John Dewey ja Sidney Hook.

    Huvi Euroopa mõtte vastu on aga viimasel ajal tõepoolest tõusnud. Näiteks võetakse Hegelit taas tõsiselt. Ja ma mäletan, kui 60ndate algul asutati Fenomenoloogilise ja Eksistentsialistliku Filosoofia Selts, siis oli esimestel kokkutulekutel ainult 50—60 meest-naist. Paar aastat tagasi toimunud Heideggeri sajandale sünniaastapäevale pühendatud konverentsil oh osalejaid aga oma kümme korda rohkem.

    Kas Te olete nõus praegu vist kõige tuntuma Ameerika filosoofi Richard Rorty väitega, et filosoofia peaks tunnetama, et on kirjandusžanr ja tema ainus funktsioon on osaleda kultuurivestluses ning hoida seda käigus, et filosoofia on kõigest püüdlus näha, kuidas asjad kokku klapivad?

    Mulle on Rorty sümpaatne selle poolest, et ta kritiseerib analüütilist filosoofiat. Kuid sellega, et filosoofia on kõigest kultuurivestlus, ma ei ühine. Minu jaoks jäävad ikka need vanad suured filosoofilised probleemid kestma. Minu meelest pole neid ei Wittgenstein ega Rorty kõrvaldada suutnud.

    Ma ei saa ka jagada Rorty peaaegu et nihilismi. Ta läheb natuke liiga kaugele kõikide pidepunktide kõrvaldamisel inimelu, eetika ja esteetika vaatluses. Samal ajal on Rorty kindlasti kõige huvitavam filosoof praegusel ajal Ameerikas. Ja kahtlemata on ta tõstnud üles palju probleeme, mida varem pole tähele pandud. Ja ta on aidanud tuua filosoofiat taas teiste intellektuaalide sekka.

    Märtsikuu «Vikerkaares» ilmunud intervjuus ütleb Madis Kõiv väga selgelt välja, et Eestis tuleb hakata looma filosoofilist kultuuri. See on tõde, mida pole varem nii programmiliselt avaldatud. Siiski võiks küsida, miks seda peaks äkki vaja minema, kui ilma on ka kogu aeg läbi saadud. Ei arvata ju enam ka Lääne filosoofias, et filosoofia on see kõrgem kohtunik, kes muudele kultuurialadele koha kätte näitab.

    Ma arvan, et igas ühiskonnas on vähemalt mingi hulk inimesi, kes on filosoofilistest küsimustest huvitatud ja vähemalt nemad vajaksid filosoofilist kultuuri. Ja vähemalt mina olen kasvanud üles sellise kontseptsiooni raames, et filosoofia artikuleerib ühiskonna aluseid ja annab sellele mõtte. See on tugev veendumus just saksa traditsioonis. Nüüd küll üha rohkem kaheldakse selles. Arvan, et mingil kujul, kas nüüd just akadeemilisel, on filosoofial siiski integreeriv roll ühiskonnas ja kultuuris. Meil täitis 30ndatel aastatel seda rolli kirjandus ja kirjanduskriitika, mehed nagu Annist, Oras ja Aspel. Ka Ameerikas, siis kui filosoofia muutus puhtakadeemiliseks ja jäi oma müüride varju, muutus kirjanduskriitika jälle filosoofiliseks ja teatud määral, aga ainult teatud määral, asendas filosoofiat.

    Kui eestikeelne filosoofia peaks tõepoolest sündima, kas ta võtaks siis mandrieuroopaliku või analüütilise filosoofia ilme?

    Olen pluralismi poolt. Annus analüütilist filosoofiat ei teeks ju halba. Ta on muutnud aastakümneteks kogu filosoofia palet, seda, kuidas probleemidele lähenetakse ja kuidas kirjutatakse. Aga ma olen ikka vana traditsiooni mees, miks mitte jätkata seda vana. Saksa filosoofia on vähemalt kaudselt Eesti kultuuri mitmeti mõjustanud.

    Analüütiline filosoofia oleks kindlasti parem eksportkaup, ta ei ole nii keele- ja kultuurisidus. Seetõttu ta vist domineeribki seal, kus filosoofiline kultuur on veel noor, näiteks Skandinaaviamaades ja Soomes, kus tal on veel üpris konservatiivne ilme. Teda on suhteliselt lihtne tõlkida, aga vaevalt suudaks ta hästi kultuurivestluses kaasa rääkida. Ta on rohkem, vähemalt oma vanal, klassikalisel kujul, täppisteaduse moodi.

    See on õige. Katsuge Heideggeri eesti keelde ümber panna! Aga Russelli või Quine’i tõlkimine on nagu täppisteadusliku teksti tõlkimine. Täppisteaduslikud filosoofid lähevad maailma, nagu näiteks toimub Soomes. Kuid nende panus Soome kultuuri pole teab mis suur.

    Kui Eestisse hakkavad levima praegu Läänes domineerivad radikaalskeptilised või nihilistlikud või pragmatistlikud või dekonstruktivistlikud mõtted, kas siis Eesti kultuur, kel oma hädasid niigi palju ja kes elab oma hubaste müütide najal, peab sellele jõule vastu? Kas leidub mehisust sellele kaosele silma vaatamiseks?

    See võib kahtlemata probleemiks saada. Kuid see on teatud määral paratamatu, kui maa läheb lahti ja piirid avanevad ja uued ideed hakkavad sisse tulema. Siis peab olema kindlameelne ja toetuma püsiväärtustele, mis minu arvates on olemas. Ma siiski arvan, et Eesti kultuur on piisavalt vana ja tugev, et nende mõningate n-ö kardetavamate ideedega toime tulla. Igatahes pead liiva alla peita ei või. Ja eks filosoofia ole ikka olnud pisut ohtlik asi, mõtelge näiteks Sokratese saatusele.

    Aga kas Eestis oleks võimalik mingi soome-ugri alustele rajanev mõtlemisstiil, mis püüaks leida eesti keelest üles need uurali keele võimalused, mida indoeuroopa keeltes ei ole? Sel juhul tuleb võtta eelduseks muidugi mõtlemise keelesidusus.

    See oleks tõepoolest huvitav. Selleks oleks aga vaja eelkõige üht mõtlejat või isegi rohkem. Mõnes mõttes püüti seda teha ju ka varem. Näiteks Loorits tuleb meelde. Kuid seda ei saaks siis enam filosoofiaks nimetada. Heidegger ju ka ei rääkinud viimastel aastatel enam filosoofiast, vaid mõtlemisest. See oleks aga siiski rohkem juba luule. Ja üldiselt ma arvan, et me ikka põhimiselt oleme ja jääme õhtumaise kultuuri osaks.

    Tallinn, 13. juunil 1990

     

  • Õudusfilmi pikk ja okkaline tee tõsiseltvõetavusse

    Suhtumine õudusfilmi on omamoodi ühiskondlik lakmuspaber, mis annab märku, mis piirini aktsepteeritakse kultuuris teistsugusust. Õudusfilmid tõstavad esile küsimused, mida pidada kultuuriliselt väärtuslikuks, milline peaks olema mõistuse ja tunnete vaheline suhe kultuuritekstide retseptsioonis, kas kultuurinähtusel, mis tundub esmajärjekorras mõeldud kehas reaktsioone esile kutsuma, saab olla sügavam ühiskondlik tähendus. Nii langebki varajane erialane tähelepanu õudusfilmile kokku laiema paradigmanihkega kultuuri mõistmisel 1970. aastatel, kus raskuskese liigub matthewarnoldlikult väärtushinnangult „kultuur kui parim, mida inimkonnal on pakkuda“ raymondwilliamslikule eesmärgistatusele: „kultuur kui sotsiaalse tegevuse tagajärjel tekkinud ja seda omakorda korrastav aja- ning kohaspetsiifiliste tähendus- ja mõistmisviiside muster“.[1] Kas kultuur on midagi, mida suudab paiguti tabada ainult üksik geenius, või on see midagi, mille „sees“ oleme pidevalt kõik ja mis struktureerib meie elu ka siis, kui me sellest teadlikud ei ole?

    Teisipidi sai õudusfilmile sügavama tähelepanu pööramine võimalikuks tänu kasvavale kahtlusele vaikimisi kehtivate filosoofiliste universaalsuste osas. Ennekõike puudutas see Platoni pärandit, mille järgi on mittekujutav kunst (muusika) üllam kui kujutav (kõik ülejäänud), kuna see ei jäljenda olemasolevat, ning Immanuel Kanti käsitust, et ainult „huvitust heameelest“ (interesseloses Wohlgefallen) lähtudes on võimalik kunsti hinnata subjektiivsest suvast sõltumata.[2] Mõlemast Lääne kultuuri sügavalt mõjutanud ja endiselt mõjutavast arusaamast kõlab läbi teatud distants keha suhtes – kuna materiaalsus juba ise aimab järele mingit puhtamat kehatut vormi, siis ei ole palju loota ka materiaalsust kujutavalt või seda vahendina kasutavalt kunstilt; ning teisalt, kehalisus kui probleem, mis ei lase kunsti reaktsioonivabalt hinnata. Nende arusaamiste valguses (või varjus) paigutus õudusfilm kui pealtnäha just kehaliste reaktsioonide tekitamisele pühendunud meelelahutus kunsti väärtusahela madalaimale positsioonile, edestades kunstiväärtuslikkuses ehk ainult pornograafiat. Kahest mainitud lähtekohast tulenevalt (mis on kultuuriliselt väärtuslik ning milline peaks oleme mõistuse ja tunnete roll väärtusliku vastuvõtul) on selge, et kolmanda probleemi lahendamisel (mis on kunsti ühiskondlik tähendus) ei seatud õudusfilmile just ülemäära kõrgeid ootusi.

    Ent kui suhtumine õudusfilmi 1970. aastatel muutus, siis oli pööre juba täielik – tähtsuseta polnud siin ka akadeemiavälised tegurid, nimelt režissöör Alfred Hitchcocki prestiiž ja tema lavastatud õudussugemetega „Psühho“ (1960) suur kassaedu. Õudusfilm tõusis privilegeeritud nähtuseks just seetõttu, et ei allunud senisele uurimismallile ning pidi paljastama nii filmiuuringute kui ka laiema ühiskonna peidetud traagelniidid. Nii ongi õudusfilmi uurimise ümber peetud mõned filmiteaduse olulisemad klannisõjad ning see filmivorm on endiselt kesksel kohal vaatajakogemuse ja ühiskonna suhtele keskenduvates debattides.

    Kaader filmist “Psycho”

    Õudusfilm on žanriliselt sama amorfne kui selles kujutatu

    Kuna õudusfilm on väga mitmekülgne nähtus, saab sellele läheneda mitmel eri viisil. Neist levinumad on žanri määratlemise küsimused, „kollile“ või hirmutavale keskendumine, psühhoanalüüsi pikaajaline mõju žanri mõtestamisel ning erinevuse või teisesuse roll õudusžanris.[3] Ühtpidi on selge, et õudusfilm on suhteliselt hõlpsalt äratuntav žanr.[4] Mitte küll nii ikooniliste tundemärkidega kui vestern ega vormiliselt nii konkreetne kui muusikal, kus žanri määramiseks piisab üldjuhul tegelaste laulma puhkemisest, kuid siiski üks selgemate tunnustega filmižanre. Adaptsioonid gooti õudusklassikast, Mary Shelley romaanist „Frankenstein, ehk, Moodne Prometheus“ (2002) Bram Stokeri teoseni „Dracula“ (2007) on üldtuntud; õuduskaanonisse kuuluvad koletised ja ebaloomulikud tegelased, nagu vampiirid, libahundid ning elusad surnud, hõlpsalt tuvastatavad; ning hirm on selgelt tajutav ja väliste tunnuste põhjal kergesti määratletav tunne. Ent nagu iga žanri, nii muudavad ka õudusfilmi piiritlemise keeruliseks tema temaatilisest südamikust kaugemal paiknevad näited. „Blairi nõiafilm“ (Myrick ja Sánchez, 1999) on ilmselgelt õudusfilm, kuna pakub hirmutava vaatamiskogemuse, kuid rangelt võttes ei paista seal midagi üleloomulikku olevat ja nõida, kelle olemasolu võib küsimuse alla seada, on vaevalt ekraanil näha. Teisipidi toimetavad Andrus Kivirähu romaanil „Rehepapp ehk november“ (2000) põhinevas filmis „November“ (Sarnet, 2017) vanapagan, libahundid ja robotilaadsed kratid, ent vaevalt peab keegi seda õudusfilmiks, isegi kui film paiguti teadlikult selle žanri tunnusjooni kasutab. Paljudes vaatajates võivad seevastu tõsist õudu tekitada „Voonakeste vaikimine“ (Demme, 1991) või „Seitse“ (Fincher, 1995), kuid kuidas määratleda selliste üleloomulikku vältivate kriminaalfilmide puhul piiri põneviku ja õudusfilmi vahel? Õudusfilmi alažanr rappija (ka rapper) sai alguse suuresti „Psühho“ edu tõttu ning „Texase mootorsaemõrvad“ (Hooper, 1974), „Halloween“ (Carpenter, 1978) ja „Reede 13“ (Cunningham, 1980) on selle žanri puhtaimad esindajad. Samas vaatamata „Voonakeste vaikimise“ ja „Seitsme“ kokkulangevustele nendega – kõigis on keskseks probleemiks erakordselt osav sarimõrvar – ei käsitata viimaseid üldjuhul õudusfilmidena. Paradoksaalsel moel on isegi „Psühho“ kui selle alažanri rajaja määratlus õudusfilmina küsimuse all ja seda suuresti tänu Hitchcocki staatusele „tõsise“ režissöörina, kelle film ei saa paljude arvates olla „madala“ žanri esindaja.

    Kuidas määratleda “Texase mootorsaemõrvade” žanrit?

    Olukorra muudavad veelgi keerulisemaks küsimused segažanrilisusest ja kokkulangevustest ulmega. Näiteks „Tulnukas“ (Scott, 1979) keskendub õudu tekitavale võitlusele ebamaise inimsööjaga ja filmi kirjeldatakse kui „„Lõuad“ (Spielberg, 1975) kosmoses“, kuid filmide sarnasustele vaatamata peetakse ainult esimest õudusfilmi hübriidiks, kuigi hirmutavaid elemente ja ebaloomulikult suur „koll“ leidub mõlemas. Seevastu „Kehanäppajate invasioon“ (Siegel, 1956) tegeleb kõige puhtamal kujul õudusfilmi keskse teemaga – oma ja võõra eristamise keerukusest tuleneva hirmuga –, ent kosmilise päritoluga kehanäppajate tõttu peetakse filmi enamasti ulme, mitte õuduse valdkonda kuuluvaks. Või kuidas käsitleda hirmutavaid kolle sisaldavaid fantaasiafilme? Kas „Paani labürint“ (del Toro, 2006) on õudusfilm, fantaasiafilm või lapse ettekujutust ära kasutav sõjaallegooriline draama? Teisi-pidi on olemas suur hulk õudusfilme, milles ei leidu mingeid kolle, näiteks „Teised“ (Amenábar, 2001), kus filmi lõpus selgub, et hoopiski elavad hirmutavad surnuid, mitte vastupidi.

    Sellised probleemid ei ole kaugeltki uued, sest tänapäevase arusaama järgi õudusfilmi klassikasse kuuluvaid filme, näiteks „Dr Caligari kabinet“ (Wiene, 1920) ja „Nosferatu, õuduste sümfoonia“ (Murnau, 1922), mõisteti esmalinastumisel kui näiteid Saksa kunstkinost.[5] Kuna enne 1930. aastaid õudusfilmi mõiste kasutusel ei olnud, siis paigutati ka kõik varasemad Dracula ja Franken-steini adaptsioonid kurioossete lugude, mitte õuduse valda. Probleem ei tulene seega pelgalt filmiuurijate otsustamatusest, vaid asjaolust, et ka filmitööstus paigutab tihti samu filme publiku ootuste aimamise õhinas kord ühte, kord teise kategooriasse.[6] Näiteks „Kehanäppajate invasiooni“ 1956. aasta originaali peeti ulmeks, õudusfilmi populaarsuse tõttu 1970. aastatel aga esitleti sama filmi uuslavastust kui õudusfilmi ning 1990. aasta variant paigutub taas pigem ulme valda. Sellises ringinimetamises mängib oma osa Hollywoodi tsüklilisus, kus Ameerika filmitööstus püüab uudse ja tuttava temaatika tasakaalustamise kaudu ettevaatlikult suunata publikut maitset.

    Kaader filmist “Nosferatu”

    Veelgi enam, filmiuurija Peter Hutchings on näidanud, kuidas õudusfilmidest lugu pidavad vaatajad ei nõustu alati filmitööstuse poolt ette määratud seostega teatud filmide ja žanrimärgiste vahel, leides näiteks, et noortest staaridest pungil kassafilmid, nagu „Ma tean, mis sa tegid eelmisel suvel“ (Gillespie, 1997), labastavad õudusfilmi žanri.[7] Fänluse uurija Henry Jenkins on Michel de Certeau mõistet edasi arendades nimetanud sellist vaatajapoolset vastupanu kultuuriteksti vastuoksa tõlgendamisel „tekstuaalseks salaküttimiseks“.[8] Žanri uurimisel esile kerkivatest teoreetilistest komplikatsioonidest hoolimata mõistavad vaatajad üldjuhul hästi, mis on ja mis ei ole õudus. Lisaks kipub vaatajate suhtumine õudusfilmi olema polariseeritum kui vaat et ühegi teise žanri puhul: õudusfilme kas armastatakse või põlatakse, näiliselt ilma võimaluseta keskteeks.

    Sotsiaalkriitiline õudusfilm leiab tee filmiuuringutesse

    Kui algul tõin esile mõned laiemad kultuurilised eeldused õudusfilmi uurimisel 70ndatel, siis filmiteaduses kitsamalt sai õudushuvi tõelise tõuke, kui alates 50ndatest kaks kümnendit domineerinud autorikesksuse mõju järsku nõrgenes. Autorikeskset teooriat – mille abil sillutas filmiuurimine tee akadeemilisse teadusse, sest suurte režissööride suurt kunsti peeti ju ometi uurimisväärseks – hakati ühtäkki nägema piinliku igandina, mis ületähtsustab valdavalt (mees)režissööride keskset rolli filmi valmimisel ja jätab tähelepanuta kogu ülejäänud kollektiivi. Lisaks leiti, et autorikeskne filmikäsitlus rõhutab  (jällegi enamasti mees-)kriitiku selgelt defineerimata väärtuskategooriast lähtudes pigem „hea“ režissööri „halbu“ filme kui „halva“ režissööri „häid“ filme. Žanrifilmi uurimises nähti seega autorikeskse lähenemisviisi absoluutset vastandit, kuna žanrifilmi mõisteti võrreldes autorifilmiga juba oma olemuselt teatud määral isikupäratuna. Rõhk sool on siinkohal akadeemiasiseste muutuste mõistmisel tähtis, kuna nood nihked olid suuresti mõjutatud ka laiemast ühiskondlikust aktivismist, ennekõike kodaniku-, gei- ja naisõiguste liikumiste kujul. Seega ei olnud eri vähemusi esindavate või nende gruppide murede tõsidust jagavate uurijate jaoks varajased vesternile ja gangsterifilmile ning nende vormipuhtusele keskenduvad uurimused kuigi innustavad eeskujud.[9] Sellistele uurimustele vastandumise kaudu tõusebki tugevalt esile näiteks filmiuurija Robin Woodi klassikaline essee õudusfilmist, mille järgi on antud filmivormi peamiseks teemaks võitlus nähtavuse eest ühiskonnas, kusjuures viimast mõistetakse repressiivsena. Woodi arvates mõjub teistsugususe unenäoline esilekerkimine õudust ja hirmu tekitavana vaid ühiskonnas, mis surub pidevalt alla erinevust, ning „õnnelik lõpp“ on sellistes filmides võimalik ainult repressiooni taastamise kaudu.[10]

    Kuigi Woodi seisukohta on hiljem kritiseeritud nii psühhoanalüüsi (unenäolisuse ja alla surutud ihade ning hirmude rõhutamise) kui ka õudusfilmide sotsiaalkriitilise aspekti ületähtsustamise pärast, olid sellised ideed toona kergesti tuvastatavad mitte ainult uurijate peas, vaid ka filmides endis. Kui „Psühho“ eelneb 1968. aastal kulmineerunud sotsiaalsele rahulolematusele, mis väljendus mitmesugustes protestides nii siin- kui sealpool raudset eesriiet, ning filmis kesksel kohal olev Ameerika pere ja kodu dekonstrueerimine on omane Hitchcocki loomingule laiemalt, siis mitmed hilisemad antud filmist innustunud linalood tegelevad sotsiaalkriitikaga juba üpris otseselt. Samuti klassikalise pereõudusena tuntud George A. Romero väikse eelarvega tehtud „Elavate surnute öös“ (1968) barrikadeerib grupp ellujäänuid end inimsööjaist elavate surnute eest talumajja, kuid filmi kulgedes hakkavad vaat et suuremat õudu kui elavad surnud tekitama ekstaatilised šerifid, kes surnuid jahivad ning lõpuminutitel filmi mustanahalise kangelase zombi pähe maha lasevad. Sama autori „Surnute koidik“ (Romero, 1978) on juba lausa otsene tarbimiskultuuri (ja õudusžanri enda) satiir, kus elavad surnud püüavad meeleheitlikult kaubanduskeskusesse tungida. „Texase mootorsaemõrvades“ on mõrtsukate perekond kaotanud automatiseerimise tagajärjel töö lihakombinaadis ja otsustanud hakata kauplema inimlihatoodetega. Tähelepanuväärne on, et mõrtsukate maja paistab väljast kui ideaalne Ameerika kodu oma lumivalge viimistlusega. Väljapoole suunatud kuvandi olulisust Ameerika kultuuris kritiseerib film veelgi, näidates pereisa (Jim Siedow) sügavat rahulolematust, kui ta märkab, et märuli käigus on maja välisuks kannatada saanud. Samuti on huvitav, et peategelane Sally (Marilyn Burns) pääseb filmi lõpus eluga ainult seetõttu, et Nahknäo (Gunnar Hansen) kõrge tööeetika ja rolliootustele vastamise tahe sunnib teda kriitilisel hetkel peoriideid tööriiete vastu vahetama, mistõttu Sally mööduva auto peale jõuab. Sellised isegi mõnevõrra humoorikana mõjuvad nüansid – vaimuhaige sarimõrvari jaoks on õige tööriietus olulisem kui „töö“ ise ehk tapmine – näitavad, kui suurt tähelepanu pühendasid filmitegijad toona tegelaste klassikuuluvuse väljajoonistamisele.

    Psühhoanalüüsi tõus ja langus õudusfilmi peamise mõtestajana

    1970–80ndate kõrgendatud tähelepanu õudusfilmile langes kokku filmiuurimise laiema huviga filmiteksti ja (implitsiitse) vaatajakogemuse sotsiaalse mõõtme mõtestamise vastu psühhoanalüüsi kaudu. Seeläbi paigutus õudusfilm ühes talle omase soolise ja psühholoogilise ambivalentsusega peagi uue moe keskmesse. Julia Kristeva käsitus abjektsioonist ehk hirmust piiri kaotamise ees enda ja võõra vahel tundus justkui õudusfilmi uurimiseks loodud, sest õudusfilm tegeleb tihti keha muutumise küsimustega ja hirmuga võõra ees.[11] Toonased õudusfilmid paistsid igati kinnitavat Kristeva arusaama abjektsioonist ehk jäledast kui kultuuriliselt soolistatud nähtusest. Meenutagem siin näiteks David Cronenbergi varajast loomingut, mis „Värinatest“ (1975) alates tegeleb keha mutatsioonide kujutamisega, aga tihti mängib ka vannis mõnulevate naistegelaste õndsa teadmatusega varitsevast ohust. Sarnasest soolisest kehaõudusest on inspireeritud ka peavoolulikum „Tulnukas“, mis on üles ehitatud hirmule meeste rasestamise ja võõra kehasse tungimise ees. Kristevast lähtudes võib väita, et just menstruaalvere kui millegi jäleda tähenduslik markeeritus Lääne kultuuris muudab „Carrie“ peokleidis nimitegelase verega ülekallamise eriti rüvedaks (De Palma, 1976).

    90ndatel kulmineerus psühhoanalüütiline huvi filmiuurijate Carol Cloveri („Mehed, naised ja mootorsaed“) ja Barbara Creedi („Õudne naisesus“) klassikaliste käsitlustega.[12] Omamoodi vastulöögina psühhoanalüütilise mõtte domineerimisele ilmub samal ajal filosoof Noël Carrolli empiirilistele näidetele toetuv ning analüütilisest filosoofiast ja kognitiivteadustest lähtuv „Õuduse filosoofia ehk südame paradoksid“.[13] Clover väidab, et kui valdavalt on õudusfilmi (eriti rappijat) peetud naiste suhtes kõige ebaõiglasemaks žanriks, mis on suunatud noortele meestele ja kus meesmõrtsukad tihti kõige julmemal viisil naistegelasi surmavad, siis tegelikult kutsuvad sellised filmid üles viimase ellujäänud tüdruku kaudu samastuma poisiliku tüdrukuga (nn lõputüdrukuga), kes tapab seksuaalselt samuti ambivalentse mõrtsuka.[14] Näiteks oli Nahknägu juba mainitud näites enne „tööle“ asumist naisterahvaks rõivastunud, „Psühhos“ aga kehastub Norman (Anthony Perkins) enne mõrvamist emaks. Maskiga varjavad oma soolist identiteeti teiste seas ka Jason Voorhees (eri näitlejad) sarjas „Reede 13“ (eri lavastajad) ja Michael Myers (eri näitlejad) „Halloweeni“ (eri lavastajad) filmides, ning isegi näiliselt ürgmehelik yuppie Patrick Bateman (Christian Bale) „Ameerika psühhos“ (Harron, 2000) koorib näomaskiga endalt nahka ja räägib lõputult eri ilutoodetest, mida ta enda eest hoolitsemisel kasutab. Žanrikonventsiooni piisaval kinnistumisel saab selle reegleid ka oskuslikult painutada ja nii kasutab vaataja soo-ootusi osavalt ära „Riietatud tapma“ (De Palma, 1980), kus üllatuslikult selgub, et subjektiivse kaamera pilk ei kuulugi meessoost mõrvarile.

    Barbara Creed seevastu näitas, et naine on õudusfilmis hirmutav seetõttu, et tuletab meesvaatajatele meelde alateadlikku hirmu kastratsiooni ees mitte kui kastreeritu, vaid kui kastreerija. Näiteks „Psühho“ kurikuulus dušistseen illustreerib tema arvates, kuidas ennastunustavalt nautlev Marion (Janet Leigh) ei ole Normanile ohtlik kui märk peenise puudumisest, vaid vastupidi – ema rolli kehastunud Norman karistab Marioni duši all n-ö enda avastamise eest. Teisisõnu projitseerib Norman Creedi arvates oma lapsepõlvehirmu ema ees, kes võis sattuda peale, kui Norman duši all enda kehaga tutvus, Marionile, karistades teda „moraalituse“ eest.[15]

    Neist kahest käsitlusest erineb selgelt Carrolli lähenemisviis, mis on kantud laiemast kognitiivsest pöördest ja näitab, kuidas eelkirjeldatud keerulised teoreetilised mõttearendused ja psühhoanalüüsi poolt konstrueeritud implitsiitne vaataja ei vasta tegeliku empiirilise vaataja kogemusele.[16] Samuti ei toeta retseptsiooniuuringud näiteks arvamust, nagu moodustaksid õudusfilmi publiku ennekõike teismelised poisid. Näidates, et õudusfilmi, psühhoanalüüsi püha graali, on võimalik uurida kognitiivsete teooriate abil, andis Carroll tõsise vastulöögi psühhoanalüüsi staatusele privilegeeritud teooriana õuduse mõistmisel. Ja kuigi vaatajate teadvustatud kogemuse uurimine otseselt ei tühista mitteteadvusele keskenduva psühhoanalüüsi teoretiseeringuid, hakkas 90ndatest alates psühhoanalüüs järsult kaduma filmiuurimise areenilt.

    Isegi kui psühhoanalüüsi kaudu on raske saavutada teaduslikku tõsikindlust õudusfilmi ja laiemate ühiskondlike protsesside vaheliste seoste uurimisel, jäi psühhoanalüüsist ärapöördumise tõttu selle suhte uurimine edaspidi üldse soiku. Juba Robin Wood toonitas, et õudusfilm tegeleb allasurutud hirmude ja ihadega, millel on aga arusaadavalt ka ühiskondlik mõõde. Ning kuigi väikse liialdusega võib küsida, et milline filmivorm siis psühhoanalüüsi seisukohalt ei tegeleks nende teemadega, tuleb siiski ära märkida õudusfilmide suuremat esilekerkimist just ärevatel aegadel. Nii jäävad õudusfilmi suuremad õitseajad 1930. aastatesse, mida on seostatud Suure depressiooni järgse eskapismiga; 1970–80ndatesse, mil kõikjal Lääne maailmas asetleidvaid repressioonivastaseid ja inimõiguste eest võitlevaid liikumisi ühendas vastumeelsus Vietnami sõja suhtes; ja nüüdisaega, mil mälestus 2008. aasta majanduskriisist on veel värske, rassipõhine vägivald Ameerika Ühendriikides on visa kaduma, terrorismioht toetab kodusesse sfääri tungimise hirme ning läänemaailm on teinud (suuresti majanduskriisi pikaajalisest negatiivsest mõjust lähtudes) järsu pöörde globaliseerumiselt protektsionismi suunas. Loetellu võib lisada küll ka 1950ndad ühes neile iseloomuliku „teadusliku“ õudusega, mis seostub nii sõjajärgse trauma kui ka Külma sõja aegse spionaaži- ja tuumakatastroofihirmuga.

    Afekti ja keha seos ühiskondliku vastutusega

    Pärast universaalse taotlusega sotsiaalkriitilise psühhoanalüüsi kukutamist on õuduseuuringud võtnud isiklikuma noodi ja keskendunud filmivormi mõistmisele afekti ja keha kaudu. Seda, et õudusfilm mõjub vaatajale väga otseselt, illustreerivad juba vastavate uurimuste sissejuhatused, mis algavad üldjuhul isiklike märkustega. Isabel Cristina Pinedo alustab lapsepõlvemälestustega, kirjeldades oma varajast huvi ja hirmu õudusžanri vastu; Xavier Aldana Reyes juhatab oma teose sisse kinokogemusega, mis teda niivõrd vapustas (filmiks oli „Hostel“, Roth, 2005), et ta otsustas teemaga doktoritöö raames põhjalikumalt tutvuda; ning Bruce F. Kawin räägib oma raamatu hakatuseks teda saatvast verehaigusest ja isa küürakusest, mistõttu ta leiab, et õudus ja teistsugusus on tema jaoks alati olnud loomulikud teemad.[17] Õudusfilmi kehaga seotuse mõtestamine – mitte ainult ekraanil kujutatu, vaid ka vaatajas kehaliste reaktsioonide ehk afektide esilekutsumise tõttu – saab vahest kõige selgema alguse Linda Williamsi klassikalise teksti „Filmi kehad“ (1991) ja kaudsemalt Vivian Sobchacki fenomenoloogilise kinokäsitluse „Silma aadress“ (1992) kaudu. Williams uurib oma artiklis kolme kõige kehakesksemat žanri – melodraamat, pornograafiat ja õudusfilmi – ning näitab nende ühesarnast madalat positsiooni kultuurilises väärtusahelas.[18] Sobchack kasutab aga mõistet „kinokehad“ teises tähenduses, väites, et kogemuslikult ei ole kinokommunikatsioonis tegu subjekti ja objekti suhtega, vaid pigem olukorraga, mis sarnaneb kahe subjekti vahelise suhtega.[19] Erinevalt teistest objektidest on film teadlikult tähenduslik ja kasutab sarnaselt subjektiga olemasolevat tähenduste loomisel. Ehk siis eksistentsiaalfenomenoloogilisest aspektist lähtudes näitlikustab kino vaataja enda maailmatunnetuse olemust. Aasta hiljem ilmub veel üks teos kinokehast, filosoof Steven Shaviro materialistlik-semiootiline käsitlus, mis uurib subjektiivsuse võimendumist afektirohke õuduskino kaudu ning seab keha ja mõistuse selge lahutatuse küsimärgi alla.[20]

    Meediateoreetiku Laura U. Marksi „Filmi nahk“ (2000) on märgiline teos kehakogemuse tähtsuse mõistmisel audiovisuaalsete kunstide kontekstis. Tema käsituses on Aristoteleseni tagasi ulatuv mimeetilisuse ehk jäljenduslikkuse loogika indeksiaalne ehk vahetu, mitte ikooniline ehk sarnasusel põhinev.[21] Siit võib järeldada, et kuigi õuduskino (nagu iga film) koosneb ikoonilistest märkidest, mõjub see indeksiaalse mimeetilisuse kaudu palju vahetumalt, kui võiks esmapilgul arvata. Nähes õudusfilmis kellegi piinamist, ei mõtle vaataja niivõrd sellele, mida see pärisinimesega sarnanev filmikujutis võiks antud juhul tähistada, vaid tunneb pigem vahetut hirmu. Sellisel lähenemisel on oluline ühiskondlik mõõde, sest vaatajat ei mõisteta kui distantseeritud analüüsijat, vaid kui n-ö filmi emotsionaalselt haaratud kaastunnetajat. Marksi jaoks on oluline lähtepunkt Karl Marxi seisukoht, et inimene kaugeneb kapitalismis mitte ainult oma töö viljadest, vaid ka oma kehast ja meeltest. Seega varem intellektuaalselt madalaks peetud õudusfilm tõuseb selle loogika järgi esile kui lunastav raputus, mis taaskehtestab keha ja tunnete olulisuse inimkogemuses. Küsimus on selles, et sümboolsus ei ole ainuke võimalik tähendusviis ning et afektile reageerimise kiirus eelneb keele ja isegi representatsiooni loogikale.[22]

    Filmi- ja meediauurija Eugenie Brinkema on kirjutanud ühe viimase aja provokatiivsema käsitluse afekti rollist filmikunstis. Tema „Afektide vormid“ (2014) analüüsib muude näidete seas õudusfilmidena käsitletavaid „Psühhot“ ja „Jõhkraid mänge“ (Haneke, 1997) ning kritiseerib vaatajale ja subjektile suunatud teooriaid filmivormi – mõistes seda põhimõtteliselt afekti sünonüümina – alatähtsustamise pärast.[23] Ent nagu fenomenoloog Julian Hanich – kes ise on teedrajava õudusfilmi-käsitluse autor, kus lähtub selle  mõistmisel igapäevaelu tunnetest – on tabavalt kokku võtnud, ei ole afekt Brinkema jaoks midagi, mida subjekt kogeb (nagu seda mõistavad kognitivistlik ja fenomenoloogiline traditsioon), vaid kultuuriteksti enda väljapoole suunatus ehk filmivorm.[24] Teisisõnu, Brinkema afekti-tõlgendus ei mineta kontakti mitte ainult subjektiga, nagu see on osalt märgatav juba Marksil, vaid ka kehalisuse endaga. Brinkema arvates teatud filmivormid mitte ainult ei aima järele ega väljenda (või kutsu esile) kindlaid tundeid, vaid nad ongi nende afektide vormid.[25] Fenomenoloogina on Hanichi jaoks selline keeleline efektitsemine vastuvõetamatu, tekitades kujutelma filmist kui teadlikust ja tunnetavast olevusest.

    Õudusfilmiuurija Aldana Reyes astub sammu tagasi ja alustab kehast, et võtta kokku eri afektiteooriad, kognitivistlikud ja fenomenoloogilised, mis kõik käsitlevad afekti üpris erinevalt. Rõhuasetus kehale muudab Aldana Reyesi jaoks afekti isiklikuks ja konkreetseks, mitte nagu näiteks Brinkemal, kus afekt on juba oma olemuselt radikaalselt dekonstruktivistlik ning isikut ja keha alatähtsustav. Aldana Reyesi jaoks on afekt katustermin, mis hõlmab emotsioone ja tundeid, kuid vahetum kui teadlikustatud ja määratletud tunded (nt armastus, hool jms).[26] Filmikognitivist Carl Plantinga määratleb seda erinevust nii: „meeleolud, refleksid, mimikri ja tunnetatud kehalised ja psühholoogilised vastused on afekt, samas kui näiteks hirm, pinevus ja haletsus on emotsioonid“.[27] Aldana Reyesi definitsioon on seega Plantinga omast natuke paindlikum, kuna teda huvitav õudus kutsub esile nii kehalisi reaktsioone kui ka emotsioone. Küsimus definitsioonist ei ole siin kuiv tähenärimine, vaid sellest tuleneb, kas afekti mõistetakse kitsalt filmivaatamise kontekstis, on see ontoloogiline küsimus või siis hoopis laiem probleem keha rollist ühiskonnas.

    Iga võit on kellegi kaotus

    Selline on afektiuuringute hetkeolukord filmiuurimises – ühelt poolt lausa ontoloogilisel tasandil poliitiline oma katsetes kaotada filmikogemusest subjekt ja isegi stiimulit vastu võttev keha; ja teisalt täppisteadusliku ambitsiooniga kehakesksus, mis kõrvaldab vaatluse alt igasuguse kontekstipõhise „müra“. Aldana Reyes on õigustatult väitnud, et afekt on pigem vahetu ja kehakeskne kui kontekstipõhine.[28] Mis teisiti öelduna tähendab, et filmi vahetuks mõjuks ja vaatajas reaktsioonide esilekutsumiseks ei ole vaatajal vaja tingimata mõista näiteks filmi sotsiaalkriitilist alatooni. Ent isegi kui on põhjust väita, et ühiskonnakriitilisus ei ole afekti tekkimisel peamine, ei saa jätta märkimata, et paljudes praegusaegsetes õudusfilmides on seda tooni filmitekstis üsna selgelt rõhutatud. Perekond (ja emadus) on jätkuvalt esil filmides nagu „Babaduuk“ (Kent, 2014), „Ema!“ (Aronofsky, 2017) ja „Pulmaöö peitusemäng“ (Bettinelli-Olpin ja Gillett, 2019) ning lisaks esinevad samad küsimused veel teraval viisil rassiprobleemidega seotuna näiteks filmides „Kao ära“ (Peele, 2017) ja „Meie“ (Peele, 2019). Seega ei tohiks filmiuurimises hüpoteesi piiratusest tulenevalt filmide ühtki külge täielikult ignoreerida. Eriti kuna mainitud näidete puhul tundub, et afekti kasutatakse just sotsiaalse sõnumi suuremaks võimendamiseks.

    Kuigi n-ö kehaline pööre, mis kognitiivteaduste mõjul on humanitaarias aset leidnud, omab ühiskondlikku mõõdet juba seeläbi, et laiendab oluliselt kartesiaanlikku mõistusekeskset lähenemist ümbritseva mõtestamisel, tundub, et teoreetilisema rõhuasetuse teaduslikumaga asendamise nimel on toodud ohvriks 1970. aastatele omane ühiskondlik vastutus. Seda enam, et sarnaselt paljude 70ndate õudusfilmidega on see külg nüüdisaegses õudusfilmis taas silmapaistvalt esil. Samas ei saa olla kindel, et 70ndate kõrgteoreetilisest pärandist innustunud üldistavad afektikäsitlused suudavad ammendavalt vastata nüüdisaja õudusfilmides tõstetud spetsiifilistele soo-, klassi- või rassipõhistele probleemidele. Ja kui jätkuvalt ilmub uurimusi soo- ja seksuaalsuseteema kohta õudusfilmis, siis klassile ja rassile pööratakse seni ebapiisavalt tähelepanu. Hoolimata sellest, et näiteks kommunikatsiooniuurija Robin R. Means Coleman on väitnud, et õudusfilm pakub mustanahalistele võimaluse olla esindatud sellisel määral ja viisil, mis on peavoolukinos seni võimatud.[29] Teisalt on juba Peter Hutchings puhtalt ajaloolist konteksti uurides täheldanud, et õudusfilmide „kollid“ on valdavalt rõhutatult välismaist päritolu ja seega mitteameeriklased.[30] Tekib filmiuurimises seni vastuseta jäänud küsimus, kas see ajalooline trend on tänapäeva Ameerika kinos kaasajastatud mustanahaliste teisesuse rõhutamise kaudu?

    Küsimus ei ole pelgalt väheses tähelepanus, mida praegustes õudusfilmides tihti selgelt esitatud rassiprobleemid pälvivad filmiuurimises, pigem on see üks näide distsipliinis toimunud pöörde kaasmõjudest. Algse huvi juurest autori vastu liikus filmiuurimine läbi žanriküsimuste vaataja juurde. Keha ja tunnete tähtsuse rõhutamise kaudu filmikogemuses on aga tähelepanu ära nihkunud filmi(teksti)lt ning mõistmiselt ehk tõlgendustelt. Filmi lähianalüüsi hülgamise tõttu tunduvad tähelepanuta jäävat õudusfilmi eri tähendustasandid. Kui arvesse võtta, et hiljutised õudusfilmid on tihti väga selgelt sotsiaalkriitilised, mõjub teatav teaduslik tühimik selles vallas paremal juhul märgina teadusmaailma aeglasest reaktsioonikiirusest ühiskonnas (ja seeläbi filmis) toimuvatele muudatustele vastamisel, halvemal juhul aga märgina poliitilisest valikust.

    [1] Vt M. Arnold, Culture and Anarchy. Cambridge, 1981; R. Williams, Culture and Society: 1780–1950. New York, 1983.

    [2] I. Kant, Critique of Judgement. Tlk J. C. Meredith. Oxford, 2007.

    [3] Vt ka: P. Hutchings, The Horror Film. New York; London, 2004, vii–viii.

    [4] Olgu öeldud, et žanri ei käsitle ma siinkohal kui normatiivse iseloomuga ja fikseeritud kategooriat, millesse eri filmid neis esinevate tunnuste põhjal kas kuuluvad või mitte, vaid kui diskursiivset kategooriat, mis on aja- ja kohaspetsiifiline, seega pidevas muutumises, ning mis võimaldab vaatajal filmides ära tunda teatud žanridele omaseid elemente ja filmitegijal neid elemente kas ootuspäraselt või vastuoksa kasutada. Vt ka: R. Altman, Film/Genre. London, 1999.

    [5] T. Elsaesser, Social Mobility and the Fantastic. Rmt-s: Fantasy and the Cinema. Toim. J. Donald. London, 1989,  lk 23–38.

    [6] P. Hutchings, The Horror Film, lk 3.

    [7] Sealsamas, lk 4.

    [8] H. Jenkins, Textual Poachers: Television Fans and Participatory Culture. New York; London, 2013; M. de Certeau, The Practice of Everyday Life. Tlk S. Rendall. Berkeley; Los Angeles, 2011.

    [9]Vt nt: R. Warshow, The Gangster as Tragic Hero. Rmt-s: Gangster Film Reader. Toim. A. Silver, J. Ursini. New Jersey, 2007, lk 11–18; A. Bazin, What is Cinema? Kd 2. Tlk H. Gray. Berkeley; Los Angeles, 2005.

    [10] R. Wood, The American Nightmare: Horror in the 70s. Rmt-s: R. Wood, Hollywood from Vietnam to Reagan… and Beyond. New York, 2003, lk 63–84.

    [11] J. Kristeva, Jälestuse jõud: Essee abjektsioonist. Tlk H. Sahkai. Tallinn, 2006.

    [12] C. J. Clover, Men, Women, and Chain Saws: Gender in the Modern Horror Film. Princeton; Oxford, 1992; B. Creed, The Monstrous-Feminine: Film, Feminism, Psychoanalysis. New York; London, 1993.

    [13] N. Carroll, The Philosophy of Horror, or, Paradoxes of the Heart. New York; London, 1990.

    [14] C. J. Clover, Men, Women, and Chain Saws.

    [15] B. Creed, The Monstrous-Feminine.

    [16] N. Carroll, The Philosophy of Horror, or, Paradoxes of the Heart.

    [17] I. C. Pinedo, Recreational Terror: Women and the Pleasures of Horror Film Viewing. Albany (NY), 1997; X. Aldana Reyes, Horror Film and Affect: Towards Corporeal Model of Viewership. New York; London, 2016; B. F. Kawin, Horror and the Horror Film. London; New York, 2012.

    [18] L. Williams, Film Bodies: Gender, Genre, and Excess. Film Quarterly, 1991, kd 44, nr 4, lk 2–13.

    [19] V. Sobchack, The Address of the Eye: A Phenomenology of Film Experience. Prince-ton; Oxford, 1992.

    [20] S. Shaviro, The Cinematic Body. Minneapolis; London, 1993.

    [21] L. U. Marks, The Skin of the Film: Intercultural Cinema, Embodiment, and the Senses. Durham; London, 2000.

    [22] Sealsamas, lk 139, 141. Konkreetsemalt õudusfilmi mõtestamisse jõuavad tunnete ja mõistuse vahelised küsimused küll mõnevõrra hiljem, Matt Hillsi žanripõhisele afektiteooriale keskenduva „Õuduse naudingute“ ja Anna Powelli Gilles Deleuze’i ideeraamistikku õudusfilmile rakendava „Deleuze’i ja õudusfilmi“ kaudu: M. Hills, The Pleasures of Horror. New York; London, 2005; A. Powell, Deleuze and Horror Film. Edinburgh, 2005.

    [23] E. Brinkema, The Forms of the Affects. Durham; London, 2014.

    [24] J. Hanich, Cinematic Emotion in Horror Films and Thrillers: The Aesthetic Paradox of Pleasurable Fear. New York; London, 2010; J. Hanich, Review of Eugenie Brinkema: „The Forms of the Affects“. Projections: The Journal for Movies and Mind, 2015, kd 9, nr 1, lk 112–117.

    [25] Vrd E. Brinkema, The Forms of the Affects, lk 25, 99; vt ka J. Hanich, Review of Eugenie Brinkema.

    [26] X. Aldana Reyes, Horror Film and Affect, lk 3, 5–6.

    [27] C. Plantinga, Moving Viewers: American Film and the Spectator’s Experience. Berkeley; Los Angeles, 2009, lk 57.

    [28] X. Aldana Reyes, Horror Film and Affect, lk 18.

    [29] R. R. Means Coleman, Horror Noire: Blacks in American Horror Films from the 1890s to Present. New York; London, 2011.

    [30] P. Hutchings, The Horror Film, lk 14.

  • „Ära ole lödipüks“

    Kes on „lödipüks?“

    Eestis on viimastel aastatel tulnud käibele intrigeeriv mõiste „lödipüks“, mida kasutatakse (teatud) meeste ja mehelikkuse kirjeldamiseks. Millele see mõiste täpsemalt viitab?

    Lähemalt uurimatagi on selge, et „lödipüks“ ei ole kompliment. Võib oletada, et nii tähistatakse mehi, kes kalduvad mõiste kasutajate jaoks kuidagi kõrvale teatud mehelikkuseideaalist või „õigetest“ mees olemise viisidest. Aiman, et vaikimisi on siin ideaaliks mingit sorti traditsiooniline või konservatiivne mehelikkus. Siiski oletan, et ka enamik profeministlikke ja traditsioonilist maskuliinsust vaidlustavaid mehi ei soovi, et neid „lödipüksteks“ lahterdataks, selle sõna mitmes mõttes negatiivse kuvandi tõttu.

    EKI pakub sõnale „lödipüks“ järgmisi sünonüüme: „argpüks, jänes, jänesenahk, jänespüks, pelgur, püülipüks, lödipüks, vedel vend“.[1] Milline on aga „lödipüksi“ tähendusväli Eesti popkultuuris? Nagu edasisest selgub, pole argpükslikkus sugugi peamine tähendus, mille kaudu „lödipüksi“ kuvandit luuakse.

    „Lödipüksi“ mõiste läks tõenäoliselt laiemalt käibele Priit Pulleritsu sulest, tema 2014. aastal avaldatud arvamusartiklist „Tappa lödipüks“.[2] Lisaks Pulleritsu kirjutistele pakub Google päringule „lödipüks“ vastuseks kümmekond teemakohast (arvamus)artiklit, peamiselt kollase ajakirjanduse veergudelt, mis õpetavad, kuidas „lödipüksist“ meest ära tunda, või annavad nõu, kuidas kasvatada poegi selliselt, et neist ei saaks „lödipüksi“ näol „läbikukkunud“ mehi. Järgnevalt avan mõistete „lödipüks“ ja „lödipükslus“ (pop)kultuurilisi tähendusi nende kirjutiste pinnalt.

    Näiteid Priit Pulleritsu suusablogi “Tõelise mehe testist”. Kui paljudele vastad sina jaatavalt?

    Tähtis on märkida, et allikad erinevad üksteisest märgatavalt – autorite tausta, poliitiliste vaadete, artiklite eesmärkide, žanri, väljaannete lugejaskonna ja muude eripärade mõttes (nt Buduaar vs Objektiiv). Muuhulgas kasutavad mõned autorid mõistet „lödipüks“ irooniliselt. Siiski loovad need tekstid kollektiivselt „lödipükslusest“ mingi (esialgse) kuvandi. Need tähendused, mõistete kasutuskontekst ja -eesmärgid annavad omakorda aimu mehelikkuseideaalidest ja nende muutumisest Eesti kultuuris.

    Laias laastus väljendab „lödipüksluse“ diskursus muret meeste rollide ja mehelikkuse üle tänapäeva Eesti ühiskonnas. Tuvastasin kaks peamist ja vastandlikku tähenduste kogumit, mida siin lähemalt avan: esimese ja domineerivamana „lödipüks“ kui „pehmomees“ negatiivses tähenduses ning teiseks „lödipüks“ kui hoopiski traditsioonilise maskuliinsuse esitaja.

    Lödipüks kui „pehmo“: ihalus traditsioonilise mehelikkuse järele

    „Lödipükslus“ viitab siin muudatustele, mis meeste ja mehelikkuseideaalidega toimuvad, diskursuse loojate ja kasutajate jaoks ebasobivas suunas. Kõrvutatakse mehi ja maskuliinsust tänapäeval ja (vahel ebamäärases) minevikus. Eesti mehed on „pehmostunud“ ehk „feminiseerunud“:

    „Meist lääne pool ajab kahjuks juuri üha selgrootum, pehmostuv eluhoiak. Sealsed inimesed muutuvad oma mugavusest ja heaolust järjest loiumaks, tüsedamaks ja kehalt lodevamaks. Mehed muutuvad iseloomult järjest ümaramaks ja isikuomadustelt feminiinsemaks. … Avalik retoorika tõstab kilbile üksnes pehmeid väärtusi.“[3]

    Rahvuskonservatiivsetest väärtustest kantuna ei nähta probleemi ainult meestes, vaid „lödipükslus“ sümboliseerib laiemalt Lääne „moraalset allakäiku“, mis ei jäta puutumata ka Eestit ja vormib siinseid mehi. „Ärahellitatud“ ja mugavad Euroopa mehed on kaotanud tahtejõu ning annavad seeläbi võimaluse „ida“ (loe: ebasoovitavatest kultuuridest pärit) meeste „pealetungile“:

    „Seesugused nõrkuse ilmingud läänes annavad meestele idas, nagu näeme, nii moraalse kui füüsilise üleolekutunde. Otse öeldes: Euroopa nõrkus või lödipükslus, ükskõik kuidas seda ka nimetada, ohustab Eesti riiklikku ja rahvuslikku julgeolekut.“[4]

    Selle ohu vältimiseks tuleb tagasi pöörduda varasemasse aega, kus tegutsesid „tugevad“ mehed. See diskursus osutab nostalgilisele ihalusele 1990. aastate kauboikapitalistliku ühiskonna selgete soorollide ja maskuliinsusideaalide järele:

    „Paarkümmend aastat tagasi tahtis iga munadega mees saada ärimeheks, unistas ilusast autost, suurest majast ja seksikast pruudist, kellele asju osta.

    Mehed nihverdasid, võtsid riske, lõid teineteisel molli veriseks, võibolla käitusid lapsikult, aga nad olid vähemasti mehed.“[5]

    Tänapäeva meestest, kes selliseid unistusi ei oma ja nimetatud tegevustes ei osale, on saanud „lödipüksid“. Taoline 90ndate soonormide idealiseerimine osutab laiemale moraalsele paanikale soorollide ja soosuhete muutumise (loe: hägustumise) osas. Igatsetakse aega, mil sooidentiteedid ja -esitused tundusid selgemad ja lihtsamad, kus „naised olid naised“ ja „mehed olid mehed“.

    Meenutus üheksakümnendatest.

    “Spordimees” ja “moemees” versus “lödipüks”

    „Lödipüksi“ tunneb ära selle kaudu, kuidas ta välja näeb ning kuidas ta oma keha kasutab. „Lödipüksluse“ keskne element on ebasportlikkus: ta on lodev ja laisk, vastandina „spordimehele“. Sportlikkuse kultiveerimine meeste puhul on üks eelistatumaid viise „lödipüksluse“ vältimiseks ja tähtis just poiste kasvatamisel:

    „Mõne jaoks ei tundu see sugugi oluline olevat, et tema poeg trennis käiks. … Kui sa ei taha, et sinu pojast kasvaks lödipüks, siis lase tal kasvada meheks ja anna talle eeskuju – tee rohkem sporti ja pidutse vähem.“[6]

    Teiseks „lödipükslusele“ osutavaks elemendiks on meeste välimus laiemalt. Metroseksuaalsus on juba pikk samm „lödipüksluse“ suunas:

    „Õige pea viskab normaalsel naisel üle, kui mees kulutab peegli ees, ilu-
    salongis ja poodides rohkem aega ja raha kui naine. Üldiselt ütleb minu kogemus, et kui mehest saab moemees, siis on ta ühe jalaga gei.“[7]

    Need kaks ideaali – sportlikkus ning oma välimusele mitte liigselt tähelepanu pööramine – konstrueeritakse vastandlikena, mida nad tingimata ei ole. Näiteks võivad need kooseksisteerida mõnede geimeeste ning ka metroseksuaalsete meeste praktikates. Nii sportliku keha kultiveerimine kui ka ilutoodete kasutamine on enesetehnikad, mille keskmes on keha hooldamine. Siit ilmneb huvitav vastuolu: teatud enesetehnikad (nt atleetliku keha arendamine) on meeste puhul aktsepteeritud ja isegi idealiseeritud ning teised, feminiseeritud kehahooldustehnikad (nt meigi kandmine) taunitavad.

    Vastutuse võtmine ja iseseisvus

    Peale selle esinevad „lödipükslusele“ omistatud oluliste tähenduste seas „vastutuse võtmine“ ja „iseseisvus“.

    Soovitus „et poisist kasvaks mees, mitte lödipüks, peab ta saama võimaluse ise hakkama saada“,[8] lähtub murest, et tänapäeva poisid on „memmekad“, kellest ei sirgu iseseisvaid ja ise hakkama saavaid mehi. Ühtlasi peitub siin ka kriitika helikoptervanemate aadressil, kes takistavad oma laste iseseisvumist, kujutades endast ohtu eelkõige poistest sirguvatele meestele.

    Selgub, et „lödipüks“ on mugav ja laisk mees, kes ei tee elus edenemiseks (piisavalt) pingutusi, vaid loodab hoopiski naisele:

    „Nad tahavad lihtsalt olla ja vegeteerida – laisemad vegeteerivad teleka ees sohva peal, virgemad kuskil joogaklassis või meditatsioonitoas. Nad otsivad tasakaalu, tinistavad pilli mängida, chillivad, joovad veinikest, tõmbavad kanepit, ostavad kristalle kokku ning usuvad, et mingid müstilised jõud ajavad neil elus kõik korda. Reaalsus on aga see, et müstiliste jõudude asemel peavad ikka naised kõik asjad korda ajama ning hoolt kandma ka selle eest, et toit oleks laual ja üür oleks makstud.“[9]

    Toodud tekst eristab „produktiivseid“ tegevusi „mitteproduktiivsetest“ ning kuulutab viimased meestele sobimatuks. Probleemina nähakse vastutuse lükkamist naiste õlgadele: „lödipüks“ hoidub kõrvale traditsiooniliselt meeste kanda olnud kohustustest ning loodab, et asjad laabuvad ka ilma tema pingutuseta. Selliste meeste tõttu satub ohtu eesti rahva jätkusuutlikkus:

    „Mesilased on väljasuremisohus ja tundub, et sama seis on pärismeestega – pole lihtsalt enam normaalseid mehi ja eks selle taha on takerdunud ka Eesti iibeprobleem – ilusaid tublisid naisi ju on palju, kes lapsi tahaks. Aga kellega sa neid lapsi teed? Järjekordse lödipüksiga, kes ise nagu laps suurte silmadega maailmas ringi vaatab ja vastutust ei taha võtta?“[10]

    Seega on vastutustunde kultiveerimine poiste kasvatamisel keskne:

    „Kui õpetad oma pojale, et võetud kohustused tuleb ka täita ja nende täitmise üle ei sobi vinguda. Niisama hädaldamine pole sugugi mehelik omadus.“[11]

    Antakse mõista, et elus tuleb ise hakkama saada, seejuures raskuste üle kurtmata. Probleemidest teistele rääkimine võrdsustatakse „vingumise“ ja „hädaldamisega“, mis on feminiinsed tegevused. Selline maskuliinsuseideaal aitab elus hoida Eesti meeste emotsionaalset suletust ja riskikäitumist.

    „Lödipükslus“ kui materiaalseid väärtusi õõnestav nähtus

    „Lödipükslusele“ omaste tegevuste ja huvidena on muuhulgas toodud välja jooga ja mediteerimine ning spirituaalsed praktikad laiemalt. Siin on viide Eestis domineerivale uuele vaimsusele[12] ning ka Eestis viimastel aastatel globaalse kliimakriisi kontekstis esile kerkinud öko- ja keskkonnaliikumistele. 90ndate soonorme igatsevad „lödipüksluse“ diskursust loovad autorid aga naeruvääristavad neid praktikaid ja eluviise:

    „Üks endine peika, kes oli ka päris edukas ärimees, teeb tantristlikku massaaži ja tantrakursusi ja üks eksmees kolis elama mingisse loodusrahva sekti. See on mingi isemajandav vaimsete huvidega inimeste talu, kus elab koos ligi 20 inimest, kummardavad emakest loodust ja viljelevad naturaalmajandust. Kui tuksis peab su elu ja mõttemaailm olema, et sa ei taha enam omaette elada, vaid tahad võõrastega vannituba ja kööki jagada.“[13]

    Tekstist paistavad teatud autori jaoks tähtsad väärtused – kapitalism ja individualism („edukas ärimees“, „omaette elamine“) – ning teisalt need, mis on taunitavad – kollektivism, looduslähedus, keskkonnasõbralikkus, tarbimisvastasus, uus vaimsus. Neid viimaseid väärtusi kandev mees on „lödipüks“:

    „…mees jäi võlgadesse ja selle asemel et tööd teha, hakkas nn iseennast otsima. Kui vanasti hakkasid mehed selles olukorras jooma ja suitsetama, siis nüüd hoopis loobuvad sellest. Ta on nüüd ökoinimene ja vegan, holistiline terapeut ja jumal-teab-mis-veel.“[14]

    Niisiis, „lödipüksi“ kuvandi konstrueerimine on kantud teatud paremkonservatiivsetest poliitilistest väärtustest. See tuleb otseselt esile mõiste „lödipüks“ kasutamisest paremäärmuslikus veebiportaalis Objektiiv, kus „lödipüks“ tähendab sotsiaaldemokraati, kes ei jaga paremäärmuslikke vaateid sisserände küsimuses ja ohustab seeläbi rahvusriigi jätkumist.[15]

    „Lödipükslus“ kui osa laiemast „maskuliinsuse kriisist“

    Maskuliinsuse kriis Triin Ruumeti filmis “Päevad, mis ajasid segadusse”

    Seega, toetudes eelnevale võib kokkuvõtlikult öelda, et „lödipüks“ on „pehmomees“, kes eristub „tõelisest mehest“. Veidi utreeritult on viimane sportlik, individualistlikku ideoloogiat kummardav rahvuskonservatiivist perekonna leivateenija, kes põlgab vasakliberaalseid väärtusi.[16] Need tähendused on väga sarnased autoritaarsete liidrite (nt Orbán ja Putin) retoorikaga soo ja rahvuse kohta.

    „Lödipüksluse“ diskursus on seotud moraalse paanikaga meeste ja maskuliinsuse mandumise üle Lääne ühiskondades ja väljendab seda. Süüdi ei ole ainult või isegi eelkõige mehed ise, vaid pigem „feminiseerunud“ kultuur, mis mehi „pehmostab“.

    Kaasaegse „maskuliinsuse kriisi“ näol ei ole Läänes tegu sugugi mitte uue kultuurilise nähtusega. Hirm (valgete keskklassi) meeste „feminiseerumise“ ees on USA popkultuuris käibel olnud juba alates 19. sajandi lõpust. „Süüdi“ on esmajoones linnastumine, naiste sisenemine avalikku sfääri, hariduse feminiseerumine ning hiljem 60ndatel ja 70ndatel USA-s esile kerkinud geiõiguste ja antirassistlikud liikumised,[17] mis ohustasid valgete meeste kohta tööturul ja sotsiaalses hierarhias. Ohustatud maskuliinsuse päästmiseks kerkisid esile institutsionaliseeritud sport, skautlus ja meeste klubid ning võimendusid rahvuslus ja rassism.[18] Samuti püüdis traditsioonilist maskuliinsust (õigemini kujutelma sellest) taaskehtestada ning säilitada patriarhaalseid ja hierarhilisi soolistatud võimusuhteid 70ndatel angloameerika riikides hoogustunud antifeministlik ja konservatiivne „meesõiguslik“ liikumine, mis on ka tänapäeval prominentne.[19] Selle (ultra)parempoolsete meeste liikumise ühe iidoli, kurikuulsa Kanada psühholoogiaprofessori Jordan Petersoni retoorika on pea äravahetamiseni sarnane kohaliku „lödipüksluse“ diskursusega, kus meestel soovitatakse „suruda endas maha igasugused moodsa aja ilmingud – pehmo ja lödipüksi alged“.[20]

     „Uue mehelikkuse“ suunas: „lödipüks“ kui traditsioonilise maskuliinsuse esitaja

    „Lödipüksluse“ diskursusel on ka teine pool, olgugi vähem domineeriv kui esimene. Kui eeltoodud tähendused kätkesid endas peamiselt nn traditsioonilise mehelikkuse ideaale, milleni „lödipüks“ ebasportliku spirituaalse „pehmona“ ei küündi, siis leidub „lödipüksluse“ diskursuses ka sellele hoopiski vastandlikke, nn uue mehelikkuse elemente. Need lähtuvad arusaamast, et tänapäeva maailmas tuleb meestel uute soonormidega kohaneda. Sellest vaatepunktist ongi „hägustuvad soopiirid“ osa muutuvast maailmast, millega inimestel kohaneda tuleb. Seejuures tuntakse muret, et just mehed on need, kes ei suuda või ei taha muutustega (piisavalt edukalt) kaasas käia. Hoopis sellistest meestest, kes muutuda ei taha või ei oska, saavad „lödipüksid“.

    Uues kontekstis tuleb poisse kasvatada teistmoodi:

    „Maailm muutub, soopiirid hägustuvad, enesekindla ja tugeva mehe kasvatamine ei käi enam vanade reeglite järgi.“[21]

    Kuigi eelnevatest tähendustest märksa progressiivsem, ei saa ka „uus“ mehelikkuseideaal lahti teatud omadustest, mida peetakse essentsialistlikult mehelikeks. Tugevus ja enesekindlus jäävad endiselt osaks mehelikkuseideaalist, kuid saavad uue sisu. „Uus mehelikkus“ on tundelisem ja hoolivam:

    „Mehed ju ei nuta. Kes seda väljendit kuulnud poleks. Sageli vaadataksegi viltu, kui mehed avaldavad oma tundeid. Kuid mees, kes on pidanud lapsena oma tundeid eitama, ei kasva kunagi tõeliseks meheks.“[22]

    Oma tunnete tuvastamine ja nende väljendamine on „uue mehe“ jaoks muutunud maailmas hädavajalikud oskused, mille kaudu saab mees enesekindlaks ning pääseb „lödipükslusest“:

    „Tunnete puhul tuleb osata esmalt need ära tunda, osata neile nimi panna ja siis proovida need sõnadesse panna ning öelda sellele, kellele vaja. See oskus muudab mehe enesekindlamaks ja enesekindlus on mehelik. Härrasmehed saavad aru, milline tähtsus on sellel, kui nad ei pea oma tundeid häbenema.“[23]

    Sarnaselt tugevuse ja enesekindlusega jääb ka „härrasmehelikkus“ maskuliinse ideaalina paika ning see sisustatakse uutmoodi. „Härrasmehelikkus“ on kriitilisest sooperspektiivist problemaatiline kategooria – see viitab teatud klassiprivilegeeritud maskuliinsusele ning meeste käitumisele, mis hõlmab muuhulgas viisakusžeste naiste suunas. Härrasmehelikkus ei kaota soolist eristamist kuidagi, vaid hoopiski rõhutab seda ning aitab taastoota soolist ebavõrdsust.

    „Uue mehelikkuse“ perspektiivist iseloomustab „lödipüksi“ hoolimatus lähedaste vastu. Selleks, et „lödipüksi“ tiitlist pääseda, tuleb „suhtuda hoolivalt, austavalt ja soojalt nii oma partnerisse, lastesse, ka lemmikloomadesse“.[24]

    „Lödipüks“ on mees, kes ei osale „pühas kolmainsuses“:[25] söögitegemine, koristamine, pesupesemine.[26] Tänapäeval on järjest enam õigustatud eeldada meestelt neid oskusi ning mehi, kes nendes kodutöödes ei osale, võib uue maskuliinsuse normide järgi legitiimselt ebamehelikuks tituleerida. Ehk siis, sellest vaatepunktist on problemaatiline hoopiski see mees, kes ei oska, suuda või ei taha muutuva ühiskonna ja soonormidega kohaneda.

    Kui eelnevalt oli juttu meeste vastutustundetusest kui ühest „lödipüksluse“ kesksest elemendist traditsioonilise mehelikkuse perspektiivist, siis näevad ka „uue mehelikkuse“ diskursuse loojad vastutustundlikku käitumist olulise osana ideaalsest mehelikkusest, küll aga teises tähenduses. Tähtsana nähakse vastutustundlikku alkoholitarbimist ja seksuaalkäitumist, sh piiride ja vastastikuse nõusoleku tunnetamist ja kaitsevahendi kasutamist seksuaalvahekorras,[27] mis on ilmselt nimistusse sattunud tänu #metoo kampaaniale. Selles kontekstis on tähtis oskus kehakeele õigesti lugemine.[28] Need tähendused vaidlustavad traditsiooniliselt meestelt eeldatud maskuliinsusmustreid.

    Maskuliinsuseideaalide muutumine: „vana“ ja „uue“ mehelikkuse põrkumine

    Mida ütlevad need „lödipüksluse“ vastuolulised tähendused meile mehelikkuse-ideaalide kohta tänapäeva Eesti ühiskonnas ja kultuuris? Eelnev ülevaade osutab, et „lödipüksluse“ diskursus on mitmetahulisem, kui esmapilgul arvata võiks. Ühte meelt ollakse selles, et „lödipüksiks“ tituleeritu ei vasta maskuliinsuseideaalile – ta on ebamehelik mees. Kuid eri meelt ollakse ideaali sisu osas. Kui mõnede autorite kasutuses toimib „lödipükslus“ meeste „pehmostumise“ kriitikana, siis teistele ongi hoolivus ja tundelisus tänapäeva maskuliinsuse tähtsad elemendid. Sellest vaatepunktist on „lödipüks“ just traditsioonilise maskuliinsuse esitaja ning selline aegunud normidest lähtuv sooloome on problemaatiline.

    Siit ilmneb, et „lödipüksluse“ diskursuses põrkuvad nn traditsioonilise ja uue mehelikkuse ideaalid. Need erinevad ja kohati koguni vastandlikud tähendused näitavad, et toimumas on maskuliinsuseideaalide ja mees olemise tähenduste muutumine ühiskonnas ja kultuuris. Ühelt poolt toimub liikumine egalitaarsemate, profeministlikumate mees olemise viiside poole, teisalt aga on märgata nn traditsiooniliste maskuliinsuste (taas)sündi, võimendumist ja kultuuriliselt nähtavamaks saamist. Viimaseid iseloomustab ühe ühendava joonena vastuseis feministlikele ideedele ja püüdlustele liikuda egalitaarsema ühiskonna poole. Selle äärmuslikumas otsas paikneb „toksiline“ maskuliinsus, mis viitab sellistele maskuliinsuse etendamise viisidele, mis (otseselt) teisi ja ka mehi endid kahjustavad,[29] näiteks vägivalla kasutamine. Poliitilise polariseerumise kontekstis vastanduvad ja kaugenevad need maskuliinsused üksteisest järjest enam ning omavad järjest vähem kokkupuutepunkte – selles kontekstis on keeruline rääkida mingist ühest maskuliinsuse-ideaalist, vaid järjest enam on näha nende paljusust ja kooseksisteerimist. Näiteks on Eestis viimastel aastakümnetel toimunud aeglane, kuid püsiv liikumine egalitaarsemate soohoiakute poole.[30] Samas aga on avalikus ruumis järjest enam levima hakanud ja aktsepteeritud ka „toksilise“ maskuliinsuse etendamisviisid ning esile on kerkinud misogüünne, homofoobne ja rassistlik paremäärmuslik retoorika, mille on legitimeerinud eelkõige EKRE esilekerkimine poliitilise jõuna.

    On selge, et viimati kirjeldatud maskuliinsuseideaalid ei aita kaasa egalitaarsemate soosuhete ja ühiskonna poole liikumisel. Milline on aga nn uute ja pehmemate maskuliinsuste potentsiaal seda teha?

    Pehmenevad maskuliinsused = egalitaarsemad soosuhted?

    Profeministlikus suunas muutuvate maskuliinsuste kirjeldamiseks on käibel mitmeid omadussõnu – näiteks räägitakse uutest, alternatiivsetest või pehmenevatest maskuliinsustest. Isegi kui seda pole alati otseselt väljendatud, on siin vaikimisi võrdluspunktiks nn traditsiooniline maskuliinsus. Soouuringutes on viimase kirjeldamiseks käibel mõiste hegemooniline maskuliinsus,[31] millega tähistatakse mingis ajas ja kohas parajasti kehtivat maskuliinsuseideaali, millega kõik mehed suhestuvad. See ei tähenda, et kõik mehed sellele ideaalile vastaksid, kuid nad vähemalt püüdlevad selle poole. Hegemoonilise maskuliinsuse ideaali kesksete koostisosadena on nimetatud heteroseksuaalsust (st implitsiitselt ka homofoobiat), leivateenimist ja agressiivsust.[32] Barbi Pilvre on Eesti kontekstis selle ideaali oluliste spetsiifiliste osistena toonud välja ärimehelikkuse ja rahvusluse.[33] Tähtis on ka silmas pidada, et hegemooniline maskuliinsus asub teiste maskuliinsuste ja kõigi feminiinsuste suhtes võimupositsioonil, paiknedes soohierarhia tipus.

    On ilmne, et enamik hegemoonilise maskuliinsuse nimetatud elementidest on negatiivsed või ei sobitu enam hästi kaasaegsesse ühiskonda, kus järjest tähtsamaks muutuvad pehmemad ja postmaterialistlikud väärtused, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus ja keskkonnahoid.[34] Seetõttu pole ime, et eelkõige viimase aastakümne jooksul on kriitiliste mees- ja maskuliinsusuuringute valdkonnas tegutsevad teadlased täheldanud olulisi muudatusi maskuliinsuste konstrueerimises, vähemalt Lääne ühiskondades: muudatused on toimunud meeste käitumises, välimuses ja hoiakutes.[35] Näiteks on Eric Anderson leidnud, uurides heteroseksuaalsete valgete meesüliõpilaste (sh ülikoolide spordimeeskondade liikmete) maskuliinsuse esitamist USA-s ja Suurbritannias, et nende noorte meeste maskuliinsus on „pehmem“, hõlmates mitmeid seni feminiinsena kodeeritud praktikaid ja käitumisviise: muuhulgas tugevamaid emotsionaalseid sidemeid teiste meestega ning „erinevuste“ suuremat aktsepteerimist. Ühe tähtsa elemendina leidis Anderson, et need heteroseksuaalsed noored mehed peavad homoseksuaalsust aktsepteeritava(ma)ks ning nende omavahelistes interaktsioonides ei domineeri enam seksism ega rassism. Ehk  tegemist on maskuliinsuse piiride avardumisega – mees olemine hõlmab nüüd mitmekesisemaid ja varem ebamehelikuks peetud väärtusi. Anderson nimetab seda uut nähtust inklusiivseks maskuliinsuseks ning järeldab, et inklusiivne maskuliinsus vaidlustab soolistatud võimusuhteid ja ebavõrdsust ühiskonnas.[36]

    Meeste ja maskuliinsuste muutumist on täheldanud teisedki autorid. Tristan Bridges ja C. J. Pascoe on nn uute maskuliinsuste kirjeldamiseks loonud mõiste „hübriidmaskuliinsused“, lähtudes empiirilisest teadmisest angloameerika ühiskondade kohta.[37] Selle mõistega tähistavad nad olukorda, kus paljud, eelkõige noored valged privilegeeritud heteroseksuaalsed mehed soovivad end distantseerida hegemoonilise maskuliinsuse ideaalist ja toksilise maskuliinsuse praktikatest, leides, et paljud „vanad“ maskuliinsuseideaalid on tarbetud, piiravad ja kahjulikud nii neile endile kui teistele. Nad hõlmavad maskuliinsuse konstrueerimisse nn marginaliseeritud maskuliinsuste elemente – nt emotsioonide vabam väljendamine ja oma välimusele suurema tähelepanu pööramine (sh metroseksuaalsus ja mõningate geimaskuliinsuste stiililine jäljendamine), st toimub sobivate elementide strateegiline laenamine.

    Siiski ei ole mitte kõik autorid (soolise) võrdõiguslikkuse eesmärke silmas pidades optimistlikud muutunud maskuliinsuste tagajärgede ja transformatiivse potentsiaali osas. Bridges ja Pascoe väidavad, et vaatamata näiliselt suuremale inklusiivsusele ja erinevuste aktsepteerimisele taastoodavad hübriidmaskuliinsused soolistatud võimusuhteid ja ebavõrdsust. Kuigi pealtnäha paistavad maskuliinsuse stiilid järjest enam „pehmete“ ja egalitaarsetena ning järjest enam mehi pooldab soolist võrdõiguslikkust, siis ei kaota ka „uut“ maskuliinsust etendavad mehed oma kohta sotsiaalses hierarhias. Meestena jäävad nad endiselt privilegeerituks. Näiteks hoolimata üldisest maskuliinsuste pehmenemisest ei ole oluliselt vähenenud sooline palgalõhe kui struktuurse soolise ebavõrdsuse üks põhilisi näitajaid. Samuti on egalitaarsete ja profeministlike hoiakutega meestel mitmetes elusfäärides hõlbus arvamusliidritena silma paista ja karjääriredelil edeneda. Ehk siis: kuigi muutub hegemoonilise maskuliinsuse sisu, ei kao meeste hegemoonia.[38] Niisiis illustreerivad hübriidmaskuliinsused patriarhaadi paindlikkust,[39] soolistatud võimusuhteid kuigivõrd kõigutamata. Seega tuleks olla ettevaatlik maskuliinsuse konstrueerimise näiliselt muutunud viiside pinnalt soolise ebavõrdsuse kohta järelduste tegemisel. Tähelepanu tuleks pöörata ka struktuursele ebavõrdsusele ja meeste materiaalsetele (argi)praktikatele.

    [1] A. Õim, Sünonüümisõnastik, https://bit.ly/37YnkWd.

    [2] P. Pullerits, Tappa lödipüks. Tartu Postimees, 30.05.2014.

    [3] Sealsamas.

    [4] Sealsamas.

    [5]S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks? Buduaar, 08.01.2017, https://bit.ly/2tdqGG5.

    [6] M. Plaser, Kas sinu poeg on ka lödipüks? Buduaar, 20.03.2018, https://bit.ly/2sjwPjN.

    [7] S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks?

    [8] M. Plaser, Kas sinu poeg on ka lödipüks?

    [9] S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks?

    [10] Sealsamas.

    [11] Viis näpunäidet tänapäeva lapsevanemale. Kuidas kasvatada oma pojast härrasmees, mitte lödipüks. Pere ja Kodu, Delfi, 11.02.2018, https://bit.ly/2QJHD3X.

    [12] M. Uibu, Uus vaimsus – Eesti kultuuriruumi loomulik osa? Müürileht, 2016 dets., nr 59.

    [13] S. Angel, Kuidas Eesti mehest sai lödipüks?

    [14] Sealsamas.

    [15] Rootsi eliit valis kalifaadi, sotsist lödipüks Löfveni vähemusvalitsus tüürib rahvusriigi hukatusse. Uued Uudised, 18.01.2019, https://bit.ly/2ThpADP.

    [16] P. Pullerits, Tõelise mehe test 2 ehk eraldame pehmod õigetest meestest. 21.11.2014, https://bit.ly/35NMEwJ.

    [17] T. Winter, Crisis of Masculinity. Rmt-s: American Masculinities: A Historical Encyclopedia. Toim. B. Carroll. New York, 2004, lk 117–119.

    [18] M. Kimmel, Angry White Men: American Masculinity at the End of an Era. New York, 2017.

    [19] Sealsamas, lk 48–50.

    [20] P. Pullerits, Tappa lödipüks.

    [21] Viis näpunäidet tänapäeva lapsevanemale. Kuidas kasvatada oma pojast härrasmees, mitte lödipüks.

    [22] Sealsamas.

    [23] Sealsamas.

    [24] Sealsamas.

    [25] Ära ole lödipüks: oskused, mida peaks valdama täiskasvanud mees. Õhtuleht, 02. 04.2018.

    [26] Sealsamas.

    [27] Sealsamas.

    [28] Sealsamas.

    [29] Vt nt S. Haider, The Shooting in Orlando, Terrorism or Toxic Masculinity (or Both?). Men and Masculinities, 2016, kd 19, nr 5, lk 555–565; M. Kimmel, L. Wade, Ask a Feminist: Michael Kimmel and Lisa Wade Discuss Toxic Masculinity. Signs: Journal of Women in Culture and Society, 2018, kd 44, nr 1, lk 233–254.

    [30] Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016. Turu-uuringute AS, november 2016.

    [31] R. W. Connell, J. Messerschmidt, Hegemonic Masculinity: Rethinking the Concept. Gender & Society, 2005, kd 19, nr 6, lk 829–859.

    [32] R. Howson, Challenging Hegemonic Masculinity. London, 2006.

    [33] B. Pilvre, Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu, 2011.

    [34] R. Inglehart, The Silent Revolution: Changing Values and Political Styles among Western Publics. Princeton, 1977.

    [35] T. Bridges, C. J. Pascoe, Hybrid Masculinities: New Directions in the Sociology of Men and Masculinities. Sociology Compass, 2014, kd 8, nr 3, lk 246–258.

    [36] E. Anderson, Inclusive Masculinity. New York, 2009.

    [37] T. Bridges, C. J. Pascoe, Hybrid Masculinities.

    [38] J. Hearn, From Hegemonic Masculinity to the Hegemony of Men. Feminist Theory, 2004, kd 5, nr 1, lk 49–72.

    [39] A. Johnson, The Gender Knot. Philadelphia. 2005.

  • Hea giidiga Aafrikasse

    Rein Kuresoo. Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt Mandrilt. Tallinn: Varrak, 2019. 288 lk. 26.95 €.

    Ligi veerand sajandit tagasi jõudsin esimest korda Aafrikasse. Läksin sinna nagu tavaline poolharitlasest linnavurle – Londoni firma reisibuklett oli läikiv, fotod ilusad. Lisaks tahtsin aru saada, mis asjad need Hemingway poolt kuulsaks kirjutatud Aafrika haljad künkad ikkagi on ja kas õhtune džinn toonikuga aitab malaaria vastu. Alustuseks, et lahe välja näha, ostsin Johannesburgist laia äärega nahkse kaabu. Lisaks kujutasin nagu paljud looduskauged inimesed ette, et kui kihutan lahtise džiibiga läbi „suure viisiku“ karjade (leopard, pühvel, elevant, ninasarvik, lõvi), siis olen teinud midagi kõige kardetavamat ja ägedamat, mida maailmas üldse teha saab.

    Ja olin hämmeldunud, et mõne päevaga sai minust, kärsitust tegelasest, hoopis teine mees. Kadusid safarisportlase matšolikkus ja edev Tarzani-poos, võisin istuda tundide kaupa binokliga vaatetornis, oodata, kuni kaelkirjakud ja impalad jooma tulevad ning kuulata oma giidi Rodi lugusid elevantide psühholoogiast, mida ta oma sõnade järgi tundvat tema enese sõnade kohaselt palju paremini kui oma eksnaise hingeelu.

    Sel reisil sain aru, mida tähendab hea reisijuht. Rod oli endine Rodeesia armee eriüksuse pealik, kes veetis oma kambaga aastaid džunglis. Looduses ei saanud ellu jääda automaadiga vehkides, tuli loodust tunda. Rodi üksusest olid peale sõja lõppu elus veel vaid tema ja üks ratastoolis kamraad. Sõja järel õppis ta Kaplinnas loodushoidu ja asus siis Botswanas tööle turismigiidina.

    Raamatu „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ autor, ameti poolest bioloog Rein Kuresoo on samuti tegutsenud Aafrikas reisijuhina, kaante vahele on koondatud reisilood mitmetelt matkadelt Botswanasse, Sambiasse, Ugandasse.

    Esimene asi, mis tekitas seda raamatut lugedes mõnusa tuttava surina, olid eri situatsioonide kirjeldused, mille taga aimdub loodusuurija elevus enne kohtumist Tema Endaga, loodusega. Jah, seal põõsa, rohututi, papüüruse või vesiroosi taga ta on. Keegi või miski. Võibolla kingnokk, võibolla irvnokk. Polegi alati tähtis, kes või mis täpselt seal ootab, aga see ootusärevus on magus. Nagu seisaksid taas seitsmenda klassi jõnglasena kino Ekraan ees ja ootaksid, kas kohtamisele tuleb Triinu või Katrin. Mõlemad said ju kutsutud ja vahet pole, kumb tuleb. Ja kui kumbki ei tule, on ka üksi põnev kolmandat korda filmi „Pikk blond mees, must king jalas“ vaatama minna.

    Selle elevustunde kirjeldamise oskus näitab kirge, mida kirjutaja ise maastikul läbi on elanud. Kirge on Kuresoo raamat täis, lagedast kõrbest kuni läbimatu metsani.

    Nii esimesel Aafrika loodusreisil Botswanas-Sambias-Malawis-Tansaanias-Keenias kui alles hiljuti Namiibias käies valdas mind pidev erutus. Esimestel väliöödel ei maga ma sisuliselt silmatäitki. Lõvide möirgamine hirmutab, telki ümbritsevasse elektrikarjusesse jooksnud hüäänkoerte kiunumine kohutab, elevantide jooksumüdin paneb pead tõstma ja ootama, et ega nad läbi me telgi ei jookse, veel kümned tundmatud huilged, hõiked ja arusaamatud helid. Ja ratsionaalselt sa ju tead, et kõik on kontrolli all, aga ikkagi…

    Kokkuvõttes ei ole see aga hirm, see on põnevus.

    Iga hommik Aafrika loomasafaril on, nagu ei algaks mitte uus päev, vaid koos päikesetõusuga algaks ka uus elu. Seisad ammu enne, kui giid on ärganud, autoukse juures, binokkel ja veepudel käes, ja ootad, mis imelist vaatepilti ja uut tarkust sulle täna pakutakse.

    Erinevalt paljudest reisilugudest on Rein Kuresoo raamat haritud inimese kirjutatud teos. Autor tunneb neid, kellest ta kirjutab, väga hästi. Tunneb elevante, mantelmangabeisid, antiloope, mägigorillasid ja kõiki neid loomi, linde ja kalu, kelle kohta oleks tõsisema huvilise tarbeks võinud raamatu lõpus ka register olla.

    Seda raamatut on nauditav lugeda nii neil, kes teavad Aafrika elanikke vaid „Lõvikuninga“ filmi järgi, kui ka neil, kes oskavad londikkoonu liigitada mitte putuktoiduliste hulka, vaid damaanide sugulaseks, kes teevad vahet Niiluse ahvena ja kirevahvena vahel. Ladusalt arusaadavate looduskirjelduste vahele tehakse peenekoelist nalja ja antakse ülevaateid viimastest DNA-uuringutest, radiosüsiniku meetodil hinnatud baobabide vanusest ja muust, mida keskmine safariturist lihtsalt niisama looduses liikudes üles ei korja.

    Üks korralik giid peab olema hea lugude jutustaja. Seda Kuresoo kindlasti on. Ta mitte ei kirjuta vaid elusloodusest nii, et see su silme ees elama hakkab, vaid maalib ka üldisi olustikupilte sellise tõetruudusega, et kujutledki lugedes end ette kulgemas mööda punasest lateriidist teed ja lehvitamas tee ääres „mzungu, mzungu“ karjuvatele lastele. Tõsise jutu vahele leiab raamatust vastuseid ka paljudele lõbusamatele küsimustele. Kes või mis lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni? Kus on issanda loomaaed sama kirju kui katsumise päeva kujutav pilt Vahitorni kalendris? Milliseid banaane tuleb sööta üle aisa löövale mehele? Mis maitseb Ugandas nagu pruunist jõupaberist ümbrik? Kes näevad välja nii, nagu toidetaks neid pansionaadis rõõsa koore ja timpsaiadega? Miks on sebrad triibulised?

    Turismi mõju Musta Aafrika riikidele on raske üle hinnata.  Ühelt poolt on selge, et see annab vaestele hõimudele väga olulise osa nende sissetulekust. Teisalt on mõnelgi pool käes piirid, kus turistide hulk hakkab normaalset ja traditsioonilist elu rikkuma, kus päris külad hakkavad funktsioneerima Rocca al Mare vabaõhumuuseumidena ning kus ausate rahvusparkide ja jahialade kõrvale tekivad „konservivabrikud“, mille ülesandeks on kasvatada loomi, keda naiivsed või küünilised turistid saavad vastavalt soovile kas nunnutada või tulistada. Nii et Aafrikasse turismireisile sõites peab tegema eeltööd ja omama teadmisi, ilma milleta võid tahtmatult kaasa aidata vaesuse ja kurjuse levimisele sel mandril, mis valge mehe käe läbi juba niigi palju kannatanud.

    Ja mõnel pool on küsimus lihtsalt selles, et massiturism muudab ka maailma ilusaimad paigad selliseks, kust pärast põgusat pilguheitu kiiresti lahkuma kibeled. Muidugi on Victoria joa langemine võimas vaatepilt, aga ma julgen pigem soovitada palju erutavamaid jalgsimatku või öösafareid kogenud teejuhtidega nagu Rein Kuresoo.

    Teoses on ka poliitilis-ajaloolisi lõike, mis mõne arvates ehk loodusemehe reisiraamatusse ei sobiks, aga ilma milleta oleks võimatu Aafrikat mõista. Ilma ei saaks me aru näiteks sellestki, miks kütitakse ninasarvikuid, miks on elevantide arv 40 aastaga vähenenud umbes kolmandiku võrra. Musta Mandri puhul peame rääkima koloniaalpärandist (nt riigipiiride tõmbamisel), omamaistest diktaatoreist (Idi Amin, Yoweri Museveni, Kenneth Kaunda), korruptsioonist (Krügeri rahvuspargis), kodusõdadest (Angolas, Rodeesias, Ugandas), uuskolonialismist (Hiina mõju Angolas, Sambias jm).

    Muidugi ei pääse haritud ja südametunnistusega autor kuidagi mööda salaküttidest (jahikire rahuldamine ja ohverdused Hiina meditsiini altarile), trofeejahimeestest (kurikuulus Walter Palmeri kaasus, kes tappis vibuga Zimbabwe ühe kuulsaima lõvi Cecili), keskkonnakaitsest (Victoria järve atrofeerumine, kaevanduste rajamise oht Murchison Fallsi rahvuspargis) ning globaalsest kliimasoojenemisest.

    Kuresoo räägib raamatus väga vanadest asjadest – Kalahari kõrb tekkis 60 miljonit aastat tagasi, vanim baobab elas 2450 aasta vanuseks, Niiluse harfil on musitseeritud juba 5000 aastat. Aga lugedes, kui palju suuri ohte varitseb Aafrikat täna, mõtled paratamatult selle raamatu imelisi pilte vaadates, et kui kauaks seda ilu, seda ausat, mitte inimese poolt mõjutatud olelusvõitlust seal tegelikult jätkub.

    Kuni Aafrika on veel piisavalt „päris“, tasub seal ringi käia. Lisaks suurele viisikule tasuks kindlasti oma loomanimestikku saada ka kole viisik ehk tüügassiga, gnuu, hüään, raisakotkas ja marabu. Aafrikast on lootust aru saada vaid siis, kui osatakse ühel pildil näha ilusat ja koledat korraga.

    Vaatamata rohkele džinntoonikule jäin oma esimesel Aafrika-reisil malaariasse. Vastik tõbi, mille põdemist ei taha kellelegi soovitada. Kohe nii vastik, et pelgasin, et sinna Tansaania tühermaale ma kaeluskotkaste ja muude raipeõgijate rõõmuks oma maise keha ka jätan.

    Aga ei, sain terveks ja malaariale lisaks haigestusin hoopis ühte teise haigusesse. Siiski mitte ebolasse, unitõppe,
    AIDS-i, hepatiiti ega muusse taolisesse, mida Aafrikas hankida võib.

    Seda uut haigust on võimalik ravida kas aeg-ajalt kohal käies või Rein Kuresoo raamatu laadseid tablette neelates. Ainult siis on haiguste ravi garanteeritud!

     

  • Telli Vikerkaar – tselluloositehasest ja muust

    Miljard eurot. 2017. aasta jaanuaris lubas grupp kohalikke metsatööstureid rajada Eestisse moodsa puidurafineerimise tehase, mis oleks maksnud just nii palju. Lubati, et selle tehase abil saame “rohelist kulda” ise väärindada. Meie, eestlased, mitte Soome ja Rootsi. Majanduslikus mõttes paistis see hädavajaliku sammuna, et pürgida Uueks Põhjamaaks.

    Märtsikuu Vikerkaares on ainult üks suur lugu: aasta aega valminud uurimus Tartu lähikonda planeeritud tselluloositehasest. Kõik, mida oled tahtnud teada, aga pole julenud küsida: Mis üldse on tselluloos ja kuidas seda valmistatakse? Milleks Eestisse miljardieurone tehas? Mis seos oli riigil ja arendajatel? Mis, kurat, on riiklik eriplaneering? Miks just Tartusse? Kes olid tehase vastu ja miks? Kes rääkis tõtt, kes valetas? Miks projektist midagi välja ei tulnud?

    See on lugu maailmavaadete põrkumisest, teaduspoliitikast, kodanikuühiskonnast, mõistusest ja tunnetest, loodushoiust-antropotseenist, riigivõimust ja erahuvidest, uudistest ja uduketramisest, eestluse olemusest. Lugu, mis on nii oluline, keeruline, Eesti ühiskonda nii mitme eri nurga alt valgustav ja nõnda keskseid konflikte avav, et selle edasi andmiseks on vaja tervet ajakirjanumbrit.

    Selline lugu ei sünni üleöö. Selleks kulub aega ja ressursse. Kui sa tellid Vikerkaare enne 20. veebruarit, saad tselluloositehase saaga endale koju kätte, aga toetad samas ka autoreid ja toimetajaid ja julgustad edaspidigi suuremaid lugusid ette võtma.

    Telli Vikerkaar endale!
    Või kingi hoopis sõbrale!

  • Suveräänsuse definitsioon

    Ilmunud Vikerkaares 1994, nr 5


    Suverään on, kes otsustab erakorralise seisukorra üle.

    See definitsioon saab rahuldada suveräänsuse mõistet ainult piirmõistena. Piirmõiste ei tähenda segast mõistet nagu populaarkirjanduse ebapuhtas terminoloogias, vaid kõige äärmisema valdkonna mõistet. Vastavalt sellele ei saa tema definitsiooni siduda normaaljuhtumiga, vaid piirjuhtumiga. Et siin tuleb erakorralise seisukorra all mõista riigiõpetuse üldmõistet, mitte mis tahes hädaseadlust või iga piiramisseisukorda, selgub alljärgnevast. Et erakorraline seisukord oma eminentses tähenduses sobib suveräänsuse juriidilise definitsiooni jaoks, selleks on olemas süstemaatiline, õigusloogiline alus. Otsus erandi üle on nimelt otsus eminentses tähenduses. Sest üldine norm, nagu seda normaalselt kehtiv õigusnorm kujutab, ei saa ealeski haarata absoluutset erandit ning seega ei saa jäägitult põhjendada ka otsust, et käes on tõeline erandjuhtum.

    Kui Mohlii ütleb, et seda, kas esineb hädaseisund, ei saa juriidiliselt kontrollida, siis lähtub ta eeldusest, et otsus õiguslikus tähenduses tuleb jäägitult tuletada normi sisust. Selles aga ongi küsimus. Üldiselt, nii nagu Mohl selle lause välja ütleb, on see vaid õigusriikliku liberalismi väljenduseks, ning ta ei mõista detsisiooni iseseisvat tähtsust.

    Abstraktse skeemi, mida esitatakse kui suveräänsuse definitsiooni (suveräänsus on kõrgeim, tuletamatu valitsejavõim), võib kehtima jätta või mitte, ilma et oleks suuremat praktilist või teoreetilist vahet. Mõiste enese üle üldiselt ei vaielda, vähemalt suveräänsuse-ajaloos. Vaieldakse konkreetse rakenduse üle ja see tähendab selle üle, kes konfliktijuhtumi puhul otsustab, milles avalik või riiklik huvi, avalik julgeolek ja kord, le salut public [ühiskondlik hüve(olu)] jne seisneb. Erandjuhtumit, kehtivas õiguskorras piiritlemata juhtumit, saab kõige rohkem kui äärmise häda juhtumit, riigi eksistentsi või millegi selletaolise äärmise ohustatuse juhtumit tähistada, mitte aga asjaolude kohaselt kirjeldada. Alles see juhtum teeb küsimuse suveräänsuse subjektist, see tähendab küsimuse suveräänsusest üldse, aktuaalseks. Ei saa näidata ei subsumeeritava selgusega, millal hädajuhtum esineb, ega sisuliselt loetleda, mis võib juhtuda sellise juhtumi puhul, kui tõesti on tegemist ekstreemse hädajuhtumiga ning selle kõrvaldamisega. Nii kompententsi eeldused kui ka sisu on siin paratamatult piiramatud. Õigusriigi tähenduses ei ole siin üldse mitte mingit kompetentsi.

    Põhiseadus saab kõige rohkem vaid näidata, kes sellise juhtumi korral võib tegutseda. Kui see tegutsemine ei ole allutatud mitte mingisugusele kontrollile, kui seda ei jagata – nagu õigusriikide põhiseadusepraktikas – eri, üksteist vastastikku ohjavate ja tasakaalustavate instantside vahel, siis on pikemata selge, kes on suverään. Tema otsustab nii selle üle, kas käes on ekstreemne hädajuhtum, kui ka selle üle, mis peab toimuma, et seda kõrvaldada. Ta seisab väljaspool normaalselt kehtivat õiguskorda ja ometi kuulub selle juurde, sest ta on pädev tegema otsust, kas põhiseadust saab in toto seisata. Moodsa õigusriigi kõik tendentsid suunduvad sinnapoole, et suverääni selles tähenduses kõrvaldada. See järeldub järgnevates peatükkides käsiteldavatest Krabbe ja Kelseni ideedest. Aga kas ekstreemset erandjuhtumit maailmast ka tegelikult kõrvaldada saab või mitte – see ei ole juriidiline küsimus. Kas on usku ja lootust, et teda tõesti kõrvaldada saab, see sõltub filosoofilistest, eriti ajaloofilosoofilistest ja metafüüsilistest veendumustest.

    On olemas mõned ajaloolised suveräänsusmõiste arengu käsitlused. Ent need rahulduvad sellega, et kõrvutavad lõplikke abstraktseid vormeleid, milles sisalduvad õpiklikud, küsimus-vastus-vaimus suveräänsusdefinitsioonid. Mitte keegi ei ole vaevaks võtnud täpsemalt uurida seda lõputult korduvat, täiesti tühja kõnepruuki kõrgeimast võimust, mis esineb suveräänsusmõiste kuulsatel autoritel. Et see mõiste orienteerub kriitilisele, see tähendab erandjuhtumile, tuleb esile juba Bodinil. Rohkem kui oma sageli tsiteeritud definitsiooniga (la souverainete est la puissance absolue et perpituelle d’une Republique – suveräänsus on riigi absoluutne ja igavene võim. E.P.) seisab ta oma õpetusega “Vraies remarques de souverainete”iii modernse riigiõpetuse alguses. Ta vaeb oma mõistet paljude praktiliste näidete varal ning seejuures tuleb alati tagasi küsimuse juurde: kui palju on suverään seotud seadustega ja kohustatud seisuste ees? Sellele viimasele eriti tähtsale küsimusele vastab Bodin niipalju, et lubadused seovad, sest et lubaduse kohustav jõud põhineb loomuõigusel [Naturrecht]; hädajuhtumi korral aga lakkab seotus üldiste loomulike põhimõtetega. Üldiselt Bodin ütleb, et seisuste ja rahva ees on valitseja kohustatud ainult nii kaua, kuni tema lubaduste täitmine on rahva huvides, aga ta ei ole seotud, si la necessite est urgente [kui hädavajadus on tungiv – E.P.]. Iseenesest pole need uued seisukohad. Otsustav on Bodini mõttearendustes see, et ta viib valitseja ja seisuste vaheliste suhete seletuse tagasi lihtsale emmale-kummale, ja nimelt seekaudu, et osutab hädajuhtumile. See oli tõeliselt imponeeriv tema definitsioonis, mis käsitas suveräänsust jagamatu ühtsusena ja lahendas lõplikult võimuküsimuse riigis. Tema teaduslik saavutus ja edu alus seisneb seega selles, et ta tõi suveräänsus-mõistesse detsisiooni. Tänapäeval vaevalt et leidub mõnd arutlust suveräänsus-mõiste üle, kus ei tuleks ette Bodini tsiteerimist. Ent kusagil ei leia tsiteerimist tema teose selle peatüki sõlmkoht. Bodin küsib, kas lubadused, mida valitseja seisustele või rahvale annab, tema suveräänsuse tühistavad. Ta vastab viitega juhtumile, kui osutub vajalikuks tegutseda niisuguste lubaduste vastaselt, seadused ära muuta või täiesti tühistada selon l’exigence des cas, des temps et des personnes [vastavalt olukorra, aja ja isikute vajadustele – E.P.]. Kui sellise juhtumi korral peab valitseja küsima eelnevalt senati või rahva käest, siis peab ta laskma end oma alamatel taandada. See aga paistab Bodinile absurdsena; sest ta arvab, kuna ka seisused ei ole siiski isandad seaduste üle, siis peaksid omakorda seisused end taandada laskma oma vürstidel ja nii oleks suveräänsus jouée à deux parties [umbes: kahele poole avanev uks – E.P.]; kord oleks rahvas, kord valitseja isandaks – ja see on igasuguse mõistuse ja igasuguse õiguse vastane. Seetõttu on voli kehtivat seadust tühistada – olgu üldiselt, olgu üksikul juhtumil –, nii väga tõeline suveräänsuse tunnusmärk, et kõik teised tunnused (sõjakuulutamine ja rahusõlmimine, ametnike nimetamine, vii­mane instants, armuandmise õigus jne) tahab Bodin sellest tuletada.

    Oma raamatus diktatuuristiv näitasin ma, et vastupidiselt ajalookäsitluses pärandunud skeemile mõistsid ka loomuõiguse autorid 17. sajandil küsimust suveräänsusest küsimusena otsustamisest erandjuhtumi üle. Eriti käis see Pufendorffi kohta. Kõik on selles ühel meelel, et kui ühe riigi sees ilmnevad vastuolud, tahab iga partei loomulikult vaid üldist hüve – selles seisnebki bellum omnium contra omnes, et aga suveräänsus ja seega riik ise seisneb selles, et see tüli lahendada, niisiis definitiivselt määratleda, mis on avalik kord ja julgeolek ning millal seda rikutakse jne. Konkreetses tegelikkuses avaldub avalik kord ja julgeolek väga erinevalt, vastavalt sellele, kuidas militaristlik bürokraatia, mõni kaupmehelikust vaimust vallatud omavalitsus või radikaalne parteiorganisatsioon ot­sustab, millal see kord ja julgeolek olemas on ning millal seda ohustatakse või rikutakse. Sest igasugune kord põhineb otsusel, ja ka õiguskorra mõiste, mida mõtlematult tarvitatakse kui midagi iseenesest mõistetavat, kätkeb eneses kahe erineva juriidilise elemendi vastuolu. Ka õiguskord nagu igasugune kord tugineb otsusel ning mitte normil.

    Kas suveräänne on ainult Jumal, st see, kes maises tegelikkuses vastuväideteta kui tema esindaja tegutseb, või keiser või maaisand või rahvas, st need, kes vastuväideteta võivad end rahvaga identifitseerida –, alati on küsimus suunatud suveräänsuse subjektile, ja see tähendab mõiste rakendamist konkreetsele tõsiasjale. Juristid, kes diskuteerivad suveräänsusküsimuse üle, lähtuvad alates 16. sajandist suveräänsusvolituste kataloogist, mis koosneb reast hädavajalikest suveräänsustunnustest ning on peamises tagasiviidav Bodini äsja tsiteeritud arutlustele. Olla suverään tähendab neid volitusi omada. Riigiõiguslik argumentatsioon opereeris vana Saksa Reich’i ebaselgetes õigussuhetes meelsasti nii, et saaks arvukate tunnuste hulgast ühe, kahtlemata esineva põhjal teha järelduse, et peavad esinema ka teised kahtlasevõitu tunnused. Vaidlus käis ikka selle ümber: kellel on õigus nendele volitustele, mida ei olnud juba ette positiivse määratlusega otsustatud, näiteks kapitulatsioon, teiste sõnadega, kes pidi olema pädev juhtumi korral, milleks polnud mitte mingit pädevust ette nähtud. Ühes levinud ütluses küsitakse: kes eeldab endal olevat võimu, mis ei ole piiratud? Siit diskussioon erandjuhtumi, extremus necessitatis casus’e, üle. Arutlustes niinimetatud monarhistliku printsiibi üle kordub seesama samasuguse õigusloogilise struktuuriga. Seetõttu küsitakse ka siin alati, kes otsustab põhiseadusega reeglistamata volituste üle, see tähendab, kes on pädev, kui õiguskord ei anna vastust küsimusele pädevusest. Vaidlusküsimuse puhul, kas olid saksa üksikriigid pärast 1871. aastat suveräänsed, oli tegemist poliitiliselt palju vähem tähtsa asjaga. Siiski annab ka siin endast märku seesama argumentatsiooniskeem. Seydeli katsele tõestada, et üksikriigid on suveräänsed, ei ole lähtekohaks mitte niivõrd arusaam üksikriikidele jäänud õiguste tuletatavusest või mittetuletatavusest, vaid väide, et Reich’i pädevus on piiritletud põhiseadusega, see tähendab, on printsipiaalselt piiratud, samas kui üksikriikide oma on printsipiaalselt piiramatu.

    Kehtiva 1919. aasta Saksa põhiseaduse artikli 48 järgi kuulutab erakorralise seisukorra välja Reichspresident, ent Reichstag’i kontrolli all, kes võib igal ajal nõuda selle tühistamist. See säte vastab õigusriigi arengule ja praktikale, mis pädevusvaldkondade jagamisega ning vastastikuse kontrolliga püüab suveräänsusküsimust võimalikult kaugemale lükata. Õigusriiklikule tendentsile vastab aga ainult erandvolituste eelduste sätestamine, mitte aga artikli 48 sisuline sätestus, mis pigem annab piirideta võimutäiuse ja seega, kui selle üle ilma kontrollita otsustataks, annaks samal moel suveräänsuse, nagu 1815. aasta harta 14. artikli erandvolitused tegid monarhid suverääniks. Kui üksikriikidel pole artikli 48 valitseva tõlgenduse järgi enam iseseisvat voli välja kuulutada erakorralist seisukorda, siis ei ole nad riigid. Artiklis 48 asub küsimuse, kas saksa maad [deutsche Länder] on riigid või mitte, tõeline raskuspunkt.

    Kui õnnestub erandjuhtumiks antavaid volitusi piiritleda – olgu vastastikuse kontrolliga, olgu ajalise piiranguga, olgu siis lõpuks nagu õigusriigi piiramisseisukorra sättes erakorraliste volituste loetlemisega – siis on küsimus suveräänsusest ühe olulise sammu võrra tagasi tõrjutud, ent loomulikult mitte kõrvaldatud. Praktiliselt pole jurisprudentsil, mis orienteerib end argise elu ja jooksva asjaajamise küsimustele, mingit huvi suveräänsusmõiste vastu. Ka temale on ainult normaalne tunnetatav ja kõik ülejäänu “rikkumine”. Ekstreemse juhtumiga kohtudes on ta segaduses. Sest mitte iga erakorraline volitus, mitte iga politseilik hädaabinõu või hädaseadlus pole veel erakorraline seisukord. Viimase juurde käib pigem põhimõtteliselt piiramatu voli, see tähendab kogu kehtiva korra seiskamine. On see olukord tekkinud, siis on selge, et riik jääb püsima, samas kui õigus tagasi astub. Kuna erakorraline seisukord on veel ikkagi midagi muud kui anarhia või kaos, siis püsib juriidilises tähenduses veel ikkagi kord, kuigi mitte õiguskord. Riigi eksistents säilitab siin kaheldamatu üleoleku õigusnormi kehtivuse suhtes. Otsustamine teeb end vabaks igasugusest normatiivsest seotusest ning saab päristises tähenduses absoluutseks. Erandjuhtumi korral seiskab riik õiguse, enesealalhoiuõiguse alusel, nagu öeldakse. Mõiste “õigus-kord” kaks elementi astuvad siin teineteise vastu üles ning ilmutavad oma mõistelist iseseisvust. Nagu normaaljuhtumi korral võib otsuse iseseisev moment olla tõrjutud tagasi miinimumini, nii hävitatakse erandjuhtumi korral norm. Sellest hoolimata jääb ka erandjuhtum juriidilisele tunnetusele ligipääsetavaks, sest et mõlemad elemendid, nii norm kui ka otsus, jäävad juriidilise raamesse.

    Oleks sotsioloogia ja õigusteaduse skemaatilise lahutamise jäme ülekandmine, kui tahetaks ütelda, et erandil ei ole mitte mingit juriidilist tähendust ning ta on seetõttu “sotsioloogia”. Erand ei ole subsumeeritav; ta varjab end üldise määratlemise eest, ent samal ajal ilmutab ta spetsiifilis-juriidilist vormielementi, detsisiooni absoluutses puhtuses. Oma absoluutsel kujul tekib erandjuhtum alles siis, kui tuleb luua situatsioon, milles õigusnormid saaksid kehtida. Iga üldkehtiv norm nõuab nende elusuhete normaalset kuju, milledele tal tuleb asjaolude kohaselt rakendust leida ja mis ta oma normatiivsele sätestamisele allutab. Norm vajab homogeenset meediumit. See tegelik normaalsus ei ole pelgalt “väline eeldus”, mida jurist võib ignoreerida; see kuulub pigem normi immanentse kehtivuse juurde. Ei ole ühtki normi, mis oleks rakendatav kaosele. Kord peab olema taastatud, et õiguskorral oleks mõte. Tuleb luua normaalne situatsioon, ning suverään on see, kes definitiivselt otsustab selle üle, kas tegelikult valitseb see normaalne olukord. Igasugune õigus on “situatsiooniõigus”. Suverään loob ja garanteerib situatsiooni kui terviku selle totaalsuses. Tema omab selle viimase otsuse monopoli. Selles on riikliku suveräänsuse olemus, mis seega pole juriidiliselt defineeritav õigupoolest ei sunni- ega domineerimismonopolina, vaid otsustamismonopolina, kusjuures sõna “otsus” kasutatakse veel palju kaugemale minevas üldises tähenduses. Erandjuhtum ilmutab riikliku autoriteedi olemust kõige selgemini. Siin eraldub otsus õigusnormist, ning (formuleerimaks seda paradoksaalselt) näitab, et tal on autoriteetsust: selleks et luua õigust, ei pruugi ta omada õigust.

    Locke’i õigusriigi-doktriinile ja ratsionalistlikule 18. sajandile oli erakorraline seisukord midagi ühismõõdutut. Erandjuhtumi tähenduse elav teadvustamine, mis valitseb 17. sajandi loomuõiguses, läheb 18. sajandil, kui taastati suhteliselt kestev kord, peagi taas kaotsi. Kantile pole hädaõigus enam üldse õigus. Tänapäeva riigi-õpetus kujutab endast huvitavat vaatemängu, kus mõlemad tendentsid – hädajuhtumi ratsionalistlik ignoreerimine ja oluliselt vastandlikest ideedest lähtuv huvi hädajuhtumi vastu – seisavad üheaegselt teineteise vastas. Et üks uuskantiaan nagu Kelsen ei oska erakorralise seisukorraga süstemaatiliselt midagi peale hakata, on iseenesest mõistetav. Et Erich Kaufmann, kelle senised kirjutised annavad tunnistust terviklikust mõttesuunast, teeb oma “Clausula rebus sic stantibus’es” oma käsitluse lähte­kohaks hädaõiguse – see on elementaarne, orgaaniline konsekvents. Aga ka ratsionaliste peaks ometi huvitama, et õiguskord ise saaks erandjuhtumit ette näha ja “ennast ise seisata”. Et norm või kord või vastutus “end ise kehtestab” [“sich selber setzt”], paistab olevat sedalaadi juriidilise ratsionalismi jaoks eriti hõlpsasti täideviidav ettekujutus. Kuidas aga süstemaatiline ühtsus ja kord täiesti konkreetse juhtumi puhul end ise saab seisata, seda on raske konstrueerida ja ometi on see juriidiline probleem, niikaua kui erakorraline seisukord erineb juriidilisest kaosest, mingist suvalisest anarhiast. Õigusriiklik tendents erakorralist seisukorda võimalikult üksikasjalikult sätestada tähendabki vaid katset täpselt piiritleda juhtumit, milles õigus end ise seiskab. Kust ammutab õigus selle jõu ja kuidas on loogiliselt võimalik, et norm kehtib erandiga konkreetse juhtumi puhul, mida ta ei suuda jäägitult asjaoludekohaselt haarata?

    Oleks konsekventne ratsionalism ütelda, et erand ei tõesta mitte kui midagi ja ainult normaalne saab olla teadusliku huvi objektiks. Erand lööb ratsionalistliku skeemi ühtsuse ja korra segi. Positiivses riigiõigusõpetuses kohtab sageli sarnast argumenti. Nii vastab Anschütz küsimusele, kuidas toimida, kui eelarveseadust pole, et see üldse polevatki õigusküsimus. “Siin pole tegemist mitte niivõrd lüngaga seaduses, see tähendab põhiseaduse tekstis, kuivõrd lüngaga õiguses, mida ei saa täita mitte mingisuguste õigusteaduslike mõisteoperatsioonide teel. Riigiõigus siinkohal lakkab.”v Seetõttu paistab see olevat ratsionalismi jälg, kui Erich Kaufmann tahab õigusest ekstreemsed juhtumid välja jätta. Arutledes hädaseisukorra üle mainib ta juhtumit, et mõlemapoolse eluohu korral seisavad vastastikku kaks hädaõigust ning alati võib ühe tapmine teise poolt olla seaduslik; lisaks märgib ta: “Õigus oma normeerimistega ei saa tahta niisuguseid ekstreemseid juhtumeid ratsionaliseerida ja reglementeerida, vaid tal tuleb niisuguse asjade käigu ees häbelikult taanduda, sidumata sellega hüvitust või karistust.”vi Ta kõneleb selles lauses ainult hädaseisukorrast, mis käib eraisiku või kahe riigi kui rahvusvahelise õiguse subjekti kohta. Mis aga saab siis, kui riigi sees tekib ekstreemne hädaseisukord, kas ei peaks siis just hädajuhtum ilmsiks tooma riikliku korra olemuse? Kaufmann tsiteerib siinkohal üht lauset Hegeli õigusfilosoofiast (§ 128)vii: Häda toob ilmsiks nii õiguse lõplikkuse kui ka juhuslikkuse. Siia tuleb lisada, et ta samaaegselt toob ilmsiks riigi tähenduse ja selle, et riik peab samuti jääma juriidilise huvi objektiks. Just konkreetse elu filosoofia ei tohiks tagasi tõmbuda erandi ja ekstreemse juhtumi ees, vaid peaks sellest ülimal määral huvituma. Temale saab erand olla tähtsam kui reegel, seda mitte romantilisest irooniast paradoksi üle, vaid niisuguse arusaamise täiest tõsidusest, mis läheb sügavamale kui end keskpäraselt kordava selged üldistused. Erand on huvitavam kui normaaljuhtum. Normaalne ei näita midagi, erand näitab kõik; ta mitte ainult ei kinnita reeglit, reegel elabki üldse ainult erandist. Erandis murrab tegeliku elu jõud läbi kordusse tardunud mehaanika koore. Üks protestantlik teoloog, kes näitas, missuguseks vitaalseks intensiivsuseks võib teoloogiline refleksioon ka 19. sajandil võimeline olla, on ütelnud: “Erand seletab üldise ning iseend. Ning kui tahetakse õigesti uurida üldist, on vaja vaid otsida tõelist eran­dit. Ta asetab kõik palju selgemalt päevavalgesse kui üldine ise. Pikapeale saab villand igavesest jutlemisest üldise üle; on olemas erandid. Kui ei saa seletada neid, siis ei saa seletada ka üldist. Tavaliselt ei märgata seda takistust, sest et üldist ei mõtelda isegi korrakski kirega, vaid mugava pealiskaudsusega. Erand see-eest mõtleb üldist jõulise kirega.”viii

    Saksa keelest tõlkinud Eduard Parhomenko

    Definition der Souveränität. – Politische Theologie: Vier Kapitel zur Lehre von der Souveränität Munchen und Leipzig: Verlag von Dunker & Humbolt, 1922, lk 8–15.

    i Definition der Souveränität. – Politische Theologie: Vier Kapitel zur Lehre von der Souveränität Munchen und Leipzig: Verlag von Dunker & Humbolt, 1922, lk 8–15.

    ii R. v o n M o h l, Staatsreeht, Völkerrecht und Politik. – Monographien. Tübingen, 1962 Bd 2, lk 626.

    iii J. В o d i n, Les six livres de la republique. 1. rmt, X ptk. (Esmatrükk 1576.)

    iv Die Diktatur: Von den Anfängen des modernen Souveränitätsgedenkens bis zum proletarischen Klassenkampf. München und Leipzig, 1921.

    v Vt G. M e у e r, Lehrbuch des Deutschen Staatsrecht, 7. Ausg., Bd. 3, Hrsg. von G. Anschütz, München und Leipzig, 1919, Ik. 906.

    vi E. K a u f m a n n, Das Wesen deS Völkerrechts und die Clausula rebus sic stantibus. Tübingen 1911 Lk 121. Vrd Untersuchungsausschuss, lk 77.

    vii G. W. F. H e g e l, Grundlinien der Philosophie des Rechts. (Esmatrükk 1821.)

    viii Tsitaat Søren Kierkegaardi teosest Gjentagelsen (“Kordumine”). (Esmatrükk 1843.) E. P.

  • Hirmud keskajal ja hirmud kaasajal

    Ilmunud Vikerkaares nr 4–5, 1998

    Tahaksime rääkida hirmudest minevikus, keskajal, ja hirmudest tänapäeval. Kas paralleeli tõmbamine nende kahe ajastu vahel on teie meelest õigustatud?

    Inimesed, kes elasid tuhat aastat tagasi, on meie esivanemad. Nad rääkisid meiega enam-vähem sama keelt ja nende arusaamad maailmast polnudki nii väga erinevad meie omadest. Seega on olemas mõningaid analoogiaid nende kahe ajastu vahel, kuid on ka erinevusi ja just viimastel on meile palju õpetada. Need panevad meid endale küsimusi esitama. Miks ja milles oleme muutunud? Ning mis suhtes võib minevik anda meile kindlustunnet? Sest õigupoolest tähendab ju ajalooga tegelemine ka püüdu vabaneda oma hirmudest.

    Kas ka keskajal oldi teadlikud ajaloost? Kas püüti sellest õppetunde leida?

    Aga loomulikult. Meie euroopa tsivilisatsiooni eristab teistest tsivilisatsioonidest kõige selgemalt just see, et ta on olemuselt historiseeriv, käsitleb end kulgevana. Õhtumaa inimesel on tunne, et ta liigub tuleviku poole, ning täiesti loomulikult vaatab ta ka tagasi minevikku. Kristlus, millest keskaja ühiskond oli läbi imbunud, on ajaloo religioon. Ta kuulutab, et maailm loodi ühel teatud hetkel. Seejärel, ühel teatud ajal, sai Jumal inimeseks, et lunastada inimkond, ja sellest ajast läheb ajalugu edasi.
    Selle ajastu haritud inimeste, intellektuaalide teadvuses oli kujutlus, et minevik on õpetlik. Ainult vaimulikud oskasid kirjutada ja lugeda ning nad pidasid oma kohuseks seletada ajalugu, nii et seal saaksid nähtavaks Jumala märgid. Nad olid veendunud, et reaalne ja üleloomulik maailm pole teineteisest rangelt lahutatud, et alati on olemas läbipääsud ja et Jumal ilmutab end selles, mida ta on loonud, looduses. Minevikutõikade uurimisel leiti justkui mingeid jumalikke manitsusi. Selline sündmus nagu komeet taevas või La Manche’i väinas nähtud vaal, mis oli “suur nagu saar”, oli märk. Ning haritud inimeste asi oli neid märke tõlgendada, omistada neile tähendus tavainimeste jaoks.

    Kas aasta 1000 saabumine tekitas rahutust?

    1000. aasta hirmud on romantiline legend. 19. sajandi ajaloolased kujutasid ette, et aastatuhande lõpu lähenemine oli tekitanud mingi kollektiivse paanika. See on vale. Tegelikult on meil paanikast ainult üks tunnistus. Üks Saint-Benoît-sur-Loire’i kloostri munk kirjutab: “Mulle jutustati, et aastal 994 kuulutasid preestrid Pariisis maailma lõppu.” Kõnealune munk kirjutab seda neli või viis aastat hiljem, otse enne aasta 1000 saabumist. “Nad on rumalad,” lisab ta, “piisab pühakirja avamisest nägemaks, et Kristus ütles: mitte keegi ei tea ette maailma lõpu päeva ega tundi.”
    Kahtlemata oli olemas pidev ja murelik maailmalõpu ootus, kuna evangeelium mainib, et ühel päeval tuleb Kristus tagasi maa peale, et surnud tõusevad üles ning et Kristus mõistab kohut õigete ja patuste üle. Kõik uskusid ja ootasid seda hirmsat sündmust, mis endastmõistetavalt pidi kaasa tooma piinad, lärmaka kaose ning asjade hävimise. Johannese ilmutusraamatust loeti, et kui tuhat aastat on mööda läinud, vabastatakse Saatan ahelatest ja siis tuleb Antikristus. Ja maailma otsast, ida või põhja pool asuvaist tundmatutest kaugustest nähakse tulemas kohutavaid rahvahõime. Apokalüpsis tekitas kartust, aga ka lootust. Sest pärast piinu algab viimsele kohtupäevale eelnev rahuaeg, sel ajastul on elu kergem kui kaasajal. Ei tohi unustada, et keskaja inimene oli loodusjõudude ees väga kaitsetu, et ta elas ainelises viletsuses, mida võiks võrrelda Aafrika kõige vaesemate rahvaste olukorraga tänapäeval. Inimesed lootsid niisiis, et kui segaduste aeg läbi on saanud, minnakse kas paradiisi või sellesse kurjusest vabanenud rahumaailma, mis saab olema pärast Antikristuse tulemist.

    Kas see millennarismi-taju on säilinud? On see olemas ka tänapäeval?

    See on midagi püsivat. Minu ema näiteks polnud sugugi veendunud, et maailma lõpp mitte varsti käes pole. Meid suunab ikka veel kõik see, mida tegid ja mõtlesid meie väga kauged esivanemad. Kui tuhnida meie kaasaegsete alateadvuses, leiaksime mitmeid, kelle peas mõlgub mõte, et inimkonna ajalugu võib ootamatult katkeda. Mäletan esimesi tuumakatsetusi, inimesed arvasid, et need võivad vallandada ahelreaktsiooni ja põhjustada universumi plahvatamise. Kui kuuleme tänapäeval räägitavat, et praeguse demograafilise arengu juures ei suuda Maa mõne aastakümne pärast enam inimesi toita, küsivad paljud endalt, mis saab inimliigist. Me teame, et dinosaurused kadusid nii äkitselt, et leitakse veel koorumata mune, see loob kujutelma, et mingisuguse protsessi tagajärjel (näiteks kaitsevõime täieliku puudulikkuse korral) võib kaduda ka inimsugu.

    Tänapäeva Prantsusmaal on üks teine hirm, hüljatuse-hirm. Kuidas olid sellega lood keskajal?

    Inimesed elasid vaesuses ja puuduses. On teada, et maaharimiseks kasutasid inimesed 1000. aasta paiku puust tööriistu nagu tänapäeval Aafrikas. Oldi väga õnnelikud, kui ühe külvatud tera kohta saadi kolm tera. Niisiis võime kujutleda, et need inimesed olid peaaegu kõik metsloomanahkadesse mässitud ega olnud kuigivõrd paremini toidetud kui neoliitikumi ajajärgul – ma räägin inimestest rahva hulgast, sest see ühiskond oli rangelt hierarhiseeritud. Töötegijaid rõhus nii sõjaväeline kui kiriklik aadel, kes kahmas endale peaaegu kogu ülejäägi. Rahvas elas pidevas hirmus homse päeva ees. Ometi ei saa rääkida tõelisest hüljatusest, sest solidaarsus- ja vendlussidemed tagasid selle, et vähenegi rikkus jagati omavahel. Sellist hüljatu hirmsat üksindust, mida me tänapäeval näeme metroos, siis ei olnud.

    Kas see on teie meelest oluline erinevus?

    Erinevus on põhjapanev. Nii nagu tänapäeval Aafrikas põhines ka keskaegne ühiskond solidaarsusel. Inimene kuulus rühmadesse: pererühma, külarühma; senjööri mõis oli maksude sissenõudmise, aga ka sotsiaalse turvalisuse organ. Kui ootamatult saabus nälg, avas isand oma aidad, et vaeseid toita. See oli tema kohus ja ta pidas sellest kinni. Need vastastikuse abistamise mehhanismid tagasid, et nendes ühiskondades ei tuntud seda kohutavat hüljatustunnet, mida tuntakse meie ühiskonnas tänapäeval.

    Kas selles ühiskonnas polnud üksindust?

    See oli karjaühiskond, inimesed elasid karjades. Kui süveneme meie esivanemate eraellu, näeme, et nad olid kogu aeg ümbritsetud teistest inimestest: nad magasid mitmekesi ühes voodis, majades polnud tõelisi seinu, ainult vaibad. Nad ei käinud kunagi üksinda väljas, neid, kes käisid, umbusaldati: need olid hullud või kurjategijad. Sedasi elada on turvaline, aga ka väga koormav. Eremiitidele, kes läksid metsasügavusse, et oma patte lunastada, vaadati kui pühakutele. Sest eraldumine oli erakordne julgustükk.

    Millised olid näljahädad vahetult enne aastat 1000?

    On säilinud jutustus näljahädast 1033. aastal Burgundias, see on ajaloolaste seas väga tuntud, seda on kirjeldanud üks kroonik, Cluny kloostri munk. “Põhjuseks olid erakordselt halvad ilmad,” ütleb ta, “sadas nii palju, et ei saanud külvata ega isegi künda. Nõnda oli saak armetu. Veidi teri säilitati külvi jaoks, järgmisel aastal aga sama lugu. Vihm, vihm, vihm… Ja kolmandal aastal polnud enam midagi. Siis oli kohutav, söödi ükskõik mida. Kui rohi ja ohakad söödud olid, ja kui linnud, putukad ja ussid olid ära söödud, hakkasid inimesed mulda sööma, ja siis sõid nad üksteist. Surnud kaevati maast välja, et nad ära süüa.” Ma usun, et see on liialdus. Aga lõpuks, kes teab? Kuid näeme ka, kuidas mängu astub solidaarsus. Tühjendati kirikute varakambrid, et osta vilja, mida kokkuostjad enda käes hoidsid ja kõrge hinnaga müüsid, ning püüti toita kõige viletsamaid. Sellest polnud abi. Kroonik lõpetab, öeldes, et lahendus on meeleparanduses, – see kajastab ilmekalt tolle aja maailmapilti. Nuhtluse oli saatnud taevas, tuli vaigistada Jumala viha, tema ette põlvitada ja oma patte kahetseda.
    Näljahirm põhjustas leiva omalaadse sakraliseerimise, leib oli Jumala peamine and. “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev…” See kestis kaua. Mäletan oma vanaema, kes tegi leivale enne selle lahtilõikamist ristimärgi. Koik raasukesed korjati laua pealt kokku. Oleks olnud mõeldamatu ja ennekuulmatu visata kuivanud leib prügikasti või anda lindudele, nagu tänapäeval sageli tehakse. Keskajal ning maakohtades ka veel sada aastat tagasi oleks see olnud pühaduserüvetus, sõna kõige otsesemas tähenduses. Seda hirmu, et pole midagi süüa, saime tunda veel viimase maailmasõja ajal. See võib täiesti ootamatult taas ilmneda.

    Tänapäeval ilmneb see nendes igatalvistes üleskutsetes solidaarsusele inimestega, kellel pole midagi süüa ega kuskil elada.

    Näiteks “südame restoranid” (restos du coeur). See tähendab teadvustamist, et on inimesi, kes surevad nälga, ja et homme võime ise olla samas olukorras. Tänapäeva Prantsusmaal hiilib mure meie südametes, mure tööpuuduse pärast: kas mitte ma ise või minu lapsed pole homme kindla elukohata, söömas vaestesuppi? Hirm puudust tunda näpistas ka 11. sajandi inimese kõhtu. Arvan, et seda näpistust on tuntud kõigil aegadel.

    Kas keskajal puhkes viletsuse pärast ka ülestõuse?

    Minu teada maal nälja tõttu ülestõuse polnud. Tuleb meeles pidada, et Prantsusmaal aastal 1000, Philippe Auguste’i ja püha Louis’ Prantsusmaal toimus suur ainelise heaolu kasv, see oli niisama võimas kui 18. sajandil alanud ja tänapäevalgi jätkuv kasv. Toimus tehniline edasiminek, 11. sajandil sugenesid küladesse sepad, sepistati adrateri, seega suurendati maa saagikust. Riietuti uutmoodi, kasutati kangaid.
    Kuid eelkõige väljendus edasiminek linnastumises, linnade taassünnis, mis varakeskaja puhtalt põllundusliku, agraarse kultuuri ajal olid peaaegu välja surnud. Ja just kasvavate linnade agulites ilmus 12. sajandil ootamatult välja selline viletsus, mis tundus talumatuna. Sest agulis, kus elasid migrandid, pagulased, olid esmased solidaarsussuhted lõhutud. Perekond jäeti maha, et minna linna õnne otsima, enam ei olnud ümbritsemas sugulased, kogukond. Oldi üksi. See tõi kaasa haiglate ja halastusasutuste arengu. Loodi vaestemaju, nagu näiteks Pariisi vaestemaja. Moodustati vennaskondi, et taastada uutes kvartalites solidaarsusvõrku.
    Just sellel ajahetkel, 12. sajandi lõpul, kerkib esile Assisi Franciscus, kes kuulutab radikaalset pööret kristluses. Franciscus tahtis elada vaesena vaeste keskel.
    Uued vaimulikud ei istunud enam hierarhia tipus, nagu see oli olnud 11. sajandi rahulikus agraarühiskonnas. Need, kes leidsid vaimset toitu evangeeliumist, soovisid elada keset rahvahulki, nagu abt Pierre või töölispreestrid tänapäeval. Ordu algusaegadel olid ka frantsiskaanid ja dominikaanid omamoodi kodutud, nad elasid tänavatel koos kõige vaesematega. Oma konvendid rajasid nad agulitesse. Siin on täiesti hämmastav paralleel tänapäeva olukorraga.

    Kes olid nende esimeste agulite elanikud? Kust nad tulid? Kuidas nad elasid?

    Agul? Alguses oli see vägagi ebakindlate ulualuste kogum, barakklinnak, millest pole tänaseks, kaheksa sajandit hiljem, midagi järele jäänud. Arheoloogid pole leidnud vähimaidki jälgi. Ajaloolane peab siin niisiis kasutama oma kujutlusvõimet, ja selleks on tal täielik õigus. Ta kujutab aguliinimeste elu keskajal ette sellisena, nagu seda kohtab tänapäeval Rio de Janeiro tänavatel.
    Kust nad tulid? Nad tulid lähedal asuvatest maakohtadest, neid ajas kodunt välja demograafiline kasv, mis oli kogu selle imelise edasimineku mootoriks, mida ma äsja kirjeldasin. See, mis toimus tolle aja Prantsusmaal, on võrreldav tänapäeva mõningates eriti kõrge sündimusega kolmanda maailma riikides aset leidva demograafilise kasvuga, millega käib kaasas laste kõrge suremus. Neljandik lastest suri enne viieaastaseks saamist ning teine neljandik enne puberteediiga. Kuid sündimus oli sedavõrd suur, et toimus siiski elanikkonna juurdekasv ning need, kes olid läbinud lapsepõlve ja noorusea ohud, olid väga vastupidavad. Juba mõnda aega tagasi on medievistid hakanud ümber hindama käsitust, nagu surnuks inimesed keskajal väga noorelt. Kaevamistöödel surnuaedades on leitud palju vanainimeste luustikke.
    Vanemaid kui 15–20-aastaseid mehi ja naisi oli niisiis koduses majapidamises liiga palju. Nad pidid minema seiklema. Talupoegadel oli selleks kaks võimalust.
    Esiteks uudismaade üleskündmine. Põllumaade pindala kasvas sel perioodil märgatavalt. Esimese aastatuhande lõpus oli Pariisi ümbrus kaetud metsadega. Suur Yvelines’i mets laius Boulogne’ist Rambouillet’ni. Tasapisi õgvendasid, harisid seda üles uudismaaharijad, kes olid lahkunud kodunt koos vajalike tööriistadega. Isa andis kaasa vana raudadra. Kõigepealt langetasid nad puid, siis tirisid välja juured, põletasid alet ja harisid maad ning ehitasid endale elamise. Sellisel moel toimus Euroopa rahvastumine. Oli ka kaugemaid migratsioone. Flaamid näiteks läksid asustama Poolat. Kõik oli korraldatud ettevõtjate poolt, kes värbasid töötegijaid ja toimetasid nad kohale, olles enne slaavi vürstidega asustamata maa peale kontsessiooni sõlminud.
    Teine võimalus oli minna linna, kus tänu elujärje üldisele paranemisele arenes käsitööndus. Töödeldi villa, puitu, tehti üha parema kvaliteediga kangaid, mida ka värviti. Niisiis leidus tööd kangrute, värvalite, parkalite, puuseppade, klaasipuhujate ja müürseppade juures. Kuid tööd ei jätkunud kõigile. Viimastel saabujatel õnnestus teatud päevadel end linnaväljakul lihttööliseks või lossijaks kaubelda. Kui ka see ei õnnestunud, oli viletsus käes. Ja seejärel vanadus ning haigus.

    Ma kujutan ette, et need on ka esimesed näited ühiskonnast väljaheitmisest. Kas inimesed, kes rändasid, olid kodunt minema aetud?

    Nende olukorda võib võrrelda 20. sajandi alguse Sitsiilia talupoegade omaga. Pereisa lausus: kodus pole enam midagi süüa, tuleb Ameerikasse minna. Tollane ühiskond oli märksa voolavam, kui me arvame. Aadliperekondades näiteks oli tavaline, et seitsmeaastaseks saanud poisid läksid õpetust saama kuhugi mujale. Need, kes olid määratud tulevikus preestriks saama, saadeti kloostri- või toomkoolidesse ja need, kellest pidid tulema rüütlid, läksid oma isa senjööri või oma onu juurde õppima ratsutamist ning võitluskunsti.
    Kuid väljaheitmine? Seda said esimesena tunda juudi kogukonnad, kes olid 10.–11. sajandini linnades väga olulised olnud. 13. sajandi algusest sunniti juute kandma eraldusmärki nagu natsiokupatsiooni ajal. See on näide radikaalsest väljaheitmisest. Samasugune väljaheitmine sai osaks ka ühele teisele inimkategooriale: pidalitõbistele, kes nagu juudidki olid suletud ühiskonna kindlasse ääresektorisse, kus nad olid teistest eraldatud ja eristusid oma riietuse ning käristikeerutamisega.


    Kui palju oli Prantsusmaal sel ajal elanikke?

    Kõik hinnangud on äärmiselt oletuslikud. Veidi kindlamini võin ma öelda ainult seda, et ajavahemikus aastast 1000 kuni aastani 1300 suurenes Prantsusmaa elanikkond kolmekordselt. Aastal 1300 elas praeguse Prantsusmaa territooriumil arvatavasti umbes 20 miljonit elanikku. See oli Euroopa enim rahvastatud maa. Inglismaal elas kõigest 3 miljonit elanikku. Niisiis, kui oletused peavad paika, siis aastal 1000 elas Prantsusmaal umbes 7 või 8 miljonit elanikku, mitte rohkem.

    Kas see rahvastiku juurdekasv oli märk tulevikulootusest, mingist kollektiivsest optimismist?

    Ma arvan küll. Euroopa elanikkond hakkas tasapisi kasvama Karolingide ajastul. Miks? Sündimuse kõikumist on väga raske seletada, isegi tänapäeval. Me ei tea täpselt, mis põhjustas sündimusbuumi Prantsusmaal 1950. aastatel. Ma usun, et tähtis roll oli perekondlike struktuuride arengul. 1000. aasta paiku surus kirik alguses maaelanikkonnale ning seejärel aristokraatiale peale monogaamia ja eksogaamia, see tähendab, et tohtis olla ainult üks naine ning ei tohtinud abielluda oma nõbudega. Nii tekkis püsiv raamistik, perekond, kus lapsed olid paremini kasvatatud ning paremini kaitstud lapseea ohtude eest.

    Kas on ehk seegi paralleel kaasajaga, mil me näeme, et kasvab ühe lapsevanemaga perede, abielulahutuste, paaride lahkuminekute arv?

    Euroopas ja Prantsusmaal on alates 19. sajandi lõpust ning eelkõige 20. sajandil toimunud põhjapanev muutus. Sugulussidemed, vanad abielustruktuurid, endisaegne abielu, minu vanemate, minu enda abielu – kõik see on seatud küsimärgi alla. Kuid samal ajal, esimest korda Õhtumaa tsivilisatsiooni ja kogu inimliigi ajaloos, on lõppenud suhtumine naisesse kui alamasse olendisse, kes on paratamatult mehele allutatud. See on midagi täiesti uut. Keskaegne ühiskond oli mehekeskne ühiskond. Rääkisin eelpool meestest, kes ei väljunud kodunt kunagi üksi. Kui aga naine oli üksinda väljaspool kodu, oli ta kas lõbunaine või hull.

    Teid kuulates näib, et eilsetes hirmudes sisalduvad eos homsed arengud.

    Loomulikult. Võtkem näiteks näljahädad. Nad tekivad toidu nõudmise ja toidu tootmise vahelisest lõhest. Tolle aja kroonikud tõlgendasid neid suure õnnetuse märkidena. Kuid meie, ajaloolaste jaoks on see progressi ülikiire, ent kaootilise arengu märk.

    Küsitlesid Michel Faure (L’Express) ja François Clauss (Europe 1)

    Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm

    Georges Duby, Quand la famine annonçait le progrés. Entretien. L’Express, 17. märts 1994, lk 30–34.

Vikerkaar