Palusime kümnel autoril kirjutada ühest autobiograafilisest tundekogemusest tõukuva lühijutu. Tulemused on teie ees.
P. I. Filimonov, “Abitusetunne”
Maarja Kangro, “Jõulutunne ehk das endgültige Gefühl”
ANETTE PARKSEPP
Süütunne
Ostsin pakettreisi Egiptusesse. See tundus kuidagi piinlik, basic. Olin end alati pidanud miskipärast erilisemaks, aga ma olin nii väsinud. Tahtsin kiirelt ära saada, lamada, lugeda, mitte midagi teha. Olla kuskil, kus pole katkematult pime ja külm, kus mu nädalaid kestnud külmetus-haigus või depressioon võiksid päikesesse aurustuda.
Astusime peikaga lennukist Hurghada sooja õhku, mis lõhnas nagu suvi. Nagu päris Eesti suvi.
Ohkasime rõõmsalt ja mu kõhus tõmbas krampi. Milline tont ma olen! Kui fundamentaalselt kohutav inimene, et ma jätsin oma väikse õe Tallinnasse mu paksu kassi hoidma ja ahju kütma. Olgu, ta ise pakkus end koduhoidjaks, sest ta teab küll, et kass tunneb surmahirmu, kui teda püütakse kuhugi ümber asustada, ja ütles, et ülikoolist vaba nädal pealinnas tundub kah tore. Aga ebaaus on see ju ikkagi!
Arvutasin peas, kui mitmel puhkusereisil on mu õde üldse elus käia saanud. Ühel? Kahel? Mina hingan siin Egiptuse talves ninna suvelõhna meie mõlema lapsepõlvedest, aga tema, mu lapsepõlvesuvede armsaim kaaslane, peab istuma pimedas, rõvedas Tallinnas. Mingit totakat ahju kütma. Ma oleks pidanud ta ikkagi kuidagi kaasa nihverdama, kuigi tulek oli viimase hetke otsus. Ma tean ju küll, et see poleks olnud võimalik, sest ta ei saa oma tervisega kuumas ollagi, aga äkki ma oleksin siis pidanud üldse planeerima teistsuguse reisi. Minema kuhugi mujale.
Ma tunnen alati reisides samamoodi. Kogen midagi enneolematut, ilusat, midagi, mida ma mujal ei näeks. Kuid kõhuõõnes keerutab end väsimatu jõuna süütundepööris. Vaata, kui tore sul siin on, aga mõtle, kui palju rõõmu võiks sest olla su peikal, keda siin pole. Vaata, kui põnev siin on, aga mõtle, kui palju parem oleks, kui sa oleksid sellele tööreisile haaranud kaasa oma vanaema, sest talle meeldiks veel eriti. Eriti õe haiguse algusest saadik on tunne, et tahaks terve pere taskusse pista, neil muudkui silma peal hoida ja neid ilusatesse kohtadesse tarida. Aga ei saa. Ja siis tahaks ise ka mitte teha.
Nüüd ma olen puhkusereisil, suisa kolmandal oma elus, ja ma ei võtnud kaasa hingelistki oma perest. Mis mul viga on?! Vanemad on mind eluaeg toitnud, soojendanud, mind oma kehast välja pressinud ja mu räpaseid mähkmeid vahetanud ja nüüd tulin ma heast peast üksinda Egiptusesse. Saatsin neile foto endast lennujaamas ja kõhus tõmbas jälle krampi. Nad ju ise tahtsid esimesel võimalusel teada, kas meiega on kõik korras. Mulle meeldib küll, kui inimesed saadavad sellistel puhkudel endast pildi. Aga äkki see ei kehti, kui sa ise reisisid viimati nõukaajal Gruusiasse ja nüüd eputab su ihuvili, keda sa oled eluaeg toitnud, soojendanud ja oma kehast välja pressinud, mingi totaka palmi all. Ma ei tea.
Ma ajasin ju küll meid kõiki eelmisel aastal ühekorraga Rooma, meie pere esimesele välisreisile. See oli armas ja see oli kohutav. Me ei saanud üldse läbi. Ma ärritusin muudkui kõigi peale, sest ma olin nädalat üksinda planeerinud – viimse kui ühe metroopeatuse ja vaatamisväärsuse märkmikusse üles kritseldanud – ja kohapeal kukkusid äkitselt kõik hoopis mind õpetama. Ja täis suuga rääkima. Ja eri asju tahtma. Kuidas nad julgevad! Ma käratasin, teised solvusid. Käisime vaikuses ja mossitades Rooma vaatamisväärsusi läbi. Igal õhtul nutsin, sest tundsin lämmatavat süütunnet meie pere võib-olla ainsa ühise puhkusereisi rikkumisest, ja palusin kõigilt vabandust. Järgmisel päeval kordus sama.
Ja siin ma siis oma abstraktse perekondliku süükoorma all leban, kuigi kõik on näidanud ainult heameelt, et ma saan puhata. „Anette oligi ju nii stressis.“ Olesklen hotelli basseini ääres võrkkiiges ja loen lopsakate kollaste õitega puu all Naomi Kleini raamatut „On fire“. Ta kirjutab kliimamuutusest ja sellest, mida on vaja kiiremas korras teha, et meil oleks mingigi võimalus juba praegu düstoopiliseks kiskuvas maailmas ellu jääda. Kõhus tõmbab krampi. Ma ju teadsin seda kõike siia tulles, ma teadsin, et ma olen silmakirjalik. Mu töö on kirjutada keskkonna- ja kliimateemadel ja ma suutsin sellesama stressi ja depressiooni kattevarjus endale ikka kuidagi õigustada siia lendamist ja arutut priiskamist. Ma loen, kuidas meil on vaja terve ühiskond ümber korraldada, et ellu jääda. Kuulan, kuidas järjest üle pea vuhisevad reisilennukid summutavad palvekutsungi kaja, ning võtan 70 eurot kuus teenivalt ettekandjalt vastu Sex on the Beachi. Miks ma siia tulin, miks ma seda tegin?
Reisi lõpuks hakkan tundma väärastunud heameelt asjade üle, mis lähevad nihu. Olgu, heameelt on palju öeldud, aga iga ebaõnnestumine kergendaks justkui grammikese süükoormat, millega sel pole vähimatki seost. Korjan reisi eelviimasel päeval külge ilge kõhuviiruse ja nuputan, kuidas elada kõigile inimlikul moel üle lennureis koju. Kauplen lennujaamas apteekriga, et ta müüks mulle üheainsa söetabletikese. Müüja selgitab ravimite toimeaineid ja iga kord, kui ta ütleb „diarrhea“, viipab ta käega selja taga, nagu mustkunstnik, kes tõmbab tagumikust välja ühte köidetud rätte. Jumal tänatud, et ma oma õde sellisesse kohta ei toonud – see kõhuhaigus oleks talle üliohtlik ja jumal teab, mis jama ma lõpuks apteekriltki ostsin, et ta lihtsalt lõpetaks käega kõhulahtisusest viiplemise.
Viietunnisel lennureisil peeretab minu ees istuv teismeline poiss regulaarselt ja hingematvalt iga veerand tunni järel. Mu vanematele poleks see kohe kindlasti meeldinud, oh ei. Hea, et nad siin ei pea olema. Teen vaimsesse süütunde ja kergendustunde tabelisse linnukesi, kuni jõuame sopasesse Tallinnasse.
Tõmban end kodus diivanil kerra. Koduhoidja on olnud toimekas: kass on paksem kui enne ja küttepuud kadunud. Õde on juba Tartusse läinud, kirjutan talle ja luban Egiptuse maiustusi. „Kas Gustav rääkis sinuga?“ küsib ta vastu. Ei rääkinud. Meie sõber Gustav olevat külas käinud ja püüdnud puuduvat veinipudeli avajat asendada kööginoaga, mis – tuleb välja – maksab 80 eurot ja mille tera vonkleb nüüd kunstipärasel moel. Õde ütleb, et on päevi ärevuses elanud ja end süüdi tundud. On ikka tobuke.
KADI VIIK
Võrdlemisäng
Me oleks pidanud rohkem matkama.
Mis tunne see on, mis sunnib inimest ennast teistega võrdlema, kuigi mingi hääl peas ütleb, et see on mõttetu ja vaimuvaene tegevus? On see kadedus? Või eksistentsiaalne hirm?
Räägin Soomes elava tuttavaga. Meie ümber klirisevad klaasid, keegi köhib mikrofoni ja mu tuttav räägib, kuidas talle tundub, et eriti just Eestis harrastatakse võrdlemist. Võrreldakse enda korterit, töökohta, autot, riideid, soengut teiste korteri, töökoha, auto, soenguga. Vaatan kadedusega tema juukseid ning kirun, et eile ise köögikääridega oma tukka nüsisin.
Võrreldakse. Antakse hinnanguid. Etendatakse edukat. Ka eduka inimese esteetikat (brändisilt võiks ikka olla, aga kui oled eriti edasijõudnud, siis ei tohi see nähtaval kohal olla). Kusjuures viimasel ajal kuulub eduka inimese portfooliosse töökohtadest rääkides möödaminnes mainimine, et kunagi, ülikooli ajal, olin müüja-koristaja-linnufarmis sulekitkuja. Justkui kõik need muhedad episoodid oleksid võrreldavad eluga, kus hambaravi on sama kauge ja kättesaamatu kui tulesäras Tallinna lennujaam.
Aga see oli kõrvalepõige. Need auto-töö-käekoti võrdlused mind eriti ei huvita, sest autod lihtsalt ei huvita ja töökohad on nagu töökohad ikka, mitte kuskil pole me kaitstud klientide või kolleegide eest. Aga tean, kuidas end tunnen, kui juhuslikult näen Stockmannis vana tuttavat, kes süvenenult valib oma pojale kingiks praepanni (ta läheb sügisel Tartusse elama, ülikooli, kas sinu oma ka?) (ei, sest minu oma visati kahest keskkoolist välja ja uurib praegu täiskasvanute gümnaasiumi seestpoolt). Tean seda tunnet, kuigi ei tea täpselt, kuidas seda nimetada. On see kadedus, on see eksistentsiaalne hirm?
Lapsevanemlus on võrdluste meistriklass. Järgnev jutt võib olla kirjutatud minu lastest, aga igaks juhuks eitan seda. Igatahes. Sõprade eelkooliealine maitseb isukalt kõike ja näitab üles huvi mädarõika ning vähkide lutsutamise vastu, aga minu oma sööb juba pool aastat ainult puhast valget aurutatud jasmiiniriisi. Pistan talle maakodus toore porgandi pihku, sest skorbuut, ning kohtun sama porgandiga uuesti, kui sibi tuleb kogumispaaki tühjendama ja midagi oranži hulbib pinnal ringi. (Korraks olen isegi uhke lapse leidlikkuse ja osavuse üle, sest tervet porgandit potist alla lasta pole sugugi kerge.) Lasteaiakaaslane võidab juunioride maailmavõistlusi ja figureerib Eesti kõikide aegade dekatloni edetabelis, aga minu oma tiirutab trolliga mööda Mustamäed ringi, sest pinksitrenn teeb higiseks. Ja siis kõik need lapsed, kes valju häälega ütlevad tere ja aitäh ja vanaema, kas ma saan aidata.
Asi ei ole muidugi ainult lastes. Kuigi nad on süüdi küll. Asi on lapsevanemates. Mul on tuttavaid, kes kogu aeg matkavad koos oma lastega. Me proovisime ka, aga sellele eelnes alati kisa, mis teadagi on väga väsitav. Mu sõber joob oma teismelise tütrega pärastlõunateed ja arutleb elu üle. Neil on igapäevane rituaal. Mul on ka. Saadan enda tütrele ühest toast teise Instagrami kaudu linke, mis viivad eri asendites jääkarubeebideni. Tema pikutab oma voodi peal ja mina oma voodi peal ja vahepeal hõikan talle midagi ja kui ta ei kuule, saadan sõnumi. Kui juba Instagramis olen, peidan voost pildid sõprade lastest, kes kuskil rabas matkavad, porgand käes, ja ilmselt ütlevad tere, kui nad kedagi laudteel kohtavad.
„Me oleksime pidanud matkama“ on robustselt tõlgituna rootsi kirjaniku Gunilla Bergsteni raamatu pealkiri. Raamat ise räägib kõigest, mida ta emana kahetseb nüüd, kui lapsed on kodust välja kolimas. Ma tean täpselt seda tunnet, kuigi ma ei oska seda nimetada. Võibolla on see kadedus, aga pigem vist eksistentsiaalne hirm. Ja kõikehõlmav süütunne. Ma ei pea selleks isegi tema raamatut lugema (ja lugenud ma pole ka). Lihtsalt tunnen, nüüd kui mu lapsed on iseseisvumas, et oleksime pidanud rohkem matkama.
Küsin lastelt (igaks juhuks eraldi, et nad ei mõjutaks teineteist): kas teie arvates oleksime ka pidanud rohkem matkama? Vastused tulid ühesugused, nagu nad oleksid juba asja omavahel arutanud. Ei, me matkasime täiesti piisavalt. Aga telkima? Telkisime ka piisavalt. Ma ei usu neid ja ma ei tunne ennast paremini. Ilmselt arvaks nad ka, et on porgandit söönud täiesti piisavalt. Aga vähemalt me matkasime ja telkisime, erinevalt Bergstenide perekonnast. Sõitsime näiteks Stockholmi skäärides ringi ja telkisime ja mõlemal lõi välja eriti agressiivne kärnvilltõbi, nii et pidime saarelt otse erakorralisse meditsiini suunduma.
Lihtsalt tean, et teised lapsevanemad matkavad rohkem. Tean, et nende lastele meeldib looduses olla ja et nende jaoks pole olemas halba ilma või valet aastaaega. Ilmselt oskavad nad tähtede järgi orienteeruda ja tunnevad metsloomade jälgi. Nende lapsed oskavad kindlasti iseseisvalt telki üles panna ja maha võtta. Nad ei vaata oma kärnas-villis nägudega pealt, käed abitult rippus, kuidas me kiirkorras sellega mässame, et ainsast linna suunduvast praamist mitte maha jääda.
Bergsteni mees arvab ka, et nad oleksid võinud lastega rohkem matkata. Ja telkida. Mille peale Gunilla juhib tähelepanu sellele, et väga raske on midagi, mida sa kunagi teinud ei ole, rohkem teha. See ei lohuta mind kuidagi. Nad tunduvad nii puhtad ja süütud. Sest veel hullem on teha, aga läbi kukkuda. Teha nii, et tervele perele sööbib mällu tugev ühine mälestus kärnvilltõvest.
Ma võrdlen end teiste lapsevanematega. Ja ma võrdlen oma lapsi teiste lastega, kuigi neil pole muidugi viga midagi. Ma kahetsen nii paljusid asju, mida ma ei teinud või tegin, aga tegin täiesti valesti. Võrdlen, kuigi tean, et see on täiesti mõttetu ja vaimuvaene tegevus. Võrdlen, sest tean, et skorbuuti võib surra ja kui ennast ei liiguta, tulevad südame-veresoonkonnahaigused ja igapäevast teerituaali ei asenda ükski jääkarubeebi. Tean, et mu lapsed kasvasid suureks nii, et ma ei suutnudki neile vajalikke ellujäämisoskuseid edasi anda ja kui nad üksi telgiga loodusesse satuksid, siis…
Me oleks raudselt pidanud rohkem matkama.
P. I. FILIMONOV
Abitusetunne
Ma istusin arvutis, kui ta kutsus. Oli juba õhtu, mitte veel päris öö, mul oli olnud plaanis kirjutada veel paar lehekülge ja siis tulla voodisse või vaadata midagi või muud sellist. Ja ta ütles, et me peame rääkima. Ma kindlasti ei oodanud, et see meie rääkimine kohe sellise pöörde võtab. Ei, ma võisin küll eeldada, et ta hakkab jälle rääkima sellest, mis talle muret tekitab, millest ta puudust tunneb ja milles ta tahaks näha midagi teistmoodi. See tema kuulus väljend „Arutagem seda!“ – millest mul oli juba ammu kõrini. Miks peab ilmtingimata andma asjadele – liiatigi tegevustele – pealkirju. Umbes nagu, et kui sa tegevust ei määratle – et praegu me hakkame arutama –, siis seda arutamist ei toimugi. Ja siis me hakkame karjuma, või ei, õigemini: „Karjugem üksteise peale!“ Ja siis võimalik, et ka – ainult võimalik, et ka – „Seksigem!“
Ta alustas ilma ettevalmistusteta. „Mul on sinuga probleeme.“ Ja siis järgnes loetelu. Teda ei huvita minu kirjanduslik tegevus. Mind omakorda ei huvita tema kunst. Ma joon liiga palju. Kui joon, muutun agressiivseks. Seks on meil juba ammu igav ja üksluine. Meis ei ole spontaansust, elulusti, romantikat, midagi vist veel. Me oleme lakanud üksteisele saatmast põhjuseta sõnumeid, niisama, et anda märku – „ma olen siin, ma hoolin sinust“. Ma ei ole tema vastu piisavalt tähelepanelik. Ma ei tee veel ka seda, teist ja kolmandat. Teen hoopis neljandat, viiendat ja kuuendat.
„Ja mida peaks kõigest sellest järeldama?“ küsisin. Ta vastas, et annab meie suhtele paar nädalat aega, ja kui miski ei muutu, peame lahku minema.
Mis mõttes peame? Aga mina ei taha ju, ma olen täiesti vastu! „Ei,“ ütles ta. „Tegelikult sa oled ka selle poolt, sa lihtsalt ei suuda enesele ausalt öelda.“ No kuidas siis poolt, kuidas siis poolt – ma ei suuda ette kujutadagi, kuidas ma ilma sinuta elan. „Rahuned ja kujutad. See kõik on lihtsalt sellest, et see tuleb sulle ootamatult. Kaks inimest ei saa olla koos õnnelikud, kui kasvõi üks neist on õnnetu.“
Mis on kindlasti üks väga ilus väide ja õige ka. Aga samas eraldi siis ju ka ei saa õnnelik olla, sest vähemalt üks neist on eraldi õnnetu. Mis on samuti loogiline järeldus. Aga siiski – mul on veel kaks nädalat aega. Ta ei lähe ju kohe ära. Mulle on antud mingi aeg olukorda parandada. Mis tähendab, et ka tema ei ole veel lõplikult käega löönud. Kõik ja pidevalt on kirjutanud, rääkinud ja laulnud, et selle eest tuleb võidelda ja nii. Alla ma küll ei anna.
Ja ma hakkasin võitlema. Mitte isegi kohe järgmisest päevast, vaid otse tollest samast hetkest. Tirisin ta välja. Üks paljudest pretensioonidest oli olnud, et me ei käi enam koos jalutamas. Tahad – lähme. Me jalutasime rajooni mööda üle tunni. Rääkisime, umbes iga viie minuti tagant peatusime, vaatasime üksteisele otsa ja siis jälle jalutasime. Millegipärast tundus, et kõik ei ole kadunud, et midagi on veel võimalik ära teha.
Ja järgmisest päevast ma alustasin päriselt. Igast väiksemastki töösündmusest kirjutasin talle sõnumi, läbimõeldud, humoorika, võtsin seda justkui kirjandusliku ülesandena. Ta vastas, mina vastasin vastu. Tõesti, mõtlesin ma. Kuidas ma võisin unustada, nii on märkimisväärselt kergem päevi üle elada.
Mõistagi need kaks nädalat ma üldse ei joonud. Või tegelikult, valetan, sinna sisse mahtus üks töine väljasõit kolleegidega, suvepäev. Minu asutusel ei ole peaaegu kunagi olnud „suvepäevi“, ainult „suvepäev“. Ja seal natuke jõin, sotsiaalsest viisakusest nagu. Aga kindlasti ei liialdanud ja kogu aeg hoidsin meeles, et pean olema väärikas ja adekvaatne, eriti kui koju naasen. Olingi! Tol õhtul istusime köögis, jõime teed ja jutustasime üksteisele oma päevasündmustest. Nagu polnud kunagi varem teinud. Ega hiljem ka. Vestlus tundus sujuvat, meie arusaam inimestest oli jätkuvalt sama, meie naljad olid jätkuvalt vastastikku arusaadavad, meie murede üle sai jätkuvalt vastastikku nalja teha, isegi kui neile sügaval südames kaasa tundsime.
Üldse ma küsisin ta käest palju nende kahe nädala vältel. Kuidas tal läheb, kuidas tal tööl on, mida ta arvab ühe või teise asja kohta, kuidas ta hindab sellist või sellist inimest. Küsisin ja jälle imestasin – kuidas olime varem nädalate või isegi kuude kaupa saanud ilma selleta? Tõepoolest, on ju loogiline tunda huvi teise inimese vastu, eriti veel, kui sa temaga elad.
Ja nii ma saatsingi sõnumeid, küsisin arvamust, pidasin nõu, kutsusin jalutuskäikudele, ei mäleta, kas koristasin korterit, aga täiesti võimalik, et koristasin nagu hull. Enda arust käitusin neil nädalail ideaalselt. Kõik, millest ta rääkis ja mille kohta pretensioone esitas, leidis käsitlemist. Võibolla välja arvatud seks. Sellega ei osanud eriti palju ette võtta. On ilmselt asju, millega tuleb lihtsalt leppida. Et kui igav, siis igav. Ma ilmselt olen püstijalu naljakas mees ja nii, voodis aga muutun tüütuks. Juhtub, mis teha. See ei peaks ometi määrav olema. Kõiges muus püüdsin ma kõigest jõust.
Ausalt, mulle tundus, et ma olin neil kahel nädalal unistuste mees. No peaaegu.
Ja kui see aeg mööda sai, tuli juba minul soov temaga uuesti vestelda.
„No ja mis sa otsustasid?“ küsisin.
„Mis ma otsustasin? Ei midagi uut. Lähen minema. Juba otsin endale korterit.“
„Kuidas nii? Sa ju andsid mulle kaks nädalat! Ma ju üritasin midagi teisiti teha.“
„Mis sa üritasid? Poleks nagu mingit jõupingutust märganud. Kõik on täpselt nii nagu alati.“
Abitusest ei osanud ma midagi kosta.
Suve lõpuks ei olnud „meist“ järel enam põrmugi.
JÜRI KOLK
Ilmajäetustunne
Ega ma loll ei ole. Tean küll, kuidas inimesed käituvad, olen seda kõrvalt näinud ja ise teinud. Noh, näiteks saate lapse. Tulevad õnnitlema, paristavad „pluti-pluti-plutt, palju õnne!“ ja hakkavad siis seletama, kuidas nende Toomas juba kahekuuselt käis ja kuidas nad nüüd vannitoas vabakäigulehma peavad, et poiss head maapiima saaks, ja kuidas see praeguseks üle kahekümne aasta vana undav sitakäi juba ema kõhus entsüklopeedilisi teadmisi omandas ning et teie laps paistab küll kuidagi kahvatu, aga pole viga, küll ta toibub, ehk lõpetab põhikooligi ära.
Esimest kirjanduspreemiat vastu võtma minnes teadsin täpselt, mida oodata. Alateadlikult aimasin, et nagunii jääb see viimaseks ka, sattusin lihtsalt kirjanduspõllul toimuvas võimuvõitluses juhuslikult, ilma vähimate isiklike teeneteta õigesse paika, mu mentoril ei olnud kedagi teist upitada ja teda oli liiga mitu korda järjest kuidagi kõrvale lükatud, nüüd pidi talle järele antama. Ega ma seda asja ajama pidanud, jõgi ise kandis mind, sain suure eufooria vahele peaaegu aru, et see ongi minu võimalus, ja püüdsin seda mitte ära rikkuda. Minu elu tähetund, minu vulkaanipurse. Mõtlesin asja läbi – selle, milliseks auhinnatseremoonia kujuneda võib.
Selge see, et kui laps sünnib, siis tegelikult on enamik õnnitlejaid läbinisti toredad. Kui saad kirjandusauhinna, siis võivad lausa kõik toredad olla, aga kindlasti leidub keegi, kes haarab sul kuuenööbist ja hoiab sind kinni, sel ajal kui ülejäänud seltskond muundub rändtirtsudeks ja lauda laastab. Seisad siis seal nagu leinakask, mille okste külge on kuivama riputatud pikad aluspüksid, passid tõotatud maast paari meetri kaugusel, näed silmanurgast, kuidas paremad palad kaovad, neelatad igatsevalt ja naeratad sunnitult, teed näo, nagu kuulaks, kuidas su kaaslane sulle täielikke mõttetusi patrab, kuidas ta ise midagi kirjutas või arvustas või omal ajal koos Tuglasega õhupalliga üle Atlandi lendas. Niipea kui õnnestub esimesest piirajast vabaneda, kargab sulle kallale järgmine, pühib rasvased sõrmed lähedust otsiva liigutusega sinu kuue sisse puhtamaks ja ajab veel hullemat iba. Seisad seal nagu klaasvitriinis, eksponaat, mida keegi ei vaata. Oled kõigest ja kõigist eraldatud, oled ilma. Jah, preemia said, aga see pole see. Õige preemia on tähelepanu, veel natuke aega tähelepanu keskme läheduses. Kõige õigem preemia on punane vaip veiniklaasi ja suupistetaldriku juurde. Vein ja killuke juustu, see on preemia, ma olen ju lihtsalt loom, vajan selgeid signaale.
Väike mõtteharjutus: tulete jahilt, kandes õlal täiskasvanud mammutit, viskate selle laagrilõkke kõrvale maha ja kõik elavnevad. Kahe minutiga kirjutavad nad teile aukirja, patsutavad õlale ja sööstavad siis nagu hüäänid mammuti kallale, jätavad teid ringist välja, nende persete külge kasvavad sarved, teil polegi võimalust löögile pääseda ja üks neist selgitab teile kannatlikult, kuidas tema omal ajal mitu minutit hiirega tõtt vaatas. Kartmatult. Võib-olla võitles koguni lohega, sel hetkel vahet pole. See ei lähe mitte. Tahaks ikka, et teile, suure töö tegijale, pakutaks esimesena. Vat selline asi võiks närima hakata, kartsin ma tseremooniale suundudes. Vaatamata teadmisele, et mu raamat pole auhinda väärt, et see on puhas õnn. Kas õnneseene suhtes ei peaks veidi respekti võdistama?
Ühesõnaga, olin valmistunud. Pidasin lühikese tänukõne ja niipea kui kuulutati välja väike veiniring, püüdsin Ameerika jalgpallist tuttava manöövriga kaitsemängijatest kõrvalt mööda joosta ja lauani jõuda. Ei läinud läbi. Kukkurrotid olid valvel ja juba pöördus üks neist minu poole. „Tähendab, kõigepealt tahan muidugi õnnitleda…“ Lause algusest ja intonatsioonist oli selge, et jutt läheb kohe mujale, pean kuulama kangelaslugusid, ning seepärast kiilusin hallhabeme nördinud ilmest raasugi hoolimata vahele: „Kerite ehk perse, prouake?“ Temasugused on tavaliselt liiga ülbed, et mingit nolki õnnitlema tulla, see seab nende positsiooni kahtluse alla, nad on ju kõik juba ise ära teinud, varem ja paremini, üldjuhul nad lihtsalt seisavad kuskil eemal nagu marabud, näol tähtis ilme, ja noogutavad üksteisele, nagu oleks mingi mehhanismiga ühendatud. See nüüd tuli õnnitlema-targutama. Ei tea miks. „Ma tahan klaasikest veini ja neid paganama oliive, palun väga vabandust.“
Tookord kõik sellega lõppes ka: auväärt papi, kirjanduskorüfee, vudis nutta tihkudes minema ja mul õnnestus nii umbes kümme minutit üldises seltskondlikus vestluses osaleda ja siis jaguneti muidugi juba paratamatult sektsioonidesse ja no siis oli ka õige aeg, igaviku lõpuni ei saa püünele passima jääda.
Igatahes mõni aasta hiljem sirutas üks värskelt preemia saanud autor mulle käe, et minult õnnesoov vastu võtta. Olin teda juba õnnitlenud (ju tal läksid vanamehed sassi, mõistetav), aga mul oli käes tükike juustu ja teises veiniklaas. Pakkusin laureaadile käepigistuse asemel juustu ja tõin talle ka klaasikese veini. Kallasin talle kaela kujutluspildi, kuidas laureaat kui niisugune, laureaat an sich, seisab ihaldatud lauakesest paari meetri kaugusel ja tajub peamiselt ilmajäetust. Peaks rõõmustama olulise preemia üle, rind peaks rõõmust paisuma, aga tema jaoks on millegipärast kõige olulisemad viiskümmend grammi juustu ja paar lonksu veini. Tantaloslikud piinad, ütlesin ma. Ütlesin, et kuram, sellest saab ju Vikerkaarele tundevinjeti, nad tellisid minult, ilmajäetus, jaa, suurepärane – laureaat, kes kadestab hamstreid ühe mõnusa põsetäie pärast ja keda ei kadesta keegi.
See konkreetne laureaat muidugi pani minu loba paari päeva pärast internetis suure kella külge ja pakkus Maarja Kangrole, et sina neist auhindadest räägid, räägi selle nurga alt ka. Nii et sellest olen ma ilma, pean tundevinjeti jaoks midagi muud välja mõtlema.
Aga kõige rohkem teeb viha, et ta varastas minult mu isetu žesti. Ma andsin talle juustu ja tõin veini, aga tema kirjutas, et näpsas juustu minu käest. Ühesõnaga, sellest žestist olen ka ilma. Ja sellest, tõesti, on kõige rohkem kahju, vinjeti võin teisel teemal ka kirjutada.
PEETER SAUTER
Enesehirm
„Kuidas see üldse käib?“
„See on lihtne. Hingad lapi seest. Ma kohe näitan.“ P sülitas põrandale, et ta väike koer Hipi saaks selle ära lakkuda. Tati. Hipile meeldis. Ise luukas oma pehmetes vene viltides kirjutuslaua juurde ja pani Belomori ette.
„Aga miks? Mis sest saab?“
„Ma ei tea, mis sina saad.“ P pani Belomori põlema. „Ma ei tea ka oma saamisi ette. Lihtsalt on huvitav… Oota, ema hüüab. Tema käest see muide ongi.“
„Mis?…“
P jättis koni tuhatoosiservale ja juba läks. Lootsin, et Hipi jääb seltsiks. Istusin mati peal põrandal ja sirutasin Hipile käe. Ta tuligi, nuuskis eemalt, kartlikult. Pisike peni.
„Hipi,“ see oli P ema hääl. Hipi tõstis pea.
Ja kohe P tehtult-jämedalt: „Hipi, lobi letis! Astu laiva.“ Reipalt-rõõmsalt nagu ikka.
Hea oli olla. Olin pikalt kodus konutanud. Nüüd külas. Tulnud läbi talve. Juba see oli hea. Ükstapuha mida teha. Kas või lahustit. Kust need asjad tulevad. Head ja halvad. Kõrval maas oli hunnik raamatuid. Paberi-
patakas. Õhukestele lehtedele läbi kopeeri löödud tekstid. Koogutasin püsti tõusmata, kirjutuslauani ei ulatanud, ronisin põlvili lähemale, Belomor tossas veel, kiskusin kõva kõhvi, jätsin koni ja tagurdasin põlvili ja vajusin madratsile selili.
Kus see tüdruk on kadund. Kes varem oli. Kaks lõngakera ja kudumisvardad seal alumisel riiulil. Ta ju kudus. Vaikis ja kudus. Ja kui P ulatas, võttis kõhvi ka. Aga ainult kõhvi. Ja vaatas maha, ei, vaatas vardaid ja lõnga. Ta riideid nagu pole. Käekotti, musta. Kas ma ta häält üldse kuulsin. Ei, vist jah kuulsin ikka. Väga vaikne, pea olematu hääl. Liikus hääletult, kudus hääletult, rääkis viivitustega, pea kuuldamatult. Midagi ei rääkinud. Ainult vastas, kui P küsis. Ja kord, kui välja hakkas minema, küsis ise, pea maas. „Oot, mis?“ ütles siis P. Ja tüdruk ei vastanud, läks juba ja P läks uksele: „Oot, mis?“ Ja tuli siis tagasi.
Ja nime ei teagi.
Ja P istus oma toolile, ma olin siinsamas matil, kus oli tegelikult tüdruku koht, ja tüdruk ilmus uuesti uksele, mantel seljas: „Ma lähen nüüd.“
„Ahah.“
Ja ta läks.
Ma ei saanud aru, kas oli viltu. Kas ma oleksin ise pidanud minema. „Olin ma kuidagi ees?“
„Ei, mis. Igaüks tuleb ja läheb, nagu tahab. Vabadus.“ P tõstis käed ja lehvitas nagu lind.
Ajasin end uuesti istuma. Jalad kanged. Väikes toas oli ainult üks tool. P kirjutuslauatool.
Võtsin raamatu, panin tagasi. Kergel käel. Raamat, ma ei ava. Äkki peaks koju minema. Muidu jääb jälle poolde hommikusse. Ei lähe veel. Võtsin mõned õhukesed paberilehed. Miski budism? Ei ole vist. Pealkiri „Kohv“. Lugesin natuke. Tore tekst. Keegi tuli kellelegi külla ja siis ei osanud kumbki midagi teha ja ta läks ära. Aga kohvi ikka jõi. Räägiti, et mõnikord on tunne, et kohv võib olla elu mõtteks. Aga hoopis poiss tuli tüdrukule külla ja tegelikult üldse ei tahtnud kohvi. Küsis kohvi, sest ei osanud muud rääkida.
Kuidas nad nii vähe masinakirjavigu teevad? Mul on küll tekst vigu täis…
„Siin see ongi,“ istus P oma toolile, pruun pudel käes, Hipi jalus tiirlemas, võttis paberossist kõhvi ja sülitas põrandale.
Hipi lakkus ära.
„Kas ta tahab seda tubakamaitset?“
„Ma ei tea. Vist küll. Igaühele oma.“ P küünitas ja võttis riiulilt pehme lapi. „Seda on juba kasutatud. Sobib?“
„Ei, mis.“
„Sisse töötatud.“
„Aga koer?“
„Ta ei taha. Ma olen pakkunud.“
„Ei, kui me…“
„Ta ei tee väljagi. Meie ka ei tee.“ Ta vaatas korra mind. „Ema ka mitte. See on tema juurest haiglast.“
„Ta siis teab või.“
„Ei tea õieti. Parem, kui sina ka ei tea.“
„Aa.“
P niisutas pudelist lappi. Siis veel kord, rohkesti ja pikalt, tundsin haisu ja ta ulatas lapi mulle.
„Aga kuidas?“
„Lihtsalt tõmba sisse. Hinga sisse.“
„Noo.“ Võtsin kogu kopsuga. Jõudsin korra näha, kuidas P vaatas mind, silmanurgast ja teraselt, ja siis sülitas lärtsaka põrandale.
Lasin pea alla ja hingasin korduvalt sügavalt sisse ja välja.
Tõstsin pea.
„Noh?“
„Ei midagi.“
„See võtab vähe aega. Anna.“
Ulatasin lapi, P pani ninale.
„Mis see üldse on?“
Läbi lapi: „Klooretüül. Dikloortrietüleen.“
„Mis nad sellega üldse teevad.“
P niisutas lappi: „Puhastusvahend.“
„Pesevad laipu,“ püüdsin vist nalja teha. Rääkisin aeglaselt ja vaatasin ringi.
„Ei. Sul algas?“
„Midagi vist jah.“
„Mis siis.“
„See,“ ma sirutasin käed, „et ma olen nüüd siin.“
„No oled jah.“
„Ma olen nüüd siia jõudnud.“
„Just.“
P hingas pisut lapist ja ulatas siis mulle. „Kas valan sulle sinna veel?“
„Vala. Vala täiega. Kui juba, siis juba.“
„Et kui juba siia jõuda…“ valas P lappi lahustit.
„Siis siia jõuda. Kas siit läheb kuhugi edasi ka?“
„Ära jama.“
Hingasin, hingeldasin lapist sisse.
Surises. Vaatasin ringi, naeratasin. Käsi vajus alla. P vaatas mind…
„Kus sa olid?“
„Mis minuga oli.“
„Sa kaotasid teadvuse. Lühikeseks ajaks. Kus sa olid?“
Ma olin pikali, lapp ikka käes. Koer oli seal, liputas saba, vaatas mind. P oli toolilt pooleldi tõusnud, vaatas ka mind. „Nägid midagi.“
„Ainult seda tuba.“
„Kogu aeg.“
„Ma ei saanud välja. See oli lõputu aeg.“
„Sa olid ära mõned sekundid. Kümme sekundit… Mis sa mõtled.“
„Ma arvasin, et ma olengi kohale jõudnud. Et jäängi sinna. Või siia. Et nii pidigi minema. Et midagi pole teha.“
„Ma tean.“
„Annad veel?“
„Ma ei anna sulle rohkem.“
„Oled sa ise seal olnud?“
„Kus?“
„Seal siin.“
„Ei, ma ei ole teadvust kaotanud. Ma arvasin, et sa…“
„Mul on okei. Ma lähen vist koju.“
„Nojah.“
Uksel.
„Saad sa?“
„Jaa. Ma olen okei.“
„Mida sa vaatad?“
„Kuule, see tuleb tagasi…“
„Ma tean. See ongi nii. Aga nüüd ei tule nii tugevalt. See kestab sul mitu päeva. Või kauem.“
„Huvitav. Tšau.“
Läksin mööda lund. Laternad, lumesadu. Jäin aeg-ajalt seisma. Vaatasin. Laternad, lumesadu. Mis see on? Need on laternad, lumesadu. Nojaa.
Tänav oli tühi. Vaikne. Seisin, vaatasin oma käsi. Käed olid valged. Võõrad. Puudutasin oma nägu. Imelik. Tuttav ja imelik. Kui näeks ennast. Kus?
Aga seal ees nurga peal on juurviljapood. Seal on aknad.
Sumpasin Jannseni nurga poole, missioonil. Vahepeal oli veider, aga tundsin, et ei ma kuku. Oli äraolev. Ja kui jälle peale tuli, see asi, jäin seisma, noogutasin: jaa, jaa, jaa. Ootasin, kuni sain seal püsida. Sumpasin edasi. Jaa, jaa, jaa, kust see oli. Mida see tähendas? Sumpasin hangede vahel, jaa, jaa, jaa. Kes seal veel sumpasid. Mingid olid. Jaa, jaa, jaa. Kõik sumpasid hangede vahel. Jaa, jaa, jaa.
Juurviljapood. Läksin tumeda-pimeda akna juurde.
Küünitasin.
Kas ma paistan.
Paistsin. Ei midagi. Olengi mina. Ongi kõik? Kõik, mis on teil mulle anda?
Olin vagusi ja ootasin, et hakkaks. Hakkas. Ja ma nägin.
Vaatasin muudkui oma silmi. Seal oli. Kes ja mis. Ei tea. Aga ma vaatasin muudkui aga. Tundsin, et ei taha, et ei julge, et kui ma seda edasi lasen, siis kuhu…
Tahtsin sinna jääda, olin teeotsal, edasi minna. Ja tahtsin tagasi. Sest hiljem võibolla enam ei saa tagasi.
Mis siis.
Naeratasin. Ja nägin juurikapoe aknamustas oma naeratust. See oli jube ja võõras.
Mis must saab.
KAISA LING
Osadus
Southern trees bearing strange fruit
Blood on the leaves and blood at the roots
Black bodies swinging in the southern breeze
Strange fruit hanging from the poplar trees…
Laul katkes pärast esimest salmi, sest laulja ei suutnud meeleliigutuse tõttu jätkata. Galina tundis teravat, võiks öelda et irratsionaalset osadust Ma Rainey, Bessie Smithi, Sippie Wallace’i ja loomulikult Billie Holidayga, kõikide nende mustanahaliste vägevate naistega, kes olid seisnud kabareelavadel ning kritiseerinud ebaõiglast ühiskonnakorda, kannatanud mõna, halvakspanu ja vägivalda. Ta tundis nende valu, ta valutas nende eest ja nende nimel. Olgugi et ta oli valge naine 21. sajandi lumevaba talve suvalisel neljapäeval Eestis, Tallinnas, Stenbocki maja ees improviseeritud euroalustest lavakesel, tundus selle protestilaulu laulmine õige ja sobiv. Nagu ajastutevaheline kiirrong kihutas joovastav veendumus mineviku ja oleviku vahel. Tal on õigus. Galina uskus tõsimeeli mõistvat ristisõdijaid, fanaatikuid, terroriste, kes pea ees ja kõhklematult viskuvad kuristikku, vajutavad päästikule, suruvad gaasi põhja.
Kutsutud kõnelema rassivägivalla ajaloost iganädalasele meeleavaldusele, oli Galina valmistudes lugenud kõige rõlgemaid ajalooseiku ning vihast judisenud. Siiski tundus talle, et nende õuduste kirjeldamine eesti keeles oma kaasvõitlejate ees on võimestav ja õigustatud. Kell oli vaevu viis, kuid väljas hämardus juba. Siiski nägi ta rõõmuga, et kuulajaid tuleb üha juurde ja tavapärase paarikümne pealtvaataja asemel seisis Vabariigi Valitsuse esisel platsil juba sadakond huvilist. Galinale tundus, et kiirustades olid möödunud ka mõned koalitsioonipartei juhtpoliitikud. Esireast ulatati talle ruupor, mis pani ta vaid kõvemini rääkima, et kõik ikka kindlasti kuuleksid.
„Jesse Washingtoni, 16-aastase mustanahalise noormehe lintšimine 1916. aasta maikuus Waco linnas Texases on üks kõige radikaalsemaid näiteid 20. sajandi alguse Jim Crow seaduste aegse USA Lõuna rituaalsest rassilisest vägivallast. Washingtoni, kes oli töötanud sulasena Fryerite talus, kahtlustati oma perenaise mõrvas. Uudis naise surmast ja peamisest kahtlusalusest Washingtonist levis kulutulena McLennani maakonnas. Juba samal, 8. mai õhtul arreteeriti noormees ning viidi omakohtu hirmus Dallasesse. Kohalikud karistussalgad olid aga juba hakanud kogunema. Kuulujutt eesootavast võimalikust lintšimisest oli liikvele läinud. Kohalikud ajalehed kirjeldasid Lucy Fryeri mõrva ja väidetavat vägistamist järgmistel päevadel üha räigemate kujunditega. Telefoneeriti sugulastele ja tuttavatele lähedalasuvates linnakestes. Rahvast vooris Wacosse terve nädala jooksul.“
Galina läks üha enam hoogu ja peaaegu röökis. Osadus mustade inimestega ja nende kannatustega tõi kaasa raevu, meeletu viha tema enese ja oma kaasmaalaste vastu, kuigi sellel ajal oli eestlastel võidelda oma võitlus hoopis teiste okupeerijate ja vägivallatsejatega. Kuidas inimloomad on üksteise vastu aegade jooksul nii kohutavad olnud? Ja kuidas see ikka ja jälle kordub?
„15. mail oli Waco kohtumaja ette kogunenud pea kaks tuhat inimest. Kohtuistung oli kiire, kaitse ei esitanud ühtegi argumenti ning kaksteist valget vandemeest jõudsid otsusele nelja minutiga. Pärast süüdimõistva otsuse teatamist ja surmanuhtluse väljakuulutamist eemaldas rahvahulk süüdlase kohtutäiturite käest ning vedas ta kohtumajast välja. Washington üritas alguses vastu panna, kuid talle tõmmati kaela kett ja ta peksti vaeseomaks. Verejanuline rahvamass, mis oli nüüd kasvanud pea 10 000 inimese suuruseks, tiris Jesse Washingtoni linna peaväljaku poole. Tee peal rebiti talt seljast riided, teda pussitati ja peksti. Kui poolteadvusetu ja verine Washington raekoja ette jõudis, olid lintšijad tuleriida juba ette valmistanud. Ta kallati üle petrooleumiga, tõmmati maja ees seisva puu otsa ning lasti seejärel maapinnale ootavate pealtvaatajate ette, kes raiusid küljest ta sõrmed, varbad ja suguelundi. Lõke süüdati põlema ning teda tõsteti ja langetati korduvalt tule kohal, pikendades kohutavat grillpidu ja agooniat, kuni Jesse Washington lõpuks tulesurma suri.“
Rahvahulk Galina ees oli kasvanud ebatavaliselt suureks ja loengu ajal oli maad võtnud kummaline vaikus. Kuigi väljas oli nüüd juba täiesti pime, nägi naine rahva seas palju uusi nägusid, kes huviga kuulasid. Siis aga köhis keegi tagapool ja rögastas seejärel maha rikkaliku klimbi. No tere tali! Kõneleja jätkas oma innustatud, kuid õudset kirjeldust. Rahvas hakkas kuuldavalt üha enam ebamugavusest nihelema.
„Inimesed elasid lintšimisele häälekalt kaasa ning poseerisid pärast koos surija ja laibaga postkaartide tarbeks. Mehed, naised ja lapsed ei proovinudki oma nägusid varjata ning naeratasid hammaste välkudes kaamerale. Lintšimiste auks trükitud piltpostkaardid ja meened, see tähendab tapetu kehaosad, sõrmed, varbad, suguelundid, juuksed, poomiseks kasutatud köite jupid, ketilülid olid 20. sajandi alguse USA Lõunas olulised rituaalsed suveniirid. Neid saadeti perekonnaliikmetele ja sõpradele, need pandi kodus kaminasimsile kinnituseks ja meeldetuletuseks sellest, et valge rass on teistest rassidest ülem ja võimsam. Teid võib üllatada, kui paljudes perekondades neid reliikviaid veel tänapäevalgi salaja au sees peetakse. Kui te aga küsite, millal ajaloos toimus viimane lintšimine, pean kahjuks kinnitama, et viimane lintšimine ei ole veel toimunud.“
Rahva seast kostis nördimus- ja protestihüüdeid, kuid ebaõiglus peabki ju õudu tekitama, selleks et midagi muutuks.
„Kas sa oled nüüd lõpetanud?“ karjus vihane mehehääl. See tuli Galinale üllatusena ning jahmatusega avastas ta, et sõbrad ja tuttavad, kes olid plakatitega seisnud esireas, olid kadunud, nende asemel seisid seal kurjade nägudega härrad ja prouad ning taamal süütas salk inimesi tõrvikuid.
RISTE LEHARI
Ärevus
Õhus lendlev väike must puru maandub mu juustel. Seejärel sulab vaikselt läbi mu peanaha ja kolju ning imbub mulle pähe. Ma ei saa veel midagi aru, aga tajun, et äkitselt on ilm muutunud. Mõne hetkega on maailm mulle udune ja kättesaamatu ja ka mina talle. See, mis just oli tuttav ja soe, on nüüd ähvardav ja võõras. Iga mööduja on oht. Hakkan tasapisi aru saama, mis toimub, see kogemus ei ole mulle võõras. Olen tuttava spiraali otsas. Ei, ma ei lase sel mustal seemnel endas pidepunkti leida. Las ta läheb ära. Liigutan, laulan lalala, võtan riiulist kätte suvalise eseme, naeratan. Ei, ma ei luba endas hakata midagi hirmsat looma.
Aga sobiv pinnas on juba loodud. Vastik mürgine must võsa on hakanud mu sees kasvama. Olen poes ja proovin käituda tavaliselt – äkki petan ära. See ei õnnestu ja näen end kõrvalt kuutõbisena šokolaadiriiulite vahel edasi-tagasi kõndimas, kummaline kramplik ilme näol. Tunnen, et mu silmade peal on paks udu nagu kae. Siis vahetan riiuleid, tulevad pesuvahendid, raamatud, purgid, lilled, mähkmed. Kõik sulavad pikaks ebamääraseks värvihunnikuks. Mul ei ole midagi neist vaja, ma ei taha mitte midagi. Ostan siiski pesupulbri ja õuna, naeratan kassas, et keegi ei saaks mulle mu silmade taga paistvat võsa tagasi peegeldada. Siis lähen parki. Päike paistab mu peale, minu õudus kumab talle seestpoolt samamoodi vastu.
Süda taob, nagu oleks üks lind mu sisse väga kitsasse puuri pandud. Õues laulavad ka linnud, aga ma ei kuule neid. Ma ei saa nende keelest aru. Kui ka mõni inimene minuga rääkida püüaks, kõlaks see mulle ilmselt kui arusaamatu võõrkeel. Kopsud käivad kiirelt kokku-lahku. Proovin kuskilt enda müüride vahelt leida niidikest, mis tõestaks mulle, et see paik, kus ma olen, on mu enda välja mõeldud spiraaltee. Aga kujuteldavad lained matavad minu ja mu mõistuse enda alla. Ma ei tea enam, mis on päris. Mis on päris? Kas mu õnn on luul või mu õud?
Maas vedelevad salatipakend ja plastikpudel. Proovin kellelegi helistada, aga ei saa kedagi kätte, keegi ei võta telefoni. Kes mind koju kutsuks? Kes veenaks mind, et see pole nii? Tõusen pargipingilt, tammun ringi ja vaevlen, proovin ärevas maailmas luua sama võimsat antipoodi, vasturohtu. Püüan hajutada udu silmadest ja võsa südamest. See kõik on nii ebameeldiv. Võimalik, et ma kordan ühte ja sama liigutust mõnda aega. Võimalik, et nutan.
Siis keegi helistab mulle ja kõik muutub jälle. Kodu hääl, kolm aeglast hingetõmmet telefonitorusse ja olen tagasi. Vasturavim on loodud ja saabub rahu. Jälle läks mööda. Udu hajub, võsa kaob, lind lendab avarusse. Taevas laiutab mu sees taas aeglaselt tiibu. Väsimuse soe õhumass tungib mulle peale, keha on läbi, nagu oleks maratonilt tulnud. Jaksan vaevu liigutada – mul on uni ja mul on nälg. Halvemal juhul jääb järele süütunne, väetis uue ärevushoo tekkimiseks. Paremal juhul jõudsin pargipingil midagi kirjutada.
KERTU MOPPEL
Piima tunne
Sees keerab ja magu tõmbub korraks krampi. Siis lõdvestub. Üle mu keha jookseb mingi judin, mingi laine. Siis hakkab soe. Ma vaatan, kuidas mu käed asetavad lauale taldrikuid ja siluvad vakstust volte välja.
Väljas sajab padukat, on torm, ma näen üle katuste kaugele. Raadios pläriseb keegi millestki. Tema hääletoon annab märku, et need on olulised teemad, aga midagi ei tule nagu läbi.
Inimesed suhtlevad omavahel nii, et nad panevad kaashäälikuid ja täishäälikuid mingisse ritta. Et anda edasi mõtet. Aga mida rohkem ma kuulan, seda enam hakkab tema jutt meenutama vihma pladinat.
Piima tunne.
Kõik on hästi, aga elu on minu vastu ükskõikne. Ta on mu ära unustanud. Ta on jätnud mu siia kööginurka. Siia ei ulatu nagu midagi.
Igavus on laotatud ühtlase kihina nagu kile piima peal. Ma ei tee muud, kui astun ühest paratamatusest teise.
Sa tuled koju ja tood endaga õuelõhnad ja õuerütmid. Sabistades hakkad asju kappi panema. Ka sina oled paratamatus. Ma vaatan sind ja mõtlen, et sa oled ilus, aga sa oled nagu lahja piim. Ja seekord ei tunne ma ennast selle mõtte pärast süüdi.
Ma olen ka ilus, aga samuti lahja. Ma olen nõrk magustoidu ees. Ma olen nõrk elu ees. Ma olen nõrk kõige ees, mis on natuke suurem kui mina. Ma ei täida seda tuba ära. Ma ei täida sinu maailma ära.
Sa naeratad ja küsid minult midagi. Ma vastan ja meie vestlus roomab omasoodu nagu eksinud prussakas, ühest praost teise. Kulgeb ilma tahteta. Röster kõrvetab saia, kann keedab vett, radikas kütab tuba, külmik jahutab toitu, suu räägib sõnu. Me teeme neid asju, mida me peame tegema. Neid asju, mida me oleme loodud tegema.
Mina olen loodud seisma siin karbis, mis on suuremas karbis, mis on veel suuremate karpide vahel, ja ma olen loodud otsima siin sinuga ühist keelt. Leidma jututeemasid.
Tuleb meelde, kuidas kukkusin väiksena lasteias linoleumile.
See oli siksakilise mustriga, pruun pruunil, pidi meenutama parketti, aga ei meenutanud. Võib-olla sellepärast, et see oli pehme ja lõhnas teistmoodi. Nagu odavad bussijaama putkast ostetud nukud. Ma kukkusin oma põlve katki ja põrandal oli väike vereloik. Keegi jooksis sellest läbi ja määris selle laiali. Ma tundsin, kuidas mu põlv krudiseb. Selles oli auk. Ja ma vaatasin, kuidas minu enda veri on väljaspool mind. See tundus täiesti hoomamatu. Kuidas saab asi, mis peab olema minu sees, olla mitte minu sees? See olen mina siin ja see olen mina seal. Siis läks jalg all nõrgaks ja hakkas värisema. Süda läks ka pahaks. Edasi ma ei mäleta.
Praegu ka, ma vaatan, kuidas kõik on väljaspool mind. Kuidas miski ei puutu minusse. Ma olen lahja ja mind on ainult õhuke kiht.
Aga homme me läheme kinno ja vaatame filmi, millest me kumbki tegelikult aru ei saa, ja siis me üritame üksteist ära petta, et me tegelikult saime, sest et see on väärtfilm, mis jookseb kunstilises kinos, ja me ei taha teineteisele pettumust valmistada. Ja ka see režissöör ise ei saa enam sellest filmist aru, aga ta ei julge seda kellelegi öelda, sest ta on kunstiline režissöör ja ta ei taha oma vaatajatele pettumust valmistada ja produtsenti alt vedada. Ta on ennast juba liiga sügavale mässinud.
Vähemalt on meil pärast kõneainet.
MAARJA KANGRO
Jõulutunne ehk das endgültige Gefühl
Õnnistatud olgu Eesti,
õnnistusi rahvale!
Kes oleks võinud arvata, et ma 2019. aasta jõulude ajal suren. Et me sureme. Et see plahvatus niisugusel kujul tuleb.
Muidugi ei osanud ma algul mingit seost näha. Mida ma tundsin, oli lõbus põlgus ja inspireeriv üleolek: me ju teame, millise esprii need tunded sütitavad, kui head sõbrad on ümberringi. Me naersime, Ines käis arvutiga ühe juurest teise juurde, ja kui ta uuesti minuni jõudis, tundsin ekraani vaadates iiveldust. Veider küll, mu toidud olid kõik värsked, materjal Biomarketist, aga iiveldus muutus üha võimsamaks, tundus, et mu ajus mulksub ja iiveldab, silme ees virvendasid pruunid jooned. „Hm, sorry,“ ütlesin ma ja kakerdasin vannituppa. Selle uks oli justkui kinni kiilunud, kas keegi oli sees, ei? Ragistasin ja tõmbasin luku katki, raisk, selle peab nüüd ära parandama, mõtlesin ma, ja kohe sai selgeks, et vetsupoti kaant ma enam avada ei jõua. Hüppasin mullivanni äärde ja must purskas välja mustjaspruun ollus, millel polnud lõppu. Varsti sain aru, et see oli mu oma sisikond, mis niimoodi välja plahvatas, söövitav must plöga, mille sees ujusid mu soolikad ja siseelundid.
Jõledate öökehäälte peale jooksid inimesed kohale, keegi karjus „Kiirabi!“. Uduste silmadega nägin, kuidas Saška tõmbus äkki kooku ja kukkus mu kõrvale, õigupoolest mitte kõrvale, vaid üle serva mullivanni. Viimane, mis mu ihusilmadele kangastus, oli kunstnik Liisi kuju. Liisi, ah! Ta oli juba mõne aja eest kuhugi kadunud, ja näed siis, lamas seal kägaras nurgas, mul oli suur vannituba, pesumasina kõrval lamas ta, musta kobrutava olluse sees. Tema oli meist kõige sarkastilisem.
Arvutiekraanil oli näha valges pluusis ja mustas seelikus blondeeritud naist, kes laulis paisutatult, justkui läbi peanaha: „Jõululaps on Issand Krist!“ See oli rahvasaadik, kes esines riigikogus jõuluvanale.
„Pange kohe see video kinni!“ oleksin ma tahtnud hüüda poistele, mu hea sõbra teismelistele lastele. Aga nüüdseks olin ma ainult kehatu vaim, mis oli mõistagi imelik. Olin alati pidanud loogiliseks, et hinge ei ole olemas, aga ennäe, nüüd paistis, et on, võib-olla pidi ta veel põrgussegi minema. Näiteks neljakümne päeva pärast, või kurat teab, mille järgi see arvestus praegu käis.
„Pange see kinni, kohe!“ Aga mul ei olnud häält ja nemad klikkisid kordusenupule, itsitasid, üks ütles: „Tase. Kusjuures ta on muusikaakadeemia ära lõpetanud!“, ja teine ütles: „Mida.“ Siis tegid nad kumbki endale singileiva, varsti ütles üks, et kurat, süda on nagu paha, ja teine oli ka juba näost kahvatu. Ma teadsin, et see on lõpp.
Superbia oli see, kõrkus! Nii leidsid hiljem mõned, kes olid ilma igasuguste vaevusteta ellu jäänud.
Näiteks Objektiivi toimetus. Aga kõrkus on viljeldav hoiak; spontaanne lõbu teise jaburusest, isegi spontaanne üleolekutunne, mida see hõlmab, pole veel superbia. Kõrkus on niisuguseid reaktsioone võõraks pidada!
Aastaid tagasi olin lugenud katsetest, mis tuvastasid, et konservatiivid jõllitasid kauem pilte, mis neis jälestust tekitasid, sellal kui liberaalid keskendusid meeldivatele kujunditele. Ehkki, nagu teavad agarad Haidti lugejad, taluvad liberaalid ebapuhtust paremini.
Vahi, mõtlesin ma, vaagides iseenese jälestusmõnu. Ma ei ole mingi kuramuse konservatiiv. Need tendentsid on üldinimlikud. Laps vahib meelsamini koletisepilte, uurib väljalogistatud piimahammast, isegi täisnuusatud taskurätti, kui tatiolluses on erisusi.
Eks ma olen endalt küsinud küll, kui moraalne see on: kaifida iseenese põlgust, kuulates võimukandja intervjuud, jälgides tema liikumist, jämedakoelist keha, rabedat, totakat argumentatsiooni. Kas me peaksime püüdma oma naudinguid ümber programmeerida? On see üldse võimalik? Abjektsioon on paratamatu ja inimene õpihimuline olevus.
Võttis aega, enne kui elusolijad hakkasid seoseid nägema. Kuna oli pühadeaeg, kus söödi palju, kahtlustati algul nakatunud toitu: mäletati ju veel eredalt listeeriabakterit. Siis räägiti senitundmata viirustest ja asuti hoolsalt kontrollima Kagu-Aasiast ja Kesk-Ameerikast saabunud inimesi. Viimaks saadi asjast aimu laste kaudu: eri peredest lapsed tunnistasid üksteise järel, et täiskasvanud olid enne otsasaamist „tädi jõululaulu“ kuulanud ja nalja teinud. Selleks ajaks oli uus aasta käes ja inimkaod juba drastilised. Hukkunud oli pool riigikogust, lisaks selgus, et iiveldushoos oli hinge heitnud ka riigikogulastele kinke toonud jõuluvana – fakt, mida seni oli rahva eest varjatud. Tallinn oli (mõne jaoks üllatuslikult) jäänud linnapeata ja rahva meelehärmiks oli needus võtnud ka armastatud naljamehe, kes oli nimetanud laulvat ekrelast kolmandaks Sõnajala-õeks.
Oli ilmne, et väline poliitkorrektsus ei päästa kedagi. Noor projektijuht, kes kogemata kombel juhtus oma immuunsete kolleegidega videot vaatama, rääkis pärast naeratades, kuidas kõige tähtsam on väljendusvabadus ja laulja ju otseselt kala ei pannud. Aga vaevalt jõudis ta autosse istuda, kui uppus sünkpruuni plögasse.
Peaminister kuulutas välja eriolukorra, jõuluvideo levitamine ja näitamine keelati rangelt, ent mõistagi leidus häkkereid, keda politsei ega kaitsevägi ei suutnud ohjata. Nood sokutasid videot siia-sinna, nii pornosaitidele kui ka kultuuriväljaannete veebilehtedele, näiteks Vikerkaare kodulehele (mis oli küll toimetuse hukkumise tõttu ajutiselt lõpetanud ilmumise). Surmajuhtumeid oli esinenud ka Soomes.
Päev pärast eriolukorra väljakuulutamist teatas siseminister White Poweri žesti saatel, et tegu on EKRE salarelvaga: „Näete nüüd! Te veel nutate!“ Laulja oli nimelt siseministri abikaasa, kes nüüd heliisolatsiooniga kambris iga päev harjutas. Enne kui asi oleks võinud võtta kriminaalse pöörde, kinnitas peaminister, et säärased naljad on lubamatud ning siseminister saab ka ise aru, et läks üle piiri.
Meid, hingekesi, on saanud juba õige palju: Eesti rahvaarv on langenud tublisti alla miljoni. Ainult Põhjasõja-aegne katk hävitas proportsionaalselt rahvast rohkem, aga küllap jõutakse sellele järele. Meil ei ole kehi ja me ei saa midagi ära teha.
MARGIT LÕHMUS
Õnnetunne
Tõusin korraks voodist, panin aluspüksid jalga. Läksin tagasi voodisse.
Mul on vaikne päev kodus, väljas vihmane, käisin ainult poes. Küünal isegi põleb ja vaikselt mängib muusika.
Käisin tööl. Tööl kõik ok. Omanikud rahul minuga. Chill kõik.
Täna mul on olnud hea enesetunne. Polnud ängi ega masendust.
Suured üleujutused su pärast on möödas. Tead, enam ma pole akna-klaas, mida mööda vihmapiisad alla jooksevad. Kusjuures väljas ikka sajab, aga mina pole.
Kodupäev voodis, jeee.
Ei saa kooli minna, ei saa tööle minna, kõht valutab, endometrioos i love you.
Eile käisin kinos Kristi, Joolzi, Valé ja Hendrikuga. Pidin ettepoole istuma, sest olin prillid stuudiosse unustanud. Jaakko Eino Kalevi oli ka kinos. Mulle meeldis eilne päev. Lähen panen pesu pesema.
Libisesin fantaasiatesse, mis on turvalised ja head.
Ma olen keeduporgand, ei, tegelt ühepajatoit.
Täna käisin jalutamas. Oli ok, mõtlesin omi kunstiasju.
Ärkasin üles. (Nägin unes, et mul oli raamatuesitlus Karete bussipeatuses. Ise läksin sinna oma raamatutega, kaks mahla oli ka ja hakkasin esitlema. Olin raamatuvirnast veits eemal, möödujad mõtlesid, et võivad tasuta võtta.)
Kooli ei läinud. Päevad hakkasid. Stuudiosse ei läinud. Vihma sajab. Süümekaid pole.
Vaatan kaugelt, prille ei pane ette.
Panin oma linnukestele nimed: Thomas, Atticus ja Saul. Otsustades muidugi ise, et kõik nad on isaslinnud.
Ärkasin üles. Nägin öösel unes Erich Kriegerit. Et ta oli 86-aastane.
Eile töötasin kaheksa tundi. Täna käisin pesemas ja tegin lokid.
Nägin täna kaheksat valget koera.
Käisin ujumas eile, täna lähen ka. Töö on hea, ei mõtle üldse mõtteid. Tunnen, et puhkan. Mul on parmupäevitus.
Laupäev. Magasin terve päeva. Nii hea ja mõnus oli.
Käisin kaltsukas ja mäkis.
Istun voodi peal, pimedas suves, rõdu uks on lahti.
Koristatud ja meilid saadetud.
