Arhiiv

Marcel Gauchet. RELIGIOONIST DEMOKRAATIAS: ESSEE ILMALIKKUSE ARENGUST. Prantsuse k-st tlk Katre Talviste. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 35/36. 103 lk. Hind 35 kr.

Ühiskonna ilmalikustumine on empiirilises sotsioloogias pikalt-laialt käsitletud teema. Ilmalikustumine tähendab usutunnete, -kom­mete ja -asutuste tähtsuse langust era- ja ühiselus. Seda annab koguni mõõta: kogudustesse kuulumise, kirikus käimise, kirikumaksude tasumise, kas või ärapõletatud küünalde hulga järgi. Küsitluste abil saab välja selgitada ka subjektiivseid hoiakuid: milliseid usulisi tõekspidamisi inimesed jagavad, millistest käskudest ja keeldudest juhinduvad. Igal juhul tuleb aga üksteisest lahus hoida vähemalt kaks aspekti: ühelt poolt subjektiivsed usulised tunded ja kogemused ning teisalt kirikute ja usutalituste ühiskonda organiseeriv roll. Ühe allakäik ei pruugi veel tähendada teise langust.

Nn sekulariseerumisteesi järgi kaasneb ilmalikustumine (kitsamas mõttes ristiusu allakäik) lahutamatult moderniseerumisega: tööstusühiskonna tõusuga, linnastumisega, teadusliku koolihariduse ja individualismi levikuga. Kapitalism, teadus ja demokraatia põhjustavad religiooni langust, olles ise sündinud religiooni muutumise tagajärjel. Teadus, kapitalism ja kiriku poliitiline steriliseerimine ei tohiks siiski kujutada endast peamist ohtu religioonile. Kõige tõsisemat ähvardust on ateist Pierre-Joseph Proudhon kirjeldanud hoopis nii: “Religiooni viimne tund ei saabu mitte siis, kui pakitsev südametunnistus küsib endalt, kas religioon on tõene – dogmas kahtlemisest ei piisa religiooni languseks, või kas religiooni tuleks reformida – reformid on religiooni elujõu tõenduseks; vaid siis, kui tekib kahtlus, kas religioon, mida on nii kaua peetud ühiskonna moraali kaitsjaks ja alustalaks, on oma ülesande kõrgusel.” Ühesõnaga religioon lahkub ajaloolavalt, kui ei paku enam süstemaatilist ühiskondlikku struktuuri väärtuste pinnasena.

Sekulariseerumisteesi kriitikud väidavad, et ilmalikustumine pole olnud kaugeltki selgekujuline ja ühesuunaline protsess. Esiteks, tänapäeva inimesed ei pruugi küll kuigi innukalt usukombeid, -käske ja -keelde täita, aga huvi teispoolsete asjade, surematuse, vaimsuse, spirituaalsuse jne vastu näikse pigem kasvavat. Ja vastupidi, konfessionaalset kuuluvust võidakse hoida viisipärase konventsioonina alles ka sügavama usu puududes. Suurbritannia uurijad räägi­vad “usust ilma kuuluvuseta”, Saksamaa ja Skandinaavia puhul täheldatakse jälle “kuuluvust ilma usuta”. Teiseks, seku­larisee­rumistees hindab üle keskaegset või varauusaegset vagadust ning alahindab 19. sajandi religioossust. Kujutlus keskajast kui vagast usuajastust on müüt, enamik inimesi tõstis tollal kirikusse jalga haruharva ja tegi neilgi kordadel peamiselt ulakust. Mis küll ei tähenda, nagu poleks keskaja inimene Jumalasse ja maagiasse uskunud. 19. sajandil näitas kirikusse kuulumine aga tõusutendentsi ja kirik ei minetanud oma kohta Lääne inimese (perekonna)elus enne 1960. aastaid, mil leidis tõepoolest aset järsk langus. Kolmandaks, sekula­risee­rumistees on provintslik, kajastades muutusi üksnes kristluses ja sedagi peamiselt Lääne- ja Põhja-Euroopa kontekstis. Iga Euroopas kaotatud hinge asemele võidab kristlus Hiinas kümmekond pöördunut juurde; nelipühilus teeb arengumaade slummides säärast võidukäiku, mille kõrval Põhja-Euroopa ja endiste sotsmaade tühjad kirikud on köömes. Niisiis on arusaam sekulariseerumisest kui globaalsest ja paratamatust protsessist kahtlane. Samas ei saa eitada, et Läänes ja eriti Euroopas on kirikud ühiskonnaareenilt taandunud, religioon ei domineeri kooli, poliitika ega perekonnaelu üle ning avalikus elus kasutatakse vähem usulisi sümboleid, retoorikat ja rituaale kui varasemal ajal.

Ma ei tea, kui palju ja kas üldse on sotsioloogiliselt ja ajalooliselt uuritud Eesti ühiskonna ilmalikustumist. Esitaksin impressionistliku nägemuse, mida üksikasjalikum uurimine võib kõvasti korrigeerida. Eesti on rahvusena nii noor, et tema ajaloost ei leiagi perioodi, millest eemaldumisega saaks ilmalikustumist mõõta. Pigem tundub, et eestlased võtsid ristiusu seesmiselt omaks ja moderniseerusid (mh ka il­ma­likustusid) enam-vähem ühel ajal. Kris­tianiseerumine oli muude moderniseerumisprotsesside kõrval üks rahvausu lummusemaailma murendajaid. Kui jätta kõrvale vennastekogudused, siis religiooni kõlbelise ja kultuurilise autoriteedi kõrgaeg, mil kristlus, rahvuslus ja progressiusk hingasid enam-vähem ühes rütmis, langes väga lühikesse, umbes neljakümneaastasesse ajajärku 1865–1905 – perioodi, mil tegutsesid Jakob Hurt, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Aleksander Mohrfeldt, Villem Reiman, Rudolf Kallas jt ning millest jutustavad “Tõde ja õigus I” ja “Kevade”. Seejärel pääsesid maksma mo­dernistlikud ja sotsialistlikud mõttevoolud ning usuasjad taandusid ühiskonna- ja kultuurielu ääremaile. Seda koguni niivõrd, et religioosseid motiive Tammsaarel või Talvikul on seletatud-vabandatud vene mõjudega (Dostojevski, Šestov).1 Iseseisvuse algusaja referendumil otsustas rahvaenamus usuõpetuse koolidesse siiski alles jätta ning perekonnaelu korraldav mõju säilis kirikul (nagu Lääneski) veel 1960. aastate alguseni, mil see otsa sai. Selle kohta võin tuua isikliku tõendi: mi­nu 1960. aastal sündinud vend on ristitud, mina ise viis aastat nooremana ei ole. Siit võiks üldistada, et lõplik il­ma­li­kus­tumissamm astutigi 1960. ja 1965. aasta vahel. Asi pole lihtsalt so­ve­ti­see­rumises, vaid globaalses või vähemalt ko­gu kristlikku maailma puudutanud suundumuses. Sellele lisaks aga rebis nõukogude võim meil puruks ka inimeste formaalsed sidemed kirikuga. Niisiis iseloomustab Eesti ühiskonda, arvatavasti üht kõige ilmalikumat maailmas, “mittekuulumine koos mitteuskumisega”. Samas näib huvi usuküsimuste vastu – pigem küll negatiivset laadi – viimasel ajal pigem kasvavat, kui otsustada kas või selleteemalisi sõnavõtte saatvate võrgukommentaaride hulga järgi. Juba 1980. aastate Poola sündmuste mõjul muutus teatri- ja muusikarahva seas popiks katoliiklus, New Age’i uususundite kõrval elustus maausk. Iseseisvusaja kõigil valimistel on ennast näidanud mõni erakond, mis lubab taastada “kristlikud” väärtused – näiteks surmanuhtluse. Usu tähtsuse tõusuga on kaasnenud ka ateismi elavnemine: arvan, et nõukogude ajal esines spontaanset, mitteametlikku ateismi harvemini kui nüüd. Blas­feemsed följetonistid ei aja publikut haigutama, pigem naerma või vihale. Usulist kirge on tunda ka islamiohu kajastustes.

Luteri kirik, nagu iga muugi oma huvide eest seisev institutsioon, on püüdnud läheneda riigistruktuuridele, et luua vaimuliku väljaõppe saanud inimestele töökohti, näiteks jõustruktuuride (sõjavägi, politsei, vanglad) pehmendajana. Palvetunnid ajateenijatele – nii nagu eestikeelsed kirjandustunnid vene koolides – annavad soovitule tõenäoliselt vastupidise tulemuse, muutes aine noortele pigem vastikuks. Riiklikud õnnistamisriitused juurduvad visalt ning riskivad mõjuda naeruväärselt ja silmakirjalikult. Veelgi kahtlasem, samuti religiooni pigem kompromiteeriv maik on uusliberaalsete poliitikute (sageli endiste kommunistide) kummardustel religiooni suunas, mis toovad tahes-tahtmata meelde Marxi teesi oopiumist rahvale. Osalt on siin tegu Ameerika mõjude mõtlematu ülevõtmisega, osalt püüdega veeretada riigi vastutus viletsate eest tsiviilühiskonna kaela, osalt võib selles näha islamiküsimuse üleeuroopalise teadvustumise vastukaja või äraspidist paralleeli Putini valitsuse kirikumeelsusega.

Siiani ametlikult mahamatmata plaan lülitada koolide õppekavva kohustuslik usundiõpetus andnuks usuasutustele tõhusa finantstoe religiooniõpetajate riigitellimuse näol. Plaan oli halb vähemalt kolmel põh­jusel: esiteks, koolide õppekavad on niigi viimseni koormatud ja peale usuringkondade on oma ampsu ootel järjekorras veel eetikud, filosoofid, ökoloogid, meedia- ja ühiskonnaõpetlased jt; teiseks pole esitatud ühtki head põhjendust, miks ei saaks maa­ilma usundite põhitõdesid õpetada ajaloo- ja kirjandusprogrammi osana; ja kolmandaks, väide, nagu saaks kavandatavast usundiõpetusest neutraalne, kõiki usundeid erapooletult kohtlev aine, pole mõjunud veenvalt. Minu jaoks on kõige tõsisem vastuväide just esimene: kooliprogrammi muutumine pirukaks huvigruppidele, kes tahavad kosuda riikliku haridustellimuse toel, samal ajal kui lastele jääks veel vähem aega kirjanduse, võõrkeelte ja integraalarvutuse õppimiseks.

Nõustun Jaak Rähesooga, kes on ühes essees nimetanud eesti kultuuri “modernsusse kasvanud kultuuriks”. Seetõttu tra­ditsionalism, mis ei taha piirduda eraviisilise hinge- ja vaimuharimisega, läheb meil iroonilisel kombel rahvuslusega vastuollu – asjaolu, mida selle viljelejad vist endale päriselt ei teadvusta. Järjekindel modernsusevastane peaks olema ka poliitilise eestluse kui modernsuse produkti vastu.

Prantsuse natsioon aga ei ole kasvanud modernsusse, pigem vastupidi: modernsus ja ilmalikkus kasvasid ise välja just Prantsusmaalt. Marcel Gauchet’ raamatuke “Religioonist demokraatias” paigutab mood­sa demokraatia, ilmalikustumise ja religiooni vahekorra küsimuse suurejoonelisse maailmaajaloolisse skeemi, mille piirjooned on ta paika pannud juba oma Max Weberile viitava pealkirjaga läbimurdeteoses “Désenchantment du monde. Une histoire politique de la religion” (1985, “Maailma vabanemine lummusest. Religiooni poliitiline ajalugu”, inglise tõlge 1997). Kardetavasti võib “Religioonist demokraatias” jääda eestikeelsena üpriski arusaamatuks tekstiks, kui ei tunta selle taustu, iseäranis autori varasemat teost ja selle mõjusid.

Marcel Gauchet (snd 1946) kuulub samasse filosoofide ja humanitaarteadlaste põlvkonda nagu Vincent Descombes (1943), Gilles Lipovetsky (1944), Alain Renault (1948), Pierre Manent (1949), Philippe Descola (1949), Antoine Compagnon (1950), Luc Ferry (1951), Jean-Maire Schaeffer (1952) jt, kes on selja pööranud 1960. aastate põlvkonna Marxi, Nietzsche ja Heideggeri mõjulise strukturalismi nihilistlikkusele ja antihumanistlikkusele ning hakanud väärtustama liberalismi, humanismi, mõnikord isegi tervet mõistust. Ometigi on paljudele neistki iseloomulik strukturalistlik viis vaadelda oma uurimisala – ajalugu, religiooni, mõt­lemist, kirjandusvälja – justkui etteantud malelauana, võimalikkuse tingimuste maat­­riksina, milles eri tingimustes realiseeruvad erinevad võimalused. Gauchet’ strukturalistlikest juurtest annab tunnistust ka see, et huvidega ja soovidega tegutsejate asemel eelistab ta kõneleda “protsesside loogikast”.

Gauchet’ otsesteks mõjutajateks on po­liitikafilosoof Cornelius Castoriadis ja antropoloog Pierre Clastres. Viimane tegi 1960. aastatel välitööd Paraguay indiaanlaste seas ja tuli sealt tagasi ideega, et metslaskogukondades käib poliitika nii, et võim ei kuulu mitte kellelegi: nende ühiskond on loomult egalitaarne, puudub jagunemine kamandajateks ja allujateks. Cornelius Castoriadis aga töötas samal ajal välja käsitluse autonoomsetest ja he­te­ronoomsetest ühiskondadest – demokraatlikust ühiskonnast, mis annab endale ise seadusi ja teadvustab seda, ning ühiskondadest, mis arvavad, et saavad oma seadused väljastpoolt – esivanematelt, jumalatelt, traditsioonilt. Tegelikult annavad ka heteronoomsed ühiskonnad endale seadusi ise, aga varjavad seda enda eest.

Gauchet jõudis siit teooriani, et riigieelsetes primitiivsetes ühiskondades võib küll puududa inimese rõhumine inimese poolt ja ühiskonnasisene hierarhia, aga ainult seetõttu, et kogu ühiskond on andnud end välise jõu – jumalate, esivanemate ja nendevahelise lepingu – võimu alla. Nähtamatud jumalad ei pruugi olla sugugi meeldivamad isandad kui nähtavad ligimesed. Sellise ühiskonna alge on kauges ajas, olevik ja inimese teod on absoluutselt sõltuvad müütilisest minevikust. Inimene on oma vabaduse võõrandanud, kõiki te­ma elu pisiasju määravad muistsed tavad. Nende kehtestamist saab küll rituaalides uuesti läbi mängida, aga keegi ei saa endale võtta seaduseandja rolli. Riigieelsetes ühiskondades esineb religioon oma kõige puhtamal kujul, inimesed on loovutanud oma autonoomia vastutasuks stabiilsuse eest.

Kuid umbes viie tuhande aasta eest hülgasid jumalad oma maise järje ja nende kohale tekkis riik. Telgajastul (800–200 e.m.a) aga kujunes välja monoteism. Need murrangud tähistasid ühtlasi religiooni lõpu algust. Riik tähendas võimuvahe nihkumist inimühiskonna sisse, ebavõrdsuse ja poliitilise dünaamika teket. Ühel osal inimestest, preesterkuningatel, oli jumalatega parem kontakt kui teistel, teis­poolsuse võim hakkab nende kaudu hierarhiat pidi allapoole valguma. Monoteismis muutus jumalus vägevamaks ja ühtlasi kaugemaks, andes sellega paradoksaalsel kombel inimesele suurema vabaduse. Maa­­ilmakord kaotas oma enesestmõistetavuse ja hakkas sõltuma kõrgemast printsiibist. Enam polnud niivõrd oluline vaadata minevikku, vaid kasvada kõrgema alge poole. Tähtsaimaks ajamõõtmeks sai olevik, milles toimub vertikaalne läbikäimine jumalusega.

Kristlus võimendas monoteismi pingeid: teispoolsuse käsitamatuse ja Jumalinimese ihulikkuse vahel, Isa sõnumi tabamatuse ja Poja hääle tõlgendamise vajaduse vahel, sealpoolsuse lootuse ja Kristuse külaskäiguga ülendatud siinpoolse maailma armastamise vahel, maailmale seljapööramise ja maailma muutmise nõu­de vahel. Säärase sisemise ebastabiilsuse tõttu sai kristlusest Gauchet’ sõnul “religioon religioonist väljumiseks”. Kui kristluse-eelsed valitsejad võisid esineda nii kuningate kui ka preestritena ning hõivata nähtava ja nähtamatu kokkupuuteala, siis Kristus võttis selle koha igavesti endale. Kristlik kuningas ei saanud olla enam täiuslik vahendaja siin- ja sealpoolse vahel. Teisalt võis ta jäljendada Kristust, “tuues esile tema puudumist ja sümboliseerides tema tõde”. Monarhi vahendajafunktsioon nihkus sakraalsuse vallast õigluse valda. Keskaja lõpuks tekkis kujutlus kuninga kahest kehast, riigist kui corpus mysticum’ist ja arusaam poliitilisest kehast.

Sealt edasi hakati poliitilist legitiimsust mõistma poliitilise keha esindamisena ja edasi oli tee juba avatud rahvaesindamise, -suveräänsuse ja demokraatia mõistetele. Väljapoole võõrandatud võimuga he­teronoomne ürgühiskond muutus riigi tekkides seespidiselt võõrandatud võimuga heteronoomseks ühiskonnaks, sellest aga arenes välja autonoomne ühiskond ehk demokraatia. Ometigi ei tähenda demokraatia võimu võõrdumise täielikku lõppu, ühiskonna ja riigi ühekssaamist, anarhistide unelmat. Pigem tähendab see võimu võimu alla saamist, riigi pööramist riigi vastu, demokraatia konstitutsioonilist ene­se­piira­mist. Demokraatlikus ühiskonnas kui primitiivse ühiskonna vastandis saab peamiseks ajamõõtmeks tulevik, mida me peame kujundama. Meie “demokraatliku, individualistliku, etatistliku, ajaloolise, tehnoloogilise, kapitalistliku” maailma lõi inimene, kes söandas asuda täitma Jumala taandumisest tekkinud tühikut.

“Maailma vabanemine lummusest” lõpeb religioonijärgse ühiskonna ja inimese kirjeldusega, mis on ühtaegu reibas ja nukker (umbes nagu Fukuyama kirjeldus ajaloojärgsest maailmast): mõned usuvad veel Jumalat või on isegi sügavalt religioossed, aga tegu on üha privaatsema usuga, kuna igaüks püüab avastada, mida on religioonil pakkuda just talle. Siit ka New Age’i liikumiste paljus. Usklik, kes võib valida uute ja vanade religioonide vahel ning neist mõnda selektiivselt omaks võtta, liigub juba religioonijärgsel maastikul. Põhimõtteliselt on võimalik ka religioonijärgne ühiskond, mille liikmed on kõik usklikud. Elu mõtte leidmine muutub raskemaks, inimene ise sisemiselt ebakindlamaks. Täielik, läbipaistev autonoomia jääb aga kättesaamatuks. Endavälise teise asemel me avastame teise iseenda seest, oma alateadvusest ning muutume iseendale läbipaistmatuks. Kui demokraatia ei taha manduda totalitarismiks, mille ideaal on riigi ja ühiskonna samasus, siis jääb talle iseloomulikuks võõrdumine, pluralism ja konfliktsus.

Algselt 1998. aastal ilmunud “Religioonist demokraatias” on juba tänapäeva kan­tud järg Gauchet’ peateose abstraktsele ja keerulisele jutustusele sellest, kuidas demokraatia sündis kristluse vaimust. Raa­matu ilmumine tekitab kahepidiseid tundeid. Eelkõige ja peamiselt muidugi rõõmu, et Loomingu Raamatukogu on võtnud tutvustada ühe tänapäeva tähtsama prantsuse mõtleja arutlust ühel tänapäeva tähtsamal teemal, religiooni ja poliitika vahekorra üle. Teisalt on essee stiil oma raskepärasuses kaunis eemalepeletav. Tegu ei ole küll varasema põlvkonna prantsuse mõttemeistrite – Lacani, Foucault’ ja Derrida – barokse lugejakiusamisega. Gauchet ei edvista, ei kalambuuritse, ei loo erikeelt, et mõjuda salapäraselt. Tema mõtlemisstiil, isegi kui teemaks on pakilised ühiskondlikud ja poliitilised probleemid, liigub aga abstraktsioonide hõredas õhus üpris tänkjate lausete kaupa: “Esindamine sotsiaalse mitmekesisuse avaliku lavale toomise tähenduses kipub saama eesmärgiks iseeneses selle uue demokraatiaideaali kontekstis, mille loogikat me püüame taastada.” – jne, jne. Ei tahaks süüdistada tõlget – mõni teine vahendaja oleks võib-olla leidnud Gauchet’ lauselabürintides rohkem otselõikeid või aidanud rõhumäärsõnade abil toonitamisväärset paremini esile tuua, aga seegi poleks teksti loetavust palju parandanud. Ent praegu võib juhtuda, et see mõttetihe ja põhiteeside poolest igati selge ja loogiline käsitlus ei leia stiili tõttu lugejat.

Raamatu arutluskäik on kolmeastmeline: kõigepealt tõlgendatakse demokraatia kriisi põhjusi, siis kirjeldatakse tagajärgi ning viimaks antakse õige põgusalt aimu, kuidas võiks kriis ületatav olla. Ilmalikkus, mida mainitakse raamatu alapealkirjas, tähendab prantsuse la laïcité’d, mis on mõnevõrra kitsam nähtus kui “sekulaarsus”, mille sünonüümina “ilmalikkust” enamasti kasutatakse. Laïcité-sõnaga iseloomustatakse Prantsusmaa, Türgi jt maade poliitikat, millega varem vaimulike täita olnud, peamiselt hariduslikku ja juriidilist laadi tsiviilülesanded anti ilmikute kätte.

“Religioonist demokraatias” on pigem raamat demokraatiast kui religioonist. Arutlus on väga Prantsuse poliitilise ajaloo keskne, aga uusajal on teatavasti pikka aega kehtinud maksiim: kui Pariis aevastab, siis Euroopa saab nohu. Nõnda on Gauchet’ üldistustel laiemgi kehtivus. Religiooni puhul kordab autor põhijoontes oma peateose privatiseerumisteesi. Aga ta leiab, et religioonist väljumine on olnud niivõrd edukas, et see seab nüüd ohtu demokraatia enese. Demokraatlik riik olevat nimelt kujunenud välja religioonile, konkreetsemalt katoliku kirikule vastandudes ja säärane vastuseis sakraliseeris demokraatliku riigi enese. Nüüd, kus vastane taltsutatud, on demokraatiat tabanud eesmärkide ja identiteedikriis.

Gauchet üllatab kohe algul, käsitledes paralleelsete nähtustena kommunismi ja kunstireligiooni ammendumist. Viimase näol oli tegemist “järjekordse asendusreligiooniga … Ühelt poolt on kunsti pühitsemine osa inimvõimule osaks saanud vabastavast tunnustusest. Kunstnik on vaba inimene sõna kõige otsesemas tähenduses, ta vabastab end loodu alluvusseisundist oma tegevusega, mille viljad tõstavad ta looja seisusesse. Kuid see, mis ülendab kunsti müstika tasandile, on midagi hoopis muud ja sellele hoopis vastupidine. Nimelt omistatakse kunstile erilise ja ülema teadmise võime, mis toob meid välja kindlakujulistest religioonidest, tagasi algse ja ühtse religioossuse sfääri.” Nüüdseks aga “Kunsti pakutav lootus on lakanud olemast usutav. … Siit ka mulje kriisist, tühjusest, motivatsiooni kadumisest, mis tänapäeval külvab segadust ja ängi loomingu pelgupaikadesse.”

Isegi kui tunnistada, et demokraatia tekkes mängisid tähtsat rolli muudki mo­tiivid peale religiooni kõrvaletõrjumise, tuleb möönda, et Gauchet’ kirjeldus praeguse demokraatia probleemidest on igati äratuntav: sisuliste ideaalide asendumine vormiliste protseduurireeglitega, kodanikuühiskonna fragmenteerumine, identiteedipoliitika “erinevuste kultus”, kodanikuühiskonna ja riigi suhete teisenemine, enamuse asendumine erinevusega ning üksmeeletaotluse asendumine tunnustustaotlusega. Muide, enamiku nende murede kohta võib leida täiendava, osalt kattuva ning mõnevõrra loetavama käsitluse Charles Taylori raamatust “Autentsuse eetika”. Tundub, et ravimina pooldab Gauchet’ liberalismi korrigeerimist prantsuse republikanismi varasalvest pärit ideedega.

Kodutanumale tagasi pöördudes tahaks ütelda, et Gauchet’ aastakümnetagune muresõnum demokraatia sisuliste eesmärkide ja kodanikuühtsuse pärast on meie praktilisse poliitikasse karikatuursel kujul juba pärale jõudnud. Millega muidu seletada Eesti riigi meeleheitlikke, lausa putinlikke pingutusi anda demokraatiale uut sisu assimileeriva rahvusluse ning ki­riku ja tsiviilreligiooni liidu näol? Viimast kogu selle koleduses sümboliseerib väga tabavalt peapiiskopi poolt väljavalitud Vabadussamba kavand.

1 Eestluse ja religiooni vahekorra standardkäsitlus on kokkuvõtlikult esitatud ühes Tuglase arutluses: “Miks õiendavad Tammsaare tegelased ta suurteose viie köite vältel nõnda palju jumala ja usundiga? Lehekülgede kaupa targutusi, just nagu vene müstikuil-jumalaotsijail. Seda ei eeldaks kuidagi autori enese taevavõõras maailmavaade ega väikekodanlikult-ratsionalistlik ümbrus. Meie luteriusulise kasvatusega rahvas pole kunagi suuremat huvi tundnud usuliste küsimuste kallal juurdlemiseks. Ja haritlaskond (isegi kui ta hulgas leidub “usklikke”) on otse häbenenud neist avalikult rääkida. Kõik on läinud kulunud šablooni, kord tõeksvõetud sõnade korrutamise teed. On piisanud piiblist ja katekismusest. Pole vajatud mingit “usundilist filosoofiat” või “isikliku vahekorra selgitamist jumalaga”. Tõsi, on leidunud ju usulahke, kuid needki on jälginud dogma karjateid. Ja lisaks, Tammsaare ei kirjelda ju eraldi neid, vaid hoopis ilmlikku ühiskonda. Ja siin võtab heitlus “jumala” mõiste ümber otse keskse tähenduse. … Kas on Dostojevski mõju Tammsaarele nii suur?”

Piret Põldver. Suunurgad. Tartu: Kastani Tänava kirjastus, 2023. 80 lk. 19.50 €.

Kirjutan neid ridu sügavas leinas. Arvan, et ma pole ehk ainus, kes on viimaste aastate sündmuste valguses (pandeemia, Venemaa agressioon, sündmused Lähis-Idas) leidnud end aktiivselt mõtlemas surmast. See on läbi sotsiaal- ja peavoolumeedia, erineva statistika, doomscroll’imise, tohutu piltide- ja videovoo, ka õudusunenägudena – muutunud me igapäevaseks kaaslaseks. Võimalik, et selle tõttu mõjus Piret Põldveri uus luulekogu „Suunurgad“ kuidagi rahustavalt. Tegeleb raamat ise ju sügavalt tunnetatud melanhoolia, depressiooni või ka lihtsalt olemise talumatu talumatusega: „Sõber küsis täna, kas minu meelest on ka elu raske. Või ainult talle tundub nii?“ (lk 34); „Sündmused, millest ei räägita, löövad tasakaalu uppi, ja ratas hakkab kruusatee peal vänderdama, sündmused, mille kohta ei ole sõnu“ (lk 14); „Kui pole millestki kinni hoida, / siis pole millestki kinni hoida“ (lk 9).

Jah, elu on raske. Aga mõnel on ta eriti raske. Mul näiteks ta nii raske veel pole. Kirjutan neid ridu ju soojas toas, elektrivalgel, veepudel kõrval ning ei pea (veel?) muretsema, kas jään ellu või ei. Pommid ei lange mulle ega mu lähedastele kaela, saan endiselt ise valida, kas tahan elada või ei. Näib, et see ongi tänaseks saanud mu jaoks mingiks veidraks vabaduse definitsiooniks: võimalus otsustada ise oma surma üle. Päris korralikul hulgal maailma asustavatest inimestest seda privileegi ju pole. Nemad ei saa mõlgutada omi mõtteid mõnel vihmaselt ängistaval õhtul – kui on näinud neid lõputuid Instagrami õudukaid Gaza lastest –, et kas elamine on ikka vaeva väärt või ei? Kas peaks end ära tapma või jooma veel tassikese kohvi? Mõelge, kuskil maailmas võitlevad inimesed antud hetkel ellujäämise nimel, aga sina mõtled vabatahtlikule endalt elu võtmisele…

Piret Põldveri uus kogugi näeb maailma pigem tumedates toonides, see on natuke nagu poeetilis-retooriline must auk. Mingis mõttes koorub tekstidest välja mõte: elu = lein. Leiname näiteks lapsepõlve, noorusaega, leiname inimesi, keda armastasime või keda ei jõudnud armastada, leiname järjekordse halli hommiku saabumist, leiname selle kiiret möödumist (kui pole oma päevaga veel midagi asjalikku teinud, aga juba, näed, ongi keskpäev käes), leiname väiksemaid ja suuremaid kaotusi nii isiklikus elus kui avalikus sfääris. Leiname isegi valu, kui seda enam pole. Isegi kui mõistet ennast ei mainita otseselt üheski tekstis, on ta seal nende teiste sõnade taga ja taustal siiski kohal ja olemas. „Suunurgad“ on täis tekste, mis on otsustanud metafoorselt hoida oma huuli kriipsuna koos, siin ei näidata end kuidagi õnnelikumana, kui seda parasjagu ollakse: „Talv liigub teosammul. / Külmale järgneb külm. / Venib nagu lõputu rong, / milles istun vastu tahtmist, / oskamata maha astuda. / Kusagil on keegi mind pannud siia / ja kusagil väidetakse olevat peatus“ (lk 17); „Näen naisi, kes riputavad pesu, neil on väikesed lapsed / juba aastaid / ja kittel seljas. // Ma ei taha / riputada seda pesu / aastaid, / lapsed on endiselt väiksed“ (lk 33).

Ometigi kogu selle tumeduse taustal lasevad tekstid vähehaaval välja kooruda ka helgematel mõtetel. Va augus olemine avab mingis plaanis ka uusi elus olemise kihte, mis sest et tumedaid ja tummiseid. Küsimus on selles, kui kaugele ja sügavale sellega kaasa võib minna, ilma et ses lõplikult ära lahustuks. Või äkki teatud liiki lahustumine ongi vajalik? Belgiast pärit filosoof Vinciane Despret kirjutab raamatus „Meie tänulikud surnud“ – mis räägib elavate ja mitte-enam-elavate omavaheliste suhete poorsetest piiridest –, et surnud loovad uusi territooriume, nad on otseses mõttes geograafid, kes suunavad meid nägema ja kogema uusi paiku, teisi ruume ja mõtteid, joonistades välja nii mõttelisi kui füüsilisi marsruute, millest meil enne polnud aimugi.^[1] Lugedes Põldveri tekste näis, nagu kõneleks autoriminagi seal kui mitte surnute, siis lugejale tundmatute kadunud või salajaste agentsustega, mitteinimsusega, mis-kes suunavad autorit nägema-tajuma uut(moodi): „Ma hakkasin teda kuulama. / Tundus, nagu laip oleks rääkinud. / Mida on temal mulle öelda? / Temal, kes mulla all või keldris kõik need aastad lebas / sel ajal, kui mina / püüdsin eluga kuidagi edasi minna. / Mida on tema silmad näinud / peale ööpimeduses roomavate satikate / niiskel seinal … Ma hakkasin teda kuulama, / ja ta kosus. / Kopituse hõng, mida ta voodile varem oli jätnud, / hajus. … Ma ei leidnud selles kunagi päriselt mõtet. / Aga see meeldis mulle“ (lk 54–55); „Tema kuma käib minuga mööda linna kaasas, / pressib kohvikuaknast sisse / ja kutsub neisse vähestesse kohtadesse, / mille kohta ta jõudis öelda, / et ta neis sageli lõunatab, / me õieti ei tundnudki teineteist / ja juba tuli maha matta“ (lk 66); „Olen näinud sind nii palju alates sellest, kui sind enam ei näinud. / Mõned sinad on samasuguse soenguga ja õlgadega, / aga lühikesed ja masajad. / Teised sama pikad, aga hoopis vaiksema häälega“ (lk 71).

Feminist ja filosoof Nina Lykke aga sedastab raamatus, mis samuti räägib leinast, hoopis nii: „Dualistlik kristlik mõtlemine on tõepoolest püüdnud ületada lõhet elavate ja surnute vahel, keskendudes surematule hingele ja leinava „mina“ võimalusele end lohutada, oodates samas uut suhtlemist taevases surmajärgses elus. Kuid immanentsusfilosoofilises raamistikus tuleb tajumatuse müüri ületamise teid otsida kehast, mateeriast ning trans- ja interkorporeaalsetest kooslustest, mitte aga „hingest“, mida mõistetakse kui mateeriast igavesti lahutatud väljamõeldud immateriaalset entiteeti.“^[2] Kuigi tsitaat on ise päris keeruline, võib kokkuvõtvalt öelda, et Lykke sedastuses toimub immanentsus-filosoofilises raamistikus leinava mina ümbersuunamine-suundumine-mudimine hoopis teistsugusele „mina“ ja „sina“ kogemisele. Sellisele, kus mõlemad võtavad hoopis uue, eba/mitteinimliku kuju, võimaldades sedasi teistsugust „kohtumist“ leinava ja leinatava vahel. Tegemist on vitaalse ja posthumanistliku leina kontseptsiooniga, kus nii kristlik hinge/mateeria kui ka kartesiaanlik vaimu/keha binaarsus ületatakse. Leinaja leiab leinatava uues tähenduste konstellatsioonis, muutudes endalegi teatud mõttes võõraks. Selleks peab ta võimaldama endal muutuda kindlate piirjoontega, eneseküllasest ja n-ö väljajoonistatud inimesest hoopis tajutamatu(ma)ks, ebainimlikuks ja n-ö molekulaarseks – radikaalselt lahustunuks – avanemaks hoopis teistsugusele suhtele sellega-millega, keda-mida leinatakse või igatsetakse, seda kas siis inimese või näiteks hoopis loodetava parema enesetunde osas.

Näikse, et Põldveri autorimina muuhulgas katsetabki iseenese (ja teise) inimeseksolemise lahti-har(j)utamisega, muundudes avatuks uutele enese (ja teise) kogemise viisidele ja metamorfoosidele. Terve Põldveri kogu on täis tekste, kus autorimina kehaline terviklikkus (n-ö enese molaarsena tajumine deleuze’ilikus mõttes-võtmes)^[3] asendub enese molekulaarsena tajumisega: „Olen kehatud silmad, / aega kinni jäänud, / ja jälgin vaikivat maastikku, / rohelisega ääristatud jõge. // Tuul puhub silmade tagant läbi“ (lk 26); „Kopsud, kuhu on valgunud / lämmatatud vajaduste tükid, / mida köhin pärastlõunal üksinda köögikraanikaussi“ (lk 37); „Silmadest voolab välja tükke, mida kõrist alla neelata on valus. / Õhtu kleepub kehale nagu udu, / lumi teedel on sulanud, / tükiti libe, määrdunud, / näen kurja vaeva, / et iseenda tükke sulatada“ (lk 61). Just nimelt selle tõttu leian, et kuigi tekstide enese tonaalsus on tihti melanhoolne ja depressiivne, on ta kummati korraga nii elu eitav kui jaatav, lihtsalt see jaatamine on teine, väljendub teisiti. Nii enda kui ümbritsevaga suhestutakse siin enese terviklikuna tajumise asemel hoopiski enese n-ö taandamise teid pidi. Sestap kui lugeda tekste näiteks Lykke pakutud posthumanistlikust immanentsusfilosoofilisest võtmest lähtuvalt, räägivad need hoopis enese ja muu maailma vitaalsena (elusana) tajumisest keset üleüldist ja isiklikku augus olemist, leina, kurbust, depressiooni, melanhooliat, argitraagikat ja minnalaskmist: „Aga vahel üksinda jäädes, / kui pole mõni päev uudiseid lugenud ja pilved hakkavad / selgima, / tajud õrnalt seda udu, millesse oled mattunud, / seda tuult, mis puhub sind väikeste asjade suunas, / seda vabadust, millest ei oska enam mõeldagi“ (lk 12). Aga et seda märgata, peab lugeja ennastki n-ö taandama tervikust osadeks ja muutuma isegi molekulaarseks, muunduma kehaks, mis on võimeline lugema kopsudega, silmade taga olevate lihastega, päev läbi kõndinud päkkadega, kehatute silmadega, ühesõnaga organiteta-keha-lugejaks muutuma, noh. Ah, puhuks seda vabaduse tunnet, millest ei oska enam mõeldagi, kuidagi meie kõigini!

^[1] V. Despret, Our Grateful Dead: Stories of Those Left Behind. Tlk S. Muecke. Minneapolis, 2021.
^[2] N. Lykke, Vibrant Death. A Posthuman Phenomenology of Mourning. London, 2021, lk 125.
^[3] G. Deleuze, Logic of Sense. Tlk M. Lester jt. London, 2020.

Piret Raud. Nimepanija. Tallinn: Tänapäev, 2022. 158 lk. 23.99 €.

Piret Raua ülemöödunud aasta oktoobris ilmunud novellikogu „Nimepanija“ oli mullu üks enim tähelepanu ja tunnustust pälvinud raamat. Teose avalugu „Pink“ võitis Tuglase novellipreemia, kogumik oli 2023. aasta Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaat ning valiti ka Rahva Raamatu poolt Aasta Raamatu finalistiks. Ühinen teosele osaks saanud kiidusõnadega – „Nimepanija“ on kaunilt kujundatud, stilistiliselt terviklik ning küpsel jutuvestjahäälel kirja pandud. Ometi pole tegu „kerge“ teosega. Nii autor ise kui varasemad arvustajad on raamatut nimetanud süngeks, lugude meeleolu kõhedaks ja lootusetuks.

Mulle tundub, et „Nimepanija“ tõlgendamisel on kasu eelkõige robootika ja animatsiooniteooria valdkonda kuuluvast mõistest „õõva org“. Seda kasutatakse inimtaoliste robotite või arvutigraafikas loodud tegelaste poolt tekitatud ebamugavustunde kirjeldamiseks. Kui fantastilised, zoomorfsed või geomeetrilised tegelased on vaatajale kergesti omaksvõetavad, siis inimnäolised olendid, kelle liikumises, miimikas või proportsioonides mingisugune nihestatus avaldub, tekitavad publikus vastumeelsust. Seesama õõv hiilib ringi ka Piret Raua lugudes, mis sündmustiku ja tegelaste poolest on justkui igati argised ja tuttavlikud, kuid täpselt paraja üleloomulikkuse annusega tembitud, et lugeja õõva oru veerele juhatada.

Kohati on isegi raske näppu peale panna, kas kõhedus tekib koloriitsetest võrdpiltidest, lühilugude minajutustajate maailmatajust või on reaalsuse pealispind tõepoolest mõranema löönud. Piret Raud ei vajuta fantastika gaasi kunagi liiga järsult põhja, vaid laseb õdusatel, kodustel situatsioonidel – küla jaanipäev, suvi vanaema pool, nukuteatrietendus – pisitasa reaalsusest irduda.

Stilistiliselt on teos tõeline maiuspala. Raua kujundiloome suudab vaid paari lausega luua keskkonna, anda aimu tegelase meeleseisundist ning panna lugeja maailma kohta küsimusi esitama. „Naiste jalad näisid sama rasked kui pingil: muist beežidesse sukkpükstesse peidetud, enamus paljad, lahtiste kingade teravate servadega rihmad soonimas laiu labasid. Need olid seismisest tursunud jalad, töötavate tublide naiste jalad, sellised, mis kannavad leplikult kogu maailma murede süngust“ (lk 10). Kirjutaja sisepilk on kaunilt lehekülgedele tõlkunud, kirjeldused on ühtaegu detailirikkad ja tundlikud, täpse sõnakasutusega ning liigse koormata.

Tooni annab seegi, et autor on tuntud ka kunstniku ja raamatuillustraatorina. „Nimepanija“ lood ei nõua tormilist sündmustikku, tihti piisab vaid kurjakuulutava keskkonna maalimisest. Näitena lõiguke novellist „Grelot“: „Värvid, mis siin valitsesid, olid üleküpsenult tumedad, erinevad violetsed ja lihakarva punased – ma näen praegugi neid toone silme ees –, sekka mürkrohelist ja oranži, mis siin-seal tuleleegina sähvis. Kõik lillad koos lõid atmosfääri, mis mitte ei toetanud, nagu mu arvates üks kodu oleks pidanud tegema, vaid neelas“ (lk 45).

Nagu raamatu tagakaanetekstistki aimdub, on enamike lugude keskmes indiviidi ja sootsiumi konflikt. Võimetus või soovimatus kuuluda. Kollektiivi ühtne mass neelab aga tõrksa üksikisiku siiski endasse või sülitab läbiväntsutatult välja. Sotsiaalse kuuluvuse fatalism on teose trööstitu ja lootusetu tonaalsuse teine oluline allikas. Isegi teadvusetu maailm avab neis lugudes oma unised silmad ning hoiab saatuse eest pagevaid peategelasi oma raudses haardes: kartul klammerdub idudega pahaaimamatu lapse sõrmede ümber, pink haarab endasse uustulnuka istmiku, sipelgad kannavad minema naabri vara.

Lootusetuse ja üksilduse tunnet joonib korduvalt alla kõrvalseisjate ükskõiksus toimuva suhtes. Pea ära keeramise ühiskondlik-kultuurilisi tagamaid on veenvalt avanud Alexandra Tuuling oma arvustuses Värske Rõhu veergudel.^[1] Raamatu ilmumise puhul ERR-ile antud usutluses mainis Piret Raud, et iga raamat peegeldab oma kaasaega ning 2022. aasta süngus jõudis ka „Nimepanija“ kaante vahele.^[2] Päevakajaliste sündmuste, terava ühiskonnakriitika või satiiri asemel uurib autor aga hetkel akuutsete murede juuri – vaikimist, vääriti mõistmist ja eskapismi. Väikesed, inimeste igapäevaellu ja sotsiaalsetesse normidesse juurdunud mustrid võivad sama palju kurja sünnitada kui häälekamad või suuremastaabilised sündmused.

„Nimepanija“ mõjub eesti maagilise realismi traditsioonis värskendavalt just vastuoksuste poolest. Hoidmata kramplikult kinni reaalsusest, suudab ta ometi kõnetada kaasaega. Fantastilistele pööretele vaatamata ei mõju lood eskapistlikult, vaid pigem võimestavalt, kaasaelamisele kutsuvalt. Kriipiva õuduse ja süngete süžeepöörete kõrval suudab teos säilitada mingi piretraualiku hubasuse. „Need oleksid justkui kirjutatud õdusas, helgelt valgustatud toas, kus õhus hõljub kakao- ja küpsisearoom,“ märgib Sirbi veergudel Karola Karlson.^[3] Vanamoelise romantika ja kaasaja olme, õõva ja armsuse lootusetu läbipõimumine, mis algab juba teose särava kujunduse ja lugude meeleolu vahelisest kontrastist ning saadab lugejat kuni viimase leheküljeni, ongi ehk õõva oru kõige meisterlikum teostus. Ebamäärane tunne, et midagi on valesti, vaatamata kaunile keelele, sõbralikule kujundusele, soojale jutustuslaadile ning tormiliste sündmuste puudumisele.

„Nimepanija“ ei ole kindlasti lasteraamat, kuid teose lehekülgedel kohtab lapsi ometi palju. Pahatihti toovadki just nemad lugudesse kaasa ohutunde. Vägivaldsus, pahelisus või julmus tulevad eriti reljeefselt esile lapsepõlve süütuse ja armsuse taustal. „Grelot’“ julmad hoovimängud, ingelliku välimuse, kuid saatanliku meelega tüdruk „Aiapäikapikus“, peahaavaga poisike lühiloos „Päeva parim hetk“ või loomamaskidega publik „Katarsises“ mängivad kõik vastuoluga laste puhtuse ning vägivaldsuse vahel. Kohati toob see meelde õudusžanri meistri Stephen Kingi teosed, kelle „Surmahotelli“ tontlikud Grady õed, tagakiusatud Carrie või telekineetiliste võimetega Charlie McGee on selle kunstilise võtte äärmuseni viinud.

Ometi julgustan kõiki, kes ei ole veel seda teekonda ette võtnud, ühes „Nimepanijaga“ õõva oru nõlvadele rändama, sest kogu ambivalentsusele ja süngusele vaatamata usaldab Piret Raud oma lugejat ning jätab publiku otsustada, kui lähedale lugude tegelased endale lasta või kuidas toimuvat tõlgendada. Kes soovib, leiab sealt ohtralt rajakesi tänapäeva ühiskonda. Teised võivad aga loetu fantastika või maagilise realismi ohutusse kaugusesse paigutada. Kaasahaaravat ja nauditavat lugemist pakub teos igal juhul.

^[1] A. Tuuling, Unelmad rohelisemast rohust ja sinisest taevast. Värske Rõhk, 2023, nr 85.

^[2] K. Viilup, Piret Raud jutukogust „Nimepanija“: see on kõige süngem raamat, mille ma kirjutanud olen. Kultuur.err.ee, 17.10.2022.

^[3] K. Karlson, Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik. Sirp, 16.12.2022.

Andrus Kasemaa. Au kolhoosikorrale! Tallinn: Varrak, 2023. 224 lk. 22.90 €.

Inimestele läheb korda, kui neile öeldakse ilusaid sõnu, isegi kui nad seda eitavad. No on selliseid tumedaid tüüpe, kes ütlevad, ei täitsa suva, teiste arvamus ei huvita, aga eks ikka huvitab ja ka nemad on meelitatud, kui neile sosistatakse, et sa oled täna veel kaunim kui eile, või et sa jätkuvalt arened ja üllatad meid ikka uuesti ja uuesti! Sa oled nagu põhjatu kaev! Keegi ei taha kuulda, et sa oled ikka täitsa paksuks läinud, jälle sa närid küüsi, rohkem me enam sulle raha ei laena, saa ise hakkama ja õpi oma elu planeerima! Hiljuti lausus meie peaminister, kes ütleb üldse viimasel ajal kas liiga palju või liiga vähe või liiga hilja, kuid nüüd siis nii – Ma olen inimene, mitte näitleja! Seepeale hakkas meie teatriringkond kihama, paljud tundsid end solvatuna, kas siis meie ei olegi inimesed!? Ka kirjanikele saab palju solvavaid asju öelda, aga üks tuimemaid lauseid on – Uue raamatuga näitab kirjanik (eesnimi… perekonnanimi…) end oma tuntud headuses. Kujutage ette, teine on mõelnud, rähelnud unetuna voodis, keeranud linu käkra, valutanud südant ja hinge, kogunud ainest, käinud võõrastes ja väsitavates paikades, kohtunud inimestega, kelle käest loodeti mingit ainest saada, aga ei midagi, see oli vaid raisatud aeg ja vaev ja ei jäägi muud üle, kui peab ikka ise kirjutama, voolima lauseid, otsima kujundeid, hiljem teeb toimetaja palju tööd ja siis, kui raamat väljas, saad nagu puuhaamriga vastu pead, nii et veel nädal otsa peas kumiseb, tuntud headus, tuntud headus…

Ma ei tea, mida Andrus Kasemaa sellisest lausest arvaks, aga tema uue raamatu puhul peab see paika. Ja mitte selles mõttes, et oleme teda juba kuulnud ja lugenud küll ja nüüd on ära tüüdanud, vaid mina kui lugeja tunnen selle autori ära, mis on sümpaatne ja kuidagi turvaline. See on midagi sellist nagu käpajälg või turvahologramm – jah, see olen mina, Andrus Kasemaa, aus kraam, võid lugeda! Kohe esimese loo alguses laotab autor end laiali ja tuleb välja teemaga, mis lõi läbivalt rütmi raamatus „Vanapoiss“. Olles ise homo, suhtub ta võõristusega homodesse. Kuid selles raamatus ei ole küsimus kellegi soos või partnerluses või orientatsioonis, sest Kasemaa vastandab end peaaegu kõige ja kõigiga, hoiab end justkui terve maailma suhtes irdu, ei sobitu ega kuulu kuhugi, on kodus ja enamasti üksi. Seejuures on sümpaatne, et mitte kedagi ei mõisteta hukka ega häbistata. Ja ka ennast ja oma sobimatust ei piitsutata liiast. „Ära muretse. Kõik puuded pole silmale nähtavad!“ (lk 7). Autori jäägitu sümpaatia kuulub aga vanamuttidele, nii nagu romaanis „Leskede kadunud maailm“, on see lembus esindatud ka selles jutukogus. Lisaks läbivatele teemadele ja lendmõtetele on Kasemaa ka kohe raamatu alguses talle omaselt elevuses või eksalteeritud, on juhtunud midagi, millest peab nüüd kirjutama!

Kuigi kui aus olla, siis Kasemaa juttudes väga palju väliseid ja silmaga nähtavaid sündmusi pole, enese käima tõmbamiseks piisab vähesest, operatiivuudiste lugemisest või presidendilt saadud vastu-võtukutsest. Kui teine inimene paneks selle kutse riiulisse või kapile, niimoodi püsti seisma, et külalised ikka näevad, aga ei räägi sellest midagi, näidates, et see ongi ta normaalne argipäev, siis Kasemaa saab sellest kutsest mitu lehekülge teksti, alustades küsimusega, miks president kutsub endale külla täiesti võõraid inimesi. Tõepoolest hea küsimus! Ja lõpetades sellega, mida presidendile öelda, kui nad kohtuvad. Aga nende kahe küsimuse vahepeal jõuab Kasemaa rääkida joomisest ja koduvägivallast, Hundilaasma metsast, soomlaste puudekallistamise võistlusest, endistest ja praegustest olümpiaaladest, oma emast, tehnikumist ja veel sajast asjast, Kasemaa mõte hüppab nagu orav, kes on käärima läinud õunu söönud. See hüplemine on tema käpajälg, mis ongi minu jaoks tema teksti kõige paeluvam ja tähtsam osa. Olulisem kui see, mida ja millest Kasemaa räägib, on hoopiski – kuidas ta seda teeb. Mingis kõige pindsemas kihis jätab Kasemaa endast mulje justkui esseistist, kelle mõte on vibama läinud, aga ta siiski püsib või justkui tahaks püsida igas loos etteantud teemas. Kuid peagi saab selgeks, et kui mõni eksinud rändur tema käest teed küsiks, siis leiaks see inimene end peagi laukast ja sooviks, et oleks juhatust küsinud pigem Ivan Sussaninilt.

Nagu soos on pealmine kiht selline kenasti võnkuv ja õõtsuv, kuhu peale saab siiski astuda, aga selle all on tume turvas ja lõputu vesi, nii on ka Kasemaa juttudega. Selles kõige pindmises kihis keskendub autor iga loo puhul mingile nähtusele või teemale, mida arendada. Võtame üsna huupi ühe loo, milleks on „Emigrandid“. Tõepoolest siin on jutt emigreerumisest, pagulastest, eestlusest, mis on Kasemaal samuti üks läbivaid teemasid, aga ilmselgelt ei saa ta kunagi või siis vähemalt mitte selle raamatu eest Enn Soosaare esseistikapreemiat. Pigem sõbrustavad ta lood Mati Undi argimütoloogiatega, sest nii nagu Undi puhul ei saanud iialgi kindel olla, kuhu sind välja juhatatakse, nii on ka Kasemaal. See pindmine teema kukub mingil hetkel alt ära nagu korraks peale haaratud hommikumantel ja paljastub peateema – inimelu üksindus ja viletsus, igatsus ja igavus. On ka arusaadav, miks Kasemaa selle hommikumantli endale peale tõmbab, eks me kõik tee nii, sest millestki peab ju rääkima ja juttu tegema, vastasel korral, kui kohe asja juurde minna, oleks tulemuseks, et me lihtsalt karjuks või nutaks kõva häälega. Seda juba lugeda-kuulda ei taha!

„Emigrantide“ lugu lõpeb konstateeringuga, et tema ei emigreeru kuhugi Lõuna-Aafrika Vabariiki, sest talle meeldib siin: „Olen vist tõesti natuke masohhist, et armastan seda kaamost, hallust, kuudepikkust vaikust, elu ilma lindudeta – kõike seda, mis paljudele kannatusi valmistab! Suvi ongi liiga lühike, petja-peigmees, nagu üks vanatüdruk kord mu kodukülas ütles. Taban end naljakalt mõttelt, et niimoodi võib minust veel kord patrioot saada. Eh! Ja see tekitab lõbusa tuju. Vähemalt täna“ (lk 110). Ja võibolla meeldibki selle loo autorile pimedus ja kaamos ja et linnud ei laula, aga selgelt kumab selle tagant ärevus ja kerge masendus. Me näeme kirjanikku, kes tunnistab endale (või siis veel mitte), et ta peab jääma siia pimedusse, sest ta kas ei taha lahkuda või pole tal selleks finantsi (samuti korduv teema) või pealehakkamist, või on see hirm oma kodukülast lahkuda, ja kes sellepärast püüab seda paika ja inimesi enese jaoks väärindada.

Kasemaa on teatud mõttes justkui koduloouurija-kodukäija, on seda olnud paiguti oma luules ja selgelt romaanis „Leskede kadunud maailm“ ja samuti ka siin raamatus. Nüüd huvitab Kasemaad kolhoos, ta käib ukselt uksele ja küsib ja kogub jutte toonase eluolu kohta. Tema suhe kolhoosiga on väga ambivalentne, kohati lapsik, mingil hetkel idealiseeriv, justkui poleks kuldaeg mitte hea Rootsi aeg, mille headuses samuti võiksid meie eestlastest esiemad-isad siiralt kahelda, vaid elu kolhoosis! Samas tõmbab ta paralleeli ka kolhoosikorra ja tsaariaja vahele ning nimetab mõlema aja valitsejaid kurnajateks. Kolhoos on olnud ikka pigem midagi häbenemisväärset, keegi ei tahtnud olla lüpsja tütar või karjaku poeg, nüüd on see teema in, ilmselt on toonasest ajast piisavalt palju möödas, et on tekkinud soov sellest kirjutada. Lisaks Kasemaale on heaks näiteks aasta varem ilmunud Lilli Luugi jutukogu „Kolhoosi miss“ või Wimbergi romaan „Lipamäe“ (2002). Wimberg oli ilmselt esimesi üheksakümnendate lõpu põlvkonnast, kes uuesti sisenes karjalauta ja kaalukotta, sest nagu me teame, ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust!

Ka Kasemaa pöördub meie kultuuri lätete juurde, aga peagi saab selgeks, et kogu see kolhoosi-ihalus ja igatsus pole mitte toonase elukorralduse, põllumajanduse, parema või halvema elu järele, vaid see on lihtsalt soov igatseda ja otsida kadunud aega. See on justkui igatsus iseeneses. Kolhoosi-teema on justkui üks suuremat sorti hommikumantel, mis on peale võetud (kusjuures ma arvan, et autor on siiras ja aus ja huvitatud), sest selle ajastu riismeid me võime asulate keskustes veel näha, toonaseid inimesi kohata ja kuulata, nende järele on veel võimalik haarata. Seda autor ka teeb. Ja kuigi tundub, et Kasemaa fookus on suunatud selgelt minevikku (vanad raamatud, vanainimesed, eriti just vanamemmed, argiosakesed nõukaajast), siis see viis, kuidas ta seda koduloouurimist läbi viib, muudab ta selgelt kaasaegseks autoriks. Nagu eespool öeldud, Kasemaa mõte hüppab siia-sinna, sellega annab ta edasi meie vilgutamisajastu ja video-klippide-klõpsude rütmi. Ja ka kolhoositeema uurimine ja sellesse süvenemine on heitlik, korra käib ta arhiivis, aga rohkem nagu ei viitsi, siis räägib ema mingi loo, siis keegi vanamees, siis liigub mõte hoopis mujale, keskendumist jagub vaid vähesteks sekunditeks, kõik virvendab, kõik on hakitud, mul endal kah kogu aeg hakib! Selle viimase lõigu kirjutamise ajal avasin vähemalt kolm korda Facebooki.

Paradoksaalsel kombel saab kolhoositeema romaanile saatuslikuks. Ühel hetkel meenutab see suuremat sorti hommikumantel Kiviräha lastejutust pärit lolli jopet, kes ei taha enam seljast ära tulla ja kipub kägistama. Kasemaa raamatu tagakaanel öeldakse, et „uut teost võib pidada romaaniks novellides“. Jah, kui väga tahta, võib ikka, aga suurim küsimärk ripubki minu jaoks raamatu üldises kontseptsioonis ja ka struktuuris. Kui esimestes lugudes on kolhoosist vaid põgusalt juttu, siis mida edasi, seda rohkem sellesse teemasse sukeldutakse ja tekib juba ootus mingi põhjalikuma analüüsi või avastuse, suurema üldistuse või põhjapaneva ja isikliku perekonnaloo järele. Seda aga ei tule ja tervikuna raamat minu ootusi ei täida. Millest on väga kahju, see kolhoos on viimaks justkui pidur, mis võtab lausel ja mõttel hoo maha. Tekst, mis raamatu algul hüppas ja voolas ja lainetas võluvalt nagu lint, nii et ei häirinud isegi mõtte- ja sõnakordused, käib lõpuks üsna maha. Autor justkui ka ise väsib kolhoosi-asjast, see käärima läinud õunu söönud orav oleks nagu kaineks saanud või pohmeluses. Näiteks „Retsidivisti“ puhul tekib isegi küsimus, miks see jutt on sisse võetud. Jah, temaatika poolest ta sobib, kuid sisuliselt jääb ta kordades nõrgemaks kui näiteks minu lemmikud „Kutse tantsule“, „Ööpäevane operatiivinfo“ või „Viin“. Häid ja väga häid lugusid on nende kaante vahel kindlasti rohkem kui kehvemaid.

Kui juba kurtmiseks läks, siis raamatu alguses on autoril väga selge adressaat, mõnus punane lõng, millest aeg-ajalt kinni haarata, on keegi, kellele ta oma jutte räägib, kas sõber või armsam, igatahes keegi oluline ja lähedane inimene. Kuid mingi hetk see „sina“ kaob ära, justkui ei jõuaks või ei tahaks ta oma jutustajat enam kuulata. Võimalik, et ka teda lõpuks tüütas ära see kolhoosijutt.

Sven Mikser. Vareda. Tallinn: Rahva Raamat, 2023. 320 lk. 23.99 €.

Romaanivõistluse võitnud Sven Mikseri noorsooromaan „Vareda“ on tähelepanu pälvinud kahe asja eest – ja mõlema eest asjata. Ei ole mingit garantiid, et midagi võitnud teos osutub superheaks, samuti ei oma mitte mingit tähtsust selle kirjutanud isiku varasem elukäik – vähemalt mitte sel määral, et arvustuses kahe kolmandiku ulatuses autori poliitkarjääri lahata. Tahaks ikka ja jälle üle korrata – arvustatakse raamatut, mitte isikut, kes selle kirjutas.

Raamatuga on lugu enam-vähem lihtne ja see võib olla ka põhjuseks, miks laiemad rahvahulgad selle kergesti ära seedivad. Tõtt-öelda on raamat peaaegu mittemidagiütlev ja mitte selle pärast, et „ega siin ju eriti midagi ei juhtu“, nagu üks Goodreadsi lugeja sedastab, vaid oma erilise hillitsetud korrektsuse tõttu.

Väidetavalt olevat autor tudeerinud internetist, kuidas romaane kirjutama peab. Tark oleks olnud see tegemata jätta, vast oleks tulemus vähe erksam saanud. Kindlasti on nipinurga stiilivõte see, et narratiiv pidevalt auke täis peksta ja nendesse aukudesse üldharivaid jutukesi lisada. Praktikas näeb teos välja küll täiesti ühtlane, aga ma ei nimetaks seda heaks stiiliks.

Põgusalt sisust: väikelinnapoiss läheb suvel maale mõisahoones asuvasse koolimajja „öövahiks“.

Mõne kuu jooksul on ta seal avastamas oma tärkavat seksuaalsust. Selle loo katkestavad mõõdetud vahemaade järel asuvad meenutused kunstnik Joonasest, kes satub kunstiringis käivat poissi sügavamalt juhendama, vestab talle lugusid renessansi suurmeistritest ja tutvustab piiblitegelasi. Need episoodid on harivad küll ainult baastasemest veel madalamate teadmistega inimestele. Joonasele sekundeerivad raadiost tulevad päevauudised, mis annavad aimu, mis mujal maailmas toimub, ja millegipärast ka saksa kroonprints Friedrichi mõtisklused elust ja surmast.

Sõprus- ja armastuslugu ise on ainus, mis teose lunastab – siin on olemas ehe ja õrn tunne, ning ma pole üldse kindel, kas määratlus geiromaan on ikka õigustatud. Ka sõpruses võib sisalduda erootilisi momente, seda seletamatut miskit, kui oled leidnud inimese, kelle poole sind millegipärast hirmsasti tõmbab, kelle seltsis on hea ja vaba olla, keda sa usaldad. Ma pole muidugi geiteema ekspert, aga kas ei ole omavahel kuidagi vastuolus peategelase Johannese algne huvi särtsaka noorukese õpetajanna ülilühikeste pükste vastu, ja siis, plaksti, selgub, et teda sütitab hoopis noore meesisendi sarm.

Õigupoolest tahaksin väidelda ka Vilja Kiisleri Sirbis ilmunud arvustusega. Arvustus oli silmatorkav selle poolest, et suutis täita leheruumi ära raamatust praktiliselt midagi rääkimata. Väide, et Mikser on valinud kirjutamiseks puhta fiktsiooni, mis valitseva minakirjutuse ja omaeluloolise materjali ekspluateerimise ülekülluse taustal väärib omaette esiletõstmist – lubage kahelda.

Omaeluloolisust on siin kapaga. Alustades sellest, et romaani geograafia asub äratuntavalt paikades, kus on möödunud autori – ja ka arvustaja – noorus. Peategelane Johannes-poiss näib olevat samasugune oivik nagu raamatu autor. Kas autor ka Paide kunstiringis käis (mina käisin), selle kohta mul puudub teave, aga unustamatu lõbustuspark, tapamaja, raamatupood ja muud tuttavad maamärgid kinnitavad, et romaani fiktsioon on tugevate vaiadega päris maapinna külge kinni löödud. Ilma reaalelulise karkassita ei püsi ükski ilukirjandus püsti, iseasi on see, kuipalju vanikuid sinna karkassi ümber kuhjata. Ja mis puutub minakirjutusse, siis on „Vareda“ igal juhul kirjutatud esimeses isikus. See, et autori ja tegelase silmi eraldavad aastakümned, ei ole veel eriline argument. Ega ju päris 16-aastase jõmpsika mõttemaailma see teos tabada suuda – selleks on ta liiga püüdlik, liiga korrektse sõnavaraga, kahtlaselt vaguravõitu.

Vägisi jääb mulje, et tegemist on igas mõttes „korraliku“ sooritusega – kirjandusõpetaja oleks muidugi pannud hindeks viie. Laused on tehtud õigesti, nad ei ole kuidagi katki, kasutatud on epiteete, metafoore, võrdlusi, kogu kohustuslikku keelestaffi kenasti ja korralikult, aga ka tuimalt. Laused on enamasti lühikesed ja ühekordse lugemisega hoomatavad, aga pärast nende lugemist ei jää meelde ükski värvikas kõnekujund, sest kõik, mida öeldakse, on etteaimatav. Loodust, maju ja inimesi kirjeldatakse ammu lõpuni viledaks kulunud sõnadega. Samas ei ole tegu ka minimalismiga, mis tõesti püüaks läbi ajada vähimaga võimalikust. Peatükid on lühikesed, sageli veel omakorda tärnikestega juppideks jagatud, ligikaudu ühesuguse struktuuriga – paiga, ilma või inimeste kirjeldus, siis liigutakse kukesamm edasi sündmustikuga, järgneb loosse mittepuutuv pajatus, siis minnakse jälle tipa-tapa edasi. Ka otsekõne ei ole teismeliste poiste kohta ülearu veenev: „Tohin ma sisse tulla ja klaasi vett juua?“ – seda ütleb see, keda kutsutakse „heaks poisiks“, kuigi ta rusikas on kerge tõusma. Ja: „Sul peab siin küll surmavalt igav olema.“ Saatelaused on samast oopusest – kergitab kulmu, veab silmad vidukile jne.

Kogu tegelaskond on samuti vääramatult stampide küüsis. Väsinuvõitu ema, kes võitleb viimast võitlust, et oma mees tagasi pere juurde tuua – ilmselt edukalt. Kohustuslik õeraas – „kes saab alati hakkama“. Peategelased Johannes ja Andreas – kõhetu linnapoiss, kes alles hiljaaegu hakkas pikkust viskama, ebanormaalselt korralik ja ülearu häbelik, versus tahumatuvõitu traagilise perekonnalooga kooli pooleli jätnud maapoiss. Kõrvaltegelased: ülearu seksikas õpetaja Margit, kõikide emade hirm, kes võrgutab endast kümme aastat nooremaid poiskesi; piimatädi, kelle vend on halbade eluvalikute pärast sootsiumi põlu all; Margiti noorem vend ja tema pruta, kes esindavad pahelisemat subkultuuripoolt; poetagused joodikud, kes kõigiga tüli norivad; kunstikooli kulupäine vastuvõtukomisjon, mõnel hallid juuksed klassikaliselt rebasepunaseks värvitud – kokku vast natuke üle paarikümne pealiskaudselt visandatud tüübi, igaühel neist oma lugu, milliste paljusus ei tule ka tervikteosele kasuks, kuna lood on trafaretsed ja korralikult lahti rääkimata.

Kõik see tuttavlikest ja loogilistest osadest kokkupandud pilt hakkab murenema, kui selgub, et asi liigub samasooliste armastusloo suunas. Võib-olla sellepärast on see taustatapeet ka vajalik, et sellevõrra kirkamalt säraks miski, mis on päriselt ehe. Raamatu üldine argine toon ei lase tol ajal veel mitte nii harjumuspärast sättumust ka kuidagi ebanormaalsena näha, ei, see tundub lihtne, õige ja loomulik. Kuigi ka siin on minu jaoks „agad“ – ei tuleks ju selle peale, et kahte poissi ühes toas nähes neid korrapealt patutegudes kahtlustama hakata. Tavaliselt nimetatakse kahte koosviibivat noormeest „sõpradeks“. Aga mine sa tea, kui nad just tõesti käest kinni hoiavad või üksteise embuses on, siis vast mitte.

Oleksin teosesse hoopis leplikumalt suhtunud, kui tal poleks niipalju kellasid ja vilesid küljes, kui poleks preemiat ja üldist meediahaipi, kirjanduslikku kõrgliigasse arvamist ja mida kõike veel. Debüütraamatuna on tegemist tõepoolest pigem meeldiva, kuigi unisevõitu saavutusega. Autorile edaspidiseks nõu anda on üpris mõttetu, kuna õige autor ei võta kellegi nõu kuulda, nii nagu ei lase ta ennast oma teelt eksitada mõnel sapisel arvustusel.

Juhul kui autor peaks kuuluma teise, olematusse kategooriasse, kes ootab arvustusest uusi kirjutamisnippe ja juhtnööre, siis soovitan järgmist teost mitte konstrueerida, vaid usaldada oma „sisemist mina“. Isegi kui see sisemine mina paberilt välja ei paista (aga ta paistab!), on tema kohalolek palju tähtsam kui õigesti pandud komad. Nagu kunstitädid Johannesele mõtlikult ütlesid – „Teooria on sul tugev.“ Mispeale poiss vähe pahuralt mõtles, et sel juhul tuleks saada kas kriitikuks või algkooli kunstiõpetajaks, see on paras töö neile, kes on teoorias tugevad.

Minu ema ütles ikka: „Lase hääl vabaks!“, kui mind kogemata ümisemas kuulis. Muidugi läks mul selle peale hääl veel kümme korda rohkem krampi.