Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 4–5
Püüdes teha oletusi selle kohta, mida Marx oleks tänapäeva maailmast arvanud, tuleb kõigepealt rõhutada, et Marx ei olnud empirist. Ta ei arvanud, et tõeni oleks võimalik jõuda, noppides kogemusest raashaaval andmeid – “andmepunkte”, nagu ütlevad teadlased – ja seejärel seades kogutud fragmentidest kokku mingi pildi tegelikkusest. Kuna peamiselt just sellega enamik meist enda arvates tegeleb, siis läheb Marx siin oluliselt lahku nn tervest mõistusest – seda mõistet ei sallinud Marx sugugi, nähes selles vahendit, millega mingi konkreetne poliitiline kord või klass teeb oma reaalsusetõlgendusest näiliselt neutraalse ideede süsteemi, mida siis võetakse etteantud loodusliku korra pähe. Kuna empirism võtab oma andmeid olemasolevast asjade korrast, siis kaldub ta loomu poolest aktsepteerima tõsiasjadena seiku, mis annavad tunnistust vaid eelarvamustest ja ideoloogilistest survejõududest. Marxi arvates kinnitab empirism alati status quo’d. Eriti vastumeelt oleks talle olnud tänapäeva komme tugineda väitluses “faktidele”, justkui oleksid need neutraalsed reaalsuse osad, mis ei kanna vähimatki märki ajaloost, tõlgendustest, ideoloogilisest erapoolikusest ega oma tekkekontekstist.
Mina seevastu olen empirist. Mitte niivõrd sellepärast, et peaksin Marxi arvamust sügavamate ideoloogiliste jõudude moonutava mõju kohta eksituseks, vaid sellepärast, et minu arvates ei saa nende jõudude mõjust vaba vaatepunkti olemas ollagi, ja seepärast on meie kohus teha oma parim sellega, mida me näha võime, eriti aga mitte kõrvale hoiduda ebamugavatele ja/või vastuolulistele andmetele näkku vaatamast. Niisiis erineb Marx ise põhjalikult sellest, kuidas mina Marxist kõnelen – Marx pidanuks minu käsitlusviisi filosoofiliselt ja poliitiliselt täiesti valeks.
Vaatleme alljärgnevaid lõike “Kommunistliku partei manifestist”, mille Marx kirjutas koos Engelsiga 1848. aastal, kui oli oma poliitiliste kirjatööde pärast nii Saksa- kui Prantsusmaalt välja aetud: “Kapitalism on allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suured linnad … Ta on rahvastikku tihendanud, tootmisvahendid tsentraliseerinud ja omandi vähestesse kätesse koondanud. Kapitalism … [ei ole] jätnud muud inimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, tundetu “maksmine sularahas”. Alles kapitalism on näidanud, mida võib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püramiidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsuguseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad. … Kapitalism on … loonud arvukamad ja grandioossemad tootlikud jõud kui kõik möödunud põlvkonnad kokku. Kapitalism ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid, järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. … Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, igavene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kapitalistlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes. … Ürgvanu rahvuslikke tööstusharusid on hävitatud ja neid hävitatakse iga päev. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekivad uued, mille rahuldamiseks vajatakse kõige kaugemate maade ja kõige erinevamate kliimade saadusi. Kaubanduskriis[id teevad] oma perioodilise kordumisega … järjest rohkem küsitavaks kogu kapitalistliku ühiskonna olemasolu. Kaubanduskriiside ajal hävitatakse regulaarselt mitte ainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loodud tootlikke jõude.” [1]
Valitud lausete põhjal ei saa jätta järeldamata, et Marx oli tavatult ettenägelik. Tema arusaamine kapitalismi olemusest, liikumisteest ja -suunast oli tõepoolest hämmastav. Siin tõuseb eriliselt esile kolm aspekti: tunnustus, mida Marx avaldab kapitalismi tootlikule võimekusele, mis ületab kaugelt kõik teised poliitilis-majanduslikud süsteemid, mida me eales näinud oleme; sellega kaasnev ühiskondliku korra ümberkujundamine; ning kapitalismi olemuslik kalduvus kriisidele, tõusu ja hävingu tsüklitele.
Pean aga üles tunnistama, et ma ei tsiteerinud neid lauseid täpselt niisugustena, nagu Marx nad kirja pani: seal, kus mina kirjutasin “kapitalism”, seisis Marxil “kodanlus”. Marx rääkis klassist ja selle huve teenivast süsteemist, aga mina panin selle kõlama nii, nagu oleks ta rääkinud ainult süsteemist. Marxil sõna “kapitalism” ei ole. “Das Kapitali” esimeses, lõpetatud osas ei esine seda terminit kordagi. (Kontrollisin järele: otsing leidis selle sõna kolmes kohas, kuid neis kõigis oli sellega nähtavasti valesti tõlgitud saksakeelset mitmust Kapitals; saksakeelses originaalis ei mainita Kapitalismus’t kordagi.) Kuna üldiselt peetakse Marxi õigusega suurimaks kapitalismi kriitikuks, siis väärib see väljajätt märkimist. Tema eelisterminid olid “poliitiline ökonoomia” ja “kodanlik poliitiline ökonoomia”, mis tema vaateviisi järgi hõlmas kõike alates omandiõigusest kuni inimõigusteni meie tänapäevases mõttes ja sealt kuni sõltumatu, autonoomse indiviidi mõisteni. Arvan, et Marx ei kasutanud sõna “kapitalism” sellepärast, et muidu oleks võidud järeldada, nagu oleks kapitalism vaid üks mitmest omavahel võistlevast süsteemist, ja seda Marx ei uskunud. Ta ei arvanud, et kapitalismist on võimalik edasi liikuda põhjaliku pöördeta olemasolevas ühiskondlikus, poliitilises ja filosoofilises korras.
Tal oli õigus – alternatiive ei ole tekkinud. Majandusteadusest kui distsipliinist on tegelikult saanud kapitalismi uuriv teadus. Neid kahte peetakse üheks ja samaks alaks. Kui kapitalismi hegemooniat majandusteaduses peaks iial tabama mõni tõsine ja püsiv teoreetiline rünnak – pärast seda tõsist ja püsivat rünnakut, mis lähtus kunagistest “reaalselt eksisteerivatest sotsialismidest” –, siis võiks arvata, et mõni selline oleks välja ilmunud pärast maailma majandussüsteemi peaaegu saatuslikku varingut 2008. aastal. Kuid me pole näinud midagi enamat kui ettepanekuid paranduslikeks nokitsusteks olemasoleva süsteemi kallal, mis teeksid ta veidi vähem riskantseks. Praegu valitseb meil see koletislik hübriid, riigikapitalism – kunagi armastas Briti Sotsialistlik Töölispartei selle terminiga kirjeldada Nõukogude Liitu, kuid alles mõne nädala eest võis seda sõna näha The Economisti esikaanel, kus sellega iseloomustati praegust majanduslikku olukorda suuremas osas maailmast. See on paroodiline majanduskord, milles ühiskond kannab kõik riskid ja finantssektor saab endale kõik hüved; see on erakordselt puhtal kujul seesama kord, mida nimetati sotsialismiks rikastele. Kuid “sotsialism rikastele” oli mõeldud naljana. Tõde on aga see, et praegu töötab ülemaailmne majandussüsteem tõepoolest niiviisi.
Finantssüsteem oma praegusel kujul on Lääne demokraatiale eksistentsiaalseks ohuks, mis ületab kaugelt igasuguse terrorismiohu. Terrorism ei ole kunagi suutnud ühtki demokraatiat rivist välja lüüa, ent kui pangaautomaadid lakkaksid korraga raha välja andmast, siis satuksid praeguseks välja kujunenud demokraatlikud riigid kokkuvarisemisohtu. Ometi käituvad valitsused nii, nagu ei saaks nad sinna kuigi palju parata. Neil on seaduslik voli meid väeteenistusse kutsuda ja sõdima saata, kuid majanduskorra põhialustega ei suuda nad midagi ette võtta. Seega võib arvata, et hetkel, mil Marx otsustas vältida sõna “kapitalism”, sest ta ei näinud sellele olemasoleva ühiskondliku korra piires alternatiivi, funktsioneeris tema kristallkuul eriti suure lahutusvõimega.
Marx paneb suurt rõhku küsimusele, kust tuleb väärtus, kuidas vahetatakse kaupu ja mis on raha. Seda väga lihtsat küsimust ei olnud kunagi varem nii selgesti püstitatud; see on ka niisugune küsimus, mida professionaalsel või institutsionaalsel tasandil enam ei esitata, sest kõik peavad praegust olukorda niivõrd endastmõistetavaks. Kuid see on väga põhimõtteline ja tähtis küsimus, õieti kaks küsimust: mis on raha ja millest tuleb selle väärtus?
Marxil on sel teemal sadu lehekülgi, tema teoste kommentaarides ja analüüsides kümneid tuhandeid, seega saan ma siin anda tema vaadetest vaid karikatuursuseni lühendatud ja lihtsustatud kokkuvõtte. Marxi mudel töötab ligikaudu nii: konkurentsisurve lööb tööjõu hinna alla, nii et töölised palgatakse miinimumhinna eest – neile makstakse alati parajasti nii palju, et nad suudavad endal töövõimet sees hoida, aga mitte rohkem. Siis müüb tööandja oma kauba mitte selle hinnaga, mida maksis selle valmistamine, vaid parima hinnaga, mida ta saada suudab. Ka sellele hinnale mõjub konkurentsisurve, seepärast läheb see ajapikku samuti alla. Esialgu aga on hind, millega tööline oma tööjõudu müüb, ja hind, millega tööandja oma kaupa müüa saab, erinevad; see hinnavahe, mida Marx nimetas lisaväärtuseks, koguneb rahana tööandja kätte. Marxi järgi rajaneb kapitalism üleni lisaväärtusel: igasugune väärtus kapitalismis on tööga loodud lisaväärtus. Sellest koosnebki asja hind. Marx sõnastas seda nii: “Hind on kaubas asjastatud töö rahanimi.”[2] Seda küsimust uurides loob ta mudeli, mis võimaldab meil vaadata sügavale maailma struktuuri sisse ja märgata, kuidas meid kõikjal ümbritsevates asjades peitub töö. Ta toob asjades ja suhetes sisalduva töö päevavalgele.
Lisaväärtuse teooria selgitab Marxi jaoks ka kapitalismi loomuomast kalduvust kriisidele. Tööandjale nagu tööliselegi mõjub konkurentsisurve; asjade hinda, mida ta müüb, suruvad uued turule tulijad kogu aeg alla. Üks tavaline võte sellest ülesaamiseks on võtta tööliste jõudluse suurendamiseks kasutusele masinad. Tööandja püüab töölistest rohkem välja pigistada, palgates rohkemate asjade tegemiseks vähem inimesi. Kuid püüd tootmise efektiivsust suurendada võib ka väärtust hävitada, tihti sellega, et toodetakse liiga palju kaupa ebapiisava kasumiga; see põhjustab konkureerivate kaupade ülejäägi, mis põhjustab turu krahhi, mis põhjustab kapitali suuremõõdulise hävimise, mis põhjustab uue tsükli alguse. Siin ilmneb taas Marxi mõtteviisi elegantsus – lisaväärtusteooria viib otseselt ja otsesõnu ennustuseni, et kapitalismiga kaasnevad alati kriisid, tõusu ja hävingu tsüklid.
Marxi mõttekäikudega seoses tekib ka ilmseid raskusi. Üks neist on see, et nii paljud kaubad on tänapäeva maailmas (digitaalsuse mõttes) virtuaalsed, et neisse akumuleerunud tööd ei ole kerge näha. Näiteks on David Harvey loengud “Kapitalist” – mis on parim sissejuhatus Marxi põhiteose tundmaõppimiseks – suure väärtusega, samas aga on nad internetis tasuta saadaval. Nii et kui te ostate nad endale raamatu kujul – sest lugedes saab informatsiooni palju kiiremini kätte kui kuulates —, siis kuulub lisaväärtus, mille suurendamiseks te oma panuse annate, peamiselt teile endale.
Arusaam sellest, kuidas asjades sisaldub töö ja kuidas asjade väärtus tuleneb neisse tarretunud tööst, osutub digimaailmas ootamatult võimsaks seletusvahendiks. Võtame Facebooki. Üheks Facebooki edu aluseks on tõik, et inimesed tunnevad, et neil ja nende lastel on seal ohutu aega veeta, et Facebook on koht, kuhu minnakse teiste inimestega suhtlema, kuid mis ei ole olemuselt riskantne või räpane – see tunne kipub tehniliste uuendustega tihti kaasa tulema, näiteks oli see nii VHS-iga algul, kui see turule ilmus. Kuid muljet, et Facebook on “hügieeniline” – see on vist parim sõna –, loovad ja hoiavad kümnete tuhandete viletsapalgaliste töötundide hinnaga firmad, mida Facebook palkab võrgust sündsusetuid pilte välja kammima ja mille arengumaalastest töötajatele makstakse – ühe Marokost pärit mehe andmetel, kelle kurtmist on ajakirjandus kajastanud – üks dollar tunnis. See on suurepärane näide lisaväärtusest: suur hulk madalapalgalist lihttööd loomas hügieenilist image’it firmale, mis sel aastal börsile tulles loodab olla väärt 100 miljardit dollarit.
Hakates jälgima selle mehhanismi toimimist tänapäeva maailmas, leiate seda kõikjalt, tihti lisaväärtuse kujul, mida te ise ostja või kliendi rollis loote. Võtame näiteks veebi kaudu lennule registreerimise ja pagasi loovutamise. See protsess peaks asjaajamist lennujaamaga oluliselt tõhustama ja seega kokku hoidma teie aega – aega, mida te saaksite kasutada muudeks toiminguteks, sealhulgas teile majanduslikult kasulikeks. Lennuliinid aga palkavad teie pagasit vastu võtma nii vähe töötajaid, et lendaja ei saa mingit kokkuhoidu. Asja uurima hakates saate teada, et kuna lennuliinid peavad palkama rohkem inimesi tegelema lendajatega, kes ei ole end võrgu kaudu lennule registreerinud – muidu ei saaks lennukid õigel ajal väljuda –, siis edenevad eelregistreerimata reisijate järjekorrad nüüd palju kiiremini. Lennufirma jätab oma ebaefektiivsuse reisija kanda, kuid samas veeretavad nad teile ka töö ning omastavad ise lisaväärtuse. Seda juhtub ikka ja jälle. Iga kord, kui teil on tegemist telefonimenüüga või interaktiivse kõnepostiteenusega, annetate te lisaväärtust inimestele, kellega te asju ajate. Marxi mudel paneb meid kogu aeg kõikjal nägema ümbritsevatesse asjadesse ja tehingutesse kodeeritud tööd.
Mullu ilmus National Geographicus seitsmemiljardenda inimese sünni tähistamiseks lugu “maailma kõige tüüpilisemast inimesest”. Ainus seik selle inimese juures, mis kindlasti mingeid vaidlusi ei tekita, on tema paremakäelisus. (Olgugi käelisuse teema neutraalne, on asi ise siiski üsna huvitav. Vasakukäelisi on keskmiselt umbes 10%, kuid vasakukäelisus näib olevat sagedasem ühiskondades, kus on rohkem vägivalda. Keegi ei tea, miks see nii on, kuid selles ei ole ka midagi üllatavat, sest teada ei ole seegi, miks üldse osa inimesi sünnib vasakukäelisena.) See, et tüüpiline inimene on mees, on suhteliselt uus nähtus. Poeglapsi sünnib ikka rohkem kui tütarlapsi – suhe on 103–106 poeglast 100 tütarlapse kohta –, sest poistel on väikelapseeas suurem suremus ja selleks, et sugupoolte suhe oleks tasakaalus, peabki neid sündima rohkem. Kuid tänapäeva meditsiin on enamikus maailmast väikelaste suremust järsult vähendanud, nii et nüüd hakkab sugupoolte erinev sündimus mõjutama teisi demograafilisi gruppe, kus on ajalooliselt olnud rohkem naisi kui mehi, sest naised elavad kauem (põhjus on jällegi teadmata). Sellele lisandub ka üks palju süngem asjaolu: jõukuse ja tehniliste võimaluste kasv on kaasa toonud tohutu erinevuse sugupoolte sündimuses, mille põhjuseks saab olla ainult tütarde valikuline abortimine. Eriti just paljudes Aasia piirkondades on meeste ja naiste arvu suhe kasvanud kaugelt üle bioloogiliselt võimaliku. Hiinas ja Indias on see suhe loendusandmetel umbes 120:100. 2020. aastaks on Hiinas vähem kui 19-aastaste elanike seas poisse 30–40 miljoni võrra rohkem kui tüdrukuid. Et seda arvu näitlikumaks teha, mainime, et 40 miljonit on just sessamas vanusegrupis poiste koguhulk Ameerika Ühendriikides. Seega on Hiinas kaheksa aasta pärast oodatavasti terve Ameerika Ühendriikide noormeestest elanikkonna suurune hulk mehi, kellele on määratud jäädagi vallaliseks. Eriti sünge on seejuures see, et “pojaeelistus”, nagu seda nähtust kuivalt nimetatakse, suureneb koos sissetuleku kasvuga ja moderniseerumisega, ja on seega suurenenud järsult. See tähendab aga kümneid miljoneid puuduvaid tütarlapsi.
Niisiis, kõige tüüpilisem inimene on mees. Ta teenib aastas vähem kui 9500 eurot. Tal on mobiiltelefon, kuid puudub pangakonto. See sobib Marxi mudeliga kapitalismist: tüüpilisel inimesel ei ole pangakontot, sest tüüpiline töötaja on proletaarlane, kel ei ole panka midagi hoiustada; tal ei ole kapitali ja ta peab müüma oma tööjõudu parima hinna eest, mida tal saada õnnestub. Ta on 28 aastat vana – see on maailma elanikkonna mediaanvanus. Ja kui eeldada, et maailma kõige tüüpilisem inimene kuulub maailma kõige arvukamasse etnilisse rühma, siis järelikult on ta hiinlane. Niisiis, see 2012. aasta esindusinimene on 28-aastane, pangakontota, kuid mobiiltelefoniga hiinlasest mees, kes teenib vähem kui 9500 eurot aastas. Arvake ära, kui palju täpselt neid kriteeriume rahuldavaid inimesi praegu maailmas on? Üheksa miljonit. Me võime talle nimegi välja pakkuda – selleks on maailma levinuim eesnimi Li. Li-nimelisi inimesi on sama palju kui inimesi Suur-britannias ja Prantsusmaal kokku.
Ma usun, et Marx ei oleks näinud selles pildis midagi, mis tema mudelit kõigutaks – tõsi, sõna “mudel” ei oleks talle meeldinud. Ta nägi ette, et kujuneb välja proletariaat, kes teeb ära suurema osa maailmas tehtavast tööst, ja kodanlus, kes nende vaeva viljad kokkuvõttes endale saab. Asjaolu, et proletariaat asub arengumaades ja on seega justkui Lääne kodanluse pilgu eest kõrvale lükatud – selle kohta öeldakse mõnikord “välisproletariaat” – ei kummuta seda pilti sugugi. Uurigem seda protsessi maailma kõige suurema väärtusega firma näitel, milleks on hetkel Apple. Apple’i viimane kvartal oli kõige suurema kasumiga kvartal kõigi maailma firmade ajaloos – müüdi 46 miljardi dollari eest kaupa ja teeniti 13 miljardit dollarit kasumit. Apple’i suurimate müügiarvudega tooted on valmistatud tehastes, mis kuuluvad Hiina firmale Foxconn. (Foxconni toodete seas on Amazon Kindle, Microsoft Xbox, Sony PS3 ja veel sajad tooted, mille esipaneelil seisavad teiste firmade nimed; ei oleks suur liialdus öelda, et Foxconn valmistab kõiki maailma elektroonikaseadmeid.) Stardipalk on 2 dollarit tunnis, töötajad elavad kuue või kaheksa voodiga ühiselamutubades, mille üür on 16 dollarit kuus; tehas Chengdus, kus valmistatakse iPade, töötab 24 tundi ööpäevas ja töötajaid on 120 000 – mõtelge, Exeteri-suurune tehas, ja see ei olegi veel Foxconni suurim tehas – suurim asub Shenzenis ja seal on 230 000 töötajat, kes töötavad kuus päeva nädalas ja 12 tundi päevas. Kui puhkes skandaal enesetappude pärast, juhtis firma tähelepanu sellele, et Foxconni töötajate seas on enesetappude sagedus väiksem kui Hiinas keskmiselt ja et Foxconn ütleb iga päev ära tuhandetele tööletahtjatele. Mõlemad väited vastavad tõele. Just see ongi vapustav. Tööolud on Foxconnis sama head või paremad kui enamikul samataolistel tootmistöökohtadel Hiinas, kus valmistatakse enamik maailma kaupadest, ja Hiina töölised kalduvad üldiselt eelistama sellist eluviisi alternatiividele maal. Ja see kõik leiab aset – olukorra iroonia on siin nii suur, et selle haaramiseks ei leidu peaaegu sõnugi – maailma suurimas ja võimsaimas nime poolest kommunistlikus riigis. Nende töötajate olukorda ei saa minu arvates samastada 19. sajandi vabrikutööliste omaga, kuid see sobib üsna täpselt Marxi mudelisse, kus võõrandunud proletariaadist imetakse välja nende töö ja muudetakse teiste inimeste kasumiks. Meie 28-aastast härra Lid võib hõlpsasti kujutleda töötavat ühes neist tehaseist.
Marxi ennustus meie praegusest olukorrast hakkab raskustele põrkuma, kui süveneda detailidesse. Kui vaadata maailma laias laastus, siis on suur osa tema ennustustest täide läinud. On olemas jõukas kodanlus, mis on ülemaailmne, kuid mis Lääne maailmas moodustab elanikkonna enamiku, ning proletaarne tööjõud, kes paikneb suuremalt jaolt Aasias. Tõeks on saanud ka regulaarsed majanduskriisid, rikkuse kasvav koondumine juba niigi rikaste kätesse ning järjest suurenev surve ülemaailmsele kodanlusele, mis on ilmne kõikjal – pitsitus, millest me oleme nii palju lugenud. On jõutud üldisele äratundmisele, et turvalisi rahusadamaid ei ole enam olemas, et majanduse muutumise eest ei ole pääsu, et kapitalism liigub edasi kiiremini kui inimesed ise liikuda suudavad. Kui te olete keevitaja, kuid teie tütar peab töö leidmiseks minema arvutiasjandust õppima, siis sellega suudate teie ja suudab ühiskond arvatavasti kohaneda; aga kui te olete keevitaja ja peate ise poole tööelu pealt hakkama tarkvarainseneriks õppima, siis see ei käi enam hoopiski nii kergesti. Ja ometi just selliseid muudatusi toob kaasa tänapäeva tööturgude areng. Seda pidaski silmas Marx, nähes ette maailma, kus “kõik seisuslik ja kindel haihtub”. Seepärast ei ole kuigi raske jõuda arvamisele, et Marxi ennustused pidasid paika “jämeda pintsli impressionismi” tasandil.
Marxi maailmakirjelduse kõige ilmsem viga puudutab klasse. Mingi klassikaliselt marxilik proletariaat on tõepoolest üle maailma levinud. Kuid Marxi ennustuste järgi pidi sellest saama üha tsentraliseerunum ja organiseerunum jõud – just sellega pidigi ta kapitalismile nii ohtlikuks muutuma. Luues tingimused, kus tööjõud kollektiivselt organiseerub ja koguneb, pidi kapitalism ise ette valmistama oma hävingut. Kuid klasside vahel ei ole mingit globaalset organiseerunud konflikti; mingit organiseerunud ülemaailmset proletariaati ei ole olemas. Ei ole midagi ligilähedastki. Proletariaat seisab järjekorras, et Foxconnis tööd saada, mitte et seal streike korraldada; Hiinat – kus, võib öelda, maailmaproletariaat nüüd elab – ähvardab praegu eelkõige ebavõrdsus, mida põhjustab lõhe linnadesse valguva proletariaadi ja neist mahajääva maaelu vaesuse vahel. Hiinas on ka pinged ranniku ja sisemaa vahel, samuti üha tõsisemad probleemid korruptsiooni ja saamatu valitsemisega, millest puhkevad regulaarsed massirahutused – võimudevastased mässud, mida toimub reeglipäraselt üle kogu Hiina ja millest Lääne tavaajakirjandus peaaegu kunagi ei teata. Kuid ükski neist nähtustest ei ole seotud klassiga. Arvestades, kui suurt rõhku pani Marx oma teostes organiseeritud klassivõitlusele, tuleb küll tunnistada, et siin ei ole tema ennustused täide läinud.
Miks see nii on? Arvan, et selleks on peamiselt kaks põhjust. Esiteks, Marx ei näinud ette seda, mida ei näinud ette ka keegi teine ja mida mu arvates ei olnudki võimalik ette näha, nimelt kapitalismivormide tulevast mitmekesisust. Me kõneleme kapitalismist, nagu oleks see mingi üks asi, kuid kapitalismil on palju erinevaid teisendeid, mille taga on eri mudelid. Tänapäevane heaoluriik, mis hoolitseb oma kodanike eluaseme, hariduse, toiduse ja tervishoiu eest hällist hauani, on uuendus, mis vaidlustab Marxi kapitalismianalüüsi põhialust; usun, et heaoluriiki terasemalt vaadeldes tekkinuks temaski kahtlus, et see võib ta analüüsi alusteni õõnestada, sest see erineb nii tugevasti Marxi eluajal toiminud kapitalismist, mida ta tulevikku ekstrapoleeris. Võib-olla ta väidaks, et Briti ühiskond tervikuna on muutunud ülemaailmse kodanluse osaks ja et proletariaat paikneb nüüd teistel maadel; see on mõeldav argument, kuid arvestades ebavõrdsust, mis on meie ühiskonnas olemas ja kasvamas, ei ole seda kerge kaitsta. Kuid Skandinaavia heaolukapitalism erineb väga riiklikult juhitavast Hiina kapitalismist, mis omakorda on peaaegu täiesti erinev Ameerika Ühendriikide sauve qui peut[3] vabaturukapitalismist, mis taas erineb rahvusmeelsest ja tugeva sotsiaalse kallakuga Prantsuse kapitalismist, mis ei sarnane sugugi selle veidra hübriidiga, mis on meil siin Ühendkuningriigis, mille valitsused on täielikult andunud vabale turule, ent kus ometi on ka heaolu ja hoolekande valdkondi, mida nad ei ole söandanud puutuda. Singapuris, ühel kõige varjamatumal vabaturumaal, mis tuleb turgude liberaalsuse uuringutes alatasa esikohale või esimeste sekka, kuulub suurem osa maast riigile ning rahva valdav enamik elab kommunaalelamutes. Singapur on vabade turgude, aga ka munitsipaalkorterite maailmapealinn. On olemas väga mitmesugust kapitalismi ja ei ole kindel, kas neid kõiki annab haarata analüüsiga, mis käsitleb neid üheainsa nähtusena.
See ilmneb muu hulgas selles, kui mitmekesised ja keerukad on meie huvid selles süsteemis. Veebruaris tõsteti Foxconnis kõigil töötajatel põhipalka üleöö 25 protsendi võrra. Põhjuseks ei olnud hoopiski mõni töötajate organisatoorne või meeleavalduslik suursaavutus, vaid New York Timesi artikkel sealsetest tööoludest. Lääne eetiline surve on Shenzeni tehasetööliste olukorra parandamises üks kõige mõjukamaid jõude. Teine näide, mida teatakse hästi meditsiinimaailmas, kuid mitte mujal, puudutab ivermektiini, onkotsertsiaasi-vastast ravimit,[4] mille töötas välja Ameerika Ühendriikide firma Merck. (Ravimi lähteühend avastati ühelt Jaapanis asuvalt golfiväljakult võetud pinnaseproovidest.) Ravim töötati suuri kulusid kandes välja 1987. aastal ja seejärel hakati seda tasuta ja alaliselt levitama; tulemuseks oli see, et sadu tuhandeid inimesi pääses pimedaksjäämisest ja veel palju enam näljasurmast, sest nüüd saadi võtta põllumajanduslikku kasutusse 25 miljonit hektarit seni kõlbmatut maad. Seda juhtumit annaks ehk hädapärast Marxi mudelisse suruda, kui kujutada seda reklaamitrikina, kuid minu arvates selline lähenemisviis ei peaks paika kas või sellepärast, et Läänes ei ole sellest peaaegu keegi kuulnudki.
Midagi niisugust Marx ette ei ennustanud ja siia puutub veel üks asjaolu, mida ei oleks saanudki ette näha – nimelt meie huvide ja rollide mitmekesisus tänapäeva kapitalismis. Marx kõneles inimeste või pigem klasside jagunemisest töölisteks ja tootmisvahendite omanikeks, ning tunnistas mõningal määral ka tõika, et me oleme nende rollide “kandjad” ja et eri puhkudel võivad avalduda nende rollide eri aspektid, mille tulemusena võib proletaarlane ühistest klassihuvidest hoolimata sattuda konkureerima teiste proletaarlaste vastu. Tegelikult on tänapäeva inimese mina veelgi killustunum ja vastuolulisem. Paljude tööliste pensioniraha on investeeritud firmadesse, mis kasumi saamiseks vähendavad oma töötajate hulga miinimumini; üks võlakriisini viinud asjaolusid oli pensionifondide püüd saavutada suuremat stabiilset tootlust, et katta oma kohustusi tulevikus pensionile minevate tööliste ees, nii et tihti juhtus, et inimesed kaotasid töökoha tehingute tõttu, mida firma sooritas nendesamade töötajate tuleviku kindlustamise pärast. Enamik meist on palgaorjad, heaoluriigist kasusaajad, selle riigi rahastajad, samas aga ka praegused või tulevased pensionärid ja vähemalt sellistena lausa õpikunäide kodanlastest kui tootmisvahendite omanikest. Asjad on keerulised; tugev eetiline surve, mida aeg-ajalt firmadele avaldatakse, annab tunnistust sellest keerukusest ja huvide paljususest. Hämmastavalt harva kaitsevad kriitika alla sattunud firmad end lihtsaima ja klassikalises kapitalismis ka kõige tõepärasema vastusega: kogu meie eetiline roll seisneb aktsionäridele kasumi teenimises, inimestele töö andmises ja maksude maksmises. See on kõik. Ülejäänud asjade eest kandku hoolt valitsus. Aga nad ei ütle seda kunagi, võib-olla tajudes, et me kõik aimame, et meie läbipõimuvate ja omavahel vastuokslike huvide tõttu ei ole maailm nii lihtne.
Marxi maailmamudel on küll keeruline, aga tänapäeva maailm on keerukam veel. Sellest tuleneb suur surve veel ühel alal, milles Marx oleks näinud kinnitust ühele oma Hegelilt pärinevale lemmik-lausele: kvantiteet muudab kvaliteeti. See tähendab, et mingeid nähtusi – antud juhul seda, kuidas kapitalism sünnitab oma põhihoovustele, akumulatsioonile ja ekspluateerimisele, vastuastuvaid jõude – saab süstemaatiliselt seletada niikaua, kui liikumissuund jääb üldjoontes samaks. Aga ükskord saabub punkt, kus sellised nähtused kuhjuvad ega paista enam üksikute vastunäidetena, vaid hoopis fundamentaalse väljakutsena kesksetele ideedele. Midagi niisugust on juhtunud ka kapitalismisiseste vastuhoovustega.
Vaadelgem elu statistilisi põhinäitajad – väikelaste suremust ja oodatavat eluiga. 1850. aastal, “Kommunistliku partei manifesti” esimese ingliskeelse väljaande ilmumisaastal, oli oodatav eluiga Suurbritannias 43 aastat; see on vähem kui praegune oodatav eluiga Afganistanis, mis on omakorda väiksem kui ühelgi teisel maal, mida pole tabanud AIDS-i epideemia. Oodatav eluiga Ühendkuningriigis on praeguseks üle 80 aasta ja kasvab nii kiiresti, et statistiliste andmete alla on mattunud üks tõeliselt kummaline asjaolu: naine, kes on praegu 80-aastane, võib elada saja-aastaseks tõenäosusega 9,2 %, samas kui 20-aastastel naistel on see tõenäosus 26,6 %. Võib tunduda imelik, et kuuskümmend aastat nooremal inimesel on sajandivanuseks saamise tõenäosus kolm korda suurem, kuid just see näitabki, kui kiire on tegelikult progress. Väikelaste suremus – mida võetakse tihti kaudseks aluseks järeldustele terve hulga muude asjade kohta (meditsiinilise ja tehnilise arengu tase, ühiskondlike sidemete tugevus, tervishoiu kättesaadavus vaestele, ühiskonna hoolimine võõraste vajadusest) – oleks Marxile suurt huvi pakkunud. Victoria-aegses Suurbritannias suri 150 väikelast 1000 sünnituse kohta. Tänapäeva Ühendkuningriigis on väikelaste suremus 4,7 igast tuhandest – edu on 3191-protsendiline. (Paljudes maades on olukord parem kui meil ja suremusarvud väiksemad; meie oleme maailmas alles 31. kohal. Kõige väiksem – 1,92 surma 1000 sünni kohta – on suremus seal, kus kõik elavad munitsipaalkorterites.) Maailmas on väikelaste suremus 42,09 tuhande sünnituse kohta – kolmandik sellest, mis ta oli Suurbritannias Marxi päevil. AIDS-i mõju sellele näitajale on tohutu: näiteks Botswanas on oodatav eluiga 31,6 aastat, ent ÜRO andmeil saab sellest pärast AIDS-i mõju kõrvaldamist 70,7 aastat.
Kust alates hakkavad seesugused andmed Marxi ideedele vastu rääkima? Need andmed maskeerivad olulisi ebavõrdsusi – kurikuulsaks näiteks on see, et kui hakata Londonis Jubilee metrooliini mööda Westminsterist ida poole sõitma, siis kahaneb meeste keskmine eluiga kaheksa jaamavahet järjest ühe aasta võrra iga jaama kohal –, ent kui see kõrvale jätta, siis on pilt väga laias laastus niisugune, et peaaegu kõik elavad kauem ja on parema tervisega. Kui see on tõsi, kas saab siis vastata tõele, et kapitalism suurendab viletsust kõikjal ja vääramatult? Kas saab öelda, et see on destruktiivne süsteem, kui selles elavad inimesed elavad selgelt kauem? Võtkem Aastatuhande Arengueesmärgid, mis kuulutati välja alanud sajandi algul ja kus seatakse eesmärgiks kahandada 2015. aastaks väikelaste suremust kolmandikuni ja emade suremust veerandini võrreldes 1990. aastaga (lähtepunkti paigutamisega kümne aasta võrra minevikku on saadud veidi ilusamad arvud), samuti vähendada pooleni absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu ning kahekordistada laste protsenti, kes saavad vähemalt alghariduse. Kas sellist mõõtu saavutustest saab mööda vaadata? Kas süsteemi kohta, mis saab hakkama millegi sellisega, võib öelda, et ta toob ainult viletsust? Marx ütles ise, et mõnel juhul võib kapitalistlik tootmisviis ennast ületada, näiteks aktsiaseltside leiutamisega. Rohkem tõendeid sellisest eneseületusvõimest ajanuks Marxi intellektuaalsed mudelid suurde kitsikusse.
Ja viimane Marxi mudelit ja ühtlasi tema tulevikupilti vaidlustav asjaolu tuleneb millestki, mida ta ise väga selgelt ja prohvetlikult nägi – kapitalismi erakordselt suurest tootmisjõust. Marx nägi ette, kuidas kapitalism kujundab ümber planeedi pinna ja avaldab mõju iga inimese elule. Päris tema analüüsi keskpaigas on aga mõra või puudus. Marxi järgi on majanduse ning ühiskondliku ja poliitilise elu kaks põhipoolust töö ja loodus. Ta ei pidanud neid millekski staatiliseks; seda, kuidas meie töö kujundab maailma ja meie tehtud maailm omakorda meid, väljendas ta ainevahetuse metafooriga. Seega ei seisa need kaks poolust – töö ja loodus – paigal. Kuid Marx ei arvestanud üht asjaolu – loodusressursside lõplikkust. Marx teab, et ei ole olemas meie eeldustest vormimata loodust, kuid ta ei tea seda, mida meie ajal juba teatakse – seda, et loodus võib otsa saada. See kuulub selliste asjade hulka, mida nimetatakse mõnikord irooniliseks, kuid mis on pigem traagiline; asja tuum on selles, et kapitalismi tootlik, ekspansionistlik, ressursse tarbiv jõud on nii suur, et ta ei saa planetaarsel tasemel kestma jääda. Kogu maailm unistab Esimese Maailma kodanlikust elulaadist ja kogu maailm võib ka televiisorist näha, kuidas see välja näeb, kuid see ei ole kogu maailmale kättesaadav, sest me põletaksime enne kõik ressursid läbi. Kapitalismi suurim kriis ootab meid ees ja seda tingib vältimatu tõik, et loodus on lõplik.
See on punkt, mida marksistid käsitlevad enamasti vastumeelselt, ja selleks on ka põhjust: ressursside probleem tänapäeva maailmas, olgu selleks toit, vesi või energia [power] – võim igas mõttes –, ei tulene kogupakkumisest, vaid ebavõrdsest jaotusest. Kõigi meie jaoks kokku on kõike seda enam kui küllalt. Marksistlikust traditsioonist lähtuvad kirjamehed ja aktivistid kalduvad rõhutama seda punkti ja neil on selles õigus, kuid me peame vaatama näkku ka faktile, et maailm liigub selle poole, et kõik tarbivad ja nõuavad ressursse järjest enam. Kõik korraga. See asjaolu on kapitalismi kõige hukatuslikum vaenlane. Toome vaid ühe näite üheainsa ressursi kohta. Ameerika Ühendriikides tarbitakse vett keskmiselt 4,5 kuupmeetrit inimese kohta päevas. Meie planeedil ei ole nii palju vett, et kõik niimoodi elada saaksid.
Küsimus on seega selles, kas kapitalism suudab välja arendada uusi vorme, nagu see tal seni on õnnestunud, ning leida omandi- ja turupõhiseid mehhanisme, millega juhtida endast mööda kriis, mis näib vältimatu, või peab asemele tulema mingi täiesti teistsugune ühiskonna- ja majanduskord. Olukorra iroonia on selles, et see kord võib olla mitmes suhtes sarnane sellisega, millest unistas Marx, kuigi tema otsis sinna viivat teed hoopis mujalt. Kui Marx ütles, et kapitalismi hävingu seemned peituvad kapitalismis eneses, siis ei pidanud ta silmas kliimamuutust ega toorainesõdu. Kui teadmine eesootavatest raskustest meid arusaadavalt rusub ja morniks teeb, võiksime leida ka lohutust meie teadaolevast kujutlusküllasest kohanemisvõimest ja leidlikkusest, mis on toonud meid nii kiiresti nii kaugele – nii kiiresti ja nii kaugele, et me peame nüüd hakkama tempot maha võtma, teadmata kuidas. Nagu Marx “Kapitali” esimese köite lõpuosas kirjutas: “Inimest eristab kõigist teistest loomadest tema vajaduste piiramatus ja paindlikkus.” Piiramatuid vajadusi näeme me kõikjal enda ümber ja need ongi toonud meid siia, kus oleme; nüüd tuleb hakata rõhku panema paindlikkusele.
Inglise keelest tõlkinud Toomas Rosin
John Lanchester, Marx at 193. London Review of Books, kd 34, nr 7, 05.04.2012.
[1] Vrd K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981.
[2] K. Marx, Kapital: Poliitilise ökonoomia kriitika. Kd 1. Tallinn, 1953, lk 48.
[3] Pr k-s: “päästku end, kes suudab!” Tlk.
[4] Onkotsertsiaas ehk jõepimedus – peamiselt Aafrikas, kuid ka Jeemenis ja Ladina-Ameerikas esinev haigus, mis lõpeb tihti pimedaksjäämisega. Tlk.
