Luule

Miroslav Holub
Kuru, naeratamissurma sündroom

Andrus Kasemaa
Juhan Liivi imeline Alatskivi keskkool

Mudel

Lause on mudel tõelisusest, nii nagu meie teda kujutleme
Plikatirts ühistranspordis
pisut väiksem oma koolikotist
istub kindlalt
ükskõik kui vana inimene
ta jalge ette ka ei variseks
ükskõik kui vihaselt ei seiraks
teda kiilanev keskealine mees
portfell kiivalt kaisus
“temal on parem koht, akna all!”
tirts unistab ehk laulukarussellist
ning seejärel kaks takti ülespoole
üks takt allapoole
aga kui ta pisut kasvab
siis on ta juba ratsionaalsem
enam ta ei istu
vaid räägib seistes
et sisekujunduses liigub
palju pappi
ning läheks loengu asemel
hoopis kinno
oo tuntud kolumniprofessor!
kes sa väljusid
pisarsilmil kirikust!
loodetavasti ei satu
see tibi su loengusse –
nuhtlen end muidugi
võib-olla tegi ta just
referaadi raamatust
mida ma temaealiselt
uneski ei lugenud ega oota
mida ma pole
käes hoidnudki

tema kõrval väsind pereema
kellel sisekujundus
ning modellivärk juba selja taga
unistustes muidugi
ta mees on kena
viis alguses
kaks korda oma
76nda bmw-ga
pankrannikule
sülitas sealt alla
ja ütles et võiks
lõdva randmega
veel sülitada
teisel korral tahtis ta
juba vastuteenet
kaks sekundit
tõmblust
ja pärast laiamine
sõprade ees
et padi näkku
ja pajeehali
praegu on kõik hästi
ainult üks armuke korraga
ning mõistmist ihkav pats
vastu naist
näost tagumikuni
kui tuju nihu
kui selgub
et polegi
künka kuningas –
nuhtlen end muidugi
iq ja bmw
pole alati
pöördvõrdelises seoses
kõik mehed pole sead
näiteks mina
viie aasta pärast
on eesti maailma
rikkaim riik
euroopa pärl
venemaa super-ego
ja usa sõber, väga hea
ausõna
vedagem kihla
et tüdruk laulab juba
tv-s murtud südamest
ning tänab ennast
teiste nimel
pereema
peidab sinist silma
eksklusiivse seksi-eri taha
kus räägitakse
et naised teenivad siin
juba sama palju kui mehed
vähemalt seksiäris
neid seirab üks
kibestunud kirjamees
kes vihkab üllalt
maailma
kuna ta polegi saanud
igal aastal
kõiki võimalikke auhindu
ning keegi väidab
internetis
mida külastab päevas
miljard inimest
et ta suu on vahetanud
koha tema sulgurlihasega
rohkem kommentaare
ei tule –
nuhtlen end muidugi
võib-olla osalevad nad
heategevuses
ei söö loomaliha
võib-olla on tegu
ikkagi hea kirjanikuga
ning internetist
leiab ka
meeldivaid inimesi

*
Kes ei tahaks olla mees
kel on rahad saada
“kuule, juss, tuled või?”
“ma ei saa, mul on rahad saada!”

“Kuule, toivo, millal sa raha tood?”
“kurat, mul on endal rahad tulemas,
meelis lubas fiat avanti poppolo ära osta,
siis on mul üheksakümne kuuenda
honda kurosawa, kurat kuuskümmend amprit,
karburaatori fuss nagu tehasest tulnud,
generaatori distorshen laseb puhtalt läbi,
keegi jõhvist pidi järele tulema,
kui tuleb, siis tulevad ka rahad!”

Kes ei tahaks seista meestesummas
viltuse lauda ees ja rääkida:
“kurat, ega sõõrumaa äri ei tee,
siin ju rahad ei liigu, kurat
põrutaks venemaale, seal oleks kohe
rahad tulemas, mehed võtavad
seal kaevust naftat,
siin maksab see jupp raisk kolm tonni
aga seal ainult tonn.”
Nad räägivad ning “tonnid” lendavad,
“tonn!” pihtas-põhjas, raisk
“kaks tonni”, pauh, “kümme tonni”,
piuh, “sada tonni”,
nende taga mängib raadios
smoke on the water: tonn-ton-tonn
tonn-ton-to-tonn, tonn-ton-tonn, tonn-tonn.

Kes ei tahaks olla mees, kel on rahad tulemas,
tulev raha on sooja hommiku sarnane,
ta tuleb ja tuleb ning ta tulemine
on igavene sahisemine,
aga raisk, kel on rahad minemas,
minev raha on nagu
lõpp ja jama korraga,
lõpp-jama otse lõppjaama
see läheb ja läheb ja jääbki minema.

Pole puhkust oodata me maal
enne kui pole tulnud viimased rahad
enne kui puhkad, on vaja rahad saada
raha pole haud, raisk, et ootab
Leo ja Lio

Kunagi, Läänes –
Leo I oli Suur
pontifex maximus
esimene muide
Attila tuli
Leo III
Karl Suur tuli
Leo X oli Medici
Lorenzo poeg
ja humanist
reformatsioon tuli
Leo XIII vaeseke
oma Rerum Novarumiga

kapitalism tuli

Kunagi, Idas –
kuus Leoni ja Leontios
kokku seega seitse keisrit
ja siis veel väepealik Leon
printsess Leontia
keisrinna Leontia
ja vastukeiser Leontios

Kunagi – palju varem,
Lõvi häälega Leonidas
kes seisis ja lendas
pärslaste kohal
ehitas nende surnukehadest mägesid
siis palju hiljem veel
mõned Saksa-Rooma Leopoldid
mõned Belgia Leopoldid
rääkimata pisut varem
Leonardo da Vincist
pisut hiljem
Lev Tolstoist
mõnes keeles
Leo Tolstoi

Täna õhtul:
punasele vaibale astub
Leonardo di Caprio
ning eesti glamuurireporter
siutsub silmad punnis
lio-lio, lio-lio, lio,
lio, lio-lio, lio
lio

Nüüd puud on täies sügisilus,
kuiv lehevaip on teel,
oktoobriõhtu tüüne taevas
peegeldub järveveel,
kus luiki kivide seas pilliroos
on viiskümmend üheksa koos.

Siin loendasin neid esmakordselt
üheksateist aasta eest;
ja enne kui sain valmis, järsku
kõik lendu tõusid veest
ning valjult, tehes suure murtud kaare,
lõid kokku tiivapaare.
Ma olen vaadelnud neid uhkeid linde,
ja nüüd on hinges äng;
kõik muutund sest, kui esmakordselt
see tiivakellamäng
mu kõrvu kostis, tookord ent need kellad,
veel olid kerged, hellad.

Need armastajapaarid pole
jäänd vanaks; külmas vees
või sõbralikus tuules sõudes,
neil süda noor on sees;
käib vallutus ja kirg veel kaasas neil
ükskõik kus rännuteil.
Kuid salapäraselt ja kaunilt
neid liugleb järvel nüüd;
kus kaugel kaldal inimesi
teeb rõõmsaks nende hüüd,
kui ühel päeval, silmad lahti teinud,
ma näen, et nad on läinud?

Larissa Joonas
Luulet

Llaita
Luulet

Michel Houellebecq
tõlkinud Maarja Kangro
Kuus luuletust

Pierre Jean Jouve
tõlkinud Ilmar Laaban
Nagu tulekahjule pisar

*

yhel ööl ma tajusin surma
olematust
ja lõplikku pimedust
peale 35 aastat
millest vähemalt 24
olin soovinud surra
ja teinud kaks katset end tappa
aga nyyd
esimest korda
oli see masendav
mitte pääsemine
vaid lämmatav vältimatus
tal oli Robbie Williamsi nägu
Tina Turneri hääl
ta oli seksjalinn
isamaaliidu valimisplakat
ta oli kõik see
mida ma kunagi
ei ole vajanud
mis on tyytu
ja võõras
nyyd oli see käes
kui kõik mis sulle omane
on kadunud
kõik millest oled sa tehtud
need võnked ja valemid ajus
mis teevad kellegi mina
see rakkude kooslus
lähedased suhted
kiindumused
need kellel pole su jaoks enam aega
see kõik millest oled loobunud ise
uskudes et ajutiselt
ja siis on nad kadunud
pöördumatult läinud
pimedus
tyhjus
Robbie Williamsi laul
kellegi raadios
minu ja mu kaugenenud
elu vahel
mitte-elu
ehk surm

*
kui kylm alumiiniumist joon
kahe kalda vahel
on jõgi keset linna
plangu taga tootmishooned
akendel peegeldub tuhm valgus
mu isa ei näe jõge
ja mina
sain selgeks aastate eest
et ta ei tule tagasi
tulen koolist
yle silla
poest mööda
risti yle parkimisplatsi
mäest yles
nurgani jõudes on selg higine
paks jope ja raske kott
suusamyts silmini
kodus sektsioonkapil ootamas
vastik kollane õhtuläige
veebruaris
kui tuleme klassiga pyssi laskmast
tilguvad jääpurikad
mais
lõhnab soe asfalt magusalt
kui sajab on kõik sinine
novembris raagus puud rivis
vene kooli ja staadioni vahel
kus aastaid tagasi
yhel ööl tapeti keegi
piinati jõhkralt enne surma
yks taksojuht tutvustas yksikasju
lombid kylmuvad
tuleb talv
mõned klassid on hommikul kylmad
koolist tulles on juba hämar
ikka needsamad majad
aeg venib tyytult
ei jõua ära oodata
millal ei pea enam minema kooli
pikk kylm alumiiniumist joon
jõgi keset linna
lahutab kahte kallast
joone lõppu ei näe
kool sai läbi
kuid rusuvad pärastlõunad jäid
lapsepõlv sai otsa
isa muidugi
ei tulnud tagasi
kylm alumiiniumist joon
jookseb läbi mu sisikonna
kylm alumiiniumist joon
minu ja mu tytre vahel
ma armastan teda
aga ei lähe kunagi tagasi

Oja veeremas rannikult
tasa soolamerre on suurde,
aga: “Mida sa tahad mult,”
meri kärgib, “et tükid juurde?

Minu sees on tormide tarm,
minu ääreks on taeva raja,
võin olla nii hirm kui ka arm –
sind pole mul millekski vaja!”

Oja vastus on sõnad nood:
“Anniks sinule on mul tuua
see, millest on ilma su vood –
tilk vett, mis peaks kõlbama juua!”

(aprill 1854)