(1798-1837)
Sappho viimane laul
(L’ultimo canto di Saffo)
Selge öö, ja punastav kiir, mis langeb
loojuvalt kuult; ja sina, kes sa särad
vaikiva metsa ja kaljude kohal,
päeva kuulutav täht; oh, hõrk ja armas,
tundmata veel erinnüsi ja saatust,
oli teid vaadata! Enam ei paita
pehme vaatepilt meeleheitja hinge.
Nüüd tunneme veel vaid kõhedat rõõmu,
kui keerutab läbi heitliku eetri
ja möllab mööda värisevaid põlde
lõunatuulte tolmutorm, ja kui vanker,
Jupiteri raske vanker pea kohal
rebib mürinal sünge taeva lõhki.
Me naudime sügavaid kuristikke
ja kümblust tormipilves, imetleme
kohkunud karja pagemist ja kaldaist
üle tulvavat jõge,
ta viha, mis on võidukas ja sõge.
Su rüü on kaunis, oo jumalik taevas,
ja kaunis oled, kastes maa; ah, sellest
lõpmatust ilust ainsat raasukestki
ei anna jumalad ega julm saatus
õnnetule Sapphole. Vaata, loodus,
su võrgutavate valduste poole
pööran ma, soovimatu kostiline
ja põlatud armastaja, taas silmad
ja südame, tühjalt anudes. Mulle
ei naerata päikeses põllud ega
koiduvärava kuma. Mitte mulle
ei ütle tere kirju linnusädin
või pöögikahin; ja kui hele oja
voolab avalalt leinapaju varjus,
siis minu libisevat jalga tundes
tõmbab ta kõrvale looklevad mahlad;
kartes mu jalaastu,
põrkab ta pagedes kallaste vastu.
Milline ränk eksimus mind küll määris
veel enne sündi, et mu peale taevas
kannab viha ja õelalt kaeb mind saatus?
Mis pattu tegin lapsena, kui elu
ei tunne veel väärtegusid, et praegu,
kus noorusõiest olen ilma, keerdub
taltsutamatu parka lõnga ümber
mu roostes eluniit? Nii söakaid sõnu
vormib su suu; sündmusi juhib vägi,
mis jääb varjatuks. Varjatuks jääb meile
lõpuks kõik peale meie valu. Nutuks
me sünnime, orvud, ja kõige põhjus
on jumalate kätes. Oh, mu lootus,
oh, püüded haljail aastail! Isa andis
palgele, vaid palgele, mis on nägus,
väevõimu. Kes laulab või mängib lüürat,
eales kirgi ei süüta,
kui tema vaim on kenitleva rüüta.
Sureme. Kui vääritu loor kord langeb,
kiirustab alasti hing Pluto juurde
ja parandab jõhkra vea, mille tegi
pime saatusejagaja; ja sina,
kelle poole mind kihutas kord tühi,
pikk, piinav armastus, usk, raev ja iha,
ela õnnes – niivõrd kui õnne olla
saab surelikult sündinul. Ei kastnud
mind õnnenektariga oma astjast
ihne Jupiter, ja nii surid peagi
mu lapsepõlveunelmad. Need päevad,
mis on rõõmsamad, kaovad kõige rutem.
Ligi hiilivad vanadus ja haigus
ja surma külm vari. Näe, kuidas kogu
loodetud hiilgusest ja kujutlustest
jääb üksnes Tartaros, ning mu hing rändab
nüüd Proserpina kätte
ja must öö matab hääletu jõelätte.
Rahu pärast tormi
(La quiete dopo la tempesta)
Suur torm on lõpuks möödas:
kuulen lindude pidu ja näen kana,
kes tee peal atsakana
otsib jälle teri. Mäe kohal murrab
end kirkaks taevas ja on peagi vaba;
kaob viimne pilvesaba
ja orus helgib jälle selge jõgi.
Igaüks rõõmustab, ja kogu küla
täitub taas töödekärast,
mis katkes tormi pärast.
Meistrimees tuleb kaema värsket taevast,
töö näpus, ise lauldes,
seisab ta ukseavas.
Üks piiga jookseb: vihmavett siit kärmelt
koguda on tal kavas.
Aedviljamüüja avas
ukse, järgmisel hetkel
hõigub ta müügiretkel.
Näe, päike! Näe, ta saigi tormist võitu
ja naeratab. Teenijad teevad lahti
aknad ja rõdud, mis suleti sajus.
Eemalt maanteelt kostab kuljuste kõlin,
kividel kriiksudes jätkab seal sõitu
reisitõld, mis jäi seisma hirmsas rajus.
Igaüks tunneb rõõmu.
Millal näiks kallim elu
ja hõrgum tuttav melu?
Millal ahnemat sõõmu
võiks argipäevast juua?
Või vanad tööd suuremat heameelt tuua?
Millal meenuksid vähem elu hädad?
Vaevade poeg on mõnu;
me hale rõõm on vili,
mis sünnib möödund hirmust, mille kütkes
valas hirmunult higi
ka see, kes elu vihkas,
ja kaamelt, vaikselt, vabisemas huuled,
justkui hukk oleks ligi,
ahastas terve rahvas, olles kindel,
et nuhtlemise moodus
on välgud, torm ja tuuled.
Oo hea, viisakas loodus!
Säärased on su kingid,
sääraseid rõõme kingid
sa surelikele. Pääseda piinast
on meile suureks rõõmuks.
Piinu jagad sa helde käega; valu
tärkab iseenesest; ja see mõnu,
mis imekombel vahel vaevast tõuseb,
on määratu suur tasu. Inimeseks
sündinu, jumalaile kallis! Täna
sul veab, kui valust veidi
saad puhata: ja täna
surma, mis viib sult valu igaveseks.
