Laisad tapetakse
maailm saab virgaks
Näotud tapetakse
maailm saab kauniks
Lollid tapetakse
maailm saab targaks
Haiged tapetakse
maailm saab terveks
Kurvad tapetakse
maailm saab rõõmsaks
Vanad tapetakse
maailm saab nooreks
Vaenlased tapetakse
maailm saab sõbraks
Kurjad tapetakse
maailm saab heaks
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga
***
ma pole võitnud
ühtegi suurt kirjandusauhinda
vahel teeb see kurvaks
vahel tundub
et ehk pole ma veel
piisavalt kannatanud
suurte võitude nimel
peab enne kannatama
nagu Leonardo DiCaprio
kes ei saanud Oscarit
kui kurameeris
uppuval laeval
leinas oma naist
hullude saarel
pettis aktsiaturul
miljoneid välja
Oscari saamiseks
pidi ta laskma end rappida
raevunud karul
sööma toorest piisonimaksa
pugema roiskuva hobuse kerre
ja mina
iga nädal
olen käinud metsas
karu ei tule
piisoni põdra hundi
lendorava maks
kõiki olen proovinud
ükski ei püsi mu sees
ja kui leian surnud hobuse
püüan nii väga
pugeda üleni
ta lahtilõigatud kõhtu
jalad jäävad alati välja
Telesaates
ma olen see kelle sa unustad
kes jäetakse välja
järjekordadest
nimekirjadest
kaotan alati
nii napilt-napilt
nad ei näe kuidas
ripun juuksekarva otsas
ja kiigun eesmärkide poole
kas saab kuhugi jõuda
kui olen nii pagana väike
kui olen see
kes kukub pragudesse
jääb millegi külge
millegi vahele
viimasel hetkel
kahe silma vahele kinni
Viru keskuse liuguksed
pressivad mu kokku
olen õhk vahede vahelt libisev tuul
pragude olend keda ei näe
lähen telesaatesse
kus rahvas peab
näo järgi arvama
kes on luuletaja
pressin oma pea
läbi pisikese akna aga ei
nad hindavad mind ja ütlevad ei
tema silmades pole piisavalt valu
***
ma olen halb autojuht
keskpärane males
muusikas ja köögis
ma pole kokk
vaid luuletaja
kõige paremini
oskan üldse nutta
ja kui sa leiad
supi seest mu ripsmekarva
siis rõõmusta
et see ei ole
silm
Koduigatsus
siin on majad mis põlevad
majad kus lüüakse noaga
vereplekid ja katkised liftid
majad kuhu ei taheta tulla
politseile tuttavad majad
mille akendest visatakse asju
majad mille ümber kiljuvad kajakad
mille seintel on kirjas
kes Katja on
(шлюха ei midagi head)
siin on suitsukonid
kondoomid
ja klaasikillud
varahommikuse kaste asemel
varahommikune okse
ööbikute asemel vägistamisviled
ja lapsed
lapsed on igal pool
arutasime sõbraga huvitav
kas Kadrioru ja Annelinna lastel
on mingi vahe
jah
Annelinna lapsed nutavad vähem
***
olen ikka tagasi
Annelinna trepikojas
kus mind aastaid tagasi
reede öösel rünnati
olin seal juba järgmine päev
olin seal ka eile
ja ma olin üksi
seeliku asemel
pikkades pükstes
ma ei karda mehi
kõik nad ei ole halvad
nad tellivad kulleriga süüa
sõidavad bussiga
lähevad trenni
magavad kaua
nad näevad
millegi nimel vaeva
ja miski paneb nad nutma
ja mõni neist on minu sõber
aga kusagil kuklas
on ikka see reede see trepikoda
hingeõhk mu kaelal
kui kutsud mind
teist korda välja
ja ütled
et võiksime minna matkama
märtsis on raba veel külm
panen selga kampsuni
ja pikad püksid
tossud mis ei libise
kui on vaja
laudteel joosta
mütsi salli kindad
seljakotis on natuke toitu
sa tundud hea
aga oleme peaaegu võõrad
tõmban jopeluku kurguni
ja astun õue
ühes taskus kommid
teises nuga
Häbi
avan aluspüksid
lootes näha verd
mida pole
pole olnud
juba liiga kaua
valge
rikkumata pind
kiiskab teravalt silma
ja teeb haiget
nagu mõte sinust
nagu häbi öö pärast
mil polnud
sinu jaoks tähendust
aga minu jaoks
võib olla tagajärg
aeg on tõusta
kardan potti vaadata
näha
silmaga nähtavaid
spermatosoide
või juba lausa õrnu
heledaid juukseid
võõrast ripsmekarva
tillukese varba küünt
ma ei vaata potti
öösel kuulen
keegi hingab
Andaluusia copla’d ja laulukatked
Anonüümsete originaalide põhjal
1
Jeesus, ma suren,
vabasta mind sellest mehest,
kes haiseb abikaasusest
terve öö.
2
Kitarri et mängida
tõmmule tüdrukule,
piparmündiga pesin käsi.
3
Silmitsi,
ilma et midagi öelda oleks –
oleme nagu Valencia
müüride ringis.
4
Et sind unustada,
läheb mul vaja teist päikest,
teist kuud, käsusõnu
ühelt teiselt Jumalalt.
5
Keha luuletustest on pakil
otsekui herilaspesa –
igaüks nügimas teist,
et näha, kes kõigepealt väljub.
6
Mine ütle oma emale,
et ta su alkoovi viiks
ja süütaks küünlad su ees.
Ütle talle, et minul on sinust villand.
7
Jookse ja ütle oma emale,
et ta pügaks sind põhjalikult –
las ta võtab su taas tissi otsa
ja õpetab, mismoodi olla mees.
8
Ära ütle, et armastasid mind,
ütle, et kivi sa armastasid,
mis ookeanipõhja vajus.
9
Välja siit, tee et sa kaod,
just nagu lamp kempsulaes
paistad sa millele tahes.
10
Kullake, kui oled võõrastega,
ära tee seda väikest asja,
mida sa minule tegid.
11
Kes iganes suudab laulda
nii metsikus valus kui mina,
peaks rajama okastara
oma südame ümber.
12
Võõras siinkandis,
kohalikelt ma pärin,
kes on see tõmmu tüdruk,
kes leinates on nii kaunis?
13
Armastan sind? Muidugi mõista.
Kõnelen sinuga? Kus aga saan.
Abiellun? Viigipuuleht
selle puu ladvast ei lange.
14
See lollakas tüdruk mõtles, et hakkan tönnima.
Kas ta ei tea siis, et kõrtsis
õnne müüakse annushaaval?
15
Kui su sõnumitooja
saabus teatega, et
sa mind ei armasta enam,
itsitas isegi kass.
16
Kolm korda ma koputasin
su raudväravale keskööl.
Armust surija kohta, mu tüdruk,
oled ikka unekott küll.
17
Sinu silmad ja minu omad
põimusid põldmarjaväätidena
omaniku tara alt läbi.
18
Mõned tülid on kõigest kapriisid.
Mõned on illusioonid.
Mõnesse tülisse kolid
sisse kui üürituppa.
19
Oleks mul viis sõrme,
annaksin väikse, et ma sind kunagi kohanud poleks.
Annaksin neljanda sõrme,
et ma su nime ei teaks.
Annaksin kolmanda,
et ma sind puutunud poleks.
Teise ma annaksin,
et me vaid poleks armatsenud.
Kristus, kui mul oleks ka üksainus sõrm,
ta annaksin meeleldi ära,
et ma su nägu iialgi poleks näinud,
hommiku jaanimardikas.
20
Vaene mees haiseb surmast.
Viska ta auku.
Kõlin te taskus?
Requiescat in pace. Amen.
Kaheksa hispaania mõistatust
Anonüümsete originaalide põhjal
1
Olen kohutav külaline,
keegi ei taha mind,
ent ei lähe ma sinul meelest
enne, kui võõrustad mind.
Kes ma olen?
Nälg.
2
Rohelus, rohelus,
rohelusest ma sündisin, nüüd
troonin Jumala kohal?
Okaskroon.
3
Pähklikausike,
riiulil päeval,
laiali pillatud öösel?
Tähed.
4
Mida võis karjus
näha mägedes,
mida kuningaski ei näe,
mida paavst oma troonil ei näe –
ega isegi kõikvõimas Jumal?
Endaga võrdväärset.
5
Vaikselt viibisin oma toas,
kui nad mulle järele tulid.
Nüüd vang olen endiselt, ent
akna kaudu pages mu maja –
kes olen?
Kalake võrgus.
6
Kõndisin mööda rada, mis ei pöördunud tagasi
ja nad võtsid mu seljast keebi, mida ma eal ei kandnud.
Läksin salatipeenrasse, korjasin õunu.
Kastanite omanik tuli.
– Mida sa teed minu salatipeenras?
– Tõrusid korjan,
magusaid nagu artišokimesi.
Mis ma olen?
Nõme mõistatus.
7
Käin küüni ees tähtsalt ringi,
nokkides sõklaid.
Kes olen?
Kana.
– Situ kõikide nende peale,
kes peavad end kõiketeadjaks.
– Et mõistsin ära su mõistatuse,
situn ma sulle suhu.
8
Viis härga kündmas
ainsama äkke ees –
mis on see pime töö
kesapõllul?
Käekiri.
Vanad prantsuse mõistatused
Anonüümsete originaalide põhjal
Mida kunagi pole olnud ega kunagi olema saa?
– Hiirepesa kassi kõrvas.
Läbib metsi, ent varju ei heida?
– Kellalöögid.
Surnud, ometi tantsib?
– Talvine tammeleht.
Laulab alla minnes, nutab üles tulles?
– Ämber kaevus.
Narmendav, üles ei harune,
ilma nõela pistmata?
– Pilvine taevas.
Kõigub, võbeleb
punane roos õhus?
– Mees kõndimas laternaga.
Neli väikest reit voodis,
siksak keskel?
– Kreeka pähkel.
Ümmargune kui münt,
kärmem kui ratsanik?
– Silm.
Neelas meid alla ja meie ei märganudki?
– Aeg.
Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva
D. NURKSE (Dennis Nurkse) sündis 1949. aastal New Jerseys majandusteadlase Ragnar Wilhelm Nurkse perekonnas. D. Nurkse on avaldanud tosin luuleraamatut ning pälvinud mainekaid auhindu, sh Ameerika Kunstide Akadeemialt kirjanduspreemia, Guggenheimi luulestipendiumi, kaks korda New Yorgi kirjandusstipendiumi, kaks korda USA agentuuri National Endowment of the Arts stipendiumi ja Whitingi kirjanduspreemia. Ta on kirjutanud ka inimõiguste, eriti laste õiguste teemal ning kuulunud aastail 2007–2010 Amnesty Internationali nõukokku. D. Nurkse loomingut on tõlgitud mitmesse keelde ning ta on esinenud festivalidel üle maailma. Olnud Brooklyni poet laureate aastail 1996–2001. Ka tema 2012. aastal ilmunud luulekogu, kust pärinevad käesolevad tõlked (või tõlgete tõlked), kannab nime „Öö Brooklynis“. D. Nurkse on õpetanud loovkirjutamist Sarah Lawrence College’is. Eestikeelses tõlkes ilmus mullu Nurkse luulekogu „Hääled üle vee“ (originaal 1993). D. K.
***
Ajalugu tuleb oma elevantidega
vibu siidi ja heade hobustega
taraani katku ja nisuivaga
kaubateede ja triumfikaartega
ajalugu tuleb oma erivärviliste varrukatega
kollaste märkide kusehaisu ja puuderdatud parukatega
täide tuleriitade ja diplomaatiaga
katedraalide ja giljotiinide gaasikambrite ja kivikirvestega
karukellaga nõlval kiirustavate pilvede all
ajalugu tuleb oma roomikute ja rakettidega
su surivoodile kätt hoidma
su hälli heinamaal kiigutama
su linna tornides lehvima
su kuud ja päikest
läbi veresoonte liigutama
***
mitu korda palun öelge mulle mitu korda
peab sama mees mind armastama
mäletan selgelt otsekui olnuks see viie minuti eest
kuidas ta mind koopasse lohistas
meil oli kaksteist last
sel suvel
mõni tuhat aastat hiljem
kui ma oleks peaaegu saanud oma maa välja ostetud
(olin siis muidugi ise mees)
jooksis tema seeliku lehvides mööda kylatänavat
sinna läks mu raha jõud ja viimaks hing
yhes hilisemas elus
juhtusin olema luuletaja
ta käis mul kannul
pakkus välja mitmesuguseid mänge
no öelge
mitu korda peab
sama mees mind armastama
väga võimalik et piisab yhest korrast
aga ma ei raatsi
ikkagi inimene
***
Mus kisklevad kass ja lõukoer
samal moel nagu krants ja tõukoer;
neid vaheldumisi pean puuris –
on erinevus kultuuris.
***
armastas tarkust
rumaluse jättis hooletusse
toitis tarkust
rumalust näljutas
rumalus sõi tarkuse ära
pani nülitud naha selga
armastas tarkust
***
otsus langeb
tõde tõuseb
hea on ylal
halb on all
alatu yllas
yllatub kyll
all on alal
ylal yll
yleval olles
allakäik alles:
tõuse ja sära
siis sure ära.
***
maaga taevas tasuta kaasa
lillega lõhn
hirmuga rõõm
maaga taevas tasuta kaasa
surmaga synd
linnuga lend
hind tõuseb
iga tund
***
teed ära
saadad ära
saad ära
paned ära
võtad ära
tuled ära
annad ära
jätad ära
ajad ära
elad ära
sured ära
***
ilusad poisid
tumepruunide silmade
paksude juuste ja
pehmete huultega
poisid saladuste
unistuste ja
kelmika muigega
poisid teeservalt
bussipeatustest ja
betoonrõdudelt
lahtise pea ja
kuldsete kätega
teist korda end
surnuks ei joo
***
tantsid valssi ühe naisega
kes sulle
juba peo alul tegi silma
ohkasid:
ehk läheb kõik paremaks
ja kurbus ukse taha
aega,
et öelda,
kust tulid,
ei ole
ent lõpuni tantsida
on kuradi hea
kuni otsa saab valss
ja lõppeb šampanja
laest langeb vari ja
kolpadelt kõrvad
tühja laguneb mass
haige ekstaas ja
kaabu on nagis
vikati kõrval
***
pese käsi et
oma õigused
tagasi saada
***
töö tellija tasub
sularahas
pangaülekandega
kire rahuldamisega sugulisel teel
(surrogaadiga)
viitega klassikutele
ilusate asjadega
millele mõelda
a mitte rahaga kui
sotsialistlik unelm on
ühe kukla- või ülelasuga
no et äkki saab tasuta
jalg ukse vahel ja nii
väikese vaheltkasuga
üleüldse teeb selle asja varsti
robot ise ära
kindlasti tasuta
ole õnnelik et praegu sedagi saad
ilusatele asjadele mõelda noh
***
maja taga moonipõllud metsadena mustendavad
vererõhurohud leitud tuhatoosi kõrvalt
õrnalt näha läbi suitsu keegi seisab ukseavas ja
kahvatu on hobune kes puude vahet käib
lapsed hapet teinult õue igaveseks jäid, näib et
meie majas mõneks ajaks rasked ajad läbi on
oli häbi aga vagadus meil ellu hellust jagab
vara, natukene arunatukesest lahti saadi
psüühika ei pidand vastu
vastupanuks joondund relvi
käiku ikkagi ei lastud
tule/mine koonduslaagri päikse vastu kaks kätt taskus
paita oma pehme peoga aheldatud vendi
tundeelu peidus nagu tytred fritzli keldris
imelisi saladusi teate leidub meilgi
taevast katvad ladvad oksad
võrgud kallid
ühendusel pole äärt ei otsa
söödakastid teht betoonist
digitaalses tallis hallis kosta:
„vastik nagla aeg on käsil“
taevas droonid, palged meestel
räsitud ja rõsked
syndind liiga vara/hilja
robotid on kurjad ja ei võtagi veel põske
***
32 tuhat ei ole mingi näitaja
20 euri tunnis ei ole mingi näitaja
120 rinnalt
5 liitrit sajale
ja kolmekümnega õuealal üle
ei ole mingi näitaja
kuskil on alati keegi kõvem sest
2 promilli pole mingi näitaja
ragistad ajusid murrad leiba
lähed inimese rolli sisse
a sa ei ole mingi näitleja
ent tahaks iseennast näidata
tühimikku roiete vahel täita ja
olla kuuldud, nähtud, veatu
et sa peatuks, vaataks, veenduks
ära viska mind ära
võid mind käitada
kui katus eendub
valgus neeldub ja
naabri koerad hauguvad
ei tea kuidas käituda
võta aega sigaret läita ja
kuskilt ilmub see mees
udupeen nürimeelsus
kes ütleb sulle
et sa ei tea kes ta on
sa ei tea kes ta on
sa ei tea kes sa isegi oled
aga ta ei lakka seda väitmast ja
tundub ta on kuidagi tähtis ja
omamoodi žanriklassika
et kõigil on võimalus olla parem
parem inimene keegi teine mitte täna
aga see ei ole mingi näitaja
***
visaku esimene kivi see
kes pole ampulli lõhki joonud
võõraid koju toonud
tänavalaterna all moondund
kui libahunt täiskuu all täis suuga
kes pole merre tagasi suubund
kes surmaga suudlust huultele võtnud ei ole MITTE
kes pole kunagi suvalise firma b-kaardil olnud (mitmel)
visaku esimene kivi see
kes pole löönd käega
vasta vahtimist vastu tahtmist
mokk töllakil passinud
pärast lahtilaskmist
kes pole üksi kupli all
kunagi prassinud
pahtlis
kes pole kastaneid tulle
kunagi tassinud
kuigi vastupidist tahtis
sõnad on rasked
hetked on pikad
Immanuel, su suveööd
on loetud sa – seisad suvila ees
juuksed lehvivad tuules
sa ei saa, ei saa
muud kui head teha
kes suudakski – eksida?
kes suudaks mööndusi teha?
suu ju laulaks, aga süda
valetaks kui sa
jätaksid nad hukka mõistmata
õiglus võitku või
maailm hävigu
Immanuel, su suveööd
on loetud sa – seisad suvila ees
pahkluudest saati vees
tähed peegelduvad
sa ei saa, ei saa muud
kui head teha
kes suudakski? kui süttivad
tähed-tähed pea kohal
tähed kirkad, tähed
kahvatuvad
tähed heatahtlikud
või
tähed plahvatavad
Larnaca (Sarkofaag)
vaikus, mis ei kustu ega põle
oht, mis on ja mida pole
Larnacasse ulatub Veneetsia
serenissima, peade otsast lõikaja
on hämariku kuldne serv ere
kas mäletad – ikooni
mis võtsid mult ja viisid koju
valvama su teismeliseund
on pimedus niisama hele
kui oht, mis on ja mida pole
ta võtab tuld, nagu tiigipuu
ja ütleb
naerata, sa võitsid, Helen!
naerata, sa võitsid ju
ära karda, see on ainult film
kohe süttivad tuled
ja vaikus, mis ei kustu, põleb
koht, mis on ja mida pole
Larnacasse ulatus Veneetsia
sarkofaag – iibised ei sure
Kolmekümneviieaastane
soomustransportöörid vastassuunas liiguvad
linnuparved, vihmasadu, mõtted mööduvad
igatsusest, sinu kehast, murest vahemaad
mäed vihmasajust justkui auravad
keegi meist ei ole varem käinud siin
keegi meist ei tule siia uuesti
ja alati on olnud nii, alati on nii
Akadist Bütsantsini kuulikindlas autos
ma olen käputäis hetki, päevitunud lihaseid
tolmune ülikond – määrdund nahkistmel
ma olen käputäis aastaid, kakskend-kolmkend vast
kõik see on sinu kui sa ainult tahad veel
ma olen käputäis sünapseid, punane laik
üks kümnendik volti, üks tuhandik sekundit
su rindade kujuline action potential or spike
kas sa tahad mu last? elu täis õnnetust?
elu täis suudlusi? elu täis võitlust?
ma olen nelikveoga masinas, treeninghülsid teel
rohe-valge-punased, sind lihtsalt pole olemas
ainult sinu ilu on
kui kellegi silmis siis minu
kui kellegi silmis, siis minu silmis
sa oled suurim, maailma suurim ja ilusaim
õrnus
õhk lõhnab mee järgi taksost maha astudes
õhk on elektrit täis, tuul tuleb vastu ja
õhkõrn riikide vaheline joon – osoon
lõhnab su järgi demilitariseeritud tsoon
ma õhkan: ma ei saa, elu ilma minuta
on suur kingitus, ma ei suuda seda anda
sa ju lõhnad kuskil, ärkad, magasid…
kuulikindel auto sõidab minuta tagasi
NATO
on Peetlemma raadio kristalne
igaüks on üksi endaga
valid elu, saad üksinduse
mõrsjavanikuna kaasa
nii kummitus, duhh, zjaava
maalt-maale käid, linnast linna
kui tumesinine coloratura
vastu linnade hiilguse pinda
deltalainena peaajukoorel
valgetiivuline viirastus, lenda!
ärkad – kirurgiast
tapa dividendimiljonär, alusta endast
ma ei tahtnud olla paroodia
GPRS dial, sending
sa pillad mind heledast käest
ma olen täiesti-täiesti haige
ka isandate isand sama räige
närvikrooniga videvikku
vaatas, peas nelikend hertsi
tipukiskjate tippu, tippu!
seal Peetlemma raadio on selge
igaüks on üksi oma peas
vali maailm – saad üksinduse
surilinana kaasa, vead
Põhja-Atlandi sigade lippu
mu murtud liigestele
kui lased mul minna veel kaugemale
teed mu elu suurima vea
Kümnendad
kumb on suurem siis
kas see, kes teab, et tal ei olnud õigus
või see, kel polnud võimalustki?
ma tulen läbi selle maailma
või läbi järgmise
üle linnade ja valides või valimata pooli
ega vahendeid – üle laipade
või üle lume sinu maakoha hoovis
uks käib sahinal lukku
tumehall on sajandi värv
tumehall läheb kõigega kokku
kolm sekundit – tekstiprotsessorini
piim kõrge jalaga klaasis
ma tulen mittemillegist
sa tuled mulle järgi
läbi kümnendate, hallutsinatsiooni
valides või valimata pooli
ega vahendeid – üle tühermaa
valge käsi isa autoroolil
viid mind koju
teeme katse
ma viin meid ära sellelt maalt
mahajääjad tapetakse
Ülemnõukogu
ilus päev on täna
ma heidan mõtted üle toa
ja korraks mõistan elu
korraks olen ülalpool ta kurbust
ka sina oled seal, tagasi mu kõrval
sa kannad punast seelikut
õhk lehvib nagu lipp
see laul on salvestatud Kodumaal
ma ütlen: vaata ette
ole ettevaatlik prantslastega
ole ettevaatlik inglastega ka
muidugi: nad kuulavad ka punki
ja muidugi: neile ei meeldi see –
aga nad on sünnist saati osa masinast
mis hoiab jalga inimkonna kõril
ütle mis sa ütled meie kohta
meie jalg ei olnud inimkonna kõril
ütle mis sa ütled minu kohta
ülemnõukogust
ei ole rohkem jäänud
suurimatest vähim
tugevatest nõrgim
eelviimane –
pärast mind tuled veel ainult sina
siis vaata ette: kui me oleme kõik surnud
sind ootab üksindus
millelaadset keegi veel ei ole tundnud
palun andesta, juhi iseennast
kasvõi valeta, et oled nagu nemad
aga tea: armastus on lihtsalt sõna
meid ühendas kord tunne
mida kuskil maailmas ei ole enam
Kuidas oleks
kuidas oleks kallistada Tsoid
– ta õlad olid väiksed, nelinurksed
mustad silmad põskede kohal
kuidas oleks näha Arvi Siiga –
kas ta kannaks ülikonda
ruudulist?
või rohelist?
kuidas oleks peatada Majakovski
– ära mine, sõber
öö on liiga suur
mul on vaja sind
ka mina olin Ataman, ka mina – pealik
käsi värises
kuid andsin kõik
mis anda suutsin
Ninel & Marat
ma ei näe siit edasi
ma ei näe läbi vihma
autosid, kraanasid
jalakäijaid hallis –
ma ei näe siit edasi, kallis
ma näen ainult sinu silmi
siiruviirulist nägu
sa vaatad valgust, nagu vaataks filmi
kostub kaugeid huikeid
trompetid sombus
sa mõtled, suu paokil, ja ütled…
ma kuulen sahinat
ainult jopekahinat
kaubalaevasilmapiiril
ma näen ainult modernismi
apelsine – selvehallis
ma ei kuule sind, kallis
signaal on vihmane
sajandid tõrguvad
footoneid kallab, leptoneid
aovalges ihmjas
ma ei näe neid, ma ei näe neid
ma näen ainult vihma
sa ütled: kõrguvad…
ma küsin: kas aastad? oleks viiski…
kas näed meid? meist piisab
sa vaatad, silmis salapärane valgus
ripsmeotstes vihmapiisad
ütled: hiilgav
hiilgav…
Kes koristab mu peas?
Mu süda töötab. „Ma igatsen sind.
Ma igatsen sind,“ ta kordab.
Hädaabirütmis ründab. Ma olen väsinud, hingetu ja haige.
Ta minevikku hooldab.
Maailm laguneb, ta on üleni sinuga koos
A) 14
ma leban voodi peal / mu voodi vales kohas
B) 15
„kõik on tema värvi“
mida ma teen? ma mäletan.
mu mälu valetab, ta petab,
mina oletan ja püüan
ennast olevikku seada – diivan
kadunud ja asemel
on tema luudest tehtud padjad
C) 16
„kõik on tema värvi“
mida ma teen? ma mäletan.
mu mälu valetab, ta petab
rohkem kui mu tuba.
ta tuleb sisse. istub diivanil.
ma vaatan teda, tema vaatab üles.
mu tuba tardunud, mu voodi vales kohas.
ma leban teki all, mu kõrvalt jälgib mälestust
ei keegi muu kui kõige julmem jumal.
D) 17
„kõik on tema värvi“
mida ma teen? ma valetan.
mu mälu valutab, ta petab
rohkem kui mu süda.
ta tuleb sisse. istub diivanil.
ma armastan, ja tema vaatab minust üle.
mu tuba tardunud, mu voodi vales kohas.
ma leban teki all, mu kõrvalt jälgib mälestust
ei keegi muu kui kõige nukram-nõrgem mina.
Korter punaste tuledega supermarketi taga
sa vajud minu vete sügavpõhja kuudeks
mul puudub aeg et luhtumiste peale mõelda
ma anun maailma, palun, murdu millessegi uude
ent maailmal ammu enam miskit muud ei ole öelda
okei, siis olen julm ja külmavereline mõrvar
vaid tükeldan ja hakin iseenda peas
ja vahel, harva, et ei läheks mulle enam korda
sindki lõhun teiste surmamõistetute seas
millest ma kokku olen pandud
ma ei tea, ja milleks üldse?
ka ei tea
kas see kellelegi toob selgust või head
või olengi mina vaid üks kest kus
korduvad meelevead
epiloog
ma pole mina, olen sahin mõistuses
sa hoiad minu nägu enda käte vahel peos
mul sõnadega siin midagi ei ole teha
mu akna taga / marss ja veenus / minu külmikuga
vaatavad tõtt
nende kurjad puna-rohelised silmad
Keegi ülal juba ammu kõnnib õhtu otsa ringi
vist otsib mingit korda minu mõistusest
ma vaatan üle ja üle ühte tänavat kus
läbi lume tuleb pimedusest välja sinu lumivalge silm
ma lappan nagu lappab fanaatik ühtelukku
sinu nägu – ilme nagu mängufilm
nüüd mu nägu kaetud sinu käte sisse
nagu värvi valgesse või külma ilma
valged lained
mõistus, palun ole selgem, targem annab ikka järgi
sega minu eest neid jälgi mis mul lakkamatult kannul vargsi
tal on minu käed, minu miniatuursed sõrmed
ta keerab lukku koduust must tänav kaugemal
ja mul on tema miimika,
tema lukku pandud keha
ma tean, ma olen enda armastatu
Satiiriline värssmonoloog vaimuka kupleega, klaveril Kaur Kender
Kuus vahvat selli nägid kord ühtsama jälki und –
kuis naksub taburet neil palja jala all
ning kõri rõhumas pidžaamakuue õmblus.
Oh õudu!
Teeb asja veidramaks, et üksteist pikki aastaid nad näinud pole.
Põgus kohtumine siin ja seal kui välja arvata.
Ja nüüd, sel öisel surnud tunnil,
tumedal kui nende hing,
sama uneviirastus neid kõiki tabab.
Üks ilge kokkulepe neile meenub,
mis sõlmitud sai inimestest eemal, hämaruseudus,
mis polnud maa, ei õhk, ei vesi.
Kuid järsku!
Mis higi külm, mis lämmatus?
Mis kivi ihub hirmu tera keset magajate hingetõmbeid,
nii ohkvel sügavaid, et kuulmatuks
jääb enda kloppiv süda?
Või on need hoopis sosinad, mis tõusnud needusest
ja sosistavad õudse kokkuleppe julmi reegleid?
Miks nüüd? Mis lahti?
Mida?
Või on, veelgi hullem, neis sosinates peidus nimed,
kes tookord vere panid vastu verd
ja pitserdasid käe külge käe?
Oh oleks nii, et see vaid uni oleks
ja trepil tõusvad rasked sammud
kõigest vastu aknalauda kopsiv luuk.
Kes kõnnib seal?
Kes?
Äkki on need rahva tuikvel asted,
kelle südamesse pimestava vabaduse leegi
on loitma kütnud kange pilsner?
Või veelgi hirmsam – seal on ZAUM!
Ja hirm saab tõeks, kui trepilt
kostab lihtne, ühemõtteline laul:
Mõni hommik algab mõru muie suul
ka mul, kes ma sirgusin torniks
putkade linnas. Inimsööjataimeks
läbi kasvuhoone lae.
Hei, kioskid! Juhatuste esimehed!
Kas poleks paslik teha üits veike tramburii?
Hei, osaühing, vana sõber!
Kas unes juba nagiseb sul taburet
ja kaela ümber käändub lambijuhe?
Hola, MTÜ, sa pole üldse muutunud
sest koolilõpuballist, kus teada sain,
et kleidi all sul polnud midagi.
Oled kasvanud nii küpseks, nõnda suureks!
Kas juba tead, mismoodi maitseb relvatoru õli
või kuidas mekib valuvaigistite üledoos?
Oh te poisid, õed ja vanad koolivennad, juhatuste esimehed,
MTÜ-d, osaühingud ja teised kioskid,
kas poleks paslik teha nüüd üits veike tramburii?
Ei tea ma kuigi palju Bertolt Brechtist,
kuid kõik ta teosed peas mul on!
Võin lugeda need sulle kohe praegu ette,
siinsamas,
linnaosavalitsuse avalikul jaanikul.
Kus tuigub ringi lihtsaid, ausaid mehi,
kelle rusikad on nukkideni valged.
Ning poolihääli kostab lakkamatu sosin,
nii tasane, nii hirmuäratavalt malbe:
„Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM!
Nüüd tuleb suurem ZAUM!“
Jah, maa sees laman ma, kuid huulilt voolab jutt,
ja iga koolilaps kord õpib seda rangelt:
et maa on kumeraim kesk Punast väljakut,
ta kallak vabatahtlikuna kangeb,
kesk Punast väljakut on maapind kumeraim,
ta kallak tahtmatult, kuid vabalt langeb
sealt istandusteni, kus kasvab riisitaim,
nii kaua kuni maal on orje veel ja vange.
Mai 1935
Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga
Nende aastate nimi on hallilmaolek.
Luules ollakse üksi kui surmas.
1
Siit näen ma selgesti; siit kohast varjulisest
poolpidust, mäda, määndunud provintsi
ja vajun mõttesse.
Ei, mitte armukesest.
Ma meenutan üht kauget Taani printsi,
meest, kellega mul palju enam ühist.
Ja näen, kuis kasvab kõnts ja sopp ja saast
siin tühermaal, kus juba nelipühist
täissöönud mõte kerkind pole maast
ja õitseaeg on ammu õhtuehal.
On miski mäda, määndunud ja mandund
siin põduras provintsis.
Puudub väljapääs.
Ma vaatan, võppuv süda verilihal.
Ah, kirg! Sind haige meelega on paari pandud!
Su kandu lõikab võhumõõk su enda käes!
1978
2
Ma tunnen seda tüdrukut –
ja samas ka ei tunne.
Ta mõtet juhib tunne, tunnet mõte.
Ja tema trots, ta kujutlus on selgelt ülekäte –
ta valmis hukkuma, kui selle läbi
häbist pääseks päev –
või karilt laev.
Nii loojanguski näeb ta tuleriita
ja selle asemel, et aega viita
meelt lahutades, keerutades plaati
nii nagu noorusele kohane,
ta kannab süngelt mõtet nagu mõõka,
mis lõikab lahti paiseid…
Siiasaati
on tema saatust, saatus teda talund.
Kord saades salvida, kord salvata,
ta kannab, nagu jõuab, kõigi valu,
ja kannatab, sest ei saa parata –
ja kaotab kõik.
Ta teab, et kaotab kõik.
See tüdruk, ütleme…
ei ole ehk normaalne,
mis piiri peal just, bi- või tripolaarne,
on doktorite asi arvata.
Ta enda meelest on normaalsus miski,
mis eksisteerib ulmes, eal ei ulmades.
Ta tervitab kui sõpra igat riski,
ta naerab matustel ja nutab pulmades –
kõik ajad kangastumas ühekorraga.
Ent milleks üldse siinne sõnavõtt?
Ma talle tõotasin, et kord,
kui tuleb aeg,
ma räägin temast ja ta asjast,
ajast, aastasajast tõtt.
2012
Ilmunud Vikerkaares 2013, nr 1–2
