Luulebot

munadepühad on läbi
ärkasin liiga vara kivi on ukse ees
ingel pole ikka veel tulnud kambris
pole isegi mitte hämar tühja
kah midagi ei näe lugeda ega
ümiseda omal viisil need neetud
viigipuud paradiisipuud oh kuusepuud labajalavalssi
need vanad šlaagrid ei roosteta
ma higistan ja mul on külm ei tea
mida teha isegi kohmi ei tooda
kuigi ma ju panin käed kokku norutasin
hea tükk aega ja palusin härdalt
äkki ta ei näinud siin on ju tõesti pime
või ärkasin hoopis liiga hilja imelik
ängistav pehkind keha pehkind aju
väljas sajab

Ilmunud 2010, nr 1–2

***
elu peabki olema
kontrastne

kui ei ole kontraste
ei ole see mingi elu
mustal on vaja valget
kõik teavad seda

pigistad silmad kinni
ja sööd hommikusöögiks
jõhkrat paksu jahukörti

talurahvas nagu me oleme
uhked vaesed põikpäised
linna ära tulnud
aga mets on meil mõtetes

õhtul kulistame šampust
mis maksab rohkem terve kuu üürist

kriuksuva põrandaga toakene
väikeses linnas

linnas mis kipub unustama
et maailm on palju suurem
tema siuglevast jõest
ja madalaist majust

kampsikuis vendadest õdedest
kes tihtipeale üksteist
pimedal tänaval ära ei tunne

korrutavad endale
et elu peabki olema kontrastne
kõik teavad seda
sind armastatakse nii palavalt
et sa lämbud ja higistad

järgmisel päeval
võtad kapist liblikavõrgu
loodad vastu tuult joostes
grammigi elavat ihu püüda

aga võrku jääb ainult
tassitäis tolmu
musta või valget

hommikusöögi jätad vahele
uus õhtu veereb
sellest hoolimata
iga kord uuesti kohale
Ilmunud 2010, nr 1-2

Inglise keelest tõlkinud Kauksi Ülle

Tä võngus talaari hõlmu vahel, hõrk
ku kõra kesk kelli.
Ta liighahtas ku tu liigutas, vilbus hõrnas
merekarvasamblõ pühäpaistõh
võimust võt kuumah ja pümmeh — ja üüsi,
nigu timäl silmä kinni, püstü kargas
ku Jumalat kitteh.

Ilmunud 1991, nr 7

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

Ühel päeval haarasid ahvid võimu.
Pistsid sõrme pitsatsõrmused,
panid selga valged tärgeldatud särgid,
tõmbasid aromaatseid havanna sigareid,
jalga torkasid mustad lakk-kingad.
Me ei märganud seda, sest olime hõivatud
teiste tegevustega: keegi luges Aristotelest,
kellelegi oli parajasti suur armastus peale tulnud.
Valitsejate kõned muutusid veidi kaootiliseks
ja lalisevaks, aga me ei kuulanud
neid ju kunagi, eelistasime muusikat.
Sõjad muutusid veel metsikumaks, vanglad
haisesid hullemini kui vanasti.
Tundub, et võimu on haaranud ahvid.

Ilmunud 2010, nr 9

ma sõidan jääõgija varju pealael kodusaarele
külgedel jää ees ja taga sadamad
pisut rohkem minekut kui päralejõudmist
ma ei tea kas jääõgija sees on päästeveste
ma pole neid kunagi näinud
kuid see ei tee mind ärevaks
jääõgija ei saa sadamate vahele ära uppuda
ta pealagi jääb ikka veest välja
seepärast olengi siin
kõige rohkem tähtede all
mitte õgija kõhus varju sees
toolide ja jopede ja võileibade vahel
mul on natuke külm
jääõgija rappub ja raputab ning
mees kes talle juhtnööre kõrva sosistab
peab mõtliku pausi
kes mind praegu näeks saaks aru
et olen ülbe seestunud
varjust ööst ja tähtedest

Ilmunud 2010, nr 9

Inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro

Sind persse keeravad need kaks,
Su vanemad – ehk mõeldes head.
Saad neilt kõik hädad, preemiaks
Veel mõned päris oma vead.

Kord persse keerasid ka neid
Nood muistsed narrid albumeist,
Kes kiitsid karme meetodeid
Ja kägistasid teineteist.

Üks põlv saab teiselt viletsust,
Kui kaljupragu kasvab see.
Sa lahku kohe, kui näed ust,
Ja ära ise lapsi tee.

Ilmunud 2007, nr 3

Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

Tuleb keegi
kaugelt
keelega
mis vahest
kätkeb
kõlasid
mära hirnumisest
või
noorte musträstaste
piiksumisest
või siis
kriiskab nagu saag
mis kõik ümbruses katki lõikab –

Tuleb keegi
kaugelt
joostes kui koer
või
kui rott vahest
ja parajasti on talv
pane ta siis soojalt riidesse
võib ka olla
et tal on tuli taldade all
(ehk tuli ta
meteoori seljas)
ära siis pahanda temaga
kui ta su vaiba sisse valusaid jälgi jätab –

Võõral on alati
käte peal kodumaa
otsekui vaeslaps
kellele ta vahest otsib
lihtsalt hauda.

Ilmunud 1996, nr 3

Ungari keelest tõlkinud Kairi Mesipuu

Linnud määrivad taeva verega,
mustlaste ja laste sammud
augustavad kõva lume, puhtama
kui serenaad. Ometigi on kaunis
see ilu sees peituv
igavene õnnetus.

Ilmunud 2001, nr 8–9