Luulebot

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

Kuni Rijksmuseumis see naine
maalitud vaikuses ja keskendumises
valab päevast päeva
piima kannust kaussi,
ei ole Maailm
ära teeninud maailmalõppu.

2012, nr 3

pesin duši all munni
pesin maha Su keha lõhnad
nagu see olnuks mustus
pesin maha
et panna end jälle riidesse
minna tagasi tööle
ja tunda syyd et olin siin
justkui see olnuks kuritegu
armastada kedagi
olla temaga koos
olla temale hea
tunda tema armastust
seisin duši all
ja pesin oma munni
pesin Su vedeliku maha
veel ei teadnud
et see jääb meelde
see seismine
ja kahetsus
et ma ei suutnud hoida
Su ilusa ihu mahlu
enda keha pinnal
et ma ei suutnud hoida
Sind
Sinu armastust
aga ma ei suutnud ka
unustada seda päeva
ega pesta maha
et armastan Sind endiselt
kaks aastat pärast
seda munnipesu

2006, nr 7/8

         Nende aastate nimi on hallilmaolek.
                Luules ollakse üksi kui surmas.

1
Siit näen ma selgesti; siit kohast varjulisest
poolpidust, mäda, määndunud provintsi
ja vajun mõttesse.
                              Ei, mitte armukesest.
Ma meenutan üht kauget Taani printsi,
meest, kellega mul palju enam ühist.

Ja näen, kuis kasvab kõnts ja sopp ja saast
siin tühermaal, kus juba nelipühist
täissöönud mõte kerkind pole maast
ja õitseaeg on ammu õhtuehal.

On miski mäda, määndunud ja mandund
siin põduras provintsis.
                                       Puudub väljapääs.
Ma vaatan, võppuv süda verilihal.

Ah, kirg! Sind haige meelega on paari pandud!
Su kandu lõikab võhumõõk su enda käes!
                                                                    1978

2
Ma tunnen seda tüdrukut –
                                           ja samas ka ei tunne.
Ta mõtet juhib tunne, tunnet mõte.
Ja tema trots, ta kujutlus on selgelt ülekäte –
ta valmis hukkuma, kui selle läbi
häbist pääseks päev –
                                      või karilt laev.

Nii loojanguski näeb ta tuleriita
ja selle asemel, et aega viita
meelt lahutades, keerutades plaati
                                          nii nagu noorusele kohane,
ta kannab süngelt mõtet nagu mõõka,
mis lõikab lahti paiseid…
                                            Siiasaati
on tema saatust, saatus teda talund.
Kord saades salvida, kord salvata,
ta kannab, nagu jõuab, kõigi valu,
ja kannatab, sest ei saa parata –
ja kaotab kõik.
                         Ta teab, et kaotab kõik.

See tüdruk, ütleme…
                                  ei ole ehk normaalne,
mis piiri peal just, bi- või tripolaarne,
on doktorite asi arvata.

Ta enda meelest on normaalsus miski,
mis eksisteerib ulmes, eal ei ulmades.
Ta tervitab kui sõpra igat riski,
ta naerab matustel ja nutab pulmades –
kõik ajad kangastumas ühekorraga.

Ent milleks üldse siinne sõnavõtt?

Ma talle tõotasin, et kord,
                                           kui tuleb aeg,
ma räägin temast ja ta asjast,
ajast, aastasajast tõtt.
                                     2012

2013, nr 1/2

Soome keelest tõlkinud Andreas Kalkun

Oli kord mees, kes armastas oma naist nii,
et tal ei jätkunud jõudu enam millekski muuks.
Kingad rebenesid ta jalas, jopp kulus õhukeseks nagu lest
ja särginööbid lendasid taevasse
ainult armsama südamelöökidest.
Naine kurvastas, kui vaesus näris valusalt,
puudus piilus akendest, miski ei õnnestunud.
Ja mees ei teinud muud kui armastas.
See juhtus Venemaal õlilambi valgel,
kui inimesed veel olid lume poolest rikkad,
kui viin säras pragunenud klaasis nagu vääriskivi
ja kurgiviil hiilgas nagu unelm
ja papitalu juures kiviaia nurgal
helises väike kuljus koera jalutusrihmal nagu unede aisakell.
Külmas öös saan valgustatud: koerad on südame pirukad,
soojad ja toitvad, ja kuskil sügaval rinnas
on mul hea jurakas
tükk vana Venemaad, tükk ristina rasket armastust.
Tähtede poomissilmused kiiguvad aeglaselt,
maja nurk tõmbub krampi ja rebeneb,
midagi läheb katki selles hääletus vaikuses.
Siin-seal lumes sureb vana puu,
puusüda ei talu sellist külma.
Säravas öös magab jumal, seesama vana lugu,
ja kuul on maailmalõpu nägu.

                     2010, nr 12

Mere ääres seisis vikatiga mees
ja niitis liiva
Vaatasin teraselt Jah liiva nii-
tis mees
ja lained seisid tardunult ta
selja taga Kui vaba peab
olema et teha sellist mõttetust
päise päeva ajal
keha kahvatu kui valgest
pronksist ja musklid mõnust
mängimas

1992, nr 9

sajandisoustisel paakunud pannil
kuivame – kurbade härgade silmad
tulevad sügise sajused ilmad
aasta saab ümber ja sajand on küps
aegade aedades närbuvad lehed
aegade keldrites koltuvad kaaned
piibliteks paisuvad päevalehed
madalaiks parkideks manduvad laaned
aegade aednik – see ainus ja üks
härmatis habemes
sussikott seljas
sätib end lahkuma – ise teab kuhu
minema pühib kui vesipüks
tarbetu küsimus tardugu suhu
suurtest kolonnidest
hektareist tonnidest
raudkivist onnidest
astume murule
ja oma õele
hüljatud Tõele
lahkumissuudluse laubale surume
naljapärast
veel lootsikupärastki
viipame kinnastet kätt
viisakalt
vihata
valuta
toimub see hüvastijätt
eemale uduse ilmega jõele
sõuame närbuma mõteteks mõrkjateks
pikkadeks palveteks mida ei paluta
tusasteks tahtmisteks mida ei taluta
kaldale kuhjume kõrkideks kõrkjateks
põleme sosinal ainsagi haluta
jalad on all kuid ei jaluta
süda on sees kuid ei valuta

                 1989, nr 11

Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

Olen kohanud inimesi, kes,
kui neilt küsiti nime,
vastasid ujedalt – otsekui ei tohikski taotleda,
et neid ka kuidagi nimetataks -:
“Preili Christian,” ja lisasid:
“Nii nagu see eesnimi,” nõnda tahtes selgitada,
et see pole ju midagi rasket
nagu “Popiol” või “Babendererde” –
“Nii nagu see eesnimi,” palun, ega see ju
ei koormagi teie mäletamisvõimet!

Olen kohanud inimesi, kes
on kasvanud ühes toas vanemate
ja nelja õe-vennaga, öösiti, sõrmi kõrvu toppides,
köögis pliidi ääres õppinud
ja kõrgele jõudnud, väliselt kaunid ja daamilikud
nagu krahvinnad,
sisemiselt vagad ja virgad nagu Nausikaa,
otsa ees inglipuhtuse märk.

Olen endalt tihti küsinud, vastust saamata,
kust tuleb see vagadus ja headus,
ei tea seda tänase päevani ja pean nüüd minema.

1998, nr 3

Vanasti oli inimestel selge ja kindel maailmapilt.
Ei hakatud uuesti jalgratast leiutama,
sest juba Buddha ütles
ja Kristus ja Muhamed ja Aristoteles.
Juba Konfutsius käskis kõigil
vasaku näopoole ette pöörata.
Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed,
naine tegi köögis süüa.
Valitses tugevama õigus.
Kellelgi polnud kuhugile kiiret, polnud ruttamist
ega masinate mürisemist, viina oli, karskust oli.
Juba Hegel ütles.
Juba Goethe ütles.
Suurem ei tohtinud väiksemale liiga teha.
võideldi mees mehe ja naise vastu
Igaüks peab iga päev
vähemalt viis mintsi mediteerima.
Vanasti elati looduses, elati harmoonias,
Kord oli majas.
Oh aegu, oh kombeid, oh üldinimlikkust!
Oh loomulikkust!
Ainult kristlus on eetiline.
Kui saaks selle aja kordki tagasi,
võiks või vabrikusse tööle minna.

1989, nr 12

Üle takjavarte ja vanaraua
üle kuldsete liivade
helgib maailmameri
kirkas sügises sügavsinine
Suurtel meredel
sõidavad valged laevad
siia nemad ei sõida
Ühed arvavad selle maa
hiiglaste
teised härjapõlvlaste omaks
metsik ja vaene koht igatahes
Sellel maal salgavad vanemad ennast
oma laste õnne pärast
Ja lapsed salgavad vanemad
Ilmameri
oma suures kohusetundes
koputab
ta unustud rannale
aga sireenidki magavad
nende silmadele langevad
maailmamere piisad
nende uni on sügav ja kindel

1987, nr 4