Proosa

Kuu paistis läbi rebenevate pilvede. Kahvatult, lillades toonides, õrnalt, peaaegu valgust heitmata. Tundus, nagu helendaks ta seestpoolt, iseenese jõust ja iseenese jaoks, jättes oma kauni ülejäägi igale silmapaarile vabalt kasutamiseks. Suur laine, mille vahuviirgu ma pimeduses kuidagi näha ei saanud, vajus vaikides randa ja ei voolanud tagasi. Tehes seda samuti iseenese jaoks ja iseenesest hoolimata. Tõus oli alanud. Ma nägin und.

*

Nad alustasid Laadimist 1. novembril, paar minutit peale keskpäeva. Süsteem startis enam-vähem kadudeta, kui mitte arvestada paari tühist voolukõikumist, mis venitas esimese ülestõmbe kuus sekundit pikemaks. Konvoi liikus endise Põhja-Tallinna viimasest maismaatipust kesklinna nulltsooni poole. Laupfrontaal koosnes peilingaatorist ja neljast tetronkahuriga tuunitud buldooserist, millele sahkade asemel olid monteeritud läbipaistvad mürsukindlad lainurkobjektiivid, mille resolutsioon kokku oli üle miljardi piksli. Buldooserite järel, kolmemeetrise vahega, tuli Puutuja, mille narmassensorid libisesid üle märja puruksjahvatatud pinnase. Külgepidi kokku keevitatud buldooserite taga sõitis pöörleva lafetiga Kontroller, mille laia põhja all põles viie tuhande kraadine leek. Põletusplaat ulatus Kontrolleri alt lennukitiivana kahele poole välja.

„Mitte midagi bioloogilist ei jää siia haisema. Kõik saab uueks,“ oli Kontrolleri piloot enne kabiini istumist öelnud sõjaväelastele, kes uurisid Kontrolleri tuhaga kaetud kontaktplaati.

„Serveris näeme! Ma vaatan teid bitiks!“ naeris ta sulguva vaakum-ukse vahelt.

„A milleks tetronid?“ küsis üks sõduritest, kuid uks oli juba fikseerunud.

„Hulkuvate koerte jaoks,“ vastas kaitserühma komandör. Sõdurid naersid. Hulkuvaid koeri polnud nähtud juba aastaid.

Esimene Laadimine pidi kestma seitsekümmend kaks tundi.

„Avatarikaitse kriisiabikeskus, kuidas saan aidata?“

Sünteetiline ilus hääl jäi pehme viisakusega ootele. Hommikul kinnitatud alumiiniumkõlar seinal tiksus ja sahises. Kiiruga kesklinna hajali paigutatud avalikud telespotid seisid mõnesajameetriste vahedega nagu lõhkemata jäänud helendavad lennukimürsud, mis ootavad hilinenud plahvatust. Päikesepaneelidele tilkus aeglaselt suuri sudupiisku, mis valgusid helkivale alumiiniumipurule. Monteerijatel ei olnud vähimatki põhjust siin hoolida sellest, kuidas töö välja paistab. Tegelikult polnud see enam oluline ka kusagil mujal.

„…ainukesele, ainukesele… raskesti haa…“ kahises rahuliku tooniga naisehääl.

„Raskesti haavatud? Saan ma õigesti aru? Öelge oma…“

„Raskesti hääldatav… hää.. hääldatav.. “

„Saate te rääkida?“

„Ma saan rääklida! Ma saan rääklida ainukesele… ainukesele… ainsale… Stopp. Uuesti… Ma rääk…“

„Kus te olete?“

„Sarkofaag D.“

Pikk vaikus.

„Ah nii…“

Vaikus venis. Ka helistaja ei öelnud midagi. Ta isegi ei hinganud, ainult sahises tasa. „Kas ma räägin avatari või… ülejääjaga?“

Vaikus. Väga vaikne helin langes telespotis seisja näolt ning kustus plastikupurus. See heli oli ilus. Ilus ja absoluutselt võõras. Asfalt vilkus märjas tuulehoos, kuud ei olnud ja piiskade langemine oli lakanud. Pikaleveninud hetke vaikus tõusis akordiks. Väga noore ja õnneliku naise naer kostis tühjas kvartalis nii, nagu oleks keegi naernud filmi- või teatrinaeru. Dekoratiivne, viimistletud hääl kõlas siin, Sarkofaagi veel kuivamata betoonseinal kajades, valusalt möödununa. Sarkofaag D oli viimane, merele lähim sektor.

„Te ilmselt teate, et peale psühholoogilise abi me elusatele, vabatahtlikele ülejääjatele, enam teenuseid ei paku. Avataridele saan ainult ette lugeda ametliku hüvastijätupöördumise. Khm.

„Austatud endine netizen, lugupeetud veteran. Tahame kõik, südamest ja ühtemoodi, tänada Teid selle eest, et saime koos selleks, mis oleme ja mis saadakse olema. Nüüd, kus kunagisest tragöödiast on saanud uus algus ja uus aeg, tuleb uuel, julgel viisil läheneda ka järelejäänud materiaalsele ja digitaalsele ressursile. Meil ei ole kerge sulgeda ühendusliidest omaniketa avataridele.Veelgi raskem on seda öelda, aga me ütleme seda ning mõistame ka, kuidas see kõlada võib. Aitäh. Ilma teieta ei oleks me need, kelleks me saame. Teie Tallinn, teie kodu.““

Ametlik hüvastijätukiri lõppes. Kumbki ei öelnud midagi. Pikkamisi laskis mantlis kogu telespotis end kühmu. Ta tõstis käe aeglaselt taskust ja lasi rippu. See oli naisekäsi, maniküüritud, sile. Nanoektoplasma nähtamatu peristaltika hoidis seda kätt siledana igavesti. Käelaba paljastus, vajus tumeda mantli varrukast välja, arglikult ja alasti. Varrukas lõppes, käsi pikenes edasi, nagu voolaks hele inimkeha välja tumedast korstnast. Tasa kobrutades kogunes see varrukasuudmesse tilgaks ning kukkus iseenese raskuse all venides telespoti porisele platvormile. Hiiglaslik pisar inimest väreles hetke, virvendas külmavärinana nagu tühi ekraan, muutus värvituks, siis halliks ja siis hajus see poriga ühte.

„Kes on… ülejääja? Pole… kustu… ei… pole,“ ohkas kogu tele-spotis.

Tema hääl oli ilmetu, kuid selles oli aimdus kõlast, mis oleks veel võimatum kui põrandale voolav käsi. See oli kõla, mis pani hetkega kahtlema enese, selle linna ja kogu maailma olemasolus. See oli kõla, mille osa sagedusi elasid. Kõla proovis leida pidet ümbritsevatel esemetel, kajades telespoti seintelt tagasi nagu õunakoorest väljuv röövik, kes suistega kompab tundmatut, vaenulikku maailma.

„Suletud… suletud… suletud on uksed, mille taga on armastus… o yeah, baby blue, i love you…“ Meloodia lõppes teeseldud ohkega.

„Kuipalju on sinus mind ja mind sinus… kuipalju? Üks… kaks… kolm… ha ha ha… kuipalju kaalub päikesekiir? Päike, püüa mind kinni!“ Kõneleja naeris südamest, naer tõusis heleda ja tugevana üle kogu prospekti, mille olid jätnud Laadija buldooserid. Varemetest tõusis hirmununa kajakas ja lendas laperdades vastu Sarkofaagi seina. Ta silmavedelik oli põletusleegi kuumusest keemistemperatuurini tõusnud.

Prospekt kadus pimedusse, mille aimatavas lõpus, umbes kolme kilomeetri kaugusel, Balti rongijaama juures, asus Sarkofaagi suletud ramp. Võimalik, et viimaseid tonne betooni valavad helikopterid venisid aeglases rivis Tallinna kohal. See aga oli kõik väljas; õigemini selles, mida Sarkofaagi jäänute jaoks enam ei eksisteerinud. Ja vastupidi.

„Ma vist ei saa teid rohkem aidata,“ ütles kriisiabi hääl. „Olge nagu… te olete, jääge…“

„Kui kaua?“ küsis naine ootamatult järsult, peaaegu nördinult.

„Selle küsimuse peale olen ma kohustatud vastama – lõpuni. Lõpu definitsiooni aga pole mulle sisestatud.“

„Kas te olete avatar või… mahajääja.“

„Mina olen psühholoogialeksikon. Tööriist. Mulle ei laiene kumbki määratlus.“

„Ma olen ei klumbki… ei kumbki, mina olen… Eleanor Rigby.“

„Rõõm hüvasti jätta, Eleanor.“

„Mul on üks küsimus… mister John Lennonile. Kas te saate selle talle edasi öelda?“

„Ma ei leia…“

„Polegi vaja. Ma ei soovi vastust.“

„Hea küll, küsige.“

„Kust tulevad kõik need üksildased inimesed?“

„Nad…“

„Ma ei soovi vastust. Oli meeldiv… rääkida.“

Naine tõstis käe ja sulges saatja. Ta seisis liikumatult, sirgelt, raskus mõlemal jalal. Tundus nagu ta oleks muutunud raskemaks, kohmakamaks. Tühi varrukas liigutas nagu laisk madu. Konts murdus laieneva keha raskuse all. Väga järsku tõstis ta parema käe sirgelt kõrvale ja sirutas sõrmed harali. Geelküünte nano hakkas helendama, venis pikemaks ja peenemaks. Sõrmed keerdusid üksteise ümber tihedaks trossiks, mis jäi skorpioniastlana vibreerima.

„Halastaja Jumal, meie Inimene, näita mulle teed!“ sosistas hääl. Astel tõusis löögiks ja viskus tõusva lennuki jõuga üle prospekti paistva maja raudbetooni ning tõmbus vedruna pingule. Silmapiir oli katkematu, tihke; nagu pillikeel.

„Annihilatio sancti…“ ütlesid huuled hääletult ja vedru raksatas. Küüntest tross rebis naise läbi õhu vastu majaseina miljardiks sädelevaks kübemeks.

Brunner vaatas Kontrolleri piloodikabiinis pimedaid monitore. Sõjaväelased tuigerdasid ümber Kontrolleri ja koperdasid vastu sensoreid. Siseheli oli maha keeratud. Vaikus oli täiuslik.

„Kuuekümne sekundi pärast lülitub see sisse ja ma ei tea enam, kes ma olen,“ mõtles ta.

Mootorid olid töös. Seljatugi võdises. Kõik süsteemid ootasid ümberlülitust tuumakütusele.

„Timukas? Kättemaksja? Ei. Nomaad? Võibolla… ikkagi ei. Tänulik kodanik? Tänuliku kodaniku pikendus? Kodanikke pole olemas.“ Brunner naeris häälega.

„Jäta jutt, sa oled tera, mis liigub nomaadi ees.“ Brunner naeratas. „Jah, tera nomaadi ees. See ma olen – mittemiski. Terasest sein väga väikese, pimeda ja üksildase tüdruku ees. Mittemiski. Kujutluspilt, mis on ülearuselt selge. Mitte miski.“ Ta lasi pea rinnale ja sulges silmad.

„Ära nuta. Sa lubasid seda.“ Ta tõstis kaitseklapi ümberlülitusklahvilt. Klahvi all olev puudutuskaitstud lukk oli kaetud räpase plaastritükiga, kuhu oli kirjutatud sinise pastakaga naisenimi.

„Sina. Sinule. Sinust,“ ütles Brunner ja vajutas.

Naeratus ei katkenud, kui kõik monitorid pimestavvalgeteks plahvatasid. Kokpitis ei olnud ainsatki heli, kui Konvoi liikuma hakkas.

„See on mu südame kuumus, kallis,“ sosistas ta, kui esimene kuuptonn Tallinnat kristalliks sulas. Kuumus Brunnerist kümme meetrit allpool oli 5999 kraadi Celsiuse järgi ja tõusis. Nime esimene täht hakkas oma kuju võtma. Aurav laavapind Konvoi taga hangus iseenese jõust ja iseenese jaoks.

„Pärt. „Alinale“. Nivoo kakskümmend seitse,“ ütles ta vaikselt. Helisüsteem käivitus. Muusika täitis kogu oleva, või õigemini selle, mis olevast alles oli jäänud.

Brunner oli rahulik. Ta vaatas tablood ja tundis, kuidas ta kaob koos mahalugemisega, füüsiliselt, jättes kokpitti ainult kaks silma, mille ümber kosena kerkib kapillaaride kaos. Kabiin jõnksatas, välismaailmas purustas roomikute teras kive ja asfalti, süsinik murdis süsinikku ja olematu südamevalu leidis olematu pihu, mille kumerusse voolata. Voolata ja teiseks saada. Kaduda.

Kui kraadid olid 6000, istus pilooditoolis Punane Mask.

Kogu Sarkofaagi läbiv prospekt oli pime. Mitte ainult pime, vaid must, nagu katsutav materjal. Selline must, mida saab sisse ja välja hingata. Aeglaselt, matti eeterlikku ainet endasse tõmmates ja siis uuesti tagasi hingates, teadmata, kas tühjus on suurem hingaja sees või väljaspool teda. Lohutu lõpmatus mõlemas suunas, läbi Tallinnasse lõhutud vektori, oli tuntav. Sisse- ja väljahingatav.

Täpselt kõige sügavama pimeduse keskel, ei meetritki ühele või teisele poole, valgustas märgi asfalditükke aeglaselt kustuv halogeen. Konvoi roomikujäljed heledas kunstlikus päevavalguses olid oma konkreetsuses peaaegu lohutavad. Latern rippus õhus, nagu teisedki, mis iga viiekümne meetri taga pimedust valgustasid, hõljusid ja vajusid roomikujälgedele lähemale. Nad olid pisut nagu hüvastijätuhüüud, mille purustustehnika endast maha jättis. Valgus, mida latern heitis, hingitses, peaaegu oigas. Tõstis enese ümber korraks tiibu ja lasi need siis järsult longu, üha jälle ja jälle. Ta hingas ilma vere ja kopsudeta.

Hingas nii, nagu hingab mees, kes tunneb väga suurt armastust, aga ei jaksa selle tundega enam sekunditki elada.

Oma tiibu ettevaatlikult liigutavasse valgusvihku ilmus pruuni räpast jopet kandev kühmus mees. Jopevarrukad läikisid mustusest, mis halogeenvalguses eriliselt silma torkas. Tema kõrval, rohkem varjus, oli aimata üht väiksemat kogu. Vimmakana keeldus see valgusesse astumast.

„Kõik on andeks antud, tule edasi,“ käratas suurem kogu. Väiksem astus sammu edasi, varjates käega nägu. Kostis metalli kriginat vastu märgi kivitükke. Ta üks jalg oli ilmselt murdunud ja lahasesse pandud. Lahaseks oli poole meetri pikkune jupp raudteerööbast, mis ulatus tubli kümme sentimeetrit üle vajaliku pikkuse. Kahe kogu läheduses andis kogu minimalistlikule stseenile sooja tonaalsust Swedbanki rahaautomaadi vaevuaimatav oranž.

„Ma ei saa seda vaadata,“ sosistas hääl. Raudteerööbas katkestas kriiksudes sammukaare.

„Nii suur poiss julgeb pangaautomaadist mööda minna küll,“ ütles suurem mees väiksemale. Arvatavasti olid need kaks isaks ja pojaks seotud avatarid. Oranžis valguses oli näha, kuidas raudteerööbas hajuma hakkas. Aatomid eraldusid üksteisest mingi kurva aeglusega, nagu sigaretisuits suitsetaja suust, kes on otsustanud oma hobi unustada ning puhuda viimane kopsutäis Swedbanki rahaväljaandmisluuki.

„Mul on valus, isa,“ ütles väiksem kogu, juba peaaegu reieni rahaautomaati kadudes. Isa vaatas teda liikumatult pealt. „Sa lubasid…“ ütles poiss. „Ma ei ole sulle midagi lubanud!“ röögatas isa. „Mine ja saa meheks!“

Kapuuts, mis väiksemast kogust veel alles oli, lipendas korra ja sulas rahaautomaadiga üheks. Suurem kogu oli üksi. Swedbanki oranž värvis ta räpase jope soojalt heledaks. Kogu seisis peaaegu poolteist tundi liikumatult rahaautomaadi kõrval, enne kui pimedus ta tasase röhatusega endasse tõmbas.

Kaubanduskeskuse uks riivas avanedes mu nägu kapuutsi varjus. See oli soe silitus. Seisin, silmad kinni, katsusin sooja puudutust näol millegi varemkogetuga võrrelda. Midagi ei tulnud meelde. Arvan, et selline tunne on siis, kui sind puudutab teine inimene.

Seisin, hoidsin silitust mälus paigal. Soojus valgus üle kogu keha, uks avanes ja sulgus rahulikus tempos, mitu korda. Hoidsin põske millimeetrijagu klaasist eemal, ei tahtnud korrata, kartsin, et äkki hingus kaob. Avasin silmad, minust mööduv mees võttis sisenedes mütsi peast ja koputas jalad lumest puhtaks. Oli varahommik, aga mitte enam pime. Läksin talle järele. Märkasin, et mehe saabastes ei olnud jalad. Jope alt sirutusid sokkidesse kaks helendavat valgussammast. Ukse puudutus põsel helises.

Mul oli hea meel, et ma ei teadnud, kuidas tundub inimese puudutus näol. Nüüd olin tundnud, kuidas mind puudutab midagi inimesest suuremat.  Minust hoolitakse siin. Siin ei ole pimedaid nurki. Soojus on hoolimine, valgus on rõõm.

Tundsin, nagu seisaksin valguskeral, heitmata ainsatki varju üheski suunas. See kestis hetke – ühe lubava, imelise hetke. Miski mu kohal kergitas hiiglaslikku kübarat, lasi maailmasse voolata Lõppematut Valgust. Ma olin kaitstud, olin Purunematusega salvitud.

Läikiv klaaspõrand rullus imeliste mustritena otse mu enese jalgade eest sädelevasse udusse, kus valges rüüs kummardus Loodu kohale Puhas Sätestus, tõstes väljavalituid kõrgematele riiulitele. Udulaamad valgusid tasase ohkega kahele poole, löövidesse, kus avanesid Suured Allegooriad – jalanõud palverännuks, lihtsa toidu valmistamise riistad, rõivad häbi varjamiseks ja asjad näitamaks, kuipalju on kõike seda, mida inimene ei vaja. „Ma olen siin, sest ma ei ole mujal,“ sosistasin endale. „Ma olen siin, sest ma ei ole mujal,“ sosistas valgussammastel seisev mees mu kõrval, korjates kilekotti laialiveerenud puuvilju. Hakkasin aeglaselt sammuma piimjasse, kuldsesse auru, mille sügavuses liigutas majesteetlikult Toode, Sätestusena, mitte olendina.  Tundsin end nii, nagu võib tunda raha, kui ta saaks tunda, kui ta oskaks tunda – põnevil, vajalikuna, tähendusrikkana, andununa, rõõmsana. Elus. Liikudes paratamatuse ja õnnistuse pühas ringis – ülimani ja tagasi, et uuesti ülimani sirutuda. Ei ainustki eksitust, ainult hingemattev valge kobrutus. Maailm ei olnud võitlus, minu soojus ei tulnud kellegi arvelt. Minust ja minuga kiirgas Sätestust. „Ma armastan ja olen armastatud,“ ütles Tänulikkus ilma hääleta.

Jakob Brunner ärkas. Ta oli küll lootnud muud, nagu igal hommikul, aga võttis hoobi kogenud mehena stoiliselt vastu. See on lootusetuse hea külg, treenib ahastusega mitte läbirääkimistesse astuma.

Ta suunas hommikuse sisemise karje vilunult vitaalsusekogujasse, mille näidik tõusis hüppega kaksteist kriipsu. Jakob kergitas uhke üllatusega kulmu. „Kaksteist on päris korralik korje, kolm neljandikku külmutan endale, üks neljandik läheb Auku. Võimalik, et saan Tangid kätte, aga võibolla isegi Kinda. Näis… näis…“ kudrutas Intra Dioscura. Intra oli ta saanud eelmise korje lõpul, natuke nagu preemiaks iseendale. Nüüd ei pea vähemalt iseendaga dialoogi välja mõtlema. „Ühenda Jaik Mängudest Palverändu, isiklikku miimikasse…“ mõtles ta kiiresti terminali suunal. Intra Dioscura tõlkis selle ilma Jakobi  pingutuseta, ise, binaarkoodi.

„Mis nii viga!“ mõtles ta uhkelt. Alles kuu aega tagasi pidi ta veel ise, bioloogilise pingutusega, binaari terminali suutma edastada. Nagu kõik teised sama taseme võimetaristuga netizenid. Intra, loomulikult häkitud Intra, võimalik, et isegi laibalt võetud Intra, vabastas ta psühho-
sfääri 60%. See number tegi teda siiani ülemeelikuks. „Sanctus, sanctus, dominus deus…“ ümises ta kohvi keetes. Nanotolm toas tõusis piibelliku tornaadona keset elutuba, tema selja taga. „Reekviemi“ avataktid sillerdasid üle tormisilmast tõusva päikese kiirtepärja. See oli Jaik Mängude logo.

Logo taha, terve saali ulatuses, jäi tema bioloogiline, lahtipakitud, eristatud ja suurendatud keha. „Kogu senzora rahunemiseni on kaheksa sekundit, seitse, kuus…“ luges Intra talle uhke häälega hommikust rutiini.

„Kohe olen elus,“ mõtles Jakob, kui virtukohv virtupiaali pahises. Jakobi bioloogiline taristu lõtvus perfektselt tuunitud digitaalse mõnuoigega.

Maole toetuva Višnu bareljeefiga kaunistatud raske rõduukse alt immitses valget sültjat udu. Kuuvalguse pikendusena libises see põrandaplaatide põlenud savi toonil, kuni jõudis seina valge kildmosaiigini. Lõunapoolkera niiske paks pimedus valgus pilvekese ees aeglaselt kõrvale. Voodipeatsi kõrge pikliku akna puitluugid olid pärani. Üks tiib oli avanedes lükanud aknalaualt maha pooliku veeklaasi, mille purunenud põhi oli veerenud keset tuba, vedades kaasa puhta vee märga triipu. Nähtamatu sirkli veetud poolkaarel sätendas Lõunarist. Suure seinapeegli ees uduvool tardus, kogus ennast ja tõusis järsult hämaraks inimsiluetiks. Mõnda aega seisis siluett peegli ees, tehes rabedaid poolliigutusi nagu inimene, kes ei tea, kuhupoole minna. Koos pöördega peegli suunas vaibus liigutuste jõnklikkus ja pneuma kobrutav spoor hakkas avanema. Udu muutus tihedamaks, viskoossemaks, hakkas kandma silmaavasid, milles keerlesid valguskerad, lõigates endale ainesse täpset asendit. Läbipaistva kindana peeglilauale toetuv käsi täitus külmades toonides soonte ja kõõlustega. Täpselt sellel hetkel, kui pneumast vabanev inimene uudishimulikult peegli poole kummardus, ilmusid läikivatele skleeradele iirised, milles omakorda avanesid pupillid. Lihtsad nullsilmad. Pigem lapsemeelsed, huvitatud. Iirised värisesid. Tähelepanelikult vaatas ta enda siluetti, kinnitraagelduvate tükkide piirjooni, mis õige pisut aurasid. Siis haaras ta persona, selle vastu vähimatki huvi tundmata. Juhuslik valik. Ruuduline särk, teksad. Mees. Hele lühike korrektne soeng. Mitte hetkekski ei heitnud mees oma personale hindavat pilku. Kogu selle protseduuri jooksul kompasid ta silmad peeglilauda. Nahkkaantega telefon, roostes teradega metallist maniküürikäärid, taskumõõtu plastpudel käte desinfitseerimiseks ja paar harilikku pliiatsit. Mees libistas pilku aeglaselt üle esemete, uurides kõiki võrdse tähelepanuga, rahulikult. Ta tegi seda peaaegu tund aega. Siis käsi tõusis ning sõrmed puudutasid telefoni nahkkaasi. Käsi võttis selle veidralt, ühest nurgast, kahe sõrmega. Oli selge, et mees hoiab käes midagi, mille otstarvet ta ei tea. Nahast kaas vajus lahti ning ekraanivalgustus lülitus sisse. Mees võpatas, kuid ei pillanud eset käest. Taustapilt õõtsus aeglaselt, kui ta telefoni liigutas. See oli fragment William Blake’i gravüürist. Roostekarva pragunenud muna ja nimi – Adam. Mehele ei ütelnud see midagi. Ta keeras iPhone’i käes, pöial puudutas ekraani ja äpid valgusid vilkudes nähtavale. Mees loksutas telefoni, äpid hüplesid. Mees naeratas ootamatult, kinnise suuga, ja raputas veel. Äpid hüplesid jälle. Äppide taga hõljus Blake’i poolik munakoor, vedades naeratavat hambutut poolkaart üle displei. Mees vaatas, naeratas veel laiemalt ja raputas telefoni tugevamini. Äpid hüplesid ja nahkkaante vahelt kukkus peeglilauale puhastuslapike. Ta vaatas seda põnevusega, tuttavlikult, nagu oleks midagi meelde tulnud. Ta kukutas telefoni lauale, võttis puhastuslapikese sõrmede vahele ja voltis selle hoolikalt ristkülikuks ja asetas peopesale. Mees silmitses puhastuslapikest väga kaua, isegi õrnalt. Järsku võttis ta teise käega, ainsagi ebaluseta iPhone’i, avas nahkkaaned ja pistis lapikese vilunud liigutusega telefoni tagumise külje ja kaane vahele. Ettevaatlikult pani ta telefoni käest.

Siis tegi mees häält. Ninajat, pigem kõrget, isegi lõbusat häält, midagi vile ja naeru vahepealset. Kaks kotkasulge olid pistetud peegliraami vahele. Ta libistas sõrmega üle suleselgade ja toetas käed lauale. Vasaku peopesa alla jäi Mahatma Gandhi profiiliga viiesajaruupiane, täiesti uus. Mees võttis selle sõrmede vahele, veidralt nagu telefonigi, ühest nurgast, ja tõstis silmade ette. Ta raputas raha. Raputas veel kord ja häälitses pettunult, mõistes, et äppe ei tule. Siis asetas ta rahatähe püsti peopesale ja vajutas pöidlaga Gandhi profiilile. Ka nüüd ei juhtunud midagi. Ta vajutas tugevamini. Äppe ei tulnud.

Mees tõstis pilgu peeglisse, tõstis rahatähe endale kõrva äärde ja liigutas suud. „Adam,“ kostis peeglilaual lebavast telefonist rahulik, selge hääl. „A dam,“ vastas mees viiesajaruupialisse, seda põse vastas hoides. Siis asetas raha lauale, telefoni kõrvale ja lahkus tagasi vaatamata sviidist.

Telefon lülitus välja veel enne, kui ta toast lahkunud oli.

Sarkofaag D perimeetri serval, ühes hajusfailis, kuhu oli tellitud suure sviidi skin, koos 24-tunnise päikese touchdown’iga Goa rannal, katkes kogu edastus.

Kristallikihistused, laialipeegeldajad, spektrimoonutus ja kogu skinni üleval hoidev võrk lakkas tegemast kõige lihtsamat – edasi andmast elektriimpulssi vajalikul kiirusel. Nagu oleks kogu magistraali hargnemisse kuni kapillaarvõrguni tekkinud midagi voolust raskemat. Aeglasemat. See oli nullkonto. Puhas, sätestuseta nullkonto.

*

Märgata inimese juures mitte niivõrd habitust, vaid üldise elujõu sirutumise suunda. Selle ulatust, pidurdamatuid osasid – liialdust. Punga, mis avaneb vastu oma maailmamõistmisele. Filisatsioon või eraldumine algavad kõik mõistmatusest, ulatudes Maelströmi külmast sisemusest uppuja väljendusrikaste käeviibeteni. Sarkastiline võib olla minus ainult see aspekt, mis keskendub hirmule maailma laienemise ees.

Kaart ja kaardil kujutatu vahetasid segunemisel positsioonid. Mõnedest harvadest heledatest, uurimata laikudest moodustus selliste õnnelikkuste pärlikee, mida suutsin uskuma jääda.

Kurvameelsuse lõpp

Inimene avab silmad ja imestab, kuidas kõik sedasi läks? Mis hetkel see pihta hakkas, millal see nukrus ja valu mu sisse hiilis? Ma ju kujutasin ette, et mu elu läheb hoopis teistmoodi, miks siis nii? Miks te olete muutnud mind nii kurvameelseks? Aga nüüd aitab:

Allan Vainola – Ära laula!

Põldude vahel eksinud Juhan Liiv – Hoia oma hullus ja hing endale, ära eputa, ära kisu!

Kivinõid ja Ropka, kes te mind lapsest peale olete hirmutanud – Ma kaeban teid kohtusse!

Vaino Vahing, kes mõtles, et kirjutab veel ühe näidendi, ühe näidendi tahaks ikka veel kirjutada – Ole hea mees, anna olla!

Raadiomaja fonoteegi lindil Mikk Mikiver – Küllalt oled sa lugenud oma sajase liivapaberi häälega ja külvanud melanhooliat, nii mõnigi poetab pisara. Kas seda sa tahtsidki?

Naabrite kollane koer Pluuto, kes on päevad ja ööd ketis – Lõpeta ulumine, kuu jääb sulle alati kättesaamatuks, ja mis sa sellega teeksidki, koliksid ära? Mis seal parem on! Kuu peal on koerad samuti ketis, proovin teda läbi traataia lohutada. Lepi endaga!

Ferenc Molnár, sa igavene sadist – Miks sa tegid Pál-tänava poistega nii, võtsid neilt nende krundi? Olgu, see veel, aga miks lasid sa Nemecsekil surra, jõhkard! Miks temast poleks võinud saada kindral, miks ta poleks võinud võtta endale ilusa ja heleda naise nagu päikesekiire, saada lapsed ja mängida õhtuti kogu hoovile mandoliini, aga niimoodi elujaatavalt.

Loodusdokumentalistid, kes te koputate mu südametunnistusele nii, et iga löögi järel paiskuvad minust suure kaarega tumedad joad – Ma ei taha kuulda uudiseid maailma lõpust!

Gustav Suits, sa oma kerkokellaga – See kõik on sinus kinni, sina oled see, kes kuuleb selle kella helinas kaeblevaid ja minoorseid toone, see on su enese loomuomane depressiivsus, tegelikult on see täiesti tavaline kirikukell, lõbus kellamees tõmbab nöörist ja kell teeb pimm-pomm, täna ei maeta mitte kedagi.

Vennad Coenid, ma olen teist alati hästi mõelnud, teiega koos naernud, aga siis tegite te filmi „Pole maad vanadele meestele“, kuidas nii? Filmi lõpus pole midagi hästi, ei ole Jumalat, headus ei pääse võidule, vähe sellest, peategelane sureb poole filmi peal – Palun tehke avalik pöördumine ja öelge, et see kõik oli eksitus!

Mu kallis vana sõber roostes jalgrattaga – Täna ma ei jõua sind kuulata, kata kinni oma nukrad silmad!

Mu ustavad kaaslased, teiega on nüüd kõik, lõpp. Aitab kurvameelsusest, üksildusest, painajatest, asjadest, mis ei lõpe ega alga, ühest tunnist päevas, mis seisab paigal nagu nui, aitab, küllalt!

Siit edasi on ainult päike ja briis ja öine sumedus.

Kaheks tunniks vähemalt.

Lähedus

Talle on ette heidetud liigset lähedusvajadust, klammerdumist, mis hetketi muutub lausa meeleheitlikuks, pole kedagi, kes suudaks seda taluda. Nii ongi ta jäänud üsna üksi, tegelikult väga üksi, nii üksi, et luu paistab.

Ühel pühapäevahommikul, mis venib, nagu polekski aega, tuleb peale jälle see tunne, see vajadus kellegi järele haarata. Külmikus on kaks viiesajagrammist kotti hapukoort. Ta võtab ühe ühte, teise teise kätte ja surub koorekotte endale vastu põski.

Hakkab veidi kergem küll.

Õitseng

Keskealine mees, kulunud kingad, teksade põlvekohad kottis, habe aetud nii, et võib välja lugeda, et on, nagu on. Aga nüüd kõnnib ta ringi ja tahab osta kõike. Lilli, kindlasti lilli, siis ilusas pudelis veini, värvilisi pabereid, mis lõhnaks, et sinna kirjutada kõik, mida ta tunneb, kõik see, mis temast praegu läbi voogab, ta ei taha, et midagi sellest kaotsi läheks või unuks.

Pool tundi järjest proovib ta endale jalga kolm numbrit väiksemaid pükse, siis uut särki, mansetinööpe, need helgivad nii kutsuvalt:

„Kuidas need käivad?“

Siis ta ostab veel midagi, mis tal väga on vaja. Ja lahkub kaubamajast suurte kottide ning õnnetundega.

Nii tuleb kevad, nii hakkavad vanamehed õitsema.

30 aastat hiljem

Peaaegu terve klass on kokku tulnud, lõpetamisest on möödunud kolmkümmend aastat. Paljusid pole Mart peale kooli lõppu näinudki, mõne näo ja nime meenutamine võtab omajagu aega, aga siis vaikselt kõik meenub. Ka palju piinlikke ja nõmedaid asju, aga nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tunduvad isegi need toredad ja helged, ikkagi meie oma elu. Mida kõike pole nähtud ja tehtud!

Pidu kogub vaikselt tuure, samas väga pööraseks ei lähe keegi. Vesteldakse usalduslikult ja vabalt lastest, tööst, elust, kõigest-kõigest, nii hea on kõiki näha! Üks naine, kelle nime meenutamisega Mart nägi kõige suuremat vaeva, tema on Marta, käib nüüd ringi ja ütleb vist kõigile:

„Issand, sa pole üldse muutunud.“ Vaid ta ise teab, kui tõsiselt või siiralt ta seda mõtleb.

Veidi peale keskööd minnakse laiali, soovitakse teineteisele kõike head, lubatakse ikka ühenduses olla ja järgmine klassikokkutulek teha varem kui kolmekümne aasta pärast! Kindlasti-kindlasti!

Mart ei taha taksot võtta ja läheb jala läbi kolletava oktoobri, mõnus on jalutada, kergelt tibutab, see isegi sobib selle õhtuga. Kodus küsib naine esimese asjana:

„Kuidas oli?“

„Väga palju koledaid inimesi.“

Andrese elu

Andres ei näinud tavaliselt unenägusid, ja kui nägi, siis olid need nii segased ja mittemidagiütlevad, need ei jäänud talle isegi meelde. Kuid ühel ööl see juhtus. Ta magas ja ei maganud, see oli lausa nägemus.

Need olid tema enese matused ja ta ise aitas neid naisel korraldada. Andres oli haige, oli ette teada, et ta sureb, ta oli naisega arutanud seda asja, et kuna niikuinii peab surema, siis milleks oodata, parem valida välja päev, mil enamik suuri asju on tehtud, kui lastel on koolivaheaeg, ja siis väärikalt lahkuda. Pealegi omal moel ta ka armastas oma naist ja ei tahtnud, et naine peaks üksi tema matuseasju ajama. Andres soovis talle toeks olla. Selleks abikaasad ju ongi.

Nüüd oligi see päev käes, Andres vaatas aknast, kuidas peielisi tuli, nad avasid aiavärava, käes pärjad, puhtad kingad jalas, ega neid palju polnud, oleks võinud rohkem olla. Kaks Andrese kõige olulisemat sõpra ei tulnud üldsegi – selleks peab ära surema, et teada saada, kes on su päris sõbrad! Andres muutus nukraks, teda haaras hirm ja ärevus, mis kasvas paanikaks:

„Mis ma siin istun, ma peaks juba surnud olema!“

Andres proovis end püsti ajada, aga ei suutnud. Siis tuli naine ja vaatas Andrest üllatunult:

„Noh, mis siis nüüd?“

„Tead, ma mõtlen, et äkki see ikka ei olegi hea mõte.“

Naine ohkas, nii kui hakkas ohkama, surus ohke alla, aga nii või naa ohkas ja Andres nägi seda. Ehk oligi see nägemiseks mõeldud.

„Eks sa ise tead, see on sinu otsus.“

„Ikka meie mõlema, me ju koos arutasime seda asja. Ma tunnen, et ma olen sind alt vedanud.“

„Ah, mis.“

Loll pikk piinlik paus, mida ei osanud mitte kuidagi lõpetada, nii nagu neid eelnevas elus oli sadu ja sadu kordi ette tulnud.

Kõik peielised, kes olid tulemas, olid nüüdseks kohale jõudnud. Töökaaslane oma naisega vaatas ukse vahelt sisse ja kui nägi, et Andres on veel elus, siis lahkusid nad vihaselt, pärjad kaenlas:

„Miks meid niiviisi lollitatakse! Andres on kogu aeg nii imelik olnud, nüüd ei oska isegi surnud olla!“

Andres tundis, et ikka tema peab selle vaikuse enda ja oma naise vahel lõpetama, ta tundis vastutust, sest tema oli selle lolli olukorra tekitanud, aga miskipärast ei tahtnud ta üldse enam surra! Andres karjus läbi une nii meeletult, nii ahastavalt, aga oma unenäos oli ta abitu ja vait, poetas moka otsast:

„Ma ikka täna ei tahaks.“

„No vaata.“ Naine pöördus temast ära, astus ukse suunas, Andres tundis, et ta peab veel midagi ütlema:

„Äkki homme?“

Hetkeks naine seisatas, keeras end veidi ja vaatas Andrest, see pilk, see vaade oli nii ühene, naine ei öelnud midagi, aga ometi võis väga selgelt välja lugeda:

„Vaevalt!“

Selle peale Andres ärkas, ta oli nii läbi, hingeldas, üleni higine, unest välja tulemine läks eriti pikalt, nagu märg tekk oleks peale laotatud. Andres käis duši all, pani end riidesse, sõi, jõi kohvi, luges lehe läbi, aga see vastik tunne oli ikka peal, uhh, kuni õhtuni välja, mis asi see küll on! Viimaks ta küsis endalt:

„Kas nii ma surengi?“ Pikk piinlik paus. „Ei, nii ma elan.“

Professori üksindus

Ajalootudeng läheb oma kursusetöö pärast külla ühele kunagisele punaprofessorile. Aga aeg on uus, ebasobivaid teemasid välditakse, professor keedab teed ja toob taldrikuga lauale soolapulgad. Tudeng proovib ära arvata, kas soolapulkadele on langenud kõõm? Kogu korter on kergelt määrdunud ja vaikse tolmu all, aga siiski enam-vähem puhas. Ilmselt professor näeb tudengi uurivat ja hindavat pilku, ta vaatab isegi enda korterit:

„Jah, nii ma siin üksi elan. Naine suri eelmisel kevadel ära…“ Oh, jumal, mõtleb tudeng hirmuga, ega ei järgne nüüd tundelaviin, pisarad, mälestused abikaasast? Õnneks siiski mitte:

„… Jah, suri ära ja nüüd on hea rahulik olla.“

Parim sõber

Mardi parima sõbraga juhtus õnnetus, tõesti vastik ja hirmus lugu, ei taha sellele isegi mitte mõelda. Aga midagi juhtus ka Mardiga. Nimelt kuulis Mart oma parima sõbra asjast alles tükk aega hiljem, nende ühise sõbra, ütleme isegi – tuttava – käest. Mart oli arvanud, et ta võib oma parima sõbra peale alati loota, nüüd siis aga nii.

Parima sõbraga sai lõpuks kõik korda, aga Mardi ja sõbra suhetes toimus teatav jahenemine. Okas jäi sellest hinge, et miks tema parim sõber talle oma õnnetusest ei rääkinud, vaid ta peab sellest kõigest kuulma läbi kolmanda inimese, kes ju pole nii hea sõber, pigem ikkagi lihtsalt tuttav? Läks aastaid, enne kui Mart võttis julguse kokku, et küsida. Ja kuidas sa küsid, igati loll on sellest rääkida, aga midagi muud ei jäänud üle, see asi muudkui näris, Mart tundis, et teda on reedetud, kõrvale jäetud, eemale tõugatud ja mis kõik, kas sõprust kui sellist üldse ongi olemas? Nüüd tahab ta teada, mis siis ikkagi oli:

„Miks sa sellest mulle kohe ei rääkinud?“

„Mis?“

„Et kui see asi sul siis juhtus, siis ma sain sellest teada Rauli käest. Ja kui ma ise sulle helistasin, siis sa olid nii tõrjuv. Ma saan aru, sa olid šokis ja nii, aga ikkagi, ma arvasin, et me oleme parimad sõbrad.“

„Olemegi.“

„Nojah, aga… Sõbrad räägivad teineteisele kõigest, ükskõik mis sitt on majas. Et miks sa mulle ei rääkinud, ma tundsin selle pärast ennast nii halvasti, kogu aeg tunnen, siiamaani… Kuigi ma saan aru, et sina tundsid ennast veel halvemini, see oli ikka jube, ega ma ei oska ennast sinu asemele mõelda, et mida sina võisid mõelda või tunda. Ja ega ma ei saagi aru, teiste inimeste sisse ei näe, kuigi vahel me arvame, et näeme, et oma lähedaste inimeste sisse näeme, aga siis selgub, et tegelikult ikka ei näe.“

„Tead, lihtsalt, ma kuidagi tundsin, et see nagu pole sinu teema.“

„Kuidas pole minu teema?“

„Noh kõik see… Ma ei oska seda seletada, aga ma tundsin, et ma ei taha sellest sinuga rääkida, et sa nagu ei mõistaks… See oli selline tunde asi, selline, noh, hingeteema.“

„Hingeteema? Et mina ei saa hingeasjadest aru?“

„Jah.“

„Kas sa tahad öelda, et minul pole hinge?“

Mida öelda?

Koju!

Reede õhtul on bussijaamas palju inimesi, nad kõik on tulnud siia selleks, et kuhugi minna, neil kõigil on oma elu, mõtted, keegi kusagil ootab, on vaja! Ka Kalju soovib bussiga sõita, aga buss on täis, bussijuht laiutab käsi:

„Kõik on välja müüdud.“

Kalju üritab veel, ta seisab enda eest, liiga paljust on ta pidanud elus loobuma, astuma kõrvale, jääma üksi nukrana seisma:

„Aga äkki ikka kuidagi?“

Bussijuht vangutab pead, ta proovib olla veel viisakas, aga ega enam väga pikalt ei jõua:

„No kus ma teid panen!“ Juht osutab peaga taha reisijate poole.

Kalju näeb, et tõesti teha pole midagi, siiski ta ei anna alla:

„Ma võin istuda terve tee vetsus!“

Hetkeks tundub see väga hea mõttena, aga bussijuht nii ei arva. Kalju jääbki maha, buss sõidab minema, ta seisab üksi ja nukralt, aga ikkagi on hea mõelda, et nii ootamatult tuli kuskilt tema seest mõte istuda terve tee vetsus. Jah, vahel me üllatame end. Meie sees on midagi, mida me veel isegi ei tea ega aima.

Ma tahaksin olla malmist radikas

Äkitselt, väga huvitaval ja isegi seletamatul kombel avastab üks keskealine mees, et ta tahaks olla malmist radikas:

Kui üks poeet kirjutas kunagi, et ta tahaks astuda lihtsate asjade juurde, toetuda lihtsale heale, siis mina tunnen, et seda on liiga palju tahetud. Sooviksin olla radiaator, ja mitte selline plekist või alumiiniumist, vaid malmist vanakooli radikas, tüse tükk, värvitud üle igal sügisel, enne kui lapsed linna tulevad. Ainult mina tean, mitu värvikihti mul on, ja see ei sega mind, ei, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle üldse, sest ma olen vana malmist radikas, vaid vesi kohiseb mu sees, muud ei ole, ei ole liigseid mõtteid, ei ärevust ega paanikat, nutuhooge, mis saabuvad täiesti ootamatult, kohta ja aega valimata, ei ole armastust ega pettumust, kahetsust, et nüüd läks kõik katki ja seda ei saa enam mitte kunagi parandada, ei ole viha ega nukrust ega tülpimust ega väsimust ega etteheiteid, kahtlusi, mitte midagi, oleks lihtsalt kohin vanas malmradikas, mis kestab veel mõne aasta.

Partei

Terve elu on ta ausalt ära elanud, ei ole valetanud ega vassinud ega astunud parteisse. Ei nõuka ajal ega nüüd, kuigi pakkumisi, keelitusi ja ähvardusi on olnud korduvalt. Tema on neist kõigist keeldunud ja seepärast pole teda edutatud, palka tõstetud, ei mingeid välisreise, ei midagi sellist. Aga ausus ja endaks jäämine maksab kah midagi!

Nüüd on ta jõudnud väravasse, talle avatakse. Peetrus vaatab teda veidi üllatunult ning lausub:

„Ei, teid ma ei saa sisse lasta.“

„Miks?“

„Te pole olnud parteis.“

Uks sulgub.

kle kas sa arvutiga facebookis? jH. ikka. mis siis? Kle teeme ühe testi, et ma kirjutan ja siis sa vaatad seal messages alt ja midagi ei vasta lihtsalt teed selle suure akna lahti ja siis ütled kas oled näinud. aga ah vist ma ei tea kuida seda teostada seda testi tglt. oot misasja. ah tglt vahet pole. 😃mida? ma ei saand midagi aru. jah ega ma ise ka mitte. jotile v? Et mina teen akna lahti. aa. nüüd sain aru nii ma nüüd kirjutan, sa vaata seal suures aknas ja ära kliki kirjutamis ribale, ja ma vaatan siis ise suures aknas kas sa oled näinud või ei ole. kas olid seal ja nägid? su muna pole alla tulnud, et mul on nagu et sa ei ole näinud. nüüd sul muna all. sest hakkasid kirjutama. Oota ma teen uuesti arvuti lahti. ahah ok nüüd vaata seda sama siin mida praegu kirjutan nii, et ära kliki peale. Suures aknas sa môtled kus? ah messengeri alt kus vasakul pool on kõik kellega chattinud. Klikin sinu peale vôi? ei saa aru tegelt. Ära hakka kirjutama. hm aga muna läks alla kohe? ma ei tea. vb ta siis lihtsalt ignob ja ei suvatse üldse vaadata, ei armasta 😒aga noh mis teha on kuidas on. ma lihtsalt mõtlesin. loll ikka loodab. kuule aga kirjuta sina mulle. ma ei saa aru mis muna. noh kirjutan. See täpp, sinu pildiga. aa et nagu suures aknas. Jah. aa aga see on minu meelest nii et kui samal ajal vaatad ja siis kirjutad muna liigub alla. näiteks ükspäev jaagupile kirjutasin ja kogueg oli see nagu poleks vaadanud. noh see v täht. aga ta vastas paari päeva pärast ma tean et ta loeb seda aga ongi komme vastata hiljem kui rahulikum moment. praegu pole ka sinu muna. aga siiskui kohe loed ja kirjutad siis on. sinna taha ei teki niisama muna. Mhmh. Kas niisama Saab ka vaadata, nii et see muna ei liigu alla? Jah. Jaagup raudselt loeb, mida ma kirjutan. ok. Mhmh. headööd! Head und!

Krt, mida ta tuleb mulle õpetama, kuidas elada. vihkan selliseid,. Kas sa magad? ….jah ta küsis taksos mu käest, et kas ma magan. Siis hakkas mind ignoreerima ja ma tundsin end kuidagi imelikult, et ma elan ja olengi valesti. Pingeline ja vastik energia, nii tugevalt tajun, et ta üldse ei salli mind. Nõme prole Leedsi lesbi, kõiki õpetab. Lõikab mind paberist välja, või vb lõikan iseennast, aga mulle tundub, et tema mind. Ma ei taha juua, eriti veel temaga. Ta ilgelt väsitab mind. Ma istun vaikselt seltskonnas. Siin me mõlemad vihased ja karjume, ilma suud lahti tegemata.

jah. minu poolt siis see et vist ühe päeva temaga reaalselt rääkisin aga ülejäänd aeg vahin niisama nime reas nii 4 kuud. Ma ei tea üldse mis ta teeb.

Me oleme viimase aasta rahulikult rääkinud ma pole ise nagu vihjanud kordagi nüüd äkki on nagu naljakas ja see on põhjustatud mingist frustratsioonist mis minu sees ja ta pole üldse selles süüdi krt krt. jah. einoh pole midagi teha. aga see mingi k tätoveering ja see Siiri jutt ma ei saanud eile üldse öösel magada seda pole juhtunud ammustilma uni oli täiest rahutu. mul on parem kui ma ei kuule seda jama. jah. kui ta tahab näidaku oma tundeid ise ma ei pea öösel vähkrema et kas tätokal olen mina või ei. kle, sa ise ka ju ei näita. ma mõjutan teda palju selles olen kindel aga see on umbes lihtsalt mingi tema kujutluste amatsoon kui oleks mina oleks teind mustad juuksed v tegi heledad et aru ei saadaks midaiganes. ta elab oma tätokatega oma kujutlustes. äkki on ka kunstnik😃 loob väljamõeldud maailma ja kui see ei vasta reaalsusele eemaldub. mul hakkas nii õudne sellest mõttest. et umbes kui tal on mingi emotsionaalne vapustus ta läheb teeb tätoveeringu. mitte ei lahenda probleemi. sa tee ise ka midagi. passid seina ja kogud viha. nii polegi mingit leppimist oodata. midagi ma ei kogu sa ise rääkisid siis ma hakkasin temast leelotama. seinalt pole ma midagi saand, täna näen et ta joob. 😃 ei no see et sa ei ela oma elu. ma ka ei ela. me oleme nagu kellegist muust sõltuvuses. eks meil on igav ka. jah põgeneme ja oleme arad. fb on turvaline. k ka tahab et tal oleks hästi turvaline. jot ka. aga ma ei saa tast aru. K-le just meeldibki et ta paneb mingi pildi ja on kodus ja joob ja kõik on nii mugav ja mõnus. sa kritiseerid teda koguaeg, et kuidas ta kõike nii halvasti ja valesti teeb ja kuidas selline ja selline on. ise blokid ära. kõik. mul on tunne. kule ei kritiseeri, miks sa minu kallal oled? sest tema ei tee nii nagu sina MÕTLED, et ta teha võiks. see on lihtsalt miuke ta on. mulle jääb sllest samamoodi mulje et ta ei taha ju. see on mõlemat pidi. kumbki pole öelnud never aga koguaeg on midagi vahel. ma ei tea jah. ma ei saa aru. see on 50-50 seis. ma lösutan siin kodus tema seal. ahh mis seis, faking mindmängud. ja kumbki ei tee midagi. Äkki siis polegi midagi kui ei tee. sa oled ise nii kibestunud et näed igal pool ainult halba. meil on lihtsalt nii, siuke elu. noh siis ole õnnelik. Mulle aitab sellest!!!! mis sa minu kallal oled?!!! ma ei ütle sulle mida sa oma joti mõtetega peaksid tegema. ära ela end minu peal välja. mind lihtslat ajab närvi kuidas sa k-ss nii halvasti suhtud ja teda maha teed ja nagu tema üle naerad, niimodi nagu kaitsed ennast. mine metsa ma pole teda kunagi maha teinud see et ma räägin et ta kodus joob pole halva tähendusega. miks sa võtad siukse hoiaku nagu tema oleks kannataja. ta on võrdne partner olgu noorem kui tahes palju. sest et me räägime inimestest nagu taga sina kst mina jotist, ilma et neil endal sõna oleks, ja see pole tglt õige, me ei tea mis neil toimub aa ajame mingit kibestunud ila. see on masendav. seda küll. et kui huvi pole inimese vastu miks ma siis märkan et ta joob. Ma üritan joti pilte mitte vaadata. ta on mind vist oma chatist väljalülianud. ta täppi pole enam ribas 😒

aga ma ei saa öelda oi kui cool nägin et ta pani krooksuva neegri pildi enda kohta. jah. mulle tundub et midagi on minuga nii viltu. ja ma isegi ei saa aru oma suhtest iseendaga. ma nagu ei vihka ennast, aga midgai on nagu ikka nii valesti ja ma ei saa aru sellest probleemist. 😒sa pead nende asjadega tegelema mis aitavad hoida paremat mina-pilti endast. kust ma aru saan kui mul on halb minapilt? sinu arvamus endast see millisena ise ennast näed. ma ei leia et mul midagi nii viga on aga ikkagi on halb. öähen dušši alla. Ok, ma lähen käin pissil vees.

Siin on saarel on üks baar nimega Stockholm syndrome. see tõsine asi. Mhmh. Mõtlesin joti peale, kui sõin, kujutasin ette, et tema on ka, et teeb mulle abieluettepaneku 😃😃😃 saad aru 😃sellist asja mõtlen. Ma ei jaksa enam. Ta oli nagu maamiin. suva, mõtlen nii kaua, kui mõtlen. Nii veider koguaeg tuleb nagu pähe tagasi ja üldse lahti ei saa. kunagi ikka saan või siis tõesti abiellume hahahaha täitsa puccis ma olen ikka. ripun mingi värdja illusiooni küljes. täis klammerdumise laks jälle.

Kodanik elab aga ei suhtle minuga. Mhmh minu oma ka. tglt ma lihtsalt pean ära kannatama selle debiilik olemise mõnda aega. viimati attendis 15 detsember üritlsele. mul on lihtsam kui mõtlen et see on mingi täielik jama. mul ka, vb mulle lihtsalt meeldib oma mõtteruumi temaga sisustada. brr. see pole normaalne tegelt. 😪

Vb ta lülitas mind korraks sisse. Kui ma suhtlesin siis tuli jälle kohe ette, säras seal rohelise täpina, aga nyyd on jälle kadunud. ongi või? jah. Kui mina Olen siis jookseb kohe minema. kas teda pole ka ribas? Ta umbes 2x päevas. hmm. ja praegu ma tulin vaatan et plats puhas ja kohe naks on tema ka kohe siin meie akna kõrval. k on suurem sõltlane kui mina. Issand. mul on uus tase ma ei taha enam olla fbkis kui tema on, ilmselt olen nii lapsikuks muutunud et see kajastub ka minu välimuses. Jah, muutud A-ks. Ma olen nii naljakas nagu lapseks muutunud. 😃kas nägid, ma panin uue profiilipildi, pliis laigi. Kommenteeri, et näed välja siin nagu Christina Ricci, pls. Ok.

ma tunnen praegu vastupandamatut soovi issand ma ei julge talle kirjutada, krt ma armastan teda ma üksõhtu vihkan siis magan välja ja armastan edasi. ma jumala tahtsin teada mis iba ta hakkab seal siis ajama sellele tüdrukule vastu aga ta hoopis kustutas nii veider. paljud postitavad purjus peaga. hommikul võtavad ära. ta on ikka valind mida ta paneb aga see oli konkreetne ahv. Vb siis ongi nòme ahv. kui tüdrukuid taga pole sa pead väga purjus olema et endast siukse üles riputad ja arvad et lahe. keegi tuleb ja vòtab tähelepanu, tähelepanu tahan iseendale hoida. saad aru ta oligi mingi täieliku nõmeda ahvi nägu sellel pildil see oli jube. m arvan, et see kõik oli illusioon, temaga oli nii raske, a ma ikka tahan. fukk ma ei taha lihtsalt selle k peale enam mõelda. selle krdi fbki ja selle jama. kuidas ma elan nii kui mingi krdi foto võib tuju ära rikkuda. me oleme lõksus. aga aeg läheb ja enam ei Riku. Mòtle mida tunnned. see tuleb seest, vigane armastus. SA nagu ootadki ärevuses fbs et K midagi teeks, et ta su tuju saaks rikkuda, et teda siis kòiges halvas süüdistada. peaksin tegema FB pausi. Inimesed on tegelt vastupidised sellele millised nad on. Aga mul on ka nii, mitte kyll Sama, mina suhtlen, aga see teeb mulle endale haiget. ma ei saa ilma. blokkigu mind ära, kui talle see ahistamisena mõjub. aga ei ta lihtsalt vaikib seal.

oled siin või? jah. vaatasin et oled nagu reas aga oled selle rohelise ära võtnud. Ei ole. Mis võrdne vastutus sinu jaoks on? võrdne vastutus ongi see et keegi ei pea olema kellegi issi v emme. jah. Ta ei saanud nagu minust üldse aru. jah. Vòi kedagi kuskil taga ajama. jah. Jookseb ära siis jooksku. aga ta ei võta kunagi vastutust. ma ka mitte. jumal temaga. mul tunne, et aind K-ga olen suuteline võtma. Jot ei suutnud end avada ja ma ei toppinud teda täis, mida vb ta ootas. Ah pohhui, ma ei saa aru meist, kas kui fbd poleks, siis oleks ammu juba fööniksitena sittadest suhetest tõusnud.

kuulan seda call me by your name soundtracki. oo jaa ma olen 2 päeva seda kuuland.

mis teed? Niisama mòtlen.

😭ma ei saa aru kuidas see võimalik on et meil mõlemal nii pasasti läks. 😨 nende asjadega. mhmh, a kui nt sul oleks kõik hästi ja mul kõik pasasti, siis vb me ei suhtlekski, poleks millestki rääkida. ma olen nii räigelt pettunud et vähe pole. aga ma ei näita välja. See on mingi enesega teema. oleks et oleks mingid head emotsioonid, see on ju haiglane sõltuvus ja kõik on negatiivne. Jah. Mul ka nii. Aind piin. arvan et ta saab ka sellest ise aru. ja kui ei oska midagi teha siis parem ka mitte kannatada. Ma ei tea jah. ma tean, aga kuidagi mul on et langen nagu lõksu vihkan seal ennast ka. uusi asju vastu ei võta. Jah mul ka. Jah. Ma ka Mitte. Olen nagu kinni. elan ja ei ela ka. elan ja ei ela ka 😭😭😭😭😭ma ka

Tead ma ei taha selline olla. Ma ei taha neid tundeid ta vastu. ma ei tohiks enam halada, jalaga ka hoian seda elus nagu. halaga 😃 aga halada on nii hea. ainus rõõm. 😃 Kle kas tòesti on nii et kui kellegi vòòra kontot vaatan siis pakub minu nime sòbraks? Seal listis? Ppl you might know. Mina arvan et need keda vaatad ilmud neile seal pakkumistena. Jah. Ma ei tohi vaadata enam joti sòpru ega neid kellega sai sòbraks väk. njah. Olen ta ema ja isa profiili ka vaadanud. ma ei tea kas see jäi näha aga mulle on tundunud. sitt päev täna. Tegelt ongi ju et ei tohi kellestki midagi oodata. jaa, see pole võimalik. ootamist pole lihtsalt võimalik likvideerida, maailmast, niikaua kui järjekorrad eksisteerivad. Mulle meeldib tegelt oodata, enamasti. see on nagu omaette olemine kuidagi. Mingi tegevus, millel on eesmärk.

Appi. Jot on mingi ilusa noore naisega fbs sòbraks saanud. ma falgusfoori taga, süda jätab lööke vahele. kükitan korra. Mul tugev pms pärast teda. emotsionaalselt kerin täiega ära, füüsiliselt ka vaevav. Tead, ma mõtlen, et ma enam ei taha ära armuda, niiviisi end vastu klaasi litsuda ja litsuda kuni lõpuni, see on mind täielikult deformeerinud. Tahaks, et see ära lõpeks.

K kommenteerib spordifoorumis ta on suureks spordimeheks hakand. tennisefoorumis mingi chungi ja federori kohtumine et millal toimub. hehe. no uued asjad tulevad ju kohe üles. mhmh

panin laic ära ma ei tea kas on näha. newsner soumi 😃😃jot oli 10 min tagasi online. Mul vist hea olla kui suhtlen temaga aeg ajalt, kui midagi öelda on. See korisramistöö ka nii meenutab teda, seal töòtasin kui sydames Oli valu ja äng ja masendus. iga tegevus meenutab teda, imesin tolmu jne nyyd pole valus aga siis Oli kòik nii värske. Aga ikka mòtlen talle. tglt on huvitab ennast täiesti ära kaotada ja siis tunda kuidas vaikselt hakkan tagasi tulema, natuke teistsugusena, tugevamana vb. jah jooga treener ütles kuidagi nii et meil läheb paremini ja kui mitte paremini siis veel paremini. jee nädal on läbi. Jee!

Tead, jot on hiir, ma olen rott. Kuigi tema näeb rott välja ja mina hiir. Ta ei saa aru, et mina olengi see keda ta tahab, tahab läbi minu rotiks saada, aga näeb, et olen hiir ja ei saa aru, et ta võiks. ta ütles kord, et luges, et jagunetakse nii 😃. Vb me peame lahti laskma, sina k ja mina jotist. Aga ma ei tea, mida saa lahti laskimine tähendab, ma ei oska, vb ma ei taha. ma ei lase. puhkuse aja istus kõik kodus kuskil ei käind oli lihtsalt kodus olnd 2 nädalat. Siiri teadis öelda. Istub kodus mängib videomänge. äkki toitub minu likedest ootab, et mis ma ise panen. Mul mingid fantaasiad ühe teisega, et tahaks proovida temaga seksida, mitte nagu suhet. Aga miski nagu taksitab samas. Arvan et jotil ja elu ja teised fantaasiad. Viimaseisd kordi lapiga yle pòranda tòmmates meenus kuidas ta ytles et me ei seksi, meil pole conversations jne jne, et no tòesti. Aga no mida siis inimene tuleb mu tuppa ja tahab et ma ta kaissu vòtaks, kui kòik need etteheited. Ma endas ei kahtle, oleksin parim talle olnud. tema kahtles, ja muutis mind hiireks, sest ta ise on. kle see multikas Tom and Jerry, see on tegelt co-dependence suhtest. omg. Mina olen Tom. Mul olid ka ju need fantaasiad. Aga see pole sama asi. Krt ma kukun ise ämbri tagasi K jutt tundub õige ja see mis mina tegin vale. Aga nii kui nii selle olukorra ise nii seadsin. Tema nii seadis et mitte midagi ei toimuks siis ka vahet pole. Sama hästi võin uskuda et tegin ise õigesti. Samas palusid vabandust. Jah see umbes polnud siis piisav ja asi põhimõtteline. ma tuttu. head ööd.

Mul pole tglt midagi alandlikuse vastu, Olen suht leplik aga ma ei taha olla siiski suhtes allasururutud et pean närima igat konti mis hambusse visatakse. Kui mina olen leplik võiks ta ka olla, aga tema, paneb järjest kõvema paugu. kusjuures ta on voodis normaalsem kui ta muidu on isegi. täpselt. Mehed ùritavad naisi täiega ümberkasvatada. Ok pean minema. Ja selle piinlikkuse läbi elama. aa kivi kotti. Jot täiega manipuleeris, jättis mind kuivale, endal oli koguaeg kõva. 😃 ma ei arva et naine peaks meest kuidagi klohmima või sõimama lihtsalt ma ei näe ka et naine peab rahul olema kõigega mis mees ütleb ja oma arvamust tal siis nagu ei ole, selleks pead seda inimest usaldama. ma ei saa teeselda kedagi kes ma pole. Jah absoluutselt. Ma ei usaldanud, ta polnud usaldusväärne Ok, appi, ma pean minema nüüd küll ♥

Kle vb ma polegi inimene, Olen peegeldus. Tahaks koguaeg nagu tell ylepea olla. mis? Tekk. Kui ma suhtlen taga, siis on paar päeva hea nagu olla, aga kui ei suhtke jälle siis on halb. Sõltuvus. Aga Noh hea, et ei näita talle välja seda. Lõpeta. Sa korrutad nagu plaat. Jah. Nii vastik. Ma jälle siin fbs ka kinni. See teeb ka õnnetuks. näed ma laikisin sofiat aasta ema laul valitakse ehk eesti parimaks lauluks see aasta. Ei ma ei näe kui keegi laigib. Ma aind messengeris. aa õigus jah. ma olen selle välja lülitanud, ma ei taha teada. SA läksid magama vist, ma lähen ja kohe varst. Ma ei kujutagi tglt ette et mul temaga enam midagi tuleb. Vahel ma lihtsalt nagu tean, et see pole lâbi, et midagi susiseb ja äkki ikkagi vòtab leegid yles kui kustub. Aga vb ma ikkagi olen üksi siin hõõgun. Mul on vaja kedagi uut silmapiirile, aga ole ikka temast pime veel. nägin teda täna unes ka, uni oli halb, et olime jälle ühes stuudios, ma läksin sinna, olin rõõmus kui ta sealt eest leidsin, tema tundus üllatunud, valmistas ette peoks, oli sõpru kutsunud ja mina pidin lahkuma, olin kurb ja mossis, mingi nõrga vihaga, läksin ta juurde ja üritasin teda kuidagi lüüa, andsin mingi jõuetu kõrvakiilu.

Mul ei tule und + wavesin jotile. Aga pohhui. mis see lehvitus ikka nii halb on. heh ma ikka nii igatsen teda. pohhui.

Pean vist fbs jälle eemalduma, et muidu asju ka teeks, muidu aind Chatin ja siis tunnen end halvasti. aga nii hea on chattida sinuga J jaa, kui sind siin pole, siis ma ka ei taha olla J

ma ei julge ta pilte vaadata kardan et käsi vääratab ja kogemata laigin ta sõprade mingit pilti. Hehe jah. issand kus ta on. ta võis mind ka chatis kinni panna aga siis ma ju põhjustasin emotsiooni. Näitab et on mitu tundi ära olnud? ma ei näe üldse teda. Vaata chatist. teda pole fbkis või viskas mind välja. Telefonis mine ta messengeri ja siis näed kaua ta eemal on olnud.

appi mul oli öösel jõhker jalakramp. vttu küll ma hakkan homme oma paksu kõhuga tegelema. appi, mida me teeme. Pean rahunema. kui ta mind tahaks siis ta usuks et ma armastan teda mitte ei ajaks käojaani. 😄 Käojaani. Ma Olen nii pinges ja pidetu, ma ei tea mida teha, kus olla, mida tahan. ma ka mitte. Ma Olen nii üksik. ma ka. Issand kuidas see vòimalik on. On. jumala üle viskab kõik, tahvel shokolaadi näkku iga päev. Mul kotis küpsised. Tra küll mul nii masekas. Òudne. panin 4 nätsu korraga suhu. fukk. 😄suhe on nii kaugele arenenud et kui ta on fbkis mul pole hapnikku. ja see iseenesest juba on midagi. jah, see on mingi haigus.

Kus sa oled? Mõtlen jotist. ma mõtlen et mis ta teeb. unfallowsin ta. ei julge tagasi panna. maal olen ise. panin tagasi nüüd. uhh hakkab pihta jälle. Nagu sa näed ma vihkan paljusid asju mis teeb aga elada ilma ikka ei saa. Jah, ma just mòtlesin, et tal Oli genitaalide herpes ja küüneseen ja ma ikka armastan. Appi. Mis on? Mulle ei tulnud see, seksisime kondoomiga alati. Ma lähen magama, tahan sellemòtetu päeva lòpetada. Olen nagu elutu mätas. mu lühienesetutvustus. 😄 väga hea, pane see oma fb tutvustusse 😄. hehe jajah. tema on kivi.

muutusin Tema kòrval kuidagi nòrgaka ja haavatavaks, värelen igalpool. Räägin i-ga. Tervita. te ju ei tunne. Tean, tegin nalja. Ma ei sobinud talle sest Olin eestlane ja ei teinud süüa. Jot ytles et minuga ta tunneb et on ta ise aga talle ei meeldi Tema olla. Pmst ta armastas mind. omamoodi. Aga kuna ennast mitte siis, ei tunnistanud seda. Mina ei armastanud sest ma ei Tundnud et Olen nagu mina, pigem kòndisin nagu sütel, lòpuks olingi lâbi. How do you continue when the connection to the other person is broken (when the connection is broken to yourself)? To be in love in someone means believing that to be in someone else’s presence is the only means of being completely yourself. Chris Kraus, tema raamatus i love dick. Too mulle see, kui eestisse tuled. ok. kuule miks ta küsis mu käest siukseid asju nagu kas ta erutab mind. nii imelik. tahtis, et näitaksid oma tundeid, et ta end kindlamini tunneks. K on nagu mina ja sina oled nagu j. Minu jaoks oli ka tähtis see, et kui mul on kellegi vastu Tunded ja näitan neid välja siis ma tahan et ka Tema näitaks, muidu tunnen end ebakindlana. aga sinu ja joti sugused, teist ei saa aru, te kivi sees.Teist ei tule tunded välja, kuigi olete nii tundlikud ise. aga mis see sulle annab kui seda öelda et just sind. Kindlustunde. Kle kui sina saad kòik hea ja sellele kes sulle annab tähelepanu ja armastuse ja sa vastu midagi ei anna oled leige ja külm. ma teadsin ka et peale kirglikku ööd järgneb mingi selline : aa miks ma paljas olen. heh.irw, ütles ka nii v? selline tuusamine. ta laps ikka. Mulle jott ajas sellist juttu, et umbes hakkame telefoni seksi harrastama palju, mul Oli msasja me ju ei seksiga peaaegu yldse. Ja ma ei saanud sònu suust. Siis vaatasime seriaali kus see backstreet boysi nick oma naisega abiellub ja jot ytles et vaata nagu meie tulevikus, ise Oli just paar päeva tagasi öelnud, et no passion, no future. Sellised ebakòlad, see ajas juhtme nii kokku. ma ei saanud enam mitte midagi aru. isegi kui me oleme kahekesi kui me olime seal kajutis kahekesi kui juba tülis olime me olime vait kõrvuti voodites jõllitasime telekat mitte üht sõna ei tuld täpselt nagu osakonnas terve aasta. veider. K ju alguses rääkis, aga sinu vaikimine pani ta ka vaikima. Sest kui ta karjuma v rääkima hakkab, siis kardab, et sa lähed ära või vaikid veel rohkem. ja sina ei räägi, sest kardad, et tema hakkab karjuma. krt merisiga koguaeg joob. hehe, Trullal on januJ Kas ma olen sinu meelest palju muutunud nende 11 aastaga, mis me tunneme? Ei ole, minu meelest, me mõlemad pole üldse muutunud. Mõtlesin enne, me sinuga oleme erinevad, aga meil üks ja sama probleem – nii madal enesehinnang. Hehe, ma just mõtlesin, et me oleme sarnased ikka, et sellepärast suhtlemegi, et oleme otsingulised, rahutud, sügavad hinged. Aga ikkagi natuke on meis mõlemas seda nohiku tüdrukut. Jah, me oleme teistsugused. Ma ei tea ma vist eelistan madalat enesehinnangut, kui karjuda ja lõuata ja teistele peale astuda ja baaris õlut uua. kas sa mängid mingit mängu v? malet

siis on see märk

i-ga ükspäev mängisime nüaüd mängin kelleg tahes

mingi mohamediga mängisin

sealt valikus

üleeile hakkasin mängima sest i-l oli see märk

siis sain aru mis märk see on koguaeg mõtlesin miks inimestel vahel see märk on

aga eile õhtul näen-k on ka see märk

aga temal seda küll enne olnud ple

ta mängib ainult play ball pooli. Kui ta ka malet mängiks, oleks ehk meil lootust. Ühist Tulevikku. heh, tema vaatas, et sul on see märk ja siis hakkas ka mängima.

ta teab et ma mängin ma tööl mängisin koguaeg meestega

aga tema ei osanud ja mängis kaarte põhiliselt

arvan et ta tahtis tähelepanu ma ju stalgin teda tean täpselt mis mänge ta siin päevad otsa mängib – texas holden ja play ball pool.

Ostsin liiga väiksed trussikud, a ikka on jalas, ainsad puhtad praegu. Kümme aastat tagasi oleksin mõtlematagi pildi teinud, see oleks olnud kõige loomulikum asi mida teha, veel oma digipeegel kobakaga. ei taha üldse midagi enam jagada. Vb nemad, kes palju pilte ja stuffi postitavad, nemad ongi need ühiskonnas tugevamad, ellujääjad, topivad oma eluga teiste elud kinni. Heh, aga lõpuks on ikka kõik igav. olen nüüd täiskasvanud naiseks saanud, reisin üksi, korjan rannast merikarpe. vaatan kuidas selfie stickidega paarikesed ringi käivad, teevad rannas hüppeid. Tobe. Vihkan paare. õnnelikke.

ostsin ühe raamatu nekrassovi mees ja naine

loen seda koguaeg. see aitab mul mõista miks asjad on nagu nad on. mulle see nekrassov on alati peale läinud olen hästi palju ta raamatuid lugenud

kas sa mõistad nüüd?

ma peaks ka lugema.

mingid kohad on mind aidanud. see on väga palju seotud enda enesetunde ja enesehinnanguga. kõigepealt pead tegelema sellega miks endal on stt olla. mul on praegu juba sellest mingi närvipalavik et sinna mõtlen minna

mõtlen kas see on hea.

ära üle mõtle. jah see mõjutab kõike, täna olin tööl juba masendunud tegelt olen nii kui nii aga proovinud sellest üle olla. kui teed seda mida tahad teha, siis vb ei saagi midagi valesti teha. jah. Samas kui teed mida tahad, aga ei saa aru, miks ma seda teen mis teen, see ajab jälle segadusse.

lihtsalt kardad et annab sulle obaduse

samas see ongi nõiaring see on see mingi minu hirm kus ma aastaid olen vantsinud. jah see mõjutab kõike, täna olin tööl juba masendunud tegelt olen nii kui nii aga proovinud sellest üle olla.

ma jalutan pidevalt sadamas. seal on see nautica keskus lihtsat passin seal hommikuti. uus keskus sadamas – passin kindlates kohvikutes ja shoppan, seal vastas on d terminal kus viimati nägin K-d. aga ära karda neid obadusi

vb sa ise ei tea seda, aga oled juba immuunsem obaduste suhtes. obadused on huvitavad ka. Kui meil neid poleks, me vb ei suhtlekski. võimalik ja see et olen väljas olnud sealt äkki annab mingi teise jalgealuse.

ma olin tna vees palju ujusin ja lihtsalt selili vees üldse ei liigutanud, aga soolavesi hoiab vee peal, silmad kinni, täiesti lõdvestunult, ja kui paadid möödusid tegid lained ja siis juuksed

iga karv tegi peale massaaži, see oli nii mõnus. Paat mõjutas vett, see mu vees vedelevat keha. Kõik reageerib koguaeg, nii huviatv.

k on juba obadus enivei sulle olnud

😃

jah suurim kõigist

see on mõnus ma vedelen revalis – oleks tänagi läinud aga mingi täielik haigus on sees.

Ma sain terveks. Olin nii haige, et läksin lennukile taksoga, 36euri maksis. Gripp ja siis hakkasid päevad ka veel. Ma ei tea, kus ma reisin, et ennast üldse ei kohta. Või kas peaks selle turistidisko omaks võtma. istun oma hotellitoas, ei taha välja minna. Ma igatsen koju. eestisse. Varsti on juba Eesti ja eestlane minu jaoks kultuurišok. Jot on mingi uue grupi teinud fbs, Se! on nimi, see tähendab nägema. Seal aind 2 liiget, tema ja ta kuraator. vb neil on mingi suhe. hakkab pihta jälle. ise sa ütlesid, et ei taha enam K-st midagi teada, aga Jotis heietad ikka ise edasi. Mina k-St rääkida ei või. Aga sinu jutt tundub nii mõttetu, minu meelest sa piinad teda. Kule ei piina, sa ei saa üldse aru, Mina ise kannatan. A sa kannatad, sest ise valmistad neid kannatusi omale. Otsi lepitust ise. Kle sa ise ka. ei mina olen klammerdunud, ma ei saa end lahti. sa ei tea mida ma tunnen ja läbi elan. täitsa lõpp, ma olen igas suhtes mingi kivivalvur. sa elad samu asju läbi mis jot. Kule ära võrdle mind temaga. Ma pole tema. Te olete mõlemad need kurvakujuprintsessid. see et me omavahel neist asjust räägime see on nämmutamine sest see ei saagi aidata neile kaasa kuidagi. kle see ei aita meile ju kaa kaasa. me upume ära sellesse ämbrisse. mind see lõõgastab. Minu jaoks on see kohapeal tammumine. miks sa siis kohapealt ära ei tammu? ma ei saa, üksi. tahan, et sina ka kaasa vist tuleks. 😃 . 😃 ära põe. ma ei taha mittekuhugiviivat teemat arutada. ära siis aruta. 😃 et ta ikkagi on. sina arutad ja siis mina hakkan ka. Mina tahan üle saada. Mis me teeme siis? blokime ära. kle me juba blokkisime neid, nüüd on just parem ju kui varem. Ei, ma mõtlen, üksteist. Lollakas oled või? ei ole. ma olen kogu oma elujõu siia valanud. mina ka. me ei tohiks teha seda. kule see ongi elu. ei ole. on küll. Lõpeta. kule mine metsa. Ärme siis suhtle enam. ok! Ok!

Marg! Jäp! kus sa oled? heh ma olin pool h offline. Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled. Mul ka 😃😃 ♥ ♥

„Budist ei anna oma tegudest kellelegi aru, kuid tema teod mõistavad ise tema üle kohut ning valmistavad talle ette seda kohta, kuhu ta asub pärast surma.“
Isaac Jacob Schmidt

„Ja isegi meie praegused surmaväljad löövad kord jälle õide.“
Alfred Rosenberg

1

Unustamatu 1919. aasta november juhtus Revalis olema kärekülm, just nagu budistliku põrgu viies ring, mida nimetatakse Huhuva naraka’ks ehk Plagisevate Hammaste põrguks. Need, kes asuvad selles ringis, vappuvad hirmsais külmavärinais, palju jubedamates kui eelmises ringis, kus patused hinged üksnes uluvad külmast. Ent, ütles endale Otto, mähkudes määrdunud ja auklikku sinelisse, viienda ringi ohvri käbarad ei käi siiski nii sandisti nagu kuuenda ringi ehk Sinise Lootose põrgu ohvril, kellel tõmbub nahk jubedal kombel siniseks; aga veel sügavamatest külmadest põrgutest ei taha mõeldagi.

Mõelda tahtnuks hoopis Idapealinnast, Tokyost. Äärmisel juhul Põhjapealinnast, Peterburist, mida Otto ei harjunudki Petrogradiks kutsuma, ei jõudnud. Revalist, mis oli nüüd samuti pealinn, polnud tahtmist midagi teada. Otto oli siin justkui lõksus kinni: vaikses külmas õhtus Ziegelskoppeli kalmistul, seisma jäänud ajas, sulgunud ruumis. Reval, Reval, pomises ta endamisi. Rev-val, ville des rêves, unistuste linn. Ja ville du réveil, virgumise linn. Ei mingit tolku. Külm on.

Otto niheles pingil, püüdes vaigistada tuima valu rinnus. Läbi hammaste pigistusid iseenesest jaapanikeelsed vandesõnad: kasvõi selline kättesaamatu Ida raasuke siin pilkasuses, igast küljest ümbritsevas Läänes. Kõrval kääksatas kaeblikult läbikülmunud ronk. Edgar Poe? Ära mitte loodagi: Bashō.

Ning luitunud gravüüri mööda, nirvaana ekraani mööda (öelnuks siis keegi Gautamale šaakjate hõimust, et nõnda hakatakse läänemaades kutsuma kino), alt vaevu valgustatud taevakookoni pahupoolt mööda hakkasid ülevalt alla liuglema ideogrammid:

… kareeda ni karasu no tomarikeri aki no kure …

„Palja oksa peal kössitab, köhatab ronk. Sügise õhtu.“

Senikaua kui suudan tõlkida jaapani luulet, ma elan.

Otto sulges õndsalt silmad ja kujutles imet: kuidas luteri kirikaias moodustub pilvekahlust viivuks jaapani poeedi viirastus. Kuid otse loomulikult ei materialiseeru siin mingi Matsuo Bashō, et rõõmustada Revalis surevat noort teadusdoktorit, jaapani keele ja kirjanduse õppejõudu, Peterburi, ptüi, Petrogradi ülikooli professorit, lootustandvat budoloogi, kolmeteist keelt päris kenakesti valdavat budisti ja võiks öelda, budistlikku filosoofi. Sest kus on nüüd too Bashō? Seal, kuhu budistlik filosoof õige pea ise satub.

Isegi mitte nii: kus on nüüd see, mis kunagi oli moodustanud Bashō isiksuse, tema pisimad jagamatud algosakesed: dharmad, kunagiste kirgede jälgedega klaasitükikesed illusoorse „mina“ kaleidoskoobis? Sest kui Šākjamunil on õigus, siis ei ole mingit mõtet Bashōd otsida, ja ette kujutada samuti mitte. Kui Šākjamunil on õigus, siis oleme me kõik, ja mina sealhulgas, elementide kogum, ei enamat. Tuleb surm, elemendid paigutuvad ümber, tuleb uus elu. Mitte keegi ei jää iseendaks. Ei, ma tean kõike, ma mäletan kõike. Ma tean ja mäletan liiga paljut. Ma võin pidada teile, aulik ronk, terve loengu budismist. Aga veel parem – mitu loengut. Terve sarja loenguid, pikki nagu
Abhidharmakośa jaotused või lühikesi nagu zenilikud koanid. Loengud varasest budismist, keskaegsest budismist, nüüdisaegsest budismist, Hiina ja Jaapani budismist, budismi erinevatest sektidest… Kolm kuud tagasi, mu jumal, tühised kolm kuud tagasi, kujutate ette? pidasime Aasia Muuseumis loenguid – meie, koos mu võrratute õpetajate Sergei Fjodorovitši ja Fjodor Ippolitovitšiga – kas nad on veel elus?

… kareeda ni …

Kui tõuseks kuu, oleks mõistagi kergem.

Ent sügise puhul raagus okste rägast tungis läbi vaid kahvatu Balti valgus. Peaaegu et Mu Qi „Loojang kaluriküla kohal“. Külmast kange teadvus manas laugude sisekülgedele vastumeelselt Mu Qi teise pildi, triptühhoni, mida Otto oli näinud Kyōtos Ryūhōzani kloostris: kurg, bodhisattva Kannon ja ahvid. Kurg sümboliseerib talve. Ühelt oksalt teisele hüppav ahv on sansaararatta 12-kodaralise pöia kolmas etapp, rahutu teadvuse sümbol. Minu teadvuse. Käes on novembri viimased päevad, talv tungib peale kõikidel rinnetel, mina aga klammerdun nende okste külge, sest …

Kuid, aulik ronk, budismil ei ole nihilismi, agnostitsismi, illusionismiga midagi pistmist. Budism on pääsemise religioon. Üldiselt eksisteerib mitmeid erinevaid budisme, kuid nende kõikide tuum on pääsemine. Nirvaana, täiesti õige. Häda on selles, mu kulla lind, et nirvaanal ei saa sabast kinni napsata. Mina ei saa. Ei õnnestunud. Kellele ma oma lüüasaamist tunnistan?

Ma tean liiga palju, vaat milles on häda. Ma tean, mida on nirvaana tähendanud idamaa mungale ja jaapani poeedile ja hiinlasest filosoofile. Kuid ma ei tea, mida nirvaana minu jaoks tähendab. Kogu minu eksistentsi illusoorsusest hoolimata vabisen ma praegusel hetkel vappekülmast, kurgus kipitab jubedalt, mu keel on läinud tumepunaseks ja kattunud vastiku lööbega. Ma nägin teda täna hommikul katkisest peeglist – ta meenutab täisküpset maasikat. Hiiglasuurt täisküpset maasikat. Mul on tunne, kulla ronk, et ma olen suremas. Ja nii ma siis tulin vaistlikult nagu äraaetud loom kõige trööstitumasse surnuaeda selles kuupaistetus, paistetavas, kurtuvas maailmas, Ziegelskoppeli kalmistule, kuhu mind mõne päeva pärast ka maetakse, ning ma ei taha mitte midagi, ainult magama jääda, aegamööda, kuhtuda, lahustuda Revali olematusse. Saada videvikuks, valkjaks uduks, kaarna kraaksatuseks. Kaduda. Kuidas Edwin Arnoldil oligi: when the lamp is drained whither is fled the flame? Kus peidavad end kustunud lampide leegid? Kuhu ma kaon?

Kuu ei tõuse. Täiskuu vaatlemine on kirgastunud mõistuse sümbol. Aga minust ei lase valu lahti. Mu südames on jäine varb. Ma ei saa surra siin Revalis ja praegu, mil ma olen nii noor ja tean nii palju, ja suudan nii palju. Kus on minu nirvaana? Ma saan aru, aulik ronk, juba säärane küsimusepüstitus tähendab, et nirvaana on minu jaoks niisama kaugel kui taevas. Vilets budist olen, kui kadestan isegi surmaga silmitsi seistes budasid ja bodhisattvaid. Kuid…

Kui ma ära suren, lakkan ma olemast ning kõik, mida ma tean, kõik, mida olen jõudnud mõista ja jõuan veel, oleksin jõudnud mõista, kaob; klaasitükikestega kaleidoskoop plahvatab, teadvuse niidid harunevad lahti ning järgmises elus, mil ja kui see tuleb, olen ma mitte mina, minu „mina“ saab teiseks, mina aga, mina suren igaveseks. Jäävad klaasitükikesed-dharmad, sogased viimaste kuude ja päevade argiporist, vaesusest, meeleheitest, haisvatest hobuste ja inimeste laipadest, jumalakartmatutest punavalgetest malenuppudest Euroopa unustatud servas, nagu ka tüüfust kandvatest täidest ja vihmaveega ära uhutud teedest. Nagu oleks öelnud Fjodor Ippolitovitš, elementaarsete psühhofüüsiliste seisundite voog ei katke. Kuid mina ju, mina suren. Mina ei ole mina. Mitte-mina, anātman, mu ga jaapani keeles. Mu ga mu chu, mitte-mina-une-sees…

Kui palju sõnu, kui palju tarbetuid sõnu, et vaid mitte öelda: ma kardan surma.

Kurk. Panna silmad kinni. Meenutada head. Elfriede. Tokyo laht. Budavälja mantrat leelotav Shingoni õpetaja. „Süda on lukk, nimi on võti.“ Zenilik vaatluskoda Ryūhōzanis. Hinges on selline kergus, nagu mängiks Chopin…

Otto mäletas, et kergus oli kahtlemata olnud, aga vaat kergust ennast ei mäletanud. Kui läbi kõri tõmmatakse pikkamööda roostes tulikuuma ketti, ei saa kergust olla. Süda. Hirmus maasikane keel. Ei, tõsijutt, kärvaks juba rutemini; kas ma vedasin end vanalinnast siia kalmuaeda ilmaasjata? Elfriede paneb mu mulla alla ja purjetab, niipea kui kohalik võim lubab, Helsingforsi…

Namu Amida butsu… Ei, korda palju tahes nembutsu! nembutsu! nembutsu!, kergem ei hakka. Amida, õhtumaa buda, lama sabach-thani? Kus peidab end minu nirvaana? Kuidas ma avan…

2

„Kas lubathe …“

Otto krimpsutas nägu, kangutas tundetud silmalaud lahti, keeras pead. Vastust ära ootamata laskus juba tema kõrvale tundmatu härra – lühemat kasvu, seljas aastaajale mittevastav tolmumantel ja peas elegantne kaabu. „Kas lubate“ oli ta öelnud vene keeles, kuid aktsent ja kohmakas „the“ reetsid temas kohemaid samasuguse baltisakslase nagu Otto.

„Freilich,“ poetas Otto.

„Te olete sakslane!“ kuulutas härra mõningase üllatusega, minnes üle saksa keelele.

„Kas lootsite kohata luteri kalmistul venelast?“

„Andke andeks. Teie riietus. Sõjaväeline. Ma arvasin, et te olete vene sõdur…“

„Ah see,“ noogutas Otto. „See pärineb surnult. Minu oma tuli maha müüa. Juba Narvas. Krosside eest, muidu oleksime nälga surnud.“

„Te pole kohalik?“ täpsustas härra.

„Me naisega põgenesime Peterburist. Õigemini Pavlovskist.“

„Koos loodearmeelastega?“

„Te olete läbinägelik.“

„Tähendab, te vihkate nagu me kõik bolševikke.“ Härra nägu selgines. Otto ei kostnud midagi. „Niisiis, te tulete Peterburist…“

„Ma õppisin seal. Kaitsesin väitekirja. Pidin hakkama õpetama, kuid…“

„Kas te sündisite Peterburis?“

„Ei, Friedrichstadtis.“

„Nüüd on see teine riik.“

„Vist jah.“

„Millest teie väitekiri oli?“

Otto ohkas.

„Sissejuhatus budismi uurimisse Jaapani ja Hiina allikate põhjal.“

„Uhke,“ lausus härra täiesti ilmetult. „Noh, ja mina olen kohalik. Sündisin Revalis…“

Aga mina suren Revalis.

„… Õppisin Riias. Mõtlen Münchenisse kolida.“

„Siis minge parem ära.“

„Mispärast?“

„Ma olen haige. Mitte tüüfus, sarlakid, kuid ikkagi. Te võite nakatuda.“

„Pole hullu,“ rehmas härra. „Lubage soovida teile kiiret paranemist…“

Jutuajamine meenutas farssi. Nō-teater. Täpselt: oni mono, lustakas näitemäng kalmistul kokku trehvanud kurjadest vaimudest. Mõlemad teesklevad, et on inimesed, kumbki püüab teist tüssata, meelitada surma püünisesse, saata Huhuva naraka’sse või kuhugi kaugemale. Issand, kuidas ma küll surra ei taha.

„Kummaline on niiviisi kalmistul kokku sattuda,“ ütles härra rõõmutult. „Andke andeks, ma ei tutvustanud end kohe. Alfred Rosenberg.“

„Rosenberg?“

Otto vaatas Alfredile otsa; too naeratas, kuid nagu öeldakse, ainult huultega. Pilk oli tuhm, raske, tähelepanelik. Tuhkhall nägu. Ja ikkagi on ta minust selgelt noorem. Ja õnnelikum. Kohe kindlasti ei tule tal nälga tunda.

„Mina… Mina olen ka. Otto Rosenberg.“

„On see vast kokkusattumus! Muuseas, kas teate, et Saksamaal ei peeta meie perekonnanime saksalikuks? Kujutage ette, hahaa. Teid võidakse seal kogunisti juudiks pidada!“

Otto kehitas õlgu.

„Mul ükskõik. Kui ma siin, Eestimaal, ära ei sure, siis Saksamaale ma kibelema ei hakka.“

„Kuhu siis? Ameerikasse?“

„Pigem Jaapanisse.“

„Nojaa, te olete ju Aasia spetsialist.“

„Ma olen mõned aastad Jaapanis elanud. Tahaksin väga tagasi minna. Mul on suured plaanid. Neljakeelne sõnaraamat. Hiina-inglise-vene-jaapani…“

„Ilma saksa keeleta? Sakslase kohta veider.“

„Kas te olete kirstutegija?“

„Miks te seda arvate?“

„Andestust. Te näete välja nagu kirstutegija. Me oleme surnuaias, lihtne süllogism…“

„Ei, ma olen arhitekt. Muuseas, mu diplomitööks oli krematoorium. Naljakas.“

„Pole kindel… Vabandust, kas teil on keegi siia maetud?“

„Minul? Jah, loomulikult. Ema ja isa. Ema suri ammu, ma olin kahekuune. Tiisikus. Isa läks hiljem ja teda ma isegi mäletan. Häguselt. Nad mõlemad puhkavad seal.“ Alfred osutas närtsinud lõuaga nõksates tumedatele kabelitele ja raudristidega piiretele. „Aga teil?“

„Siia mitte kedagi.“

„Lubage küsida, mida te siis surnuaias teete?“

„Suren.“

Alfred kihistas naerda. Ta arvab, et ma teen nalja. Ah, mis vahet seal on, mida ta mõtleb.

„Andke andeks,“ sõnas Alfred. „Ma lihtsalt… Me oleme teiega otsekui gooti romaani sisse sattunud. Õhtu, peaaegu öö. Surnuaed. Te olete suremas. Mina olen võib-olla kõige viimane inimene, keda te selles ilmas näete. Mis seal saab, pole veel teada. Me kohtusime juhuslikult, kuid meil on kahe peale üks perekonnanimi, järelikult ei ole see päris juhuslik – kosmilistel kaaludel, nii-öelda. Nii et kui te tahate pihtida… Kui teil on mingi saladus, võite julgesti selle minule usaldada.“

Ning Alfred kummardas abivalmilt, pakkudes soliidset punast kõrva:

„Noh?“

„Mis noh?“

„Pihtige mulle oma saladus!“

„Teate,“ lausus Otto pikkamisi, „kui ma oleksin kristlane, siis arvaksin, et te olete saatan. Öö, kalmistu, deemon peibutab eksinud hinge…“

Alfred puhkes naerma.

„Kas ma olen siis kristliku saatana moodi? Kuradi moodi?“

„Ei ole. Pealegi ma ei ole kristlane.“

„Olete ateist?“

„Budist.“

„Budism. Muidugi. Paraku tean ma sellest usundist liiga vähe. Üldteada asju. Karma, mida ümbritseb musttuhat budistliku filosoofia saladust…“

Just, kõikse õigem aeg väga pikkade loengute sarja pidamiseks.

„Pole tähtis.“

Alfred jäi vakka, tema nägu kaabu all kivines. Aga nahk meelekohtadel mügardub. Kas ta kiristab hambaid või? Närveerib? Miks ta närveerib?

„Pidage. Pidage… Otto Rosenberg… Professor Otto Rosenberg! Teie see siis oletegi?“

„Jah, kuid…“

„Ja te olete elanud Jaapanis! Kõik klapib. Ütelge, kas te leidsite seal tõesti teadusele tundmatuid käsikirju, mis heidavad Buddha õpetusele uut valgust?“

Otto piilus silmanurgast Alfredit. Too vaatas kuskile kaugusse-kõrgusse, vaatas Mu Qi tundmatut maali: pleekinud taevas ilma kure, ahvi ja bodhisattvata.

„Kust te seda võtate?“

„Lugesin ajalehest.“

„Millisest?“

„Revaler Botest.“

„Minust kirjutati midagi?“

„Jah. Täna.“

„Ma ei loe kohalikku ajakirjandust. Mul pole selleks mahti. Mis kuupäev täna on?“

„Kuueteistkümnes oktoober.“

„November,“ parandas Otto. „Ja… Ei, mitte kuueteistkümnes, kahekümne kuues.“

„Jah, vabandust, ma ajasin segi. Mul on numbrite peale halb mälu. Leheloos öeldi, et te olite bolševike juures sõjavangis ja põgenesite.“

„Põgenesin. Gattšina, Jamburgi, Narva kaudu…“

„See on kohutav, mida variserid on Venemaaga teinud,“ lõi Alfred käsi kokku. „Nad suruvad oma psühhoosi miljonitele peale…“

„Variserid?“

„Noh, te saate ju aru.“

„Kas te olete juudivihkaja?“

„Ma olen Jeruusalemma vastu võitleja,“ teatas Alfred. „Tänasel päeval ei saa aus inimene olla keegi muu. Meie silme all käib otsustav lahing hävimatu vereidee ja hävitusliku marksismi vahel. Marksismi, mis osutub lähemal vaatlusel tänu juutide igipõlisele unistusele maailma valitsemisest mööda ilma hajutatud juudi suurkapitali ripatsiks. Variseride kapital demoraliseerib teadlikult põhjamaiseid inimesi ilmasõja, marksismi ja alkoholi abil. Kapitalistid ja nende marksistlikud marionetid naeruvääristavad vere ja au mõisteid. Viisnurk on seesama Taaveti täht, sünagoogi märk, mis sümboliseerib juutide ülevõimu Vladivostokist Läänemereni. Kuid tema valitsusaeg hakkab ümber saama. Kinnitan teile, marksism juba roiskub Venemaa tasandikel. Me tunneme seda laibalehka…“

Ta esitas ühe lause teise järel katkendlikult, sassi minemata, otsekui sisemise metronoomi saatel. Oli tunda kogemust. Miskipärast oli just kuuldamatu rütm kõige eemaletõukavam, hulga tülgastavam kui oma olemuselt sõge sisu. Aga ometi oli kellegi vankumatu käsi selle metronoomi pendli käima lükanud. Kuidas saaks peatada selliseid käsi juba poolel teel? Kuidas saaks jäledat seadet ära lõhkuda, pendli üles sulatada, korpuse ära põletada, puistata tuha Nihonbashi sillalt laiali, minna seejärel koju ning kirjutada, kirjutada, kirjutada ümber haruldasi hieroglüüfe?

„… Meie, sakslased, oleme suur rahvas. Teie olete ka sakslane, härra Rosenberg, ja te ei saa seda mitte mõista, vähemalt sügaval hingepõhjas. Ega te ilmaaegu esimesel võimalusel bolševike juurest põgenenud. Kuid me oleme minetanud oma unistuse! Oleme selle vahetanud poliitiliste intriigikeste vastu, sisutühjade ideede vastu nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Meie maailm on muutumas variserlikuks, seda kujundatakse rahutute inimeste šabloonide järgi, kes püüdlevad kõigi ja kõige näotu, autu orjastamise poole. Kas te olete juhtunud kuulma Gottfried Federist? Härra Feder on majandusteadlane, ta on kirjutanud põhjaliku brošüüri sellest, kuidas sakslased saavad vabaneda liiakasuvõtjate ikkest. Ent! Põhimõtteline moment! Ma olen rahumeelne inimene, härra Rosenberg, ja ei kutsu hävitama varisere. See oleks viga. Iga kord, kui ma räägin hävitusest, pean ma silmas probleemi rahumeelset, veretut lahendust. Neilt tuleb võim käest võtta ning seejärel tuleb nad ümber asustada, kuhugi Euroopast kaugemale. Kasvõi näiteks Madagaskarile…“

„Iga kord?“ kordas Otto hilinenult.

„Mõnikord on vaja…“ Alfredi kalasilmad läksid elutu valguse võrengus rahutult liikvele. „Mullu sügisel esinesin ma siinses Mustpeade Vennaskonnas, all-linnas, Langstraßel. Mul oli menu. Euroopa kaupmehed ei suutnud üleüldist halvakspanu taluda ja lahkusid. Ma rääkisin sellest, kuidas bolševistlik marksism juurib välja rassilise ja rahvusliku teadvuse…“

„Kui karjuda pikalt Volk, Volk,“ sõnas Otto vene keeles, „mis siis hiljem imestada.“

Alfred vaikis solvunult, seejärel küsis:

„Kas teie meelest on see naljakas?“

„Kardan, et mitte. Saage aru, ma ei evi erilist sümpaatiat marksismi vastu – selles on teil õigus. Kuid teie kreedo…“

„Minu kreedo on selline: igal rassil on hing ning igal hingel on rass. Marksismi nakatunu näeb ainult omaenese klassi, usukaaslasi…“

„Aga mida peab ta nägema?“

„Rahvast ja riiki. Võimu ja kultuuri. Mõõka ja vaimu!“

„Mõõk ja vaim… Ja kupatada kõik juudid Madagaskarile.“

„No näiteks.“

„Te olete hullumeelne.“

„Pahasoovijad nimetasid mind hullumeelseks,“ nõustus Alfred meelsasti. „Ütlesid, et ma olen teoreetik, kergats. Sõimasid isegi Balti seaks. Kuid oleks mind ainult kuulda võetud… Olnuks kõik teisiti.“

Tähendab, selline see minu karma siis on – surra Revali kalmistul hullumeelse natsionalisti seltsis.

„Kas te Chamberlaini olete lugenud?“

“Basil Hall Chamberlaini?“ imestas Otto säärast pööret. „Jah, muidugi. „Things Japanese“…“

“Ei, „Üheksateistkümnenda sajandi alused“. Hoopis teine Chamberlain. Houston Stewart, Wagneri väimees. Kirjutas hämmastava raamatu tegelikust asjaseisust. Tõeline intellektuaalne seiklus. Te peaksite lugema. Vene-juudi revolutsioon üksnes kinnitab Chamberlaini õigsust. Saage aru, on aeg tegutseda!“

„Kuulge!“ käratas Rosenberg ning üleval lõid oksad kägisema ja terasroosi vars paisus kaelas, ajas ogalised võrsed silmadesse, kõrvadesse, torkas kukla halastamatult läbi. „Ma olen haige! Ma võin varsti ära surra! Mul on haige süda! Ma olen kolmkümmend üks aastat vana! Ma olen usku kaotav budist! Mida te minust tahate?…“

Alfred näris närviliselt huuli.

„Ma arvan, et te teate midagi tähtsat, härra Rosenberg. Kõik on nii sassis. Mul pole lihtne avaldada teile kogu tõde. Kuid ma proovin… proovin.“

Ta langetas pea, sulges silmad, võttis jõuvarud kokku:

„Ma tulen tulevikust. Te olete ju lugenud „Ajamasinat“, härra Rosenberg?“

„Olen, härra Rosenberg.“

„Ma saabusin üheksateistkümnendasse aastasse seda laadi masinaga. Te ei pruugi mind uskuda, kuid see on tõsi. Ma tulin paluma teilt, just nimelt teilt abi.“

„Te olete hullumeelne.“

„Ei-ei. Ei-ei. Saate aru, ma saabusin siia vägevalt tuleviku-Saksamaalt. Me kutsume teda Kolmandaks Riigiks pärast esimest, Püha Rooma riiki, ja teist, keisririiki. Ma olen üks impeeriumi juhtidest. Ma rääkisin teile tõtt, ma olen hariduselt arhitekt, kuid praegu – tulevikus – olen ma poliitik. Minister. Ma olen see inimene, kelle maailmanägemus pandi uue korra aluseks.“

„Taga targemaks.“

„Säärast asja on raske uskuda, ma saan aru; see on sama, mis mul uskuda budismi…“

„Noh, ja kas teil õnnestus siis kõik juudid Madagaskarile kupatada?“

„Peaaegu. Härra Rosenberg, kuulake mind ära. Te elate 1919. aastas ning Euroopa on just nüüdsama üle elanud maailmasõja…“

„Sõda lõppes aasta tagasi.“

„Jah. Ma olin Berliinis tol päeval, mil meie sõdurid rindelt naasid. Olin just saabunud – ja just Revalist. Ma seisin Unter den Lindeni ja Friedrichstraße nurgal, Victoria restorani juures. Ja mõtlesin veel: kui järele mõelda, siis milline jabur sarkasm… Me saime lüüa. Meid reedeti. Ma mäletan nägusid, äravaevatud saksa nägude jada. Oleks ma toona teadnud, et see pole veel lõpp. Seal, kust ma tulen, on vallandunud uus suur sõda…“

„Te olete ilmselgelt kaotanud meelemõistuse. Saksamaa on kurnatud, mitte keegi ei lähe sõtta. Ebert pole lõppude lõpuks idioot.“

„Ebert on ammu surnud.“

„Säh sulle.“

„Kuulake mind ära. Meid reedeti uuesti. Kahekümnendad aastad olid meile – saavad olema – košmaarsed. Weimari poliitikud müüsid Saksamaa juudi liiakasuvõtjatele maha. Õnneks teadvustas saksa rahvas õigel ajal ohu ja valis omale uue juhi. Minu sõbra.“

„Mis aastal see juhtub? Juhtus?“

„Kolmekümne teisel. Me alistame kommunistid ja sotsiaaldemokraadid ausatel valimistel. Pikk öö lõpeb, saabub hommik, meie juht viib Saksamaa tema tõelise vägevuseni. Muuseas, meie juhtimise sümboliks saab teile hästi teada budistlik märk…“

Alfred joonistas õhku hieroglüüfi manji. Ei. Hieroglüüfi manji peegelpildis.

„Te ütlesite, et pärast tuli uus maailmasõda.“

„Jah. Meid reedeti taas kord.“

„Teie sõnade järgi reedetakse Saksamaad alailma.“

„Rahvusvaheline juutlus ei tuku.“

„Nii ma arvasingi.“

„See pole naljaasi, härra Rosenberg. Me võitlesime õigluse eest, sakslaste eluruumi eest. Meie unistused said teoks. Kahjuks hakkas mu juht käituma… lühinägelikult. Ta tegi mitmeid vigu. Suuri vigu. Lasi valesid inimesi endale ligi, lükkas minu eemale. Koguni sõlmis bolševikega pakti.“

„Tähendab, revolutsioon Venemaal kestab kaua?“

„Paraku. Meie vastu sõlmiti vandenõu. Saksamaad sunniti jälle sõdima. Me olime tolleks hetkeks palju tugevamad kui üheksateistkümnendal. Me saime patsifistlikust rämpsust lahti. Sõjatehnika arenes lihtsalt uskumatult, te ei kujuta ettegi… Ma olen alati rääkinud, et meie missioon on puhastada Euroopa jõledusest. Kuid ma kordan, ma olen alati olnud tapmiste vastu. Meie juhil oli selles küsimuses vähem mõõdutunnet. Minu ideed said mingil määral moonutatud.“

Metronoom kasvatab ilmselgelt tempot.

„Millisel määral?“

„Lõpuks me kaotasime. Jälle.“

„Saatan on nagu ikka pisiasjades.“

„Ma tunnistan, me eksisime. Mitte mina isiklikult. Mind ei võetud eriti kuulda.“

„Kuid teil oli ajamasin.“

„Jah. Ja ma tean täpselt, et teie valduses on informatsioon, mis võib meid päästa.“

„Vaevalt küll. Miks ma ei aidanud teid seal, tulevikus?“

„Sest, härra Rosenberg, te surete tõesti ära. See on teie viimane päev maa peal.“

Kus te siis olete, Amitābha, Avalokiteśvara, Mahāsthāmaprāpta? Miks ei terenda videvikus kuldne lootos, kuhu tuleb siseneda, et näha Puhta Maa valgust? Kas tõesti ei jää minust midagi järele, mitte tükikestki, mitte tombukestki? Otto Rosenberg sureb ära. See-eest Alfred Rosenberg, oo, Alfred Rosenberg elab edasi…

„Ma ei saa teid millegagi aidata, härra Rosenberg.“

„Saate, härra Rosenberg. Ma olen kindel, et saate. Kui ma võiksin kõike tagasi pöörata… mängida olukorda läbi kümme käiku ette, kümne, viieteistkümne aasta peale…“

„Kuid teil on ajamasin. Te võite vabalt pöörduda tagasi ükskõik millisesse päeva ja kõik ära parandada. Muide, kus see on?“

Alfredi nägu moondus. Ta viskus tahapoole ja pistis huikama nagu öökull. Mu Buddha, nalja kui palju.

„Te nägite mind läbi, härra Rosenberg, hahaa… Jah, teil on õigus, mul pole mingit ajamasinat. Rumal väljamõeldis. Ma ei taibanud kohe… Enesestki mõista, kui mul see olemas oleks, saaksin ma tõesti teietagi hakkama.“

„Ma pole hetkekski kahelnud, et te olete hullumeelne.“

„Ma ei valetanud teile midagi, härra Rosenberg. Peale ajamasina. Ja veel ühe väikese detaili… Praegusel hetkel ma magan. Nürnbergi Justizpalasti vangikongis. Tuhande üheksasaja neljakümne kuuendal aastal. Täna on tõesti kuueteistkümnes oktoober. Täna-homme puuakse mind ebaõiglase kohtuotsuse järgi üles.“

Kas ta tõesti ei valeta?

„Ma olen veetnud vanglas juba üle aasta. Olen kogu selle aja otsinud väljapääsu. Mitte materiaalset, vaid vaimset, mõistate? Rassilis-vaimsed jõud kujundavad maailma… Te peate sellest aru saama; budistina te usute, et mateeria ei piira meid, et meil on hing, et hing on mittemateriaalne. Ma ei ole kunagi olnud kristlane. Rooma ja protestantliku kiriku kristlus on mulle vastik. Kuid ma tean, et teispool mateeriat on midagi. Võiks isegi öelda, et ma olen uskunud Kristusse. Põhjamaisesse Kristusse, saksa vaimu kehastusse. Aarialikku Kristusse – suure tõenäosusega ei olnud ta mitte semiit, vaid just nimelt aaria-lane. Ma olen uskunud, et Kristuse tõelise sõna moonutasid juudi kalurid-materialistid, sealhulgas Paulus…“

„Paulus polnud kalur.“

„Ta oli materialist. Kristluse praeguse versiooni tegelik looja. Mina aga olen uskunud Jumalaga kokkusulamisse – arvan, et budistid just seda nirvaanaks kutsuvadki. Ma olen uskunud Sõnasse. Logosesse, olemise saladuste jumalikku võtmesse!“ Alfred raputas pead ja jäi vait.

„Ning?“

„Ma arvasin, et sonin, kuid ma nägin unes teid. Mul polnud aimugi, kes te selline olete, unenäos nimetati teid lihtsalt Ottoks. Ning ma nägin unes, et teie teate Sõna. Et ma võin tungida teie elu viimastesse minutitesse ja…“

„Ma ei tea mingit Sõna.“

„Teate. Tõelist Sõna. Te olete ju käinud Jaapanis, suhelnud seal munkadega, teid pühendati mingitesse budistlikesse saladustesse…“

„Pidage,“ sõnas Otto.

Oletame, et ta ei valeta. Oletame, et aeg on mõeldamatul kombel kõverdunud ja see mees on tunginud tema, Otto Rosenbergi surmaeelsesse kalmistuunenäosse, haistes oma väärastunud hingega, et tema, Otto Rosenberg teab. Sel juhul võib jutt käia ainult ühest asjast.

„Kas te räägite Shingonist?“

Alfred nihkus järsult Ottole lähemale. Kiskjalikud silmad olid valmis pealuust välja kargama. Ja jälle – ronga hõige.

… karasu no tomarikeri ...

Alfred, ahnelt:

„Shingon?“

„Sõna shingon tähendab jaapani keeles „tõest sõna“ või „sõnu“. See on sekt, mille asutas munk Kōbō-Daishi. Õigupoolest on shingon tõlkelaen hiinakeelsest zhēnyán’ist, see aga tähendab omakorda mantraid. Shingoni koolkonnas on populaarne näiteks Valguse mantra. Või esoteeriline, see tähendab, salajane, ainult õpetuse adeptidele teada olev Budavälja mantra…“

„Võib-olla on see täpselt see, mida ma otsin.“

„Võib-olla. Ma ei hakka varjama, et olen Shingoni kloostris elanud ja tean selle sekti kohta piisavalt. Kuid teile… teile ei räägi ma nagunii midagi.“

„Aga kui ma teid sunnin?“

„Ah et sunnite? Mõelge nüüd ise, härra Rosenberg. Kui te näete seda kõike unes, nagu te ise väidate, järelikult on teie mõistus ületanud ruumi ja aja. Nagu lauldakse „Parsifalis“: „Ruumis on aeg siin“, jah? Ning te viibite üheksateistkümnenda aasta novembris, selle asemel et olla… ee… neljakümne kuuenda oktoobris, kehatu vaimu, kahjutu kummituse kujul, ning teil pole minu üle mingit võimu. Te ei saa mind ka sundida mitte.“

„Kuid miks te ei võiks mind vabatahtlikult aidata?“

„Mitmel põhjusel. Sest Budavälja mantrat pole teile tarvis, see on sama hea kui õpetada hotentottidele trigonomeetria valemeid: te ei saaks mitte mõhkugi aru. Edasi seetõttu, et isegi kui oletada mantra mõjuvust teie suus, loote te lõpuks ksetra – see ongi „väli“ sanskriti keeles; ainult et teie pole buda, mistõttu kardan, et teil sünnib kinnine viharuum, kus hakkab küpsema teie hullumeelsus, kõik see, mida te olete mulle siin juba tund aega püüdlikult ette kandnud. Minule, härra Rosenberg, viha ei meeldi. Kaasa arvatud teie oma. Meil on juhtumisi üks ja seesama perekonnanimi ning me jagame antud hetkel ühte ja sama Revalit – teie jaoks sünnilinna, minu jaoks nähtavasti surmalinna, kuid julgen uskuda, et sellega meie sarnasus piirdub…“

„Viha jälkuse vastu on üllas. Teie vihkate samuti bolševismi…“

„Ma ei vihka bolševismi. Ma olin sunnitud Pavlovskist lahkuma – ei taha enneaegu surra. Ei tahtnud. Võib-olla just sellepärast ma surengi nüüd siin. Mine tea.“

„Karma, härra Rosenberg?“

„Teie arvamus selles küsimuses mind ei huvita. Minge ära. Minge tagasi oma neljakümne kuuendasse. Ärge segage mind. Laske rahulikult surra.“

„Te ei saanudki millestki aru. Te ei saanudki millestki aru…“

Alfred tõusis pingilt püsti. Kuid lahkuda ilmselt ei kavatsenud: põrnitses oksarägastikku – ja eikusagilt puhus jäine tuul ning pimedus tihenes hulga kiiremini.

„Teist sõltub Saksamaa tulevik. Kas te mõistate seda? Te võite sõja ära hoida. Miljonid saavad surma, miljonid! Hakkavad voolama verejõed… Te ei kujuta seda sõda endale ette. Esimene ilmasõda on sellega võrreldes köömes!“

„Selles, et teie sõda suudab miljoneid olematusse paisata, ma ei kahtle. Te olete ju selle teie tulevase Kolmanda Riigi ideoloog, sain ma õigesti aru?“

„Jah.“

„Mille eest teid siis surma mõisteti?“

„Kättemaksuhimust. Mina ei ole kedagi tapnud. Mitte kunagi. Kõik süüdistused on valed. Me kaotasime sõja…“

„Mille alustasite jällegi teie?“

„See oli viga. Oleks pidanud tegema teistmoodi. Teda polnud võimalik peatada…“

„Mitu aastat sõda kestis?“

„Kuus. Kuus pikka aastat.“

„Ja teie jäite kogu see aeg impeeriumi ministriks? Ei lõiganud häbist endal kõhtu lõhki? Aga millest ma räägin: te jahite ka nüüd Sõna, et vältida surma, minna temast mööda. Budavälja mantra ei saa muuta minevikku, kuid tulevikku… oo, tulevik on teine asi! Teie ja teiesarnased tegelevad alati hävitustööga, sõdivad täieliku hävinguni. Sellepärast ei lakkagi kolmes maailmajaos sõda, sellepärast me elamegi Seaduse lõpu ajastul…“

„See pole seaduse lõpp! See on seaduse algus! Ülima seaduse, mis maailmas olnud on. Saksamaa kestab igavesti, Otto. Saksa kultuur, saksa vaim…“

„Ei riik, rahvas ega inimene ei ole igavesed. See on illusioon, Alfred. Te hävitasite miljoneid teie peas pesitseva illusiooni nimel…“

„Ma tahan rajada paradiisi, Otto. Budistina peate te seda mõistma. Nirvaana kõigile, kes on hingelt puhtad…“

„Kardan, et meie arusaamad puhtusest lähevad suuresti lahku. Ning pealegi ei saa maa peal paradiisi olla. Budisti jaoks on paradiis maksimaalselt… Kas te teate, mis on õigupoolest budaväli, ksetra?“

Alfred tõmbus pingule. Ikkagi loengud. Isegi kalmistul.

„Budad loovad Puhtaid Maid, igaüks oma; sinna jõuavad need, kes järgivad nende õpetust. See on öömaja õiget teed mööda sammujaile. Midagi paradiisilaadset, kuid tegelikult vahepeatus viimase sünni ja nirvaana vahel. Ning sinna ei lasta mitte ainult sakslasi, mõistate, Alfred? Jaapanis usuvad paljud, et Amida ehk Amitābha Puhtale Maale pääsevad kõik, kes ütlevad lihtsa parooli: „Au buda Amitābhale!“ – namu Amida butsu, lühendatult nembutsu. Võtmeks on buda nimi, kuid see on formaalsus, pole jaapanlast, kes ei teaks, kes on Amida. Mõte on selles, et iga pääsemisest teada saanu võib pääseda, sattuda paradiisi ning sealt nirvaanasse või siis tagasi sansaarasse, et päästa teisi. Kõikidel elusolenditel on võrdne õigus pääsemisele, ka teil ja igal juudil, keda te vihkate…“

„Kuid inimesed pole võrdsed, Otto. Mõttetu on võrdsustada sakslast ja juuti, sakslast ja neegrit.“

„Loomulikult pole võrdsed. Kuid üldse mitte niimoodi, nagu teie arvate. Inimesed ei jagune mitte rahvasteks ja rassideks, vaid nendeks, kes on tõde teadvustanud, ja nendeks, kes ei ole. Veel ei ole. Kiiresti taipavateks ja aeglaselt taipavateks. Ja me kõik – kõik, Alfred, sealhulgas teie ja mina – oleme pelgalt keerulise mustri osakesed. Te istute surnuaias ja vaatate taevasse, kuid pole ei teid, taevast ega surnuaeda, on ainult kõik see koos. Selles mustris ei ole isandaid ega orje. Kõik on sansaara osakesed, kõik on pääsemisõiguses võrdsed. Veelgi enam, kui minu asemel oleks Tendai sekti munk, siis ütleks ta, et nii Alfred Rosenberg kui ka juudist liiakasuvõtja on algusest peale virgunud. Algusest peale! Ja niidid, millest on kootud teie nõndanimetatud hing, teid moodustavate osakeste voog võib järgmises elus kujuneda hoopistükkis juudist liiakasuvõtjaks, keda te põlastate…“

„See, mida te räägite, on koletislik. Kuid väga hea, et te võtsite jutuks reinkarnatsioonid, Otto! Sansaara, nirvaana, karma – kas teie budism ei kuuluta lõppkokkuvõttes puhastust? Aga ka mina räägin puhastusest – mitte üksiku teadvuse, vaid maailma kui tervikliku organismi, ühtse, nagu te ütlete, mustri puhastusest. Ma räägin ülemaailmsest bioloogilisest revolutsioonist, mõnede rahvaste kahjutoovatest bakteritest vabastamisest…“

„Te olete hägustunud mõistusega demagoog. Te eelistate saada teiste inimeste kannatuste põhjuseks, aga mitte abi allikaks.“

„Siis aidake mind, Otto. Näete, ma kannatan – ja ma vajan teie abi!“

„Teile mantra avaldamine tähendaks teie lagunemise edasilükkamist, teie tigeduse nukkumist, kellelegi kannatuste põhjustamist. Võimalik, et miljonitele. Ma ei tee seda.“

Alfred põrnitses Ottot vihkaval pilgul. Naljakas; mul hakkas kergem. Naljakas ja veider…

„Võin teid lohutada: kõigist minu teadmistest pole samuti põrmugi abi olnud. Ma olen suremas.“

„Ja mis siis?!“ röögatas Alfred koleda häälega.

Ottole oleks justkui nuga rindu torgatud. Väljakannatamatu valu… ent tal on ju õigus. Ma olen suremas – ja mis siis? Mida ma kardan? Ma usun sellesse, et igal kannatusel on põhjus, minu omal sealhulgas, kuid põhjus pole mulle teada… ja mis siis? Kas kannatusel peab tingimata olema tagajärg? Sugugi mitte. Kui leek kustub, kas see tähendab lambi kadumist? Mida ma teen siin, sellel surnuaial, mis pole ju üldse mitte surnuaed, vaid…

Samal ajal krigises Alfred, muutudes järjest kõrgemaks ja tumedamaks:

„Kui ei taha heaga, saate halvaga. Te avate minule pääsemistee. Ma päästan Saksamaa…“

Sirutanud käed ette, sööstis ta Ottole kallale, kahmas sinelikraest kinni ja kukkus kõigest jõust raputama. Ta tapab ju mu ära. Palun, kas keegi…

„Mitte keegi ei tule sulle appi… sa oled juba… surnud…“

Ma olen juba surnud? Ja kogu selle aja me etendasime oni mono’t?

Budavälja mantra.

Süda on lukk. Nimi on võti…

Mida ma ometi endaga tegin?

Korraga kargas Alfred eemale ja vajus raskelt hingeldades maha.

„Ma olen surnud?“ ütles Otto kähinal. „Ongi hea… Aga teie veel ei ole?“

Alfred hakkas korisema, köhima. Otto ajas ennast pingilt püsti, sirutas end, hingas sügavalt sisse. Sügisene jahe õhk; milline õndsus. Ma vist kuulen samme. Keegi tuleb kabelitevahelist rada mööda meie poole. Mitte üksi. Kuid ka mitte kolmekesi, millest on kahju: see ei ole kindlasti mitte buda Amitābha ühes Avalokiteśvara ja Mahāsthāmaprāptaga, kes võtavad vastu virgunud budistidest surnuid. Tulijaid on kaks. Kobrutavast videvikust ujuvad välja kujud. Mees ja naine.

3

„Tere õhtust,“ ütlen ma, silmitsedes paari, mis on nõnda rahulikult sisenenud minu pikka sogasesse unenäosse.

Mees ja naine. Mees on naisest tublisti pikem, kannab iseäraliku lõikega musta ülikonda ja prille, naisel on seljas mantel ja peas toque-kübar. Nad ei vaata mitte mind, vaid Alfredit. Too tõmbub kühmu, kössi, kägarasse, oigab haledalt ja püüab lausuda mingit sõna: „Juu… juu…“ Aga muidugi. Juden – juudid.

„Teie,“ mees pöördub Alfredi poole, miskipärast inglise keeles. „Kehvad uudised. Te olete surnud. Tod durch den Strang, poomise läbi. Neljakümne kuuenda aasta kuueteistkümnes oktoober, Nürnberg, Saksamaa.“

„Ei,“ kähiseb Alfred.

„Ma hoiatasin, ei temal meelde tule,“ ütleb naine.

„Mis seal imestada,“ kehitab mees õlgu. „Kuid see ksetra pole temale õige koht. Te olete veel siin?“

Alfred proovib kisendada ja vakatab.

„Nüüd teie.“

„Mina?“

„Te olete vaba. Teid ei hoia siin miski, kui soovite, tulge meiega. Või…“

„Kes te olete?“

„Minu nimi on Ethel,“ ütleb naine. „Tema on minu abikaasa, Julius.“

„Loodetavasti ei tarvitse me perekonnanime öelda,“ lisab Julius naeratades.

„Nimi on võti,“ ütlen mina. „Nembutsu. Formaalsus küll, kuid…“

„Rosenbergi ksetra,“ noogutab Julius. „Mitte keegi ei võinud siia sattuda. Mitte keegi ei saanud aru, kus te olete.“

„Aga kuidas teie siia sattusite?“

„Me kõndisime koju, kuulsime appihüüdu. „Ta ju tapab mu ära!“ Juhtus nii, et me oleme ka Rosenbergid.“

„Ja olete samuti surnud?“

„Nagu Dillinger,“ vastab Julius arusaamatult.

„Viiekümne kolmanda aasta üheksateistkümnes juuni,“ noogutab Ethel. „New York, Ameerika Ühendriigid. Elektritool. Kaks elektritooli.“

Ma otsin nende nägudelt valugrimasse, ei leia, hoian end tagasi, et mitte küsida keelel keerlevat küsimust. Muide, keel ja kurk ei valuta. Nagu ka mitte süda.

„Sügis teeb imesid,“ vastab Julius.

… aki no kure …

„Meie jaoks oleks suur au aidata teid, Otto. Me kuulsime teel koju nii mõndagi.“

„Kardan küsida, mida nimelt.“

„Ärge kartke. Karta pole üldse midagi. Eriti mitte surma.“

„Kas te olete valmis?“ küsib Ethel.

„Ma ei tea,“ vastan ausalt. „Istuda nii pikka aega omaenda hirmu vallas… Kas usute, ma hirmsasti ei tahtnud surra.“

„Usume.“

„Ega ma praegugi taha. Selles kookonis, selles mu ksetras ma vaid olengi mina ise. Jah, ma tean, pole midagi püsivat. Teisest küljest tundub mulle, et ma olen palju asju maha maganud. Veel ühe ilmasõja…“

„Ja mitte ainult.“

„Nii et ma parem hakkan minema,“ ütlen ma. „Äkki läheb kellelgi mind veel vaja.“

Nad naeratavad, keeravad vaikides ringi ja sammuvad rahulikult hämarusse: natuke naljakas paar juba elatanud armunuid.

„Pidage!“ hüüan neile järele. „Kuidas ma siit välja saan? Nimi on võti, süda on lukk, kuid… Kas loen veel kord mantrat? Seda, mida himustas saada vaene Alfred?“

Eemalduv Ethel deklameerib – ebaloogiliselt, juba täitsa nagu unenäos – Rilket prantsuse keeles:

„Si l’on chante un dieu,
ce dieu vous rend son silence…“

Ja mina jätkan:

„… Nul de nous ne s’avance
que vers un dieu silencieux.“^[1]

Astun sammu. Teise. Kolmanda.

… Tokyo. Kurg. Ahv. Fjodor Ippolitovitš. Chopin. Kōbō-Daishi. Peterburi. Bashō. Sergei Fjodorovitš. Kannon. Amida. Elfriede...

Mu ga mu chu. Ärka üles. Igaveseks.

^[1] „Kui lauldakse mingile jumalale, / annab see jumal vastu oma vaikuse. / Keegi meist ei liigu edasi muudmoodi / kui mõne vaikiva jumala poole“ (tlk Tiiu Relve).

Ilmunud Vikerkaares nr 6, 2016

Roosi ei sallinud kõikvõimalikke aktusi ja esinemisi. Imelikul kombel oli asi veel eriti jube, kui ta ise püüne peale ronima ei pidanud. Vaadata oli kole. Ta mäletas juba varasest lapsepõlvest – ta pidi olema algklassides – üht kevadet, mil ta oli kõigepealt direktori kõnest surmani tüdinud ja siis häbenes kolmanda klassi omade luulekava. Jah, see oli kolmandike esinemine, ta pidi olema teises. Teise klassi plika ei peakski teadma väljendit „surmani tüdinud“, aga nii see oli, ta oli surmani tüdinud. Kui kolmandikud oma tekstikesi üles ütlema hakkasid, tahtis Roosi maa alla vajuda. Kogu tema nahaalune hakkas kihelema, ta tahtis sealt ära, ta tahtis, et midagi niisugust ei oleks iialgi juhtunud. Mõistusega sai ta aru, et tema selle eest ei vastuta, et need tekstid on kirjutanud – issand, kui ta olemas oleks, võiks neile armu heita – mingid päris luuletajad ja lapsukesi sundis etlema nende klassijuhataja ja meelitas etlema neist mõne isiklik edevus. Sellest edevusest hakkas ta hiljem isegi mõnevõrra aru saama, see võis olla segatud kohustusega, möödapääsmatusega, aga igal juhul aitas tunne, et mis ka ei oleks, ma saan sellega hakkama, tal ennast oma esinemistest läbi närida või koguni murda. Ise esineda oli tõesti lihtsam: nii paljule pidi keskenduma, kogu aeg pidi oma vaimu koos hoidma, kogu selle koondamise kõrvalt ei jäänud aega kõrvalpilguks, ei jäänud aega häbenemiseks. Ta võis teada, et asi on nõme, et ta ei ole ülesastumise peamiste ideedega nõus, aga ta hoolitses ainult selle eest, et ise välja vedada, ta hoolis ainult sellest.

Kõrvalt vaadata oli palju hullem. Isegi paljud televiisorist tulevad lastesaated või ka mõned teatrikülastused täitsid kogu Roosi sisemise ruumi piinlikkustunde ja pagemissooviga. No see oli kuidagi vastik, kui mõni täiskasvanu pani endale papist eeslimaski pähe – kui tabav kujund!, mõtles Roosi sellele hiljem, endiselt õlgu judistades – ja hakkas kunstliku häälega mingit ülilolli iba ajama, mis pidi teda, Roosit, ja teisigi lapsi kõnetama. Võimalik, et kuskil alateadvuse sügavas tundis Roosi ennast selle läga eest teatud määral vastutavana. Ta ei saanud olla ilmsüütu, kui kogu maailm uskus, et see on kohane asi, mida talle näidata ja rääkida. Miski pidi temaga valesti olema.

Kõige jubedamad olid sünnipäevad. Ta oli tähelepanu keskmes, aga ei saanud ise midagi teha. Talle esitati mingeid vigureid, räägiti, kui tubli ta on, ja samal ajal jälgisid kõik ülejäänud teda, vaatasid, kas ta võtab kõneldu ja hüütu ja lauldu ikka tänutundes vastu. Tähendab, tegelikult nad ilmselt vaatasid teda armastusega, vaatasid, sest nende roll nägi seda vaatamist ette – Roosi sai sellest aru küll, aga arusaamisest oli vähe abi. Vastik oli. Jälle aasta vanemaks saanud! Nii palju suuremaks kasvanud! Nii palju targem! Nii ilus tüdruk! Alles ta jooksis laua alt läbi / üle heinamaa, kollased patsid plagisemas tuules… Väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured! Oiappi! Roosi läks sellises olukorras täiesti lukku, ta seisis kangelt ja naeratas püüdlikult. Tegelikult oli naeratus tema näole krampunud, ta lihtsalt ei saanud teisiti. Tal oli valus, aga ta naeratas, ja – olgu öeldud – õigesti tegi! Pidigi naeratama, sest see oli parim lahendus, see juhtis tähelepanu ja teda ähvardava surve tema kohalt kõige kiiremini minema.

Nüüd oli ta teinud abitu katse naistepäevaaktuselt kõrvale hiilida, aga muidugi jäi ta vahele ning veeti kohale. Kuidagi nõme oli ka otse öelda, et ta ei taha, ta lihtsalt ei taha seda jama. Kuidas ei taha? Nii tore ju! Mehed toovad lilli ja neil on jälle mingi eeskava ja tort ja. Igal juhul tore. Roosi oleks parema meelega (ta oli sellele mõelnud) selle päeva vahele jätnud, kasutanud mingit vabandust, võtnud haiguslehe, aga tööd oli nii palju, just sellel päeval oli paar otsustavat jamakest vaja klaarida, miski temas ütles, et selliste asjade eest ei saa põgenema hakata, vähemalt ei tohi see põgenemine küündida tööluusini või puhkusepäeva raiskamiseni, üleüldse: lõpuks oli tema hirm ja jälestus nende aktuste ees siiani teatud määral teadvustamata. Ta küll oli kursis, et tunneb ennast nendel üritustel halvasti, et tal on häbi, aga selle kohal kõlas alati rahustav mantra: sind ei puuduta keegi, sa lihtsalt istud, keegi ei näe sinu sisse, kedagi ei huvita, sa lihtsalt istud ja kannatad. Kannatad ära. Kannatad nii vaikselt, et keegi ei teagi, et sa kannatasid. Kui sa püüad ennast päästa, kui sa hakkad vastu, siis nätsutatakse sind veel jõhkramalt läbi, see on selge. Seda sa ju ei taha. Võimalik vastuhakk või põgenemine oli veel üks nendest asjadest, millele Roosi mõtles pigem alateadlikult, mida ta pigem seedis kui analüüsis. Ta lihtsalt teadis, kuidas see läheks. Ta oli proovinud mõnel koosolekul esitada oma seisukohta, pakkuda alternatiivi töösseminevale variandile, ja ta oli alati laiaks löödud, ükskord koguni komplimendiga. Tema räägib tõsist tööjuttu, ülemus kuulab, naeratab ja noogutab ning ütleb talle siis, et Roosi, sul on väga ilus soeng, mulle meeldib, kui noorel kenal naisel ei ole väga pikad juuksed, ja see ebasümmeetria, see on lahe. See oli ilmselt kõige jõhkram paikapanemine Roosi elus, Roosi senises elus, ja ehkki ta püüdis oma mõttekäiguga ikkagi kuidagi lõpuni jõuda, ehkki ta trügiski oma idee värisema kippuvate huulte vahelt välja, mõttena see kellegi kõrvu ei jõudnud, kompliment oli oma töö teinud. Ohjah.

Kui sa pead sitta sööma, söö suurte suutäitega! Roosi ei ropendanud kunagi, see polnud tema mõte ja sellest kaotas ainult tema. Vastumeelsusest algava ürituse vastu lükkas ta mineku viimasele hetkele ja jäi seetõttu ilma võimalusest ennast kuhugi tagumisse ritta poetada. Noh, ega talle seda vist poleks nagunii võimaldatud, naistepäev ikkagi. Kristi hoidis talle kohta ja hüüdis, et kussa jäid. Roosi naeratas ja istus sõbra kõrvale.

See oli jäle. See oli tõesti jäle. Kogu see naistepäevade värk on jäle. Roosi arvates oli see lilledesse uputatud revolutsioon. Naistepäev oli meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu. Muidugi oli Roosi süda ärevusest põksunud, kui talle lilli kingiti. Muidugi oli see tore. Ta ei saanud sinna midagi parata, miski selle juures rõõmustas teda, miski selle juures meenutas talle tema enda esimest kallimat, selle rabeda ülbuse taha peidetud häbelikkusega toodud esimest lillekimpu, seda suudlust, mis tuli alles siis, kui ülbus oli näolt võetud, seda tulitavat elu, mis temast läbi tuiskas, kui ta oma Tõnni embusse pääses. Roosi elu üks ilusamaid mälestusi elas temas ja hakkas ta sisemuses tuikama iga kord, kui talle lilli kingiti, ükskõik kui lamedatel asjaoludel. Mingil moel elas Roosis kõigi naiste sügavast ajaloost pärinev erutusvärin – ta tuleb lilledega, ta tahab käituda hästi, ta meeldib mulle ja ta tahab mind meelitada ja üles kütta, mitte sundida. Kõik unistused printsidest valgetel hobustel elasid Roosi südame ühes sügavas, ent kaunis sopis, suurem osa vastikust tegelikkusest – said oma lilled, mida sa veel tahad? – ununes, ununes vähemalt Roosi, võimalik et kõigi naiste olemise ülemises kihis.

Tänavune üritus ei olnud teistsugune. Iga issanda kord kuulis Roosi kõnedes seda nooti, et ära mögise, või me surume su lilled sulle kurku. Ta oli püüdnud naiskolleegidega sellest rääkida, aga ehkki feminism õitses avalikus ruumis vingemalt kui tulbid, läks tema ettevaatlik, maadkuulav kaebus kurtidele kõrvadele. Ah, see on ju alati nii olnud. Ära tee väljagi. Ega meie ei saa seda maailma muuta, nii need asjad juba kord on. No ja ega ei saagi ju. Kuidas sa muudad üldisi suhtumisi, kui ei saa isegi sõbraga, naissoost sõbraga räägitud, mis on pildil valesti. Kui sa ei saa seda endalegi öeldud. Neela alla ja mine edasi, nii need asjad käivad. Ühel aastal olid mehed aktuse tarvis välja mõelnud mingi kvoodisüsteemi ja naersid selle samas välja, naersid välja need naised, keda nad oma sõnades ülistasid ja kiitsid; see oli lihtsalt vastik. Vastik, jälk, tülgastav, ebaõiglane, väsitav – ja kõik, mida naised teha said, mida nende hea kasvatus neile lubas, oli naeratada. Vähemalt Roosiga oli see nii, vähemalt Roosi tajus seda nii.

Ega Roosil alati teiste esinemisi piinlik vaadata olnud. Teatris, vähemalt Linnateatris ja VAT Teatris, tundis ta ennast üsna hästi. Kinos oli probleeme üliharva. Tänane naistepäevaüritus oli paraku üks jubedamaid kogemusi üldse. Taevas hoidku, lisaks iga-aastasele paikapanemisele, kohanäitamisele (köök!), suutsid kallid meeskolleegid esineda ka argpükslikult rassistliku avaldusega, mis oli saamatult peidetud armetu, läbipaistva huumoriprisma taha. Tule taevas appi! Taevas muidugi ei tule appi, teeb seda ainult erandjuhtudel ja aitab enamasti neid, keda peaks tagasi hoidma. Kuidagimoodi sai saapaviksiga võõbatud džässkvarteti esinemine läbi. See pidi olema ju piinlik kõigile? Pidi ju! Aga vist ei olnud – kui nad esinemise lõpus banaanid pihku said, kostis saalist naeruturtsatusi. Oi püha perse! Ah et nemad kaitsevad „oma naisi“!? Tere tulemast! Roosil oli oma mees täitsa olemas ja neil ülejäänutel polnud tema edasiste valikutega asja, see oli kindel. See oli lihtsalt kohutav, kui halvasti ta ennast tundis. Roosi oleks tahtnud vingerdada, silmad kinni pigistada ja kõrvad katta, ta oleks tahtnud, et ta tool oleks pehme ja ta saaks selle voltide vahele peitu pugeda. Ta ei tahtnud kuulda neid süüdistusi, ta ei suutnud taluda, et temast eeldatakse vähimatki sõbralikkust sellise kraami suhtes. Roosi igatses kogu hingest, et see piinamine juba kord lõpeks. See tegi haiget, see häbistas teda, see kinnitas, et teda häbistatakse edaspidigi ja tema saab ainult leebelt naeratada. Ehk on nüüd ometi kõik, anus ta mõttes. Ehk saame nüüd asuda tordi ja viimaste naeratuste juurde, ehk saan kõrvale hiilida mõnest küsimisest, et kuidas meeldis, ja kaduda niipea, kui kombed lubavad. Ehk nüüd. See peab ju kunagi lõppema. Roosi oli küsijatele juba paar aastat vastanud, et ah, kuidas teie eeskava meeldis? Noh, nagu ikka. Oli tavalisel tasemel. Need lollid võtsid seda heakskiiduna. Roosil oli paar aastat olnud hea tunne, tema teadis, et väljendas põlgust, aga hiljem, hiljem sähvatas, et tema sisemine teadmine, tema poolt mõttes edastatud sõnum ei loe midagi, kui teine seda kätte ei saa. Et mõelgu ta, mida tahab, sedasi öeldes ta kiidabki neid. Tunnustab. Kui ta endale esimest korda tunnistas, et see võibki objektiivses reaalsuses olla kiitus, tundis ta iiveldust; iiveldust, vastikust ja häbi.

See ei olnud veel läbi. Toomas, kollektiivi naljamees, hakkas jahuma midagi Clara Zetkinist ja Rosa Luxemburgist. Kuidas need ikka olid tõelised sotsialistid, võitlevad naised, kuidas nende jõud kannab naisõigusluse ideed tänapäevani. Kõne valmistas ilmselgelt midagi ette. Oli oodata pööret, Roosi tahtis toolist läbi pugeda, õudus süvenes. „Ja õnneks on meil siin samuti olemas oma Clara ja Rosa!“ vahutas Toomas veendununa, et on vaimukas, ilus ja tark. Uskudes, et tema suust pudeneb sulakuld, et tema võetud kurvid on võrratud. „Ma palun teid korraks siia ette! Roosi ja Kristi, palun tulge siia.“

Nüüd toimus kõik liiga kiiresti. Kristi otsustas minna ja sikutas Roosi kaasa. Roosil oli pilt peaaegu taskus, tal oli raske hingata. Uksest sisenes Madis, käes kaks vintpüssimaketti. Toomas ulatas neist ühe Kristile. Kristi tegi kniksu ja võttis selle vastu. Kristi heitis üle saali oma kõige säravama ja seksikama naeratuse. Te teate, et ma olen armas ja õrn, ma ei ole mingi vägivaldne vanamutt. „Ja meie kallis Rosa!“ pasundas Toomas. „Vabandust, Roosi!“ Saal naeris. „Siin on sinu vintpüss! Andku see sulle õigust ja jõudu, olgu sul sellest abi püha ürituse nimel peetud võitluses!“

Hea, et ma panin täna madalad kingad, mõtles Roosi, seistes maaslamava Toomase kohal, püss endiselt käes. Ta oli virutanud püssikabaga. Ta oli keeranud ennast kehast, jalad olid maas, pöörlev liikumine algas puusast, ja ta oli virutanud püssikabaga vastu Toomase molli nii, et see maha kukkus ja hetkeks teadvuse kaotas. Hiljem palus Roosi muidugi kõigi ees vabandust. Vannutas kõiki, et vägivald pole kunagi lahendus. Ütles – ja ta ei valetanud sugugi –, et ei teadnud, et nii võiks minna, et tema jõudis olukorda alles siis, kui Toomas oli juba pikali. Roosi kahetses juhtunut kõigest hingest, ja ega see tema elu lihtsamaks muutnud. Roosi tõesti arvas, et vägivald ei ole lahendus. Ta rääkis seda kõigile, kuid pidi taluma, et need teadvalt naeratasid – jajah, sinu suust, jajah. Muidugi ei ole vägivald lahendus, muidugi. See tegu jättis Roosi elule märgi. Ta kahetses seda kogu hingest. Aga sel hetkel, kui ta mahavarisenud Toomase kohal seisis, sel hetkel mõtles ta tänutundega oma madalatest kingadest. Kontsadelt juba niimoodi ei löö.

Ilmunud Vikerkaares 2015, nr 3

Terekest, miks nii pikk nägu, härra? Oma emakeeles räägin teiega, eestit ei oska. Aru saan kyll, mul on naine yks teie omadest. Aga muidu vabandage, loll mehenäss, koolipaberit ei ole, kogu aeg siin passinud. Ma ju syndisin veel enne revolutsiooni ja läksin karja Lenini elu viimasel aastal. Võibolla ma räägiks praegu väga hästi, kui ajalugu oleks olnud teisiti. Aga meie ju teiega ajalugu ei tee. Surume kätt, etturid. Praegu ammugi pole peale naise kellegagi siin rääkida seda keelt. Teie vaatate viltu ja need linnavenelased jälle ytlevad, et ma räägin kolkakeelt, valesti ja pehmete s-iga. Kui Pihkvas poja juubelil restoranis häda peale tuli ja kysisin, kus on „nužnik“, siis kõik nooremad pistsid naerma. Aga mis inimene peab siis endaga tegema. Mina lihtsalt ei elanud „toaleti“ ajal. Me pole varem kohtund vist? Minu syda kyll on teile lahti, kui te normaalne mees olete. Teeme tervituseks yhe pitsi äkki, lähme minu praamivahi konkasse, siin kaldal on ju kylm passida? Novot, hoopis soojem. Terviseks härra… ja proua… eee… nojah. Mina olen selle Kolpino, või nagu teie tšuhnjaad ytlete, Kulkna saare praamimees Fedot Prohhorõtš Offitserov. Seto sõbrad ytlesid mulle lihtsalt Heeďka. Näe, siit aknast paistab meie saar täitsa hästi ära. See heleroheline seal suurest männist paremal on minu huutor. Ega te vist ei tea seda kohta, pole käinud. Seal kordoni varda otsas oli teie riigi lipp kunagi. Me oleme teie kyljealused, nagu mõne eesti hiiu vette visatud kivile kogunend muld. Meie kirik ju ainult umbes pool kilomeetrikest teie Audijassaarõ mant järvel. Teie omad sõitsid sadu kevadeid meile yle Kulkna kurgu nagu nilpsavad keeled oma paatidega. Tulite pidule, kirikupyhadeks ja kauplemiseks, ajasite päris muiste järvelt igasugu võõraid kaubalaevu meie lähedale. Mõni rikas suvitaja tuli ja jäi aurupaadiga meie kylje alla ankrusse ja syytas vööris suure tormialterna. Siis pidi Tsertvast paadiga sõudma ja nad kaldale tooma. Olid soolakala ja suitsukala, kohade ja tintide peale maiad. Viimane Romanovgi, see Nikolai Teine, olla noore kroonprintsina oma sõpradega Peipsi järvele ringi peale tegemisel siia tulnud. Ja rahvas laulis ta jalge ees maabumissillal „Boože tsarjaa hranii“, nagu pyhakule. Ta tõi saarele yhe keisri kahepäise kulliga raudmuna. Tagakyljel oli väikeste vanade tähtedega: „Troonipärija annetus“. See seisis meie metsavahelisel teel ikoonimajakese juures veel minu lapsepõlves. Kuhu sõja ajal kadus, ei tea keegi öelda. Võib-olla fritsud panid pimedas lennuki peale ja viisid ära? Noh, ja praamgi käis teie ja meie vahet, aga nyyd on veerand sajandit juba ots peal. Ainult mina oma parsaga sossutan kaks korda päevas vene poolele, aga andestust, ma ei saa teid kuidagi peale võtta. Näete neid kaameraid? Kordon jälgib pidevalt ja need piirivalvurid on nahaalid, ptyih siukseid. Neid ei salli rannarahvas ega saarerahvas. Piirivalve ei lase vabalt kalal käia, teeb passikontrolli ja võtab kõik valed näod praamilt maha. Ei teagi, mikspärast. Neil on seal kantooras suur kompjuuter, sellest siis vaatavad, kes milline on. Sugulased ikka saavad, kui propusk on kaasas. Võib-olla suure altkäemaksuga saaks teie ka, ma’i tea. Kurat, nad ei lase meie saare poistele kaugemalt tydrukuid kylla tuua, ja nii need poisid Pihkvasse ja Novgorodi ära lähevad. Ja elu jääb siin aina tyhjemaks, rohkem vanad veel koperdavad. Meil saarel ju midagi sõjalist tegelt ei ole, kehvad teed, lodud ja metsa natuke. Aga see on kellegi poliitika seal yleval, mis kohalike kaela peale tuleb. No miks ei saa kylas käia, yhes oleks huvitavam. Mul elab Mehikoormas mitu sugulast, aga otse minna ei saa. Ja ringiga mina vana inimene enam ei viitsi. A tegelt ka: ma ei saa aru, mis teil meie vastu on. Iga rahva hulgas on igasuguseid, ega me venelased ei ole mingid äravalitud koletised. Me oleme teie iidsed naabrid ja yksteist me tunneme nii heas kui halvas. Oleks ju hea Lyybnitsas laadal oma kala, sibulat, kalja ja kyynelauku myymas ja teie asju ostmas käia. Ja teie tuleksite Oudovasse, nagu minu lapsepõlves eestlased seal palju käisid. Igast nalja on meil saand, oleme yksteise tydrukuid naiseks võtnud, kirikus koos palund ja matustel käind, aga on ka pyygialade pärast kiskumist olnud muidugi. Kalaveed on ju omaette maailm. Teate kyll, väikest löömist võib olla ka poolsõprade vahel. Ma kiitleja ei ole, aga ytlen kohe ära, et meie oleme siin kõvemad mehed kui randlased olgu Vene või Eesti pool. Jah. Meid treenib järv. Musklid on võrguvedamise, sõudmise ja niitmise ja muu sellise värgiga kõigil kaunis suureks läinud. Ja me oleme pikad ka, see on juba esivanematelt tulnud asi. Piirissaare mehed kyll räägivad, et nemad on need kõige pikemad, aga no mis, võtku enne mõõdulint kätte, kiisanäod-nublud. Meiesuguseid veetaguseid kalevipoegi võib näha yhe teie kapitalistliku salaviina sildil kive pildumas. Naise sugulased sellise margi ykskord tõid, päris inimeste napski. Eks see teie presidentki ytles laulupidul hästi, et nii või naa tuleb meil kõigil yksteist puudutada, et yhe eestlase toiduks on teine eestlane ja kui rahvusi elab mitu koos, siis on see lõuna ju mitmekäiguline. Või noh, nii sain mina tema kõnest aru. Mul naine kuulab ikka Vikerraadiot, aga meil siin on raadioside kehv, ragiseb, piirivalve segajad peal. Et head isu siis, palume lauda, õed ja vennad, võtke ette, mis on eluleemes pehmeks keenud… See väike kohafilee, taliõun, leib ja sibul samakapitsi kõrval.

Et mis meil siis saarel on? Oot-oot, võtame ette ja siis…

Huhhh…. Nagu kõik teavad, on kaklemine see lõbu, mille ahvid leiutasid ja neid kohanud inimene heaks arvas tänasesse päeva kaasa tuua. Võitlus ja konkurentsia peab olema, sest mis neist meestest ilma selleta saaks. Meil on vanast ajast olnud see vastlakaklus esimese vereni. Sihuke päris magus asi. Kylmem või lörtsine ilm, aga ikka enamasti tuul ja siis oleme väljas, teeme nalja ja napsu enne, suure lumemehe veeretame, kui sula on, pärast kasukad maha ja läheb andmiseks. Poisid kasvavad sellega, mehed proovivad seal kätt ja kes ei proovi, see mingu naiste seeliku alla pussuhaisu hingama või vaimulikku seminari hallitama. Pappi ja vallakirjutajat me ei hakka nende asjadega kiusama, aga muud on kõik kohal. Ja ta on ka sõbralik värk natuke. Kui ikka kuĺatada, siis põhjalikult, lõõtsapilli, laulu, kiikumise, aupaukude ja naiste kisaga. Ja juurde võtta haljast seatapjat tõhusa sakuskaga. Ja rääkida ära kõik maailma jutud ja teha asjad omavahel täiega selgeks, et midagi ei vinduks. Pika vihaga mehi meie seas peaaegu ei ole.

Tuli nyyd meelde yks asi, mis oli kolmekymne neljandama aasta lihavõtete aegu. Rannad olid jälle rysijääd täis. Meie ei pääsenud järvele, no ykskõik. Me oleme vahel kaks kuud siin vangis, toidud kõik igaks petteks mandrilt ette ära valmis ostetud. Jääpyyk oli ka hea saagi toond, me nälga ei jäänud. Aga paatidega kirikulised ei pääsenud siia. Vat sellest oli kahju. Kirikusse mahtusime lahedamini ära, aga suurema summaga oleks lõbusam olnud. Ei peagi sisse mahtuma, kui seal sees käib õige asi. Võib lävelt ka yle teiste peade piiluda ja kuulata. Siiamaani läheme igal kevadel sinna teie kalda juurde Medli kylla Kristuse ylestõusmist tunnistama ja armu vastu võtma, paremad riided seljas. Isegi juuksed on korra aastas ära kammitud. Saatana Suurest Juukselahust või Kirikulõhest olete midagi kuulnud? Vot. Need meie esivanemad, kes siia saarele tulid kusagil Põhjasõja paiku vaenuväljalt kaugemale, olidki vanausulised. Pagesid siia oma ärakeelatud kommete pärast. Olid juba mitu sajandit emakese Venemaa ääre poole taganenud. Ma kyll ei saa aru, et miks ei või kahe sõrmega risti ette lyya ja ymber kiriku päripäeva käia. Pole nagu teada, et see Jumalat häiriks. No vot, tulid siia, alul palusid rannal ja metsas ja siis tegid Kulknasse pyhakoja ja Medlisse talsipyhi ja Tsertvasse lihavõtte tsässonad. Ja läks elu käima kirikukalendri järele. Vanal uuel aastal, mis nyyd on neljateistkymnendamale jaanuarile lykatud, hakkasid olema ristikäigud, mis lõpuks käisid läbi kõik meie kolm kyla ja tulid kirikusse tagasi. Karjalaskepäeval käis papp risti ja pyha veega ymber karjade, luges peale, pildus vett ja õnnistas. Peale veepillumist, kus siis alles pistsid vasikad jooksma! Veeristmise aegu oli Kolpinos jää peal ykskord nii palju inimesi, et jää langes sisse, nagu oleks Kristus tahtnud kõiki koos kasta. See oli suht kalda juures õnneks. Meie saare pered aitasid oma kalapyygi ja põllutööga seda Rjapinos olnud kloostrit, osad läksidki ära sinna. Ja kui yhel talvel mingi turkide või masuurikute väesalk yle jää siia sattus ja meid ära ryystas ja maha põletas, siis tehti kõigepealt korda kirik. Kuni taresid ehitati, magas rahvas kiriku eeskoja põrandale pajuokstele pandud purjede peal. Ukse alt viskas vahel tuult ja aldõris kyynlad põlesid. Ja korra nad maganud seal koos kirstu ja surnuvalvajate itkudega, sest keegi nende mees oli järvel omaette õnge loopimas ja laulmas käinud, tormiga koju aerutamisega hiljaks jäänd ja uppund ja kaldale uhutud. Ja seal kirikuööbimistel olid inimestel paranemised ja pyhad unenäod olnud. Inglid näitasid nende järeltulijate saatust ja laususid nende sydame kohal mingeid sihukseid lauseid, mida teistele ei tohtinud välja lobiseda. Neil oli jah niiviisi, et parem elati trobikonnas koos, kui et palvel käimata jäi. Ja kodudes oli veel see svetlitsa mäng, teate kyll… Ah et endalgi on? No seda enam. Võtke veel, näe, seda, see on eile pyytud ja täna hommikul pannil käinud.

Jjjjahhhh… Aga aeg läks ja rahvast liigutati ringi, võeti naisi mujalt, mehi ka tuli. See vana usuveri jäi meie sees aina lahjemaks. Elu tundus ikka nagu magus ubin. Et tahaks sealt mõne tyki ikka haugata. No ega keegi siin ketseriks hakand või arvand, et Jumalukest ei olegi. Kus sa sellega. Ikka on. Aga ta ei tundund meile enam nii kange peremees, keda koguaeg orjama peaks. Mõni sissetoodud silmarõõm kasvatas oma mehe enda järgi ymber, ilmalikuks. Teine mees käis linnades turul kauplemas ja läks paremini, ehitas kenama maja siis. Teised vaatasid, et näe, kuidas oskab, ka peaks proovima. Tuli kaupmehe veri või lihtsalt logardi oma, sest kui raha taga ei aja, siis milleks rabelda. Viska parem jalad seinale või kola mööda kyla. Kuidagi ikka saab läbi. Ja see on olnud mitu-mitu põlve. Mina olen ka täitsa pagan valmis, istinnõi krest. Seda ma kuulen kyll, et kirikus nad ikka laulavad ilusti. Mõni selline habemik taat ja risti heitmiseks põlvili laskev eideke siin veel on. Need on toredad kyll. Aga yldiselt me suurt enam kirikus ei käi. Vanemad veel mäletavad, kuidas käidi. Ainult Lihavõtted on tõesti selline pyha, et rohigi ei kasva. No ja sel muistsel aastal, millest ma rääkida tahtsin, oli samamoodi see ilotamine, viiruk ja pyha vesi, ristikäik ja ukse ees need lihavõtte suudlused ja tõelise ylestõusmise kinnitused. No seal võis ju ka saare ilusamad tydrukud läbi musitada! Nyhkisin enne tuhaga hambaid ja loputasin allika veega, et suu oleks viks ja viisakas. Sai teada, kes kuidas maitses. Kui me väiksemad poisid olime, siis olid meil kirikus käärid kaasas ja lõikasime seto tydrukutel seljatagant neid paelu salaja ära ja pärast väljas vaatasime, et kes oli rohkem kätte saanud. Nad ei tohtind teenuski ajal meie peale häält ka tõsta. Aga yhele omakyla tydrukule ma andsin sel aastal ymber kiriku ristikäigul salaja lihavõttemuna. Ma olin selle koorele hanesule ja tindiga siukse… ee… no värsi talle peale kirjutanud. Te muidugi ei usu, aga ma oskasin meiekyla poistest ainukesena selgete tähtedega kirjutada! Papp pinnis teisi ka õpata, aga need ei saanud selgeks. Ytlesid, et see hanesulega kritseldamine on liiga raske töö. Et nad parem aerutavad või nii. Aga see tydruk hakkas mulle just tookord tõeliselt meeldima. Tal ilus must roosidega rätt oli peas ja näo tsõõr õhetas seal räti keskel. Natuke häbi oli juurde minna, aga õnneks seda andmist keegi teine ei näind. Kyllap Ilme sõi selle muna ära ja sellepärast ta vist mulle tuligi, kui ma talu pärisin ja võtmise võimalus tekkis, ainult need salmi sõnad unustas koos elades ära… Vaatasin pärast teenuskit ringi ja rahva näod kõik millestki nagu õhetasid. Eks endal oli ka selline keltsast nina välja tõstva sinilille tunne. … Või-võih…

Aga jah, eelmisel ööl oli jälle natuke kylmetanud ja päeval paariks tunniks tuli järvelt kagutuulega saarele selline lumelinik, et mõne tunniga sadas kymme sentimeenrit. Teenistusele mindi musta teega ja tuldi tagasi jummala valget teed. Rahvas kobis rahulolevalt koju, maitsesid seal pyhadetoite ja olid yldiselt heas tujus. Esimese pyha õhtuks tuli peaaegu kogu jalul olev saarerahvas, kokku vist oma 300 hinge, Tsertvasse platsile. Seal oli sihuke pidune meeleolu sisse säetud. Tsässona uksed olid lahti, kyynlad vilkusid analoi peal. Meil on see Nahtsi Kihvti-Eest-Hoidja tsässon, ilus maakividest ja tellistest, teie pool selliseid vist ei olegi. Miroljubovi taat laulis väikse palve, käisime Jumalale jalga kummardamas ja siis oli selle asjaga korras. Edasi risti-rästi majadest sisse ja välja aelemine ja hoovis seletamine, igalyhel tasapisi oma jutud eri ilmakaartesse hargnemas, platsil kiigud ja lõõtspill. Syya toodi natuke laudade peale. Tule tegime yles ja nii ta veeres.

Esialgu ei olnudki nagu midagi. Tavaline kirmask. Siis kaks kerge auru all naaberkylade poissi said seal lõkkeplatsi väraval kokku ja põrnitsesid teineteist pika pilguga. Preobraženski Petka pani Svatanovi Jakole prooviks laksu vastu hambaid. Jako tegi suu lahti, ning lähedalolijad vaatasid sinna sisse. Ylevalt reast paremalt seitsmes hammas loksus natuke kõhklevalt edasi-tagasi ja kukkus verises seelikus kõnniteele. Keerutas seal mõne tiiru ringi ka. See mõjus teistele nagu lahingutrompet ratsahobustele. Aaaa, meelde tuli, seal hobused olidki. Oot, mis nende vendade nimi nyyd oli, yhtki pole praegu siia jäänd, viidi Siberisse või jäid sõtta, oh, vana pea, kõiki tundsin, yks oli isegi natuke sõber ka, nimi on keele peal… „sylita välja!“… mmm… Morozovid olid, jah, need olid meie kylas sellised vennad, kes olid oma rikkuse pärast alati ylbed olnud. Ykskord uhkustasid, et vaat kus meie naistel on ikka kirikus kõpsukingad ja peened linna kapronsukad, teie matsid oma kodutehtud lõimesukkadega ei saa näolegi. Aga ise nad olid just pyhade-eelsel ööl meie pere pyynistest vargil käimisega vahele jäänd, võtsime naabrid ka yhes, said vastu hambaid ja vaen muidugi tekkis. Vat siis kõik need neli venda kappasid tallist välja oma tulistel hobustel ja otse rahvahulga sisse. Ja rahva sees peksid ratsusid veel kantsikutega, et need lõhkuma läheks. Peetka tagajalgadele tõusnud lauk lõi kabjaga suure haava Muravljovi Timoska kätte ja Pavka võik astus peale põgenemise rysinas kukkunud Hilpa Seenka jalale, nii et poiss lonkas päris hauani. Ja vat mihuke asi. Isegi neil, kes seda polnud näinud, kasvõi kaldal tammi kividel järve vaadates napsutanud meestel sel hetkel sees kuidagi kihvatas. Oli tunne, nagu oleks kuri tuul läbi nende hinge puhunud, kuigi rannal oli tuulevaikus. Nad mulle pärast rääkisid. Paadivanem Kondrat näiteks haaras suure pussi ja hakkas kive mööda Juhot taga ajama. See oli talt kevadel mitu korda söödajahu varastanud, vasikas jäi lõpuks otsa ja lõppis ja vasikad olid Kondrati lemmikud loomad. Juho, tema oli saare ainuke karjalane, ta keeras majade poole, jooksis mitu ringi ymber Miko Ljuuba tare, kuni puukuuris pakust endale kah pussi leidis. Läksid tagasi ja hakkasid seal järve ääres kividel ringi kargama ja teineteist surkima, siia haav ja sinna kriim. Varsti nad viskasid noad ära, sest said aru, et see pole ikka õige asi. Õige viha puhul on tähtis puudutus, puudutus. Et tunned teise luid ja liikmeid oma käe, jala, põlve või peaga. Muljud sooni ja lihaseid. Ja näed verd, kui täkke läheb. See paneb purju. No siis läksid käsipidi kokku. Vajusid porri pikali. Veeresid seal ringi. Ei näinudki, kuhu nad lõpuks jäid. Neil muidugi ongi see, et nagu täis jäävad, leiavad ikka teineteist yles. Niiviisi!

Aga teised mehed hakkasid ka lööma. Eks oli mõnedel ka varustust kaasas või käepärast. Tinaplommiga kummivoolikud ja mis koote ja nukke keegi veel endale oli teinud. Kuidagimoodi olid nad ikka need ligi võtnud, kuigi tulid pyhade kirmasele! Kaklusi on meil ikka aeg-ajalt, aga siin oli midagi teistmoodi. Vägivald läks seekord laiali nagu kulutuli. Kõigil hakkasid rusikad sygelema ja mindi kallale sellele, kes lähedal oli. Me rääkisime sõber Kiriläga mingit naljust, itsitasime mõlemad, aga järgmisel hetkel olin ma tal vahkvihaga nina verele löönud ja tema mulle nii kõhtu virutand, et mul jäi hing kinni. Ma mõtlen siiani, mis see asi oli, aga ei leia seletust. No aga yldiselt läks mul kõik veel hästi, nagu laulus: „Lõin ja sain seal minagi, viga polnd aga midagi.“ See mõni sinikas või valus käsi paranes õige salviga peagi ära. Aga varsti kakles kogu saare meessugu, oma sada viiskymmend hinge. Või õieti, kui nyyd raamatupidaja moodi öelda, siis sada kolmkymmend kolm. Seitse oli meil ema seelikust kinni hoidvaid poisikesi. Viis meest olid talvest saati teie poolel tööl. Yks oli just Lihavõtte öösel hinge heitnud ja asutas taevasse minekut. Kolpinos istusid kaks ätti leelõuka ees ja jutustasid nooruse ulakusi. Medlis palvetasid kolm habemikku igayks omas tares. Ja papp ja piissaŕ olid ka vankriga tagasi kiriklasse sõitnud ja lasid seal toruga grammofonilt Vertinskit kuulates kristallpitsidest slivovitši. Osa naisi pages ära. Teised seisid ja naagutasid oma mehi. Mõni ässitas takka ja mõni proovis kätt ka. Ja Preobraženski Ooĺa, kes oli viimaseid aegu õnnistatud seisukorras, nägi yhe mehe lõhkist kõhtu ja tal hakkasid ehmatusest tuhud. Vanad naised viisid ta kõrvalmajja ja ta sai keset kaklust ysna kähku oma teise poisikesega maha. Vat sellest tuleb alles rusikakangelane! Muud mehed ryhmasid edasi. Semmo aia lipid läksid tasapisi käiku. Mõned koljatid korjasid kive ja viskasid teisi. Kui viltu läks, tulid teinekord kaks meest yhele peale ja tegid ta tymaks. Nagu Krõlla Miko. Keegi vingamees, kelle nimi praegu meelde ei tule, lõhkus teise maja, aknad sisse, uksed eest ära. Sai labidaga pähe. Ja vist juba päris kaua käis seal kõige järveäärsemas hoovis tasavägine maadlus Rõžovi vendade Borka ja Pimka vahel. Läks hämaraks, aga päris pime ei olnud. Lõke põles, naised panid mõned laternad roika otsa rippuma ja taevas oli viiruke valgust. Vanapoole kuu tõusis. Kui selle valgus juba tunda oli, siis sai selgeks ka nende heitluse tulemus. Borka hoidis kuu poole, nii et see talle selja poolt peale paistis ja sai jagu. Pani pikali. Ronis vastasele kaksiratsi otsa, pani paugu vastu vahtimist. Vend kustus ära ja tema läks toast kapist seda koirohu peal hoitud võidunapsi otsima. Eks karjatsurad proovisid ka serva teha. Silgupuhastaja-Vitjok virutas Krõškale malmpajaga vastu pead ja tolle kõrvast lendas pool aju välja. Enne olid tal koolis viied, pärast kahed-kolmed. Puhas matemaatika. Seal Kulknas elas ka yks rusikavõitluse meistrimees, Feodossi Troparii, kes ise ytles, et ta oli Tallinna linnas Luuriku käe all ja kangi tõstes maadlemist ja laksimist õppinud ja kõik nipid on tal selged ja kasutusel. Tema peavaenlane oli saare kõige pikem mees Andri, kes sai tast alati rohkem kala. „Situ pyksi, aga ära perset pyhi! Kalad otsas!“ ytles Troopka talle ja väänas teisel rapsti käe otsast, viskas sõnnikuhunnikule. Aga see käsi ei kangestunud kohe, vaid tõmbus kokku ja vibutas oma rebijale veel viimast korda rusikat. Andri valas selja taga olnud aialipiga Tropile vastu vahtimist. Nii labast lööki polnud meie kyla rusikaõpetlane muidugi oodanud. Ta vajus sedasi joonelt porilompi, nagu oleks vineerist tehtud, naelaauk põiki läbi nina ja aialipp peas kinni. Umbjoobes Andri võpatas ja tundis, et verd jookseb vasakult alla ja hakkas aru saama, et tal on midagi puudu. Vaatas käe kohale, nägi liharibasid ja minestas. Kukkus Tropsi kõrvale ja seal nad lamasid, nagu maateaduse tunnis tukkuma jäänud pinginaabrid. Kaklejad astusid neile aeg-ajalt peale. Plats läks ligedaks. Meeste peast kukkunud lundid vedelesid poris ja enam neid kanda ei saanudki. Trobi haavast voolav veri leotas teise kuhvti täitsa ära, läks niimoodi korpa. Sadama juures hakkas kaldavesi mõnes kohas verest punetama. Järvelt tuli tihedaid pilvi, Oudova pool sähvis välke, kusagil lähedal kõmatas esimene kevadine pikne. Pärast nähti, et vana pedak oli saare keskel pooleks läinud.

Läheb veel? Juba aitab? Aga hea kyll. Proua? Nojah, autoga. Kurki ikka võtate? Ma teeks kyll yhe…

Ehhh… Aga sellega veel asi ei jäänud. Rimmi juures kaklesid mehed laudas. Mikit virutas kätte juhtunud lypsikuga kabelimatsu vastu paastu pidanud Miitra suurt tyhja kõhtu, mis kumises nagu kirikukell, ja see hääl valgus laudas laiali, voolas uksest ja aknast välja yle peoplatsi, ja metsade kohalt järvele laiali. Saar nõksatas ja pööras ennast. Kaklejad ja manukad leidsid end jälle Medlist. Kui pärast räägiti, siis kõik tunnistasid, et nägid kirikuesist platsi ja maju nii palju, kui poolvalges või tule juures näha võis. Ainult kaks usklikku taati, papp ja piisaŕ eitasid seda. Aga nemad vist ei vaadanud välja oma tubade aknast. See nägemine kestis meil kõigil ehk veerand tundi. Ja siis olime kuidagi tagasi seal, kus enne seda kõmisevat matsu, Tsertva tsässona juures. Tsässona lävel seisis yleeile surnud Petra Ogahvan. Ta oli kirstust välja tulnud, ei pöörand kellelegi tähelepanu, läks sõnatult kuhugi. Ja surnuaia väravast astus välja kamp kooljaid. Nendest esimene oli Kiila Ivvań. Ta läks Kulla Kosta juurde ja rabas sel rinnust kinni. Ytles midagi sellist, et „siin sa koer seisadki. Laine lõid mult yle ja nyyd sa teda näljutad ja peksad juba viisteist aastat. Minu haualegi ei lase, kui ta tulla tahab. Tytre oled ära ryvetanud, raisk. Suvilinnuke on otsa jäänud ja teie poeg on sinu roppuse pärast kidura persega, käib seinaääri mööda, kardab muudkui, et lyyakse. Närigu kõik kuradid sinu munakotte, haige värdjas!“ „Jää vait, sa oled kymme aastat surnud ja lõpp sellega. Kuulge kõik, mis mulle Laints ytles. Ta ytles, et Ivvańil ei seisnud sugugi. Ma ei tea, kas sa sidusid riista mingi toru kylge või kuidas sa yldse selle lapse valmis tegid. Või käis keegi abis. Äkki mina käisingi. Hähää. Mine keera tagasi kirstu ja topi oma suu mulda täis, kuradi äpu. Ma ei viitsi sind sõimatagi.“ „Kohe näeme, kes on elus ja kes surnud,“ oli Ivvań vastu ytlend ja lennutand oma rusika Kosta näkku. Tegi põske mõlgi ja pani mehe pikali. Vastu puutyvesid ja oma põlvi tagus selle reeturi nägu, kes kunagi oli olnud tema sõber ja topsivend, nõudnud samas paadis võrkegi. Muidu kõva kakleja Kosta ei saanud talle yhtegi matsu vastu panna, teise viha ei olnud siit ilmast. Viimaks virutas Ivvań Kosta verise morda vastu surnuaia väravaposti, pyhkis käed tema riietesse puhtaks, sylitas peale ja läks tagasi. Tema järel läksid väiksemate asjade ajajad. Kõigil olid maa sees lebamisest kõvad jäised nukid ja kivised liikmed. Valu nad ei tundnud vist. Kõik maksid oma jao kätte ja nende käest ei pääsenud keegi pakku. Kui vaja, lõid ukse maha, ronisid aknast või tulid lakka ja katusele järgi. Ja läksid pärast tasakesi ykshaaval tagasi. Kus nad oma haudadele heitsid, sinna olid mulda sulanud inimese kujulised jäljed. Viimane pani väravad kinni. Surnute järel tuli piirivalvurite rygement ja nendega ka see Kulkna politseinik Kera, rummuga myts peas ja kummist kantsik käes. Need siis hakkasid viimaseid kaklejaid lahutama. See käis kergelt, sest kõik olid juba nõrgad või hirmul. Neil oli velsker kaasas, lappis ja putitas vaeskesi, tegi syste, õmbles kokku, andis valu vaigistavat rohtu. Kosta lebas surnuaia ees nagu verine kott, kuni Laine asjast kuulis ja ta koju tiris. Ravimtaimede tundja ämm sidus ta haavad kinni, mees oli ainult niimoodi nõrgalt ohand. Paranes nädala, paranes teise, kõik korda ei läind, aga tuli jalule. Siis läks surnuaeda, kusi Ivvańi haua peale, trampis kalmu segi ja pani risti tagurpidi kõigi paremate sõnade saatel. Aga jäi ikkagi kiduma ja kaldus ise ka sygiseks kalmu. Jumal juhatas nii, et ta maeti Ivvańi lähedale. Nende suguvõsade platsid on seal palju inimpõlvi kõrvuti olnud. Ja Kõigi Eksijate Hingede pyhal kuuleb Tsertva rahvas kabeliaia poolt ikka nende kahe mehe kaklust ja sõimu. Terve öö madistavad. Mis sa hing siukse asja peale teed. Papp pildus mitu korda pyha vett, ei aidand. ’Tea, misse on. Vanakesed siis suruvad kaks patja kõrvadele, paluvad ja syytavad svetlitsasse kyynla, joomamehed võtavad rahustava napsi, nooremad keeravad teleka või kompjuuteri hääle kõvemaks.