Korter number nelikümmend kolm asus vägevas tsaariaegses paekivist majas, mille ilmselgelt oli projekteerinud hull arhitekt. Majas ei olnud kaht sarnase plaaniga korterit, see oli täis poolkorruseid, vahekoridore, pimedaid umbteid. Sisse sai kahelt poolt, paraadna oli lagunenud ja uks alati irvakil, ruudulise kivimosaiigiga koridoris tolmus nurgas kuhi mulluseid vahtralehti segiläbi muu tänavarämpsuga. Teine uks oli maja külje peal, pisike ja märkamatu, tegelikult oli ka kolmas uks, mis avanes maja taha ja kustkaudu sai keldritesse minna. Maja esikülg oli nii sõidutee ääres, et kitsukest jalakäigurada sai ainult suvel kasutada, talvel pidi jalad lääpas turnima autorataste vahel. Kunagi olevat treppidel vaibad maas olnud, uhketest sepistatud trepikäsipuudest polnud aeg ja inimjõud rohkem jagu saanud, kui vaid mõnes kohas mõne varva ära painutanud. Iga trepimademe lõpus oli kaks kahepoolset kõrget ebamäärases kollakaspruunis toonis tahvelust. Korterite numbrisildid olid vanad, mõnel uksel oli säilinud ka vana nimesilt, sellest, kes seal kunagi elanud oli.
Selle uhke hoone lasi ehitada üks eesti soost mees, kes tuli maalt linna, oli ettevõtliku meelega ja kogus jõukust pandimajade pidamisega. Oma lapsed laskis ta kõrgelt harida, ühest sai professor ja tema oma perega asustaski korterit number nelikümmend kolm. Professoril oli poola-saksa päritolu suure ninaga naine ja neli kena last, kolm tütart ja üks poeg. Ka üks linna väheseid autosid oli neil ja prantsuse buldogist koer nimega Lonni.
Üks tütardest jäi pimedaks, tal oli õrnas neiueas raske läkaköha ja ta köhis oma silmanärvid katki. Teisest sai arhitekt ja vanatüdruk. Kolmandast sai raamatupidaja ja poja ema. Väikevennast Carolusest sai langetõbine ja joodik.
Eesuksest sisse pääseda polnud mingi kunst – tuli minna trepist üles kolmandale korrusele, kahe poolega kõrgest tahveluksest sisse, läbi pika pimeda koridori, mis lõppes taas kahepoolse hiigeluksega. Teiselt poolt ehk tagant said sisse ainult pühendatud, ülejäänud eksisid labürindis täielikult. Oli trepp, käänak, trepp, osa treppi läks üles edasi, aga osa teest hargnes maja mööda laiali, tuli mina pimedasse vaheesikusse, leida käsikaudu veel üks trepp (ja ühtlasi läks sealt ka uks umbkoridori ussjätkesse, kus asusid korteri number nelikümmend kolm korgid, selles koridoris elas mingi kurt, kui korgid välja lõid ja kurt oli vaheukse kinni pannud, siis sa oma tuld tagasi ei saanud, enne kui kunagi palju-palju hiljem), siis oli käänak, trepp ja veel üks pime vaheesik, kus oli kolm ust ja kolm kamorkaust, ja käsikaudu tuli avada see õige.
Korter oli Eesti ajal olnud läbi maja, aga muidugi osa krabati käest ära ja anti kehvikutele. Sama koridori peal elas tollal, kui mina seal elasin, ja ilmselt ka aastakümneid enne seda ja veel pärast mindki, üks kiuslik saja-aastane vanamutt. Koridori ning vetsu elekter läks vist tema mõõtja pealt, sellepärast oli laes ainult kümnevatine pirn, umbes selline, nagu käib külmkapis. Iialgi, mitte iialgi ei olnud seal valgust. Kemmerg oli koridori alguses, pime, külm, muistse laealuse loputuskastiga, millel oli pikk kett valge käepidemega vee tõmbamiseks, aga tõmmata ei saanud, vett pidi köögist kopsikuga tooma. Koridor ise oli umbe täis topitud suuri vanaaegseid riidekappe, neid oli seal tükki kolm-neli. Veel oli seal suur riidenagi vanade palitute kuhjaga. Kui tolle nagi eest ära nihutasid, siis kõige all oli meremehekirst kalingurist vahede ja sahtlitega, täis brodeeritud antiikset naistepesu ja igasugu muud aegade algusest pärit riidekraami – koitanud frakke, vaalaluust korsettidega pärltikandis pulmakleite, pitsilisi ristimisriideid, sitse, satse ja linikuid. Meremehekirstu peal seisis veel mitu punutud korvi ja hulga Lutheri vineerkohvreid, kübarakarpe ja muud kola. Kogu selle aardeaugu taga oli peidus veel üks kahe poolega uks, mis viis sinna korteripoolde, mis kehvikutele anti, ega seal muistegi ei elatud, ühes toas näiteks olevat hoitud jõulukingitusi. Koridoris oli ka vanu vihmavarjuhoidjaid, jalutuskeppe, vasest riidepuid, laudade pikendusplaate ja hulga kõikvõimalikke kottasid. Kapid olid samuti puupüsti asju täis.
Suurel toal, mis siis esimeseks vastu astus, oli mõõtu arvata ligi viiskümmend ruutu. Lagedel kõrgust oma meetrit neli. Suurest toast sai lagunenud punavalgete kiviplaatidega rõdule, mille metallpiirded olid roostest näritud ja kus sirgusid kenad kased – olid omale sinna seemned poetanud ja kasvama läinud. Toa ühte pikka seina kattis maast laeni raamaturiiul. Veel mahtus lahedalt ära tohutu tammine kirjutuslaud, siis suur ümmargune jämedate talasarnaste jalgadega laud, mida enamasti kaunistas talle liiga väike võidunud muistne naiskäsitöö, Beckeri tiibklaver, vana türgi diivan, ovaalne laud, kõrge kappkell, tugitoolid ja mingid väiksemad kapikesed. Toal oli erakordselt kole ja kulunud laudpõrand, selle järgi ei oleks küll kunagi arvanud, et vanad põrandalauad võivad kenad olla. Sealt sai pinnud jalga. Ühes nurgas oli valge kahhelahi. Suur.
Riiulis olid peaasjalikult vanad saksakeelsed filosoofia-, kriminaal-õiguse- ja muiduteaduse raamatud. Riiulite servad olid täis Kopenhageni kuningliku portselanimanufaktuuri kajakate ja purjekatega vaase, kristallkarahvinide korke, pronksist küünlajalgu ja muid massiivseid ja vähem massiivseid iluasju. Kaetud aastate tolmuga. Kirjutuslaua sahtlites olid vanad tindikuivatuspressid, suurendusklaasid, vana mikroskoop, kastid mineraalide näidistega, mis olid hoolikalt pakitud eraldi lahtritesse pehme siidise kollaka vati sisse ja lõhnasid imelikult kivi järele, ja palju muud huvitavat. Alles oli hoitud iga viimanegi arvekonts või uriinianalüüsi vastus. Laua peal troonis vana raske bakeliittelefon, mille toru tundus käes toekas ja usaldusväärne.
Keskmine tuba oli pikk ja kitsas, sealt sai ahju kütta, eri aegadel oli seal sees erinevat kola. Põhiliselt inetuid suuri pruune puust kappe. Seinaääred olid täis kivistunud kassisitta. Küüri seda, palju sa küürid, lahti sellest ei saanud. Siis tuli väike vaheesik, kust sai tillukesse teenijatuppa ja teist kätt jubedasse vannituppa, mis oli üks hirmus koht marmorist pesulaua, malmvanni, betoonpõranda ja raudkülma veega. Kunagi olevat kraanist tulnud ka sooja vett. Mis oli voolu all, nii et vanniskäik võis olla surmalõks. Seinaorvas oli iidne pesukapp, mille irvakil uste vahelt pressis ennast välja vanadusest kollakate linaräbalate lasu.
Köök oli suur, umbes neljandiku sellest täitis vägev valgest kahlist pliit koos toidusoojenduskapiga, aga see pliit ei läinud iial nii soojaks, et seal oleks saanud midagi soojendada. Me kutsusime seda soojenduskappi kassi panduseks, kohaks, kus saab halbu kasse kinni hoida. Pliidirauale oli valge kriidiga kirjutatud: SURM TARAKANIDELE! Edelatuulega ei tõmmanud üldse, ajas ainult suitsu sisse, mingid korstnad oli pahasti ehitatud või üksteisel ees… Millegipärast olid talvel valdavalt edelatuuled. Minu ajal, kui teenijatüdrukut enam ei olnud, käis kütmine ainult briketiga, mingit puumaterjali ei olnud. Muidugi oli külluses vanu saksakeelseid raamatuid, need käisid parema puudumisel ka, aga raamat on kehva põlema. Tulehakatuseks oli oma meetod – briketid laoti kahte torni ja kaeti pealt põiki kolmandaga ja sinna vahele moodustunud auku topiti midagi süttivat. Tavaliselt tellisime talveks kaks tonni briketti ja see tuli seljas kolmandale korrusele tassida, sest keldritesse oli selleks ajaks valuutapood ehitatud. Kord sai selle briketivedamisega üksjagu nalja, ma olin omale paar meestuttavat appi palunud, aga peale paari edasi-tagasi kolmandale korrusele ronimist oli neil võhm väljas ja nad palkasid pooliku eest kohaliku viinapoe ukselt mõned abikäed. Viinapoodidest ümbruskonnas puudust ei olnud, viiekümne meetri raadiusse jäi neid viis tükki. Ise istusime köögis, sõime talgusuppi ja mängisime kaarte, kui kuidagi leidis meid üles üks Emori küsitleja. Mul pole meeles, mille kohta ta küsimused olid, aga kindel on, et ta ei saanud tõeseid vastuseid. Kannatlikult istus ta laua ääres, keeldus pakutud viinaklaasist, punastas hirmsasti ja kribas oma küsimustikku täita. Oi see Emor oli üks kole asi. Mu emagi töötas seal kunagi, siis kui raske aeg oli tööga ja igal moel pidi lisa hankima. Mida kõike inimesed ei pea tegema, käima majast majja, korterist korterisse, vestlema igasugu maikades tüüpidega, selleks et pärast saada täidetud küsimustiku eest näiteks 50 senti tükist.
Köögi ukse taga oli veel teine koridor ja väljapääs, seal oli kamorka, mis oli täis vanu ajalehti alates tsaariajast ja lõpetades Sirpidega. Sinna siis ladustati küttematerjal. Vastas oli veel üks kapp, kus olid vanad nõud, tööriistad, naelad, kola ja rämps. Koridoris oli ka teine kemmerg, selline, kus pott õõtsus jala peal ja allavool ei olnud just kõige parem. Samuti läks sealt uks viletsasse kööktuppa, kus elas naaberkooli garderoobitädi, üsna hilises keskeas naisterahvas väikese tütrega, ja hirmus palju kirbatanud loomi. Koeri, kasse ja muid lojuseid. Mängisime köögilaua ümber koos ta tütrega kaarte ja saime muidu ka kenasti läbi.
Elu seal korteris põhines pärimusel ja traditsioonil, ei olnud nii, et vanad kombed oleks unustatud, ei, neist hoiti kõvasti kinni, hulga kõvemini kui asjadest. Jõulude ajal otsiti kuskilt saksakeelsete kokaraamatute vahelt välja käsitsi kirjutatud vanaaegsed piparkoogiretseptid, need käisid potase ja põdrasarvesoolaga ja nende tegemise ajaks tuli alati arhitektist tädi kohale, olgu edelatuul või mitte. Iidvanad plekist vormid kraamiti välja, seal oli känguru ja sabatäht ja püha lambatall, ja muudkui mässati ning küpsetati päevad otsa, neid piparkooke vedeles igal pool kuni järgmiste ja ülejärgmiste jõuludeni välja, kuigi neid kingiti kõigile, need olid kivikõvad ja väga ilusad, hästi tumepruunid, siirup keedeti muidugi ka ise, nagu tõeline nõiaköök. Jõulutoitki oli teistsugune kui harilik praad, seda tuli teha soolalihast ja keeta koos kaalikate, porgandite ja kartulitega. Liha pidi paar nädalat soolvees laagerdama enne. Suurest puhvetist, mis oli umbselt täis vanade serviiside osi, tirinaid, vaagnaid ja kohvibrennereid, otsiti Langebrauni tassid ja taldrikud välja, hõbenoad ja -kahvlid samuti. Hiljem nägin, kuidas aasta-aastalt kadusid asjad üksteise järel antikvaaride lõugade vahele: kord tuled koju, pole enam hõbelusikaid, kord tuled koju, läinud on Meisseni portselan, kristallist šampanjaklaasid, pritsumehe kiiver kolmnurkses puust kastis, lõpuks jäid järele praoga taldrikud või sangata tassid, mida rahaks teha ei õnnestunud.
Ka lihavõtted olid omade muutumatute kommetega: värvitud munad käisid fajansist kana alla korvi, ikka nende vanade saksa retseptide järgi tehti muistses mustrilises ja puust pashavormis superroog, kus sees oli mandlilaaste ja sukaadi ja rosinaid ja võid ja koort, ja see nõrgus marli peal terve ööpäeva. Munade juurde pidi sööma sinki ja kala. Need peenemad toiduasjad, mandlid ja sukaad ja sellised, neid saatsid tädile tema saksa prouad välismaalt, need, kes olid osanud õigel ajal Eestist minema minna. Ja päris õiget Jacobs-kohvi ja munakleepse saatsid nad ka. Hiljem mängiti munapeitust, marmorist või malahhiidist kivimunadega – neid, mis kadunuks jäid, võis leida aastaid hiljem tiibklaveri keelte vahelt või mõnest muust äraarvamata pöörasest kohast.
Päris täpselt ma ei tea, kuidas nad ennast sinna korterisse ära mahutasid – siis, kui kaheksast-üheksast toast jäi alles kolm. Keskmine, kitsas tuba oli kappidega pooleks jagatud, ühe, pimedama ja akendeta poole peal elas siis lapsega tütar, tema vastas vist nende kõigi ema ehk mamma, nagu teda kutsuti. Ja mingil moel pidi sinna ära mahtuma ka pime tütar. Mamma rääkiski kuni lõpuni kodustega enamasti saksa keelt, tema väärikus ei murdunud, nii suvel kui talvel käis ta ringi iidvanas palitus, kaela ümber rebaseboa, lapsed olla seda alati natukene kartnud, sest see oli õudne ja tokerjas ja täitsa surnud. Boa kaelas, läks ta kohalikku viina- ja saiapoodi ning nõudis poodnikult homaari. Homaari poes muidugi ei olnud. “Aga mulle maitseb!” teatas proua pepsilt.
Suures toas oli arhitektist tädil välivoodi, mille ta päevaks alati kokku pani, ja nõnda elas ta kuni oma kuuekümnenda eluaastani, mil linn talle lõpuks Lasnamäele ühetoalise korteri eraldas. Sinna ühetoalisesse viis ta siis peenemad asjad vanast kodust, klaasidega raamatukapid ja sellise akendega pesukapi, kus seespool on väikeselillelised kardinad, ja uhkemad ehteasjad ning nõud. Täiesti seletamatul kombel kadusid kõik tema asjad koos ta korteriga.
Väikeses toas, endises teenijatoas, elas onu Carolus, kes oli üks imelik mees. Pikk ja kõhn, töökohti ei pidanud, käis kohal kuni esimese palgapäevani, siis jõi oma teenistuse maha, toibus natuke ja hakkas uut kohta otsima. Olla alati kandnud lumivalget siidsalli, mida ta ise pesi, olgu muud riided kui rääbakad tahes.
Oma toa ust pidas ta lukus, sinna keegi teine sisse ei astunud. Ükskord pani ta seal oma elamise põlema, hiljem tuli aeg-ajalt siit-sealt välja kõrbenud äärega mängukaarte ja põlenud nurkadega raamatuid, siis oli põhjust jälle onu Caroluse tulekahjust rääkida. Joomahaigusest arenes välja langetõbi ja selle kätte ta surigi, mõni aasta peale kolme-kümmet. Sealsamas, oma toas, kukkus maha ja suri ära.
Räägitakse, et ta käib seal aeg-ajalt ikka veel. Teda on nähtud päise päeva ajal seismas suure ja keskmise toa vahelisel uksel, täies päikesevalguses, valge sall kaelas. Midagi halba ta ei tee. Seisab natuke, vaatab ringi ja läheb siis jälle ära.
Sinna keskmisesse tuppa on surnud veel pime tädi, kes töötas harjavabrikus ja oli neist kõigist jõukam, tal oli kogu aeg kapis konjakit ja šokolaadikomme ja tööle käis ta taksoga. Tal oli ka imelik kiindumus ilusasse aluspesusse, räägitakse, et pärast surma oli ta kapist leitud palju kandmata pitspesu, mida tol ajal oli päris keeruline hankida. Kahjuks ei mahtunud see selga kellelegi teisele peale tema enda. Harjavabrikust vinnatud kange punase harjavarrevärviga olid nende suvekodus värvitud viini toolid ja mõned muudki asjad, need mööblitükid andsid valgetele pükstele värvi veel kolmkümmend aastat hiljem.
Siis surid sinna mamma ja raamatupidajast tütar, kes jäi vähki üsna noorelt, nii viiekümneselt.
Nende kõigi vanaisa, see, kes maja ehitada laskis, tema korter oli korrus madalamal, veel suurem, veel väärikam, veel rohkema tammise mööbliga. Tema oli surnud vihastamise pärast, sest sünnipäevalauas istus kolmteist külalist.
Kui lõpuks enamik elanikke oli rahvarohkest kodust lahkunud, jäi apartement lõbusate ja vähem lõbusate pidude tarvis nooremale generatsioonile. Suure ümmarguse lauaga korter kesklinnas tähendas pidevat konstantset joomaseltskonda. Royal-piirituse ja Mehukatti aeg laastas joodikuid hirmsasti. Mõni ei toibunudki sellest. Mäletan nagu aegluubis või lausa aegstopis ühtesid ja samu inimesi ühtede ja samade klaaside taga rääkimas ühtesid ja neidsamu jutte… aastaid. Lõpuks hakkas neid vähem käima, korteriperemees hakkas varem ära vajuma, varem lõbusaid laulukesi laulma, kuni viimaks ei tundnud ta enam oma lähedasi ära, ei saanud suitsule tuld, toit ei hakanud kahvli otsa ja kukkus suust mööda. Naine läks ära, sõbrad avastasid, et nendegi kodust kaob vahel hõbelusikaid.
Ja kõige lõpetuseks tuleb rääkida omandireformist. Sellest, mis reformis omandit. Põhiliselt andis see reform legaalse võimaluse igat sorti kuritegevuseks kõiksugu sahkermahkeritele. Kolm maja kesklinnas tagastati perekonna viimasele võsule, õigusjärgsele omanikule, kes aga, nagu öeldud, armastas peamiselt viina juua ja raamatuid lugeda. Ta läks sellest natuke upsakaks, kahtlustas, et sõbrad himustavad tema raha, mida tal ei olnud ja ei saanudki kunagi olema. Majadel oli müstilisi rentnikke, kahtlasi soome soost Kari-nimelisi mehi, kuhtunud vesinikblonde keskealisi karme naisterahvaid, nii- ja naasuguseid tüüpe, kelle käe all kõik üha enam lagunes, aga küllap nad oma pisku kasu ikka said.
Lõpuks andis pärija kõik oma varanduslikud asjad korraldada ühele oma endisest klassiõest advokaadile. Too oli väga südamlik ja mitte rumal naine, ta tervitas inimesi ikka soojalt emmates ja kutsus neid kallikesteks ja kullakesteks. Osavõtliku ja tegusa inimesena korraldas ta korterid tühjaks, asustas põliselanikud ümber, remontis maja ära ja müüs korterid oma tuttavatele maha. Tädi Lasnamäe korteri ja veel vähemalt kolm uhkemat pinda oli sularaha eest ostnud advokaadi härra abikaasa, kes kandis alati musti nahkrõivaid. Aga viinarahaga nad ei koonerdanud, sellele pidi ainult korra kuus kontorisse järele minema. Ma arvan, et kõik osapooled olid tegelikult üpris rahul.
Sõitsin bussiga aastaid suurest majast mööda ja vaatasin oma koduust, seda küljepealset, mis eksitas inimesi nagu Sussanin, vaatasin ja mõtlesin, kas ma tõesti olen kolm tuhat päeva sealt sisse ja välja astunud, üle tolmunud ja maltsa täis tühermaa poodi lonkinud, viina järele, toidu järele, peaparanduse järele… Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatu kui kohad, kus sa oled elanud.
