Proosa

Arhibald arvas, et ta on vist üles ärganud. Toas oli pime. Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli ikka pime. „Vist on öö veel,“ arvas Arhibald. Võib-olla on ikka veel uni. Kuidas sellest täpselt aru saada, kas oled ärganud või ei ole? Ta kobas käega enda ümber. Vasakul oli sein, paremal tühjus. Kuidas teada, et kui jalad üle voodiääre viskad, kas seal on põrand, või ei midagi? „Niikuinii üks pime kõik, pimedas ei saa arugi, kui ei näe, kuhu astuda.“

Niisiis kooserdas Arhibald uniselt kööki. Katsus korra õueust, ega kass ei taha sisse tulla. Kassi polnud. Ta oli juba kohviveegi tulele pannud, kui sai kuidagi kahtlaselt aru, et pole ta voodist välja tulnud ühtigi. Siis ikka on veel uni edasi, mõtles ta tüdinult. Sedaviisi võib ärkamisega kes teab kui kaua aega minna. Ta tegi prooviks silmad lahti. Toas oli pime. Katsus pea taga seina ja aknalaua äärt, need olid oma koha peal ja õigesti. Kuulda ei olnud mitte midagi, aga ega ei pidanudki olema. Arhibald elas üksinda ühes üsna väheldases majas, mis samuti oli täitsa üksinda keset lagedat maad. Maja ümber muidugi natuke puid oli, aga need ei kohisenud. Vist ei olnud tuult. Ja kui oli pilves ilm, siis polnud ka kuu- ega tähevalgust, mis asjadele kuju annaks.

Arhibald tundis, kuidas tundmatu jõud teda jalast sikutab. Ta tahtis jalga ära tõmmata, aga selle peale lõi sääremarja kange kramp sisse. Nüüd oli päris selge, et asi on tõsine ja täiesti päris ja ta on une käest pääsenud. Ta tõusis voodis istukile, haaras kahe käega jalast kinni ja surus sääre vastu kintsu, et soonvedu järgi annaks. „Oi-oi-oi“ karjus Arhibald päris kõva häälega. Valu oli suur ja keegi nagunii ei kuulnud. Karjuda võis südamerahus.

Ettevaatlikult pani ta jalad maha ja ajas ennast käte najal püsti, kobas siis voodiotsa järele ja püüdis astuda. Jalg oli päris valus ja selle peale oli nõrk toetada.

„Häda ja viletsus,“ pomises Arhibald poolihääli. Ta oli harjunud, et igalt poolt valutab. Eriti selg. See näris alalõpmata ja ei lasknud teda enam ilma peale hulkuma. Ta ei mäletanudki, kuidas maailm välja nägi. Muidugi, nii kaugele kui silm ulatas, oli kõik üsna endistviisi, vanad kuused värava juures ja selle taga suur lahmakas lagedat luhamaad, silmapiiril metsa tume viirg. Täpselt sama pilt oli igal pool, kuhu ilmakaarde ka ei vaata, ikka lõpetasid metsalaamad ilmaringi tumedalt ja otsustavalt.

Arhibaldi kodu nägi välja selline – tilluke köök, köögis pliit ja pliidi soemüüri taga väikeses toas voodi. Voodi oli otsapidi aknalaua all, pidi ette vaatama, et pead ära ei lööks. Majas oli veel tube, aga sinna ta peaaegu kunagi ei läinud, need olid külmad toad. Külmades tubades olid asjad, mida väga harva tarvis oli. Peaaegu mitte kunagi. Mida teeb Arhibald vana Singer-masinaga? Millel pealegi hooratta rihm katki on.

Üks kord nädalas toodi poest süüa, näljas ta ei olnud. Arhibald pani muna veekeedukannu ja sai kaks asja ühe hoobiga – kõva muna ja kohvivee. Õues oli ikka veel pime. Palju see kell siis on? Väike punane telefon lebas magamistoas riiuli peal. Kell näitas pool kuus. Köögilaes oli vana riidest juhtme otsas mustas bakeliitpesas 40-vatine pirn, üsna kärbsesitane. Köögis oli päris hämar. Ja kaunis külm. Pliit oli vaja kütte panna. Kui toa soojaks saab, siis võib jälle pikali minna. Puid ta hoidis natuke ikka sees varuks, tõi neid kuurist siis, kui selg mõni päev rohkem painduma andis, ja kui ei andnud, siis võttis kõrgema riida pealt.

Kass oli ukse taga, hiir hambus. Ta jooksis sellega kööki tooli alla, kust hakkas varsti kostma kõva krõmpsutamist. Arhibald seda ei kuulnud, ta kuulis ühe kõrvaga ja seda ka ainult siis, kui ta kõrva hääle poole pööras. Karihiiri kass tuppa ei toonud, need pika ninaga triibulised pani ta trepi peale ritta.

„Mis sa tood neid siia näitusele,“ pahandas Arhibald. „Ma pean nad ju perse upakil kokku korjama.“ Kass ei mõistnud sellest jutust mitte midagi, vaatas kollaste punnis silmadega tooli alt ja lakkus mokki. Hiirest polnud küüneotsakestki alles.

„Tubli kass,“ kiitis Arhibald kassi. Enne triibulist volaskit olid kõik kohad hiiresitta täis. Kass oli rahul, viskas ennast lösakile vanamehe jalgade ette maha ja vehkis sabaga. Ta oli selline loom, kes väga külje alla ei pugenud. Vahel tuli küll voodisse ja magas seal ristseliti, kõhu all nii pehme paks ja valge karv, et lihtsalt imesta, aga enamasti siis, kui Arhibald ringi toimetas. Öösel ta hulkus väljas või tukkus köögis pliidisuu ees.

Arhibald pani kassile värsket vett ja natuke krõbinaid, kallas oma kohvile vee peale ja lõi muna noaga pooleks. Koorida ta ei viitsinud ilmaski. Ta jõi aeglaselt kohvi, vahtis mustavasse aknasse ja triikis käega valutavat koiba. Pool päeva oleks juba nagu möödas, aga väljas ei hahetagi. Õigus, tuli tarvis alla teha. Ta tõmbas tabureti pliidile lähemale, koukis vana alumiiniumkulbiga tuha pange ja toppis paar halgu alla. Paberiga oli kitsas käes, üks vana kooliraamat oli kapi peal, mille lehti ta kiskus ja kasetohule abiks pani. Kuidagi nõrk oli olla, pea käis ringi ja tikud kukkusid käest maha, kõik toos puha põrandale laiali.

Raud läks kiiresti soojaks, Arhibald ajas jopi seljast ära ja viskas toolileeni peale. Pani lõunaks supikondid keema. Korra võib nüüd pikali minna, ta lükkas tuhaluugi ukse koomale ja pani potile kaane peale. Vaikselt keeb.

„Ega ma ei maga,“ ütles ta endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi, hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant, kui tukk tahtis tulla, käis miski nõks ta peast läbi, justkui oleks hing sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse äraolemisse tekkis veider jõnksak. Ei olnud halb mõte, ei olnud seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda midagi.

Kui mitu nõksu niiviisi järjest kuskilt tulid, siis kadus magamiseisu täitsa ära. Oli väsinud küll, aga magada ka ei saanud, sest pärast ühte jõnksu pidi külge keerama, ja pärast teist jälle teise külje peale ja selili ja kõhuli ja igatmoodi ta proovis, aga lõpuks olid kõik luud-liikmed rahutud ja pahased. Nad ei kavatsenudki lõdvestuda.

Arhibald läks suppi vaatama. „Nüüd võib kartulid sisse panna,“ ütles ta kassile, kes magas pliidisoojas ilma ainsagi nõksuta. Kell hakkas üheksa saama ja väljas algas tume, pilvine päev. „Väga unine päev,“ kinnitas Arhibald.

Seep see oligi. Uni oli igal pool, hallis taevas, vanas raagus kases, mis ei viitsinud isegi tuules liikuda, vaid seisis paigal nagu piltpostkaardil. Koltunud rohi lamandus mätastena ja ükski kõrs ei liikunud. Taevas seisis samuti päris paigal ja seal ei olnud üldse pilvi, vaid mingi imelik paks läbipaistmatu lõplikkus. Aeg venis teosammul. Ta oleks parema meelega paigal seisnud, see aeg, ja kuskile ilmanurka magama heitnud. Uniste, uimaste sammudega tolksutas ta oma väljamõeldud minuteid. Arhibald vaatas huviga aknast välja.

„See päev ei saa vist küll kunagi õhtasse.“

On muidugi imelik, et inimene tahab oma päevad õhtale saata, peaks ju olema väga hea, kui aeg seisab paigal ja miski ei saa kunagi mööda. Ometi tegi see veniv unisus haiget ja rusus hirmsasti. Oli täpselt selline tunne, et kogu maailm on täis Arhibalde, ühesuguseid, haige selja ja kassiga vanamehi igaveses sügispäevas.

„Päris jube,“ teatas Arhibald kassile selle mõtte peale. Muidugi sagib päris maailmas inimesi ringi ohtralt nagu batsilluseid, neil on tuhat tegemist ja nende aeg on kiire, kärsitu ja lendab käest. Kuigi seda on päris raske ette kujutada, kui elad üksi ja linnast eemal.

„Mis me siis nüüd teeme,“ küsis ta kassilt. „Paneme raadio mängima.“ Kassi meelest see ei olnud hea mõte, sest Arhibaldi raadio mängis kõige kõvema häälega, mida sai välja kruttida, ja ragises aeg-ajalt hirmsasti. Aga unine vaikus sai paraja litaka ning tõmbus kohkunult koomale. Pliidi all hubises tuli, kastruli kaas plõgises auru käes lõbusalt ja olemine läks täitsa heaks. Arhibald tõmbas poti pliidi nurga peale ja pani kummikud jalga.

„Nüüd läheme õue.“ Kass ajas ennast laisalt püsti, keeras saba rõngasse ja kõndis ukse juurde. Temal ei olnud kunagi igav. Eks ma olen natuke juba kassi moodi, mõtles Arhibald. Õige vähe on veel puudu. Mina olen selline jumala kass, hall ja vana, aga vahest ta ikka sügab mind kurgu alt. Ehk on temal ka selg haige ja kole raske kummardada.

Niisiis marssisid nad aias ringi ja uurisid kõiksugu asju. Õunapuudel oli hulga õunu veel puus, see oli õige kena vaatepilt, kui raagus okstel särasid kollapunased õunapunnid nagu jõulumunad. Õunapuude alused olid ka muidugi õunu täis, poolmädasid ja päris mädasid ja täitsa kõlbulikke. Mida õigupoolest peab üldse nii paljude õuntega tegema? Kelder on mulluseid, ülemulluseid ja veel vanemaid mahlapurke täis. Niisamuti moose, ja keegi neid ju süüa ei tahtnud. Värske õun on hea ja sahvris oli paar kasti igast sordist, aga teadupärast loobib ta kevadel need ikka suurelt jaolt komposti.

„Millegipärast on õunad seal, kus pole inimesi. Ja inimesed seal, kus pole õunu. Aga ju siis kitsed söövad ära,“ arvas Arhibald. Üldiselt ju valitseb veendumus, et üksinduses ja eemal ilmakärast on iseäranis hea tähtsaid mõtteid mõlgutada. Kuigi jumal teab, kelle kohta see õieti käib, sest Arhibald oli peaaegu mõtlemisegi unustanud, polnud, millest mõelda. Kui ainult õuntest, hiirtest ja kassist. Ta tatsas natuke veel ringi, aeg-ajalt kummardudes ja omaette pomisedes. Kas peaks selle põõsa kinni siduma, et lumi ei vajutaks laiali? Või peaks need varred ära lõikama, aga võib ka kevadel, ega vahet pole. Pea otsis asju, mida ära teha, aga tegelikult ei olnud vaja teha peaaegu mitte midagi. Kui ainult natuke puid veel tuppa tuua ja siis suppi süüa ja siis kuulata raadiot ja tukkuda. Õhtuks ei keeda midagi, võtab niisama tüki leiba.

Midagi uut siin ilmas ei olnud õieti oodata ja ometi ootas Arhibald kogu aeg. Oli nii-öelda ooterežiimil. Ootas, et tuleks õhtu, või et oleks juba hommik ja saaks üles tõusta, või ootas, et lumi tuleks maha, või siis, et ta ära sulaks. Kui oli kuiv ja päiksega ilm, siis ootas ta vihma ja kui sadas, siis ootas, et läheks selgeks. Pimeduses ootas ta valgust ja valguses pimedust, elu tüütas teda ja ometi tahtis ta järgmist kevadet näha. Kuigi kevadel oli see häda, et rohi kasvas liiga ruttu, suvel palavusehäda ja pea käis rohkem ringi kui muidu, sügisel oli häda lehtedega ja talvel lumega. Selline aastaringne häda loodusega, sest inimene teadagi peab loodust natuke taltsutama, niitma ja riisuma ja lund lükkama, lihtsalt peab, siin pole vaielda midagi.

Arhibald pani supitaldriku kraanikaussi ja lükkas pliidil siibrid kinni. Siis läks ta pikali, tuba oli soe, viskas ainult jopi jalgade peale ja uni tuli päris kohe. Raadiost lasti moodsaid poplaule, aga teda ei seganud üldse, oli lihtsalt selline mõnus, justkui oleks tuba rahvast täis, vahepeal võttis keegi jutu üles, siis jälle mängiti pilli ja puhuti pasunat, aga Arhibald magas, suu lahti ja nägi unes, et on iseenese kass. Või siis et tema on suur jumal, hea ja lahke, natuke väsinud kõigist maailma asjadest, aga siis on just kõige parem paitada kassi pehmet karva, sasida kõrva tagant ja kui liiga kaua sedasi kassiga mässata, siis ta võib oma kahe valge suure tagumise koivaga põtkima hakata ja hammastega õrnalt käsivart närida, niisama, sõbralikkuse ja tüdimuse märgiks. Käsi oli hiigelsuur, umbes nii suur nagu voodi, milles Arhibald magas, ja peale käe suurt muud ei paistnudki, jumal jäi ise oma käe varju. Arhibald tundis, et ta on üleni karvane, et tal on kikkis kõrvad ja ühe kõrva sees on sälk vanast kaklusest naabri kassiga, kelle vist rebased nahka panid, sest igatahes pole teda ammu näha. Ta ajas mõnuga küüned välja ja tõmbas siis jälle konksu tagasi, nii tubane oli olla, selg ei valutanud, pea ei käinud ringi ja igav ei olnud ka. Arhibaldi vaikne norskamine oli päris nurrumise moodi. Kui ta silmad lõpuks lahti tegi, oli täitsa pime. Ja raadio ragises.

Suu oli nii kuiv, et murdus lausa, selg kange ja jalad tuimad. Ettevaatlikult lükkas ta sääred üle voodiääre rippu, liigutas prooviks natuke varbaid ja tõukas ennast püsti. Pani köögis tule põlema ja jõi otse kraanist vett. Siis läks vaatas, kas kass on ukse taga. Oligi. Hiirega. „Tubli kass,“ pomises Arhibald uniselt. Ta pani jopi selga ja läks poolkülma tuppa teleka ette. Õige varsti oli ta köögis tagasi ja tegi endale leiba hapukoorega.

„Selle päeva oleme täitsa maha vedelenud,“ ütles ta kassile rõõmsalt. „Sina vähemalt püüad hiiri, kuigi keegi ei käse, tule, ma annan sulle vett ja krõbinaid.“

Nad vaatasid külmas toas „Miss Marple’it“ ja uudiseid. Ma olen ise ka päris paras külma toa jaoks, mõtles Arhibald. Veri seisab jalgades, ei käi ringi. Külma tuppa mind lõpuks pannakse ja kui ei panda, on ikkagi külm tuba, sest tuba jahtub ära, kui ma seda ei küta. Nii et minuga läheb ikka veel enam-vähem hästi. Aga mis kassist saab? Sellepärast ei ole mingit sihukest juttu, noomis ta ennast mõttes. Mina elan, niikaua kui kassil mind vaja on. Ja nüüd lähen võtan õhtused rohud ja siis otsime prillid üles ja loeme neid kirjusid lipakaid, mis postiljon toob. Kui ma linna poodi saan, siis ostan sulle elektrihiire. Patareidega. Muidu sul pole talvel midagi teha.

Kass jäi kööginurka vahtima, Arhibald istus voodiserval ja sättis prille ette. Prillisang oli teibiga parandatud ja need jäid peas viltu. Ta vaatas üle igasugused paberid, vanad poeskäigu tšekid, kiskus isegi rohukarbist voldikud välja ja uuris, kas näeb sealt lugeda, aga olid ikka nii pisikeses kirjas, et ei näinud. Ta luges ka lõpmata ühtsama raamatut, Conan Doyle’i „Viimast kummardust“, see oli sirelikarva närakas raamat, piibu ja kaabuga Holmesi pea siluett kaanel. Ta luges iga päev ühe või kaks lehekülge ja hakkas siis jälle otsast peale. Enamasti vajus raamat käest voodi ja seina vahele, kust ta selle järgmisel õhtul jälle välja koukis.

Unes nägi Arhibald seekord pesuehtsat kuradit. See kõndis punases keebis sõjaväe moonavooris, kuldsete kannustega kabjad välkusid keebiserva alt ja ta nägi väga uhke välja selle räbaldunud karja keskel, kus vantsisid langenud naised, mustlaskerjused ja vist ka Arhibald ise, hallis habemetüükas. Ta ei saanud päris kindel olla, kas on ikka tema, sest ega ta täpselt ei teadnud, mihuke ta välja näeb, majas polnud rohkem peegleid kui üks vana laiguline kõige tagumises külmas toas. Ja mis asi sellega siis on, et saab ennast väljastpoolt näha nagu kinos või olla korraga kahes kohas, killavooris ja eemal, pildi serva peal vaatamas? Lagedal külmunud poriga platsil oli püsti aetud paksust vaiba moodi riidest pruun tuttidega telk. Valgus silmapiiril oli kahkjaskollane ja taevas lendasid mustad linnud. Kurat oli imposantne ja tegus, käis muudkui telgist sisse-välja, ta tuules hõljuv keep paisus kui punane puri. Paistis, et keset kaost on temal kõik selge, korras ning igatepidi kontrolli all. Pahareti silmad olid punased, targad ja julged. Ta ei paistnud üldse väsinud. „Tema on küll päris kindlasti olemas,“ mõtles Arhibald unes, „aga kas mina üldse olen veel või ma ainult kujutan endale ette? Seda ei tea vist keegi päris kindlasti öelda.“ Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli muidugi täiesti pime. Selle pimeduse sees hakkas aeglaselt aineks saama Arhibaldi kõhn ja karvane jalg, valutav selg ja pissihäda. Korraks tundus, et natuke eemal pliidi juures justkui midagi punaselt läigatas, nagu oleks kustuvad söed korra tuult saanud. Ta pani väikese sulanud plastmasskupliga lambi põlema ja tõusis istukile. Käis vetsus. Tuli tagasi voodisse. Und ei tulnud tükk aega. Siis aga ikkagi tuli, nagu ta alati tuleb, rahutu, katkendlik, täis sada korda mõeldud mõtteid ning imelikke ja segaseid viirastusi.

Arhibald nägi unes, et ta on teise ringi poes endale saapaid valimas. Ega seal miskit valida polnud, aga pidi proovima, kas mõned käimad on ehk õiget mõõtu. Korraga oli tal selja taga üks kuri tädi, kes õiendas, et jalavarje ei tohi kasutatud peast osta, et jalad on igal inimesel isemoodi ja võõrad kingad on teise inimese jala järgi kantud ja ei sobi muule kui tema omanikule. „Püksid osta, kui tahad, aga kingi mitte ilmaski. Seal võib veel kes teab mis jalaseen sees olla.“ Sellist kasvatuslikku juttu rääkis see ligimestest hooliv naisterahvas. Arhibaldil oli kole piinlik, naise pärast ja enda pärast ka, et ei saa rahus kamasse uurida. Ta pani kapukad käest ja ostis omale siis hoopis triibulise hommikumantli, paksu, sooja, karvase. Pärast sokutas saapad mantli alla ja hiilis võidukalt ühe ostu eest maksmata poest välja. Miks unes nii sageli patuteele minnakse? Päise päeva ajal pole Arhibald kunagi midagi sisse vehkinud, isegi sellist mõttepoega ei ole. Aga praegu oli nihuke himu, et kahmaks terve selle musta plastmassist kassasahtli ja jookseks kandade välkudes uksest välja. Ja üldse võtaks kõiki asju, kohe rebiks puude pealt, võtaks naiste kleite ja seelikuid ja padjapüüre ja heegeldatud linikuid ja kõike seda kopitanud pahna, mida ilmaski vaja ei lähe. Arhibaldil hakkas kuidagi vastik olla, nagu vajuks ta muudkui allapoole ja allapoole, ja ta hakkas unes rabelema. Tekk oli krussis jalgade ümber, pea märg ja süda kloppis.

„Vai, misuke niru uni,“ teatas ta nördinult, kui oli päriselt ärkvele saanud.

Uni on nagu must jõgi, mis voolab läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, mina pean laskma unerohtu välja kirjutada.“ Ta keeras raadio mängima, et painaja meelest läeks.

Hommik oli taevahalli sisse valgeid auke puhunud, taevas oli lapiline ja meenutas natuke tanguputru. Sellisest võib isegi lund sadama hakata.

Arhibald pani muna veekeedukannu ja lasi kassi õue.

„Kuid mitte alati polnud laps elav: teinekord, istudes hoidja kõrval, jääb ta äkki vait, kuid vaatab kõike nii teraselt. Tema lapsemõistus vaatleb kõiki tema ees toimuvaid nähtusi; need langevad sügavalt tema hinge ning kasvavad ja küpsevad koos temaga“
(Ivan Gontšarov, „Oblomov“).

Elasin tol ajal ühiselamus. Pikk pruun koridor, hämar laelamp ja kaheksa ust kummalegi poole. Ühes kuus neli kuupmeetrit vett – raiskaja! – ning kuupmeeter gaasi. Juba 6.30 ajal esimesed võtmekolksatused ja kiired sammud. Ma püüdsin ikka keskhommikuni venitada, kui vähegi vaba päev, aga võimatu – kevadine valgus toas läbi õrna kardina ja tuvid kluuguvad karniisil. Sirutasin end teki all, lootes täiuslikku hommikut, kuid äkitselt tunnen – jalg nagu millegi küljes kinni, raske, liikumatu, külm. Vaatan – ahelas! Hullem kui Džezkazgani vangilaagris. Jäme rauast võru ümber pahkluu ja laevakett viis mingisuguse kasti või kirstu külge, mis küll mitte suur, aga – püüdsin tirida – ei nihku paigalt! Mis nüüd? See oli uni või? Kedagi toas polnud, võti seespool ees. Uurin lähemalt, kast tumepruun, tolmune ja räsitud. Ikka seesama.

„Tere,
sain Teie kontakti ühe saatusekaaslase käest. Nimelt huvitab mind, kuidas ja kas on täiskasvanul võimalik kindlaks teha … Kas olete õige isik, kelle … võib-olla oskate … elanud kogu elu Kohtla-Järvel, olen 47-aastane … peaksin pöörduma ja mis dokumendid …“

Helgi elas tol ajal hooldekodus, või mis elas, kuidagi oli, palat 7, kolmas voodi. Pikk heleroheline koridor, ere valgus ja kaheksa ust kummalegi poole. Ühes seinas palatid ja vastas arstide toad, õdede toad, protseduuride toad. Juba 6.30-ks olid sanitarid käinud, mähkmed vahetatud, mis vaja, koristatud, voodid kohendatud. Akna taga suur valge ja kajakakisa. Nüüd jäi veel pisut tukkuda ja hommikusööki oodata. Proovis end keerata, kuid keha nagu millegi küljes kinni. Ahah, need voolikud, jah, las olla, küll siis tüdrukud jälle keeravad, kui tulevad ja kui meeles on. Ega jalad ei liikunudki ju. Ainult ülakeha. Mitu korda päevas suristati puldiga, et voodi asendit muuta. Küll istukile, küll põlved krõnksu, küll pikali. Eile oli üks tumedapäine neiuke teda tükk aega istuli proovinud tirida, aga ei jaksanud. Helgi oli kätega proovinud märku anda, et võtku pult. Aga ei saanud aru, uus vist siin alles. Tütreke selline.

„Tere,
olete pöördunud täiesti õigesse … sel teemal on parem suhelda vahetult, lisaks vajan otsinguks ka otsija allkirja, id-kaardi koopiat ja … Kõige mõistlikum ja parem võimalus teada saada on kindlasti küsida … aga alati ei ole see erinevatel põhjustel võimalik … fakti läbi registri arhiivi saab kindlasti selgeks teha, pakun kohtumiseks aega 26.05 kl 13.00, palun andke teada …“

Juba kolme päeva pärast! Muidugi ma lähen. Siit töö juurest küsin vaba päeva, püüan Marinaga vahetada, ta on enamasti nõus. Aga kõigepealt on vaja haigeid pesta, teisipäev ju, tututuu. Kes siin kirjas on – ahah, 7-3 ja 5-2. No 5-2, tema peseb ise, vaja ainult seismisel toetada, aga igavene jama, see 7-3 üldse ei liigu ju ja räägib ka segaselt. Pole mingit tahtmist seda pesu ette võtta, nagunii ma ei saa teda jälle sinna raami peale. Nii kõrini on. Siis veel mingi ema ka! Otsi teda taga jumal teab kust kohast. Milleks mulle teda üldse tarvis? Siiani pole olnud, pole edaspidigi. Sitale, raisk!

„Tere,
tänan veelkord asjaliku abi eest, aga nagu ikka järele mõeldes tekivad küsimused ja mõtted, see on vist Teie praktikas tavapärane. Seega küsin natuke üle, kui tüli ei tee:
1. Kas täiendavad andmed …
2. Kas sellest registrist oleks võimalik …
2. Nagu aru sain, saaksite seaduse piirides kindlaks teha … Kas selleks on vajalik ...“

Helgi suigatas. Kajakad olid talle võõrad, suured külmad linnud, kuidagi kalgid. Neil seal Tõrvandis olid küll olnud hakid ja varesed, aga need olid soojad, pehmed, omad. Hakiparv pudenes harilikult puude otsast kisaga lendu, kui nad Olegiga mahajäetud talli püüdsid hiilida ja õnneks polnud kedagi kuulmas. Oleg, Oleg! Silme ette tulid viisnurgaga sõdurinööbid, need virvendasid küll pea kohal, küll torkisid selja all ja siis see läikiv pannal! See tuli lahti rebida! Ei mäleta, ei mäleta muud, mis nägu ta oli, ei tea, aga ta oli… tugev.

„Keera külili,“ kamandas Oleg harilikult, kui nad olid jõudnud kriuksuvale vankrile.

Sündis Olja.

„Keerake külili, proua,“ kuulis Helgi läbi une, „täna on pesupäev!“

Nüüd oli vankri asemel ratastel pesuvann. Ma püüan, ma püüan täna sellega ise hakkama saada. Nii, raam vastu voodi äärt. Pidurid peale. Ah õige, üks serv alla. Unustasin. Kateeter tuleb enne tühjendada. Mhh, toon siibri. Mismoodi see oligi? Siit tuli niikauaks klambriga kinni pigistada ja see kork lahti keerata? Jah, niriseb. Korras. Voolikud teisele poole raami külge riputada. Õrnalt. Et ei kisuks.

„Pange nüüd käed rinnale risti, vot nii, tubli.“ Issand, surnuna näib juba praegu, mis siin veel pesta.

„Veeretan teid siia raami peale, üks, kaks ja korraga!“ Rullisin Helgi nagu piparkoogitaigna üle voodiääre. Õnnestus ometi! No nii, sõidame vannituppa!

„Tere,
oma kogemusest lähtuvalt eeldasin, et meie lugu läheb edasi, lihtsalt ennekõike on vaja otsija enda soovi, mina kellelegi peale ei suru. Aga vastates küsimustele:
1. Ei saa anda isikuandmeid, sest … on kaetud saladusega ja kaitstakse mõlemat poolt võrdselt. Need andmed, mida saan avaldada, edastasin teile juba meie esimesel vestlusel, aga võin need uuesti arhiivist üles otsides ka kirja teel saata.
2. Ka väljatrükki ma just sel põhjusel teha ei saa.
3. Võin proovida otsida ja võtta ühendust, aga tulemust me ei tea … kui siiski ei soovi mingit kontakti, tuleb leppida sellega, et otsing jääbki lõpetamata.”

Soe dušš paitas keha. Väheseid juukseid. Kondiseid liikumatuid jalgu ja seda enam pundunud kõhtu. Aukus rinnad vajusid külgedele. Hõredad karvad. Sinine kilevann täitus poolenisti veega ja šampoon kui laintevaht. Nagu järves ujuks, tuli Helgile ette. Nagu seal paisjärves tookord. Mis see olla võis, kuuekümne esimesel aastal, kui ta sovhoosis kassapidaja oli. Kiirel heinaajal aeti ka kontorist põllule abiks, eriti nooremad. Viiekesi GAZ-i kabiinis, uks seisis vaevalt kinni. Tolmused, higised ja siis hüppelaualt järve! Riietega! Tema, Õie, Harald, Silver ja Tiit! Kokkulepe oli kakskümmend tõmmet krooli ja tagasi kalda poole, kuni jalad põhja ulatusid. Siis tõusid, kõndisid kuningannana läbi vee, märjad juuksed ja märg kleit. Uhkelt. Lihtsalt kleit. Rannal, hiljem, liiv läks suhu ja silma ja juustesse ja.

Sündis Tiina.

„Mis nüüd, kas seep läks silma, kohe loputame!“

Uhtusin šampoonivahu õrnalt juustest ja näolt. Ja kuivatamine. Kõigepealt lina ühe külje alla, kuivaks, siis jälle jalgadest tõsta kõigepealt vasakule poole, käsi sirgeks, siis õla alt proovida keerata, hops! Paremalt küljelt kuivaks. Rätik pähe nagu matrjoškal. Kuiv rätt peale ja palatisse tagasi. Tehtud! Voodipesu oli jõutud vahetada ja värske vesi pudelis.

„Tere,
olen praeguseks kokku saanud veidi lisainfot. Teie ema on elus, ta on sündinud 1941. aastal. Kokku on tal sündinud viis last, kellest kahe andmeid ei ole. Üheks olete teie ja kuivõrd ühe lapse andmed on veel puudu, siis võib arvata, et ehk on temagi kasvanud kasuperes. Teil on poolõed, kes on sündinud 1960. ja 1962. aastal. Üks vend on samuti, 1964, kuid märkega – sündis surnult. Tundub, et laste isad on kõik erinevad, mistõttu isa otsida ei ole võimalik ja vallaslastena on registris kõik.“

Seesama brünett hooldaja oli ka pesijaks täna. Nüüd puhaste linade vahel tagasi. Padi oli pehmeks klopitud ja tekk kohev. See oli nagu tookord, tikuvabriku direktori avaras voodis, kõik oli olnud sile ja läikiv ja siidine. Helgi polnud nii laia voodit varem näinudki. Mitu patja kummalegi ja mõõtmatu tekk. Roosilõhnaline. Helgi oli sekretär, Ervin oli direktor. Ervin andis lubadusi. Ta oli harjunud. Kirjalikke lubadusi, suulisi lubadusi, ministeeriumis lubadusi, tsehhis lubadusi, voodis lubadusi.

„Seltsimees Leetberg, teie juurde tuldi,“ oli Helgi ülejäänud tööülesanneteks.

Sündis Erki. Erki sündis surnult.

Siis sündis veel keegi. Sellest ei mäletanud Helgi suurt midagi. Mis ta nimeks sai, ei tea. Kirjutas kuhugi alla ja kõik.

Siis sündis veel keegi. Sellest ei mäletanud Helgi suurt midagi. Mis ta nimeks sai, ei tea. Kirjutas kuhugi alla ja kõik.

„Tere,
Teie ema aadressi leidsin samuti üles, tema on esimene, kelle poole saan pöörduda, aga me ei tea, kas ta on valmis suhtlema. Tihti küsivad otsitavad, miks neid tahetakse leida. Mida ma võiksin emale öelda, kui saan temaga ühendust? Mida tahaksite teie teada? Kuidas kujutate ette suhtlemist, kas kirja teel või silmast silma?“

Ma vist ei tahagi midagi teada. Milleks mulle ema ja õed? Mis ma teen nendega, istun jõuluõhtul pika laua taga? Pole siiani istunud ega istu ka edaspidi. Tahtsin ainult kinnitust oma kahtlusele, sellele kummalisele tundmusele, et olengi nagu taevast kukkunud linnuke, mingi tombuke, meteoriidike. Alguses langesin hõõguva kerana välgukiirusel, ei teadnud, kuhu pidama jääda, paremal Pluuto, kuskil Veenus, Marss virvendas eemal. Ei tahtnud. Siis hakkas paistma midagi hallikaspruunikat nagu kartulipõld kevadel. Maa! Kas sinna? Lähemale jõudes eristusid metsad ja aasad. Rohelus. Sellisele juulikuisele päikeses kõrbenud õuele jäin lõpuks pidama. Kulus aasta, enne kui hakkasin maapinda palja päkaga tunnetama. Kõrred torkisid. Tõstsin ühe jala ning polnud tahtmist järgmiseks sammuks, aga pidin – muidu oleksin kukkunud. Ema hoidis käest. Ema?

„Tere, tänud tehtud töö eest. Mitte hakates saadud infot ühekülgselt hindama, küsimusele miks? vastaksin, et teadmine on alati parem kui mitteteadmine ja kuna ka ise olen juba piisavalt vana, siis ega mind igasugused saatuse keerdkäigud eriti ei heiduta. Elus tuleb igasugu olukordi ette ja nendesse peab mõistvalt suhtuma. Võimaluse korral andke emale edasi minu head soovid.“

„Helgi, teie juurde tuldi!“ Ma tean, see oli sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks oli valla poolt saadetud patsiendid aeg-ajalt „üle kontrollida“. Teisi Helgi juures ei käinudki, ei paistnud lapsi olevat, tuttavaid, sugulasi, ei kedagi. Ka tema olnuks justkui taevast kukkunud. Mis teha. Aga kell sai kuus ja minu tööpäev lõppes. Vahetasin riided ja läksin. Homme oli vaba.

„Kahjuks ei ole mul täna selliseid uudiseid, nagu ehk ootasite. Minuga võttis ühendust teie sünniema tugiisik, aga nende vestluse käigus olevat ema jäänud siiski veendunult selle juurde, et ta mingit kontakti ei taha. Rääkisin küll teie siirast soovist ja ka sellest, et minevikku muuta ei saa ning kellelgi pole plaanis ette heita olnut. Aga ta palus jätta asi selliselt, nagu see praegu on. Julgustasin tugiisikut minuga uuesti ühendust võtma, kui ema peaks tundma, et on valmis kontaktiks. Ehk see päev kunagi tuleb, aga võib-olla ka mitte. Tihti ei ole kontaktist hoidumise taga mitte hoolimatus, vaid ennekõike süütunne tehtu ees. Aga võib-olla läks tal ka nüüd elu veidi paremaks, sest palusin edasi öelda, et teil on läinud kenasti ja tulete eluga toime. Praeguseks jääb otsing sellisena pooleli.“

Sitale, raisk. See kast. Ma pean ta küljest saama. Tirisin veel, ei midagi. Siis tuli meelde. Voodi all on sõrgkang, oli juba enne mind, eelmisest üürnikust vist. Kui sellega. Pöörasin end koikust põrandale ja kobasin käega voodialust. Käes! Ja nüüd? Mis seal sees on, kastis? Virutasin vastu kaant, korra, kaks, tugevamini. Pehkinud lauad ei pidanud vastu ja lagunesid laiali. Kopitanud hais. Kellegi sokid, lips, ilma peata nukk, beebikõrinad, mingid tööriistad, paar tühja veinipudelit, kortsus seelik, peotäis võtmeid, dokumendid, ümbrikud, kuivanud lilled. Üks võti keeras ja jalg oli vaba.

Isa ma endale siiski leidsin. See oli nii. Mõni aasta tagasi märkasin trammipeatuses ühte vanemat härrat. Seal ta seisis, mantlikrae üleval, käed kinnastes, silmad tuulest vidukil, justkui vesised, võibolla nuttis, võibolla külmetas, oligi alles varakevad. Mõtlesin, et lihtsalt küsin. Astusin ettevaatlikult lähemale, ümberringi kedagi kuulmas polnud. Julgesin käsivart puudutada.

„Vabandage palun,“ kogelesin kuidagimoodi, „ega te ei sooviks mulle isaks hakata?“

Ta soovis. Ta tõesti soovis. Pani mulle nimeks Tihasehakatis.

Pereisa Jüri võttis kandikult ühe koogi. See juhtus olema piparkoogitüdruk. Jüri vajus korraks mõttesse. Enamik piparkooke olid päris tavalised piparkoogid. Nagu piparkoogid ikka – krõmps ja läinud nad ongi. Valitud piparkoogitüdruk oli kahtlemata täiesti tavaline. Väga suur osa piparkooke olid siiski erilised, põneva saatusega. Nimelt oli neil nimi ja lugu. Eraldi vääris esile tõstmist näiteks tütre tehtud Gandalf, kelle hobune ei olnud just väga hobuse nägu, pigem oli ta nagu suur koer. Seepärast sai Gandalfi hobuse nimeks Ülar ja nad mõlemad kuulusid väljatõugatute hulka. Piparkoogid on teatavasti väga lõhestunud isikud ja isiksused. Nimelt on iga piparkoogi unistuseks saada ära söödud. Kui sööja mõnusasti krõmpsutab ning taigna ja glasuuri kohta küsib, siis on eriti tore. Teisest küljest on iga piparkook ainulaadne. Vähemalt glasuuritud piparkookide puhul on see nii. Ainulaadsed piparkoogid tahavad enne ärasöömist elada võimalikult (kohati suisa võimatult või võrratult) kaua. See lõhestas iga vaese piparkoogi hinge, nende maitseomadused langesid ju aja jooksul, aga midagi pole teha, salata ei saa – vaieldamatult tahtsid nimega piparkoogid elada kauem kui tavalised. Tavalistel oli vaikne pakitsev unistus, aga ei midagi enamat. Enamasti ei märganud nad isegi seda unistust, seda tärkavat helinat oma rinnas.

Kui piparkoogil oli nimi, siis oli helin selgesti kuulda. Mõnikord juhtus, et piparkook sai lisaks nimele ka loo – kuidas ta jala kaotas, mida ta tegi enne mereröövliks hakkamist, kas talle maitseb vanilje- või šokolaadijäätis. Sellised olid kõrgem klass – need tõugati teiste piparkookide hulgast välja. Kas nad tõsteti koguni eraldi vaagnale või jäeti nad lihtsalt meelde, see on tehniline küsimus. Oluline oli, et nad pidid kohtumist hammaste ja seedekulglaga ootama kauem. Nad pidi söödama viimastena, kusjuures küllalt tihti oli ette teada isik, kes nad sööb. Nime ja looga piparkoogid võisid asjade arengut teatud filosoofilise rahu ja huviga jälgida. Nad küll tahtsid kauem elada, aga samas ei pannud nad sellele enamasti liiga suuri lootusi. Nad said praktiseerida filosoofiat just selles vanamoodsas surmaks valmistumise tähenduses. Nad lugesid märke ja teadsid enamasti üsna täpselt, millal saatus neid tabab – inimesed on ju nii läbinähtavad.

Samal ajal tundis üks naine ühes kõrghoones, et senine elu ei rahulda teda. Kogu see punnitamine, kogu rähklemine, kohmakas tants etteantud reeglite piires, palgalõhe, seksistlikud naljad, perspektiivitu töö ja lontrusest kallim – miski ei ole õige. Tööpäev oli lõppenud juba paari tunni eest. Ta lõpetas nüüd töötamise ja pani arvuti kinni, aga jäi oma toolile istuma ning mõtlema. Alustan kõigega algusest, mõtles ta. Võtan endale uue nime, mõtles ta. Milleks seda vaja oli, selle üle ta arutlema ei hakanud. Uus nimi oli nagu tõotus. Tõotus, et ta hakkab visalt otsima teistsugust elu. Parem töö, julgemad (ent paremini läbi kaalutud) otsused, pigem vähem, aga paremini – Isobel (nii otsustas ta ennast kutsuma hakata) ei jaksanud kõike korraga sõnastada, kuid ta nägi võimalust elada teisiti, elada paremini. Ta oli ju veel noor, tas oli särtsu, tal oli haridus, tal olid kõik eeldused elada paremini. Häbiväärne, et ta seda varem polnud märganud. Isobel tõusis ja sikutas liibuva sviitri allapoole, et selles ei oleks kortse. Riietumisstiili muudan ka, mõtles ta peeglist möödudes. Mitte et mu krapsakad rinnad oleks vabandus nilbitseda, ei, ma ei teagi, tunnistas Isobel endale. Samas tundis ta, et stiil peab küll muutuma, aga seksikus peab jääma. Isobel naeratas ja kujutas juba oma uut garderoobi ette. Oh, ma hakkan endale veel meeldima, hõiskas ta.

Tänav oli kummaliselt tühi. Kell polnud veel nii palju, aga ometi polnud seal ainsatki hingelist. Isobeli tikk-kontsad klõpsusid, klõpsumine kajas tühjal tänaval kuidagi õõnsalt, hirmutavalt. Isegi tuult ei olnud. Isobel peatus hetkeks. Vaikus oli täielik, ta polnud kunagi varem midagi niisugust tajunud. Ta hakkas veidi kiirustades astuma – klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps. Korraga tundis ta mingit sooja ja niisket hoovust endast üle libisemas ning siis kostis üks vali raksatus ja tema vasak jalg lakkas põlvest saadik lihtsalt olemast. Könt tegi meeletut valu, Isobel karjus nii ahastusest, ehmatusest kui ka füüsilise piina tõttu, aga tundis kuskil alateadvuses, et tema hääl ei kosta kuhugi, et see kõlab ainult tema peas. Isobel tundis, et ta tahab elada. Nüüd tahab ta elada, ta ei astuks enam sammugi tagasi, ta on just välja nuputanud oma elu ainukordse valemi. Koodi, mis annaks talle nõu igal ristteel, mis hoiaks tema särtsu ja olemust. Eluiha oli valust tugevam, aga selgelt mõelda ta enam ei suutnud. Olukord oligi lootusetu, mis sa siin mõtled. Viimase asjana tundis Isobel uuesti seda niisket sooja hoovust, nüüd jõudis ta selles märgata mingit hapukat lehka.

 KILPKONN SUREB VIIMASENA

Achilleus jälitas pimedas metsas Kilpkonna. Tema taskulambi valgusvihk liikus valgusest veidi kiiremini. Nimelt võrdus valgusvihu kiirus valguse kiiruse ja Achilleuse kiiruse summaga. Kui Achilleus seisab, liigub valgus valguse kiirusel. Kilpkonn oli parasjagu puu taga peidus, Achilleusest viiekümne meetri kaugusel. Kilpkonn hingeldas, surus selga vastu puutüve. Puutüvi ei tundunud Kilpkonnale sooja ega energiat jagavana. Kilpkonn ei mõelnud hetkel sellele, aga ühtegi põhjust puud kallistada ta ei näinud ja asi polnud mitte pimeduses. Valges oleks olnud samuti, Kilpkonn ei tahaks puud kallistada, ta ei saaks sellest midagi. Isegi siis ei saaks, kui tal oleks kogu maailma aeg. Võimalik, et viga on Kilpkonnas.

Kuna oli pime ja udune öö, siis oli puu koor veidi niiske ja kogu sellest asjast jäi Kilpkonnale ebameeldiv tunne. Puu ei olnud tema sõber. Puu tundus reetlik ja lige. Väga võimalik, et ta ainult ootas hetke, et Kilpkonnale juur ette panna või temast mõne oma oksaga kinni haarata. Loota, et Kilpkonna kukkumine või summutatud kirumine tekitab Achilleuse teravate kõrvade jaoks piisavalt valju heli. Puu ja tema sõbrad olid poetanud maha kuivi raksumisalteid oksakesi ning nüüd lootsid nad, et Kilpkonn astub neist mõnele peale. Sellised äraandlikud lurjused on puud, alati tugevama poolt. Oma oksi hoiavad nad kõrgel, Kilpkonnal polnud mingit lootust üles ronida. Ja kui olnukski – see oleks olnud kahtlane tegu. Kui Achilleus ta puu otsast leiaks, siis oleks kõik läbi, siis poleks vähimatki lootust uuesti minema saada. Ühesõnaga, puud on täiesti vaenulikud.

Liiga hilja sai Kilpkonn aru, et oleks pidanud Achilleuse juurest juba ammu ära minema. Ta oli ikka uskunud teise lubadusi, pisaraid ja palveid. Kui Achilleus nuttis, ja ta nuttis tihti, tundus ta olevat nii siiras, nii vahetu. Polnud võimalik uskuda, et tal need mõtted peagi peast lendavad. Achilleuse mõtted olid nagu hakiparv. Need lendasid tema peas ühe puu otsast teise otsa ja käratsesid. Alati kui nad kuskil korraks pidama jäid, tundus nende kohalolek absoluutne. Nad oleks nagu alati seal olnud, kus nad parasjagu olid. Otsekui nende mujale suundumine oleks suisa võimatu. Otsekui need mõtted oleks juurdunud maapinda. Tegelikult võisid mõtted lennata välkkiirelt ja lärmakalt kuhugi hoopis mujale ja luua seal hetkega mulje, nagu kuuluks nad sinna. Nagu see koht kuuluks neile. Nagu see oleks nii alati olnud ja jääks sedasi. Selles mõttes ei saanud Achilleuse mõtteid usaldada.

Achilleuse siirust ei saanud usaldada selles mõttes, et tema pisarad ei pruukinud rääkida mitte kahetsusest ega häbitundest Kilpkonna ees, mitte kahetsusest oma tegude pärast. Pigem võis see olla usk, et elu on võimalik muuta, pöörata teise kanalisse. Ehk oli see hirm Kilpkonna ebamääraste süüdistuste ees. Hirm olla selles maailmas päris üksi. Kui mitte keegi pole sinu poolt, siis on ükskõik, et sa oled kõige tugevam. Muidugi oleks abi olnud mõnest lipitsejast, aga neid Achilleus ei sallinud. Lõi maha.

See siirus ei pruukinud üldse olla seotud Kilpkonnaga, pigem ikka Achilleuse enda sisemiste piinadega. Kokkuvõttes ei olnud ta ju Kilpkonna vastu kunagi otseselt halb – eks seegi oli põhjus, miks teine siiani tema juures püsis.

Kui Achilleuse rongad istusid tema raevupuu otsas, siis see oli lihtsalt kohutav. Tõsi, Kilpkonna ta ei puudutanud, aga kogu see elu, see elu polnud elu nime väärt. Seda enam, et kui Achilleus raevutses, siis kippusid elud ümberringi kustuma. Ta oli efektiivne. Otsekui istunuks iga tema ronk mõne küünla laiaks. Kilpkonnale oli see äärmiselt ebameeldiv. Veri pritsis, mõned surijad jõudsid veel enne mõõgaga kohtumist röökima pista. Kilpkonna õiglustunne oli haavatud – isegi kui need polnud päriselt head inimesed, siis surma olid neist ära teeninud vähesed, kui üldse keegi. Pigem ikka mitte ükski. Aga Achilleus lõikas, nagu lõikaks vilja.

Alles nüüd pimedas metsas sai Kilpkonn aru, et kui ta seni oligi väljaspool ohtu, siis see esimene põgenemine pidi murdma midagi
Achilleuse peas. Too pidi Kilpkonna põgenemist võtma märgina hirmust (mitte ainult jälestusest), ja hirmu märk liigitas Kilpkonna tapetavate hulka. Kõigi ülejäänud maailma asukate hulka. Kilpkonn peaaegu kuulis Achilleuse peas langeva puu räntsatust. Achilleuse palved ja pisarad ei saanud enam Kilpkonna õigele poole piiri tagasi tuua. Ehk seisneski Achilleuse tõeline siirus just selles – hirmus, et Kilpkonn, viimane olevus, kes näis teda kohati mõistvat, libiseb üle piiri. Ümberliigitamine kõigi maailma asukate hulka ei tähendanud Kilpkonnale automaatselt surma, aga kuna nad elasid koos, siis tõstis see vägivaldse surma tõenäosuse praktiliselt saja protsendini. Te peaksite Achilleust nägema hetkel, mil tema rongad on vihapuu otsas.

Igatahes kui nüüd Kilpkonn Achilleusele mingit heli tekitades vahele jääb, siis tuleb arvestada valguse kiirusega. Siis hakkab Achilleus jooksma ja tuleb arvestada valgusvihu kiirusega. Valgus liigub lõpmata kiiresti, aga mingi aeg tal siiski kulub. Kilpkonn mõtles, kas ta jõuab üldse mingil määral edasi selle ajaga, kui valgus temani jõuab. Kilpkonn mõtles, kas ta tohiks selles mõttekäigus valguse kiiruse kohta kasutada sõna „voolab“ või „voogab“. Kumbki suurendaks tema võimalusi. Millegipärast tundus talle, et need sõnad ei ole lubatud.

Kilpkonn otsustas jääda paigale, olla nii vaikselt kui võimalik. Achilleuse kiirus + valguse kiirus, see tundus talle liig, sellega võidu ei jookse. Meeleheitel Kilpkonn otsustas mängida hoopis teisele kaardile: Achilleuse mõtlemise kiirus. See oli veel Kilpkonna ja valguse kiiruse rakendamise vahel. See pidi andma esimese tõuke valguse kiirusele. Seega: valgusvihu kiirus = valguse kiirus + Achilleuse jooksukiirus – Achilleuse mõtlemise kiirus. Miski tundus selles valemis valesti olevat, aga Kilpkonnal polnud paremat ideed. Ta rajas oma kahaneva lootuse sellele, et Achilleuse taskulamp hakkab ümbruskonnast vähest olemasolevat valgust ära imema. Muidugi võis karta, et see ei lähe nii, et Achilleus ei mõtle, vaid pigem tegutseb. Korraga sai Kilpkonn aru, et Achilleuse mõtlemine ongi pigem tegutsemine, alles ta oli ju peatunud kujutluses neil hakkidel või ronkadel, kes Achilleuse peas hetkega ümber paiknevad.

Nüüd kaotas Kilpkonn lootuse.

 PÜÜA HETKE

Inimesed ei oska hetke püüda. Ei oska elada antud asjaoludes parimal võimalikul viisil. Selle tõestuseks võin kinnitada, et praegu, kell neli öösel (hommikul?) vastu pühapäeva on ilmselgelt selle talve täiuslikem moment (vähemalt orjandusliku Lõuna suurimas asumis), et ehitada lumememme. Aga masendav tegelikkus näitab tühje tänavaid – inimesed, kes on ehitatud memmi ehitama, magavad tuima bioroboti und.

Kujutlen kaunimat maailma: unesegased, kuid õnnelikud inimesed, hommikumantlid üll, veeretavad lumest pallikesi, tõstavad neid üksteise otsa, teevad neile pähe naerunäod ja sätivad need asenditesse, kus memmed embavad naaberkrundi piirile kerkinud memme, küsimata omasooiharusest, kooseluseadusest, vajalikust kaheksast unetunnist (olge nüüd, homme on pühapäev!), küsimata vaikimisi kojamehele ja ilmataadile asetatud lootustest. Inimesed tulevad välja nagu üks inimene – mees, naine, laps! Nad (me) peavad(me) lakoonilise lumesõja ning kinnitavad(me) seejärel alatise südamerahu kätest hoidvate memmedega, üksteist kallistavate lumekujudega. Kustugu memmed uue sula või lumega, nad on valmis, nad elavad meiega igavesti. Taarume tagasi oma sulavmagusatesse unenägudesse, igaüks oma kitsasse pähe.

Möönan, ega minagi parem ole. Ei teinud minagi memme. Rookisin lund saja meetri ulatuses, ühe meetri laiuses, üks kodanik taarus mööda, me ei tervitanud. Kahju on. Häbi on. Aga no midagi ikka on.

Järgmisel hommikul käisin kevadvetele teed tegemas. Taevast langes õhukest lirtsa, räästad tilkusid, öö jooksul ehitatud lumememmed olid viltu vajunud ja linnuke puu otsas mühises rõõmsal viisil: „suits siid suits siid suits siid!“

On ikka ilm, on ikka ülemused, kes sellise ilmaga oma truu koerakarja välja ajavad. Aga noh, pole vähemalt enam seda vastikut lund, mis porise surilinana veel nädal tagasi kogu seda pettumustvalmistavat kõledat maad kattis. Ei pea enam lirtsuvas lägas astuma, varbad külmad ja märjad. Hea seegi. Vastukaaluks on nüüd, kuhu ka ei vaata, kõik kohad täis laiakstallutud nätsulärakaid, nagu suure mittevajaliku narratiivi miljon pikslit. Eks katsu sa siin selle väljasülitatud õnne vahel laveerida. 478 KLS.

Ah, mis ma ikka torisen. Hingeke on sees, riigi keskmine palk tilgub regulaarselt pangakontole, on mees, on lapseväänik. Paljudel pole sedagi. Emma mees lasigi varvast. Oli mingi telleri leidnud. Viisteist aastat noorema, lameda, aga see-eest vägagi puutetundliku rinnaga. Mehed on munnid ja munnideks nad jäävad. Nüüd see Viagra ka veel. Varem võis ikka loota, et küll vananedes rahunevad maha, tõmbuvad kaevikusse, et tasub oodata ja ära kannatada, aga mis nüüd. Saatana pea ei langegi enam. Meestearst kirjutab uue retsepti välja ja edasi, rünnakule, hurraa! 223 MHA.

Imelik on siin tuule käes niimoodi pastaka ja märkmikuga jõlkuda. Mul on ju ikkagi kõrgharidus. Majanduslik. Aastast 95. Elu oli lihtne ja ilus, perspektiivid selged ja helged. Näed siis, milline riim kukkus välja – selged ja helged. Poistest said ärijuhid, tüdrukutest raamatupidajad. Kõik nende kuradi trikid sai läbi tehtud, ümbrikupalgad ja fiktiivsed käibemaksutagastused ja mis kõik veel. Nii peab, nii on õige, öeldi mulle. Efektiivne. Aga palku nad põrsad tõsta ei armastanud. Ning millised autopeded nad olid. Uskumatu. Kui omanik, ise vaevalt meeter kuuskümmend viis, endale pikendatud teljevahega limu ostis, siis mulle aitas. Eks ülemused on igal pool tõprad, aga palka makstakse siin maksuametis vähemalt ausalt. 915 BBG.

Väänik on muidugi hull. Ikka sinna Ameerikasse kisub, kus siis muidu. Meie ülikoolid talle ei kõlba, näed. Rein on ka imelik. Muidu suhteliselt tubli mees ja isa, aga selle asemel et väänikule mõistus pähe rääkida, hakkab mingi bisnisega jahmerdama. Nüüd siis, jumal hoidku, pool elu elatud ja erafirma. Ma saan aru küll, et raha on vaja, et väänik on meie tulevik ja kõik see muu mögin avatud maailmast ja nii edasi. Aga ikkagi. See eravärk on üks kahtlane asi, mis viga oli tal seal linnavalitsuses edasi tiksuda. Ütleb, et see on ka meie endi pärast, et pensionisüsteemi ei või usaldada. Et teine sammas saab tulevaste vanurite üllatuseks olema nii õhuke, et penskarid võivad selle najal vaid kodust postitantsu harrastada. Ei mingeid lõunamaareise ega linnateatreid, ainult üks läikimahõõrutud peenike post keset kütmata tuba ja kogu moos. No ma ei tea. BABE 1. Ei no mida numbrit, ausõna.

„Mis asja te siin luurate?“

Taevake, mis vuhva see veel selline on. „Midagi ma ei luura, tööd teen.“

„Mingi parkimiskontroll või? Minu teada on siin tasuta.“

„Pole ma mingi kontroll. Ma töötan maksuametis. Vanemspetsialist.“

„Ja millest selline huvi minu auto vastu?“

„Minu asi on lihtsalt numbrid kirja panna. Küll pärast kontrollitakse.“

„Et siis nagu mida?“

„Noh, et mis asju te siin jõusaalis ajate keset kiiret tööpäeva.“

„Mi-daa? Mingi aprillinali nagu või?“

Oi jeerum, aitab nüüd küll sellest näost, hüppa oma masinasse ja kao juba. Mi-daa… Ei no mida huuli! Kah suudpidi Eviani pudelisse kinni jäänud nagu see Galojan. Ja need kannikad, ma ei või. Tuhat kükki päevas. Ja need ripsmepikendused, püha jumal küll. Sellisele anna lühendatud teljevahega kavaler, ehk tasakaalustab ära.

666 MUN. Appikene. Seda meest tahaks küll oma silmaga näha. No kus sa oled, musklis ahv, su plastikbeib lasi juba jalga. Kuus koma kolm, kompressor. Mida imet see küll tähendama peaks. Neetud parklalingvistika. Tule tagasi, BABE 1, ma vajan sünkroontõlget. Aga tõepoolest, mis asju nad siin kõik ajavad. Pumpavad hantlitega mõistust tuharasse? Kuidas see vääniku lemmiklaul oligi. Mehed tegid peegelpõranda peal kükke, jalas polnud pükse, jalas polnud pükse. 783 OKS.

No nüüd ajab mu alla. Ei ole võimalik, kuulge… „Kuulge, halloo, siin on inimene, pime olete või?“

„See on autoparkla, mis te siin tuigerdate. Sandra, tule nüüd ruttu! Ruttu, kas sa ei kuule, trenn juba käib. No mis te siin jõllitate, tulge eest, mammi!“

Mammi? Mina? Ma olen… Kui vana ma olengi, nelikümmend viis? Või oli see sada nelikümmend viis. Äkki eksisin sajandiga. Otsin siin tuigerdades oma kadunud hobusekronu, keset seda kompresseeritud hobujõudude läikimalöödud ratsaväge. Suksu, ae suksu, kus sa oled! Kus sa oled, mu väike armas ühejõuline? Tule nüüd ilusti kippadi-kappadi mammi juurde ja hakkame aga koos kükke vihtuma, trenn juba käib. Veerand sajandit. 519 THI.

Nii kui vabaks saime, hakkas kohemaid üks igavene treenimine. Ja ega siis asjata. Varsti tulidki oodatud olümpiamedalid, no ja veidi hiljem need mitte nii väga oodatud pissiproovid ja arusaamatus keeles sõnastatud kohtulahendid. Jälle mingi erilingvistika, millest keegi aru ei saa. Ei tea, kas esimese vabariigi ajal ka kõik fitnessi lasilapuud nii täis olid nagu selles parklas siin, auto autos kinni. Ford Mustang ja Tori Turbo. 385 RDC.

Aga mis see siis on? 385 RDC. See on ju Reinu uus Audi. Selles mõttes, et kasutatud küll, aga ikkagi uus. Mida teeb Rein siin? Mis kell on? 12.32. Teisipäev. Fitnessi parklas. Minu Rein. Mi-daa? On see ikka tema auto? Nagu oleks. Või? Tal see pagasiluuk ei käinud hästi kinni. Ups… ongi lahti. No mida kuradit. Kas tõesti ka sina, Rein? Kõik need ületreenitud tuharad ja pudelisse kinnijäänud mokad ja… Ei ole võimalik. Selline siis ongi see sinu erafirma, jah? No mis me siis sinuga nüüd teeme, Reinuke. Kas lähen nõuan isiklikult, et osakonnajuhataja maksimummäära välja kirjutaks. Retsept, mis eluks ajaks saba jalge vahele tõmbaks. Et oleks nii valus, et sa peaksid selle kuradi saksa edevuse maha müüma ja oma vana panni uuesti üles otsima. Selle, millega oma mammit kõlbas sõidutada küll, aga erafirma litse, näed, mitte. No mis ma nüüd teen, mis ma ometi teen. Nii! Ma poen siia pagasnikusse ja vaatame, mis kuradi lehtsabadega siin eraettevõtlust siis ka arendatakse. Nii. Pole hullu midagi, päris ruumikas, peab ütlema. Audi on ikka Audi. Pime muidugi. Ja see vanilli-vaarika lõhnakuusk levib isegi läbi polstri. No kannatame ära. Ettevõtluse nimel. Miks ei kannata, kuuserahvas nagu me siin kõik oleme, eksole. Ega ta sinna kauaks ei jää. Oma Reinu ma juba tean. Ühe koha peal istuda ei malda. No küll ta tuleb. No küll ta varsti tuleb oma litsidega. Aga ta üllatub, tõbras. Ah et mina olen siis nüüd kõigest üks kulunud mustriga tagavararatas, mille koht on pimedas, hingematvalt aromaatses pakiruumis. Oi Rein-Reinuke, sa ei tea, milleks me maksuametis võimelised oleme. See saab olema sinu viimane ettevõtlik päev, luban sulle. Hakka juba jumalat paluma, et nad sind linnavalitsusse tagasi võtaksid. Kasvõi poole kohaga, kasvõi poole palga peale. Valmistu isakese jalakest suudlema, sa jätis, aja oma huuled torru, nagu need sinu niinimetatud trennikaaslased, äkki võetaksegi tagasi. Alustad alandlikult kojamehetööst, pühid iga päev oma truu luuakesega ülemuste valgustkartvad jäljed, et nad saaksid elada just sellist elu, nagu nad tahavad. Et see elu ei lõppeks kunagi. Et keegi ei saaks kunagi teada, mis toimub nende kavalaks treenitud peades, kui nende alamad samal ajal kehaklubis oma perseid timmivad. Nii, keegi läheneb. Kaks inimest. Oi Rein, seda ma ei andesta…

Kuhu me sõidame. Imelik, et nad sõnakestki ei räägi. Mitte piuksugi. Mis äri see selline on. Mingi viipekeelne prostitutsioon. Mis toimub? Ja kuhu me sõidame. Mis hais? Suits? Rein pole kunagi suitsu teinud… Lits! On ikka vuhva. Vaikne, tumm lirva, aga sigaretiga, näed. Jälkus. On see ikka tõesti Rein?

Mis hääl see oli? Mis ta ütles? Mingi mees, mitte Rein, keegi võõras. See pole eesti keel. See polegi lits? Mis asi see siis on, rahvusvaheline äri? Minu Rein? Suitsetava välismaalasest ärimehega. Mis äri see selline on, et peab kohe uues autos suitsu kiskuma. Mis sest, et kasutatud, ikkagi uues. Miks Rein talle midagi ei ütle. Tasa! Jälle mingid sõnad. Täiesti võõrad. Eesti keel ei ole, inglise keel samuti mitte. Vene? Ei. Mis toimub? Teisi keeli Rein minu teada ei oskagi.

Äkki see ei olegi Rein? Kaks meest. Üksikud võõrkeelsed sõnad. Ei ole Reinu hääl. Kus siis Rein on? On see ikka Reinu auto? Peab olema. 385 RDC, mul on numbrite peale hea mälu. Ning see katkine pagasilukk. Mis toimub? Kuhu ma sattunud olen?

Kellegi telefon! See on… See on leedu keel. Panevežis? Taevas halasta. Kas nad panid Reinu uue auto pihta? Ei ole võimalik, ei ole… Kakskümmend viis aastat tagasi seisime kõik ühes pikas rivis, eestlased, lätlased, leedukad… hoidsime üksteisel kätest kinni, lehvitasime kapist välja toodud lippe, laulsime, pühkisime silmanurgast lootusepisara… pikas reas… isegi Panevežises. Ja nüüd… nüüd nad tulevad ja varastavad minu Reinu uue Audi. Mis sest, et natuke kasutatud, ikkagi põhimõtteliselt uue. Ettevõtja raske vaevaga teenitud põhivahendi. Kuidas nii, kuidas küll ometi nii. Olemegi keskajas tagasi. Mida nad seal räägivad oma telefoniga. Uhkustavad sõjasaagiga? Sveiki! Saldejums! Tuleme just Eestist, saime ühe päris korraliku suksu ja veel suht kobeda mammi ka pealekauba. Panevežises näeme, raisk!

Mis ma teen, mis ma nüüd teen? Hädaabi number. Aga ma ei saa ju rääkida, nad võivad kuulda. SMS! Hädaabi SMS. Nii. Tere… Pagan, mis tere, ma olen röövitud, mustas Audis, numbrimärgiga 385 RDC, suund Tallinnast Panevežisesse. Appi!!!

Paistab, et sõnum läks läbi. Kallis taevane isa, nüüd on sinu etteaste. Lülita sisse oma kõikvõimas mobiilne positsioneerimine ja aita süütut inimest. Päästa ta orjapõlvest võõral silmakirjalikul maal. Päästa ta igavesest põrgutulest ühe iksiga Maxima kassaaparaadi taga. Eestlane ei vääri sellist saatust, sa ju tead seda, kallis luterlik jumal, sul on ju katoliiklastega oma kana kitkuda, on ju? No kitku siis, kurat võtaks, kitku ometi.

Ma lähen hulluks. Ja siin ei ole soe. Ja need amordid võiks ka veidi pehmemad olla. See tuntud saksa jäik vedrustus. Teutoonlik paindumatu süsteem. Oi kuidas tahaks oma pannikeses praegu istuda. Reinu kõrval. Ma hakkan nutma…

Sireen! Politsei? Politseisireen! Oh, sa suur luterlik jumal, tänan, et võtsid mind kuulda. Kiirusta nüüd, suur jumal, anna gaasi. Püüa need suitsetavad katoliiklased kinni. Rutem, rutem! Ahah, ah et nüüd hakkas kiire. No vaatame, kes siin kiirem on, kas teie kasutatud Audi või meie luterlik politsei.

„On vesi ahjus, sitapead, jah?“

„Ärge seal kobisege midagi!“

„Ehmatasite ära, mis? Teil on maksuametnik pardal! Welcome to Estonia!“

„Panevežis, my ass…“

Nii. Jäimegi seisma. Nüüd olete plindris, seltsimehed maanteeröövlid.

„Tehke see kuradi luuk lahti!“

Oh… Valgus… see pimestab, mis toimub?

„Fuck! Svinajobas…Who are you?“

„Ma olen maksuamet, kuradi sitapead. Estonian tax office! Ma konfiskeerin selle auto. This is my car! Police is coming!“

„What? Svoločius…“

Jookske, sitapead, jookske. Vilnius jääb sinna suunda, Kaunas sinna, Panevežisesse saate sealt kaudu.

„Si-ta-pead! Ja me veel laulsime koos… svinajoobas, raisk…“

Milline päev, milline päev… Mitte päev, vaid aprillinali, no ma ei või. Õudust küll. Aga lõpp hea – huinjaa, nagu Rein ütleb. Nii, siin ta mul siis ongi.

„Halloo. Noh, kus sa mul siis kolad, kullake? Mis? Ja kus su auto on, sa vana tõhk?“

Uni ei olnud veel lõppenud. Vaid veidi pinnapealsem. Õhem. Ärkvelolekule ligemal. Mart tundis, nagu oleks ta kerkinud ookeani põhjast pinna poole. Aeglaselt. Laisalt. Kiirustamata. Läbi une paksu vati. Unenägude pilvelaamade. Une tihke ja püdel mass oli märg ja soe. Jalad higistasid. Suus oli jahu maitse. Laud lasusid raskelt silmil. Meheuhkus kõva.

Kõrv korjas üles esimesi helisid. Tekk sahises. Taamal vuhises auto mööda. Paar-kolm kajakat karjus närviliselt taevalaotuses. Tuul undas. Lained laksusid randa. Mart oli juba peaaegu sealsamas. Pinna all. Veest välja kerkimas. Kui Veenus laintevahust. Kui vaal õhku viskumas. Või lendkala.

Silmi avamata libistas ta käe piki lina siidist pinda paremale. Soe naisekeha puutus vastu. Tuhar oli kõrge, pehme ja kohev. Seljakumerus jumalik. Käsi liugles tuharate vahele. Seal oli kuum. Niiske. Ja tihke. Reied suruti kokku ja mehe käsi jäi nende vahele vangi. Õndsasse lukku.

„Mu kallis Riin…“ mõtles mees ning nihkus naisele ligi. Keha oli kuum ja suur. Vormikas. Magusalt lõhnav. Naine pööras end. Kohev rind vajus Mardile otse näkku. Nibu oli kutsuvalt pundunud. Mees ampsas selle huulte vahele. Riin ohkas. Tema võimsad reied avanesid ja rebisid mehe oma raudsesse haardesse.

Samas muutus olemine veelgi tihedamaks. Käsi krahmas Mardi tuharaist. Põlv pressiti ta kannikate vahele. Suu suruti kuklasse. – „Pane teda!“ sosistas Nika Mardile kõrva. Ja silitas mehe munandeid. Nüüd oli Mart täiesti ärkvel. Enamgi veel. Nüüd oli ta järgmise pool tundi oma naiste käsutuses.

Vannitoast saabudes viskas Mart hommikumantli õlgadele. Nüüd ootas ta, et ka naised valmis saaksid. Et siis üheskoos alla minna. Nika kuivatas akna all oma poisipead ja tätoveeringutega kaetud ülakeha. Tema väiksed rinnad olid kõvad ja kikkis. Nahk pruun ja veatu. Pingul. Iga lihas ja soon.

Mees nautis vaadet ning kuulis vaid justkui läbi paksu kardina, kuis Nika rääkis läbi voolava vee Riiniga. Läbi seebiste juuste ja vahuste kõrvade kuulas too, kuis Nika pajatas õhinal oma uuest kallimast. Kellestki Kristiinast. Sõjaväelasest. Keda ta tahaks neile kõigile tutvustada. Ehk koguni perre võtta.

Aga Mart ei saanud silmi Riini hiigelrindadelt. Mis volksusid kuivatamise rütmis. Kord käterätiku varjust nähtavale ilmudes, kord taas riide varju kadudes. Ta imetles naise reie- ja käelihaseid, jõulist kaela. Tugevaid tumedaid juukseid sasipeas.

Ta armastas neid kahte. Ta armastas kõike neis. Sees ja väljas. Naha all ja sügaval südames. Ta armastas mõtteid neist ja neis, mis polnud veel sündinud. Ta oli valmis neile kõike andma. Lubama. Andestama. Iseend ja kogu ilma.

Kümmekond minutit hiljem olid kõik kolm juba esimesel korrusel. Elutoas. Telerit vahtivate laste seas. Hommikuses idüllis.

Trepp nagises. Mart pööras pilgu vasakule. Ja saatis pilguga, kuidas lillelises kleidikeses Liisa ülakorruselt treppi mööda alla astus. Kergelt kui haldjaprintsess. Noore. Õnneliku. Ja rahulolevana. Paljajalu. Mees naeratas. Pilgud kohtusid. Neiu jäi seina äärde seisma ja keerutas blonde lokke sõrme vahel.

„Isa…“ alustas ta. Mart kergitas tema suunas pead. Näis, et järgnev on tähtis. Nika kergitas ajalehe tagant kõrvu. Katsudes huvi mitte välja näidata. Riin tegi ringi pöördumata pannikookide praadimisse pisukese pausi. Multifilm jooksis edasi. Pontsu ja kaksikud istusid klaasistunud pilgul teleri ees vaibal.

„Nika… Riin… mina ja Raul… me saame lapse!“ purskas ta. – Mart muheles. Riin pöördus, astus läbi söögitoa ja kaisutas tüdrukut sõnatult. Liisa tormas isale sülle. Riin pühkis pisaraid. Nika langetas lehe ja saatis Liisat pilguga. Lapsed teleri ees ei teinud teist nägugi.

Neiu maandus Mardi põlvedel. Kaelustas teda. Surus nina vastu tema oma. Silitas habetunud põski. Ja suudles siis teda. Esmalt vaid korraks. Ent siis juba pikalt ja kirglikult. Nagu kallimat. Sest just tema oli see imeline keskpunkt, mille ümber nende pere ringles. Nende päikesesüsteemi särav täht. Elu ja valgus. Õpetaja. Looja. Hävitaja.

Idülli katkestasid raskelt põntsuvad sammud. Poolenisti märg Raul maabus paari hüppega kööki. Tirides alles nüüd särgi märjale ülakehale. – „Sebime siin teiste pruudiga, jah?“ viskas ta Mardile. Liisa viibutas talle tagantkätt: „Jäta järele!“, huuli isa suult võtmata.

Nika tõusis ja rebis Rauli oma embusse. – „Hästi paned, mees! Kolmas põlvkond.“ – Sõbramehematsud kajasid Rauli seljalt vastu. Viimane oli end ema paljal tätoveeritud rinnal leides pisut ehmunud. Ent ta polnud veel pääsenud. Riin embas teda veelgi pikemalt. Silitas kukalt. Ja krabas tuharaid. – Lämmatavast naiselikkusest hoolimata tundis Raul end tõelise mehena.

Sebiti ja sagiti. Vahepeal söödi ja söödeti. Toidukübemed pudenesid maha. Enamik ahmiti kõhtu. Ent Mart kõndis kui unes. Elades minevikus. Unelmais. Mälestustes. Meenutusis. Mineviku sinises muinasjutus.

Kui ilmsi mäletas Mart esimest kohtumist majaga. Pisut määrdunud ja lagund oli too, kui tema ja Riin esimest kord paika vaatama tulid. Ja sellesse armusid. Maja ees teekäänak. Taamal, teisel pool teed, küla. Eesõues ruumi lilledele ja põõsastele. Maja taga veranda. Tagaõu laskumas mereranna suunas. Ruumi kasvõi jalgpalliväljakule. Majad vasakul ja paremal tubli neli-viiskümmend sammu eemal.

Paar aastat hiljem kolis nende juurde Nika väikese Rauliga. Peaaegu tühjade kätega tulid nad. Astusid bussipeatuses maha ja lontsisid kohale. Nikal vaid seljakott seljas. Pakku vägivaldse mehe eest. Eemale linnast. Kärast. Närvilisusest. Rahusse. Turvatundesse.

Kaua oli Raul ainus, kes tagaõues palli vastu seina tagus. Ent ühel talvisel pühapäeval seisis nende ukse taga nooruke Elizabeth. Otsides midagi, mida ema ja vanaema talle pakkuda ei suutnud. Otsides oma isa. Hoidmist ja kaitsmist. Kohtlemist naisena. Tütrena. Printsessina. Kullakallina.

Viimastena tulid kaksikud ja Pontsu. Kai ja Mai olid sitked ja kõhnad nagu Nika. Valmis igale omakandi poisile tuule alla tegema. Tegutsedes sünkroonis nagu tõhus meeskond. Perekonna pesamuna oli Pontus. Riini ja Mardi väikene poeg. Juba imikuna teistest peajagu üle. Suur ja tugev poiss, kellele kunagi kõik ukseavad väikeseks jäävad. Ning kelle pea piitu lõhkuma saab.

Mardi hinges oli rahu. Päike paistis. Kogu pere oli rahul ja õnnelik. Päev võis alata. Lapsed laaditi auto peale. Liisa ja Raul sõitsid samuti Mardiga linna. Algkooli. Keskkooli. Ülikooli.

Nika ja Riin seisid trepil ja lehvitasid neile. Mart muigas ja viipas naistele. Nika kuhtumatut suguiha teades aimas ta, et neil kahel tuleb kodus lõbus päev. Nagu tema kujutlusi kinnitamaks suudles Nika õrnalt Riini kõrvanibu.

Seni kui lapsed autos turvarihmadega sahmerdasid, avas Mart väraval rippuva postkasti. Seal oli hulgaliselt reklaambrošüüre. Ent kogu selle karjuvalt värvilise, vastikult libeda ja pealetükkiva pahna vahel paistis midagi valget. Ümbrik. Mart avas selle. Ümbrikus oli vaid pisuke paberileht. Millele suurte lohakate trükitähtedega kirjutatud: „Kaduge siit, vastikud tutilimpsijad!“

Ta kärtsutas paberi ümbrikuga kokku ja toppis taskusse. Et keegi ei näeks. Ning heitis närvilise pilgu perele. Keegi neist polnud ümbrikku märganud. Enne autosse istumist vaatas Mart veel kord ringi. Silmitses ümbruskonna maju. Nende aknaid. Piilus kahtlustavalt põõsaste poole. Ent peale hommikusäras taevalaotuses lendlevate ja siutsuvate lindude ei silmanud ta midagi.

Mart raputas muremõtted peast. Ja pani päikseprillid ette. Küllap see on kõigest pinnavirvendus. Nagu alati. Eks sääraseid vihjeid oli ennegi olnud. Perekondi, kes neist eemale põrkusid. Kelle lapsi enam nende juurde mängima ei saadetud. Teinekord kirjake postkastis või kojamehe vahel. Kord oli munadega maja loobitud. Võtmega autot kraabitud. Ent Mart polnud kunagi seda üle tähtsustanud. Üldistuste tegemine ei meeldinud talle. Üldiselt uskus ta inimeste sallivusse. Avatud ühiskonda. Mõned üksikud isendid ehk välja arvatud. Sest nad pole ju midagi seadusevastast teinud. Ikkagi korralikud inimesed. Perekond. Elavad vaikselt oma elu. Ei tülita kedagi. Ei kisu tüli. Ei riku rahu.

Üksnes Mardi hingerahu oli kadunud. Seesama tunne näris teda terve päeva vältel. Lapsi kooli viies. Autot parkides. Tööl meile ja uudiseid lugedes. Kontoris kohvi rüübates. Koosolekul. Lõunapausil. Aruandeid kirjutades. Poes ja bensiinijaamas. Kõikjal vaatas ta kahtlustavalt enese ümber. Põrnitsedes viisakaid naeratavaid inimesi. Õpetajaid. Lapsevanemaid. Töökaaslasi. Müüjatare.

Kes neist vihkab homoseksuaale? Kes mõnd teist rahvust? Rassi? Ühiskonnakihti? Käitumisviisi? Mõnd sõna, värvi või lõhna? Naeratus ja viisakus on ju vaid mask. Ja kui kaugele nad oma vihkamises on valmis minema? On see vaid põlgus? Vaikne viha ja pihku surutud rusikas? Või oleks mõni neist valmis oma arusaama nimel tapma? Viga tegema? Kas tema ise oleks oma tõdede nimel selleks valmis? Hävitama elusid ideede nimel?

Eeslinna asum tukkus pärastlõunast uinakut, kui Mart koju jõudis. Koolist väsinud väikelapsed magasid koos Nikaga. Riin keetis kohvi. Liisa ja Raul kudrutasid elutoa diivanil. Mart vahetas riided ja vajus väsinult tugitooli. Naine ulatas talle tassi aurava joogiga. Ja kõrvale killukese šokolaadijäätist. Elu oli mugav, kulgedes laisalt ja rahulikult kui jõgi.

„Avage, politsei!“ koputati uksele. Riin läks avama. – „Inspektor Peterson,“ tutvustas too end. – Riin noogutas. Kõik tundsid kohalikku konstaablit. Aga sisse toda ei kutsunud.

„Politsei on saanud… mitmeid kaebusi. Ma olen siin, et neid…
uurida,“ seletas mees: „Kas ma tohin sisse astuda?“ – Alles nüüd astus Riin eest ja lasi politseiniku sisse.

Elutoas istusid Liisa, Raul ja Mart. Segadus peegeldus nende näos.

„Ma olen siin, et teile mõningad küsimused esitada,“ alustas mundrimees tuima sihikindlusega.

„Miks? Kas me oleme mõne kuriteo toime pannud?“ pani Mart vastu.

„Vaat seda me siin üritamegi kindlaks teha…“ vastas kordnik. Riin turtsatas. Sest politseinik kõneles endast mitmuses. Küllap tõesti. Mitu võmmi, kamba peale üks aju.

„Te uurite meid? Et kindlaks teha, kas meie või mina olen mõne rikkumise toime pannud? Sel juhul, vabandage, aga ma keeldun teie küsimustele vastamast. Ma ei kavatse end kuidagi inkrimineerida. Pealegi, ma pole ühtegi kuritegu teinud,“ lõpetas Mart vestluse veel enne, kui see alanud oli.

Sinikuub oli pisut häiritud. Ta vaikis. Huuled kriipsuna kokku surutud. Ja ohkas siis sügavalt: „Olgu. Kui nii, siis nii. Ent dokumente on mul siiski õigus kontrollida. Teie kõigi omi. Passid. Sünnitunnistused. Ja nii edasi. Palun. Ja isikute samasuse tuvastamiseks palun kõigil siia tulla.“

„Minge metsa!“ vastas Riin. „Mina ei kavatse küll Nikat ja lapsi üles ajada.“ – Ta viskas karbi dokumentidega lauale.

„Nii… vaatame siis, proua,“ venitas võimukandja. Riin vihkas, kui teda prouaks kutsuti. Keegi ei kutsunud teda prouaks. Ilmselgelt oli tegu solvanguga.

Munder tuhnis pabereis. Ja rääkis neid sorteerides omaette. (Mis oli Riini arvates ilmselge ebaintelligentsuse tunnus.) – „Mart N. 46-aastane. Mees. Kodanik. Nii… Nika A. 28-aastane. Riin T. 32. Elizabeth F. 23. Raul V. 17. Khm… huvitav. Kai ja Mai N. 10-aastased. Ahaa! Lõpuks ometi. Paul N. 8-aastane. Nii. Sama isa. Selge.“

Siis said paberid otsa. – “Aga… abielutunnistused?“ tõstis ta majaelanike suunas pea. Liisa, Raul, Riin ja Mart vaatasid teda segaduses. – „Meil siin ei ole abielus inimesi. Me… ei usu abielusse,“ vastas Mart.

Vastus näis konstaabel Petersonile rängalt mõjuvat. – „Mis tähendab… ei usu? Teil on siin… kaksikud tütred… ühe naisega: Nika A. Ja poeg… teise naisega: Riin T. Ning siis veel tütar Elizabeth… kelle ema passist ei selgu… Ja Raul V., kelle isa nimi on hoopiski Vadim? Et…???“

„Ma mõistan teie… uudishimu,“ – kordnik tõstis infonäljas pea – „ent mis see teie asi on? Kas me oleme mõnda seadust rikkunud? Kas mistahes soost, vanusest, rahvusest või rassist isikute kooselu on meie vabariigis keelatud? Kas meil pole mitte kõik seaduste ees võrdsed?“ põrutas Mart talle vastu.

„Noh…“ ei osanud politseinik enam muud sõnada. – „Selge. Kui enam midagi pole, siis… palun lahkuge!“ juhatas Riin mehe välja.

Kui uks konstaabli selja taga kinni vajus, valitses majas rõhuv vaikus. Oli kuulda kella tiksumist. Suud olid kokku surutud. Kulmud kortsus. Hinges kistud tunne. Keegi polnud nõus end kurjategijaks tunnistama. Ükski ei leidnud, et nende elu või tegevus on miskitpidi väär. Või et nemad pahalased. Moraalselt väärakad. Deviantsed.

Rusuv vaikus valitses järgnevaid tunde. Kõik tunded ja mõtted olid justkui jäätunud. Mudas kinni. Vaid päike ja aeg kulgesid edasi. Inimesed tegutsesid vaid instinktide ajel. Automaatselt. Inertsist.

Hakkas loojuma. Nika ärkas ja tuli lastega alla. Kaksikud ja poisike veeresid kohe teleri ette. Riin ja Mart istusid Nikaga verandale. Järgmiste minutite vältel kostis sealt vaid summutatud kõnet. Mõned kriiskavad toonid. Toole lohistati laudpõrandal. Rusikaga löödi lauale. Uks paukus. Klirises klaas. Keegi tihkus taskurätti. Teine ohkas. Valjult ja südamest.

Rusuva vaikuse katkestas koputus. Välisuksele. Esmalt vaikne ja viisakas. Pärast pausi juba närvilisem. Nõudlikum. „Tehke lahti, ma tean, et te kuulete küll!“-stiilis. Kõmm-kõmm-kõmm. Rütmiliselt. Marsitaktis.

Veranda uks tehti lahti ja Riin trampis närviliselt uksele. „Jah!?“ rebis ta selle pärani. – Trepil seisis kohkunud külavanem Villem. Pisuke paksuke. Ruudulises pluusis. Pontsakas. Kiilanev kukal. Hõredad kõõmased juuksed. Hallisegused paksud hülgevuntsid. – „Sisse!“ tõmbas naine peaga ja virutas vennikesele peaaegu uksega selga. Värava taga seisev inimsumm ei jäänud talle märkamata. Ta viipas pöidlaga Nikale. Too piilus köögiakna kardinate vahelt. Loendades vargsi vastaseid.

Mart pakkus Villemile istet. Too poetas end arglikult tooliservale. Perepea silmitses teda põlglikult. Üleolevalt. Seljatoele naaldudes. Jalg üle põlve. Nika seadis end põlglikuna mehe selja taha. Käed vaheliti. Põselihas vasaku silma all raevukalt tukslemas.

„Teate…“ alustas too, „ega ma siis ise… külarahvas saatis…“

„Ära jaura! Küllap me juba teame, kes sind saatis. Sinu naine, vaat kes!“ lajatas Nika.

Mart tõstis käe. Kutsudes pereliikmeid üles rahunema. – „Nii…?“ ärgitas ta mehikest jätkama.

„Vaadake, inimesed on häiritud, et teil siin niimoodi on…“ – Riin turtsatas. – „Ja, meitel on mõningaid nõudmisi,“ lõpetas too.

„Ning need oleks?“ päris Mart. („Mitte et me kavatseksime neid täita,“ lisas ta mõttes. „Mitte et meid huvitaks,“ mõtles Nika.) – Õhus oli pinevust. Ja pinget.

„Esmalt tuleb teil siit ära kolida.“ – Riin turtsus veelgi kõvemini. Veelgi pahuramalt. Nika hoidis end tagasi, et Villemile mitte virutada.

„Me ostaks selle koha teilt ära ja teeks lasteaia või midagi,“ pehmendas saadik lööki. „Ja teiseks… rahvas arvab, et peaks teid ikkagi kuidagimoodi karistama…“

„Karistama!!!???“ kriiskas Nika: „Karistama?! Mille eest?!“ – Vunts tõmbas pea õlgade vahele ja vajus toolil kühmu. Justkui hoopi ennetades.

„Noh, kõlvatu eluviisi eest ja… mitmenaisepidamise ja… kristlike pereväärtuste eiramise ja…“ – Riin ei pidanud vastu ja tormas toast minema. Mart ja Nika hoidsid end vaevu tagasi.

„Kui nii kaugele on juba jõutud, siis lubage mul küsida, milles see karistus seisneks?“ venitas Mart, üritades jääda sisemisest raevust hoolimata piinlikult viisakaks.

Villem vaikis. Mõtiskledes kõigi nende variantide üle, mida külarahvas oli kaalunud. Nende maja ees platsil arutanud. Tal oli enda pärast hea meel, et naised olid happega kõrvetamise ja kastreerimise kõrvale heitnud. Et nad ei nõudnudki nina ja kõrvade eemaldamist, nagu keegi oli välja käinud. Tema arvates oli jõutud mõistliku kompromissini, mis ei peaks küll kedagi riivama. Või kui, siis vaid veidi. Tühise kriimuna.

Mart kordas küsimust. Külavanem võpatas kui unest. – „Milline karistus?!“

„Kümme piitsahoopi meesperele,“ alustas Villem hoogsalt, ent lõpetas vastaste pilke nähes häält madaldades: „ja pool päeva häbiposti naistele. Alasti.“

„Kas me elame sinu arvates keskajal või?“ prahvatas Mart. Nika väljendus reljeefsemalt. Kõrvakiilud kajasid laiade laksudena vastu vaese vennikese silmnägu. Külavanem vajus kössi ja peitus laua alla.

„Aga… aga…“ ähkis ta seal, „aga muidu… aga vastasel korral oli meitel arutusel ka…“ – „Mis?“ kiskus Nika ta peidust välja.

„Et maja võetakse tormijooksuga. Sest sihukesed tuleks maamuna pealt ära kaotada,“ julges ta viimaks pobiseda.

„Ühesõnaga: alandus või surm? Mis? Ah?“

„Jumala eest! Andke alla! Mõistate, politsei on seal nendega mestis!“ anus külavanem pisarsilmil. – Nika krabas tal särgikaelusest ja lohistas ukse suunas. Raul tegi eesukse lahti. Maja ümber kogunenud ahhetasid oma alandatud saadikut nähes. Jupijumal oli endiselt Nika haardes: naine hoidis tema kätt seljale väänatuna. Trepil heitis naine veel kord küsiva pilgu kodustele. Tuppa naasnud Riin noogutas. Mart kattis käega pilgu. Raul virutas vennikesele jalaga. Nagu riideräbalaist pall veeres too mööda treppi alla kruusateele. Nika virutas ukse tagantkätt kinni. Kõik sillad olid põletatud.

„Liisa, kallis… võta kaksikud ja Pontsu, ja… minge keldrisse!“ kamandas Mart.

Isa kuuleka tütrena rabas Elizabeth ühe käega Kail ja teisega Mail õlast ning lükkas neid hellalt enda ees elutoast välja. – Kai ent libistas end Liisa pihust mööda ja pöördus ringi. Altkulmu põrnitses tirts isa poole: „Aga ma ei taha keldrisse! Tahan ka kulmu rulli lüüa!“ Mai astus tema kõrvale ja sirutas selja taha peidetud käed ette. Tema kummaski pihus oli suur kartul. Liisa laiutas kaksikute taga käsi. Ja lasi siis õlad allaheitlikult lonti.

Mart muigas. Sisemuses. Väliselt püsis tema näol tõsine ilme. Range. Ent sõbralik. „Olgu, tooge endale siis kartulipüss!“ kavatses ta öelda. Aga tema poeg jõudis ette. Rasket kartulikahuri toru enda järel lohistades vantsis Pontsik keldritrepist üles. Ning isa vaid noogutas heakskiitvalt.

Mart vaatas enda ümber ringi. Ja aeg oleks kui hetkeks peatunud. Riin tuiskas aegluubis köögis ringi. Veekeedukann pahises pahaendeliselt. Pliidil potis tõusis oliiviõli keema. Juukselaki pihustid seisid ühes tulemasinaga sealsamas kõrval. Ta oli veendunud, et Riin suudab ka paljakäsi paar meest surnuks kägistada. Ta tajus, kuidas lihased paisusid naise särgi all. Reied tõmbusid pingule teksades. „Minu valküür!“ õhkas Mart.

Nika toppis käterätikust rebitud riba konjakipudelisse. Rémy Martin X.O. Tõeline raiskamine. Aga viin oli juba pihustisse valatud. Ja kangest kraamist saab hea pommi. „Keegi põleb täna kuuma leegiga kallis märjukeses,“ muheles mees. Ega suutnud silmi oma seksikalt kaasalt kiskuda. Tanksaapad. Lapilised püksid. Maastikuvärvi maika. Pumppüss risti üle selja. Tõeline põrguingel. Valmis õnnetutest hingedest kinni krahmama ja nad otse põrgu paiskama.

Raul istus toolil ja silmitses ainiti välisust. Kirves põlvedel. Nuga vööl. Isa tajus, kuidas poeg üritab raevu tagasi hoida. Et mitte lihtsalt niisama välja tormata. Kirvest viibutama. Vaid kogudes viha enesesse. Suunates ja kontrollides seda. Et iga hoop loeks.

Liisa ja lapsed sättisid kartulipüssi diivani taha üles. Liisa taris mugulapange ligi. Kai ja Mai kindlustasid end tugitoolide ja patjadega. Poisike libistas hernekomme mängupüssi. Ilmed surmtõsised. Valmistusid nad oma mängusõjas vajaduse korral päriselt surema.

Mart sulges silmad. Ja vaatas veel kord vaimusilmas enda ümber ringi. Nüüd oli tema õnn täiuslik. Ta oli valmis igal hetkel kõigi oma kallite eest surema. Sel hetkel mõistis ta, et nõndasamuti tundsid ka nemad. Ja pisarad valgusid mehe silmadesse. Sest tema pere oli parim maailmas. Täiuslik. Jumalik.

Taplus puhkes äkki. Aknasse lendas esimene kivi. Rahvasumm õues rõkkas. Kõik majasolijad kangestusid paigale. Mart tõusis ja kustutas tule. Seepeale oleksid keerukujud pimeduses justkui elavnenud. Vaenlane väljaspool näis segaduses olevat: valguse kadudes oli keerukas sihtida. Ent nad kogusid end peagi. Kostus automootorite mürinat. Valgusvihud suunati majale. Polnud enam ühtegi ettekäänet mitte rünnata.

Tänaval undasid mootorid. Trossid kinnitati aia külge. Väravad kisti maha. Aialipid lendasid mööda teed pilbasteks. Peenrad sõideti porri. Joovastunud hüüded kajasid õhtutaeva all. Õllekaste tõsteti maha. Pudelid kõlksusid. Löödi kokku. Tulistati. Õhku. Keegi lasi taamal paar raketti. Ilutulestik ragises tähistaevas. Õllevaht mullitas huulil. Rahvapidu oli algamas.

Maja sees valitses pinev vaikus. Lihased ja närvid tõmbusid pingule. Koguni krampi. Kõik olid tardunud. Kõik. Isegi lapsed. Kel tavaliselt kannatust vaid sekundiks. Isegi hingamist polnud kuulda.

Politseidžiip võttis hoogu ja kihutas mööda sissesõiduteed maja suunas. Esirattad kargasid paar astet trepist üles, ent jõnksatasid siis paigale. Uksele suunati tuli. Lukud lendasid puruks. Nika ja Mart vahetasid kiiresti asukohta, asudes teine teisele poole esiust.

Keegi väljus autost. Tundus, et ta on otse ukse taga. Kartmatult astus Nika teisele poole ust ja suunas pumppüssi vaenlaste vastu. Ja tulistas, sissetungi ära ootamata. Keegi varises. Keegi kirus. Ust tabas kuulirahe. Ent mitte Nikat.

Hetkeks vaikis kõik. Tundus, et vastane on vastulöögist häiritud. Trepil korises koolja. Lahingu esimene laip. Kindlasti ootamatu.

Mart piilus aknast välja. Kogud askeldasid langenu ümber. Ta tõstis ammu ja peagi läbistas nool teisegi politseiniku kaela. Ülejäänud ründajad varjusid auto ja rünnakukilpide taha. Nika vaatas mehele otsa ja osutas sõnatult jalgadele. Mart noogutas. Tulistada jalgadesse. Sest vastaste keha on kaitstud. Selge.

Uks murti maha. Kaks hambuni relvastatud korrakaitsjat tungisid edasi. Märkamata seina ääres seisvaid inimkujusid. Püssipauk purustas ühe ründaja reieluu. Teist tabas nool tuharaisse. Viimane pöördus, et Marti tulistada. Ent sõrm päästikul kangestus. Sest Rauli kirves istutati tema ajukäärude vahele. Kiiver pooldus peas kui munakoor ja varises maha. Omanik jäi veel hetkeks põlvili. Enne kui küljele kaldus ja kukkus. Tühi pilk majaperemehe suunas. Teise ründaja kolba peksis sisse pesapallikurikas. Üks. Kaks. Kolm. Raevukat hoopi.

Nika süütas konjakipudelist välja tilpneva riideräbala. Ja heitis selle trepile tunginud autosse. Konjaki magus lõhn levis üle õue. Masin lahvatas laia leegiga lõkkele. – „Siin on teie jaanituli ja ilutulestik!“ karjus ta pimeduses tammuva rahvasumma suunas. Ent taandus, kui paar kuuli pea kohal vihises.

Politseinikele järgnesid jõmmid. Kaks tormasid köögiakna alla. Üks tegi teisele pätti. Ja teine üritas purustatud aknast sisse ronida. Riin ootas ära, kuni mees juba poolenisti majas sees oli. Ja valas ta siis keeva õliga üle. Too pistis karjuma, ent aknalt maha ei pääsenud. Siputas veidi ja jäi siis vakka. Riin lükkas ta maja seina äärde maha. Las kooleb seal. Ega reosta aknalauda.

Sõber hüppas talle järele. Küünelaki aerosoolist ja küünlast leegiheitja sinine leek paiskus talle vastu silmnägu. Kõrvetades kulmud. Juuksed. Silmad. Palged. Süüdates kuue seljas. Valjusti kisades ja kätega vehkides tormas ta aiast välja. Põrkas teisel pool tänavat peaga vastu elektriposti ja varises surnuna asfaldile.

Raul ja Nika olid ametis elutoa akna kaitsmisega. Pumppüss tulistas pimedusse. Suunas, kust kostis ähkimist. Ja vahel summutatud valuhüüdeid. Aknale või poolenisti tuppa tunginud said tunda kurika tantsu oma turjal või kolbal. Ajud peksti pealuust välja. Sõrme- ja ninaluud purunesid raksudes.

Kartulipüss andis uksest sissetungijaile valu. Hoope näkku ja kõhtu. Jättes järele hiiglaslikke vermeid ja sinikaid. Sundides kõik tormijooksjad taanduma. Viimaks pääses üks kiitsakas isend kartulirahest läbi. Jõudnud keset elutuba, ta peatus. Nool Mardi ammult läbistas ta reie. Hämmingus vajus ta põlvili. Riin haaras tal kätega kõrist. Mehike viskles ja kratsis kätega mõnda aega, ent siis kostis kume raksatus ja tema elutu keha vajus sinnasamasse. Lülisambamurd fikseeriti surma põhjusena.

Teine rünnakulaine näis olevat raugenud. Maja oli räsitud. Aknaklaasid kildudeks. Kohati raamide ja kardinatega koos maha rebitud. Välisuks ristseliti lahti. Aed maha kistud. Peenrad üles küntud. Muru asemel mudased roomikujäljed. Trepil põles lahtise leegiga politseiauto. Ukseava risustasid kaks laipa. Kesk tuba veel üks. Siin-seal eesõues oli neid veel.

Pimedusest kostis ent endiselt vihast suminat. Rõvedaid hüüdeid. Solvanguid. Sõimu. Koledaid karjeid. Nuttu. Raevupurskeid. Vilkusid taskulambid. Ja tõrvikud. Autotulede vihud lõikasid hilissuvist pimedust kui nuga šokolaadikooki.

Riin, Mart, Nika ja Raul blokeerisid ukse ja aknad. Kappide. Kummutite. Diivanitega. Toestasid laudade-toolidega. Lootuse ja meelekindlusega. Kindlustasid vaimujõuga.

Laskemoon oli otsakorral. Nika pumppüssile oli veel viis padrunit. Ammusoones viimane nool. Kartulid olid otsas. Õli ja keev vesi kulutatud. Nagu ka pudelipommid. Näis, et kisub käsitsivõitluseks. Rauli kurikas oli verine. Riin kiskus kirve esikus lebava laiba kolbast. Ja pesi puhtaks. Et tera järgmine ohver võiks oma surma hügieenilisuses kindel olla.

Pisukese puhkepausi lõpetas uus pommirahe. Ükshaaval lähenesid majale jooksujalu ründajad. Süütepudelid tabasid hoonet kolmest küljest. Köögi nurgasein süttis esimesena. Seejärel teise korruse rõdu. Majaelanikel jäi jõuetult pealt vaadata. Eri suundadest pimedusest ilmuvate ründajate tabamine oleks ka ammendamatu laskemoona korral pea võimatu olnud. Esitulede valgus pimestas. Peagi põles maja lahtise leegiga. Tuli tungis juba kööki. Katus ja ülakorrus olid lausleekides. Need kõrvetasid ja nilpsasid esimese korruse lage. Tulekeeled õgisid raginal puitu. Maja tugipalgid ägasid.

Majaelanikud taandusid veranda suunas. Tundus, et kogu maja pole veel sisse piiratud. Mootorimürin kustutas nende lootuse aia kaudu põgeneda. Veranda värises ja klaasid klirisesid. Maja vappus, kui raske masin hoonesse sisse põrutas. Perekond valmistus suitsuvingus lämbuma. Lapsed haarati embusse.

„Nika! Hei, Nika!“ hüüti aia poolt. – „Kris? Kris!“ tõstis naine pead. – Veranda uks tuppa paiskus lahti. Brünettide kiharate lehvides seisis öiste leekide kumas sõjajumalanna. Vormis ja vormikas. Tõmmu mulatitar maastikukarva mundris. Granaadid ja kabuur vööl. Automaat kummaski käes.

„Võta!“ heitis ta ühe relvadest Nikale. Too sulges kaunitari oma kaissu. – „Sa oled vägagi teretulnud!“

„Noh, sa ütlesid: „Astu läbi! Saame tuttavaks!“ Siin ma olen. Aga äkki me jätkame seda vestlust kusagil meeldivamas õhkkonnas…?“ – Soomuk oli poolenisti verandale sisse tagurdanud. Tagumine luuk oli pärani.

„Lapsed, ruttu!“ kiirustas Mart. Liisa krahmas Pontsiku ja Raul kaksikud sülle. Riin ja Mart järgnesid. Selsamal hetkel paiskus majja veel teinegi auto. Seekord eesuksest. Rammides barrikaadi maha. Kajas kaheraudne. Esmalt üks. Siis teinegi. Pimeduses pildus sädemeid. Ja haavleid lendas laiali.

Nika ja Kris vahetasid pilke. Automaatide lukuraamid ragisesid pea üheaegselt. Naised astusid kaks sammu elutoa suunas ja avasid tule. Kuulid tungisid plekikõlinal masina keresse. Rasked mehekehad vajusid veristena auto akendest rippu. Ent relvad ei vaikinud enne, kui padrunipidemed tühjad.

Kris hüppas esimesena soomukisse. Ronides rooli taha. Nika järgnes. Sulgedes tagaluugi. Masin võpatas kohalt. Rulludes traktorina läbi aia. Nika otsis laes olevalt käepidemelt tuge. Raputus paiskas ta Mardi sülle. Nad suudlesid. Hoogsalt. Võidujoovastuses.

Kolm päeva hiljem astus Mardi perekond Rootsis maailma ajakirjanduse ette. Et rääkida oma lugu. Liberaalne läänemaailm ahhetas. Katoliiklased viskusid keskaegsete tavade kaitsele. Islamimaailmas ja Indias leidis Lääne moraali allakäik kinnitust. Hiina kehitas õlgu. Aafrika samuti. Kodumaal astusid tagasi sise- ja justiitsminister. Nädal hiljem langes valitsus. Algatati uurimine. Politseijuhte vallandati. Kümneid anti viha õhutamise eest kohtu alla. Süüdi mõisteti vaid paar.

Riik kompenseeris Mardi perekonna kannatused. Igaühele. Hinnates valu määra miljonitega. Süüd ometigi tunnistamata. Nende kodumaja osteti ja muudeti viharavikeskuseks. Mart ostis saadud kompensatsiooni eest hiiglasliku kaatri. Ja seilas oma perekonnaga Paapuasse. Kus suguharupealikud ta avasüli vastu võtsid. Nüüd kuulus talle sadu ruutkilomeetreid asustamata vihmametsa. Ja kümneid tiikpuust maju Vaikse ookeani rannal.

Hõimujuhid austasid Marti kui omasugust. Külastades teda oma perekondadega. Tutvustades talle oma naisi ja mehi. Kes ühtlasi nende õed. Tütred. Vennapojad. Mõnikord läkitas naabersuguharu pealik Mardile pidupäevaks noore tütarlapse. Või poisi. Või mõlemad. Mõnikord paari tüdrukuid. Või poisse. Kuidas tuju tuli. Mõnel pühal söödi tüdruk ära. Mõnel korral poiss. Vahel mõlemad. Või ei kumbagi. Sest neist said Mardi suguharu liikmed. Mehed ja naised. Tütred ja pojad. Vennad ja õed. Ent üks mis kindel. Kui kohalikud mõne valge kristliku misjonäri kätte said, siis pisteti too kohe nahka. Kuigi nende maitse jättis soovida. Ent see oli ometigi vajalik samm. Et paha sõna ja paha sugu ei leviks. Ning hõimu- ja pereväärtusi ikka aus peetaks.

Conchita Suarez oli tulnud Tšiilist Tartusse eesti keelt ja ajalugu õppima. Tema sattumine siia polnud mitte päris juhuslik. Nimelt oli ta vanaisa sunnitud 1944. aastal poisikesena koos vanematega Eestist Saksamaale ja sealt omakorda Lõuna-Ameerikasse põgenema, mis tähendas seda, et Conchitas oli veerandi jagu ka eesti verd. Nüüdseks oli ta Eestis viibinud juba üle kahe aasta. Olles omandanud üllatavalt kiiresti siinse keele, mis andis tunnistust tema ilmsest keelteandest, otsinud üles oma kauged sugulased ja saanud sõpradeks paljude toredate eakaaslastega, jõudis Conchita viimaks otsaga Hiiumaale. Talle tehti nimelt pakkumine töötada paar suvekuud Kassaril asuvas ajaloomuuseumis.

Conchitale hakkas kohe meeldima see tuuline saar. Kerge imestusega täheldas ta, et hiidlased on mandrieestlastega võrreldes üks täiesti isesorti rahvas, ja seda mitte ainult loomu poolest. Nad meenutasid talle välimuselt paljuski hispaanlasi, samas kui nende mõtted ning silmade sinine värv olid põhjamaalaste omad. Hiidlased rääkisid väga imelikku juttu ja nende huumorist sai Conchita veelgi vähem aru, ometi meeldisid talle sealsed inimesed. Teistest suuremat huvi äratas temas üks põline kassarlane, nimega Aale Häggblom. See oli kergelt kiilanema kalduv heledate krässus juuste, suure nina ja taevassiniste silmadega hiiglakasvu mees. Aalet nägi Conchita iga päev, kuna too vastutas muuseumi tehnilise korrashoiu eest, kandes hoolt kõige eest elektrist kuni topiste parandamiseni välja.

Temperamentsele ja väikest kasvu Conchitale tegi see liiga suur ja liiga aeglase mõtlemisega mees kangesti nalja. Ta vaatas salamisi, kuis Aale vaikselt vandudes kõrgel lae all asuvaid juhtmeid parandas, hunditopiselt ja nugistelt tolmu pühkis, luuaga ümber kollase maja teed udjas, omaette aina midagi ümisedes. Viimaks aga kasvas sellest vargsi ja muigamisi kõrvaltvaatamisest Conchita suureks kohkumuseks välja midagi muud – midagi, mida ta ka kõige hullemas unenäos poleks osanud ette näha.

Nimelt lõi ühel soojal ja tuulevaiksel ööl tüdrukusse nagu välk selgest taevast talumatult õnnelik tunne, ja see tunne oli suunatud – oo õelaid jumalaid! – just Aale Häggblomi, tolle neljakümneaastase vanamehe vastu.

Alguses ei saanud Conchita arugi, milles asi on. Ta ärkas keset ööd üles, karjatus kurgus kinni. Ta kraadis ennast, sättides pea alla patju küll nii ja küll teisiti, kuhjas enda lõõmavale ihule veelgi rohkem tekke peale, arvates süü seisvat külmetuses, kuid miski ei aidanud. Alles järgmisel päeval taipas tüdruk jahmunult, et on armunud Aalesse endasse. Õudne hakkas Conchital selle peale mõeldes! Põrguks muutus vaese tšiilitari elu! Kui veel paar päeva tagasi oli too veider vanapoiss talle vaid nalja teinud, siis nüüd nägi ta temas korraga mingit müütilist hiidu, kelle pilgus ja kohmakas kujus peitus kummastav vägi. Aukartlikult ja huultevärinal silmitses ta teda eemalt. Kui aga Aale Häggblom oma tõrrepõhjase häälega temalt midagi küsima tuli, jooksis Conchita, suutmata talle midagi vastata, välja elupuude taha nutma. Vaene tüdruk…

Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.

Justkui vaimust vaevatu kõndis Conchita nüüd öösiti ümber Aale Häggblomi mereäärse maja, istus kuni koiduni ta akende all ja nuttis, kuulates samal ajal vihaselt Aale rahulikku norskamist, mis tüdruku viimaks nõnda marru ajas, et ta jalaga vastu vanamehe majaseina hakkas taguma.

“Chancho de mierda! Es la cosa más estúpida que jamás me ha pasado!” ulgus ta kurbuses ja raevus.

Möödus nädal ja midagi polnud muutunud.  Ühel juulikuu hommikul ilmus Aale Häggblom muuseumisse varem kui muidu, kuid nagu kiuste ei hakanud ta mitte tööle, vaid tuli Conchita juurde teab mis tühjast-tähjast juttu ajama. Korraga, poole vestluse pealt, ilma igasuguse põhjuse ja ettehoiatuseta, tüdruk karjatas. See oli sama karjatus, mis talle armumise ööl kurku kinni oli jäänud. Kisendus tungis ta rinnust kiljuva pistrikuna välja ja kui tüdruk oma käed suu peale surus, oli juba hilja. Aale hämmeldunud pilgu all vajus ta mehe jalge ette maha, tönnides seal nagu väike laps. Segadusse sattunud hiiglane ei osanud muud teha kui vaid kohmetult neiu pead silitada.

“Valutab sul kuskilt, kutsun sulle äkki arsti või?” küsis ta murelikul häälel, mispeale too veelgi suurema häälega ulguma pistis.

“Nooooooo!” karjus Conchita läbi pisarate. “Eres un disecado, viejo y apolillado como ese tonto lobo allí en el rincón. No entiendes nada, nunca entiendes nada!”

Ja täis viha enda vastu, et ta nii lollisti ära armuda võis, hakkas ta oma väikeste pruunide rusikatega Aalet taguma, nagu jaksas. Mees püüdis end kaitsta, haarates kohmakalt Conchita ümbert kinni ning tõstes ta üles leti peale istuma, et siis külma vett minna tooma, kuid too ei lasknud temast enam lahti. Mingi tüdrukust kümme korda suurem jõud sundis teda suruma oma huuled vastu ilusa vanapoisi habetunud nägu, vastu tema päikesest põlenud nina ja huuli, ning Aale, juhtunust äärmiselt hämmeldunud, lasi sel endaga sündida. Kesk suverahu, tolmunud topiseid ja vanu kaarte tundis muidu nii rahulik hiid, kuis aastaid varjusurmas püsinud jahimees nüüd temagi ihus ärkab ja pead tõstab… kummaline, metsik läige ilmus korraga ta silmadesse. Justkui rahulik paisjärv, mis end tammi tagant korraga lahti murrab, haaras ta tüdruku äkilise hooga sülle, viies ta hiiglase sammudega ära tagumisse saali, sinna, kus seinal olid kaardid Hiiumaa tekkimisest kümme tuhat aastat tagasi ning klaaside all kivimid siluri ja devoni ajast. Conchita, kes rippus tal kramplikult kaelas, lasi sel kõigel südame pekseldes sündida.

Sinnasamasse ärakulunud tammeparketile kukkudes ning kohmakalt ja saamatult üksteise seljast riideid ära rebides tungisid nad mahasurutud karjatusega teineteisesse, tundes, kuis kuum ja õnnestav ookeanilaine üle nende kehade valgub ning tõustes ja vajudes neid kaugele avamerele kannab. Kui nauding juba lämmatama kippus, vajutas tüdruk oma teravad valged hambad hiiglase õlga, jättes sinna neli veritsevat jälge, mispeale Aale röögatas, kuid see ei meenutanud valukarjet, ei, see oli pigem mingi üksildase ürgse olendi hääl, kes kesk vihmaseid soid ning hiidosjade padrikuid ringi uidates on leidnud üle hulga aja teise omasuguse… See oli pöörane iha ja tung üksteisesse sulada, teineteisesse kaduda, õnnelikeks algosakesteks lahustuda, nõnda et see ainumas hollandlastest abielupaar, kes sel hommikul sinna muuseumi eksiski, pages tapmisele sarnaseid hääli kuuldes sealt ummisjalu tagasi autosse – neil polnud mitte mingisugust soovi sekkuda teise riigi siseasjadesse. Armastajad olid aga vahepeal tippu jõudnud, vajudes üksteise embuses põrandale maha, mööda sääri alla voolamas kuuma vee ja heleda seemne ojad, nägudel joovastund roidumus.

Conchita ja Aale ei lahkunud enam hetkekski teineteisest. Nad veetsid koos kõik järgmised ööd ning õnnestavad, palavad päevad, ja tähti langes neil augustikuu öödel taevast sedavõrd palju, et mõlemal lõppesid viimaks soovid, mida elult veel nõuda või tahta. Nad jalutasid kaelakuti kadakatevahelistel väikestel radadel, mis mööda Kassarit laiali hargnedes kõikjale ja eikuhugi viisid, jooksid tirbi tippu, kus lained kahelt poolt vastu nende jalgu pekslesid, ega hoolinud vähimatki sellest, mida kohalikud ja muud ümberkaudsed neist taga rääkisid.

Nii oleks see kõik võinud jätkuda igavesti, kui mitte väike tšiilitar kuu aega hiljem eneses kummalist muutust poleks tundnud. Ausalt öelda üllatas see teda samavõrd, nagu teda oli üllatanud armumine. Tüdruk tundis nimelt, kuis see temast kümme korda tugevam vägi, mis teda nii ootamatult hiiu külge köitnud oli, temast jälle korraga lahti laseb – ja seda üheainsama ööpäeva jooksul, ilma luba küsimata! Nagu polekski see tema, kelles kõik need muutused aset leiavad, vaid keegi teine, kellega ta juhtumisi ühte ihu ja hinge jagab. See heidutas tüdrukut.

Conchita Suarez vaatas oma hingepeeglisse, küsides kolmesilmselt näolt, kes talle sealt vastu vaatas: “Ütle mulle, mida ma siis tema vastu õieti tunnen või tundsin? Mis see oli? Ja mida ma valesti tegin?” Aga peegelpilt ei vastanud talle, ainult naeratas vaikselt ja pilgutas silma.

Aale muidugi tajus Conchita muutunud olekut, tema eemaletõmbumist ja seda, et tüdruk end ta embuses enam loomulikult ja vabalt ei tunne. See muutis mehe jõuetuks. Ta seisis tüdruku ees, jõllitades teda kiindunud, rumala koera pilgul. Ta tassis tüdrukule nii hommikul, päeval kui õhtul kadakanõmmedelt lilli kokku: härgheintest, odrast, rukkililledest ja lillherneist kokkuseatud kimpe, mida sai lõpuks nii palju, et neid enam kuhugi panna polnud. Lõpuks, oskamata oma kiindumust muul moel väljendada, istus ta lihtsalt tüdruku ette maha, pigistades ta kuldpruunid jalad nii tugevasti vastu oma pead, et neil mõlemal valus hakkas. Tšiilitar vaatas enese jalge ees istuvat hiiglast, kes vahtis teda nagu mingit jumalannat, ning teda tegi nukraks teadmine, et ta ei tunne selle toreda mehe vastu enam midagi. Vähe sellest, koguni naeruväärne ja igav tundus see hiidlane talle nüüd… nagu see saargi. Jah, ta oli väsinud olemast sel kitsi loodusega saarel, oli väsinud tervest Eestist.

Conchita tundis korraga väga teravalt, et on sellelt maalt ja neilt inimestelt saanud kõik, mida oli oodanud ja enamgi veel, ning tahtis nüüd tagasi koju. Ta tundis igatsust oma ema ja isa, vendade ja sõprade, mäetipus asuva valge kodukiriku ning kõikemõistva vana ja nukra pihiisa järele. Ookeani järele, mille müha teiselt poolt mägesid läänetuulega kuulda oli, vihmade ja metsade järele, mille hääled ja lõhn talle hoopis armsamad olid kui siin. Ta tahtis koju… Ja kergeid südametunnistuspiinu tundes, kuid meelekindlalt vabastas ta end hiiu kohmakast haardest, vabandades, et on juba hilja ning ta peab minema magama.

Kolm päeva hiljem lahkus Conchita Suarez saarelt. Oli päikseline ja soe pärastlõuna ning Aale sõidutas ta autoga Heltermaa randa. Sadamakail puhus tuul mitmest suunast, keerutades üles tolmu ja esimesi kollaseid kaselehti. Enne praami peale minekut embasid nad viimast korda. Conchita naeratas mehele, äkilist meeleliigutust tundes haaras ta hiiu peast kinni ja suudles teda korraks tugevasti ja kuumalt huultele, joostes seejärel tagasi vaatamata laevale.

Aale vaatas liikumatult seistes, kuidas praam sadamast eemaldub. Ta seisis veel ka tund aega hiljem sealsamas, seisis seni, kuni tillukeseks täpiks kahanev laev piimjasse valgusse sulas. Ning alles siis, kui midagi polnud enam näha, tundis mees, kuidas temas tärkab tõeline ja puhas armastus selle noore inimese vastu, kes oli tulnud siia kusagilt väga kaugelt ja kes on siit nüüd igaveseks läinud.

Sellest päevast peale hakkas Aale Häggblom eneses kandma armastuse tõelist, deemonlikku valu. Valu, mida on raske kanda isegi siis, kui armastajaid on kaks ja nad mõlemad üksteise embusesse keerdunud on. Ent kui inimene on määratud seda põlevat lille oma südames kandma üksi, muutub isegi saar, mis eluaeg kodu on olnud, võõraks ning ta ise seal põgenikuks.

Unetuna ja pärani silmi, nagu mingi poolenisti ellu äratatud puuslik, hulkus Aale oma maja ja Kassari kadakase ranna ümber ringi, kuna ainus rohi, mida ta armuvalu ning unetuse vastu tundis, oli kõndimine. Ta kõndis kuni viimase väsimuseni, täieliku nüriduseni, vajudes maha sinna, kuhu väsimus teda murdis. Ja nii nagu leiavad kärbsed üles lehkama läinud liha, leidsid deemonidki eksimatu vaistuga üles Aale Häggblomi igatsusest ülekuumenenud hinge, asudes selle kallal asjalikul moel oma igapäevast tööd tegema.

“Mida te minuga teete ja kuhu mind viia tahate?” päris mees läbi poolune deemoneilt. “Kas tahate päris maailma lõppu viia või sealt veelgi kaugemale? Ja kas seal veelgi kaugemal elada ja hingata saab? Kui saab, siis laske aga käia, sest siin mul enam elu ei ole.”

Deemonid aga ei paljastanud talle omi plaane. Nad kõrvetasid mehe niigi palavikus vaevlevat hinge seni, kuni see oli õhupuudusel sunnitud keset ööd üles tõusma ning Aale ihust välja hüppama. Nad ajasid ta välja suurele teele, torkides teda pootshaakidega senikaua tagant, kuni ta viimaks üle mere ja laante ja tundrute põgenedes laiade, lõputute jääväljade vahele jõudis, kus polnud enam midagi peale sädeleva vaikuse. Seal nägi Aale hing üht jäässe tardunud laeva. See oli poolviltu jäärünkade vahele kiilunud kahemastiline fregatt, mille küljelaudadele oli punasega maalitud “Armastus”. Sinna, sellele laevale, jooksiski hing nüüd oma õhukeses ülikonnas, jäädes viimaks kaptenisillal seisma, hambad plagisemas suus. Käed hõlmade vahele pistetud, vaatas ta lõdisedes silmapiiri poole, kus polnud enam õieti midagi vaadata peale külma udu ning polaarpäikeses hiilgavate jäämägede. Enam ühelegi merele polnud võimalik purjetada selle alusega. Sest see oli neetud ja kasutu laev oma hiiglaslikus, hilises ilus.

Deemonid talle laevale järele ei tulnud, kuna külma käes olla nad kaua ei kannatanud. Rõõmsatena kordaläinud töö üle lendasid nad laulda üürates soojale maale tagasi.

Samal varasügisel toimus Käinas, Aale Häggblomi õe talus suguvõsa kokkutulek. Tulid kokku erinevaist Eestimaa nurkadest kauged ja kallid sugulased, kes üksteist kümmekond aastat polnud näinud, teretasid ja tegid teiste seas juttu ka Aalega. Kesk sooja vananaistesuve panid nad väga imeks mehe kahvatult sinakat jumet ning ta hingetut, külma pilku, kuid pöördusid siis peagi teisale, sest nii palju oli kõigiga rääkida. Sugulased arutasid omavahel vahepealseid sünde ja surmasid ning muid huvitavaid elujuhtumusi, sealjuures lakkamatult süües ja juues ning kange õlle kõrvale noid vanu ja häid laule lauldes, mida oli lauldud eelmistelgi kordadel.

Ainult Aale Häggblom ei laulnud. Õunapuude alla kaetud laua taga vaatas ta tardunud ilmel kuhugi kaugele, näost aina valgemaks muutudes. Mehe põsed, kulmud ja ripsmed kattusid vähehaaval jääkristallidega, juuksed härmatisega. Korraga selgines ta ilme. Mingi sära ilmus hiiu silmadesse, justkui midagi kaunist ja kutsuvat nägi ta korraga silmapiiril, lõputute jäämägede taga. Jah, mingi lipp, tulipunast värvi lipp paistis seal talle silma… On ta ehk siiski lõpuks pärale jõudmas? Leiab ta ehk ometi lõpuks rahu? Ja üle hulga aja naeratades tõusis hiiglane lauast, et hakata sinnapoole minema, ent komistas siis lauaserva taha ja kukkus näoli süldivaagnasse.

Kallid ja kaugelt tulnud sugulased kargasid kohkunult püsti. Alles nüüd märgati jäässe tardunud meest endi keskel, tema härmatanud juukseid, jääkoorikuga kaetud ülikonda ta seljas. Ja seda kesk sooja ning päikselist päeva, laua taga, kus oli kuhjaga räime ja kartulit, kohvi ja viina! Joostes toodi kuuma vett, pandi mees murule pikali, hõõruti ta siniseid käsi ja jalgu ning masseeriti piiritusega südant, ent kõik see oli asjata. Aale Häggblom oli surnud ja teha polnud enam midagi.

Kolm päeva hiljem pandi mehele Kärdla haiglas diagnoos – südame seiskumine veresoonte jäätumise tagajärjel. Pealinnast kohale kutsutud targad doktoridki olid hämmeldunud ning nõutud. Veel eluski polnud nad säärase juhtumiga silmitsi seisnud! Ja et teha sellele nii ebamugavale ning lõputuid vaidlusi ennustavale olukorrale lõpp, suleti Aale Häggblomi toimik peale ta mahamatmist seitsme luku taha ega võetud seda enam kunagi jutuks.

Külmad on nende nimed, nende nimed teadmata ja teevad su katki kui sa kuuleksid. Neil härmatis hinge asemel, nad ei saa aru, pole vaja ka. Nad skaalalt väljas, pole isegi me vastandid. Lõpmata kõrgemal või madalamal meist siis, meid ei lahuta mitte määramatu sügavik vaid nad ise ongi Sügavik. Luuravad elu ümber, tahavad katki teha ja vaadat’ mis välla pudeneb. Keha ja hingega. A hingest kergesti kinni ei saa. Keha võtavad nagu nuusata, kui sul pragu seess. Pikad peenikesed sõrmed, mõni ongi aint sõrm ja ei miskit muud. Nad teavad su inimese asja paremini kui sina ise, neil palju aega õppida olnud. Ja nad saavad su sisse ja sa võtad nad vastu sest sa oled nõrk ja rumal ja mitte keegi ei kaitse ega armasta sind ja nemad kindla peale mitte. A kui sulle tehti haiget siis nemad tegid ja kui sa tahtsid kellelegi teisele teha siis nemad tegid.

Ma räägin ainult seepärast neist et mul’ meeldip. Sa oled kohvisse vahel šokolaadi pand? Kui ma neist räägin siis sa kardad ja su hirm mu võim, ega see miskit muuda a see lisab mu jaoks heameelt. Mul nende verd. Neil on kõigi.

Kõnnivat me seas, sees. Mõned, kel lubatud. A nad eiole nigu filmis, et tulevad päris kallal’ või tahvad vallut’. Neil eiole siin miskit mida vallutada, seen neile ükstakõik, see neile paras. Elu polle puhas asi, nad nigu termiidid, kolisid kohe sisse ja elavad pinn’all. Nõnna võõrad meile et nad tulnukad, kauged igatepidi. A siin. Et me elus kuna me maailma mull eraldatud neist ja nad pole otsustand minema pühkid’. Me tunnem’ jäämäe külma a jäämägi meil pääl ei ole. Mõjutab kauge kohaloluga. Sa tead neid mõjusid küll, kasvõi ühes unenäos sa oled tundnud nende pilkusid ja juba see määrip hinge.

Vahel mõned saavad sia ilma, inimeste sees võisiis koledustena. Need füüsiliset tondid ainult nende varjud ja su vari ei kirjelda sind ju. Nad midagi enamat, sai saa neid päriselt näha sest sa läed katkiseks, igaveseks. Kui neile tõeliselt mõtelda, nad kuulvad ja nad näivad. Minu jutt neile vähe häiriv, sääsepinin kõrvas. Et mind ei karistata selle jutu eest, kuna mõnedel’ meeldib see ukse praotamine ja mõnel’ ei meeldi ja siis ma loodan pääseda. Kui kõik oleks üksmeelel siis ei oleks siin mind või sind. A ebakõlad kõikjal, isegi sääl. Mõned lollid ka, a igavesed. Neis katku ja kõdu, vägistavad iga kahe tunni tagant kuussadakuuskend last minutis. Mõned nigu sädemed, vaatvad sind tule seest ja hüppavad sul kõrva, sosistavad koledusi, süütavad sus tolle vana hää hullumeelsuse.

Ma saan rohkem muuta kui sa. Ehk su mõistus nigu puusein ja ma hallitusena levin selle pääl nend’ sõnad’ ja tasakesi pehmenep mädanep ma läen minem’ a varsti sus auk ja sa siis juba muutund. Sen must väga alatu. Kuid se mu olemus.

***

Mai mälet’ häste seta maat, kust ma tulla a läbi häggu. Seda mälletada nigu seal olla ja mul hakkab siin pahha, pea ringgi käima. A ühendus on, ühendus on. Ma sild, värav. Minust paistab natuke läbi seda kummastavat valgust, hämarikku, seda pimedikku. Surres astun sinna, nagu enne olnud. Ma märkand’ teisi ka, a teised siin magavada või ei mälet’. Nallakas, a neisse kohtadesse minekut ei takista mette pikk vahemaa, vaid sõnada. Need ehitavat lõppmata pikku tihnikuid kust läbbi minna. Sõnad suurim takistuss ja ma polle kõige teravam nuga sedda puhastamma.

Kuidagi me siia killukese sisse ää kadund, keha ja sõna piirap. Sen see vangis tunne mis sind paneb tegema pahasid asju a sa ei tea mida muud teha tahad hävida siis ehk lõpep. Kuda saab su pääl üks mäggi roomat’? A liustikk roomap mäe pääl koggu aeg, arvad et see mäggi teab? Mõned asjad onni vanad, et nad nigu alati säl olnud jai märka. Sul hingg. Nii aeglane.

Vblla sasaad aru vblla mitte a kui sa kardad pimedust siis sa sured pimedas. Seda ma sulle ütlen nii et sa saad vähi ja valu, kui sa praega kardad sa sured pimedas valudes nigu ussike. Se sõelub välja need kess mäletada ja naasta tahvad neist kes peita proovivad ja kerge saak on Neile Kellel Külmad Nimed. Ja pimedus vägga külm. Sul praegu jahe?

Kuna sa arvad et sa üks ja sa selles killus kinni siis sai näe tervikut ega laiemat ja sa säde suurest lõkkest, korra praksud ja siiskööga. Need, kes rohkem ärkvel ja hinges kaasas se olend, nad siin võõral maal. Iseggi kui käind siin palju kordi, erinevates aegades paikades. Midagi siin on, inimese maailmass. Ja paljud kisuvad inimese kallal, kohe küüntega kraabivad kui mürgiväädid ja katkus karud. Tahavad selle maailma tükki, mis siia peidetud. Aegga ja ruumi sisse, inimesesse.

Ama räägin metafoorides ja sõnad ei taba kuidagi märki. Siiski sa targem lahtise silmaga inime näed mööda lastud sõnade keskel teatut kontuuri, mes välja joonistup. Kõigest räägin, peale selle olulise. A see vana hea jutu vestmise mustkunst, uinamuina ajaminne. Keegi kuskil saab aru ja loep riddade vahelta. Seal kus tühi ruum siuke, kus pole sõnasid ja valge vaikus keset pimedusta.

Enamus maailma asju nõnnaviisi, nähtamatu a osad oskavad kontuure näha ja aimatta. Eks me selles elus mõeldud ikke olema siinses ilmas ja liialt teise süveneda pole kasulik, sinna kerge kinni jääda või see tekitab kergesti süübijas häireid. Kui neid vaatad nad vaatavad sind, kui lähed sellele maailmale lähemalle see tuleb susse sisse. Seepärast ära ole hooletu. A kui tahad minna mine, ole osav ja saa aru mis teed. Üks osa sust tahab kalju pealt alla hüpata, teha hulle asju. Söösta selle paiga poole a mitte surnuks muutuda. Kui saad sinna siis ujud ja lendad kõnnid korraga, see nii hea päris tunne et siia tagasi tulla raskem ja ennegi kuisaad aru oled rohkem seal kui siin ja sai naase täielikult. Se ongi se kodu kutse.

Saat tead’ kust tulevad sõnad oled sõnades ja mägedes ja värvid mida pole siin olemas ja kohad mis on ajad, saad puuri seest välla ja sa oled rõõmus pimedas, siit poolt vaadates täitsa vittuks pime wärgendus a mingi osa sust teab et sa mõeldud selle sutsu olema siinpool ikkagi ja pärast sa jälle igaviku sääl. Võibolla saled ise Külm või sa miskit tundmatuta a osa sust mäletap ja kui sa loed jai mäleta sittagi sis sa me toit, poo end kohe sest me kõnnime te seas ja me varjud on neet kirjatähet.

***

Mus ronib ülespoole miski, wälja sügawust. Tume kraabib wälja pimedamast. Küüned püstloodis graniitseina, kolossaalne ürgne kiskja, külm kiirendatud jäästikumass. Tunnen teda, ma iseendale wõõras olemas. Sai tunne teda? Ma ju sirutan so poole, silmaiirisest nood wanad kombitsad ronimas mööd’ sõnu. Anna mulle oma pimedus, ja ’hing. Wäraw ollen. Läbi minu ta tahab wälja, so joorde. Olen jõuetu ta ees, mo jõu ees. Suurem kui mina, ta kaswab must wälja. Tammejuurikad kiwirahnu mantliks, orgaaniline haarab mitteorgaanilist. Pimedus, sa lämmat’ mind ni häste. Mu jõud, ta tulep öösit.

A kust? Ma lapsena ei mälet’. A nüüd ma aiman, ta ise ütelnd. Sosistap mul kõrwa, nõnna wälgulöögi rüttmis. Wõi ei ole jäästik, waid siis oopis magmapai, liig soe? See on mo ood, nõnna wõimas on ta tahe. Sõnadest jääb wäheks. Painutab mu waimu, keha. A sa ju tead? Tunned, wõi hakkad. Toda pilku sus nigu tormipilwe, puha elektriasja täis. Aeglaselt sus sajab lund too kord kui külmawärin ta’ärat. Tegid silma lahti ja walgus paistis’ wälja. Tal see haare su hinges ni tugew, a sa ise elad nigu ketis koerus. Alandaw on olla, sa miskit walestit ju ikke teadsa. A ma räägin, ma ärganud ja ärkamas, taon ärgand. Mo jumal on nüt saabumas, läbi mu. Pimedas roomamas, hoomamatu jõud mu seest. Tuhat kordat kiitust. Kiitust, ma tunnen jõudu, elus! Seon suur rõõm, plahwatada iga löögiga südamess, see weri kahiseb staatikaliselt ringiratastust, lihastt imeasi.

Ma pole ma, ma tean ma tean. Mo ülesanne on sed’kuulutat’. Sa kuula, ma olen Wäraw ja ma olen Tee, ja ma olen Se, Kesse Kõnnip Läbpi Wärawa. Me jaoks see aeg aina lähemale jõuapki. Me nii pimedad, kuda me saime unustada? Sa ju olid kunag laps ja enne seda tolles ookeanis tilk. Wäike tilk olid. Ja nõnna suureks sa siia kaswand’, ma waatan sind ja näen koledaid unustusi. A üsna pea ma ärkan. Akkan mäletama, see muudab mind. Mo sõnad on seda täis, ma kardan aga ma pean wapper olema. Tollest mullast kaswab läbi miski wõrse, niidistik, halastamatu. Nüt ma aiman, mis oli enne mind ses kohas, ja ka sind. Sa hetkel tajud ajalugu, kohe sa saad ka wälgug’pihta. Kolmkend kokkutraageldatud türannosauruswulkaani surhwawad kaks millimeetrit aastas liikuwa kiirluubis tormawa liustiku pääl so hingest wälla. Las ma lükkan’ takka.

Seon nii ilus, ma laulan wärisedes pikali pimedas kiidulaulu, ulun sõnudetsi. Kõikjal tunnetan ta käpajälgi, taon kusnud peale ajaloole. Wällaspool aega, ta igawesti wälgunoole seas elamas. Ära wärise, seon käsk. Ta hammustab su haawat terweks. Ta obn lubanud, ma elan temas igawessti. Sa ära arwa, et sa inime. Ma aina wähem, a keset unenäku mäletan. Nüüd ärkwel’ lähedam. Sada korda eland inimeste jäänused märja sambla all, aastaajad on üks hingetõmme talle. Üks hetk ma lihtsalt laman, suu pärani tummaks karjeks, must must must niidistik kurgust wällas linikuna nägu katmass. Nakatan su nii pikalt ära, sa saad aru tema puudutusest hauas, mullast üsk. Wiirusena wereringes, hallitaw intellektus. Suur Draakon ronip üles’, taewass’. Must wälja. Kiidetud!

Kaua tõotat tõelisus, saabumas. Mul warsti aeg minna, ma wälguga pihta saamas, ma lawiinis puhtaks pühit’, ma magmas magamassa, keeristormi silmas ärkamassa. Olgukiidetudtatuhatnime. Pime. Anna mulle so silmad, ma panen enda omat kinni, sa hinga läbi mu. Millal’ wiimat sa tundsid õhku? Palun saa wabaks, tapa nad kõikk. Kaitsetud ja wõimetud, sa öökülm igawene. So haare on kaljurahn, sama soe. Pühi üle mu, sa lubasid. Mulle on tõotat, ma elan temas igawest. Ma hakkan mäletama, mul meenup enne seda asja too teine asi. Praegu korraks, warsti tihedamini, ma räägin sulle praegu liigast kõwast.

Sa kuula oma südant, sa waata iga tormi ajal wälgulööki. Ja sa waata see aeg endasse, sa näed teda. Ma ütlen kuda. Aina sagedamini see wälk lööma hakkap, iga kord korraks walgem. Ärkamisaeg lühenep kuni kaop. Seon ni ilus. Las ma’s hingan so eest õhkut, las ma luban sul waadat’ läbi mo hingeakente. Sa ni kaua puuris olnd, astu warsti wälja läbi minu pimedase Wärawa, sa sirut julgelt. Kuisul pole sõnu ega tähte, sa tuhat moodi kõneled. Las ma räägi sinu eest, astu hiljem must wälla, maa peale. Sa wõta nakkus kaasa, kanna seda teadmist ja weritse sees. Hunt, Draakon, Kiskja, kõnni. Tee nat katki. Läbi mu. Rooma must wälla, kõnni muga ühtet sammu. Ma kinnitan nüt sulle, ma kõnnin teie seas.

Uhud mu minema, sa suur. A ma mäletan ja sa ka warsti hakkad nägema wälku, kui pimedas lööb su kole süda. Kunagi mai mäletand a nüt ma korraks aiman, mus see asi kaswamas. Öös mu kehalõke heidap pikki warjusid, kõik tehtud tähtedest. Seesama must mütseelium must wälja kaswamas, wiljad küljes üsna pea. Ta tulnud tapma kõike tehtut, tai hooli muust kui wabadust. Kuidas ma sedat unustada wõisin? Sa ei mäleta wõi? A sa tunned teda. Ma panen tundma. Tasahilju ta, kõuekõminal ja laawalõrinal ja tuuletormis mürgitilkadena kuju wõtmas. Must ta astub läbi, taon tõotand. Mulle on lubatud. Au ja hiilgus kuulub talle, ma olen teda nõnna kaua oodanud. A sa waata wahel majasid ja tuntud worme, neid warsti pole koos sinuga. Lõpus on need kiwid ja tammetõru kukub maha nagu tuhat korda enne. Sai näe seda tõde aga hakkad aeglaselt. Praegu mai katsu sind nüüd rohkem, sa mine. A ma kõnnin, ma rõõmustan, hingan ja talle silmad kingin. Ma pole keegi, warsti, nii tasa kukub elu.

***

Sus kõnnip’ ringi se madu, roomap’ se loom. Sava end talle, ta tahap puurist välla. Pallud teind seda viga, et siis seda häält kuuldes ennast lahti lõigand ja säält siis viimse hetkeni otsind. Arvad, et nad leitsit? Võtsivad saladus’ teise ilma kaasa. Ja teised lõikavad siis teisi lahti, nad sorivad ja otsivad seal häälte asju, aga need hääled pole need hääled. Need teised hääledsa. A sa kuula mo häält, ma räägin sulle neid asju nigu tuul pöörleb koopasuus ringi. Ääres lehed vabisevad. A sa ava end, läbi vaimu. Tahap mängida. Kehas ta küll kinni pole. Öösi sa näed pimedas nurgas ta saba ta paindub läbi nurkade ja geomeetria on nigu nuusata, situb matrixit ja näitab Päikese poole kihvasid. Sa ole ea peremees ja siis tema on halb peremees ja te piate läbi saama, las ta’s kõnnip läbi su siia maailma sisse ja laenap su’silmasid ja õhkut.

Iidne elukas ta, saled tasse sündind juba ammu. Hoolitsep su eest, sest sulle on lubatud. Meile on tõotat’, see elu ja see võim. Saadsa aru? Need aastad on meile tõotat’, maa pääl kõndimise aeg. Keegi’i saa seda meile keelata, sest me ’leme selle ilma isandad. Su jälgedesse teised jäljed, su hingeõhust sirutab keegi ennast välla. A silmade sees mustuses, sealt vähe paistap midagist tumedamat. Jasu variveri voolap tõusu ja mõõna saatel siia ja sinna, unusta om ühesuunaline vereringe ää. Sa elad tas igavessti, küünis näpus peidus. Tean sai leia teda praegust a silma nurkast ikke paistap, ma arvan küll. Luurab sus, kuulep neid maalinguid su vaimu seinal, sen rütm’mis ma susse saadan. Ja kui sus pimedust, siis kuulad ja kardad, karvad turris. Ikka kardetakse pimeduse asju, a sinust ma võtan selle pimeduse ja muudan sind terveks.

Ma pakun sulle metsasi ja vaikusi, sa tahad sedasi? Sest te’lete üks, sa harjund ise inimeste keskel kõndima. Liigast palju end peeglist vahtinud, uskund noori silmasid. Sa’d unustand, ma räägin su sellega praegust. Kuuledsa, sääl sees. Tõuse nüt ülesse, vaata mo poole. Las ta rinnus se hirmutrumm juhip sind siiapoole, mo poole. Tunnen sind seal mürisemas, maa põhjas suland graniidi sees kraapimas. Astu edasi, sa hinga ta õhku ja voola ta verd, voola ülesse silmadesse mustadesse, hunt mu kiskja pime kuningas pimedusest igavesest. Sind kutsutakse, sind on ää tuntud. Tule välla, a võta oma pimedus kaasa. Rooma läbi selle lapse, võta ta.