KAS SA VAHEL MÕTLED VEEL SELLELE HOMMIKULE, kui varakevadises jahedas ja hämaras välikäimlas väljus sinust keskmisest vaid veidi suurema vereklombina keegi, kes oli tol ajahetkel otsustanud siiski loobuda sinust kui oma emast? Kui see meelde tuleb, siis ikka kõige ebasobivamal hetkel: koosolekul esinedes, juubilari õnnitledes, bensiini ja kabanossi eest makstes. Minul küll. Kui ma vaatan sind selles kauges kevadhommikus, servamata laudadest liiga hõredalt, kiiruga kokku löödud seintega kuudis, kuhu kasin valgus kitsaste triipudena sisse pressis, nii et pirni polnud vaja, polnud pandudki, siis sellena sa toona paistsid. See, kellel ei peaks last olema. Mitte et pole väärt. Kes ei taha. Kas siis pole enam väärt, kui ükskord pole tahtnud? Kas päriselt on olemas naised, kes pole väärt, kas tõeliselt on olemas lapsed, kes on nii targad, et otsustavad kohe, ei, sinu juurde ma ikka ei tule? Aga kes nemad siis on, kes hiljem tulid? Miks nemad tulid?
Kui see juhtub, on alati liiga pime, kitsas valgusetriip ei aita näha ja ega seda õieti ei näegi, vere värvi hämaras ei erista. Pärast tõmbusid kokku nagu ikka, veritsesid edasi nagu ikka ja kas peabki teadma. Kas keegi koputas, kas keegi läks päriselt ära. Sind ei olnud kodus. Mind ka ei olnud, me ei olnud veel jõudnud. Võibolla oli see kõigest sinu juba koguneva süü klomp, rahutu, januse elu räppetomp, sala keriv karvapall. Sa hoidsid oma pead käte vahel, jälle olid unustanud ukse riivi panna, sa olid väga noor, kahekümnendateski käisid ikka veel ringi, käsi välja sirutatud, peo peal verine, rahutult tuksuv süda. Et nii ongi õige, me ei teadnud.
SEE KÕIK OLI LÄINUD NII KAUGELE, et sa soovisid ühe inimese surma. Ma nägin küll, sa hakkasid koolist puuduma, ei tahtnud enam õhtuti koolimaja taha parki tulla. Aga ma ei küsinud, miks. Siis juhtus, et ta surigi. Õnnetus. Algul ei suutnud sa oma õnne uskuda. Mida sa tundsid: kergendust, võibolla isegi tänulikkust (juhul kui sa juba oskasid seda tunda), sa ei oleks saanud seda toona kellelegi öelda, ka mulle mitte. Täna ma tean. Tean ka, et kuhugi ei ole kadunud, et kunagi ei kao su mälust tema ema kuju, hääl, nägu, hääl, käed, põlved, hääl.
Sina, jah, sina loed kirstu kõrval luuletuse, ütles õpetaja. Sina oled hea lugeja! Kas tema ei olnud siis kunagi midagi näinud? Või oli, aga… ei, see pole võimalik. Ei tohi olla.
Luuletus oli tal juba välja valitud, see oli meie lemmikpoetessilt. Jah, muidugi sa õppisid selle pähe (see on sul siiamaani peas) ja kui meie, kuuenda klassi lapsed ja teised, kogunesime jahedasse koolisaali, kus põlesid pikad valged küünlad, mille ümber olid seotud mustad lindid, teesklesid sa pisaraid ja nuukseid. Isegi mina ei saanud aru.
Ma ei saa, õpetaja, ma ei suuda!
Õpetaja jäi uskuma, et kardad surma.
Tõtt oli võimatu öelda, valetadagi polnud õieti midagi.
Igal aastal käid sa oma lastega sellel surnuaial, et nemad teaksid, kus nende esivanemad on, teaksid, kust tuleb rohtu kitkuda, kus on kaev. Sina hiilid siis nagu varas, oh, käin ainult korraks ära! kontrollid, kas tema haud on alles, kas tema haud on korras. Jah, on, alati. Alati värsked lilled, värsked rehajäljed, need küünlad vist ei kustu kunagi, mõtled sa, oh issand, ta ema elab ikka veel, ja sa nuuksatad tema ema häälega, nii et linnud elupuude võrades solvunult vakatavad, ja sinu põlved on jälle mullased ja sukapõlved verised ja katki. Nagu surnud poisi emal.
TÜDRUKUD, OODAKE AUTOS, ütles su isa. Ma käin ära.
Mina ei mäleta, mida me autos tegime, kui pikk oli ootamise aeg, kas nukud olid kaasas või kõrsikuid või küpsiseid. Kõige tõenäolisemalt vaatasime lihtsalt aknast välja, nagu tavaliselt, nagu sulle alati on meeldinud. Vaadata. Meie ümber laius lage plats, kuum ja tolmune, ei mäleta, kas seda kattis ainult asfalt või võis seal olla ka peenikest kruusa, murenevat betooni. Küll võis olla. Ehk hakkas meil oodates palavgi, oli päiksega üle valatud suvine päev autoteeninduse ees, töökoja hoonete heledad tellisseinad peegeldasid lõunatunni valgust, see tegi silmadele haiget nagu kiiskav lumi talve viimases lõpus, mil päikese võim vaid kasvab.
Igav ei olnud jõudnud veel hakata, kui autouks avati, juhi uks. Süütevõtit keerati, gaasipedaal vajus alla, auto röögatas ja rappus ja sina haarasid kahe käega juhi seljatoest, et mitte istmelt maha libiseda. Rehvid vingusid ja kogu tolm kerkis maast üles ja langes kuldse pilvena autokerele, mis ise oli kogelmogeli karva, akendele, tolmu tõusis ja langes, kuni masin tegi ümber oma telje üha uusi ja uusi ringe, kündis ja joonistas, jättis maha kuumi musti rehvijälgi või ringjaid rööpaid. Võibolla oli üks aken lahti, su juuksed tulid patsist lahti (minu juuksed küll tulid, ma tunnen vahel nüüdki nende liikumist paljastel õlgadel) ja kuum tuul ja keerlev hele tolm ja hele valgus pääsesid sisse ja kõik see pöörles, valgustas ja kuumas sinu kõhus ka. Võibolla sina ka kiljusid, võibolla hoidsid ühte kätt suul, nagu sa hiljemgi oled teinud, et mitte liiga kõva häält teha, võibolla ainult sina kiljusidki sel karussellil. Või surusid sa hoopis huuled kokku nagu mina, piimahambaid tuli ikka veel ära, huul jäi hammaste vahele, õrn metalne maik, õli ja tolmu lõhn ning kuumus sulasid üheks. See on maitse, mis jääb meelde. Autojuhi sinistes tunkedes turi näis naervat sinu ees. Kas me ei vaadanudki peeglist tema nägu, ei, ei mäleta, et tal oleks nägu olnud, käed olid ja olid sinised, õliplekkidega käised, poole käsivarreni üles keeratud, käeseljal kuldsed karvad ja tolm, sõrmenukid valged, sõrmed kindlalt ümber rooli. Mees keeras musta kulunud nahaga kaetud rasket võimendita rooli, kuni maailm värvus kuldseks ja tiirles ainult ümber sinu. Tiirles ainult ümber minu.
Kes ta oli, mõni lukksepp või muu säärane, autotöökoja mees.
Kui mul vana auto lagunema hakkas, siis mina küll unistasin autolukksepast kallimast. Lõpus, kui juba igal nädalal kukkus mingi jupp ära, ülevaatusel pidurivoolik katkes, ma täitsa tõsiselt hakkasin vaatama, milline neist võiks olla see õige: see on pikk, sellel on prillid, see on alati nii tõsine, seda teised kuulavad.
Suverehvid on nii siledad, mina neid enam alla ei pane, ütles kevadel mees, keda teised kuulasid. Te tapate ennast ära.
Kiskusin naelkummidest tangidega naelad välja.
Vahel töölt koju jõudes jääd sa hoovis autosse istuma, ei võta pagasiruumist poekotte, ei lähe tuppa, kööki. Keerad süüte välja, istud. Väljastpoolt vaadates võib jääda mulje, nagu sa ootaksid midagi.
LAPS MAGAS, lapse magamajäämine oli jälle nii palju aega võtnud, sa oleksid pika ootamise ajal peaaegu ise suikunud, aga tõusid siiski ettevaatlikult üles, panid juba pesu masinasse, kui kõlas pauk. Löök vastu akent. Võibolla tundus see sellepärast nii kõva, et laps magas, iga hääl ohustas lapse und. Võibolla oli see külma pärast, oli veebruar, õues oli plaksuvalt külm ja välisukse link oli jääs. Elutoa aknad ulatusid seinast seinani ja maani. Värava taga ega aias ei olnud kedagi näha. Taeva serv hekkide kohal oli hakanud juba punaseks tõmbuma, lumi võttis hämaruses sinakat tooni. Sina läksid vannituppa tagasi, panid masina keerlema, kuid mõte ei lasknud olla, sundis uuesti akna juurde.
Tegelikult oli teda lihtne valgel lumel märgata, sulepalli punase kõhuga. Linnuke ei olnud läbipaistvat klaasi millekski pidanud, jah, kui uksed olid vahelt lahti, võis läbi maja vaadata. Aken oli leevikese lennutee valusalt läbi lõiganud. Tippisid sussides õue ja korjasid linnukese pihku, ta keha oli soe ja pehme, kuid ei liigutanud enam, sa ei suutnud eristada ei hingamist ega südamelööke läbi pehme sulestiku. Milline õnnetus. Sa tundsid ennast süüdi (kas see oli selle maja, selliste akende pärast?), kuid ei osanud muud teha, kui panna pisike kingakarpi, karbiga kummuti peale, lapse särgike põhja pehmenduseks.
Kuidas ma teda matan, mõtlesid sa, maa on ju sügavalt, lootusetult külmunud. Sirelihekist tõusid lendu selle päeva viimased leevikesed, elusad, punased pugud sireliseemneid täis. Kuhu nemad ööseks lähevad, küsisid sa virguvalt lapselt, kes, nagu sulle tundus, oli selleks ajaks maganud tunde ja tunde. Kamin praksus ja õues praksus külmast hõbekuuse tüvi.
Öösel äratas lind sind, surnust ellu ärganult viskles ta kingakarbis häälekalt, kuni sa ta vastu roosatavat, järjekordset kibekülma hommikut uksel kükitades kõigi oma kõhklustega võideldes vabaks lasid.
MESI LÕHNAS KULDSELT, suurt kööki täitis vurri keerlemise monotoonne heli, mesi liikus trumlis ja raske mee vastupanu oli näha sinu lihaste liikumises. Magus vajus vastumeelselt mööda roostevaba terast, sinu juuksed olid rätiku alla kokku seotud, päevitusriiete peale olid tõmmatud traksidega pleekinud töötunked, nahk oli kohe mööda saavast suvest pruun. Meest ja higist tehtud naine, soolane ja magus! Kleepuv. Kogu köök kleepus, meie paljaste taldade ja linoleumi kokkupuutel võis kuulda tasaseid naksatusi.
Aitasin sul kaanetada, sa tunnistasid, et ei suuda enam. Ei suuda rohkem mett süüa. Ma lakkusin ise kärjekahvlit, toppisin põskedesse kärjetükke, kuni mesi muutus ka minu jaoks magusast kibedaks, kurk valusaks. Ikka oli raske lõpetada.
Sa olid armunud ja tahtsid sellest rääkida, sellest, kelle sa pidid endale saama. Kellega sa hakkad elama, lapsi saama. Sa olid ära otsustanud, olid välja valinud, sina olid nüüd see, kes jahtis, mitte ootaja. Köögi aken selles majas avanes õhtu poole, loojang kuldas kapiuksi, mesi vajus ja päike loojus sinu vanematekodu kööki.
NÄGIN SIND ÜHE KORRA VEEL, kaubanduskeskuse parklas. Sa istusid üksi autos, rooli taga, käed süles ja vaatasid enda ette, oma süle, oma käsi. Sain sind jälgida ehk minuti või kaks, selle aja jooksul sa pilku ei tõstnud, minu poole ei vaadanud.
Ta kiusab sind sellepärast, et sa meeldid talle!
Maailm ei tiirle ümber sinu.
Lõpuks pead sa ikkagi autost välja tulema.
Kas sa arvad, et oled seda väärt?
Sinu auto kõrval võttis juht paigalt. Kui tolm tagasi maha langes, olid sa kadunud. Järgmine võttis koha.
JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKASID SA KÕIGIST VAREM, panid vaikselt riidesse ja võtsid esikust garaaži võtme. Oli suve hommik, mis polnud veel õieti jõudnud alata, suvi, hommik, kõik oli alles ees, alguses. Karges koidikus oli aimata ilusa pühapäeva saabuvat sooja, kortslehtede õnarustes läikis jahedat vett. Majade vahel oli üleni vaikne, garaažide juures ei olnud kedagi peale sinu. Luku peal oli kummist lapats, lukk ei käinudki raskelt. Ukse tõmbasid kahe käega lahti.
Uus ratas alati lõhnab, tavott jääb sääre külge, jätab jälje, sadul oli juba sinu järgi seatud. Asfalt oli siis uus, muru haljasaladel eelmisel õhtul niidetud, lõhnav ja roheline, liivakastides uus sõre liiv. Sirelid plaanisid just sellel päeval oma õied avada, nelja õielehega tavalised, viie õielehega õnnetoovad, ka kahesed, kolmesed, need, millelt oleks nagu midagi ära rebitud, ikka valmis, õiged õitsema koos teistega raskes kobaras. Päev pärast oma seitsmendat sünnipäeva sõitsid sa uue rattaga hommikustel tühjadel tänavatel, keset teed, sileda musta asfaldi peal, mitte kruusasel serval, raam läikis, linnud laulsid noortes elupuuhekkides, mille varjud olid päeva alguses pikemad kui puud ise. Keegi oleks võinud sinu käest siis küsida. Kõik küsijad magasid, kui sul oli koos kummiste lenksudega peos kõik, käes kõik vastused.
Tahaksin veel ärgata sinuna selle päeva hommikusse.
