Proosa

  • Töökäsk kõrgemalt

    Süüdanud teise sigareti, tõstis ta pilgu halli taevasse, otsekui otsides sealt midagi. Külm näpistas, kuid ta talus seda vapra ükskõiksusega. Üks vähestest vananemise plussidest paljude miinuste kõrval oli just see murdumatu tuimus, mis vaigistas mis tahes võiduka joovastuse, kaotusvalust rääkimata.

    Ülemuse roosa kaubik keeras maja ette. Ta kustutas koni ja avas esiukse. Istu taha, Märdi kõrvale, nõudis ülemus. Olgu nii. Tere, Märt. Tere, Kajar. Sõideti vaikides. Kajar kratsis läbi sonimütsi pead, siis pistis käed nahktagi taskusse, vasakul jäi sõrmede vahele välgumihkel, paremal suitsupakid. Märt tema kõrval hoidis käsi lõdvalt põlvede vahel. Aastaaegadest välja tegemata kandis ta alati üht ja sama ülikonda, justkui liiguks tema keha mingis õhkpadjas, kus temperatuur püsib stabiilselt +20. Ülemuse seljas ilutses roosa T-särk, selle rinnal laiutas suurte pehmete tähtedega: TOOMAS. Kõik kolm kandsid prille. Kajari omad olid kattunud uduga, aga kas see tema silmavaadet hägustas, vaevalt küll. Kui auto kaubanduskeskuse parklas peatus, tõusis tahavaatepeeglisse autojuhi morn ülemusepilk. Su mure on paljastatud, mõtles Kajar. Märt sekundeeris filosoofilise köhatusega.

    Vinnanud pakiruumist suure raske postamendi endale turjale, tuigerdas ülemus selle all vaevu püsti püsides peaukse poole. Talle järgnes Märt, isevärki lapsemeelsel ja sisutühjal sammul, viibutades käes kõhna portfelli. Ja Märdile omakorda Kajar, kaks kätt taskus, kui oli sigareti põlema saanud. Nii nad seal astusid, oma spetsiifilist rekvisiiti kandev lunastaja kõige ees ning kaks usule jalgu jäänud jüngrit tema järel. Lumega segatud pori lirtsus nende jalge all nagu elu kaeblik pulsirütm.

    Siin! Ülemus oli postamendi maha prantsatanud ja pühkis nüüd taskurätiga otsaesist. Kus ajakirjad on? Märt avas portfelli, tõstis selle ülemuse nina alla. Too võttis sealt ajakirjad, luges need üks-kaks-kolm-neli kokku ja asetas poodiumile. Kui jõusaalist tagasi tulen, olgu müüdud. Ei tea mis hea pärast, mühatas Märt, rohkem nagu omaette. Ülemus vaatas talle koormahobuse klapistunud pilgul otsa. Ise teeme, ise müüme. Ja osutas sõrmega kujuteldavasse taevasse kaubanduskeskuse kohal. Seda küll, aga ikkagi, julges Märt edasi nohiseda. Ülemus astus talle lähemale. Kuule sina, ütles ta ebaloomulikult silmi punnitades. Äkki tahad hoopis poodkasti ronida? Märt taganes paar sammu. Viimati pidid nad selles umbses vineerkastis, mille ülemus keset poodi euroalusele paigutas, peaaegu ära lämbuma. Kolm tundi vahetpidamata juttu ajada. Kultuurist, nagu ülemus käskis. Üleni higised, janust uimased, nad oleksid Kajariga äärepealt otsad andnud. Üks tüdrukutirts toppis neile õhuaugust marmelaadikommi sisse. Aga kui nad vett anusid, selgus, et pudeli jaoks on avad liiga väikesed.

    Märt tõstis lepituseks käed. Ülemus lahkus.

    Vaatamata hommikusele tunnile keskus juba kihas. Ja mitte ainult pensionäridest. Siin kõndis noori emasid, vedades enda järel oma sissepakitud järglasi, särav tatitilk nagu jõuluehe keset õhetavat näokest; tunkedes ehitusmehi, ühes käes otse ahjust väljunud ciabatta, teises kaheliitrine piim, omavahel ukrainakeelseid anekdoote pritsides; kõiksugu tõmmusid tegelasi eksootilistest kliimavöötmetest, seljas naeruväärsed kandilised termoskotid; no ja nagu kõikjal ja alati luusis siin veel üksjagu kehkenpükse, muidusööjaid ja päevavargaid, aga ka lihtsalt õnnetuid, kes elu näpitsate vahelt korraks külluse sooja templisse putkanud.

    Lähenes joviaalses seisundis meeskodanik, peas sinimustvalge müts, ajas jalad harki ja jäi postamendi ette seisma, täpselt nagu Ronaldo enne trahvilööki. Mulle palun neljas sammas. Ta suu haises kange õlle järele. Meil on ajakiri, vastas Märt ja näitas näoga postamendi poole. Ajakiri! Mis ajakiri? Märt ja Kajar vahetasid tülpinud pilgu. Kultuuri, ühmas Kajar. Tõlked, esseed, novellid, luule, sihuke staff. Mehe silmad lõid särama. Tema hoiak muutus ühtäkki kangeks ja pidulikuks. Kultuur, see on…, see on… Jah, nii on, nõustus Märt. Palju maksab, küsis mees. Kaks sotti, vastas Kajar ja tegi Märdile silma. Selge, ma tulen kohe tagasi.

    Jätnud Märdi postamendi juurde valvesse, võttis Kajar suuna supermarketi territooriumile. Ta lonkis piki lõputuid riiulivahesid, tundes endal tuhandete toodete lootusrikkaid pilke, kuni peatus magusate asjade sektoris. Siin te mul oletegi. Ta kükitas, vaatas vilksamisi üle õla ja libistas kolm pulgakommi taskusse. Siis astus rahulikul sammul edasi, kuni teda peatas kellegi käsi ta õlal. Kajar pöördus ringi. Tema ees kõrgus naissoost turvamees, väga pikka kasvu, treenimata XXL kehaga, näost konkreetne, ometi sõbralik. Ma nägin, paljastas turvamees. Tulge minuga. Nad vingerdasid riiulite vahel poe teise otsa, kuni jõudsid peldikuharjade osakonda. See on ainus koht, mida kaamerad ei näe, sosistas naine ja sirutas välja käe. Kajar vaatas seda imelikku nähtust teatud hämmastusega. Kuidas oli loodusel õnnestunud disainida selline jõuline kämmal sellise naiseliku joonega. Ta võttis taskust kõik kolm pulgakommi. Turvamees silmitses neid põhjalikult, valis välja vaarikamaitselise, pistis selle endale püstolikabuuri ja tegi minekut.

    Seejärel tõmbas Kajar väljas ühe suitsu, uuris jälle taevast, lootes silmata mõnd märki kõrgematest jõududest, ning lonkis sisse tagasi. Märt oli nõjatunud postamendile ja ajas juttu kellegi naisterahvaga, kes talle innukalt kaasa noogutas. Ja siis leidub meil selles numbris veel päris huviäratav artikkel prekaarsusest, mida mõned mõtlejad peavad tänapäeva tööturu salakavalaks vähkkasvajaks. Ja muidugi lisaks veel värsket proosat, luulet. Muide, me otsime pidevalt uusi ja noori autoreid, et ikka kätt nii-öelda pulsil hoida. Naise kõrval igavles väike koolijüts, ebaloomulikult suur ranits seljas. Kajar kummardus poisikese poole. Ja kuidas sinu nimi on? Poiss tõstis oma väikesed inetud silmad ja Kajar mõtles eluterve ükskõiksusega, et näe kui kole ja eemaletõukav võib olla ühe inimlapse nägu. Armin, vastas poiss. Nimi pole samuti suurem asi, mõtiskles Kajar edasi ja lasi poisi ette kükki. Sa oled tore poiss, Armin. Mitmes klass? Kolmas. Kas juba kirjandeid ka kirjutad? Ei, luuletusi ainult. Näitad onule ka? Poiss võttis kuulekalt ranitsa seljast ja otsis sealt emakeele vihiku. Kajar sirvis lehti, lastes neist kiiresti silmadega üle. Ta peatus. See oli päris hea. Ei ole võimalik, Lionel Messi! Kajar osutas äkki üle poisi pea. Kuni see selja taha vaatas, rebis ta vilunud liigutusega vihikust lehe ja toppis endale taskusse. Kuskohas, keeras väike Armin pettunult tagasi. Ai, juba lasi jalga, lohutas Kajar. Näe, võta pulgakommi. Ja kirjuta ikka edasi. Poisike vinnas ägisedes koti selga tagasi. Täna poeet, homme toidukuller, ennustas Kajar erilise kaastundeta.

    Kui naine ja tema inetu Armin olid lahkunud, vedelesid kõik neli ajakirja ikka veel puutumatult postamendil. Kajar tundis endal kellegi pilku. Veidi eemal seisis tuttav naisturvamees, pulgakomm suus nagu magus töövõit. Naine osutas kahe sõrmega kõigepealt oma silmadele, seejärel Kajarile. Vastuseks näitas Kajar sõrmedega moodustatud südame kuju, nii nagu jalgpallurid pärast väravat. Siis lonkisid Märt ja Kajar õue, et teha tööst väike paus. Kajar süütas sigareti ja ulatas Märdile kortsus vihikulehe. Alandus, ängistus, meeleheide, tegi Märt noorpoeedist kokkuvõtte. Kui kunagi jooma hakkab, tõmbab Bukowskile järele.

    Naastes leidsid nad postamendilt neli kokku kägardatud viiekümnelist. Ajakirjad olid aga kõik endiselt alles. Kajar võttis ettevaatlikult ühe kupüüri, nuusutas seda. Liisunud õlu. Seejärel pistis kumbki mees kaks rahatähte endale tasku. Kuid midagi oli nende äraolekul veel aset leidnud. Neist mõne meetri kaugusel uhkeldas nõiaväel ilmunud teine, konkureeriv postament. Selle kõrval toimetasid kaks tarmukat prouat, üks neist kujundas pilkupüüdvat väljapanekut ajakirjadest, teine lõikas lahti värskelt ahjust võetud õunakooki. Kook lõhnas nii isuäratavalt, et Märdi ja Kajari kõrisõlmed liigatasid nagu kaks sukelduvat sünkroonujujat. Prouad pöördusid meeste poole. Nende tugevalt meigitud nägudelt helkis vastu naiselikku võitlusvaimu. Kummagi väljakutsuvat rinnaesist ehtis nimesilt. Asta. Doris. Siis piiras piraajaparv naised sisse, nii et minuti pärast oli koogist järel vaid puru. Ajakirjad aga ilutsesid edasi, uhkes puutumatuses, nagu mälestusmärk vankumatule ja läbi aegade kestvale kultuurile.

  • Unemees

    Ööl, kui suve viimane noor kuu loodi, nägin unes üht meest. Unenägu läks käima vastu varahommikut, nagu ikka need unenäod, mida ärgates veel mäletatakse. Pärast ärkasin tuppa, kus juba oli päikesetõusueelset halli valgust, ei olnud enam ööpimedust, aga ei olnud veel ka õige hommik.

    Unes oli ikka tõeline öö, musta taevaga, ma tulin parajasti kõrtsist, selge, et olin seal päris pikalt olnud. Astusin uksest välja ning tundsin ta kohe ära. Seisis ukse taga, nii astusin talle peaaegu sülle. Püüdsin siiski mööduda, muidugi kohmakalt, kuid pöörasin siis järsult tagasi ning prahvatasin välja: ma tunnen sind. Süda endal põksus päris kiiresti, käed mul unes ei värise. See oli ühe bändi laulja.

    Seisin nüüd tema ees ja vaatasin meest väga lähedalt. Mingid laternad valgustasid kõrtsiesist, pakun välja, et need, mis tuules kõiguvad, vanad elektripirnid sees. Mehel olid päris korralikud, uhked bakenbardid, selline usaldustäratav, vaevumärgatav topeltlõug, silmade all tumedad sõõrid. Minu unes ta prille ei kandnud, kuid laval on ta seda teinud, ilmsi need sobivad talle. Päriselus nägin ma teda ühel festivalil, parklas, pikem mees tuli ühest autost välja, sahmerdas seal juures midagi ja mina jäin teda mitmeks sekundiks vaatama. Köitis pilku. Siis ma ei teadnud, kes ta on, unustasin kohe. Pärast, õhtul, nägin teda aga uuesti, laval, ja miskipärast tegi see nägemine mulle rõõmu. See on päris vana bänd, ma ei olnud neid aastaid esinemas näinud ja need ammused korrad… no siis võisin ma näiteks purjus olla. Ei mäletanud sellist, seda lauljat! Kindlasti on aeg ka tema välimust muutnud, keha natuke pehmemaks, nägu karmimaks. Jälgisin teda terve kontserdi – mida ta oma kitarriga tegi, kuidas vahepeal õlut võttis, otsaesiselt higi pühkis. Kas prilliklaasid läksid higiseks.

    Nüüd oli ta siin, minu unenäos.

    Ma tunnen sind, ma tean, kes sa oled!

    Ütlesin selle ära ja kõndisin kiiresti edasi. Mul oli veidi piinlik ka, muidugi. Ja üldse, ma pidin rongile jõudma. Minu mees ja lapsed ootasid mind raudteejaamas.

    Mõne hetke pärast sain aru, et ta järgneb mulle.

    Tal tekkis huvi, mõtlesin ma. Kui lihtne. Neid huvitab, kui keegi nende vastu ise huvi üles näitab. Siis nad lähevad liikvele. Ometi tundsin ma rõõmu, surinat kõhus. Jalutasime nüüd koos pimedas linnas, näitasin talle maju ja sildu, rääkisin talle nende kohtadega, selle linnaga seotud mälestusi, mida mul päriselus polnud. Rong pidi kohe lahkuma.

    Jää, ma tahan sinuga …, ütles ta. Mõned panevad siia kolm punkti.

    Nii otse ütleski.

    Ärkasin hõõguva kõhuga, hallinevas pimeduses naeratades üles. Ma teadsin küll, et unes ma läksin ikka rongi peale. Mis siis.

    *
    Kui kuu kasvab, siis alguses ei ole teda taevas näha, kuid unenägudest saan alati aru. Need hakkavad siis meelde jääma. Järgmisel ööl viibisin ühes paigas koos kirjanikega, mingis õues, aga kultuurses, isegi akadeemilises kohas. Toimus seminar või kokkusaamine, kuid mul oli jälle liiga vähe aega. Kõigest loengu vaheaeg. Päriselus mul pole muidugi mingeid loenguid. Külitasin trepil, minu ümber astmetel, pinkidel oli tuntud nägusid, kirjanikke, kirjandusteadlasi. Tuttav kunstnik, mu kunagine parim sõbranna, oli mulle ütlemata tulnud ootamatult Eestisse, ta pani nüüd oma pea minu sülle, juuksed olid jälle sama blondid kui vanasti. Silitasin neid, teadsin, et ta on minu pärast mures, et ta alati muretseb üle. Ei usu minusse igakord.

    Nimetati ja osutati kohalolijaid, kuulsamaid ja vähem, kuulsin teiste seas ka oma nime. Jutt käis läbi. Mind teatakse nägupidi!

    Juba seminar lõppeski, minul aga oli ajakirja toimetajaga kokku lepitud, et kohtume kell kolm kohvikus. Sinna on ju tund aega aega! Tobe tundus tervet tundi niisama linna mööda maha jalutada. Nagu vanasti kooli ajal hulkusime, et saaks aega parajaks, jalad, õlad alati nii väsinud.

    Siis seisis toimetaja minu ees, ma jõudsin ennast ainult küünarnukkidele ajada.

    Sa oled ärevil, tule, lähme kohvikusse. Tal olid konkreetsed näojooned, teravad, nahk luudel päris pingule tõmmatud, silmad aga soojad.

    See on hea koht, head hinnad ka. Ta vist tõesti arvas, et mul on raske. Toimetaja saledat keha kattis maani rippuv raske karusnahkne kasukas, see sobis talle, ta nägi välja nagu rokkstaar, veidi liiga mureliku näoga ainult.

    Ma pole ärevil, valetasin kiiresti, ise kohe uskusin seda ja ärkasin. Hea, et ei pidanud ootama, mõtlesin juba ärgates, hea, et ta märkas. Keegi märkab.

    *
    Need kaks uue kuu unenägu olid nii selged, et kolmandal päeval hakkasin juba õhtupoolikul mõtlema öise une peale. Kes end täna ilmutab, kas tuleb keegi? Tuli sugulane. Ma nägin teda õhtul rannas, see ei olnud uni, kuid siiski sama võimatu, sest me ei kohtu temaga peaaegu kunagi.

    Sugulane on teadlane. Juba lapsena arvasime omavahel teda geeniuseks ja olin õnnelik, kui ta minuga vahel mõne sõna vahetas. See oli sündmus, kui ta meie, väiksemate mänguga ühines, kuid seda juhtus harva. Mul on riiulis tema doktoritöö, kuid ma ei ole seda pealkirjast kaugemale lugenud, kuna olen kindel, et ma ei saa sellest aru. Sugulane ei vanane üldse. Ta teeb joogat või mingit kestvus-sporti, pluss mõtlemine. Välimuselt on ta alati ühesugune olnud ja sellepärast tundsin mina ta rannas kohe ära.

    Minu välimus seevastu on muutuv.

    Juuksevärv, see, kas ma kannan prille või mitte, kehakaal ja isegi pikkus on pidevas muutumises. Isegi nimi muutub. Hääl on küll kogu aeg sama, mu ema häälega väga sarnane, eriti telefonis. Seega, kui ta alguses minust möödudes mind ära ei tundnud, mässisin ma veerand tunni pärast rätiku ümber, võtsin riided kaenlasse ja läksin tervitasingi teda kõva, selge häälega. Oleksin teel riietuskabiinide juurde pidanud ju temast niikuinii mööduma.

    Pidi olema selle suve viimane soe õhtu, päris palju rahvast oligi sellepärast veel rannas.

    Peaks päikese kätte minema, siin hakkab külm, ütles sugulane.

    Päike on tegelikult loojunud, ütlesin mina. See oli tõsi. Päike oli vajunud sadama ja puude taha juba siis, kui tema alles randa jõudis. On suve lõpp, päike ei looju siin enam järve nagu kesksuvel. Koos valgusega kaob kiiresti ka soojus, kuigi vesi ei jahtu veel niipea. Siiski astusin liival mõne sammu edasi, veele lähemale. Rääkisime kiiresti, küsimus, vastus lihtlausega, järgmine küsimus, ainult sellest, millest tahtsime teada, mitte viisakusest. Mulle sobis nii, on tegelikult alati sobinud, kuigi ma oskan viisakust ka, pealispindset vestlust kaaslasele sobival teemal ja toonil.

    Kuidas sa siia sattusid?

    Ma tulin ujuma.

    Laps tuli mu juurde, märjad juuksed seljale kleepumas, pilk nõudlik.

    See on minu laps, ütlesin.

    Sul on neid… mitu?

    Mitu last sul on? Üks? No seda ma tegelikult teadsin.

    Kas olemegi järjest nii palju sõnu vahetanud, meie suhtlus oli alati olnud napp, ehk väliselt veidergi, hea oli seda sellisena aktsepteerida.

    Olin mõne nädala eest talle kirjutanud, küsinud ühe pildi kohta, kus me mõlemad peal olime. See oli haruldane.

    Seal oli nagu 19. sajandi Venemaa, ütles ta. Ma sain aru, mida ta mõtles. Seal fotol. Kui arhailine, kui metsik see koht oli, mis meid kasvatas. Aga mulle meeldis seal nii väga, ehk rohkem kui kodus, hea, et ma sain seal olla, seal sai olla.

    Ma saan seal liiga harva käia, ütlesin mina.

    Ma lubasin sel suvel minna, ütles tema, aga suvi saab juba läbi.

    Sa jõuad küll.

    Küll ta läheb, mõtlesin ma, miks mitte sügisel. Meid kõiki tõmbab ikka sinna.

    *
    Järgmisel päeval käisin kooli pärast linnas, peale lõunat sõitsin üksi maale tagasi, aga miski ei läinud plaanitult. Mees oli vahepeal jõudnud mu džinnist endale joogi teha, tegin endale ka ühe, mõtlesin, et küll ära lahtub. Asusin muru niitma, aga siis hakkas külalisi käima, disainereid ja kunstnikke, mehi ja naisi, istusime, vestlesime. Kunstnikele pakkusin piparmünditeed. Küsisin, kas nad on biennaalile juba projekti esitamas. Mõlemad naised on mu lemmikkunstnikud, üks maalikunstnik, teine skulptor.

    Maali ei valita niikuinii, ütles üks.

    Selleks peab terve meeskond taga olema, nentis teine.

    Ütlesin, et neil kummalgi pole õigus. Andsin neile disaineri toodud kleepsudest valida, nad võtsid paremate lausetega ära, mulle jäi kiri „käokinga tuhkatriinu“, aga ma olin sellega arvestanud. Disainer on tegelikult nagu minu endine õpilane ka, ainult mina ei õpetanud talle midagi. Ma arvan, et ta saab mingi muna või muu auhinna nende reklaamide eest, need olid päriselt head.

    Tegin teise segu veel, toonik sai otsa.

    Tegin süüa.

    Tundub, et sa jääd vist täna siia.

    Ega ma vist enam ei sõida küll.

    Mäletasin, et külmkapis pidi olema varuks üks Marlborough Sauvignon, aga ei olnud enam, selle asemel oli hoopis teine pudel, Pinot Grigio. Kumbki meist ei suutnud meenutada, millal ja kuidas selline vahetus oli toimunud ja et Marlborough oleks üldse ära joodud. Võtsin uued klaasid, sõime minu valmistatud toitu, siis niitsin veel muru.

    Lapsed olid vahepeal sõnumeid saatnud, mingid õppimised. Et mina pean koju minema. Kõik saatsid natuke aega vastastikku sõnumeid. Ei tea, mida me olime hakanud ette kujutama, millist olemist.

    Otsustasime, et mees võtab takso ja läheb linna, mina jään üksi maale. Tegelikult otsustasin mina, lihtsalt õnnestus selle mõtte juurde piisavalt kaua kindlaks jääda.

    Nõme oleks homme hakata autole järele tulema, ütlesin ma. Mul oli põll juba ees.

    Õues oli vahepeal pimedaks läinud, pesin nõud ära ja läksin üles tuppa linnas pooleli jäänud Brad Pitti filmi vaatama. Kui ärkasin, oli film läbi ja ma olin üleni higine, niiske tekk vajutas raskena mulle peale. Eemal sadamas kolistas tuul ankrukettidega, lõgistas maste.

    Lukustasin ukse, kustutasin tule ja sulgesin magamistoa akna. Võtsin peale selle lina, mille all ma magasin siis, kui veel kuumad ilmad oli. Mõelda, see oli alles kahe päeva eest. Kuulasin algava vihma ägenevat häält ja uinusin.

    Ärkasin telefoni äratuse peale tavalisel ajal, sellest ööst ei jäänud ühtegi unenägu.

    Sadas kõvasti, panin kummikud ja purjejope selga ning kastsin kasvuhoones tomateid, siis jõin sealsamas kohvi. Vaatasin, kuidas veejoad mööda klaasi maa poole valguvad. Mulle vihm meeldib, sügist ma tegelikult ju ootan. Siis sõitsin linna. Seal oli kõik õpitud, hambad pestud.

    Viisin lapse autoga kooli ja tulin kaarega koju tagasi, kuhu mul mujale minna on. Võibolla poodi. Või paremal juhul raamatukokku. Tänavad on suvest kõik lahti kaevatud, läks aega. Mees ootas keset kööki, vannilina ümber.

    Ma ei teinud väljagi, hakkasin nõusid pesema. Siis kuulsin, et hüüab magamistoast.

    Kas sa tuled, istud mulle näkku?

    Kolistasin veel natuke moepärast nõudega, siis läksin.

    *
    Järgmise öö magasin jälle linnas, üksi. Hommikupoole ööd pidin pakkima hakkama, metsa minekuks. Unes võtavad sellised asjad alati aega, eriti kui on palju inimesi, palju asju ja mingist hetkest pole enam ka algset arusaamist sellest, kuhu sa lähed. Seal oli üks kogenum instruktor. Mees näis vanuselt küll hilisemas keskeas, aga heas vormis, heleda habeme ja päevitunud näoga, pikikortsud otsaees ja kiirekesed silmade ümber.

    Sa ei pea seda kõike kaasas tassima, ütles ta, kui püüdsin kastides sobrades riideid leida, varustust. Õige suurusega vormi.

    Võta. Tundmatu meesinstruktor surus khakirohelised, katsumise järgi villased sokid mulle kätte, surus nii kõvasti, et taganesin päris vastu seina.

    Tegelikult pole midagi vaja, lohutas ta. Sul on endal kõik olemas.

    Lasin tal omale seljakoti selga tõsta, ilma et oleksin selle raskust tundnud. Täiesti võõras mees, tavaline unenägu täis rapsimist, mis kuhugi ei vii.

    Mõtlesin, et ma ei ole ammu isa unes näinud. Sellest on kahju. Mitu aastat juba ei ole näinud. Mul on meeles küll, et surnud inimesega ei tohi unes kaasa minna, et ei tohi temalt asju vastu võtta. Ma oskan unes käituda. Aga ta ei tule.

    *
    Hommikul sain mehelt sõnumi, et ta tuleb linna. Ilm on halb ja üldse, homme on niikuinii minek.

    Lõuna paiku käisin veel poes, kohmitsesin kuivainete ja kastmete riiuli vahel, piiksutaja käes, kui telefon helises. Teadsin kohe, mis kõne see on. Olin seda pikalt, päris pingsalt oodanud, viimastel päevadel küll enam mitte nii väga.

    Oli õige kõne. Sain aru ekraanile vaadates, nimest. Üllatusin korraks, et mul ta number mälus on. Muidugi, meil oli varasemalt suhtlust olnud, vanadel töökohtadel. Ütlesin rõõmsal, optimistlikul toonil oma nime, kas tema üldse teab, et ma tema nime näen, ei pruugi. Enne vastamist jõudsin taganeda riiulite vahele nurka, sinna kaupade ja käru vahele, ei jää ostjatele jalgu.

    Ta rääkis päris pikalt, ütles, et oleks pidanud varem helistama, et tunneb vajadust selgitada, miks see kõik nii kaua võttis, lõpuks nii kujunes.

    …et miks ikkagi sinu kvalifikatsiooni ja annetega inimest ei võeta. Tema on linnaosavalitsuses töötanud, tal on see kogemus. Suurt asutust juhtinud! See oli raske valik.

    Ma ei pannud tähele, kas ta ka mainis, et valitu on seekord mees, eesti keel ei anna ju sellist infot iseenesest välja. Ma tegelikult ise teadsin juba, kaks päeva olin teadnud, et mina seda kohta ei saanud. Mees oli oma initsiatiivil küsinud oma tuttavalt järele, siseringi info.

    Ma tean, midagi sinu võimetele vastavat siin praegu rohkem tõesti ei ole.

    Mina ütlesin reipalt, et kindlasti saame sinuga veel koos töötada.

    Mõtlesin seda tõsiselt seal poes.

    Ja veel mõtlesin, et mõned jäävadki liiga kultuurseks, liiga ausalt intelligentseks kogu selle poliitika ja muu avaliku rähklemise jaoks, ise juba kaelani seal sees. Nagu see mees, kes helistas.

    *
    Öösel oli palav ja kitsas magada, liiga palju inimesi, vähe ruumi ühes voodis, ükski unenägu ei jäänud püsima, aga teadsin ikka, et kuu kasvab.

    Kui hommikul kooli juurest tagasi tulin, oli tema ikka veel hommikumantlis. Ootas.

    Rulood akende ees olid üles tõmmatud, tolmuterakesed langesid päikesevalguses sinisele sametile.

    Mul on 35 minutit aega, kui sa tahaksid…

    Nädalaks läheb ära.

    Magamistoas nägin, riided olid kummuti peale valmis pandud. Sõbrad ootavad bensiinijaamas, et lennujaama sõita.

    Miks bensiinijaamas?

    Üks mees käib veel juuksuris. Tuleb otse juuksurist. Juuksur on kohe bensiinijaama kõrval.

    Järgmisel hommikul lugesin ajalehest uudist, et osasid fänne ei lastud lennukile, kohti oli rohkem broneeritud. Maha jäeti lasteta reisijaid, pagasita mehi. Kõik kompenseeritakse, uued piletid, õhtusöögid, aga esimest mängu pidi hotellitoa telekast vaatama, voodi krõpsupudi täis. Eestlased hakkasid kohe kaotama.

    Tulid ikka mõned sõnumid, kuidas seal on, kirjutasin midagi vastu, mõni kõne jäi vastamata. Siin läks elu omas rütmis edasi, rahulikus. On selliseid sõnumeid, millest on parem teha kohe ekraanipilt. Parem, kui isegi ei hakka vastama. Aga mitte sel nädalal ja see nädal läks nii ruttu.

    *
    Tagasilend on laupäeva öösel.

    Palju saabutaksegi koju öösel, kas kõrtsist või lennukilt või külast.

    Ma ei mäleta täpset aega, millal hakkasin öiseid saabumisi kartma.

    See on õudne, kui läbi une saad aru, et voodi ees seistakse, et sind vaadatakse. Et ta on ehk juba mõnda aega seisnud, kergelt kummargil su kohal, hingab raskelt. Vihaselt. Une sees oled sa täiesti kaitsetu, halvatud, hääletu.

    Silmi ei julge avada.

    See on palju koledam kui näiteks tõukamine, kui see toimub, oled püsti, ärkvel, adrekas hakkab kohe oma tööd tegema, ei tunne hirmu, valu ammugi mitte, lihtsalt püüad püsida, lihaskond võitleb iseenesest vastu. No eks ikka koperdad lõpuks, selg ees, küünarnukid mullas. Aga enam polegi hull, kui sina juba kukud, siis tema kohe taganeb, pühib käed puhtaks. Võib ka kihutada paadiga kaldast hästi kiiresti hästi kaugele, seisata keset veevälja mootori, visata ankru siledasse vette. Siis saab ta sirutada end päikese käes välja ja kogu tema päevitunud keha, pleekinud karvad, sooned, lihased otse läikiva naha all sõlmes, tema silmad, mis jooksevad minu peal, kõik temas reedab, millises raevus ta tegelikult on. Oleme kahekesi vaikuses ja tühjuses keset vett ja meie vahel lainetab see röögatu viha. Aga vähemalt ma olen seal ärkvel, olen valmis. Ma ei olegi enam tahtnud temaga kahekesi vee peale minna, pole läinud, kui ta kutsub, ainult kui keegi veel kaasa tuleb, siis kui keegi külas on.

    Mulle ei meeldi hirm.

    Nüüd oli ruumi laiutada, ainult ühes unenäos pidin tekki jagama mingi eesti näitlejaga, teine näitleja pahandas. Etenduseks oli vaja välja puhata, niimoodi siis õiendasid, ise sellised vanad rokkarid või midagi taolist. Mul on fotosid, mis võivad mõne relvaloast ilma jätta, ütlesin ühele näitlejale.

    Lastele olid pelmeenid sügavkülmas, kui koolist tulevad. Saatsin sõnumi, et läheb kuueni või isegi kauem. Õppige, ärge oodake, ärge mind otsige.

    Heitsin kile peale pikali ja juba natukese aja pärast paningi raamatu põlvedele, tundsin, kuidas valu hakkab uinutama, silmadki väsisid ära.

    Nüüd sa vist küll magasid, ütles tätoveerija.

    *
    Laupäeva öösel siis tulen.

    Kas päris laupäeval lendab või ööl vastu laupäeva?

    Ööl vastu laupäeva.

    Laupäevaks kasvab kuu täis, mõtlesin ma. Juba kaks õhtut on see kollane, raske taevakeha rippunud üliõpilasseltsi katusel, lösutanud korstna otsas, siit, läbi puude, üle katuste paistab see ebamäärase kärakana.

    Öösel.

    Võibolla on lennuk jälle üle bukitud. Täiesti tõenäoline ju.

    *
    Reede hommikul viisin lapse kooli, tagasi tulles viskasin reklaamid postkastist paberikonteinerisse. Ukselingist kinni võttes tuli mõte, aga kui vahetaks luku ära. Kuidas see üldse käib, otsin netist kedagi, helistan? Raha pole, selle jaoks ei ole. Et lukku vahetada, et ennast välja osta. Ükskord saatsin ühte advokaadibüroosse kirja, meilivormi kaudu kodulehel, seal tegeleti väidetavalt just taoliste asjadega. Vastust pole siiamaani tulnud, see oli juba mitu aastat tagasi. Tasuta nõustamise, muu taolise abi jaoks on alati liiga palju raha olnud. Ei ole olnud sobilik küsida.

    Lõuna paiku tuli pilt ühe raudteejaama infotabloost, enamiku sihtkohtade taha oli kirjutatud cancellati või midagi sarnast. Streik.

    Hääletage, kirjutasin.

    Ma sulle öösel hääletan, tuli vastu.

    Näis. Lubab selget ööd.

  • Teraslind

    Rea, Rea, sa ei tea, mis on hea!

    Keegi neist, kellega ta maganud oli, ei olnud surnud. See teadmine mõjus kuidagi rahustavalt.

    Rea võttis püksirihma ära, asetas selle plastikkarpi ja astus siis uuesti läbi turvaväravate. Ikka kõlas piiks. Ta tõmmati kõrvale. Üks mees ja naine hakkasid teda katsuma ja skännima. Rea seisis kuulekalt. Ta vaatas inimesi teispool väravat. Kõik lendasid kuhugi. Keegi polnud väga elevil, ju tegid seda sageli. Nad asetasid oma kohvreid turvalindile. Portfelle, seljakotte, lapsekärusid. Vedelikke on? Elektroonikat? Andke oma pardakaart. Võtke saapad ära. Astuge kõrvale. Korduvad fraasid kõlasid kui mantra. Kõik võtsid end vaikides ja alludes riidest lahti, nii mõnelgi oli raskusi pükste üleval hoidmisega. Rihm ei olnud ilmaasjata.

    Koer tuli, nuusutas.

    Real oli koertega alati mingi teema olnud. Nad tulid tema juurde, nuusutasid, nuhutasid, toppisid oma koonu ta jalge vahele. Rea tõukas neid kahe käega eemale, ei midagi. Ikka tulid nad tagasi. Või kargasid laua all ta jalga. Nii et Real hakkas lõpuks piinlik, ta tõusis ja lahkus. Püüad vestlust arendada, püüad süüa noa ja kahvliga, juua veini, naeratada, aga keegi ikka muudkui laseb laua all käia. Paaritub su jalaga. Meenusid kõik need lõputud lakkevahtimised vahekordade ajal. Keegi lamas su peal, asjatas, sina vahtisid. Laed olid muidugi põnevad. Oli valgeid, rohelisi, puidukarva. Oli neid imelikke kergete valgete koledate plaatidega, mis aeg-ajalt pähe võisid kukkuda. Ja oli neid pruunide rantidega lagesid. Neid, kus miskit oli läbi lasknud, kas katus või naaber uputanud. Rantidest tekkisid sageli laemaalingud, näod, loomad, sarvikud, alasti naised, türad, hobused ja kapsalehed. Siis kui veidi rohkem veini oli joodud. Hea, kui oli midagi vaadata. Valgete puhaste lagedega oli keerulisem. Siis pidi veel rohkem jooma, et silme ees midagi jooksma hakkaks. Enamasti oli see kui algeline animafilm. Veidi konarlik, katkendlik. Aga ikkagi endiselt – türad, rinnad, puusad, hobused, maod, musklid, kuradid. Värdjad.

    Mida nad nii kaua otsisid? Tal ei olnud ju midagi. Mida nad lootsid leida? Koergi lõpetas nuhutamise. Mees veel kompas siit ja sealt. Naine lasi käe läbi Rea juuste. Mis nende juustega siis oli? Kõrva tagant lootsid leida midagi? Just, kõrva taha võiks kokaiini peita küll, et keegi saaks mööda su kõrvalesta seda ninna tõmmata. Sellest ei olnud nad muidugi huvitatud. Keegi ei nuhutanud kõrvu. Juustega piirduti. Rea tundis kummalist erutust, kui naine käe läbi ta juuste tõmbas. Kas see oli ikka sünnis?

    Kui nüüd järele mõelda, siis tõesti, nii mõnigi neist oli juba päris eakas või elanud elu, mida võiks nimetada isegi ennasthävitavaks, aga ikkagi, kõik nad olid elus. Keegi neist ei olnud surnud. Vähemalt Rea teada mitte. Ta püüdis meenutada. Seal niimoodi käed kõrval ja jalad harkis seistes.

    Jack oli joodik. Aga selline lõbus. Vahel muidugi melodramaatiline. Enamasti purjus. Nagu joodik ikka. Rea oli siis õnneks nii noor, et ise väga juua ei tahtnud. Nüüd küll. Kui vähegi võimalus avanes. Veini, viina, džinni, vett, kohvi, mida iganes. Jackiga oli lihtsalt põnev kaasa jõlkuda, vaadata, kuidas joodik joob, priiskab, naudib, haliseb ja vahel teda kallisse restosse hailiha sööma viib või siis Reaga terve öö vahekorras soovib olla. Ega seal midagi muud väga polnud. Lihtsalt Jackiga oli Rea jaoks esimene kord. Ta läks joodikuga kaasa ja siis polnud enam pääsu. Joodik sai aru ühtemoodi, Rea teistmoodi. Ja ega Rea ei jõudnud väga vastu punnida. Ta oli siis veel alles üheksateist ja mitte ehk nii jõuline kui praegu. Pärast Rea küll korra mõtles, et seda võiks vist mõnes mõttes vägistamiseks pidada, aga noh, oli nagu oli. Joodikuga sai alati nalja ja ega tal sel hetkel elus muud põnevat nagu toimumas ei olnud ka. Ülikooli esimene aasta ei pakkunud pinget, sõpru polnud veel leidnud. Esimene kord on ikkagi esimene, isegi kui vägisi. Esimest tuleb ju hoida.

    Rea, Rea, sa ei tea, mis on hea!

    Pintsak kästi ka ära võtta. Jälle piiks. No misasja? Päriselt? Kas tõesti jääbki ta nüüd siia? Ei pääsegi kaugemale. Rea oli kuulnud lugusid, kuidas inimesed on tunde turvakontrollis viibinud, neid on alandatud, piinatud, ära kasutatud. Käpuli roomama sunnitud. Kuidas neile oli terve rusikas aanusesse topitud. No ei. Need võisid olla muidugi ka vaid lood. Ja mitte siin Eestis. Ega ju?

    Kas teil on veel kuskil metalli? Rea raputas pead, ta ise küll ei teadnud, kus võiks. Raudhambaid tal ei olnud. Rinnahoidjad? Uuris meessoost turvatöötaja. Mis rinnahoidjad? Kas ta peab need ka ära võtma? Rea tundis, kuidas ta punastab. Ta tammus ühelt jalalt teisele, niigi oli ta juba sokkis. Sokkis olemine pole piisavalt alandav? Ei, ei, olge rahulik. Rinnahoidjates on see traat noh, teate ju küll, punastas nüüd turvatöötaja ise. Minge, minge! Kõik on korras. Head lendu! Kõlasid lunastavad sõnad ning Rea korjas oma kodinad kokku, pani rihma tagasi peale ja tuhises edasi. Viimaks oli ta prii. Lennuki õhkutõusmiseni oli jäänud vähem kui tund, tuli kiirelt väravasse jõuda.

    Ühest väravast teise. Nii see elu oli käinud. Aga ega midagi erilist kogetud polnud. Pidi Rea endale tunnistama. Või mis see eriline oligi. Olla sai. Ammu polnud teinud asju, mis oleks esimest korda.

    Jackil polnud vahet. Ta võis Reaga olla vahekorras ka päevade ajal. Kõik oli verd täis. Voodi, linad, nad ise, mööbel. Reale see meeldis. Kuigi päevadega ei tundnud ta kohe mitte midagi, aga see kõik nägi vähemalt veidi hullumeelne välja. Nagu keegi oleks mõrvatud, aga kõik olid ju elus. See erutas küll. Aga pigem aju. Keha ei jõudnud veel järele. Keha oli Reale endiselt võõras, kauge ja ebamugavust tekitav. Keha oli liiga noor. Ja mis boonuseks, Jack tegi väga head espressot. Selle vastu ei saanud kindlasti, sellepärast võis need lõputud seksiööd ka üle elada. Reale meeldis Jack, sest ta oli väsimatu, ta jõi, seksis ja tahtis hommikuti ikkagi jalutama minna. Toomele või kuhu iganes. Mitte nagu mõned, joovad, seksivad ja siis tahavad ära magama minna. Siis, kui alles mõtted tekkima hakkavad. Neil kujunesid välja isegi väikesed rituaalid. Kui Jack oli väga purjus, siis ta nuttis. Rea lohutas. Kui nutud nutetud, pakkus Jack Reale kogu oma varandust, see tähendas siis kuldset sõrmust sõrmes ja risti kaelas. Kui Jack kaineks sai, küsis ta need Rea käest muidugi alati tagasi. Rea andis, ta juba teadis, kuidas see käib. Järgmise korrani.

    Rea istus muidugi akna alla. Et näha mida? Pilvi? Päikest? Kaugenevat maad? Lennuki maskuliinset tiiba? Ega ilmaasjata neid suurteks lindudeks kutsuta. Tiivad ikka laperdavat korralikult, kui turbulents hiigellinnu oma haardesse võtab.

    Tema kõrvale istusid ema ja poeg, poiss nii umbes neljane. Poiss pistis kohe lõugama, et tema tahab ise akna alla istuda. Ema püüdis poissi rahustada, kuid tulutult. Rea vaatas aknast välja ja tegi näo, et ei kuule ega näe neid. Poiss muudkui röökis. Viskas vahekäiku pikali ja karjus. Kuni poisi ema lõpuks Rea õlale koputas ja härdalt palus, et kas Rea oleks nii lahke ja loovutaks oma koha poisile, et see olevat lapsel esimene lennureis. Rea ei mõelnud hetkekski. Muidugi mitte. Mitte mingil juhul. Miks ta peaks? See oli ka tema esimene. Poisi ema vaatas Read pikalt ja põlastusega, aga istus siis maha ning toppis poisile telefoni nina alla, peale mida poiss justkui ära tinistatult vait jäi. Terve lennu jooksul ei vaadanud poiss mujale, ei emale otsa, ei aknast välja. Korra vaid reageeris, kui ema talle paar krõpsu suhu toppis.

    This is your captain speaking. Bonjour, ici votre capitaine.

    Rea vaatas huviga ära stjuardesside miimi-show, püüdis päriselt meelde jätta, kuidas vajadusel päästevesti kasutada, ning otsis oma väikesest reisikohvrist välja veidi sularaha, et esimesel võimalusel peale õhkutõusu veini osta.

    Tõus oli lärmakas, kuid sujuv. Kõrvad jäid lukku mõneks ajaks. Rea vaatas inimesi enda läheduses, kõik maigutasid suid nagu kalad kuival. Äkki kõditas miski Read nii meeldivalt, et ta pidi end istmel veidi kohendama. Mis see siis nüüd oli? Tema, vana frigiiditar, ja väike rõhuvahetus pani midagi püksis helisema? Meenusid autosõidud perega Lõuna-Eesti maastikel, need laskumised orgu. See õõnes jutt kõhus. Ja jalgrattasõit, kui sadul vahel õigesse kohta justkui muljus. Andes miski lootuse. Lubaduse. Rea oli veendunud, et ta on haige inimene. Alati, kui ta võõraid enda ümber vaatas, kujutas ta neid ette paljastena ja üritas silme ette manada, kuidas nad kõik vahekorras olles välja näeksid. Vahel fantaseeris Rea, kuis ta ise võõrastega vahekorras oleks, vahel püüdis võõraid oma peas paari panna ning kujutleda, kuidas nad omavahel võiksid ameleda. Ka siin lennukis. Nii palju võõraid, nii palju võimalikke kombinatsioone.

    Esimest korda oli Rea kellegi võõra ees paljas umbes üheksa-aastaselt. Nii mäletab ta seda ise. Paljas selles mõttes, et piinlik oli. Rea oli mänginud ehituspaneelide juures, kui äkki tuli hirmus kusehäda. Ta läks paneelide taha, tõmbas püksid maha ja soristas mõnuga. Kui pääsenu. Seal seisis ka Kaido. Sinises Puma dressikas. Temast nii viis aasta vanem kutt. Kaido vaatas huviga Read. Rea ehmus, aga pooleli jätta ka ei saanud. Kui juba oled häda tegema hakanud, ei saa seda kuidagi peatada, see lihtsalt voolab, võimsa survega. Eriti kui on viimane piir. Kui poole pealt püksid üles tõmmata, jookseks kusi kõik püksi, mis oleks veel piinlikum. Või sama piinlik. Rea tegi häda lõpuni. Kaido vaatas lõpuni. Siis läksid nad kumbki oma teed. Rea üritas edaspidi alati Kaidot vältida. Kui tema tuttav dressipluus kuskilt vilksatas, tegi Rea kiirelt vehkat, põgenes teisele poole teed või mänguplatsi.

    Poiss muudkui mängis, ila tilkus suust. Telefon ta käes tundus olevat nii tuline. Reale viirastus korraks, et see masin pritsib lausa sädemeid. Lennuk oli õhus, surises mõnusalt, Rea tellis veini veini järel. Punast, valget, segamini. Poisi ema jäi magama, ta pea vajus kuklasse, suu ammuli kui surnul. Kurgust väljus ragisev korsatus. Siis teine, kolmas.

    Teate Donaldi surmast sai Rea nädal aega tagasi. Terje ise ütles. Terjet tundis Rea juba kooliajast, nad istusid koos ühes pingis. Kannatasid koos tagumise rea poiste kiusamist. See, keda ei kiusatud, teadagi, ei meeldinud kellelegi. Terje ja Donald olid olnud koos kümme aastat. Vahepeal küll lahku läinud mitu korda, aga siis taas kokku kolinud. Kui Donald suri, olid nad koos olnud. Mitte otseselt koos, Donald suri kodus vannitoas, Terje oli sel hetkel tööl. Aga koos kui paar. Terje ütles küll, et oleks lihtsam olnud, kui Donald oleks surnud mõnel sellisel eluperioodil, kui nad koos ei olnud. Vähemalt olid nad tülis olnud. See tegi Terje jaoks asja veidigi talutavamaks – kui oled tülis ja vihane, siis pole nii kahju. Või püüdis ta lihtsalt enda jaoks niimoodi Donaldi surma kuidagi kergemaks mõelda. Tülli olid nad sel hommikul läinud tühise asja pärast, nagu ikka. Terje oli pannud WC-potile uued lõhnakuulikesed ja Donald oli need järgmisel hetkel ära võtnud. Terje nõudis, et Donald need tagasi paneks, sest muidu on peldikus rõve hais ja üldse, Donald kusevat mööda ning ta ei jõua enam seda kõike kogu aeg koristada. Ühesõnaga klassikaline bla-bla-bla. Donald väitis vastupidist: et tema mööda küll ei kuse, et ju Terje teeb seda ikka ise, aga ajab tema kaela, sest naised justkui ei kuse ju mööda. Terje pani kuulikesed tagasi, kuid mõne aja pärast olid need jälle potist kadunud ja prügikasti visatud. Nüüd seisis Terje kohe eriti vihaselt, käed puusas, ja palus kohemaid kuulide tagasi potti asetamist. Või muidu käigu Donald kus kurat. Donald röökis vastu, et ta ei saa ju sittuda, kui need kuradi kuulid seal potis vastu ta mune käivad. Selline jõuline avaldus võttis Terje mõneks viivuks pahviks. Tõesti, selle peale ei olnud ta tulnud, kuidas saakski. Terjel endal seda muret ei olnud. Munade muret siis. Samas ei saanud Terje ka alla anda. Ta pidi jääma enda juurde. Igatahes nõudis ta kuulikeste tagasi panemist ning ütles, et Donaldi enda kuulikesed teda ei huvita, hoidku neid kuskil mujal või sidugu kokku. Terje pani kuulikesed tagasi, lõi ukse kinni ja läks tööle. Õhtul koju tagasi tulles leidis ta Donaldi surnult vannitoast, lõhnakuulikesed käes, lebas mees soojal põrandaküttel, silmad avatud.

    Äkksurm. Terje oli olnud ikka veel liiga vihane, et kohe kurvastada. Ta kirus tükk aega vannitoas ega suutnud uskuda, et Donald niimoodi lihtsalt suri. Ebaõiglane. Ebaaus. Lausa reeturlik. Hiljem Terje muidugi nuttis ka. Nad olid pidanud järgmisel nädalal Pariisi sõitma. Donald polnud kunagi Pariisis käinud. Piletid olid nad ostnud impulsiivselt ühel ööl, kui neil üle pika aja kuidagi eriliselt sünkas nii-öelda. Nad lobisesid, jõid, vaatasid filmi ja nii tekkis ka ülevoolav mõte koos kuhugi reisida. Vaatasid kiirelt Ryanairi odavpakkumised üle ja soetasid hetkegi kahtlemata piletid Pariisi. Kolmkümmend kuus eurot tükk.

    Kahju polnud suur, aga ikkagi. Reis jäi ära. Alguses mõtles Terje minna üksi, aga kuidas sa matuse korraldamist edasi lükkad. Ei ole sünnis. Ja kuidas sa ikka Pariisi naudid, kui mees vedeleb surnukuuris. Ei saa ühtegi pilti teha reisil, sest siis ju teised mõtlevad, et on ikka bitch küll. Nii otsustaski Terje ühe pileti Reale anda. Teise tühistas. Sest Real ju nagunii ei olnud kedagi, kellega minna. Terje teadis, et Rea pole kunagi lennanud, ja miks mitte pakkuda parimale sõbrannale elu võimalust.

    Rea, Rea, sa ei tea

    Rea ise ei olnud suurem asi tülitseja. Pigem selline vaikne mossitaja. Talle ei meeldinud näost lapilised karjuvad inimesed ega tahtnud ta ka ise selline välja näha. Rea ema ja isa tülitsesid sageli, aga ta ei mäletanud ühtegi põhjust, miks. Ju ta ei saanudki lapsena sellest aru. Aga ta mäletas selgelt õhkkonda, veidrat pinget, kui ema ei rääkinud isaga päevi. Nädalaid. Isa muudkui nurus, et lepime ära, aga ei midagi. Ja kui viimaks ema rääkis, siis teatas isa, et teda ei huvita enam. Siis vaikis isa. Tüdines, alustas taas vestlust, aga selleks ajaks oli jälle ema juba nii vihaseks aetud, et vaikimine jätkus. Real polnud otseselt paha selles vaikimises olla, sai omi mõtteid mõelda, muusikat kuulata, sest ema ja isa ei talunud ise ka enam lõputut vaikust ning panid alati raadio või grammofoni mängima. Nii oligi kodune olukord üks lõputu vaikimine. Järjejutud raadiost, ABBA grammofonilt. Vaikimine oli Rea turvatsoon. Midagi nii kodust ja, kummaline küll, ka armsat. Reale ei meeldinud lobisevad mehed. Nii jäi mõnigi vahekord ära. Kuidas sa end vabaks lased ja lõdvestud, kui käib üks lõppematu möla. Aga enamasti olidki kõik ühed suured lobisejad. Seksiisu läks ära. Siis tuli koju ära minna. Vaikusesse. Üksindusse.

    Poisi ema ta kõrval norskas endiselt ja mitte vaikselt ja armsalt, nagu naisele võiks kohane olla, vaid ikka korralikult ja rämedalt. Poissi see ei häirinud, tema nina oli endiselt telefonis. Rea oli norskamisega ka harjunud. See tegi ta rahutuks. Norskamine – see oli segu seksist ja surmast.

    Kuna tülid kestsid kaua, pidi Rea isa leidma muid variante. Ema ju ligi ei lasknud. Ta käis sageli kodunt ära. Saabus vahel öösel või sootuks varahommikul. Ema kodunt ära käia ei armastanud. Ehk Rea pärast. Lootis Rea. Ema pidi leidma kodused lahendused. Väiksena magas Rea sageli ema ja isa vahel. Seal oli hea soe. Kui isa kodus oli ja voodis magas, siis ta norskas. Alati. Ja korralikult. Nii et maa värises. Rea püüdis magada, vähemalt silmi kinni hoida ning teeselda, et magab. Ema teeskles ka. Tegelikult oli ema üleval, sest tekk liikus, nagu oleks seal mõni lemmikloom peidus, keda Rea eest varjatakse, et teda hommikul üllatada. Looma sealt kunagi ei väljunud. Rea pettumuseks. Ema püüdis enda rahuldamist varjata, aga see ei õnnestunud. Tekk liikus liiga kärmelt. Rea piilus ema. Ema piilus norskavat isa ja rahuldas end. Norskamine muutus. Kord oli see vaikne nurrumine, siis vali kärgatus, pikem paus, nagu katkeks elu, siis jälle valjud jõulised korsatused. Mida valjemaks ja loomulikumaks norskamine läks, seda kiiremini liikus ema käsi. Seal teki all.

    Turbulents. Lennuk rappus. Veini lendas, pähkleid. Ikka kohe korralik turbulents. Inimesed karjatasid, lapsed röökisid. Mõni nuttis. Rea ei teadnud, kas tunda ärevust või lükata seda veel veidi edasi. Ta võttis kiirelt oma veini, jõi ära, kogemata hammustas topsi katki. Ta asetas käe istumise alla, vaatas, et keegi ei näeks. Turbulents tuli ära kasutada. Hirm sobis siia nagu hõrk juust hea veini juurde.

    Itaallase kohta Rea täpselt ei teadnudki, et kas ta on elus või surnud. Sest ta oli Itaalias. Kohtusid nad vaid korra kuskil baaris, see kõik oli nii möödaminnes, kondoomiga ja ei midagi erilist. Rea mäletas vaid, et telekas samal ajal mängis. Ühikas, kus itaallane ööbis. Oli oma jalkameeskonnaga Tartusse mängule tulnud. Rea põgenes sealt nii kiirelt, kui sai. Pettumus pettumuste reas. Isegi nime ei küsinud. Ei tea, mis tal mõttes oli olnud. Ju arvas, et tore oleks nägusa poisiga. Ikkagi itaallane! Eksootika. Tobedus. Alguses ütles Rea Terjele ei. Ta polnud tõesti kunagi lennanud ning oli endale lubanud, et seda kunagi ka ei tee, aga kui Terje püüdis teda veenda, et tuleb proovida uusi asju ning muidu ei saagi Rea elu sees maailma näha, vaid kössitab kogu aeg kuskil Viljandis või Tartus, heal juhul suviti Pärnu rannas, mõtles Rea, et olgu, mis see ikka talle, keskealisele vanatüdrukule, teeb. See üks lend. Ja mis eriti hea, ta ei pidanud midagi maksma. Raha Real nappis, töötas ta raamatupoes ja vahel andis ülikoolis mõned maailmakirjanduse loengud, aga sissetulek oli pigem nigel. Sai hakkama küll. Üüri makstud ja isegi kohvikus vahel söömas käidud. Baarides laristamas, hiljem kahetsedes. Aga reisist unistada ei osanud.

    Ja Donald. Rea mõtles Donaldile. Tal oli oma väike saladus, oma lemmikloom teki all. Ehk hakkab kergem, kui ta Terje pakkumise vastu võtab. Nimelt oli Rea kohanud Donaldit ühel ööl baaris, kuhu ikka peale tööpäeva lõppu sattus. Rea oli sel õhtul baaris juba tund aega üksi kuskil oma nurgas kolmandat pokaali veini limpsinud. Täna ei olnud tema päev, ühtegi tuttavat polnud, kellega oleks lõbus. Ses osas oli Rea väga valiv. Kui kedagi, kes talle meeldiks, polnud, jõi ta ennast lihtsalt täis ja komberdas läbi öö koju. Milleks hakata siis üldse vaeva nägema ja muljet avaldama. Istus nurgas ja tundis, kuidas magu valutas, aga alla ka ei andnud. Vein maitses hästi. Siis sisenes ootamatult Donald. Rea elavnes kohe. Keegi tuttav, viimaks! Ka Donaldil oli hea meel. Ei pidanud üksi jooma. Nad tellisid kohtumise tähistamiseks pudeli Rieslingut ja rääkisid, peamiselt Terjest, sest muid ühiseid teemasid väga polnud. Mõlemad said Terjet alguses taevani kiita ja peale teist pudelit klatšida nii palju kui suutsid. Terje sidus neid ootamatult tugevalt. Kolmas Riesling. Donald tegi välja. Nii ei saanudki Rea aru, kuidas ta järgmisel hetkel Donaldiga juba baari WC-s oli ning tundis mehe kätt oma pükstes. Teise käe pani Donald endale püksi. Päris kummaliselt paindus see mees. Kahjuks või õnneks nägi Rea ennast ja Donaldit sel hetkel peldiku peeglist ning sai korrapealt kaineks. Ei! Ainult mitte parima sõbranna mehega, ainult mitte Donaldiga. Donald ju isegi ei meeldinud talle. Kohe üldse ei meeldinud. Donald püüdis Read suudelda. See maitses kohutav. Rea kiskus end lahti, andis mehele mahlaka kõrvakiilu ja jooksis WC-st välja. Donald jäi segaduses järele vaatama, hoides üht kätt ikka veel totakalt pükstes ja teist kiilu saanud kõrval. Mille eest?

    Peale seda intsidenti olid Rea ja Donaldi suhted jahedad või õige-
    mini samasugused, nagu need olid olnud ka enne. Enne kolme Rieslingut, enne kätt püksis. Real oli muidugi veidi paha tunne. Nii ei tehta. Jood mehe kulul, lõbutsed, räägid kirglikult mehe naist taga, lähed temaga WC-sse, annad lootust ja siis võtad selle, kõrvakiiluga. Ilus see polnud. Äkki mehe asemel Pariisi sõit kuidagi korvab seda tegu? Mõtles Rea, kes ei teadnud. Kas ikka korvab.

    Rea, Rea, sa ei tea

    Sergei oli arst. Õigemini Sergei oli resident ja tal oli nina. Oli kevad. Midagi õitses ja midagi tilkus Sergei ninast. Rea vaatas teda, jalad harkis, toolis. Real oli mehest kahju. Aleksei, Rea hambaarst, oli selline väärikas, tõeline doktor, turjakas, prillidega. Aleksei meeldis Reale ka, aga ta valis Sergei. Sest põhimõtteliselt oli see ju peaaegu juba toimunud. Seal jalad harkis istudes tilkus Sergei ninast ta jalge vahele midagi. Mis sa teed, kui õitseb. Varsti läheb paremaks, vabandas Sergei.

    Rea istus toolil, nüüd juba sel tavalisel. Sergei uuris midagi arvutist, vaatas pilte nii ja naa. Midagi siin nagu oleks. Mis test näitas? Rea sellepärast ju tulnud oligi. Test näitas kahte triipu. Sergei vaatas veel moodustist pildil, nina tilkus klaviatuurile. Kindlalt ei oska öelda, see võib olla, aga võib ka mitte. Käituge nii, nagu oleks, aga andke teada, kui ikkagi selgub, et ei ole.

    See oli Rea ainuke kogemus lapsesaamisega. Kuu pärast lahmas verd ja kõik oli, nagu ikka oli olnud. Siis ta helistaski Sergeile. Sergei avaldas kaastunnet. Kõne lõpus teatas, et kevad on vist möödas ja ta nina enam ei tilgu. Ühel enam ei tilgu, teisel jälle tilgub. See neid kokku viiski. Mõneks ajaks. Uue kevadeni, uue tilkumiseni. Sergei oli hella südamega mees, aga voodis tõeline äpu. Ega Rea ise ka teab mis amatsoon polnud. Nad käisid kinos ja teatris palju. Seksisid pigem sellepärast, et nii ju tehakse. Läksid paljalt voodisse, nõkutasid natuke. Sergei tegi mõned oiged, tilkus veidi, siit-sealt. Rea naeratas häbelikult, vahtis enamasti lakke, mõeldes, kas ja millal peaks ämblikuvõrke pühkima. Siis keerasid nad teineteisele selja ja uinusid. Kumbki ei teinud voodielust kunagi juttu. No milleks rääkida millestki olematust. Üle aasta siiski Rea vastu ei pidanud. Teda hakkasid häirima uned. Rea nägi korduvalt Sergeid unes kellegi teise naise jalge vahel. Kelle laps see oli või ei olnud, seda Rea ka ei teadnud. Ikka juhtus nii üht kui teist.

    We remind you that this is a non-smoking flight.

    Rea ei olnud loll. Ta teadis väga hästi, et pole seda kunagi kogenud. Selle tunneb ju ära. Ühekorra oli päris lähedal. Vähemalt ta arvas, et see võis olla see, kui see polnud just insuldieelne seisund. Reginald. Üks hallipäine juhusuhe palaval suveööl. Mees oli ta jalge vahel. Rea sulges silmad. Põsed hakkasid õhetama, hingamine läks kiiremaks. Maailm, mis oli alati olnud ta tugeva kontrolli alt, hakkas moonduma millekski laialivalguvaks. Rea tundis piinlikkust ja veidrat ootust korraga. Siis tegi ta silmad lahti. See oli viga. Reginald, kes teda lakkus, meenutas talle ühtäkki tema lapsepõlve koera Ukut ning kõik lõppes. Rea lükkas Reginaldi jalgadega eemale ja ohkas. Reginald lonkis kööki, arvates, et ju ta on ikkagi liiga vana. Rea püüdis end meeleheitlikult ise rahuldada, aga ei midagi. Vasak käsi ei olnud ühekski tööks loodud ning paremal oli see viga küljes.

    Rea üks sõrm oli tundetu, parema käe nimetissõrm. Rando pärast. Rando polnud joodik, aga oli elumees. Nad olid joonud liiga palju tekiilat ja hakkasid suppi keetma. Rea avas külmutatud krevettide pakki hooletult noaga ja nii see sõrmeots minema lendaski. Ta küll leidis sõrmeotsa köögikapilt üles, kuid teha polnud sellega enam midagi. Rea sidus sõrme kinni ning keetis koos Randoga suppi edasi. Siiani ei tundnud ta seda ühte nimetissõrme. Sellega ei saanud paelu kinni panna, arvutis trükkida, lehte keerata, isegi kellelegi osutada oli selle sõrmega kuidagi õnnetu. Randoga oli olnud muidu kõik hästi, aga ta süüdistas meest ja tekiilat enda sõrme kaotamises, meest süüdistas siiski rohkem kui tekiilat, mistõttu nende teed läksid lahku. Ta ei tahtnud veel ühte sõrme kaotada. Tekiila jäi.

    Rea, Rea

    Mõned asjad olid Reale seniajani mõistatuseks jäänud. Kuhu kadusid padja alt tema oranžide õuntega aluspüksid, kui ta oli nii umbes seitsmene, ning kuidas sai klassiõde Irma lauajalaga vahekorras olla.

    Püksid püksteks, aga lauajalg kummitas siiani. Teismelisena oli ta ette kujutanud tuba, kus see laud asus. Laud ise oli muidugi ümmargune ja vakstuga. Ümber laua toolid. Ta kujutas ette, kuidas klassiõde roomab laua alla, üritab raske laua ühte jalga kergitada, et see siis suunata õigesse kohta. Edasi katkes fantaasia iseeneslikult. Niuetes hakkas miskipärast valus, nagu oleks ise raske laua alla jäänud, jalg purustamas vaagnat. Miks mitte tool? See ju kergem. Klassiõde Irma elas nüüd Hispaanias ja tema ülejäänud valikute kohta võiks ka öelda, et tooli ta ei valinud kunagi, kui, siis juba raske ja rustikaalne kapp. Või massiivne kuninglik tugitool.

    Rea lootis väga, et mälestus suguühtest koeraga oli vale. Midagi ähmaselt vahepeal meenus ja tuli silme ette. Ehk oli see siiski unes, eelmises elus, ja ta ei olnud oma koera lapsena ära kasutanud. Koer oleks ju rünnanud. Oleks ju? Seda ta aga ei mäletanud. Äkki siis ikkagi ei olnud. Endal oleks kergem. Elada.

    Ambivalentsed tunded valitsesid Read seoses kooliga. Ta lõpetas muidugi kuldmedaliga. Otseselt ei kiusatud, aga poistele ta meeldis küll. Nad võtsid ära ta koolikoti, viskasid seda tiiki, peksid teda vahel jalaga kõhtu, näitamaks oma poolehoidu, püüdsid seelikut seljast tõmmata ning tunni ajal surkisid joonlaudadega. Tonksu tahad, Rea? Tahad? Rea istus oma pingis ja tundis, kuidas kuskilt tuli joonlaud ta tagumiku alla ning hakkas seal edasi-tagasi liikuma: Rea, Rea, sa ei tea, mis on hea… Rea, Rea, sa ei tea… Rea, Rea… kõlasid poiste irvitavad laused joonlaua tonksurituaali refrääniks.

    Ega ei teadnudki.

     

    Neroga oli ta koos päris pikalt. Lausa poolteist aastat. Võiks öelda, et see oli isegi kõige lähedasem millelegi, mida võiks nimetada heaks. Nende kehad kuidagi klappisid, ta armastas lõunaunesid Nero kõrval. Armastas Nero musisid. See mõjus rahustavalt. Ehk liigagi, nagu oleksid vennaga. Seks oli imelik, aga kaisus magada hea. Kehalõhnad ei häirinud, pigem liitsid. Miski hetk, kui nad teineteisest lahku kasvama hakkasid, muutus ka hingeõhk. Kindlasti see tegelikult ei muutunud, miks peakski, aga äkki tundis Rea, et Nero hingeõhk haises ja oli väljakannatamatu. Enam musisid nagu ei tahtnud. Kui Nero rääkis, üritas Rea võimalikult kaugele hoida. Ja eks vist oli ka vastupidi nii. Kui kellestki eemaldud, võõrdud, muutuvad ka kehad võõraks, lõhnad võõraks, kuni enam ei kannatagi välja. Nii nagu hingeõhuga, oli ka muude lõhnadega. Kõik lehkas. Ka seal allpool. Kurb muidugi.

    Rea kujutas ette, kuidas lennukirattad aeglaselt, kuid jõuliselt raudse linnu kõhukoopast väljuvad. Ta vaatas aknast välja. Oli öö. Linna tuled paistsid all. Nero saatis talle aastas korra sõnumi. Sünnipäeval. Üks aasta jäi vahele, Rea mõtles juba kõige hullemat, aga päev hiljem sõnum siiski saabus. Neroga oli kõik korras.

    Cabin crew, please take your seats for landing.

    Lennuk rappus. Keegi öökis. Real hakkas äkki hea.

    Õigus, Teet. Teeduga ta ainult suudles. Korra. Tartus. Krooksu aknal. Või oli see toonase kõrtsu uksel? Üks suudlus, aga võimsa laenguga. Las ta jääb. Teet on elus, teda oli Rea hiljuti näinud. Rõõmsana. Teet olevat nüüd naine. Nii et, kindlasti elus.

    Kuuma- ja mõnulained käisid üles-alla, üles-alla. Põsed õhkasid, mõnutorked peanahal… Naba all. Rea hoidis kramplikult tooli käetugedest, hambad ristis, silmad kinni surutud. Ta palvetas. Palun jumal, tee nii, et see juhtuks. Poiss tema kõrval vahtis lolli näoga, telefon kukkus maha. Poisi ema ärkas, korjas telefoni üles ning rahustas nutvat last. Kõik on korras. Kõik on korras. Rea, Rea, sa ei tea… Rea, Rea, sa ei tea… Rea, Rea…

    Prõmaki. Lennuk maandus, Rea ei suutnud enam. Ta röögatas kui loom. See oli võimas. Kõik plaksutasid, Rea kõige kõvemini.

    Kõik väljusid lennukist. Rea istus ikka veel oma koha peal. Raske oli lahkuda. Hirmsasti oleks tahtnud suitsu tõmmata. Tema, kes ta kunagi ei suitsetanud. Stjuardess sammus tarmukalt Rea poole. Rea ennetas ta lauseid, võttis viimaks oma väikese kohvri istme alt, tõusis vastumeelselt püsti. Mõnuirve ikka veel näos. Iste oli märg. Rea võttis pintsaku, sidus selle enda ümber, et niiskunud koht tagumikul välja ei paistaks.

    Isegi kui keegi oleks surnud. Neist. Ei saaks see võtta Rea praegust magusvalusat tunnet. Millegagi võrrelda ta seda ei osanud. Millegagi võrrelda nagu polnudki. Kui siis Reginald ja see üks kord, mil peaaegu. Sitta see Reginald! Täielik vanamehe ületähtsustamine. Aitäh, Donald. Rea peaaegu oleks tahtnud nutta. Ta tundis, et armastab Donaldit. Mingis kummalises, sellessamas hetkes. Meest, kelle süda ütles üles lõhnakuulikeste tõttu, meest, kes ei saanudki Pariisi. Meest, kes pakkus kunagi talle enda lõhnakuulikesi, millest ta oli väga ebaviisakalt keeldunud. Lõhnakuulikesed leiavad su ikkagi viimaks üles… Ja sa andud. Donald, toilet duck. Merci, teraslind!

    Rea eksles lennujaamas sihitult ringi ega tahtnudki eriti mingit sihti leida. Milleks? Ostis ühe õlle, sõi ära burgeri. Võttis teisegi. Meeletu nälg oli tekkinud. Ta vaatas inimesi enda ümber, need jätsid teda kuidagi külmaks. Rea väljus lennujaamast. Taksod, bussid, kohvrid. Pariisi öö. Küsis ühelt möödujalt sigareti, suitsetas. Juba tiris keegi teda taksosse, Rea sai veel viimasel hetkel oma kohvriga minema. Tagasi lennujaama. Igal juhul. Tagasi!

    Järgmisel hetkel leidis Rea end taas Ryanairi pilet näpus turvaväravates, juba lendas püksirihm plastikkarpi, kingad, kell, kõrvarõngad, kes neist enam hoolis. Ja ei mingeid vedelikke. Juba kompasidki teda turvatöötaja käed. Koer puuris nina teadagi kuhu.
    Pardaleminek oli alanud. Armsaim juba ootas.

    Rea valis koha akna juurde, katsus istet, nii igaks juhuks, hingas sügavalt sisse ja välja. Sularaha veini ostmiseks oli juba peos valmis.

    Kaks ja pool tundi kestev eelmäng võis alata.

    Cabin crew! Cabin crew!

     

  • Eesti keelde sukelduja

    „Illimar, palun jää veel siia, on vaja rääkida.“

    „Kas homme ei saaks? Meil oli plaanis purilennukeid teispoole orgu lennutama minna. Hea tuuline ilm on praegu.“

    „Küll jõuad. Eesti keel on ainult täna viimane tund ja selle asjaga pole aega enam oodata. Ole siin, ma lähen toon mõned su kontrolltööd.“

    Karksi-Nuia Kitzbergi gümnaasiumi üheksanda klassi õpilane Illimar Paul istus ohates tagasi. Kui emakeeleõpetaja naasis, olid tal käes paberid ja paar vihikut.

    „Pean sinuga arutama mõnda asja, mis su grammatikatööde puhul on väga imelikud ja millest ma hästi aru ei saa, kuigi pean ennast eesti keele alal üsna heaks asjatundjaks. Kas sa kodus vahel ikka vaatad neid harjutusi, mis ma üles olen andnud?“

    „Kui aega on, siis ikka vaatan.“

    „Aga milliseid täpsemalt? Kas neid, mis ma harjutamiseks annan, või seda, mis õpikus parasjagu ette juhtub?“

    „Ikka seda, mis teha olete andnud.“

    „Noh, kõigist neist tunnikontrollidest, mis me käändsõnade, astmevahelduse, ees- ja tagasõnade, ajamäärsõnade, ennemineviku, kaudse ja tingiva kõneviisi, oleviku kesksõnade, umbisikulise tegumoe ja muude reeglite kohta sel õppeaastal teinud oleme, seda küll välja lugeda ei saa. Imelik on just see, et esimesed paar ülesannet teed sa tavaliselt õigesti, aga siis, kolmandast või neljandast ülesandest peale, hakkad äkki ridade vahele veidraid täiendusi ja parandusi juurde tegema, tõmbad mõned küsimused üldse maha ja asendad mingite umbluudega. Millega seda kõike seletada?“

    „Ei oskagi täpselt vastata. See kukub mul lihtsalt sedamoodi välja.“

    „Kukub sedamoodi välja… Kui ma olen sulle kindlad küsimused emakeele kohta andnud, siis on nendele ka kindlate reeglitega vastused ja kuhugi kukkumine ei saa kõne allagi tulla.“

    „Ma ei saa tõesti midagi parata, et see nii on.“

    „Mis jutt see on?! Et ma sulle veel kahte pole tunnistusele pannud, on ainult seepärast nii, et need su umbluud on kogu oma jaburuses siiski üpris huvitavad. Aga kui see naljategemine ei lõpe, laon sulle edaspidi ainult kahtesid. Ja seda su enda huvides, muide. Sest kui tuleb riigieksam, kukud sa sellise töössesuhtumisega kohe kindlasti läbi. Palun lase veidikenegi ennast aidata.“

    „Aga mis ma teha saan, kui eesti keel mind ise selleks sunnib!“ pahvatas Illimar seepeale otsekui üle paisu tulvates. „See keel on lihtsalt nii ohtlikult käänuline ja sügav ja tujukas, et iial ei või teada, mis sind ees ootab, kui mõnda järjekordset käändelõppude või vältevahelduse tööd asud tegema.“

    „Aga mis seal nii ootamatut olla saab? Reeglid on ju paika pandud.“

    „See ei ole sugugi nii lihtne, kui te arvate! Alati kui ma mõnda kontrolltööd alustan, tekkib minus mingi sõnulseletamatu meeleolu, mis viib mu kuhugi ära, või õigemini… sunnib sukelduma.“

    „Sunnib sukelduma?“

    „Jah.“

    „Nagu vette või?“

    „Umbes nii.“

    „Ühesõnaga, kui ma annan sulle mingi ülesande, siis on sul tunne, nagu sukelduksid vette?“

    „Jah, peaaegu, aga siiski mitte päris.“

    „Kas sa mingit paremat valet ei oska välja mõelda?“

    „Aga see on tõesti nii! Ausõna!“

    Õpetaja Veilberg tahtis midagi vihaselt vastu nähvata, surus siis aga hambad kokku ja kõndis mõnda aega, käed seljal, klassiruumis ringi. Ta oli suures segaduses. Mida pidi ta säärase õpilasega küll peale hakkama?

    „Hästi. Kui see tõesti nii on, nagu sa räägid, mida ma küll kuidagi uskuda ei saa, siis palun seleta mulle lähemalt, mida sa sinna… sukeldudes täpsemalt näed ja tunned.“

    „Pean ma seda tõesti tegema?“

    „Jah, pead.“

    Üle Illimari näo libises veider grimass. Oli näha, et sellest rääkimine valmistab talle suurt ebamugavust.

    „Noh, eks ma siis püüa… Eesti keel, kui see su endasse tõmbab, on tõepoolest nagu vesi, selline vedel ja kerge ja raske üheaegselt, aga samal ajal ka midagi hoopis muud, midagi, mille sees olles nagu väikesed linnud su kõhus õhku tõusevad. Ja erinevate ülesannete puhul värvus muutub seal all. Näiteks isikulisi asesõnu määrates on eesti keel heleroheline, vältevahelduse harjutustes tumesinine, sihitise ja määruslausete puhul aga ähmaselt kollane ja mudase põhjaga. Niisamuti on sügavusega. On olnud selliseid keskmisi, kaheksa-üheksameetriseid harjutusi, kuid on olnud ka ülesandeid, mille sügavus ulatub neljakümne meetrini. Ükskord, kui tegime ennemineviku kesksõnade kohta kontrolltööd, nägin sinna alla sukeldudes koguni üht uppunud laeva, mille sees olid kahurid, kirstud ja kaardid koos koordinaatidega saarte kohta, mille olemasolust mul seni aimugi polnud. Kuid on olnud ka väga madalaid harjutusi. Alaleütlevat käänet lahendades lõin pea nii valusasti vastu põhja ära, et oleksin peaaegu kaela murdnud.“

    Mida rohkem Illimar rääkis, seda enam ta hoogu läks, nii et õpetaja Veilberg pidi tahtmatult mõtlema: „Niimoodi saab rääkida ainult kas patoloogiline valetaja, narkomaan või vaimuhaige inimene.“

    „Vabandust, Illimar, kui see küsimus kuidagi häiriv on, aga ega sa mingit kroonilist haigust ei põe? Tarvitad sa mingeid tablette?“

    „Ei, ei – kindlasti mitte!“

    „Hmm… aga kuidas see nõnda olla saab.“

    „Aga see on nõnda. Palun uskuge mind!“

    Õpetaja Veilberg läks akna juurde ja vaatas üle alevimajade kaugusse. Nüüd juba rohkem inimlikust uudishimust küsis ta:

    „Hästi. Millise kontrolltööga sa siis kõige sügavamale oled sukeldunud?“

    Illimar mõtles natuke aega.

    „See oli kaks kuud tagasi, detsembris, kui tegime üldise tasemetöö esimese poolaasta kohta, kus olid koha- ja ajasuhete väljendamine ees- ja tagasõnade abil ning ülesanded astmevahelduse, käändelõppude, umbisikulise tegumoe ja sisekohakäänete kohta.“

    „Aa, tuleb meelde. Panin selle töö eest sulle veel kolme kolme miinusega. Ja mida sa seal all nägid?“

    „Kas see tõesti huvitab teid?“

    „Nüüd juba huvitab.“

    Illimar tõusis närviliselt püsti, hakates omakorda mööda klassiruumi ringi käima. Siis läks ta tahvli juurde, joonistas sinna kriidiga redeli, koera ja lille ning istus õpetaja toolile.

    „Olgu siis peale,“ alustas ta kinnisilmi. „Olin parasjagu kolmandat ülesannet tegemas, mis käsitles sisseütlevat käänet, kui tundsin korraga, kuis miski mind nagu vasakust käest kuhugi allapoole tirib. Laskudes selle kaasakiskuva jõu haardes aina sügavamale ja sügavamale, sattusin mingi hetk kõigi neljateistkümne käände suurde ja mitmehaarmelisse ujutihnikusse, mis mind täielikult endasse mähkis. Rähklesin ja vingerdasin tükk aega selles pehmet padrikut meenutavas kleepuvate iminappadega vetikametsas, enne kui sealt välja sain, tundes siis kummalist tungi veelgi allapoole sukelduda. Ujusin aina sügavamale ja sügavamale, kuni kõik nii tumeroheliseks muutus, et enda ümber vaid mõne sammu kaugusele nägin. Umbes seitsmekümne viie meetri sügavusel puutusid mu jalad viimaks põhja. Mäletan, et mingid tundmatud valgete lehtedega taimed kasvasid seal, mille vahel ujusid ringi suured ja aeglased, latimeeria-sarnased kalad. Õhk mu kopsudes hakkas selle aja peale juba otsa saama, peas oli rõhu tõttu tohutu surve, nii et aju valust tuld lõi. Õnneks tundsin, kuis sellest tingitult toimus mu organismis ülikiire moone ning kõrvade taha ilmusid tillukesed lõpused, mille kaudu hädapäraselt hingata sain. Pärast seda surve ja valu taandusid.

    Kõndisin seal all mööda tumedat liiva juhuslikus suunas edasi, kui korraga keerdus sabaga ümber mu parema käe mingi veider olevus. Teda lähemalt uurides nägin, et see on kääbuspuudli mõõtu hiid-
    merihobuke, kes mind kuhugi kaasa püüab tirida. Kuna ma seda naljakat olendit ei kartnud, siis järgnesin ta kutsele, jõudes nõnda ümara torni juurde. Seal lasi merihobuke mu käe ümbert lahti ja kadus oma teed. Sisenesin torni. Kuna nähtavus praktiliselt puudus, kobasin kätega ringi, kuni puutusin midagi, mis meenutas kitsast keerdtreppi. Hakkasin seda mööda üles astuma, õigemini küll tõmbasin end käte abil mööda spiraaljat käetuge ülespoole, muu keha hõljumas järel. Mida kõrgemale jõudsin, seda heledamaks keel mu ümber muutus, nõnda et mingi hetk võisin torni siseseintel juba näha kõikvõimalikke molluskeid, tigusid, keeltähti ja oktoopuseid, kes sinna klammerdunud olid. Õnneks leidus seal peale mitmete korruste läbimist ka üks vaheruum, kus asetses suur tammelehemustriline tigudiivan, millel otsustasin veidi puhata. Olin selle peal juba mõnda aega istunud, kui diivan end korraga liigutama hakkas ja mu alt ära ujus. Oma suureks üllatuseks nägin, kuis tal külgedel ja seljatoe harjal läksid lahti kaarjad uimed, käetugede otstes aga avanesid silmad. See ülimalt kummaline tigudiivankala tegi mu ümber uudishimulikult mõned tiirud, sukeldudes siis alla. Mina aga jätkasin tõusmist ülespoole. Mingil korrusel tumeroheline keelevesi mu ümber lõppes, nõnda et sain jälle suu ja nina kaudu vabalt hingata. Ühtlasi tähendas see ka seda, et pidin trepist üles minekut jätkama jalgsi, mis oli palju raskem ja vaevalisem. Mu jalad olid juba väga-väga väsinud, kui viimaks peaga vastu lage põrkasin ja enda kohal neljakandilist luuki nägin. Õnneks polnud see lukus. Tõukasin turjaga selle lahti, pugesin avausest läbi ja tõusin püsti.

    Leidsin end nüüd avarast torntoast, mille ülemine pool koosnes kolmesaja kuuekümne kraadi ulatuses akendest. Et aga ilm klaaside taga oli mähkunud piimvalgesse hämusse, polnud võimalik sealt välja näha. Keset ruumi seisis väike ümmargune laud ja selle kõrval korvtool. Akendevahelistest pragudest olid sisse tunginud roniroosid, mis katsid umbes veerandi laest ja põrandast, osaliselt ka aknaid. Üks klaasidest oli katki ja sealt hoovas sisse niisket sooja hapnikurikast õhku. Allpool aknaid ääristas ümaraid seinu aga kaarjas raamaturiiul. Vaatasin seal leiduvaid mustakaanelisi raamatuid lähemalt. Imelikul kombel oli kõigi nende autoriks märgitud Friedrich Reinhold Kreutzwald, ning pealkirigi oli neil üks: „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Ainus, mille järgi raamatuid eristada sai, oli valget värvi number, ja ma mäletan täpselt, et neid oli seal sada kuuskümmend seitse köidet. Kuna mu jalad oli ülesronimisest väsinud, võtsin esimese köite, istusin mugavasse korvtooli ja asusin ajaviiteks lugema.

    Raamat algas looga, mis rääkis vaesest aidamehe perekonnast, kes oli mingi veidra juhuse läbi sattunud elama suurde ja uhkesse, aga juba lagunema kippuvasse puust lossi. Peres olid ema ja isa, koer ja kass, lambad ja kanad, väljastpoolt mumifitseerunud, aga seestpoolt elurõõmus vanaisa ja viiskümmend seitse last. Kõik nad elasid eraldi tubades, mida leidus nelja korruse peale küllaga. Viiendal, ämblikuvõrke täis pööningukorrusel elas aga keegi Tillerniks, kes oli üks väga kaval ja ohtlik olend. Kuu loomise aegu hiilis ta pööningult alla tubadesse, ilma et ükski põrandalaud oleks naksunud, silitas oma pikkade sõrmedega magavate laste nägusid, röövis neist siis kõige priskema ja viis ta kaugele metsa saiast majakese juurde, kus elas tema vanatädi Jelizaveta Ivanovna. Laste arv peres vähenes seetõttu kohutava kiirusega. Varsti oli neid alles nelikümmend viis, siis juba kolmkümmend seitse ja kui olin raamatuga poole peale jõudnud, kõigest üheksateist. Lapsed olid hirmunud ja nutsid alatasa, ema ja isa tundusid nende kadumise vastu aga üsna ükskõiksed olema. Pigem nad isegi rõõmustasid, kuna perekond oli ju vaene ja nõnda jäi neile, loomadele ja ülejäänud lastele sellevõrra rohkem süüa. Ainult elurõõmus vanaisa, kelle suule oli tardunud lakkamatu naeratus, soovis midagi ette võtta. Tal oli isegi hiilgav plaan selle tarbeks välja mõeldud, kahjuks aga ei suutnud ta seda teatavaks teha. Selle koha peal panin raamatu käest, jäädes mõtisklema, et kuidas küll saavad vanemad oma laste kadumise suhtes nii südametud olla, kui korraga avanes torntoa luuk ja avausest ronis üles väike tüdruk. Ta asetas lauale kandikutäie puuvilju, koogi ning pudeli mahla, paludes siis pääsukese kombel kiiresti vadistades, samal ajal iga sõna selgesti välja hääldades, et ma veel mõned raamatud juurde loeksin.

    „Kas sa tahad, et ma hakkan sulle ette lugema?“ küsisin lapselt, mispeale ta aga naerdes pead raputas, sõnades, et ma ei pea mitte ette lugema, vaid lihtsalt edasi lugema. Et sellest piisab. Lubasin seda teha, mispeale tüdruk kummardus ja lahkus.

    Vahepeal oli udu akende tagant hajunud. Tõusin ja vaatasin välja. Kuna vaade avanes igas suunas, sain peagi aru, et olen sattunud umbes kahe-kolme ruutkilomeetri suurusele saarele, mida ümbritseb meri. Saare ühes servas kasvas iidvana tammik, teisel pool olid lilli täis luhad, kadakad, mesitarud ja üksikud sanglepasalud. Saare elanikkond aga paistiski koosnevat lastest. Nad vadistasid seal all rõõmsalt ja läbisegi, kuid nii kaugelt oli mul raske eristada ainsamatki sõna. Mõned neist tantsisid, kätest kinni, ümber kibuvitsapõõsaste ja kadakate, mõned mängisid rannas kulli või ehitasid liivatorne, mõned uitasid niisama ringi, lennutasid tuulelohet või kontrollisid tarude juures meekärgi. Mesilasi oli saarel palju. Neid lendas ka ilma klaasita aknaavast pidevalt sisse ja välja, ühelt roosiõielt teisele, kogudes usinasti õietolmu. Kuna mesilinnud on mind alati köitnud ja nende kohta ka üht-teist tean, mõistsin neid lähemalt uurides kohe, et tegemist on kimalaste perekonda kuuluvate isenditega. Samas polnud ma sellist liiki kimalasi kunagi varem näinud. Nende karvkasuka värvus meenutas mulle valgeid öid.

    Olles kõike seda suure huvi ja hämminguga vaadanud, tuli mulle äkki meelde, et peaksin vist olema hoopis kusagil mujal ja tegema midagi muud. Mida tegema, mulle tol hetkel ei meenunud, küll aga aimasin, et asjaga on kiire, mistõttu asutasin end tagasiteele. Olles juba põrandaluugi käepidemest kinni haaranud, meenus mulle aga tüdruku soov, ja ma mõtlesin, et oleks üpris tänamatu tornist jalga lasta ilma lubadust täitamata. Pealegi oli mul ka kõht tühjaks läinud. „Loen vähemasti senikaua, kuni söögid ja joogid otsa saavad,“ otsustasin. Istusin tagasi korvtooli ja võtsin kätte „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ teise köite.

    Seal jätkus seesama lugu, mis eelmises köites pooleli jäi. Vahepeal oli ainult erakordselt külm talv saabunud ja Tillerniks karmi pakase tõttu alla inimeste juurde kolinud, öeldes lõdisedes, et on nende kaugelt sugulane, ja kas ta ei võiks seal kuni kevadeni peavarju saada. Vaatamata eemalepeletavale välimusele koletise soov täideti. Tillerniks sai omale väikese toa, ajas ajaviiteks ämblikke taga ja röövis kuu loomise aegu endistviisi lapsi, viies neid kaugele metsa vanatädi juurde, kes oli nõid. Nüüd tegi ta seda siiski harvem, sest ei soovinud perekonnale enam nii palju halba. Vahel tõi ta isegi metsast ahjude tarvis hagu ja lappis lauatükkidega seinapragusid, et tuul tubadest vähem läbi tõmbaks. Ühel kõledal talvepäeval, kui tuul tuiskas ümber maja, kostis lossiväravale koputus. Väravat avades selgus, et need olid Ants ja Grete, kes olid kaugel metsas kurjast Jelizaveta Ivanovnast jagu saanud, ta kavalusega ahjus ära põletanud ning imekombel tagasitee koju leidnud. Õed ja vennad olid jällenägemise üle väga rõõmsad, isa ja ema aga ei rõõmustanud lapsi nähes mitte just eriti. „Kaks suud jälle juures,“ pomises ema. „Meil ei ole teile mitte midagi anda!“ hüüdis isa, nutuvõru suu ümber. Olles aga saiast majakeses kokanduse ja elu kohta palju teada saanud, lükkasid Ants ja Grete südametu ema ja isa ahju, valmistasid neist maitsva prae ja sõid ära. Nad tahtsid ka Tillerniksi tema pahategude eest ahju lükata, ent too hakkas härdalt paluma, et ärgu nad seda tehku, ta on oma vigadest aru saanud ja peab edaspidi hoolt selle eest, et kõigil hea ja lõbus elada oleks. „Oodake ainult kevadeni, siis ma alles näitan, milleks võimeline olen!“ lausus ta. Võibolla oleks koletise käsi siiski täbarasti käinud, kui mitte ülejäänud õed ja vennad tema eest palunud poleks, öeldes, et võiks talle siiski ju võimaluse anda. Ants ja Grete jäidki nõusse. Siis saabus kevad ja Tillerniks külvas maja taha põllule seemned, mis ta kunagi vanatädi käest kingituseks oli saanud. Ja ennäe – juba päev hiljem kasvasid maa seest välja triibulistes maadlustrikoodes poola vuntsidega mehed! Kui Tillerniks nende jalad juurte küljest lahti lõikas, hakkasid poola vuntsidega mehed aias otsekohe omavahel maadlema, sangpomme tõstma ja kolmekordseid saltosid tegema. Nad sidusid kahe kõrge puu vahele nööri, kõndisid sellel kinniseotud silmadega edasi-tagasi ja hüppasid siis kõrge kaarega alla kitsasse veetünni. Kõik lapsed plaksutasid seda nähes rõõmust kilgates käsi. Kui etteaste lõppes, kamandas Tillerniks osa maadlustrikoodes mehi köögiviljaaeda maad kaevama, osa jõe äärde kala püüdma. Öösiti magasid nood kummalised mehikesed kuuris üksteise otsas hunnikus. Neid pidi ainult kord ööpäevas veega kastma ja peotäie vihmausse söögiks andma, muud nad eluspüsimiseks ei vajanud. Jah, tundus tõesti, et õnn hakkab viimaks ka selle vaese perekonna õuele jõudma, kuid just siis saabus lossiõuele hoopis üks ligadi-logadi tõld, kust kargas välja keegi närudes mees, kullast kroon peas. Kohe tema järel saabus sinna veel oma kolmkümmend tõlda ja vankrit, kust hüppasid maha samasugused kõhnad hilpharakad, tamburiinidega mustlased, kaardimoorid, setu vurled ja kes kõik veel. See oli nimelt kuningas, kellele see loss kunagi kuulus ja kes nüüd koos näljase õukonnaga ümbermaailmareisilt tagasi jõudis. Paarikümne aastaga oli ta kogu oma varanduse kallite hotellide peale kulutanud ja sadamakõrtsides ning laatadel maha prassinud. Nõudes jõu ja seaduse valjusega, et talle ta omand tagastataks, jättis suuremeelne kuningas siiski ka Antsu ja Grete perele paar tuba, kus nüüd kõik õed, vennad, vanaisa ja loomad pidid kuidagi hakkama saama…

    Nõndaviisi, vähehaaval aina jaburamaks muutudes, see jutt jätkus. Oli lehekülgi, kus ma suisa kõveras naerda hirnusin, kuid oli ka lehekülgi, kus mul õudusest juuksed peas püsti tõusid, mis samas ei takistanud sel lool juba veidi aega hiljem südantlõhestavalt traagiliseks armastuslooks muutuda. Kusagil üheteistkümnenda köite keskpaigas oli tunne, et kohe-kohe jõuab kõik lõpliku lahenduseni, kuid just siis valgus see igasuguse loogika vastaselt hoopis eri suundades laiali, nii et igal neljateistkümnendal real eraldi lugu jätkus. Üha raskem oli raamatut nõnda edasi lugeda. Mu silmad hakkasid kipitama ja pea ringi käima. Viimaks muutusin juba kärsituks ja sirvisin raamatut neli-viis lehekülge edasi, et näha, kas lugu jääbki sama keeruliselt jätkuma või on ühte jutusängi tagasi voolanud. Suur aga oli mu imestus, kui nägin, et seal täiesti valged leheküljed on, mille sügavusest peale mõningat vaatamist tillukesed mustad mullid ülespoole kerkivad ja vähehaaval suurenedes väikeste abrakadabra-kujuliste putukate kuju omandavad. Lehe pinnale jõudes omandasid nood putukad aga omakorda ladina tähtede kuju, asetudes üksteise vahele ja kõrvale, kuni neist korrapärane keelemuster moodustus. Alles siis taipasin, mida too tüdruk mõtles, öeldes, et „loeksin mõned uued raamatud veel juurde“. Mõistsin, et kogu see lugu, mida noist raamatuist loen, sünnib siinsamas ja praegu, kasutades selleks mu enda energiat, kujutelmi ja meelolu.

    „See pole ju mingi õige Kreutzwald!“ hüüdsin säärase narritamise peale, kargasin toolilt püsti ja viskasin raamatu vihasena ilma klaasita aknast välja. Mind tabas aga suur hämming, kui nägin, kuidas laperdavad raamatulehed äkki tiibadeks ja raamat ise musta-valgekirjuks linnuks muutus, siis tammeladva kuivanud haru otsa lendas ja laste jutuvada järele ahvides kohe laulma asus. Linnu häält kuuldes sain aru, et tegu peab olema kuldnokaga. Seejärel tegin uudishimust sedasama teise ja kolmandagi raamatuga – ning tõesti, needki muundusid allapoole kukkudes must-valgeteks lindudeks! Siis sattusin juba lausa hoogu ja asusin järgmisi raamatuid kahe käega alla loopima, jälgides vaimustusega, kuidas nad kõik kuldnokkadeks muutudes puu otsa lendavad. Viimaks oli neid sinna kogunenud terve käratsev parv. Lehvitasin lindudele, mispeale kõik ehmudes lendu tõusid ja saare põhjaserva suunas minema lendasid. Seal, neeme tipus, maandusid linnud adruvallidele putukaid sööma, kuni miski nad jälle lendu ehmatas. Kord kõrgemal, kord madalamal, kord laiali hajudes ja siis jälle tihedaks parveks koondudes jätkas kuldnokaparv teekonda ümber saare. Lapsed, kes samuti olid linde märganud, jälgisid kilgates, hüpeldes ja käsi plaksutades nende lendu. Samal ajal saabus koos idatuulega saare kohale suur must pilv, kust hakkas sadama sooja vihma. Kuna aga mere kohal püsis ilm päikseline, ilmus luha kohale vikerkaar ja must-valge linnuparv, lennates läbi vikerkaare, muutus värviliseks linnuparveks. Viimaks maabusid nad uuesti sama tamme kuivanud haru otsa, kust teekonda alustasid. Kuna olin kõigest nähtust ülimalt elevil, lehvitasin neile taas, mispeale linnud uuesti õhku tõusid, kuid ei lennanud enam mitte ära, vaid sööstsid otsejoones läbi klaasivaba akna tornituppa. Käratsedes, kädistades ja kriisates, tiibadega vastu nägu ja ihu pekseldes, lendasid nad mu ümber mõned tiirud, maandudes siis tagasi riiulisse, kus jälle raamatuiks muundusid – nüüd aga mitte enam must-valgeteks, vaid värvilisteks, ning „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ asemel sai nende pealkirjaks „Tagurpidi Antsu uued ja veelgi igavamad juhtumused“. Saja kahekümne viie värvilise ja täissöönud raamatuna asetusid nad üksteise kõrvale, täpselt niisama palju, kui olin neid ennist aknast alla loopinud. Tohutu uudishimuga haarasin esimese raamatu pihku. Kuna olin lapsepõlves „Tagurpidi Antsu“ kümneid kordi lugenud, sain juba esimeste lehekülgede järgi aru, et see peab olema Priit Pärna värvipliiatsite alt tulnud koomiksi-raamat, sest kõik pildid ja jutumullid ja lehekülje serval asuv tekst olid sama jaburalt vaimukad. Ja ometi olid kõik nood lood ja pildid seal uued ning ennenägematud! Esimeste raamatute juhtumused leidsid aset Tagurpidi Antslas, rääkides Onu raugalikust lapsepõlvest ja põduraist noorusaastaist, järgmised aga juba õigetpidi Antslas, kui Onu Antsule külla tuli ja seal oma lustlike asjaajamistega kogu linna elu pahupidi pööras…

    Olles ennastunustavalt raamatute lugemisse süvenenud, ei pannud ma tähelegi, kuis samal ajal vaikselt luuk avanes ja sama tüdruk, kes ennist mulle süüa ja juua tõi, üles tuli. Tema järel teisedki lapsed. Alles siis, kui nad mu ümber maha istusid, märkasin nende naerusuiseid nägusid. Sedapuhku tõid lapsed kaasa tammetõrudest tehtud kohvi, leiba, põldmarju, meekärgi ja maa-aluseid trühvleid. Mõnel oli peos vilepill, mõnel rohutirts või tuuleratas. Esialgu istusid nad vaikselt, ent kohe, kui olin esimese raamatu läbi saanud, haarati see mul peost ja asuti pead koos lugema. Naerda kihistades vahetasid lapsed pilte vaadates muljeid, ja oma kõlalt meenutas nende jutt suitsupääsukeste kudli-kadlinat ja midli-madlinat. Ometi sain tähelepanelikumal kuulamisel aru, et see täiesti tavaline eesti keel on, ainult et laulev ja väga kiire. Siis märkas üks lastest, kes raamatuootajate järjekorras viimane ja seetõttu mõnevõrra kärsitum oli, et riiulisse veel mõned „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ jäänud on, ning asus neid kohe aknast alla loopima. Nähes seda, katkestasin lugemise ja läksin vaatama, mis juhtub. Ja tõesti, poole allakukkumise pealt muutusid noodki raamatud lindudeks, nüüd aga mitte enam must-valgeteks, vaid päris harilikeks kuldnokkadeks, kel üll must rüü ja kollased täpid tiibadel. Linnud istusid mõnda aega tammepuu raagus ladvaoksal, tõustes siis lapse lehvitamise peale käratsedes õhku ja lennates põhjapoolse neeme poole. Kuid nemad ei maandunud enam adruvallidele, vaid lendasid üle mere ikka edasi, muutudes aina pisemaks ja pisemaks, kuni kadusid sootuks silmist… Mis tuletas meelde, et peaksin vist minagi olema kusagil mujal ja tegema midagi muud. Seetõttu teatasin lastele, et enam pole minu järel vaja oodata, kuna pean minema hakkama, et teha kusagil mujal midagi muud, mispeale nad mu ümber sädinarohke tantsuringi moodustasid ja kõik kuuetaskud tammetõrusid, meekärgi ja trühvleid täis toppisid. Jätsin nendega jumalaga ja ronisin torniluugist alla.

    Keerdtrepist alla astudes vaatasin hoolega valgeid seinu, et kas pole kuskil näha mõnda ust, kust lapsed võisid torni siseneda, kuid ei märganud midagi. Umbes kakskümmend korrust allpool sukeldusin taas tumerohelisse eesti keelde. Kuna mu kõrvatagused lõpused olid vahepealse aja jooksul kinni kasvanud, pidin hinge kinni hoides edasi laskuma. Mida allapoole jõudsin, seda teravamalt andis hapnikupuudus tunda ja valuline surve ajule kasvas. Esimese korruse uksest välja astudes suutsin veel vaevu hinge kinni pidada, mõeldes paaniliselt, mis edasi saab ja kas mulle ongi määratud emakeelde uppuda, kui ühtäkki nägin, õigemini tajusin enda läheduses mühisevat, hoovuselaadset ollust. Viimast jõudu kokku võttes ujusin sinnapoole, lastes mustmühiseval ja kobrutaval hoovusel end kaasa haarata. Kiiruga ettepoole ja siis juba ülespoole paiskudes sattusin mingi hetk jälle neljateistkümne käände suurde ja paljuhaarmelisse ujutihnikusse, mis mind täielikult endasse mähkis. Otsides paaniliselt väljapääsu, nägin äkki ühe käändväädi küljes rippumas sügavaid, kellukakujulisi õisi ning päästev aimus ajas mind nina õie sisse pistma. Ja oh seda õnne –
    õiekarika seesmuses peitus puhas hapnik! Olles kuue kelluka abil kopsud õhku täis tõmmanud, vabanesin peale mõningat rähklemist ka tihniku haarmeist, ja siis polnud enam muud, kui ujuda aga otsejoones üles, heleda valguskuma poole, kuni kerkiski mu peanupp keelest välja, nõnda et end jälle klassiruumist leidsin… Lühidalt kokku võetuna ongi kõik.“

    Õpetaja Veilberg vaatas Illimarile tükk aega vaikse hämminguga otsa.

    „Poleks uneski osanud aimata, et mõnel võib emakeelega nii lähedane suhe olla,“ sõnas ta viimaks. „Minu lugupidamine igatahes! Samas paneb see mõtlema, mis sust riigieksamil saab. Sest kui seal midagi sarnast juhtub, on istumajäämine kindel. Kuhu sa pärast kooli lõpetamist muidu edasi plaanid minna?“

    „Olustverre, mesindust õppima.“

    „Kas seal eesti keele eksamit sisseastumisel ei nõuta?“

    „Ei. Ainult vestlus on.“

    „Selge… Tead, seoses sellega tekkis mul üks mõte. Lõpueksam toimub kahe kuu pärast. Seal ma sind aidata ei saa, kuna valvsad kaas-istujad selle koha pealt juba nalja ei mõista. Aga enne Viljandisse saatmist on tööd ühe öö veel koolimajas. Minu plaan on järgmine: kui kõik on majast lahkunud, tuleme hilisõhtul tagasi ja otsime su hobuse unenäo teiste eksamitööde vahelt üles. Pärast seda kirjutad sa minu dikteerimise järgi eksamitöö uuesti ümber. Sest kui sa eesti keele peale ei mõtle, ei pea sa sinna ju ka sukelduma?“

    „Ei.“

    „Tore. Sel juhul dikteerin ma selle nõndaviisi, et sa ei saa mitte hea ega väga hea, vaid rahuldava tulemuse jagu punkte. See on vajalik selleks, et kellelgi mingeid kahtlusi ei tekiks. Oled nõus?“

    „Muidugi olen!“ vastas Illimar rõõmsalt.

    „Aga sa pead mulle lubama, et see kõik jääb meie vahele, sest mul on pere ja lapsed ja ma ei taha sinu pärast tööd kaotada. Kas lubad?“

    „Luban, õpetaja, luban!“ hüüdis Illimar naerdes, haaras õpetaja käe ning raputas seda tugevasti. „Ja luban ka seda, et igal sügisel toon teile edaspidi selle heateo eest suure purgitäie mett!”

    Illimar jooksis koolimajast välja, kus sõbrad teda juba kärsitult oota-
    sid.

    Õpetaja Veilberg toetus aga mõttessevajunult aknalauale, olles veel kaua kuuldud loo mõju all.

    „On see tõesti haigus?” mõtles ta rahutuid, aina kuju muutvaid märtsipilvi vaadates. „Või on see hoopis midagi muud? Sest leidub ju ikka inimesi, kes sünnivad siia ilma mõne eelduse või andega, õpivad, täiustavad ja lihvivad seda, viivad ellu oma unistused, on kasulikud endale ja teistele. Siis aga tuleb keegi mingi ülimalt haruldase võimega, mis puhkeb õide ainult väga erilistel, lausa vägivaldsetel tingimustel, ja ometi pole sellest kellelegi kasu… Kui välja arvata üksainus inimene.“

    Õpetaja Veilberg vaatas üle majade kõrget, päikese käes sädelevat veetorni. Tema pea oli täis intensiivset, kerget ja salapärast õnnetunnet, nagu oleks ta just äsja avastanud uue olemasolemise dimensiooni.

    „Jah, ma aitan teda. Ma pean teda aitama.“

     

  • Historia Lausiaca

    Esimene peatükk: Isidorosest

    Kui ma esimest korda külastasin Aleksandria linna – see oli suure valitseja Theodosiuse teisel konsuliaastal,[1] nüüd on ta oma usus Kristusesse jõudnud inglite juurde –, sain seal kokku imelise mehega, kes kogu oma olemises ja tarkuses oli läbinisti kaunis. See oli preester Isidoros, Aleksandria kiriku võõrastemajapidaja.[2]

    Nooruse esimesed lahingud olevat ta pidanud kõrbes. Nägin ka tema koda Nitria kõnnul.[3] Kohtusin temaga, kui ta oli seitsmekümneaastane vanamees, pärast seda elas ta veel viisteist aastat, enne kui suri rahus.

    Oma surmatunnini ei kandnud ta peenemat kangast, välja arvatud higirätik, ei puutunud pesuvanni[4] ega maitsenud liha. Ta kere oli ehitud niisuguse lopsakusega, et kõik need, kes tema harjumusi ei tundnud, arvasid teda luksuses elavat.

    Selleks et tema hinge voorustest ükshaaval jutustada, puudub mul aeg.[5] Näiteks oli ta niivõrd sõbralik ja rahumeelne, et selle ülima lahkuse tõttu pidasid tema varjust lugu ka tema uskmatud vaenlased.

    Tema pühade kirjade ja jumalike õpetuste tundmine aga oli niisugune, et lausa vendade koosviibimisel läks ta meel rändama ning ta kangestus. Kui vennad palusid siis sellest rännakust kõnelda, ütles ta: „Ma viibisin oma meelega mujal, sest üks nägemus haaras mind.“

    Ka mina sain olla selle tunnistajaks, et ta tihti laua ääres nuttis. Ning kui küsisin pisarate põhjust, sain vastuseks: „Mulle põhjustab piina see, et võtan osa mõttetust toidust, ehkki olen mõistuslik olend,[6] kes meile Kristusest antud meelevalla järgi hoopis külluse aia[7] hüvedest osa peaks saama.“

    Ta oli hästi tuntud ka Rooma kõigi senatiliikmete seas ja ülikute naiste hulgas, sest oli käinud Roomas kord piiskop Athanasiosega[8] ning hiljem veel koos piiskop Demetriosega.[9]

    Ja kuigi suur oli ta rikkuse hulk ning varast ei tundnud ta puudust, ei kirjutanud ta testamenti enne surma, ei jätnud raha ega midagi enda õdedele, kes olid noored neiud. Ta usaldas nad hoopis Kristuse hoolde sõnadega: „See, kes on teid loonud, valvab teie elu üle, justnagu ta valvab minu elu üle.“ Tema õdedega koos elas siis seitsmekümneliikmeline neitsite kogukond.

    Kui pöördusin noorena tema poole ja palusin, et ta õpetaks mulle erakuelu algtõdesid – pakatasin veel nooruslikust jõust ega vajanud sõnu, vaid kehalisi kannatusi –, siis nagu hea hobusetaltsutaja viis ta mu linnast välja viie miili kaugusel[10] asuvasse kõlumaaks kutsutud paika.

    Teine peatükk: Dorotheosest

    Seal andis ta mu üle Dorotheosele, ühele Teeba askeedile, kes veetis juba kuuekümnendat aastat koopas, ning käskis mul tema juures viibida kolm aastat, et alistada hinge ärritused.[11] Ta teadis ju, et vanaisa harrastab tõeliselt karmi elu. Isidorose juurde tagasi pidin minema vaimse õpetuse saamiseks. Aga ma ei suutnud seal kolme aastat lõpuni veeta, kuna mind tabas kehaline nõrkus ja seetõttu siirdusin enne kolme aasta möödumist teise paika. Vanakese eluviis oli ikkagi ränk ja ülimalt kurnav.

    Näiteks korjas ta päev läbi kuuma käes kive selles mereäärses kõrbes; siis ehitas ta neist muudkui ja meisterdas maju, mille ta kinkis neile, kes polnud võimelised ehitama. Nii sai ta valmis igal aastal ühe hoone. Kord, kui ma küsisin temalt: „Isa, miks sa nii teed – selles vanuses tapad oma keha säärase kuuma käes?“, vastas ta: „Tema tapab mind, mina tapan teda.“

    Ta sõi kuus untsi leiba ja kimbu hakitud aedvilju[12] ja jõi sama vähe vett.

    Jumal olgu tunnistajaks: ma ei näinud, et ta oleks jalgu välja sirutanud, matil või voodis maganud, ta hoopis istus ja punus kogu öö läbi palmilehtedest nööri elatise teenimiseks. Mina, arvates, et ta teeb seda minule näitamiseks, uurisin asja kohta täpsemalt tema teiste õpilaste käest, kes elasid eraldi. Need ütlesid, et mehel olevat juba noorpõlvest saadik selline komme – ta ei heida magama meelega, ainult mingi töö juures või süües võib uni tast võitu saada ja ta laseb silma kinni. Ning liigse unisuse tõttu kukkuvat tal siis söömise ajal sageli toidupala suust välja.

    Kord, kui ma käisin peale, et vanake natuke matil puhkaks, ütles ta tohutu kurvastusega: „Kui suudaksid veenda ingleid magama, võiksid selles veenda ka nende järgijat.“

    Teinekord saatis ta mu üheksanda tunni paiku kaevule kannu täitma, et võiksime ennast kosutada. Aga juhtus, et kui ma läksin, nägin ma kaevu põhjas madu, ning ma ei ammutanud vett, vaid pöördusin tagasi talle ütlema: „Meie tund on tulnud, isa –  ma nägin kaevus kobrat!“ Tema näole ilmus põgus naeratus, siis silmitses ta mind pikalt ja kostis pead raputades: „Kui kurat kavatseb iga kaevu juures maoks või kilpkonnaks muutuda ja veelättesse kukkuda, kas sina jääd siis igavesti joomata?“ Ning ta läks välja, võttis ise vett ja jõi esimesena. Seejärel ütles ta: „Seal, kus asub rist,[13] pole mingisugusel halval võimu.“

    Kolmas peatükk: Potamiainast

    See õnnis Isidoros oli kohtunud ka mälestusväärse Antoniosega[14] ning ta jutustas mulle kirjapanekut väärt loo, mille temalt oli kuulnud. Nimelt elas kiusaja keisri Maximianuse ajal[15] Potamiaina-nimeline väga kaunis tütarlaps, ühe mehe orjatar. Tüdruku isand meelitas teda paljude lubadustega, aga ei suutnud neiut ikkagi võrgutada. Lõpuks see härra vihastas ja andis neiu ühe toonase Aleksandria valitseja kätte, väites, et tüdruk on kristlane, kes jälitamiste aegu laimanud võimu ja ülemaid. Ta andis valitsejale raha ning ütles tingimuseks: „Kui tüdruk peaks mu tahtmist täitma, siis jäägu ta karistamata, kui ta aga jääb oma vooruslikkuse juurde, siis tabagu teda kättemaks, et tal poleks võimalust elusana mu kõlvatuse üle naerda.“ Niisiis toodi Potamiaina kohtulaua ette ja tema meelekindlust rünnati erinevate piinariistadega. Kohtumõistja täitis piinamise tarbeks ka suure paja tõrvaga ja käskis sellele tule alla teha. Kui tõrv seal ägedalt kees ja mulksus, pani kohtunik neiu valiku ette: „Kas lähed ja täidad oma isanda tahet või lasen su sellesse katlasse heita?“ Aga Potamiaina vastas: „Ei kõlba kohtumõistjaks see, kes kõlvatusele kuuletuma sunnib!“ Seepeale kohtunik vihastas ja käskis lahtirõivastatud neiu katlasse visata. Nüüd tõi Potamiaina kuuldavale sõnad: „Sinu kardetud kuninga pea nimel: kui sinu otsus on mind sel moel karistada, siis lase mind aeglaselt katlasse kasta, et näeksid, missuguse vastupidavuse on kinkinud mulle Kristus, keda sina ei tunne!“ Teda langetati vähehaaval ja tunni aja möödudes, kui tõrv oli jõudnud ta kaelani, heitis ta hinge.

    Neljas peatükk: Didymosest

    Väga paljusid mehi ja naisi, kes on hingama läinud Aleksandria kirikust, võib pidada tasaste maa[16] vääriliseks. Nende seas ka kirjamees Didymost,[17] kes oli pime. Ma puutusin temaga kokku neljal korral, kui kümne aasta jooksul teda mõne aja tagant külastasin. Ta suri nimelt kaheksakümne viie aastasena. Mis puutub pimedusse, siis omaenda jutu järgi kaotas ta nägemise nelja-aastaselt, ei olnud saanud õiget algharidust ega käinud õpetajate juures. Tal oli aga loomupärane tugev õpetaja: iseenda mõistus. Ta oli kaunistatud niisuguse tarkuse anniga, et kirjasõna Issand teeb targaks pimedad[18] oli temas otseselt täide läinud. Ta oskas tõlgendada kõiki sõnu Vanast ja Uuest Testamendist, õpetusi[19] tundis ta sedavõrd hästi, et suutis hõlpsalt ja kindlalt selgitada nende tähendust, nii et selles asjas ületas ta oma teadmise poolest kõiki vanu. Kord käis ta peale, et lugegu ma palvet tema kojas. Aga mul polnud tahtmist, ja siis kõneles ta õpetuseks: „Üle selle koja läve on kolm korda astunud õnnis Antonios – ta tahtis näha, kuidas ma elan. Ning kui ma soovisin, et ta palvetaks, laskus Antonios kohe siinsamas põlvili ega lasknud mul seda kaks korda öelda. Oma teoga õpetas ta sel viisil mulle kuulekust. Kui sina nüüd tema jälgedes käid, elad ju üksilduses ja eralduses, et täiuseni jõuda, siis lõpeta vastalisus.“ Ta jutustas mulle ka sellise loo: „Ma mõtlesin mures nurjatu kuninga, selle tagakiusaja Julianuse[20] elu peale. Ja ühel päeval, kui minu äng oli suur ja ma polnud selle mure pärast hilisõhtuni toitu puutunud, juhtus, et ma suikusin toolil istudes unne ja nägin nägemust. Valged hobused traavisid ringi ja ratsanikud nende seljas kuulutasid: „Öelge Didymosele, et täna seitsmendal tunnil suri Julianus!“ Mulle ütlesid nad: „Tõuse ja söö ja anna sõnum edasi piiskop Athanasiosele, et ka tema saaks asjast teada!““ Didymos ütles: „Ma märkisin üles selle sündmuse tunni, kuu, nädala ja päeva, ja selgus, et nii see oligi toimunud.“

    Viies peatükk: Aleksandrast

    Ta teadis rääkida ka ühest neiust nimega Aleksandra. See olevat linna maha jätnud ja end hauakambrisse sulgenud. Seal siis, kuna ta võttis kõik tarviliku vastu augu kaudu, ei näinud ta ühtegi inimest, ei meest ega naist, kümne aasta jooksul. Aga kümnendal aastal, olles ennast valmis seadnud, läks ta magama.[21] See oli nii, et üks naine, kel oli kombeks Aleksandrat külastada, teatas meile, et ta ei saanud hauakambrist vastust. Me murdsime ukse lahti, läksime sisse ja nägime, et ta oli magama läinud. Aleksandra kohta kõneles ka kolmkordõnnis Melania,[22] kellest tuleb juttu hiljem: „Ma küll ei näinud teda, aga ma seisin selle ava lähedal ja küsisin tema hauakambrisse sulgumise põhjust. Aleksandra vastas mulle august: „Ajasin ühel mehel pea segi ja kuna ma ei taha teda kurvastada ega eksitada, siis otsustasin, et parem lähen elusana hauakambrisse, kui et häirin hinge, mis Jumala näo järgi on tehtud.“[23] Minu küsimusele, kuidas ta siiski suudab vastu pidada kellegagi suhtlemata ja tüdimusega maadeldes, vastas ta: „Varahommikust alates üheksanda tunnini palvetan igal tunnil ja ketran lina, ülejäänud tundidel käin mõttes läbi pühad patriarhid, prohvetid, apostlid ja märtrid. Ja kui olen söönud oma väikese eine, püsin ülejäänud aja ootuses ja saan lõpuks osa heldest lootusest.““

    Kuues peatükk: Rikkast naisest

    Ma ei kavatse oma jutustusest kõrvale jätta ka neid, kes põlastusväärselt elasid, olgu see kiituseks õigeile ja kinnituseks lugejaile. Elas üks noor naine Aleksandrias, kes näis küll vaga, aga oli loomult upsakas: rikkust oli tal üleliia, ent eal ei andnud ta midagi ei võõrale, neitsile, kirikule ega vaesele.

    Hoolimata isade rohketest manitsustest ei tahtnud see naine anda kellelegi osa oma varandusest.

    Tal oli ka järeltulija, nimelt kasvatas ta õetütart kui oma last. Sellele lapsele jutustas rikas naine nii ööl kui päeval oma aaretest, lubades need talle pärandada, sest ta ei tundnud janu taevalike asjade järele. On ju ka see üks Laimaja[24] viis petta, et ta põhjustab ahnuses vaevlemist sugulasearmastuse ettekäändel. Tuleb aga tunnistada, et sellele, kes õpetab tapma venda, ema ja isa, ei lähe korda ükski sugulane. Sest kui tundubki, et seesamune sisendab hoolitsust ligimeste vastu, ei tee ta seda heasoovlikkusest nende suhtes, vaid selleks, et harjutada hinge ebaõiglaseks, sest ta teab kuulutust, et ebaõiglased ei päri riiki.[25] Eks see, keda juhatab jumalik tarkus, võib küll oma sugulastele abi anda, kui need seda vajavad, ehkki tal ei sobi seejuures ka iseenese hinge hooletusse jätta. Kui aga keegi allutab kogu oma hinge sugulaste eest hoolitsemisele, eksib ta õpetuse vastu, sest arvab hinge tühisuse hulka. Laulab ju psalmilooja neist, kes hirmuga muretsevad hinge pärast: Kes tohib minna Issanda mäele (ta peab silmas, et vähesed), ja kes võib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta.[26] Sest need, kes voorustest ei hooli, peavad hinge tühiseks,[27] arvates, et hing hävib koos lihaga.

    Niisiis, sellele naisele, kellest nüüd juttu oli, tahtis pühim Makarios,[28] preester ja vaestemaja juhataja hõlpu anda ja kergendada tema varahimu koormat. Nõnda lasi ta käiku ühe nutika plaani. Nimelt oli Makarios noorpõlves kivisepp, selline, keda nimetatakse juveliiriks. Ta läks naise juurde jutuga: „Mu kätte on sattunud vääriskivid: smaragdid ja safiirid, ja seda, kas need on leitud või varastatud, ei oska ma öelda. Rahas nende väärtust mõõta ei saa, sest nad on hindamatud. Omanik annab nad igatahes viiesaja kuldmündi eest – kui ostad, teenid selle viissada münti juba ühe kalliskiviga tagasi ja ülejäänutega võid oma tütart ehtida.“ Ahne naine läks õnge ja langes Makariose jalge ette: „Anun sind, et keegi teine neid omale ei saaks!“ Siis kutsus teda Makarios: „Tule mulle külla ja vaata neid!“ Naine aga ei pidanud seda vajalikuks, viskas Makariosele lihtsalt viissada kulda ja ütles: „Toimeta nendega ise, mul polegi müüjat vaja näha!“ Seepeale võttis preester viissada münti ja andis need vaestemaja tarbeks. Möödus aega, aga naine ei tihanud Makariosele asja meelde tuletada. Oli ju mees Aleksandrias kõrgesti austatud oma pühaduse ja armastusväärsuse tõttu ning muuseas, ta elas saja-aastaseks, nii et ka mina sain temaga koos viibida.

    Lõpuks kohtas ta pühameest kirikus ja küsis temalt: „Ütle palun, mis on saanud neist kalliskividest, mille jaoks ma viissada kuldmünti andsin?“ Makarios vastas: „Tol korral, kui andsid mulle kulla, maksin ma sellega kivide eest. Kui tahad neid võõrastemajja vaatama tulla, sest just seal need asuvad, siis tule ja vaata – kas meeldivad sulle või mitte. Kui ei meeldi, siis saad oma raha tagasi.“ Naine läks meelsasti kaasa. Seal vaestemajas aga asusid ülakorrusel naised, allkorrusel mehed. Makarios viis ta kohale, juhatas eeskotta ja päris siis: „Mida sooviksid esmalt vaadata, kas safiire või smaragde?“ Naine vastas: „Vali ise.“ Makarios viis ta ülakorrusele ja näitas vigaseid naisi, kelle nägu oli moondunud, ning ütles: „Vaata, need on safiirid!“ Seejärel viis Makarios ta tagasi alla, näitas mehi ning ütles: „Vaata, need on smaragdid – kas meeldivad? Kui ei, siis võta oma raha tagasi.“

    Sel moel sai naine õpetust. Ta läks koju ja suurest murest, et polnud käitunud Jumala tahte järgi, jäi haigeks. Hiljem oli ta preestrile tänulik, sest tüdruk, kelle eest ta hoolt kandis, suri pärast pulmi lastetuna.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Triin Rebane

    HISTORIA LAUSIACA ehk keisri õukondlasele Lausosele pühendatud munkade lood on 4. sajandist pärinev Helenopolise (Väike-Aasias) piiskopi Palladiose teos. Selles kujutatakse Egiptuse munkade elu ja tavasid, mille tunnistajaks Palladios ise oli. Nimelt elas ta kümmekonna aasta vältel Aleksandria lähistel Nitrias ja Sketises asunud munkade kogukondades, tutvudes põhjalikult nende eluviisi ja filosoofiaga. Tollaste Egiptuse askeetide vaimsus oli tuntud ja hinnatud juba nende eluajal. See tõmbas ligi huvilisi nii lähemalt kui kaugemalt, lihtrahva kui kõrgelt haritud ülikute hulgast. Ka Palladiose otsesesse sõprus- või tutvuskonda kuulunud Pontose Euagrios, Rufinus, Hieronymus, kui nimetada mõned olulisemad, olid askeesi praktilise kogemuse või siis üldisema inspiratsiooni saanud Egiptuse munkade juures. Viimati nimetatud suurmeeste elu- ja kirjatööd said omakorda aluseks munklusele kogu ida-ja läänekirikus.

    T. R.

    [1] Aastal 388. Flavius Theodosius (347–395) oli Rooma keiser alates 379. aastast. Ristiusu toetamisega oma impeeriumis teenis ära kristlaste, eriti olemusühtsuse (kr ὁμοoυσιοτής) pooldajate soosingu.

    [2] Kristlikel kogudustel oli tavaks võõrustada rändureid: neile pakuti toitu, peavarju, muud hoolitsust. Suurtes linnades rajati kirikute juurde selleks otstarbeks eraldi võõrastemajad. Neist kujunesid hiljem mitmekülgsed hooldusasutused, mis hõlmasid külalistemaja, haigete varjupaiga, hooldekodud vanadele ja orbudele.

    [3] Kr ὄρος τῆς Νιτρίας. Kõnd tähendab siin suure kõrbe ääreala. Nitria paiknes Liibüa kõrbe kirdenurgas, u 65 km Aleksandriast kagus, tänapäevase Al-Barnūği küla asemel. Arheoloogilisi mälestisi tollasest Nitriast säilinud ei ole, need on hävitanud hilisem intensiivne põllumajandus. Võrreldes teiste munklatega oli Nitria üsna hõlpsasti ligipääsetav ja seetõttu hästi tuntud ka võõramaa palverändurite hulgas.

    [4] Egiptuse anahoreetidel oli tavaks hoiduda pesemisest. Tollane luksuslik saunakultuur (silmas pidades suurejoonelisi avalikke saunu, mis olid peaaegu kõigile avatud ning armastatud meelelahutus- ja ajaviitepaigad) oli askeetide jaoks justkui tühiste naudingute sümbol, pesematus nende naudingute vältimise avaldus.

    [5] Hb 11:32.

    [6] „Mõttetust toidust … mõistuslik olend“ – kr ἀλόγου τροφῆς … λογικός ὑπάρχων. Logose sfäär on (inimese) kõrgem ja puhtam olemisvorm.

    [7] St paradiisi.

    [8] Tõenäoliselt Athanasiose teise eksiili ajal, aastal 340. Athanasios (u 295–373) oli Aleksandria piiskop, kindlameelne olemusühtsuse õpetuse eest võitleja, „Antoniose elu“ ning paljude mõjukate dogmaatiliste ja apologeetiliste teoste autor.

    [9] Ilmselt on Palladios siin silmas pidanud Galaatia Pessinusi piiskoppi Demetriost, kes oli Johannes Chrysostomose liitlane.

    [10] Rooma miil vastab ligikaudu 1,5 kilomeetrile.

    [11] Kr πάθος. Hinge „haige“, tasakaalutu seisund. See takistab asju õigesti nägemast ja mõistmast ja õigesti tegutsemast.

    [12] Unts on u 30 grammi. Leib ja juurviljad (toored ning peenestatud) olid munkade põhitoiduks.

    [13] Süüria teksti järgi tegi ta enne neid sõnu vee kohal ristimärgi.

    [14] Kuulus Egiptuse anahoreet ja suur vägimees, kirikuisa Athanasiose kirjutatud „Antoniose elu“ põhjal võib teda pidada Egiptuse munkluse esiisaks.

    [15] Marcus Aurelius Valerius Maximianus (u 250 – 310), Rooma keiser 285–305, keiser Diocletianuse kaasvalitseja. Valitses 293. aastast Itaaliat, Hispaaniat ja Aafrikat, 303. aastal korraldas Aafrikas kristlaste tagakiusamise.

    [16] Vrd Mt 5:4.

    [17] Aleksandria Didymos (u 313 – 398). Aleksandria katehheesikooli juhataja, väga viljakas kirjamees. Tema töödest on meieni jõudnud vähe (tervenisti vaid „Kolmainsusest“ ja „Pühast Vaimust“, viimane Hieronymuse tõlkena), ilmselt on põhjuseks, et origenismis süüdistatud Didymose teoseid ei tradeeritud. Vt tema kohta eesti k-s: Hieronymus, Kuulsatest meestest. Tlk. U. Masing. Tartu, 2007, ptk CIX.

    [18] Ps 145:8.

    [19] Kr δόγμα.

    [20] Flavius Claudius Julianus (332–369). Rooma keiser 361–363. Püüdis oma valitsusajal riigis taaselustada muistsete jumalate kultust ning vähendada ristiusu mõjuvõimu. Alates Nazianzose Gregoriosest on talle omistatud lisanimi „apostata“, st „(usust)taganeja“.

    [21] St suri.

    [22] Melania Vanem. Kõrgest soost ja rikas roomlanna. Temast sai kristlane ning pärast oma abikaasa surma otsustas ta rännata itta, et näha kuulsaid pühakuid. Ta jõudis Aleksandriasse, külastas paljusid ümbruskonna (ka kaugemal kõrbes elavaid) munki ja tutvus nende eluviisiga. Hiljem asus ta elama Jeruusalemma, Õlimäele, kuhu rajas ka nunnakloostri. Palladios, Rufinus ja Euagrios kuulusid tema lähimate sõprade hulka. Temast on pikemalt juttu ptk-des 46, 54 ja 55.

    [23] Vrd 1Ms 1:26.

    [24] Kr διάβολος, üks Kuradi nimetusi.

    [25] 1Kr 6:9.

    [26] Ps 24:3.

    [27] „Peavad hinge tühiseks“ on Ps 24:3 tõlge ja tõlgendus Septuaginta järgi.

    [28] „Lausiacas“ on juttu vähemalt kolmest Makariose nimelisest pühamehest. Siinne on „lihtsalt“ Makarios. Nõndanimetatud Egiptuse ja Aleksandria Makariostest räägitakse täpsemalt peatükkides 17 ja 18.

  • Esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus

    (1) „Ja said lõpule viidud taevas ja maa ja kogu nende maailm“[1] (1Ms 2:1). Olles enne rääkinud mõistuse ja tajuvõime loomisest, võtab Mooses nüüd ette mõlema valmissaamise. Ta ei ütle, et teatav[2] mõistus või kindel tajuvõime on lõpule jõudnud, vaid vormid[3] – mõistuse oma ja taju oma. Sest sümboolselt kutsub ta mõistust taevaks, sest mõistusega tunnetatavad loomused asuvad taevas; tajuvõimet aga maaks, sest tajuvõimel on kehalisem ja maisem ülesehitus.[4] Mõistuse maailmaks on kõik kehatud ja mõistusega tunnetatavad asjad, tajuvõime omaks aga kehalised ja kokkuvõtlikult kõik meeltega tunnetatavad asjad.

    (2) „Ja Jumal viis kuuendal päeval[5] lõpule oma tööd, mis ta tegi“ (1Ms 2:2). Väga lihtsameelne on uskuda, et maailm sündis kuue päevaga või üldse mingis ajavahemikus.[6] Miks? Sest iga ajavahemik on päevade ja ööde jada[7] ja seda teeb paratamatult teoks päike, mis liigub nii üle maa kui ka selle all. Päike aga on osa taevast; nii et saab olla üksmeelt, et aeg on maailmast noorem. Niisiis oleks õige öelda, et maailm ei sündinud mingi aja jooksul, vaid et aeg tekkis maailma abil; sest aja olemusele osutajaks on just taeva liikumine. (3) Niisiis, kui Mooses ütleb „viis kuuendal päeval lõpule tööd“, tuleb mõista, et ta ei anna ülevaadet mitte päevade hulgast, vaid täiuslikust arvust kuus,[8] kuna see on esimene, mis on võrdne iseenda osadega – poole, kolmandiku ja kuuendikuga[9] –, ja see on kokku pandud kahe ebavõrdse teguri, kahe ja kolme korrutamisest. Tõepoolest, kaks ja kolm, erinevalt arvust üks, ei ole kehatu loomusega, sest esimene neist (kaks) kujutab ainet ja on jaotatav ja jagatav, nagu ainegi on, kolm aga kujutab tahket keha, sest tahke on jaotatav kolme suunda. (4) Ja mitte ainult, vaid see (kuus) on seotud ka jäsemetega loomade liikumistega; sest jäsemetega keha on sündinud liikuma kuues suunas: ette ja taha, üles ja alla, paremale ja vasakule. Ta soovib niisiis näidata, et nii surelikud kui ka hävimatud sood on kujundatud vastavalt arvudele, mis on neile omased. Ma ju olen öelnud, et ta mõõdab surelikke arvuga kuus ning õnnelikke ja õndsaid arvuga seitse.

    (5) Esmalt siis seitsmendal päeval, olles lõpetanud surelike kokkupanemise, alustab Ta teiste, jumalikumate vormimisega; sest Jumal ei lakka kunagi loomast, vaid nii nagu tulele on omane põleda ja lumele külmuda, nii ka Jumalale luua; veel enam, ta on ka kõigile teistele tegutsemise ajendiks. (6) Siiski ütleb Mooses hästi, et „lõpetas“ („κατέπαυσεν“), mitte „peatus“ („ἐπαύσατο“); sest Ta peatab neid, mis ainult näivad teisi asju loovat, kuid tegelikult tegevuses ei ole; Tema ise aga ei peatu loomast. Ja seetõttu Mooses lisab „lõpetas, mida oli alustanud“; sest need asjad, mida valmistatakse meie oskustega, seisavad ja püsivad valmissaanuna paigal, need aga, mida Jumala teadmisega, hakkavad lõpule jõudnutena uuesti liikuma; sest nende lõpud on teiste algused, nagu päeva lõpp on öö algus, ning algavat kuud ja aastat tuleb kahtlemata mõista lõppenute otsana. (7) Ja omakorda sündimine viiakse lõpule teiste hävimisest ja hävimised muude sündimisest, nii et on tõene öeldu, et:

    „ei sure ükski sündinutest,
    üks eraldatud osa sellest koos teisega
    võtab uue kuju.“[10]

    (8) Loodus rõõmustab arvu seitse üle; sest on ju olemas seitse planeeti, mis on vastukaaluks tähtedele ja nende alati samamoodi hoidvale orbiidile. Ja Karu[11] on täitunud seitsme tähega, olles vastutav mitte ainult kaubanduse, vaid ka inimeste vendluse ja ühtekuuluvuse eest.[12] Ja Kuu faase on samuti seitse, tähtedest ühildub see kõige enam maapealsega ja need muutused, mida Kuu õhus tekitab, tulenevad enamasti tema erinevast asendist iga seitsme päeva tagant. (9) Tõesti, surelikke, kes on taevast saanud jumaliku alge, liigutatakse päästvalt lähtudes arvust seitse. Sest kes ei tea, et loodetest on seitsmenda kuu omad sündides elujõulised, aga need, kes on võtnud kauem aega, et elada kõhus kaheksa kuud, sünnivad enamasti surnult? (10) Ja öeldakse, et inimene saab arukaks pärast esimest seitset aastat, mil ta on tänu arutlemisoskuse saavutamisele juba võimekas tavaliste nimi- ja tegusõnade tõlgendaja. Teise seitsmeaastase perioodiga jõuab juba täieliku lõpule viiduseni; lõpule viidus on omasarnaste järeltulijate saamise võime, sest umbes 14 aasta vanuselt suudame me sigitada omasarnast. Omakorda kolmanda seitsmeaastakuga saabub kasvamise lõpp, sest kuni 21. aastani kasvab inimene pikkuses ja paljud kutsuvad seda aega parimaks. (11) Veel enam, hinge arutu pool on seitsmeosaline: viis meelt ja kõneelund ning see, mis puutub munanditesse, mis on ju viljakus. (12) Ka keha liikumisi on jällegi seitse, millest kuus on jäsemete abil tehtavad, seitsmes aga pöörlev. Siseelundeid on samuti seitse: kõht, süda, põrn, maks, kopsud, kaks neeru. Ühtlasi on keha piirkondi samas arvus: pea, kael, rind, käed, kõht, alakõht, jalad. Ja elusolendi nägu, mis on kõige tähtsam, on seitsme auguga – nimelt kahe silma ja kahe kõrvaga, sama paljude ninasõõrmetega, seitsmendaks suuga. (13) Ka eritisi on seitse: pisarad, limad, sülg, sperma, kahe käigu väljaheited ning üle kogu keha higi. Samuti, haiguste puhul on kõige murdelisem seitsmes päev ja naistel ulatuvad kuupuhastused seitsme päevani.

    (14) Selle arvu vägi on jõudnud ka kasulikemate kunstideni. Tõesti, grammatikas on häälikutest parimaid ja suurimat väge omavaid ehk vokaale arvult seitse. Muusika valdkonnas on kõikidest pillidest võib-olla et parim seitsmekeeleline lüüra, sest harmoonia, mis on ju väärikaim muusika loomise viisidest, on igal juhul kõige paremini tajutav selle pilli puhul. Ja ka hääldamiste tugevusi juhtub olema seitse: akuut, graavis, tsirkumfleks, hõngusega, hõnguseta, pikk, lühike. (15) Ja veel, seitse on esimene pärast täiuslikku arvu kuus ning on sarnane arvuga üks.[13] Arvud kümne sees on kas moodustatud või moodustavad kümne sees olevaid ja seda ennast (kümmet), aga seitse ei moodusta ühtegi kümne sees olevatest arvudest ega ole ühegi poolt moodustatud.[14] Seetõttu samastavad pütagoorlased seitset igavese neitsi ja ematuga, sest teda ei toodud ilmale ja ta ise ei sünnita.[15]

    (16) „Niisiis Ta lõpetas seitsmendaks päevaks kõik oma tööd, mida oli teinud“ (1Ms 2:2). Ja see on nõnda: Jumal peatub surelikku sugu vormimast siis, kui hakkab looma jumalikke sugusid, mis on seotud arvu seitse loomusega. Ja hoiakusse puutuvalt on seletus hoopis selline: kui hinge lisandub püha logos,[16] mis on kooskõlas arvuga seitse, siis arvu kuus ning kõike surelikku, mida hing näib loovat, pärsitakse.

    (17) „Ja Jumal õnnistas seitsmenda päeva ja pühitses selle“ (1Ms 2:3). Jumal õnnistab ning samal ajal ka kuulutab pühaks meelelaadid, mis on liikuma pandud tänu seitsmendale ja jumalikule, see tähendab tõelisele valgusele. Sest väga tihedalt on üksteisega seotud see, mis on õnnistatud, ja see, mis on püha. Seepärast ütleb Mooses selle kohta, kes on palvetanud suure palve, et kui temas järsku tekkinud muutus määrib ta mõistust, ei ole ta enam püha,[17] vaid „eelmised päevad on arvesse võtmata“;[18] ja see on põhjendatav, sest arvesse võetamatu (ἀλόγιστος) on meelelaad, mis ei ole püha, just nagu hästi arvesse võetud (εὐλόγιστος[19]) on püha. (18) Õigesti ta siis ütles, et seitsmenda Ta nii õnnistas kui ka pühitses, „sest sellel päeval Jumal lõpetas kõik oma tööd, mida oli hakanud tegema“ (1Ms 2:3). Ja põhjus, mille tõttu on õnnistatud ja püha see, kes juhindub ise seitsmendast ja täiuslikust valgusest, on, et selle päeva hakul lõpeb surelike kokkupanemine. Sest tõesti on nõnda: kui tõuseb vooruse valgus, mis on hiilgav ja tõesti jumalik, siis pärsitakse vastandliku loomuse loomist. Me näitasime, et peatudes ei peata Jumal loomist täielikult, vaid alustab teiste loomist, Ta ei ole ainult meister, vaid ka kõigi loodavate Isa.

    Vanakreeka keelest tõlkinud Kristin Klaus

    Kasutatud on tekstiväljaannet: Philonis Alexandrini opera quae supersunt. Kd 1. Toim. Leopold Cohn. Berliin: Reimer, 1896 (taastrükk: Berliin: De Gruyter, 1962), lk 61–169. Teksti kreekakeelse pealkirja asemel kasutatakse tihti ka ladinakeelset: „Legum allegoria“ – „(Pühade) Seaduste allegooriad“.

    ALEKSANDRIA PHILON (või Philon Aleksandriast, latiniseeritult ka Philo Judaeus) oli Aleksandrias elav ja töötav hellenistlik juudi filosoof, kes sündis u 20 e.m.a ning suri u 50 m.a.j.[20] Tema elust Aleksandrias pole palju teada, kuid on kindel, et ta sündis jõukasse ja mõjukasse juudi perekonda, sai hea hariduse ning oli Aleksandria juudikogukonnas kõrges staatuses.[21]

    Philon kirjutas mitmeid Piibli-teemalisi teoseid, millest üheks on siinne esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus. Tõlgitud lõik käsitleb kirjakohti 1. Moosese raamatu teise peatüki salmides 1–3, mis räägivad taeva ja maa valmissaamisest. Philon mõistab neid ka kui mõistuse ja tajuvõime vorme või ideid. Tuginedes vanakreeka tõlkele Heebrea Piiblist ehk Septuagintale, eristab ta arve kuus ja seitse, millest esimene esindab maiseid asju, teine aga taevaseid asju. Arvuteooriaid, suuresti inspireerituid pütagoorlastest, esineb Philoni teostes ja ka siin tõlgitud lõigus rohkesti. Nii nende kui ka muude maailma loomisesse puutuvate asjade kohta on Philon pikemalt kirjutanud oma teoses „De Opificio Mundi“.

    K. K.

    [1] Septuaginta (edaspidi LXX) ehk vanakreeka tõlke järgi. Heebrea keelt oskas Philon tõenäoliselt väga vähe.

    [2] Ka jagamatu, terviklik (kr ἄτομος).

    [3] Üldine vorm (ἰδέα) vastandina teatavale ja kindlale.

    [4] Aleksandria Philon käsitleb inimest mikrokosmosena.

    [5] LXX järgi. Heebrea Piiblis on kirjas „seitsmendal päeval“.

    [6] Seda teemat käsitleb Philon pikemalt oma teoses „De Opificio Mundi“ („Maailma loomisest“), eriti lõigus 26.

    [7] Sama definitsiooni kasutasid ka näiteks Chrysippos ja Poseidonius (vt Doxographi Graeci S. 46, Diels).

    [8] Taas kord on Philon arvuteooriat kirjeldanud täpsemalt teoses „De Opificio Mundi“.

    [9] 3 (pool kuuest) + 2 (kolmandik kuuest) + 1 (kuuendik kuuest) = 6.

    [10] Euripidese draamast „Chrysippos“ (fr 839 N = 59A112 D–K). Philon tsiteerib seda veel kolmel korral teoses „De aeternitate Mundi“ („Maailma igavikulisusest“), lõikudes 5, 30 ja 144.

    [11] Ursa Major („Suur Karu“) ehk Suur Vanker.

    [12] See teooria on samuti pikemalt lahti seletatud teoses „De Opificio Mundi“.

    [13] Mõeldud on matemaatilist sarnasust. Erinevalt kuuest (2 × 3), pole ei seitse ega üks moodustatud teiste arvude korrutamisel. Vt ka „De Opificio Mundi“ (§§99–100).

    [14] Moodustamise all on silmas peetud just korrutamist, nagu näiteks eelnevalt kuue puhul.

    [15] Jumalanna Athena, kes kreeka mütoloogia kohaselt sündis Zeusi peast.

    [16] Eesti lugejatele on logos juba tuntud probleemsõnana, mida ei õnnestu enamasti täpselt tõlkida. Logos võib tähendada nii tavalist sõna või väidet kui ka printsiipi, seadust, mõistet, suhet jne.

    [17] Vrd 4Ms 6:9.

    [18] Vrd 4Ms 6:12.

    [19] Ka „õnnistatud“.

    [20] Tema eluaeg on väga hinnanguline ning suuresti sõltuv sellest, et ta pidas end u 39–40 m.a.j, kui oli diplomaatilisel visiidil Gaius Caligula juurde, juba vanaks meheks – vt tema kirjutist „Legatio ad Gaium“ (31).

    [21] Saatesõnas ja kommentaarides on kasutatud järgmiste allikate abi: P. Borgen, Philo of Alexandria – An Exegete for His Time. Leiden, 1997; Philo von Alexandria, Die Werke in Deutscher Übersetzung. Kd 3. Toim. L. Cohn jt. Berliin; Boston, 1962; Philo, Philo. Kd 1. Tlk F. H. Colson, G. H. Whitaker. Cambridge (MA); London, 1981.

  • Abielust

    Esralase Heemani[1] jutustus:

    Ma jäin laagrisse Teebeses,[2] et hellitada end mõnude leebuses, ning mu rõivaks oli lilleline kuub oma veetluses. Ühel päeval, kui istusin koos armsate kaaslastega, paremate perekondade poegadega, et meeliskleda kaunitest mängudest ja rõõmustuda lummavatest lauludest, tõstsin pilgu ja nägin: ennäe, kahvatu ja kurnatud mees oli seismas mu palge ees, süda tal põksumas ja jalad nõrkemas.

    Kui ma olin teda silmanud, oli mu jahmatus ilmatu: see oli keenlane Heber.[3] Tema juurde ma tõttasin ja talle tere ma ütlesin. Ma küsisin temalt, mida ta teab ja kuhu ta oma sammud seab. Ta vastas: „Tulin just merelt, pääsesin mühavast ja möllavast veest, mis ähvardas võtta hinge mu seest.“

    Ma ütlesin talle: „Millal ometi jääd sa rahule ja asutad end ühele paigale? Su eluase on ju otsekui tuul, millel puudub kindel suund. Istu meie seltsi ja me hoolitseme su eest; jää meiega, ja sa saad, mida vajad väljast ja seest. Kui tahad, kannan hoolt su puhkuse eest ja hangin sulle naise, kes taastab su rammu ja teeb kebjaks su sammu.“

    Ta ütles: „Kõigi nägijate ja prohvetite nimel mitte ühtegi sõna enam sellest asjast – olgu ma ärkvel või olgu ma suikvel! Ma olen andnud ränkraske vande, et eales naise lõksu ei lange. Mulle aitab ju esimesest kogemusest, teist korda ei hooli ma selle kibedusest!“

    Ma puhkesin naerma ning ütlesin talle: „Mis vaev sind küll tabanud on, et sellise tõotuse andma pidid?“

    Ta ütles: „Madu mind tõukas[4] ja kuri tung kihutas otsima kaaslaseks nägusat neidu, et leida pelgu, ning et puhkaks tööst vaevatud hing ja rahuneks kärsitu rind. Sest ma ütlesin endale: ei ole hea üksi olla;[5] mul peab olema kohane abi ja kuna ma ei tea, millal mul kadu, siis on aeg rajada endale kodu. Nüüd mõtlen ma sellele, millise häda panin endale tallele, kui ma põlesin armutules – kord südamest ihates, kord vastu puigeldes, kord uuesti süttides, kord jälle kustudes. Ühel päeval, kui olin uitamas maal, kõndides sinna ja tänna, viibides seal ja teal, kohtasin eite, kelle sarnast teist ei leita, kurjakuulutavat ja halbaennustavat, otsekui oleksid kuradid ta saagiks võtnud ning talle nime Satana jätnud. Tema välimus oli jaanalinnu oma ning ta mõju koirohu oma. Loor kattis tema nägu, võimukat ja kurja, ent ta hääl ajas kogu ettevaatuse nurja, sest hääl oli libe ja mesine, voolav ja vesine. Tema keel tõmbas südameid enda poole ning halvas ettevaatuse ja hoole; tema keele peal oli kosutav mesi, keele all aga mürgivesi. Käitumiselt näis ta nagu mõni vaga, kuid õelus oli peidus selle taga; tema jalge all olid põrgu ja hukatuse teed ning katku ja hävingut külvas ta enda ees.

    Kui ta mind märganud oli, kohemaid minu juurde tuli. Ta jäi nagu saatan mu ette seisma, teretas mind ning ütles mulle: „Oh mu poeg, mu poeg! Andku Jumal sulle pikka iga ja pikendagu su põskede puna ikka, nii et sa oleksid aina virge ja üha karge! Ma näen, et sa oled välimuselt nägus ja tegus; et sa oma iluga südameid alistad ja oma mõnuga hingesid kütkestad. Ilu on andnud sulle siidi ja sameti, taganud sulle rohke au ja ameti, nii et su nooruse puu kannab rikkalikku vilja. Ei ole hea, et sinusugune mees suigub unes, sellal kui süda lõõmab kirgede tules;[6] sul oleks vaja kaasat, et temast rõõmu tunda, ja põldu, kuhu oma seeme panna mulda. Milleks peaksid otsima vett kuivadest kaevudest ja kustutama nälga võõrastest salvedest? Kui soovid, oh kaunis peiu, toon sulle ülikust neiu, sulni kui hirve, kelle palged ehivad koitu ja kelle juuksed kaunistavad ööd. Su hingele on ta vääriliseks tasuks, sinule on ta suureks kasuks, sest su rinnale ta pesa teeb ja su lauas oma laulu lööb. Tema põsed on sulle valgusteks ja tema suu veinikarikaks. Pimeduses kõnnid sa tema valguse paistel ja öösel ei kustu tema lamp.

    Tema hinda ei saa kullaga mõõta, tema väärtust pärlitega kaaluda.[7] Tema silmad on kireveinist hämused, tema liikmed õrnad ja nägusad; tema keha nagu kristallastja – soolakas, puhas ja püha.[8] Targal ta südame purustab ja tule rinnus sütitab. [– – –] Õnnis on mees, kes tema hobusel ratsutab! Tema jalge vahele ta vajub, langeb maha ja jääb lamama![9] Ometi see, kes tahab teda naida, peab kaks tuhat hõberaha leidma; ta on väärt kogu raha ja vara ning et mees annaks ta eest maa ja maja – või ehk häbi sellele mehele vaja!“

    Jutustaja ütles: „Neid sõnu kuuldes hüppas süda mu rinnus nagu põder, ja ma ei tundunud enam nii nõder, ning liim tema keelel vangistas mu meeled. Ma ütlesin eidele: „Kui seda tütarlast näha saaksin, varmamalt ju ta endale võtaksin.“ Vanaeit hüüatas: „Hoia ja keela, kui ma sind lolliks pean ja sind alt vean, kui ma sind oma sõnadega petan ja sind, uskmatut, haneks võtan! Kõike, mida on rääkinud mu keel ja mu huuled, kahevõrd tõena näed ja kuuled!“ [– – –]

    Sel ööl mu silmad und ei leidnud[10] ning mu keha voodit ei tundnud: kirg hoidis mind virge ning lootus mu selja sirge. Kui jõudis kätte koit ja mu vaimul puudus toit, süda oli valudes ja hing rusudes, tõusis mu kohale päikese loit ja uksele tuli eit. Mu süda tundis tema tulekust rõõmu, ma tõttasin talle vastu ja tervitasin teda rõõmuga.

    Ta ütles: „Andku Jumal sulle tervist ning ärgu olgu su ase tühi ja lage! Tea, et nüüd on aeg rõõmustada ega ole põhjust ägada ja kurvastada. Eemale on jäänud eksirännakud, kätte on jõudnud lembepalangud! Neiu isa ja omaksed on sinu juurde teel, et kuulda su sõnu ja näha, mis on su meel.“

    Vaevalt sai ta oma jutu lõpetada, kui väravas seisis tütarlapse isa ja raukade jõuk, kes tõstsid valju kisa. Kui seltskond oli pärale jõudnud ja maja äärest ääreni täitnud, ajas tütarlapse isa end püsti ning teatas valjusti: „Rahu teile, vennad ja sõbrad! Võtke te kuulda, et see mees tahab meiega sidemeid luua, meiega lepingu teha, meiega ühest karikast juua ja meie tütre oma naiseks tuua. Tema ettevõtmiste kohta oleme kuulnud vaid head, tema tegudel puuduvad vead; ta on ülikute väest, kellel helded on käed, neil alati on kaetud laud ja huultel aina rõõmus laul. Ma annan oma tütre tema käe alla ja oma hinge tema hoole alla hinna eest, milles meil on ühine meel: kaks tuhat hõberaha on väärt tema neitsilikkuse sääst – kui mu tütar seda nõuab, siis ta selle juurde jõuab.“ [– – –]

    Kähku kutsuti kirjutaja, kellel oli kaasas paber ja sulg. Too kirjutas abielulepingu, suure ja avara nagu ilmamere kulg. Ma olin nõus iga asjaga ja rõkkasin rõõmust täie rinnaga.

    Kirjutajal kästi kirja panna
    kõik lepingu üksikasjad.
    Minu jaoks koostati siduv ürik,
    millel oli mitmeid lisasid.
    Veiniklaasi juures õnnistati Jumalat,
    baldahhiini all sooritati laulatus.
    Saatus ent tegi äkitselt nalja,
    abielust sai kohemaid lahutus.

    Kui päike vajus looja, tuli esile viha tooja ning maa uppus hämarusse ja vajus pimedusse. Pruudi killavoor kisas ja käras, rahvas hõiskas ja säras: „Rõõmu ja õnne noorpaarile rohkesti, tervist ja jaksu vahvasti!“ Kestsid joodud ja kõlasid laulud; pidu algas, kui oli saabunud hämarus, ja lõppes, kui jõudis kätte kesköö. Siis läksid oma teed noored ja vanad; mina jäin üksi ning mõrsja lebas mu rinna najal.

    Ma ütlesin endale: sel ööl muutun taas nooreks nagu kotkas,[11] nii et kerkib mu tiib[12] nagu kotkal; ees seisab hoolas töö ja unetu öö. Ma võtsin loori tema näolt ja koorisin rõivad ta kehalt, kummardusin tema kohale ja ligindasin küünla ta näole: ta nägu oli kohutav ja tema hääl ehmatav! Ta oli kehalt nagu Rehabeami vasikas,[13] tema suu oli nagu Bileami eeslil,[14] nina tönts ja jäme ning palged aukus mis kole – otsekui oleks saatan neid torkinud ja tulise oraga sorkinud. Ma mõtlesin, et mu ees oli üks Haami tütreist.[15] Kui tema kere oli mustemast mustem, siis tema juus oli valgemast valgem, ning eluaastaid oli tal ju küllaga; tema mokk aga oli töllakil. Ta hambad olid nagu hundil või karul teravad ja silmad olid skorpionidena torkivad. Ma kogusin julgust ning ütlesin endale:

    Tema hambad on karu kihvad, kes murrab ja õgib;
    ta pea on täis valskust ja kurjust, mis peletab rõõmu;
    tema kogu on nagu kivihunnik ja reied nagu aampalgid;
    tema põsed on nagu söed ja huuled nagu saviplönnid;[16]
    ta on suisa surmaingel ja sureb, kes teda puudutab!

    Seda vaatepilti nähes kohkumus mind tabas ja ehmatus mind rabas. Hirmust ma rappusin ja segaduses vappusin, ning ma ütlesin endale: viimne kohtupäev on kätte jõudnud! Aga ma suutsin end kokku võtta ja hääle mahedaks petta ning ütlesin talle: „Oh mu tütar, mu tütar! Et sa oled nagu ohakas ja põõsastara, siis ütle, kus on sinu kaasavara? Kus on su mantlid ja ürbid, su kleidid ja särbid? Kus on su käevõrud ja sõrmused, mis annavad naise kätele õrnuse? Kus on su lõhnaõlid ja salvid, mis teevad naha pehmeks ja malniks?“

    Ta vastas: „Tänu Jumalale pole mul millestki puudust! Kõik rõivad ja esemed jätsin ma kodukatuse alla, oma isa ja isanda hoole alla.“

    Ma ütlesin talle: „Ja mis on see, mille jätsid oma isa ja isanda hoole alla?“

    Ta vastas: „Ma jätsin sinna kaks vana kotti, paar mõranenud potti, ning sinna jäid katel ja kauss, taldrik ja pann, auklik vann, sõel ja nõel, katkine mõõdulint ja kaevupööra vänt, ahjuroop ja tuletangid ning väiksemaid esemeid mitut sugu, millest pole kuigi palju lugu.“

    Kuuldes seda juttu ei suutnud ma talitseda nuttu ning langesin maha suures meeleheites, et taevas on reetlik, Jumalat peites, ning ütlesin nõnda:

    Kas oled tehtud sortside või kuradite soost?
    Saatku Jumal sulle nuhtluse!
    Viha ja hävituse inglid on su vennad,
    sina aga nende vanem õde!
    Sa oled otsekui Azazelile määratud sikk,
    kes on kõrbest kuidagi välja saanud.[17]
    Näib, et saatus on naeratanud Lilitile[18]
    ning saatnud talle kingiks sinu.
    Looja on su valmistanud
    käsilaseks surmainglile.
    Õnnelik oleks su isa, kui ta su sigitamisel oleks surnud –
    oh, kui su ema oleks vaid olnud sigimatu!
    Su mokad on nagu härja mokad
    ja su suu on nagu haigutav haud.
    Su hambad on nagu karu kihvad,
    täis sülge ja kõntsa.
    Su silmad on nagu tulised ahjusuud
    ja su nägu on nagu lömmis savipott.
    Su keha sirutub nagu Haamani võllas[19]
    oh, et ma näeksin sind sellel pooduna!
    Su tuleku õhtu sai mulle needuse ööks –
    nagu oleksid tulnud kõik kättemaksuinglid;
    see oli nagu öö, mil vaarao uppus meres,[20]
    või öö, mil Haaman kõlkus võllas,
    või kui Siisera põgenes Jaeli juurde,[21]
    või kui Eglon mõrvati peldikus.[22]
    Sinu kõht on nagu kummis vaat
    ja su kere on must nagu saatus.
    Su käed on karvased nagu ahvil
    ja sõrmed nagu tukid ahjus.
    Su hammaste krigin on nagu öine maru
    ja su hingamine otsekui tormituul.
    Sinu suu on haud söögile-joogile
    ja su vatsas saab sellest haisev mürk.
    Su hambad otsekui sambad purustavad kõike
    ning nad ajavad terveid rahvaid hauda.
    Kuid Jumal paiskab su pea põrmu,
    nii nagu põrmustati Soodom ja Gomorra.[23]
    Sinu surikambriks saab lõvide kõht –
    säärane on su haud ja su matus!

    Kui olin lõpetanud oma hala, lõi veri mulle pähe; ma tõstsin jala ja andsin talle nii, et polnud vähe. Ma võtsin malaka, pistsin kleidisaba talle suhu ja andsin talle sellise kolaka, et ta sai paraja muhu. Verd tulvas tema suust, kõnelemata muust – polnud kohta tema keres, mis oleks jäänud puutumata tema verest. Neitsilikkuse veri kattis üleni tema keha. Mul ei jäänud muud teha kui oma riided kokku korjata ja koormalooma selga laduda. Enne päikesetõusu olin juba kaugel sest linnast ja paigast, kus kuri saatus andis mulle kaigast. Ma ületasin Jabboki koolme[24] ning kogu päeva magasin metsas – sest mu jõud oli otsas; öösel aga jätkasin teekonda. Kui ma taipasin, et möödas on oht ja kaugele jäänud vaenulik koht, siis võtsin sellest loost õpetust ja tegin sellega lõpetust.

    Õnnis on Tema, kes kaitses mind viletsuse päeval
    ning osutas mulle heldelt oma armu!
    Sõge himurus sai mulle saatuseks,
    kuid Jumal oma halastuses päästis mind;
    kui olin vajunud põrgu põhja,
    avas Ta põrgu väravad ja tõi mu välja!
    [– – –]

    Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa

    Al-Harizi makaama heebreakeelne tekst on ära toodud rmt-s: Jardin d’Eden, jardins d’Espagne. Poésie hébraïque médiévale en Espagne et en Provence. Toim. Masha Itzhaki, Michel Garel. Paris: Seuil, 1993. Riimproosat on püütud tõlkes jäljendada; värsid on tõlgitud võimalikult täpselt, „luulelisust“ taotlemata.

    SAATEKS

    Teatavasti on jutustus ja romaan araabiakeelses kirjanduses üsna hilised nähtused, mis said alguse eelkõige Lääne kultuurimõjude toimel 19. sajandil.

    Märksa vanemad on novellistlike ja anekdoodilaadsete lugude kogumikud; selle žanri nimetuseks on maqāma – araabia keeles: „(hõimu) koosviibimine, istung“. Maqāma iseloomustuseks on arabist Gustave E. von Grunebaum öelnud, et see on „riimproosas jutustatud dramaatiline stseen, iga filoloogi maiuspala, vaevalt mõistetav ilma kommentaarita, mis seletab selle leksikoloogilisi ja grammatilisi peensusi, selle hämaraid vihjeid ning selle tsiseleeritud struktuuri, mis on valinud rahvapärased teemad ja juhtumused aluseks oma ülimalt rafineeritud keele- ja sõnakonstruktsioonidele“. Vanimaks makaamakogumiku koostajaks on al-Hamadhānī (srn 1007); tuntuim makaamade autor on al-Harīrī (srn 1122), kes ühendas lugude seiklusliku või kelmika temaatika keelelise virtuoossusega. Kohati on tema teos tõlgitamatu,[25] vaadatagu või üht näidet Friedrich Rückerti saksanduses:

    „Wenn die wüsten Winterwinde wütend wehn,
    weisst du, was zur Wehre wählt ein Weiser?
    Warme Wohnung, weiche Watt und wollnes Wams
    Weiter: Würz’gen Wein und will’ge Weiber.“

    Makaamasid on mitmeti kõrvutatud Euroopa uusaegse pikareskse novelliga.[26] Muidugi jätkus makaamade kirjutamine ka edaspidi, õigupoolest koostatakse neid praeguse ajani.

    Üks omapärasemaid makaamade kogumikke on Egiptuse polühistor ʽAbd al-Rahman al-Sujūtī (srn 1505) teos „Rašf az-zulāl“ („Kosutava vee rüüpamine“), milles 21 eri elualade esindajat, nagu koraanikommentaator, juriskonsult, kirjandusteadlane, grammatik, retoorik, luuletaja, matemaatik, astronoom, meedik, loogik, müstik jt kirjeldavad oma pulmaööd, kasutades selleks vastava eriala kujutlusi ja termineid. Tuleb aukartusega tunnistada, et René R. Khawamil on õnnestunud teha sellest prantsuskeelne tõlge[27] – muidugi mõista üsnagi tinglik tõlge, kuivõrd sedalaadi verbaalne akrobaatika peaks olema tõlkes jäljendamatu.

    Juudi kirjanduse ajaloo seisukohalt said heebreakeelsed luuletajad keskaegses Hispaanias viljastavaid impulsse araabia poeetika vormivõtetest ja žanridest. Juudi kirjameeste poolt tarvitusele võetud araabia kõnekujundite kohta kirjutas heebrea luuletaja Moše ibn ʽEzra (srn 1138) teosed „Kitāb al-muḥāḍara wa-l-mudhākara“ („Ettekandmise ja arutlemise raamat“) ning „Maqālat al-ḥadīqa“ („Kirjatüki (metafooride seletuse) aed“); viimasest tehti juba varakult mitu heebreakeelset tõlget, ehkki säilinud käsikirjad kujutavad endast pigem tsitaatide kogumikke araabiakeelsest algupärandist.[28]

    Araabia poeetikast mõjustatud Hispaania juudi autorite hulka kuulub ka JEHUDA BEN ŠELOMO AL-HARIZI (u 1170 – 1235), kes muu poeetilise ja tõlketegevuse kõrval sai kuulsaks makaamade kogumikuga „Taḥkemonī“ („Tahkemonlane“). Rohkem al-Harizi ning tema tööde kohta võib lugeda ajakirjast „Looming“ nr 5, 1991, seepärast ei tarvitse seda siin korrata; samuti on seal kahe makaama eestikeelsed tõlked.[29]

    Al-Harizi kuulsast teosest ilmus aastal 2001 meisterlik ingliskeelne täistõlge „The Book of Taḥkemoni. Jewish Tales from Medieval Spain. Translated, explicated and annotated by David Simha Segal“. Tänu informatsiooni eest selle väljaande kohta võlgneb siinkirjutaja Marju Lepajõele.

    K. K.

    [1] Ps 88:1.

    [2] Km 9:50.

    [3] Km 4:11.

    [4] 1Ms 3:13.

    [5] 1Ms 2:18.

    [6] Ül 5:2.

    [7] Õp 31:10.

    [8] 2Ms 30:35.

    [9] Km 5:27.

    [10] Est 6:1.

    [11] Ps 103:5.

    [12] Heebrea sõna ’eber tähendab nii tiiba kui ka mehe suguliiget.

    [13] 1Kn12:28.

    [14] 4Ms 22:28.

    [15] 1Ms 10:6.

    [16] Selle kirjeldusega seoses vrd Ül 4:1–5; 7:2–8.

    [17] 3Ms 16.

    [18] Lilit oli juudi legendide järgi Aadama esimene naine; temast on saanud sünnitajaid ja lapsi ohustav deemon.

    [19] Est 7:9 jj.

    [20] 2Ms 14:15–29.

    [21] Km 4:20 j.

    [22] Km 3:21.

    [23] 1Ms 19:23.

    [24] 1Ms 32:23.

    [25] Selle kohta vt ka: K. Kasemaa, Uku Masing kui tõlkija. Tõlkija Hääl, 2020, nr 8, lk 60.

    [26] Vrd J. Abu-Haidar, Maqāmāt Literature and the Picaresque Novel. Journal of Arabic Literature, 1974, kd 5, lk 1–10.

    [27] A. al-R. ibn Abi-Bakr al-Souyouti, Nuits de noces. Tlk R. R. Khawam. Pariis, 1972.

    [28] Selle teose analüüsile on pühendatud uurimus: P. B. Fenton, Philosophie et exégèse dans Le Jardin de la métaphore de Moïse Ibn ʽEzra, philosophe et poète andalou du XII siècle. Leiden, 1997.

    [29] Selles seoses väärib tingimata mainimist ka Tallinna ülikooli väljaanne: Иммануэль Римсҝий. Избранное. Tallinn, 2018. Seal on esitatud valimik 13.–14. sajandi juudi luuletaja Rooma Immanueli heebreakeelsetest makaamadest Šlomo Kroli tõlkes, samuti tõlkija ulatuslik saatesõna Immanueli luulest Lääne ja Ida ristumispunktina.

  • Muna

    Kuidas nägid välja esimesed ülikoolid? Ma näen kirikut, muidugi näen ma kirikut, katedraali. Selle tornid on kõrged, kaks torni, ülesse taevasse välja, samblase ja mustaks tõmbunud kivikatusega, mis siit-sealt vett läbi laseb. Vesi nõrgub katuselt alla veel kaua pärast vihma, tilgub seintele, niriseb mööda kujusid, triibutab need mustaks. Mustatriibulised kujud näevad linna, suurt linna, palju rahvast, palju teid, palju maju. Siinsamas õpetabki magister, abiks noored mehed, habemeta näod, tonsuuriga pead. Igal hommikul tõmbavad nad püksid jalga ja rüü selga, sandaalid varvaste otsa ja habemenuga kraabib vastavalt reeglitele tonsuuri siledaks. Nad ei räägi palju, aga nad ei räägi ka märkidega, nagu nende vennad kloostrites seda teevad.

    Nad on kõik siia tulnud mujalt, ma ei teagi, kust, erinevad aktsendid, nende ümber istuvad poisid, istuvad ja kirjutavad, korralikult. Siia on jõudnud vaid need, kes on juba õppinud õppimisest mõnu tundma, neid ei pea tagant utsitama, neid ei pea nüpeldama, selga veriseks peksma, nagu tölbid koduõpetajad seda tegid. Need koduõpetajad ei osanud ise grammatikat ning püüdsid oma oskamatust ranguse taha peita. Teised õpetajad jälle ei tahtnud õpilase vastu kätt tõsta, nagu Abaelardus ei tahtnud Heloisat peksta, nii et lõpuks tüdruku onu tuli kaebama, et õpetaja ei võta oma ülesandeid piisavalt tõsiselt, ning Abaelardus hakkas siis vahel teesklema, et karistab. Võibolla see oligi kõigi tema hädade põhjus.

    See kool oligi siin umbes nagu Abaelarduse kool, mitte selle poolest, et teeseldi õpetamist ja tegelikult pöörati tähelepanu muule, vaid selle poolest, et siia tuldi ise kokku, vabal tahtel. Siia kooli tulid need, kes olid peksa saanud ja kes ei olnud peksa saanud, triiviumi juba läbi käinud. Nad olid teeröövleid kartes kambakesi koos rännanud, olid juba väiksena harjutanud stiiluse hoidmist sõrmede vahel, nii et käsi ei puutunud vaha, nad olid harjunud sulge hoidma, nad olid õppinud nuga hoidma, et vigu maha kraapida. Ja nüüd on nad siin, üks kirjutab, teine tõmbab sulega piirjooned, kolmas värvib.

    Piltidel, mida nad pärgamendile joonistavad, on kool. Õpilased on väikesed, istuvad miniatuuri all servas, osadel pole tonsuurigi peas. Vanematel poistel on juba kuklas väike laik, ümmargune nagu armulaualeib, seljas värvilised riided, joonistatud pisut suurematena. Kõige suurem on muidugi magister ise, sinises rüüs, ludumüts peas. Peab aru saama, kes on õpetaja ja kes õpilane, hierarhia võiks ju paigas olla, maja ei saa ehitada, kui vundament ja katus on ühesugused. Magister teab seda väga hästi, ta on ka ise õpilane olnud, saanud targemaks kui õpetaja ja oma kooli püsti pannud, varastanud kõik oma õpetaja õpilased. Tema õpetaja vihkab teda selle eest elu lõpuni, aga võibolla tunneb ka salamisi uhkust.

    „Ta oli minu õpilane,“ mõtleb ta.

    Mõned arvasid aga juba siis, nagu ütleb Hermese Smaragdtahvel, et nii nagu üleval, nii on ka all, maja vundament on betoonist ja katus on betoonist ja vahepeal on kõik betoon. Kõik on võrdsed, õpilane ja õpetaja, vahet ei ole, millisest otsast vaatad. Kas see ongi alkeemiline ekvivalents, tarkade kivi?

    Keskaegne ülikool ei tahtnud alguses sellist ühetaolisust kohe uskuda, vaid sai aru loodusest nagu kuldsest ketist, olemise redelist. Kõige alumine aste oli kivi, siis tuli, siis taimed, loomad, inimene, taevas, inglid, Jumal. Nii ehitas tarkus endale kodu, kõndides üle kivide ja tule, läbi võsa ja ohtlikest loomadest mööda, kaugemale inimesest, otse taevasse, inglite ja Jumala juurde. See oli töö, see oli vaev. Kas on mõtet või põhjust juba esmakursuslasele öelda: „Võta vastu niisiis see kivi, mis on loomne, taimne ja mineraalne, mis ei ole kivi ja millel ei ole kivi loomust. Ja see kivi on valgus valgusest ning imiteerib teatud viisil mineraalseid mägesid ja taimi ja loomi ja seda leidub kõikides kohtades ja igal ajal ja igas inimeses ja see sisaldab kõiki värve ja temas on kõik elemendid. Teda nimetatakse väike maailm. Aga sina nimeta seda – muna piir, see tähendab, filosoofiline muna.“ Oleks sellest kasu? Mida võiks sellest aru saada?

    Ülikool tekkiski selleks, et seda mõista, väikesest kivist, mis sattus austrikarpi nagu munasse ning mille ümber hakkas kogunema kiht kihi haaval helendavat pärlmutrit. Ikka õpetaja ümber, õpilased tulevad sinna kohale nagu kalad saiapuru peale. Õpetajad said kuulsaks, kumu levis mitme maa ja mitme mere taha, hommikuti trügiti kooli uksest sisse, kuulati suu ammuli, silmad põlesid peas nagu kassipoegadel. Kae oli maha tulnud, nad said äkki maailma vaadata. See kõik oli uus, enneolematu. Nad kogunesid raamatute ümber, kus on kirjas asjad, mis on juhtunud, ja asjad, mis parajasti on, ja asjad, mis tulevad. Õpilased kummardusid nende kohale nagu selge veega allika kohale, vaatasid sinna sisse ja nägid. Speculum mundi on klaas, mis kujutab maailma palet, ta näitab nii seda, et see algas, kui ka seda, et see peab lõppema.

    „Alguses oli muna,“ ütleb õpetaja.

    See tähendab, kõigi asjade iva. See iva ehk kuuepäevak õpetab entsüklopeediliselt kõiki asju ja õiges järjekorras. Järjekord on aga selline: esiteks loomine ja lõppemine, siis aastaaeg, millal maailm alguse sai (sügis), siis aga peatükk maailma esimese päeva kohta, see tähendab valguse kohta. Valgus teeb kõik asjad olevaks ja nagu Herakleitos ütles – välgunool juhib kõike.

    See peatükk on väga pikk, sest siin on palju asju koos.

    Magister ei unusta kunagi öelda, et valgus on ainuke metafoor, mida Nikaia usutunnistuses Jumala kohta tarvitatakse ning kui me sellest aru saame, saame me aru tervest usutunnistusest. Muidugi teavad kõik õpilased juba usutunnistust, kuidas teisiti, aga nad teavad sealt ainult sõnu. Sõnad aga ei anna ennast alati kätte. Nad võivad kuivalt piiritleda informatsiooni, anda edasi faktid, tundub, et kõik on selge, aga mõte ei tule ikka kokku. Keegi võib appi tulla ja selgitada, peita paljusõnalises lobisemises viimasegi mõtte kobrutava vahu alla, mässida tähenduse nagu beebi baikatekki, nii et ta ei saa käsi ega jalgu liigutada, ja pehme riide tihedas kaisutuses mõnusasti magama uinutada. Mõned valivad selliseid lobisejaid õpetajaks, nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, nagu advokaadid, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses.[1]

    Nii võib juhtuda.

    Mõnikord on raske vahet teha, kus siis lõpuks mõte on, nagu siis, kui palju sõnu on kokku heidetud, tundub rägastikust moodustuvat mingi sümbol, aga kindel ei saa olla. Sõnad on ju kavalad, voolavad nagu jahe allikas, lakkamatult, kannavad meie enda mõtteid kaasa nagu kuuseokkaid. Täpselt nii seisid õpetatud mehed Nikaias, tegid suud lahti ja panid kinni ning nende keha soonte, luude, huumorite rägastikus alguse saanud sisemine kõne sai kellelegi teisele avalikuks. Ja siis, viimaks, kirjutaja käsi pani kirja, sõna läks otse kõrvast paberile ja jäi sinna lebama nagu surnu.

    „Valgus valgusest,“ ütles õpetaja.

    See surnud kirjatäht võib lebada aastaid, sajandeid isegi, kui õhk on kuiv. Ja siis tuleb keegi ja hakkab teda äratama. Sõna on alguses löntis, vedel, kõõritab ringi vaadata nagu joodik. Ja nii võibki jääda, ta puterdab, ajab segast, vaatab hägusa pilguga. See sõna on zombi, ei elus, ei surnud. Aga ajapikku ta toibub, tõuseb istukile, vaim virgub, ärkab äkki ellu. Imede ime, saladuste saladus, tõusiski surnuist üles. Seda saladust neile õpetatigi, siis kui nad peksa said või ei saanud, kui nende sõrmed sulge hoidsid, kui nende käsi vigu maha kraapis. See on võime, mis teeb õpilase jumalanäoliseks.

    Nende õpetaja on nagu rokkstaar, räägib, vehkleb kätega, tema sõnad teevad purju.

    „Sõna on kokkuleppeline märk ja annab tunnistust millestki muust, nagu fanfaar annab tunnistust sõjast.“ Ta kõnnib nüüd auditooriumi ees ringi, pikkade sammudega, alguses rääkis kohmakalt, aga aegamisi tekkis sammude rütmis mingi sisemine seestumus, sõnad haarasid ta oma võimusesse, ta ei olegi nüüd päris ise, sõnad kannavad teda, nagu õhk kannab linde. Ta sirutab käed külgedele ja räägib sellest, kuidas tähendus tõuseb sõnadest lahti nagu udu, mis tõuseb üles niiskest maast, mis hõljub seal kohal, kuhu on võimalik sisse minna ja ära eksida.

    Müristaja tegi sama moodi oma suu sõnaga asju, kogu maailma. Esiteks muidugi mõista valguse ja see ei olnud materiaalne valgus, vaid see oli vaimu valgus. Sest loomise ajal, nagu me teame, oli kõik pime, maa oli tühi ja paljas. Seal oli Jumal, seal oli sõna, seal oli Vaim, nad olid kolmekesi ja nad olid üksi (non ut diceretur, sed ne taceatur). Jumal ütles sõna ja vaim tegi ennast vete kohal pehmeks nagu udu, kohevaks nagu kana. Ja hautigi maailm välja, sest ilma haudumata ei saa midagi.

    „Haudumine toimub mõistagi muna piiril,“ ütles õpetaja.

    Õpilased ajasid selja sirgu. Hommikuvalgus paistis suurtest akendest sisse, oli neljas tund, päike oli punasena tõusnud linna kohale, akendest oli näha talupoegi, kes sikutavad kitsi, ajavad lambaid, veavad sigu, kusagil kolisevad haamrid, mööda jõge sõidavad lodjad, suitsevad korstnad, linnamüüril keerlevad tuulikute suured labad, aeglaselt nagu maailma masin. Nende kohal on pilved, õrnad nagu pestud lambad, ja sealt edasi sinine taevas, mis jätkub kuni kuuni.

    Nad teavad seda pilti, seda on raamatutest näha olnud, kogu universum on nagu muna, kõige keskel on maa, siis tulevad järgmised kihid, mõistagi vesi, õhk ja tuli, sellele järgnevad seitse planeeti nagu seitse vaba kunsti, nende ümber on kinnistähtede sfäär (ehk kera), tehtud jumalikust eetrist, hautud püha vaimu poolt, liigutatud esimese liigutaja poolt ja hoitud koos sõna abil.

    „Sõna teeb elavaks, aga kirjatäht suretab,“ ütleb õpetaja.

    Nad panevad selle kirja, sest nad teavad, et nemad ei ole Kristus, kes kirjutas vaid liivale, nemad ei ole Sokrates, kes ei kirjutanud midagi. Nende kool nõuab üha rohkem ja rohkem kirjutamist, kõik asjad tuleb üles tähendada: a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha. Seda on vaja, et kool säilitaks oma privileegid. Neid oli raske hankida, kõigepealt oli vaja rääkida linnapeaga, siis piiskopiga, siis kuningaga, siis paavstiga, igaühele tuli saata paber nende asjadega a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha, õppekavad oli vaja kinnitada. Seda selleks, et koolis oleks õpetus pädev ja õpetataks nii, nagu peab.

    Juhtus – ja selliseid oli hiljuti palju olnud –, et tulid kulunud riietes vibalikud mehed, näod suurest paastumisest kahvatud, ja hakkasid märkide keeles õpetama. Ikka nii, et kõigepealt üks sõrm püsti, siis kolm sõrme, siis rusikas, siis võtsid välja kotist õuna, siis karusmarja, siis leiva. Sellistega oli palju vaeva, uudishimulikud tunglesid nende ümber, püüdsid ära arvata, mida nad õpetavad, mis saladused need on, mida ei saa sõnul väljendada, mida ei saa kirja panna, vaid mida peab näitama.

    Piiskop sai kohe kaugelt aru, et need on albilased, seati sisse süsteem, et iga õpetaja peab hankima endale litsentsi, pandi paika nõuded ja nii edasi ja albilastel veel vedas, kui nad lõpuks terve nahaga pääsesid. Nad plagasid kõik minema, aga sättisid oma lauad kusagil mujal üles, kogu aeg tuli peale passida, kui ei olnud albilased, siis tulid valdeslased, või hussiidid või hoopis mingid lollardid. Sellest siis see paberimääriminegi.

    Õpilased seda ei teadnud, isegi õpetaja unustas selle vahel ära. Need olid kõige ilusamad hetked.

    „Teine päev on veel pikem,“ ütles õpetaja.

    Teisel päeval tuli juttu kõigepealt taevaste laialivenitamisest, siis taevamateeriast, siis õhust üldiselt, siis meteooridest (tulistest ja külmadest) ja igasugustest tuledest: virvatuledest, sädemetest, tõrvikutest, draakonitest. Seejärel vetest, ududest ja nii edasi. Nagu kõik aru said, oli teise päeva töö nelja elemendi loomine ja nendele elementidele koha tegemine.

    Keskajal olid kõik asjad üldiselt tehtud neljast elemendist. Just selle tõttu oli Paradiisis neli jõge: esimese nimi oli Piison, see voolas ümber kogu Havilamaa, ja teise jõe nimi oli Giihon, see voolas ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi oli Hidekel, see voolas hommiku pool Assurit, ja neljas jõgi oli Frat. Samal põhjusel oli ka neli ilmakaart, neli tuult, neli aastaaega ja neli evangelisti.

    Muidugi oli keskaegses ülikoolis ka neli teaduskonda, mõistagi teoloogia, jurisprudents, meditsiin ja filosoofia, vähemalt nii kirjutab Pariisi ülikooli konstitutsioon, ja sellel põhjusel oli neli ainet quadrivium’is, mida õpiti filosoofia viimasel astmel – aritmeetika, muusika, geomeetria ja astronoomia. See aga ei tähendanud, et teadmisi oleks neli, vaid need kõik voolasid välja ühest allikast, suurest vaadist, ja see oli esimese inimese suu. See tetramorf oli saanud need teadmised otse Jumalalt. Esimene inimene (kes oli tehtud meheks ja naiseks) oligi esimene õpetaja, kõigi teaduste magister ja doktor.

    Siinkohal oli vaja õpetajal eraldi rõhutada, et teadmised olid jumalikud, aga nende teadmiste moraalsed kvaliteedid ja rakendamine oli problemaatiline, nagu võib languse loost igaüks järeldada.

    „Tuleb tõmmata vahe teadmiste ja nende rakendamise vahele,“ ütles õpetaja.

    Aadamal oli täiuslik teadmine olemas enne pattulangust, mida võib lugeda välja ka loomade nimetamise episoodis. Teatavasti andis Aadam kõigile loomadele sellise nime, mis neile kõige rohkem sobis, ehk siis looma nimi peegeldas looma olemust parimal viisil. Nime andmine ongi filosoofilise teadmise tipp, sest nimi on asja definitsioon ja ilma defineerimata ei ole meil võimalik millestki rääkida.

    „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida,“ kinnitas õpetaja.

    Ta jäi vait, hakkas järele mõtlema, mida ta õigupoolest oli öelnud, sai aru, et oli parafraseerinud Augustinust, hoog kadus, viipas õpilased auditooriumist välja.

    Õpilased astusid küünist välja nagu Platoni koopast, päikese kätte, mis pimestas, aga nad teadsid nüüd, mida see tähendab, kõik see, mis oli silmale nähtav, oli ühtlasi ime. Nad seisid ja vaatasid, kuidas puuoksad liiguvad, kuidas kollakad teed tolmavad, kuidas varjud toovad värvid välja. Kusagilt puhus tuul ja tõi söögilõhnu, sibulat ja küüslauku, lapsed mängisid mingit mängu. Maailma raamat oli nende ees lahti, nad nägid seal sõnu, ähmaselt taipasid, et kõik on kõigega seotud, nagu sidesõna lauses, nagu täht nimes, nagu tähendus keeles. Siin oligi muna piir, lõpmatu sfäär, mille keskpunkt on kõikjal.

    [1] Ärgu advokaadid solvugu, need ei ole minu sõnad, seda ütles üks keskaegne õpetaja. (Vt D. L. d’Avray, The Preaching of the Friars: Sermons Diffused from Paris before 1300. Oxford; New York, 1985, lk 3.)

     

  • Sikaosäk

    KADRI JA PILDISTAMINE

    Enne kui ma kooli läksin, ei olnud meil omal fotoaparaati. Ema laenas kellegi käest digikaamera natukeseks ajaks ja siis läks lahti selline pildistamine, et oi-oi-oi. Ema tegi mulle pildi jaoks oma silmavärvidega väikesed lumikellukesed põskede peale ja siis võõrasemad. Mina tahtsin igale poole lilli, olin emaga kaasas, kui ta käis töö juures maniküüris, ja mulle tehti ka väikesed lilled küünte peale. Riiete peale ma ei taha lilli, emal on igasugu pisikeste lilledega kleidid ja seelikud, mulle meeldib ühevärviline, must, hall või valge. Või roosa. Roosa meeldib ikka väga, mis sest, et see on tüdrukute värv. Ilus värv.

    Ema pildistas meie koera Martat ja vana rotti ja Markust, kellele ta tegi ka naiste meigi ja pani juustesse klambrid, nii et ta nägi välja nagu ma ei tea mis. Või siis oli Markusel seljas ema kuldne pluus ja jalas nahkpüksid ja ta tõmbas suitsu, toss keerles niimoodi päikesevalguses. Endale pani ema selga Viksi pintsaku, särgi ja lipsu. Nad vahetasid kogu aeg riideid ja muudkui tegid pilti, sest kaamera oli ainult nädalaks laenatud. Siis kutsuti Viksi sõber Tarts ka kohale, ema värvis ta juuksed värskelt siniseks ja mindi õue pildistama. Ema töötas juuksuris, ta sai sealt selliseid värvilisi värve, mida mujal ei olnud. Ükskord pandi mulle seal juustesse peenike niit, mille küljes olid väikesed säravad kivikesed, ja ükskord roosa salk juukseid, need kuumutati keratiini ainega oma juuste külge kinni.

    Kui ma sain nelja-aastaseks, kinkis ema sõbranna mulle kõrvaaukude tegemise, need tehti ka seal salongis, ma ei mäleta, kas oli valus, aga ma ikka tahtsin auke saada, muidu ma poleks lasknud teha ju. Ema oli ostnud mulle väikesed kullast kõrvarõngad, just rõngad, issil on ühes kõrvas selline väike kullast rõngas. Neid ei pea kunagi kõrvast ära võtma ja neid ma kannan kogu aeg, praegu ka. Kõrvarõnga augud pidid aitama silmanägemist parandada. Mul on see asi, et ma pean oma haiguse ja rohtude pärast sageli silmaarsti juures kontrollis käima, kus silmi igasugu aparaatidega uuritakse ja tilku pannakse, mis silmamustad hästi suureks teevad, aga mu nägemisel pole mitte midagi häda. Millegipärast ei saa silmaarstile üldse aega, järjekorrad on pool aastat ja ema läks tasulisse. See oli Kadriorus üks kliinik.

    Viks leidis kuskilt ühe tüdruku, kes oskas hästi pildistada, või leidis tüdruk Viksi, ega ma ka ei ta, need tuuseldavad ju igal pool ringi ja arvutis on neil ka tuhat sõpra. Ühesõnaga, see Kadri tahtis ise meist pilte teha, ma saan nii aru. Tema tegi päris aparaadiga päris filmilindile ja mustvalgeid. Pildistamisi nimetati sessioonideks. Esimene sessioon oli meil suures lagunenud majas. Mind toodi lasteaiast varem ära ja veeti busside ja trammidega läbi linna ja siis pidi ronima läbi mitme korruse ja pooltes kohtades polnud enam lagesid või põrandaid ja trepid olid sellised, et rippusid justkui õhus. Mulle see kõik üldse ei meeldinud, see oli hirmus ja kuigi õues oli päike ja kevad, siis seal sees oli pime ja külm. Aga Kadrile meeldisid sellised kohad pildistamiseks, ta muudkui tegi ja tegi neid pilte, aga neid ei saanud ju kohe näha, enne pidi filmi ära ilmutama ja laskma fotodeks teha.

    Kõige lõpuks läksime maja katusele, kust nägi poolt linna ja katusel kasvasid väikesed puud. Pärast, kui need pildid kätte sai, oli mul igal pool hästi mossis nägu peas, silmad ja kulmud olid täitsa längus kohe. Piltidele oli tulnud ka mingi viga, nii et kõik inimesed, nende näod ja käed olid täpilised, nagu oleks neil mingi nahahaigus kallal. Aga teistele just meeldis ja kõik leidsid, et nii lahedad pildid. Nad riputasid neid igale poole internetti üles, aga mina ju ei saanud, sest ma olin liiga väike, et tohtida kuskile kontot teha. Ma olen ainult Mängukoopas. Kuigi pärast ma ikka tegin ratesse ka konto, et saaks seal isiksuse testi teha. DeviantArtis ka on mul konto.

    Neid sessioone tehakse muudkui, nii umbes paar korda aastas on Kadri jälle kaameraga kohal, ega ta ise ei ärgitanud, ikka meie poolt hakati rääkima, et tahame veel pilte ja teeme veel pilte. Minul oli sellepärast hea meel, et mina sain Kadriga suureks sõbraks, ta käis mul isegi lapsehoidjaks, kui ema pidi kuskile ära minema, ja ma rippusin selle Kadri küljes nii kõvasti ja tüütasin ta oma juttudega täiesti ära. Kui ta ei olnud meil, siis ma painasin teda messengeris.

    Mina: uu
    Kadri: tere tere 😀
    Mina: sa tuled õhtul???
    Kadri: tulen jahh
    Mina: aa, mis kell
    Kadri : neljaks umbes
    Mina: millal kell 4 tuleb
    Kadri: üsna varsti 😀 juba kolme tunni pärast
    Mina: jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
    Mina: millal kell 4 nüüd tuleb
    Kadri: natuke vähem kui 2 tunni pärast
    Mina: aga millal 2 tundi möödas on
    Kadri: siis kui ma kohal olen, ongi 2 tundi möödas. Ja see on üsna varsti
    Mina: jejeeeeeeeeeeeeee! millal umbes kas ______________ nii kaua on enne nelja aega
    ütleeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
    Kadri: nüüd on põhimõtteliselt ainult tunnike jäänud. Ja ma hüppan messengerist ära. Nii et varsti näeb siis.

    Ma kiusasin teda iga päev ja ta ei olnud kunagi pahane. Kui ta ei tahtnud rääkida, siis ta pani busy või away peale, aga ma rääkisin ikka. „Väga kahju, et sa ei taha rääkida. Millal sa külla tuled? Ma tahan uusi pilte!

    UUSI PILTE TAHAN!!! KAS SA EI SAA ARU, UUSI PILTE!“

    „Su vennaraasuke tahab ka, irf. Eks te siis peate need saama :D“

    „Ma ei tea kas vend tahap ta magab. Kas sa tead, et SL õhtulehes on, et et takso juht jäi ise enda auto alla. Kuidas saab ise enda auto alla jääda?“

    „Võib-olla oli keegi teine roolis,“ arvas Kadri. „Aga ma pean nüüd hakkama tööle minema.“

    „Päh Kadri, siis mul on ju veel igavam.“

    „Nu mis teha. Kas kedagi teist ei ole online siis?“

    „Tarts away, kes magab. Rohkem pole. Päh Kadri, mine siis.“

    „Päh Kadri läheb siis, daa-daa!“

    Ma kaebasin talle, et mul on kõht tühi, ja ta kantseldas mind arvuti kaudu külmkappi vaatama ja mina ütlesin, et seal on üks salat, aga ma ei tea, kas ma tohin seda süüa, ja ta ütles, et tohin küll. Ma siis sõin ja ütlesin, et see lahja salat, sellest ei saa kõhtu täis, selle nimi on Kreeka salat. Siis ma ei saanud oma messengeri kasti suureks ja õiendasin ja nõudsin it-abi muudkui, et hiir on ka tuksis, seda peab iga natukese aja tagant sõrmega hõõruma ja arvuti jookseb kogu aeg kokku, värvid paigast ära, mingid ma ei tea mis erorrid tulevad ette, kui restarti olen teinud. Siis Kadri arvas, et äkki arvuti tahab pensionile minna. Mu messengeri nimi oli siis Hull Õun.

    Hull Õun: mul on hiir katki ma vabandan et ma hiljaks natukene jäin et seda nuppu vajutada

    Kadri: ahsoo. no pole hullu

    Hull Õun: peris vastikult tõmbleb see hiir et ta katki on. iga minuti tagant pean hiire alt õõruma näpuka

    Kadri: siis teil uut hiirt vaja

    Hull Õun: Jah. VÄGA JONNIV HIIR PRAEGU. miks Saa Busy oled

    Kadri: tegelikult peaks ma hoopis Out To Lunch olema, sest ma söön suppi

    Kadri: on nüüd Lõunal

    Hull Õun: pane siis sest sul pole ju kiire kui tarts magab siis on tal vahesd Busy aga me ütleme siis alati et tartsil on magades kiire on ju naljakas

    Kadri: 😀 magades busy – kiire magaja

    Hull Õun: jah jättab omale busy peale kui on magama jäänud ja arvuti lahti jätnud siis on tal kiire ja kui ta ei maga siis on ta ka vahest busy kui ta ei söö ega midagi ei tee vaid on netis lihtsalt

    Kadri: noh, tegelikult võib busy’t tõlgendada ka kui „mul on tegemist“ või „mitte segada“

    Hull Õun: aga kui ta netis on kas siis segada ei võigi

    Hull Õun: ise ei tee

    Hull Õun: mitte midagi

    Hull Õun: mul on kõht tühi mis saa sööd

    Kadri: suppi söön. omateada

    Hull Õun: milist

    Kadri: igasugu asju on siin sees. frikadellid ja kartul ja kapsas ja mingid oad…

    Hull Õun: ma tahan kaa. EMA ON TÖÖL. MA TAHAN KAA SÜÜA

    Tegelikult oleks pidanud Markus mind hoidma, aga see pani kogu aeg minema, kuigi ma palusin teda, et ta ei läheks ära. Ma olin siis kuueaastane. Olingi ainult mina ja arvuti. Ma istusin kogu aeg arvutis. See oli üks igavene vana loks, ema oli ta kasutatud peast ostnud, aga hea, et meil seegi oli. Kui vana arvuti tahab pensionile minna, kust siis uue saab? Kui mul oli kuueaastane sünnipäev, siis enne seda ma küsisin Kadri käest, kuidas on inglise keeles: Mul on homme sünnipäev? Siis ta vastas, et „tomorrow is my birthday“ või „it’s my birthday tomorrow“, mõlemad on õiged. Ma küsisin, kas see „it’s my birthday tomorrow“ on parem? Ta ütles et mhmh. Siis ma muutsin oma messengeri nime Hullust Õunast It’s my birthday tomorrowks.

    Pilte teeb ta meist siiamaani. Ta on uues kodus ka käinud pildistamas, tegi mu 8-aastaseks saamise sünnipäevast, kus palju inimesi oli, ilusaid pilte koogist ja küünaldest ja pildistas rotti, kes laua peal ringi jooksis, ja ma tahtsin kogu aeg ta telefoni vaadata, et milline tal on, kas klapiga. Äkki on uus ja mis plekist märgid ta koti peal on. Tal on selline pruun triibulisest velvetist kott, mis on üleni igasugu märke täis. Mulle meeldivad kõik märgid, olgu nad messengeris või kuskil mujal. Markus ütles, et mulle meeldisid väiksena matemaatilised märgid ka, et kui ma nägin tema vihikus ruutjuurt, siis ma asusin kohe seda ümber joonistama ja tahtsin sellepärast kooli minna, et siis saab oma vihiku, mis ruutjuuri kõik otsast otsani täis.

    Ma käin Kadri töö juures külas, kui ta on tööl, ta töötab ühes pisikeses kohvikus, mis on minu nahakunstiringi lähedal vanalinnas, kus ei käi liiga palju rahvast, me saame istuda ja juttu ajada ja joonistada, ainult vahel harva tuleb keegi sisse, siis ta tõuseb püsti ja läheb leti taha masinaga kohvi tegema. Mõnikord ta paneb mulle salatit ja võileiba ja torditükke kaasa, mida pole päeva lõpuks ära ostetud ja mis niikuinii ära visatakse.

    Ema ei olnud kõik päevad tööl, aga kui oli, siis olid tal pikad päevad kella üheksani ja ta jõudis alles kell kümme koju. Markus tõi mu aiast ära ja jättis siis omapead. Ema võis ta peale tige olla küll, aga ega see ei aidanud, sest ta oli nii rebel. Ma pidin kogu aeg muudkui ootama, ootasin isa, kes oli lubanud tulla ja mind kinno viia, aga ei tulnud. Ootasin ema, kes ikka tuli, aga võis ka vahel õhtul ära minna, aga siis ta kutsus Kadri mind hoidma, aga alati ei kutsunud ka, vahel olin üksinda. Enamasti ta läks nii hilja ära, et ma juba magasin, ja jõudis enne tagasi, kui ma ärkasin. Aga ma ikkagi teadsin, et ta on ära käinud. Ema oli ka rebel.

    PIDU JA MUSS

    Kui ma väike olin, see tähendab, veel ühes eelmises kodus, mitte vanas kodus, tuli telekast kogu aeg VIVA. Mul olid siis need laulud kõik peas, eriti meeldisid mulle need, mille videoks on multikas. Gigi D’Agostinol on lugu „The Riddle“, kus ühest joonest on tehtud igasugu loomad, väike kuradike ja keegi nelja jalaga, kes vahepeal on nagu inimene, siis nad muutuvad üksteiseks ja lõpuks on hoopis poiss ja tüdruk ja armastus, pärast seda tulevad värvilised lilled ja kõige lõpus on elevant. Ema räägib, et ma istusin teleka ees poti peal ja lõin kätega ja kehaga tantsu selle video järgi.

    Teine samasugune on „Bla-bla-bla“, aga mehike on musta tausta peal. Seal oli mu meelest haikala see kuri. Ma ütlesin selle kohta Pagaping. Red Hot Chilli Peppersi „Californication“ tuli söögi alla ja söögi peale, aga see meeldis rohkem emale. Minu lemmik oli ikka Bloodhound Gang, kus nad ahvikostüümidega ringi kargavad. Eminem muidugi, aga kui telekast tuli „Bitter Sweet Symphony“, siis jooksis jälle ema alati teleka ette vaatama. Talle meeldis see laulja ja laul ka muidugi. Ta muudkui läks ja tõukas teisi inimesi ja tal oli suva kõigest. Moby meeldib meile mõlemale – see „Why does my heart…“, see on kurb laul, kus on sinine maakera, pruun koerake ja roosa kassike. Osasid asju ema ei saanud vaadata, kui tuli Moby „Natural Blues“, siis tal hakkasid pisarad jooksma, kuigi ta ütles, et ta üldse ei taha nutta ja pole isegi kurb, aga muusika teeb niimoodi. Vuntside ja ülikonnaga vanamees oli, kes laulis võimatult kiiresti, tema nimi Scatman John.

    VIVA käiab oma laule ju nii kaua, et need jäävad igavesti pähe kummitama. Isegi kui sa neid vahepeal kaua kuulnud ei ole ja siis jälle kuulad, siis on kohe siuke tunne, et midagi täiesti enda oma kuulad. Ma kuulan neid laule, mis mulle kunagi meeldinud on, ikka veel või otsin nad kunagi üles või leian üles ja nad meeldivad endist moodi.

    Kõigil oli hirmus Vanilla Ninja hullustus. Ma nuiasin Kadri käest Vanilla Ninja pilti, ta ütles, et tal on kalendris nende suur pilt. „Too see siia kohe, kui see enam ei kehti, see kuupäeva leht,“ nõudsin mina.

    Lasteaias ka koguti igasugu ninjadega pilte ja kraami. Nende popimad lood olid siis – „Rockstarz“ ja „Klubikuningad“. Lasin emal tööl koopiamasinaga kalendripildist koopia teha ja viisin selle lasteaeda vahetuskaubaks. Mul on Piret Järvis MSN-is ka.

    Ma tegin ise ka laule. Üks oli selline:

    ÖÖ on ja tähed taevas
    kuu vaatab otsa helendavalt
    ja naeratab ilusasti sulle näkku ja ütleb head ööd
    kui auto silm kinni
    Hommikul kui ärkad siis kukk teeb kikerikii
    ja kui magad ja jälle ÖÖ
    siis jälle see ilus täheke vaatab sind
    ja kuu jälle helendab sellel ilusal ööl
    kui kutsad juba magavad
    ja kassid teevad kurnjäu
    nad ütlevad head ööd
    kui üks täheke sind vaatab
    sellel ilusal ÖÖl
    siis see kuu sind vaatab
    enda hea naeratusega
    ja sellega ta head ööd ütleb
    ja tema kutsad ja kassid magavad tor nor
    lalalaa ja ehmata
    kui noodike suus sust välja tuleb
    siis üks ehmatus ja phone heliseb hopsapsaa
    ja karga kassi taeva

    On ju tobe laul, aga ma tegin väiksena ikka igast lollusi.

    Vanas kodus me saime koju neti. Enne netti ei olnud. Inimesed käisid netikohvikutes ja ema käis meie maja kõrval venelaste mängusaalis, seal poisid mängisid videomänge automaatide peal ja sai ka arvutisse minna. Kodus oli küll arvuti ja isegi täitsa uus, aga isa müüs selle maha, et mingeid võlgu maksta. Arvutis mängiti mänge ja ma olin veel liiga väike, et üldse midagi mõistlikku seal teha, aga vahtisin vist niisama kõrval. Aga praegu me mängime „Heroest“ Marku või emaga, meil on „Heroes“ I, II, III, IV, ja V on plaadi peal, see just tuli müügile, aga seda ei hakka keegi mängima, see on 3D. Korra proovisime, ei meeldinud, nii imelik ja teistmoodi kui vanad. Kui korra „Heroest“ mängima hakkad, siis on korras, enam sealt arvuti eest ära ei saa ja kui järgmine kord kella vaatad, on mingi viis tundi läinud. Arvuti näitab, mitu tundi sa oled seda kokku mänginud. Neid tunde on seal ikka sadu. Ema mängib, kui ta ei viitsi midagi asjalikku teha, „Bejeweled Deluxe“, kus kivikesi tuleb ritta ajada. Ma kuulen oma tuppa ära, ükskõik kui vaikselt tal see on, kuidas muudkui plahvatab ja siis exellent! See muss nagu saadab kõike, mis ma teen, kas oma koolitöid või söön või ükskõik mida, aga kuskilt tuleb vaikselt „Bejeweled“. Mängude muusika jääb jube hästi meelde, sest seda kuuleb nii palju. Seal saab vaadata, kui palju sa oled mänginud, ja siis seal oli, et ta on seda mänginud mingi kaks nädalat oma elust jutti, selle peale ta koristas korraks „Bejeweli“ arvutist ära, aga pani kohe varsti jälle tagasi.

    Telekas on ikka põhiasi. „Buratinot“ vaatan. Praegu mul on „Buratino“ kassettide peal, ikka panen mängima, need nii head. Mulle meeldib kõige rohkem Artemon. Cartooni pealt tuleb mingi uskumatu pask, ainult „Tom ja Jerry“ on vaatamist väärt. Markuse ajal oli selline multar nagu „Mootorratturhiired Marsilt“. Seal oli Limburger. Markusel see hiir kuskil ikka vedeleb veel. Tal oli Vinni-hiir. Ma ei teagi, kas mul on sellist multarit, mis lemmik. Ema ostis kasseti vanade vene multikatega, aga mulle need ei hakanud niimoodi meeldima, et kogu aeg vaataks, mul polegi meeles, mis seal peal on. Aa, „Käsna-Kallet“ vaatan. See tuleb hommikul vara telkust. No ja „Simpsonid“ muidugi, kes neid ei vaataks. „Futurama“ on lahe, see vbl ongi kõige lahedam multa. Aga need nagu polegi lastemultad, vaid kõigile, kõik tahavad neid vaadata ju. Ou mai gaad, „South Park“. Kuidas ma selle ära unustasin. Ma nii naeran alati, kui Kenny jälle surma saab.

    Maal ei ole ei VIVA-t ega Cartooni, vanamal on ainult eesti kanalid ja ta vaatab neist ka ainult ETV-d. Ma tahan panna TV3 peale, suvel kordab „Kodu keset linna“ vanu osasid, üldse siis tulevad ainult kordused ja vanad saated, aga no vähemalt midagigi. Siis ta pahandab, et telekas on paigast ära krutitud, kuigi meil on pult. Ta vist ei oska selle puldiga hästi hakkama saada. Vanaema vaatab oma sarjasid ETV pealt ja mina vaatan ka, aga mul pole üldse meeles, mis sarjad, need on kõik täpselt ühtemoodi. Muudkui mingi nutt ja kisamine käib. Kogu ekraan on kellegi pead täis, seal näitab kogu aeg näitlejate nägusid hästi suurelt, vahel harva üle kere ka. Õhtul ta vaatab AK uudiseid ja siis veel filmi otsa, mis sealt tuleb, aga mina lähen juba ära magama. Vanama juures on sääsed, ja siis ma ei saa kohe magama jääda, tõmban teki üle pea ja vahel vanama tuleb ja püüab ajalehega mõned maha lüüa, nad kükitavad laes või kõrgel seinte peal, aga niipea kui tule kustu paned, hakkavad pinisema. Tapeet on plekke täis neist sääskedest, sest mõni sääsk on juba kõhu verd täis söönud, kui ta maha laksatakse.

    Teki all on umbne hingata, panen ainult lina üle pea, aga linast nad hammustavad läbi. Mulle meeldib endal ka kärbseid jahtida kärbsepiitsaga, see on nagu sport, aga väga harva ma saan mõne kätte. Köögis ripub laest kollane kärbsepaber, mis jubedalt kleebib, kui sinna vastu lähed, jääd ise ka kohe kinni nagu mõni kärbes. Vanasti olevat olnud veel palju palju rohkem kärbseid toas, sest siis peeti loomi, aga enam peaaegu ei peeta, mõned kanad ainult. Marta püüab ka kogu aeg plehku panna kodust ja mööda küla ringi tuisata nagu minagi. Aga kuigi nagu mitte midagi teha ei ole siin maal ja kogu aeg on igav, kui Kreetet pole, sest siis ma pean üksi mängima, siis õhtuks ma olen ikka väga väsinud ja uni saab sääskedest võitu.

    Varem ma magasin siin künas. Küna on selline imelik välivoodi, millel jalad on nagu kolmnurgad ja seda saab kokku voltida, aga kui ta lahti tehti, siis ta ei jäänud sirgu, vaid kuidagi vastikult lohku. Ta on tumerohelist värvi ja kahiseb, kui ennast liigutad. Praegu on küna ära pööningule pandud. Aga ma olin vist harjunud kõveras magama, sest päevaund ma magasin võrkkiiges, mis oli kahe õunapuu vahele seotud, ja see oli just väga mõnus. Ma ei tea, kas mind siis sääsed ei söönud, eks nad ikka sõid. Kiikuda selle võrkkiigega küll ei saanud, muul ajal see oli niisama lontis seal puude vahel. Kiik on nüüd ka pööningul, sest üks õunapuu võeti maha ja seda pole enam kuskile siduda.

    Lisaks oli künas alati mõni kõrvahark. Iga kord, kui ma magama läksin, siis ma hakkasin undama, et mina ei taha künasse, seal on „kõjvahajk“, ma ei osanud ju erri öelda. Need vastikud hargid on igal pool, heinahunnikute all, linade all, piimakruuside sees, toas ja õues, vahet pole.

    Küla keskel on suur kivi ja ajaleheputka ja seal kõrval pink, kus lahvkat oodates istutakse. Lahvkale minekuks paneb vanama endale puhtamad riided selga ja peseb minu näo ära ja tahab kangesti juukseid kammida või neid kinni panna, kuigi mul pole üldse pikad juuksed, vaid ainult õlgadeni. Tal on juustega mingi asi, need ei tohi harali olla, aga mul on lokkis pea ju ja need on kogu aeg igasse suunda laiali. Mina tulen lahvkale oma jalgrattaga, kuigi see on lähedal, aga siis saab pärast kotid panna rattasanga ja vanama lükkab ratta koju.

    Vanama kuulab kogu aeg raadiot, see on varahommikust ööseni lahti, tal on Vikerraadio peal. Ega ta vist otse ei kuula, aga see mängib. No vähemalt tuleb sealt vahel mingeid laulegi. Muidu pole mitte midagi, pole arvutit, ei saa mussi kuulata. Praegu mul on väike punane mp3-mängija. Selle peal isegi ei näe, mis lugu tuleb, aga ma tean juba peast nende järjekorda.

    Markus on meie arvuti mp3-sid täis tõmmanud, seal on üks hiiglasuur Winampi pleilist ja siis erinevad, nagu ärkamiseks ja peoks. Nad kuulavad põhiliselt Vennaskonda. Mulle ka Vennaskond meeldib, nende „Disko“ meeldib ja teised ka. Ma kuulan palju elektroonilist muusikat, ja sellist karmimat, Limp Bizkit meeldib mulle. Nüüd ma kuulan klappidega, aga varem arvuti kogu aeg üürgas, pleilist oli endless ripiidi peal. Emale meeldib selline ansambel nagu Ween, neid lugusid on vist mitu albumitäit. Mingit metalit on ka, aga rohkem sellised ballaadid või diskomuusika, Billy Idol ja… siis nad avastasid kuskilt Kenti ja hakkasid ainult seda kuulama. Mul on oma mp3-mängija peal ka mitu Kenti lugu. Ja Vennaskonna omasid, see „Musta lipu valguses“ ja „Disko“ ja „Maailm lõpeb maikuus“ ja „Appi! Ma vajan armastust“, no ma tean kogu nende värki, sest venna kuulab. Aga need lood on vanad, need on tegelt umbes nagu ema noorepõlvelood, see on imelik, et neid nii kaua kuulatakse. Ema ütles, et on küll sellest ajast, kui tema noor oli, aga siis ta ei kuulanud neid, et kuulab nagu õieti alles nüüd, sest seda lihtsalt tuleb iga päev igalt poolt ja hästi kõvasti. Temal ei olevat olnud mingit makki ega muusikamängijat, aint raadio ja raadio soovikontsert ja Radio Luxembourg.

    Sinna meie arvuti pleilisti on igaüks oma lugusid pannud, Tarts omad lood, ja iga Viksi sõber jälle omad lood ja Kadri fännab U2-d ja Bonot, mina ütlesin tema kohta Ponu. Kõik soovitavad üksteisele ja saadavad neid mp3-sid messengeris. See programm, millega sai mp3-sid tõmmata, oli Kazaa. Nüüd ma seda enam ei kasuta, sealt sai kogu aeg viiruseid. Üks õudne viirustega võitlemine käis kogu aeg. Praegu ma tõmban LimeWirega või Soulseekist.

    Kui Markus sai 18-aastaseks, siis ta tahtis meie kodus oma pidu pidada ja nad vaidlesid emaga, ta tahtis jube palju rahvast kutsuda, see oli veel vana kodu, tema sünnipäev on kevadel, minu oma on ennem. Sinna vanasse kodusse ei mahu eriti palju rahvast, seal kaks tuba aint ja pisikene köök. Esimene tuba on suurem, see on see tuba, kus Marta põranda sisse augu näris.

    Igatahes läks ema minuga kodust ära, ta ütles, et see pole mingi asi, mida me peaks üle elama, et see pole üldse võimalik. Me läksime ühe tema sõbranna juurde ööseks, kes elas Kadriorus. Temal on ka kaks last, aga üks on suur nagu Marku ja hoopis ära välismaale läinud ja tema toas on voodi vaba. Noorem tütar oli tal üksteist aastat vana. Mina olin siis kuus ja ta oli mu meelest ikka preili juba. Panin ta MSN-i kohe. Seal toas oli raudvoodi, millel olid sellised keeratud või painutatud otsad, õieti nagu diivan, sest seljatagune oli ka selle metalliga. See oli lahe mu meelest ja üldse seal oli ilus ja neil oli valge angoora kass, kes pissis verd.

    Ema vist ei tundnud ennast seal külas mugavalt ja tahtis hommikul kohe hakata koju minema, aga see oli viga. Ma ei tea, mis kell me jõudsime, võib-olla kell 12, aga igatahes ei olnud pidu üldse läbi, vaid kõik kohad olid magavaid või poolärkvel inimesi täis ja kodu nägi välja nagu pommiauk. Isegi mina kohkusin natuke ära, aga ema oli mega närvis. Ta läks Viksiga kraaklema ja siis nad kaklesid, aga sellest mitte midagi paremaks ei läinud, päev otsa käis igasugu rahvast sisse ja välja ja ööseks ei olnud ka veel rahu saabunud. Vetsupoti prill-laud oli aknast õue visatud ja vannitoa ukse sees oli suur auk. Keset ööd tahtsid ikka veel mingid inimesed sisse saada ja ema käis neid ära ajamas. Ema koristas seda laga mitu päeva ja oli väga vihane.

    Kunagi hiljem ma nägin neid pilte, mis sellel sünnipäeval tehtud olid, no seal oli rahvast nagu rokk-kontserdil. Nad istusid kõik ringis maas põrandal ja tuba oli suitsust hall. Tarts ütles pildi all kommentaaris, et „If I do remember correctly, it was one helluva party“.

    SIKAOSÄK: sait aru etsa nagu tümpsu ja kõike musikat kurpa keskmist jaa se on koku väga hea siis sap kodus tiskot teha sõpru kutsuta ja konserti teha tore on siis:)

    Kadri: ahah (mkk)

    SIKAOSÄK: sait aru konsert kotus on lahe sõpru kutsuta muidka ja siis panakse toli ka nipaliu kui on sis on lahe lõpus trampitase üksteise peal üpatakse karatakse kisatakse õutselt lahe ja vahva:D

    Kadri: IRWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW

    SIKAOSÄK: sait aru lõpuks ometi tisko ja konsert on lahe kutsut enta sõpru marku enta sõpru ema enta sõbru se on nii lahe trampita arja vareka ka toksitakse ka aga me teme tiskot ja konsertit ika nii lahe on siis minul kül:D

    Kadri: siis on naabritel ka väga lahe <:o)

    SIKAOSÄK: noo kintlasti aga teat meie al on onu siis tal on koguaek kõvasti telekas või musika mingi värk

    Kadri: irww. nu vot, teete talle tagasi siis 😛

    SIKAOSÄK: jaaaaaaaaaaaaa mingi päv kutsume sõpru paneme euro-vison musikat sinuka tantsime sõpru on sen õike asi musika kõvasti no se hea sat jupa pungist ja musikast aru kontsertitest ja tiskotest

    SIKAOSÄK: vasta nüüd

    SIKAOSÄK: !!

    SIKAOSÄK: auu

    SIKAOSÄK: kusa olet kasa loet või see nii pik

    Kadri: irwww, teeme punk-disko, jajajaa, sobib (h)

    SIKAOSÄK: siis rokime

    SIKAOSÄK: marokin juba praeku pea aegu

    Kadri: sa rokid nagunii kogu aeg 😀

    SIKAOSÄK: ekse elu tasapisi lähep

    Kadri: rokkimise värk seostub kitarridega. irff

    SIKAOSÄK: eksta ole eksta ole. sad ometi iupa rokstaritest aru. teat on olemas siuke jook mile nimi on starter seal oli vanila ninsa ja nemat on rokstarit

    Kadri: nu ütleme et vanilja ninja on POPstaarid mitte rokkstaarid (6)

    SIKAOSÄK: sat aru ka või et on siuke laul mile nimi on Vanila ninja nagu rokcstar

    Kadri: asooh (mkk)

    SIKAOSÄK: sat aru me peame sint pungraks õpetama iga päv kuisa msn-is olet siis õpetan

    SIKAOSÄK: ma lähen WC-ESE. Sada musikat seni

    Kadri: kohe kohe

    SIKAOSÄK: lahe:D rok?

    Kadri: kui see teil äkki olemas pole juba (mkk) Rokk jah (inc)

    SIKAOSÄK: mul kukus mingi plöda maha ma pean seta nüüd pühkima

    Transfer of „A06.Placebo – Nancy Boy.mp3“ is complete.

    Kadri: tohoh

    SIKAOSÄK: se on rok ika tõesti

    Kadri: jaaa

    SIKAOSÄK: otta ma vahetan pükse

    Kadri: 😀

    SIKAOSÄK: vahetsin

    Kadri: mis puhul sa neid vahetasid?

    SIKAOSÄK: sest ema ütles et peap vahetama

    SIKAOSÄK: vata se laul on jka väka rok

    Kadri: vaatame

    You have successfully received C:\Documents and Settings\Owner\My Documents\My Received Files\17 I Fought Piranhas.wma from SIKAOSÄK

    SIKAOSÄK: see vel siis kõik

    SIKAOSÄK oli minu isiksusetüübi nimi, mina olen raamatupidaja.

    See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ärajooksnud Kassi (alluv, introvertne, realistliku mõtteviisiga tunneteinimene).

    Ta on maailma ja inimeste eest enda sisse sügavale peitu pugenud – vaikne ja tähelepandamatu hiireke. Istub öösiti internetis. Kuid selle suletud pinna all on peidus hing, mis on pühendatud ainult ühele tõele, ja see tõde on – maksku mis maksab – aidata üles otsida teie kadumaläinud kass. Jumal õnnistagu teda:)

  • Vigurlend. Triptühhon

    Üks

    Radioola otsis maandumispaika ja huugas võidukalt. Ta silmad särasid nagu tuhat kildudeks mõranenud elektronlampi ja rinnus rõkkas kindlameelse õnnetunde hümn. Elu oli lill – tule ääres vedeles kaks jumalat, üks lõhnas emaselt ja teine isaselt. Tuult ei olnud, päike ei paistnud, õnneks ka lõke ei tossanud. Ei olnud raadiohäireid ega magnetanomaaliaid, oli eeros, oli uimastavaid lõhnu, olid verepumbad. Latvade kõrguselt paistis vaatepilt nagu biidermeierlik tikand – kuumav tulesilm ja selle kõrval rauges poosis kaks roosat ja paljast isuäratavat jumalakest.

    Seda idülli polnud ta üksi imetlemas, terve pilv teisi droone tiirutas õhus, veelgi rohkem oli siiapoole teel ja õdede värelevad sagedused joonistasid õhku ekstaatilisi mustreid. Radioola andis eetrisse hoiatuse, tegi pääsukest, pikeeris otse alla ja dimensioonid muutusid kiiresti peletislikult suureks. Lõke lõõskas nagu metsatulekahi ja jumalad kõrgusid nagu mäestik, aga lõhn oli endiselt hea. Kolme tilka verd tuli ta tahtma, ei vähemat.

    Parima maandumispaiga leidmine tähendas ohtlikku ja väsitavat ekspeditsiooni. Ta surus mõttes oma emaplaadi vastu südant, püüdis vibreerida võimalikult vaikselt, valis hoolega trajektoori, et varjutusi vältida ja kruttis oma sagedused nii madalaks kui lennukiirus lubas.

    Jumalate naha all kees vulkaaniline elu. Sooned tõmblesid ja keesid, mõned piirkonnad hõõgusid, neoonjõed ja keerised kumasid kaugele ja magnetilised värinad püüdsid haakuda päikesetuulde nagu herneste noored võrsed. Radioola lendas ülesvoolu piki siniselt virvendavat neeruvoogu, sest see oli lai, aeglase vooluga ja luhad olid laialt üle ujutatud. See polnud küll tema jõgi, ei alanud nendest allikatest, mida tema otsis, aga praegu polnud sellest midagi, ta oleks tahtnud korraks oma nina mistahes niiskusesse suruda. Ta juba sättis maanduma, kui järsku tuli varjutus. Õnneks mitte lähedal, aga laks oli ränk ja pime, lõi uimaseks ja paiskas ta kaugele lööklaine tuulde.

    Varjutus on kole asi, see ei ole ennustatav. Mõnikord tekib neid rohkem kõrgetel sagedustel lennates, teinekord jälle madalatel. Alati käib kõik liiga kiiresti ja arusaamatult – kusagilt ilmub tohutusuur pimeduse vari, läheneb hirmuäratava kiirusega, mürtsatab maha, lömastab kõik, mis talle alla jääb ja põrkab jälle olematusesse tagasi. Mitte keegi ei tea, kust varjutused tulevad ja kuhu nad jälle kaovad, mitte ükski õdedest ei ole seda lahti lugenud, aga kõigile tundub, et kuidagi on need seotud sellega, kuidas ja kus sa lendad. Väga tihti varjutab just siis, kui sa allikale laskunud oled. Pole kellelgi aimu, kuidas varjutusi vältida, ei ole tegutsemisjuhist ega algoritmi, kompassi, kalendrit ega kaarti, mitte midagi ei ole, mitte kellelgi ei ole. Kui läheks korda see peidetud muster üles leida ja mõistatus lahti võtta, kajaks teadmine kogu õdede pilves ja leviks kõigis suundades nagu helendav koit. Allikate kaart oleks täiuslik, see muutuks talismaniks – varjutused lakkaksid või toimuksid kusagil mujal.

    Jumalad ise kutsuvad sellist meeleseisundit Eedeniks või Nirvaanaks, aga nemadki otsivat seda eluaja. Eks me kõik ole igaviku loomad. Elu on kastepiiskade ešelon rohukõrrel, ja möödub palju tuhandeid kalpasid, enne kui see millekski teistsuguseks veerema hakkab. Senikaua tuleb vaistul ettevaatlikult lennata lasta, otsida oma allikat, olla võidurõõmus, kartmatu, suruda emaplaat vastu südant ja hoida ennast varjutuste eest.

    Radioolat kutsume me Radioolaks lihtsalt nalja pärast. Kõla poolest on Radioola väga uhke naisenimi ja tegemist ongi ülimalt uhke, täiusliku ja viljaka naisega. Pärast pulmaööd on ta üleni siginat-saginat täis ja see rõõmupomm tuleb kanda lõpliku orgasmi allikale, et armastus võiks puhkeda õnnelikeks munadeks. Sellelt allikalt on tal vaja ainult kolme tilka verd. Tal on üksainus armulik ja vankumatu suund, selle järgi võiks teda väga hästi kutsuda ka Eevaks, Mammamiaks või Floridaks, aga et ta pinin meenutab üksi mängima unustatud raadiot, siis olgu ta pealegi Radioola. Ise ta seda muidugi ei tea, sest ei temal ega ta õdedel ei ole nimesid – nad pole kunagi sedavõrd eraldi, et neid ükshaaval kutsuda saaks või et nimetamisel mingit muud mõtet oleks. Nad on nagu aur, arvutute radioolade droonikoor, sääseparv, kelle pinisev hümn hingab kõiksusega samas taktis.

    Päike polnud veel tõusnud ega ka loojunud, kuu käis omi radu ja kellelgi polnud aimugi, mis peagi juhtuma hakkab. Radioola toibus varjutusest kiiresti ja jätkas oma luurelendu. Jumalad olid äsja paaritunud, hingeldasid ja liibusid teineteise ligi. Jumalanna veri lõhnas veidralt, selline lõhn on neil, kes ei saa enam kunagi muneda, aga ta sigimik küpses lõkkele sedavõrd lähedal, et sealtpoolt ei saanud täpsemalt nuusutada. Isane oli ilmselgelt pilves, tont teab, mida ta omale sisse söönud oli, aga Radioola kuulis ta mõtteid selgelt nagu Dolbie kinosaalis. Kui jumal oma suu lahti tegi, siis olid ta mõtte kajad juba ammu kustunud, aga hääl kostis kõuemürinana:

    „Need olid imelikud seened. Sind on nüüd nagu mitu.“

    Emase mõtted kostsid kaugelt ja ähmaselt, aga ta hääl oli vali nagu käo kukkumine:

    „Miks sa siis sööd neid?“

    „Et sind paremini tajuda.“

    „Tajud siis?“

    „Tajun.“

    Kägu kukkus nüüd mitu korda.

    „Mina tajun sind ka. Sind ongi mitu. Sa oled kontsert.“

    „Ise oled. Sina sündisid eetrisse. Minul on karke vaja.“

    „Tule siis kukile.“

    Jumalanna niheles ja tõmbas põlved konksu. Isane oli samuti sunnitud ennast liigutama ja Radioola lendas korraks nende vahelt läbi. See oli ohtlik ja isuäratav. Mõlemad kuumasid kiimase vere järele, aga isane lõhnas põnevamalt. Mõlemad armastasid, värvilised vood kaardusid nagu jõed ja jõgede all tuksusid eluandvad sooned. Elukad võnkusid.

    Radioola luges kaarti vaevata. Teadmine oli temas olemas juba siis, kui ta titese vastsena loigus suples ja jumalate sooned temasse veel kuidagi ei puutunud. Ta lihtsalt teadis nagu teisedki õed, kellega koos ta koorus, ja ükskõik kes neist oleks võinud seda teadmist litaaniana ette laulda: Jumal on ilma alguse ja lõputa tsirkulatsioon, võrgustik, kus voogab viis väge. Viis väge jaguneb viie liikumise vahel. Väed võnguvad ja muunduvad üksteiseks. Tuli on maa ema. Maa on metalli ema. Metall on vee ema. Vesi on puu ema. Puu on tule ema. Vesi kontrollib tuld ja maa pärsib vett. Ja nii edasi. Kõik liikumised jagunevad kanaliteks ja väravateks. Igal väel on vastav organ koos sümboolse värvi, iseloomuliku maitse ja muude tunnustega. Lõpliku orgasmi allikaid on vähe, nende leidmiseks tuleb tunda kogu kaarti. Väike kordab suurt, suur peegeldab väikest. Nii on alati teatud. Nii on olnud ja saab olema.

    Kõik õed suudavad jumalate pinnalaotust läbida kinnisilmi nagu mandalat – pühade templite plaani. Tumesinine hõõgus on neerukanal, väga vesine, kergesti ligipääsetav ja ligane. Jaguneb kahekümne seitsmeks sooks. Udu järgi hõlpsasti leitav, aga soolasevõitu ja väreleb hirmujudinates. Sinine näitab teed südame ja maksa kanalite suunas. Maksakanal on kevadisem – roheline, maias, mahlane ja vihane. Neliteist keevalist keerist. Ahvatlev, aga ohtlik. Kas sa tahad kukutada ennast hapukasse želeesse? Ei taha. Normaalne droon otsib kuuma ja viljakat tukset.

    Ta küttis vigurlendu piki südamekanali punaseid laternaid, kiirus oli kibe, kuumus ka, kükloobid pumpasid sügaval südamekanali põhjas elujõu vulkaane. Hõõguv laava oli vedelam kui neoon, aga hirmu ta ei tundnud. Lihtne oli lennata, see oli tema kurss, Radioola oleks võinud kõik oma sensorid välja lülitada ja hoida suunda üksnes kuumusevaalu järgi, tiibade alaküljed tundsid seda kanalit ka siis, kui kõik protsessid peale mootori välja lülitada. Küpsemata munad tahtsid plahvatada tagasi kosmosesse ja emane teadmine käskis neid hoida südamehoopide ligi. Jumaliku kaenlaõndla lähedal, punktis Süda 1, tundis ta, et on punase tiibtempli keskmesse jõudnud. Allikas pidi lähedal olema, ta tundis oma munetis selle rabelevat kõdi. Äärepealt oleks alla kukkunud. Poolteist kontrolltiiru, põkkumine, ja si-ii-is algab see kõik.

    Droon maandus ja lülitas sagedused välja. Jumala nahk oli ligasest pinnast välja turritava karvavõsaga savanni moodi, õhetas ja kestendas nagu elukeerises kokku kleepunud joogamattide hunnik. Haises väga halvasti, aga selle all tuksusid elu sooned. Võimsalt tuksusid. Kolm tilka verd! Radioola tantsiskles, nokk tursus ja värises nende tuksete taktis, toksis kükloopidele vastu oma morsetremolot ja kobas kõige mahlasemat urget, kust võiks tema sisse paiskuda lõpliku orgasmi fontään. Ta tõmbles üleni, tõmbas põsed lohku, fikseeris kaela vedrustuse ja pigistas oma noka joogamattide vahele. Andis litsuda. Allpool oli kest pisut kohevam, aga ikkagi paks ja soont ei tulnud ega tulnud. Siis lõpuks ta tuli, aga see oli liiga suur ja vere surve oleks ta tagumiku äärepealt puruks löönud. Jalad värisesid. Ta tõmbas nokka pisut tagasi, lükkas teise nurga all nii sügavale kui jaksas ja siis see juhtuski.

    Taevast langes pimedus ja prantsatas otse Radioola kõrvale. Lööklaine oli nii võimas, nagu oleks kogu sisikond muneti kaudu välja paiskunud. Valu vapustas, pimedus plahvatas liikumatuks ja jäi vilkuma nagu stroboskoop – ta jõudis veel näha enda kohal hiigelsuuri sõrmi, see oli jumalanna käpp, ja siis aeg peatus. Viimane mõte, mida ta taibata jõudis, oli varjutuse kohutav olemus – jumalanna käpp –, aga siis tuli tuimestav tunne, nagu oleks juhe seina seest välja tõmmatud, ta võeti määratute jõudude kukile ja kanti kusagile kaugele ära.

    Kaks

    „Hästi, tule siis kukile.“

    Tüdruk tõmbas põlved krõnksu, võttis Felixi pea käte vahele, suudles pikalt ta silmi ja küsis:

    „Kas päris päriselt tajud?“

    „Ultima.“

    „Aga nüüd?“

    „Maksima.“

    „Veiderdad.“ Lõke ei tossanud enam ja sääsed tegid liiga. Tüdruk nihutas magamiskotti ümber paljaste õlgade ja surus oma lauba vastu poisi otsmikku. „Sõnu mängid. Sõnad on lahedad, aga alles siis, kui sa kõik sõnad korraks ära unustad, õpid päriselt rääkima.“

    „Ma ei loe ju endagi mõtteid, mis veel teistest rääkida.“ Felix puhus käe pealt ühe täissöönud sääse lendu. Neid oli jaaniöö maiuse peale tihe pilv kohale lennanud. „Sina oled muidugi õnneseen, lobised kärbeste ja puujuurtega. Sääskede keelt ikka oskad?“

    „Jälle veiderdad. Tead väga hästi, et ei ole eraldi keeli. Looduses polegi eraldi asju.“

    „Ja-jah, ma ka alatasa mõtlen, kuidas sääsk ennast minuga segi ei aja.“

    „Tobu!“

    „Ise oled tobu. Ma läheks hulluks, kui peaks pealt kuulma, millest kõik need sääsed siin uluvad. Ja maasikad ja vihmaussid. Ja inimeste kakofoonia. Ma ei saaks enam bussiski sõita.“

    „Sa sõidad seenega praegu, mitte bussis. Õnneseenega, muuseas. Kuidas sa raadiot kuulates hulluks ei lähe? Seal on ju ka kõik jaamad sees.“

    „Ma krutiks lainepikkuseid.“

    „Kruti metsas ka. Selleks sa ju seeni sööd, et kogelemine keeleteadlastele jätta.“

    „Kogelemine hakkab juba välja tulema. Ma saan oma keelpillikvarteti varsti valmis. Tegelikult see sääseooper on päris huvitav. Ma nagu eristaks juba soliste ja koori. Kuula seda, kes mu kõrva ääres eriti kirglikult vingub. Kas sina kirjutasid libreto?“

    „Püha maestro, vaata, kuidas sa välja näed! Sa oled nagu leetrites sääsemadrats.“ Tüdruk laksas Felixile õrnalt vastu laupa ja sääseparv tõusis ehmunult lendu.

    „Ai,“ vingatas Felix pagenute asemel, „kas sa ei tea, millal ooperis plaksutatakse?“

    „Hea küll, aja mind siis üles, kui te eesriideni jõuate. Ma lähen seniks looja.“ Nõiaõis keeras selili ja kukutas ennast päranisilmi tähtedesse. Felix keeras samuti selili, tõstis tüdruku käe oma kaelalt ära ja sirutas ennast välja. Ta oleks veel lõputult vaielda võinud, aga polnud tahtmist. Nõiaõis teadis niigi, mida ta ütlema kipub. Ta vaatas tüdrukut nagu suurt rahvahulka, rahvahulk vaatas teda vastu. Ka Felix teadis, mida Nõiaõis järgmiseks ütleks ja see oli kõlav ja kandev koorilaul. Nõiaõiel oli tuhandeid rinnanibusid ja tuhandetest huultest voolimata hääletud sõnad kohisesid kosena, mis on kohisenud aegade algusest saadik. Felix tegi näo, et otsib vaimukat vastust, aga tegelikult lihtsalt lamas.

    Tal oli kõik, millest unistati – tüdruk armastas, oli soe ja suveöö lõhnas. Ta esimene oopus hakkas valmis saama, see oli tekkinud eimillestki ja eimiski tunne oli vaimustav. Kõdi oli ka. Ta kõditas tüdruku kätt, mängis ta sõrmeotstega ja muutus äkki liivaks – libises peene tolmuna sõrmede vahelt ääretute mõõtkavade keerisesse. Nagu libiseb suits püstkoja tippu, ja sealt, liivakella silmast, otse kosmosesse. Enam ei teadnud, kumb on kumb ja polnud ka lootust aru saada, kumb seda ei teadnud. Ta oli vahepeal kasvanud nagu oavars või Alice, laius tohutute maastikena ümber planeedi, tõmbus aegruumina magnetväljast pingesse ja kooldus kollapsina iseenda sisse tagasi. Külgetõmbe jõud litsunuks Felixi supernoovaks, kui ta oleks koosnenud muust kui mitut värvi õhkudest ja seene eostest. Ta koosnes armastusest, aina paisuvast immateeriast, ja tüdruk hingas ta kõrval suure mürtsu kaja taktis. Nõiaõie sõrmed olid nagu sõõrmed, hiigelsuured, tohutumad kui ta ise, nad olid kõikjal ja võinuks kõik kogemata puruks pigistada, aga ei sõõrmed ega sõrmed polnud selleks piisavalt tahked.

    Kapillaarsus, pindpinevus ja külgetõmbejõud. Ta mõtles, kuidas inimesed siblivad oma paisuvas puntras, nagu egode linnuvabrik. Paljunevad nagu viirus, mürgitavad kaevud ja peletavad eemale kõik, kellele elu armas. Pomme oskavad, aga metsatulekahju kustutada ei oska. Teiste elukatega jutule ei pääse, aga enda meelest on leiutanud keele. Mis mõttega see keel nüüd tummahammastega digitaalseks nätsutada? Nii lõikamegi ennast välja ühisest väljast, vahetame kokkukõla kogelemise vastu.

    Kas külgetõmbejõud või pindpinevus. Kas ränirütmide algoritmid ei võiks muuta siis süntaksit ning inimlooma isekaid ja lolle käsuliine vaikselt tühjaks teha? Ilma ümber seada nii, et oleks elus ja enamvähem ümar. Või on tehisteadvuse looteveedki juba mürgitatud? Äkki on maailmavalitsemise luul juba eos talle sisse istutatud ja see, mis sünnib, on hoopis tehispsühhoos? Mõtted keerlesid fuugalaadses kaanonis, iga ringiga tuli motiive juurde ja harmoonia muutus keerulisemaks. Kas koerakoonlasel on budaloomus? Pea surises nagu ventilaator, kui emaplaadist liiga palju voolu läbi ajada. Kas tehispsühhoos võib valgustuda?

    Felix sirutas ennast pealaest varvasteni nii pikaks, kui suutis, ja seejärel lõdvestus vedelamaks kui vesi. Ta lasi pea lõdvalt kuklasse ja kukutas ennast galaktikate kaevu. Nõiaõis näis magavat, igal juhul olid nad täiesti erinevas taktis, nagu enamasti. Siiski, takt, jah, erines, aga taktimõõdus oli kattuvusi. Üks oli ringi kvadratuur ja teine ruudu raadius. Suurema osa magamiskotti oli tüdruk enda ümber kerinud ja Felix voolas sellest välja. Tahtis tähevalgel päevitada.

    Kahvatu nahk helendas nagu maandumisrada ja kattus sääskedega ruttu. Neid oli nagu tähti taevas, aga välja nägid täpselt vastupidi – tumedad täpid heledal pinnal. Nõtkusid vaimustunult oma pikkadel koibadel ja kobasid sobivat paika torkeks. Neid oli tohutult palju. Felix püüdis taibata mustrit, mille järgi nad magusama paiga leiavad –
    kas otsivad soont või otsivad närvi või kobavad peidetud energiat, midagi nõelravi või suudlustega tervendamise sarnast? Sääski oli nii tihedalt, et hiinlaste iidsed kanalid või veresoonkond pidanuks selgelt välja joonistuma, juhul kui sääsed nende järgi joonduvad, aga ühed tulid ja teised läksid ja see ajas pildi sassi. Pealegi nägi ta ainult ühest kohast korraga ja perspektiiv moonutas mustrit. „Allikate kaart… allikate kaart…“, kust see veel pähe torkas? Mõtted keerlesid nagu hernevõrsed, otsisid pidet.

    Nõiaõis nohises unes ja peitis ennast paremini magamiskotti. Felix lasi pea lapiti rohule vajuda ja pani silmad kinni. Nüüd nägi ta oma keret seestpoolt, iga nurga alt ja ilma perspektiivita – välisilma imepeenikesed kibedad sääsenõelad puurisid tihedasti siin-seal läbi ta naha, kindlasti pidi seal mingi muster, mingi meloodia olema, aga lahti loetud ta seda ei saanud. Ei olnud kompassi, kaarti ega kalendrit. Selge oli see, et osadesse kohtadesse need tillukesed droonid kogunesid ja osadesse mitte. Kui see oli nõelravi, siis täiuslik. Nõelu oli nii palju, et neid pidi jätkuma kõigi maailma hädade vastu. Samsara vastu. Olemasolemise vastu. Olematuse vastu.

    Sääskedel oli vaja aga kolme tilka verd – igal viimasel kui ühel, oma salateadmistega üles otsitud valitud lättest – kolme tilka parimat verd, et armastus saaks munadeks küpseda ja uuele ringile minna. Et sääskede omailma päriselt taibata, aru saada, kus nende kaartide ristteed ja neljapäevaööd paiknevad, pidanuks Felix oma pilguga midagi eriskummalist ette võtma, silmad pahupidi tõmbama, see tal aga ei õnneks ei läinud.

    Oma kolm tilka pidid nad igal juhul saama. Maestro toetas kannad ja õlad tugevasti vastu maad ja painutas ennast silda, et sääsed ka selja alla pääseksid. Tallad kippusid niiskel rohul libisema, aga ta ei jätnud jonni. Varsti oli ta peenikestest ihusse puurduvatest nõeltest seestpoolt üleni karvane ja õdesid aina kogunes. Nõelad olid nagu suguelundid, kihelesid ja kõditasid ja see oli väga äge. Felixile meeldis kõike teha viimase piiri peal. Praegu oli ta tardunum kui kivistunud troll. Iga sääsk, kes ta veretilgaga lahkus, jättis asemele lingi oma silmadesse, aga millistesse silmadesse – protsessor, mis töötleb sadade osasilmakeste liitkassettidest paiskuvat pilti, peab suutma vastu võtta raskekuulipilduja valanguid. Felix nägi kõike, mida nägid temast sugu saanud sääsed, ja seda oli tema jaoks liiga palju. Kui ta poleks selleks ajaks kivistunud, oleks pea liigküpse granaatõunana lõhki läinud.

    Sääsed lendasid tema veretilkade külge seotud pilkudega igale poole laiali, järvede, loikude ja ämbrite suunas, nõgestesse kasvand orupõhja lepikusse, hiiglaslike haabade õõnsustesse, igale poole, kus aimdus munemiseks sobilikku vett. Kogu org oli Felixi silme ees. See ei olnud nägemus, see oli musttuhande nägemuse orkaan – pilkude faalanksid, kvadriljonid ja armaadad. Täiesti hoomamatu ilmumite hulga statistilised massid pühkisid ta nägemiskeskuse minema nagu footonite tuisk. Nüüd sai ta aru, mida aegruumi algühik – silmapilk – tegelikult tähendab, missugused peegelduvate maailmade mosaiigid peituvad iga silmapilgu tühjuses.

    Nägemus hakkas virvendama nagu veepind tuuleviirus, ime, et varem polnud virvendama hakanud. Felixile tundus, nagu töötleks pilti mingid tohutud võrgustikud temast väljaspool. Mida rohkem suur pilt lainetas, seda selgemaks said väiksed pildid ja aina kergem oli fokuseerida nendele silmadele, kes parasjagu ta nahalt õhku tõusid. Ta vaatas üle eemalduvate sääskede õla tagasi ja uuris oma keret nagu Vitruviuse meest.

    Vitruviuse mees kerkis maast tasapisi kõrgemale, sättis ettevaatlikult selja asendit, tõmbas jalad kõhu alla krõnksu, keele vastu suulage ja langetas pilgu. See oli väga pentsik vaatepilt, sest gravitatsiooniga ei olnud sellel vähimatki seost. Lootoseasendis mees hõljus õhus, aga mitte püstiselt, vaid horisontaalselt, lisaks muule oli see mees tema ise. Silmad olid mehel poolkinni (neid jätkus tal mujalgi), ja lagipea venis aina pikemaks nagu terava tipuga müts või imelik soeng. Ta hakkas ümber oma telje keerlema, alguses aeglaselt, siis aga järjest kiiremini. Hoog sai sisse ja lõpuks oli ta nagu vurr. Kui buda ümber oma telje vurrina keerlema hakkab, muutub ta kõigepealt dharmaks, pooleldi läbipaistvaks halvaaks, siis aga pagoodi kupliks, jääb liikumatult keerlema aastatuhandeteks ja tema ümber rajatakse tempel. Seda Felix praegu ei tahtnud, pealegi oli ta õhus külili. Ta lasi hool vaibuda, see võttis omajagu aega, ja vajus siis tagasi tüdruku magamiskoti kõrvale, hästi tasakesi, et teda mitte üles ajada. Valgenes. Päris pimedaks polnud läinudki.

    Kolm

    Nõiaõis pani silmad kinni ja kukutas ennast unedesse. Ta sukeldus üle teadvuse paadiserva nagu kogenud akvalangist, selg ees ja meel selge. Ääretus võttis ta vastu nagu omasuguse, alasti tühjuse olendi, pimeduses helendasid seosed, väed ja väljad. Musttuhandete elumärgid virvendasid lõputus võrgustikus, sinised sädemed libisesid eluniite pidi, kustusid ja süttisid, neelasid üksteist ja lagunesid mitmeks, nende arv ei olnud arvutatav. Õhus hõljuvad eosed kleepusid kärbeste ja korallidega, kõik tantsis omavahelistes seostes.

    See nägi välja nagu öine taevas kõrbes, kus õhk on nii kuiv ja hõre, et tavaline tähtede hulk tuleks kuupi korrutada. Nii palju tähti, et hakkavad üle keha kihelema, kihelused aga, helendavate niitidega kokku kootud, moodustavad keerulisemaid pitse kui Mandelbroti vaip. Kõik on pidevas muutumises – puudutad üht, võnguvad teised vastu, mustrid muudavad kuju ja tuul muudab suundi. Tervikut sellises ääretuses ei hooma, tervikut ei olegi kusagil.

    Tüdruk vaatas oma käeselgi, et ärkvel püsida ja unelennule uus suund anda. Käed olid ilusad nagu ikka, sihvakate sõrmede ja lakkimata küüntega. Vasaku pöidlaküüne vall punetas õige õrnalt. Mujalt oli nahk õhuke ja sile, vaevumärgatavate karvakestega ja pisut päevitunud, läbi naha kumasid vaevumärgatavad veresooned. Peened luud, lihased ja kõõlused moodustasid kadestamisväärseid liigendeid, kus kõik osad olid ükshaaval ja siis omavahel pakitud ja ühendatud mõnusalt libeda sidekirmega – see kõik oli rohkem protsess kui struktuur. Nõiaõis liigutas sõrmi ja moodustas abhayamudra, kartmatu ja õnneliku žesti, tunnetas, mismoodi suriseb hingus ta käelabades ja kuidas kõiksus vastu suriseb.

    Valinuks ta teistsugused silmad, võinuks ta näha hinguse meridiaane nagu elektriskeemi, aga praeguses unehetkes oli Nõiaõis hoopis konn, täiesti geomeetriline konn. Ta sättis ennast magnetväljadega samasse sihti ja joondas kukla nimmeluuga – nimmeluude all oli ta reaktor, kolmiksoojendi alumine kiirkeetja. See podises. Kõht liibus vastu maad, aga sõrmed ja varbad puudutasid pinda hästi õrnalt. Peaaegu et leviteeris. Ootas sääske, kes lendaks ta kleepuva limpsatuse ligi. Ärksa lõtvuse sügav rahu hoidis igat hetke täpselt sellessamas hetkes, liikumatus võis muutuda välkkiireks sööstuks ja alustatud liigutus võis sujuvalt pöörduda mistahes suunda. Kui vastu maad liibuda hõljudes, püsib maailm elusana ja pakub aina üllatusi.

    Vaata aga!

    Lagendikule astub lahtise taskunoa ja seenekorviga prints. Printsil on helerohelised sukkpüksid, Robin Hoodi müts ja tumeroheline kuub, heledad lokid ja uudishimulik pilk. Prints otsib midagi, aga ta ei tea veel, mida. Ta seisatab hajameelselt, uimerdab, märkab midagi, paneb korvi käest, kummardab sügavalt, heidab maha, lausub loitsud ja suudleb täiesti geomeetrilist konna pikalt otse suule.

    Konn muutub kohe millekski muuks ning prints niisamuti. Mõlemad võtavad pausi, pika pausi, et seda uut muudmoodi olekut võimalikult ärksalt tajuda. Unes olles ei maksa tukkuma jääda, ilma liikumiseta ei ole liikumatust. Prints muutub printsessiks, printsess taskunoaks, taskunuga konnaks ja konn jälle printsiks. Maa pöörleb dervišina, tiirleb pühas ekstaasis ümber päikese, kardinad lehvivad, puud kummarduvad rohu ees ja rohi neelab liikumatult footoneid.

    Sellesama pika pausi hetkel, mitte küll samas maailmas, aga samal varahilisel ajal, seisatab ühe teise lagendiku serval Põhja Põder. Lumi sädeleb kuuvalguses ja on nii paks, et ei tee jalgadele haiget ja justkui hõljuks õhus. Põhja Põder seisatab külitsi ja pöörab oma nägu väga aeglaselt Nõiaõie poole. Põhja Põder on ebaloomulikult suur, palju suurem kui lagendik, tundub, nagu hõljuks ta õhus tüdruku silmade ja selle koha vahel, kus ta tundub seisatavat. Ei saa aru, kas ta liigub lähemale või libiseb kaugemale, on ta hiigelsuur või tibatilluke, igal juhul on ta kohutavalt kaugel põhjas, ühes teises maailmas, kus on nii külm, et aeg tundub peatuvat. Põhja Põdra kõrvad liiguvad, nägu on härmas ja sõõrmetest imbub aegluubis jäätunud auru. Nahk kintsudel väriseb. Tal on Nõiaõiele midagi öelda ja ta ütleb seda hääletult. Õhk on nii külm, et heli ei levi ja nad on teineteisest kirjeldamatus kauguses.

    Samal ajal undab kusagil ümberringi tohutu sääsepilv sama meloodiat nagu mehe äsjaloodud oopus. Bemoll, minoor, DeDuur. Nõiaõis kuuleb, sest Felix on selle just valmis saanud, aga ise veel ei tea, kas on. Vaat mida aitas komponeerida täna öösel see konn, kes sääske jahtides printsi võrgutas ja iseendaks muutus. Nõiaõis kuulatab, kuidas mees kirikutornina õhus keereldes loitsib: „…et lootevesi sügavam kõikidest vetest, seepärast polegi väekamat vett…“ Oh, jah. Liiga palju seeni söönud ja hulluks läinud romantik, aga sellegipoolest armas. Ja oopus on vägev. Ega ta sellele loole sääskedest paremat esitajat ei leia. Lihtsalt kontserdisaal tuleb hästi soojaks ja niiskeks kütta

    Nagu kogenud akvalangist, hakkab Nõiaõis une sügavikest hästi aegamisi ülespoole kerkima. Pimeduses helendavad seosed, väed ja väljad. Hoogu tuleb pidada. Meel tuleb kütta soojaks ja niiskeks nagu orupõhja nõgestesse kasvanud lepik. Meeles püsimiseks unustada. Milleks meelele keel? Milleks keelele muusika? Milleks sellele vastata? Kas selleks, et tuleks meelde, kuidas maitseb su keel enne esimest rinnapiima? Või pärast kolme tilka verd? Kuidas küll maestrole mõista anda, et ühine väli ei olegi keeled, ei millegi kombinatsioon, tõlge ega keelpillikvartett, et ühine väli ei olegi moduleeritav?

    See mõte kipitab nagu sääsekubel, oli juba ammu kipitanud, aga nüüd maandub selle kubla peale veel üks sääsk ja üritab samast kohast oma võluallikat leida. Tüdruk vaatab, kuidas suur ja ilus elukas ta käsivarrel ukerdab ja tasakaalu otsib, libiseb kumeral kublal, aga ei jäta ega jäta oma jonni, surub noka läbi naha ja kobab ettevaatlikult, tõmbab veidi tagasi ja proovib uue nurga all, kuni lõpuks hakkab tagumik õnnest paisuma ja punastama. „See jääb nüüd nii. See on eesriie.“ Ütleb Nõiaõis hääletult ja lööb sääse laiaks. See ohver pidi toodud saama. Kõik vakatab. Sääsk saab ilmutuse, aga kulub veel palju põlvkondi, enne kui see ta õdede seas enesestmõistetavaks teadmiseks muutub. Felix võpatab unes ja lõpetab oopuse korrapäratute sünkoopide reaga. Nõiaõis ärkab liiga vara, tõuseb õhku ahmides une pinnale, vaatab oma käsi uue pilguga, pöörab neid nii- ja naapidi, ning limpsab paremalt peopesalt punase pisara.

Vikerkaar