Proosa

  • Vahuri lahkumine

    Ööl, mil Vahur suri, ma talle ei helistanud ega kirjutanud. Istusin keldrihämaras ning komponeerisin riffe ja kirjutasin teksti bluusiloole „Risttee“. Veidike libistasin handsat ka. See annab bluusile konkreetsemad kontuurid.

    :: See risttee rändab ringi,
    kus Robert Johnson hinge müüs ::
    ja mulle tundub,
    on meie linna kord just nüüd.

    Järgmisel väga kurval ööl proovisin ma Vahurit ellu juua ega lõpetanud enne, kui ta ilmus särava ja kuldsena kagutaevasse. Küsisin:

    „Sõber, kas sa ise ikka ka tead, et sa surnud oled?“

    „Jah!“ vastas Vahur naeratades.

    :: Ma tulin öösel kõrtsist
    ja ette astus võõras mees. ::
    Ta leebelt huvi tundis:
    „Mis oma hingega sa teed?“

    Kolmandal ööl olin koos Vahuri lese Marega mingis võõras tillukeses köögis. Me võtsime päevinäinud reliinpõrandalt tsinkkaussidest killustikukive, selliseid suuremaid, juba peopesamõõtu,  ja ladusime neid hoolikalt nõukogudeaegse elektripliidi praeahju. Oli äärmiselt tähtis, et ahi saaks kividega täidetud hästi tihedalt. Köögiuksest imbus ja lonkis sisse Vahur, kaabu peas, pikk nahkmantel üll ja käed taskus, ning heitis:

    „Noh, kuidas elate?“

    „Meie vähemalt elame, mitte nagu mõni siin,“ vastasin ma tõrjuvalt ning lõpetasin selle unenäo ära.

    :: „Sul pole teda tarvis,
    ta servadest ju narmendav. ::
    On maailm juba valmis,
    et miskit asemele saad!“

    Umbes kuu aja pärast ilmutas Vahur end oma Kasepää majas sellel trepimademel, mille kaudu esinemisgaraažist elupoolele saab. Ta oli kahemõõtmeline postkaardimehike, umbes tosin sentimeetrit pikk ja peaaegu mustvalge või mustjaspruunvalge. Kujutis oli kontrastne ning teravate piirjoontega. Kaardil oli soliidset kaapkübarat kandvast Vahurist küll ainult rinnapilt, aga  õnneks olid sel all tillukesed jalad, umbes nagu minirobotitel Stingray Sami filmis. Kaardimehike õõtsutas end mõtlikult ja teatas ootamatult valjul ja selgel häälel:

    „Tipus on kõik valmis!“

    :: Ta tehingut mul pakkus,
    suurilmahiilgust hinge eest. ::
    Ma vastasin, et laku
    mu perset, ma ei ole see…

    Mõni nädal hiljem nägin Vahurit Tartu Kirjanduse Maja keldrikõrtsis Arhiiv möllaval diskol. Ta  seisis vaikides, kaabu ikka veel peas, aga nägi juba pisut kulunud välja. Värvipalett oli ookerjas ning selle temperatuur soe, aga toonid kippusid üleminekutel määrduvalt segunema. Rinnakad tulevased kirjandusteadlased kõlistasid rõõmsalt sädistades oma kokteiliklaasides jääd ning  kõndisid Vahurist teda märkamata läbi.

    :: …kes ilu eest võiks anda
    kõik oma tõed ja oma tee, ::
    ma tõstan ise oma hända
    ja ise tean ja ise teen!

    Istusin limusiini tagaistmel, paremal pool, nagu üksikule reisijale mõistlik. Akende taga kihutasid  mööda sünged sirged mastimetsad, matrixjas koodiräbu ning tundmatu surnud linna agulid.

    Vahepeal sadas vihma ja mingil arusaamatul moel toimus see kõik ikkagi samaaegselt. Igatahes oli öö. Juhikohal istus ja järelikult hoidis ka rooli Vahuri-kujuline kosmiline tühjus. Eimiski, millel olid Vahuri piirjooned. Hirmu või ängistuse asemel tundsin endas õnnele lähenevat rahu. Ma teadsin, et  see sohver ei vii mind endaga kaasa, vaid sõidutab lihtsalt selleks ringi, et ma ei magaks asjatult.

    Köhatasin häält puhtamaks ja sõnasin:

    „Aitäh! Ma lähen siin maha!“

    Limusiin peatus ning kadus. Seisin Taarka kuju kõrval suvepäikeses ning silmitsesin Obinitsa järve.

    :: Ei peibuta mind kuulsus,
    ei taha võltsilt olla suur! ::
    Ei huvita mind põrgu,
    sest minu hing on ise bluus!

    Esmaesitasin „Ristteed“ Augustibluusi festivalil, suurel laval ainult mina ja kitarr. Bänd liitus teiseks palaks. Haapsalu lossihoovi täitsid rõõmsad värvikirevates keepides inimesed. Õhus heljus kerge seenevihm. Märkasin publikus ka mitmeid kirjanikke. Vahurit polnud. Ta oli lahkunud.

     

     

  • Ema räägib; Pommide all

    EMA RÄÄGIB

    Ema räägib: „Nad on hullemad kui fašistid.“

    Ta on sündinud 1946. aastal ja sõda ta ei mäleta. Isa mäletab, tema on 1940. aastast. Räägib, kuidas mürsk lendas majja, kuidas nad vennaga jooksid üle põllu ja kõrvale kukkus pomm. Ta mäletab sõjast nii mõndagi.

    Ema räägib lapselapsest, kui too oli pisike, ütles supi kohta „tjup“. Nüüd on ta juba päris suur tüdruk – kümnene, jätab selle sõja meelde.

    Maja on välja kolinud. Kuusteist korrust, kolm trepikoda. Ülevalt naabriraisk, kullake, tee lärmi, kolista, ole sa tänatud, me pole üksi.

    Viiendal päeval õppisime meie õhutõrjekahureid ära tundma. Enam ei lähe varju, kui need tuld annavad. Põmmutavad. Aga lennukitelt heidetud pommid kõmatavad. Või põratavad.

    Miks on nii, et kui käivad põmmud ja kõmakad, kisub kangesti akende juurde. Vahtima väljas valget valgust, mis seal juhtus. Kas midagi juhtus. Sinuga juhtubki, hoia akendest eemale. Aga kes see siis kuulab.

    Aknast paistab pikk järjekord, see putka on tavaliselt kinni. Huvitav, mida seal antakse. Mida ei anta. Järjekord valgub laiali.

    Esimesest sõjapäevast peale külmetavad jalad. Pole ilmaski niimoodi külmetanud. Ei suuda neid üles soojendada.

    Veel üks veidrus. Söömise ajal käib pea ringi. Söön ja pea käib ringi. Tajun sõda füüsiliselt.

    Tütar luges internetist, rääkis mulle anekdoodi Putinist: Putin on ära surnud, elab taevariigis … aga lõpus ütleb maapealne baarmen talle: „Viisteist grivnat.“ Ei hakanud „taevariiki“ „põrguks“ parandama, niigi on ümberringi põrgu.

    Sõber soojapuhur mühiseb, summutab plahvatusi. Jää magama.

    Mis-mis Adorno? Lugemine ei edene, algusest peale ei suuda midagi lugeda. Ainult uudiseid.

    Kõik on sõjaväele abiks või territoriaalkaitses. Mina istun oma vanemate juures, olen neil abiks. On meid palju, selliseid territoriaalkaitsjaid koos vanuritega?

    Lapsena unistasin: lähen sõtta, saan kangelaseks, tulistan fašistide pihta. Siin need fašistid on, mine tulista.

    Sõja ajal on kõik hirmutav. Lind akna taga. Isegi teksti kirjutamine. Järsku on see sinu hirm, mis räägib, aga mitte sina.

    Kardan karta. Hirm tõmbab ohtu ligi.

    Öösel häire ajal on mul nii kahju vanemaid üles ajada. Mõnikord ei ajagi, lihtsalt seisan nende voodi juures. Just nagu kaitstes.

    Habet ajan siis, kui sõda läbi saab. Tahaks juba ajada.

    Teeme emaga kahekesi mulle voodit üles. Kuid tegelikult pole abi tarvis. Ema hoolitseb minu eest, see mobiliseerib teda. Totaalne mobilisatsioon.

    Cif Анти-Налёт.[1] Tõepoolest tõhus vahend. Pärast õhurünnakut. Pesin vanemate pool kõik lühtrid puhtaks.

    Helistas üliõpilane, netti pole ja ei saa oma kunagist õpetajat telefonitsi kätte. Andis tema meiliaadressi.

    Õpetaja vastas, mobiil ei tööta, kuid nett on. „Elus.“

    Kateedri jututoas käib hommikul loendus: „Elus“, „Elus“, „Elus“.

    Naine ja tütar on ämma juures, redutavad keldris. Tütar joonistas neid, härjapõlvlasi ehk nibelunge, kesk konserveerimisaardeid ja köögivilju.

    Mu vene keel on kängumas. Tuntavalt. Teen vigu, ei mäleta sõnade kirjapilti. „Moradöör“ või „marodöör“?

    Kõige hullem on helidega. Ükskõik milline kohe tuvastamatu heli mõjub ähvardusena. Käterätik riivas pesumasina peale pandud kaussi. Aga õhuhäire ulg telefonis ei hirmuta enam.

    Üheksakümnendad on tagasi: igal pool on sabad, defitsiit, „Mida antakse?“, „Millal lahti tehakse?“, tõmban tollest ajast jäänud Belomorkanali paberosse poole kaupa. Kas keegi veel tahab Nõukogude Liitu?

    Kaks nädalat ei käinud väljas. Kui muutunud kõik on: inimesed on üksteisega viisakad, annavad teed, küsivad „Vabandage palun“. Selvekaupluses pole mingit trügimist ega saginat. Reaktsioon sõja metsikustele – olla võimalikult inimlik.

    Taipasin, et ülevalt naabrid ei tülitse, ei käratse. Ainult nende koer haugub. Kuid ka hulga intelligentsemalt.

    Ei ole mul sõja jaoks stiili. Ei leia endas. Ja vanu stiile enam pole. Adornol on õigus.

    Seitsmeteistkümnes öö. Ärkan, lülitan telefonis häire välja, magan edasi.

    Selleks pidi sõda puhkema, et ma hakkaksin jälle hommikuti võimlema.

    Oodates, millal apteek lahti tehakse, silmitsen silte. „Vene piljard“. Ja kuskil kõmatab valjusti.

    Palju noori. Arvasin, et kõik on ära sõitnud. Kutt, kes minu taga sabas seisab, näeb noort paari. „Ohoo!“ Kallistavad. „Te olete siin!“ Kostavad vastu, et nemad ei sõida kuskile.

    Kõmatab valjusti, järjekord seisab endiselt paigal. Mina seisan ka. Mitte kelleltki ei kuule isegi vandumist.

    Nägin patrulli. Ja tema mind. Ei äratanud huvi.

    Meie meedias ei öelda vaenlase kohta „tšetšeenid“, öeldakse „ka-dõrovlased“, ei öelda „venelased“, öeldakse „venemaalased“.

    Tütar joonistas: söövad lõunat. Taldrikutel on midagi erepunast. „Punane kalamari?“ küsin. „Porgandikotletid.“

    „Kallimale külla läen, kahte porgandit viin käes haljast hända pidi.“[2] Porgandeid toob kallim mulle kokkusaamisele, mina talle vastu leiba ja vorsti.

    Kõmistab kord siin, kord seal, trehvame mõneks minutiks poole tee peal.

    Esimesel päeval vanemate poole üle kolides võtsime kaasa kassi ja raha, korteridokumendid, abielutunnistuse ja tütre sünnitunnistuse. Mina veel raamatu, mida pole siiski lugeda suutnud. Välispassid, diplomid, mälupulga kõikide kirjatükkidega unustasin maha.

    Naine kirjutab: „Tirts magab praegu, kuid ärkas karjudes, et Putin on siin. Rohkem ei loe me tema kuuldes mingeid uudiseid.“

    Minagi ei loe vanematele kõiki uudiseid.


    POMMIDE ALL

    Humanism

    Mida teha humanismiga? See sureb minus, kui näen fotodel harkivlaste laipu, purustatud majade rusude all või tänaval: keegi oli läinud vett tooma, kõrval vedeleb mannerg, keegi seisis poesabas. Kui näen Harkivi puruks pommitatud kesklinna, millest ei jäänud pärast Teist maailmasõda suurt midagi alles, ning selle, mis tolles sõjas ehk kuidagimoodi terveks jäi, tambivad maatasa need, kes nimetavad meid „fašistideks“ ja „natsistideks“. Minu venekeelne ukrainlannast ema ütleb: „Nad on hullemad kui fašistid.“ Ka tema jaoks on humanism jäänud sõjaeelsesse möödanikku. „Nad tuleb maha lasta,“ räägib ema vangidest, kes tulistavad Harkivit ja pärast annavad meie vägedele alla. Sõjavange ei tohi maha lasta, kuid ema tohib niimoodi rääkida. Kolm nädalat on tema, meie, Harkiv, elanud iga päev ühest sireenist teiseni ja selle üürgamise ajal saab keegi surma, kedagi pommitatakse. Me ütleme igal õhtul „Head ööd“ ja need sõnad kõlavad nüüd teisiti –
    hirmuga. Nagu ka „Ilusat päeva“.

    Mu venekeelne venelasest isa, sündinud Venemaal, keda venemaalased on tulnud lennukite, tankide ja rakettidega vabastama, räägib sama juttu: mida rohkem neid maha lasta, seda kiiremini jõuab teistele pärale. Isa haigesse, infarktidest räsitud südamesse ei ole humanismi jäänud. Ma kardan nende mõlema, nii isa kui ema südame pärast. Isa on 81 aastat vana, ta mäletab Teist maailmasõda, nende vene küla okupeerinud sakslasi. Muudkui meenutab seda, kui me õhurünnakute ajal varjes istume. Lapseea mälestused on teda oma võimusse haaranud, kaks tema elu raamivat sõda on teineteisesse põimunud.

    Varjeks on meil korteri sügavuses asuv akendeta konku. Isa ei jaksa alla keldrisse minna, lift pole sõja esimesest päevast sõitnud, korter on meil seitsmendal korrusel. Kui isa alla veel kõnniks, siis üles tema südamega juba ei roni.

    Isal on sõjaaegse lapse tunnistus. Ja arvatavasti saab ka mu tütrel selline olema. Tütar ja naine on praegu vanaema juures, pommitamiste eest keldrisse varjunud. Isa meenutab keldrit, kuhu neid ajasid maja hõivanud sakslased.

    Tütar kibeleb õue, seal on värske lumi maas ja laps tahab lumememme teha. Kuid õueminek oleks liiga ohtlik ja nõnda ta siis istub ja joonistab lumemehi, kes võitlevad Vene diversantidega. Üleval heidab Z-tähega lennuk pommi. Varem joonistas tüdruk loomi, päikest, taevast, perekonda. Joonistas Figurovka metsa ja jõge, see on ülikooli puhkebaas Tšuhujivi lähistel, kus me oleme suvitanud. Kogu Tšuhujivi ümbrus on laastatud.

    Ka meie kodumaja ümbrus on puruks pommitatud, tulime sealt mu vanemate juurde ära. Ülikooli spordikompleks, üliõpilaste ühiselamud, kauplused, elumajad. Tütar alles saab seda näha. Ja joonistada.

    Joonistab oma kooli. On see terveks jäänud? Sinna piirkonda on ohtralt pomme visatud, rakette tulistatud.

    Pärast sõda joonistab mu tütar Harkivit, seda, mis linnast alles jääb. Sellisena talletub Harkiv tema mällu. Kui kivihunnikud ära koristatakse, küsib: „Mis selle koha peal oli?“, „Aga mis siin enne sõda oli?“

    „Üle-eelmise sajandi ehitis, uusbarokk.“ „Juugendstiilis maja.“ „Ukraina modern.“ „Konstruktivism.“ Näitan talle fotosid.

    Olen vanu fotosid vaadates mananud silme ette, milline oli Harkiv enne Teist ilmasõda. Mis seisis praeguste tühermaade ja skvääride asemel, millised arhitektuuripärlid need olid. See Harkiv, kus mina üles kasvasin, saab mu tütre sõjaeelseks Harkiviks. Harkiv, mida mina  olen pildistanud, muutub tema vanadeks fotodeks.

    Harkivit pole enam. Ja meid ka mitte. Eelmised, sõjaeelsed meie oleme kadunud maa alla. Metroosse, kuhu paljud läksid juba 24. veebruaril ja pole tänini välja tulnud. Keldritesse. Campbell on seda nimetanud „vaala kõhtu minekuks“, initsiatsiooniks, ümbersünniks. Meie eelmine, normaalne, inimlik elu suri seal, sellal kui Harkivit pommitati. Ma näen ümbersündinuid juba tänavatel. Nad annavad vastutulijale teed ja on üksteise vastu viisakad – mitte korrektsed, vaid just nimelt viisakad. Enne ma ei teadnud niisugust abivalmidust, niisugust siirast soojust võõraste vastu meie tavalises merkantiilses Harkivis, kus kõik olid hõivatud oma muredega, oma eluga. Nüüd on ühine elu ja ühine mure, igaüks tunneb seda, mida tunnevad kõik.

    Kas nimetada seda humanismiks või kuidagi teisiti? Mis on õigupoolest humanism?


    Venekeelne

    Iirlased sundisid Vene saadiku auto peatuma, hea veel, et peksa ei andnud. Iiri veok rammis Vene saatkonna väravaid. Iiri rahvasaadik ütles: inglise keel ei muuda Iirimaal iirlasi inglasteks.

    Dobkin[3] karjus kunagi: „Meie oleme vene keele poolt!“ Oleks tahtnud talle vastu kosta: „Milleks sulle see? Mida sa teed sellega?“ Räägi juba omas keeles, olgu see pealegi „debiilselt kirjutatud“. Nüüd tahaks öelda Putinile: „Säh, et see keel sulle kurku kinni jääks!“, ja minna lõplikult ukraina keelele üle.

    Kuid ma ei tee seda. Ma valdan vene keelt paremini kui Putin. Ma olen pool sajandit selles keeles mõelnud, kirjutanud, stiili arendanud. Pandagu mind ja Putinit tema nüri platnoiliku hoovikeelega kõrvuti etteütlust või kirjandit kirjutama ja küll siis näete, kes keda.

    Kuid Putin ei taha minuga keeleduelli pidada, ta pommitab mind, põrutab raketiheitjatest selle eest, et ma oskan vene keelt temast paremini. Ja tema sõduritest. Ministritest. Õukondlastest.

    Nii et ma ehk sõdin veel oma mittevenemaaliku vene keelega. Tema ja kogu tema armee vastu. Niimoodi võidan ma kindlasti. Kuna tema mõtleb: „Я победю.“[4]

    Ei ole Putin suutnud mind Harkivist minema ajada, ei aja ka keelest välja. Ei Harkiv ega keel ei ole tema omad.


    Kuidas elab linn, mida enam pole

    Põmm. Tuleb prügiauto, võtab prügi.

    Põmm. Majahoidja vaatab taevasse, kuid mitte sinnapoole, kus põmakas käis. Seisab, suitsetab.

    Põmm. Inimesed tänaval kõnnivad sammu lisamata.

    Kestev suurtükituli. Tahaks korteri sügavusse peitu pugeda. Spordi-
    platsil sörgib pensionär tipa-tapa. Peatub pöördristi juures, toetub kätega, kummardub, sooritab harjutuse.

    Põmm. Lohmakas mutt punases kommunaaltürbis tühjendab prügikasti.

    Mürtsub nii, et maja väriseb. Mees jalutab koeraga, see keksib, püüab käest keppi ära napsata, mees viskab, koer sööstab hüpetega järele.

    Põmm. Põmm. Põmm. Põmm. Põmmutab mitu korda järjest ja väga valjult. Suitsuputka saba ei lähe laiali ega muuda konfiguratsiooni, seisab nagu paigale pandud.

    Kõmatab lähedal, akendel löövad klaasid värisema. Mänguplatsil kutsub naine last lähemale, seob tal mütsipaelad kinni.

    Harkiv, sõja 21. päev.


    Pommide all

    Õhuhäire üürgab varahommikust peale. Öösel oli ka mitu korda. Toidukraam hakkab otsa saama, peab poodi minema. Ootan sireeni vait jäämist, lähen välja. Jõudnud esimesele korrusele, taipan, et olen kindad maha unustanud, kuid ei hakka ju ometi tagasi minema. Jälle antakse õhuhäiret, kuid ei hakka ju ometi tagasi minema. Leppisime kokku, et vanemad püsivad varjes, kuni mind pole.

    Tänaval ei jookse keegi ja mina ka ei jookse. Kõnnin.

    Supermarket on pooltühi, kuid kõige hädapärasem kaup on olemas. Leib, vorst, kaalumakaronid, isegi kana. Võtan kõike kaks.

    Rahvast on vähem kui sõjaeelsel ajal. Mitte keegi ei sekelda, ei mingit ažiotaaži. Tuuakse kärutäis mune, võetakse järjekorda, ja juba ongi otsas. Sain kaks karpi.

    Kassas küsib naisterahvas müüjalt, kas too ei karda päev läbi seal olla. „Vahet pole, kas paugub kodus või siin.“ Harkivis paugub igal pool.

    Hinnad on varasemast kaks korda kõrgemad. Ostsin kolme tuhande grivna eest. Tagasi kõnnin täies lastis, aeglaselt. Muudkui põmmutab.

    Teine retk – naisega kohtuma. Poolel teel meie majade vahel. Panime kaardil marsruudi paika, leppisime kokku, mis punktis trehvame.

    Kindad jäid jälle maha. Käed külmetavad. Mürtsub kord valjemalt, kord kaugemal. Ei jookse, kuid kõnnin kiiresti – kohtingule ju.

    Näen eemalt, viipan kottidega, kätega. Suudleme, kallistame, pole kaks nädalat näinud. Naine on ilus.

    Jutustamiseks pole aega: põmmutatakse, helistame pärast. Vali kõmakas. Laon seljakotist välja naisele ostetu, võtan tema seljakotist kartulid ja juurikad. Peame laiali jooksma. „Nagu Stirlitz kohtumisel abikaasaga,“ ütleb naine. Põmm.

    Võitu tähistame ükskõik mismoodi, ainult mitte saluudiga.


    Tee ruttu

    Kodus tee kõike ruttu. Pärastiseks ei saa jätta. Pärast ei pruugi olla elektrit, gaasi, vett. Kütet. Internetti. Mobiilsidet.

    Telefon peab alati laetud olema. Nii kui läheb alla 90%, pane kohe laadima.

    Vann peab alati vett täis olema. Veekatkestusi on juba olnud. Oleme vaheldumisi olnud öösel kütteta ja päeval elektrita. On olnud interneti katkemist. Sooja vett pole juba ammu. Seepärast tuleb soojaks aetud veega samuti kiiruga pesta – et maha ei jahtuks ning et sa poleks paljas ja märg, kui miskit peaks juhtuma.

    Sööd kiiruga, jällegi mine tea.

    Astud kiiresti akna juurde, vaatad ruttu, kas kõik on korras.

    Kõlab õhuhäire – kiirustad varjesse.

    Kiiruga paned teksti kirja, vastad kirjadele. Sest mine tea.

    Aga tänaval pole vaja kiirustada. Tänaval nimetatakse seda „paanikaks“.


    Perekonnafotod

    Seinal on perekonnafotod. Nadjat ristiti, kogu pere tuli kokku, mõlemalt poolt. Meid on fotol palju. Helistame, kirjutame. Kõik on Harkivis, perekonna Poltava-haru ootab meid, me ei saa kuidagi tuldud. „Teed on viletsad.“ „Pole turvaline.“ „Tulistatakse.“ Tegelikult lihtsalt ei taha keegi oma kodu maha jätta. Tundub, et kuni sa temas oled, kaitsed sa teda. Kui jätad maha, võib nii tema kui sinuga midagi juhtuda. Tema kaitseb sind samuti.

    Nüüd, olles koju sulgunud, mööduvad kõik päevad askeldades: ideaalne puhtus, lühtrid säravad, kõik riiulid on üle pestud. No kuidas sa teda maha jätad?

    Fotol oleme me rõõmsad. Nüüd näeme õudusunenägusid. Üht kõigi peale. Ema räägib: „Nägin unes, et Harkiv vallutati ära.“ Naine räägib: „Nadja karjus läbi une, et Putin on siin.“ Mida isa unes näeb, ma ei tea, ta ei räägi. Ütleb: „Harkivit ei anta ära.“


    Tahaks rõõmu

    Tahaks rõõmu, nalju, häid uudiseid. Halvad uudised lendavad niigi päev läbi pea kohal ja põmatavad.

    Saadame üksteisele anekdoote. Putinist ja Vene armeest. Pilte ja seda videot, kus mustlased ärandavad tanki.

    Ridade vahelt võib isegi halbadest uudistest välja lugeda kui mitte head, siis lootustandvat. Või tõlgendada paremas suunas. Parem suund tähendab rahu, sõja lõppu. Tagasipöördumist normaalsesse ellu, kus pole hirmu, pole suurtükituld, pole õhurünnakuid. Kuni see elu pole tagasi, on rõõmuhetk, naeratus, nali sõjast mürgitatud. Naerad ja ikkagi tunnetad teda, ta istub sinu sees.


    Ebausk

    Öeldu jätkuks.

    Hirmu keel on väga ettevaatlik. Ei tohi kirjutada või öelda, et kõik on hästi. Sest iga hetk võib pöörata halvaks. Ja oma „heaga“ sa tõmbad seda „halba“ ligi. Halb ainult seda passibki, et sa korraks kõrvale vaataksid, ja annab hoobi selga. Seetõttu tuleb sõnu hoolega valida, eelistada neutraalseid – halba ära petta. Mitte äratada, tukkugu aga edasi.

    „Kõik on hästi“ asemel „Kombes“.  „Normaalselt“. „Enam-vähem“. „Ptüi-ptüi-ptüi,“ et mitte ära sõnuda. Sõda näeb ja kuuleb kõike.

    Pärast sõda jääb see ebausu keel veel kauaks meiega. Hakkame selles keeles mõtlema, rääkima.

    Kuid „pärast sõda“ – ka see ei ole tänasest sõnavarast.


    Mis jääb

    Mis jääb neile, kes on jäänud Harkivisse? Kes ei ole rindel, ei tegutse vabatahtlikuna, ei ole maakaitses. Jääme meie.

    Meie ja meie lähedased. Lähedased on need, kes on lähedal. Seina taga, naabermajas, telefonis.

    Olla vapper, suhelda, jagada toitu.

    Ja oodata.

    Võitu.

    Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

    ANDRI KRASNJAŠTŠÕHH sündis 6. veebruaril 1970. aastal Poltavas. 1992. aastal lõpetas ta Harkivi ülikooli filoloogiateaduskonna, seal kaitses ka kandidaadiväitekirja „James Joyce: kunstilise maailma eripära ja loomemeetodi probleem (romaanis „Ulysses“)“. Seejärel on töötanud V. N. Karazini nimelise Harkivi Rahvusliku Ülikooli väliskirjanduse ajaloo ja klassikalise filoloogia kateedris, avaldanud aktiivselt oma töid ajakirjades ja antoloogiates. Tema juttude ingliskeelseid tõlkeid on ilmunud väljaannetes The Literary Review, The Massachusetts Review, Sakura Review, VICE, Words Without Borders. Jutukogu „Парк культуры и отдыха“ („Kultuuri- ja puhkepark“, 2008) nomineeriti Andrei Belõi auhinnale. Jutustustetsükliga „Предательства и измены“ („Reetmised ja petmised“) sai 2015. aastal rahvusvahelise Vene preemia laureaadiks.

    Mina kuulsin Andri Krasnjaštšõhhist harkivlaselt Aleksandr Milšteinilt, kellega oleme 2010. aastast kirjavahetuses. Aleksandr elab nüüd juba ammu Münchenis ja me helistame sageli teineteisele. Sel suvel kavatsesime sõita temaga Harkivisse otsima legendaarse Harkivi outsider-kunstniku Oleg Mitassovi kirjapanekuid seintel ja trepikodades. Kuid nüüd vaevalt et seal õnnestub tema seinakirju leida ja pole ka teada, millal lõpeb sõda.

    Andri Krasnjaštšõhhi tabas sõda Harkivis, kus ta elas koos oma naise ja tütrega. Kohe esimesel päeval sattusid nad lahku: Andri kolis oma vanemate juurde, et neile abiks olla (nad on juba väga eakad, südamehaiguse tõttu isa alla keldrisse varju minna ei saanud ja lift lakkas kohe pommitamise alguses töötamast), naine koos tütrega asus oma vanemate juurde, umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusele. Kummagi vanemad linnast lahkuda ei tahtnud. 17. märtsil avanes võimalus ära sõita, naisel õnnestus oma ema veenda (nende rajoonis oli juba väga ärevaks muutunud: öiti toimusid tulevahetused, tegutsesid diversandid jne) ning nad lahkusid Poltavasse. 21. märtsil, kui tekkis uus võimalus evakueerumiseks, nõustus ka Andri isa lahkuma, südamerohud olid otsa saanud ja neid polnud Harkivis enam kusagilt võtta. Praegu on nad kõik Poltavas.

    Andrei Ivanov

    [1] Sõna налёт võib vene keeles tähendada nii tolmukihti kui ka näiteks õhurünnakut.

    [2] Tsitaat Vladimir Majakovski poeemist „Hästi!“ Felix Kotta tõlkes.

    [3] Viidatakse Ukraina poliitiku Mõhhailo Dobkini skandaalsele valimisklipile, mille tekst oli Harkivi tulevase linnapea sõnutsi „debiilselt kirjutatud“. 2007. aastal üles pandud video on tänini YouToube’ist leitav.

    [4] Venekeelsel verbil ‘võitma’ (победить) puudub lihttuleviku ainsuse 1. pööre.

  • Tiigrid rabas

    Lii oli alati või vähemalt aastaid teadnud, et kui ta ostab auto, siis Volkswageni Põrnika. Põhimõtteliselt oli ka elektriauto peibutav variant, need liikusid ilusti vaikselt, kogu see keskkonnajutt ka, aga isa oli talle selgeks teinud, et kui ta kuskil tee äärde jääb, siis tema iga kord kuskile riigi teise otsa ei hakka talle klemmidega appi sõitma. Väga võimalik, et ta viskas sinna otsa ka mingi kommentaari, kuidas üldse kogu riik oli omadega mülkas, siis võttis ema tuld, et isa võiks vähem tatti pritsida, ja Liile tuli jälle meelde, miks ta neil lõunasöökidel osales nii harva kui võimalik.

    Puude vahelt ja rattatee tagant hakkas vilkuma kivine mererand ja varsti teataski posti küljes suurem silt neutraalselt KÄSMU ja selle küljes väiksem silt natuke vähem neutraalselt „Videovalve“. Ühtegi uudishimulikku silmapaari ei paistnud, lumesopane veebruar ei tõmmanud suvega võrreldavaid masse, kuldsete Maybachide omanikud olid linnas ning poodi polnud juba mõnda aega nähtud. Telefoni kaardirakendus käskis Liil peatuda vasakul pool teed ühe kahekordse heledat karva puumaja ees, mis asus väikesel aiaga piiratud kõrgendikul. Kohal, suurepärane!

    Lii parkis auto ära ja võttis tagaistmelt koti, kus oli arvuti, natuke riideid ja toidupoolist. Mööda teed kõndis tema poole üks lahtiste hõlmade ja läkiläkiga mees, kes auto juurde jõudes käiku aeglustas.

    „Meie juurde?“ küsis umbes viiekümnene mees.

    „Jaa, vist küll! Loomemajja… Lii,“ ulatas tüdruk tutvustuseks käe, mis jäi õhku rippuma.

    Mees ei pannud seda tähele ning vaatas lähemalt pargitud kollast Põrnikat, selle esilaternatele olid kleebitud suured plastmassist ripsmed. Ta ei öelnud midagi, kuid kerge grimass ja pilgu pikkus näitasid, et tema hinnang uuele majakaaslasele ei pruukinud olla eriti kõrge, pigem selline kusisepoolne.

    „Lii…“ proovis tüdruk sitkelt uuesti.

    „Tõnis… Tõnis Kuulmann,“ ühmas mees.

    „Väga meeldiv. Ma olen siin esimest korda.“

    „Jah… lähme siis sisse,“ viipas mees käega ning nad astusid trepist üles.

    Tõnis ütles, et vaba on ülemise korruse nurgatuba ning toidukoti võib ta jätta alla kööki. Kui Lii tahab sauna kasutada, siis ta näitab, kuidas see sisse käib, muidu polegi midagi, oma tuba, oma luba.

    „Kas ma tohin küsida, mida teie praegu kirjutate?“ tundis Lii huvi.

    „Ma ei kirjuta, ma tõlgin… praegu teen Nikolai Bezduhhovi raamatut „Intsest ja palimpsest“, see on oma valdkonnas umbes nagu, noh, „Kuldne oks“ või midagi sellist…“

    „Ahsoo… ja mis valdkond see siis on?“ päris Lii.

    „Heh-heh-hee… jah, väga õige küsimus… eksole… jah…“

    „Mina tulin kirjutama, just see vaikus köitis. Ma ei tea, kas te teate, mul on paberil ilmunud alles üks kogumik, „#hullutuuleluule“, kui see tuttav on?“

    „Jah, jah… olen kuulnud küll,“ tundus Tõnis pisut vaevatud. Ei olnud ka mõtet teeselda, et ta ei ole kuulnud temast midagi. Kaks kirjanike liidu koosolekut oli verd lastud, kas Lii Ploom võetakse liikmeks või mitte ja kas ta on luuletaja või mitte. Teisel katsel oli ta siiski vastu võetud, ehkki endiselt esines kommentaare, et mõned poolehoidjad olid lihtsalt tema insta fotosid rohkem näinud kui luuletusi. Mõnevõrra probleeme võis tekitada ka asjaolu, et tema esimest ja seni ainsat raamatut oli müüdud peaaegu kuus tuhat eksemplari ehk rohkem, kui oli euroajastul olnud enamiku kolleegide kogu loomingu läbimüük, ja see konkureeris edetabelis pigem selgeltnägijate käsiraamatute ning algaja juhi vahtralehtede müüginumbritega.

    „Ja kas me oleme siin terve nädala kahekesi?“ küsis Lii natuke pikale veninud pausi täiteks.

    „Ei, hiinlased on ka,“ teatas Tõnis, kes hakkas trepist üles minema.

    „Hiinlased? Mis hiinlased?“

    „Tõlkijad. Väljas on praegu,“ viskas Tõnis veel ülevalt.

    Lii mühatas omaette vaikselt, vaatas siis korraks üle alumise korruse, tõstis toidud külmkappi ja läks samuti trepist üles. Tõnis oli ukse kinni pannud ja Lii vaatas üle oma toa, suurt luksust ei olnud, aga kõik vajalik oli olemas. Väljas hakkas vaikselt hämarduma, aga sulailma läga ei tiivustanud täna kohe jalutama minema. Ilmaennustus lubas varsti külmemat ilma, siis on parem minna mere äärde uitama.

    Ta pakkis asjad lahti, avas laual läpakas dokumendi „#tuuleluule2“ ja viskas siis selili vaibale, jalad püstloodis vastu seina. Ei tule veel midagi, peab natuke settima, mõtiskles Lii.

    Poole tunni pärast istus ta laua taha ning asus midagi kirjutama.

    Kas õnnelik kõndija
    kuulab oma samme
    või oma südant?

    Ta vaatas natuke aega seda ekraanil, kustutas siis „kõndija“ ära ning kirjutas selle asemel „rändaja“. Noh, väga libedalt veel ei lähe, aga küll ta hakkab tulema, „süda“ vist on natuke juba enne ka läbi käinud, kui just terve peatükk kõik ei tule südamest, südamelaulud, südamelullad, südameluulud, ah, mh? Tee teistele seda, mis tahad endale? Aknast paistis uuesti mingit liikumist ja Lii vaatas hoolikamalt. Mööda külatänavat tulid kaks kogu, kes pöörasid väravast sisse. Need pidid siis olema need hiinlased, Lii jättis arvuti lahti ja läks trepist alla, kuhu olid just saabunud eksootilisema välimusega mehed.

    „Tere, mina olen Lii, ma tulin täna siia.“

    „Väga meeldiv, mina olen Kang,“ teatas pikem mees peaaegu aktsendita eesti keeles.

    „Kong,“ teatas teine mees napimalt. Tal oli rihmadega kaelas ühetorulise binokli moodi asjandus ning mingi vutlar.

    „Käisime mere ääres linde vaatlemas,“ teatas Kang Lii pilku märgates. Kong noogutas.

    „Mis linde siin veebruaris on?“

    „On küll, kajakad ja isegi mõned kormoranid jäävad talveks. Ja Soomest tulevad mõned linnud siiapoole,“ seletas Kang ja tõstis mingi koti pika söögilaua peale.

    „Oo, ma peaks kunagi teiega koos tulema vaatama,“ ütles Lii ja mehed vahetasid selle peale pilgu. Laual olevas kotis liigutas miski.

    „Kalad,“ naeratas Kang vabandavalt.

    „Te käisite sellise ilmaga kalal?“

    „Jaa, väike võrk,“ noogutas Kang.

    „Kas võrguga püüdmiseks luba ei ole vaja?“

    „Hästi väike võrk,“ selgitas Kang. „Kalasupp,“ lisas Kong.

    „Väga tore, öelge, kui ma saan aidata! Siis õhtul sööme ja räägime.“ Hiinlased noogutasid ja läksid oma tubadesse.

    Lii läks üles, pani „#tuuleluule2“ faili kinni ning hakkas meilboksi läbi kammima, et natuke tegeleda oma põhitööga. Vanaema juures oli iga sünnipäev ning jõul „the same procedure“, kui ta pidi seletama, et a) miks ta veel mehele ei ole läinud ning b) mis tööd ta õieti teeb? Lii oli sisulooja, tal olid lepingud terve rea firmade ja maaletoojatega, kelle veebi, sotsiaalmeedia ja uudiskirjade jaoks ta tekste kirjutas. Kui vaja, siis see tähendas reklaamtekste, kui vaja, siis mõne majutusasutuse jaoks ilusa taustaloo kokkuluuletamist („Siin Saaremaa räsitud madalate mändide vahel, kus elab tõeline vaikus…“), uue kosmeetikasarja launch’i („Me ei paku sulle lõhna, me ei paku sulle pakendit, me kutsume sind endaga reisile…“) või ühe toitumisnõustaja veebi, kes küll kirjutas tekstid ise, aga kuna tal oli k-p-t nõrgavõitu, siis tuli need laused kõik ükshaaval üle nokkida („foolhappe karanteeritud buust sootsa hinnaga“). Vahel tuli ka pildid juurde teha ja selleks kasutas Lii üksnes telefoni ja paari monteerimisäppi, kuigi suuremad firmad tahtsid vahel ka fotoseeriaid ja siis palus ta mõne fotograafi appi, ehkki eelistas pigem ise teha. „Kas sa oled siis fotograaf? Kas see on nagu infotelefon?“ küsis vanaema. See ei olnud kutsumus, see oli lihtsalt töö ja kuigi mõned kliendid ja tooted olid silmapaistvalt nõmedad, andis see talle tavaliselt väga paindliku tööaja. Ta võis ka nädala kuskil merd vahtida ja luuletusi kirjutada. Üks puhkekoht oli palunud tal teha uued postitused seoses sügisel toimunud „väikese pahandusega“, peremees oli peoseltskonna tormisel merel paadiga peaaegu põhja ajanud ja nüüd oli vaja tekste natuke mudida sellest vaatenurgast.

    „Siin linnakärast unustatud paradiisis tunnetab igal sammul mingit peaaegu müstilist ja ürgset rahu, ent seda mugavusele ja turvalisusele lõivu maksmata….“ Klikk-klikk, kus olidki need uued pildid päästevestidest, suvelammastest ja seenevabade varvastega jalgadest seinasuuruse kamina vastas…

    Paari tunni pärast oli tekst saadetud. Lii avas uuesti „#tuuleluule2“, vaatas hetke seda ja aknast välja, väljas oli juba hämar ja ta ajas end hoopis püsti. Tõnise uks oli endiselt kinni, ilmselt tegeles ta jätkuvalt intsesti või palimpsesti või mõlemaga. Alt kostis mingit askeldamist ja Lii läks vaatama. Kang seisis pliidi ees ja tõstis asju järjest kastrulisse, Kong puhastas kalu vilunud liigutustega – pea, sooled, soomused.

    „Pool tundi veel,“ naeratas Kang, samas kui Kong hakkas juba oma veretöö jälgi koristama, kuid tõstis kalapead kokku taldrikule. Lii vaatas kerge õudusega, et mahalõigatud kalapeade suud endiselt liikusid nagu õhku ahmides.

    „Merikoger, väga värske,“ naeratas Kang seda märgates. „Neid täna ei tee.“ Kong pani pead taldrikul külmkappi.

    „Ma väga tahaks teada, kuidas te nii hästi eesti keelt oskate?“ küsis Lii ootuspärase küsimuse ära.

    „Jaa, see on väga naljakas lugu. Kunagi, kui me veel lapsed olime, elasime mitu aastat vanematega Soomes ja siis käisime laevaga paar päeva Tallinnas.“

    „Te olete vennad?“

    „Jaa, me oleme kaksikud… Li Kang ja Li Kong.“ Kong noogutas.

    „Uskumatu küll, et kuskil kaugel Hiinas on kaksikud vennad, kes tõlgivad eesti kirjandust? Kuidas see siis juhtub, miks see kaks päeva nii eriline oli?“

    „Noh… see oli ilus linn ja meile… eee… meeldis, kuidas kohalikud lapsed meiega mängisid. Vanemad tegid Soomes üht tööd ja siis nad panid meid õppima soome keelt ja siis eesti keelt ja nii see läkski.“

    „Aga mis te siis kõige rohkem tõlgite?“

    „Meie tõlgime kõige rohkem luulet. Eesti keeles on väga eriline luule, näiteks loodusluule.“

    „Uskumatu! Mina kirjutan ka just luulet… Ma küll loodusluuletusi väga ei kirjuta, aga vahel ka seda.“

    „Oo…oo… Ma väga tahan näha ka teie luuletusi,“ ütles Kang ja hakkas samas lauda katma.

    „Ma lähen ütlen Tõnisele ka,“ teatas Lii, läks trepist üles, koputas ja endale omaselt avas selle vastust ootamata. Tõnis istus arvuti ja paari venekeelse raamatuga laua taga ja vaatas küsivalt üle õla.

    „Poisid tegid süüa, kohe saab valmis, kas sa tuled ka?“

    „Hea küll…“ ühmas Tõnis ja hakkas midagi klõbistama. Kui ta alla jõudis, olid teised juba laua taga ja tõstsid laua peale pandud potist endale kulbiga suppi kaussidesse.

    „Võid ka…“ pomises Tõnis ja tegi külmkapi ukse lahti. Ülemiselt riiulilt vaatas talle otsa taldrik ilusti nagu kooririvis püsti asetatud kalapeadega, millest vasakult teine tundus talle midagi ütlevat. Tõnis pilgutas silmi ja vaatas uuesti, kala tõepoolest tundus midagi häälivat.

    „Kas kellelgi on eesti-kala-eesti sõnaraamatut, siin üks poiss tahab öelda midagi,“ osutas Tõnis riiuli poole.

    „Merikoger on väga… visa!“ ütles Kang ja lükkas naeratades külmkapi kinni.

    „Poisid just ütlesid, et Li on hiina keeles ploom, aga minu eesnimi on nende perekonnanimi, kujutad sa ette?“ seletas Lii Tõnisele. Tõnis noogutas heatahtlikult ja tõstis kulbitäie oma kaussi. Ta kontrollis, aga supi seest ei soovinud keegi temaga suhelda.

    „Aga miks just luule, kas Hiinas on luule siis nii populaarne?“

    „Meile meeldib loodusluule. Eesti keeles on nii palju loodushääli ja hiina keeles väga armastatakse igasuguseid onomatopoeetilisi väljendeid… see on väga põnev,“ seletas Kang. Kong noogutas.

    „Kuidas siis hiina keeles linnud laulavad?“

    „Sõltub linnust. Näiteks kui teil on väike lind tsii-tsii-tsii, siis meil on tši-tši-tša-tšaa või džiu-džiu või peoleo teeb li-li-li, aga meie harakas teeb zha-zha-zha. Aga meil ei ole eriti nii pikki lauseid nagu „siit-siit-metsast-ei-tohi-võtta-mitte-üks-pirrutikk“, eks ole? Aga näiteks on meil siidikuldnokk, kelle laulu kohta öeldakse „neli elu täna, homme kolm.“

    „Nii vahva! Aga mis te siis praegu tõlgite?“

    „Me tõlgime „Kalevipoega“,“ teatas Kang. Kong luristas suppi osavõtmatult ja noogutas: „„Kalevipoeg!““

    „„Kalevipoega“?“ küsis Lii hämmastunult ja isegi Tõnis tõstis pilgu.

    „Jaa, eestlaste rahvuseepost,“ noogutas Kang laiutava žesti saatel.

    „Kas Hiinas loetakse teiste riikide eeposeid palju?“ küsis Tõnis.

    „Hiina on väga suur,“ nentis Kang. Kong kinnitas: „Suur.“ Ta viis oma nõud kraanikaussi, võttis riiulilt keskmise suurusega keraamilise vormi ning hakkas kapist asju välja võtma.

    „Kui palju siis sellist asja Hiinas trükitakse?“ küsis Tõnis.

    „Ma ei tea, seda meie ei otsusta. Võib-olla… umbes tuhat tükki,“ seletas Kang.

    „Üks tuhat?“ küsis Tõnis üle.

    „Üks tuhat, jah. Aga see filosoofia, mis teie tõlgite, kui palju seda trükitakse Eestis?“

    „Seda mina ka täpselt ei tea. Võib-olla kolmsada, võib-olla nelisada.“

    „Oo… ohh! Nelisada on väga palju, eestlased väga armastavad filosoofiat! Väga armastavad!“ oli Kang siiralt imestunud.

    „Nojah, ma ei tea,“ ei hakanud Tõnis lahkama täpset laoseisu, jaotuse ja loetavuse suhet.

    „Aga Lii, kui palju teie luuletusi tavaliselt trükitakse?“

    „Mul ei ole tavaliselt, mul praegu on ilmunud ainult üks kogu. See… sellel on läinud päris hästi, natuke üle kuue tuhande on praegu,“ tunnistas Lii. Katkendlik heli tunnistas, et Tõnis tõmbas ühe supi sees olnud porgandikuubiku ninna.

    „Oo… oo… See on väga palju! Eestlased väga armastavad oma luulet!“ kiitis Kang. „Eestlased armastavad filosoofiat ja luulet! Siis te olete väga kuulus, te peate mulle oma raamatu andma! Tõnis, kas teie olete juba seda lugenud?“

    „Ei ole,“ pomises Tõnis.

    „Kui te soovite, siis mul on paar eksemplari kaasas,“ möönis Lii natuke kohmetult.

    „Oo… jaa-jaa, muidugi,“ kiitis Kang.

    Lii tõi oma toast kaks plokki lõigatud ja stantsitud augu ning pappkaanega raamatut ja kirjutas neile sisse „Liilt Lile“ ning natuke napimalt „Tõnisele!“. Kong oli samal ajal kausis segi keerutanud hakitud küüslaugu, punased piprad ja sibulad, mingi punase aroomika kastme ning kalapead. Ta rookis need vormi ja pani kile all külmkappi tagasi.

    „Homme õhtuks! See aeg on kiir küll tulema!“ ütles Kang ja naeris ise laginal oma nalja üle. Kong hakkas koristama.

    „Mitte piisavalt kiire,“ nentis Tõnis, pesi oma kausi puhtaks ja hakkas üles minema.

    „Oota, sa unustasid,“ sirutas Lii käe oma raamatuga Tõnise poole, kes noogutas, võttis teose ja siis läks.

    „Meil nüüd ka veel palju tööd teha,“ vabandas Kang.

    „Aga mismoodi te koos seda tõlgite, kas üks teeb ühe värsi ja teine teise või mismoodi?“ päris Lii.

    „Ohh, see ongi väga keeruline! Väga keeruline! Me teinekord räägime,“ seletas Kang.

    „Muidugi, homme jälle!“

    Mehed sulgusid oma tubadesse. Köögis leiduv tühjade pudelite faalanks andis mõista, et siin oli aegade jooksul toimunud ka midagi enamat, kuid nüüd valitses haudvaikus. Lii mõtiskles hetke, kas korraks telekas sisse lülitada, aga läks siis oma tuppa ja avas uuesti tööfaili.

    Kui vaatad oma sisse,
    kas näed ainult piire
    või uusi võimalusi?

    Esimese päeva kohta pole hullu, mõtles Lii ja heitis magama.

    Järgmisel päeval kordus sama päevakava. Hiinlased kadusid juba hommikul kuskile ning pärast kiiret köögis kolistamist sulgus Tõnis oma tuppa. Lii tõusis pärast teda ja ei kohanud enam kedagi. Ilm oli läinud kargemaks ja isegi päikest paistis, nii et ta käis jalutamas, laadis instasse paar pilti majadest, kiigeplatsist ja poolsaare tipust, kuhu lisas teksti: „Mõnikord peab tegema jalad märjaks, et jõuda uuele saarele.“ See kogus esimese kahe tunniga viissada kuuskümmend laiki.

    Hiinlased tulid jälle pisut enne hämarat ja ukse käimist kuuldes Lii rõõmustas. Ta ei tahtnud kohe kohale tormata ja liiga innukas paista – aga kõigest hoolimata tundus see võimalus kellegagi pisut suhelda.

    „Kas täna kalal ei käinud?“ küsis Lii tervituseks.

    „Ei käinud kalal,“ naeratas Kang vägagi laialt. Kong võttis seljast koti, tegi laual kotisuu lahti ja näitas seda Lii poole. Kotis oli jänes, kelle silmad veel üsna kirkalt särasid vastu valgust.

    „Jänes! Ise püüdsite?“

    „Jah, lõksuga.“

    „Kas siin tohib niimoodi?“

    „Väga väike lõks. Üks jänes,“ seletas Kang. Kong noogutas.

    „Noo…“ ei olnud Lii päris kindel, mida selle peale on kõige õigem kosta.

    „Homme! Täna on kalaroog,“ kinnitas Kang ning Kong keeras ahju kahesajale kraadile ja lükkas külmikust võetud vormi ahju. „Üks tund,“ ütles Kong.

    Lii oli jänesest natuke häiritud, kuid Kangi kiire jutuvada peale ta leebus, pealegi oli hiinlane vahepeal läbi lugenud Lii antud raamatu, oli ilmselgelt tema kohta veebist guugeldanud, sest oskas küsida õigeid asju ning koguni oskas peast tsiteerida mitut tema #tuuleluulerida ja rääkis eesti keele õpingutest Tallinna Laozi instituudis.

    Kui hautatud kalapead ahjust välja tulid, käis Lii taas Tõnist sööma palumas, aga too ütles, et tal pole praegu isu ja tunneb end natuke tõbisena. Raamatute kõrvale oli kuskilt ilmunud plastikkarp Selveri rosoljega. Koridoris märkas Lii, et keegi oli pannud muude raamatute vahele tema kogumiku. Ta võttis selle välja, vaatas korraks tiitellehte („Tõnisele!“) ja pani raamatu riiulisse tagasi.

    Kalapeade hautis ei olnud nii halb kui see kõlas, aga juurde Lii ei tõstnud. Talle avaldas muljet, kuidas Kong sõi muu kala lusikaga ümbert ära, siis võttis jahtunud pea näppude vahele ja imes selle ludinal tühjaks, silmadest lõpustetaguseni.

    Järgmisel õhtul oli Tõnis tervenenud ning osales taas õhtusöögil. Kang küsis tõlkija tulevikuplaanide kohta ning kui algul tuli temast sõnu tangidega silphaaval välja kiskuda kahe ja poole inimese jõul, sest Kong toimetas pidevalt millegi kallal, siis pikapeale rääkis ta juba suurel kiirusel ja hulgakaupa, kuidas tulevikus tuleks ikkagi likvideerida puudujäägid varajase anarhismi tüvitekstide osas ning kuidas eesti keeles pole praktiliselt üldse Tannu-Tuva animistlikku mänguteooriat.

    Kang ütles, et järgmisel õhtul neid ei ole majas, kuna nad võtavad Kongiga telgi, et kuulata metsa ja looduse hääli. „Sa pead tunnetama, mis tunne on olla angervaksa vahus,“ selgitas Kang laginal naerdes, ise taas silmapaistvalt rahul oma naljaga.

    „Angervaksa te praegu ei leia, aga karusid võib-olla küll,“ torkas Tõnis.

    Järgmine päev oli juba rutiinne. Lii tegi hommikul pikema jalutusringi ning kirjutas mitme lehekülje jagu. Kuna täna ühist söömist polnud ette näha ja Tõnisega ta ei kavatsenud jõudu enam proovida, otsustas ta käia Võsul poes ja midagi ise juurde tuua.

    Teel Võsule ilmusid pervedele ajutise piirkiiruse märgid, kuni ühel ristil seisis laigulises mundris mees. Lii pidas auto kinni ja lasi meheni jõudes oma akna alla.

    „Tere, täna siit läbi ei saa, minge märkide järgi paremalt ringi,“ selgitas vormikandja.

    „Mis siin toimub, mingi õnnetus juhtus?“

    „Ei-ei, kõik on korras, praegu on suured õppused, lihtsalt mere äärde siit ei lasta.“

    Lii käis poes ära. Maja oli vaikne, hiinlased olid kadunud, Tõnise toa uks oli kinni ja kraanikaussi oli visatud pesemata kohvitass ja rosoljene lusikas. Ta tegi endale ühe sooja salati kanaga ning valas keeratava korgiga pudelist klaasi valget veini, jõi selle ära kahe lonksuga ja valas siis teise täie lauale ootama, kuni pesi oma nõud ja jättis Tõnise omad kaussi seisma. Literaat, raisk!

    Lii pani korraks uudiste ajal teleka käima, seal käis ainult tavapärane mula koolikatsete ning Lahemaal toimuvate NATO mereväe- ja dessantõppuste teemal. Keegi ornitoloog kurtis, et rikutakse Hara lahel elavate lindude rahu, ja mereväelane omakorda selgitas, et igale poole ei saa dessant- ja allveelaevad kaldale sama lähedale sõita. Lii läks oma tuppa, klahvis tunnikese, pani mõned uued tekstid veebi ja läks magama.

    Hommikul oli ilus päikseline päev, Lii võttis ainult kohvi ja sõitis kohe ringiga Altjale, kõndis seal mitu tundi ja tegi aeg-ajalt telefoni märkmeid. Ta tuli mitme peatuse järel tagasi alles pärast lõunat, Võsul ei olnud tee ikka veel lahti tehtud. Käsmus maja ette jõudes nägi ta ülakorrusel kahes aknas tulesid põlemas ja sai aru, et poisid olid tagasi jõudnud. Hoovis sauna ees põles tuli ja Lii läks vaatama, kas hiinlased olid tõesti sauna küdema pannud – pika päeva peale ta ei ütleks sellest ka ise ära. Lii ei jõudnudki sauna sisse astuda, sest tema pilku köitis miski muu. Sauna ette oli jalgupidi oksa külge seotud siga, kes rippus, kärss põranda poole, kõht lõhki lõigatud ja nahk sõrgadega ümbert lahti lõigatud. Kihvu polnud õieti ollagi, ilmselt kesik.

    Lii vaatas siga natuke aega vaikides, tegi siis telefoniga paar pilti ja läks majja.

    Köögis ei olnud kedagi. Ta läks hiinlaste ukse taha, koputas ja astus sisse.

    Kang ja Kong istusid laua taga, kõrvaklapid peas, ja vestlesid kellegagi veebikaamera vahendusel. Laual oli lahtirullitud suur merekaart ning välised kõvakettad.

    Kaameras olev pagunitega isik vaatas otse Lii poole, ütles midagi ja pilt kadus ekraanilt. Kang ja Kong vaatasid selja taha ja võtsid klapid peast.

    Kang tõusis püsti ja naeratas laialt: „Nii tore et sa tulid, mul on sulle väga hea uudis.“

    Järgmise aasta Pekingi raamatumessil esitleti Lii Ploomi luulekogu „#tuuleluule“, mis ilmus riikliku programmi „Uus maailmakirjandus“ suuretiraažilises sarjas koos ühe Nigeeria kirjaniku raamatuga. Lii kirjutas mandariinikeelsele esmatrükile ka lisaluuletuse:

    Milleks olla
    kala vees
    kui võid olla
    tiiger rabas.

  • Sotsiaaldemokraat ja monarhia jt jutte

    Sotsiaaldemokraat ja monarhia

    „Kas sa prints Philipi matusetseremooniat vaatasid?“ küsib siis Vitali mu käest.

    Astusin nimelt paar kuud tagasi, pärast suurt Vitali-poolset värbamistööd, sotsiaaldemokraatide venekeelsesse ühendusse. Mõtlesin, et no OK, aitan neid kas või sümboolselt! Pealegi, mind moositi oma pool aastat, ja mul on inimlikult kahju neist. Eesti väärib paremat kui need natsid ja neoliberaalid. Olen ma lõppude lõpuks vasakpoolne või ei! Pealegi, vene keel vajaks hädasti harjutamist…

    Nüüd iga kord, kui Vitali kord kuus helistab, tean: ERR-is on jälle reitingud avaldatud. Aga alati helistatakse sedasi, et „oiiii, Svetake, tead, mõtlesin täiesti juhuslikult sinu peale, et pole ammu rääkinud või nii!“. Või nii mai äss, Vitali.

    „Kuidas sul seal Saksamaal läheb ka, Svetake, kodumaale ka millalgi oodata?“ Never! Sööge kõik sitta! Eriti pärast seda, mis Roosiaia kõne peale on kokku kirjutatud! Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei tuleks pärast sellist pasarahet tagasi. Nii kui saksa keele selgeks saan, annan Eesti kodakondsuse ära ja hakkan sakslaseks!

    „Paari kuu pärast, igatsen juba armsat Eestit!“ laulan pehmelt torusse.

    Samal ajal teen ERR-i lahti ja näen – jah, ongi järjekordsed reitingud avaldatud ja sotsdemmide olukord on oodatult jätkuvalt putsis. Kas Vitali arvab tõesti, et ma olen nii loll või? Miks peab seda komejanti mängima? Juhuslikult mõtlesin su peale, Svetake. Svetake. Teen sul kohe Svetakest.

    „Miks peaksin ma prints Philipi matuseid vaatama?“ laulan edasi kannatlikult torusse.

    „Nii ilus ju!“ heldib Vitali.

    „Mis seal ilusat on?“ laulan veidi häiritult edasi. Kas see kõne võib veel jaburamaks minna, get to the point, mees, me mõlemad teame, miks sa helistasid, tahtsid mulle seekord öelda, et…?

    „Ma olen alati armastanud monarhiat!“

    Nojah. Seda ma tõesti ei oodanud. Siukest lauset võiks ehk mõnelt Michalilt või Helmelt kuulda, aga et vasakpoolselt! Nii, kõik, see on mu võimalus, mõtlesin, saadan nad kõik – ka sotsdemmid – ülejäänud Eestiga õige perse! Eesotsas monarhiat armastava wannabe-sots Vitaliga!

    „Sellepärast teid ei valitagi!“ ütlesin järsult.

    „Mis mõttes?“ ehmus Vitali. Sest valija tunneb ära selle silmakirjalikkuse! Mängite vaid sotsiaaldemokraate, raisad!

    „Ma ei tea…“ keerutasin, „valijad on lollid, noh… ilumeel ei ole niivõrd arenenud, hehe.“ God, ma vihkan ennast, miks ma lihtsalt toru ära ei pane?

    „Mis mureks, Vitali, mul hakkab tegelikult loeng varsti,“ valetan.

    Vähemalt üks meist on milleski aus.

     

    „Mida rohkem sa hinge täidad, seda rohkem sinna mahub“
    (kuulata Tom Odelli „Another Love“ taustal)

    Pärast seda sündmust tuli ta nimi mu keelele veel vaid kahel korral. Bre-tii-na. Olin aastaks 2020 nii tema kui selle intsidendi tegelikult jõudnud juba ära unustada, aga uudis Delfis tuletas taas kord liigagi eredalt meelde. Ligi miljon eurot jäi vanemliku hoolitsuseta lastele jagamata, aga Bretina ei näinud endal süüd, lugesin. Lõpetas riigikogus oma umbusalduse kaitsekõnega, kus tsiteeris lausa Montaigne’i! Jah, seda te, sitad, oskate, mõtlesin, raha endale kukrusse ajada, kohvimasinaid koju vedada ning õigel ajal Montaigne’i tsiteerida!

    Teine kord tuli ta nimi mu keelele millalgi taksoga koju sõites. Möödusime just Narva maanteed pidi sõites Keskerakonna kontorist, aga mitte see ei pannud mind teda meenutama, ei. Raadiost kostis uue popsensatsiooni Tom Odelli laul „Another Love“. Hea lugu. Halb muidugi. Aga hea halb. Mõnikord sõidangi muide taksoga vaid selleks, et kuulda, mis laule inimesed ka kuulavad. Sest mina neid laule kodus ei kuula. Viimasel ajal on aga juhtunud, et kui mina oma tagumiku tagaistmele pargin, paneb taksojuht oma tümmi hoopiski kinni. Siis ma tippi ei jätta. Ju nad kindlasti mõtlevad, et teevad sellega mulle head – et ma ei näe enam ammu välja nagu tibi, kellele siuke tümm võiks meeldida! Neil on loomulikult õigus, aga tippi nad ikkagi ei saa. Mitte seekord. Takso muudkui kruiisis ja Tom muudkui laulis. Sellest, kuidas tema pisarad on vana armastuse ajal juba kõik ära nutetud ja tal pole enam pisaraid uue armastuse ja armastatu jaoks. Laul oli meeletult kurb. Üks hetk tuli lausa gospel sisse. Draama kasvas. Mul oleks pidanud selle kuulamise ajal meelde tulema ehk mõni armastatu. Ervin. Aleksandr. Jürgen. Aran. Aga ei, istun tagaistmel ja meelde tuleb vaid üks nimi. Mida kuradit. Bretina?

    Kui ma su peale, nagu ei kunagi eales oma elus veel, karjusin oma meeter korda kaks meetrit suures Telliskivi stuudiokorteris, värises kogu kahekorruseline puumajake. Sedasi, et nii mõnigi naaber tuli ukse taha. (Ühe hobi oligi iga mu kõne pealtkuulamine nii ukse kui meie kortereid eraldava seina tagant. See naine hirmutas mind. Tõsiselt. Juba ta välimus meenutas mulle elus deemonit. Hiljem tuli välja, et tegemist oli pelgalt kristlasega.)

    Bretina – olin kirjutanud sulle umbes kolm korda viimase kahe kuu jooksul, et töö on tehtud! Keegi ei vastanud ühelegi mu palvele, ühelegi mu kirjale. Aga, kallis Bretina, töö oli tehtud! Lavastus integratsiooniteemalisel festivalil SÕP-RUS-EST oli valmis ja ära esitatud! Inimesed tulid vaatama, inimestele meeldis! Aga mida polnud, oli raha, Bretina! KUS ON RAHA, KUS ON MU KURADI RAHA JA ET SEE PAREM OLEKS SELLE NÄDALA LÕPUKS MU KONTOL, VÕI MUIDU!! TERVISI, SVETA nõudsin neljandas kirjas juba äärmiselt grigorjevalikult. Pärast meili ärasaatmist läks umbes nii minuti jagu ja juba ta helistaski. Oli äraütlemata ähmis. Ma polnud temaga vestlusi lives eriti nagu pidanudki, aga tundsin, et see pole tema normaalne hääletoon ja -tämber. Mitte kunagi oma elus pole ta saanud veel nii ebaviisakat kirja. Küsis, kelleks ma ennast õige pean, asjad ei saa ometi sedasi käia, on viisakusetiketid, normid! On inimsus! Kaastunne! Jumal hoidku, kas teiste inimestega ei osata enam üldse arvestada? Minu toon olevat vastuvõetamatu! Ja vot see, Bretina, that did it! Olin nagu terve aasta jagu loksutatud šampapudel, mille kork on just eest ära lennanud. Vas-tu-võe-ta-ma-tu? Karjusin oma kümme korda seda sõna torusse aina kõvemini, ja kõvemini, veel kõvemini, detsibellid aina kasvasid, ma peaaegu et death-growlisin torusse VASTUVÕETAMATU, BRETINA, ON SEE, ET TÖÖ ON AMMU TEHTUD, AGA RAHA POLE IKKA MU KONTOL, JA SEE, BRETINA, ON VASTUVÕETAMATU!

    Klõpsasin telefoni kinni. See oli viimane kord, kui me rääkisime. Võibolla ka esimene. Vaatasin end peeglist, oma suuri hullumeelseid silmi, kuulsin, kuidas naabrid üritavad vaevaliselt tippida vana maja parketi kriuksudes võimalikult vaikselt minu ukse tagant tagasi oma korteritesse. Võtsin sisse ühe Xanaxi ja läksin Rebeka korraldatud kohtumisele välismaiste ja kohalike kuraatoritega Kunstihoones. Kui need türapead hakkavad midagi rääkima väiksest eelarvest, missioonitundest või suskavad kuskile vestlusesse „õhinapõhine“, tapan nad ära, mõtlesin. Olin prekaarsusest tingitud liiviliku hullumeelsusehamba verele saanud. Tahtsin end vaid kuningannaks tituleerida ja murda, murda, murda. Ridu värssidesse ja inimesi tänaval. Avasin koti ja ukse, võtsin igaks juhuks veel ühe Xanaxi. Deemonkristlane piilus oma lävelt, nagu tavaliselt. Midagi ei muutunud, ka poole tunni pärast mitte. Raha oli järgmiseks päevaks kontol.

    Tõde ja veri

    Kui ta siis pisarsilmi küsis: „Miks sa tahad me vanemaid ära tappa?“, mõtlesin, naljakas. Tahtsin tema käest just sama küsida. Me vanemad on tegelikult hästi normaalsed. Aga teisalt, kasvatada Lasnamäel ühes tavalises peres üles kaks radikaali on ikka omaette saavutus. Ei saa ju olla nii, et kumbki – ei ema ega isa – pole pisutki kummalegi poole viltu, aga tütrest saab ekstreemvasakpoolne ja pojast ekstreemparempoolne. Täiesti vittus isiksused! See oligi see hetk, mil sain aru, et kuigi ühe pulga täiesti erinevates otstes, üksteise diametraalid, oleme kummalisel kombel temaga tegelikult samal poolel. Selle vahega küll, et üks meist saab sellest aru. Mis on meile mõlemale ohtlik.

    Ma ei öelnud vennale, et ema on tegelikult juba kaks Pfizerit saanud. Tõenäoliselt lähen ma hauda selle teadmisega. Üldist allakäiguajastut iseloomustab nüüd lisaks veel ka üleüldine saladuste devalveerumine, mõtlesin. Vaevalt muidugi, et perekonnasaladused kunagi teab mis elegantsed asjandused on olnud, aga see, et ema palus mul mitte kunagi – kuulsid, mitte kunagi, ka siis, kui sa oled väga vihane tema peale ja tahad talle üle kõige elus haiget teha, ja me mõlemad teame, milline sa olla võid – ei tohi sa talle öelda, et ma olen vaktsineeritud, see murrab lõplikult ta südame! – mõjus kuidagi eriti labaselt ja lollilt.

    Vanu pilte lapates küll aimub, et kõik on selles pisikeses kehas juba pinnal. Blond kummaline poiss. Näeb välja nagu ingel ja tõupuhas nats. Siis, kui ta oli veel väiksem, alles sündinud, sellest veel nunnum, juba siis tahtsin teda hävitada. Esimese lapse armukadeduse tähe all piinasin teda, nii palju kui oskasin. (a) Kui ta pani oma väiksed sõrmed ukse vahele, lõin ukse pauguga kinni, sõrmed jäid alles vaid tänu vanemate ja arstide kiirele tegutsemisele. (b) Kui panin paberihunniku põlema ja viskasin kööginurka, valetasin, et koos tegime, kuigi vend mängis õndsas teadmatuses samal ajal suures toas legodega. See oli veel aeg, kui isa suitsetas kaks pakki Leeki päevas ja keegi ei olnud mulle veel – erinevalt sellest, et valetamine on halb – õpetanud, et tikkudega ei mängita. Niisiis valetasin, nii et suu suitses (pun intended), ja rihma saime mõlemad. (c) Kui Kati hammustas keset hoovi ühte poissi ja poisi ema tuli küsima, kelle marutaudis koer see on, suunasin ta lahkelt liivakastis liivakooki tegeva venna juurde, kes muide – vast tema esimene vastupanu ja agentsuse tunnus – näitas näpuga tagasi minule! Ja vast kõige hullemini mällu sööbinud intsident. (d) Kui mürakas hundikoer Šarik jooksis kevadel jälle hoovilapsi dry-humpima – see oli aeg, kui hundikoer Šarikud said veel keset magalate hoove väikseid lapsi kuiv-vägistada –, jõudsin koos teiste lastega õigel hetkel paraadnasse varjule, ja nii me kõik koos ukseavast lihtsalt vaatasime, kuidas mu väikest hüsteeriliselt nutvat väikevenda tagajalgadel seistes agressiivselt nühib temast peajagu suurem hundikas. See oli vist esimene kord, kui sain aru, et olen halb õde.

    Oleks ma talle kuidagi appi läinud, äkki siis ei oleks ta peldikulektüüriks praegu Himmler ja Hitler? Ta ei saadaks mulle perioodiliselt anti-vaxi pdf-e ega sõimaks mind maailmavaatelise diskussiooni käigus tugevamate argumentide puudumisel pedeks? Või siis – oleks ma talle appi läinud ja Šarik oleks ka mind jõudnud kuiv-keppida, kas oleks praegu meie mõlema peldikulektüür „Mein Kampf“? Sõimaks praegu vastastikku üksteist pedeks? Nojah, tõenäoliselt omistan sellele intsidendile suuremat ajaloolist ja isiksust formeerivat tähtsust, kui sel tegelikult on – ehk ei ole ikka see Šariku äraspidine zoofiilia meie perekonna sümboolne Franz Ferdinandi mõrv, mis lõplikult triggerdas sellele järgneva ääretu koleduse.

    „Veri on kõige tähtsam, õde. Kõige tähtsam on tõde!“ ütles ta mulle ükspäev. Kunagi saatis ta mulle hoopis enda kirjutatud luuletusi. Need ka riimusid. Igatsen seda. See oli ilus aeg, mitte nagu nüüd. Jõulude ajal, kui teised postitavad pereringi söömaajast fesarisse pidulikke pilte – vihkan neid, nii pilte kui neid ühesugustes pidžaamades kuradi puslesid kokku panevaid peresid –, lukustas vend end ühte tuppa, peksis selle segi ja karjus, et ta on Jeesus missioonil ja peab kohe koju minema, et oma deemonist kodurotile eksortsismi teha. Hea, et tal naist pole, mõtlesin. Või – maybe that’s the problem… Õige hooaeg ja tabav ajastus muidugi, aga tavaliselt need noored vihased mehed, kes väidavad end missioonil Jeesuse inkarnatsioonid olevat, lähevad järgmisel päeval poolt kooli maha tapma, ütlesin emale teispool segipekstavat tuba. „Ära räägi rumalusi. Ta ei käi enam koolis,“ vastas ta. Olen kindel, et mulle oleks nad isaga juba ammu politsei kutsunud.

    Ega ta ei käinud eriti koolis ka siis, kui ta veel käis koolis, mõtlesin. Ta küll ütleb, et mina olen meie peres ära hellitatud ja printsess, aga hoopis tema on see, keda terve me elu nunnutati, tema! Niimoodi natsiks, muide, saadaksegi! Ja suuremalt jaolt on see just meestele reserveeritud privileeg, jah, privileeg, nimetame asju õigete nimedega – naistel pole enamasti lihtsalt aega natsiks kasvada! Pealegi, vaata, kui väike ja väeti ta on! Sa oled tüdruk, sa pead rohkem! Aga ma vist pingutasin sellega ka üle, sest muidu ma valiks praegu Keskerakonda.

    Tegelikult ma muidugi armastan oma venda. Ükskord ütles ta mulle purjuspäi, et tema mind ka. Aga siis lisas sinna otsa, et poleks me õde ja vend, võtaks ta mu naiseks. Siis hakkas mul kohutavalt rõve, ja samas oli ka nagu hea meel, et veri on talle ikka nii tähtis. Kui ma olen kunagi otsinud mõistele „turvatunne“ elulist vastet, siis siin see nüüd oli. Mitte et ma poleks kunagi mõelnud intsestile. Pool mu suguvõsa näeb välja sedasi, nagu nad peaks ajakirjade kaantel olema. Meid on lihtsalt õnnistatud niivõrd heade geenidega. Teisalt, muidugi, üle poolte meist on surnud vähki. Aga vähemalt selle üürikese aja saame elatud ilus ja ilusana, ütles mu küll hea huumorimeelega, kuid sooletuumorisse surnud tädi. Kas huumorimeel on ka päritav?

    Vaatan seda nüüdseks suurt ja nutvat ahastuses lähedast, kes peab mind tõsimeeli me vanemate potentsiaalseks mõrvariks, ja tõden – ei, jagatud DNA on vahel ikka üks habras ahel. Emal on õigus, tõde tapab ta, vend ei saa kunagi teada, et ema on vaktsineeritud. Olen ma nüüd hea või halb õde?


    Vahel räägin oma vennaga paberil, millele kirjutan me mõlema eest

    Jah, sa tead, mida tuleb süüa või mitte süüa, keda tuleb valimistel valida ja keda mitte, mis sõnu tuleb kasutada ja millal, millal öelda neoliberaalne, millal postfordism. Sa tead, miks jäätis ei tohi enam Eskimo nime kanda, miks tuleks öelda mustanahaline ja mitte neeger, sa tead ja sa tahad, et mina ka teaks. Sa ütled, et ma peaks tahtma samuti maailma muuta. Sa ütled, et see maailm pole OK.

    Nagu ma ise ei teakski, et see maailm pole OK! Sest erinevalt minust oled sa woke! Nii kuradi woke ja valgustatud! Up-to-date! Hästi informeeritud! Nagu uusim tehnoloogiline vidin. Aga tead, mida mina teada tahaks – kui sa oled nii woke, miks ärkad iga päev nii hilja? Sa oled nii woke, aga ometigi olen mina see, kes ärkab hommikuti kell 6 üles, et minna tööle! Sa oled nii woke, aga magad ikka keskpäevani. Sest ma tean, jah, sul on depressioon, sest maailm on nii kole. Sest siin elavad minusugused mitte-woked, kes ei saa eriti millestki aru!

    Sa tead kõiki neid asju, mida mina ei tea, aga ometigi olen mina see, kes ärkab hommikul üles ja läheb välja sellesse koledasse maailma, sellesse, mis tekitab sus depressiooni. Sellesse, mille mina ja minusarnased, nagu sa ütled, oleme jälle Kolumbuse-eelselt lamedaks mõelnud! Tagasi keskajas, sa ütled. Tule valgusesse, sa ütled. Kuigi mina olen see, kes ärkab päikesetõusuga! Mina! Kui sina keskpäeval silmad lahti teed, olen mina juba 7 h selles maailmas ärkvel olnud. Ehk on hoopis mul sulle midagi õpetada?

    Kuigi sa seda ehk ei usu. Usud. Usun. Usume. Sõnad, mida sulle meeldib nii väga minu kohta kasutada. Mina kõigest usun, aga sina tead, eks. Aga kuula siis vähemalt ükski kord, mida ma usun, aga ei tea. Sa ütled, et ma olen lamemaalane. OK, sa ei mõtle seda päriselt nii. See on rohkem mõeldud sellise koondkujuna, eks, kirjeldamaks teatud inimesi, kuigi lamedasse maailma ma ehk isegi ei usu, või siiski… Äkki me tegelikult kõik kuskil sisimas soovime, et maailm polekski nii ümmargune? Nii klaustrofoobne? Nii oravarattalik? Äkki me sisimas soovime kõik, et maailm olekski lame?? Lame!! Sina. Mina. Kõik me soovime, et olekski reaalselt olemas selline koht, kus taevas ja maa kohtuvad, nagu ühel puugravüüril. Kohta, kust saaks näha muud, kogeda midagi teist või isegi kukkuda üle ääre millessegi teise. Täiesti teise kohta kui see maailm.

    Äkki intuitiivselt inimene usub või tahab uskuda, et maa on lame – et elu siin maal poleks nii kuradi lame? Kas lame maa ei ole lihtsalt üks võimalus maha astuda? Et pääseda sellest iseendasse sulguvast klaustrofoobsest ringist, mil pole otsa ega äärt, algust ega lõppu? Et pääseda sellest igavesest igapäevasest samast, samast, samast, samast. Sellest maailmast, mis tekitab sus tunde, et sa ei taha hommikuti üles ärgata. Ükskõik kui woke sa ka poleks. Kas me mitte kõik ei taha tegelikult sama asja…

    Maha astuda.

    Budist ja sadist

    Lapsed ei tekita mus erilisi tundeid. Ei emalikke ega seksuaalseid. Õnneks. See õnneks käib muide mõlema omadussõna kohta. Heal juhul tekitavad linnas või Lasnas kärutavad maamad mus pigem tülgastust. Kuigi tegelikult tekitavad seda tülgastust vist rohkem emad kui nende lapsed. Veel rohkem aga tekitab mus tülgastust see, mida ei näe. Nende laste isad. Kes nendega kunagi nii palju ei käruta. Üldiselt, jah, paljunemises on midagi ääretult ebanormaalset mu jaoks, aga erinevalt katoliiklastest ei käi ma ringi ega räägi minust erineva olemise ja mõtlemisega inimestele, et türa, te perverdid!

    Vaevalt muidugi, et korralik katoliiklane kunagi ütleks „türa“, aga nii hea on seda neile siin suhu panna!

    Võibolla olen lihtsalt nii teostunud, et mul ei ole vaja järelkasvu, kellele oma tegematajätmisi ja täitumata unistusi edasi veeretada? Mitte et minu teada kõik mu unistused oleks täitunud, aga ju siis äkki on, kui lapsi ei taha? Laste sünd on kõige ilusam asi inimese elus? Lubage naerda! Feminist Shulamith Firestone nimetas seda sündmust kõrvitsa sittumiseks ja kuigi mul pole kumbagi kogemust, leian selle siiski täiesti usutava ja tabava võrdluse olevat! Nali naljaks, aga mulle näib lihtsalt ebaeetiline tuua siia ilma järjekordne inimene, kui ma ise pole sellest maailmast just sillas. Et ei ärka hommikuti üles ja ei mõtle ju: jee! Don’t get me wrong, mõnikord on olemasolemine täitsa okei, mõnikord lausa jah, nõustun, imeline, aga üldiselt ju… not really. Miks ma peaks siis teise inimese siia tooma? Kas see ei ole suurim egoism? See on ju suuremalt jaolt kannatamine, mida me teeme.

    Kas ma olen tõesti üks vähestest mittesadistidest siin ilmas, küsisin endalt ükspäev, keset neid veerevaid kärusid Lasnas jalutades? Või on kõik teised hoopis budistid, kes on lihtsalt internaliseerinud „kõik on kannatus“-mantra printsiibi ja ei näe lõpmatul poegimisel sedasi väga viga olevat? Ei tea. Kuigi täna, talvel, nägin lähedalt ühte väga ilusat naist, kes lükkas ühe käega suurt lapsekäru enda ees ja teisega vedas enda taga kahte kelku, kus lamasid rampväsinult silma järgi ca 5- ja 3-aastased rohelistes kombekates poikad. Samal ajal tegi see naine videot, alguses filmis ees lükatavat käru, siis järelveetavaid, ning sõnas siis viimaks ekraanile naeratades irooniliselt: „Ei, Kaido, ma ei ole väsinud, üldsegi mitte!“ Ta nägi välja nagu tõeline feministlik jääkuninganna. Väljas oli meeletult külm, kliima soojenes, ma sulasin. Ja nii paariks sekundiks soovisin ka ise olla üks sadist või budist. Just siis möödus must üks ebameeldivalt kiljuv laps, kelle jope peal oli mingi neoonroheliste silmadega ilatsev mutant ja selle alla suurelt kirjutatud IT’S ALWAYS HALLOWEEN, ja üks pealtnäha pohmas, pealtnäha lastetu näoga üleslöödud neiu jäi minu ette äkki seisma ja ütles, glitter või pisarad ja võltsripsmed poolpilukil silmis: „Elu on nii raske! Ripsmed on nii rasked!“, ja oksendas siis lumele, mille peal me mõlemad seisime, kakskümmend sentimeetrit kõrgemal selle all olevast asfaldist. Ei, tahan olla nagu tema, otsustasin.

    Street credibility

    Arvustuses oli teda kutsutud eesti kirjanduse uueks darlinguks ning ühtlasi kaheldud ka autori street credibilitys! Selle arvustuseni ei teadnud autor õieti selle mõistepaari olemasolust ega, olgem ausad, tähendusestki. Loomulikult ei ole ma mingi Beebilõust, aga samas ka mitte totaalne Reket, eks! Vot see mees on igasugusest street credist sama kaugel kui mina või kuri arvustajatädi feminismist oma halvimatel päevadel ja… halvemates tekstides. Ma võisin ju tõesti olla tollal eesti kirjanduse uus darling, aga mind tõesti ei koheldud kordagi nagu sellist! Isegi Betti Alveri auhinda, või mis auhinda, isegi nominatsiooni ei saanud! Mina! Kümnendi autor! Noh, tagantjärele küll tituleeritud selleks ühes ajakirjas, ja olgem ausad, seegi mõjus nagu mingi pity-priis, nagu halastusseks! Kas keegi üldse mäletab, kes sai 2013. aasta loomingu eest Alveri? Justnimelt.

    Aga siis, kaks aastat hiljem, sain täiesti etteplaneerimata-kavatsemata Mariile omamoodi kätte makstud. Nägin teda nimelt ühel külmal kevadpäeval Viru ristmiku juures, mina pidin kohe ületama teed tema, tema minu poolele, tulema mulle vastu. Aga siis nägin, et tema märkas mind ka. Ja ehmus. Ma ei vaadanud teda üldsegi teab mis kurja pilguga, pigem isegi zoomisin tuima zombipilguga üle kõigi inimeste, nagu linnas ikka tehakse – erilise kiindumuse või vihata. Ometigi, nii kui roheline valgus lõi foori ja inimmass läks liikvele, nägin, et Marii, teinud küll kaks sammu ettekavatsetud suunas, pööras järsku ringi ja peaaegu et jooksis diagonaalis teises suunas minema. Mina oma trajektoori ei muutnud, kuigi filmides on see tavaliselt see hetk, kui naisele liginev maniakk hakkab pimedas talle järele jooksma. Mina siis maniakk, Marii ohver. Sest nagu Doris Kareva on öelnud – hirm on hirmsaim gravitatsioon…

    Mida see kriitik õige arvas? Et löön keset tipptundi ja sebrat ta selili maha, surun põlvega vastu asfalti ja käsi rusikas õhus nõuan: ÜTLE NÜÜD VEEL, LIRVA, ET MA EI OLE TÕELINE GANGSTA, ÜTLE VEEL, RAISK!!? Ületasin rahulikult koos teistega teed ja mõtlesin, vaat sulle va street credi! Ja sina, Marii, veel kunagi kahtlesid selles nii julgesõnu Loomingu veergudel! Nüüd aga jooksed keset linna nagu hirveke ühe Bämbi-pildiga mütsis ja roosas mantlis luuletaja eest! Kammoon, mul polnud tavapärast bomberitki seljas, isegi kapuutsi polnd peas! Isegi veidi nagu kurb hakkas, kas maailmas ja eesti kirjanduses pole enam alles neid, kelle sõna maksaks ka midagi? Julged kirjutada sitta teise inimese ja ta loomingu kohta, ole kena, ära kuse siis pärast selle inimese ees end sedasi täis! Vaata julgelt otse silma, möödu tast sirge seljaga ükskõik kus ja ükskõik mis ristmikul, keset päeva ja tohutut inimmassi või õhtul pimedas. Isegi kui näib, et te olete seal pimedas vaid kahekesi ja sa märkad, et päriselus on ta sust oma meetri jagu pikem ja tulnud tõenäoliselt Muay Thai poksitrennist, sest põsed õhetavad küll sedasi…

    Ühele häälele. Lugeda valjult

    (Vaatab publikule otsa ja hakkab siis rääkima.) Näitleja tuleb lavale ja teeb siis näo, et publikut pole. Teatris kutsutakse seda neljandaks seinaks. Mis tähendab siis mõttelist piiri publiku ja näitleja vahel. Suurem osa eesti teatrist on neljanda seina teater. Ja eestlasele üldiselt meeldib selline värk! Miks ei peakski? Neljas sein on ju midagi, mis käib eestlasega kaasas ka väljaspool teatrit! Oled näiteks peatuses ja ootad bussi, või istud juba bussi peal, ostled poes, siis seisad kassajärjekorras, kõrval võivad ju teised inimesed olla, aga ega sina neid ei vaata, ei! Sa oled rollis! Elu tõsiseimas ja parimas rollis – sa oled eestlane!

    (Hakkab tegema kaugusesse või lihtsalt mujale vaatavat nägu.) Seal sa siis seisad, kaugusesse vaatav kurb ja piinlev grimass ees. Teed nägu, et sa ei näe teisi! Seda ei ole muidugi teab mis raske teha, sest… ega sa ei näegi! Aga ometigi – seal, täitsa sinu kõrval, jah, seal nad seisavad – samasugune kurb ja piinlev grimass ees! Paremalt, vasakult, põhjast, lõunast, idast, läänest oled neist neljanda seina näoga inimestest ümbritsetud! Õnneks muidugi sina ei näe neid, ei, sul on ka neljas sein ees! Ja selle näoga vaatad sa endiselt kaugusesse, et kus kurat see buss juba on!? Õnneks, üks hetk, istud juba bussis, kus sa jälle ei vaata teist inimest, ei! Sest! (Plaksutab) Sa! (Plaksutab.) Oled! (Plaksutab.) Eestlane!

    (Hääl läheb kiiremaks, iroonilisemaks, vihasemaks, kirglikumaks.) Seal sa siis oled: täiesti tuima näoga! Sest nii tuima näoga saab olla vaid eestlane! Kortsus maski ja kortsus silmadega! Ja ei, sa ei näe seda seisvat surevat vanamammit, kes istuda tahab, kuigi ta teeb muidugi nägu, et ega ta ei tahagi väga istuda, sest ka temal, kuradi vana ülbar, on neljas sein ees! Ei, sa ei näe seda seisvat puujalaga väikest poissi ja tema 8ndat kuud rasedat seisvat ema, oo ei! Ja kui keegi raisk köhib, ei vaata sa seda sitast viiruselevitajat, kel lisaks maskile on veel ka neljas sein ees – sina, jah, sina litsud hoopis aknale lähemale! Mask võib ju alla vajuda, aga see-eest tõmbad sa selle neljanda seina veel rohkem pingule!

    (Vaiksemalt, maniakaalsemalt, aeglustades, rohkem nagu iseendale) Samal ajal on sul muidugi tunne, et kõik teised, need, kes on su neljanda seina taga – et nemad küll nagu vaatavad sind, sest miks nad ei peaks? Tõesti, miks küll ei peaks üks tuima näoga eestlane vaatama teist tuima näoga eestlast, miks? Ainult et sa ei tea, et kõik need teised inimesed teevad praegu samuti oma elu parimat rolli. Sest miks olla Hamlet, kui saab olla eestlane? (Nagu juba mõni psühhopaat, sisistades) Kel on neljas sein ees…

    (Pöörab pilgu uuesti publikusse, normaalse häälega.) Ja siis sa väljud sealt bussist, jätad surevad mammid ja puujalad maha, sest (tähenduslik paus) sa lähed Draamateatrisse! Sest sa oled kultuurne! On eestlased teatrirahvas või ei ole, ahh? Raisk, kui kultuursed me oleme! Ja kuigi sa pead oma kompsud garderoobitädile andma ja naeratama (loe: tõstma üht suupoolt vaevaliselt veidikene ülespoole) piletit ja koroonapassi kontrollivale tädile, ometigi, sa tead: kohe varsti, väga väga varsti (peaaegu nuttes) on jälle hea! Sa istud maha, eesriie avaneb, aga – keegi ei tee seal laval sust välja!

    (Vaatab kellelegi publikust otse silma.) Keegi ei vaata sulle otsa. (Järgmisele otsa vaadates) Keegi räägib miskit, aga ta ei näe sind. (Järgmisele) Oled null. (Järgmisele) Sa ei ole keegi. (Järgmisele) Sind pole olemas.

    Sest laval on eestlane. Ja tal on neljas sein ees.

  • Ärevus vist

    Hästi toredad õhtud olid. Sa astud baari ja tellid joogi, on väga okei alguses istuda kohmetult ja vaikselt nurgalauas, kohe ei peagi midagi rääkima, sest sa alles jõudsid, aga sa voolad eesmärgi poole, kui esimene klaas veini saab otsa, juba kuumavad põsed ja mõned asjad on päris naljakad, ja sa oled kohal, tuttavad näod teevad rõõmu, võõrastega võib hakata tuttavaks, võibolla mitte kohe, aga näiteks kolme klaasi järel juba natuke rohkem – see on üks parimaid asju, et saab hakata tuttavaks sellega, kes muidu tänaval mööda kõnnib –, ja kõik on palju huvitavamad, kui nad on natuke joonud.

    Tolle ajani oli selge, et ma ise olen palju huvitavam endale, kui olen natuke joonud. Ma ei tea, miks. Ärevus vist. Äkki ebakindlus? Pinged? Ja üldse, mida sa ikka teed kätega, kui seisad ja vestled – ikka hoiad klaasi või pudelit; ja mida sa ikka ostad, kui klaas tühjaks saab? Kõik ju joovad. Baaris juuakse. Sünnipäeval juuakse. Näituse avamisel ja raamatuesitlustel juuakse. Õhtuti juuakse. Nädalavahetusel juuakse. Pidudel juuakse, tantsides juuakse, üle pika aja kohtudes juuakse. Menüüd on alkoholi täis ja vähesed alternatiivid on peidetud alumise ääre kõige kaugemasse nurka.

    Mul ei ole alkoholiga otseselt probleemi, mõtlesin mitte ainult siis, kui endiselt jõin, nagu süda kutsus, vaid mõtlen ka praegu, kui joon endiselt nagu süda kutsub, ainult et nüüd ta kutsub kuidagi ausamalt. Nüüd ta enam ei peida ära seda, mida enda eest kuni tolle pühapäevani ja natuke edasi katsusin varjata – et mul tegelikult ei ole ju hea olla, kui taju on hägune ja nüri. Aga võib-olla siiski oli? Sest äkki oli mul nii ikkagi endaga parem, sest inimestega olles tundsin teravalt, kuidas ebakindlus valgub peale nagu must ja ängistav öö – ja sellega oli veel halvem olla. Selle võttis ära alkohol. Nii et ehk siis ikkagi mul oli alkoholisena hea olla?

    Aga nagu tüütu kärbes häiris mind mõte, et see on liiga sage, ja see kärbes ei läinud ära, ta tuli tagasi eriti siis, kui jõin. Mu sõbrad jõid sama palju ja rohkemgi ja mu lähedased ütlesid, et kõik on korras, aga kärbes kõditas koibadega käsivart, jalga, maandus otsaesisele, kui ära ajasin. Mitte väga tugevalt. Aga ta oli kohal. Seisin baari väliterrassil, klaas käes, oli juba valgeks minemas, pea käis natuke ringi, silme ees virvendas kirevalt, nii nagu ikka kirendab, kui on öö läbi joodud ja tantsitud ja suheldud, seisin väliterrassil ja ütlesin Kristianile, et tead, ma vist ikka joon natuke liiga palju. Kristian ütles, et tema ka.

    Paar päeva hiljem oli märtsikuu raagus pühapäevahommik, vihma tibutas, aga nagu ikka märtsikuiti, on selles vihmas sooja suve lubadus. Vaatasin aknast halli asfalti ja kirjutasin Kristianile: „Teeks kuuajase alkopausi?“

    „Teeme!“ Kristian otsustas juba mitmendat korda lõpetada. Otsustamine on lihtne. Kristian näiteks on juba aastaid otsustanud. Ma ei ole kunagi varem näinud nii lähedalt, kuidas inimene joob end põhja.

    *
    Kristian istus sel pühapäeva hommikul bussis ja tal oli pohmell, süda paha ja väga suur uni, aga magama ei saanud jääda, sest bussis on raske magada, tal oli masendus ja ta mõtles, et ta peab joomise maha jätma, sest ta oleks äärepealt bussist maha jäänud. Ta pidi minema Rootsi konverentsile, kõik oli kinni makstud, korraldatud, esinemised, kohtumised, aga tema jõi kella viieni öösel ja ei mäleta, kuidas koju sai, kuigi plaanis too õhtu üldse mitte baari minna. Kristian vaatas märtsikuu metsi, räbalaid ja määrdunuid nagu meeleolu, ja vaatas telefoni  ning nägi mu sõnumit. Sõnum küsis: „Noh, jõudsid bussile?“ Ta vastas, et napilt. „Kuulsid äratust? Päriselt?“ Ei kuulnud, aga Taavi helistas.

    See oli ärritav ja masendav, nad vedasid kihla. Otse tema nina all, kui ta jõi oma teist õlut, et ta ei jõua täna Rootsi. No jõuab ju. Nüüd ta istub bussis ja jõuab ju Rootsi, mis siis, et eile jõi kolmanda, neljanda, seitsmenda õlle ega mäleta, kuidas koju sai, ei mäleta, kuidas äratuskell helises, ei mäleta üldse, kus ta eile lõpetas. Ega ta ei olekski ärganud, kui Taavi poleks helistanud, ja Taavi ei oleks kindlasti helistanud, kui nad poleks Piretiga kihla vedanud. See on ärritav ja masendav. Et tegelikult neil oli õigus ja tegelikult sellepärast ma siin bussis istungi ja mul on ilmselge alkoholiprobleem.

    Mõte mitte enam juua kõnetas masenduses Kristianit, tõesti, jätame maha: suutsin olla kuu aega jaanuaris kaine, suudan ka pikemalt.

    Seekord mõtles Kristian seda tõsiselt – saada kaineks ja jääda kaineks, lõpetada joomine päriseks. Sest vahepeal oli ta kuu aega suutnud alkoholist eemale hoida. Aga siis tuli sünnipäev, ja sünnipäeva puhul lubas ta endale ühe õlle, aga ta ei osanud arvestada, et see on esimene kivike, millele järgneb laviin, ja seda laviini ta enam ei peata. Mitte miski ei olnud seda ette ka ennustanud: ta teadis küll, et võib olla, et võtad ühe ja enam ei saa pidama. Ta võttis ühe, ja oleks saanud pidama. Vabalt. Ta lihtsalt tahtis järgmist. See piir on hägune, tahte ja jõuetuse vahel.

    Aga nüüd on lõpp, ma ei joo enam.

    *
    Mina samas olin pühapäeval otsustanud, et proovin, kuidas on kuu aega kaine olla, ja juba kaks tundi hiljem põlesin ängis, et mis nüüd saab. Teisipäeval on kirjandusüritus, neljapäeval viktoriin, reedel pidu, laupäeval üks sünnipäev. Kas ma ei lähegi? Kas ma lähen ja kardan inimesi? Kas ma üldse suudan öelda „ei“? Kas kogu järgnev kuu saab olema igav ja tühi? Kas olen mõistetud pikka mornusse ja keelanud endale vähesed lõbud, mida täiskasvanuelu üldse pakkuda saab? Väga kehvasti valitud nädal, sain aru, aga sain aru ka, et kõik nädalad on kehvasti valitud nädalad, kui otsustad mõnest mugavast harjumusest loobuda. Ja kui sa juba oled rääkinud oma otsusest mitmele inimesele, on kehv ka hakata uuesti jooma, on piinlik, aga samas on see võib-olla siiski väiksem kannatus kui mitte lõbutseda kuu aega, nukrutseda kuu aega, olla vait ja pelglik kuu aega.

    *
    Teisipäeval oli esimene kirjandusüritus, kus veinilaua juures võtsin klaasi vett. Vaatasin ringi, kas keegi märkab midagi. Ei tundunud. Ma siis ise liikusin sõprade juurde ja mainisin, et näed, ma ei joo täna, mõtlesin, et proovin, nii-ja-naa, katse selline. Inimesed rüüpasid veini, üks ütles „ahah“ ja siis nad rääkisid mingist eelmise nädala üritusest. Mõtlesin, et ma ei pea seda rääkima tegelikult. Kuulasin muud juttu. Keerutasin veinipokaali veega. Õues oli veel natuke valge. Pärast talve on alati harjumatu, kui on natuke valge. Ei öelnud suurt midagi enam. Ärevus, ikka ärevus vist.

    *
    Kolmapäevaks oli Kristian olnud juba kolm päeva kaine. See oli suur asi. See oli murrang. See oli tee parema iseendani!

    See polnudki nii raske, kui arvata võis, oli konverents ja igasugused tema eriala maailmainimesed, ettekanded, arutelud. Esimesel õhtul oli suur väsimus, teisel igavus, kolmandal pidi natuke endaga võitlema, aga täna oli kuidagi imelik. Tahaks juua. Ühe õlle. Põhimõtteliselt võib ju Eestis edasi kaine olla. Niikuinii elan pigem seal. Siin võiks olla erand, Rootsi on erand. Mis juhtub välismaal, jääb välismaale. Ma joon edaspidi ainult välismaal.

    See oli tohutu kergendus, et ta praegu juhtus olema välismaal. See tähendas, et pärast kolmepäevast konverentsi võis ta lõõgastuda, minna baari, võtta ühe õlle, tunda, kuidas soe elevus voolab kehasse, kergendab rinnakut, käsi ja jalgu, kuidas tuleb põskedesse, kandub verega mööda olemist laiali ja tõstab kõrgemale. Kuidas see muutub iga sõõmuga suuremaks, kergemaks, paremaks, nagu orgasm, aga aeglane, püsiv, minutitepikkune, tundidepikkune, üha kasvav, ja sa tahad jõuda tippu, sa pead jooma veel kiiremini ja veel rohkem, et see ei kaoks, et jõuda tippu, et jõuda kohale, ja siis – siis sa enam ei mäleta.

    *
    No muidugi ma sain sellest kohe aru. Me tšättisime sel kolmapäeva õhtul, ja kui ta mulle rõõmsalt igasuguseid asju vastas, tekitas see kahtlusi. Kristian pole ju mingi positiivne inimene, kes kolmepäevase kainuse järel on ülirõõmus.

    Miks mina siis olen mingit väljamõeldud kainust jätkamas, kui tema meie kokkuleppest loobus?

    Sest mulle meeldib olla aus. Eriti endaga, aga kui sa oled endaga aus, siis sa istud sageli mingi lahendamatu pusa otsas, mingi jama otsas. Tegelikult istud sa muidugi pusa otsas ka siis, kui sa pole endaga aus, aga kui oled aus, pead hakkama seda otsast lahendama. Mis siis, et just sai eelmisega ühele poole. Selles mõttes muidugi on hea olla aus, sest siis neid pusasid on paar-kolm korraga. Kui sa pole aus, on terve elu üks pidev pusa, sa isegi ei ole kindel, kas sa ise pole see pusa. No igatahes, mulle meeldib olla pigem aus ja ma tunnen enamasti ära, millega on tegu ning vaid harva tunnen, et olen ise see pusa ja pundar, mis enda alla matab, end sööb ja seob.

    *
    Need esimesed korrad olid kõige imelikumad. Ma tõesti ei naernud enam. Ma tõesti ei lõbutsenud enam. Ma ei teadnud, mida teha oma kätega, ja mul oli väga suur kiusatus juua ja piinlik, et ma ei joo, aga iga kord, kui tundsin kiusatust, tundsin ka, et see oleks liiga lihtne, sest üha enam veendusin, et mu kasv on kinni jäänud. Ma arvan, et kuskile sinna neljateistkümnenda eluaasta kanti. Või seitsmeteistkümnenda. Pigem ikka seitsmeteistkümnenda. Kus istusin võõras seltskonnas ja olin tasa, sest ma ei osanud, julgenud ega teadnud muud, kui et ma tungivalt ei tea, kuidas olla. Ma kuulen neid rääkimas, küsimas, olemas, aga ma ei tea, kuidas mina peaksin. Ja iga kord, kui tõstan käe või liigutan pead, tajun raskust. Sest äkki tegin valesti.

    Ma olen kolmkümmend neli ja ma olen seitseteist, kes ei tea.

    See seitsmeteistkümnene vajab pokaali veini, et teada saada. Pokaal veini on alati teada andnud, kuidas olla. Pokaal summutab sisemise hääle, kes analüüsib, kritiseerib ja surub. Siis saab täitsa olla. Suhelda, naerda – ega naer ei tule ju, kui oled pinges –, tutvuda. Olla selline tore ja julge ja meeldiv.

    Kui ta oma klaasi saab. Aga ta ei saa. Nüüd on ta vaikne, tagasihoidlik ja vist natuke kohtlane. Tema sees kohiseb ärevus. Ta ei tea, kuidas olla.

    Aga õnneks on tal püsivust. Ja kolmekümne nelja aasta pikkust teadmist, et küsimus on tegelikult oskustes ja ajas.

    *
    Ja siis sel esimesel neljapäeva õhtul läksingi esimest korda nõndaviisi sõpradega baari. Olin kohtlane, tellisin teed ja vaikisin. Selline tunne, nagu oleks alasti ja kõik näevad. Näevad, kuidas ma tegelikult ei oska.

    Üllatusena hakkas sadama hulk kummalisi nüansse, kaine maailm avardus oma veidrustega, hakkas ilmutama kirjut palet, mis jooja jaoks nähtamatuks jääb. Sind asetatakse justkui uude tähendusse, uude rolli, sa hakkad olema keegi teine, keegi natuke teistsugune.

    Selgus, et kui ei joo, tuleb sageli põhjendada, miks ei joo. Miks. Miks sa ei joo? Kas sa oled autoga? Kas sa ootad last? Kas sulle ei sobi seltskond? Kas sul on alkoholiprobleem?

    Ei, ei, ei. Ma lihtsalt proovin, kuidas on olla kuu aega kaine.

    Oo, kuu aega! Oled kindel? Miks?

    Tee keetmisega läks kauem kui näiteks Bloody Mary valmistamisega. Mind ajas segadusse, et kui ma ütlesin: „Üks tee, palun,“ küsis teenindaja: „Seda kuuma teed või?“ Vastasin, et seda kuuma teed jah, ja mõtlesin, mis alkohoolne jook võiks olla nimega tee. Long Island Ice Tea? Kas mõni küsib sel juhul ka „Üks tee, palun“? Mind häiris, et teed pidi teenindaja tooma kusagilt kaugemalt, ja tundus imelik, et ta katsus kiiresti viia end kurssi, mis neil siis üldse pakkuda on. Valisin Earl Grey, sest ma ise omakorda ei jaksanud end kurssi viia valikuga – kuigi arvestades eesootavaid nädalaid, oleks võib-olla pidanud. Ja siis läks üheks suureks veekeetmiseks, mis võttis aega nii kaua, et teenindaja palus mul seniks tagasi lauda minna. Võtsin teekotikese, mille pakendi olin juba ära visanud, istusin lauda ja panin kotikese telefoni peale. Mis tundus hügieenilisem kui seda näppude vahel mudida või laual hoida. Samas meenusid need meemid, kuidas telefonil on rohkem baktereid kui vetsupotis. Igatahes sain tee kätte, kõhulahtisust ei tekkinud ja pärast ostsin ka veel ühe tomatimahla, mis tühja kõhu peale maitses tõesti hästi, palju paremini, kui oleks maitsenud koos viinaga.

    Kui ma seal oma teega istusin, läksin viisteist aastat tagasi Zavoodi. See oli kõige öisem ja kõige rahvarohkem ja kõige kirjum paik; kõige sündmusterohkem, kõige lõbusam, kõige maailmakesksem paik, kuhu mindi siis, kui kõike oli öö jooksul juba tehtud ja taheti veel. Sealt sai alati elevust, ülevust, põnevust. Ülikondades korbipoisse ja õhtukleitides ballijätkajaid ja kodutuid ja boheemlasi ja rastafaare ja kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid, teadlasi, kodanlasi ja sulelisi ja karvaseid. Me tutvusime, tantsisime, arutasime, kirjutasime, jõime, sõime, suitsetasime, lükkasime lõputöid edasi, olime kohal. Hiljem see kunagi enam nii ei olnud. Kümme aastat hiljem eksisid vahel Zavoodi ära, sõõrmed nostalgiahõngu ootuses puhevil, aga uksest sisenedes lõi ninna kolkuva õlle lehk, kõrva tuikas ventilatsiooni huma ja natuke kahetuhandendate rokki. Leti ümber istusid keskealised kurvad mehed, ükshaaval, omaette, nahktagis ja võidund patsis, võibolla olid nad ununenud sinna kümne aasta tagusest peost. Võibolla see oligi nende elu, algusest peale. Võibolla olid nad seal juba siis, selles melus, aga siis ma neid ei näinud. Selles melus, mis oli tookord, viisteist aastat tagasi igal õhtul.

    Viisteist aastat tagasi nendel öödel jätsin mõneks ajaks alkoholi ära. Trügisin leti äärde, seisin järjekorras, tutvusin, naersin ja tellisin kraanivett. Kahekümne minuti pärast jälle. Ja siis jälle. Ja kui siis jälle, ütles baaridaam, et viis krooni, muidu ei saa. Ma andsin talle viis krooni. Tundsin end närusti. Ja segaduses. Ja lõpetasin selle jandi. Võtsin vett vetsu kraanist, või siis ikkagi õlut.

    *
    „Neiu, miks nii nukker?“

    „Ah?“

    „Kas midagi juhtus?“

    „?“

    „Sa oled palju ilusam, kui sa naeratad. Kas kõik on korras?“

    „Mis mõttes?“

    „Sa oled nii morn.“

    Kui palju rohkem saab seda kuulda, kui järsku enam ei joo! Kui järsku enam ei tundu naljakas, kui keegi ajab sõnad segamini, pööritab silmi või lihtsalt ütleb. Sõnu. Kui argipäev jätkub ka siis, kui on aeg välja lülituda. Kui olemine on lihtsalt üks osa kõigest. Kui paralleel-universum ei ole siinsamas, vaid tavapärane jätkub igal pool. Kui sa siis istud seal ja katsud olla, sest siin on siiski parem kui üksinda kodus, siis tuleb ikka keegi ja küsib: „Neiu, miks nii nukker?“

    *
    Ma ju tahan olla inimeste seas ja lõbutseda. Ma ju vajan jagamist, kohtumisi, vestlusi, melu, seltskondi. Kes ei vaja, igaüks vajab. Aga igaühel ei ole oskusi.

    Kristian oli Rootsist tagasi saabunud ja mis-juhtub-Rootsis-jääb-Rootsi-mõte suri juba samal õhtul, kui Piret küsis Messengeris, kas sa jood. Mis mõttes ta mind nii vähe usaldab!? Joon jah. Nüüd juba teise tundega, aga mitte palju, las ta olla, see jääb ikkagi Rootsi. Kui nüüd juba Eestis tagasi oldi, oli selge, et seekord lendas plaan vastu taevast, see polnud erand, ja võis ju ka võtta siinsamas baaris ühe õlle, ütleme kaks.

    Reede õhtu tiksus vaikselt edasi. Rootsi-reis oli väsitav, hea oli tuttavas kodubaaris võtta paar õlut, tunda end turvaliselt. Öösel jõuab välja magada küll. Inimesi tuli juurde, Kristian istus baarileti ääres, vaatas töötajaid ja vaatas inimesi, keda ta ei tundnud, ei tahtnudki tunda, ja siis jälle ei vaadanud, sest polnud vaja, et nad siia tulevad või midagi mõtlevad, üleliigset. Üks tüdruk möödus, keda ta oli varem märganud, sellised mind ei vaata, ühtegi tuttavat ei paistnud, võttis kolmanda õlle. Selle poole peal pandi muusika valjemaks, neljanda alguses võis juba tantsida.

    Öö oli niiske, oli just sadanud, Kristian astus baarist välja, selle ees seisid noorte seltskonnad, lõbusad, Kristian jäi seisma viie peolise juurde, kellest kahte nägupidi varem teadis, ütles, ma tean sind nägupidi varem, üks neist vastas, vist jah, siitsamast baarist, jah, ma tean sind nägupidi varem, naeratas Kristian ja vaatas otsa sellelesamale, kes oli vastanud, ja siis vaatas otsa sellele noorele naisele, kes proovis vaadata kogu aeg mujale kui Kristiani poole, natuke kadus korraks põlvest jõud, lõnksti, tegi jalg, aga tasakaal ei kadunud midagi nii kergelt. Sind ma vist ei tea, ütles Kristian hästi aeglaselt sellele naisele, aga naine astus sammu tagasi ja vaatas puulatvade poole, mis veidi veel tilkusid vihmast, hakkaks minema, tegi ettepaneku teistele, Kristian otsis suitsupakki, paremas polnud, vasakus polnud, püksitaskus polnud, vaatame uuesti, paremas polnud, ahhaa, ikka vasakus oli, tikud, kas kellelgi on tuld? Noored olid juba minemas. Ah, las olla siis, kõikus Kristian samuti tänavale. Tikud on tegelikult siinsamas taskus.

    Linn oli vaikne, vist, tegelikult pole kindel, võibolla oli hoopis lärmakas, sest oli ju kevad, seega võis vabalt olla päris lärmakas, koduuks oli täiesti koduuks, esik, köök, kõik tavaline, muidugi ei ole kindel, et tavaline, aga mis seal ikka nii väga olla sai, lähed, avad magamistoa ukse, võtad sokid jalast, riided, paned kardina ette, ju seda kõike sai tehtud, ei ole muidugi kindel, pagana masendav ikka, mõtles, aga kui siis äkki seisis vannitoa peegli ees ja vaatas, kuidas veri voolas mööda vasakut kulmu alla üle põsesarna, teine oja ka veel, natuke rohkem kõrva poolt kaelale, selline tummiselt verine nägu, nagu šedööver, siis mõtles küll, et mis kurat. Mis kuradi šedööver. Kuradi valus on. Kell oli viis hommikul, kui ta Piretile foto saatis, pesi näo puhtaks ja keeras magama. Piret küsis hommikul, mis juhtus. Kristian siis kirjeldas laupäeval kella viie paiku õhtul, kui ta oli piisavalt ärganud – ärganud enesehaletsusest, peavalust ja nõrkusest –, et kukkus kodus peaga vastu radiaatorit. „Ma mõtlesin, et keegi virutas sulle.“ – „Ei, õnneks vist kukkusin. See pole nii hull tegelikult, kui pildilt tundub.“

    Järgmine nädal, kui kohtusime, kandis ta kulmu peal plaastrit. See muutis pool ta nägu melanhoolselt kurjaks.

    *

    Need kiusatused olid alati. Võibolla oli see kehamälu. Maitsemälu. Ajukelmete pöördemälu, mis teadis täpselt, millega tegu on, kui keegi tõmbab korgi veinipudelilt plumpsti maha, kui sa tunned punase veini tummist lõhna, kui maitse valgub keelel laiali ja õhtu on lubadusi täis. Need kiusatused ei ole lõpuni kuhugi kadunud. Ma ju olen kuulnud kõiki neid lubadusi, ja olen näinud, kuidas need täituvad. Ma ju tean, kuidas see on.

    Reede õhtul, päev pärast esimest baariskäiku külastasin järgmist žanri, mis nõuab alkoholi: pidu. Pidu, kuhu sõbrad tulevad kokku ja tunnevad end hästi.

    Kõige raskem oli alguses, kus klaasihaaramisrutiin kiskus tugeva vooluga kaasa. Ma ju tundsin seda lõhna ja maitset ja elevust, mis tuleb koos esimese sõõmuga. Teise sõõmuga. Mis tuleb poole tunniga, ja kui näed, kuidas teistel tuleb, siis tahaks ise ka. Vähemalt alguses, kui on veel kohmetu ja vaikne – üleüldse, kas see on idaeurooplaste, äkki just eestlaste iseärasus, et kainelt tuleb kõik maha suruda, keelud on peal: ära vaata pikalt otsa, ära puuduta, ära naera valju häälega, ära räägi endast, see on põhiline, mitte midagi päriselt endast rääkida, kodu jääb koju, suhted on naiste teema, liiga vali hääl on ebaviisakas? Kas see on eestlaste teema? –, igatahes siis, kui on see kohmetu ja vaikne tabude murenemise algfaas, siis tahaks juua. Tahaks juua, et ka minu tabu praguneks, kukuks koorikutena maha ja ma võiks seda, mida vajan. Lähedust inimestega.

    Tund läks tunni haaval ja samal ajal, kui teised üha kaldusid kusagile paralleeluniversumisse või enda pähe, imestasin, et vaikusekooriku lõhkumiseks on aeg sama tõhus tööriist kui alkohol. Lihtsalt oodata tuleb natuke. Tunda, et ei ole mugav. Teada, et kontrolli pole. Lasta ajal voolata, viia ärevus, ja oledki sealsamas, kus teised alkoholiga. Ainult sellesse paralleeluniversumisse pole sissepääsu.

    Kui väljusin natuke pärast keskööd kevadöhe, lõi hämminguna näkku värske õhk, olemasolemise õhk, kohalolemise õhk. Ja võibolla oli see esimene kord, kui tabasin teadliku naudingu sihitud kainusest. Jalutada üksinda koju ja olla endal olemas.

    *
    Ühel õhtul rääkis Kristian, et kihutab veoautoga mäest alla. Ta juba näeb, kuidas sõidab end puruks. Ta juba teab. Aga ta ei suuda, lihtsalt ei suuda vajutada pidurit.

    See on rutiin ja harjumus. Peol, seltskonnas, sünnipäeval. Argipäevaõhtul kodus. Baaris. Kohtingul. Nädalavahetusel. Saunas, diivanil, köögis, teleka ees, Facebookis. Kes kuskil. Igaühel oma.

    See ei ole nii, et sa lihtsalt jätad joomise maha. Seal taga on midagi. Midagi, mis muudab elu talumatuks. Ärevus, mis tuleb kusagilt nii kaugelt, et tema juuri pole enam võimalik teada. Elu võimatuse taju. Väsimus. Trauma, mis on ehitanud kambri ajukurdudesse ega lahku sealt, ei anna puhkust, vaid taob ja taob hommikust õhtuni haamrikesega vastu pead. Sellist aitab alkohol leevendada. Talumatuks muutunud elu. Talumatut teadmist, et elu ei ole elatav, tehtav. Talumatut teadmist, et mina ei ole piisav. Asi ei ole alkoholis. Asi on selles, et see aitab korraks leevendada õudu.

    Ja kui siis loobuda – kui vajutada pidurit mäest alla veereval autol –, kerkib see eriti koledana  silme ette. Valusana. Inetu ja valusana. Ja mitte ainult. Ka harjumus, mis seisab omaette koormana. Ja sõltuvus. Valu, harjumus ja sõltuvus. Kõik tuleb teiseks üles ehitada. Kui enam ei joo, tuleb kõik uueks ehitada.

    See on lihtne, kui see on lihtsalt harjumus, siis on see tahtejõu küsimus, tahtejõu, nagu loobumine suhkrust või halvast kombest rääkida täis suuga, lihtsalt, teha teisiti. Aga kui see on valuvaigisti, inetuse lämmataja, siis peab edasi elama valuga, ja kuidas seda teha? Kuidas loobuda valuvaigistist, kuidas elada valuga, mis murrab, mis on läbi luude ja kontide kasvanud, väänanud kooldu, joonistanud kurrud näkku, kortsud, ja selja küüru painutanud, kuidas sellega olla, kui isegi õhtul ei saa leevendust? See ei ole tahtejõu küsimus. See on otsa vaatamise küsimus, valuga elamise küsimus. Kus see on, see valu, kus see on? Ja miks?

    *
    Esimesel mittealkosel laupäevaõhtul ma ei läinud sünnipäevale, sest nad ju ütlesid, et juua tohib ainult viina, aga kui keegi juba ütleb, et juua tohib ainult viina, ei kõla see sõnum mitte joogi, vaid tema kohta, kes seda ütleb, ja see kõneleb selle kohta, et ta defineerib oma pidu alkoholi liigi kaudu, mitte sõprade kaudu, mitte vestluste kaudu, mitte koosolemise kaudu, ja tundub, et sünnipäev ise on hoopis ettekääne kokkujoomiseks. Üleüldse on väljaminek ettekääne kokku-

    joomiseks, hakkasin järjest rohkem aduma, eriti siis, kui ütlesin sõpradele, et läheks täna välja, ning üks vastas, et täna ei taha juua, teine, et on natuke haige, ei saa juua, kolmas ütles, et raha on otsas, ei saa juua. Mis mõttes, küsisin, mis mõttes? Ma ütlesin, et kohtume! Ma ei öelnud, et joome.

    Mu sõbrad ei ole alkohoolikud. Mu sõbrad on mõistlikud tasakaalukad oma ala professionaalid.

    *
    Mõne jaoks on täiesti okei jalutada üksinda võõraid täis ruumis ja vaadata ringi, näituse avamisel näiteks näitust. Mina seda ei suutnud, näituse avamisel vaatasin inimesi ja mulle tundus kogu aeg, et nemad vaatavad mind. Kriitiliselt. Et ma ei peaks seal olema, igaüks saab aru, et olgu mis on, mina seal olema ei peaks. Midagi minu juures on imelikku, olen veider ja kummaline, võõrkeha, ja ilmselgelt ka rumal, et ma aru ei saa, et ma seal olema ei peaks.

    Ma ei saanud enam seda peita, seda ärevust ja ebakindlust klaasi veiniga alla suruda. Seda, et ma ei julgenud olla, ei suutnud seista, otsa vaadata, oma kohta leida. Ma olin nüüd kohal.

    Kaksteist päeva hiljem oli imesoe kevadpäev, esimene sel aastal, ja ühe tuttava kunstniku näituse avamine, millega ühtlasi tähistati tema sünnipäeva. Kitsas näituseruum, palju võõraid, lahkelt joogi- ja söögipoolist. Joogipoolis koosnes veinist, õllest ja veest; söögiosa snäkkidest. Ma ei tahtnud midagi. Või tähendab, veini tahtsin, aga ei võtnud. Kohe avakõnes mainis kuraator, et on kõrvalrestorani pannud kinni laua kahekümnele inimesele, kuhu plaanisin ka mahutuda, et kunstnikuga juttu rääkida, aga kuna ta oli üks kolmest inimesest, keda ma üldse kogu avamiselt tundsin, ja samal ajal oli ta kogu avamise aja ülipopulaarne, nii et ma ei saanud taga sõnagi juttu vesta, ootasin kannatlikult (põlved hakkasid isegi valutama betoonpõrandal seismisest) tund aega keset võõrast ja omavahel tuttavat rahvast, millal saab kõrvalrestorani minna ja kunstnikule tere öelda. Olin alati, kui mõnel avalikul üritusel üksinda seisin ja isegi ei terendanud turvalist potentsiaali kellegi juurde smooltoolkima minna, tundnud end nagu heidik. Ilmselt mõne põhikoolitrauma tagajärg. Katsusin siis uurida kunstitaieseid, aga just nagu meelega oli seekord näitusel ainult kaks pildiplokki. Vaatasin neid hästi palju, tegin näo, et uurin asjatundlikult, aga mis sa ikka seal uurid, pildid ise olid veel hästi lihtsad ka, ei olnud mingit albertgulkilikku sürrealismi, mida pikalt vaadata. Ühe pildi peal oli kauss ja selle kohal munasari. Mu laps, kellega näituse avamisele läksin ja kes erinevalt minust suudab sõpru leida igas olekus ja ajal ning leidiski esimese viie minutiga hoovi pealt seitse uut sõpra, tõi välja, et oo, kui hästi kunstnik on joonistanud varju, kuidas ta ometi küll varju nii hästi joonistada oskab. Ma vaatasin ka kausi ja munasarja varju, aga kaua sa ikka suudad. Umbes kolmandik aega rääkisin kahe tuttavaga, kes seal olid, esimene sarjas pikalt Eesti poliitilist olukorda, mis tekitas masendust – mitte tema sarjamine, vaid poliitiline olukord –, ja teine oli galerist ning sotsialiseerus paljude teistega samal ajal ja enamasti ma ei suutnud kaasa sotsialiseeruda, sest mul oli pähe kinni jäänud häälestus, et täna olen tagasihoidlik. Läksin jälle seina äärde pilte vaatama ja põlvevalu tundma.

    Ka see tund näituse avamisel venis läbi. Midagi ei juhtunud. Läksime kõrvalrestorani. Kunstnikuga oli hea üle pika aja rääkida.

    *
    Üldse on võibolla liiga palju seda, et tahaks, et keegi midagi muudaks. Et tahaks, et keegi teeks elu huvitavaks. Et tahaks, et teistes oleks põnevus, mis tõmbab käima. Et väline maailm kisuks ja raputaks ja erutaks ja võtaks kaasa. Aga ka kõige põnevam inimene ja koht valgub lõpuks põnevusest tühjaks nagu õhupall ja juba tulebki minna järgmise juurde. Järgmisse kohta. Pidev rahutus. Kui tahad olla kohapeal, joo. Kõik on palju huvitavam ja sisukam, kui sa jood. Teadvus pöörab teise nurga alla ja ka igavast eksemplarist võib kaevata kulda. Või näib see harjunud igavus järsku säravana?

    Aga kui sa enam ei joo, siis oledki palju nädalaid, võibolla kuid sellega, et kõik on igav, kahvatu ja plass. Selgub, et selline ongi maailm, ja milleks üldse edasi olla. Keegi põhjusi ei anna, lihtsalt oled. Võibolla oled kuskilt kuulnud, et ühel hetkel läheb paremaks, kuigi kahtlane, sest näed ju oma silmaga, et on täiesti hall.

    Sa teed reede hommikupoole kodukontori tööd, vaatad aknast välja, keegi möödub, teiselt poolt tänavat teine, võõrad, ja vihma natuke tibutab, õhtuks on sind kutsutud sünnipäevale ja see kõik ei rõõmusta, sest mis seal ikka olla saab, paar tuttavat nägu, samad jutud, üks igavene argipäev kestab nädalast nädalasse, ja iseendast välja ei saa.

    Ma ei joo alkoholi. See ei muuda täna midagi lihtsamaks. Vastupidi, täna muudab see kõik raskemaks, kurvemaks, tuhmimaks. Istun oma halbade tunnetega, oma valuga, igatsusega, kurbusega, ja ma ei lähe jooma ja pidutsema läbi öö, kuigi see tooks kergendust kohe. See tooks rõõmu kohe. Ja ma ei peaks istuma iseendaga, selle endaga, kes on tühi ja kehv. Tulevikus on muidugi parem. See ongi see lõks. Et täna on mul palju raskem ja ma pole enam kindel.

    *
    Kristian saatis sõnumi: „Ma saan ju aru, et alkohol tapab mind ükspäev. Aga mul on suva. Ma mõtlen sellele pidevalt, aga mul on täiesti suva.“

    „Mhmh, vist on ok, kui on suva.“

    „Või miks ma üldse peaksin elama? See on lihtsalt mingi tegevus, mida justkui peaks tegema.“

    „Kui nii, siis vist pole jah põhjust joomist lõpetada.“

    „Jah, aga ma proovin mõelda, et ma peaksin muutuma. Siiani tulemusteta.“

    „Aga kas peab siis muutuma? Ise ju ütlesid, et ei ole põhjust.“

    Aga võibolla ta sellepärast joobki, et see on ainus viis vabaneda teiste tõdedest, peaksidest, võiksidest? Võibolla on joomine tema ainus enesekehtestamise viis? Võibolla on elamine tema jaoks kohustus, õige valiku sundus. Õige valiku terror. Ja joomine on vastuhakk.

    Ja võibolla on joomine ainus viis enda elu üle kontrolli saavutada – äraspidiselt, kuid siiski, teha ise valik? Kui kogu su kogemus maailmas on, et sa pead, sa ei tohi, teised ütlevad, ja kunagi pole sa isegi saanud ise mõelda, mida sina tahad, sa pole ise oma häältki kuulnud, siis äkki on alkohol ainus tee, kuidas olla ise?

    Ja võibolla on see esimene sinu enda otsus – otsus juua end surnuks. Vabadus juua end surnuks.

    *
    Aga ei. Nädala pärast kirjutab ta, et ta ei suuda enam selles depressioonis olla, selles tühjuses. Üksinduses. Meeletus üksinduses. Ei ole kedagi. Ei ole mind. Ta kirjutab, et üksindus on rõõm, mida näeb teiste nägudel, kui nad teda isegi ei märka. Üksindus on hommik, kui sul pole muud kui päeva vaevaline üleelamine. Pidev peitmine, varjamine. Kõige vastikum ongi varjamine. Sa pead pidevalt planeerima, arvestama, et teised aru ei saaks. Ma ei jõua enam, kirjutab ta.

    Paar päeva hiljem ei jõudnud ta esimest korda hommikul tööle.

    *
    Alkotuse võlu ilmneb nädal nädala, kuu kuu haaval, see uuristab nagu vesi aeglaselt teed, uus ja huvitav tuleb esile aegamisi ja ootamatult. Teistsugune mina toob nähtavale teistsugused võimalused, soovid, ihad. Elu hakkab võtma uusi toone. Rohkem kui õhtust õhtusse korrata sama pidu, samu vestlusi, samu tundeid. Just tundeid. Alkotuna kogesin uusi tundeid. Ja varsti hakkas ehmatus kujunema avastuseks.

    Teisel kuul hakkasid endast aimu andma rõõmud, mille arvasin alkotuna kaotanud olevat. Peod hakkasid tunduma toredad. Suutsin jälle suhelda. Tantsida.

    Võõrastega oli endiselt ebamugav. Kokutasin, sõnad lämmatasid kurku. Aga ehk on normaalne olla võõraste seas ebakindel ja punastav? Üleüldse on pigem reegel kui erand tunda suheldes ebakindlust. Ebakindlus on küsimus, sobiva tooni otsimine. Me ei tea ju täpselt, teisi inimesi ei saagi teada täpselt – see ongi ebakindlus. Töötasin kunagi kassapidajana. Sain naudingu kordadest, mis läksid sujuvalt nagu võõrkeeleõpikus. Selliseid oli kaks saja seas. Enamasti midagi juhtus: küsisin kaks korda üle, milline šokolaad, ja andsin siis vale. Soovitud sigaretid olid otsas. Kaup ei piiksunud läbi. Kaart ei töötanud. Andsin vale summa tagasi. Tšekilint sai tühjaks. Või ütlesin entusiastlikult „Nägemist!“ – ja me seisime kaks järgmist minutit tühjas poes kõrvuti, kuni ta pakkis kaupa kotti. Midagi hälbis alati ideaalsest suhtlus-
    aktist. Aga milline suhtlus saab olla lihtsam kui kauba läbipiiksutamine?

    Aga ehk on ideaali idee ise üks kultuuriline eelarvamus.

    Hakkas selguma, et olen täitsa meeldiv inimene, no teistele muidugi, see nüüd mõni trikk, kuula, märka, küsi, palju polegi vaja, aga olla meeldiv endale, see oli midagi uut. Aga eks see suhe endaga oligi nüüd muutunud selliseks… kahepoolseks: hakkasin endaga rohkem aega veetma, märkasin, kuulasin, olin olemas. Vahel käisime ka deidil, mu lemmikuks kujunes reedeõhtune väljas söömine, võtsime enamasti kõrvale musta teed, lugesime raamatut, vahel vaatasime ka mõnele peole.

    *
    Teise kuu lõpus oli luuleslämm.[1] Astusin lavale, sain mikri, vaatasin publikusse ja hakkasin lugema luuletust. Nad olid kuidagi tuimad täna. Või olin mina? Tegin esimese vaimukuse. Keegi ei naernud. Ütlesin tabava luulerea – publik püsis masendavalt ükskõikne. Keegi isegi ei köhatanud. Ei nahistanud kuuldavalt. Ütlesin kolmanda potentsiaalse nalja. Üks inimene tegi „hahaah“. Valgus paistis silma, mu ees laotus nägudemeri, ja seal taamal üks endine õppejõud. Olin alati mõelnud, et ühel päeval ta näeb, et kuigi eksamil ma ei saanud parimat hinnet, olen ma loominguliselt andekas. Selle unistuse võisin nüüd edasi lükata. Katsusin olla rõõmsameelne, aga ise ka ei uskunud. Lõpupuänt tundus endalegi piinlik. Ütlesin: „Aitäh!“, ja läksin oma kohale. Ma polnud varem nii vähe punkte saanud.

    Tahtsin midagi kangemat, mingit korralikku alkoholi, mis tõmbaks ärevuse maha, sellest eemale ja välja. Nagu kuuekümnendate detektiivromaanides paneb tugev meesuurija šoki saanud daami diivanile istuma ja toob talle klaasi šerrit. Või viskit. Või konjakit. Mida õrn naisterahvas väikeste lonksudega joob. Ja rahuneb. Tahtsin olla see õrn naisterahvas, kellele kange alkohol on näidustatud. Aga ma ei saanud olla see õrn juhitav naisterahvas. Jätkasin kainust ja olin ärev, kurb ja üksik, tundsin, et olen läbi kukkunud, ja katsusin sellega kuidagi hakkama saada.

    Otsustasin, et korrelatsioon alkoholi ja esinemisedu vahel puudub.

    Sellise kogemuse järel tuleb esile mõni kehv tunne, mõni, mis niikuinii varitseb, et pea välja pista ja pröögata, kui ainult saab. Üksindus. Selline mittejoomine on ka üksindus. Mis sellest, et rääkisin inimestega alkost ja nad ütlesid, et on ka mingiks ajaks loobunud. Aga see jutt oli justkui, et ma ka kunagi ei joonud, aga nüüd olen taas normaalne. Või vahel teen pause, et siis tavaellu naasta. Või ma ei joo, aga ega ma polegi normaalne. Või ma muutun lihtsalt kurjaks, kui ma ei joo. Nii et ma pean jooma, et olla meeldiv inimene.

    Aga mina tahtsin siit edasi liikuda. Kuhu siit saab edasi liikuda, kui te kõik peate seda normaalseks?

    Üksindust ei leevendanud ka need sisuliselt karsked, kes kahe nädala jooksul võtavad kaks õlut ega haaku minu väljakutsega. Mis lohutust võisid pakkuda inimesed, kes isegi ei aima, mis tunne on elada maailmas, mida kogu täiskasvanuea oled üles ehitanud käsikäes klaasi veini või paariga, ja nüüd järsku sellest välja astuda? Mis sellest, et ehk tahaksin ühel päeval olla ka nii – see näis liiga kauge, et kõnetada.

    Alkoholi tarbimine on normaalsus, see on läbiv, see on igapäev. Ja mul oli õhkõrn aimdus maailmast, kus normaalsus võiks olla kainus. Just nimelt aimdus, sest ma polnud vaadanud sellist maailma. Alkohol on kõigest nii tugevalt läbi imbunud, elu ilma selleta on nagu elu ilma söögi ja joogita – no mis elu see selline on! Võimatu!

    Tol kurval slämmiõhtul jõudsime seltskonnaga baari, kus istus Kristian nukralt oma neljanda õllega, aga muutus rõõmsamaks, kui me saabusime. Jäin temaga rääkima, teised liikusid edasi. Kuigi ta oli juba päris purjus, natuke ebaühtlane ja kõikuv, oli temaga hea vestelda. Selle avatuse ja siiruse pärast, mis temas on.

    Kirjeldasin talle üksildustunnet, äralõigatust, väsimust. „Mida ma üldse teen?“ küsisin. „Miks?“

    Kristian ütles: „Esimene kuu oli sul muidugi lihtne ja tore. Kõik oli uus ja huvitav, aga raskeks lähebki hiljem. Siis, kui oled juba harjunud, kui see muutub argiseks, tavaliseks. Siis hakkab päriselt keeruline.“ Muusika pandi valjemaks. Kristian tõstis häält: „Enne oli muidugi huvitav vaadata, mis kohad tekitavad ebamugavust, aga nüüd pead hakkama nendega tegelema.“

    „Nojah…“

    „Kui sa alati sellistes olukordades jood, siis ei õpigi,“ lisas Kristian ja läks viiendat õlut ostma.

    Aga miks ma ei võikski alati kasutada alkoholi leevenduseks, mõtlesin. Ta tuli tagasi ja ma küsisin: „Miks ma pean nii rasket asja üldse õppima, kui võiksin palju mugavamalt oma elu ära elada?“

    „Kui kolmekümne neljaselt sul veel ei ole alkoholiprobleemi, siis neljakümne neljaselt juba on,“ vastas elutark alkohoolik.

    Tulin varsti tulema. Kell oli palju ja kõik mu ümber purjus, eriti Kristian.

    *
    Aasta hiljem näis, et mõõdukus on raskem kui karskus. Mõõdukus tähendab pidevat otsustamist, tähelepanu, kohalolu. Kas eile jõin? Aga üleeile? Kas võtta veel üks klaas? Kas mul ikka on seda vaja? Millise ürituse veedan kainena? Millisele seltskonnale ütlen ei? Iga kord on võimalus teha erand ja iga kord kohustus ära tunda, kui erand hakkab muutuma reegliks.

    Ühel vinüülipeol, kus olin üksinda, kaine, ja seepärast sain aega ringi vahtida, lugesin aknalaual seisvat tervise arengu instituudi lihtsat soovitust juua vähem. Tervise arengu instituut soovitas juua nädalas nii väikese koguse, millest mul varem üheks õhtukski poleks jätkunud. Päevas ei tohiks naised juua rohkem kui kaks alkoholiühikut (nt umbes poolteist klaasi veini), kusjuures ühte nädalasse peaks jääma vähemalt kolm alkoholivaba päeva. Absurd, varem oleks see tundunud narritamisena.

    Näidet polnud kaugelt vaja otsida: paar päeva pärast vinüülidiskot, kui olin otsustanud olla kaine, ulatas sõber pokaali veiniga. Võtsin vastu. Ega ma ei mõelnudki väga muud kui et ah, las minna, jõuab siis kogu aeg mõistlik olla. Äkki nii tunneb kaine alkohoolik, kes võtab esimese pitsi? Hiljem istusin sõpradega kella kaheni baaris ja jõin veel viis pokaali veini. Sujuvalt ja tundmata, et midagi oleks liiast. Sest kõik võtsid uue, kui eelmine otsa sai, ja eelmine sai otsa kuidagi tempokalt ja tunnid ruttasid sama kiiresti otsa.

    Kohe järgmisel õhtul helistas sõber, et kuule, kohe avatakse kunstinäitus, tule ka, ma pakun enda tehtud veini. Lubasin, et tulen-tulen, ja niipea, kui saaliuksest sisse astusin, pistis sõber klaasi pihku. „Oo, aitäh,“ ütlesin ja mõtlesin, kui väga tahaksin lihtsalt lasta endal kulgeda selle sees, võtta lonks, tühjendada klaas, lasta valada juurde, suhelda, tunda elevust ja kergust – kõik just nagu enne, nagu aasta tagasi, kui mul ei tulnud pähegi midagi piirata. Seisin seal, vaatasin taieseid, rüüpasin teist lonksu ja mõtlesin, et tegelikult ma ju ei taha seda. Tahan ja ei taha. Just tund aega tagasi olin lasknud peast läbi ebameeldivustunnet selle pärast, kuidas eelmise õhtu viis klaasi olid tühistanud tänase teravuse; kuidas eesootaval nädalavahetusel ma ei joo ühelgi seltskondlikul üritusel; kuidas õhtul loen kodus raamatut ja lähen varem magama, et homseks välja puhata – ja võtsin kolmanda lonksu.

    Aga minu hommik, õhtu iseenda ja raamatuga, lubadused ja plaanid – kas need peavad siis kõik ootama, sest ma ei taha olla ebaviisakas? Panin klaasi kapiäärele.

    Hiljem lugesin kodus veel tund aega raamatut ja hommikul ärkasin puhanult – nii puhanult, et panin eelmise õhtu kohe kirja.

    *
    Aga veel üks rahulolemine tuli, kui seisin sellessamas näitusesaalis, kus tookord kevadel tundsin end ebakindla ja kummalisena võõraid täis avamisel, ja märkasin järsku, et olen siinsamas kohas, ja kuigi mul pole rohkem tuttavaid kui tookord, on see kummaline hirm kadunud. Seisin sellesama ruumi keskel, vaatasin taiest ja teist, jälgisin inimesi – ja polnud soovi kuhugi ära minna, midagi muuta, vajadust minna väheste tuttavate juurde kurvast poliitilisest olukorrast rääkima ega otsida ettekäänet mitte üksinda seista. Naljakas tundus varasem hirm, et kõik vaatavad, et mis see siin üksinda passib, kas tal pole sõpru või midagi – mitte keegi polnud sellise näoga, et ta üldse väga mulle mõtleks. Vastupidi, kuidagi nii hea ja vabastav oli olla üksinda ja lihtsalt jälgida.

    Kevadel sotsiaalärevusega kohtudes aimasin, et kui seda tundma õppida, peaks ta hakkama hääbuma. Aga seda rahulolu päriselt tunda, ärevuseta inimeste seas liikuda, seda ei osanud ma ette kujutada. Mul on tunne, nagu võiks olla kõrgushüppajal, kes on iseenda rekordi purustanud. Nagu inimesel, kes on eluaeg maa all elanud ja nüüd valguse ja õhu kätte jõudnud. Nagu suur liivakott oleks seljast maha libisenud. Nagu ahelad oleks lahti lõigatud, nagu Berliini müür oleks langenud. Selline vabadus.

    *
    Kristian on juba 35 päeva kaine. Kui mitte rohkem, siis neljandat korda. Ükskord oli isegi viiskümmend päeva. Ta ütles, et ta tahaks teha muid asju ka veel elus. Ta hakkas käima tantsukursustel.

    *
    Kaks aastat hiljem lause „Ma viimasel ajal ei joo eriti“ tähendab, et ma ei joo enam nagu hobune vett, vaid võtan ainult klaasi-paar veini ja sedagi mitte iga kord, kuid mulle näib, et sellest jääb mulje, nagu ma ei jooks enam üldse – kas mul on alkoholiprobleem või olen ma rase? Sest nemad joovad pudel pudeli haaval öö läbi veini ja mõni õlut ja mõni kokteile, mida iganes, aga mina võtan alguses klaasi veini ja rohkem ei, ja väga paljudele jääb mulje, et ma ei joo enam üldse. Ma olen hakanud jooma umbes sel määral, mida tervise arengu instituut naisele maksimaalselt heaks peab, ja see jätab mulje, et mul on vist alkoholiprobleem.

    [1] Vt ka J. Vesselov, Mõtteid ja mälestusi TarSlämmi rindelt. Vikerkaar, 2021, nr 4/5.

     

  • Viies

    „Pole midagi parata.“ Arst laiutas abitul ja samas kuidagi eleval ilmel käsi. „Mitu korda kontrollisin. Teised variandid on paraku välistatud.“

    Miks paraku? Kas see nüüd tähendab midagi halba, midagi paratamatut, midagi sellist, millest mõeldagi oli õudne? Et kõik teised variandid, mis iganes need ka oleks, on paremad? Nagu perearst kunagi oli  Stassikule öelnud? Et ärge muretsege, need tõesti võivad olla leukeemia sümptomid. Hippokrates oleks tookord pidanud end kirstus ümber pöörama. Ja siis veel korra. Ja veel. Ja lõpuks ronima hauast välja ja tapma tolle punnissilmse perearsti ära.

    „Ei tea, kas peab teid õnnitlema või kaasa tundma,“ jätkas arst. „Teil nimelt on viies veregrupp.“

    „Kuidas palun?“

    „Viies. Senitundmatu. Kõik tunnused näitavad, et olete mõnes mõttes unikaalne inimene. Mis mõttes täpsemalt – seda hakkamegi nüüd uurima.“

    Ja umbes nendest sõnadest peale muutus Stassiku elu täielikult. Arusaadaval põhjusel ei tahtnud asja avastanud arst, et sellest saaksid teada tema kolleegid, ülemused, muudest kõrgemal seisvatest struktuuridest rääkimata. Ennekõike tahtis ta uurida, mille poolest Stassik siis eriline on, sest teisiti ei saanud ju olla. Ning uurima pidi seda salaja, et siis, kui materjal on koos, saaks juba pakkuda The Lancetile täispika artikli, äkki isegi tulla välja mingi monograafia moodi asjaga, mis hõlmaks kõiki erinevusi, tuvastatud patoloogiaid ja omadusi. Sel eesmärgil öeldi Stassiku perele (ta ise sai sellest teada alles hiljem, kui üldse saigi), et tegemist on haruldase verehaigusega, mis olevat ka nakkuslik, ja Stassik tuleb nüüd täielikult ühiskonnast isoleerida. Kuna Stassiku pere koosnes hetkel ainult õest ja vanadekodus resideerivast emast, kelle eest hoolitsemisega oli õel palju tegemist, siis keegi eriti vastu ei vaielnud. Ei tohi, siis ei tohi. Tugev mees, saab ise hakkama. Seda viimast õde arsti käest küll küsis, igaks juhuks. Ja kuulnud temalt ammu ette valmistatud vastust – „Ei-ei, surmaga lõppev see ei ole, ohtlik aga küll, eriti teistele!“ –, kehitas õlgu.

    Stassik viidi üle arsti eramajja, kuskile Tiskresse. Kuidas arst kiirabitöötajatega kokku leppis, pole teada, kuid kõik nägi korralik, peaaegu et ametlik välja. Ta sõidutati kohale kiirabiautos, ta kõrval istus kogu aja üks punase habemega meessanitar ja hoidis ta kätt, vaadates talle ainiti otsa, endal pisar silmas. Stassik eriti aru ei saanud ja igaks juhuks üritas mitte liiga valjusti hingata ega kätt liigutada. Äkki inimesel on keegi lähedastest surnud. Või läks naine ära, nagu temalgi. Või nii.

    „Kas te olete ikka täiesti kindel, et see viies grupp on reaalselt olemas?“ küsis Stassik doktor Mengele käest, kui too oli talle pikalt rääkinud, mis nüüd temaga täpsemalt toimuma hakkab. Jah, arsti nimeks oli tõesti Janar Mengele, ning ei paistnud, et see asjaolu teda häiriks. Arst oli umbes Stassiku eakaaslane, kuid ilmselt kasvatuse vahe, erinevad õppekeeled, erinev ajalootraditsioon – vahest ta ei teadnudki. Stassik ei hakanud rääkima ka, milleks inimest kurvastada. Nimi on nimi, ega nimi meest tee.

    „Selles asi ongi,“ kordas doktor Mengele, püüdes Stassikule mitte silma vaadata. Kõik näitajad on liiga erinevad, liiga teistsugused, et oletada mingisuguse muu kõrvalekalde võimalust.

    „Aga milles veregruppide erinevus üldse seisneb?“ uuris Stassik, kes kord nagu tahtnuks olla eriline, kord jälle justkui soovinuks selle elupöörde eest võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele põgeneda.

    „See on keeruline, antigeenid, markerid, sa ei saa nagunii aru,“ üritas doktor Mengele Stassiku huvi tõrjuda, kuid too ei andnud alla.

    „Kuidas te teate, et ei saa, äkki minuga on nüüd selline lugu, et ma saan kõigest aru? Kõigest. Hawking, Fermat… nimetage ise edasi,“ päris Stassik tähendusrikkal ilmel.

    Polnud pääsu, doktor Mengele üritas Stassikule veregruppide vahe selgeks teha. Stassik noogutas ja tegi näo, et tohtri jutt on lasteaia tase.

    „Ja millised antigeenid siis minul on?“ küsis ta improviseeritud loengu lõpuks.

    „Selles asi ongi! Sul on – ütleme tinglikult – C-antigeen.“

    „Ja mida nüüd selle C-ga saab pihta hakata?“

    „See on kõige huvitavam. Uurime. Sisuliselt on kaks võimalust. Su veri on kas siis absoluutselt universaalne, mida saab kõikidele teistele üle kanda, või siis oled sa teises mõttes uunikum, nii et juhul kui sa ise vereülekannet vajad, ei aita sind sellel planeedil üldse mitte keegi!“ Doktor Mengele lausa säras rõõmust, kuid lisas siiski, veelgi säravamal ilmel: „Ega ka mingi tehisaine!“

    Kumbki perspektiiv Stassikule eriti ei istunud, kuid nüüd ta juba arusaadaval kombel ei saanud enam midagi teha, teda valvati, temaga eksperimenteeriti, teda uuriti nagu rotti.

    Järgmistel nädalatel süstiti talle sisse kõiki maailmas leiduvaid preparaate, anti süüa kõiki maailma toite – et vaadata, kuidas need mõjuvad ta vereloomele. Joodeti täis ja isegi toodi prostituute.

    „Miks siis seda vaja on?“ küsis Stassik, rohkem põhimõttelisest protestist kui millestki muust. Prostituudid olid puhtad ja kontrollitud, seega vähemalt ses suhtes võis rahule jääda.

    „Seksuaalne vahekord,“ seletas tohter, „on inimese puhul üks tugevamaid emotsionaalseid ilminguid. Ja kõik, mis meiega elus toimub, mõjub vereloomele ja selle iseloomule.“

    Ja Stassik läks prostituutide juurde, saatjaks musklilise sanitari veidi kade pilk.

    Möödus mõni nädal ja lagedale ilmusid doktor Mengele abikaasa ja ämm. Ilmselt ei saanud Mengele nende eest enam varjata, et toimub midagi erakorralist, ja vist hakkas ka raha katseteks otsa saama. Sest esialgu veel oli Mengele üritanud kuidagi oma palgatööd nende tulevase Nobeli katsetega (nagu ta neid nimetas) ühitada, kuid siis enam ei saanud, uued ideed tulid pähe kõige ootamatumal hetkel ja ta pidi keset tööpäeva opiruumist välja tormama, et tellida mingit järjekordset ainet, mida juba samal õhtul tuleks Stassikule sisse süstida.

    „Mina saan asjast niimoodi aru, et sind vallandati,“ ütles Mengele naine, kõigi –  sanitaride ja muude medvendade juuresolekul, ilma igasuguse lugupidamiseta.

    „Ei-ei, see ei ole see, see ei ole see,“ vuristas Mengele, kes tõepoolest oli just lahkumisavalduse sisse andnud. „See on tee meie tulevasele rikkusele ja mõnes mõttes ka kuulsusele. Sa ju tahad, Astridike, et su mehikesel oleks Nobel?“

    Astridike. Mehike. Täpselt nii tohter ütles. Polnud midagi teha, naise juuresolekul hakkas ta millegipärast alati kasutama sellist kõnepruuki.

    „Ja kust sa kuni selle Nobeli saamiseni kavatsed raha võtta?“ küsis naine. Naise ema seisis sõnatu etteheitena kõrval.

    „Ära hakka, ära hakka!“ mõmises Mengele. „See on täiesti reaalne asi!“

    Lõpuks ta rääkis naisele kõik ära. Naine omakorda rääkis oma emale ja see andis piduliku lubaduse, et jääb saladuse viimaseks teadjaks. Kuni The Lancetis avaldamiseni, raudselt. Tema auks peab ütlema, et oma lubaduse ta täitis. Mengele ise aga polnud kellelegi midagi lubanud, nii et tehniliselt võttes temalt aru nõuda ei saa.

    Astridike oli muidu kuulus seltskonnadaam ja ilublogija. Iga nädal salvestas ta uue video, kus õpetas kõigile eakaaslastele ja üldse naistele (aga miks ka mitte meestele, tolerantne riik ju, eriti pärast Koloboki-vendade valitsusest lahkumist), milline meik on kõige parem õhtusel, milline päevasel, milline hommikusel ajal, millise huulepulgaga on sushi söömine kõige kohasem ja isegi – mõnikord ja enamasti platvormil OnlyFans – mis asi on see kurikuulus orgasm ja kuidas seda ometi imiteeridagi. Seega ei saa öelda, et leibkonna põhiliseks sissetulekuallikaks olnuks Mengele ise. Ei, nagu juba öeldud, kaasaegne pere, ilma igasuguste eelarvamusteta, uue ajastu musternäide.

    Astrid reeglina uskus oma abikaasat, uskus ka seekord. „Sa tahad öelda, et sa vajad selleks raha, aga tööl käia ei saagi?“ täpsustas naine.

    „Ressursse, ressursse,“ parandas vaikselt arst, kes tundis oma naist läbi ja lõhki. Selline olukord tähendas usaldust ja vastutust, ja seda Astrid ainult vajaski, lausa ihaldas.

    „No siis sa saad aru, et ma pean umbes kolm korda rohkem pingutama, et meid – ja sinu tulevast Nobeli-patsienti – üleval pidada?“

    Mengele noogutas. Ei saa öelda, et ta poleks oma naise videoblogi-pidamist pooldanud, kuid erilist entusiasmi seni ka avaldanud ei olnud. „Teeneka arsti naisele ei ole kohane tegeleda sellise nõiakunstiga,“ oli ta ikka pereringis poetanud. Selle peale tavaliselt viskas Astrid ta suunas taldriku või kruusi. Mõnikord tabas ka. Mõnikord kahtlustas Mengele, et ta naisel on kuidagi segatud veri, midagi lõunamaist pidi seal olema. Ämm ei tunnistanud. „Kõik on puhtad, kõik on puhtad. Kadunud Tõnu oli meil Võrumaalt pärit.“

    „Näete siis!“ karjus Mengele võidurõõmsalt. Nüüd oli Astridi kord seda rõõmu tunda.

    „Ja teeneka arsti naine saab oma nõiakunstiga“ – siinkohal joonistas ta õhus sõrmedega jutumärgid, et kõik saaksid viitest ikka õigesti aru – „edasi minna?“

    „Ei nojah, no mis ma saan siin öelda, kui see sulle tõesti raha sisse toob.“

    „Mitte ainult mulle, kallis Janar, mitte ainult mulle. Sellest rahast, kui ma juba kord oskan seda teenida, saab ka sinu uuringute maksumuse katta. Nii et ole palun tänulik ja saa lõpuks aru, kuidas nüüd lood on.“

    Mengele oli tänulik ja sai jah aru, kuidas nüüd lood olid. Aga siis selgus, et mitte lõpuni. Sest paari nädala möödudes (katsed polnud ikka veel tulemust toonud) otsustas Astridike, et tahab ka teadustööst osa võtta. Ta oli rabelenud oma videoblogis nagu hobune kümme päeva järjest ja tuli nüüd välja ühe ideega.

    „Mida??? Mida???“ karjus teaduse märter Mengele ja jooksis toas ringi.

    Astrid nimelt tahtis Stassikuga magada. Seksida. Astuda vahekorda. Keppida. Enne kui naine oma sünonüümidereaga edasi sai minna, pidi Mengele ta peatama. Oma soovi seletas Astrid sellega, et, näete, eksperimendi raames Stassikule küll toodi prostituute, kuid need on ju professionaalid ega suuda asja teisest küljest näha. Aga tema, Astrid siis, on puhas ja kirglik amatöör, kuidas öeldagi, harrastaja, kes annab oma teadlasest mehele insaid-infot ka otse asja seest.

    „Sa ise ütled, et tema erilisus pole seni kuidagi ilmnenud. Aga sellist varianti sina ju ise katsetada ei saa. Nagu ma aru saan.“

    Kas ta oli oma soovi põhjendades just päris aus, on loomulikult iseasi, kuid edasi liikus jutt sinnakanti, et selle soovi täitmise seostas Astrid tugevasti ja tingimatult projekti finantseerimisega, ning mitu ringi Mengele ka toas ei jooksnud, mitu juust oma teaduslikust peast välja ei katkunud, lõppude lõpuks pidi ta nõustuma. Teadus, sarnaselt kunstiga, nõuab samuti ohvreid. Vaat et suuremaidki.

    Hommikul, kui Astrid Stassiku magamistoast veidi pettunud näoga väljus, astus lavale, see tähendab, hommikusöögilaua äärde ta ema. Astridil oli kiire, tal seisis ees kohtumine uue põsepuna tootjaga, kes pidi talle kokkulepitud kohta tooma katsenäidised, et kogenud video-blogija ja – nagu Astridile ise meeldis enda kohta öelda – influentser, salvestaks nendega oma järjekordse Youtube’i superhiti. Kas sellel või mõnel muul põhjusel ei viitsinud ta oodata, kuni Stassik hommikust sööma tuleb, vaid sõitis kiiresti ära, jõudes tee peal emaga vaid paar sõna ja žesti vahetada.

    Täiesti otseses mõttes paar. Teel oma toast kööki küsis ema Astridi käest: „Noh?“, ja Astrid vastas talle teel köögist esikusse: „Pff.“ Kui ema näitas küsivalt käega mingi asja suurust, vastas tütar umbes samaga, kuid tema näidatud suurus oli märksa väiksem.

    Mengele ise aga oli tolleks ööks hoopis linnakorterisse kolinud, oma sõnul selleks, et end mitte traumeerida. Sanitarid ja muud valvurid olid küll valves, kuid ei sekkunud.

    Astridi ema Reet oli ka praktiline naine – kellesse veel saanuks selline tütar minna? Kui õnnelik või vähemalt tavapärasest märksa parema näoilmega Stassik lõpuks omakorda söögilauda jõudis, ootas daam juba seal.

    „Kas te eesti keelt ka räägite?“ alustas proua viisakalt, olles täiesti valmis üle minema ka vene keelele, kui katsealuse keeleoskus osutub suhtlemisel oluliseks takistuseks.

    Stassik kinnitas, et midagi oskab küll. Siis tegi viisakas proua talle kohvi ja omletti ja istus ta vastu, vaadates, kuidas ta sööb, ning tähtsaks jutuks valmistudes.

    „Teate, mis ma mõtlen?“ alustas proua. „Ma mõtlen, et need ei oska otsida.“ „Nende“ all mõtles ta nii oma tütart kui ka väimeest, kuid Stassik loomulikult sellest teadma ei pidanud. „Nad arvavad, et teie erilisus, lisaks juba ilmnenud asjaolule, paikneb füüsilises maailmas. Mina aga olen veendunud, et see asub hoopiski vaimses.“

    Stassik näris võileiba ega öelnud midagi.

    „Ma arvan,“ jätkas viisakas proua, „et see asjaolu, et teist teiesarnast isikut siin planeedil ei leidu, on suurema tähendusega kui lihtsalt üks meditsiiniline fenomen või isegi avastus. Ma saan aru, et teie peal siin katsetatakse ja eksperimenteeritakse teab kui palju, kuid lubage, et ka mina palun teil teha paari asja?“

    Stassik lubas ja Reedal kulus natuke aega, et end kokku võtta. Siis palus ta Stassikul täita klaas veega ja anda talle. Stassik kehitas õlgu, see oli üks kergemaid asju, mis temalt selles majas oli palutud, ja ta tegi, nagu naine tahtis. Aga siis selgus, et see on vaid esimene osa palvest ja tuleb veel jätk.

    „Palun, pange see klaas siia minu ette. Jah. Ja nüüd üritage sellest veini teha.“

    „Misasja?“

    Siinkohal tundus Reedale, et võib-olla Stassiku eesti keele oskus siiski jätab soovida.

    „Veini. Punast. Või valget. Chardonnayd. Või Rieslingut. Või ma ei tea, mis te seal joote.“

    Stassik vastas, et seal ta veinist eriti lugu ei pea, tal on rohkem kalduvus kangemate jookide poole.

    „No tehke kangemat,“ hakkas naine ärrituma. „Midagi. Kasvõi õlut.“

    Stassik juhtis ta tähelepanu asjaolule, et mitte mingisuguse klassifikatsiooni järgi ei kuulu õlu kangemate jookide alla, kuid Reet tõrjus kõik ta vastuõiendused ühe käeliigutusega:

    „Keskenduge.“

    Stassik üritas apelleerida loogikale ja ütles, et veest saab teha õlut ainult keeruliste tehnoloogiliste protsesside abil.

    „Keskenduge,“ nõudis naine.

    „Mis siis saab, kui ma keskendun? Ja kuidas ma keskendun?“ esitas Stassik kaks küsimust järjest, andmata prouale võimalust esimesele enne vastata.

    „Te ise ei saa veel aru, milleks te võimeline olete!“ vastas Reet esimesele küsimusele ja kohe ka teisele: „Ma ei tea, mõelge alkoholile, sellisele, mis esimesena pähe tuleb.“

    Nendest vastustest järeldas Stassik, et see proua, erinevalt temast, saab aru, milleks ta võimeline on, ja üritas keskenduda. Ta läks näost punaseks ja hoidis hinge kinni. Ta pingutas muskleid ja pigistas hambad kokku. Mõne aja pärast maitses proua jooki. Siis üritas Stassik veel kord, teistsuguste grimasside ja liigutustega, proua maitses jälle, tulemus oli sama. Ja veel kord. Ja veel.

    Inimese üks põhiväärtusi on oskus mitte pead norgu lasta. Ja proua Reet oli, lisaks muudele väärtustele, ka visa ja sihikindel naine. Kui tema juba sai aru, et anne on olemas, siis ei saanud siin küsimust ollagi. Anne on tõesti olemas, lihtsalt peab selle kuidagi välja manama.

    Vahepeal käis kohal ka Mengele ise, tegi järjekordseid katseid, süstis Stassikule midagi, vaatas pupille ja täitis arvutis hulganisti mingeid tabeleid. Raputas pead ja tegi keelega imelikke hääli hammaste vastu. Ja õhtul libistas end Stassiku tuppa sisse jälle Reet oma uue ideega.

    Et tähendab, anne saab ennast avaldada erinevates olukordades. Ja erineva intensiivsusega. Ja kes teab, võib-olla, mida suurem on läbielatava situatsiooni dramaatilisus, seda suuremal määral avaldab end anne. Teadagi, stressiseisundis on inimene võimeline lennukitki tõstma. Nii et proua Reet rääkis pehmeks (või kasutas šantaaži, kes see täpselt teab) ühe sanitar-valvuri, et too osutaks talle teene, kui järgmine kord Stassikuga jalutama läheb.

    Maja valvas malamuut, kelle kunagi pöörase raha eest kuskilt Lätist oli ostnud videoblogija Astridike. Siis oli ta arvamusel, et ühel endast lugupidaval videoblogijal peab kindlasti olema mingisugune nunnu kutsuke, kellega ta kaadris veelgi sümpaatsem välja näeb. Aastatega aga miski muutus, kas blogija ettekujutus ilust või mood või veel mingid muud asjad, igatahes nunnu malamuut veetis viimastel aastatel aega siinsamas õues kuudis ja erilist seltskonda tal ei olnud. Nunnu oli ta jätkuvalt ja oma regulaarsete jalutuskäikude vältel jõudis Stassik koeraga sõbraks saada.

    Niisiis, Stassik ja sanitar olid just kuudist möödumas, kui malamuut nägi Stassikut ja hakkas rõõmsalt urisema. Sanitar aga võttis püstoli ja laskis nunnukese surnuks. Stassikul polnud sõnu. Stassik tardus paigale. Korraks tundis Stassik, nagu oleks ta taas viiene ja nagu oleks taas täiesti normaalne asi nutta.

    „Mida sa tegid?“ küsis ta valvuri käest. Too vastas, et küll proua Reet hiljem tuleb ja seletab.

    Sõna „seletab“ kõlas antud kontekstis millegipärast eriti ebameeldivalt.

    „Teile ju meeldis see koer?“ küsis proua Reet, teinud enne Stassikule tassitäie kohvi, rahustuseks. Stassik kinnitas, et vägagi.

    „Ja nüüd te kahetsete tema surma?“ Stassik noogutas.

    „Siis on teie võimuses teha nii, et ta taas elaks. Ja me kõik oleme teile selle eest tänulikud, uskuge mind. See koer tõesti meeldis meile kõigile. Ma võin teile isegi lubada, et see konkreetne isik, kes sellise julmusega hakkama sai, kohe homme vallandatakse.“

    Tegelikult see konkreetne isik oli samal hetkel juba kenakese rahasummaga koju sõitmas. Mengele oli küll karjunud, et tal ei ole neile iga päev uut inimest võtta, kuid proua Reet manipuleeris õhus pataka eurodega ja märkis, et eks nõua ju eksperimendid kogu aeg ohverdusi.

    „Minu eksperimendid on puht meditsiinilised!“ karjus Mengele. „Need on vähemalt humaansed!“

    Seepeale tegi proua Reet huultega „Pff“, nagu ta tütargi, ja esitas täpsustava küsimuse:

    „Kas inimese vangis hoidmine vastu tema tahet on sinu arvates ka humaanne?“

    „Mis vangis? Mis vangis?“ protesteeris väimees.

    „Minu eksperimendid on mõnes mõttes sinu omadest humaansemadki,“ lõpetas proua Reet diskussiooni.

    Janar Mengele ei saanud midagi teha. Kui ta tahtis hoida Stassiku olemasolu saladuses, pidi ta arvestama oma pere huvidega selle patsiendi suhtes. Ta võis olla suurepärane arst, kes igati väärib nii artiklit The Lancetis kui tulevikus isegi meditsiini-Nobelit, kuid finantsasjadega ei tegelenud nende leibkonnas mitte tema.

    Stassik uuris, kuidas proua arvates saaks ta teha surnud koerast elava. Proua pani taas ette keskenduda.

    „Mõelge elavale koerale, meie Valdemarile, kuidas ta jookseb siin pargis ringi ja mängib palliga, võimalik, et isegi teiega.“

    Kindlasti ei olnud ta küsimusse lõpuni süvenenud ja lahenduse metoodilise poole oli ise välja mõelnud. Kuid rääkis sellest siiski sellise kindlusega, nagu taolistes olukordades ilmselt teha tulebki. Stassik läks näost veelgi punasemaks kui toona, krigistas hambaid, pigistas rusikad. Läks omal initsiatiivil õue, kus palus luba vaadata surnud koera, ja siis jalutas läbi looma lemmikjooksuteekonna. Plaksutas käsi, trampis jalgadega, tundus, et silmad on tal nii punnis, et võivad vabalt orbiidilt välja lennata.

    Siis tuli tagasi majja ja palus veel kohvi.

    Valdemar maeti järgmisel päeval. Proua Reet istus verandal ja mõtles. Tähendab, seegi olukord ei olnud katsealuse jaoks piisavalt emotsionaalne. Kuskil peab olema lävi, mille taga on blokk, mis ilmselt ei lase tal areneda, ja mille saab lammutada, et see jõud, see anne vabalt vallale pääseks.

    „Kas sa ikka oled oma avastuses päris kindel?“ küsis ta igaks juhuks Janarilt veel üle, kui oli jõudnud paratamatu otsuseni.

    „Mul on kõik andmed olemas. Ega ma mingi šarlatan ei ole. Soliidne meditsiiniteadlane ikkagi.“

    „No kui soliidne, siis olgu.“

    See nõudis teatud julgust, aga proua Reet oligi julge ja visa naine.

    Janar Mengele ise tegeles ainult meditsiiniga, hobisid tal ei olnud – nendeks puudus tal aeg – ja kui miski majas vajas parandamist, oli ta sügavalt veendunud, et tuleb kutsuda spetsialist ja ainult spetsialist, isegi mingeid naelu ega laudu või prusse majas polnud. Proua Reet pidi üles näitama leidlikkust. Aga kuna ta lihane videoblogijast tütar oli abiellunud meditsiinitöötajaga, oli ta saanud võimaluse sellesama töötajaga mõnikord ka väimehe elukutset puudutavatel teemal suhelda ja üht-teist oli külge jäänud.

    Kasuks tuli ka teadmine, et Mengele eksperimentide tõttu veetis nüüd Stassik peaaegu iga päev mõned minutid või tunnid tilguti all. Doktor muudkui katsetas igasuguste markeritega ja proovis kõikvõimalike ainete mõju, pidi ju midagi olema, mingi omapära veel, muidu poleks kogu asjal üldse mõtet, peab ju see imeilus tulevikuinimene veel kuidagi teistest erinema, olema ebatavaline, kuidagi paremini või vähemalt teistmoodi korraldatud.

    Edasine oli juba koolikeemia tasemel küsimus: tuli meenutada neist vestlustest väimehega, millised kaks kahjutut ainet kokku segatuna võiksid omandada mürgi karakteristikud. Ja lisada puuduv sinna tilgutilahusesse.

    Hommikune atmosfäär doktor Mengele majas meenutas mingit muinasjuttu. Vist vendadel Grimmidel oli midagi sarnast, et kui keegi printsess kuskil olematus kuningriigis nutma hakkas, siis mõne aja pärast nutsid temaga kaasa kõik õukonnadaamid, sillaehitajad, jäätise-müüjad ja lehmadki põldudel. Umbes sellise olukorra keskele proua Reet hommikul ärkaski. Janar Mengele nuttis, sest oli veendunud, et Stassik suri tema vea tagajärjel ning artikkel The Lancetile jääbki kirjutamata, Nobel ja maailmakuulsus saamata, elu on läbi, tuleb naasta doktor Popovi juhtimise alla, unistuste lõpp, kõige lõpp. Nutsid, igaüks omaette, valvurid ja sanitarid, ja eriti nutsid valvurid-sanitarid, sest nüüdsest peale võis nii kõrgest palgast, millega nad juba harjunud olid, vaid unistada. Nuttis ka seni mainimata jäänud köögiabiline Galina, kes oli hakanud võtma Stassikut peaaegu et oma pojana ja kellelt nüüd enam keegi ei hakka tellima ei borši ega koduseid pelmeene.

    „Kuidas?“ küsiski just Galina käest proua Reet. „Ei rabelenud ega midagi, suri ja kõik?“

    „Ja kuidas oleks saanudki teisiti olla,“ löristas Galina nina. „Nagu tibuke, vaeseke.“

    „Ja pärast surma?“ uuris ettevaatlikult proua Reet. „Midagi ebatavalist ei toimunud?“

    „Ega ka jumalal endal võttis kolm päeva, mis te siis Stassikust tahate!“ jätkas Galina juba valjuhäälselt ulgudes.

    Tõsi küll, ei langenud proua Reet päriselt meeleheitesse, vara veel. Nüüd seisis tal ees järgmine ülesanne – tuli kuidagi hoida Stassiku keha kolm päeva majas. Õnneks sellega läks hõlpsasti, ka Janar ise tahtis mingeid viimaseid katseid sooritada, seega siin leidsid nad kiiresti ühise keele.

    Kolmanda päeva õhtuks hakkas Stassiku laip juba tuntavalt haisema. Ja neljanda päeva hommikul viisid viimased valvur-sanitarid ta Viljandi maantee äärde ja jätsid sinna kraavi, enne veel Stassiku peast raske maasturiga üle sõites. Lootsid, et sugulased ja politsei eriti uurima ei hakka.

    Ei hakanudki. Mengele siiski kirjutas vähemalt artikli The Lancetile ja saatis ära, kõik nagu peab, Stassiku piltidega, katsete graafikutega, isegi Valdemar oli ühele pildile pääsenud.

    Neljandal nädalal pärast Stassiku surma nägi artikkel isegi trükivalgust. Selles The Lanceti rubriigis, kus aeg-ajalt tutvustati kõiksugu võltsteooriaid ja ühtlasi paljastati neid. Rubriik kandis pealkirja „Worth an Ig Nobel“, ja paljastuse kirjutas üks maailma autoriteetsemaid hematolooge, jaapani professor Yasuka Misogini, kelle sõnul mõnikord teatud asjaoludel, kui tegemist on erütrotsüütide väärarenguga, võib tekkida tajumisviga ja täiesti tüüpilised ja tavalised antigeenid võivad diletantidele tunduda võõraste ja vaat ehk isegi uutena. See ei olevat esimene taoline juhtum hematoloogia ajaloos.

    Aga veel enne seda, kahekümne kuuendal päeval pärast Stassiku surma, kaanisid kõik perekond Mengele maja elanikud ja töötajad ennast sitaks täis, sest 18 tunni vältel jooksis köögikraanist mingil seletamatul põhjusel ainult puhast viina. Valvur Riho sõnul oli tegemist Laua Viinaga, valvur Rustam aga arvas, et on rohkem nagu Poolik. Kohale kutsuti isegi saade „Selgeltnägijate tuleproov“, kuid nemadki ei suutnud viinasorti lõpliku täpsusega tuvastada.

    Proua Reet oleks võib-olla osanud neile midagi rääkida, kuid tema üliedukast videoblogijast tütar oli parasjagu ema Küprose-reisile kaasa võtnud ja neil seal oli muud tegemist.

    Ig Nobelit Mengelele samuti ei antud.

     

  • Lenini valss

    Oh vabadus, vooljuška!

    Vana taskuvaras Konstantin Opiatovitš astus Tampere vanglapääslast hoolikalt puhastatud põhjamaisele trotuaarile ning päikse ere valgus lõi talle kasteedina näkku. Ta oli vaba, vaba nagu Batumis valmistatud ebamugav tumba, millel keegi istuda ei taha, või nagu äsja Argentiinast Euroopasse toodud tango, mida veel keegi tantsida ei oska. See seletamatult magus vabaduse tunne, vooljuška, tegi rinna rõõmsaks ja pani Venemaad kujutava väljaveninud emake-tätoveering-maakaardi tema biitsepsil jälle nooruslikult tukslema. Ehh voolja, vooljuška! Ehh tahad-magada-ise-riieta-end-lahti vaba mehe eluke!

    Nii loobuski ta suitsetamisest väikesel valgel pingikesel värava kõrval, sest löögikindlast klaasist külm ja pime vanglaaken selle kohal mõjus nagu mõne vana lossi laskepilu ning andis märku, et keegi jälgib põhjamaalasliku täpsusega ka kõike vangla ees toimuvat. Ära peeglit kiru, kui endal lõust viltu, mõtles Opiatovitš ja suges vaid korra oma halle juukseid. Kui ta vanglatapiga Jämejala hullumajast algul Külmakoski vanglasse ning seejärel juba siia Tamperesse üle oli toodud, pimedas vagunis nagu surnuvankris, oli talle üks vennalikult parmatuhhat pakkunud kaasvang, suurt kasvu sportlane, nii-öelda tšuhhi-puhhi-barets rääkinud, et väljas olla võim vahetunud ja tsaaririigi alt olla nüüd üle mindud Soome hirmuvalitsuse-isevalitsuse alla. Opiatovitš polnud oma vaimu-duhotškut parmatuhhotškaga rahustanud, vaid kuulanud lõhnaõlipudelit käes hoides kaaslast tähelepanelikult – hullumajas puudus ju igasugune poliitiline info, peale päevakäskude, mida jagas Jämejalas üks kohalik habemega Jakobson. Barets oli õpetanud, et kui astud nüüd siin Tamperes vanglakambrisse, ütle soomepäraselt: morjens, veljet-rikolliset!

    Polnud alust kahelda, et ajaloo kiik oli jälle suure kolksuga nagu jaaniõhtul üle võlli käinud ning vene võim hoopis uskumatul kombel soome omale alla jäänud, täpselt niisama kui pussnuga on alati soomepärast nime kandnud ja finkaks kutsutud. Nüüd oligi põhjarahvas oma kurikuulsa finka löönud otse tsaaririigi viienda ribi alla ning päris arusaamatult saanud kauba peale võimaluse valitseda veel ka Eesti provintsi, kuigi nagu kommenteeris lõhnaõlijooki pakkunud ja hiljem uinudes võikalt peeretama hakanud barets-jõumees rongis, et kaua see nii küll ei pidanud ehk kestma. Ta oli võrrelnud niisugust uskumatut asja nuga saanud fraieriga, kes näoli jõkke kukkudes ja uppuma hakates algul mõnuga ise nagu lollike-durak vett suhu ahmab…

    Ning kuigi Opiatovitši poliitika ei huvitanud, sest õige vargana vältis ta igasuguseid kokkupuuteid võimuga ja eriti templeid, mida lööb riik oma kodanikule passi, hoidis ta silmad-kõrvad ka magades lahti. Vaid nooruses oli ta kunagi Riia linnas templivõltsijana kuuma keedetud munaga arvetempleid üle rullinud, et siis munajäljendiga valeblanketile veidi lopergune, aga päris usutav koopia vajutada, millega sai komisjonipoodi mindud ja suure tehase varustajat mängides nii mõnigi lühter-lühtrike välja petetud. Kuid silmad-kõrvad tuli jänesena lahti hoida, see oli selgemast selge, ning õhtuste telekavaatamiste ajal jälgis ta juba suure kaasaelamisega, kuidas Tampere linna taheti kasvõi nui neljaks trammi sõitma panna. Tramm aga tähendas Opiatovitšile ju kõige mugavamat töökeskkonda. Vana hea Viljandi tuli meelde, oh aegu ammuseid, mil sai turult Paala-gorodokki minevaid mamsleid tühjendatud! Kogu ta elu oligi olnud üks uljas trammisõit hullumaja ja teatri vahel, justkui oleks ta olnud mõni veider vaid mööblit omav mees, kes otsib miljonite hulgast seda üht, vaid elamispinda omavat naist.

    Nüüd vaatas Opiatovitš huviga Soome tänavat, selle maju ja puid. Soome vangla oli olnud ilus ja puhas, ka siin seisid väikesed punased ja kollased puumajad üksteise kõrval, nii et meelde tuli ühe vana soome-parvepoiss-retsi lauluke, mida ta kambris kuulama oli sunnitud, ikka et „silmad on punased ja hambad kollased ja huuled on sinised, aga silma alt on must!“ Mustust siin küll ei olnud, aedadesse oli tõstetud suvemööbel, majauksed olid pärani lahti ja toimekad perenaised liikusid aiakääre või kulpe käes hoides vilkalt toa ja kasvuhoone vahel. Saabus moodne liinibuss, mida peatas keegi pensionär, kes tõstis sõidukaardiga käe ning tervitas sisenedes omapoisilikult juhti. Opiatovitš sülitas, oh kui võõras see kõik siin ikkagi oli, ta vaatas, kuidas kasetohumustriga spordikingades vanataat vinnas end mugavalt tühjas bussis istuma. Lootusetu juhtum taskuvargale! Siseneti ilmselt eest, väljuti tagantpoolt. Polnud siin mõnusat turupäevast viljandlikku trügimist! Ega midagi sellist, mis oleks lasknud ühele karmantšikule väikest teenistust aimata! Kuid tuuleke tõi talle jälle laulukese, mida polnud ammu tahtnud ümiseda, „Murka“ tuli hopsti huultele, justkui ta oleks lapsepõlves turult tuvipoegi ostnud või mõnda sinise jakikesega tüdrukut fontääni juures oodanud! Vabadus oli ju kõige olulisem! Mis siis, et juuksed juba peas viimseni halliks olid läinud ja tuul kõik kunagiste kallimate laulud laiali kandnud nagu bajaan-šarlataan! Selle kummalise võõramaa linnaga ja nagu öeldakse, ka linnakese prokuröriga, tuli ju lähemat tutvust teha!

    Ta peatus ühe männi all ja hingas sügavalt sisse. Vanglas oli Opiatovitš lugenud igapäevaselt soomlaste rahvuseepost „Kalevala“, mänd pidi soomlaste rahvuspuu olema, nii-öelda nende Jeesuse veri ja Maarja piim. Ei, õige rahvuspuu on siiski ainult kask-kaseke, mõtles ta, isegi vangla saunas oli tal alati eriti kuum jõnks läbi käinud, kui toetas tagumiku kasest tehtud saunalavale ja võttis kaseviha kätte, siis kadusid aeg ja ruum ning oleks kui kõndinud armsa Viljandi-gorodoki lossimägedes või hüpanud klaveri puruks ehk joonud lillevaasist šampanjat! Kõik kaasvangid-orkestrandid-papagoiretsid kadusid siis kuhugi kaugele nagu kured tormis ja ta tundis kontides lendutõusmise jõudu, kuigi tema taevatee oleks viinud muidugi hoopis vastassuunas, koju. Muidu kurvameelne ja haviluust tehtud hingeviiul ta sees hakkas siis korraga mängima lõbusasti, nagu tundmatule kaunitarile-studentkale-kuldhambale!

    Uue nimega vana sõber

    „Eh-eh-hee!“ mõtles Opiatovitš, kui märkas tänavanurgal hiina restorani ja selle kõrval kummalist kirikukest väga madala väravaga. Kõigepealt on muidugi õige seada sammud ikka pühakotta! Uks oli lahti ja sees mängis orel ehk nagu öeldakse, teeniti siin masinaga Jumalat. Madal lagi oli kaetud inglitiivamustriga, kuid huvitavamad olid paar maali altari taga ja kõrval. Kõigepealt oli seal ikoonide asemel keegi maalinud seinale pildi surnuist ülestõusvatest inimestest. Ju olid siis viimase kohtupäeva pasunad nii kõvasti hüüdnud, et inimesed end haudadest üles ajasid ja kusagile kibekiiresti liikuma kippusid nagu mõnes uues kaubamajas. Huvitavamaid asju oli aga kujutatud madalas kõrvalkäigus, kus ühel maalil kastsid luukered taimi ja teisel tassisid mingid kummalised poisid haavatud ja pimedat inglit. Luukered olid lõbusad ja kastekannudega ning valasid kaktustele vett, poisid olid aga vägagi torssis nägudega, ilmselt oli ingel nende jaoks liiga raske. Üks oli Opiatovitšile selge, päris õigeuslik see jumalakoda siin ei olnud, aga maailmas on ju erinevaid uske vägagi palju! Ta tahtis juba väljuda, kui oli tahtmata tunnistajaks kummalisele kõnelusele kirikutrepil, kus suitsetav papp vestles mööduva õmblusmasinamüüjaga.

    Tundus, et müügiesindajal oli raske pohmell, sest ta ei saanud jätta pappi torkimata.

    „Taevas ju ei suitsetata!“

    Papp tõmbas rahulikult pika mahvi.

    „Ega seal ei müüda ka õmblusmasinaid, ma arvan…“

    Opiatovitšile batja vastus meeldis, selle naljaka kiriku papp polnud ju üldse loll-durak-simsalasimberg! Ta puges muheledes vaidlejatest mööda ja astus nüüd restorani suunas. Söögikoha ees istus pilusilmne eit, kes teda nähes kohe oma odavalt toolilt püsti krapsas. Mutt tõstis tervituseks käe nagu mõni rooma tribuun, kuid suunas siis näpu ikkagi ükskõikselt nina urgitsema. Uks kiunus lahti ja moor karjus talle hane moodi otse kõrva: „Keda joome, Ivan?“

    Opiatovitš tahtis midagi selle kentsaka ja arusaamatu küsimuse peale vastata, kuid jäi vahtima suurt ja kirevat lehvikut, mis seina ehtis. Maaliline maastik lehvikul, mis oli paari hooletu haamrilöögiga tagurpidi seina peale löödud, meenutas talle niivõrd tema enda kirevat elu, et ta ehmus. Siin oli vikerkaarevärvides kujutatud kõiki tema käest kadunud, ära läinud päevi: lapsepõlve Riiat ja tuvimaja, noorusebandesid nõukogude mikrorajoonis ja lõpuks koguni armsa väikelinna Viljandi trammi, kus ta juba vanemas eas palju häid töövõite oli saavutanud! Ning kus ta kunagi isegi suure klassiku Nikolai Gogoli enesega kohtunud oli!

    „Kas tohin küsida ühe klaasikese vett?“ küsis ta mõnuga puhtas vene keeles, teades, et saadakse aru ja austatakse.

    Mutike tõi külmkapist terve samagonipudelitäie külma allikavett ja Opiatovitš jõi järjest pead tõstmata pudeli pooltühjaks, nagu oleks ta just tuppa jooksnud jõmpsikas, kes on tolmusel ja palaval õuel kokkukukkumiseni koerakutsikatega mänginud. Kuid uks kiunus uuesti ja lendas lahti ning ilma igasuguse väärikustundeta sisenes keegi segane mees, kellel oli selline nägu peas, justkui oleks ta siga, mida püssist lastud. Päev, kuum ja virvendav, paiskus korraga ruumi, ja võõras seisis uksel nagu mõni keeduviljaaeda kogemata kasvama juhtunud rääbakas moon. Tema rõivaks oli viimseni tolmune frakk, ilmselt oli tema tööks müüa tsirkusepileteid, mingit eliksiiri satikate vastu või muud seesugust.

    „Vabandan, et hilinesin!“ ütles ilmutis päris harilikus viljandipärases vene keeles ja tema silmad oli poolpilukil nagu mõnel talumajal-huutoril kuskil Võhma-gorodoki lähedal sügavas võsas. „Seesinane, aig om ürike, et sattusin Eesti laevale, ei pääsenud kohe tulema!“ Ta pudistas lauseid nagu pihust seemneid. Moor lõikas edasi melonit lahti ja vaatas teda arusaamatuses.

    „Sa said juba ju kaks kuud tagasi potkut! Lasin su juba siis lahti, kui Rootsi laevalt niisamuti helistasid-plämisesid, ei mäleta või?“

    Mees tegi ristimärgi, ohkas ja väljus hiljukesi. Opiatovitš maksis ümbrikust võetud vanglarahaga ja ruttas väljapääsu poole. Kuskilt sügavalt tema seest kerkis naer nagu hõbedane lennuk läbi paksude pilvede üles piibeleheõitega kaetud taevase aasa kohale. Suu kiskus vägisi naerugrimassile. Ta jooksis võõrale kiiresti järele, nagu tehakse mõnes kadunud liivlaste ringmängus!

    „Pidage, isand Gukš!“ hüüdis ta urkaust lahti paisates.

    Gukš istus jahmunult lasteatraktsioonile, karussellikesele, mis ime küll, ei olnudki viljandlikult koerajunnidega kaetud, vaid säras puhtusest.

    „Kas see oled tõesti sina, Opiatovitš? No see on küll nüüd uskumatu lugu! See ei või olla ilmsi, Konstantin, oh sa Nepaali printsess ja kiirabiauto varietees, kullake. Sain kohe aru, et midagi juhtub, selg sügeles juba hommikul…“ imestas Gukš.

    Gukš vahtis vana sõpra Opiatovitši nagu mõnda süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul!

    „Mnjaa, sinust pole pääsu, lendad järsku läbi õhu nagu kahvel vihase patsiendi käest günekoloogi matusel kirstu suunas, no oled ikka nadikael, Opiatovitš, kallike!“

    Gukš embas Opiatovitši ja see oli tõeline soomepoisi kallistus, kes tõmbab sind rinnale, et selja poolt finkaga lüüa, naeratus ta suul aga on mäesuurune nagu kivikuhi partisanide juhi haual.

    Kuid Opiatovitš poleks olnud vana varas, kui ta poleks kogu selle jabura jutu peale murdnud endale igaks juhuks mõttes üht valget akaatsiat valvsusemärgiks rinda.

    Gukš, nüüd lasi ta ennast kutsuda Kuksiminen, justkui murdus ja asus jutustama, mis kõik viimase kümne aasta jooksul juhtunud oli. Kuidas soomlased võimule said ja kogu Eesti ülikiiresti ühtlase pensionäridemassiga üle ujutasid. Ning polnud imestada, et nad just eriti päikselisse Viljandisse kippusid, sest Soome kliima oli suurema osa aastast Vorkuta tuul veebruaris, mis sõrmi murrab. Kusagil Kuusamos püsis ju lumi maikuuni! Kuid Soome kohta kasutas Kuksiminen nimetust Sutse ning Venemaa oli Kemenume! Rääkis, kuidas sutselaste president Koivu mängib võrkpalli, sigar suus, võrkpalliklubis Sigaripall ja kuidas maakohtades kardetakse eesti metsavendi, keda kutsutakse virolainen käpykaarti! Kuksiminen jahus kõõksudes oma reisidest lõunamaadesse, ta oli palju jõudnud, näiteks tutvunud Tai kuningriigis joomaahviga, kes talt pudeli ära võttis, tühjaks jõi ja lõpuks pähe puruks lõi. Juoppoapina, perkele! Päike, mis nende pea kohal aina kõvemini kõrvetama hakkas, kuulas tüdinult kõike seda rumalat juttu, mida Kuksiminen südamepekslemise saatel vanale tuttavale ette kandis nagu osav kelner kõikidest toidujääkidest päeva lõpuks kokku kogutud jäätmekandikut, niinimetatud kalossi, mis uuesti õhtul söögisaali maha müüakse. Paljut teadis Opiatovitš niigi, ta oli kambris alati rohkem vaikne kuulaja, kui teised oma värvilisi tätoveeritud papagoisid (need olid siin midagi analoogset vanasti Viljandi vanglas tehtud kirikutornidega) demonstreerisid. Ahv tekitas temas isegi korraks huvi, niisuguse ahviga võiks ju trammis imet teha, palju väikeseid rahakašelotte välja õngitseda! Aga kui ahvil on viinaviga küljes, siis oli asi enam kui kahtlane teenistuse mõttes muidugi.

    Pikka teed oli käidud, nüüd istus Opiatovitš nagu mustlase ees, kes kaarte välja laob, ta oli surematu arestandina saabunud elu sõlmpunkti justkui kohtuistungile, kus öeldakse, mis edasi saab. Kuksiminen tulistas aga nagu kuulipildujaga konvoi oma lõputuid lugusid. Kriitiline moment, ja neid oli olnud kinniistumise ajal omajagu; tume element – selliseid tegelasi on vanglas juba alati piisavalt, ning armastuse palav pudru – romaanike ühe silmnähtavalt pakseneva köögitöölise-soomlanna-pensionäriga – kõik see pidi Opiatovitši jaoks nüüd jääma kroonulikult hoolitsetud tehisripsmetega kaamerasilma vaateulatusse. Aga midagi uut oli Opiatovitšil ilma trammita raske välja mõelda, seepärast tuli pigem kesklinna suunduda, et oma silmaga lõpuks veenduda, kui kaugele Tampere oma trammiliiniehitusega ka jõudnud oli. Juhul, kui neile oli tõesti Kuksimineniga elus üks langevari, nagu öeldakse, kahe peale määratud, siis küll… Eks elus on ikka neid, kes lähevad kaugele teele, ja samas ka neid, kes istuvad kodus, ning on sügavalt kahtlane, kas inimene saab niisugust valikut ise teha, aga igal juhul peab igaüks mingi otsuse juba siis tegema, kui tal veel aega on antud, hiljem on vägagi raske oma kurssi muuta, sest suurel laeval on väga sügav sõit. Ning kellega siis veel, muidugi nii mõistuse piires, kui mitte Kuksimineniga, ptüi, Gukšiga, võis taanduda elu voolude villu? Ainult frakk oli Kuksiminenil seljas justkui orikal pigimüts, äratas tähelepanu, välja nägi ta tõesti ärajoonud briti aadlikuna, mõne lõhelordina, kes kuuldavasti käisid kalastamas kuskil Ämmakoski all. Tükikese lõhet, seda paksu poega, oleks hea konjakiga söönud praegu aga meelsasti! Nii et las elu teeb siis fotot meist, mõtles Opiatovitš, olgu siis elu jälle kord suisa üks meisterlik loodusfotograaf, kes oma käe pealt hakkliha pakkudes neid kahte nagu segaseid öökulle oma võtteplatsile meelitab!

    Ta ohkas ja tõstis käe, sest niisuguse alandliku žestiga peatati siin autobusse. Juht võttis raha ja vaatas neid pilguga, mis sarnanes presidendi vaatele, kes võtab lääneranniku sutselastelt-randlastelt vastu jõuluks saadetud haugi…

    Soome, ptüi, Sutse!

    Just nii nagu Väinamoinen tegi haugist kandle, jõudsid Kuksiminen ja Opiatovitš kesklinna. Ometi oleks paslikum võrrelda Opiatovitši silmi särjesilmadega, sest trammi kui sellist kesklinnas näha polnud. Linna peatänav, Hämeenkatu, mis viis kaubamajade juurest raudteejaama, oli üleni üles kaevatud, täis betoonääri ja raudvõresid ning kolla-puna-kirjuid hoiatuslinte. Rööpad tundusid küll olevat juba maha pandud, aga siis oli kõik millegipärast takerdunud, kollased torud kuhjunud, tekkinud igasugused probleemid läbilõigatud kommunikatsioonidega, nii et isegi kõige kurjem naisbrigadir jäi siin kohe hätta ja võis vaid unistada endale elu jooksul rajatavast liikuvast monumendist. Läinud õhtul töölt koju, mõtles selline töödejuhataja endamisi, et tal on vaenlasi nagu soos sammalt. Ning kui kõik tundus juba sujuvat ja oleks võinud mõne lõigu trammiteest ehk avadagi, ilmus ikka kuskilt välja mõni mehelik naisbussijuht, kes suitsu tehes ta läbi sõimas ja bussile läbipääsu nõudis, või siis mõni pensionär kuskilt seitsmendalt korruselt, kellel kaevetööde tõttu pommidega Becker seinal igavesti ajanäitamisest loobunud oli. See viimane oli eriti hirmus! Kogu linn ja riik näiski siin pensionäridele alluvat! Küll tahtsid nad sõita oma kepikestega matkarajale linnaserva või püksikestega ujulasse, ja januga isegi kaugesse õllekasse, kus kaks toopi ühe hinnaga anti, juhul kui enne keskpäeva kohale läksid. Nad tulid kodudest ja hooldekodudest, paljud ka sellistest majadest, kus muidu nagu korterid olid, aga sanitar esimesel korrusel valvet pidas. Oli võrdlemisi ilmne, et nad isekeskis kõik tuttavad ja mõnes tehases kunagi koos töötama olid juhtunud, sest Tampere oli tehaste ja tööliste linn. Ja iga bussijuht pidi siin olema nagu jahimees-kindelkäsi, et neid millegagi ei vihastaks ega pahandaks, et nii-öelda kuidagigi ei oleks ta kujundlikult öeldes tulistanud mõnele neist vanadest jänestest vasakule poole, mida iganes see ka tähendama pidi, nii et jänese sapp laiali lendas ja mõne sellise liha rikutud sai. Pensionär oli Sutses, ptüi, Soomes, püha loom!

    Kuksiminen juhatas ta läbi jaamaalustest koridoridest, kuhu Riias normaalne inimene kunagi oma jalga ei tõstnud. Siin Tamperes oli aga kõik teisiti, haisvate muusikute asemel olid kenakesed kohvikud ja hipipoed, kus pensionärid väikest viskit võtsid ning enda käisteta teksatagile mõne uuema ansamblinimega embleemi lasid peale kõrvetada. Opiatovitš kõndis ja imestas, vaatas seninägemata maailma ettevaatlikult kui mõnda keskaegset miasmi, udus tekkivatest mädastest ainetest auru, mis normaalsele inimesele ohtlik on. Vaikselt hakkas talle kohale jõudma, miks Sutset ennevanasti Soomeks nimetati, see oli ju soomaa nii mitmeski mõttes ja kui mõni teadlane oleks talle seletanud, et udu tekib veepiiskadest ja virvatuled metaanist, siis oleks ta pikalt naernud. Teadlased-arhimeedesed polnud kunagi õiget vaibi tabanud, mida varas tundis kõhuga, pilguga, mis kellelegi otsa ei vaadanud! Kuuse juurtest punutud köied rippusid siin putkades kõrvuti kasevitsadega, mis pidid saunas kasutades mõjuma nagu habemeta musid. Keegi invaliid müüs männiokkaid, mida panna patjade sisse, teine üritas hõlma alt müüa tammepuutükikesi, mis pärinesid Ahvenamaalt. Ettevõtlikkust tundus siin rohkesti olevat, aga kõik see mõjus nagu kari kummitusi, mis kivipõllult tõusevad. Mnjah, mõtles Opiatovitš, parem on siin kulgeda vaikselt nagu siig, koerana haukuda midagi polnud küll mõtet. Ta vaatas võõramaa kaupu ja meelde tuli Riias lapsepõlves öeldu, et eks konngi on hea, kui sööd teda teadmata! Siis varastas ta nagu möödaminnes ära ühelt pimedalt kepi.

    Muuseumis

    Kuksiminen, ptüi, Gukš, oli end tööle munsterdanud suurde majja, kus näidati lastele mingeid karloss-loomi. Need olid hirmus populaarsed pika koonuga tegelased, kellest oli palju raamatuid ja filme tehtud ja kes nüüd rassisid ja toimetasid lugematutel stendidel ning makettidel. Nimetati kloune mumideks ja kui nad alguses olidki kaunis arusaamatult kurjad olnud, muutusid mumid müügi edenedes ja populaarsemaks saades üha ümaramateks ja lahkemateks. Kahe kõrva ja hiigelsuure nagu mumpsis oleva koonuga mumide perekond elas sarnaselt soomlastele ikka oma ilusas majakeses. Mumimuuseumis oli hubane ja põlesid lumepallidest tehtud laternad, kuid kui Opiatovitš ühte sellist kerakest kätte võtta tahtis, sai ta aru, et kogu värk on plastmassist, just nii nagu Viljandi trammijuhi juures rippuv suveniir-ahv või kasetohust lilletorbik. Kõik oli siin kunstlik, nöörredel seinal oli maalitud ja puutüvi, mida tassisid mingid tõsisemad kollid, paistis läbi. Mnjaa, kadunud Arkašale oleks siin hirmsasti meeldinud, ta oleks kohe mõnesse neist nukumajadest sisse pugenud nagu ka legendaarne Viljandi Lossi tänava viimane metsavend-estoonets härra Pugi!

    Kuksiminen aga asus tööle: juhatas lapsi, tegi pilti, keeras vastavalt külalise rahvusele nupukest ja lasi valjuhääldist mumijutte. Polnud nagu päris tema, Arkaša-avastaja ampluaa, pealegi oli kõik siin kuidagi sama võlts kui jaamaaluses käigus. Jaamas peabki kuse järele lõhnama ja muusik-degenerant-iseprodjuuser jubedat laulukest venitama, mitte olema poekesed ja kohvikukesed! Nii ka siin, no öelge, kus on mumide surnuaed või mumide segasaun? Pole! Ainult miskid muinasjutud, nagu kõik mumidki oleksid olnud juba sünnist saati mumpsis pensionärid! Ja mis pidi see veel tähendama? Seinal oli plakat, kus naeratas mingi uimane šantrett-šatään-täitsa-ljapkin-tapkin eesti kirjanik, kelle luuleõhtu pidi peagi kavas olema. Lubati pakkuda ka kohvi ja küpsiseid! Opiatovitšil hakkas lääge, oleks tahtnud pigem korralikku kapsaleent, pudru ja pirukaid, mitte kuulata sellist ruutukuningat, vojažeerida sellist Deržimordat! Kuid ta sundis end eludoominot mängides rahulikuks. Ja muutus ringi lonkides lõpuks kurvaks, sest ta oleks väga tahtnud näha mõnda natukenegi elusat mumit, millega oli nii, nagu stendilt võis lugeda, et kui sellist Keuruus nägid, tähendas head, aga Hyvinkääl halba. Lõpuks ajasid kaks turvameest higise Kuksimineni millegipärast muuseumist välja.

    „Ma ei saa aru, kas sa siis ei töötagi siin?“

    Seda Opiatovitši küsimust kuuldes oli Kuksiminen peaaegu naerust suremas.

    Pilet

    Kuksimineni soov oli, et nad alustaksid pärast „tööd“ kultuursematest Tampere õllekatest, muidu pidi šokk Opiatovitši jaoks liiga äge olema, ütles ta. Vägeva keskplatsi servas, kus asus busside lõpp-peatus, kirik, turuväljak ja veel jumal-teab-mis, asus ka teater ning selle einelaua klaasuksed olid kutsuvalt pärani. Kultuurikohvik Kivi oli võrdlemisi tühi, nagu oleks ahm siit läbi jooksnud. Vaid paari laua taga tukkusid toopide juures suurte punaste viisnurkmärk-sonidega vanamehed justnagu karistust kandes, ja ometi vist kuidagi omamoodi õnnelikult, eemalt vaadates sellised arusaamatud staretsid-tšelovekid-metslased. Akna all laua taga aga magas mees, kes küll hingas, aga tema ümber ei saanud hingata… Ta kõrval maas oli pooleldi lahtirullunud punane plagu, kus oli õnneliku kassi nägu ning umbes selline kiri, et Tampere kommunistlik partei annab vaestele töölistele kassiliha, kuid vasak käsi oli krampunud mingi paberi ümber, mida ta hoidis tugevalt ja kuidagi hellalt… Keegi võrdlemisi kõikuv Che Guevara särki kandev naine tõusis kohe ja libises leti äärde ning asus pilkudega Kuksimineni kaelust närima, nagu argentiina hunt keset Patagoonia tühermaad luurab mõnd hilist raudteejaamas ootajat. Seda, et see oli peenikene koht, puha teatrikohvik ehk soomekeeli kiaateri-kohvinmaja, võis aimata vaid kaudselt, klaver ja grammafon, palm ja lühter olid küll olemas, aga kõik hirmsa tolmukorra all ja kuidagi kohatu nagu mõni armeenlane, kes sõidab rongiga.

    Opiatovitš läks, tõstis kommunistist magaja klaasi teise kohta laua peal, nagu oleks malekäigu teinud. Kolhoosi saunas võõrast matšalkat võtva seebise haigutusega sai paberilipakas mehe käest tema põue.

    „Jumalaga, kaunitar-sutslanna!“ hüüdis samal ajal Kuksiminen kärisedes ja riputas end Opiatovitšile kaela. Õhtu oli tõesti algamas! Kae taati, mõtles Opiatovitš, Kuksiminen käitub nagu mõni külavanem, aga ei öelnud midagi, sest mõtles juba varastatud paberikese peale. Mis küll seal olla võis? Ta tiris seletamatus joobumuses oleva Kuksimineni trepist alla ja lükkas uksest välja, et salamahti lipakat üle vaadata, ja sai kohe aru, et oli varastanud vaid muuseumipileti kuhugi Lenini-muuseumisse… Opiatovitš heitis traagilise pilgu trammitee pärast üles kaevatud keskplatsile. Kui tal ei oleks olnud pikka elukogemust, mis ütles vaikselt kõrva, et juhuseid elus ei ole, siis oleks ta vajunud pettumusest terve arssina jagu kühmu.

    Lenin elab igavesti!

    Nad jalutasid läbi võõralt sumiseva ja viimseni üles kaevatud kesklinna ning jõudsid puudega ääristatud bulvarile. Lenini muuseum asus suure puiestee ääres uhkes juugendmajas. Oli arusaamatu, kuidas töölistel raske ja põrguni kirutud elu kõrvalt oli olnud võimalik nii palju raha kõrvale panna, et isegi suitsevate tehasekorstnatega vitraažid peauksele telliti. Aga see oli kohatu küsimus, sest nii mõneski mõttes oli Tampere Lenini muuseum töölistele nagu kirik, ja nii nagu Jeesuse elus oli kõige olulisemaks sündmuseks tema kohtumine Juudaga, olid siingi 1905. aastal esimest korda kohtunud Lenin ja Stalin, kes kandis tollal küll veel oma neiupõlvenime Jossif Džugašvili. Kuna tsaari-Venemaal oli olnud ohtlik koosolekut pidada, andsid Tampere töölised heal meelel oma uhke tööliskiriku võõrastele prohvetitele kasutada. Kuigi ka Sutse oli olnud tsaaririigi osa, oli siin alati võimalik välja panna tugev töölisvalve. Hoovi valvas teise korruse rõdunurgal olev pronksöökull, sest vaevalt et tavaline öökull oleks end proletariaadi hulka kuuluvaks lugenud! Majas oli otsustatud tähtsaid asju: et Sutse verivorst on maailm parim vorst ja et tuleb luua uus riik nimega Nõukogude Liit!

    Opiatovitš andis pileti Kuksiminenile ja sisenes ise muuseumi pimedana. Ta kopsis kepiga stende, nagu oleks olnud mõni alpinist mäestikus, ega olnud millegagi rahul.

    „Kuksiminen, need inimesed siin on hulluks läinud!“ lausus ta mõtlikult, vaadates tendentslikke videolõike, kus teatava imeliku leebusega ülistati kuulsat terroristi Leninit. Eriti pikalt vaatas ta fotot, kus oli kujutatud naisi punalippude ja loosungiga „Me ei oota enam, me nõuame!“. Vihaselt sammus ta ekspositsioonisaalis edasi, kuni kostis summutatud karjatus, Opiatovitš oli avastanud mootorratta, mille külgkorvis istus Lenin ise!

    „See paistab vahast tehtud olevat!“ lausus ta Kuksiminenile, kes võttis kohe Leninil ninast kinni.

    „Kelm, oi kui kelm, aga, ma arvan, kõige sellega aetakse siin kenake rubla kokku!“

    Viimaste sõnade juures oli Kuksiminen kummardanud ja katsus Leninit külgkorvist välja tõsta. Punase terrori isa, kelle tõttu otsesemalt või kaudselt oli hävitatud oma 100 miljonit inimest, nägi välja nagu mõni sutselasest pensionär! Tal oli seljas korralik vestiga ülikond, nagu oleks ta kuulunud mõne panga juhatusse, milletaolisi ta sõber Džugašvili ohtralt röövinud oli. Kuksiminen tiris veel korra, Lenin hakkas tõmmates kerkima ja nüüd võisid kõik näha, et ta tagumikust tuli välja suur polt, millega võis puuslikku ükskõik kuhu kinnitada, ja ta oleks ikka vaid totralt naeratanud. Kuid Lenin oli ka ilma mootorrattata üllatavalt raske, nagu oleks tal tõesti hing nagu bensiin sees olnud, sest ateistid teadupärast ei kaalu midagi. Opiatovitš sai joonelt Kuksimineni plaanist aru ja nad jooksid Leninit kahe vahel hoides väljapääsu poole.

    „Hoia!“ karjatas Opiatovitš ja hoidis muuseumi ust niikaua kinni, kuni ta pimedalt varastatud kepi oli risti läbi käepidemete pannud. Pilotkaga paks naine, piletimüüja ja valvur, hakkas ust kangutades jõuetult nutma. Koristaja trepil aga kummardus maani, kui temast möödusid kaks meest, kandes Leninit nagu Simbergi kuulsat haavatud inglit.

    „Kätte saime!“

    Seda öeldes lasi Kuksiminen Lenini kõva kolksuga pargipingile, kuhu see jäi nagu mõni kodutu pärast õllesaalist tulekut näoli magama, suur metalljurakas püksipersest välja turritamas. Kuid mööda pargimuru oli võrdlemisi hääletult nendeni jõudnud ratsapolitseinik.

    „Kelle te kätte saite? Mis toimub?“ Hobune peatus Opiatovitši kõrval, loom oleks ilmselgelt ja hea meelega hammustanud teda nagu mõnda küpsist-lollakat-anarhisti. Hobune oli võrdlemisi tüdinenud vasakpoolsetest mässajatest, vabariigi aastapäeval oli ta neid protestimarssi laiali ajades iga kord rutiinse mõnuga tallunud. Ratsapolitseinik irvitas.

    „Keda kuradit? See on ju Lenin…“

    Ta tõmbas välja mõõga, kummardus ja raius ropsuga pingil magaja ühe kõrva ära! Ilmselgelt ei sallinud siin Tamperes seda puuslikku ikkagi keegi veel, ei kannatanud, nagu öeldakse, isegi mitte silmaotsaski!

    „Ja nüüd kaote siit… kuradi vanglafaustid… et ma teid… enam… siin ei näe…“

    Opitovitš ja Kuksiminen rabasid haavatud Lenini ja ruttasid neile antud käsku täitma. Alles nüüd panid nad tähele, et kogu uhke park oli peenardeks ümber kaevatud ning siin ja seal kükitas või rohis penskareid-veganeid-mullamulle, kes kasvatasid linnale kõrget renti makstes oma nelja porgandit. Kuid nad ei märganud, ja nii oligi see mõeldud, et politseinik toppis oma mõõga puuõõnde, keeras kuue teistpidi, nii et sellest sai sinine tööliskittel, ja asus tõttamata ning rahulikult, kuid samas osavalt nagu öölind, kes oma laia nokka kordagi kogemata vastu kuuvalgel helkivat veepinda ei löö, neid jälitama, peitudes siin ja seal pensionär-aiandushuvilise-vaksalihullu selja taha või siis lihtsalt okkalisse kibuvitsatihnikusse.

    „Isegi Moskvas on sarnane muuseum ju suletud, miks siis siin… niimoodi… Lenini ja tema sõjakommunismi tõttu hävitati ju kogu eliit, ja, tõesti, kümneid miljoneid tavainimesi, enamik tema tehtud üleskutseid sisaldasid tapmiskäsku,“ mõtles Opiatovitš endamisi. Ta tassis Leninit ja vaatas kaupluste vaateaknaid. Kuidas saab keegi olla nii pimedalt punane linnas, kus igal sammul on korralik kübarapood? Hiina restoran? Kus linnavalitsus koguni plaanib trammi sõitma panna? Kuid seda, et trammiga läheb veel palju aega, taipas Opiatovitš igal tänavanurgal, kus rasked betoonplokid kaitsesid tööd teha rahmeldavaid ehitustöölisi. Trammi ei pidanud Tampere saama veel niipea, ja seetõttu ei olnud ka ühel trammivargal siin erilist teenistust paista. Pealegi, kui tramm tuleb samasugune kui buss, et peale saab vaid esiuksest ja mida inimesed peatustes oodates moodustavad vabatahtlikult korralikke lammas-järjekordi, siis pole lootustki karmantšikul mõnda rahakotti-kašelotti-jättipotti kätte saada…

    „Keerame kuhugi õllekasse,“ ütles Kuksiminen tassimisest nõrkedes. Opiatovitš vaatas tähelepanelikult oma kaaslase nägu – see oli ikka seesama prodjuuser-arkaadiavastaja-elukajakas! Oli küll veidi vanemaks jäänud ja veidi nagu vimma tõmmanud, aga vara oli teda veel maha kanda, eriti kui ta haistis head teenimisvõimalust! Välja nägi ta muidugi halb ja üldse-mitte-stiljaaga, aga Sutsemaal näisid kõik kandvat ruudulisi särke, plastmass-sandaale ja mingite kohalike indiaanisuguharude tähenduseta tätoveeringuid, nii et päevinäinud frakk mõjus isegi väga antikvaar-viljandi-žikaarselt. Pealegi oli mehel nüüd oma Lenin taskus-karmanis-pussissa, nagu öeldakse!

    „Imelik, imelik!“ kordas Opiatovitš endale. Tal oli tunne, nagu haavatud Lenin oleks korraks ikka veel elus olnud! Kuid lolluste arutamiseks polnud aega, sest Kuksiminen kangutas juba lahti õllesaali ust ja kogu Lenini mitte-väga-ingellik raskus langes tema kätele. Õieti oli Leninit päris mugav hoida, kui võtsid korralikult kinni raudpoldist, mis ta tagumikust välja ulatus.

    Õllekas

    „Morjens, bratva!“ karjus Kuksiminen kohe ukse pealt.

    Kas selle pärast või ebahariliku välimusega „paki“ tõttu, igaks juhuks ruttas baarmen neile vastu ja ütles midagi sellist, et „tekee sinne ensin asiaa nurkkaan ja sitten vasta inkomma“. Opiatovitš imestas, aga läks, nagu öeldud, nurka mänguautomaatide kõrvale ning hakkas püksinööpe lahti tegema. Kuksiminen, kes Sutse keelt paremini jagas, tõmbas ta tagasi ning lükanud baarmeni eemale, pani Lenini ikkagi keset ruumi baarileti äärde seisma. Ta rääkis midagi baarmeniga, ja kuigi see ei olnud kohe kõigega nõus nagu mõni tuletõrjujate pealik, kui temalt küsid töö ajal suitsule tuld, lubas ta Kuksiminenil korraks rahvaga rääkida. Umbes kümmekond meest mediteeris oma toopide taga, nad vaatasid keskendunud ilmel üha vähenevat õlut ega olnud vähimalgi määral huvitatud Kuksimineni jutust. Lõpuks ajas üks pikem kolge end püsti ja loivas leti juurde.

    Ta jäi seisma Lenini kõrvale ja nüüd nägi Opiatovitš, et mehel olid sokid kahelt poolt jalga auklikuks kulutatud, ju ta siis oli sokke lihtsalt keeranud neli korda jalas, kui auk jälle sisse tuli, aga mitte vahetanud, nagu töötaks ta kuskil kingatehases kulumisosakonnas, aga poleks veel kingi jalga saanudki!

    Mees võttis proteesid suust ja teatas, et tahab Leniniga pilti teha. Kuksiminen oli kohe asja juures.

    „Aga kus on raha, mees?“

    „Näed ishegi, võta proteeshid!“

    Kuksiminen silmitses arusaamatuses valehambaid.

    „Hm. Mida ma nendega peale hakkan?“

    „Sha oled ikkha päris rumal meesh, teed shuppi loomulikult! Need on head, veel mu vanhaisha hambad, kes oli laevaomanik Mississipil.“

    Nüüd ajas püsti end veel teine õllevahtija.

    „Need on ohtlikud hambad! Kui hommikul ärkad tema hammastega, siis su pea valutab ja on pohmell. Mul on mitu korda nii olnud!“

    Saal hakkas elavnema, nagu oleks siinses nukuteatris lõpuks mingit tükki mängima hakatud!

    Ka kolmas tüüp, valge kitliga juuksur, kamm ja käärid taskust paistmas, tuli asja vaatama. Ta katsus Lenini tagumikku keeratud polti ja noogutas tunnustavalt. Tema silmad olid hallid nagu külmaga gaasistunud bensiin.

    „Kuule, poika,“ kõnetas ta Kuksimineni. „Ei tost tule mitään, kui sa Leninille olut ei anna!“ Ning ta ostis toobi ja valas selle Kuksimineni vastuväidetest hoolimata Lenini suust sisse. Siis sülitas ta kammile ja kammis Leninil juuksed ära. Isegi Kuksiminenile oli see liig ja ta küsis:

    „Kas sa alati sülitad kammile?“

    „Ei, tavaliselt sülitan ikka otse pähe!“

    Kuid ots oli lahti tehtud, basaar-vaksal-mausoleum avatud. Telliti toope ja tuldi juba hulgakesi Leninit patsutama. Üks laulu jorutav turumüüja tahtis näha Lenini mune. Kuksiminen tegi lahkesti Lenini püksiaugu lahti ja lasi mehel käe sisse panna.

    „Ära ainult üleliia pigista, Paganini,“ ütles ta ettevaatlikult.

    Siis ajas end püsti keegi paks ja rikas mees. Ta vaatas Leninit ja andis nõu: „Antakaa sille viinaa…“ Kuid ise ei ostnud ja taarus õue. Sisse tuli bussijuht ametimütsi ja väikese musta kotiga. Ta kuulas ja vaatas ning viimaks küsis, kas võib Leninit lüüa. Kuid Kuksiminen ei lubanud, sest nägi Leninil ees suurt tulevikku. Lõpuks tõusis baarinurgast keegi sinise töökitliga mees ning kutsus Kuksimineni ja Opiatovitši kõrvale.

    „Mulle tundub, et te olete vähem haridust saanud kui see Lenin siin.“ Sel ajal katsus keegi leti juures Leniniga maadelda. See oli haruldane hetk ja asja oli vaatama kogunenud terve hulk vaikivaid mehi, õlletoobid käes.

    „Ma ütlesin teile juba päeval pargis, et kui te kohe Tamperest ei kao, löön teil ise silmanäo üles!“

    Kuksiminen tahtis midagi vaielda, aga Opiatovitš ei vaadanud enam tagasi, ta rebis Lenini maadleja haardest ning tormas kõrtsist välja. Oli selge, et selles planetaariumis ei olnud neile magamiskohta tähtede all antud. Tuli kurgedena tagasi kodumaale, Viljandi-gorodokki lennata! Just sel hetkel avas Lenin esimest korda silmad, kuid pani need kohe uuesti kinni ning vaid oigas vaikselt. Opiatovitš ja Kuksiminen kiirustasid rongijaama ning nad ei näinud oma teel enam mingeid ärisilte, vaateaknaid ega kõikjal suusakeppidega ringikoperdavaid rikkaid Sutse pensionäre.

    Juhtum Helsingi raudteejaamas

    Kuid pakike Šanghaist ehk prodjuuser-aferist-säpinämies Kuksiminen, vanglast välja saanud vana taskuvaras Opiatovitš ja nende eksponaat-perkele-tulevikulootus Lenin, keda oli, muide, päris mugav tagumikust väljaturritavast raudpoldist kinni haarates tassida – see kuldne kolmik rahunes alles rongis. Rong sõitis mitu tundi ja jõudis justkui linnutiivul Helsingi raudteevaksalisse.

    Opiatovitš üritas Leninit panna näoga seina poole seisma väikeses putkas, kus pakuti head ja paremat ning mille nimi oli Rongijaama Worst. See oli pisike klaasseintega tuba keset vaksali ootesaali, kus töömehed ja rongileruttajad said viimses hädas friikartuleid ja tükkideks lõigatud kabanosse osta. Opiatovitš sättis Leninit päris tükk aega nurka seisma, kuni sai viimaks aru, et vorstiputkast läbi klaasseina väljajõllitav ajalooline kurjategija äratab palju rohkem tähelepanu kui pruunis ülikonnas tundmatu kiilakas onkel, kes istub kõrge puki peal raudpoldi otsas. Kuksiminen oli läinud ohates ja Opiatovitši nõudmise peale trammipileteid hankima. Opiatovitš tellis endale vorsti ja kaks õlut, kuid kui ta leti juurest kuumaks aetud vorsti tõi, pani ta imestusega tähele, et õlu ei olnud vähenenud mitte ainult sellest klaasist, kust ta kohe rüübanud oli, vaid mingi kummalise ühendatud õlleklaaside seaduse alusel ka teisest pooleliitrisest õlleklaasist, nagu oleks kannukesel kujutatud karu õlle ise ära limpsinud. Ta vaatas ehmunult vasakule ja paremale, silmad vilasid nagu trammis tööd tehes, kuid midagi ebatavalist ta ei märganud, ruumis polnud ühtegi soome õllekarmantšikut märgata, kes teda nii osavalt petta oleks suutnud. Vaid Leninil oli pea kuidagi lõbusalt küljele vajunud. Vaksal oli veel vanal heal ajal ehitatud ja oli kõrge nagu mõni katedraal või Punane väljak, nii et pisike klaasist vorstiputka sobis Leninile mausoleumiks vägagi. See rahustas Opiatovitši ja ta asus rahulikult vorsti sööma.

    „Anna mulle ka,“ kostis korraga hääl Lenini sisemusest.

    „Võtke aga ise, kahvlit ei ole,“ vastas Opiatovitš, kes jälgis mõtlikult mäludes ühte luigesarnast inglast, kellel piilus priske lipuvärvides rahakott nagu väike kašelott pükste tagataskust ehk varaste keeles „trepikojast“ välja. Korraga katkestas ta mälumise, sest hääles, mis teda kõnetanud oli, oli midagi nii vapustavat, et vana taskuvaras peletas kašelotikese mõtetest ja kõõksatas vorstitükkide lennates… Ta vaatas hirmuga Leninile otsa, nagu oleks see mõni Rjazani metsatihnikust ilmunud röövel!

    „Just, anna mulle ka,“ kordas Lenin kätt sirutades.

    „Vaata kui tõmban sulle,“ ärkas Opiatovitš keset arusaamatuse äikesepilve. Uh, kuidas tal ehmatusest sees keeras! See nukk, Lenin, ju rääkis!

    „Kuule, maltšik-balvantšik,“ kiunus vahakuju nüüd erakordselt kõva ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega. Opiatovitš ärkas ikka veel nagu pikast unest ja rääkiv kummitus ei kadunud! „Anna kohe mulle ka seda vorsti, mida sa oma töörahvalt röövitud veriste rublade eest siin soome seltsimeeste juures sööd!“

    Järgmisel hetkel kattis tagasi jõudnud Kuksiminen Lenini näo vorstist järele jäänud pappkarbiga kinni ja hoidis seda niikaua, kuni suure juhi ja õpetaja rabelev keha taltus. Sinep, küüslaugukaste ja ketšup voolasid kurvalt mööda tumepruuni ülikonnavesti alla. Lenin köhis ja vaatas neid kavala pilguga nagu kurat, kes sööb päise päeva ajal põllul herneid. Siis limpsis ta veidi lipsult kastet ja tõmbas lurinal uuriketi läbi suu puhtaks.

    „No kui te juba niikaugele olete läinud, siis… teadke, et sellise vorstiga võib isegi riiki kukutada!“ Aeglaselt sõrmi lakkudes vaatas Lenin uurivalt ringi. „Kõik tsaari despotismi ohvrid peaksid niisugust vorsti sööma!“ Lenin lükkas Kuksimineni otsustavalt kõrvale ja ronis lauale ning tahtis hakata kõnet pidama.

    „Härrased vorstiemigrandid! Maha doktorivorst!“ hüüdis Lenin, kuid lõi tagumikust ulatuva poldiga nagu sabaga kogemata vastu klaasseina, nii et see purunes väikesteks kildudeks! Möödaruttavad sutselased vaatasid, aga ei öelnud midagi.

    Kuksiminen rebis Lenini laualt alla ja sakutas teda, nagu oleks vihaselt kaotades kaardipakki seganud. Juba oli eemalt näha vammusesse mähitud valvureid, kes jooksid vorstiputka poole. Oli viimane aeg kaduda selle „Šanghai pakikesega“ rahvamassi, et jõuda veel viimasele laevale.

    Mu aadress on Viljandi, Finlandia

    Oleks tahtnud keegi karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, siis oleks selline hüüdja hääl, pea otsast karjunud Ristija Johannese hüüatus tabanud väikese linna tänavatel vaid paar liikuvat olevust. Vaadake ise, kaks kassi, üks must-pruun-valge angoorasugemetega ja teine hõbehall, ärajooksnud kõrget briti tõugu volask, istusid turuhoone kalaosakonnapoolsel küljel ja vahetasid teineteisega laisalt kohti täpselt niisama ajuvabalt, nagu Viljandist kümnekonna kilomeetri kaugusel Paistu kaunis Põrguorus võtsid niheledes päikesevanne kaks Johannest, verinoor Johannes Semper ja noore verega Johannes Barbarus, esimene neist luges luulekogu rohukõrtest, teine raamatut vampiiridest. Just nõnda nagu kassid ootasid kalaauto saabumist turu Valuoja poolse värava juurde, passisid ka kaks Johannest leeritunni algamist kohalikus kirikus. Barbarus oli juba Paistu kirikumemmede hulgas tähelepanu pälvinud oma sandaalidega paljaste jalgade otsas, nii et naiste üksmeelse arvamuse alusel oli tegu tõelise Ristusega! Nüüd oli ta oma mõlemad jalad pannud ojja, mis jooksis väledalt läbi Põrguoru, ning ootas kannatamatult, millal saab jälle leeritunnis tüdrukute pluusidelt kirpe püüda. Kuid muidu tukkus haljendavate viljapõldude keskel asuv Viljandi linnake liikumatult nagu metsa pöörav külatee.

    Kuid mõnes Viljandi linnakese jahedas keldris käis ikkagi kibekiire töö. Nii oli õllebaar Kulksis ametis baaridaam Jazumtšik juustu lõikamisega õhtuse soome luuletajate esinemise tarvis. Õllebaari pidi sisenema järsust trepist, sest tegu oli vana tapamaja keldriga, mille ukse kohale oli lihtsalt nüüd õllevaat riputatud. Maakividest tursked keldriseinad pidid kannatama kõike ning kuigi nii mõnedki kunded varastasid siit vihmavarju sisse peidetult singilõike ja isegi õlleklaase, võis Jazumtšik neid korrale kutsudes teha vaid veidi etteheitvalt keelega at-tsa-tsaa, ei muud, sest põhimõtteks oli „oleks vodka ja selles lodka“, see tähendab pidu pidi käima vahetpidamata ja kõigilt rikastelt Sutse pensionäridelt tuli nende raha kokku korjata. Nii polnudki suurt vahet, oli selleks mõni depressiivne maalikunstnik, alkohoolikust leheneeger või hiigelsuure bolonkaga hallipäine vanur – kõigi nende käest tuli nagu soome rahvuslooma, karu ehk Vana-Antti küüniste vahelt kupüürid enne ööd kätte saada. Ning hea oli, kui kunded hüppasid leti ääres justkui tihased külmaga ümber maja ning joogid said kanged nagu Sutse sügavaim järv, põhjatu Päijänne, 95 kraadi pidi alla minema sama kiiresti nagu uppunu tõstepommiga järve 95 meetri sügavusele põhja! Või kui mõni telliski lahjemaid jooke, siis pidi sellegi kitsipunga laud olema lai ja vahutama õllest nagu hiiglaslik Suur-Saimaa! Rääkida võisid sutselased muidugi mida tahes, Jazumtšik pidi kõigi nende lollustega nõus olema ja takka kiitma kõigi rumaluste puhul, justkui tegu oleks olnud pühadehommikuks värvitud munadega või õlis ostetud mõõgaga, millelt rooste alles kolmandal päeval pärast ostmist ehmatusega üles leiad.

    Tere, Viljandi, ptüi, Tartu!

    Kuid jah, polnud tõesti mingisugust mõtet karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, sest, armas lugeja, meie kaks ja pool kangelast läksid kogemata kombel Balti jaamast hoopis Tartu rongile…

     

    Katkendeid valmivast romaanist, järjest „Gogoli diskole“ (2015).

     

  • Mööduv

    Panin vekkeri helisema kümme enne kuut, et jõuda püksid vahetada – kodustes võõra inimese silme alla ilmuda poleks tulnud kõne alla ka siis, kui tegemist olnuks mehega. Betti vanust ma ei teadnud, kui ta isa oli seitsekümmend, siis võis ta ise olla nii kolmekümnene, neljakümnene kui ka viiekümnene; kuid see polnud ka tähtis. Tegelikult, kui olin kuulnud, et Betti elab naabertänavas, mõtlesin, et lähen ise ja viin raamatu ära, aga kui kirjutasin talle ja küsisin, millal oleks sobiv aeg, vastas ta, et tuleb ise minu maja ette. Mulle oli see isegi ebamugavam, sest nüüd pidin minutipealt hakkamas olema, mitte et mul oleks midagi erilist teha olnud, aga ma kartsin, et unustan kohtumise ära, ja seepärast paningi vekkeri – või õigemini mobiiltelefoni – mängima.

    Ja unustasingi. Kui telefon vinguma kukkus, pikutasin alles voodis, kuhu olin pärast lõunasööki heitnud, et veidi lugeda ja lahendada sudokut. Enamik mu ajast möödubki voodis, siin ma mitte üksnes ei maga ega puhka, vaid ka töötan – praegugi, neid ridu kirjutades. Kiitnud end ettenägelikkuse eest, hüppasin püsti, tirisin kodupüksid ült, tõmbasin teksad jalga ja tõttasin raamaturiiuli juurde. Mul oli olnud kavas pühendus varem sisse kirjutada, kuid esmalt olin seda puht laiskusest edasi lükanud, hiljem aga unustanud. Nüüd istusin kirjutuslaua taha, lükkasin klaviatuuri kõrvale, avasin valmispandud raamatu ja kritseldasin tiitellehele tavapärased read – sellele ja sellele, parimate soovidega.

    Puhusin kirjutatule peale, et tint määrima ei hakkaks, ja tõusin. Vaja oli veel leida kott või ümbrik, millesse raamat pakkida, riiulil, kus ma lisaks entsüklopeediatele ja leksikonidele hoidsin ka sokke, et neid vajadust mööda vahetada, lebas kena puhas kilekott, millesse Stockmannis oli pakitud mu uued püksid – harukordne ost, maksin nende eest vaid viisteist eurot. Pistsin raamatu sellesse kotti, läksin teise riiuli juurde, võtsin sealt ühe oma luulekogu ja toimisin sellega samuti – Bettile, tänutäheks jalavaeva eest. Ma polnud harjunud, et keegi mulle teenet osutab, eluaeg olin ise kellegi juurde jooksnud, midagi viinud, nüüd oli nooremate kord.

    Sel hetkel helises majakell. Olin kirjutanud Bettile, et kui ta varem jõuab, ärgu jäägu ootama, andku kella. Läksin esikusse, võtsin toru, kuulasin ära teretuse, ütlesin, et kohe tulen, tõmbasin jope selga, botased jalga, torkasin mütsi pähe, avasin ukse ja astusin kiirel sammul trepist üles – põlved väga ei naksunudki.

    Väljas oli külm ja vastik, lausa vihma ei sadanud, aga asfalt oli loikudes, segiläbi sulanud räpase lumega. Betti, jopp seljas, suusamüts peas, seisis tagasihoidlikult paar meetrit etikust eemal, esmapilgul paistis tal aastaid veidi üle kolmekümne, niisiis hiline laps. Mind nähes ilmus ta pigem ümmargusele kui ovaalsele näole aval naeratus. Astusin lähemale ja sirutasin käe. Ta kõhkles hetke, pandeemia on inimesed ettevaatlikuks teinud, kuid keelduda ei söandanud, pealegi oli tal kinnas käes, paks soe villane labakinnas, mida ma siis surusingi.

    Ulatasin koti, tänasin teene eest ja läksin tuppa tagasi.

    Paari tunni pärast, õhtust süües, taipasin äkki, et olen vist kirjutanud raamatusse vale nime. Perekonnanime osas mul kahtlusi polnud, küll aga eesnime. Mehe nimi oli Rein, aga mul oli tunne, et kirjutasin pühenduses Tõnu.

    Ma ei tundnud seda meest, polnud teda kunagi näinud. Muidugi ma teadsin teda, nagu me Eestis enam-vähem kõik üksteist teame, aga kohtunud me polnud, ja isegi kirju vahetasime vaid korra, hiljuti. Alustas tema, ta tõlkis luulet, ja nüüd oli keegi tema „näoraamatu“ tuttavatest palunud tal tõlkida mõned oma luuletused eesti keelde – see on nagu haigus, inimesed ei mõista, et kui neid ka kõigisse maailma keeltesse tõlgitaks, ega nende luule sellest paremaks lähe. See paluja oli armeenlanna, ja kuna Rein ise armeenia keelt ei osanud, siis ta tundiski huvi, ega mina äkki seda missiooni enda peale ei taha võtta? Ma ei tahtnud. Armeenia keelt oskan ma halvasti, ehk sadakond sõna on veel meeles, Jerevani turul saan hakkama, aga mitte rohkem; kuid asi polnudki selles – mulle lihtsalt ei meeldi pealetükkivad inimesed, sellised nagu too armeenlanna. Ma poleks elu sees suutnud ette kujutada, et Ripsik võinuks hakata kelleltki sellist teenet paluma: armeenlannad on üldse tagasihoidlikud, Ripsik enamgi kui teised; nüüd paistsid nad muutunud olevat, mõtlesin ma kurjalt, nagu me mõtleme inimestest, kes on meie lootusi petnud. Seda ma Reinule kirjutama ei hakanud, vabandasin end välja vähese keeleoskuse ja suure töökoormusega, kuid meelde mulle tema pöördumine jäi: saan kirju üldse harva, ja eestlaste käest lausa haruharva, minu armeenia sõbrad vahel kirjutavad, ja Peterburi sõbrad samuti, aga eesti sõbrad ei kirjuta, õigemini mul neid polegi enam, ühtesid hirmutasid ära Ripsiku mustad juuksed ja see, et soovides viisakas olla, tuli temaga vene keelt rääkida – režissöör Marksoo, kellega koos me Moskvas filmindust õppisime, korra meie poole sattudes, võttis laua taga Ripsiku käe oma pihku ja ütles isalikult, eesti keeles ja eestlastele omase sundimatusega sinatades: „Noh, nüüd tuleb sul eesti keel ära õppida“ – teisi aga oht sattuda mõne mu romaani tegelaskujude hulka. Eesti proosa on kehv muuhulgas ka sel põhjusel, et maa on väike, kõik, nagu ma juba ütlesin, teavad üksteist, ja keegi ei söanda tuttavatest kirjutada seda, mida ta tegelikult nendest mõtleb, kardab, et solvutakse; nii pole meil siiani Prousti, kes portreteeris ära pea kogu Pariisi kõrgkihi, pärast mida salongide uksed tema ees sulgusid; tuttav tunne. Rein oma kirjaga oli mulle suure üllatusena mällu sööbinud, ning kui ma lugesin lehest, et tal on juubel, tekkis mul spontaanne soov talle sel puhul oma raamat kinkida; olin seal kirjutanud ka ühest tema tõlgitud teosest. Kuid ta elas teises linnas, ja ma ei teadnud, kuidas kingitus kätte toimetada. Edasi järgnes see, mida üldjoontes juba teate – kirjutasin Reinule, ja ta vastas, et minu läheduses elab ta tütar, ja ma võin raamatu tema kätte anda.

    Ja mida nüüd teha? Nooremana oleksin küllap sattunud paanikasse, kirjutanud Bettile, palunud tal kontrollida, kas pühenduses on ikka õige nimi, mul oli isegi õigustus olemas, olin nimelt jõudnud juhtunule diagnoosi panna. See polnud lohakus ega üleolev suhtumine. Ja see polnud ka skleroos, too väljendub teisiti, nii, et sa ei suuda kuidagi mõnd nime või terminit meenutada (minul näiteks oli alailma häda sõnaga „tahhükardia“) – ei, mind oli rivist välja löönud haigushoog, mida eesti keeles tähistatakse ühe võõrsõnaga, kuid mille kohta Ripsik ütles nii, nagu arstid omavahel räägivad: „преходящее“, see tähendab „mööduv“. Hetkeline mälukaotus. Klõps, ja aju lülitub välja. (Klõpsu kutsus ilmselt esile vekkerihelin). Minuga oli seda varemgi juhtunud, olin korra oma pojapoega kutsunud poja nimega. Tookord oli mul kõrval olnud Ripsik, ta oli kohe öelnud: „Kuule, mida sa räägid!“, aga nüüd Ripsikut polnud, Ripsik oli surnud, ja isegi, kui ta oleks olnud elus, vaevalt, et ma oleksin raamatut talle näitama hakanud – vaata, kas see pühendus on ikka õigesti kirjutatud – see oli ju eesti keeles. Jah, aga oli siis õigesti, või ei? Ma ei teadnud seda, ja ma olin ka kindel, et ise ma sellele vastust ei leia. Kõik muu oli meeles, kuidas laua taha istun, kuidas sulepea võtan – isegi see oli meeles, millise – ja ka teksti osas olin kindel, välja arvatud üks sõna, eesnimi.

    Ma ei hakanud kirjutama – ei Bettile ega Reinule. Jah, ma kujutasin elavalt ette, kuidas Betti, kui ta raamatusse pilgu heidab, kohmetub ja kuidas Rein, kingituse kätte saanud, muigab, võib-olla isegi solvub – sõltub iseloomust, ma ei tundnud teda ega osanud aimata reaktsiooni. Kes teab, võib-olla ta isegi jutustab sellest seltskonnas, ja kõik saavad võimaluse mu üle naerda. Võib-olla. Oli mul häbi? Ripsik tegi kunagi tähelepaneku, et vanemas eas inimesed minetavad häbitunde. Olin seda ka enda juures märganud, võisin laetule valgel paljalt mööda tuba ringi kõndida, häbi tundmata. Las vahivad, mis mul sellest, pealegi pole viisakas võõrast aknast sisse piiluda. Laim muidugi häiris ka praegu, aeg-ajalt midagi jälle jõudis kõrvu, aga see oli just nimelt laim, see tähendab, midagi, mis ei vasta tõele ja mis seepärast ärritab, praegu olin aga (vist!) tõepoolest eksinud. Väga ebameeldiv, aga – häbi ma ei tundnud, ma ise olin otsekui eraldi, ja see tunne, et ma peaksin häbenema, eraldi, ma vaatasin seda kõrvalt, uurisin, aga endasse ei lasknud. Miks? Küllap seepärast, et praegu, minu vanuses, ma teadsin juba – kõik on mööduv, nii mälukaotus, häbi kui ka elu.

     

  • Öö okupatsioonide muuseumis

    Muidugi poleks tasunud Melvinile mainida nõukogude telefoniputkat Tallinnas. Kuid ma olin ennast pärast teist vodkamartiinit lõdvaks lasknud. „Got trapped in your own soviet past, aren’t you?“ reageeris ta minu anekdootlikule loole aforistlikult. Ja lõpetas oma aforismi vaikse turtsatusega. Seitsmekümneaastane Melvin, meie korporatsiooni direktorite nõukogu esimene sekretär, on naeruhimuline. Ta vastab sinu repliikidele lühikeste irooniliste ühmamistega. Naljakas tõesti, tänaval telefoniputkasse kinni jääda. Kuid see ei seisnud tänaval. See telefoniautomaat seisis Tallinna Okupatsioonide muuseumis. Nõukogude okupatsiooni. No ja ühtlasi natsi oma ka. See tähendab, et telefoniputka, kuhu ma kinni jäin, oleks nagu vangla tüüpi ajamasin – ma tõepoolest osutusin „püütuks oma isikliku mineviku lõksu“. Vastavalt siis nõukogude mineviku.

    Melvin oleks oma iroonilise märkusega minu lugu justkui tõrjunud: nojah, tobe intsident. Talle pakkus pigem huvi fakt ise, et olen käinud Nõukogude Tallinnas. Kuid kogu mu elu koosneb just nimelt sellistest tobedatest intsidentidest nagu see telefoniputka, ja kõik need pisiasjad on viimase kahekümne aastaga kasvanud hiigelsuureks – kuidas seda nüüd öeldagi – prahihunnikuks. Träšš, nagu räägitakse tänapäeva Venemaal. Lühidalt, shit. Ja pole aega seda hunnikut läbi rehitseda. Hädapätakas on nähtavasti see, kelle elu ongi selline hunnik – kuidas seda nimetadagi – hunnik segadust.

    Ma üritan alati teha nii, et kõik oleks comme il faut, kuid otsustaval hetkel veereb kõik uperkuuti, läheb vett vedama. Nii nüüd kui ka tookord. Nagu suusaretkel Eestis umbes kolmekümne aasta eest. Mul oli neljakesi reisimiseks kõik ideaalselt korraldatud. Olime kahekümneaastased. Görlidega kutid, änksa! (Naljakas, tookord me rääkisime sedasi.) Kuid päev enne ärasõitu sidus Marina ennast selle räpase elukaga. Kuidas ta võis? Let’s talk about it later. Hiljem räägime sellest.

    Melvinisse see kõik ei puutu. Minu põlvkonnast käisid Eestis suusatamas kõik. Nagu praegu käiakse Šveitsis, Courchevelis – või kus need tänapäeva oligarhid käivadki? Marina rääkis augu pähe isegi Melvinile, kes ta lonkab ja liigub kepiga. Tavaliselt reisib Marina ise. Viimase kahe aasta jooksul peaaegu iga kuu mööda maailma eri pealinnu. Kui Melvin ta Venemaalt oma uue abikaasana ära tõi, ilmnes väga ruttu, et Marinal on igas pealinnas armuke. Endine, mõistagi, armuke. Melvini jaoks on nad kõik „vanad sõbrad“. Kuhu sa ka ei sõida – igal pool on venelased ees. Sellepärast ei peatu Marina hotellides. Üksnes Courchevelis koos Melviniga. Kuid Melvin ei ole suusatamiseks loodud. Marina oli see, kes suuskadel mäest alla sõitis. Kelku lohistada talle ei meeldi. Aga Melvin istus nädal otsa baaris. Ka mina oleks sedasi talitanud, kui oleksin saanud seda endale lubada.

    Lühidalt, ma olin Eestis käinud. Kuid minult ei küsitud ja ma ei vastanud. Meile on nõukaajast peale õpetatud mitte vastama küsimustele, mida ei esitata. Ehkki eestlased ei küsinud, sest kõik oli niigi selge. Oled endisest Nõukogude Liidust, see tähendab, oled siin vähemasti korra olnud. Eestlased said kõigest suurepäraselt aru, ma tajusin seda kuklaga (mulle paistis, et kõik vaatavad mulle järele, põrnitsevad selga). Kuid kehtis mitteametlik kokkulepe pidada mind külaliseks New Yorgist. Nõukogude ameeriklane. Mis siin rääkida? Ei ole venelane ega ameeriklane. The sin of non-belonging. Mittekuulumise patt. Kuid siin ei ole sin patt. Pigem mingi omandatud puue. Hinge vaesumine. Ja seda paljast fakti ei saa peita ühegi ameerika aktsendi alla. Ka linase suveülikonna alla ei saa.

    Linane suveülikond oli samuti viga. Ma lähtusin sellest, et Tallinn on nüüd Euroopa pealinn. Ja sellepärast läksin Marina nõuandel downtown’i kauplusse Century-21 ja ostsin sealt valge suveülikonna – eksport – puha lina ja cotton. Ja helesinise firmasärgi, paremat pole olemaski. Lühidalt, Euroopa värk. Kuid kohe selgus, et ülikonnaga hakkas mul palav. Võib-olla olid lina ja cotton mingid liiga tihked. Või olid närvid. Mul läheb kõik pidevalt untsu, viltu, nagu selle ülikonnaga. Kuigi ülikond istub mulle selga küll. Tähendab, suvise härrasmehe kohta mõjusin ma piisavalt comme il faut, kuid palavas maikuu Tallinnas omajagu kohatult. Tähendab, ma saabusin oma tavaliste teksaste, naikide, nokatsmütsi ja päikeseprillidega. Teel lennujaamast vaatasin taksoaknast välja ja mõistsin, et olin sattunud Euroopa linna. Ja sellepärast rõivastusin hotellis jalamaid sellesse suveülikonda ja nahast kingadesse. Kõige tähtsam on rahvahulka sulandumine, Roomas roomlane olemine. Siis saad kõigest aru.

    Tuli välja, et need Nõukogude impeeriumi endised alamad ei riietunud minu jaoks sugugi euroopalikult. Minu arust olid nad riides nagu ameeriklased, täpsemalt, California geek’id Silicon Valleys: T-särgid, tossud, nokatsmütsid. Minu ajal välismaalased sedasi riides ei käinud. Nii või teisiti, ma nägin välja kohatu. Overdressed.

    Tobe oli sellest Melvinile rääkida. Komistad ikka sellesama tuima muige otsa, ta kehitab õlgu ja vahetab jututeemat. Taolisi vääratusi ei arutata. See on sinu isiklik asi. Härrasmees on alati vastavalt riides. Ma vaatan vananevat Melvinit: kui aristokraatlikult vaba ja elegantne ta, erinevalt minust, välja näeb. On üsna võimalik, et staatuse ja dollarite osas oleksin ma suutnud saavutada kõike, mida on saavutanud tema. Ometi, minu kommete ja taustaga jääb midagi temas mulle kättesaamatuks. See on tema lohmakus. Kõiges. Isegi rõivastuses. Siin ma nüüd tulin tema juurde dringile oma valge ülikonnaga, sellesamaga, mida Tallinnas kandsin. Lasin loomulikult ära puhastada pärast ühte Tallinna intsidenti. (Let’s talk about it later.) Ma näen Melvini kõrval välja nagu mannekeen vaateaknal. Melvinil pole seljas ühtegi uut asja, kuid minu silm märkab nii tema kallite suvekingade pehmet nahka kui ka kergelt kortsus kaelarätikut (Londoni Libertyst). Vaat sellisest estetiseerunud kortsusolekust jääb mul vajaka. Nagu see tema kulunud helesinisest denimist särk. Paistab, et justkui oleks teksasärk – aga kust ta sai? Kohe kindlasti mitte Bloomingdale’i kaubamajast ega Century-21 poest. See ärapestud särk maksab rohkem kui kogu minu garderoob kokku.

    Mul ei saa kunagi olema sellist kaelarätikut. Ei saa kunagi olema ka sellist lohmakavõitu ja samal ajal elegantset aeda terrassi ees oleva järvekesega. See pole stiil, see on perekondlik taust. Liiatigi pole mingeid aednikke – tema ise pügab igal nädalal vana käsiniidukiga muruplatsi. See on nende Uue Maailma miljonäride põhimõte – mitte midagi ei visata ära, kuni see kasu toob. Ebatasaselt pügatud muru, liiga laiali kasvanud rododendroni- ja kuslapuupõõsad, tiigitagune hekk – pukspuutihnik – seda kõike oleks ammu aeg kärpida. See tähendab, mina oleksin ammu kärpinud. Kuid Melvin ei tee seda põhimõtteliselt. Kõiges peab olema teatud lohmakust. Kuid kus kulgeb selle lohmakuse piir – see on minu jaoks mõistatus. Natuke ülearu – ja juba algabki allakäik. Selle piiri tabamatus. Klass. Tõug. Melvin Krüger, baltisaksa päritolu miljonär. Teda köidavad lood vanast Tallinnast, tema esivanemate kodumaast, aga mitte minu valge varese ülikond amerikaniseerunud eestlaste seas.

    Minevik näeb välja nagu võõras maa eemalt vaadates. Kuid ilmas on palju eri maid ja rahvaid. Ma viibisin Tallinnas oma teistmoodi minevikus. Kui ma vastasin eitavalt küsimusele, kas olen esimest korda Tallinnas, said eestlased aru, et ma ei räägi tõtt, kuid ka ei valeta, sest Tallinn, mida ma olin külastanud kunagi kolmkümmend aastat tagasi, ei ole kuidagi seotud kaasaegse linnaga, mille nimi on samuti Tallinn. Ega siis seda Reveliks hüüdma pea? Tallinn oli äratundmatu. See, kes taas külastab linna, kus pole kolmkümmend aastat käinud, tavaliselt imestab ja ahhetab muudatuste üle. Või vastupidi, korrutab igal sammul: no ei ole üldse muutunud! Võimalik, et Tallinn polnud muutunud, kuid minu silmis paistis ta teistmoodi linnana. See Tallinn, kuhu ma olin paljude aastate eest sattunud, oli talvine Tallinn. Unustatud pakaseõhu kõditus ninas esimesel suusasõidul Ljova ja Lenaga. Vabaduse tunne – põgenemine vastikuks muutunud Moskvast, kuulu-juttude eest, naise hüsteeria eest metsiku armuloo pärast Marinaga. Ümberistumine toimus Tallinnas, me kõndisime tookord läbi kogu linna. Must lobjakas, vanade kestendavate majade niiskusplekkides fassaadid, kõiges midagi keskaegset, kummuli kirikutorn justkui kuulutaks kurja, sulailmas läikivad libedad sitked munakivid. Ja mina ise olin samuti teisest tsivilisatsioonist. Romantik. Läkiläkiga, suusad käes, turist Nõukogude Moskvast.

    Sellel Tallinnal, nagu ka minul endal, pole kohta praegu, kolmanda aastatuhande alguses, Melvini terrassil, punutud rotangtugitoolis jahedas ja lahedas kahesaja-aastases Ameerika majas, muruplatsi ning bugenvillea- ja rododendronipõõsaste taga asuva tarnadest ja remmelgatest piiratud järvekesega. Maja sees, rohelistel seinapaneelidel on mõned Arshile Gorky joonistused. Üks hiline de Kooning. Tugitoolide kulunud nahk, hiigelmõõtu kamin. Ja Mercuriuse kipskujuke kahe aeda avaneva terrassiukse vahel kirjutuslaual. Meist Melviniga said sõbrad. Tema, peente linnataguste restoranide spets, harjutas mulle külge erapooliku armastuse austrite ja kõige kangema joogi – vodkamartiini, dry martini vastu. Melvini hallikas tukk ja kotkanina. Klass, tõug. Kuid minu tegid ära pigem käed: tugevad, pikkade kondiste sõrmede ja laitmatute küüntega, segasid nad osavalt kokku tapva kokteili.

    Istume aias ja ootame Marinat. Mobiilipiuks – Marina järjekordne sõnum. Melvin paneb prillid ette ja loeb. Pärast silmitseb mind vabandavalt naeratades ja laiutab abitu liigutusega käsi. Marina hilineb veel tund aega. Mingid probleemid Chicago sõbrannaga. Sorry, guys.

    Kellele veel peale Marina saaksin ma paljastada selle Okupatsioonide muuseumi idiootliku telefoniloo tagapõhja? Kuid seda Marinat, kellele ma oleksin võinud kõik ära rääkida, enam ei eksisteeri. Ma olen kohmetu. Aga võib-olla lihtsalt närvis, mille tulemuseks on minu kaootilised žestid. Lõhkusin selle idiootliku Kreeka ebajumala kipskuju tugitooli kõrval. Mercurius. Süüdi oli Ziggi. Ta hakkas jälle mind sakutama, mulle sülle ronima ja üldse vestlust segama. Ziggi on koer. Puudel. Täiesti heldimapanev must puudel – hiigelsuur, kähar ja äärmiselt distsiplineerimatu. Sellel puudlil on komme laua ümber tiirutada, seelikuisse klammerduda ja hüpelda, külaliste püksisääri järada. Tema tõttu ma lõpuks Melvini telefonikorporatsiooni skulptuurse sümboli ümber lükkasingi.

    Palli järele karates oleks ta äärepealt mul vodkamartiini klaasi käest löönud. Heledad plekid varrukal. Huvitav, kas valged plekid valgelt pintsakult välja tulevad? Rehmasin instinktiivselt käega ja kipsist Mercurius lendas postamendilt alla. See pronksist Olümpose käskjalg troonib meie korporatsiooni Broadway peakorteri katusel, aga Melvinil on kodus kipsjäljend. Mercurius, nagu Melvin mind omal ajal tööle võttes valgustas, mõtles välja uue kilpkonnakilbist muusikariista, kuhu keelte asemel olid tõmmatud Apollonilt varastatud lehmade soolikad. „Idee heli vibratsioonist ja telefoniaparaadist pole lõpuks sellest Mercuriuse leiutisest kuigi kaugel – miljardid eksemplarid üle maailma, koos miljonite kilomeetrite pikkuste soolikatega,“ ironiseeris Melvin. Kui Zeus oli Mercuriusest teinud Olümpose sõnumitooja, võttis ta temalt lubaduse mitte kunagi enam valetada. Mercurius oli nõus, kuid jättis seejuures endale õiguse tõde maha vaikida. Telefon ei valeta, telefon vaikib maha. Let’s talk about it later.

    Katkise Mercuriuse põrandalt üles korjanud („Ma liimin ta jälle kokku,“ sõnas Melvin rahulikult), kolisime vodkamartiini kristallkoonustega relvastatuna terrassile, rääkima korporatsioonide rollist ja globaliseerumisest. Küsisin Melvinilt, heites pilgu järvele meie ees üle muruplatsi, kas ta supleb siin regulaarselt? Melvin vastas, et kunagi käis igal hommikul, kuid enam seda ei tee. Sest et järve on asunud elama kilpkonn. Mõtlesin, et Melvin ei taha looma häirida. Kuid selgus, oli vastupidi: Melvin pelgab kilpkonna. Ta selgitas, et see kilpkonn hammustab. Ta luges minu muigest välja, et mul pole aimugi, millest jutt. Näitas siis kätega kilpkonna mõõtmeid. Kilpkonn osutus sama suureks kui puudel.

    „Ta võib sõrme küljest kaksata,“ teatab Melvin. Samm eemale tsivilisatsioonist, ja algavad Amazonase džunglid. Ta silitab oma pikkade sõrmedega martiinipokaali jalga. Aga kuidas on puudel Ziggiga, tal on ju komme ronida kurat teab kuhu? Tuleb välja, et sellesse piirkonda, kus on kilpkonn, ei satu Ziggi kunagi.

    „Ziggi jaoks on olemas nähtamatu piir,“ täpsustab Melvin. Kihutanud ligi kakskümmend meetrit edasi, tardub Ziggi ootamatult soolasambana paigale, kuigi enne seda, silmapilk tagasi, on nagu meeletu üle kogu muruplatsi palli taga ajanud. Ta ootab ilmselgelt peremehe edasisi juhtnööre.

    „Kas nägite? Pall lendas üle nähtamatu piiri. Ziggi ei saa sellest piirist üle astuda,“ selgitab Melvin. Selgus, et „nähtamatu piir“ on elektrikontroll. Ziggi kaelarihmal on signaale väljastav seade. See seadistatakse teatud vahemaa kaugusele majast, ja niipea kui koer nähtamatust piirist üle astub, edastab seade signaali, kerge elektrišoki, ning koer jääb seisma. Refleks tekib praktiliselt kohe, piisab vaid üks kord koos koeraga selle nähtamatu maa-ala märgistatud piir läbi käia.

    Kuniks Melvin Mercuriuse kipsjalgu hoolikalt, nagu puslet, büstiga kokku sobitab, lähen remmelgapõõsastest palli ära tooma. Kilpkonna ma ei silmanud. Kui poleks elektrilist kaelarihma, oleks Ziggi ammu kilpkonna tükkideks kiskunud. Või kilpkonn Ziggi. Džungliseadus. Kui Melvini asemel oleks siin elanud Mercurius, oleks ta kilpkonna kilbist meisterdanud lüüra, tõmmates sellele Ziggi soolikad. Antiikne telefon. Melvin armastab arendada minuga keerukat ja intrigeerivat vestlust vabaduse ja anarhia, patriotismi ja kosmopolitismi vastuoludest, korporatiivsest Ameerikast. Tema hääl kõlab väsinult ja irooniliselt. Ma ei kuula kuigi hoolikalt. Tean enam-vähem, mida ta öelda võib. Ta on elanud üle stalinismi ja makartismi. Ta on paljutki üle elanud. Liberaalsed progressiivsed demagoogid üritavad kapitalismi demoniseerida ja võrdlevad Ameerika korporatsioonide kujundatud keskkonda Nõukogude režiimiga. Kuid erinevalt Nõukogude režiimist avastab korporatsioon uusi piire, mitte ei pane neid kinni. Melvinile pakuvad huvi meie Eesti partneritega suhtlemise detailid.

    Mida mul öelda on? Sümpaatne linn. Väike, aga mugav. „Väike rahvas hiiglasliku IT-potentsiaaliga“, nagu kuulutavad korporatsiooni reklaamibrošüürid. Eestlaste kohta on legend, et nad olla hullemad suhtlejad kui inglased. Vaikivad, kui ei pärita. Kuid minu teejuht Tallinnas patras vahetpidamata, tehes vahepeatusi eri baarides. Kõikjal pealetükkimatu tähelepanelik teenindus. Kõikjal ollakse viisakad. Ameeriklased on viisakad, sest saavad jootraha. Siin ollakse viisakad tasuta. Isegi kuidagi kahju hakkab. Ja tuttav võrratu heeringa maik miniatuursel musta leiva tükil suure viinaklaasi kõrvale. Kuidas meid, nõukogude suusatajaid, jahmatas juba tookord väikese äärelinna raudteejaama puhvet. Ideaalne puhtus, käsipuude ja võileivariiulite läikiv kroom – väikesed võileivad kõiksugu nasvärgiga. Harilik kilu mustal leival tundus toona delikatessina: oli kaks puhastatud kilu musta leiva ruudukesel. Viina, kahju küll, selles asutuses polnud. Selle asemel oli mingi magus liköör, eestlased jõid seda kange kohvi juurde. Vahest šartröös. Me rüüpasime šartröösi kiluvõileibadele peale. Eestlased heitsid meie poole imestunud muigavaid pilke. Või meile tundus siis sedasi, et kohalikud vaatavad meid, venelasi, kahtlustavalt ja põlglikult. Arvasime tookord, et mitte meie, vaid nemad on ümberringi välismaalased, ei soovi vene keelt õppida, aga eesti keel on imelik, meie ei saa niikuinii aru. Üldse ei jõudnud ma suurt ringi vaadata, liikudes raudteejaamast bussijaama – või oli see teisele rongile viiv raudteeharu? – teel sellesse asulasse metsade vahel, kuhu me suusatama sõitsime.

    Ma astusin hotellist välja ja jalamaid sai selgeks, et Tallinnal pole mingit seost millegagi, mis kas või kuidagi meenutaks kolmekümne aasta eest nähtud linna. Kuid sattudes linna, kus sa kunagi oled viibinud, hakkad otsekohe instinktiivselt – ma usun instinkti – otsima tuttavat, meelde jäänut. Otsid rahva hulgas instinktiivselt tuttavat nägu. Peab aga ütlema, et naise nägu ma ei mäletanud. Mis ta nimi oligi? Zoja? Ei. Tonja. Tema nimi oli Tonja. Otsaesiselt kõrvale lükatud tukk, hammustus huulde, sigaret. Tähendab, mäletasin tema välimust, kuid kui oleksime uuesti kohtunud, siis pole kindel, kas oleksin ära tundnud. See-eest ta eestlasest abikaasa jäi mulle meelde. Jah, tema oleksin eemalt ära tundnud. Pole teada, kuidas me mitmetuhandelises nägude virvarris tuttava näo ära tunneme. Loomulikult ei otsinud ma kolmkümmend aastat hiljem nende nägusid sugugi teadlikult. Ja sellegipoolest otsisin ma sellest linnast midagi. Mind tõmbas mingis suunas. Ma ei teadnud, mida ma otsin, kuid teadsin, kust seda leida võib. Sellest pärastpoole. Let’s talk about it later.

    „Minuga juhtus seal kummaline asi,“ teatan ma enda jaoks ootamatult Melvinile. Paistab, et see on kolmas vodkamartiini. „Ma põrkasin Tallinnas kokku ühe mehega. Ta kandis samuti valget ülikonda.“ Ma ei suuda mõista, mis paneb mind Melvinile rääkima uskumatust kohtumisest Tallinnas. Ma ei kavatsenud sugugi seda intsidenti meenutada. See on tabu. Et jälgi segada, nuputan ma sellele veidrale kohtumisele fiktiivseid põhjuseid. „Kujutage ette, Melvin, ma kohtasin tänaval meest, keda polnud näinud kolmkümmend aastat, ja ta kandis sama ülikonda mis mina. Valget ülikonda.“

    „Kas tõesti?“ Teeseldud viisakas imestus. Melvin heidab minu ülikonnale hindava pilgu. Selge pilt, tema poleks ennast sellise ülikonnaga näidanud – ei Tallinnas ega ka iseenda kodus.

    „See on keeruline lugu. Kunagi teine kord. Kummaline juhus,“ õigustan ma, kuid eeskätt iseenda ees. Aitab lollitamisest. Mind tegi ära ees oleva mehe selg, kes kandis minuga ühesugust valget pintsakut. Ma ei näinud tema nägu, üksnes kukalt. Tänaval võime rahumeeli uurida üksnes enese ees olevaid selgi ja kuklaid. Nagu ka suusatades. Ljova lai selg ja kukal Lena Poola teksastes prinkis tagumiku kõrval. Nad lasid energiliselt suusakeppidel käia, naersid liikudes, ja suusakepid puutusid liikumise pealt üksteise vastu nagu juhuslikul suudlusel. Võõras õnn on alati sinu ees, seljaga sinu poole. Ma olin samuti üsna hea suusataja, lasin samuti keppidel käia: üks-kaks, üks-kaks! Kõik räägivad – nõukaaja lootusetus, kõik me olime orjad. Kuid soomlased peksid Nõukogude armee tagasi – tähendab, mitte kõik baltlased ei käitunud nagu süütud tallekesed. Sellest ajast peale pole ma enam kunagi suusatanud.

    „Juhuseid ei ole olemas. See on meie kolmemõõtmelise maailma illusioon,“ ütleb Melvin. „Ma lõpetasin hiljuti Koestleri raamatu juhustest. „The Roots of Coincidence“. Teate, kvandid, antielektronid, psühhotsoonid, mitmemõõtmeline ruum ja nii edasi. See, mis meile paistab juhuslik, on tegelikult tuleviku trajektooride lõikumine minevikus.“

    Vahepeal on kulunud üle tunni ja nüüd saabus veel üks mobiilisõnum Marinalt. Melvin naeratab taas süüdlaslikult, juba ilma irooniata, ja pakub mulle veel ühe vodkamartiini. Mulle on täiesti selge, et naine ei tule täna, leiab veel ühe excuse’i: sõbrannal hakkas äkitselt halb, ta veedab tema juures öö – midagi taolist, see pole esimene kord. Ma olen teda oodanud kümme aastat, võib veel tund aega oodata. Ootasin, kuni Melvin pärast järjekordset Moskva-visiiti Marina oma abikaasana USA-sse toob. Fiktiivabielu? See oli esialgne plaan. Ise ma neid ka sobitasin. Ma ei olnud veel eelmisest naisest lahku läinud. Oli idee tuua Marina siia, minu juurde, ükskõik mis viisil, miks mitte Melviniga abiellumise kaudu? Ka viisaga oleks lihtsam. Minu salapärane kosjasobitus. Esimese kohtumise ajal sai kohe selgeks, et kümme aastat hiljem suhtume me üksteisesse omajagu teisiti. Mitu korda ma Marinaga viimase aasta jooksul kokku olen saanud? Kaks? Kolm korda? Kolm korda. Kaks korda lihtsalt baaris, et juttu ajada. Jutust ei saanud asja. Tusk peegeldus te rammestunud silmis.[1] Let’s talk about it later.

    „Ma vist jätan vahele,“ keeldun ma ulatatud pokaalist – kes teab mitmendast? Ei oleks tasunud Tallinnas eestlase seltsis ringi jalutades Eesti viinast vaimustusse sattuda. Eesti viin. Isegi parem kui Finlandia, ehkki näib, et ükski viin ei saa olla Finlandiast parem. Ega siis soomlased asjata Nõukogude sissetungijaid tagasi löönud. Sellepärast, et nad mõistavad hästi suusatada. Eestlased ei suuda maailmaturule läbi murda. On selline kahtlus, et soomlased ostavad Eestist viina kokku ja müüvad seda Finlandia sildi all. Melvin on minuga nõus. Täna on Melvin maitsenud Eesti viina – minu ainukest Tallinnast toodud suveniiri.

    Millest ma oma Eesti kolleegi ja teejuhiga rääkisin? Millest võiks venelane lobiseda endise liiduvabariigi esindajaga? Soome-ugri keelerühm. Udmurdid, komid, handid-mansid, muidugi ungarlased. Muistsed saamid Tacitusel, kes teeb juttu fenni rahvast. Sedasorti keel. Sellist keelt puhuvadki. No ja Solženitsõn muidugi. Solženitsõn pidas eestlastest lugu nende vastupidavuse pärast sunnitöölaagri tingimustes. Ja veel Dovlatov. Eestlased armastavad Dovlatovit. Dovlatov kirjeldas naljakalt oma Tallinnas elatud aastaid. Ma pole lugenud. Need eestlased tunnevad vene kirjandust paremini kui mina. Ma ei ole üldse ammu midagi vene keeles lugenud. Põhimõtteliselt. Vene keeles lugemine on nagu Venemaale tagasipöördumine. Ma olen sedasi otsustanud. Pole mõtet kuritööpaika tagasi pöörduda. Kuid nüüd siis sattusin ma Tallinna ja pidin viisakalt arendama vestlust vene kirjandusest. Muide, jutt käis inglise keeles. Konverentsil viibis ka Vene kolleege (aju neurofüsioloogia telekommunikatsioonis ja rekognitsiooni probleemid), kuid ma eelistasin nii nende kui eestlastega suhelda inglise keeles. Ettevaatlikele pärimistele oma Ameerika elu kohta vastasin innukalt: „Erinevalt Venemaast on Ameerikas, teate…“

    Minu Eesti partner konverentsil – ta pakkus ennast minu teejuhiks – näitas mulle Tallinna nagu küllatulnud ameeriklasele, võimsa Ameerika korporatsiooni esindajale. „Kas te olete Tallinnas käinud?“ – „Ei ole, kuid töötasin läbi reisijuhi.” (Luiskasin jälle.) Hiigelsuur õigeusu katedraal – sellega võrreldes tundus Tallinna valitsushoone nukumajana. Venelased armastavad kõike, mis suur. Siin lähedal oli järv. Palju prügikala. Kuid vene ülemus püüdis kogu prügikala välja ja täitis järve hiigelsuurte kaladega, et poliitbüroo kalale tulla saaks. Need suured kalad hakkasid surema, sest nende äratoitmiseks läks tarvis prügikala. Venelased on suur rahvas. Kuid Tallinnas pole neid näha. Ehkki päris nii see ka pole. Siin on venelasi, kuid nad on – kuidas seda öeldagi? – tänavanurkadel tunneb nad kohe ära: nad müüvad maikellukesi. Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi. Kohe esimesel õhtul kamp purjus noorukeid – karjuvad mingeid omi asju ja lagistavad valjult naerda: kes siis veel keskväljakul agressiivsetesse kampadesse koguneb kui mitte venelased? No sotsiaaltoetustest elavad mustad ka, kuid siin neid pole. Nemad tajuvad oma võõrust ja on puntras koos. The sin of non-belonging. Viltkaabuga pensionär, veeuputuse-eelne portfell peos, seletas Putini pildiga T-särgis semule: „Kas te siis aru ei saa? Nad vihkavad meid. Nad ju tegid koostööd natsidega. Meie vabastasime nende riigi Hitleri vallutajaist. Mille pärast peaksid nad meid armastama? Või võtame tatarlased. Kui Stalin ei oleks neid küüditanud, oleks Nõukogude sõdurid nad Krimmi vabastades tääkidega surnuks torganud kui kollaborandid.“ Aga vaat siin seisis ausammas tundmatule sõdurile. Nüüd seisab haua asemel hiigelsuur rist. Selle alla on maetud tundmatu sõdur. Enne oli see ausammas tundmatule sõdurile, nüüd – ristiga haud. „Tundmatule sõdurile tõmmati rist peale“. Sellised kohalikud topograafilised naljad.

    Räägitakse, eestlased olla vaoshoitud, on vait, nagu oleks keele alla neelanud. Minu eestlasest teejuht pilgutas silma ja muigas lõbusalt. Ma pole sellist jutupaunikut ammu kohanud. Paistab, et selle Nõukogude sõduri monumendi juures tuligi talle mõte, et mul tuleb tingimata külastada Okupatsioonide muuseumi. Ma püsisin vaevu püsti. Ta silmitses minu haput nägu ja ütles: „Takso. Me võtame takso.“ Vaat kust on pärit nõukaaja lõnguste kuuekümnendate žargoon: takso – see on Tallinnast. Tallinn – see on Lääne elu, kosmopoliitsus. Tallinn on kuulunud sakslastele, venelastele, rootslastele. Välismaalased tulevad ja lähevad, ja kuni nad siin elavad, uurivad kohalikud eestlased neid põhjalikult ja teevad omad järeldused. Sedasi sattusime mina ja minu giid kaasaegse modernse klaasist ja betoonist Okupatsioonide muuseumi hoone ette. Ehkki mis puutub siia okupatsioon? „Okupantide“ suunas ei tehtud ühtegi lasku. Mu ebakaine teejuht jättis mu muuseumi ukse ette ja sõitis oma „taksoga“ koju.

    Oli päeva lõpp, viibisin jahedas kaasaegses muuseumiruumis täiesti üksi. Saali sügavusest tervitas mind dokumentaalkroonikat näitava teleekraani ees kohvritest mägi. Kõiksugu värvi ja masti vanad ärataotud nurkadega, kriimudega, katkiste lukkudega kohvrid – igasuguse reisi atribuutide kosmopoliitsus; need olid endiste omanike laastatud hinged, kes olid laagrite ja vangla kaudu teel teise ilma igavesse vabadusse. Võõras läbi rehitsemata minevik nagu musta pesu mägi. Hunnik segadust. Tähendab, jõudsime kohale. Varahommikune kohvrimägi perestroika-aegsel Venemaal enne lendu Viini kaudu USA-sse. Nende kohvrite seas oli ka minu oma: mäletan hästi oma pappkasti, pimedat hommikut, taksot, pinnatuisku. Ja veel üks kohvrimägi JFK-sse jõudes: mul tuli lindilt kõige haledam pagas välja otsida. Üheksakümnendatel aastatel käis Melvin Moskvas spetsialiste värbamas – ma olin nimekirjas esimene.

    Muuseumikohvrite ekspositsiooni juures katsid kogu seina videoekraanid. Vilksatas nõukogude ja natsilaagrite fotosid. Ühesuguste läbitungimatute nägudega natsid ja nõukogude kagebiidid tegid peaaegu ühtemoodi vormimütsidega peaaegu ühtemoodi asju: nügisid tagant, ajasid loomavagunitesse, peksid saabastega, koostasid nimekirju, loopisid lõkkesse, lasid seina ääres maha. Kõik see mõnitus oma lõputus korduses kutsus mingil hetkel välja lõuakrambi: igavlev haigutus kui kaitsereaktsioon – kui on igav, siis pole hirmus. Steriliseerimise Ruum. Tusk, tusk, tusk. Tusk peegeldus te rammestunud silmis. Samasugune tusatunne – ebamäärane raskus kätes – nagu kolmekümne aasta eest, kui sai Eestist Moskvasse kaugekõnesid võetud: „Kuidas sa võisid?!“

    Kohvrimägi köitis mind nõnda, et esiotsa ei märganud ma üldse nostalgilist nõukogude telefoniputkat. Kuid kui seda nurgas nägin, siis võpatasin. Selle Tallinna-külastuse ajal ei olnud ma tänaval ühtegi telefoniputkat kohanud. Siin oli kõik ammuilma internetiseeritud, elektroniseeritud, mobiilne ja superkommunikatiivne. Ja äkki – telefoniautomaat, mineviku telefon-dinosaurus. Putkauks oli paokil. Pole tarvis tulla, kui ei kutsuta. Ma olin Tallinna sattunud juhuslikult. Omal ajal peeti mind ikkagi lootustandvaks elektrotehnikainseneriks. Sellele Tallinna konverentsile („Telephony: A Future in the Past“) ei kavatsenud korporatsioon saata aga sugugi mind, vaid kedagi professionaali disaini- ja reklaamiosakonnast, seoses meie mobiiliajastul leviva uue soliidsete statsionaarsete oonüksist, elevandiluust ja briljantidega telefonide moega, eriti oligarhide seas. Kuid kopsupõletik murdis selle töötaja ootamatult maha, teaduskonverentside jaoks eraldatud fond oli tarvis ära kulutada, ja Melvin soovitas saata mind, ehkki mina oma insenerimõtlemisega ei teadnud disainist midagi. Võib-olla sellepärast, et Melvin armastas tsiteerida minu ideed telefoniputkade väljanägemise kohta. Ükskord, ühel suareel Melvini kodus tuli juttu vanadest telefoniaparaatidest, ja ma märkisin kaunis vaimukalt, et totalitaarse režiimiga riikides näevad telefoniputkad tänaval välja soliidsemad kui demokraatlikes riikides. Ehkki võrreldes Ameerika omadega näevad ka brittide telefoniputkad välja sama soliidsed nagu nõukogude omad – meil New Yorgis on putkast alles vaid pesapallimängija nokats vihma ja tuule kaitseks.

    Siin see on, see rauast karp, see relikt: nõukaaja telefoniautomaat seisis muuseumi nurgas samizdat’i tegemiseks pruugitud suveniirse kirjutusmasina ja lühilaineraadio kõrval. Putka seisis vahipostil nagu tunnimees putkas. Vaatasin ringi. Muuseum oli tühi, oli sulgemisaeg, lampe polnud veel süüdatud, ja sellepärast paistis tänav hiigelsuurte akende taga hämarikus erksamana kui muuseumi sisustus. Loojuv päike tungis läbi mitme saali sisse klaasukse kaudu, mille juures valvur oli ennast muuseumi reaalsusest õhtulehega eraldanud. Just paras aeg ajamasinasse istuda. Paotasin telefoniputka ust, rasket terasest ust. Ärakraabitud. See kriuksus vaikselt. Astusin selle nõukogude minevikust pärit eksponaadi sisse, mis oli keevitatud raskesse metallkarpi. Astusin sellesse nagu Herbert Wellsi nooruk astub sisse rohelisest uksest seinas või Doctor Who oma planeetidevahelisse politseiputkasse. Ma sulgesin tihedalt enda järel ukse. Ninna tungis mineviku lõhn: nii lõhnasid trepikojad, ühiskorterite koridorid ja telefoniputkad – segu kassilõhnast, hapust mustast leivast, higist ja vanadest talverõivastest. Ja veel tolmust. Seespool oli kõik puhtaks pühitud ja nühitud, kuid tolmulõhn oli alles – nüüd juba muuseumitolmu lõhn. Pea huugas, jalad surisesid. Ma kükitasin, ja allarippuv telefonitoru puudutas kukalt – sedasi hellalt puudutatakse last. Sel hetkel ma ilmselt tukkuma jäingi.

    Kui ma vastu hommikut üles ärkasin ja välja minna tahtsin, ei läinud uks lahti: vana roostes lukk oli kinni klõpsatanud või oli uks kinni kiilunud. Kujutage ette! Ma olin sattunud luku taha nõukogude telefoniputkasse, kust olevikku helistamine oli võimatu. Muuseum oli suletud. Mobiil ei töötanud: aku oli tühi. Sobrasin taskus, leidsin USA sendi ja üritasin seda telefoniautomaadi pilusse toppida. Sümboolne žest. Imelik, aga münt mahtus pilust sisse. Tuttav heli – mündi kõlksumine aparaadi sügavuses. Kuid need liinid ei ühendanud midagi: loomulikult oli muuseumitelefon välismaailmast ära lõigatud. Sellest koomilisest žestist ei ole samuti mõtet Melvinile rääkida: irooniat ta ei hinda. Ta muigab skeptiliselt, ja see muie on viisaka imestuse grimass – ta ei saa lihtsalt aru, mida ma silmas pean, kui ütlen, et soovisin salamisi leida ennast taas olukorrast, kuhu on etem mitte sattuda.

    Jäälilledes telefoniputka tolles Eesti „suusalinnas“ kohaliku klubina tegutseva baari kõrval meenutas püstiasetatud surnukirstu, kuid sel oli väike aknake nagu vangikongi uksesilm. Võiks öelda, et Nõukogude ajal mängiti sellises putkas läbi kogu elutsükkel: saadi kokku, napsitati, armatseti, käidi asjal. Ainuke, mida oli telefoniautomaadiga äärmiselt raske teha, oli helistamine: automaat oli kas katki või polnud sul münti. Noil ajul paukuva pakasega Eesti provintsist Moskvasse helistamine oli aga kirjeldamatu ettevõtmine. Kuid ma olen sihikindel inimene. Ma pugesin saunana üleköetud söökla-baarist välja torkiva tuule ja hinge jäätava pakase kätte ning võtsin suuna telefoniautomaadile. Putka poole liikusin lõdisedes, kuid mitte pakase tõttu. Sikutasin kinnikülmunud ust, mündid kukkusid surmavalt tuhmi kopsatusega pilusse, ja ma karjusin härmatisega ääristatud telefonitoru musta bake-liiti: „Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid?“

    Marina vaikis. Minu küsimusele – karjele külmas – ei olnud vastust. Seespool helendas lambike (distsiplineeritud rahvus – keegi polnud seda välja keeranud) ja kogu putka meenutas külmutatud putukat, mida laboratooriumipimeduses valgustab mikroskoop. Sõrmed, mis jäätunud ketast keerutasid, ei kuuletunud, mündid said otsa. Kõne katkes siis, kui paistis, et on tekkinud lootus vastus kätte saada. Et raha lahti vahetada, tuli minna tagasi külaklubisse, kus tegutsesid baar ja kohalik restoran. Lae alt reproduktorist kõlas mingi estraadimuusika, ja kui ma sisse astusin, pöörasid laudade taga istuvad eestlased ennast vaikides ümber ja vahtisid mind nagu akvaariumikala. Ma vahetasin kassas peaaegu rubla peenrahaks. Ma kartsin isegi aitäh öelda. Kadusin hääletult pimedusse ja liikusin taas automaadi poole. Kuidas ta võis?!

    Ükskord kiilus uks kinni, selle oleks nagu kokku keevitanud jää – või olid need kõigi õnnetute armastajate pisarad? Mäletan, umbes neli minutit tundsin ehtsat paanikat: kas tõesti veedan siin terve öö, aegamisi ära külmudes, ja hommikul tiritakse telefonikabiinist välja minu härmas laip? Ukse avas mööduv eestlane, rapsates seda enese poole. Ma loovutasin talle koha putka sisemuses. Milline õnn oli joosta selle vaikivate – kui mitte just vaenulike – nägudega klubibaarini: seal oli vähemasti soe ja valge. Reproduktorist voogas nõukogude estraad: „Vahest on mu number sinul meelest läinud, vahest minu truudus sulle nalja teeb. Ei ma suuda mõista, mida sulle teinud – ära enam naera, mulle ruttu kõne tee.“[2] Võib-olla ei pagenud ma sugugi kommunistliku võimu ega postkommunistliku laostumise eest, vaid õnnetu telefoniarmastuse tõttu. Et jääda kinni, nüüd juba päriselt, oma nõukogude mineviku museaalsesse koopiasse?

    Mustad puutüved suusaraja servas ujusid sujuvalt mööda. Seljakotis oli varuks suusamääret, kuid tolle sõidu ajal määret tarvis ei läinud. Selle kuu lumi oli kuiv, kuid mitte jäine, pehme, kuid mitte kleepuv; suusad ei libisenud, nagu seda juhtub jäätunud suusarajal, kuid ka ei takerdunud kleepuvasse raskesse lobjakasse. Asjalik lumi oli. Siin oli kõik asjalik. Suusarada aimas suusataja jala kavatsusi ette. Suusarada oli hästi sisse sõidetud, kuid ei säranud jäiselt. Suusad mahutasid ennast rajale libedalt ja lahedalt – suusk ja rada on eraldi, kuid moodustavad üheskoos nagu õnneliku armastajapaari. Ja siiski suutsin ma libastuda.

    Suusakepiga käsi langes ja tõusis, torgates ennast lumme rütmiliselt ja täpselt nagu dirigendikepp, kinnitades mõtlemise rütmi. Muide, mõte oli üksainuke: „Kuidas ta võis?“ Lihtne mõte, kuid igaühe jaoks, kes seda endamisi veeretab, on sellel pakkuda lõputult varieeruvat sisu ja laokil emotsioone. Kuidas ta võis, selle punapäise prillipapaga. Ainult sellepärast, et mees spetsialiseerus kromosoomide topoloogiale, samal ajal kui mina inseneriosakonnas jootekolviga telefonijuhtmete ühendusi tinutasin ja surnud konnadega eksperimente tegin? Võib-olla sellepärast, et tema moodsas habemetüükas oli pisut halli, nagu praegu Melvini meelekohtadel? Paistab, et selle mõtte juures ma libastusingi.

    Tegelikult olin salamisi rahul, et jala välja väänasin. Oli võimalus koju jääda ja mitte Ljova ja Lenaga metsas suusarajal ringi loivata. Mind ärritasid Ljova ja Lena optimism, energia, teineteise jumaldamine. Kui armastatu on sind reetnud, pole midagi hullemat kui olla võõra õnne tunnistajaks. Paarike oli armunud – justkui krapsakad tuvikesed kudrutasid nad lumel, keskendudes vaid teineteisele, loopisid teineteist lumepallidega. Isegi suusatamise ajal ärritas mind mõlema žestide armutelegraaf: näis, et kumbki ei suru peos mitte oma suusakeppi, vaid armastatu kätt. Me keerasime näljastena lahti ajalehte pakitud võileivad: kergelt külmavõetud Lemmiku keeduvorst musta leiva ja võiga. Väikese lumele tehtud lõkke ümber rüüpasime termosest peale kuuma teed. Ja lagistasime põhjuseta naerda. Äkitselt hakkas palav, ja Lena pani huultele lund. Ja jälle suusad. Esimestel päevadel oli see vabanemisseisund. Tänutunne – rõõmustasin, et Ljova ja Lena olid mulle augu pähe rääkinud Moskvast ära sõita. Kuid väga ruttu kurnasid Moskvasse helistamised mu ära. Üldse pole matkaolud mulle kunagi meeldinud, eriti suusaretked. Ma olen alati eelistanud hubast lihtsust. Õhtuti oli seesama kohalikust toidupoest pärit vorst või purgitäis sprotte portveini kõrvale – ma jäin uniseks, kuid Ljova ja Lena armusosin ja vaoshoitud õhkamine alkoovis, nagu meenutus reetmisest Moskvas, ei lasknud uinuda. See tähendas, et olin kättemaksuigavuse tõttu valmis Lenaga flirtima, kuid ta ignoreeris kõiki neid lähenemiskatseid ja käitus põiklevalt: oli siis põhjuseks täielik mõistmatus ja naiivsus või kaalutlus ja hirm Ljova kaotada, aga pigem nii ühte kui teist – kaalutlev naiivsus, nagu kõigil sellise õrna meelelaadiga piigadel. Mulle jäi vajaka skandaalsest kokkupõrkest, kas või mingist Lermontovi stiilis intriigikesest.

    Majaomaniku naist panin ma neil päevil vaevu tähele. Tema mees, Ülo, sisendas oma kasvu ja raske alalõuaga hirmu. Kuid ta intelligendiprillid ajasid segadusse. Kumerad nagu allveeujumise okulaarid. Metallraamis nagu John Lennonil. Nende kumerate läätsede tõttu ei näinud ma tema silmi. Tema pilku ei õnnestunud tabada, ka turistide ja pererahva suhtlemises ei olnud võimalik  sõbraliku neutraalsuse kompromissitooni kasutada. Tema maneerides ei märganud ma mingit vaenulikkust. Pigem ülearust, ma ütleks demonstratiivset viisakust. Öösiti ei kostnud nende ülakorrusel asuvast magamistoast mitte abieluvoodi raevukat kriginat, vaid kirjutusmasina klahvide mõõdukas, aeglane tonksimine – selgelt vilumatu, tukkumajäävat rähni meenutav, ebakorrapärase rütmiga. Mida ta seal ümber toksis? Soome-ugri keelerühm. Aeg-ajalt saabus ta oma sõbrameeste seltsis, kes olid sama hiigelsuured ja kondised. Nad tervitasid tseremoniaalselt, seejärel aga ronisid peremehe kannul trepist üles, üritades oma raskete saabastega mitte müdistada.

    Kui ma jala välja väänasin ja koju jäin, tõi Ülo mulle kargu. Sain aru, mis oli juhtunud: mingis punktis oli suusarada hargnenud kaheks. Ühest rajast tekkis kaks – üks juhatas eemale mäejalamile, kaugema metsatuka juurde. Paistab, et kõigepealt oli üks seltskond selles sihis suusatanud, aga pärast lumesadu oli tulnud teine turistide seltskond, ja nood teised suusatajad olid sisse sõitnud teise, eelmisega paralleelse suusaraja. Kuid künkanõlval hargnesid need kaks rada kumbki eri suunda. Minu parem jalg jätkas liikumist mööda ühte rada, samal ajal kui vasak jalg hakkas eemale vasakule, künkast alla sõitma. Vasak jalg läks liiga ette, keha kaldus tahapoole, raskuskese muutus ja ma kukkusin, väänates parema jala välja. Selgitasin seda pikalt Ülole. Ma polnud kindel, kas ta saab minust aru või mitte. Võib-olla saab, kuid teeb näo, et mitte. Paksude prilliklaaside tagant polnud üldse võimalik silmade ilmet välja lugeda: need prillid tegid ta sarnaseks pimedaga. Ülo seisis liikumatult ja kuulas segase kirjelduse jala väljaväänamisest viisakalt ära. Ta ei öelnud sõnagi. Õhtul töölt tulles tõi ta mulle kohalikust haiglast invaliidikargu, et saaksin toas ringi liikuda. Tegelikult polnud karku tarvis, kuid invaliidi rolliks oli see sobiv butafooria.

    Andis põhjuse terveks päevaks raamatu seltsis voodisse heita ja oma depressiooni mugavasti hellitada, selle asemel et läbi külma öö telefoniputka poole komberdada, Moskvasse helistada ja selgitust paluda, miks pean mina pimedas komberdama läbi külma öö, telefoniputkasse maailma teises otsas, samal ajal kui võiksin hoida teda siin ja praegu oma käte vahel. Tema käe asemel puudutasin möödaminnes Tonja kätt. Tonja tõi mulle teed ja võileibu, kui ma veel ei suutnud trepist alla kööki minna. Maja oli hiigelsuur. See maja vapustas meie nõukogude kujutlusvõimet otsekohe. Pealtnäha oli see ju küla, aga tualett asus majas sees, koos täiskomplekti mugavustega. Kolm korrust,  puha hööveldatud puidust, kõik klappis, kõik töötas – veevärk, elekter, küte. Tõsi, küte lülitati sisse vaid mõneks tunniks hommikul ja õhtul, aga kemmerg – kogu tsiviliseerituse juures – oli kütmata. Või mulle näis, et mul on külm pärast Moskva umbseid kortereid, kus radiaatorid ööpäev läbi huugasid. Alles talvise Londoni ja Rooma külastamise järel jõudis mulle pärale, et tsiviliseeritud maailmas elatakse kümme kraadi madalama sisetemperatuuriga kui Venemaal.

    Meie jaoks oli toona imelik, et tavakodanikul on omaenda kätega ehitatud kolmekordne kivimaja. Mitte lagunev tare, vaid just asjalikult püsti pandud mugav kolmekordne maja. Ja mitte ainult tema, vaid praktiliselt kõik eestlased ehitasid endale maju. Venelased elavad kus juhtub, üritades kevadet mitte ülearu taga igatseda. Aga eestlastel kulub majaehitamise peale kogu elu. Maja on tähtsam kui elu. Aga õnne pole sellises elus üleüldse, pahandas Tonja, heites meie omavahelises suhtluses kõrvale kõik pansioni perenaise käitumisnormid. „Minult küsitakse, millal me lapsed saame. Ja mul hakkab õudne,“ rääkis Tonja. Aina sagedamini käis ta istumas diivani kõrval, kus ma päeval vedelesin. Ta uuris Moskva kohta. Ülo on asjalik, kindel mees. Napsi võtab vaid laupäeviti. Kuid iga kopikas on arvel. Kõik läheb majapidamisse. Või kulub eestikeelsetele raamatutele. Kellele on tarvis soome-ugri keelt? Tonja oli harjunud suure riigi, suure kultuuriga. Ta oli pärit Tuulast, Lev Tolstoi kodukandist, kuid Üloga sai tuttavaks Moskvas, kui mõlemad õppisid energeetikainstituudis. Seal oli intensiivne kultuurielu. Oma lõbus seltskond, koos käidi matkadel, lauldi lõkke ääres, küpsetati kartuleid, vaadati terava poliitilise alltekstiga teatrilavastusi. Jevtušenko, füüsikud ja lüürikud. Nemad olid Üloga ühel kursusel. Ülo rääkis vähestega. Kuid aina vaatas Tonjat. Kas naine suudab vastu panna, kui teda nii kaua vaadatakse? Mitte keegi ei suuda vastu panna. Temagi ei suutnud. Siin on kõik teisiti. „Estonõ“, nagu ta eestlasi kutsus, saavad kokku vaid pühade ajal. Meil instas oli rahvusvaheline seltskond – isegi Läänest oli välismaalasi –, kuid kõik rääkisid vene keeles, polnud komplekse. Aga siin teed vene keeles juttu – vaatavad kõõrdi. Tonja on muidugi abikaasa ja sellepärast tehakse talle erand. Kuid mille poolest on vene keel eesti keelest kehvem? Meil on Puškin, Tolstoi, Dostojevski, aga kes neil on? Milleks rahvuslikud traditsioonid, kui need on nii tüütud? Kõik töötavad nädal otsa nagu sunnitööl, et laupäeviti juua ennast mälukasse ja arutleda rahvuslike traditsioonide üle. Kui kerge on rääkida omas keeles selle soome-ugri kamarajura asemel.

    On hämmastav, aga kogu see sõnamulin ei tähendanud midagi. Võib-olla ei omanud see mingit tähendust mitte ainult minu, vaid ka Tonja enese jaoks. Ta patras välja kõik, mis pähe tuli, lihtsalt selleks, et enda viibimist toas, kus olin mina, pikemaks venitada. Kõik juhtus, kui ta aitas mul ühel päeval alla kööki minna. Enne seda oli olnud veel üks olukord. Hommikuti tõi ta mulle teed. Asetas kušeti kõrvale öökapile. Jõudsin riivata – juhuslikult – tema kätt, ja tema käsi jäi mu pihku pidama. Märkasin, kuidas ta võpatas. Sel hetkel möödus paokil uksest Ülo. Ta ei jäänud seisma – ehkki tavaliselt jäi, et öelda tere hommikust. Nüüd aga läks ilma seisatamata edasi. Kuid päris kindlasti jõudis mulle otsa vaadata. Ilma prillideta. Ja tegi näo, et ei märganud midagi. Tonja lahkus kiiresti, otsekui libises mehe kannul trepimademele. Rasked sammud trepil. Ukse paukumine. Naise kõrge sopran ja kuiva kiviklibu kõmin mehe kõris. Hääled läksid aina vihasemaks.

    Mäletan, kuidas ükskord keskpäeva paiku, kui kodus polnud kedagi, tuli Tonja taas kord minu tuppa, et aidata mul asemelt püsti tõusta. Hoidsin tal käest kinni, ja välja kukkus nii, et ma ei tõusnud püsti, vaid Tonja lasi sündida, et ma peaaegu juhuslikult ta enese ligi tõmbasin. Mäletan selgelt, kuidas tema keel tõmbas minu huuled lahti ja kuidas ma sisenesin temasse sama kergelt ja veatult nagu sissesõidetud suusarajasse. Mäletan tema ülespoole nina, otsaesiselt kõrvale lükatud tukka, imelikku huulde hammustavat naeratust. Noh, juhtus intsident. Mul on alati tunne, et ma ise ei otsusta iial midagi, kõik juhtub ilma minuta – olen vaid kaasosaline ammu ette planeeritud sündmustes. Hunnik segadust. Naine tahtis tunda, et elab, mina lihtsalt sattusin olema käepärast. Silme ees olid vaid mõned lähedushetked ja täielik vabanemistunne – ma ei mõelnud enam telefoniputkale. See oli kõige tähtsam: ma ei püüdnud enam helistada Moskvasse.

    Pole mõtet hakata ringi pöörama seda, mida sa võib-olla meeleski ei hoia – ja ega ei hoiagi, kui just meenutama ei hakka. Ehkki, ütlesin ma endale, mida on siin häbeneda. Kellega ei juhtuks. On täitsa selge, et Tonja poleks niikuinii suutnud Üloga kokku elada, ütlesin ma iseendale. On arusaamatu, kuidas üldse keegi suutis kokku elada sellel rahutul, konfliktsel ajal: sula, Kuuba kriis, samizdat. Ainult meie ei saanud sellest aru. Noorus, oma olemuselt amoraalne, pühendunud vaid iseendale, laseb kõrvust mööda iseenda ajaloo võtmesündmused, mis võtavad revanši tulevases teadlikus elus, kui on juba hilja midagi muuta ja jääb üle vaid käestlastud võimalusi kahetseda. Mineviku sündmuste põhjused leiab alati tulevikust. Minu meelest lugesin seda kõike George Eliotilt.

    Ärasõidu eel äratas meid varahommikul (koit oli äsja hahetama löönud, kuid oli veel pime ja sellepärast pandi majas tuled põlema) ukse kloppimine ja kontsade klõbin trepil. Pimedas aknas valgustasid öölaternad välja halli Pobeda maja ees. Uksed paukusid. Ebamääraselt, kuid visalt tänitasid hääled eestoas. Üks ja sama hääl korrutas ühte ja sama pausiga lõppevat lauset, nagu oodates vastust, kuid vastust ei tulnud. Seejärel kõlas vali koputus meie toa uksele ja see paisati viivitamatult, nagu jalahoobist, pärani. Koridoris hoidis miilits Ülot küünarnuki alt kinni. Kõrval seisis Tonja, hommikumantliga, poolpaljas, lükkas tukka tahapoole ja tegi närviliselt suitsu. Uksel oli kaks meest, nagu kaksikud ühesugustes hallides ülikondades. Üks neist astus meie tuppa ja tundis huvi, mida me seal teeme. Suusatamisest kuuldes päris erariides mees: „Kas Moskvast?“, ja nõudis passe näha. Lappas, andis passid tagasi, tegi reveransi: „Puhake, noored, suusatage, koguge jõudu!“, ja pani ukse enda järel kinni. Taas kolisesid trepil saapad, sedapuhku alla minnes. Ülot me rohkem ei näinud. Tonja hulkus hommikumantli väel majas ringi, suitsetas vahet pidamata ja korrutas: „Mis must saab, mis must saab?“

    Mitte midagi ei saa. Sul ei saa olema kodu. On ärakriibitud, katkitaotud nurkadega kohver. Ma ei kavatse Melvinile sellest vahejuhtumist rääkida. Liiga pikalt tuleks seletada.

    Koristaja lasi mind vangiputkast välja varahommikul. Kutsus töömehe, kinnikiilunud uks tehti lahti. Koristaja vahtis mind, suu ammuli, see oli sama suur kui tema käes olev mopiga ämber. Jõudsin hädavaevu muuseumitualetti joosta. Jäin hotellis pärast vannis vedelemist ja habemeajamist tukkuma ning paari tunni pärast siirdusin kerges pohmellis õhku hingama – see oli viimane päev Tallinnas. Tundsin ennast nagu kinnipeetu vangla väravate ees. Liikusin baari otsides piki sümpaatset tänavat hotellist paari sammu kaugusel, kui märkasin enda ees valge ülikonnaga meest. Adusin, et temas on midagi tuttavlikku, kuid ei suutnud selle sarnasuse tarvis sõnu leida, justkui oleksid need olemas keeles, mida ma pole veel ära õppinud. Kui mees kadus ühe kõrtsi ukse taha, läksin talle järele ja võtsin luba küsimata tema kõrval baaripukil istet. Mine võta kinni, kust mul see julgus. Valge pintsak tervitas minu naabrust vaikides, noogutades kergelt, nagu olekski seda oodanud. Noor ereda naerusuuga baarmen heitis meile mõlemale pilgu ja viskas mingi eestikeelse nalja. Naaber sai ilmselt minu hajevil pilgu ja kohmetuse järgi aru, et baarmeni vaimukus ei jõua mulle kohale. Mulle tõlgiti ära: baarmen ironiseeris meie valgete ülikondade teemal – me oleks otsekui kaks ühest kauplusest pärit mannekeeni. Sel silmapilgul lubasin endale vastutulija lähemat silmitsemist – pealaest jalatallani. Tal oli Ülo nägu, tema välimus. Mind ei hirmutanud enam ei tema ehitaja ja samizdat-mehe kahemeetrine kasv ega ta neljakandiline sarnakas raskepäraste lõualuudega nägu. Ta avas ootamatult oma pintsaku hõlmad ja näitas mulle sisetasku juures kaubamärgi silti. Minu kohmetus kadus. Avasin enda hõlmad. Mõlemad ülikonnad olid tõepoolest sama kaubamärgiga, kauplusest Century-21, New York! Minu valge ülikond leidis endale teisiku: ei, see ei olnud stiilivääratus, piinlik olukord ega vulgaarne mõttetus – sellel väljakutsuvalt elegantsel pintsakul oli oma roll. Valesid asju ei ole olemas, neile tuleb leida õige koht. Lõpuks vaatasin ringi paigas, kuhu olin sattunud. Enam polnud selle koha suhtes mingeid kahtlusi. Ma ei tundnud enam, et ei sobi siia linna. Ei mõelnud enam telefoniputkale Okupatsioonide muuseumis. Siin ei huvitanud kedagi minu minevik – ei nõukogude, Ameerika ega mingi muu. The joy of non-belonging. Ma viibisin teisel pool seina sees asuvat rohelist ust. See oli geibaar. Minule pilgu heitnud, lausus baarmen jälle midagi vaimukat, mille peale „Ülo“ naeratas. Või tuleks jutumärgid ära võtta? Meie pilgud kohtusid. Mulle jõudis lõpuks pärale, et tal pole prille. Ei ole kumeraid prille. Ma tellisin endale ja talle vodkamartiini. „Can you accommodate?“ küsis ta pealetükkimatult. Noogutasin jaatavalt. Ta asetas oma raske käe minu põlvele.

    Teel hotelli ei lausunud me sõnagi. Niipea kui minu numbrituppa sisse saime, vaevalt jõudsin ma alles närvitsedes kinni lüüa ukse sildiga Not To Be Disturbed, kui ta juba pintsaku seljast võttis ja oma raske püksirihma valla päästis. Lükkasin ta tugitooli juurde ja laskusin tema ette põlvili. Mul vilksatas läbi pea groteskne mõte, et mu peos oli paisumas miski, mille pärast Tonja oleks mind sel hetkel kadestanud, kuid pilgu aja pärast tõmbas mees mind õlgadest tihedalt enese vastu, ja pähe ei jäänud ainsatki mõtet – ainult rõõmus helisev tühjus ja raskus peos. Juba ta hingas katkendlikult, ja tema käe all, mis embas minu kukalt, sulandusid kõik minu mõtted kokku ühes tulises punktis, kus minu suu sulas kokku tema libeda pinges ihuga. Enam ei olnud tarvis kirjeldada Tallinna, natsismi, kommunismi, Melvini maja, Marina nukraid silmi, katkist kipsist Mercuriust. Hippokrene juga paiskus mulle näkku ja voolas mööda huuli laiali. Kuum lumi. Pärastpoole, kui mu käed enam ei värisenud ja me mõlemad olime toibunud, juba uksel, söandasin ma (inglise keeles) küsida: „Miks teil ei ole prille? Teil peaksid olema prillid.“ Tema imestas: „Ma pole kunagi prille kandnud.“ Ma käisin peale (ehkki sain aru oma pealekäimise absurdsusest): „Kas teie nimi ei olegi Ülo?“ Ta silmitses mind jahmunult ja kehitas õlgu. Ta lahkus, jätmata oma nime ega telefoninumbrit. Ja sellel oli samuti oma põhjendus.

    Ka sellest vahejuhtumist ei saa Melvin iial teada. Ma kõigest tsiteerisin oma Tallinnas-käigu tulemusi kokku võttes lõbusat eestlasest teejuhti: „On hämmastav, kuid Kremlis usuti siiralt, et Eesti ei saa ilma Venemaata hakkama, et ilma venelasteta on eestlastega kaputt.“

    Kruusa krabin tema maja värava ees. Pealetükkimatu tervitussignaal: takso viib kohalikku Merideni jaama, rong Penn Stationisse. „Miks ma seda kõike räägin,“ ütleb Melvin mind tuikuval kõnnakul taksoni saates. Olen nähtavasti lasknud kõrvust mööda selle, mida ta mõne minuti eest kõneles: „Kui ma töölt ära pensionile lähen, siis teie ametikoht, nagu ma aru saan, kaotatakse.“ See on huvitav. „See on huvitav,“ kostan Melvinile vastuseks. Veel hiljaaegu oleksin olnud šokeerivast uudisest paanikas – Melvinil on kombeks taolisi asju teatada justkui muuseas. Aga nüüd kutsus see uudis esile midagi paanikale vastupidist, justkui oleksin ma nimelt seda ammu oodanud. Äraunustatud vabadusetunne, nagu Venemaalt lahkudes. Äraunustatud minevik on salapärastel põhjustel tuleviku pilti muutnud. Mineviku enda põhjendused on lagedale ilmunud. Ma astusin telefoniputkasse ühe inimesena, lahkusin aga teisena. Et ennast põlvedelt üles kergitada, tuleb enne neile laskuda. On veel ebaselge, mis õieti lõppes ja mis pole veel alanud, kuid selge on, et enam ei ole kõike seda, mis oli enne, kui ma teadsin, et tuleb toimida nii, nagu sinult oodatakse. „Te olete mõne tunni pärast New Yorgis. Tervitage Marinat!“ Tema naeratuses ei ole iroonia jälgegi. See kilpkonn mõistab hammustada. Nagu ikka, on ta kõigest väga hästi informeeritud. Ja ma jätan ta uksele seisma ühes ta enesekindla veendumusega võõraste marsruutide kulgemisest. Ma ei pea enam häbenedes ja kohmetult Melvini maja rotangtugitoolis nihelema. Oodates Marinat. Nähtavasti ei näita ma enam kunagi oma nägu selles majas, selles eksklusiivses ja prestiižses külas kesk Connecticuti haljaid künkaid, kus näib, et isegi sääsed laulavad peast Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni.

    Amtrak liigub ruttamata New Yorgi poole loojangusse, ja maastikul Ameerika rongivaguni akna taga võiksid Connecticuti kuused ja tasandikud rännelda, emigreeruda ja märkamatult sulanduda Moskva-lähedaste küngaste ja metsatukkadega, viies nihkesse geograafia ja ajastud. Kuid see petlik illusioon kaob, kui Manhattanile lähenedes hakkavad akna taga kerkima eeslinnade industriaalsed kuhjatised – sillad, mitmekordsed garaažid, vabrikuhooned ja korstnad, veetornid ja laod, üle kõige hiigelsuured Colgate’i hambapasta ja hamburgerite, Coca-Cola ja vannitubade, mööbli ja valuvaigistite reklaamtulbad. Ja siis kohe, ilma üleminekuta, sukeldub rong kesk tuledesära pilvelõhkujate veealusesse maailma, mis kõiguvad nagu hiiglaslikud vetikad altpoolt valgustatud taeva all.

    Juba Penn Stationile lähenedes ilmub mobiiliekraanile Marina sõnum: „I’m at 33rd & 3rd. Ära viivita, tule, ootan. Sinu M.“ Sõbranna aadress. Sa ootad inimest kümme aastat, kuid mõistad teda nähes, et oled naiivselt oodanud iseenda noorusaja naasmist. Ja Tallinnas ei puutunud ma sugugi kokku Ülo teisikuga – kuigi ma hellitasin üsna kaua seda illusiooni vältimatust ja hingepuhastavast võlaõiendusest, nagu transaktsiooni puhul rahanduses, kolmekümne aasta taguse abielurikkumise eest. Minu juhututtaval polnud mingit pistmist Üloga minu minevikust. Ta vanus vastas selle kujuteldava Ülo vanusele, keda võis näha Tonja sel ajal, kui nad Moskvas tuttavaks said. Asi pole selles, kuidas ajalugu kordub – kas tragöödia või farsina. Asi on selles, et see kordub, aga meie ei märka seda. Või teeme näo, et see pole kordumine, vaid lihtsalt juhus. Juhuslik kokkusattumus.

    Penn Stationi perroonilt väljapääsu poole teel olles kuulen, kuidas ratastel kohvrit vedav naine minu selja taga nähtavasti oma pojaga vene keeles õiendab: „No kuhu sa kogu aeg ronid? Kust sa selle prügiaugu leidsid? Vaata ennast. Üleni ära mäkerdatud!“ Kõik plekid tulevad keemilises puhastuses välja. Vaatan ringi, lootes näha emmet, kes oma poju natist kinni hoides edasi tarib. Kuid see pole ta poeg, vaid valge puudel. Sellel valgel puudlil ei ole ilmselgelt elektrikaelarihma. Ümberringi kõmiseb Manhattan – politseisireenid, rahvahulga jutukõmin, tänavamuusika, teetöölise piikvasara tärin. See on teine maailm, teine kodu, kus keegi ei märka haavatud Mercuriust tükkis tema sümboolse pooliku tõega korporatsioonihoone katusel. Piirid eksisteerivad selleks, et neid ületada. Ma ei pööra Kolmekümne kolmanda tänava vaksali juurest mitte Marina juurde Kolmandale avenüüle, vaid vastupidises suunas. Ma ei olegi Marinale vastanud. Ja nähtavasti ei vasta ka.

    Jutt on läbi, teie aeg sai täis. Ma lükkasin oma iPhone’i välja. Üheksandalt avenüült võib alati leida korraliku vanamoodsa baari. Kas või näiteks see – poleeritud tammepuidust baarilett, kulunud nahktugitoolid ja diivanid, värvitud huultega mulatist baarmen. Valgustatud baari poolhämaruses näen ma valge ülikonnaga meest. Võib-olla pintsak ainult paistab valge, sest kerkib esile kõrtsi poolhämarusest ja on üle kallatud baarileti äärse ereda valgusega. Ja ma lähen selle valguse poole.

    Vaat nüüd olen ma valmis sulle rääkima absoluutselt kõike, nii soome-ugri kui ka ükskõik millises teises keeles.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Ilona Martson

    lmunud Vikerkaares 2021, nr 7–8

    [1] „У вас была тоска в глазах усталых“ – tsitaat Sergei Jessenini luuletusest „Kiri naisterahvale“. Tlk.
    [2] „Быть может, ты забыла мой номер телефона. Быть может, ты смеешься над верностью моей. Но я не понимаю, зачем ты так сердита. Ну перестань смеяться и позвони скорей“ – refrään aseri päritolu nõukogude estraadiartisti Polad Bülbüloğlu 1970. aasta estraadilaulust. Tlk.

     

  • Tornis

    Ma ei tea, kas ma istun siin üleval juba aastaid või aastakümneid. See torn on kõrge, vaid suured linnud jaksavad siia üles lennata ja pilvede ning torni ümber hõljuda. Vahel ristuvad me pilgud, lindude ja minu oma. Mu ahelad on suured ja rasked, ma ei tea, miks nad nii rasked on. Vahest olen ma sooritanud mingi kuriteo? Sel juhul peab mul olema tohutu jõud olnud, sest need ahelad on tõesti vägevad mu jäsemete ümber, aga mis kuritöö see oli? Seda ma enam ei mäleta. Nende hirm mu ees on igatahes suur, sest siia üles tuleb läbi mitme korruse kitsas keerdtrepp, mida mööda ma alla minema ei mahuks. Treppi omakorda ümbritseb mitme meetri paksune kivimüür.

    Mu ümber ja istumise all on tolmavad ja alatasa aevastama ajavad õled. Neid ei ole kunagi vahetatud. Kambri nurgas on auk, kuhu saan oma loomulikke vajadusi rahuldada. See auk on küll mitukümmend meetrit sügav, kuid palavate ilmadega kerkib sealt üles talumatut lehka. Ka üks rott on leidnud tee siia, vanade käikude, murenenud kivide vaheliste õnaruste kaudu. Rott ei karda mind ometi ja temaga olen ma sõber. Külmemate ilmadega poeb ta sügavale põhukuhja või mu riideräbalate vahele, siis soojendame teineteist. Vahel närib ta mind öösiti salamisi, sest sellest piskust, mis mulle toiduks antakse, mõlemale ei piisa. Aga ta ei näri mind kunagi liiga palju, sest me oleme sõbrad ega soovi teineteisele teha liiga suurt valu.

    Vahel, kui seal all kellelegi meelde tulen, saadetakse siia valvur. Kuulen teda juba kaugelt. Ähkides, pikaldaste ja aeglaste sammudega ronib ta üles, sest torn on kõrge ja valvur juba vana.Vaikselt mind ja oma saatust kirudes vabastab ta riivist ning tabalukkudest põrandaluugi, ja mu kambrisse siseneb suure seljakoti ja veetoobriga tillukest kasvu mees. Valvuri harmoonilist kehakuju silmitsedes mõistan ometi, et tegu pole mitte kääbusega, vaid täiesti tavaliste mõõtmetega inimesega. Millest järeldan, et pean ise olema hiiglane. Seega olen ma midagi ebaloomulikku, võib-olla koguni monstrumlikku nende jaoks seal all. Julgemata mulle silma vaadata, paneb valvur veekannu maha, raputab kotist põhu kõrvale kondikuhila, kummardab kergelt ja teeb ruttu minekut.

    Liha on kontide ümber jäetud vähe. Oma jahimehevaistuga saan aru, et need kondid peavad olema kuulunud mingile suursugusele loomale, milliseid tapetakse vaid erilistel puhkudel, kuningate tarbeks. Ja olgugi et liha on mu alandamiseks ja näljutamiseks kontide ümbert suures osas ära söödud, tähendab see, et pean ka ise olema kõrgemat päritolu… Üdi on tõesti maitsev nende kontide sees. Imen seda mõnuga ja kinnisilmi. Vahel, kui unustan valvsuse, haarab rott purustatud kondi mu sõrmede vahelt ja sibab sellega kambri teise serva. Kuid ma ei pane seda talle pahaks, sest ta on mu ainus meelelahutaja siin. Pealegi on kontide hulk piisavalt suur, nõnda et üdist ja liharaasudest leiab näljatunne korraks isegi leevendust. Sel õndsal tunnil meenub mulle siis peaaegu seegi, mille eest mind siia üles kinni on pandud. Peaaegu… Sest eales ei lasta mul kurnatusest ja näljatundest väljuda niipalju, et ammune kuritegu meenuks mulle päriselt. Selle koha pealt on nad kavalad. Sest kui see meenuks, purustaksin ma kas ülekohtu või õuduse tõttu iseenda ees need tohutud ahelad, lõhuksin maakiviseinad ja pääseksin vabadusse. Olen selles enam kui kindel! Kuid niisama kindel on ka see, et nad ei lase asjadel sinnamaani jõuda. Ja nii pean ma jätkama väsinud meeleheite rahus mõistatamist selle üle, kes ma olen.

    Aja jooksul on teiste seast esile kerkinud kaks nägemust, mis aina selgemal kujul mu peas ringi tiirlevad. Esimene neist, mis meeldib mulle rohkem, on võimalus, et mind hoitakse siin kui mingit lihast ja luust kummitust, kui viimast, kogu linna hoiatavat elusat mälestust hiidude hõimust, kes on aastatuhandeid inimeste seas õudu ning hävingut külvanud ja nüüdseks kas välja surnud, maha löödud või mujale rännanud. Teine võimalus, mis meeldib mulle vähem, kuid mida pean tõenäolisemaks, on aimus, et olles kohutava ja pahelise valitsejana jõudnud kõikide naudingute viimse piirini ning suutmata tülgastust enese ees enam taluda, lasin ma puhtalt kuninglikust kapriisist selle vangitorni siia rajada. Et küllastununa kõigest seal all – saada rahu. Ja küllap mõneks ajaks saingi. Kuid julgen arvata, et juba mõne kuu möödudes, tüdinedes sellest suurejoonelisest patukahetsuse mängust, hakkasin enda vabastamist ja troonile naasmist nõudma. Kuid seda nõudmist nad muidugi ei rahuldanud… On enam kui kindel, et just asevalitseja ja õukondlased, või pigem mu enda abikaasa ja kallid sugulased lasid selle torni veelgi paksemaks ehitada ja ahelad kolm korda raskemate vastu vahetada, et mu monstroossete mõõtmetega ihuliikmed ei suudaks noid meeleheite jõuga purustada.

    Iga kord, kui see teine ja ebameeldivam, kuid täiesti usutav nägemus ringiga mu silme ette jõuab, taon sellele mõeldes kukla vastu seinakive veriseks, nõudes kisendades, et mind otsekohe ahelatest vabastataks ja alla lastaks, et saaksin taas troonile asuda oma rahvast valitsema. Ent vastuseks on vaikus. Õnneks on aja jooksul asjalood veidi paranenud. Kui varem kestsid säärased märatsushood terve päeva, siis nüüd rahunen juba tunni või paari jooksul. Seda eelkõige tänu oma väikesele sõbrale, kes laamendamise ajaks eemale jookseb ja kambri teisest servast mind oma nööpsilmadega ärevalt jälgib. Näen end läbi ta silmade siis nagu nõdrameelset ja mul hakkab loomakese ees häbi. Meelte rahunedes mõtlen, et küllap on mind hoopis mingil kolmandal või neljandal põhjusel siia üles toodud, nõnda et on parem, kui ma oma pead sellega enam ei vaevaks… Liiati on ju ka parasjagu suvi. Päike paistab läbi trellitatud akna keskpäevatunnil mu kambrisse ja paitab tursunud jalgu. Kärbsed askeldavad vilkalt riietel, kontidel ja käsivartel, suured linnud hõljuvad torni ja pilvede vahel, kusagilt kaugelt kostab lammaste määgimist. Tunnen korraga lihtsa inimese vaest ja puhast õnne. See imeline tunne kestab kogu ülejäänud päeva, hilise öötunnini välja.

     

Vikerkaar